Aken

Artikkel, Arhiiv, Aken

Uus Lähis-Ida

26. oktoober 2023

uusveeb

Ilmunud Vikerkaares 2006, nr 9

25. juunil ründasid kolm Palestiina sõjalist organisatsiooni, sh valitsev Hamas, Iisraeli sõjaväebaasi, tappes kaks sõdurit ja võttes kolmanda pantvangi. 12. juulil ületasid Liibanoni Hezbollahi võitlejad Iisraeli piiri, võtsid vangi kaks sõdurit ja tapsid kolm. Kui Iisraeli üksused neile Liibanoni territooriumile järgnesid, ründas Hezbollah uuesti ja tappis veel viis.

Iisrael reageeris mõlemal juhul ühtmoodi. Ta tõrjus igasugused läbirääkimised või vangidevahetuse ning vallandas ulatuslikud rünnakud, mis pidid demonstreerima tema sõjalist võimsust, maha suruma võitlejate rühmitused ja kahandama nende võimet raketirünnakuteks. Ühel juhul lootis Iisrael kiirendada Hamasi valitsuse kukkumist; teisel juhul sundida Hezbollahi relvi maha panema. Nende ridade kirjutamise ajaks ei ole ühtki röövitud sõdurit vabaks lastud, Hamas on jäänud võimule ja Fatahis, millega Iisrael seda asendada lootis, valitseb täielik segadus.

Pilt on kõige süngem Liibanoni rindel. Ületades ootusi – või hirme –, pidas Hezbollah vastu, tulistas sügavale Iisraeli territooriumile lakkamatu joana rakette, mis on sundinud sadu tuhandeid iisraellasi varju otsima või lõuna poole kolima. Praegu kehtib habras vaherahu, kuid vähe on Iisraelis neid, kes sellega rahul oleksid, ja veel vähesemad usuvad, et selle tingimustest täielikult kinni peetakse. Hezbollah on teinud selgeks, et ta relvi maha ei pane, ja keegi ei suuda teda selleks ka sundida. Iisraeli peaminister Ehud Olmert, kes lubas Hezbollahi hävitada, defineeris võidu viisil, mis tagas juba ette kaotuse. Hezbollahi juht Hassan Nasrallah kuulutas eesmärgiks pealetungile vastu panna ning iseloomustas seega edu viisil, mis välistas lüüasaamise. Sõda, mis võeti ette Iisraeli heidutusvõime taaskordseks kinnitamiseks ja Hezbollahi maine rikkumiseks, on märkimisväärselt murendanud esimest ja tahtmatult parandanud viimast.

Poliitiline lõiv on olnud Iisraeli jaoks sama ränk. Kibedad etteheited ja süüdistused seoses Liibanoni sõjakäigu teostusviisi, eesmärgi ja tulemustega hakkasid peale tavatult vara, veel enne, kui oli kõlanud viimane lask. See, et rakette tulistati Iisraeli pihta kahest piirkonnast, kust ta oli varem välja tõmbunud, on pehmelt öeldes varjusurma saatnud peaminister Olmerti plaani Läänekalda aladelt ühepoolselt lahkuda. Tal pole välja pakkuda mingit alternatiivset programmi. Seni on ta välistanud rahuläbirääkimised Süüriaga ja ka dialoogi Hamasiga, kui liikumine just ei tee ideoloogilist kannapööret, mis paistab ebatõenäoline. Läänekaldal ja Gazas on küll palju rahulolematust, kuid Iisraeli ja Lääneriikide riskantne mäng sellele, et Palestiina tsiviilvõimu ülalpidamiskulude ja elanikkonna toiduabi kärpimine paneb nälga kannatava rahva mässama ning sunnib Hamasi oma käitumist muutma, on läbi kukkunud. Parim, mida Iisrael Liibanonis teha saab, on kõrvale astuda ning loota, et Liibanoni poliitikud ja avalik arvamus teevad Hezbollahi kahjustamisel ära selle töö, mida Iisraeli sõjaväe relvad teha ei suutnud. Sõjaga, mille Iisrael ilma selgelt määratletud eesmärgita ette võttis, ei saavutanud ta ühtki käegakatsutavat tulemust. See suvi pole Iisraelile hea olnud.

1

Ka teistele pole see suvi olnud soodsam. Hamas püsib jalul, kuid tema positsioon on ebakindel. Liikumine polnud valimisvõiduks valmis ja veelgi vähem oli ta valmis selleks, mis järgnes. Hamasi valitsus jäeti suuresti ilma toimimiseks vajalikest ressurssidest, sest Iisrael on pidanud kinni maksutulud, mida ta Palestiina Omavalitsuse jaoks kogub, ning nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit rõhutavad, et abisaamise jätkumiseks peab Hamas täitma kolm tingimust: tunnustama Iisraeli, ütlema lahti vägivallast ja jääma truuks eelmiste valitsuste sõlmitud kokkulepetele.

Rahvusvahelise üldsuse tähelepanu on viimasel ajal nihkunud Liibanonile, kuid palestiinlaste kannatused pole olnud väiksemad. Pärast Iisraeli sõduri röövimist 25. juunil tapsid Iisraeli väed mitmeid palestiinlasi, hävitasid Gazas elutähtsaid infrastruktuurirajatisi, vangistasid üle kolmekümne Hamasi kuuluva ministri ja parlamendiliikme ning sisuliselt sulgesid selle piirkonna välismaailmale. Väljendades oma kibedust Iisraeli agressiooni ja rahvusvahelise üldsuse võimetuse üle, on peaminister Ismail Haniyeh ja teised Hamasi juhid teinud ähmaseid hoiatusi, et nad võivad Palestiina Omavalitsuse ka laiali saata. Palestiina Omavalitsuse president ei presideeri enam millegi üle, valitsus ei valitse millegi üle ja levimas on anarhia. Võib küsida, mis vahet sel Palestiina rahva jaoks oleks.

Palestiina ja Iisraeli vastasseisu kõrval on kogu aeg käinud kurnav võimuvõitlus Hamasi ning ilmalikku natsionalismi pooldava Fatahi vahel. Kui verised üksikepisoodid kõrvale jätta, siis on Palestiina fraktsioonide vaheline sisekonflikt olnud tabuks; välismaalased sõitlesid küll sageli Yassir Arafati selle eest, et too ei tahtnud oma oponentidele karmilt vastu astuda, aga enamiku palestiinlaste jaoks oli just see tema uhkemaid saavutusi. Nüüd on sellest joonest üle astutud. Tegu pole küll veel täiemõõdulise sõjaga ja äsjane kokkulepe võib aidata säärase sõja isegi ära hoida; kuid pidevalt on toimunud palestiinlaste poliitiliselt motiveeritud tapmisi teiste palestiinlaste poolt, mida on saatnud rängad reetmissüüdistused. Arvamusuuringud, kus palestiinlastel lastakse valida Hamasi ja Fatahi vahel, on näidanud, et üha rohkem on neid, kes ei eelista kumbagi.

Kõige rängemat hinda on pidanud maksma Liibanoni rahvas. Seades avalikult oma eesmärgiks saada tagasi röövitud sõdurid ja halvata islamiliikumine, varjatult aga meelestada liibanonlasi Hezbollahi vastu, tekitas Iisrael sellele riigile kohutavat kahju, tappis üle tuhande Liibanoni kodaniku ning sundis veerandi elanikkonnast ümber asuma. Vaevalt toibunud eelmisest katsumusest, on Liibanon taas laastatud riik.

Islamiliikumine võib sõja tagajärgedega rahule jääda, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi ta väljavaated olla niisama kindlad. Viigi saavutamine sõjas Iisraeliga – mis on küll igas suhtes tohutu võit – võib osutuda siiski veel üheks lihtsamaks ta ülesannete seas. Oli ju Hezbollah valmistunud niisuguseks kokkupõrkeks viimased kuus aastat. Märksa raskemaks väljakutseks võib saada koduse lahingu võitmine. Sõda on toonud Liibanoni šiiitidele, kes on Hezbollahi peamiseks kandepinnaks, kaasa peaaegu kujuteldamatu ulatusega humanitaarkatastroofi. Sajad tuhanded šiiidid on jäänud ilma peavarju ja elatusvahenditeta. Paljud neist on mööda maad laiali pillatud ja nende heaolu sõltub võistlevate usulahkude suuremeelsusest. Hezbollahi populaarsus rajaneb suuresti ta suutlikkusel rahuldada sotsiaalseid vajadusi ja kuigi tema varustussüsteem on kandnud tõsist kahju – tõsisemat kui sõjaline arsenal –, lubab ta kiiret abi ning on hakanud seda Iraani toel ka andma varem ja tõhusamalt kui Liibanoni valitsus. Kuid ta seisab silmitsi taastamistöö tohutute vajadustega ning sealjuures pakuvad talle teravat konkurentsi ka teised. Kui Hezbollahi väidetava sõjalise võidu sära tuhmub, võib teda nii liibanonlaste poolt kui ka väljastpoolt tabada kasvav surve, et ta relvastatud võitlusest loobuks.

Samal ajal on araabia avalik arvamus üha radikaliseerunud ning USAga liidus olevad valitsused end kahekordselt diskrediteerinud – algul seeläbi, et avaldasid vaenulikkust Hezbollahi suhtes, ning hiljem häbistatuna islamiliikumise sõjalisest vaprusest. Mis puutub USA valitsuse hoiakusse, siis see on olnud täiesti arusaamatu. Tehes panuse Iisraeli ebatõenäoliselt kiirele võidule, jäi USA sisuliselt üksinda vaherahu vastustama veel ka siis, kui tsiviilohvrite arv aina kasvas ning isegi Liibanoni valitsus, mida USA silmakirjalikult väitis end toetavat, palus tagajärjetult vägivallale piir panna. USA kaastundeavaldused Liibanoni rahvale, samal ajal kui ta ise toetas Iisraeli sõjalisi operatsioone, ainult suurendasid rahva raevu. Sinna juurde käis jutt “vabaduse” nimel käivast heitlusest, mille päev-päevalt jätkuv verevalamine järjest absurdsemaks muutis, ning mõistagi ei taha need, kes sellest heitlusest väidetavalt kasu peaksid saama – araabia rahvad – sellega vähimatki tegemist teha. Ameerikal võib ju õnnestuda oma positsioone selles piirkonnas veel kunagi taastada, kuid üha raskem on näha, kuidas ja millal.

Kokkuvõte on nukker. Kõikidel rinnetel jätkub vastasseis, milles on vähe loogikat ja sihti ning silmapiiril ei paista ühtegi stabiilset tulemust. Keegi peab järele andma.

2

Hamasi valimisvõit 2006. aasta jaanuaris oli võrreldav poliitilise maavärinaga. See tähendas kõige radikaalsemat muutust Palestiina poliitikaareenil pärast seda, kui Yassir Arafat ja tema Fatahi liikumine võtsid 1967. aasta Araabia–Iisraeli sõja järel üle Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO). Võimu üleminek on olnud vaid osaline, kuid see teeb asja ainult keerulisemaks. Hamasi käes on võim Palestiina Omavalitsuse parlamendis ja seega ka valitsuses. Fatahile kuulub endiselt presidendivõim ja kontroll PLO üle. Isikliku ustavuse ja parteilise kuuluvuse kaudu kontrollib Fatah ka julgeolekujõude ja suurt osa tsiviilametnikkonnast. Üheainsa fraktsiooni valitsemisega harjunud süsteemis on niisiis tekkinud kaksikvõim ning ei Hamas ega Fatah ole valmis seda olukorda muutma. Hamas valitseb nagu opositsioonipartei ja Fatah osutab sellele vastupanu nagu võimupartei. Kumbki ei suuda loobuda minevikus omaseks saanud harjumustest.

Tahtmata valimistulemusi aktsepteerida, süüdistasid Fatahi võimumehed neis nii valimissüsteemi, mille olid ise kavandanud, kui siselõhesid, mille tekkimise eest olid ise vastutavad. Kohemaid hakkasid nad otsima võimalust tulemuste tühistamiseks. Vaevalt mõni tund pärast valimistulemuste selgumist asusid nad uurima, kas president Mahmoud Abbas ei saaks parlamenti seaduslikult laiali saata ja kuulutada välja uued valimised (seda ta ei saa); samuti uurisid nad, kas ei saaks välja kuulutada eriolukorda ja parlamendi tööd peatada (seda president küll saab, aga ainult ajutiselt) või kuidagi teisiti lühendada Hamasi valitsemisaega. Mõned Fatahi liikmed kaalusid sõjalise konflikti võimalust; nad arvasid, et parem oleks, kui see leiaks aset enne, kui islamistid on jõudnud oma võimu kindlustada.

Fatahi ametiisikud lükkasid juba varakult tagasi soovitused moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus, sest kartsid, et see ainult tugevdab Hamasi, võimaldades sel

lõigata kasu Fatahile osaks saanud rahvusvahelisest tunnustusest, ilma et peaks maksma hinda, mida Fatah selle saavutamiseks on maksnud. Fatahi juhid kritiseerivad küll avalikult Lääne poliitikat Hamasi suhtes, kuid eraviisiliselt on nad seda toetanud, õhutades USAd ja Euroopa Liitu jääma kindlaks doonorabi jätkamise kolmele tingimusele. Nad lootsid USA abiga sisse seada suhtluskanali president Abbasi ja peaminister Olmerti vahel, et Hamasist mööda minna ja teda kõrvale tõrjuda. Ja nad õhutasid salamisi ametnike allumatust, kes palgast ilmajäänuna niisugust õhutamist eriti ei vajanudki. Hamas on võtnud võimu, kuid ei saa seda rakendada. Islamistidel puuduvad ressursid, et maksta palka ametnikele – kes nende korraldusi niikuinii täita ei kavatse.

Surve Hamasile on lähtunud teistestki allikatest. USAst, Euroopa Liidust, ÜROst ja Venemaaast koosnev kvartett peatas oma abi, kuni uus valitsus on täitnud kolm tingimust, ning Iisrael pidas kinni Palestiina Omavalitsuse heaks kogutud tollimaksud ja takistas inimeste liikumist okupeeritud territooriumidel ja kaubavahetust nendega. Eesmärk näis olevat selge: pitsitada valitsust, äratada rahva seas rahulolematust selle tööga, leida võimalusi president Abbasi toetamiseks ning tagada, et Hamasi võimupäevad lõpeksid kiiresti ja äpardumisega. Araabia riikide valitsused, kellele islamiliikumise võimuletulek, pealegi veel demokraatlike valimiste tulemusena, sugugi ei meeldinud, jagasid vaikimisi samu eesmärke.

Paistab, et president Abbas on tundnud end kogu see aeg ebamugavalt. Nii temperamendi kui põhimõtete poolest kaldub ta teravaid vastasseise vältima. Ta on Fatahi aseesimees, PLO juht ja Palestiina Omavalitsuse president, kes võtab tõsiselt oma positsiooni kõigi palestiinlaste juhina. Ta ei taha, et teda hakataks mäletama kitsalt erakondliku poliitikuna, kes aitas kaasa palestiinlaste jaoks enesetapjaliku kodusõja puhkemisele. Aastatepikkune pettumus USA ja Iisraeli poliitikas on teinud ta umbusklikuks iga strateegia suhtes, mille edu (nagu mõned tema lähikondlased propageerivad) sõltuks nende kaasosalusest. Ja seega on ta jätkanud püüdlusi teha koostööd Hamasiga ja seisnud vastu mõningate oma nõuandjate tungivatele palvetele esitada islamistidele otsene väljakutse.

Sellegipoolest ei kavatse ta alluda islamistilikule maailmavaatele, eriti mitte selles, mis puudutab Iisraeli olemasoluõiguse mittetunnustamist, sest ta peab seda rahvuslikule liikumisele ohtlikuks. Ta on veendunud, et palestiinlaste ainus võimalus on läbirääkimiste teel saavutatud kokkulepe Iisraeliga ning nende kalleim vara on nende rahvusvaheline legitiimsus. Ta kardab, et Hamas on ohuks mõlemale. Et Hamasile vastu seista, on Abbas tugevdanud oma võimu presidendina ning kontrolli PLO ja julgeolekujõudude üle. Ta on mitmel puhul hoiatanud, et võib valitsuse tagandada. Hamasile kätt sirutades ei ole ta olnud eriti leppimisaldis ja Hamasile vastu seistes ei ole ta olnud piisavalt otsusekindel ning niiviisi on Abbas osutunud poliitikategelaseks, kes triivib kahe selgelt erineva ja vastandliku rolli vahel. Mõlemas rollis tunneb ta end ebakindlalt.

3

Kuidas seletada Hamasi reaktsioone? Ja kuidas tõlgendada sõjalist rünnakut Gazas, mis praeguse kriisi käivitas? Paljud lähtusid teooriast, et võim soodustab pragmaatilisust, ning ootasid, et islamistid kohanduvad ja ilmutavad mingisugustki valmidust sõlmida Iisraeliga kompromiss ja pidada läbirääkimisi, võttes aluseks kahe riigi variandi. Nad ootavad seda ikka veel. Hamas ja tema uus valitsus tulid välja avaldusterahega, millest muu maailm kuigipalju targemaks ei saanud. Selgete seisukohtade esitamise asemel käidi välja mitmetähenduslikke peibutisi, öeldes ühel päeval üht ja taganedes sellest juba järgmisel. Vaherahu, millest Hamas oli üle aasta ühepoolselt kinni pidanud, lõppes sõjalise rünnakuga, mille käigus võeti vangi Iisraeli sõdur, ning Qassami rakettide tulistamisega Gazast Iisraeli. Need, kes olid veendunud, et uduse fraseoloogia taha varjab Hamas lihtsalt oma soovimatust kokkulepetest kinni pidada, leidsid sellele nüüd kõvasti kinnitust.

Kõige sagedamini seletatakse Hamasi hoiakuid sisemiste lõhede ja välismõjudega. Selle seletuse järgi töötas organisatsiooni Damaskuses asuva poliitbüroo juht Khaled Mashal oma Süüria peremeeste vaikival nõusolekul järjekindlalt vastu kõigile pragmaatilistele sammudele, mida oli algatanud okupeeritud territooriumidel paiknev juhtkond, eriti peaminister Ismail Haniyeh. Väidetavasti olevat just Mashal andnud korralduse 25. juuni rünnakuks, kui rööviti Iisraeli sõdur – et sellega põhja lasta Haniyeh’ ja Abbasi vahelised läbirääkimised ettepaneku üle, mille olid Iisraeli vanglates välja töötanud palestiinlaste tähtsamad juhid – niihästi Fatahi kui Hamasi juhtkonnast – ja mis olevat varjatult heaks kiitnud kahe riigi lahenduse. Väidetakse, nagu oleks Mashal seeläbi ühekorraga niihästi saboteerinud kokkulepet, pannud maksma oma ülemvõimu organisatsioonis kui ka eskaleerinud Iisraeli–Palestiina konflikti ning kaitsnud niiviisi oma Süüria ja Iraani patroonide huve.

See teooria on küll elegantne, aga ei pea vett. Kui Mashali eesmärk oli takistada Haniyeh’l rahvusliku kokkuleppe sõlmimist, siis see ei õnnestunud. Kokkuleppele jõuti mõned tunnid pärast 25. juuni rünnakut ning Mashal ja tema paguluses elavad kolleegid tervitasid seda avalikult. Kokkulepe viimane versioon sisaldab olulisi muutusi, mida oli pooldanud Damaskuses asuv juhtkond: see aktsepteerib rahvusvaheliste resolutsioonide õiguspärasust, aga ainult niivõrd, kuivõrd need ei “kahjusta meie rahva õigusi”, ning see kinnitab otsesõnu pagulaste õigust tagasi pöörduda oma “kodude ja omandi juurde, millest nad on ilma jäetud”. See dokument on Hamasi jaoks oluline samm edasi, kuid seda ei saa kuidagi võtta rahuplatvormina. See ei tunnusta Iisraeli ning kinnitab taas kord palestiinlaste õigust niihästi vastupanule kui tagasipöördumisele. Kvartetile andis dokument midagi, mille olemasolu tuli tunnistada ja mille suhtes seisukoht võtta; kuid kvartett polnud saanud seda, mida oli tahtnud. Ja mis arvatavasti kõige tähtsam: see, mis on teada meetodite kohta, kuidas Hamasis otsuseid langetatakse, heidab tõsist kahtlust oletusele, nagu võiks

Haniyeh jätta arvestamata Mashali vaadetega või Mashal riskida omal käel Haniyeh’ jalgealuse õõnestamisega. Juhtimine on Hamasis kollektiivne ning kuigi vaatepunktid kahtlemata lahknevad ja kohati teravaltki, langetatakse otsuseid seal konsensuslikult.¹

Kui vaevuda küsima Hamasi juhtidelt – olgu okupeeritud territooriumidel või väljaspool –, siis nemad pakuvad sündmuste käigule lihtsa seletuse. Nad ütlevad, et kui nad ei saa keskenduda valitsemisele, siis seda mitte tahtmatusest, vaid sellepärast, et neil ei lasta seda teha. Nad on isoleeritud, nende valitsus jäeti juba enne ametisseastumist ressurssidest ilma, neid on tabanud Iisraeli üha ägenevad rünnakud, sealhulgas suurtükilöögid, õhurünnakud ja sihtatentaadid. Neil on tulnud tegelda ka Palestiina võitlejate Iisraeli-vastaste raketirünnakutega Gazast – ehkki nende takistamiseks nad midagi küll ette pole võtnud.

Islamiliikumise juhid kaalusid kaht võimalust. Nad võivad demonstreerida suutmatust korraldada Palestiina asju ning kaotada seega järk-järgult oma valijaskonna usaldust ja toetust. Või nad võivad anda vastulöögi, lootes sundida Iisraeli, Fatahi ja välisriike andma oma valitsusele hingamisruumi, ja kui see ei õnnestu, siis teha enda ümber kõik maatasa. Liikumisesiseseid hõõrumisi kõrvale jättes võib öelda, et tegu ei olnud juhusliku eksisammuga: kui Hamas peab langema, siis tema liidrid eelistaksid, et see toimuks pigem võideldes kui lihtsalt läbi kukkudes.

Hamasi käitumises on tähtis veel üks aspekt, mis puudutab küll rohkem Araabia–Iisraeli konflikti psühholoogilist kui poliitilist külge. Islamistid on otsustanud muuta mängureegleid, mis nende meelest vähemalt viimasel ajal on olnud läbini erapoolikud. Iisrael on nende silmis okupant, kes hoiab palestiinlasi vangis ja võtab ette ulatuslikke sõjalisi operatsioone, samal ajal kui palestiinlastel palutakse korralikult käituda, näidata, et nad on väärt paremat kohtlemist, ning pakkuda poliitilisi kompromisse. Nad ütlevad, et konflikt sai alguse 1948. aastal, kui palestiinlased kihutati välja nende maalt ja sinna tekkis võõras poliitiline üksus; tänapäeval aga on see taandatud rutiinseks territoriaalvaidluseks, kus vastupanuakte taunitakse kui status quo lubamatut rikkumist ning Iisraeli järeleandmisi ülistatakse kui riigimehelikke žeste. Palestiinlastel soovitatakse Iisraeli ülekaaluka sõjalise jõu hirmus oma võitlusest hoiduda; rahvusvahelise toetuse saavutamiseks soovitatakse neil Läänt meelitada ja võrgutada. Hamas küsib nüüd, mida on see kõik neile andnud?

Abbasi hääles on kuulda teatavat tungivat tooni, meeleheitenooti, mida Hamasi juhtide häälest ei kosta. Selles ei väljendu üksnes usule omistatav erinev tähtsus, vaid ka erinev hinnang, mis antakse jõudude tasakaalule, sellele, kuidas seda muuta ja kuidas äratada rahvusvahelist tähelepanu. Hamasi sõnum on, et ta ei karda ega kiirusta; kui tal valitseda ei lasta või teda rünnatakse, siis võib ta anda vastulöögi; kui Iisraeli rünnakud ähvardavad Palestiina Omavalitsuse kukutada – mis on üha tõenäosem võimalus –, siis Hamas jääb ellu selletagi; ja tähelepanu võidab ta pigem oma vankumatuse kui meeldimisvalmidusega. Kvarteti kolme tingimuse aktsepteerimine ei lähe kokku Hamasi maailmavaatega, nagu ka mitte poliitilised järeleandmised, mille ainus eesmärk oleks demonstreerida head tahet. Selle asemel üritab Hamas valitseda, kuid nõuab samas uue jõudude tasakaalu kehtestamist ehk – nii nagu tema sellest aru saab – vastastikususe ja väärikustunde taastamist. 1980. ja 1990. aastatel rajas ka Hezbollah Iisraeli põhjapiirile raketisüsteemide võrgustiku ja alustas samalaadsete eesmärkidega sõjalisi rünnakuid ning Hamas on sellest õppinud. Pole siis ime, et need kaks liikumist võtsid enam-vähem korraga ühtäkki ette samasugused sammud – röövisid Iisraeli sõdureid – ja kuulutasid, et teevad seda ühtedel ja samadel põhjustel – et vange välja vahetada.

4

Hezbollah on Araabia näitelaval erandlik nähtus. Ta on tõhus tegudes – isegi kui need on vastikud – ja suhteliselt tagasihoidlik sõnades. Ta on näidanud osavust lahingus ja pädevust sotsiaaltöös. Maailm võib teda tunda veriste rünnakute ning surmatoovate raketilöökide järgi, kuid enamikule Liibanoni šiiitidest on kõige veenvama mulje jätnud tema asjalikud ja vähem glamuursed sotsiaalprogrammid. Ta on ühtaegu sügavalt pragmaatiline ja sügavalt ideoloogiline, pannes oma märkimisväärse taktikalise paindlikkuse järeleandmatute veendumuste teenistusse. Valdavalt sunniitlikus piirkonnas tegutseva šiiitliku liikumisena on ta jäänud truuks oma sektantlikule kandepinnale Liibanonis, apelleerides samas sektipiire ületavalt kogu araabia maailmale. Ta on ühelt poolt Liibanoni rahvuslik liikumine, mis tahab end tõestada riigi julgeoleku ainsa tõelise kaitsjana, ja samas on tal ka laiem regionaalne identiteet, sest teda seob tugev liit Süüriaga ning veelgi tugevam logistiline ja ideoloogiline side Iraaniga. Hezbollah on osanud ära kasutada Liibanoni usuliselt liigendunud poliitilist süsteemi ja traagilist kodusõda, et istutada sellesse riiki islamirevolutsiooni idee.

Pärast Iisraeli tagasitõmbumist Lõuna-Liibanonist 2000. aasta mais pidi Hezbollah intensiivistama oma tegevust Liibanoni sisepoliitikas ning ta võttis vastu pretsedenditu otsuse ühineda valitsusega. Aga samas on ta jäänud järjekindlalt truuks oma internatsionalistlikule, islamistlikule usutunnistusele ja püüdnud suurendada oma mõju Palestiina asjades. Sageli süüdistatakse Hezbollahi Iraani huvide teenimises. Seda ta ka teeb, kuid mitte viisil, nagu tavaliselt eeldatakse. Nasrallah ei allu Teherani valitsejatele; ta usub siiralt nende vaateviisi õigsusse ning islamirevolutsiooni üritust edendades arvab ta edendavat ka enda üritust. Kui Nasrallah kõneleb vastupanust, siis peab ta silmas midagi enamat kui praktiline tegevus. Ta peab silmas meeleseisundit. Hezbollah paneb vastu Iisraelile, USA-le, kokkuleplikele araabia režiimidele ning Lääne katsetele piirkonda ümber korraldada. Kui kohe pärast Iisraeli väljatõmbumist 2000. aastal küsiti Nasrallahi käest, kas poleks aeg hakata uut ametit otsima, siis olevat ta väljendanud üllatust. Ta väitis, et tema töö alles algab.

Hezbollah hakkas varem ja paremini kui Hamas mängima poliitikas osalemise ja vägivaldsete aktsioonide vastuoluliste reeglitega. Ent mis on vahest kõige olulisem – piirkonnas, mille juhid armastavad suuri sõnu, on Hezbollah kaldunud ka tegema seda, mida ütleb. Hiljutise kokkupõrke ajal torkas teravalt silma üks kontrast: ühelt poolt sõja asjalik, peaaegu kliiniline lahkamine islamiorganisatsiooni sõjalise juhi Hassan Nasrallahi suust, ning teisalt demokraatiku riigi tsiviilisikust juhi Ehud Olmerti suuresõnalised, sageli hüperboolsed väited.

Hezbollahi juulikuisele rünnakule leidub mitmeid tõenäoseid seletusi, kuna liikumine reageerib väga mitmesugustele survetele ja huvidele. Hezbollah kuulutas 2006. aasta aastaks, mil saadakse tagasi viimased Iisraeli vanglates kinnihoitavad Liibanoni vangid – ja juba mitmeid kuid oli Nasrallah avalikult teatanud liikumise kavatsusest hakata vangide vahetamiseks sõdureid röövima. Islamiliikumise juhile oli see sõnapidamise küsimus. Peaaegu samal ajal toimunud sõduri röövimine Hamasi poolt ja Iisraeli karm reaktsioon sellele andis veel ühe eelise. See võimaldas Hezbollahil kinnitada oma araabia-islami identiteeti, mis ulatub kaugemale Liibanoni ja šiiitluse piiridest, sest nõudmine, et igasugune vangide vahetus peab hõlmama ka palestiinlasi, võimaldas Hezbollahil näidata, et tema seisab araabia maailmas ainsana palestiinlaste kaitsel.

Teine tegur, mida ei maksa eirata, on piirkondlik. Hezbollahile valmistas muret Lääne surve Süüriale ja Iraanile, mis on islamistide silmis tõendiks sellest, et USA laiendab oma jõupingutusi Lähis-Ida ümberkorraldamiseks. Hezbollahi operatsiooni ajastus klappis hästi nii Teherani kui Damaskuse muredega, kelle huvisid Nasrallah hoolikalt silmas peab.

Hezbollah ootas, et operatsioon toob kaasa veel ühe verise – ehkki juhitava ja piiratud – kokkupõrke niisuguste konfliktide pikas ajaloos. See oletus polnud päris alusetu. Mõlemad pooled olid aastaid teineteist proovile pannud, Hezbollah oli rünnanud vaidlusaluseid Shebaa farme ja Iisrael oli tunginud Liibanoni õhu- ja mereruumi ning tapnud Palestiina võitlejaid Liibanoni pinnal. Islamistide operatsioon oli tavalisest jultunum ja provokatiivsem, sest toimus vaieldamatult Iisraelile kuuluval territooriumil. Kuid eesmärgi poolest – lühike sõjaline kokkupõrge ja vangide võtmine, millele järgneksid pikaajalised kolmanda osapoole vahendatud läbirääkimised järjekordseks vangidevahetuseks – ei erinenud see oluliselt varasematest.

Kuid ikkagi oleks Hezbollah pidanud paremini arvestama. Iisraeli jaoks ei olnud tegu kõigest veel ühe vahetuskaubaga. Asi läks üle piiri. Pärast ühepoolseid tagasitõmbumisi, algul Lõuna-Liibanonist – mida Hezbollah ja palestiinlaste rühmitused pidasid relvastatud vastupanu saavutatud võiduks – ja seejärel Gazast, kartis Iisrael, et tema heidutusjõud hakkab murenema. Palestiinlaste rünnakute intifada järel kasvanud jultumust tõlgendas Iisrael laiema ohu sümptomina. Silmapiiri tumestasid veelgi pikaaegsemad regionaalsed tendentsid – islamismi populaarsuse pidev tõus, Iisraeli olemasoluõiguse avaliku eitamise kasvav sallimine, nagu ka Iraani sõjakas hoiak, suurenev mõjujõud ja tuumaprogramm.

Kõigi nende murede koondumispunkt oli just Liibanonis. Sest seal, Iisraeli põhjapiiri ääres eksisteeris midagi sellist, mida Iisrael pidas juba loomu poolest endale talumatuks: hästi väljaõpetatud, motiveeritud ja varustatud rahvavägi, millel on tihedad sidemed Iraaniga ja mille maine rajaneb vastupanul juudiriigile. Ükskõik, kas on või pole õigus neil, kes väidavad, et Iisrael lihtsalt ootas ettekäänet otsustavaks rünnakuks Hezbollahi vastu, igatahes ei kavatsenud Iisrael seda provokatsiooni niisama jätta. Iisrael võib olla strateegiliselt tugevam kui kunagi varem, sest konventsionaalse sõja oht araabia maade poolt on kadunud, Saddam Hussein on kukutatud, Palestiina rahvuslik liikumine nõrgenenud ja Iisraeli rahvusvaheline toetus enneolematu. Kuid ta erakordse tugevuse tunne on segatud talle seesmiselt loomuomase piinlikuvõitu haavatavusetundega.

Hezbollah ei oodanud, et sõda saab olema nii intensiivne ja jõhker. Kuid ta oli niisuguseks sõjaks valmis. Hoolimata Iisraeli korduvatest pommirünnakutest, pidas Hezbollahi väejuhatus vastu ja säilitas kontrolli olukorra üle. Hezbollah jätkas rakettide tulistamist; tema telejaam jäi eetrisse; ja Nasrallah, kelle elu oli mõistagi otseselt ohus, sai avalikult ja peaaegu kohe arengutele reageerida. Liibanonis, ka Hezbollahi vaenlaste seas, on vähe neid, kes kahtleksid, et vähemalt lühemas ajaperspektiivis on see organisatsioon tulnud konfliktist välja võitjana.

Kuid õige pea võivad Hezbollahile hakata kaela sadama probleemid. Sõda võis küll ajutiselt peaaegu kõik Liibanoni rühmitused Iisraeli vastu ühendada, kuid usulahkudevahelised pinged pulbitsevad ja intensiivistuvad. Paljud kristlased ja sunniidid süüdistavad katastroofis Hezbollahi; ja küllaltki paljud šiiidid tunnevad vimma kaaskodanike vastu, kes nad hülgasid. Hezbollah on püüdnud vältida Liibanonile iseloomulikke sektantliku identiteedi kammitsaid; nüüd võib tal minna raskemaks oma teistest eristuvat positsiooni säilitada. Iisraeli rünnakud olid ebaproportsionaalsed, kuid nad polnud täiesti valimatud. Ükskõik, mida tunnevad teised, šiiidid on kindlad, et sõda peeti just nende vastu. Kui ülejäänud riik seda ei tunnista ega paku šiiitidele hüvitust ja tunnustust, mida nad enda meelest väärivad, siis hakkavad nad oma kibedusest märku andma. Selleks pole palju vaja – piisab vägivaldsetest katsetest Hezbollahi desarmeerida või vaidlusest Liibanoni armee struktuuri ja mandaadi üle, erimeelsustest taastusfondide käsutamisel või eri poolte arveteõiendustest, et süttiks taas vastastikku hukatusliku konflikti süütenöör.

Hezbollahi juhid tunnevad, et sisepoliitikas tulevad nad toime vastastega, kes näitasid oma jõuetust Iisraeli kalletungi ees ning on ilmutanud kogu oma tegevuse vältel sektantlikku kitsarinnalisust. Kuid teine asi oleks taaselustunud keskvalitsus, mis suudaks riigi uuesti üles ehitada, ning tugevnenud Liibanoni sõjavägi, mis tagaks maa julgeoleku. Suurem rahvusvaheline tähelepanu tähendab ka jõulisemat rahvusvahelist sekkumist ja see võib kaasa tuua hulga probleeme, sh nõudmisi, et Hezbollah relvad loovutaks.

Tulevasi poliitilisi lõkse silmas pidades kiirustab Hezbollah oma sõjalise edu pealt dividende välja võtma. Aktsepteerinud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis teoreetiliselt ohustab tema staatust (sest näeb ette Liibanoni ja rahvusvaheliste jõudude paigutamist riigi lõunaosasse, riigi relvastusmonopoli ja embargot mitteriiklike organisatsioonide relvahangetele), muutis Hezbollah selle otsemaid sisutuks. Tal õnnestus panna Liibanoni valitsus lahti ütlema mis tahes kavatsusest liikumist desarmeerida ning ametlikult kinnitama “vastupanu” õiguspärasust. Nüüd tõttab ta saama ülesehitustööde kõige silmapaistvamaks – ja efektiivsemaks – teostajaks laastatud lõunas, jagades sularaha rahvahulkadele, kelle vajadused on suured ja kelle tänu võib kesta kaua. Tal on plaanis paigutada oma võitlejad taastatud majadesse ja relvad uutesse hoidlatesse. Ja pole üllatav, et viimaste teadete järgi ühineb islamiliikumisega järjest rohkem usklikke ja mitteusklikke šiiite.

