Auschwitz ja lõpplahendus

Üks koht on saanud Euroopa juute tabanud katastroofi sümboliks: Auschwitz [Oświecim]. Tema väljapaistvus on tingitud vähemalt kolmest asjaolust. Esimene väljendub paljastes arvudes. Auschwitzis hukkus rohkem juute kui kusagil mujal. Teine on geograafiline. Üksnes Auschwitz oli tõeliselt üleeuroopaline laager, mille ohvrid pärinesid paljudest maadest ja regioonidest. Lõpuks – Auschwitz tegutses kaua. Pärast seda, kui kõik teised surmalaagrid olid suletud, töötas see edasi – üksildase tapmiskeskusena, mis tähistas natsi-Saksamaa tahet hävitada juute veel kaotatud sõja viimastel tundidelgi.

Ometigi ei loodud Auschwitzi algselt sel otstarbel. Laagril oli oma keerulise ajaloo jooksul mitmesuguseid eesmärke. Alguses oli see tavaline koonduslaager, mis asutati Poolalt haaratud ja Saksamaaga liidetud alale. Selle esimesed vangid olid poolakad, kes toodi kohale kohe pärast seda, kui laagri moodustamiseks võeti üle hoonetekogum, millest enamik oli kuulunud Poola armeele. Laagri esimene komandant Rudolf Höss oli kogemustega, kuid mitte väga kõrgelseisev natside koonduslaagritegelane, kes oli olnud mitu aastat ametis Dachaus ja Sachsenhausenis. Tollal ei viidanud veel miski sellele, et Auschwitzist võiks saada midagi enamat kui lihtsalt üks suhteliselt tagasihoidlik osa SSi juhi Heinrich Himmleri koonduslaagrite impeeriumist.

Auschwitzi tavapärast algfunktsiooni laiendati ja muudeti 1940./41. aasta hilistalvel, kui IG Farbeni kontsern valis selle piirkonna uute suurtehaste rajamiseks. Valiku dikteerisid lähedalasuv raudteesõlm ja kaevandused, samuti asjaolu, et Kolmas Reich vabastas maksudest need kompaniid, mis asusid tegutsema vastliidetud aladel.¹ IG Farbenile ja hiljem teistele firmadele oli siin veel üks peibutis: koonduslaagrite odav tööjõud. SS omakorda võis sellest kokkuleppest loota sissetulekut ja üldisemas plaanis tunnustust oma kasvavale majanduslikule tähtsusele.

Tollel käärimisperioodil külastas Auschwitzi Himmler ja käskis laagrit laiendada, et see mahutaks 30 000 vangi. Ta tahtis ka, et laagriga liidetaks Auschwitzist umbes kolme kilomeetri kaugusel asuv Birkenau küla, et teha ruumi veel 100 000 vangile.² Kuid Himmleri optimism oli natuke ennatlik. Nii suured massiarreteerimised ei olnud veel poliitiliselt teostatavad ning Höss läks kohtuvõimudest mööda laveerides isegi niikaugele, et sõlmis kohaliku Landrat’iga ebatavalise kokkuleppe, mille kohaselt tuli vangistada kõik sakslased ja poolakad, kes olid keeldunud vabal tööturul töötamast, ning saata nad kaheksaks nädalaks laagrisse, et neid seal “kasvatataks”.³

