Augustikuu lugemissoovitusi jagavad Vikerkaare sõbrad ja kaasautorid, kelle mõtteid võite pikemalt lugeda juba kliimakriisile pühendatud septembrinumbris.
Aveliina Helm, Tartu Ülikooli ökoloog:
Inimene on ikka tahtnud tulevikku kaeda, igasugu posijad on selle ihaluse najal kuulsust kogunud. Kui aga jutt käib teadusele tuginevatest tulevikuennustustest, siis mingil põhjustel need kuigi kirglikku vastuvõttu ei saa ja ühiskondlik ettevaatus teadlaste väljaöeldu suhtes tundub vaat et ületavat skepsist selgeltnägijate vastu. Nii mõnigi kliima- ja keskkonnateadlane on väljendanud, et tunnevad end kui tänapäevased Kassandrad – näed tulevikku, hoiatad, kuid keegi ei usu. Ega ei teagi, kuidas seda muuta, aga igal juhul võiks IPCC (Valitsustevaheline kliimapaneel) ja IPBESi (Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu) raportid olla maakera iga lugemisvõimelise elaniku kohustuslikuks lugemisvaraks. Meeldib või mitte, usud või ei, aga neis on maailma parimal teadmisel tuginev info minevikust, olevikust ja tulevikust. Kiired muutused on täies hoos ja ettenägelikkus on täna hädatarviklik igale eraisikule, ettevõtjale, poliitikutest rääkimata.
Värskeima pikksilma lähemasse ja kaugemasse tulevikku pakkus 7. augustil ilmunud IPCC eriraport maakasutuse ja kliimamuutuste vahelisest seosest . On ka viimane aeg, sest maakasutuse näol on tegu ühe valdkonnaga, mis kliimateaduses ja ka varasemates IPCC raportites on mõnevõrra vähem tähelepanu saanud kui tähtsus nõuaks. Inimene on transformeerinud 75% maismaapinnast ning kasutab täna 1/3 kogu maakera primaarproduktsioonist oma tarbeks. Liiga intensiivne maakasutus on elurikkuse kao peamiseks põhjustajaks (sellest võid lugeda IPBES vastavatest raportitest – vt nt kokkuvõtet globaalsest aruandest ning kokkuvõtet maa kahjustumisest).
Samal ajal on maakasutus ka kliimamuutuste ülioluline komponent, panustades augustikuise IPCC raporti hinnangul ca 23% tänastest kasvuhoonegaaside heitmest. Maakasutuse mõju ei piirdu aga vaid otsese mõjuga kasvuhoonegaaside heitmele, millest annab hea ülevaate IPCC asemel hoopis 8. augusti The Guardian. Degradeerunud maa ja põllumajandusmaa ei ole mitte ainult süsiniku emiteerija, see on ka kaotatud võimalus süsinikku siduda, näiteks juhul kui lihakarja sööda asemel kasvaks samal pinnal hoopis tõhus mets või märgala. Seda arvesse võttes võib näiteks biokütuste kasutamise mõju kliimamuutustele olla oluliselt suurem kui nafta mõju (Searchinger et al. 2018, joonis 2).
Nii oleme pirrud lausa kahel otsal lõkendama pannud: lükkame fossiilkütuste (ja kuivenduste, raiete ning muldade kurnamise) abil kasvuhoonegaase atmosfääri ning samal ajal võtame homset-ei-ole-stiilis maakasutusega võimaluse kliimamuutusi puhverdada ning nendega paremini kohaneda. Miks maakasutus on olnud rohkem elurikkusega seotud teadusvaldkondade teema ning kliimamuutuste kontekstis seni vähe tähelepanu saanud, ei oska öelda – ilmselt on põhjuseks ajalooline taust, et kliimamuutuste uurimise esimesed koolkonnad olid atmosfäärifüüsika taustaga ja enim auru on läinud energeetikale, fossiilkütustest tulenevate kasvuhoonegaaside olulise rolli täpsustamisele ning atmosfäärifüüsikale.
IPCC raportitega on asjalood nii, et teadlaste koostatud aruanded ise on väga pikad ja põhjalikud – neid ma teil tervikuna augustikuiseks lugemiseks kuidagi soovitada ei saa – kuid pika aruandega kaasneb ka kokkuvõte poliitikutele ja avalikkusele (Summary for policymakers). See on koostatud nii, et poliitik ka aru saaks. Seega on tegu igati hästi loetava tekstiga, kuid arvestama peab ühte – selle kokkuvõtte võtavad sõna-sõnalt ja rida-realt vastu 195 riigi esindajad, kes hääletavad suurel, terve nädala kestval plenaaristungil läbi iga lause. Plenaaristungil selgub, et mõnele riigile ei meeldi kokkuvõttes üks asi, teisele teine. Kuna kokkuvõtte taustaks olevat teadust ega raporti täisteksti kuidagi muuta ega maha vaikida ei anna, jääb riikidel vaid võimalus pakkuda kokkuvõttesse „pehmemaid“ sõnastusi, näiteks asendades riiklike majandushuvide vastu käivates järeldustes kindlamat kõneviisi väljendav sõna „can“ sõnaga „could“.
