Jelabuga nael

Mäletad sa, geraaniumide Jelabuga,
seda linnanaist, kes siin – igavik tagasi –
kaua suitsetas, suitsetas justkui nuttis
plotskit su kibedast pinutagusest.
Jumalalt haavatud hingega ainult anus
pesu või lastagu pesta söögi eest.
Palun lubage mul, Marina Ivanovna,
seista viivuks ses paigas, kus teie elasite.
Eideke avas logiseva värava:
“Vaev vanuigi – ei mõika, mis patu eest.
Käivad ja käivad – no täitsa on ära piinand.
Müüks selle maja maha, ei osta kes iganes.
Mäletan, oli ta säärane rühikas, range.
Pesu pesema ei passinud ta.
Plotski keeramisega hakkama ei saanud.
Mina neid talle keerasin,
silmust – ei keeranud ma…”
Vilets vöörus. Akendeta. Seesama,
kus kord tugevaks osutus kanepikeerd,
seisab kopsikus vesi jääkülmast Kaamast
huuli niisutada viimaseks veel.
Nael, mitte konks. Hoidmaks hobuserange
ja kaluririistu, nael raske ja suur.
Liiga madal on siin, et end üles puua,
lämmatada end – lihtsam ju.
Eideke aga, kes poolnäljas ellu jäi,
räägib mulle kui tähtsale võõrale:
“Mis ma teen naelaga? Käivad siin kõik ja katsuvad…
Võib-olla võtate selle naela enesele?”
Vanaema, palun hardalt kui almust teilt –
ärge ainult küsige taas:
“Mispärast ta siis enese ära tappis?
Olete õppind mees… Teil lihtsam on aru saada…”
Vanaemake, mul on õudne vööruses, toaski.
Praegu vastu te õlga pisaraist vappuks.
On ainult mõrvad maailmas, pidage meeles.
Üldse ei ole olemas enesetappu.

1970

Vene keelest tõlkinud Anna Sophia Liinat