Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman
Ain Kaalepi luulekool
Ain Kaalep
“Muusad ja maastikud” sisaldab seitse aastail 1962–1999 ilmunud luulekogu (“Aomaastikud”, “Samarkandi vihik”, “Järvemaastikud”, “Klaasmaastikud”, “Paani surm ja teisi luuletusi”, “Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi”, “Haukamaa laulu’”), lisaks sarja “Muusad” (2008) ning eri aegade tekste põimiva “Antaiose loo ja teisi luuletusi”, mis pole eraldi koguna ilmunud, kuigi oli selliseks plaanitud. Ehkki mõne varasemate kogude luuletuse on Kaalep välja jätnud ja mitmeid lihvinud, võib siiski “Muusasid ja maastikke” nimetada autori koondkoguks – seda enam, et lisatud on rohkem kui välja jäetud. Raamatu on koostanud luuletaja ise, lisaks leiame temalt saatesõna ja kommentaarid luuletustele. Järelsõna on kirjutanud Sirje Olesk.
Kui õhukesed, aastakümnete jooksul või isegi eri sajanditel ilmunud luulekogud saavad raamaturiiulis enda kõrvale sama autori koondkogu, teiseneb selles ka nende luuletuste tähendus. Ühest küljest kaotavad uues kuues luuletused nende vahetu kirjutamisaja hõngu, mida kandsid juba tüpograafia ja kujundus. Teisalt saavad luuletused ühe suurema terviku osaks, kus iga teksti tähendus pole enam ainult selles tekstis või konkreetses luulekogus, vaid autori koguloomingus. Koondkogumik toob esile selle, mida autor oma loomingu kui tervikuga meile andnud on, oma ajast välja võetuna on tekstidel uus, ajatum dimensioon. “Muusade ja maastike” ilmumisega tuleb Ain Kaalepi tähendus luuletajana veel selgemalt välja. Nii võis raamat eraldi luulevihikuna sisaldada mõnusaid pastišše ja anekdoote, kuid vaadates seda “Muusade ja maastike” osana, ilmneb selgelt, kui süsteemselt ja teadlikult on autor nendegi kaudu eesti luulemaastikku üles ehitanud ja avardanud, ning seda nii temaatiliselt ja leksikaalselt kui ka värsitehniliselt.
Järelsõnas ütleb Sirje Olesk, et Kaalep on “üks viimaseid akadeemilisi poeete, kes on maailma luule ajalugu näinud kultuurilise jätkuvusena ja osanud eestikeelset luulet vaadelda selle ühe osana” (lk 583). Kuid vaadates, kui mahukalt on autor ette võtnud Eesti värsikultuuri laiendamise, pole ta viimane, vaid loodetavasti esimene. Meie kunstluule on alles võrdlemisi noor ning sadade ja isegi tuhandete aastate vanuste värsikultuuride viljadel on siin juurdumiseks aega olnud alla kahesaja aasta. Selle eest, et suurte värsitraditsioonide tähtsaimad vormid (eelkõige antiiksed, idamaised, romaani stroofivormid) on eri katsetuste kaudu leidnud sobiva vormi ja kindla koha eestikeelses luules, võlgneme tänu käputäiele luuletajaile, kes on programmiliselt meie luulekultuuri arendanud.1 Nende hulka kuulub järjekindlaima luuletaja-teoreetikuna Ain Kaalep.
