Ootamatult külmetusest tabatuna kirjutan hotellipaberi – maritim hotels – tükkidel (teine öö Kirchenalleel akna taga mustalt pärlendava katusega ja kolme kummitusega, mis helendavad valgetel toolidel: talv on kõik muu ära söönud)
sõpru on mul vähe ja needki on välja mõeldud (loodan, et nad annavad selle mulle andeks ja pöörduvad tagasi oma akvarellide, kirjatöökeste, lava juurde, unustavad mu lõplikult); sest selline inimene ma olen –
mu sõbrad… üks neist usub naiivselt, et ma olen ainult temaga ehtne ja teistele söödan ette teisikuid, kostüüme, žeste, mittemidagitähendavaid naeratusi, kuid selles avaldub tema enese solipsistlik natuur: temaga olen ma kõige vähem mina
lapsepõlves oli mul semu, kes kogu aeg vaikis; ta rääkis ainult minuga (igatahes minuga ta rääkis kindlasti, kuid ma ei näinud kordagi, et ta oleks veel kellegagi rääkinud); ta meenutas mulle mu vanaisa, vanaisa oli vähese jutuga, tšuvašš: ta läks väga tujust ära, kui mu isa – tema poeg – palus passi saades, et rahvuse lahtrisse kirjutataks “venelane” (venelane oli ta ainult ema poolt); isa rääkis sellest mulle ise, naeratusega: mida rohkem aastaid möödub, seda vähem ma mõistan toda naeratust ja lõbusust, millega ta seda lugu oli mulle rääkinud, – mul on oletus: südametunnistus – kuid see oleks liiga lihtne; ma esitasin vanaisale palju totraid küsimusi, näiteks: kuidas on “ämblik” tšuvaši keeles? – kuid ükskord ta tüdis ja ütles, et on tšuvaši keele ära unustanud, siis ma väljendasin nördimust: “ei või olla! kuidas saab oma keelt ära unustada?”, taat muigas virilalt ja ütles, et enamatki võib ära unustada, eriti kui kõneled ainult vene keelt, ja lisas, et üldiselt mäletab inimene ainult hädatarvilikku; ma ei nõustunud tookord ega nõustuks ka nüüd: mina mäletan mida iganes, ainult mitte hädatarvilikku
mul on sõpru, kes ei aimagi, et nad on mu sõbrad
Läksin kohvi jooma. Läks veel jahedamaks. Mulle helistas lavastaja:
Kus te olete?
Kuskil Hamburgis.
Kas kõik on korras?
Jah. Mul on nüüd kaart ja ma tean, kus Altona asub.[1]
Teil on vaja rongi.
Seda räägib mulle iga vastutulija.
S-bahni.
Jajah, roheline ring ümber.
Aga äkki ma toon teid kohale?
Ei mingil juhul. Tegelege oma asjadega. See on tähtsam…
mõned mehhanismid hirmutavad mind; eriti automaadid, mis müüvad pileteid; lapsena kartsin ma gaseeritud vee automaate, ma olin endale välja mõelnud, et need on marslased – nad olid kolmekesi, ilmusid kord nurga peale kaubahalli ja kaljaputka (songaga kollase ratastel tünni kujul) vahele, marslased tõmbasid ligi lodakil pükstes pätte, need seisid, selg kühmus, kissitasid minu poole ja keerutasid sõrmede vahel münti, topsivennad segasid gaseeritud vett viinaga, ropsisid klaasideta, ärarebitud käepidemetega telefoniputkade taga (surnud robotid)
eile otsustasin Altonasse luurele sõita (longin teatri ümber, vaatan seal, mis ja kuidas); kuid ei saanud hakkama – läksin jala, peagi eksisin teelt (tuleb välja, et mitte kõiki tänavaid pole kaartidel), möödakäijad keeldusid teed kätte juhatamast, saatsid mind nagu kokkulepitult keskjaama (mille nimes kostis ähmane dramaturgi kohalolu); mina tahtsin tungivalt jalgsi minna, üks nimetas mind hullumeelseks, mõned vaatasid mind nii, nagu arvanuks, et mul on rahast kahju (mul polegi seda); asi pole rahas – seal seisavad marslased, ma juba käisin kesklinnas, nad lehkavad nõukoguliku gaseeritud vee ja laevaremondi okse järele, kõike seda toestab paneelkonstruktivism ja pätikari, kõikjalviibiv pätikari sinistes koolivormipükstes, pioneeriräti keeled taskust välja vahtimas
proovisin kaks korda – ei saa endale midagi ette heita; eile ilma kaardita (unustasin tusahoos asiaatide einelasse: papaiakokteil ja mangojogurt), kõndisin Reeperbahnini – oo, oleks ma teadnud, kui lähedal ma sihile olen, oleksin edasi kõndinud (mida ma oleksin öösel Altonas teinud? – oleksin kuskil tukastanud, varemgi sedasi ööbitud); mind peatas kähehäälne naine: “see on hullumeelsus!” – “võibolla, kuid ikkagi…” – “ei, ei, ei, siis minge otse politseisse!”
