Akireema. Sõna jõud

Äsja ilmus antropoloog Marina Welkeril huvitav teos “Korporatsiooni kehtestamine”,^[1] kus väga erinevast teemast ja käsitlusviisist hoolimata võib leida väärt paralleele siinses Vikerkaare numbris tõlgitud Horace Mineri artikliga. Welker, kes kaks aastat tegi välitööd kaevanduskorporatsiooni Newmont peakorteris Denveris ning selle Indoneesia kaevanduses, näitab, kuidas ettevõtted loovad moraalseid enesenarratiive. Nendega ähmastatakse oma tegelikke praktikaid, mis on olemuselt loodusthävitavad (näiteks paiskab Newmont merre 58 miljonit tonni kaevandusjääke aastas), ning pakutakse selle asemel kuvandit hoolivast, keskkonnateadlikust ja vastutustundlikust ettevõtlusest. Lõpptulemusena hakkavad piiratud ressursse kaevandavad ja jääke keskkonda paiskavad kaevanduskorporatsioonid end ka ise hindama kui “säästvat” või “jätkusuutlikku” kompaniid. Asi pole niivõrd selles, et PR-osakonna inimesed on niisuguse salakavala skeemi ja silmipimestava võltsaura välja mõelnud ja käiku lasknud. Säärase enese-usu loovad selle tegelikust absurdsusest hoolimata asutusesisesed igapäevased lood vastutustundlikust ja loodussõbralikust ettevõttest ning neid lugusid kinnitavad toimingud, näiteks ühine rannakoristuskampaania, mille käigus Newmonti töötajad siiralt imestavad, kuidas küll kaevanduse poolt reostatud ookeani kaldal elavad kohalikud saavad prügisse nii ebateadlikult suhtuda.

Läänemaailmas kolonialismi toel loodud uhkus omaenese ratsionaalsuse üle ning põlastus kõigi teistsuguste, veidralt “irratsionaalsete” rituaalide ja struktuuride vastu on selle nähtusega mitmeski mõttes sarnane. Sellised veendumused kujundanud ja neid alal hoidvad mõtlemissüsteemid on vankumatud oma varjatud eelduste tõttu, mille kohta asjaosalised küsimusi esitama ei vaevu ning mida on kinnitatud lõpututes lugudes enda ratsionaalsusest ja lihvitud ennastkiitvates praktikates.

Antropoloogial on olnud suur roll selliste eelduste lammutamises. Samas ei ole niisugune eneseusu kõigutamine kindlasti mingi hiljutine nähtus. Igasuguseid omaksvõetud eeldusi “meie” käitumise mõistuspärasuse kohta on läbi aegade õõnestada püütud ja võrdlusel võõraga – olgu siis antropoloogi või rännumehe silma läbi – on siin täita tähtis ülesanne. Tuntumatest näidetest tasub nimetada Jonathan Swifti 1726. aastal avaldatud “Gulliveri reise”, kus peategelane leiab oma liigikaaslaste alama ja irratsionaalse loomuse kohta selgeid tõendeid võrdluses hiihnhmi hobuste tõuga, või Voltaire’i “Kohtlast” (1767), mis pakub võõra ausat pahupidipilku Euroopa kultuurile. Veelgi asjakohasem, kuigi siinkandis ehk vähem tuntud on Grant Alleni, sci-fi vaarisa teos “The British Barbarians”. Selles 1895. aastal avaldatud raamatus saabub Londoni-lähedasse rohelisse äärelinna ei tea kust soliidne ja šarmantne antropoloog ning asub kaardistama kohalikke rituaale ja tabusid. Sedamööda kuidas raamat edeneb, ilmutab hr Bertram Ingledew kohalike tavade suhtes üha kasvavat (ja mitte just kuigi antropoloogilist) vastumeelsust, šokeerides endast kõrgel arvamusel olevaid britte sellega, et võrdleb nende tegemisi kommetega mitmesugustes nende silmis barbaarsetes hõimuühiskondades, ja andes kõigile ühtmoodi hävitava hinnangu. Teose lõpus osutub antropoloog küll sisuliselt ajaloolaseks, haihtudes pärast ühe kohaliku poolt tema vastu sooritatud veretööd õhku ning kadudes tagasi 25. sajandisse, ent eks tundunud 19. sajandi antropoloogidelegi, et eksootilisi ligimesi jälgides astuvad nad inimkonna ajaloos tagasi, ratsionaalsuse-eelsesse ajastusse.

