Oma ülevaates sellest, kuidas mõisted „liberaalne“ ja „konservatiivne“ on Eesti poliitilisel maastikul arenenud ja kanda kinnitanud, pöörab Gustav Kalm omajagu tähelepanu ühele minu poolt läbi viidud analüüsile. Kahjuks teeb ta seda viisil, mis ei jäta lugejale terviklikku või tõest pilti selle analüüsi sisust. Siinkohal ma ennekõike soovitaksin igal huvilisel muidugi kõnealust kirjatööd ise lugeda – see on leitav ajakirja Akadeemia veergudelt (2017, nr 6).[1] Teen aga järgnevalt selle asjassepuutuvatest osadest lühikese kokkuvõtte, et lugeja saaks paremini aru, mida ja kuidas see analüüs päriselt puudutas.
Kõnealuse analüüsi üks eesmärkidest oli uurida, kuidas Eesti valijad ennast sellistes terminites nagu „liberaalne“ ja „konservatiivne“ määratlevad ning millised on need konkreetsed hoiakud, mis eristavad ennast liberaalina määratlenud inimesi konservatiivina määratlenud inimestest. Esmalt tasub muidugi ära märkida, et liberaalne-konservatiivne ideoloogiline mõõde ei ole politoloogias midagi vastuolulist või ebatavalist. Selliste nimetustega parteiperekondi on uuritud juba väga kaua ning näiteks ka kõige tuntum ja laialdaselt kasutatud erakondade ideoloogiliste positsioonide andmestik – Chapel Hill Expert Survey – on juba aastakümneid määratlenud erakondade, sealhulgas ka Eesti erakondade asukohti sellisel liberaalne-konservatiivne mõõtmel (küll natuke teise nimega – nad nimetavad seda GAL (green, alternative, libertarian) – TAN (traditional, authoritarian, nationalist) mõõtmeks).
Minu analüüs põhines kahel Eesti valijate hulgas 2016. ja 2017. aastal Turu-uuringute AS-i poolt läbi viidud küsitlusel, mille oli tellinud Ühiskonnauuringute instituut. Kui Eesti valijate käest kuus-seitse aastat tagasi küsiti, kuidas nad ennast paigutavad skaalal, mille ühes otsas on liberaalne ja teises konservatiivne maailmavaade, siis natuke vähem kui viiendik pani ennast selle skaala liberaalsesse ossa, umbes üks viiendik konservatiivsesse ossa ja natuke enam kui 40% selle skaala keskossa. Lisaks oli umbes 20% selliseid vastajaid, kes ütlesid, et nad ei oska ennast nendes terminites määratleda. Kusjuures vasak-parem skaalal olid need üldised jaotused väga sarnased. Taoliste küsimuste puhul on vägagi tavapärane see, et inimesed enamasti paigutavad ennast kuhugi skaala keskele ning et on märkimisväärne osa inimesi, kes ennast paigutada ei oska. Siin ei ole Eesti juhtum kuidagi eriline.
Loomulikult võiks siinkohal küsida, nagu seda Kalm oma kirjutises ka teeb, et kas liberaalne ja konservatiivne ikka on ühe ideoloogilise mõõtme kaks vastanduvat otspunkti. Nendel mõistetel on keeruline ajalugu ja muutuv sisu ning nende tähendus tõepoolest varieerub riigiti ja piirkonniti ning lähtuvalt ka sellest, kas me räägime majandusest või ühiskonnast (ei vastanda neid siin). Kuid see on empiiriline küsimus, mille vastusest sai aimu ka minu analüüsi järgmistes osades.
Kõnealustes küsitlustes küsiti Eesti valijatelt lisaks ka nende hoiakuid kümnetel palju konkreetsematel majanduslikel, ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Oma artiklis uurisin 47 sellist küsimust ning igal puhul sai vaadatud, kas ennast liberaalselt määratlenud inimesed eristusid oma vastustes kuidagi ennast konservatiivselt määratlenud inimestest (erinevused või nende puudumine liberaalide ja konservatiivide vahel nendes küsimustes olid välja toodud artikli lisas). Kui teame, kuidas erinevad ennast konservatiivina määratlevad valijad ennast liberaalina määratlevatest valijatest, siis teame ka natuke paremini, mida kujutavad endast mõisted „konservatiiv“ ja „liberaal“ Eesti valijaskonnas.
Kõikidest uuritud küsimustest tõin esile 10 küsimust, kus erinevus vastustes liberaalide ja konservatiivide vahel oli olemas. Teiste küsimuste puhul sellist erinevust ei olnud. Näiteks mis puudutab näokatte kandmise keeldu, siis konservatiivsed valijad soosisid seda selgelt enam kui liberaalsed valijad. Kusjuures kõikide selliste küsimuste puhul, kus vastuste erinevused konservatiivide ja liberaalide vahel olid tuvastatavad, langesid need erinevused oodatud suunas. See tähendab, et konservatiivid andsid keskeltläbi rohkem sellise vastuse, mida võiks üldiselt oodata lähtuvalt selle mõiste tavatähendusest, ning vastupidi.
