Oli juba kord kujunenud nii, et igal suvel kolisin ma suvilasse elama. Mitte et mulle poleks suvel linnas meeldinud, mitte et oleks olnud just mugav hommikuti pagan teab kust kolkast tööle vuhkida (ja ärgata seega poolteist-kaks tundi varem, kui ma seda linnas oleksin teinud). Ei. Lihtsalt oli kujunenud niimoodi. Ei olnud mul sealjuures mingeid ideelisi kaalutlusi. Ja keegi ei avaldanud mulle ka mingit survet – kodused, tundus mulle, kasutasid seda mu teadmata põhjustel kujunenud harjumust ära kui võimalust lõõgastuda, pääseda kas või nendeks kolmeks lühikeseks kuuks mu tüütust kohalolust, et meelt lahutada ja anduda naudingutele, millel oli määratud mulle kättesaamatuks jääda, selle asemel et peaks kogu oma kaifi minu hapu lõusta kaemisega mürgitama. Ja eks mina niisamuti, teadagi, hingasin sisse vihma ja kõrbeva kulu lõhna, käisin öösel kase juures kuulamas mingit lindu, kellel lasus tugev kahtlus, et tegemist võib olla ööbikuga, kirjutasin palju ja jõin õhtuti teed tumesinisest sälgulisest kruusist, mis oli oma aja linnas ära teeninud ja siia pensionile saadetud – taustaks öised raadiovestlused, mis ikka enam liikusid mingisuguste ühiskondlik-poliitiliste teemade ümber.
Ja igal suvel nägin ma teda. Täpsemalt öeldes, ta oli mu suvilanaaber. Me peaaegu ei suhelnud – ainult “tere” ja “head aega”, ei midagi enamat. Kuid igal hommikul alati samal ajal kohtusime tolmusel kruusateel, mis viis välja meie suvilakooperatiivist – mina läksin bussipeatusse ning sealt edasi linna ja tööle, tema aga sammus kiirustamata poodi piima järele. Tal oli mingi uskumatu hulk kõutse. Ma ei suutnud kunagi neid täpselt kokku lugeda. Eeskätt sellepärast, et nad ei kogunenud kunagi kõik ühte kohta kokku, nagu normaalsetele loomadele kohane, nad kihutasid ringi oma ja võõraid krunte mööda, andmata asu liiga kauaks passima jäänud hiirtele ja emakassidele. Emakassidele isegi mitte vähem kui hiirtele. Erinevatel eesmärkidel muidugi. Ta pidas ainult kõutse. Kogu selle aja sees, mis ma teda teadsin, polnud tal kordagi ühtki emast kassi. Ja sellest rääkis ta mulle arusaamatuks jäänud uhkusega – mitte küll mulle, sest nii nagu algul, ei hakanud me temaga suhtlema hiljemgi, vaid kaupluse müüjatarile. See müüjatar oli noorepoolne, maakoha kohta ootamatult huvitav naisterahvas, kellele samahästi kui kõik meessoost suvitajad ühel või teisel moel püüdsid külge lüüa. Eks minagi, juba põhimõtte pärast ja kollektivismitundest. Ta nimi oli vist Katerina. Ja tema mulle taadist jutustaski.
Teiseks põhjuseks, miks ma ta kõutse nagu kord ja kohus kokku lugeda ei suutnud, oli see, et nende hulk ei püsinud kuidagi stabiilne. Mingid elemendid läksid äkitselt kaduma, mõned pöördusid nädalakese pärast tagasi, teised haihtusid igaveseks; siis järsku ilmusid välja täiesti uued kõutsid, keda varem üldse polnud – tema ei keeldunud kellelegi kodu pakkumast. Muide, siiski eksisteeris teatav kindel kuuest-seitsmest jubedasti lõugavast olevusest koosnev tuumik, kes vahel öösiti kutsusid mu alateadvusest esile kõik sinna sügavale surutud lapsepõlvehirmud igasugu vampiiride ja libahuntide ees. Seega igal hommikul kõndis taat poodi, kus varustas end ohtralt piima ja kalaga kogu selle kisakõride karja tarvis – ükskõik kui palju siis neid ka just sel hetkel oli. Sealhulgas iseenda tarvis. Sest niipalju kui mina nägin, sõi ja jõi ta sedasama, mida andis loomadelegi – peamiselt kala ja piima. Nähtavasti siis, nagu enamikul temaealistel ja samamoodi üksikutel inimestel, ei lubanud ta käsutuses olevad võimalused lihtsalt oma menüüd kuigi märkimisväärselt rikastada.