1941. aasta septembris ootas SS tööjõuolukorra paranemist. Sakslaste rünnak Nõukogude Liidu vastu tõi kaasa vangivõetud Nõukogude sõdurite ülekülluse. Kui Himmler tegi ettepaneku rajada sõjavangide jaoks uued laagrid, siis lubas sõjavägi talle 325 000 vangi. Lublin (Majdanek) ja Auschwitzi Birkenau-osa korraldati kiiresti ümber Relva-SSi sõjavangide laagriteks, ja 27. septembril andis SSi ehitusülem Hans Kammler kasu, et kaks laagrit, kumbki 50 000 vangile, tuleb võimalikult kiiresti valmis seada.⁴ 9. oktoobril saabus Kammler Auschwitzi teatega, et Birkenau tuleb ehitada lausa 200 000 vangi majutamiseks. Sellest hetkest alates intensiivistus planeerimine ja üksteise järel valmisid üha suurejoonelisemad ehituskavad. Kuid tegelikkuses polnud sõjavange kunagi nii palju. Lähedalasuvast sõjaväelaagrist konvoeeriti Auschwitzi kõigest 15 000 meest. Hössile öeldi, et need kujutavad endast raske töö jaoks kõlblike vangide koorekihti, kuid 1942. aasta veebruariks oli enamik neist juba surnud.⁵

Keset seda planeerimist ja sepitsemist sai Auschwitz 1941. aasta teisel poolel mandaadi “juudiküsimuse lõplikuks lahendamiseks”.⁶ Euroopa juute oli juba aastaid rõhutud, teistest inimestest eraldatud ning varandusest ilma jäetud. 1930. aastatel kihutati neid emigreeruma. Nüüd ei olnud emigratsioon läbi laienevate sõjapiirkondade ja lahinguväljade enam praktiliselt võimalik. Kuid juutide olukorra halvendamist ei kavatsetud peatada, nende vastu suunatud meetmed pidid hoogu juurde saama. Juudid kavatseti välja juurida Lääne-Euroopa linnadest ja Poola kihavatest getodest ning saata eraldatud paikadesse, kus nad pidid leidma oma lõpu. Auschwitz oli üks sellistest kohtadest.

Esmapilgul võib paista, et selline vajaduste kokkulangemine võinuks lahendada Auschwitzi tööjõuprobleemid ning muuta selle paiga deportatsioonispetsialistide silmis ideaalseks lõppjaamaks. Asjad kujunesid aga teisiti. Lõpplahendus ei pidanud tähendama juutide pikaaegset barakkides hoidmist ning nende tööjõu kasutamist tööstusplaanide elluviimisel. See tähendas hoopis kiirmõrvamise vahendeid ja efektiivseid meetodeid laipadest vabanemiseks. Selliseid seadeldisi ei saanud luua otsekohe. Kuid Auschwitzist sai nende väljaarendamise keskus. Tegelikult muutus Auschwitz osaks juutide ajaloost niipea, kui langetati otsus lõpplahenduse kasuks.

Höss meenutas, et 1941. aasta suvel kutsus Heinrich Himmler ise ta Berliini. Mõne napi sõnaga rääkis Himmler talle Hitleri otsusest juudid hävitada. Auschwitzi väljavalimisel oli Himmleri sõnade järgi üheks teguriks selle lähedus raudteele. Sedasama kaalutlust oli mõne kuu eest silmas pidanud ka IG Farben. Kuid sellest valikust rääkides nimetas Himmler ka põhjuseid, miks just Höss pidi juhiks saama. Ta ütles, et algselt taheti sellele kohale panna üht kõrge auastmega SS-juhti, kes tulnuks arvatavasti väljastpoolt koonduslaagrite hierarhiat. Ta seletas, et see võimalus jäeti kõrvale vältimaks jurisdiktsioonilisi vaidlusi SSi sees. Seepärast pidi ülesande täitma Höss. Üksikasjad pidi Hössile edastama Adolf Eichmann Riigi Julgeoleku Peaametist. Vestluse tõsiduse rõhutamiseks manitses Himmler Hössi kõike ülimalt salajas hoidma. Höss ei tohtinud midagi mainida ka oma kõige otsesemale ülemusele, koonduslaagrite inspektorile Richard Glücksile.⁷