Augustikuise IPCC raporti puhul käivad jutud, et plenaaristungil ei sobinud Brasiiliale üks raporti vältimatu järeldus – massiivne lihatootmine kurnab liigselt maakera ja vajalik on muutus kogu inimkonna söömisharjumustes. Nii võitles nende meeskond selle sõnumi pehmendamise eest, puksides kogu kokkuvõttest välja sõna “liha” kasutuse negatiivses kontekstis. Vastab see nüüd tõele või ei, raporti kokkuvõttes sõnu „meat“ (peale ühe neutraalse lause) ega „plant-based diet“ enam ei leia, kuigi raporti täisversioon on neid täis. Kui kokkuvõtte lugejal selline kahtlus tekib, et midagi on liiga hägusalt väljendatud, siis tasub pöörduda kokkuvõttes viidatud lõikudele raporti täistekstis – sealt selgub kogu taust.
Augustis selgus ka, et juuli 2019 oli maailma ilmamõõtmiste ajaloo (viimased 140 aastat) kõige kuumem kuu. Eestis oli tegu küll 1 kraadi võrra keskmisest jahedama juuliga, kuid pilk globaalsele kaardile näitab asjaolude erakordsust. Ka sellele eelnev juuni oli mõõtmiste ajaloo kuumim juuni. Mõned naljahambad pakkusid ka välja, et me võime seda vaadata positiivsest küljest: möödunud suvi ei olnud mitte viimase sajandi kõige kuumem vaid järgmise sajandi kõige jahedam.
Üheks suureks keskkonnateemaks on augustis olnud Amazonase vihmametsade põlengud. Nagu ikka globaalselt laia kandepinda saavate teemadega, levib ka vihmametsade põlengu puhul palju erinevaid käsitlusi, meeme, tõdesid, pooltõdesid ja valesid. Näiteks imestavad keskkonnateadlased selle üle, kust küll tuli poliitilisse sõnakasutusse ja meediasse väide, et Amazonase vihmametsad toodavad 20% hapnikust. See ei ole õige – Amazonia abil hapnik ringleb, kuid sedagi vaid ca 6% ulatuses – kuid see ei kahanda siiski kogu teema äärmist pakilisust. Amazonase vihmametsade edasisest käekäigust sõltub tohutu hulk maakera elurikkusest, aga ka Lõuna-Ameerika veerežiim ja seeläbi kogu globaalne kliimasüsteem. Metsaraie, kliimamuutus ning rohke tule kasutus farmerite ja maakrabajate poolt on üksteist võimendavad süsteemid, viies Amazonase vihmametsad väga lähedale nö murdepunktile, kus võib muutuda veerežiim ning vihmametsamassiivid asenduda savannilaadse ökosüsteemiga (Lovejoy & Nobre 2018). Keskkonnaalaselt võib usaldada The Guardiani ülevaadet Amazonias toimuvast ning kõrvale võib lugeda hiljutist analüüsi ajakirjas Science (Seymour & Harris 2019), mis toob välja, millised tegurid vihmametsade hävimist eri regioonides mõjutavad ning millised poliitilised ja majanduslikud hoovad võivad olukorda parandada.
Ja lõpetuseks: ajakiri Nature Communications publitseeris 13. augustil artikli (Petersen et al. 2019), mis näitas, et kliimaskeptikud (Climate Change Contrarians) on alates 2000. aastast saanud 49% võrra rohkem meediakajastust kui kliimateadlased. Vähemalt Ameerika Ühendriikides on selle taga olnud poliitiliselt organiseeritud soov külvata ühiskonnas segadust ja panna inimesi kahtlema kliimaalastes teaduslikes leidudes. Võib öelda, et see on kahetsusväärselt hästi õnnestunud ning seda olulisem on, et inimesed oskaksid eristada teaduslikku teadmist hambassepuhumisest – kliima- ja keskkonnaalal võtke blogipostituste asemel taustaks needsamad ülalnimetatud raportid ja teadusartiklid. Usaldusväärne on ka The Guardiani keskkonnarubriik, mis püüab seista ja seisabki üsna hästi teaduspõhisel vaatel.
