Sverre Lasn. Risti vägi. Tallinn: Hea Lugu, 2022. 368 lk. 26.99 €;
Raul Siniallik. Salajane ristisõda. Tallinn: Hea Lugu, 2022. 208 lk. 24.99 €.
1.
Eesti-ainelise ajaloolise ilukirjanduse buumid on meil rahvusliku eneseteadvuse ja riikluse jaoks pöördelistel aegadel pigem harjumuspärased olnud. Nii saadavad ärkamisaega ja sellele äkitselt järgnenud venestusperioodi 19. sajandi lõpus Eduard Bornhöhe, Andres Saali ja Jaak Järve ajaloolised jutustused – viimase kahe teosed on Bornhöhe iiveldama ajava sagedusega ilmuvate kordustrükkidega võrreldes teenimatult alahinnatud ja -tähtsustatud ning tasuvad kindlasti värske pilguga uurimist.
Nii nimetuste arvult kui ka sisuliselt veelgi kaalukam ajalooliste romaanide buum tabas meid Pätsi vaikival ajastul alates 1934. aastast kuni iseseisvuse kaotuseni. Mait Metsanurk, August Mälk, Karl August Hindrey ja Enn Kippel viisid siis mahuka ajalooromaani uutele kõrgustele: kes rohkem ajastuautentse ainelise kultuuri ja mentaliteedi kujutamise katsete, kes psühholoogiliselt meisterlike karakterite, kes terviku usutavuse ja realistlikkuse abil. Kergekaalulisemaid autoreid oli veel hulgim, tuntumad ehk Edgar Valter Saks ja Mihkel Aitsam.
Sõjajärgseil aastail ainest ülearu palju ei puudutatud, okupeeritud Eestist meenuvad esimesena Vladimir Beekman, Aristarch Sinkel ja Herman Sergo, vabast maailmast Ain Kalmus, Gert Helbemäe, Bernard Kangro ja Arvo Mägi. Kummalisel kombel võiks tõdeda, et sõjaeelse tekstikorpusega võrreldes nende romaanide sisuline kvaliteet mingile uuele, moodsa aja tasemele ei tõusnud. Ainulaadse ja paljukäsitletud üksiklase Jaan Krossi meistriteosed jätame praegu reeglit kinnitava erandina kõrvale.
Veelgi kummalisem aga on, et laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumise aeg ei toonud uut vanema ajaloo aineliste romaanide lainet: 1990. aastatel ilmus tõesti üksikuid minevikku mõtestada püüdvaid tekste, aga kõik see tundus kuidagi juhuslik ja kindlasti mitte ühest moevoolust kantud. Rein Raua meisterlik „Kaupo“ (1990) tegeles tunnetuslike probleemidega, sisekaemuse ja süüküsimustega, Jaak Sarapuu „Kuningas Lembitu elu“ (1993) lähtus märksa rahvusteadlikumast uhkustundest ja kangelaste rehabiliteerimise soovist, Enn Vetemaa „Krati nimi oli Peetrus“ (1991) ja „Risti rahvas“ (1994–1998) olid oma üldtoonilt muigega jutustatud kergemeelsed kelmilood. Rahvuslik ajalooline romaan justkui ei teadnud, kuhu peaks minema, mida ja mis võtmes käsitlema.
Kogu selle rahvusliku ängi ja valu kõrval oli vähemalt sajandi keskpaigast eksisteerinud ka Eestist rõhutatult mööda vaatav ja rahvusvahelist vibe’i kandev suund – Kalmuse antiiki paigutuv ristiusu-aineline triloogia, Karl Ristikivi monumentaalne ajaloofilosoofiliste teoste sari, Tiina Tuvikese Itaalia renessansimeistrite teemalised romaanid (tema kontos on siiski ka üks muistset vabadusvõitlust käsitlev teos), Helgi Öpiku Trooja-käsitlus ja Leo Metsari erakordne mammutromaan „Keiser Julianus“ (1978–2005).
