Aken

Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 4–5

Püüdes teha oletusi selle kohta, mida Marx oleks tänapäeva maailmast arvanud, tuleb kõigepealt rõhutada, et Marx ei olnud empirist. Ta ei arvanud, et tõeni oleks võimalik jõuda, noppides kogemusest raashaaval andmeid – “andmepunkte”, nagu ütlevad teadlased – ja seejärel seades kogutud fragmentidest kokku mingi pildi tegelikkusest. Kuna peamiselt just sellega enamik meist enda arvates tegeleb, siis läheb Marx siin oluliselt lahku nn tervest mõistusest – seda mõistet ei sallinud Marx sugugi, nähes selles vahendit, millega mingi konkreetne poliitiline kord või klass teeb oma reaalsusetõlgendusest näiliselt neutraalse ideede süsteemi, mida siis võetakse etteantud loodusliku korra pähe. Kuna empirism võtab oma andmeid olemasolevast asjade korrast, siis kaldub ta loomu poolest aktsepteerima tõsiasjadena seiku, mis annavad tunnistust vaid eelarvamustest ja ideoloogilistest survejõududest. Marxi arvates kinnitab empirism alati status quo’d. Eriti vastumeelt oleks talle olnud tänapäeva komme tugineda väitluses “faktidele”, justkui oleksid need neutraalsed reaalsuse osad, mis ei kanna vähimatki märki ajaloost, tõlgendustest, ideoloogilisest erapoolikusest ega oma tekkekontekstist.

Mina seevastu olen empirist. Mitte niivõrd sellepärast, et peaksin Marxi arvamust sügavamate ideoloogiliste jõudude moonutava mõju kohta eksituseks, vaid sellepärast, et minu arvates ei saa nende jõudude mõjust vaba vaatepunkti olemas ollagi, ja seepärast on meie kohus teha oma parim sellega, mida me näha võime, eriti aga mitte kõrvale hoiduda ebamugavatele ja/või vastuolulistele andmetele näkku vaatamast. Niisiis erineb Marx ise põhjalikult sellest, kuidas mina Marxist kõnelen – Marx pidanuks minu käsitlusviisi filosoofiliselt ja poliitiliselt täiesti valeks.

Vaatleme alljärgnevaid lõike “Kommunistliku partei manifestist”, mille Marx kirjutas koos Engelsiga 1848. aastal, kui oli oma poliitiliste kirjatööde pärast nii Saksa- kui Prantsusmaalt välja aetud: “Kapitalism on allutanud maa linna ülevõimule. Ta on loonud päratu suured linnad … Ta on rahvastikku tihendanud, tootmisvahendid tsentraliseerinud ja omandi vähestesse kätesse koondanud. Kapitalism … [ei ole] jätnud muud inimestevahelist sidet kui alasti kasuhuvi, tundetu “maksmine sularahas”. Alles kapitalism on näidanud, mida võib korda saata inimese tegevus. Ta on teinud hoopis teistsuguseid imeasju kui Egiptuse püramiidid, Rooma veevärgid ja gooti katedraalid, ta on läbi viinud hoopis teistsuguseid liikumisi kui rahvasterändamised ja ristisõjad. … Kapitalism on … loonud arvukamad ja grandioossemad tootlikud jõud kui kõik möödunud põlvkonnad kokku. Kapitalism ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsioneeri tootmisriistu, seega tootmissuhteid, järelikult üldse kõiki ühiskondlikke suhteid. … Lakkamatud pöörded tootmises, kõigi ühiskondlike suhete alaline vapustamine, igavene ebakindlus ja liikumine iseloomustavad kapitalistlikku ajajärku kõigi varasemate ajajärkudega võrreldes. … Ürgvanu rahvuslikke tööstusharusid on hävitatud ja neid hävitatakse iga päev. Vanade, oma maa saadustega rahulduvate vajaduste asemele tekivad uued, mille rahuldamiseks vajatakse kõige kaugemate maade ja kõige erinevamate kliimade saadusi. Kaubanduskriis[id teevad] oma perioodilise kordumisega … järjest rohkem küsitavaks kogu kapitalistliku ühiskonna olemasolu. Kaubanduskriiside ajal hävitatakse regulaarselt mitte ainult suur osa toodetud saadusi, vaid isegi suur osa juba loodud tootlikke jõude.” [1]

Valitud lausete põhjal ei saa jätta järeldamata, et Marx oli tavatult ettenägelik. Tema arusaamine kapitalismi olemusest, liikumisteest ja -suunast oli tõepoolest hämmastav. Siin tõuseb eriliselt esile kolm aspekti: tunnustus, mida Marx avaldab kapitalismi tootlikule võimekusele, mis ületab kaugelt kõik teised poliitilis-majanduslikud süsteemid, mida me eales näinud oleme; sellega kaasnev ühiskondliku korra ümberkujundamine; ning kapitalismi olemuslik kalduvus kriisidele, tõusu ja hävingu tsüklitele.

Pean aga üles tunnistama, et ma ei tsiteerinud neid lauseid täpselt niisugustena, nagu Marx nad kirja pani: seal, kus mina kirjutasin “kapitalism”, seisis Marxil “kodanlus”. Marx rääkis klassist ja selle huve teenivast süsteemist, aga mina panin selle kõlama nii, nagu oleks ta rääkinud ainult süsteemist. Marxil sõna “kapitalism” ei ole. “Das Kapitali” esimeses, lõpetatud osas ei esine seda terminit kordagi. (Kontrollisin järele: otsing leidis selle sõna kolmes kohas, kuid neis kõigis oli sellega nähtavasti valesti tõlgitud saksakeelset mitmust Kapitals; saksakeelses originaalis ei mainita Kapitalismus’t kordagi.) Kuna üldiselt peetakse Marxi õigusega suurimaks kapitalismi kriitikuks, siis väärib see väljajätt märkimist. Tema eelisterminid olid “poliitiline ökonoomia” ja “kodanlik poliitiline ökonoomia”, mis tema vaateviisi järgi hõlmas kõike alates omandiõigusest kuni inimõigusteni meie tänapäevases mõttes ja sealt kuni sõltumatu, autonoomse indiviidi mõisteni. Arvan, et Marx ei kasutanud sõna “kapitalism” sellepärast, et muidu oleks võidud järeldada, nagu oleks kapitalism vaid üks mitmest omavahel võistlevast süsteemist, ja seda Marx ei uskunud. Ta ei arvanud, et kapitalismist on võimalik edasi liikuda põhjaliku pöördeta olemasolevas ühiskondlikus, poliitilises ja filosoofilises korras.

Tal oli õigus – alternatiive ei ole tekkinud. Majandusteadusest kui distsipliinist on tegelikult saanud kapitalismi uuriv teadus. Neid kahte peetakse üheks ja samaks alaks. Kui kapitalismi hegemooniat majandusteaduses peaks iial tabama mõni tõsine ja püsiv teoreetiline rünnak – pärast seda tõsist ja püsivat rünnakut, mis lähtus kunagistest “reaalselt eksisteerivatest sotsialismidest” –, siis võiks arvata, et mõni selline oleks välja ilmunud pärast maailma majandussüsteemi peaaegu saatuslikku varingut 2008. aastal. Kuid me pole näinud midagi enamat kui ettepanekuid paranduslikeks nokitsusteks olemasoleva süsteemi kallal, mis teeksid ta veidi vähem riskantseks. Praegu valitseb meil see koletislik hübriid, riigikapitalism – kunagi armastas Briti Sotsialistlik Töölispartei selle terminiga kirjeldada Nõukogude Liitu, kuid alles mõne nädala eest võis seda sõna näha The Economisti esikaanel, kus sellega iseloomustati praegust majanduslikku olukorda suuremas osas maailmast. See on paroodiline majanduskord, milles ühiskond kannab kõik riskid ja finantssektor saab endale kõik hüved; see on erakordselt puhtal kujul seesama kord, mida nimetati sotsialismiks rikastele. Kuid “sotsialism rikastele” oli mõeldud naljana. Tõde on aga see, et praegu töötab ülemaailmne majandussüsteem tõepoolest niiviisi.

Finantssüsteem oma praegusel kujul on Lääne demokraatiale eksistentsiaalseks ohuks, mis ületab kaugelt igasuguse terrorismiohu. Terrorism ei ole kunagi suutnud ühtki demokraatiat rivist välja lüüa, ent kui pangaautomaadid lakkaksid korraga raha välja andmast, siis satuksid praeguseks välja kujunenud demokraatlikud riigid kokkuvarisemisohtu. Ometi käituvad valitsused nii, nagu ei saaks nad sinna kuigi palju parata. Neil on seaduslik voli meid väeteenistusse kutsuda ja sõdima saata, kuid majanduskorra põhialustega ei suuda nad midagi ette võtta. Seega võib arvata, et hetkel, mil Marx otsustas vältida sõna “kapitalism”, sest ta ei näinud sellele olemasoleva ühiskondliku korra piires alternatiivi, funktsioneeris tema kristallkuul eriti suure lahutusvõimega.

Marx paneb suurt rõhku küsimusele, kust tuleb väärtus, kuidas vahetatakse kaupu ja mis on raha. Seda väga lihtsat küsimust ei olnud kunagi varem nii selgesti püstitatud; see on ka niisugune küsimus, mida professionaalsel või institutsionaalsel tasandil enam ei esitata, sest kõik peavad praegust olukorda niivõrd endastmõistetavaks. Kuid see on väga põhimõtteline ja tähtis küsimus, õieti kaks küsimust: mis on raha ja millest tuleb selle väärtus?

Marxil on sel teemal sadu lehekülgi, tema teoste kommentaarides ja analüüsides kümneid tuhandeid, seega saan ma siin anda tema vaadetest vaid karikatuursuseni lühendatud ja lihtsustatud kokkuvõtte. Marxi mudel töötab ligikaudu nii: konkurentsisurve lööb tööjõu hinna alla, nii et töölised palgatakse miinimumhinna eest – neile makstakse alati parajasti nii palju, et nad suudavad endal töövõimet sees hoida, aga mitte rohkem. Siis müüb tööandja oma kauba mitte selle hinnaga, mida maksis selle valmistamine, vaid parima hinnaga, mida ta saada suudab. Ka sellele hinnale mõjub konkurentsisurve, seepärast läheb see ajapikku samuti alla. Esialgu aga on hind, millega tööline oma tööjõudu müüb, ja hind, millega tööandja oma kaupa müüa saab, erinevad; see hinnavahe, mida Marx nimetas lisaväärtuseks, koguneb rahana tööandja kätte. Marxi järgi rajaneb kapitalism üleni lisaväärtusel: igasugune väärtus kapitalismis on tööga loodud lisaväärtus. Sellest koosnebki asja hind. Marx sõnastas seda nii: “Hind on kaubas asjastatud töö rahanimi.”[2] Seda küsimust uurides loob ta mudeli, mis võimaldab meil vaadata sügavale maailma struktuuri sisse ja märgata, kuidas meid kõikjal ümbritsevates asjades peitub töö. Ta toob asjades ja suhetes sisalduva töö päevavalgele.

Lisaväärtuse teooria selgitab Marxi jaoks ka kapitalismi loomuomast kalduvust kriisidele. Tööandjale nagu tööliselegi mõjub konkurentsisurve; asjade hinda, mida ta müüb, suruvad uued turule tulijad kogu aeg alla. Üks tavaline võte sellest ülesaamiseks on võtta tööliste jõudluse suurendamiseks kasutusele masinad. Tööandja püüab töölistest rohkem välja pigistada, palgates rohkemate asjade tegemiseks vähem inimesi. Kuid püüd tootmise efektiivsust suurendada võib ka väärtust hävitada, tihti sellega, et toodetakse liiga palju kaupa ebapiisava kasumiga; see põhjustab konkureerivate kaupade ülejäägi, mis põhjustab turu krahhi, mis põhjustab kapitali suuremõõdulise hävimise, mis põhjustab uue tsükli alguse. Siin ilmneb taas Marxi mõtteviisi elegantsus – lisaväärtusteooria viib otseselt ja otsesõnu ennustuseni, et kapitalismiga kaasnevad alati kriisid, tõusu ja hävingu tsüklid.

Marxi mõttekäikudega seoses tekib ka ilmseid raskusi. Üks neist on see, et nii paljud kaubad on tänapäeva maailmas (digitaalsuse mõttes) virtuaalsed, et neisse akumuleerunud tööd ei ole kerge näha. Näiteks on David Harvey loengud “Kapitalist” – mis on parim sissejuhatus Marxi põhiteose tundmaõppimiseks – suure väärtusega, samas aga on nad internetis tasuta saadaval. Nii et kui te ostate nad endale raamatu kujul – sest lugedes saab informatsiooni palju kiiremini kätte kui kuulates —, siis kuulub lisaväärtus, mille suurendamiseks te oma panuse annate, peamiselt teile endale.

