Ühel päeval haarasid ahvid võimu.
Pistsid sõrme pitsatsõrmused,
panid selga valged tärgeldatud särgid,
tõmbasid aromaatseid havanna sigareid,
jalga torkasid mustad lakk-kingad.
Me ei märganud seda, sest olime hõivatud
teiste tegevustega: keegi luges Aristotelest,
kellelegi oli parajasti suur armastus peale tulnud.
Valitsejate kõned muutusid veidi kaootiliseks
ja lalisevaks, aga me ei kuulanud
neid ju kunagi, eelistasime muusikat.
Sõjad muutusid veel metsikumaks, vanglad
haisesid hullemini kui vanasti.
Tundub, et võimu on haaranud ahvid.
