Sõda

„Ja kõik see oli veel enne sõda, aastat 15 tagasi, kui iga oksake kiitis Issandat. Kiidab praegugi, ma isegi kuulen, kuid millegagi pole enam kuulata, nagu kõrgemal öeldud. Kõrgemal pole midagi.“
Juri Tsaplin

Minu rahuaegses lapsepõlves ja nooruses esines sõda lõbusates sõnakõlksudes, ütlustes. „Ei kõiki haigeid sõda võtnud.“ „Tuleb sõda – küsid leiba.“ „Sõda on huinjaa, põhiline on manöövrid.“ Selgus, et ei ole huinjaa. Aga leiva kohta peab küll paika.

Rindest räägiti toona armastusega seonduvalt: „Mis suhete rindel ka uudist?“

Nüüd on igaühel rindega oma suhe. Me ei olnud sõjaks valmis.

*
Sõda on nüüd sügavalt meie sees. Istub seal veel kaua. Ja hiljem, kui sõda on lõppenud, istub edasi. Jääme teda endas kandma.

*
Saša: „Sõja esimesel päeval (pärast vastikut kergendustunnet, et mul pole kellegi pärast muretseda – ei meest ega lapsi) sõitsin koos oma debiilse noore kassiga Dniprosse, sõbranna juurde. Pärast tuli ka ema Kramatorskist sinna. Dnipro oli 22. aasta kevadel midagi sootuks muud kui Harkiv. Hiljem liikusime edasi oblastisse, väiksesse kaevanduslinna, „kus raudselt ei põmata“. 22. aasta oktoobri alguses tulin Harkivisse tagasi. Kõik see aeg ei olnud ma põrgus kordagi käinud – ja seetõttu on nii häbi tunda: just sellepärast, et mu lõputud sõjakannatused on sisemised, ilma mingi väljaspoolse õigustuseta.“

*
Mis juhtub Vegases, jääb Vegasesse. Harkiv ei ole selline. Harkivi sõjamälestused laotuvad ja ladestuvad. Pärast äestavad sind, kus sa ka ei viibiks. Igal pool.

Mäletan, kuidas läksin esimest korda pärast 24. veebruari Harkivis kodunt välja. Paukude saatel, mis kostsid kord eemalt, kord lähemalt. Seisin, ootasin, kuni apteek lahti tehakse. Ilma mingi teadmiseta, kas üldse tehakse, apteegid töötasid harva. Kuulsin kedagi ütlemas, et apteeker tuleb. Silmitsesin silte. „Kõik tikkimiseks“, „Õllemarket“, „Vene piljard“ – ja siis käis vali kõmakas.

Lõikus mällu ning sellest ajast keerlebki peas „Vene piljard“ – jätkuga elu olmeossa: „Vene piljard“, mööblipood Prokrustes, juuksurisalong Delila.

*
Ma ei suutnud pikka aega uskuda, et olime minema saanud: väljas käies kuulasin helisid, kõndisin ja vaatasin üles taevasse, olles valmis iga hetk peitu jooksma. Eks ma vaatan praegugi.

*
„Sügisene loojak“ asemel loen „sõjaline loojak“. Silm on harjunud.

*
Sõda on imbunud kõigesse. Oleme kõik sõjast läbi imbunud. Igas elu hetkes. Trollis teel tööle. Kodus pliidi juures. Raamatu seltsis. Eriti siis. Võtad ette raamatu, kus pole sõjast mitte midagi. Sellepärast, et pole, lugemine ei edenegi.

