Aken

Arhiiv, Artikkel

Kuidas ületada uusliberalism valitsemises?

3. mai 2018

LEIF KALEV, GERLY TAMMISTE

Uus- ehk neoliberalism on läänemaailmas olnud viimastel aastakümnetel üks riigivalitsemise suurimaid mõjutajaid. Tegu on püüdega juurutada uusklassikalise majandusteooria doktriine kõikides eluvaldkondades. Eestiski on sellest üha sagedamini juttu tehtud, näiteks seoses hariduse, majanduse ja Euroopa Liidu regulatsioonidega. Samas on puudunud valdkonnaülene riigiteaduslik käsitlus, ehkki uusliberalism on eeskätt just valitsemisideoloogia. Püüame midagi sellist siin anda. Selgitame, mis uusliberalism valitsemisideoloogiana on, milles ta on osutunud edukaks ja kus on tema nõrkused, ning arutame, mil moel oleks ettekujutatav tema asendamine või mitmekesistamine mõne teise valitsemisviisiga.

Uusliberalismi mitme dogma läbikukkumine tuli ilmsiks 2007.–2012. aasta majanduslanguses. Kuid seni pole veel ükski alternatiiv uusliberalismi asendanud, mis näitab, et sel lähenemisviisil on omad tugevad küljed. Eesti riigivalitsemine on jätkunud suuresti harjunud moel, uue avaliku halduse (new public management) paradigma domineerimisel.^[1] See võib olla seotud ka mõttelaiskusega. Loodetavasti ärgitab siinne artikkel edasi mõtlema ja arutlema.

Uusliberalism valitsemisideoloogiana

Liberalismis on viimaste sajandite eduloo käigus kujunenud välja väga erinevaid alaliike. Inimeste vabadust ja võimalusi rõhutav sotsiaalliberalism ning turukeskne paremliberalism on muutunud üksteisest väga erinevaiks ja ka sisemiselt mitmekesisteks vooludeks. Uusliberalism on vaid üks osa paremliberalismist. Riikluse valdkonna eripärade tõttu on see valitsemisideoloogiana pidanud mitmeti edasi arenema, kaugenedes liberalismi teistest vooludest ja iseendagi algsetest rõhuasetustest.

Niisiis lähtub uusliberalism uusklassikalise majandusteooria doktriinidest. See 19. ja 20. sajandi vahetusel kujunenud lähenemisviis (William Stanley Jevons, Carl Menger, Léon Walras, Alfred Marshall jt) lõimis mitmeid varasema majandusmõtte voole, tugines eeldusele inimeste instrumentaalselt ratsionaalsest ja omakasupüüdlikust käitumisest, kasutas nõudluse-pakkumise tasakaalu ja teisi mudeleid, mis on praegugi turumajanduse seletamisel harjumuspärased.

Ambitsioonid nii majandust kui teisigi eluvaldkondi nendelt lähtekohtadelt ka tegelikult korraldada jäid kümnenditeks kitsa rühma majandusteoreetikute (Ludwig von Mieses, Friedrich Hayek, Milton Friedman jt) mõtteharjutuseks, sest nende veenvust õõnestas turuliberaalse majanduskorralduse kokkuvarisemine 1930. aastate suures majanduskriisis. Isegi majandusvaldkonnas hakkas uusliberalism esile tõusma alles pärast 1973. aasta naftakriisi ja tugines peamiselt erakonnapoliitilisele eestkostele. Seda muljetavaldavamaks on kujunenud edulugu riigivalitsemisel alates 1980. aastatest, milles võib välja tuua kolm järku.

Algne uusliberalism lähtus 20. sajandil kujunenud heaoluriikliku võimukorralduse ja korporatiivse huvirühmapoliitika kriitikast ning sellisena jõudsid selle alged 1970. aastate lõpul Ameerika Ühendriikides Carteri ja Reagani ning Ühendkuningriigis Thatcheri valitsuse retoorikasse. Esialgu esines uusliberalism vastukaaluna pärast Teist maailmasõda süvenenud ootustele, nagu oleks riik võimeline ühiskonda hästi korraldama. Leevendati huvirühmapoliitikast tulenenud nõudluse ülekoormuse probleemi, rakendati erastamist, maksude alandamist, turgude laiendamist ja riigisektori vähendamist. Eeskätt tegeleti olemasoleva saneerimisega, bürokraatia ja poliitika piiramisega. Selle käigus süvenes skepsis poliitikute ja poliitilisuse suhtes üldse.^[2]

1990. aastateks oli uusliberalism muutunud. Selles teises arengujärgus, juba valitseva ideoloogiana, ei piisanud enam pelgalt varasema kriitikast ja kärpimisest, vaja oli ka uut lähenemisviisi riigi korraldamisele. Selleks kujunes uue avaliku halduse paradigma, kus keskseteks märksõnadeks said agenturiseerimine, tulemusjuhtimine ja turusarnastamine. Agenturiseerimine tähendas igapäevapoliitikast lahutatud tehnokraatlike avaliku sektori asutuste loomist, mis said tegutseda kompetentsikeskustena koos ulatusliku vabadusega oma tegevuslõike korraldada. Poliitiline mõju sellistele asutustele seisnes vaid juhtide määramises, tulemuslepingute sõlmimises ja nende täitmise jälgimises ning eelarvestamises, jäädes seega tegevuste sisu osas piiratuks, sest pädevus oli loodud asutuses endas. Paljudes valdkondades loodi tehisturud või juurutati turulaadset korraldusloogikat.

Kolmandas järgus, alates 2000. aastatest kuni tänaseni, on uusliberalism olnud kaitseasendis. See on küll jäänud riigikorraldamises valitsevaks lähenemisviisiks, kuid ilmsiks on tulnud ja kriitika alla langenud selle sisemised nõrkused: raskused sisukate eesmärkide seadmisel, reeglite hulga ja halduskoormuse kasv, eliidi ringkäendus, reeglite piires vigurdamine jms õõnestavad riigi usaldusväärsust ja toimekindlust. Vastukaaluks tekkis retoorika majandusliku üleilmastumise ja riikidevahelise konkurentsi vältimatusest, milles piirideülesel vabaturul tegutsemise küsimused põimusid omariikluse teemadega. Riigijuhtide kuvand on selles muutunud sarnaseks ettevõttejuhtide ja bränditurundajate omaga. Seda hoogustab omakorda mediatiseerumine ehk igapäevameedia toimeloogika tungimine ka poliitilisse kommunikatsiooni. See ei suuda uusliberalismi nõrkusi siiski peita. Eriti on uusliberalismi legitiimsust õõnestanud majanduslangus ning riigivõimu jõuline sekkumine reeglite ja maksuvahendite suunamisega pankrotikursil suurettevõtete toetamisse.

Eestisse jõudis uusliberalismi esimene laine 1990. aastatel koos taasiseseisvumisega ning on meie mõtlemist, poliitikat ja valitsemist tugevalt mõjutanud. Teise arengujärgu teemad tulid esile 2000. aastatel, kui ühinesime Euroopa Liiduga, ja on tekitanud rohkem eriarvamusi. On märgata ka teatavaid kolmanda järgu teemaarendusi, ent Eestis ei saa veel rääkida uusliberaalse valitsemise kriisist.

Mis teeb uusliberalismi nii püsivaks?

Uusliberaalse valitsemisparadigma edu ja vastupidavus tugineb sellele, et ta pakub lihtsaid pidepunkte jooksvaks otsustamiseks ning inim- ja heaoluõiguste laiendamise retoorika tasakaalustamiseks. Sellel põhines osalt ta algne populaarsus ajal, mil valitsused olid hädas üha kasvavate soovidega, samal ajal kui eelarve ei kasvanud. Modulaarselt rajatud juhtimis-struktuur ja allasutustele antud vastutus võimaldab muudatusi läbi viia kiiremini, kui see tuleks kõne alla laiapõhjalises horisontaalsete võimusuhetega ja paljude toimijatega keskkonnas.

Omal moel tegeleb uusliberalism moderniseerumise, ühiskonna ja kodaniku rolli muutumise jätkuvate probleemidega. Ta võimestab turutoimijaid ja sõnastab poliitilist käitumist, lähtudes lihtsustatud eeldusest, et poliitilised toimijad käituvad oma kasu maksimeerimise huvides ratsionaalselt, kulusid ja tulusid arvestades. Nii indiviidide kui kollektiivide omahuvi alusel tekkinud motivatsioonis nähakse potentsiaali turgutada kogu majandust,^[3] nii et väheneksid nõudmised poliitikutele ja riigivõimule.

Uusliberaalses ühiskonnapildis on inimesed riigiga vähem seotud ja toimivad rohkem omahuvidest lähtuvate konkurentidena, ennast teostavate ettevõtjatena ja ratsionaalsete tarbijatena pidevalt muutuval ülemaailmsel turul. Nii ei saagi valitud poliitikutest ega ametnikest neile suurt kasu olla, sest üldhuvist lähtumine pakub harva indiviidile suurimat hüvet ja kasumlikkust. Teisalt aga suudavad ratsionaalsed toimijad uusliberaalse vaatekoha järgi kogu ühiskonnale edasiviivat mõju avaldada, sest motiveeritud indiviidide ja kollektiivide tõhusam tegutsemine peaks tagama kõrgema tootlikkuse, kulutõhususe ja „nähtamatu käe“ abil ka paremad lahendused.

Uusliberaalne lähenemisviis käsitleb riigi tegevust pigem turuloogikasse sekkumisena, selle moonutajana ning rõhutab samas, et riik ei ole suuteline sekkuma piisavalt hästi ja laialdaselt, nagu näitas 1970.–1980. aastatel olukord heaolukuludest ülekoormatud riikides. Nii tundub atraktiivne lükata ühiskonna ülesehitamine riigi funktsioonide ringist välja ja öelda, et turg korrastub ise tänu ratsionaalsetele toimijatele, kes seal rahva ja mitmesuguste institutsioonide näol tegutsevad. Turumehhanismid toimivad ressursside ümberjagamise areenina ja võimaldavad sealjuures säilitada paindlikkust, hoogustada kaubandust, soodustada ettevõtlust ja tootlikkust ning kaasata eraraha, millega riigid tavaliselt hätta jäävad. Nad pakuvad ka tööriistu üleilmastumise haldamiseks.^[4]

Uusliberalism väärtustab omal moel ka teadmispõhist, efektiivset ja läbipaistvat juhtimist ning seda ka valitsemises.^[5] Ühiskondlikud suhted, majandustegevus ja valitsemine püütakse võimalikult suurel määral teisendada mõõdetavaks, vähendades määramatust ja suurendades sektorite võrreldavust. Lisaks enamatele võimalustele kaasata erasektorit on see ka rakendajale mugav, küllaltki läbipaistev ja tõhus. Mõõtmiste abil on lihtne teadmust luua, andmeid koguda ja analüüsida, poliitikasuundi põhjendada ja otsuseid teha. Arvupõhisusel on omalaadne esteetiline külgetõmme ning see sobib hästi ka kommertsialiseerunud meedia nõudlusega lühisõnumite järele.

Uus avalik haldus kui uusliberalismile omane valitsemisparadigma võimaldab seega kiiret tegutsemist, mis sobib hästi poliitilise tsükliga: eelmise perioodi tulemused saavad mõõdetud, kiired muudatused tehtud, tulemusnäitajad paranevad ja lubadused ongi täidetud. See, kas ja kui kaua need muutused püsivad, jääb juba järgmise valitsuskoalitsiooni mureks. Samuti on koostöö erasektoriga üha olulisem, sest suuremate ressursside kaasamine valitsemisse, iseäranis keerukate probleemide lahendamisel kasvõi tervishoiuvaldkonnas, ja mõjukate korporatsioonide toetus võimaldab nii võimul püsida kui ka tegevuskavu ellu viia. Mugavam ja „tõhusam“ on suhelda väheste ja mõjukatega kui kaasata valitsemisse rohkem osapooli ja asuda laiahaardelisemat legitiimsust looma.

Viimasel kümnendil on uusliberalismi ja uue avaliku halduse püsimine kinni ka harjumuses ja pragmatismis. Kui midagi on juba kaua ühtmoodi tehtud ja see paistab vähemalt mingil määral toimivat, ollakse vähem valmis suunda muutma. Kui investeeringud on tehtud, süsteemid paika pandud, mõõtmis- ja hindamis-kriteeriumid välja mõeldud ning nende alusel ka andmete aegrida loodud, siis on lihtsam jätkata samamoodi.

Uusliberaalse valitsemise nõrkused

Uusliberalismi vägagi mitmekesist kriitikat võib jagada maailmavaateliseks ja valitsemisparadigmaga seonduvaks. Siin keskendume eeskätt teisele, käsitledes uue avaliku halduse paradigmas väljaarendatud juhtimisvahendeid, nende rakendamise loogikat ning tekkivaid ebakõlasid.

Liberalismi on tavapäraselt kritiseeritud nii konservatiivsest kui sotsialistlikust vaatekohast rahvuse, poliitilise kogukonna ja solidaarsuse alatähtsustamise ning atomismi ja võõrandumise tekitamise eest. Juba Marx tõi välja, et liberalismi süvenedes ei ole ühiskond enam stabiilne ja turvaline elukeskkond, vaid pidevalt muutuv ja välistest teguritest mõjutatud süsteem.^[6] Ingolfur Blühdorn kirjeldab tänapäevast pingeseisundit, kus ühiskond on küll üha killustunum, rahvas muutunud valivamaks, liikuvamaks ja püsimatumaks, teisalt aga ootab riigilt stabiilset elukeskkonda ja teenuseid, mis arvestaksid nii individuaalsete kui ka kollektiivsete vajadustega.^[7]

Uusliberaalne valitsemine tähendab tegevuse lihtsustamist, mõõdetavaks taandamist. See toob kaasa riigi ülesannete nägemise peamiselt valitsemistehnilistena ja koondab tähelepanu sellele, mida saab mõõta, samas kui probleemid hakkavad kuhjuma valitsemise halvasti kvantifitseeritavates tahkudes, nagu eesmärgiseade, juhtimiskultuur jm. Mida enam riik üritab end kitsalt valitsemistehnilisena piirata, seda kontrollimatumaks ja ettearvamatumaks muutub elukeskkond. Kuidas tagada paljude eri toimijate eksistents ja koostöö, kui regulatsioone on vähe ja kõikjal leidub monopole või mõjukaid suurettevõtteid? Kuidas käsitada aina keerukamaid riigiteenuseid erasektori teenustena? Kuidas kaitsta informatsiooni ja selle kasutamist, ennetada kuritarvitusi?^[8] Nagu William Davies tabavalt välja toob, on siin uusliberalismi edust saanud tema enda vaenlane.^[9]

Uusliberalismi inimesekäsitlus on standardne ja mehaaniline, eeldades tegevusi ja otsuseid kalkuleerivaid isikuid, kes püüavad maksimeerida oma kasu. Sellel on oma koht ühiskonnaseletuse või -kriitikana, ent valitsemisparadigmaks muteerumisel muutub ta vabaduse vastandiks, hakates inimestele ette kirjutama robotlikke „ratsionaalseid“ rolle. Eriti ilmneb see siis, kui sõnastada sisueesmärkidena näiteks enesetõhusus või tervislik elustiil, need määratleda ja mõõdistada ning hakata inimesi nende suunas kallutama. Ent kalduvus standardiseerida inimesed robotiteks toimib selliste eesmärkidetagi.

Ratsionaalse valiku jaoks on vaja objektiivse informatsiooni kättesaadavust. Tänapäeva keerukas ja üleilmselt avatud ühiskonnas, kus nii kommertsialiseerunud peavoolumeedia kui ka nišistunud sotsiaalmeedia voog on kiire ja suurel määral eksitav ning poliitika kipub meedia toimeloogikast lähtuma (mediatiseerumine), on asjakohase ja usaldusväärse teabe leidmine aina raskem ning seetõttu ei suuda turutoimijad ka parima tahtmise juures tihti häid valikuid teha. Turuosalistele võib olla kasulik teabega vigurdada või eksitada, et kasumit maksimeerida, samuti on suur roll semusuhetel teeneid osutavate poliitikute ja ametnikega. Niiditõmbajateks on sageli suuremad ja mõjukamad ettevõtted, mida leidub igas majanduskeskkonnas: nende koostöö riigiga on tugevam, huvid rohkem kaitstud, nende käes on rohkem ressursse ja otsustusruumi, mida nad rakendavad oma ärihuvides. Nii nagu uusliberaalne lähenemisviis loodab indiviidide tulusa tegutsemise baasil tuua kasu suureski plaanis, kumuleeruvad ka selle kahjumlikud ja halvad otsused tervele ühiskonnatasandile.

Hea näide on turusarnastamine ehk teatud valdkondadesse tehislike (pool)turgude tekitamine või seal konkurentsimehhanismide kehtestamine. Tehisturud ei põhine vabal nõudlusel ja pakkumisel, vaid riigi reeglitel ja rahastusel, konkurssidel ja hangetel. Nii on tekitatud tehiskonkurentsi haridus-, sotsiaal- ja hooldusteenuste alal, rakendusuuringutes, keskkonnategevustes jt valdkondades. Teatud tehisturud on kujunenud toimivaiks poliitikavahendeiks, näiteks riikidevaheline õhusaaste turg, millelt on tänu soodsatele arvestusalustele ja reeglitele kasu lõiganud ka Eesti.

Keerukamates ja teadmismahukates valdkondades ilmnevad turusarnastamise piirid ja puudused. Teatud mõttes tähendab turusarnastamine seda, et riigivõimu nõrkustele lisanduvad ka turu nõrkused. Väheneb riigi võime valdkonda suunata, sest praktiline kogemus ja ekspertteadmised on teenuseosutajate käsutada. Riigivõimu poolt ebapiisava kvaliteediga kujundatud raames tegutsevad omakasupüüdlikud toimijad, kes kasutavad auke reeglistikus, moonutavad teavet jne. Ühendkuningriigist võib näiteks tuua eraettevõtetele hallata antud hooldusasutuste kinnisvara müügi ja kolimise linnast välja odavamatele pindadele ning erakoolide tulemuspunktide tõstmiseks loodud „rämpskoolid“, kuhu pagendatakse halvemad õpilased.^[10] Tegevusalade kulutõhusus ja kasumlikkus võib suureneda, ent sageli käib see kvaliteedi arvel. Samas on paljud teenused nõnda ka hoopis kallinenud.

Sellest pingeväljast püütakse läbi loovida, kehtestades uusklassikalisest majandusteooriast lähtuvaid standardeid. Viimase sisepinged ühelt poolt ettevõtlikkuse ja turu isereguleeruvuse eelduste (ettevõtjakeskne uusliberalism) ning teisalt sellega vastuolus olevate mastaabisäästu ja tehingukulude alandamise eelduste ning hierarhilise turusarnastamise vajaduse (korporatiivne uusliberalism) vahel tähendavad, et arvude esteetikale vaatamata toimivaid pidepunkte ei leita.^[11] Uusklassikalisest majandusteooriast lähtuv lähenemisviis võib valdkonna korraldamise teha nii ebapädevamaks, eesmärgitumaks, kallimaks kui ka vähem tulemuslikuks.

Poliitika ja valitsemise taandamine arvutuslikele otsustele ja nende nihutamine kitsale turu kõrvalalale toob paratamatult kaasa depolitiseerumise. Peamiselt tähendab see otsustusprotsessi väljumist poliitiliselt areenilt ja eemaldumist poliitika mõjusfäärist, aga depolitiseeruda saavad ka kodanikud. Colin Hay toob ühe põhjusena välja negatiivse eelhäälestatuse ja skepsise poliitikute tegevusmotiivide suhtes, mis levib nii rahva kui ka poliitilise eliidi enda seas.^[12] Paradoksaalselt toovad sageli ebaratsionaalsed hirmud kaasa ratsionaalse otsuse tõmbuda üldse eemale poliitikast ja poliitilisusest ka poliitikute enda seas: mida tehnilisemaks nad oma töö muudavad ja vähendavad selle poliitilisuse astet, seda vähem on neil ka rahvaesindajana vastutust rahva kui võimukandja ees ja vajadust ebamugavaks selgitustööks. Nii kipuvad poliitikud depolitiseerimist kujutama kui inimestele suurema rolli andmist. Hay toob näiteks Ühendkuningriigi endise justiitsministri lord Falconeri, kes oma kõnedes toonitas, kuidas võim peab jäämagi sinna, kuhu see kuulub – rahva kätte, ja seda mitte tingimata poliitilisena. See on koht, kus aplodeeritakse. Aga selline suundumus on iseenesega vastuolus. Miks peaksid poliitikud „puhastama poliitikat“, püüdes muuta seda tehnilisemaks, kaugemaks ja vähem poliitiliseks? Kui poliitika ja valitsemine on sisukas inimtegevuse valdkond, siis ei tule seda mitte minimeerida, vaid parandada, lähtudes positiivsest programmist: parema eesmärgistamisega, parema selgitustööga, parema valitsemiskultuuriga.

Keskendumine tehnilistele küsimustele muudab nii poliitilise kui ka haldusliku eesmärgiseade raskemaks. Sisulist analüüsi ja argumenteerimist kaldutakse optimeerima, ent tulemusnäitajate seire ja muu statistika ei näita isegi kätte kõiki võimalusi olemasoleva otstarbekaks ümbervormimiseks, rääkimata siis aluse loomisest suuremateks uuendusteks. Samas ühiskond muutub ja ka kunagi väga hästi töötanud lahendused aeguvad. Kasutusel olevate lahenduste pikaajaline viimistlemine vähendab valmidust pakkuda välja uusi eesmärke ja arvnäitajaid ning soodustab mugavat edasitegutsemist olemasolevate piires. Kuigi seda püütakse tasakaalustada innovatsioonisõbraliku retoorika ja vastavate tegevustega, on need määratletud kitsalt tehniliste lahendustena ja majanduslikust vaatekohast ega suuda piisavalt korvata valitsemist ennast puudutavate lahenduste aegumist.

Uusliberalismi inertsus kipub kaasa tooma üha suurema lõhe tegelikkuse ja selle vahel, kuidas võimul olijad ja teised toimijad seda tajuvad. Siia lisandub uusliberaalse valitsemisviisi võimetus tasakaalustada valimistsüklist tulenevat lühinägelikkust, mis ei lase seada kaugemaid ja püsivamaid eesmärke. Tehnokraatlike asutuste suur tegevusvabadus teeb poliitilise suunamise raskemaks isegi siis, kui poliitikute soov ja valijate toetus selleks on olemas. Uusliberalism oskab kasutada ainult teatud tüüpi teadmust, sellist, mis lähtub uusklassikalise majandusteooria ja uue avaliku halduse mõttemudelitest. See tähendab, et suur hulk eri valdkondades pika aja jooksul kogunenud ja hästi töötanud teadmust jääb kõrvale. Tekivad võõrandumise ja valdkondliku ebapädevusega seotud riskid ning hoogu võtab demokraatia-järgsuse negatiivne spiraal.^[13]

Edasiliikumise pidepunkte

Nii asjaolu, et uusliberalism oma nõrkustele vaatamata püsib, kui ka üha intensiivsemad katsed talle asendust leida viitavad, et uue valitsemismudeli poole liikumisel võib olla kasulik alustada sügavamatest tasanditest kui vaid esmapilgul silma hakkav ideoloogiline ja valitsemispraktiline kontekst. Headeks pidepunktideks on siin eri valitsemisstiilide ning poliitika põhjendamise ja hindamise võimaluste teadvustamine.

Valitsemisstiili all mõtleme riigivõimu töö korraldamises kehtivaid mõttetüüpe, loogikaid, argumenteerimisviise, seda, mida peetakse heaks ja mida halvaks valitsemiseks. Christopher Hood seab nende kirjeldamisel olulisteks mõõdupuudeks reeglistatuse – mil määral seadused ja regulatsioonid tegevusele tingimusi seavad; ja sidususe – mil määral mõne grupi valikud mõjutavad üksikisikute eelistusi ja valikuid. Selle alusel eristab Hood nelja valitsemisstiili: (1) hierarhiline, (2) individualistlik, (3) egalitaarne ja (4) fatalistlik.^[14] Need teineteist täiendavad, aga osalt ka vastandlikud mõttetüübid võimaldavad mõtestada uusliberaalset valitsemist laiemas vaates.

Hierarhiline valitsemisstiil on niihästi reeglistatud kui ka sidus ning vastab kõige paremini sellele, mida argimõtlemises tavapäraselt avaliku sektori juhtimisele omaseks peetakse. Valitsemissüsteem on üles ehitatud eri kollektiivide reeglipärasele tegevusele; nood reeglid hõlmavad ka ametnikueetikat jms organisatsioonisiseseid „kirjutamata reegleid“. Selle tugevusteks on kindla käitumisloogikaga stabiilne süsteem ja juhtimisvõtted, mis aitavad vältida kaost ja korrumpeerumist. Küll aga on selline, Max Weberi bürokraatiamudelile vastav süsteem jäik ja raskesti kohandatav.

Puhtakujulisemalt kajastab uue, uusliberaalse avaliku halduse põhitõdesid Hoodil individualistlik stiil. Selle kohaselt toimub valitsemine pigem alt üles – turg aitab avastada kitsaskoha ja konkurents tühimike täitmiseks aitab leida parima hinna-kvaliteedi suhtega lahenduse. Avaliku sektori institutsioonide ülesehituse loogika keskendub teenistuja individuaalsele ja mõõdetavale sooritusele, samuti taotletakse efektiivsust ja ekspertsust tegevuse jaotamises eri ministeeriumide ja nende allüksuste, osakondade ja asutuste vahel. Kuigi sellised süsteemid on võib-olla kõige dünaamilisemad, on siin oht kalduda vähese koostöö ja killustatuse poole ning riigivõim rahvast liialt eraldada. Samuti valitseb siin ebaselgema reguleerituse tõttu suurem määramatus ja korruptsioonirisk.

Egalitaarne valitsemisstiil toob jäiga bürokraatia ja turusarnastamise kõrvale midagi uut, kaasavamat ja laiahaardelisemat, mille näideteks on „valitsetuse“ (governance) mudel või teised koostöövormis valitsemise lahendused (ka „kaasvalitsetus“, co-governance). Erinevalt eliidikesksusest võimaldab koostöövõrgustikel põhinev valitsemine süsteemi tasakaalustada: vastutust kannavad eri osalised kollektiivselt ja süsteem võibki paremini toimida, kuna mitmed kaasatud osalised on poliitika ja valitsemise lõpptarbijaile lähemal kui eliidid. Vastutuses aga peitub ka sellise lähenemisviisi haavatav külg, sest jagatud vastutus on hägusam, samuti võivad otsustusprotsessid koostöövõrgustikes kujuneda pikaks.

Kui egalitaarne ja „valitsetuse“ põhimõtetele toetuv valitsemine on teoreetiliselt palju toetust leidnud, siis fatalistliku valitsemise tunneme sageli ära juba oma kogemustest. Fatalistlik stiil on iseloomulik valitsemisele, mis toimib küll reeglikohaselt ja süsteemselt, aga kuna skepsis valitsejate ja riigiinstitutsioonide vastu on laialt levinud, siis ei ole ei rahvas ega valitsuse potentsiaalsed koostööpartnerid motiveeritud osalema, ennast kurssi viima, kaasa rääkima. Seetõttu kaob üha enam ka kontroll valitsejate üle, sest kuigi hinnatakse läbipaistvust kui niisugust, ei ole keegi otseselt huvitatud sekkuma. Kui midagi ette ei võeta, jätkub depolitiseerumise negatiivne stsenaarium.

Christopher Hood hoiatab, et ei uputaks ühte valitsemisstiili seda ülekasutades, sest samad valikud toodavad ka sarnaseid vigu, korduvad vead teevad aga kogu süsteemi järjest haavatavamaks. Lahenduseks on pigem eri valitsemisstiilide mitmekesine kasutamine ja ajakohastamine vastavalt olude muutumisele. Nii polegi küsimus uusliberalismi või uue avaliku halduse asendamises millegi täiesti teistsugusega, vaid pigem selles, kuidas leida parem lahendus, kasutades eri valitsemisstiilide tugevusi.

Poliitika mõtestamine ja hindamine on laiem teema,^[15] mida siinkohal vaid lühidalt näitlikustame argumentatsiooni eri mõõtmetega. Frank Fischer toob välja järgmised poliitika asjakohasuse üle arutlemise tasandid:

Tehnilis-analüütiline tasand: valitsemisprogrammide ja tegevuskavade hindamine objektiivsete mõõdetavate väärtuste ja faktiliste tulemuste alusel. Kas kasutatud vahendid viivad soovitud tulemusteni ega too kaasa soovimatuid kõrvalmõjusid?

Kontekstiline tasand: kas tegevuskava on vastavat ühiskondlikku, valdkondlikku, inimlikku, rahvusvahelist jne olukorda arvestades asjakohane ja põhjendatud?

Süsteemi tasand: kas poliitika eesmärk vastab ühiskonna vajadusele, puudutab mõnd olulist probleemi või kitsaskohta? Poliitika peab olema ühiskonna seisukohalt otstarbekas ja edasiviiv, panustades millegi parandamisse.

Ideoloogia tasand: millistest väärtustest lähtudes tehakse ühiskondlikke valikuid, mille alusel hinnatakse mingi valik „heaks“?^[16]

Fischer rõhutab, et võime poliitikaid loogiliselt analüüsida võimaldab arutleda ka alternatiivide üle. Argumentatsiooni eri tasandeid tuleks arvesse võtta ja need peaksid ka omavahel haakuma. Uusliberalismi tehnilis-analüütilised argumendid on vaid üks osa poliitikalahenduste ja otstarbekuse hindamise tervikpildist: kasulik, ent mitte piisav. Legitiimsus süveneb siis, kui argumentatsiooniliinid lähevad kokku nii rahva ootustega kui ka ideoloogiatega, millele üritab toetuda riik.

Valitsemise uuendamise peamised võimalused peituvad eri mõtteviiside ja juhtimisstiilide mitmekesisemas ja paindlikumas kasutamises. See haakub uue valitsetuse või ka metavalitsetuse (new public governance, metagovernance) järkjärgulise arenguga viimaste kümnendite läänemaailmas. Uues valitsetuses on senisest avatumate riigiinstitutsioonide eestvedamisel ja koordineerimisel kaasatud valitsemisse eri toimijad ja nendest moodustuvad võrgustikud.

Metavalitsetus ehk „reguleeritud isereguleerumine“ on lähenemisviis, mis rõhutab riigivõimu rolli interaktiivsete poliitiliste koostöövõrgustike valitsemisel eri valdkondades, tasanditel, asutuste ja sektorite üleselt, ka turuolukorras. Selles püütakse kombineerida eri valitsemisstiile, -võtteid ja koostöövõrgustikke ühisel kõrgemal tasandil ning see võimaldab rakendada nii traditsioonilise (hierarhilise), koostöövõrgustike kui ka turupõhise valitsemise tugevusi. Valitsusele jääb seejuures oluline roll koordineerijana, sest paljud allsüsteemid ja koostöövormid ise tervikuks ei reguleeru.

Kui valitsetus oli algselt pigem alt üles lähenemist, kodanikulähedust ja eri toimijate koostööd rõhutanud egalitaarse varjundiga vool, siis „riigikeskne metavalitsetus“ (state-centred metagovernance)^[17] on arenenud katmaks ka hierarhilise ja individualistliku ning teatud määral fatalistlikugi valitsemisstiili teemasid. Paljusid küsimusi lahendab riigivõim klassikaliselt hierarhilisel viisil. Samas on otsustusprotsess laiahaardelisem ja kaasatakse erineva taustaga toimijaid, kes tegelevad otsuste rakendamisega või on neist lõpptarbijana mõjutatud. Nii suudetakse paremini arvestada eri tüüpi argumentidega.

Uue avaliku haldusega haakub valitsetuse-käsitus selles, et riigi rolli nähakse pigem koordineerija või vahendajana. Kuid sisuliselt jäävad arusaamad erinevaks: kui uusliberaalne lähenemisviis taandab riigivõimu kitsalt valitsemistehnikale ja püüab luua võimalikult paljudes valdkondades vaba keskkonna turumehhanismide toimimiseks, siis valitsetuse-kontseptsiooni vaatekohalt on riigivõim pigem koordineerija, eestvedaja ja kaasaja, koostöö korraldaja, osapoolte kokkutooja, vajaduse korral ka nende vahenditega varustaja, teavitaja ja nõustaja. Kui uues avalikus halduses on eelistatud selgelt piiritletud ülesannetega valdkonnapõhine tegutsemine, sest igaüks tegeleb „oma“ asjaga kõige efektiivsemalt, siis valitsetuse eesmärgiks on laiapõhjalise arusaamise ja koostoime teke, et poliitikas osalejad mõistaksid ise panustades otsustusprotsesse paremini, ootused oleksid realistlikumad ja riiki ei valitsetaks lihtsalt ülalt alla, vaid arvestades võimalikult paljude vaatenurkadega.

Eesti võimalused

Eesti on juba pikka aega teinud panuse uue avaliku halduse kontseptsioonile. Kuhu me sellega jõudnud oleme? Jah, valitsussektoris on info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised lahendused ja e-teenused eeskujulikud, aga nii ülemaailmse^[18] kui ka Euroopa innovatsiooniindeksi^[19] järgi liigume soovitule vastupidises suunas. Oma püüdlustes efektiivse riigivalitsemise poole oleme jõudnud selle vähese eesmärgistatuseni ja liiga kiirete muutusteni. Isegi ametnikud tõdevad, et neilt eeldatakse kiiret seadusloomet,^[20] vaadates mööda seaduste sisulistest puudujääkidest, sest neid saab ju jälle muuta ja parandada.^[21]

Läbipaistvusegi poole oleme püüelnud. Meie riigiraha kasutamise platvormi on andmete kättesaadavuse ja detailsuse poolest imetletud kogu Euroopas. Valitsuse eelnõude infosüsteem on vägagi avatud, ministeeriumide kodulehtedel on loodud osalusveebid teemakohaste küsimuste esitamiseks, avalikud on Riigikontrolli auditiaruanded (mõne erandiga), ametnike palgad jne. Aga vähe on rahva seas neid, kes nendest võimalustest teavad, ja veel vähem neid, kes nende põhjal soovivad end teemadega kurssi viia või riigiga dialoogi astuda. Usaldus riigiinstitutsioonide vastu pole aja jooksul muutunud või on isegi langenud.^[22] Riigikontroll on ikka mures, kuidas riigi tegevusest niimoodi kirjutada, et auditid rahvale huvi pakuksid.

Muret tekitavad skepsise kasv ja poliitikast võõrandumine. Siin liigume Hoodi mõttes fatalistlikus suunas, kus reegleid ja raamistikke on, aga usalduse ja vastutustunde languse kontekstis tahavad inimesed kaasalöömise asemel hoopiski poliitikast eemalduda ja poliitikud teha ainult minimaalselt niipalju, kui vaja võimul püsimiseks. Siit saaks välja aidata sisukam, paremini argumenteeritud ja mõtestatud poliitiline otsustus- ja vastutusprotsess. See võimaldaks näidata, et riik suudab ühiskonna probleemidega tegeleda ja kaasata arutellu eri osalisi, kelle panust ära kasutada.

On selge, et ka Eestis suudaksid edasiminekuvõimalust pakkuda uus valitsetus ja riigikeskne metavalitsetus, mis võimaldaksid eesmärgistatumat ja eri osalistega sisuliselt suhestatud valitsemist. See nõuaks laiahaardelist süsteemset ja strateegilist planeerimist, kindlasti pikaajalisemat kui üks valimistsükkel. Loomulikult on see keeruline ja väljakutsuv ülesanne, aga leidub mitmesuguseid vorme ja tehnikaid, kuidas neid põhimõtteid rakendada,^[23] ja teadlikku tegelemist riigi poliitilise suutlikkuse parandamisega tuleks igal juhul eelistada taandumisele ja depolitiseerumisele.

Eestis on teatud samme ka astutud, ent vaja on palju terviklikumat lähenemist. Avaliku teenistuse ümberkujundamise ja haldusreformi uurimisel on ilmnenud näiteid sellest, kuidas riik loob küll üldised, kõigile avatud platvormid, blogid, süsteemid jms, aga puuduliku teavitustöö ja ühepoolse infojagamise tõttu ei leidu kodanike ja organisatsioonide seas ikkagi peaaegu üldse neid, kellega koostööd teha.^[24] Ametnikud peavad võimalikke osalisi liiga nõrgaks ja vähe informeerituks, et nende kui sisuliste partneritega arvestada. Veel enam, nad lausa tunnistavad hirmu ebaproduktiivse kaasamise ees, sest seaduseelnõudega on ju alati kiire. Aga see ei ole koht, kus riik saaks jäädagi käsi laiutama.

Valitsemise hindamisel on Eestis olnud väga mõjusal kohal tehnilis-analüütilise tasandi argumentatsioon,^[25] mis ongi uusliberaalsele mõtteviisile kõige omasem – detailid on kergemini mõõdetavad, tehnilistele faktidele ja analüüsitulemustele on raske vastu vaielda. Haldusreformi ja avaliku teenistuse pika reformiprotsessi käigus rõhutasid nii avalik meedia kui ka ametnike enda argumendid peamiselt viiteid uuringutele, eelarvele, riigi kulude vähendamisele, tõhususele. Leidus ka kontekstilisi argumente, mis tõid esile vajaduse edasiseks arenguks ja võrdluse välisriikidega.

Tagaplaanile jäi aga süsteemi tasand ehk põhjendus, miks on mingi poliitika ühiskonna seisukohalt otstarbekas, vajalik ning millise probleemi lahendamisele see täpsemalt on suunatud. See, et kohalikule omavalitsusele on vaja rohkem raha ja siis on kõik õnnelikumad, ei ole sisuline põhjendus. Väärtusbaasist, millest poliitilised valikud lähtuvad, räägitakse Eestis väga vähe. Siit paistab üks meie valitsemise arenguvajaduste võtmekohti: vajadus poliitikat süsteemselt põhjendada ja hinnata ka teistel tasanditel peale tehnilis-analüütilise. Just see võimaldaks hinnata mitmete iseenesest kenade tegevuste laiemat vajalikkust ja leida lahendusi küsimustele, mis seni kuidagi arusaamatultki kahe silma vahele jäänud.

Lõpuks ei saa lahendus olla ainuüksi efektiivsuses, läbipaistvuses, aruandluses, mõõtmises. Seda kõike oleme teinud, kuhugi on see meid ka toonud, aga ilmselt enam edasi ei vii. OECD riigivalitsemise raport tõi Eesti puhul probleemidena esile killustatuse, ministeeriumide vähese koostöö oma allasutustega, samuti potentsiaalselt oluliste osapooltega ja reformi sihtgruppidega.^[26] Seitse aastat on mööda läinud, aga asjad pole kuigi palju muutunud, nagu on samaks jäänud ka uusliberalismi ja uue avaliku halduse kesksed mõttemallid. Et edasi liikuda, on vaja sellest mugavustsoonist väljuda.

^[1] G. Tammiste, Avaliku sektori struktuurireformide legitimeerimine. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2016.

^[2] C. Hay, Why We Hate Politics. Malden (MA), 2007, lk 130–131.

^[3] S. C. Ward, Neoliberalism and the Global Restructuring of Knowledge and Education. New York, 2012, lk 3–4.

^[4] C. Hay, Why We Hate Politics, lk 128–129.

^[5] C. Crouch, The Strange Non-Death of Neoliberalism. Malden (MA), 2011, lk 2–3.

^[6] K. Marx, On the Jewish Question. Rmt-s: The Marx-Engels Reader. Toim. R. C. Tucker. New York, 1972, lk 43.

^[7] I. Blühdorn, In Search of Legitimacy: Policy Making in Europe and the Challenge of Complexity. Berliin, 2009, lk 40.

^[8] C. Crouch, The Knowledge Corrupters. Malden (MA), 2016, lk 2–3.

^[9] W. Davies, The Limits of Neoliberalism. London, 2014, lk 194.

^[10] C. Crouch, The Strange Non-Death of Neoliberalism.

^[11] W. Davies, The Limits of Neoliberalism, ptk 3.

^[12] C. Hay, Why We Hate Politics, lk 120.

^[13] Vt ka L. Kalev, Poliitiline kodakondsus järeldemokraatia ületamisel. Acta Politica Estica, 2017, nr 8.

^[14] C. Hood, The Art of the State. Culture, Rhetoric and Public Management. Oxford, 1998.

^[15] Vt ka E. Vedung, Public Policy and Pro-gram Evaluation. New Jersey, 1997; D. Stone, Policy Paradox. The Art of Political Decision Making. New York; London, 2012.

^[16] Handbook of Public Policy Analysis. Theory, Politics and Methods. Toim. F. Fischer jt. Boca Raton (FL), 2007, lk 234.

^[17] Vt ka S. Bell, A. Hindmoor, Rethinking Governance: The Centrality of the State in Modern Society. Cambridge, 2009.

^[18] Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni (World Intellectual Property Organization) koostatud ülemaailmse innovatsiooni pingereas on Eesti langenud 23. kohalt (2015) 25. kohale (2017).

^[19] Euroopa Innovatsiooniindeksi (European Innovation Scoreboard) alusel oleme tugevate innovaatorite asemel keskmiste seas ja jääme alla Euroopa keskmisele.

^[20] Urmas Reinsalu 2015. aasta ettekandest õiguspoliitika arengusuundade kohta ilmnes seadusemuudatuste äärmuslikult kiire tempo selgesti: 2014. aasta alguses kehtinud 386 seadusest muudeti kolme istungjärgu jooksul vähemalt korra juba 320 seadust. http://bit.ly/2FrCTYG.

^[21] G. Tammiste, Avaliku sektori struktuurire-formide legitimeerimine, lk 47.

^[22] Turu-uuringute AS-i longituuduuring näitab, et kõigi riigiinstitutsioonide võrdluses on rahva usaldus kõige väiksem riigikogu, valitsuse, presidendi ja peaministri suhtes. Pikaajalise suundumuse piires esineb kõikumisi, näiteks viimasel aastal usaldus suurenes.

^[23] J. Torfing jt, Interactive Governance: Advancing the Paradigm. Oxford, 2012.

^[24] G. Tammiste, Avaliku sektori struktuurireformide legitimeerimine.

^[25] Sealsamas, lk 70–73.