5

Iisraeli jaoks on see sõda tähendanud jõhkrat ärkamist. Toimunut peetakse dramaatiliseks läbikukkumiseks ja sellele pakutakse mitmesuguseid seletusi. Iisraeli kommentaatorite meelest on süüdi küll liigne tuginemine õhujõududele, küll ebalus maavägede kasutamisel, küll ebapiisav luuretöö või pea- ja kaitseministri puuduv sõjakogemus. Mõned, keda on küll märksa vähem, seavad kahtluse alla säärase sõja mõttekuse ja leiavad, et kui selle eesmärgid olid üldse saavutatavad, siis pigem diplomaatiliste kui sõjaliste vahenditega. See polnud sugugi ammu, kui peaminister Ariel Sharon vaigistas Gazast tagasitõmbumisega rahvusvahelise kriitika, teenis riigile plusspunkte ja kaalus samasuguste sammude ettevõtmist Läänekaldal. Tänapäeval on iisraellastel raske niisuguseid mõtteid isegi hellitada. Ühepoolse väljatõmbumise idee, millest lähtudes rajati Kadina-partei ja Olmert võitis valimised, on nüüdseks jäänud minevikku. Sündmuste pöörakust jahmununa on iisraellased loobumas Läänekaldalt tagasitõmbumise mõttest; aga nad ei näe ka alternatiivi ega tea, mida edasi teha.

See ei ennusta midagi head. Sõja alustamise peamisi põhjusi – panna maksma oma heidutusjõud – on olnud üks sõja vaieldamatuid ohvreid. Hezbollah, Hamas, Iraan ja Süüria tunnevad kõik, et nende väljavaated on paranenud. Sõda kahjustas araabiamaailma silmis müüti Iisraeli võitmatusest. Praegusel hetkel oleks Iisraeli jaoks kõige ohtlikum see, kui teda ei võeta enam domineeriva, vaid ammendunud jõuna. Nüüd, kus Iisraeli juhid vaagivad uue vastasseisu kulusid ning vaiksema, diplomaatilise perioodi võimalusi, omistatakse sellele ohule suurt kaalu.

Neis oludes võib jääda peale tahtmine tõestada oma tugevust vastulöökide andmisega. Tõenäoliselt tekib selleks ka ohtralt võimalusi. Süüria ja Iraan võivad minna üle piiri. Iisrael võib üritada Hezbollahi kannatust proovile panna ning ei saa välistada Hezbollahi provokatsioone Lõuna-Liibanonis. Peaaegu kindel on, et üritatakse tappa Nasrallahi või Mashali. Igal juhul on tõenäoline, et Iisrael püüab vajutada tagasikerimisnuppu ning pidada maha niisugune lahing, mida ta algselt pidada soovis. Nii Iisraelile kui ka Hamasile ja Hezbollahile oleks kõige rängemaks löögiks see, kui neid allaandjateks peetaks. Konflikt ei käi enam mingi spetsiifilise eesmärgi saavutamise nimel – näiteks selleks, et vabastada mõni sõdur või hõivata teatud kindel maa-ala. Konflikt käib nüüd millegi käegakatsutamatu ja tõsisema nimel: et panna maksma oma heidutusvõime, määrata mängureeglid, näidata, kes on boss. Niisugused kokkupõrked võivad vaibuda ja mõneks ajaks isegi peatuda. Aga nad ei lõpe.

24. august 2006

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Robert Malley. The New Middle East. New York Review of Books, 53 kd, nr 14, 21. september 2006.

ROBERT MALLEY oli 1998–2001 president Clintoni eriabi Araabia-Iisraeli asjades ning USA Rahvusliku Julgeolekunõukogu büroo Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia asjade direktor. Praegu on ta Rahvusvahelises Kriisigrupis Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika programmide direktor.

1Vt H.Agha, R. Malley, Hamas: ThePerils of Power. The New York Review, 09.03.2006.
Artikkel, Arhiiv, Aken

Iisraeli valik

26. oktoober 2023

uusveeb

Ilmunud Vikerkaares 2003, nr 10–11

Lähis-Ida rahuprotsessil on lõpp peal. See ei surnud, vaid tapeti. Mahmud Abbasi kõigutas Palestiina omavalitsuse president ning alandas Iisraeli peaminister. Tema järglast ootab samasugune saatus. Iisrael irvitab oma Ameerika patrooni üle ning jätkab ebaseaduslike asunduste ehitamist, eirates küüniliselt “teekaarti”. Ameerika Ühendriikide presidendist on saanud kõhurääkija käpiknukk, kes haledalt etleb Iisraeli valitsuse salmi: “See kõik on Arafati süü.” Iisraellased ise ootavad süngelt järjekordset suitsiidipommi. Palestiina araablased, kes on surutud järjest kokkukuivavate bantustanide piiresse, hingitsevad Euroopa Liidu almuste varal. Viljaka Poolkuu laipu täiskülvatud maastikul võivad Ariel Sharon, Yasser Arafat ja käputäis terroriste end võitjateks kuulutada ja seda nad teevadki. Kas me oleme jõudnud tee lõppu? Mida teha?

20. sajandi alguses, Euroopa impeeriumide loojakul unistasid allutatud rahvad “rahvusriikide”, omaenda territooriumiga kodumaade tekkimisest, kus poolakad, tšehhid, serblased, armeenlased ja teised võiksid elada vabana, ise oma saatuse peremeestena. Kui Habsburgide ja Romanovite impeeriumid Esimese maailmasõja järel kokku varisesid, haarasid nende rahvaste juhid võimalusest kinni. Uusi riike kerkis nagu seeni pärast vihma; ning esimese asjana hakkasid nad andma eesõigusi oma rahvuslikule, “etnilisele” enamusele – mida määratleti keele, usu, põlisuse või kõigi kolme põhjal – ebamugavate kohalike vähemuste arvel, kellest said teise klassi kodanikud: alalised võõrelanikud omaenda kodus.

Kuid ühe natsionalistliku liikumise, sionismi ambitsioonid ei täitunud. Unistus juudi rahvuslikust kodumaast selle õiges asukohas keset vaakuvat Türgi impeeriumi pidi ootama Briti impeeriumi taandumiseni. Selleks läks vaja veel kolme aastakümmet ning Teist maailmasõda. Seetõttu asutati juudi rahvusriik endises Osmanite Palestiinas alles 1948. aastal. Kuid juudi riigi rajajaid mõjutasid samad mõisted ja kategooriad, mis nende sajandilõpu kaasaegseid Varssavis, Odessas või Bukarestis. Seega pole ime, et Iisraeli etnilis-religioossel enesemääratlusel ja “sisevõõramaalaste” diskrimineerimisel on olnud rohkem ühisjooni näiteks Habsburgide-järgse Rumeeniaga, kui kumbki osapool tunnistada tahaks.

Ühesõnaga Iisraeli probleem ei ole see, et ta on – nagu mõnikord väidetakse – Euroopa “enklaav” araabia maailmas, vaid hoopis see, et Iisrael on hiljatulija. Tüüpilise 19. sajandi lõpu separatistliku projekti on ta importinud maailma, mis on vahepeal edasi liikunud indiviidiõiguste, avatud piiride ja rahvusvahelise õiguse poole. Juba idee “juudi riigist” – riigist, kus juutidel ja judaismil on eksklusiivsed privileegid ja millest mittejuudi kodanikud on alatiseks välja arvatud, – kuulub ühte teise aega ja kohta. Ühesõnaga, Iisrael on anakronism.

Ent ühe olulise omaduse poolest erineb Iisrael siiski varasematest impeeriumide varemeile tekkinud ebakindlatest, alatises kaitsepositsioonis pisiriikidest: tegu on demokraatiaga. Siit ka tema praegune dilemma. Tänu 1967. aastal vallutatud maade okupeerimisele seisab tänane Iisrael silmitsi ebameeldivate valikutega. Ta võib lammutada neile territooriumidele rajatud asundused ja pöörduda tagasi 1967. aasta piiridesse, milles juudid moodustavad selge enamuse, ning jääda nõnda juudi riigiks ja demokraatiaks, ehkki konstitutsioonilise anomaaliana säiliks selles kogukond teise klassi araabia kodanikke.

Teisalt võib Iisrael jätkata “Samaaria”, “Juudamaa” ja Gaza okupeerimist ning siis moodustab nende araabia elanikkond – kui liita sellele praeguse Iisraeli araablased – hiljemalt viie kuni kaheksa aasta pärast kogu riigi demograafilise enamuse. Sel juhul saab Iisrael jääda kas juudi riigiks (kus elaks aina kasvav enamus kodanikuõigusteta mittejuute) või demokraatiaks, kuid pole loogiline, et ta jääks mõlemaks.

On ka võimalik, et Iisrael säilitab kontrolli okupeeritud territooriumide üle, kuid vabaneb valdavast enamikust araablastest – neid kas sunniviisiliselt pagendades või röövides nende maad ja elatusvahendid, nii et neile ei jää teist valikut kui minna eksiili. Sel moel võib Iisrael jääda niihästi juudi riigiks kui ka vähemalt formaalses mõttes demokraatiaks. Selle hinnaks oleks aga saamine esimeseks moodsaks demokraatiaks, mis riikliku projektina viib läbi täieulatuslikku etnilist puhastust, ning see mõistaks Iisraeli alatiseks lindpriiriigi, rahvusvahelise paaria staatusesse.

See, kes arvab, et mainitud kolmas võimalus oleks juudi riigi puhul iseäranis võimatu, ei ole pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, kuidas viimase veerandsajandi jooksul Läänekaldal hõivatakse araablaste maid ja rajatakse üha uusi asundusi, ega kuulanud Iisraeli parempoolseid kindraleid ja poliitikuid, kellest nii mõnedki on praegu valitsuses. Tänase Iisraeli poliitika keskmes on Likudi blokk. Selle üks olulisemaid jõudusid on kadunud Menachem Begini Heruti partei. Heruti eelkäijaks oli sõdadevahelisel ajal Vladimir Jabotinsky juhitud revisionistlike sionistide liikumine, mis oma kompromissitu ükskõiksusega juriidiliste ja territoriaalsete pisiasjade suhtes pälvis vasakpoolsematelt sionistidelt epiteedi “fašistlik”. Kui kuulata, kuidas Iisraeli asepeaminister Ehud Olmert uhkelt kuulutab, et tema riik ei välista Palestiina omavalitsuse valitud presidendi mõrvamist, siis on selge, et niisugune silt on praegu sobivam kui kunagi varem. Poliitilised mõrvad on fašistide meetod.

Iisraeli olukord ei ole veel laussünge, kuid kõigub lootusetuse äärel. Suitsiidipommid ei kukuta Iisraeli riiki kunagi ning teisi relvi palestiinlastel ei ole. Leidub ka araabia radikaale, kes ei puhka enne, kui viimnegi juut on aetud Vahemerre, aga nemad ei kujuta endast Iisraeli jaoks strateegilist ohtu ning Iisraeli sõjavägi teab seda. Märksa enam kui Hamasi ja al-Aqsa brigaadi kardavad mõistlikud iisraellased araabia enamuse hiilivat teket “Suur-Iisraelis” ning ennekõike omaenda ühiskonna poliitilise kultuuri ja kodanikumoraali murenemist. Silmapaistev leiboristlik poliitik Avraham Burg kirjutas hiljuti: “Pärast kahte tuhandet aastat võitlust ellujäämise nimel on tänaseks reaalsuseks see, et Iisraelist on saanud koloniaalriik, mida juhib korrumpeerunud klikk, kes põlastab ja tallab jalge alla seadust ning kodanikumoraali.”¹ Kui midagi olulist ei muutu, siis pole Iisrael poole aastakümne pärast enam ei juudi riik ega demokraatia.

Ja siin tuleb mängu USA. Ameerika välispoliitika jaoks on Iisraeli käitumine olnud hukatuslik. Jeruusalemm on Ameerika toetusel järjekindlalt ja jõhkralt irvitanud ÜRO resolutsioonide üle, mis on nõudnud tagasitõmbumist sõjas vallutatud ja okupeeritud maadelt. Iisrael on ainus teadaolev Lähis-Ida riik, millel on tõelised ja letaalsed massihävitusrelvad. Selle ees silma kinni pigistades on USA tegelikult õõnestanud omaenese üha meeleheitlikumaid jõupingutusi vältida niisuguste relvade sattumist teiste väikeste ja potentsiaalselt sõjakate riikide kätte. Washingtoni tingimusteta toetus Iisraelile, isegi (mahavaikitud) kahtluste kiuste, ongi peamine põhjus, miks ülejäänud maailm ei usu enam meie head tahet.

Võimulähedased tegelased on hakanud nüüd vaikselt möönma, et Ameerika kaalutlused Iraagi-vastasesse sõtta minekul ei olnud päris need, mis algul välja kuulutati.² Mitmete USA valitsusliikmete jaoks oli tähtsaimaks strateegiliseks kaalutluseks vajadus Lähis-Ida destabiliseerida ja Iisraelile soodsas suunas ümber kujundada. See lugu pole lõppenud. Praegu teevad ameeriklased sõjakat häält Süüria suunas, sest Iisraeli luure on kinnitanud, et Iraagi relvad toimetati sinna – ehkki selle väite toetuseks puuduvad vähimadki tõendid muudest allikatest. Süüria toetab Hesbollahi ja Islami Džihaadi – organisatsioone, mis on muidugi Iisraeli verivaenlased, kuid vaevalt kujutavad endast rahvusvahelist ohtu. Ometigi on Damaskus siiani andnud USA-le otsustava tähtsusega andmeid al-Qaida kohta. Süüria, nagu ka Iraan, kes on samuti üks Iisraeli ammuseid märklaudu ja keda me praegu endast ära tõukame, on USA-le kasulikum sõbrana kui vaenlasena. Millist sõda me peame?

16. septembril 2003. aastal pani USA veto ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis nõudis Iisraelil loobumist Yassir Arafati deporteerimise ähvardustest. Isegi Ameerika ametiisikud ise tunnistavad omavahel, et tegu oli mõistliku ja asjaliku resolutsiooniga ning et Iisraeli praeguse juhtkonna üha metsikumad avaldused on peamiseks takistuseks rahu teel, kuna aitavad kaasa Arafati positsiooni taastamisele araabia maailmas. Sellegipoolest blokeeris USA selle resolutsiooni, kõigutades nõnda põhjalikult meie usutavust ausa rahuvahendajana selles regioonis. Ameerika sõbrad ja liitlased üle maailma ei imesta enam niisuguste aktsioonide üle, kuid nad on sellegipoolest mures ja pettunud.

Iisraeli poliitikud on mitmeid aastaid omaenda raskuste tekkimisele aktiivselt kaasa aidanud; miks me jätkame nende abistamist ja tagantõhutamist? Minevikus on USA ettevaatlikult püüdnud Iisraelile survet avaldada, ähvardades iga-aastasest abipaketist kinni pidada need summad, mida Iisrael kasutab Läänekalda asunike subsideerimiseks. Kuid viimati, mil seda Clintoni valitsuse ajal üritati, hiilis Jeruusalemm sanktsioonidest kõrvale, maskeerides selle raha “julgeolekukuludeks”. Washington läks selle riukaga kaasa ning nelja aasta jooksul (1993–1997) eraldatud 10 miljardi dollari suurusest abist peeti kinni vähem kui 775 miljonit dollarit. Asundusteprogramm jätkus takistamatult. Nüüd me enam ei üritagi seda peatada.

Soovimatus tõtt rääkida ja tegutseda ei tee kellelegi head. See on moonutanud ka debatti Ameerikas endas. Selle asemel et otsekoheselt käsitleda Lähis-Ida olukorda, laimavad Ameerika poliitikud ja eksperdid Euroopa liitlasi, kui nood juhtuvad teistmoodi mõtlema, viivad Iisraeli kritiseerimise korral libedalt ja vastutustundetult jutu taastärkava antisemitismi peale ning noomivad karmilt iga Ameerika avaliku elu tegelast, kes püüab valitsevat konsensust murda.

Aga Lähis-Ida kriis ei kao kusagile. President Bush hoiab tõenäoliselt lähiaastal selleteemalistest heitlustest kõrvale; juunis “teekaardi” kohta tehtud avaldustest piisas Tony Blairi maharahustamiseks. Kuid varem või hiljem peab mõni Ameerika riigimees ütlema Iisraeli peaministrile tõtt ning leidma viisi, kuidas teda end kuulama panna. Iisraeli liberaalid ja mõõdukad palestiinlased on kaks aastakümmet teinud tänamatut tööd, rõhutades, et Iisraeli ainus lootus on lammutada peaaegu kõik asundused ja pöörduda tagasi 1967. aasta piiridesse, pälvimaks vastutasuks araabia maade tõelise tunnustuse neile piiridele ning stabiilse, terroristidevaba Palestiina riigi, mille garanteerijaks (ja talitsejaks) oleksid lääneriikide ja rahvusvahelised organisatsioonid. See on siiani konventsionaalne arusaam ning kunagi paistis see õiglase ja võimaliku lahendusena.

Aga ma kardan, et õige aeg selleks on mööda lastud. Praeguseks on sündinud juba liiga palju asundusi, liiga palju juudi asunikke ja liiga palju palestiinlasi ning nad elavad kõik kõrvuti, ehkki okastraadi ja passiseadustega eraldatult. Mida “teekaart” ka ütleks, on tõeliseks kaardiks see, mis maa peal paistab, ning see, nagu iisraellased ütlevad, peegeldab fakte. Pole ju võimatu, et üle veerand miljoni raskelt relvastatud ja subsideeritud juudi asuniku kunagi vabatahtlikult lahkuvad Palestiina araabia-poolelt; aga ükski mulle teadaolev inimene ei usu seda. Paljud neist asunikest pigem sureksid – ja tapaksid – kui koliksid minema. Viimane Iisraeli poliitik, kes riigi poliitika nimel juutide pihta tule avas, oli David Ben-Gurion, kes 1948. aastal desarmeeris jõuga Begini ebaseaduslikud Irguni väesalgad ning liitis need vastloodud Iisraeli kaitseväega. Ariel Sharon ei ole aga Ben-Gurion.³

Aeg on mõelda mõeldamatut. Lahendus kahe riigi kujul – Oslo protsessi ja praeguse “teekaardi” tuum – on arvatavasti juba hukule määratud. Me lükkame iga aastaga ainult edasi vältimatut ja üha raskemat valikut, mida on seni tunnistanud vaid äärmusvasak- ja -parempoolsed, kumbki omadel kaalutlustel. Lähiaastatel Lähis-Ida ees seisev tõeline valik tuleb langetada kas etniliselt puhastatud Suur-Iisraeli või juutide ja araablaste, iisraellaste ja palestiinlaste kaherahvuselise ühisriigi kasuks. Just sellisena näevad valikut karmi joone ajajad Sharoni valitsuses ning sellepärast nad valmistuvadki araablaste kõrvaldamiseks, pidades seda juudi riigi ellujäämise vältimatuks tingimuseks.

Aga mis siis, kui tänapäeva maailmas polegi kohta “juudi riigile”? Mis siis, kui kaherahvuseline lahendus pole üksnes üha tõenäosem, vaid tegelikkuses ka soovimisväärne tulemus? See polegi nii kummaline mõte. Enamik selle essee lugejaid elavad pluralistlikes riikides, mis on juba ammu muutunud paljurahvuselisteks ja mitmekultuurilisteks. Hoolimata Valery Giscard d’Estaingi unelmatest, on “kristlik Euroopa” surnud kirjatäht; tänapäeva Lääne tsivilisatsioon on mitmete värvide, religioonide ja keelte; kristlaste, juutide, moslemite, araablaste, indialaste ja paljude teiste põiming – nagu on kogenud igaüks, kes on Londonis, Pariisis või Genfis käinud.⁴

Ka Iisrael on mitmekultuuriline ühiskond, ehkki seda ametlikult ei tunnistata. Ta jääb aga demokraatlike riikide seas erandiks oma klammerdumisega etnilis-religioossete kriteeriumide külge, mille põhjal kodanikke määratletakse ja eelistatakse. Ta pole moodsate riikide seas erandlik mitte selle pärast – nagu väidavad mõned paranoilisemad Iisraeli toetajad –, et tegu oleks juudi riigiga, mille vastu on kõik ülejäänud; vaid selle pärast, et tegu on juudi riigiga, milles üks kogukond – juudid – on seatud teistest kõrgemale, ja seda ajastul, milles niisugusele riigile kohta ei ole.

Pikka aega oli Iisraelil juudi rahva silmis eriline tähendus. Pärast 1948. aastat võttis see riik vastu sadu tuhandeid abituid põgenikke, kel polnud minna kusagile mujale; ilma Iisraelita olnuks nende olukord äärmiselt sünge. Iisrael vajas juute ja juudid vajasid Iisraeli. Riigi sünnitingimused on seega sidunud Iisraeli identiteedi lahutamatult kokku Shoah’ga, Saksa projektiga Euroopa juutide hävitamiseks. Seetõttu jõuab igasugune Iisraeli-kriitika möödapääsmatult tagasi mälestuse juurde sellest projektist – ning Iisraeli apologeedid Ameerikas on häbitult varmad seda ära kasutama. Juudi riigi puudustest kõnelemine samastatakse vaenuga juutide vastu; isegi alternatiivsete Lähis-Ida konfiguratsioonide kujutlemist hinnatakse moraalselt võrdväärseks genotsiidiga.

Teise maailmasõja järgsetel aastatel pakkus Iisraeli riigi olemasolu kindlustunnet ka neile miljonitele juutidele, kes Iisraelis ei elanud – nad võtsid seda kas kindlustuspoliisina antisemitismi võimaliku taassünni vastu või lihtsalt meeldetuletusena maailmale, et juudid tahavad ja suudavad vastu panna. Enne juudi riiki pidid juudi vähemused kristlikes ühiskondades ärevalt üle õla piiluma ning hoidma madalat profiili; pärast 1948. aastat võisid nad ajada selja sirgu. Kuid viimastel aastatel on olukord traagiliselt pöördunud.

Tänapäeval tunnevad mitte-Iisraeli juudid end taas kriitika ja rünnakute märklauana asjade eest, mida nemad teinud ei ole. Kuid sedapuhku hoiab neid oma tegudega pantvangis hoopis juudi ja mitte mõni kristlik riik. Diasporaa juudid ei saa mõjutada Iisraeli poliitikat, kuid neid kiputakse ikkagi sellega samastama – muide ka seetõttu, et Iisrael ise nii pealetükkivalt taotleb nende lojaalsust. End juudi riigiks nimetava riigi käitumine mõjutab seda, kuidas kõik ülejäänud vaatavad juutide peale. Euroopas ja mujal sagenenud rünnakud juutide vastu on eelkõige seletatavad (peamiselt noorte moslemite) valesti suunatud katsetega teha Iisraelile tagasi. Masendav tõde on see, et Iisraeli praegune käitumine ei ole halb üksnes Ameerikale, kuigi ta on ka seda. See pole isegi halb pelgalt Iisraelile endale, nagu paljud iisraellased vaikselt tunnistavad. Masendav tõde on see, et tänane Iisrael teeb halba juutidele.

Maailmas, kus rahvused ja rahvad üha enam segunevad ning omavahel omaenda äranägemise järgi abielluvad, kus kultuurilised ja riiklikud kommunikatsioonitõkked on varisemas, kus üha rohkem inimesi kannab korraga mitmeid isevalitud identiteete ning tunneb end ahistatuna, kui peab järgima ainult ühte neist, – niisuguses maailmas on Iisrael tõesti anakronism. Ja mitte lihtsalt anakronism, vaid talitlusraskustega anakronism. Tänapäeva avatud pluralistlike demokraatiate ning sõjakalt sallimatute, usust kannustatud etnoriikide “kultuurilises kokkupõrkes” riskib Iisrael jääda valele poolele.

Iisraeli muutmine juudi riigist kaherahvuseliseks riigiks ei oleks kerge, kuid mitte ka nii võimatu, nagu esialgu paistab: see protsess on de facto juba alanud. Nii juutidele kui araablastele põhjustaks see märksa vähem vapustusi, kui selle religioossed ja natsionalistlikud vastased väitma hakkavad. Igal juhul ei ole mulle teada ühtegi paremat ideed: see, kes siiralt usub, et praegu ehitatav ja suuri vaidlusi põhjustav elektrooniline tara lahendab probleemid, ei tea viimase viiekümne aasta ajaloost midagi. Mainitud “tara” – tegelikult küll kraavidest, taradest, anduritest, liivaribadest ja kohati kuni üheksa meetri kõrgusest müürist koosnev tsoon – võtab enda alla, killustab ja röövib araablaste põllumaad. See hävitaks nende külad, elatusallikad ning araabia-juudi ühiselu seni veel eksisteerivad riismed. Tara üks miil läheb maksma umbes miljon dollarit ning see ei too kummalegi poolele muud kui alandust ja ebamugavusi. Nagu Berliini müür näitab seegi rajatis, millisesse moraalsesse ja institutsionaalsesse pankrotti on jõudnud režiim, mida müür kaitsma peaks.

Kaherahvuseline riik Lähis-Idas vajaks Ameerika-poolset julget ja otsusekindlat eestvedamist. Niihästi juutide kui araablaste julgeoleku tagamiseks oleks tarvis rahvusvahelisi jõude – ehkki legitiimselt moodustatud kaherahvuselisel riigil oleks mitmesuguste äärmuslaste ohjeldamine omaenda piirides märksa kergem, võrreldes olukorraga, kus need imbuvad sisse väljastpoolt ning saavad mõlemal pool piiri toetust vihastelt ja kõrvaletõrjutud kogukondadelt.⁵ Lähis-Ida kaherahvuseline riik nõuaks uue poliitikute klassi teket nii juutide kui araablaste seas. Kogu see idee on mitte just paljulubav segu realismist ja utoopiast ning niisugusena pole see teab kui heaendeline lähtealus. Aga alternatiivid on palju-palju hullemad.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Tony Judt, Israel: The Alternative. The New York Review of Books 23.10.2003, lk 8–10.

TONY JUDT (sünd 1948 [–2010]) on New Yorgi ülikooli juures asuva Erich Maria Remarque’i Instituudi direktor ja Viini Inimteaduste Instituudi kirjavahetajaliige. Ta on uurinud peamiselt Teise maailmasõja aegset kollaboratsionismi ja vastupanuliikumist ning sõjajärgse Euroopa poliitilist ja intellektuaalset ajalugu. Raamat Past Imperfect: French Intellectuals 1944–1956 (1992, Ebatäiuslik minevik: prantsuse intellektuaalid 1944–1956) käsitleb prantsuse vasakintellektuaalide poliitilisi kõikumisi. Tulevikku vaatav A Grand Illusion? An Essay on Europe (1996, Suur illusioon? Essee Euroopast) on kirjutatud europessimistlikult positsioonilt. Tony Judti viimane raamat The Burden of Responsibility: Blum, Camus, Aron and the French Twentieth Century (1998, Vastutuse koorem: Leon Blum, Albert Camus, Raymond Aron ja prantsuse 20. sajand) käsitleb pealkirjas mainitud kolme tegelast vastutustundlike intellektuaalide eeskujuna. Eesti keelde on temalt tõlgitud “Minevik on teine maa” (Akadeemia 1994, 8, 9), “Milline ajastu lõppes Euroopas 1989. aastal” (Vikerkaar 1995, 5/6) ning “Ameerika ja sõda” (Looming 2001, 12).

1Vt Burgi esseed “La revolution sioniste est morte“ (Le Monde, 11.09.2003). Burg on olnud Jewish Agency juht ja aastail 1999-2003 Iisraeli parlamendi spiiker ning on praegu parlamendi liige. Mainitud essee ilmus esmalt Iisraeli päevalehes Yediot Aharonot ja seda on hiljem veel mitmel pool publitseeritud, näiteks Forward’is (29.08.2003) ja Guardian’is (15.09.2003).

2 Vt intervjuud asekaitseminister Paul Wolfowitziga Vanity Fair’i 2003. aasta juulinumbris.

3 1979. aastal, pärast rahulepingut Anwar Sadatiga, käskisid peaminister Begin ja kaitseminister Sharon armeel sulgeda juudi asundused Egiptusele kuuluval territooriumil. Mõnede asunike vihasest vastupanust saadi jagu jõuga, kuid keegi ei saanud surma. Tollal aga seisis sõjavägi vastamisi kolme tuhande ja mitte veerand miljoni ekstremistiga, ning kõnealune maa oli Siinai kõrb ja mitte “piibli Samaaria ja Juudamaa”.

4Itaalia albaanlased, Prantsusmaa araablased ja neegrid, Inglismaa aasialased puutuvad endiselt kokku vaenulikkusega. Väike osa valijaist Prantsusmaal ja Belgias ning isegi Taanis ja Norras toetab parteisid, kellele vaenulikkus “immigratsiooni” vastu on mõnikord ainsaks platvormiks. Kuid võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga on Euroopast saanud võrdsete kodanike mitmevärviline mosaiik ja niisugused on kindlasti ka tema tuleviku üldjooned.

5Burg märgib, et Iisraeli praegune poliitika on terroristide parim värbamisvahend: “Me ei hooli Palestiina näljaste ja alandatud laste saatusest – miks me siis üllatume, kui nood end meie restoranides õhku lasevad? Isegi kui me tapaksime tuhat terroristi päevas, ei muudaks see midagi.” Vt Burg, “Le revolution sioniste est morte”.
Arhiiv, Aken

Kontrrevolutsioon kontrrevolutsiooni vastu

16. jaanuar 2023

uusveeb

2006. aastal tuli Ungaris taas võimule sotsialistide ja liberaalide koalitsioon, mida juhtis noor ja andekas miljardärist ärimees, endine komsomolisekretär Ferenc Gyurcsány. Seda tänu vasakpopulistlikele lubadustele, mis – nagu Gyurcsány ise oma parteikaaslastele peetud salajases kõnes tunnistas –, olid vaid hunnik teadlikke valesid. Kõne lekitamise järel puhkesid Budapestis meeleavaldused ja riigitelevisiooni peahoone – valelikkuse sümbol – pandi põlema. 23. veebruaril, 1956. aasta revolutsiooni aastapäeval, maksis politsei, kes paar päeva varem oli rahutustes selgelt alla jäänud, protesteerijatele kätte, pekstes meeleavaldajaid, möödakäijaid, juba kinnipeetuid ja kõiki, kes teele ette jäid. (Liberaalne intelligents asus oma igaveseks häbiks politseiterrori poolele.) Protestid kestsid kuid, käies kiiresti alla, ning neis hakkas üha enam domineerima nooleristlaste – 1944. aastal sissepiiratud Budapestis juudivastase terroriga kuulsaks saanud Ungari natside – sümboolika.

Proteste kasutas osavalt ära parlamendi paremopositsioon, mida juhib endine peaminister Viktor Orbán. Valitsuskoalitsioon jätkas radikaalsete kokkuhoiumeetmetega, järsu maksutõusuga, sotsiaal- ja tervishoiukulude kärbetega, koolide, kultuuriasutuste ja haiglate sulgemisega (on juba esinenud tervishoiukaosest tingitud surmajuhtumeid), kärpides või peatades mitmesuguseid subsiidiume, kavandades haiglate, raudteede, elektrijaamade ja munitsipaalteenuste erastamist, lastes vabaks hindasid (sh ravimihindu), kehtestades igakordsed visiiditasud (riiklikus) meditsiinis ning õppemaksud ülikoolides, kahekordistades ühistranspordi piletihindu, külmutades palgad ja pensionitõusud – tehes kõike, mis vajalik riigivõla ja kaubandusdefitsiidi kahandamiseks, et vastata eurotsooniga liitumiseks nõutavatele “konvergentsikriteeriumidele”. Krediidireitingu andjatel, nagu agentuur Standard and Poors, on valitsuse poliitikale suurem mõju kui valijaskonnal.

Kõigele sellele vastandub kõrvulukustav antikommunistlik tänitamine, ksenofoobne, antisemiitlik, Lääne- ja immigrantidevastane kihutustöö (immigrante Ungaris küll samahästi kui pole, aga mis sellest – kunagi tulevikus võib neid ju tulla, kui praegu võimul olevaid juurteta kosmopoliite minema ei aeta). Arvamusküsitlused näitavad, et vasaktsentristlik parlamendienamus võib kaduda; valitsuse toetajaid ähvardatakse avalikult. Parempoolsed on algatanud ebapopulaarsete meetmete üle referendumi, millest kujuneb sotsialistlik-liberaalsele valitsusele kindlasti üks suur lüüasaamine.1 Politsei kuritarvituste tõttu pidid riigi kolm tähtsamat politseijuhti, salateenistuse juht ja justiitsminister häbiga tagasi astuma. Korruptsioon on igapäevane asi. Teede- ja metrooehitus logiseb. Pilvelõhkujatest kontorihooned seisavad lõpuni ehitamata ja tühjalt. Usaldus avalike institutsioonide vastu on nullilähedane.

Tuhanded mootorratturid, kes uhkeldavad Wehrmachti kiivrite imitatsioonidega ning suurte natsi- ja nooleristi-lippudega ning kelle nahkjakke ehib nende organisatsiooni ametlik nimi Goy Bikers, täidavad Budapesti kesklinna peatänavaid kõuemüra ja heitgaasipilvedega. Alatasa korraldatakse meeleavaldusi, kus nõutakse mittevalitavat ja mitteparteilist ülemkoda ning uut põhiseadust, mis (rahva asemel) omistaks ülima võimu Pühale Kroonile.

Kuidas seda poliitilise hulluse puhangut mõtestada? Erinevalt 1953., 1956., 1968. ja 1981. aasta revolutsioonilistest ülestõusudest (vastavalt Ida-Berliinis, Budapestis, Prahas ja Gdańskis) ei tõotanud 1989. aasta režiimimuutus Ida-Euroopas puhtamat ja paremat sotsialismi, töölisnõukogusid, kollektiivset juhtimist ega isegi suuremaid palku proletaarlastele. Seda nähti “normaalsuse” ja ajaloolise järjepidevuse taaskehtestamisena ning püha kolmikvormeli – demokraatia, “turumajandus” ja tingimusteta liit “Läänega” – taastamisena.

Nagu ma olen varem näidanud,2 oli järjepidevuse idee pettekujutlus. Ida-Euroopas ei eksisteerinud varem säärast süsteemi, vaid seal oli kõigest mahajäänud agraarühiskond, mis põhines laostunud latifundiumidel, autoritaarsel poliitilisel korral, mida juhtis enamasti sõjaväelaste kildkond, kes pärines vaesunud aadlist ning kaldus korraldama riigipöördeid, ning avalikus ja vaimuelus andsid tooni “Lääne” vastased. Mõningad modernsuse elemendid viidi sisse alles hiljem leninlike planeerijate ja moderniseerijate poolt, kes vere, kannatuste, puuduse, türannia ja tsensuuri ülimalt kõrge hinnaga suutsid juurutada sotsiaalse mobiilsuse, urbaniseerumise, ilmalikustumise, industrialiseerumise, kirja- ja arvutusoskuse, hügieeni, infrastruktuuri, tuumikperekonna, töödistsipliini ja kõik muu.

Sellele vundamendile rajatigi uus turukapitalism ja pluralistlik demokraatia – mitte illusoorse liberaalse mineviku taasavastamisele, vaid nende nähtuste esmakordsele käsu korras kehtestamisele. See oli küll äärmiselt populaarne käsk elanikkonna selle osa seas (mille entusiastlik ja aktiivne liige minagi olin), kes osales rongkäikudel, meeleavaldustel, miitingutel – rääkimata isegi utoopilises poliitikategemises möödapääsmatust manipuleerimisest ja sohitegemisest – ning mis tollal paistis “rahvana”, kuid moodustas parimal juhul 5 protsenti tegelikust, empiirilisest deemosest. Ometigi paistis meile, kes me astusime oma süngetest, mõne tosina liikmelistest dissidendieraklaist päevavalguse kätte, et need sada tuhat inimest ongi “massid”. Sel vähemusel, kes nüüdseks on laiali pudenenud, oli poliitiline hoiak ja maailmavaade, mis kujutas endast 1848. ja 1968. aasta kombinatsiooni: reibas demokraatlik rahvuslus ja konstitutsiooniline liberalism koos vastumeelsusega autoriteedi, (kultuurilise ja seksuaalse) allasurumise, distsipliini ja puritanismi suhtes.

