Mihkel Raua eneseabiõpik kappab raamatumüügiedetabelite eesotsas. Mida see näitab? Teose kvaliteeti, suurepärast turundust, autori karismaatilisust, žanri populaarsust, midagi hoopis muud või segu kõigest eelnevast? See, mis raamatust vastu vaatab, on vastuoluline. Kõik on ühtaegu selge, ent laialivalguv, täiesti ebaoriginaalne ja refereeriv, samas originaalne ja selgelt isikupärane.
Raua raamat on täis tõdesid, mida lugeja juba teab. Nii mõnedki neist viitavad tagasi eneseabiõpikute prototüübile, milleks on Dale Carnegie „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“. Esmakordselt anti see raamat välja aastal 1936, trükiarvuks oli viis tuhat eksemplari. 80 aastat hiljem leiab selle tõlgituna pea igasse maailma keelde. See on üks populaarsetest teostest, mida on elementaarne (lugematagi) vihata. Ja ometi on just sealt pärit paljud eneseabiõpikute põhitõed. Meenutame korraks näiteks Carnegie juhiseid, kuidas inimestele meeldida: tundke teiste inimeste vastu siirast huvi, naeratage; olge hea kuulaja ja julgustage teisi endast kõnelema; kõnelge sellest, mis vestluskaaslast huvitab; tehke nii, et teine inimene tunnetaks enda tähtsust – ja tehke seda siiralt. Sellest raamatust ilmus eesti keeles uusim kordustrükk 2016. aastal. Umbes samal ajal kui Mihkel Raua raamat.
Oma eneseabiõpikus koob Raud parajalt vaimukat, eneseiroonilist ning autobiograafilist võrku mõtete ja soovituste ümber, millest ma lugejana midagi uut ei ootagi. Kõik sõnad on juba kasutatud, kõik nõuanded on antud, eneseabiõpikute puhul vähemasti. Uus on vaid kokkupanemise viis. Ja kui mõelda, mida eneseabiõpikute kultus täpselt ühiskonnas muutnud on, siis tervikuna tundub, et – suurt mitte midagi. Aga ärme lase end sellest häirida. Positiivse mõtlemise ja igavese õnneni jõudmise huvides võtkem siinkohal aluseks, et meie oleme erilised, meid Raua raamat muudab.
Nii et muidugi on selles kõikemuutvas raamatus palju tuttavat. Armas lugeja, loomulikult sinatab Raud sind oma raamatus, just nii nagu üks eneseabiõpik seda nii sageli tegema kipub. Sina oled eriline. Eriline nagu iga teinegi. See „sina“ kõnetab isiklikult nimelt absoluutselt iga lugejat. Sellised võtted – mitte ainult Raua raamatu puhul, vaid üleüldse – tekitavad aeg-ajalt korraliku lühise. Mina, raamatu sihtmärk, olen alati indiviid, keegi eriline. Ent samas pakuvad eneseabiõpikud mulle selleks eripäraseks teeks alati üldkehtivaid tõdesid.
„Tõeline mina“ näiteks olevat alati positiivne – kui keegi ütleb, et ole sina ise, siis tähendab see tõlkes midagi umbes sellist, millest kunagi laulis Ultramelanhool: „Ära ole see, kes sa oled, ole ilus.“ Nii et kui juhtub, et vaatad enesesse ja näed oma sisemisest peeglist argpükslikku troppi, siis ära muretse, see ei ole sina! Otsi edasi.
Olgu, Raud räägib eelkõige sellest, kuidas oleks mõnusam olla. Ja mõnus on siis, kui sul on raha, sa ei karda (näiteks lennukiga lennata), sa suudad vajadusel esineda, ennast kirjapildis arusaadavaks teha ja nii edasi. Mõned neist soovitustest puudutavad sind õigupoolest küll vaid siis, kui sa oled rikas ja kuulus. Aga, armas lugeja. Õnneks on meil kõigil võime võtta omaks eelkõige seda infot, mis meie maailmapildiga juba nagunii klapib. Nii et isegi kui sina ja mina ei saa kaasa mõtiskleda teemal, kuidas me lasksime hirmkalli raha eest endale Tai kuurordi puhkuseosakud pähe määrida, või ei ägise parasjagu kuulsuse raske koorma all, leiame suure tõenäosusega ikkagi midagi, mis meid kõnetab.
