Krista Lillemets
Brasiiliat demüstifitseerides
Brasiilia kohta on levinud palju erinevaid müüte ja kuvandeid. Kapitalistliku süsteemi (pool)perifeerse riigina on teda peetud hälvikuks, kes oma “ajaloolistest puuetest” kuidagi üle ei saa. Näiteks on see endine Portugali koloonia arvatud olevat koht, kus seadused ja institutsioonid ei tööta või üldse puuduvad. Tema poliitilist süsteemi on peetud patrimoniaalseks, populistlikuks, korruptiivseks ja isiklikest suhetest sõltuvaks. Majanduslikult polevat inimesed seal piisavalt ratsionaalsed, et turul vabu otsuseid teha. Neid jooni seostatakse Ibeeria kultuuri, koloniaalpärandi ning katoliku usust pärit kollektivistliku ja hierarhiat austava mentaliteediga. Kõik need omadused tegevat Brasiiliast eelmodernse maa, kus puuduvad liberaalne demokraatia ja täisväärtuslik kapitalistlik majandus. Sellised jõulised müüdid on kujundanud nii ühiskonna enesepilti kui ka ta kuvandit mujal maailmas.
Uue aastatuhande alguses on hakatud Brasiiliat mõnevõrra teistsuguse pilguga vaatama. Lõuna-Ameerika gigandis nähakse uut tõusvat turgu ning üht suure BRIC-neliku liiget (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina). Maailmamajanduses on Brasiilia esile kerkinud kui üks peamisi põllumajandustoodete eksportijaid. Ka uues multipolaarses globaalses poliitilises süsteemis mängib ta üha strateegilisemat rolli. Suureks üllatuseks oli ka Brasiilia käekäik kriisi ajal. Ta langes finants- ja majanduskriisi ühena viimastest ning tuli sealt välja esimeste seas. Seda on põhjendatud riiklike institutsioonide rolliga heterodokssete antitsükliliste majandusmeetmete rakendamisel ning üha kasvava siseturuga, millele on kaasa aidanud järjepidev sotsiaalpoliitika. Käesoleval kümnendil on Brasiilia korraldada kaks rahvusvahelist megaprojekti – jalgpalli maailmameistrivõistlused 2014. aastal ja 2016. aasta suveolümpiamängud. Kui kõik läheb hästi, hakkab maailm tegelema Brasiilia taasavastamisega (nagu juhtus Hiinaga ja nagu kahtlemata sel suvel juhtub Lõuna-Aafrika Vabariigiga) ning finantskapitalile avaneb uus atraktiivne mänguruum.
Ka Euroopa vasakpoolsete intellektuaalide ja liikumiste pilgud on suunatud Brasiilia ning laiemalt Ladina-Ameerika poole. Loodetakse, et just sealt võrsuvad uued solidaarsed kooseluvormid ning kollektiivsed poliitilised alternatiivid hegemoonsele poliitilisele ja majanduslikule mõtteviisile ja praktikale. On ju Ladina-Ameerika suurimast riigist pärit sellised kodanikuühiskonna initsiatiivid nagu Maailma Sotsiaalfoorum, maata põllutööliste liikumine (MST), linnareformi liikumine, osaluseelarve ja uuenduslik sotsiaalpoliitika.
Immanuel Wallersteini arvates on Brasiilial poolperifeerse maana oma osa mängida nii geopoliitilise süsteemi tasakaalustajana kui selle raputajana.
Väidetavasti on geopoliitilises sfääris kolme tüüpi vastuolusid: 1) võitlus kapitalistliku akumulatsiooni pärast maailmamajanduses; 2) võitlus Põhja ja Lõuna vahel globaalse rikkuse ja ressursside ümberjaotamise pärast; 3) kapitalistliku struktuuri ümber toimuv võitlus, mis ei järgi otseselt geograafilist jaotust, vaid pigem klassi- ja moraalseid erinevusi ning puudutab sotsiaalse ja avaliku elu lahtikaubastamist (decommodification) ja uue poliitilise kultuuri loomist.[1]
Et mõista Brasiilia osa maailmamajanduses ja geopoliitikas, seda, mis on tema ühiskonnas ainulaadset ja mis tavalist, tuleks heita sügavam pilk tema lähiajalukku. “Tõusva” riigi mõiste kaldub jätma muljet, nagu oleks tegemist millegagi, mis on meie teadvusesse ilmunud alles nüüd, kuid tänapäevaste edulugude taga on spetsiifilised ajaloolised arengud. Seega tuleks praeguste protsesside mõtestamiseks vaadelda ka ajaloolisi murdepunkte ja järjepidevusi. Brasiiliat kui poolperifeerset maad iseloomustab eelkõige ebavõrdne areng nii ebasümmeetrilises kapitalistlikus süsteemis kui ka rahvusriigi piirides ning eelmodernistlike ja modernistlike elementide põimumine. Samas ei ole selle tagajärjed ühesed – selle protsessiga on kaasas käinud ka formaalne ja sisuline demokratiseerumine ning kodanikuõiguste sfääri laienemine.