Niisiis Katerina jutustaski mulle taadist. Aeg-ajalt hakkas mul ju ikkagi igav, juba sellepärast, et alati ei saa oma päeva täielikult, viimse üksikasjani ära planeerida – ja mul ei olnud ülemäära palju vahendeid selle igavuse peletamiseks. Võisin minna ja helistada mõnele linnasõpradest või kaheldava huviväärsusega preilidest. Kuid selleks tuli krundi territooriumilt lahkuda, kõndida mööda poriseid sissesõiduroopaid, keerata kruusateele, tolmutada mööda seda veel paarkümmend minutit ja alles siis hakkas tee lõpus paistma üksildane telefoniputka, mis teadmata millisel eesmärgil oli püstitatud just siia, kusjuures otsustades selle järgi, kuidas säras ja kui uus välja nägi, püstitatud üsna hiljuti. Siis helistada, kaardile jäänud raha üle meeleheitlikult arvet pidades, iga hetk numbrinäitu jälgides – mis mõistagi ei muutnud jutuajamist just nauditavamaks. Ja seejärel vastupidist marsruuti pidi tagasi kõmpida, olematagi õigupoolest millestki rääkinud. Aega sai nii muidugi surnuks lüüa, aga meeleolu miskipärast ei läinud paremaks. Poodi minna seevastu oli palju ligem, pood oli peaaegu minu suvila vastas, ehk vaid mõni samm kõrvale. Ja enamgi veel, poes võis eest leida Katerina. Mingeid erilisi tundmusi ega kujuteldavaid kiusatusi ma temaga seoses läbi ei elanud (lõppude lõpuks kodus, kuskil linnas, ootas mind abikaasa), aga neiuga pisut lobiseda oli meeldiv – ja kuidagi imeliselt pingevaba. Ei pidanud mõtlema, kuidas jututeemasid leida, ei pidanud endale keelumärke seadma selle kohta, millest võib kõnelda ja millest ei tohi – Katerina hoidis ise vestlust ülal, küünarnukkidega letile toetudes ja aeg-ajalt, veidi kunstlikult ja tarbetult, juukseid kohendades, mis just nagu silmile kippunuks vajuma. Seda kõike muidugi siis, kui ostjaid ei olnud. Õieti neiukski sai teda nimetada ainult tinglikult – oma jutu järgi oli ka temal linnas mees, isegi laps oli, aga siia oli Katerina kolinud mehe eest ära, sest mingitel mulle segaseks jäänud põhjustel ei saanud ta enam oma mehega magada – ja tema meelest ei tohtinud siis ka koos elada. Tegelikult oli ta minust vanem.
Niisiis lugude sekka oma kummalisest elust ja paljude teiste, mulle sageli isiklikult tundmatute suvilanaabrite tegemistest jutustas Katerina ka taadist. Taat oli ilmunud siia ootamatult ja märkamatult, seitse aastat tagasi. See tähendab, keegi polnud näinud, kuidas ta kohale sõitis, millega sõitis, kas tuli ise või tõi keegi. Lihtsalt kord hommikul oli taat ilmunud välja kuskile põllule (siis vist isegi olid veel kolhoosipõllud), roninud mingi künka otsa ja seisnud seal tundi paar. Kas tuli värsket õhku hingama või end ümbruskonnale näitama. Kuid nii või teisiti olid nende kahe tunni jooksul kõik jõudnud ta ära vaadata – ja kellelgi polnud tekkinud soovi temaga lähemalt tuttavaks saada. Ehkki siis oli ta oma vanuse kohta veel täitsa esinduslik välja näinud. Muide, Katerina ei teadnud, kui vana taat täpselt on. Mina teadsin veel vähem, välimuse järgi oleksin pakkunud, et juba kuskil üle seitsmekümne, ega oleks imestanud, kui üksjagu enamgi.