*
Saša: „Kui sõda algas, ei talunud pikka aega üldse midagi kunstilist (ja praegugi tarbin seda mõnikord läbi häda). Mulle näis, et tegelikku sõda madaldatakse kunstiliste elamuste toormeks – võta ükskõik kes, et sõda ei ole iseväärtuslik – ning tulemus on võlts ja küüniline. Ja isegi kui raamatutes sõda ei ole (aga sõda on nagunii kõikjal: me oleme sõjalistest metafooridest läbi imbunud), on mis tahes „kaunidused“ võimatud, sest on ebaausad, aus on ainult see, mis on: väga lihtne, väga hakitud maailm. Ja vastavalt lihtne tekst. Kus on üles märgitud faktid ja tunded ning rohkem pole midagi, sest rohkem polegi midagi tarvis.“

*
Lühikesed, sirged laused. Ilma liigsete asesõnadeta, ilma kõrvallausete, metafooride ja kihistusteta. Lihtsalt keel, esmane, klotsid.

*
Sõda on peades, sõda on keelel. Sõda on isegi ullikeste peades. Hull räägib telefoniga, aga võib-olla lihtsalt hoiab seda pea juures: „Kas te ei saa aru või, ma ei saa oodata! Tulistavad! Andke kohe Javelinid!“ Naise jutt on vali, kostab üle terve tänava. Möödakäijad nõustuvad. Javelini on vaja. Kahtlemata. Kuid ATACMS-i oleks veel rohkem vaja. Puhkeb vaidlus. Hull on kimbatuses – arvas, et sõda käib ainult tema peas.

*
Korolenko majamuuseumis on temaaegne pudel. „Näete, rihvelklaas. Varem ütlesid lapsed, et ananassi moodi. Nüüd ütlevad, et meenutab granaati.“

*
Šaurma pakendil on kirjas „Emme eest“, „Issi eest“, „Ukraina armee eest“ ja märgitud, kui palju tuleb kelle eest süüa. Šaurma on maitsev. Ja hiiglaslik. Lõpuni süüa pole võimalik, kuid me siiski püüame.

*
Linnas liiguvad ringi vormis sõjaväelased. Armeevärvides riideid kannavad nii lapsed kui vanurid. Linn on sõjaline. Tagalas, kuid sõjaline. Tunnen end tumerohelises särgis ja pükstes omana, omal kohal olevana. Sellises riietuses tunnen ma end kõige paremini. Ja pöetud peaga.

*
Sõjaline elustiil, sõjaline keel. „Vaheta kassil liiv.“ – „Pluss.“ „Osta piima. Ja leiba.“ – „Pluss, pluss.“

Varemalt oleks öelnud „Okei“.

*
Jätame üliõpilastega pärast Zoomi-loengut nägemiseni mitte sõnadega „Head aega“ või „Kõike head“, vaid: „Püsige turvalises kohas. Hoidke ennast ja oma lähedasi.“ – „Aitäh, teie ka.“

*
Plastist veenõu teeb sirgeks minnes valju praksu. Kõik võpatavad, mina samuti.

*
Lena Kravets Zoomis, teadustöö kaitsmine. Lena asub Harkivis, Saltivkas. Täidab arvutis aruandelehte. Kummardub järsult – miski lendas aknast mööda. Jääpurikas kukkus.

*
Zoomi-kohtumiste ja -seminaride reeglid: „Kui teie piirkonnas kõlab õhuhäiresireen, järgige palun turvalisust ning minge ohutusse kohta või varjendisse.“

Paraku Harkivis antakse häiret sageli alles pärast rünnakut. Belgorodist lendab neljakümne sekundiga.

*
„Vabandust, meil põmmutatakse.“ „Andestust, meil paugub.“

*
Ljudake: „Ära vaiki niiviisi, see ajab mind närvi. Tead, see on nagu kui plahvatust ei tule – miks ei plahvata?!“

*
„Tere hommikust, Viktorija Oleksandrivna! Ega Te sellel nädalavahetusel ekskursiooni plaani?“ Päev hiljem saan teada: Viktorija Oleksandrivna poeg viskus aknast välja. Tuli rindelt ravile. Ema palus poodi minna, poeg käis, pani ostud lauale, läks akna juurde, viskus välja.

Salingeril on ilus jutt „Parim päev banaanikala püügiks“. Tema kõige ilusam jutt. Ent kui abstraktsena, mõistatuslikuna see mõjus.