Höss ei olnud tõesti tavaline koonduslaagri ülem. Ta oli ennast sõdurina tõestanud Esimeses maailmasõjas, olles siis Saksa armee kõige noorem seersant, ning 1920. aastate alguses pälvis ta natside seas suure tunnustuse osavõtuga ühe kooliõpetaja mõrvast, keda kahtlustati sakslasest sabotööri väljaandmises Prantsuse okupatsioonivägedele. Selle kuriteo eest mõisteti Höss kümneks aastaks vangi.⁸ SSi uurimiskohtuniku Georg Konrad Morgeni sõnul olid Hössil tihedad sidemed Martin Bormanniga, kellest hiljem sai parteikantselei juht. Nende sidemete pärast kohtles SS Morgeni sõnul Hössi nagu “toorest muna”. Morgen oletab isegi, et Bormann käis Hitlerile peale, et too juudiküsimuse lahendamise Hössi ülesandeks teeks. ⁹

Varsti pärast seda, kui Himmler oli käskinud Hössil tapmisoperatsioon läbi viia, tuli Eichmann Auschwitzi ning novembri lõpul vastas Höss samaga, kohtudes Eichmanniga viimase kabinetis. Seal räägiti raudteedest ja rongiliikluse korraldamisest. ¹⁰ Just sellel ajal hakkas kuju võtma kogu ettevõtmise mõõtkava. Saksamaa valitses või omas tugevat mõju suurtel aladel Euroopas ja tervest sellest piirikonnast tuli juudid välja juurida. Ometigi ei olnud Auschwitz mõeldud kõikide juutide vastuvõtmiseks. Asjaolu, et transporti Auschwitzi organiseeris Eichmann, viitab sellele, et algselt oli paika pandud mingi deporteerimisala, mille piiridest laager pidi oma ohvrid hankima. Eichmannil ei olnud mingit rolli vastvallutatud Nõukogude aladel, kus juudid lasti maha, ja tal ei olnud mingeid kohustusi ka okupeeritud Poola keskosas, mida nimetati kindralkubermanguks ja kus kohalik SS ja politsei saatsid juudid Belžecisse, Sobibori ja Treblinkasse, mis asusid kõik kindralkubermangu enda piirides.

Isegi väljaspool neid territooriume ei lootnud Himmler ainult Auschwitzi peale. Reich’iga Warthelandi nime all liidetud Poola alade getodest saadeti juudid Kulmhofi (Chelmnosse), sellesse provintsi rajatud algelisse laagrisse. Mis puutus vanasse Reichi, Austriasse ja Böömi-Määrimaa protektoraati, siis polnud sihtpunktil tähtsust, peaasi et juudid nendelt germaani tuumikaladelt minema toimetati.

Juba 16. septembril 1941 teatas Himmler Warthelandi maakonnajuhile Arthur Greiserile, et ta saadab 60 000 juuti Lodzi linna. Kohaliku vastuseisu tõttu jäi tegelik arv natuke alla 20 000. Kuid kaardil oli ka teisi lõppjaamu. 2. oktoobril 1941 tegi Himmler Hitlerile ettepaneku, et Saksa juudid saadetaks kindralkubermangu Lublini piirkonda, Minskisse Valgevenes ja Tallinnasse Eestis. 10. oktoobriks oli Riigi Julgeoleku Peaamet seda nimekirja revideerinud ja asendanud Tallinna lähemal Lätis asuva Riiaga. Seejärel suundus sügisel ja talvel rida ronge kirdesse Baltimaade poole. 5000 juuti laaditi rongidest maha Kaunases, kus nad novembris tapeti, suurem hulk deporteerinud saabus Minskisse ja Riiga. Hiljem küüditati Saksamaalt juute veel Lublini piirkonda ja Varssavi getosse. Sealt saadeti nad kindralkubermangu laagritesse surema. Esimene satelliitriik, kust küüditati, oli Slovakkia. Enamik Slovakkia inimsaadetistest, mis algasid 1942. aasta märtsis, suundus samuti Lublini piirkonda.

