Oli üks neid päevi, mil loogika lakkas töötamast. Vähem oli rohkem ja kaugel tähendas lähedal. Bisnisklassipiletid olid välja müüdud ja turistiklassis küsiti ühe otsa eest kaks korda nii palju raha kui edasi-tagasipiletist. Nõnda läheb, kui hakkad minekut planeerima alles ärasõidupäeva ennelõunal.
Tuhat ükssada üheksakümmend kuus eurot ja viiskümmend senti, sinna ja tagasi. Magnus vajutas parema käe väikese sõrme sisestusklahvile ja jõudis samal hetkel enda peale vihastada. Raha pärast muretsemine oli praegusel hetkel täiesti ülearune. Tal ei olnud plaaniski tagasi tulla.
Magnus surus arvutikaane kinni ja kuulas, kuidas üks kärbes pahaselt sumisedes oma tillukest pead tuima järjekindlusega vastu aknaklaasi peksis.
*
Oli palav, väga palav. Kõik, kel vähegi võimalik, olid suveks mere äärde põgenenud. Kogu kesklinn oli üles kaevatud, trammid ei sõitnud ja kõrgete korrusmajade vahel tantsis kuum tuul, keerutades tänavatelt üles peenikest kuldpunast liiva. Kaubamaja nurgal virna laotud betoontorude kõrval tukkus buldooser, aga mitte kusagil ei olnud näha ainsatki ehitusmeest. Ainult valge baretiga vanamutt üritas edutult oma ratastega poekotti üle kõnnitee äärekivide sikutada.
„Puhkusele?“ uuris kiilaspäine taksojuht.
„Võib ka nii öelda.“
„Ilma proua ja pagasita?“
Magnus laiutas käsi. Sohvri silmi ta peeglist ei näinud, neid varjasid suured küütlevad päikeseprillid.
„Minu unistuste puhkus,“ irvitas taksojuht. „Ainult loll veab puid metsa.“
Magnus ei öelnud midagi. Auto rappus läbi löökaukude ja kollase nokaga pardike, kes kõlkus kummipaela otsas salongipeegli küljes, hüppas üles-alla ning kooditas oma pikki kõhetuid koibi.
„Idioodid, mitte inimesed,“ kurjustas taksojuht, paljastas hetkeks oma suured ja hämmastavalt valged hambad.
„Kes?“
„Need tüübid seal linnavalitsuses. Mitte ühtegi inimest, vähemalt mitte sellist, kes oleks täie mõistuse juures.“
Magnus noogutas hajameelselt. See oli süllogism. Linnavalitsuses pole ainsatki inimest, mõned inimesed on idioodid ja kõik idioodid on inimesed. Sellest lähtub, et…
Ta ei viitsinud mõelda, mis sellest õieti järeldub.
*
„Võtke vedelikud ja elektroonika pagasist välja,“ käsutas ilmetu naispolitseinik Magnusele otsa vaatamata.
Magnus võttis rihma vöölt ja asetas kandikule.
„Vedelikud ja elektroonika?“ nõudis politseinik uuesti masinliku, plastmasja häälega ning osutas kinnastatud nimetissõrmega pagasilindile.
Magnus viskas telefoni ja rahakoti püksirihma kõrvale.
„See on kõik, mis mul on.“
Võib-olla oleks pidanud hambaharja kaasa võtma, mõtles ta püksirihmapannalt uuesti kinni pannes. Hommikul kuluks see ära.
Ei, tühiste asjade pärast ei tohtinud muretseda. Homme ei huvita kedagi, kuidas tema hingeõhk lõhnab.
*
Vanem daam, kes tema kõrval akna all istus, oli pealetükkivalt jutukas ja selleks ajaks, kui lennuk hoovõturaja algusesse jõudis, teadis Magnus palju rohkem, kui oleks soovinud, nii proua perest, kes elas juba kakskümmend aastat Ameerikas, kui ka tema nooremast õest, kes ainsana kodumaale maha oli jäänud.