Arusaam sellest, kuidas asjades sisaldub töö ja kuidas asjade väärtus tuleneb neisse tarretunud tööst, osutub digimaailmas ootamatult võimsaks seletusvahendiks. Võtame Facebooki. Üheks Facebooki edu aluseks on tõik, et inimesed tunnevad, et neil ja nende lastel on seal ohutu aega veeta, et Facebook on koht, kuhu minnakse teiste inimestega suhtlema, kuid mis ei ole olemuselt riskantne või räpane – see tunne kipub tehniliste uuendustega tihti kaasa tulema, näiteks oli see nii VHS-iga algul, kui see turule ilmus. Kuid muljet, et Facebook on “hügieeniline” – see on vist parim sõna –, loovad ja hoiavad kümnete tuhandete viletsapalgaliste töötundide hinnaga firmad, mida Facebook palkab võrgust sündsusetuid pilte välja kammima ja mille arengumaalastest töötajatele makstakse – ühe Marokost pärit mehe andmetel, kelle kurtmist on ajakirjandus kajastanud – üks dollar tunnis. See on suurepärane näide lisaväärtusest: suur hulk madalapalgalist lihttööd loomas hügieenilist image’it firmale, mis sel aastal börsile tulles loodab olla väärt 100 miljardit dollarit.

Hakates jälgima selle mehhanismi toimimist tänapäeva maailmas, leiate seda kõikjalt, tihti lisaväärtuse kujul, mida te ise ostja või kliendi rollis loote. Võtame näiteks veebi kaudu lennule registreerimise ja pagasi loovutamise. See protsess peaks asjaajamist lennujaamaga oluliselt tõhustama ja seega kokku hoidma teie aega – aega, mida te saaksite kasutada muudeks toiminguteks, sealhulgas teile majanduslikult kasulikeks. Lennuliinid aga palkavad teie pagasit vastu võtma nii vähe töötajaid, et lendaja ei saa mingit kokkuhoidu. Asja uurima hakates saate teada, et kuna lennuliinid peavad palkama rohkem inimesi tegelema lendajatega, kes ei ole end võrgu kaudu lennule registreerinud – muidu ei saaks lennukid õigel ajal väljuda –, siis edenevad eelregistreerimata reisijate järjekorrad nüüd palju kiiremini. Lennufirma jätab oma ebaefektiivsuse reisija kanda, kuid samas veeretavad nad teile ka töö ning omastavad ise lisaväärtuse. Seda juhtub ikka ja jälle. Iga kord, kui teil on tegemist telefonimenüüga või interaktiivse kõnepostiteenusega, annetate te lisaväärtust inimestele, kellega te asju ajate. Marxi mudel paneb meid kogu aeg kõikjal nägema ümbritsevatesse asjadesse ja tehingutesse kodeeritud tööd.

Mullu ilmus National Geographicus seitsmemiljardenda inimese sünni tähistamiseks lugu “maailma kõige tüüpilisemast inimesest”. Ainus seik selle inimese juures, mis kindlasti mingeid vaidlusi ei tekita, on tema paremakäelisus. (Olgugi käelisuse teema neutraalne, on asi ise siiski üsna huvitav. Vasakukäelisi on keskmiselt umbes 10%, kuid vasakukäelisus näib olevat sagedasem ühiskondades, kus on rohkem vägivalda. Keegi ei tea, miks see nii on, kuid selles ei ole ka midagi üllatavat, sest teada ei ole seegi, miks üldse osa inimesi sünnib vasakukäelisena.) See, et tüüpiline inimene on mees, on suhteliselt uus nähtus. Poeglapsi sünnib ikka rohkem kui tütarlapsi – suhe on 103–106 poeglast 100 tütarlapse kohta –, sest poistel on väikelapseeas suurem suremus ja selleks, et sugupoolte suhe oleks tasakaalus, peabki neid sündima rohkem. Kuid tänapäeva meditsiin on enamikus maailmast väikelaste suremust järsult vähendanud, nii et nüüd hakkab sugupoolte erinev sündimus mõjutama teisi demograafilisi gruppe, kus on ajalooliselt olnud rohkem naisi kui mehi, sest naised elavad kauem (põhjus on jällegi teadmata). Sellele lisandub ka üks palju süngem asjaolu: jõukuse ja tehniliste võimaluste kasv on kaasa toonud tohutu erinevuse sugupoolte sündimuses, mille põhjuseks saab olla ainult tütarde valikuline abortimine. Eriti just paljudes Aasia piirkondades on meeste ja naiste arvu suhe kasvanud kaugelt üle bioloogiliselt võimaliku. Hiinas ja Indias on see suhe loendusandmetel umbes 120:100. 2020. aastaks on Hiinas vähem kui 19-aastaste elanike seas poisse 30–40 miljoni võrra rohkem kui tüdrukuid. Et seda arvu näitlikumaks teha, mainime, et 40 miljonit on just sessamas vanusegrupis poiste koguhulk Ameerika Ühendriikides. Seega on Hiinas kaheksa aasta pärast oodatavasti terve Ameerika Ühendriikide noormeestest elanikkonna suurune hulk mehi, kellele on määratud jäädagi vallaliseks. Eriti sünge on seejuures see, et “pojaeelistus”, nagu seda nähtust kuivalt nimetatakse, suureneb koos sissetuleku kasvuga ja moderniseerumisega, ja on seega suurenenud järsult. See tähendab aga kümneid miljoneid puuduvaid tütarlapsi.

Niisiis, kõige tüüpilisem inimene on mees. Ta teenib aastas vähem kui 9500 eurot. Tal on mobiiltelefon, kuid puudub pangakonto. See sobib Marxi mudeliga kapitalismist: tüüpilisel inimesel ei ole pangakontot, sest tüüpiline töötaja on proletaarlane, kel ei ole panka midagi hoiustada; tal ei ole kapitali ja ta peab müüma oma tööjõudu parima hinna eest, mida tal saada õnnestub. Ta on 28 aastat vana – see on maailma elanikkonna mediaanvanus. Ja kui eeldada, et maailma kõige tüüpilisem inimene kuulub maailma kõige arvukamasse etnilisse rühma, siis järelikult on ta hiinlane. Niisiis, see 2012. aasta esindusinimene on 28-aastane, pangakontota, kuid mobiiltelefoniga hiinlasest mees, kes teenib vähem kui 9500 eurot aastas. Arvake ära, kui palju täpselt neid kriteeriume rahuldavaid inimesi praegu maailmas on? Üheksa miljonit. Me võime talle nimegi välja pakkuda – selleks on maailma levinuim eesnimi Li. Li-nimelisi inimesi on sama palju kui inimesi Suur-britannias ja Prantsusmaal kokku.

Ma usun, et Marx ei oleks näinud selles pildis midagi, mis tema mudelit kõigutaks – tõsi, sõna “mudel” ei oleks talle meeldinud. Ta nägi ette, et kujuneb välja proletariaat, kes teeb ära suurema osa maailmas tehtavast tööst, ja kodanlus, kes nende vaeva viljad kokkuvõttes endale saab. Asjaolu, et proletariaat asub arengumaades ja on seega justkui Lääne kodanluse pilgu eest kõrvale lükatud – selle kohta öeldakse mõnikord “välisproletariaat” – ei kummuta seda pilti sugugi. Uurigem seda protsessi maailma kõige suurema väärtusega firma näitel, milleks on hetkel Apple. Apple’i viimane kvartal oli kõige suurema kasumiga kvartal kõigi maailma firmade ajaloos – müüdi 46 miljardi dollari eest kaupa ja teeniti 13 miljardit dollarit kasumit. Apple’i suurimate müügiarvudega tooted on valmistatud tehastes, mis kuuluvad Hiina firmale Foxconn. (Foxconni toodete seas on Amazon Kindle, Microsoft Xbox, Sony PS3 ja veel sajad tooted, mille esipaneelil seisavad teiste firmade nimed; ei oleks suur liialdus öelda, et Foxconn valmistab kõiki maailma elektroonikaseadmeid.) Stardipalk on 2 dollarit tunnis, töötajad elavad kuue või kaheksa voodiga ühiselamutubades, mille üür on 16 dollarit kuus; tehas Chengdus, kus valmistatakse iPade, töötab 24 tundi ööpäevas ja töötajaid on 120 000 – mõtelge, Exeteri-suurune tehas, ja see ei olegi veel Foxconni suurim tehas – suurim asub Shenzenis ja seal on 230 000 töötajat, kes töötavad kuus päeva nädalas ja 12 tundi päevas. Kui puhkes skandaal enesetappude pärast, juhtis firma tähelepanu sellele, et Foxconni töötajate seas on enesetappude sagedus väiksem kui Hiinas keskmiselt ja et Foxconn ütleb iga päev ära tuhandetele tööletahtjatele. Mõlemad väited vastavad tõele. Just see ongi vapustav. Tööolud on Foxconnis sama head või paremad kui enamikul samataolistel tootmistöökohtadel Hiinas, kus valmistatakse enamik maailma kaupadest, ja Hiina töölised kalduvad üldiselt eelistama sellist eluviisi alternatiividele maal. Ja see kõik leiab aset – olukorra iroonia on siin nii suur, et selle haaramiseks ei leidu peaaegu sõnugi – maailma suurimas ja võimsaimas nime poolest kommunistlikus riigis. Nende töötajate olukorda ei saa minu arvates samastada 19. sajandi vabrikutööliste omaga, kuid see sobib üsna täpselt Marxi mudelisse, kus võõrandunud proletariaadist imetakse välja nende töö ja muudetakse teiste inimeste kasumiks. Meie 28-aastast härra Lid võib hõlpsasti kujutleda töötavat ühes neist tehaseist.

Marxi ennustus meie praegusest olukorrast hakkab raskustele põrkuma, kui süveneda detailidesse. Kui vaadata maailma laias laastus, siis on suur osa tema ennustustest täide läinud. On olemas jõukas kodanlus, mis on ülemaailmne, kuid mis Lääne maailmas moodustab elanikkonna enamiku, ning proletaarne tööjõud, kes paikneb suuremalt jaolt Aasias. Tõeks on saanud ka regulaarsed majanduskriisid, rikkuse kasvav koondumine juba niigi rikaste kätesse ning järjest suurenev surve ülemaailmsele kodanlusele, mis on ilmne kõikjal – pitsitus, millest me oleme nii palju lugenud. On jõutud üldisele äratundmisele, et turvalisi rahusadamaid ei ole enam olemas, et majanduse muutumise eest ei ole pääsu, et kapitalism liigub edasi kiiremini kui inimesed ise liikuda suudavad. Kui te olete keevitaja, kuid teie tütar peab töö leidmiseks minema arvutiasjandust õppima, siis sellega suudate teie ja suudab ühiskond arvatavasti kohaneda; aga kui te olete keevitaja ja peate ise poole tööelu pealt hakkama tarkvarainseneriks õppima, siis see ei käi enam hoopiski nii kergesti. Ja ometi just selliseid muudatusi toob kaasa tänapäeva tööturgude areng. Seda pidaski silmas Marx, nähes ette maailma, kus “kõik seisuslik ja kindel haihtub”. Seepärast ei ole kuigi raske jõuda arvamisele, et Marxi ennustused pidasid paika “jämeda pintsli impressionismi” tasandil.

Marxi maailmakirjelduse kõige ilmsem viga puudutab klasse. Mingi klassikaliselt marxilik proletariaat on tõepoolest üle maailma levinud. Kuid Marxi ennustuste järgi pidi sellest saama üha tsentraliseerunum ja organiseerunum jõud – just sellega pidigi ta kapitalismile nii ohtlikuks muutuma. Luues tingimused, kus tööjõud kollektiivselt organiseerub ja koguneb, pidi kapitalism ise ette valmistama oma hävingut. Kuid klasside vahel ei ole mingit globaalset organiseerunud konflikti; mingit organiseerunud ülemaailmset proletariaati ei ole olemas. Ei ole midagi ligilähedastki. Proletariaat seisab järjekorras, et Foxconnis tööd saada, mitte et seal streike korraldada; Hiinat – kus, võib öelda, maailmaproletariaat nüüd elab – ähvardab praegu eelkõige ebavõrdsus, mida põhjustab lõhe linnadesse valguva proletariaadi ja neist mahajääva maaelu vaesuse vahel. Hiinas on ka pinged ranniku ja sisemaa vahel, samuti üha tõsisemad probleemid korruptsiooni ja saamatu valitsemisega, millest puhkevad regulaarsed massirahutused – võimudevastased mässud, mida toimub reeglipäraselt üle kogu Hiina ja millest Lääne tavaajakirjandus peaaegu kunagi ei teata. Kuid ükski neist nähtustest ei ole seotud klassiga. Arvestades, kui suurt rõhku pani Marx oma teostes organiseeritud klassivõitlusele, tuleb küll tunnistada, et siin ei ole tema ennustused täide läinud.