20. sajandi keskpaigaks olid kaks enam kui barbaarset sõda, milles eurooplased ja ameeriklased kümnete miljonite elude hinnaga osalesid, veendumust Lääne kõrgemas ratsionaalsuses veidi kärpinud, kuid kindlasti mitte ülemäära. Horace Mineri 1956. aastal ilmunud “Akireema rahva keharituaalid” astub niisiis lavale hetkel, mil tagasihoidlikum hinnang Lääne ratsionaalsusele pole tundmatu, ent on veel ka väga kaugel sellest, et olla enesestmõistetav. Nüüdseks on sellest saanud American Anthropologisti – ühe kõige loetuma antropoloogiaajakirja – kõige sagedamini taasavaldatud tekst ning teistest kaugelt enam allalaetud artikkel. 2015. aasta Ameerika Antropoloogiaassotsiatsiooni aastakonverentsi teema “Tuttav/võõras” on samuti oma lähtekoha leidnud Minerist ja mõnedest tema eelkäijatest.

Algselt arheoloogiale spetsialiseerunud Horace Mitchell Miner (1912–1993) kirjutas oma doktoritöö 1930. aastate teisel poolel väikesest Kanada linnakesest Saint Denis’st, olles niiviisi üks varasemaid omaenese, “moodsat” kultuuri uurinud antropolooge ajastul, mil enamik neist tungles hoopis eksootilisemate paikade poole. Samalaadsed olid ka mitmed ta järgmised uurimistööd, näiteks põllumajandusministeeriumi programmide mõjust Iowas ja vastuseisust neile. Selle kõrval uuris Miner siiski ka klassikalisemaid antropoloogilisi piirkondi – näiteks tööstuseelse Timbuktu linnastumist. Sõja ajal teenis Miner vastuluureohvitserina riikides (Itaalias, Jaapanis), mille nõrkuste tundmine USA-le oluline oli. Sõjaaegsed antropoloogilised uurimused Ameerika Ühendriikides keskendusid sageli kultuuride “distantsilt uurimisele”: intervjueeriti Ameerikas elavaid sakslasi, jaapanlasi ja teisi vaenlasriikide esindajaid. Ehk mõjutas see ja ka isiklik kogemus luurajana Minerit kujundama endas iroonilist distantsi nii antropoloogia kui oma kaasmaalaste suhtes. Hiljem naasis Miner Aafrikasse, uurides Alžeeria
oaasikogukondi, nende struktuuri ja psühholoogilist orientatsiooni ning muutusi, mis linnaelu selles kaasa võiks tuua. Ta töötas ka Ugandas, Marokos, Nigeerias ja Etioopias. Nagu nendib
James Griffin oma järelehüüdes, ei võetud antropoloogiateaduses Mineri Aafrika-alast panust vääriliselt arvesse, kuna ta oli Michigani Ülikoolis palgal sotsioloogina.^[2] Tema positsioon Rakendusantropoloogia Ühingu esimehena küllap üksnes suurendas ta mõnetist marginaalsust, sest rakenduslikkust käsitati selle aja angloameerika antropoloogias mõnevõrra ebateaduslikuna. Miner ise oli instrumentalismist, mille keskel teoreetiline antropoloogia toona toime pidi tulema (ja mis seda distsipliinisisest umbusaldust rakenduslikkuse suhtes põhjustaski), rohkem kui teadlik, nagu ilmneb ta 1960. aastatel avaldatud sarkastilis-parodeerivast artiklist “Researchmanship: The Feedback of Expertise”.^[3]

