Arhiiv

  • Miks ta ei vaikinud?

    Jaak Kangilaski. Minu elud. Tallinn: Tänapäev, 2023. 398 lk. 28.99 €.

    Jaak Kangilaski elulooraamatu arvustamisteljel on üllatavalt mitu takistust, kus ühes otsas on siinkirjutaja pilgu looritumine austusest oma endise õppejõu vastu, kellega teietasime elu lõpuni, ja teises otsas salapolitsei poolt seatud keelud. Säärane kõikumine harduse ja hirmu, lugupidamise ning lobisemisahelate vahel on ühtaegu skisofreeniline ja naeruväärne ehk kõike seda, mida Jaak Kangilaski elu ei olnud.

    Elulooraamatu arvustamine – eriti kui arvustada säärast, mille autoriks on (olgu see veel kord alla joonitud, võtmaks lugejalt viimasedki illusioonid mingisugusest objektiivsusest) inimene, keda oled austanud mitte ainult õppejõuna, vaid palju laiemalt, kuni pooltotra faktini, et saatuse õnneliku nügimise tõttu said kõikidel valimistel hääletada oma ringkonnas just tema poolt – on kummaline tegevus, sest mida arvustada, kui arvustada elulugu? Kas hinnata lugu või elu?

    Kas panna punkte Kangilaski loengutest tuttavale stiilile, mida iseloomustas selgus, klaarus, teatud matemaatiline järelejätmatus ja loogika jahe puudutus, mis lubas kunstist välja nõristada sellele sageli külgekleebitava sentimentalismi ja selgitamatuse ning näidata kontekste, sotsiaalseid tingimuslikkusi ja muud säärast? See eriomane kangilaskilik didaktiline retoorika oli vankumatu, kuid ennekõike oli see stiil suuline, sealjuures tänu oma võluvale rütmistatusele hästi jälgitav ning kombineerituna ettekandja visuaalse ja vokaalse muljetavaldavusega moodustas ilmselt selle, mida võiks nimetada karismaatilisuseks.

    Ent kirjutatud tekstis on keeruline mõjuda karismaatilisena ja suulise retoorika ülekandmisel on ilmselt vajalikud teatud teisendused, mida Kangilaski pole soovinud teha. Kirjutamise akt üleüldse – nagu ütleb ka järelsõnas Miralda Kangilaski – tuli tema abikaasale keeruliselt. Jaak Kangilaski oli ennekõike kõnelev kunstiteadlane. Tema suuline kõnepruuk oli veel kõrge eani briljantne ja selles peegeldus elava mõtte lakkamatu kohalolu – ka juba väga eaka inimesena kaitses ta mh uuenduslikke laade poliitiliste rünnakute eest, isegi kui need laadid ei kuulunud tema isiklike lemmikute hulka. Kuid kirjutatud sõnasse ei kandunud kõik see enam samavõrd nõtkelt edasi.

    Kangilaski raamatu stiil ei ole lopsakas, ekspressiivne ega isegi ülearu paeluv, kuid küsimus ei ole siin ainult stiilis. Kangilaski ei ole ka eriti avameelne. Varustatuna lühilausete, argumentide ja loogiliste selgitustega liigub Kangilaski läbi oma mineviku nagu iseenese elu õppejõud, rakendades omaeluloolisusele seda printsiipi, millest kujunes Kangilaski elutöö ehk olulisim osa – õpetada, suunata, juhendada, sättida ja olla veendunud, et kõik on mingil moel korrapärane ja kontrollitav. Ta väldib igasuguseid radikaalseid äärmusi, liikudes ettevaatlikult elu miiniväljal, jõudmaks turvaliselt ning ehk isegi nauditaval moel alati kohale, alati tervena, alati puhta pintsaku ja lõigatud küüntega.

    Kangilaski stiili ja elu ühtsus, tema retooriliste põhimõtete kattumine elulistega, ratsionaalse pragmatismi, loogilisust hindava filosoofilisuse, nautleva mõtluse imbumine nii inimese sõnadesse kui tegudesse on selle eluloo tunnusjooned, mis mõjuvad kellele kuidas – kas rahustavalt või uinutavalt, kas elu korrapära kinnitavalt või tõdevalt, et midagi erilist polnudki. „Emale meeldisid tundeküllased, inimhinge kirgedemöllu ja varjundeisse süüvivad [raamatud],“ kirjutab Kangilaski, „minule jälle jahedamad ja ratsionaalsemad teosed“ (lk 66–67). Ja säärasena on ta kirjutanud ka oma eluloo, kus kirjeldused maailmavaate otsimisest võtavad näiteks 14 lehekülge, aga armastus ja abiellumine, nendega kaasnevad võimalikud hingelised raputused kuus rida.

    Sellisena on Kangilaski teda tundnud inimestele meelde jäänud – väljaspool katkestusi, lõhesid, vastuolusid. Kord 90ndatel olevat Kuku klubis toimunud sürrealismi-teemaline stiilipidu ja kohale ilmus ka professor Kangilaski, kelle jaoks sürrealism, elu segadus ja kaootilisus, teadvustamatuse tumedate tungide eksponeerimine ja muu säärane tundus olevat täienisti võõras – kuid inglasliku huumoriga oli ta end riietanud seegi kord rangesse ülikonda ning pälvis kostüümivõistluse peapreemia, sest keegi lopsaka fantaasialennuga saabunutest polnud mõelnud, et miski pole elusegaduses sürreaalsem kui kord ja kaherealine pintsak. Jah, meile tundus, et Kangilaski stiil on ühtlasi tema elu. Kõik läks nii, nagu pidi minema, sest Kangilaski tahtis nii.

    Käesolev raamat nihutab meid aga sellest kujutlusest eemale ja küsimus pole siin isegi tema spioonitüpaaži ootamatus väljavulpsamises. Ikka ja jälle tajume, et ta räägib inimelu juhtiva printsiibina hoopis juhusest, kui kirjeldab mõningaid oma elu murrangulisi hetki. „Kunstist seoses minuga tuli juttu täiesti juhuslikult“ (lk 72). „Teise kursuse kevadel kõnetas aga professor mind ootamatult“ (lk 119). Ermitaaži töötajate usaldus saadakse tänu sellele, et „õnnestus ära tunda“, kuna „riskisin valikuga“ (lk 135). Isegi isakohustusi ei saa ta normaalselt täita, sest linnapea jäi oma ametist ilma „ootamatult ja äkiliselt“ (lk 162). Marksismile heidab Kangilaski ette, et see alahindab inimeste valikutest tulenevaid kaootilisi protsesse ja murranguid (lk 145). Tema esmapilgul rahulikult elukallaste vahel voolavat karjäärijõge nihutavad ikka ja jälle kokkusattumused, üllatused, möödapääsmatused ja eikusagilt ilmunud hädavajadused. Paljud asjad läksid nii, nagu nad ei pidanud minema – kuid läksid nad ometi. Kuidas Kangilaski sellest ka mööda ei vaataks, irratsionaalne printsiip tungib tema ellu ning targa inimesena ei sõdi Kangilaskile sellele ka ülemäära vastu.

    Ent kas oleme juba eluloo hindamise teise võimaluse juures – ja hakkame punkte jagama inimese elule? Kuid mil moel? Mille järgi anname hinnanguid ja kellele?

    Jaak Kangilaski eluloo kaks poolt annavad sellele kaks võimalikku vastust. Esimene pool, rahulikult, klassikaliselt, traditsiooniliselt jutustatud lugu punktist A punkti A prim (elulugu lõpeb 1990. aastate keskel, edasi ei jõudnud ta kirjutada, punkt B jääb kättesaamatuks), veenab meid, et elulugu on ennekõike mälestused. Inimese poolt kokku korjatud, kontrollitud ja kompositsiooni seotud mälestused, kusjuures olulisim on siin just kompositsioon, kuna selle sisemine struktureeritus peaks veenma nii autorit ennast kui kõiki lugejaid, et elul on olnud alati mingi mõte, suund, võrestik, millele toetuvad elukaose pudemed. See, mida me mäletame, on ka see, kes me oleme – või kes me tahame, et me oleks olnud.

    Kuid tundub, et mingil kummalisel moel ei olnud ajaloolane Kangilaski jaoks mäletamine mitte just üleliia oluline tegevus. Ta paneb kirja sündinud faktid, tõmbab hädavajalikud seosed, leiab argumendid ja loogikad, kuid kõikvõimalikest mälujälgede emotsionaalsetest poolustest hiilib ta kõrvale. Oli, mis oli, ja rohkem seal polnud. Ta mäletab ja ilmselt mitte vastumeelselt, kuid mingit erilist vaimustumist iseenese mälumaastikest ei ole Kangilaski raamatust tajuda. Madis Kõivu mälutöö hiiglaslikkus on muidugi niikuinii teises liigas, kuid kui siia kõrvale asetada kasvõi Ellen Niidu biograafia, mille autoriks polnud isegi Niit ise, siis on seal olnud autori kasutada mitmed Niidu tundelised mälupildid, mis aitavad selgitada, mõista ja kaasa elada kogu ta ülejäänud elule. Jaak Kangilaski elupõnevus ei tule mälestuste erilisest mäletamisest, vaid uuest üllatuslikust faktist.

    Õigupoolest tundub, et raamatu esimene pool on kõigest ettekääne, et jõuda teise pooleni ehk spionaažini – mille ta olevatki kirjutanud valmis esimesena. Raamatu struktuur eeldaks justkui dramaatilist vastandust „elu nähtav pool“ versus „elu peidetud pool“, kuid Kangilaski vaatab ka sellele faktile otsa peaaegu kiretult. Ta ei vaheta stiili, ei hakka lisama üleliigseid värve, ei dramatiseeri. Muutumatu rahuga jalutab ta meid lünki jättes läbi oma agendielu, ning kuigi teda on juba kritiseeritud liigse mütologiseerimise pärast, torkab silma, kuidas Kangilaski tunnistab, et vähemalt 90ndatel ei edastanud ta ühele ega teisele poole mingeid erilisi andmeid ja iseenese agendiväärtuslikkusest pole ta üleliia vaimustatud. Kuid ometi ta sellest kirjutab ja see paneb küsima ennekõike: miks?

    Kuna enda teadmised on selles vallas väetid, siis rääkisin asjatundjatega, kes rangelt riigisaladust hoides ei ütle just üleliia palju, kuid joonistaksin siiski välja kolm võimalikku konteksti. Esiteks agenditegevus ise. Me ei saa sellest liiga palju teada, kuid üht-teist siiski ja see võimaldab asetada Kangilaski eluloo luuretegevuse ajalukku, kuna tegemist on haruldase spiooni minakirjeldusega. Kangilaski kontaktid ei varja, et ühelt poolt on müüt juba ehk liialt suureks puhutud, kuid teiselt poolt ei olnud tegemist agendimaailmas ka mõttetu mehega.

    Tema koostöö kaitsepolitseiga algas 90ndatel Jüri Pihli ametiajal, kes endise kriminaalpolitseinikuna esindas vastuluuretegevuses koolkonda, mis soovis ennekõike vastast häirida, segadusse ajada, kõrvalteedele juhtida. Vastuluure oli siis peen kombinatsioonide mäng, mille võrgustikus võis eesmärk vahel kaduma kippuda. Vastaste agentide püüdmine ja oluliste salainfoallikate tabamine tõusis esiplaanile alles 2000. aastate lõpul, kui vastavat suunda hakkas kaitsepolitseis juhtima Aleksander Toots. Kui kuni Tootsi ametisseastumiseni ei tabatud ega antud kohtu alla ühtki Vene luurajat, siis viimase 15 aasta jooksul on süüdi mõistetud keskmiselt üks spioon iga poole aasta tagant. Kangilaski ülesanded aga suure tõenäosusega ei muutunud.

    Pensionieelikust kunstiajaloo professori väärtus – ja sellest kirjutab Kangilaski tegelikult ka ise – oli ilmselt maakeeli öeldes kelbase ajamine. Pooltähtsate dokumentide edasi-tagasi sahistamine, jumal-teab-mis-jutu rääkimine, valejälgede markeerimine, pisikeste segadust ja müra tekitavate signaalide edastamine. Hiilgava kõnelejana oli Kangilaski selles kahtlemata hea ja ümberlülitus akadeemilisest tõekultusest täieliku juraajamiseni ei olnud üleliia keeruline. Seda soodustas tema üllatavalt mänguline natuur, millele Kangilaski oli spionaažiga leidnud võib-olla piisavalt sobiliku kanali, et seda argielus taltsana näidata. Ent kui hea agent kunstiajaloo korüfee ikkagi oli?

    Kui ma küsin, kas Kangilaski oleks tabamise puhul Narva sillal välja vahetatud, siis selgitatakse, et vahetada saab ainult kellegi vastu, kuid veel 00ndatelgi puudus kaitsepolitseil nn valuutafond ehk tabatud Vene luurajad, keda oleks võinud mõne meie tabatud agendi vastu vahetada. Samas ei saa mööda vaadata faktist, et Kangilaski saadeti vaenlase pessa veel ka siis, kui ta oli peaaegu pensionil ning vahelejäämise tõenäosus seetõttu üha suurem – järelikult võis temast olla kasu, risk tasus võtmist.

    Tõsi, see kõik ei pruugi tähendada, et Kangilaski ei olnudki juba vahele jäänud. Vene luurestruktuurid on keerukad ja hierarhilised ning sealse töökultuuri tõttu kirjutavad agendijuhid oma ülemustele tugevalt ilustatud kokkuvõtteid, nii et nad võisid hoida Kangilaskit oma palgalehel ainuüksi seetõttu, et neil oleks üks plusspunkt kirjas – ja seda võib-olla isegi siis, kui nad olid läbi hammustanud, et see Norra modernismi spetsialist mängib räpast mängu. Kangilaski agendiksolemine ei olnud tühine, aga ei olnud ka ajastuid muutev ning ennekõike lubab meil täpsemalt aru saada hämamisspionaaži mõnedest tahkudest.

    Hoopis laiem, keerukam ja komplekssem kontekst avaneb aga siis, kui me võtame Kangilaski värbamise juures arvesse üht teatud luurespetsiifilist aspekti. Nimelt ei värvata kunagi üht inimest, vaid tema kaudu veel ka teisi. „Härrat ei pruugi homme enam kasutada saada, aga mul on vaja, et töö jätkuks,“ nagu ütles üks väga kogenud spetsialist. See pole tema leiutis. See on agendivärbamise aabitsatõde – sul on vaja tagamaad, laiemat võrgustikku, ja see tähendab, et suure tõenäosusega saadi Kangilaski kaudu kontakt ka mõnede teiste inimestega. Tõsi, Kangilaski kirjutab (vt lk 214), et hoopis Paul Ariste võis soovitada kõiki oma rootsi keelt valdavaid tudengeid GRU-le ning võrgustik võis laieneda hoopis sealtkaudu. Kas on ehk hoopis see Kangilaski teose suurim paljastus – Paul Ariste kui GRU värbamispartner? Kuid sedagi on juba kahtluse alla seatud, ta ise samuti asjal pikemalt ei peatu. Täpsemalt midagi teada ei ole ja me võime rääkida vaid tõenäosustest, mustritest, ja millestki, millest Kangilaski oma raamatus ega ka muidu kunagi rääkida ei tahtnud. Võib-olla oli ta ainuke agent Eesti 60ndate ja 70ndate kultuuriväljalt? Aga võib-olla siiski mitte? Vaimne intelligents, kultuuriinimesed, haritlased – need on luuremaailmas teatud eesmärkide saavutamiseks kõrgelt hinnatud allikad, sest nende tutvusringkond on lai ja tähtis, nende reisimine välismaailma ka totalitaarsetes ühiskondades loogiliselt põhjendatav ja sugugi mitte vähetähtsana on nende värbamisel abiks nende seesmine edevus ja soov karjääri teha.

    Säärane kontekst on esialgu ilma ühegi faktita ja võib-olla faktideta jääbki. Kuid teadlikkus säärase konteksti võimalikkusest või isegi tõenäolisusest lubab meil uuemal ajal üha moraliseerivamaks muutuvas ajalookäsitluses näha veel rohkem tahke kui seni. Jaak Kangilaski võis endalegi teadmata kombel mängida Vene luurele kätte mõned teised intellektuaalid, anda neile oma sõprade kohta enese teadmata „kuldvõtmekesi“, siduda ühte müütilise haritlaste põlvkonna ja GRU valvsad silmad, kuid see ei pruugi tähendada veel hukkamõistu, vaid ajaloo komplekssuse paljastumist. Sest Kangilaski patriootlikkuses, tema põlguses nõukogude ühiskonna vastu ei ole ka asjatundjate sõnul põhjust kahelda ning mõnede Kangilaski tuttavate sõnul proovis ta oma sõpru isegi GRU eest hoiatada.

    Privileege, mis Kangilaski tänu oma spionaažitegevusele nõukogude ajal sai – olgu selleks võimalus välismaale reisida või takistuste eemalenihutamine tema karjääriteelt –, ei konverteerinud ta Eesti kultuuri vastu, vaid selle kasuks. Võidetud autoriteeti kasutas Kangilaski siinse avangardi kaitsmiseks, poliitiliselt julgete kunstnike turvamiseks. Ja teiselt poolt ei saa unustada seda, mida (tänan siinkohal Andres Kurge, kes ühise trammisõidu ajal seda meelde tuletas) teine kunstiteadlane Boris Bernstein oma mälestustes kirjeldab: masendavat, mahasuruvat taju, et elu toimub kusagil mujal, meie siin jääme aga kõigest ilma, ja kui inimene tunneb, et tema ainuke ja kordumatu elu kaob, siis kuidas hinnata (sest tänapäeval peab tingimata hindama) neid teatud moraalseid kompromisse, mida tehti?

    Ja siit võib ehk välja joonistada kolmanda põhjuse, miks Jaak Kangilaski üleüldse spionaažist kirjutas, eriti kui me arvestame, et midagi erilist ta ei kirjutagi, keskendudes näiteks lehekülgede kaupa GRU ajaloole, aga mitte iseenda tegevusele. On viidatud edevusele, praalimisele, hauatagusele kiitlemisele – ja võib-olla on need komponendid siin tõesti olemas. Kuid oletada võib ka üht teatud pakitsust miski hinge pealt ära saada. Pärast aastakümneid salatsemist (kuigi 90ndatel ei olevat Kangilaski topeltelu olnud enam eriti suur saladus) lihtsalt välja hääldada – ja võib-olla oli kõige taga siiski ka süütunne, isegi kui see süü ei ole seotud mitte millegi konkreetsega. Taju, et võib-olla poleks ikkagi pidanud. Aimamine, et äkki tema tõttu… Ilma selgete piirjoonteta hirm, et midagi sai tehtud valesti, isegi kui ei tahtnud. Sest selgemate piirjoonte olemasolu korral oleks Kangilaski ilmselt täienisti vaikinud (praegu vaikib ta osaliselt). Teadliku ilguse kordasaatmise puhul on raske oletada inimlikku tarvet tuua vihjetki sellele kõvade kaante vahel lugejate ette, vaid pigem oleks ta maha salanud, proovinud unustada, kuid nüüd otsustas ta kõneleda. Miks? Kas patrioot oleks oma teenimisest GRU-s rääkinud edevuse tõttu? Või süütunde tõttu? On see elulugu tegelikult pihtimine, andekspalumine? Või ta aimas, et kõik tuleb varsti niikuinii välja ja parem on teha esimene käik ise, panna alus mingile müüdile, mida keegi enam ümber lükkama ei hakkaks, sest salastamise loorid on tihedad? Me ei tea, sest Kangilaski elulugu on üks sääraseid, kus me ei saa teada, vaid me saame teada, et me ei tea.

    Ühtlasi on see inimese elulugu, kes kuulus põlvkonda, kelle elu algas ja lõppes iseseisvas riigis, kuid kõik elu olulisemad moraalsed valikud tuli teha ühiskonnas, kus nn puhtad valikud olid muidugi võimalikud, kuid suur osa inimestest – eriti need, kes olid ühiskondlikult vähegi mõjukatel positsioonidel, kusjuures need positsioonid ei pidanud olema tingimata institutsionaliseeritud – pidi langetama otsuseid, mis olid eetilises plaanis alati mingil moel komplekssed. „Meie mäng inimhingedega pole vast kõige eetilisem tegevus, aga pole ka muid variante,“ nagu ütleb pikaajaline vastuluurespetsialist veidi mõtlikult. „Ja me lohutame end ainult sellega, et me teeme kõike püha eesmärgi nimel.“ Siis vaikib ta hetke ja küsib veidi muiates: „Hea vabandus, kas pole?“

    Jaak Kangilaski langetatud valikud paljastavad meile inimeseksolemise mitmetahulisuse ja sedasama teeb tema elulugu, isegi kui Kangilaski kirjutamis- ja elustiil on meid seni veennud loogilise üheplaanilisuse võimalikkuses. Omal elegantsel moel on Kangilaski jätnud meile mälestused, mis kinnitamise asemel lükkavad ümber, fikseerimise asemel paiskavad segi, turvalisuse asemel üllatavad. Kuuldavasti kerkis kunstiteadlaste seas esile juba üleskutse korraldada erikonverents „Kangilaski küsimuse“ arutamiseks. Eesti intelligentsi kindlus on ootamatult osutunud üllatuseks, küsimuseks, häireks. Tema, kes ta ei olnud Vaino Vahingu ja kogu 60ndate kaaskonna Spiel’ides kunagi juhtrollis, mängis tegelikult kõigist kauem, sügavamalt ja laiahaardelisemalt üht teist Spiel’i. Poliitilist, psühholoogilist, inimlikku.

    Hirmuga on näha, kuidas nõukogude aja kaugemalenihkumise tulemusel kasvavad järjest moraliseerivad ja hinnangulised printsiibid ning ajaloo keerukus taandub populistlikult lihtsakoelisele ja ennast kõrgemale asetavale positsioonile. Ehk on Kangilaski biograafia mõistetav ka otsinguna, kas on olemas ajaloos toimunud mänge, millel pole alati võitjaid ja kaotajaid, plusse ja miinuseid, vaid on vastuolude lõputu rägastik, kus põimuvad hea ja halb, millegi õõnestamine ja samas selle kinnitamine.

    Lõplikke vastuseid ei ole ega tule. Kangilaski funktsioon spioonina oli vastase segadusseajamine – ja sarnast funktsiooni täidab ka tema elulugu. Mis saaks olla meeldivam kui seista silmitsi keerukate ja lõplike vastusteta probleemidega. Lektor Kangilaski on meie ette asetanud oma viimase kimbu sääraseid probleeme.

  • Hüpped ümber Hennoste

    Tiit Hennoste. Kuldsete lehtede peal. „Loomingu“ kirjanduslugu. Tallinn: Kultuurileht, 2023. 336 lk. 28.99 €.

    Kui Tiit Hennostet olemas ei oleks, tuleks ta välja mõelda, sest elu ilma Hennosteta oleks kurb, tühi ja mõttetu. Eesti kirjandus ei teaks üleüldsegi, kuhu poole on ta hüpanud, tal puuduks modernistlik eneseteadvus, ta oleks pilla-palla, korralikult sahtlitesse paigutamata. Eesti kirjandusteadlasi ei kritiseeriks keegi, kirjanduslugusid kirjutataks, nagu kellelgi parasjagu pähe tuleb, ükski neid ei arvustaks, või kui ka keegi midagi ütleks, paitaks ta aina pärikarva, sest no kuidas sa ikka omasid kotid, üks tsunft puha, lihtsalt ühed on tallinlased ja teised tartlased.

    Hennoste maania kõike liigendada ja jagada, kastidesse sortida – struktureerida ühesõnaga – on temast teinud ühe prominentsema kirjanduse periodiseerija, aga ka kompetentse, isikupärase käekirjaga kirjanduskriitiku, kes üksikteoseid analüüsides loob alati suurema pildi, millesse selle või teise autori otsustavalt ja oskuslikult paigutab. Kui mõni pole oma kohaga rahul, pole see Hennoste mure. Hennoste teab alati, kuhu keegi või miski kuulub. Isegi kui tal ei ole alati õigus, ajab ta oma asja erilise veenvuse ja säraga, mis Eestis on haruldane.

    Eesti ajakirjanikud oleks ilma Hennosteta puhta koolitamata, metsikud ja tsiviliseerimata, Marjustin teeb siiamaani suurepärast tööd, aga palju ta ikka üksi jõuab, praegused noored inimesed taipavad pealegi niikuinii alles küpsemaks saades, kellega neil on au olnud. Einoh, loomulikult on olemas ka Pulleritsu uudise, juhtkirja ja olemusloo kirjutamise õpperaamat, aga olgem ausad, Hennoste õpik on palju parem, kuigi tema teos keskendub ainult uudisele ja on natuke konspekti moodi, aga igatahes ülimalt asjaliku konspekti moodi, sihukest juba ise endale loengute põhjal kirja ei pane. Pealegi ei sega Hennoste puhul see, mida kõike on ta hiljem tegevajakirjanikuna kokku arvanud, nagu see ehk mõnel võib Pulleritsuga seoses juhtuda.

    Hennostel on postsovetliku eesti ajakirjanduse läänelikuks, euroopalikuks muutmise ees hindamatud teened. Tema õpetuse peal pääsesid verinoore Eesti ajalehed välja nõukogulikest stampidest ja süstisid noortesse toimetajaajudesse enesekindlust teha teenekate autorite 20 000-tähemärgistest heietustest üks kobe tuhandemärgine uudisnupp, mis sünnib lehte panna. Need olid valusad heitlused, mida olnuks ilma Hennoste vaimse toeta lootusetu pidada, sest vanad staarid ei andnud alla ilma võitluseta.

    On hea, kui ajakirjanikke koolitavad inimesed, kelle jaoks ajakirjandus pole kõik, mis siin ilmas leida ja teha, kes on nelja jalaga maas üleilmsetes kultuurilistes suundumustes, siinsetest tühistest kähmlustest laiemas ühiskondlikus diskussioonis – ühesõnaga, kelle vaatepiir ulatub nähtava horisondi taha. See võimestab looma seoseid, mis ühendavad meid muu maailmaga, sest ega midagi põhimõtteliselt uut siinses maanurgas ju ei sünni, kõik on juba varem mujal leiutatud ja toimivaks kuulutatud.

    Hennoste kuulub nende ajakirjanduse käsitlejate hulka, kes on jäänud omaenese lapsukese, moodsa eesti ajakirjanduse suhtes alati kriitiliseks, heatahtlikult satiiriliseks ja sealjuures ise ikka moodsaks, eesrindlikuks. Ta on osutunud justkui eesti ajakirjanduse eneseteadvuseks. Praegustel segastel aegadel on tema ajakajalistest kirjutistest karjuv puudus, Hennoste-väärilisi süstemaatilise haardega meediakriitikuid ei ole peale tulnud. Tänases vaates on tema ajakirjanduskäsitlustel juba pigem ajalooline väärtus, eesti ajakirjanduse ajaloo mõtestaja ja väljajoonistajana ei leidu talle võrdseid.

    Hennoste pole kunagi tegevajakirjanik olnud, kuigi ajakirjandusega suhtleb ta meelsasti ja näiteks saatekülalisena on ta alati kindel laks: jutt voolab nagu tuline oja, sisu on relevantne, aga nalja saab kindlasti, nagu see ikka peab olema, pealkirja pole tarvis leiutada, see tuleb möödaminnes ise ära. Ta on suurepärane esineja, kes räägib sama hästi kui kirjutab, tema eriomane kõneviis ja intonatsioon jääb meelde ning kõlab kõrvus ka tekste lugedes.

    Tartu ülikooli õppejõuna oli Hennoste omast ajast nii palju ees, et vähemasti mulle ajas ta eesti filoloogia tudengina lihtsalt hirmu peale. Tema loengud pealkirjaga „Keele ja kõne kultuur“ toimusid Tartu ülikooli peahoone auditooriumis number 128. Sisu ei mäleta ma kuigivõrd, sest olin pidevalt jumala närvis ja võitlesin sooviga minema joosta, küllap puudutas jutt servast ka ajakirjandust. Igatahes oli Hennoste esinemisviis kardinaalselt erinev kõige teiste õppejõudude omast.

    Ta mõjus nagu mõni välismaa mees, kes on kogemata kombel kohalikku konnatiiki sisse hüpanud: žestikuleeris elavalt, viskas nalja ja tõi „elulisi näiteid“, ta lausa tantsiskles auditooriumi ees, tormas ruumi ühest nurgast teise ja vehkis kätega nagu tuuleveski. Ma ei julgenud kunagi esimestesse ridadesse istuda, sest ta võis konkreetse kuulaja poole personaalselt pöörduda, ja ma teadsin kindlalt, et minult oleks sellises olukorras kuuldavale tulnud ainult kokk-mökk. Loengu lõpp oli alati tohutu kergendus. Oi, ma pelgasin teda, olin maalt ja kohutavalt arg, eksamil sain vaevu nelja kätte, sedagi halastusest, Hennoste pidas mind ilmselt täiesti lootusetuks isendiks. Üks tänane tuntud luuletaja sai kolme, tema taipas Hennoste arvates keele ja kõne kultuurist ilmselt veelgi vähem kui mina.

    Nii et kui ma oleksin Toomas Haug, siis telliksin ma loomulikult saja-aastase Loomingu ajaloo nimelt Hennostelt, sest ühtegi teist nii sobivat autorit säärase auväärse ülesande tarvis lihtsalt ei leidu. Kõik vajalikud sahtlid ja struktuurid on autoril juba ammust ajast olemas, vaja vaid Looming sinna sisse pista ja ongi valmis – aga mitte mõni kuiv ülevaade, mille ehk mõni ennast liiga tõsiselt võttev kirjandusteadlane oleks kokku sehkendanud, vaid elav kompositsioon, mille üllatuslikkus seisneb esiteks tõsiasjas, et Loomingut käsitletakse ajakirjandusväljaandena – kultuuriajakirjandust selle pilguga just ülearu sageli ei vaadelda –, teiseks aga kontekstide loomises, milles Hennoste on ületamatu.

    Ta haarab muljet avaldaval viisil kaasa mitte ainult maailmakirjandusliku mõtteruumi, millesse asetus eesti kirjandus sellel või teisel kümnendil, vaid ka maailma-ajaloolised sündmused, mis ühiskondlikku elu kujundasid. Võtkem näiteks ajavahemik 1993–2002: peale Al-Qaeda rünnakute New Yorgi kaksiktornide pihta, Amazoni, eBay ja Wikipedia asutamise ja Estonia uppumise loob Loomingule konteksti Bill Clintoni saamine USA presidendiks ning isegi Charlesi ja Diana abielulahutus. Viimase peale võib ju kõrvu lingutada, aga see on suurepärane näide sellest, kuidas Hennoste mõtleb. Ka kollase ajakirjanduse teemad kujundavad seda, missuguses maailmas eesti kirjandus loob ja lehvitab, võtke või jätke.

    Kümnenditele üles ehitatud käsitlus on iseenesest muidugi küsitav, seda enam et kümnendite rehkendus käib 1923. aastast peale kuni 2023. aastani – ehk siis Loomingu loomise algus paneb paika selle, kust kümnend algab. Selge see, et kuidagi peab ju liigendama ja ajalooliste sündmuste raami saab niimoodi hea tahtmise korral välja joonistada küll, kuid mu meelest pisendab säärane esitus kahetsusväärsel viisil Loomingu peatoimetajate rolli. Jah, muidugi ei saa peatoimetaja aegadel, mil kirjanduslik toodang kaldub olema ahtram või väheütlev, panna kirjanikke looma suurepäraseid, aegadeüleseid teoseid, kuid avaldamiskünnise soliidsuse eest hoolitsemise ülesannet on raske panna kellegi teise kui peatoimetaja õlule. Peatoimetajal on otsustav roll, seda ei saa alahinnata. Kui peatoimetaja lihtsalt oma aega täis istub, siis ei saa ka ajakirjast midagi tahta.

    Vaadake vaid, kui suurepäraseks ajakirjaks on Looming muutunud praeguse peatoimetaja Indrek Mesikepi käe all. Muutus toimus samahästi kui päeva pealt! Seevastu kahe eelmise peatoimetaja ajal küsisin endalt lugejana sageli, kas Looming on tõesti enda peale võtnud esimese trükiproovi ülesanded, kas elatanud kirjanike kehvade luuletuste ja andetute juttude koht on tõesti selles väljaandes. Liiga palju paistis enne Mesikeppi silma peatoimetaja minnalaskmist ja ükskõiksust selle suhtes, mida toimetajad trükki otsustavad anda. Mesikepp on kehtestanud väärika avaldamiskünnise, mitte ükski number ei tekita piinlikkust. Uus rubriik „Kirjanik loeb“ on minus leidnud andunud lugeja. Suurepärane, lihtsalt suurepärane.