Need üürikesed ideoloogilised ilmingud, mis tollal paistsid meile nii sügavamõttelised, huvitavad ja püsivad, peegeldasid olukorda, mida peaaegu kõik vaatlejad on olnud aeglased mõistma ja veelgi aeglasemad hõlmavalt kirjeldama.3 Nii pole suudetud rahuldavalt seletada “reaalse sotsialismi” dissidentliku kriitika vasakpoolset hoiakut ega ka 1989. aasta 68ndalikku libertaarset meelsust. Isegi kõige näkkukargavamalt ilmselged ajaloolised võrdlusjooned on jäänud tõmbamata. Kõige imelikumaks pean seda, et heaoluriigi kriisi ajaline kokkulangemine Idas ja Läänes pole äratanud mingit huvi. Ajaloolist ja poliitilist kujutlust on halvanud Nõukogude bloki režiimide pidamine (mingis ähmases mõttes) “sotsialistlikuks”, sest selleks nad end ju ise olid kuulutanud, ja mingis olulises mõttes oli see ka põhjus, miks Lääne mitut karva suurvõimud nende vastu üldse nii järelejätmatult võitlesid.

Seda seisukohta tuleks natuke selgitada. Minu arvates pole vähimatki kahtlust, et “reaalne sotsialism” oli erilist sorti riigikapitalism.4 Selles süsteemis oli olemas oma kaubatootmine, palgatöö, ühiskondlik tööjaotus, töö tegelik allutatus kapitalile, akumulatsiooni imperatiiv, klassivõim, ekspluateerimine, rõhumine, sundkonformism, hierarhia ja ebavõrdsus, tasuta kodutöö ja tingimusteta keeld töölisprotestidele (kõik streigid olid ebaseaduslikud), rääkimata poliitiliste meeleavalduste üldisest keelustatusest. Peamine erinevus oli mõistagi “turukoordinatsiooni” puudumine ja seda asendav valitsusepoolne planeerimine. Termin “eraomandus” on siinkohal eksitav, sest kui selle tähenduse tuumaks on proletaarlaste eraldamine tootmisvahenditest, siis tähistab see ka riigiomandust, isegi ilma et peaksime püüdma nendevahelist märkimisväärset erinevust pisendada. Kui “omand” tähendab võimu (ja juriidiliselt seda ta ju tähendab), siis on ka “riigiomandus” selles mõttes “eraomandus”: keegi ei saa ju väita, nagu olnuks Nõukogude tüüpi režiimides töölistel võimu tootmise, jaotamise, investeerimise ja tarbimise üle. Samuti pole kahtlust, et Stalini-järgne riigikapitalism Nõukogude blokis ja Jugoslaavias (umbes 1956–1989) üritas luua teatavat autoritaarset heaoluriiki, mis oma probleemide poolest oli väga sarnane mis tahes heaoluriikidega Läänes, olgu need siis sotsiaaldemokraatlikud, kristlik-demokraatlikud või gollistlikud (või isegi Uuel Kursil põhinevad). (Ma ei peatu siin heaoluriikliku kapitalismi näidetel fašistlikes ja natsistlikes režiimides, kui tahes asjakohased need ka oleksid.)

Igasuguse heaoluriigi – ka poststalinistliku, Gulagi-järgse “reaalse sotsialismi” – sotsiaalseks eesmärgiks oli (siinkohal võib sellest julgesti rääkida juba minevikuvormis) katse hoida tarbimist ülal nõudluse konjunktuurse reguleerimisega, et talitseda ja kaasata mässumeelset töölisklassi odava elamispinna, transpordi, hariduse ja tervishoiu abil ning luua nõnda dopolavoro (mussolinilik põhimõte, mida imetlesid ka Uue Kursi pooldajad USAs, kuid mis oli mõistagi sama mõjukas 1930. aastatel Stalini Venemaal), millega kaasneksid palgalised puhkused, massiturism, odavad rahvalikud meelelahutused, mõõduka hinnaga rõivamood ja sõiduautod. “Lõbusad semud”, 1930. aastate Nõukogude muusikafilm pioneeridest (Venemaa kõigi aegade suurim kassahitt), oli oma talumatu õnnelikkusega äravahetamiseni sarnane Hollywoodi või Kolmanda Riigi UFA filmistuudiote deliirselt naerunäolise toodanguga, vahest vaid tüdrukusäärte ahvatlusi tuuakse selles vähem esile.

Samal ajal meenutasid “sotsialistliku” Ida-Euroopa mõningad jooned pigem Kagu-Aasia korporatistliku heaolu meetodeid – ettevõtete suvelaagrid ja puhkekodud, mis olid töötajatele enamasti priid ja mida haldasid ametiühingud (nendesse kuuluda oli põhimõtteliselt igal kodanikul õigus), tasuta lastesõimed ja -aiad tööjõu järelkasvule – ning mõned jooned jällegi pärinesid Euroopa sotsiaaldemokraatiast, kuid need muudeti üldiseks ja kohustuslikuks: näiteks hästivarustatud rahvaraamatukogud, odavad raamatud, teatri- ja kinopiletid (kohaliku ametiühingu kaudu tellitud piletid maksid pealegi poole juba niigi odavast hinnast), töölispäritolu noorukite positiivne diskrimineerimine kõrgkoolidesse vastuvõtmisel, tööohutus, odavad põhitoiduained, odav alkohol, tubakas ja ühistransport, ligipääs sportimisvõimalustele. Valitseva klassi silmatorkava rikkuse puudumine, rääkimata hooplevast luksusest, koos igikestva kaubanappusega ning väga piiratud tarbimisvalikuga, seksuaalne puritanism, pikk sõjaväeteenistus, raske töö kultus, “populaarse mehaanika” ja kosmoselendude kultus noorte seas ning järelejätmatu propaganda, mis rõhutas režiimi plebeilikke ja “kollektivistlikke” omadusi, nii et igaüks pidi teadma, kuidas käsitseda tööriistakasti, kõblast ja hangu – see kõik lõi võrdsuse atmosfääri.

Muidugi oli see kõigest atmosfäär või meelestatus, aga samas oli ka tegelikkus võrratult egalitaarsem kui praegu. “Reaalse sotsialismi” tingimustes rõhusid rahvusriigid oma etnilisi vähemusi – väljaspool Nõukogude Venemaad eriti pärast Stalini surma –, pakkudes neile see-eest võimalust assimileeruda ning rõhutades “ühtsust”, “harmooniat” ja iidsete kultuurikonfliktide lõppu. (1960. aastate alguse Ungari sotsiaaltöötajate ja omavalitsusametnike väljaõpetamiseks mõeldud filmides näidatakse nomaadlike mustlasperekondade sunniviisilist pesemist, juustelõikust ja täide hävitamist, mida viivad läbi politsei ja sõjaväehaiglate personal; põrgulikud alandusstseenid segunevad teeseldud naeratustega otse kaamerasse.) Talupoegade ümberasustamine tööstusasulatesse oli erinevalt 19. sajandist suhteliselt hästi korraldatud; kuni 1970. aastateni, mil ressursid hakkasid juba kokku kuivama, koliti nad suurtesse kortermajadesse ja neile pakuti kohe terve hulk ühiskondlikke teenuseid, sealhulgas tervishoiu- ja kultuurialaseid. Mõnes riigis, nagu Rumeenia ja endine Tšehhoslovakkia, elab enamik linlastest ikka veel tollastes lagunevates kortermajades.

Pole kahtlustki, et need ühiskonnad olid väljakannatamatult autoritaarsed, ängistavad ja allasurutud, aga alles nüüd hakkame aru saama ka sellest, kuivõrd integreerunud, sidusad, rahumeelsed, kuritegevusvabad ja institutsionaliseerunud nad olid; omamoodi väikekodanlase unelm, kuid unelm sellegipoolest. Samal ajal olid nad ka “vertikaalsed”, st tõusev sotsiaalne mobiilsus oli kiire ja laiahaardeline, ning kuna jutt on algselt mahajäänud talurahvaühiskondadest, siis oli muutus õige rabav (maalt linna, tapva füüsilise põllutöö juurest tehnilisele tööle tehases, näljast, räpast ja viletsusest tagasihoidlike sööklaeineteni, sooja vee ja kanalisatsioonini). Ka kultuurimuutus oli järsk. Teekond kirjaoskamatusest ja kella mittetundmisest Brechti ja Bartókini oli hämmastavalt lühike. (Muide, õpetlik on, kui tähtsad on kultuuriliste vajaduste institutsionaalsed juured – pool kontinendist lõpetas tõsise kirjanduse lugemise ja klassikalise muusika kuulamise paari aastaga, kui need tegevused uutes sotsiaalsetes ja ideoloogilistes tingimustes enam hõlpsasti kättesaadavaks ja tähendusrikkaks ei osutunud: “Doch die Verhältnisse, sie sind nicht so” – “Kuid olud paraku ei ole need”.5)

1989. aasta režiimimuutus (milles siinkirjutaja mängis üpris avalikku rolli ja mille suhtes tema tunded on tagantjärele üsnaambivalentsed) tõi kaasa tormijooksu “riigiomandile”, selle maailmaturuhindadega erastamise, odava ülesostu, alltöövõtu ja direktoritele müümise (kes omakorda müüsid ettevõtted edasi rahvusvahelistele firmadele, misjärel paljud neist kinni pandi, et kahandada konkurentsi ja luua uusi pantvangis tarbijaturge) ning see kutsus esile enneolematu hinnatõusu, reaalpalga ja elatustaseme languse ning massilise tööpuuduse. Turu liberaliseerimine tähendas, et seni kaitstud, poputatud, tehnoloogiliselt mahajäänud kohalikud tööstused ei olnud võimelised taluma pingelist konkurentsi jaemüügiturgudel, mis viis kohaliku kaubanduse kokkukukkumiseni, sest see ei suutnud dumpingule ja muudele säärastele nippidele vastu seista. Peaaegu pool kõigist töökohtadest kadus. Vägagi ehtsat rõõmu pluralistliku poliitilise konkurentsi ja määratult kasvanud väljendusvabaduse üle tumestas vaesus ja ebaturvalisus, millega kaasnes kommertsliku popkultuuri, reklaami, tabloidide ja muu rämpsu üha laienev mõjusfäär. See, mis algul tundus millegi värvikana, on osutunud pelgalt kassikullaks ning kaotanud koos uudsusega oma võlu.

Ida-Euroopa õnnetud elanikud võtsid kõike seda ilmse ja arusaamatu katastroofina. Mõningase kriitikameele säilitasid need poliitilised grupid, kes olid võidelnud endise režiimi vastu ja jätkasid võitlust selle vaimuga veel pikka aega, ajades Teise maailmasõja järgset liberaalset joont (väljendusvabadus, konstitutsionalism, abordiõigus, homoseksualistide õigused, rassismivastasus, antiklerikalism, antinatsionalism – mis on kindlasti asjad, mille eest tasub seista, aga mis jäävad kaugeks laiemale lihtrahvaklassile, kes on hõivatud hoopis muuga), pööramata sealjuures tähelepanu laialdasele vaesusele, sotsiaalsele ja kultuurilisele kaosele. Need grupid ühendasid liberaalsele vasakpoolsusele omase “inimõigustel” põhineva kõnepruugi neokonservatiivsele parempoolsusele iseloomuliku “vaba valiku” retoorikaga (ja seda teevad nad ikka veel, ka 18 aastat hiljem) ning mõistsid erastamist kõikvõimsa riigi lammutamisena, mis oma ümberjagamisrelvaga varustatult paistis neile vaenlasena, kelle vastu tuleb võidelda. Ideoloogilist vastast nägid nad “ülalpeetavamentaliteedis”, mis ei lase sotsiaalriigi alamatel saada vabadust armastavateks, vaprateks ja autonoomseteks kodanikeks. Mäletan, kuidas 1990.–1994. aastal Ungari parlamendis arutasime viis kuud vabariigi vapi küsimust (kas Püha Krooniga või ilma, võitis Krooni partei), tööpuuduse teemal aga puudus vähegi sisukas debatt, samal ajal kui kümne miljoni elanikuga väikeriigis haihtus kaks miljonit töökohta.

Heaoluriigi päästmise ülesande enda peale võtmine tundus nüüd kõigile poliitilistele jõududele millegi ilmvõimatuna. Maades, nagu Ida-Saksamaa ja Tšehhi Vabariik, kus “kommunistliku” aparaadi funktsionääre hakati ametlikult diskrimineerima ning endise valitseva partei liikmed pidid enesekaitseks ja haavatud uhkuse ravimiseks kokku hoidma, langes see ülesanne nn postkommunistliku vasakpoolsuse õlule. Ülejäänutes võtsid selle ülesande tavaliselt enda peale äärmusnatsionalistlikud ja “kristlikud” parteid. Kuna valitsevate “kommunistlike” parteide turumeelsel reformistlikul tiival (ja nende ekspertnõunikel ülikoolides, uurimisinstituutides ja riigipankades), kes õigel ajal õiges kohas olles lõikasid erastamisest kopsakat profiiti, esines mõningast personaalset järjepidevust endisaegsete komparteidega, siis omandas näiva usutavuse ka populaarne teooria, nagu polekski “midagi muutunud” – kõik toimuv on lihtsalt vandenõu diskrediteeritud valitseva klassi võimu pikendamiseks. Tõsi on hoopis see, et muutused on olnud nii tohutud, et ainult murdosa nomenklatuurist on suutnud end kapitalistlikeks ärimeesteks ümber seadistada. Suurim võitja aga pole olnud keegi kohalikest, vaid rahvusvahelised korporatsioonid, Ameerika juhitud sõjaline liit ning Euroopa Liidu bürokraatia.

Ometigi leidub selles populaarses teoorias oma tõetera – nimelt kahtlustus, et plaanimajandusliku riigikapitalismi (ehk “riigisotsialismi”) ja liberaalse turukapitalismi erinevus ei olegi nii suur, nagu 1989. aastal pidulikult kuulutati. Paranoiliste linnalegendidena ringlevad rahvalikud teooriad, kui tahes mõistetavad nad ka oleks, ei saa ega tohi asendada analüüsi. Kuid oma poliitiline tähendus neil on, eriti kui paljud endiste “kommunistlike” organisatsioonide järglasparteid kuulutavad nüüd neokonservatiivset rõõmusõnumit (termin “uusliberaalne” on mõnevõrra eksitav: tänaste ultrakapitalistide ja turufundamentalistide pidamine liberaalideks nõuaks erakordset kujutlusvõimepingutust) ning lammutavad heaoluriigi viimaseid jäänuseid. Siit siis “kommunistide” kummaline samastamine “kapitalistidega” mõningates Ida-Euroopa maades – eks ole ju lõppude lõpuks endised “kommunistid” need, kes kõike seda meile nüüd teevad, ikka on pukis samad tegelased, demokraatlik ümberkujundus on olnud pettus, kõik see on juudi-bolševistlik vandenõu jne.

Sotsialismi ja kapitalismi samastamine oli teadagi üks natsistlikke klišeesid – mõlemad on rassivõõrad. Aga “olud paraku ei ole need”; ja antud juhul ei saaks nad teistsugusemad ollagi. Olid ju kommunistid ja sotsiaaldemokraadid 1920. ja 1930. aastatel ühinenud ja kaljukindlad oma väärteadvuses, et nad seisavad lahutamatult vastu kapitalismile ja türanniale. Väärteadvus ei välista veel siirust. 21. sajandi alguse ekskommunistlikud parteid ei vastandu üksnes sotsialismile, vaid ka töölisklassi kõige elementaarsematele huvidele: selles pole midagi uut ja see nähtus ei piirdu ka ainult Ida-Euroopaga. (Ida-Euroopast rääkides pean ma kindral de Gaulle’i hea eeskuju järgi alati silmas ka endise Nõukogude Liidu Euroopa-osa). Kutsusid ju Itaalia Kommunistlik Partei ja selle juht Enrico Berlinguer üles kokkuhoiumeetmetele ja rõhutasid proletaarset kohust nendega leppida juba kaks aastat enne proua Thatcheri võimuletulekut.6 (Endise IKP paremtiib Vasakdemokraatlik Partei taotleb nüüd liitumist oma kuuekümneaastase põlisvaenlasega, kristlike demokraatidega…) Niisiis see klišee, ilma et ta sellest tõesemaks muutuks, kujutab endast ausat ja õiglast ajaloolist kättemaksu.

Just seetõttu vastandutakse neokonservatiivsele kontrrevolutsioonile vastupanuvormidega, mis on rüütatud sõjaeelse natsionalismi ja militaarse parempoolsuse rõivaisse, millega sageli seguneb avalikult fašistlik retoorika ja sümboolika ning endise Nõukogude Liidu puhul äärmine eklektika, kus püütakse sünteesida stalinismi ja fašismi. (Venemaa Kommunistlik Partei, peamine opositsioonijõud Venemaal, leiab innustust valgekaartlaste arulagedatelt ideoloogidelt, kes esindasid admiral Koltšaki ja parun Wrangeli kindralstaapide “ajutruste”.) Poliitilisi lahendusvariante on palju. Pärast Poola ekskommunistliku presidendi Kwaśniewski “uusliberaalse” ehk neokonservatiivse režiimi lüüasaamist on ultrakatoliiklike Kaczyński-kaksikute etteaste oma naeruväärsusest hoolimata olnud üpris edukas ning kindlustanud end,7 ühendades äärmist sotsiaalset konservatismi, homoseksualismivastast, naistevastast, vähemustevastast, Vene-vastast, Saksa-vastast, juudivastast ja ennekõike antikommunistlikku paranoiat monetaristliku ortodoksiaga, Bushi-meelse sõjalise innukusega ja kõigi vasakpoolsete tagakiusamisega (Hispaania kodusõjas võidelnud rahvusvaheliste brigaadide väheste veteranide pensionid tühistati), tsensuuriga ja metsiku etnitsistliku propagandaga. Nelikümmend üks Poola parlamendi liiget, kes kuuluvad seimi enamusse, panid ette seaduseelnõu, et Jeesus Kristus valitaks Poola aupresidendiks (mõned neist eelistanuks tiitlit “aukuningas”). Eesistuja lükkas eelnõu mingi tehnilise puuduse tõttu tagasi, julgemata seda hääletusele panna: see oleks võinud läbi minna.

Slovakkias on vasakpoolse sotsiaaldemokraadi Robert Fico valitsus liidus Vladimír Mečiari natsionalistidega ning kvaasifašistliku Rahvusparteiga, mida juhib kurikuulus alkohoolikust kiidukukk Ján Slota. Härra Ficol jätkus jultumust tõsta pensione, kärpida ühissõidukite piletihindu ja peatada riikliku, üldjoontes tasuta tervishoiu- ja haridussüsteemi lammutamine. Tegu on tohutult populaarse valitsusega, kelle menu suurendab veelgi selle teravalt tšehhi- ja ungarivastane natsionalism koos venemeelsete hoiakutega. Kui sellele lisada Tšehhi Vabariigis, Rumeenias ja Serbias ilmnev võimetus moodustada töövõimelist parlamendienamust; Balti väikeriike haaranud Vene-vastane hullus koos etnilise vene vähemuse vägagi reaalse, apartheiditaolise diskrimineerimisega; mustlasvähemuste tagakiusamine ja segregatsioon igal pool (Rumeenia president ütles ajakirjaniku kohta, kellega ta isiklikult kähmles ja kellelt varastas, hea küll, konfiskeeris mobiiltelefoni: “Mina selle haisva mustlasplikaga ei räägi”); auväärse “rahvusvahelise üldsuse” poolt “riigistatud” etnilised enklaavid – Bosnia, Kosovo, Montenegro, Makedoonia, Moldova/Transnistria ja stalinistlik intermundium Valgevenes; endiste Jugoslaavia residentide väljaajamine Sloveeniast – ja teie ees on pilt “uutest demokraatiatest”, “innukate koalitsiooni” vapratest sõduritest, härrade Rumsfeldi ja Cheney “uuest Euroopast”.

Liberaalsed kommentaatorid kõnelevad mässust modernsuse vastu. See on täielik mõttetus. Neokonservatiivne (ehk uusliberaalne) kontrrevolutsioon on rünnanud natsiooni ja eriti alamat keskklassi kahel rindel.

Esiteks on ta ignoreerinud tõsiasja, et sotsiaalse heaolu institutsioonid on rahvusliku identiteedi selgroog, ainus järelejääv sidususprintsiip traditsioonideta kapitalismis. Kaalul ei ole üksnes elatisest ilmajäämine, vaid väärikustunde kaotus, tunde kadumine, et kogukonda esindav riik hoolitseb sinu eest, kaitseb sind ja seega peab sinust lugu. Plaanimajanduslike heaoluriikide suurim saavutus oli tõusev sotsiaalne mobiilsus, mida seesmiselt kogeti kui dünaamilist võrdsust. Klassistaatuse kadumine (mida idapoolses Kesk-Euroopas sümboliseeris ülikoolidiplom: isegi nälgiv Herr Doktor on härrasmees), tunne, et kaupmeeste, tsiviilteenistujate, õpetajate ja arstide järeltulijad peavad hakkama jälle füüsilist tööd tegema või pagema kusagile illegaalsete migrantidena, deklasseeruma – kõik see on talumatu ähvardus. Tegu on keskklasside ülestõusuga natsiooni ja kastivahede kadumise vastu.

Teiseks, kommunistide loodud heaoluriigi kaitsevallide ja -rinnatistega on keskklassidel ideoloogiliselt võimatu end samastada. See tähendaks kohutavat näokaotust, sest “kommunism” sümboliseerib lüüasaamist ja minevikku ning väikekodanlus on ju ennekõike modernistlik, teda kannustab saavutuste ja oma elutingimuste parandamise müüt. Nad ei saa avalikult kaitsta institutsioone, mis neile algselt üldse väärikuse andsid, kui tegid talupoegadest bürokraadid ja intellektuaalid, sest see tähendaks häbiväärse agraarse mineviku ning koos sellega veelgi häbiväärsema “kommunistliku” pärandi tunnistamist. Neokonservatiivset (või uusliberaalset) lammutustööd kommunistide kätetööna kujutades saab aga häbist mööda hiilida ja muuta 1989. aasta eelsete institutsioonide kaitsmist aktsepteeritavaks. Samuti ei saa endised kompartei ja komsomoli sekretärid väita, nagu poleks nad ealeski sellesse institutsionaalsesse korda kuulunud ega oleks sellele sugugi tänu võlgu; nad peavad hoopis kuulutama, et selle korra lammutamine tähendab vea parandamist. Seega paistavad nad ekslike ja oportunistlikena, mitte aga uue ajastu, vabaduse vms kuulutajatena.

Uusi kontrrevolutsionääre saab niisiis kujutada ühtaegu nii vasak- kui ka parempoolsetena – “kommunistlike” privatiseerijate, monetaristide ja globaliseerijate laitmatult antikommunistlike vastastena. Nad võivad kaitsta bolševike loodud heaoluriiki, andmata tolligi sellest bolševikele, kes on läinud Internatsionaalist üle Multinatsionaali, sest neile mõlemale annab vastu astuda sõjaka etnilisuse ideega, mis on midagi hoopis muud kui klassikaline natsionalism – viimane rajanes kõikide kodanike õiguslikul ja poliitilisel võrdsusel iseseisvas ja suveräänses rahvusriigis, hoolimata nende usutunnistusest või rassist.

Kuna selle poliitilise arulageduse puhkemine Ida-Euroopas on samavõrd kaitsereaktsioon neokonservatiivse ehk uusliberaalse globaliseerumise ja uusimperialismi vastu kui ka versioon Lääne uutest antikapitalistlikest ühiskonnaliikumistest, siis tuleks lühidalt vaadelda ka selle paralleele viimastega. Lääne liikumiste võitlused on suuresti sümboolsed: võtkem näiteks G8 tippkohtumiste vastased protestid Heiligendammis. Oletagem hetkeks, et protesteerijad oleksid “võitnud” ning neil õnnestunuks see riigipeade valitud seltskond ja teised suured ninad Mecklenburg-Vorpommernist minema kihutada – mis siis oleks juhtunud? Nood pöördunuksid tagasi oma auväärsetele ministritoolidele, võib-olla paari muhuga – ja kogu lugu. Puudusid konkreetsed nõudmised (“Muutkem kapitalism ajalooks!” seda ju ei ole); seetõttu ei põrka meeleavaldajad kokku “kodanliku poliitikaga” sellel tasandil, kus seda kujundatakse ja ellu viiakse, – ja need mõned vähesed tõeliselt spetsiifilised nõudmised (tegelikult küll palved), mida mõõdukam tiib esitas, jäävad kodanliku poliitikasüsteemi piiresse ega ole seega revolutsioonilised (nt need, mis puudutavad süsinikdioksiidi heitmeid, migrantide tööjõudu, intellektuaalse omandi õigust jne), ning on seega ühitatavad kodanliku (liberaalse peavoolu) poliitikaga, isegi kui neil pole väljavaadet kohesele edule. Vägivald puhkeb seetõttu, et meeleavaldajad on “süsteemi” vastu, aga süsteem ei kehastu nendes rahvusriigipealike meelevaldsetes kokkusaamistes, kus nad ei rakenda oma tõelist, st seaduslikku võimu. See, millega ähvardatakse – erinevalt kommunistlikest ja sotsialistlikest revolutsioonidest –, ei ole režiimimuutus, vaid kaos. Kaosele ei saa vastata repressioonidega (kuigi politsei ja Bundeswehr saavad kaost alla suruda ja selle tagajärgi “koristada”), sest maha suruda saab ainult vastanduvat võimu. Niisugused protestid aga endast võimu ei kujuta. Samas annab repressiooni ennast kaoseks muuta. Võim ei põrka kokku vastanduva võimuga, nagu klassikalistes – eriti Euroopa – revolutsioonides.

Kuid sellegipoolest on tähtis mõista, et ajavaimu poolest erineb noorte lääneeurooplaste protest märgatavalt noorte idaeurooplaste omast. Sest kuidas viimased ka jäljendaksid esimesi oma Palestiina pea- ja kaelarättide, kapuutside ja maskidega, kivide loopimise ja mässumeelse cool’iga, mida nad kadedalt on telekast jälginud, eristab neid asjaolu, et kõik selle ühendavad nad endas äärmise autoritaarsusega, rassismiga jms. Ida-Euroopa katoliiklike, etnitsistlike, ksenofooblik-populistlike parteide noored keskklassist protesteerijad kardavad ennekõike oma staatuse kaotamist, deklasseerumist – midagi sellist on tuttav ka 1920. ja 1930. aastate Kesk- ja Ida-Euroopa noorest karmist parempoolsusest, aga samuti 1960. aastate üliõpilasprotestide teadaolevast motivatsioonist. Nõudes korda, hierarhiat, rahvuslikku ühtsust, selget lõppu kõigele, mis on nende meelest hälbeline käitumine, – ning meenutades sellega häirivalt al-Azhari fatwa’sid ja Vatikani –, seisavad nad rahanduseliiti ja juurtetut kosmopoliitilist globaliseerumist põhimõtteliselt küll vastustades enese teadmata olemasoleva korra teenistuses, millel pole etnilisest vihkamisest, militarismist, homofoobiast või nostalgiast paindumatult kindla korra järele midagi karta. Olgu nende vead millised tahes, ei ole uued ühiskondlikud liikumised Läänes ja Lõunas süüdi milleski selletaolises.

Samal ajal on töölisklass, isegi veel rohkem kui Läänes, vait. Streike peaaegu ei korraldata. Võitlus käib ühelt poolt rahvusvahelise kapitali ja selle kohalike esindajate ning teisalt kohalike etniliste keskklasside ning etnitsistliku ja klerikalistliku intelligentsi vahel. Ehtsat vasakpoolsust pole välja ilmunud. Veel mitte.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Ungari filosoof GÁSPÁR MIKLÓS TAMÁS on sündinud 1948. aastal Rumeenias Cluj-Napocas (Kolozsváris) ja lõpetanud sealse Babeş–Bolyai ülikooli. Kirjandusliku nädalalehe toimetajana tekkis tal Rumeenia võimudega poliitilisi probleeme ja ta emigreerus 1978. aastal Ungarisse. Õpetas filosoofiat Budapesti ülikoolis, kust mõne aasta pärast vallandati marksismi avaliku kritiseerimise eest. Temast sai Kadari-aegse demokraatliku opositsiooni üks tuntumaid liikmeid, dissident, kes avaldas end üksnes omakirjastuslikes väljaannetes või välismaal. Osales aktiivselt Ungari sametrevolutsioonis. 1989. aastal valiti Vabade Demokraatide Liidu esindajana Ungari parlamenti. 1994 lahkus kutselisest poliitikast (2000 astus välja ka liberaalide parteist). Kui Tamási 1980. aastate poliitilisi vaateid on iseloomustatud liberaalsetena ja režiimivahetuseaegseid konservatiivliberaalsetena, siis 1990. aastate teisel poolel võtsid need selgelt vasakpoolsema suuna ja 2000. aastatel on ta jõudnud omapärase marksismitõlgenduseni. Ta on üks globalismikriitilise organisatsiooni ATTAC juhtkujusid Ungaris. Tamás on juhtinud Ungari Teaduste Akadeemia filosoofiainstituuti, õpetanud Columbia, Oxfordi, Chicago, Georgestowni, Yale’i jt ülikoolides, saanud 1995. aastal Ungari Sorosi fondi elutööpreemia. Avaldanud mitmeid poliitikafilosoofia- ja sotsiaalteooria-alaseid raamatuid. Praegu on Tamás Kesk-Euroopa ülikooli sotsioloogia ja sotsiaal-antropoloogia osakonna professor.

Ilmunud Vikerkaares nr 6, 2008

K.P.

M. Tamás, Counter-revolution against a counter-revolution: Eastern Europe today. http://www.eurozine.com/articles/2007-09-18-tamas-en.html. Algselt ilmunud rmt-s: Global Flashpoints: Socialist Register 2008. Ed. L. Panitch, C. Leys. London: Merlin Press, 2007.

1 2008. aasta märtsis toimunud referendumil oli üle 80% hääletanutest valitsuse haridus- ja tervishoiureformi kavade vastu. Toim.

2 G. M. T a m á s, Un capitalisme pur et simple. La Nouvelle Alternative, kd 19, nr 60/61, märts-juuni 2004, lk 13–40; G. M. T a m á s, Ein ganz normaler Kapitalismus. Grundrisse: zeitschrift für linke theorie & debatte, nr 22, suvi 2007, lk 9–23.

3 Vt G. M. T a m á s, Socialism, Capitalism and Modernity. Rmt-s: Capitalism, Socialism and Democracy Revisited. Ed. L. Diamond, M. F. Plattner. Baltimore; London, 1993, lk 54–68; G. M. T a m á s, The Legacy of Dissent: Irony, Ambiguity, Duplicity. Rmt-s: The Revolutions of 1989. Ed. V. Tismaneanu. London; New York, 1999, lk 181–197 (esimene versioon: Times Literary Supplement 14.05.1993); G. M. T a m á s, Paradoxes of 1989. East European Politics and Societies, kd 13, nr 2, kevad 1999, lk 353–358; G. M. T a m á s, Victory Defeated. Rmt-s: Democracy After Communism. Ed. L. Diamond, M. F. Plattner. Baltimore; London, 2002, lk 126–131.

4 Suurepärase ülevaate “riigikapitalismi” teooriatest annab: M. H a y n e s, Marxism and the Russian Question in the Wake of the Soviet Collapse. Historical Materialism, kd 10, nr 4, 2002, lk 317–362. Vt ka: G. M. T a m á s, Un capitalisme pur et simple; S. A. R e s n i c k, R. D. W o l f f, Class Theory and History: Capitalism and Communism in the USSR. New York; London, 2002, vrd Paresh Chattopadhyay arvustust: Historical Materialism, kd 14, nr 1, 2006, lk 249–270.

5 B. B r e c h t, Die Dreigroschenoper. Rmt-s: B. Brecht, Stücke, I. Berlin, 1975, lk 76. Eesti k-s: B. B r e c h t, Kolmekrossiooper. Tlk J. Kross. Tallinn, 1963, lk 35.

6 Vt E. M a n d e l, From Stalinism to Eurocommunism. London, 1978, lk 125–149. IKP oportunistlik pööre otseselt kodanlikule poliitikale seletab äärmusvasakpoolsuse varajast tõusu ja suurt mõju Itaalias, vt: S. W r i g h t, Storming Heaven: Class Composition and Struggle in Italian Autonomist Marxism. London, 2002.

7 2007. aastal Jarosław Kaczyński valitsus lagunes ja järgnenud erakorralistel valimistel kaotasid rahvuslik-konservatiivsed parteid parlamendis enamuse. Toim.
Arhiiv, Blogi, Aken

Ukraina ja tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria

8. aprill 2022

uusveeb

Marie Lemonnier: Kas Venemaa sõda Ukraina vastu on „ajaloo pöördepunkt“?

Olivier Roy: Pigem samm tagasi, eriti kuna see protsess on käinud juba aastaid. Praegune sõda on kooskõlas sellega, mida Putin on teinud Gruusias ja mujal. Putin on alati öelnud, et Ukraina ei ole tema silmis tõeline riik. Jahmatav on aga olnud kallaletungi jõhkrus. Sõja vallapäästmine on hullumeelne samm, sest see ei jäta muud valikut kui vastupanu. Aga esmajoones ka seetõttu, et Putin ei mõista, et tegu on teistsuguse ajajärguga. Putin on ühtaegu 19. sajandi strateeg ja soviett. Tal on territoriaalne võimu-visioon ja kultuuriline nägemus Vene impeeriumist, mille keskmes on slaavlus ja õigusk. Putin pole aru saanud sellest, et on olemas ka Ukraina patriotism ja et seda on paradoksaalselt tugevdanud Nõukogude süsteem, mis põhines sotsialistlike riikide föderatsioonil. Ukraina, Gruusia ja Armeenia puhul ning isegi Kesk-Aasias on see sünnitanud „vabariikliku“ natsionalismi.

Putin tahab olla uus Peeter Suur ja kirjutada oma nime ajalukku Vene impeeriumi taastajana; see on tema kinnismõte. Kuid 19. sajandi sõja alustamine 21. sajandil on hullumeelsus. Arvan, et ta on tulistanud endale jalga.

ML: Kas see sissetung on samasugune strateegiline viga nagu 1979. aasta sissetung Afganistani?

OR: Kindlasti, kuid mitte põhjustel, mida tavaliselt tuuakse: patiseisu ja isolatsiooni risk, sanktsioonid ja okupatsiooni majanduslik kulukus. See invasioon lõhub tolle Venemaale soodsa uue geostrateegilise konfiguratsiooni, mis oli tekkimas pärast Putini võimuletulekut 2000. aastal ja põhines Huntingtoni „tsivilisatsioonide kokkupõrke“ nägemusel. Oleme näinud, kuidas osa Lääne avalikust arvamusest hakkas nihkuma Putini Venemaa poole: teatav osa kristlikust parempoolsusest koos enamikuga populistidest, nagu ka mitmesugused konservatiivsed ringkonnad. See algas juba konfliktidest Serbias ja Kosovos, kui mõned kõrgemad ametiisikud ja intellektuaalid hakkasid küsima, ega me ole valinud valet vaenlast, kas Läänel poleks loogilisem toetada bosnialaste ja kosovolaste asemel Serbiat.

Mõistagi oli sel nihkel ka oma nimi: „islamioht“. 9/11 teravdas seda arusaama, eriti kui tekkisid populistlikud liikumised, mis keskendusid islami tõrjumisele. Mitmesuguseid kohalikke konflikte on tõlgendatud kristliku Lääne ja islami vahelise võitlusena, alates Sudaanist ja Süüriast kuni Balkani ja Kaukasuseni. Bashar al-Assadit ei toeta mitte üksnes venelased, vaid ka need, kes esinevad idakristlaste kaitsjatena. 2005. aasta rahutusi Prantsuse banlieue’des kirjeldasid analüütikud ja Houellebecqi taolised romaanikirjanikud kui „eurooplaste“ ja „moslemite“ vahelise kodusõja algust ning kui osa globaalsest džihaadist. Selles mängus paistis Venemaa kõikide nende reaktsiooniliste servagruppide silmis liitlasena või isegi Lääne kaitsevallina. Olen kuulnud, kuidas Front national’i endine liige ja Ecole de Guerre’i geostrateegia professor Aymeric Chauprade kutsus üles alliansile kristliku Euroopa, õigeuskliku Venemaa ja Iraani šiiitide vahel suure vaenlase, sunniitliku islami vastu.

ML: 2019. aastal te pühendasite essee „Kas Euroopa on kristlik?“ nende gruppide süvenevale lähenemisele …

OR: Jah, sest neile strateegiatele lisandus veel üks strateegiline visioon: väärtuste sõda Läänes. Putini Venemaad tajusid paljud konservatiivsed kristlased (vt nt Prantsuse katoliiklaste võrgulehte Salon Beige) kui kaitsevalli traditsiooniliste, LGBT- ja abordivastaste väärtuste ees, samal ajal kui õugeusukirik paistis koostöös poliitilise võimuga võitlevat hingede tagasivõitmise eest.

See seletab paljude Ameerika evangeelsete protestantide ja konservatiivsete katoliiklaste poolehoidu Putinile. Sellel rindel seisid ka Poola ja Ungari juhid, kuigi nad on igavese Venemaa suhtes umbusklikumad, nagu ka Donald Trumpi nõuandjad (Steve Bannon). Mis Prantsusmaasse puutub, siis meenutatagu Marine Le Peni külaskäiku Venemaale 2015. aastal, mis oli tõeline teetähis. Rääkimata siis veel Euroopa poliitikutele väga tulusate sinekuuride jagamisest, mis tegi neist igasuguste siseveendumuste puududes president Putini lobistid.

ML: Kas see sõda paistab teile pigem Putini kaotuse kui võiduna?

OR: Jah. Kogu selle pehme võimu, mille Putin oli viimasel kahekümnel aastal saavutanud ja mis võimaldas tal olla globaalne mängija, tõi ta ohvriks lihtsalt territoriaalsele nägemusele Vene võimust. Kogu see geostrateegiline allianss populistliku parempoolsusega ja Lääne religioossete konservatiividega, mis raskendas Moskvale surve avaldamist ja sanktsioonide kehtestamist, on haihtunud õhku. Võime nüüd näha, kuidas tema imetlejad võtavad sõnu tagasi, nende hulgas Zemmour, kes tavaliselt ei kõhkle radikaalsete seisukohtade võtmise ees, vaid uhkustab nendega. Putin on muutunud kellekski õigustamatuks, sest ta ajab hirmu peale. Tänaseks on kõikidel eurooplastel tekkinud umbusurefleks. Kõik Putiniga sümpatiseerijad või need, kes pooldasid Venemaaga kokkuleppele jõudmist, nagu Berlusconi, Marine Le Pen, Schröder (esimene Euroopa eks-juht, kes liitus Nord Streami konsortsiumiga), Fillon jne, on devalveerunud. Nende reaktsioon on kõnekas, nad on tummad, sest ei leia isegi mingit asendusõigustust.

ML: Milliseid järeldusi sellest teha?

OR: Tsivilisatsioonide kokkupõrke teoreetik Samuel Huntington ütles 1993. aastal Foreign Affairsis: „Kui võti peitub tsivilisatsiooni mõistes, siis peab Venemaa ja Ukraina vahelise vägivalla tõenäosus olema väike.“ Loo moraal on selles, et Venemaa praegune sõjaline sekkumine Ukrainas on andnud meile selge tõestuse (paljude teiste kõrval), et tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria ei tööta, kuigi see andis inspiratsiooni paljudele geostrateegia üle mõtlejatele. Idee, nagu oleks Nõukogude Liidu kokkukukkumine pöördumatu ja nagu me liiguksime kristluse ja islami vastasseisu poole, on kukkunud kokku ja me näeme, et sellele pole Putini nägemuses kunagi mingit rolli kuulunudki. Venemaa on Katariina Suurest alates alati moslemeid oma impeeriumi lõiminud. Ja Putinil on imperiaalne nägemus, kindlasti ei põhine tema geostrateegia religioonil, nagu mõned Euroopa parempoolsed ja paremäärmuslased uskusid.

Faktid on üsna selged. Putini neljast sõjalisest sekkumisest endisesse Nõukogude ruumi on kolm toimunud kristlike ja õigeusu maade vastu. Otsene agressioon Gruusia vastu võeti ette moslemitest abhaaslaste nimel. Viimases konfliktis Mägi-Karabahhi pärast kutsusid Prantsuse paremäärmuslased ja vabariiklased üles kristlikule solidaarsusele türgi-islami ohu vastu. Ma pidin neile ühes Le Monde’i artiklis meelde tuletama, et venelased olid pigem Aserbaidžaani ja sugugi mitte armeenlaste poolel. Nad lasid aseritel Karabahhi üle võtta ja seejärel teesklesid sekkumist. Pärast Tšetšeeni sõda on Putin toetanud tšetšeenide juhti Ramzan Kadõrovit. Ainus koht geograafilises Euroopas, kus rakendatakse šariaadi õigust, on Tšetšeenia vabariik Venemaal. Rünnak teise õigeuskliku riigi, Ukraina vastu rõhutab lõhesid õigeusumaailmas, aga ka kristlikus maailmas üldiselt (Ukraina katoliiklik uniaadikirik on Ukraina patriotismi kants). Ainus Ukraina patriarh, kes veel tunnustab Moskva metropoliit Kirilli ülimust, Onufrius, kutsus just äsja usklikke üles kaitsma Ukraina kodumaad. Putin on kaotanud oma taotluses olla õigeusumaailma esindaja.

ML: Ütlete, et maailm pole muutumas, vaid me kogeme endise protsessi jätku. Kas sellegipoolest ei valitse oht, et geopoliitiline kaart joonistatakse ringi? Hiinlaste esialgsed kõhklused Vene rünnakut hukka mõista on tekitanud muret.

OR: Arvan, et siin tuleb olla väga hoolikas. Hiinlased ei saanud seda hukka mõista, sest nad tahavad pidada enesele õigust tungida Taiwani. Samal ajal aga lähevad hiinlaste ja venelaste sügavamad huvid lahku. Ameeriklased saavad endale lubada seismist kahel rindel, Vaiksel ookeanil ja Euroopas, eriti kui eurooplased otsustavad oma kaitset tugevdada. Hiinlased aga ei soovi mitmel rindel olla, nagu ka mitte venelased.

ML: Sõda on tulnud üllatusena, kuigi Putin ütles juba kahekümne kahe aasta eest võimule tulles, et ta peab Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi ajalooliseks katastroofiks.

OR: Jah, selles mõttes on alahinnatud venelaste vimma ja nõrdimust Nõukogude Liidu langemise pärast. See oli kohutav trauma, sest kõik kukkus kokku, ilma et midagi oleks juhtunud, ilma sõja või revolutsioonita. Inimesed ei saanud sellest aru. Kui režiim muutub pärast sissetungi, sõda, tohutut katastroofi, siis meil on vähemalt olemas arusaamise elemendid. Aga kui sa ärkad ühtäkki üles ja režiim on uus või sul on uus kodakondsus ja riik on uus, siis see on suur trauma. Putini viga on selle trauma eest kolmkümmend aastat hiljem kätte maksta. Nüüd leidub juba terve põlvkond venelasi, kellele Nõukogude Liit sugugi korda ei lähe, kes pole seda kogenudki. Putin on paigale tardunud. Ta ei saanud aru, et maad on võtnud uued natsionalismid, et venekeelne ukrainlane saab samuti olla Ukraina patrioot ning võidelda Vene invasiooni vastu.

10. märts 2022

Tõlkinud M. V.

Olivier Roy (sünd 1949) on prantsuse politoloog, iseäranis poliitilise islami spetsialist.

Tõlgitud: https://www.eui.eu/news-hub?id=ukraine-and-the-clash-of-civilisation-theory-an-interview-with-oliver-roy

Algselt: https://www.nouvelobs.com/guerre-en-ukraine/20220227.OBS55056/olivier-roy-la-guerre-en-ukraine-nous-prouve-que-la-theorie-du-choc-des-civilisations-ne-fonctionne-pas.html
Arhiiv, Blogi, Aken

Putini lõppeesmärk

8. aprill 2022

uusveeb

Sławomir Sierakowski: Mis on Putini lõppeesmärk selles sõjas?

Timothy Snyder: See ei ole suur saladus: hävitada Ukraina kui riik ja likvideerida ukrainlased kui rahvus. On täiesti selge, et säärane idee sarnaneb genotsiidiga. Kui selle plaani elluviimine nõuab – ja seda see nõuab – ukraina intelligentsi füüsilist likvideerimist või Siberisse saatmist, siis seda ka üritatakse.

SS: Kas see teeb siis Putinist Stalini pehmema versiooni ja sama ohtliku juhi?

TS: Putin on teistsugune. Stalin ei kahelnud kunagi ukraina rahvuse olemasolus ja ta suhtus sellesse omal moel mõningase ettevaatusega. Sellest siis ka holodomori näljahäda ja 1930ndate terror Ukraina NSV-s. Putinil, kelle arvates mingit ukraina rahvust pole olemas, on Staliniga võrreldes radikaalsem vaade, mis viib meid tagasi Hitleri veendumuseni, et inimmasse saab tahtekindla vägivallaga kiiresti murda.

Seega me oleme jõudnud kaugele teispoole tavapärast poliitikat türanniaga silmitsi seistes. Meil on tegu vananeva juhiga, kelle vaimulaad ei põhine tänapäeva kategooriatel, vaid igaviku mõistel. Putini vaatevinklist faktid tegelikult ei loe. Ta kas üldse ei arvesta praktilisi takistusi, mis meile teada, või arvab, et need on Lääne propaganda ja luul. Putini maailm on selline, millisena tema seda tajub.

SS: Ja mida see tähendab?

TS: Olen jälginud Putinit juba aastaid – seda, mida ta kirjutab või kõneleb. Ta usub, et ta on uus vürst Vladimir Suur, kelle ülesanne on viia lõpule tolle missioon, mis algas üle tuhande aasta tagasi: taastada endine Vene impeerium, ühendades Ukraina Venemaaga. Mitte üksnes füüsiliselt, territooriumi ja poliitika mõttes, vaid eelkõige dialektiliselt. Kuni seda ühendust pole veel sündinud, ei ole ka Venemaad – Venemaa sünnib alles Ukrainaga üheks saades.

SS: Kas see hakkab siis eksisteerima tõelise üliriigina või pigem mõistena?

TS: Pigem vaimselt ja metafüüsiliselt.

SS: Te jõudsite oma raamatus „Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus“ mõnele väga olulisele järeldusele, mis põhinesid Hitleri „Mein Kampfi“ ja muude teoste analüüsil. Te hindasite teda kui teatava poliitilise filosoofia rajajat – ja kes kaugeltki mitte esimesena seesugustest tõi traagilisi tagajärgi. Kas ka Putin on säärane filosoof? Teda inspireerib Vene hing sedavõrd, et tema tajumisviis põhineb metafüüsilistel kategooriatel. Ühesõnaga: kas ta kehastab Vene vaimu?

TS: Ma ei usu Vene vaimu mõistesse. Aga kui jälgida Putini avaldusi ja lugeda artikleid, mis vihjavad tema plaanidele, siis saab öelda järgmist: vähemalt kümme aastat on ta korranud, et Ukraina olemasolul rahvusena ja riigina ei ole alust ega õigustust. Ja et Jumal tahab Venemaa ja Ukraina ühinemist. Ta mainis seda riigiduumas pärast 2012. aasta valimisi. 2013. aastal külastas ta Kiievit ja ütles, et ühinemine peab aset leidma igal juhul, sest see on Jumala tahe ning poliitikud ei saa sellele vastu hakata. Selliseid avaldusi on palju ja ma võtaks neid väga tõsiselt.

SS: Mida tähendab riigi ja rahva likvideerimine? Kas alistamist? Venemaaga integreerimist? Kogu maa muutmist üheks mustaks auguks nagu Donbass? Rahva venestamist nagu 19. sajandil?

TS: Venestamist kindlasti, aga seda tuleb teha kiiresti ja kasutades kõige lihtsamaid käepäraseid meetodeid, eeldades, et kui eliit likvideerida, siis ei jää rahvust enam alles. Jäävad venekeelsed kodanikud ja need, kellest varsti saavad venekeelsed.

Võib-olla ma eksin, aga pikaajalise venestuskava elluviimine, nii nagu Brežnevi või Aleksander III ajal, pole sellega kooskõlas. Selle kallale asutaks siis, kui Venemaa leiab, et eliidi likvideerimisest ei piisa.

Isegi Venemaal pole olnud ajaloolist pretsendenti ukraina rahva säärasele kohtlemisele. Ainult Hitleril oli sarnane plaan. Sovietid uskusid, et ukraina rahvus on olemas ja et mingisugune kompromiss on saavutatav. Vene keisririigi ajal ei olnud moodsa rahvuse mõistet veel olemas. Ja impeerium ei tähendanud seda, et venelased valitseksid teiste, näiteks ukrainlaste üle. Vene impeeriumi eliit ei koosnenud sugugi etnilistest venelastest ega mõelnud säärastes terminites.

Seevastu Putin viitab kogu aeg omaenda ajaloolistele ja müstilistele kontseptsioonidele ja see, mis ta välja pakub on midagi täiesti uut ja väga radikaalset – kui Hitler kõrvale jätta.

SS: Ka Putini nõuandjatel on raskusi tema kavatsuste mõistmisega. Fjodor Lukjanov, Vladislav Surkov ja teised kirjutavad küll Venemaa mõjusfääridest ja Lääne murtud lubadustest. Kuid paistab, et keegi pole ette näinud seda kohutavat plaani, mida teie kirjeldasite. Milline on see ratsionaalne alus, millel Putini maailmavaade põhineb?

TS: Esiteks, kõik need ideoloogid, kes kõigest kommenteerivad, keeldusid uskumast ka käesoleva sõja puhkemist. Teiseks, nende kommentaarid põhinevad säärasel justkui-ratsionaalsusel, millest Putin enam ei hooli. Kindlasti ma ei eita, et Putin haldab praegu veel kogu afääri taktikalist poolt, aga selle juhtimine näib olevat nõrgenenud, samal ajal kui ideoloogiline pool on läinud tugevamaks. Tulemuseks on absurdsed geopoliitilised ideed.

Kui Putin oleks päriselt geopoliitiline strateeg, siis ta mõistaks, et tuleb hoida Lääne ja Hiina vahelist tasakaalu. Aga see ei ole tal õnnestunud. Ta on kunstlikult ja tarbetult tekitanud Venemaale hukatusliku geopoliitilise olukorra, tõugates oma maa ja selle kodanikud säärasesse sõltuvusse Hiinast, et seda enam kuidagi ei paranda.

SS: Kuidas säärane liit lõpuks Venemaale mõjub?

TS: Hiina ei võta seda sugugi mingi liiduna. Hiina käsitab Venemaad riigina, mis enam vallutamist ei vaja, sest Hiina saab niikuinii kõike, mida tahab.

SS: Kas ka territooriume? Lõppude lõpuks ju Hiina mäletab, kes kõige rohkem tema aladest endale kahmas …

TS: Kuna Putin on keskendunud igavikule, siis tegutseb ta kiirustades ja läbimõtlematult. Tal on luulud ja ta usub – fašistlikult –, et suudab vägivalla abil jätta oma märgi ajaloole. Hiinaga on asi sootuks vastupidi. Hiinlaste lähenemisviisil on pikem perspektiiv ja nad mõistavad, et sääraseid jõhkraid ja kiireid aktsioone ei saa toimuda sageli. Nad mõistavad, et neil ei tarvitse venelaste suhtes midagi ette võtta, et praegune Vene valitsus annab neile meelsasti ära kõik, mida nad tahavad. Venelastele meeldib arvata, nagu see oleks mingisugune liit või partnerlus. Ja hiinlased võivad partnerluse jutuga kaasa minna, kui neile meeldib. Aga need kaks riiki ei suhtle iialgi omavahel kui võrdsed.

Venemaa positsioon Hiina suhtes kujuneb täpselt selliseks, millist suhet Venemaa soovis algul Ukrainaga: neile jäävad alles omad piirid ja väike türann, kuid kõigel sel pole tähtsust, sest Vene majandus langeb peagi sõltuvusse Hiina majandusest. Pealegi jõuab kiiresti kätte ka poliitiline sõltuvus. Seega me leiame ennast täiesti uues geopoliitilises keskkonnas. Ameerika Ühendriigid ei soovi seda Vene-Ukraina sõda, aga nad ei suuda ka seda peatada, vähemalt mitte kohe. Aga kui hiinlased seda sooviksid, saaksid nad selle teha väga kiiresti, peaaegu üleöö.

SS: Kas Venemaa lähenemine Hiinale ei lähe vastuollu Vene identiteediga, mis on kujunenud välja Euroopas?

TS: Kaugelt vaadatuna paistab, nagu see peaks olema Putini-taolisele juhile suur probleem. Aga talle ei lähe vähimatki korda see, mida venelased tahavad. Kui lugeda, mida on öelda vene natsionalistidel, siis nemad püüavad oma kaasmaalasi veenda, et kõik kujuneb hiinlastega suurepäraselt. Aga seda lugedes tekib kohe mõte: ei, see pole sugugi veenev.

SS: Milline asend saab selles uues geopoliitilises keskkonnas olema teistel – näiteks islamimaailmal, sh Iraanil, riigil, mida Lääs samuti boikoteerib. Kas Hiina kõrval jääb Venemaale manööverdamisruumi globaalsel tasandil?

TS: Mõnda aega küll. Venemaale on pakkunud rahuldust edukad suhted Lähis-Idas ja Aafrikamaades. Need edusammud on venelaste jaoks psühholoogiliselt väga tähtsad. Ometi jääb kõikidest neist jõupingutustest väheks, et luua globaalsel tasandil iseseisev Vene poolus. Praegusel ajal leidub väga vähe kohti, kus Vene mõju kaaluks üles Hiina oma, kui ehk välja arvata Süüria … ja võib-olla Kasahstan, kuhu Venemaa oli pärast laialdasi ühiskondlike rahutusi sunnitud sekkuma.

SS: Sealgi on Hiina mõju suur. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et president Kasõm-Žomart Tokajev keeldus osalemast sõjas Venemaa ja Valgevene kõrval ega ole tunnistanud nn rahvavabariike Donbassis?

TS: Tokajevil polnud selleks vajadust ja ta mõistab säärase sekkumise tagajärgi. Kasahstan vaevleks praegu Lääne sanktsioonide käes. Iga mõistuse juures post-sovetlik juht saab aru, et see invasioon on kriminaalne ja mõistusevastane.

SS: Oletagem, et Putinil õnnestub Ukraina üle võtta. Kuidas mõjutaks see Venemaa ja Euroopa Liidu vahelisi suhteid?

TS: Sanktsioonid jäävad paika senikaua, kuni Vene sõdurid jäävad Ukrainasse. Tegu on sõja ja okupatsiooniga; ma ei usu, et suhted niipea normaliseeruksid. Kõrvalt vaadates tundub, et säärased asjad nagu moraal ja põhiväärtused on tõusnud kõige tähtsamaks ja et eurooplased on mobiliseerunud ning küsimus pole enam majanduses või geopoliitikas.

SS: Kas Bideni tegevus, tema otsustavus ja efektiivsus on teid üllatanud?

TS: Imetlen tema puhul selgust ja tagasihoidlikkust. Ta on osutunud ka taktikalises mõttes efektiivseks. Ameeriklased on peaaegu kõike ette näinud, peaaegu päevapealt. Nad on sündmuste kulgu selgelt ette aimanud. Isegi kui neil pole õnnestunud ukrainlasi ja eurooplasi täielikult veenda, on neil õnnestunud luua lugupidav õhkkond.

Viimase 30 aasta jooksul, kuni Bidenini välja, on iga Ameerika president – olgu vabariiklane või demokraat – valinud maagilise mõtlemise ning väitnud, et nad suudavad kõike. Biden seevastu ütleb, et leidub asju, mida me suudame, ja asju, mida me ei suuda. Ta on ka selgitanud, et eurooplased peavad osutama mõningast abi, sest USA ei suuda kõike üksi korraldada. See on toiminud hästi. Minu kui ameeriklase jaoks on sellel suur tähtsus. Nii kaua, kui me ei kõnele ega mõtle maagilistes kategooriates, on šanss, et meie välispoliitika osutub efektiivseks.

SS: Hoolimata väidetest, et Ameerika domineerimine on läbi, jätkavad Ühendriigid vaba maailma juhtimist. Ameerika on tugev ja jääb tähtsaks ülivõimuks. Tal on õnnestunud distsiplineerida Euroopat ning põhjustada isegi geopoliitiline läbimurre.

TS: Mina seda asja niimoodi ei näe. Fundamentaalne roll ei kuulu siin ei ameeriklastele ega eurooplastele, vaid ukrainlastele. Ilma nendeta me ei räägiks Ameerika võimalikust juhirollist ega mingist murrangust Saksamaal või Euroopa Liidus. Kui ukrainlased ei oleks vastu hakanud, elaksime praegu palju süngemas maailmas. Nende võitlus on andnud meile aega – asjadest arusaamiseks, tegevussammude astumiseks, koostöö tagamiseks, mõttevahetuseks … kõigeks. Me oleme kõige selle eest võlgu ukrainlastele.

On tõsi, et sanktsioonidel on märksa kõrgem hind eurooplastele kui ameeriklastele. Meie jaoks on sanktsioonid tühised, mitte aga eurooplaste jaoks. Me oleme võib-olla kõige tähtsam partner, aga tuleb möönda, et ukrainlased on moraalsed juhid.

SS: Kuidas säärased läbimurded Euroopas aset leiavad? Traditsiooniliselt Vene-meelsed riigid nagu Itaalia on ühtäkki sanktsioonidega nõustunud, samal ajal kui Saksamaa on läbi teinud fundamentaalse muutuse ja oma põhimõttelisest patsifismist loobunud. Üllataval kombel saadab Saksamaa Ukrainasse kõige surmavamaid relvi. Rootsi ja Soome on hüljanud oma neutraalsuse.

TS: Minu vastus on kolmetine. Esiteks: isiksustel on ajaloos tähtsust. Asjad oleksid ilma Zelenskõita teistmoodi. Saksamaa ja Euroopa Liit langetasid mõned julged otsused pärast tema võimsat kõnet Euroopa Parlamendile ja Euroopa Nõukogule. Teiseks, Euroopa Liit – kuigi tavapäraselt ähmasel ja udusel kombel – viitab ikka tagasi Teisele maailmasõjale. Viimaks on Euroopas jällegi säärane sõda – absoluutselt õigustamatu, kohutav ja jõhker. Viited Teisele maailmasõjale on osutunud taas mõttekaks ja omandanud tähtsuse. Sarnasused on ilmsed. Kolmandaks ja mis kõige tähtsam: Putini ideoloogia ja propaganda on ennast ammendanud.

Kaheksa aasta tagasi jutustasid nad sama vana lugu Ukraina natsidest ja fašistidest ja venekeelsetest kodanikest jne. Tollal neil õnnestus propagandasõda võita. Seekord on eurooplased võtnud õppetunni ning Vene propaganda ise on märksa vähem sihipärane või lausa sihitu. Ukrainlased on kommunikatsioonis palju paremad, nad oskavad võõrkeeli, kõnelevad ladusat inglist; nad on nutikad, neil on parema väljaõppega diplomaadid ja tuntumad intellektuaalid. Lisaks on sakslaste mentaliteet teinud läbi drastilise muutuse.

SS: Me ei taha sellele praegusel hetkel küll mõelda, aga mida tähendab Saksamaa militariseerumine pikas perspektiivis Poola jaoks? Mõistlikud poliitikud ei tarvitse Berliinis ju alati võimule jääda.

TS: Saksamaa on Euroopa kõige olulisem demokraatlik riik. Ja mul on hea meel märkida, et ta muutub sellisena järjest tasakaalustatumaks. Regulaararmee puudumine ning suhtumine sõjaväkke muutis Saksamaa kunstlikult nõrgemaks. Ma ei usu sugugi Saksa militarismi taaselustumisse.

Toimunud on paljus suuri ja positiivseid muutusi. Iga poolakas teab, et Saksamaa ostab ja annab ukrainlastele relvi Venemaa vastu võitlemiseks; et Saksamaa militariseerub Venemaa, mitte Poola pärast. Igasugune võimalik liit Venemaaga ei tule kõne allagi. Kas poolakad saavad eales ütelda, et see neile muret ei tee? See on neile ju alati muret teinud. Enne Teist maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal – kuid enam mitte. Poola poliitikud jäävad ikka otsima Saksa vaenlast, aga praegu nad seda ei leia.

SS: Mis saab Putinist? Kas ta suudab selle sõja üle elada?

TS: Ainus, mida me teame, on see, et ükski türann pole veel surematust omandanud. Raske on aga ennustada spetsiifilisi sündmusi, mis tema languse põhjustavad. Arvan, et see sõda jääb tema viimaseks ettevõtmiseks, mille ta ise vabalt valis. Ta usub, et tema elu ja Venemaa ajaloo vahel valitseb mingisugune harmoonia ning et säärane dramaatiline žest oli vajalik. Nüüd püüab ta lõpuni minna ja on otsusekindel, eriti seetõttu, et Zelenskõi on veel elus. Isegi mitte veel Putini talla all.

Kuid varem või hiljem hakkab Venemaa uuesti tahtma kui just mitte tagasipöördumist Läände, siis vähemalt liikumist Lääne poole. Sõda oleks võimatu ilma sõjatsensuurita, mis on Vene ühiskonnale peale surutud. Tõe teadasaamise vajadus kasvab; probleemid eskaleeruvad, kuni mull puruneb, nii nagu 1980ndate lõpul.

SS: Millist rolli võiks siin mängida Navalnõi?

TS: Putinil on probleemid oma rivaalidega, kes on nooremad ja kartmatud. Putin on seesugune tegelane, kes kardab teistsugust, olgu selleks haigus või tulevik. Kuidas kohelda inimesi, kes sind ei karda? Nõnda ta kasutab kogu Vene riigi jõudu nende vastu. Zelenskõi ja Navalnõi vahel on teatav sarnasus. Putini vihkab mõlemat. See on tähtis, et Venemaal on oma Navalnõi, venelane, kes kõneleb tõtt ega tunne hirmu, kelle motoks on „ärge kartke“. Sellel on tohutu sümboolne tähendus ja ma loodan, et mitte ainult sümboolne.

SS: Ukraina võitleb vapralt ja tegutseb targalt. Kui Ukrainat saadab edu, kas ta tuleks Euroopa Liitu vastu võtta?

TS: Jah.

SS: Kas me saame näha veel üht Venemaa kollapsit nagu 1989–1990?

TS: Loodan, et mitte. Loodan, et kerkib esile uus Venemaa, mis keskendub oma huvidele, kuid on valmis ka meiega rääkima. Selline, mis suudab leida tasakaalu Hiina ja Lääne vahel – ja see oleks kõikidele parem.

SS: Te tunnete Vene poliitilist kultuuri. Kas teie meelest on šanssi, et me näeme demokraatlikku Venemaad või vähemalt Venemaad, mis loobuks oma imperiaalsetest ambitsioonidest?

TS: Jah, aga mitte kohe. Võib-olla aasta pärast. Enne kestab Vene imperialismi agoonia. Meenutan üht väga poolalikku doktriini, mille lõi Giedroyc ja mille järgi Poola tuleviku võti seisneb lahtiütlemises imperialismist.

SS: See sõltub piiride aktsepteerimisest. Poola puhul tähendas see loobumist pretensioonidest Vilniusela ja Lvivile …

TS. Endisest impeeriumist võib saada normaalne riik ja ühiskond alles siis, kui ta lepib olemasolevate piiridega. Näiteks Poola jõudis oma piiride aktsepteerimiseni tänu Giedroycile, Kurońile, Geremekile ja Skubiszewskile. Putini agoonia Ukraina pärast võib tähendada Vene imperialismi viimast staadiumi.

Soovin venelastele, et see lõpeks võimalikult kiiresti. Vene imperialism on loonud ukrainlastele kohutava olukorra; see tapab neid sõna otseses mõttes. Aga see on fataalne ka Vene suveräänsusele, sest see viib tsivilisatsioonilise lüüasaamiseni, muutes Venemaa Hiina sõltlaseks. Samuti võimaldab see juhtidel nagu Putin valitseda, ilma et nad tegelikult valitseksid: korraldada tsirkust, näidata võimu ilma tegeliku poliitikata.

Pole kindel, kas demokraatia kunagi Venemaale jõuab, aga ma usun pooleldi lääneliku, normaalse Venemaa võimalikkusesse.

SS: Kas Kremlis leidub kedagi, kes samamoodi mõtleks? Kes ütleks Putinile maailma kohta tõtt?

TS: Paraku mitte.

11. märts 2022

Tõlkinud M. V.

Tõlgitud: https://euromaidanpress.com/2022/03/31/if-ukrainians-hadnt-fought-back-the-world-wouldve-been-a-much-darker-place/. Originaal: https://www.polityka.pl/tygodnikpolityka/swiat/2157397,1,imperium-znow-atakuje-co-jest-ostatecznym-celem-putina.read

Timothy Snyder on ajaloolane, kes võtab ideid tõsiselt ja püüab rekonstrueerida ajaloolisi tegelasi – nt Hitlerit ja Putinit – kannustanud maailmavaatelisi nägemusi. (Koomilist katsetust Snyderit puht-positivistlikus võtmes lugeda vt O. Mertelsmanni sulest Vikerkaares 2018, nr 3.) Snyderi Hitleri-tõlgendust vt „Hitleri maailm“ (Vikerkaar 2015, nr 10–11). Snyderi Putini-mõtestuste seisukohalt on tähtis tema 2018. aasta essee „Ivan Iljin – Putini filosoof, kes mõtles Vene fašismist“. See visandab fašistliku emigrantmõtlja Ivan Iljini (1883–1954) vaadete arengu. Revolutsiooni eel lootis Iljin, et Venemaa jõuab üldkehtiva õigusteadvuse väljakujunemiseni, kuid emigratsioonis jõudis ta müstilis-nihilistliku arusaamiseni, et venelaste õigusteadvus peabki seaduslikkuse all mõistma tingimatut kuuletumist meelevaldsele isevalitsusele. „Tehes rahvusvahelisest poliitikast arutelu „vaimsete ohtude“ üle, on Iljini teosed aidanud Vene eliitidel kujutada Ukrainat, Euroopat ja Ühendriike eksistentsiaalsete ohtudena Venemaale,“ järeldab Snyder. Samal aastal avaldas Snyder Guardianis essee „Vladimir Putini igavikupoliitika“, milles vastandab Läänes maad võtnud „vältimatuse poliitikat“, mille järgi olevat maailmasündmuste rööpad juba paigas ja kõik liigub paremuse poole, ning selle nurjumisest sündivat „igavikupoliitikat“, mis paigutab tsüklilise loo keskmesse rahva ohvristaatuse: „Aeg pole enam joon, mis viib tulevikku, vaid ring, mis viib lõputult tagasi minevikuähvarduste juurde“. „Igavikupoliitik“ ei saa ühiskonda kui tervikut aidata, vaid ainult kaitsta ähvarduste eest. Üks neist ähvardustest, mida hakkas esimeste seas tuvastama Putini kaaskondlane ning Eesti kesk- ja paremsõprade väidetav rahastaja Vladimir Jakunin, seisneb seksuaalhälvetes, millevastasest võitlusest sai Vene rahvusvahelise propaganda tulipunkt.

Sławomir Sierakowski (sünd 1979) on poola sotsioloog ja ajakirjanik.
Blogi, Aken

Sõda Ukrainas ja üldkehtivad väärtused

3. aprill 2022

uusveeb

Philipp Blom: Küsin alustuseks Timilt, kes mõni päev tagasi kõneles sellest, kus me oleksime praegu siis, kui ukrainlased ei oleks vastu hakanud – millest me sel juhul praegu üldse räägiksime?

Timothy Snyder: See küsimus viib meid selle asutuse alguse juurde, kus me praegu viibime. 40 aastat tagasi tekkis ühel poola filosoofil [Krzysztof Michalskil, 1948–2013] mõte, et diskussioon Läänes muutuks rikkalikumaks, kui kaasata Ida-Euroopa teisitimõtlejaid. Idee oli selles, et meie, st Lääne inimeste maailmanägemisviis teiseneks ettearvamatult kokkupuutes inimestega, kellel on olnud teistsuguseid kogemusi, aga samas ka mõned ühised taustapunktid. Ja praegu me viibime väga sarnases hetkes. Kui see asutus [Institut für die Wissenschaften vom Menschen] 1982. aastal loodi, oli üheks selliseks taustapunktiks muidugi Solidaarsuse liikumine Poolas, mis oli äsja maha surutud. 1980ndatel saabus Poolast ja mujalt Ida-Euroopast inimesi, kes tõepoolest meie vestlust rikastasid ja tegid meid poliitiliselt ja moraalselt targemaks. Seda aga poleks juhtunud, kui poolakad ei oleks 1980. aasta augustis võtnud riske. Ja nõnda on lood ka praegu.

1980. ja 1981. aastal oli Poolas kogu aeg õhus küsimus, kas venelased tungivad sisse või ei. Lõpuks nad sisse ei tunginudki, vaid lasid Poola enda kommunistlikul režiimil Solidaarsuse maha suruda. Nüüd on ajad teised, Venemaa ei ole täpselt seesama mis Nõukogude Liit, aga sedapuhku nad tungisid sisse ja ilma igasuguse mõistliku põhjuse või õigustuseta. Iga õigustus, mis on invasioonile antud, muudab selle ainult hullemaks. Invasioonile antavad õigustused lisavad invasioonile ainult teatava moraalse mõõtme, moraalse jõleduse.

Ja kui võtta meie praegune näitekene siin, siis me ju ei kõneleks siin praegu väärtustest, kui ukrainlased ei võitleks. Me oleksime kõik palju kehvemas seisus, kui Zelenskõi ei oleks jäänud Kiievisse, kui ukrainlased ei oleks valinud vastupanu. Meile on see aeg kingitud, et saaksime kõneleda sellest, kes me oleme ja milline võiks olla meie tulevik. Kui Zelenskõi oleks põgenenud ja ukrainlased poleks vastu hakanud, siis me oleksime kõik palju küünilisemad, kitsarinnalisemad, meil oleks vähem ruumi rääkida sellest, milline maailm peaks olema. Iga sekund, millega nad vastu panevad, on meie jaoks päev, ja iga nende päev on meie jaoks aasta. See annab meile aega mõtiskleda kui eurooplased või kui ameeriklased või kui inimesed, kellele lähevad korda teatavad väärtused. See kontrafaktuaal, mille korral ukrainlased ei oleks vastu hakanud, on minu jaoks nii tume. Ma ei taha eriti süveneda nendesse ettekäänetesse, mida on sellele invasioonile antud, aga kui me elaksime maailmas, milles nendele poleks vastu seistud, oleksime kõik argpükslikumad. Meil oleks vähem eeskujusid, keda järgida. Euroopal poleks seda võimalust, mis tal praegu on, rajada oma moraalne tulevik asjadele nagu vastupanu imperialismile ja kolonialismile. Ameerikas on vabariiklased ja demokraadid esmakordselt pärast pikka aega omavahel millestki rääkima hakanud. Ukrainlaste vastupanu on andnud meilegi võimaluse asju ümber hinnata, ületada teatavaid lõhesid ja mõtelda tulevikust.

PB: Serhi, teie olete Ukraina ajaloo spetsialist ja olete kirjutanud ka Tšornobõli ajaloost. Te olete ukrainlane. Mida praegune hetk teie jaoks tähendab? Mida see tähendab Ukraina jaoks? Isegi kui kõik otsad on praegu veel lahti, mida see tähendab laiema pildi jaoks?

Serhi Plohii: Üks asi, mis on selles sõjas väga selgeks saanud, kuigi sõda algas hoopis teistsuguste ettekäänete ja seletustega, on see, et vallutajate eesmärk on tõepoolest taastada Moskva kontroll Ukraina territooriumi üle ja veel enam: Ukraina rahvuse hävitamine – nagu öeldi: Ukraina küsimuse lahendamine Venemaa jaoks alatiseks. Ja see sõda ise saadab korda absoluutselt vastupidist. Sõja alustamise taga oli muidki kavatsusi ja uskumusi: usk, et ukrainlastel pole olemasoluõigust, et neid lihtsalt polegi olemas ja et neid ei tohiks olemas olla ka tulevikus.

Me näeme, kuidas Ukraina muutub iga lahinguga, iga lõhutud elumaja ja külaga järjest tugevamaks. Putin ja tema nõuandjad arvestasid valesti, sest ukrainlased on näidanud, et nad on rahvus, et nad on pühendunud oma riigile ja ühinenud kaitsma väärtusi, millesse nad usuvad. Olenevalt küsitluse päevast usub 80 kuni 90% vastanutest, et nad võidavad selle sõja. Siin auditooriumis või kus tahes mujal me saaksime arvatavasti hoopis teistsuguse tulemuse, aga Ukrainas on protsent selline.

