Chang ja tema 23 asja

Kapitalismi surmatõbede diagnoosimine ning peatse ja vääramatu huku ennustamine on olnud omaette tööstusharu juba vähemalt 150 aastat ning ka viimane kriis (mis kõigi märkide järgi pole veel sugugi turvaliselt selja taha jäänud) on toonud kaasa hulga uusi surmakuulutajaid ja muidu kriitikuid. Ka Ha-Joon Changi 2010 aastal ilmunud ja hiljuti eestikeelsegi lugejani jõudnud “23 asja, mida teile kapitalismist ei räägita”^[1] sõidab samal laineharjal. Chang on sündinud 1963. aastal Soulis, kaitsnud majandusdoktori kraadi Cambridge’i ülikoolis ning õpetab seal nüüd ka ise, kuuludes siiski nn heterodokssete teoreetikute hulka. Teisisõnu: Changi seisukohad ja arvamused jäävad suuresti väljapoole tänapäeva majandusteooria ja -teaduse peavoolu. Tema eri tekste (ta on aastaid olnud Guardiani kolumnist) ja raamatuid (neid on ta nime all nüüdseks ilmunud üle tosina) lugedes on ilmne, et ta on ka võimekas ja ebatavaliselt laia haardega polemist ning see kombinatsioon teeb temast tülika vastase neile, kes tahavad majandusest rääkida kitsalt selle enda terminites ja raamides. Chang tunneb silmanähtavat rõõmu mitmesuguste laialt levinud majandusalaste tõekspidamiste põrmustamisest. Raamat “23 asja, mida teile kapitalismist ei räägita” põhineb järgmisel võttel: iga peatükki (või “asja”) alustab Chang karikatuurse lõiguga sellest, “mida vabaturu-majandusteadlased ütlevad”; siis lisab lõigu sellest, “mida nad sulle ei ütle” ning järgneb temapoolne poleemika. Sealjuures on ta vaba tehnilisest žargoonist, sageli provokatiivne ja kahtlemata erapoolik, aga sugugi mitte naiivne ega lahmiv. Kui Chang midagi väidab, siis on tal varuks hulk näiteid; ta historiseerib asju, mis võivad tunduda “ajatute tõdedena”, tsiteerib kolme viimase sajandi klassikuid. Vikerkaare palvel püüdsime koos Hardo Pajulaga raamatu mõnesid lähtekohti ja järeldusi veidi vaadelda ja kohati ka laiemasse konteksti asetada.

T. J.

TJ: Mulle jääb Changi raamatu puhul kõigepealt silma, et seal justkui oleks tegemist omamoodi naasmisega majanduse kui “poliitilise ökonoomia” juurde. Muidugi pole see Changile ainuomane, vaid palju laiemalt levinud vasakpoolne vaade – et majandust ja poliitikat ei saa üksteisest lahutada. Samas kui parempoolne – ja majandusteadlaste endi seas ehk levinum – seisukoht kipub väitma, et majandus on midagi “poliitikaülest”. Ajalooliselt pärineb viimane arvamus mõistagi alles 19. sajandi lõpust ning on üsna täpselt dateeritav ja konkreetse autoriga seostatav: enne Alfred Marshalli oligi kogu majandus poliitiline. “Poliitilist ökonoomiat” ei mõelnud terminina välja ju Marx – ta laenas selle Adam Smithilt ja David Ricardolt, kes omakorda võtsid selle Antoine de Montchrétienilt. Chang politiseerib majandust ega püüagi seda varjata. Pigem näib teda häirivat, et terve hulk inimesi, kes majanduspoliitilistel teemadel, olgu siis paindliku tööjõuturu, vabakaubanduse või kapitali piiranguteta liikumise üle, sõna võtavad, esitavad oma seisukohti apoliitilistena, just nagu käsitleksid need objektiivset antust.