^[26] Estonia: Towards a Single Government Approach. OECD Public Governance Reviews. Pariis, 2011.
Arhiiv, Luule

"Oma kaasaegsetele" jt luuletusi

30. apr. 2018

ANDRUS KASEMAA

Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 4–5

Oma kaasaegsetele

Sel ajal kui nad kirjutasid
ma vedelesin
sel ajal kui nad kuulsaks said
ma vedelesin käisin rannas
magasin kaua
lugesin ööd läbi raamatuid
tsättisin sinuga facebookis
aastad läksid kiiresti
nad said mõned auhinnad
ja siis ei saanud tükk aega jälle
ma tundsin kadedust
aga varsti läks see kõik ka minul meelest
aastad läksid tõesti kiiresti

nende sära tuhmus
nad said vanaks
üks aasta vaatasin
et appi ta on vanaks jäänud
ta on end ära joonud
tal on silme all kortsud
ma ikka vedelesin edasi
lugesin nende teoseid
mõni asi oli isegi päris hea
vahel ainult tahtsin kuulsaks saada
kirjutada ka midagi head
võibolla kunagi kirjutan
mõtlesin alati
nad surid ära
ma ikka veel vedelesin
voodis kepiga
lugesin neid
mind maeti
koos nendega
nad unustati
mind ka

***
Käisin luuleõhtul
paul eerik luges poeemi apollinaire’ist
midagi seal oli ka
palju kirjanikke
vaesed kaltsudes täisjoonud
saalis oli kirjanike lõhna
luule oli ilus ma kadusin ära
luulesse ja muusikasse mida johanson mängis
päris ilus oli
ei mäleta muud apollinaire’ist kui vaid sõnad
vaid sind
ja uni
kaduda luulesse ära

pärast istusime söögilauas
suure laua taga
vahtisid kirjanikud oma kooki ja olid nukrad
meie oma lauas lõkerdasime aina naerda ajasime plära
ja jõime veini
rääkisime mida me teeksime nobeli auhinnarahaga
ja kuidas auhinna nimekirjas ettepoole saada teisi konkurente
mürgikoogiga eemaldades
aina lõkerdasime naerda
parem ikka kui oma kooki vahtida ja niisama nukker olla vahtida kooki
enda ees ja tunda end mittevajaliku
eesti kirjanikuna
veebruarikuus
laupäeva õhtul

***
Üks mees kirjutas lehes – sõjaministeeriumist –
kuidas sõda on parem kui kultuur
kuidas kultuur on odav lõbu maksumaksja raharaiskamine
edevus lapsepõlve pikendus kellegi jaoks laiskus suutmatus tööd leida

sõda tõi palju uuendusi head
mina ei ole midagi toonud
aga tapma ma ei läheks
ma pole nii rumal enam

ma tean mis on surm mis on valu mis on teine inimene
mis on hirm mis on kannatus mis on vihkamine
jah tapma ei läheks
et lapselapsed saaksid veelgi moodsama lennukiga sõita
ma ammu ei taha enam elada teie maailmas see annabki mulle jõu
millesse ma olen üksinduses hakanud uskuma
nõus aina enam surema juba enne sõda
juba enne
kui see kõik algab
kui te unistadagi veel jõuate härra oma sõja moraalsest kasust inimühiskonnale

kultuur see mees kirjutas ta ütles et sõda on parem kui kultuur
sest sõda on toonud kõik hüved
pesumasina ja tankid ja lennukid paremad autod
eilse maailmasuurlinnad täis rahvast
kuigi õnn pole iial asjades vaid meis endis
armastus levib ilma antennide ja vooluta kaugete maade taha
headus jääb ka sõjas püsima
pärast sõda õitseb jälle kultuur

inimesed on nagu sipelgad aga ikka ma ütlen
parem muusika lohutus popmuusikast isegi kehvast
kui miljonid põlenud
nälga surnud
vägistatud
lömastatud
maetud
elusalt uputatud
piinatud

parem lohutus luulest kui lennukimürin
meeste hõiked verekohin kõrvus
südamekloppimise ürgne laul
sõimamine ja käskluste räpp surijatele
pisarate oratooriumid surnutele

kultuur ongi võibolla sõda
osake sellest
ilujanust armastusest ja hullusest
me lihtsalt ei näe veel kõike
ei saa aru
alles Sealpool mõistame
kui vale oli see kõik

meie elu
kui vigane kui poolik kui rumal
ainult mõned olid arukad
justkui mitte siit maailmast

miks ma sõtta ei tule 1

et sel ajal kui oli rahu
nemad valetasid
kui oli veel julgeolek
nemad varastasid
kui oli veel lootust
siis nad skeemitasid
kui oleks tulnud rääkida tõtt
nemad varjasid

et kui oleks tulnud kuulata
nad ei kuulanud
kui oli aeg järele anda
nad ei andnud
kui oli aeg dialoogiks
oli vaid monoloog
nad ahnitsesid
kui oleks tulnud jagada
nad varastasid
kui oleks tulnud lõpetada
nad ahnitsesid veel rohkem
ja kunagi ei olnud küll
nagu valitsejad
nii rahvas
mõistlikke oli vähe
siis ma ütlen
et ma sõtta ei tule

sest kui on sõda
siis minul on rahu
männikud pilved päike
pilves ilm vihmahood
lumesadu
minul on rahu siis
kõigi maailma rahvastega
kõigi poliitikute arstide
tööliste ja poliittehnoloogidega
rahu rahu peale
sõda sõja peale

miks ma sõtta ei tule 2

Kui Vitellius (Rooma keiser, aga sellest kirjutab Suetonius)
külastas lahinguvälju
ja see oli täis lagunevate laipade lõhna
siis joonud ta veini
et seda haisu natukenegi välja kannatada
ma ei taha enam laibalehka
loodus on ilus ilma laibalõhnatagi
Et Vitellius laibalehka ja lagunevaid laipe nuusutada sai
mulle sellest täiesti piisab

***
üks mees N. vihkab kapitalismi ja pankasid
politseid ja poliitikuid
tema tahaks lihtsalt elada
rahulikult lihtsa inimese elu
sõda sõda
karjub ta ärritunult
nato nato
miks ei lasta mul lihtsalt elada
käia ehituspoes
osta õlut
vaadata TV kanalitelt filme, seriaale
helistada pojale Soome
osta poest vorsti
ehituspoes käimine ongi sõja toetamine
õllejoomine ongi sõda
väikekodanlus ongi sõda
sõda on tarbimine
pensionifondid sõjatööstuses
unistus veel paremast elust
on sõda
mõttetud vidinad
mida ma iial ei vajanud
pehmed diivanid = sõda
nahktugitool
kataloogikaubad
küünelakid
jumestuskreemid
ja veel parem elu
see ongi sõda
Toredat pensionipõlve teile kõigile!
Arhiiv, Blogi

Aprillikuu lugemissoovitused

27. apr. 2018

Aro:

Alustuseks üks õiendus. Eesti Päevaleht avaldas 25. aprillil ühe arvamuse, mida siinkohal linkima ei hakka, aga üldjoontes oli tegemist ühe rassistlikuma, ebainimlikuma ja faktiliselt problemaatilisema mõtteavaldusega, mida Eesti meedias viimastel aastatel näinud olen. Seda kummastavam on, et artikli autoriks on varasemalt pigem tasakaalukaid mõtteid avaldanud teoloog. Artikkel kuulutab tulevast põgenikelainet Aafrikast Euroopasse (mis tänu kliimamuutustele, mille eest on ülekaalukalt vastutavad Euroopa riigid ja USA, on tõepoolest reaalne tulevikuperspektiiv) ning mõtiskleb teemal, mis oleks, kui Eestist saaks “valgete põliselanike” enklaav. See on artikkel, mis esitab oma eeldusena rassidevahelist konflikti ja joonistab maailmalõpulist nägemust, mis justkui paratamatult nõuab uue Hadrianuse valli ehitamist ja “valgete põliselanike” kaitsmist mustanahalise “tulvavee” vastu.

Muidugi pole selles visioonis midagi paratamatut. Vastupidi, tegemist on nägemusega, mille eest Timothy Snyder hoiatab oma raamatus “Must muld: Holokaust kui ajalugu ja hoiatus“, nägemusega, kus eeldatakse, et võitlus inimlike elutingimuste eest on juba kaotatud ning et edasi peame meie, tugevamad, iga hinna eest oma privileege kaitsma. Kui me teame (ja me teame), et kliimamuutuste leevendamine ja kogu planeedil inimväärse elu tagamine on inimkonna võimuses (põllumajandusvormide muutmise abil, tarbimise vähendamise abil, taastuvenergeetikale üle minemise abil), aga me eelistame selle asemel fantaseerida katastroofist, kus me kaitseme oma eluruumi müüride ja püsside abil ning laseme neil, kel oli õnnetus sündida maaalale, mis on kliimamuutuste tagajärjel kõrbestumas, vireleda või surra, siis läheneme õõvastava kiirusega Hitlerile. Katastrofistlikud visioonid ei ole “realism” või “paratamatus”, need on valikud, millega üritatakse veenda kaaskondseid, et inimlikkus ei ole võimalik.

Aga nüüd õiendaks ära ühe konkreetse küsimuse: Nimelt vihjab autor oma arvamusloos korduvalt justkui oleks Aafrika riigid võimetud oma asju ise korraldama ning et ainult eurooplaste või muude valgustatud monarhide juhtimisel, on seal kord majja saadud. Stiilinäide: “Enamik Aafrika riike sai koloniaalajastust kaasa toimiva valitsuse, turumajandusliku põhiseaduse ja Briti või Prantsuse mõjudega õigusraamistiku. Pool sajandit pärast iseseisvumislainet pole sellest suurt midagi alles jäänud.”

See väide ei saaks olla eksitavam. Kiire ajalooline meeldetuletus: Euroopa riigid koloniseerisid Aafrika suuresti 19. sajandi lõpus (mõned kohad ka juba varem) suuresti majandusliku ekspluateerimise eesmärgil, olles veendunud oma tsivilisatsioonilises üleolekus ja sageli metsiku verevalamise hinnaga. Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa ja Suurbritannia kehtestasid koloniaalmaades seadused, mis erinesid radikaalselt emamaal kehtivatest seadustest. Koloniaalmaades kehtivad reeglid lubasid muuhulgas sunnitööd, andsid peaaegu täieliku võimu väikesele grupile eurooplastest administraatoritele, kes valitsesid kohalike vahemeeste kaudu ning lahendasid probleeme sageli vägivalla abil. Koloniaalmajanduses arendati suuresti vaid valdkondi, mis võimaldasid väärtusliku tooraine väljaviimist emamaale. Kooliharidust ja tervishoidu tõepoolest arendati, tehti ka infrastruktuurilisi investeeringuid, ent nende hind inimeludes oli kõrge. Mingist demokraatiast ei olnud võimalik rääkida. Koloniaalmaade piirid joonistati suvaliselt, kohalikke tingimusi arvestamata. Valitsemisel lähtuti sageli stereotüüpsetest arusaamadest ühiskonnasisestest suhetest ja loodi nende abil uusi lõhesid (kuulsaim näide on ilmselt Rwanda Hutude ja Tutside vaheline vastasseis, mille juured ulatuvad koloniaalaega). Koloniaalaeg tähendas muuhulgas valimatut tapmist Belgia Kongos, raudteede ehitamist sellise inimelude hinnaga, mis pannuks Stalinigi häbenema, mässude julma ja verist mahasurumist, igapäevast peksu ja alandamist, mis mitmeid euroopa kirjanikke ja vaatlejaid sügavalt õõvastas.

Kes soovib paremini mõista kuidas koloniaalajastu pärand on mõjutanud tänapäeva Aafrika valitsemist, kus domineerivad nn “uksehoidja-riigid” ja diktaatorid, võib alustuseks lugeda ajaloolase Frederick Cooperi raamatut “Aafrika pärast 1940. aastat. Oleviku minevik.” Vihjata, et ilma “valge mehe” eestkosteta ei ole Aafrikas olukorra paranemine võimalik, on küüniline rassism, mis ei eristu millegi poolest kolonialistide vaadetest, tänu millele paljud Aafrika riigid tänaseks just nii keerulises seisukorras. Kes soovib edasi lugeda, võib jälgida näiteks arutelu, mis vallandus pärast politoloog Bruce Gilley kolonialismi kaitsva artikli avaldamist ajakirjas Third World Quarterly: siin ja siin.

Nüüd aga meeldivamat lugemist:

Linnad on meie olevik ja üha selgemalt ka meie tulevik. Linnastumise ajaloost, sellega kaasnevatest hirmudest ja lootustest on palju kirjutatud. Lugeda tasub näiteks ajaloolase Michael Goebeli ülevaadet sellest, kuidas linnade areng viimase kahe sajandi jooksul on meie ühiskondi muutnud, ja Ben Rogersi arvustust kunagise suure linnafänni Richard Florida uuest, palju kainema pilguga vaatavast raamatust, mis visandab maailmalinnade rolli ebavõrdsuse suurendamisel.

Kuigi Märt on siin soovitustest tavaliselt matemaatikahuvilise rollis, siis napsan seekord tema eest ära TLSi blogis ilmunud Juliette Kennedy põneva ülevaate Kurt Gödelist ja tema mittetäielikkuse teoreemidest, mis annab põhjuse mõelda tõest, tõestatavusest ja nende kahe termini erinevusest.

Elif Batumani tekstid on mulle alati meeldinud, aga mu meelest on ta parem ajakirjanik kui kirjanik (tema kahest Dostojevskist inspireeritud raamatust teine, “Idioot” nomineeriti Pulitzerile, aga esimene, rohkem ajakajaline “Sortsid” oli mu meelest parem teos). Viimases New Yorkeris kirjutab ta Jaapani sugulasterentimisteenusest, mis tundub pealtnäha nagu väga stereotüüpne asi, millest Jaapani teemadel kirjutada, aga Batuman suudab klišeesid vältida ja tuua välja üllatavalt inimlikke üldistusi.

Marek:

5. märtsil suri üks viimase poole sajandi kõige mõjukamaid ajaloomõtlejaid, Ameerika ajaloolane ja ajaloofilosoof Hayden White. Eestis pole tema lahkumine avalikkuses vastukaja pälvinud, ent rahvusvahelistes erialaringkondades on see põhjustanud jutte ühe ajastu lõppemisest. 89-aastaselt lahkunud White suutis mitme kolleegi sõnul ainuisikuliselt muuta ajaloofilosoofia uuesti põnevaks ja vaidluste rohkeks valdkonnaks, seda eeskätt tänu oma 1973. aastal ilmunud raamatule “Metahistory” ja sellele järgnenud arvukatele esseedele. Paljude järelehüüete seast oskan esile tuua Michael Rothi lühikest lugu, Scott McLemee veidi pikemat analüüsi ja New York Times’i nekroloogi. Lugemisväärne on samuti lühiintervjuu teise ajaloofilosoofia korüfee Jörn Rüseniga; palju lühikesi mälestuskilde ja austusavaldusi leiab ICHTH kodulehelt. Kuid kõige suurema väärtusega on kindlasti Ethan Kleinbergi kolmeosaline videointervjuu White’iga, mis valmis alles mõni kuu enne vanameistri lahkumist; eelduspäraselt on see viimane intervjuu, mille ta jõudis anda.

Prantsusmaal on kujunenud huvitav olukord: juba mõnda aega on valmistatud ulatuslikult tähistama üht prantsuse lähiajaloo suurima sümboolse tähtsusega sündmust, poole sajandi möödumist 1968. aasta üliõpilasrahutustest ja töölisstreikidest; ent usutavasti keegi ei arvestanud, et seda tehakse ajal, mil prantsuse üliõpilased on uuesti tänavatel ja barrikadeerivad ülikoole. “Mai 68: nemad mälestavad, meie alustame uuesti” võtab situatsiooni tabavalt kokku ühe mässava tudengi loosung.

Uute rahutuste põhjuseks on Emmanuel Macroni jõuline reformipoliitika, mis on jõudnud järjega kahe kõige tundlikuma kontingendini: raudteelased ja üliõpilased. Tuleb vaid nõustuda analüütikute hinnanguga, et see koordineeritud vastuhakk on Macroni poliitika tõeline proovikivi – kui ta peaks suutma tõepoolest ellu viia nii raudteekorralduse kui ka ülikoolielu ümber kujundamise, siis on ta saavutanud midagi sellist, mida pole suutnud ükski tema eelkäija. Kes soovib teemast mõningast ülevaadet, võib lugeda näiteks The Guardiani artiklit; prantsuse keele oskajatele võib soovitada La Vie des Idées’ analüüsi Macroni ülikoolireformi tagamaadest (mille peamine sisu on soov lubada ülikoolidel korraldada sisseastumiseksameid juba bakalaureuseastmes – soov, mis tundub Eestis mõistagi enesestmõistetav).

Keda aga huvitab 1968. aasta maisündmuste pärand tänapäeval võib lugeda intervjuud ajaloolase Michelle Zancarini-Fourneliga või pikemat käsitlust vastsest Foreign Policy numbrist. The New York Review of Books’i blogi on aga avanud terve postituste sarja 1968. aasta tähtsusest ja tähendusest tänapäevale, mida tasub samuti vaadata.

Uudiskirjanduse voost jäi silma ühe noore Ameerika ajaloolase Alexander Bevilacqua vastne uurimus sellest, kuidas Lääne haritlased avastasid enda jaoks 17.–18. sajandil islami ja kuidas see mõjutas Lääne valgustusajastu ilmet. Pole küll raamatut, mis kannab pealkirja “Araabia kirjasõna vabariik: Islam ja Euroopa valgustus” (The Republic of Arabic Letters: Islam and the European Enlightenment), jõudnud lugeda, ent silma jäänud arvustused (näiteks The New Republic’us) kinnitavad, et tegemist on ühtaegu nii põneva, erudeeritud kui ka aktuaalse käsitlusega.

Märt:

Eurozine vahendab Res Publika Nowast Tadeusz Koczanowiczi huvitava intervjuu mõtteloolase Andrzej Friszkega Leszek Kołakowski poliitilise teekonna üle kommunismist läbi revisionismi liberaaliks ja siis konservatiiviks. Kõne all on mitmesugused sõjajärgse Poola vaimuelu suundumused ja sündmused, ka 1968. aasta rahutused ja puhastused. Intervjuu annab kinnitust oletusele, et Kołakowski on olnud üks väheseid filosoofe viimasel poolsajandil, kellel olnud ka käegakatsutavat poliitilist mõju.

Intervjuu tõi ühtlasi meelde ühe 2013. aasta ülevaate-essee “Narr ja preester” The Nationis ühelt teiselt ajaloolaselt John Connellylt. See liigub paralleelselt Res Publika Nowa intervjuuga, kuid on hilise, Johannes Paulus II apologeediks hakanud Kołakowski suhtes kriitilisem. Connelly meelest suhtus filosoof lõpuks paavsti autoritaarset juhtimisviisi kritiseerivatesse häältesse samamoodi, nagu Lääne vasakpoolsed olid suhtunud Ida-Euroopa dissidentide autoritarismivastasesse kriitikasse: kuigi süsteemil on mõningaid veidrusi (näiteks kontratseptiivide keeld, millest tavakatoliiklased niikuinii kinni ei pea), tuleb suure ürituse nimel need välja kannatada.

Seoses Karl Marxi läheneva aastapäevaga lehitsesin taas Kołakowski peateost “Marksismi põhivoolud” ega suutnud seda keskelt alustades (ette sattus Rosa Luxemburgi peatükk) kaua käest ära panna. Lugesin kõrvale ajakirjast Political Studies sotsioloog Ralph Milibandi omaaegset kriitikat ja Kołakowski vastust (1981, linki kahjuks pole). Kołakowski argumenteerimiskirg ja vahedus on tõesti võimsad! Mäletatavasti on tema raamatu suur eeldus (ja avalause) see, et Marx oli “saksa filosoof” (ja ilmaliku lunastusõpetuse pakkuja.)

Natuke sarnane on ka Gareth Stedman Jonesi mõne aasta taguse Marxi biograafia lähtepunkt. Stedman Jones on oma historismis väga järjekindel ja esitab meile peaaegu ilma igasuguse marksismita ja tagantjärele tarkusteta Marxi, kelle huvid ja mõttemiljöö jäävad tänapäevast päris kaugele. Näiteks elu lõpuaastail tegeles Marx innukalt vene külakogukonna ja üldisemalt arhailise ühisomandi probleemidega, kaldudes pooldama alusetuid ajaloolisi hüpoteese. Kuid Stedman Jonesi jaoks oli Marx ennekõike saksa filosoof, Feuerbachi järgija ja kristluse kriisi produkt.

On olemas ka teistsugune vaateviis: tähtis pole Marxi filosoofitaust, vaid tema poliitökonoomia, majandusteadus. Selles vallas tunnistatakse ikka ja jälle, et vähemalt tema pilk kapitalismi toimimisse oli läbinägelik. Samuti on püütud üles soojendada tööväärtusteooriat, mille järgi kaupade väärtus tuleb neisse panustatud tööst. Lugemist väärib ka Samuel Bowlesi hiljutine ülevaade “Marx ja moodne mikroökoomika” ja Yanis Varoufakise pikk Guardiani lugu, mis püüab esile tuua “Kommunistliku partei manifesti” nüüdisaegset asjakohasust. Marxi kui filosoofi ja Marxi kui poliitökonomisti erinevus kattub enam-vähem, kuid mitte täielikult positiivse ja negatiivse Marxi erinevusega. Esimene visandas pildi inimese üldisest vabanemisest, maapealsest lunastusest, vabaduse riigist jne; teine näitas – mitte küll alati kuigi täpselt –, millised on kapitalismi hädad ja kuidas see liigub kriisist kriisi. Esimesega pole vist praegu suurt midagi peale hakata, teise mõned mõttekäigud võivad kriitilisele mõttele veel inspiratsiooni pakkuda.

Aga Marx pole ainus, kellel sel aastal ümmargune tähtpäev – tähistatakse ka 50 aasta möödumist 1968. aasta sündmustest. Pariisi rahutuste kohta lugedes olen vahetevahel tundnud, et tõenäoliselt oleksin ise tollal politseinikele võileibu viinud. Need rahutused on paistnud nii lapsikute ja rumalatena. (USA-s oli kogu muu retoorika kõrval vähemalt mõttekas eesmärk – lõpetada Vietnami sõda.) Aga võib-olla olen lugenud valesid asju ja lõppude lõpuks on üks asi sündmuste eneste loomus ja hoopis teine asi nende head või halvad järelmõjud. Michael Mandelbaum kirjutab The American Interestis Ameerika protestide irooniast – soovitule vastupidistest tulemustest. Ka Financial Timesis räägib Janah Ganesh, kuidas tollased sündmused sillutasid teed kapitalismi edumarsile. NYRB-s meenutavad vanu aegu Claus Leggewie ja Daniel Cohn-Bendit.

Ja et mitte valmistada pettumust meie rubriigi püsilugejaile, siis ka üks värske uudis suurvaimude kohtumisest: Kanye West vaatas Jordan Petersoni videot.
Aken, Arhiiv

Küberrünnakute moos aprillirahutuste kibedal pudrul

25. apr. 2018

TANEL TAMMET

Ilmunud Vikerkaares 2008, nr 4–5

Pronkssõduri saaga paljudest kasulik/kahjulik-aspektidest jäi tolmu settides pinnale üks, võibolla ainus Eesti jaoks selgelt kasulik sündmustejada: küberrünnakud, nende tõrjumise mütologiseeritud eepos ja see, kuidas poliitikud selle blufi piiri peal seisva kampaania välja mängisid. Küberrünnakud ise on sotsiaal-tehnoloogiline fenomen: suurt rünnakut ei saa edukalt korraldada äkki, ette valmistamata, üksiku huvilise poolt. Rünnak – ja samamoodi kaitse – eeldab läbipõimunud, evolutsioneeruvat võrgustikku internetist ja sotsiaalsetest sidemetest, kus üks ei funktsioneeri ega arene ilma teiseta. Meie silma all – just praegu – on toimumas interneti ja ühiskonna koevolutsioon ning küberrünnakud on üks sellesama evolutsiooni teravalt tunnetatavaid aspekte.

Suuremas plaanis vaadates oli “meie” küberrünnak väike täpe maailmas pidevalt ja igal pool toimuvas sõjas võrgukanalite ümber. Peaaegu alati on motivatsioon majanduslik, meie aprillirünnakute eriliseks nüansiks oli puhtpoliitiline motiveeritus. Selle ebahariliku nüansi dramaatiline rahvusvaheline väljamängimine Venemaa riikliku rünnakuna Eesti riigi vastu oli riskantne ja andis üksikuid tagasilööke, aga lõppkokkuvõttes osutus poliitiliselt selgelt kasulikuks aktsiooniks.

Tekitasime maailmas palju suuremat – seejuures positiivset – meediakajastust ja huvi, kui n-ö harilikud rahutused seda kunagi oleksid suutnud. Päris kindlasti tegid küberründajad Eestile suure heateo.

Suurim võitja oli seejuures pronkssõduri teisaldaja – kaitseministeerium. Juba mitu aastat oli käimas protsess rahvusvahelise küberkaitse kompetentsikeskuse rajamiseks, millest edaspidi loodeti kujundada NATO kompetentsi- ja koolituskeskust. Tugi sellise asja tegemiseks oli olemas nii Eesti sees kui NATO ringkondades, kuid mõlemalt poolt mõõdukalt leige. Rünnakud ja nende eduka tõrje väljamängimine tõstsid meid tähelepanukeskmesse ja kiirendasid kogu protsessi väga oluliselt. Suutsime tekitada NATO sees endale mainelise niši.

Mismoodi rünnakuid Venemaalt täpselt organiseeriti, ei saa me ilmselt kunagi teada. Küberrünnakud ei vaja iseenesest mingit jõuorganite-poolset kampaaniat: väga edukalt saavad sellega hakkama asjassepühendatud tegelased omaenda initsiatiivil. Samas ei tee suurem tugi kunagi paha, ja kõigil suurvõimudel on olemas mitmed jõustruktuurid seda sorti asjade korraldamiseks. Teisalt kalduvad riiklikud struktuurid siiski oma tegevuse kaugemaid tagajärgi kuigivõrd prognoosima, küberrünnakute ärakasutamine Eesti kuvandi kergitamiseks aga pidanuks olema ettearvatav.

Küberrünnakud on geriljasõda, kus üksikud fanaatikud, eraarmeed, riiklikud toetused, organiseeritud kuritegevus ja puhas eraettevõtlus kombineeruvad sarnaselt internetiga ad hoc organisatsiooniks, millel ei saagi olla keskset, hierarhilist juhtimist.

Eesti väiksuse tõttu oli meid kerge võrgurünnakutega häirida – panku, telekomifirmasid, olulisi ametiasutusi ja ajalehti on meil vähe –, aga samal põhjusel saime end ka suhteliselt kergesti kaitsta. Massilised ründed käivitatakse harilikest ärahäkitud koduarvutitest üle maailma, ning esmaseks enesekaitseks piisas meie üksikute välisühenduste filtreerimisest: telekomifirmade suured ruuterid lihtsalt ei lasknud sihtmärkidele suunatud andmepakette Eestisse sisse. Väljastpoolt Eestit ei saanud enam meie internetipankasid kasutada ja ajalehti lugeda, aga mis siis: süsteemid läksid vähemalt käima. Järgmiste päevade ja nädalate jooksul asuti meie väikese tsiviilse kaitseorganisatsiooni CERT juhtimisel niisugust filtreerimist toimetama juba väljaspool Eestit asuvates internetiruuterites, kuni lõpuks sai kaotada piirangud välismaalt Eestisse liikuvatele internetipakettidele. Kujutame ette analoogilist olukorda Ameerikas: enamik häkitud koduarvutitest asub oma riigi piirides, telekomifirmasid, ühendusteid ja ristmikke on tohutult, mingit lihtsat võimalust enamikku ründajatest ühe klõpsuga välja lü- litada ei ole.

Meetodeid küberrünnakuteks on palju. Viimastel aastatel domineerib tõsisemate operatsioonide korral kõikjal üks põhimeetod, nn hajutatud teenusetõkestus (levinud lühendina DDOS – distributed denial of service). Sisuliselt on idee väga lihtne, palju lihtsam kui arvutitesse sisse häkkimine: kui tahame mingi veebisaidi töötamist takistada, tuleb selle veebisaidi poole pöörduda nii tihti, et ta ei jaksa enam veebilehti välja anda ning ta internetikanal on päringuid sedavõrd täis, et harilike mitteründavate kasutajate päringud sinna enam eriti ära ei mahu. Analoogia raadiosaate segamisega on täiesti olemas: saadame jaama kanalil tugevat müra, keegi ei saa enam jaama kuulata. Internetis on kanal enamasti kahepoolne: kasutaja küsib serverilt mingit lehte, ja server siis saadab talle selle lehe. Ei segata mitte serverist väljaminevat infot (sest see liigub eri suundades), vaid koormatakse server üle päringutega. Päringul ja päringul on seejuures suur vahe: harilikult püütakse teha just selliseid kiuslikku sorti päringuid, mis serverit kõvasti rohkem häiriks kui tavakasutus.

Peale veebisaitide saab niisuguse rünnaku käivitada ka e-posti serverite ja interneti massiliiklust suunavate ruuterite vastu. Viimaste kinnijooksmisel on hoopis tõsisemad tagajärjed: igasugune internetiliiklus selle ruuteri kaudu lakkab toimimast, kuni võrguadministraatorid liikluse teisi teid pidi ümber suunavad.

Kui küberrünnakute idee iseenesest on lihtne, siis nende tegelikul teostamisel lisandub üks palju huvitavam ja pikemas perspektiivis ülioluline aspekt – hajutatus (too esimene D sõnas DDOS). Nimelt ei ole üksikul arvutil enamasti kunagi võimalik nii palju segavaid päringuid välja saata, et ta suudaks häirida mahuka kanali küljes olevat serverit. Seepärast on vaja serverit – või ruuterit – rünnata korraga väga paljudest, enamasti tuhandetest või kümnetest tuhandetest arvutitest. Kust neid arvuteid võtta? Tuleb sokutada harilikesse koduarvutitesse normaalolekus vaikne ja mitte kedagi häiriv pahavara, mida ründaja saab tsentraalselt võrgu kaudu juhtida, andes näiteks korraga kümnele tuhandele arvutile käsu rünnata etteantud meetodil konkreetset serverit. Ja koduarvuti asubki ilma omaniku teadmata tegema aktiivselt segavaid päringuid.

Selliseid tsentraalselt suunatava pahavaraga nakatatud harilike koduarvutite pilvi nimetatakse botnettideks (ehk robotvõrkudeks). Suuremad leitud botnetid on sisaldanud koguni üle miljoni arvuti, mis paiknevad laiali üle kogu maailma. Umbkaudsetel hinnangutel on praegu ligi viiendik koduarvutitest maailmas mõne botneti osaks. Küberrünnakuid tehakse enamasti majanduslikel põhjustel: kas lihtsalt takistamaks konkurendi äri või pressimaks botneti DDOS-rünnaku ähvardusel välja raha (see on sage eesmärk näiteks rünnakute puhul internetipankade vastu ning mõnedki pangad maailmas on selle tagajärjel internetipangandusest loobunud). Botnette ei kasutata muidugi ainult rünnakuteks. Sootuks suurem äri on spämm-meilide saatmine (ca 90% meie postkastidesse tulevatest spämm-meilidest on saadetud botnettide kaudu) ja nn click fraud, kus arvutid pannakse mingit reklaambännerit “klikkima”, mis omakorda toob selle bännerisüsteemi haldajale raha sisse. Botnette tarvitatakse ka kodukasutajate krediitkaardinumbrite ja igasugu paroolide massiliseks väljanuuskimiseks: jällegi on siin tähtsaks sihtmärgiks internetipangandus – see ongi üks põhjusi, miks viimases eelistatakse ikka enam kasutada paroolikalkulaatoreid või protsessoriga ID-kaarte. Last not least, botnetid tegelevad iseenda laiendamisega: botnetis olevad koduarvutid saadavad laiali nakatatud pilte ja muud e-posti, mis sisaldab linke nakatavatele veebilehtedele, skännivad kohalikke võrke turvaaukude leidmiseks jne.

Koduarvutite nakatamine botnettide loomiseks ja kasvatamiseks on suur äri. Loodud botnette müüakse ja renditakse välja. Botnetid konkureerivad omavahel, üritades teiste omanike pahavara arvutitest välja tõrjuda ja oma botnetti laiendada. Botneti aretajad vahetavad, müüvad ja levitavad kasulikke koodijuppe: botnetid ja pahavara arenevad traditsioonilise, geneetikal ja looduslikul valikul põhineva evolutsiooni vaimus, sõltudes samas botnetimajanduse inimorganisatsiooni evolutsioonist.

Vastumeetmena botnettide aretamisele sokutavad telekomid, pangad ja jõustruktuurid – ka Eestis – botnetiäri ringkondadesse oma agente, kes muuhulgas pidevalt jälgivad botnetireklaame ja pakkumisi. Pahavara leidmise ja hävitamisega otse koduarvutites tegelevad viirusetõrjeprogrammid, mis samuti evolutsioneeruvad. On loodud ka puhtanisti kaitseotstarbelisi botnette, mis – koduarvuti omaniku teadmata – lihtsalt likvideerivad teisi leitud botnette ja levitavad ennast, ilma et plaaniksid kedagi rünnata või muud kuritegelikku ette võtta.

Selline põnev inimorganisatsiooni ja internetitarkvara üksteist toetav koevolutsioon tiheda konkurentsi tingimustes, kus botnetid võitlevad nii omavahel kui ka kaitsesüsteemidega, on ainulaadne eeskätt oma kiiruse ja sellest sündivate probleemide eripära poolest. Samasugust laadi koevolutsioon toimub interneti ja muude kommunikatsioonikanalite ümber ka kõige harilikumates, legaalsetes tegevusvaldkondades.

Interneti arenguga ühiskonnas toimuvad muutused näitavad väga selgelt, kuidas ühiskond on üha enam võtmas n-ö omaette suure ühiskondliku looma piirjooni, kellel on oma huvid ja oma supermõistus ning arengumootoriks seesama geneetika ja loodusliku valiku koostoime, mis kunagi sundis mõistuseta ainurakseid ühinema hulkrakseteks. Ühiskond kui suur loom ei huvitu eriti oma üksikute inimainuraksete huvidest ja eesmärkidest, inimesed jälle ei saa eriti aru, mida ja miks ühiskond tervikuna teeb: meie mõistus on selleks liiga väike, aju liiga pisike ja evolutsiooniliselt piisavalt kohastumata. Ning võibolla ei olegi efektiivse ühiskondliku looma jaoks vaja kuigi tarku inimesi, hoopis tähtsam on nendevaheline side ja efektiivne organisatsioon.

Viimase paarikümne aasta jooksul on inimgrupid ja organisatsioonid intiimselt põimumas arvutite ja võrguga: arvutid suudavad täita esialgu lihtsamaid, edaspidi üha keerukamaid inimfunktsioone, jäädes samas sõltuvaks oma organisatsiooni inimeste tegevusest. Ühiskondliku looma organismis leidub juba praegu peale inimeste ka väikeseid, aga massiliselt levivaid tehisrakke – arvutid, mobiiltelefonid, autod ja majad – koos oma internetiühenduste ja telefonisüsteemide tehisnärvikiududega. Mida enam meie ühiskond uusi tehisrakke kasutab, seda tähtsamaks muutub omavahelises konkurentsis sõda majanduse, teadmiste ja organisatsiooni jaoks hädavajalike internetinärvivõrkude pärast.

See, kelle ühiskond majanduslikus sõjas alla jääb, neelatakse tugevama konkurendi poolt alla ning inimesed seeditakse toormaterjalina läbi, nagu Lääne tsivilisatsioon paarisaja aasta jooksul primitiivsete hõimukultuuride peal juba edukalt on demonstreerinud. Viimane suurem seedimisoperatsioon toimus aga siinsamas ja ainult paarkümmend aastat tagasi, kui iseorganiseeruvale majandusele ja vabale kommunikatsioonile orienteeritud ühiskond asus alla neelama pronkssõduri jäigalt organiseeritud kodumaad. Aprillikuised küberrünnakud on irooniline tõend sellesama ümberkultuuristamise edukusest.
Aken, Arhiiv, Artikkel

Jumala vaenlased

22. apr. 2018

BERNARD LEWIS

Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 3

Viimase aja sündmused mõnedes islamimaailma osades on äratanud ellu mälestusi Iraani islamirevolutsioonist ja põhjustanud kartust, et ees on ootamas veel samasuguseid revolutsioone ja tekkimas uusi islami-fundamentalistlikke režiime, millel on samasugused tagajärjed kodu- ja välismaal. Eriti Lääne vaatlejad on kohkumusega meenutanud Iraani revolutsiooni metsikusi, kui inimesi hulgakaupa arreteeriti, mitmekesi koos kohtu alla anti ning mõnikord kõigest paari tunni möödudes hukati. Paljud olid sügavalt šokeeritud, et peamine viis poliitiliste vastaste kohtlemiseks oli hukkamine, komme, mis Läänemaailmas oli hüljatud juba aastasadade või vähemalt aastakümnete eest.

Sedalaadi metsikus, selline pööre kollektiivse kohtupidamise ja massihukkamiste poole ei ole siiski iseloomulik ei Iraanile ega islamile. See on aga väga iseloomulik revolutsioonidele. Neist kolmest komponendist – islam, revolutsioon ja Iraan – peaksime tähelepanu pöörama ennekõike toimunu revolutsioonilisele, mitte niivõrd islamlikule või iraanilikule aspektile. See ei tähenda muidugi, et selliseid asju poleks Iraani või islami ajaloos kunagi varem juhtunud. Iraani revolutsiooni alguspäevadel, Ameerika-vastase kampaania kõrgajal, oli üks sageli Ameerika Ühendriikide vastu esitatud süüdistusi see, et LKA oli õpetanud šahhi meestele piinamist ja repressioone. See kõlab umbes niisama, kui iraanlasi ja araablasi süüdistataks selles, et nemad on toonud Ameerika Ühendriikidesse karmid ärikombed.

Lähis-Idas on repressioonid ja vägivald olnud ikka laialt levinud, kuid massimõrvad mitte. Ja kuigi islami seadustik ja kohalikud poliitilised tavad on olnud väga karmid, pole ometigi kummaski midagi niisugust, mis õigustaks hiljuti nähtud poliitilisi massihukkamisi. Küll aga on niisugused sündmused olnud iseloomulikud revolutsioonilistele situatsioonidele niihästi Euroopas kui mujal ning Iraani revolutsiooni oleks mõistlik võrrelda just nendega. Edukad revolutsionäärid on sageli pidanud vajalikuks oma koduseid vastaseid suure arvul ja suure kiirusega kõrvaldada – harilikult suuremal arvul ja suurema kiirusega kui need türanniad, mille nad kukutasid ja asendasid. See nähtus on meile tuttav Prantsuse ja Vene revolutsioonide ajaloost. Isegi Lähis-Idas pärast 1908. aasta noortürklaste revolutsiooni – liberaalset konstitutsioonilist revolutsiooni, mis kukutas sultan Abdülhamit II legendaarse türannia – õnnestus noortürklastel kolme aastaga tappa rohkem türklasi kui vanadel türklastel eelnenud kolmekümne aastaga kokku.

*
Iraani revolutsioon on sellest traditsioonist kinni hoidnud ja tal on oma määratlus vaenlase kohta, keda hävitada. Varasemad revolutsioonid olid oma vaenlasi mitmeti määratlenud. Prantsuse revolutsioon määratles neid sotsiaalselt aristokraatidena, majanduslikult feodaalidena ja ideoloogiliselt reaktsionääridena, Vene revolutsioon – sotsiaalselt kodanlastena, majanduslikult kapitalistidena, ideoloogiliselt kontrrevolutsionääridena. Islamirevolutsionäärid ja nende eeskuju järgijad teistes islamimaades defineerivad oma vastaseid terminiga, mis katab ühtaegu nii sotsiaalset kui ideoloogilist aspekti nad nimetavad neid Jumala vaenlasteks ja nende süüd maapealseks laostamiseks või kurjategemiseks (araabiakeelne vaste Koraanis fasad). Ja et ei tekiks kahtlust selle väljendi tähenduse suhtes, nimetatakse Jumala vaenlasi otsesõnu Saatana järgijateks ja Saatan ise, keda iseloomustatakse epiteediga “Suur”, samastatakse Ameerika Ühendriikidega.

Arvatavasti teame kõik, mida tähendab kurja teha, ja paljudel meist on otseseid kogemusi selle kohta. Usuradikaalid aga kasutavad seda väljendit tähistamaks seda, mida teised revolutsionäärid on nimetanud rõhumiseks või ekspluateerimiseks või – kui vaadelda “teaduslike” revolutsionääride sõnavara – ebaõigeks poliitikaks. On ju üldteada, et mõningates ringkondades on levinud kentsakas usk, justkui oleks poliitika täppisteadus nagu matemaatika, kus igale probleemile on olemas vaid üks õige vastus ning kõik ülejäänud vastused on ebaõiged. See on pettekujutlus, väärteooria ja selle sunniviisiline rakendus on toonud väljendamatut viletsust miljonitele inimestele ning röövinud näiteks vene rahvalt ning rahvastelt, kelle üle venelased on valitsenud, peaaegu sajandi nende ajaloost. Islamirevolutsionääride keel Iraanis ja mujal osutab millelegi samasugusele – samasugune on nende usk õigesse poliitikasse, mis on muidugi Jumala poliitika, erinevalt teistsugusest poliitikast, mis on ebaõige ja seetõttu jumalavastane.

Pärast šahhi kukutamist 1979. aastal ja “vana režiimi” ning tema toetajate piiritlemist ja hukkamõistmist on sündmuste käik Iraanis järginud juba tuttavaid revolutsioonilisi malle. Revolutsionäärid kehtestasid terrori ja kannatasid selle all – hullemini kui Prantsusmaal, kuid mitte nii hullusti kui Venemaal. Nad seisid vastamisi välissekkumisega, said sellest jagu ja tekitasid endale laialdase rahvusvahelise kõlapinna, mille jaoks lõid vajalikud rahvusvahelised organisatsioonid. Neil on omad jakobiinid ja omad bolševikud, kellel on esimeste tuline entusiasm ja teiste jäigad veendumused ning mõlema halastamatu vägivaldsus. Varem või hiljem peavad nad arvatavasti andma teed mingisugusele restauratsioonile. Kuid enne seda võivad nad veel – kuigi see pole väga tõenäoline – sünnitada oma Napoleoni või Stalini, et Jumala vaenlaste vastases võitluses uusi tippe saavutada.

*
Termin “Jumala vaenlased”, mis esineb nii sageli Iraani revolutsiooni avaldustes, niihästi juriidilistes otsustes kui poliitilistes deklaratsioonides, võib tänapäeva ilmalikult meelestatud kõrvalseisjale tunduda väga imelikuna. Mõte, et Jumalal on vaenlasi ja et ta vajab inimeste abi oma vaenlaste kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks, on raskesti mõistetav. Ometigi pole see kõik nii väga kummaline. Käsitus Jumala vaenlastest oli tuntud niihästi eelklassikalises kui klassikalises antiigis, nii Vanas kui Uues Testamendis, samuti Koraanis, ja tal on keskne koht kaasaegse radikaalse islami ideoloogias

See käsitus esineb mitmekesistes vormides. Vanad kreeklased tundsid mitmesuguseid jumalate vaenlasi. Üheks niisuguseks oli ülikangelane, kes esitas jumalaile väljakutse ja keda kujutati pigem soodsas valguses. Mõni teine tegelane oli jumalate vaenlane peamiselt sellepärast, et ta oli nende ohver, jumalate põlguse, viha ja kadeduse objekt, mitte vastane. Veel üks rühm koosnes titaanidest ja heerostest, kes olid astunud kosmilisse võitlusse jumalate vastu, või kes oma õnnetuseks läksid kaasa jumalate omavaheliste hukatuslike tülidega.

Selle kujutluse eriti asjakohane variant esineb Vana-Iraani dualistlikes usundites. Enamik islamieelse Iraani usunditest olid suuremal või vähemal määral dualistlikud, usuti mitte ühe, vaid kahe kosmilise jõu olemasolu. Zoroastriline kurat, erinevalt kristlikust või islami või juudi kuradist, ei olnud üks Jumala loodud olendeist, kes viib täide mingeid ülisalapäraseid Jumala ülesandeid, vaid hoopis iseseisev jõud, ülim kurjavägi, kes oli astunud kosmilisse võitlusse Jumala vastu. See uskumus mõjutas manihheismi ja teiste traditsioonide kaudu arvukaid kristlikke, muhameedlikke ja judaistlikke sekte. Kuigi manihheistlik religioon on peaaegu kadunud, kasutatakse siiani tema nime – tolle keeruka teoloogilise süsteemi seisukohalt mõneti ebaõiglaselt – , et tähistada lihtsakoelist vaatenurka, mis näeb maailma ja kõiki tema probleeme hea ja kurja vahelise lohutu võitlusena.

*
Ka Piiblis on mõned viited vaenlastele, kes pole muidugi jumalate vaenlased nagu Kreekas, vaid Jumala vaenlased. Üks näide on vahetegemine nende vahel, kes Jumalat armastavad, ja nende vahel, kes teda vihkavad, kusjuures arvatavasti on mõeldud viimaste all neid, kes Jumalat ei armasta. Jumal ütleb Teise Moosese Raamatu olulises kirjakohas: “Aga kui sa tõesti kuulad tema häält ja teed kõike, mis ma käsin, siis ma olen sinu vaenlaste vaenlane ja vastaste vastane!” (2Mo 23,22). Sama mõtet väljendatakse kirglikumalt ja isiklikumalt paljudes Taaveti lauludes. Koraanis määratletakse Jumala vaenlasi uskmatutena, kes on määratud põrgutulle (2.98; 41.19 ja 28), usklikke õpetatakse “külvama hirmu Jumala vaenlases ja oma vaenlases”. Kuid võitlus ei pea käima surma peale. “Kui vaenlane soovib rahu, siis soovi sina samuti rahu ja usu Jumala sisse”, kes oma kõiketeadmises pakub küllaldast kaitset kõigi trikkide vastu, mida vaenlane võib sepitseda (8.60-62). Ajaloo andmetel alistusid need, kes võitlesid Prohveti vastu, Prohvetile tema eluajal. Näib, et mõnede tänapäeva nn islamifundamentalistide jaoks ongi see ainus tähendus, mille pühakiri rahule annab.

Monoteistlike religioonide õpetuses ei ole Jumal see, kes kutsub inimkonda appi võitlema oma vaenlase vastu, vaid inimkond või õigemini mõni osa temast kutsub Jumala appi oma vaenlaste vastu, et Jumal võtaks mõned inimeste vaenlased oma vaenlasteks. Nad niiöelda värbavad Jumala, mitte Jumal ei värba neid nagu mõnes dualistlikus religioonis. Sama hoiak on ka uuel ajal tihti üle võetud, näiteks paljudes riigihümnides ja sõduripalvetes kutsutakse ja mõnikord isegi õpetatakse Jumalat hoidma meie kuningat, kuningannat, keisrit, tsaari, vabariiki või isamaad ja muidugi vaenama meie vaenlasi, neid Jumala enda vaenlasteks tehes.