Niisiis on see ajalooline hetk selles mõttes, et me näeme üht võtmemomenti Ukraina rahvuse kujunemisloos. Tegu ei ole etnilise rahvusega. See on rahvus, mis elas üle 2014. aasta, ühinedes üle etniliste, keeleliste, kultuuriliste, usuliste ja regionaalsete vahede. Ja niimoodi jaotununa seisab see ühtsena ka praegu. Vaadake kaadreid inimestest Ida- ja Lõuna-Ukraina venekeelsetest linnadest, mida Putin tuli väidetavasti vabastama ja mida ta tegelikult hävitab. Seal marsitakse Ukraina lippude all tankidele vastu, kõneldes vene keelt. Need on selgeimad märgid, et meil on tegu uue natsiooniga, mille arenemine jätkub.

Pikas perspektiivis sõda ainult tugevdab ukraina rahvust ja Ukraina projekti. Seega on tulemus juba praegu Putini kavatsustele täiesti vastupidine ja nii on see ka tulevikus. Ma olen keskmises ja pikas perspektiivis Ukraina tuleviku suhtes väga optimistlik. Muidugi olen ma väga mures selle pärast, mis toimub täna ja homme ja lähitulevikus. Siin on tegu tõehetkega, kui pidada silmas uue demokraatliku, kuid samas ühtse ja tugeva Ukraina rahvuse kujunemist.

PB: Tim, üks asju, mis on Läänt šokeerinud, on see, et me oleme paari päevaga heidetud tagasi seesugusesse ajalukku, mida pidasime seljataha jäetuks, ajalukku, millist arvasime, et Euroopas enam ei juhtu, vägivaldsete konfliktide ja ka jahmatava paatose ajalukku. Kui kuulata Zelenskõi kõnesid, siis neis on selline paatos, mida Euroopa retoorikas enam ei kohta. Ja samal ajal torkab silma, et see on ka lugude sõda. Venemaal ei olnud mingit realistlikku territoriaalprobleemi, mida oleks pidanud lahendama. Ukraina ei kujutanud endast vahetut strateegilist ohtu. Siin on tegu nägemusega ühinenud Venemaast ja Ukraina identiteedi olematusest. Tegu on otsekui narratiivse sõjaga; ehkki pommid, mis langevad, pole paraku narratiivid. Kuidas te seda mõtestaksite?

TS: Kui mõtelda Volodõmõr Zelenskõi paatosest, siis viib see mu mõtted tšehhide paatosele 1938. aastal. See, mida ta räägib, sarnaneb väga sellega, mida rääkisid Tšehhoslovakkia juhid Müncheni lepingute aegu, kuid väga tähtis vahe on selles, et erinevalt tšehhidest-slovakkidest, kes esitasid sama selgeid väiteid oma Lääne liitlastele, ukrainlased ka võitlevad. Ja see loob paatose ümber hoopis teise atmosfääri ja sellepärast neid kõnesid, mida Zelenskõi praegu Lääne pealinnadele ja parlamentidele peab, võetakse ka kuulda.

Need ei tarvitse alati viia sääraste reaktsioonideni, nagu talle meeldiks, kuid tõsiasi, et paatosega käivad koos ka teod, on teeninud talle õiguse ennast niimoodi väljendada – sest ta riskib omaenda eluga. See muudab kõike dramaatiliselt. Ja see toob meid nende diskussioonide juurde, mis on olnud siin majas [IWM-s] nii tuttavad. Filosoofia, mis selle asutuse loomist ajendas, käsitleski ju riski ja tõe suhet – ideed, et tõde on see, mille nimel sa oled valmis riskima. See oli näiteks Haveli seisukoht.

See on üks filosoofiline traditsioon, millel on teatav koht ja tähendus poliitikas. Ma ei väida, nagu oleks Zelenskõi filosoof, aga ta on mees, kes on õiguse niimoodi kõnelda välja teeninud. Seos, mille ma tõmbasin 1938. ja 1939. aastaga, ei ole juhuslik. Kui jätkata Serhii märkust, et Putini meelest on Ukraina riik midagi kunstlikku, siis täpselt sedasama väitis ka Hitler mitme Euroopa riigi kohta. Austria, Tšehhoslovakkia, Poola – kõik kolm hävitati järjest kasvava vägivallaga. Juhtumisi ütles Stalin 1939. aastal samuti, et Poola on kunstlik riik, mis poleks pidanud kunagi tekkima, ning kuna selle elanikkonda kuuluvad venelaste etnilised vennad, siis tuleb nende päästmiseks tungida üle piiri. See õigustus jõledustele, mida hr Putin on oma invasiooni seletamiseks kasutanud, on nii tuttav juba Hitlerilt ja Stalinilt. Ta annab mõista: „Siin on üks riik, mis on sallivam kui meil, ja ma hakkan seda nüüd süüdistama sallimatuses ja metsikustes“. Austria elanikud olid 1938. aastal vabamad kui sakslased Saksamaal. Venekeelsed inimesed Ukrainas on igas suhtes palju vabamad kui venelased Venemaal. Trikk on seesama.

Hr Putini kõned ei räägi tegelikult üldsegi ajaloost, vaid teatavast müüdist, aga nende tuum, nagu Serhii ütles, on see, et kui eitada mingi rahva või riigi olemasolu, siis see annab õigustuse selle rahva ja riigi hävitamiseks. Juba Hannah Arendt märkis „Totalitarismi juurtes“, et totalitaarne juht kasutab keelt selleks, et maailma oma keele kujuliseks painutada.

See on muidugi banaalsus, kuid korrakem: muidugi on Ukraina riik olemas ja see on uskumatu surve all osutunud märkimisväärselt hästi toimivaks. Isegi Ukraina maksuamet jätkab tööd ja andis hiljuti välja määruse, mis vabastab hõivatud Vene soomustehnika tulumaksu alt. Ukraina rahvuse olemasolule pole tarvis muud tõestust kui see, et inimesed võitlevad. Kujutlege vaid seda füüsilist ja moraalset vaprust seista vastu Vene invasioonile! Kuid ka need inimesed, kes parasjagu ei võtle, vaid tegutsevad tsiviilühiskonnas (kuigi see sõna kõlab praegu kuidagi kergena), annavad oma panuse.

Kui mul õnnestub vahel oma Ukraina sõpradega rääkida, siis märkan ma alati mingeid ühisjooni. Üks on see, et kõik nad püüavad pigem maha rahustada mind ja mitte vastupidi. Teine on see, et kõik nad teevad alati midagi kellegi teise heaks. Just seda ju rahvuseks nimetataksegi. Rahvus ei seisne mingites deklaratsioonides. See pole mingi tobe lugu mineviku kohta. Rahvus käib tuleviku kohta. See seisneb võimes midagi üheskoos teha. Ernest Renan nimetas rahvust igapäevaseks referendumiks. Rahvus seisneb selles, mida te kodunt välja minnes iga päev ütlete ja teete. Niimoodi te jätategi jälje. Rahvus on eri lugude võistlus, mitte ühe loo otsene joondumine teiste järgi. Meil on siin ühel pool üks hall ja tontlik lugu mitteolemasolust, lugu, mille järgi kogu minevik näitab ainult ühes suunas: et Ukrainat kui rahvust ja riiki ei saa olemas olla. Ja siis on meil teistsugune lugu, ukrainlaste lugu, mis kulgeb hoopis teises mõõtmes. Nende lugu räägib eksistentsist ja subjektiivsusest. See räägib olemisest siin ja praegu, 21. sajandil.

See ei ole tolle olematuse-loo otsene kummutus. Siin on hoopis teistsugune väljendusviis. Minu vestluskaaslane on Harvardi ülikoolis Ukraina ajaloo professor ja küllap me veel jõuame Ukraina ajaloo juurde, aga tähtis on mõista seda, et ukrainlaste tänane lugu ei jutusta sellest, kuidas ükskord ennemuiste elas üks viikingipealik Valdemar, kes lasi ennast võib-olla 1000 aastat tagasi ristida, kui oli flirtinud islami, judaismi ja läänekristlusega ning abiellunud Bütsantsi printsessiga, kuigi tal oli juba kaheksa naist või võib-olla kuus ja 800 konkubiini või 600 – mitte see hetk ei määranud ära Venemaa ja Ukraina ja Valgevene saatust. See lugu, mida jutustab härra Putin, on põhiolemuselt fašistlik. See jutustab, kuidas ennemuiste polnud miski veel killustunud, valitses puhtus, puhastumine, ristimisvesi, keegi ristiti ja tema nimi oli Vladimir ja praegu valitseb Moskvas samuti keegi Vladimir. Enam-vähem sellise loo jutustab hr Putin oma suvel ilmunud 7000-sõnalises essees. See on fašistlik lugu, kuidas kunagi oli maailm ühtne ja puhas, kuid välisjõud on selle killustanud ja ära rikkunud. Kõik, mis on ukrainalik, tuleb väljast, poolakatelt, sakslastelt, austerlastelt, ameeriklastelt, ja on kunstlik. Kui see kõik maha kraapida, võib jõuda tagasi tõelise looni, ühtsuseni, kujutluseni, mis on Putinil viimase 1000 aasta kohta. Probleem on aga selles, et see lugu 1000 aastast ei vasta faktidele. Ja selleks, et faktid maha kraapida, tuleb, nagu Serhii õigesti ütles, kustutada maha ka rahvas. Tuleb tappa kõik inimesed, kes on tootnud ajalugu sellisena, nagu see on tegelikult olnud. Tuleb füüsiliselt likvideerida kogu see mitmekesisus, mis võimaldab inimestel kõnelda kuulumisest rahvusesse ning teha neid väikesi tegusid, mis muudavad rahvuse tõeliseks.

Putini loo sihiks on saada lahti Ukraina rahvusest sellisena, milliseks ajalugu on selle tegelikult vorminud, ning liikuda edasi selle puhtusevisiooni poole, millesse ei jääks enam midagi sattumuslikku, mingit erinevust ega mitmekesisust. Jääb ainult see, mida hr Putin nimetab ajalooliseks ühtsuseks. Tegu ei ole lugude lahinguga selles mõttes, et me peame otsustama, mida too ristimine 1000 aasta eest päriselt tähendas. Selline lugu viib kohutava ühetaolisuse suunas ja õigustab vägivalda. Aga leidub ka teistsugune lugu, mis ütleb põhimõtteliselt: „Meie oleme siin“.

PB: Serhi, niisuguses konfliktis nagu praegu väljendavad lood väärtusi. Need õpetavad meile, kuidas maailmas olla. Te just ütlesite ilusasti, et me näeme praegu esile kerkimas uue Ukraina lugu. Me näeme ka väga dramaatilist vanade lugude murdumist. Kaudsete allikate põhjal näib, et hr Putin arvas tõepoolest, et tema sõdureid võetakse vastu lillede ja ukraina rahvalauludega. Tal polnud plaan B-d juhuks, kui seda ei juhtu. Ja see lugu on selgelt nurjunud. Nüüd näib valitsevat paras segadus selles, millist lugu jutustada. Nagu te ütlesite, esitatakse mitmesuguseid õigustusi ja kõik on kaootiline, sest pole enam suurt kandvat lugu. Kuid näib, et lagunemas on veel üks lugu, nimelt Lääne lugu. Lääs arvas, et saab olla rikas, kaitstud ja karistamatu ning ajaloo vastikud aspektid teda enam ei puutu. Ühtäkki ei vasta seegi lugu enam tõele.

SP: Mis nurjunud lugudesse puutub, siis Tim viis need tagasi looni Kiievi-Venemaa pöördumisest ristiusku. Mina keskenduksin 19. sajandile, narratiivi imperiaalsele osale. See lugu väidab ühe suure vene rahva olemasolu ja Putini ideed sealt pärinevadki. Sellises maailmas ei leidu mingit tõelist kohta ei ukrainlastele ega valgevenelastele. Parimal juhul on seal väikevenelased, kes võivad tantsida natuke isemoodi ja kõnelda naljakat keelt, kuid nad ei ole rahvus ega peagi rahvuseks saama. 19. sajandil pandi ukrainakeelne trükisõna 40 aastaks keelu alla – just nimelt selleks, et see lugu reaalsuseks muuta, et ukrainlaste ja valgevenelaste arengut pidurdada.

Praegu me näeme, kuidas seda lugu ja sellele vastavat poliitikat jätkab mees, kes usub 19. sajandi konservatiivset utoopiat, uusajaeelse rahvusluse ideed, mis on ühtlasi väga imperiaalne mõtteviis. Ja ta ootab, et rahvas võtab ta lilledega vastu, sest selline lugu on nii ilus ja nii suur. Ta usub sellesse. Aga inimesed tervitavad teda hoopis granaatide ja Javelinidega, mis rikub kohe loo ära. Selle kõrvale tõuseb Ukraina lugu, millel on samuti oma müüt ja mütoloogia, aga teistsugune. Praegu võib üha enam näha viitamist kasaka-minevikule. Sellest räägib ka Ukraina hümn: „Ukraina pole surnud veel“. See on lugu kadunud kasakariigist, mille 18. sajandil hävitas impeerium, aga mida meie, ukrainlased, elus hoiame. Ja siis on veel mõistagi Poola mudel, pöördumine Poola-Ukraina vabariigi poole – ka see Ukraina pole veel surnud. Ja praegu me kaitseme seda riiki, mis on meil olemas. Toimuva juured on vägagi sügaval 19. sajandil tekkinud Ukraina kui moodsa rahvuse kujunemismütoloogias. See, mis on praegu teistmoodi ja erineb 20. sajandi viiest katsest luua iseseisev Ukraina riik – millest alles viies katse õnnestus –, on arusaamine, et Ukraina ei ole kõigest intellektuaalide idee. See pole ka lihtsalt midagi sellist, millesse rahvas võib-olla usub ja mille poolt on valmis hääletama. Nüüd on inimesed valmis võtma relvad kätte, olgu neil selleks väljaõpe või mitte. Minu lapsepõlvelinnas Zaporižžjas ei jätkunud kõikidele vabatahtlikele relvi, samamoodi ka Kiievis. Ja paljud neist vabatahtlikest, nagu Tim märkis, on meie sõbrad, ajaloolased, humanitaarid, keda me tunneme hästi, noored, kes saadavad perekonna ja lapsed tagalasse või välismaale, et ise kaitsele jääda. Erinevatel andmetel on 40 000–50 000 meest Euroopast tagasi pöördunud ja relvad haaranud. Seega on asjad praegu teistmoodi. Ja taas kord: Zelenskõi on välja teeninud õiguse ütelda seda, mida ta ütleb. Ukrainlaste pühendumine ideedele on midagi sellist, mis annab Ukraina loole teise tähenduse. Samas on see midagi enamat kui ainult üks lugu, mida rahvas on omaks võtmas ja mille eest valmis eluga riskima.

Mis aga puutub Läände, siis peaaegu kõik minu tuttavad arvasid, et 19. ja 20. sajandi vägivallalugu on seljataha jäetud. Hea küll, oli üks kriis, mis sai alguse Balkanilt ja lõppes samuti Balkanil. Miskipärast lõppes 20. sajand veriselt ja dramaatiliselt, aga ometigi lõppes. Nüüd me elame justkui teistsuguses maailmas, kus annekteerimisi enam ei toimu, kus ilma vähimagi põhjenduseta agressioone ette ei võeta. Ajaloolased on olemas selleks, et jutustada meile hirmsaid lugusid minevikust. Ühtäkki me aga oleme sattunud otsekui luupainajasse, elades läbi kõige kohutavamaid, valusamaid, laastavamaid peatükke sellest loost, mis oli ajalugu ja mida me uurisime ja õpetasime. See on olnud äratus.

Pikka aega vaieldi selle üle, kas me oleme uues külmas sõjas või mitte. Vaadake Saksa kaitse-eelarvet, mis kahekordistus. Kas see ei näita, et me oleme teistsuguses maailmas, mis paistab samas hirmuäravalt sarnane sellega, mis toimus 20. sajandil? Aga kui me ei taha, et 21. sajand kordaks 20. sajandit, tuleb endale tunnistada, et kui Tšetšeenia küsimuses või Krimmi küsimuses oleks leidunud üle-euroopalist või ülemaailmset solidaarsust, siis poleks Krimmi ka annekteeritud. Meil poleks olnud sõda Donbassis ja praegust sõda terves Ukrainas. Ja kui me ei võta ennast kokku ega võta riske ja ei tee ohverdusi, lähevad asjad halvemaks. Küsiti, mis oleks juhtunud siis, kui ukrainlased ei oleks võitlema hakanud. Tulevik paistaks siis palju-palju halvem kõikide meie jaoks siin Viinis, Austrias, Euroopas või Cambridge’is Massachusettsis.

PB: Tim, selline sõda nagu praegu toob ühiskondades esile palju räpaseid väikesi saladusi. Ja lähtudes Serhii jutust, meenutagem, et Fukuyama pidas maailma eesmärgiks saada üheks suureks Taanimaaks – väga tsiviliseeritud ja rikkaks ja küllaltki võrdseks Taanimaaks, kus on vabad turud ja liberalism. Kõik me teame, et nii pole läinud. Meid on heidetud tagasi või võib-olla edasi hoopis teistsugusesse aega ajaloos. Niisiis, mida tähendab see moment Läänele ja Lääne enesepildile?

TS: Võtkem üks Lääne jaoks väga tähtis taustapunkt, milleks on Teine maailmasõda, ning vaadakem, kuidas seda praegu vaidlustatakse. Oleme juba rääkinud sellest, kuidas praegune aeg meenutab 1938. ja 1939. aastat. Ja Serhi rõhutas, et praegusi sündmusi tuleb käsitleda teistmoodi kui 1938. aasta Tšehhoslovakkiat või 2014. aasta Donbassi. Me teeme neid võrdlusi pragmaatiliselt vaoshoitud viisil, aga minu arust peab eriti Euroopa Liit teadvustama, et kogu Teise maailmasõja senine mõtestus on praegu aktiivse rünnaku all. Seda säärases ilmselges mõttes, et praegu käib sõda ja seda sõda ei tohiks toimuda. Euroopa integratsioon peaks sõda vältima. Kuid lisaks sellele on rünnaku all ka kogu Teist maailmasõda puudutav sõnavara ning järelikult ka see, kas ja kuidas eurooplased ja teised saavad tuleviku üle mõtelda.

Hr Putin tahab meilt üle võtta need põhimõisted, mida eurooplased jt on kasutanud Teise maailmasõja mõtestamiseks ja mille ümber nad on ehitanud praeguse moraalse ja institutsionaalse infrastruktuuri. Need on mõisted, nagu genotsiid, natsism, tribunal. Ma ei tahaks seda korrata, sest see on nii absurdne, groteskne, säärane moraalne jõledus, aga hr Putin teatas oma sõjakuulutuses mõned neljapäevad tagasi ja ka hilisemates sõnavõttudes, et tema eesmärk on Ukraina denatsifitseerimine.

See on juba faktiline räigus, sest tegu on riigiga, kus on toimunud demokraatlikud valimised. Ja ma ennustan, et Ukraina jääb ainsaks riigiks, kui Iisrael välja arvata, mis valib endale juudist presidendi 73%-ga häältest. Midagi sellist enam ei juhtu. Niisiis on Putini jutt faktiliselt groteskne, aga sügavam probleem on see, et tegu on meie vastu suunatud relvaga. See jutt on suunatud selle vastu, kuidas eurooplased sõda kontseptualiseerivad. Selle eesmärk ei ole lihtsalt maailma valesti iseloomustamine, vaid maailma muutmine nii, et kõik meie iseloomustused kaotaksid mõtte. Kui iseloomustada maailma niimoodi ja seejärel oma ähvardus ellu viia ja lõpuks – jumal hoidku selle eest – sõda ka võita ja korraldada haarangud Ukraina intelligentsile ja kõigile, kes kuidagi Ukraina eest seisavad (Putini sõnul ju ongi sõja eesmärk see: Ukraina riigi ja rahva hävitamine ning tribunalide korraldamine ukrainlaste üle) – kui tal õnnestuks seda teha, siis poleks see üksnes jõle iseenesest, vaid see oleks ühtlasi kallaletung Euroopa mälule, sest võttes sõnad nagu „natsism“ ja „genotsiid“ ning muutes need mõttetuks, ta väärastab neid ja meie mälu.

Putini sõnum on selline: „Need sõnad tähendavad seda, mis ma ütlen, et need tähendavad“. Kaob seos tähistaja ja tähistatava vahel, retoorika ja reaalsuse vahel. Ta ütleb: „Mina kui Venemaa juht defineerin need sõnad“. Järelikult ei tähenda need sõnad midagi muud peale võimu. Keelde ei jää enam sõnu, millega võimu trotsida. Putini sõnum on: ma võtan teilt ära need põhisõnad, mida te olete 1940ndate kohta kasutanud, nagu „natsistlik“ ja „genotsiid“, ja paigutan need selliste sõnade kategooriasse, mis tähendavad ainult seda, mida võim ütleb, et need tähendavad. Sama loogika käib tribunalide idee kohta. Kui tõepoolest hakatakse korraldama selliseid kohtuprotsesse, nagu hr Putin on lubanud, siis mida need endast kujutaksid? Need oleksid Nürnbergi protsessi teadlikud väärastused; kohtufarsid, mis võtavad meilt üle jõleduste kirjeldamise sõnavara ja moonutavad seda ning ühtlasi väärastavad institutsioone nagu seaduslikkus ja õigusriik, pannes needki n-ö tribunali alla, et näidata neid naeruväärsena. Seega pole asi üksnes jõleduste sooritamises, vaid ka niisuguse jõleduse sooritamises, mis näitaks jõleduste üle kohtu mõistmist absurdsena.

Selline olekski siis see Teise maailmasõja konkureeriv tõlgendus, mille järgi tolle sõja tähenduseks on see, et Venemaa juhil on voli kirjeldada ükskõik keda natsina ja süüdistada ükskõik keda genotsiidis ja kui tal see õnnestub, nagu ka ühe rahva hävitamine ja inimeste kohtu alla saatmine jne, siis kogu see sõnavara ja kõik need institutsioonid, kogu see psühholoogiline ja moraalne baas, millele Euroopa Liit on ehitatud – kõik see kaob. Seega, kui eurooplased vaatavad seda sõda, siis peaksid nad mõtlema: „Mida me saame vastuseks teha?“ Ja nüüd jõuan ma tulevikuni. Ei piisa sellest, kui te ütlete: „Me oleme Teisest maailmasõjast õppinud“. Võib-olla te õppisitegi, kuid seda, mida te õppisite, tuleb üle kinnitada ka praktiliselt. Oletagem, et eurooplased õppisid tõesti midagi Teisest maailmasõjast ning see tõi kaasa Euroopa integratsiooni protsessi. Kui see vastab tõele, siis peaks loogiliselt järelduma, et praeguse hävitussõja korral tuleb Euroopa integratsiooniprotsessi laiendada riigile, mis on selle sõja ohver. Euroopa avalikkus on oma juhtidega võrreldes rohkem seda meelt, et Ukraina peaks saama Euroopa Liidu liikmeks. Aga kui see nii ei lähe, siis kerkib sarnane küsimus nagu see, mida te küsisite: kuidas oleks asjad siis, kui ukrainlased ei oleks oma maad kaitsma asunud. Kui te ei kaitse ideed Euroopast kui rahuprojektist ja Teisest maailmasõjast õppimise pärandit, võttes õppetunde ka praegusest sõjast, siis te kaotate võitluse selle nimel, mida Teine maailmasõda tegelikult tähendab. Te kaotate selle mehele, kes ütleb, et „Teine maailmasõda on argument uue sõja kasuks“.

PB: Arvan, et me ei õpigi ajaloost, vaid lihtsalt reageerime ühiskonnana mingile traumale. Reaktsioonid traumale võisid Euroopas viljakad olla. Pärast Teist maailmasõda panid need rõhutama natsionalismi eitamist, omavahel läbipõimunud riiklust ja patsifismi. Kuid kahjuks ühe põlvkonna traumad kuhtuvad, luues ühtlasi vormi, mille kaudu nähakse tulevikku, mis tõelise tulevikuga enam sugugi ei sarnane. Ajaloolastena peaksime astuma sammu tagasi ja juurdlema nende küsimuste üle, lubamata endale lihtsaid vastuseid. Praegused sündmused on aga äratanud ellu selle sõnavara, mida pidasime juba hääbunuks. Zelenskõid kirjeldatakse – ja õigusega – kui kangelast. Me oleme elanud kangelasteta ühiskonnas, mis oli isegi uhke, et enam kangelasi ei vaja. Nüüd minu lõpuküsimus: kas me ei mängi tulega, kui äratame ellu ajaloolise paatose, elustades ideid, nagu heroism, isamaa jne, mis on ajalooliselt tohutult koormatud, või kas me oleme lihtsalt unustanud, et ühiskond saab eksisteerida üksnes siis, kui tal on tugevad identiteedipunktid ja kui ollakse teadlik äärmustest?

SP: Ma ei tea, kuidas on lugu raamatupoodidega siin, Viinis. Aga Ameerika raamatupoodides nördin ma ikka ja jälle selle üle, et ajaloosektsioonis leidub riiulite kaupa kirjandust üksnes Teise maailmasõja kohta. See ongi ainus saadaval ajalugu, vähemalt väiksemates raamatupoodides, kus võib-olla 80–90% ajalooraamatutest käivad Teise maailmasõja kohta. Kuid koos nördimustundega olen ma ka mõelnud, et võib-olla neid raamatuid mitte ainult ei loeta, vaid neist ka õpitakse. Pärast viimase aja sündmusi Ukrainas, alates 2014. aastast ja Krimmi annekteerimisest, kui hakati tegema võrdlusi 1938. ja 1939. aastaga, muutus „lepituspoliitika“ räpaseks sõnaks ja justkui kõrvaldati meie sõnavarast. Ja siis ma sain aru, et hoolimata kõigist neist Teise maailmasõja ajalugudest ei ole neist mitte midagi õpitud. Võib-olla neid loetakse nagu meelelahutust ja mitte kui midagi sellist, mis annaks meile sügavama arusaamise ajaloost ja sellle ohtudest. Sest maailma reaktsioonid 2014. aastal alanud sündmustele pole sugugi näidanud, et keegi uuest otsustajate põlvkonnast oleks lugenud ühtegi neist raamatutest, millest USA raamatupoed on pungil. Tähendab, et asi on põlvkonnas. Me oleme eeldanud, et Euroopa Liidu rajanud põlvkonna, 1950ndate ja 60ndate põlvkonna kogemused ja õppetunnid Teisest maailmasõjast kanduvad kuidagi üle ka meile, aga need pole kandunud. Praegune sõda pole mitte lihtsalt üleskutse, vaid ka nõudmine ja võimalus uuesti ajalugu õppida. Ajaloo uuesti õppimine ei tähenda vaadata mõnda meelelahutuskanalit episood episoodi järel, vaid püüdlust mõista, mis võib juhtuda täna ja tulevikus, kui õpitu põhjal ei tegutseta.

Mis puutub kangelastesse, siis pole kahtlustki, et rahvused vajavad oma sünniks ja arenguks kangelasi või vähemalt ennastsalgavaid tegusid. Kangelased on viis, kuidas ühiskond annab tunnustuse ennastsalgavatele tegudele ja muudab need millekski jäljendamisväärseks – et rahvused saaksid ellu jääda. Kui palju leidus Briti ühiskonnas kangelasi sõdadevahelisel ajal? Võib-olla mõni leiduski, kuid Chamberlain ja Churchill nendeks ei kvalifitseeru. Siis aga tuli 1940. aasta ning tekkis nõudlus ning sellele nõudlusele vastas Churchill ja nõnda saadigi kangelane. Muidugi mitte pühak …

PB: Indialased vaidleksid teile vihaselt vastu, kuid …

SP: Jah, muidugi. Aga vaadake, mida ta tegi briti vaimu heaks. See oli tähtis osa Suurbritannia ellujäämisest ja sõja arengust. Ja nüüd on meil Zelenskõi. See tundub uskumatu, aga ta peegeldab seda, mida suudab rahvas, kui sellest 80 või 90% usub võitu. Muidugi aitab Zelenskõi seda usku üles ehitada, kuid see usk annab ühtlasi energiat talle endale. Ühelgi rahvusel ega grupil ei ole võimalik ellu jääda ilma kangelasteta, kelles ühinevad kaks komponenti: see, kes on juhina valmis oma elu tegelikult kaalule panema, ja ühiskond, kes asja ka sellisena näeb ja seda tunnustab.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Vestlus 11. märtsil 2022 Viinis Inimteaduste Instituudis (IWM)

Serhi Plohi (Plokhii, Plokhy, sünd 1957) on Mõhailo Hruševski professor Ukraina ajaloo alal Harvardi ülikoolis. Timothy Snyder (sünd 1969) on tegev Yale’i ülikoolis ja muudes asutustes; Vikerkaares on temalt ilmunud „Holokaust: eiratud tegelikkus“ (2009, nr 6), „Ukraina – vastulöök Euroopa fašistidele“ (2014, nr 6) ja „Hitleri maailm“ (2015, nr 10–11). Philipp Blom (sünd 1970) on saksa ajaloolane, ajakirjanik ja kirjanik.
Arhiiv, Aken

Ukraina – vastulöök Euroopa fašistidele?

28. veebruar 2022

risto

Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 6

Euroopal on probleem ja Ukraina võiks olla selle lahendus.

Europarlamendi valimiste osalusmäär oli madal (43%) ja Euroopa-vastased parempoolsed saavutasid suurt edu, eriti Prantsusmaal, kus Front national võitis 25% häältest. Samal päeval aset leidnud Ukraina presidendivalimistel oli osalus kõrge (61%) ja võitnud kandidaat tegi kampaaniat Euroliidu-meelsel platvormil, paremäärmuslikud kandidaadid (kogudes 2%) said lüüa kõigilt teistelt, kaasa arvatud juudi kandidaadilt. Kui eurooplased oleksid hääletanud nii nagu ukrainlased, võiks Euroopa arvestada kindlama ja jõukama tulevikuga.

Üks nüüdse nurjumise põhjusi on too alternatiivreaalsus, milles paljud eurooplased on 2014. aastal elanud. Euroopa, eriti Saksa vasakpoolsete (iseäranis Die Linke) seas on kriitika Ukraina revolutsioonijärgse valitsuse väidetava fašistlikkuse aadressil olnud midagi lausa kohustuslikku. Mingisugused faktid ega argumendid pole seda kinnismõtet muuta suutnud. Võib ainult loota, et valimistulemused, mis toovad Europarlamenti ühe Kreeka partei, mis on avalikult uusnatsistlik, ja Ungari partei, mis on ühemõtteliselt antisemiitlik, avavad nii mõnedki silmad. Euroopa vasakpoolsete ees seisab tõeline probleem ja selleks ei ole Ukraina paremäärmuslus. Selleks on Euroopa paremäärmuslus, mis on saanud populaarseks ning mida toetab Vene paremäärmuslus, mis on saanud Moskvas võimule.

Euroopa paremäärmusluse tänavu pakutavaks fantaasiaks on olnud rahvusriik. Kui ainult Šotimaa või Inglismaa või Prantsusmaa või Austria või Kreeka või Bulgaaria viimaks vabaneksid kõikjale oma nina toppivatest eurobürokraatidest, muutuks elu jälle normaalseks ja kõik oleks hästi. Tegelikult ei oleks kõik sugugi hästi. Kurta kaugelasuvate bürokraatide üle, kes kohalikke realiteete ei mõista, on loomulik. Hoopis teine asi on võtta ükskõik millise suurema ühiskonna normaalset pettumustunnet mingisuguse programmi pähe. Rahvusriik on utoopia. Tagasi sinna ei vii ükski tee. Eurooplased, kes arvavad, et desintegratsioon oleks hea mõte, peaksid uurima 1920. ja 1930. aastate ajalugu. Või küsima ukrainlastelt, kes seisavad vastamisi Krimmi annekteerimisega Venemaa poolt ning Venemaa toetatud agressiooniga maa kagupiirkondades.

Euroopa äärmusparempoolsete juhid, kellele on abiks olnud paljude Euroopa vasakpoolsete hiljutine mõttesegadus, ei vii oma rahvaid mitte rahvusriigi poole (mis oleks võimatu), vaid Venemaa domineerimise poole Euroopas. Hoolimata paljudest erimeelsustest on see üks punkt, milles Euroopa populistid, fašistid ja neonatsid on ühel meelel: Putin on imetlusväärne juht, kelle Euroopa-kohased ideed on õiged. Parteid nagu Front national, Briti UKIP, Itaalia Põhja Liiga, Belgia Vlaams Belang ja Ungari Jobbik esinevad rahvuslastena, toetades samas ühe välisriigi juhi poliitikat, kes ei varjagi, et tema eesmärk on nende maade üle domineerimine.

Patriotismi reetmine nende väidetavate patriootide poolt on piisavalt selge. Eriti groteskseks muudab selle reetmise aga tegelik võimutasakaal. Euroopa on kaugelt tugevam kui Venemaa. Oma nõrkust tajudes otsib Putini režiim kaitset Hiinalt. Seega on paljud eurooplased valinud inimesi, kes tahavad, et Euroopast saaks sõltlane võõrvõimule, mis ise tahab võita oma peamiseks liitlaseks Hiinat. Küllap oleks õiglane möönda, et paljud Euroopa paremäärmuslaste valijad ei tahaks ise tegelikult Venemaal või Hiinas elada. Nad hääletavad maailmast eraldumise fantaasia poolt, aga nende juhid pakuvad neile lõimumist niisuguse maailmaga, mis neile märksa vähem meeldiks.

Euroopa jahmatavad valimistulemused löövad selgeks nii mõnegi pea, aga tarvis on midagi suuremat. Pärast viimast suuremat laienemist – kui 2004. aastal ühinesid kümme uut riiki – oleme näinud, et Euroopa Liit ei saa püsida paigal. Ta vajab väljakutseid ja ta vajab väljavaateid. Tal on vaja niisuguste rahvahulkade energiat ja entusiasmi, kes ei peaks vabadust ja korda millekski enesestmõistetavaks, vaid oleksid valmis selle nimel tööd tegema. Ukraina revolutsiooni ajal võitlesid inimesed Euroopa Liidu lippude all; Ukraina valimistel seisid inimesed tunde järjekorras, kandes Euroopa Liidu sümboleid. Alates oma rajamisest Euroopa Ühendusena on Euroopa Liit järjest laienenud ning ta jätkab laienemist ja peabki jätkama. Uue laienemise lubadus ei oleks kallis: vastupidi, motiveerimine reformideks ja investeeringuteks kahandaks tulevase abi vajadust.

Aga praegu vajab Ukraina abi. Ukraina revolutsioon algas protestina eelmise režiimi vastu, mis oli viimasel hetkel lükanud tagasi tähtsa kaubanduslepingu Euroopa Liiduga, mida tuntakse assotsiatsioonileppe nime all. See lepe jõustub varsti ning annab kätte põhiplaani reformideks ning mõningase ligipääsu Euroopa Liidu turgudele. Aga see jääb kaugele Euroopa Liidu täisliikme staatusest. Siit võrsub võimalus, mis oleks mõlemale poolele odav, elegantne, atraktiivne ja efektiivne.

Kui Euroopa Liit annaks Ukrainale liikmekandidaadi ametliku staatuse ja kuulutaks, et Ukraina võib saada umbes kümne aastaga täisliikmeks, kui täidab vajalikud administratiivsed ja poliitilised kriteeriumid, siis juhtuks otsekohe kaks asja. Esiteks saaks Ukraina, nii nagu kunagi varem Poola ja teised maad, positiivse stiimuli, et juurida välja korruptsiooni, mis on riigile suur nuhtlus, sest oleks selge, milline vastutasu ees ootab. Teiseks tuleksid Ukrainasse investorid, kaasa arvatud Vene investorid, kes praegu Venemaalt lahkuvad. Majandusareng, mille see Ukrainasse tooks, oleks Euroopa Liidule väga kasulik, sest stabiliseeriks liidu idapiiri ning näitaks, et Euroopa väärtused ei ole ainult atraktiivsed, vaid ka efektiivsed.

Euroopa vajab seda – mitte niivõrd meeldetuletuseks teistele, vaid ka meeldetuletuseks iseendale.

27. mai 2014

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Timothy Snyder, Ukraine: The Antidote to Europe’s Fascists? http://www.nybooks.com/blogs/nyrblog/2014/may/27/ukraine-antidote-europes-fascists.
Arhiiv, Aken

Mälu geopoliitika

7. mai 2021

uusveeb

Jacob de Wit “Jupiter võrgutab karjusena Mnemosynet” (1727)

Pärast 1989. – nagu ka 1945. – aastat tuli Euroopal taas silmitsi seista oma vastuolulise minevikuga. Vahepeal on postkommunistlikes riikides ajalugu ümber jutustatud ja rahvuslik mälu institutsionaliseeritud. Kuid rahvuslikku mälupoliitikat saab mõista üksnes hiljutiste geopoliitiliste muutuste, nimelt külma sõja lõpu ja ELi laienemise kontekstis. Ehkki diskussioonid ühise Euroopa mälu võimalikkuse üle on alanud,1 kalduvad need keskenduma pigem ihaldatavale Euroopa solidaarsusele kui vastsetele lõhestumisjoontele ja võimuvõitlustele Euroopa mandril. Kummatigi ei ole mälupoliitika, täpselt nagu energiapoliitikagi puhul asi niivõrd kommunistlikus minevikus kui tulevases poliitilises ja majanduslikus hegemoonias Euroopa mandril – teisisõnu, see on alati mälu geopoliitika.