HP: Minu jaoks on “majandus” ja “poliitika” lihtsalt kaks sõna, mida me kasutame nagu teisigi sõnu ja põhimõisteid eelkõige oma mõtlemise hõlbustamiseks. Nähtust, mida me nendega hõlmata püüame, on Ludwig von Mises tähistanud sõnapaariga human action. Ma ei ole sellele head maakeelset vastet leidnudki, “inimtegevus” oleks ilmselgelt liiga verevaene. Siin on ikka palju rohkem pistmist mingi pusimise ja puntratantsuga, kus on pea võimatu aru saada, kust algab poliitika ja kust majandus või kultuur või sport või kuramaaž. Samas on väga raske eitada ka seda, et kapitalistlikus ühiskonnakorralduses on majandus siiski oluliselt autonoomsem tegevusvaldkond kui peaaegu kõigis teistes meile teada olevates formatsioonides.

“Majandusteadus” on välja kasvanud moraalifilosoofiast, mille probleemidel ei ole “õigeid” lahendusi ja needki, mis hetkeimperatiivide ajel välja pakutakse, muutuvad kohe uute probleemide allikaks. Ent kui “vabaturu-majandusteadlasteks” pidada kõiki neid, kes ühel või teisel põhjusel ei usu kõiketeadvasse ja heatahtlikku riiki, siis ei saa ma Changiga kuidagi nõus olla. Frank Knight, James Buchanan, Mancur Olson – keegi neist ei arva, et majandust ja poliitikat saaks lahutada, oma veregrupilt on nad aga vaieldamatult parempoolsed mõtlejad ehk “vulgaarsed kodanlikud majandusteadlased”, nagu minu koolipäevil TPI polöki loengutes kõiki Marxi, Lenini ja Mao subtiilsustega mittenõustuvaid õpetlasi nimetati.

TJ: Olen nõus, et kuivõrd poliitika ja majandus on “inimtegevuse” aspektid, ei ole mõistlik ega ilmselt isegi võimalik erinevaid tegusid, otsuseid või motivatsioone kenasti ühte või teise lahtrisse liigitada. Küll aga on võimalik – ja ma arvan, et ka soovitav – püüda mõista, kuidas need eri aspektid omavahel seotud on. Kui sa ütled, et kapitalistlikus ühiskonnakorralduses on majandus oluliselt autonoomsem kui teistes, siis tundub mulle, et nii on lugu muuhulgas just nimelt tänu teatud ajaloolisele nihkele selles, kuidas me nende “inimtegevuse” aspektide omavahelist suhet oleme mõistma hakanud – selles, mida me peame “loomulikuks”.

Aristotelese jaoks oli inimene eelkõige “poliitiline loom” (zōon politikon), 19. sajandi keskpaigaks oli kinnistumas nägemus inimesest kui homo economicus’est. See ei tähendanud siis ega tähenda ka praegu nende kahe asja lahutatust, vaid teistlaadi omavahelist suhet. Nüüd me kipume mõtestama poliitikat majandusterminites ja mulle tundub, et sinu viidatud “majanduse autonoomia” tulenebki suuresti just sellest. Chang avabki oma raamatu märkusega, et see, mida me vaikimisi “autonoomseks” ja “loomulikuks” peame, on tegelikult väga spetsiifiliste poliitiliste valikute tagajärg. Mida me peame “vabaduseks”, ei ole kuidagimoodi turgude “loomulik” olek – see, et turud püsiksid “vabana”, nõuab tõsist ja pidevat pingutust. Selle vabaduse “loomulikud” piirid (Chang viitab mitmele: lapstööjõu kasutamise keelamisest monopolidevastase regulatsioonini) põhinevad selgelt poliitilistel valikutel. Mõnesid neist valikutest oleme lihtsalt hakanud pidama enesestmõistetavaks ja loomulikuks, kuigi ajalooliselt nad seda kindlasti pole olnud.