Esiti lükkas American Anthropologist “Akireema rahva keharituaalid” tagasi, uus toimetaja aga otsustas teksti siiski avaldada.^[4] Mark Burde’i sõnul olevat Miner kolleegidele sageli hämmeldust väljendanud selle artikli ootamatu edu üle – ja hilisemas elus ilmutanud ka pettumust, et ta tõsiteaduslikud teosed selle tillukese humoorika üllitise varju on jäänud. Selle põhjuseks polnud siiski mitte Mineri muude tööde igavus ega tähtsusetus, vaid akireema-loo hõlpsasti hoomatav pedagoogiline jõud. Kuigi sel peale pedagoogilise toime ja heuristilise meetodi suurepärase rakenduse mingit sisulist ja süvauurimuse mõõtu välja andvat tähendust paljude kriitikute arvates ei olevatki, on akireema-artikli mõju antropoloogia kui distsipliini arengule olnud vaieldamatu. Mark Burde’i arvates on sel olnud oma roll näiteks antropoloogia järgmistes arengutes: kehaline pööre ehk keha ja kehalisuse käsitamine sotsiaalsuse ühe kandjana, autoetnograafia formaliseerimine, antropoloogilise vaatleja positsiooni keskseks muutumine metodoloogias, jne.

Antropoloogia kui kultuurikriitika

Mineri artikkel on sageli kasutusel sissejuhatusena antropoloogiasse – just ehmatava äratundmise tõttu, mille see initsieerimata lugejas esile kutsub. Artikkel pakub ühtaegu antropoloogilist kogemust eksotiseerivast diskursusest, suus sulavalt võõrapäraste nimedega rituaale, preestreid ja artefakte, õõva inimkultuuride äärmusliku mitmekesisuse ees – ja silmiavava tõeni jõudmist. See tõde ei ava lugeja silmi mitte lihtsalt enese kultuuri kui võrdväärselt veidra, eksootilise või primitiivse suhtes, vaid ka nende eelarvamuste suhtes, mis seda sarnasust kohe läbi ei lasknud näha. See omakorda annab maad katsele mõista, mis mehhanismidega meid haneks tõmmati. Kirjeldades tuttavat tegevust eksootilises võtmes, väljaspoolseisja silme läbi, paljastatakse korraga seni tuttava irratsionaalsus, tagurlikkus, isegi ohtlikkus. Alles sellisel veidravõitu, pahupidi pööratud viisil hakkab värskelt antropoloogiaga tutvunu nägema ka enda kultuuris tuttavaid asju uue pilguga ning mõistab, et tegemist on samasuguste iseäralike, uurimisväärsete praktikatega, nagu on kõigi muudegi rahvaste, gruppide omad. Igapäevast ihuhooldust või mistahes korduvat ja kultuurinormidega ette määratud poolkohustuslikku tegevust kombetalitusena vaadeldes märkame seda, mida me asjast meditsiinilis-hügieeniliselt või muul ratsionaliseeritud (ehk siis selle funktsionaalsust legitimeerival) viisil mõeldes ei märka: tegevuse rituaalsust, selle ümber kujunevaid müüte. Kõige paremini jälgitav on see just religiooni raamistikus: seal on etteantus kõige ilmsem ja ühtlasi on tänapäeva maailmas religiooni jõud ratsionaalsuse legitimeerijana kõige madalam. Religiooni niisugust positsiooni oli huvitav täheldada ka hiljutises Eesti kooseluseaduse debatis, kus seaduse vastased, ehkki juhitud ja organiseeritud katoliiklaste poolt, hoidusid ka siis, kui ise piiblit põhjenduseks pidasid, vastava kaardi selgest väljakäimisest.

Mineri akireema-artikli kõige otsesem panus ongi peegeldada antropoloogi rolli kultuurikriitikuna, sealjuures mitte otserünnaku abil, vaid võrdlevalt või isegi võõritavalt. Satiiriline vaade, mis näitab meie argielu rajanevana maagiast läbiimbunud ebausul ja üleloomulikkusel, aitab lugejal ära tunda nii iseenda etnotsentrismi kui ka inimlike veidruste universaalsust – ja seda, et primitiivsus ja maagilisus ei olegi seotud niivõrd konkreetsete praktikatega, vaid pigem eelduste ja eelarvamustega, mida hinnangud “eksootiline” või “primitiivne” esile kutsuvad. Miski pole enam päris nii, nagu sa harjunud oled, kui vaatled maailma kellegi teise positsioonilt või mõtled ennast oma ühiskonda kusagilt mujalt tulnuks.