Just pigem viimast suunda on sel sajandil jätkanud oma ristisõja-ainelise romaaniseeriaga Tiit Aleksejev ning Euroopa keskaega käsitlevate alternatiivajalugudega Indrek Hargla – viimased on siiski nii põhjalikult pärisajaloost tõukuvad ja napi fantastilise elemendiga, et neid võib vabalt ka ajalooromaanidena lugeda. Ega Eesti ajalugu ainesena pole sel sajandil kuhugi kadunud, aga kummalisel kombel on viimaste kümnendite autorid käsitlenud pea eranditult Jüriöö sündmusi (Vetemaa, Tamur Kusnets, Mehis Tulk) või siis paigutanud oma ajalooainelised kriminaalromaanid kuhugi orduaja lõpuperioodi (Hargla Melchiori-romaanid ja Erkki Koorti sõjasulane Markuse lood). Üsna tähelepanuväärsena neist vaid Hargla „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja“ (2013) tõuseb kõrgemale keskajakriminulli žanrikaanonist ning on käsitletav ja nauditav ka panoraamse ajalooromaanina elust 1430. aastate Liivimaal.
Kummaline on, et hoolimata 2013. aastal tervet ühiskonda vapustanud ja kirglikke arutelusid põhjustanud uue ajalookäsitluse „Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg“ ilmumisest, emotsionaalsetest vaidlustest muistse vabadusvõitluse resp. Eesti ala kristianiseerimise üle, ei kanaliseerunud see üldrahvalik ja rahvuslik pahameel professionaalsete ajaloolaste teadusliku uurimistöö ja järelduste üle mingilgi moel ilukirjanduseks. Klassikaline Eesti kaugema mineviku aineline ajalooromaan tundub laiema kirjandusliku moevooluna olevat suhtelises varjusurmas, ja seda juba vähemalt viimased 30–40 aastat. Kuni kirjastuse Hea Lugu (mis on ka Erkki Koorti 14. sajandi ajalookrimkade avaldaja) 2022. aasta ajalooliste romaanide konkurss andis parimate töödena meile kaks ajalooromaani, mis paigutuvad just sinna 13. sajandi alguse vabadusvõitluse kanti.
2.
Aga just vaid sinna kanti, kuna Eesti ala kristianiseerimine 13. sajandi esimesel veerandil pole kummagi romaani fookuspunkt: see paradigmaatiline muutus meie esivanemate kauges minevikus on mõlema romaani tegevusajaks juba ära toimunud ja ei tundu enam ühegi tegelase jaoks olevat ümberpööratav ega vaidlustatav, rääkimata selle moraalsest küsitavusest. Õieti pole Eesti ala ja siinsed elanikud üldse kummagi romaani tähelepanu keskpunktis. Ses mõttes püüavad need teosed justkui ühte sulatada kahte eelmainitud suunda eesti ajalooproosas – rahvusvahelist ja rahvuslikku.
Ja kuigi mõlemas raamatus on palju positiivset, leidub kummaski ka problemaatilisi külgi. Romaanivõistlusel II kohale tulnud Sverre Lasni romaani tegevus algab 1220. aastate lõpus Pühal Maal ja kulmineerub Saule lahinguga 1236. aastal, mis tähistab teadupärast Mõõgavendade ordu kuulsusetut lõppu. Mis on selle romaani sisu kokkuvõetuna või kes peategelased, polegi nii kerge öelda. Neid justkui polekski, ei kindlat sisu ega peategelasi. Ehk ei eksi ma väga, kui sedastan, et romaan näitab, kuidas Saksa ordu, mille peakorter asus toona veel Palestiinas, hakkas oma valdusi ja jõukeskusi tasahilju üle viima Vahemere-ruumist Läänemere lõunakaldale – täpsemalt siis äsja Transilvaaniasse rajatud orduvaldusi ja isikkoosseisu kolima Ida-Preisimaale.
Romaani probleemid ongi enamasti sügavalt tehnilised ja kompositsiooni puutuvad: see on üks äärmiselt kaootiline ja laialivalguv tekst. Romaanil puudub fookus, selle eri tegevusliinid lagunevad laiali ja kui lugeja avastab 330-leheküljelise romaani 70. lehekülje paiku, et seni meie ette paisatud kolme ruumis üsna eraldiseisva tegevusliini kõrvale tuuakse sisse juba neljas liin, ilma et need kolmgi oleksid õieti käima läinud või kuhugi areneda jõudnud, tabab teda jõuetus. Ja arusaamine, et raamatu esikaanelakale kirjutatud autori pihtimus „Sörkisin kalakaupmehe, laevniku, priori, sõjamehe, tohterdaja, toatüdruku ja paljude teiste raamatu tegelaste sabas ja panin kirja kõik, mida nägin“ ei ole mingi poeetiline liialdus või kujundlik ümberütlemine, vaid sõnasõnaline kirjeldus selle romaani meetodist.