Nüüd patras vanamutt midagi oma haigest põlvest, see kippus lennates hirmus kangeks jääma, aga Magnus ei kuulanud enam.
„Vahest soovite minu kohale istuda,“ pakkus ta, „siis saate jala vahekäiku välja sirutada.“
Proua naeratas tänulikult ja raputas pead.
„Oi, seda pole küll vaja. Need stjuardessid ei näe ilmaski, kuhu nad oma toidukäruga põrutavad, ja siis on puha kondipuru taga.“
Lennuk tõusis kõrgemale. Roosakasvalged kiudpilved jäid üha sügavamale tiibade alla, need jooksid silmapiirist silmapiirini ja maa paistis nende vahelt triibulisena, otsekui oleks ta seda vaadanud läbi pooleldi avatud ribikardinate. Magnus pani silmad kinni ja lükkas pea kuklasse.
Magamise teesklemisest polnud abi, proua pajatas muudkui edasi oma katkisest kõhrest ja ees ootavast operatsioonist, mille tarvis ta sügisel uuesti kodumaale pidi lendama. Tavaliselt oleks Magnusel selle aja peale tekkinud vastupandamatu soov tüütu vanamutt ära kägistada, aga praegu valdas teda iseäralik meelerahu. Tolle suure ja vääramatu kõrval, mille poole ta teel oli, paistsid proua, tema vigane jalg ja lõppematu jutuvada nii imepisikestena, et tal ei tarvitsenud neid tähelegi panna.
Kõnevool katkes hetkeks, sest lennuk tegi äkilise jõnksatuse allapoole. Turvavööde märgutuli istmerea kohal ütles „kõll!“ ja hakkas plinkima. Magnus avas silmad. Vanamutt hoidis oma prullakate sõrmedega kõvasti käetoest kinni ja jõllitas teda üle suurte ovaalsete prillide.
„Ameerikas oleks see lõikus pööraselt kallis, kui sul just väga head kindlustust ei ole,“ lausus ta usalduslikult. „Aga mis me nii palju minust lobiseme. Teie reisite vist töö asjus?“
„Nii ma ei ütleks,“ vastas Magnus napilt.
„Kas on kaugele minek, kui ma tohin natuke uudishimutseda?“
Magnus kehitas õlgu.
„Ma ei teagi täpselt. Kaugemale, kui ma seni olen käinud.“
Vanaproua ei pärinud rohkem. Õige pisut solvunud moega koukis ta istmetaskust narmendavate nurkadega pehmekaanelise raamatu ja lükkas ninaotsale vajunud prillid kõrgemale.
*
Plikaohtu teenindaja uuris silmi kissitades Magnuse juhiluba.
„Neljarattaveoga tuleb nädalaks kaks tuhat,“ teatas ta läbi tennispallisuuruse augu, mis oli lõigatud pleksiklaasist vaheseina sisse.
Magnus piilus vargsi oma telefoni ekraani. Seal ei olnud midagi. Ta tõstis pilgu ja noogutas tütarlapsele. Autot ei läinud küll nii pikaks ajaks vaja, aga vahest oligi niimoodi parem. Jäägu pealegi, ta võib täpselt niisama hästi maksta terve nädala eest.
„Mis värvi autot signore soovib?“ uuris tütarlaps nõudlikult ja tema peenikesed sõrmed tippisid muljetavaldava nobedusega arvutiklahvidel.
„Ma ei kavatse seda osta, vaid rentida,“ ütles Magnus. „Värvil ei ole minu jaoks mingit tähtsust.“
„Paljud tahavad suvel valget autot,“ ütles tütarlaps ja kergitas oma suured naiivsed silmad ekraanilt. „Need ei lähe päikese käes nii ruttu kuumaks.“
„Valge sobib hästi.“
„Kahjuks on kõik valged praegu välja laenutatud,“ kostis tütarlaps vabandavalt ja kallutas pea viltu.
Magnus norsatas.
„Ma võtan meelsasti mõne sellise, mis teil olemas on.“
Sarkasmil ei olnud tütarlapsele mingit mõju.