    Küllap on paratamatu, et kõige paeluvamad tunduvad Hennoste raamatu need aastakümned, mida nii autor kui ka lugeja on ise kaasa elanud, ehk siis taasiseseisvunud Eesti aegse Loomingu käekäik. Ma ei pane üldse pahaks, et isiklikud eelistused välja paistavad, vastupidi, see lisab hüpete kirjeldusse ainult särtsu. Viimase kümnendi esitus on seevastu kõige eklektilisem, aga seegi on paratamatu. Selleks et teha suuri üldistusi ja luua kõnekaid kontekste, on tarvis ajalist distantsi. Las pealegi jääb teistele ka midagi teha.

    Tähelepandavalt hea on Loomingus ilmunud ülevaatlike ja diskutiivsete kirjanduskäsitluste ülevaade ja nende kaudu loodud üldistus, see kehtib kogu raamatu, mitte vaid taasiseseisvumisaja kohta. Akadeemilised kirjanduslood haaravad tihtipeale kultuuriperioodikas ilmunud krestomaatilise iseloomu omandanud tekste kahetsetavalt vähe kaasa, neid kirjutanud autorid eelistavad enamasti taasesitada omi arusaamu, selle asemel et näidata, missugused käsitlusviisid on veel olnud olulised ja mõjukad. Loomingus, Vikerkaares ning Keeles ja Kirjanduses ilmunud süstemaatilised, aga ka prominentsemad üksiteoste ja autorite hõlmavamad käsitlused annaksid huvitavaid võimalusi taasesitada eesti kirjanduse lugu värsketes võtmetes.

    12. augustil saab maestro 70-aastaseks. Suur osa tema elutööst on väärikal viisil kaante vahele jõudnud, ilusti sahtlitesse paigutatud – need on muljet avaldavad, vaimustavad hüpped, mis on harinud ja kasvatanud mitut põlvkonda. Ent Hennoste-sugune tegelane ei saa kunagi vanaks, see pole lihtsalt võimalik. Eriomane pauer, mida ta on aastakümneid ilmutanud, ei saa kahaneda, niisiis jään ootama uusi kirjutisi, uusi raamatuid. Suur tänu ja palju õnne, armas Tiit Hennoste!

     

  • Eesti venelased, sümboolne võitlus ja siseimpeerium

    Vikerkaar palus mul kirjutada, mis on muutunud Eesti venelaste olukorras pärast sõja algust. Ma ei suutnud kaua täpseid sõnu leida. Kuidas anda edasi tunnet, mis tekkis 2022. aasta veebruaris? Mõnikord näen unes, et olen mingis maa-aluses ruumis; sealt pääsemiseks tuleb läbi kitsa avause välja roomata – aga mina ei suuda. Tüüpiline hirmuunenägu. „Something there is that doesn’t love a wall,“ kirjutas Robert Frost ja ma kahtlustan, et meis kõigis on midagi, mis kardab tupikuid. Sõda – see on ajaloo tupiktee. Tungides Ukrainasse, moonutas Putin miljoneid elusid. Keegi tapetakse. Keegi sandistatakse – füüsiliselt ja moraalselt. Valu, viha, tigedust on saanud nii palju, et sellest vabanemiseks kulub aastakümneid.

    24. veebruari hommikul tekkis hiiglaslik must auk, mis tõmbab endasse kõike ja kõiki. Elusid, südameid, mõistusi. Sõna ei ole enam vahend, et midagi muuta, vaid et öelda – nüüd on kõik. Lõppenud. Rong sõitis minema, uks langes kinni. Mäletan, et leidsin internetist foto sõjaeelsest Butšast: nõukogudeaegne utopistlik mosaiik majaseinal, tantsivad poisid ja tüdrukud. Vaat seda nüüd kindlalt enam ei tule. Või tuleb, aga nii kaugel tulevikus, et meid siis juba kindlalt enam pole.

    Kirjutan „meie“, „meid“, aga muidugi ei seo mingi ühine „meie“ neid, kes kaotavad elu Ukrainas, ja neid, kes kaotavad kodumaa, põgenedes Venemaalt, ja neid, kelle õigusi kõigest kärbitakse Eestis. Need on erinevad kaotused. Lahingutegevuse kaart on üks, aga tagajärjed – nagu ka reaktsioonid neile – lahknevad, sellepärast „meie“ nimel ma rääkida ei saa. Kohalikke venelasi on Eestis mitusada tuhat indiviidi, ja vähe on seda, mis meid ühendab. Meil ei ole oma erakondi, ühteliitvaid kultuuriüritusi à la laulu- ja tantsupidu, pole mingit ühist ajalugu, ühesõnaga puudub see „identiteet“, millest arvamusliidrid armastavad kõnelda. Riskin öelda, et ainus, mis meid ühendab, on väline surve. Ja sellest – signaalidest, mida „meie“ saame ühiskondlikust diskursusest, poliitikute kõnedest ja meediatekstidest – tahangi rääkida. Las igaüks ise otsustab, kuidas ta reageeriks, kui leiaks end „meie“ nahas.

    Niisiis kus asuvad sel hirmsal sõjakaardil Eesti venelased? Väga sandis kohas. Mulle näib, et siin on paralleele sudeedisakslastega (Donbassi puhul on need paralleelid kordades tugevamad, kuid rakendatavad ka Eestis). 1930. aastate Tšehhoslovakkias etnilisi sakslasi, kes elasid Sudeetides, tõepoolest diskrimineeriti. Ühest küljest andsid sellele piirkonnale hoobi ülemaailmne majanduskriis, vaesus ja töötus, teisalt surusid võimud seal peale tšehhi keelt, sealhulgas koolihariduses, mis viis tšehhivastaste – nii natsismi- kui ka kommunismimeelsete – lahkulöömismeeleolude tekkele. Hitler lihtsalt kasutas neid ära, et Tšehhoslovakkiasse tungida. Sudeedisakslased osutusid justkui süüdlasteks, kõik üheskoos – ja pärast sõda küüditas Tšehhoslovakkia Potsdami konverentsi loal pool miljonit piirkonna asukat Saksamaale. Neid, kellel oleks olnud mingit pistmist Saksamaaga, polnud küüditatute hulgas kuigi palju.

    Keegi ei hakanud uurima, kas üks või teine konkreetne sakslane toetas natsismi või mitte. Keegi ei tuletanud meelde diskrimineerimist. Nad mõisteti süüdi ja neid karistati etnilise tunnuse põhjal, sest „sõja esimeseks ohvriks on alati nüansid“. Seda, et nendega sai toimitud ebaõiglaselt, hakati meenutama palju aastaid hiljem. Ajalooraamatutes.

    „Te peate välja surema“

    Eesti venelasi (seni) keegi massiliselt välja ei saada; üksikjuhtumeid on. Kuid Läti võimud on juba valmis küüditama 17 000 kohalikku elanikku – Venemaa Föderatsiooni kodanikku, kui need ei soorita keeleeksamit. Arvan, et nii kaugele asi ei lähe, kuid signaali tasemel on kõik vägagi selge. Seda tüüpi signaale, et „te pole omad“, antakse ka Eestis – pidevalt ja valjusti. Nad on diskursuses normaliseeritud, võim tihtipeale toetab neid. Võib muidugi öelda, et on ka teisi signaale, häid – ja et pole vaja pöörata tähelepanu üksnes halbadele. Kuid nii see ei tööta. Hirmu, mille on tekitanud üks tugev signaal, niisama lihtsalt teiste signaalidega ei summuta.

    Väga suur roll on kontekstil. Võtame või purustatud Venemaa tanki demonstreerimise Vabaduse väljakul. Brüsselis või Stockholmis, kus kohapealne vene elanikkond puudub, oleks see üks signaal; meil, kus iga neljas on venelane ja paljud on kuidagi Venemaaga seotud ning eksisteerib rahvustunnuse-põhise normaliseeritud ksenofoobia traditsioon, on signaal hoopis teine. Minu subjektiivne mulje oli, et võim tegi nii nimme, et lõhet süvendada. Tank oleks otsekui öelnud: „Vaadake, millised need vene tõprad on, hea, et neid tapetakse“, ja mõni rõõmustas, tehes tanki taustal selfisid, mõni aga tundis solvumist ja viha. Ma olen sõja vastu, ma tean, kes on selles süüdi (Putin ja talle ustavad venemaalased), ma tunnen igati kaasa ukrainlastele ja soovin nende võitu – kuid selle tanki juurde ma ei läinud. Sõjaõudusi demonstreerida võinuks näiteks näidates suurel ekraanil kõike seda, mida Venemaa väed Ukrainas korda saadavad. Purustatud tank räägib muust. See ei räägi Ukraina valust – vaid võidust Venemaa üle, mis meie diskursuses seostatakse siinsete venelastega.

    Ühest küljest võib seda strateegiat nimetada „lõimivaks“: ta tõukab selle poole, et kõik määratleksid mitte ainult „kelle poolt ta on“, vaid ka „kes ta on“. Venelane (kas Eesti või mitte, pole oluline, niikuinii oleme „meie“ siin „venelased“) või eestlane. Kui viimast, siis nähtavasti tuleb aktsepteerida teatud poliitikat Eesti venelaste suhtes. Inimesed saavad sellest signaalist aru. Daniil Kurakin, kes kirjutas artikli „Kuidas vabaneda lõplikult Venemaast, jäädes seejuures venelaseks“,[1] on hoolimata loo pealkirjast oma identiteeti vahetanud: „On inimesi, kes on valinud endale teise identiteedi, et mitte assotsieerida end Venemaa Föderatsiooniga, ja pole vähimatki põhjust mõista neid inimesi selle pärast hukka. … Mina lahendasin enda jaoks selle küsimuse nii, et „rahvuse“ määratluses rahvastikuregistris asendasin  „venelase“ „eestlasega“.“ Kui assotsieerid end Venemaaga, asud kindlasti Pimeduse poolel; jäädes venelaseks, oled ikkagi veel hallis tsoonis. Tule üle Valguse poolele!

    Vastavalt tekivad ka „valed“ inimesed, kusjuures seda väärust mõistetakse võrdlemisi laialt – alates otsesest Putini ja Kremli-meelse partei Koos/Вместе toetamisest kuni nostalgiani Nõukogude Liidu järele või nõustumatuseni praeguse koalitsiooni poliitikaga. Selliseid inimesi oli ka varem, kuid mul on tunne, et viimase poolteise aastaga on suhtumine neisse muutunud. Nüüd on saanud normaalseks öelda, et tuleb ära oodata, kuni nad surevad. Lotta Vaher: „Veendunud nõukogude inimeste vastu ei saa me midagi teha, aga nad surevad mingil hetkel ära.“[2] P. I. Filimonov: „Ida-Virumaal peab mingi hulk inimesi ära surema, siis võib hakata midagi välja tulema.“[3] Jällegi, signaal on selgemast selgem.

    „Loota ei ole teil millelegi“

    Ja veel saab selliseid „valesid“ inimesi deporteerida. Meenutame Isamaa valimis-eelset lubadust: panna siinsed venelased kirjalikult hukka mõistma Putini agressioonisõda Ukrainas, või nad saadetakse välja Venemaale.[4] Teoks see ei saanud, ja üksikute Venemaa kodanikest Eesti püsielanike juba aset leidnud väljasaatmise taustal ka ülemäära šokeerivalt ei mõjunud.

    Siin on üks selline lugu: 30. septembril 2022. aastal sõitis Sergei Neprimerov – 66-aastane, kasvanud Eestis – Narvast Ivangorodi tuttava matustele, aga tagasi pöörduda ei saanud, piiril anti talle dokument keelu kohta siseneda Eestisse ja Schengeni viisaruumi viis aastat. Kapo tunnistas Neprimerovi julgeolekuohuks ja annulleeris tema elamisloa.[5] Neprimerovi süü seisis selles, et ta oli laikinud Putinit toetavaid postitusi ja aktiivselt osalenud Teise maailmasõja teemalistel üritustel.

    Selliselt välja saadetud Venemaa Föderatsiooni kodanikke on juba mitmeid, veel hullem, Eesti suutis de facto deporteerida Venemaale isegi kaks kodakondsuseta isikut – ehkki halli passi omanikega nii käituda lihtsalt ei tohi. Progressiivsed ajakirjanikud ja blogijad sealjuures arvavad, et Kapo on teinud kõik õigesti. Vaatamata põhiseadusele, mida meenutada ei armastata: „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma“; „Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele“. Ole sa siis putinist, maoist või nats (või mis, kas meil siis pole natslike vaadetega poliitikuid?).

    Kuid Venemaa sõda Ukrainas nullis kõik. Signaal on taas selge: „valede“ laikide eest sotsiaalmeedias ja osalemise eest Surematus Polgus võidakse teid kohtu ja uurimiseta kuulutada ohuks julgeolekule ja välja saata. Aga mida loeb Kapo „julgeolekuohuks“ poole aasta pärast? Ja kas päästab kedagi Eesti pass? Lõppude lõpuks lubavad meie seadused jätta kodakondsusest ilma ka neid, kes said selle naturalisatsiooni korras.

    Siin on tähtis, et Eesti venelased näevad: isegi õiguslikud aspektid lähevad vähe korda, kui näib, et karistada on „õiglane“ (meenutame sudeedisakslaste saatust). Peaaegu sedasama näitab koalitsiooni kavatsus jätta Venemaa ja Valgevene kodanikest püsielanikud Eestis kohalikel valimistel ilma hääleõigusest. Peaaegu – sest õigusteadlased on vastu. Kuid nemad on õiguseksperdid, neil on oma argumendid, aga peale nende hääli „valede passidega“ Eesti püsielanike kaitseks samahästi kui kelleltki ei kõla. Erinevalt näiteks LGBT+ õigustest Eesti venelaste õigused progressiivseid aktiviste ei eruta. „Vene küsimuses“ Eesti liberaalid ei liberaalitse. Eesti venelased mõistavad: abi oodata pole kusagilt. (Möödaminnes märgin, et ühtlasi eelistab ikka enam inimesi pimesi usaldada võime, Kapo salastatud otsuseid jne. Minu meelest on see Eesti tulevikku silmas pidades väga halb tendents.)

    „Häbistavatel seostel Venemaaga ja võimukriitikal on tagajärjed“

    Veel üks sõjaajastu fenomen on tühistamiskultuur. Nii või teisiti Venemaaga seotud tühistamiste taustal (Andres Mustonen, Linor Goralik, teater NitJa, Tenno Pent Sooster ja Sergei Bunkov…) said kohalikud venelased halvima signaali siis, kui 2022. aasta septembris vallandati Vene Teatrist lavastaja Filipp Loss, Venemaa kodanik ja muide valjuhäälne Putini-vastane.

    Vallandati postituse eest Facebookis, kus Loss avaldab nördimust võimude tegevuse üle Venemaa kodanike suhtes: „Kui reibaste toostide alt Ukraina relvade ja Headuse võidu terviseks Kurjuse üle ronis kõigist pragudest äkki välja roiskunud ja pulstunud russofoobia ja keegi ei pigista nina kinni ega ütle kõvasti „vuih““, ja meenutab, et õigustest ilmajätmine etnilise tunnuse alusel võib viia täieliku õuduseni: „Mis saab meie õigustest edaspidi? Millistel joontel meie innukad naabrid peatuvad? Kunagi päris hiljuti, tuleb meelde, hävitasid nad sama innukalt Eestis juute.“[6]

    Järgnenud vallandamine oli sisuliselt poliitiline – Vene Teater ei varjanud kartust, et pärast niisugust võimukriitikat pannakse teater kinni. Järeldus: vene-
    lane – ja Venemaa kodanik – holokaustiga paralleele tõmmata ei tohi. Mis puutub eestlastesse, siis näiteks Ahto Lobjakase „Meie oma kristallöö“[7] oma ajal niisugust poleemikat kaasa ei toonud. Sellega lugu ei lõppenud: märtsis 2023 ründas Filipp Lossi kui „fašisti ja putinisti“ Narva Vabal Laval režissöör Andres Puustusmaa.[8]

    Seda huvitavam oli lugeda portaali Rus.Postimees ajakirjaniku Jan Levchenko arvamust,[9] et Puustusmaa tegutses nagu impulsiivne kunstnik, Loss justnagu küll räägiks õigeid asju, aga tegelikult on ülbe ja otsekui „julgustaks seda riiki, maad ja tema segadusse sattunud kodanikke: vaadake, veel pisut-pisut, ja te võite õigustada mu usaldust!“. Kuid eks ole ka aprillis 2022 toimunud ilmekas juhtkonnavahetus portaalis Rus.Postimees – ühes vähestest meil veel alles jäänud venekeelsetest meediaväljaannetest – samuti signaal: pärast seda, kui peatoimetajaks sai Sergei Metlev, hakkas portaal transleerima sedasama lõhestamise diskursust.

    Tühistamise fenomenile lähedane nähtus on ka see, mis juhtus Narva aktsioonikunstniku Vovan Kaštaniga – tema isegi täiesti ühetähenduslikult Venemaa-vastastele ja Ukraina-meelsetele kunstiaktsioonidele reageeriti trahvide ja arestidega.[10]

     „Te olete zombid, kuid me vabastame teid nõidusest“

    Pärast 2022. aasta veebruari ilmnes meie diskursuses selgesti see, mis tõenäoliselt alati (info)sõjas juhtub: sümbolid said tähtsamaks kui reaalsus. Näiteks on võimalik arutada nõukogude arhitektuuri ideoloogilise mõju üle – kuni väiteni, mis kuulub endisele justiitsministrile Lea Danilson-Järgile: „Punamonumendid on osa sellest mõjutustegevusest, mida Venemaa Eesti vastu teeb.“[11] Selle paradigma järgi on Eesti asukad – tuleb arvata, et eriti Eesti venelased – seestatavad zombid: nähes viisnurkset tähte Stalini ajastu majal Tallinna Stockmanni juures valdab neid nähtavasti irratsionaalne sümpaatia Putini vastu.

    Ka üks argumentidest Narva tanki eemaldamiseks oli, et selle toru on suunatud Tallinna suunas.[12] Mis siis rääkidagi 9. mail toodud lilledest – kas pole ilmselge, et need demonstreerivad lojaalsust Venemaale? Seega Ida-Virumaal lammutati nõukogude mälestusmärgid Teises maailmasõjas hukkunutele ilma pikema jututa: selle loogika järgi on sümboli hävitamine võrdtähenduslik needuse mahavõtmise ja zombistatusest vabastamisega.

    Saan aru, et igale riigile – ideoloogilisele konstruktile „riik“ – on tähtsad sümbolid, hümn-vapp-lipp ja kõik niisugune. Mõistan, et sõda teravdab vajadust „õige ideoloogia“ kindlustamise järele. Kuid näha Estonia teatri laes aktiivset propagandat (ja karistada laikide eest postitustel, s.o sümboolse tegevuse eest) – kas see pole ikkagi absurd?

    Koolide ja lasteaedade üleviimist eestikeelsele õpetusele serveeriti samas kastmes: osa arvamusliidreid kuulutas vene keele Venemaa impeeriumimeelsuse kandjaks, ja võitlus sellega hariduse rindel sai (taas muidugi sümboolseks) osalemiseks sõjas Ukraina poolel. Riigikogu liige Riina Solman oli veendunud, et need poliitikud, koolijuhid ja õpetajad, kes takistavad eestikeelsele haridusele üleminekut, tegutsevad Kremli huvides: „„Pole oluline, kas seda tehakse tahtlikult ja teadlikult või mitte“, toonitas ta ja lisas, et juba väikesest kõrvalpilgust agressiivse idanaabri käitumisele peaks piisama, et mitte tahta vene kodukeelega lastele Vene maailma inforuumi jäämist.“[13]

    Juba see reform ise on väga võimas signaal: selgus, et just sõjaga saab õigustada sammu, mida mistahes koosseisus koalitsioonid palju aastaid astuda ei söandanud. „Nüüd on see võimalik.“ Vaatamata katastroofilisele õpetajate nappusele, metoodikate puudumisele ja lihtsale tõsiasjale, et mingit „ühist kooli“ tegelikult ette näha pole. Tõnis Lukas andis riigikogus selgesti mõista, et üks reformi eesmärkidest on teha nii, et eesti ja vene lapsed just nimelt EI õpiks koos: „Vene kool venelastele on eesti koolile kõige suurem oht koormuse mõttes. … Ja kui me ei vii eesti keelt venekeelsesse kooli, siis see surve ja koormus tõuseb ja tõuseb eestikeelsele koolile. Nii et selleks me selle ülemineku teemegi, et ei tekiks olukorda, kus poole rohkem lapsi pressib neid mitte mahutavatesse koolidesse ja suurendab ka õpetajate koormust.“[14]

     „Me veel õpetame teid kodumaad armastama“

    Jõuan ohtliku ja vaieldava väiteni, mis siiski näib mulle tõene. Kõik eelkirjeldatu on liigagi sarnane nähtusega, mis on hästi tuntud just impeeriumide koloniaalpraktikast – tsivilisaatorlusega. Eesti ei ole impeerium, vastupidi, ta on impeeriumi ohver, kuid tappes lohe, riskime sageli ise muutuda temaks, ja nimelt nii praegu siinsamas meie kõrval ongi juhtumas.

    Paradoksaalsel moel on seda meil valitsevat suhtumist vene vähemusse raske kutsuda muuks kui tsivilisaatorluseks. Kohalikke venelasi esitatakse kui nõmedaid, kohati pahasoovlikke metslasi; kultuurne eestlane, nagu Kiplingi valge mees, toob ennastsalgavalt neile tsivilisatsiooni valgust, päästab putinismi ja impeeriumimeelsuse vangist, vabastab Venemaa mõjust ja zombistatusest, annab neile demokraatia, oma õige (Kersti Kaljulaidi sõnatarvitust järgides) komberuumi, oma imperiaalsest roiskumisest kahjustamata kultuuri, ja lõppude lõpuks ka oma keele – kui võtme õigesse inforuumi. Mille poolest Solmani ja ülemineku-
    ideoloogide loogika erineb Ida-India Kompanii ametnike loogikast, kes 1830. aastatel plaanisid viia India koolid üle inglise keelele – „tsivilisatsiooni keelele, džentelmenide keelele“? Seesama kolonialism, ainult külgvaates.

    Kui ma ka utreerin, siis vaid pisut. Meil on saanud normaalseks avaldada intervjuusid nagu see, kus Peeter Volkonski ütleb: „Venelased on orjarahvas. Paraku ei ole demokraatia Venemaal üldse võimalik.“[15] Öeldud on Venemaa kohta, kuid automaatselt kantakse üle ka siinsetele venelastele. Meil on normaalne avaldada selliseid tekste nagu artikkel Narva joodikust Sašast, kes teatas „avalikult [joobnult? kainena?] neli päeva pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale, et kui sõjategevus jõuab Eestisse, on ta kindlasti Venemaa poolel ja Eesti vastu“, aga kui ta Venemaa kodanikuna jäeti ilma elamisloast ja teda püüti välja saata, vaidlustas otsuse kohtus. Ajakirjaniku järeldus on pessimistlik: „Meie idanaaber teeb pidevat tööd ja näeb ränka vaeva, et oma ideoloogiat levitada. Selle kohta, kui hästi see välja tuleb, pole paremat näidet kui Saša, kes ei kasvanud üles mitte venemeelses perekonnas Venemaal, vaid keda kasvatas Eesti omavalitsus Eesti Vabariigis.“[16] S.o kui isegi meie lastekodukasvandikud on niisugused, siis…?

    Kuid probleem on lahendatav. Osa Sašasid võib Venemaale saata ja nii tulebki teha. Kõige sitkemad Sašad surevad lihtsalt välja. Aga need, keda saab, kasvatab Eesti ümber.

    Kuigi ka tsivilisatsiooni saab Ida-Virumaale tuua mitut moodi. Saab nagu Lotta Vaher – „proovida Narvat mõista, mitte hukka mõista“, aga kaudselt kaitsta neid mitte väga arukaid ja kahjuks mõjutatavaid inimesi Venemaa mõju eest: „Seega peaks olema eesmärk uute venemeelsete tekke ärahoid. Selleks on vaja luua noortele eestimeelne keskkond. Selleks on vaja, et õpetajad, huviringide juhid, tööandjad – üldse võimalikult paljud kogukonna liikmed – poleks venemeelsed.“[17]

    Ja võib ka, nagu Mart Kadastik oma vapustavas tekstis, mis otsekui kõneleks kaastundest venelaste vastu: „Sõidan ka edaspidi Narva-Jõesuu spaasse ja küsin oma osavate näppudega masseerijalt selges eesti keeles: „Kuidas läheb?“ Enam ei küsi „Kak dela?“ nagu varem. Aitab! Selg sirgu, mõtlen massaažilauale kõhuli heites.“[18] Aa-uu, Ida-Viru, valge isand saabus! Massaaži tahab!

    Ühesõnaga, see on kokteil, kus saavad kokku nõukogude „me veel õpetame sind kodumaad armastama“ ja briti „valge mehe koorem“. Sealjuures unustatakse, et kodumaad armastad siis, kui kodumaa armastab sind. Teeb midagi selle heaks, et sa poleks vaene ja näljas, et sul oleksid töö, usk homsesse päeva, sotsiaalsed garantiid. Ei jäta sind ilma sinu õigustest. Ei suru peale ühtainsat õiget ajalookäsitust. Ei rakenda kaksikstandardeid. Ei eelda, et sa oled debiil, metslane, viies kolonn – ega karista sind selle eest, mida sina pole teinud. Peab end ülal nagu ema, mitte nagu kuri võõrasema – nagu kodumaa, mitte nagu impeerium.

    Ja pisut lootust

    Ma ei taha lõpetada niisugusel toonil, seda enam, et juba kuulen nördinud hõikeid ja isegi üleskutseid, et mind tuleks välja saata. Nii et andke andeks, veel paar sõna – Eesti venelaste omavahelise solidaarsuse kohta. Formaliseeritud kujul seda pole, kuid arvan, et ta eksisteerib teisel tasandil, kuhu riigi käed kunagi ei ulatu.

    Välissurve loob varjatud solidaarsuse. See, teate, on midagi sellist nagu kohtumine tundmatuga, kes on elanud läbi ligikaudu sama, mis sinagi – tahes-tahtmata haarab teid mingi sümpaatia ja kaastunne teineteise vastu. Nii on see ka Eesti venelaste seas, just seetõttu, et väljaspoolse surve kogemus, eelkirjeldatud signaalide tajumise kogemus on üks ja seesama.

    Kuid sõda, isegi kui see käib kaugel ja puudutab sind vaid kaudselt, on alati ühtlasi ka võimalus saada veidi rohkem inimeseks.

    Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul

    [1] Д. Куракин, Как окончательно отделаться от России, оставаясь при этом русским. Rus.Postimees.ee, 13.06.2023.

    [2] L. Vaher, Tartu abiturient: kui keegi tahab päriselt midagi praegu Eestis ära teha, siis kolige Narva. Mina lähen. Eesti Ekspress, 21.06.2023.

    [3] Подкаст: „Стальнухин и Петерсон разрушили фундамент муравейника центристов“. Итоги выборов в Рийгикогу. RusDelfi, 06.03.2023. https://rus.delfi.ee/statja/120153068/podkast-stalnuhin-i-peterson-razrushili-fundament-muraveynika-centristov-itogi-vyborov-v-riygikogu.

    [4] https://isamaa.ee/iwp/wp-content/uploads/2023/01/Isamaa-PROGRAMM-RK2023-pikk-02.pdf.

    [5] L. Laugen, Eestist hundipassi saanud Narva putinist kurdab Ivangorodis kurba saatust: kuhu minna, mul pole siin sõpru ega tuttavaid. Delfi.ee, 24.11.2022.

    [6] https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=pfbid036FS5W82a1FZtkmzsin7YfvMNQmG8N8XpMobEbVZ6qFDoKep69nmzuVDZSrVoQigml&id=100001589269728. Vt ka: Vene Teatrist vallandatud Filipp Loss andis intervjuu Sobtšakile: paljud arvasid, et tõmban paralleeli holokausti ja venelaste olukorra vahel Eestis, aga see pole nii. Delfi.ee, 15.11.2022.

    [7] A. Lobjakas, M. Aavik, Ahto Lobjakas: meie oma kristallöö. Postimees, 04.09.2015.

    [8] J. Hämarsoo, H. Heidemann, „Putinist“, „Jää vait, kretiin!“: Andres Puustusmaa soovis skandaalse Vene teatraali Filipp Lossi teatripeolt välja tõsta. Kroonika.delfi.ee, 28.03.2023.

    [9] Я. Левченко, Как поссорился русский режиссер с эстонским: большая трагедия за мелкой склокой. Rus.Postimees.ee, 31.03.2023.

    [10] E. Konakova, K. Vasli, Järjekordne provokatsioon! Teksti „LAPSED“ sodis sama mees, kes tegi tankiplatsile vaenuliku grafiti. Delfi.ee, 08.05.2023.

    [11] Danilson-Järg ja Kalm vaidlesid punasümbolite üle: need on relvad ja oleme infosõjas. ERR.ee, 16.11.2022.

    [12] M. Riik, Mis on saanud Eesti viiest punatankist? Vaata, kus on tank sõidukorras, kus purustatud, kus aga pruutpaaride lemmik. Õhtuleht, 05.08.2022.

    [13] K. Tammepuu, Eesti kohta lekkinud plaan annab aimu Kremli valearvestustest. Postimees, 26.04.2023.

    [14] XIV Riigikogu, VIII istungjärk, täiskogu istung, 26.10.2022. https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202210261400#PKP-562229.

    [15] V. Kiisler, Peeter Volkonski: venelased on orjarahvas. Eesti Päevaleht, 30.07.2022.

    [16] M. Kalev, Saša lugu. Venemaal elada ei soovi, sõja korral plaanib võidelda Eesti vastu. Eesti Ekspress, 05.04.2023.

    [17] L. Vaher, Tartu abiturient: kui keegi tahab päriselt midagi praegu Eestis ära teha, siis kolige Narva.

    [18] M. Kadastik, Mul on venelastest kahju. Eesti Päevaleht, 22.03.2023.

  • Mida teha?

    Keskerakonna, Isamaa ja EKRE ootamatu koalitsioon raputas 2019. aastal Eesti poliitikamaastikku mitte niivõrd sellepärast, et valimistel kõige enam parlamendikohti saanud erakond (Reform) jäi valitsemisest kõrvale, vaid sellepärast, et tundus, nagu saakski Eestit ilma liberaalideta valitseda.

    Reaalpoliitikas muidugi osutus, et päris nii see ei ole. Pea kolmkümmend aastat neoliberaalset hegemooniat on jätnud oma jälje kõikidesse Eesti parteidesse, antud koalitsiooni puhul kõige tugevamalt Isamaa ning natukene nõrgemalt Keskerakonna puhul, kuid ka EKRE liikmed ei olnud liberaalse majanduspoliitika eeldustest vabad. See tõi kaasa tugeva kriitika valitsusele mitte ainult opositsioonist, vaid ka koalitsiooni enda seest. Nii kaldus valitsus samasse kraavi, kust leidis end USA Obama administratsioon pärast 2008. aasta majanduskriisi:[1] valijad ootasid, et saavad 21. sajandi Franklin D. Roosevelti, aga selle asemel saadi tehnokraadid, kes taotlesid minimalistlikke, pisikesi ja sageli raskesti mõistetavaid eesmärke. Eestis varjutasid pisikemplused isegi suuri muutusi, nagu julged sammud riigi rahanduses (laenu võtmine oludes, kus raha hind oli pikalt madal; lähtumine pigem endogeense raha mõistestikust) ning selle sajandi Eesti kõige sotsialistlikum poliitika: erakapitalil põhineva kohustusliku pensionisüsteemi kaotamine. Tänu sisemisele liberaalsele kriitikale ning kindlasti ka Euroopa Liidu põhimõtteliselt liberaalsele ülesehitusele ei suudetud eemalduda selle ideoloogia eeldustest ning peaminister näis aina enam kilbile tõstvat soovi näidata ennast „hea valitsemistava järgijana“ ja ühishüve erapooletu taotlejana, mitte revolutsioonilise liidrina, kes näitaks, et Eestit saab teisiti juhtida kui seni, seekord „teise Eesti“ huvides. Kuid peamiselt varises see ootamatu koalitsioon kokku seetõttu, et liberaalne opositsioon (nii parlamendis kui väljaspool seda) suutis efektiivselt ära kasutada oma kultuurilist eelispositsiooni ning esitada poliitikat kui moraalikogukondade vahelist võitlust, kus võitja võtab kõik, kompromissid pole võimalikud ning nende soovimine on ebamoraalne. 2023. aasta valimiskampaaniat, kus endised koalitsioonipartnerid kõige selgemalt liberaalsele ideoloogiale vastandunud EKRE-st kaugeneda püüdsid, varjutas seesama mure. Läbikukkunud revolutsiooni muidugi valijad ei andesta, seega 2023. aastal valitud parlament on kindlasti Eesti viimase 30 aasta kõige liberaalsem. Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsioon kaotas eelkõige hegemoonilise võitluse, seda enam et neil kolmel ei olnud selgelt ühist „mitteliberaalset“ alternatiivse hegemoonia positsiooni.