HP: Põhimõtteliselt olen nõus (nii sinu kui Changiga). Kapitalistlik tööturg loodi 19. sajandil tõepoolest konkreetsete seadusandlike aktidega ja ilma tööturuta ei ole turumajandus muidugi mõeldav. Nii et selles mõttes on kaasaegne majandussüsteem küll nii konkreetsete poliitiliste valikute kui ka ajalooliste juhuste kokkusattumus, seda ei saa kuidagi eitada. See, et vabaturu käigushoidmine nõuab pidevat hoolt ja pingutust, on sama õige kui see, et paraku on kapitalistlikul dünamismil kalduvus lõhkuda iseenese püsimiseks vajalikke väärtusi ja hoiakuid. Inglise poliitikafilosoof John Gray nimetab seda “turumajanduse ületamatuna näivaks vastuoluks”. Kui see tõepoolest ületamatuks peaks jääma, võib “majanduse autonoomia” osutuda vaid ajutiseks ajalooliseks grimassiks. Küsimus on võib-olla selles, kas me peaksime sellise võimaliku arengu üle head meelt tundma.

TJ: Seni on kapitalism muidugi osutunud nende “ületamatuna näivate vastuolude” ületamisel üle ootuste edukaks – seda on ju tunnistanud ka enamik kaasaegseid marksiste (meenub näiteks David Harvey). See on aga leidnud aset läbi kapitalismi enda transformatsioonide, ja mulle tundub, et tegelikult töötab ka Chang ikkagi samas üldises raamistikus. Sissejuhatuses ütleb ta otse, et ta raamat ei ole kapitalismivastane manifest ja et ta ei pea end mingiks “antikapitalistiks”. Ta ei kritiseeri ju kapitalismi kui sellist, vaid selle mõningaid spetsiifilisi aspekte ja vorme ning mõningaid laialt levinud ja suuremate küsimusteta omaks võetud eeldusi. Positiivse näitena meeldib Changile tuua Lõuna-Korea majandusreforme – ja need olid kahtlemata kapitalistlikud.

HP: Kaasaegsete marksistide loominguga ei ole ma kursis, aga eks kapitalismi elujõud on muidugi seotud selle paindlikkuse ja tegelikult ka ta definitsiooni ähmasusega. Sealsamas sissejuhatuses ütleb Chang, et vaatamata puudustele ja piiratusele on kapitalism siiski parim majandussüsteem, mille inimkond on suutnud “välja mõelda”. Minu kõrva kriibib see viimane lause päris kõvasti. Kui “inimkond” suudab “välja mõtelda” vabaturu kapitalismi, siis võib ta välja mõtelda ka midagi paremat, olgu siis riigikapitalismi (Changi esimene eelistus) või sotsialismi. Siin on see abstraktsete nimisõnade lõks kohe pärani lahti. Mõtleva, tegutseva, tundva ja plaaniva subjektina ei ole mingit inimkonda olemas ning suurejooneliste alternatiivide otsimine jääb tihti mingite hämara agendaga fanaatikute pärusmaaks.

TJ: Ühelt poolt tundub mulle, et ehk ei maksa liialt kinni jääda Changi keelekujunditesse, teisalt kumab siin taga siiski vist ka üks põhimõttelisemat laadi küsimus. Kui enne jõudsime suuresti üksmeelele, et meie nüüdne ühiskonna- ja majanduskorraldus on olulisel määral mitmesuguste konkreetsete poliitiliste valikute tulemus, siis tegelikult vahest ikkagi ei ole päris õigustamatu öelda, et see on “välja mõeldud”. Muide Chang kasutab originaalis sõna invented, mille teine võimalik vaste oleks “leiutatud”. Ma ei usu, et ta peaks silmas midagi niisugust nagu hõõglambi leiutamine Thomas Alva Edisoni poolt – pigem ikka just sedasama läbi mitme sajandi ja suuremas osas maailmast kulgenud protsessi, mis koosnes nii väikestest sammudest kui ka suurtest kriisidest, mis on kulgenud ootamatult erinevates suundades ning mille taga ei ole tingimata üldse mingit agentsust ega üldist subjektsust, olgu selleks siis inimkond, riik või ajalugu. Ometi on kogu see protsess olnud just nimelt ikka sama von Misese “inimtegevuse” tulemus, mitte mingi loodusnähtuslik paratamatus. Ka majandus- ja finantskriisid on samuti selle “inimtegevuse” produkt ning see eristab neid väga olulisel moel maavärinatest, vulkaanipursetest ja orkaanidest. Jah, “inimtegevus” on väga kompleksne ja oma täiuses prognoosimatu, kuid see ei tähenda, et me ei saaks teha kaalutletud otsuseid, mis seda täiust ühes või teises suunas võivad nihutada. Mulle näib, et sellel Changi käsitus “riigikapitalismist” põhinebki – see pole nägemus mitte “heatahtlikust ja kõiketeadvast riigist”, vaid teatud laadi kaalutletud interventsioonidest, mis taotlevad konkreetseid eesmärke. Chang toob mitmeid näiteid, kus sedalaadi üritused on silmapaistvalt edukaks osutunud. Samuti rõhutab ta (ptk 19), et needki kapitalistlikud riigid, mida oleme harjunud väga vabaturu-põhiseks pidama, planeerivad suurt osa oma majandusest, ilma et selles mingit erilist ohtu või katastroofi näeksid. Ka Eestis tegeleme me praegu ju “nutika spetsialiseerumisega”, hariduspoliitikas püüame inimesi “õigete” erialade juurde juhatada jne.