Sel ajal ei olnud Auschwitz oma uue rolli jaoks veel valmis. Kui rääkida esimesest sammust, siis astuti see 1941. aasta alguses, mil Höss viibis tööasjus mujal. Umbes 850 vangi – 200 haiget ja 650 nõukogude sõjavangi, lukustati ühte hoonesse ja tapeti gaasiga, milleks oli vesiniktsüaniidhape või Zyklon B. Seda Hössi asetäitja Karl Fritschi algatusel läbi viidud mõrvaeksperimenti ei sooritatud veel tingimata juudiküsimuse lõpplahendust silmas pidades. Nõukogude vange oli Auschwitzis väiksel hulgal ka varem maha lastud, vastavalt käsule hukata kommunistliku partei funktsionäärid ja Punaarmee teised ohtlikud elemendid. Fritsch oli tulnud mõttele kasutada mahalaskmise asemel mürki, mida oli Auschwitzi varutud fumigatsiooniks, ning ta oli püüdnud kindlaks määrata õiget surmavat annust. Aga kui gaasiga tapmine oli kord juba aset leidnud, hakkas Höss selles nägema lahendust juudiprobleemile. Detsembris tapeti Zyklon B-ga uus rühm nõukogude vange Auschwitzi krematooriumi surnukambris. Höss vaatas laibad üle ja kuulas laagriarstide seletusi. Talle kinnitati, et ohvrite lämbumisele ei eelnenud suuri piinu. Ta järeldas, et surm gaasi läbi on veretu ja säästab tema mehed suurest psühholoogilisest koormast.¹¹

Nüüd sai surnukuurist esimene gaasikamber. Lisaks mugandati Birkenaus kaks talumaja gaasiga tapmiseks. Esimene oli märtsiks valmis, kuid ühe laagriarsti sõnul oli selles võimalik tappa üksnes 300 inimest.¹² Teine oli ruumikam, kuid see sai töökorda alles juuni lõpuks.¹³

Himmler külastas laagrit 17.-18. juunil 1942. Ta vaatas ühte gaasiga tapmist pealt. Arvatavasti just siis tegi ta märkuse, et kindralkubermangu laagrid on üleeuroopalise lõpplahenduse läbiviimiseks ebapiisavad. Ta ütles Hössile, et Eichmanni inimsaadetised suurenevad iga kuuga ja et töövõimetud juudid tuleb armutult hävitada, nagu ka kõik mustlased.¹⁴

Kuid põhilaagri krematoorium ja Birkenau majakesed olid kuni 1943. aasta märtsini ainsad gaasitamispaigad Auschwitzis. Võttes arvesse, et 1942. aasta oli juudi rahvale kõige ohvriterohkem, moodustasid sellel ajal Auschwitzi saabunud juudid vaid murdosa küüditatud juutide koguarvust, rääkimata surnute koguarvust laagrites, getodes ja mahalaskmispaikadel. Tabel 1 näitab, kuidas jagunesid ohvrid surmalaagrite vahel enne 31. detsembrit 1942. Tabel 2 analüüsib 1942. aasta lõpuni ja 1943. aasta kolme esimese kuu jooksul Auschwitzi saabunud juutide hulka vastavalt nende päritolupiirkonnale. Nende tabelite puhul ei ole märkimisväärne mitte ainult vangide koguhulk, mis 1943. aasta märtsi seisuga ei ületanud 280 000, vaid ka kõigest 150 000 suurune vahearv, mis kajastab kõiki päritolumaid väljaspool Reich’i, Böömi-Määrimaa protektoraati ja Poolat.