Ebavõrdne ja sõltuv areng poolperifeerias
Kuni 19. sajandi alguseni oli Brasiilia Portugali koloonia ja orjus kaotati seal alles sama sajandi lõpus. Tema moderniseerumist on mitmed omamaised ühiskonnateadlased iseloomustanud konservatiivsena,[2]kuivõrd selle aluseks oli suurmaavalduste (latifundiumide) omanike ja tööstuskodanluse vaheline pakt. Vabanemata patrimoniaalsetest jäänukitest ja lõhkumata agraarühiskonna aluseid, alustas Brasiilia hilise industrialiseerujana 20. sajandi alguses üleminekut põllumajanduslikust ekspordimaast industrialiseerunud ja linnastunud modernseks ühiskonnaks. Pärast Teist maailmasõda kasvas Brasiilia majandus keskmiselt 8 % aastas, mis tegi temast suuruselt viienda majanduse maailmas. Linnaelanike arv kasvas ajavahemikus 1930–1980 rohkem kui kaks korda ning 1990. aastate lõpus elas linnades juba 80 % elanikkonnast. See tööstusliku ekspansiooni tsükkel – üks kõige edukamaid kapitalistliku süsteemi perifeerias – kulmineerus 1980. aastatel, kui Brasiiliast oli saanud keskmise sissetulekuga riik, olgugi et sissetulek oli äärmiselt ebavõrdselt jaotunud.[3]
- aasta revolutsiooniga oli tekkinud laiaulatuslik antiliberaalne poliitiline rinne, mille ideoloogiline spekter varieerus kommunistidest kuni fašistideni ja mis koondas seni poliitilises plaanis teisejärgulist rolli mänginud sotsiaalseid jõude alates regionaalsetest mässuliikumistest, anarhosündikalismist ja 20. aastate modernistlikust liikumisest[4]ning lõpetades keskklasside ja tekkiva tööstuskodanlusega. Revolutsiooni tulemusena tekkis Getúlio Vargase juhitud Estado Novo (Uus riik), mis rajanes riigi alluvuses sõlmitud korporatiivsel kokkuleppel valitsevate klasside, suurmaaomanike, keskklassi ja modernse töölisklassi vahel.[5] Uus poliitiline projekt põhines rahvusriigi ideel,[6] majanduslikul autonoomial ja populismil. Lõhkumata lõplikult sidemeid suurmaaomanikega, seadis uus riik otsusekindlalt sammud majanduse industrialiseerimise suunas.
Modernsuse sümboliks sai 1950. aastatel president Juscelino Kubitscheki riiklik arenguplaan, mille loosungiks oli meilegi lähiajaloost tuttav deviis “viiskümmend aastat viie aastaga” ning mille ambitsioonikamaid sihte oli seni asustamata sisemaa rahvastamine. Seda eesmärki pidi aitama täita ka täiesti tühjale kohale rajatav uus pealinn, modernistlikus stiilis ehitatud monumentaalne Brasília.
Rahvuslik arengupoliitika, millega integreeriti majandussüsteemi ja ühiskonda nii talupojad kui ka modernne töölisklass, domineeris kogu Ladina-Ameerikas 1970. aastateni. Võrreldes Lääne-Euroopaga – liberaalse ja sotsiaal-demokraatliku riigimudeli hälliga –, on Ladina-Ameerika mudelit peetud pigem koopteerivaks ja autoritaarseks, sellega kaasnes vähem õigusi ja kontroll töölisliikumiste üle oli suurem.[7]
Aastail 1964–1985 valitses Brasiilias sõjaväeline režiim,[8]mis tegi lõpu jõudu koguvatele, kuid siiski veel habrastele rahvalikele demokraatiailmingutele, kuid säilitas arenguprojekti ideoloogilised alused: korporatiivsuse ja majandusliku rahvusluse. Ent just sõjaväelise režiimi ajal sai peamiseks eesmärgiks globaalse majandusega integreerumine ja agrotööstuse arendamine.[9]Tootmise automatiseerimine ja suurfarmide loomine muutis dramaatiliselt maaomandi struktuuri ning tõrjus väiketalupojad järk-järgult põllumajanduse ääremaadele või siis kaasas nad üksnes poolikult maal tekkivatesse palgasuhetesse, säilitades sundusel põhinevad töösuhted.
Tööstusliku põllumajanduse ekspansiooni tagajärjeks oli laiaulatuslik ränne maalt linna. Selle tulemusena kujunes välja spetsiifiline alamklass, mida Ladina-Ameerika majandussotsioloogias hakati kutsuma “marginaalseks massiks”.[10]Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna majanduskomisjoni (CEPAL) andmed näitavad, et üksnes osa maalt linna rännanud maata talupoegadest kaasati kasvavasse tööstussektorisse, enamusest sai varimajanduses marginaalne mass.[11]Marginaalse massi tekkimine linnas ja maal oli 1970. aastatel sõltlasliku ja ebavõrdse ning maad ja rikkust kontsentreeriva kapitalistliku arengu tulemus kogu Ladina-Ameerikas.[12]Modernne turg ja riik mängisid selles protsessis strateegilist rolli.[13]
Olgugi et Brasiilia sotsiaalse ja regionaalse ebavõrdsuse juured ulatuvad kaugesse koloniaalperioodi ning 19. sajandi lõpuni kehtinud orjanduslikku süsteemi, on sel tihe seos ka 1930. aastatel rajatud modernse bürokraatliku riigiga, mis jätkas teatud kodanike privilegeerimist. Kahtlemata on selle riigi asutaja Getúlio Vargase suurimaks panuseks solidaarsemate suhete loomine, töölisklassiga arvestamine ja sotsiaalkaitsesüsteemi rajamine. Samas jäi ligipääs kodanikuõigustele selektiivseks, staatusepõhiseks ja ülaltpoolt reguleerituks, st sõltus haridustasemest, omandist, nahavärvist, soost ja elukutsest. Kuna enamik töölisklassist elas maal, siis sai ainult väike osa sellest nautida sotsiaalpoliitika ja tööseadusega kaasnevaid hüvesid. Seetõttu võiks öelda, et 20. sajandi arenguprojekt oli pigem elitaarne, sest valitsevad grupid ei olnud huvitatud masside kaasamisest ja kui kedagi kaasati, siis ainult neid, kes olid instrumentaalselt kasulikud moderniseerumisprojekti edendamiseks.