Mida on selliseks vaatlemiseks vaja? Ühes intervjuus filmi “Uus Maailm” tegemisest kõneldes tõdes Jaan Tootsen, et kuigi ta oli Uue Maailma Seltsi tegevusega esiti väga tihedalt kursis ja selles osales, pidi ta mingil hetkel kõrvale astuma ja omaks võtma vaatleja rolli.^[5]Tõepoolest, selleks et vaadelda, peame me mingil moel omaks võtma Teise positsiooni, ka asjas sees olles suutma astuda kõrvale. Või nagu on väljendunud Hannah Arendt: et mingi objekti üle (selgelt) mõtelda, peame me selle oma kohalolust vabastama.^[6] Antropoloogilise välitöömeetodi kujunemise algaegadel oli selline distantseerumine lihtne: uuritavad ühiskonnad erinesid enamasti antropoloogi omast drastiliselt, sest uurimas käidi kaugeid, eksootiliseks peetavaid rahvaid. Möödunud sajandi teisest poolest on aga antropoloogid üha enam asunud sama meetodiga uurima ka omaenda ühiskondi, tuttavat keskkonda, mida “oma kohalolust vabastada” on oluliselt keerulisem ja kus küsimus “miks pagana pärast nad sedaviisi käituvad?!” tundub kohatu. Antropoloogia on jäänud küll teaduseks Teisest, kuid Teisest on saanud üha enam vahend, mille mõistmise või millega võrdlemise läbi paremini iseendani jõuda.

“Akireema rahva keharituaalide” humoorikus edastab antropoloogia ülesande – defamiliariseerida, teisestada tuttavat – efektiivsemalt kui mistahes teaduslik eritlus. Huumori üks peamisi mehhanisme on referentsraamistike põrkumine ja murenemine, ja seda ei saavuta mitte süvitimineva analüüsi, vaid pigem efektse visandi abil. Mineri paroodia on omaenese kultuuri dogmasid murendav skits, mitte nende tihe lahtikirjeldus. Pealegi ei tähenda keskendumine hügieenile  tähelepanu koondamist just kõige põletavamatele sotsiaalküsimustele. Ka akireema-artikli matkijad on lihvinud pigem stiili kui etnograafiat, isegi kui nad on tõstnud keharituaalidega võrreldes teravamaid küsimusi. Ajaloolase Neil B. Thompsoni edasiarendus (1972), arheoloogiline eritlus akireema kultuuri kollapsist, väärib lugemist just oma aktuaalsuse tõttu kliimamuutuse ja terendavate või juba kohale jõudnud globaalsete looduskataklüsmide taustal.^[7] Samast ajajärgust pärineb Madeleine Leiningeri õendust ja meditsiini vastanduvate hõimudena vaatlev artikkel.^[8] Satiirilist traditsiooni jätkab psühhiaater Joel E. Dimsdale kirjeldusega oma geograafilises nišis ülerahvastuse all kannatava akireema rahva viimastest kommetest, kus kesksel kohal on jumalus Sudabav/Modeerf ning tema palveldamine ja teenimine eri liiki rituaalsete mõrvadega, mida viib läbi hambuni relvastatud hõimu hulgast valitud Seemissüp/Namnug. Ritualiseeritud mõrvade kõrval harrastatakse ülerahvastusega toimetulekuks veel Sakabut/Occabot-mürgi manustamist, mis lühendab tarvitajate eluiga ja mille eest nood samas peavad maksma kallist hinda oma ühiskonna ülikpreestritele, kes siis iseenda ja Modeerfi auks suuri templeid rajavad.

Nagu siit nähtub, on Mineri jäljendajad olnud pigem muude erialade esindajad, mitte antropoloogid – mis ehk ütleb nii mõndagi ka antropoloogide kõhkleva suhtumise kohta oma eriala kuulsaimasse artiklisse.