20. jaanuaril 1942 toimunud lõpplahenduse-nõupidamisel esitas Julgeoleku Peaameti rahvastikustatistika juutide arvuks järgmistes maades¹⁵: Soome 2300, Norra 1200, Taani 5600, Holland 160 000, Belgia 43 000, Prantsusmaa (okupeeritud osa) 165 000, Prantsusmaa (okupeerimata osa) 700 000 (sic!), Itaalia 58 000, Horvaatia 40 000, Serbia 10 000, Albaania 200, Kreeka 69 000, Bulgaaria 48 000; Rumeenia 342 000, Ungari 742 000, Slovakkia 88 000. Koguarv 2 475 100. Kuid see arv oli liialdatud, peamiselt okupeerimata Prantsusmaa juutide arvu tohutu ülehindamise tõttu, seda umbes 600 000 inimese võrra. Sellegipoolest oleks realistlik hinnang andnud kokku 1 850 000 ehk üle 12 korra rohkem kui see arv juute, mis nendest piirkondadest 1943. aasta märtsiks Auschwitzi viidi. Sellel, miks juutide vool läänest ja lõunast jäi piiratuks, on mõistagi omad põhjused.

Selles regioonis tuli sakslastel sageli arvestada välismaalaste tunnete, ja mõnel juhul ka teiste valitsustega. Nood aga valmistasid Julgeoleku Peaametile ja seda abistanud välisministeeriumile sageli pettumusi. Mitmesugustele juudikategooriatele anti ajapikendusi ja tehti erandeid, ning juba ühe Saksamaa liitlase vastuseis võis jätta Saksa haardeulatusest välja terve kogukonna juute. Ungari kaitses ise peaaegu pooli juute, kelle nimed võisid olla Eichmanni deporteerimisnimekirjas.

Auschwitzi jaoks tähendas see erilisi komplikatsioone. Erinevalt kindralkubermangu laagritest, mis said oma ohvrid enamasti nendelt aladelt, kus Saksamaa täielikult domineeris, seisis Auschwitzi administratsioon peaaegu kogu aeg silmitsi probleemiga, et kuidagi polnud võimalik ette aimata, kui suur inimsaadetis tuleb ja millal see tuleb. Paratamatult kerkis üles küsimus uute gaasitamis- ja tuhastamishoonete ehitamise ning laagri laiendamiskiiruse kohta.

Birkenau gaasikambrites surnud juudid maeti maha. Kuid juba mõnda aega oli kavas ka uus krematoorium. 27. veebruaril 1942 külastas Kammler uuesti laagrit ja andis kasu, et peale sellele asutusele mõeldud kahe ahju, kumbki kolme retordiga, seataks sisse veel kolm ahju kokku 15 retordiga. Seda külaskäiku jäädvustanud memorandumist selgub, et teine krematoorium pidi asuma Birkenaus.¹⁶ Pole selge, mis põhjusel Kammler selle käsu andis, aga poolakaid toodi sisse iga päev kõigest kümnete, vahel harva ka sadade kaupa, ning nõukogude vangide massiline saabumine ei paistnud enam reaalne. Seevastu oodati suurtes kogustes juute, kes tuli ametliku poliitika kohaselt hukata. Mis laipadesse puutub, siis tuli algul läbi ajada haudadega, krematooriume see-eest sai kasutada korduvalt.

1942. aasta suvel plaaniti Birkenausse ehitada neli krematooriumi. Selleks ajaks oli ehitusplaanides tehtud suur muudatus: krematooriumides pidid asuma ka gaasikambrid.¹⁷ Esimese niisuguse krematooriumi ehitus pidi algama kohe juulis, arvestades “eritegutsemise tagajärjel tekkinud olukorda”.¹⁸ Kõikide krematooriumide ehituslepingud kiideti heaks.¹⁹ Kuid augustis ilmnesid kahtlused. Samal kuul toimunud järgmise krematooriumi ehitamise nõupidamisel otsustati “oodata tulemusi Riigi Julgeoleku Peaametiga [Eichmann] käimas olevatelt läbirääkimistelt määratud koguste eraldamise küsimuses,“²⁰ mis tähendas mõistagi oodatavate juutide kogust.