Teele Pehk, demokraatiaedendaja ja urbanist:
Ajal, mil inimestele meeldib ideaal demokraatiast, kuid mitte selle argipäev, tuletab Belgia poliitikakirjutaja David Van Reybrouck meelde demokraatia põhivea: valimiste algne idee oli inimesi võimust eemal hoida sel viisil, et valitakse eliit nendesamade inimeste üle valitsema. Van Reybrouck tutvustab oma essee-raamatus “Valimiste vastu: Kaitsekõne demokraatiale” palju demokraatlikumat instrumenti, millel on pikem ajalugu kui poliitiliste esindajate valimistel – nimelt esindajate loosimist.
Belgias 2010-2011 aset leidnud parlamendikriisi ajendil korraldatud G1000 kodanikeprotsessi (citizens’ summit) peakorraldajana on Van Reybrouck arutleva demokraatia veendunud levitaja. Tema sõnul ei piirdu kodanikeosalus meeleavalduste ja streikide võimaldamisega, pöördumiste allkirjastamisega või teistel üldtunnustatud viisidel avalikus ruumis mobiliseerumisega, vaid kodanikuosalus peab olema osa institutsionaalsest vereringest (lk 111).
Esindusdemokraatia rikastamise retseptina toob autor antiik-Ateenas ühiskonnaasjade korraldamiseks kasutatud elanike loosimist otsuste kujundamisse. Tänapäeval on arutleva demokraatia isaks peetud professor James Fishkin seda meetodit rakendanud vastukaaluna pinnapealsetele referendumitele. Professor Fishkini patenteeritud kaalutlemisel ja arutlusel põhinev arvamusküsitlus (deliberative polling) on teed rajanud paljudele teistele osalusprotsessidele, kus rahvastikku sotsioloogiliselt esindav inimeste rühm õpib, arutab ja lõpuks otsustab keerulistel teemadel nagu immigratsioonipoliitika, tuumaenergia sotsiaalkaitsesüsteemi reform, valimissüsteem ja põhiseaduse muutmine.
Van Reybrouck lahkab kahte sorti rahvakogusid lääneriikidest: 2004-2009 valimissüsteemi muutmise protsesse Kanadas ja Hollandis ning 2010-2013 põhiseaduse muutmise ühisloomet Islandil ja Iirimaal.
Autor läheb kaugemalegi, pakkudes välja juhusliku valimi alusel moodustatud parlamendi. Selline esinduskogu taaselustaks ideaali poliitiliste võimaluste õiglasest jaotusest ning oleks tõhusam, kuna uued esindajad ei kaotaks end partei- ja valimiskähmlustesse, vaid keskenduksid ühisele huvile. Demokraatia oleks tõhusam ja legitiimsem. Autor pakub välja teejuhise loosi-demokraatia struktuuriks. Loosi-parlamentide stsenaariume on tehtud USA-le, UK-le, Prantsusmaale ja EL-ile.
Kõige sagedasemale vastuväitele rahvakogudele – valitute ebapädevus – toob autor lausa 10 vastuargumenti. Ei hakka neid kõiki siin ära nimetama, kuid kõige olulisema faktina: rahvakogude üleilmne praktika on tõendanud, et kui inimesed saavad tasakaalustatud faktipõhist taustainfot, teevad nad teadlikke ja argumenteeritud otsuseid.
Eestis on tänagi kuulda hääli sellest, kuidas rahvakogud tekitavad parlamendi kõrvale paralleelstruktuuri. Van Reybrouck ei vastanda neid süsteeme, vaid seob need kokku tervikuks, mis koosneb hääletamisest ja esindajate loosimisest. Nagu Google Maps, kus on kaart ja satelliitfoto. Ühega saab teekonda planeerida, teisega ümbruskonda uurida. Demokraatiaga on samamoodi – elanike esindamine on kui ühiskonna kaart, keeruka reaalsuse lihtsustus. Ja kuna seda lihtsustust kasutatakse tuleviku toore visandina, peab see kaart olema võimalikult detailne, nii et topograafiline kaart ja aerofoto täiendaksid üksteist (lk 156).
Kollektiivses tarkuses veendunud autorid lõpetab raamatu küsimustega “Mida me veel ootame? Mis takistab meil kohe täna demokraatiat demokratiseerimast?”
Toimetajalt: Loositava esinduskogu ehk sortitsiooni voorustest vt ka Karl Lembit Laane arutlust aastatagusest Vikerkaarest.
Lisa kommentaar