Kalev Kesküla
Avameelselt abielust
Olavi Ruitlane, “Naine”
Ruitlase raamat on pikalt tüürinud raamatumüügi edetabelit, küllap sisaldab see siis miskit, mida rahvale vaja. Mulle paistab, et teose edu saladus peitub selle võimes pakkuda võimalikult ülderutavat ainest võimalikult lööval moel. See on kahtlemata väärt oskus.
Üks võimalus on lugeda raamatut kui sotsiaalpornot, täpsemalt selle üht allžanri – abielupornot. Juba tegevuspaik kusagil lõunas, Võõpsu-Värska-Räpina mail, vabariigi äärel, viitab ehedatele ja rämedatele tüüpidele. Sealne olustik pakub tublile pealinlasele uut teavet. Teisalt võib vaadata teost kui suhteraamatut, aga suhtelugude järele on meedia tekitanud tarbijale juba paraja sõltuvuse. Ruitlase uuendus on siin see, et suhte-story’t ei esitata mitte tavapäraselt naise, vaid hoopis mehe vaatepunktist. Kui tavaliselt on suhte-ohvriks naine, siis Ruitlase raamatus on ohvriks mees. See on oluline uuendus (peenemalt öeldes: kirjanduslik novaatorlus) – mehele suunatud suhtekirjandus. Mees on naise labasuse, rumaluse, alkoholismi ja isegi seksuaalse ründe ohver! (“Minu kooselus Naisega olin nõrgema soo esindajaks mina,Mees”, lk 15.) Kõlab uskumatult, aga et lugu usutavamaks muuta, pole ka mees (ametilt luuletaja!) just puhas kõlbluse vaim, keda räpane elu (naine!) penetreerib. Mees on elukutseta looder, truuduseta hoorajääger, alkoholimaias pullimees ja vastutustundetu tüüp. Aga võrreldes naisega, kes elab poris ja elatub meeste riistadest suguhaiguste proovide võtmisega, on ta siiski kaunishing, kes vaatab elumerest üles tähtede poole ning põeb kõigest korra klamüüdiat.
Hoolimata rämedast sisust ja rõvedapoolsest keelekasutusest, vastab teos ometi suhteraamatu põhikriteeriumile: on ühtlasi läbinisti moralistlik, olgu see moralism pealegi peidetud ulja pohhuistliku minategelase maskeeringu taha. Veelgi enam: lisaks suhtedraamale on “Naine” eneseabiõpik, mis postuleerib: vaatamata naise survele ja kuritarvitatud ürgsetele kohustustele perekonna ees on mehelgi õigus armastusele ja mõistmisele, õigus õnnele! See on värske sõnum, varasemast kirjandusest tuleb halva naise käest pääsemise lugudest meelde Raimond Kaugveri romaan “Disko”.
Raamatu edu tähtsaimaks saladuseks ongi selle eneseabiõpikulik olemus. Ühelt poolt kujutab Ruitlane (füsioloogiliselt detailselt) abielu argipäeva, samas aga lisab suure üldistuse. Kõikehõlmavusele viitavad ka tegelaste nimed: Naine, Mees, Laps, Tütarlaps, Noor Naine, Unistuste Naine, Väike Naine, Kostüümilesbi, Lollid Maainimesed ja Persekukkunud Hipi. Loetelust nähtub, et Mehel pole suhteid sugugi ainult ühe naisega, ning raamatust saab teada, kuidas on üht või teist naisetüüpi pruukida ja armastada. Mõistagi on see igale meeslugejale kuldaväärt tarkus. Armastus teiste naiste vastu aitab tasakaalustada Mehe jälestust Naise vastu.
Lisaks tüüptegelastele käiakse läbi ka tüüpsituatsioonid, mis mehe elus ette tulevad, näiteks kuidas naise põhjatu kurk mehe rahast tühjaks imeb, kuidas kasulapsed kasuisa peale valetavad, aga ka seda, kuidas alfaisane beetaisasega asju ajab. Mõned peatükkide pealkirjad mõjuvad lausa leksikonlikult, nagu “Soojätkamise funktsioon”, “Orgasm”, “Stress”, “Vahekord”. Niisiis on tegu ahistatud mehe eneseabiõpikuga, kus igaks juhuks ka abielutehnikast ülevaade antud. Ei puudu ka religioosne element, mantrana korratav mehe metafüüsiline kaebelaul: “Jumal, kui sa oleksid veel tunnikese ta jalgu koos hoida suutnud, oleksin jõudnud esimesele bussile ja pääsenud.” Aga mees ei pääse ja langeb seitsmeks (!) aastaks abieluõuduste vangipõlve.