Näiteks mind kõnetavad hirmud. Olen terve elu kartnud paljut. Helistamist, kõrgust, uksest välja astumist, seda, kui ukse taga kõlavad hääled. Mõned ütlevad, et ei tasu karta, midagi hullu ju ei ole? Ei olegi. Ja Raud kirjutab sellest ka. Tema kardab näiteks lendamist. „Lennuhirmul pole ratsionaalsusega midagi pistmist ja seetõttu on sellest mõistusega raske aru saada. Kui teine inimene kardab lennata, ei tule see tema argpükslikkusest või vähesest informeeritusest. Ta kardab, sest ta kardab. Ongi kogu lugu.“ Aga see kõik ei pea olema nii. Hirmud ei pea olema kellegi pärisosa. Ühtlasi meenutab Raud inimestele, et paljud vaid neid halvavad probleemid ei ole vaid nende probleemid. Neid on paljudel. Ja kuigi see kaotab individuaalsuse magusvalusa võlu, annab see ühtlasi mõista, et igal probleemil on lahendus.
Raua raamatute populaarsuse taga on mahlaka stiili kõrval ka suuresti tema samavõrd värvikas isik. Raud ja ta raamat on üks. Autor on vägagi elus. Raamat on samaaegselt väga isiklik ja üldistav, kusjuures nii näidete kui üldistuste doseerimine on minu meelest igati õnnestunud. Ja ääremärkusena – mulle on igavesti sümpaatne, et võrreldes autobiograafilise debüüdiga „Musta pori näkku“ on ta võtnud keelekasutuses sammu tagasi, nii et sealt meelde jäänud nõretava stiili asemel võib nüüd lugeda, ütleme, mahlakat. „Musta pori näkku“ lugudes viirastus mulle miskipärast pidevalt, kuidas Raud kirjutab peatüki valmis ja võtab siis iga lause eraldi ette, mõeldes, et voh, nüüd paar ägedat kujundit, originaalsemat roppust, vaimukat võrdlust veel, ja läheb! Siin ülemäärast läbitöötatust enam sellisel kujul ajukäärude vahele ei pressi.
Küll aga on pisut ülemäära peatükke ja teemasid. Samas, kogu selle tohuvabohu eelis on, et raamat täidab omamoodi eneseabientsüklopeedia rolli. Suure osa selle žanri raamatuid võib küllap heaga vahele jätta, sest tõhus kokkuvõte kõigest on nüüd olemas. Igal juhul käivad raamatust läbi kõikvõimalikud teemad suhtlemisest koristamiseni. Kollasemate teemade armastajatele on pakkuda lugu Mihkel ja Liina Raua abiellumisest. Nii iseloomustab pealkiri „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda“ veidi ka raamatu ülesehitust. Mõlemad kipuvad meelest minema, sest selge kujund ja keskne telg on puudu. Struktuur jääb suuresti segaseks ja kuidagi on nüüd nii, et ma ise kipun sellest kõigest kirjutades vist küll ka samamoodi laiali valguma.
Kvintessentsiks sellest, kui palju annab ühte raamatusse erinevat kraami kokku kuhjata, on peatükk mõjutamisest. Sinna on Mihkel Raud kogunud väiksemad ja suuremad infokillud, mis jätavad nii kombineerituna mulje, et peatüki mõõtu pole vist välja andnud, aga loobuda pole nagu ka raatsinud: kuidas mõjutavad „Tere!“, „Aitäh!“, „Tubli!“ ja mida teevad meiega muusika, lõhnad, arvude esitamine ühel või teisel moel. Lisaks saab lugeja teada, kumba kõrva tuleb midagi öelda, et info paremini kohale jõuaks; kuidas mõjutab magusa söömine või peegel ruumis, kus me viibime jne. Ühesõnaga, selline informatsiooni üleküllus, mille hulka mahub muuhulgas vana ja hea, juba Carnegie mainitud tõde – pea iga inimese jaoks on kõige kaunim sõna tema nimi.
Raua üldine põhimõte, niivõrd kui seda õnnestub tuvastada, näib olevat usk egoismi. See on iseenesest värskendav, ehkki põhineb tuntud printsiibil – inimesed ei mõtle sinust nii palju, kui sa arvad. „Niisiis on täiesti ükskõik, mida teised inimesed sinust mõtlevad, sest nad ei mõtlegi. Unusta teised inimesed, mõtle ainult endale. Ole egoist! Äkki leiad end sedakaudu ühel hetkel isegi üles,“ kirjutab Raud. Egoismi kõrval jutlustab Raud ka asjadega leppimist ja empaatiat. Seda, et on, nagu on. „Kõigesse, mis sinuga elu jooksul juhtub, tuleb suhtuda objektiivselt. Ükski asi ei ole hea ega halb, see lihtsalt on. Takistustele hinnangu andmine on ajaraisk, mis sind kuidagi ei aita,“ kirjutab ta. „Kõik läbirääkimisõpikud ja mõjutamismanuaalid, mida ma lugenud olen, soovitavad üht: pane ennast teise inimese olukorda,” ütleb ta teisal. Ehk siis umbes nii: ole egoist, aga et egoistina oleks mõnus, võiks ühtlasi olla empaatiline inimene.
Vaat et kõige suurema tugevuse on Raud teinud aga piinlikest seikadest oma elus. Kuidas rünnata kedagi, kes teeb relvituks sellega, et piinlike hetkede või üldiselt negatiivseks hinnatud isiksuseomaduste varjamise asemel neist hoopis ilustamata räägib? Ta ei varja, et on edev; et põhimõtteliselt on ta lapsest peale jumalaks tahtnud saada. Ja et raha on talle oluline. „Õnn ei ole rahas täpselt nii kaua, kuni sul on raha, mille eest õnne osta,“ kirjutab ta. Seejuures ei puista Raud iseenesest rääkides valimatuid fakte, iga seik, millest ta räägib, illustreerib mõnd konkreetset ideed või soovitust. Konkreetsed lood toimivad. Kui eneseabiõpikutes, aga miks mitte ka lavastustes, romaanides, kunstis, proovitakse luua laia üldistust, siis kipub kõik mõnigi kord nii üldiseks minema, et kogu mõte hajub ära. Mida isiklikum lugu, seda lihtsam on tegelikult ise vajalikke üldistusi teha, empaatiliselt suhestuda. Ja seda Raud oskab.
Üks värvikamaid lugusid (spoilerihoiatus!) ühendab sujuvalt seksi ja kehakaalu ning on heaks näiteks sellest, kuidas Raud eneseirooniat viljeleda mõistab. Nii jutustab ta lugejale olukorrast, milletaolised igaüks küllap pigem oma mälust kustutaks: „Kord ühe daamiga hotellituba jagades tekkis meil idee teadagi mida teha. Ma viskusin talle kõhuli otsa ja daam oigas valjuhäälselt. „Olen mina alles täkk,“ mõtlesin ma rahulolevalt. „Ma pole jõudnud veel midagi teha, aga tema juba iniseb mõnust.“ „Palun roni maha, mul on raske,“ ütles daam.“
Raud õpetab ka kiitma. Kui keegi on sinu meelest, armas lugeja, midagi erakordselt toredat teinud, võiks seda talle ka öelda. Või kirjutada. Raud ütleb, et ta ise kirjutab suure hooga kiidukirju oma lemmikutele. Ma ei imestaks küll sugugi, kui selle raamatu lugemise järel ummistuvad nüüd nii Mihkel Raua enese kui paljude teiste andekate ja toredate inimese meilboksid kiidukirjade lainest.
Mida ma sellest raamatust ei oodanud: Raud õpetab koristama. Õigupoolest on ta siin küll lihtsalt ette võtnud Jaapani korrastusguru Marie Kondo soovitused, mis ütlevad peamiselt seda, et viska ära asjad, mis sind õnnelikuks ei tee. Raud tunnistab enesele omase irooniaga muidugi ka seda, et iga kord, kui ta asjad suure hooga ära viskab, ostab ta need veel suurema hooga ka tagasi. Seda lugedes tekib minus küll üha suurem kahtlus, kas Raud tõepoolest suudab ennast distsiplineerida sedavõrd, et teebki kõikvõimalikke (mõtte)harjutusi, mida end tegevat väidab ja mille hulk tunnis, päevas, nädalas või kuus tundub juba iseenesest elule korralikult sisse sõitvat? Kas tema päevas on rohkem tunde kui minu omas või käib törts liialdust kogu mahlakuse juurde?
Lõpupeatükk on aga mõneti täiesti eraldiseisev. Ehkki alkoholismist räägib sisuliselt kogu Raua esimene raamat, on teema ka siinses raamatus sees. Raud esitleb seda ilma end kordamata. Ka siin järgneb konkreetsetele lugudele üldistus ja üks ilmselt kõige olulisem soovitus, kui seda vaid kuulataks. Ta kirjutab, et alkohoolik ise on ainus, kes end mülkast välja saab aidata. Vägisi aitama kippudes ja alkohooliku kõrval edasi olles võib hävida ühe elu asemel kaks. Ja kes oleks parem inimene midagi sellist ütlema kui keegi, kes ise selle tee läbi on käinud. Muidugi ilmneb kõigi nende olukordade puhul üks probleem: kuigi alkoholismi (aga samuti näiteks vaimse või füüsilise süstemaatilise vägivalla, kaassõltuvuse, eneseabiraamatute kirjutamise jms) puhul on mängus alati ühed ja samad mustrid, kipub igaüks nägema ennast ja oma probleemi erilisena. Just meie oleme mustrimurdjad ja meie olukord on täiesti omanäoline! Ainult, et… Ei ole.
Lisa kommentaar