Romaani põhiline kitsaskoht ilmneb peategelaste täielikus puudumises: kõik on kõrvaltegelased. Kuigi autor võib olla püüdnud anda panoraamset pilti 13. sajandi esimese poole Euroopast, on välja tulnud pigem midagi äärmiselt kaleidoskoopilist ehk siis pilt, millel puudub stabiilsus, mis pidevalt laguneb tükkideks ja tekib uuesti mingis teises kildude kombinatsioonis. Samas ei tähenda see, et tegu oleks ebaõnnestumisega. Oma kaootilises visklemises eri tegevusliinide, tegelaste ja Euroopa eri servade vahel mõjub see rõhutatult vanaaegselt ja traditsioonilises stiilis lausega tekst ometi kuidagi postmodernselt ja moodsalt.
Eks küsimus, kuidas peab mõtlema ja rääkima ajaloolise romaani kangelane – kas nii nagu meie, kes me „oleme lugenud Rousseau, Marxi ja Camus’ teoseid“, või kuidagi teisiti –, painas juba Rein Raua „Kaupo“ jutustajat 1990. aastal. Lasni romaani tegelased mõtlevad ja räägivad piinarikkalt vanaaegselt ja arhailiselt või täpsemalt nii, nagu palju klassikalisi ajaloolisi romaane lugenud autor arvab erinevaid 13. sajandi tegelasi mõtlevat ja rääkivat. Omaette küsimusena kerkibki siit igavene probleem, et aga kas keskaja inimesed siis tegelikult ka rääkisid arhailiselt?
Sverre Lasni teose suureks plussiks on ajastuautentse oskussõnavaraga pädev ümberkäimine: ainelise kultuuri kirjeldamisel on autor eri eluvaldkondi puudutavas terminoloogias enesekindlalt kodus. Õieti tahakski seda nimetada koloriidiromaaniks, niivõrd usutav tundub kõik, mida autor tolle ajastu asjade kohta ütleb ja kuidas neid kirjeldab. Samuti on igati tänapäevane lähenemine Vahemere- ja Läänemere-ruumis toimuva tegevuse üheks tervikuks sidumine, justkui see oleks kõige normaalsem asi, mida teha.
Vahest vaid kohanimede kasutus väärib kriitikat. Üldiselt on see kõik selline eri keelte ja nimekujude segapuder, et tundubki tollele ajale täiesti omane. Teisalt võiks mingit loogikat siiski järgida, mitte loopida eri nimekujusid ühte patta täiesti juhuslikult. Kui ikka kõik Saksamaa piirkonnad on esitatud saksa pruugis ja isegi Bouvines’i lahingut 1214. aastal Flandrias kutsutakse flaamipäraselt Bovingeni lahinguks, siis on järsku prantsuspärase Lorraine’i kasutamine kindlasti loogikaviga. Ka Bütsants 13. sajandi jutustajatekstis on üsna räige anakronism, kuna absoluutselt mitte keegi keskajal sellest riigist sellise nime all ei mõtelnud. Ning Danube nimega ei kutsunud siis Doonau jõge küll ükski jõe ümbruses elanud rahvastest. Ja templar võiks eesti keeles olla ikka templiit, eriti kui samas lauses leidub nimetus hospitaliit. Ning Alna Balduini ei määranud meie maile legaadiks paavst Honorius III, vaid ikka Gregorius IX.
3.