Miks see nii on? Arvan, et selleks on peamiselt kaks põhjust. Esiteks, Marx ei näinud ette seda, mida ei näinud ette ka keegi teine ja mida mu arvates ei olnudki võimalik ette näha, nimelt kapitalismivormide tulevast mitmekesisust. Me kõneleme kapitalismist, nagu oleks see mingi üks asi, kuid kapitalismil on palju erinevaid teisendeid, mille taga on eri mudelid. Tänapäevane heaoluriik, mis hoolitseb oma kodanike eluaseme, hariduse, toiduse ja tervishoiu eest hällist hauani, on uuendus, mis vaidlustab Marxi kapitalismianalüüsi põhialust; usun, et heaoluriiki terasemalt vaadeldes tekkinuks temaski kahtlus, et see võib ta analüüsi alusteni õõnestada, sest see erineb nii tugevasti Marxi eluajal toiminud kapitalismist, mida ta tulevikku ekstrapoleeris. Võib-olla ta väidaks, et Briti ühiskond tervikuna on muutunud ülemaailmse kodanluse osaks ja et proletariaat paikneb nüüd teistel maadel; see on mõeldav argument, kuid arvestades ebavõrdsust, mis on meie ühiskonnas olemas ja kasvamas, ei ole seda kerge kaitsta. Kuid Skandinaavia heaolukapitalism erineb väga riiklikult juhitavast Hiina kapitalismist, mis omakorda on peaaegu täiesti erinev Ameerika Ühendriikide sauve qui peut[3] vabaturukapitalismist, mis taas erineb rahvusmeelsest ja tugeva sotsiaalse kallakuga Prantsuse kapitalismist, mis ei sarnane sugugi selle veidra hübriidiga, mis on meil siin Ühendkuningriigis, mille valitsused on täielikult andunud vabale turule, ent kus ometi on ka heaolu ja hoolekande valdkondi, mida nad ei ole söandanud puutuda. Singapuris, ühel kõige varjamatumal vabaturumaal, mis tuleb turgude liberaalsuse uuringutes alatasa esikohale või esimeste sekka, kuulub suurem osa maast riigile ning rahva valdav enamik elab kommunaalelamutes. Singapur on vabade turgude, aga ka munitsipaalkorterite maailmapealinn. On olemas väga mitmesugust kapitalismi ja ei ole kindel, kas neid kõiki annab haarata analüüsiga, mis käsitleb neid üheainsa nähtusena.

See ilmneb muu hulgas selles, kui mitmekesised ja keerukad on meie huvid selles süsteemis. Veebruaris tõsteti Foxconnis kõigil töötajatel põhipalka üleöö 25 protsendi võrra. Põhjuseks ei olnud hoopiski mõni töötajate organisatoorne või meeleavalduslik suursaavutus, vaid New York Timesi artikkel sealsetest tööoludest. Lääne eetiline surve on Shenzeni tehasetööliste olukorra parandamises üks kõige mõjukamaid jõude. Teine näide, mida teatakse hästi meditsiinimaailmas, kuid mitte mujal, puudutab ivermektiini, onkotsertsiaasi-vastast ravimit,[4] mille töötas välja Ameerika Ühendriikide firma Merck. (Ravimi lähteühend avastati ühelt Jaapanis asuvalt golfiväljakult võetud pinnaseproovidest.) Ravim töötati suuri kulusid kandes välja 1987. aastal ja seejärel hakati seda tasuta ja alaliselt levitama; tulemuseks oli see, et sadu tuhandeid inimesi pääses pimedaksjäämisest ja veel palju enam näljasurmast, sest nüüd saadi võtta põllumajanduslikku kasutusse 25 miljonit hektarit seni kõlbmatut maad. Seda juhtumit annaks ehk hädapärast Marxi mudelisse suruda, kui kujutada seda reklaamitrikina, kuid minu arvates selline lähenemisviis ei peaks paika kas või sellepärast, et Läänes ei ole sellest peaaegu keegi kuulnudki.

Midagi niisugust Marx ette ei ennustanud ja siia puutub veel üks asjaolu, mida ei oleks saanudki ette näha – nimelt meie huvide ja rollide mitmekesisus tänapäeva kapitalismis. Marx kõneles inimeste või pigem klasside jagunemisest töölisteks ja tootmisvahendite omanikeks, ning tunnistas mõningal määral ka tõika, et me oleme nende rollide “kandjad” ja et eri puhkudel võivad avalduda nende rollide eri aspektid, mille tulemusena võib proletaarlane ühistest klassihuvidest hoolimata sattuda konkureerima teiste proletaarlaste vastu. Tegelikult on tänapäeva inimese mina veelgi killustunum ja vastuolulisem. Paljude tööliste pensioniraha on investeeritud firmadesse, mis kasumi saamiseks vähendavad oma töötajate hulga miinimumini; üks võlakriisini viinud asjaolusid oli pensionifondide püüd saavutada suuremat stabiilset tootlust, et katta oma kohustusi tulevikus pensionile minevate tööliste ees, nii et tihti juhtus, et inimesed kaotasid töökoha tehingute tõttu, mida firma sooritas nendesamade töötajate tuleviku kindlustamise pärast. Enamik meist on palgaorjad, heaoluriigist kasusaajad, selle riigi rahastajad, samas aga ka praegused või tulevased pensionärid ja vähemalt sellistena lausa õpikunäide kodanlastest kui tootmisvahendite omanikest. Asjad on keerulised; tugev eetiline surve, mida aeg-ajalt firmadele avaldatakse, annab tunnistust sellest keerukusest ja huvide paljususest. Hämmastavalt harva kaitsevad kriitika alla sattunud firmad end lihtsaima ja klassikalises kapitalismis ka kõige tõepärasema vastusega: kogu meie eetiline roll seisneb aktsionäridele kasumi teenimises, inimestele töö andmises ja maksude maksmises. See on kõik. Ülejäänud asjade eest kandku hoolt valitsus. Aga nad ei ütle seda kunagi, võib-olla tajudes, et me kõik aimame, et meie läbipõimuvate ja omavahel vastuokslike huvide tõttu ei ole maailm nii lihtne.

Marxi maailmamudel on küll keeruline, aga tänapäeva maailm on keerukam veel. Sellest tuleneb suur surve veel ühel alal, milles Marx oleks näinud kinnitust ühele oma Hegelilt pärinevale lemmik-lausele: kvantiteet muudab kvaliteeti. See tähendab, et mingeid nähtusi – antud juhul seda, kuidas kapitalism sünnitab oma põhihoovustele, akumulatsioonile ja ekspluateerimisele, vastuastuvaid jõude – saab süstemaatiliselt seletada niikaua, kui liikumissuund jääb üldjoontes samaks. Aga ükskord saabub punkt, kus sellised nähtused kuhjuvad ega paista enam üksikute vastunäidetena, vaid hoopis fundamentaalse väljakutsena kesksetele ideedele. Midagi niisugust on juhtunud ka kapitalismisiseste vastuhoovustega.

Vaadelgem elu statistilisi põhinäitajad – väikelaste suremust ja oodatavat eluiga. 1850. aastal, “Kommunistliku partei manifesti” esimese ingliskeelse väljaande ilmumisaastal, oli oodatav eluiga Suurbritannias 43 aastat; see on vähem kui praegune oodatav eluiga Afganistanis, mis on omakorda väiksem kui ühelgi teisel maal, mida pole tabanud AIDS-i epideemia. Oodatav eluiga Ühendkuningriigis on praeguseks üle 80 aasta ja kasvab nii kiiresti, et statistiliste andmete alla on mattunud üks tõeliselt kummaline asjaolu: naine, kes on praegu 80-aastane, võib elada saja-aastaseks tõenäosusega 9,2 %, samas kui 20-aastastel naistel on see tõenäosus 26,6 %. Võib tunduda imelik, et kuuskümmend aastat nooremal inimesel on sajandivanuseks saamise tõenäosus kolm korda suurem, kuid just see näitabki, kui kiire on tegelikult progress. Väikelaste suremus – mida võetakse tihti kaudseks aluseks järeldustele terve hulga muude asjade kohta (meditsiinilise ja tehnilise arengu tase, ühiskondlike sidemete tugevus, tervishoiu kättesaadavus vaestele, ühiskonna hoolimine võõraste vajadusest) – oleks Marxile suurt huvi pakkunud. Victoria-aegses Suurbritannias suri 150 väikelast 1000 sünnituse kohta. Tänapäeva Ühendkuningriigis on väikelaste suremus 4,7 igast tuhandest – edu on 3191-protsendiline. (Paljudes maades on olukord parem kui meil ja suremusarvud väiksemad; meie oleme maailmas alles 31. kohal. Kõige väiksem – 1,92 surma 1000 sünni kohta – on suremus seal, kus kõik elavad munitsipaalkorterites.) Maailmas on väikelaste suremus 42,09 tuhande sünnituse kohta – kolmandik sellest, mis ta oli Suurbritannias Marxi päevil. AIDS-i mõju sellele näitajale on tohutu: näiteks Botswanas on oodatav eluiga 31,6 aastat, ent ÜRO andmeil saab sellest pärast AIDS-i mõju kõrvaldamist 70,7 aastat.

Kust alates hakkavad seesugused andmed Marxi ideedele vastu rääkima? Need andmed maskeerivad olulisi ebavõrdsusi – kurikuulsaks näiteks on see, et kui hakata Londonis Jubilee metrooliini mööda Westminsterist ida poole sõitma, siis kahaneb meeste keskmine eluiga kaheksa jaamavahet järjest ühe aasta võrra iga jaama kohal –, ent kui see kõrvale jätta, siis on pilt väga laias laastus niisugune, et peaaegu kõik elavad kauem ja on parema tervisega. Kui see on tõsi, kas saab siis vastata tõele, et kapitalism suurendab viletsust kõikjal ja vääramatult? Kas saab öelda, et see on destruktiivne süsteem, kui selles elavad inimesed elavad selgelt kauem? Võtkem Aastatuhande Arengueesmärgid, mis kuulutati välja alanud sajandi algul ja kus seatakse eesmärgiks kahandada 2015. aastaks väikelaste suremust kolmandikuni ja emade suremust veerandini võrreldes 1990. aastaga (lähtepunkti paigutamisega kümne aasta võrra minevikku on saadud veidi ilusamad arvud), samuti vähendada pooleni absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu ning kahekordistada laste protsenti, kes saavad vähemalt alghariduse. Kas sellist mõõtu saavutustest saab mööda vaadata? Kas süsteemi kohta, mis saab hakkama millegi sellisega, võib öelda, et ta toob ainult viletsust? Marx ütles ise, et mõnel juhul võib kapitalistlik tootmisviis ennast ületada, näiteks aktsiaseltside leiutamisega. Rohkem tõendeid sellisest eneseületusvõimest ajanuks Marxi intellektuaalsed mudelid suurde kitsikusse.

Ja viimane Marxi mudelit ja ühtlasi tema tulevikupilti vaidlustav asjaolu tuleneb millestki, mida ta ise väga selgelt ja prohvetlikult nägi – kapitalismi erakordselt suurest tootmisjõust. Marx nägi ette, kuidas kapitalism kujundab ümber planeedi pinna ja avaldab mõju iga inimese elule. Päris tema analüüsi keskpaigas on aga mõra või puudus. Marxi järgi on majanduse ning ühiskondliku ja poliitilise elu kaks põhipoolust töö ja loodus. Ta ei pidanud neid millekski staatiliseks; seda, kuidas meie töö kujundab maailma ja meie tehtud maailm omakorda meid, väljendas ta ainevahetuse metafooriga. Seega ei seisa need kaks poolust – töö ja loodus – paigal. Kuid Marx ei arvestanud üht asjaolu – loodusressursside lõplikkust. Marx teab, et ei ole olemas meie eeldustest vormimata loodust, kuid ta ei tea seda, mida meie ajal juba teatakse – seda, et loodus võib otsa saada. See kuulub selliste asjade hulka, mida nimetatakse mõnikord irooniliseks, kuid mis on pigem traagiline; asja tuum on selles, et kapitalismi tootlik, ekspansionistlik, ressursse tarbiv jõud on nii suur, et ta ei saa planetaarsel tasemel kestma jääda. Kogu maailm unistab Esimese Maailma kodanlikust elulaadist ja kogu maailm võib ka televiisorist näha, kuidas see välja näeb, kuid see ei ole kogu maailmale kättesaadav, sest me põletaksime enne kõik ressursid läbi. Kapitalismi suurim kriis ootab meid ees ja seda tingib vältimatu tõik, et loodus on lõplik.