1943. aasta alguseks olid Belžec ja Kulmhof tegevuskõlbmatud ning piirdusid kõigest lisanduvate laipade põletamisega, Auschwitz maadles aga ikka veel uue krematooriumi valmimisega kaasnevate kulutuste ja tehniliste komplikatsioonidega. Juba Auschwitzis viibivatele juutidele ei tähendanud see surmaotsuse edasilükkamist: 1942. aasta lõpuks oli laagris elus vaid 1412 vangi.²¹ Kui Himmler otsustas sama aasta detsembris, et Auschwitzi tehased peavad saama lisatööjõudu, andis gestaapo ülem Heinrich Müller korralduse tuua Reich’i täieliku kontrolli all olevatelt aladelt juurde 45 000 juuti: 30 000 Bialystoki piirkonnast, 10 000 Theresienstadti getost ning ülejäänud Hollandist ja Berliinist.²² Arvatavasti kolmandik 45 000-st olid töövõimelised. Ülejäänud tuli gaasiga tappa. Selliste hulkadega saadi 1943. aasta jaanuaris veel hakkama, kuid uus vool veebruaris ja märtsis tõi kaasa ilmselgeid raskusi. Hoolimata meeleheitlikest katsetest avada esimene uus krematoorium koos sisseehitatud gaasikambritega “koheste meetmete” tarbeks, toimusid pidevad viivitused, ning saadetised kaugematelt aladelt suunati ümber veel kaugemale kindralkubermangu, nagu ilmneb tabelist 3.

Kõik neli krematooriumi olid töövalmis 1943. aasta juuniks.²³ Birkenaul olid nüüd tohutult kasvanud võimsused tapmiseks ja laipadest vabanemiseks. Teoreetiliselt võisid Birkenau neli üksust ja põhilaagri vana krematoorium põletada 24tunnise tööpäeva jooksul 4736 laipa.²⁴ Praktikas moodustas maksimaalne hulk umbes kaks kolmandikku sellest arvust.²⁵ Sellegipoolest oli 1943. aasta juunist laagri tegelik aastane võimsus üle miljoni. Kuid ajavahemikul 1943. aasta aprillist kuni 1944. aasta aprillini ei võtnud Auschwitz vastu rohkem kui 160 000 juuti. Saadetised jätkasid põhimõtteliselt varasemat deporteerimisprogrammi: uued rongitäied saabusid Hollandist, Belgiast, Prantsusmaalt, Salonikist, Theresienstadtist, Ülem-Sileesiast ja kindralkubermangu aladelt.

1943. aasta suveks olid Ülem-Sileesia küüditatavate varud peaaegu täiesti otsas ja Saloniki oli ammendumas. Rumeenia keskosa ja sõjaeelse Bulgaaria alad tuli deporteeritavate maadena maha kanda. Auschwitzi tööjõu allikad olid nii kokku kuivanud, et augustis toodi sinna mitu tuhat juuti Lublini (Majdaneki) laagrist. Nagu Jean-Claude Pressac on märkinud, oli laager jõudnud ülevõimsuse staadiumi.²⁶