    Kas see tähendab, et Eestit ei saagi ilma liberaalideta valitseda? Kas see tähendab ajaloo lõppu, kus majanduspoliitika ja välispoliitika põhialuste üle enam ei vaielda ning valimistel võistlevad kaks ühismõõdutut moraaliprogrammi? Kas jõuamegi paratamatult „lõpmatusse hukku, kus me töötame, et teenida raha, et siis seda kulutada, et siis jälle töötada ja lõpetada lõpuks läbipõlenuna“, nagu kaebas uusvasakpoolne Saara Müürilehes?[2]

    Liberalism ja moralism

    Neile küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt täpsustada „liberalismi“ mõistet ning selle tänapäevast poliitilist kasutust. Liberalism on sügavalt moralistlik ideoloogia, kus ideoloogilise hegemoonia kehtestamine peidetakse moraalsete õigustuste alla, „hea seltskonna“ toimimise viisil. Poliitikafilosoof Michael Walzer leiab näiteks oma viimases raamatus „The Struggle for a Decent Politics: On „Liberal“ as an Adjective“, et liberaalsus kui poliitiline silt tähistab praeguses poliitikas mitte niivõrd selget ideoloogilist struktuuri, vaid teatud väärtuste kogumit, ning selles mõttes võivad eksisteerida ka sotsialistlikud või konservatiivsed liberaalid. Ta väidab, et liberaalsus on „sündsa poliitika“ eeldus, see tähendab avatud, lahket ja tolerantset suhtumist, kus peetakse oluliseks võrdsust, õigusriiki ning kultuurilist ja poliitilist paljusust. Samal ajal leiab ta muidugi ka, et „liberaalne omadussõnana“ märgib suhtumist, milleni iga ratsionaalne inimene on võimeline ja peaks jõudma, toetades seega seisukohta, et eksisteerib mingi üks õige moraal, ja selleks, et sündsalt avalikus ruumis asju ajada, peaksid kõik selle omaks võtma. Märkimisväärsel kombel ei aruta Walzer selle üle, millised on tema lähenemise majanduslikud järelmid (ehkki ta üritab väita, et kapitalism ja libertaarne majandus pole selle lähenemisega tingimata kooskõlas). Walzeri käsitlus on mitmel tasandil väga problemaatiline, kuid väljendab tervikuna suurepäraselt ideoloogiaehitust, mis on tänaste „moraalikogukondade võitlused“ võimalikuks teinud – see on teatud laadi hümn (väike)kodanlikule maailmakäsitlusele. See liberaalide kirjeldus endist kui inimestest, kes soovivad lihtsalt lahket ja „korralike inimeste“ poliitikat, on omane nii tänaste „vasakliberaalide“ kui ka „paremliberaalide“ kogukonnale, kelle seas „mittekorralikkus“ väärib hukkamõistu. Erinevused on lubatud kostüümides ja eraelus, sisulistes küsimustes tuleb olla liberaal(ne), nii omadussõna kui nimisõna tähenduses. Seisukoht „meie oleme head ja tublid“ on muidugi kasulik poliitilise hegemoonia ehitamise mõttes (kes ei tahaks olla „heade“ meeskonnas?), aga see on kasutu „reaalse liberalismi“ kirjeldamisel või ka liberaalsete poliitikate üle arutamisel. Moraalisüsteemi ei saa lahti siduda selle majanduslikest järelmitest (neoliberaalid on kindlasti liberaalid, ehkki see ei pruugi olla ainus viis olla liberaal), samuti ei saa liberaalsuse mõistet lahti siduda „vabaduse“ kesksest rollist, vastasel korral oleme silmakirjalikud.

    Moraalne lähenemine liberalismile ei ole muidugi uus, juba Thomas Hobbes või Adam Smith nägid „õiget väärtuste pingerida“ liberaalse teooria ülesehitava osana. Liberalism on alati olnud eetiliselt monistlik teooria, kus:[3]

    (1) eksisteerib üks mõttekate väärtuste hulk;

    (2) see hulk on rangelt järjestatud: iga väärtuse jaoks leidub parajasti üks väärtus, mis on sellest kõrgemal, välja arvatud hierarhia tipuväärtus;

    (3) leidub usaldusväärne protseduur selle pingerea kindlakstegemiseks;

    (4) inimesed on selle pingerea kindlaks teinud ning teavad ainuõiget väärtuste loetelu ja järjestust.

    Liberalismis on kõrgeimaks ehk tipuväärtuseks indiviidi vabadus ja seega tuleb iga poliitilise programmi puhul näidata nii selle kooskõla vabadusega kui ka seda, miks antud programm just eelkõige vabadust arendab. See tähendab ka, et pole võimalik samaaegne teine sama oluline väärtus (võrdsus, õiglus vms), lisaks ei ole liberalismi sees võimalik mõttekalt arutada kollektiivi väärtuste (sh vabaduse) üle – Thatcheri kuulus „ei ole sellist asja nagu ühiskond, on individuaalsed mehed, naised ja nende perekonnad“ võtab niisuguse suhtumise suurepäraselt kokku. Liberalism muidugi ei välista kollektiivsete huvide arendamist täielikult, ühine omand näiteks aktsiaseltsi näol on täiesti olemas, kuid siin on kollektiivne huvi individuaalsete huvide summa, kollektiivide aktsepteerimiseks tulebki näidata, kuidas see taandub üksikisikute huvide summale. Ajaloo, kultuuri või traditsioonide väärtust on siin muidugi väga keeruline õigustada, neid saab ainult teatud määral taandada individuaalse naudingu või õnne või kasu tõstmise osaks. Majandusprogrammi puhul tuleb liberaalset ideoloogiat pooldades aga leida viis, mis kaitseb eelkõige üksikindiviidi vabadust omada omandit ja teha sellega tehinguid.

    Poliitika taandub liberalismis väärtuste kehtestamise protseduuriks ning walzerlik „sünnis poliitika“ on lihtsalt vaidlus selle üle, milline praktiline programm kõige paremini seda hierarhiat reaalsusesse peegeldab. Poliitilised konfliktid väärtuste üle tulenevad siin asjaoludest, et

    (I) kuigi üldiselt on väärtuste pingerida inimestele teada, siis konkreetsete indiviidide teadmine on puudulik (seega tuleb neid harida);

    (II) inimesed võivad asjaolusid valesti hinnata (seega tuleb asjaolusid paremini tutvustada);

    (III) inimesed võivad olla tahtlikult valinud „kurjuse“ poole.

    See tähendabki, et ratsionaalsed inimesed peaksid olema kas liberaalid (ja siis võib vaielda liberaalsete tegevusprogrammide üle ja kehtivate asjaolude „õigesti“ kirjeldamise üle) või tuleb nad ühisest elust välja arvata, (III) esindajatega ei ole võimalik teha kokkuleppeid. Liberaalid võivad leppida, et eraelus tohivad inimesed teatud piirini seda väärtuste pingerida ignoreerida, aga avalike reeglite puhul mitte.

    Riigid on inimestevahelise leppena õigustatud niivõrd, kui nad kaitsevad üksikisiku õigusi (paremini, kui iga üksikisik ise suudaks) või ühiskonda langemast kaosesse (Hobbesi vastikusse, jõhkrasse ja lühikesse loomuseisundisse). Analoogiliselt lubab liberaalsus muidugi igasuguseid ühinguid, kuid nende õigustusalus on alati üksikisiku õigus vabadusele.[4] Välispoliitiliselt järeldub monistlikust õiguste pingereast ekspansiivne välispoliitika: õigete väärtuste kehtestamine igal pool maailmas.[5] Liberaalid lähevad lahku seisukohtades, milliseid meetodeid ollakse õigustatud kasutama, reaalses liberalismis oleme näinud sõdade alustamist „demokraatia kehtestamiseks“ või ka doktriini „kohustusest kaitsta“, kolonialismil ja ristisõdadel saab olla liberaalne õigustus ning ennast liberaalseks nimetavad riigid on olnud kolonialistlikud. Liberalismi sees on teoreetiliselt võimalik siiski suveräänsust tunnistada, näiteks vaadeldes „suveräänset riiki“ teatud laadi kollektiivse omandina, kus kodanike suhe riiki on võrreldav aktsiaomaniku suhtega aktsiaseltsi. Reaalses liberalismis[6] on välispoliitika riikide huvide edendamine, ent liberalism annab õigustusaluse pidada väärtushegemoonia laiendamist üheks huviks (muidugi ainult liberaalse väärtushegemoonia laiendamist, kuna sellel on „väärtuste õige pingerida“, teistsugused on „kurjuse impeeriumid“).

    Seega „maailm, kus liberaalid ei ole võimul“ kõlab ennast liberaaliks nimetavale inimesele kui „maailm, kus võimul on kurjus“ ning kokkulepped (III) esindajatega tähendavad tahtlikku hälbimist väärtuste pingereast. Võimalik on vastasseis, aga mitte kauplemine (moraali ei saa kehtestada kauplemisega, väärtusi ei saa kehtestada kauplemisega). Sellest tuleneb ka tihti skeptiline suhe otsedemokraatiasse: referendumiga ei saa kehtestada väärtuste pingerida, inimesed, kes eksivad moraaliteadmises (või on pahatahtlikud), teevad „valesid otsuseid“, referendumite korraldamine on õigustatud liberaalsete eelduste piirides.

    Ehkki liberalism tõstab pjedestaalile üksikisiku vabaduse kui kõrgeima väärtuse, on ta nii teoreetiliselt kui ka reaalses teostuses „lahke, eriarvamusi tolereeriv ja avatud“ üksnes neile, kes jagavad liberalismi eeldusi, ning nõuab seega teatud laadi autoritaarset maailma, kus valikud on võimalikud ainult selle ühe pingerea tunnistamisel. Teiseks, „indiviidi vabadusele“ taandatud ühiskonnast tuleneb otseselt smithiliku-spencerliku majandusteooria õigustatus, kus „kapitalismile ei ole alternatiivi“. Lahkus väljendub heategevuses: vaestele, hädistele, noortele ja vanadele võib anda armuande, teatud määral võib seda ka ühiselt korraldada (riigi ja omavalitsuse toel), kui see on praktiliselt mõistlik. Ka „ühiskonna avatus“ on üldiselt väärtus seni, kuni see võimaldab suurendada tööjõu pakkumise hulka, mis võimaldab vähendada töötajale pakutavat palka. Naised, noored, immigrandid ja rahvusvähemused on enamikus arenenud kapitalistlikes ühiskondades keskmiselt vähem tasustatud grupid, kuivõrd nende „aktsepteerimine tööturul“ tuleneb oluliselt vajadusest tööjõule pakutavat osa vähendada. Poliitikad, mis on suunatud nende grupihuvide esindamisele, leiavad tavaliselt selget vastuseisu: tegemist on avatusega indiviidile, aga sulgemisega grupile. Moraalse positsiooni võimendamine avalikus arutelus on lihtsalt veenmisvõte, silmakirjalik peitumine väärtusarutelude taha, abstraheerudes materiaalse maailma küsimustest.

    Liberalismi analüüsis on oluline tähele panna, et üks selle keskseid vabadusi on üksikisiku vabadus omada omandit ja seda oma äranägemise järgi käsutada ja kasutada. Piirangud omandile ja selle kasutamisele vajavad õigustust, omandi vaba kasutamine mitte. Omandi tekke ja omamise õigustus on poliitilistes aruteludes tüüpiliselt locke’ilik-nozicklik:

    (LN1) alguses olid olemas vabad ressursid, inimesed rakendasid ressurssidele oma tööd ning lõid niimoodi uue väärtuse, mis sai nende õigustatud omandiks;

    (LN2) eksisteerivad õigustatud omandi üleandmise viisid: vaba vahetus, pärandamine jne;

    (LN3) õgvendamine: kui ajalooliselt on tekkinud mitteõigustatud omand, siis on õigustatud selle algsetele omanikele kompenseerimine.

    (LN1) on muidugi ajalooliselt ja majanduslikult väga kritiseeritud positsioon,[7] (LN3) on kasutatav tavaliselt siis, kui see puudutab eliidi üksikute liikmete omandit (ja mõnel puhul ei ole see praktiliselt rakendatav): Eesti sundüürnikud on aastaid küsinud just omandireformi poolt loodud ebaõigluse õgvendamist ja saanud tavaliselt vastuseks vaikimise; USA põliselanikele (first nations) on ette nähtud küll maksuvabastusrežiimiga reservaadid, kuid kindlasti ei ole neil võimalust ebaõiglaselt võetud omandit tagasi nõuda; Nursipalu polügooni ehitamise puhul püüdis liberaalne valitsus alguses õgvendamisest üldse loobuda, artikli kirjutamise hetkeks ei ole selge, kas mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe on võimalik. Küsimusele sellest, milline on õiglane õgvendamine, ei näi olevat ühtset selget vastust.

    Selline lähenemine võimaldab liberaalidel luua moraalse õigustusnarratiivi: kui inimesel ei ole piisavalt omandit, siis ei ole ta teinud piisavalt tööd, järelikult on ta laisk ning vastutab ise oma kehvema positsiooni eest ja ühiskondlikke poliitikaid tema toetamiseks pole vaja rakendada. Arvan, et just seepärast on (LN1)–(LN3), vaatamata ulatuslikule kriitikale, reaalse liberalismi poliitilises diskursuses taustaeeldusena valdav. Eesti rahvuslik-tammsaarelik ajaloomütoloogia talude päriseksostmisest ning „tee tööd, siis tuleb ka armastus“ muudab seesuguse teooria omaksvõtu väga lihtsaks (ehkki „päriseksostmise“ nõue oli sügavalt ebaõiglane poliitika, kõigil ei olnud sellele ligipääsu jne, aga need probleemid jäetakse hegemoonialoomes muidugi kõrvale). Omandimoralismi kuulub ka näiteks sotsiaalpoliitika-aruteludes sagedasti korratav maksiim, et „ärge andke inimesele kala, andke talle õng“ – ja kui ta ei saa kala püüdmisega hakkama, siis on ta oma halvas olukorras ise süüdi. Sõltumata sellest, et „õnge andmine“ tähendab tegelikult selle laenamist mingi summa eest, mille puhul isegi kalatraaleri aastasaagist ei piisa laenu kustutamiseks, või et inimesel puudub elementaarne oskus kala püüda, kas tal puudub ligipääs veekogudele või ta on lihtselt liiga näljane, et õnge kasutada. Liberaalse moraaliõigustuse taga on tavaliselt alati majanduslik huvi, poliitika taandamine moraalikogukondade võitluseks on selle huvi silmakirjalik peitmine, „väärtusdiskursuse“ esimeseks poliitiliseks probleemiks tõstmine kipub tähendama liberaalse majanduse põlistamist.

    Varakapitalistliku ühiskonna omandijaotuse ebaõiglus pani anarhist Proudhoni protestivaimus hüüdma „omand on vargus“. Teatud määral on tal õigus. Ühelt poolt näiteks selles mõttes, et „algne omandamine“ pole kunagi toimunud vabalt ja võrdselt „eikellegimaal“. Kasutamata maad võib vaadelda kui „kõigi“ maad ning kui üksikisik selle oma suva järgi „omaenda omandiks“ muudab, siis võib seda tõesti nimetada varguseks. Tänapäevasemates oludes eksisteerib muidugi praktiline ja tõsine probleem: uue väärtuse loomiseks on kaasaegses majanduses tarvilik nii kapital kui ka töö. Õiguslikult aga muutub loodud väärtus kapitali omandiks, töötajale korvatakse töötasu näol tema aeg või tööjõud, kuid tal ei teki üldiselt õigust oma tööga loodud omandile.[8] See olukord ei eristu suurt vargusest, kapitalipool muutub automaatselt kogu uue väärtuse omanikuks, eksproprieerides ka selle osa, mille teke ilma tööjõuta poleks võimalik olnud.

    „Maailm, kus liberaalid on paratamatult võimul“ kõlab kõigile allasurutud klassidele kui „maailm, kus meie tulevik on meilt varastatud, kus meie vabadus on asendatud peotäie klaashelmestega“. Poliitiline plaan „teeme kõigist liberaalid ja siis hakkame ajama mõistlikku poliitikat“ ei pruugi olla rahumeelselt võimalik (viimastel aastatel Prantsusmaal toimuvad ulatuslikud tänavaprotestid on üheks heaks näiteks) ja pole paljudele ka ihaldusväärne.

    Pluralistliku poliitika vajadus

    Majandusolud on objektiivsed ning kuigi võimulolijad võivad kasutada kogu oma hegemoonilist moraaliteooriat inimeste veenmiseks, et nende kehv (või teistest kehvem) eluolu on nende enda süü ja valikute küsimus, siis see on halb lohutus oludes, kus lapse kooliviimiseks ei saa endale lubada autot ning ühistransporti lihtsalt ei ole, kus sa oled töötades täielikult oma ülemuse võimu all või kui maal tegutseva väikeettevõtjana on sinu ligipääs kapitalile oluliselt piiratud (kasvumarginaal on liiga väike või tagatised ebasobivad). Kui möödunud sajandi üheksakümnendatel oli vähemalt Ida-Euroopas veel võimalik inimesi veenda, et „mida rikkamaks saavad kapitalistid, seda parem on ka teistel“, siis tänaseks on näha, et see lausung ei vasta tõele: Piketty „Kapital 21. sajandil“ näitab väga efektiivselt just vastupidist trendi. Eesti majandusanalüüsid demonstreerivad, et klassikalised keskmise palgaga töökohad kaovad ning juurde tuleb kas kehvema või palju parema palgaga töökohti. See tähendab aga, et kõik need, kes tunnetavad oma majandusliku või võimupositsiooni (suhtelist) kehvust, mitteparanemist või halvenemist, pööravad kergemini ka selja hegemoonilisele liberaalsusele (isegi kui seda tehakse ainult moraalses vormis ja jäetakse majanduslikud alused puutumata).

    Vabadust on võimalik pooldada ka nii, et seda ei tõsteta kõike üleskaaluvaks väärtuseks (näiteks saab võrdsust ja õiglust lugeda sama olulisteks väärtusteks). Väärtuste pingerida ei tarvitse pidada rangelt järjestatuks; vabaduse, võrdsuse või õigluse väärtusi on võimalik rakendada ka kollektiividele ja mõningatel puhkudel on kollektiivid mõistlikud ühised toimijad. Võtame G. A. Coheni kuulsa näite. Sulgeme grupi inimesi pöörd-uksega tuppa, kust välja saab korraga ainult üks inimene, ning jätame lauale ühe võtme – siis on kõigil küll võrdne stardipositsioon ja individuaalne vabadus ruumist lahkuda, aga kollektiivselt ei olda vabad, sest ainult ühel on võimalus seda vabadust realiseerida. Analoogiline on töölisklassi positsioon kapitalismis: igal individuaalsel töötajal on võimalus parandada oma positsiooni, saades ettevõtjaks, kuid töötajatel tervikuna oma klassipositsiooni parandada ei ole võimalik. Pealegi ei pruugi individuaalsete huvide summa anda alati tulemuseks kollektiivset huvi. Kui meil on rida talunikke, kes kõik puhastavad oma mäenõlval asuva maatüki puudest, siis igaüks neist arendab oma parimat individuaalset huvi. Kui aga kõik talunikud võtavad maha kõik puud, siis on tulemuseks maalihe ning kõik kollektiivselt kaotavad. Või tänapäevasem näide: igale individuaalsele autojuhile on ratsionaalne pöörata kiirteelt mahasõidurajale võimalikult vara, aga kui kõik autojuhid seda tiheda liiklusega kohas teevad, on tulemuseks ummik.

    Benjamin Barber on osutanud,[9] et poliitikat ei saa taandada moraalile, „õiget poliitikat“ ei saa üheselt tuletada universaalselt aktsepteeritud põhimõtetest. Kui moraaliküsimus on individuaalne „mida mina peaksin tegema“, siis poliitikaküsimus on „mida meie peaksime tegema, kui meil puuduvad ühised aluskriteeriumid“. Ehk siis – poliitika algab sealt, kus „väärtuste pingerida“ ei ole täielikult teada, ühiskonnas on võistlevad väärtushierarhiad ja mitmed tipuväärtused. Inimene võib vajada kõigepealt riideid ja ravimeid ja alles siis vabadust. See ei tähenda, et ta vabadust ei vajaks, üldiselt on inimestel korraga eri laadi eesmärke ja vajadusi, mida ei saa kõiki mingile ühele positsioonile taandada. Poliitika asendamine õige moraali kehtestamisega on autoritaarne, pluralistliku huvipoliitika sisu on erinevate huvide esindamine ning nendevahelise tasakaalu leidmine, mis saab olla kooskõlas demokraatia aluspõhimõtetega.

    Praktiliselt on poliitika olemuslikuks osaks otsuste vastuvõtmine ning see peab olema teostatav ka ebatäielike teadmiste tingimustes. Näiteks puudub moraalifilosoofidel tegelikult üheselt aktsepteeritud loogiline teooria abordi lubatavuse/keelatavuse kohta, kuid inimene, kes soovib rasedust katkestada, ei saa kindlasti oodata, kuni see teooria tekib. Enamusotsuse teel ei ole ka võimalik seda teooriat luua, küll aga on enamusotsuse teel võimalik kehtestada ajutist poliitilist normi ning selle normi osas eri seisukohtade vahel läbi rääkida. Äärmuslikud vastandpositsioonid on siin:

    (a) abort on täielikult, igal juhul, keelatud (every sperm is sacred);

    (b) abort on täielikult lubatud, kuni naturaalse sünnini (loode ei ole inimene enne, kui ta sünnib, naise vabadus oma keha üle otsustada on alati olulisem).

    Vahepeale jäävad mitmed muud võimalused nagu:

    (c) abort on lubatud meditsiinilistel juhtudel (nt ema elu kaitseks või kui loode on hinnatud eluvõimetuks);

    (d) abort on lubatud vägistamise või muu tahtevastase raseduse puhul;

    (e) abort on lubatud vabal tahtel teatud nädalani (eri kriteeriumide alusel, nagu loote eluvõimelisus väljaspool emaüsa, embrüo üleminek looteks vms).

    (c) – (e) toovad sisse mitmeid väärtusaluseid, aga ka küsimusi meie teadmiste piiratusest (millisest hetkest lugeda loode inimeseks? kas arstidel on kohustus 32. nädalal sündinud last elus hoida? jne). Samas kõik need kriteeriumid „lahjendavad“ seisukohti (a) ja (b) ning võimaldavad otsida konkreetses hetkes kompromissikohta, mis lubab kehtestada teatud seaduse – ning vajadusel (ka uute teadmiste lisandumisel) poliitikat ümber vaadata. Praktilises poliitikas annab „moraalikogukondade vaheline võitlus“ tavaliselt tulemuseks (a) või (b), ning esindusdemokraatia puhul laskutakse igal valimisel uuesti nendesse kaevikutesse. Huvidekauplemise kompromissid, mis sisaldavad (c)–(e) tüüpi kriteeriume, on tavaliselt pikaajalisemad ja rahumeelsemad lahendused (kuigi kindlasti mitte igavesed). Analoogilisi kompromissiskeeme saab üles ehitada enamiku väärtuskonfliktide puhul.

    Poliitiliste huvide esindamine ja erinevate huvide vaheline kauplemine töötab praktikas sellisel puhul, kui mingil antud ajahetkel eksisteerivad mingid ühised tuumikvalikud[10] antud riigi ülesehituse kohta (näiteks: diskrimineerimine ei ole lubatav; kodanikel peab olema mõju riigivalitsemisele; natsistlik natsionalism „minu kultuuri vajaduste nimel võib teisi kultuure ja nende esindajaid füüsiliselt hävitada“ ei ole lubatav jne). Kuni tuumikvalikute mittejagajaid on väike vähemus, ei tekita see loomulikult probleeme (riik, kus on 10% natsistlikke natsionaliste, saab siiski demokraatlikult toimida, riik, kus on 50% natsiste ja 50% liberaale, arvatavasti ei saa). Oluline on siiski, et ka tuumikvalikuid ei tohiks pidada kehtivaks „igavesest ajast igavesti“, neid peab saama ajas ümber vaadata. Kui USA konstitutsiooni kirjutamise ajal võis olla valik „mehel peab olema õigus relvale, et kukutada võimalik türann“ täiesti mõistlik tuumikvalik, arvestades ka relvatüüpide kättesaadavust, siis tänases ühiskonnas on samal valikul hoopis teistsugused tagajärjed. Vältimaks kodusõdu, peab saama ka individuaalsete tuumikvalikute üle arutada ning nende muutmiseks peab eksisteerima kõiki kodanikke haarav, kuid mitte liiga lihtne protseduur. Sedalaadi mõttestikku on mõistlik rakendada ka võimalike koalitsiooniläbirääkimiste puhul esindusdemokraatias: kui mõne osapoole oluline ettepanek muudab väga oluliselt teatud tuumikvalikut (nagu võiks olla abordi keelustamine Eestis), siis üks võimalik demokraatlik lahendus on avaliku aruteluga toestatud rahvahääletus.[11]

    Poliitikat kui kollektiivsete huvide esindamist nimetatakse mõnikord halvustavalt „lehmakauplemiseks“. Empiiriliselt võib aga tähele panna, et ühiskonnad, mis aktsepteerivad eri huvi- ja väärtuskogukondade eksistentsi ning annavad nendevahelisele konfrontatsioonile ruumi ja reeglid, on edukamad kui need, mis kehtestavad ühe ainuõige hegemoonia. Nii Rooma impeerium kui Briti impeerium leidsid kumbki eri viisil võimaluse aktsepteerida erinevate huvide eksistentsi ja neid poliitikasse integreerida (Rooma rahvatribuunide õigus senati otsuseid vetostada on üks märkimisväärsemaid näiteid klassihuvide institutsionaliseerimisest), teiselt poolt Makedoonia impeerium või islami impeerium(id), kuigi tehnoloogiliselt ja teaduslikult märkimisväärsel eelispositsioonil teiste kultuuridega võrreldes, panustasid oluliselt vähem poliitikakorraldusse ning kaotasid eelispositsiooni nii poliitiliselt kui tehnoloogiliselt. Lähemast ajaloost võib osutada ka Nõukogude Liidule ja Hiinale, kus esimeses polnud võimalik ametlikult ja avalikult erihuve (eriti klassipõhiste erihuve) väljendada, teine aga leidis samal aja viisi, kuidas teatud rikkale majanduseliidile anda vähemalt vähemushääl poliitilises süsteemis ning ühiskondlik roll. Fukuyamalik „ajaloo lõpp“, ükskõik kui suurepärane ei tundu selle hetke teaduse ja tehnoloogia seis, tähendab lihtsalt arengu lõppu ning dekadentsi. Edukasse poliitilisse süsteemi tuleb integreerida igale ühiskonnale vastavate huvide esindamise ja väljendamise funktsioon ning kokkulepete mehhanism. Lehmakauplemine on rahu ja arengu tagatis.

    Poliitika kui klassivõitlus

    Seega, kui soovida alles hoida demokraatiat ning tagada ühiskonna areng, siis on liberaalideta valitsemine kindlasti õigustatud ja ka vajalik. Kuid nagu artikli alguses viidatud, ei piisa ütlemisest „ma ei ole liberaal“, nagu ei piisa ütlemisest „ma olen antikapitalist“. Selleks et liberaalideta valitsemine tegelikult ka võimalik oleks, tuleb luua praktiline alternatiivne programm. Ma arvan, et selle programmi ehitamist tuleb alustada alternatiivse majandusvisiooni loomisest, muidu on oht kukkuda samasse „moraalikogukondade sõja“ kaevikusse, kus väärtuste üle vaieldes jätkatakse sõnatult neoliberaalset majandusprogrammi. Nagu eespool näidatud: kui aktsepteerida, et „väärtuste pingeridu on palju“ või isegi et „väärtuste pingerida ei ole teada ja meil ei ole praktiliselt aega oodata, kuni see avastatakse“, siis on väärtusküsimuste tõlkimisel seadusandluseks tavaliselt võimalik teha ratsionaalseid poliitilisi kokkuleppeid.

    Vaatamata moralistlikule positsioonile „üksikisiku vabadusest“ ning lahkusest ja avatusest, ei valitse reaalsed liberaalsed režiimid sugugi kõigi huvides, „sünnis poliitika“ toetab väga selgelt teatud klassi(de) huve. Tasub vaid vaadata poliitilist argumentatsiooni eri valdkondade rahastamise küsimuses. Tavaliselt, kui liberaalses kapitalismis tõuseb küsimus meditsiinisüsteemi lisarahastamisest (näiteks katta kogu kodanikkond haiguskindlustusega, sõltumata nende positsioonist tööturul, rahastada harvikhaiguste uuringuid ja ravi, pakkuda kõigile parimaid eksisteerivaid ravivõimalusi jne), siis leitakse kiiresti, et „ressursid on piiratud“, ning kerkivad seda tüüpi küsimused nagu „kelle arvelt kokku hoida“; kui majanduskriisis hakkavad inimesed kaotama laenuga ostetud kodusid, siis on see nende enda „halbade otsuste ja vähese riskimaandamise tagajärg“, mille eest ühiskond ei pea vastutust võtma (ega saagi nendesamade ressursside piiratuse tõttu). Kui aga on tarvis hegemooniat levitavate sõjaliste operatsioonide jaoks relvi või laskemoona, kui majanduskriisi sattunud panku on tarvis refinantseerida, siis küsimust „kust ja kelle arvelt“ raha tuleb, tavaliselt ei teki. Mõned klassihuvid on alaesindatud või esindamata ning poliitika muutmiseks tuleb see puudus parandada.

    Laias laastus eksisteerivad tänases kapitalistlikus ühiskonnas kolm eri klassi: töötajad, väikekodanlased ja kapitalistid (ehk suurkodanlased). Üks lihtsaimaid viise nende eristamiseks on vaadata, milline on nende vahetuspositsioon majanduses.

    (K1) Töötaja: kaup-kapital-kaup. Töötajatel puudub majandustegevuses osalemiseks kapital ning nad peavad äraelamiseks müüma oma tööjõudu.[12]

    (K2) Väikekodanlane: kapital-kaup-kapital. Väikekodanlasel on teatud omand, kapital, ning äraelamiseks tuleb tal seda suurendada, tootes teiste (ja mõnikord ka iseenda) tööd kasutades kaupa, mille müügiga on võimalik oma lähtekapitali suurendada (tooteid ja/või teenuseid pakkuvad ettevõtjad).

    (K3) Kapitalist: kapital-kapital-kapital. Omavad kapitali, mida nad laenavad välja teistele, et saada tagasi rohkem kapitali, nende tegevuseks on leida kliente, kes on võimelised neile väljalaenatut suurendatuna tagastama (pangaomanikud ja muud investeerimisettevõtjad).

    Töötajad ja väikekodanlased sõltuvad kapitalistidest, sest mõlema äraelamisvõimalus on seotud kapitali pakkumisega, see tähendab, et reaalne majanduslik võim on alati kapitalistide klassi käes. Seega on tegelikult ilmne, miks leiavad riigid peaaegu alati vahendeid pankade väljaostmiseks, aga kodude väljaostmiseks või kõigile haiguskindlustuse pakkumiseks mitte. Liberalism on sellele klassile kasulik ideoloogia, kuni libertaarse nihilismini välja, mis kõrvaldab sisuliselt piirid erakapitali loomiselt. Maailm, mis opereerib pidevas „tänases“, kus kultuurilised või ajaloolised traditsioonid ei piira kapitali kasvatamist ning kus iga inimtegevuse valdkond on allutatud kasumi loomise loogikale,[13] on kapitalistide klassile sobivaim. Muidugi, enamik kapitaliste ei ole anarhistlikud libertaarid ja tunnistavad vajadust riikide järele ning teatud avalike institutsioonide kui „vajaliku pahe“ eksistentsi (seaduste tagamiseks, nende omandi kaitseks, „turuplatsi korrashoiuks“ jne). Teatud (enese)regulaatori vajadust ja kokkuleppeid kapitali kasvatamise põhimõtete üle muidugi tunnistatakse (vältimaks „kõikide sõda kõikide vastu“). Tänases majanduses mängivad keskpangad just eelkõige seda rolli, tagades süsteemi jätkuvust ja kapitalipakkumise eraomanduses hoidmist. Keskpangad ei ole tavaliselt „riigipangad“, vaid pigem rahaloomeregulaatorid, mõnikord ka suurpankade ühendusena. Kriisiolukordades lepitakse praktiliselt muidugi ka quantitative easing-tüüpi poliitikatega, kus raha luuakse otseselt riikide või avalikkuse vajadusteks, aga nagu viimasel aastakümnel näha, seda ainult juhul, kui kapitalistlikku süsteemi ähvardab kokkukukkumine.[14] Arvatavasti sobiks kapitalistidele ka maailm, kus eksisteerivad ainult nemad ning kaupade tootmine on täielikult mehhaniseeritud, seni aga vajavad nad väikekodanlasi tootmise organiseerimiseks ja töötajaid tootmise teostamiseks.

    Väikekodanlasele on liberalism kasulik ideoloogia seetõttu, et kõigi küsimuste individuaalsele tasandile tõlkimine annab talle eelispositsiooni töötaja ees, kelle pakutavast kaubast tal keelduda pole võimalik. Klassivõitluses, milles „väikekodanlase koondatud kapital“ vastandub üksiktöölisele, on väikekodanlasel alati eelisseis. Lisaks lubab liberalism tal uskuda, et tema positsioon majanduses on alati tema enda tubliduse tulemus, harva tunnistavad väikekodanlased teiste töö rolli nende edus või asjaolu, et klassina ollakse alati ekspluateerijad. Väikekodanlane näeb omaenda ettevõtlikkust ühiskondliku arengu mootorina, „uus väärtus“ tekib tänu tema fantaasiale ja riskivalmidusele, ignoreerides töötajate rolli, oskusi ja fantaasiat selle väärtuse loomisel. Seepärast ongi väikekodanlased kõige kergemini haaratavad „moraalikogukondade võitlusse“, kuna nad kasutavad moraali oma eelisseisu kinnitajana – ja nad saavad selles võitluses olla nii progressiivide („meie oleme maailma paremaks muutmise mootorid“, vt Steve Jobs või ka kurikuulus Elizabeth Holmes, laiendatult Silicon Valley ideoloogia) kui traditsionalistide (keskaegse rüütli või vastutusrikka pereisa kombel, kes võitleb lohedega ja „tagab perekonna ülalpidamise“, olles aus ja range) poolel. Industriaalne tootmine vajab teatud ühist kultuuri, alates kirjaoskusest kuni töövõteteni, massitootmine (ja massitarbimine) eeldab teatud ühisteadmisi, -oskusi ja -eeldusi. Seepärast on väikekodanlastele üldiselt rahvuskultuurid vajalikud ning teatud kollektiivide (rahvus, perekond) tunnistamine ja kilbile tõstmine on üks nende klassiteadvuse osa. Kuid seni, kuni väikekodanlastel ei ole ligipääsu rahaloome reeglitele, jäävad ka nemad allasurutud klassiks – kuni sõltutakse kapitalistide laenupoliitilistest otsustest, pole piiramatult liberaalne majandus alati nende huvides. Ka tänases maailmas kipub kapital ringlema eelkõige reaalmajanduse selles osas, mis lubab kiiret eksponentsiaalset kasvu, sõltumata toote kvaliteedist või isegi pikaajalisest nõudlusest. See on toonud kaasa oluliste ühiskonnagruppide väljajäetuse ühise rikkuse loomise ja sellest osasaamise võimalustest.

    Töötajale ei ole liberalism kasulik: töötajate jõud on alati kollektiivis. Kui kapital on oma iseloomu tõttu kontsentreerunud, siis töö kontsentreerub ainult töötajate ühendusse. See tähendab ka, et erinevalt teistest klassidest on töötajale klassiteadvus, iseenese defineerimine töötajana hädavajalik, sest talle kättesaadavad klassivõitluse elemendid (streigid, kollektiivläbirääkimised jne) eeldavad ühist tegutsemist. Töötaja ei saa loobuda maailmast, kus peale üksikisikute[15] on õigused ka kollektiividel (klassidel, kogukondadel jne). Arvan, et suur- ja väikekodanlaste valik möödunud sajandi seitsmekümnendatel tootmise detsentraliseerimise kasuks ning üheksakümnendate globaliseerumislaine ei olnud põhjustatud mitte niivõrd vajadusest efektiivsuse järele (näiteks mitmed Euroopa ettevõtted on 21. sajandil olnud majanduslikel põhjustel sunnitud ennast deglobaliseerima), vaid oli tingitud võimuküsimusest. Detsentraliseerimine vähendas töötajate organiseerumisvõimalusi, globaliseerumine võimaldas võidujooksu kõige madalamatele sotsiaalsetele tagatistele ja kõige madalamate palkade kehtestamist koos tööjõu pakkumise üleküllusega, mis omakorda tõi kaasa klassiteadvuse lahjenemise või kadumise. Tänane „moraalikogukondade konflikt“ on sellesama stsenaariumi kordumine väikekodanlaste klassi jaoks (ning vastuseis on siin nõrgem, sest nende praktiline vajadus klassiteadvuse järele on nõrgem) ajal, kui tootmismajanduse roll väheneb ja pankade roll suureneb. Samas on näha töötajate klassiteadvuse tagasitulekut (isegi Amazoni töötajad organiseeruvad).

    Materiaalse maailma uut väärtust loovad nii intellektuaalselt kui füüsiliselt töötajad ja väikekodanlased ning inimestel ei ole võimalik ennast materiaalsest maailmast täielikult lahutada. Toitu on vaja ning tegelikult ka kapitalistide abstraktne kauplemine eeldab keeruka arvutustehnoloogia olemasolu, mis tekib ainult industriaalse tootmise kaudu, industriaalse tootmise võimalikkus on ka kõigile kättesaadava heaolu alus. Peamine majanduslik konflikt – aga ka ühiskondliku arengu mootor ja kaitse dekadentsi eest – peitub nende klasside omavahelises suhtes, klassivõitluses töötaja ja väikekodanlase vahel. Kui soovida rahumeelset ja demokraatlikku arenevat heaoluühiskonda, siis tuleb see klassivõitlus „ritualiseerida“ ehk allutada protseduuridele – pääsemaks hullunud masside vägivaldsest mässust, milles võidab lõpuks alati kapital, kuna riigi jõumonopol allub pigem neile. See tähendab vajadust katta tööjõu kasutamine kollektiivlepingutega, anda töötajatele võimalus oma huvide kaitseks streikida (ka töötajate klassi laiemate poliitiliste huvide eest, nagu haiguskindlustus) ning saada osa oma tööga loodud omandist.[16]

    Ritualiseeritud klassivõitlus tähendab vajadust allutada pankade töö avalikkuse järelevalvele, vajadust võtta rahapakkumine riigi täieliku kontrolli alla. Küsimus sellest, „kust tuleb raha“, on arvatavasti kaasaegse majanduspoliitilise debati võtmeprobleem. Raha võib vaadelda kui midagi etteantut, majandusest sõltumatut (mingi väärtusena, mida väikesed päkapikud kuskil kaevandavad – mõttestik, millest lähtus „kulla alusel valuutade“ rahapoliitika). See tundub loogiline eelkõige väikekodanlaste klassile, sest mikromajanduslikus mõttes ei olegi raha hulk majanduses ettevõtte poolt kontrollitav. Selline suhtumine võimaldab ka toestada kõiki neid moralistlikke argumente, miks „ei ole vahendeid“ kõigile inimestele haiguskindlustuse tagamiseks või parima võimaliku hariduse või ravi kättesaadavaks tegemiseks. Alates 1973. aasta Nixoni reformidest me elame praktiliselt maailmas, kus raha hulk ei ole määratud mitte millegi muuga kui usaldusega antud majanduse vastu ning rahaloome on tavaolukorras täielikult erapankade käes (selles mõttes on raha lihtsalt krediit, mis luuakse hetkel, kui tekib nõudlus ja kui pangad otsustavad väljastada laenu).[17]

    See, millisel viisil rahaloomesse suhtuda, on poliitiline valik: kas eksogeenselt (nii nagu otsustas Siim Kallas valuutakomitee süsteemiga) või endogeenselt (Draghi „whatever it takes“ Euroopa Keskpanga poliitikana). Endogeensest rahaloomepõhimõttest lähtumine võimaldab valitsustel tagada täielikult „kontrollitud klassivõitluse“ eeldused – kui „kõike, mida on vaja“ sai rakendada euro päästmiseks, siis saab seda rakendada ka kõigile kodanikele vajaliku heaolu tagamiseks ja ekspluateerimise vältimiseks. Sellises süsteemis on mõistlik loobuda niihästi „täiesti iseseisvatest“ keskpankadest kui lisaks ka erapankadest – laenupoliitika mõistlike tagatiste ja intresside osas ei pea järgima pangaomanike soove teenida võimalikult palju kasumit, vaid avalikkuse soovi tagada võimalikult lai heaolu, innovatsioon ning täielik tööhõive.

    Efektiivne majandus saab hakkama ilma kapitalistide klassita; rahapakkumise saavutamine, mis oleks avalikkuse ja mitte erahuvide kontrolli all, võikski olla esimene samm Eesti poole, mida saab valitseda ilma liberaalideta. Ainus reaalne alternatiiv liberalismile on sotsialism, ainus võimalus saada välja rattast „töötan, et tagada miinimumvajadused, et siis jälle töötada“, on natsionaliseeritud pangad ja võrdsetele alustele viidud klassivõitlus, kus väikekodanlasel pole automaatseid eeliseid töötaja ees.

    [1] P. Loone, Võlast Trumpini: raisatud kriis. Vikerkaar, 2019, nr 3.

    [2] H. Kõiv, S. Kartau, Eesti uus vasakpoolsus revolutsiooni ei plaani. Müürileht, 22.11.2022.

    [3] E. Loone, T. Mätlik, V. Parve, Konflikt, konsensus, moraal: uurimusi pluralistliku diskursuse filosoofiast. Tartu, 2000, lk 61–62.

    [4] Rahvaste enesemääramisõigusega on liberaalidel tõsiseid probleeme, ehkki võimalik väljapääs on siin ilmselt kõigi maatükil X elavate inimeste soov moodustada oma riiki, juhul kui see ei võta teistelt inimestelt ära õigust endale samuti riiki moodustada. Analoogiline kitsaskoht on vähemusrahvustega, ka Eesti rahvuspoliitika dominantne narratiiv keeldub aktsepteerimast vene vähemuse kultuurilisi õigusi (näiteks omakeelsele koolile), kuigi individuaalset diskrimineerimist on võimalik probleemina tunnistada. Tähelepanuväärsel kombel näib EKRE vene vähemuste õigusi rohkem aktsepteerivat kui Reformierakond.

    [5] Väikeriikide puhul on seesugune välispoliitiline positsioon muidugi probleemne, neil on võimalus osaleda „liberaalsete väärtuste kehtestamise koalitsioonides“, aga mitte otseselt oma väärtusseisukohti kehtestada.

    [6] Kasutan terminit „reaalne liberalism“ võrdväärsena „reaalse sotsialismiga“ tähenduses „praktiliselt eksisteeriv liberalism“, et osutada ennast liberaalseteks kutsuvate riikide/valitsuste poliitikale.

    [7] Näiteks omand ei ole tekkinud olukorras „üksikisik vs loodus“, vaid ühiskondlike süsteemide raamides, inimesed leiavad need süsteemid eest ning peavad nende raamides hakkama saama. Kriitika on muidugi väga laiaulatuslik ning selle käsitlemine jääb paratamatult artikli piiridest välja.

    [8] Isegi intellektuaalse omandi puhul on autoritel võimalik küll nõuda „autoriks nimetamise“ õigust, aga materiaalsed õigused jäävad väga tihti kirjastustele, produtsentidele, ülikoolidele jne. Tehasetöölise võimalus nõuda osa tema tööga loodud väärtusest on olematu.

    [9] B. Barber, The Conquest of Politics. Princeton, 1988.

    [10] Täpsemalt: tuumikvalikute tulemused. Nendele tulemustele jõudmise õigustusalused võivad olla erinevad.

    [11] Tavaliselt on tuumikvalikud kinnitatud rahvahääletustel vastuvõetud põhiseadustes, kuid mõnikord võib juhtuda, et „kirjutamata põhimõtteid“ peetakse nii üldmõistetavateks, et nende kirjapanemist ei peeta mingil ajahetkel oluliseks.

    [12] Ka tööjõud on selle jaotuse tähenduses kaup.

    [13] Kapitalistide klass toimib suures ulatuses abstraktses maailmas, mis muidugi aeg-ajalt toob reaalsusega kokkupuutel probleeme, nagu kasvõi 2008. aasta suur majanduskriis, mis osaliselt oli seotud nii keerukate abstraktsete kauplemisobjektide loomisega, et kapitalistid ka ise neist enam aru ei saanud. Sellest tuleneb ka ühiskondade vaatlemine põhimõtteliselt ühesuguste abstraktsete ruumidena, ajaloo algusest tänapäevani, samade mõttemallide ja väärtuste pingereaga.

    [14] Muidugi on teatud juhtudel valitsustel võimalik keskpankade poliitikat ka teiste klasside huvides suunata.

    [15] Töötaja vajab kindlasti ka isikuvabadust (näiteks vabadust oma tööjõudu konkreetsele ettevõtjale mitte pakkuda).

    [16] Näiteks võib nõuda, et ettevõtte kasum jagataks töö ja kapitali vahel vastavalt kollektiivsete läbirääkimiste tulemusele. Hiljem töö ja kapitali pool lepivad omavahel kokku reeglites, kuidas seda kasumit individuaalselt jagada. See eeldab muidugi, et töötaja saab eelnevalt ka teatavat palgatüüpi kompensatsiooni oma aja eest.

    [17] Nagu eespool mainitud, keskpankade roll on seda reguleerida, kuid oluline on, et pangad ei jaga mitte edasi keskpankade raha, vaid loovad raha vastavalt nõudlusele. Vt täpsemalt näiteks siit: M. McLeay, A. Radia, R. Thomas, Money Creation in the Modern Economy. Bank of England, Quarterly Bulletin, 14.03.2014. https://www.bankofengland.co.uk/quarterly-bulletin/2014/q1/money-creation-in-the-modern-economy.

  • Liberalismi vastu

    Valdav osa nooremaid Eesti kultuuriinimesi ning kosmopoliitilisemaid valgekraesid ohkas pärast viimaseid Riigikogu valimisi kergendatult. Liberaalsete jõudude koalitsioon päästis meid taaskordsest ekreikest. Tõsi, on rahustav, et Ukraina sõja ajal pole puldis võõrkeeli napilt oskavad saamatud onklid, kel kombeks naisi ja vähemusi solvata. Kuid kas me peaksime tõepoolest soovima, et meid valitseksid „liberaalsed jõud“?

    Praegune Reformierakonnast, Eesti 200-st ja sotsiaaldemokraatidest koosnev koalitsioon on mitut moodi paradoksaalne. Kaks klassikaliselt parempoolset liberaalset erakonda on ühte heitnud sotsiaaldemokraatidega. Inimesed, kes seisavad poliitikas vähemkaitstute positsiooni tugevdamise eest, juubeldavad õigusega abieluvõrdsuse saavutamise üle. See ongi juubeldamist väärt. Enamasti on needsamad inimesed aga langenud uue valitsuse suhtekorralduslikku lõksu, jäädes uskuma, et valitsus tõstab vastutustundlikult makse, et katta eelmiste valitsuste tekitatud puudujääke. See jutt pole aga mitte lihtsalt eksitav, vaid tegemist on puhtakujulise valetamisega. Uus valitsus otsustas esmajoones kinkida rikastele täiendava maksuvabastuse, kaotades tulumaksuküüru, ja kompenseerida sellest tekkivat eelarveauku käibemaksu tõusuga, mis puudutab teravalt ennekõike vaesemaid leibkondi, kelle eelarvest kulub suurem protsent käibemaksule.

    Säärane poliitikate pakett – abieluvõrdsus ja maksukink rikastele vaeste arvelt – on täpselt see, mille me saame, kui riiki juhivad „liberaalsed jõud“. Narriks on end tõmmata lasknud vasakpoolsed, kes on läinud kaasa EKRE ja nende kaasteeliste väljakäidud vastandusega liberaalne-konservatiivne ning asunud toetama n-ö „liberaalseid jõude“. Kuidas me oleme aga Eestis jõudnud seisu, kus säärane „liberaalsete jõudude“ koalitsioon tundub nii suurele hulgale eestlastest loomulik kooslus?

    Sellel esseel siin on kaks eesmärki. Esiteks uurin, kuidas vastandus liberaalne-konservatiivne on Eestis viimase kümne aasta jooksul kanda kinnitanud. Kakskümmend aastat tagasi tundunuks säärane vastandus võõras ning praegugi haakub ta vaid ühe osaga Eesti poliitilisest debatist, ehkki suur osa meediasfääri kulub just selle vastanduse lahkamisele.

    Teiseks näitan, et telje liberaalne-konservatiivne esiletõstmine jätab kaotaja rolli madala sissetulekuga inimesed.

    Kuidas liberaalist ja konservatiivist vastandid tehti

    Eesti inimene, kes soovis 2023. aastal riigikogu valimiste eel kontrollida, mil määral tema positsioonid ühtivad eri kandidaatide ja erakondade omadega, sai kasutada kahte erinevat internetiküsimustikku. Postimehe valimiskompass „Hääleandja“ kaardistas valijate ja poliitikute eelistusi valdavalt põhjendatud, ent kohati veidralt kallutatud sõnastuses küsimustikuga.[1] Vastused kuvati koordinaatteljestiku kahel skaalal: abstsissil vasak-parem ja ordinaatteljel konservatiiv-liberaal.[2] Ehkki ERR-i „Valimiskompassi“ küsimused olid sõnastatud vähem tendentslikult ning väärtusneutraalsemalt, paigutas seegi rakendus valijad samasugusesse koordinaatteljestikku.[3] Tähelepanuväärne on see, et ERR pidas tarvilikuks lisada telje vasak-parem ette määratluse „majanduslik“ ning ühes täpsustavas artiklis nimetas küsitluse peaautor Andres Reiljan dimensiooni liberaalne-konservatiivne „sotsiaalkultuuriliseks“.[4] Kuivõrd tegu on nii-öelda laiatarbekaubaga, mida ka ulatuslikult kasutati, ei tundu vast väär järeldada, et poliitika säärane kaardistamine ongi tänases Eestis levinud ning ehk isegi üldaktsepteeritud. Ometi mõjub mõtlemine poliitikast nende kahe telje abil mõnevõrra kummastavalt. Taasiseseisvumisest saati on Eestis terminit „liberaal“ nähtud ennekõike majandusliku määratlusena, mille vastandiks oleks pigem sotsialist kui konservatiiv. Mis vast kõige olulisem, mitte miski ei takistanud pikki aastaid kellelgi olemast samaaegselt konservatiiv ja liberaal, nagu seda olid toonases Eesti poliitikas nii Siim Kallas kui ka Mart Laar.[5]

    Sama liberaalne-konservatiivne telg oli ERR-i valijakompassis ka juba 2015. aasta valimistel, kuid puudus veel näiteks 2011. aasta valimiskompassis.[6] Aga liberalismi-mõiste ümber käiv tants on veelgi keerukam. ERR-i valijakompassi täiendavate dimensioonide loetelus oli lisaks eraldi välja toodud demokraatiatelg, mille otspunktideks olid vastavalt liberaalne ja illiberaalne demokraatia. EKRE oli üksi illiberaalse demokraatia otsas ning kõik teised erakonnad asetusid liberaalse demokraatia poolele. Ehk siis juba ka sellises elementaarses didaktilises laiatarbe tööriistas nagu valimiskompass on sõnal „liberaalne“ terve rida erinevaid üksteisele vastu rääkivaid tähendusi.

    Sõnade „liberaal“ ja „liberalism“ tähendusega on keerulised lood ka laiemalt. Nad võivad osutada vägagi erinevatele koolkondadele või ideedele ning eri riikides tähendavad need sõnad küllaltki erinevaid asju. Eestis peeti aastatuhandevahetuse paiku liberalismiks ennekõike klassikalise liberalismi ja neoliberalismi vaimus arusaama maailmast, kus iseseisvad indiviidid, kes peaasjalikult on ka omanikud, jõuavad parimate poliitiliste lahendusteni, kui riik sekkub nende tegevusse võimalikult vähe või kui, siis ainult niipalju, et aidata turujõududel jõuda optimumini, kuhu nad muidu ehk iseseisvalt ei jõuaks. Sellises liberalismis kaotajatele sooja kohta polnud.[7] Poliitikafilosoofias aga domineeris liberalismi nime all samal ajal hoopis teistsugune arusaam. Angloameerika ülikoolides oli poliitikafilosoofiline liberalism koondunud lõpututeks aruteludeks ja kriitikaks John Rawlsi õiglusteooria üle, mis oli märksa lähedasem sotsiaaldemokraatlikule heaoluriigile ning erines märkimisväärselt Eestis valdavast arusaamast selle kohta, mis on liberalism nii poliitiliselt kui teoreetiliselt.[8]

    Poliitiliselt peetakse liberalismi all eri riikides aga silmas vägagi erinevaid, kohati lausa teineteisele vasturääkivaid suundasid. Liberalismi sünnikodus Suurbritannias ja samuti ingliskeelses Ameerikas tähendab ta täiesti erinevaid asju. Suurbritannias mõeldakse selle all valdavalt klassikalise liberalismi vaimus vabakaubanduse soosimist ning vähest riiklikku sekkumist majandusse. USA-s seevastu tähendab ta argises pruugis lihtsalt demokraatlikku parteid ning pigem suurt kui väikest riiki. Sellel on ajaloolised põhjused. USA riigi roll inimeste elu ja majanduse korraldamises laienes märkimisväärselt 1930. aastatel Uue Kursi ajal, mida nimetati ka lihtsalt Uue Kursi liberalismiks. See ei ole ehk nii üllatav, kui mõtleme, et ka näiteks John Maynard Keynesi võib pidada liberaaliks. Sõjajärgsel Lääne-Saksamaal ning hiljem, ühinenud Saksamaal, on liberalism ennekõike olnud seotud Freiburgi koolkonna turgude kujundamisele keskendunud ordoliberalismiga, millel oli märkimisväärne mõju Konrad Adenaueri aegsele Saksa majandusimele ja Euroopa Liidu majandusintegratsioonile, eriti konkurentsiõiguse vallas. Ehkki näiteks üleeuroopalises võrdluses võiks Emmanuel Macroni just nimelt liberaaliks nimetada, ei pruugita seda sõna aga Prantsusmaal pea üldse või kui, siis ainult sõimusõnana epiteetidega rikastatult. Näiteks anglosaksi ultraliberaal on prantsuse keeles enam-vähem sünonüüm röövkapitalistile. Postsotsialistlikus Euroopas on see sõna tähendanud samaaegselt klassikalist liberalismi ehk turukeskset majanduskorda, liberaalset demokraatiat ja õigusriigi kaitset vähemustele. Laias plaanis nõuti kõiki neid asju eurointegratsiooniks ning viimasel ajal on üksjagu furoori tekitanud liberalismi hädadest tõukunud illiberalism Poolas, Ungaris ja mujal regioonis.[9]

    Poola on hea näide sellest, kuhu suunas tundub triivivat Eesti, kui poliitilise spektri vastanditeks, erinevalt enamusest Euroopast, peaksid saama konservatiiv-liberaal. Näiteks pole postsotsialistlikus Poolas olnud peamine mitte vasaku-parema telg. Pigem on olnud määrav konservatismi-liberalismi telg, kus sotsiaalmajanduslikud küsimused on ebaühtlaselt jaotunud. Vendade Kaczyńskite PiS (Prawo i Sprawiedliwość – Õigus ja Õiglus) on tugevalt natsionalistlik, jagab küllaltki heldeid sotsiaaltoetusi, aga samas pillub solvanguid seksuaal-, rahvus- ja rassiliste vähemuste suhtes. Eesti 2020. aastate alguse poliitikasse ületoodult on ta ehk võrreldav Isamaa (pluss tugevad sotsiaaltoetused) ja Keskerakonna (miinus sõbralikkus rahvusvähemuste suunal ja leebem toon Venemaa aadressil) kokteiliga. Kodanike Platvorm (Platforma Obywatelska) sarnaneb aga Reformierakonna või Eesti 200-ga: parempoolne neoliberaalne turukeskne nägemus ühiskonna ja majanduse suhetest tuleb käsikäes tugeva eurofiiliaga ning veidi eklektilise seguga sotsiaalkonservatismist ja vähemuste sallimisest. Euroopas ainulaadselt on vasakpoolsed jõud Poolas poliitiliselt marginaliseeritud ning 2015. ja 2019. aasta vahel polnud Seimis esindatud ühtegi vasakerakonda.

    Kuidas siis kogu selle tohuvabohu ja mõisterägastiku taustal ikkagi juhtus nõnda, et pärast valimisi tundus poliitikavaatlejate ja Eesti inimeste enamusele mõistlik, et võimule pääsesid „liberaalsed jõud“?

    Kategooriad ja poliitika

    Kategooriad, mille abil me poliitikast kõneleme, nii nagu mõõdikud laiemalt, ei ole lihtsalt neutraalsed vahendid, millega neist lahus seisvat nähtust kirjeldada. Nad suunavad meie mõtlemist ja panevad meid maailma nende kaudu tõlgendama ning seeläbi nende enda võimu suurendama. Lingvistilises plaanis võib säärase mõtte viia tagasi Herderi, Saussure’i, Boasi, Sapiri, Whorfi ja teisteni, kes on osutanud teadmise kohalikkusele ja tinglikkusele, mis rajaneb ühe asja eristamisel teisest ega tulene asjade sisimast loomusest. 20. sajandi sotsiaalteadustes on mõistete maailmakujundavat mõju uurinud terve rida koolkondi ja mõtlejaid alates Michel Foucault’st ja Antonio Gramscist kuni mõistete ja hoiakute ajalooni või, veidi lihtsustatult, sotsiaalkonstruktivismini.

    Ka sotsiaalteaduste alusmõisted „ühiskond“ ja „majandus“ on säärased. Nad tulid käibele koos statistilise aparatuuri, ajakirjanduse, sotsiaalteaduste ja riikliku bürokraatia arenguga, mis ühtpidi asusid neile uutele objektidele mõõtmisega keha andma ja samas neid poliitikateks vorpima. Terve rida mõjukaid majandussotsioloogilisi uuringuid on näidanud, kuidas loodusteaduslikkust matkiv rahvamajandusteadus on performatiivne, st mitte ainult ei vaatle oma objekti – majandust kui statistilist ja poliitilist tervikut –, vaid läbi selle, kuidas ta seda objekti konstrueerib, loob ka raamid sellele, millised võivad olla poliitilised probleemid ning millised võiksid olla nende lahendused.[10]

    Oluliste mõisteliste kategooriatega on nagu haamri ja naeltega. Kui sul on käes haamer, näed sa kõikjal naelu, ehkki enne ei pruukinud naelad sugugi silma paista. Kui vastandus liberaalne-konservatiivne võib algul ilmneda kirjeldava kategooriana, mis vaid osaliselt olemasolevat reaalsust haarab, siis teda palju kasutades muutub ta aja jooksul samuti maailma muutvaks kategooriaks. Millal siis muutus Eestis võimalikuks rääkida konservatismist ja liberalismist kui teineteisele vastanduvatest ismidest? 2011. aasta valimiskompassis seda vastandust veel ei leidnud. 2023. aasta Riigikogu valimiste järel on meil aga koalitsioon, mis on üksmeelselt tembeldatud liberaalsete jõudude koalitsiooniks. Kuidas me siia jõudsime?[11]

     Opositsioon liberaal-konservatiiv

    2010. aastate keskpaika jääb kaks võtmesündmust, mis varasema poliitilise maastiku vastandustega enam kuigi hästi ei haakunud. Esiteks, kooseluseaduse hääletus 2014. aastal ning sellele kümmekonna aasta jooksul eelnenud ja järgnenud artiklid, meeleavaldused jne. Teiseks, 2015. aasta migratsioonilaine ning selle ümber üle Euroopa puhkenud paanika. Mõlema sündmuse ajal torkas ennekõike silma Eesti erakondade ja poliitikute kohmetus ja saamatus nendele teemadele reageerimisel. Mäletan selgesti üht 2015. aasta suve raadiosaadet migratsioonilainest, kus külalisteks olid toonane europarlamentäär Urmas Paet ja siis veel autsaider, küllaltki vähetuntud EKRE saadik riigikogus Martin Helme. Paet oli kohmetu. Kogu pagulus- ja rändeteema oli talle uus ja võõras. Ehkki ta üritas raadioeetris õigustada pagulaste vastuvõtmist, ei olnud tal ülevaadet isegi sellest, kes kust kuhu rändab, kui palju neid võiks olla ja miks nad seda teevad. Küllap polnud ta isegi veendunud selles, et Eestis tuleks pagulasi vastu võtta, ning seega jäigi tal vaid üle korrata, et teeme nii, sest nõnda meeldib Brüsselile. Martin Helme seevastu teadis arve, rõhus hirmulugudele, oli enesekindel ja selle teema enda jaoks läbi mõelnud. Nõnda määraski Helme kogu vestluse takti ja Paetil ei jäänud üle suurt muud kui ebamugavalt podiseda. Kohmetus uue võõra teemaderingi ja rõhuasetuse ees kirjeldab laiemalt ka Eesti poliitilise ladviku olekut LGBT+ ja rände teemadega seoses.

    Ehkki EKRE pääses püünele just 2014–2015 kooseluseaduse ja rändelaine valguses, oli Eesti poliitika ümberseadistamine olnud EKRE ja nende teekaaslaste siht algusest peale. Juba 2012, enne laiemaid diskussioone samasooliste paaride kooselu legaliseerimisest, ajal, mil Eesti peamisteks muredeks olid majanduskriisist toibumine ja maa rahvast tühjaks voolamine, mitte kellegi Eestisse saabumine, peeti värskelt Rahvaliidu jääkidest ja Eesti Rahvuslikust Liikumisest moodustatud uue Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimene kongress. Seal võeti vastu poliitiline avaldus, mis seadis otsesõnu eesmärgiks senise poliitilise välja ning selle vastanduste vasak-parem ja ida-lääs ümberseadistamise uuel liberaalsel-konservatiivsel teljel: „Puudub erakond, kes esindaks eesti rahvast, meie rahvuslikke huve ja traditsioonilisi püsiväärtusi. Klassikalises poliitikas mõistetav rahvuslik-konservatiivne tiib on tühi. Riigikogus ja valitsuses on esindatud parem- ja vasakliberaalsed, samuti sotsialistlikud ideed, mille kohaselt kodanik on vaid statistiline ühik või maksumaksja, parimal juhul teenuse tarbija. Ühiskond pole mitte kiivas paremale või vasakule, vaid ultraliberalismi. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab valijale, kes on tüdinud sundvalikust Ansipi ja Savisaare, ida ja lääne, vasaku ja parema vahel, väljapääsu sellest võltsvalikust.“[12]

    Tõsiselt algas aga Eesti poliitika mõisteline ümberseadistamine alles pärast kooseluseaduse vastuvõtmist ja 2015.–2016. aasta Euroopa rändekriisi. Ehkki EKRE oli kuulutanud poliitika rekalibreerimise oma eesmärgiks, oleks liialdus väita, et nemad üksipäini sellega hakkama said. Umbes samal ajal asus Eestis oma ideid propageerima Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK).[13] Võib öelda, et küsimus ei olnud kummaski fenomenis endas, st ei kooseluseadus ega Euroopa migratsioonilaine ei mõjutanud olulisel määral valdava osa Eesti inimeste elu. Küll aga oli asi avalikus reaktsioonis neile. Mõlema ümber lõi lahti laiem meediapaanika, meeleavaldused vastu ja toetuseks ja pidevad arvamusavaldused ajaleheveergudel, raadiosaated, arutelud sõpradega, ning – mis pole sugugi väheoluline – neid vastandusi toitsid konfliktid perekonnaliikmete ja põlvkondade vahel pidulaudades.[14] Kui mootorrattajõuk 2015. aastal Vao külla pagulasvarjupaika hirmutama sõitis, mõjus see kui külm dušš Eesti poliitikamaastikul. Pind jalge all oli muutumas, kuid seda ei osatud veel õigesti sõnastada. Kui EKRE 2015. aastal nende sündmuste mõjul parlamenti pääses, ei osanud ajakirjandus ja teised erakonnad esialgu reageerida.[15] Reformierakond, kes valimised võitis, kutsus EKRE koos kõigi teiste erakondadega esialgu koalitsiooniläbirääkimistele, enne kui EKRE parketikõlbmatuks tembeldati.

    Lisaks EKRE-le, kes oli eksplitsiitselt poliitika rekalibreerimisest oma eesmärgi teinud, asusid seda toetama ka teised organisatsioonid. 2016. aastal asutati eksitava nimega MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut. Tegemist polnud neutraalse kõrvaltvaataja rollile püüdleva iseseisva teadusasutusega, nagu nimi ehk lubanuks arvata, vaid huvigrupiühinguga, mille siht oli algusest peale sotsioloogilise oreooli kasutamine selleks, et näidata, kuidas Eesti ühiskonna valdava osa tõekspidamised on konservatiivsemad kui poliitikute, ajakirjanike ja haritlaste omad. Ehkki selles intuitsioonis oli, eriti sihtasutuse loomise aegu, üksjagu tõtt, on sihtasutuse küsitluste küsimused tihti sõnastatud tendentslikult ning ei paku seega niivõrd objektiivsusele või neutraalsusele püüdlevat tasakaalustatud pilti Eesti ühiskonnast, vaid ennekõike statistilist toetusmaterjali moraalikonservatiivsete positsioonide edendamiseks.[16]

    Kõige värvikam on selles valguses toona Kesk-Euroopa Ülikooli politoloogia doktorandi, nüüdse Tartu Ülikooli teaduri Martin Mölderi analüüs Ühiskonnauuringute instituudi 2016. ja 2017. aasta küsitlustest.[17] Õigupoolest on tegemist ehk kõige selgemate näidetega, kuidas neile sõnadele anti tol perioodil forsseeritult uus tähendus, ilma et see oleks Eesti toonase mõistelise väljaga haakunud.

    Lühidalt, 2016. ja 2017. aastal lisas MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut AS-i Turu-Uuringud kaudu pea 800 vastajaga omnibus-küsitlustele veidi üle kolmekümne oma küsimuse, kus need figureerisid koos valdavalt eri firmade turundusosakondade tellitud küsimustega à la „kas teile meeldib tihedam või vedelam ketšup?“.[18] Esiteks paluti inimestel ennast määratleda skaaladel liberaal-konservatiiv ja vasak-parem ning seejärel suhestuda erinevate majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi hoiakuid puudutavate küsimustega, mille põhjal – vähemalt nii lubab Mölder artikli alguses – saab „selgitada, mida liberaalsus või konservatiivsus vastajatele tähendavad ehk millised on konkreetsed hoiakud, mis iseloomustavad sellise enesemääratlustega inimesi“.[19] Ehkki säärane probleemipüstitus on iseenesest relevantne ja huvitav, rajanevad küsimustik ja selle interpretatsioon kahel loogilisel apoorial, mis lõpuks ei võimalda „konservatiivsuse“ ja „liberaalsuse“ kategooriaid Eesti poliitmaastikul empiiriliselt sisustada.

    Küsitluse esimene tõsine probleem peitub juba esimeses küsimuses: „Poliitikas räägitakse vahel liberalismist ja konservatismist. Kuhu Te ennast sellel skaalal asetaksite, kus 0 tähistab liberalismi ja 10 konservatismi?“ Küsimuse esimene poolt on täiesti arusaadav. Vaevalt vaidleks keegi vastu, et poliitikas räägitakse liberalismist ja konservatismist. Teisest lausest ehk enesemääratlusküsimusest edasi jooksevad kogu küsitlus ja selle tulemused kiiva. Mis lubas autoritel arvata, et säärane skaala on mõistlik? Kas skaala eelduseks pole mitte see, et otstes seisvad tähised vastanduksid reaalselt teineteisele ning et nende vahel oleksid võimalikud vahepealsed, n-ö hallid positsioonid? Nagu juba öeldud, oli Eestis läbi 1990. ja 2000. aastate normaalne, et keegi on samaaegselt liberaal ja konservatiiv. Tegemist ei olnud teineteist välistavate määratluste ega vastanditega.

    Igal juhul määratles ennast liberaalina veidi vähem kui viiendik ja konservatiivina umbes viiendik. Suurem osa inimesi määratlesid aga ennast hoopis kuskil skaala keskel või väitsid, et nad ei oska küsimusele vastata.[20] Nagu Mölder ise tõdes, ei eristunud enamik vastanuid liberaal-konservatiivse skaalal kuigivõrd, küll aga olid end liberaaliks nimetanud inimesed pigem sotsiaalmajanduslikult parempoolsed, mis näitab veel kord, et tõenäoliselt ei mõistnud suur osa küsimustikule vastanud inimesi neile pakutud termineid nii, nagu neid hiljem tõlgendas teadlane Mölder. Kõike seda aga ei vaevunud Mölder isegi arutama. Ei Akadeemias ilmunud „teadusartiklis“ ega küsitlust tutvustanud Postimehe seminaril ega ajaleheartiklites ei arutlenud ei Martin Mölder ega MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut kordagi selle üle, mida need sõnad tähendada võiksid ning mil määral neid üldse vastanditeks lugeda saab. Hoolimata sellest, et väidetavalt oli küsitluse eesmärk kirjeldada, kuidas Eesti kodanikud mõistavad termineid „konservatiiv“ ja „liberaal“, tundub, et tegelikult teenis kogu projekt kaht muud eesmärki: mõtestada terminid konservatiiv ja liberaal ümber kui vastandid nii, nagu see sobib EKRE, SAPTK-i, Ühiskonnauuringute instituudi ja Martin Mölderi arusaamadega, ning näidata, et eestlaste enamus on sedasi mõistetult tegelikult konservatiivid.

    Artikli teine probleem on loogiline salto, mis lubas Mölderil siduda selle esimese lonkava loogikaga küsimuse ülejäänud küsimustikuga ning järeldusega, et Eesti elanike enamus on kapikonservatiivid või, tema enda sõnutsi, Eesti kodanike „nähtamatul enamusel“ on valdavalt konservatiivsed vaated. Tema afišeeritud teguviis selles artiklis on mulle kui antropoloogile sümpaatne – väidetavalt ei määra seal terminite sisu mitte uurija, vaid küsitlus aitab sisustada ühiskondlikult olulised keerulised mõisted empiiriliselt antud vastuste põhjal. Ehk siis see, kuidas inimesed vastavad järgnevatele küsimustele valdavalt tundlikel teemadel (immigratsioon, samasooliste paaride õigused, demokraatia), näitab, mida määratlused „liberaal“ ja „konservatiiv“ tänapäeva Eestis tähistavad. Siin on aga kaks probleemi. Esiteks ei luba uurimuse ülesehitus seda näidata. Kui 20% 800-st vastajast võib isegi olla representatiivne (jätan selle lahkamise andmespetsialistidele), ei saa me ometi väita, et viis, kuidas ennast konservatiiviks deklareerinud inimesed mingile küsimusele vastavad, on konservatiivne positsioon. Võib olla, et need, kes ennast konservatiivideks peavad, leiavad, et mingis küsimuses on konservatiivne vastus üks, aga kõik teised leiavad, et konservatiivne vastus oleks hoopis midagi muud. Kuidas siis sellisel juhul määratleda, mida Eesti kodanikud konservatiivsuseks peavad? Antud küsitluse põhjal ei saa me seda kunagi teada. Meil on ainult autori poolt forsseeritud enesemääratlused mõnevõrra ebaloomulikul skaalal ja terve rida vastuseid muudele küsimustele. Aga probleem on veel sügavam. Kui Mölderi välise neutraalse vaatleja positsioon oli juba algusest peale võlts – sest kes siis ikkagi küsimused koostas ja selle kunstliku skaala vastajatele välja pakkus? –,
    siis tegelikult astub ta ka tagasi oma esialgselt metodoloogiliselt positsioonilt, kus see, mis on konservatiivne või liberaalne, tulnuks määrata küsitluse tulemuste põhjal.[21] Vastuste kodeerimisel liberaalse-konservatiivse skaalal ei lähtu Mölder mitte ennast konservatiivide ja liberaalidena määratlenud inimeste eelistustest, vaid sellest, mis on tema arvates „eeldatavasti“ või „traditsiooniliselt“ konservatiivne või liberaalne.

    Hea näide sellest, kuidas Mölder väljub „lasta andmetel enestel rääkida“ paradigmast ning asub vastuseid tema enda opositsiooni „liberaal-konservatiiv“ järgi ümber vormima, on see, kuidas ta käsitleb telgede parem-vasak ja liberaal-konservatiiv suhteid. Esiteks tõdeb ta vastuste põhjal, et end liberaalidena määratlenud inimesed paigutasid ennast skaalal vasak-parem selgelt paremale konservatiividena määratlenud inimestest.[22] Ometi oli Mölderi soov enda USA või Poola-Ungari moodi liberaalsuse-konservatiivsuse opositsiooni mudelit nendele andmetele peale suruda nõnda tugev, et uuringu peamisel kokkuvõtlikul skeemil, mis oli Postimehe seminari ettekande keskne slaid, on vastused jaotatud hoopis kahte blokki: liberaalne/vasakpoolne ja konservatiivne/parempoolne.

    Mis puudutab Mölderi ja Ühiskonnauuringute instituudi „vaikiva enamuse“ teesi, ei ole tagatipuks sugugi selge, kas määratlus ja skaala konservatiivne-liberaalne olid paljude nende küsimuste puhul mõistlikud või kas pakutud küsimused ise olid mõistlikud inimeste positsioneerimiseks sellel skaalal. Põhjendamisega need autorid aga ennast juba vaevama ei asunud, mis näitab taas kord, et neid ei huvitanud mitte niivõrd nende mõistete sisustamine, kuivõrd nende jõuga pealesurumine tõrksavõitu materjalile. Kui üle 80% vastanuid, sõltumata sellest, kas nad määratlesid ennast liberaalide või konservatiividena, arvasid, et vabaabielu ei ole taunitav, kas me saame siis sellegipoolest väita, et vabaabielu tolereerimine on liberaalne positsioon? Seda saab ehk väita ajaloolise või ühiskondade võrdlemise kaudu, kuid mitte Eesti ühiskonna ja nende küsitlusandmete põhjal. Olnuks küsimustik teisiti koostatud, saanuks ehk näidata, et Eesti enamus on hoopis liberaalne.

    Tulemusi tutvustati Postimehe ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi koostöös korraldatud seminaril ning sealne arutelu reetis ennekõike, kui halvasti need kategooriad ja selline telg sobitusid valdavate arusaamadega Eesti poliitikast. Osana teaduspesust olid kutsutud esinema ja üritust modereerima kas poliitiliselt neutraalsemad või teistsuguseid seisukohti esindavad Raul Eamets, Mihkel Solvak ja Oudekki Loone. Endine ökonomist, hilisem Edmund Burke’i Seltsi juht Hardo Pajula jagas poliitika vabaduse ja võrdsuse tiivaks ja kurtis, kuidas Eesti liberaalid on liikunud vabaduse tiivast võrdsuse tiiba, mis on Pajula silmis määratud kalduma diktatuuri teele.[23] Kõige ilmekam oli ehk sotsioloogi ja pikaaegse Isamaa ja Vabaerakonna poliitiku Aimar Altosaare kummastus Mölderi kategooriate üle. End ühtmoodi liberaaliks ja konservatiiviks pidanud inimesena olla ta viimasel ajal olnud sunnitud loobuma määratlusest „liberaalne“, sest viimased olla nüüd muutunud vasakpoolseks.

    Kahju on sellest, et osa teisi teadlasi (Raul Eamets ja Mihkel Solvak) läks selle palaganiga kaasa, ehkki sellised väärtushinnangute „uuringud“ ning nende tutvustusüritused on teeninud ennekõike EKRE, SAPTK-i ja Ühiskonnauuringute instituudi poliitilist ja ideoloogilist taotlust mõtestada ümber Eesti poliitmaastiku peamised vastasseisud.

    Olgugi et vastandus liberaalne-konservatiivne mõjus esialgu Eestis võõralt, võtsid selle peagi omaks väga erinevate hoiakutega inimesed. Seda asusid kasutama analüütikud, kes polnud seotud EKRE, SAPTK-i ega Ühiskonnauuringute instituudiga, ning arvajad ja poliitilised jõud parteide sees ja neist väljas asusid end määratlema uudsel liberaalse-konservatiivse teljel.

    Määrava tähtsusega on vast see, et sama vastanduse võtsid peagi üle ka need, kes soovisid EKRE ja laiemalt paremäärmusluse tõusu kritiseerida. Kui politoloog Tõnis Saarts kirjutas kunagi, et Reformierakond oli Edgar Savisaare sünnitis, siis võib öelda, et periood 2014–2023 oli aeg, mil EKRE ja SAPTK sünnitasid liberaale.[24] Tõnis Saarts pole aga selles loos sugugi mitte ainult metakommentaator, nagu ta oli seda Reformierakonna ja Savisaare vastanduse puhul, vaid ka üks esimesi, kes selle uue vastanduse üle võttis. Juba jaanuaris 2016 kirjutas temagi, et Eestis on pinda võtmas uus väärtuskonflikt liberaalide ja konservatiivide vahel, mis oli ehk juba latentselt ka enne olemas, kuid sai päevavalgele tulla alles pärast seda, kui rändelaine ja arutelu samasooliste paaride kooselu legaliseerimise üle Eesti ühiskonda raputasid.[25]

    Vastanduse liberaalne-konservatiivne ülevõtmises on osalenud rida teisigi end uuele paremäärmuslusele vastandavaid inimesi nagu näiteks Ahto Lobjakas. Lobjakas oli kuni 2019. aastani Raadio 2 populaarse poliitikasaate „Olukorrast riigis“ peamisi saatejuhte ja häälekas poliitkommentaator, kes end ise „liberaaliks“ nimetas ja paremäärmusluse tõusu üle häirekella lõi. 2019. aasta kevadel, kui EKRE esimest korda valitsuskoalitsiooni pääses, väitlesid Ahto Lobjakas, Lauri Vahtre ning Jaak Valge Postimehe veergudel selle üle, mis on konservatism ja mis on liberalism ning kuidas nad vastanduvad, kinnistades seeläbi arusaama liberalismist ja konservatismist kui potentsiaalselt vastanduvatest terminitest.[26] Tõele au andes on Lobjaka positsioon ülejäänud siinmainitutest alati eristunud. Talle on Eesti poliitika taandamine sellele vastandusele tundunud ekslik, sest lõppude lõpuks leiab kogu diskussioon ikkagi aset liberaalse demokraatia raamistikus, olgugi et EKRE seab seda Ungari-Poola illiberaalsete demokraatiate eeskujul kahtluse alla. Kuna Lobjakal on reljeefne või hüperboolne väljenduslaad, sobis ta ajakirjandusmajade silmis kenasti kandma liberaalide lippu võitluses konservatiividega. 2020. aasta veebruaris loodigi Postimehe portaalis säärasele vastandusele rajanev telesaade „Lobjakas vs. Vooglaid“.[27] Vastandudes paremäärmuslusele, uuele konservatismile ning nende rassismile ja ksenofoobiale just nimelt liberaalselt positsioonilt, on Lobjakaski toetanud, võib-olla küll tahtmatult, poliitilise vastanduse liberalism-konservatism kinnistumist Eestis.

    Uues mõttes liberalism omandas institutsionaalse mõõtme, kui Tarmo Jüristo ja tema ümber koondunud punt moodustasid Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK).[28] Ehkki Jüristo on järjekindlalt kritiseerinud Mölderi ülelihtsustatud vastandust liberaal-konservatiiv,[29] on ta oma poliitilises tegevuses samas just sellest vastandusest lähtunud, seades sihiks n-ö „liberaalsete jõudude“ valimisvõidu. Tema töövahenditeks olid ühelt poolt rahalise toe leidmine nendele jõududele ning teiselt poolt selleks küsitluste ja fookusgrupi-intervjuude tulemuste jagamine liberaalsete jõududega. Salga definitsioonis tähendas see ennekõike Reformierakonda, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraate, kuid ka valitud seltskonda Isamaas ja Keskerakonnas. Ehkki ajakirjanduslike diskussioonide rõhk on praegu keskendunud ennekõike sellele, mil määral nad oma andmeanalüüsiga aitasid soositud erakondadel luua täpsemini sihitud kampaaniaid, on ehk veelgi olulisem nende kulissidetagune töö liitmaks just neid erakondi omavahel liberaalseks koalitsiooniks ning välistamaks teisi võimalikke kombinatsioone. Nemadki on aidanud luua institutsionaalset baasi Eesti poliitika ümbermõtestamiseks vastanduse liberaalne-konservatiivne alusel. Ühise katuse all paistsid muidugi mõrad. Eero Epneri pikem käsitlus SALK-ist osutas kenasti, kui kunstlik on liit Tarmo Jüristo vasakanarhistliku maailmavaate, matemaatik Margus Niitsoo ihaldatud astmelise tulumaksu ning iduettevõtjate ja Reformierakonna soovitud turukeskse õhukese riigi vahel.[30]

    Muutunud on ka vasakpoolne kriitika, mis on leidnud omale ootamatu voodikaaslase liberaalide näol. Kui 2010. aastate alguses keskendus vasakpoolne kriitika neoliberaalse tehnokraatliku ainumõtte lammutamisele ning selle „poliitikast väljumise poliitika“ poliitilise iseloomu esiletõstmisele,[31] siis 2010. aastate keskpaigast alates on vasakpoolne kriitika keskendunud hoopis EKRE jmt solvavate, rassistlike ja kiuslike väljaütlemiste kritiseerimisele. Selles nad ei erine suurt noortest liberaalidest selle sõna klassikalises tähenduses. Heaks näiteks on siin Müürileht, mis esindab tihti nooremate vasakpoolsemate inimeste vaatepunkti. Mitmed Müürilehe püsiautorid on pruukinud sedasama vastandust oma artiklites ja juhtkirjades, võttes nimetuse „liberaal“ uhkelt omaks.

    Nõnda on Eestis „liberaal“ omandamas uut tähendust, kus selle all mõeldakse üha enam – ent on oluline rõhutada, et mitte eksklusiivselt – vasakpoolseid, võrdõiguslikkust ning vähemuste kaitset nõudvaid liikumisi. Kohati jõuab selline terminoloogiline ümbermõtestamine peadpööritavatesse kõrgustesse. Näiteks suutis muusikamees-ajakirjanik-poliitik Ivan Makarov kaks aastat tagasi tulla välja sildiga „liberaalstalinist“.[32] Ehkki ilmselt toob selline väljend paljude lugejate näole irve, on see hoolimata distantsist, mis lahutab Stalinit/stalinismi ja liberaalset individualismi, mõnevõrra mõistetav, arvestades, et Makarovi töö keskendus aastate vältel Vene meediavälja jälgimisele ning just sealt on Eestisse jõudnud väljendid „liberast“ ja „tolerast“. Säärasest, ennekõike Venemaalt-Poolast-Ungarist laenatud liberalismi-mõiste Eestisse imbumisest leiab märke mujaltki, võib-olla ootamatutestki kohtadest. Näiteks tõlkis igas mõttes liberaalse positsiooniga ajakiri Edasi hiljuti The Economisti artikli „The Threat from the Illiberal Left“ eesti keelde hoopis uudse pealkirjaga „The Economist: vasakliberaalsuse ohtudest“.[33] Kuidas sai „illiberaalsest vasakpoolsusest“ järsku „vasakliberaalsus“? See tõlge tundub seda jaburam, et ajakiri The Economist on olnud pea kakssada aastat just nimelt liberalismi hääletoru, seda küll selle sõna harjumuspärases, klassikalise liberalismi vaimus.[34] The Economisti või Financial Timesi lugejale võib selline tõlge tunduda jabur, aga lähtudes maailmanägemusest, kus sõna „liberaalstalinism“ omab mingit tähendust, pole see ehk enam nii väga üllatav.

    Liberalismi puru silmist pühkimine

    Kui säärased vastandused on Eesti ühiskonnas aktuaalseks muutunud, miks siis pidada telge liberalism-konservatism petlikuks või eksitavaks? Ehkki esialgu võisid analüüsid à la Martin Mölder neid kategooriaid väevõimuga peale suruda küsitlusandmetele, kust neid välja lugeda ei saanud, siis nüüdseks, üheksa aastat pärast kooseluseaduse poleemika algust, tundub, et liberaalide nägemine konservatiivide vastandina on Eestis normiks saanud. Säärane visioon Eesti poliitikast on aga endiselt eksitav. Esiteks, elitaarne vähemuste kaitse visioon varjutab varalise ja sissetulekute ebavõrdsuse. Lisaks on säärases vastanduses oma selge positsioon kõigist Eesti erakondadest ainult EKRE-l ning see võimendab veelgi nende sümboolset mõjuvõimu Eesti poliitika üle.

    Kes võidab ja kes kaotab liberaalidega?

    See, et samasoolised paarid said Eestis õiguse abielluda, on meeletu võit ja kahtlemata oluline samm Eesti ajaloos. Ometi toimis abieluvõrdsus Eestis läinud valimiste ajal kattevarjuna ühiskonna vaesemate liikmete kinni makstud maksureformi läbiviimiseks, millega tehti kopsakas kingitus jõukamatele keskklassidele. Õigusega ajas säärane asi terve rea inimesi tagajalgadele. Ometi pole just nimelt sellises poliitikate paketis midagi üllatavat, kui võimule lasta n-ö „liberaalsed jõud“.

    Kõigepealt, milles täpselt see kingitus rikastele ikkagi seisnes. Uue valitsuse jutt, et nad pidid makse tõstma eelmistest valitsustest maha jäänud segaduse katteks, on lausvale. Kõige suurema augu riigieelarvesse vajutab Reformierakonna ja Eesti 200 programmidest pärit „maksuküüru“ kaotamine, st naasmine 1994. aastal Eestis loodud kaheastmelise tulumaksu juurde. Ehkki 1994 kehtestatud 26%-list tulumaksumäära on Reformierakonna juhtimisel vähendatud aastate jooksul 20%ni, kehtis see, kuni Jüri Ratase esimene valitsus ja Keskerakonna-Isamaa-Sotside koalitsioon viisid 2018. aastal sisse tulumaksuvabastuse progresseeruva kadumise ehk astmelise tulumaksu Eesti-päraselt lahjendatud versiooni. Uus valitsus kingib kõigile taas ühtemoodi tulumaksuvabastuse, mis tähendab seda, et 2100 € ja 7700 € vahel teenivad inimesed hakkavad kõik vähem tulumaksu maksma. Uue süsteemi alusel hakkaks 2100 eurost kuupalka teeniv inimene maksma aastas 1652 € vähem tulumaksu ehk võidaks 7%, samas kui madalapalgalised küüru kaotusest kasu ei saa ning peavad niigi kõrge inflatsiooni tingimustes hoopis suuremat tulumaksu maksma.

    Jaotuslikus mõttes võidavad sellest kõige rohkem kaheksandas ja üheksandas sissetuleku detsiilis paiknevad inimesed.[35] Tekkivat eelarveauku täidetakse aga tarbimismaksude tõstmisega, nagu kahe protsendipunktine käibemaksumäära tõus, mis tabab tõsisemalt madalama sissetulekuga leibkondi, kelle eelarvest kulub käibemaksule suurem protsent.

    Tegemist on klassikalise neoliberaalse maksureformiga. 1980. aastatest saati on Euroopas, esialgu Lääne-Euroopas ning pärast idabloki kokkuvarisemist ka Ida-Euroopas viidud läbi rida maksureforme, millega on alandatud varamakse ja tulumaksu kõrgemaid määrasid ning tõstetud tarbimismakse. Säärased liberaalsed maksureformid on otseselt panustanud varade ja sissetulekute ebavõrdsuse suurenemisse tasemele, mis on võrreldav imperiaalse kapitalismi kuldajastuga 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui liberalism oli samuti valitsev poliitiline ideoloogia.[36]

    Kui otsida liberalismi-termini eri mõtestuste ühisosa, võib selleks pidada arusaama, et ühiskond koosneb vaba tahtega üksikisikutest, kes liituvad üksteisega poliitiliste eesmärkide nimel ühiselu reguleerimiseks. Siia võib lisada lõpmatult nüansse ja eristusi, kuid ma usun, et säärane määratlus ei tee ülearu liiga liberalismiks nimetatud eri teoreetilistele ja praktilistele liikumistele. See, et Eesti tänane valitsus otsustas liberalismi tähe all avada abielu institutsiooni homoseksuaalsetele paaridele, ühtib sellise määratlusega. Kui me oleme tunnistanud, et homoseksuaalsus pole taunimisväärne, on raske mõista, miks ei peaks homoseksuaalsetel paaridel olema samad juriidilised võimalused heteroseksuaalsete paaridega. Samuti mahub liberalismi alla valitsuse maksureformide pakett, ehkki selle ideoloogiline põhjendamine abstraktse ideega liberaalsusest on keerulisem. Lihtsam on vast öelda, et Eesti moodi pehme astmelise tulumaksu, st küürusüsteemi kaotamine ühtis pikka aega Eesti liberaalide, Reformierakonna ja Isamaa propageeritud maksupoliitikaga, kus individuaalse vastutuse tähe all soositi poliitikaid, mis jätavad jõukate maksukoorma madalaks, ent hoiavad madalapalgaliste maksukoorma kõrgel võrreldes teiste OECD riikidega.

    Nagu Tõnis Saarts on tabavalt osutanud, on EKRE võtmas üle endist Keskerakonna „teise“ positsiooni.[37] Ukraina sõda on taas kord esiplaanile tõstnud Vene-hirmu ning EKRE kahtlased välja-ütlemised Eesti kaitsejõudude, Ukraina pagulaste ja Venemaa võimu kohta aitavad võimendada nende tembeldamist paariaks, kellega teistel erakondadel ei sobi koalitsiooni luua, jättes ainsaks võimaluseks koalitsioonid Reformierakonnaga. Isegi abieluvõrdsust ja Vene-hirmu saab omavahel siduda. Putin on homofoob ja Venemaal kotitakse seksuaalvähemusi. Säärane poliitiline polariseerimine on aga ennekõike mängimine EKRE ja, üha enam, Reformierakonna mänguväljal.

    Vaeslapse positsiooni jäävad siin vaesed. Ehkki näiteks isegi Ühiskonnauuringute instituudi küsitlused on näidanud, et enamik inimesi eelistaks astmelist tulumaksu, ei ole see võimalik valitsustes, mida juhib Reformierakond. Kui teised erakonnad ei saa isegi ähvardada EKRE-ga koalitsiooni moodustamise perspektiiviga, ei olegi vaestele soodsam maksupoliitika võimalik.

    Kui poliitikast räägitakse teljel liberaalne-konservatiivne, tõrjutakse sotsiaalmajanduslikud teemad tagaplaanile. Ei liberaalide ega konservatiivide puhul pole selge, mille eest nad seisavad või kelle huve esindavad. EKRE on sotsiaalmajanduslikus mõttes pudru ja kapsad – küsitluste järgi on EKRE poliitikud oma arvamustes pigem vasakpoolsed, aga Martin Helme tuututab, et nende peamine majanduspoliitiline eeskuju on Margaret Thatcher.[38] Liberaalne telg peaks aga liitma nii klassikalisi liberaale või neoliberaale, nagu Reformierakond, Eesti 200 ja vähemalt osa Isamaast, kui ka vasakpoolseid erakondi nagu sotsiaaldemokraadid ja vähemalt osa Keskerakonnast. Vastuolud on siia sisse programmeeritud. On raske näha, kuidas saaksid vasakpoolsed erakonnad sellistes koalitsioonides vaestele soodsamat poliitikat ellu viia. Tõsi, Eesti sotsid pole selles vallas kunagi kuigi eesrindlikud olnud. Nad viisid koos Isamaaga 1994. aastal sisse ühetaolise tulumaksu ning olid kolmikliidu valitsuses, mis majanduskriisi ajal tõstis käibemaksu 18%-lt 20%-le.

    Liberalismi sildi osutus pigem erinevustele ja vähemuspositsioonile kui klassikuuluvusele ei edenda marginaliseeritud gruppide elujärge, vaid toimib indulgentsina ja kvaliteedinäitajana eliitide seas.[39] Vähemuspositsioonidest ja klassist ei pea mõtlema teineteist välistavate kategooriatena, otse vastupidi.[40] Küll aga imeb vähemuste kaitse kaaperdamine liberaalse eliidi poolt elujõust tühjaks klassikalise vasakpositsiooni ning nõrgendab lõpuks ka marginaliseeritute kaitset. Näiteks on USA-s, kus vasakpoolsed positsioonid on üks allhoovus laiema nimetaja „liberalism“ all, kujundatud seksuaalvähemuste kaitseks vastuvõetud seadusi ennekõike kesk- ja kõrgklassi homomeeste soovidest lähtuvalt, pööramata tähelepanu sellistele haavatavatele seksuaalvähemusgruppidele nagu konservatiivsete vanemate poolt kodust välja visatud LGBT+ teismelised, kellel oleks rohkem kasu hoopis üldiselt kodutuid noori abistavast, mitte spetsiifiliselt seksuaalvähemustele suunatud poliitikast.[41]

    Sotsiaalse õigluse eesmärkide säärane kaaperdamine liberaalide poolt on märgatav ka sotsioloogiliselt. Juhtivad klassid Euroopas ja Ameerikas on üldiselt omaks võtnud, et seksuaalvähemusi ja rahvuslikult või rassiliselt erinevaid inimesi tuleb kaitsta. Tihti tekitab see paradoksaalseid olukordi, kus rahvusvaheliste suurkorporatsioonide peakontoritesse koondunud valgekraed kõnelevad häälekalt diskrimineerimise vastu võitlemisest, samas kui nende firmade ärimudel, näiteks Amazoni ja platvormiettevõtete nagu Uber puhul, rajaneb marginaliseeritud gruppide ekspluateerimisel, kasutades võimalikult madalalt makstud ja minimaalsete sotsiaalsete garantiidega prekaarseid töötamisvorme.[42] Kuivõrd erineb sellest näiteks Eesti idutšempion Bolt, mille üks asutajaid Markus Villig oli ka üks SALK-i toetajaid? Bolti nagu teistegi seesuguste firmade ärimudel rajaneb taksojuhtide ja kullerite kvalifitseerimisel mitte töötajate, vaid teenusepakkujatena, ja see võimaldab platvormiettevõttel hiilida kõrvale maksudest ning püsivatest töölepingutest, mis pakuksid neile inimestele kaitset haiguse või töötuse korral. Ometi heiskab ka Bolt vähemalt oma kontoritöötajate jaoks liberalismi lipu ning ütleb, et nad tervitavad erisust.

    Liberaalid süvendavad neid lõhesid, mida vasakpoolne poliitika peaks lahendama. Kui poliitika vasaktiib viiakse üldise liberaalsuse-nimetaja alla, nagu on juhtumas Eestis, kannatavad sellest kõige rohkem kõige viletsamal positsioonil inimesed, sest nende sotsiaalmajanduslikud mured pole enam esindatud. Vaesus ei ole identiteet, mida saab kaitsta kas hõigates liberaalide moodi „erinevus rikastab“ või konservatiivide kombel kohalikke võõraste eest kaitstes. Vaesus on probleem, mille leevendamiseks on tarvis poliitikaid, mis võtavad sellega tegelemise oma sihiks. Liberaalsus ja konservatism aga kallutavad meid sellelt teelt kõrvale.

    Kokkuvõtteks

    Vastandus liberaalne-konservatiivne on Eestis jõuliselt kanda kinnitanud 2010. aastate keskpaigast alates. Ehkki see vastas tõesti teatavale sotsioloogilisele reaalsusele ja muutunud rõhuasetustele Eesti avalikus debatis, väidan ma ometi, et säärane vastandus pigem pimestab kui aitab mõista. Erakondadest ainsana on oma kindel asukoht sel skaalal EKRE-l ning kogu ülejäänud poliitiline maastik on hädas sellele paigutumisega. Eesti kultuuriringkonnad näivad viimaste valimiste ajal olevat omaks võtnud jaotuse liberaalne-konservatiivne ning toetasid ehk mõnevõrra üllatuslikult n-ö „liberaalseid jõude“ ja Reformierakonda, kelle neoliberaalset poliitikat on varem mitmesugustes haritlaste ühiskirjades ja manifestides sarjatud.

    Vasakpoolse kriitika hülgamine üldise liberaalse positsiooni nimel on ekslik. Esiteks võimendab see rahvuskonservatiivide, paremäärmuslaste, EKRE jne positsiooni, kuivõrd selline vastandus toimib mänguväljal, mille reeglid on määranud nemad ning millega teised osapooled kuigi hästi ei haaku. Teiseks, Reformierakonna-taoliste klassikaliselt liberaalsete jõudude positsioneerimine liberaalse tiiva juhtivate jõududena lubab nende elitaarsel positsioonil kaaperdada sotsiaalse õigluse teemad, jättes neist järele vaid vikerkaarevärvilise multikulti-näitemängu, mille taustal korraldatakse riigirahandust rikaste huvide järgi ja vaeste kahjuks. Säärane maksupoliitika taastoodab vaesema elanikkonna võõrandumist, mis tõstab konservatiivide toetust. Ometi just seda sotsiaaldemokraadid, Eesti kultuuriringkonnad ja haritlaskond soosivad, kui nad Reformierakonna rikkaid upitavale vaestevaenulikule poliitikale takka kiidavad.

    [1] Näiteks küsimused „Kas sõnavabadust avalikus ruumis peaks piirama, kui see riivab mõne vähemuse tõekspidamisi?“, „Kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele?“, „Kas sooline diskrimineerimine on Eestis probleem?“ on sõnastatud viisil, mis soosivad n-ö „konservatiivset“ vastust. Mõned teised küsimused, näiteks „Kas NATO on Eestile piisav julgeolekugarantii?“, on aga nii mitmeti mõistetavad, et nende järgi poliitilisi seisukohti kujundada ei saa. Paljud muud küsimused toovad esiplaanile Eesti üldsusele irrelevantseid teemasid, mida n-ö konservatiivid on viimastel aastatel esile upitada üritanud, nt „Kas abort on moraalselt õigustatud?“, „Kas kohustuslik ajateenistus peaks laienema ka naistele?“. Küsimustiku tutvustuse leiab artiklist: M. Mölder, Kuidas Hääleandja töötab? Postimees, 10.02.2023.

    [2] Olgu öeldud, et see, kuidas küsimustiku autorid küsimusi nende kahe skaala vahel jaotasid, oli kahtlane, ning kohati polnud sugugi selge, miks mõni küsimus oli seostatud vasak-parem ja mõni teine konservatiivne-liberaalne skaalaga ning nende ühe või teise otsaga.

    [3] Tegemist on Euroopa Ülikooli Instituudi (Firenze) ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise ühisprojektiga ning seega on autorite toimkonnal olnud kasutada märksa laiem ekspertiis kui Postimehe küsitluses. Ometi oli ka siin jaburaid või viletsalt sõnastatud küsimusi, mis rajanesid põhjendamata eeldustel: nt väide „Tööjõumaksude alandamiseks tuleks kehtestada kinnisvaramaks“, millega tuli kas nõustuda või mitte, arvestamata, et kinnisvaramaksu võidakse tahta kehtestada ka tööjõumakse alandamata. Lisaks küsiti ka siin abordiga seotud küsimusi, ehkki on ammu teada, et selles küsimuses pole Eestis reaalset poliitilist vastuseisu.

    [4] A. Reiljan, Kuidas sündis Valijakompass 2023. ERR.ee, 14.02.2023. Võrdluseks, valijakompassi enda lehe tutvustuses nimetati seda dimensiooni lihtsalt „kultuuriliseks“.

    [5] Näiteks kirjutas Iivi Masso 2003. aastal, et Eestis on uusliberalismi tähe all majanduslik liberalism ja poliitiline konservatiivsus vormitud ühtseks uusparempoolsuseks, mis eelistab ennast esitleda liberalismina. Vt I. Masso, Kui liberaalne on uusparempoolsus? Eesti Päevaleht, 19.05.2003.

    [6] 2011. aasta valimiskompass oli esimene laiem küsimustikupõhine valimiste-eelne positsioneerimisrakendus. 2009. aasta Euroopa parlamendi valimiste eel sai samuti sääraseid rakendusi kasutada, kuid need ei kujunenud kuigi populaarseks. Vt P. Ivask, The Effect of Voting Advice Applications on Estonian Voters’ Voting Behaviour. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2017.

    [7] Eriti selgelt kirjeldab seda: A. Annist, Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas: arenguantropoloogiline uurimus. Tallinn, 2011.

    [8] Rawlsi mõtte sobitumisest 20. sajandi Lääne poliitajalooga vt suurepärast käsitlust: K. Forrester, In the Shadow of Justice: Postwar Liberalism and the Remaking of Political Philosophy. Princeton, 2019. Kuidas Rawlsi õiglus kui ausameelsus erineb Siim Kallase liberalismist, vt A. Velmet, Me peame rääkima liberalismist. Vikerkaar, 2016, nr 6, lk 102–107.

    [9] Nt I. Krastev, S. Holmes, The Light That Failed: A Reckoning. London, 2019.

    [10] Do Economists Make Markets? On the Performativity of Economics. Toim. D. A. MacKenzie, F. Muniesa, L. Siu. Princeton, 2007.

    [11] Siinne ülevaade on esseistlik mõistelooline avastusretk, mis rajaneb ajakirjanduses ilmunud artiklitel ja kättesaadavatel raadio- ja telesaadetel või avalikel esinemistel. Neid teemasid oleks kindlasti huvitav uurida ka süsteemsemalt, otsides teatud väljaannetes ilmunud artikleid võtmesõnadega ning miks ka mitte uurides tekste andmehulgana digihumanitaaria tööriistadega. Aga ka selline uurimus suudaks avada vaid osa pildist ning nõuab alati lisaks pädevat tähendusanalüüsi. Kindlasti saaks pilt selgem, kui asjaosalisi lisaks intervjueerida.

    [12] Uue nime saanud Rahvaliit: parlamendierakonnad tegelevad manduva ja kõlbeliselt hukutava euroliidu väärtuste propageerimisega. Delfi.ee, 24.03.2012.

    [13] SAPTK-i saabumise kohta loe: O. Kund, Kuidas ehitatakse uusi SAPTK-e ja Objektiive: juhtimine Prantsusmaalt, raha Poolast. Eesti Päevaleht, 30.12.2020; A. Velmet, Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine eesti rahvuslusega. Vikerkaar, 2016, nr 10/11, 132–143.

    [14] Vt nt: Pühad pereringis – kas ja kuidas? Müürileht, 21.12.2020.

    [15] A. Velmet, EKRE tõelisest loomusest on mööda vaadanud nii ajakirjandus, analüütikud kui ka Taavi Rõivas. ERR.ee, 06.03.2015.

    [16] Vt M. Ott, Teaduspesu. Sirp, 25.01.2019; Sotsioloogide ühisavaldus ajendatult MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudist. ERR.ee, 30.03.2017; M. Ainsaar, Kas seksuaalsuhe mehe ja naise vahel on õigustatud? Postimees, 29.03.2017.

    [17] Kõige põhjalikuma analüüsi leiab artiklist: M. Mölder, Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal. Akadeemia, 2017, nr 6, lk 980–1022. Lühikokkuvõtet vt: M. Mölder, Nähtamatu enamus – konservatiivid on Eesti ühiskonnas selgelt enamuses, kuid paljud neist jäävad erakondadele kättesaamatuks. Eesti Päevaleht, 27.03.2017. Ühiskonnauuringute instituudi ja Postimehe koostöös korraldatud uuringut tutvustava konverentsi salvestuse leiab: Otseülekanne: kes on Eestis liberaal ja kes konservatiiv? Postimees, 17.03.2017.

    [18]18 Ei ole selge, milline oli tööjaotus küsimuste koostamisel Martin Mölderi, MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi, AS-i Turu-Uuringud ja teiste võimalike osapoolte vahel. Ehkki seda pole Akadeemia artiklis eksplitsiitselt välja toodud, tundub, et küsimused esitati näost näkku, mitte näiteks telefoni või veebi teel. Samas ei ole täpsustatud, kui palju küsimusi üldse kokku küsimustikus oli, kuidas kompenseeriti vastajatele nende aega ja kas vastajad pidid küsimustele vastama ettenähtud järjekorras või kas nad võisid varasemate küsimuste juurde naasta.

    [19] M. Mölder, Nähtamatu enamus, lk 980.

    [20] Liberaalide ja konservatiivide osakaal on ka kunstlikult võimendatud. Enesemääratlus konservatiiv-liberaal oli 11-palli skaalal, mille Mölder jagas 4-3-4 konservatiiv-tsentrist-liberaal, ilma et vastajad oleksid ette teadnud, et otsast neljandal kaugusel arvatakse nad ikkagi otste kategooriatesse ega loeta tsentristideks. Skaala keskruum (3) oli tervelt veerandi jagu väiksem kui kummagi äärmuse ala (4).

    [21] Nii on see defineeritud artikli kahes esimeses lõigus.

    [22] M. Mölder, Nähtamatu enamus, lk 987.

    [23] Jättes seejuures mugavalt mainimata, kuidas säärase jaotuse iidolid Friedrich von Hayek ja Ludwig von Mises olid mõlemad ka moraalikonservatiivid ning eri aegadel lisaks rahvusšovinistid ehk siis vaid osaliselt vabaduse tiiva esindajad. Vt Q. Slobodian, Perfect Capitalism, Imperfect Humans: Race, Migration and the Limits of Ludwig von Mises’s Globalism. Contemporary European History, 2019, kd 28, nr 2, lk 143–155; B. Caldwell, H. Klausinger, Hayek: A Life, 1899–1950. Chicago, 2022.

    [24] T. Saarts, Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja. Sirp, 03.02.2017; L. Vahtre, Konstruktor Saarts ja tema diskursus. Postimees, 07.02.2017; T. Saarts, Saartsi vastus Vahtrele: ühispinda meil ei ole, kuid akadeemiline ignorantsus ei saa olla vabandatav. Postimees, 10.02.2017.

    [25] T. Saarts, Uuest väärtuskonfliktist Eesti parteipoliitikas. Sirp, 29.01.2016. Saarts on sama analüütilist liini jätkanud ka mitmes raadiosaates veel lähiajal. Jagan Hent Kalmo skepsist, kas säärast konflikti on latentselt olemas olnud, vt H. Kalmo, Väärtuskonfliktid: kuhu me oleme sattunud? Vikerkaar, 2021, nr 9, lk 49–79.

    [26] A. Lobjakas, Konservatismi viletsus. Postimees, 08.03.2019; L. Vahtre, Natsismist, konservatismist ja liberalismi viletsusest. Postimees, 22.03.2019; J. Valge, Lobjaka fenomen. Postimees, 30.03.2019; A. Lobjakas, Kohalikke „konservatiive“ mõista püüdes. Postimees, 26.04.2019.

    [27] Uus saatesari – Postimehe stuudios väitlevad Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid. Postimees, 14.02.2020.

    [28] E. Epner, „Võitsime!“ Liberaalne ühendus Salk seadis juba alustades eesmärgiks valimiste mõjutamise. Eesti Ekspress, 31.05.2023.

    [29] T. Jüristo, Eesti konservatism on suhteliselt omalaadne väärtuste kooslus, mida on keeruline mahutada mujalt maailmast tuntud mallidesse. Eesti Päevaleht, 18.07.2017.

    [30] E. Epner, „Võitsime!“.

    [31] Vt eriti M. Tamm, Poliitikast väljumise poliitika. Memokraat, 19.06.2012. http://memokraat.ee/2012/06/poliitikast-valjumise-poliitika/. Aga ka näiteks Vikerkaare numbrid, mis keskendusid majandusteaduse paljususe ja peavoolu majandusteaduse vasakpoolsete ideede propageerimisele eesti keeles.

    [32] I. Makarov, Lauri langemine liberaalstalinistide leeri. Objektiiv, 11.04.2022.

    [33] Vastavalt: The Threat from the Illiberal Left. The Economist, 04.09.2021; The Economist: vasakliberaalsuse ohtudest. Edasi, 21.09.2021.

    [34] A. Zevin, Liberalism at Large: The World According to the Economist. London, 2019.

    [35] Tulumaksumuudatused jätavad riigieelarvesse püsiva augu. ERR.ee, 26.04.2023.

    [36] T. Piketty, Capital and Ideology. Tlk A. Goldhammer. Cambridge, 2020; World Inequality Report 2022. Toim. L. Chancel jt. Cambridge, 2022.

    [37] T. Saarts, Reformierakonna hegemoonia ja Savisaare ajastu teine tulemine. Sirp, 14.04.2023.

    [38] Intervjuu: Politoloog Martin Mölder: Hääleandja näitab väga loogiliselt parteide paiknemist. Postimees, 14.02.2023.

    [39] Eliidi kaaperdusest laiemalt vt O. O. Táíwò, Elite Capture: How the Powerful Took Over Identity Politics. London, 2022.

    [40] Vt klassikalist käsitlust: É. Balibar, I. M. Wallerstein, Race, Nation, Class: Ambiguous Identities. London; New York, 1991.

    [41] Näide on pärit rmt-st: L. Adler, Gay Priori: A Queer Critical Legal Studies Approach to Law Reform. Durham (NC), 2018.

    [42] Klassikaliste liberaalide paanikat selle ümber, kuidas suurfirmad ja teised valgekraelised eliittöökohad on muutumas „woke-põlvkonna“ mõjul, leiab näiteks artiklist: How Did American „Wokeness“ Jump from Elite Schools to Everyday Life? The Economist, 04.09.2021.

  • Feministlik perepoliitika kui heterofatalismi leevendus

    Lesin diivanil ja doomscroll’in. Fiidi jõuab meem preestrirüüs animetüdrukust, kes palvetab: „Please god, make me infertile“. Zoomerid laigivad, laigib ka mu elukaaslane. Dank, mõtlen ma ja viskan ka laigi, poolirooniliselt, külmalt. Avan 2023. aasta arvamusfestivali kava ja näen seal pealkirja „Miks meil lapsi ei sünni?!“, esmalt tabab mind külmavärin, siis lihtsalt dissotsieerun nagu alati, kui loen kuskilt soigumist iibe teemal. „Sest me ei taha oma elu persse keerata,“ pomisen ma enda ette, meenutades, et suhtelist vaesust kogeb iga kolmas üksikvanem.[1] Minu just pihitud kompleksne ja dissotsieerunud hoiak laste ja „pereelu“ vastu pole erand, vaid põlvkondlik Zeitgeist, mille on suurepärase täpsusega ära märkinud noor teadur ja feminist Asa Seresin oma ülimõjukas essees.[2] Heteropessimism või kaasaegsemalt, heterofatalism on hoiak, mida kirjeldab performatiivne piinlikkustunne selle pärast, et tajutakse vastassugupoole külgetõmmet, ning usk, et heteroseksuaalsed suhted kahjustavad paratamatult mõlemat osapoolt. Pean nii teadvustatud kui ka teadvustamata heterofatalismi üheks juurpõhjuseks, miks lastetute inimeste suhteline määr muudkui kasvab ning miks „klassikaline“ ehk natalistlik perepoliitika selle kasvu vastu jõuetu on.

    Siinses kirjutises selgitan, miks natalistlik perepoliitika süvendab heterofatalismi ja kuidas feministlik perepoliitika võiks sellele leevendust pakkuda, potentsiaalselt pisendades mitte ainult palgalõhet, vaid ka lõhet eestlaste soovitud ja tegeliku laste arvu vahel. Pakun niisiis välja seose, et just hooletöö ebavõrdne jaotus ja emade sotsiaalne lõiv on see, mis heteropessimismi esile kutsub.

    Heterofatalism

    Algselt heteropessimismiks kutsutud heteroseksuaalsete inimeste performatiivset käegalöömist oma seksuaalsusele, suhetele ja tulevikule nimetatakse nüüd (ka autori soovil) heterofatalismiks. Esmalt seetõttu, et „-pessimism“ seostub afropessimismiga,[3] millest autor soovib end distantseerida. Teisalt sobib termin „fatalism“ seda nähtust niikuinii paremini markeerima, sest väljendab hästi Seresini kritiseeritud minnalaskmist ja käegalöömist. Heteropessimism on viis vastutusest kõrvale hiilida, selmet heteroseksuaalseid suhteid radikaalselt transformeerida. Heterofatalismi näeb iga päev. Seda näeb Tiktoki videos noorest emast, kes, imik süles, tõmbab Nintendo Switchi mängiva mehe jalgade alt tolmuimejaga krõpsupuru kokku; või kui mees ohkab, pilk maas, poejärjekorras, sellal kui ta lapsed kaklevad riiulite vahel ja naine on end täiesti välja lülitanud. Karjuv vastuolu ideaalide ja reaalsuse vahel kutsub esile fatalistlikku käegalöömist, et nii ongi ja paremaks minna ei saa.

    Heterofatalism haarab oma laia definitsiooniga nii paljut, et väärib paralleeli „Tujurikkuja“ sketšist välja kasvanud Onu Heinoga, kelle sajad tuhanded eestlased silmapilkselt ära tundsid. „Meil on lõpuks sõna selle kohta, millest me aastaid oleme rääkinud,“ alustab Tara Mooknee oma sellenimelist videoesseed.[4] Seresin omistab selle hoiaku pigem naistele, kes näevad, et nende valik taandub eri tüüpi lapsmeestele: kas riskida ja maksta suurt lõivu lastega suhte nimel või jääda lastetuks ning leida hea õnne korral partner, kellega on romantiline ja huvitav, mis siis, et ta ei suuda enda järelt midagi üles korjata. Kogukonnad nagu Childfree ja DINK (dual income, no kids) ei ole juhitud „isekast hedonismist“, vaid on täiesti eluterve reaktsioon heterofatalismile: kui heterosuhete õnn on nii habras, et vajab pidevat tegelemist, siis milleks tuua võrrandisse lapsi, kes selle tõeliselt proovile panevad – kõigil on ju õigus pürgida õnne poole. Enda seksuaalsust me valida ei saa, aga kondoomi saame küll.

    Natalistlik perepoliitika kui heterofatalismi võimendaja

    Mistahes perepoliitika üle mõeldes tuleb esmalt välja tuua selle tegelik eesmärk. Eesti perepoliitika – see on natalistlik skeem, mille eesmärk on, et naised rohkem lapsi sünnitaksid. Kuidas edasi, kui midagi peaks valesti minema, pole päris selge. Elatisrahavõlgnike ja EL-i ühe suurima soolise palgalõhe trööstitu statistika vahelt paistab üksikema, kes võib-olla kogu ürituse oma vanemate ja avalike asutuste abiga lõpuni viib. Eesti perepoliitika avaliku diskursuse teravik on selgelt laste arvul, mitte muutuva maailma ja jäikade suhtemudelite vastuoludel, mille riskide maandamisel riik võiks appi tulla. Selgelt domineerib ikka veel heteroseksuaalse tuumikpere ideaal, mille vastuolulised ja reaalsusest irdunud standardid mõjuvad, nagu kustutataks põlevat maja süütevedelikuga.

    Natalism avaldub avalikes diskussioonides riiklike toetuste ja elatise maksmise või õigemini maksmata jätmise üle. Kahtlustan, et seda diskursust tajuvad inimesed kõige ideoloogilisemana – on ju perehüvitiste määr, mille eest traditsioonilisi pereväärtusi propageerivad parteid alatasa võitlevad, selgelt mõeldud soosima kolme ja enama lapsega peresid. Nagu kirjutasid Raul Eamets ja Kristjan Järvan: „Kaugemat tulevikku silmas pidades on riigi otsestes (eelarve) huvides, et ema ei naaseks tööjõuturule enne kolmanda lapse sündi.“[5] Mälu värskenduseks, üksikvanema lapse toetus oli 2022. aastani 19,18 eurot. 2023. aastal tõsteti see 80 euro peale, mis on samal tasemel samast aastast kehtima hakkava peretoetusega 1. ja 2. lapse kohta. Ühe lapsega üksikvanem saab niisiis 160 eurot. Kolme lapsega üksikvanem saab aga 990 eurot perehüvitisi, sest kolmas laps on väärt 100 eurot ja sinna otsa liidetakse lasterikka pere toetus 650 eurot. Küll aga tähendab see, et perehüvitis arvestatakse üksikvanema sissetulekute hulka ja lastest lahus vanem peab selle mõjul vähem elatist maksma.[6]

    Ressursijaotus annab selge signaali, et eesmärk on ühe käega soodustada kolmanda lapse sünnitamist ning, kas tahtlikult või mitte, teise käega maandada lahus elavate isade majanduslikke riske. Eesti üksikvanemate osakaal püsib Euroopa esikolmikus, neid on pea viiendik kõikidest peredest ja 38% elab suhtelises vaesuses.[7] Kõrvutame seda Ekspressis ilmunud värske artikliga, kus naised jagavad lugusid, miks esimese lapse sünd edasi lükatakse.[8] Loo saab kokku võtta heterofatalistliku eetosega, et lapsi peab saama täpselt nii palju, kui jaksad üksi üles kasvatada. Meenutades 90ndatel sündinud inimeste alkohoolikutest isasid ja emotsionaalselt kaugeid vanemaid, ei soovi praegune noorem ja niigi väikesearvuline Y-põlvkond neid vigu korrata – kui on valida, kas saada lapsed ebaadekvaatse partneriga ja muutuda vaeseks üksikemaks või üldse mitte lapsi saada, valib üha enam naisi, et parem üldse mitte, ja perehüvitiste loogika siin ainult toidab heterofatalismi, näidates selgelt, et suurima riskiga gruppi aidatakse kõige vähem.

    Antud diskursuse privaatsfääri moodustab ajalehtede arvamuskülgede lõputu kogemuslugude reservuaar lasteaiakohtade nappusest, soolisest palgalõhest ja kõrgest emaduslõivust ning pere- ja tööelu ühildamisprobleemidest.[9] Ülekaalukalt on see diskursus naise nägu, mis ei tohiks kedagi üllatada, sest natalistliku perepoliitika eesmärk on laste arvu suurendamine, mitte emade sotsiaalsete riskide vähendamine. Partnerite lastehoolduskoormus pannakse valdavalt paika koduseinte vahel ehk privaatsfääris. Heterofatalism kasvab sellest, et naiste hoolduskoormus on endiselt ebaproportsionaalselt suur, nagu nendib Kadri Aavik,[10] ning püsib kangekaelselt samasugusel tasemel ka põlvkondade vaheldudes. Naised näevad võitlust hoolduskoormuse üle kui veel üht tandrit, kus end alatasa lisaks professionaalsele elule kehtestama peab, ja kogevad läbipõlemist – lihtsam on alla anda ja asjad ise ära teha. Noored vaatavad seda pealt ja järeldavad, et parem on üldse mitte midagi teha.

    Kolmandana tooksin välja natalistliku perepoliitika diskursuse demograafilise külje, mis on etteaimatavalt mehe nägu. Siia alla liigituvad teemad nagu demograafiline vetsupott, eestluse väljasuremine ning hoolduskoormuse kasv ja pensionisüsteemi kollaps.[11] On äärmiselt kahetsusväärne, et õigustatud mure pensionäride määra kasvu üle, mis asetab järjest intensiivsema surve tuleviku maksumaksjale,[12] on alati raamistatud naiste suhtes nii eemaletõukavalt, sest see näeb probleemi just nende tahtmatuses rohkem lapsi sünnitada. Ka Ekspressi artikli repliik kõlab: „Hullumeelne oleks sünnitada selleks, et eestlasi oleks rohkem“.[13] Rahvastikuartiklitest leiab sageli vulgaarset biopoliitikat, mis on üdini irdunud inimeseks olemise olmest: on mingid ühikud (naised), mis peavad tootma teisi ühikuid (lapsi), ning arutletakse, milliste meetmetega seda tootlikkust stimuleerida – alatasa ignoreerides meeste rolli usaldusväärsete ja hoolitsevate partneritena. Kõigi artiklite kohta sellest, miks naised lapsi ei taha, pole mitte ühtegi artiklit sellest, miks mehed neid ei taha.

    Nõnda välja kujunenud natalistliku perepoliitika diskursus põhjustab eelkõige nooremate naiste seas ärevust ja vastikustunnet, kuid vastandab ka lastega ja lastetuid inimesi. Sellest vastandamisest võrsuvat viha elatakse välja TikTokis, Twitteris ja Instas. Natalistlik perepoliitika põhjustab mõlema grupi tõmbumist kaitsepositsiooni. Lastetud tunnevad, et neid süüdistatakse isekuses ja demograafilise kriisi esilekutsumises. Lapsevanemad, põhiliselt emad, tunnevad, et nende lapsed pole avalikus ruumis teretulnud. Nad põrkavad kokku reaalsusega, et tuumikpere ideaal, millele on üles ehitatud ka kogu avalike teenuste süsteem, ei paindu tänapäeva elu keerukuste järgi. Lasteaiakohtade kroonilise nappuse tõttu pikemaks koju jäävad emad maksavad EL-i ühe kõige suurema palgalõhega rasket lõivu, samal ajal kui meeste palgale mõjuvad lapsed positiivselt. Sisuliselt makstakse ema tasuta töö eest raha isale – üks vulgaarsemaid patriarhaadi avaldumisvorme meie ühiskonnas. Pole siis ime, et meil on turgu raamatutele nagu „Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi“.[14]

    Lastetuse põhjuste osas tuleb aga olla täpne: lastetute seas kasvab proportsionaalselt selliste inimeste arv, kelle jaoks tähtsaim põhjus on see, et pole sobivat partnerit. Mujal on seda hakatud nimetama ka tahtevastaseks lastetuseks (involuntary childlessness). Kui võtta tõsiselt väidet, et tahtevastane lastetus põhjustab sügavat eksistentsiaalset valu,[15] siis peab olema toimumas midagi väga mõjuvat, kui lastetute määr ängile vaatamata tõuseb. See tähendab, et takistus on suurem kui ilmajäetuse valu, ja selle takistusega ei suuda natalistlik perepoliitika tegeleda, sest mitte üheski riigis pole natalistliku perepoliitika ükski meede loomulikku iivet positiivseks teinud (ka mitte Ungaris). Loomuliku iibe langus Läänes ei tule selle arvelt, et inimesed, kes saavad lapsi, saavad neid vähe, vaid nende arvelt, kes üldse lapsi ei saa. Tulemuseks on järeleandmiste võidujooks (race to the bottom), sest mida suuremaks läheb majanduslik surve inimestele vanema generatsiooni ülalpidamiseks, seda vähem saadakse selle surve mõjul lapsi.

    Tahaksingi nüüd osutada perepoliitika diskursuse sügavale irooniale. Kriitikute jaoks on üha suureneva üksilduse ja tahtevastase lastetuse taga hedonism, soorollide lagunemine ja emaduse tähtsuse langus. See on täiesti vale! Üha suureneva üksilduse ja tahtevastase lastetuse taga on just tuumikpere kompromissitu tähtsustamine: ilma selleta lihtsalt ei kujutatagi ette suhet, lapsi ja peret. Noorte vastutustunne ja soov teha „asja õigesti“ lükkab lastesaamist üha edasi, sest nad on internaliseerinud endale standardid nagu romantiline armastus, oma kodu ja finantsstabiilsus, milleni nad 20. eluaastates lihtsalt ei jõua. Heterofatalism kasvab välja pettumusest, mitte ükskõiksusest. Niisiis võiks heterofatalismi leevendada perepoliitika, mille esmane eesmärk oleks heteroseksuaalsete suhete riskide maandamine, keskendudes hooletöö tegijate heaolu tagamisele.

    Feministlik perepoliitika kui hooletöö lõivu maksmine

    Järgnevalt kirjeldan oma arusaama feministlikust perepoliitikast ning pakun teadlikult välja ka utopistlikke meetmeid. Et heteropessimismi toidab natalistlik perepoliitika, mis on ükskõikne hooletöö ebavõrdsuse suhtes, peaks feministlik perepoliitika natalismile vastanduma, kuid ei peaks seejuures minetama laste sündi soodustavat hoiakut. Feministliku perepoliitika lõppeesmärk peaks olema inimeste hooletöö võrdne jaotus, üksikvanemluse riskide likvideerimine ja laste normaliseerimine avalikus ruumis.

    Meede 1: Keerame lapsetoetused pea peale või subsideerime heldelt ka 1. lapse sündi

    Et meil on kasvav hulk lastetuid inimesi, kelle puhul on näha, et fertiilse ea esimeses pooles on lastetuse põhjuseks majanduslik ebakindlus ning teises pooles sobiva partneri puudumine, siis tõstame esimese lapse toetuse sama suureks, nagu praegu on lasterikka pere toetus kolmandast lapsest alates (650 eurot), ning indekseerime selle. Nagu nendib ka Ene-Margit Tiit, mitukümmend aastat tagasi paika pannud eeldus, et esimene ja teine laps sünnivad niikuinii, tänapäeval selgelt enam ei kehti.[16] Niisiis tuleb toetada esimese sammu astujaid. Hirm jääda karjäärist kõrvale tõrjutud üksikemaks on tugev motivaator mitte lapsi saada. Teame, et heterosuhteid tabab peale lapse sündi suhtekvaliteedi järsk langus ja perede üks peamisi tüliallikaid on raha.[17] Majandusliku pinge vähendamine kohe alguses võib aidata hoida ka suhet.

    Meede 2: Vanemahoolduspuhkus peab olema lühem ja võrdne

    2018. aastal jõustunud muudatus vanemapuhkuste ja -hüvitiste määras oli tehtud heas usus, et see muudab vanemapuhkuse paindlikumaks ja soodustab isapuhkuse kasutamist. Kahjuks paistab, kuigi see on mõju-uuringuga veel kinnitamata, et see hoopis suurendab soolist ebavõrdsust – ja muidugi naiste kahjuks.[18] Et vanemahüvitise ajal tohib töötada ja et isapuhkus, mil töötada ei tohi, on lühem, siis on reaalsus see, et isad saavad vanemahüvitist ning jätkavad kõrgepalgalistel kohtadel töötamist, samas kui emad võtavad end täiesti töölt vabaks, et lapse eest hoolitseda. Nad kaotavad ravikindlustuse ja tööstaaži, mis omakorda realiseerub hiljem väiksemas palgas ja pensionis. Riik maksab kõrgepalgalistele isadele, kes tegelikult samal ajal töötavad, hiigelsummasid, mida saaks päriselt kasutada hoopis paindlikule ja kättesaadavale lastehoiule.

    Naiste struktuurset ebavõrdsust saab leevendada lühema vanemapuhkusega, mis oleks maksimaalselt poolteist aastat ning millest kolmandiku saaks võtta välja ainult üks vanem, kolmandiku teine vanem ning viimane kolmandik oleks jagatud vanemapuhkus, mille üle saab igaüks ise otsustada. Sarnane mudel on kasutusel Rootsis, kus jagamatu vanemapuhkuse määr on võrdne ning lapsepuhkuse aeg üks aasta.[19] Muuhulgas on äärmiselt oluline see, et puhkust saaks välja võtta koos ning radikaalse meetmena oleks lubatud töötamine nii emapuhkuse kui ka jagatud vanemapuhkuse ajal, kuid isapuhkuse ajal mitte. See meede vähendaks tööandja silmis just seoses naistega tajutavat ebaproportsionaalset riski, sest isadel oleks uue süsteemiga oluliselt suurem tõenäosus töölt eemale jääda.