See on punkt, mida marksistid käsitlevad enamasti vastumeelselt, ja selleks on ka põhjust: ressursside probleem tänapäeva maailmas, olgu selleks toit, vesi või energia [power] – võim igas mõttes –, ei tulene kogupakkumisest, vaid ebavõrdsest jaotusest. Kõigi meie jaoks kokku on kõike seda enam kui küllalt. Marksistlikust traditsioonist lähtuvad kirjamehed ja aktivistid kalduvad rõhutama seda punkti ja neil on selles õigus, kuid me peame vaatama näkku ka faktile, et maailm liigub selle poole, et kõik tarbivad ja nõuavad ressursse järjest enam. Kõik korraga. See asjaolu on kapitalismi kõige hukatuslikum vaenlane. Toome vaid ühe näite üheainsa ressursi kohta. Ameerika Ühendriikides tarbitakse vett keskmiselt 4,5 kuupmeetrit inimese kohta päevas. Meie planeedil ei ole nii palju vett, et kõik niimoodi elada saaksid.

Küsimus on seega selles, kas kapitalism suudab välja arendada uusi vorme, nagu see tal seni on õnnestunud, ning leida omandi- ja turupõhiseid mehhanisme, millega juhtida endast mööda kriis, mis näib vältimatu, või peab asemele tulema mingi täiesti teistsugune ühiskonna- ja majanduskord. Olukorra iroonia on selles, et see kord võib olla mitmes suhtes sarnane sellisega, millest unistas Marx, kuigi tema otsis sinna viivat teed hoopis mujalt. Kui Marx ütles, et kapitalismi hävingu seemned peituvad kapitalismis eneses, siis ei pidanud ta silmas kliimamuutust ega toorainesõdu. Kui teadmine eesootavatest raskustest meid arusaadavalt rusub ja morniks teeb, võiksime leida ka lohutust meie teadaolevast kujutlusküllasest kohanemisvõimest ja leidlikkusest, mis on toonud meid nii kiiresti nii kaugele – nii kiiresti ja nii kaugele, et me peame nüüd hakkama tempot maha võtma, teadmata kuidas. Nagu Marx “Kapitali” esimese köite lõpuosas kirjutas: “Inimest eristab kõigist teistest loomadest tema vajaduste piiramatus ja paindlikkus.” Piiramatuid vajadusi näeme me kõikjal enda ümber ja need ongi toonud meid siia, kus oleme; nüüd tuleb hakata rõhku panema paindlikkusele.

Inglise keelest tõlkinud Toomas Rosin

John Lanchester, Marx at 193. London Review of Books, kd 34, nr 7, 05.04.2012.

[1] Vrd K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1981.
[2] K. Marx, Kapital: Poliitilise ökonoomia kriitika. Kd 1. Tallinn, 1953, lk 48.
[3] Pr k-s: “päästku end, kes suudab!” Tlk.
[4] Onkotsertsiaas ehk jõepimedus – peamiselt Aafrikas, kuid ka Jeemenis ja Ladina-Ameerikas esinev haigus, mis lõpeb tihti pimedaksjäämisega. Tlk.

Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 3

Kuidas sai Bill Gatesist Ameerika kõige rikkam mees? Tema rikkust ei anna seletada sellega, nagu toodaks Microsoft head tarkvara konkurentidest odavama hinnaga või “ekspluateeriks” oma töötajaid edukamalt (Microsoft maksab intellektuaalse töö tegijaile suhteliselt kõrget palka). Miljonid inimesed ostavad ikka veel Microsofti tarkvara sellepärast, et Microsoft on end maksma pannud peaaegu üldkehtiva standardina, praktiliselt monopoliseerides oma valdkonna kui “üldise teadmise” [general intellect, allgemeine Wissen] kehastus – selle terminiga pidas Marx silmas kollektiivset teadmist selle kõikides vormides teadusest kuni praktilise oskusteabeni. Gates sisuliselt erastas tüki üldisest teadmisest ja rikastus sellelt saadavast rendist [s. o hõlptulust].

Üldise teadmise erastamise võimalikkus oli midagi sellist, mida Marx oma kapitalismi-käsitlustes ette ei aimanud (suurel määral seetõttu, et vaatas mööda selle sotsiaalsest mõõtmest). Ometigi on just selles tänaste intellektuaalomandi üle peetavate võitluste tuum: kui kollektiivsel teadmisel ja sotsiaalsel koostööl põhineva üldise teadmise roll postindustriaalses kapitalismis tõuseb, siis kuhjub rikkus täiesti ebaproportsionaalselt seda tootva tööjõu kätte. Tagajärjeks ei ole, nagu Marx näis ootavat, kapitalismi iseeneslik lagunemine, vaid tööjõu ekspluateerimisest saadava kasumi järkjärguline asendumine teadmise erastamiselt saadava rendiga.

Sama käib loodusvarade kohta, mille ekspluateerimine on üks peamisi rendi allikaid maailmas. Käib lakkamatu võitlus selle nimel, kes selle rendi endale saab: kas Kolmanda Maailma kodanikud või Lääne korporatsioonid. Selgitades, mis vahe on tööl (mille kasutamine toodab lisaväärtust) ja teistel kaupadel (mille kasutamisel nende väärtus ammendub), toob Marx iroonilisel kombel “tavalise” kauba näiteks nafta. Igasugune katse seostada nafta hinna tõusu ja langust tootmiskulude tõusu ja langusega või ekspluateeritud tööjõu hinnaga oleks praegusajal mõttetu: tootmiskulude osakaal on nafta hinnas tühine – see hind on ju tegelikult rent, mida ressursside omanikud saavad sisse nõuda tänu piiratud pakkumisele.

Kollektiivse teadmise kasvavast panusest tingitud tootlikkuse tõus muudab ka tööpuuduse rolli. Kapitalismi edukus (suurem efektiivsus, kasvav tootlikkus jne) põhjustab tööpuudust, muutes üha enam töölisi kasutuks: see, mis võiks olla õnnistus – väiksem vajadus raske töö järele –, muutub needuseks. Teisisõnu: võimalust püsitöökohal ekspluateeritud saada kogetakse nüüd privileegina. Ülemaailmne turg, nagu on öelnud Fredric Jameson, on “ruum, milles kunagi igaüks oli tootev tööline ja milles tööjõu hind on igal pool hakanud tööjõudu ennast süsteemist välja tõrjuma”. Jätkuvalt globaliseeruvas kapitalismis ei piirdu töötute kategooria enam Marxi “tööjõu reservarmeega”; see sisaldab, nagu märgib Jameson, ka “neid massilisi rahvarühmi üle terve maailma, kes on justkui “ajaloost välja langenud”, nad on Esimese Maailma kapitalismi moderniseeruvatest projektidest tahtlikult välja arvatud ja lootusetute või surmaeelsete juhtumitena maha kantud”: nn nurjunud riigid (Kongo, Somaalia), nälja ja ökokatastroofi ohvrid, need, kes on jäänud pseudoarhailiste “etniliste vaenude” lõksu, filantroopiast ja valitsusvälistest organisatsioonidest sõltujad või terrorivastase sõja sihtmärgid. Seega on töötute kategooria laienenud ja hõlmab suuri inimhulki ajutiselt töötutest ja alaliselt töökõlbmatutest kuni geto- ja slummielanikeni (kõikide nendeni, keda Marx ise nimetas “lumpenproletariaadiks”) ning viimaks tervete rahvastikurühmade ja riikideni, kes on globaalsest kapitalistlikust protsessist välja lülitatud justkui valged laigud vanadel maakaartidel.

Mõne arvates pakub see uus kapitalismivorm uusi emantsipatsioonivõimalusi. Vähemalt selline on Hardti ja Negri tees raamatus “Multitudes” (“Rahvahulgad”, 2004), mis püüab radikaliseerida Marxi arvamust, et kui me lööme kapitalismil pea maha, siis jõuamegi sotsialismi. Nende silmis oli Marx ajalooliselt piiratud: tema arutlused lähtusid tsentraliseeritud, automatiseeritud ja hierarhiliselt organiseeritud tööstustööst, mistõttu ta mõistis “üldist teadmist” justkui mingit tsentraalset plaanikomiteed; alles tänapäeval, “immateriaalse töö” tähtsustudes, on revolutsiooniline pööre muutunud “objektiivselt võimalikuks”. See immateriaalne töö paikneb kahe pooluse vahel, ulatudes intellektuaalsest tööst (ideede, tekstide, arvutiprogrammide tootmine) kuni afektiivse tööni (mida teevad arstid, lapsehoidjad ja stjuardessid). Immateriaalne töö on nüüdisajal hegemooniline samasuguses mõttes, nagu Marx kuulutas 19. sajandi kapitalismis hegemooniliseks suurtööstuse: see ei domineeri mitte arvudes, vaid mängides emblemaatilist struktuurset võtmerolli. Esile on kerkinud tohutu uus valdkond, mida nimetatakse “ühisvaraks” [commons]: ühisteadmine ja uued kommunikatsiooni- ja koostöövormid. Immateriaalse tootmise saadused ei ole esemed, vaid uued ühiskondlikud ja umbisikulised suhted; immateriaalne tootmine on biopoliitiline, sotsiaalse elu tootmine.

Hardt ja Negri kirjeldavad siin sama protsessi, mida tänase “postmodernse” kapitalismi ideoloogid kiidavad kui üleminekut materiaalselt tootmiselt sümboolsele, tsentralistlik-hierarhiliselt loogikalt iseorganiseerumise ja mitmekeskmelise koostöö loogikale. Erinevus on selles, et Hardt ja Negri jäävad ustavaks Marxile; nad püüavad tõestada, et tal oli õigus: üldise teadmise kasv on pikas perspektiivis kapitalismiga ühitamatu. Postmodernse kapitalismi ideoloogid väidavad täpselt vastupidist: marksismi teooria (ja praktika) jääb tsentraliseeritud riigivõimu hierarhilise loogika kammitsaisse ega suuda seega käsitleda inforevolutsiooni sotsiaalseid mõjusid. Sellele väitele leidub empiirilist tuge: see, mis kommunistlikud režiimid tegelikult laostas, oli nende võimetus kohaneda uue sotsiaalse loogikaga, mida soodustas inforevolutsioon. Nad püüdsid seda revolutsiooni juhtida, teha sellest veel ühe mastaapse tsentraliseeritud riikliku planeerimise projekti. Paradoks on selles, et seda, milles Hardt ja Negri näevad unikaalset šanssi kapitalismi ületamiseks, kiidavad inforevolutsiooni ideoloogid kui uutmoodi, “hõõrdumisvaba” kapitalismi esiletõusu.

Hardti ja Negri analüüsis on omad nõrgad kohad, mis aitavad meil mõista, kuidas on kapitalism suutnud üle elada muutuse, mis (klassikalise marksismi järgi) pidanuks panema aluse uuele tootmiskorraldusele, mis kapitalismi selja taha jätab. Nad alahindavad seda, kui edukalt (vähemalt lühikeses perspektiivis) on tänane kapitalism erastanud üldise teadmise enese, nagu ka seda, kui suurel määral on töölised – rohkem kui kodanlus – ise muutumas üleliigseks (üha suurem hulk ei jää lihtsalt ajutiselt töötuks, vaid langevad struktuursetel põhjustel tööjõu hulgast välja).

Kui ideaalis oli vana kapitalismi tuumaks ettevõtja, kes investeerib (omaenda või laenatud) raha tootmisse, mida ta korraldab ja juhib, ning lõikab seejärel investeeringult kasumit, siis nüüd on esile kerkimas uus ideaaltüüp: see pole enam ettevõtja, kes on oma kompanii omanik, vaid tippjuht (või juhatus, mille eesotsas seisab tegevdirektor), kes juhib kompaniid, mis kuulub pankadele (mida omakorda juhivad direktorid, kes panka ei oma) või hajutatud investoritele. Selles kapitalismi uues ideaaltüübis on ebafunktsionaalseks muutunud vana kodanlus oma rollis asendunud palgalise juhtkonnaga: uue kodanluse liikmed saavad palka ja isegi kui neile kuulub osalus oma ettevõttes, siis on aktsiaid saadud osana hüvitistest (“preemiana” “edukuse” eest).