Realismi seisukohalt võiks muidugi ette heita, et kas saab ikka olla olemas Naine, kelles pole mitte midagi head? Tolstoil ja Tammsaarel ei ole ju sihukesi naisi. Isegi Bukowskyl, kes paistab olevat mõnes suhtes Ruitlase kirjanduslik eeskuju, pole. Aga ärgem unustagem, et tegu pole romaani, vaid teatmeraamatuga.
Nüüd tuleks autorit veel kord kiita. Kui enamik teatmeraamatuid on kirjutatud jubedas kantseliidis, tädilikult nõretavalt või ameerikalikult ebakriitilise optimismiga, siis Ruitlase stiil on ökonoomne, otsekohene, aforistlik ja humoorikas.
Tekst on ühtaegu nii entsüklopeediliselt defineeriv kui metafoorne: “Lapstegi viljastamise hetkel Naise Emaks ja sellega suurenesid jõuvahekorrad minu kahjuks veelgi… Kohe pärast Lapse sündi järgnes toonekureefekt, mind kugistati suhteliselt kiiresti alla ja algas valulik seedeprotsess ning minu osade kaupa väljutamine perekonna hüvanguks. Seedeprotsessi tulemusena sai perekond raha ja teisi asju. Lapse jaoks ei olnud mul millestki kahju, agaNaise mao limaskestast eritus aina gaase ja uut hapet ning mulle hakkas tunduma, et antud pind ei ole Mehele kõige sobivamaks elukeskkonnaks” (lk 16). Tsitaat pärineb teose eessõnast, mis annab toimunust lühikokkuvõtte – veel üks õpikulik omadus.
Ruitlase leidlikkust näitab huvitav võte: kommenteerida oma jutustust värsikestega, mis on ropuvõitu või sürrimaigulised, pakkudes loole kord rõvedat võrdkuju, kord justkui avaramat tausta.
Eriti mehelik-rahvalikuks muudab Ruitlase eneseabiõpiku selle moraalne suunitlus. Nagu juba nõukogude ajast alates kombeks, paljastab ja piitsutab autor tarbijamentaliteeti, aga ka (Naise) joomarlust, hoolimatust, ahnust, eneseupitamist ja mida kõike veel. Aga sellele vastandiks, elujuhiseks ei paku ta mitte distsipliini, luterlikku tööeetikat ja moodsat arusaama perekonnast kui hästi toimivast meeskonnast, nagu eneseabiõpikud tavaliselt teevad. Ruitlane ei nõua mehelt midagi, aga annab talle “loomulike vajaduste” rahuldamise õiguse. Mehel on õigus armastusele ja vabale ajaveetmisele talle meeldival moel. Autor toob teoses hulga näiteid, et luuletaja ei peaks tööd tegema, sest see ei sobi talle ning kui mõni naine seda nõuab, on see loomuvastane. Seda lugedes ei saa ma jätta mõtlemata, kui palju oleks ma jõudnud luuletusi kirjutada, kui poleks lollist peast tööle läinud. Ruitlase raamat näitab mehele teed vabadusse. Vahest see ongi selle teose puhul kõige olulisem.
Kauniskirjanduse skaalal ei oska ma Ruitlase menukit kuhugi paigutada, aga kahtlemata on tegu hea ideega, raamatuga, mis siin ja praegu, reality-show’de ja abieluporno avalikustamise ajastul, tarbijatele tarvilik. Sõnastuslik löövus teeb lugemise mõnusaks. Pisut häirisid ulja Mehe hälinad raamatu lõpuosas, kui ta juba tegelikult Väikese Naise juurde pääsenud ja õnnelik lõpp käes.
Silmapaistvad on Veiko Tammjärve ekspressiivsed illustratsioonid, mis teost kongeniaalsel moel näitlikustavad.
Kirjutada Ruitlane mõistab ja fantaasiat tal on. Ootan huviga tema uusi katsetusi ilukirjanduse vallas.