Kristluse tekkeajal arendati Vanas Testamendis väljendatud käsitust tugevasti edasi. Kuna Jumala mõiste avardus, hõlmates ka Kristust, siis avardus ja omandas uue tähenduse ka Jumala vaenamise mõiste. Inimene võis nüüd olla mitte üksnes Jumala vaenlane, vaid ka Jumala solvaja ja teatud mõttes isegi Jumala tapja. Ja nii on varakristlike kirikuisade töödes sagedasi viiteid Jumala vaenlastele. Seda terminit, mida varemalt paganad kasutasid kristlaste kohta, hakkasid kristlased kasutama juutide ja ketserite kohta, kelles nähti Kristuse ja seega ka Jumala vaenlasi.

Islamis sai arusaam Jumala vaenlastest palju suurema tähtsuse. Muidugi on Koraan rangelt monoteistlik ja tunnustab ainult ühte Jumalat, ühtainsat universaalset jõudu. Koraani järgi käib inimese südames võitlus hea ja kurja vahel, Jumala käskude ja kiusaja vahel, kuid seda nähakse võitlusena, mis on määratud Jumala poolt, ja ka selle võitluse tulemus on Jumalast ette määratud. Seda võitlust mõistetakse inimkonna proovikivina ja erinevalt Vana-Iraani dualistlikest usunditest ei mängi inimene ise otsustavat osa hea võidus kurja üle. Kuid hoolimata islami monoteistlikkusest, mõjutasid islami arengu erinevaid etappe, nii nagu kristlust ja judaismigi, ka iraani dualistlikud käsitused kosmilisest heitlusest hea ja kurja, valguse ja pimeduse, korra ja kaose, Jumala ja tema kord kuradiks, kord Ibliseks, kord Saatanaks jne kutsutud vastase vahel.

Muslimite jaoks võis too hea ja kurja vaheline kosmiline võitlus võtta kergesti poliitilised või isegi sõjalised mõõtmed. Meenutagem, et Muhamed ei olnud ainult prohvet ja õpetaja, nagu teiste religioonide rajajad. Ta oli ka riigipea ja kogukonnajuht, valitseja ja sõjamees ning suureks impeeriumiks paisunud riigi rajaja. Niisiis haaras see võitlus üksikute usklike kõrval kaasa ka riike ja nende sõjavägesid. Kui islamisõdade, “Jumala jälgedes” peetavate pühade sõdade võitlejad võitlevad Jumala eest, siis järeldub loogiliselt, et nende vastased võitlevad Jumala vastu. Ja kuna Jumal on põhimõtteliselt islamiriigi suverään ja riigipea, siis koos Prohvetiga ja pärast Prohvetit koos kaliifide ja nende asehalduritega käsutab Jumal suveräänina ka sõjaväge. Sõjavägi on Jumala sõjavägi ja vaenlane on Jumala vaenlane. Jumala sõdurite kohus on saata Jumala vaenlased nii ruttu kui võimalik sinna, kus Jumal neid nuhtleks, see tähendab hauatagusesse ilma. Uskmatute vastu peetud arvukate pühade sõdade kroonikates järgneb teadetele muslimi surmast harilikult vormel “rahu olgu temaga” voi “Jumal, ole talle armuline”, kuid uskmatu vaenlase surmaga kaasneb fraas “Jumal, saada ta hing põrgusse”.

Jumala nimel ja Jumala vaenlaste vastu peeti pühasid sõdasid selleks, et uskmatud võtaksid omaks islami usu või alistuksid muslimite võimule. Kuid on veel üks vaenlane, kes on palju salakavalam ja ohtlikum kui islami piiride taga asuv võõras uskmatu. Selleks on usutaganeja, see, kes on kasvanud üles islami sees ja kel on muslimi nimi ja nägu, kuid kes on oma usu maha salanud ja tegutseb salamisi selle nimel, et seda seestpoolt hävitada. Juba keskajal arutasid mõned juristid džihaadi võimaluse üle renegaatlike režiimide vastu. Tänapäeva fundamentalistid on selle teooria arendanud välja revolutsiooniideoloogiaks. Sadati mõrvarid ja Iraani monarhia hävitajad uskusid, et nad osalevad pühas võitluses usust taganenud valitsejate vastu ja režiimide vastu, mis on hüljanud Jumala ilmutuse ning tahavad salata maha Jumala seadust, et asendada see Läänelt kopeeritud uute seaduste ja uute kommetega.

*
Jumala vaenlase arhetüüp on muidugi Saatan, kes esineb Koraanis tihti ja kelle eest seal usklikke sageli hoiatatakse. Islami Vabariigi demonoloogias on Saatanale antud konkreetne nimi ja asukoht läänepoolkeral. Muslimi pühakirjas ja pärimuses väljendab Saatan oma vaenu Jumala vastu nii, et püüab pidevalt Jumala rahvaid eksiteele viia. Aadama ja Eeva kiusatusest saati pole ta kunagi sellest kurjast ettevõtmisest loobunud. Koraani viimases suuras, mis esimese suura kõrval on muslimite seas kõige enam tuntud ja korratud, seisab kirjas: “Ma otsin pelgupaika inimeste isanda, inimeste kuninga, inimeste Jumala juures sosistaja taanduja eest, kes sosistab inimeste südamesse…”

Homeini ja teiste islamifundamentalismi ideoloogide kirjutistest selgub, et nende meelest on Ameerika kultuuri võrgutav külgetõmme märksa suuremaks ohuks nende poolt õigeks peetavale usule ja õigele teele kui Ameerika valitsuste mistahes vaenulikud teod. Kuulutades Ameerika Suureks Saatanaks maksis kadunud ajatolla tollele võrgutavale külgetõmbele tahtmatult lõivu.

Nii uuel ajal kui keskajal on muslimite seas – nii nagu ka kristlaste ja juutide hulgas – olnud rohkem neid, kes on soovinud oma tülisid näha vähem apokalüptilises valguses ja vastavalt sellele ka käitunud. Inimlike asjade pärast võitlevate inimestest vastaste vahel on võimalik dialoog ja kompromiss ja, nagu Araabia-Iisraeli rahukõnelused on näidanud, isegi väljavaated rahule. Jumala tahte isehakanud täideviijate jaoks aga sellist väljavaadet pole.

Sest nende võitlus, kes sõdivad Jumala vaenlaste vastu, võib lõppeda ainult surma või võiduga. Nad usuvad, et Jumala nimel langemise eest lubab pühakiri neile kirjeldamatut tasu teises ilmas. Võidu puhul tagab aga sama autoriteet neile alistatud inimeste ja valduste üle kaugelt suuremaid õigusi kui üheski moodsas ilmalikus seaduses ette nähtud. Niisuguses sõjas ei saa muidugi olla mingisugust rahu, veelgi vähem saab seal olla head tahet – on ainult lõputu võitlus, kuni hea lõpliku võiduni kurja üle, Jumala võiduni Saatana üle. Parimal juhul võib sõda katkeda vaherahudeks – taktikalisteks pausideks kuni ajani, mil on sobiv ja kasulik jätkata Jumalast määratud võitlust. Rahu ja koos sellega hea tahe võivad mõjule pääseda alles siis, kui need, kes peavad end Jumala sõduriteks või Jumala parteiks, on valmis oma vastast ja konflikti sihti teisiti määratlema.

Kuni nad seda teevad – nagu kõik niisugused liikumised minevikus on varem või hiljem teinud –, võiksid kõikide uskude mittefanaatilised järgijad kokku leppida selles, et kui Jumalale tõepoolest teevad tüli inimestest vaenlased, siis kõige kahjulikumad on need, kes määrivad Jumala nime, kujutades teda pantvangivõtjate ja palgamõrtsukate kaitsjana, jumalusena, kelle rõõmusõnumiks on vihkamine ja verevalamine ja kelle suurust võib kuulutada, tappes rahulikke võõraid – noori ja vanu, mehi ja naisi – pommide, püsside ning kööginugadega.

Ilmunud: The New York Review of Books, 25. märts 1993

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Arhiiv, Luule

Fragmendid

20. apr. 2018

SAPPHO

42.

Nende hing tardus
ja tiivad jäid sorgu …

23.

… loota armastust
…
… sulle otsa vaadates
… nagu Hermiona
sarnaned sa kuldjuukselise Helenaga
…
surelikel naistel, tea seda
… kõigist muredest
võiksid <vabastada> mind
…
… <kasteseid> pervi
…
…   kestaks <kogu> öö

96.

… Sardeis …
oma mõtetes käid siin tihti

….
… oled nagu jumalanna
su laul aga rõõmustas teda kõige enam.

Nüüd paistab ta Lüüdia naiste seas silma
nagu vahel pärast päikeseloojangut
roossõrmine kuu

särab tähtedest eredamalt. Ta valgus
voogab üle soolase mere
ja õitsvate põldude.

Ilus kaste on langenud maha,
ja õitsevad roosid, õrnad harak-
putked, mesikad.

Ta eksles siin-seal, mõtles
armsa Atthise peale, igatsus
rõhus ta habrast meelt, südant.

Sinna minna meil … küll mitte
vaim hääletult   …
kõneleb     …

Jumalannade ilu vastu ei saa
me nii lihtsalt     …
…     kui oleksid

…
väga      …
…      Aphrodita

ja    …          valas nektarit
kuldsetest       …
…     kätega Peithoo

…      kui
…        tihti
…

…     Geraistion
…         armsad
…        ei kuule sugugi

…   sarnane
…
…

30.

…    öö

neiud …
pidutsesid terve öö …
nemad võiks laulda sinu ja su kannikese-
sülise mõrsja armastusest.

Ärgates mine …
omaealiste poiste juurde …
et me ei näeks und kauem
kui siristaja <lind>.

Vanakreeka keelest tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä

Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 9

NEEME NÄRIPÄ
Saateks

Traditsioon omistab Marilyn Monroele järgmise tsitaadi: „I don’t mind living in a man’s world as long as I can be a woman in it“.^[1] See peab mitmes punktis paika ka Sappho (7. ja 6. sajand eKr) puhul, kelle kohta midagi kindlat öelda on väga raske. Sappho oli samuti naine, kes elas meeste maailmas. Juba varakult sai tast antiik-ajal poetessi arhetüüp, nii nagu Homeros oli meesluuletaja oma. Bütsantsiaegses „Kreeka antoloogias“ leidub Platonile omistatud epigramm, mille järgi on need, kes räägivad üheksast muusast, hooletud, sest on olemas ka kümnes, Sappho Lesboselt^[2] (9.506). Muusaks nimetamine rõhutab paremust kõigist teistest, aga juhib tähelepanu ka luuletaja soole. Et Sappho elas meeste maailmas, näitab aga epigrammi (väidetav) autor: sellist au avaldab Platon. Kindlasti oli vanas Kreekas olemas ka naiste maailm, oma sfäär, kuhu polnud meestel mingit asja, ent kui Sappho oleks jäänud ainult selle piiridesse, poleks ta tekstid ilmselt säilinud. Kas Sappho sellise eluga ka rahul oli, nagu väitis enda kohta Marilyn Monroe, on raske öelda. Sappho pärines ilmselt aristokraatlikust perekonnast, käis pulmades ja pidudel laulmas, armastas täiel rinnal, sünnitas võib-olla tütre nimega Kleis^[3] ja sai maailmakuulsaks.

Väheste andmete ja teise soo kõrvaltpilgu tõttu on Sappho puhul tegu pigem kultuurilise konstruktsiooniga naisluuletajast kui luust ja lihast inimesega. Seejuures on see kultuuriline konstruktsioon veel pidevalt ajas muutuv. Võib-olla on just see põhjus, miks on teda peetud kord vooruslikuks ja rangeks tütarlaste õpetajaks, kord üdini meeleliseks armastajaks, miks kord rõhutatakse enam Sappho heteroseksuaalset, kord lesbilist armastusluulet – vastavalt sellele, milline võib olla või peab olema arhetüüpne poetess.

Nagu öeldud, on Sappho kultuuriline konstruktsioon naisluuletajast, kuid lisaks sellele on ka tema luule uusaegses ja sellele järgnevas retseptsioonis teatud mõttes (kultuuriline) konstruktsioon. Ta teosed on säilinud ülifragmentaarselt, tervikuna on olemas ainult 1. fragment, „Ood Aphroditele“, ja võib-olla ka 31. fragment, ülejäänuil puuduvad algused või lõpud, stroofid, värsiread stroofides, sõnad värsiridades, tähed sõnades.^[4] Meile on omane täita lugedes ja tõlkides lakuune, aeg-ajalt teeme seda teadlikult, sageli aga intuitiivselt. Lakuunid täidame suurelt jaolt oma kultuuriga, natuke ka oma tagasihoidliku isikuga. See tähendab aga, et Sappho on sageli neis kohtades kadunud, kus ta näib meid isiklikult kõnetavat.

Fragmentaarsuse olulisusest Sappho loomingu retseptsioonis annab tunnistust Ezra Poundi Sapphost inspireeritud luuletus „Papüüros“:

Spring …….
Too late ……
Gongula …….^[5]

Ta kirjutas Sappho laadis luuletuse, mis on juba loodud fragmentaarsena. Nõnda on retseptsioonis saanud fragmentaarsusest Sappho luule olemuslik osa, tühikud on saanud kohati tähtsamaks tekstist. Säilinud tekst on ainult vihje kõigele sellele, mida me ei tea, mis on aga luuletuse põhisisu ja sõnum. Niisiis koosneb Sappho luule sõnakatketest ja tundetükkidest, põhiosas aga kõigest sellest, mis on ütlemata, kadunud. Peale Ezra Poundi luuletuse illustreerib teadlikku mängu fragmentaarsusega ka täiesti tänapäevane grafiti Tartust Vallikraavi tänavalt:^[6] stencil-teksti tähendus sõltub puuduvast interpunktsioonist ja kontekstist, võimaldades nii üheaegselt erinevaid tõlgendusi. Sarnane kogemus saab osaks ka Sappho lugejale, kuigi fragmentaarsus pole sel juhul taotluslik. Sappho tõlkimise käigus luuakse aga paratamatust fragmentaarsusest teadlik fragmentaarsus, tõlkija opereerib teadlikult mitmetähenduslikkuse ja lünkadega.

Siinsete tõlgete aluseks on võetud ennekõike tekst Edgar Lobeli ja Denys Page’i väljaandest „Poetarum Lesbiorum fragmenta“, kuid seda on kõrvutatud teiste väljaandjate emendatsioonide ja konjektuuridega ning mõnikord ka otsustatud nende kasuks. Samuti on aeg-ajalt abi otsitud papüürostest endist, ennekõike mõnede tekstiparanduste hindamisel.^[7] Vabavärsiline tõlkelahendus oli tõlkijate ühine otsus. Kui subjektiivsed esteetilised eelistused kõrvale jätta, annab seda põhjendada ka tekstide suure fragmentaarsusega: pole eriti tõenäoline, et heksameetrist keerulisemate aioolia mõõtude rütm antiikmeetrikas asjatundmatu lugeja jaoks värsstõlke puhul kuidagi hoomatav oleks, kui valdav osa tõlgitud värsiridu on puudulikud. Ainsast terviklikumate värsiridadega fragmendist 96 on eesti keeles juba olemas Jaan Kaplinski tõlge, mis järgib värssi ainult silpide arvu osas.^[8]

Kommentaarid

Fragment 42
Fragment pärineb Pindarose esimese Püütia oodi skolionidest (Schol. Pind. Pyth. 1. 10a). Seal kirjeldatakse Zeusi saual istuvat kotkast, keda Pindaros oodis mainib. Kotkas jääb meeldivast laulust võlutuna tukkuma ning laseb tiivad külgedele rippu, hoides saua otsas vaevu tasakaalu. Seejuures tsiteeritakse neid värsse, mille Sappho olla kirjutanud tuvide, mitte kotka kohta.
Fragment 23
Fragment pärineb Oxyrhynchosest leitud papüüroselt P.Oxy.X 1231, mis sisaldab veel teisigi fragmente Sappho laulude nn esimesest raamatust. Papüüros publitseeriti 1914. aastal. Luuletuses mainitud Hermiona on Menelaose ja Helena tütar. Helena oli aga maailma ilusaim naine. Nõnda iseloomustab teda ka Sappho 16. fragmendis, kus on juttu sellest, et parim näib alati see, keda armastatakse, nii jättis ka ilusaim naine Helena maha oma parima mehe, lapse ja vanemad, minnes armastusest aetuna Trooja. Konjektuur „kasteseid pervi“ luuletuse lõpus on välja pakutud, toetudes 95. fragmendi ridadele 12–13, kus leidub sama sõnaühend.
Fragment 96
Fragment pärineb Berliinis asuvast pärgamentkoodeksist P.Berol. 9722, mis sisaldab katkeid Sappho laulude nn viiendast raamatust.^[9] Käsikiri publitseeriti esmakordselt 1902. aastal. Luuletus näib vihjavat, et keegi on lahkunud Sardeisesse, mis asub Lüüdias. Tütarlaps Atthisest on Sappho kirjutanud mujalgi, 49. fragmendis ütleb ta, et armastas Atthist, 131. fragmendis aga vihkab teda. Lisaks armastusjumalanna Aphrodita^[10] ja veenmisjumalanna Peithoo nimele on mainitud veel nime Geraistion. Raske on öelda, millele see luuletuse väga lünklikus osas viitab, nimi on seotud ilmselt Zeusi lapsena kasvatanud nümfidega, keda tunti nime all Geraistiades.
Fragment 30
Fragment pärineb samalt papüüroselt P.Oxy.X 1231 kui fragment 23. Fragmendi viimases reas mainitud siristaja lind on konjektuur, käsikirjas on säilinud ainult naissoo artikliga sõna „helehäälne“, selle juurde on pakutud nii konkreetsemalt ööbikut kui ka lihtsalt lindu, siinses tõlkes on otsustatud viimase kasuks.

^[1] „Mul pole midagi meeste maailmas elamise vastu, kuni saan olla seal naine.“

^[2] Sappho on tihedalt seotud Väike-Aasia ranniku lähedal Aioolia dialekti kõnelevas piirkonnas asuva Lesbose saarega. Võimalik, et ta sündis Lesbosel Eresose linnas, kuid elas põhiliselt Mytilenes, kus tegutses samal ajal ka poliitiliselt aktiivne aristokraadist poeet Alkaios.

^[3] On ka oletatud, et Kleis, keda nimetatakse fragmentides 98 ja 132 (LP), võis olla hoopis Sappho armastatud tütarlaps. Lühend LP viitab siin ja mujal Edgar Lobeli ja Denys Page’i väljaande „Poetarum Lesbiorum fragmenta“ (Oxford, 1955) numeratsioonile.

^[4] Sappho tekstikorpus täieneb siiani, näiteks 2014. aastal avaldati kaks uut papüürosfragmenti, nn „Vennaluuletus“ ja „Kyprise luuletus“ (D. Obbink, Two New Poems by Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2014, kd 189, lk 32–49), samuti on leitud lisandusi juba varem tuntud fragmentidele (nt S. Burris, J. Fish, D. Obbink, New Fragments of Book 1 of Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2014, kd 189, lk 1–28; M. Gronewald, R. W. Daniel, Ein neuer Sappho-Papyrus. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2004, kd 147, lk 1–8). Eesti keeles on Gronewaldi ja Danieli uute leidudega täiendatult ilmunud Sappho 31. fragmendi tõlge 2005. aastal Vikerkaares (nr 12, lk 1–4), täpsemalt on seal tegu kolme erineva tõlkevariandiga, millest kaks on teinud Jaan Kaplinski, kolmanda aga Janika Päll, kes on kirjutanud ka saatesõna.

^[5] „Kevad ……. / Liiga hilja …… / Gongula …….“ Ezra Pound avaldas selle luuletuse oma 1916. aastal ilmunud kogus „Lustra“. Ilmseks viiteks Sapphole on nimi Gongula/Gongyla, mis esineb ka Sappho 95. fragmendis (LP).

^[6] Foto autor Piret Voolaid. http://www.folklore.ee/Graffiti/grafiti_eraldi?id=201.

^[7] Mitmeid Sappho luuletustega papüürosi on võimalik näha Oxyrhynchose papüüroste võrgulehel: http://www.papyrology.ox.ac.uk/POxy/.

^[8] Edasi, 15.02.1986, tänuavaldustega Jaan Undile.

^[9] http://berlpap.smb.museum/02685/.

^[10] A-lõpulised nimekujud Aphrodita ja Helena (fragmendis 23) on iseloomulikud Aioolia dialektile, milles Sappho luuletas. Meile on eepika tõttu tuttavamad jooniapärased vormid Aphrodite ja Helene.
Arhiiv, Vaatenurk

Uus lyli unistuste selgroos

17. apr. 2018

LAURI SOMMER

Igale lugemisele eelneb raamatuga kohtumise lugu. Veetes vaikseid tunde ahju ääres ajan vahel hobi korras taga oma esimeste eluaastate meeleolusid, nii nagu need peegeldusid fotodel, kujunduses, kunstis, riietes, muusikas ja kirjasõnas. Sirvisin vanade Nooruste järjekordset patakat ning jäin seitsmekymne neljanda aasta jaanuarinumbri keskel peatuma yhe jutu juurde, mis yllatas ja kaasa viis. Andres Ottensoni „Vanaisa“ – juures foto myyripealselt iidseid hooneid maalivast mehest. Nappide ja täpsete lausetega oli kehtima pandud maailm, mis oli mõjuvuselt samaväärne Tõnis Tootseni „Esimese päeva“ parimate vanalinnaliste entusiasmidega.

Praeguses proosas kohtab tihti autori kiirustamist mingi talle olulise syndmuse poole. Ottensoni lugedes sain aru, kui hea on kohata juttudes originaalseid mõtteid. Peatuda lõigu juures, minna tagasi ja mõlgutada. Tähelepanu köitvad ideed muutuvad lugemise häälestusest sõltuvalt. Näiteks: „Aastal, mil Muhamed keelas kujutada inimkeha, paindus hing ihust ornamentikasse“ (lk 10), „Aga aeg ei ole ühest tükist tehtud, aeg on lõpmatult jagatav ja pole sugugi pentsik oletada, et mitte iga kild temast ei voola samapidi ja samas suunas“ (lk 23), „Nii sügavale on meis juurdunud utoopia“ (lk 38), „Anum, kuhu inimesed oma kirgi püüavad sulgeda, on kahest otsast lahti“ (lk 42). Raamat on pisike. Viis juttu võrduks muusikas 7-tollise EP-ga. Kuid aforistlik stiil ja lahti jäetud otstest hargnev mitmetasandilisus annavad sellele mahust suurema haarde. Vahest Vanapa kirjutas servapidi midagi võrreldavat. Ehk oli Kruusvalli soojal sympaatial oma tegelaste vastu sellega midagi yhist. Ainult et kumbki neist ei liikunud fantaasiakirjanduse piirimail. Ulme tulekul meie maale on pikk punktiirne eellugu. Olid sõjaeelsed yksikud harrastajad, ja nõukaaja elitistide riiulitesse ilmuvad sci-fi paperback’id. Siis hakati ise katsetama. Kuid seitsmekymnendail tekkis ulmele laiem kandepind (tõlkimine, lugemine, mõju). Symptomaatiline on kogumiku „Lilled Algernonile“ ilmumine selle kymnendi keskel. Ulme ei saa kunagi realistlik-pragmaatilise tarkvaraga eesti kirjanduse peavooluks, kuigi fantaasiarikkal lähenemisel (multifilmide, teatri, luule, psyhhedeelia ja eksperimentaalse elutunnetusega seotuna) on muinasjuttude taandumisest saadik alati oma kindel sopike olemas olnud. Valtoni „Arvid Silberi ymbermaailmareis“, „Vernanda“ ja mitmed Baturini raamatud on jätnud oma jälje, Hargla, Heinsaare ja Matsini hilisemast edust kõnelemata. Varasema aja yksikud ebarealistliku põhiheliga autorid on omamoodi vaimolendid, keda kohates rõõmustad ja ohkad: „Kus on nad nyyd?“ Mu eesti kirjanduse lugemise yks kurss liigub selliste varjujäänud välgatuste otsingul. Mõnikord osutub leitud tegelase tekst või bukett puuduvaks, kuid ysna loogiliseks vahelyliks mõne laadi arengul eesti kirjanduses, teinekord jääbki omaette. Praegusel hetkel kehtiv kirjanduskaanon pole minevikust avastatavate korrektiivide vastuvõtus yleliia paindlik. Kristjan Jaagu ilmumine muutis kirjandusajalugu, kuid tollal oli seda ka piisavalt vähe. Praegused diskursused ajavad yle ääre. Isegi Välis-Eesti autoritega pole asi siiani päris selge, mida siis meie siseemigrantidest rääkida. Aga igale lugejale jääb alati õigus luua oma panteon või edetabelitest yldse loobuda.

Tähendab, leidsingi netist, et Ottensonil on sel aastal raamat ilmunud – haruldane nähtus kymnete salaleidude vaikse ja igavese tolmumise kõrval. „Ma tulen hilja, yksi teiste seas…“ Nelikymmend aastat hiljem meie ette tulles vajab selline artefakt ka pisut kommentaari. Juttudele eelneb pisike tutvustav notiits, kus öeldakse, et Ottenson kuulus röntgenoloog dr Endel Rose (1929–1999) juures kohtunud kirjusse vaimuinimeste ringkonda. Nad käisid koos Mustamäe yheksakordse korteris, jõid teed sortsu meditsiinilise piiritusega ning kõnelesid omavahel ainult inglise (või oli see inglite?) keeles. Ja pidasid oma „Ajaraamatut“, mille 12 köidet KGB Rose vangistamisel konfiskeeris – see oli 1981 sygisel. Osad neist tagastati ja ilmusid yhe asjaosalise keldrist välja. Priit Hõbemägi räägib sellest oma blogis ning seal on ka mõned stiilinäited.^[1] Kui sisu kohta pärisin, vastas ta, et „seal oli fotosid, joonistusi – Jüri Arrakult näiteks, tsitaate, anekdoote, välgatusi, ajaleheväljalõikeid kommentaaridega – ühe umbes 10 liikmelise sõpruskonna lauaraamat, kuhu kirjutati, kui tuju tuli. Kahjuks kõige lõbusamad raamatud läksid kgb-s kaotsi, kui Rose vangi pandi“ (e-mail 13.12.2017). Ottenson tunneb 1976. aasta 13. juulil „Ajaraamatusse“ tehtud sissekandes, „nagu sunniks kõikjalt piirav rumaluse surve meid tõusma üle iseendi“ (lk 5). Sihuke siht ja seitsmekymnendate teatav mytologiseerumise aste seavad kogu asja peibutavasse salaseltsilikku valgusse ja sel valgusel on oma allikas. Need minu jaoks põrandaaluste almanahhide ja samizdati teemaga seostuvad „Ajaraamatu“ köited sisaldavad vaba vaimu lennuharjutusi absurdihuumori, analyysi, fantaasia või kiire reageerimise liikides. Muude autorite sissekanded jäid yhistegevuse valda, kuid Ottensonil destilleerub see vaimsus yhtlaselt tiheda koega juttudeks, mis on märgid omalaadsest intellektuaalsest alpinismist. Pea kõigil lugudel on nõukaaegne realistlik-argine taust, aga olukorrad kalduvad ära irratsionaalsele, seletamatule või maagilisele pinnale, nii et vahel tundub tegu olevat Mehis Heinsaare kirjandusliku isaga. Ealiste iseärasuste armust toetub Mehis oma tunnetuses tugevalt 70ndate tagavalgusse asetatud meeleoludele. Temagi võttis noorpõlves osa yhest syrrealistlikust salongist – käidi Juka Käärmanni juures Emajõe tänaval – ning neil kahel on ka suguluslikke teemasid nagu tahtejõuetus ja reaalsuse kihilisus. Lood „Ellika“ (lk 22) ja „Nõid“ (lk 35) võiksid mõnede joonte poolest peaaegu Mehise sulest pärineda, kuid loomulikult on ka erinevusi – Ottenson ei kasuta sentimentaalset registrit ega absurdihuumorit, tema omailm on arhitektuuriliselt toestatum ja mõte pingestatum. Kahe teineteisest teadmatu autori provisoorne kõrvutus tähendab vaid seda, et Ottensoni jutud võiksid meeldida Heinsaare armastajatele. Neil kummalgi on Eesti Utoopias omad aiakesed, aga seal taga õunapuude all on ka läbikäidav värav. Tolles eelmainitud Nooruses leidus ka Borgesele pyhendatud „Gudžarat“ (lk 52 jj), mis kasutab vanameistri detailset ja viidetega varustatud alternatiivse ajaloo põimimise meetodit. Juures oli tollest pseudomyytilisest naise-skulptuurist hägune fotogi. Raamatus pilti pole ja pyhendus on asendatud Borgese tsitaadiga, ning asi mõjub paremini.

Seda teost sobib lugeda pikkamööda – haruldane luksus meie infokuhjade vahel. Kõrvalteid pidi tulevad ka mõtted, et miks Ottenson pooleli jättis. Ta on elus, ning ta sõna pole väsinud. Ta kirjutab ikka huvitavalt vanalinnast.^[2] Põhjused võisid olla tausta muutumises. Venestamine tugevnes, doktor Rose vabastamisele järgnenud ajal kaheksakymnendatel kadus tollest salongist see ylemeeleline miski, salavennaskonna vaimsus, mis osalt ehk ka tema jutte kandis. Aga väljaannete hulgaga ei tee iseenesest ka kedagi õndsaks. „Vanaisa“ on väga puhas sopike ajast, mida ma varem tajusin rohkem hõngude ja myytide tasandil. Ja tundus, et need parimad asjad kirjutatakse ikkagi poolkogemata. Kas mängurõõmust, tunnete ajel või imestusest. Aga mitte staatust, järgmist auhinda või pikka rubla taga ajades. Ja hiljem korrata ei saa.

^[1] 10.05.2005. http://doktor-rose.blogspot.com.ee.

^[2] A. Ottenson, Kas Mauritius de Revalia vajaks mälestusmärki? Kesknädal, 19.09.2007.
Arhiiv, Artikkel

Demokraatliku kapitalismi kriisid

16. apr. 2018

WOLFGANG STREECK

Ameerika finantssüsteemi kokkuvarisemine 2008. aastal on nüüdseks muutunud globaalset mõõtu majandus- ja poliitiliseks kriisiks.¹ Kuidas tuleks seda maailma vapustavat sündmust kontseptualiseerida? Peavoolu majandusteadus on kippunud pidama ühiskonda valitsevaks jõuks üldist tendentsi tasakaalu poole, mille puhul kriisid ja muutumine pole enamat kui ajutised kõrvalekalded tavaliselt hästilõimunud süsteemi püsiolekust. Sotsioloogi seevastu niisugused piirangud ei kammitse. Selle asemel et tõlgendada meie käesolevat häda muus suhtes põhiliselt stabiilse olukorra ühekordse häirena, tahan ma vaadelda “Suurt majanduslangust”² ja sellele järgnenud riikide rahanduse peaaegu täielikku kokkuvarisemist arenenud kapitalistlike ühiskondade poliitilis-majandusliku konfiguratsiooni ühe põhilise varjatud pinge ilminguna: pinge, mis teeb tasakaalutusest ja ebastabiilsusest pigem reegli kui erandi ja mis on leidnud väljendust ajaloolise häiretejadana selle sotsiaalmajandusliku korra raames. Täpsemalt kavatsen ma näidata, et täielikult saab praegust kriisi mõista ainult “demokraatlikuks kapitalismiks” nimetatava sotsiaalse formatsiooni parajasti kestva, loomuomaselt konfliktse ümberkujunemisena.

Demokraatlik kapitalism pääses täiel määral maksvusele alles pärast Teist maailmasõda, ja ka siis ainult Läänemaailmas – Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Seal toimis see kahe järgneva kümnendi jooksul erakordselt hästi – lausa nii hästi, et see katkematu majanduskasvu ajajärk on ikka veel määraval kohal meie ettekujutustes ja ootustes selle kohta, milline moodne kapitalism on või olla võiks ja olema peaks. Seda hoolimata faktist, et hilisemate rahutute aegade valgel peaks sõjale vahetult järgnenud veerandsajand paistma tõeliselt erandlik. Seetõttu ma väidangi, et demokraatliku kapitalismi normaalset olukorda – olukorda, milles valitseb kapitalistlike turgude ja demokraatliku poliitika vaheline endeemiline konflikt, mis andis end jõuliselt tunda kohe, kui hoogne majanduskasv 1970. aastail lakkas – ei esinda mitte need kolm hiilgavat kümnendit, vaid neile järgnenud kriiside rodu. Alljärgnevas vaatlen ma esmalt selle konflikti olemust ja pööran siis tähelepanu selle tekitatud poliitilis-majanduslike segaduste ahelale, mis käesolevale globaalsele kriisile eelnes ja ühtaegu sellele kuju andis.

1. Turud valijate vastu?

Kahtlus, et kapitalism ja demokraatia ei pruugi kuigi ladusasti kokku sobida, ei ole kaugeltki uus. 19. sajandist alates ja pikka aega ka 20. sajandil väljendasid kodanlus ja poliitiline parempoolsus hirmu, et enamuse valitsus, millest vältimatult järeldub vaeste valitsemine rikaste üle, teeb lõpuks eraomandile ja vabadele turgudele otsa peale. Esiletõusev töölisklass ja poliitiline vasaktiib omakorda hoiatasid, et kapitalistid võivad ühineda reaktsiooniliste jõududega tegemaks lõppu demokraatiale, et kaitsta end majanduslikule ja sotsiaalsele ümberjagamisele pühendunud püsiva enamuse valitsemise eest. Ma ei kavatse arutada nende kahe seisukoha suhtelisi väärtusi, ehkki ajalugu lubab oletada, et vähemalt industrialiseerunud maailmas oli vasakpoolsusel rohkem põhjust karta, et parempoolsus võib kapitalismi päästmise nimel kukutada demokraatia, kui parempoolsusel oli alust karta, et vasakpoolsus likvideerib demokraatia nimel kapitalismi. Kuidas sellega ka oleks, valitses Teisele maailmasõjale vahetult järgnenud aastail laialdaselt arvamus, et muutmaks kapitalismi demokraatiaga ühitatavaks tuleks see allutada laialdasele poliitilisele kontrollile – näiteks võtmetähtsusega firmade ja sektorite natsionaliseerimise või tööliste “kaasotsustusõiguse” teel nagu Saksamaal –, selleks et kaitsta demokraatiat ennast vabade turgude nimel tehtavate kitsenduste eest. Ajal kui maksvusele pääsesid Keynesi ja teatud määral ka Kalecki ja Polanyi ideed, tõmbus Hayek ajutisse pagendusse.

Sestpeale aga on peavoolu majandusteadust hakanud painama oportunistlike poliitikute “vastutustundetus”, mis avaldub vastutulekus majanduslikult harimatu valijaskonna soovidele ja sekkumises muidu täiesti efektiivsete turgude toimimisse eesmärkide nimel – nagu täielik tööhõive ja sotsiaalne õiglus –, mille tõeliselt vabad turud pikapeale niikuinii kätte tooksid, ent mida need poliitiliste moonutuste korral saavutada ei suuda. “Avaliku valiku” standardteooriate järgi tekivad majanduskriisid põhiliselt turge moonutavatest poliitilistest sekkumistest sotsiaalsete eesmärkide nimel.³ Selle vaate kohaselt vabastaks õiget laadi sekkumine turud poliitilistest vahelesegamistest; valet laadi, st turgu moonutav sekkumine aga tuleneb liigsest demokraatiast või täpsemalt sellest, et vastutustundetud poliitikud kannavad demokraatia üle majandusse, kus sellele kohta olla ei tohiks. Tänapäeval ei läheks just paljud nii kaugele nagu Hayek, kes oma hilisematel aastatel propageeris meile tuttava demokraatiavormi ärakaotamist majandusliku vabaduse ja kodanikuvabaduste nimel. Sellegipoolest on praegu valitseva neoinstitutsionalistliku majandusteooria põhimeloodia läbi ja lõhki hayeklik. Kapitalism vajab korralikuks toimimiseks reeglite järgi toimivat majanduspoliitikat; turge ja omandiõigusi meelevaldse poliitilise sekkumise eest kaitsvaid konstitutsioonilisi sätteid; sõltumatuid reguleerivaid võime; valijaskonna surve eest kindlalt kaitstud keskpanku ja Euroopa Komisjoni või Euroopa Kohtu taolisi rahvusvahelisi institutsioone, mis ei pea tundma muret üldrahvalike ümbervalimiste pärast. Kummatigi väldivad niisugused uurimused hoolikalt võtmeküsimust, kuidas me peaksime oma praegusest olukorrast sinna jõudma – väga tõenäoliselt seetõttu, et sellele küsimusele neil vastust, või vähemalt avalikustamiskõlblikku vastust, ei ole.

Kapitalismi ja demokraatia vahelise hõõrumise sügavamate põhjuste kontseptualiseerimiseks on mitmeid võimalusi. Praeguste eesmärkide tarbeks iseloomustan ma demokraatlikku kapitalismi kui poliitökonoomiat, mille üle valitsevad kaks omavahel vastuolus ressursside jaotamise põhimõtet või režiimi: üks, mis toimib piirtootluse [marginal productivity] ehk selle alusel, mis “turujõudude vabas mängus” avaldub pälvimusena [merit]; ja teine, mis põhineb sotsiaalsel vajadusel või õigusel, nii nagu neid kinnitavad demokraatliku poliitika kollektiivsed valikud. Demokraatliku kapitalismi puhul oodatakse valitsustelt teoreetiliselt mõlema printsiibi üheaegset silmaspidamist, ehkki sisuliselt ei anna neid kaht peaaegu kunagi ühte joondada. Praktikas võivad valitsused mõnda aega üht teise huvides eirata, kuni neid selle tagajärgede eest karistatakse: valitsused, millel ei õnnestu kanda hoolt demokraatlike kaitstuse- ja ümberjagamisnõuete eest, riskivad enamuse kaotamisega, sellal kui nood, mis ei tee välja tootlike ressursside omanike kompensatsiooninõuetest, mis väljenduvad piirtootluse keeles, põhjustavad häireid majanduses, mis muutub üha vähem jätkusuutlikuks, ja õõnestavad seega omaenda poliitilist toetust.

Standardse majandusteooria liberaalse utoopia puhul ületatakse demokraatliku kapitalismi kahe jaotusprintsiibi vaheline pinge teooria kujundamisega materiaalseks jõuks, nagu oleks öelnud Marx. Selle vaate järgi õpetab majandusteadus kui “teaduslik teadmine” kodanikele ja poliitikutele, et tõeline õiglus on turuõiglus, mille valitsuse all tasutakse igaühele pigem vastavalt tema panusele kui vastavalt vajadustele, mis on ümber defineeritud õigusteks. Niivõrd kui majandusteooriat on hakatud aktsepteerima ka ühiskonnateooriana, “saab see tõeks” selles mõttes, et on performatiivne – nõnda paljastub selle põhiliselt retooriline olemus sotsiaalse konstrueerimise instrumendina, mis kasutab veenmist. Reaalses maailmas ei ole siiski niisama kerge veenda inimesi loobuma oma “irratsionaalsest” usust sotsiaalsetesse ja poliitilistesse õigustesse kui millessegi turuseadusest ja omandiõigusest eristuvasse. Mitteturulised arusaamad sotsiaalsest õiglusest on siiamaani vastu pannud majandusliku ratsionaliseerimise katsetele, kui tugevaks viimased ka pealetungiva neoliberalismi vaskajastul muutunud ei oleks. Inimesed on kangekaelselt säilitanud arusaama niisugusest moraalsest majandusest, milles neil on turutehingute tulemustest kõrgemal seisvad õigused.⁴ Õigupoolest kalduvad inimesed alati, kui võimalust on – ja toimivas demokraatias neil vältimatult ka on –, ühel või teisel viisil visalt nõudma sotsiaalse sfääri esimust majandusliku ees, sotsiaalsete lubaduste ja kohustuste kaitsmist turupoolse “paindlikkuse-surve” eest, ja ühiskonda, mis austaks inimeste soovi elada oma elu vabana üha kõikuvate “turusignaalide” diktatuurist. Polanyi nimetas seda oma “Suures transformatsioonis” (“The Great Transformation”) tööjõu kaubastamise vastaseks “vastuliikumiseks”.

Majandusliku peavoolu silmis johtuvad inflatsiooni, eelarvedefitsiidi ja era- või riigivõla taolised häired sellest, et tuntakse halvasti seadusi, mis majandust kui rikkusetootmise masinat valitsevad, või eiratakse neid isekate poliitiliste võimutaotluste nimel. Seevastu poliitökonoomia teooriad – niivõrd kui need võtavad poliitilisust tõsiselt ega ole lihtsalt funktsionalistlikud efektiivsusteooriad – käsitlevad turujaotust lihtsalt ühe poliitilis-majandusliku režiimina, mida valitsevad nende huvid, kellele kuuluvad napid tootmisressursid ja seega tugev turupositsioon. Alternatiivset režiimi – poliitilist jaotust – eelistavad need, kelle majanduslik kaal on väike, poliitiline võim aga potentsiaalselt laiaulatuslik. Sellest vaatenurgast on standardne majandusteadus põhiliselt suure turuvõimuga õnnistatud inimesi teeniva poliitilis-majandusliku ühiskonnakorra teoreetiline ülendus, kuivõrd see võrdsustab nende huvid üldise huviga. See esitab tootliku kapitali omanike jaotamisnõudeid hea – see tähendab, teaduslikult kinnitatud – majandusjuhtimise möödapääsmatu tehnilise eeldusena. Poliitökonoomia silmis on peavoolu majandusteaduse käsitlus, mille järgi majanduse toimehäired justkui tuleneksid vastuolust moraalse majanduse traditsiooniliste printsiipide ja moodsate ratsionaalsete printsiipide vahel, kõigest üks tendentslik väärkäsitlus, sest see varjab tõika, et “majanduslik” majandus on samaaegselt ka moraalne majandus nendele, kellele kuulub turul ülekaalukas võim.

Peavoolu majandusteaduse keeles kirjeldatakse kriise kui karistust valitsustele, kes ei ole respekteerinud majandust tegelikult valitsevaid loomulikke seadusi. Seevastu iga oma nime vääriva poliitökonoomia teooria järgi avalduvad kriiside kujul pigem tootmisressursside omanike “Kalecki reaktsioonid” demokraatliku poliitika tungimise vastu nende eksklusiivsesse valdkonda, sest see ei lase neil oma turuvõimu täiel määral ära kasutada ja petab seetõttu nende lootust saada õiglast tasu oma kaalutletult võetud riskide pealt.⁵ Standardne majandusteooria käsitleb sotsiaalset struktuuri ja sellesse kätketud huvide ja võimu jagunemist millegi välisena, pidades neid konstantseks ning muutes need seega nähtamatuks ja majandus-“teaduse” seisukohalt justkui loomulikeks antusteks. Säärane teooria oskab poliitikana ette kujutada üksnes oportunistlikke või parimal juhul ebakompetentseid katseid majandusseadusi painutada. Hea majanduspoliitika oleks juba definitsiooni poolest ebapoliitiline. Probleem on aga selles, et seda vaadet ei jaga paljud, kes näevad poliitikas ülimalt vajalikku kaitset turgude eest, mille ohjeldamatu toimimine häirib seda, mida nemad juhtumisi õigeks peavad. Kui neid just kuidagi ei veenda võtma omaks neoklassikalist majandusteadust kui enesestmõistetavat mudelit sellest, mida sotsiaalne elu on ja peaks olema, siis lähevad nende poliitilised nõudmised kui demokraatlikult väljendatud tahe lahku standardse majandusteooria ettekirjutustest. See tähendab, et kui piisava abstraheerimise korral annab majandust modelleerida tasakaalu poole kalduvana, siis poliitökonoomiat niiviisi modelleerida ei saa, kui tegu ei ole just hoopis demokraatiavaba, majandusteadlastest kuningate platonliku diktatuuriga. Kapitalistlik poliitika, nagu allpool näeme, on andnud oma parima juhtimaks meid korrumpeerunud demokraatliku oportunismi kõrbest välja isereguleeruvate turgude tõotatud maale. Kuid demokraatlik vastupanu jätkub – ja koos sellega segadused meie turumajanduses, mida see lakkamatult tekitab.

2. Sõjajärgsed kokkulepped

Sõjajärgne demokraatlik kapitalism sattus oma esimesse kriisi 1960. aastate lõpule järgnenud kümnendil, mil inflatsioon hakkas kõikjal Läänes kiiresti tõusma, sellal kui majanduskasvu langus raskendas kapitali ja tööjõu vahelise poliitilis-majandusliku rahusobimuse säilitamist, mis oli pärast Teise maailmasõja laastamistööd teinud lõpu siseriiklikele võitlustele. Põhiliselt nõudis see sobimus, et organiseeritud töölisklass aktsepteeriks kapitalistlikke turge ja omandiõigusi vastutasuks poliitilise demokraatia eest, mis oli neile võimaldanud sotsiaalkindlustuse ja püsivalt tõusva elatustaseme. Enam kui kaks aastakümmet katkematut kasvu panid aluse sügavalt juurdunud rahvalikele kujutelmadele pidevast majanduslikust progressist kui demokraatlikust kodanikuõigusest – kujutelmadele, mis vormusid poliitilisteks ootusteks, mida valitsused tundsid küll olevat kohustatud au sees hoidma, ent mida nad järjest vähem suutsid täita, sest majanduskasv hakkas aeglustuma.