„Kindlustus tuleb eraldi,“ teatas ta resoluutsel toonil.
Magnus noogutas taas.
„Esiklaas, rehvid?“ küsis tütarlaps.
„Jah, kogu kupatus,“ ütles Magnus. „Ma võtan kõik, mida te pakute.“
„Vargus?“
„Kõik.“
„Vandalism, tulekahju?“ ei lõpetanud tütarlaps siiski usutlemist.
„Kõik,“ venitas Magnus nüüd erilise rõhuga ja see kõlas nii, nagu oleks tol lühikesel sõnal mitu silpi. Tütarlaps ei pärinud rohkem. Magnus jälgis, kuidas pisikesed osavad näpud vaikse klõbinaga mööda klaviatuuri lippasid.
„Auto saate tänava lõpust parkimisplatsilt,“ ütles tütarlaps viimaks ja pani võtmed letile. „Oma asjad võite seniks siia jätta.“
Magnus toppis rahakoti püksitaskusse ja patsutas seda.
„See on kogu mu kraam.“
Tütarlapse hoolikalt kitkutud kulmud kerkisid.
„Terveks nädalaks?“
„Kui jumal nii palju annab,“ ütles Magnus. „Ma vihkan rohke pagasiga reisimist.“
Tütarlaps manas näole pingutatud naeratuse.
„Ilusat puhkust!“
*
Tee, mis pidanuks lennujaamast autostrada’le viima, kujutas endast sildade ja silmuste lõputut rägastikku. Kui hall rendimaastur juba neljandat korda sama bensiinijaama plinkivast reklaamtulbast mööda veeres, tundis Magnus, et hakkab kannatust kaotama. Siin ei olnud mingit süsteemi, mitte vähimatki korrapära. Ta tõstis vasaku käe roolilt ja hõõrus meelekohta.
Kui ta viimaks kiirteele jõudis, oli päike läände pööranud ja horisondi kohale laskunud ning paistis otse silma sisse, suur ja kollane nagu päevalill. Äärelinnamajad said otsa ja betoonhall teelint kulges lõputuna läbi kõrbenud tasandiku. Kahel pool kauguses virvendasid mäed, ebatõelised nagu unenägu.
Maantee kaardus paremale ja päike tuli nüüd küljelt, see pimestas nagu prožektor ja pani vasaku silma vett jooksma. Maastik muutus vähehaaval, rullus lainetena mööda ja mäed tulid väga, väga aeglaselt lähemale. Tee lõikas järskude süvenditena läbi küngaste ja sirutus lõputute, peadpööritavate betoonsildadena üle orgude, kus viljapuuaedade keskel murenenud kivimüüride vahel tukastasid vanad väärikad villad.
*
Hotell seisis saabuvas hämaruses mäejalamil, selle kollakat kivifassaadi palistasid roheliste raudpiiretega rõdud ja ristseliti avatud peaukse kõrval ripnes tilluke narmendav trikoloor.
„Loomulikult on mul teile tuba,“ ütles kikilipsuga retseptsionist nii vaiksel, mesisel ja kuidagi vandeseltslaslikul toonil, et Magnusel tekkis tunne, nagu oleks ta kokaiini küsinud. „Parima vaatega tuba signore’le. Loomulikult! Kas portiere viib teie kohvrid üles?“
Kohvrid, mõtles Magnus pooleldi pahaselt. Ei tea, mis häda neil kõigil täna tema pagasiga oli?
„Ma saan ise,“ ütles ta jahedalt. „Las asjad jäävad esialgu autosse.“
See oli esimene vale sel päeval, pealegi täiesti tarbetu.
*
Numbrituba asus kõige ülemisel, kolmandal korrusel. Rõduuks seisis valla ja laeventilaatori laiad mustad labad käisid laisalt ringiratast, kuid õhk oli sellele vaatamata paks ja liikumatu. Päike ei olnud veel päriselt loojunud, aga üle küla sirutus juba mäe tume vari. See oli sünge ja kutsuv.