HP: Ega mul ole siingi mingeid erilisi vastuväiteid. Loomulikult püüavad kõik asjaosalised kõnealust täiust endale soodsas suunas nihutada. Mõnel on selleks suuremad, teistel väiksemad võimalused. See, mis nendest üritustest lõpuks välja tuleb, on hoopis teine asi. Siin on võrdlus tennisega ilmselt üsna asjakohane: sa võid ju omal pool võrku plaanida mis kole ja läbimõeldud tegevuskava aitab kindlasti ka mängu võita, kuid igas konkreetses mängusituatsioonis on tavaliselt tulemus plaanitust kaunikesti erinev. Ja siin on meil ainult kaks mängijat. Ma ei ole kindlasti riikliku sekkumise vastu iseenesest; paljudel juhtudel on see möödapääsmatu ja õigustatud. Turumajandus ilma riigita pole lihtsalt võimalik. Asi on pigem selles, et riigikapitalistid ja laussotsialistid peavad end pahatihti targemaks, kui nad tegelikult on. Inimese võime teadlikult mõjutada teda ümbritsevat ühiskondlikku reaalsust on siiski palju piiratum, kui ratsionalistid seda eeldavad. Ühelt poolt kukub poliitikute reputatsioon järjest madalamale, teiselt poolt nähakse aga riigi jaoks järjest uusi sekkumisvaldkondi. See on minu arvates üsna kummaline.

TJ: Changi suhtes aus olles: ta siiski ei omista riigile seda “heasoovlikkust ja kõiketeadmist”, millele sa meie jutu alguses irooniliselt viitasid. Ta tõepoolest ütleb, et mõnikord on riigil võimalus teha otsuseid, mis annavad paremaid tulemusi kui asjade jätmine n-ö “turu hooleks” (vt ptk 12), aga üldiselt ei rõhuta ta sugugi vajadust leida järjest uusi sekkumisvaldkondi. Chang on väga nõus, et majandus on liiga kompleksne süsteem (ptk-s 16 esitab ta su tennise-analoogiaga sarnase argumendi, küll male näitel), et seda oleks võimalik edukalt ülalt alla planeerida. Ta on nõus, et sekkumistel on reeglina ka kavatsematud tagajärjed, mida me kunagi ei suuda täielikult ette näha. Samas on need kavatsematud kollektiivsed tagajärjed ka inimeste ja ettevõtete eraviisilistel otsustel. Kui Adam Smith lähtus eeldusest, et lihunike, õllepruulijate ja pagarite omakasust ajendatud otsused toovad meile kõigile õhtusöögi lauale, siis elu on korduvalt näidanud, et see reegel pole kaugeltki raudkindel, et sageli annavad individuaalselt optimaalsed otsused tulemuseks kõigi jaoks suboptimaalse tulemuse. Seda kinnitas ju paar aastat tagasi oma USA Kongressi ees antud tunnistuses ka Alan Greenspan, kui tõdes, et leidis oma eeldustest (vaba turu võime kohta tagada parim võimalik tulemus) “vea”.