mul on sõber, kes ei aima, et ma tean: tema majas pole elektrit ega vett, 13°C, Gazel on katki, kuuris roostetab kolmandat aastat Ural, taskutes on Venemaal kasutu peenraha: eurosendid, Skandinaavia kroonid; veel on mul sõbratar, kes elab Kiievis, ta kannab katkisi teksaseid ja ketse, kulunud ja lühikesi särke, ta on kõikidel fotodel jube sakris, kuid pole midagi – talle see sobib, talle sobib kõik, ta on kahekümne kolmene, ta ei aima mu olemasolu, kuid sellest pole midagi, on tähtsamaidki asju, näiteks: barrikaadid, rahvamassid, tuled, mäss, mäss, katkematu mäss; teine mu semu kolis Barcelonasse ja kõik – teda pole enam, temast jäid ainult vitraažid
kui ma teaksin, missugune kehaosa on tarvis ära lõigata, teeks ma seda viivitamatult ise
ma kohtasin teda pargis raudteevallil – edasi tulid plank, tehas, meri; ta kõndis kanistriga: “mehed saatsid õlle järele” (huvitav, mida ta neile vastuseks pomises, küllap ei kostnud midagi), talle meenus, kui kerge oli teha ajalooeksamit – tuli kõigest meelde jätta seda, mida direktor meile dikteeris, aga kaheksandas jäeti üldse ära, eksam võeti maha ja direktor pani kõigile viied: “oleksid kõik ained sellised olnud, oleksin ma eluaeg õppinud,” ütles ta ja läks õlle järele
mul meenus see eile, kui ma jalutasin sarnases pargis, siis aga sattusin purskkaevu peale: puud tõmbusid eemale ja seal oli purskkaev, ilma veeta, kuid laternatega, mis juba tasakesi pilkusid; mulle lähenes pikakasvuline saabastes narkarnaine, küsis, ega mul miskit ole, ma vastasin, et kui mul oleks miskit, kas ma siis tolgendaks siin?.. jah, ütles ta, õige, keeras ringi ja lonkis puiselt tuigerdades minema
ei, mitte eile, vaid kurat teab millal; võibolla pole seda kunagi olnudki
pargi taga on väljak, mis meenutab Rembrandti väljakut; Hansaplatz vist
täna ma ei julge Altonasse jala minna, sain eilsest käigust tugeva nohu ja köha, aga hotellis pole sooja vett, istun toas jopega; istun kaardi ees, kirjutan paberitükkidele; kui ma näen, kui lähedale ma temale eile jõudsin ja kui heidutavalt kaugel ma nüüd Altonast istun ja neid ridu kirjutan, valdab mind jõuetus nagu kasiinos kaotamisest (värin seljas ja luuvalu küünarliigestes); koridoris undab tolmuimeja, käib koristus; Altona, mulle on vaja ainult üht sinu tänavat, Gaußstraßet, anna see mulle, poeta, nagu poetab sviiter lõngaotsa, luba mul hotellist välja minna ja astuda mitte Kirchenalleele, vaid Gaußstraßele… Karl Friedrich Gauß, tema portree rippus kabinetis matemaatik Pierre Fermat’ ja Descartes’i vahel – inetud näod (eluaeg on koridorides ja kabinettides olnud inetud füsiognoomiad)
teadnuks ma, mis mind Altonas ootab, milline õnn tal minule varuks on
ostsin ikkagi pileti – õigemini ostis selle mulle türgi poiss DB vormiriietuses, krael väike pealeõmmeldud HVV[2] pael; ma jälgisin tema liigutusi: see polnud lihtne, oma aruga ei oleks ma ilmaski selles sotti saanud; tunnistan, sellise päevapiletiga on mul hilja tagasi minna, etendus kestab kaks ja pool tundi, raamatust võib ööpäevaga jagu saada, riskeerides seejärel haigeks jääda, niiviisi räägitakse: kirjutan segaselt ja pikalt-laialt, keerutades nagu kass ümber palava pudru, ei räägi kunagi asjast ning sellest hoolimata: need, kes armastavad minu teoste autorit, armastaksid teda veel rohkem, kui ta sureks ootamatult kohe praegu, neil lehkavatel päevadel, – kui ma mõtlen sellest (ideaalsest saatusest, mis kasvab välja ideaalsest surmast, elu tagurpidi: nii näiteks heidab Ettore Schmitzi surm Italo Svevo keskpärasele romaanile täiuslikkuse helgi), siis valdab mind kirglik soov end tappa (mida saab tõmbelt võrrelda ehk vaid sooviga oda panna)
räägitakse, et kui kord oled õppinud pulkadega sööma, siis ei unusta seda oskust kunagi, “see on nagu jalgrattasõit,” rääkis Hanuman, – mitte minu puhul (ma olen Altonas, kell on 14.15, jäänud on alla kuue tunni)
Lisa kommentaar