Raul Sinialliku ajalooromaanide võistluse võidutöö „Salajane ristisõda“ on kindlasti märksa fokuseeritum romaan, piiratuma tegelaste arvuga, väiksema tegevusareaaliga ja üldse koherentsem teos. Lasni romaanist ligi kaks korda õhema raamatu tegevus toimub aastail 1241–1242 ning kulmineerub Jäälahinguga Lämmijärvel aprillis 1242. Romaan, mille sündmused rulluvad lahti mongolite Kesk-Euroopasse tungimise laineharjal, kujutab paavsti püüdlusi tõmmata ainsana Vana-Vene vürstiriikidest mongolite rüüstamisest pääsenud Novgorodi õigeusu rüpest katoliku kiriku alluvusse. Ning kuigi selle teose süžeekäik ja autori taotlused on oluliselt selgemini jälgitavad ja arusaadavad, torkab siingi silma kamaluga anakronisme ja pisivigu, ja just selliseid, mida autoritutvustustes maalitud pildi põhjal kumbki kirjamees ei tohiks teha. Alna Balduin ei olnud Modena Wilhelmi aselegaat, tsistertslaste ordu ei olnud dominiiklastega sama vana, vaid tublisti üle sajandi vanem, Riia piiskop ei olnud 1241. aastal veel kindlasti peapiiskop, Saule lahing ei pruukinud üldsegi toimuda tänapäeva Šiauliai lähedal, see võib vabalt olla juhuslik kõlasarnasus, Ida-Rooma ehk Romania kohta ütlevad tolle aja inimesed raamatulehekülgedel jällegi „Bütsants“ jne.
Ka pole mõeldav, et kaks itaallast kasutaks omavahelises vestluses lauset: „Sa viid selle bulla meie Livonia legaadile Guigliermo de Savoyle, keda sealkandis tuntakse peamiselt Modena Wilhelmi nime all.“ Pigem on see tüüpiline näide, kuidas autor on tegelastevahelisi dialooge kasutanud ära ajalooõpikute teabe edastamiseks romaani lugejaile. Ning sellise taustainfo edasiandmiseks loob kirjanik meile kahjuks ühe rääkivate peade stseeni teise järel, õieti terve romaani esimene kolmandik sellistest dialoogidest koosnebki, kus tegelased üksteisele lugeja huvides sellist informatsiooni edastavad, mida nad tegelikkuses suurepäraselt teadma peaksid. Ja teevad seda tänapäevast ajalooterminoloogiat kasutades.
Vahest kõige enam tuska valmistas nende ridade autorile tõik, et Siniallik oli meile ajalooallikaist üpris umbmääraselt teada sündmuste (Toompea lahing mõõgavendade ja Alna Balduini paavstivasallide vahel, Pudiviru vanema Tabelinuse tapmine jmt) kirjeldamisel läinud oma teed ja pakkunud neist välja kunstilised versioonid, mis tunduvad allikaid lugenuna kõige vähem tõenäolised. Ka kroonik Henriku kujutamine „kõhuka preestrina, kes surus vastu rinda pärgamenti ja kirjutustarbeid“, on pehmelt öelda stereotüüpne. Miks peaks kroonik ohtlikes välioludes endaga pärgamenti ja kirjutustarbeid kaasas tassima, kui käsi läheks hoopis millegi eluliselt olulisema jaoks tarvis?
Kokkuvõttes on Sinialliku romaan kindlasti konkreetsem, terviklikum, aga ka kuidagi naiivsem. Vahvad nüansid on viited dominiiklaste Katariina kloostrile, stseen Varbola linnuses ja Itaalia munga saunaskäik. Nii Sinialliku kui Lasni romaane ühendab teatav rahvusvaheline haare, Eesti ristiusustamise asetamine oma romaanide seisukohalt kõrvalteemaks, Pudiviru Tabelinuse tapmise, Alna Balduini legatsiooni ja Saule lahingu käsitlemine. Aga kindlasti ei ole kumbki neist teostest karakterikeskne ideeromaan või peategelase psühholoogiline käsitlus nagu Tiit Aleksejevi „Palveränd“ jt ristisõjaromaanid. Kui Aleksejev ja ehk ka Hargla välja jätta, tundub, et moodne ajalooromaan ei taha enam midagi ambitsioonikat ja põhjapanevat öelda meie olemuse, mineviku ja kujunemise kohta, vaid lihtsalt meelt lahutada ja meile ajaviidet pakkuda.
Lisa kommentaar