Changi põhjendused ses vallas olid vähemalt minu jaoks päris huvitavad ja ootamatud – ta ei püüa öelda, et “riik teab paremini”, vaid pigem, et “me keegi ei tea piisavalt hästi” ning et seetõttu on riigi roll määramatust vähendada (ptk 16). Ja see tähendab kohati ka vaba turu piiramist, nähtavat kätt nähtamatu asemel.

Ühelt poolt räägib Chang siin selgelt kesksest regulatsioonist (ptk 16 ja 22), aga teisalt jõuab sama mõtteliini mööda ka mõne vahest üsna ootamatu seisukohani – näiteks ptk-s 2, kus ta suhtub väga skeptiliselt sellesse, kas ettevõtteid ikka peaks tingimata juhtima aktsionäride huve silmas pidades, või ptk-s 8, kus ta kritiseerib laialt levinud arusaama, et “kapitalil ei ole rahvust”.

HP: Changi mõte, et riigi roll on vähendada määramatust, on mulle sümpaatne. See, et ettevõtteid ei tuleks juhtida aktsionäride huve silmas pidades, on juba palju kahtlasem idee. Kelle huve need siis veel peaksid teenima? Muidugi pole pihustunud omandi süsteem ideaalne, ükski süsteem pole. Aga seesama killustunud omand viibki selleni, et ettevõtteid ei juhita omanike, vaid nondesamade ülemakstud tegevjuhtide huvides, kelle kritiseerimisega Chang samuti kitsi ei ole. Ma ei saa lahti muljest – võib-olla ebaõiglasest –, et Chang üritab meid siiski veenda, nagu jätkusuutlikkuse- ja innovatsiooniministeeriumi mandariinid teeksid lõpuks ikka kõike paremini kui täitmatud ärijuhid või liiglühikese ajahorisondiga väikeomanikud. See võib ju üksikutel juhtudel ka nii minna, aga see ei ole stsenaarium, millele mina oma raha paneksin.

TJ: Selles konkreetses kohas on muidugi jälle tegu provokatiivse pealkirja ja poleemikaga – Changi tegelik sihtmärk ei ole ju aktsionärid üldiselt. Ta alustab kaugemalt: kuidas “piiratud vastutuse” kontseptsiooni teke 19. sajandil tegi võimalikuks, et äriline läbikukkumine ei tähendanud tingimata enam isiklikku pankrotti ja võlavanglat. Samas juhib ta tähelepanu tõigale, kuidas seeläbi sai ettevõtete osalustest commodity – asi, mida saab osta, müüa, treidida, võla abil võimendada jne. Kombineerituna kapitali liikumisele seatud minimaalsete (sageli olematute) piirangutega on see toonud kaasa väga volatiilse keskkonna. Siin tekib muidugi jälle sama probleem, millele sa riigi puhul viitasid – ka firmade puhul võib öelda, et neil ei ole oma “huvisid”, oma agentsust, on ainult aktsionäride, töötajate, klientide, juhtkonna jne konkreetsed huvid ja soovid. Ja Chang peabki siin silmas eeskätt neid finantsinvestoreid, kelle jaoks on firma aktsia lihtsalt abstraktne finantsvara. Põhimõtteliselt samalaadset kriitikat on ju teinud ka Warren Buffett. Chang ise ütleb nii:

“Just sel põhjusel on väljaspool angloameerika maailma asuvad jõukad riigid püüdnud lühiorientatsiooniga, kiirest teenimisest huvitatud aktsionäride (floating shareholders) mõju vähendada ning mitmesuguste ametlike ja ebaametlike meetmetega säilitada või isegi tekitada uusi, pikaajalist orientatsiooni omavate huvitatud osapoolte (stakeholders) grupeeringuid.”

