Küsimus “Kumb on demokraatlikum, kas Hiina või Venemaa?” sarnaneb mõneti küsimusega “Kumb on naiselikum, kas Sylvester Stallone või Arnold Schwarzenegger?”. Me võime tükk aega nende biitsepseid võrrelda ning hingeõrnuse kohta igasuguseid oletusi teha, kuid sisuliselt on Hiina ja Venemaa kaks ebademokraatlikku riiki. Keskmine venelane või hiinlane võib tänapäeval olla jõukam ja vabam kui ühelgi varasemal ajastul, kuid kumbki maa ei vasta minimalistlikulegi demokraatiadefinitsioonile, mis eeldab võistlevaid valimisi, mille tulemused ei ole ette teada.

Siiski ei ole kumbki riik jäänud puutumata laiematest demokratiseerumise ja globaliseerumise tendentsidest. Kui minevikus said ebademokraatlikud režiimid kindlat tuge kuningavõimult või ideoloogialt, siis tänapäeval ei ole valitsemisõigusele pretendeerimiseks muud alust kui rahva toetus. Sundus pole enam kesksel kohal ei Venemaa ega Hiina režiimi ellujäämisloogikas. Demokratiseerumise üheks järelmiks on rahva võimu kasvamine ning eriti tehnoloogia ja kommunikatsiooni roll globaliseeruvas ühiskonnas. Kui kõvasti ebademokraatlikud riigid ka ei pingutaks, ei suuda nad ikka veel takistada inimesi internetti kasutamast, piiriüleseid sidemeid loomast, reisimast või laiema maailma kohta teavet hankimast.

Neile tendentsidele lisandub veel üks tegur: finantskriis. Raskuste alates oletasid paljud analüütikud, et muutused destabiliseerivad tõusvaid demokraatiaid; teised nägid kriisis surmaotsust autoritaarsetele režiimidele. Selle asemel näib olevat juhtunud midagi keerukamat: demokraatia ja autoritarismi vaheline piir on hägustunud. Ehkki Venemaa ja Hiina süsteemid ei kujuta endast päriselt demokratiseerumisajastu alternatiivi, on need sisuliselt sellega kohastunud. Laias laastus võib öelda, et venelased teesklevad demokraatiat ja hiinlased teesklevad kommunismi.

Lugu kahest eksijäreldusest

Ajavahemikus 1989–1991 hakkas mõlemale, nii Nõukogude kui Hiina kommunistlikule juhtkonnale koitma, et kommunism on muutunud süsteemina düsfunktsionaalseks. Kommunismi puudujääkide osas olid nad aga erineval arvamusel. Nõukogude Liidus otsustas Gorbatšov, et säilitamisväärsed on sotsialistlikud ideed, halb on aga kommunistlik partei ja selle võimetus ühiskonna energiat mobiliseerida. Tema arusaam sotsiaalsest muutusest tähendas partei valitsuse selja taha jätmist ning niisuguse riigi loomist, mis oleks konkurentsivõimeline Lääne paradigma raames. Hiina kommunistlik partei nägi asja täiesti teistmoodi. Nemad pidasid kommunismi puudujäägiks kommunistlikke ja sotsialistlikke ideid, eriti majanduse osas, hea aga oli sotsialismi juures kommunistlik partei ja selle võime ühiskonda enda kontrolli all hoida. Niisiis tegid nad kõik mis võimalik, et võimu infrastruktuur säiliks puutumatuna.

Millised on need režiimid praegu? Vene režiim näeb eemalt vaadates kahtlemata välja nagu demokraatia. Tal on demokraatlik konstitutsioon, toimuvad valimised, on olemas mitmeparteiline poliitiline süsteem, leidub mõnevõrra vaba meediat ning režiim pole rahva ulatuslike protestiavalduste mahasurumiseks veel tanke kasutanud. Kui politoloogiakraadiga tulnukas teiselt planeedilt maanduks Venemaal, siis päris tõenäoliselt arvaks ta, et tegu on demokraatiaga. Hiina seevastu demokraatiaga ei sarnaneks, isegi mitte meie tulnukast sõbra arvates. Ta paistaks mõne klassikalise kommunistliku režiimi moodi. Nagu märgib Richard McGregor raamatus “The Party”: “Peking on säilitanud üllataval hulgal niisuguseid jooni, mis olid iseloomulikud 20. sajandi kommunistlikele režiimidele. Hiinas on partei likvideerinud või tasalülitanud oma poliitilised rivaalid, kaotanud kohtute ja ajakirjanduse autonoomia, kehtestanud piiranguid religioonile ja tsiviilühiskonnale, seadnud sisse ulatusliku julgeolekupolitsei võrgustiku ning saatnud teisitimõtlejad sunnitöölaagritesse.”