Taadis, nagu selgus, tekitasid naabrid samasuguseid tundeid, see tähendab – ei mingisuguseid. Ta asus elama ühte kooperatiivi kõige väiksemasse majakesse, pani kartuli maha – peaaegu kogu krundi ladus seda täis – ja esialgu ei teinud tervete päevade kaupa mitte midagi, ainult istus majaesisel trepil ja suitsetas piipu. Naabritele ütles tere, ei enam, nende küsimustele tervise ja kartulite kohta andis ühesõnalisi vastuseid, aga mõnikord ei vastanud üldse midagi, tegi näo, et ei kuule. Muide ainult alguses arvasid kõik, et teeb sellise näo. Varsti selgus, et taat tõepoolest ei kuulegi. Midagi oli tal kõrvadega lahti. Midagi oli nendega silmanähtavalt halvasti. Taat hakkas kõrvadele plaastreid kleepima – ei tea, mis mõttega, aga ilmselt see ei aidanud. Siis kadus ta linna. Jällegi keegi ei näinud, kuidas ta ära sõitis ja millega, lihtsalt kaks päeva polnud teda näha, ei majatrepil, ei poes, mitte kusagil. Hakati juba mõtlema, et taat on surnud, kuid teise päeva õhtuks ilmus ta välja. Seekord inimesed nägid ta saabumist, kuid küsimus tema ruumis ümberpaiknemise meetodist jäi endiselt päevakorda. Väärikalt ja mõõdetult astus taat mööda teed, mis ei tulnud bussipeatusest, vaid hoopis teisest suunast, astus kuidagi üllatavalt nõtkel ja kergel sammul, käed seljal. Ühesõnaga täitsa selline mulje jäi, nagu oleks ta kõik need kakskümmend kuus kilomeetrit linnast siia jala maha kõndinud, ja just niiviisi. Linnast oli taat endale ostnud – või mõnel muul moel soetanud – kuuldeaparaadi. See, et tal see oli, ei tähendanud sugugi, nagu selgus, et ta seda kandma hakkab. Oma krundi ja poe vahet käis ta ikka endiselt plaasterdatud kõrvadega, sealjuures neid veel kuidagi torusse keerates – mis minu meelest pidi väga ebamugav olema. Vähemalt eemalt vaadates nägi see üsna ebamugav ja isegi valulik välja. Ehkki: kui ta juba nii tegi, siis võib-olla talle meeldiski – või siis polnud tal teist väljapääsu. Kuuldeaparaati kasutas taat vaid mingitel eriti pidulikel päevadel. Nonde üksteisele järgnemise põhimõtet või seda, mida üks või teine pidupäev tähistab, ei suutnud keegi tuvastada – kuid taadi väljanägemisest oli aru saada, et tema jaoks on neil kuupäevadel tõesti oma kindel tähendus.
Harilikult käis ta ringi määrdunudvalge T-särgi peale tõmmatud pintsakus, veninud põlvedega pükstes, peas nokkmüts, mida vanades filmides traditsiooniliselt kandsid kahtlased kujud, kes lõppkokkuvõttes parimal juhul osutusid kulakuteks ja meile võõrasteks elementideks – selline tumesinine soni kõva ja läikiva nokaga. Habet ajas taat harva ja enamasti oli ta nägu jämedates hallides tüügastes. Aga noilsamul pidupäevil pani oma kulunud pintsaku alla veel enam-vähem viisakalt säilinud hallitriibulised viigipüksid ja mustad lääpas, kuid kunagi arvatavasti küllalt moodsad olnud madalad saapad. Nokkmütsist ta ei loobunud – kuid pidupäevadel ta mingil moel nagu puhastas seda, ühesõnaga, tekkis mulje, et mütski ei näe välja nii nagu tavaliselt, vaid kuidagi pidulikum. Pidulikum ja väärikam kui muidu, tegi taat neil päevadel ringkäigu mööda kogu kooperatiivi perimeetrit, endiselt kedagi tervitamata, kuid silmitsedes vastutulijaid kuidagi ebamaise iseteadvusega, veidi ülalt alla põrnitsedes.
Niipalju kui mina näha võisin ja niipalju kui teadis Katerina, taat ei joonud. Vähemalt poest ei ostnud ta ei viina ega odekolonni, üldse mingeid alkohoolseid jooke. Ja ka märgata polnud temast, et tal mingit sedasorti kalduvust oleks olnud.