Tööjõu ja kapitali vahelise sõjajärgse sobimuse struktuur oli põhijoontes ühesugune muidu väga erinevates riikides, kus demokraatlik kapitalism oli kindlustunud. See hõlmas üha laienevat heaoluriiki, tööliste õigust vabadele kollektiivsetele läbirääkimistele, ja täishõive poliitilist garantiid, millega valitsused nõustusid, kasutades ulatuslikult keynesiaanlikke instrumente. Kui aga kasv 1960. aastatel takerdus, läks selle kombinatsiooni elushoidmine keeruliseks. Sellal kui vabad kollektiivsed läbirääkimised võimaldasid töölistel oma ametiühingute kaudu tegutseda juba tugevasti sissejuurdunud ootuses, et palgad igal aastal korrapäraselt tõusevad, kaitses valitsuste pühendumus täishõivele koos kasvava heaoluriigiga ametiühinguid potentsiaalse tööpuuduse eest, mida võinuks põhjustada tootlikkust ületav palgatõus. Seega andis valitsuse poliitika ametiühingutele rohkem kauplemisvõimu, kui vaba tööjõuturg oleks välja kandnud. 1960. aastate lõpul leidis see olukord väljenduse ülemaailmses töölisprotestide laines, mida hoogustas tugev veendumus, et omatakse poliitilist õigust tõusvale elatustasemele, ja mida ei ohjeldanud ka hirm tööpuuduse ees.

Järgnevatel aastatel tuli valitsustel kõikjal läänemaailmas tegelda probleemiga, kuidas sundida ametiühinguid oma liikmete palganõudmisi mõõdukamaks kärpima, ilma et seejuures oleks pidanud tagasi võtma keynesiaanlikku täishõive tõotust. Riikides, kus kollektiivsete läbirääkimiste süsteem kolmepoolsete “sotsiaalsete kokkulepete” saavutamist ei soosinud, jäi enamik valitsusi läbi 1970. aastate veendumusele, et tööpuuduse tõusu lubamine reaalpalga kasvu ohjeldamise nimel kujutab endast liiga suurt ohtu nende enda püsimisele, kui mitte kapitalistliku demokraatia kui niisuguse stabiilsusele. Ainukest väljapääsu nähti lõdvas rahapoliitikas, mis lubas küll vabadel kollektiivsetel läbirääkimistel ja täishõivel jätkuvalt kooseksisteerida, kuid viis inflatsioonitempo tasemele, kus see üha kiirenema hakkas.

Oma varajastes staadiumides ei kujutanud inflatsioon endast erilist probleemi töölistele, keda esindasid tugevad ametiühingud ja kel oli piisavalt poliitilist võimu, et saavutada palkade de facto indekseerimine. Inflatsioon mõjutab peamiselt kreeditore ja finantsvarade omanikke – rühmi, kelle hulka töölised reeglina ei kuulu või vähemalt 1960. ja 1970. aastatel ei kuulunud. Seetõttu võib inflatsiooni kirjeldada kui kahe klassi – töökoha kindlustatust ja oma riigi tuludest suuremat osa nõudva töölisklassi ja oma kapitali kasumlikkuse maksimeerimise poole püüdleva kapitalistide klassi – vahelise jaotuskonflikti monetaarset peegeldust. Et neid kaht poolt ajendavad omavahel ühitamatud arusaamad sellest, mis neile õigustatult kuulub – üks rõhutab endi kui kodanike õigusi, teine aga omandi- ja turuvõimu õigusi –, siis võib inflatsiooni vaadelda ka kui anoomiaväljendust ühiskonnas, mis struktuursetel põhjustel ei ole võimeline kokku leppima sotsiaalse õigluse ühistes kriteeriumides. Just seda silmas pidades pakkus briti sotsioloog John Goldthorpe 1970. aastate lõpul välja mõtte, et demokraatlik-kapitalistlikus turumajanduses, mis lubab töölistel ja kodanikel turutulemusi kollektiivse poliitilise tegevuse abil korrigeerida, on kõrget inflatsiooni võimatu välja juurida.⁶

Valitsustele, kes langeva majanduskasvu olukorras seisid silmitsi tööliste ja kapitali vastakate nõudmistega, oli lõtv rahapoliitika mugavaks ersatsmeetodiks, mille abil vältida sotsiaalset konflikti, kus ühe poole võit tähendanuks ainult teise poole samaväärset kaotust. Vahetult sõjale järgnenud aastatel andis majanduskasv valitsustele, kes heitlesid ühitamatute arusaamadega majanduslikust õiglusest, käsutada lisahüvesid ja -teenuseid, millega lepitada klassivastuolusid. Nüüd pidid valitsused läbi ajama lisarahaga, millel reaalmajanduses katet veel polnud, et tõmmata tulevikuressursse tarbimisse ja jaotamisse olevikus. Selline konfliktivaigistamise viis, nii edukas kui see alguses oligi, ei saanud määramatult kesta. Nagu Hayek väsimatult osutas: kiirenev inflatsioon viib lõpuks paratamatult juhitamatute majanduslike moonutusteni suhteliste hindade, juhu- ja püsitulude suhte ja nn majandusstiimulite vallas. Ja lõpuks – kutsudes umbusklike kapitaliomanike seas esile Kalecki reaktsioone – tekitab inflatsioon tööpuudust, karistades neidsamu töölisi, kelle huve ta algul võis teenida. Hiljemalt selles punktis tekib demokraatlik-kapitalistlikele riikidele surve lõpetada ümberjagavate palgalepete sallimine ning taastada rahandusdistsipliin.

3. Madal inflatsioon, kõrgem tööpuudus

Inflatsioonist saadi jagu pärast 1979. aastat (vt joon. 1), mil president Carteri poolt Föderaalreservi esimeheks määratud Paul Volcker tõstis intressimäärad seninägematult kõrgele, mille tagajärjel tööpuudus kasvas tasemeni, millist polnud Suurest surutisest saadik nähtud. Volckeri “putšile” löödi pitser peale 1984. aastal, kui valiti tagasi president Reagan, kes olevat algul peljanud Volckeri agressiivse inflatsioonivastase tegutsemise poliitilisi tagajärgi. Ameeriklastelt šnitti võtnud Thatcher oli teiseks ametiajaks tagasi valitud juba 1983 – samuti hoolimata kõrgest tööpuudusest ja kiirest deindustrialiseerumisest, mida muuhulgas põhjustas range rahapoliitika. Nii Ameerika Ühendriikides kui ka Ühendkuningriigis kaasnesid inflatsiooni alanemisega valitsuse ja tööandjate otsustavad rünnakud ametiühingute vastu, mille krooniks oli Reagani võit lennujuhtide ametiühingu üle ja kaevurite ametiühingu murdmine Thatcheri poolt. Järgnevatel aastatel püsis inflatsioonitempo kogu kapitalistlikus maailmas madal, sellal kui tööpuudus enam-vähem ühtlaselt tõusis (joon. 2). Samal ajal langes peaaegu kõikjal ametiühingute liikmeskond ja streigid muutusid nii haruldaseks, et mõned riigid lakkasid nende kohta statistikatki pidamast (joon. 3).

Neoliberaalne ajastu algas sellest, et Suurbritannia ja USA valitsus heitsid kõrvale sõjajärgse demokraatliku kapitalismi käibetõe, et tööpuudus õõnestab poliitilist toetust mitte ainult parajasti võimul olevale valitsusele, vaid demokraatlikule kapitalismile enesele. Reagani ja Thatcheri eksperimente oma valijaskonnaga jälgisid teraselt kogu maailma poliitikakujundajad. Need, kes vahest lootsid, et inflatsiooni lõpp tähendab ka segaduste lõppu majanduses, pidid aga peatselt pettuma. Inflatsiooni taandudes hakkas tõusma riigivõlg – ja mitte päris ootamatult.⁷ Riigivõla kasvul läbi 1980. aastate oli mitu põhjust. Majanduskasvu seiskumine oli tekitanud maksumaksjates suuremat vastumeelsust maksude suhtes kui kunagi varem; ja inflatsiooni lõppedes lõppes ka automaatne maksutulutõus kõrgemasse sissetulekurühma siirdumise [bracket creep] tõttu. Sama kehtis riigivõla pideva devalveerumise kohta valuutade nõrgenemise tulemusel – see protsess, mis esmalt oli majanduskasvu täiendanud ja seejärel üha enam asendanud, kahandas riigi kuhjuva võla suurust tema nominaaltulude suhtes. Kulude külje pealt nõudis rahapoliitika stabiliseerimise tagajärjel kasvav tööpuudus sotsiaalabi kulutuste tõstmist. Ka hakkasid tähtpäevuma ja väljamaksmisele tulema 1970. aastatel ametiühingute palganõudmiste ohjeldamise nimel loodud mitmesugused sotsiaalõigused – neokorporatistliku ajastu nii-öelda edasilükatud palgad –, koormates üha enam riigi rahandust.

Et inflatsioon ei aidanud enam ületada lõhet kodanike ja “turgude” nõudmiste vahel, langes sotsiaalse rahu tagamine riigi õlgadele. Mõnda aega suutis riigivõlg mugavalt täita inflatsiooni funktsionaalse ekvivalendi rolli. Nagu inflatsioon, nii võimaldas riigivõlgki kasutada käesolevate jaotuskonfliktide lahendamiseks ressursse, mida polnud veel tegelikult toodetud, lubades valitsustel ammutada käesolevatele ressurssidele lisa tulevastest. Kui turu ja sotsiaalse jaotamise vaheline vägikaikavedu tööturult poliitilisele areenile kandus, hakkas ametiühingute nõudmisi asendama valijaskonna surve. Oma raha infleerimise asemel hakkasid valitsused üha rohkem võlgu võtma, et rahuldada nõudmist ühelt poolt hüvede ja teenuste kui kodanikuõiguste järele, teiselt poolt aga nendega võistlevaid nõudeid, et sissetulek peegeldaks turu hinnanguid ja aitaks seeläbi maksimeerida tootmisressursside kasumlikku rakendamist. Selle juures olid abiks nii madal inflatsioon, mis kinnitas kreeditoridele, et valitsuse võlakirjad säilitavad oma väärtuse ka pikema perioodi vältel, kui ka madalad intressimäärad, mis tulenesid inflatsiooni pidurdumisest.

Ent nagu inflatsioon, nii ei saa ka riigivõla akumuleerumine kesta lõputult. Majandusteadlased olid juba ammu hoiatanud, et riigi defitsiidikulud “tõrjuvad välja” erainvesteeringuid, põhjustades kõrgeid intressimäärasid ja madalat majanduskasvu; ent kordagi ei suutnud nad täpsemalt näidata, kus just asub kriitiline lävi. Praktikas õnnestus vähemalt mõnda aega hoida intressimäärasid madalatena finantsturgude dereguleerimise teel, hoides samal ajal inflatsiooni ohjes ametiühingute jätkuva lammutamise teel.⁸ Sellele vaatamata algas peagi – eeskätt erakordselt madala säästutasemega Ühendriikides – valitsuse võlakirjade müümine mitte ainult kodanikele, vaid ka välisinvestoritele, sealhulgas mitmesugustele riigikapitalifondidele.⁹ Veel enam – võlakoorma kasvades tuli üha suurem osa avalikest kulutustest pühendada võla teenindamisele, ehkki intressimäärad jäid madalaks. Mis kõige hullem, millalgi pidi kätte jõudma – ilmselt küll ennustamatu – hetk, mil nii välis- kui kodumaised võlausaldajad hakkavad ühtviisi muret tundma selle üle, kas nad ikka saavad oma raha tagasi. Hiljemalt sel hetkel pidi hakkama kasvama “finantsturgude” surve riigieelarvete konsolideerimiseks ja eelarvedistsipliini juurde tagasipöördumiseks.

4. Dereguleerimine ja eravõlg

Ühendriikides sai 1993. aasta presidendivalimiste peateemaks kahe defitsiidi – föderaalvalitsuse ja kogu riigi väliskaubandusdefitsiidi – küsimus. Bill Clintoni võit, kes oli oma kampaania ehitanud ennekõike “topeltdefitsiidi” teemale, kutsus üle maailma esile katseid eelarveid konsolideerida, mida Ameerika eestvedamisel agressiivselt propageerisid niisugused rahvusvahelised organisatsioonid nagu OECD ja IMF. Näib, et alguses lootis Clintoni valitsus katta riigi defitsiiti kiirendatud majanduskasvu toel, mille pidid esile kutsuma sotsiaalsed reformid, näiteks suuremad riiklikud investeeringud haridusse.¹⁰ Ent pärast seda, kui demokraadid 1994. aasta vahevalimistel kongressis enamuse kaotasid, otsis Clinton abi kasinusmeetmetest, sealhulgas avaliku sektori kulutuste suurtest kärbetest ja muudatustest sotsiaalpoliitikas, mis pidis presidendi sõnul tegema lõpu “sotsiaalhoolekandele nii, nagu me seda praegu tunneme”. Aastail 1998–2000 oli Ühendriikide föderaalvalitsuse eelarve esimest korda üle mitmekümne aasta ülejäägis.

See ei tähenda siiski, et Clintoni administratsioon oleks kuidagi leidnud võimaluse demokraatlik-kapitalistliku poliitökonoomia rahustamiseks ilma täiendavaid, veel tootmata majandusressursse appi võtmata. Clintoni strateegia sotsiaalsete konfliktide ohjamiseks tugines suuresti finantssektori dereguleerimisele, mis oli alanud juba Reagani ajal ja läks nüüd kaugemale kui kunagi varem.¹¹ Vastukaaluks kiirelt kasvavale sissetulekute ebavõrdsusele, mida põhjustasid ametiühingute lagunemine ja teravad kärped sotsiaalkulutustes, avanesid kodanikele ja firmadele nüüd seninägematud uued võimalused võlgade võtmiseks. Kirjeldamaks protsessi, mis sisuliselt kujutas endast riigivõla asendamist eravõlgadega, vermiti heakõlaline väljend “privatiseeritud keynesiaanlus”.¹² Selle asemel et valitsus oleks võtnud võlgu, rahastamaks kodanike taotlusi omandada korralikku eluaset või turustatavaid tööoskusi, olid nüüd kodanikud need, kes erakordselt heldekäelise laenurežiimi all võisid ja mõnikord olid lausa kohustatud võtma omal riisikol võlgu, et maksta oma hariduse või viletsussevajunud linnarajoonidest parematesse kolimise eest.

Clintoni strateegiast rahanduse konsolideerimiseks ja majanduse taaselavdamiseks rahanduse dereguleerimise teel said kasu paljud. Rikkad pääsesid kõrgematest maksudest, kusjuures need, kellel jätkus tarkust oma varade paigutamiseks finantssektorisse, teenisid tohutut kasumit aina keerukamaks muutuvate “finantsteenuste” pealt, mille osutamiseks said nad nüüd peaaegu piiramatu voli. Ent vaesedki kogusid rikkust, vähemalt mõned neist ja mõnda aega. Rämpshüpoteegid – nii illusoorseks kui need lõpuks ka osutusid – hakkasid asendama samaaegselt väljapraagitavaid sotsiaalprogramme ning palgatõuse, mida “paindlikustatud” tööturu madalamas osas enam oodata ei olnud. Eriti afroameeriklastele tähendas kodu omamine mitte ainult “Ameerika unelma” täitumist, vaid ka hädavajalikku asendust vanaduspensionile, mida paljud neist ei oleks suutnud tollasel tööturul välja teenida ja mida neil polnud ka vähimatki põhjust oodata valitsuselt, mis oli tõotanud jääda truuks kasinusmeetmetele.

Mõnda aega pakkus kodu omamine keskklassile ja isegi osale vaestest ahvatlevat võimalust osaleda spekuleerimistuhinas, mis 1990. aastail ja 2000. alguses rikkad nii palju rikkamaks tegi – ehkki hiljem ilmnes, et see võimalus oli olnud reetlik. Sedamööda, kuidas majade hinnad tõusid tänu kasvavale nõudlusele inimeste poolt, kes normaalsetes oludes ei oleks iialgi suutnud endale kodu osta, sai tavaliseks kombeks kasutada uusi finantsinstrumente selleks, et võtta osa või kogu oma kodu väärtuse peale laenu katmaks järgmise põlvkonna – kiirelt kasvavaid – kolledžikulusid või ka lihtsalt isiklikuks tarbimiseks, et teha tasa palga stagneerumist või koguni langust. Tavatu ei olnud seegi, kui majaomanikud kasutasid oma krediiti veel teise ja kolmandagi maja ostuks, lootes lõigata kasu kinnisvara millegipärast lõputuks peetava hinnatõusu pealt. Erinevalt riigivõla ajastust, mil tuleviku ressursid võeti olevikus kasutusse valitsusvõlgade näol, tehti nüüd need ressursid kättesaadavaks musttuhandele üksikisikule, kes müüsid liberaliseerunud finantsturgudel kohustumust maksta suur osa oma loodetavast tulevasest teenistusest võlausaldajaile, kes vastutasuks andsid neile võimaluse osta silmapilkselt kõike, mis iganes meeldis.

Nii korvas rahanduse liberaliseerumine eelarve konsolideerimist ja avaliku sektori kasinuskavasid. Riigivõlga asendas eraisikute võlg ja riigi hallatavat kollektiivset nõudlust, mis oli toetanud tööhõivet ja kasumeid ehituses ja muudes sektorites, asendas indiviidide nõudlus, millele kiirelt kasvav rahategemistööstus üha hoogu juurde andis (joon. 4). See dünaamika hoogustus pärast 2001. aastat, mil Föderaalreserv läks kardetava majanduslanguse ja sellega kaasneva kõrge tööpuuduse vältimiseks üle väga madalatele intressimääradele. Lisaks pretsedenditutele kasumitele rahandussektoris hoidis privatiseeritud keynesiaanlus ülal ka kiiret majanduskasvu, mis muuhulgas äratas kadedust Euroopa töövõtjate seas. Euroopa ametiühingujuhid, kes märkasid, et erinevalt Euroopa Keskpangast on Föderaalreserv seadusega kohustatud mitte üksnes tagama rahanduse stabiilsust, vaid ka tööhõivet, hakkasid Alan Greenspani kerge raha poliitikat, mis lükkas Ameerika ühiskonda üha sügavamale võlgadesse, pidama lausa järgimisväärseks eeskujuks. See kõik lõppes muidugi 2008. aastal, kui rahvusvaheline võlapüramiid, millele 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse jõukus oli tuginenud, äkitselt kokku varises.

5. Riikide võlad

Privatiseeritud keynesiaanluse kokkuvarisemisega 2008. aastal jõudis sõjajärgne demokraatlik kapitalism oma neljandasse, seni viimasesse staadiumi pärast üksteisele järgnenud inflatsiooni, avaliku sektori puudujäägi ja eraisikute võlgnevuse ajastut (joonis 5).¹³ Kui globaalne rahandussüsteem lagunemise äärel kõikus, püüdsid riigid taastada majanduslikku usaldust sellega, et võtsid halvad laenud, mida oli võimaldatud kompensatsioonina riigieelarve konsolideerimise eest, ühiskonna kanda. Koos “reaalmajanduse” kokkuvarisemise takistamiseks vajalike eelarveliste kulutuste kasvuga põhjustas see eelarvedefitsiidi ja riigivõla järjekordse järsu tõusu – mis, olgu öeldud, ei tulenenud sugugi oportunistlike poliitikute kergemeelsest pillamisest ega halvasti kavandatud avalikest institutsioonidest, nagu andsid mõista “avaliku valiku” teooriad ja 1990. aastatel – muuhulgas ka Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi egiidi all – toodetud ulatuslik institutsionaal-ökonoomiline kirjavara.¹⁴

Riigivõla hüppeline kasv pärast 2008. aastat, mis nullis täielikult ära kõik, mida eelarve konsolideerimine eelmise kümnendi jooksul võis ehk olla saavutanud, peegeldas tõsiasja, et ükski demokraatlik riik ei julgenud sundida oma ühiskonnale peale uut, 1930. aastate Suure surutisega võrreldavat majanduskriisi karistusena dereguleeritud rahandussektori liialduste eest. Taas kord kasutati poliitilist võimu andmaks tuleviku ressursse sotsiaalse rahu tagamise käsutusse olevikus, kuivõrd erakreeditoride rahustamiseks võtsid riigid enam-vähem vabatahtlikult enda kanda suure osa uuest, algselt erasektoris tekitatud võlast. Ent kuigi see kindlustas tõhusalt finantstööstuse rahavabrikuid, taastades kiirelt nende erakordsed kasumid, palgad ja preemiad, ei suutnud see hajutada nendesamade “finantsturgude” üha tõsisemaid kahtlustusi, et nende päästmise käigus võisid valitsused olla võtnud endale üle jõu käivaid kohustusi. Hoolimata sellest, et ülemaailmne majanduskriis ei olnud kaugeltki möödas, hakkasid võlausaldajad häälekalt nõudma tagasipöördumist tugeva raha juurde eelarvekasinuse kaudu, otsides tagatisi, et nende tohutult kasvanud investeeringud valitsusvõlga kaotsi ei läheks.

2008. aastast möödunud kolme aasta jooksul on jaotuskonflikt demokraatliku kapitalismi võimu all muutunud keerukaks vägikaikaveoks globaalsete finantsinvestorite ja suveräänsete riikide vahel. Kui minevikus võitlesid töölised tööandjatega, kodanikud rahandusministritega ja eravõlgnikud erapankadega, siis nüüd maadlevad finantsinstitutsioonid nendesamade riikidega, kellelt nad alles hiljuti ähvarduste ja meelituste abil enda päästmist nõutasid. Ent võimu ja majandushuvide varjatum konfiguratsioon on märksa keerukam ja ootab ikka veel süstemaatilist uurimist. Näiteks on finantsturud pärast kriisi algust pöördunud tagasi kombe juurde nõuda eri riikidelt väga erinevaid intressimäärasid, tehes seega vahet, kui palju survet mõnele konkreetsele valitsusele avaldada, et see sunniks oma kodanikke leppima pretsedenditute kulukärbetega – jällegi kooskõlas jaotamise põhiliselt muutumatu turuloogikaga. Arvestades sellega, kui suur on praegusel ajal enamiku riikide võlakoorem, võivad isegi valitsusvõlakirjade intressimäära väikesed muutused kutsuda esile eelarvekatastroofi.¹⁵ Samal ajal peavad turud hoiduma riikide viimisest nii kaugele, et need pankroti välja kuulutaksid – võimalus, mis valitsustel on alati olemas, juhul kui turusurve liiga tugevaks peaks kasvama. Sellepärast tuleb leida teisi riike, kes peaksid kõige suuremas ohus olijaid välja ostma, et kaitsta end valitsusvõlakirjade intresside üldise tõusu eest, mille esimene pankrott kaasa tooks. Samalaadset riikidevahelist “solidaarsust” investorite huvides õhutatakse seal, kus riigi maksejõuetus annaks hoobi pankrotiriigist väljaspool asuvatele pankadele, mis omakorda sunniks nende pankade koduriike oma majanduse stabiliseerimiseks taas kord natsionaliseerima tohutul hulgal halbu laene.

Demokraatlikus kapitalismis valitsev pinge sotsiaalsete õiguste nõudmise ja vaba turu toimimise vahel võib tänapäeval väljenduda veel mitut moodi. Mõned valitsused, sealhulgas Obama administratsioon, on püüdnud taastada majanduskasvu veel suuremate võlgade abil – lootuses, et kasvudividend aitab tulevikus ellu viia konsolideerimiskavasid. Teised loodavad võib-olla salamisi inflatsiooni naasmist, mis kreeditore pehmelt eksproprieerides kahandaks kuhjunud võlga – mis, nagu majanduskasvki, leevendaks kasinusest kardetavaid poliitilisi pingeid. Samal ajal võivad finantsturud oodata paljutõotavat võitlust poliitilise sekkumise vastu, et ühekorraga ja lõplikult taaskehtestada turudistsipliin ning teha lõpp igasugustele poliitilistele katsetele seda õõnestada.

Edasisi komplikatsioone tekitab fakt, et finantsturud vajavad valitsusvõlga ohutuks investeerimiseks – liiga tugeva surve avaldamine eelarvete tasakaalustamiseks võib jätta nad ilma ülimalt ihaldusväärsetest investeerimisvõimalustest. Arenenud kapitalistlike maade keskklassid on mahutanud valitsuse võlakirjadesse suure osa oma säästudest ja paljud töötajad on praeguseks tublisti investeerinud täiendavatesse pensionisammastesse. Tasakaalus eelarved tähendaksid tõenäoliselt seda, et riigid peaksid hakkama oma keskklassidelt kõrgemate maksude kujul ära võtma seda, mida need klassid praegu säästavad ja investeerivad – muuhulgas ka riigivõlasse. Vähe sellest, et kodanikud ei saaks siis enam intresse koguda, neil ei oleks ka võimalik pärandada sääste oma lastele. Ent kuigi kodanikud peaksid olema seetõttu huvitatud sellest, et riigid oleksid kui mitte lausa võlavabad, siis vähemalt kindlasti võimelised täitma oma kohustusi võlausaldajate ees, võib see ka tähendada, et neil tuleb maksta oma valitsuse likviidsuse eest tõsiste kärbetega avalikes hüvedes ja teenustes, millest nad samuti osaliselt sõltuvad.

Kui keerulised ka oleksid need mitmeid eri kihte läbivad pinged praegusajal kujunevas rahvusvahelises riigivõlapoliitikas, tuleb rahanduse stabiliseerimise eest nõutav hind tõenäoliselt kinni maksta kellelgi teisel kui raha – või vähemalt reaalse raha – omanikel. Näiteks kiirendab eelarvesurve riiklike pensionide reformimist, ja niipea kui mõni valitsus kusagil maailmas peaks maksejõuetuks muutuma, satuvad löögi alla ka eraviisiliselt kogutud pensionid. Maksma peab keskmine kodanik – riigi rahanduse konsolideerimise eest, välisriikide pankrottide eest, riigivõla kasvava intressimäära eest, ning vajaduse korral ka veel mõne üleriigiliste ja rahvusvaheliste pankade päästeoperatsiooni eest – omaenese eraviisiliselt kogutud säästudega, kärbetega oma sotsiaalõigustes, avalike teenuste vähenemisega ja kõrgemate maksudega.

6. Järjestikused nihked

Nelja aastakümne jooksul pärast sõjajärgset kasvuperioodi on demokraatlikus kapitalismis valitsevate tektooniliste pingete epitsenter rännanud ühest institutsionaalsest asukohast teise, kutsudes esile rea erinevaid, kuid süstemaatiliselt omavahel seotud majandushäireid. 1970. aastatel hargnes demokraatlike sotsiaalse õigluse nõuete konflikt kapitalistliku nõudega, et jaotamine käiks piirtootlikkuse ehk “majandusliku õigluse” alusel, eeskätt üleriigilistel tööjõuturgudel, kus ametiühingute palgasurve kõrvuti poliitilise täishõivegarantiiga põhjustas üha kiirenevat inflatsiooni. Kui see olukord, mis sisuliselt kujutas endast ümberjaotamist valuuta väärtuse alandamise teel, muutus majanduslikult jätkusuutmatuks, sundides valitsusi sellele suure poliitilise riski hinnaga lõppu tegema, tõusis sama konflikt uuesti pinnale valimiste areenil. Siin kutsus see esile avalike kulude ja tulude järjest suureneva lahknevuse ning selle tagajärjel – vastuseks valijate nõudmisele rohkemate hüvede ja teenuste järele kui neid oli võimalik demokraatlik-kapitalistlikult majanduselt “maksuriigile” välja nõuda – kiirelt kasvava riigivõla.¹⁶

Kui aga riigivõla ohjeldamise katsed muutusid vältimatuks, pidi nendega kaasnema rahanduse dereguleerimine, mis hõlbustas eraisikute laenuvõtmist kui alternatiivset viisi, millega rahuldada kodanike normatiivselt ja poliitiliselt võimsaid turvalisuse- ja jõukusenõudeid. Seegi lahendus ei löönud ette palju kauem kui kümme aastat, enne kui maailma majandus lõi peaaegu vaaruma nende ebarealistlike lubaduste koorma all, mis tõotasid tasuda olevikutarbimise ja -investeeringute eest tulevikus ja mida valitsused olid eelarvekasinuse kompenseerimiseks tagant õhutanud. Sestsaadik on sotsiaalse õigluse rahvalike käsituste kokkupõrge majandusliku rõhuasetusega turuõiglusele veel korra asukohta vahetanud, tõustes sedakorda esile rahvusvahelistel kapitaliturgudel ja praegu toimuvates keerukates võitlustes finantsinstitutsioonide ja valijaskondade, valitsuste, riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Nüüd on küsimus selles, kui kaugele võivad riigid minna, et suruda oma kodanikele peale turgude omandiõigust ning kasumiootust, vältides seejuures pankrotti ja kaitstes jätkuvalt oma demokraatlikku legitiimsust, niipalju kui seda veel järel on.

Inflatsiooni sallimine, riigivõla aktsepteerimine ja erakrediidi dereguleerimine olid pelgalt ajutised hädaabinõud valitsustele, kes seisid silmitsi näiliselt lahendamatu konfliktiga demokraatlikus kapitalismis toimiva kahe vastuolulise jaotusprintsiibi vahel: ühelt poolt sotsiaalsed õigused, teiselt poolt aga turu poolt hinnatav piirtootlikkus. Igaüks neist kolmest abinõust aitas teatud aja jooksul, ent hakkas siis tekitama rohkem probleeme kui lahendas, mis annab märku, et sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse vaheline püsiv leppimus on kapitalistlikes demokraatiates utoopiline projekt. Ainus, mida valitsused oma aja kriisidega tegeldes saavutada suutsid, oli siirdada need uutele areenidele, kus need avaldusid uuesti uuel kujul. Ei ole põhjust uskuda, et see protsess – demokraatliku kapitalismi vastuolude järjestikune avaldumine järjest uutliiki majanduslike segaduste näol – oleks lõpule jõudnud.

7. Poliitiline korratus

Siiamaale jõudnult näib selge, et demokraatliku kapitalismi poliitiline juhitavus on viimastel aastatel esilekerkivas ülemaailmses poliitilis-majanduslikus süsteemis järsult langenud, mõnes riigis rohkem kui teistes, ent ka üleüldiselt. Selle tulemusel näivad nii demokraatiat kui ka majandust ähvardavad ohud kasvavat. Suurest surutisest peale on poliitikakujundajad harva, kui üldse, seisnud silmitsi nii suure ebakindlusega nagu praegu. Üks näide paljudest on see, et turud ei oota mitte ainult riigieelarvete konsolideerimist, vaid samaaegselt ka mõistlikke väljavaateid majanduse kasvuks. Pole sugugi selge, kuidas neid kahte õnnestuks ühendada. Ehkki Iirimaa valitsusvõla riskipreemia langes, kui riik tõotas asuda eelarvedefitsiidi agressiivse vähendamise teele, tõusis see mõni nädal hiljem uuesti, väidetavalt sellepärast, et riigi konsolideerimisprogramm paistis nii rangena, et oleks teinud majanduse taastumise võimatuks.¹⁷ Pealegi valitseb laialdane veendumus, et kusagil maailmas, mis on praegu odavast rahast üle ujutatud, on juba paisumas järgmine mull. Rämpshüpoteeke ei pruugi enam investeerimiseks võtta olla, vähemalt praegu. Ent on olemas ka tooraineturud või siis uus internetimajandus. Miski ei takista finantsettevõtteid kasutamast keskpankade pakutavat ülemäärast raha selleks, et oma meelisklientide ja muidugi ka iseenda huvides siseneda kõikvõimalikesse uusi kasvuvõimalusi lubavatesse sektoritesse. Lõppude lõpuks ei ole kapitalinõuded tänu finantssektori regulatiivse reformi igakülgsele läbikukkumisele kuigivõrd suuremad kui varem, ja pangad, mis olid põhjaminekuks liiga suured 2008. aastal, võivad olla kindlad, et nad on seda ka 2012. või 2013. aastal. See tähendab, et sama suured on ka nende võimalused avalikkuse šantažeerimiseks, mida nad kolm aastat tagasi nii osavalt ära kasutasid. Nüüd aga võib osutuda võimatuks korrata erakapitalismi väljaostmist avalike vahenditega, nagu seda tehti 2008. aastal – kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et riikide rahandus on juba viimse piirini koormatud.

Ometi on praeguses kriisis demokraatia sama suures kui mitte suuremaski ohus kui majandus. Vähe sellest, et kõikuma on löönud kaasaja ühiskondade “süsteemne lõimitus” – see tähendab, nende kapitalistliku majanduse efektiivne toimimine –, sama on juhtunud ka nende “sotsiaalse lõimitusega”.¹⁸ Uue kasinuseajastu saabumisega on tõsiselt kannatada saanud rahvusriikide võime tegutseda vahendajatena kodanike õiguste ja kapitaliakumulatsiooni nõudmiste vahel. Kõikjal – eriti aga suurte võlgade käes vaevlevais riikides, kus värskeid riigitulusid tuleb veel palju aastaid kulutada ammu tarbitud hüvede kinnimaksmiseks – seisavad valitsused silmitsi üha tugevama vastuseisuga maksutõusudele. Liiatigi ei ole ülemaailmse vastastikuse sõltuvuse süvenedes enam võimalik teha nägu, nagu saaks majanduse ja ühiskonna – kapitalismi ja demokraatia – pingeid lahendada rahvusriiklikes poliitkogukondades. Ükski valitsus ei saa tänapäeval valitseda, pööramata pingsat tähelepanu rahvusvahelistele piirangutele ja kohustustele, sealhulgas ka finantsturgudele, mis sunnivad riiki nõudma oma elanikkonnalt ohvreid. Demokraatliku kapitalismi kriisid ja vastuolud on lõpuks muutunud rahvusvaheliseks, hargnedes nüüd mitte ainult riikide sees, vaid ka nende vahel kombinatsioonides ja permutatsioonides, mida pole veel läbi uuritud.

Nagu me nüüd peaaegu iga päev lehest loeme, on “turud” hakanud seninägematul kombel dikteerima seda, mida väidetavalt suveräänsed ja demokraatlikud riigid veel oma kodanike heaks teha saavad ja mida mitte. Noodsamad Manhattanil baseeruvad reitinguagentuurid, mis mängisid võtmerolli globaalse rahatööstuse katastroofi esilekutsumises, ähvardavad nüüd alandada võlakirjareitingut riikidel, kes võtsid kanda enneolematul määral uusi võlgu, et päästa rahatööstust ja kapitalistlikku majandust tervikuna. Poliitika ikka veel ohjeldab ja moonutab turge, aga näib, et ta teeb seda ainult tasandil, mis jääb tavaliste inimeste igapäevakogemusest ja organisatsioonilisest võimekusest väga kaugele: Ühendriigid, relvastatud hambuni mitte ainult lennukikandjatega, vaid ka piiramatu krediitkaardivaruga, suudavad veel panna Hiinat ostma oma kuhjuvat võlga. Kõik ülejäänud peavad kuulama seda, mida “turud” neile dikteerivad. Selle tulemusel näevad kodanikud oma valitsusi üha enam kui agente, kes ei tegutse mitte nende eneste huvides, vaid teenivad teisi riike või rahvusvahelisi organisatsioone, mis nagu IMF või Euroopa Liit on valijaskonna surve eest märksa paremini kaitstud kui traditsioonilised rahvusriigid. Kreeka ja Iirimaa taolistes maades on kõik demokraatiat meenutavgi nüüd paljudeks aastateks sama hästi kui peatatud: selleks et käituda “vastutustundlikult” selle sõna niisuguses tähenduses, mille on määratlenud rahvusvahelised turud ja institutsioonid, peavad valitsused oma kodanike ootustele vastamatuse hinnaga kehtestama range kasinuskava.¹⁹

Asi pole mitte ainult selles, et demokraatiat tõkestatakse riikides, mis on praegu “turgude” rünnaku all. Saksamaa, mis tuleb majanduslikult veel suhteliselt hästi toime, on kohustunud mitme aastakümne vältel avalikke kulusid kärpima. Lisaks sellele peab Saksa valitsus saama oma kodanikud jälle nii kaugele, et need maksejõuetuse ohtu sattunud riikidele likviidsust pakuksid – mitte ainult selleks, et päästa Saksa panku, vaid ka stabiliseerimaks Euroopa ühisraha ja takistamaks riigivõla intresside üldist tõusu, mis tõenäoliselt leiaks aset kohe, kui esimene riik kokku variseb. Selle kõrget poliitilist hinda võib mõõta Merkeli valitsuse valijaskapitali pideva kahanemisega, mis on viimase aasta jooksul põhjustanud rea lüüasaamisi olulistel kohalikel valimistel. Populistlik retoorika, et võib-olla peaksid ka võlausaldajad kandma osa kuludest, millega kantsler 2010. aasta alguses lagedale tuli, heideti kiiresti kõrvale, kui “turud” uue riigivõla intressimäära väikese tõstmisega oma šokeeritust ilmutasid. Nüüd räägitakse vajadusest üle minna – Saksa rahandusministri sõnu kasutades – vanamoeliselt “valitsemiselt” [government], mis ei seisvat enam globaliseerumise uute väljakutsete kõrgusel, “haldamisele” [governance], mille all peetakse eeskätt silmas Bundestagi eelarvealaste volituste püsivat kärpimist.²⁰

Poliitilisi ootusi, mida uued peremehed nüüd demokraatlikele riikidele esitavad, võib olla võimatu täita. Rahvusvahelised turud ja institutsioonid nõuavad, et mitte ainult valitsused, vaid ka kodanikud pühenduksid usutaval viisil riigieelarvete konsolideerimisele. Kasinust vastustavad poliitilised parteid peavad üleriigilistel valimistel otsustavalt lüüa saama ja nii valitsus kui ka opositsioon peavad avalikult tõotama pidada kinni “vastutustundlikust rahanduspoliitikast”, sest muidu tõuseb võla teenindamise kulukus. Selliseid valimisi, kus valijatel tegelikult valikut ei olegi, ei pruugi valijaskond aga pidada kehtivaiks, ja see võib põhjustada igasuguseid poliitilisi korratusi langevast osalusest kuni populistlike parteide tõusu ja koguni tänavarahutusteni.

Üheks teguriks on siin asjaolu, et jaotamiskonflikti areenid on jäänud rahvalikust poliitikast üha kaugemale. 1970. aastate üleriigilised tööjõuturud kõigi oma arvukate võimalustega korporatiivseks poliitiliseks mobiliseerimiseks ja klassidevaheliste koalitsioonide moodustamiseks – või 1980. aastatel ka avalike kulutuste poliitika ajamiseks – ei jäänud tingimata “lihtinimese” haardeulatusest või strateegilisest taiplikkusest väljapoole. Sestpeale on lahinguväljad, millel demokraatliku kapitalismi vastuolude üle võideldakse, muutunud üha komplekssemaks, mistõttu kõigil peale poliitiliste ja finantseliitide on väga raske aru saada sügavamatest huvidest ja määratleda enda huve.²¹ See võib küll tekitada apaatiat masside tasandil ja teha seeläbi eliitide elu kergemaks, ent maailmas, kus ainsa ratsionaalse ja vastutustundliku käitumisviisina propageeritakse pimedat nõustumist finantsinvestoritega, ei saa selle peale kindel olla. Neile, keda niisugune propaganda ei veena loobuma oma sotsiaalselt mõistlikuks ja vastutustundlikuks peetud eriarvamustest, võib niisugune maailm paista lihtsalt jaburana – millisel juhul nende ainsaks ratsionaalseks ja vastutustundlikuks käitumisviisiks jääb võimalikult rohkete kaigaste pildumine “kõrgrahanduse” kodaraisse. Seal, kus demokraatia sellisena, nagu meie seda tunneme, on sisuliselt peatatud – näiteks Kreekas, Iirimaal ja Portugalis – võivad turuvõimust ilmajäetute viimaseks poliitilise eneseväljenduse viisiks jääda tänavarahutused ja rahvaülestõus. Kas me peaksime demokraatia huvides lootma, et näeme varsti rohkem näiteid nendest?

Ühiskonnateadus saab ainult vähe, kui üldse, kaasa aidata aktuaalsete majanduslike ja sotsiaalsete häirete alla varjuvate struktuursete pingete ning vastuolude lahendamisele. Mida ta aga teha saab, on tuua need valguse kätte ja teha kindlaks ajaloolised järjepidevused, mille raames käesolevaid kriise täielikumalt mõista. Samuti saab see tuua – ja peab tooma – nähtavale, kuidas demokraatlikud riigid on dramaatiliselt muundumas ülemaailmset investorite oligarhiat teenivateks inkassoagentuurideks, mille kõrval C. Wright Millsi võimueliidi-kontseptsioon mõjub liberaalse pluralismi särava näitena.²² Tänapäeval rohkem kui kunagi varem näib majanduslik võim olevat muutunud poliitiliseks võimuks, sellal kui kodanikud näivad olevat täiesti ilma jäetud oma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest suruda poliitökonoomiale peale niisuguseid huvisid ja nõudmisi, mis kapitaliomanike omadega ei ühildu. Kui vaadata tagasi 1970. aastatest alanud demokraatliku kapitalismi kriisideahelale, siis näib, et on olemas reaalne võimalus sotsiaalse konflikti uueks, ehkki ajutiseks lahenduseks, mis sedapuhku soosiks üksnes varakaid klasse, kes on nüüd kindlalt varjunud oma poliitiliselt vallutamatusse kantsi – rahvusvahelisse finantstööstusse.

Inglise keelest tõlkinu Triinu Pakk

Wolfgang Streeck. The crises of democatic capitalism. New Left Review, kd 71, september/oktoober 2011.

1 Käesoleva artikli aluseks oli 2011. aastal peetud Max Weberi loeng Euroopa Ülikooli Instituudis Firenzes. Avaldan tänu Daniel Mertensile tema abi eest uurimistöös.

2 Väljendi “Suur majanduslangus” [Great Recession] kohta vt: C. Reinhart, K. Rogoff, This Time Is Different: Eight Centuries of Financial Folly. Princeton, 2009.

3 Selle seisukoha klassikaline esitus on: J. Buchanan, G. Tullock, The Calculus of Consent: Logical Foundations of Constitutional Democracy. Ann Arbor (MI), 1962.

4 Vt E. Thompson, The Moral Economy of the English Crowd in the Eighteenth Century. Past & Present, 1971, kd 50, nr 1; ja J. Scott, The Moral Economy of the Peasant: Rebellion and Subsistence in Southeast Asia. New Haven (CT), 1976. Nende õiguste täpne sisu on eri sotsiaalsetes ja ajaloolistes kontekstides muidugi erinev.

5 Ühes mõjukas essees määratles Michał Kalecki investorite “usaldust” kui võtmetegurit, mis determineerib majandustegevuse edukust: vt M. Kalecki, Political Aspects of Full Employment. Political Quarterly, 1943, kd 14, nr 4. Kalecki järgi sõltub investorite usaldus sellest, kui usaldusväärselt poliitilise võimu jaotus ja tegevusstrateegiad, mis sellest tulenevad, sanktsioneerivad kapitaliomanike parajasti valitsevaid kasumilootusi. Häired majanduse toimimises – Kalecki vaadeldud juhul tööpuudus – tekivad siis, kui ärimaailm tunneb, et poliitiline sekkumine võib tema kasumilootusi ohustada. Selles mõttes “valed” poliitikad kutsuvad esile usalduse kahanemise ärimaailmas, mis omakorda võib põhjustada kapitaliomanike n-ö investeerimisstreigi. Kalecki vaatekoht võimaldab modelleerida kapitalistlikku majandust interaktiivse mänguna, mis eristub looduslikust või masinalaadsest mehhanismist. Sellest perspektiivist ei tarvitse punkti, milles kapitalistid oma investeeringuid välja võttes mitteturulisele jaotamisele ebasoodsalt reageerivad, vaadelda millegi kindla ja matemaatiliselt ennustatavana, vaid see võib sõltuda mitmesugustest asjaoludest. Selle võib ära määrata näiteks ajalooliselt muutlik soovide tase või strateegiline kaalutlus. See on põhjus, miks universalistlikud, st ajaloolis-kultuurilisi tegureid eiravad majandusteaduslikud mudelid nii tihti läbi põruvad: nad eeldavad fikseeritud parameetreid seal, kus need tegelikult on sotsiaalselt determineeritud.

6 J. Goldthorpe, The Current Inflation: Towards a Sociological Account. Rmt-s: The Political Economy of Inflation. Toim. F. Hirsch, J. Goldthorpe. Cambridge (MA), 1978.