    Meede 3: Elatist maksab riik, mitte isa

    Räiges vaesusriskis üksikemade ja laste elu leevendamiseks on juba 2000. aastatel räägitud üksikvanemate ehk elatisabi fondist. Eesti on üks suurima üksikemade suhtarvuga riike Euroopa Liidus ja elatisabi fond loodi alles 2017. Ema peab minema elatist ise kohtu kaudu välja nõudma. Kui 4 kuud pole raha laekunud, on emal õigus saada kuni 100 eurot elatisabi kuus.[20] Praegused meetmed, ka maksmatajätmise kriminaliseerimine, pole pannud võõrdunud isasid elatist maksma. Kõik see paneb niigi kurnatud üksikvanema äärmiselt ebainimlikku olukorda tuuleveskitega võitlema.

    Feministlik perepoliitika muudaks elatise nõudja elu kergemaks sellega, et riik võtab aktiivsema rolli. Ema täidaks avalduse elatise saamiseks riigilt, kes hindab tema vajadusi ja seejärel määrab isalt elatise. Kui isa sellega nõus pole, siis võib ta riigiga seda ise kohtu kaudu klaarida. Lapsele jõuab summa aga ilma viivitusteta regulaarselt iga kuu. Riigil on rohkem jõudu ja ressurssi see isalt välja nõuda kui kurnatud üksikemal. Selline lähenemine lähtub laste ja reeglina neid hooldava ema vajadustest siin ja praegu.

    Meede 4: Perekonnaõpetusse ja elukestvasse õppesse põimitud käsitlus hoolduskoormusest

    Kui „Fair Play“ autori Eve Rodsky karjäär alla käis ja ta klaaslagede lammutamise asemel leidis end lapsele herneid lammutamast, hakkas ta süüvima põhjustesse, miks me pole endiselt suutnud likvideerida soolist palgalõhet ja miks on nii paljud haritud naised läbi põlenud ja oma meeste peale tigedad.[21] Ta avastas, et kui just pole tegu sotsioloogiga, puudub naistel sõnavara, millega oma igapäevastele hoolduskoormuse probleemidele osutada. Tema strateegia on esmalt õppida selgeks mõisted, nagu „nähtamatu ja emotsionaalne töö“, „kodu administreerimise mentaalne koormus“ ja „teine vahetus“ ning teadvustada, et ka egalitaarsetes peredes teevad mehed pärast laste sündi kodus viiendiku võrra vähem tööd kui enne.[22]

    Feministlik perekonnaõpetus võtab egalitaarse ja soolist võrdõiguslikkust propageeriva suuna, kus muuhulgas õpetatakse hoolduskoormuse võrdset jaotust. See seab diskussiooni keskpunkti tasustamata töö vormid ja küsib, kes ja miks neid teeb, ning tutvustab süsteeme, kuidas ka muud tasustamata kodust tööd võrdselt jagada. Perekonnaõpetus algaks juba algklassides ja keskenduks eri peremudelite tutvustamisele väärtuskasvatuse vaimus, kus laps saab vajalikud teadmised, et langetada tulevikus autonoomselt valik talle sobiva mudeli kasuks.

    Meede 5: Ettevõtete lastehoid

    Lasteaedadest, kuhu niikuinii kohti pole, ei piisa. Ettevõttel peab olema kohustus pakkuda lastehoidu koha peal. Võib-olla teatud mööndustega ja proportsionaalselt ettevõtte suuruse järgi, kuid ideaal on see, et ettevõtted peavad võimaldama lastehoidu samamoodi, nagu nad peavad pakkuma võrdset ligipääsu erivajadustega inimestele, hoidma õhku puhtana ja sisetemperatuuri inimlikuna. Tuul Sepp on välja toonud, et perepoliitika aruteludes on jäänud tähelepanuta naiste lõivsuhete küsimus, ehk mitte raha, vaid aeg on see ressurss, mis lastega kaob ja selle mõju akumuleerub ajas: „Kui tudeng saaks viia oma beebi paariks tunniks ülikooli juures olevasse tasuta lapsehoidu, annaks see talle võimaluse paindlikult leida tee, mis ei paneks teda eakaaslastega võrreldes oluliselt kehvemasse hariduslikku või karjäärialasesse seisu,“ arvab Sepp, kes on saanud mitme lapse kõrvalt head teaduskarjääri teha just sellepärast, et tema perekond ja töö on võimaldanud tal kiiresti jupikaupa töötama hakata.[23]

     Meede 6: Laste ja vanemate infrastruktuur tuleb ühendada

    Inimene peab saama oma lapse tööle kaasa võtta, kui see kellegi töö tegemist objektiivselt ei sega. Skandinaavias näeb märksa enam igast soost lapsevanemaid oma lapsega koosolekutel või kontoris. Vanema ja lapse toad tuleb teha sooneutraalseks ja vastavalt ka märgistada. Samuti tuleb lastele tekitada ohtralt infrastruktuuri, mis oleks põimitud meie igapäevategevustesse. Teisisõnu, lapsed tuleb avalikus sfääris normaliseerida, et nende eest hoolitsemine ei viiks vanemaid isolatsiooni. Utopistlik projekt oleks ühendada näiteks hommikureivid lastehoiuga.[24] Miks mitte luua võimalused sotsialiseeruda ja tantsida ühes lastehoiuga mõnes magalalähedases klubis kell 8 hommikul?

    Natalistlik perepoliitika seab eesmärgiks loomuliku iibe positiivseks muutmise rahaliste meetmega, mis motiveeriksid sünnitama, kuid see eirab ühelt poolt heterosuhetes valitsevat ebaõiglast hooletöö jaotust, mis viib naiste märkimisväärselt kehvema sotsiaalmajandusliku positsioonini ja põhjustab heterofatalistlike hoiakute levikut, ning teisalt ei võta arvesse, et nüüdisajal vajab just esimese lapse saamine riigilt enim tuge. Siin sõnastatud feministliku perepoliitika meetodid aga seavad eesmärgiks hooletöö koormuse õiglase jaotamise, mis soodustaks peale emade professionaalse eneseteostuse ka soolise palgalõhe vähenemist ning üldist heaolu kasvu heterosuhetes.

    [1] Suhtelist vaesust kannatavad enim vanemaealised ja üksikvanema pered. ERR.ee, 08.11.2022.

    [2] A. Seresin, On Heteropessimism. The New Inquiry, 2019, kd nr 4.

    [3] Afropessimism on Frank B. Wilderson III teooria, mille järgi mustanahaliste tõrjumine on USA-s ikka veel valge identiteedi ja kultuuri püsimise vajalik tingimus. V. Cunningham, The Argument of ‘Afropessimism.’ The New Yorker, 13.07.2020.

    [4] T. Mooknee, Heterofatalism: Why Straight Women Aren’t Okay. YouTube, 02.07.2021. https://www.youtube.com/watch?v=S4xCbmCG2Rc.

    [5] R. Eamets, K. Järvan, Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist? Postimees, 12.01.2018.

    [6] H. Kivirand, Puust ja punaseks: Kui suur on elatis, kui ema saab lasterikka pere toetust ja lapsed on vahepeal isaga? Pere ja Kodu, 04.05.2023.

    [7] How Many Single-Parent Households Are There in the EU? Eurostat, 01.06.2021. https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/edn-20210601-2.

    [8] A. T. Orav, Noored räägivad, miks nad ei taha lapsi: Hullumeelne oleks sünnitada selleks, et eestlasi oleks rohkem. Eesti Eks-press, 17.05.2023.

    [9] Vt nt A. T. Orav, Üle tuhande lapse ootel. Kohtud julgustavad õppevideotega lasteaiakohta nõudma. Eesti Ekspress, 27.05.2023; R. Poom, Lahked peretoetused aitavad emasid, kuid teevad nad aastateks vaeseks. Eesti Päevaleht, 14.06.2022; K. Kasearu, Töö iseloomu ja perestruktuuri mõju töö ja pereelu ühildamisel. Ariadne Lõng, 2013, nr 1/2, lk 67–79.

    [10] Vt B. Pilvre, Kuidas kaotada palgalõhe? Sirp, 02.10.2020.

    [11] Vt R. Taagepera, Demograafiline vetsupott. Eesti Päevaleht, 30.08.2005; R. Poom, Lahked peretoetused aitavad emasid, kuid teevad nad aastateks vaeseks. Eesti Päevaleht, 14.07.2022; Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüs 2022. https://www.sm.ee/pension/pension.

    [12] Eesti pank prognoosib, et 2060 peab üht pensionäri üleval 1,3 töötajat. Vt Riigi pensionipoliitika – edasilükatud otsused. Riigikontrolli raport, 2013.

    [13] A. T. Orav, Noored räägivad, miks nad ei taha lapsi.

    [14] J. Dunn, Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi. Tlk P. Frey. Tallinn, 2021.

    [15] S. Marsh, ‘The Desire To Have a Child Never Goes Away’: How the Involuntarily Childless Are Forming a New Movement. The Guardian, 02.10.2017.

    [16] E.-M. Tiit, Praegune madal sündivus on taasiseseisvumise aegse siirdešoki tulem. Postimees, 19.01.2023.

    [17] A. Gordon, What Do Couples Fight About? Psychology Today, 29.06.2021.

    [18] M. Pärli, Tõde vanemapuhkusel isadest: enamik käib tööl edasi. Emadele võib see lahendus tuua probleeme. Eesti Ekspress, 27.07.2022.

    [19] K. Härma, Rootsi võrdõiguslikkuse minister: feminism on majanduse mootor. Äripäev, 22.07.2017.

    [20] E. M. Oldekop, Sotsiaalkindlustusamet selgitab: kellel on õigus elatisabile? Sotsiaalkindlustusamet, 28. 06.2023.

    [21] E. Rodsky, Fair Play. New York, 2019.

    [22] B. Schulte, Once the Baby Comes, Moms Do More, Dads Do Less Around the House. The Washington Post, 07.05.2015.

    [23] T. Sepp, Peretoetuste ja madala sündimuse puhul on üks aspekt selgelt alakajastatud. Eesti on maailmas pigem erandlik riik. Postimees, 17.01.2023.

    [24] D. Magary, My Morning Ravers. GQ, 06.08.2015.

  • Vikerkaar 7-8 2023

    MAHA LIBERALISM! Gustav Kalm opositsioonist konservatism/liberalism. Oudekki Loone klassivõilusest. G. M. Tamás postfašismist. Peet Kask ja Tõnis Saarts parempopulismi ohjeldamisest. Nikolai Karajev Eesti venelastest. Elise Rohtmets feministlikust perepoliitikast. Aro Velmet kliimapoliitikast. Maarja Kangro Ukraina päevik. Louis MacNeice’i sügispäevik. Tiit Hennoste, Aado Lintropi, Katrin Tegova, Carolina Pihelga luulet, Kristjan Haljaku proosaluulet, Urmas Vadi proosat. Vaatenurgas Jaak Kangilaski elud, Hennoste Loomingu-lugu, Jüri Kolgi „Fuuga“ ja Oliver Bergi „Amsterdami aknad“. Sabina Ummelas Kadri Toomi näitusest

  • Rott labürindis

    Anti Saar. Sõnaraamat. Tartu: Kolm Elu, 2022. 159 lk. 14.99 €.

    Praegust pretsedenditu muutuse ajastut paistab iseloomustavat enam-vähem täielik ennustamatus, ohtrate kriiside viljakalt pinnaselt võrsuv kollektiivne kataklüsmihirm ning üleüldine ärevus, mida toidavad (ja millest toituvad) üha enam avalikkuse aset täitva ühismeedia virtuaalsed vooluringid. Niisuguse | tegelikkuse foonil pole ime, et kirjanduses viimasel ajal eriti ei eksperimenteerita. Sest kirjandus, kui lubate oletada, toimib muuhulgas tegelikkuse(s) ajaloolis-ontoloogilise vastukaaluna: kui tegelikkuses valitseb suhteline turvalisus, kerkivad kirjanduses jõulisemalt esile vormieksperimendid ja katsetuslikkuse manifesteerimine; kui aga kirjandus ise pakub peaasjalikult reaalsust ja realismi, on see märk peapööritusest, mida tekitab tegelik elu. Reaalsustaju stabiilsus ja kirjanduslik eksperimentaalsus on sellest vaatenurgast omalaadses vastavussuhtes: stabiilne tegelikkus nõuab kirjanduselt raputust ja katkestust, raputav tegelikkus aga omakorda selgust, kindlust ja suhtelist ühemõttelisust. Ning ehkki „tegelikkuses“ pole asjad päris nii mustvalged, võiks see vastavussuhe üldjoontes põhjendada, miks viimase umbes viieteistkümne aasta eesti kirjandust on allhoovusena kandnud kasvav reaalsusjanu – olgu selle väljenduseks siis uussiirus või uus elulähedus, millest on rääkinud Piret Viires, omaelulooline omailmsus, mille on esile tõstnud Brita Melts, või sootuks fiktsiooni taandumine, mida viimati on täheldanud Märt Väljataga ja Mart Velsker. (Ballard ütles kunagi, kuid täiesti tänapäevaselt, et fiktsioon on juba olemas, mistõttu kirjaniku asi on leiutada reaalsus.) Ja sama loogika järgi võiks oletada, et viimane jõulisem eksperimentaalse kirjanduse laine, mille harja kehastas esmajoones Tartu rühmitusega eksp lähemalt või lõdvemalt seotud kirjanike ja kunstnike tegevus siirdeaja lõpu ja nullindate lõpu majanduskriisi vahelisel ajal, tõukus õigupoolest võrdlemisi kindlalt ja kivistuma kippuvalt ajalooliselt pinnaselt, mis toona tarvitses raputamist. Lõpliku otsuse sellise loogika paikapidavuse üle jätan heal meelel lugejale, aga mul on tunne, et see aitab selgitada, miks kirjanduses viimasel ajal kuigivõrd silmatorkavalt ei eksperimenteerita (või vähemalt ei eksperimenteerita „konventsionaalsel kombel“, mida kirjanduslooline kogemus on õpetanud ära tundma).

    Anti Saarele on seevastu alati meeldinud katsetada. Eks ole ta vahetevahel tiirelnud ka ülalmainitud Tartu eksp-rühmituse kaugemal orbiidil kui nende mõnevõrra modernistlikum ja kosmopoliitsem kaim. Kuid erinevalt ekspist pole tema katsetused taotlenud ei tegelikkuse radikaalset nihestamist ega tähenduse ja tähenduslikkuse täielikku tühistamist teksti või aktsiooni kujul. Saar on lähemas suguluses pigem rühmitusega Oulipo, mille liikmetele meeldis seada kirjutusele vormilisi ja protseduurilisi piiranguid, millega toimetulek võis viia uudsete ja üllatavate tulemusteni. Oulipolike tehnikate hulka kuulusid näiteks palindroomides kirjutamine[1] või selliste luuletuste konstrueerimine, kus iga järgmine värss on eelmisest ühe tähe võrra pikem. George Perec, keda Saar on mitut puhku tõlkinud, kirjutas romaani „La Disparition“ (1969), millest puudub e kui prantsuse keeles kõige levinum täht; asutajaliige Raymond Queneau kirjutas tekstikogu „Stiiliharjutused“ („Exercices de style“, 1947), mille moodustavad 99 ühte ja sedasama argist lookest erinevas vormis ümber jutustavat lühipala, jne. Queneau kirjeldas Oulipo liikmeid kunagi kui rotte, kes ehitavad labürinte, millest neil on plaan põgeneda, ning eelmise aasta lõpus ilmunud tekstikogu „Sõnaraamat“ järgi otsustades on ka Anti Saar üks niisugune rott.

    Millise labürindi ta endale siis ehitas? Seda kirjeldab kõige ökonoomsemalt raamatu alguses Saar ise: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. Suhtluskanalina kasutati Facebooki Messengeri, mis tagas ajapiirangust kinnipidamise. Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid“ (lk 5). Lisaks väärib märkimist, et iga tekst mahub ära ühele leheküljele, et tekstitsüklid on ilmunud aastatel 2014–2022 enamasti kultuuriajakirjanduses, ning et „sõnasaatjad“ olid enamasti kirjandustoimetajad. Sõnade ampluaa varieerub lihtsatest ja levinud materiaalsetest objektidest (haamer, lamp, padi) ja loodusnähtustest (liustik, loom, saar (x2), soo, torm, vapsik) keerukamate emotsionaalsete seisundite (ahastus, jõulurõõm, liiklusraev, meelehärm, üksluisus), ühiskondlike ja kultuuriliste nähtuste (abstraktsionist, kriitika, majanduskasv), filosoofiliste kategooriate (antropotsentrism, vabadus) ja tundub, et selleks puhuks nimme loodud uute liitsõnadeni välja (aprillijulmus, kõrtenaer ja lumekiivus – ükski ei anna kiires võrguotsingus ühtegi vastet). Tsüklisisestel sõnavalikutel ei paista olevat liiga selgeid dominante, kui ehk välja arvata viies tsükkel, Maia Tammjärve kureeritu, mis meelitab mõtlema valdavalt (kodanliku) eluasemega seonduva peale (kinnistu, pööning, rõduke, parkett, liist, eterniit, nukumaja, soolaleib).

    „Sõnaraamatu“ näol on kindlasti tegu mugava määratlemise eest puikleva „nipsaka mängutoosiga“ (Jaanus Adamsoni kunagine väljend), millel siinses kirjandusruumis puudub pretsedent ning mis sestap tekitab kohe küsimuse, kuidas seda kriitiliselt käsitleda. Ühelt poolt võiks selle tõmmata ju Saare varasema „täiskasvanutele mõeldud loomingu“ ning tolles sageli sisaldunud metafiktsionaalsuse ja muu mängulisuse liistule.[2] Teisalt võiks seda võrrelda oulipolaste eneste kunagiste katsetustega, nende rohkem või vähem leidlike õnnestumiste ja läbikukkumistega. Kolmandalt poolt poleks praeguse proosaluulebuumi taustal ime, kui ilmuksid välja tekstid, mis sobitavad „Sõnaraamatu“ sujuvalt sootuks sellesse registrisse. Kuid mul on tunne, et ühestki eelpooltoodud lähenemisest ainuüksi – ega ilmselt ka kolme peale kokku – ei piisa. Sedavõrd reeglistatud ning seepärast mingis mõttes ka omaenese ainsuslikku liiki kuuluva kirjandusliku kokkuseade puhul loevad kõigepealt ikka reeglid ise: loeb see, kuivõrd reeglid intrigeerivad, kuivõrd nad pakuvad pinget ja tekitavad hasarti, kuivõrd nendega rinnapistmine viib virgutavate vaimliste võimaluste ja ootamatute tunnetuslike üllatusteni, ning kuivõrd neil on mõtet, st kuivõrd nende täitmispüüd ärgitab tagatipuks ja tagaselja mõtlema selle peale, mis on kirjandus ehk milliste reeglite raames kirjandus ise tavapäraselt toimib ja teotseb. Neid tahke arvestades on „Sõnaraamat“ üldjoontes õnnestunud eksperiment.

    Esimesena intrigeerib muidugi ajalimiit. Mida peaks viieteistkümne minuti jooksul suutma mõelda ja kirjutada? Ilmselt on igaühel selle kohta vaikimisi mingi kujutelm, mida mõjutab tema individuaalne võimelisus. Näiteks minu viisteist minutit sai täis siinse kirjutise teise lause ebalevas alguses kükitava üksildase püstkriipsu juures – ning seda tükk aega teada olnud teema puhul, mistõttu minusugusel nokitsejatüübil poleks Saare ehitatud labürindist põgenemiseks mingit märkimis- või avaldamisväärset lootust (või vähemasti peaksin põgenema mingil mulle sobivamal viisil). Seevastu Saar jõuab „Sõnaraamatu“ umbes leheküljepikkustes mõtisklustes päris palju ja päris kaugele. Osa siinseid tekste on mõtet määratleda mõttevooluliste trajektooridena. Sõna „naaber“ tagusest „eksistentsiaalsest august“ ja „naabrist“ kui „sõnasuse kvintessentsist“ rõõmuni lihast ja luust naabri üle ning valmiduseni olla naaber („Naaber“, lk 12). Kahtlusest, kas ollakse kunagi ahastust tundnud, ja tarvidusest ahastusega silmitsi seista ahastaja üksinduse, surija üksinduse ja surmaga koos elamise juurde („Ahastus“, lk 16). Mick Jaggeri ja Steven Tyleri suude suuruste võrdlusest ja supilusika sobimatu suuruse juurest ainsa koduse, külalisele mõeldud supilusika ja noa juurde („Supilusikas“, lk 56), jne. Teised tekstid mõjuvad kontseptuaalselt sidusate kirjeldustena: üksikasjalik joomingutüübi kirjeldus („Tramburai“, lk 14), haamritöö tingfaktorite üksikasjalik kirjeldus („Haamer“, lk 22), vestide liigendus ühes nende kuulsamate kandjatega („Vest“, lk 49), kirjutamispäeval ilmunud Sirbi esikaane kirjeldus („Pilt“, lk 17) jne. Kolmandad jutustavad lugusid: sõbraga lõhnade degusteerimisest („Lõhn“, lk 10), tormist poja neljanda sünnipäeva ajal („Torm“, lk 129), isast, kes lastele järele tulles uksest sisse ei saanud („Isa“, lk 82). Neljandad segavad neid ja teisigi registreid. On selliseid tekste, milles oleks otsekui pea ees teemasse hüpatud ja usaldatud seejärel seda, kuhu mõtte vool viib. Aga on ka selliseid, mille algusest õhkub enesekindlat ettehooldust kogu teksti kontseptuaalse ühtsuse suhtes. Kasutusel on niisiis terve hulk eri strateegiaid ning mis peamine – hoog on enamasti sees. Saare mõtet ei paista pidurdavat liigne kirjutuslik hõõrdejõud, mis võiks tuleneda hirmust olla ebatäpne, ekslik, sisutühi või ülepea igav – või sügavamast eelkaemuslikust süüst lõpptulemuse paratamatu läbikukkumise ees. Võiks ju ühmata, et selliseid asju pole ta saanud endale lihtsalt lubada: loeb see, kumb jookseb kiiremini, kas sulg või aeg. Kuid on ütlematagi selge, et „Sõnaraamatus“ ilmutatud tasemeühtluse saavutamiseks peab kas palju harjutama või olema kindlat kirjutajatüüpi. Saare puhul kahtlustan mõlemat. Midagi vabastavat ja teraapilist, kuid ka kadestamisväärset on selles hoos, mis neid tekste kannab.

    Kuid see ei tähenda, et asi (nii kirjutajale kui ka lugejale) pinget ei pakuks. Pole ühtegi juhtu, kus rott labürindist täiesti sirgelt välja jookseks. Seatud tingimused on ju õigupoolest üsna karmid. Või õigemini – need on karmid saavutatud tulemust silmas pidades. Sestap on iga sissekande puhul huvitav jälgida, kas ja kuivõrd võidujooks ajaga tekstis tunda annab ja milliseid peamisi pagemisteid kirjutaja kitsikuses kasutab. Mulle tundub, et Saar jookseb peamiselt kahes suunas. Esiteks oma lapsepõlve, oma kahekümnendatesse[3] ja oma laste juurde. Siin avaneb „Sõnaraamat“ kui omalaadne autopsühhograafia – ning ajalimiit kui selle katalüsaator. Sest võimalik, et küllaldase ajasurve all haaraks valdav enamik meist asjade järele, mis meile on kõige rohkem mõjunud ning mis sestap on seosteloome aparaadile kõige kiiremini kättesaadavad. Teiseks pöördub Saar sageli sõna ja keele juurde, mis teda kui kirjameest ja tõlkijat silmas pidades on mõnevõrra ettearvatav. Kui mõte kusagilt hargnema ei hakka, siis foneetilisel või kõlalisel sarnasusel põhineva semantilise seostevoolu saab kõigepealt ikka käima panna: „Teeme siingi kohe selgeks: vapsik ei ole sama, mis vaablane ega vapsik („Vapsik“, lk 46) – ning juba on loodud tingimused ja raamistus ka selleks, et mõtegi jooksma hakkaks. Homonüümide puhul käsitleb Saar sageli sõna mitut tähendust korraga, tekitades sedakaudu huvitavaid põiminguid (nt „Saar“, lk 58; „Pank“, lk 47). Mõnikord eelistab ta sõna esemelisemat tähendust – näiteks Sirbi puhul räägib viljalõikusriistast, mitte kultuurilehest („Sirp“, lk 78). Mõnikord aga vastupidi – näiteks pingviini puhul räägib pigem kohvikust kui loomast (lk 39) ning sõle puhul pigem Olegist kui rinnaehtest („Sõlg“, lk 33). Eks anna needki valikud tunnistust kirjutaja autopsühhograafilistest vaike-sätetest. Luulele lähenevat keele(list) eneseleosutust leidub „Sõnaraamatus“ niisiis palju. Sedagi võib pidada piirangute produktiivseks tulemuseks.

    Kirjutamisega seonduvast ajalisusest oleks siin veel nii mõndagi rääkida (aga mul, erinevalt Saarest, napib pigem ruumi kui aega). Näiteks on tähelepanuväärne, et pärast esimest tekstiseanssi, mille sissekannete kirjutamiseks oli aega 20 minutit, keeras Saar kruvi viie minuti jagu koomale. Millest selline korrektuur? Kas viis otsustavat lisaminutit tegi asja liiga lihtsaks? Või äkki hoopis vastupidi – äkki võimaldas see juba liiga kaua mõelda ja hakata üle konstrueerima, mistõttu kirjutus(protsess) polnud enam piisavalt orgaaniline ja intensiivne?  Lisaks sellele ei paista „Sõnaraamatu“ sprinterliku dekoori alt kohe silma asjaolu, et õigupoolest on see kirjutatud maratoonarlikult pika aja jooksul.[4] Sestap saaks seda lugeda ka kui omamoodi ajastudokumenti. Avameelse modernistina on Saar enamasti pigem indiviidi- ja keelekeskne mõtleja – ning mõtisklus vabaduse individuaalsusest on selle raamatu üks huvitavamaid („Vabadus“, lk 43). Kuid sellegipoolest on huvitav jälgida, mil viisil ühiskondlik perspektiiv tema tekstidesse imbub, ning näiteks vahedad sedastused majanduskasvu (lk 13) ja antropomorfismi (lk 130) kohta tabavad kriitiliselt otse ajastu veeni. Viimaste juures võib oletada, et toimetajad on sõnavalikuga tõuganud Saare radadele, kuhu ta omal algatusel tõenäoliselt ei astuks – kuid samas ei tundu, et tal oleks neid liiga ebamugav tallata. Igal juhul oleks toimetajate omalaadne kuraatoripositsioon, „Sõnaraamat“ kui nende (omavaheliste erinevuste) raamat veel üks võimalus Saare teose käsitlemiseks. Sest ajasurve alla asetamise kõrval on see teos ka valikuvabaduse loovutamise (vabatahtlik) akt.

    Hoolimata pagemisstrateegiate suhtelisest mitmekesisusest ja tõhususest hakkab kohe silma „Sõnaraamatu“ tekstide vormiline ühetaolisus. Millest see tuleb? Viieteistkümne minutiga saaks kirjutada ju ka näiteks mõne huvitava haiku või dialoogi või nimekirja või huvitava jumal teab mille – ning sedakaudu ka ajasurvest palju kergema vaevaga pääseda. Miks mitte kirjutust natuke varieerida? Kas kogu katsetuslikkuse juures ei mõju Saar hoopis vormiliselt võrdlemisi konservatiivse autorina? Kahtlustan, et kuna „Sõnaraamatu“ tsüklid ilmusid algselt „Päeviku“ nime all, siis võis nende umbes proosapoeemi-laadne vorm lähtuda konventsionaalsest kujutelmast päevikusissekande kohta. Ning mängus võisid olla ka ajakirjanduslikud kaalutlused mahu osas. Kuid peamine põhjus tundub olevat selles, et päris ükskõik mida pole sellise ettevõtmise raames kah mõtet kirjutada, sest see lihtsalt ei pakuks (ei kirjutajale ega lugejale) pinget. Näiteks sürrealistliku automaatkirjutusega võiks iga kord tohutult aega üle jääda, mistõttu see poleks kehtestatud reeglitele kuigivõrd kohane vorm.[5] Sellest vaatenurgast pole asja eesmärk mitte vaevast lahti saada, vaid võimalikult palju vaeva näha. Vastab tõele, et püüd tulla toime piirangutega on tootnud teatud laadi tekste. Kuid samavõrra tundub usutav, et piirangud ise on loodud teatud laadi (tähenduslikke, sisukaid, enam-vähem sidusaid) tekste silmas pidades.

    „Sõnaraamat“ annab oma reeglitega niisiis rohkelt ainest (hasartseteks) mõtisklusteks kirjutamise seesmiste mehhanismide üle. Pole mõtet oletada, kuidas oleks seda lugeda ilma reegleid teadmata: kui need on teada, määravad need paratamatult kogu lugemiskogemuse – ning aitavad teatava üldise võõritusakti kaudu ühtlasi teadvustada asjaolu, et mitte ainult see teos, vaid kõik kirjandusteosed on kirjutatud mingite konventsioonide ja reeglite raames, mida õigupoolest rikutakse õige harva, sest asi ei pakuks muidu pinget. Kuid iseenesest pole see raamat kaugeltki üksnes kirjutamisest, vaid ikka elust ja asjadest meie ümber, mida vaatleb tähelepanelik pilk ning käsitleb kaasakiskuv hääl, mis võiks kuuluda ka mõnele huvitava hingeeluga vanale sõbrale teispool kohvikulauda – näiteks võrratus maailmalinnas Pariisis, kuhu sedasorti kirjandus kahtlemata samuti sobiks.

    „Sõnaraamatu“ eksperimentaalsus pole õõnestavat laadi – see ei taotle tegelikkuse radikaalset nihestust. Pigem on tegu mängulise, positiivse katsetuslikkusega, mis oma autopsühhograafiliste määratlustega (ja sõnaraamatud ju määratlevad) panustab sellesse, et segaseks kippuvat tegelikkust omal moel natuke selgitada. Alatasa kiirustavas ja katkematult kaasakiskuvas kultuuris toimib „Sõnaraamat“ sooja ja eluhoogsa žestina, mis sisendab, et veerand tunni jooksul on võimalik nii mõndagi segamatult ja autonoomselt läbi mõelda. Ning asjaolu, et tahes-tahtmata peibutab ka vastupidine tõlgendusvõimalus – et kiirtoidu, kiirmoe, kiirkohtingute ja kiirlaenude kultuuris on meile nüüd antud ka kiirkirjanduse retsept –, käib kirjandusega seonduvate praeguste ambivalentsustega kaasas. Nende eest rott ei pääse.

    [1] Minu teada on pikim eestikeelne palindroom just Anti Saare nimel: „Olematute raamatute antoloogias“ ilmunud „SOS“.

    [2] Selle kohta vt: J. Tomberg, Parandada püksipõlve augu väljalõikamise teel. Sirp, 20.05.2010.

    [3] Lõviosa sissekandest „Kipsplaat“ (lk 75) arutleb, miks just sinna.

    [4] Samamoodi on tõenäoline, et paljud loevad seda pika aja jooksul, sest lühikesed tekstid täidavad hästi pause.

    [5] Ning ühe iseenesest tähendusetu (aga kogu ettevõtmise suhtes tähendusliku) teksti on Saar „Sõnaraamatusse“ ka kirjutanud – vt „Sõnatu“ (lk 51).

  • „Su hirmul on musta lamba lõhn“

    Mehis Heinsaar. Kadunud hõim. Tallinn: Menu, 2022. 320 lk. 28.99 €.

    Mehis Heinsaare sukeldumine õuduskirjandusse ei tohiks tema tähelepanelikule lugejale tulla üllatusena. Meenub ühe õdusa metsamajakese keldris pesitsev kääbus Uuk, kes hirmu lõhna peale inimesi kiljudes säärest hammustas: „haavandi ümbrus enam ei paranenudki, mürgine söövitus kulges mööda närvierkusid laiali üle kogu keha ja hiljemalt paari-kolme päeva pärast inimene suri, lämbudes omaenese ülespundunud lihaste spasmide kätte.“[1] Ja kusagil kuklas hakkab kummitama Heinsaare kultusteoseks saanud novellikogu „Vanameeste näppaja“ lugu „Tere“, milles kurb, ent terava vaatega poisike vanamehi röövib ja neid teadmata põhjustel ühte kohta kokku kogub.[2] Siiski tuli Heinsaare teine romaan, mille kaanepilti ehib laukarondi külge seotud räsitud noormees ja motoks on lõik Gogoli „Viist“, paljudele üllatusena, lüües lugejate ootused-arvamused eri kallastele lainetama. Hea teos tekitab ikka poleemikat, aga kogunenud tiitlid kõnelevad enda eest: esimene Eesti Kirjandusmuuseumi sõber, Tammsaare kirjanduspreemia, Kultuurkapitali aastapreemia, lisaks kirjanduse sihtkapitali preemia proosanominatsioon.

    Pealtnäha kirjutab Heinsaar ikka ja jälle ühte sedasama lugu: eestimaist kangelasmüüti, eneseotsimise lugu. Tema esimese romaani „Artur Sandmani lugu“ peategelane taipab bulgakovliku libastumise tulemusena, et „koos kukkumisega oli peas siiski veel midagi olulist lahti põrutanud. … miski oluline on kusagil väga sügaval temas üles ärganud justkui pikast varjusurmast“.[3] „Kadunud hõimu“ peategelane kohtub Eesti Rahva Muuseumi vastlapäevapeol vana kirjandusmuuseumi töötaja Feeliksiga, kelle puigeldes räägitud salapärase loo peale tõdeb peategelane: „Mingi rahutus oli mu sisse tulnud, ja mida ma ka ette ei võtnud, kõik tegemised tundusid kuidagi viirastuslikud ning mõttetud“ (lk 43).

    Inglise eksistentsialist Colin Wilson oli veendunud, et pidevast iiveldusest ja ängist soiguvad Camus, Sartre, hilisemad Derrida-Foucault jt jäid pidama pessimismi nõiaringi, märkamata, et tegelikult on igas inimeses olemas salapärane võime X, mis teatud tingimustes hallussõõrist läbi tungida aitab ja tähendusi loob. Abraham Maslowga kahasse kutsus ta üles „uuele eksistentsialismile“, mis tüdimusedeemonile trääsa näitab.[4] Näiteid selle kohta on palju: Pascal, keda 1654. aasta 23. novembril halvas tulelõõm, mille taustal eelnev elu näis mõttetu ja mille kogemise hädist sõnastust ta riietesse õmmelduna elu lõpuni kaasas kandis; Prousti kuulus Madeleine’i koogike; Yeatsi jumalik hetk ühes Londoni kohvikus jne. Heinsaar ise ütleb: „Kui argielu mured kuhjuvad, siis korraga käib klõps ja ma leian lahenduse, kirjutades sürrealistlikku jutustust, kus reaalsuse probleem laheneb muinasjutulises loos. Siis saan hingerahu.“[5] Too klõps, X-võime, mida Wilson pidas näiteks ka erinevate sarimõrtsukate ja -vägistajate käimapanevaks (sel puhul küll degenereerunud) jõuks, ongi Heinsaare teoste läbivaks märksõnaks.

    „Tartus, selles väikeses ja kinnises linnas, võib heitliku iseloomuga inimene üsna kergesti kaotada olemise mõtte ja perspektiivi“ (lk 27), ütleb „Kadunud hõimu“ mülkasse takerdunud peategelane – küllap on ta seal pea terve elu olnud. Tardumusele otsib ta väljapääsu näiteks seksist, ent too linnakirg on kõverpeegellik ja ei too rahu. Linn peategelase ümber küll ju tegelikult elab. Seda kõigi oma äratuntavate prototüüpidega, kelledest mõned on saanud osaks Tartu ajaloost, paljusid tüpaaže võib aga kohata näiteks Promenaadiviies või endise Zavoodi ruume elustavas Kongo Tangos. Aga too elu ei suuda voolata katkisesse anumasse. Väljapääs terendab, ent selleks tuleb minna ka füüsiliselt sohu – Soomaa salapärastesse metsadesse, kust leiab iiveldusravi. Võrrelge kasvõi raamatu alguse dekadentlik-mannetut kirge looduses tärganud kirega: „Jäin ühes oma jämedaks paisunud riistaga vette seisma, tundes end sel hetkel tõesti kui kiimas jäär“ (lk 107); „võtsime teineteist sealsamas ja raevukalt nagu kevadised saarmad“ (lk 127). Peategelase olemusest tärkab võime X ja järsku on elu täis hoopis teist olemist, ent nagu iga kangelane teab, tuleb initsiatsiooniteel maksta lõivu.

    „Kadunud hõimu“ peategelase rännak viib ta vastamisi kohati perversiooni suubuva tegelikkusega. Alvar Loog arvab, et Heinsaare romaanis puudub too temaga lahutamatuks saanud „maagiline realism“, tegemist on hoopis etnoõudusega.[6] Selle sõnaga seostuvad mulle teismeeas loetud eesti õuduskogumikud, milledest toona vaid mõned lood suutsid vere kohisema panna.[7] Loog loeb teost liiga üheplaaniliselt, lõpetades nendinguga, et romaan „mõjub paraku pikaks veninud kunstmuinasjutuna täiskasvanuile, mis jääb pealegi väärilise lõpplahenduseta“.[8] Jaan Sudak ütleb, et inimeseks olemise temaatika on raamatus tugev, „„Kadunud hõim“ kõnetab oma salapära ja süngusega, kuigi nõudlikumale lugejale jääb kõhedust tekitavast õhustikust veidi väheks.“[9] Mitu Mehise stammlugejat on minu kuuldes jällegi kurtnud, et nende jaoks on liiga palju toda klassikalisest heinsaarelikkusest väljumist ja hetki, mis ehmatasid, rikkusid oodatavat tempot. Isegi dändist kirjandusguru Paavo Matsin, kelle „Kadunud hõimu“ analüüs on raamatu märkamatute tasandite leidmiseks kohustuslik lugemine, küsib ühe eriti filmiliku veristamiskoha puhul: „Kas romaani lõpetama asudes tuli Heinsaarel hirm, et kõik saab ikkagi liiga muinasjutuline, ning ta üritas vähemalt korraks naturalismipedaali põhja vajutada?“[10]

    Eks seda balanssi ongi keeruline hoida. Ulme- ja õuduskirjandus kipub n-ö peavoolu kirjandusest kõrvale hoiduma ja vastupidi. Nende eri pooluste vahel on teatav pinge, mida suudavad ületada vaid vähesed. H. P. Lovecraft kirjutab: „Tõelises õudusjutus on midagi enamat salamõrvadest, veristest kontidest või linasse mähkunud kogust, mis kõigi reeglite kohaselt ahelatega kolistab. Tõelise õudusjutu atmosfäär peab muutma hingetuks seletamatust õõvast mingite väliste ja tundmatute jõudude ees. Seal peab olema teemale sobivalt tõsine ja halva-endeline killuke inimmõistusele kõige kohutavamast kujutelmast: pahatahtlikust väest, mis peatab või hävitab kindlad loodusseadused, meie ainsa kaitse kaose ja tundmatute kosmosedeemonite rünnaku vastu.“[11]

    Surematus, inimsöömine, ligitõmbav ja ähvardav loodus, lihahimu, milles see kõik seguneb: „„Võta ja söö mind, löö hambad mu lihasse, õgi mind, õgi!“ sonis Lee mu käte vahel“ (lk 127). Armurõõmud lõppevad verenirinaga, kunstisaali külastused ja väljapeetud vestlused mahlaka menüüga: „läbiküpsetatud nina koos sõmera riisi ja toorsalatiga, grillitud põsed ja kõrvad punases marinaadis, kupatatud, kergelt melanhoolse maitsega silmad magusas äädikakastmes, või sees krõbedaks praetud eesaju lillkapsa, austrite ja viinamäetigude garneeringus“ jne (lk 236).[12] Meenuvad Betti Alveri saatana loodud ulmad „Viletsuse komöödias“ või vastukaaluks Mehise enda räägitud lugu sellest, kuidas ülikooliajal ei olnud süüa ega raha, ainult tordikaunistusi, mida õppimise kõrvale närida.

    Heinsaar põimib kokku meisterliku loo, kus meile kõigile tuttavad Eestimaa kohad omandavad tolle lovecraftiliku õõvamõõtme. Eestlastest väikerahva keskel eluneb veel üks vähemus, kelle sekka tavalised inimesed kuidagi sobituda ei taha – vaid kummalisi šamanistlike seenerituaale tehes on võimalik poole kohaga perekonnaliikmeks saada. Šarmantne inimsööja vahetab nahka, et igavese juudina ringi rännata ja maiustada, ent kodutalus istudes loeb ta Tammsaaret, Jungi, Darwinit ja Schopenhauerit (lk 121). See koht muuseas meenutab enim Lovecrafti, kelle loomingus on sagedased õõvastavate tegelaste raamatukogude ja kabinetikurioosumite kirjeldused.

    Juba mainitud Colin Wilsonit paelusid eriti sarimõrtsukad ja seksuaalperverdid. Ta kirjutas neist mitmeid teoseid, lootes samas, et inimene on oma arengul alles poolel teel ja kunagi saabub kõigele vägivallale lõpp. Wilsoni tõdemus oli, et enamasti viib tapatöödele tüdimus. Üks Ian Brady nimeline mõrtsukas kirjeldas oma viie mõrvatöö tausta näiteks nõnda: „Ma tundsin end 26-aastaselt vanana. Kõik oli tuhaks põlenud. Tundsin, et miski ei paelu mind – millestki pole kinni hoida. Ma olin kõike kogenud.“[13] Heinsaare devoratrix hominum, inimese õgija, ongi säärane tüdimuseühiskonna arhetüüpne kuju. Ta käib igavesti ringi, olles tabatud haigusest, mille kulminatsiooniks on inimlihaorgia: „Et kuidagi leevendada eneses valu ja ängi, sõuab ta siis lootsikuga ringi, tapab ahinguga vihaselt hauge ja latikaid ning sööb ja sööb ja sööb, saamata ometi nälga kustutatud, vastupidi, ta jääb aina kõhnemaks ja miski ei toida teda enam, miski ei paku rahuldust ega rõõmu, nagu paha vaim kõnnib ta toast tuppa, ei räägi minuga, ei kõnele enam puude ega lindudega, pomiseb ainult mingeid arusaamatuid sõnu ja kannab oma sisemist valu nagu mingisugust mürgist paiset ringi“ (lk 113–114). Selles osas tundub peategelane olevat veelgi õnnetumas seisus, tema katarsis jääb ühekordseks ja see hakkab vaikselt kustuma, kuigi Soomaa elu pole nõnda kehva kui tartlaste oma, kellede hinged on orelimängija Joeli sõnutsi „ikka niisama õhukesed ja narmendavad kui enne“ (lk 316).

    Üks arvustaja küsib, kas Heinsaare teos pole hoopis loodusromaan.[14] Mida kaugemale kulgeb lugu allakäigule meelitavast ning suuri lootusi ja luhtumisi täis linnast, seda lopsakamaks muutub ümbrus ja sõnadevoog, seda kergem on ka lugejal hingata. Vähemalt esialgu. Teel Soomaale peatutakse korra uimases Tohvri külas, et siis mööda linde-loomi täis Raudna jõge liikuma hakates tõdeda: „Olin nii elus, nii elus nagu ei kunagi varem“ (lk 74).

    Heinsaar ise ongi „kirjeldanud, et tõelised õnnehetked on vaid loodusega seotud … Samas tõdeb ta, et selliseid erilisi hetki jääb aina vähemaks“.[15] Loodus pole aga nunnu viilitud küüntega kassipoeg ega niidetud heinaga piknikuplats. Inimsooga samaselt on ta läbi põimunud armastusest ja õudusest. Kui suudaksime kiskuda endalt kristliku süütaaga, minna teispoole hääd ja halba, märkaksime emand Loodust kogu tema moraalitus majesteetlikkuses.[16]

    Oleks ajalugu läinud teisiti ja tärkav teadusmaailm lähtunud rohkem Goethest, kes taimi vaadates nende olemust tabas, ei peaks me võib-olla rääkima linna ja looduse vastandumisest ega arutama teemadel, kas taimed nutavad ja kui mitu metsatukka püsti jättes saame metsarahva tiitlit edasi kanda. Transhumanism, posthumanism, ahumanism ja kõik muud humanismiliigitused oleks võinud olla olemata ja „Kadunud hõimu“ peategelane ei tunneks kummastust, kui inim- ja linnupiirid kaovad. Lõputud „oleksid“, millele Heinsaar vastandab paralleelse maailma, kus see alternatiivne maailmatajumisviis on ositi veel alles.

    Loodust tuleb osata vaadata, et märgata tema elusust ja imepeent ämblikuvõrku, mis kõike seob. Selleks tuleb end lahti kiskuda ümbritseva objektiivistamise mängudest. Kõige lihtsamad teed selleks on traditsioonilised viisid: seks, unenäod ja psühhedeelsed ained – kõik, mis meid igapäevateadvusest välja viivad. Nõnda kohtab armurõõmudest rammetu peategelane une ja ärkveloleku piiril esmakordselt linnunäoga meest, kes toob kuuldavale „meloodilisi, krigisevaid ja kraaksuvaid helisid, mis kõik kokku meenutas mingit võigast, eelajaloolist jutuvada“ (lk 141). Veidi hiljem, looduses võõra matkamehega ööbima jäädes, tabab teda sarnane kogemus. Tolle võõra nägu meenutab lindu ja kusagilt hakkab üles kerkima miski aimdus, „mis sisaldas endas midagi sedavõrd võigast, et ma tundsin – kui seda endale täiel määral teadvustan, võib mu süda sealsamas õudusest seisma jääda“ (lk 155). Ja siis juba seeneroa mõju all pooldub peategelane ning üks pool näeb, kuidas teisel lõigatakse kõri läbi köndiga, „mis oli keskkohast üleval pool luustunud pikaks ja kõveraks linnuküüniseks“ (lk 184).

    Linnuks moondumine on teada-tuntud mütoloogiline motiiv, mis on eriti levinud šamanistlike praktikate juures. Inglid ilmuvad inimeste unedesse linnukujul. Kui lugeda kaasaegseid tulnukaröövide kogemusi, siis sageli on need kogemused algselt seotud lindudega (eriomaselt öökullidega) – alles hiljem mõistavad röövitud, et öökullimaski taga peitub tundmatu.[17] Ka „Kadunud hõimu“ salapärase nuhka-nähkade esindaja silmad on „suured ja säravad kui kakul“ (lk 155). Retk Soomaale paneb peategelase enda ümbrust teisiti märkama, ta olemine ja tajud muutuvad. Talle kaasa elades teevad ka lugejad läbi mikroinitsiatsiooni.

    Heinsaare uut romaani tasub lugeda mitu korda, mõnda romaani elus ju võib. Sest siis ei tundugi lõpplahendus enam lahjavõitu. Marge Nelgi kujunduselemendid, mis annavad „Kadunud hõimule“ päevikulehtede hõngu, mõjuvad siis veelgi tugevamalt (oleks kuivanud taimemotiive veel rohkem tahtnud!). Ja Heinsaare sõnaleiud, keelekasutus ja -mõnu ei kaota teisel lugemisel oma sära, hoopis vastupidi – nüüd on aega sellele keskenduda, mitte põnevusel end kaasa haarata lasta.

    Küllap autor ise on juba uues argiheitluses, millest ta väljapääsu otsib. Aga loodetavasti aitavad ta sõnad hetkeks mõnel lugejal tollest tüdimusest välja tulla ja muinasjutulises maailmas hetkeliselt õudust tunda. Minu raamatu tagakaante vahel on paberileht, mille tõstsin sinna raamatukogust laenutatud „Artur Sandmani loo“ vahelt: „Tere Reet. R. käis oma pükstel järel, sularaha ei olnud kaasas. Helista talle, teeb sulle ülekande.“ See on meeldetuletuseks, et ma elan Tartus, on argipäev ja terendab suvi: „Kui kellegi roidunud kolbaluu sügavustest väljapudenev mõte tunduski hetkeks huvitav, lagunes see juba järgmisel hetkel hallide ajurakkude vahel eimiskiks. Säärased olid nood suvised pärastlõunad Tartus“ (lk 49). Aeg kusagile sohu matkama minna!

    [1] M. Heinsaar, Uuk. Vikerkaar, 2020, nr 10/11, lk 12.

    [2] M. Heinsaar, Vanameeste näppaja. Tallinn, 2001, lk 9–14.

    [3] M. Heinsaar, Artur Sandmani lugu. Tallinn, 2005, lk 11.

    [4] Heaks alustuseks on Wilsoni esimene teos: C. Wilson, The Outsider. New York, 2016 (1956); tema ideede n-ö kokkuvõtteteoseks on: C. Wilson, Super Consciousness: The Quest for the Peak Experience. London, 2019 (2009).

    [5] M. Mikomägi, Mehis Heinsaar: olen jumala linnuke kulka abil. Maaleht, 08.12. 2022.

    [6] A. Loog, Milline proosaraamat võidab kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemia? Postimees, 11.03.2023.

    [7] Nt Õudne Eesti. Valimik eesti õudusjutte. Koost. I. Hargla. Tallinn, 2005.

    [8] A. Loog, Milline proosaraamat…

    [9] J. Sudak, „Kadunud hõim“ – lugu rappa jooksnud elust. Sirp, 13.01.2023.

    [10] P. Matsin, Tule tagasi Tartu, metsdändi! Keel ja Kirjandus, 2023, nr 4.

    [11] H. P. Lovecraft, Üleloomulik õudus kirjanduses. Tlk M. Kirotar. Rmt-s: H. P. Lovecraft, Vari aja sügavusest. Tartu, 2013, lk 118.

    [12] Gurmaan Karl Martin Sinijärv ütleb selle peale: „Toiduarmastajana tahaksin ma päris paljuski vastu vaielda Heinsaare küllaltki meelevaldsete gurmaansete eelistuste suhtes – paljud kombinatsioonid ei sobi omavahel kuidagi.“ Vt Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Mehis Heinsaare „Kadunud hõimu“ ei saa liigitada ulme alla. Kultuur.err, 20.01.2023.

    [13] C. Wilson, Super Consciousness, lk 25.

    [14] E.-J. Liiv, Arvustus: Õudus- või loodusromaan? Müürileht, 2023, nr 128.

    [15] H. Muldma, Mehis Heinsaare elu- ja loometunnetus esseistlikus loomingus ja intervjuudes. Bakalaureusetöö. Tartu, 2014, lk 34.

    [16] Vt ka B. Kaschan, Emand, kelle koputusi tasub kuulatada. Sirp, 21.04.2011.

    [17] B. Sax, Avian Illuminations: A Cultural History of Birds. London, 2021, lk 8. Vt ka M. Clelland, Stories from The  Messengers: Accounts of Owls, UFOs and a Deeper Reality. Chatham, 2020.

  • Kuldne tolm

    KAS SA VAHEL MÕTLED VEEL SELLELE HOMMIKULE, kui varakevadises jahedas ja hämaras välikäimlas väljus sinust keskmisest vaid veidi suurema vereklombina keegi, kes oli tol ajahetkel otsustanud siiski loobuda sinust kui oma emast? Kui see meelde tuleb, siis ikka kõige ebasobivamal hetkel: koosolekul esinedes, juubilari õnnitledes, bensiini ja kabanossi eest makstes. Minul küll. Kui ma vaatan sind selles kauges kevadhommikus, servamata laudadest liiga hõredalt, kiiruga kokku löödud seintega kuudis, kuhu kasin valgus kitsaste triipudena sisse pressis, nii et pirni polnud vaja, polnud pandudki, siis sellena sa toona paistsid. See, kellel ei peaks last olema. Mitte et pole väärt. Kes ei taha. Kas siis pole enam väärt, kui ükskord pole tahtnud? Kas päriselt on olemas naised, kes pole väärt, kas tõeliselt on olemas lapsed, kes on nii targad, et otsustavad kohe, ei, sinu juurde ma ikka ei tule? Aga kes nemad siis on, kes hiljem tulid? Miks nemad tulid?

    Kui see juhtub, on alati liiga pime, kitsas valgusetriip ei aita näha ja ega seda õieti ei näegi, vere värvi hämaras ei erista. Pärast tõmbusid kokku nagu ikka, veritsesid edasi nagu ikka ja kas peabki teadma. Kas keegi koputas, kas keegi läks päriselt ära. Sind ei olnud kodus. Mind ka ei olnud, me ei olnud veel jõudnud. Võibolla oli see kõigest sinu juba koguneva süü klomp, rahutu, januse elu räppetomp, sala keriv karvapall. Sa hoidsid oma pead käte vahel, jälle olid unustanud ukse riivi panna, sa olid väga noor, kahekümnendateski käisid ikka veel ringi, käsi välja sirutatud, peo peal verine, rahutult tuksuv süda. Et nii ongi õige, me ei teadnud.

    SEE KÕIK OLI LÄINUD NII KAUGELE, et sa soovisid ühe inimese surma. Ma nägin küll, sa hakkasid koolist puuduma, ei tahtnud enam õhtuti koolimaja taha parki tulla. Aga ma ei küsinud, miks. Siis juhtus, et ta surigi. Õnnetus. Algul ei suutnud sa oma õnne uskuda. Mida sa tundsid: kergendust, võibolla isegi tänulikkust (juhul kui sa juba oskasid seda tunda), sa ei oleks saanud seda toona kellelegi öelda, ka mulle mitte. Täna ma tean. Tean ka, et kuhugi ei ole kadunud, et kunagi ei kao su mälust tema ema kuju, hääl, nägu, hääl, käed, põlved, hääl.

    Sina, jah, sina loed kirstu kõrval luuletuse, ütles õpetaja. Sina oled hea lugeja! Kas tema ei olnud siis kunagi midagi näinud? Või oli, aga… ei, see pole võimalik. Ei tohi olla.

    Luuletus oli tal juba välja valitud, see oli meie lemmikpoetessilt. Jah, muidugi sa õppisid selle pähe (see on sul siiamaani peas) ja kui meie, kuuenda klassi lapsed ja teised, kogunesime jahedasse koolisaali, kus põlesid pikad valged küünlad, mille ümber olid seotud mustad lindid, teesklesid sa pisaraid ja nuukseid. Isegi mina ei saanud aru.

    Ma ei saa, õpetaja, ma ei suuda!

    Õpetaja jäi uskuma, et kardad surma.

    Tõtt oli võimatu öelda, valetadagi polnud õieti midagi.

    Igal aastal käid sa oma lastega sellel surnuaial, et nemad teaksid, kus nende esivanemad on, teaksid, kust tuleb rohtu kitkuda, kus on kaev. Sina hiilid siis nagu varas, oh, käin ainult korraks ära! kontrollid, kas tema haud on alles, kas tema haud on korras. Jah, on, alati. Alati värsked lilled, värsked rehajäljed, need küünlad vist ei kustu kunagi, mõtled sa, oh issand, ta ema elab ikka veel, ja sa nuuksatad tema ema häälega, nii et linnud elupuude võrades solvunult vakatavad, ja sinu põlved on jälle mullased ja sukapõlved verised ja katki. Nagu surnud poisi emal.

    TÜDRUKUD, OODAKE AUTOS, ütles su isa. Ma käin ära.

    Mina ei mäleta, mida me autos tegime, kui pikk oli ootamise aeg, kas nukud olid kaasas või kõrsikuid või küpsiseid. Kõige tõenäolisemalt vaatasime lihtsalt aknast välja, nagu tavaliselt, nagu sulle alati on meeldinud. Vaadata. Meie ümber laius lage plats, kuum ja tolmune, ei mäleta, kas seda kattis ainult asfalt või võis seal olla ka peenikest kruusa, murenevat betooni. Küll võis olla. Ehk hakkas meil oodates palavgi, oli päiksega üle valatud suvine päev autoteeninduse ees, töökoja hoonete heledad tellisseinad peegeldasid lõunatunni valgust, see tegi silmadele haiget nagu kiiskav lumi talve viimases lõpus, mil päikese võim vaid kasvab.

    Igav ei olnud jõudnud veel hakata, kui autouks avati, juhi uks. Süütevõtit keerati, gaasipedaal vajus alla, auto röögatas ja rappus ja sina haarasid kahe käega juhi seljatoest, et mitte istmelt maha libiseda. Rehvid vingusid ja kogu tolm kerkis maast üles ja langes kuldse pilvena autokerele, mis ise oli kogelmogeli karva, akendele, tolmu tõusis ja langes, kuni masin tegi ümber oma telje üha uusi ja uusi ringe, kündis ja joonistas, jättis maha kuumi musti rehvijälgi või ringjaid rööpaid. Võibolla oli üks aken lahti, su juuksed tulid patsist lahti (minu juuksed küll tulid, ma tunnen vahel nüüdki nende liikumist paljastel õlgadel) ja kuum tuul ja keerlev hele tolm ja hele valgus pääsesid sisse ja kõik see pöörles, valgustas ja kuumas sinu kõhus ka. Võibolla sina ka kiljusid, võibolla hoidsid ühte kätt suul, nagu sa hiljemgi oled teinud, et mitte liiga kõva häält teha, võibolla ainult sina kiljusidki sel karussellil. Või surusid sa hoopis huuled kokku nagu mina, piimahambaid tuli ikka veel ära, huul jäi hammaste vahele, õrn metalne maik, õli ja tolmu lõhn ning kuumus sulasid üheks. See on maitse, mis jääb meelde. Autojuhi sinistes tunkedes turi näis naervat sinu ees. Kas me ei vaadanudki peeglist tema nägu, ei, ei mäleta, et tal oleks nägu olnud, käed olid ja olid sinised, õliplekkidega käised, poole käsivarreni üles keeratud, käeseljal kuldsed karvad ja tolm, sõrmenukid valged, sõrmed kindlalt ümber rooli. Mees keeras musta kulunud nahaga kaetud rasket võimendita rooli, kuni maailm värvus kuldseks ja tiirles ainult ümber sinu. Tiirles ainult ümber minu.

    Kes ta oli, mõni lukksepp või muu säärane, autotöökoja mees.

    Kui mul vana auto lagunema hakkas, siis mina küll unistasin autolukksepast kallimast. Lõpus, kui juba igal nädalal kukkus mingi jupp ära, ülevaatusel pidurivoolik katkes, ma täitsa tõsiselt hakkasin vaatama, milline neist võiks olla see õige: see on pikk, sellel on prillid, see on alati nii tõsine, seda teised kuulavad.

    Suverehvid on nii siledad, mina neid enam alla ei pane, ütles kevadel mees, keda teised kuulasid. Te tapate ennast ära.

    Kiskusin naelkummidest tangidega naelad välja.

    Vahel töölt koju jõudes jääd sa hoovis autosse istuma, ei võta pagasiruumist poekotte, ei lähe tuppa, kööki. Keerad süüte välja, istud. Väljastpoolt vaadates võib jääda mulje, nagu sa ootaksid midagi.

    LAPS MAGAS, lapse magamajäämine oli jälle nii palju aega võtnud, sa oleksid pika ootamise ajal peaaegu ise suikunud, aga tõusid siiski ettevaatlikult üles, panid juba pesu masinasse, kui kõlas pauk. Löök vastu akent. Võibolla tundus see sellepärast nii kõva, et laps magas, iga hääl ohustas lapse und. Võibolla oli see külma pärast, oli veebruar, õues oli plaksuvalt külm ja välisukse link oli jääs. Elutoa aknad ulatusid seinast seinani ja maani. Värava taga ega aias ei olnud kedagi näha. Taeva serv hekkide kohal oli hakanud juba punaseks tõmbuma, lumi võttis hämaruses sinakat tooni. Sina läksid vannituppa tagasi, panid masina keerlema, kuid mõte ei lasknud olla, sundis uuesti akna juurde.

    Tegelikult oli teda lihtne valgel lumel märgata, sulepalli punase kõhuga. Linnuke ei olnud läbipaistvat klaasi millekski pidanud, jah, kui uksed olid vahelt lahti, võis läbi maja vaadata. Aken oli leevikese lennutee valusalt läbi lõiganud. Tippisid sussides õue ja korjasid linnukese pihku, ta keha oli soe ja pehme, kuid ei liigutanud enam, sa ei suutnud eristada ei hingamist ega südamelööke läbi pehme sulestiku. Milline õnnetus. Sa tundsid ennast süüdi (kas see oli selle maja, selliste akende pärast?), kuid ei osanud muud teha, kui panna pisike kingakarpi, karbiga kummuti peale, lapse särgike põhja pehmenduseks.

    Kuidas ma teda matan, mõtlesid sa, maa on ju sügavalt, lootusetult külmunud. Sirelihekist tõusid lendu selle päeva viimased leevikesed, elusad, punased pugud sireliseemneid täis. Kuhu nemad ööseks lähevad, küsisid sa virguvalt lapselt, kes, nagu sulle tundus, oli selleks ajaks maganud tunde ja tunde. Kamin praksus ja õues praksus külmast hõbekuuse tüvi.

    Öösel äratas lind sind, surnust ellu ärganult viskles ta kingakarbis häälekalt, kuni sa ta vastu roosatavat, järjekordset kibekülma hommikut uksel kükitades kõigi oma kõhklustega võideldes vabaks lasid.

    MESI LÕHNAS KULDSELT, suurt kööki täitis vurri keerlemise monotoonne heli, mesi liikus trumlis ja raske mee vastupanu oli näha sinu lihaste liikumises. Magus vajus vastumeelselt mööda roostevaba terast, sinu juuksed olid rätiku alla kokku seotud, päevitusriiete peale olid tõmmatud traksidega pleekinud töötunked, nahk oli kohe mööda saavast suvest pruun. Meest ja higist tehtud naine, soolane ja magus! Kleepuv. Kogu köök kleepus, meie paljaste taldade ja linoleumi kokkupuutel võis kuulda tasaseid naksatusi.

    Aitasin sul kaanetada, sa tunnistasid, et ei suuda enam. Ei suuda rohkem mett süüa. Ma lakkusin ise kärjekahvlit, toppisin põskedesse kärjetükke, kuni mesi muutus ka minu jaoks magusast kibedaks, kurk valusaks. Ikka oli raske lõpetada.

    Sa olid armunud ja tahtsid sellest rääkida, sellest, kelle sa pidid endale saama. Kellega sa hakkad elama, lapsi saama. Sa olid ära otsustanud, olid välja valinud, sina olid nüüd see, kes jahtis, mitte ootaja. Köögi aken selles majas avanes õhtu poole, loojang kuldas kapiuksi, mesi vajus ja päike loojus sinu vanematekodu kööki.

    NÄGIN SIND ÜHE KORRA VEEL, kaubanduskeskuse parklas. Sa istusid üksi autos, rooli taga, käed süles ja vaatasid enda ette, oma süle, oma käsi. Sain sind jälgida ehk minuti või kaks, selle aja jooksul sa pilku ei tõstnud, minu poole ei vaadanud.

    Ta kiusab sind sellepärast, et sa meeldid talle!
    Maailm ei tiirle ümber sinu.
    Lõpuks pead sa ikkagi autost välja tulema.
    Kas sa arvad, et oled seda väärt?

    Sinu auto kõrval võttis juht paigalt. Kui tolm tagasi maha langes, olid sa kadunud. Järgmine võttis koha.

    JÄRGMISEL HOMMIKUL ÄRKASID SA KÕIGIST VAREM, panid vaikselt riidesse ja võtsid esikust garaaži võtme. Oli suve hommik, mis polnud veel õieti jõudnud alata, suvi, hommik, kõik oli alles ees, alguses. Karges koidikus oli aimata ilusa pühapäeva saabuvat sooja, kortslehtede õnarustes läikis jahedat vett. Majade vahel oli üleni vaikne, garaažide juures ei olnud kedagi peale sinu. Luku peal oli kummist lapats, lukk ei käinudki raskelt. Ukse tõmbasid kahe käega lahti.

    Uus ratas alati lõhnab, tavott jääb sääre külge, jätab jälje, sadul oli juba sinu järgi seatud. Asfalt oli siis uus, muru haljasaladel eelmisel õhtul niidetud, lõhnav ja roheline, liivakastides uus sõre liiv. Sirelid plaanisid just sellel päeval oma õied avada, nelja õielehega tavalised, viie õielehega õnnetoovad, ka kahesed, kolmesed, need, millelt oleks nagu midagi ära rebitud, ikka valmis, õiged õitsema koos teistega raskes kobaras. Päev pärast oma seitsmendat sünnipäeva sõitsid sa uue rattaga hommikustel tühjadel tänavatel, keset teed, sileda musta asfaldi peal, mitte kruusasel serval, raam läikis, linnud laulsid noortes elupuuhekkides, mille varjud olid päeva alguses pikemad kui puud ise. Keegi oleks võinud sinu käest siis küsida. Kõik küsijad magasid, kui sul oli koos kummiste lenksudega peos kõik, käes kõik vastused.

    Tahaksin veel ärgata sinuna selle päeva hommikusse.

Vikerkaar