*
Tagalaelu argipäev. Foto: „Lihtsalt miinist uksestopper Peremohas ATB poes.“

*
Makov on kunstnik. Mina saan aru omamoodi, nagu filoloog: Geran, Teheran.^[1]

*
„Tüdrukud moodustavad 53% kooli õpilaskonnast. Kui palju lapsi selles koolis kokku käib, kui on teada, et poisse on 51 võrra vähem kui tüdrukuid?“ Kuidagi ei taha täisarvudega välja tulla. Muudkui pusime ja pusime.

0,53X – 0,47X = 51.

0,06X = 51.

Kokku: 850.

Tuleb välja, et tüdrukuid on 450 ja pool. Ja poisse vastavalt.

Teeme sugude teemal nalja. Nadja on juba suur, neil on seal TikTokis kaugelt kangemaid asju.

Mõte läheb käima. Pooltüdruku ja poolpoisi kohta. Sõjaaeg. Sõjaaegsed naljad. Musta huumoriga. Neile räägitakse tundides, et ei tohi metsas, teedel leitud esemeid puutuda. Isegi tavalisi. Läks vaatas: „Ei, õpik on 2021. aastast, sõjaeelne.“ Sõjaeelne ei lahendu ilma sõjaaegset arvestamata.

*
Põrutada minema ja vahetada miljööd. Unustada sõda, irduda natukeseks ajaks. Tõmmata hinge.

*
Ukrainas lennukid ei lenda. Poolas lendavad meist üle. Nadjal vallandub teadvuse vool: „Lennuk. Rakett. Pomm. Tuumapomm.“ Äraolevalt, otsekui rammetuses. Võpatab ja on jälle selline nagu ikka.

*
Vilnius. Ukraina lipp majal. Üle terve rõdu. Siemensi reklaam otsaseinal on veel suurem. Siemens on sõja sponsor, ei ole Venemaalt lahkunud.

Veel üks Ukraina rõduga maja. Ja järgmine. Vilniuses on palju meie rõdusid. Rohkem kui Siemensit.

*
Kraanist tuleb joogivesi. Ukrainlased sõidavad metroos tasuta, niisamuti fjordipraamil. Raekoja ja Nobeli keskuse vahelisel platsil lastakse kebabiputkast valjusti Hlõvnjuki „Tšervona kalõnat“, möödakäijate jaoks on see lihtsalt ilus laul. See on Oslo, Norra.

*
Laulud, mis jäävad kummitama, on alati sinuga: „Пес Патрон“, „Вова, їбаш їх блядь“, „Байрактар“, „Тіло орка ляже в ґрунт – допоможе ЗСУ“.

*
Saša: „… ja suvel sõidan ma siis mööda teed Tel-Avivist Jeruusalemma, kui J-le lähenedes ilmub küngaste vahel nähtavale Izjumi bussijaam. Õigemini otseselt ei ilmu, lihtsalt ma nagu näeks seda teise silmapaariga. Ma ei suuda mõelda sõjast kuidagi eraldi, see on osa minust: siin on käsi, siin jalg ja siin sõda. Ma olen sõda.“

*
Ma ei tea, millal sõda lõppeb ja milline ma olen pärast sõda. Ma ei teadnud, et sõda tuleb ja mind niimoodi muudab. Küllap pärast sõda olen ma veel pikka aega selline nagu täna. Võib-olla olen ma jäädavalt muutunud.

*
T-särk ja pusa nagu Zelenskõil, sokid nagu Vitali Kimil, ma aevastan hommikuti nagu Arestovõtš igas eetris ja räägin rutakalt nagu Podoljak. Ma tean, kui kaugele laseb Iskander ja kui kaugele S-300 ja kuhu nad lasevad. Tean, kuidas teha rämpsust laternaid ja kui lühikest aega nad eredalt põlevad. Teen vahet pesumasina ja lennuki häälel, Shahedil ja mopeedil. Minu „koer Patron“ on Lota ja ta on kass. Loodan väga, et minu tekstide efektiivsus on sama, mis meie õhutõrjel – 76,4%. Ma tajun ennast Ukraina ajaloo osana. Mikroajaloona. Mis tuleb kirja panna. Sest kõik läheb meelest, aga pisiasjades ei peitu mitte saatan ega jumal, vaid inimene. Mul ei õnnestu hästi tulistada, kuid hästi kirjutada võib isegi õnnestuda, ma olen õppinud ja palju harjutanud. Minu kaasaskantav õhutõrjesüsteem on nutitelefon, kuhu ma toksin tekste: sihin, sõrm päästikul. Vajutan niipea, kui leian täpse sõna. Alik Milstein nimetas mu stiili spartalikuks. Ukraina on Sparta, 30 miljonit spartalast, see on täna sõnakõlks, sellest kirjutavad nüüd kõik.

*
„Spartalik“, „askeetlik“, „lakooniline“: Sparta Lakoonias, sõjariik, sõja sümbol, selle sünonüüm. Sõjaaegne elu on askeetlik. Me vaatame neid, kes istuvad kohvikus, naeravad, veedavad aega, laulavad, kuidagi pingsalt. Pole see aeg. Nad pole justkui asja sees. Aga mu sõber Andri, kursusevend, filoloog, esimesest päevast peale sõjas, sai Bahmuti all haavata ja sõdib nüüd pärast hospidali edasi, räägib, et veetku pealegi aega, istugu kohvikus, elu kulgegu edasi nagu enne sõda. Et seal, kus lõbutsetakse, ei oleks sõda. Ja küsib Nadja kohta. Ma räägin lugusid, saadan tema joonistusi, pilte rahulikust elust.

*
Ma saan Andrist aru. Me juhindume reeglist „Poodu majas köiest ei räägita“. Tema aga ei taha, et meie kodu oleks poodu maja.

Andri räägib, et tema sõda unes ei näe.

*
Pikka aega oli nii, et üles ärgates pidin sõda endasse uuesti laadima. Ärkasin ilma sõjatundeta. Ja siis meenus: „Sõda!“ Lülitusin sisse. Tundsin süüd, et olin jõudnud ööga sõja unustada, mingit und näha. Arvatavasti head. Midagi sõjaeelsest ajast.

Kõik, enam süüd ei tunne. Ärkan kohe sõjatundega.

Saša: „Ühel eelmise aasta märtsi ööl hakkasin sireeni üürgamise peale jubedalt kartma. Otsustasin ema mitte üles ajada, lamasin põrandal ja kartsin – ja ei olnud minus mitte midagi muud peale selle hirmu. Kadunud oli kogu keerukus, kihistused, mitmemõõtmelisus. Olin ainult mina ja seletamatu loomalik hirm. Hommikul tuli mulle pähe, et just seda sõda teebki: lüdib ja pindab, loobib ja lamestab. Sõda teeb maailma must-valgeks – muudmoodi pole võimalik ellu jääda.“

*
Hiljuti jäi mulle esimest korda Telegram-kanalites „täieulatusliku sissetungi“ asemel silma „suur sõda“.

*
Õhuhäire. Kesklinnatänav. Turu juures. Inimesed kõnnivad. Naine koeraga, piraka karvase peniga, kes häirele kumeda häälega kaasa ulub, ütleb koerale ja teisele naisele: „Mis, laul ei meeldi? Ta laulab alati sedasi, kui sireen üürgab.“

*
Ma salvestan õhuhäireid telefoni. Jooksva elu – autopasunate, sagina, laste mängude, linnulaulu – taustal. Ükskord saab sõda ikka läbi ning kõik see hakkab ununema. Usun, et ununebki.

Vene ja ukraina keelest tõlkinud Veronika Einberg

^[1] Silmas on peetud Iraanis valmistatavat ründedrooni Shahed 136, mis kannab Vene armee relvastuses nime Geran-2 (герань – geraanium ehk kurereha).