Magnus viskus selili laiale voodile. Jalad higistasid ja varvaste vahel krigises liiv. Vahest peaks ta vähemalt sokid kraanikausis puhtaks loputama, need oleksid hommikuks kuivad, kui ta nad rõdupiirde külge riputab.
Ta raputas pead. Kui ta oleks puhtaid sokke tahtnud, oleks ta tulnud kohvriga nagu korralik turist. Siis oleks portiere võinud selle tuppa tassida ja teenida kaks eurot.
*
Õhtust sai vähehaaval öö, jääkuubikud suures klaasis kahanesid aegamisi ja sulamisvesi värvis joogi sogaseks. Muusika vaikis viivuks ja Magnus vaatas suures hämaras ruumis ringi. Baarileti ääres kõrge kunstnahkse puki otsas istus tumedajuukseline naine ja imes läbi kõrre meekarva kokteili. Peale Magnuse oli ta restoranis ainuke külaline.
Naine pööras pead, otsekui oleks ta tundnud mehe pilku oma paljal seljal, ja silmitses Magnust oma pikkade ripsmete alt.
„Straniero,“ ütles ta lühidalt, ajas pea kuklasse ja naeris hääletult nagu näitleja tummfilmis.
Magnus naeratas ja raputas pead.
„No Italian. Sorry!“
Naine kergitas oma kitsas punases seelikus tagumiku baaripukilt ja astus puusi õõtsutades Magnuse laua juurde.
„Sa näid väga üksikuna, võõras,“ ütles ta ja ajas oma lopsakad huuled kahjatsevalt torusse. „Tohin ma oma joogi sinu juurde tuua?“
Vahemereliselt lainetavale aktsendile vaatamata rääkis ta korralikku inglise keelt. Magnus noogutas ja heitis pilgu ukse suunas. Seal ei paistnud ühtegi tätoveeritud käsivartega kupeldajat, isegi igavlev baarman oli korraga kuhugi kadunud. Võib-olla oli ta naise suhtes eksinud. Ühel või teisel juhul võis ta selle kokteili kinni maksta.
„Laura,“ ütles naine ja toetas oma istmiku tooliservale. Ta asetas klaasi lauale ja pilgutas silmi, need olid suured ja süsimustad.
„Magnus.“
„Sobiv nimi suurele mehele,“ ütles Laura ja libistas keeleotsaga üle ülahuule.
Magnus naeratas. Vahest oli tema esimene mulje naisest olnud siiski õige.
„Kas sa tuled kaugelt?“ küsis Laura.
Magnus kallas viimase sõõmu kurku ja neelatas. Jää oli täiesti sulanud ja jook maitses nagu basseinivesi.
„Põhjast.“
„Varem käidi siin palju,“ ütles Laura. „Nüüd on küla sama hästi kui surnud. Hotell samuti. Mõni nädal ei ole siin ühtegi külalist.“
„Il monastero,“ ütles Magnus. „Kummaline nimi hotelli jaoks. Mis munkadest sai?“
Laura raputas pead.
„See siin oli algusest peale hotell,“ ütles ta. „Klooster asus üleval, mäe otsas. See põles maha, kohe pärast sõda. Nad kõik jäid sisse. Kõik kolmteist.“
„Ma lähen homme mäele.“
Laura lasi kokteilikõrre huulte vahelt vabaks ja vaatas meest imestunud pilgul.
„Kloostrit otsima? Sellest ei ole praeguseks suurt midagi järel.“
Baarman, keda Magnuse pilk juba mõnda aega oli tagajärjetult otsinud, ilmus hääletult nagu vaim ja haaras laualt tühjad klaasid.
„Pange need toa arvele,“ ütles Magnus. „Me võtame veel ühe ringi.“
„Restoran on keskööst suletud,“ ütles baarman leebelt, „aga kui signore soovib, võin ma lasta ühe pudeli teie jaoks tuppa viia.“
Laura vaatas Magnust küsival pilgul, ent mees raputas pead.
„Parem mitte,“ ütles ta ja õngitses taskust kaks kortsunud pruuni rahatähte. „Aitäh seltskonna eest.“
Naine naeratas pilkavalt. Ta võttis raha ja pistis selle vilunud liigutusega oma avara dekoltee vahele.
„Sa solvad mind,“ ütles ta. „Ma oleksin sinuga täiesti tasuta tulnud.“
„Ma tean.“
„Miks sa üldse üksinda siin oled, kui sul on kodus naine, kellele truu olla?“
„Ta arvab, et ma petsin teda,“ ütles Magnus.
„Tegid sa seda?“
„Ma lasin tal niimoodi arvata.“
„Siis oled sa topeltnarr,“ ütles Laura. „Rumal on jätta pattu tegemata, kui karistus on juba kätte saadud.“
Ta naeris taas hääletult, tõusis püsti ja sirutas Magnusele oma hapra käe. Mees surus selle põgusalt huultele, see lõhnas limoncello, tubaka ja männivaigu järele.
„On ta ilusam kui mina?“ küsis Laura.
„Ta on hea,“ ütles Magnus.
„Selle vastu ma ei saa.“
Siis oli ta läinud.
*
Jälle lamas ta riietega voodil puhaste linade peal. Ainult kingad oli ta jalast võtnud, need seisid peegli ees kirjutuslaua kõrval.
Terrassiuks lõgises. Magnus tõusis istukile ja heitis pilgu telefonile, mis lebas voodi kõrval pähklipuust öökapil. Kaks kõnet, kaks uut sõnumit. Ta ei avanud neid, ainsast pilgust võis öelda, et seda ühte nende seas ei olnud.
Ta tõusis vaikselt, hiilis paljajalu välja palkonile ja toetas käed rinnatisele. Küla poolt kostus metstuvide katkematut kurguhäälset kudrutamist, see kõlas läbi öö hämmastavalt selgesti ja kandus väga kaugele, nagu ritsikate saagimine kodus. Mägi taamal oli nüüd tohutu suur, hääletu ja süsimust. Roiskunud veega basseinist mõranenud kiviterrassil peegeldusid üksikud kirkad tähed.
*
Kell oli peaaegu kümme, kui ta alla tuli ja tühjas hommikusöögisaalis istet võttis. Teenindajaid ei olnud. Magnus kallas kohvi tillukesse portselantassi ja tegi endale võileiva. Kõik oli nagu tavaliselt, espresso oli tuline ja kange nagu surm, prosciutto-kiud takerdusid narmastena purihammaste vahele ja saiakoorik kriipis suulae katki. Needki olid tühiste inimeste tühised mured.
*
Külaväljaku sillutis oli kuum, seda võis läbi õhukeste kingataldade tunda. Kivid olid libedad ja läikisid silmipimestavalt, justkui oleks keegi neid värskelt vahatanud. Purskkaevu neli rohekaks tõmbunud vaskset lõvipead vaatasid nukralt igaüks oma ilmakaarde ja sülitasid leiget vett madalasse marmorbasseini.
Magnus silmitses oma varju kõnniteel, see oli lühike ja jässakas nagu pükniline päkapikk. Päike oli väga kõrgel, siesta lõpuni jäi veel õige mitu tundi.
Ainult postkontor oli sel kellaajal avatud. Nuustikutaolise põskhabemega noor punapäine postiametnik vaatas teda tüdinud pilgul ega öelnud sõnagi. Magnus silmitses piltpostkaarte, neid oli pöördalusel mitukümmend tükki. Palazzo’d, cupola’d ja campanile’d, viinamarjaistandused ja rohelusse uppuvad vanad valged villad. Ainult mägi oli igal pildil ühesugune, see kõrgus majesteetliku ja ähvardavana üle kogu oru.
*
Ta ei asunud teele enne kui hilisel pärastlõunal. Tumehalli maastikuauto salong oli palav nagu põrgu ning selleks ajaks, kui konditsioneer oli jõudnud õhu talutavaks puhuda, nõretas Magnuse ainuke särk higist ja kippus istme nahkpolstri külge kleepuma.
Kasin floora, mis kaljusele mäeküljele klammerdus, oli peaaegu erandita helepruun, tuhkkuiv ja elutu, vaid üksikud tumerohelised kaktused seisid teeserval nagu väsinud tunnimehed. Sirged kurvide vahel jäid üha lühemaks ning pöörangud muutusid üha järsemaks ja iga kord, kui ta jala gaasipedaalile vajutas, pidi auto üha sügavamalt hinge tõmbama, enne kui suutis uuesti tuurid üles võtta.
Ta oli unustanud kütusenäidikut kontrollida, selle osuti võbises ohtlikult madalal. Magnus krimpsutas huuli. Üles jõudmiseks pidi sellest piisama, nüüd oli juba hilja poolele teele pidama jääda.
„Attenzione caduta sassi!“ teatas must kiri valgel plekktahvlil viltu vajunud metallposti küljes. Tal ei olnud sõnaraamatut vaja, mööda mäekülge alla veerevad kivirahnud kolmnurksel liiklusmärgil rääkisid piisavalt selget keelt.
Ettevaatusega on taolisel puhul üsna vähe peale hakata, mõtles Magnus. Kuhu oleks siin rusulaviini eest pageda? Isegi palvet ei jõuaks lugeda.
Ta möödus hiiglaslikust telefonimastist, mida ümbritses roostetanud traatvõrgust tara. Suured paraboolantennid jõllitasid tummalt taevasse. Nii kõrgel ei olnud enam ühtegi küla, ainult mõned tömpide kivikatustega ja ilma akendeta hütid, mille otstarvet Magnus ei osanud välja mõelda.
Viimasel pöörangul lösutas kurva ja üksildasena madal valge maja. Sildilt, mis ukse kohal rippus, oli värv ammu maha kulunud ja Magnus pidi tublisti pingutama, et sõnad kokku veerida.
Il gigante dormiente.
See oli viimane trahter, siit edasi mäetipu poole lookles vaid õige kitsuke kivine rada.
*
„Mis hiiglane see niisugune on?“ küsis Magnus ja kummutas ainsa sõõmuga veiniklaasi, mille peremees tema ette letile oli asetanud.
Punnsilmade ja mustade sorakil vuntsidega kõrtsmik kallas klaasi uuesti täis ja põrnitses teda altkulmu.
„See on mägi. Keegi ei oska arvata, kui kaua ta magab või mis tujus ta on, kui ta kord üles ärkab.“
„Ta on siis vulkaan,“ ütles Magnus. „Ma ei teadnud seda.“
„Kõik nad on. Teadlased ütlevad, et ta pole kuussada tuhat aastat pursanud. Aga vaikus on petlik, vahel ma tunnen, kuidas ta ennast unes liigutab.“
„Külas räägiti, et kusagil siin üleval on üks põlenud klooster,“ ütles Magnus.
Kõrtsmiku otsaesine tõmbus kortsu. Ta keerutas sorgus vurrukarvu oma kohmakate sõrmede vahel.
„Sinna on teed mööda peaaegu kaks kilomeetrit, aga mina sinu asemel hakkaksin pigem alla minema. Kõrgemale sa autoga niikuinii ei pääse.“
„Miks mitte? See on korralik masin.“
„Masin võib hea olla, aga kui sa tahad pärast tagasi tulla, pead seda tagurdades tegema. Ja lõpetad kuristikus. Kes su kondid sealt kokku korjab?“
Magnus naeratas.
„Kes ei riski…“ alustas ta, aga jättis lause lõpetamata. „Kas sa valaksid mulle veel ühe vino rosso?“
„Üles või alla, sa ei peaks enam juurde võtma,“ ütles kõrtsmik vastumeelsust väljendaval toonil, ent haaras siiski riiuliservalt pudeli. „Siin on riukalikud kurvid ja tunni aja pärast läheb pimedaks.“
„Sinna minemiseks, kuhu mina teel olen, peabki pisut julgust võtma,“ ütles Magnus ja rüüpas suure sõõmu. „Kõik need surnud mungad…“
Kõrtsmik tasandas häält ja kummardus Magnusele lähemale.
„See ei ole nali,“ ütles ta peaaegu sosinal. „Kurjus ei ole sealt kuhugi kadunud.“
„Tänan veini eest,“ ütles Magnus tõustes. „Ma ei usu, et ma sellest paremat enam kunagi saan.“
„„Kunagi“ on väga pikk aeg,“ lausus kõrtsmik ja tõmbas käeseljaga üle higiseks kippuva lauba.
„Täpselt,“ ütles Magnus.
*
Tee lõppes ette hoiatamata kitsas kaljulõhangus. Magnus sai ust suurivaevu niipalju paotada, et mahtus välja pugema. Kõrtsmikul oli olnud õigus, autoga oli siit võimatu lahkuda.
Ta viskas rahakoti ja passi juhiistmele ning vajutas uksed lukku. See oli täiesti tarbetu, ent seekord sai harjumuse jõud temast võitu. Oranžid tuled plinkisid paar korda ja kustusid. Magnus surus võtme püksitaskusse.
Kitsas jalgrada, järsk nagu trepp, kadus siksakitades kaljunuki taha. Ta oli hea vormis ja ronimine ei olnud kuigi raske, üksnes kivid ja liiv kippusid linnakingadesse ja hõõrusid varbad villi.
Klooster ilmus tema ette otsekui eikusagilt. Saaki varitseva kameeleonina kössitas see ühel õige tillukesel eenduval astangul, klammerdudes halli kaljuseina külge ja vahtides oma tühjade mustade aknasilmadega kõrbenud orgu, mis laius kaugel allpool.
Lagunenud värava-avast müüride vahele astudes ei tundnud Magnus vähimatki ängistust. Siin ei olnud mingit kadunud aegade kurjust, millest mustade vuntsidega kõrtsmik oli kõnelnud. Ettevaatlikult tegi ta endale teed läbi alla varisenud kiviplokkide ja söestunud palgijuppide.
*
Ta seisis üleval müüriharjal ja oli nüüd kuristiku servale lähemal kui kunagi varem. Lapsest saadik oli ta kõrgust kartnud, aga praegu enda ees laiuvat tühjust vaadates ei olnud tal üldse hirmu.
Magnus pistis käe püksitaskusse, kus olid autovõtmed. Ta hüpitas neid hetke peopesal. Viiskümmend kaheksa meetrit, tema palliviskerekord oli olnud klassi parim. Sellest oli kolmkümmend aastat, aga küllap pidi diplom siiani kusagil kapisahtlis alles olema.
Ta vaatas, kuidas võtmekimp kõrges kaares läbi õhu lendas ja sügavikku kadus, ega tundnud sealjuures mingit südametunnistusepiina. Siin maal olid kõik kohad prügi täis, üks võtmepundar rohkem või vähem ei muutnud midagi.
Mäe vari libises aeglaselt edasi ja laotas ennast pehme hallikassinise tekina üle oru. Küla oli kadunud, ainult vana kiriku kiitsaka campanile tipp, mis kerkis üle kõverike oliivisalude, küütles veel veripunasena õhtupäikeses, ja just sellel hetkel hakkasid kellad lööma. Vasksed kõlksatused kostsid siia üles kaugete ja kumedatena ning Magnus ootas kannatlikult, et need viimaks vaibuksid.
Siis hingas ta sügavalt sisse, kuni kopsudesse lõi terav valu, ja karjus alla orgu, nii kõvasti, kui vähegi suutis. Ta tundis, et oleks pidanud juba ammu niimoodi karjuma.
Viimaks jäi ta vait ning kuulatas. Kaja ei olnud. Ta oli tulnud selleks liiga kõrgele.
Telefon oli teises taskus, nüüd oli selle kord. Magnus viivitas pisut. Öö oli juba teel, siin lõunas ei olnud mingit pikka videvikutundi, päikese veripunane ketas sukeldus otse läbi horisondi ning ainult kõige kõrgemad mäetipud püüdsid hetkeks tema külge klammerduda, et siis abitutena lahti lasta.