See uus kodanlus omastab endiselt lisaväärtuse, kuid (müstifitseeritud) vormis, mida on nimetatud “ülemääraseks ehk lisapalgaks” [surplus wage]: neile makstakse märksa enam proletaarsest “minimaalsest palgast” (mis on sageli müütiline lähtepunkt, mille ainsaks tegelikuks näiteks tänases globaalmajanduses on Hiina või Indoneesia vabrikutöölise näljapalk) ja see erinevus tavalistest proletaarlastest määrabki ära nende staatuse. Seega kaldub klassikalises mõttes kodanlus kaduma, kapitalistid aga kerkivad uuesti esile palgatööliste alamhulgana, direktoritena, kes oma pädevuse tõttu on kvalifitseeritud rohkem teenima (mistõttu pseudoteaduslikul “evalveerimisel” on nii otsustav tähtsus: see õigustab lõhesid). Piirdumata kaugeltki direktoritega, laieneb “lisapalka” teenivate töötajate kategooria kõikvõimalikele ekspertidele, administraatoritele, avalikele teenistujatele, arstidele, juristidele, ajakirjanikele, intellektuaalidele ja kunstnikele. Sel “lisal” on kaks vormi: rohkem raha (direktoritele jt), aga ka vähem tööd ja rohkem vaba aega (mõningatele intellektuaalidele, aga ka riigiadministraatoritele jne).

Evalveerimisprotseduur, millega otsustatakse, millised töötajad saavad “lisapalka”, on meelevaldne võimu- ja ideoloogiamehhanism, millel puudub tõsine seos tegeliku pädevusega; “lisapalk” ei eksisteeri mitte majanduslikel, vaid poliitilistel põhjustel: selleks et säilitada ühiskonna stabiilsuse huvides “keskklassi”. Ühiskonnahierarhia meelevaldsus ei ole mingi eksitus, vaid asja tuum, milles evalvatsiooni meelevaldsus mängib analoogset rolli turuedu meelevaldsusega. Vägivald ei ähvarda puhkeda mitte siis, kui ühiskonnaruumis on liiga palju sattumuslikkust, vaid siis, kui sattumuslikkust püütakse kõrvaldada. Raamatus “La Marque du sacré” (“Püha märk”, 2009) näeb Jean-Pierre Dupuy hierarhiat seisnevana ühes neljast protseduurist (dispositifs symboliques), mille funktsioon on kaotada ülimussuhte alandavus: hierarhia ise (väljastpoolt pealesurutud kord, mis võimaldab mul kogeda oma madalamat ühiskondlikku staatust sõltumatuna mu sisemisest väärtusest); demüstifikatsioon (ideoloogiline protseduur, mis näitab, et ühiskond ei põhine meritokraatial, vaid on objektiivsete sotsiaalsete võitluste produkt, võimaldades mul vältida valusat järeldust, et kellegi teise ülimus on tema enda teenete ja saavutuste tulemus); sattumuslikkus (samalaadne mehhanism, mille abil me jõuame arusaamisele, et meie positsioon ühiskonnaredelil sõltub looduslikust ja ühiskondlikust loteriist; veab neil, kes sünnivad õigete geenidega rikastesse peredesse); ja komplekssus (ohjamatutel jõududel on ennustamatud tagajärjed; näiteks turu nähtamatu käsi võib viia mind ebaõnnestumisele ja mu naabrit edule, isegi kui ma töötan märksa rohkem ja olen palju intelligentsem). Vastupidiselt esialgsele muljele ei vaidlusta ega ohusta need mehhanismid hierarhiat, vaid teevad selle väljakannatatavaks, sest see, “mis vallandab kadedusemöllu, on idee, et teine on oma vedamist väärt, mitte aga selle vastandidee – kuigi see on ainus, mida saab avalikult väljendada”. Dupuy teeb sellest eeldusest järelduse, et suur viga oleks arvata, nagu oleks mõistlikult õiglane ühiskond, mis end ka õiglasena tajub, kadedusvimmast vaba – vastupidi, just niisugustes ühiskondades leiavad need, kes täidavad alamaid positsioone, oma riivatud uhkusele väljundi vägivaldsetes vihavimmapursetes.

See seostub tänapäeva Hiina ees seisva ummikuga: Deng Xiaopingi reformide ideaaleesmärk oli rajada kodanluseta kapitalism (sest kodanlus ju moodustaks uue valitseva klassi); nüüd aga hakkab Hiina juhtidele valusalt kohale jõudma äratundmine, et kui kapitalismil puudub kinnistunud hierarhia, mille tagaks kodanluse olemasolu, tekib püsiva ebastabiilsuse oht. Niisiis millist teed mööda Hiina läheb? Üldiselt on kapitalismi kõige tõhusamateks mänedžerideks osutunud endised kommunistid, sest nende ajalooline vaen kodanluse kui klassi vastu sobib täiuslikult nüüdisaja kapitalismi tendentsiga muutuda ilma kodanluseta direktorikapitalismiks – mõlemal juhul, nagu Stalin juba ammu ütles, “kaadrid otsustavad kõik”. (Huvitav erinevus tänapäeva Hiina ja Venemaa vahel on see, et Venemaal on ülikoolide õppejõud naeruväärsuseni alamakstud – nad kuuluvad juba de facto proletariaati –, samal ajal kui Hiinas võimaldatakse neile mõnusat “lisapalka”, mis garanteerib sõnakuulelikkuse.)

“Lisapalga” mõiste heidab ka uut valgust jätkuvatele “kapitalismivastastele” protestidele. Kriisiaegadel sunnitakse esimesena püksirihma pingutama palgakodanluse alamastmeid: poliitiline protest on nende ainus vahend, millega vältida langemist proletariaadi hulka. Kuigi nende protestid on sõnades suunatud jõhkra turuloogika vastu, protesteerivad nad tegelikult oma (poliitiliselt) privilegeeritud majandusliku positsiooni järkjärgulise murenemise vastu. Ayn Rand esitas romaanis “Atlas Shrugged” (1957) fantaasia “loovkapitalistide” streigist ja see on omamoodi pahupidiselt teoks saanud nüüdsetes streikides, millest enamikku korraldavad “palgakodanlased”, keda ajendab hirm kaotada oma “lisapalk”. Need ei ole proletaarsed väljaastumised, vaid protestid ohu vastu langeda proletaarlaste hulka. Kes söandab streikida tänapäeval, kui püsitöökoht on juba iseenesest privileeg? Mitte tekstiili- jm tööstuste (õigemini nende jäänuste) madalapalgalised töölised, vaid need privilegeeritud, kellel on kindel töökoht (õpetajad, ühistranspordi töötajad, politseinikud). See seletab ka üliõpilasmeeleavalduste lainet: võib arvata, et nende peamiseks motiiviks on hirm, et kõrgharidus ei garanteeri enam edasises elus “lisapalka”.

Samas on selge, et protestide tohutust elavnemisest viimasel aastal – araabia kevadest kuni Lääne-Euroopani, Occupy Wall Streetist kuni Hiinani, Hispaaniast Kreekani – ei saa mööda minna kui pelgalt palgakodanluse mässust. Iga juhtumit tuleb hinnata selle tegeliku sisu järgi. Üliõpilasmeeleavaldused ülikoolireformi vastu Suurbritannias erinesid selgelt augustirahutustest, mis kujutasid endast tarbijalikku hävituskarnevali, tõelist kõrvalejäetute vihapurset. Võib väita, et Egiptuse ülestõusud algasid osalt palgakodanluse mässuna (haritud noored protestisid väljavaadete puudumise tõttu), aga see oli kõigest üks aspekt suuremast protestist rõhumisrežiimi vastu. Teisalt ei õnnestunud neil meeleavaldustel tegelikult mobiliseerida vaeseid töölisi ja talupoegi ning islamistide valimisvõit annab tunnistust algse ilmaliku protesti kitsast sotsiaalsest baasist. Kreeka on erijuhtum: viimastel kümnenditel loodi seal uus palgakodanlus (iseäranis vohavas riigihalduses) tänu Euroopa Liidu finantsabile ja proteste on motiveerinud suurel määral selle lõppemise oht.

Alama palgakodanluse proletariseerumisega käivad teise äärmusena kaasas tippjuhtide ja pankurite irratsionaalselt kõrged hüvitised (irratsionaalsed seetõttu, et nagu uuringud USA-s on näidanud, kalduvad need olema pöördvõrdelised ettevõtete edukusega). Selle asemel et võtta need suundumused moraliseeriva kriitika alla, peaksime neid lugema kui märke sellest, et kapitalistlik süsteem ei ole enam võimeline isereguleeruvaks stabiilsuseks – teisisõnu see ähvardab väljuda kontrolli alt.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Slavoj Žižek, The Revolt of the Salaried Bourgeoisie. London Review of Books, 26.01.2012, kd 34, nr 2

Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 3

Viimase aja sündmused mõnedes islamimaailma osades on äratanud ellu mälestusi Iraani islamirevolutsioonist ja põhjustanud kartust, et ees on ootamas veel samasuguseid revolutsioone ja tekkimas uusi islami-fundamentalistlikke režiime, millel on samasugused tagajärjed kodu- ja välismaal. Eriti Lääne vaatlejad on kohkumusega meenutanud Iraani revolutsiooni metsikusi, kui inimesi hulgakaupa arreteeriti, mitmekesi koos kohtu alla anti ning mõnikord kõigest paari tunni möödudes hukati. Paljud olid sügavalt šokeeritud, et peamine viis poliitiliste vastaste kohtlemiseks oli hukkamine, komme, mis Läänemaailmas oli hüljatud juba aastasadade või vähemalt aastakümnete eest.

Sedalaadi metsikus, selline pööre kollektiivse kohtupidamise ja massihukkamiste poole ei ole siiski iseloomulik ei Iraanile ega islamile. See on aga väga iseloomulik revolutsioonidele. Neist kolmest komponendist – islam, revolutsioon ja Iraan – peaksime tähelepanu pöörama ennekõike toimunu revolutsioonilisele, mitte niivõrd islamlikule või iraanilikule aspektile. See ei tähenda muidugi, et selliseid asju poleks Iraani või islami ajaloos kunagi varem juhtunud. Iraani revolutsiooni alguspäevadel, Ameerika-vastase kampaania kõrgajal, oli üks sageli Ameerika Ühendriikide vastu esitatud süüdistusi see, et LKA oli õpetanud šahhi meestele piinamist ja repressioone. See kõlab umbes niisama, kui iraanlasi ja araablasi süüdistataks selles, et nemad on toonud Ameerika Ühendriikidesse karmid ärikombed.

Lähis-Idas on repressioonid ja vägivald olnud ikka laialt levinud, kuid massimõrvad mitte. Ja kuigi islami seadustik ja kohalikud poliitilised tavad on olnud väga karmid, pole ometigi kummaski midagi niisugust, mis õigustaks hiljuti nähtud poliitilisi massihukkamisi. Küll aga on niisugused sündmused olnud iseloomulikud revolutsioonilistele situatsioonidele niihästi Euroopas kui mujal ning Iraani revolutsiooni oleks mõistlik võrrelda just nendega. Edukad revolutsionäärid on sageli pidanud vajalikuks oma koduseid vastaseid suure arvul ja suure kiirusega kõrvaldada – harilikult suuremal arvul ja suurema kiirusega kui need türanniad, mille nad kukutasid ja asendasid. See nähtus on meile tuttav Prantsuse ja Vene revolutsioonide ajaloost. Isegi Lähis-Idas pärast 1908. aasta noortürklaste revolutsiooni – liberaalset konstitutsioonilist revolutsiooni, mis kukutas sultan Abdülhamit II legendaarse türannia – õnnestus noortürklastel kolme aastaga tappa rohkem türklasi kui vanadel türklastel eelnenud kolmekümne aastaga kokku.