Kommunistliku mälu “ülessoojendamine”

2002. aastal avaldas Charles Maier artikli, millele on sagedasti viidatud hilisemates väitlustes ajaloolise mälu üle Euroopas.2 Ta teeb vahet “kuumal” mälestusel fašistlikest kuritegudest, mis ei ole tänini kahvatunud, ja üsna lühiealisel “külmal” kommunismimälestusel, mis aja möödudes vältimatult kiretuks muutub. Tõepoolest: kui holokaust jääb absoluutse kurjuse sümboliks inimkonna ajaloos, siis GULAGi ja stalinistliku terrori õudused on küll pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist kogu Euroopas hukka mõistetud, kuid pole leidnud võrreldavat institutsionaalset tunnustust (nt muuseumidena, haridusprogrammidena, ohvritele makstavate hüvitistena).

Kui veenvalt Maieri argumentatsioon ka kõlaks, on viimastel aastatel välja ilmunud tõendeid, mis nõuavad tema väite – või vähemalt selle teise poole – revideerimist. Viieteistaastase eduka üleminekuperioodi järel, mis kulmineerus ELi vastuvõtmisega, tundus, et Ida-Euroopa riikide arved oma minevikuga on lõpuks klaaritud. Ometi võime tänapäeval näha kommunistlike mälestuste “ülessoojendamist” Ida-Euroopas. Mõelge Kaczyńskite “dekommuniseerimiskampaaniale” Poolas, kommunismimälestusi puudutavatele vastuoludele ja poliitilisele võitlusele Ungaris (kus parempoolsed meeleavaldajad 2006. aasta septembris lavastasid 1956. aasta Nõukogude-vastase ülestõusu “kordusetenduse”), või vaadake praegust konflikti Nõukogude sõduri kuju ümber Tallinnas, mis äratas nii Euroopa kui ka Vene avalikkuse tähelepanu ning on sestsaadik muutunud omaette teemaks isegi ELi-Venemaa suhetes.

Üleeuroopalise mõõtme sai see diskussioon pärast seda, kui silmapaistev Läti poliitik Sandra Kalniete 2004. aasta Leipzigi raamatumessil oma avakõnes kutsus üles võrdsustama Euroopa mälestamiskultuure, väites, et “mõlemad totalitaarsed režiimid, nii natsistlik kui ka kommunistlik, olid ühtviisi kuritegelikud”.3 Uut õli valati vaidlustulle 2005. aastal seoses fašismi üle saavutatud võidu 60. aastapäeva pidustustega – juubeliga, mis paljastas ida- ja lääneeurooplaste ühtimatu suhtumise oma lähiminevikku. On enam kui ilmne, et pärast laienemist on Lääne-Euroopa ühiskondade mugav sõjajärgne üksmeel küsimärgi alla sattunud: mõningate ELi uute liikmete silmis ei sümboliseeri “Jalta” mitte vabastamist ega liitlaste poolt natsismi üle saavutatud võitu, vaid Euroopa jagamist, millega pool sellest mandrist jäeti neli aastakümmet kestnud repressioonide ohvriks.

Väitlused laienenud ELis kõlavad kokku sarnaste tendentsidega Euroopa postsovetlikel ääremaadel. Nn “värvilised revolutsioonid” (2003 Gruusias, 2004 Ukrainas) märgivad kõige tähendusrikkamat iseseisvumisjärgset nihet antikommunistlikes rahvuslikes narratiivides. 2006. aasta mais avas Gruusia president Mihhail Saakašvili Tallinna ja Riia eeskujul Thbilisis Nõukogude Okupatsiooni Muuseumi. 2006. aasta novembris võttis Ukraina parlament vastu seaduse, millega holodomor (bolševistliku valitsuse poolt esile kutsutud näljahäda 1932–1934) tunnistati genotsiidiks ukraina rahva vastu. Seadusele seisid vastu Regioonide Partei ja Ukraina Kommunistlik Partei ning Vene riigi esindajad nimetasid seda ukraina natsionalistide sepitsuseks. Aasta varem oli president Viktor Juštšenko püüdnud muuta võidupüha tähendust, jättes ära traditsioonilise sõjaväeparaadi Kiievis ning kutsudes Nõukogude sõjaveterane ja UPA (Ukraina Ülestõusuarmee) veterane leppima. 2006. aasta mais asutati Ukrainas Poola mudelist innustust saanud Rahvusliku Mälu Instituut.4

Euroopa mälumaastiku niisuguste uute tendentside kõige ilmsem seletus oleks põlvkonnavahetus. Noored poliitikud ja intellektuaalid, kes tänu oma eale ei pea kandma kaasas mineviku taaka ja kelle elulugudes ei leidu valgeid laike, pööravad oma “hilise sündimise armu” (Helmut Kohl) poliitika-Olümposel istuva vanema põlvkonna vastu. Kuid see ei ole ainus põhjus.

Paradoksaalsel kombel on üheks teguriks, mis on soodustanud praegust mälu esiletulvamist “vanas” Ida-Euroopas, just edukas liitumine ELiga. Enne 2004. aastat oli pääs Euroopa Liitu rahvuslik eesmärk, mis nõudis vähemalt minimaalsetki solidaarsust ning sellisena suutis rahvuslikke ladvikuid distsiplineerida. Nüüd, pärast postkommunistliku üleminekuperioodi lõppeesmärgi – “Euroopasse naasmise” – saavutamist, on tekkinud poliitiline vaakum, kus tõusevad taas pinnale vanad pinged.

Paljudes neist Ida-Euroopa riikidest tulid kommunistlikud parteid uuendatud kujul varsti pärast 1989. aastat taas võimule ja pidid tahes-tahtmata läbi viima majandusreforme. Hoolimata kasvavast ebavõrdsusest ja pettumusmeeleoludest õnnestus neil oma rahvusi raske üleminekuperioodi vältel konsolideerida. Poolas, nagu märgib poola poliitikateadlane Aleksander Smolar, võimaldas “sotsialismi “reetmine” demokraatia kasuks vasakpoolsetel blokeerida reformivastaste liitumist ning aitas kaasa nende valijaskonna nostalgiliselt meelestatud ja minevikku vaatava osa lõimimisele ühiskonda”.5 Vasakpoolsete edu tulenes osalt nende bürokraatlikest kogemustest ja vana nomenklatuuri suhtevõrgustikest, mis aga jättis nad kaitsetuks poliitiliste võistlejate korruptsioonisüüdistuste ees. Konservatiivide ja rahvuslaste retoorikas seostati postkommunistliku vasaktiiva korruptsiooni tema minevikuga, täpsemalt ideoloogiliste ja struktuursete sidemetega vasakpoolsete ning endise kommunistliku režiimi vahel. Niisiis on lõpule viimata dekommuniseerimisprotsess ja vajadus “minevikuga arved klaarida” tehtud poliitika tööriistaks. See võib seletada, miks nende riikide “kommunismimälestuste” diskursuses domineerivad tänapäeval parempoolsed poliitilised jõud. Kui perestroika ajal ühendas ajaloolise õigluse taotlus teisitimõtlejaid ja valitsevate kommunistlike parteide demokraatlikke fraktsioone, siis ajaloolise arveteõiendamise teine laine lõhestab Ida-Euroopa ühiskondi.

Põhjused, miks ajaloolise mälu pärast üha suuremat muret tunda, on Ukrainas ja Gruusias – kahes “uue” Ida-Euroopa postsovetlikus riigis, mis on läbi teinud “värvilised revolutsioonid” – erinevad. Uued reformistlikud juhtkonnad püüavad loiult venivat ülemineku ja kommunismist väljatuleku perioodi lõpule viia ning oma rahvaid ümber vormida euroopalikuks. Kommunistlikku minevikku eksternaliseerides ning ajaloolist mälu rahvuslikustades distantseeruvad nad sümboolselt endisest impeeriumist. See “suur hüpe edasi”, mis peaks nihutama need riigid Euraasia kahemõttelisest geopoliitilisest ruumist Euroopa või Euro-Atlandi ruumi, nõuab märksa suuremat akrobaadiosavust kui too, millega kahe viimase aastakümne jooksul on hakkama saanud Balti riigid. Värvilisi revolutsioone võib käsitada Gruusia ja Ukraina Euroopa-meelsete demokraatlike jõudude reageeringuna ELi laienemisprotsessile. Selle näiteks on Demokraatliku Valiku Ühendus – uus regionaalne assotsiatsioon, mis asutati Juštšenko ja Saakašvili eestvõttel Lääne- ja Musta mere regiooni ümberkaardistamiseks osana Euroopast.6 Siin kasutatakse mälupoliitikat nende riikide (ümber)positsioneerimiseks Euroopa ruumis.7

ELi laienemisprotsessi geopoliitiline kontekst on ülimalt tähtis ka 1990. aastatel alanud Poola-Ukraina lepitusprotsessi seisukohalt. Selle protsessi viimaseid saavutusi (1943.–1944. aasta Volõõnia tragöödia ühist mälestamist, Poola sõjaväememoriaali avamist Lvivis 2005. aastal, Juštšenko Varssavi-visiiti 2007. aasta aprillis, et mälestada Poola kaguosa ukrainlaste väljasaatmise 60. aastapäeva, jne) tuuakse sageli esile positiivsete näidetena valusa minevikuga toimetulekust. Oranž revolutsioon aitas kõrvaldada selle protsessi teelt viimasedki poliitilised takistused. Toetades Ukraina riigi iseseisvust ja demokraatlikkust ning esinedes mineviku traumadest hoolimata Ukraina ELiga liitumise väljavaadete eestkõnelejana, võidab Poola endale lojaalse naabri ja loob puhvrit, mis kaitseb ta idapiiri ettearvamatu Venemaa eest; samuti suurendab ta oma mõju Ida-Euroopas ning seega ka kaalu Euroopa Liidus. Ukraina omakorda tasakaalustab partnerluse kaudu Poolaga Venemaa ikka veel tugevat mõju ning saab endale liitlase ja eestkõneleja ELis.

Nii “vanas” kui ka “uues” Ida-Euroopas on kommunistliku mälu “ülessoojenemine” olnud laienemisjärgne nähtus. Nii uute ELi liikmesriikide kui ka nende naabrite puhul on ELi laienemine saanud katalüsaatoriks väitlustele kommunistliku mineviku ja mälupoliitika üle.

“Jalta” forever: Venemaa langus ja tõus

Kuid praegusel kommunismimälestuste buumil Ida-Euroopas on veel üks põhjus – nimelt Venemaa muutuv roll Euroopa mandril.

Pärast 1980. aastate teist poolt tabas Venemaad samasuguse mälutulv nagu enamikku Ida-Euroopa riike. Veel enam, impulsid selleks tulidki impeeriumi keskusest: avati salaarhiivid, Solženitsõni varem keelatud teosed ilmusid paperback-väljaannetes ja Moskvas pidas Rahvasaadikute Kongressile kõne Andrei Sahharov. Kollektiviseerimisperioodi julmused, stalinistliku terrori ja GULAGi süsteemi koledused, tervete rahvaste küüditamised – kõik need tabud said äkki avaliku debati aineks. Kuid Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine ning endiste satelliitide ja Nõukogude vabariikide järgnenud “ohvristaatuse”-nõuded jätsid Venemaa üsna üksi kandma ajaloolist vastutust ülemaailmse kommunismi kuritööde eest – koorem, mis osutus impeeriumijärgse Vene eliidi jaoks liiga raskeks. Kuigi vene ametlikus diskursuses sai Jeltsini valitsusajal valdavaks nõukoguliku mineviku antikommunistlik tõlgendus,8 kompromiteeris tema ambivalentne tegevus venelaste silmis demokraatia-ideed. Hiljem hakati Jeltsini antikommunismi seostama Venemaa (Nõukogude Liidu) lüüasaamisega külmas sõjas ning poliitiliselt ja majanduslikult nõrga Venemaa ideoloogilise allutamisega Läänele.

Sellise arengu pidurdamiseks ning rahvusäärmusluse ja läänemeelsete lüüasaamismeeleolude vahel kõikuva demoraliseerunud ja segadusseaetud ühiskonna konsolideerimiseks tegi Vladimir Putin ajaloolisest mälust oma tööriista. Nõukogude mineviku kui “meie ajaloo osa” rehabiliteerimine ja normaalseks kuulutamine sobib kokku etatismi-ideoloogia taaselustamisega, mis on olnud vene identiteedi põline allikas. Viimastel aastatel on selline suhtumine nõukogulikku minevikku lülitatud vastloodud “suveräänse demokraatia” paradigmasse, mis eitab Lääne normatiivse mudeli universaalsust ning legitimeerib Venemaa “oma teed”. Nõukogulik ajaloonarratiiv on hoolikalt ümber kirjutatud, et kriipsutada alla järjepidevust ning “retušeerida mõrasid ja kriisihetki” (näiteks kõrvaldades ametlikust tähtpäevadekalendrist Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, 7. novembri ja tähistades saja aasta möödumist Venemaa esimese duuma kokkukutsumisest 1906. aastal).9

Putini “ajalootegemise” rabavaim näide on üleskõpitsetud nõukogulik narratiiv “Suurest Isamaasõjast”. Uue Venemaa alusmüüdiks ei ole saanud mitte 1991. aasta igav “revolutsioon”, vaid võit Teises maailmasõjas. Nagu on märkinud vene sotsioloog Boriss Dubin: pärast seda kui Oktoobrirevolutsioon, sotsialism ja NSVL oma sümboolse tähenduse kaotasid, on Nõukogude Liidu roll fašismi võitmises jäänud selle riigi arvatavasti ainsaks vaieldamatuks panuseks maailmaajalukku.10 Dubin selgitab, et Suure Isamaasõja narratiivi järjepidevus vene massiteadvuses ulatub juuripidi Brežnevi ajastusse. Nostalgilise igatsuse objektiks ei ole tänapäeval saanud mitte ainult nonde aastate suhteline turvalisus ja heaolu, vaid ka kollektiivne identiteet. See ühise saatuse tajumise, mingi “meie” osaks olemise tunne, millest tänapäeval nii kibedat puudust tuntakse, ammutas elujõudu 1970. aastail loodud Suure Isamaasõja konstruktsioonist. Näib, et aja möödudes ei ole see konstruktsioon sugugi iganenud, vaid hoopis tähtsust juurdegi võitnud.

Kuid see müüt ei puuduta mitte ainult Vene ühiskonda. Sellel on ka geopoliitiline mõõde. “Suur võit fašismi üle” kujutas endast Nõukogude Liidu (Venemaa) jaoks pääset maailma suurvõimude klubisse, legitimeeris tema uue staatuse Euroopa mandril ning ta vastse mõjusfääri. Ida-Euroopa vabastajana “fašistlike barbarite” käest ei tõusnud Venemaa mitte üksnes võimsaks, vaid ka “Euroopa” riigiks. Fašismi üle saavutatud võidust alates on nii Venemaa kui ka EL tuletanud oma legitiimsuse sellest 20. sajandi põhisündmusest. Praegustes Vene-Poola, Vene-Eesti ja Vene-Läti konfliktides lähiajaloo üle on Moskva jaoks kaalul Venemaa staatus “Euroopa riigina” ja “Euroopa vabastaja” sümboolne kapital. Ma ei tahaks, et mind vääriti mõistetaks: “Euroopa” all pean ma siin silmas Euroopat tema vanas, ELi-eelses geopoliitilises tähenduses. Ikka veel veendununa, et poliitikat tehakse Pariisis, Berliinis ja Londonis, eirab Moskva oma endisi satelliite ning eelistab üle “uute” Euroopa riikide pea kõnelda “vanadega”. Rõhutades visalt “Teise maailmasõja tulemuste pöördumatust”, tuletab Moskva neile meelde, et maksis oma pääsme Euroopa klubisse kinni 1945. aastal Jaltas. Mõistes hukka “neofašismi” ja “natsikollaborantide ülistamist” Balti riikides, võtab Moskva sisse euroopalike väärtuste tõelise, Euroopast endastki tõelisema kaitsja positsiooni.

Seetõttu ei saa nüüdseteski ajaloolist mälu puudutavates diskussioonides Jaltast kui Euroopa sõjajärgse korralduse sümbolist kuidagi mööda minna. Idaeurooplaste silmis on Jalta uue rõhumise, Lääne reeturlikkuse ja rahvusliku alanduse sümbol. Vene juhtkonna silmis on see geopoliitilise triumfi suurim silmapilk. Jalta sümboliseerib Venemaa juhtrolli Hitleri-vastases koalitsioonis, tema panust “tsivilisatsiooni võitu barbaarsuse, elu võitu surma üle”.11 Ehkki poliitilised piirid ja mõjusfäärid Euroopas on muutunud, tahab Venemaa säilitada oma staatust Euroopa suurriigina. Rohkem kui kunagi varem vajab Venemaa praegu “Suure Võidu” ja “Euroopa vabastamise” sümboolset kapitali, et legitimeerida oma ambitsioone uue ja tugevama positsiooni saavutamiseks Euroopa mandril.

Kummatigi näib Venemaa kas eiravat või mitte mõistvat, et ta kõneleb Euroopaga iganenud keeles. Venemaa ametlikus diskursuses on uhkus Suure Võidu üle lämmatanud leina ohvrite pärast ning omaenda tegude kriitilise vaagimise. Teisiti öeldes: Venemaa ei ole läbi teinud üleminekut “triumfilt traumale”, kui kasutada saksa sotsioloogi Bernhard Gieseni sõnu.12 Õigluse nimel tuleb tunnistada, et teistelgi Euroopa rahvastel on oma minevikuga leppimisel raskusi. Kuid neil on üks “ajalooline eelis” – nimelt nemad on Moskva ohvrid ja võivad seetõttu loota moraalsele krediidile.

Viisteist aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa Euroopa mandri idaosas taas sõltumatu võimukeskusena esile kerkinud. Ta käitub omaenese reeglite järgi ja provotseerib avalikke vastasseise oma naabritega. Nagu näitasid hiljutised gaasikonfliktid Ukraina ja Valgevenega, ei kõhkle Venemaa oma energia-suurriigi positsiooni geopoliitilise mõjujõu saavutamiseks ära kasutamast. Venemaa võimu suurenemisega Euroopas käivad käsikäes püüded nõukoguliku mineviku kui Venemaa imperiaalse hiilguse lahutamatu osa rehabiliteerimiseks. Asjade niisugune areng annab toitu endiste Nõukogude Liidu satelliitide, praeguste Euroopa Liidu liikmesriikide traditsioonilisele russofoobiale, kelle silmis Venemaa on juba algusest peale Euroopa antipood. Seega võib laienemisjärgse Euroopa kasvavat muret kommunistliku mineviku pärast võtta ka kui Venemaa uute majanduslike ning poliitiliste ambitsioonide ja mõju ees tuntava hirmu üht sümptomit.

Rahvuse taasehitamine – kommunismi eksternaliseerimine

Oma raamatus Euroopa ajaloost aastail 1945–1989 näitab ameerika ajaloolane Tony Judt,13 et sõjajärgse Lääne-Euroopa riikidel (kui välja arvata Saksamaa) õnnestus oma demokraatiat konsolideerida ja suhteliselt kiiresti majanduslikult kosuda mitte just viimases järjekorras tänu sellele, et neil oli võimalik fašism kui võõramaine ilming eksternaliseerida. Laastava sõja, selle kuritegude ja ohvrite, sealhulgas ka holokausti eest peeti ainsana vastutavaks natslikku Saksamaad. Teised rahvad eelistasid omaenda “kohalikud” fašistid ja natside poolehoidjad ning oma vabatahtliku või pealesunnitud osaluse natside kuritegudes lihtsalt ära unustada. Uutes rahvuslikes narratiivides tõusid kesksele kohale antifašistlikud vastupanu- ja partisaniliikumised. Pärast 1945. aastat eelistasid isegi varem Hitleriga liidus olnud riigid, kes olid sidunud tema agressiivsete plaanidega omaenese territoriaalseid ambitsioone, näha endas pigem ohvreid. Kui kõige silmapaistvamad kollaborandid olid oma karistuse kätte saanud, tundsid Euroopa riigid end oma fašistlikust minevikust puhtakspestuna. Fašismi võis esitada mingi täiesti võõrast päritolu, välisjõududest – agressioonist, Anschluss’ist, okupatsioonist – põhjustatud episoodina rahvuse ajaloos.

Kui vaadata, kuidas tänapäeva Ida-Euroopa riigid on pidanud pärast 1989. aastat oma kommunistliku minevikuga maadlema, jääb silma mõningaid paralleele sõjajärgse perioodiga. Tüüpjuhul on Ida- ja Kesk-Euroopa noored demokraatiad rajatud kommunistliku mineviku eksternaliseerimisele, selle esitamisele mingi võõriku nähtusena, mis oli rahvale peale surutud võõra jõu (Nõukogude Liidu) poolt ja vastu tema tahtmist. Üks selle narratiivi kõige löövamaid versioone on Milan Kundera metafoor kommunistlikust Euroopast kui “pantvangis Läänest”,14 mis suutis lääneeurooplastes edukalt esile kutsuda solidaarsustunnet oma kaaseurooplaste vastu, kelles nüüd nähti Moskva poolt väevõimuga itta veetud ohvreid.

Veel võimsamaks muudab selle narratiivi tema taga peituv “Euroopa” ja “Aasia”, tsivilisatsiooni ja barbaarsuse dihhotoomia. Kommunismi kujutatakse asiaatliku barbaarse jõuna, mis ähvardab Euroopa tsivilisatsiooni. Seda laadi orientaliseerimine teeb kommunismi eksternaliseerimise veelgi lihtsamaks.

Alusmüüdi neile uutele demokraatiatele kui rahvastele, kes lõpuks ometi oma ajaloo on enda kätesse võtnud, pakkusid “sametrevolutsioonid”. Need müüdid suudavad küll rahvust vaimustada ja konsolideerida, tõukavad aga selle käigus enda seast peaaegu möödapääsmatult välja teatud erandeid. “Okupandid”, “kollaborandid”, “stalinistid”, “Kremli viies kolonn” – need kõik heidetakse rahvuslikust ohvrikogukonnast välja. Ainult mõningatel juhtudel iseloomustab väljatõugatuid – näiteks endiste liiduvabariikide venekeelset elanikkonda – etniline marker. Samal ajal tegeldakse vana režiimi aegsete lindpriide rehabiliteerimisega. Selle protsessi käigus tõusevad esile uued sotsiaalsed ning poliitilised hierarhiad, uued kultuurilise hegemoonia süsteemid, mis marginaliseerivad vana eliidi. Niisugune sümboolse kapitali ümberjagamine (kommunismijärgse erastamise irooniline paralleel) mõjutab mitmeid põlvkondi, etnilisi ja keelerühmi, religioosseid kogukondi ja kutserühmitusi (näiteks riigiametnikke, ülikooliprofessoreid jne).

Kommunismi eksternaliseerimine ja sellest tulenev ohverrahva staatus annab moraalse alibi – veel üks paralleel fašismi eksternaliseerimisega sõjajärgses Euroopas (võtkem näiteks Austria)15. Selle loogika järgi ei saa rahvast, kellelt on röövitud vabadus, tema kuritegude eest vastutusele võtta. Oma artiklis “Ohvrite võistlus”, mis analüüsib Ukraina mälupoliitikat, osutab Wilfrid Jilge Ida-Euroopa intellektuaalide kalduvusele konstrueerida “rahvuslikke holokauste” ja seeläbi oma rahvale ohvristaatust luua. “Sääraselt moraalse üleoleku positsioonilt õigustatakse oma rahva kuritegusid kui kaitseaktsioone (…) Selles kontekstis kasutatakse rahvuslikke stereotüüpe ära selleks, et distantseerida “omaenda” rahvuslikku ajalugu Nõukogude “võltsitud” ajaloost ja seega “puhastada” “oma rahvas” kõigest nõukogulikust.”16

Värvilised revolutsioonid: mälu ümberlaadimise poliitika

1990. aastatel lõid poliitilised režiimid enamikus endistes Nõukogude vabariikides uusi rahvusliku ajaloo narratiive, ühendades Nõukogude pärandi selektiivse omastamise ja oma rahva kui Moskva endise “koloonia” osalise viktimiseerimise. Seda kompromissi (mida Ukraina puhul on ulatuslikult analüüsinud politoloog Mõkola Rjabtšuk)17 võib osalt seletada postsovetlike liidrite nomenklatuursete juurtega, osalt nende murega poliitilise stabiilsuse säilitamise pärast lõhenenud ühiskonnas. Valitsevate režiimidega opositsioonis olevad “rahvuslikud demokraadid” ja rahvuslased kritiseerisid seda kompromissi kui nõrkuse ja Moskvale allajäämise ilmingut. Kuid Gruusias ja Ukrainas toimunud värvilised revolutsioonid on vähemalt neis kahes riigis muutnud lähenemist kommunistlikule minevikule. Nagu juba mainitud, on Thbilisis nüüd olemas oma Nõukogude Okupatsiooni Muuseum. See Eestist ja Lätist eeskuju võttev okupatsiooniparadigma väljendab Gruusia uue juhtkonna ametlikku suhtumist nõukogude minevikku. See kriipsutab alla stalinismi ja Nõukogude režiimi võõramaiseid juuri ning paigutab Gruusia nõnda Euroopa (või Euro-Atlandi) geopoliitilisse konteksti. Pealegi võib kujutleda, et grusiini kõrvus kõlab “Nõukogude okupatsioon” kokku ka riigi praeguse separatistlike territooriumide probleemiga, mida Moskva nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt avalikult toetab. Ja nii on minevik seotud olevikuga…

Pärast oma Thbilisi-visiiti 2007. aasta märtsis kutsus Ukraina president Viktor Juštšenko ukrainlasi üles koostama näitust, mis võtaks eeskuju Gruusia Nõukogude Okupatsiooni Muuseumist. Peale selle on Kiievi uus juhtkond astunud teisigi tõsiseid samme, nagu näiteks seaduse vastuvõtmine, millega holodomor kuulutati genotsiidiks ukraina rahva vastu, ja Rahvusliku Mälu Instituudi asutamine. Ometi ei ole Ukrainal hoolimata neist sammudest siiamaani kommunistliku režiimi kuritegudele ja selle ohvrite mälestamisele pühendatud “riiklikku” muuseumi. Otsustava tähtsusega on küsimus, kas “Nõukogude okupatsiooni” paradigma ja selles vihjamisi sisalduv kommunismi radikaalne eksternaliseerimine oleks ukraina rahva enamikule vastuvõetav. Säärase lähenemise konstruktiivset arutelu ei tee keeruliseks mitte üksnes Ukraina praegune konstitutsiooniline kriis ja maa äärmine poliitiline polariseeritus.

Ukraina ajaloo regionaalsed narratiivid ei ole mitte üksnes erinevad, vaid mõnikord lausa üksteisele vasturääkivad. Eelkõige käib öeldu Teise maailmasõja kogemuse kohta. Tõepoolest okupeeris Punaarmee 1939. aastal Lääne-Ukraina, ja seal ei ole unustatud Nõukogude režiimi jõhkrusi ei Teise maailmasõja ajal ega selle järel. Riigi idaosas seevastu seostatakse sõna “okupatsioon” ainuüksi natside režiimiga ja mõistet “vabastamine” Nõukogude armeega. Lääne-Ukraina näeb end kahe suurriigi – Natsi-Saksamaa ja Nõukogude impeeriumi – vahelise võitluse ohvrina, kellel seetõttu oli legitiimne õigus end kaitsta; puhutist koostööd natsidega peetakse hinnaks, mida tuli maksta riikliku iseseisvuse nimel. Enamik idaukrainlasi näeb oma minevikku teises valguses: nad võitlesid õlg õla kõrval venelastega, kaitstes ühise vaenlase vastu oma maad, nii nagu see tol ajal oli, ning aitasid seega kaasa fašismi võitmisele. On väheusutav, et nad aktsepteeriksid narratiivi, milles neid näidatakse Vene võimu passiivsete ohvritena ja “oma rahvusliku identiteedi kaotanud rahvana”. Pigem näevad nad end aktiivsete subjektidena, kaasosatäitjatena Nõukogude ajaloo draamas (mis ei tähenda, et nad oleksid ikka veel stalinistid, kes imetlevad pimesi Nõukogude režiimi).18

Ajaloolise mälestuse niisuguste regionaalsete erinevuste tõttu on Ukrainas raske saavutada kommunismi eksternaliseerimist “normatiivse” Balti mudeli19 järgi. Kumbagi narratiivi ei saa lihtsalt eirata ega summutada; ent ka leppimine on väga raske.

Näib, et Ukraina juhtkond mõistab seda raskust ning paneb seetõttu suuremat rõhku 1933.–1934. aasta holodomorile kui rahvusliku mälu mõlemas versioonis vähem vaidlusi põhjustavale sündmusele. Rida selle tragöödia mälestamiseks mõeldud hiljutisi ametlikke ettevõtmisi teeb holodomorist otse riigi lähiajaloo keskse sündmuse, “Ukraina holokausti”.20 Sümboolset seost holokaustiga kinnitas ka president Juštšenko Ukraina parlamendile esitatud seaduseelnõu. See näeb ette kriminaalvastutuse nii holodomori kui ka holokausti eitamise eest.21

Juštšenko valitsusaja mälupoliitika tulemusel on sündinud metanarratiiv, mis liigitab Ukraina ohverrahvaste kategooriasse, sidudes endasse kõik 20. sajandi kesksed ajaloosündmused kodusõjast ja sovetiseerimisest kuni Tšernobõli katastroofini välja. Ukraina rahva kannatuste seas loetakse seal üles nii holodomor kui ka holokaust, vältides nii “ohvrite võistlust”, nagu Jilge seda nimetab, ning sobitatakse “Suur Isamaasõda” ühte rahva vastomandatud ohvristaatusega. Nagu on märkinud Sofia Gratšova, esitatakse seda sõda uues ametlikus versioonis pigem traagilise kui heroilise sündmusena. Nõnda muutuvad ukrainlaste kannatused, kes olid sunnitud mõlemal pool rindejoont üksteise vastu võitlema, “fašismi üle saavutatud suurest võidust” tähtsamaks.22

1991. aastal alanud nõukogude ajaloonarratiivi delegitimeerimise ja rahvuslike ajalugude (re)konstrueerimise üks tähtis tagajärg on ohvrite tagasiulatuv rahvuslikustamine. Vastavalt ohvrite kahele peamisele kategooriale kasutatakse kaht erinevat strateegiat. Need, kelle saatuse eest peetakse vastutavaks Nõukogude režiimi – stalinistlike repressioonide, kollektiviseerimise ja massimõrvade ohvrid –, tuleb nüüd esimestena lisada kujuteldavasse rahvuskehasse, mis koosneb “surnutest, elavatest ja neist, kes pole veel sündinud” (Tarass Ševtšenko). Uue rahvusliku ajaloonarratiivi järgi tappis Nõukogude režiim nad sellepärast, et nad olid ukrainlased.23 Üks säärane näide on holodomori kuulutamine genotsiidiks ukraina rahva vastu.24 Ehkki Ukraina ühiskonnas valitseb põhimõtteline üksmeel, et holodomor oli organiseeritud näljahäda, mille kutsus esile Stalini kollektiviseerimispoliitika, jääb selle tragöödia “rahvuslikustamine” vaieldavaks. Kanada Ukraina-uuringute ekspert Dominique Arel (kes toob tugevaid argumente selle kasuks, et lugeda holodomori genotsiidiks) märgib, et sel sildil “on säilinud teatavaid etnilisi konnotatsioone ja idaukrainlased mõtestavad seda seadust kui järjekordset katset süüdistada “Venemaad” selle eest, mis toimus “ukrainlastega”, ehkki seadus otsesõnu midagi säärast ei ütle”.25

Sõnadetagi on selge, et just nii tõlgendas holodomori-seadust ka Moskva. Hiljaaegu teatas Vene meedia, et Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) teeb avalikkusele kättesaadavaks arhiividokumendid, mis näitavad 1932.–1933. aasta näljahäda ulatust teistes regioonides, näiteks Volgamaal ja Kasahstanis. Mõned vene ajaloolased on nimetanud Ukraina holodomori-seadust “tantsuks ohvrite haudadel”; nad väidavad, et see tragöödia “peaks meie rahvaid ühendama, mitte lahutama”.26 Niisiis lööb Venemaa ohvrite võistluses kaasa. Praegu ei ole Moskva jaoks kaalul mitte see, kuidas ohvrite tegelikku arvu varjata või ettekavatsetud tapmise fakti maha salata, vaid kuidas takistada Ukrainat selle pealt sümboolset kapitali kogumast.

Teise kategooriasse kuuluvad natside okupatsiooni ja Teise maailmasõja ohvrid. Nonde pühitsetud “kahekümne miljoni”, “suure võidu eest makstud hinna” sisse loeti nii Nõukogude tsiviilisikud, sõdurid-ohvitserid ja partisanid kui ka fašismivastased vastupanuaktivistid. Brežnevi-aegse Suure Isamaasõja narratiivi koostamise käigus pani nende ohvrite institutsionaliseeritud mälestus aluse “uuele ajaloolisele kogukonnale – nõukogude rahvale”. Tänapäeval on neile ohvritele oma tagasiulatuva, kuid selektiivse nõude esitanud ka mitmesugused rahvuslikud “mälukogukonnad” (Charles Maier). Nõukogude tsiviilisikuist ohvreid on suhteliselt lihtne taasrahvuslikustada. Kuid Nõukogude sõjaväelastest ohvreid on uutesse kujuteldavatesse “elavate ja surnute” rahvuskogukondadesse hõlmata raskem, sest nemad esindavad “võõra” kommunistliku režiimi võimu ja on seetõttu uues sümboolses hierarhias marginaliseeritud. Nende “mälukogukond” on peaaegu kadunud. Enam kui pool sajandit pärast nende surma on Teise maailmasõja võitjatest saanud külma sõja kaotajad.

Seetõttu on postkommunistlikel eliitidel peaaegu kõikjal Ida-Euroopas raskusi Nõukogude sõjamemoriaalide integreerimisega oma uude rahvuslikku mälumaastikku. Ühelt poolt on ajaloo rahvuslikustamine ning kommunismi edukas eksternaliseerimine muutnud need memoriaalid vastumälestuste ja alternatiivsete narratiivide jaoks häirivaiks sümboleiks. Need on muutunud pahameelt, protesti ning provokatsioone tekitavateks paikadeks. Teiselt poolt tähistavad Nõukogude sõjamemoriaalid jätkuvalt Venemaa geopoliitilist mõju ja ambitsioone. Sisekonflikte on lihtne väljastpoolt hõõgvele puhuda.

Niisiis on Venemaa jäänud postsovetliku ruumi rahvuslikus mälupoliitikas nii välis- kui siseriiklikuks teguriks, nagu seda ilmekalt tõendasid hiljutised sündmused seoses Nõukogude sõduri kujuga Tallinnas. 2007. aasta aprilli lõpus kutsus Eesti valitsuse otsus see mälestusmärk maha võtta ja 13 Nõukogude sõduri säilmed ümber matta esile vene keelt kõneleva elanikkonna protesti ning Moskva vaenuliku reaktsiooni. Vene riigiduuma ähvardas kehtestada Tallinna vastu kaubandussanktsioonid ja katkestada diplomaatilised suhted oma endise liiduvabariigiga. Kui politsei mälestusmärgi asupaiga inimestest tühjendas, kasvasid kuju kaitsjate rahulikud meeleavaldused üle märatsemiseks. Järgmistel päevadel piketeerisid Moskvas Eesti saatkonna ees Putini-meelsete noorteorganisatsioonide Naši ja Mestnõje aktivistid. Eesti valitsus püüdis tehtud kahju heastada ning pani kuju kiiruga taas üles Tallinna äärelinnas asuvale sõjaväekalmistule; kummatigi ei ole see konflikt praegugi veel kaugeltki lahendatud.

Nii Tallinna kui ka Moskva poliitilised motiivid on selged, aga kuidas jääb Eestis elava nn venekeelse elanikkonnaga? Ons nad tõesti kõigest Kremli viies kolonn, keda Venemaa geopoliitilistes huvides ära kasutatakse? Kahtlemata tuleb ette ka ärakasutamist, kuid ma usun, et kohalikud venelased võitlevad oma sümboolse tunnustamise eest, õiguse eest olla esindatud rahvuslikul mälumaastikul. Nende häda on selles, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on nende käsutuses olevad sümboolsed ressursid täielikult devalveerunud ja vastuolus uue rahvusliku ajaloonarratiiviga.

Ühelt poolt ELi ittalaienemise, teiselt poolt Venemaa kasvava võimu ja ambitsioonide tagajärjel kasvavad Ida-Euroopas pinged ning on tekkimas uued eristavad piirid. Need pinged ja konfliktid väljenduvad sümboolses võitluses kommunistliku mineviku pärast. ELi laienemine on tekitanud vajaduse Euroopa ajaloo rahvusülese, ühise narratiivi järele. Samal ajal on see kõikjal kogu Liidus õhutanud lõkkele populistlikku rahvuslust, andes samal ajal perifeeriale lootust ühel heal päeval samuti klubi liikmeks saada. Uutes liikmesriikides kasutavad populistid kommunistlikku minevikku ära poliitilise relvana oma oponentide vastu, sellal kui nende postsovetlikes naaberriikides kasutatakse ajalugu ära Euroopa identiteedi taotlemiseks ning Moskva mõju alt vabanemise vahendina.

PS. Aasta on möödunud ajast, kui konflikt nõukogude mälestussamba ümber Tallinnas näitas, et mälusõjad Ida-Euroopa piirialadel pole kaugeltki lõppenud. Peale selle, et Tallinna sündmustel oli järelkajasid teisteski postkommunistlikes maades (näiteks Poolas), mõjutavad ajalooalased vaidlused ikka veel piirkonna rahvusvahelisi suhteid.

Keskendun ainult Ukrainale, mille juhtkond ajab innukalt Euro-Atlandi integratsioonipoliitikat. Seetõttu on riigist saanud areen ajaloomälu konfliktidele, mis peegeldavad Ukraina ühiskonna sisemisi (regionaalseid ja kultuurilisi) lõhesid, aga samuti kasvavaid pingeid Ukraina-Vene suhetes. Moskva pettumus ja viha Ukraina selgelt läänemeelsete püüdluste suhtes väljendub sageli taotluses kaitsta “ühist ajalugu” “manipulatsioonide” ja “provokatsioonide” eest, samal ajal kasutab Kiiev lugu Ukraina rahvast kui ohvrist ning Ukraina Ülestõusuarmee heroiseerimist oma poliitilise suveräänsuse ja geopoliitilise valikuõiguse õigustamiseks.

2007. aasta oktoobris nimetas president Juštšenko UPA 1940. aastate väejuhi Roman Šuhhevõtši postuumselt Ukraina kangelaseks ja kuulutas välja UPA 65. aastapäeva piduliku tähistamise. Need otsused ei leidnud väljaspool Lääne-Ukrainat erilist poolehoidu ning Ida- ja Lõuna-Ukraina kohalikud võimud suurel määral boikoteerisid neid; vasakpoolsed ja venemeelsed jõud avaldasid meelt nende sõnul “natsikollaborantide” rehabiliteerimise poliitika vastu.

Nädal hiljem lõhkusid Vene radikaalse Euraasia Noorsooliidu aktivistid Ukraina rahvuslikke sümboleid Hoverla, Ukraina kõrgeima mäe tipul. Eurasistide peaideoloog Aleksandr Dugin ütles, et aktsiooni kutsus esile Juštšenko otsus mälestada Šuhhevõtšit. Hoolimata tugevast siseriiklikust vastuseisust on Ukraina valitsus jäänud UPA rehabiliteerimise poliitikale kindlaks: noor ajaloolane Volodõmõr Viatrovõtš nimetati sel aastal Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU) juhi akadeemiliseks nõunikuks ning talle tehti ülesanne teha avalikkusele kättesaadavaks SBU arhiivid ja propageerida positiivset pilti UPAst. Moskva aga on selles küsimuses järeleandmatu. Kuigi “ühismälu” teema oli päevakorras 2008. aasta veebruaris Juštšenko kohtumisel Putiniga ja mõlemad pooled jõudsid kompromissile Poltaava lahingu 300. aastapäeva ühises tähistamises, mis hõlmaks ka vene historiograafias sajandeid reeturiks peetud ukraina hetmani Mazepa rolli positiivset ümberhindamist, rõhutas Vene pool, et ei aktsepteeri kunagi “natsikollaborantide” rehabiliteerimist.

Ukraina ja Vene “ühitamatute minevike” teiseks tülipunktiks jäi holodomori teema. Venemaa eitab endiselt katastroofi etnilist iseloomu ning keeldub kategooriliselt seda genotsiidiks nimetamast. 2008. aasta aprillis avaldas Izvestija intervjuu Aleksandr Solženitsõniga, kes samuti nimetas näljahäda “meie ühiseks tragöödiaks” ning hoiatas ohu eest, kui “vennasrahvaid üksteise vastu üles ässitatakse”. Hiljuti pöördus Venemaa esindaja ÜROs rahvusvahelise üldsuse poole üleskutsega mitte liigitada 1930. aastate massilist näljahäda genotsiidiks.

Ei pruugi olla kaugeltki juhus, et Ukraina-Vene mälusõja “kuumenemine” langes aega, mil lähenes NATO Bukaresti tippkohtumine, kus oli kõne all Ukraina liikmesuse teema.

14.04.2008

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk-Allmann

Vikerkaar 2008, nr 4.–5.

Tatiana Zhurzhenko, The geopolitics of memory.

1 Vt nt: Eurozine. Focal point: “European histories. Towards a grand narrative?” www.eurozine.com/comp/focalpoints/eurohistories.html.

2 C. S. M a i e r, Heißes und kaltes Gedächtnis. Über die politische Halbwertszeit von Nazismus und Kommunismus. Transit, nr 22 (talv 2001–2002), lk 153–165.

3 Vt C. L e g g e w i e, Equally Criminal? Totalitarian Experience and European Memory. www.eurozine.com/articles/2006-06-01-leggewie-en.html.

4 Ülevaadet Ukraina oranži revolutsiooni järgsest mälupoliitikast vt nt: S. G r a t š o v a, Pamjat, kontrpamjat i politõka. Krõtõka, 2006, nr 11.

5 A. S m o l a r, Poland: The radicals in power. www.eurozine.com/articles/2006-09-28-smolar-en.html.

6 Idee Demokraatliku Valiku Ühendusest (CDC) kui demokratiseerumist edendavast ja “veel säilinud erinevuste kõrvaldamisele kaasa aitavast” instrumendist “Lääne- ning Musta mere regioonis” – mis, nagu rõhutati, on osa Euroopast – pakkusid esimestena välja Ukraina ja Gruusia presidendid oma ühisavalduses 2005. aasta augustis (Bordžomi deklaratsioon). CDC loodi Kiievis 2005. aasta detsembris kahepäevasel foorumil (asutajariikideks Gruusia, Ukraina, Läti, Leedu, Eesti, Rumeenia, Moldova, Sloveenia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik). “Saakašvili algse ettepaneku järgi tulnuks regionaalne tippkohtumine korraldada Jaltas, et kriipsutada alla Euroopa jagamise Jalta-süsteemi hinguseleminekut ning vajadust kindlustada vabadust sfääris, mis varem kuulus Moskva mõju alla. Ukraina-Gruusia deklaratsioonis aga ei ole Jaltat nimetatud ei seoses tema sümboolse tähtsusega … ega ka kavandatava tippkohtumise võimaliku toimumispaigana. See ettevaatusabinõu peegeldab selgesti Ukraina juhtkonna soovi parandada oma suhteid Venemaaga” (V. S o c o r, Saakashvili-Yushchenko “Borjomi Declaration” Broadens Euro-Atlantic Integration Vision. Eurasia Daily Monitor 15.08.2005, jamestown.org/edm/article.php?article_id=2370147).

7 Ma ei taha kuidagi küsimärgi alla seada tõsise Vergangenheitsbewältigung’i tähtsust ega vajalikkust postkommunistlikes riikides. Tõsi on seegi, et ilma sidusate rahvuslike ajaloonarratiivideta oleks Ida-Euroopas raske ehitada üles uusi demokraatlikke poliitilisi riigivorme. Naiivne oleks aga uskuda, nagu tegeleksid ainult “demokraatia vaenlased” ning endised kommunistid ajaloomälu moonutamise ja vahendina ärakasutamisega, või nagu oleksid antikommunistlikud narratiivid juba loomu poolest tõesed ja moraalselt kõrgemad.

8 A. M i l l e r, Was tun mit der kommunistischen Vergangenheit? Transit, 22 (talv 2001–2002), lk 131–144.

9 A. S e m j o n o v, Trudnõi võbor istorika: Istoritšeskaja pamjat, mifologija i genealogija. Neprikosnovennõi zapas, 2006, nr 3.

10 B. D u b i n, “Krovavaja” voina i “velikaja” pobeda. Otetšestvennõje zapiski, 2004, nr 5; saksa k-s: Goldene Zeiten des Krieges. Erinnerung als Sehnsucht nach der Breznev-Ära. Osteuropa, 2005, nr 4–6, lk 219–233.

11 Venemaa välisminister Sergei Lavrov oma artiklis: Uroki velikoi Pobedõ. Diplomat, 2005, nr 5.

12 Tsit.: C. L e g g e w i e, Equally Criminal? Totalitarian Experience and European Memory.

13 T. J u d t, Postwar. A History of Europe Since 1945. London, 2005. Eesti k-s: Pärast sõda: Euroopa ajalugu 1945. aastast. Tlk T. Värnik. Tallinn, 2007.

4 M. K u n d e r a, Un Occident kidnappé ou la tragédie de l’Europe centrale. Le Débat, 1983, nr 27 (november), lk 3–22. Eesti keeles: Pantvangis lääs. Tlk M. Talvet. Looming, 1989, nr 11, lk 1551–1560.

15 Vrd nt C. L e h n g u t h, Opfer Österreich. Erinnerungspolitik von Waldheim bis Haider. Blätter für deutsche und internationale Politik, 2006, nr 5, lk 609–618.

16 W. J i l g e, Zmagannja žertv. Krõtõka 2006, nr 5; ingliskeelne versioon: The Politics of History and the Second World War in Post-Communist Ukraine (1986/1991 – 2004/2005). Rmt-s: Divided Historical Cultures? World War II and Historical Memory in Soviet and Post-Soviet Ukraine. Ed. W. Jilge, S. Troebst. Jahrbücher für Geschichte Osteuropas, kd 54, 2006, nr 1, lk 51–82.

17 M. R j a b t š u k, Kultura pamjati ta politõka zabuttja. Krõtõka, 2006, nr 1–2.

18 T. Z h u r z h e n k o, The Myth of Two Ukraines. http://www.eurozine.com/articles/2002-09-17-zhurzhenko-en.html.

19 Stefan Troebst on pakkunud välja Ida-Euroopa “mälukultuuride” klassifikatsiooni, kasutades kriteeriumina kommunistlikust minevikust ülesaamise edukust. Selle järgi juhivad esimest, “tšempionide” gruppi – ühiskonnad, kus on saavutatud üldine üksmeel kommunistliku režiimi kui võõra ja väljastpoolt pealesunnitu suhtes – Eesti, Läti ja Leedu. Viimase rühma moodustavad tema klassifikatsioonis Venemaa, Valgevene jt – järjepideva autoritaarse traditsiooniga riigid, kes ei ole kommunistlikust minevikust selgelt distantseerunud.

20 W. J i l g e, Zmagannja žertv.

21The Day Weekly Digest (Kiiev), 3.04.2007, nr 11.

22 Juštšenko ei ole heroilist narratiivi siiski päriselt maha kandnud. 2005. aastal andis ta ukrainlasele, kes legendi järgi olevat 1. mail 1945. aastal heisanud Reichstagi hoonele punalipu, Ukraina kangelase aunimetuse. Niisiis ei soovi Ukraina hoolimata enda ohvristaatusesse seadmisest siiski jätta kõiki “fašismi üle saavutatud suure võidu” sümboolseid dividende Venemaale.

23 Stalini ohvrite teisi kategooriaid (rahvusvähemused, näiteks Krimmi tatarlased) on keerulisem rahvuslikustada. Eriti problemaatiline on aga lugu parteiaparaadis ja NKVDs toimunud puhastuste ohvritega.

24 See väljend kajastab lõppkompromissi: presidendi poolt parlamendile esitatud eelnõus seisis selle asemel “ukraina rahvus”.

25 D. A r e l, Was the Ukrainian Famine Really a Genocide? www. ukrainianstudies. uottawa. ca/pdf/Was%20the%20Ukrainian.pdf.

26 Izvestija 17.04. 2007.

TATJANA ŽURŽENKO on V. N. Karazini nimelise Harkivi Riikliku Ülikooli dotsent ning Viini Ülikooli Politoloogia ja Ida-Euroopa Ajaloo Instituudi külalislektor. Eesti keelde on temalt varem tõlgitud artikkel “(Mitte)rahvuslikud feminismid, nõukogude aja järgsed soouuringud: naiste hääled ülemineku- ja rahvusluse ülesehitusaegses Ukrainas” ajakirjas Ariadne Lõng 2002, nr 1/2 (nimekuju all Tatiana Zchurchenko).
Arhiiv, Aken

Holokaust: eiratud tegelikkus

27. jaanuar 2021

uusveeb

Kuigi Euroopa käsi käib hästi, vaevab tema kirjanikke ja poliitikuid surmateema. Euroopa tsiviilelanike tapmine 1930. ja 1940. aastatel on tänapäeva mälualaste vaidluspundarde lähtepunkt ning proovikiviks eurooplaste mis tahes võimalikule ühiseetikale. Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu bürokraatiad tegid üksikeludest massisurma, teisendasid üksikinimesed tapakvootideks. Sovetid peitsid massilised mahalaskmised metsade pimedusse ja võltsisid nende piirkondade ametlikke dokumente, kus inimesi surnuks näljutati; sakslased lasid oma tööorjadel tapetud juutide surnukehad üles kaevata ja need suurtel riitadel ära põletada. Ajaloolased peavad neisse varjudesse valgust heitma nii hästi, kui suudavad, ja pärima tapetute kohta aru. Seda me teinud ei ole. Auschwitz, mida üldiselt peetakse massimõrvades avaldunud kurjuse adekvaatseks või isegi lõplikuks sümboliks, on tegelikult alles teadmise algus, viide alles eesootavale arveteklaarimisele minevikuga.

Needsamad põhjused, mille tõttu me Auschwitzist üldse midagi teame, moonutavad meie arusaamist holokaustist: me teame Auschwitzist just nimelt selle tõttu, et seal jäädi ka ellu, ja ellujääjaid oli seal selle tõttu, et Auschwitz oli lisaks surmavabrikule ka töölaager. Ellujääjad olid suures osas Lääne-Euroopa juudid, sest Auschwitz oli koht, kuhu nad tavaliselt saadeti. Pärast Teist maailmasõda oli Lääne-Euroopa juutidel vabadus kirjutada ja avaldada, mida nad tahtsid, Ida-Euroopa juudid aga, kes jäid raudse eesriide taha, seda teha ei saanud. Läänes suutsid holokaustimälestused jõuda (kuigi väga aegamisi) ajalookirjutusse ja avalikku teadvusse.

Selletaoline ellujäänute ajalugu, mille kuulsaimaks näiteks on Primo Levi teosed, tabab massimõrvade tegelikkust üksnes puudulikult. Anne Franki päevik puudutab Hollandi ja Saksa assimileerunud juutide kogukondi, kelle tragöödia, olgugi kohutav, oli väga väike osa holokaustist. 1943. ja 1944. aastaks, mil toimus enamik Lääne-Euroopa juutide tapmisi, oli holokaust suurel määral juba lõpule viidud. Kaks kolmandikku sõja jooksul tapetud juutidest olid 1942. aasta lõpuks juba surnud. Peamised ohvrid, Poola ja Nõukogude Liidu juudid, tapeti kuulidega ühishaudade ääres või vingugaasi abil, mida pumbati okupeeritud Poolas Treblinka, Bełzeci ja Sobibóri gaasikambritesse.

Auschwitz kui holokausti sümbol ei hõlma neid, kes tegelikult selle ajaloosündmuse keskmes asusid. Suurim rühm holokaustiohvreid, ortodokssed ja jidišikeelsed Poola juudid (ehk mõnevõrra põlgliku saksa sõnaga Ostjuden) olid lääneeurooplastele, sealhulgas Lääne-Euroopa juutidele kultuuriliselt võõrad. Mõnel määral on nad holokaustimälestuses jätkuvalt marginaalsed. Auschwitzi-Birkenau tapamasin rajati nüüdse Poola aladele, kuigi tollal kuulusid need Saksa Reichi. Seega seostub Auschwitz iga külastaja silmis tänapäeva Poolaga, kuigi seal suri suhteliselt vähe Poola ja peaaegu üldse mitte Nõukogude Liidu juute. Need kaks suurimat ohvrite rühma puuduvad peaaegu täielikult sellest mälestussümbolist.

Adekvaatne pilt asetaks holokausti ajaloo keskmesse operatsiooni “Reinhardt”, Poola juutide tapmise 1942. aastal. Poola juudid moodustasid maailma suurima juudi kogukonna, Varssavi oli kõige tähtsam juudi linn. See kogukond hävitati Treblinkas, Bełzecis ja Sobibóris. Neis kolmes asutuses tapeti ligikaudu poolteist miljonit juuti, neist ainuüksi Treblinkas 780 863. Sealsetest surmalaagritest pääses eluga kõigest mõni tosin inimest. Pärast Auschwitzi ja Treblinkat tähtsuselt kolmas tapapaik Bełzec on peaaegu tundmatu. Selles surmavabrikus hukkus 434 508 juuti ja eluga pääses ainult kaks või kolm. Veel umbes miljon Poola juuti tapeti muul moel, mõned Chełmnos, Majdanekis või Auschwitzis, kuid märksa rohkem lasti neid maha maa idaosas toimepandud aktsioonides.

Kokkuvõttes tapeti kuulide abil sama palju või rohkemgi juute kui gaasiga, aga see toimus peamiselt idapoolsetes piirkondades, mis on valusates mälestustes ähmastunud. Holokausti teine tähtsam osa seisnes massilistes mahalaskmistes Ida-Poolas ja Nõukogude Liidus. Need algasid 1941. aasta juunis, kui SS-i Einsatzgruppe’d hakkasid maha laskma juudi mehi, laienesid juulis juudi naiste ja laste tapmisele ning jõudsid tervete juudi kogukondade hävitamiseni sama aasta augustis ja septembris. 1941. aasta lõpuks olid sakslased (koos kohalike abilistega ja Rumeenia üksustega) tapnud Nõukogude Liidus ja Balti riikides miljon juuti. See võrdub terve sõja jooksul Auschwitzis tapetud juutide koguarvuga. 1942. aasta lõpuks olid sakslased (jällegi koos kohalike abilistega) tapnud veel 700 000 juuti ja nende võimu all olevates Nõukogude Liidu piirkondades olid juudi kogukonnad lakanud olemast.

Nõukogude juutide seas leidus sõnaosavaid tunnistajaid ja kroonikuid, näiteks Vassili Grossman. Kuid neil oli keelatud kujutada holokausti eriliselt juute puudutava sündmusena. Grossman avastas Treblinka 1944. aasta septembris Punaarmee reporterina. Võib-olla seetõttu, et ta teadis, mida sakslased olid teinud juutidega tema kodumaal Ukrainas, sai ta aru, mis seal oli juhtunud, ning kirjutas sellest väikese raamatu. Ta nimetas Treblinkat põrguks ja asetas selle kogu sõja ning 20. sajandi keskpunkti. Kuid Stalin nõudis, et juutide massimõrva nähtaks “kodanike” kannatusena. Grossmani kaasosalusel koostati must raamat sakslaste kuritegudest Nõukogude juutide vastu, mille võimud hiljem ära keelasid. Stalin väitis vääralt, et kui keegi sakslaste käes eriliselt kannatas, siis olid need venelased. Selles mõttes on stalinism takistanud meil nägemast Hitleri massimõrvu õige vaatenurga alt.

Ühesõnaga, holokaust oli tähtsuse järjekorras: operatsioon “Reinhardt”, mahalaskmised ja Auschwitz – ehk Poola, Nõukogude Liit ja ülejäänud Euroopa. Ligikaudu 5,7 miljonist tapetud juudist olid umbes 3 miljonit enne sõda Poola kodanikud ja veel ligikaudu 1 miljon enne sõda Nõukogude Liidu kodanikud – niisiis ühtekokku 70% koguarvust. (Poola ja Nõukogude juutide järel suuruselt järgmised tapetud juutide rühmad olid Rumeenia, Ungari ja Tšehhoslovakkia juudid. Kui võtta arvesse ka need inimesed, tuleb holokausti idaeuroopalik iseloom veelgi selgemini esile.)

Kuid isegi korrektne pilt holokaustist annab vastuvõetamatult ebatäieliku ettekujutuse Saksa massimõrvade ulatusest Euroopas. Lõpplahendus, nagu natsid seda nimetasid, oli algselt ainult üks hävituskavasid, mis tulnuks pärast võidukat sõda Nõukogude Liidu vastu ellu viia. Kui asjad läinuksid nii, nagu Hitler, Himmler ja Göring ootasid, siis oleksid Saksa väed 1941.–1942. aasta talvel viinud Nõukogude Liidus ellu näljaplaani. Ukraina ja Lõuna-Venemaa põllumajandustooted pidi veetama Saksamaale ning 30 miljonit inimest Valgevenes, Põhja-Venemaal ja Nõukogude Liidu linnades pidi surnuks näljutatama. Näljaplaan oli kõigest eelmäng Generalplan Ost’ile, Nõukogude Liidu lääneosa koloniseerimisele, mis nägi ette 50 miljoni inimese elimineerimise.

Mõni tegevuskava, mis mainitud plaanidega mõnevõrra sarnanes, õnnestus sakslastel ka ellu viia. Nad saatsid Reichiga liidetud aladelt välja pool miljonit poolakat. Kärsitu Himmler andis korralduse Generalplan Ost’i esimese etapi rakendamiseks Ida-Poolas: kümme tuhat poola last tapeti ja sajad tuhanded täiskasvanud aeti kodudest välja. Wehrmacht näljutas Leningradi piiramise käigus ettekavatsetult surnuks miljon inimest, ja veel umbes sada tuhat inimest Ukraina linnades teadlikult korraldatud näljahädades. Umbes kolm miljonit vangilangenud Nõukogude sõdurit suri nälja või haiguste kätte Saksa sõjavangilaagrites. Need inimesed tapeti sihipäraselt: nagu Leningradi piiramise puhul, nii oli ka antud juhul olemas teadmine ja kavatsus inimesed surnuks näljutada. Kui ei oleks toimunud holokausti, siis nimetataks seda uusaja kohutavaimaks sõjaroimaks.

Partisanidevastase võitluse sildi all tapsid sakslased võib-olla kolmveerand miljonit inimest: 350 000 neist ainuüksi Valgevenes, väiksemal, kuid võrreldaval hulgal ka Poolas ja Jugoslaavias. 1944. aasta Varssavi ülestõusu maha surudes tapsid sakslased rohkem kui sada tuhat poolakat. Kui holokaust oleks toimumata jäänud, loetaks ka need “karistusaktsioonid” ajaloo suurimate sõjaroimade hulka. Tegelikkuses aga on need kuriteod, nagu Nõukogude sõjavangide sõjaaegne näljutaminegi, väljaspool asjasse otseselt segatud riike peaaegu unustatud. Saksa okupatsioonipoliitika tappis mittejuutidest tsiviilisikuid muulgi moel, näiteks ränga sunnitööga vangilaagrites. Jällegi oli tegu peamiselt Poolast ja Nõukogude Liidust pärit inimestega.

Sakslased tapsid peamistes mõrva-aktsioonides mõnevõrra rohkem kui kümme miljonit tsiviilisikut, umbes pooled neist juudid ja pooled mittejuudid. Need juudid ja mittejuudid pärinesid enamasti samast Euroopa osast. Kõikide juutide tapmise kava tehti suurel määral teoks; slaavi elanikkonna hävitamise kava teostati üksnes osaliselt.

Auschwitz on kõigest holokausti sissejuhatus, holokaust aga ainult vihje Hitleri kaugematele eesmärkidele. Grossmani romaanid “Kõik voolab” ning “Elu ja saatus” käsitlevad julgelt Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu terrorit ning tuletavad meile meelde, et isegi Saksa massimõrvapoliitika täielik iseloomustus ei annaks veel täielikku pilti sajandi keskpaiga Euroopa õuduste ajaloost. See jätaks välja riigi, mille hävitamine oli Hitleri peamine taotlus – teise riigi, mis sajandi keskpaigas massiliselt eurooplasi tappis, nimelt Nõukogude Liidu. Kogu stalinismiperioodi vältel 1928–1953 tappis Nõukogude riik väga konservatiivse hinnangu järgi tublisti üle viie miljoni eurooplase. 20. sajandi keskpaiku totalitaarsete võimude poolt tapetud Euroopa tsiviilelanike koguarvu arvestamisel tuleks niisiis silmas pidada kolme enam-vähem ühesuurust rühma: sakslaste poolt tapetud juudid, sakslaste poolt tapetud mittejuudid ja Nõukogude riigi poolt tapetud Nõukogude Liidu kodanikud. Üldreeglina tappis Saksa režiim tsiviilisikuid, kes ei olnud Saksa kodanikud, kuna Nõukogude režiim tappis peamiselt tsiviilisikuid, kes olid Nõukogude kodanikud.

Nõukogude repressioone samastatakse Gulagiga, nii nagu natside repressioone Auschwitziga. Kõigile orjatöö õudustele vaatamata ei olnud Gulag massitapmise süsteem. Kui nõustuda, et poliitiliste, eetiliste ja juriidiliste mureteemade keskmes on tsiviilisikute massitapmine, siis kehtib ka Gulagi kohta samasugune ajalooline järeldus mis Auschwitzigi puhul. Me tunneme Gulagi seetõttu, et see oli töölaagrite ja mitte taparajatiste süsteem. Gulagis peeti kinni umbes 30 miljonit inimest ja see lühendas umbes kolme miljoni elu. Aga suur enamus laagritesse saadetutest pöördus elusana tagasi. Just nimelt tänu sellele, et meil on olemas Gulagi-teemalist kirjandust, eelkõige muidugi Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaag”, oskame me selle õudusi ette kujutada – nii nagu me oskame ette kujutada Auschwitzi õudusi.

Kuid nii nagu Auschwitz viib tähelepanu eemale Treblinka veelgi suurematest õudustest, nii juhib Gulag tähelepanu kõrvale Nõukogude Liidu poliitikast, mis tappis inimesi otseselt ja sihikindlalt nälja ja kuulide abil. Stalinistlikest tapaaktsioonidest kaks tähtsamat olid kollektiviseerimisnäljahädad 1930–1933 ja Suur terror 1937–1938. Pole selge, kas ka Kasahstani näljahäda 1930–1932 oli tahtlik, kuigi on selge, et nälga suri üle miljoni kasahhi. Väljaspool mõistlikku kahtlust on aga see, et 1932.–1933. aasta talvel näljutas Stalin teadlikult surnuks Nõukogude ukrainlasi. Nõukogude dokumentidest võib leida 1932. aasta oktoobrist kuni detsembrini terve rea korraldusi, mis on ilmselgelt kuritahtlikud ja näitavad tapmiskavatsust. Lõppkokkuvõttes hukkus rohkem kui kolm miljonit Nõukogude Ukraina elanikku.

Suure terrori kohta kirjutatu tõmbab samuti tähelepanu kõrvale selle tõeliselt iseloomult. Tähtsaim seda sündmust käsitlev romaan on Arthur Koestleri “Keskpäeva pimedus” ja tähtsaim mälestusraamat Alexander Weissberg-Cybulski “Nõiasabat”. Mõlemad koondavad meie tähelepanu väikesele rühmale Stalini ohvritest, kommunistlikule eliidile, haritud inimestele, kellest mõnesid ka Läänes tunti. See pilt valitseb meie arusaamist Suurest terrorist, aga see on vildakas. Kokkuvõttes langes kompartei ladviku, julgeolekuasutuste ja ohvitserkonna puhastamise ohvriks mitte rohkem kui 47 737 inimest.

Suure terrori suurim aktsioon, operatsioon 00447, oli suunatud peamiselt “kulakute” vastu, see tähendab talupoegade vastu, keda kollektiviseerimise käigus oli juba niigi terroriseeritud. Selle ohvriks langes 386 798 elu. Mõned rahvusvähemused, kes esindasid kokku vähem kui 2% Nõukogude Liidu elanikkonnast, andsid rohkem kui kolmandiku suure terrori ohvritest. Nõukogude Liidu etnilistest poolakatest kodanike vastu suunatud operatsioonis lasti näiteks maha 111 091 inimest. 1937. ja 1938. aastal läbi viidud 681 692 poliitilisest hukkamisest ühtekokku 633 955 ehk rohkem kui 90% koguarvust leidsid aset kulakute- ja rahvusvähemustevastaste operatsioonide raames. Need inimesed lasti maha salaja, aeti auku ja unustati.

Rõhuasetus Auschwitzile ja Gulagile annab tapetud eurooplaste arvust vale ettekujutuse ja nihutab tapmiste geograafilise fookuse Saksa Reichi piiresse ning Venemaa idaossa. Nii nagu Auschwitz koondab meie tähelepanu natsiimpeeriumi lääneeurooplastest ohvritele, juhib ka Gulag oma kurikuulsate Siberi laagritega meie tähelepanu kõrvale Nõukogude tapapoliitika geograafilisest keskmest. Keskendudes Auschwitzile ja Gulagile, me ei märka, et kaheteistkümneaastasel perioodil 1933–1944 hukkus ligikaudu 12 miljonit Natsi-Saksa ja Nõukogude massitapmiste ohvrit ühes konkreetses Euroopa piirkonnas, mis jääb enam-vähem tänapäeva Valgevene, Ukraina, Poola, Leedu ja Läti piiridesse. Üldisemalt võttes – Auschwitzi ja Gulagi vaadeldes me kaldume mõtlema neid rajanud riikidest kui süsteemidest, moodsatest türanniatest või totalitaarsetest riikidest. Kuid niisugused käsitlused, mis keskenduvad Berliinis ja Moskvas väljatöötatud ideedele ja poliitikale, kalduvad eirama tõsiasja, et massitapmised ise toimusid peamiselt Saksa- ja Venemaa vahelises Euroopa osas, mitte aga Saksa- ja Venemaal endal.

Euroopa massitapmiste geograafiline, moraalne ja poliitiline keskpaik on idapoolne Euroopa, ennekõike Valgevene, Ukraina, Poola ja Balti riigid – maad, mida mõlemad režiimid allutasid pidevatele metsikustele. Ukraina ja Valgevene inimesed, eelkõige – aga mitte ainult – juudid, kannatasid kõige rohkem, sest need maad kuulusid kohutavatel kolmekümnendatel Nõukogude Liitu ning kannatasid kõige hullemini ka Saksa repressioonide käes 1940. aastatel. Kui Euroopa oli Mark Mazoweri sõnul pime kontinent, siis Ukraina ja Valgevene olid pimeduse südameks.

Objektiivsena võetav ajalooline arvepidamine, näiteks massitapmisaktsioonide ohvrite kokkulugemine, võiks aidata kaasa teatava kadunud ajaloolise tasakaalutunde taastamisele. Sakslaste kannatused Hitleri valitsuse ja sõja ajal olid küll hirmuäratavalt laialdased, kuid massitapmiste ajaloo keskmes need ei figureeri. Isegi kui lisada Punaarmee eest põgenemisel, 1945–1947 Poolast ja Tšehhoslovakkiast deporteerimisel ning linnade süütepommitamiste käigus hukkunud etnilised sakslased, jääb riigivõimude poolt tapetud Saksa tsiviilelanike koguarv võrreldamatult väikeseks (vt allolevat kasti).

Umbes 12 miljonist sakslasest, kes sõja lõpul Ida-Euroopast põgenesid või välja aeti, pärines suur enamus Tšehhoslovakkiast (3,5 miljonit) või Poolast (7,8 miljonit). Enamik viimastest pärines maa-aladelt, mille liitlased olid lüüasaanud Reichilt ära võtnud ja Poolale andnud. Neist 12 miljonist umbes pool põgenes ja umbes pool deporteeriti – kuigi selget vahet on võimatu teha, sest mõned põgenikud tulid hiljem tagasi ja deporteeriti seejärel aasta lõpul ja 1945. aasta algul põgenes Punaarmee eest umbes kuus miljonit sakslast; just sel ajal suri enamik 600 000 hukkunud saksa põgenikust. Paljud neist olid inimesed, kes jäid lihtsalt armeede vahele lõksu; mõned tapeti sihilikult Nõukogude sõdurite poolt või surid Nõukogude laagrites. Mõrvu sooritasid ka tšehhid ja poolakad. Hitler jagab vastutust nende surmade eest, sest Saksa võimud ei suutnud korraldada aegsat evakueerimist.

Sakslaste sõjajärgsed deporteerimised, mis olid Hitleri sõja otsene tagajärg, kujutasid endast Tšehhoslovakkia-Poola-Nõukogude-Briti-Ameerika projekti. Sõja ajal väljendasid okupeeritud Poola ja Tšehhoslovakkia pagulasjuhid soovi, et nende riikide sõjajärgne saksa elanikkond oleks väikene, ning liitlased olid nõus, et saksa populatsioonid tuleks pärast võitu ümber kolida. Winston Churchill soovitas “platsi puhastamist” ja Liitlaste Kontrollnõukogu koostas ametliku plaani kuue miljoni sakslase ümberasustamiseks.

Tšehhoslovakkia (mittekommunistlikul) valitsusel oli sakslaste väljasaatmiseks Stalini, aga ka Churchilli ja Roosevelti nõusolek. Poola oli NSVL-i võimu all, kuid mis tahes Poola valitsus oleks sakslased niikuinii välja saatnud. Poola kommunistid aktsepteerisid Stalini ettepaneku, et Poola piir tuleks nihutada väga kaugele läände, mis tähendas veel rohkemate sakslaste väljasaatmist, kui Poola poliitikud ise oleksid algul soovinud. (See tähendas ka poolakate deporteerimist sõjaeelse Poola idaosast, mille olid annekteerinud sovetid. Neist väljasaadetud poolakatest umbes miljon asus elama aladele, kust sakslased olid välja saadetud.)

1945. aasta maist detsembrini ajasid Poola ja Tšehhoslovakkia võimud umbes kaks miljonit sakslast oma piiride taha. 1946. aasta jaanuarist jätkasid Poola ja Tšehhoslovakkia võimud sakslaste lahkuma sundimist, samal ajal kui Briti, Nõukogude ja Ameerika väed korraldasid nende vastuvõttu oma okupatsioonitsoonides Saksamaal. 1946 ja 1947 võtsid sovetid oma tsoonis vastu pisut rohkem kui kaks miljonit sakslast, britid umbes 1,2 miljonit ja ameeriklased ligi 1,4 miljonit. Pärast seda jätkusid deporteerimised juba aeglasemas tempos.

Kuigi väljasaatmised kujutasid endast näidet kollektiivsest süüdimõistmisest ja nendega kaasnes võigas kohtlemine, oli saksa tsiviilisikute suremus – umbes 600 000 kaheteistkümnest miljonist – suhteliselt madal võrreldes teiste siin käsitletud sündmustega. Need sakslased langesid nende nimel peetud kohutava sõja lõpul lõksu ning jäid siis jalgu liitlaste üksmeelsetele piiride muutmise ja deporteerimise kavadele, aga nad ei langenud ohvriks kalkuleeritud stalinistlikule tapapoliitikale, mis olnuks võrreldav Suure terroriga või näljahädaga.

Saksa kodanike seast langesid otsese tapapoliitika peamisteks ohvriteks 70 000 “eutanaasia” patsienti ja 165 000 Saksa juuti. Stalini peamisteks sakslastest ohvriteks olid Punaarmee poolt vägistatud naised ja Nõukogude Liidus kinnipeetud sõjavangid. Umbes 363 000 saksa vangi suri Nõukogude Liidus nälja ja haiguste kätte, nagu arvatavasti ka 200 000 ungarlast. Nüüd, kus massimeedia tähelepanu on köitnud sakslaste vastupanu Hitlerile, tasuks meenutada, et mõned 1944. aasta juulis Hitleri tapmist kavandanud vandenõulased olid tegutsenud massimõrvapoliitika keskmes: näiteks Arthur Nebe, kes juhtis holokausti esimese laine ajal 1941 Valgevene tapaväljadel Einsatzgruppe B-d, või Eduard Wagner, Wehrmacht’i varustusülem, kes kirjutas oma naisele reipa kirja vajadusest jätta miljonid nälgivad leningradlased ilma toiduta.

Raske on unustada Anna Ahmatova värssi “armas Vene mullale verekene ikka”. Kuid Vene märterlus ja heroism, mida nüüd lärmakalt kuulutab Putin, tuleb asetada laiemale ajalootaustale. Nõukogude venelased, nagu teised Nõukogude Liidu kodanikud, langesid tõepoolest stalinistliku poliitika ohvriks; kuid neil oli märksa väiksem tõenäosus surma saada kui Nõukogude ukrainlastel, Nõukogude poolakatel või teiste rahvusvähemuste liikmetel. Teise maailmasõja ajal laiendati mitmeid terroriaktsioone Ida-Poolasse ja Balti riikidesse, territooriumidele, mille Nõukogude Liit oli äsja endale haaranud. Kõige tuntum juhtum on 22 000 Poola kodaniku mahalaskmine 1940. aastal Katõnis ja veel neljas paigas; kümned tuhanded poolakad ja baltlased surid vahetult pärast küüditamist Kasahstani või Siberisse. Sõja ajal tapsid sakslased palju Nõukogude venelasi, aga proportsionaalselt oli neid märksa vähem kui valgevenelasi või ukrainlasi, juutidest rääkimata. Nõukogude tsiviilelanike kaotusi hinnatakse umbes 15 miljonile. Venemaal langes sõja ajal sakslaste ohvriks umbes üks kahekümne viiest tsiviilelanikust, võrreldes ühega kümnest Ukrainas (või Poolas) või umbes iga viiendaga Valgevenes.

Valgevene ja Ukraina olid enamiku sõjaajast okupeeritud, niihästi Saksa kui Nõukogude sõjavägi marssis kaks korda üle nende territooriumi, kord peale tungides, kord taganedes. Saksa armeed ei okupeerinud kunagi rohkem kui väikest osa päris Venemaast ja sedagi lühemat aega. Isegi kui võtta arvesse Leningradi blokaad ja Stalingradi hävitamine, olid ohvrid venelastest tsiviilelanike hulgas märksa väiksemad kui valgevenelaste, ukrainlaste ja juutide seas. Venemaa liialdatud väited oma ohvrite arvu kohta käsitlevad Valgevenet ja Ukrainat Venemaa osana ning juute, valgevenelasi ja ukrainlasi venelastena: see aga tähendab märtrisurmade imperialismi, avalikult ohvritele pretendeerides pretendeeritakse vaikimisi territooriumidele. Tõenäoliselt hakkab seda rida ajama president Dmitri Medvedevi poolt ametisse nimetatud uus ajalookomitee, mille eesmärk on vastu seista Venemaa mineviku “võltsimisele”. Praegu Venemaal arutluse all oleva seaduse järgi oleksid käesolevas lõigus avaldatud mõtted kriminaalkuritegu.

Ukraina poliitikud seisavad vastu Venemaa püüdlusele ühiseid kannatusi monopoliseerida ja nad reageerivad Lääne-Euroopa stereotüüpidele ukrainlastest kui holokausti kaasosalistest, esitades omaenda kannatuste lugu: et miljonid ukrainlased näljutati Stalini poolt tahtlikult surnuks. President Viktor Juštšenko teeb oma riigile ränga karuteene, nimetades hukkunute arvuks 10 miljonit ja suurendades sellega tapetud ukrainlaste arvu kolm korda; aga on tõsi, et 1932.–1933. aasta Ukraina näljahäda oli sihiteadlike poliitiliste otsuste tagajärg, mis tappis umbes kolm miljonit inimest. Kui holokaust välja arvata, siis olid kollektiviseerimise näljahädad 20. sajandi Euroopa suurim poliitiline katastroof. Ometigi jäi kollektiviseerimine Nõukogude arengumudeli keskseks osaks, mida hiljem ettearvatavate tulemustega kopeeris Hiina kommunistlik režiim : kümned miljonid näljasurmad Mao “suure hüppe” tagajärjel.

Stalinil ja Hitleril oli ühine kinnismõte Ukrainast kui toiduallikast. Mõlemad soovisid Ukraina viljaaita valitseda ja ekspluateerida ning mõlemad põhjustasid poliitilisi näljahädasid: Stalin maal tervikuna, Hitler linnades ja sõjavangilaagrites. Mõned ukraina vangid, kes pidid nendes laagrites 1941. aastal nälga kannatama, olid üle elanud 1933. aasta näljahäda. Juhtumisi on Saksa näljutamispoliitika osaliselt süüdi ka arusaamas, nagu olnuksid ukrainlased innukad kaasosalised holokaustis. Kõige kurikuulsamad Ukraina kollaborandid olid Treblinka, Bełzeci ja Sobibóri surmarajatiste valvurid. Harva aga meenutatakse seda, et sakslased värbasid oma esmase tööjõu omaenda sõjavangilaagritest, vangilangenud Nõukogude sõdurite hulgast. Nad päästsid mõne inimese massinäljast, ühest suurest roimast idas, et teha neist kollaborandid teises roimas, holokaustis.

Poola ajalugu on üks lõputu segaduste allikas. 1939. ja 1941. aasta vältel ei rünnanud ja okupeerinud Poolat mitte ainult üks, vaid kaks totalitaarset riiki, sest tollased liitlased, Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, ekspluateerisid sel ajal Poola territooriumi ja hävitasid suure osa poola intelligentsist. Poola pealinn ei olnud mitte üksnes ühe, vaid kahe tähtsama Saksa võimu vastase ülestõusu toimumispaik Teise maailmasõja ajal: Varssavi juutide getoülestõus 1943, mille järel geto tehti maatasa; ja Poola Armia Krajowa Varssavi ülestõus 1944, mille järel hävitati ülejäänud linn. Need kaks keskset näidet vastupanust ja massitapmisest aeti Saksa massimeedias segi 1994., 1999. ja 2004. aasta augustis – 1944. aasta Varssavi ülestõusu aastapäevadel –, ning nii läheb see arvatavasti ka 2009. aasta augustis.

Kui mõni Euroopa riik tundub tänases Euroopas kohatuna, hoopis teise aega takerdununa, siis on selleks Aleksandr Lukašenka diktatuuri all elav Valgevene. Kuigi Lukašenka eelistab eirata Nõukogude tapavälju oma riigis, kavandades kiirteed üle Kuropatõ ühishaudade, mäletab ta mõnes suhtes Euroopa ajalugu paremini kui tema kriitikud. Nõukogude sõjavange näljutades, juute maha lastes ja gaasitades, partisanidevastastes aktsioonides tsiviilisikuid tappes muutsid Saksa väed Valgevene 1941–1944 maailma kõige eluohtlikumaks paigaks. Teise maailmasõja ajal tapeti või asustati sunniviisiliselt ümber pool Nõukogude Valgevene elanikest: midagi sellesarnast ei saa väita ühegi teise Euroopa riigi kohta.

Mälestused sellest kogemusest, mida praegune diktatuur kultiveerib, aitavad seletada valgevenelaste umbusku Läänest tulevate algatuste vastu. Kuid lääneeurooplased on üldiselt üllatunud, kuuldes, et Valgevene oli niihästi Euroopa massimõrvade epitsenter kui ka baas natsivastastele partisanidele, kes andsid liitlaste võitu tegeliku panuse. On jahmatav, et niisugune maa on Euroopa mälus täielikult kõrvale tõrjutud. Valgevene puudumine mineviku üle käivatest diskussioonidest on selgeim märk mälu ja ajaloo erinevusest.

Sama häiriv on ka majandusliku aspekti ignoreerimine. Kuigi massitapmiste ajalool on tihe seos majandusliku arvestusega, tõrjub mälu kõike seda, mis laseks mõrvadel paista ratsionaalsena. Nii Natsi-Saksamaa kui ka Nõukogude Liit valisid majandusliku eneseküllasuse tee: Saksamaa soovis tasakaalustada tööstust agraarutoopiaga idas; NSVL soovis ületada agraarmaa mahajäämust kiire industrialiseerimise ja urbaniseerimisega. Mõlemad režiimid taotlesid autarkiat suures impeeriumis, soovides Ida-Euroopa oma võimule allutada. Mõlemad nägid Poola riiki ajaloo hälbena; mõlemad pidasid endale elutähtsaks Ukrainat ja selle rammusat mulda. Nad määratlesid oma plaanide vaenlastena erinevaid gruppe, kuigi Saksa kavale tappa iga juut ei leidu selle totaalsuses vastet Nõukogude Liidu kavades. Oluline on aga see, et massitapmisi õigustanud ideoloogia oli ühtaegu ka majandusarengu visioon. Nappide ressursside, iseäranis toiduvarude maailmas ühendasid mõlemad režiimid massimõrvad ja majandusliku planeerimise.

Nad tegid seda meetoditega, mis tunduvad meile tänapäeval võikad ja kohutavad, kuid mis olid omal ajal piisavalt veenvad, et motiveerida suurel hulgal neisse uskujaid. Tänapäeval toidust enam nappust ei ole, vähemalt Läänes mitte; küll aga võib jõuda kätte nappus teistest ressurssidest. 21. sajandil puutume kokku joogivee, puhta õhu ja taskukohase energia nappusega. Kliimamuutus võib kaasa tuua uue näljaohu.

Kui massitapmised üldse annavad meile mingi üldisema poliitilise õppetunni, siis on selleks vajadus olla umbusklik nn privilegeeritud arengu idee suhtes – riikide katsete vastu teostada majanduslikku ekspansiooni vormis, mis määratleb ka selle ohvrid ning motiveerib jõukust suremuse abil. Ei saa välistada võimalust, et ühe grupi mõrvamine on kasulik teisele või vähemalt paistab sellisena. Tegu on poliitikavormiga, mida Euroopa on tegelikkuses näinud ja mille tunnistajaks ta võib uuesti saada. Ainus piisav vastus oleks niisugune eetiline pühendumine indiviidile, milles indiviid loeks pigem elavana kui surnuna ning sedalaadi skeemid osutuksid mõeldamatuks.

Tänapäeva Euroopa on tähelepanuväärne selle poolest, et jõukus on siin liitunud sotsiaalse õigluse ja inimõigustega. Võib-olla rohkem kui ükski teine maailmaosa on see vähemalt praegusel ajal immuunne niisuguste kalkide majanduskasvu taotlemise viiside vastu. Kuid nüüdsel ajal, kui ajalugu on tarvis rohkem kui kunagi varem, on mälu kummalisel kombel mõnikord ajaloost kaugele kõrvale kaldunud. Euroopa lähiminevik võib sarnaneda ülejäänud maailma lähitulevikuga. See on veel üks lisapõhjus arvepidamine korda seada.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Timothy Snyder. Holocaust: The ignored reality. Artikkel põhineb ettekandel, mis peeti Vilniuses 8.–11. mail 2009 toimunud Eurozine konverentsil “Euroopa ajalood” . Originaal on ilmunud Eurozines (www.eurozine.com) ja ajakirjas The New York Review of Books (16. 07. 2009).
Arhiiv, Aken

Cityfoobia

22. jaanuar 2019

uusveeb

Ilmunud 2008, nr 10–11

Byron on öelnud: “Mu meelest oleks suur teesklus iseennast mitte tsiteerida.” Seetõttu tsiteeriksingi seda, mida kirjutasin Londoni City kohta käivas essees pärast Northern Rocki panga fiaskot: “Kui meie seadusi ei laiendata nii, et nad suudaksid kontrollida uudseid ülivõimsaid, ülikeerulisi ja potentsiaalselt üliriskantseid investeerimisinstrumente, siis ühel päeval põhjustavad need globaal-süsteemsete mõõtmetega katastroofi.”1

Ennustus oli küll õige, aga grammatiline aeg oli vale. Katastroof oli juba toimunud, ainult ta polnud end veel turgudel välja mänginud. Praegu ta siis teeb seda. Retsept on hakanud juba selgeks saama, aga võib-olla väärib veel kord lahtikirjutamist. USA rahandusasutused hakkasid laenu andma kehva laenamistaustaga klientidele. Iseenesest polnud selles midagi halba, seda oleks saanud võtta isegi näitena kapitalismist selle kõige healoomulisemalt looval kujul – varatud majaostjad soovivad laenu, rahandusasutused soovivad kõrget intressi maksvaid laenuvõtjaid – ja ennäe, ilmale tuleb uus majaomanike klass! Paraku käis laenu andmine sageli mõtlematult, kõikudes kuritegelikkuse piiril; pildikesi sellest, kuivõrd kaootiliseks ja metsiku lääne taoliseks asi kujunes, annab endise Texase kinnisvaralaenumaakleri Richard Bitneri raamat “Rämpslaenuandja pihtimused”2.

Leiutist, mis võimaldas laenu andmisel nõnda hoolimatu olla, nimetatakse “väärtpaberistamiseks”: laenud liideti kokku ja müüdi võlapakettidena teistele asutustele edasi. Nii muutus algne laenuandja ükskõikseks selle vastu, kas laen ka tagasi makstakse – ta oli võla niikuinii kellelegi teisele edasi müünud ega pidanud enam muretsema. Seejärel müüdi neid võlapakette järjest edasi kohutavalt keeruliste ja peente finantsinstrumentidena ning nendes ongi kapitaliturgude globaalse ummistuse juur. Need omavahel seotud ja kattuvad laenud on niivõrd keerulised, et keegi ei tea, kelle kanda on milline alusvõlg, ja pealegi ei tea keegi, mida need varad väärt on. (Kui sa omad kellegi teise võlga, siis see läheb arvesse aktivana). Tavaline mehhanism aktivate väärtuse hindamiseks on turg: nad on väärt just nii palju, kui nende eest ollakse valmis maksma. Et aga hetkel keegi ei osta, siis pole kellelgi aimu, mida – kui üldse midagi – need väärt on. Kuna raamatupidamispraktika nõuab aktivate ümberhindamist vastavalt turuhinnale, siis peab see tõsiasi kajastuma firmade bilansis – seetõttu muutusid bilansid ühtäkki kohutavaks. Seetõttu ei taha pangad enam üksteisele raha laenata ja kogu rahandussüsteem on jooksnud kinni: turgudel veel liikuv kapital pärineb keskpankadelt, kes on praeguseks turule pumbanud sadu miljardeid dollareid, et tekitada mingitki likviidsust.

Senine punktitabloo on muljetavaldav. Mäng algas Northern Rockiga, esimese Briti pangaga 150 aasta järel, millele hoiustajad hakkasid tormi jooksma. See pank sündis hoiulaenuühinguna, mis hiljem võttis agressiivsema strateegia: hoiustajate deposiidid moodustasid ainult 27% selle fondidest, ülejäänu tuli aga lühiajalistest laenudest, mida võeti vastavalt vajadusele rahvusvahelistelt rahaturgudelt. Turgude umbe joostes taotles Rock hädafinantseerimist keskpangalt, mis reageeris liiga aeglaselt ja tekitas sellega hoiustajate järjekorrad. Pärast valitsusepoolseid kõhklusi viis see lõpuks 17. veebruaril panga natsionaliseerimiseni.

Tuleb rõhutada, et mitte riskantne laenuandmine ei laostanud Rocki. Mõned laenud olid küll riskantsed: üks tuttav pankur ütles mulle, et probleeme tekitasid kinnisvaralaenud 120 protsendile maja väärtusest. (Miks mõni terve mõistusega inimene tahab võtta laenu 120% ostetava asja väärtusest? Sellele võiks vastata mitut moodi: tahetakse uut kodu üles vuntsida, kulutada ülejääk uuele autole või siis on kõik veendunud hinna jätkuvas tõusus. Kuid ikkagi on see pööraselt mõtlematu. Miks ükski mõistlik laenuandja selle raha välja laenab? Pole aimugi.) Ja kuigi sedalaadi laenud ei tulnud Rockile kasuks, hävitas panga pigem siiski sõltuvus jupsima hakanud rahaturgudest.

Järgmine ohver oli USA investeerimispank Bear Stearns, ülioptimistlik isegi Wall Streeti mõõdupuudude järgi ja rämpsvõlgadest ülearu sõltuv; investorid pagesid, aktsiahind kukkus ja 16. märtsil ostis konkurent J. P. Morgan panga ära. Selle turuväärtus oli langenud 20 miljardilt dollarilt 236 miljoni peale. USA valitsus soostus garanteerima panga hüpoteegikohustusi 29 miljardi dollariga – ühesõnaga valitsus võttis kahtlaste hüpoteekide riski enda peale, et muuta ülejäänud pank müüdavaks. Põhjuseks oli mure, et Bear Stearnsi kollaps võib seada ohtu pangandussüsteemi tervikuna, millele järgneks rahandussüsteemi “kaootiline üleshargnemine”. “Kaootiline üleshargnemine” on hea fraas. Selle mõtles välja USA Föderaalreservi esimees Ben Bernanke, endine professor, kelle uurimisala oli igati kasulikul moel 1920. aastate lõpu Suur surutis.

Seevastu Fannie Maele ja Freddie Macile said halvad laenud otsesemalt saatuslikuks. Need kummalised asutused on/olid hübriidid, mille kapital pärines aktsionäridelt, kuid USA valitsuse garantiiga. Asutuste funktsiooniks ei olnud inimestele otse raha laenata, vaid garanteerida teiste asutuste hüpoteeke ning suurendada hüpoteegiturgude likviidsust. Tegu on Valitsuse Käendatud Ettevõtetega [Government Sponsored Enterprises], mille deposiite valitsus ei garanteeri. See tõsiasi on kirjas asutamisdokumentides, väärtpaberitel enestel ja peaaegu kõigis pressiteadetes või dokumentides, mida need asutused välja lasid – ja seda tõsiasja ei uskunud keegi, sest oldi kindlad, et kui Fannie ja Freddie peaksid hätta sattuma, siis ei jää valitsusel muud üle kui nad välja aidata. Oletus osutus õigeks. Pärast USA kinnisvarahindade ränka langust ja laenuintresside baasmäära järsku tõusu sattusid Freddie ja Fannie, mille hüpoteekidega tagatud väärtpaberid olid väärt – või tuleks öelda “väärt”? – 5 triljonit dollarit ja mille võlg ulatus 1,6 triljoni dollarini, laostumise äärele ning USA valitsus võttis nad 7. septembril “konserveerimisele”.

See sõna ei suuda varjata tõsiasja, et tegu oli rahalises mõttes suurima natsionaliseerimisega maailma ajaloos. Kaheksa päeva hiljem järgnes maailma ajaloo suurim pankrot, kui investeerimispank Lehman Brothers otsis kaitset “11. peatüki” alt. (USA pankrotiseaduse 11. peatükk võimaldab ärisõbralikumat pankrotivormi kui teistel maadel ja seda on võrreldud kanala usaldamisega rebase hoolde.) Lehmanil oli muljetavaldav 613 miljardi dollari suurune võlakoorem, kuid mõned asutuse tegevusharud olid elujõulised: laostus Lehmani valdusühing, kuid haruettevõtted õnnestus maha müüa. Neist peamise, USA investeerimispangandusharu ostis ära Barclays 250 miljoni dollariga, hooned ja andmekeskused hinnati 1,5 miljardi vääriliseks. Oh, ja tehingu tähtsaks osaks oli ka 2,5 miljardit dollarit preemiana panga New Yorgi töötajatele. Eelmisel aastal olid Lehmani preemiad 5,7 miljardit dollarit.

Kui te peaksite imestama, kuidas saab maksta kahe aasta vältel ühtekokku 8 200 000 000 dollarit preemiat suurvaimudele, kelle kompanii on läinud pankrotti, siis mida teile kosta? Preemiate küsimust peetakse sageli pangandusäri tragikoomiliseks ääremärkuseks, aga võib-olla on see hoopis praeguse olukorra üks põhjusi. Läbi ajaloo on suuri varandusi kokku ajanud need inimesed, kes on otseselt riskinud omaenda varaga. Tänapäeval aga ajavad suuri varandusi kokku töötajad, kes ei tee muud kui oma tööd: tööd, mis pankurite puhul seisneb ka riskimises – tavaliselt teiste inimeste laenatud rahaga. Teha rohkem raha ja teenida suuremat preemiat (mis on tavaliselt 60% investeerimispankuri palgast) on lihtne: tuleb lihtsalt rohkem riskida. Päikesepool on päikesepool, mis aga puutub varjupoolde, siis üha enam näib, et pankurite eneste jaoks – ja kindlasti mitte New Yorgi Lehmani pankurite jaoks – seda ei eksisteeri. Niisugune olukord aga õõnestab “moraalse riski” printsiipi, mis algselt ajendaski Lehmani pankrotti laskmist – põhimõtet, et kompaniid vastutaksid ise oma otsuste tagajärgede eest. See printsiip kukub kokku, kui asjaomased isikud ei pea tagajärgi omal nahal tundma.

Omal ajal kõneldi, et suured pangad on liiga suured, et põhja minna, mis tähendas seda, et nende pankrotti laskmise risk on liiga suur. Kuid lastes Lehmanil laostuda, andis USA rahandusministeerium mõista, et seal, kus võimalik, lubab ta turul toimida omasoodu. Turud reageerisid hirmuga. Praeguseks on turgudel saanud juba käibetõeks, et katastroofi käivitas USA valitsuse valmidus lasta Lehman Brothersil hävida, mistõttu hirm kasvas paanikaks. Päeval pärast ajaloo suurimat pankrotti toimus ajaloo suurim eraettevõtte väljaaitamine, kui USA valitsus omandas 79,9% kindlustusfirma AIG aktsiatest vastutasuks firmale antud 85 miljardi dollarilise laenu eest. AIG-l oli palju halbu laene ja selgus, et ta oli hinnanud oma hüpoteegiväärtpabereid 1,7–2 korda kallimaks kui Lehman omi. Kui juba Lehman laostus, siis pidi AIG olema veelgi kehvemas seisus. Selleks ajaks, kui Föderaalreserv oma päästeplaaniga sekkus, oli aktsiahind langenud 95%.

Nende varingute kiirus ja muljetavaldav ulatus varjutas uudise, mis oleks muus olukorras olnud rabav: 14. septembril võttis Bank of America üle Merrill Lynchi, Wall Streeti algupärase “kargleva pulli” märgi all tegutsenud panga, mis oli terve aasta kandnud tohutuid kaotusi rämpshüpoteekide ja nende derivatiivide pealt. 21. septembril muutsid maailma suurim investeerimispank Goldman Sachs ja Morgan Stanley oma juriidilise staatuse investeerimispangast kommertspangaks. Muutus võimaldas neil taotleda abi Föderaalreservist vastutasuks karmima valitsusjärelevalve eest. Goldman on krediidipõua algfaasis päris hästi toime tulnud, sest kuigi tedagi ohustasid kinnisvaratagatisega väärtpaberid, oli ta samas teinud suuri panuseid nende langusele, mis tema kaotusi kompenseeris. Kuid üldine pangandusaktsiate vastane trend õõnestas ka tema staatust investeerimispangana. See tähendab, et viimastel kuudel on New Yorgi viis suurimat investeerimispanka – Bear Stearns, Merrill Lynch, Lehman Brothers, Goldman Sachs ja Morgan Stanley – lakanud eksisteerimast investeerimispankadena. 25. septembril toimus Ameerika ajaloo suurim pangakrahh: Washington Mutual andis end pankrotihalduri hoolde pärast seda, kui kliendid olid kümne päevaga võtnud välja 16,7 miljardit dollarit.

Kõiki neid ülivõrdeid arvestades pole imestada, et Föderaalreserv ja rahandusministeerium (mille eesotsas on Goldman Sachsi endine juht Henry – Hank – Paulson) otsustasid sekkuda USA pangandussüsteemi väljaaitamisettepanekuga. Asja mõtteks oli osta kokku toksilised varad, mis võiksid pangandussüsteemi mürgitada, nii et pangad saaksid hakata uuesti üksteisele raha laenama ja süsteem saaks uuesti käivituda. Kahtlemata teadsid nad ette, et plaan ei lähe läbi ilma parandusteta: see oli ainult kolm lehekülge pikk ja ainus, mida see Paulsonile ei andnud, oli õigus nimetada end Jumalkuningas Hank Esimeseks. Pärast seda, kui esindajatekoda oli plaani tagasi lükanud, jõudis see 451-leheküljeliseks paisununa senatisse ning võeti seejärel kongressis parandatud kujul vastu. Seadus kujutab endast kummalist dokumenti, mis on täis maksukärbete ja “katuseraha” lubadusi ning muid populistlikke žeste, aga asja uba seisneb Paulsonile antud loas osta kokku sääraseid “probleemseid aktivaid”, nagu talle meeldib, hinnaga, mida ta sobivaks peab.

On pehmelt öeldes huvitav näha, kuidas see väljaaitamisplaan tööle hakkab. Nii suurte kriiside puhul on tavaliseks mudeliks see, et riik võtab üle probleemsed asutused, käib läbi nende raamatupidamise, eraldades head aktivad halbadest, ja müüb need siis maha – kõigepealt esimese, seejärel teise osa. Niiviisi toimiti 1980. aastatel, kui deregulatsioonile järgnenud US Savings and Loansi kollaps viis Resolution Trust Corporationi loomisele, mis pidi laostunud firma aktivaid sorteerima ja maha parseldama – ja nagu optimistid ei väsi märkimast, jõudis Resolution Trust lõpuks kasumisse. Väljaaitamisplaan aga üritab lahendada ülesande teist osa, võtmata käsile esimest, sest probleemi ulatus on nii suur, et esimene osa tähendaks kogu USA pangandussüsteemi riigistamist. USA panganduse natsionaliseerimine oleks muidugi vägev puänt kammitsemata liberaalse kapitalismi aastakümnetele. Praegune plaan kujutab endast sotsialismi rikaste jaoks oma kõige puhtamal kujul.

Alguses paistis Briti ja Euroopa punktitabloo vähem suurejooneline. 18. septembril tuli uudis Briti ajaloo suurimast liitumisest, mida kangekaelselt hoiduti nimetamast ülevõtmiseks: Lloyds pidi ostma HBOS-i, Suurbritannia suurima kinnisvaralaenude andja, millele kuulus 20% turust. Turuosa suurus oligi panga suurim probleem: HBOS oli viimastel aastatel laienenud ning end mõõdutundetult koormanud uuemate ja riskantsemate kinnisvaralaenudega, kusjuures hoiustajate rahaga oli ta kapitaliseeritud kõigest 58% ulatuses, ülejäänud osa kapitalist pärines hulgiturgudelt. Suhe oli küll märksa ohutum kui Northern Rocki 27-protsendiline deposiidibaas, aga sellestki ei piisanud, et vältida aktsiahinna kollapsit ja lõpuks ülevõttu. Lloydsi pakutud hind oli 2,32 naela aktsia pealt – ettevõtte eest, mille aktsia mullu oktoobris maksis 10 naela ringis. 28. septembril natsionaliseerisid Luksemburgi, Belgia ja Hollandi valitsus 11,2 miljardi euro eest Fortise panga, suurima eraettevõttest tööandja Belgias, pärast seda kui panga aktsiahind oli järsult kukkunud. Bradford and Bingley (veel üks kunagine, nüüdseks ühistustaatusest loobunud laenuühistu), millele kuulus suurim osa renditava kinnisvara turust, natsionaliseeriti 29. septembril 41.3 miljardi naela eest ja selle haruvõrgustik müüdi Hispaania Santanderi pangale – klassikaline kaheosaline mudel, millest oli juttu eespool. 30. septembril natsionaliseeris Islandi valitsus riigi suuruselt kolmanda panga Giltniri värskendavalt tagasihoidliku hinnaga – 500 miljoni naela eest. Islandi suuruselt teine pank Landsbanki järgnes sellele 7. oktoobril ja suurim, Kaupthing, 9. oktoobril. Islandi valitsus ei garanteeri välismaa hoiustajate raha, mille hulgas on ligi miljard naela Suurbritannia kohalike omavalitsuste vahendeid. Seetõttu pidid britid kasutama oma terrorismivastaseid seadusi, et külmutada Landsbanki varad Suurbritannias. Saksa hiiglane Hypo Real Estate aidati 5. oktoobril välja 50 miljardi euro eest. Samal ajal poetas Saksa valitsus, et garanteerib kõikide hoiustajate raha – mis oli kummaline, sest just eelmisel päeval oli ta kritiseerinud Iiri valitsust täpselt samasuguse lubaduse eest. Saksa lubadus halvas kogu Euroopa. Selgus, et Föderaalreservi analoogi puudumine, mis suudaks mängijatel pead kokku lüüa ja eurotsoonis järjekindla rahanduspoliitika maksma panna, on Euroopa Liidule tohutu strateegiline probleem.

Juba niigi hädised turud ja eriti pangandusaktsiad läksid vabalangusesse. 7. oktoobril kaotasid nii HBOS kui Lloyds 40% oma väärtusest. Võimalik tundus täielik kollaps. 8. oktoobri varahommikul teatas Briti valitsus, et nõuab kaheksalt suurimalt pangalt kapitaliseerituse astme suurendamist, ja pakkus neile selleks raha “eelisaktsiate” vastu. Need on “viimasena sisse, esimesena välja”-tüüpi osakud, mis ei anna hääleõigust ega ole seotud aktsiahinnaga. Selle sammu eesmärgiks on vältida süsteemi kokkuvarisemist ning selle nimel on valitsus pakkunud veel 200 miljardit naela lühiajalisteks laenudeks: sedalaadi laenudeks, mida pangad kunagi pikemalt mõtlemata üksteisele andsid ja mille puudumine on praeguse hangumise üks peapõhjusi. Valitsus pakub ka 250 miljardit naela pankadevaheliste laenude tagamiseks. Tegu on osalise natsionaliseerimisega ja suurima summaga Suurbritannia pangandussüsteemi rahustamiseks. Samal ajal alandasid kuus keskpanka – USA, Suurbritannia, Euroopa Liidu, Rootsi, Šveitsi ja Kanada oma – intressimäärasid 0,5% ja Hiina keskpank 0,27%.

Kas see plaan hakkab tööle? Loodame. Nende ridade kirjutamise ajal ei ole ükski valitsus tegutsenud sama süstemaatiliselt ja söakalt nagu Briti valitsus, mis tegeleb ühtaegu kapitaliseerimisega (sellega, kui palju on pankades raha), likviidsusega (pankade võimega ja tahtega üksteisele laenata) ja intressimääradega (et aidata majandust üldiselt). Detailid on seni veel puudulikud: kinnitused pankurite tasude ja muu säärase kohta on väga udused. Rahandusministeeriumil ja valitsusel on selge lootus, et need hiiglaslikud uued sammud toovad turud tagasi mõistusele ja võimaldavad meil täieliku depressiooni asemel kogeda vanamoelisemat majanduslangust.

Üks struktuurseid probleeme, mis meid säärasesse kitsikusse on ajanud, on see, et meie suurpangad ei ole lihtsalt suured, vaid lausa hiiglaslikud: neljal suurimal pangal on kapitali igaühel rohkem kui triljon naela. Kui viis suurimat kokku liita, siis on summa neli korda suurem kui Suurbritannia RKT. Meie (ülejäänud) pangad ei ole USA pankadega võrreldaval määral kurikuulsate toksiliste võlgade meelevallas, aga kui kapitaliturud ei toimi, siis on normaalne panganduselu võimatu. Pealegi on laenukapitali osakaal pankades liiga suur. Pankade suurus ja võõrkapitali liiga kõrge osakaal viiski Islandi pangad põhja. Juunis oli Barclaysi aktivate suhe omakapitalisse 61,3 ühe vastu. Tõlkigem see omaenda finantside keelde, mis tähendab, et te võiksite paisutada oma tegelikku omandit, laenates sellest kuuskümmend korda rohkem. (Mina võiksin osta saare. Kuidas teiega on?) Laenukapitali osakaalu kahandamine tundub mõistlik ja seda ta ka on, aga praegu viiks see laenukapitali hangumiseni, mis põhjustaks pangandussüsteemi ja kogu majanduse kinnijooksmise. Võõrkapitali osakaalu määr on üks neid asju, mis tuleb reguleerijail käsile võtta siis, kui kriis peaks kunagi mööduma; me ei tohi enam kunagi lasta pankadel nii kaugele kontrolli alt väljuda. Algul tuleks kehtestada range piir pankade võlgnevuse ja nende omakapitali suhtele ning tagada pankade “aktivate” märksa suurem läbipaistvus.

Ühesõnaga – me oleme näinud reguleerimata hiigelbuumi, mille kõik võidud läksid otse erakätesse, ja sellele järgnes hiigellangus, mille kaotused kannab ühiskond. Tegelikult ei soovi finantssüsteemi niisugust toimimist mitte keegi. See on ühtmoodi vastik niihästi vabaturu eestkõnelejate kui ka sotsiaaldemokraatide ja selgelt vasakpoolsete silmis. Aga alternatiivseid mudeleid ei paista kusagilt: seal, kust kunagi lähtus vasakväljakutse, haigutab nüüd ideoloogiline ja teoreetiline vaakum. Kapitalismil puudub globaalne antagonist just nüüd, kus seda oleks kõige rohkem tarvis – kas või ainult selleks, et klaarida mõtlemist ja väärtusi ning etendada kahjurõõmukoori, mis praegusel hetkel oleks igati asjakohane. Ma etendaksin seda ise, kui ei oleks nii ehmunud.

Pankurid, kes teel ülesmäge andusid täielikult oma ahnusele ning tekitasid riske, anduvad nüüd teel allamäge sama täielikult hirmule ning nakatavad sellega kogu süsteemi. Aga probleem polnud ainult pankades. Kriisi üle käivas avalikus mõttevahetuses oleks vaja kedagi, kes näitaks, et meie ise tegime seda endale, sest lasksime oma valitsustel seda teha, sest olime ahned ja lollid. Ega ainult pankurid andunud ahnusele, lühinägelikkusele ja fantaasiamajandusele. Lisaks ülejõukäivatele kinnisvaralaenudele kuulub brittidele ka pool kogu Euroopa krediitkaardivõlast. See on hirmus fakt ja kuigi oleks kena veeretada kogu süü pankadele, kes laenuvõtmise nii lihtsaks tegid, tuleb samas süüdistada ka Briti üldsust. Meid hakkasid lummama meie majahinnad, tundsime end rikkamana, kui olime, laenasime raha, mida meil polnud, kulutasime seda tühja-tähja peale, ja nüüd, kus tee on pöördunud langusse – nagu see juhtuma pidigi –, tahame süüdistada kedagi teist. Noh, kuradile see “kesse tegi”! Pankurid on süüdi, aga me ise oleme ka. Lõppude lõpuks oleme just meie need, kes peavad selle kõik kinni maksma.

Muid järeldusi sellest hämmastavast kriisist on veel vara teha. See, mis sureb ja peab surema, on müstiline usk turgude jõusse, mis on viimased aastakümned domineerinud läänemaailma poliitilises ja majanduslikus mõtlemises. Turud on nii ilmselgelt, nii karjuvalt äpardunud, et me ei saa minna tagasi kammitsemata liberaalse kapitalismi idee kui talismani, šablooni või nõiavitsa juurde. Naiivne panganduslembus, millest ma kirjutasin käesoleva aasta alguses, on kadunud, loodetavasti jäävalt. Kahjuks ei ole meil edasiminekuks muud mudelit kui kasvul põhineva liberaalse kapitalismi rangemini reguleeritud vorm. Tulevik toob sekkuvama reguleerimise ja proaktiivsema vahelesegamise. Võib-olla sünnib (sest peab sündima) uus Bretton Woodsi kokkulepe, mis hakkab kontrollima globaalseid kapitalivooge. Tundub küll, et sellest ei piisa, aga kuna meil mingeid paremaid ideid sellest, kuidas maailm toimima peaks, ei ole, siis peame sellegagi leppima. Kinnitagem turvavööd, haarakem oksekotid pihku ning hingakem sügavalt ja kibedalt sisse, paludes, et maandumine tuleks sujuv.

Tõlkinud Märt Väljataga

John Lanchester. Cityphobia. London Review of Books, 23.10.2008. http://www.lrb.co.uk

1 J. L a n c h e s t e r, Cityphilia. London Review of Books, 03.01.2008.

2 R. B i t n e r, Confessions of a Sub-Prime Lender: An Insider’s Tale of Greed, Fraud, and Ignorance. Hoboken (NJ), 2008.

JOHN H. LANCHESTER (sünd 1962) on auhinnatud briti kirjanik, kolme romaani ja ühe mälestusraamatu autor ning ajakirja London Review of Books toimetaja.