Kaarel Tarand
Aega ja raha – muud pole vajagi!
Mittetulundussektori, formaalselt mittetulundusühingute (MTÜ) ja sihtasutuste (SA) samastamine kodanikuühiskonnaga on küll ebatäpne, kuid see-eest levinud arusaam. Teises äärmuses vohab kujutelm, mille järgi kodanikuühiskond on praegusele, puuduste ja vigadega toimivale demokraatlikule omariiklusele vastanduv ideaalühiskond.1 Aeg-ajalt, eriti päevil, mil “tehakse ära” ja “mõeldakse koos”, kahjustab kärarikas kampaania kodanikuühiskonna kui millegi tõsioludele vastanduva kiituseks kodaniku suhet riigiga selle reaalsetes vormides. Sest targa mõttekoja kõrval tundub ju mõnes ministeeriumis püsivalt tegutsev ekspertkomisjon rumalana, poliitilisest otsustajast rääkimata. Vaevalt, et kodanikuaktiivsuse üleskihutajad riigivõimu ja valitsusasutuste diskrediteerimise eesmärgiks on seadnud, kuid paratamatult paistab ühe võit teise kaotusena, mitte vastastikuse kasuna.
Õigupoolest ei peaks nn kodanikuühiskonnal olema poliitilisi eesmärke, sest viimaseid on normaalne realiseerida olemasolevate erakondade ja valimiste kaudu, sobiva puudumisel aga ise koos mõttekaaslastega erakonda luues. Kodanikuühiskonna sisuks on kodanike rahulolu oma ümbrusega ja tegevusega. Paljud suudavad tänapäeval juba ühendada töö ja hobi, kuid mitte kõik, nemad peavad huvialadega tegelema, heategusid tegema ja rahulolu hankima väljaspool tööaega. Laias laastus pole kodanikuühiskonna arenguks vaja suurt muud kui aega ja raha. Sellega, kuidas ja kust tekiks kodanikuühendustele juurde raha, on palju tegeldud, ajaga mitte niivõrd, sest poliitiline norm on ikka “tööeestlus”, mis ei luba tööaja lühendamisest kõneldagi, välja arvatud tehingu vormis toimuv palgaline töölt puudumine, kui oled “riigile lapse sünnitanud”.
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL) kui kodanikuühiskonna “katusorganisatsioon” on aastate jooksul tellinud terve hulga uurimusi ja ülevaateid kolmanda sektori rahastamise parandamiseks. Viimane neist, 2008. aasta detsembris uurimiskeskuses Praxis valminud uuring “Protsent tulumaksust kodanikuühendustele” pakub välja juba peaaegu valmis lahenduse filantroopia ja kodanikuühiskonna arendamiseks, nähes tuluallikana üksikisiku tulumaksu maksusoodustuste osa ümbersuunamist või sihtotstarbelist suurendamist. Otsustajatel tuleks valida kahe Euroopas levinuma mudeli vahel:
“I MUDEL – Arendab suunamise võimaluse kõrval eraisikute annetamist ja filantroopiat ning püüab leida tasakaalu piirkondade ning väikeste-suurte organisatsioonide toetamise vahel
- Tulumaksusoodustuse asemel lasta maksumaksjal valida, kas soovib soodustuse osa endale või suunab selle samale organisatsioonile lisaks. Ei seota ära praegu kehtiva 5% piirmääraga sissetulekust, millelt saab tulumaksu maha arvata.
- Selleks, et inimestel ei tekiks kiusatust loobuda isikliku raha annetamisest, on mõistlik luua maakondadele ja kodanikuühiskonna üldise arengu tarbeks suunamise võimalus – siinkohal ei saa organisatsioone otse toetada, vaid saab näidata oma meelsust ühiskondlikult oluliste piirkondade osas, organisatsioonid omakorda peavad ennast tõestama vastavatele fondidele.
- Iga maksumaksja saaks suunata 1% Eesti keskmisest sissetulekust.
II MUDEL – Arendab eraisikute filantroopiat ja kodanikuühiskonda laiemalt
- Tulumaksusoodustuse asemel lasta maksumaksjal valida, kas ta soovib soodustuse osa endale või suunab selle samale organisatsioonile lisaks. Ei seota ära praegu kehtiva 5% piirmääraga sissetulekust, millelt saab tulumaksu maha arvata.
- Omakorda suunab riik sama suure summa kodanikuühiskonna üldiseks arendamiseks vastavasse fondi.”2
Esimese mudeli järgi (valdavalt küll maakondlike fondide kaudu) saaksid kodanikuühendused kuni 400 miljonit krooni, teise järgi võinuks tänavuseks saagiks kujuneda 56 miljonit krooni. Mitmekordne vahe ei kõnele tingimata ühe mudeli vaieldamatust paremusest, sest teise mudeli puhul jääks suunamata osa riigieelarvesse, kust kodanikuühendused praegu märkimisväärseid summasid saavad (1. mudeli järgi hakkaks see toimuma maakondlike fondide kaudu).
Idee kodanikuühendusi mõne maksupoliitilise hoova abil toetada pole midagi uut. Väärib aga märkimist, et just Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on soodsaid maksurežiime ka kehtestatud (Ungari, Slovakkia, Leedu, Poola, Rumeenia ja Tšehhi). Nn protsendisüsteemi levik “uues Euroopas” soosib vaese mehe filantroopiat, propageerijateks loomulikult kodanikud Läänest, kus ühiskondade keskmine jõukus ja filantroopilisuse määr on protsendisüsteemi rakendamise juba ebavajalikuks muutnud. Aga kuni sissetulekud idapoolsetes demokraatiates on väikesed ja rikkaid ühiskonnas vähe, ei lähe ka filantroopia käima. Tegu on niisiis kodanikuühiskonna vaheastmega teel rikkusele.
Eestis on see vaatamata kodanikualgatuse ärkamisaega tagasi küündivale traditsioonile kümme aastat ainult jutuks jäänudki. Valmisolekut mittetulundusliku tegevuse maksukoormuse ühtlustamiseks tulundussektori omaga ei ole ilmutanud ka praegune valitsus. Majanduskasvu peatumise järel koostab valitsus küll innukalt ettevõtete stimuleerimise pakette, ideaalis samuti arvestatavat tööhõivet pakkuvale kolmandale sektorile midagi samalaadset ei lubata. Ometi võiksid hästirahastatud ja vabatahtlikkuse printsiibil töötavad ühendused olla abiks paljudes kohtades, kuhu riigi ega ettevõtja käsi ei ulatu. Riigivõimu vastuseisu protsendisüsteemile võib seletada kodanikuühenduste umbusaldamisega, mõistete defineerimisraskustega, maksusüsteemi üldiste puudujääkidega.
Paiguti kehtivas jokk-paradigmas on seadusandjal kadunud usk, et vettpidavat reeglistikku, mida keegi ei kuritarvitaks, oleks üldse võimalik luua. Erakonnad ise on olnud aktiivsed “sidusorganisatsioonide” ehk erakondliku kontrolli all olevate kodanikuühenduste kasutajad erakondade rahastamispiirangutest ülesaamisel, tuntuimaks näiteks Keskerakonna ja Jüri Vilmsi Sihtasutuse politseilegi silma jäänud ebaterve suhe. Erakonnad tunnevad läbi ja lõhki seadusandluse puudujääke ning ei soovi neid auke, mida ise privilegeeritult kasutavad, “üldrahvalikeks” muuta. Rahakantimine ei saa olla üldrahvalik mäng, sellise süsteemi toitmiseks pole lihtsalt küllalt raha trükitud. Erakondadele meeldib võimul olles kodanike vabaühendusi eelarverahast toetada küll, aga siis juba omadel tingimustel, ühekordsete lepingute alusel, mille suuliseks osaks otsene või kaudne toetus erakonnale. Kui eelarveline toetusraha liiguks vabaühenduste kätte parteilise ülekinnituseta ministeeriumis, kaoks ka erakondade kontroll nende ühenduste (ja eriti juhtide kui kohalike arvamusliidrite) tegevuse üle. Selle tegeliku motiivi katteks kasutatav väide on, et MTÜd ja SAd ei suuda saadud raha kvaliteetselt ja õiguspäraselt kasutada, aruandlus lonkab jne. Kultuurkapitali näitel aga teame tegelikult, et inimesed ja ühingud on suutelised saadud raha kasutust põhjendama peaaegu sajaprotsendiliselt ning detailitäpsusega, milleni ametiasutused või ettevõtted harva küünivad.
Tulumaksuseadus kodanikele MTÜdes osalemise eest soodustusi ette ei näe, MTÜle teatud tingimustel aga küll. Nimelt peab organisatsioon soodustuse saamiseks vastavalt seaduse paragrahvile 11 kuuluma maksusoodustustega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja. Sellesse nimekirja ei pääse aga ilusate silmade eest. §11 (2) esimene punkt kuulutab, et nimekirja kantav “ühing tegutseb avalikes huvides”. Mis on ja mis ei ole avalik huvi, selle määramine ei ole loomulikult ühingu enda pädevuses, vaid ikka riigi. Ja nii riik kui ka EMSL tunnistavad, et ammendavat definitsiooni anda pole õnnestunud. Valitsuse määrusega on moodustatud näiliselt erapooletu soovitusliku nõuandeõigusega asjatundjate komisjon, mille ülesanne on vabaühenduste taotluste alusel kindlaks teha, kas ikka tegutsetakse avalikes huvides või mitte. Komisjoni põhiliseks puuduseks on, et tema liikmed nimetab rahandusminister, samuti on rahandusministeeriumile alluval maksu- ja tolliametil õigus komisjoni soovitusi ignoreerida. Soovitus võib olla hea, kuid mitte läbi minna. On üsna selge, et ministeerium ja amet, kes vastutavad riigi tulude laekumise eest (ja raha on alati vähe), ei langeta rõõmsal meelel maksuvabastusotsuseid kohtades, kus kummi venitada annab. Ja võlusõnaks ongi siin “tegutsemine avalikes huvides”.
Just väidetavalt avalikes huvides mittetegutsemise tõttu ei ole nimekirja pääsenud mõnedki juba enam kui 100-aastased organisatsioonid, mille panust Eesti avalikesse huvidesse ei vaidlusta ükski Eesti ajalooraamat. Tuntuimad neist on üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid ning nende vilistlaskogud, mille korduvad taotlused on saanud riigilt eitava otsuse, olgugi et Eesti avalikes huvides tegutsetakse asutamisest saadik.
- aastal asutatud korporatsioon Ugala tänaseni jõus olev esimene põhimõte kõlab: “Meie, C!U! liikmed, tunnistame, et meie eesti rahva pojad oleme ja nendeks ka jääda tahame, et meie oma isade maad ja rahvast ja oma emakeelt armastame, neid edendada püüame ja oma pühaks kohuseks loeme juba üliõpilase põlves, kuid iseäranis veel pärastises elus, eesti rahvuslise kultuuri eest võidelda ja tema loomiseks kaasa töötada.” “Selts tahab oma jõude rakendada Eesti rahva ja riigi igakülgse kultuurilise, eriti vaimse ja majandusliku edenemise teenistusse,” kinnitab 1870. aastal asutatud Eesti Üliõpilaste Seltsi 8. põhimõte.
