Täna 120 aastat tagasi
Umbes 120 aastat tagasi oli Eesti kolmkeelne maa ja inimene, kes tahtis avalikku ametisse saada, pidi valdama kolme kohalikku keelt. Sealjuures ei olnud need kolm keelt oma seisundi poolest ühiskonnas sugugi võrdsed. Samal ajal seisid eestlased nende kolme keeleheinakuhja vahel ja pidid valima. Me teame, kuidas lugu lahenes. Aga mõelda tasuks selle üle, miks ta niiviisi lahenes ja kus on lahenduse võti.
Vene impeerium oli alustanud 1880. aastatel riigi moderniseerimise poliitikat. Selle poliitika teiseks küljeks oli loosung üks valitseja, üks usk, üks keel. Selleks et hävitada mingi keel kiiresti ja korraga, tuleb selle keele kasutajad lihtsalt füüsiliselt ära hävitada. Selleks aga, et panna keel aeglaselt ja vaikselt kustuma, tuleb viia ühiskonda sisse tingimused, mis keele surmale kaasa aitavad, ja nõrgendada nende tingimuste mõju, mis keelt alles hoiavad. Ühesõnaga, viia keelde aeglaselt ja märkamatult mõjuv mürk.
Esimene oluline keelesuretamise võte on kaotada temast võimalikult paljud erinevad allkeeled. Iga keele kesksed allkeeled on ametlikus ja avalikus suhtluses kasutatav normkirjakeel, selle kõrval erinevad kohamurded, slängid, suuline ja kirjalik, avalik ja argine register jms. Mida vähem erinevaid allkeeli, seda kiirem on keele surm. Riik saab siin alustada ainult ametliku ja avaliku suhtluse keelest.
Kirjakeeled luuakse ühiskonnas siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, hariduse, usuelu jms ülesandeid. Kui need rollid keelelt ära võtta, siis kuhtub ka normkirjakeel. Vene võim läks seega väga õiges suunas ja tegi õiged otsused. Seni eestikeelne asjaajamine maal viidi üle vene keelele ja paljud keeleoskamatud ametnikud kaotasid oma koha. Usuelus sooviti aga liikuda vene usu juurde, mis oleks lõppkokkuvõttes hävitanud ka eestikeelse luterliku kirjanduse ja keelepõhja. Ülikooli õpetuskeeleks sai vene keel ja kaua igatsetud Eesti Aleksandrikool avati venekeelsena, kuigi seal õpetati ka eesti keelt. Aga olulisim keelt muutev jõud pidi olema talurahvakoolil, milles õpetuskeeleks sai samuti vene keel.
Sellest ajast jutustab meile Oskar Lutsu “Kevade”. Juba esimeses peatükis õpitakse kirjutama vene keele jätti (ять), mis 1918. aastal keelest välja jäeti ja mida selle praegused tagasitoomise pooldajad on muide nimetanud “kõige venelikumaks täheks”. Aga sellest, et kogu õppimine käis vene keeles, annab praegusele lugejale aimu 18. peatükk. Seal tärkab Joosep Tootsis teadmisjanu ja koolikaaslane Ants Vipper seletab talle puhtas eesti keeles, milline näeb välja maakera ja kuidas tekib tuul. Toots ei olnud kooliõpetaja seletustest midagi aru saanud. Ja kirjanik kommenteerib seda lihtsalt: “Kust pidi ta niipalju vene keelt võtma.”
Aga võim ei läinud oma tegemistes lõpuni.
Kõigepealt, muud eesti avaliku keele arengut mõjutavad valdkonnad jäid eestikeelseks. Näiteks ajakirjandus, kirjandus, populaarteadus. Ja mis sama oluline, ei jõutud ka eesti keele säilitamist ja arendamist pooldava keelelise aktiivsuse, teisisõnu keele arendamise ja korraldamise mahasurumise või keelamiseni.
Selleks ajaks oli eesti keele avalik seisund võrreldes sajandi keskpaigaga radikaalselt muutunud. Eesti päritolu mehed (ja mõni naine) olid alustanud eesti rahvuse ehitamist, mille keskmes oli eesti keel ja eesti meel. Äratajad olid saavutanud oma töös, eriti keeletöös, tohutut edu. Eesti keele roll hariduses oli küll kaotatud, aga avalikus suhtluses oli see määratult tõusnud. Varem ükshaaval tilkunud eestikeelsetest tekstidest oli saanud pidev tekstivoog kõigis rahva elu ja ühiskonda käsitlevates žanrides, nii ajakirjanduses, kirjanduses kui humanitaar-populaarteaduses. Eestikeelsete tekstide kirjutamine oli läinud eestlaste endi kätte. 1870. aastatest oli ka eestikeelse keeleelu juhtimine läinud eestlaste endi kätte, nii keelekorraldus, keele uurimine kui eesti keele lektoraat Tartu ülikoolis. Ilmusid esimesed eestikeelsed grammatikad ja keeleuurimused. Sellega oli maha märgitud eesti keele muutumine eestlaste avalikuks keeleks. Seda tööd ei keelatud ega lõpetatud.
20. sajandi alguses said mitmed haritud eestlased aru, et eesti kirjakeel vajab tugevat reformi, sest ta ei tule enam toime moderniseeruva maailmaga. Selle reformi üheks osaks oli tugev purism, uute sõnade loomine ja toomine oma murretest ja soome keelest, mis ei lasknud keelde struktuurivõõraid sõnu. Selle üheks eestvedajaks oli Johannes Aavik, kes kuulutas vajadust tuua eesti keelde tuhandeid uusi sõnu, muuta grammatika paindlikumaks ja haakida ta lahti saksa süntaksi mallidest. Selle eestvedajaks oli Johannes Voldemar Veski, kes kuulutas oma eesmärgiks eesti keele normingute väljatöötamise. Ja selle oluliseks lõpplüliks oli hoopis vähem tuntud, aga vähemalt sama oluline mees Elmar Muuk, kes koostas õigekeele sõnaraamatud ja grammatikad, millest lähtudes me aastakümneid õiget käänamist ja pööramist õppisime. Nii loodi 1920. aastate lõpuks modernne eesti normkirjakeel.
Lisaks keele kasutuse ja arenduse mõjutamisele on rida muid võtteid, mis aitavad liigutada rahvast ümberrahvastumise suunas.
Nii on näiteks oluline kohapeal elavate erinevate rahvuste arvuline suhe ja kontsentratsioon. Kui põliskeelseid on suhteliselt palju, siis on pealesunnitava keele jõud väike. Aga kui riigikeelsete inimeste osakaalu suurendatakse, siis mingil hetkel jääb kohalikke lihtsalt liiga väheks, et keel saaks täita avaliku keele rolli. Lisaks saab suurendada teise keele mõju sisserändajate hajutamisega. Kui nad koonduvad mõnda kohta, siis kujuneb küll kaks keelelist kogukonda, aga uue keele mõju on siiski väiksem kui segarahvastiku puhul. Lisaks suurendab hästi segatud rahvastik segaabielude hulka. Nende teemadega ei tegelnud Vene tsaarivõim vist üldse. Eestlaste hajutamine töötas küll, maa pakkumisega Siberis või Kaukaasias vms. Venelasi oli aga Eestis vähe ja neid ei asustatud siia vist üldse. Küll aga kasutas seda võtet hiljem nõukogude võim, aga mitte piisava efektiivsusega, sest tulnukad koondusid peamiselt ikka Tallinna ja Kirde-Eestisse.
Ja lisaks on oluline kohalike suhtumine uude keelde ja ka seda keelt kandvatesse inimestesse. Kas uues riigikeeles ja selle kandjates nähakse midagi väärtuslikku ning enda rahvusest ja keelest kõrgemat või mitte. Seda probleemi ei lahendanud ei tollased ega nõukogude aja vene ideoloogid.
Muidugi oli inimesi, kelle jaoks uus riigikeel oli ihaldusobjekt ning Venemaa suurus ja eestlaste hävimise kindlus hakkas paistma paratamatusena. Üks neist oli Ado Grenzstein. See mees oli muuseas väga andekas ajakirjanik ja paljude eesti keele uute sõnade looja. Aga ühel hetkel hakkas ta kuulutama eestlaste vene rahvusesse sulandumise ideed. Tõsi, 1990. aastatest peale on tema tegevust tõlgendatud ka hoopis teistmoodi, kuid see ei ole praegu tähtis tollast aega silmas pidades. Aga laiemalt ei saanud pajuvenelusest tegelikult midagi. Eesti kultuurimällu jäid vaid kirjandustegelastest errulastud soldatid, kes armastasid lasta ennast ees- ja isanime pidi kutsuda.
Nii polnud venestamise projekt mingi utoopia, nagu praegu armastavad kuulutada mõned ajaloolased. Lihtsalt võim ei olnud piisavalt järjekindel. Kuid olulisim vastumõjur oli aeg. Üldiselt on keeleliste muutuste läbiviimiseks vaja vähemalt kolme inimpõlve. Aga venestamine vajus sajandialguse revolutsioonides ja sõdades vaikselt lössi ja selle võimalused lõppesid Eesti Vabariigi loomisega. Nii oli võimalikku ümberkeelestamise aega ehk vaid kolmkümmend aastat.
Aga avaliku keele kõrval on igas keeles hulk argielu allkeeli ja suulisi allkeeli. Nimetame neid kokku igapäevaelu keeleks. Nagu teada, võivad need säilida aastasadu ilma igasuguse kirjakeeleta ja püsida elus ka siis, kui nende kasutajaid on jäänud vaid näpuotsatäis. Aga nad saavad seda teha siis, kui neil säilib oluline roll olla keele loovuse vedurid. Siin ei olnud tollases ühiskonnas vene keelel mingit erilist lootust. Teisiti oli saksa keelega.
Tolle aja ühiskonnas toimusid üliolulised muutused, mis mõjutasid nimelt igapäevaelu keelt.
Eestlased asusid elama linnadesse. Linnas olid uued naabrid, uued teemad, uued situatsioonid. Senise tuttavate- ja sõpraderingi asemele külas tulid uued olukorrad, kus omavahel suhtlesid tihti poolvõõrad inimesed. Tuli käia apteekri juures, kaubamajas, pangas. Tuli kõnelda asjadest, milleks senises kodumurrakus sõnugi polnud ja need tuli kiiresti kusagilt laenata. Tegelikult tähendas see, et kodumurraku asemele tuli linna kolinud eestlasel võtta midagi muud.
Aga see oli ka aeg, mil Vestmann tuli linna vene saabastes ja sai Vestmanniks Vestmanni uulitsast. See tähendas uute sotsiaalsete kihtide kujunemist. Neil olid erinevad kombed, erinev suhtlusringkond, erinevad teemad jne. Nende kihtide igapäevaelu keeleks oli seni olnud saksa või poolsaksa keel. Sel hetkel oli kaks võimalust. Kas eestlased liiguvadki saksa kodukeele poole või valivad nad selle asemel eesti keele.
Oli hulk inimesi, kelle jaoks sakslane oli kõrgeim olevus maailmas ja tema keel ihaldatud oskamisobjekt. Aga siin toimus tollel ajal kaks olulist murrangut, mille viisid läbi eesti haritlased.
Esimene oli murrang suhtumises saksasegusesse kõnekeelde. Poolsaksa keele kõnelejatest said kadakasakslased. Selget ja kõige mõjukamalt negatiivset hoiakut nende suhtes kultiveerisid eesti kirjanikud. Vana hea August Kitzberg kirjutas aastal 1901 jutustuse “Veli Henn”, milles räägitakse muuhulgas palju keelest ja keelepoliitikast. Ja mille üheks tegelaseks on linnas haridust saanud noor daam, Kniks-Mariihen, kelle kõne pani Kitzberg kirja nii:
“Kas teie ka kuulete, kuida Nachtigallid schlagivad? Üks kiriküüt, kiriküüt ja to-biits, tu-biits. Kuidas teie ennast amiseerite?” Ja kuulsaim lause ehk: “Herr Perpentikel, was ist das, was dort rohu sees macht – rääks, rääks?”
Ja samast sajandilõpu ajajärgust kirjutanud Tammsaarel tegutseb “Tões ja õiguses” Kassiaru Jaska tütar Maali, kelle hüüdnimeks oli alguses olnud komm essen, koerajalg, vas vilkstu, vasikajalg. Kirjanik lisab: kuna nimi oli igapäevaseks tarvitamiseks liiga pikk, sai sellest koervasikas.
Teiseks aga, olulisim murrang toimus haritlaste endi kodukeeles, kes senise saksa keele asemele valisid eesti keele. Kokku sai sellest aeglane, aga väga oluline muutus, mille tulemusena sündis kohalike murrakute kõrvale umbes 1930. aastateks eesti ühiskõnekeel, mida kasutasid oma igapäevases suhtluses linnade haritumad kihid. See oli kõnekeel, milles oli vaid killukesi kunagistest murrakutest ja mis oli morfoloogialt ja morfosüntaksilt üsna lähedane tollasele kirjakeelele. Just modernse eesti kõnekeele sünd tagas tol ajal selle, et eesti keel oli ja jäi. (Jätame siin käsitlemata kurva tõsiasja, et 1930. aastatest alates nägid eesti keelekorraldajad ja kooliõpetus tõsist vaeva, et hävitada vana murdekeelt. Ja nad said sellega 1960. aastateks hakkama).
Aasta 2012
Praegu on aasta 2012. Me kõneleme jälle sellest, et tänapäeva Eestis peab avalikus ametis tegutsemiseks valdama vähemalt kolme keelt, kuigi ühist nimekirja keelte kohta pole olemas. Me elame jälle suure moderniseerimise ajastul. See on palju suurem revolutsioon kui sajanditagune Vene impeeriumi moderniseerimine. Selle üheks osaks on Euroopa Liidu pidev remont, teiseks Eesti konkurentsivõime tõstmine ja kolmandaks kõike kattev ja tagant kihutav üleilmne, kosmopoliitlik arvuti- ja netirevolutsioon. Taas seisavad eesti ühiskond ja eesti keel teelahkmel. Ainult nüüd on eesti keele lähtepositsioon täiesti teine. See on kultuurkeel oma väljakujunenud allkeeltega, mis tulevad selles uues ühiskonnas tegelikult suurepäraselt toime. Palju paremini kui mitmedki suuremad keeled. See keel ei vaja reformi nagu sajand tagasi.
Tõsi, praeguse murrangu tulemuste kohta ei tea me midagi. Seda saavad näha praeguste noorte lapselapsed. Aga ennustada võib, sest märgid on õhus.
Kõigepealt, suulist eesti ühiskeelt igapäevaelus ei sea keegi kahtluse alla. Veel enam, on toimunud küll pisike, aga siiski oluline pööre eriti lõunaeesti murrete kasutamises. Aga suuline keel ja murre ei ole eesti keele saatuse võti siin ja praegu. Selleks on netisuhtluses kasutatav keel, täpsemalt üks osa sellest.
Nett ja arvuti on esimesed tehnilised vahendid peale kirjutamise leiutamist, mis on muutnud ja üha muutmas põhjalikult meie keelepilti. Kuigi mõned uurijad kõnelevad nüüdki veel ühtsest netikeelest, on selge, et midagi sellist pole olemas. Netis kasutatakse paljusid erinevaid allkeeli ja nende variante, mis üksteisest radikaalselt erinevad. Selle üheks nurgaks sobib täiesti tavaline suuline keel, mida me kasutame kasvõi Skype’iga kõneldes. Selle teiseks nurgaks on täiesti tavaline normkirjakeel, just selline, nagu me paberil oleme harjunud nägema. Aga netikeeles on üks osa, mis on täiesti uus ja väga oluline.
See on kirjalike spontaansete netidialoogide keel, mida kasutavad jututoad, MSN-suhtlejad jmt. See on suhtlusviis, mida enne dialoogilise neti sündi eraldi allkeelena üldse olemas ei olnud. Milline see keel on? Üks MSN-vestlus võib alata näiteks nii:
Mart:Tsau!
Mart:kuule, ütle midagi filosoofilist “Viimse reliikvia” sisu kohta. tegelt, oota…. ma kirjutan küsimuse ja sa kirjuta mis sa vastaks selelele
Mart:sellele
Marta:tsau jah
On lihtne näha, et selles on kirjakeele ja argisõnavara. Aga selles on ka koos kirjaliku ja suulise keele grammatilised võtted, näiteks avalik eneseparandus selelele> sellelevõi kuule partikkel vooru alguses. Praeguse allkeelte süsteemi seisukohast võime öelda, et see tekst paikneb kusagil suulise ja kirjaliku ning avaliku ja argikeele vahepeal. Aga see on nii ainult senise süsteemi taustal. On üsna kindel, et spontaanset dialoogi kasutav netisuhtlus jääb ja muutub ja ühtlasi muutub ka meie arusaam kogu allkeelte süsteemist. Aga veel tähtsam on fakt, et just see allkeel on saanud staatuse, mis seni oli kõnekeelel ja slängidel.
Kunagi 1980. aastatel oli Tartu ülikoolis väike slängiuurimise seltskond ja tollane eesti filoloog Vallo Kalamees koostas ühe kunstliku teksti, mis oli omaaegset slängi täis. Ma olen viimastel aastatel aeg-ajalt küsinud õpilastelt ja üliõpilastelt selle teksti “tõlkeid” nende praegusesse slängi. Varem sain ma vastuseks tavalise suulise slängikeele tekste. Aga viimasel paaril aastal on siin toimunud selge murrang. Nüüd saan ma netislängi. Mis tähendab, et spontaanne argine dialoogiline netikeel on asumas keele loova veduri rolli. Ja see on äärmiselt oluline murrang.
See uus allkeel ei ole mitte kauni eesti keele hävitamine, vaid täpselt vastupidi, selle eluspüsimise ainus võimalus. Akadeemik Haldur Õim on öelnud: keel, mida pole tänapäeval arvutis, seda pole olemas. Ma lisan sellele uue slängikogemuse valguses: keel, milles ei arene spontaansed arvutislängid, on kardetavasti määratud surema. Ja sama kehtib keele kohta, mille igapäevase suhtluskeele arengut ei vea spontaanse arvutidialoogi keeled. Sest tänapäeva laste kambad ei kogune enam koduõuedes ega naabruses asuvas pargis, vaid netihoovides ja netiparkide nurgatagustes. Kui neis nurgatagustes vabadus ja spontaansed arengud asendada n-ö kirjakeele nõudega, siis on selle tulemuseks eesti arvutikeele arengu kängumine ning koos sellega tuleviku eesti igapäevaelu keele olulisima registri kängumine. Selle asemele astub mõni teine keel.
Aga see on ainult üks allkeelte kiht. Paljas spontaanne argikeel, olgu kasvõi arvutis, tähendab eesti keelt köögikeelena, millel pole ühiskonnas mingit erilist väärtust. Olulisim koht eesti keele praeguses saatuses on avaliku elu keelel ja selle sees normkirjakeelel. Just nii, nagu sajand tagasi.
Ja ka nüüd võime vaadata seda keelt samade tegurite taustal, nagu 120 aastat tagasi.
Ei ole raske näha ühte olulist erinevust. Demokraatlikus ühiskonnas ei juurutata midagi range ja ühepoolse käsu korras. Turuliberaalses ühiskonnas lähtub võim ka keelepoliitikas tegelikult oma põhiseisukohast: turg paneb asja paika.
Milline on olukord keeleturul?
Eestlaste protsent Eestimaa elanikkonnast on palju väiksem kui sajand tagasi ja selle suurenemist ei ole ette näha. Vastupidi. Eesti noored lahkuvad välismaale. Seniste muukeelsete integreerimine on läinud väga visalt ja peagi on kohale jõudmas uus immigrantide laine. Inglise keele juurdumine avalikus elus käib vaikselt, aga kindlalt.
Sajand tagasi olid keeleliselt tähtsad valitsemine, kool ja kirik. Nüüd on jäänud valitsemine ja kool. Pole mõtet kõnelda pikemalt tegelikust valitsemiskeelest Euroopa Liidus ning sellest, kuidas ülikoolis suureneb järjest inglise keele osatähtsus. Turg nõuab. Ja üha enam eestlasi pääseb uue Euroopa ülemkihtidesse, kus kasutatakse samuti kolme kohalikku keelt, ainult need on teadupärast inglise, prantsuse ja saksa.
Kirik ja usk ei mängi eesti ühiskonnas mingit rolli. Nende koha on täitnud teadus. Keelt, milles puudub tänapäeval omakeelne teadus ja sellega seotud kõrgharidus, pole peagi olemas. Ja taas, nagu sajand tagasi, on riik valinud tee. Teaduse muutmine ingliskeelseks käib täie hooga. Loomulikult mitte sunniviisil. Turg paneb asjad paika. Tõsi, mõnikord tuleb teda natuke toetada. Näiteks luues teaduse rahastamise süsteemi, milles eestikeelne teadustöö ei ole konkurentsivõimeline. Seda on lihtne teha. Seame lihtsalt üheks keskseks teadustöö väärtuse kriteeriumiks sellele viitamiste arvu. Kui ma kirjutan näiteks tipptasemel keeleteadusliku artikli eesti netikeelest inglise keeles, siis on selle potentsiaalne viitajaskond tuhandetes. Kui ma kirjutan sama artikli eesti keeles, siis on selle maksimaalne lugejaskond samuti tuhandetes, aga viitajaskond umbes viis inimest. Sest rohkem selle teemaga tegelejaid eesti keeleteaduses lihtsalt ei ole.
Rahvusluse kui sellise kuulutamine negatiivseks nähtuseks on tänapäeva maailmas nii tavaline, et sellel pole mõtet peatuda. Aga mõnikord ilmuvad välja kuulutused, mis näitavad pinna all küdevaid teravamaid süvatundeid.
Nii kirjutab teadusajakirjaniku tiitlit kandev Tiit Kändler Päevalehes: “Kui mina oleks venelane, siis mina küll rahvusringhäälingut ei vahiks ja rahvusooperis ei käiks. Sest “rahvus” liitsõna ees kipub kangesti viitama sõjaeelse Saksamaa mentaliteedile.” Me ju kõik mäletame, mis võim enne sõda Saksamaal valitses ja mis sellest välja tuli. Üks eesti teadusreformi suuri vedureid, akadeemik Jüri Allik vaatab asja teaduse otsast: “Ma ei taha üldse olla irooniline, kuid tasuks veelkord mõelda, kas ikkagi on nii erutav teada saada, mida mujal maailmas tundmatu poetess kirjutas oma noorpõlves päevaraamatusse…” Ja oma unistuse paneb paberile Eesti parlamendi juurde kuuluva Arengufondi endine juht Ott Pärna: “Usun, et alates aastast 2015 on meil teemaks inglise keele tõstmine Eestis teise riigikeele staatusesse ning 2020. aastal see saabki teoks.”
Kui läheme nüüd avaliku kirjaliku suhtluse juurde, siis selle võime jagada kahte osasse. Üks rühm tekste on sellised, milles peab kasutama normkirjakeelt. Need on ametlikud tekstid, olgu Riigikogu protokollid või seadused. See on lihtne ja selge. Teise osa aga moodustab suur ja hall ala, mida allkeelte uurimises nimetatakse tavaliselt avalikuks institutsionaalseks suhtluseks. Seal on soovitav kasutada kirjakeelt. Sinna kuulub näiteks ka meedia, avalikud suhted, populaarteadus, teadus jms valdkonnad. Tähtis on see, et see hall ala ei jääks liiga väikeseks, siis ei kanna kirjakeel enam välja.
Need on aga valdkonnad, kus on alati tegutsenud haritlased. Sajand tagasi oli haritud inimese tunnuseks kirjakeele valdamine. Nüüd on asjad teisiti. Haritud inimese tunnuseks on endiselt kirjakeele valdamine. Aga selle kõrval on sama tähtis erinevate avaliku suhtluse allkeelte valdamine, oskus valida allkeelte tööriistakastist situatsiooniga sobiv vahend ning seda vahendit õigesti kasutada. Lihtsalt öeldes: teada, millal kasutada keelelist haamrit ja millal tange, ning mitte hakata tangidega naela seina lööma. Kuigi ka tangid ajavad teadupärast asja ära.
Kui keeleteadlane Peet Nemvalts kirjutab ajalehes, et ka halvas inglise keeles kirjutatud teadusartiklit peetakse meil paremaks kui eesti keeles kirjutatut, siis on see ainult pooliti õige. Õige on, et eesti teaduse ülima kvaliteedi nimel kuulutatakse eesti keeles tehtud teadustööd juba ette väärtusetuks. Aga inglise keele kvaliteedi osas on asjad teisiti, vähemalt ingliskeelsetes maades. Iga rahvusvahelise ingliskeelse teadusväljaande toimetaja nõuab, et mu artikli oleks tingimata üle vaadanud native speaker. Ning mõne ajakirja koduküljelt leiab ka vastava teenuse, ca 350 eurot teksti eest. Selle raha eest viib toimetaja minu keele kooskõlla korraliku inglise keele ja teadusliku stiiliga. See tähendab ainult ühte. Kuigi miljonid puuinglise keelt kõnelevad ja kirjutavad inimesed maailmas mõjutavad seda keelt igas suvalises suunas, ei ole minu teada ükski ingliskeelne teaduslik ajakiri vähemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduses tulnud selle peale, et asuda korrektset inglise normkirjakeelt hävitama. See on endiselt norm. Nõue.
Siit aga tulebki esile mu arvates olulisim asi. Kui inimene või asutus kasutab kirjakeelt, siis peab see olema korrektne kirjakeel. See pole ju midagi uut. Kogu aeg on näritud ajalehtede keelevigade kallal. See, mida ma tahan sellele lisada, ei ole uute keelevigade loend. Ma tahan öelda muud.
Kui kasvõi Tartu ülikool teeb pressiteate, siis juriidiliselt ei pea see olema korrektses kirjakeeles. Kui ülikooli inimesed saadavad kogu ülikooli töötajaskonnale mõeldud kirju sisepostiga, siis juriidiliselt ei pea need olema korrektses kirjakeeles. Kui ajaleht avaldab uudise, siis juriidiliselt ei pea see olema korrektses kirjakeeles. Ja kui ta avaldab poliitiku või arvamusliidri kirjatüki, siis juriidiliselt ei pea see ammugi olema korrektses kirjakeeles. Seadus seda ette ei näe. Juriidiliselt on kõik korrektne.
Aga olulisem on muu. Kui haritlane on kirjakeele kandja, siis on haritlasel kohustus kirjakeele ees. Ja samasugune kohustus on ka ülikoolil kui tervikul, ajakirjandusel kui tervikul. Asi pole selles, kas kirjutada kirjakeeles või mitte. See oleneb sellest, kus ja mida kirjutada. Asi pole ka nendes inimestes, kes saadavad juba mitukümmend aastat ajalehtedele tigedaid kirju leitud kirjavigade kohta. Need olid ja jäävad. Neid, kes kirjutaksid alati vigadeta, polegi. Asi on mujal.
Kui ma lugesin esmakordselt fraasi Tartu Ülikooli Väärikate Ülikool, siis jäin ma ekraani lausa jõllitama, sest minu ajju jõudis hoopis: väärakate ülikool. Aga see selleks. Ma võin mõista inimeste mõtteviisi, kes mõtlevad välja poliitkorrektset keelt. Aga ma ei jaga seda mõtteviisi. Selle sõna väljamõtlejad ei ole lihtsalt aru saanud, et sõnad keeles on seotud. Nad ei seisa omaette. Neid kasutatakse erinevates kontekstides. Kui keegi kuulutab: “Ürituse XX sihtrühmaks on õpilased, õppejõud ja väärikad”, siis ütleb see lause midagi ka nende inimeste kohta, kes on saanud õpilase ja õppejõu nime. Sest väärikad on omadussõna.
Kui ma loen lauset:“Matemaatika-informaatikateaduskonna uus dekaan XX sündis 1948 Saaremaal”,siis tuleb mulle meelde vana salm: “Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.”
Aga see selleks, tegijail juhtub. Vaid mõnikord jõuab kirjaoskamatus tasemele, mis näitab selle üle mõtlejale midagi uut. Selle aasta jaanuaris kuulutati välja Oskar Lutsu juubeli postmark. Mu abikaasa armastab marke ja mina armastan Lutsu. Nii otsisime selle Eesti Posti koduküljelt üles. Sealt leidsime sellise teksti:
“7. jaanuaril 2012. a, täitub 125. aastat Eesti kirjanduse suurkuju Oskar Lutsu sünnist. Oma vanaisa kaasabil omandatud hea kuulamisoskus ja mälu, aitasid teda nii Palamuse kihelkonnakoolis käies, kui ka hiljem kirjaniku ametis. Vaid 25-aastaselt Oskarilt, kes enne kirjutanud vaid mõned luuletused, ilmus “Kevade”, mis tegi ta kiiresti tuntuks ning populaarseks. Autori enda koolimälestuste põhjal avaldatud jutustus kirjeldab läbi huumori ja südamlikkuse elu Eesti maakoolis 19. sajandi lõpul. Teos, mida kriitikud isegi pisut halvustasid, on läbi mitmete kordustrükkide, teatrilavastuste ning filmi kaudu saanud armsaks mitmele põlvkonnale. Raamatut on tõlgitud ka 13. võõrkeelde.
O. Lutsu endisesse kooli on tänaseks rajatud muuseum, mis tutvustabki hariduse ning Palamuse ajalugu läbi “Kevade”.”
Ma vihastasin ja tegin seda, millest olen püüdnud alati hoiduda. Saatsin sapise kirja Eesti Postile. Kolme päeva pärast, just nii, nagu ette nähtud, sain vastuse. Selles tänati kirja eest ja kahetseti, et Palamuse koolimuuseumi direktori koostatud tekst sai minult sellise hinnangu. Ja lisati, et “väärtushinnangud on meil kõigil erinevad”. Ma saatsin uue kirja. Selles kirjutasin, et asi pole väärtushinnangutes, vaid korrektses kirjakeeles, mida avalik asutus võiks järgida oma avalikes teadetes.[1]Siinset lugu kirjutades sain aru, et olin eksinud. Asi on just nimelt väärtushinnangutes. Juriidiliselt on kõik korrektne. Ainus, mis puudub, on vastutus eesti keele ees. Keeleliste väärtushinnangute asemele on tulnud keeleline JOKK. Kui poliitikutel asendab poliitilisi väärtusi jokk, siis on selle tulemuseks tõsiselt võetava poliitika surm. Kui eesti haritlastel asendab keelelisi väärtushinnanguid keeleline jokk, siis paistab sellest läbi eesti keele lõpliku suremise protsess. Selle keele kest võib veel kaua mööda maad ringi käia, arvuti näpus, ja küsida kohalikult matsilt: what is this rohu sees rääks rääks made. Aga see on ka kõik.
Tekst põhineb emakeelepäeval 14. märtsil 2012. aastal Tartu Ülikoolis peetud loengul.
[1] 7. oktoobriks, selle loo viimase korrigeerimise ajaks, oli Eesti Post suurema osa vigu jõudnud ära parandada.
