Toeta

Arhiiv

  • Rahamaalide sünnilugu

    Siim-Tanel Annus

    Siim-Tanel Annus
    Rahamaalide sünnilugu

  • 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

    Tiit Hennoste

    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
    20. loeng: stalinistlik aeg I: institutsioonid, inimesed ja ideoloogia

    Selle loenguga tuleme sõjajärgse nõukogude eesti kirjandusuurimise juurde, mis kestab 1945. aastast kuni 1980. aastate lõpuni.[1]Põhiline sõja eel toimuda jõudnud muutus kirjandusteaduses oli organisatsiooniline.[2]Vähem oli nõukoguliku kirjandusteaduse aluste tutvustamist ja minimaalselt teadust ennast.

    Alustati ülikooli nõukogulikuks ümberkujundamist. Suleti suurem osa kultuuriseltse. Ajakirjade Eesti Keel ja Eesti Kirjandus asemele tuli Eesti Keel ja Kirjandus. Asutati Kirjandusmuuseum ning Sirp ja Vasar. Mõned inimesed asusid ideoloogilistesse ametitesse ja võtsid juhtivalt osa uue võimu tegemisest (Nigol Andresen, Johannes Semper, Oskar Urgart, Karl Taev, Villem Alttoa), põhiosa püsis ideoloogilises mõttes võimalikult vait, kuigi võttis vastu uue võimu loodud uued töökohad.

    Pannakse paika kaks muutuste põhialust. Esiteks: kirjandusteaduslik töö peab muutuma plaanipäraseks. Esimene versioon sellisest plaanist ilmub 1941. aastal Annisti ja teine 1944. aastal Taevi nime all.[3]Teiseks: kirjandusuurijate keskne ülesanne on orienteeruda metoodiliselt ja ideoloogiliselt ümber marksistlikule kirjandusteadusele ning senine töö ja kogu kirjanduspärand sellest lähtuvalt ümber mõtestada. Ideoloogilisus saab kirjandusteadusele kohustuslikuks. (Karl Taev: “Meetod on esijoones maailmavaade.”)[4]

    Poliitiliselt jagatakse nõukogude aeg Eestis harilikult Stalini ajaks, sulaks ja stagnatsiooniks. Ka kirjandusteaduses moodustab Stalini aeg omaette etapi, mille lõpp jääb 1950. aastate teise poolde, murdehetkega 1958. aasta paiku. Siis hakkavad pärast pausi taas ilmuma Keel ja Kirjandus ning Kirjandusmuuseumi aastaraamat. 1959. aastal alustab ilmumist raamatusari “Eesti kirjamehi”. Taas asub tööle osa vahepeal vangis või põlu all olnud kirjandusuurijaid ning ühtlasi toimub suur põlvkonnavahetus, kuna lisandub esimene nõukogude ülikoolis õppinud uurijate seltskond.

    Selles ja järgmises loengus teengi kokkuvõtte Stalini aja kirjandusteadusest. Tollal ilmub vaid üksikud töid, millel on mingit väärtust ka tänapäeval. Olulisim on see, et siis imporditakse Eestisse nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse põhialused ning pannakse alus institutsioonidele, mis määravad kirjandusteaduse edasise arengukulu.

     

    Institutsioonid ja inimesed

     

    1944. augustis-oktoobris vallutab Nõukogude armee Eesti ja kohe hakatakse taastama nõukogude kirjandusinstitutsioone. Nagu sõja eel, on nüüdki olulisteks juhtkujudeks Nigol Andresen ja Johannes Semper.[5]

    Juba 15. novembril algab õppetöö nõukogude ülikoolis.[6]Selle käivitamist juhivad Hans Kruus (rektor 1944) ja Karl Taev (teadusprorektor 1944–1950). Kirjandusprofessoriks kutsub Kruus Tuglase, kes ütleb tervisele viidates ära ja kolib novembris Tallinn-Nõmmele.[7]

    Eesti kirjanduse (alates 1948. aastast kirjanduse ja rahvaluule) kateedri juhatajaks määratakse vanemõpetaja, hilisem dotsent Karl Taev (1944–1966). Pikemaajalisteks õppejõududeks on tollal sõjaeelse haridusministeeriumi ametnik ja õpikukirjutaja Villem Alttoa (1945–1975) ning endine kooliõpetaja Juhan Käosaar (1945–1958).[8]1955–1966 oli ülikoolis ka dotsent Liis Raud. Ülikooli kirjandusuurijate roll sel perioodil jääb üsna hämaraks.

    Kirjandusmuuseumist (KM) tehakse taas iseseisev teadusasutus, mille direktoriks saab jälle Mart Lepik, kes aga 1945. aastal arreteeritakse.[9]Siis on aastani 1951 direktoriks Alice Habermann, kes vabastatakse juhtimisega toimetulematuse tõttu. 1951–1952 proovitakse muuta muuseumi kultuur-hariduslikuks asutuseks ning tema direktoriks on KKI direktor. Järgneb Salme Lõhmuse paariaastane kohusetäitja-periood. 1954 saab direktoriks klassikalise filoloogi haridusega Venemaa-eestlane Eduard Ertis, kes püsib ametis kuni 1989. aastani. Uurijatest on 1950. aastast alates taas muusemis Mart Lepik, pikemalt töötab seal Liis Raud (1940–1955) ja lühemalt ka Juhan Käosaar.