Korporatiivne pakt, keskklassidele suunatud majanduspoliitika ning sotsiaalpoliitika alarahastamine aitavad mõista, miks Brasiilias ei tekkinud universaalset heaoluriiki ja miks näiteks riiklik tervishoid ja põhiharidus[14]jäid nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt kängu. Uute (peamiselt vaesemate) rahvastikusegmentide kaasamisega riiklikku sfääri kaasnes jõukamate vabatahtlik lahkumine – nemad taotlesid nüüd eraviisilist sotsiaalkaitset –, mis aitas omakorda kaasa erahuvide tungimisele avalikku sfääri.
Stratifitseeritud moderniseerimise tagajärjel tekkis pluraalne ühiskond, rikas huvigruppide, sotsiaalsete liikumiste ja vabaühenduste poolest (70 % neist loodi ajavahemikus 1960–1988, kusjuures 90% maapiirkondades). Ka valijaskond kasvas ajavahemikus 1945–1986 16 %-lt 51 %-ni, jäädes maha ainult Jaapani, USA, India ja Indoneesia omast.[15]Kirjaoskamatud ei saanud sellegipoolest poliitilisi õigusi enne kui 1988. aastal, mil koostati uus põhiseadus. Kodanike kaasamine poliitilisse ellu võimaldas laiendada avalikku sfääri ja parandas talurahvamasside ligipääsu sotsiaalsetele õigustele.[16]Linnas ja maal tekkisid mitteametlikud töölisorganisatsioonid ning uued töölisliidrid kerkisid esile väljaspool riigi kontrollitud sfääri.
Demokratiseerumine ja rahvaliku poliitilise projekti tekkimine
Demokratiseerumislaine ei haaranud 1980. aastatel mitte üksnes Ida-Euroopat, vaid ka Lõuna-Ameerikat. Demokratiseerumine toimus kahel omavahel seotud rindel. Ühelt poolt oli autoritaar-se režiimi vastu tekkinud opositsiooni eesmärgiks liberaalsete poliitiliste institutsioonide taastamine. Teine rinne juhindus pigem sotsiaalsest eetikast ja koondas uusi sotsiaalseid rahvaliikumisi. Ebavõrdse moderniseerumise tagajärjel tekkinud tõrjutud massid organiseerusid poliitiliselt kogukonnagruppidesse, parteidesse ja kiriku poolt toetatud vabaühendustesse. Nende nõudmised olid seotud selliste traditsiooniliste teemadega nagu tööõigused, eluase, avalikud teenused ja kultuur. Samuti tekkis terve rida n-ö uue põlvkonna õigusi ja nendega seotud kollektiivseid identiteete: põlisrahvad, mustanahalised, keskkonnakaitsjad, homoseksuaalid, naised, noored jne. Mitmekesisuse ja universaalsuse teema põimus diskursuses “õigus omada õigusi”. Kõiki neid liikumisi ühendas soov lahendada ajalooliselt tõrjutud alamklasside ja vähemuste küsimus. Seega nõuti ebavõrdsust tekitavate sotsiaalsete struktuuride muutmist rahvusriigi raames ning maa-, sotsiaal- ja maksureformi. Samuti viitas nende poliitiliselt organiseerunud gruppide diskursus vajadusele kehtestada suurem sotsiaalne kontroll ühiskondlikult toodetud rikkuse üle ning luua osalusdemokraatia instrumendid.
Brasiilia ühiskonna demokratiseerumine ei tähendanud mitte ainult avaliku sfääri tekkimist, vaid ka uute toimijate ja demokraatlik-rahvaliku projekti kujunemist, mis tähistas hegemoonse autoritaar-se projekti lõppu. Vabastusteoloogiast inspireerituna mängisid katoliku preestrid oma tegevusega rohujuure tasandil olulist rolli selliste rahvaliikumiste organiseerimisel nagu maata põllutööliste liikumine[17]ja uussündikalism (CUT). Autotööstuses tekkis uus ametiühinguliikumine ABC SP-São Bernando,[18]millest sai 1980. aastal loodud Töölispartei (PT) peamine sotsiaalne ja poliitiline kandepind. Töölispartei esindas uut ja värsket poliitilist jõudu ning tema ümber koondusid ametiühingud, uussündikalistid, sotsiaalsed liikumised, vasakpoolsed katoliku kirikust, marksistid ja progressiivsed intellektuaalid.[19]
Demokratiseerumine ja aktiivne kodanikuühiskonnapoliitika viis 1988. aastal uue põhiseaduse kehtestamiseni, mis pani aluse sotsiaalsemale riigile. Üheks progressiivsemaks artikliks seal on just sotsiaalseid õigusi puudutav paragrahv, mis sätestab nende õiguste laiendamise kõikidele ühiskonnagruppidele, õõnestades nii aastakümneid legaalselt kehtinud privileege.