Mida veel tahta? Kas see ei ole tegutsemine „avalikes huvides”? Praeguses ametlikus tõlgenduses ei ole, kuna üliõpilasorganisatsioonidesse pääsemisel on piiravad tingimused – nimelt peab selleks olema üliõpilane – ning väljamakseid ei tehta samuti kõigile soovijaile, vaid ikka üliõpilastele. Peale selle teatakse ju kollase ja parteilise pressi abiga rahandusministeeriumiski hästi, et need organisatsioonid koosnevad ülearu mõjukatest inimestest ja suplevad kullas. Nii palju võrdset kohtlemist siis antud küsimuses ongi.
Eesti maksusüsteemi üldisematest puudujääkidest, mis sunnivad kodanikuühendusi täie mõõduga koorima, võib nimetada Eesti liiga madalat üldist maksukoormust, millest tuleneb avaliku sektori krooniline rahapuudus, samuti disproportsioone inimeste, loodusressursside, kapitali maksustamisel. Majandusbuumi ajal ei pääsenud ettevõtted töötajate palga tõstmisest ja see peegeldus rõõmustavalt ka riigi kontodel, eriti sotsiaalkindlustuses. Praeguseks on käes vastupidine. Maksukoormuse ladumine tööjõu selga tähendab seda, et ettevõtted näevad tööjõus põhiliselt kuluallikat ning harrastavad pigem ressursimahukat, ent kvalifitseerimata odavale tööjõule rajatud tootmist. Kui maksustatud oleks tooraine ja mitte tööjõud, orienteeruks majandus ümber mõttetöömahukale, ent vähe toorainet nõudvale tootmisele.
Mittetulundussektoris töökohtade loomisele mõjub kõrge maksukoormus ilmselt veelgi hävitavamalt kui ettevõtetes. Kui raha on niigi vähe ja sellestki tuleb pool riigile maksta, siis tegevuseks ju õieti ei jäägi midagi. See raha, näiteks organisatsiooni liikmemaksust laekunud raha on juba liikme tuluna tulumaksu alla sattunud. Seetõttu võib öelda, et pahatihti võib MTÜ saada lausa topeltmaksustatud.
Seda ebaõiglust suurendab veel üks nüanss: aastaid püsinud poliitiline loosung “rohkem raha kätte” sisaldab muuseas ka väidet, et “saite maksusoodustust, selle eest pidagegi ülal kodanikuühiskonda, oma ühinguid ja klubisid”. Eriti peaks häbenema selle kuldloosungi püstitanud Reformierakond, aga ka teised, sest erinevalt suuremast osast kodanikuühendustest, kus kehtib liikmemaks, saavad erakonnad (mis on ainult üks MTÜ erivorm) tänaseni peaaegu et liikmemaksuta läbi. 2007. aasta majandusaruande järgi laekus Reformierakonnale liikmemaksust 125 657 krooni, iga liikme (kokku 6326 liiget) kohta aastas seega 20 krooni! Liikmemaksust tuli kokku vaid 0,4% kõigist tuludest – luksus, mida ükski kodanikuühendus endale lubada ei saa.
Toimetulekuskaalal mõõtes on vaesuspiirist allpool elavate üksikisikute osakaal kõigi elanike hulgas kindlasti madalam kui vaesuses virelevate kodanikeühenduste osa kõigist 28 tuhandest kodanikuühendusest. Vabaühendusi, mis ei jaksa endale peavarju soetada, on kindlasti rohkem kui korteri- või majaomanikke. Jõukaid ja toimetulevaid on napp vähemus, ülejäänud elatuvad riigile “projektide” kirjutamisest ja vastava riikliku tellimuse täitmisest, olles nii eelarvesõltlased, kellelt täit iseseisvust ja vaba tegutsemist oleks raske eeldada. Nn protsendisüsteemi kehtestamine oleks pikk samm edasi kolmanda sektori majandusliku sõltumatuse poole liikumisel, kuid nähtavat poliitilist tahet selleks ei tundu kuskil olevat.