Institutsioonide ülesehituse tasandil ei ole Hiinas pärast 1989. aastat muutunud kuigi palju, Venemaal aga on muutunud peaaegu kõik. Paradoksaalne on aga see, et Venemaal on demokraatlike institutsioonide matkimine viinud saamatu poliitilise režiimi tekkeni, millel puudub poliitiline dünaamilisus ning mille otsusetegemise võime on kehv. Hiina režiimi tunnistatakse üldiselt Vene omast märksa efektiivsemaks, ja kindlasti on tema otsustamisvõime palju parem. Vähe sellest, võib-olla on ta ka demokraatlikum kui Venemaa. Hiina režiimid suudavad end palju paremini korrigeerida. Neil on õnnestunud integreerida mõningaid demokraatia võtmeelemente, säilitades samas võimu kommunistlikku infrastruktuuri.

Viis põhjust, miks Hiina on demokraatlikum kui Venemaa

1. Võimu roteerumine

Venemaal korraldatakse mõistagi valimisi, kuid puudub võimu rotatsioon. Kahe kommunismijärgse aastakümne jooksul ei ole president kordagi valimisi kaotanud: valimiste ülesandeks ei ole mitte tagada, vaid vältida võimu vahetumist. Muidugi ei ole ka Hiina opositsioonil mingit võimalust võita. Teisalt aga ei püsi Hiina liidrid võimul kauem kui kümme aastat, misjärel automaatselt valitakse uus parteijuht ja president. Teisisõnu: Vene süsteemis kasutatakse valimisi rotatsiooni puudumise legitimeerimiseks, sellal kui Hiina kommunistlik institutsionaalne süsteem on kujunenud selliseks, et võimaldab võimu mõningast vahetumist. Muidugi räägime endiselt kahest süsteemist, milles võistlevad valimised puuduvad. Kuid hiinlased mõistavad, et juhtkonda tuleb vahetada, sest muidu tekib probleem. Kollektiivse juhtimise printsiibil põhinev Hiina süsteem takistab isikustatud autoritaarsuse teket ja pakub palju rohkem kontrolli- ja tasakaalumehhanisme. Erinevalt Venemaast ei kummita Hiinat võimujärgluse tont: partei tagab selge järglusprotsessi.

2. Rahva kuuldavõtmine

Ebademokraatlikel režiimidel on juba definitsiooni poolest sisse programmeeritud probleemid kõrvakuulmisega. Järelevalve ja arvamusküsitlused ei suuda iialgi asendada teavet, mida annab rahvas korrapäraselt toimuvatel vabadel ja võistlevatel valimistel. Demokraatlikud valimised võimaldavad mitte ainult valida juhte, vaid ka otsesel viisil sondeerida rahva meelsust.

Kui me aga räägime “rahva kuuldavõtmisest”, siis siin on Hiina ja Venemaa vahel üks tähtis erinevus. See tuleneb tõsiasjast, et Hiina valitsus ei ole töötajate meeleavaldusi kriminaliseerinud. Töötülisid, mis on tavaliselt suunatud piirkondlike juhtide või tehasedirektorite vastu, ei peeta parteile ohtlikuks. Nii toimub igal aastal sadu tuhandeid streike ja need on kujunenud tähtsaks usaldusväärse info allikaks. Inimeste vahetud meeleavaldused on palju parem indikaator kui vahendatud arvamusküsitlused – väärtuslikud mitte ainult seetõttu, et on nähtavad, vaid ka seetõttu, et need panevad proovile kohalike juhtide võime konflikte lahendada. Venemaal, selles eeldatavalt demokraatlikumas süsteemis, streike ei esine, sest töövaidlustes meeleavaldamise hind on väga kõrge. Venemaa manipuleeritud valimised on märksa kehvem proovikivi hindamaks rahva meeleolu ja regioonijuhtide võimet sellega toime tulla.

3. Opositsiooni ja teisitimõtlemise sallimine

Demokraatlik otsusetegemine sõltub nii vaadete mitmekesisusest kui ka lahkarvamuste aktsepteerimisest, ja siin tuleb päevavalgele järjekordne erinevus. Venemaad ja Hiinat võrreldes võib näha, et Venemaal sallitakse organiseerunud opositsiooni märksa enam. Ehkki kogu protsess on võimatult keeruliseks aetud, on seal võimalik registreerida oma partei, minna tänavale meelt avaldama või isegi nõuda, et Putin tagasi astuks. Hiina režiim on selles osas kahtlemata märksa karmim ja sallimatum. Aga isegi kui Kreml opositsiooni üldjoontes sallib, ei võta ta seda kuulda. Ta ei luba teisitimõtlemist tegevusplaanide küsimuses, ja valitsusametnikud hoiduvad hoolikalt pooldamast tegevuskavasid, mida soosib opositsioon.