Lõppeks osutavad “Akireema rahva keharituaalid” varjatumal kombel ka antropoloogide kohustusele leida võõraste rahvaste tundmatutes ja pealispindselt vaadates veidrates kommetes äratuntav ja tavaline. Ehk, nagu ütleb Mark Burde: “Olgem tuttavlikkuse müütajad samavõrd kui hämmeldusega kaubitsejad. Lõpp eksotiseerimisele!” Jah, eksotiseerimine võib tähendada tuttava kujutamist viisakuseta võõra positsioonilt, eesmärgiga toppida enese ratsionaalsuses ülikindel valge mees ninapidi – ja samas salamisi – tema enda praktikate jaburusse, paljastades sellega šokeeriva tõe, et tuttav ja võõras asuvad tegelikult samal skaalapunktil, samal arenguastmel. Isegi kui säärane didaktiline alandamine on ülioluline, tuleks võõra familiariseerimist, tuttavaksmuutmist oma olemuselt siiski õilsamaks pidada. Micaela di Leonardo arvab aga, et eksotiseeriva ja üldistava antropoloogia mudel, isegi kui naljaviluks kokku pandud, sõidab vaadeldavast trivialiseeriva teerulliga üle, jättes adekvaatse käsitluseta nii ühiskonnasisesed võimusuhted ja stratifikatsiooni kui ka globaalsed võimuhierarhiad.^[9]Selle läbikukkumise taga on Leonardo meelest laiem probleem, mis toob meid veel ühe tähtsa teema juurde, mille akireema-artikkel antropoloogias on tõstatanud. Tuttava destruktiivne analüüs, nagu on antropoloogia eesmärgi sõnastanud Edward Sapir,^[10] toimib eri tasemetel väga erinevalt: ühest küljest võib see olla empaatiline võrdlus, mis valgustab oma tuttavlikkuse tõttu nähtamatuid jooni ootamatu rakursi alt, teisalt aga ka kultuuriliste eripärade lihtsustav eiramine, mille taga on tegelikult omaenda kultuuri vähene valdamine või ajaloolis-poliitilise konteksti ignoreerimine.

Akireema-lugu kui antropoloogiakriitika

Nii oma kui võõra eksotiseerimisel on teatava paljastava efekti kõrval ka lihtsustav, dimensioone vähendav, tegevuse sisu ähmastav ja dehumaniseeriv toime. Kas Miner tegelikult plaanis oma sketšiga ka sellele probleemile viidata või hoopis patustas ise, on raske öelda. Võimalik, et ta püüdis lihtsalt kasutada kahe teraga mõõga üht, ta oma kultuuri vastu pööratud tera, kuid ihus ühtlasi poolkogemata ka teist, mis oli sihitud antropoloogias esinevatele praktikatele. Tagantjärele on mõned imestanud, miks võeti Mineri artiklit heasüdamliku naljana ja mitte hävitava kriitikana etnograafilise diskursuse pihta. Kuidas saaks mugavalt jätkata teiste rahvaste kirjeldamist viisil, mis endale rakendatuna mõjub täiesti naeruväärselt, küsib Renato Rosaldo.^[11]Ta osutab küsitavusele, mida endas kätkeb etnograafias laialdaselt kasutusel olev distantseeriv diskursus, ning leiab, et objektiivsest iseloomustusest objektistava karikatuurini on vaid üks samm. Teine, keda me kasutame toetuspunktina enese mõistmiseks, võib vaatluse käigus tekkivas võimuhierarhias kergesti sattuda alamasse positsiooni, samas kui vaatleja omandab puutumatu seisundi. See võib vaatleja muuta isegi süüdimatuks. Vaatlemine – nagu huumorgi – tähendab suurt vastutust. Suhe uuritava Teisega pole probleemivaba isegi siis, kui Teisele tuginedes narritakse ennast. Kui Teiseks me võime oma uuritavad üldse jätta, olgu nad siis kodused või kauged? Eksotiseeriva töövahendina jääbki Teine ainult hüppelauaks enese mõistmisel, kriitiliseks punktiks, mis karikeerib ajastut või inimest; Teist ennast ei tulekski nagu mõista. Silda temani ehitatakse parimal juhul ehk kontseptuaalselt, mitte aga praktiliselt.