Raha kõrval teise määrava ressursi, aja küsimuses pole poliitilist tahet karvavõrragi rohkem. Eestis ületab töönädala tegelik pikkus (ligi 42 tundi) ametliku statistika järgi ELi keskmist õige napilt. Aasta töötundide võrdluses asi sama roosiline ei paista, sest riigipühade ja muude vabade päevade osas on Eesti üks kitsimaid. Kuna harrastused ja vaba ühistegevus, st aktiivne kodanik olemine nõuab aega, saame kodanikuühiskonna arengut eeldada vaid juhul, kui ühiskond selleks tegevuseks ka ajalist ressurssi eraldab. Uneajast midagi võtta ei saa, tööajast küll.
Ettevõtjad oponeerivad tööaja lühendamisele, viidates Prantsusmaa ja Jaapani kogemusele, kus tööaja lühendamine ei toonud kaasa head, vaid ainult halba (ettevõtja kasumi vähenemise absoluutväärtuses). Eesti sotsiaaldemokraadid on ettevaatlikult avaldanud lootust, et tööaja lühendamisega võib kaasneda tööviljakuse tõus. Iga päev ühe töötunni ärajätmine tähendaks, et sama toodangu saamiseks peaks tööviljakus suurenema 12,5%. Ei ole sugugi ebarealistlik eesmärk aladel, kus kvaliteet ei tule masinast, vaid inimese peast.
Õigupoolest peidab tööaja küsimus endas läänemaise inimkonnaosa varjatud kapitulatsiooni, usu kaotust progressi ideesse. On ju usutud, et aina uute teadus- ja tehnoloogiasaavutuste abil peaks inimkonna elu ikka kergemaks minema. Masinad peaksid tegema töö meie eest. Järelikult läheks tööjõudu ja -aega üha vähem vaja. Idee töötas praktikas täitsa hästi ja ei võtnud kaht inimpõlvegi, kui 14-tunnise tööpäeva juurest jõuti 8-tunniseni, saja aastaga vähenes USAs töötundide arv 3600lt 1900ni aastas. Aga siis saabus seisak. Viimased 50 aastat on üksikute eranditega kiratsetud 40-tunnise töönädala juures. Ja ometi, milline on olnud teaduse ja tehnika areng! Industriaalühiskonna varasemat trendi järgides peaksime praeguseks olema jõudnud 5-tunnise tööpäevani. Aga ei ole. Vastuväiteks kõlab, et tehnoloogia on küll arenenud, kuid muutused ühiskondade ealises struktuuris (vananemine) on samavõrra muutnud töötavate ja ülalpeetavate suhtarvu ühiskondades. Jah, on muutnud küll, kuid seda kahju on ju kompenseeritud pensioniea tõstmisega (Eestiski viie või enama aasta võrra).
“Suurim aastane töötundide arv on Eestis (1856), Rumeenias (1856), Poolas (1848) ja Ungaris (1840), kõige väiksem on see Prantsusmaal (1568), Rootsis (1620), Taanis (1635) ja Saksamaal (1650). Keskmine aastane töötundide arv Eestis ületab Prantsusmaa oma 288 tundi ehk enam kui 18% – see on võrdne Eesti 7,2 töönädalaga,” kinnitab 2007. aasta kohta üks paljudest üleeuroopalistest uuringutest.3 Kujutlegem, mida kõike ühiskondlikult kasulikku ja vabatahtlikku oleks võimalik teha kas või kolme–nelja nädalaga, isegi kui prantslaste taseme seitsmest nädalast mitte unistada. Tulemust ei tohiks naeruvääristavalt mõõta rahvusliku käsitöö lisakilomeetrites. Väga suur osa avalikes huvides tegutsevatest vabaühendustest tegutseb sotsiaalteenuste pakkumise vallas. Nende tegevuse tagajärge saaks mõõta näiteks noorte kuritegevuse, narkomaania jmt vähenemises, elupiirkondade ja muu avaliku ruumi turvalisuse kasvus, rahvatervise näitajate sammhaaval paranemises, meie kaitsealuse loodus- ja tehiskeskkonna korrastatuses jne.