*
Iraani revolutsioon on sellest traditsioonist kinni hoidnud ja tal on oma määratlus vaenlase kohta, keda hävitada. Varasemad revolutsioonid olid oma vaenlasi mitmeti määratlenud. Prantsuse revolutsioon määratles neid sotsiaalselt aristokraatidena, majanduslikult feodaalidena ja ideoloogiliselt reaktsionääridena, Vene revolutsioon – sotsiaalselt kodanlastena, majanduslikult kapitalistidena, ideoloogiliselt kontrrevolutsionääridena. Islamirevolutsionäärid ja nende eeskuju järgijad teistes islamimaades defineerivad oma vastaseid terminiga, mis katab ühtaegu nii sotsiaalset kui ideoloogilist aspekti nad nimetavad neid Jumala vaenlasteks ja nende süüd maapealseks laostamiseks või kurjategemiseks (araabiakeelne vaste Koraanis fasad). Ja et ei tekiks kahtlust selle väljendi tähenduse suhtes, nimetatakse Jumala vaenlasi otsesõnu Saatana järgijateks ja Saatan ise, keda iseloomustatakse epiteediga “Suur”, samastatakse Ameerika Ühendriikidega.

Arvatavasti teame kõik, mida tähendab kurja teha, ja paljudel meist on otseseid kogemusi selle kohta. Usuradikaalid aga kasutavad seda väljendit tähistamaks seda, mida teised revolutsionäärid on nimetanud rõhumiseks või ekspluateerimiseks või – kui vaadelda “teaduslike” revolutsionääride sõnavara – ebaõigeks poliitikaks. On ju üldteada, et mõningates ringkondades on levinud kentsakas usk, justkui oleks poliitika täppisteadus nagu matemaatika, kus igale probleemile on olemas vaid üks õige vastus ning kõik ülejäänud vastused on ebaõiged. See on pettekujutlus, väärteooria ja selle sunniviisiline rakendus on toonud väljendamatut viletsust miljonitele inimestele ning röövinud näiteks vene rahvalt ning rahvastelt, kelle üle venelased on valitsenud, peaaegu sajandi nende ajaloost. Islamirevolutsionääride keel Iraanis ja mujal osutab millelegi samasugusele – samasugune on nende usk õigesse poliitikasse, mis on muidugi Jumala poliitika, erinevalt teistsugusest poliitikast, mis on ebaõige ja seetõttu jumalavastane.

Pärast šahhi kukutamist 1979. aastal ja “vana režiimi” ning tema toetajate piiritlemist ja hukkamõistmist on sündmuste käik Iraanis järginud juba tuttavaid revolutsioonilisi malle. Revolutsionäärid kehtestasid terrori ja kannatasid selle all – hullemini kui Prantsusmaal, kuid mitte nii hullusti kui Venemaal. Nad seisid vastamisi välissekkumisega, said sellest jagu ja tekitasid endale laialdase rahvusvahelise kõlapinna, mille jaoks lõid vajalikud rahvusvahelised organisatsioonid. Neil on omad jakobiinid ja omad bolševikud, kellel on esimeste tuline entusiasm ja teiste jäigad veendumused ning mõlema halastamatu vägivaldsus. Varem või hiljem peavad nad arvatavasti andma teed mingisugusele restauratsioonile. Kuid enne seda võivad nad veel – kuigi see pole väga tõenäoline – sünnitada oma Napoleoni või Stalini, et Jumala vaenlaste vastases võitluses uusi tippe saavutada.

*
Termin “Jumala vaenlased”, mis esineb nii sageli Iraani revolutsiooni avaldustes, niihästi juriidilistes otsustes kui poliitilistes deklaratsioonides, võib tänapäeva ilmalikult meelestatud kõrvalseisjale tunduda väga imelikuna. Mõte, et Jumalal on vaenlasi ja et ta vajab inimeste abi oma vaenlaste kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks, on raskesti mõistetav. Ometigi pole see kõik nii väga kummaline. Käsitus Jumala vaenlastest oli tuntud niihästi eelklassikalises kui klassikalises antiigis, nii Vanas kui Uues Testamendis, samuti Koraanis, ja tal on keskne koht kaasaegse radikaalse islami ideoloogias

See käsitus esineb mitmekesistes vormides. Vanad kreeklased tundsid mitmesuguseid jumalate vaenlasi. Üheks niisuguseks oli ülikangelane, kes esitas jumalaile väljakutse ja keda kujutati pigem soodsas valguses. Mõni teine tegelane oli jumalate vaenlane peamiselt sellepärast, et ta oli nende ohver, jumalate põlguse, viha ja kadeduse objekt, mitte vastane. Veel üks rühm koosnes titaanidest ja heerostest, kes olid astunud kosmilisse võitlusse jumalate vastu, või kes oma õnnetuseks läksid kaasa jumalate omavaheliste hukatuslike tülidega.

Selle kujutluse eriti asjakohane variant esineb Vana-Iraani dualistlikes usundites. Enamik islamieelse Iraani usunditest olid suuremal või vähemal määral dualistlikud, usuti mitte ühe, vaid kahe kosmilise jõu olemasolu. Zoroastriline kurat, erinevalt kristlikust või islami või juudi kuradist, ei olnud üks Jumala loodud olendeist, kes viib täide mingeid ülisalapäraseid Jumala ülesandeid, vaid hoopis iseseisev jõud, ülim kurjavägi, kes oli astunud kosmilisse võitlusse Jumala vastu. See uskumus mõjutas manihheismi ja teiste traditsioonide kaudu arvukaid kristlikke, muhameedlikke ja judaistlikke sekte. Kuigi manihheistlik religioon on peaaegu kadunud, kasutatakse siiani tema nime – tolle keeruka teoloogilise süsteemi seisukohalt mõneti ebaõiglaselt – , et tähistada lihtsakoelist vaatenurka, mis näeb maailma ja kõiki tema probleeme hea ja kurja vahelise lohutu võitlusena.

*
Ka Piiblis on mõned viited vaenlastele, kes pole muidugi jumalate vaenlased nagu Kreekas, vaid Jumala vaenlased. Üks näide on vahetegemine nende vahel, kes Jumalat armastavad, ja nende vahel, kes teda vihkavad, kusjuures arvatavasti on mõeldud viimaste all neid, kes Jumalat ei armasta. Jumal ütleb Teise Moosese Raamatu olulises kirjakohas: “Aga kui sa tõesti kuulad tema häält ja teed kõike, mis ma käsin, siis ma olen sinu vaenlaste vaenlane ja vastaste vastane!” (2Mo 23,22). Sama mõtet väljendatakse kirglikumalt ja isiklikumalt paljudes Taaveti lauludes. Koraanis määratletakse Jumala vaenlasi uskmatutena, kes on määratud põrgutulle (2.98; 41.19 ja 28), usklikke õpetatakse “külvama hirmu Jumala vaenlases ja oma vaenlases”. Kuid võitlus ei pea käima surma peale. “Kui vaenlane soovib rahu, siis soovi sina samuti rahu ja usu Jumala sisse”, kes oma kõiketeadmises pakub küllaldast kaitset kõigi trikkide vastu, mida vaenlane võib sepitseda (8.60-62). Ajaloo andmetel alistusid need, kes võitlesid Prohveti vastu, Prohvetile tema eluajal. Näib, et mõnede tänapäeva nn islamifundamentalistide jaoks ongi see ainus tähendus, mille pühakiri rahule annab.

Monoteistlike religioonide õpetuses ei ole Jumal see, kes kutsub inimkonda appi võitlema oma vaenlase vastu, vaid inimkond või õigemini mõni osa temast kutsub Jumala appi oma vaenlaste vastu, et Jumal võtaks mõned inimeste vaenlased oma vaenlasteks. Nad niiöelda värbavad Jumala, mitte Jumal ei värba neid nagu mõnes dualistlikus religioonis. Sama hoiak on ka uuel ajal tihti üle võetud, näiteks paljudes riigihümnides ja sõduripalvetes kutsutakse ja mõnikord isegi õpetatakse Jumalat hoidma meie kuningat, kuningannat, keisrit, tsaari, vabariiki või isamaad ja muidugi vaenama meie vaenlasi, neid Jumala enda vaenlasteks tehes.

Kristluse tekkeajal arendati Vanas Testamendis väljendatud käsitust tugevasti edasi. Kuna Jumala mõiste avardus, hõlmates ka Kristust, siis avardus ja omandas uue tähenduse ka Jumala vaenamise mõiste. Inimene võis nüüd olla mitte üksnes Jumala vaenlane, vaid ka Jumala solvaja ja teatud mõttes isegi Jumala tapja. Ja nii on varakristlike kirikuisade töödes sagedasi viiteid Jumala vaenlastele. Seda terminit, mida varemalt paganad kasutasid kristlaste kohta, hakkasid kristlased kasutama juutide ja ketserite kohta, kelles nähti Kristuse ja seega ka Jumala vaenlasi.

Islamis sai arusaam Jumala vaenlastest palju suurema tähtsuse. Muidugi on Koraan rangelt monoteistlik ja tunnustab ainult ühte Jumalat, ühtainsat universaalset jõudu. Koraani järgi käib inimese südames võitlus hea ja kurja vahel, Jumala käskude ja kiusaja vahel, kuid seda nähakse võitlusena, mis on määratud Jumala poolt, ja ka selle võitluse tulemus on Jumalast ette määratud. Seda võitlust mõistetakse inimkonna proovikivina ja erinevalt Vana-Iraani dualistlikest usunditest ei mängi inimene ise otsustavat osa hea võidus kurja üle. Kuid hoolimata islami monoteistlikkusest, mõjutasid islami arengu erinevaid etappe, nii nagu kristlust ja judaismigi, ka iraani dualistlikud käsitused kosmilisest heitlusest hea ja kurja, valguse ja pimeduse, korra ja kaose, Jumala ja tema kord kuradiks, kord Ibliseks, kord Saatanaks jne kutsutud vastase vahel.

Muslimite jaoks võis too hea ja kurja vaheline kosmiline võitlus võtta kergesti poliitilised või isegi sõjalised mõõtmed. Meenutagem, et Muhamed ei olnud ainult prohvet ja õpetaja, nagu teiste religioonide rajajad. Ta oli ka riigipea ja kogukonnajuht, valitseja ja sõjamees ning suureks impeeriumiks paisunud riigi rajaja. Niisiis haaras see võitlus üksikute usklike kõrval kaasa ka riike ja nende sõjavägesid. Kui islamisõdade, “Jumala jälgedes” peetavate pühade sõdade võitlejad võitlevad Jumala eest, siis järeldub loogiliselt, et nende vastased võitlevad Jumala vastu. Ja kuna Jumal on põhimõtteliselt islamiriigi suverään ja riigipea, siis koos Prohvetiga ja pärast Prohvetit koos kaliifide ja nende asehalduritega käsutab Jumal suveräänina ka sõjaväge. Sõjavägi on Jumala sõjavägi ja vaenlane on Jumala vaenlane. Jumala sõdurite kohus on saata Jumala vaenlased nii ruttu kui võimalik sinna, kus Jumal neid nuhtleks, see tähendab hauatagusesse ilma. Uskmatute vastu peetud arvukate pühade sõdade kroonikates järgneb teadetele muslimi surmast harilikult vormel “rahu olgu temaga” voi “Jumal, ole talle armuline”, kuid uskmatu vaenlase surmaga kaasneb fraas “Jumal, saada ta hing põrgusse”.

Jumala nimel ja Jumala vaenlaste vastu peeti pühasid sõdasid selleks, et uskmatud võtaksid omaks islami usu või alistuksid muslimite võimule. Kuid on veel üks vaenlane, kes on palju salakavalam ja ohtlikum kui islami piiride taga asuv võõras uskmatu. Selleks on usutaganeja, see, kes on kasvanud üles islami sees ja kel on muslimi nimi ja nägu, kuid kes on oma usu maha salanud ja tegutseb salamisi selle nimel, et seda seestpoolt hävitada. Juba keskajal arutasid mõned juristid džihaadi võimaluse üle renegaatlike režiimide vastu. Tänapäeva fundamentalistid on selle teooria arendanud välja revolutsiooniideoloogiaks. Sadati mõrvarid ja Iraani monarhia hävitajad uskusid, et nad osalevad pühas võitluses usust taganenud valitsejate vastu ja režiimide vastu, mis on hüljanud Jumala ilmutuse ning tahavad salata maha Jumala seadust, et asendada see Läänelt kopeeritud uute seaduste ja uute kommetega.