    1947. aastal luuakse Tartus Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI), millest kavandatakse teadustöö põhikeskust.[10]Selle direktori kohusetäitjaks nimetatakse vahepeal kirjastuses töötanud Daniel Palgi, kes on ametis 1950. aastani, kirjandussektorit juhatab samadel aastatel Villem Alttoa. Siis vabastatakse Palgi ametist, süüdistades teda leninliku kirjandusteaduse põhiliste arusaamade ignoreerimises. Järgmiseks pikaajaliseks direktoriks saab Kaukaasia-eestlane, senine parteikooli õppejõud Heinrich Tobias, Alttoa asemele määratakse aga senine hariduse rahvakomissariaadi vaneminspektor Bernard Sööt (KKIs 1947–1954). Tobias vabastatakse 1955. aastal töölt nõrga juhtimise pärast ning tema asemele tuleb Venemaa-eestlane Eduard Päll, kes on direktoritoolil kuni 1968. aastani. Uurijatena töötavad KKIs tollal pikemalt näiteks Richard Alekõrs (1947–1961), Ello Säärits (1952–1974), Aino Pärsimägi/Gross (1954–1966).

    Selle asutuse olulisim muutusehetk on aastail 1952–1953. 1953 kolib instituut Tallinna, jäädes sellega eemale KMist ja selle arhiivraamatukogust. 1952 suunatakse haridusministeeriumist KKI teaduslikuks sekretäriks Endel Sõgel. 1953 saab ta kirjandussektori juhataja kohusetäitjaks ja vist 1955 sektorijuhajaks, edenedes 1963. aastaks asedirektoriks ja olles 1968–1988 direktor. 1953. aastal võetakse tööle Sirbi ja Vasara kirjanduslik kaastööline Endel Nirk, kes jääb instituuti 1972. aastani ja kujuneb selle juhtivaks uurijaks.

    1947 muudetakse Tallinna Õpetajate Instituut Pedagoogiliseks Instituudiks, mille eesti keele ja kirjanduse kateedrit juhatab 1954–1970 Bernard Sööt. Arvestatavaks uurimiskohaks kujuneb see palju hiljem.

    On näha, et sõja järel kasvas teaduri või õppejõuna leiba teenivate eesti kirjandusuurijate hulk tugevasti, kuid plaanide täitmiseks ei jätkunud neist ikka. KKI kroonikast paistab, et kirjandussektori töö saadakse mingil määral käima alles 1950. aastatel. Pidevalt kõneldakse “kaadri puudumisest”.[11]Lisaks on märgata väga suurt inimeste liikumist paigast paika.

    Avaldamiskohtadest pannakse kohe käima Looming, Sirp ja Vasar ning Nõukogude Kool. Samas ei käivitata uuesti Eesti Keelt ja Kirjandust. 1949 ilmub Kirjandusmuuseumi aastaraamat, aga teist sel perioodil ei tule. TRÜ toimetised taastatakse 1954, kuid kirjanduse kohta seal sel perioodil midagi ei ilmu. Nii on kirjandusteaduse avaldamiskohti tegelikult väga vähe. Nõukogude Kool avaldab üksikuid artikleid. Loomingus ilmuvad ideoloogilised seisukohavõtud ja dokumendid ning kirjutised kaasaegse kirjanduse ja sotsialistliku realismi üle. Aga kirjandusteaduse alla mahub neist vaid mõni. Palju artikleid, eriti klassika ümberhindamisest ilmub ajalehtedes (näiteks Andresen jõuab Tammsaare sünniaastapäeva puhul 1948. aastal kirjutada temast Nõukogude Õpetajas 30.01, Talurahvalehes ning Sirbis ja Vasaras 31.01). Samas on näha, et Sirbis leidub vene kirjanduse kohta lugusid vähemalt sama palju kui eesti kirjanduse kohta.

    Uueks oluliseks avaldamiskohaks saavad klassikute teoseväljaannete saatesõnad, mis peavad andma teosele õige hinnangu. Nii ilmuvad 1947 Vilde “Külmale maale” ja “Näidendid” Tuglase ja “Mahtra sõda” Andreseni järelsõnaga. Aga need saavad 1949 üliterava kriitika osaliseks ning Vilde “Teosed” ilmuvad alates 1951. aastast juba ideoloogiliselt kindlamate autorite saateartiklitega (Juhan Käosaar).

     

    Kirjandusteaduse programmi elluviimisest

     

    Sõja ajal sõnastatud nõukoguliku kirjandusteaduse programmi võib kokku võtta neljaks punktiks:

    – kirjutada marksistlikul teoorial põhinev eesti kirjanduse ajalugu;

    – koostada eesti ainesel baseeruv marksistliku kirjandusteooria kursus, marksistliku kirjandusõpetuse metoodika käsiraamat ning eesti kirjanduse ja folkloori leksikon;

    – uurida 17.–18. sajandi Euroopa vaimsete liikumiste peegeldumist eesti kultuuris ning eriti vene ja eesti kirjanduse suhteid;

    – publitseerida eesti kirjanduse põhipärandi tekstikriitiline väljaanne (vanem kirjandus, kirjandusuurimusi ja kirjanduspoliitikat jms) ja kirjavahetusi.