Oma elust ei rääkinud taat kunagi kellelegi – juba üksi seetõttu, et nagu öeldud, ta põhimõtteliselt kellegagi ei suhelnudki. Vahel näis mulle, et mind vaatab ta heakskiitva pilguga – kui lähimat naabrit. Väga tõenäoliselt – kuigi ei või iial teada – võisid mu elulaad ja temalegi hingelähedane harjumuste püsivus tekitada tas poolehoidu. Aga võib-olla see kõik ainult näis mulle nii. Igatahes ei tihanud ma temaga kordagi juttu alustada ja üksnes tervitasin endistviisi, kui kohtasin teda hommikuti ta poeteel. Mõnikord taat vastas mulle – või siis jällegi, see ainult näis mulle nii? Aga midagi sellist ta seal porises, võin pea anda. Ma tegin sageli oletusi, nii endamisi kui Katerinaga lobisedes, selle kohta, kes võis olla taat olnud oma eelmises elus – mitte budistlikus mõttes, vaid siis, kui ta veel ei olnud taat, see eraklik ärapööranud kõutsikarjus. Ja ma ei suutnud jõuda mingile kindlale järeldusele. Põhimõtteliselt võis ta olla olnud ükskõik kes. Asjaolu, et puudusid igasugused märgid mis tahes perekonnast, sai rääkida vaid sellest, et meie taadi sellesamusegi endise elu tagajärjed kas olid troostitud või siis kuulusid need mingile sootuks teisele tasandile, mille kohta me ainult oletusi teha saamegi. Musse kätketud elajaliku optimismi tõttu jäin mina truuks pigem viimasele versioonile, samas kui Katerina väitis veendunult, et selle inimese elu on ebaõnnestunud ja siin pole midagi arutada, kõik on isegi näha.
Kõutsidki ei tekkinud ühekorraga. Alguses oli neid kaks. Jällegi teadmata kust ilmus taat ühel hommikul välja (kõik toimus tal millegipärast hommikuti, õhtuti teda sageli polnud lihtsalt näha) tollest teisest, vastupidisest suunast, kandes oma juba tuttava pintsaku põues kaht pisikest silmadega varustatud tombukest. Järgmisel hommikul ostis ta poest esimest korda liitri piima ja kala. Siis võttis istet oma majatrepil, pani piibu põlema ja asus vaatlema, kuidas kõutsid söövad. Iga päevaga hakkas ta selle tegevusega üha rohkem ja rohkem aega veetma. Kõutsid nähtavasti jagasid ka midagi ära, sest mitte kunagi ei lahkunud nad ta vaateväljalt enne, kui olid saanud isu täis süüa. Nad võisid mängida, rohus väherda, kakelda – teha kõike, mis pähe tuli, kuid ainult trepi läheduses ja ainult niikaua, kui kõhud veel tühjad olid. Peale seda, kui keha oli kinnitatud, oleks neil otsekui mingi keeld välja lülitunud ja nad tohtisid juba mööda võõraid krunte luusida, kohalikke emakasse jälitada ja taadi vaateväljalt kaduda. Kuid alles peale seda, kui too oli kindlalt veendunud, et nad on söönud, oma kohevad kõhukesed täis puginud.
Ajapikku sai kõutse rohkem. Esimesele kahele lisandus veel kolm, siis veel mõned, seejärel taat juba nähtavasti ei pidanud enam arvet, kust nad tulevad, ja tõenäoliselt ei suutnuks ka ise täpselt kindlaks teha nende hulka, kui oleks küsitud. Iseasi, et keegi ei küsinudki. Igatahes oli kõutse nüüd selgelt üle kümne. Nad ei lasknud mul magada, mõurasid öiti vastikult justkui otse kõrva – ja nad haisesid. Võinuks ju arvata, et nad elavad vabas õhus, suletud ruumi väljakutsed ei häiri nende kõutsilikku rahu – aga ikkagi. Aga ikkagi selgus, et niisugune hulk kõutse, mis on kogutud kokku ühele territooriumile, isegi kui see territoorium hurmavalt lõhnab värske õhu järele – et ka värskes õhus oskavad nad haiseda. Hais oli spetsiifiline, ei millegagi võrreldav, haises, nagu vaid saavadki haiseda kõutsid, kes iga jumala päev kala sisse õgivad. Ühesõnaga, kõikjal hõljus asjakohane aroom. Niigi harvad külalised lakkasid üldse mu krundile tulemast. See hais saatis mind hommikust õhtuni, kõutsid olid valgunud juba laiali oma kõikmõeldavaid armuasju ajama ja taat oli kadunud kuskile oma majakesse ja ilmselt heitnud piinlema oma rahutusse vanainimeseunne – hais aga oli ikka veel alles. See tekitas pingeid ja tappis osavõtliku sümpaatia, mis minus taadi vastu tärgata oli jõudnud.