Juba avakogus “Aomaastikud” (1962) avaldab ta esimese eestikeelse hispaania romansi (enamasti kaheksasilbiline assonantsriimiline katräänides värss), millest Ainelo ja Visnapuu poeetikaõpikus veel juttugi polnud. “Viis oodi” (“Klaasmaastikud”, 1971) esitavad viis erinevat antiikvormi: kolmas Asklepiadese, Sappho, Alkaiose ja suur Sappho stroof, lisaks heksameetriga vahelduv mõõt ithyphallicus (võrdluseks – Ainelo-Visnapuu õpikus ei ole välja toodud erinevate Asklepiadese stroofide meetrilisi skeeme, samuti on seal antiikmõõtude näideteks ladinakeelsed algupärandid). Aga ka need värsivormid, mida kasutati juba ammu enne Kaalepit ja isegi päris palju, nagu heksameeter, viis ta tehniliselt täiesti uuele tasemele, senisest rohkem kooskõlla loomuliku keele prosoodiaga. Ehkki sonetid juurdusid eesti luuletajate loomingus juba 20. sajandi esimesel poolel, on Kaalep selle kanoonilise luulevormi piiride katsetamisel erandlik autor. Kaalep ei käsita sonetti reeglikimbuna, tema jaoks on oluline soneti iseloomulikem omadus, selle vormiline ebasümmeetria, mis mõjutab ka tähendustasandit. Oma sonetikäsituses ei järgi Kaalep Boileaud, talle näib lähedasem olevat saksa luuletaja ja sonetiteoreetik Johannes Becher, kes oma sonetile pühendatud kirjutises2 seostab seda Hegeli dialektikaga: tees–antitees–süntees. Luuletustes on iga stroof teisega ekvivalentne ning soneti pööre (sageli langeb samasse kohta ka luuletuse semantiline nihe) tuleb just sinna, kus nelikud lähevad üle kolmikuteks (4+4+3+3 itaalia sonetis) või distihhoniks (4+4+4+2 inglise sonetis, mis seeläbi soosib puänteerivamat lahendust). Kaalepilt leiame aga kanooniliste sonettide kõrval näiteks ka lahendusi 4+4+1+4+1, 4+4+2+4, 4+4+2+3+1; Jerevani sonettides on jambilise pentameetri kõrval 3-jalaline jamb ja 4-jalaline trohheus; sonett “Švejk Teises maailmasõjas”, kus on pandud dialoogi pidama Hitler ja Švejk, vastab igas mõttes klassikalise itaalia soneti reeglitele (4+4+3+3, 5-jalaline jamb, täisriimid AbAb/AbAb/cDe/cDe), kuid ainult tingimusel, et loeme seda kui värssdraamat, milles tegelaste nimed on väljaspool meetrilist struktuuri.3 Seega ei ole soneti piirid reeglites, vaid lugeja peas – sonett on sonett, kuni vastuvõtja teda sellisena tajub.
Võib üksnes oletada, milline roll oli Kaalepi luulel tänaseni kõige põhjalikuma eesti värsiõpetusraamatu kujunemisel,4 kus suur osa näiteid pärineb just tema sulest. Kuid Kaalepi õpetajatöö on olnud veel suurem. Olesk kirjutab: “Terved põlvkonnad on käinud palverännakul Kaalepite kodus Elvas, vanas suures ja lagunevas puumajas Verevi järve kaldal. Eriti tegeles ta nendega, kes olid temast umbes 20 aastat nooremad – Mati Unt, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Ly Seppel, Andres Ehin, Jaak Põldmäe…” (lk 586).
Juba ainuüksi luuletustele lisatud selgitavad kommentaarid (“jättes muidugi kõrvale nii tuntud terminid nagu näiteks heksameeter ja pentameeter”, lk 6) näitavad, kuidas meie värsikultuuri arendamine ja avardamine ongi olnud Ain Kaalepil üks kirjutamise eesmärke. Samuti on kogu tema luuletajateed saatnud teoreetilised arutlused luulekunsti ja -keele üle (ilmunud suures osas “Eesti mõtteloo” sarja kogumikus “Kolm Lydiat”, 1998).
Ning kui 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses hakkab üha enam ärkama võru keele ja kultuuri eneseteadvus (1995. aastal rajatakse Võro Instituut), ilmub peagi ka Kaalepi Lääne-Võrumaa murrakus kirjutatud “Haukamaa laulu’” (1999), mis sisaldab ka haikusid ja sonette – jälle on autor leidnud keele, mida kanooniliste värsivormidega rikastada.5
“Muusad ja maastikud” on seega meie kultuuriloos täiesti ainulaadne raamat: lisaks luuleteosele on see sisuliselt värsiõpetuse õpik, omamoodi poeetikakool: mitte keegi pole enne ega pärast nõnda palju eri (värsi)kultuure meie luuleruumi põiminud.