*
Jumala vaenlase arhetüüp on muidugi Saatan, kes esineb Koraanis tihti ja kelle eest seal usklikke sageli hoiatatakse. Islami Vabariigi demonoloogias on Saatanale antud konkreetne nimi ja asukoht läänepoolkeral. Muslimi pühakirjas ja pärimuses väljendab Saatan oma vaenu Jumala vastu nii, et püüab pidevalt Jumala rahvaid eksiteele viia. Aadama ja Eeva kiusatusest saati pole ta kunagi sellest kurjast ettevõtmisest loobunud. Koraani viimases suuras, mis esimese suura kõrval on muslimite seas kõige enam tuntud ja korratud, seisab kirjas: “Ma otsin pelgupaika inimeste isanda, inimeste kuninga, inimeste Jumala juures sosistaja taanduja eest, kes sosistab inimeste südamesse…”

Homeini ja teiste islamifundamentalismi ideoloogide kirjutistest selgub, et nende meelest on Ameerika kultuuri võrgutav külgetõmme märksa suuremaks ohuks nende poolt õigeks peetavale usule ja õigele teele kui Ameerika valitsuste mistahes vaenulikud teod. Kuulutades Ameerika Suureks Saatanaks maksis kadunud ajatolla tollele võrgutavale külgetõmbele tahtmatult lõivu.

Nii uuel ajal kui keskajal on muslimite seas – nii nagu ka kristlaste ja juutide hulgas – olnud rohkem neid, kes on soovinud oma tülisid näha vähem apokalüptilises valguses ja vastavalt sellele ka käitunud. Inimlike asjade pärast võitlevate inimestest vastaste vahel on võimalik dialoog ja kompromiss ja, nagu Araabia-Iisraeli rahukõnelused on näidanud, isegi väljavaated rahule. Jumala tahte isehakanud täideviijate jaoks aga sellist väljavaadet pole.

Sest nende võitlus, kes sõdivad Jumala vaenlaste vastu, võib lõppeda ainult surma või võiduga. Nad usuvad, et Jumala nimel langemise eest lubab pühakiri neile kirjeldamatut tasu teises ilmas. Võidu puhul tagab aga sama autoriteet neile alistatud inimeste ja valduste üle kaugelt suuremaid õigusi kui üheski moodsas ilmalikus seaduses ette nähtud. Niisuguses sõjas ei saa muidugi olla mingisugust rahu, veelgi vähem saab seal olla head tahet – on ainult lõputu võitlus, kuni hea lõpliku võiduni kurja üle, Jumala võiduni Saatana üle. Parimal juhul võib sõda katkeda vaherahudeks – taktikalisteks pausideks kuni ajani, mil on sobiv ja kasulik jätkata Jumalast määratud võitlust. Rahu ja koos sellega hea tahe võivad mõjule pääseda alles siis, kui need, kes peavad end Jumala sõduriteks või Jumala parteiks, on valmis oma vastast ja konflikti sihti teisiti määratlema.

Kuni nad seda teevad – nagu kõik niisugused liikumised minevikus on varem või hiljem teinud –, võiksid kõikide uskude mittefanaatilised järgijad kokku leppida selles, et kui Jumalale tõepoolest teevad tüli inimestest vaenlased, siis kõige kahjulikumad on need, kes määrivad Jumala nime, kujutades teda pantvangivõtjate ja palgamõrtsukate kaitsjana, jumalusena, kelle rõõmusõnumiks on vihkamine ja verevalamine ja kelle suurust võib kuulutada, tappes rahulikke võõraid – noori ja vanu, mehi ja naisi – pommide, püsside ning kööginugadega.

Ilmunud: The New York Review of Books, 25. märts 1993

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ilmunud Vikerkaares 2001, nr 11–12

23. veebruaril 1998. aastal avaldas Londonis ilmuv araabia ajaleht Al-Quds al-Arabi “täielikul kujul Ülemaailmse Islamirinde üleskutse pühaks sõjaks juutide ja ristisõdijate vastu”. Ajalehe väitel oli see poliitiline avaldus saabunud neile faksi teel ja sellele olid alla kirjutanud Usama bin Ladin – Saudi Araabia rahamees, keda Ühendriigid on süüdistanud pommiplahvatuste organiseerimises oma Ida-Aafrika saatkondades 1998. aasta augustis, – ning Egiptuse, Pakistani ja Bangladeshi islamistlike relvarühmituste juhid. See avaldus – hunnitu palake sõnaosavat, paiguti isegi poeetilist araabia proosat – toob päevavalgele ajalooversiooni, mis on enamikule Lääne inimestest harjumatu. Bin Ladini rahulolematuse põhjused pole paljude jaoks kaugeltki ootuspärased.

Avaldus algab sissejuhatusega, kus tsiteeritakse mõnd sõjakamat lõiku Koraanist ja prohvet Muhamedilt. Ja jätkub siis: “Sestsaadik kui Jumal pani paika Araabia poolsaare, lõi kõrbe ja ümbritses selle meredega, pole sellele eales osaks saanud niisugust häda nagu nüüd need ristisõdijate väehulgad, mis on seal laiali levinud nagu rohutirtsuparv, tunglevad selle pinnal, õgivad selle vilju ja hävitavad selle haljast taimestikku; nii sünnib ajal, mil uskmatud rahvad ründavad muslimeid nagu näljased lõunastajad toiduliuda.”

Edasi räägitakse vajadusest niisugust olukorda enesele teadvustada ja asuda tegutsema selle parandamiseks. Tõsiasjad, seisab avalduses, on igaühele teada ja need võib jaotada kolme rühma: “Esiteks – juba rohkem kui seitse aastat okupeerivad Ühendriigid islamimaade pühimaid paiku, Araabiat, röövivad selle rikkusi, kamandavad selle valitsejaid, alandavad selle rahvast, ohustavad selle naabreid ja on muutnud oma baasid Poolsaarel löögirusikaks naabruses elavate islamirahvaste vastu.

Kui varem ongi mõned kahelnud selle okupatsiooni tõelises olemuses, siis nüüd on kogu araabia rahvas sellest aru saanud.

Selle kohta polegi vaja paremat tõendust kui Ameerika jätkuv agressioon Iraagi rahva vastu, mis lähtub Araabiast, ehkki siinsed valitsejad vastustavad oma territooriumi ärakasutamist niisugustel eesmärkidel, kuid nad on jõuetud.

Teiseks – hoolimata määratust hävitustööst, mis Iraagi rahvale on ristisõdijate-juutide liidu käe läbi osaks saanud, ja kohutavast hukkunute hulgast, keda on juba üle miljoni, kõigest sellest hoolimata püüavad ameeriklased oma õudset tapatööd korrata. Näib, et pikast blokaadist, mis järgnes raevukale sõjale, lõhestus- ja purustustööst neile ei piisa. Ja nii on nad tulnud nüüd taas, et hävitada lõplikult seda, mis on sellest rahvast veel järele jäänud, ning alandada tema muslimeist naabreid.

Kolmandaks – ameeriklaste eesmärgid neis sõjus on usulised ja majanduslikud, kuid nende sihiks on ka aidata juutide riigikesel juhtida tähelepanu eemale sellelt, et juudid okupeerivad Jeruusalemma ja tapavad seal muslimeid. Ei ole paremat tõendust kõige selle kohta kui nende himu purustada Iraak, kõige võimsam naabruskonna araabia riikidest, ja nende püüe tükeldada kõik regiooni riigid – Iraak, Saudi Araabia, Egiptus, Sudaan – tähtsusetuiks riigikesteks, et siis nende lõhestatuse ja nõrkuse kaudu tagada Iisraeli ellujäämine ja ristisõdijate hukatusttoova okupatsiooni jätkumine araabia mais.”

Tegelikult tähendavad need kuritööd, öeldakse avalduses, “ameeriklaste selget sõjakuulutust Jumalale, tema Prohvetile ja muslimeile”. Läbi sajandite olevat ulama – vaimulikkond, kellele islami teoloogia ja seaduste (šariaadi) vallas kuulub kõrgeim autoriteet – säärases olukorras üksmeelselt otsustanud, et kui vaenlased ründavad muslimite maid, saab džihaadist iga muslimi isiklik kohus.

Ulama mõistetekeeles võivad usust tulenevad kohustused olla kas kollektiivsed, olles mõeldud täitmiseks kogukonnale kui tervikule, või siis isiklikud, lasudes igal üksikul muslimil. Ründesõjas on džihaadi-kohustus kollektiivne ning selle võivad täita vabatahtlikud ja elukutselised sõdalased. Ent kui muslimi kogukond on sunnitud end kaitsma, saab džihaadist igaühe individuaalne kohustus.

Viidanud veel mitmele islamiautoriteedile, asuvad allakirjutanud oma deklaratsiooni viimase ja kõige tähtsama osa, fatwa ehk otsuse juurde. See määrab, et: “Iga muslim, kel vähegi võimalik, on isiklikult kohustatud tapma ameeriklasi ja nende liitlasi, nii eraisikuid kui sõjaväelasi, igal maal, kus see võimalik, kuni Aqsa mošee [Jeruusalemmas] ja Harami mošee [Mekas] on vabastatud nende haardest ja kuni nende puruks löödud ja murtud tiibadega sõjaväed pagevad kõigilt islamimailt ega ole enam suutelised ühtegi muslimit ohustama.”

Tsiteerinud paari asjakohast värssi Koraanist, jätkab dokument: “Jumala loaga kutsume üles iga muslimit, kes usub Jumalat ja soovib tasumist, võtma kuulda Jumala käsku ja tapma ameeriklasi ja röövima nende vara, kus iganes ta neid leiab ja kus iganes saab. Samamoodi kutsume muslimite ulama‘t ja valitsejaid ja noorsugu ja sõdureid alustama rünnakuid Ameerika saatanavägede ja nendega liitunud Saatana abiliste vastu.”

Avaldus lõpeb veel mõne islami pühakirjatsitaadiga.

Uskmatud

Bin Ladini arusaam, et Lahesõda oli Ameerika agressioon Iraagi vastu, võib paista pisut veider, kuid on islamimaailmas laialt levinud – ehkki mitte üldiselt omaks võetud. Ükskõik mis usku ususõdalaste jaoks on õigus ikka omausuliste poolel ja uskmatud on alati eksiteel, olgu asjaosalised ja nende kokkupõrkega seonduvad seigad millised tahes.

Kolm avalduses loetletud tülipiirkonda – Araabia poolsaar, Iraak ja Jeruusalemm –, on tuttavad igaühele, kes Lähis-Ida sündmusi silmas on pidanud. Ootamatum võib aga olla nende tähtsusjärjekord ja tunderõhk.

On üks asjaolu, mida me siin Läänes vahel unustama kipume, kuid mis on üldteada neile, kes on tuttavad islami ajaloo ja kirjasõnaga: Araabia on muslimitele püha maa par excellence – Meka, kus Prohvet sündis; Mediina, kus ta esimese islamiriigi rajas; ja Hedžas, mille rahvas oli esimene, kes uue usu ümber koondus ja selle peamiseks kandjaks sai. Muhamed elas ja suri Araabias, nagu ka neli esimest kaliifi, tema otsest järeltulijat islamikogukonna juhi kohal.

Pärast lühikest vahepala Süürias sai seejärel islamimaailma keskuseks ja tema suursündmuste toimumiskohaks Iraak, kalifaadi keskus poole aastatuhande jooksul. Muslimite seisukohalt ei saa kunagi lõplikult loobuda ühestki tükikesest maast, mis eales islami valdustele liidetud, aga Araabia ja Iraak pole oma tähenduselt ses suhtes üldse mitte millegagi võrreldavad. Klassikalised araabia ajaloolased jutustavad, et aastal 20 pärast hidžrat (Muhamedi minekut Mekast Mediinasse), s.o 641. aastal kristliku ajaarvamise järgi, otsustas kaliif Umar, et juudid ja kristlased tuleb Araabiast eemaldada, täitmaks nii korraldust, mille Prohvet oli toonud kuuldavale oma surivoodil: “Ärgu olgu Araabias kaht usku.” Küsimus puudutas Khaybari oaasi juute põhjas ja Najrani kristlasi lõunas. Mõlemad olid põlised ja sügavalt juurdunud kogukonnad, araablased nii oma keelelt, kultuurilt kui eluviisidelt, erinedes ülejäänuist üksnes usu poolest.

Mõned varasemad autoriteedid olid selle ütluse omistamist Prohvetile vaidlustanud. Kuid üldiselt peeti seda autentseks ja Umar viis selle ellu. Selline usuvähemuste väljaajamine on islami ajaloos väga harukordne juhtum – erinevalt keskaja ristiusumaadest, kus juutide ja (Hispaania tagasivallutamise järel) muslimite minemakihutamised olid tavalised ja sagedad. Võrreldes vastavate nähtustega Euroopas sisaldas Umari otsus piiranguid ja osutas kaastunnet. See ei käinud Lõuna- ja Kagu-Araabia kohta, sest neid ei peetud islami püha maa osaks.