Nagu mina Changist aru saan, väidab ta siin sisuliselt kaht asja: ühelt poolt peaks olema võimalik kapitali vabale liikumisele piiranguid seada ja teiselt poolt võiks mõnedes oludes olla hea mõte, kui mõnedel ettevõtetel (näiteks utility’d, lennufirmad, aga ka muidu majanduses olulise kaaluga ettevõtted) oleksid stabiilsust pakkuvad n-ö ankruinvestorid. Aga sellegi puu tagant paistavad muidugi riigi kõrvad.

HP: Ma ei ole isegi vastu Changi ettekirjutusele, et riik peaks muutuma tugevamaks. Siin tuleks aga minu arvates teha vahet tugevnemise ja lõputu laienemise vahel. Tugev riik peaks hästi hakkama saama nende valdkondadega, kus tema osalus on möödapääsmatu. Probleemid hakkavad siin muidugi juba sellest, et riigiusksete meelest teistsuguseid valdkondi peaaegu polegi, kõige punapõsksemad parempoolsed jällegi on valmis taluma kuitahes suuri halbusi, et aga riik mängust väljas hoida. Changi kaitsekõne taustal riigikapitalismile tundub seda asjakohasem minu suure eeskuju John Gray mõte: “Et puhas transtsendentne usk on kahanenud ja selle koha on endale võtnud igasugusest pilvetagususest puhastatud sekulaarsed õpetused või religioonid, ei suuda nüüdisaegne inimene leppida sellega, et riik on vaid lootusetult kohmakas tööriist, mis ei saa pakkuda lunastust, vaid üksnes hädapärast kaitset inimkonna ürgkurjuse eest.” Gray, keda ei saa kohe kindlasti pidada Changi nahutatud “vabaturu-majandusteadlaseks”, on öelnud Hayeki kohta, et see osutas küll õigesti tsentraalse plaanimise irratsionaalsusele, kuid vaatas samas üle vabaturu irratsionaalsusest. Ma arvan, et Changi kohta ütleks ta umbes vastupidist.

TJ: Kui võrrelda Hayekit ja Changi, tundub esimene minu jaoks küll märksa lähemal sellele “punapõskse parempoolse” stereotüübile, kui Chang on “riigiuskse” omale, ja näiteks globaalse kapitalismi teemal on Changi mitmed kriitilised seisukohad ju Gray omadele päris lähedased. Aga see selleks. Kui tunnistame (pidades silmas kapitalismi üldiste võimaluste piire), et nii laissez-faire– kui ka riigikapitalismil on oma hädad ja probleemid, jõuamegi ju ringiga tagasi algusse – kardetavasti ei ole meil kuskilt võtta seda universaalset Archimedese punkti, mis lubaks langetada objektiivse otsuse ühe või teise kasuks või kahjuks ja põhimõtteliselt saame lihtsalt valida, et mislaadi hädadega me pigem oleme valmis tegelema. Ja siis on kohe järgmine küsimus, et mille põhjal me selle valiku langetada saaksime.

Meie vestluse alguses mainisid sa, et majandusteadus on välja kasvanud moraalifilosoofiast, mille probleemidel ei ole “õigeid” lahendusi. Ometigi on meil nii eetika kui majanduse küsimustes võimalik teha kaalutletud otsuseid, meil on võimalik hinnata eri alternatiive ja valida nende vahel. Majandusteadlaste ja -praktikute jaoks näib sedalaadi valikute puhul olevat üheks olulisemaks kriteeriumiks “tulemus”, s.o moraalifilosoofia paralleeli kasutades oleks põhimõtteliselt tegu utilitarismiga. Kui “riigimajanduse” kullastandardiks valida Nõukogude Liit või Põhja-Korea, näivad vabaturu-kapitalismi eelised mõistagi väga selged. Kui aga võtta võrdlusaluseks näiteks tänapäeva Hiina või Lõuna-Korea, siis on märksa keerulisem ainuüksi empiirikale tuginedes näidata, et riigikapitalism annab vabast turust viletsamaid tulemusi. Larry Summers on märkinud, et ajal, mil Ameerika majandus elas läbi oma kiireimat kasvuperioodi, kahekordistus ameeriklaste elustandard umbes iga kol-mekümne aastaga, Hiina aga on viimase kolme aastakümne jooksul suutnud teha sama iga dekaadiga. Nii ei ole üllatav, et Changi ideed on Aasias suurt kõlapinda leidnud (ja mitte ainult raamatute kaudu – ta on olnud sealkandis nõuandjaks nii IMF-ile, Maailmapangale kui mitmetele ÜRO allorganisatsioonidele). Muide ka sinu lemmiku Gray raamat “False Dawn: The Delusions of Global Capitalism”, kus esineb sarnaseid mõtteid, sai Hiinas bestselleriks.