Üks tähtis teema, mis Kaalepi luulega haakub, on see, kuidas võõrast saab oma. Võõraga dialoogi astumine, püüe teist mõista pole ohtlik ega hävitav, see rikastab. Kui me võtame midagi üle, siis ei ole me oma kultuuri kahandanud, vaid meie kultuur laieneb selle võrra. Eriti põletav oli eesti keele ja kultuuri säilimise küsimus just perioodil, mil Kaalep luuletajana alustas, kui värsitehnilised võtted, kirjutatava teemad jne jagunesid “õigeteks” ja “valedeks”.6 Kaalep on alati tahtnud lõimida eesti kultuuri maailma vanade kirjarahvaste kultuuridega (“…rahvas ise aga pole suur ega väike, / tark ega loll, / eriti mitte lihtne. / Rahvas on rahvas…”, lk 169), ning seda igal võimalikul tasandil – kasutades eri värsikultuuride meetrikat, värsitehnikat, luuletades eri rahvastest, kõneldes oma luules ajalooliste isikutega, pühendades neile salme, samuti edastades mentaalsete rännakute kõrval reaalseil retkil tunnetatud võõraste maade hõngu. Kõnekas kujund on siin tema “De arte poeticas” sõnastatud võrdlus maakuulajate ja luuletajate vahel: ka viimased tulevad tagasi oma rahva juurde, saagi all ägades. Samalaadse võrdluse juurde naaseb ta August Annistile pühendatud sonetis “Homerost lugedes”: “Just nagu muistne laevur, kantud merest /…/ nüüd pärituules kihutab kui nool, / et … need aarded välja kanda laevakerest, / mis saadud imeretkelt igal pool: /…/ ja ootajaile anda andamina / kõik saak, kõik kingiks saadu ning kõik ost / – niisama tunnen praegu end ka mina, / sest olen kaua lugend Homerost” (lk 244).
Kaalep on rändur, kes liigub ajastute ja maade vaimsetes ruumides, sealsetel maastikel, eriti kiindunud on ta antiikkultuuri. Kõiki neid pärisnimesid ja ajaloolisi isikuid kasutades astub ta dialoogi nendega, kellega soovib – kellega tunneb vaimset lähedust või kellega tahab polemiseerida.
Tema luules põimuvad eri maailmad, mille raamiks ja väljenduseks on värsivorm. See vorm pole Kaalepil kunagi juhuslik, vaid alati emblemaatiliselt luuletuse sisuga haakunud. Esineb ilmseid seoseid – nii leiame armuluule eleegilistest distihhonidest vihje varasele Ovidiusele, “Väikesed eleegiad” aga assotsieeruvad “Fastiga”; Prometheuse viimase kõne vormiks on mõistagi jambiline tragöödiatrimeeter, mida iseloomustab väljapeetud dipoodiline struktuur ja resolutsioonide vähesus; “Kõnelus Catullusega” on loomulikult kirjutatud üksteistsilbikutes. Heksameetrit kasutab Kaalep selle žanrilises mitmekesisuses, kergematest vormidest (juhuluule, satiir) tõsisemate mütoloogiliste tekstideni. Tuleb ette kaudsemaidki seoseid, näiteks teine “Jerevani sonettidest” (lk 324–325) armeeniakeelse sireli!-hüüatusega; seost Visnapuu samanimelise luuletusega rõhutab järgmise stroofi esimene värss: “all orus visnapuude”.
Üks Kaalepi luule tähtsaid jooni aga on veel kirjeldamata jäänud: omadus, mis esimesena tema luule külge köidab, mille jaoks ei ole vaja tunda kogu Kaalepi loomingut, kuid mis meid tõenäoliselt kogu loomingu juurde viib – mängulisus, tekstimõnu, värskus ja muidugi naljaga seonduvad troobid. Nagu kõik Kaalepi luules, on ka huumor kaalutletud; mitmes kohas on nali ise luuletuse teemaks. Luuletuses “Puudused” (lk 40) naljatleb ta Bernard Söödi kirjandusteooria õpikus antud naljadefinitsiooni üle7: “Paari tunni pärast jätkasin / segamatult sirgumist; / nüüd olen saanud / suureks ja targaks (kolmkümmend viis aastat vana) / ja lugenud sedagi raamatut, / kus kirjutatud on: / “Huumori eesmärgiks / on puuduste kõrvaldamine”.” Kaalepi huumor rakendub mitmel tasandil, tihti on see intellektuaalne, paremini tabatav neile, kes tunnevad luulekunsti ja kultuurilugu; samas ei kaldu ta looming kindlasti elitaarsusele.
Ezra Pound on kirjutanud: “Klassika pole klassika mitte sellepärast, et ta järgiks teatavaid struktuurireegleid või vastaks teatavatele definitsioonidele (millest teose autor päris kindlasti pole kuulnudki). Teose teeb klassikaks tema igavene vastupandamatu värskus.”8 Mõistagi tunneb Ain Kaalep struktuurireegleid ja luulemääratlusi pareminigi kui tema kriitikud, kuid just see vastupandamatu värskus, mis tema muusadest inspireeritud mõttetöö vilju siiani saadab, ei luba kahelda, et tegu on elava klassikuga.
1 Üks esimesi selliseid autoreid oli kahtlemata Jaan Bergmann, kes tõi samuti eesti luulesse mitmeid antiikseid vorme. Aga Kaalepile lähemalgi on Villem Grünthal-Ridala, kes sarnaselt Kaalepiga ei piirdunud üksnes uute vormide tutvustamisega, vaid rikastas eesti poeetilist keelt, pöörates erilist tähelepanu sõnavarale.
2 J. B e c h e r, Philosophie des Sonetts oder kleine Sonettlehre: Ein Versuch. Sinn und Form, 1956, nr 8, lk 329–351.
3 Selle soneti Švejk on koondkuju Jaroslav Hašeki (“Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“, 1921–1922) ja Bertolt Brechti (“Švejk Teises maailmasõjas”, 1941–1944) teostest.
4 J. P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus. Tallinn, 1978.
5 2000. aastal pälvibki Kaalep Võro Keele ja Kultuuri Fondilt Gustav Adolf Oldekopi auhinna “mittevõrokesele, kes on võru keelt ja kultuuri toetanud“.
6 Samal aastal, kui ilmusid Kaalepi esikkogud, võttis Harald Peep valitseva kirjandusteoreetilise vaatekoha kokku nii: “Realism on igasuguse tõelise kunsti lahutamatu tunnus, vastavalt sellele on kogu kunstiajalugu realismi erinevate avaldumisvormide tekkimise, küpsemise ja vastaspoolusega võitlemise ajalugu” (H. P e e p, Märkmeid meie kirjanduse loomingulisest meetodist. Looming, 1962, nr 12, lk 1885). Suur osa toonasest Kaalepi-kriitikast leidis küll tema luuletustes palju kiiduväärset, aga kogu loomingut vaadati siiski läbi nõukoguliku ideoloogia prisma – kas ja kui palju kannab tema luule Nõukogude ühiskonna eesmärke. Vrd nt H. N i i t, Muusal on vaja palju häid poeete. Looming, 1963, nr 8, lk 1263–1269, H. V ä l i p õ l l u, Huvitav luuleaasta. Looming, 1963, nr 4, lk 618–628, jt.
7 B. S ö ö t, Kirjandusteooria lühikursus. Tallinn, 1959, lk 12.
8 E. P o u n d, Lugemise aabits. Tlk U. Tõnisson, U. Uibo. Tallinn, 2000, lk 11.