Pimedus embas mäekülge kosutava jahedusega. Magnus pigistas telefoni sõrmede vahel ja võttis hoogu. Tilluke aparaat piiksatas kaeblikult ja hakkas värisema, nagu oleks temalgi surmahirm. Ta laskis käe langeda.
Sõnu oli kolm, tähed ekraanil olid imepisikesed ja tavaliselt oleks ta pidanud prillid eest võtma, et neid lugeda.
„Kus sa oled?“
See oli Helen. Viimaks siis.
Kus sa oled. Mitte „ma igatsen sind“. Isegi mitte „tule koju!“. Lihtsalt „kus sa oled?“. See oli kõik.
Magnus avas suu ja karjus uuesti. See oli kõrge ja kaeblik hüüd ja kui ta lõpetas, oli hääletus veel sügavam kui enne. Isegi tsikaadid ja öölinnud olid vait jäänud.
Siis tundis ta, kuidas mägi ennast liigutas. Mõned kivid veeresid rabinal järsakust alla.
Ta oli hiiglase üles äratanud.
Magnus taganes müüriservast kaugemale. Põlved värisesid vastikult, kui ta käsikaudu teed kobades lagunenud kivitrepist alla ronis.
*
Telefonilambi kahkjas valgusvihk ei küündinud kuigi palju kinganinadest kaugemale ja Magnus ei teadnud õieti, kuidas ta mööda pimedal järsakul looklevat jalgrada tagasi auto juurde jõudis, aga seal see nüüd konutas otse tema ees kaljupraos nagu õhuaknasse takerdunud kiil.
Mägi liigutas ennast taas ja üks rusikasuurune kivi veeres mööda nõlva alla ning peatus otse Magnuse jalgade ees. Ta võttis selle üles ja tõstis pea kohale.
Küljeaknad olid tuuleklaasist hapramad, seda ta teadis, aga neile ei pääsenud ta praegu ligi.
Ta virutas kivi kogu jõust auto esiaknasse. Praod jooksid nurkade suunas laiali nagu ämblikuvõrk, aga klaas pidas vastu. Oli vaja suuremat kivi.
Kolmas hoop tegi oma töö, klaas prahvatas miljoniks tibatillukeseks tükiks. Need lendasid raheteradena laiali ja katsid valge kihina kapoti, armatuurlaua ja esiistme nahkpolstri. Magnus litsus ennast kaljuseina ja auto vahele ning küünitas käe sinnapoole, kus klaasikilluvaiba all pidid olema pass ja rahakott.
*
Joosta ei olnud võimalik, lahtised kivid libisesid jalgade all ja kusagil siinsamas mustavas pimeduses haigutas surmatoov sügavik. Magnus astus aeglaselt ja väga ettevaatlikult ning tundis, kuidas külmad higinired mööda meelekohti alla nõrgusid.
Trahteri aknad olid pimedad, aga peremees, suured mustad vuntsid erutusest värisemas, seisis majatrepil ja ootas.
„Seal sa viimaks oled,“ ütles ta Magnust silmates. „Ma ju rääkisin sulle, et see võib uuesti juhtuda. Keegi on teda pahandanud.“
„Ma kuulsin midagi,“ ütles Magnus. „Kas see on varing või hakkab ta päriselt purskama?“
„Enne hommikut ei oska seda keegi öelda,“ lausus kõrtsmik. „Minuga on ta harjunud, aga küllap on parem, kui ma sinu alla külasse viin.“
Magnus noogutas ja astus peremehe kannul majanurga poole, kus seisis pisike punane Fiat. Mäetipust kostis tuhmi müdinat. See valjenes vähehaaval.
„Mis su oma masinast sai?“ küsis kõrtsmik autoust avades.
„Need neetud kivid,“ ütles Magnus ja kehitas õlgu. „Õnneks on mul hea kindlustus, küll nad selle korda ajavad.“
Jaak Tomberg. Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. (Studia litteraria Estonica, 1736-3888 ; 24). 308 lk. 21.99 €.