Ja erinevalt Hispaaniast ja teistest Euroopa maadest pagendatud juutidest ja muslimeist, kes olid sunnitud otsima varjupaika kust iganes, loovutati Araabia juutidele ja kristlastele teatud kindlad maa-alad, kuhu ümber asuda: juutidele Süürias ja kristlastele Iraagis. Ümberasustamine ise ei olnud järsk, vaid pigem järkjärguline, ning on teateid juutide ja kristlaste viibimisest Khaybaris ja Najranis ka veel mõnda aega pärast Umari edikti.

Kuid Umari otsus oli lõplik ja pöördumatu ning sellest ajast peale on Al-Hijāzi püha maa olnud mittemuslimitele keelatud. Vastavalt islami juriidika Hanbali koolkonnale, millest lähtuvad nii saudid kui ka nüüdse sõjakuulutuse autorid, on ränk süütegu juba seegi, kui mittemuslim oma jala pühitsetud pinnale tõstab. Kuningriigi ülejäänudki osades salliti mittemuslimeid üksnes kui ajutisi külalisi ning neil ei olnud seal lubatud alalist elamist sisse seada ega oma usukombeid harrastada.

Ristisõdade ajalugu pakub ilmeka näite, kui erinev tähtsus oli islami arusaamades Araabial võrreldes muude paikadega. Jeruusalemma vallutamine ristisõdijate poolt 1099. aastal tähendas ristiusumaade triumfi ja katastroofi linna juutidele. Aga araabia historiograafia järgi otsustades äratas see sündmus regioonis üpris kasinat huvi. Kohalike muslimite abipalved Damaskusesse ja Bagdadi jäid vastuseta ning vastrajatud ristisõdijate riigikesed Antiookiast Jeruusalemmani sobitusid peagi Levandi poliitilistesse mängudesse, mille kristlike ja muslimi valitsejate vahel kujunesid välja keerukad liitlas- ja rivaliteedisuhted.

Suur vastu-ristiretk, mis lõpuks ristisõdijad merre paiskas, algas alles ligi sajand hiljem. Selle otseseks ajendiks sai röövimisega tegeleva ristisõdijatepealiku Renaud de Châtilloni tegevus, kelle valduses oli aastail 1176–1187 Keraki kindlus Lõuna-Jordaanias ning kes kasutas seda reaks rüüsteretkedeks muslimite karavanide ja kaubandusliku läbikäimise vastu naaberregioonides, kaasa arvatud Hedžases. Ristisõdade ajaloo uurijatel on ilmselt õigus, kui nad arvavad, et Renaud’ motiivid olid peamiselt majanduslikku laadi – saagiiha. Aga muslimid nägid tema röövkäikudes provokatsiooni, islami pühapaikade vastu suunatud väljakutset. Rikkudes kokkuleppet Jeruusalemma ristisõdijast kuninga ja islamiusuliste juhi Saladini vahel, ründas ja rüüstas Renaud de Châtillon 1182. aastal taas muslimi karavane, sealhulgas üht Mekasse suunduvate palverändurite oma. Muslimite vaatekohast aga isegi nurjatum oli see, et ta ohustas ka Araabiat ja sooritas kurikuulsa piraatretke Punasele merele, millega käisid kaasas ründed muslimite laevaliikluse ja Hedžase sadamate vastu, mis teenindasid Mekat ja Mediinat. Raevunud Saladin kuulutas ristisõdijate vastu välja džihaadi.

Õigusega ülistati ja imetleti Saladini isegi kristlikus Euroopas tema rüütellikkuse ja suuremeelse ümberkäimise pärast võidetud vaenlastega. Renaud de Châtillonile tema suuremeelsus ei laienenud. Suur araabia ajaloolane Ibn al-Asir kirjutas, et Saladin öelnuvat: “Kaks korda olen andnud pühaliku tõotuse ta tappa, kui ta minu kätte peaks sattuma; ükskord siis, kui ta püüdis marssida Meka ja Mediina peale, ja uuesti siis, kui ta äraandlikult karavani hõivas.” Pärast oma suurvõitu, kui vangi oli langenud palju ristisõdijate valitsejaid ja pealikuid, eraldas Saladin Renaud de Châtilloni teistest ja raius tal omaenese käega pea maha.

Pärast džihaadi edu ja Jeruusalemma tagasivõitmist paistsid Saladin ja ta järeltulijad linna vastu huvi kaotavat. 1229. aastal isegi loovutas üks neist Jeruusalemma keiser Friedrich II-le osana üldisest kompromisskokkuleppest islamiusuliste valitseja ja ristisõdijate vahel. Muslimid võtsid Jeruusalemm uuesti tagasi 1244. aastal, pärast seda kui ristisõdijad olid püüdnud teha sellest ainuüksi kristlaste linna. Lõpptulemusena sai sellest väike provintsilinn. Laiem huvi Jeruusalemma vastu tärkas taas alles 19. sajandil, kõigepealt seoses Euroopa suurvõimude nääklustega selle üle, kellele peaks kuuluma õigus hooldada ja hallata ristiusu pühapaiku, ning seejärel juutide uute sisserännulainete tõttu alates 1882. aastast.

Araabias tajuti taas uskmatute-ohtu 18. sajandil, kui Euroopa suurvõimud kinnitasid kanda Lõuna-Aasias ja poolsaare rannikule ilmusid taas kristlaste laevad. Sellest tingitud pahameel oli vähemalt üks algeid usulises uuestisünnis, mida Araabias innustas puritaanlik vahhabiitide liikumine ja mille eesotsas seisis Saudide valitsejasugu, nüüdisaegse Saudi Araabia riigi rajajad. Ajal, mil Kesk-Idas valitsesid Inglismaa ja Prantsusmaa, kehtis nende impeeriumide võim Iraagis, Süürias, Palestiinas, Egiptuses ja Sudaanis. Nad näkitsesid Araabia servaalade kallal, Adenis ja Pärsia lahe “lepingulistes” šeigiriikides, kuid olid küllalt targad, et hoiduda sõjaliselt sekkumast poolsaare asjadesse ja teha seda poliitiliseltki võimalikult vähesel määral.

Nafta muutis selle sekkumisastme täiesti teistsuguseks ja Lääne, eeskätt ameeriklaste suurenev kohalolu hakkas ümber kujundama Araabia elu kõiki aspekte. Kaua aega oli omamoodi usulise karantiini-ala otstarvet täitnud Punase mere äärne sadamalinn Jiddah, kus välismaa diplomaatidel, konsulaar- ja kaubandusesindajatel oli lubatud elada. Nafta avastamine ja kasutuselevõtt – ning selle tagajärjel Saudide pealinna Ar-Riyādi paisumine väikesest oaasilinnakesest suureks metropoliks – tõi kaasa välismaalaste märkimisväärse sissevoolu. Nende sealolek, mida paljud siiamaani võtavad kui pühaduseteotust, pani mulda kasvavate vimmameeleolude seemned.

Niikaua kui välismaine sekkumine oli ainuüksi majanduslik ja hüvitus selle eest enam kui küllaldane, leevendamaks iga nurinat, võis tulnukate kohalolu taluda. Aga viimastel aastatel on mõlemas asjas aset leidnud muutus. Seoses naftahindade langusega ning rahvaarvu ja väljaminekute kasvuga pole hüvitus enam piisav ning rahulolematuid on rohkem ja nad on häälekamad. Ega ole ka sekkumine piirdunud enam majandustegevusega. Iraani revolutsioon ja Saddam Husseini sõjad on lisanud välismaalaste sekkumisele poliitilise ja sõjalise mõõtme ning on andnud mõningat usutavust ikka sagedamini kostvatele hüüetele: “Imperialism!” Kui asjasse on segatud nende püha maa, kalduvad paljud muslimid määratlema võitlust – ja vahel ka vaenlast – usumõistete keeles, ning näevad Ameerika vägedes, mis saadeti vabastama Kuveiti ja kaitsma Saudi Araabiat Saddam Husseini eest, uskmatuid sissetungijaid ja okupante. Säärast ettekujutust tugevdab see, et Ameerikale kuulub konkurentsitu esikoht uskmatu maailma jõudude seas.

Travestiad

Enamiku ameeriklaste silmis on see sõjakuulutus travestia, mis Ameerika kohalolu Araabias jämedalt moonutab. Neil tuleks teada, et paljude – võib-olla enamiku – muslimite silmis on see avaldus samuti travestia, mis groteskselt moonutab islami olemust ja isegi selle džihaadi-õpetust. Koraan ei räägi üksnes sõjast, vaid ka rahust. Sajad tuhanded traditsioonid ja ütlused, mida erisuguse usaldusväärsusmääraga on Prohvetile omistatud ja mida ulama on mitmel eri viisil tõlgendanud, jätavad avatuks laia võimalustevälja. Sõ- jakas ja vägivallale kutsuv tõlgendus on üks paljude seas. Traktaadid šariaadi õigusnormidest sisaldavad tavaliselt peatüki džihaadi kohta, kus viimast käsitatakse sõjalises tähenduses regulaarse sõjategevusena uskmatute ja usutaganejate vastu. Kuid need traktaadid nõuavad korrakohast käitumist ja austust sõjapidamisreeglite vastu näiteks selliseis asjus nagu vaenutegevuse alustamine ja lõpetamine või siis selles, kuidas kohelda neid, kes lahingutegevusest osa ei võta, ja vange, rääkimata diplomaatilistest sõnumitoojatest. Samuti arutlevad juristid neis – mõnikord omavahel lahkarvamusele jäädes – parajasti päevakorral olevate sõjapidamisviiside üle. Mõned lubavad, mõned piiravad ja mõned taunivad heitemasinate ja mürginoolte kasutamist ning vaenlase veevarude mürgitamist – keskaja rakett- ja keemiarelvi –, pidades silmas valimatuid inimohvreid, mida need sõjapidamisviisid paratamatult põhjustavad. Ühelgi puhul aga isegi ei võeta kaalumisele huupi-tapatööd asjasse segamata kõrvalseisjate kallal.

Ometi on mõned muslimid valmis heaks kiitma ja vähesed ka ellu viima oma usu niisugust äärmuslikku tõlgendust, nagu see kõnealuses avalduses ilmneb. Terrorismiks ongi vaja vaid väheseid. Ilmselt tuleb Läänel kaitsta end kõigi vahenditega, mis tõhusaks osutuvad. Aga kavandades strateegiaid võitluseks terroristidega, oleks kindlasti kasulik mõista ka jõude, mis neid tagant tõukavad.

Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

Bernard Lewis, License to kill. Foreign Affairs november-detsember 1998.

BERNARD LEWIS õpetas 1938-1974 islami ajalugu jm Londoni Ülikooli Oriendi- ja Aafrika-instituudis, seejärel USAs Princetoni ülikoolis. Alates 1986. aastast on Princetonis emeriitprofessor Lähis-Ida uuringute alal. Oma teadlaseteed kirjeldab ta ise järgmiselt: “Mu kõige varasemaks huviaineks oli islami ajalugu keskajal, eriti sellised usuliikumised nagu ismailiidid ja assassiinid. [Teise maailma]sõja aastad äratasid ja ergutasid huvi kaasaegse Lähis-Ida vastu, mille olen säilitanud tänini. Veidi hiljem sai mu peamiseks uurimisobjektiks Osmanite impeeriumi ajalugu. Praegu püüan kõiki kolme omavahel siduda, uurides Euroopa ja islamimaailma vaheliste suhete ajalugu Osmanitest kuni nüüdisajani.” Lewise olulisemaid teoseid: The Arabs in History (1950), The Emergence of Modern Turkey (1961), The Assassins (1967), The Muslim Discovery of Europe (1982), The Political Language of Islam (1988), Race and Slavery in the Middle East: An Historical Enquiry (1990), Islam and the West (1993), Islam in History (2. tr 1993), The Shaping of the Modern Middle East (1994), Cultures in Conflict (1994), The Middle East: A Brief History of the Last 2,000 Years (1995), The Future of the Middle East (1997), The Multiple Identities of the Middle East (1998), A Middle East Mosaic: Fragments of Life, Letters and Jistory (2000). Vikerkaares (1995, nr 3) on varem ilmunud tõlge Lewise artiklist “Jumala vaenlased”, mis vaatleb üht motiivi Iraani islamirevolutsiooni keelekasutuses ja selle ajaloolisi juuri.