Kõik muutus täielikult 1944. aasta kevadel. Põhjuseks oli Saksamaa sissetung naabermaale Ungarisse 19. märtsil 1944. Teljeriikide suurim juudi kogukond oli Ungaris seni vabadusse jäänud. Nüüd tuli see viivitamatult deporteerida. Auschwitz valmistus selleks saagiks palavikuliselt. Ehitati krematooriumisse viivad raudteerööpad. Teine Birkenausse 1942. aastal ehitatud gaasikamber, mida ei olnud kaua aega kasutatud, seati jälle töövalmis. Selle asutuse lähedusse kaevati augud vabas õhus toimuva kiirpõletamise tarbeks. Ja Höss, keda oli 1943. aasta novembris edutatud Berliini lähedal asuva koonduslaagri juhatusse, pöördus tagasi. Ungari pidi Auschwitzi tippu viima. Tabel 4 näitab selle arengu ulatust.Järgmise kaheksa kuu jooksul saabus siia rohkem juute kui eelnenud kahe aasta jooksul. Ungari juutidele lisandusid juudid Poolast, kui Lodzi geto riismed saadeti laiali ja kindralkubermangu laagrid tehti tühjaks. Theresienstadtist, Slovakkiast ja Läänest saabus veel lisa. Kuid mitte kõiki neid ei tapetud otsekohe. Tööjõupuudus oli Saksamaal muutunud teravaks, ning arvatavasti viidi 30 000 juuti teistesse laagritesse sõjatöid tegema. 1944. aastal deporteeritute seas oli palju rohkem noori naisi kui mehi, peamiselt seetõttu, et üpris suur hulk mehi oli jäänud Ungari sõjaväe töölaagritesse; kuid sooline suhtarv ei heidutanud Himmlerit, kes oli valmis lõpplahenduse plaanides järeleandmisi tegema ning saatma mehed ja naised sunnitööle tööstuses ja põllumajanduses. Kuid tapmiskeskusena oli Auschwitz siiski palju efektiivsem kui tööandjana või tööjõu vahendajana. Laagri viimane loendus näitas 67 012 vangi kohalolu, kellest ehk neli viiendikku olid juudid,²⁷ kuid tuhanded surid veel laagri viimastel päevadel ning selle evakueerimise käigus.

Inglise keelest tõlkinud Kaisa Kaer

Raul Hilberg, Auschwitz and the Final Solution. Rmt-s: Anatomy of the Auschwitzi Death Camp. Ed. by I. Gutman, M. Berenbaum. Indiana University Press, Bloomington and Indianapolis, 1994.

RAUL HILBERG (s 1926) on üks tuntumaid ja teenekamaid holokausti ajaloolasi. Pärit Austriast, emigreerus ta 13-aastaselt koos perekonnaga Ameerikasse ja pühendus 1948. aastast peale holokausti uurimisele. Tema peateos, “Euroopa juutide hävitamine” (The Destruction of the European Jews) nägi ilmavalgust 1961. aastal, hiljem on ta seda korduvalt täiendanud ja täpsustanud, raamatu lõplik väljaanne ilmus kolmes köites 1985 aastal. Vermonti Ülikooli politoloogiaprofessor emeritus Hilberg on lisaks kirjutanud ühe populaarse ülevaate holokaustist (Perpetrators Victims Bystanders: The Jewish Catastrophe 1933-1945, 1992), sissejuhatuse holokausti uurimise allikaõpetusse (Sources of Holocaust Research, 2001) ja oma intellektuaalse autobiograafia (The Politics of Memory: The Journey of a Holocaust Historian, 1996).

M.T.

Ilmunud Vikerkaares 2001, nr 8–9

1 Fritz ter Meeri memorandum (IG Farben), 10. veebruar 1941, Nürnbergi kohtuprotsessi dokumendid N1-11111, N1-11112. Ter Meer IG Farbeni direktorile Denckerile ja nõunik Romerile majandusministeeriumist, 22. veebruar 1941, N1-11114. Kokkuvõte kohtumisest kindralkuberner Hans Franki ning IG Farbeni direktorite Weissi ja Eisfeldi vahel, 11. september 1941. Franki päevik, Rahvusarhiivi registrigrupp 238, T992, nimekiri 4.

2 D. С z e с h, Kalendarium der Ereignisse im Konzentrationslager Auschwitz-Birkenau 1939-1945. Hamburg, 1989, lk 79 (sissekanne 1. märtsist 1941).

