Arheliitiline Aafrika

Sinu enese hääl

helilindilt,
see on
peegelpilt

mis ütleb
et sinagi
kuulud

mõnda kiviaega.^[1]

1.

Kiviaeg on meile kallis. Kui me ei saaks ennast võrrelda kiviajaga, poleks kogu modernsel tsivilisatsioonil õiget jumet. Olgu tänane elu kuitahes naeruväärne, aga me vähemalt ei ela kiviajas – ei pea leiba lõikama kivist noaga, pesema hambaid kivist harjaga, sõitma kivist autoga ega helistama kivist telefoniga. Tõtt-öelda polnudki kiviaja inimestel autosid, nemad pidid tööl käima jala, ja kellelegi helistada ka ei saanud, sest telefoni ei olnud – võta aga jalad selga ja kõmbi üle mäe, et inimestega rääkida. Ühesõnaga, kiviajal oli peaaegu võimatu elada. Tänapäeval on kõik palju lihtsam, aga me saame sellest aru alles siis, kui meenutame armsat kiviaega, mil valitses lõputu virelemine ja modernsuse ootus.

Paraku on too kiviaja-kujutelm murenemas. Vähe sellest, et kiviajal polnudki kõik asjad kivist (kivi on lihtsalt see, mille maa seest leiavad arheoloogid), vaid ka kiviaegne elu ei olnud nii hirmus, kui vahepeal arvati. Vastupidi, kiviaja inimesed elasid sageli vabalt ja mõnusasti, tundmata millestki üleliia puudust ja kannatamata haiguste, sõdade või orjuse pärast. Igapäevane elu polnud „karm olelusvõitlus“ (nii nagu sageli tänapäeval), inimesed ei heidelnud lakkamatult „toimetuleku piiril“ (nii nagu sageli tänapäeval). Muidugi polnud ka toonane elu rahulik ja harmooniline, ikka kuulus sinna teatav määramatus, ootamatused ja vapustused. Kuid pole põhjust arvata, et kõik on kiviajast peale kulgenud lakkamatut tõusuteed. Progressi pole olemas, vähemalt mitte evolutsioonilises mõttes. Selle asemel on nihked ja muutused, mis ei kõnele sugugi tänapäeva kasuks.

Kivinenud arusaama kiviajast löödi esimene mõra juba 1966. aasta aprillis, mil Chicago ülikoolis toimus antropoloogide sümpoosion „Inimene kui kütt“. Tugevalt poleemilise ettekandega esines noor Marshall Sahlins, naeruvääristades senist arusaama „toimetuleku-majandusest“ (subsistence economy), mida küttide ja korilaste ühiskonnale omistati. Selle asemele pakkus ta välja „algupärase külluseühiskonna“ mõiste (original affluent society), nimetades nende eluviisi ka „primitiivseks külluseks“ (primitive affluence). Sahlinsi järgi võib külluseni viia kaks teed. Üks neist on omane turumajandusele ja eeldab mahukat tootmisprotsessi: kuna inimese vajadused olevat suured, peaaegu lõpmatud, vahendid aga piiratud, püütakse nende vahelist lõhet ületada kaupade rohkuse ja intensiivse tarbimisega. Teine viis, mida Sahlins nimetab ka „zen-teeks“, lähtub seevastu eeldusest, et inimese vajadused on lõplikud ja piiratud, kuid olemasolevatest tehnilistest vahenditest piisab nende rahuldamiseks. „Kui rahvas võtab omaks zen-strateegia, võib ta nautida võrreldamatut materiaalset küllust – madala elatustasemega.“^[2]