Kapitalistlik moderniseerumine neoliberaalses vormis 1990. aastatel
See siire autoritaarsest režiimist demokraatlikku ühiskonda toimus aga paralleelselt teiste muutustega modernses maailmas. Esiteks olid 1980. aastad võlakriisi ja kasvava inflatsiooni tõttu Ladina-Ameerika riikide jaoks majanduses “kadunud kümnend”. Teiseks tekkis 80ndatel uus turuväärtustele orienteeritud poliitiline koalitsioon, mis allutas sotsiaalse dimensiooni kapitalistliku moderniseerimisega seotud ratsionaalsusele.[20]Sotsiaalne vastutus liikus riigisfäärist indiviidi sfääri ning arenguprojektid, mis olid lähtunud riigi aktiivsest sekkumisest majandusse ja ühiskonda, kaotasid oma usaldusväärsuse, andes teed uutele, riigi osa vähendavatele ideoloogiatele.[21]
Neoliberaalse majanduspoliitika aluseks oli väliskapitali kaasamine majanduse arengusse. Peamine strateegia väliskapitali riiki meelitamiseks oli riigiettevõtete erastamine, ühinemised ja ülevõtmised. Ajavahemikus 1996–2002 suunati 30,9 miljardi USA dollari ulatuses väliskapitali riigiettevõtete erastamisse sellistes sektorites nagu elekter, telekommunikatsioon, gaas ja rahandus. Ülevõtmised toimusid auto- ja terasetööstuses, panganduses, toiduainetesektoris, elektroonikas ja keemiatööstuses, mistõttu perioodil 1995–2001 paljud Brasiilia ettevõtted kadusid. Kiire erastamine ja kõrged intressimäärad on olnud peamised viisid kodumaise kapitali kõrvaletõrjumiseks. Erastamisprotsessist kasu saanud kodumaised finants- ja tööstussektori huvigrupid koos finantskapitaliga moodustasid “uue tööstuskodanluse” ning saavutasid koduturul monopoolse positsiooni.
Võib öelda, et neoliberaalne loogika moodustas terve ideoloogia, mis tungis nii poliitilisse sfääri kui ka argiteadvusse, ning majandusmudelil oli kahtlemata oluline mõju sotsiaalsetele struktuuridele. Kui sõjajärgne arengupoliitika oli laiendanud avalike teenistujate ja tööliste hulka, siis neoliberaalsed reformid vähendasid nii avalikku sektorit kui ka ametlikku töölisklassi, kasvatades varimajanduses hõivatute hulka samas rohkem kui 10 % võrra majanduslikult aktiivsest elanikkonnast.[22] Seega oli selle arengumudeli loogika aluseks “akumuleerimine hüvede võõrandamise kaudu”,[23]mis viis uudse olukorrani, kus ligipääs poliitilistele õigustele oli küll universaalne, sotsiaalsed õigused aga vähenesid. Kuid võrreldes teiste Ladina-Ameerika riikidega jäi Brasiilia majanduse liberaliseerumine palju tagasihoidlikumaks. Esiteks juba oma ajastuse tõttu – Brasiilias tehti reformidega algust palju hiljem, alles 1990. aastatel. Teiseks toimus samaaegselt majandusliku liberalismi tulekuga ühiskonna demokratiseerumine ja tekkisid sotsiaalsed liikumised, millel oli jõudu riiklikele institutsioonidele survet avaldada.
Pööre vasakule: autonoomne majanduspoliitika ja sotsiaalne õiglus
Neoliberaalsete reformide põhjustatud majanduslik ja sotsiaalne kriis tekitas soodsa võimaluse tsentristlik-vasakpoolsete jõudude võimuletulekuks. 2002. aastal võitis presidendivalimised Töölispartei juht Luis Inácio Lula da Silva, saades 60 % häältest.[24]Kõigis Lõuna-Ameerika riikides, kus tulid võimule tsentristlik-vasakpoolsed parteid,[25]taastati poliitilisel areenil ka rahvuslik arenguprojekt vastukaaluks homogeniseerivale ja sotsiaalse kriisi esile kutsunud globaliseerumisele.
Vasakpoolselt valitsuselt loodeti maa-, sotsiaal- ja maksureformi läbiviimist ning konkreetsete klassihuvide eest seismist, allasurutud klasside poliitilist aktiveerimist ja poliitika rolli taastamist ühiskonnas. Mitmed kriitikud on väitnud, et PT valitsus pole suutnud murda seniseid poliitikategemisviise, finantsinstitutsioonid lõikavad endiselt suuri kasumeid ning sotsiaalse reformi nõrkus näitavat, et uus valitsus on valinud kompensatoorse neo-liberalismi tee. Ootuspärasest erinevad tulemused on kahtlemata seotud sellega, et tegelikkuses sai PT valitsusest kompromissvalitsus, mis kaasas kõikvõimalikke huvirühmi: alates suurmaaomanikest ja finantskapitalist kuni selliste PT-ga traditsiooniliselt seotud gruppideni nagu campesinato ja töölisliikumised. See tähendab, et riiklikus sfääris tuleb ette mitmeid vastuolusid ja paradokse. Samuti peab tunnistama, et uus president sai oma eelkäijalt päranduseks keerulise konjunktuuri: kõrge tööpuudus, süvenev vaesus ja ebavõrdsus, finantskapitali kasvav roll rikkuse loomisel ja uusliberaalset projekti toetav konsensus.
Oma poliitiliseks esmaülesandeks seadis vasakpoolne valitsus sotsiaalküsimuse, autonoomsete poliitiliste ja majandussuhete loomise ning riigi rolli taastamise majanduse ja ühiskonna arengus. Välispoliitika uueks juhtmõtteks sai lõunasuunaline strateegia. Eesmärgiks seati regionaalse integratsiooni tugevdamine Mercosuli ja Unasuli raames. Ideoloogiliselt juhindub uus poliitilis-majanduslik projekt nn keinsiaanlikust arengumudelist (neodesenvolvimentismo), millel on teatud sarnasusi Teise maailmasõja järgse rahvuslik-rahvaliku arengu projektiga.
Üks olulisemaid samme on olnud poliitika koha taastamine ühiskonnas ning esindus- ja osalusdemokraatia põimimine. Oli ju PT loosungiks algusest peale poliitika sotsialiseerimine ehk ajalooliselt tõrjutud ühiskonnagruppide kaasamine poliitilisse ellu. Kui 1990. aastatel alustati Porto Alegres osaluseelarve initsiatiiviga, siis 2003. aastal loodi föderaalsel tasandil poliitilised instrumendid osalusdemokraatia praktiseerimiseks. Ministeeriumide juurde loodi deliberatiivset või konsultatiivset laadi nõukogud (tänaseks on neid 63), kuhu peale valitsusametnike ja poliitikute kuuluvad kodanikuühiskonna esindajad. Näiteks Majandus- ja Sotsiaalarengu Nõukogu mängis olulist rolli majanduskriisile lahenduste otsimisel ning Kultuurinõukogu on välja tulnud Brasiilia kontekstis üsna revolutsioonilise ettepanekuga detsentraliseerida kultuurifondi rahad, mis seni on olnud koondatud Brasiilia keskustesse – São Paulosse ja Rio de Janeirosse. Samuti toimuvad iga kahe aasta tagant temaatilised kongressid, mis võimaldavad tihedat riigi ja ühiskonna vahelist suhtlemist. Lisaks on uus poliitiline jõud teinud võimalikuks traditsiooniliste liitlaste kaasamise riigiinstitutsioonidesse. Näiteks on riigi institutsioonide etteotsa kaasatud kõigi ühiskondlike liikumiste esindajaid, nii ametiühingute kui ka MST liidreid. Sotsiaalsete liikumiste kaasamine on võimaldanud ära hoida mitmed ebasoodsad muudatused näiteks tööseaduses, mis muidu võinuks muuta töösuhted töövõtja jaoks palju ebasoodsamaks. Samuti on uued demokraatlikud kanalid võimaldanud mitmel alal mõjutada riiklikku poliitikat.
Sotsiaalküsimusest sai uue arengumudeli võtmeteema. Kuni 2002. aastani polnud ükski valitsus suutnud klassikalise sotsiaaldemokraatliku idee kohaselt võrdsust ja arengut kombineerida. Poliitiline ja majanduseliit ning peavoolumeedia on alati ilmutanud oma vastuseisu võrdsuspoliitikale (nüüd näiteks ka mustanahaliste positiivsele diskrimineerimisele) ning poolehoidu peaaegu et aristokraatlikule meritokraatiale.
Otsides lahendust sotsiaalsele kriisile, muutis PT oma sotsiaalpoliitika ankruks Bolsa Familia, sissetulekutoetuse-programmi äärmises vaesuses elavatele lastega perekondadele.[26] Toetuse saamise tingimuseks on, et lapsed käiksid koolis ja arstlikus kontrollis. Sissetulekutoetus on peamine sotsiaalpoliitika vorm, mis levib jõudsasti kogu Lõuna-Ameerikas (Argentinas, Boliivias, Brasiilias, Mehhikos). Kriitikud peavad seda pelgalt vaesuse administreerimise mehhanismiks, mis ei lahenda vaesuse sügavamaid struktuurseid tekkepõhjusi, õõnestab universaalse õiguse põhimõtet ja depolitiseerib sotsiaalküsimust. Siiski on see tõsine samm kaasamaks avalikku sfääri need, keda töötus, sotsiaalne tõrjutus ja madal enesehinnang on kõige valusamalt tabanud. Samuti tuleb seda mehhanismi näha kontekstis teiste tegevuskavadega, nagu miinimumpalga suurendamine (mis mõjutab otseselt pensione) ja uute töökohtade loomine. Bolsa Familia programmil ja teistel sotsiaalmeetmetel on tähtis roll selles, et vaesus ja ebavõrdsus on kaheksa aasta jooksul märgatavalt vähenenud, siseturg on kasvanud ja sotsiaalne struktuur muutunud. Väidetavasti on metropolides tekkinud nn “uus keskklass”, mis aastail 2003–2008 kasvas 33,19-lt 51,89 %-ni.[27] Ligipääs sotsiaalprogrammidele ja väikelaenule, maareform ning toetused väikepõllumajandusele mitte üksnes ei vähenda vaesust, vaid neil on ka emantsipeeriv mõju. Nad ei ole pelgalt materiaalsed hüved, vaid mõjutavad otseselt kodanikutunnetuse tekkimist.
Uued töökohad, kasvav miinimumpalk ja aktiivne sotsiaalpoliitika on taganud valitsevale parteile rahva tugeva toetuse ning Lula tagasivalimise 2006. aastal. Tähelepanuväärne on, et tagasivalimisel ei saanud otsustavaks teguriks enam mitte madalam ja kõrgem keskklass, vaid hoopis nn pööbel,[28]poliitiliselt mitteorganiseerunud klass, kus pere sissetulek ulatub kuni kahe miinimumpalgani ja mis traditsiooniliselt on moodustanud parempoolsete jõudude valijaskonna.
Maaküsimus on endiselt valdkond, kuhu on koondunud Brasiilia ühiskonna kõige teravamad konfliktid. Ühel pool on ekspansiivne finantskapitaliga seotud ja latifundiumidele toetuv agrotööstus, millest on saanud üks peamisi akumulatsiooni- ja ekspordimootoreid. Vastasrinna moodustavad väikepõllumajandus ja maata põllutöölised. Väikepõllumajandus pakub tööd 80 %-le põllumajandustöötajatest ja katab oma toodanguga 70 % siseturu põhitoiduainete vajadusest (maniokk, oad, piimatooted, kartulid ja kohv). Konflikti toidab vajadus maa järele, mis on Brasiilias koondunud väikese hulga omanike kätte.[29]Hiljutised uuringud on näidanud, et maaomandi struktuuris ilmnevad jätkuvalt kontsentreerumistendentsid, mis on suuresti tingitud ekspordile orienteeritud monokultuurikasvatuse (mais, soja, suhkruroog) laienemisest. Lahendamata maaküsimus põhjustas 1980. aastatel campesinato organiseerumise, mille häälekamaks ja massiivsemaks väljenduseks on MST. 1988. aasta põhiseaduse järgi peab maa täitma sotsiaalset funktsiooni, muidu suunatakse mittetootlik ja jõude seisev põllumaa ümberjagamisele. See säte võimaldab liikumisel põllumaad hõivata ja eksproprieerida ning selle kaudu oma campesino-identiteeti taastoota. Tänu väikeomanike organisatsioonide ja MST juhtide ning intelligentsi kaasamisele poliitilistesse institutsioonidesse on riiklike ressursside ümberjagamine väikepõllumajandusele ja MST asumitele olnud märkimisväärne. Paranenud on väiketalupidajate ligipääs pangalaenudele ja tehnilisele abile ning tagatud on toodete minimaalne hind. Ka MST tegevus põllumaade hõivamisel on hoogu juurde saanud, ohustades mitmete suurkorporatsioonide tegevust.
Kui võrrelda ressursside jaotumist, siis näitavad 2005. aasta andmed, et riigi toetus agrotööstusele on siiski seitse korda suurem kui väiketalupidamisele, kuigi viimase roll siseturu toiduainetega varustamisel on palju strateegilisem. Teine, veelgi häirivam fakt on see, et suurmaaomanike organisatsioonid saavad riiklikest fondidest kakskümmend viis korda rohkem kasu kui MST. Tänu toetustele ning välis- ja sisenõudlusele jätkab moderniseeruv automatiseeritud agrotööstus laienemist ning maa sotsiaalse funktsiooni küsimus püsib aktuaalsena.
Et töölisidentiteet ja ametiühingute roll veel kuhugi kadunud ei ole, näitavad ametiühingute sagenenud streigid ja avalikud ülesastumised. Poliitilisele organiseerumisele on kaasa aidanud mitmed konjunktuursed ja struktuurilised tegurid, näiteks majanduskasv, tööhõivekasv, demokraatlik riigikord, liikumise liidrite kaasamine võtmekohtadele riigistruktuuris ja neoliberaalse ideoloogia legitiimsuse kaotamine.
Linnas elava marginaalse massi seas on endiselt põletavateks teemadeks nii töö- kui ka eluasemepuudus.[30]Ebavõrdne moderniseerumine on koondanud enamuse rahvastikust linna, kuid linnade kasv on olnud pigem ebakorrapärane ja planeerimata. Linnaruumi demokratiseerimise eest asusid võitlema 1980. aastatel tekkinud linnareformi liikumine[31]ja kodutute liikumised. Skvottimisest sai kodutute liikumise peamine strateegia. Üheks valitsuspoolseks vastuseks eluasemepuudusele on laiaulatuslik eluasemeprogramm Minha Casa Minha Vida (Minu kodu minu elu), millega tuldi välja enne, kui maailma majandus- ja finantskriis haripunkti jõudis. Programmi eesmärk on leevendada nii eluasemedefitsiiti kui ka majanduskriisi mõjusid.
Antitsüklilise majanduspoliitika institutsionaalse ja reguleeriva raamistiku moodustab Riiklik Arengupank (BNDES). Pank asutati 1952. aastal, et rahastada riigi juhitud tööstusarengu protsessi, tal on strateegiline roll Brasiilia arenguprojektis, tootlike sektorite, infrastruktuuri, laenu ja mikrolaenude rahastamisel. 1990. aastatel kasutati panka kui instrumenti erastatud ettevõtete madala intressiga ülevõtmiseks välisettevõtete poolt. PT valitsemisajal on panga ideoloogiline suund muutunud kodumaise tööstuspoliitika kasuks. See suunamuutus on seotud otsusetegijate väljavahetamisega: investeerimispankureid asendasid PT-ga seotud ja kodumaisele arengule orienteeritud heterodokssed majandusteadlased.[32]
BNDES toetab ka regionaalset integratsiooni, mis on üks osa kaubanduspoliitikast ja laiemast lõuna-lõuna partnerluse strateegiast. Regionaalse integratsiooni eesmärgiks on tagada regioonile soodsam positsioon rahvusvahelistel kaubandusläbirääkimistel, muuta asümmeetrilisi kaubandussuhteid ning saavutada suurem autonoomia globaalses majandussüsteemis ja hierarhias. Üks tuntumaid regionaalseid ühendusi on Mercosul, mis asutati 1991. aastal Brasiilia, Argentina, Paraguay ja Uruguay eestvedamisel. Nüüdseks on ka Venezuelast saanud ühenduse liige. 2004. aasta detsembris leppisid Mercosul ja Andide Rahvaste Ühendus kokku regiooniülese vabakaubandustsooni Lõuna-Ameerika Riikide Liit loomises. Mõlema regionaalse bloki eesmärgiks on luua ühine tollirežiim.
Samal ajal kui regionaalne integratsioon on edenenud, on vabakaubandusläbirääkimised globaalsel tasandil jõudnud ummikseisu. Mitmete huvirühmade ühendamise tulemusel on suudetud takistada Ameerika Vabakaubanduslepingu (ALCA) jõustumist. Samuti on ummikusse jõudnud Doha ringi läbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames. Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimistel on Brasiilia silma paistnud oma sihiga blokeerida edasine kaubanduse liberaliseerimine, kuni arenevate maade nõudmisi ja tingimusi pole arvesse võetud. G-20 ühendusse kuuluvad peale Brasiilia ka India, Hiina ja Lõuna-Aafrika ning nende peamine sõnum on, et “vabakaubandus töötab mõlemas suunas”. Doha ringi peamiseks tüliõunaks on kujunenud EL-i ja USA põllumajandustoetused. Ei Brasiilia ega teised perifeeriariigid ole nõus tegema omapoolseid järeleandmisi liberaliseerimise osas, kui USA ja EL ei vähenda oma põllumajandustoetusi. USA ja EL-i kaubanduspiirangud ning Brasiilia kapitali ekspansiivsed huvid on viinud alternatiivse strateegia loomiseni, mis näeb ette lõuna-lõuna vahelise koostöö arendamist. Näiteks on väliskaubanduses kasvanud Brasiilia majanduslik läbikäimine Hiina, India ja Venemaaga ning mitmete Aafrika riikidega.
Lõpetuseks
Võrreldes sõjajärgse ajaga, mil omavahel põimusid majanduslik rahvuslus ja liberalism ning autoritaarne valitsemiskord ja sotsiaalne-regionaalne ebavõrdsus, on tänapäeva Brasiilia uues olukorras, mida iseloomustab pigem dünaamiline demokraatia ja autoritaarsete elementide aina nõrgenev avaldumine ühiskonnas.
Poliitilises sfääris on liberaalsest demokraatiast edasi arenetud ning tulemuseks on innovaatiline esindus- ja osalusdemokraatia põimumine. Ka majandussfääris kaldub Brasiilia kõrvale klassikalisest liberaalsest turumajanduslikust mudelist, ajaloolise tava kohaselt on riik võtnud endale tagasi ülesande koordineerida rahvuslikku arenguprojekti, lõimides sotsiaalseid ja poliitilisi huve nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasemel. Esimest korda ajaloos kaasab rahvuslik projekt ka rahva kõige nõrgemaid kihte, lähtudes eeldusest, et sõltumata kapitalistlikest huvidest on riigil kohustus ühiskonna kõige nõrgemaid liikmeid kaitsta. Seega võib väita, et toimumas on aktiivne liikumine minimaalriigilt sotsiaaldemokraatlikuma riigi suunas.
Brasiilia ühiskond on tänapäeval pluraalsem ja keerukam kui kunagi varem. Jätkuvalt on ühiskonna ja riigi proovikiviks erahuvide allutamine avalikele huvidele. Autoritaarse pärandiga seotud erahuvid on endiselt seotud ühiskondlike sfääride kaubastumisega ning puudutavad raha, haridust, tervishoidu, maaküsimust, meediat, linnaruumi jms. Brasiilia ühiskonnal on ajalooline võimalus neid majanduslikke huve kollektiivselt kontrollida ja allutada nad ühishuvidele, et lahtikaubastada sotsiaalsed suhted ning luua õiglasem, võrdsem ja solidaarsem ühiskond. Nagu siin näidata püüdsin, on esimesed sammud selles suunas juba astutud ning tundub, et alamklassid linnas ja maal mängivad selles stsenaariumis strateegilist rolli. See ajalooline momentum lubab loota, et taas on modernse poolperifeeria kord pakkuda süsteemivastaseid alternatiive, seekord neoliberaalsele ratsionaalsusele.
[1] I. Wallerstein, After Developmentalism and Globalization, What? Social Forces, 2005, kd 83, nr 3, lk 1263–1278.
[2] L. W. Vianna, A revolução passiva: iberismo e americanismo no Brasil. 2. ed. rev. e ampl. Rio de Janeiro, 2004; E. P. Reis, Modernization, Citizenship, and Stratification: Historical Processes and Recent Changes in Brazil. Daedalus, 2000, kd 129, nr 2, lk 171–194.
[3] W. G. Santos, Razões da desordem. Rio de Janeiro, 1994.
[4] 1922. aastal São Paulos toimunud moodsa kunsti nädalast sai alguse modernistlik liikumine, mis kestis küll lühikest aega, kuid see-eest inspireeris hiljem mitmeid teisi kultuurilisi liikumisi nagu näiteks tropikalism. Brasiilia modernismi kohta vt:M. Pesti, Tupi või mitte Tupi, selles on küsimus! Vikerkaar, 2008, nr 10/11. http://vikerkaar.kl.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4825
[5] L. Avritzer, Democracy and the Public Space in Latin America. Princeton (NJ), 2002.
[6] Brasiilia rahvusriigi alusmüüt rajanes käsitusel ühest ja ainukesest rahvast (povo), lähtus “etnilisest ja sotsiaalsest demokraatiast” ning viitas rasside ja kultuuride omavahelisele segunemisele ja harmooniale. “Etnilise ja sotsiaalse demokraatia” ideega tuli esimesena 1930. aastatel välja antropoloog ja sotsioloog Gilberto Freyre. Rassilise demokraatia kohta vt: A. S. A. Guimarães, Racial Democracy. Rmt-s: Imagining Brazil. Toim. J. Souza, V. Sinder. Lanham (MD), 2005. “Rahva” mõistet on oma teostes käsitlenud nii kirjanikud (näiteks Jorge Amado ja Graciliano Ramos) kui ka akadeemikud-poliitikud, kes sealjuures tihti olid tähtsal kohal ka riigiaparaadis. Vt C. Santana, Realismo Político no Brasil: Invenção e Legado. Cadernos de Sociologia e Política, 2008, nr 10, lk 22–44.