7 Juba 1950. aastatel oli Anthony Downs täheldanud, et demokraatias kaldub kodanike nõudmine avalike teenuste järele ületama valitsuse käsutuses olevate ressursside määra; vt nt: A. Downs, Why the Government Budget Is Too Small in a Democracy. World Politics, 1960, kd 12, nr 4. Vt ka: J. O’Connor, The Fiscal Crisis of the State. Socialist Revolution, 1970, kd 1, nr 1–2.

8 G. Krippner, Capitalizing on Crisis: The Political Origins of the Rise of Finance. Cambridge (MA), 2011.

9 D. Spiro, The Hidden Hand of American Hegemony: Petrodollar Recycling and International Markets. Ithaca (NY), 1999.

10 R. Reich, Locked in the Cabinet. New York, 1997.

11 J. Stiglitz, The Roaring Nineties: A New History of the World’s Most Prosperous Decade. New York, 2003.

12 C. Crouch, Privatised Keynesianism: An Unacknowledged Policy Regime. British Journal of Politics and International Relations, 2009, kd 2, nr 3.

13 See diagramm näitab asjade käiku juhtivas kapitalistlikus riigis, USA-s, kus need neli staadiumi avalduvad ideaaltüübilisel kujul. Teiste riikide puhul tuleb teha mööndusi, mis kajastaksid nende konkreetseid tingimusi, sealhulgas positsiooni globaalses poliitökonoomias. Näiteks Saksamaal hakkas riigivõlg järsult tõusma juba 1970. aastail. See on seotud faktiga, et Saksamaal oli inflatsioon tänu Bundesbanki sõltumatusele ja selle poolt juba 1974. aastal kasutusele võetud monetaristlikele tegevuskavadele madal juba ammu enne Volckeri aega; vt F. Scharpf, Crisis and Choice in European Social Democracy. Ithaca (NY) 1991.

14 Esinduslikku kogumikku sellest vt: Institutions, Politics and Fiscal Policy. Toim. J. Poterba, J. von Hagen. Chicago, 1999.

15 Riigile, mille võlg on 100% SKT-st, tähendaks kreeditoridele makstava keskmise intressimäära tõus 2 protsendipunkti võrra sama suurt tõusu tema iga-aastases defitsiidis. Parajasti valitsev eelarvepuudujääk 4% SKT-st tõuseks selle tulemusel poole võrra.

16 J. Schumpeter, The Crisis of the Tax State. [1918] Rmt-s: The Economics and Sociology of Capitalism. Toim. R. Swedberg. Princeton (NJ), 1991.

17 Teisisõnu, isegi mitte “turud” ei ole valmis panustama oma raha pakkumispoolse majandusteooria mantra peale, mille järgi avalike kulude kärpimine stimuleerib kasvu. Teiselt poolt: kes oskab öelda, kui suur lisavõlg on riigile vanast võlast väljakasvamiseks küllaldane ja kui suur juba kurjast?

18 Need mõisted tõi käibele David Lockwood, vt: D. Lockwood, Social Integration and System Integration. Rmt-s: Explorations in Social Change. Toim. G. Zollschan, W. Hirsch. London, 1964.

19 P. Mair, Representative versus Responsible Government. Max Planck Institute for the Study of Societies Working Paper 09/8. Cologne, 2009.

20 Nagu Wolfgang Schäuble on öelnud: “Me vajame uusi rahvusvahelise halduse, ülemaailmse halduse ja Euroopa haldamise vorme.” Financial Times, 15.12.2010. Schäuble möönis, et kui Saksa parlamendil palutaks kohe loobuda oma jurisdiktsioonist eelarve üle, siis “ei annaks hääletus jaatavat vastust” – “[ent] kui te jätaksite meile mõned kuud aega selle teemaga töötada ja annaksite lootust, et teisedki liikmesriigid nõus on, siis ma näen selleks mõningast võimalust”. Schäuble kõneles igati asjakohaselt kui Financial Timesi poolt Euroopa aasta rahandusministriks valitu.

21 Näiteks poliitilisi üleskutseid ümberjagamisealaseks “solidaarsuseks” adresseeritakse nüüd tervetele riikidele, kellel rahvusvahelised organisatsioonid paluvad toetada teisi riike tervikuna, nagu siis, kui Sloveeniat õhutati aitama Iirimaad, Kreekat ja Portugali. See varjab tõsiasja, et need, keda säärane “rahvusvaheline solidaarsus” peaks abistama, ei ole mitte inimesed tänavalt, vaid nii sise- kui välismaised pangad, kellel muidu tuleks leppida kahjude või madalama kasumiga. See jätab kahe silma vahele ka erinevused riikide sissetulekus. Ehkki sakslased on üldiselt rikkamad kui kreeklased (ja kuigi mõned kreeklased on palju rikkamad kui peaaegu et kõik sakslased), on sloveenid keskmiselt märksa vaesemad kui iirlased, kelle per capita sissetulek on statistiliselt palju kõrgem kui peaaegu ühelgi teisel euroala maal, sakslased kaasa arvatud. Sisuliselt kannab see uus konfliktijoondus klassikonfliktid üle rahvusvaheliste konfliktide tasemele, ässitades üksteise vastu üles riike, mida kõiki rahaturud survestavad oma eelarveid kärpima. Harilikel inimestel kästakse nõuda “ohvreid” teistelt harilikelt inimestelt, kes on juhtumisi teiste riikide kodanikud, mitte aga neilt, kes on juba ammu asunud uuesti sisse kasseerima oma “preemiaid”.

22 C. Wright Mills, The Power Elite. Oxford, 1956.
Arhiiv, Proosa

Rosenbergi ksetra

16. apr. 2018

NIKOLAI KARAJEV

„Budist ei anna oma tegudest kellelegi aru, kuid tema teod mõistavad ise tema üle kohut ning valmistavad talle ette seda kohta, kuhu ta asub pärast surma.“
Isaac Jacob Schmidt

„Ja isegi meie praegused surmaväljad löövad kord jälle õide.“
Alfred Rosenberg

1

Unustamatu 1919. aasta november juhtus Revalis olema kärekülm, just nagu budistliku põrgu viies ring, mida nimetatakse Huhuva naraka’ks ehk Plagisevate Hammaste põrguks. Need, kes asuvad selles ringis, vappuvad hirmsais külmavärinais, palju jubedamates kui eelmises ringis, kus patused hinged üksnes uluvad külmast. Ent, ütles endale Otto, mähkudes määrdunud ja auklikku sinelisse, viienda ringi ohvri käbarad ei käi siiski nii sandisti nagu kuuenda ringi ehk Sinise Lootose põrgu ohvril, kellel tõmbub nahk jubedal kombel siniseks; aga veel sügavamatest külmadest põrgutest ei taha mõeldagi.

Mõelda tahtnuks hoopis Idapealinnast, Tokyost. Äärmisel juhul Põhjapealinnast, Peterburist, mida Otto ei harjunudki Petrogradiks kutsuma, ei jõudnud. Revalist, mis oli nüüd samuti pealinn, polnud tahtmist midagi teada. Otto oli siin justkui lõksus kinni: vaikses külmas õhtus Ziegelskoppeli kalmistul, seisma jäänud ajas, sulgunud ruumis. Reval, Reval, pomises ta endamisi. Rev-val, ville des rêves, unistuste linn. Ja ville du réveil, virgumise linn. Ei mingit tolku. Külm on.

Otto niheles pingil, püüdes vaigistada tuima valu rinnus. Läbi hammaste pigistusid iseenesest jaapanikeelsed vandesõnad: kasvõi selline kättesaamatu Ida raasuke siin pilkasuses, igast küljest ümbritsevas Läänes. Kõrval kääksatas kaeblikult läbikülmunud ronk. Edgar Poe? Ära mitte loodagi: Bashō.

Ning luitunud gravüüri mööda, nirvaana ekraani mööda (öelnuks siis keegi Gautamale šaakjate hõimust, et nõnda hakatakse läänemaades kutsuma kino), alt vaevu valgustatud taevakookoni pahupoolt mööda hakkasid ülevalt alla liuglema ideogrammid:

… kareeda ni karasu no tomarikeri aki no kure …

„Palja oksa peal kössitab, köhatab ronk. Sügise õhtu.“

Senikaua kui suudan tõlkida jaapani luulet, ma elan.

Otto sulges õndsalt silmad ja kujutles imet: kuidas luteri kirikaias moodustub pilvekahlust viivuks jaapani poeedi viirastus. Kuid otse loomulikult ei materialiseeru siin mingi Matsuo Bashō, et rõõmustada Revalis surevat noort teadusdoktorit, jaapani keele ja kirjanduse õppejõudu, Peterburi, ptüi, Petrogradi ülikooli professorit, lootustandvat budoloogi, kolmeteist keelt päris kenakesti valdavat budisti ja võiks öelda, budistlikku filosoofi. Sest kus on nüüd too Bashō? Seal, kuhu budistlik filosoof õige pea ise satub.

Isegi mitte nii: kus on nüüd see, mis kunagi oli moodustanud Bashō isiksuse, tema pisimad jagamatud algosakesed: dharmad, kunagiste kirgede jälgedega klaasitükikesed illusoorse „mina“ kaleidoskoobis? Sest kui Šākjamunil on õigus, siis ei ole mingit mõtet Bashōd otsida, ja ette kujutada samuti mitte. Kui Šākjamunil on õigus, siis oleme me kõik, ja mina sealhulgas, elementide kogum, ei enamat. Tuleb surm, elemendid paigutuvad ümber, tuleb uus elu. Mitte keegi ei jää iseendaks. Ei, ma tean kõike, ma mäletan kõike. Ma tean ja mäletan liiga paljut. Ma võin pidada teile, aulik ronk, terve loengu budismist. Aga veel parem – mitu loengut. Terve sarja loenguid, pikki nagu
Abhidharmakośa jaotused või lühikesi nagu zenilikud koanid. Loengud varasest budismist, keskaegsest budismist, nüüdisaegsest budismist, Hiina ja Jaapani budismist, budismi erinevatest sektidest… Kolm kuud tagasi, mu jumal, tühised kolm kuud tagasi, kujutate ette? pidasime Aasia Muuseumis loenguid – meie, koos mu võrratute õpetajate Sergei Fjodorovitši ja Fjodor Ippolitovitšiga – kas nad on veel elus?

… kareeda ni …

Kui tõuseks kuu, oleks mõistagi kergem.

Ent sügise puhul raagus okste rägast tungis läbi vaid kahvatu Balti valgus. Peaaegu et Mu Qi „Loojang kaluriküla kohal“. Külmast kange teadvus manas laugude sisekülgedele vastumeelselt Mu Qi teise pildi, triptühhoni, mida Otto oli näinud Kyōtos Ryūhōzani kloostris: kurg, bodhisattva Kannon ja ahvid. Kurg sümboliseerib talve. Ühelt oksalt teisele hüppav ahv on sansaararatta 12-kodaralise pöia kolmas etapp, rahutu teadvuse sümbol. Minu teadvuse. Käes on novembri viimased päevad, talv tungib peale kõikidel rinnetel, mina aga klammerdun nende okste külge, sest …

Kuid, aulik ronk, budismil ei ole nihilismi, agnostitsismi, illusionismiga midagi pistmist. Budism on pääsemise religioon. Üldiselt eksisteerib mitmeid erinevaid budisme, kuid nende kõikide tuum on pääsemine. Nirvaana, täiesti õige. Häda on selles, mu kulla lind, et nirvaanal ei saa sabast kinni napsata. Mina ei saa. Ei õnnestunud. Kellele ma oma lüüasaamist tunnistan?

Ma tean liiga palju, vaat milles on häda. Ma tean, mida on nirvaana tähendanud idamaa mungale ja jaapani poeedile ja hiinlasest filosoofile. Kuid ma ei tea, mida nirvaana minu jaoks tähendab. Kogu minu eksistentsi illusoorsusest hoolimata vabisen ma praegusel hetkel vappekülmast, kurgus kipitab jubedalt, mu keel on läinud tumepunaseks ja kattunud vastiku lööbega. Ma nägin teda täna hommikul katkisest peeglist – ta meenutab täisküpset maasikat. Hiiglasuurt täisküpset maasikat. Mul on tunne, kulla ronk, et ma olen suremas. Ja nii ma siis tulin vaistlikult nagu äraaetud loom kõige trööstitumasse surnuaeda selles kuupaistetus, paistetavas, kurtuvas maailmas, Ziegelskoppeli kalmistule, kuhu mind mõne päeva pärast ka maetakse, ning ma ei taha mitte midagi, ainult magama jääda, aegamööda, kuhtuda, lahustuda Revali olematusse. Saada videvikuks, valkjaks uduks, kaarna kraaksatuseks. Kaduda. Kuidas Edwin Arnoldil oligi: when the lamp is drained whither is fled the flame? Kus peidavad end kustunud lampide leegid? Kuhu ma kaon?

Kuu ei tõuse. Täiskuu vaatlemine on kirgastunud mõistuse sümbol. Aga minust ei lase valu lahti. Mu südames on jäine varb. Ma ei saa surra siin Revalis ja praegu, mil ma olen nii noor ja tean nii palju, ja suudan nii palju. Kus on minu nirvaana? Ma saan aru, aulik ronk, juba säärane küsimusepüstitus tähendab, et nirvaana on minu jaoks niisama kaugel kui taevas. Vilets budist olen, kui kadestan isegi surmaga silmitsi seistes budasid ja bodhisattvaid. Kuid…

Kui ma ära suren, lakkan ma olemast ning kõik, mida ma tean, kõik, mida olen jõudnud mõista ja jõuan veel, oleksin jõudnud mõista, kaob; klaasitükikestega kaleidoskoop plahvatab, teadvuse niidid harunevad lahti ning järgmises elus, mil ja kui see tuleb, olen ma mitte mina, minu „mina“ saab teiseks, mina aga, mina suren igaveseks. Jäävad klaasitükikesed-dharmad, sogased viimaste kuude ja päevade argiporist, vaesusest, meeleheitest, haisvatest hobuste ja inimeste laipadest, jumalakartmatutest punavalgetest malenuppudest Euroopa unustatud servas, nagu ka tüüfust kandvatest täidest ja vihmaveega ära uhutud teedest. Nagu oleks öelnud Fjodor Ippolitovitš, elementaarsete psühhofüüsiliste seisundite voog ei katke. Kuid mina ju, mina suren. Mina ei ole mina. Mitte-mina, anātman, mu ga jaapani keeles. Mu ga mu chu, mitte-mina-une-sees…

Kui palju sõnu, kui palju tarbetuid sõnu, et vaid mitte öelda: ma kardan surma.

Kurk. Panna silmad kinni. Meenutada head. Elfriede. Tokyo laht. Budavälja mantrat leelotav Shingoni õpetaja. „Süda on lukk, nimi on võti.“ Zenilik vaatluskoda Ryūhōzanis. Hinges on selline kergus, nagu mängiks Chopin…

Otto mäletas, et kergus oli kahtlemata olnud, aga vaat kergust ennast ei mäletanud. Kui läbi kõri tõmmatakse pikkamööda roostes tulikuuma ketti, ei saa kergust olla. Süda. Hirmus maasikane keel. Ei, tõsijutt, kärvaks juba rutemini; kas ma vedasin end vanalinnast siia kalmuaeda ilmaasjata? Elfriede paneb mu mulla alla ja purjetab, niipea kui kohalik võim lubab, Helsingforsi…

Namu Amida butsu… Ei, korda palju tahes nembutsu! nembutsu! nembutsu!, kergem ei hakka. Amida, õhtumaa buda, lama sabach-thani? Kus peidab end minu nirvaana? Kuidas ma avan…

2

„Kas lubathe …“

Otto krimpsutas nägu, kangutas tundetud silmalaud lahti, keeras pead. Vastust ära ootamata laskus juba tema kõrvale tundmatu härra – lühemat kasvu, seljas aastaajale mittevastav tolmumantel ja peas elegantne kaabu. „Kas lubate“ oli ta öelnud vene keeles, kuid aktsent ja kohmakas „the“ reetsid temas kohemaid samasuguse baltisakslase nagu Otto.

„Freilich,“ poetas Otto.

„Te olete sakslane!“ kuulutas härra mõningase üllatusega, minnes üle saksa keelele.

„Kas lootsite kohata luteri kalmistul venelast?“

„Andke andeks. Teie riietus. Sõjaväeline. Ma arvasin, et te olete vene sõdur…“

„Ah see,“ noogutas Otto. „See pärineb surnult. Minu oma tuli maha müüa. Juba Narvas. Krosside eest, muidu oleksime nälga surnud.“

„Te pole kohalik?“ täpsustas härra.

„Me naisega põgenesime Peterburist. Õigemini Pavlovskist.“

„Koos loodearmeelastega?“

„Te olete läbinägelik.“

„Tähendab, te vihkate nagu me kõik bolševikke.“ Härra nägu selgines. Otto ei kostnud midagi. „Niisiis, te tulete Peterburist…“

„Ma õppisin seal. Kaitsesin väitekirja. Pidin hakkama õpetama, kuid…“

„Kas te sündisite Peterburis?“

„Ei, Friedrichstadtis.“

„Nüüd on see teine riik.“

„Vist jah.“

„Millest teie väitekiri oli?“

Otto ohkas.

„Sissejuhatus budismi uurimisse Jaapani ja Hiina allikate põhjal.“

„Uhke,“ lausus härra täiesti ilmetult. „Noh, ja mina olen kohalik. Sündisin Revalis…“

Aga mina suren Revalis.

„… Õppisin Riias. Mõtlen Münchenisse kolida.“

„Siis minge parem ära.“

„Mispärast?“

„Ma olen haige. Mitte tüüfus, sarlakid, kuid ikkagi. Te võite nakatuda.“

„Pole hullu,“ rehmas härra. „Lubage soovida teile kiiret paranemist…“

Jutuajamine meenutas farssi. Nō-teater. Täpselt: oni mono, lustakas näitemäng kalmistul kokku trehvanud kurjadest vaimudest. Mõlemad teesklevad, et on inimesed, kumbki püüab teist tüssata, meelitada surma püünisesse, saata Huhuva naraka’sse või kuhugi kaugemale. Issand, kuidas ma küll surra ei taha.

„Kummaline on niiviisi kalmistul kokku sattuda,“ ütles härra rõõmutult. „Andke andeks, ma ei tutvustanud end kohe. Alfred Rosenberg.“

„Rosenberg?“

Otto vaatas Alfredile otsa; too naeratas, kuid nagu öeldakse, ainult huultega. Pilk oli tuhm, raske, tähelepanelik. Tuhkhall nägu. Ja ikkagi on ta minust selgelt noorem. Ja õnnelikum. Kohe kindlasti ei tule tal nälga tunda.

„Mina… Mina olen ka. Otto Rosenberg.“

„On see vast kokkusattumus! Muuseas, kas teate, et Saksamaal ei peeta meie perekonnanime saksalikuks? Kujutage ette, hahaa. Teid võidakse seal kogunisti juudiks pidada!“

Otto kehitas õlgu.

„Mul ükskõik. Kui ma siin, Eestimaal, ära ei sure, siis Saksamaale ma kibelema ei hakka.“

„Kuhu siis? Ameerikasse?“

„Pigem Jaapanisse.“

„Nojaa, te olete ju Aasia spetsialist.“

„Ma olen mõned aastad Jaapanis elanud. Tahaksin väga tagasi minna. Mul on suured plaanid. Neljakeelne sõnaraamat. Hiina-inglise-vene-jaapani…“

„Ilma saksa keeleta? Sakslase kohta veider.“

„Kas te olete kirstutegija?“

„Miks te seda arvate?“

„Andestust. Te näete välja nagu kirstutegija. Me oleme surnuaias, lihtne süllogism…“

„Ei, ma olen arhitekt. Muuseas, mu diplomitööks oli krematoorium. Naljakas.“

„Pole kindel… Vabandust, kas teil on keegi siia maetud?“

„Minul? Jah, loomulikult. Ema ja isa. Ema suri ammu, ma olin kahekuune. Tiisikus. Isa läks hiljem ja teda ma isegi mäletan. Häguselt. Nad mõlemad puhkavad seal.“ Alfred osutas närtsinud lõuaga nõksates tumedatele kabelitele ja raudristidega piiretele. „Aga teil?“

„Siia mitte kedagi.“

„Lubage küsida, mida te siis surnuaias teete?“

„Suren.“

Alfred kihistas naerda. Ta arvab, et ma teen nalja. Ah, mis vahet seal on, mida ta mõtleb.

„Andke andeks,“ sõnas Alfred. „Ma lihtsalt… Me oleme teiega otsekui gooti romaani sisse sattunud. Õhtu, peaaegu öö. Surnuaed. Te olete suremas. Mina olen võib-olla kõige viimane inimene, keda te selles ilmas näete. Mis seal saab, pole veel teada. Me kohtusime juhuslikult, kuid meil on kahe peale üks perekonnanimi, järelikult ei ole see päris juhuslik – kosmilistel kaaludel, nii-öelda. Nii et kui te tahate pihtida… Kui teil on mingi saladus, võite julgesti selle minule usaldada.“

Ning Alfred kummardas abivalmilt, pakkudes soliidset punast kõrva:

„Noh?“

„Mis noh?“

„Pihtige mulle oma saladus!“

„Teate,“ lausus Otto pikkamisi, „kui ma oleksin kristlane, siis arvaksin, et te olete saatan. Öö, kalmistu, deemon peibutab eksinud hinge…“

Alfred puhkes naerma.

„Kas ma olen siis kristliku saatana moodi? Kuradi moodi?“

„Ei ole. Pealegi ma ei ole kristlane.“

„Olete ateist?“

„Budist.“

„Budism. Muidugi. Paraku tean ma sellest usundist liiga vähe. Üldteada asju. Karma, mida ümbritseb musttuhat budistliku filosoofia saladust…“

Just, kõikse õigem aeg väga pikkade loengute sarja pidamiseks.

„Pole tähtis.“

Alfred jäi vakka, tema nägu kaabu all kivines. Aga nahk meelekohtadel mügardub. Kas ta kiristab hambaid või? Närveerib? Miks ta närveerib?

„Pidage. Pidage… Otto Rosenberg… Professor Otto Rosenberg! Teie see siis oletegi?“

„Jah, kuid…“

„Ja te olete elanud Jaapanis! Kõik klapib. Ütelge, kas te leidsite seal tõesti teadusele tundmatuid käsikirju, mis heidavad Buddha õpetusele uut valgust?“

Otto piilus silmanurgast Alfredit. Too vaatas kuskile kaugusse-kõrgusse, vaatas Mu Qi tundmatut maali: pleekinud taevas ilma kure, ahvi ja bodhisattvata.

„Kust te seda võtate?“

„Lugesin ajalehest.“

„Millisest?“

„Revaler Botest.“

„Minust kirjutati midagi?“

„Jah. Täna.“

„Ma ei loe kohalikku ajakirjandust. Mul pole selleks mahti. Mis kuupäev täna on?“

„Kuueteistkümnes oktoober.“

„November,“ parandas Otto. „Ja… Ei, mitte kuueteistkümnes, kahekümne kuues.“

„Jah, vabandust, ma ajasin segi. Mul on numbrite peale halb mälu. Leheloos öeldi, et te olite bolševike juures sõjavangis ja põgenesite.“

„Põgenesin. Gattšina, Jamburgi, Narva kaudu…“

„See on kohutav, mida variserid on Venemaaga teinud,“ lõi Alfred käsi kokku. „Nad suruvad oma psühhoosi miljonitele peale…“

„Variserid?“

„Noh, te saate ju aru.“

„Kas te olete juudivihkaja?“

„Ma olen Jeruusalemma vastu võitleja,“ teatas Alfred. „Tänasel päeval ei saa aus inimene olla keegi muu. Meie silme all käib otsustav lahing hävimatu vereidee ja hävitusliku marksismi vahel. Marksismi, mis osutub lähemal vaatlusel tänu juutide igipõlisele unistusele maailma valitsemisest mööda ilma hajutatud juudi suurkapitali ripatsiks. Variseride kapital demoraliseerib teadlikult põhjamaiseid inimesi ilmasõja, marksismi ja alkoholi abil. Kapitalistid ja nende marksistlikud marionetid naeruvääristavad vere ja au mõisteid. Viisnurk on seesama Taaveti täht, sünagoogi märk, mis sümboliseerib juutide ülevõimu Vladivostokist Läänemereni. Kuid tema valitsusaeg hakkab ümber saama. Kinnitan teile, marksism juba roiskub Venemaa tasandikel. Me tunneme seda laibalehka…“

Ta esitas ühe lause teise järel katkendlikult, sassi minemata, otsekui sisemise metronoomi saatel. Oli tunda kogemust. Miskipärast oli just kuuldamatu rütm kõige eemaletõukavam, hulga tülgastavam kui oma olemuselt sõge sisu. Aga ometi oli kellegi vankumatu käsi selle metronoomi pendli käima lükanud. Kuidas saaks peatada selliseid käsi juba poolel teel? Kuidas saaks jäledat seadet ära lõhkuda, pendli üles sulatada, korpuse ära põletada, puistata tuha Nihonbashi sillalt laiali, minna seejärel koju ning kirjutada, kirjutada, kirjutada ümber haruldasi hieroglüüfe?

„… Meie, sakslased, oleme suur rahvas. Teie olete ka sakslane, härra Rosenberg, ja te ei saa seda mitte mõista, vähemalt sügaval hingepõhjas. Ega te ilmaaegu esimesel võimalusel bolševike juurest põgenenud. Kuid me oleme minetanud oma unistuse! Oleme selle vahetanud poliitiliste intriigikeste vastu, sisutühjade ideede vastu nagu vabadus, võrdsus ja vendlus. Meie maailm on muutumas variserlikuks, seda kujundatakse rahutute inimeste šabloonide järgi, kes püüdlevad kõigi ja kõige näotu, autu orjastamise poole. Kas te olete juhtunud kuulma Gottfried Federist? Härra Feder on majandusteadlane, ta on kirjutanud põhjaliku brošüüri sellest, kuidas sakslased saavad vabaneda liiakasuvõtjate ikkest. Ent! Põhimõtteline moment! Ma olen rahumeelne inimene, härra Rosenberg, ja ei kutsu hävitama varisere. See oleks viga. Iga kord, kui ma räägin hävitusest, pean ma silmas probleemi rahumeelset, veretut lahendust. Neilt tuleb võim käest võtta ning seejärel tuleb nad ümber asustada, kuhugi Euroopast kaugemale. Kasvõi näiteks Madagaskarile…“

„Iga kord?“ kordas Otto hilinenult.

„Mõnikord on vaja…“ Alfredi kalasilmad läksid elutu valguse võrengus rahutult liikvele. „Mullu sügisel esinesin ma siinses Mustpeade Vennaskonnas, all-linnas, Langstraßel. Mul oli menu. Euroopa kaupmehed ei suutnud üleüldist halvakspanu taluda ja lahkusid. Ma rääkisin sellest, kuidas bolševistlik marksism juurib välja rassilise ja rahvusliku teadvuse…“

„Kui karjuda pikalt Volk, Volk,“ sõnas Otto vene keeles, „mis siis hiljem imestada.“

Alfred vaikis solvunult, seejärel küsis:

„Kas teie meelest on see naljakas?“

„Kardan, et mitte. Saage aru, ma ei evi erilist sümpaatiat marksismi vastu – selles on teil õigus. Kuid teie kreedo…“

„Minu kreedo on selline: igal rassil on hing ning igal hingel on rass. Marksismi nakatunu näeb ainult omaenese klassi, usukaaslasi…“

„Aga mida peab ta nägema?“

„Rahvast ja riiki. Võimu ja kultuuri. Mõõka ja vaimu!“

„Mõõk ja vaim… Ja kupatada kõik juudid Madagaskarile.“

„No näiteks.“

„Te olete hullumeelne.“

„Pahasoovijad nimetasid mind hullumeelseks,“ nõustus Alfred meelsasti. „Ütlesid, et ma olen teoreetik, kergats. Sõimasid isegi Balti seaks. Kuid oleks mind ainult kuulda võetud… Olnuks kõik teisiti.“

Tähendab, selline see minu karma siis on – surra Revali kalmistul hullumeelse natsionalisti seltsis.

„Kas te Chamberlaini olete lugenud?“

“Basil Hall Chamberlaini?“ imestas Otto säärast pööret. „Jah, muidugi. „Things Japanese“…“

“Ei, „Üheksateistkümnenda sajandi alused“. Hoopis teine Chamberlain. Houston Stewart, Wagneri väimees. Kirjutas hämmastava raamatu tegelikust asjaseisust. Tõeline intellektuaalne seiklus. Te peaksite lugema. Vene-juudi revolutsioon üksnes kinnitab Chamberlaini õigsust. Saage aru, on aeg tegutseda!“

„Kuulge!“ käratas Rosenberg ning üleval lõid oksad kägisema ja terasroosi vars paisus kaelas, ajas ogalised võrsed silmadesse, kõrvadesse, torkas kukla halastamatult läbi. „Ma olen haige! Ma võin varsti ära surra! Mul on haige süda! Ma olen kolmkümmend üks aastat vana! Ma olen usku kaotav budist! Mida te minust tahate?…“

Alfred näris närviliselt huuli.

„Ma arvan, et te teate midagi tähtsat, härra Rosenberg. Kõik on nii sassis. Mul pole lihtne avaldada teile kogu tõde. Kuid ma proovin… proovin.“

Ta langetas pea, sulges silmad, võttis jõuvarud kokku:

„Ma tulen tulevikust. Te olete ju lugenud „Ajamasinat“, härra Rosenberg?“

„Olen, härra Rosenberg.“

„Ma saabusin üheksateistkümnendasse aastasse seda laadi masinaga. Te ei pruugi mind uskuda, kuid see on tõsi. Ma tulin paluma teilt, just nimelt teilt abi.“

„Te olete hullumeelne.“

„Ei-ei. Ei-ei. Saate aru, ma saabusin siia vägevalt tuleviku-Saksamaalt. Me kutsume teda Kolmandaks Riigiks pärast esimest, Püha Rooma riiki, ja teist, keisririiki. Ma olen üks impeeriumi juhtidest. Ma rääkisin teile tõtt, ma olen hariduselt arhitekt, kuid praegu – tulevikus – olen ma poliitik. Minister. Ma olen see inimene, kelle maailmanägemus pandi uue korra aluseks.“

„Taga targemaks.“

„Säärast asja on raske uskuda, ma saan aru; see on sama, mis mul uskuda budismi…“

„Noh, ja kas teil õnnestus siis kõik juudid Madagaskarile kupatada?“

„Peaaegu. Härra Rosenberg, kuulake mind ära. Te elate 1919. aastas ning Euroopa on just nüüdsama üle elanud maailmasõja…“

„Sõda lõppes aasta tagasi.“

„Jah. Ma olin Berliinis tol päeval, mil meie sõdurid rindelt naasid. Olin just saabunud – ja just Revalist. Ma seisin Unter den Lindeni ja Friedrichstraße nurgal, Victoria restorani juures. Ja mõtlesin veel: kui järele mõelda, siis milline jabur sarkasm… Me saime lüüa. Meid reedeti. Ma mäletan nägusid, äravaevatud saksa nägude jada. Oleks ma toona teadnud, et see pole veel lõpp. Seal, kust ma tulen, on vallandunud uus suur sõda…“

„Te olete ilmselgelt kaotanud meelemõistuse. Saksamaa on kurnatud, mitte keegi ei lähe sõtta. Ebert pole lõppude lõpuks idioot.“

„Ebert on ammu surnud.“

„Säh sulle.“

„Kuulake mind ära. Meid reedeti uuesti. Kahekümnendad aastad olid meile – saavad olema – košmaarsed. Weimari poliitikud müüsid Saksamaa juudi liiakasuvõtjatele maha. Õnneks teadvustas saksa rahvas õigel ajal ohu ja valis omale uue juhi. Minu sõbra.“

„Mis aastal see juhtub? Juhtus?“

„Kolmekümne teisel. Me alistame kommunistid ja sotsiaaldemokraadid ausatel valimistel. Pikk öö lõpeb, saabub hommik, meie juht viib Saksamaa tema tõelise vägevuseni. Muuseas, meie juhtimise sümboliks saab teile hästi teada budistlik märk…“

Alfred joonistas õhku hieroglüüfi manji. Ei. Hieroglüüfi manji peegelpildis.

„Te ütlesite, et pärast tuli uus maailmasõda.“

„Jah. Meid reedeti taas kord.“

„Teie sõnade järgi reedetakse Saksamaad alailma.“

„Rahvusvaheline juutlus ei tuku.“

„Nii ma arvasingi.“

„See pole naljaasi, härra Rosenberg. Me võitlesime õigluse eest, sakslaste eluruumi eest. Meie unistused said teoks. Kahjuks hakkas mu juht käituma… lühinägelikult. Ta tegi mitmeid vigu. Suuri vigu. Lasi valesid inimesi endale ligi, lükkas minu eemale. Koguni sõlmis bolševikega pakti.“

„Tähendab, revolutsioon Venemaal kestab kaua?“

„Paraku. Meie vastu sõlmiti vandenõu. Saksamaad sunniti jälle sõdima. Me olime tolleks hetkeks palju tugevamad kui üheksateistkümnendal. Me saime patsifistlikust rämpsust lahti. Sõjatehnika arenes lihtsalt uskumatult, te ei kujuta ettegi… Ma olen alati rääkinud, et meie missioon on puhastada Euroopa jõledusest. Kuid ma kordan, ma olen alati olnud tapmiste vastu. Meie juhil oli selles küsimuses vähem mõõdutunnet. Minu ideed said mingil määral moonutatud.“

Metronoom kasvatab ilmselgelt tempot.

„Millisel määral?“

„Lõpuks me kaotasime. Jälle.“

„Saatan on nagu ikka pisiasjades.“

„Ma tunnistan, me eksisime. Mitte mina isiklikult. Mind ei võetud eriti kuulda.“

„Kuid teil oli ajamasin.“

„Jah. Ja ma tean täpselt, et teie valduses on informatsioon, mis võib meid päästa.“

„Vaevalt küll. Miks ma ei aidanud teid seal, tulevikus?“

„Sest, härra Rosenberg, te surete tõesti ära. See on teie viimane päev maa peal.“

Kus te siis olete, Amitābha, Avalokiteśvara, Mahāsthāmaprāpta? Miks ei terenda videvikus kuldne lootos, kuhu tuleb siseneda, et näha Puhta Maa valgust? Kas tõesti ei jää minust midagi järele, mitte tükikestki, mitte tombukestki? Otto Rosenberg sureb ära. See-eest Alfred Rosenberg, oo, Alfred Rosenberg elab edasi…

„Ma ei saa teid millegagi aidata, härra Rosenberg.“

„Saate, härra Rosenberg. Ma olen kindel, et saate. Kui ma võiksin kõike tagasi pöörata… mängida olukorda läbi kümme käiku ette, kümne, viieteistkümne aasta peale…“

„Kuid teil on ajamasin. Te võite vabalt pöörduda tagasi ükskõik millisesse päeva ja kõik ära parandada. Muide, kus see on?“

Alfredi nägu moondus. Ta viskus tahapoole ja pistis huikama nagu öökull. Mu Buddha, nalja kui palju.

„Te nägite mind läbi, härra Rosenberg, hahaa… Jah, teil on õigus, mul pole mingit ajamasinat. Rumal väljamõeldis. Ma ei taibanud kohe… Enesestki mõista, kui mul see olemas oleks, saaksin ma tõesti teietagi hakkama.“

„Ma pole hetkekski kahelnud, et te olete hullumeelne.“

„Ma ei valetanud teile midagi, härra Rosenberg. Peale ajamasina. Ja veel ühe väikese detaili… Praegusel hetkel ma magan. Nürnbergi Justizpalasti vangikongis. Tuhande üheksasaja neljakümne kuuendal aastal. Täna on tõesti kuueteistkümnes oktoober. Täna-homme puuakse mind ebaõiglase kohtuotsuse järgi üles.“

Kas ta tõesti ei valeta?

„Ma olen veetnud vanglas juba üle aasta. Olen kogu selle aja otsinud väljapääsu. Mitte materiaalset, vaid vaimset, mõistate? Rassilis-vaimsed jõud kujundavad maailma… Te peate sellest aru saama; budistina te usute, et mateeria ei piira meid, et meil on hing, et hing on mittemateriaalne. Ma ei ole kunagi olnud kristlane. Rooma ja protestantliku kiriku kristlus on mulle vastik. Kuid ma tean, et teispool mateeriat on midagi. Võiks isegi öelda, et ma olen uskunud Kristusse. Põhjamaisesse Kristusse, saksa vaimu kehastusse. Aarialikku Kristusse – suure tõenäosusega ei olnud ta mitte semiit, vaid just nimelt aaria-lane. Ma olen uskunud, et Kristuse tõelise sõna moonutasid juudi kalurid-materialistid, sealhulgas Paulus…“

„Paulus polnud kalur.“

„Ta oli materialist. Kristluse praeguse versiooni tegelik looja. Mina aga olen uskunud Jumalaga kokkusulamisse – arvan, et budistid just seda nirvaanaks kutsuvadki. Ma olen uskunud Sõnasse. Logosesse, olemise saladuste jumalikku võtmesse!“ Alfred raputas pead ja jäi vait.

„Ning?“

„Ma arvasin, et sonin, kuid ma nägin unes teid. Mul polnud aimugi, kes te selline olete, unenäos nimetati teid lihtsalt Ottoks. Ning ma nägin unes, et teie teate Sõna. Et ma võin tungida teie elu viimastesse minutitesse ja…“

„Ma ei tea mingit Sõna.“

„Teate. Tõelist Sõna. Te olete ju käinud Jaapanis, suhelnud seal munkadega, teid pühendati mingitesse budistlikesse saladustesse…“

„Pidage,“ sõnas Otto.

Oletame, et ta ei valeta. Oletame, et aeg on mõeldamatul kombel kõverdunud ja see mees on tunginud tema, Otto Rosenbergi surmaeelsesse kalmistuunenäosse, haistes oma väärastunud hingega, et tema, Otto Rosenberg teab. Sel juhul võib jutt käia ainult ühest asjast.

„Kas te räägite Shingonist?“

Alfred nihkus järsult Ottole lähemale. Kiskjalikud silmad olid valmis pealuust välja kargama. Ja jälle – ronga hõige.

… karasu no tomarikeri ...

Alfred, ahnelt:

„Shingon?“

„Sõna shingon tähendab jaapani keeles „tõest sõna“ või „sõnu“. See on sekt, mille asutas munk Kōbō-Daishi. Õigupoolest on shingon tõlkelaen hiinakeelsest zhēnyán’ist, see aga tähendab omakorda mantraid. Shingoni koolkonnas on populaarne näiteks Valguse mantra. Või esoteeriline, see tähendab, salajane, ainult õpetuse adeptidele teada olev Budavälja mantra…“

„Võib-olla on see täpselt see, mida ma otsin.“

„Võib-olla. Ma ei hakka varjama, et olen Shingoni kloostris elanud ja tean selle sekti kohta piisavalt. Kuid teile… teile ei räägi ma nagunii midagi.“

„Aga kui ma teid sunnin?“

„Ah et sunnite? Mõelge nüüd ise, härra Rosenberg. Kui te näete seda kõike unes, nagu te ise väidate, järelikult on teie mõistus ületanud ruumi ja aja. Nagu lauldakse „Parsifalis“: „Ruumis on aeg siin“, jah? Ning te viibite üheksateistkümnenda aasta novembris, selle asemel et olla… ee… neljakümne kuuenda oktoobris, kehatu vaimu, kahjutu kummituse kujul, ning teil pole minu üle mingit võimu. Te ei saa mind ka sundida mitte.“

„Kuid miks te ei võiks mind vabatahtlikult aidata?“

„Mitmel põhjusel. Sest Budavälja mantrat pole teile tarvis, see on sama hea kui õpetada hotentottidele trigonomeetria valemeid: te ei saaks mitte mõhkugi aru. Edasi seetõttu, et isegi kui oletada mantra mõjuvust teie suus, loote te lõpuks ksetra – see ongi „väli“ sanskriti keeles; ainult et teie pole buda, mistõttu kardan, et teil sünnib kinnine viharuum, kus hakkab küpsema teie hullumeelsus, kõik see, mida te olete mulle siin juba tund aega püüdlikult ette kandnud. Minule, härra Rosenberg, viha ei meeldi. Kaasa arvatud teie oma. Meil on juhtumisi üks ja seesama perekonnanimi ning me jagame antud hetkel ühte ja sama Revalit – teie jaoks sünnilinna, minu jaoks nähtavasti surmalinna, kuid julgen uskuda, et sellega meie sarnasus piirdub…“

„Viha jälkuse vastu on üllas. Teie vihkate samuti bolševismi…“

„Ma ei vihka bolševismi. Ma olin sunnitud Pavlovskist lahkuma – ei taha enneaegu surra. Ei tahtnud. Võib-olla just sellepärast ma surengi nüüd siin. Mine tea.“

„Karma, härra Rosenberg?“

„Teie arvamus selles küsimuses mind ei huvita. Minge ära. Minge tagasi oma neljakümne kuuendasse. Ärge segage mind. Laske rahulikult surra.“

„Te ei saanudki millestki aru. Te ei saanudki millestki aru…“

Alfred tõusis pingilt püsti. Kuid lahkuda ilmselt ei kavatsenud: põrnitses oksarägastikku – ja eikusagilt puhus jäine tuul ning pimedus tihenes hulga kiiremini.

„Teist sõltub Saksamaa tulevik. Kas te mõistate seda? Te võite sõja ära hoida. Miljonid saavad surma, miljonid! Hakkavad voolama verejõed… Te ei kujuta seda sõda endale ette. Esimene ilmasõda on sellega võrreldes köömes!“

„Selles, et teie sõda suudab miljoneid olematusse paisata, ma ei kahtle. Te olete ju selle teie tulevase Kolmanda Riigi ideoloog, sain ma õigesti aru?“

„Jah.“

„Mille eest teid siis surma mõisteti?“

„Kättemaksuhimust. Mina ei ole kedagi tapnud. Mitte kunagi. Kõik süüdistused on valed. Me kaotasime sõja…“

„Mille alustasite jällegi teie?“

„See oli viga. Oleks pidanud tegema teistmoodi. Teda polnud võimalik peatada…“

„Mitu aastat sõda kestis?“

„Kuus. Kuus pikka aastat.“

„Ja teie jäite kogu see aeg impeeriumi ministriks? Ei lõiganud häbist endal kõhtu lõhki? Aga millest ma räägin: te jahite ka nüüd Sõna, et vältida surma, minna temast mööda. Budavälja mantra ei saa muuta minevikku, kuid tulevikku… oo, tulevik on teine asi! Teie ja teiesarnased tegelevad alati hävitustööga, sõdivad täieliku hävinguni. Sellepärast ei lakkagi kolmes maailmajaos sõda, sellepärast me elamegi Seaduse lõpu ajastul…“

„See pole seaduse lõpp! See on seaduse algus! Ülima seaduse, mis maailmas olnud on. Saksamaa kestab igavesti, Otto. Saksa kultuur, saksa vaim…“

„Ei riik, rahvas ega inimene ei ole igavesed. See on illusioon, Alfred. Te hävitasite miljoneid teie peas pesitseva illusiooni nimel…“

„Ma tahan rajada paradiisi, Otto. Budistina peate te seda mõistma. Nirvaana kõigile, kes on hingelt puhtad…“

„Kardan, et meie arusaamad puhtusest lähevad suuresti lahku. Ning pealegi ei saa maa peal paradiisi olla. Budisti jaoks on paradiis maksimaalselt… Kas te teate, mis on õigupoolest budaväli, ksetra?“

Alfred tõmbus pingule. Ikkagi loengud. Isegi kalmistul.

„Budad loovad Puhtaid Maid, igaüks oma; sinna jõuavad need, kes järgivad nende õpetust. See on öömaja õiget teed mööda sammujaile. Midagi paradiisilaadset, kuid tegelikult vahepeatus viimase sünni ja nirvaana vahel. Ning sinna ei lasta mitte ainult sakslasi, mõistate, Alfred? Jaapanis usuvad paljud, et Amida ehk Amitābha Puhtale Maale pääsevad kõik, kes ütlevad lihtsa parooli: „Au buda Amitābhale!“ – namu Amida butsu, lühendatult nembutsu. Võtmeks on buda nimi, kuid see on formaalsus, pole jaapanlast, kes ei teaks, kes on Amida. Mõte on selles, et iga pääsemisest teada saanu võib pääseda, sattuda paradiisi ning sealt nirvaanasse või siis tagasi sansaarasse, et päästa teisi. Kõikidel elusolenditel on võrdne õigus pääsemisele, ka teil ja igal juudil, keda te vihkate…“

„Kuid inimesed pole võrdsed, Otto. Mõttetu on võrdsustada sakslast ja juuti, sakslast ja neegrit.“

„Loomulikult pole võrdsed. Kuid üldse mitte niimoodi, nagu teie arvate. Inimesed ei jagune mitte rahvasteks ja rassideks, vaid nendeks, kes on tõde teadvustanud, ja nendeks, kes ei ole. Veel ei ole. Kiiresti taipavateks ja aeglaselt taipavateks. Ja me kõik – kõik, Alfred, sealhulgas teie ja mina – oleme pelgalt keerulise mustri osakesed. Te istute surnuaias ja vaatate taevasse, kuid pole ei teid, taevast ega surnuaeda, on ainult kõik see koos. Selles mustris ei ole isandaid ega orje. Kõik on sansaara osakesed, kõik on pääsemisõiguses võrdsed. Veelgi enam, kui minu asemel oleks Tendai sekti munk, siis ütleks ta, et nii Alfred Rosenberg kui ka juudist liiakasuvõtja on algusest peale virgunud. Algusest peale! Ja niidid, millest on kootud teie nõndanimetatud hing, teid moodustavate osakeste voog võib järgmises elus kujuneda hoopistükkis juudist liiakasuvõtjaks, keda te põlastate…“

„See, mida te räägite, on koletislik. Kuid väga hea, et te võtsite jutuks reinkarnatsioonid, Otto! Sansaara, nirvaana, karma – kas teie budism ei kuuluta lõppkokkuvõttes puhastust? Aga ka mina räägin puhastusest – mitte üksiku teadvuse, vaid maailma kui tervikliku organismi, ühtse, nagu te ütlete, mustri puhastusest. Ma räägin ülemaailmsest bioloogilisest revolutsioonist, mõnede rahvaste kahjutoovatest bakteritest vabastamisest…“

„Te olete hägustunud mõistusega demagoog. Te eelistate saada teiste inimeste kannatuste põhjuseks, aga mitte abi allikaks.“

„Siis aidake mind, Otto. Näete, ma kannatan – ja ma vajan teie abi!“

„Teile mantra avaldamine tähendaks teie lagunemise edasilükkamist, teie tigeduse nukkumist, kellelegi kannatuste põhjustamist. Võimalik, et miljonitele. Ma ei tee seda.“

Alfred põrnitses Ottot vihkaval pilgul. Naljakas; mul hakkas kergem. Naljakas ja veider…

„Võin teid lohutada: kõigist minu teadmistest pole samuti põrmugi abi olnud. Ma olen suremas.“

„Ja mis siis?!“ röögatas Alfred koleda häälega.

Ottole oleks justkui nuga rindu torgatud. Väljakannatamatu valu… ent tal on ju õigus. Ma olen suremas – ja mis siis? Mida ma kardan? Ma usun sellesse, et igal kannatusel on põhjus, minu omal sealhulgas, kuid põhjus pole mulle teada… ja mis siis? Kas kannatusel peab tingimata olema tagajärg? Sugugi mitte. Kui leek kustub, kas see tähendab lambi kadumist? Mida ma teen siin, sellel surnuaial, mis pole ju üldse mitte surnuaed, vaid…

Samal ajal krigises Alfred, muutudes järjest kõrgemaks ja tumedamaks:

„Kui ei taha heaga, saate halvaga. Te avate minule pääsemistee. Ma päästan Saksamaa…“

Sirutanud käed ette, sööstis ta Ottole kallale, kahmas sinelikraest kinni ja kukkus kõigest jõust raputama. Ta tapab ju mu ära. Palun, kas keegi…

„Mitte keegi ei tule sulle appi… sa oled juba… surnud…“

Ma olen juba surnud? Ja kogu selle aja me etendasime oni mono’t?

Budavälja mantra.

Süda on lukk. Nimi on võti…

Mida ma ometi endaga tegin?

Korraga kargas Alfred eemale ja vajus raskelt hingeldades maha.

„Ma olen surnud?“ ütles Otto kähinal. „Ongi hea… Aga teie veel ei ole?“

Alfred hakkas korisema, köhima. Otto ajas ennast pingilt püsti, sirutas end, hingas sügavalt sisse. Sügisene jahe õhk; milline õndsus. Ma vist kuulen samme. Keegi tuleb kabelitevahelist rada mööda meie poole. Mitte üksi. Kuid ka mitte kolmekesi, millest on kahju: see ei ole kindlasti mitte buda Amitābha ühes Avalokiteśvara ja Mahāsthāmaprāptaga, kes võtavad vastu virgunud budistidest surnuid. Tulijaid on kaks. Kobrutavast videvikust ujuvad välja kujud. Mees ja naine.

3

„Tere õhtust,“ ütlen ma, silmitsedes paari, mis on nõnda rahulikult sisenenud minu pikka sogasesse unenäosse.

Mees ja naine. Mees on naisest tublisti pikem, kannab iseäraliku lõikega musta ülikonda ja prille, naisel on seljas mantel ja peas toque-kübar. Nad ei vaata mitte mind, vaid Alfredit. Too tõmbub kühmu, kössi, kägarasse, oigab haledalt ja püüab lausuda mingit sõna: „Juu… juu…“ Aga muidugi. Juden – juudid.

„Teie,“ mees pöördub Alfredi poole, miskipärast inglise keeles. „Kehvad uudised. Te olete surnud. Tod durch den Strang, poomise läbi. Neljakümne kuuenda aasta kuueteistkümnes oktoober, Nürnberg, Saksamaa.“

„Ei,“ kähiseb Alfred.

„Ma hoiatasin, ei temal meelde tule,“ ütleb naine.

„Mis seal imestada,“ kehitab mees õlgu. „Kuid see ksetra pole temale õige koht. Te olete veel siin?“

Alfred proovib kisendada ja vakatab.

„Nüüd teie.“

„Mina?“

„Te olete vaba. Teid ei hoia siin miski, kui soovite, tulge meiega. Või…“

„Kes te olete?“

„Minu nimi on Ethel,“ ütleb naine. „Tema on minu abikaasa, Julius.“

„Loodetavasti ei tarvitse me perekonnanime öelda,“ lisab Julius naeratades.

„Nimi on võti,“ ütlen mina. „Nembutsu. Formaalsus küll, kuid…“

„Rosenbergi ksetra,“ noogutab Julius. „Mitte keegi ei võinud siia sattuda. Mitte keegi ei saanud aru, kus te olete.“

„Aga kuidas teie siia sattusite?“

„Me kõndisime koju, kuulsime appihüüdu. „Ta ju tapab mu ära!“ Juhtus nii, et me oleme ka Rosenbergid.“

„Ja olete samuti surnud?“

„Nagu Dillinger,“ vastab Julius arusaamatult.

„Viiekümne kolmanda aasta üheksateistkümnes juuni,“ noogutab Ethel. „New York, Ameerika Ühendriigid. Elektritool. Kaks elektritooli.“

Ma otsin nende nägudelt valugrimasse, ei leia, hoian end tagasi, et mitte küsida keelel keerlevat küsimust. Muide, keel ja kurk ei valuta. Nagu ka mitte süda.

„Sügis teeb imesid,“ vastab Julius.

… aki no kure …

„Meie jaoks oleks suur au aidata teid, Otto. Me kuulsime teel koju nii mõndagi.“

„Kardan küsida, mida nimelt.“

„Ärge kartke. Karta pole üldse midagi. Eriti mitte surma.“

„Kas te olete valmis?“ küsib Ethel.

„Ma ei tea,“ vastan ausalt. „Istuda nii pikka aega omaenda hirmu vallas… Kas usute, ma hirmsasti ei tahtnud surra.“

„Usume.“

„Ega ma praegugi taha. Selles kookonis, selles mu ksetras ma vaid olengi mina ise. Jah, ma tean, pole midagi püsivat. Teisest küljest tundub mulle, et ma olen palju asju maha maganud. Veel ühe ilmasõja…“

„Ja mitte ainult.“

„Nii et ma parem hakkan minema,“ ütlen ma. „Äkki läheb kellelgi mind veel vaja.“

Nad naeratavad, keeravad vaikides ringi ja sammuvad rahulikult hämarusse: natuke naljakas paar juba elatanud armunuid.

„Pidage!“ hüüan neile järele. „Kuidas ma siit välja saan? Nimi on võti, süda on lukk, kuid… Kas loen veel kord mantrat? Seda, mida himustas saada vaene Alfred?“

Eemalduv Ethel deklameerib – ebaloogiliselt, juba täitsa nagu unenäos – Rilket prantsuse keeles:

„Si l’on chante un dieu,
ce dieu vous rend son silence…“

Ja mina jätkan:

„… Nul de nous ne s’avance
que vers un dieu silencieux.“^[1]

Astun sammu. Teise. Kolmanda.

… Tokyo. Kurg. Ahv. Fjodor Ippolitovitš. Chopin. Kōbō-Daishi. Peterburi. Bashō. Sergei Fjodorovitš. Kannon. Amida. Elfriede...

Mu ga mu chu. Ärka üles. Igaveseks.

^[1] „Kui lauldakse mingile jumalale, / annab see jumal vastu oma vaikuse. / Keegi meist ei liigu edasi muudmoodi / kui mõne vaikiva jumala poole“ (tlk Tiiu Relve).
Arhiiv, Artikkel

Fin-de-siècle: veel kord, tundeliselt

14. apr. 2018

Walter Laqueur

Fin-de-siècle on tähendanud ja tähendab väga erinevaid asju. Prantsusmaal tähendas see olla moodne, modernne, tänapäevane, recherchè, peenemaitseline. See on olnud ka haigluse, allakäigu, dekadentsi ja kultuuripessimismi sünonüüm. Aeg-ajalt on ta tähendanud sümbolismi, estetismi, l’art pour l’art’i või nartsissismi. Harilikult kaasnes ka kõrvalvarjund – pigem moekas nukrus kui täielik lootusetus. Kui Dorian Gray lord Henryle ja oma võõrustajale, kes fin-de-siècle’ist ja fin-de-globe’ist juttu tegid, (ohates) ütles, et elu on suur pettumus, siis peitus selle taga mõistagi tüdimus. Ennui oli kesksel kohal ka peategelase Jean des Esseintes’ mõtetes ja tegudes [J.-K. Huysmansi – tlk] teoses “Vastuoksa” (“A rebours“, 1884), mis on dekadentlik romaan par excellence. ¹

Terminit fin-de-siècle kohtab Prantsusmaal esimest korda 1880. aastatel. 1888. aastal Pariisis etendatud näitemängus² kõneleb türgi pankur Batšiš vestluskaaslastele järgmist: „Te olete dekadentlik rahvas oma kalduvusega kõike naljaks keerata ja võimetusega tõeliseks entusiasmiks, mis seisab kõigi suurte asjade taga. Kui Jeesus Kristus, Muhamed, Karl Suur või Napoleon peaksid praegu taas maailma ilmuma, ei peaks nad siin üle nädala vastu. Enam mitte millessegi uskudes lõpetate te kord kõigesse uskumisega. Võta Gogo või Mercadet, see on 19. sajandi lõpu Prantsusmaa.”³

See kirjeldab kenasti selle olemust, mida vähemasti Prantsusmaa pealinnas peeti laialtlevinud tõveks. Tollal ilmus palju pamflette ja raamatuid, mis kandsid pealkirju nagu “Finis Galliae”, ning Prantsusmaa mehed ja naised tundsid siirast muret selle üle, et nende riik läheb vastu hukule. Tegemist oli põhiliselt (kuigi mitte ainult) Prantsusmaa fenomeniga, mille seletamisel on viidatud kaotatud sõjale Preisimaaga, majanduslikule ja demograafilisele langusele, alkoholi tarbimisele, ateismi ja kuritegevuse levikule, perekonnasidemete üldisele nõrgenemisele ning kõlbluse allakäigule. Aastaiks 1905/1906 olid meeleolud aga muutunud, olgugi et ateismi, alkoholismi ja üldise kõlblustundega seonduvas ei olnud olulist muutust toimunud. Võib-olla oli küsimus põlvkondades, selles, et uus põlvkond lihtsalt tüdines kõikjal valitsevast tüdimusest.⁴

Suurbritannias oli fin-de-siècle veel varem moest läinud, Oscar Wilde’i vangistamine 1896. aastal laskis uuest liikumisest kogu auru välja. Aubrey Beardsley asutas 1894. aastal ajakirja Yellow Book, kuid vähem kui kahe aasta pärast tõrjuti ta toimetajakohalt kõrvale ja 1897. aastal lakkas ajakiri ilmumast.

Kas need, kes fin-de-siècle’it. kunstis ja kirjanduses propageerisid, uskusid tõepoolest, et maailm läheneb lõpule? Ega ei uskunud, paljud neist pidasid end stagneerunud kultuurile uusi impulsse andvateks uuendajateks, mitte nihilistideks (mida iganes see tähendas). Leidus küll neidki, kes kuulutasid apokalüptilisi sõnumeid, kuid nad olid pigem erandiks. Juhtivad saksa avangardistlikud ajakirjad kandsid nimesid Die Gesellschaft (ühiskond, mitte indiviid) ja Der Stürmer, tolle ajastu stiili nimetati juugendiks. Need sõnad ei olnud pärit fin-de-siècle’i leksikast.

Üks viimsepäeva sõnumitoojaid oli tollal saksa keeles kirjutanud ülimenukas poola kirjanik Stanislaw Przybyszewski, eriti tema romaan „Saatana lapsed” („Satanskinder“), mis ilmus 1897. aastal [e. k 1909]. See vaatleb nelja anarhisti, kes valmistavad ette maailma hävingut. Üks neist, Ostrap, on pigem gangster kui terrorist, kuid igatahes ühineb ta intellektuaalidega. Nende otsene eesmärk on hävitada üks nimetu linn. Kõik hooned põletatakse maha, ja see tekitab anarhistides ekstaatilis-orgiastilise õnnetunde. Et segadust veelgi suurendada, tapavad terroristid ka satanistide vaimse juhi. Lugejale serveeritakse lõputuid abstraktset laadi mõtisklusi õiguse üle tappa ja hävitada. Kõik see oli mõeldud närvikõdi tekitamiseks. Kogu lugu saatis tundmus, et pärast sarvede mahajooksmist suubub „anarhistide” elu korralikku kodanlikku eksistentsi – nagu see juhtus järgnevatel aastatel Przybyszewski endaga, kui ta poola keeles kirjutama hakkas.

Niisugune (ja sellisena kaugeltki mitte ainuke) romaan polnud autentne, temast õhkus tserebraalset terrorit, šokeerimissoovi. Ehtne apokalüptiline hirm jäi sellest umbes sama kaugele kui vahetu Auschwitzi-kogemus Bela Lugosi õudusfilmidest.

Ristiusus (ja paljudes teistes usundites) on apokalüptilis-eshatoloogiline traditsioon eksisteerinud igiammustest aegadest. See on kujutelm lõplikust hävingust maavärina, suure veeuputuse või taeva allakukkumise tagajärjel. Samavõrd sagedasti tuleb ette visioon üldisest ja kõikehävitavast tulelõõmast, suurest külmast, täielikust pimedusest või viimsest otsustavast lahingust (Harmagedon).Täielikku väljasuremist siiski pole; ikka jääb ellu mõni inimene, kellest lõpuks saab alguse uuenemine, parem maailm. Ristiusk, mis asetab rõhu patule ja hirmule, oli religioon, milles pöörati viimsepäevakohtule väga üksikasjalikku tähelepanu. Kui Antikristust (kelle valitsemisaeg pidi messia tulemisele eelnema) 1000. aastaks ei ilmunud, siis pakuti uusi ennustusi 1184., 1186., 1229., 1345., 1385. ja 1516. aastaks ning hiljem veel lugematuteks kordadeks.⁵ Ortodokssete juutide hulgas lubas Habad (Lubavitchi traditsioon)⁶ „ilma vähimagi kahtlusevarjuta” messia tulekut 1991. aastal. Algul oli küsimus aastates, hiljem kuudes ja veel hiljem nädalates. Anti mõista, et sekti juht Ramam (Menachem Mendel Schneerson) on messias, ja kui ta 1994. aastal lunastust toomata suri, tekitas see tema järeltulijatele tõsiseid probleeme.

Kosmilise katastroofi kujutelm tuli eelmisel sajandivahetusel sagedasti ette kirjandusringkondades. Üsna tüüpiline näide on Richard Jefferiese⁷ „Pärast Londonit” („After London”). Kutsumuselt looduseuurija, oli ta kirjutanud puutumatust loodusest ja jahiloomade kaitsest. Selles raamatus kangastus ta vaimusilmas ökoloogiline katastroof, mille tagajärjel London mattub mudavoogudesse. Kõige veenvamad viimse päevaennustused tulid sakslastelt ja venelastelt, klassikaliseks näiteks Jakob van Hoddise luuletus „Maailma lõpp” („Weltende”, 1911).

Peanupult kodanlasel kübar kaob,
kõik õhud nagu kisast kajavad.
Katuselööjad puruks sajavad
ja lehest loed: tõus rannikule vaob.
Torm algab, kargab mere metsik kohu
maa peale, murrab paksu tammi tõkke.
On inimestel enamasti nohu.
Raudteedel ronge langeb sillalt jõkke.
[tlk A. Kaalep]

Teised varased ekspressionistid nagu Georg Heym („Linnade deemonid” ja „Sõda”) ning Alfred Lichtenstein („Ettekuulutus”) pakuvad oma luuletustes väga ilmekaid visioone haihtuvatest linnadest, suurtest tulekahjudest, tormilistest maavärinatest ja koletust tapatalgust.

Oli üks riik, kus pessimism ja fin-de-siècle’i meeleolud näisid olevat rohkem õigustatud kui mujal – Venemaa. Vene intelligents oli sageli pessimismi kaldunud, üldtuntud oli tema võõrandumine riigi valitsemisest. Rahulolematus oli laialt levinud ka muudes rahvakihtides; vanausulised ja mõned sektandid ootasid Antikristuse tulekut iga tund.

19. sajandi suurima vene filosoofi Vladimir Solovjovi viimane töö oli „Lühike lugu Antikristusest”, mis avaldati 1900. aastal – autori surma-aastal. Seal oli juttu Jeruusalemma oikumeenilise kirikukogu katsest viia sisse uut, Jeesus Kristust salgavat kristlusetõlgendust.

Elu lõpu poole uskus Solovjov tõepoolest, et maailmalõpp on tulekul ja sümbolismi suur teoreetik Vjatšeslav Ivanov nimetas ka täpse aasta – 1900. Juba enne sajandivahetust leiab Venemaalt satanismi ja kujutluspilte põlevatest linnadest (Balmont), põlgust harimatu massi vastu, schopenhauerlikku pessimismi ning üldist melanhooliat (Sologub), usulist müstitsismi ja teise tulemise kultust Zinaida Gippiuse ja tema abikaasa Merežkovski salongis Peterburis.

Andrei Belõi romaan „Peterburi”, selle suundumuse viimane ja vägevaim õis, kujutas endast segu Przybyszewskist (linn lastakse hiiglapommi abil õhku) ja Jefferiesest. Romaanis kaob Peterburi soomülgastesse, kust ta kakssada aastat varem oli esile kerkinud.

Aastatesse 1895-1914 jääb aga üldjoontes ka vene kultuuri hõbeajastu. Sümbolism oli valitsev suund, ent kas see oli dekadentlik? Sellise sildi lükkasid sümbolismi teoreetikud kindlameelselt kõrvale. 1893. aastal ilmunud mõjukas essees väitis Merežkovski, et uus liikumine on reaktsioon eelnenud allakäigule. Ühes teises programmilises kirjutises pilas Djagilev klassitsismi ja romantismi dekadentlikkust; oli neid, kes süüdistasid „akadeemilise kunsti epigoone”. Vene hõbeajastu hõlmas nii paljusid rühmi ja üksikisikuid, et siin on esindatud peaaegu kõik tendentsid, kaasa arvatud dekadents. Brjussov ja Gumiljov uurisid eri okultismikoolkondade traktaate, noor Balmont viljeles dekadentlikku prantsuse stiili nagu maalikunstnik Konstantin Somovgi. Andrei Belõist sai algul teosoofia, hiljem antroposoofia jünger. Kuid enamiku jaoks oli see üürike etapp.⁸

Nikolai Rjabušinski, väga jõukas elunautleja ja üks tähtsamaid kunstimetseene kuulutas 1907. aastal pidulikult välja võistluse kõige tabavama kuradikirjelduse saamiseks, mis pani kindlasti satanistide südamed põksuma. Lõpuks jäeti aga auhind välja andmata, ja just Rjabušinski poolt rahastatavas ajakirjas Zolotoje Runo (Kuldvillak) kritiseeriti puhtesteetilist kunstivaadet.

Hõbeajastu algul teatas praeguseks üsna unustusse vajunud poeet Fofanov, et tema ja ta põlvkonnakaaslased on ükskõiksed, väsinud ja masendunud ning et peale tumeneva kalmurea künkanõlval pole midagi, mis neile teed näitaks. Kuid nii kirjutati 1880. aastatel, Fofanovi nooremad ametivennad olid aga juba kõike muud kui väsinud. Selle asemel otsisid nad inspiratsiooni ja uusi muljeid uurimisreisidelt eksootilistesse paikadesse – Balmont Mehhikos, Uus-Meremaal ja Samoal, Bunin Indias, Andrei Belõi Egiptuses, Kondratjev Palestiinas, Gumiljov Etioopias. Nad uurisid „Bhagavadgitat”, upanišade, Zend-Avestat ja Laozid. Lühidalt, nad ei tundnud elutüdimust, vaid olid ettevõtlikud, Gumiljovi sõnul „konkistadoorid”. On tõsi, et sümbolismi aluspõhjaks oli usk müstitsismi kesksesse tähtsusse, kuid sellega ülepakkumine viis sümbolismi kriisini, lõhenemiseni ja lõpuks kadumiseni.

Venelased on harva tunnistanud põhimõtet l’art pour l’art. Nad arvasid, et neil on Venemaale ja maailmale edasi anda sõnum – ja nimelt sõnum vene kultuuri ja lõppkokkuvõttes vene elu taassünnist. Vene (ja Euroopa) kultuuriloo üks olulisim ajakiri, Djagilevi toimetatud Mir Iskusstva (Kunstimaailm, 1899-1904) propageeris algusest peale rahva harimist kultuuri taassünni nimel ja minevikupärandi hoolikat tundmaõppimist, mitte selle ignoreerimist. Neid, kes polnud üliinimesed, ei põlastatud. Kui mõned lugesidki Nietzschet vaimustusega, kritiseeriti teda ikkagi tema puhtnegatiivse hoiaku pärast, selle pärast, et ta ei pakkunud lammutatud väärtuste asemele uusi. Ühesõnaga, vene fin-de-siècle erines prantsuse ja inglise omast veendumuste, püüdluste ja lõpuks ka saavutuste poolest. Seda mõjutas vene traditsioon, mis ulatus tagasi Fetini, Tjuttševini ja kaugemalegi. Samavõrd ilmsed olid need traditsioonid ka Stravinski, vene balleti ja mõnede tolle aja maalikunstnike puhul.

Sümbolism ja fin-de-siècle oli Euroopa fenomen, ent eri maade puhul olid erinevused sama silmatorkavad kui ühisjoonedki. Hiljem väitsid mõned kriitikud, et fin-de-siècle sai alguse Saksamaal Schopenhauerist, Nietzschest ja Wagnerist, kellel oli olnud otsustav mõju Prantsusmaa kultuurielule.⁹ Kuid ei maksa üle hinnata prantslaste huvi saksa kultuuri vastu ja nende vastuvõtlikkust sellele 1880. aastatel – neil olid omad, Nervalini, Gautier’ni ja Musset’-ni tagasiulatuvad traditsioonid. Väidetavasti vaatasid venelased uute moesuundade otsingul Pariisi poole; Zolotoje Runo varasemad numbrid (1905–1909) ilmusid nii prantsuse kui vene keeles. Ometi poleks Venemaal hõbeajastut ilma ülalviidatud omamaiste traditsioonideta olnud.

Venemaal oli pessimism enne Esimese maailmasõja puhkemist tugevasti taandunud tänu uuele põlvkonnale, keda esindasid akmeistid ja futuristid – ninakad, hakkajad ja kõike muud kui früh gereift und zart und traurig (Hofmannsthali väljend). Kui Ahmatova abikaasa Gumiljov Pariisi õppima läks, oli fin-de-siècle juba möödanik.

Nagu itaallasedki huvitusid vene modernistid moodsast elust ja eeskätt moodsast tehnoloogiast, mida Peterburi dekadendid needuseks olid pidanud. Kui prantsuse, eriti aga inglise fin-de-siècle’i tüüpkuju oli olnud väsinud dändi oma mina-kultusega, siis kümme aastat hiljem sai tema järglaseks hoopis teistsugune prototüüp. On huvitav näha, kuidas Maurice Barres ja D’Annunzio said hakkama hüperestetismi teisendamisega fašismile lähenevaks superpatriotismiks.

Viis aastat pärast triloogia „Mina-kultus” („Le Culte du moi”) avaldamist asus Barres uue triloogia kallale, mis sai nimeks „Rahvusliku energia romaan” („Roman de l’energie nationale”). Esimene köide („Les deracines”) käsitles prantsuse intellektuaale. Isegi tagasivaates tundub vaimulaadi ja maailmavaate nii järsk muutus hämmastavana.

Tagantjärele tekib kiusatus fin-de-siècle kui lühiajaline moenarrus, dändilik poos üldse kõrvale heita. Marksistid tõlgendasid seda kodanliku ühiskonna kriisi järjekordse ilminguna, moralistid nägid selles amoraalsust ja rikutust, psühholoogid võtsid seda kui ammendamatut varaauku, millest võib välja kaevata materjali kõikvõimalike teooriate tarvis.

Keskaja hirmudega võrreldes oli nüüdisaja apokalüptiline meeleolu vaevalt midagi enamat kui võlts imitatsioon. Kristlus oli rohkem kui ükski teine suur usund rajatud veendumusele, et maailm kuulub pigem Saatanale (campus diaboli) kui Jumalale, et inimelu on hädaorg ning kujutab endast üksnes vaeva ja piina, lühikesi rõõmuhetki ja igavest kannatust, maistest hüvedest tuli loobuda. Inimene on ilma sündinud töö, mure, hirmu ja surma jaoks, nagu kirjutas kardinal Segni, tulevane paavst Innocentius III, “De contemptu mundi’s”. Kõikvõimalike kiusatuste hulgas oli lihahimu kahtlemata suurim ja ohtlikem. Enne pattulangemist oli inimkond olnud aseksuaalne ja see jäigi ideaaliks – askeet, munk ja nunn. Kuid selline skeem ei köitnud Londoni dändit ega Peterburi spiritualisti, kellele seks oli keskne teema. Nad põlgasid kodanlust (ja massi üldse), kuid maise vara omamist ei pannud nad sugugi pahaks.

Alati ei olnud ängistus ja meeleheide poos; Edvard Munchi kuulsas maalis „Karje” (1893) ei ole midagi võltsi. (See norra maalikunstnik oli ülalmainitud Przybyszewski sõber.) Ei ole ka õige pidada seda pilti närvilise erutuse ilminguks, nagu mõned kaasaegsed arvasid; puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et aastal 1900 olid närvid nõrgemad kui 50 aastat varem. Max Nordau¹⁰ kuulus „Mandumine” („Entartung”) avaldati saksa keeles esmakordselt 1893. aastal, ingliskeelsena 1895. aastal. See oli ühe juhtiva, tollal laialt loetud, kuid kümmekond aastat hiljem unustatud kriitiku äge, ohjeldamatu rünnak modernismi vastu. Nordau käsi pole käinud hästi, teda pilati kui suurvaimude töös kahtlevat väikekodanlast, kui endast kõrgemal seisjate üle kohut mõista püüdvat väiklast kriitikut. Kuid Nordau surma aegu ennustas Israel Zangwill¹¹ kirjutises „Max Nordau martüürium”: „„Mandumise” prohvetit meenutatakse jälle siis, kui kunst hullub ja kirjandus kaotab sideme eluga.”¹²

Esitati kurje süüdistusi: Nordau keskne mandumisidee (Entartung) leiti olevat ohtlikult lähedane natside kriitikale mandunud kunsti (entartete Kunst) kohta. Kui Nordaud lugeda praegu, kerkib esile hoopis teine aspekt – nüüdisaegse suurlinna elutempo ja närvilisuse (ning moodsate transpordivahendite) karm kriitika kõlab kui roheliste eelkäija suust, kuigi nood pole talle miskipärast tänukummardust teinud. See, mida Nordau kirjutas Nietzsche nõmedast ennasttäisolekust, intellektuaalsest perverssusest ja hullumeelsusest, on mitmeid põlvkondi Nietzsche austajaid hämmastanud kui ühe kohvikuliteraadi mitte küll ebahuvitav, kuid naeruväärne ja kirjaoskamatu katse pisendada üht kõigi aegade suurimat geeniust.

Lugedes 20. sajandi lõpu poole taas üle, mida Nietzsche on kirjutanud julmusest, hävitustungist, tema soovitusest mitte armastada oma ligimesi, nendingust, et dekadentsi (ja ka kõike muud) puudutavas on kõrgeimaks instantsiks tema ise, võib Nordau kõrvaleheitmine tekitada mõningast kahtlust. Aegade jooksul on Nietzsche tumedam pool liigagi nähtavaks saanud. Juunis 1884 dateeritud kirjas õele kirjutas Nietzsche, et teda „hirmutab mõte sedasorti inimestest, kes võivad ühel heal päeval minu autoriteeti ära kasutada”.  Nietzsche kartused olid vägagi õigustatud. Teda ei saa küll pidada päriselt vastutavaks tema ärakasutamise eest eksisattunud jüngrite poolt, kuid kas saab teda täielikult õigeks mõista? Poliitikas oli Nietzsche samasugune õnnetus kui Heidegger ja Sartre.

Erinevalt paljudest teistest fin-de-siècle’i teostest ilmub „Mandumine” sada aastat pärast esmaavaldamist taas trükist.¹³ Fin-de-siècle’i meeleolu kirjeldades kujutab Nordau seda kui jõuetut meeleheidet, mida igikestva ja häbitult õilmitseva looduse keskel tunneb järkjärgult surma poole liikuv haige; kui rikka hallipäise kiimleja kadedust, nähes noori armunuid varjavasse metsatukka suundumas. Nordau võttis kokku mõningad tema meelest fin-de-siècle’i vaimule tüüpilised ajalehelood: kuningas, kes müüb tühise hinna eest oma valitsejaõigused, õhupalliga pulmareisi tegev noorpaar, kirikuvürst, kes käitub nagu Barnum¹⁴, koolipoiss, kes tunneb uhkust pettuse eest vangis istuva isa üle.

Neil lugudel on üks ühisjoon: põlgus traditsiooniliste kommete ja moraali vastu ning igasuguse kaasinimestega arvestamise halvakspanu, kõigele krooniks segadus valitsevates jõududes ning valeprohvetite esilekerkimine. Arstiharidusega Nordau ei saa leppida tavalise (väikekodanliku) seletusega, et fin-de-siècle on pelk mööduv mood, veidrus või poos. Ta otsib põhjusi sügavamalt ja leiab neid mandumisest ja hüsteeriast (või neurasteeniast). Ta kirjeldab moraalset nõdrameelsust (moral insanity, Maudsley poolt välmitud termin), emotsionaalsust, pessimismi ja masendust, ennui’d ja üldist teotahte puudumist väga üksikasjalikult. Degeneranti närivad kahtlused ja ta kaldub müstitsismi, tal puudub tasakaal ja harmoonia, ta on ülimalt tundlik. Tema aju ja närvikava kahjustab terve rida halbu harjumusi – teda mürgitab üha kasvav alkoholi, tubaka, narkootikumide ja saastatud toidu tarbimine ning eeskätt elu igas mõttes ebatervislikes suurlinnades.

Auru ja elektri kasutuselevõtuga on elurütm muutunud kiiremaks kui iial varem ajaloos. Tulemuseks on, et need uued tegevusalad, ka kõige lihtsamad, toovad kaasa närvipinge, kudede vananemise, väsimuse ja kurnatuse. Nordau järgi näitab statistika, et kuritegude, vaimuhaiguste ja enesetappude arv on kasvanud ning et inimesed vananevad kiiremini. Stressist ja suurest pingest johtub, et prille hakatakse kandma nooremas eas kui vanasti, sama kehtib ka hammaste lagunemise ja enneaegse kiilaspäisuse kohta. Järgnevad mõned mõtisklused rongireisidel kogetud pideva vibratsiooni ja nüüdisühiskonda vallutava videvikumeeleolu seostest.

Kaks põhiosa kannavad pealkirju „Müstitsism” ja „Egomaania”. Nordau on valgustusajastu ja antiigi austaja; ta ei salli eriti romantikuid, kes kogu oma andega teenisid regressi, välja arvatud vahest prantsuse romantikud, kes kaldusid pigem renessansi poole kui pimedasse keskaega. Prerafaeliitidest libiseb ta kiiresti üle; Ruskin oli tal „esteetika Torquemada”,¹⁵ puhevil, eksitav, pööraselt ekstsentriline vaim.

Lõpuks lahkab Nordau Verlaine’i, kuid tema muljed pole sugugi soodsad: Verlaine on asümmeetrilise kolba ja mongoliidse näoga eemaletõukav degenerant, impulsiivne vagabund ja dipsomaan, kes kõige häbiväärsematel asjaoludel vangimajja suletakse, nõrga intellektiga tundeline unistaja, kes oma halbade tungidega ränka võitlust peab; ta on müstik, kelle rahutus teadvuses keerlevad kujutluspildid Jumalast ja pühakutest, ning vana narr, kelle seosetu kõne väljendab igasuguse selge mõtte puudumist.¹⁶

Järgmine peatükk käsitleb tolstoilust. Nordau ei eita, et Tolstoi on suur kirjanik, olgugi et tema teostele võib ette heita liigset pikkust. Siiski vaatleb ta Tolstoid põhiliselt kui teoloogi ja filosoofi, ning märgib selles seoses, et Tolstoi kirjutas (oma „Pihtimuses”): „Tundsin, et ma pole vaimselt päris terve.”¹⁷

Mida oleks Nordau peale hakanud Dostojevskiga, kes tema raamatus ei figureeri? Dostojevski kehastas kõike, mida Nordau jälestas. 1863. aastast alates oli Dostojevskit tõlgitud saksa keelde, kuid tema kuulsus Euroopas saabus alles sajandivahetuse paiku.

Nordau peamised bêtes noires on ühelt poolt Nietzsche ja Wagner, teiselt poolt Ibsen ja Zola. Nietzsche oli suurusluuluga vaimuhaige, ja tõik, et teda peetakse filosoofiks ning et ta rajas koolkonna, on „Saksamaale häbiks”. Wagneri suurt muusikaannet ei vaidlustata, Nordaule meeldib „Venusbergi” muusika ja Reini neidude „Wigala Weia”, kuid ta kahetseb, et viimast korratakse 136 korda.¹⁸See kõik sobib aga mandumise kaugelearenenud vormiga, ja ega Wagnerist ilmaasjata fin-de-siècle’i iidolit saanud. Nordau suhtub ühtvõrd kriitiliselt nii tema grafomaaniasse kui ka erotitsismi, šovinismi ja hüsteerilisse antisemitismi.

Tõelistele dekadentidele nagu Baudelaire ja Huysmans pööratakse palju vähem tähelepanu kui Ibsenile ja Zolale, võib-olla seepärast, et nende juured ulatuvad kaugematesse aegadesse. Nordau teeb kummarduse Ibseni poeetilisele talendile. Seevastu ärritavad teda Ibseni filosoofia, ekskurss meditsiini (ja pärilikkuse) valdkonda, vaated abielule ja usule, sundmõtted pärispatust ja ebamäärasest anarhismist ning inimolendi õigusest elada omaenese seaduse järgi. Mis puutub Zolasse, siis „vaatab tõsiasi, et autor on seksuaalne psühhopaat, vastu tema romaanide igalt leheküljelt”. Tema tööd ei põhine tähelepanekutel, nad pole ei inimlikud dokumendid ega eksperimentaalsed romaanid, samuti mitte milieu pildistused. Zola on dekadent läbiva pessimismi tõttu, seepärast, et ta näeb kõike pöörase liialdusega ja veidralt moonutatult.

Nordau usk teaduse tõdedesse oli osalt valesti suunatud, tema hinnangud kirjandusele jäid ühekülgseks ja sageli tahumatuks, mõned tema poolt arvustatud suundumused ei kuulunud sugugi fin-de-siècle’isse; tolstoilust meenutavad praegu peale asjatundjate vaid vähesed. Mis sai teistest Nordau kriitika märklaudadest?

Labast massi põlgav Nietzsche on teinud võiduka comeback’i vasakpoolsete kultuurikangelasena, ateistina, kõigi kodanlike väärtuste suure lammutajana. Temast on saanud koguni radikaalsete feministide vabastaja, kes rebib maha maski maskuliinselt mõistuseprintsiibilt ja võimuhierarhialt (patriarhaadilt). Zarathustra piits oli peidus feministide ridikülis. Zolast ja Ibsenist on saanud klassikud, kuid Ibsenit ei lavastata ega loeta kuigi sageli. Süüfilise vastu leiti rohi ja see muudab „Kummitused” aegunuks. „Söekaevurite” filmiversioon tundub (Gerard Depardieule vaatamata) palju enam ajast ja arust olevat kui „Cyrano de Bergerac”. Pole olemas ühtegi prantsuse luule antoloogiat, kust puuduksid Baudelaire, Rimbaud ja Verlaine.

Pilk meditsiinistatistikale näitab, et hambakaariese esinemus on drastiliselt langenud ja vähemalt arenenud riikides on sama lugu ka pärgarteri haigustega, ning vaimuhaiglatesse suletakse nüüdisajal hoopis vähem inimesi. Vähenenud on nikotiini ja vägijookide tarbimine ning teooria mandumise füsioloogilistest juurtest ei tundu enam usutav. Iseasi muidugi, kas selline statistika ühiskonna tervise mõõdupuuks sobib.

Sajandivahetusele järgnenud kultuurirevolutsioon osutus mitmes mõttes hoopis radikaalsemaks, kui Nordau oli karta osanud – muusikas ja plastilistes kunstides väljendus see isegi markantsemalt kui kirjanduses. Maailm fragmenteerus veelgi. Möödunud aegade kosutavat harmooniat ei olnud võimalik taastada. Juhtiv saksa ajaloolane Hans Delbrück¹⁹ avaldas pika ja targa kirjutise, mis ilmus samal ajal kui „Mandumine”:²⁰ „On kindel, et elame kurjuse ajajärgul: kõikjal kohtab rahulolematust, allakäiku, lagunemist. Veel 30 aasta eest olnuks inimestel häbi end avalikult ateistiks kuulutada, täna tehakse seda lausa rõhutatult. See on tee, mis liberalismi, juutluse, mammonakultuse, sotsialismi, pessimismi, anarhismi ja nihilismi kaudu kuristikku viib. Voorused ja kõlblus on moest läinud, kunst on endale võtnud ainuõiguse olla madal, koolid annavad edasi vaid teadmisi ega kujunda iseloomu, abielu pühadus pole see, mis varem, õigusemõistmine avab päästva ukse kurjategijale. Meie ajastu nägu kujundavad loomalikud semiidi näojooned.”

Seejärel läheb Delbrück ajas sugupõlvede kaupa tagasi ja leiab kõikidest ajastutest kaebusi moraalse allakäigu kohta. 1869. aastal on Wolfgang Menzel kirjutanud apokalüptilisest Zeitgeist’ist, ja protestantliku kiriku häälekandja on maininud, kuidas „pöörane sankülotism” peab jultunud prassingut. Mammonajahti, erotitsismi, üldist moraalset laostumist on meelt heites häbimärgistatud 1847. aastal; kuritegevuse ja alkoholitarbimise ärevakstegevat kasvu on suure murega täheldatud 1836. aastal. 1827. aastal on haritud ühiskonnakihte rünnatud üldise eitava hoiaku pärast. Fichte on 1807. aastal kirjutanud, et tema kaasaeg on läbinisti patune, Fichte ametivend Niethammer kahetses idealismi ja vaimsete väärtuste kaotsiminekut. Inglismaa saadik Friedrich Suure õukonnas on 1770. aastatel teatanud, et Berliinis ei leidu ainsatki aumeest ega vooruslikku naist (vir fortis пес femina casta).

Delbrück läheb kaotatud paradiisi jälgi ajades üha kaugemasse minevikku ja satub kõikjal ühesugustele hoiatustele seoses usukaotuse, moraalse allakäigu, joomarluse ja hooramise, rahulolematuse, anarhia, segaduse, rõhumise ja üldise lagunemisega – nii on see olnud varasel keskajal ja veel kaugemas Bütsantsis ning Rooma impeeriumis. Isegi Homerose eakas kangelane Nestor on kurtnud, et tema noorusaegadel oli noorsugu parem. Veelgi varasemast ajast üleskirjutused puuduvad.

Nordau on möödanikku idealiseerinud nagu enamjagu kriitikuid ja moraliste enne ja pärast teda; tema poolt imetletud klassikute pärandit on jätkanud epigoonide põlvkond. Nordau tundis end ebakindlalt uuenevas ajastus, kus Euroopa kultuuri renessansist alates kujundanud väärtused ja ilu- ning moraalikontseptsioon olid murdumas. See viis kriisini, millel oli selline hästi tuntud tagajärg nagu üha kasvav vahemaa end isolatsiooni manööverdanud kunstiavangardi ja üldsuse vahel. Sellest tulenesid paratamatult uued, tänini lahendamata probleemid.

Benedetto Croce, Nordaust pisut noorem ja terasem vaatleja, märkis, et fin-de-siècle on midagi enamat kui pelk kirjandus- ja kunstimood. Neil aastail oli toimunud fundamentaalne muutus – religiooni langus. Ei Croce ega Nordau olnud usuinimesed, kuid Crocel ei saanud jääda märkamata, et ilmalik humanism täitis tühiku vaid osaliselt. Igatahes Nietzsche-taoliste poolt rünnati seda kõvasti. Siit ka kogu ajastut iseloomustav „irratsionaalsus ja nautlemine”.²¹ Kas see kõik oli oluline? Päris raamatu algul oli Nordau leidnud, et „uutest tendentsidest” tundis rõõmu üksnes väike vähemus: „Sel vähemusel on aga olnud loomuannet katta kogu nähtav ühiskonnapind, nii nagu väike õlitilk levib üle suure ala merepinnal. Põhijaos koosneb see vähemus rikastest haritud inimestest või fanaatikutest. Esimesed annavad tooni snoobide, lollide ja puupeade hulgas, teised imponeerivad nõrkadele ja sõltuvatele ning heidutavad närvilisi…”²²

See oli terane tähelepanek. 1890. aastatel olid inglise esikirjanikeks Thomas Hardy ja Henry James, Joseph Conrad, Rudyard Kipling ja Arnold Bennett, Bernard Shaw ja H. G. Wells, mitte Yellow Book’i kaastöölised. Bestsellerid tulid Conan Doyle’i ning A. W. Masoni sulest.

Mis puutub traditsiooni katkemise kaugemaleulatuvatesse tagajärgedesse, siis need ei piirdu teadagi üksnes fin-de-siècle’iga. Kui pessimistlikud olid haritud klassid ja rahvas, kui pessimism oli ajastu üks peamisi tunnusmärke? Avaliku arvamuse küsitlusi tollal ei korraldatud ja alati on leidunud nii optimiste kui pessimiste, kuid mingi üldmulje saamiseks näiteid jagub. Kui vana sajand lõpule lähenes, siis ilmus mitmeid kokkuvõtteid, mis puudutasid läinud sajandit ning kaasaegsete ootusi ja lootusi järgmise osas. 1890ndad ei olnud hea aastakümme. Ameerika Ühendriikides mäletati veel hästi 1893. aasta paanikat ja sellele järgnenud depressiooni; paljud ettevõtted olid pankrotistunud, tööpuudus oli kasvanud ja sellest johtuvas segaduses oli lõhenenud demokraatlik partei. Arengutempo aeglustus ka Inglismaal, Briti tööstus jäi järjekindlalt võistlevate riikide omast maha, eksport vähenes ja põllumajandus kannatas toiduainete sisseveo all. Saksamaa jõudis majanduskriisi 1890. aastatel, prantslased seisid silmitsi suurte korruptsiooniskandaalidega ja muidugi ka Dreyfusi afääriga. Venemaa näljahäda 1892/1893, mil tuhanded inimesed hukkusid ja veel suurem hulk nälgis, oli Euroopas suureks skandaaliks. 1898. aastal järgnes sellele väiksema ulatusega näljahäda. Kasvav poliitiline käärimine, mis päädis 1905. aasta revolutsiooniga, heitis kõigele koletu varju. Sajandilõpu ja uue aastasaja alguse juhtkirju üle lugedes avaldab siiski muljet kõikjal silma hakkav optimistlik toon. Inimkond polnud iial varem nii lahedalt elanud ja progress pidi jätkuma.²³ „Kahekümnes sajand: võidukas sisseast” – nii kõlas üks New York Times’i (hind 1 sent) esilehekülje pealkiri. Alapealkiri oli: „New York tervitab tormilise rõõmupeoga. Raekoda suurejooneliselt ehitud. Sädelev ilutulestik ja metsik muusika, laul ning kära. Laulatus keskööl. Suur tunglemine põhjustab peaaegu paanika.”²⁴

Tuled sähvisid, rahvas laulis, sadamas üürgasid laevade sireenid. Raekoda ehtis 2000 lippu ning 2000 punast, valget ja sinist elektripirni kaunistas hiigelkirja „Tere tulemast, 20. sajand!” Mängis Sousa orkester, New Yorgi linnanõukogu presidenti Guggenheimerit nähti huuli liigutamas, kuid rahvasumma melu tõttu polnud kellelgi võimalust teda kuulda. (Ajalehtede andmeil tahtis ta öelda, et jõudsa edenemise tõttu saab New Yorgist peagi linn, millele pole maailmas võrdset.) Taolist tulevärki polnud enne nähtud ja hiigelkoorid laulsid laule nagu „Sea”, „Mountain and Prairie”, „Ring out Wild Bells”, aga ka „Der Tag des Herm” ja „Aus der Heimat”. New York Times‘i 15-osalises juhtkirjas nimetati 19. sajandit kuulsusrikkaks imede sajandiks, kõikide aastasadade õieks. Kõikjal oli tekkinud liberaalseid institutsioone, teaduse progress oli olnud määratu ning alles äsja oli toimunud enneolematu revolutsioon arstiteaduses seoses uue anesteesiameetodi kasutuselevõtuga. Lugematuid leiutisi oli viimasel ajal teinud hr Edison.²⁵

Seda teemat arendas edasi üks kirjutaja Washington Post‘is. Mis jäi veel avastada? Terve sajandi jooksul oli Ameerika Ühendriikides patenteeritud 700 000 leiutist. Kirjutaja märkis, et elektri valdkonnas ületavad võimalused inimliku mõistmise piiri: „Oleme teaduse ja vaimse tegevussfääri igas osas läinud kaugele mööda 1800. a töötegijate ja mõtlejate kõige julgematest unistustest. Kõiges, mis lisab midagi inimeste heaolule, õnnele, luksusele ja mugavustele, oleme saavutanud sellist edu, mis oleks sajand tagasi olnud kujuteldamatu. Teaduslikud avastused on aja ja ruumi olematuks teinud.”²⁶

Isegi talitsetumas Londonis oldi üksmeelselt veendunud 19. sajandi enneolematuses, selles, et enne seda pole keegi millegi nimetamisväärsega hakkama saanud ja et mõte uuest sajandist on kuidagi virgutav. Kujutelm, et tulevik on ees lahti, oli vägev moraalne stiimul, vaatamata laastavatele üleujutustele ja detsembri viimase nädala ebanormaalsele lumesajule, mis pani Inglismaal rongid seisma, pühkis minema ehitisi ja sildu ning isoleeris külasid.

Kõigis tähtsamates pealinnades oli tunda vaikset (või ka häälekat) rahulolu oma riigi asendiga maailmas. Ameerika press märkis, et USA-st on saanud võimas jõud, Suurbritannia leidis, et tema saavutused „tõusevad teiste riikide püüdluste seast esile, ületades neid eesmärgiühtsuselt ja haardelt.” Eriti torkas õnnetunne 1800. aastast peale saavutatud määratu edu üle silma Berliinis, seda ühtviisi nii konservatiivide kui liberaalide hulgas. „Oleme tõepoolest kaugele jõudnud,” öeldi Berliner Tageblatt’i²⁷ juhtkirjas. Sada aastat tagasi oli Preisimaa väike agraarriik; nüüd on Saksamaa Inglismaa järel suurim kaubanduslik ja tööstuslik jõud; tema sõjavägi on maailma distsiplineerituim, tema kaubalaevastik suurim. (Saksamaa tööstustoodang oli Suurbritannia omast mööda läinud 1895. aastal.) Keiser oli hiljuti kuulutanud, et tema kõige pakilisem ülesanne on tunduvalt suurema sõjalaevastiku rajamine.

Kuid oli märgata enesega rahulolu ohtu, ja tagurlikud jõud, eriti junkrud, eelistasid „vanu häid aegu” käesolevale ajale. Rahvas, kes valitseda ei tahtnud, pidi saama teise orjaks. Siit ka vajadus Weltpolitik’i, globaalpoliitika järele: „Kuni inimolendite seas leidub kuradeid ja rahvaste hulgas röövleid, peame kasutama iga võimalust oma jõu suurendamiseks.”²⁸ Peatumine oleks võrdne taganemisega, ja seda ajal, mil läinud sajandi muutused on Saksamaale uusi imelisi võimalusi avanud ja väljakutseid esitanud.

Seega tunti kõikjal suurt rahulolu möödaniku saavutustest ja tulevikule pandi suuri lootusi. Inimkond võis saabuvat sajandit õigustatult rõõmuhõisetega tervitada, nagu kirjutas Petit Parisien.²⁹ Le Petit Joumal’is kirjutati, kui sulnis on mõelda, et möödunud sajandil säilitas Prantsusmaa oma koha tsivilisatsiooni esirinnas, et prantsuse vaim, mis täiesti väärib Prantsuse revolutsiooni, ilmutab end kunstis ja teaduses nii uhkelt. See on sajandi lõppedes ära teeninud kogu inimkonna tänu. Ka olid prantsuse sõdurid mõningasele ebaedule vaatamata hoidnud alal Marengo (napoleonlikku) traditsiooni.

Le Journal des Débats tuletas lugejatele meelde, kuidas ta oli 1. jaanuaril 1801 teatanud, et Prantsusmaa kindralid lõid pärast võidu saavutamist välisvaenlaste üle Poitiers’ tänavatel tantsu. 1801. aasta hitiks oli Haydni „Loomise” paroodia, mida esitas Opéra Comique. Le Temps intervjueeris prints Roland Bonaparte’i, kes ütles, et Prantsusmaal on ainult üks poliitiline vaenlane – Inglismaa. (Le Petit Journal oli sellega nõus.) Le Figaro arvates väärisid suurimat tähelepanu teaduse progress ja maailmarahu kindlustamisel tehtud edusammud, isegi kui mõni neid pisendada püüab. Anatole France avaldas essee sellest, kuidas võtta vastu uut sajandit. Vabariigi president ja Pariisi linnapea korraldasid bankette, oli rongkäike ja ilutulestikke ning Sacré Coeur’is peeti missat.³⁰

Sellised meeleolud ei piirdunud sugugi vaid valitseva klassiga; vasakpoolsed olid oma jätkuvas edukuses samavõrd kindlad, olgugi et tagurlikud elemendid avaldasid arvestamisväärset vastupanu. Progressiivsed jõud kogusid end kõikjal ja oli vaja vaid aega, et töölisklass saaks võimu üle võtta ning uue, vabadusel ja õiglusel põhineva ühiskonna rajada.

Niisuguse optimismi tüüpnäide oli Edward Bellamy³¹ „Vaadates tagasi” („Looking Backward”), mille esmatrükk ilmus 1888. aastal. See on lugu Julian Westist, noorest bostonlasest, kes pärast ebaharilikult pikka und ärkab üles 20. sajandi suurepärases maailmas, ühiskonnas, kus raha asendavad krediitkaardid ja kus kõik sotsiaalsed probleemid on lahenduse leidnud. Seda raamatut lugesid kõik, see tõlgiti kahekümnesse keelde (tolle aja kohta imekspandav arv) ja seda müüdi miljoneid eksemplare.³²

Nagu ikka, leidus ka üksikuid eriarvamusi. Ülemdiakon Farrar, kes teenis Westminster Abbeys³³, andis olukorrast mureliku ülevaate ning tema tulevikunägemus oli sünge. Ta rääkis, et viimased sadakond aastat pole inimkonna kirgedesse, julmustesse ja toorestesse instinktidesse mingit muutust toonud. Samas laadis esines The Washington Post: röövellus, julmus, saamahimu, tagakiusamine on nüüdisrahvastele samasuguseks tõukejõuks kui keskajalgi – ebainimlikkuses pole mingit vahet, metslusest pole välja saadud. Inimene astub uude sajandisse kõikvõimalike toredate teadus- ja kunstisaavutustega varustatult, kuid tema ürgsed himud ja ihad on jäänud puutumata.

Canterbury peapiiskop võttis siiski mõõdukama hoiaku. Uusaastajutluses ütles ta, et talle annab lootust aktiivne ja teadlik püüd parandada praegust olukorda ja et ebateadlikku langemist kurjusesse või puhtlammutava nihilismi vallandumist peab ta vähem võimalikuks.

Uue sajandi eelõhtul tsiteeriti meedias paljusid vähem või rohkem tuntud inimesi. Üks kõige huvitavamaid kaastöid tuli vanemapoolselt kirjanikult, kes elas täielikult tagasitõmbununa Putney’s, ühes Londoni eeslinnas. Luuletus, mille pealkiri oli “1901”, algas nii:

Aeg liiga suur, et mõte seda haaraks,
üks laine igiärkvel ajamerel.

ja lõppes nii:

“Jää hüvasti!” me hüüd käib üle mere
Ja tormav kesköö vastab: “Hüvasti!”
“Tere!” ja koidutaevas vastab: “Tere!”³⁴

Sellele oli alla kirjutanud Algernon Charles Swinburne, keda peeti inglise dekadentide vanaisaks, Baudelaire’i austajaks, prerafaeliitide sõbraks. Ükskõik millised ka polnud Swinburne’i varasemad vaated, nähtavasti tundis ta, et ei saa jätta tervitustele lisamata omapoolset panust.

Pariis enne sajandivahetust polnud üksnes Verlaine oma hüüatusega: „Je suis l’Empire à la fin de décadence” – ta armastas seda sõna, mis oli, nagu ta kirjutas, un coup de génie.³⁵ See oli ka La Belle Epoque, Yvette Guilbert laulmas „Le Fiacre’it” ja „La Soularde’i”, ning hulk teisi artiste, kelle šansoonid jäid pea sama edukalt kestma nagu Verlaine’i luulegi. Just neil aastail, mil ilmus ajakiri Le Décadent (1886-1889), ehitati rekordilise ajaga valmis Eiffeli torn, ja seda tegi pisikese eelarvega väike töörühm. Le Décadent’i lugesid väga vähesed, ent Prantsusmaa tööstuse ja tehnilise osavuse sümbolit Eiffeli torni nägid pariislased iga päev. See oli 1889. aasta juubelinäituse ja 1900. aasta maailmanäituse Prantsusmaa, kus madame Curie oma laboratooriumis raadiumiga töötas ja vennad Lumière’id 1895. aasta detsembris ühes Kaputsiinlaste bulvari keldris oma esimest filmi näitasid. Pariisi esimene püsikino avati 1897. aastal ja seal toimus Dreyfusi protsessi ja Jeanne d’Arci käsitlevate (Georges Méliès’) filmide esilinastus, mis kestis kokku veerand tundi. Need olid ajad, mil parun Pierre de Coubertin mõtles olümpiamängude taaselustamisele ja mil 14. juulil tantsiti tänavatel. Uljaspead katsetasid õhusõidukeid ja Blériot’ lennuni üle La Manche’i oli jäänud veel kolm aastat. Lühidalt, see polnud triste époque, nagu Barrès seda nimetas, vaid saavutusrikas ja optimistlik ajajärk.

Romantism ei suubunud alati meeleheitesse, vaid ülistas ka élan vital’i, idealismi ja elunautimist, mis ilmnes saksa Wandervogel’ite. liikumises. Saanud alguse 1897. aastal Berliinis, levis see liikumine kiiresti teisteski saksakeelsetes maades – noorterühmad rändasid ringi ja laulsid lõkete ümber. Tegelikult ihkas kogu Euroopa meelelahutust – see polnud mitte kirglik soov hävingusündmustes kaotatud aega tasa teha, vaid küllap loomulik elujanu, mis põhines teadmisel, et elu on muutumas paremaks mitte üksnes väheste õnnelike, vaid kogu rahva jaoks.

Sama hea mõõdupuu kui mis tahes teine on rahvaliku laulu ja opereti ajalugu ning nende tohutu populaarsus. 1880. aastatel oli olnud Euroopat vallutava Viini opereti kuldaeg. Strauss ja Millöcker surid mõlemad vana sajandi viimasel aastal, kuid nende nooremad võistlejad olid veel täies elujõus – Heubergeri „Ooperiball” (Opernball) oma kuulsa lauluga chambre séparée‘st ja Ziehreri „Hulkur” (Landstreicher, 1899) igihalja meloodiaga „Sei gepriesen du lauschige Nacht” on tänini ajaproovile vastu pidanud.

Juba koitis teinegi kuldaeg, esiplaanil Lehár ja Oscar Straus. Mistinguette laulis Pariisi „Eldorados”; 1898. a oli „Lily of Laguna” aasta; Mile Endi musichall’ides kõlasid „The Man who Broke the Bank at Monte Carlo” ja „Goodbye Dolly Gray” (1900). 1900. aastal hullutas sakslasi „Susanna, wie ist das Leben doch so schön”, mitte sugugi pessimistlik laul, nagu pealkirigi näitab. Berliinis oli suurmoeks Paul Lincke (1866–1946) kosmosereise ülistav operett „Frau Luna”. Seda etendati „Apollos” ühtejärge 600 korda; vaatajaid oli sellel tunduvalt rohkem kui Przybyszewski „Saatana lastel” lugejaid. Ka Méliès’i film „Reis kuule” („Le voyage dans la lune”, 1902) oli kosmosereisist. Mõistagi ei kuulunud Paul Lincke samasse suurusjärku Beethoveni, Brahmsi või Richard Straussiga. Ettevalmistuse oli ta saanud Folies-Bergère’is.³⁶ Ent sada aastat hiljem mäletavad vaid vähesed sakslased mõnd meloodiat „Elektrast” ja ehk üht „Salomest”³⁷, kes oli fin-de-siècle’i suur kangelanna. Seevastu Paul Lincke lööklaule esitab Berliini Filharmooniaorkester Daniel Barenboimi juhatusel tänini; neist on saanud Berliini mitteametlikud hümnid. Nad ei esinda kõrgkunsti, kuid peegeldavad põhiolemuselt optimistliku, tulevikku vaatava ajastu meeleolu (nt „Lass den Kopf nicht hängen”) ja nende võlu on säilinud ka läbi järgnenud raskete aegade.

Fin-de-siècle, dekadents ja sümbolism on olnud eespool kõne all ilma neid mõisteid selgelt piiritlemata. Need nähtused erinesid üksteisest oluliselt, ning eri aegadel ja eri kohtades oli nende terminite tähendus niikuinii erinev. Käesolevas on põhirõhk pessimismil.

Kaugvaates tundub, et tollal polnud lootusetus nii suur, kui arvasid mõned kaasaegsed. Oli minevikunostalgiat ja tunnet, et nüüdismaailm alavääristab kõike – mehi, naisi, lapsi, armastust, linna, rahvust, rassi, isegi surma (Péguy).

Kuid oli ka Victor Hugo, kes oli kirjutanud: „Le dix-neuvième siècle est grand, le vingtième sera heureux!” Suurem osa eurooplasi oli temaga nõus, vaatamata modernse linnaelu painetele ja pingetele, üksildusele ja turvatunde puudumisele, sotsiaalsele rahutusele ja majanduslikele tagasilöökidele.

Aastal 1900 oli usku küll vähem kui aastal 1800, kuid religiooni langus oli alanud siiski juba palju varem, ja igal juhul polnud ristiusk isegi mitte oma nüüdiskujul ei rõõmus ega optimistlik, samas kui ajastu aineline edu oli jahmatamapanev ja aitas elanikkonna laiadesse hulkadesse süstida rahulolutunnet. Lihtsamalt öeldes, enamik inimesi oli paremal järjel, kui oli oldud sugupõlv tagasi.

Teoloogid ja kunstiavangard sellega ei nõustuks, kuid nemad on ikka jäänud eriarvamusele. See oli ka natsionalismi ja imperialismi tõusu ajastu ning Viinis valitsesid antisemiidid. Poliitilised äärmused muutusid veelgi äärmuslikumaks. Eriti kehtis see parempoolsete kohta, kellest osa jättis konservatismi selja taha ning liikus edasi fašismile ja natsismile teedsillutava ideoloogia suunas.

Vasakpoolsed muutusid tervikuna mõõdukamaks. Kuigi nende ametlik doktriin ja sõnavara olid endiselt revolutsioonilised, olid nad tegelikult omaks võtnud evolutsionismi ja reformismi. 1890. aastate vägivaldne anarhism oli jäänud põgusaks vahepalaks ja tõsimeelset revolutsioonilist vasakpoolsust oli vähe, tugipunktiks vähearenenud riigid nagu Venemaa.

Oli küllalt hoiatavaid märke, mis vihjasid kokkupõrkele Halley komeediga, kuulda oli ka sõda ennustavaid hääli. Tagantjärele kipume nende ettenägelikkust teiste hulgast esile tõstma – Esimese maailmasõja ja selle tagajärgede tõttu. Rohkem oli siiski viiteid sellele, et rahu ja progress jätkuvad ning tsivilisatsioon ja heaolu laienevad.

Kui poleks tulnud Esimest maailmasõda, ei oleks avanenud soodsaid võimalusi neile, kes pooldasid vägivalda. Kui sõda jäänuks olemata, oleksid viimsepäevaprohvetid osutunud valeprohveteiks.

Fin-dc-siècle 2000

Sadakond aastat tagasi avaldusid fin-de-siècle’i meeleolud peamiselt raamatutes, näitemängudes ja maalikunstis. 1990. aastatel ei ole põhitegelasteks enam kirjanikud ega kunstnikud, vaid inglise kirjanduse õpetajad, lingvistid ning kvaasireligioossete liikumiste esindajad ja aastatuhandesektandid.  Hirmuäratavatele ettekuulutustele vaatamata ei tunta ähvardava kosmilise katastroofi ees erilist hirmu; isegi tulised keskkonnakaitsjad tunnevad rohkem muret kaugperspektiivi kui lähiaja ohtude pärast. „Objektiivselt” aga (kasutades unarusse jäänud leninlikku sõna) on praegu valitsev hädaoht tunduvalt suurem kui sajand tagasi – käepärast on massihävitusrelvad, mida tollal veel ei tuntud.³⁸

Akadeemilisse sfääri ilmub fin-de-siècle postmodernismi ja poststrukturalismi kujul, mis hõlmavad dekonstruktsiooni, postkoloniaalsed uuringud, Ameerika-uuringud, uushistoritsismi, kultuuri- ja soouuringud. See liikumine on äratanud suurt vaimustust oma järgijates ja kutsunud esile vastaste pilkeid, ning kindlasti fastsineerib see kõrvaltvaatajaid. Terminit „postmodernism” on seoses maalisuundadega kasutatud alates 1880. aastatest, arhitektide poolt alates 1940. aastatest (Bauhaus’iga seonduv poleemika). Arnold Toynbeelt loeme 1938. aastast, et postmodernne faas algas Euroopa kultuuris 1875. aasta paiku, ja aastal 1915 viitas saksa kirjanik Rudolf Pannwitz sellele kui „suurele dekadentsile Euroopa nihilismi radikaalses revolutsioonis”, mis oli ajastut arvestades märkimisväärne definitsioon.³⁹ 1960. aastatel kasutasid seda mõistet sellised ameerika kirjanduskriitikud nagu Irving Howe ja Leslie Fiedler, kuid oma praeguse tähendusvarjundi omandas see alles 1970. aastate lõpus, arvatavasti peale Jean François Lyotard’i raamatu „Postmodernne olukord” (La condition postmoderne, 1979) ilmumist. Teised selle suuna rajajaiks peetavad prantsuse mõtlejad ei nimetanud end postmodernistideks. Siiski teatas The New Yorker isegi juba enne Lyotard’i raamatu ilmumist (1975. aastal), et postmodernism pole enam moes.⁴⁰

Kõrvaltvaataja ülesannet selgete piiride puudumine ei kergenda. Pole kaugeltki selge, mis eristab postmodernismi (või strukturalismi) eelnenud vooludest peale ajalise järgnevuse. Selles valguses paistab postmodernism äärmusliku, subjektiivset laadi modernismina. Mis sisusse puutub, siis pole erinevused alati kohe hoomatavad. Vaid üks näide: postkoloniaalteoorial on vähe pistmist sellega, mis on toimunud peale suurte ja väikeste impeeriumide lagunemist. Selle asemel tähendab see usku, et imperialismil oli ja on jätkuvalt koloniaalmaailmale negatiivne mõju. Terminid „antikoloniaalne” ja „Kolmanda Maailma uuringud” olnuksid kohased 30 aastat tagasi. Kaug-Ida riikide majandusliku edu ja teiste riikide edutuse tulemusel lagunenud Kolmanda Maailma puhul oleks aga korrektsem rääkida „Aafrika-uuringutest”. Ometi ei taha ei Põhja-Aafrika ega Lõuna-Aafrikagi sellesse olelusvormi kuuluda, teisalt sooviksid sellesse kuuluda mõned Kanada ja Austraalia õppejõud.

Postkoloniaalsete (ja postmodernsete ning soo-) uuringute juhtteoreetik dr Gayatri Spivak, India päritolu inglise kirjanduse professor, nimetab end „Kolmanda Maailma inimeseks”. Kuid tema eeskuju järgivad Indias (või Hiinas, või Kaug-Idas) vähesed. Postkoloniaalsetele uuringutele sai osaks õnnetus ilmuda intellektuaalsele areenile siis, kui isegi Kolmanda Maailma vastu suurimat sümpaatiat tundnud isikud olid tunnistanud lüüasaamist. 1960. ja 1970. aastatel arendasid Gunder Frank, Samir Amin ja Immanuel Wallerstein teooriaid „sõltuvusest”, „ebavõrdsest vahetusest” ja „uuest sotsialistlikust maailmasüsteemist”. 1990. aastatel lepiti mõttega, et Kolmas Maailm on lagunenud ja katse ehitada riigisotsialismi läbi kukkunud. Tagantjärele tundus see üritus pelga silmapettena – seda otsekui poleks kunagi olnudki.

Soo- ja postimperialismiuuringute aktivistid olid omaenda üritusest nii hõivatud, et neil puudus igasugune soov teistega koostööd teha. Nad uskusid, et sooline (või rassiline) rõhumine on tähtsaim asi maailmas; siit ka huvipuudus klassiteema või postmodernistlike filosoofiate vastu. Nad taotlesid naiste solidaarsust (sisterhood) või värviliste solidaarsust, kuid mitte kõigi inimolendite ühtekuuluvust. Tulemuseks oli, et üks viimase aja paljudiskuteeritud postmarksistlik autor kahtles väga, kas rahvusvahelisest vikerkaarekoalitsioonist (international rainbow coalition) saab asja, seda just sooerinevuste ja rassivahede toonitamise tõttu.⁴¹

Ühes uuemas postmodernse traditsiooni ülevaates loetletakse viiskümmend tähtsamat kaasaja mõtlejat.⁴² Kui jätame kõrvale Freudi, Nietzsche ja teised surnud valged meesterahvad, siis jäävad alles elavad isikud – mõne vähese erandiga kõik prantslased või Prantsusmaa elanikud. Ingliskeelsetes maades on neil olnud suurem mõju kui Prantsusmaal (ja mandri-Euroopas).⁴³ Kuid need prantsuse postmodernismi gurud ei lähe postkolonialistidele eriti korda. Mõned vähesed läänestunud aafriklased või aasialased võivad ju Althusseri vaimustusega ahmida, kuid nad on harvad erandid.

Intrigeeriv nähtus on ideede levik Prantsusmaalt Inglismaale ja Ameerikasse. Varasematel aegadel tõi ingliskeelne maailm filosoofiat sisse Saksamaalt ja Austriast, kuid 1930. aastatel läks see moest.  Igatahes on neil maadel uuemal ajal ka vähem pakkuda, kui ehk välja arvata Heidegger või siis Habermas, kes on postmodernistide jaoks siiski liiga ratsionalistlik.

Postmodernism tegeleb põhiliselt (kirjandus)kriitika ja -teooriaga, semiootika ja narratiiviga, metakriitikaga, narratoloogiaga, groteskiteooriatega. See ei vääriks üldse mainimist, kui asjassepuutuvad isikud piirduksid oma uurimisvallaga – inglise kirjanduse ehk tekstidega, nagu nad ise eelistavad öelda. Nende ambitsioonid on aga suuremad, nad tahavad leida võtit ühiskonna ümberkujundamiseks. Järgides Derridad usuvad nad, et poliitika ja lingvistiline analüüs on identsed: keel ja kirjandus määravad ühiskonna olemuse. Nii võib raamatust „Cultural Studies Reader” leida kirjutisi ostukeskustest ja reklaamindusest; mõistagi osatakse põhjendada, miks neid valdkondi ei saa jätta ainuüksi majandusteadlaste ja sotsioloogide hooleks. Paljud postmodernistid leiavad, et filosoofia ja sotsioloogia on surnud või peaaegu surnud ning võtavad endale õiguse või isegi kohustuse tegelda sellega, mis nende erialasse ei puutu. Selline ekspansionism kaldub võtma veidraid vorme. „The Post-Colonial Studies Reader” loetleb 20-leheküljelises bibliograafias arvukaid artikleid ajakirjadest Social Text, Critical Inquiry, Cultural Critique, Modern Fiction, Boundary, Ariel, Discourse, Transition, New Foundation, Novel, Feminist Review ja muudestki kirjandusteoreetilistest ajakirjadest, samas ei leia sealt ainsatki artiklit ajakirjadest, mis on spetsialiseerunud Aafrika või Aasia poliitikale, majandusele või ühiskondlikule olukorrale. „The Feminist Reader” ei käsitle poliitilisi, ühiskonna- ega majandusteemasid, vaid hoopis selliseid aineid nagu seksuaalne lingvistika; kõige sagedamini tsiteeritavad autoriteedid on Hélène Cixous, Julia Kristeva, Luce Irigaray – Prantsusmaal lingvistikat, semiootikat, psühhoanalüüsi uurivad õpetlased, romaanikirjanikud ja kirjanduskriitikud. Postkoloniaalsete uuringute õpikust ootaks vähemasti põgusaid viiteid teemadele nagu hõimukesksus, rahvusriikide rajamine, vaesus, nälg, aids, genotsiid – teisisõnu, kaasaja Aafrika tegelikele probleemidele. Selle asemel on rõhk järgmistel teemadel: „Kontaminatsioon kui kirjandusstrateegia”, „Postkoloniaalsete naistekstide teooria poole”, „Jamesoni Teise retoorika” ja „Rahvuslik allegooria”.⁴⁴

Kui jõuame uushistoritsismi, muutub olukord tõeliselt sogaseks, sest selle esindajad väidavad pea eranditult, et neid ei seo omavahel miski; selle ala tuntuim tegelane, renessansiuurija S. Greenblatt väidab, et uushistoritsismil polegi teooriat.⁴⁵Tõsi, mingisugust ühist nimetajat on üritatud leida („subjekti-asetus”, „võim/tõde”, „seesmine dialoogilisus” ja „tihe kirjeldus”). Esimene neist ühistermineist pärineb kirjandusteooriast, teise autor on Foucault ja kolmanda oma Bahtin, neljas on võetud antropoloogiast – nagu näha, pole ükski pärit ajalooteadusest. Uushistoritsism on süüvinud Christopher Marlowe’sse, George Elioti romaanidesse „Adam Bede” ja „Daniel Deronda”, William Thackeray „Henry Esmondisse”, Henry Jamesi „Bostonlastesse” – kõik küll tähtsad kirjandusteosed, kuid üksnes pisike osa materjalist, mida ajaloolased oma töödes harilikult kasutavad.⁴⁶

Välisvaatlejat võib hämmastada taoline idealistlik usk kirjandusse kui imerohtu. Kahjuks pole asi sugugi nii. Postmodernistide suhe tekstidesse on sageli võrreldav pigem patoloogi suhtega laibasse. Nende suhtumine suurde kirjandusse on egalitaarne, mitte elitaarne, sest lugejat peetakse sama oluliseks (või olulisemakski) kui autorit, ning on neid, kes ei näe erinevust „Hamleti” ja „Dallase” tähtsuses. Tegelikult ilmutavad nii mõnedki soouuringute ja postkolonialismi uurijad kirjanduse suhtes hoopis vastumeelsust, pidades seda ekspluateerimis-, rõhumis- ja diskrimineerimisvahendiks. Neid ei tiivusta niivõrd armastus suure kirjanduse vastu kui veendumus, et dekonstruktsioon võib pakkuda lahendusi ajastu, ühiskonna, poliitika ja majanduse päevaprobleemidele ning näidata teed muutustele, seega tunne, et inimkond seisab ehk Newtoni ja Einsteini, Marxi või Freudiga võrreldava murdepunkti lävel. Nagu ebasõbralik kriitik ütleks: nad kipuvad unustama, et nii nende käitumine kui ka eriala on põhiolemuselt parasiitsed, ses mõttes, et kunst ja kirjandus saavad küll eksisteerida ilma interpretatsioonita, samuti kui ajalugu ja teadus saavad läbi ilma ajaloo- ja teadusfilosoofiata, kuid mitte vastupidi. Üht vana prantsuse õpikut parafraseerides: kui pole teksti, pole ka dekonstruktsiooni.

Kust tuleb peamine poolehoid postmodernismile, kui kaugele on see levinud ja miks see on nii ägedaid proteste esile kutsunud? Põhiline toetajaskond on inglise keele ja kirjanduse uurijad, kaasajooksikuid leiab aga ka geograafiast, filosoofiast, antropoloogiast ja arhitektuurist, kus postmodernism tähendab paratamatult midagi muud, nimelt stiilide segu. Väljaspool psühholoogide, ajaloolaste ja ühiskonnateadlaste põhiringi on nähtus suures osas kas tundmatu või siis ei omistata sellele mingit tähtsust.

Mõnel pool on tehtud katset püstitada uusi verstaposte teel postmodernse sotsioloogia ja poliitikateaduse juurde. Postmodernistid väidavad mõnevõrra õigustatult, et need erialad on kriisiseisundis ja nende teooria jõudnud surnud punkti, pakkudes mõningast huvi vaid kaasteoreetikutele. Mis on postmodernistide ettepanek nende taaselustamiseks? „Moraalse sihiga sotsiaalne narratiiv”, mis tähendab nende alade politiseerimist – see pole aga sugugi uus ega revolutsiooniline idee. Postmodernismi põhijõud asub Ameerikas ja omab märkimisväärset tagalat Suurbritannias ning üksikuid pesi Skandinaavias ja Hollandis. Väljaspool Läänt on postmodernism tegelikult tundmatu. Prantsusmaal, kust pärineb suurem osa originaalmõttest, toimub intellektuaalne debatt mitte Tel Quel’i veergudel, vaid ajakirjades nagu Commentaire, Esprit, Débat, La pensée politique ja Philosophie Politique, mis postmodernismist ei huvitu ja sellega ei polemiseeri. Mingil määral on tegu provintsliku nähtusega, vaatamata sellele, et Ameerika postmodernismi häll asus Yale’is. Nii nagu postkolonialistid püüavad Euroopat „provintsistada”, üritavad Briti lektoridki provintsis (kus postmodernism põhiliselt teostub) Oxfordi, Cambridge’i ja Londonit alla kiskuda. Liikumises paistab olevat naisi rohkem kui mehi. See võib olla seotud feminismiaktivistide väljapaistva rolliga akadeemilises maailmas või kajastada lihtsalt seda, et üha rohkem naisi tegeleb inglise kirjanduse või mõne teise taolise alaga.

Võib siiski olla sügavamaidki põhjusi: New Age’is, teistest fin-de-siècle’i ilmingus, millest lähemalt edaspidi, on naised nii gurude kui ka jüngritena samuti tugevalt esindatud. Postmodernismi poolehoidjate ja harrastajate hulka kuulub inglise kirjanduse traditsiooniliste teemade (Milton, Richardson) suurepäraseid asjatundjaid, kuid vähe on neid, kes on kodus rohkem kui ühes perioodis, eri kultuuridest rääkimata. Mõne meelest pole see ka tarvilik, sest teadusharude vahepiirid on niikuinii ähmastunud.

Need inglise kirjanduse uurijad viitavad sageli „hiliskapitalismile”, samas ei tunne nad majandusajalugu, rääkimata füüsikast, kõrgemast matemaatikast ja molekulaarbioloogiast. Siiski on mõned neist vastavate kirjutistega enesekindlalt esinenud, jaganud kiitust ja laitust ning nõudnud revolutsioonilisi muudatusi neis teadusharudes. Ka eelmine fin-de-siècle soovis minevikutraditsioonidest lahku lüüa, kuid siis puudusid teaduslikud ambitsioonid ja välisjoontelt oli tegu pigem kosmopoliitse kui provintsliku nähtusega.

Vahel jääb mulje, et postmodernism on rohkem keel kui teooria. Uue kriitilise teooria debatis võib osaleda igaüks, kes teab, mis vahe on Saussure’i différence’il ja Derrida différance’il, fallotsentrismil ja fallogotsentrismil, kes on tuttav Foucault’ „ruumistamise” ja „võimuga”, kes on midagi kuulnud diskursuse nihkest ja interpellatsioonist, binaarsest opositsioonist ja äärest, intertekstuaalsusest (Barthes), champ’ist (Bourdieu), ideologeemist, hegemooniast ja essentsialismist, klasseemist ja tõlgendusveast (misprision).

Feministide panuseks on günees (gynesis), selfsame, sümboolne leping, relatsiooniline interaktsioon (relational interaction) ja palju muudki. Postkolonialistid on meile andnud „alluvad” (subalterns), „lääne matemaatika”, „hübriidsuse” ja rea muid spetsiifilise tähendusega termineid. Õnneks kuulub paljude post-liikumiste tekstide juurde glossaarium ja on ka entsüklopeediaid, mis hõlmavad kaasaegse kirjandusteooria termineid.⁴⁷

Alates 1980. aastate keskpaigast on postmodernism tasapisi taandumas, selle eri lõikudes ei suudeta paljudes asjades üksmeelt saavutada.⁴⁸ Niivõrd kui sel liikumisel on olnud mõjuvõimu väljaspool ülikoole, on efekt olnud vastupidine loodetule; Ameerikas soodustas see konservatiivset vastuliikumist. Radikaalne kuritegevuspoliitika kutsus ellu uue laviini seaduse ja korra loosungeid, feministide rünnakud traditsioonilise perekonna vastu aitasid traditsioonilistel pereväärtustel taas esile tõusta. Kärbiti assigneeringuid ja soodustusi kunstile ja humanitaarteadustele.

Pole just julgustav tulemus. Kas postliikumistele on olnud suur vastureaktsioon? Ajal, mil kõik intellektuaalsed mõõdupuud olid niikuinii devalveerumas, tundsid liberaalse hariduse pooldajad muret vaimupimeduse pealetungi pärast. Kultuuri- ja moraalirelativismi levitamispüüdluste näiline edu tegi neid rahutuks. Neid šokeeris irratsionalismikultus ja rünnakud teaduse vastu ning mõte, et pole olemas tõdesid, vaid ainult vaatenurgad.⁴⁹

Kui varasematel aegadel iseloomustas vasakpoolseid (kaasa arvatud marksiste) peaaegu pime usk teadusesse ja selle progressi, siis nende järeltulijad on pöördunud teaduse vastu, osalt selle Lääne päritolu, osalt selle elitaarse iseloomu, kõigile kättesaamatuse tõttu. Kui teaduses tõepoolest eksisteerivad teatavad objektiivsed seadused, siis muutub äärmiselt raskeks nõuda eluõigust Aafrika matemaatikale või feministlikule astronoomiale.

Kriitikuid on omakorda süüdistatud selles, et nad eksponeerivad radikaalsete feministide või postkolonialismi eestkõnelejate teatavaid eriti mõttetuid lauseid. Kas on tõesti põhjust arvata, et barbarid on värava all, valmis lõhkuma Lääne kultuuri aastasadade saavutusi? Kriitikud kaitseksid end väitega, et 19. sajandi lõpule iseloomulik pahameel nihilismi ja destruktiivsuse üle puudutas vaid üksikuid kunsti- ja filosoofiateoseid, mõttemoode, mis mõne aastaga silmapiirilt kadusid. 20. sajandi lõpupoole nihilism on seevastu hoopis pikema elueaga, sest ta on tunginud sisse kõrgharidusse, institutsionaliseerunud, muutnud õppekavasid ja mõjutanud mõne ala vaimset kliimat tervikuna. Need, kes on sellega kaasa läinud, on saanud eluaegse õppetooli, nende positsioon säilib pikkade aastate jooksul, nad võivad ametisse määrata mõttekaaslasi ega karda muutusi.

Kõik see võib ju nii olla, ent siin näeme tendentsi ülehinnata post-liikumiste mõjukust ning alahinnata seda, kui ruttu nad kipuvad kaduma või muutuma. Seestpoolt, ülikoolist vaadates on vaateväli siiski piiratud; väljaspool ülikoolilinnakuid on vaid vähesed Modern Language Association’ist midagi kuulnud. Negatiivsed ilmingud on juurdunud üksnes mõnel alal väga väheste riikide üksikutes ülikoolides. Kui Ameerikat on tugevasti mõjutatud, siis ülejäänud maailmas on mõju väiksem või hoopis olematu.

Käimas on dialektiline protsess: sedalaadi liikumised paisuvad teatava punktini, peatuvad siis ja hakkavad taanduma. Absurd ei jää kestma. Kui peaks selguma, et teadusevastaste rünnakute tagajärjed avalduvad otseselt haridustasemes ja majanduses, siis tuleb kiire ja tugev vastulöök. Kui kirjanduse uurimine jääb sellest vastulöögist puutumata, siis kajastub selles üksnes (õige või vale) hoiak, mille järgi taolisel alal toimuv ei paku mingit huvi teistele teadusharudele ega oma tähtsust ühiskonna kui terviku seisukohalt.

Mingil määral põhjustab post-liikumisi põlvkondlik mäss, kuid katse rajada ühe põlvkonna arusaamadele uut õigeusku on määratud läbikukkumisele. Indoktrinatsioon sünnitab alati iseenese vastandi või parimal juhul ükskõiksust, nagu on näidanud religiooni (või ateismi) pealesurumine. Kaasaja maailmas nurjub säärane üritus kiiremini kui kunagi varem. 19. sajandi ja 20. sajandi algupoole revolutsioonilised liikumised pakkusid või arvasid end pakkuvat poliitilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke alternatiive kehtivale korrale. Post-liikumised selliseid alternatiive ei paku ja neil näikse ka vastav huvi puuduvat. On küll kõneldud turu likvideerimisest ja sageli on vihjatud „hiliskapitalismile”, kuid puudub ettekujutus, mis peaks järgnema. Seda on iseloomustatud kui vasakpoolset liikumist, kui katset anda uut lihvi sellele, mis on Marxi ideoloogiast alles jäänud. Kuid Nietzsche ega Heidegger pole mingid vasakpoolsuse taassünni teetähised. Lyotard’i või Baudrillard’i filosoofia, kui nimetada vaid kaht mõjukat nüüdismõtlejat, on maailmavaatelt pessimistlik ja see on pahandanud nende radikaalseid järgijaid. Althusserist maha jäänud skolastiline kalmistu ei puhke enam õide.

Kuhu see kõik välja viib? Kallaletungid mõistusele, „intellektualismile” ja üldse humanismile toovad meelde fašismi teerajajad; propageeritav moraalirelativism oli tüüpiline sajandi esimese poole totalitaarsetele liikumistele. Feministe on sageli vaimustanud natsionaalsotsialismi mõjustanud mõtlejad (Bachofeni Mutterrecht). Radikaalsed feministid ei salli judaismi, sest Vana Testamendi abiga hävitati matriarhaat ja asendati patriarhaadiga. Antropoloogilise kujutelma järgi kehastab naine (vastandina mehele) kõike ilusat, head ja harmoonilist, mees seevastu on võõrandunud sügavamatest looduslikest lätetest. „Põhiolemuselt mees” muutub „põhiolemuselt juutlikuks” ratsionalistiks, intellektualistiks, kapitalismi teerajajaks.

See viib omakorda jumalannakultuseni, uuspaganlusse ja tänapäeva nõiakunsti juurde. Kohtab ka arvamust, et saksa naised olid pigem natsismiohvrid kui kollaborandid, et hitlerismi ja fašismiga ei ole nad sugugi seotud.⁵⁰ Taganemine mõistusest on siin ilmselge, kuid sellistest ideoloogilistest konstruktsioonidest on siiski pikk maa ehtsa fanatismini, mida natsid ja varased bolševikud õhutasid.

Postkolonialistid põlastavad Euroopa kultuuri, kuid soovivad samas tõestada, et selle rajasid neegrid (Egiptuse kaudu). Aafrikat ei soovi nad isegi külastada. Inglise keelt ründavad nad kui rõhumisvahendit, kuid jätkavad ise pigem selles keeles kui et pöörduvad tagasi hõimukeelte juurde. Nad ignoreerivad neegritevastaseid meeleolusid seal, kus need on tugevaimad, nagu Lähis-Idas, ja keskenduvad selle asemel liberaalsematele ühiskondadele. Kõik see osutab tõsihuvi puudumisele, épater les bourgeois-mentaliteedile, mis tuletab meelde eelmist fin-de-siécle’it.

1990. aastate ideoloogiline segadus (inglise kõnekeeles „jaburad üheksakümnendad”, nutty nineties) on kui ajutine peavari, kuhu pikemaks ajaks peatuma ei jääda. Mis on selle palverännaku järgmine jaam? Kui praegune käärimine läbi saab, jäävad ikkagi alles radikaalfeministide riismed ja imperialismi „alluvad” esitavad ikka oma kaebusi, olgu õigustatult või mitte. Mis suunas nad edasi lähevad? Võimalusi on piiramatul hulgal, tagasitulek mõistuse juurde kaasa arvatud. Kuid võimalikud on ka uued usutunnistused. Järgnevalt pöördumegi New Age’i esoteeriliste kultuste ja praktikate maailma.

Kogu inimajaloo vältel on majanduslikud ja vaimsed kriisid ikka olnud igasuguste usukultuste, lahkuskude ja prohvetite õitseajaks. Nekromandid, haruspeksid,⁵¹ nõiad, innukad oraaklid, amuleti- ja eliksiirimüüjad on näinud häid ja halbu aegu; mida väljapääsmatum olukord ja mida hirmutavamad tulevikuväljavaated, seda rohkem on prohvetite päästesõnumitel šansse langeda viljakale pinnasele.

Nüüdisaegne okultism sai alguse romantismiajastu natuurfilosoofiast. Järgnes langus, mis kestis laias laastus 1890. aastateni, fin-de-siécle’ini. Esimene maailmasõda oma füüsiliste ja psüühiliste metsikustega kutsus esile uue tõusu, millele järgnes veel üks langus. Suur esoterismibuum puhkes 1970. ja 1980. aastail. Marginaalsed traditsioonilised usulahud ja uususundid kujunesid paari aastaga miljoneid inimesi haaranud liikumiseks, millel oli märkimisväärne mõju Zeitgeist’ile. Kui 1975. aastal taheti šamanismi, alkeemiat, nõiakunsti või muud taolist paremini tundma õppida, siis olid lugeda Frazeri, Durkheimi, von Lippmanni ja Levy-Bruhli klassikalised uurimused ja ehk ka mõned uuemad, Mircea Eliade raamatud. 20 aastat hiljem on pakkuda tuhandeid raamatuid nende teemade ja veel mõne tosina teise teema kohta, millest kõrvalseisajad pole kuulnudki.

Kogu see tegevusväli on ühe guru ja harrastaja sõnul „postmodernismina tuntud kultuurisuundumuse üks tahk”; teisest küljest võib postmodernismi hoopis okultismi tahuna vaadelda: „Suvalisse okultistliku kirjanduse poodi sisse astudes leiad sa eest hulga raamatuid maagilistest ja mütoloogilistest elulaadidest, kusjuures taasavastusi ja töötlusi lisandub iga aastaga. Postmodernism on kui nõiakatel, kus pulbitsevad stiilid ja moed, siin on sümbolid ja saadused maailma kõikidest kultuuridest ja ajastutest pesitsemas reklaami vahel ning peatänava kaubahalli riiuleil. See on ajastu, mil õilmitseb esoterism ja maagiline mõtlemine viljastab kõiki ühiskonnatasandeid majandusest kunstini.”⁵²Chaos International kordab iga lehekülje allservas oma hüüdlauset „Miski pole õige, kõik on lubatud”, mille autor arvatakse olevat assassiinide sekti rajaja Hasan ibn Sabbah, Vana Mees Mäelt.

Kui postmodernistlike ajakirjade tiraažid on 2000–3000, siis New Age’i väljaandeid müüakse sadade tuhandete, mõnikord miljonite kaupa, loendamatuid helilinte ja videokassette arvestamata. Okultismimaailma⁵³ kuuluvad astroloogia, hermetism, Nostradamus, kabalistika, mitmesugused maagiavormid, holistlik meditsiin, alkeemia, eksortsism, nõiakunst, mängukaardid, geomantia,⁵⁴ fetišism ja sajad teised harrastused, mis ajaloolaste, sotsioloogide ja isegi enamiku psühhoanalüütikute vaateväljast harilikult välja jäävad, sest neid ei peeta „tõsiseltvõetavaks”. Viimase kahesaja aasta jooksul on teadusimed varjutanud spiritualismi imesid.

Esoterismil oli teatav mõju 1900. aasta fin-de-siécle’ile. Esimesed teosoofiaühingud rajati Inglismaal ja USA-s 1880.–1890. aastatel, Rudolf Steineri antroposoofiarühmad tekkisid kohe pärast sajandivahetust. Okultism mõjutas tugevalt sümbolistlikku luulet ja mõnesid fašismi eelkäijaid, eriti Julius Evolat (dadaist, kellest sai fašist), saksa ariosofiste ja Thule-seltsi.⁵⁵ Selle maailma ilmingud ja põikumised on nii mitmekesised, et nende kõigi üleslugemiseks on tarvis mitmeköitelisi entsüklopeediaid; praeguses kontekstis huvitab meid üksnes kõige uuem puhang, eriti selle New Age’i vormis.⁵⁶

Ka mõnedes ametlikes religioonides on ette tulnud usulist ärkamist, näiteks islamis fundamentalismi näol, vähemal määral protestantismis ja judaismis. Mõned vabakogudused on oma mõjuvõimu tugevdanud, näiteks mormoonid ja Jehoova tunnistajad (kellel on miljoneid liikmeid), samas kui saientistide (Christian Science), bahaismi, Forum’i (Erhard Seminary Training) ja arvatavasti ka saientoloogia (Scientology) mõju on vähenenud. Mõned, näiteks „I am” ja „Ascended Masters” (rajatud 1930. aastatel Guy Ballardi poolt) on liitunud Universaalse ja Võiduka Kirikuga (Church Universal and Triumphant, CUT), mille Mark ja Elizabeth Prophet asutasid 1960. aastatel. Nad väidavad, et neil on miljoneid liikmeid (arvatavasti liialdus), ometi ulatub nende aktiivne misjonitöö Rootsist Ghanani. Kadunud on paljud India usukultused, millel oli omal ajal Läänes suur järgijaskond.

Mõned, nagu näiteks Meher Baba ja Bhagwan Shree Rajneesh, kogunevad nüüd New Age’i sirmi alla, mis pole kirik ega vabakogudus, vaid võrgustik, mis koosneb ühendustest, kus tunnistatakse isiku (vaimset) transformatsiooni, monismi, universaalset religiooni kõigile, reinkarnatsiooni ja karmat. Iga inimene valib endale sadhana, „kasvu ja vaimse arengu tee”. Suurema osa usklike jaoks on Jumal „Lõplik Ühendav Printsiip”; teiste jaoks on Jumal ja universum üks. Palveldus käib meditatsiooni kaudu, nii nagu gurud seda õpetavad. Tähtsad elemendid on veel holism (bioloogiline eluvaade, kõik universumit moodustavad süsteemid on omavahel seotud), „maateadvus” (earth consciousness), astroloogia ja usk Veevalaja ajastu (peatsesse) koidikusse. Et iga selline ajastu kestab 2000 aastat, siis tähendab see, et algamas on täiesti uus ajajärk uue kosmilise maailmapildiga. New Age tekkis 1960. aastate lõpu kontrakultuuri kiiluvees, järgnedes hallutsinogeenimoele. Selle hälliks oli Bostoni makrobiootiline⁵⁷ kogukond ning see levis kiiresti üle kogu USA ja edasi Euroopasse.⁵⁸

Sealt peale on New Age, mis pole sugugi ühtne vool, endasse haaranud või koondanud paljusid vanu ja uusi usuliikumisi, kaasa arvatud Uue Jeruusalemma Kirik (Church of New Jerusalem, swedenborglased), mitmesugused teosoofia võsud (Blavatsky jt), antroposoofia (Rudolf Steiner), mitmesugused šamanistlikud rühmad (ka Castaneda), eeskätt aga kõikvõimalikud India õpetajad, näiteks Naharishi Mahesh Yogi (kunagine biitlite personaalne guru), Kirpal Singh, Swami Kriyananda, Baba Ram Dass ja teised. Mõned neist on Läänes ümber sündinud; Timothy Leary sõber Dass oli enne pöördumist Harvardi psühholoogiaprofessor Richard Albert. Menuraamatu „The Aquarian Conspiracy” (1980) autor Dass-Albert ning Ameerika ja Šotimaa vahet pendeldav David Spangler, kellest sai eneseavastamise ja -arenduse peamine propageerija, olid liikumise esimesel kümnendil selle põhilised eestkõnelejad. Füüsik Fritjof Capra on tõenäoliselt kõige olulisemaks sidemeks New Age’i ja nüüdisteaduse vahel.⁵⁹

Erinevalt varasematest usuliikumistest peibutab New Age haritud ja edasipürgivaid inimesi, hoides sihikul teaduse ja metafüüsilise kaemuse sünteesi. New Age’ist on lähtunud terve rida ühendusi, käsiraamatuid, trükiseid, seminare ja koguni isehakanud ülikoole, väga aktiivne tegevus on käinud psühholoogia ja (holistliku) meditsiini valdkonnas. Transformatsioonitehnikaid ja ravivõtteid õpetatakse tuhandetel kursustel üle kogu USA ja mujal. New Age’i poed müüvad orgaanilist toitu, makrobiootilist köögivarustust, viirukit, Ouija-laudu,⁶⁰ tarotikaarte, ruunikomplekte, tervendavaid kive ja kristallkuule.

New Age’i suurt edu seletab rahulolematus ametliku religiooniga, mis on muutunud liiga impersonaalseks ega arvesta inimeste emotsionaalseid vajadusi. New Age seevastu on dogmaatikavaba ja vastab igasugusele maitsele. Suurt rõhku pannakse tervendamisele ja ravitsemisele. See on optimistlik, kvaasireligioosne usk peatsesse hiilgavasse tulevikku. Selle toetajate ja andunud jüngrite hulgas on olnud kuulsusi biitlitest Shirley Maclaine’ini, juhtivaid rokkareid, Steven Spielberg ja (Kung Fu‘ga kuulsaks saanud) David Carradine. Üks põhjusi, miks New Age veelgi suuremat huvi ei ole äratanud, on olnud selle religiooni kulukus. Ainult piisavalt jõukad inimesed said endale lubada vastava pudi-padi ostmist, osalemist kõigis eneseteostuseks vajalikes üritustes⁶¹, vaimset ärkamist soodustava hingeseisundi arendamist. Sellele vaatamata oli New Age’ist ühe kümnendiga kujunenud suur turg, mitmemiljardiline äri. Mõnede hinnangute järgi moodustab esoteeriline kirjavara Ameerikas ja suuremates Euroopa riikides raamatute koguhulgast 10%.

Kommertsialiseerumisega kaasnes korruptsioon. Paljud ainelise ja vaimse kauba pakkujad olid pigem äriinimesed kui tõelised prohvetid. Mõned iseäralikud külalised eksootilistest maadest ja mitmed omamaised prohvetid on osutunud publiku kergeusklikkust ära kasutanud šarlatanideks.

New Age’i teine nõrk koht oli asjaolu, et paljud huvilised ei soovinud sellest ilmtingimata Weltanschauung’it ja elulaadi kujundada. Oli moekas osaleda nädalalõpu õpikodades, kuid see ei pidanud ilmtingimata viima täieliku seotuse ja vaimse transformatsioonini. Nii nagu New Age oli sügavalt eklektiline, eelistasid ka selle toetajad rikkalikust menüüst oma maitse järgi valida.

Suurimat kõlapinda on New Age, nagu ka postmodernism, leidnud Ameerikas, kuid järgijaid leidub ka Euroopas, rohkem mandri põhja- kui lõunaosas. Pidades silmas lahkuskude pikaaegset traditsiooni Suurbritannias ja mandri-Euroopas ei tulnud nende taasärkamine sajandi viimasel kolmandikul sugugi üllatusena. Mõnedes maades on saanud hoogu uuspaganlus, taasilmunud on druiidid, keldi preestrid ja preestrinnad, kuningas Arthuri müstilised ringid ja Vanema Edda ruunid. Saksamaal on populaarsust võitnud indiaani ravitsejad ning tule- ja päikesetantsud. Neile, kes tahavad enam teada šamanismist, reinkarnatsioonist, intuitiivsest hingamisest, (mehelikust) yang-mõtlemisest ja (naiselikust) yin-mõtlemisest ning nende dialektilisest seosest, korraldatakse sissejuhatavaid seminare ja puhkeüritusi.

Findhorn Foundation’il, New Age’i ühendusel Šotimaal, õnnestus deva’de (loodusvaimude) abiga liivas või kehval pinnasel hiigelsuuri köögivilju kasvatada. Kristallkuulide võluväge ja omadusi uuritakse üle terve Euroopa ja Aasia. Harrastatakse veesoonte ja mineraalide otsimist pendli abil (dowsing). Pildi loomiseks surmajärgsest elust uuritakse ühevõrra põhjalikult nii „Egiptuse surnuteraamatut” kui „Tiibeti surmaraamatut” („Bardo thödol”). Meediumiga spiritismiseansid ei tundu enam populaarsed olevat, küll aga vohab channelling, mille eeliseks on see, et transs pole hädavajalik ja kontakti võib saada mitte ainult surnute, vaid ka elavatega. Kõikjal on jätkunud messiaotsingud (ši-iitide 12. imaam, sufide Khidr, hindude Kalki). Šoti kunstnik Benjamin Crane on leidnud suure budistliku õpetaja Maitreja (95 000-aastane) reinkarnatsiooni ühe pakistani poisi näol Londonis. New Age’i usklikud on kokku sõitnud Shasta mäele Californias ja Inglismaa maagiapealinna Glastonburysse. Igas Euroopa või Ameerika suuremas linnas võib huviline end suvalisel ajal kirja panna kursustele, kus õpetatakse, kuidas alkeemia abiga oma elu muuta või kus pakutakse delfiini unenäoajakogemust (Dolphin Dream Time experience), holistlikku kinesioloogiat, Reikit ja Qi Gongi, koljuristluu teraapiat ja kehast lahkumise kogemust. Selliseid asju on harrastatud ammustest aegadest; praeguses kontekstis on oluline see, et järjest suuremale arvule inimestele pakutakse üha rohkem kursusi, seminare ja õpikodasid.

Saadaoleva okultistliku ja New Age’i kirjanduse kataloogides loetletakse rohkem kui 10 000 trükist, arvestamata sadu ajakirju, video- ja audiokassette. Kuigi täpset statistikat osalejate ja kaasaelajate kohta pole, võib siiski öelda, et huvi nende nähtuste vastu on tohutult, võib-olla isegi sajakordselt kasvanud.⁶²Müügil on tuhandeid raamatuid New Age’i, New Thought’i, juudi meditatsiooni, juhitud meditatsiooni, instrukturaalse jms meditatsiooni, teadvuse avardamise, jumalanna- ja feminismi- või astroloogiateemadel. Sellistelt autoritelt nagu Joseph Campbell (34 raamatut), E. B. Szekely (28 raamatut), Chogyam Trungpa või Tarthang Tulku on saadaval tõenäoliselt rohkem teoseid kui mis tahes teiselt mitte-ilukirjanduslikult autorilt, isegi kui need nimed on laiemale avalikkusele tundmatud. Saadaval on 36 Louise Hay ja 45 Dick Suthpeni laserplaati – need on arvud, mille üle koguni väga tuntud muusikud võivad kadedust tunda.

Kõige tähelepanuväärsem on esoterismibuum olnud postkommunistlikul Venemaal. Venemaal on pikka aega usutud maagiasse, usu abil tervendamisse, deemonitesse ja kõikvõimalikesse ennetesse; taolisi harrastajaid leidus palju küll kiriku liinis, küll väljaspool, Rasputin oli vaid üks kuulsamaid. Selgeltnägijate järele oli suur nõudmine isegi kommunismi ajal. Madame Džunalt küsis nõu Brežnev, hiljem Jeltsini Valge Maja. Tähtsateks tegelasteks olid veel Tjaželnikov ja Baibakov. Mõned üritasid parapsühholoogiat koguni dialektilise marksismiga tempida, ja hüpnootiline teleravitseja Kašpirovski oli üksvahe populaarseim isik kogu endises Nõukogude Liidus.⁶³ Astroloogiat, tarotikaarte ja meditatsiooni käsitlevad raamatud ning kristlike ja budistlike sektide väljaanded olid Moskva bestsellerinimekirjade eesotsas.

Ametliku ideoloogia kadumisele järgnes suur nälg taoliste õpetuste järele. Lahkusuliste „partei” oli igasugusest poliitilisest liikumisest kahtlemata suurim, ja isegi keemiarelvaga kuulsaks saanud Jaapani sektil Aum (Ülim Tõde) oli Venemaal arvukam toetajaskond kui Jaapanis, kus see 1995. a aprillis laiali saadeti.

Rohkem kui Läänes on Venemaal usutud satanistlikesse vandenõudesse. Traditsioon, kus „satanistidele” omistatakse deemonlikku, peaaegu piiritut väge, ulatub tagasi 19. sajandisse ja õigeusu kirikulgi oli siin oma roll.⁶⁴ Pärast 1988. aastat toimus õigeusus suur taasärkamine. Üks selle esindajaid kirjutas: „Inimkonnal on üksainus vaenlane – Saatan ühes oma malevaga, mis koosneb deemonitest ja biorobotitest. Deemonid tungivad inimeste hingedesse ja surmavad need, muutes inimesi zombideks ja Saatana abilisteks. Deemonid võivad koguni surnutele elu sisse puhuda, neist saavad kõige kohutavamad zombid.”⁶⁵Või nagu ütles Peterburi metropoliit Joann, üks õigeusu kiriku kõrgemaid tegelasi: kõik deemonid on demokraadid, nad tapsid Jeesuse ja nende praegune põhiülesanne on hävitada Venemaa.

Varasematel aegadel oleksid sellised vaated kiriklikus hierarhias kahtlusi äratanud, 1990. aastatel aga ei järgnenud kiriku kõrgeima juhatuse poolt mingit protesti ega hukkamõistu.

Seevastu New Age’is on paranoia haruldane nähtus, sest siin valitseb üldiselt positiivne ja optimistlik meelelaad, nagu varasematel aegadel teosoofias ja antroposoofiaski, hoopis erinev mõnest äärmuslikust fundamentalistlikust usust, kus saatan ja vandenõud on tähtsateks elementideks. Ometi ilmus New Age’i äärealadel 1990. aastatel menuraamatuid, mille järgi Vatikan, Kolmepoolne Komisjon,⁶⁶ Siioni targad, õigeusk ja muud ühendused on haaratud kolossaalsesse vandenõusse, kus USA valitsuse salaplaane aitavad sepitseda ka „tulnukad” (UFOdelt).⁶⁷ Sellisest usust on vaid üks väike samm ettekuulutuseni, et tulekul pole mitte ainult sajandi, vaid ka maailma lõpp.

Apokalüptilised ennustused mängisid mõningast rolli fin-de-siécle’is 1900 ja nad esinevad a fortiori praegu, aastatuhande lõpul.⁶⁸ Mõnes mõttes olid nii fašism kui kommunism mõlemad millenaarsed liikumised – „Internatsionaalis” mainitakse viimast otsustavat lahingut pimeduse ja valguse jõudude vahel, mis varasemast on tuntud Harmagedoni nime all, ja Hitleri Reich pidi püsima aastatuhandeid.

Religioosne või kvaasi-religioosne kosmilise katastroofi mõiste toetub siiski teisele pinnale. Mis kristlusse puutub, siis siin on põhitekstiks Johannese Ilmutusraamat („…sündis suur maavärin ning päike läks mustaks nagu karvakott ja kuu läks kogunisti nagu vereks ning taevatähed kukkusid maa peale…”). Vähemal määral tsiteeritakse prohvet Taanieli ja Hesekieli. 1000. aasta (Ilmutuses märgitud aeg) saabus ja möödus, viimsetpäeva aga ei tulnud. See teema intrigeeris Dürerit ja tema arvukaid kaasaegseid jätkuvalt. „Millennium” tuli taas ümber defineerida.

Juba mõnda aega ennustatakse maailma lõppu 2000. aastaks. Ennustajateks on olnud kõigi aegade tähtsaim prohvet Nostradamus, kuulus Kentucky selgeltnägija Edgar Cayce (1877–1945), Sun Bear (odžibve nõidarst), Alice Bailey, Fatima, Iiri prohvet St. Malachy (1094–1148), püramiidi prohvetid, Varssavi prohvetid, seitsmenda päeva adventistid ja paljud teised.⁶⁹ Need on prohvetluse juhtkujud, kuid nende arvamused lahknevad täpse aja osas; mõni on välja valinud 1990. aastad, teised aasta 1999, järgmised aasta 2000 või 2001; nimetatakse ka ähmasemaid ja hilisemaid tähtaegu, et end ootamatuste vastu kindlustada. Täielikku üksmeelt pole ka täpsete asjaolude suhtes; vihjatakse keskkonnakatastroofidele nagu veeuputus või laastav tulemöll, aidsi- ja näljaepideemiatele või kolmandale maailmasõjale. Esineb arvamust, et „Harmagedoni” tuleb võtta otseselt, see tähendab, et häving ilmub Megiddo lähedal, Haifa ja Janini vahel. Pakutakse ka teisi paiku Lähis-Idas; nimetatud on Venemaa ja Hiina vahelist sõda, samuti tervet rida suuremaid kodusõdu ja tuumaterrorismi. Nostradamuse järgi kestab (messia tulekule eelnev) Antikristuse valitsusaeg kõigest 27 aastat, kuid enamasti nähakse ette palju pikemat katsumusaega (ka Ilmutusraamatus). Nostradamus uskus, et katastroofis hukkub umbes kaks kolmandikku inimkonnast, kuid ta ei suutnud otsustada, kas Saatan ilmub välja Hiinas või Musta mere piirkonnas. Mõnede ennustajate järgi on Saatan juba tulnud (1950. või 1960. aastatel); teiste järgi on ta tulekul ja kolmandad usuvad, et maakeral võib toimuda suuri muutusi ilma tema osavõtutagi. Mis puutub apokalüpsise nelja ratsanikku, keda tuntakse ka viimsepäeva põrguratsanikena, siis on nende iseloom Johannese aegadega võrreldes muutunud. Ökoloogiale pannakse nüüd suurt rõhku, räägitakse osoonikihist, maakera soojenemisest (aga ka uuest jääajast) ja veevarude lõppemisest (aga ka Californiat ja poolt Euroopat uputanud üleujutustest). USA Põllumajandus- ja Kaubandusministeeriumi publikatsioone tsiteeritakse kõrvu ragnarökiga, muinasskandinaavia ettekuulutusega.⁷⁰ Mõned tulevikukuulutajad ei ole oma ennustusi ülearu tõsiselt võtnud, sest nad teavad, et nende arvestustes võib olla nii 50-100-aastane (või suuremgi) viga.⁷¹ On aga neidki, kes endas üldse ei kahtle: CUT-i juhid Mark ja Clare Prophet, kes väitsid end Jeesus Kristusega otseses ühenduses olevat, soovitasid oma jüngritel kogu maine vara maha müüa ja minna Montana mägedesse, kus nad on kaevanud sügavaid pommivarjendeid.

Vahepeal on jätkunud poliitiline ennustusvõistlus. Edgar Cayce on ennustanud maailmariigi saabumist, Bhagwan aga kuulutanud demokraatia (rahva võimu) langust ja intellektuaalse eliidi võimuletõusu. Mitmesugused pühamehed on teatanud, et Venemaad ootab ikka veel suur tulevik, kui ta vaid suudab praegused raskused ületada. Ühed kuulutavad religioosse kommunismi taastõusu, teised Jumala, tuumikperekonna ja natsionalismi kadu. Kõike seda põhjendatakse homo novus‘e tekkega, uue inimkonna sünniga. Uut inimest on hädasti tarvis, nagu Bhagwan 1986. aastal kirjutas. Endine inimene on surnud või suremas ja ei pea kaua vastu. Kui me ei suuda luua uut inimolendit, kaob inimsugu maa pealt hoopiski.

See on New Age’i suhteliselt valutu eshatoloogia – kalade ajastu (kristluse) lõpp ja Veevalaja ajastu koidik, teadvuse radikaalne teisenemine.⁷² Nii nagu kuulutavad lauluread muusikalist „Juuksed” („Hair”): „this is the dawning of the age of Aquarius”. Astronoomid ei taha selliste arvestustega eriti nõustuda, see pole aga uskujate indu sugugi jahutanud. Nad ei seo end ühegi kindla kuupäevaga ja võtavad koidikut pigem metafoorina kui sõna-sõnalt. Loeb vaid see, et uue teadvuse teke kutsub esile planetaarse transformatsiooni, mis lõpeb suures õnnes ja harmoonias.

Venemaal valitsevad teise tulemise asjus ootuspäraselt süngemad vaated.⁷³ Antikristuse valitsusaeg, mis algas 1917. aastal ja mille lõppu ei teata, pidi Venemaale hirmsaid kannatusi tooma. Riiki ümbritsevad vaenlased, rääkimata sisevaenlastest – välismaalased, kristlikud sektandid, võistlevasse kirikusse kuuluvad õigeusklikud, juudid, satanistid, vabamüürlased, venelastest ateistid. Need on kõik kuradi saadikud, kes Venemaa ja õigeusu kiriku hävitamise nimel ööd kui päevad vaeva näevad. Seda eshatoloogilist traditsiooni tugevdavad kristluseelsed ja -vastased elemendid nagu astroloogia, maagia ja muu taoline, ja kui viimsepäevaprohvetite järgi on õigetel veel lootust, siis ei saa pimeduse jõudude tugevust arvestades šansse ometi väga suureks hinnata.

Irratsionaalseid kultusi on eksisteerinud kogu uuema ajaloo jooksul ja need on leidnud igasuguseid kunstilisi, intellektuaalseid ja eeskätt kvaasireligioosseid väljendusvorme. See traditsioon näikse jõudu koguvat iga sajandi lõpul, arvatavasti on tegemist lihtsalt juhusega. 1900. aastal olid Prantsuse-Preisi ja Krimmi sõda minevikku vajunud; suurem osa neist, kes 1990. aastatel elus on, teab Teist maailmasõda vaid kuulu järgi.

Euroopa ja Ameerika seisavad silmitsi suurte majandus- ja ühiskonnaprobleemidega, kuid ükski neist ei kujuta ülitõsist, otsekohest ohtu. Kehtivad ideoloogiad on kannatanud mõõna all ja riigikirikute külgetõmbejõud on fundamentalismi taastõusule vaatamata taandumas. Sellises olukorras janunetakse järjest muutusi ja uusi ideid ning igatsetakse uusi usuobjekte.

Missugused veendumused tulenevad arvamusest, et „miski pole õige”? Vastuolu võib siin olla rohkem näiline kui tegelik, sest kui miski pole õige, siis on kõik õige, vähemalt mõnel määral. Nagu ütles eelmises fin-de-siécle’is kuulsaks saanud Türgi pankur: need, kes ei usu millessegi, lõpetavad sellega, et on kõigega nõus.

Noor Benedetto Croce märkas mõnesid selliseid ohte, kui ta tagantjärele kirjeldas Itaalia 1900. a fin-de-siécle’it, mida ta ise kogu südamest jälestas. Õpetuste ja moevoolude (kaasa arvatud okultism ja teosoofia) virvarr tundus lihtsa ja ligitõmbavana – eemaldatud olid loogikatõkked, kriitikavõime oli nõrgestatud ja mõistuse toetus kõrvale pühitud. Tegelikult kujutas uus irratsionalism endast iganenud teoloogilise spekulatsiooni ja moodsa dekadentsi segu, kus nüüdisstiil segunes muistse väljendusviisiga.⁷⁴ Et Croce kirjutas seda fašismi võimutsemisajal, polnud tal võimalik i-le punkti peale panna, ent Nietzschele, D’Annunziole, Barres’ile, Maurras’le ja Action francaise’ile⁷⁵ viidates mõlkus tal kindlasti meeles fašism, mis oli „antiliberaalsete sõja- ja diktatuuriideede” poliitiline tagajärg. Ükshaaval võetuna polnud Croce sihtmärgid midagi enamat kui moeveidrused, mis sobiva poliitilise areeni puudumisel peagi kadunud oleks.

Ka sada aastat hiljem pole fin-de-siécle hiiglasliku ideedevõitluse tunnistaja, puudub tõsisem ideoloogiline väljakutsegi, pole uusi, varemkuulmata päästvaid sõnumeid. Kuid isegi siis, kui maailma lõpp ei saabugi 2000. aastal, ootavad meid ees mitmesugused katastroofid, millest piisab nende veendumuse alalhoidmiseks, kes peatset apokalüpsist või muid vähemaid õnnetusi usuvad. Mõttemoed, mis normaalsetes oludes kaovad paari aastaga, võivad poliitilise, ühiskondliku või majandusliku kokkuvarisemise tingimustes uut eluõigust saada. Fašismi teine tulemine nii, nagu meie teda tunneme, tundub ebatõenäosena, kuid on muidki ebameeldivaid võimalusi. Ja kuna loodus tühja kohta ei salli, siis võib veel suur tulevik olla sellistel ideedel, ideoloogiatel ja kvaasireligioonidel, mis oleksid hariliku sündmustekäigu puhul unustatud aastaks 2000 või pisut hiljem.

Inglise keelest tõlkinud Mai Tiits

Walter Laqueur, Fin-de-siècle: Once More with Feeling. Journal of Contemporary History, nr 31, 1996. Lk 5-47

Ameerika ajaloolane Walter Laqueur (1921 ) on olnud Georgetowni ülikooli ideede- ja poliitikaajaloo professor ning on tegev Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute keskuses (Center for Strategic and International Studies). Avaldanud „World of Secrets: the Uses and Limits of Intelligence” (1986), ülevaate „Europe in Our Time: A History 1945–1992″ (1992) ja arvukalt muid teoseid.

1 Fin-de-siècle’i kohta leidub terve hulk kirjandust ja seda tuleb üha juurde. Värskemast lisandusest tuleb nimetada järgmisi: M. Teich, R. Porter (toim), Fin-de-siècle and its Legacy. Cambridge, 1990, mis käsitleb sageli eiratud teaduslikke ja tehnilisi aspekte; S. Ledger , S. MсСгасken, Cultural-Politics and Fin-de-siècle. Cambridge, 1995, postmodernismist innustunud käsitlus Inglismaa kohta; S. West, Fin-de-siècle. New York, 1994, rõhuga kunstiajalool; E. J. Сhamberlain, S. Gilman, Degeneration. New York, 1985; J. Stoken, Fin-de-siècle, Fin-de-globe. Basingstoke, 1992. Inglismaad käsitlevad põhiteosed on R. Ellman, Oscar Wilde. Harmondsworth, 1988 ja sama autori Decadence, samuti Holbrook Jackson, The Eighteen-Nineties (esmatrükk 1913, taastrükk Londonis 1988). Prantsusmaa kohta: E. Weber, France, Fin-de-siècle. Cambridge, Mass., 1986; A. E. Сarter, The Idea of Decadence in French Literature 1830-1900. Toronto, 1958; K. W. Swart, The Sense of Decadence in Nineteenth-Century France. The Hague, 1964. Austria kohta vt G E. Sсhоrske, Fin-de-siècle Vienna. Cambridge, 1985 (taastrükk).

2 Näidendit, mille autoriteks olid Micard, Jouvenot ja Cohen, esietendati Pariisis 1888. aasta aprillis Theatre du Chateau d’Eau’s. (Hiljem jäeti kolmas autorinimi ära.) Juba varem, 1886. aastal oli ajakiri Voltaire määratlenud fin-de-siècle’it kui passiivset alistumist valitsevale (vihatud) ühiskondlikule olukorrale, kui üldise laostumise tunnustamist.

3 F. de Jouvenot, H. Miсard, Fin-de-siècle. Paris, 1888. Gogo oli tobuke prantsuse rahvaluules, Mercadet on kaval rahamees ühes Balzaci romaanis.

4 Tüdimus on kultuuriloos vähe tähelepanu pälvinud nähtus. Eugen Weber mainib üht prantsuse dissertatsiooni, muudest töödest ma ei tea. Suureks erandiks on Heideggeri kuulus metafüüsikaloeng, mille ta pidas talvel 1929/30 Freiburgis. Tookord rääkis Heidegger väga pikalt „sügavast tüdimusest” kui seisundist, mis on hädavajalik, et mõista inimeksistentsi kuristikulisust ja saada aimu horror vacui‘st. Kui sellist tüdimust on kord kogetud, võivad inimesed tõesti taas vabaks saada, kui nad otsustavad tegutseda ja igavusele lõpu teha. Tasub meenutada, kuidas Heidegger ise oma tüdimusele 1932.–33. aastal lõpu teha otsustas.

5 19. sajandi lõpupoolest alates on Euroopa ajaloolased vaielnud selle üle, kui sügavat hirmu 1000. aasta ees õigupoolest tunti. Ühe mõttekoolkonna järgi oli suur hirm suuresti müüt, hilisema aja väljamõeldis; sellele osutab ka Ferdinand Lot’ uurimuse pealkiri Le mythe des terreurs de l’an mille (1947). Selle mõtteviisi järgi piirdus suur ärevus mõnede ülesköetud munkadega ja üldiselt rohkem ühiskonna mahajäänud elementidega. Teiste ajaloolaste arvates polnud eshatoloogiline hirm seotud spetsiifiliste ühiskonnakihtidega, vaid ulatus hoopis sügavamale. Uuemaid tõestuskäike ja diskussiooniseisu kajastavad järgmised materjalid: J. Fried, Endzeiterwärtung um die Jahrtausendwende. Deutsches Archiv für die Erforschung des Mittelalters, 1989; Richard A. Landes, Relics, Apocalypse and the Deceits of History. Cambridge, MA, 1995; T. Daniels, Millenialism. New York, 1992; S. O’Leary, Arguing the Apocalypse. New York, 1994. Eshatoloogiline hirm väljendus ka 18. sajandi lõpu lähenedes. Hölderlin teatab kummalistest märkidest, näiteks üleujutustest ja muudest õnnetustest, mis ennustavad ajaloo lõppu. Die Christenheit oder Europa; mõnede jaoks kehastas Antikristust Napoleon, kuid nad jäid siiski erandeiks.

6 Hassidistlik liikumine USA-s – Tlk.

7 Inglise kirjanik (1848-1887) – Tlk.

8 V. Kreid (toim), Vospominanija o serebrjanom veke. Moskva, 1993; Serebrjanyj Vek. Moskva, 1990.

9 Nii arvas teiste hulgas ka W. Вinni, La poetica del decadentismo. Firenze, 1949.

10 Max Simon Nordau (1849-1923) – Ungaris sündinud juudi kirjanik ja kriitik, kirjutanud romaane, näidendeid ja lühiproosat. Tema pseudofilosoofiline „Entartung” oli omal ajal väga populaarne ja tõlgitud paljudesse keeltesse – Tlk.

11 Israel Zangwill (1864-1926) – Inglismaal elanud juudi literaat, kirjutanud näidendeid ja romaane, juutluse silmapaistev esindaja – Tlk.

12 Tsiteeritud G. L. Mosse saatesõnast M. S. Nordau raamatu taastrükile New Yorgis 1968. a.

13 Pehmekaaneline väljaanne (Bison Books), publitseeritud University of Nebraska Press’i poolt, Lincoln and London 1993.

14 Phineas Taylor Barnum (1810-1891) – USA tsirkuseomanik ja -juht – Tlk.

15 Tomas de Torquemada (1420-1498) – Hispaania esimene suurinkvisiitor – Tlk.

16 Berliner Tageblatt, 01.01.1901.

17 Tolstoi vaated nüüdiskunstile ei erinenudki Nordau omadest nii väga, kuid Nordau ei võinud seda teada, sest Tolstoi „Mis on kunst?” ilmus alles viis aastat pärast „Mandumist”.

18 Jutt on Wagneri ooperi „Reini kuld” 136 takti pikkusest sissejuhatusest, mis on välja peetud ühelainsal Es-duuri kolmkõlal – Tlk.

19 Hans Delbrück (1848-1929) – saksa ajaloolane ja poliitik, uurinud põhiliselt sõja-kunsti ajalugu – Tlk.

20 Die gute alte Zeit. Preussische Jahrbücher, 1893, lk 1-28.

21 В. Сгосe, Gabriele D’Annunzio. La letteratura della nuova Italia. Bari, 1922. Vt R. Drake, Decadence, Decadentism and Decadent Romanticism in Italy: Towards a Theory of Decadence. – Journal of Contemporary History, jaanuar 1982, 17, 1.

22 Tsiteeritud G. L. Mosse saatesõnast M. S. Nordau raamatu taastrükile New Yorgis 1968. a.

23 Saksa keiser otsustas, et sajand lõpeb 31. detsembril 1899; mujal tähistati seda pärast pikki vaidlusi aasta hiljem.

24 New York Times, 01.01.1901.

25 New York Times, 01.01.1901.

26 Washington Post, 01.01.1901.

27 Berliner Tageblatt, 01.01.1901.

28 Toimetus tõlgendas keisri eesmärki kui „globaalset majanduspoliitikat ja rahumeelset konkurentsi” ning nõudis suuremat demokraatiat kodumaal.

29 Tsit rmt: E. Weber, France, Fin-de- siècle, lk 24.

30 Fin-de-siècle, Le Petit Journal, 01. 01. 1901; Bon Siècle, Le Figaro, 01. 01. 1901; La Mission du vingtième siècle, Le Temps, 31. 12. 1900; Conte pour commencement gaiement l’annèe, Le Figaro, 02. 01. 1901; Au jour le jour; la fin de l’autre siècle, Journal des Débats, 02.-03. 01. 1901.

31 Ameerika kirjanik (1850-1898) – Tlk.

32S. E. Вowman, Edward Bellamy Abroad. New York, 1962.

33 Frederic William Farrar (1831-1903) oli tollal Canterbury toompraost; 1880. aastatel oli ta olnud Westminsteri ülemdiakon. Teda tuntakse peamiselt raamatu “Life of Christ” järgi, millest oli mitmeid kordustrükke, ja vastuseisu tõttu igavese karistuse usudogmale.

34 The Saturday Rewiev, 05,01. 1901.

35 Baudelaire seevastu jälestas seda teriminit ja nimetas seda „laiskade sõnaks”.

36 1869. a asutatud tuntud music-hall Pariisis – Tlk.

37 „Elektra” ja „Salome” on Richard Straussi ooperid (esietendused 1909 ja 1908) – Tlk.

38 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel põhjustas massilist hirmu NATO kaugrakettide paigutamine Lääne-Euroopasse, paanika kadus siiski juba enne külma sõja lõppu, vaatamata sellele et osa rakette jäi paigale.

39 J. Hardmut, The Postmodern House. Architecture and the Spirit of Man. Cambridge, 1943. Rmt: J. le Rider, La Postmodernite. Commentaire. R. Pannwitz, Die Krise der europäischen Kultur. Werke, kd 2. Nürnberg, 1917, lk 64. Tsit rmt: W. Welsсh, Unsere postmoderne Moderne. Weinheim, 1988.

40 J. le Rider, R. Gaulet (toim), Verabschiedung der (post)Moderne? Tübingen, 1987.

41 E. Lасlau, Reflections on the New Revolutions of our Times. London, 1991. Sotsialismi saatusest Kolmandas Maailmas vt Mark Т. Berger, The End of the Third World? Third World Quarterly, 2, 1994 ja С. Сlapham, The Collapse of Socialist Development in the Third World. Third World Quarterly, 1, 1992.

42 J. Leсhte, Fifty Contemporary Thinkers. London and New York, 1994.

43 Prantsuse kultuuri uuemad uurimused ei maini ei Lyotard’i ega Baudrillard’i, Althusser’i ega Bourdieu’d, Dumezili ega Le Doeuffi, keda Lechte nimetab oma raamatus postmodernismi esiteoreetikute seas. M. Сооke (toim), French Culture since 1945. London, 1993. Vt ka А. Сompagnon, Les cinq paradoxes de la modemite. Paris, 1990.

44 Fredric Jameson, Duke University juhtiv marksist ja postmodernistlik kriitik. Mainitud tööd on: С. Вelseу, J. Moore, The Feminist Reader. London, 1989; B. Ashсгоft et al., The Post-colonial Studies Reader. London, 1995; S. During, The Cultural Studies Reader. London, 1993.

45 H. Aram Veeser, The New Historicism Reader. London, 1994.

46 S. Seidman (toim), The Postmodern Turn: New Perspectives on Social Theory. New York, 1994, lk 126.

47 Nagu näiteks I. Mаkаrуk (toim), Encyclopedia of Contemporary Literary Theory. Toronto, 1993.

48 On neidki, kes arvavad, et postmodernism peab kauem vastu, nt A. Marwiсk, Two Approaches to Historical Study: The Metaphysical [k.a „postmodernism”] and the Historical. Journal of Contemporary History, 30, 1 (jaanuar 1995). Postmodernismil on mõnedes harudes märkimisväärne institutsionaalne baas, mis ei kao niipea. Selle hoog on siiski raugenud ja seiklushimulisemad postmodernistide hulgast peavad pöörduma mujale.

49 Paul R. Gross, N. Levith, Higher Superstition. Baltimore, 1994. Postmodernistliku mõtte mõjujõust Saksamaal vt D. Вöhler, Die Zerstörung des politisch-ethischen Universalismus, über die Gefahr des heute (post)modernen Relativismus und Dezisionismus. Forum für Philosophie: Zerstörung des moralischen Selbstbewusstsein, Frankfurt, 1988.

50 Carol Chris (Woman Spirit Rising). Mary Daly (Pure Lust), Maria Gimbutas ja Elisabeth Schussler-Fiorenza USA-s; Christa Mulack, jungiaan Hannah Wolf ja Gerda Weder Saksamaal. Kriitilisest ülevaatest vt Philip G. Davis, The Goddess and the Academy. Academic Questions (Fall 1993); juudivastaste elementide kriitika kohta radikaalfemministlikus mõttes vt С. Kohn, I. Korotin (toim), Sündenfall? Antisemitische Vorurteile in der Frauenbewegung. Wien, 1994, sealt eriti Susanne Heine ja Anita Natmessnigi kaastöid.

51 Ohvrilooma sisikonna vaatluse põhjal tulevikku ennustanud etruskid, hiljem rooma preestrid – Tlk.

52 P. Hine, Chaos and Culture. The Occult Observer, vol. II, 4, 1993, lk 16.

53 Terminit „okultism” kasutati prantsuse keeles esimest korda 1860. või 1870. aastatel, inglise keeles järgnenud kümnendil.

54 Ennustamine peotäie mulla mahaviskamisel juhuslikult moodustuvate kujundite või huupi tõmmatud joonte järgi – Tlk.

55 A. Meгсier, Les sources esoteriques et occultes de la poesie symboliste 1870-1914. 2 kd-t. Paris, 1969-74. Okultismi ja natsismi kohta vt N. Goodrick-Clark, The Occult Roots of Nazism (Wellingborough, 1985), ka James Webb’i ja Ellis Howe’i raamatuid.

56 L. Thorndike, A History of Magic and Experimental Science. 8 kd-t. New York, 1923-58; kõige uuemast ajast vt I. Shepard, Encyclopedia of Occultism and Parapsychology. New York, 1991; G. A. Matheг , L. Niсhоls, Dictionary of Cults, Sects, Religions and the Occult. Grand Rapids, 1993.

57 Makrobiootika otsib eluea pikendamise võimalusi, eriti vastavate dieetide abil – Tlk.

58 J. Gordon Melton (toim), The New Age Encyclopedia. Detroit, 1990. Vt ka The New Age Catalogue. New York, 1991; M.Satin, New Age Politics. New York, 1978. Kriitilistest ülevaadetest vt D. Gгооthuis, Revealing the New Age. Downes Grove, 1986 (ristiusu seisukohalt); С. Manes, Green Rage. Boston, 1990.

59 Mõjuvõimsad ja laialt loetud on olnud ka Judith Skutch’i raamatud, nt mitmeköiteline Course in Miracles (1975).

60 Spiritistlikel seanssidel kasutatav tähestiku jm märkidega laud koos sellel liikuva planšetiga – Tlk.

61 Väljaandeid nagu Gnosis ja Green Eggs USA-s, Starfire Suurbritannias, Hexenzeitschrift Saksamaal ja Wiccam Rede Hollandis müüakse hinnaga 8-12 dollarit number.

62 Kõrgtasemel ajakirjad on paganlik Lyre (Ohio) ja saksakeelne Anubis. Fenrir on satanistide ajakiri, Pagan Dawn aga Paganate Liidu, Euroopa tähtsaima paganliku organi häälekandja. Chaos International on püüdnud leida „poststrukturaalset positsiooni nüüdismaagias” (Chaos International, 18, 1995)

63 Džuna ja Jeltsini Valge Maja kohta vt Komsomolskaja Pravda, 15. 02. 1995; sektide kohta üldiselt vt Korolev ajalehes Nezavissimaja Gazeta, 28. 04. 1994; V. Kuznetsov, ib., 12. 08. 1992 jmt väljaandeid.

64 S. Dudakov, Istorija odnogo mifa. Moskva, 1933.

65 V. Hatjušin, Satanizm demokratil. Molodaja Gvardija, 1994 , nr 9 ; Esli poimem – spasemsja. Sealsamas, 1995, nr 3.

66 Trilateral Commission – eliitrühm, mis hõlmab ligi 300 prominentset äri- ja poliitikategelast ning intellektuaalset otsustajat Lääne-Euroopast, Põhja-Ameerikast ja Jaapanist. Arendab koostööd nende regioonide vahel, suurejoonelisemaks projektiks on uus maailmakord – Tlk.

67 Conspiracy Hysteria Running Deep. Psychic News, 22.04.1995, viitega rmt-le D. Icke , The Robots Rebellion. New York, 1994; W. Сoopeг, Ride a Pale Horse, A. Findleу, The Curse of Ignorance; teisest küljest, fundamentalist Alan Morrison näeb raamatus The Serpent and the Cross (1994) New Age’is kuradi sepitsust.

68 20. sajandil on ilmutuslike nägemuste ja apokalüptilise hirmu uurimine olnud suurelt jaolt prantsuse ajaloolaste pärusmaa; uuemal ajal on tähelepanuväärse panuse andnud angloameerika usundiloolased, sotsiaalpsühholoogid jt. Nende meetodid ulatuvad psühhoanalüüsist relatiivse deprivatsiooni ja „retoorilise teooriani”. Kahjuks pole isegi terminites kokkulepet saavutatud – vahelduvalt on kasutusel nii millenialism kui millenarianism, nii eschatology kui apocalypse. Vt paljukiidetud ülevaade keskajast, B. MсGinn, Visions of the End. New York, 1979; fin-de-siécle’i kohta läbi aegade vt H. Schwartz , Century’s End. New York, 1990.

69 Millennial Prophesy Report’i järgi usub mingisugust apokalüpsist vähemalt 350 organisatsiooni USA-st ja veel enam muudest riikidest (Guardian, 08. 04.1995). On olemas rikkalik millenaarne kirjandus. Parimat lühitutvustust pakub ehk A. T. Mann, Millenium Prophesies: Predictions for the Year 2000. Shaftesbury, 1992 või sama autori varasem: The Future of Astrology. London, 1987.

70 Ragnarök – germaani mütoloogias maailma- ja jumalatehukk – Tlk.

71 Veevalaja ajastu alguseks on pakutud vähemalt 70 eri daatumit, vahemikus umbes 1500 aastat. N. Сampion, The Book of World Horoscopes. Wellingborough, 1988.

72 M. Ferguson , The Aquarian Conspirancy. London, 1981.

73 Vene prohvetite ennustustest saab ülevaate rmt-st: S. Fomin (toim), Rossija pered vtorym prišestviem. Moskva, 1994. See on Troitse-Sergi kloostri poolt avaldatud antoloogia teine väljaanne.

74 B. Croсе, A History of Italy 1871-1915. Oxford, 1929, lk 242, 261, 268.

75 Prantsusmaa parempoolsete intellektuaalide enesenimetus – Tlk.

Aken

Kuidas ületada uusliberalism valitsemises?

"Oma kaasaegsetele" jt luuletusi

Aprillikuu lugemissoovitused

Küberrünnakute moos aprillirahutuste kibedal pudrul

Jumala vaenlased

Fragmendid

NEEME NÄRIPÄ Saateks

Kommentaarid

Uus lyli unistuste selgroos

Demokraatliku kapitalismi kriisid

Rosenbergi ksetra

Fin-de-siècle: veel kord, tundeliselt

Vikerkaar

NEEME NÄRIPÄ
Saateks