Kõikide selliste küsimuste puhul, kus erinevus liberaalide ja konservatiivide vahel oli olemas, olid vastajad, kes olid sellel üldisel ideoloogilisel skaalal öelnud, et nad „ei oska öelda“, kuhu ennast paigutada, oma vastustelt praktiliselt samad kui ennast konservatiivselt määratlenud inimesed. Ehk siis lühidalt – oma niisugustes hoiakutes, mis konservatiive ja liberaale eristavad, nägi see inimene, kes ütles, et ta ei oska ennast määratleda skaalal liberaalne-konservatiivne, välja selgelt nagu konservatiiv ning kindlasti mitte nagu liberaal. Just selle alusel olen ma ka oma artiklis väitnud, et konservatiive oli Eesti valijaskonnas tol hetkel oluliselt rohkem, kui esmapilgul võis silma paista.
Ühe muutuja (liberaalne-konservatiivne enesemääratlus) mõtestamine läbi selle, kuidas ta on seotud teiste muutujatega, on empiirilises andmeanalüüsis ja andmete tõlgendamises vägagi tavapärane protseduur. Kui on olemas mõni sisuline argument selle kohta, miks need seosed ei päde, et neid on kuidagi valesti mõõdetud või et neid ei ole olemas, siis olen loomulikult valmis sellisele kriitikale vastama. Kuid väita, et siin on midagi meelevaldselt andmetele peale surutud või et nendele mõistetele on „forsseeritult [antud] uus tähendus, ilma et see oleks Eesti toonase mõistelise väljaga haakunud“, on lihtsalt vale. Võibolla mõtleb siin kriitik mõnest teisest mõistelisest väljast kui valijaskonna omast. Viimasega haakub minu analüüs vägagi hästi.
Samuti on vale väide, et ma vastuste liberaalsena või konservatiivsena määratlemisel ei lähtu valijate hoiakutest, vaid oma eeldustest nende tähenduste kohta. Tõsi, kõnealuse artikli joonisel 4 on vastused uuritud küsimustele kuvatud sellisel viisil, et vastusevariantide liberaalsus või konservatiivsus (nagu ka majanduslik vasak- või parempoolsus) on eeldatud. Kuid see eeldus siin ei puuduta hilisemaid keskseid järeldusi selle kohta, kui palju konservatiivsete hoiakutega valijad Eestis tol hetkel oli ja mis eristab konservatiivi liberaalist.
Samuti näen, et see joonis on Gustav Kalmu ka ühel teisel viisil segadusse ajanud. Tõepoolest, kõnealuse joonise horsiontaalteljel on ühte otsa kokku grupeeritud vasakpoolne ja liberaalne ning teise otsa konservatiivne ja parempoolne. Kuid see ei olnud siin sisuline samastamine, vaid pelgalt tehniline nüanss selleks, et samal joonisel oleks võimalik kuvada küsimusi, millest osad puudutavad majanduslikku vasak-parem mõõdet ja teised sotsiaalset liberaalne-konservatiivne mõõdet. Ainus minupoolne eeldus siin oli, et joonisesse süvenedes ning teades, et „/“ tähendab „või“, on tähelepanelikule lugejale aru saada, mida ja kuidas on kuvatud.
Need 47 küsimust, mille puhul ma uurisin, kas ennast liberaalina või konservatiivina määratlenud inimeste vahel on mingi erinevus, katavad väga suure osa sellest, mida sotsioloogia ja politoloogia küsitlustes inimeste üldiste hoiakute ja väärtushinnangute kohta üldiselt küsitakse. Loomulikult on olemas igasuguseid spetsiifilisemaid uuringuid, aga kui võtta ette näiteks European Social Survey või World Values Survey, siis just taolistest küsimustest nad koosnevad. Paljud kasutatud küsimustest ongi nendest rahvusvahelistest uuringutest pärit (kõik see oli ka minu kirjatöö lisas välja toodud ja vastab osalt Kalmu vandenõuteooria hõnguga retoorilisele küsimusele, et kes need küsimused siis ikkagi koostas või välja mõtles). See muidugi ei tähenda, et pole olemas mõnda küsimust, mida uurides see pilt natuke teistsugune oleks. Kuid et ta sootuks teistsugune oleks, on väga ebatõenäoline ning igal juhul peaks tõestamise kohustus siin lasuma kriitikul. Lihtsalt väita, et teistmoodi küsides või teisi küsimusi uurides oleks pilt Eesti valijaskonnast võinud totaalselt teistsugune olla – et Eesti valijaskond oli tol hetkel hoopis peaasjalikult liberaalne –, on alusetu.
Ühesõnaga, ma soovitan kõigil lugeda minu analüüsi 2017. aasta Akadeemia 6. numbris ning teha seda ausalt ja ilma eelarvamusteta. Ainult nii on võimalik ka sisuline arutelu selle üle, mida tähendavad sellised mõisted nagu „liberaal“ või „konservatiiv“ ning mis on nende roll Eesti poliitikas ja ka laiemalt. Gustav Kalmu moonutatud tõlgendus sellist võimalust ei paku.
[1] M. Mölder, Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal. Akadeemia, 2017, nr 6, lk 980.
Lisa kommentaar