    Keskne ülesanne on marksistliku eesti kirjanduse ajaloo koostamine, mille kohta tulevad otsused otse kommunistliku partei keskkomiteelt.

    1945. aastal tegi EK(b)P Keskkomitee TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedrile ülesandeks koostada viieköiteline eesti kirjanduse ajalugu.[12]Esimene nõupidamine selle (ja pärandi väljaandmise) asjus toimus 18. juunil Nikolai Karotamme juures.[13]Vastutav toimetaja oli Karl Taev ning tööga oli seotud 10–12 inimest (Tuglase päevikust on välja loetavad Alttoa, Andreseni, Käosaare, Laugaste, Semperi, Söödi, Taevi, Urgarti ja Tuglase enda nimed). Aastatel 1946–1947 ilmusid sellest esimene, kolmas ja neljas osa.[14]

    1947. aastast läheb kirjanduslugude koostamine KKI töökavadesse. Alguses võetakse plaani kolmeköiteline ajalugu, valmimistähtajaks 1958. aasta. 1954 muudetakse see partei keskkomitee poolt viieköitelise koguteose plaaniks, mis peab valmima instituudi, ülikooli ja kirjandusmuuseumi ühistööna. Koordineerijaks saab KKI ja peatoimetajaks Endel Sõgel. Makettide valmimise tähtajaks plaaniti 1960. aastat. Tegelikult saab sellest suur seitsmeraamatuline “Eesti kirjanduse ajalugu” (EKA), mis ilmub aastail 1965–1991.

    Väga oluline teema on kooli kirjandusõpetuse viimine leninlik-stalinlikule alusele, mis tähendab nii uusi koolikirjanduslugusid kui ka nõukogulikku metoodikat.

    1945 ilmus Bernard Söödi veidi marksismiga garneeritud ärkamisaja kirjanduse õpik.[15] 1946–1947 saabub oluline murrang. Nigol Andresen avaldab programmilise artiklisarja sellest, kuidas mõista ja õpetada eesti kirjanduse ajalugu partei 1946. aasta 14. augusti otsuse valguses ning lähtudes Lenini kirjanduse parteilisuse ja kahe kultuuri õpetusest.[16]Just see tekst toob eesti kirjandusuurimisse teravalt stalinistliku sõnavara.

    1952. aastal teeb EK(b)P Keskkomitee KKI-le ülesandeks uue kirjandusõpiku koostamise. Kollektiivi juhiks määratakse direktor Tobias ja tema asetäitjaks Endel Sõgel, kes on tegelik juht ja teeb ka autorite käsikirjad ringi. 1954. aasta alguseks on kõik neli köidet ilmunud.[17]Kriitika on terav.[18]Kohe võetakse plaani uuendatud trüki koostamine. See tehakse ära põhiliselt 1955. aastal ja ilmub trükist 1956–1957 kolmes raamatus.[19] Selles on muuseas üle viie lehekülje lühikilde Tuglasest, Suitsust, Ridalast, Underist. Ja direktor Päll kuulutab instituudi aastaaruandes, et selle tööga on vulgaarsotsioloogilised moonutused eesti kirjandusteaduses põhiliselt likvideeritud.[20]

    Metoodika poolelt ilmub Nõukogude Koolis pidevalt tõlkeartikleid vene klassikute käsitlemise kohta, kuid eesti kirjanduse osas valitseb 1953. aastani sisuliselt tühjus. Alles siis hakkab ilmuma üksikuid artikleid ka eesti kirjanike kohta. Ainus vahepealne suur töö on Endel Sõgla programmiline artikkel sajandivahetuse kirjandusest ning proletaarse kirjanduse ja kriitilise realismi võitlusest reaktsioonilise romantika, formalismi ja estetismi vastu.[21] See tekst on segu faktidest ja ideoloogilisest jampsist, jätkates nooreestlaste analüüsis 1949. aasta joont.

    KKI oluliseks tööks saab ka eesti kirjanduse põhivara väljaandmine. Esimesed köited kuuest pidanuks valmima 1949–1950, tegelikult jääb see ilmumata. Samuti plaanitakse KKI juhtimisel suurt kogumikku eesti-vene kirjandussuhetest 19. sajandil. See saab valmis 1950, aga trükki ei jõua. 1948. aastast tehakse artiklikogumikku “Kodanliku Eesti ühiskond ja kirjandus”.[22]Kogumikku veetakse plaanides edasi läbi mitme aasta, aga seegi jääb ilmumata. Ja plaani võetakse ka üksikmonograafiad (Tuglas Vildest, Alttoa Kitzbergist, Taev tsaariaja tsensuurist). Tuglase töö jääb ilmumata, Alttoa Kitzbergi-käsitlusest saab hiljem ta doktoritöö (1961) ja Taevi monograafiast kandidaaditöö (1963).

    KMis alustatakse Kreutzwaldi kirjavahetuse väljaandmise suurprojekti, juhtivaks jõuks Mart Lepik. Esimene raamat ilmub 1953, teine 1956. Kreutzwaldi sünniaastapäeva tähistamiseks 1953 ilmuvad album (koostajad Mart Lepik ja Liis Raud) ning kommenteeritud “Teosed” (kolleegiumi juht Karl Taev).

    Eestikeelse marksistliku kirjandusteooria kursuse asemel ilmub rida artikleid, mis esitlevad eesti uurijatele vene nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse aluseid.

    Marksistlik-leninlik kirjandusteadus ja selle tulemine

     

    1920. aastad olid vene kirjandusteaduses paljude eri kontseptsioonide aeg. Hilisemale ajale on neist tähtsad vormikoolkond ja Bahtini ring. Murrang toimub 1930. aastate alguses ning kümnendi teiseks pooleks on juba nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteooria põhikontseptsioon valmis ning muud kõrvale tõrjutud.

    Selle aluspõhjaks on Marxi ja Engelsi üldfilosoofilised arusaamad majanduslikust baasist ja ideoloogilisest pealisehitusest ning klassidest ja klassivõitlusest.[23] Olulised tööd selles seoses on Marxi “Saksa ideoloogia” (1845–1846), “Poliitilise ökonoomia kriitikast” (1859) ning Engelsiga ühine “Kommunistliku partei manifest” (1848). Esteetilistes küsimuses on põhiallikaks Marxi ja Engelsi kirjad, neist olulisematena Engelsi kiri Margaret Harknessile (1888), kus on esitatud realismidefinitsioon, kiri Minna Kautskyle, kus kõne all tendentsikirjandus (1885), ning Marxi ja Engelsi kirjavahetus Ferdinand Lassalle’iga (1859), milles juttu kirjanduslike kujude klassiloomusest, individuaalsusest ja ideaalsuse/reaalsuse suhetest. Samuti Engelsi kirjad 1890. aastatel Joseph Blochile, Walther Borgiusele, Conrad Schmidtile, Franz Mehringile, Heinz Starkenburgile, milles ta astub vastu baasi (majanduse) ja pealisehituse (ideoloogia) suhete vulgariseerimisele.[24]

    Neile lisanduvad Lenini arusaamad, mille puhul on kesksel kohal peegeldusteooria rakendamine kunstis (“Lev Tolstoi kui vene revolutsiooni peegel”, 1908), käsitus kahest kultuurist (“Kriitilisi märkmeid rahvusküsimuse kohta”, 1913) ja kirjanduse parteilisusest (“Partei organisatsioon ja parteiline kirjandus”, 1905).[25]Just Lenini tööd saavad peamisteks allikateks, mida sadu kordi refereeritakse ning millele hakatakse viitama partei otsustes kirjanduse kohta, tegelikus kirjanduskriitikas ja minevikupärandi ümberhindamisel.

    N-ö ametlike õpikutena mainib juba Gustav Suits 1940. aastal ilmunud Leonid Timofejevi “Kirjandusteooria aluseid” (Основы теории литературы) ja Gennadi Pospelovi “Kirjandusteooriat” (Теория литературы).[26]

    Sõja järel mõjutab kirjandusuurimist Ždanovi kõne ja ÜK(b)P Keskkomitee otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta 1946. aastal.[27]Selle otsuse tuum on lihtne: nõukogude kirjanduses ei ole kohta kunstil kunsti pärast, individualismil, apoliitilisusel, kusjuures Ždanov tsiteerib pikalt Lenini mõtteid kirjanduse parteilisusest. Teine oluline tekst on partei määrus Muradeli ooperi ”Suur sõprus” kohta 10. veebruarist 1948, mis kritiseeris formalismi ja “avas selle rahvavaenuliku suuna olemuse”.

    Need juhtnöörid määrasid kriitika põhisuundadeks võitluse estetismi ja formalismi vastu, 1930. aastatel oluline võitlus vulgaarsotsioloogiaga taandus tagaplaanile. Nende otsuste mõjul muutub pilt kirjandusest mustvalgemaks ning sõjaeelne kaine toon palju teravamaks, samas ei muuda nad midagi teooria põhialustes.

    Klassikute olulised tööd hakkasid eesti keeles ilmuma kohe. 1940. aastal ilmus K[arl] T[aevi] koostatud valik Marxi ja Engelsi katkendeid, milles on juttu baasi ja pealisehituse suhetest ning ideoloogia klassiiseloomust, sh Engelsi kirjad vulgariseerimise vastu.[28] 1945. aastal avaldati väljavõtteid Engelsi kirjadest kirjandus- ja kunstiküsimuste kohta, sh realismidefinitsioon.[29]Tolstoi 120. sünniaastapäeva puhul 1948 ilmus kaks Lenini artiklit Tolstoist.[30]Muid keskseid töid pole ma 1940. aastaist leidnud, kuid olulisi tsitaate trükitakse eri artiklites kümneid kordi ümber. Lenini teoste suurväljaannet alustatakse 1948. aastal, aga kirjandusega seotud artikleid sisaldavad köited ilmuvad 1952–1953. Pisike valimik “Kirjandusest”, mis sisaldab olulisi tekste ja katkeid, ilmub alles 1957.[31]

    Esimesed pikemad artiklid marksistlik-leninliku kirjandusteooria alustest avaldati 1941. aastal. Need olid György Lukácsi “Engelsi kirjanduskriitilised vaated” ja V. Štšerbina “Lenin ja kirjandus”.[32]Mõlemad pakuvad väljavõtteid vene keeles ilmunud artiklitest ning on praktiliselt kommenteeritud tsitaadikogud klassikute olulistest vaadetest. Eestlaste poolt on hea lisandus Karl Taevi “Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses”, mis annab punktiirse ülevaate nõukogude kirjandusteaduse võitlusest vulgaarsotsioloogia vastu 1920.–1930. aastatel.[33] Lühema referaadi pakub Eduard Pälli “Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi”.[34]

    1948. aastal ilmub Johannes Semperi “Marksistlik-leninlik kunstiõpetus”.[35] See on parim tollane eestikeelne sissevaade teooriasse, süsteemne ja valdkonda kattev. Semper kasutab allikana Lenini venekeelseid tekste, lisab eesti materjali ning näitab oma kodusolemist ka üleliidulistes vaidlustes. Sealjuures jätkab ta sõjaeelset rahulikku stiili.

    Muud sõjajärgsed tööd on väheolulised. Mainida võib näiteks Urgarti ülevaadet Lenini kirjandusvaadetest ning mitmeid kordi üle kirjutatud Lenini vaateid Tolstoi kohta (nt suhteliselt rahulik Blagoilt ja vulgaarpedagoogiline Dobrõninilt).[36]

    Sellele on oluliseks taustaks 19. sajandi vene revolutsiooniliste demokraatide teostevalimikud (Belinski, Herzen, Dobroljubov, Tsernõševski) ja Maksim Gorki kogumik “Kirjandusest” (1948).

     

    Marksistlik-leninliku kirjandusteaduse põhialused

     

    Millisena vahendavad tõlked ja eesti kirjandusuurijad marksistlik-leninlikku kirjandusteooriat?[37] Esitan siin selle teooria põhialused kesksete märksõnade kaupa.[38]

    Olemine ja teadvus, baas ja pealisehitus. Marksismi järgi pole kunstikäsitus immanentne teadus, vaid seotud marksistlik-leninliku maailmavaate ja revolutsioonilise praktikaga. Seetõttu on oluline alustada marksismi enda põhialustest.

    Selle järgi moodustavad valitsevad tootmissuhted ühiskonna majandusliku baasi, millel kerkib ideoloogiline pealisehitus (haridus, poliitika, kunst, teadus, filosoofia, õigus) ja millele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid. Inimeste kujutlused, mõtlemine, vaimne suhtlemine on materiaalsete suhete otsene tulemus ehk ühiskondlik olemine määrab teadvuse. Ühiskondlikku teadvust tuleb seletada materiaalse elu vastuoludega, tootmissuhete ja tootlike jõudude vahel oleva konfliktiga. Muutused majanduslikus aluses toovad kaasa pöörde pealisehituses. Siit tuleneb ka, et kunsti arenemist ei saa seletada kunstile ainuomaste ja eriliste arenguseadustega, vaid ühiskonna muutumisega.

    1890. aastatel hakkas Engels seda vulgaarsena mõjuvat suhet mahendama, öeldes, et majanduse mõjujõu selline rõhutamine omal ajal oli poleemiline võte. Ta toonitab, et majanduslik areng pole ainus ajalooprotsessi määrav moment. Kunsti ei saa seletada majanduse ja klassivõitluse mehaanilise ja vahetu peegeldusena. Tegemist on keerulise vastastikuse mõjuga baasi ja pealisehituse ning pealisehituse osade endi vahel, kusjuures majanduslik paratamatus “murrab endale lõppkokkuvõttes alati tee”. Lisaks ütleb ta, et majanduse arenemine mõjutab pealisehitust kaudselt ning nende tingimuste piires, mida vastav pealisehituse ala ise ette kirjutab, samas kui pealisehituse alad mõjuvad üksteisele otseselt. Sellest suhte vahendatusest ja kaudsusest tuleb ka arusaam, et kunsti ja majanduse õitsenguperioodid ei pruugi kokku langeda.

    Kunsti sõltuvus ühiskonnast, kunsti klassiseloom. Ühiskond jaguneb antagonistlikeks klassideks, kelle vahel toimub pidev klassivõitlus. Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Sealjuures on kodanlik ühiskond klassivastuolusid lihtsustanud, seal seisavad vastamisi vaid kodanlus ja proletariaat.

    Kuna kunstnik ei saa luua sõltumatult ühiskondliku elu seatud tingimustest, siis on kirjandusel ja kunstil klassiiseloom. Iga ühiskondlik-majanduslik formatsioon annab kunstile oma põhilise ilme. Klass, kes on ühiskonna valitsev materiaalne jõud, on samal ajal ka tema valitsev vaimne jõud. Seetõttu on kunsti analüüsimisel oluline arvesse võtta ühiskondlikke tingimusi, klassivõitluse olukorda, konkreetseid ajaloolisi üksiktingimusi. (Väärarusaam kunsti sõltumatusest tekkis arenenud tööjaotusega klassiühiskonnas, kus vaimne töö on eraldunud materiaalsest tootmisest.)

    Kaks kultuuri. Kunsti klassiiseloomu sidus Lenin õpetusega kahest kultuurist. Ei ole olemas ühtset rahvuslikku kultuuri ega kirjandust. Igas rahvuslikus kultuuris on kaks kultuuri: valitsev kultuur, mis on majanduslikult valitseva klassi (kodanluse) kultuur, ning – kas või väljaarenemata kujul – demokraatliku ja sotsialistliku kultuuri elemendid. Lenini ütleb otse: rahvusliku kultuuri loosung on kodanluse poliitiline pettus. Liberaalkodanlik rahvuslus varjab rahvusliku kultuuri loosungi taha kunsti klassiiseloomu. Rahvuskultuuri kui terviku kaitsmine on kodanlik natsionalism.[39]Mitteklassiline kirjandus on Lenini järgi võimalik alles sotsialistlikus klassideta ühiskonnas.

    Kultuuri klassiloomusest tuleneb ka oluline küsimus töölisklassi suhtumisest minevikukultuuri, mis kirjandusteaduse puhul tähendab küsimust, kuidas hinnata minevikuautoreid ja nende töid.

    Lenini järgi ei heida proletaarne kultuur ega marksism kodanliku ajastu kõige väärtuslikumaid saavutusi kõrvale, vaid vastupidi, omandab ja töötab kõik väärtusliku ümber.[40] Aga ta ühtlasi rõhutab: igast rahvuslikust kultuurist võtame ainult tema demokraatlikud ja sotsialistlikud elemendid, võtame ainult ja tingimatavastukaaluks iga rahvuse kodanlikule kultuurile, kodanlikule natsionalismile.

    Realism ja tüüpilisus. Keskne koht marksistlikus kirjandusteoorias on siin Engelsi realismidefinitsioonil.

    Kirjanduse ideaaliks on realism. Realism tähendab, et ühiskonda, inimesi, ajastut jne tuleb kujutada tõepäraste detailidega ning läbi tõepäraselt kujutatud tüüpiliste karakterite tüüpilistes olukordades.[41]Koos teesiga kunsti klassiiseloomust tähendab see, et tegelased on teatud klasside esindajad. Kuid tüüpilist tuleb näidata läbi konkreetsete detailide. Tegelased peaksid olema individualiseeritud karakterid, mitte mingi idee või ideoloogia hääletorud. Nii asub marksism idealismi ja realismi vanas vaidluses realismi poolele. Engelsi sõnul: ideaalse pärast ei tohi unustada realistlikku.

    Sealjuures räägib Engels sellest, et realism võib suurel kunstnikul avalduda ka tema vaadetest olenemata. Selle näiteks toob ta Balzaci, kes oli vaadetelt legitimist ja kelle sümpaatia kuulus väljasurevale aristokraatiale, kuid kes kujutas selle hukku suurima tõepärasusega, nähes selle huku paratamatust ja märgates samas ka tulevikuinimesi. Ka Lenin rõhutab, et tõeliselt parteiline kirjandus peab olema ennekõike ajalooliselt tõepärane. Just see on kirjanduse mõjujõu allikas.

    Nii ei ole realism Engelsi jaoks mitte reaalsuse pinnapildistus ja tüüpiline ei tähenda mitte seda, mis esineb kõige sagedamini, vaid seda, mis kõige teravamalt ja ilmekamalt väljendab teatava aja ühiskondlikku jõudu. Oluline võib sealjuures olla varjatud, kirjanik peab suutma tabada uue idusid vanas, näha tegelikkust revolutsioonilises arenguprotsessis.

    Sama kordavad 1930. aastate nõukogude otsustajad. Näiteks Georgi Malenkov partei 19. kongressil: tüüpiline on see, mis kõige veenvamalt väljendab antud ühiskonnajõu olemust. Tüüpilisuse probleem on alati poliitiline probleem.

    Sellisena tähendab tüüpilisus millegi olemusliku väljatoomist kõigis selle vastuoludes. Muidugi on tähtis, et olemuslikuks saab pidada siiski vaid seda, mis näitab maailma muutumise ja olemise pilti sellisena, nagu marksism-leninism seda näeb.

    Sisu ja vorm. Kirjandusteose sisu ja vormi teoreetiliste küsimustega klassikud otseselt ei tegele, kuigi nende analüüsides ja arutlustes on mõlemast poolest pidevalt juttu. Sealjuures on selge, et juba marksismi-leninismi üldfilosoofilised ja üldideoloogilised seisukohad asetavad keskseks kategooriaks kirjandusteoses sisu, mis määrab, põhjendab ja motiveerib vormi. Sisu all mõistetakse peegeldatud elu ning elunähtuste ringi, mida vaadatakse kindlast vaatekohast, mis määrab ära teose idee.[42]On näha, kuidas klassikud analüüsivad teoseid kogu aeg suhetes ja seostes ühiskonna ja ajastuga, mida neis kujutatakse. Samas rõhutavad nad kogu aeg hea vormi tähtsust (intriigi organiseerimisest värsiehituseni).

    Peegeldusteooria.[43]Leninismi tunnetusteooria tuumaks on peegeldusteooria, mida Lenin arendas töös “Materialism ja empiriokrititsism”. Inimese aistingud, mõisted, tajud, kujutelmad jms on välismaailma esemete ja protsesside peegeldused, mille tõesuse kontroll on praktika. Samas inimese teadvus mitte ainult ei peegelda maailma, vaid ka loob ja mõjutab seda. Ka kunst ei peegelda maailma passiivselt, vaid loovalt. Kunstnik valib need küljed tegelikkusest, mille lõplikult määrab ära tema ühiskondlik olemine. Peegeldusteooria rakendusena kirjandusele ning sellisena kirjandusteaduse metodoloogilise ja metoodilise alusena nähti Lenini artiklit “Lev Tolstoi kui vene revolutsiooni peegel”.[44]

    Lenin kõneleb sellest, et tõeliselt suur kunstnik peab peegeldama kas või mõningaid olemuslikke jooni ühiskonnast. Suure kunstnikuna peegeldas Tolstoi Vene ühiskonna eri külgi. Vastuolud tema vaadetes ja loomingus ei ole juhuslikud, vaid Vene ühiskonnaelu vastuolude väljendus. Krahv Tolstoid tõlgendab Lenin kui Vene talupoja vaadete ja meeleolude väljendajat. Tolstoi ei mõistnud absoluutselt töölisliikumise rolli ega Vene revolutsiooni, kuid jääb väheks, kui hinnata Tolstoi vastuolusid kaasaegse töölisliikumise ja sotsialismi vaatepunktist, vaid tuleb arvesse võtta seda protesti, mida ta avaldas kapitalismi vastu. Tuleb võtta Tolstoilt üle see, mis kuulub tulevikule. Ja ta võtab Tolstoilt tema kirgliku kriitilisuse ja paljastuslikkuse, kuid eitab “tolstoilust”. Sealjuures rõhutab Lenin kogu aeg Tolstoi geniaalsust kunstnikuna.

    Tendents ja parteilisus. Marxi ja Engelsi suhtumine kirjanduse tendentslikkusse on veidi vastuoluline. Ühelt poolt ütleb Engels, et pole vaja tendentsiromaane, samas pole ta ka tendentsikirjanduse vastu. Ka tõlgendused on erinevad. Nii leiab Lukács, et Engels nõuab tendentsi igas teoses, kuid Semper ütleb, et Engels ei nõudnud tendentsi, vaid realismi. Kindlasti aga ei pooldanud Engels teostes alasti tendentsi. Selles oli tema seisukoht ühene: mida varjatumaks jäävad autori vaated, seda parem kunstiteosele. Ja veel ütleb ta, et tendents ei pea olema midagi välist, pealesunnitut, vaid peab paratamatult ja orgaaniliselt tõusma esile teose sisust.

    Lenin kõneleb kirjanduse “parteilisusest” ning seda tõlgendatakse tendentsiprobleemide analoogina.[45] Semper nimetab seda marksistlik-leninliku kunstiõpetuse olulisimaks osaks, kuna tema arvates ei piisa revolutsiooniajastul enam realismist. Lenini järgi peab proletariaat viima ellu parteilise kirjanduse printsiipi.[46]

    Kodanlikus rahaühiskonnas ei saa kirjanik olla vaba (siin on jutt otseselt kirjanikust, kunstnikust, näitlejast). Ei saa elada ühiskonnas ja olla sellest ühiskonnast vaba. Kodanliku kirjaniku vabadus on vaid maskeeritud sõltuvus kirjastaja rahakotist ja publikust, kui ka kirjanik seda seotust ei tunnista ning peab end parteilisest võitlusest kõrgemal seisvaks ja apoliitiliseks. Ja Lenini järgi see, kes väidab, et teenib vabadust “üldse”, võitleb lõppkokkuvõttes kodanluse huvide eest. Kodanlikule kirjandusele, kirjanduslikule karjerismile ja individualismile tuleb vastu seada avalikult proletariaadi ja parteiga seotud kirjandus.

    Kirjandus peab olema vaba kodanlik-anarhistlik-üliinimeselikust individualismist, mida Lenin teravalt vihkab. Parteilisus tähendab, et kirjandus ei ole individuaalne asi, vaid osa proletariaadi ühisasjast. Parteilisus tähendab kohustust anda igale sündmusele avalik ja otsene parteiline hinnang, asudes kindla ühiskonnagrupi seisukohale. Parteilisus tähendab ka seda, et töid tuleb hinnata nende kasulikkuse järgi töölisliikumisele, töölistele, ühiskonna ja kunsti arengule. Partei peab kontrollima kogu kirjandust. Literaadid peavad kuuluma parteiorganisatsiooni. Aga see ei tähenda nivelleerimist, kirjanduse mehaanilist sarnastamist, enamuse valitsust vähemuse üle, individuaalsuse mahasurumist.