Ehkki Hiina on palju klassikalisem autoritaarne ja kommunistlik süsteem, teeb see otsuseid palju kvaliteetsemalt ja kaasavamalt kui Vene süsteem. Isegi kui Venemaal tuleb ette lahkarvamusi eliidi seas, seletab enamik inimesi neid lihtsalt majandushuvide lahknemisega. Hiina kollektiivse juhtimise juures peetakse vaadete erinevust tegelikult legitiimseks. Hiinas algab lojaalsuseproov alles siis, kui kommunistlik partei on mingi otsuse juba vastu võtnud. Venemaal algab lojaalsuseproov kohe, kui president teeb mingi ettepaneku. Hiina sallivust poliitilisi tegevuskavasid puudutavate erimeelsuste osas näikse olevat suurendanud ka üldine optimistlik meeleolu ja kasvav võimutunne.

4. Eliitide värbamine

Vahest kõige huvitavam aspekt, mida nende kahe poliitilise süsteemi juures võrrelda, on viis, kuidas kumbki maa värbab oma eliidi. Kust on pärit need inimesed, kes hõivavad kõige tähtsamad kohad nii riigi kui ka tööstuse juhtimises? Russki Reportjori poolt 2011. aasta lõpul läbi viidud uurimus tõi selles vallas esile hulga huvitavaid fakte. Esiteks on ülekaalukas enamus Vene eliidi liikmeist käinud ühes kahest ülikoolist. Teiseks ei pärine ükski 300 juhtival positsioonil olevast isikust Vene Kaug-Idast. Ja kolmandaks – kõige tähtsamaks teguriks, mis mõjutab selle eliidiringkonna liikmeks saamist, on hr Putini tundmine juba sellest ajast, kui ta veel ei olnud president. Ühesõnaga, Venemaad valitseb sõprade klikk. See ei ole mitte üheski mõttes meritokraatlik süsteem: enamik neist inimestest ei ole teinud karjääri selle sõna õiges tähenduses, vaid nad on lihtsalt lõpuks sattunud valitseva grupi liikmeks.

Hiina kommunistlik partei nii ei toimi. Ta annab oma parima, et ühiskonnas tekiksid erinevad kihid, ja püüab tõesti kujundada süsteemi enam-vähem meritokraatlikuks. Kui sa oled piisavalt küüniline, kui sa tahad elus edasi jõuda, kui sa tahad raha teha, siis on kommunistlik partei sulle avatud. Kommunistlik partei on eliidi värbamise ja sotsialiseerimise instrument, ja Hiina juhtkond näeb kõvasti vaeva tagamaks regionaalset esindatust ning andmaks oma kaadrile võimalusi mitmekülgsete kogemuste omandamiseks.

5. Eksperimenteerimine

Viimaks tahan ma neid kaht süsteemi võrreldes rõhutada hiinlaste ja venelaste täiesti erinevat arusaamist poliitika eksperimentaalsest iseloomust. Hiina poliitiliste ja majandusreformide teljeks on eri mudelite katsetamine eri piirkondades, et välja selgitada, mis on juhtkonna seisukohalt tulemuslik. Kindlasti ei ole asjad niimoodi Venemaal: seal on “eksperiment” põhimõtteliselt ropp sõna. Nemad juba valitsetava riigi ülesehitamise nimel katsetama ei hakka.

Mida see kõik tähendab?

Kokkuvõttes võib öelda, et kui kunagi oli võimalik demokraatiat hinnata tema institutsioonide vaatlemise teel, siis nüüd tuleb lisaks ka esitada küsimusi selle kohta, kuidas need institutsioonid toimivad. Kas need näevad välja nagu demokraatia? Kas võib olla, et see demokraatia on teesklus? Venemaa on hiilgav näide, mis peaks meid mõtlema panema. Ta on loonud demokraatliku pealispinna, kuid selle all vohavad igat liiki ebademokraatlikud praktikad. Teine hea näide on Hiina – kahtlemata autoritaarne ja karm maa. Kuid tänu süsteemi survele, ümberkujunemist suunavate ideede mitmekesisusele ja riigi rollile maailmaareenil on tema poliitiline praktika märksa avatum, kui ametlike institutsioonide põhjal arvata võiks.

Mis tahes poliitilise režiimi enesekorrigeerimise võime on tema tähtsaim iseloomulik omadus, ja just enesekorrigeerimise võime ning avalik aruandekohuslus on iga demokraatliku eelise tuum. Praegu leidub Kremlis palju neid, kes otse vastupidiselt arvavad, et paljude noore riigi ees seisvate probleemide põhjuseks on ülemäärane demokratiseerimine. Paljud kadestavad “ehtsat” hiinapärast autoritarismi. Tegelikult aga on Hiina paljude oma praktikate poolest demokraatlikum kui Venemaa, ja kindlasti suudab ta palju paremini otsuseid teha. Kahe viimase kümnendi jooksul, kui Hiina tegeles usinalt oma võimekuse arendamisega, näib Venemaa olevat põhiliselt ametis olnud oma võimetuse varjamisega. Kui Lääne kommentaatorid tahavad aru saada, miks nende uute autoritaarsete režiimide saavutused on nii erinevad, oleks neil ülimalt soovitav ametlikust institutsionaalsest ülesehitusest sügavamale vaadata.