Siis hakkas taat alla käima. Kusjuures see toimus üsna kähku. Kõigepealt loobus ta kõutside hulga üle järge pidamast. See tähendab, ta luges endiselt oma kohuseks tagada kogu sellele pöörasele ja räuskavale karjale priske ja muretu elu – ei oska arvata, mis raha tal kogu selle kala peale kulus, kuid kõik ta elukad olid alati esimesest viimseni söödetud-joodetud. Arvatavasti ühel hetkel ei jätkunud taadil lihtsalt enam iseenda tarbeks. Seni oli tal jätkunud niihästi kala peale, millest ta nähtavasti solidaarsusest ka ise toitus, kui ka mingiteks muudeks argivajadusteks peale toidu. Sedamööda, kuidas kõutse sai aina rohkem, lõpetas ta piibutõmbamise ja läks üle algul sigarettidele, siis aga, õige varsti, odavatele paberossidele, mis tõi teatavat, ei saaks öelda, et eriti meeldivat vaheldust krundi kohal hõljuvasse aroomi. Siis ei tähistanud ta enam oma pidupäevi. Vähemalt ei näinud keegi teda enam paraadvormis kooperatiivi perimeetrit läbimas. Nüüd istus ta enamasti oma trepil, suitsetas Belomori või Kazbekki (või mis nende nimed olidki) ja jõllitas kuidagi kõigega leppinult kaugusse. Edasi – sellest pole pääsu – hakkas ta ka ise haisema. Vanainimesed eritavad alati mingit niisugust halba lõhna, mida noored ei suuda taluda, sest otsekui mingi hemingwaylik hingekell kõneleb see neile sellest, mis ka neid ees ootab, sellest, et nendegi vaimu erksus ja keha suhteline sitkus ei ole igavesed ning et mägede taga pole aeg, mil nemadki enam ei mõista, miks neil näiteks jooksmine kuidagi välja ei tule või miks isegi pead on raske püsti hoida – aga ometi kunagi tundus ju, et pole midagi sellest kergemat. Nii et esialgu oli vanaduse lõhna aset täitnud kõutside lõhn. Mis on ju samuti loomulik – kui inimesel on elus alles jäänud vaid üksainus huvi, siis imbub ta küllalt ruttu ja küllalt põhjalikult läbi just selle lõhnast. Sest üksindusel oma lõhna ei ole.
Edasi läksid lood päris täbaraks. Taat hakkas haisema kuse järele, teatavad organismi funktsioonid ilmselgelt hakkasid üles ütlema. Ta ei tundnud enam inimesi ära. Ega ta ju varemgi seltsiv olnud, aga nüüd tõepoolest ei tundnud enam naabreid ära. Vaatas vastutulijaid oma luitunud, pleekinud silmade mittemidaginägeva pilguga, vaatas neid ja vaatas neist läbi. Midagi ta ikka ilmselgelt nägi, sest see pilk polnud hullu pilk, see oli kontsentreeritud millelegi meile kättesaamatule, sellele, mis näis talle tähtis – võib-olla viimsele asjale, mida ta oma elus tahtis näha. Ka temast omakorda hakati aina enam kõrvale hoidma. Kui niigi ei tahetud temaga eriti mitte ainult et suhelda, vaid ka lihtsalt kokku sattuda või ta kõrval seista, siis nüüd hakati lausa suure ringiga mööda käima. Ausalt öelda minagi hakkasin poes teist teed käima, mingitel estetistlikel kaalutlustel, et mitte taati näha – isegi mitte, et näha, vaid peamiselt, et mitte ta lõhna tunda. Ehkki ta väljanägeminegi, tõsi, ei viinud mõtteid just helgele tulevikule. Taat ei pööranud kasvavale võõrastusele tähelepanu. Ta ei pööranud enam üldse millelegi tähelepanu. Ka oma kõutsidele mitte. Selles faasis võttis ta huultel maad selline tardunud-veiklev naeratus, mis veidral kombel meenutas liblikat. Oli tunne, et näe, tasub vaid taadil nüüd kuidagi natuke teistmoodi huuled kokku suruda ning see liblikas pääseb valla ja lendab minema – ja siis mõistavad võib-olla kõik vastutulijad, mille peale siis ikkagi naeratas see veider, oma juurteni lagunev subjekt. Suhelda püüdis temaga selles faasis ainult Katerina. Kuid temagi rääkis, et taat juba enam ei kuule ta juttu ega küsimusi tervise ja kasside kohta, vaid lihtsalt ütleb automaatselt maha pähekulunud teksti, et mitu piimapudelit ja mitu karpi kala, maksab – alati võimalikult täpselt, et ei tuleks midagi tagasi anda –, paneb kogu kraami oma olümpiakarukese pildiga riidest kotti ja lahkub.