Siin tõstab pead üks kiuslik küsimus, mille on esitanud meie eelmise kultuuriministri lemmikfilosoof Žižek: mis saab siis, kui Hiina stiilis mandariinide poolt juhitud riigi ja majanduse mudel peakski edukamaks osutuma? Kas me oleme siis nõus oma austerlased tagumistele riiulitele tõstma?

HP: Hayekit peaks vaatama ikkagi ka konkreetses ajaloolises kontekstis. 1960. ja 70. aastatel, mil keinsiaanlikud majanduse ja ühiskonna peenhäälestamise ideed nii akadeemilistes kui majanduspoliitilistes ringkondades tingimusteta valitsesid, nõudis ideoloogilise vastaspooluse esindamine mehisust “iseseisvalt mõtlejate karjale” vastu hakata. Keynesi enda suurust näitavad minu jaoks eelkõige tema sõnad Hayeki raamatu “Tee orjusesse” kohta: “See on oivaline raamat. Moraal-selt ja filosoofiliselt nõustun ma siin pea kõigega, ja mitte üksnes ei nõustu, vaid nõustun sügavalt liigutatuna.”

Asi ongi selles, et tegelikult erinevad Marx, Keynes ja Friedman üksteisest palju vähem, kui üldiselt adutakse. Lõpuks on kõigi kolme jaoks kõige olulisem kriteerium tõhusus ning vaidlus käib selle üle, kas parim tee selleni jõudmiseks läheb läbi sotsialistliku või kapitalistliku töösangarluse. Ameerika ja Hiina elustandardi kasvukiirust võrrelda on küsitav selles mõttes, et hiinlaste edenemine on põhinenud lõviosas Lääne tehnoloogia kasutuselevõtul ning siin on autokraatlikel või isegi totalitaarsetel režiimidel kindlasti kohati omad eelised. Aga me ei tohiks siiski Nõukogude kosmoseprogrammi edusammude põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi sotsialistliku maailmasüsteemi eluvõime kohta. Ajalugu on näidanud, et kui tuhatkond akadeemikut surmanuhtluse ähvardusel Novosibirskisse kinni panna, võib süsteem ajutiselt isegi innovatiivne olla.

Laiemas plaanis on utilitarism siiski ainult üks filosoofiline õpetus. Seetõttu kisub mind järjest rohkem Frank Knighti laagrisse. Knightile oli ressursside piiratusest ja inimvajaduste piiramatusest tingitud majanduslik probleem üldse teisejärguline. Tema jaoks on ühiselu keskseks motiiviks võimuküsimus. Knighti sõnul käsitavad ka parempoolsed vabaturgu pahatihti lihtsalt kui tõhususe edendamise vahendit ning jutlustavad seetõttu sisuliselt vasakpoolsete evangeeliumi. Knightile tähendas võimu paarikmõiste vabadus indiviidi maksimaalset võimalikku kontrolli oma tegevuse üle ning oli sel kombel eesmärk iseeneses. Minu jaoks on Knight eelkõige just moraalifilosoof, mitte utilitaristliku klaaskuuli lihvija. Moraalifilosoofia kokkuvõtte on minu arvates aga täpselt sõnastanud Thomas Mann: “Suur tõde on see, mille vastutõde on samuti tõde.” Ega suurt paremini saagi öelda.