Ivan Krastev, Is China more democratic than Russia? Open Democracy, 12.03.2013; http://www.opendemocracy.net/od-russia/ivan-krastev/is-china-more-democratic-than-russia

Ivan Krastevi kirjutised on alati teravmeelsed ja lennukad. See käib ka tema mõtete kohta demokraatiast Venemaal ja Hiinas. Neist leiab originaalseid ja õigeid ideid ning avastuslikke tähelepanekuid. Kuid minu meelest on tema mõttekäigus üks sügav paradigmaatiline, ütleksin hegellik-marxilik-fukuyamalik viga (Fukuyama ajaloo lõpu ja viimase inimese kontseptsiooni mõttes). Võrreldes demokraatia väljavaateid Hiinas ja Venemaal, lähtub ta eeldusest, nagu liiguks kogu maailm ühes suunas, läbides enam-vähem samad etapid teel liberaalse demokraatia triumfi poole (marksistide eesmärk oli küll viimaks saabuv kommunismi võit). Põhioletuseks on see, et mida demokraatlikum on ühiskond, seda paremini sel läheb; mida enam see vastab Lääne liberaaldemokraatlikule ideaalile, seda kaugemale on see jõudnud. Kui niisugune oletus ongi paljudel juhtudel õige, siis teistes olukordades võib see peegeldada soovmõtlemist, millel on tõsised tagajärjed, kui üritatakse selle põhjal tegutseda. Hiina ja Venemaa võrdlus selle järgi, kuidas nad vastavad Lääne liberaal-demokraatlikele standarditele, näitab hästi niisuguse üldise mõõdupuu ebaadekvaatsust, sest – nagu ma püüan allpool selgitada – ühel juhtumil (Hiina) ei ole selline mõõdupuu üldse rakendatav, samas kui Venemaa (ja nii mõnegi muu riigi) puhul annavad katsed suruda selle alla ühiskonda, mis ei ole (veel) valmis, peaaegu vältimatult tagasilööke.

Venemaad ja Hiinat võrreldes leiab Krastev, et vaatamata mitme formaalse demokraatiamärgi olemasolule (korrapärased mitmeparteilised valimised, opositsiooniline meedia jne) Venemaal võib väita, et Hiina on sisuliselt demokraatlikum, sest valitsev Hiina Kommunistlik Partei saab paremini aru ja hoolib rohkem sellest, mida rahvas tahab, ning suudab rahva tahtmistele tõhusamalt reageerida (õnneks Krastev ei lisa, nagu Läänes peaaegu alati tehakse, et HKP reageerimisvõime tuleb üksnes soovist määramatult kaua võimul püsida), kuigi “kumbki maa ei vasta minimalistlikulegi demokraatiadefinitsioonile, mis eeldab võistlevaid valimisi, mille tulemus ei ole ette teada”. Aga juba siin ilmneb vastuolu, mida ei saa valitud paradigmas lahendada. Kui Hiina ega Venemaa ei vasta isegi minimaalsele demokraatiadefinitsioonile, siis kas on üldse võimalik väita, et üks neist on demokraatlikum kui teine?

Hoolimata oma võrreldavast suurusest ja kommunistlikust minevikust on Hiina ja Venemaa väga erinevad ühiskonnad ja seetõttu oleks vale neid koolutada ühte üldisesse mõõtkavasse (muidugi on võimalik mõõta nende SKT-d ja muid spetsiifilisi näitajaid). Või siis peab mõõdupuu olema niivõrd üldine, et selle kasulikkus muutub küsitavaks. Lühidalt ja seetõttu mõnevõrra lihtsustatult öeldes: Venemaa on Euroopa riik, isegi kui lisada täpsustus “teatavat liiki” või “mõnes mõttes”, sest tänu oma ajaloole, hiljutisele suurvõimu-staatusele ja isegi geograafiale ei pruugi Venemaa hõlpsasti sobituda sellesse Euroopa mõistesse, mis põhineb peamiselt maailmajao lääneosa suhteliselt hiljutisel evolutsioonil. Hiina ei ole lihtsalt üks Aasia riike (on selge, et Aasia maad on üpris erinevad); Hiina, kui kasutada Weiwei Zhangi iseloomustust, on tsivilisatsiooniriik, mille valitsemine “saab põhineda peamiselt tema enda meetoditel, mida on kujundanud tema enda traditsioonid ja kultuur”.^[1] Ja nagu professor Zhang rõhutab: “On kujuteldamatu, et hiinlaste enamus hakkaks kunagi aktsepteerima nn mitmeparteilist demokraatlikku süsteemi, milles keskvalitsus iga nelja aasta tagant vahetub”,^[2] st tema arvates ei ole “demokraatia minimalistlikul definitsioonil” mingit pistmist Hiinaga. Niisiis kui liberaalse demokraatia euroopalikud standardid saavad olla ja peaksid olema põhimõtteliselt mutatis mutandisrakendatavad Venemaal, siis Hiina edu või selle puudumise jaoks oleksid nad täiesti ebaadekvaatne mõõt. Hiina ei ole tingimata demokraatlikum kui Venemaa, eriti kui kasutada liberaalse demokraatia läänelikke standardeid, kuid Hiina on kindlasti paremini valitsetud, on teinud võrratuid edusamme rahva elujärje parandamisel ning hoolimata kõigist probleemidest vaatavad hiinlased tulevikku optimistlikumalt kui paljud teised rahvad.

Ivan Krastev asetab mu meelest õigusega Hiina Venemaast kõrgemale niisuguste kriteeriumide järgi nagu eliitide värbamine või võimu roteerumine, kuid neil kriteeriumidel on väga vähe (kui üldse) pistmist demokraatiaga. Need on meritokraatliku valitsemise elemendid, mis põhinevad Hiina konfutsianistlikul pärandil. Nicolas Berggruen ja Nathan Gardels kirjutavad: “Idee “vääriliste edutamisest võimule” nende päritolust hoolimata ulatub Hiinas tagasi Sõdivate riikide ajastusse 453–221 e.m.a.”^[3] Selles mõttes ei erine Hiina mitte üksnes Venemaast, vaid ka Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa liberaalsetest demokraatiatest. Asi pole selles, nagu oleks Hiina valitsemisviisi poolest parem kui USA või USA parem kui Hiina. Nad esindavad lihtsalt erinevaid ühiskonnaarengu mudeleid ja kuigi nende efektiivsus on võrreldav (dünaamilises perspektiivis kalduks võrdlus pigem Hiina kasuks), oleks USA-st vale jäljendada Hiinat või Hiinast vale sarnaneda USA-ga, kuigi teatav teineteiselt “laenamine” võiks olla soovitav ja see ei peaks olema ühesuunaline – läänest itta – tänav. Oma õitsenguks võib Hiinal tõesti olla tarvis sarnaneda USA-ga mitmes tähtsas suhtes (rohkem turu- ja isikuvabadust, vähem valitsusepoolset kontrolli), kuid ka viimasel võib tarvis minna laenata midagi Hiina kogemusest, et saada hakkama selliste probleemidega nagu poliitikaperspektiivi lühidus, populism ja huvigruppide rahal põhinev mõju. Raha seadustatud rolli tõttu poliitikas (suured annetused valimisteks, lobitöö ning valitsuse ja erasektori läbipõimumine isikute tasandil) ei ole isegi mõningate kõrgelt arenenud liberaalsete demokraatiate poliitilised süsteemid sugugi vähem korrumpeerunud kui mõni mittedemokraatia. Nagu märgivad Berggruen ja Gardels: “Lääne demokraatia ei korrigeeri ennast sugugi paremini kui Hiina süsteem. Reforme tegemata liiguks hukatuse poole ka meie valimistel põhinev demokraatia ja see kohest rahuldust taotlev tarbimiskultuur, mis seda ümbritseb.”^[4]

Seega pole suurt mõtet võrrelda Vene ühiskondlikku ja poliitilist süsteemi Hiinaga. Kasulikum oleks võrrelda Venemaad – Euroopa maad – teiste Euroopa riikidega. Selles osas me saaksime tõepoolest kõneleda demokraatia defitsiidist Venemaal ning sealsete demokraatlike institutsioonide formaalsusest ja sisutusest. Need järeldused Ivan Krastev ka teeb, sest ta kasutab Venemaa ja Hiina võrdlemisel Lääne, mitte Hiina kriteeriume. Minu meelest oleks õigustatud määratleda Venemaad noore ja korrumpeerunud demokraatiana, millel on tugevaid autoritaarseid tendentse, või autoritaarse riigina, millel on demokraatia elemente.

Üldisemas plaanis tuleks olla ettevaatlik niisuguste mõistete nagu liberalism ja demokraatia kasutamisega, justkui neil oleks alati ja igal pool samasugune universaalne väärtus, mõõdupuuna progressi või selle puudumise mõõtmiseks tohutult erinevates ühiskondades. Samuti tuleks hoiduda nende väärtuste ärasegamisest nähtustega, mis pigem vastanduvad liberalismile ja demokraatiale, kuigi võivad pealispinnal nendega sarnaneda – nimelt kaose ja anarhiaga.

Niihästi abstraktselt kui ka paljudes konkreetsetes olukordades on demokraatia tõepoolest poliitilise süsteemi ja ühiskonna kui terviku tähtis tunnus, millel on olemas nii instrumentaalne kui ka iseväärtus. Aga kas see on igas olukorras kõige tähtsam tunnus? Vaevalt. Leidub mõningaid korrumpeerunud demokraatiaid, kus seaduste võim peaaegu puudub. Peamisteks näideteks võiksid olla Pakistan ja Nigeeria, ning leidub ka väiksemaid riike. Paljud Lääne eksperdid on aastaid pidanud Kõrgõzstani kõige demokraatlikumaks maaks Kesk-Aasias. Nad paistavad seda iseloomustust ikka veel tõeks pidavat, hoolimata 2010. aasta juuni veristest etnilistest kokkupõrgetest maa lõunaosas ning tõsiasjast, et olukord on endiselt plahvatusohtlik. Kahjuks ei ole hakatud tegelema ühegagi 2010. aasta konflikti põhjustest. Riigis ei ole peale jäänud mitte demokraatia (eriti pärast 2005. aasta nn tulpide revolutsiooni), vaid teatav anarhia, st järjestikuste valitsuste suutmatus valitseda. Kas silmakirjalikkuse või naiivsuse tõttu on niisugust olukorda aga demokraatlikuks peetud. Ometigi võib Kõrgõzstanis leiduda rohkem vabadusi kui näiteks naarberriigis Kasahstanis. Kuid nende vabaduste hulka kuuluvad ka vabadus välja pressida, diskrimineerida vähemusi ning neid lõppude lõpuks isegi tappa ja nende omandit hävitada.

Kõrgõzstani sündmuste uurimiseks moodustatud sõltumatu rahvusvaheline komisjon (KIC),^[5] mille liikmeks siinkirjutaja oli, leidis, et usbeki kogukondade vastased rünnakud Ošis (kuigi mitte muud rünnakud ega vägivald Lõuna-Kõrgõzstani teistes piirkondades) vastavad rahvusvahelises tavaõiguses kehtivatele inimsusvastaste kuritegude kriteeriumidele. Need olid suunatud tsiviilelanikkonna vastu, olid laialdased ja süstemaatilised ning suhteliselt hästi organiseeritud (näiteks mõnel puhul, kui usbeki kaitsjad lõid rünnaku tagasi, siis ründajad taandusid, grupeerusid ümber ja sageli ründasid uuesti, kasutades kaitsebarrikaadide hävitamiseks soomukeid). KIC võttis arvesse “rünnaku tagajärgi rünnatavale populatsioonile, ohvrite arvu, tegude iseloomu, ametiisikute või -võimude võimalikku osalust ja kõiki muid tuvastatavaid kuritegevusmustreid …, et määrata kindlaks, kas rünnak vastab “laialdasuse” või “süstemaatilisuse” kriteeriumile või mõlemale neist”(raporti § 256).

Richard Sakwa on tabavalt kommenteerinud hinnanguid demokraatia tasemele  Venemaal kui katseid võrrelda võrreldamatut: “Režiimi inspekteerimine jõudis absurdi tippu Freedom House’i iga-aastase ülevaatega “Vabadus maailmas”, mis oma 2007. aasta versioonis hindas Venemaad sama mittevabaks kui Kongo, eirates täielikult sotsiaalset ja poliitilist konteksti, milles mitmesugused vabadused toimivad, ning efektiivse valitsemise erinevaid tasandeid.”^[6] Leiul, et Kongo Demokraatlik Vabariik on kas rohkem või vähem või sama demokraatlik kui Venemaa, ei ole lihtsalt vähimatki mõtet.

Kui tahta üldisemat ja universaalsemat kriteeriumi riikide järjestamiseks, progressi või regressi mõõtmiseks, siis ei peaks selleks olema demokraatia, vaid valitsemine või valitsetavus, st mõõdupuuks peaks olema hea valitsemine. Selles suhtes on Hiina tõepoolest kaugel ees Venemaast ja paljudest teistest riikidest, millest mitmeid peetakse demokraatlikeks, isegi liberaaldemokraatlikeks. Yu Keping väidab, et “21. sajandil saab ühiskonna poliitilise legitiimsuse kõige tähtsamaks allikaks hea valitsemine”.^[7] See ennustus tundub üpris mõistlik. Mõistagi ei vastandu hea valitsemine demokraatiale. Vastupidi, paljudes ühiskondades on demokraatia hästi valitsetud ühiskonna tunnus ja valitsuse legitiimsuse tähtis element. Kuid efektiivsus, stabiilsus ja seaduste võim on veelgi tähtsamad tunnused, sest võrreldes “demokraatia minimalistliku definitsiooniga” on need märksa sisukamad kriteeriumid. Samuti on oluline märkida, et õigusriik eelnes ka Läänes demokraatiale ja aitas viimast kestmisvõimeliseks muuta. Tänapäeval me võime mitmes ühiskonnas väljaspool Läänt näha, kuidas demokraatia imporditud ja pealiskaudsed tunnused võtavad moondunud, isegi inetuid vorme, mis ei vii ja minu meelest ei saagi viia seaduste võimu tekkimiseni. Kui demokraatia on peamiselt ühiskonna staatuse protseduuriline iseloomustus, siis hea valitsemine on sisukam ja tuumakam kriteerium. Ehk teisisõnu: ilma seaduste võimu, tõhusa valitsemise ja sotsiaalse stabiilsuse aluseta jäävad suhteliselt kergesti imporditavad välised demokraatlikud institutsioonid mitte üksnes formaalseks, vaid ka hapraks.

Üht kõige tähtsamat erinevust Hiina ja Nõukogude Liidu reformides ja vastavalt nende edu ja nurjumist soodustanud tegurites on analüüsinud Allen Lynch.^[8] Kui 1980. aastate lõpul asus Nõukogude Liit tervikuna ja selle suurim osa, Venemaa, perestroika ja glasnosti teele, siis nõukogude intellektuaalid kui peamised arvamuskujundajad olid oma vaateviisilt põhijoontes euroopalikud ning poleks toetanud majandusliku moderniseerimise poliitiliselt autoritaarset mudelit. Seevastu Hiinas toetasid intellektuaalid valdavalt Deng Xiaopingi mudelit majanduslikust moderniseerimisest kommunistliku partei juhtimisel. Dengi ja Gorbatšovi reforme võrdleva mõtteküllase artikli lõpul pakub Lynch välja huvitava ja minu arust kasuliku kontrafaktuaalse mõtteeksperimendi, millel võib olla ka üldisem tähendus.^[9] Mis oleks juhtunud, kui Juri Andropov, endine pikaajaline KGB pealik, kellest sai pärast Brežnevi surma NLKP peasekretär, oleks elanud kauem? (Lynchil on arvatavasti õigus, et kui Deng Xiaoping oleks kohe pärast reformidega alustamist ära surnud, ei oleks tänane Hiina selline nagu praegu.) Lynch oletab, et erinevalt Gorbatšovist ei oleks Andropov loobunud kommunistliku partei juhtivast rollist ega algatanud Nõukogude ühiskonna poliitilist liberaliseerimist. Lynchil on ka õigus, et Andropovil oli Gorbatšovist rohkem autoriteeti mitte üksnes poliitilise ja sõjaväelise eliidi seas, vaid ka Nõukogude ühiskonnas laiemalt (selgeks erandiks oli nõukogude intelligents). Ja Andropov oli kindlasti piisavalt suur realist; olnud pikka aega KGB eesotsas, tundis ta kindlasti maa tegelikku olukorda paremini kui enamik Nõukogude juhtkonnast ja muu maailma liidritest. Seega on üpris võimalik, et Andropovi majandusreformid oleksid kandnud mõningast vilja ning Nõukogude Liit oleks kestnud kauem kui Gorbatšovi võimu all. Ometigi olen ma kindel, et Nõukogude Liit ei oleks Andropovi võimu all osutunud samasuguseks edulooks nagu Hiina Dengi ja tema järglaste valitsuse all. Niisuguse järelduse peamiseks põhjuseks on taas erinevused Hiina ja Nõukogude ühiskonna vahel (NSVL ja Venemaa kui selle suurim osa – Euroopa ühiskonnad, Hiina – aastatuhandete pikkuse järjepideva riiklusega Aasia rahvas; NSVL – multietniline, mitme religiooniga maa, Hiina – enam-vähem homogeenne ühiskond; NSVL – urbaniseerunud, tööstuslikult arenenud maa, 1970. aastate lõpu Hiina – peamiselt põllumajanduslik külaühiskond jne), nagu ka kummagi mehe erinev isiksus. Kui Deng oli visionäärne pragmaatik, kes mõistis hästi oma rahvast ja ühiskonda, siis Juri Andropov oli ideoloog, olgugi intelligentne, informeeritum ja isiklikult vähem korrumpeerunud kui enamik tema kolleege. Ta oli ideoloog, kes uskus kommunistliku süsteemi viimaks selguvat ülimust ja kelle maailmavaadet ei kõigutanud, vaid pigem tugevdas Ungari ülestõusu mahasurumine 1956. aastal, kui ta oli Nõukogude suursaadikuks Budapestis.