Naeratuseliblikas jäi tema viimaseks maailmaga suhtlemise viisiks.
Siis sõitsin ma mingeis asjus linna. Mitte kauaks, päevaks-paariks, mingid varud olid otsa lõppenud – kas mingi toidukraam või paber, ei mäleta enam. Ühesõnaga, kui tagasi jõudsin, sain teada, et taat on surnud ja et järgmisel päeval on matused. Suri ta Katerina sõnul ilma eriliste ekstsessideta, niisama, nagu oli elanudki. Ainult et lõpuks pani jälle oma paraadrõivad selga ja sooritas viimase ringkäigu ümber kooperatiivi, kõndides juba ilmsete raskustega, otse enda ette vahtides ja – nagu jutustasid need, kes teda siis näinud olid – endamisi silmanähtavalt huuli liigutades, mida varem tema puhul polnud täheldatud. Siis andis kõutsidele süüa, istus, pabeross suus, trepile, suitsetas selle lõpuni, kohe otsa süütas teise, aga seda enam lõpuni ei teinud, vajus kummargile, kuid päris maha ei kukkunud, vaid nii jäigi, poolistuvasse asendisse, poolhõõguv pabeross keset habemetüügast – ei tundnud ta enam valu.
Ühtki sugulast kolme päeva jooksul lagedale ei ilmunud. Tulime naabritega kokku ja otsustasime korraldada matused oma jõududega – mis siis, et inimene oli meile täiesti võõras, aga surra tuleb kord kõigil ja pole teada, kus meid tabab see vastumeelne protsess ja kellele langeb osaks meid maamulda sängitada jne. Ühesõnaga, kõik olid ühel meelel. Isegi peied lubati teha ja veidi koos istuda. Tagasihoidlikult muidugi, aga teisalt jälle: vene inimesele anna ainult põhjus.
Ja vaat siis, kui me taati üüritud bussis meie suvilatele kõige lähemasse surnuaeda viisime, kui me välisele viisakusele lõivu makstes püüdsime leinalisi ilmeid ette manada, ise aga ühtelugu hälbisime juttudesse ilmast, omapäi jäetud kruntidest (tea, kas mees äkki ei unusta rediseid kasta), jalgpallist, võimalikust parlamendikriisist, kui olime juba peaaegu kalmistu territooriumile sisse keeramas ja moraalselt valmistusime meile võõra, kuid sellest sugugi mitte kergema sarga kandmise keerukaks protseduuriks, kui surnud taatki hakkas meis tasahilju ärritust tekitama, nagu ju üldiselt ikka surnud tekitavad kalmistule tulnud elavates, kui hingesügavuses oli igaüks oma mõtetega juba vähemalt eesseisvate peiede ja laual ootavate härmas viinapudelite juures või lausa kuskil kaugemalgi – just siis lõikas meie bussist mööda pikk must välismaiste numbrimärkidega limusiin.
Limusiin jäi seisma, sellest ronisid välja kuus sõdurit kirevates võõramaa mundrites ja naljakates lõuaaluste paeltega vormimütsides ning üks vanem kerekas, ilmselgelt nutetud näoga erariides mees, kes millegipoolest meenutas noort Fidel Castrot – ainult et ilma habemeta. Ehkki ma ju polnud kunagi habemeta Fidel Castrot näinud, nii et mu võrdlus võib olla ka mõneti ennatlik – kuid igatahes välgatas siis selline assotsiatsioon.
Sõdurid tulid bussi, võtsid kirstu meie taadi surnukehaga ning makilt tuleva veniva ja kaebliku laulu saatel mulle tundmatus keeles kandsid selle valmiskaevatud haua juurde. Võib-olla oli see portugali keel, kuid ma pole ka päris kindel. Erariides mees hõõrus käega näol pisaraid laiali. Sõdurid lasksid taadi pidulikult hauda, ajasid selle sapöörilabidatega kinni – ja andsid oma püssidest kolmekordse kogupauguga au, ikka tolle katkematu südantlõhestava laulu saatel kellegi kitsehäälse mehe esituses. Erariides mees seisis veel veidi aega tuule käes, silmitsedes karmil pilgul kaugusi ja midagi endamisi sosistades. Siis andis ta sõduritele märku, nad istusid taas limusiini ja kihutasid teadmata suunas minema.
Taadi haua kohal lendlesid liblikad. Ja viinaisu oli miskipärast läinud.