Kohtadena, kus oleks võimalik hõlpsasti tööaega lühendada, ilma et miski praegu tehtav tegemata jääks, tulevad esimesena ette kontoritöökohad. Küsimus pole selles, et tubasele tööle ainult laisad ja parasiidid oleksid pääsenud. Kontorites (ja pigem isegi era- kui avalikes) on ametijuhendiga määratud tööülesannete hulk mahult veniv. Iga juht, kes on tutvunud oma töötajate veebikasutuse statistikaga, teab hästi, kui palju töötajad tööaega “ooterežiimil” olles lihtsalt surnuks löövad. Kontoristide netikasutusel rajaneb kogu online-meedia äri, sest mis mõtet oleks tööpäeva kestel pidevat uudisvoogu toota, kui keegi seda ei jälgiks? Ja jälgijad ei ole ju ometi taksojuhid, keevitajad või kassapidajad, ehitustöölised ega kangrud, vaid ikka arvutitöökohaga varustatud ametnikud pangas ja ministeeriumis, haridusasutuses ja advokaadibüroos. Tööalane vajadus saada maailmast värskeid uudiseid rohkem kui kord päevas neil ametikohtadel üksikute eranditega puudub. Netiühendus tööl võis endast boonust kujutada kümme aastat tagasi, aga mitte nüüd, mil kodused netiühendused on peaaegu tasuta laiatarbekaup.
Kuid asi ei piirdu sellega, ka kaubanduses ja teeninduses pole tööpäeva lühendamine sugugi mõeldamatu. Kui näiteks kaupluste hilisõhtust lahtiolekuaega saab praegu põhjendada klientide (valgekraed?) pikkade tööpäevadega, siis kontoritöö ajaline kärpimine võimaldaks ka kaubandust koomale tõmmata. Inimesed kohanevad oludega valutult, nagu on Eestis tõestanud alkoholimüügi piiramine – ei jää selle pärast kellelgi joomata, et poest ainult kella 22ni alkoholi kätte saab! Et kaupmeeste kasum oleks jäigalt seotud poe lahtioleku pikkusega, on väheusutav väide.
Kõik teised aja kokkuhoiu või täpsemalt, vabastamise võimalused tunduvad tööaja lühendamisega võrreldes keerulised ning nõuavad suuri stardikulusid. Näiteks inimeste aja vabastamine tööle- ja kojusõidu aja lühendamise arvelt eeldab ühistranspordi kvalitatiivselt uuele tasemele viimist, inimeste vabastamine kodustest töödest aga keskklassi jõukuse vähemalt kahekordistumist, sest legaalsete koduabiliste palkamine praeguse tulutaseme juures ei tule ju kõne alla. Seega jääb tööaeg. Kodanikuühiskonna arendamise eesmärgi seisukohaltki on tööaja lühendamine (sissetulekut vähendamata) ainumõeldav samm – eesmärk pole ju piiritu rikkus, vaid ikka rahulolu ja õnnetunne. Vargamäe Andrese tööinstruktsiooniga seda 21. sajandil ei saavuta. Ajalisi ning rahalisi võimalusi pakkudes aga küll.
1 Vt ka ülevaadet: K. L i n g. Kodanikeühiskonna diskursuse areng riigikogus. Tallinna Ülikooli. Magistritöö. Tallinn, 2008. http://www.ngo.ee/uuringud
2 K. M ä n d, U. K ü b a r, R. K r u u s e n b e r g jt, Protsent tulumaksust kodanikuühendustele. Lõppraport. Poliitikauuringute keskus Praxis, Tallinn, detsember 2008, lk 5. http://www.ngo.ee/uuringud
3 Eurofound 2007. http://www.eurofound.europa.eu/eiro/studies/tn0804029s/tn 0804029 s.htm#hd6