On selge, et humoorikad sketšid ei võrdu distsipliini analüütilisema põhiolemusega – isegi kui nad edukalt nii distsipliini kui kultuuri valupunkte visandavad. Miner ja tema järgijad peegeldavad pigem antropoloogia algusaegu seal tugitoolisügavuses, kuhu jõudis vaid väike kogus visandeid kultuurist ja kus meelisklejail pähegi ei tulnud oma uuritavatele “miks?”-küsimusi esitada. Tänapäeva antropoloogiale pole tegelikult ei tugitoolis redutamine ega tundmatuses kobades kohalikelt küsimuste küsimata jätmine kuigi iseloomulik. Kogu distsipliini mõte on olla kohapeal, kus on võimalik niihästi kogeda tegevuse sisemist seletust ja ratsionaalsust kui ka seletamatumate aspektide kohta seletusi paluda. Me ei uuri olendeid teiselt planeedilt, läbi lukuaugu või meediakajastuste, ega torma selle põhjal fantaasiarikaste järeldusteni. Muidu võiks ju ka tõemeeli koostada näiteks järgmise sissejuhatuse ühe rahvuse hinge:

“Balti ja Põhja-Vene haplogruppide kokkupuutekohas kujunenud itsee hõimu puhul väärib erilist tähelepanu, et endokannibalistlikud rituaalid on kuulutatud uhkusega kohaliku identiteedi osaks.^[12] Kuigi moodsal ajal viljeleb itsee hõim endokannibalismi sümboolselt, mitte reaalselt, annavad selle lai levik, rahvuslik uhkus selle üle ning keeles ja mütoloogias korduvad viited vastavatele praktikatele märku varasemast, unustuse hõlma langenud reaalsest ligimeseõgimisest. Ühtlasi võime hõimu omavahelisest suhtlusest leida pidevaid viiteid üksteise sadistlikul moel hukkamisele ja konsumeerimisele; sealjuures ei ole kaitstud ka hõimuvanemad.^[13] Veel enam, kannibalismi ümbritseb eriline aura ja rahvuskaaslastest valmistatud roogade erinimetus “tiotsuvhar” osutab selle kõrgele staatusele. Olgugi et selline hoiak ja praktikad võivad tsiviliseeritud lugejas tekitada sügavat tülgastust ja meeleheidet, annavad viimaste aastate uurimused põhjust loota, et sääraste primitiivsete praktikate viimased riismed on kadumas ühest küljest autofaagsete gruppide madala taastootmistempo tõttu, teisalt nende indiviidide põgenemise läbi hõimupiirkonnast, keda suurema tõenäosusega ähvardab sümboolse ohverdamise või rünnaku oht.”

Antropoloogi eesmärk on uksele koputada ja paluda luba küsida, kas mingis suhu topitud tülgastavas tuustis või laialdaselt kasutatavas väljendis on ehk varjul mingid detailsed ja vähemalt kohaliku arvates ratsionaalsed põhjendused või kas seda üldse tuleks täht-tähelt võtta. Kohalik kujutlus otstarbekusest ja tegevuste eemiline dimensioon on humoorikast eneseantropoloogiast teadlikult välja jäetud.

Ent niisuguste pilkavate harjutuste kõige olulisemaks ülesandeks on siiski aidata näha ja teha nähtavaks mehhanisme, mis kallutavad meid etnotsentrismi või muul moel diskrimineeriva, kahemõõtmelise maailmavaate poole, kus võimulolijate võim on õigustatud ja põhjendatud, olgu selleks võimulolijaks siis kaevanduskorporatsioon, ameeriklane või antropoloog. Vajadus võtta uuritavate ees vastutus on sundinud antropoloogiateadust vähemalt viimase 60 aasta jooksul üha enam mõtlema iseenda mõju ja põhiülesannete üle. Akireema-diskursusest, ent samuti selle kriitikast ja puudustest õppust võtnud antropoloogia paljastab ühiskondlikke raamistikke ning avab sõnade taga peituvat võimuhierarhiat, mis reastab inimesi nende positsiooni järgi ühiskonnas ja ühiskondi nende positsiooni järgi jätkuvalt ekspluatatiivses postkoloniaalses maailmas.