Muidugi on selline elatustase „madal“ üksnes pillava tarbimisühiskonna vaatepunktist. Küttidel ja korilastel oli tavaliselt küllalt toitu ja piisavalt vaba aega, et ennast hästi tunda, ning enamat nad ei tahtnudki. Seniolematu nälg, ületöötamine ja stress valitseb hoopis tänapäeval. „Praegu, suurima tehnilise võimsuse ajastul, on nälgimisest saanud institutsioon. Pöörakem ümber veel üks auväärne vormel: kultuurilise evolutsiooni käigus kasvab nälja hulk relatiivselt ja absoluutselt.“^[3] Seega võib kõrvale heita lihtsameelse skeemi, nagu oleks inimkond arenenud mööda lakkamatut tõusuteed, ronides pikkamisi välja viletsuse august, et jõuda materiaalse täiuseni, mida kehastab modernsus. Niisugune arusaam pole mitte lihtsalt puudulik, vaid ka vale. Ometi pole seda antropoloogilist tõsiasja seni laiemalt teadvustatud. Enamik meie kaasaegseid hallutsineerib endiselt, et elame parimal ajal parimas võimalikus maailmas. Aga mis siis, kui asi on hoopis vastupidi?

2.

Üks sümpoosioni korraldajaid oli Kanada antropoloog Richard Borshay Lee, kes oli hiljuti tulnud välitöödelt Kalahari kõrbes. Sealsed !kung-bušmanid olid naaberhõimudest eraldatud ja elasid mäletamatust ajast peale looduslikes tingimustes, mida tänapäeval peetakse rasketeks.^[4] Lee aga näitas, et !kungide toidusedel oli rikkalik ning ükski neist ei veetnud toitu hankides rohkem aega kui viisteist tundi nädalas. Nende lemmiktoiduks olid mongongopähklid, mida Lee võrdles toiteväärtuselt maisi või riisiga, kuid sellega asi mõistagi ei piirdunud: „Peale mongongo on bušmanitele kättesaadavad veel 84 liiki söödavaid taimi, sealhulgas 29 liiki puuvilju, marju ja meloneid ning 30 liiki juurikaid ja mugulaid. Selline mitmekesisus teeb võimalikuks suure hulga alternatiivseid toimetuleku-strateegiaid. Suvekuudel pole bušmanitel muud probleemi kui valiku tegemine kõige maitsvamate ja hõlpsamini kättesaadavate toiduainete vahel. Kõrvale jäetakse hulk liike, mida ei peeta maiuspalaks, nii et kunagi ei korjata üheltki alalt ära kõiki toidukõlbulikke taimi. Põuasel aastaajal muutub toidusedel eklektilisemaks ja sinna lisandub mitmesuguseid juurikaid, mugulaid ja söödavaid vaike.“^[5] Kuna bušmanid küttisid ka jahiloomi, oli toitu tegelikult rohkemgi.

Põlluharijatega võrreldes oli küttide-korilaste oluliseks eeliseks liikumisvabadus, mida võiksid kadestada ka tänapäeva linnainimesed, kes piirangute puudumisest hoolimata on enamasti sunnitud püsima samas töökollektiivis ja pereringis. Lee nimetab bušmanite hajusaid kogukondi laagriteks, mis on koondunud lätete ümber:

„Laager on eneseküllane toimetulekuüksus. Selle liikmed käivad päeval korjamas ja küttimas, õhtul aga tulevad tagasi ja toovad saagi kokku, nii et iga kohalolija saab toitu võrdselt. Laagritevaheline toiduga kauplemine on minimaalne; seevastu aga liiguvad inimesed ise vabalt ühest laagrist teise. Selle tulemusena on kogu rahvastik pidevalt liikvel. Iga indiviid veedab keskmiselt kolmandiku eluajast koos lähemate sugulastega, kolmandiku teistes laagrites ja kolmandiku teiste laagrite elanikke kostitades.“^[6]

Hiljem on leitud, et bušmanid lahendasid ka rühmasiseseid konflikte lihtsalt ühest rühmast teise minnes, mis oli alati võimalik tänu sotsiaalsete gruppide avatusele. Uude rühma võis kolida üks inimene või ka terve tema pere. Rühmad ise olid territoriaalselt avatud, ressursse ei kasutatud kunagi eksklusiivselt ja alati võis küsida luba, et käia toitu korjamas ka teise rühma ligiduses. Seetõttu oligi bušmanite ühiskond „sisemiselt paindlik ja dünaamiline“.^[7]

Laias laastus jagunes bušmanite ühiskond kolmeks kihiks: perekond, pererühm ja rühmakobar. Pererühm moodustus mitmest perekonnast ja rühmakobar omakorda paljudest pererühmadest. Kobarasse koonduti siiski ainult soodsal aastaajal, mil kõik vajalik oli hõlpsasti kättesaadav. Tavaliselt uuenesid sel ajal ka pererühmad ja tekkis uusi perekondi. Perekonna tuumaks oli enamasti mono-gaamne paar, kuid nagu paindlikule ühiskonnale kohane, võis seda kooseluvormi ka muuta. George Silberbauer on jutustanud naljaka loo, kuidas see toimuda võis:

„Üks naine läks mehe juurest ära ja hakkas elama koos tema parima sõbraga, kes oli leseks jäänud. Mehed „võitlesid“ omavahel ja teine mees viis naise ära. Aga igal kolmnurgal on ka kolm külge. Sõbrad igatsesid ikka teineteist, naine aga igatses endist meest, kes polnud teist naist võtnud, sest igatses kangesti esimest naist. Kahe aasta pärast tuligi see paar tagasi ja esimene mees hakkas nendega koos elama. Enne paari tagasitulekut arutati rühmas pikalt ja laialt, kuidas küsimust lahendada. Kuigi polüandria oli enneolematu, jäädi sellega ikkagi nõusse.“^[8]

Niisugune lahendus ei näita mitte bušmanite ühiskonna „liberaalsust“ sõna tänapäevases mõttes, vaid moraalset erksust ja paindlikkust. Näiteid võiks siin tuua palju, mõistagi mitte ainult bušmanitelt ja mitte ainult Aafrikast. Kalahari bušmanite ühiskond on aga siiski võtmeline, sest tegu on tsivilisatsiooniga, mis püsis suhteliselt muutumatuna kakssada tuhat aastat ja lagunes õieti alles möödunud sajandi teisel poolel.^[9] Ainult tänu sellele saabki oletada, et bušmanid pakuvad meile ainulaadse sissevaate elulaadi, mis on meie olemist valitsenud enam-vähem kogu selle aja vältel, mil inimesed üldse Maa peal oma tegusid on teinud. Kõik hilisemad tsivilisatsioonid on bušmanite kõrval üürikesed, neid on vaevanud lakkamatud taudid, sõjad ja näljahädad. Vaesus ja nälg ohustasid juba varaseid põlluharijaid, mistõttu sageli otsustati koriluse juurde tagasi pöörduda, veel hullem oli asi aga riikluse puhul, mille „struktuurne haavatavus“ tulenes otseselt elanikkonna tihedusest: see muutis riigi sõltuvaks iga-aastasest viljasaagist, põhjustas epideemiaid inimeste ja kariloomade seas ning sundis järjepidevalt laastama lähemat ümbrust, muutes selle viimaks elanikele ebasoodsaks. Nagu kirjutab James C. Scott, olid varased riigid „nii silmanähtavalt haprad ja haavatavad, et seletust nõuab pigem nende harv ilmumine ja veelgi harvem kestmine“.^[10] Nendega võrreldes oli bušmanite ühiskond kahtlemata võrratult vastupidavam, paindlikum ja helgem. Vaielda võib küll selle üle, kuivõrd oli bušmanitele omane egalitarism ja patsifism, kuid kahtlemata pidasid nad moraalseks põhiväärtuseks hüvede jagamist omavahel ja teiste rühmadega. Just võrdse jagamise idee ongi see, mille tõttu nende kogukond paistab tänapäeva inimesele anarhistliku utoopiana:

„Pole pealikke ega ülemusi ja iga rühmaliikme õigused on võrdsed kõigi teiste liikmete omadega, kes rühma territooriumil elavad ja kasutavad kõike seal leiduvat, kas siis toitu või materjale, millest valmistatakse tööriistu, relvi, eluasemeid, riideid jne. Rühmasisese tegevuse korraldamisel pole kellelgi teistest suuremat võimu sellepärast, et tal oleks kõrgem seisus, ja kui välja arvata sugulusrühma sees kehtivad kohustused vanemate suhtes (laste suhted vanematega, kasuvanematega jne), ei allu ükski mees ega naine ühegi teise liikme ülevõimule.“^[11]

Muidugi oli bušmanite seas ka tegelikke konflikte ja äärmuslikus olukorras võisid esile tõusta isegi sõjapealikud, kui oli vaja vastu panna väljastpoolt tulevale rünnakule. Mathias Guenther ongi eristanud kaht tüüpi bušmanite ühiskonda: üks neist on poliitiliselt organiseeritud, mobiliseeritud ja tsentraliseeritud miniriik, mis keskendub sõjalisele kaitsele, teine aga poliitiliselt organiseerimata, lõdva egalitaarse ehitusega „healoomuliste inimeste“ kooslus.^[12] Miniriigi loomine oli bušmanite paratamatu vastus sissetungijatele ja riiklikule agressioonile, mis nende senise elukorralduse ohtu seadis. Sellise struktuuri teke näitab omakorda hästi, kui paindlik ja võimalusterohke oli bušmanite kultuur.

3.

Ligikaudu sada viiskümmend tuhat aastat tagasi hargnes inimkonna sugupuu kaheks: üks pool jäi Lõuna-Aafrikasse ja neist said tänapäeva bušmanite esivanemad, teine pool aga liikus põhja poole ning neist põlvnevad kõik ülejäänud. Bušmanite eluviis on olnud püsiv ja tänu sellele on nende geneetiline varieeruvus väga suur, sellal kui põhja rännanud rahvad on korduvate kahanemislainete tõttu ligi poole endisest rikkusest kaotanud. Ühtlasi on bušmanid suurema osa ajast olnud ka kõige arvukam rahvas, sest teiste hulk hakkas kasvama alles paarkümmend tuhat aastat tagasi.^[13] Võib öelda, et tegu on inimkonna ajaloo kõige kestvama ja edukama tsivilisatsiooniga – ja igatahes ainsaga, mille elulaadi pole algusest peale sisse kirjutatud paratamatu langus ja hääbumine. Kui meie praegune tsivilisatsioon hävib, toimub see ainuüksi inimeste endi tegevuse tagajärjel, ilma et mingid välised põhjused sellele kaasa aitaks; seevastu bušmanite hääbumine on toimunud üksnes välistel põhjustel, ilma et nende kultuur kätkeks endas midagi, mis oleks selle paratamatuks teinud.

Küsimusele, kas bušmanid ongi kiviaegse eluviisi etalon, ei saa seega anda ühemõttelist vastust. Nad on seda, ja ei ole ka; nad pakuvad teatava üldise mudeli, kuid seda ei saa laiendada kõigile küttidele-korilastele ja kindlasti mitte kogu nooremale kiviajale. Aga mis on üldse kiviaeg? Mis on neoliitikum? Mis on paleoliitikum? Kas need on evolutsioonilised perioodid, mis on nüüd lõppenud ega tule enam kunagi tagasi? Või on need, vastupidi, meie endi olemuslik osa, midagi, mis jätkub ka tänapäeval ega saa otsa enne, kui lõpeb inimkond ise? Hiljuti on Timothy Morton välja pakkunud mõiste, mis viitab just viimasele võimalusele. Mortoni arvates on eksitav kõnelda „kiviajast“ kui möödunud perioodist: selle asemel peaksime rääkima arheliitikumist, mis on meile endiselt omane ja mida me praegugi igatseme, ehkki kujutame miskipärast ette, et see on ajas kauge ja kättesaamatu:

„Me hoomame arheliitilist ruumi, mitte mingit traagiliselt kaotsi läinud paleoliitikumi. Arheliitikum on võimalikkuseruum, mis lakkamatult võbeleb nende perioodide all, kohal ja ümber, mida me kunstlikult piiritleme neoliitikumi ja paleoliitikumina: ta võngub nendega kaasa. Uuema ja vanema kiviaja eristus näitab teatavat ökoloogilist ja sotsiaalset programmi. Seevastu arheliitikum ei olegi pärisnimi, sest see sõna ei märgi midagi kindlapiirilist, millel oleks rangelt defineeritavaid omadusi. Arheliitikum pole minevik.“^[14]

Arheliitikumi mõiste on loodud Jacques Derrida arhikirja eeskujul (archi-écriture), mis märgib teatavat algset jälge ja teeb võimalikuks kõne, jäädes ise ometi teispoole looduse ja kultuuri, loomaliku ja inimliku eristust.^[15] Niisamuti jääb ka arheliitikum teispoole ajaloolist ja eelajaloolist kronoloogiat, märkides pigem teatavat väge, mida me kiviajast otsime: see on midagi, mis on inimesele omane juba enne, kui temast saab „inimene“ tänapäevases mõistes. Igaühes meist on peidus algupärane kütt ja korilane, ning see on ühtaegu meie kõige metsikum ja kõige mahedam osa. Me kõik oleme arheliitilised; me kõik oleme bušmanid.

Bušmanite kultuur ei esinda kogu kiviaega: aga see esindab mõnda kiviaega, ehk täpsemalt, kiviaja kõige paremat ja olulisemat osa. Tänapäeva Aafrikas ei paista bušmanid enam välja, isegi afrotsentrilised liikumised ei pööra neile tähelepanu (Molefi Kete Asante „Aafrika ajalugu“ ei nimeta bušmaneid kordagi, samuti ei räägi neist tema „Afrotsentriline manifest“),^[16] kuid see üksnes rõhutab tõsiasja: bušmanite kultuur on kõige algupärasem Aafrika, see on arheliitiline Aafrika, mis ei kuulu poliitikutele, ajaloolastele ega päriselt isegi mitte antropoloogidele. Ehk täpsemalt, see kuulub kõigile ja ei kellelegi, sest arheliitikum pole kellegi oma, aga ta on omane kõigile, isegi kui seda ei teadvustata.

Need vähesed bušmanid, kes tänapäeval veel tunnevad oma vana kosmoloogiat, jagavad maailma ajaloo kolmeks perioodiks. Esimene periood on ennemuistne aeg ehk „esimene aeg“, mis algas varsti pärast maailma loomist. Tollal olid loomad veel inimesed ja inimesed olid loomad, nii et nad võisid üksteisega abielluda. Teine periood on muistne aeg ehk „vana aeg“, mil inimesed loomadega enam ei abiellunud, aga elasid samal maal ja võisid vahel ka üksteist süüa. Kolmas on ajaloo viimane järk, „uus aeg“, mil saabusid mustad ja valged inimesed, kes võtsid maa ära ja vallandasid ettenägematute muutuste ajastu (bušmanid ise on heleda nahavärviga). Uue aja inimesed on ka kõik bušmanid, kes käivad koolis, joovad alkoholi ja paluvad Jeesust.^[17] Mathias Guentheri järgi on bušmanite kosmoloogias olnud kaks olemisvalda: esimene ja teine vald ehk müütiline esiaeg ja tänapäev: „Kuna teine vald esimest ühtaegu jätkab ja selle ümber pöörab, läbib mütoloogiline minevik ja ürgaeg ajaloolist olevikku ja tänapäeva reaalsust. Müüdi ja reaalsuse ning mineviku ja oleviku segunemine muudavad ka praeguse valla omajagu ambivalentseks.“ Siiski on just esimesele vallale (First Order) omane eriline voolavus ja piiride liikuvus ning samuti hulk vigu, mille tõttu tolleaegsed asjad olid puudulikud. „Esimene olemisvald oli ebatäiuslik ja välja kujunemata, aga olukord muutus pärast rida loovaid tegusid, mille tagajärjel varased inimesed muutusid diskreetsemaks, eristusid teineteisest selgemini ega olnud neil ka enam nii palju vigu. Tulemuseks oli teine olemisvald, mis vahetas esimese välja – kuigi mitte täielikult.“^[18]

Esimese olemisvalla mütoloogiline koondkuju on trikster, keda bušmanite seas on tuntud mitmel eri kujul ja paljude erinevate nimedega. Triksteri kõige tähtsam omadus on tema määratlematus, mille tõttu ta saabki sümboliseerida valda, kus kosmiline kord ei kehtinud. Rangelt võttes ei saagi triksterit pidada sümboliks, sest ta võib olla niihästi jumalik kui inimlik, ainsuslik kui mitmuslik, loov kui hävitav – ja mõistagi on ta ühekorraga inimene ja loom, võides jutustuses esineda mõlemal kujul, sest trikster on metamorfiline. „Kõikjal khoisani müütides ja uskumustes sulavad tema duaalse isiku kaks poolt – jumal ja protagonist – üksteisega kokku, luues triksterikuju, mis on ontoloogiliselt ülimalt kaksipidine ja moraalselt ambivalentne.“^[19] Triksteri kõige tähtsam iseärasus ongi selles, et ta puudutab korraga ontoloogiat ja moraali, olles nendevaheline ühenduslüli. Trikster kuulub korraga müütilisse minevikku ja ajaloolisse olevikku, unenäoilma ja tegelikkusesse, ning ühendab isegi elu ja surma, tervist ja haigust. Ühelt poolt on ta elusolend, teiselt poolt aga samastatakse teda surnute vaimudega, kes on samuti „triksterolendid“ ning võivad loves tantsijale ilmuda reaalse olevusena, kas siis täielikult või osaliselt (ebamäärane udupilt, õhus rippuv üksjalg jne). Tänu sellele on triksteril ka erakordne elustumisvõime: isegi kui ta tükkideks lõigatakse, suudab ta end ise uuesti kokku panna. Muidugi on muutlik ka tema sotsiaalne staatus, sugu ja vanus. Ehkki trikster tihti esineb vanamehena, on ta ülimalt lapsik ega oska isegi täiskasvanud inimese moodi rääkida: ta sisistab, laliseb ja ajab häälikuid sassi (jutuvestjatele annab see rohkesti võimalusi publikule nalja teha).^[20] Hämaraks jääb isegi triksteri etniline kuuluvus: „Mõnede meelest on ta „bušman“, teiste meelest aga must mees või valge mees. Tundub, et eelistatakse just kaht viimast varianti; võib-olla peegeldab jumal-triksteri samastamine valgete või mustade sissetungijatega jumaluse hävitavat külge.“^[21]

Kuna jumal-trikster figureerib khoisani rahvaste seas paljude eri nimede all, on ka raske tema atribuute üldistada. Kõige tähelepanuväärsem on siiski see, et kuigi bušmanid eristavad teineteisest triksteri numinoosset ja obstsöönset külge (esimese poole võib palvetada, teisest räägitakse lugusid), peetakse teda sellegipoolest üheks ja samaks olendiks. Kui nimi jääb muutumatuks, on see samasuse otsene tõend, sest „nime kaudu on üks olend teisega kokku sulanud ja seega on pidevus säilinud“,^[22] kui aga nimed on erinevad, ei tühista see veel kahe pooluse samastamise võimalust. „Triksteri ja jumala teine pool on jumalik või maalähedane ning seda ei kaotata kunagi silmist, olenemata sellest, kas ta esineb labase ja petliku vigurivändana juttudes või loomade kaitsjana, ravimite toojana ning reeglite jälgijana initsiatsiooni ajal.“^[23] Triksteri vastandlikud omadused on tema jumalikkusest lahutamatud, ehk täpsemalt – just nende vastandlike omaduste liitumine muudabki ta jumalikuks. Pärast kristlikku misjonit on ristitud bušmanid sageli leidnud, et trikster oligi „meie vana aja Jeesus“, kui aga misjonärid väidavad, et tegu olevat saatanaga, hakatakse saatanat pidama maailma ja inimeste loojaks.^[24]

Selline triksteri-kujutelm on õigupoolest universaalne ja esineb kõikidel mandritel. Bušmanite rikkalik pärimus näitab aga selgesti, et trikster on arheliitiline kangelane, kes kuulub korraga kiviaega ja kaasaega. Võiks isegi öelda, et just triksteri kuju on mütoloogiline universaal, mis väljendab kiviaja lakkamatut kaasaegsust, selle aimatavat lähedust kõigile tänapäeva inimestele. Trikster figureerib ühtviisi vägevalt folklooris ja popkultuuris, võttes seal kõikvõimalikke uusi vorme; tema kosmiline või jumalik pool unustatakse hõlpsasti, kuid sellelgi on kalduvus hiilivalt tagasi tulla, ilmudes uuesti ühes või teises rüüs. Alati pole teda küll hõlpus ära tunda, kuid kosmilise triksteri reedab tema metamorfiline, raviv ja tervendav vägi, mis tavalisele petisele või kurikaelale omane ei ole. Kosmiline trikster on justkui tulnukas teisest ilmast, aga see teine ilm on meie maailma kohal, all, ümber ja sees – see ongi arheliitikum kui võimalikkuseruum, ehk nagu ütleb Timothy Morton: „Arheliitikum on triksteri ruum.“^[25]

Hõlpus on öelda, et bušmanite ilm on kadunud, et see on tänapäevale jalgu jäänud, kõrvale tõrjutud ja hävitatud. Ajalooliselt näib see õige olevat, aga kas pole ajalugu lihtsalt modernse inimese ebausk? Hoolimata kõikvõimalikest metafüüsilistest skeemidest pole ju kuidagi õnnestunud tõestada, et ajalugu kulgeks mingit määratud rada, mille kurss on ennustatav ja mis ühtlasi vastuvaidlematult näitab, et just meie viibime loodusliku ja kultuurilise evolutsiooni tipus. Ajalugu pole mingi vääramatu jõud, vaid kobav ja oletuslik kirjeldus asjadest, millest me teame liiga vähe, et sellega kiidelda võiks. Kui olemisel on mingi vägi, millele vastu panna ei saa, siis on selge, et meie ei valitse olemist; ja kui me ka väidaksime, et see vägi teostub ajaloona, tuleneks siit ebamugav mõte, et me ei valitse seda ajalugu, isegi kui on tegemist meie endi ajalooga. Ajalugu on trikster. Trikster on kütt ja korilane, ühtaegu jumalikustatud ja loomalikustatud kütt ja korilane, teatav metsik ja algupärane enesepeegeldus, mis ilmutab meie lakkamatut võnkumist inimliku ja mitteinimliku piiril, kas me seda ise tunnistame või mitte. Viimased paar tuhat aastat on küll järjekindlalt liigutud ägedama salgamise poole, ja viimase paarisaja aasta jooksul on salgamisest kujundatud omaette uskumus. Pärast „antropotseeni“ mõiste plahvatuslikku levikut on aga hakanud selgeks saama, et selle uskumuse päevad on loetud. Elame endiselt metsikus kosmoses, ja kõige targem oleks see tõsiasi võimalikult ruttu omaks võtta. Siin tulevadki appi bušmanid, meie kauged healoomulised sugulased, esivanemate esivanemad. Siin tulebki appi arheliitiline Aafrika.

^[1] T. Ulven, Sinagi kuulud kiviaega. Tlk C. Pihelgas. Tallinn, 2012, lk 88.

^[2] M. Sahlins, Stone Age Economics. London; New York, 2017, lk 2.

^[3] Sealsamas, lk 35.

^[4] !Kung-bušmanite tänapäevane nimi antropoloogilises kirjanduses on ju/’hoan, mis tõlkes tähendab „tõelised inimesed“, vt J. Suzman, Affluence Without Abundance. New York, 2017, lk 16. Kuna bushman oli algselt halvustav koloniaalne nimi, on mõned antropoloogid sedagi vältinud, kasutades ainult täpseid pärisnimesid. Siinses kirjutises olen aga täpsetest nimedest võimalust mööda hoidunud, sest sani keeli ja etnilisi rühmi on palju ja nende hoolikas eristamine kuulub pigem etnograafilisse kirjeldusse.

^[5] R. B. Lee, What Hunters Do for a Living, or, How to Make Out on Scarce Resources. Rmt-s: Man the Hunter. Toim. R. B. Lee, I. DeVore. Chicago, 1968, lk 33–35.

^[6] Sealsamas, lk 31.

^[7]M. Guenther, Tricksters and Trancers: Bushman Religion and Society. Bloomington (IN), 1999, lk 26.

^[8] G. Silberbauer, Hunter and Habitat in the Central Kalahari Desert. Cambridge, 1981, lk 155. Tsiteeritud teosest: M. Guenther, Tricksters and Trancers, lk 31.

^[9] Ju/’hoansi-bušmanite kultuuri muutumatust püüti 1980. aastatel küll ägedalt vaidlustada, väites, et tegu olevat lihtsalt „vaesunud karjakasvatajatega“, kelle ajaloolisi sidemeid olevat ignoreeritud. Antropoloogide seas tekkis „suur Kalahari-väitlus“ (Great Kalahari Debate), mis jahutas maha kogu esialgse entusiasmi „primitiivse külluse“ osas. Paraku osutus see kriitika tühiseks pärast geneetilisi uurimusi, mis näitasid, et Kalahari bušmanid olid märksa isoleeritumad, kui varem arvatigi. Vt J. Suzman, Affluence Without Abundance, lk 15.

^[10] J. C. Scott, Against the Grain: A Deep History of the Earliest States. New Haven (CT); London, 2017, lk 183.

^[11] G. Silberbauer, Report to the Government of Bechuanaland on the Bushman Survey. Gaberone, 1965, lk 73. Tsiteeritud teosest: A. Barnard, Anthropology and the Bushman. London; New York, 2007, lk 73. Silberbaueri raport puudutab g/wi-bušmaneid, kes tollal elasid Kesk-Kalahari jahiloomade reservaadis (Central Kalahari Game Reserve), mille loomise pani ette Silberbauer ise. 1990. aastatel hakkas Botswana valitsus bušmaneid reservaadist välja ajama, sest nad küttisid jahiloomi, kelle laskmiseks müüdi lube turistidele. Kuigi see otsus on nüüd tunnistatud ebaseaduslikuks, pole enamik g/wi-bušmaneid oma kodupaika tagasi pääsenud.

^[12] Kujutelma bušmanitest kui „healoomulistest inimestest“ lõi Elizabeth Marshall Thomase teos „The Harmless People“ (London, 1959). Raamatu autor on tuntud antropoloog Lorna Marshalli tütar, kes 1950. aastate alguses viibis mitmel ekspeditsioonil !kung-bušmanite juures.

^[13] H. L. Kim jt, Khoisan Hunter-Gatherers Have Been the Largest Population Throughout Most of Modern-Human Demographic History. Nature Communications, 2014, kd 5, artikkel nr 5692.

^[14] T. Morton, Dark Ecology: For a Logic of Future Coexistence. New York, 2016, lk 80.

^[15] J. Derrida, De la grammatologie. Pariis, 1967, lk 103.

^[16] Vt M. K. Asante, The History of Africa: The Quest for Eternal Harmony. New York, 2007; M. K. Asante, An Afrocentric Manifesto: Toward an African Renaissance. Cambridge, 2007.

^[17] J. Suzman, Affluence Without Abundance, lk 71. Kolmikjaotuse on autorile esitanud ju/’hoansi-bušman /Engn!au, kellega antropoloog suhtles 1990. aastatel.

^[18] M. Guenther, Tricksters and Trancers, lk 66, 68.

^[19] Sealsamas, lk 98.

^[20] Vt S. Schmidt, Als die Tiere noch Menschen waren: Urzeit- und Trickstergeschichten der Damara und Nama. Köln, 1995, lk 197–198.

^[21] M. Guenther, Tricksters and Trancers, lk 106.

^[22] L. Marshall, ǃKung Bushman Religious Beliefs. Africa: Journal of the International African Institute, 1962, kd 32, nr 3, lk 233.

^[23] M. Guenther, Tricksters and Trancers, lk 113.

^[24] Sealsamas, lk 116.

^[25] T. Morton, The Dark Ecology, lk 87.