[7] J. M. Domingues, Latin America and Contemporary Modernity: A Sociological Interpretation. New York; London, 2008.
[8] Pärast Kuuba revolutsiooni toetas USA administratsioon aktiivselt sõjaväelisi režiime kogu Ladina-Ameerikas: sõjaväelised riigipöörded toimusid Brasiilias ja Boliivias 1964. aastal, Argentinas 1966. ja 1976. aastal, Uruguays ja Tšiilis 1973. aastal (viimases iroonilisel kombel 11. septembril).
[9] F. H. Cardoso, E. Faletto, Dependency and Development in Latin America. Berkeley, 1979.
[10] Marginaalne mass on sotsiaalne klass, kes (1) ei teeni regulaarselt palka, (2) ei ole kaasatud sotsiaalkaitse võrgustikesse ja (3) kelle suhe tööandjaga ei ole lepinguline, kuid kes mängib olulist rolli kapitalistlikus süsteemis.
[11] A. Portes, Latin American Class Structures: Their Composition and Change During the Last Decades. Latin American Research Review, 1985, kd 20, nr 3, lk 7–39.
[12] J. L. Love, Crafting the Third World: Theorizing Underdevelopment in Rumania and Brazil. Stanford, 1996.
[13] J. Souza, Beyond hybridism and personalism: a new interpretation of the Brazilian dilemma. Mimeo. 2003.
[14] Sama ei saa väita kõrghariduse kohta, sest riikliku kõrgharidussüsteemi arendamisest sai moderniseeriva eliidi üks peamisi eesmärke. Kuid kõigile kättesaadav kvaliteetne riiklik põhiharidus ei olnud erinevalt näiteks Argentinast Brasiilias kunagi eliidi prioriteet.
[15] W. G. Santos, Razões da desordem.
[16] E. P. Reis, Modernization, Citizenship, and Stratification.
[17] MST loodi 1984. aastal ja on Ladina-Ameerika kõige suurem sotsiaalne liikumine, mille liikmete arv ulatub umbkaudu 1,5 miljonini (www.mst.org.br ).
[18] 1970. aastatel Brasiiliasse voolanud väliskapital suunati peamiselt São Paulo autotööstusesse. Just autotööstuses tekkis uus mitteametlik ametiühinguliikumine.
[19] Adisputa pela construção democrática na América Latina. Toim. E. Dagnino jt. São Paulo, 2006.
[20] L. W. Vianna, A revolução passiva.
[21] E. P. Reis, Modernization, Citizenship, and Stratification.
[22] A. Portes,K. Hoffman, Latin American Class Structures: Their Composition and Change During the Neoliberal Era. Latin American Research Review, 2003, kd 38, nr 1, lk 41–82.
[23] D. Harvey, A Brief History of Neoliberalism. New York, 2005.
[24] Perry Anderson on nimetanud PT-d viimaseks 20. sajandil tekkinud töölisparteiks. PT valimisvõit sümboliseeris demokraatlik-rahvaliku poliitilise projekti ümber koondunud rahvalike sektorite kümnenditepikkuse võitluse konsolideerumist.
[25] Venezuelas Hugo Chávez, Boliivias aimaraa indiaanlane ja endine cocalero-liikumise juht Evo Morales, Argentinas Néstor Kirchner (ja seejärel Cristina Fernández Kirchner), Ecuadoris Rafael Correa, Paraguays Fernando Lugo, Uruguays Tabaré Vásquez.
[26] Riiklikku abiraha saavad need perekonnad, kelle kuusissetulek on kuni 140 reaali inimese kohta (ehk 840 krooni). Bolsa Familia programmi kaudu saab toetust 12 miljonit perekonda üle kogu riigi.
[27] M. C. Neri, The new middle class. Rio de Janeiro, 2008.
[28] A. Singer, Raízes sociais e ideológicas do lulismo. Novos Estudos, 2009, kd 85, lk 83–102.http://novosestudos.uol.com.br/acervo/acervo_artigo.asp?idMateria=1356
[29] Rohkem kui tuhande hektariga põllumajanduslikud majapidamised moodustavad 1 % kõigist majapidamistest, kuid neile kuulub 43 % haritavast põllumaast (145 miljonit ha), kusjuures rohkem kui 2 miljoni hektarilised latifundiumid (ainult 15 tuhat maaomanikku) omavad 98 miljonit ha maad. Vähem kui 10-hektarilised majapidamised hõlmavad 2,7 % maast ja väikeomand (kuni 100 ha) haarab enda alla 40,7 % maast, olgugi et moodustab 66 % kõigist põllumajanduslikest majapidamistest.
[30] Eluasemepuuduse määraks hinnati 2008. aastal 5,8 miljonit eluruumi, millest 90,3 % on seotud nende leibkondade nõudlusega, kelle kuusissetulek on kuni kolm miinimumpalka.
[31] Liikumine koondab vabaühendusi ja liikumisi üle kogu Brasiilia. Paistab, et tema üks viimaseid tähtsamaid saavutusi on linnaministeeriumi loomine 2003. aastal, mis võimaldas muuta linnaküsimuse riiklikus poliitikas nähtavamaks.
[32] M. Flynn, Between Subimperialism and Globalization: A Case Study in the Internationalization of Brazilian Capital. Latin American Perspectives, 2007, kd 34, nr 9, lk 9–27.