3 IG Farbeni (Auschwitz) inseneri Max Fausti iganädalane aruanne, ajavahemikust 17.-23. august 1941, N1-15254.

4 J. M a r s z a 1 e k, Majdanek. Hamburg, 1982, lk 27-28.

5 D. С z e с h, Kalendarium der Ereignisse…, lk 128 (8./9. oktoober 1941).

6 K. S m o 1 e n, Auschwitz – Gang durch das Museum. Katowice, 1978, lk 22.

7 R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz. München, 1978, lk 157,180-181. Vt ka tema tunnistust rahvusvahelisele sõjatribunalile: Trial of the Major War Criminals. Kd 11. Nürnberg, 1947-49, lk 398. Höss ei mäleta Himmleriga kohtumise täpset kuupäeva, kuigi oma varasemas tunnistuses, mis on ka kõige segasem, nimetab ta juunit; vt ka tema vande all antud kirjalikku tunnistust 14. märtsist 1946, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument NO-1210. Juulit peetakse tõenäolisemaks. Richard Breitmann, kes uuris Himmleri reise, täpsustab, et 13.-15. juuli oli ainus kord, kui Himmler sellel kuul Berliinis viibis; vt: R. В r e i t m a n n, Architect of Genocide. New York, 1991, Ik 295. Czech pakub oma “Kalendarium’i” 29. juuli sissekandes (lk 106-107), et juulis viibis Höss Auschwitzist eemal vaid 29. juulil. Seetõttu võib selle kuu üldse kõrvale jätta ja arvatavasti toimus kohtumine millalgi hilissuvel.

8 R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 36-37.

9 Konrad Morgeni kirjalik vandetunnistus, 14. aprill 1946, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument SS(A)-65.

10 R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 158.

11 R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 125-127.

12 Friedrich Entressi kirjalik vandetunnistus, 14. aprill 1947, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument NG-2386.

13 Vt R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 158, 161.

14 Sealsamas, lk 181-185.

15 Kokkuvõte lõpplahenduse-nõupidamisest, 20. jaanuar 1942, Nürnbergi kohtuprotsessi

16 Hauptsturmführer Bischoff (Zentralbauleitung Auschwitzis) Sturmbannführer Wirtzile (Wirtschafts-Verwaltungshauptamt С III), 30. märts 1942, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument NO-4472.

17 J.-C. P r e s s а с, Auschwitz: Technique and Operation of the Gas Chambers. New York, 1989, Ik 98.

18 Bischoff Wirtschafts-Verwaltungshauptamt’ile CV, 13. oktoober 1942, faksiimile sealsamas, lk 197-199.

19 J.-C. P r e s s а с, Auschwitz, lk 98, 200. R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 160-161.

20 Auschwitzi Zentralbauleitung’i Untersturmführer Ertli memorandum, 21. august 1942 faksiimile Pressaci rmt-s, Ik 204-205.

21 SS-i statistik Korherr Himmlerile (esimene Korherri aruanne lõpplahenduse kohta), 23. märts 1943, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument NO-5195.

22 Mülleri käsk, 16. detsember 1942, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument PS-1472.

23 Bauleitung’i nimekiri kuupäevadega; faksiimile Pressaci rmt-s, lk 246.

24 Sturmbannführer Jahrling (Zentralbauleitung Auschwitz) Karnmlerile (Operatiivgrupi С ülem Wirtschafts-Verwaltungshauptamt’is), 28. juuni, 1943; koopia samas, lk. 247.

25 J.-C. P r e s s а с, Auschwitz, lk 244.

26 J.-C. P r e s s a c, Auschwitz, lk 227.

27 D. С z e с h, Kalendarium der Ereignisse sissekanne…, lk 965-969 (17. jaanuaril 1945). Loendus toimus Auschwitzis, Birkenaus ja Monowitzi tööstuslaagris. On olemas analüüs meestest Auschwitz-Birkenaus, mis toob ära 15 317, kellest olid juudid 11 102 ehk 72,48%. Monowitzis oli satelliitlaagreid arvestamata 13. jaanuaril 1945. aastal 9806 vangi, kellest 9054 ehk 92,33% olid juudid. Sealsamas, lk 960.

Auschwitz ja lõpplahendus

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar