Aken

..kõik see, mida ta oli mulle rääkinud, polnud tõsi – ometi ei olnud ta valetaja. Ta põimis sõnu. Sõnu ümber oma hapra olemuse. Nagu Šeherezade, tüssas ta üksildust ja surma, mõeldes välja lootuselugusid. Jutustades neid iseendale.^[1]

Chimamanda Ngozi Adichie, tõenäoliselt tuntuim ja tunnustatuim kaasaegne Aafrika kirjanik, meenutas 2009. aastal TedX-loengus ühe ameeriklasest õppejõu märkust, et tema käsikiri ei olevat „autentne Aafrika romaan“. Tegelased sõitsid autodega, polnud vaesed ja sarnanesid ka muidu õppejõu endaga. Adichie möönis, et ta ei tea, mis on „autentne Aafrika romaan“, ning seostas seda fiktsiooni Lääne kirjandusloos võimendatud kuvandiga Aafrikast kui negatsiooni, pimeduse ja teistsugususe paigast. Ta kutsus üles kogemisviise avardama: „Üksainus lugu loob stereotüüpe ning stereotüüpide häda pole selles, et need ei vasta tõele, vaid selles, et nad pole täielikud.“^[2]

Siiski on otsitud „uue Aafrika kirjanduse“ n-ö kullastandardit, mis tagab romaanile kõrge koha oluliste kirjandusauhindade saajate või bestsellerinimistute tipus. Akin Adesokan on nimetanud viit kriteeriumi: naisautor; lugu vahendatakse kultuuriliselt süütu või marginaalse tegelase vaatepunktist; romaan on lühike või vähemalt pole ei vormilt ega keelelt eksperimentaalne; lõpp on pigem õnnelik.^[3]

Diskussiooni „õige Aafrika loo“ üle teeb keeruliseks seegi, et vaikimisi mõistetakse Aafrika kirjanduse all tänapäeval pigem diasporaakirjandust. Aafrika diasporaa ja selle tähendus kirjanduselus on postkoloniaalse Aafrika kirjanduse sünnist möödunud aja jooksul märgatavalt muutunud. Seda illustreerib näiteks tõik, et kui 1970. aastatel oli USA-s 10 000 Aafrikas sündinud mustanahalist, siis 2010. aastal oli neid miljon.^[4] „Uutel välisaafriklastel“ on tihe kontakt sünnikohaga (või vanemate kodukohaga), nii et nad jäävad püsivalt seotuks kahe või lausa kolme kontinendiga. Rääkides uue diasporaapõlvkonna identiteedist, on Helon Habila kasutanud metafoori puust, mille juured on kindlalt Aafrikas, kuid oksad elavad teise kontinendi päikesest.^[5]

Ka Nigeerias sündinud Chinua Achebe (1930–2013) elas suure osa elust Ameerika Ühendriikides. Ben Okri^[6] elab alaliselt Ühendkuningriigis. Anglofoonsete kirjanike seas ei ole nad kindlasti erandid (Nigeeria autorite puhul võib rääkida pigem reeglist). Seda arvestatakse ka Aafrika kirjandusauhindade jagamisel ning sestap loetakse iga-aastase Caine’i novelliauhinna puhul Aafrika kirjanikeks nii Aafrikas sündinud kui ka need, kes on kas mõne Aafrika riigi kodanikud või kellel vähemalt üks vanem on Aafrikas sündinud või sealse kodakondsusega.

Intrigeerituna mainitud diskussioonist, otsustas siinkirjutaja viia läbi eksperimendi veendumaks omal käel, kas Aafrika lugusid on üksainus või on neid siiski rohkem. Kirjanduslik rännak kulges risti-rästi läbi kontinendi, hõlmates enam kui kuutkümmet romaani ja lisaks lühemat proosat aastaist 2000–2019. Autorite määratlemisel lähtusin samadest põhimõtetest, mis on seatud Caine’i auhinnale kandideerijatele, kitsendades seda veel kahel alusel – et kõik teosed on originaalis kirjutatud inglise keeles ja ükski autoritest ei ole Euroopa juurtega valgenahaline.^[7] Lugemismaratoni ühe tulemusena lahterdusid lood kuidagi iseenesest kolmeks – immigrandilood, Aafrika lood ja „vaheruumilood“. Seejuures ei ole need eksklusiivsed, vaid võivad rahumeelselt eksisteerida ühtede kaante vahel, lastes loetuga suhestuda üheaegselt eri tasanditel.

Immigrandilood

„Ei ole teist sellist üksildust kui võõrasse linna sattunud võõra üksildus,“ täheldab Habila „Rändajate“^[8] jutustaja inimtühjale Berliini tänavale astudes. Täpsemalt on tegu Ameerika Ühendriikides elu sisse seadnud nigeerlasega, kes on kolinud oma ameeriklannast abikaasaga ajutiselt Saksamaa pealinna. Paiksusetus – halval juhul juurtetus, heal juhul kosmopoliitilisus – iseloomustab suure osa Aafrika 21. sajandi romaanide õhkkonda. Tuntumad variatsioonid samal teemal on näiteks Adichie „Americanah“, Teju Cole’i „Avatud linn“, Taiye Selasi „Kadugu siit Ghana“, Imbolo Mbue „Vaadake unistajaid“ ja NoViolet Bulawayo „Me vajame uusi nimesid“.^[9] Kõik need tuginevad valdavalt kas autori enda või tema vanemate kohanemiskogemustele Ameerika Ühendriikides.

Võib küsida, kas on õige nimetada Aafrika kirjanduseks romaane, mille peamiseks tegevuskohaks on lääneriik, mis on ühtlasi ka autori elupaik. Aga vastuseks võiks esitada sarnase küsimuse Karl Ristikivi „Hingede öö“, Gert Helbemäe „Pagejate“ või Elin Toona „Sipelga sinise kausi all“^[10] kuulumise kohta Eesti kirjanduslukku. Seda võrdlust võib proovida pareerida viitega kirjaniku keelevalikule, aga ka sellest argumendist poleks otsustavat abi: inglise keel on riigikeeleks (ja sageli koduseks keeleks) ka paljudes Aafrika riikides endis.

Cole’i „Avatud linnas“ flaneerib Nigeeria päritolu psühhiaater üksi New Yorgi tänavail ega leia kusagil asu. Sarnaselt „Americanah’ga“ on siin teemaks afroameeriklaste (ehk kunagiste orjade järeltulijate ja kodanikuliikumise n-ö pärijate) ja Aafrika uue diasporaa esindajate vahelised hõõrumised. Mõlemad teosed näitavad, kui erinev maailmataju võib kasvada välja kahest eri põlvkondade ülesest ajaloolisest kogemusest. Tähtsust on muuhulgas nii sel, kas kasvati mustanahalise vähemuse või enamuse hulgas, kui ka sel, kas Aafrika on romantiline kujutelm esiisade Kunglast või koht, kus mitu korda aastas sugulasi külastada ja regulaarseid elektrikatkestusi „nautida“.

Üks olulisi uue põlvkonna autoreid on Dinaw Mengestu. Mengestu kõik kolm romaani – „Revolutsiooni lapsed“, „Kuidas lugeda õhku“ ja „Kõik me nimed“^[11] – kõnelevad võõrsile sattumisest ja katsetest kohanduda. Esimeses neist eksleb sel eikellegimaal Stephanos, Etioopia punase terrori eest pagenu, kelle nelikümmend eksiiliaastat on matnud enda alla kunagise „Ameerika unistuse“. Stephanosel on poeke ja kaks sõpra – keenialane Kenneth ja kongolane Joe. Melanhoolselt ja aegamisi kulgev sündmustik nihutab ajutiselt esiplaanile naabrusse kolinud tütrega üksikema. Stephanose põgus lähenemine neile meenutab „Sipelga sinise kausi all“ peategelase suhtekatsetust. Ümbruskonna gentrification tekitab vägivaldseid reaktsioone, mis meenutab peategelasele kodumaalt pagemise põhjusi. Kõige aafrikalikum segment romaanis ei ole aga meenutused Etioopias toimunust, vaid stseenid 28-korruselisest majast, mille kahtekümmet kuut korrust asustavad etiooplased. Neid lugedes võib unustada, et Aafrikal on midagi pistmist konkreetsete laiuskraadidega – „Selles majas on terve maailm, mis koosneb Etioopiast puutumata kujul kohale toimetatud vanadest eludest ja suhetest.“^[12]

Eksiil pole teemaks mitte üksnes Ameerikas elavate Aafrika autorite teostes. See annab sisu kõigile Inglismaal resideeriva Abdulrazak Gurnah’ teostele (näiteks „Mere ääres“, „Hülgamine“ jpt),^[13] mida iseloomustab vanamoodne, viivitlevalt poeetiline ja mõrkjas meeleolu. Samuti aegamisi mõtisklev, kuid emotsionaalselt oluliselt napim on üks viimaste aastate huvitavamaid Aafrika diasporaa Londoni-romaane – rikkalikult auhinnatud Aminatta Forna „Õnn“.^[14] Forna romaani naispeategelane tegeleb (linna)rebaste migratsioonimustrite uuri-misega, millega autor seob oskuslikult inimeste makro- ja mikrokulgemised. Teiseks peategelaseks on Ghana päritolu psühhiaater, kes on spetsialiseerunud traumauuringutele ja käib ühest maailma vägivallapesast teise. „Õnne“ tasub lugeda koos Forna kahe varasema romaaniga – „Kivid-esiemad“ ja „Armastuse mälestus“.^[15] Kui „Õnne“ ja „Armastuse mälestust“ ühendab traumale spetsialiseerunud aafriklasest psühhiaater Attila, siis „Kive-esiemasid“ ja „Armastuse mälestust“ seob omakorda sama küsimusega tegelev inglasest psühholoog Adrian.

Eriline Euroopa-Aafrika 21. sajandi romaan on Brian Chikwava „Põhja-Harare“.^[16] Kui kõik seni mainitud teosed on nii vormilt kui keelelt üsna konservatiivsed, siis Chikwava romaan esitab lugejale enam väljakutseid. Esmalt muidugi keel: pidevalt kak-kak-kak-kõkutav ja dzässiviiteid loopiv minategelane murrab ja väänab seda nagu täieõiguslik omanik. Keskne narratiiv on iseenesest lihtne: Inglismaale saabub asüülitaotlejana nimetu minategelane, kes asub esialgu elama oma sugulase ja selle naise juurde, kus ta pole ilmselgelt teretulnud. Sealt edasi jätkab ta oma parasiitlikku elu zimbabwelaste skvotterikogukonnas. „Põhja-Harare“ puhul on raske otsustada, kas tegemist on maagilise realismiga või psüühikahäirega tegelase sisemonoloogi võimalikult autentse kajastusega. Minategelane on karistuse eest pagev Mugabe-jüngrist kõrilõikaja (sisuliselt lapssõdur). Sarnaselt „Õnnega“ räägib „Põhja-Harare“ traumast kui Aafrika ebastabiilsete riigikordade paratamatust viljast. Aminatta Forna on romaani arvustades märkinud, et kuigi raamatut on peetud Londoni-romaaniks, on see tema meelest peaaegu läbinisti Zimbabwest, „täpselt nagu „Pimeduse süda“ polnud kunagi Kongost, vaid pigem Leopoldi Belgia määnduvast südamest“.^[17]

„Rännulugude“ kontekstis tasub peatuda ka Taiye Selasi kuulsaks kirjutatud mõistel „afropolitaanne“ ^[18] (Afropolitan, vastukaaluks vähem dünaamilisele määratlusele African). Vahel tähistatakse sellega tervet uut põlvkonda diasporaakirjanikke, kel on tugev side Aafrikaga ja kes pendeldavad eri kontinentide vahet. Afropolitaanse kirjanduse jooni võib leida näiteks nigeerlaste Sefi Atta,^[19] Selasi ja Cole’i loomingus ja ka Forna „Õnnes“. Enamiku migrandiromaanide tegelased ei saa seda elustiili endale siiski lubada, vaid veedavad oma aega konverentsidel seiklemise asemel illegaalset tööd otsides ja asüülitaotlusele vastust oodates.

Immigrandielu hämaraid tasandeid on käsitlenud näiteks Chika Unigwe romaanis „Mustade õdede tänaval“,^[20] mis kujutab Aafrika neidude prostituudielu Antwerpenis, ja Laila Lalami romaanina loetavas novellitsüklis „Lootus ja teised ohtlikud püüdlused“,^[21] mille keskmes on käputäie Maroko immigrantide ebaturvaline (ja ebaseaduslik) rännak üle Gibraltari väina Hispaaniasse. Paadipõgenikud Aafrikast on üks teema ka Habila „Rändajates“, mille süžee teeb sürrealistliku käänaku, sülitades afropolitaanse peategelase ringlema pagulaslaagritesse. „Hingede ööd“ meenutav osa raamatust kujuneb kafkalikuks katabaasiks. Ka „Mustade õdede tänava“ ja „Õnne“ autorid panevad need kaks (kohati vastandlikku) „rändajaliiki“ kätt suruma või teineteise näos peeglit otsima. Nii on näiteks esimeses ühel neist, kõrgharidusega illegaalist prostituudil Sisil, kombeks end puhkehetkedel jõukaks daamiks kostümeerida, et siis ajutiseltki inimväärset kohtlemist nautida.

On ka lugusid, mille käivitajaks on kujuteldav, ähvardav või tegelik konflikt islami ja Lääne maailmavaate vahel. Lalami romaani „Teised ameeriklased“^[22] keskmes on moslemid, vihakuriteod ja vägivald immigratsioonikastmes. Aastakümnete eest Marokost Ameerikasse pagenud pere lugu keritakse lahti pereisa mõrva taustal. Leila Aboulela „Minarett“^[23] räägib sudaanlannast Naywast, keda tutvustatakse esialgu läänestunud moslemineiuna 1980. aastate liberaalses Hartumis, kuid kelle elutee viib ta Londonisse, kus üksildus ja turvatunde otsimine lisab ta ellu religioosset rangust. Aboulela stiil on introvertne, kuid köitev nagu mosleminaiste varjav kehakate. Oma suhe mosleminaiste garderoobiga on ka Nuruddin Farahil, kes kasutab nende kohta nimetust „kehatelk“. Kui tavaliselt tegutsevad Farahi kangelased kodukontinendil, siis ta viimane romaan „Põhja pool koitu“^[24] räägib Norra somaali perest: ootamatult radikaliseerunud perepoeg sureb Aafrikas enesetaputerroristina ja Norrasse saabub viimase „džihaadipruudist“ lesk. Tema kohanemine (õieti kohanematus) on loo keskne küsimus. Nuruddin Farah – üks igavesi Nobeli nominente – ei jäta oma poliitilise sõnumiga teostes midagi saatuse hooleks ja nii on sündmustikku integreeritud ka 2011. aasta Utøya tragöödia. Farahi romaanide lahutamatuks osaks võib pidada veidi ebaloomulikku inglise keelt, seebiooperlikku süžeed, üliaktuaalset teemat ning otsekohest sõnumiedastust. Kui moslemikeskkonnast välja kasvanud Farah oma hukkamõistvat suhtumist radikaalsesse islamisse ei varja, siis moslemiautoritest Aboulela ja Lalami toon jätab lugejale veidi enam vabadust hinnangute kujundamisel.

Lood Aafrika mandrilt

Loetud romaanide Aafrika on linn. Sagiv ja tihe, rõõmus ja tige, ülim ristumiskoht – kas just täpselt “Pimeduse südame” Marlow’d kohutanud džungel, aga mingi džungel ikka. Neis vähestes romaanides, mille tegevus toimub külas, kesk lokkavat floorat (Ayikwei Parkesi „Sinilinnu saba“, Stanley Gazemba „Maragoli kaljud“^[25]), mõjub rajalt kõrvale jääv tihnik küll maagilisena, aga mitte nii ärevaks tegevalt.

Esimesena kangastub Lagos – Atta romaanide jõukama keskklassi linn, Chris Abani „GraceLandi“ slummid ning A. Igoni Barretti „Mustperse“, Chibundo Onuzo ja Unikwa mitmekihiline Lagos. Veelgi meeldejäävam on Nnedi Okorafori „Laguuni“^[26] kirjeldamatult kaootiline Lagos, kus maanduvad (õieti „veenduvad“) tulnukad ja ärkab ellu kõigi Nigeeria rahvaste folkloor. Köitev on ka kirjanduslik Johannesburg. Phaswane Mpe kultuslik „Tere tulemast meie Hillbrow’sse“^[27] ei paiguta sellenimelist linnaosa pelgalt taustale, vaid tõstab ta peategelaseks. Linnakeskkonnas paratamatu traditsioonide ja „moodsa aja“ konflikti teeb põnevaks see, et jutustajahääl kuulub peategelase kodukoha kogukonnale. Omadest, võõrastest ja nendevaheliste piiride ähmasusest jutustav romaan teeb lugeja märkamatult tuttavaks ka nimilinnaosa tänavavõrguga. Sama tunde tekitab Casablanca slumm Hay An Najat Laila Lalami „Salapojas“,^[28] kuni taipad, et kirjanik on selle välja mõelnud. Kütkestavad kirjanduslikud teisikud on ka Nairobil, Hararel, Freetownil, Kaplinnal, Bulawayol ja Kampalal.

Kui nihutada fookus sündmuskohalt sündmustele endile, võib öelda, et Aafrika-tegevustikuga romaanide teemaks on kultuurikonfliktid ja kultuuriline teisenemine. Kuivõrd ingliskeelsed romaanid kohaliku moslemikogukonna elust on üsna harvad, väärib kirjandussündmusena mainimist Abubakar Adam Ibrahimi „Tulipunaste õite aeg“,^[29] mis avab lugejale Põhja-Nigeeria hausa kogukonna väravad. Sisu on traditsioonidest kaugel. Romaan räägib 55-aastasest moslemilesest ja vanaemast, kelle elu pöörab pea peale ootamatu armusuhe noorukiga, kelle elustiil pole kuigi legaalne. Romaanis on tajuda populaarse hausa kirjandusstiili – soyayya-romaani (hausakeelne armastusromaan) – mõjusid. Aafrika moslemikogukonna elu kirjeldavad ka Yvonne Adhiambo Owuori „Kiilimeri“,^[30] Lalami „Salapoeg“, mitmed Gurnah’ romaanid Tansaaniast ja Aboulela „Lüürika puiestee“.^[31] Viimase tegevuspaik on 1950. aastate Sudaan ja üheks peateemaks on naisi puudutavate traditsioonide muut(u)mine.

Sõltumata konfessionaalsest ja kultuurilisest taustast tunneb „naisteema“ end uues Aafrika romaanis nagu kodus, varieerudes elementaarse lugupidamise taotlemisest hüperfeministliku sõnumini. Kirjutavaid naisi on palju ja feminiinset häält on üha rohkem kuulda. Sageli on tegu kujunemisromaani või generatsioonideülese saagaga, milles suuremat agentsust püüdlev naisprotagonist sümboliseerib ühtlasi Aafrika ühiskonna või konkreetse riigi arengut (või vähemalt lootust sellele). Sellised Bildungsroman’id on näiteks Adichie „Purpurhibisk“ ja Atta „Kõik hea on ees“,^[32] põlvkondadeülesteks naiste (arengu-)lugudeks saab pidada Forna „Kive-esiemasid“, Yaa Gyasi „Kojutulekut“ ja Namwali Serpelli „Vana Triivi“.^[33] Osa romaane puudutab Aafrika tänapäeva naise igapäevaelu aspekte pisut fokuseeritumalt. Nii põrkuvad kaasaeg ja traditsioonid, ebausk ja „kaine arusaam“ Lola Shoneyini „Baba Segi naiste salaeludes“, Petina Gappah’ „Mäluraamatus“ ja Ayobami Adebayo romaanis „Jää minuga“,^[34] mis räägivad muuhulgas elust traditsioonilises polügaamses majapidamises, viljakusprobleemidest ja laste surmast.

Naised kehtestavad oma reeglid näiteks nii Hawa Jande Golakai ja Angela Makholwa krimi- ja põnevusromaanides kui ka Okorafori fantaasiaromaanides. Binti-triloogia (2015–2018) ja romaanide „Kes kardab surma“ ja „Fööniksi raamat“^[35] peategelasi võib pidada lausa superkangelasteks. Enamasti ilmneb, et iga sellise hakkaja daami minevikus on olnud mingi trauma. Seega ei tasu lasta end žanrist eksitada – needki lood on sageli ehedad postkoloniaalse kirjanduse näited, esitledes peategelast riigi/rahva/traumeeritud kontinendi allegooriana.

Naisteemasid väärtustavad ka vanema põlvkonna meeskirjanikud. Nii on jõulised ja kandvad naiskarakterid Zakes Mdal (näiteks ta „Punasuse süda“).^[36] Sama võib öelda Nuruddin Farahi kohta, kelle kirjanikuloomusele on omane ka sage sisenemine n-ö naiste intiimtsooni. Nii süveneb ta romaanides „Sidemed“ ja „Põhja pool koitu“ põhjalikult sünnitusega seonduvasse, romaanis „Peidus kõigi silme all“^[37] jagab aga naissoost peategelane Keenias maid oma venna lese ja selle lesbiarmukesega, kelle intiimelu detaile Farah kohusetundlikult kajastab. Talle omaselt on romaanil edastada tõsised sõnumid ja üks neist on mõistagi osutamine sellele, et Aafrikas koheldakse seksuaalvähemusi ebainimlikult. Ta ei ole ainus. Jennifer Nansubuga Makumbi eepiline „Kintu“^[38] käsitleb muuhulgas meestevahelist armastust 18. sajandi Buganda kuningriigi kõrgete sõjaväelaste seas, kuna autor soovis tekitada homofoobses Ugandas selleteemalist diskussiooni. Seksuaalvähemuste ahistamisest Aafrika ülikonservatiivses ühiskonnas räägivad ka Tendai Huchu „Harare juuksurisalong“ ja Chinelo Okparanta romaan „Tähtõunapuude all“.^[39] Mõlema teemaks on ka poliitiline ja ksenofoobne vägivald laiemas mõttes – nii käsitleb Huchu romaan ka Zimbabwe valgete farmerite tagakiusamist, teise sündmustik toimub aga Nigeerias Biafra sõja ajal.

Vägivallast ei ole iseseisvusjärgset Aafrika ilukirjandust lugedes võimalik mööda vaadata. Ka enamik immigrandiromaane sisaldab lõike või terveid peatükke võigastest või ülekohtustest kogemustest, mis said kodumaalt lahkumise ajendiks. Iseäranis panoraamne vaade avaneb Mengestu „Revolutsiooni lastes“, Habila „Rändajates“ ja Unigwe „Mustade õdede tänavas“, kus oma lugusid jagavad Aafrika eri paigust pärit tegelased. Omamoodi „Canterbury lugude“ efekti võimendab Aafrika romaanile omane suulise jutustuse elementide kasutamine.

Okparanta „Tähtõunapuude all“ ja Adichie „Pool kollast päikest“ keskenduvad Nigeerias 1967–1970 toimunud Biafra sõjale, mida on nimetatud ka igbo-de genotsiidiks; Gukurahundi jõledustest (ndebele rahva massiline hävitamine 1983–1987 Zimbabwe aladel) räägivad Novuyo Rosa Tshuma „Kivist koda“ ja Yvonne Vera „Kivineitsid“;^[40] Forna „Mälestuses armastusest“ tegelevad arstid ja psühholoog Sierra Leone kodusõja (1991–2002) tagajärgedega. Farahi „Sidemete“ peategelane naaseb Somaaliasse veidi pärast seda, kui ÜRO sekkumine tõi seal kaasa kahe USA kopteri allatulistamise. Tema romaanis vaadeldakse toonaseid sündmusi hoopis teise nurga alt kui harjumuspärastes Lääne kajastustes. Lalami „Salapoeg“, Farahi „Peidus kõigi silme all“ ja „Põhja pool koitu“ ning Owuori „Kiilimeri“ puudutavad radikaliseerunud islamiga seotud terrorismilainet Marokos, Somaalias ja Keenias. Vägivald ja selle ahela katkestamine on oluline teema ka Owuori jaoks. Oma esimeses romaanis „Tolm“^[41] võttis ta üksipulgi ette kogu Keenia poliitilise vägivalla alates Mau Mau ülestõusust 1950. aastatel kuni 2007. aasta presidendi- ja parlamendivalimisteni, puudutades ka koloniaalperioodi. Võiks karta, et tema lüüriline jutustamisviis ja kaunis keel koos kujutatud vägivallaorgiaga toimivad vägivalda romantiseerivalt, aga seda ei juhtu. Romaan kutsub üles andestama ning leppimisringi tõmmatakse ka kolonisaator. Halastamatu kujundikeel tagab sõnumi siiruse, mis ei mõju naiivsena.^[42]

Vägivallaga hädad ei piirdu. On ka üleüldine vaesus, massilised elektrikatkestused ja liiklussurmad, korruptsioon jne. Nigeeria autorite sulest leiab lugusid kuritegelikule teele libastunud algselt õilsatest noormeestest, kes astuvad justkui Chinua Achebe klassikalise romaani „Ei enam muretult“^[43] peategelase jälgedesse. Seesuguse loo jutustavad Okey Ndibe „AS Võõrad Jumalad“ ja Adaobi Tricia Nwaubani „Ma ei pöördu teie poole juhuslikult“.^[44] Esimeses otsustab immigrandielus pettunud kõrgharidusega, kuid tugeva aktsendi tõttu taksojuhina töötav Ike naasta kodukülla, varastada sealt oma hõimu sõjajumala kujuke ja müüa see kallilt New Yorgi antiigigaleriile. Teise peategelaseks on usin ja edasipüüdlik äsja ülikooli lõpetanud nooruk, kes satub eri saatuselöökide tõukel tööle Nigeeria e-kirjapetturite ringi.

Üha ausamalt on juttu AIDS-ist. Sefi Atta romaanis „Pisut teisiti“^[45] mõtiskleb selle ohu üle sageli jõukamasse keskklassi kuuluv kangelanna, kes on Ühendkuningriigist Nigeeriasse naasnud. Gappah’ novellikogus „Easterly eleegia“^[46] ei nimetata haigust nimepidi, aga kõik teavad seda kui sagedast külalist Zimbabwe kodudes; sarnaselt – nime nimetamata – kohtleb oma isa surmahaigust ka Bulawayo „Me vajame uusi nimesid“ peategelane. Samuti Zimbabwest pärit Chikwava „Põhja-Harare“ peategelane elab terve romaani surmalemääratuse tundega, mille tekitas HIV-testi vääriti mõistetud tulemus. Sarnane hirm saadab ka üht „Kintu“ keskset tegelast. Serpelli üliambitsioonikas ja žanripiire väänavas „Vanas Triivis“ on HIV-viirusest saanud kõrvaltegelane ja ulmelises tegevusliinis otsitakse sellele ravi. Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjanduses on asjad veel selgemad. Mpe romaanis „Tere tulemast meie Hillbrow’sse“ käsitletakse haiguse levikut ksenofoobia, ebausu ja eelarvamuste kontekstis. Sindiwe Magona didaktiline „Kaunitari kingitus“ ja Kgebetli Moele perversne „Surnute raamat“^[47] on aga lausa sellele tõvele üles ehitatud. Esimene jälgib grupi sõbrannade elu pärast seda, kui üks neist liiderlikult abikaasalt saadud viiruse tagajärjel sureb. Moele romaanis võtab minajutustaja rolli ootamatult üle HIV-viirus ise, kes üritab „keha“ abil nakatada nii palju inimesi, kui jõuab, raporteerides lugejale oma missiooni edukusest õõvastava entusiasmiga.

„Vaesuspornoga“, nagu Helon Habila seda kord nimetas,^[48] võiks jätkata. Ilmselt ei muudaks kujunenud pilti palju „rõõmsamaks“ ka kinnitus, et peaaegu kõigi romaanide keel ja esitusviis on mõnusalt kujundlik ning ootamatult humoorikas. „Mustade õdede tänaval“ protestib üks tegelasi, Sudaani kodusõjast vaevu eluga pääsenud ja grupivägistamise üle elanud Alek, pagulaslaagris „juturingide“ vastu, kus eri Aafrika nurkadest pärit naised räägivad oma lugusid, Läänest pärit abitöötajad neid kuulamas: „Milleks see hea on? Kogu see rääkimine ja meenutamine ja vaimude üleskaevamine? Mina mõtlen, et võib-olla need abitöötajad tundsid mingit perversset mõnu, kui kuulasid neid hullumeelseid lugusid, saate aru?“ Vastuse annaks justkui tüdrukute „maadam“, kes käsib Sisil asüülitaotlust esitama minnes võimalikult kohutavalt valetada: „Nuta. Ulu. Katku juukseid. Valgetele meeldivad nutulaulud. Neile meeldib kuulda, kuidas me üksteist tapame, kuidas me arulagedate etniliste konfliktide käigus üksteise päid maha raiume. Mida õudsem lugu on, seda parem.“^[49]

Vaheruumi lood

Eileen Julien on leidnud, et selline (Euroopa keeltes kirjutatud) „afropessimistlik“ proosa leiab tõesti eriti varmalt lugejaid, sh Läänes.^[50] Enamasti on sel juhul autoriks kirjanikud, kes elavad väljaspool oma päritolumaa piire ja kõnelevad „väljapoole“, vahendades „lokaalsust“ mittekohalikele ehk mittelokaalsetele „teistele“, sh ka omaenda eksiilis elavatele rahvuskaaslastele. Julien seostab seda „kontaktala“ mõistega, defineerides seda sotsiaalse ja diskursiivse tsoonina, kus kohtuvad, põrkuvad ja haakuvad muidu ühitamatud kultuurid. Kuivõrd romaan ise on algselt Lääne päritolu kirjandusvorm,^[51] siis viivadki Aafrika romaanid juba eos teatud liminaalsesse – vahepealsesse – keskkonda, mida asustavad tegelased, kes on oma olemuselt liminaalsed. Teadvustades Aafrika romaani seda aspekti, näeb Julien selles väga suurt väärtust, leides, et „ekstravertne romaan – mis ületab füüsiliselt piire ja käsitleb piiride ületamist – on vahest tänasel päeval kõige võimsam kirjandusvorm, kuna see jõuab rohkemate inimesteni, üle riigipiiride“.

Victor Turner on öelnud liminaalsete ehk „läveinimeste“ kohta, et nad „ei ole siin ega seal; nad paiknevad kusagil seaduse, kommete, konventsioonide ja tseremooniate poolt neile omistatud positsioonide vahel“.^[52] Selles kontekstis asetuvad diasporaas hajutatud autorid ja nende raamatute tegelased uude valgusse. Migratsioon on liminaalne fenomen, millel on n-ö puhvri aspekt. Selline puhver aitab modereerida eri kultuuride kokkupuudet. Rändavad kirjanikud ja nende immigrantidest tegelased on iselaadsed psühhopompid, kes aitavad selles liminaalses kontaktalas orienteeruda.

Sellist orienteerumisabi ei vaja mitte üksnes Lääne või põhjapoolkera lugejad. Lääne ja Aafrika kohtumine pole ainus, mis Aafrika romaani mõjusfääris oleval kontaktalal toimub. Kontinendi kirjanduses leidub veel üks suur teemadeplokk, milleks on hulk omavahel seotud kultuurikonflikte, üleminekuid ja muundumisi. Peamine skaala, millel toimub liikumine ja kohandumine, on jätkuvalt uus/vana, traditsiooniline/modernne, millega segunevad vastandpaarid „oma ja meie“ vs Lääs, maagia ja rahvatarkus vs teaduslik mõtlemine jne. Romaanis „Tere tulemast meie Hillbrow’sse“ on kõige kurja juureks makwerekwere ehk võõrad, kes tulevad „mujalt“. Nii selles teoses kui ka teistes LAV-i AIDS-iteemalistes romaanides otsitakse tõve vastu ravi paralleelselt nii šamaanidelt (sangoma’delt) kui ka arstilt. Ka Lola Shoneyini „Baba Segi naiste salaeludes“, Ayobami Adebayo  romaanis „Jää minuga“, Mohale Mashigo „Ihas“^[53] ja Makumbi „Kintus“ otsitakse psüühilistele ja füüsilistele haigustele võidu ravi nõidarstidelt ning haiglatest. Leila Aboulela „Lüürika puiestees“ vastanduvad jõuka ärimehe Mahmoud Abuzeidi kaks naist – traditsioone austav vanem kirjaoskamatu sudaanlanna ning noorem moekas ja läänelik egiptlanna. Vastasseis kulmineerub sellega, et esimene naine laseb teise tütre ümber lõigata, mis on nooremale naisele mõistagi šokeeriv.

Kultuuriliste kokkupuudete või konfliktide vahendamisel ja narratiiviks põimimisel kasutatakse sageli nn been-to– ehk „käinud-näinud“-stsenaariumi. Selliste lugude keskmes on tegelane (keegi n-ö kohalik), kes on viibinud mõne aja teises kultuurikeskkonnas ja näeb nüüd naasnuna kõike uue pilguga. Enamgi veel – ta ei ole ka ise enam päris oma. See võte võimaldab analüüsida „kohalikku“ „mitte-päris-kohaliku“ pilguga. Tagasitulijate pilgu läbi näeb Nigeeriat näiteks Atta romaanides „Kõik hea on ees“ ja „Pisut teisiti“, Cole oma teoses „Vargale on iga päev hea“,^[54] Adichie „Americanah’s“, Ndibe romaanis „AS Võõrad Jumalad“ ja Chigozie Obioma „Vähemate orkestris“.^[55] Tagasitulekud võivad olla väga erinevad ning nõnda vaatavad Adichie ja Atta tegelased mugavalt positsioonilt jõukat Nigeeriat, samas kui Ndibe ja Obioma naasjad saabuvad, saba jalge vahel. Läänes elanute silme läbi näeme ka Keeniat Owuori „Tolmus“ ja Farahi romaanis „Peidus kõigi silme all“, LAV-i Mda teoses „Punasuse süda“ ja Tansaaniat Gurnah’ „Kaledas südames“.^[56] Farahi „Sidemete“ peategelase saabumine sõdivale kodumaale pärast 20-aastast äraolekut meenutab oma ebaõdususe ja kõheduse poolest lausa Albert Kivikase „Kodukäija“ algust.

Kõik need tegelased on ühtaegu nii insaiderid kui ka autsaiderid. Nende sisemonoloog või pilk aitab kohalikul vaadata olemasolevat teise pilguga ja märgata uusi asju ning „väljast tulijal“ tõlkida endale seda võõrast maailma. Selle rolli mängib ehk kõige selgemini välja Cole’i järjekordne eksleja, kes mõtiskleb pärast 15-aastast eemalolekut Lagosesse saabudes: „Olen võtnud omaks mõned Lääne demokraatias elamise eeldused – näiteks teatud seaduslikkust puudutavad ideed, teatud eeldused asjade korrakohase toimimise kohta – ja selles mõttes olen ma naasnud võõrana.“^[57] Nii nagu teda võtab juba lennujaamas vastu teistsugusest kultuuriruumist märku andev korruptsioon, ootab „mittekorrakohane toimimine“ ees ka Parkesi „Sinilinnu saba“ peategelast. Ta naaseb väljaõppinud kriminalistina Inglismaalt Ghanasse ja saab korralduse lahendada üks kõigi tunnuste järgi müstiline lugu Lääne teaduslike meetodite alusel. Lõpplahendus sobib liminaalsesse konteksti hästi, sest jääb lugeja otsustada, kas juhtunu oli teaduslikult selgitatav või mitte.

Vaikimisi kiputakse Aafrika kirjanduselt ootama just sellist maagilist mõõdet, nagu viimatimainitud romaanist leida võis. Kui valdav osa Nigeeria ingliskeelseist autoreist kirjutab siiski „usaldusväärselt“ realistlikus võtmes, siis võib mõningaid maagilise realismi elemente kohata Ndibe ja Adebayo teostes, aga vaieldamatult põimivad unenäolist ja reaalset oma romaanides lisaks Okrile näiteks Obioma, Helen Oyeyemi^[58] ja Barrett. Obioma mõlemad romaanid on tihedasti läbi põimitud igbo kosmoloogiast; Barretti „Mustperse“ on mõjutatud Kafka „Metamorfoosist“ ja räägib töötust lagoslasest, kes ärkab ühel päeval valge mehena, kellel on endine vaid tagumik. Oyeyemi „tööriistakast“ on võrreldamatult rikkam – tema segab joruba mütoloogiat Lääne folklooriga ja maailma muinasjuttudega. Ka Nnedi Okorafor, kelle teoste žanri pole lihtne määratleda, kasutab ulatuslikult Nigeeria (ja vahel teiste Aafrika) rahvaste mütoloogia ja kosmoloogia elemente, kangestades oma maailmu ulmeliste tehnoloogiate ja kontakteeruvate maaväliste tsivilisatsioonidega. Okorafori düstoopiline Aafrika on kole ja raske paik, kus saavad hakkama vaid tugevad ja jäärapäised. Tal on alati edastada ka ühiskondlik sõnum, millel on kas postkoloniaalne, panafrikanistlik või näiteks vägivallavastane (ning alati feministlik) mõõde. „Kes kardab surma“ käsitleb näiteks massivägistamisi kui sõjapidamisvahendit ning naiste ümberlõikamist, „Fööniks“ on postkolonialistlik saaga, Binti-triloogia on suunatud radikaliseerumise ja ksenofoobia vastu, „Laguun“ võtab Lagose võlude kõrval ette ka selle valud jne.

Lõuna-Aafrika kirjandusest on maagilise realismi elemente mõnevõrra lihtsam leida. Ilmseim ja läbivaim on see kujutusviis küllap Zakes Mda tekstides. Eelmainitud teostest võib selle žanri alla mahutada ka Kgebetli Moele, Mohale Mashigo ja Phaswane Mpe romaanid. Maagilisse realismi kuuluvad lisaks Aminatta Forna „Kivid-esiemad“ ja Leila Aboulela „Linnu kutse“.^[59] Viimastel aastatel on mitmed naisautorid avaldanud põlvkondadeüleseid eepilisi romaane, kuhu on põimitud suuremal või vähemal määral muinasjutulisi või mütoloogilisi elemente. Sellised on Gyasi „Kojutulek“, Owuori „Kiilimeri“, Makumbi „Kintu“ ja Serpelli „Vana Triiv“. Viimane sisaldab tõeliselt külluslikku kujundisalve, hiiglaslikku tegelasansamblit ja keerukaid süžeekäike, mis ulatuvad ajaloolise romaani mõõtu peatükkidest ulmeni, kusjuures tegevus toimub vähemalt kolmel kontinendil.

Enamasti seostuvad maagilised või ebarealistlikud elemendid identiteedi lõhestumise või nihestumisega. Oyeyemi „Ikaros-tüdruk“ ja Akwaeke Emezi „Magevesi“^[60] kõnelevad vastavalt abiku’st ja ogbanje’st. Abiku on joruba mütoloogias laps, kes pole vaimumaailmaga sidet kaotanud; tema nimi tähendab „surmale määratud“ ja väljendab tema saatust. Nii abiku kui ka igbo mütoloogia ogbanje tähistavad last, kes sureb noorelt, et üha uuesti sündida ja oma vanemaid piinata. Ta ei kuulu õieti kumbagi maailma. Joruba mütoloogias on abiku seotud ka kaksikutega – mõlemal juhul on tegemist ebanormaalse sünniga, ning eks ole kaksikute puhul ka imikusurma tõenäosus suurem. Kaksikud – kes omakorda sümboliseerivad teatud kahesust ja polaarsust – on Aafrikas maagilise tähendusega, mõnes kohas on see tähendus hea, teisal on nad hukule määratud.^[61] Oyeyemi romaani Jess sündis ühena kaksikutest ning kohtub oma kummalise teisiku Tilly-Tillyga, kelles võib näha tema surnud õde. Selline surnud kummitav kaksikõde tegutseb ka „Kintus“. Surnutest tavapärasemad on elusad kaksikud, kellel on süžee seisukohalt kandev roll. Nii on just kaksikute liinile üles ehitatud näiteks Mda „Punasuse süda“, Adichie „Pool kollast päikest“, Gyasi „Kojutulek“, Habila „Ajamõõtmine“,^[62] Selasi „Kadugu siit Ghana“ ja Forna „Kivid-esiemad“. Paljudes teistes romaanides esineb kaksikuid kõrvaltegelastena, ogbanje’d tegutsevad aga lisaks ka Adebayo romaanis „Jää minuga“ ja Shoneyini „Baba Segi naiste salaeludes.“

Abiku/ogbanje kontseptsiooniga on teatud ühisosa šona rahva ngozi’l – surnud lapse kättemaksuhimulisel vaimul, keda tuleb lepitada. Ngozi tegutseb Zimbabwe romaanides „Põhja-Harare“ ja „Mäluraamat“. „Põhja-Harare“ võimaldab käsitleda minajutustajat sellesama ngozi’na, kes elab Shingi „peas“. Pisut teisiti lõhestub keset romaani Moele „Surmaraamatu“ minajutustaja, kelles võib ära tunda tagasihoidliku Khotso seestanud HIV-viiruse. Algus on tüüne ka Mashigo „Ihas“, kuni ilmneb, et peategelase Marubini psüühes on mingi lõhe, sest miski temast on justkui kaduma läinud. Obioma „Vähemuse orkestri“ peategelasel on samuti omalaadne mitmikteadvus – nimelt on jutustajaks peategelase Nonso chi ehk tema teine identiteet vaimumaailmas, ta maist olemust täiendav vaim. Forna „Armastuse mälestuses“ ei anna psühholoog Adrianile rahu üks naine, kes kipub minema rändama, kaotades seejuures periooditi mälu ja eneseteadvuse. Psühholoog peab seda fuuga-seisundiks, aga kohalike arvates on sellise käitumise taga eriline seisund, mille all kannataja on „üle läinud“ (crossed): „mõnikord võib inimene käia edasi ja tagasi selle maailma ja vaimumaailma vahel. … Ja kui nad on maailmade vahel, eikummaski maailmas, siis me ütleme, et nad on üle läinud.“^[63]

Nii Khotso kui Marubini puhul eelnes dissotsiatiivsele käitumisele psühholoogiline trauma (Marubini vägistati lapsena; Khotso sai naiselt HIV-i ja jäi leseks, pettudes kogu inimkonnas). Chikwava tegelase minevikku jääb traumeeriv lapssõduri-periood. Ka Forna „Armastuse mälestuses“ seostatakse salapärase naise ekslemist ja mälulünki kodusõjaaegsete jõledustega ja sellest tingitud dissotsiatsiooniga. Samasugust oma mina lõhestumist või sisemist katkestust esineb sümboolsemal kujul reas romaanides. Mengestu romaani „Kõik me nimed“ vaevu eluga pääsenud peategelane saabub Ameerikasse vale identiteedi all; Tshuma „Kivist kojas“ üritab triksterlik ja painatud antikangelane asuda perepoja kohale, kelle surma ta ilmselt ise põhjustas. Gurnah’ romaanis „Mere ääres“ saabub aluseta vangis olnud asüülitaotleja Inglismaale mehe nime all, kellega nad olid teineteise elud hävitanud, ja teeskleb oma loo rääkimise vältimiseks, et ei oska inglise keelt. Kõigi nende romaanide kohta sobib öelda, et nad ei „esita unustamise, vaikimise ja vastupanu ühtset maastikku“, vaid pigem portreteerivad „keerukat meenutamise topograafiat, mille kujunemist määratlevad trauma või moonutavad isiklikud huvid“.^[64] Oyeyemi võimaldab seostada oma Jessi seisundit eksiilist tuleneva pidetuse ning tema eri rassist vanematega. Kui aga vaadata kõiki neid lugusid Aafrika või mõne selle rahvakillu saatuse allegooriana, sobitub ka viimane näide pilti. Psüühe fragmentaarsus ei ole seotud üksnes traumaga, vaid tõdemusega, et Aafrika diasporaa on pidevalt teisenemas.

Ben Okri „Näljutatud tees“ lausub üks abiku: „Meie maa on abikumaa. Nagu vaimulaps, see aina tuleb ja läheb. Aga ühel päeval otsustab jääda. Saab tugevaks.“^[65] Vaadelgem siis kõiki neid lõhestunud ja pidetuid protagoniste – olgu nad seestunult mitmehäälsed, kaksikuteks kahestunud, migrandina kontinentide vahel rebestatud, vaimulastena üht jalga pidi teises ilmas või mistahes muul moel kahe vahel – liminaalsuse kodanikena, kes sümboliseerivad pikale veninud üleminekuaega, mille vägivaldsus väsitab. Liminaalsus ei iseloomusta ainult lugusid ja tegelasi, vaid seda õhkub ka romaanide üleüldisest atmosfäärist. Freudilt laenatud sõnaga – Unheimlich, uncanny – võime nimetada seda õhkkonda kodutuks, õdutuks, kummastavaks või ebaõdusaks. Postkoloniaalse diskursuse kontekstis on seda määratlust kasutatud ka koloniseeritute – nende „teiste“ – tähistamiseks. Sellega seostub taas kaksiku kujund – keegi, kes on nagu mina, aga ei ole mina.

Aafrika muutub. Sündinud on uued kirjanike põlvkonnad, kelle mobiilsus diasporaa piires on täiesti uuel tasemel. Muutused maailmas ja Aafrikas endas nõuavad uue identiteedi kujundamist, mille osaks on muuhulgas ka uus vahekord endiste koloniaalriikidega. Vanadest traumadest ülesaamiseks tuleks põimida uus narratiiv, mis toetaks edasiminekut. Parasjagu toimuv narratiivse rekonstruktsiooni periood väljendub eriti ilmekalt saaga-tüüpi romaanides. Serpelli ja Owuori mahukad romaanid hõlmavad empaatiliselt ja kibeduseta kõiki rahvakilde, kes on mingil põhjusel oma saatuse Aafrikaga sidunud. Gyasi „Kojutuleku“ erilisus seisneb selles, et see köidab ühte narratiivi mõlemad „Aafrika laste“ harud – nii need, kes müüdi Ameerikasse ja kelle eneseteadvuses laiutab orjanduslik minevik, kui ka need, kelle järgnev ajalugu möödus Aafrikas.

Seda, et tegu on „enda lugudega“, markeerib peaaegu kõigis tekstides sage pidžini või mõne aafrika keele kasutamine tõlkimata kujul. Selles on üksjagu enesekehtestamist. Sarnaselt võib mõtestada Makumbi „Kintuga“ saavutatud väikest rekordit – seal õnnestus jutustada Uganda ajalugu alates 18. sajandist tänapäevani üldjoontes ilma eurooplasteta. Aga kes saab pahaks panna, kui oma lugu tahetakse rääkida ise ja omadel tingimustel. Ei tahaks isegi ette kujutada, et eestlaste elu kirjeldused pärineksid vaid baltisaksa sule alt.

Käimas on protsess, mille käigus lood, mis on räägitud Aafrika kohta, üritatakse asendada lugudega, mida räägib Aafrika. Mittemina asendub minaga. Isegi kui mingit tüüpi Aafrika lood viimaks kõnetavadki Lääne lugejat nii, et võib jääda mulje, et need ongi temale kirjutatud, ei saa alahinnata Musta Mandri enda vajadust kirjutada lahti oma narratiiv, olgu see nii sõlmine kui tahes. Ainukese loo asemel tuleb otsida ainulaadseid lugusid.^[66] Lõppude lõpuks rääkis oma loo ju ära ka Unigwe romaani tõrges Alek – oma mustadele õdedele.

Adichiega tuleb nõustuda, et ühteainsasse loosse takerdumine tähendab teise väärikuse röövimist – see takistab võrdse inimlikkuse märkamist, rõhutades pigem erinevusi kui sarnasusi. Eestlasel võib olla harjumatu samastada end pigem põlisaafriklaste kui eurooplastega (siin kontekstis endiste kolonistide järeltulijatega), aga kõigi nende lugude lugeja rollis võiks seda siiski proovida. Unheimlich-kogemus on meil endal veel piisavalt värske. Ja pealegi teavad ju kõik: õdutu õhtutunni lõkke ümber muudab õdusamaks õudusjuttude vestmine.

^[1] Z. Rapola, Beginnings of a Dream. Johannesburg, 2007, lk 81.

^[2] C. N. Adichie, The danger of a single story. https://bit.ly/1kMOnud. Adichie on sündinud 1977 Nigeerias, elanud 19. eluaastast Ameerika Ühendriikides, kus omandas ka kõrghariduse.

^[3] A. Adesokan, New African Writing and the Question of Audience. Research in African Literatures, 2012, kd 43, nr 3, lk 1–20.

^[4] S. Li, Pan-African American Literature: Signifyin(g) Immigrants in the Twenty-First Century. Chicago, 2018.

^[5] H. Habila, The Future of African Literature. Journal of the African Literature Association, 2019, kd 13, nr 1. Habila sündis 1967 Nigeerias, 2002 kolis Ühendkuningriiki ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse.

^[6] Okri sündis 1959 Nigeerias, suure osa lapsepõlvest ning seejärel taas alates 1978. aastast on elanud Ühendkuningriigis.

^[7] Seejuures olen teadlikult pööranud enam tähelepanu seni eesti keelde vahendamata autoritele, eeldades, et juba tõlgitud autorid (näiteks Adichie, Oyeyemi, Mda, Okri) ei vaja eraldi tutvustamist.

^[8] H. Habila, Travelers. New York, 2019, lk 47.

^[9] C. N. Adichie, Americanah. New York, 2013; T. Cole, Open City. New York, 2011. Cole sündis 1975 USA-s Nigeeria vanemate lapsena; veetis enamiku lapsepõlvest Nigeerias ja naasis siis USA-sse. T. Selasi, Ghana Must Go. New York, 2013. Selasi sündis Nigeeria ja Ghana päritolu vanemate lapsena Londonis ning kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Enda sõnul on ta „kohalik“ ühtviisi nii Accras, New Yorgis, Berliinis kui Roomas; tema ema elab Ghanas. I. Mbue, Behold the Dreamers. New York, 2016. Mbue sündis 1982 Kamerunis ja elab Ameerika Ühendriikides. N. Bulawayo, We Need New Names. New York, 2013. Bulawayo sündis 1981 Zimbabwes ja elab alates kolledžiajast Ameerika Ühendriikides.

^[10] Ilmunud vastavalt 1953, 1971 ja 1974 Rootsis.

^[11] D. Mengestu, Children of Revolution. London; New York, 2007 (Ameerika Ühendriikides pealkirja all: The Beautiful Things That Heaven Bears); D. Mengestu, How to Read the Air. London, 2010; D. Mengestu, All Our Names. New York, 2014. Mengestu sündis 1978 Etioopias, pages sealt väikelapsena koos vanematega Ameerika Ühendriikidesse, kus ka elab.

^[12] D. Mengestu, Children of Revolution, lk 115.

^[13] A. Gurnah, By the Sea. New York, 2001; A. Gurnah, Desertion. New York, 2005. Gurnah sündis 1948 Tansaanias Sansibaris, alates 1980. aastatest elab Ühendkuningriigis.

^[14] A. Forna, Happiness. New York, 2018. Forna sündis 1964 Šotimaal, ta isa oli Sierra Leone päritolu ja ema šotlanna. Lapsepõlve veetis Sierra Leones, kuni isa 1975. aastal poliitilistel põhjustel hukati. Elab Londonis.

^[15] A. Forna, Ancestor Stones. New York, 2006; A. Forna, The Memory of Love. New York, 2010.

^[16] B. Chikwava, Harare North. London, 2009. Chikwava sündis 1972 Zimbabwes, elab alates 2002. aastast Londonis. Harare on Zimbabwe pealinn ja suurim linn, zimbabwelased kutsuvad Johannesburgi Lõuna-Harareks (Harare South) ja Londonit Põhja-Harareks (Harare North), viidates sellega neis linnades paiknevale suurele zimbabwelaste kogukonnale.

^[17] A. Forna, Survival instincts. The Guardian, 25.04.2009.

^[18] T. Selasi, Bye Bye Babar. The LIP Magazine, 03.03.2005.

^[19] Atta sündis 1964 Nigeerias kõrge riigitegelase perre. On abielus kuulsa Nigeeria muusiku ja ühiskonnaaktivist Fela Kuti vennapojaga. Hariduse omandas Inglismaal ja oma elukohtadena käsitab nii Ühendkuningriiki, Ameerika Ühendriike kui Nigeeriat.

^[20] C. Unigwe, On Black Sisters’ Street. Antwerpen, 2007. Unigwe sündis 1974 Nigeerias, on õppinud ja elanud Hollandis ja Belgias, 2003. aastast Ameerika Ühendriikides. Kirjutab nii inglise kui hollandi keeles.

^[21] L. Lalami, Hope and Other Dangerous Pursuits. New York, 2005. Lalami sündis 1968 Marokos, 1992. aastast elab Ameerika Ühendriikides.

^[22] L. Lalami, The Other Americans. New York, 2019.

^[23] L. Aboulela, Minaret. New York, 2005. Aboulela sündis 1964 Kairos egiptlannast ema ja sudaanlasest isa tütrena. Elas 1987. aastani Sudaanis ja edaspidi Inglismaal.

^[24] N. Farah, North of Dawn. New York, 2018. Farah sündis 1945 Somaalimaal, 1966. aastast on elanud Indias, Ühendkuningriigis ja Saksamaal, praegu on elukohtadeks Ameerika Ühendriigid ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Kuna Somaalia valitsus ähvardas ta 1976. aastal avaldatud romaani sisu tõttu vangistada, järgnes sellele 22-aastane eemalviibimine riigist.

^[25] N. A. Parkes, The Tail of the Blue Bird. London, 2009. Parkes sündis 1974 Ühendkuningriigis ghanalastest vanemate pojana, lapsepõlve veetis Ghanas, pärast seda on elanud taas Ühendkuningriigis. S. Gazemba, The Stone Hills of Maragoli. Nairobi, 2002. Gazemba sündis 1974 Keenias ja ka elab seal.

^[26] C. Abani, GraceLand. New York, 2004. Abani sündis 1966 Nigeerias nigeerlasest isa ja inglannast ema pojana, 1991. aastast elas Ühendkuningriigis, 1999. aastast Ameerika Ühendriikides. A. I. Barrett, Blackass. London, 2015. Barrett sündis 1979 Nigeerias nigeerlasest isa ja Jamaika poeedist ema Lindsay Barretti perre. Elab Nigeerias. Onuzo sündis 1991 Nigeerias ja elab alates 14. eluaastast Ühendkuningriigis. N. Okorafor, Lagoon. London, 2014. Okorafor sündis 1974 Ameerika Ühendriikides, kus ka elab. Sageli külastab Nigeeriat.

^[27] P. Mpe, Welcome to Our Hillbrow. Pietermaritzburg, 2001. Mpe (1970–2004) elas Lõuna-Aafrika Vabariigis.

^[28] L. Lalami, Secret Son. Chapel Hill (NC), 2009.

^[29] A. A. Ibrahim, Season of Crimson Blossoms. Lagos, 2015. Ibrahim sündis 1979 Nigeerias ja ka elab seal.

^[30] Y. A. Owuor, The Dragonfly Sea. New York, 2019. Owuor sündis 1968 Keenias ja ka elab seal.

^[31] L. Aboulela, Lyrics Alley. London, 2010.

^[32] C. N. Adichie, Purple Hibiscus. Chapel Hill (NC), 2003; S. Atta, Everything Good Will Come. Northampton (MA), 2005.

^[33] Y. Gyasi, Homegoing. London, 2016. Gyasi sündis 1980 Ghanas, 1991. aastast elab Ameerika Ühendriikides. N. Serpell, The Old Drift. London, 2019. Serpell sündis 1980 Sambias segaperre (isaks valgenahaline briti professor, ema päritolus seguneb eri kohalike hõimude veri), 8-aastasena asus elama Ameerika Ühendriikidesse.

^[34] L. Shoneyin, The Secret Lives of Baba Segi’s Wives. London, 2010. Shoneyin sündis 1974 Nigeerias ja ka elab seal. Ta on tuntud Nigeeria kirjaniku ja nobelisti Wole Soyinka minia. P. Gappah, The Book of Memory. New York, 2015. Gappah sündis Sambias, kasvas üles Zimbabwes, 1998. aastast elab Šveitsis. A. Adebayo, Stay With Me. London, 2017. Adebayo sündis 1988 Nigeerias ja elab seal.

^[35] Golakai sündis 1979 Saksamaal ja veetis lapsepõlve Libeerias, seejärel perega sealse kodusõja eest pagedes eri Aafrika riikides. Praegu elab Saksamaal. Makholwa sündis 1976 Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus ka elab. Ise kasutab ta viimasel ajal oma žanri määratlemisel termineid Africanjujuism ja Africanfuturism (rõhutades, et õige ei ole nimetada seda afrofuturismiks). N. Okorafor, Who Fears Death. New York, 2010; N. Okorafor,The Book of Phoenix. New York, 2015.

^[36] Z. Mda, Heart of Redness. New York, 2000. Mda sündis 1948 Lõuna-Aafrika Vabariigis ja elab suure osa ajast seal.

^[37] N. Farah, Links. Kaplinn, 2003; N. Farah, Hiding in Plain Sight. New York, 2014.

^[38] J. N. Makumbi, Kintu. Nairobi, 2014. Makumbi sündis Ugandas, asus pärast ülikooli lõpetamist 2001 elama Ühendkuningriiki, kus elab siiani.

^[39] T. Huchu, The Hairdresser of Harare. Oxford, 2010. Huchu sündis 1982 Zimbabwes ja lõpetas seal ülikooli, elab Ühendkuningriigis. C. Okparanta, Under the Udala Trees. New York, 2015. Okparanta sündis 1981 Nigeerias, 10-aastasena asus perega elama Ameerika Ühendriikidesse.

^[40] N. R. Tshuma, House of Stone. London, 2018. Tshuma sündis 1988 Zimbabwes. Y. Vera, The Stone Virgins. New York, 2002. Vera (1964–2005) sündis Zimbabwes, suri Kanadas.

^[41] Y. A. Owuor, Dust. New York, 2013.

^[42] Selles romaanis võib muide kohata eestlast – pulstis peaga Eesti filmimeest-„lugudekütti“ (hunter of tales), kes ilmub välja salapärases baaris Keenia eikellegimaal Yoda-sarnase triksteri ja „vana targa mehe“ ristsugutisena.

^[43] C. Achebe, No Longer at Ease. London, 1960. Inglismaal hariduse saanud Obi Okonkwo, ametnik ja oma hõimu uhkus, peab seal alla vanduma Nigeeria korruptiivsele süsteemile ja lõpetab ise altkäemaksu võtmisega.

^[44] O. Ndibe, Foreign Gods. New York, 2014. Ndibe sündis 1960 Nigeerias, 1988. aastast elab Ameerika Ühendriikides. A. T. Nwaubani, I Do Not Come to you by Chance. London, 2009. Nwaubani sündis 1976 Nigeerias ja elab seal.

^[45] S. Atta, A Bit of Difference. Northampton (MA), 2013.

^[46] P. Gappah, An Elegy for Easterly. New York, 2009.

^[47] S. Magona, Beauty’s Gift. Kaplinn, 2008. Magona sündis 1943 Lõuna-Aafrika Vabariigis ja elab seal. K. Moele, The Book of the Dead. Kaplinn, 2009. Moele sündis 1978 Lõuna-Aafrika Vabariigis ja elab seal.

^[48] Helon Habila küsis Caine’i novelliauhinna kontekstis, kas konkursi „eelistustest“ mõjutatud „uus kirjandus“ peegeldab Aafrika tegelikkust või on see kirjastajate ja žürii tekitatud fenomen. Ta nimetas seda „Lääne meedia Aafrika-kajastuse“-tüüpi esteetikat vaesuspornoks – „lapssõdurid, genotsiid, lapsprostitutsioon, naiste suguelundite sandistamine, poliitiline vägivald, politseivägivald, diktatuurid, agressiivsed jutlustajad, surnukehad teeserval“ (NoViolet Bulawayo romaani „We Need New Names“ arvustuses, Guardian, 20.06.2013).

^[49] C. Unigwe, On Black Sisters’ Street, lk 197 ja 121.

^[50] E. Julien, The Extroverted African Novel. Rmt-s: The Novel, Vol. 1: History, Geogra-phy and Culture. Toim. F. Moretti jt. Princeton (NJ), 2007, lk 667–702.

^[51] Julien märgib samas ka: „Kaasaegne romaan on kreool, kirjanduslik „forma franca“, mis on sündinud inimeste ja kultuuride kokkupuutest. Seda võib lausa nimetada esimeseks üleilmseks kultuuritooteks.“

^[52] V. Turner, The Ritual Process: Structure and Anti-Structure. Chicago, 1995, lk 95.

^[53] M. Mashigo, The Yearning. Johannesburg, 2016. Mashigo sündis 1983 Lõuna-Aafrika Vabariigis ja elab seal.

^[54] T. Cole, Every Day Is for the Thief. Abuja, 2007.

^[55] C. Obioma, An Orchestra of Minorities. New York, 2019. Obioma sündis 1986 ja kasvas Nigeerias, elab Ameerika Ühendriikides.

^[56] A. Gurnah, Gravel Heart. London, 2017.

^[57] T. Cole, Every Day Is for the Thief. London, 2014, lk 16.

^[58] Oyeyemi sündis 1984 Nigeerias, kolis lapsena perega Ühendkuningriiki ja praegu elab Prahas.

^[59] L. Aboulela, Bird Summons. London, 2019.

^[60] H. Oyeyemi, The Icarus Girl. London, 2005; A. Emezi, Freshwater. New York, 2018. Emezi on sündinud 1987 Nigeerias tamili päritolu malaislannast ema ja nigeerlasest isa tütrena.

^[61] Twins in African and Diaspora Cultures. Toim. P. M. Peek. Bloomington, 2011.

^[62] H. Habila, Measuring Time. New York, 2007.

^[63] A. Forna, Memory of Love. London, 2011.

^[64] R. Kennedy, Reparative Transnationalism: The Friction and Fiction of Remembering in Sierra Leone. Australian National University, Australia. Memory Studies, 2018, kd 11, nr 3, lk 342–354.

^[65] B. Okri, Famished Road. London, 1991 – e. k-s Näljutatud tee. Tlk A. Lange. Tallinn, 1998, lk 694.

^[66] D. Tunka, B. Ledent, The Power of a Singular Story: Narrating Africa and its Diaspora. Research in African Literatures, 2015, kd 46, nr 4, lk 1–9.

„Vaeste riikide aitamise reklaamüritus sai raha.“ Sellist pealkirja kandis 2007. aasta augustis ilmunud Postimehe lugu festivalist Maailmapäev, mis tõi pea kümnendat aastat järjest Tallinna kesklinna kokku arengukoostöö ja globaalsete teemadega tegelevad kodanikuühendused ning ametkonnad. 2015. aastal räägiti juba koguperefestivalist, töötubadest, kontsertidest ja koju kätte jõudvast maailmast. Muutus retoorikas võis tuleneda sellest, et avalikkus oli 2015. aastal globaalsete teemade osas teadlikum ning ajakirjanikud oskasid teemale asjatundlikumalt läheneda. Ent võib-olla ka sellest, et sündmuse korraldajate kommunikatsioon oli muutunud professionaalsemaks.

Eesti arengukoostööl täitus mullu 20 tegevusaastat. Välisministeerium loeb arengukoostöö ja humanitaarabi andmise alguseks aastat 1998, mil valitsuse otsusega eraldati 484 644 krooni (31 000 eurot) toiduabi saatmiseks Ukrainasse.^[1] 2017. aastal ulatusid arengukoostöö ja humanitaarabi summad 37,9 miljoni euroni (0,17% SKT-st) ning raha jõuab Ukraina kõrval ka teistesse riikidesse. Alguses räägiti arenguabist, täna kasutatakse sõna „arengukoostöö“. See retooriline nihe sai n-ö ametlikuks Busani partnerlusleppega aastal 2011, kus erinevalt varasematest dokumentidest „abi“ tähistab peamiselt rahavoogusid, muidu tehakse ikkagi koostööd.

Asjakohane on kriitiliselt küsida, kas termini muutmine tõi kohe kaasa ka sisulise pöörde. Kas kõrgelt õpetajapositsioonilt probleemide poole raha pildumise asemel kuulatakse rohkem sihtriikide arvamusi, peetakse silmas nende vajadusi ning võetakse neid võrdväärsete partneritena? Ilmselt mitte nii palju, kui võiks või tulemuslikuks tööks tarvis oleks. Eesti avalikkuse puhul ei ole ilmselt ka liiga palju vahet, kas öeldakse abi või koostöö, ses valguses on tegemist pigem semantilise ja erialase mõtteharjutusega. Fakt on, et Eesti annab raha ja (rahaks ümber arvutatavat) oskusteavet, et aidata kaasa globaalsele vaesuse vähendamisele ja kestlikule arengule.

Välisministeerium ning Euroopa Komisjon on aastate jooksul suunanud üsna korralikke summasid Eesti avalikkuse harimisse arengukoostöö ning globaalsete väljakutsete teemadel. Välisministeeriumis on lausa eraldi taotlusvoor maailmahariduse projektidele. Sellise teavitustöö mõju on muidugi keeruline mõõta, samas on olemas ministeeriumi poolt tellitud avaliku arvamuse uuringud aastast 2005, 2008 ja 2015, lisaks mõõdab Euroopa Liidu riikide kodanike suhtumist arengukoostöösse ka Eurobaromeeter. TNS Emori poolt läbi viidud uuring „Avalik arvamus arengukoostööst“^[2] näitab, et kui aastal 2005 arvas 65% elanikkonnast, et Eesti peaks abistama vaesemaid ja vähemarenenud riike, siis aastal 2015 oli selle väitega nõustujate hulk 74%. Eurobaromeetri tulemused 2018. aasta sügisest^[3] näitavad, et 68% eestlastest peab arengumaade inimeste abistamist oluliseks. Iseenesest kajastub siin ikkagi üsna kõrge toetus arengukoostööle. Teisalt, aasta varem olid eestlased Eurobaromeetri järgi palju arengukoostöö-sõbralikumad, abistamist oluliseks pidanute hulk on aastaga langenud 10 protsendipunkti võrra.

Euroopa riikide seas platseerub Eesti oma arengukoostöö toetajate määraga viimaseks, kohe Bulgaaria ja Läti selja taha. Euroopa pingerida juhivad Luksemburg, Rootsi ja Portugal. Arengukoostöö tegemise vastaste seas kõlab kõige enam väide, et meil endilgi on nii palju vaeseid, seega ei ole Eestil ei võimalust ega kohustust teisi aidata. Arengukoostöö tegemise pooldajad viitavad eelkõige Eesti kõrgele heaolutasemele maailma kontekstis, moraalsele kohustusele ning riigi mainele ja julgeolekule. Küllap peegeldab langenud toetus arengukoostööle muuhulgas just üha enam levivaid hirme suure ja võõra maailma ees, süvenenud ebavõrdsust kodus ning järjest teravamalt ja häälekamalt väljendatud rahulolematust riigi regionaal- ja sotsiaalpoliitikatega.

Eesti arengukoostöö peaks vähendama vaesust ja suunama kestlikku arengut. Ehk siis üldeesmärk on üsna altruistlik. Praktikas muidugi kõigub arengukoostöö rahastamine riigi huvide edendamise ning omakasupüüdmatu aitamise vahel, pendli asukoht sõltub ka sellest, kellele parasjagu valdkonna rahastamise olulisust selgitada püütakse. Skeptilisele publikule mõjuvad paremini argumendid vajadusest abistada inimesi nende kodukohas, sest muidu jõuavad abivajajad järgmise rändelainega meie õuele. Võib rääkida ka võimalusest saada abi andmise kaudu Eesti ettevõtjatele ärikontakte kaugetes riikides. Küllap mõnikord on võimalik tabada ka kaks kärbest ühe hoobiga, ent pessimist minus arvab, et kui peita üsna ühesed ja lühikese perspektiiviga riiklikud huvid arengukoostöö sildi taha, siis ei pruugi sellest head nahka tulla.

Euroopa vabaühendused on alates rändekriisi algusest olnud mures, et Euroopa Liidu arenguabi on üha enam tingimuslik (tied aid). Tingimuslik abi on näiteks see, kui EL seostab arengurahastuse andmise põgenikevoo peatamisega antud riigi piiridel. Nii suunatakse näiteks tervishoiu või hariduse jaoks üliolulised abirahad koha peal piiritarade ehitamisse või kontrollpunktide mehitamisse, Euroopa „turvalisus“ kaalub üles tegeliku vaesuse vähendamise, mis pikemas perspektiivis aitaks kaasa ka rändevoogude muutumisele. Silmakirjalikkus on muidugi eriti valus – kui räägitakse koostööst ja vaesuse vähendamisest, ent praktikas sunnitakse nõrgemas positsioonis olijatele peale oma huve.

Eesti puutub tingimusliku abiga kokku eelkõige multilateraalset arengukoostööd tehes. Sissemaksed Euroopa Liidu arengukoostöö eelarvesse moodustavad suure osa Eesti arengurahastusest. Neile lisanduvad maksed ÜRO organisatsioonidele ja agentuuridele ning rahaline panus Maailmapanga tegevusse, sõrmeotsaga mujalegi. Kokku moodustas mitmepoolne arengukoostöö 2017. aastal ca 20 miljonit eurot ehk 52% Eesti arengurahastusest.^[4] Ülejäänud 48% kulub bilateraalsele arengukoostööle, mis omakorda tähendab peamiselt kahepoolseid projekte Eesti organisatsioonide ja asutuste ning sihtriikide organisatsioonide ja asutuste vahel. Eestil on viis prioriteetset sihtriiki, enamus neist kuuluvad idapartnerlusriikide hulka: Ukraina, Gruusia, Moldova ja Valgevene. Viiendana on nimekirjas Afganistan, mis on siinkohal ka ainus maailma vaeseimate riikide hulka kuuluv sihtriik. Miks sellised riigid? Idapartnerite osas kordub mantrana lisandväärtus, mida Eestil on võimalik pakkuda neile partneritele tänu oma üleminekukogemusele. Me saavat olukorrale paremini pihta kui näiteks rootslased. Enamus bilateraalsest arengukoostööst tehakse ära kodanikuühenduste poolt – on selliseid, kelle peamine tegevus keerleb ümber arengukoostöö, ent oluliselt rohkem on Eesti arengukoostöömaastikul neid organisatsioone, kelle põhitegevus ja fookus on Eestis ning kelle jaoks väliskoostöö on üks n-ö kõrvalprojektidest.

Eesti sihtriikide küsimuses peitub teatav konfliktikoht: kas peaksime abistama kõige vaesemaid või siis neid, kellel on meie n-ö lisandväärtusest kasu ja keda saame toetada nende teel Euroopa Liidu poole? Peame meeles, et Eesti arengukoostöö laiem eesmärk on vaesuse vähendamine. OECD Arenguabi Komitee liikmed on eraldi lubanud vähim arenenud riikidele suunata 0,15–0,20% oma
SKT-st. Eesti on Arenguabi Komitees (OECD DAC) küll vaatlejaliige, ent on otsustatud järgida kõiki komitee nõudeid ja reegleid. Eesti ametnikud rõhutavad, et vaesust, mille leevendamisele kaasa saame aidata, on ka keskmise sissetulekuga riikides. See muidugi on absoluutselt õige, iseasi on, kas ja kuidas me suudame tagada või ka mõõta, kuidas Eesti rahade eest tehtud arengukoostöö vaesuse põhjustega tegeleb. Tõsiasi on, et vähim arenenud riike aitame praegu just multilateraalse arengukoostöö kaudu, olles üks paljudest rahvusvaheliste organisatsioonide rahastajatest.

Kas ja kuidas mahub pildile Aafrika? Eesti arengukoostöö andmebaasi ava-lehelt joonistuvad välja vaid 20 Aafrika riiki, millega Eesti ei ole meie arengukoostöö ajaloo jooksul tegemist teinud. Kokkupuute vorme on seevastu peamiselt neli – on tehtud projekte, osaletud humanitaarmissioonidel, tehtud sissemakseid rahvusvahelistele organisatsioonidele, või siis on sealt riigist pärit varjupaigataotlejad, kelle esimese aasta kulude katmine Eestis läheb ametlikult samuti arenguabi arvestusse.

2018. aastal on andmebaasi kantud 142 projekti, millest üheksal juhul tehakse koostööd Aafrika riikidega. Üheksast projektist kaks on tegelikult eraldised ÜRO humanitaarasjade koordineerimisbüroo (OCHA) tegevuste toetamiseks Liibüas ja Malis ehk siis mitte klassikalised bilateraalsed projektid. Andmebaasis sügavamale kaevates saab üsna hea ülevaate, mida eestlased viimastel aastatel Aafrika-suunalises arengukoostöös teinud on.

Tugevalt on esindatud vabatahtlike saatmine, eelkõige just haridusega seotud projektidesse. Käputäiel Eesti organisatsioonidel on eri Aafrika riikides n-ö oma kogukond ja kool, kus siis vabatahtlike abiga seal antava hariduse kvaliteeti tõstetakse või eestlaste abiga lastele koolivorme, õpikuid jm vajalikku muretsetakse. Edendatakse ka sotsiaalset ühistulist ettevõtlust: neid punutud korve ja kohalikest kirevatest kangastest tekstiilitooteid saab Eestiski osta. Ettevõtluse teine suund on klassikalisem: projektid, mille käigus korraldatud visiitidel tutvustatakse Eesti majanduskeskkonda ning luuakse ärisuhteid siinsete ja sealsete ettevõtjate vahel. Aastaid on tegeletud Aafrika diplomaatidele EL-i, rahvusvaheliste suhete ja julgeolekuga seotud koolituste pakkumisega. Eesti arstid on korduvalt käinud Aafrikas songaoperatsioone tegemas. Viimasel ajal on üha enam organisatsioone sukeldunud digimaailma, kusjuures fookus on eelkõige ametnike koolitamisel ja e-riigi lahenduste tutvustamisel, riigihalduse küsimuste kõrval pakub üks organisatsioon ka digitaalsete oskuste haridusprogramme laiemale avalikkusele. Nende korduvate teemade ja pikalt kestnud koostööprojektide kõrvale eksib andmebaasis ka mõneti obskuursemaid ettevõtmisi kartulikasvatusest veemajanduse haridusprojektini.

Siinkohal on tähelepanuväärne see, et kõik vabatahtlikega seotud projektid kuuluvad ametlikus arvestuses maailmahariduse ja teavituse kategooriasse – kohapeal toimuvast vaat et olulisemgi on see, et pärast saaks Eesti avalikkus teada, mida tehti ja miks üldse on oluline, et Eesti kaugetes kohtades selliste teemadega tegeleb. Arengukoostöö prioriteetsetele sihtriikidele on rahastaja ette näinud eraldi taotlusvoorud, see tähendab, et kord aastas on võimalik esitada projekte spetsiaalselt Ukrainas, Gruusias, Moldovas või Valgevenes tehtavale koostööle toetuse saamiseks.

Aafrika riigid on siinkohal vaeslapse rollis, sellist eraldiseisvat ja selget taotlusvooru neile ei eksisteeri. Aafrika ei ole kunagi olnud ministeeriumi prioriteet – igati õigustatud on küsimus, kas Eesti peaks oma niigi väheseid ressursse üle maailma laiali pilduma või oleks õigem ikkagi keskenduda sinna, kus meil on paljukiidetud reformikogemusel põhinev lisandväärtus. Milleks ronida Aafrikasse, kus on niigi meeletult palju valgeid abistajaid? Teiseks tuuakse sageli välja, et Eestil ei ole Aafrika mandril kuigi palju saatkondi – õigupoolest tähendab see, et meil on seal üks saatkond, Kairos. Ülejäänud Aafrika on katmata. Ent ilma kohapealsete saatkonnatöötajateta on keeruline meie avaliku raha kasutamist kontrollida. Sahara-taguses Aafrikas ei jää praeguse süsteemi puhul midagi muud üle kui usaldada, et ikkagi toimub selline tulemuslik koostöö, nagu rahataotluses lubatud. Täna tundub, et kõik Aafrika-suunalised arengukoostöö tegevused peale välismajanduse edendamise või digiteemadega seotu on (mõne üksiku erandiga) Aafrikas partnereid leidnud ning põhinevad seal tegutseda tahtvate kodanikuühenduste õhinal.

Selline on siis olukord praegu. Homme võib olla juba teistmoodi – eelmine välisminister Sven Mikser sõnas 2019. aasta alguses toimunud väliskomisjoni avalikul istungil, et kavas on välja töötada Aafrika-suunaline tegevuskava, mis arvestaks poliitika ja majanduse kõrval ka arengukoostöö võimalusi. Tundub, et Eesti arengukoostöö keerab näoga idast veidi rohkem lõunasse. Ehk oleme ühel hetkel nagu Tšehhi, kus pooled arengukoostöö prioriteetriigid on idapartnerlusriigid ja pooled on Aafrika riigid. Kuidas kõik kujuneb, näitab aeg, ent väljakutseid on siin ilmselt mitmeid – alustades saatkondade ja lisandväärtuse küsimustest. Seoses Eesti saamisega ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks selgus, et meil ei ole just väga palju diplomaate, kes Aafrikast midagi teaksid. Eestil ei ole ka väga palju arengukoostöö tegijaid, kes Aafrikat kuidagi tunneksid või seal kontakte omaksid – on mõned, kes Aafrikas aastaid toimetanud, ent valdav enamus on eksperdid ikkagi idapartnerlusriikide olukorra osas. Aafrikas toimetavate ühenduste esindajad on muidugi aastaid rääkinud, et eestlaste oskus Aafrikas arengukoostööd teha saab tekkida ainult siis, kui riik seda suunda toetab, ja et multilateraalne arengukoostöö, mis on Eesti puhul olnud Aafrikas primaarne, ei tõsta Eesti enda organisatsioonide võimekust.

Mida me siis seal Aafrikas teeksime? Ilmselgelt tegeleksime e-teemadega.

Euroopa Liidu välisteenistuses diplomaadina töötanud ning Addis Abebas resideerinud Karin Kaup Lapõnin on tõdenud, et Aafrikas on küllalt ruumi, kuhu Eesti infotehnoloogia lahendusi eksportida, ja riik peaks seda suunda rohkem toetama.^[5] Arengukoostöö eelarves on muuhulgas rahastatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu tegevusi, mis andmebaasi järgi on esimeseks sammuks Aafrika Liidule olulise e-riigi akadeemia programmi loomisel. Eesti on rahaliselt toetanud ka Smart Africa sekretariaati ja Aafrika Liidu Komisjoni e-valitsemise teemade edendamisel. Ent praegu on see kõik ikkagi veel üsna mikroskoopiline osa Eesti arengukoostööst. Riigist eraldi on Eesti ettevõtted kanda kinnitanud mitmes Aafrika riigis (näiteks Nortal Nigeerias, Cybernetica AS Namiibias või Net Group Tansaanias), aidates sealsetel valitsussektoritel e-lahendusi välja töötada.

Digitaliseerimise arengukoostöö kontekstis ilmneb üsna mitmetahuline teemapundar. Maailmapanga 2016. aasta raport „Digital Dividends“ rõhutab digitaliseerimise suurt potentsiaali globaalses kestlikus arengus. Samas tuuakse raportis välja, et neidsamu dividende, mida tehnoloogiad oleksid pidanud kaasa tooma, on tegelikult vähem, kui oodati, ja saadud dividendid on väga ebaühtlaselt jaotunud. Tehnoloogia ja e-lahendused ei ole imevahend arenguriikide probleemide lahendamiseks. See ei tähenda, et Aafrika riigid peaksid digiteemadega tegelemise edasi lükkama, kuniks vaesus on kaotatud või kõik teed asfalteeritud, ent tuleks olla realistlik ja arvestada sellega, et digitaliseerimine võib olemasolevaid lõhesid ühiskonnas veelgi suurendada.

Eestlased kipuvad olema tehnoloogia võimaluste osas ülioptimistlikud, sõuame ringi globaalse e-riigi lipulaevana, ent Eesti esindajad räägivad häbiväärselt vähe digitaliseerimises peituvatest riskidest, näiteks puudulikust andmekaitsest, opositsiooni represseerimisest, keeleküsimusest ja info valideerimisest, automatiseerimise negatiivsest mõjust vaestele riikidele ning muidugi ebavõrdsuse süvenemisest naiste ja meeste, rikaste ja vaeste, maal ja linnas elavate inimeste vahel. Aafrikas on ligipääs internetile ÜRO hinnangul ca 22%-l elanikest – sellise numbri juures peab kõikehõlmav digirevolutsioon olema hästi läbi mõeldud. Ilmselt tasub ka meeles pidada, et Aafrika riikide kodanikud on inimesed nagu meiegi – nemadki kasutavad internetti suhtlemiseks ja YouTube’ist kassivideote vaatamiseks, mitte ei kuluta iga veebis veedetud sekundit oma elujärje parandamiseks. Eesti ettevõtted ja organisatsioonid on seal kaugel küll eelkõige keskendunud e-riigi edendamisele, mis jätab masside küsimuse kõrvale ning keskendub ametnikele ja riigi infosüsteemidele. Tehnoloogiaga aga käib lahutamatult kaasas tahe ja eesmärk, mis määrab erinevate lahenduste kasutamise. ÜRO millenniumi arengueesmärkide ja kestliku arengu eesmärkide väljatöötamise juures olnud professor Jeffrey D. Sachs ütleb, et tehnoloogia tuleb kombineerida tahtega liikuda ühiskondliku heaoluni.

Suur osa Eesti arengukoostöö kahepoolsetest projektidest viiakse praegu ellu kodanikuühenduste või riigi sihtasutuste poolt. Olukorras, kui avalikku raha on ümber jagada järjest vähem ning teatav sissepoole pöördumine doonorriikides järjest enam süveneb, on hakanud pead tõstma trend, kus varem MTÜ-de poolt valitsetud arengukoostöö väljale sisenevad eraettevõtted. Ka Euroopa Liidu arengurahastuses arvestatakse uue eelarveperioodi valguses enam erasektori kaasamisega. 2017. aastal pandi paika Euroopa välisinvesteeringute kava,^[6] mis hõlmab erinevaid segarahastamisvahendeid ning kus traditsiooniline abi on seotud uue põlvkonna rahastamisviisidega. Samal aastal loodi ka Euroopa Kestliku Arengu Fond^[7] kui vahend välisinvesteeringute kava rakendamiseks, mis toetab ja pakub tagatisi riskantsetele investeeringutele Aafrikas ja idapartnerlusriikides. Eestis ei ole erasektor arengukoostöös seni eriti kanda kinnitanud, ent tulevikus nähakse eraettevõtteid valdkonnas palju suuremat rolli mängimas.

See tekitab Eesti arengukoostöö tuleviku kohta kohe kaks küsimust. Esiteks, mis saab kodanikuühendustest? MTÜ-d ilmselt ei lähe Aafrikasse kaableid vedama ega koodi kirjutama. Täna on arengukoostööga tegelevate vabaühenduste seas vaid mõni üksik, kes otsapidi digiteemadega kokku puutub – tegeletakse kas digiharidusega või iduettevõtluse edendamisega, e-valitsemise maailm on suuresti riigi sihtasutuste ja taas kord eraettevõtete pärusmaa. Küllap tasuks väikestel ühendustel korraks aeg maha võtta ja mõelda, millised on nende võimalused ja millised neile asetatud ootused arengukoostöö muutuvas reaalsuses. Loomulikult ei kao kuhugi sellised klassikalised arenguprobleemid nagu naiste haridus, väikeettevõtluse edendamine, seksuaal- ja reproduktiivtervisega tegelemine, keskkonnakaitse eest seismine jne. Ent siia kõrvale on vaja ka kodanikuühendusi, kes oskaksid partnerorganisatsioone võimestada kodanike õiguste eest seismisel digitaalses maailmas, teaksid piisavalt palju seadusandlusest, juhiksid tähelepanu digitaliseerimisega kaasnevatele riskidele ning oskaksid pakkuda lahendusi nende maandamisel. Vabaühendused peavad hakkama kiiresti liigutama, et mitte rongist maha jääda – kui Euroopa ja Hiina ettevõtted jooksevad võidu Aafrika digituru vallutamise nimel, siis vähemalt Euroopa arengukoostööorganisatsioonid on üsna konservatiivsed ega saa eriti aru, miks peaks üldse digiasjadega tegelema, kui ikka veel on õhus Ebola, kirjaoskamatus ja muud igavikulised arenguprobleemid. Eesti kodanikuühendused saaksid siin olla omamoodi teenäitajad, sest vabaühenduste roll uues arengukoostöös ei ole täna veel sugugi paigas.

Teine erasektori osakaalu tõusuga kaasnev küsimus arengukoostöö tuleviku puhul puudutab seda, millist äri minnakse Aafrika riikidesse tegema. Oleks lausa imeline, kui kõik ettevõtted oleksid vastutustundlikud, peaksid silmas oma sotsiaalset ja keskkonnamõju, maksaksid võõrastes riikides töötajatele head palka ning arvestaksid ka partnerriigi laiema üldsuse huvidega. Ilmselt see alati nii pole. Ühel arengukoostöö valdkonna üritusel kuulsin kurva alatooniga anekdootlikku lugu sellest, kuidas Eesti ettevõte pakkus ühes Aafrika riigis suurel ehitusprojektil turvateenust ning teenuse kvaliteeti kiites rääkis ettevõtte esindaja, et väga efektiivselt ja ilma suuremate probleemideta said nad hakkama ehitusele ette jäänud kohalike kodust välja tõstmisega. Selline äri ei ole ei õiglane, jätkusuutlik ega vastutustundlik. Muutuval arengukoostöö maastikul peab riik suutma tagada, et ka uued partnerlussuhted panustavad sihtriigi inimeste heaolu suurendamisse, mitte ei näe arengukoostöö avaliku ja erasektori koostööprojekte lihtsalt raha kokkuajamise kohana.

Aafrika probleem ei ole üldiselt mitte selles, et seal oleks liiga vähe internetti, liiga vähe äppe või et ei ole võimalust digiretsepti kasutada. Olenevalt riigist võib probleem olla hoopis laste suures arvus, sünnitajate suremuses, kõrbestumises, monokultuuride viljelemises, meeletus korruptsioonis, etnilistes konfliktides või veel mitmes asjas. E-lahendused ei ole asi iseeneses, vaid need peavad olema suunatud konkreetsete probleemide lahendamisele. Pole mõtet üles ehitada mõnd tehnoloogilist lahendust, mida seal praktikas kasutada ei saa. Tühja töö vältimiseks tuleb sihtriiki, selle (argi)kultuuri ja kitsamat kogukonda ka üsna hästi tunda. Eesti Aafrika-suunalise arengukoostöö üks väljakutseid saab kindlasti olema see, kust otsast siis pihta hakata, millele keskenduda. Kuidas tagada partnerlus, tulemused, koordinatsioon, tõhusus jne olukorras, kus potentsiaalseid riike on palju, ent Eesti organisatsioonide-ettevõtete tegutsemisvõimekus sealkandis ei ole eriti kõrge?

Lõpetuseks veel üks tähelepanek asetamaks Eesti arengukoostööd laiemasse konteksti. Kibestunud vaatleja võiks öelda, et arengukoostöö on mõttetu, kui me ei suuda tagada poliitika sidusust. Kui Eesti või Euroopa Liidu välispoliitika õõnestab arengukoostöö sotsiaalseid eesmärke, siis mis mõtet on muuhulgas näiteks Aafrikasse raha, oskusteavet, vabatahtlikke ja igasugust muud koostööd kühveldada? Eesti oma energiapoliitikaga on siin hea näide. Ühest küljest suuname miljoneid eurosid kliimarahadeks, et väikesed Okeaania saareriigid uppumisohuga toime tuleksid. Teisalt aga põletame kivi, mis otseselt tõukab tagant nendesamade saareriikide uppumist. Eesti ja Euroopa Liit ei tee piisavalt palju maksuparadiiside tõkestamiseks, eri andmetel viiakse Aafrikast iga sissetuleva arenguabi dollari kohta maksude optimeerimise teel välja 7–11 dollarit. See on raha, mida riigid peaksid tegelikult abisummade asemel kasutama haridussüsteemi, tervishoiu, tööhõive jt normaalseks eluks vajalike valdkondade edendamiseks. Selliseid näiteid leidub teisigi. Küllap sajaprotsendiline koherentsus ei olegi võimalik, ent kui Eesti arengukoostöö sihtriigid ja põhimõtted lähevad ülevaatamisele, oleks mõistlik ka kontrollida, et meie välismajanduspoliitika, energiapoliitika jms-ga seotud valdkonnad ei nulliks ära arengukoostöös raskelt kätte tulnud võite.

^[1] Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi sai 20 aastaseks, 2019. https://bit.ly/2xDnvpJ.

^[2] Avalik arvamus arengukoostööst, 2015; https://bit.ly/2YFLYGZ.

^[3] Special Eurobarometer: EU citizens and development cooperation, 2018. https://bit.ly/2NuOidi.

^[4] Mis on arengukoostöö?, 15.02.2019. https://vm.ee/et/mis-arengukoostoo.

^[5] K. Kaup Lapõnin, E-valitsemise väljakutsed Aafrikas. Diplomaatia, 2018, nr 8, lk 5–7.

^[6] Euroopa Liit käivitab uue ELi välisinvesteeringute kava. European Commission. Press Release Database, 28.09.2017. http://europa.eu/rapid/press-release_IP-17-3483_et.htm.

^[7] Euroopa Kestliku Arengu Fond: nõukogu kinnitab Euroopa Parlamendiga saavutatud lõpliku kokkuleppe. Euroopa Ülemkogu. Pressiteated, 28.06.2017. https://bit.ly/2XCRMV7.

Üks vähestest Aafrika ja Hiina kokkupuudetest keskajal toimus Mingi dünastia teise keisri Yongle valitsemisajal. Tema eunuhhist admiral Zheng He, Mongoli impeeriumi teenistusse astunud moslemist pärslase järeltulija, Hiina kuulsaim meresõitja ja maadeavastaja, arendas välja „Aardelaevastiku“. See oli armaada, millega võrreldavat ei laevade arvult ega suuruselt Hiina ei suutnud uuesti välja panna enne 20. sajandit. Yongle on peamiselt tuntud kui Pekingi Keelatud Linna ehitamise algataja. Lasknud ehitada laevastiku, rahastas ta ka seitset maadeavastus- ja kaubandusreisi, millest kaugeimad jõudsid Hea Lootuse Neemeni Lõuna-Aafrikas (Hiinas levinud legendide kohaselt olevat purjetatud ka Ameerikasse). Neljandalt selliselt reisilt naasnud Zheng He hiigelsuured puulaevad tõid koju ka kaelkirjaku, kes oli saadud kingiks Malindi (praegu Keenia osa) diplomaatidelt.

Kaelkirjak jättis Yonglele nii sügava mulje, et ta laskis oma õuekunstnikul seda maalida. Pildil kukkus kaelkirjak välja mütoloogilise olendi qilin’i sarnane ja õukond hakkas Yongled veenma, et see ongi qilin – ükssarvikutaoline olend, kelle füüsiline ilmumine pidi tähendama taevaste vägede soosingut suurele keisrile. Yongle olevat küll eitanud, et tegemist on qilin’iga, kuid lasknud tuua üksikule loomale somaali kaupmeestelt paarilise. Nii olevat õukond jäänud ikkagi uskuma, et tegemist ongi qilin’iga. Yongle reisid, kus maadeavastamise kõrval käis ka kõva kauplemine, laiendasid oluliselt nn meresiiditeed, kuid pärast Yongle surma pöördus Hiina tagasi isolatsioonipoliitika juurde. Läks mööda üle viiesaja aasta, enne kui Hiina draakon kogu oma vägevuses qilin’i külastama tuli.

20. sajandi teisel poolel hakkasid kommunistlikud riigid tundma huvi Aafrika iseseisvusliikumiste vastu ja neist meelepäraseid toetama või siis vähemalt tegutsema selle nimel, et need muutuksid kommunistlikule leerile meelepäraseiks. Esialgu liikus Hiina selles osas NSV Liidu kiiluvees, kuid Moskva ja Pekingi suhete halvenedes tekkisid kummalgi omad protežeed. Somaalia-Etioopia konfliktis näiteks asus Hiina lõpuks toetama Somaa-liat ja NSVL Etioopiat. Aktiivselt pidi Hiina RV Aafrikast sõpru otsima selleks, et ÜRO-st ja selle julgeolekunõukogust välja tõrjuda asutajaliige Hiina Vabariik (Taiwan), mis sai teoks 1971. aastal. Ühe Hiina doktriini maksmapanekuks Aafrikas tuli Hiinal välja panna nii mõndagi – arste, relvi ja raha. Aga Mao Zedongi Hiina oli majanduslikult nõrk ja ta toonane mõju Aafrikas suhteliselt väikene. Võib öelda, et suures osas susserdas Hiina Aafrikas üsna teisejärguliste sissidega, kes püüdsid Hiinale ebameeldivate valitsuste vastu mässata. Isegi Kuuba, kel olid nimetamisväärsed sidemed 17 Aafrika riigiga ja kes osales tõsiselt kolmes relvakonfliktis, suutis toona Mustal Mandril rohkem punast tolmu üles tõsta kui taevapojad. Hiina avastas Aafrika tegelikult ikkagi pärast Deng Xiaopingi reforme, mis majanduse kasvama panid. Sedapuhku polnud Hiina huvi Aafrikas levitada kommunismiideoloogia Hiina versiooni, vaid tõsiselt äri teha. 1990. aastatel hakkas formeeruma Hiina uus pikaajaline majandusstrateegia – kui 1978. aastast alates oli panustatud välisilmale avanemisse (gaige kaifang) ja väliskapitali ligitõmbamisse (yin jinglai ‘sissetoomine’), siis nüüdsest sai printsiibiks zou chuqu (‘väljaminemine’), mis tähendas uute turgude ja investeerimisvõimaluste otsimist, kuid pikemas perspektiivis püüti leida ka energia- ja kõikvõimalikke teisi tooraineressursse. Hiina majandussidemeid hakati arendama süstemaatiliselt ning taasloodi sidemed Hiina diasporaaga maailmas. Ja lääneriikide koloniaalvõimu alt vabanenud Aafrika riigid tegid uksed Hiinale külalislahkelt lahti. Kui 1980. aastal oli Hiina-Aafrika kaubanduse kogumaht 1 miljardi dollari ringis, siis 2006. aastaks tõusis see 55 miljardini ning jätkab hoogsat ja sihikindlat kasvu, jõudes 2018. aastal 204 miljardini.

Hiina president Xi Jinping tuli 2013. aastal välja uute algatustega „Siiditee majandusvöönd“ ja „21. sajandi meresiiditee“, mille ühiseks nimeks sai Uus Siiditee. Hiina loodab uue hiidprojektiga taasluua Hiina iidse Siiditee Euroopasse ja Aafrikasse, investeerides umbes triljon dollarit kaubandustaristusse. Tänavu aprillis toimunud Siiditee foorumist võtsid osa 37 riigi liidrid, keda Hiina üritas veenda, et hiigelprojekt ei aja selles osalevaid riike võlaorjusesse. Palju kasutati selles kontekstis ennekuulmatut retoorikat nagu „nullkorruptsioon, roheline, multilateraalne, kvaliteetne, jätkusuutlik“ jne.

Väheke enne Siiditee foorumit, 2018. aasta septembris, toimus Hiina-Aafrika koostööfoorumi tippkohtumine, kus oli kohal valdav enamus Aafrika 55 riigi juhtidest. Seal teatas Hiina plaanist käia Aafrika arenguks lähiaegadel välja 60 miljardit dollarit (20 miljardit riiklikke laene, 15 miljardit abi, veel 15 miljardit kahe erifondina ning 10 miljardit erasektori laenudena).

Suurem osa Aafrika riikidest sõltub endiselt tooraine ekspordist ja vajab suuri investeeringuid taristusse. Kui tooraine hinnad maailmaturul pärast buumiaastaid (2005–2007) taas langesid, vähenesid ka valuutatulud. Paljud juba niigi võlgades riigid võtsid taas dollarilaene ja laenukoormus kasvas sedamööda, kuidas nende valuutad dollari suhtes väärtust kaotasid. Investeeringud Aafrika riikide infrastruktuuri ei ole sageli olnud ja pole praegugi piisavalt tasuvad – ehitatavad objektid on kas liiga pika tasuvusajaga või lihtsalt tarbetult pompoossed. Viimase kohta on heaks näiteks 400 miljoni dollarilise eelarvega Sierra Leone lennujaama ehitamise plaanid, mille uus president Julius Maada Bio Maailmapanga ja IMF-i hoiatuse peale tühistas.

2005. aastal kustutas G8 18 maailma kõige enam võlgadesse sattunud riigi võlakoormad ühtekokku 40 miljardi dollari väärtuses. Nende hulka kuulus tervelt 14 Aafrika riiki: Benin, Burkina Faso, Etioopia, Ghana, Madagaskar, Mali, Mauritaania, Mosambiik, Niger, Rwanda, Senegal, Tansaania, Uganda ja Sambia. G8 lubas kustutada ka paljude teiste raskustesse sattunud riikide võlad, tingimusel et nood liberaliseerivad oma majandust, ohjeldavad korruptsiooni ning kärbivad riigieelarveid. Näiteks Nigeeria võlg rikaste lääneriikide ees oli peaaegu sama suur kui kõigi teiste, juba maksuvabastuse saanud riikide võlad kokku. Mainitud tingimuste täitmiseks on aga vähesed riigid midagi olulist teinud ja hiljem on nad eelistanud võtta hoopiski tingimusteta laene Hiinalt või siis erainvestoritelt. Toonane võlgade kustutamine aga tegi Aafrika riskiinvestoritele korraga väga atraktiivseks – kui on olemas teatav lootus, et rahvusvahelised finantsinstitutsioonid riikidele pankroti korral appi tulevad, on muidugi mugav laenata ja investeerida. Ühesõnaga, riikide eeldused võlaorjusesse sattuda on Aafrikas enam-vähem samasugused, nagu need olid mõned kümnendid tagasi. Praegusel hetkel on Aafrikas taas 18 riiki, kelle laenude kogumaht ületab 50% sisemajanduse kogutoodangust. Maailmapanga andmeil on Aafrika riikide välisvõlg jõudnud 2018. aasta lõpuks 417 miljardi dollarini. Umbes 20% Aafrika valitsuste välisvõlast kuulus Hiinale, millega oli Hiinast saanud Aafrika suurim võlausaldaja. Koos erasektori laenudega on võlakoorem hiinlaste ees veelgi suurem.

Peaaegu igas Aafrika riigis on Hiinal käsil mitmeid taristuprojekte. Ehitatakse sadamaid, maanteid ja raudteid, lennujaamu, tamme, elekrijaamu, sildu, koole, jalgpalliväljakuid jne. Kõiki neid ei finantseerita laenudest – sageli on riigid tasuks investeeringu eest loovutanud hiinlastele mingiks ajavahemikuks maavarade või muude loodusrikkuste kasutamise õigused.

Paratamatult tekib küsimus, mida Hiina Aafrikalt tahab? Tundub, et kõike: strateegilist asendit, naftat, haruldasi muldmetalle, puitu, kala… Tegelikult näib Hiinale täitsa hästi sobivat ka see, kui riigid üksteise järel lihtsalt tema lõa otsa satuvad. Hiina strateegilisi huve väljendab hiljuti Djiboutisse Doralehi sadama kõrvale rajatud sõjaväebaas, mis asub vaid tosina kilomeetri kaugusel USA Camp Lemonnier’ baasist.

Hiina riik ei saa muidugi Aafrikat otsesui paljaks röövida, ta püüab püsida positiivses progressiretoorikas ja annab tegelikult riikidele päris palju välisabi, kohalikele elanikele tööd ning ehitab valmis objektid, mis seni on tundunud veidike ulmelistena – kasvõi seetõttu, et vajaduse korral suudab vaid Hiina hulgi oma tippspetsialiste väga lihtsates tingimustes majutada ja niiviisi keeruliste projektide hinnad kordades alla lüüa. Ehkki Hiina ise sedalaadi statistikat avaldama ei kipu, eraldas Hiina organisatsiooni AidData andmetel ajavahemikus 2000–2014 erinevatele riikidele tagastamatut abi üldse 75 miljardit dollarit ja andis turuintressidest soodsamalt laenu 275 miljardit dollarit ehk ühtekokku 350 miljardit dollarit (USA tegi seda samal ajavahemikul kokku 424 miljardit dollarit), ligi pool sellest Aafrikale. Võib kindlalt öelda, et praegusel hetkel panustab Hiina Aafrika haridusse mitmel erineval tasandil rohkem kui ükski teine riik. Lääneriikide humanitaartöötajad heidavad oma valitsustele sageli ette, et nood ei taha abiprojekte Hiinaga koordineerida – koos toimetades suudetaks kindlasti tõhusamalt ja suuremaid asju korda saata.

Muidugi on aja jooksul olnud kuulda palju nurinat Hiina projektide kvaliteedi üle ning ka täiesti ebaõnnestunud projektidest on näiteid küllaga. Näiteks hakkas hiinlaste ehitatud haigla Angolas Luandas kohe pärast valmimist pragunema ja tuli uuesti ehitada. Ja muidugi on nii mõnegi Aafrika riigi puhul kerkinud küsimus, milleks Hiina abiraha õieti kulutatakse. Nii näiteks on arvatud, et Zimbabwele antud tagastamatu abi eest ostis Robert Mugabe režiim relvi – ning seda nimekirja võiks õige pikalt jätkata.

Hiina riiklike huvide kõrval aga on Aafrikas üha enam esindatud erakapital ning üha rohkem inimesi läheb Aafrikasse lihtsalt õnne otsima – just Aafrika on tänapäeval tuhandete võimaluste maa, kus saab ka väikeselt alustades äri kiiresti kasvatada. Ning siin on sidemeid omades võimalik sahkerdada mistahes loodusvaradega, üha suuremaid mõõtmeid on võtmas kõikvõimalikud kriminaalsed tegevused.

Neist tuntuim on muidugi vandliäri. Hiinlastel on nõrkus elevandiluu vastu ja igas riigis, kus elab Aafrika elevante, seab end salamisi sisse ka mõni vandlit kokkuostev taevapoegade grupeering.

Elevandiluu kilohind tõusis 2014. aastal Kagu-Aasia turgudel 2100 dollarini (muide, ninasarviku sarve kilohind on üle 100 000 dollari, kõrgem kui plaatinal). Suure isaelevandi üksainus võhk võib kaaluda kuni 90 kilo, kuigi üldiselt pole nii kalleid võhakandjaid enam kuigi palju elus ja võhkade keskmine kaal langeb pidevalt. Ehkki suurem osa võha hinnast jääb vahendajate taskusse, on siiski selge, et ühe suurema veretööga võib Aafrika salakütt teenida summa, mida enamik Musta Mandri elanikest ei aja kokku ka kogu elu tööd rabades. Vahepeal tundus, et Hiina vandliparunid üritavad elevandiluu hinda eriti võikal moel veelgi tõsta – Zimbabwe ja Mosambiigi rahvusparkides mürgitasid äraostetud pargivahid elevantide joogikohti ilmselt lihtsalt selleks, et elevante jääks vähemaks ja seega võhkade hind veelgi kasvaks. Õnneks keelustas Hiina kogu kauplemise elevandiluuga. Pärast keelu jõustumist on sertifikaadita toorvandli hind ka mustal turul veidi langenud, mis on märk sellest, et suurem osa hiinlastest ei soovi siiski oma fetišeid hankida seadusega pahuksisse minnes.

Aafrika elevandil ei lähe hästi. 1980. aastatel arvati neid londilisi kogu mandril elavat umbes 1,2 miljonit, millest praeguseks on järel alla kolmandiku. 1990. aastal võeti CITES-i (Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni) raames vastu otsus vandlikaubandus täielikult keelata. Keeld näis toimivat hästi – 90ndatel vähenes elevantide salaküttimine oluliselt. Kahjuks otsustati 1997. aastal taas lubada mõnedel riikidel paisata turule salaküttidelt konfiskeeritud elevandiluuvarud ja see otsus käivitas vandlituru uuesti. Hiinas kasvas rikkus just sel ajal jõudsalt ja uusrikkad hiinlased soovivad oma vastselt omandatud head elujärge välja näidata. Praegu soovivad Botswana, Angola, Zimbabwe ja Sambia ühiselt oma elevandiluuvarud maha müüa ning see võib kiskuda elevandid uude hävingupöörisesse.

Ninasarvikutega on lood veelgi hullemad: imetabane hiina traditsiooniline meditsiin on tänaseks viinud teravmokk-ninasarvikud väljasuremise piirile ja laimokk-ninasarvikud lähenevad sellele suure kiirusega. Tapetud ninasarvikute sarved on pulbriks jahvatatud ja alla neelatud, ilma et keegi sellest kuidagi tervemaks, ilusamaks, targemaks või seksikamaks oleks saanud. Lisaks on suur hunnik süüdimatute inimeste raha liikunud kurjategijate kätte ning viimase kümmekonna aasta jooksul on tapetud umbes tuhatkond pargivahti või muud ninasarvikute turvamisega tegelenud inimest.

Võib muidugi fantaseerida, kuidas õpetada hiinlasi ninasarvikute sarvede asemel omaenese küüsi närima (küünte keratiin on praktiliselt identne ninasarviku sarve keratiiniga), ja kui näritav peab just sarv olema, saaks tänapäeva tüvirakkude tehnoloogiat kasutades igale huvilisele isikliku sarve nina peale kasvama panna. Paraku pole hiina meditsiini jaoks ravimi keemiline koostis oluline, peaasi, et ta sisaldab vägeva looma chi’d, eluenergiat, millesse uskumata sarvel muidugi toimet polegi. Räägitakse, et väga sageli on ninasarviku sarve ostjad mõne hääbuva inimese omaksed, kes tahavad armsale kaasale, isale või emale kalli ravimi soetamisega näidata, kuivõrd nad temast hoolivad. Veelgi pahaendelisem tõsiasi on, et ka ninasarviku sarvest nipsasjade järele on tekkinud üha suurenev nõudlus, seda eriti Vietnami uusrikastest kurjamite seas, kes tegutsevad hiinlastega käsikäes. Ja neid ei peata miski – isegi täielikult tarastatud ja põhimõtteliselt hoolikalt valvatud, kuid korruptsioonist vaevatud Krügeri rahvuspargis Lõuna-Aafrika Vabariigis tapeti näiteks ainuüksi 2016. aastal 662 ninasarvikut (ja seal arvatakse kokku elavat vähem kui 500 teravmokk- ja umbes 6500 laimokk-ninasarvikut). Seetõttu on väga raske uskuda, et ninasarvikutel võiks looduses enam tulevikku olla.

Sama teed elevantide ja ninasarvikutega kaovad ka pangoliinid ehk soomusloomad. Nende soomused on hinnatud arstim hiina meditsiinis. Pangoliini hõrku liha aga peetakse nii Hiinas kui ka Vietnamis luksusroaks. Mida vähemaks jääb pangoliine, seda suuremaks muutub mustal turul nõudlus nende järele ja tõuseb hind. Soomusloomad on vastupidavad loomad ning neid smugeldatakse salaja Hiinasse ja Vietnami, rahvusvaheline kauplemine pangoliinidega on keelatud. Kahjuks pole keelatud pangoliini soomustega kauplemine Hiina apteekides, mis väidetavasti toimub vanade varude arvelt. Siiski on Hiina praegu korraldamas pangoliinisoomuste varude arvelevõttu.

Hiina himud ei ole piirdunud üksnes elevandiluu, ninasarvikusarvede ja soomusloomade soomuste ja lihaga. Hiina himustab madusid, kilpkonni, lõvide ja leopardide luid, niiluse ahvenaid, vääris- ja rämpspuitu, muldmetalle, poolvääriskive, jõehobuhambaid, Mosambiigi külakoeri… Muidugi ei piirdu Hiina isud üksnes Aafrikaga, samavõrd ihaldusväärsed on Amasoonia jaaguarikihvad ja aarad, kõikide maailma merede merihobukesed ja haiuimed, Siberi ja Kanada karude käpad ja sapipõied, Mehhiko lahe totoaba’de sapipõied, Vahemere-äärsete maade põlispuud…

Hiina meditsiin on mäletamatutest aegadest tundnud eijao’d. See on eeslinahkade keetmisel saadav želeetaoline võie, mida kasutatakse toonikumina nõrkuse ja unetuse puhul, veritsuse vastu ja kuiva köha puhul. On kaheldav, kas need vaevused on muutunud sagedasemaks, igal juhul on Hiinas ja mujalgi maailmas mootorveokite kasutamise tõttu vähenenud eeslite arv. Hiinlaste ostujõud on aga suurenenud ja apteekrid on teinud mõnedele toodetele võimsaid reklaamikampaaniaid ning see on suurendanud ka nõudlust eijao järele. Eeslinahku ostetakse nüüd kokku kogu maailmast, kuid erilise löögi all on Aafrika, kust seda tooret saab odavamalt – vaatamata sellele, et näiteks Keenias on eeslinaha hind viimasel aastakümnel suurenenud üle neljakümne korra. Nii ostavadki hiina tapamajad Aafrikas sadade tuhandete kaupa kokku eesleid. Ajakirjanduses on eijao’d nimetatud uueks vandliks.

Ajavahemikul 2011–2016 vähenes Botswanas eeslite arv 60% ja Lesothos viiendiku võrra. Ehkki vaeseid põllumehi ei saa süüdistada, kui nad müüvad oma väärtusliku veolooma raha eest, mis on kümneid kordi suurem, kui eesel kunagi on maksnud, ei müü eesleid enamasti omanikud, vaid vargad. Kui Mali seadis eeslite tapmisele 2016. aastal piirangud, hakkasid kuritegelikud sündikaadid Mali eesleid läbi Burkina Faso Ghanasse tapale ajama. See on veelgi kasumlikum äri, sest eesel, kes Malis või Burkina Fasos maksab umbes 90 dollarit, toob Ghanas sisse ligi 195 dollarit. Mitmed Aafrika riigid, sh Botswana, on praegu eeslinahkade ekpordi keelanud.

Hiinlaste tegevus kalanduse vallas võib võtta väga veidraid vorme. Taevapojad on juba vaat et tühjaks püüdnud kogu rannikumere nii Musta Mandri India kui ka Atlandi ookeani poolsetel randadel ning nüüd jõudnud ka sisevetele. Täiesti isevärki kalamehejutte võib rääkida Aafrika riftijärvede, näiteks Victoria järve kohta.

Victoria järve kunagine liigirikkus on saanud tugevasti raputada. Kohalikud väiksemad tilaapialiigid on suures osas asendunud sissetoodud suurema niiluse tilaapiaga. Kuid kõige põhjalikumalt on järve kalastiku pahupidi pööranud niiluse ahven, kellele 1950. aastatel tee järve lahti tehti. Ahvenad ei elanud tegelikult siit üldse väga kaugel: Niiluse üks haru, Victoria Niilus, saab järvest alguse, ning niiluse ahvenad elasid Murchison Fallsi kärestikest allavoolu, kust britid nad ülemjooksule asustasid. Järveni jõudis kala 1960. aastate alguses ning sigis ja kasvas seal edukalt. Tavaliselt jääb niiluse ahvenate kaal alla 40 kg ning neis vetes, kus kalu palju püütakse, võib rahul olla juba viiekiloste purikatega. Seal, kus kaladel on rikkalik toidulaud ning kus neid eriti ei püüta, võivad kalad tunduvalt suuremaks kasvada. Victoria kalurid püüdsid niiluse ahvena järve tulemise aegu kalu traditsiooniliste kalapüünistega, mis olid mõeldud kuni peopesasuuruste tilaapiate, mitte nuumsea mõõtu kalade püügiks. Kui kalurid hiidkalade olemasolu avastasid ja nende püüdmiseks sobiva varustuse soetasid, vinnati 1970. aastatel Victoria järvest harukorril isegi kuni 200 kilo raskuseid kalu. Uganda türanni Idi Amini valitsemisaja tipul levis rahva seas kuuldus, et ahvenad on end hirmuvalitseja ohvritest suureks söönud. Pole päris võimatu, et hiidkalad inimlihast tõepoolest osa said. Idi Aminil oli residents väikesel Makusu saarel Entebbe lähedal, kus Aafrika üks kurikuulsamaid diktaatoreid puhkamas käis. Hirmuvalitseja võttis ka puhkusele tööd kaasa, piinates ja tappes saarel oma oletatavaid ja tegelikke vastaseid. Laibad oli mugav krokodillide ette heita – need tegid vees vihurina pööreldes ohvrid suupärasteks tükkideks. Kuigi kalad võisid toona krokodillide laualt palukesi püüdes süngest söömaorgiast osa saada, oli niiluse ahvenatele järves kaetud siiski märksa mugavam bufeelaud – esialgu oli siit võtta rohkesti nii tsihliide kui ka tilaapiaid, erinevaid karplasi, sägasid, guraamisid, sardiine, elevant- ja kopskalu.

Nagu öeldud, olid Victoria järve kalurid enne niiluse ahvena ilmumist püüdnud lahjasid ja luiseid tsihliide, mille püük eriti kukrut ei täitnud. Lühikese aja jooksul muutusid kalasaagid järvest mitmekümnekordseks. Suurte niiluse ahvenate fileed hinnatakse kogu maailmas ja nii kerkisid järve äärde külmhooned, kust saak edasi Euroopasse, Jaapanisse, Hiinasse ja Iisraeli saadeti. Victoria kalanduse käivet hinnati 1980. aastatel sadade miljonite dollarite suuruseks. Osteti uusi kalapaate ja traalereid, kaluriks hakkasid silma pilgutamata ka põlised kuivamaarotid. Suured kalad andsid tööd ja leiba paljudele tuhandetele inimestele – isegi niiluse ahvenate pead, vähest liha kandvad luud ja nahk suitsetati ning müüdi Tšaadi ja Kongosse mugongowazi nime all. Kongos läksid hämaratel, maagiaga seotud asjaoludel kaubaks koguni suurte kalade silmamunad.

Niiluse ahvena toodud kullavihm ei kestnud kaua, kuid ootamatult on sellele padule järgnenud järelsabin – Hiinas on hakatud himustama niiluse ahvena ujupõisi, mida peetakse afrodisiaakumiks.

Hiinlaste himu teatud kalade ujupõite järele on juba viinud väljasuremise piirile Mehhiko lahes elava kala totoaba ning sellega seoses praktiliselt tapnud pringliliigi vaquita, kes upub totoaba-võrkudesse. Kuna totoaba’de ujupõied on muutunud turul järjest haruldasemaks ja kallimaks, on hinda tõusnud niiluse ahvenate põied. Uganda kalur saab nende eest ülesostjalt päris kopsaka tasu. Seetõttu jahivad kalurid ka suhteliselt väikeseid kalu. Nagu sellest poleks veel küllalt, on hiinlased hakanud importima Victoria-äärsetesse riikidesse Hiina kalakasvatustes toodetud külmutatud kala, sealhulgas ka tilaapiat. Hiina kala import Keeniasse on juba laostanud suure osa Victoria järve ääres elavatest Keenia kaluritest, sest hiinlased suudavad kala pakkuda märksa odavamalt. Uganda kalaturule on taevapojad alles sisenemas. Päris viimasel ajal on Uganda ajanud jalule lausa sõjaväe, et takistada alamõõduliste niiluse ahvenate väljapüüki.

Ohtralt veab Hiina Aafrikast välja metsa. Tavalise tarbepuidu kõrval smugeldatakse laevadele ka ekspordipiirangutega väärispuitu. On ka selliseid puiduliike, mille väljavedu on üldse keelatud, kuid konteineritesse on tavalise puidu vahele võimalik peita kõike, mida tarvis – seest õõnestatud palgid on sageli ka vutlariks, milles viiakse Aafrika sadamatest välja elevandiluu. Mosambiigis oli 2013. aastal 76% eksporditavast puidust raiutud illegaalselt, 93% sellest viidi Hiinasse. On hinnatud, et ajavahemikus 2007–2013 sai maailma üks vähim arenenud riike hiinlastelt üksnes puiduekspordi maksutuludega vastu pükse umbes 146 miljonit dollarit. WWF-i pealekäimisel on Hiina probleemile reageerinud, kutsudes suuremaid ja seaduskuulekamaid puidufirmasid korrastama oma kokkuostjate turgu ja arendama Mosambiigis säästlikumat metsanduse mudelit. Praeguste raiemahtude juures on Mosambiik 15 aasta pärast metsata. Väga palju parem ei ole olukord metsa väljaveoga Hiinasse ka Angolas, Nigeerias ja Gabonis ning isegi metsavaeses Namiibias on viimasel ajal paljastatud suuri väärispuidu keelatud väljaveo mahhinatsioone.

Igas Aafrika riigis on hiinlaste tegevusel oma muster. Hiinlaste sõrmejäljed on kõige rasvasemad neis riikides, mis on Hiinast kõige suuremasse sõltuvusse sattunud. Esikümnesse kuuluvad Angola, Etioopia, Keenia, Kongo, Sudaan, Sambia, Kamerun, Nigeeria, Ghana ja Kongo DV.

Hiina on ostnud kokku suure osa Sambia neist välisvõlgadest, mille IMF 2005. aastal kustutamata jättis, ning on riigile taas lahkelt uusi laene andnud. Algatatud projektid kipuvad aga sageli kahjumlikuks kujunema ning nii on hiinlased üle võtmas Sambia suurimaid elektrijaamu ja peatselt valmivat uut Kenneth Kaunda lennujaama Lusakas. Sambias elab juba umbes 100 000 hiinlast, kes sageli sambialasi ka väikeäridest välja tõrjuvad. Näiteks ei ole Lusaka lähedal elavatel maanaistel enam võimalust teenida raha kanade viimisega pealinna turule, sest hiinlased rajasid linna lähedale kanavabriku ja müüvad kanu odavama hinnaga kui kohalikud. Hiina päritolu kangad on pea täielikult lämmatanud Sambia (aga ka paljude teiste Aafrika riikide) kohaliku tekstiilitööstuse.

2017. aasta septembris saadeti „julgeolekukaalutlustel“ Lusaka lennujaamast kodumaale tagasi Keenia õigusteaduste professor ja endine korruptsioonivastase komisjoni esimees Patrick Lumumba, kes oli tulnud pidama loengut Hiina mõjust Aafrikas. Aasta hiljem asus Sambia politsei mundris tööle kaheksa hiinlast, kes peavad aitama tagada korda mõnedes Hiina projektidega seotud piirkondades. Sambialasi häirib aga see, et hiinlastest politseinikud võivad arreteerida ka sambialasi ja nii on ka juhtunud.

Sambias tegutseb ammu Hiina raadiojaam, aga kui Zambian Timesis ilmus mandariinikeelne artikkel, ajas see rahva juba tõsiselt marru. Kui 2016. aastal nägin ma Lusakas üht hiina kasiinot, siis kaks aastat hiljem oli neid juba viis. Sambia vasekaevanduste töötajad saavad kõigi teiste kaasmaalastega võrreldes päris korralikku palka ja see raha on vaja ära võtta. Tugeva surve all on kõik Sambia loodusvarad, mida kasvava välisvõla katteks riigist üha vilkamalt välja viiakse. Muu hulgas on Sambias (ja paljudes teistes Aafrika riikides) laialt levinud söepõletamine, mida on ikka tehtud selleks, et perenaised eeslinnades ja puudeta külades saaksid toitu valmistada. Praegu ostavad tee äärde kauplemiseks toodud söekotte agaralt Hiina ülesostjad – lõppkokkuvõttes satub üksjagu sellest ka Euroopa turgudele grillsöena. Puusöe hind on omajagu tõusnud, nii et selle ostmine käib kohalikele juba sageli üle jõu, kuid metsa raiutakse ning sütt põletatakse üha rohkem.

Kui Sambia ninasarvikud kuulutati ametlikult väljasurnuks juba 1998. aastal (praeguseks on teravmokk-ninasarvikud Põhja-Luangwa rahvusparki taasasustatud) ja elevantide salaküttimine käib veidi väiksema hooga edasi, siis nüüd on löögi alla sattunud ka jõehobud. Sambia valitsus on teatanud, et kavatseb tappa South-Luangwa rahvuspargis 2000 jõehobu, sest nende arvukus olevat rahvuspargi ökoloogilisest kandevõimest suurem. Ehkki jõehobusid on South-Luangwas tõepoolest palju, teavad paraku kõik, et sellegi otsuse on tegelikult tinginud võlad hiinlastele – jõehobude hambad lähevad Hiinas vandli asendajana hästi kaubaks.

Etioopias, Addis Abeba lähedal, on Bishoftu linnake, mille järvede ääres paiknevates spaades käivad puhkamas nii pealinna elanikud kui ka sealkandis töötavad hiinlased. Ühe linnaäärse järve ääres lööb mu ninna kirbe seasõnniku lõhn. Selgub, et see on hiigelsuur hiinlastele kuuluv sigala. Kuna Etioopia ida-kristlased nagu moslemidki sealiha ei söö ja põgenevad juba seahaisu peale, ongi hiinlased selles linnaosas saanud ruumi uusarendusteks. Sigalast mitte väga kaugel on näiteks suur majakarp, millel ilutsevad mustade tüdrukute pildid ja hiinakeelsed kirjad – kohalike sõnul on tegu massaaži-salongiga, mis on tegelikult bordell. Addis Abeba – Djibouti raudtee, mida hiinlased toona ehitasid, on praeguseks valmis ja kuuldavasti on selle tasuvus kaugelt alla ootuste. Samal ajal peab Hiina valitsus Keeniaga läbirääkimisi Mombasa sadama oma valdusse saamiseks, et kahjumlikuks osutunud Keenia raudtee laenu katta.

Ent kõigele vaatamata tundub Hiina raha paljudele Aafrika juhtidele magus olevat. Seni kui Botswanas oli presidendiks Seretse Khama Ian Khama, olid Hiina ja Botswana suhted jahedad. Enne tema valitsemisaega olid hiinlased Bots-wanasse ehitanud elektrijaama. Khama kritiseeris selle kvaliteeti ja lubas hiinlastega enam mitte asju ajada. Khamal oli ka üsna selge pilt probleemidest, milleni olid Hiinaga sehkendades jõudnud kõik Botswana naaberriigid. Pruukis vaid Khamal presidenditool üle anda oma järglasele Mogkweetsi Masisile, kui too Pekingisse Hiina-Aafrika koostööfoorumile Xi Jinpingi käsi lakkuma tormas, naastes laenukokkuleppega Mosetse-Kazungula raudtee ehitamiseks. Arvatakse, et see projekt läheb maksma umbes 800 miljonit dollarit ning raudteed ehitama hakkavad loomulikult hiinlased. On märgiline, et Seretse Khama Ian Khama külastas kohe peale suure koostööleppe sõlmimist dalai-laamat, lootuses hiinlasi välja vihastada.

Aga kõik see on alles algus. Taevapoegade tegudest Mustal Mandril alles hakatakse kirjutama lugusid, mille kõrval kõik siinkirjutatu kahvatub.

 

 

Inimtegevus liigutab igal aastal rohkem setteid ja kivimeid kui kõik loodusprotsessid ühtekokku, jõed ja erosioon kaasa arvatud. See ei tarvitsegi teid üllatada. Tõenäoliselt olete kohanud igal pool internetis sarnaseid fakte, millega üritatakse juhtida tähelepanu sellele, kui mastaapselt me oleme oma planeeti antropotseeni ajastul ümber kujundamas. Loodus- ja sotsiaalteadlased vaidlevad küll kirglikult peaaegu kõige antropotseenisse puutuva üle,^[1] alates eri nimetuste nüanssidest kuni uue geoloogilise epohhi algusdaatumini, kuid enamik on üksmeelel ühes: Maa elab inimkonna üle.^[2] Kahtluse all on aga see, kui kauaks jääme meie seda planeeti asustama ja mis tingimustes või tingimustel.

Aga kes täpsemalt on need „meie“?

Vaadakem ajakirja Nature 2015. aasta märtsinumbri esikaant, millel on kaks Maad, üks sini-roheline ja teine hall, justkui mähitud ümber inimkeha. Kiri mehe rinnal „The Human Epoch“ peaks viitama sellele, et see keha esindab „inimest“. Aga mõistagi pole olemas sellist olendit nagu üldinimene, see pilt kordab sajandite vanust kommet samastada „inimene“ valge mehega. Võib-olla püüdis kunstnik neid rassistlikke ülemtoone õõnestada mehe silmade ähmastamisega, tehes temast mittenägeva subjekti, kes jääb pimedaks oma kehale ja planeedile põhjustatud kahjude suhtes. Aga see pilt kutsub uuesti välja tavapärase kriitika antropotseeni mõiste aadressil: see seostab ökoloogilise kollapsi mingisuguse diferentseerimatu „inimkonnaga“,^[3] samal ajal kui tegelikkuses jaotuvad vastutus ja haavatavus väga ebaühtlaselt. Antropo-tseen kirjutab end küll sisse meie kõikide kehadesse – meis kõigis leidub sisesekretsioonisüsteemi kahjustajaid, mikroplaste^[4] ja muid toksilisi asju, mis kulgevad läbi meie ainevahetuse –, kuid avaldub see eri kehades erinevalt. Neil erinevustel koos neid sünnitanud ajalooga on suur tähtsus – mitte ainult inimestele, kes nende all kannatavad, vaid ka inimkonna suhetele planeediga.

Milline pilt antropotseenist avaneb näiteks siis, kui alustada oma analüüsi-teekonda Euroopa asemel hoopis Aafrikast? Aafrika mineraalid mängisid suurt rolli kolonialismi motiveerijana ja industrialiseerimise võimendajana.^[5] Nende kaevandamine andis antropotseenile hoogu juurde.^[6] Kui öelda, et „meie“ liigutame rohkem kivimeid kui kõik loodusprotsessid kokku, siis ei taba see kaudseltki kogu asja vägivaldset dünaamikat. Kes neid kivimeid päriselt liigutab? Kuidas see liikumine mõjutab inimesi ja ökosüsteeme kaevanduste ümbruses mitte üksnes nende ammutamise ajal, vaid ka aastakümneid hiljem?

Aafrika on keerulise ajalooga suur manner ning vastused erinevad vastavalt ajale ja kohale. Vaadelgem siis korraks kaht globaalse tähtsusega mineraali – kulda ja uraani. Kuld, mis on olnud sajandeid ühine kaubavahetusmõõt, muutus tööstuskapitalismi soodustajaks ning rahvusvaluutade ankruks massiivse tööstusliku laienemise ja investeerimise ajajärkudel Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Uraan jälle küttis Külma sõda. Jõujaamades ja relvades lõhustatud uraani jäägid jäävad radioaktiivseks rohkem kui 100 000 aastat – selge märgina antropotseenist tuleviku geoloogidele (kui selliseid olema saab).

20. sajandi vältel saadi mõlemat mineraali suurtes kogustes Lõuna-Aafrika Witwatersrandi platoolt, mida tavaliselt kutsutakse Randiks. Tööstuslik kullakaevandamine sai seal alguse 1886. aastal. Järgneval sajandil rändasid sajad tuhanded inimesed Randi tööd otsima, kaevudes sügavamale maa alla kui kusagil mujal maailmas ning tehes Lõuna-Aafrikast maailma tähtsaima kullatootja. Töölised vedasid maaki maapinnale läbi kitsaste, palavate ja kehvasti ventileeritud šahtide. Paljud kaotasid mäevaringutes elu. Ellujäänutest said paljud tolmu aastatepikkuse sissehingamise tagajärjel silikoosi. Seda terminit tollal veel ei eksisteerinud, kuid antropotseen oli end juba põlvkondi jäädvustanud aafriklaste kopsudesse.

Esimestel aastakümnetel peeti suurt osa vaevaga maa peale tassitud kivimist liiga ebakvaliteetseks, et selle töötlemine oleks kulusid ära tasunud. Jäägid, mida tööstuses nimetatakse aheraineks, ladestati šahtisuudmete lähedusse. 1930. aastateks olid tohutud aherainemäed piirkonna topograafiat põhjalikult teisendanud. Juulis ja augustis puhusid tuuled nendelt mägedelt tolmu üle platoo ja üle Johannesburgi ümbritsevate valglinnade. Kasvavat saasteprobleemi teadvustades hakkas käputäis botaanikuid uurima, kuidas aherainemägesid haljastada, et vältida erosiooni. Aga nende jõupingutusi ei rahastatud piisavalt ja nende vastased mäetööstuses tegid sellistele pingutustele viimaks üldse lõpu.^[7] Seegi areng järgis antropotseenile iseloomulikku dünaamikat, mis on toiminud hiljemalt 19. sajandist peale: tööstus kuulutab, sageli riigi heakskiidul, oma tagajärgede leevendamise liiga kulukaks, teadlased jäetakse ressurssideta, probleeme ignoreeritakse.^[8]

Varem jääkideks kuulutatud kivimid omandasid pärast Teist maailmasõda uue majandusliku väärtuse. Neis leidus uraani – elementi, mille lõhustamisega oli tehtud maatasa kaks Jaapani linna, Hiroshima ja Nagasaki. Kullatööstuski avastas rõõmuga selle uue tuluallika. 1952. aastal rajas Lõuna-Aafrika uus apartheidivalitsus suure aplombiga esimese uraani töötlemise tehase. Lühikese ajaga saadi jäägihunnikutest 10 000 tonni uraanoksiidi, mida eksporditi USA-sse ja Ühendkuningriiki nende tuumaarsenali tarbeks.^[9] Praegu on suur osa sellest uraanist kinni vananevates tuumalõhkepeades. Aga 1950. aastate lõpu ja 60ndate alguse tuumakatsetuste tuhinas plahvatas osa sellest ka atmosfääri, langedes lõhustamisest tekkinud keemiasaaduste kujul maa peale tagasi. Tänapäeva maateadlased, kes otsivad näitajat, mis viitaks otsustavale lahknemisele holotseenist, väidavad, et need radioaktiivsed sadestised kujutavadki endast seda „kuldnaela“, mis tähistab antropotseeni algust.^[10]

Vähemalt kaks Lõuna-Aafrika panust antropotseeni, uraan ja kuld, on jaotunud üle terve planeedi. Kuid nende kahe panuse tagajärjed lõuna-aafriklastele alles hakkavad endast tõsisemalt märku andma. Sadadest šahtidest ja tunnelitest läbi uuristatud, on Rand muutunud selliseks „õõnsaks maaks“, mida arhitekt Eyal Weizman on kirjeldanud hoopis teistsuguses kontekstis.^[11] Ja õõnsad maad on reetlikud. Aegamisi on hüljatud karjäärid täitunud veega, mis reageerib seal paljandunud kivimite püriidiga ja muutub happeliseks. Rasked metallid, mis olid siiani segakivimites kinni – sealhulgas sellised tuntud toksiinid nagu arseen, elavhõbe ja plii –, lahustuvad hõlpsasti happelises vees. See mürgine supp kerkib pidevalt; paljudes kohtades on see juba „valgunud“ maa peale või põhjavee pinnale. Tuhanded inimesed – farmerid, mitteametlike asunduste elanikud ja teised, kellel puudub muudele ressurssidele ligipääs – kasutavad sellist vett niisutamiseks, joomiseks ja pesemiseks. Ja kuigi paljud neist aherainemägedest on uuesti läbikaevamisele võetud, seisavad paljud endisel kujul haljastamata. Talvetuuled puhuvad ikka veel tolmu – millest osa on radioaktiivne, uraani jääkidega – üle farmide, asunduste ja äärelinnade. Gautengi provintsi 14 miljoni elaniku jaoks on kaevandusjäägid (Aafrika) antropotseeni oluliseks tähiseks.

Kui Aafrika mineraalid hoiavad endiselt elus tööstust üle kogu maakera, siis nende kaevandamise mürgised jäägid kimbutavad kogukondi üle kogu mandri. Võtkem Nigeri delta, üks maailma tähtsamaid naftaallikaid. Rohkem kui 7000 naftaleket on viimasel poolsajandil saastanud selle laia piirkonna vett, maad ja asundusi. Kütuseks töödelduna ja bensiinipaakidesse kallatuna tekitab nafta antropotseenilisi lisamärke, mis samuti kisendavad tähelepanu järele – eriti tihedasti asustatud linnaaladel, nagu Kairo, Dakar, Lagos, Nairobi jpt. Nende linnade elanikud töötavad ja sõidavad läbi kohutavate liiklusummikute tööle, hingates tundide kaupa sisse diislitossu, mida paiskavad õhku mopeedid, taksod ja bussid. Probleem on viimastel kümnenditel kindlasti läinud hullemaks täpses vastavuses mandri kasvava linnastumistempoga. Ühe hiljutise raporti järgi kasvas Aafrika linnades ajavahemikus 1990–2013 õhu saastatusega seletatavate enneaegne suremus 36 protsenti;^[12] praeguste hinnangute järgi tähendab see veerand miljonit kaotatud elu aastas.

Õhu saastatus ei ole kindlasti midagi Aafrikale eriomast. See on vähemalt sama vana kui Briti industrialiseerumine, mida võimendas söe kaevandamise ja põletamise eksponentsiaalne kasv. Mõned uurijad dateerivad antropotseeni alguse 18. sajandi keskele, kui sai alguse süsiniku massiivne paiskamine atmosfääri. Poolteist sajandit hiljem näitas Claude Monet Briti parlamendihoonet maalides selle muutuse värvikaid tagajärgi Londoni tiheda sudu näol. 2017. aastal avaldas tähtis meditsiiniajakiri The Lancet jämedates joontes hinnangu, mille järgi saastatus on peamine keskkondlik haigustekitaja maailmas. See põhjustas 2015. aastal umbes 9 miljonit enneaegset surma ja 16 protsenti kõikidest surmajuhtudest maailmas – „kolm korda rohkem surmajuhtumeid kui AIDS-i, tuberkuloosi ja malaaria tagajärjel ühtekokku ja 15 korda rohkem kui kõikide sõdade ja muude vägivallavormide tagajärjel,“ lisas raport.^[13] Suur enamus neist surmajuhtudest leidis aset madala või keskmise sissetulekuga riikides ja rikaste maade vaestes kogukondades.

Miski sellest ei tohiks tulla üllatusena. Küllap olete näinud pilte Beijingi ja Delhi linnaelanikest, kes, maskid näo ees, otsivad teed läbi halli ja pruuni sudu. Kuid hoolimata samalaadselt ohtlikest hingamistingimustest tulevad Aafrika linnad sellealastes reportaažides harva esile. Vaadake ainult Wikipedia artiklit sudust: te leiate sealt lõike Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Euroopa ja Aasia linnade kohta, aga kordagi pole mainitud Aafrikat (vähemalt mitte käesoleva artikli kirjutamise ajaks).

Ka teadus pöörab Aafrika linnadele ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu. Osalt tuleb see andmete hankimise raskustest, sest õhukvaliteedi seireks vajalik infrastruktuur sageli puudub, aga see pole ainus põhjus. Paljude teadlaste seas valitseb vaikiv eeldus, et kuna nii suur osa Aafrikast on maapiirkond, siis õhusaaste ei ole sellel mandril tähtis mure. Kuid Aafrikas on praegu maailma kõige kõrgem urbaniseerumistempo. Seega tõuseb õhusaaste ohvrite arv üha kiiremini. Linnade ülikiire kasv intensiivistab saasteprobleeme, seda eriti vaestes maades, kus avalikud teenused ei jõua rahvastiku kasvule järele. Paljud linnaelanikud hingavad sisse toksilist saastet niihästi välis- kui siseõhus – viimane tuleb kodudes puu, söe või plastiku põletamisest, mis on veel üks viis, kuidas antropotseen jäädvustab ennast aafriklaste kopsudesse.

Vaadakem Burkina Faso pealinna Ouagadougou näidet, kus üks uurimisrühm on viimastel aastatel uurinud kõikjale tungivat õhusaastet. 2010. ja 2020. aasta vahel ennustatakse seal elanikkonna kasvuks 81 protsenti, kuni see tõenäoliselt jõuab 3,4 miljonini.^[14] Enamik Ouagadougou uusi elanikke elab mitteametlikes asundustes, kus pole elektrit, vett ega kanalisatsiooni. Ligipääsu puudumine moodsale infrastruktuurile ei jäta neile palju valikuid. Toidu valmistamiseks peavad nad kasutama lahtisi lõkkeid, leiva teenimiseks peavad nad reisima sillutamata teedel, kus tolm muudab muude saastajate mõju rängemaks. Alumiste hingamisteede infektsioonid on Burkina Fasos üks peamisi surmapõhjusi.

Ouagadougoulased ei ole üksi. Kõikjal olevate osakeste, vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi, musta süsiniku jms põhjustatud hingamisteede ja muud haigused on hästi teada. Juba aastaid on Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) juhtinud tähelepanu saastamisele kui maailma kõige tõsisemale keskkondlikule terviseprobleemile, mille tagajärgi süvendab vaesus. Kuid nagu kriitikud on märkinud, ei ole WHO-l Sahara-taguses Aafrikas oma õhukvaliteedi programme, kuigi need on olemas Euroopas, Vaikse ookeani läänekaldal ja Ameerikates.^[15] Teaduslikke uuringuid õhu saastatusest Aafrikas – kuigi neid on viimastel aastatel hakatud tegema – on ikka veel liiga vähe.

Muidugi on saastumine linnades niihästi nähtav kui ka tuntav neile, kes kogevad seda omast käest. Port Harcourti elanikud Nigeerias – kellele pole sugugi võõras suits nafta rafineerimistehastest ja muudest käitistest, mis linna majanduses tooni annavad – panid kindlasti tähele, kui suits muutus 2016. aasta lõpul tihedamaks ja tumedamaks, mähkides linna tahmakihtidesse. Nad märkasid musta lima, mida hommikuti välja köhisid, musta pulbrit, mis kattis nende toidu ja majad. Nad tundsid kipitust kurgus ja raskust kopsudes, kui hingeldades tööle rühkisid. Mõnede viha valitsuse tegevusetuse vastu suundus sotsiaalmeediasse hashtag’i all #StopTheSoot. Tänu sellele ja teistele aktivismivormidele sai probleem nähtavaks, kuid tahm ei ole kadunud.

Iga üksikjuhtumi iseärasuste kõrval on süsteemsed probleemid sarnased. Aafrika linnade õhukvaliteedi ignoreerimine aitas kuni viimase ajani ähmastada üht jahmatavat fakti. Accra, Bamako või Dakari autode diiselgaasid sisaldavad palju rohkem tapvaid saasteaineid, mõõdetuna osakestes miljoni kohta, kui Pariisis, Roomas või Los Angeleses. Asi ei ole tarbijate valikutes või hoolimatuses. Saasteainete suurem sisaldus tuleb hoopiski kütusemaaklerite nagu Trafigura ja Vitol teadlikust strateegiast. Need toorainega kaubitsejad segavad kokku rafineerimistehastest ostetud kütuseid, tarvitades eri sihtkohtade jaoks eri retsepte. Kasutades ära asjaolu, et suuremas osas Aafrikast on õiguspiirangud lõdvad või olematud, maksimeerivad toorainekauplejad oma kasumit, luues kõrge väävlisisaldusega segusid, mis Euroopas ja Põhja-Ameerikas on keelatud. Šveitsi valitsusväline organisatsioon Public Eye leidis, et mõned segud Aafrikas sisaldavad kuni 630 korda rohkem väävlit kui Euroopa diisel. Suur osa segamisest leiab aset Amsterdami, Rotterdami ja Antwerpeni hiiglaslikus sadamapiirkonnas, kuid see protsess on nii odav ja lihtne, et seda saab korraldada ka laevadel Lääne-Aafrika rannikumerel. Kauplejad nimetavad neid segusid häbenematult „Aafrika kvaliteediga kütusteks“ ja neid tohib müüa ainult tollel mandril – sageli neissamades maades, mis on olnud algse toornafta produtseerijad. Säärane „rämpsdiisel“ on üks tähtsamaid põhjusi, miks õhk Lagoses sisaldab 13 korda rohkem peenosakesi kui Londonis.

Kui Public Eye selle praktika 2016. aastal avalikkuse ette tõi,^[16] väitsid maaklerid, et nende tegevus on legaalne. See oli tõsi. Euroopa piirang kütuse väävlisisaldusele oli 10 osakest miljoni kohta (ppm), Põhja-Ameerika andis saastajatele pisut rohkem tegevusvabadust – 15 ppm. Kuid Aafrikas on keskmine piir 2000 ppm; Nigeerial, mandri suurimal naftatootjal, oli standardiks 3000 ppm. Nende erinevuste ärakasutamiseks rakendasid kaubitsejad täiesti tavalist kasumi maksimeerimise strateegiat, mida nimetatakse „õiguslikuks arbitraažiks“: vältida seaduslikke piiranguid rikastes riikides, viies tootmise ja jäätmed vaestesse riikidesse.

Antud juhul oli meediatähelepanust kasu. 2016. aasta novembris alandas Ghana importdiisli väävlipiirangu 50 ppm-le. Amsterdami linn võttis vastu seaduse, mis keelas kütuste segamise ning EL-i piiranguid ületavate kütuste ekspordi. Detsembris korraldas ÜRO keskkonnaprogramm (UNEP) kohtumise Abujas, kus vastuvõtjariik Nigeeria ja paljud teised teatasid, et ka nemad langetavad diislikütuse väävlipiirangu 50 ppm-ile.

Väävel on ainult üks aine paljude seas. Tuhanded kemikaalid paiskuvad, pihustuvad ja purskuvad õhku iga päev igal pool maailmas. Seni on peamine vastuabinõu seisnenud seaduslikes piirangutes, mis puudutavad üksikuid aineid eraldi, ning see on töömahukas ja olemuselt ebaadekvaatne lähenemisviis. Pealegi on karmimad regulatsioonid ainult üks samm. Reeglite jõustamine nõuab laia infrastruktuuri: valitsusameteid, eksperte, kes seal töötaksid, laboreid ja seirevõrgustikke, andmetöötlusvõimekust ja palju muud. Kõik need maksavad palju ja panevad surve alla niigi juba ülekoormatud riigiressursid. Ja oleks rumal oletada, nagu hakkaksid firmad uusi reegleid ka kuulekalt järgima. Meenutatagu kasvõi 2015. aasta diisliskandaali, kui Volkswagen tabati võtetelt, millega võltsiti lämmastikoksiidi heitmenäitajaid laboratoorsetes testides. Teised tootjad kasutasid samasuguseid nõkse. Antropotseense kahju kahandamiseks kehtestatud heitmepiirangute seisukohalt oli saastajate säärane taktika nagu keskmise sõrme näitamine. Ja mõni sõrm on palju suurem kui pisike sensor mootoris.

Õiguslik arbitraaž on petuskeem, mis toimib kogu planeedi mõõtmeis. Naftatööstus alistub karmimatele piirangutele mõnes maailmajaos, et poetada räpasem kütus teisele. Diiselsõidukid, mis Euroopa standarditele enam ei vasta, jõuavad lõpuks Aafrika linnadesse, suurendades initsiatiivi eksportida sinna väga mürgist kütust. Lõpuks jõuavad kõik saasteained atmosfääri, kihutades tagant kliimamuutust. Kuid selle käigus maksavad mõned inimesed kõrgemat hinda kui teised. Seetõttu nõuab antropotseeni mõistmine loovimist eri kohtade ja planetaarsete perspektiivide vahel.

Mõned autorid arvavad, et neid erinevusi aitaks kõige paremini tabada terminoloogia muutmine. „Kapitalotseen“ on sotsiaalteadlaste silmis omandanud erilise soosingu, sest see annab paremini märku sellest, kuidas globaalne ebavõrdsus ja kapitalismi sõltumine „odavast“ loodusest on praegused hädad kaasa toonud. Nimetused teevad poliitilist tööd; üks sõna võib rajada terve diskursiivse infrastruktuuri poliitilise muutuse jaoks. (Meenutatagu „kommunismi“ võimsust – mis ju samuti ja mitte juhuslikult viis toksilise pärandiga režiimideni.)

Aga sõnadel on säärane vägi ainult siis, kui need laialdaselt omaks võetakse, ning raske on ette kujutada, et geoloogid ja kliimateadlased võtaksid omaks pakutud alternatiivid. Antropotseeni mõiste poliitiline mõjujõud on just nimelt selle analüütilises potentsiaalis tuua kokku uurijaid loodus-, sotsiaal- ja humanitaarteadustest, nagu ka kunstidest, et paremini mõista seda keerulist dünaamikat, mis seab ohtu meie liigi.

Mõistagi mängib kapitalism neis ajaloolistes ja biofüüsilistes ühendustes möödapääsmatut rolli. Aga see mõiste on liiga nüri ja ebaadekvaatne tööriist, millega analüüsida paljusid teisi dünaamikaid, mis neid ühendusi kujundavad: hüdroloogilisi mustreid, radioaktiivseid osakesi, julgeolekuimperatiive, mitteametlikke majandustegevusi ja veel paljut muud. Oleks tarvis, et sotsiaalteadlased ja humanitaarid tuvastaksid ühendusi Põhja-Ameerika autode ja Aafrika kopsude vahel. Aga meil on tarvis ka loodusteadlasi ja arste, kes teeksid kindlaks neid molekuliühendeid, mis muudavad õhu ja vee bioloogilise elu jaoks mürgiseks. Nende uurimisalade üksteisega vestlema panek antropotseeni rubriigi all selgitab ühendusi planetaarsete ja individuaalsete kannatuste vahel. See näitab, kui tähtis on panna tähele mõlemat korraga. Tõsi, komplekssuse mõistmisest ja tunnistamisest ei piisa veel kahjude parandamiseks. Aga see on tähtis samm.

Selleks et leevendada antropotseeni tagajärgi Aafrikas ja mujal, on tarvis värskeid kujutlusallikaid. Ja neid tuleb otsida planetaarse ümberkujunemise rindejoontelt – puhtama linnaõhu ja vee eestkõnelejate juurest, intellektuaalidelt, kes vaidlustavad euroopalikke ja põhja-ameerikalikke paradigmasid maailma uurimisel. See on põhjus, miks Aafrika mängib niivõrd suurt rolli mitte üksnes meie planeedi olevikus, vaid ka tulevikus, nagu on väitnud Kameruni filosoof Achille Mbembe, Senegali majandusteadlane Felwine Sarr ja teised Aafrika õpetlased. Aafrika on manner, millele ennustatakse suurimat rahvastikukasvu. Seal asub 60 protsenti maailmas leiduvast harimata, kuid viljeluskõlblikust maast. Mõned Aafrika piirkonnad seisavad esirinnas detsentraliseeritud energiasüsteemide (nagu päikeseenergia) vallas, mis lubavad leevendada kliima soojenemist. Ja see on alles algus.

Kui antropotseen peaks osutuma tõesti väärtuslikuks mõtlemiskategooriaks ja üleskutseks tegevusele, siis peaks see ühendama ka rahvaid ja kohti, mitte üksnes distsipliine. See tähendaks Aafrikast lähtuvat ja koos Aafrikaga mõtlemist. „Nemad“ ongi „meie“ ja ilma nendeta ei saaks mingit planetaarset „meiet“ ollagi.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Gabrielle Hecht, The African Anthropocene. Aeon, 06.02.2018, https://aeon.co/essays/if-we-talk-about-hurting-our-planet-who-exactly-is-the-we.

^[1] J. Westcott, Written in Stone. Aeon, 30.04.2015.

^[2] D. Farrier, Deep Time’s Uncanny Future Is Full of Ghostly Human Traces. Aeon, 31.10.2016.

^[3] C. Colebrook, End-Times for Humanity. Aeon, 01.06.2017.

^[4] D. Farrier, Sands of Time. Aeon, 17.05.2017.

^[5] D. Grinspoon, Welcome to Terra Sapiens. Aeon, 20.12.2016.

^[6] J. Purdy, Anthropocene Fever. Aeon, 31.03.2015.

^[7] M. Reichardt, The Wasted Years: A History of Mine Waste Rehabilitation Methodology in the South African Mining Industry from Its Origins to 1991. WireDSpace, 01.08.2013. http://wiredspace.wits.ac.za/handle/10539/12955.

^[8] C. Bonneuil, J.-B. Fressoz, The Shock of the Anthropocene: The Earth, History and Us. Tlk D. Fernbach. London; Brooklyn (NY), 2017.

^[9] G. Hecht, Being Nuclear: Africans and the Global Uranium Trade. Cambridge (MA), 2012.

^[10] J. Zalasiewicz jt, When Did the Anthropocene Begin? A Mid-Twentieth Century Boundary Level is Stratigraphically Optimal. Quaternary International, 2005, kd 328, lk 196–203.

^[11] E. Weizman, Hollow Land: Israel’s Architecture of Occupation. New York, 2007.

^[12] R. Roy, The Cost of Air Pollution in Africa. OECD Development Centre Working Papers, 29.09.2016. https://bit.ly/30sFH1W.

^[13] P. Landrigan jt, The Lancet Commission on Pollution and Health. The Lancet Comissions, 03.02.2018, kd 391, nr 10119.

^[14] J. Lindén jt, Urban Climate and Air Pollution in Ouagadougou, Burkina Faso: An Overview of Results from Five Field Studies. Göteborgs universitet, 2012. https://bit.ly/2SaLu9h.

^[15] Vt https://www.who.int/airpollution/en/.

^[16] M. Guéniat jt, Dirty Diesel: How Swiss Traders Flood Africa with Toxic Fuels. A Public Eye Investigation. September 2016. https://bit.ly/2LMSA2C.