Boriss Jeltsin, kes 1991. aasta augustis kindlalt putšistidele vastu seisis, kasutas hiljem kõiki õigeid sõnu, mis olid Lääne poolehoiu äratamiseks vajalikud. Kuid see, mis president Jeltsini ajal sündis, ei olnud niivõrd demokraatia (kuigi esines ka selle elemente), kuivõrd ühiskonna oligarhiseerumine ja Venemaa rikkuste röövimine.^[10] See on põhjus, miks arenguid, mida Läänes kirjeldatakse sageli kui president Putini ajal toimunud demokraatiavastast tagasilööki, tuleb näha Jeltsini ajal toimunu kontekstis ning suurel määral reaktsioonina neile protsessidele. Samuti pole Lääne poliitika Venemaa suhtes aidanud viimasel liberaalsemaks ja demokraatlikumaks saada. Suhted Lääne ja Venemaa vahel ei tarvitseks olla nii närvilised ja vastakad, nagu need praegu on. Kuigi külma sõda ei ole, valitseb Lääne ja Venemaa vahel “külm rahu”, mis ei võimalda koostööpotentsiaalil realiseeruda (paljudes valdkondades, kaasa arvatud rahvusvaheline julgeolek, on niisugune koostöö hädavajalik ja kaugeltki mitte võimatu). Pigem sisaldub niisuguses olukorras omavaheliste suhete edasise halvenemise seeme. Niisugune asjade seis Lääne ja Venemaa vahel tuleneb peamiselt minevikust pärit vaateviisidest, mille külge mõlemad pooled klammerduvad. Ometigi on neil tugev mõju nüüdsetele realiteetidele. Kui üks pool tajub teist strateegilise rivaalina või isegi vastase või potentsiaalse vaenlasena ja tegutseb niisuguse vaateviisi põhjal, siis on tegu isetäituva ennustusega. Näiteks hiljutine presidendikandidaat Mitt Romney ütles USA ja Vene presidendi 2012. aasta märtsis Soulis toimunud kohtumise tulemust kommenteerides: “Venemaa on kahtlemata meie geopoliitiline vastane number üks.”^[11] Kuigi nii öeldi valimiskampaania tuhinas, on säärastel minevikust toituvatel vastutustundetutel avaldustel ja visioonidel negatiivne mõju kahe riigi praegustele ja tulevastele suhetele. Teine, üldisem põhjus Washingtoni ja Moskva vahelisele pingele on Lääne soov ja katsed muuta ühiskondi väljaspool läänemaailma endasarnasemaks. Lääne meediat jälgides võib jääda mulje, et kui ei olda läänelik liberaalne demokraat, siis on tegu mingisuguse moraalse puudega, umbes nagu homoseksuaalsus mõningates islamimaades, mida tuleb kui just mitte karistada, siis vähemalt ravida. Näiteks 2007. aasta juuni The Economist kirjutas: “Vene suursaadik Ukrainas Viktor Tšernomõrdin ei ole läänelik demokraat. See (nüüdseks rikastunud) Gazpromi rajaja ja ekspeaminister ei teesklegi, nagu ta seda oleks.”^[12] Selles väites näib peituvat eeldus, nagu oleks see, kui ei olda läänelik demokraat ja ei teeseldagi ega üritatagi seda olla, midagi ebanormaalset ja taunitavat. Ja kuigi Venemaa saatuseks näib olevat areng liberaaldemokraatliku Euroopa poole, annavad välised jõupingutused selle arengu kiirendamiseks sageli soovitule vastupidiseid tagajärgi.

Erinevalt Krastevist väidaksin ma, et Venemaa on demokraatlikum ja liberaalsem kui Hiina, kuid viimasest halvemini valitsetud, ning see on tähtsam kui küsimus, kas Venemaa on Hiinast rohkem või vähem demokraatlik. On märke, et arenev Hiina muutub ka demokraatlikumaks. See aga ei tähenda sugugi, nagu ta areneks lääneliku liberaaldemokraatia poole või muutuks vastuvõtlikumaks Lääne huvidele; Hiina demokraatia oleks kindlasti hiinalike tunnustega demokraatia. Venemaa peaks seevastu andma rohkem sisu oma formaalsetele demokraatlikele institutsioonidele, st Venemaa progressi tuleks tõepoolest mõõta läänelike liberaalse demokraatia kriteeriumidega. Kuid siin on asjakohane üks hoiatus. Reforme ellu viies peaks Venemaa vältima neid Lääne demokraatia puudujääke, mis on tulnud eriti ilmsiks käesolevas finants- ja majanduskriisis, eriti võrreldes efektiivsusega, mis iseloomustab Hiina vastuseid nüüdsetele väljakutsetele. Nagu on märkinud Francis Fukuyama: “Paljud imetlevad praegu Hiina süsteemi mitte üksnes selle majanduslike saavutuste pärast, vaid ka seetõttu, et võrreldes selle piinava poliitilise halvatusega, mis on viimasel paaril aastal tabanud nii USA-d kui ka Euroopat, on Hiina langetanud kiiresti suuri keerulisi otsuseid.”^[13] Seega peaks Venemaa õppima ka Hiinalt, kuigi mitte tingimata hiinalikust demokraatiast.

Kokkuvõttes ma usun, et Venemaa progress sõltub suurel määral sellest, kui hästi või halvasti tal õnnestub loovalt kasutada lääneliku liberaalse demokraatia elemente. Ja kuigi eduteid võib olla nurjumisteedest märksa vähem, oleks vale eeldada, nagu leiduks kõikide ühiskondade jaoks ainult üks suund või üks tee, mida mööda oma tõotatud maa poole minna.