-
Uus Lähis-Ida
Ilmunud Vikerkaares 2006, nr 9 25. juunil ründasid kolm Palestiina sõjalist organisatsiooni, sh valitsev Hamas, Iisraeli sõjaväebaasi, tappes kaks sõdurit ja võttes kolmanda pantvangi. 12. juulil ületasid Liibanoni Hezbollahi võitlejad Iisraeli piiri, võtsid vangi kaks sõdurit ja tapsid kolm. Kui Iisraeli üksused neile Liibanoni territooriumile järgnesid, ründas Hezbollah uuesti ja tappis veel viis. Iisrael reageeris…
-
Iisraeli valik
Ilmunud Vikerkaares 2003, nr 10–11 Lähis-Ida rahuprotsessil on lõpp peal. See ei surnud, vaid tapeti. Mahmud Abbasi kõigutas Palestiina omavalitsuse president ning alandas Iisraeli peaminister. Tema järglast ootab samasugune saatus. Iisrael irvitab oma Ameerika patrooni üle ning jätkab ebaseaduslike asunduste ehitamist, eirates küüniliselt “teekaarti”. Ameerika Ühendriikide presidendist on saanud kõhurääkija käpiknukk, kes haledalt etleb Iisraeli…
-
*kõik asjad mis vanasti olid jt luuletusi
*** kõik asjad mis vanasti olid loomulik nuhtlus on nüüd ebaloomulik õnnistus kärbsed (veel on putukaid!) külm ja lumerohke talv lapsed Y-kromosoom üksindus literaatide seltskonna puudumine see et elu on nii lühike võsa ja muda (oo see jumalik kõdupadrik!) ja et igavikku ei ole *** küll aeg näitab öeldakse aga mida aeg iial näidanud on?…
-
Vikerkaare podcast 26: Sven Mikseriga loomingust ja poliitikast
Taskuvikerkaares räägime noorkirjanik ja veteranpoliitik Sven Mikseriga kirjandusest, kujunemisromaanist ja selle tehnikast. Aga jutt läheb ka Europarlamendi peale ning arutame sotside koha üle vastanduses liberalism/konservatism. [powerpress] Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
-
Endiselt liberalismi (ja konservatismi) vastu
Tänan Ahto Lobjakat, Martin Mölderit ja Tõnis Saartsi vastulausete eest. Vastan järgnevas neile ja osaliselt ka Martin Ehalale ja Ragne Kõuts-Klemmile, kes reageerisid mujal ajakirjanduses ning keda samuti tänan nende reaktsioonide eest.[1] Üritan kriitikale vastates oma artikli kaks argumenti lühidalt ja selgemini välja joonida. Esiteks, vastandus liberalism-konservatism ei kõlba kokku võtma peamisi poliitilisi vastandusi tänases…
-
Eesti „liberalismist“
Eestis ei ole klassikalist parteisysteemi, mida saaks (või oleks mõtet) analyysida klassikaliste kontseptsioonidega, nagu liberalism, konservatism, sotsialism. Seda hoolimata ysna klassikalisena paistvast parteimaastikust, kus vasak-parem telg näib jooksvat sotsiaaldemokraatide juurest yle liberaalse ilmega erakondade Isamaaks kutsutavate vähem rajude ja EKRE-ks kutsutavate rohkem rajude konservatiivide suunas. Paradoksaalselt aga, mida klassikalisem on analyysi kontseptsioon, seda kaugemal on…
-
Alusetute väidete vastu
Oma ülevaates sellest, kuidas mõisted „liberaalne“ ja „konservatiivne“ on Eesti poliitilisel maastikul arenenud ja kanda kinnitanud, pöörab Gustav Kalm omajagu tähelepanu ühele minu poolt läbi viidud analüüsile. Kahjuks teeb ta seda viisil, mis ei jäta lugejale terviklikku või tõest pilti selle analüüsi sisust. Siinkohal ma ennekõike soovitaksin igal huvilisel muidugi kõnealust kirjatööd ise lugeda –…
-
Liberaalid, konservatiivid ja sotsiaalne ebavõrdsus
Gustav Kalmu eelmises Vikerkaares ilmunud kirjatükk „Liberalismi vastu“ kannab provokatiivsemat pealkirja kui ideestik, mida sedastab artikkel ise. Kalm esitab loos kaks peamist teesi. Esiteks, poliitiline vastandus liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel on Eesti kontekstis kunstlik ning kuna see skaala on eriti mugav EKRE-le, siis aitab see kinnistada just viimase sümboolset dominanti Eesti poliitikaväljal. Teiseks, liberaalsuse-konservatiivsuse raamimine…
-
Sissejuhatus patafüüsikasse
Valge paberileht tõrgub vastu, ajab ennast tagajalgadele püsti. Peab seda perutamist taltsutama, käega lehte kinni hoidma, et teine käsi saaks näiliselt vabalt üle lageda lehe kirjamusta kribistada, ikka vasakult paremale, vasakult paremale, tüütult edasi ja tagasi nagu… Ei mingeid kujundeid! Tuleb lihtsalt täita tühjust. Ja talitseda iseenda kärsitust, pikendada Sissejuhatust kui lõputut eelmängu, kui laiska…
-
Tormidesööja
„Ükski inimene pole saar…“ kirjutas kord üks ammu unustatud inglismann. Tal oli õigus. Inimene on meri. Ettearvamatu, ohtlik, tujukas. Iseeneses aina ümberpaiknev, võttes just selle anuma kuju, kuhu parasjagu sattunud on. Meri valgub inimese sisse juba tema sünnihetkel, täites imiku kopsud esimesest meeleheitlikust hingetõmbest alates. Mõnesse mahub teda vaid piisake, teise terve aamitäis. Ja mõni……