    Sellisena on parteilisus teadlikult omaks võetud klassilisus ning loominguvabadus vabalt valitud parteilisus. See on vaba kirjandus, kuna teda ei mõjuta mitte karjäär ja kasu, vaid sotsialismi-idee ja töörahva poole hoidmine.

     

    [1] Sõjajärgse kirjanduselu võitlustest annavad pildi nt: P. Lilja, Ždanovlusest sulailmadeni. Märkmeid nõukogude Eesti kirjanduspoliitikast. Keel ja Kirjandus, 1990, nr 3, lk 156–166, nr 4, lk 229–238, nr 5, lk 286–294; S. Olesk, Neljakümnendad I: murrang kodumaal. Rmt-s: Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Koost. M. Laak, S. Olesk. Tartu, 2000, lk 149–172; S. Olesk, Peatükk ajaloost: ENSV Kirjanike Liit ja EK(b)P KK kaheksas pleenum. Looming, 2002, nr 10, lk 1552–1567; T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263. EKA ajastuülevaade keskendub kriitikale, kirjandusteadust on vaadeldud väga vähe: M. Kalda, A. Vinkel, Kriitika ja kirjandusteadus aastail 1940–1954. Rmt-s: EKA V:1, Tallinn, 1987, lk 451–467; vt ka: M. Kalda, Eesti nõukogude kirjanduskriitika aastail 1945–54: metodoloogiline kujunemine. Keel ja Kirjandus, 1984, nr 11, lk 657–663.

    [2] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 14. loeng: piiriaeg. Vikerkaar, 2008, nr 12, lk 70–83.

    [3] A. Annist, Eesti kirjandusteaduse töökavast. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 2, lk 147–156; K. Taev, Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid. Sõjasarv VI, 1944, lk 47–55.

    [4] K. Taev, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81.

    [5] Andresen oli 1944 hariduse rahvakomissar ning kuni 1949. aastani Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja. 1950–1955 oli vangis. Semper oli kuni 1948. aastani Kunstide Valitsuse juhataja, 1950–1955 põlu all.

    [6] Tartu Ülikooli ajalugu III, 1918–1982. Tallinn, 1982, lk 180 jj.

    [7] Tuglas sai 1946. aastal akadeemikuks ja osales aktiivselt kirjanduselus. Põlu all 1950–1955.

    [8] Juhan Käosaar (1909–1986) oli 1944–1945 Helsingi ülikooli lektor, 1945–1958 TRÜ eesti kirjanduse dotsent ja 1945–1948 KMi töötaja.

    [9] Mart Lepik oli arreteeritud 1945–1946, 1947–1950 ÕESi vastutav sekretär.

    [10] Vt KKI kohta põhjalikku faktograafiat: E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007. Sealt pärinevad ka mitmed siin toodud faktid.

    [11] Paljud sõjaeelsed uurijad jäid või jäeti tegelikust kirjandusteadusest kõrvale: Jaan Kärner (1944–1946 Loomingu toimetaja, 1946. aastast peale vaimuhaige), Paul Ambur (kirjastuses), Karl Mihkla (õpetaja, mh parteikoolis, Vilde muuseumi direktor 1946–1951), Marta Sillaots (arreteeriti 1950), Erna Siirak (1944–1947 Sirbi ja Vasara teatriosakonna juhataja, 1951–1955 vangis), Aino Undla-Põldmäe (1947–1949 KKI teadur, 1949–1955 välja saadetud), Hugo Raudsepp (arreteeriti 1951, suri 1952), Jaan Roos (varjas end 1945–1954 NKVD eest), August Annist (1945–1951 vangis), August Palm (1945–1951 vangis, seejärel kuni 1957. aastani juhutöödel), Rudolf Põldmäe (vangis ja väljasaadetuna 1945–1955).

    [12] Tartu Ülikooli ajalugu III, lk 282.

    [13] F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid II, 1944–1959. Tartu, 1997, lk 23.

    [14] E. Laugaste, Eesti rahvaluule. Tallinn, 1946; V. Alttoa, Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894. Tallinn, 1946; F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947.

    [15] B. Sööt, Eesti kirjanduslugu: rahvusliku ärkamisaja kirjandus keskkooli IX klassile. Tallinn, 1945.

    [16] N. Andresen, Eesti kirjandusloo küsimusi. Nõukogude Kool, 1946, nr 11, lk 638a–651; nr 12, lk 726–735; N. Andresen, Eesti kirjandus 1920–1940. Nõukogude Kool, 1947, nr 6 lk 325–335; N. Andresen, Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas. Nõukogude Kool, 1947, nr 8, lk 473–483.

    [17] Eesti kirjanduse ajalugu 1.–4. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953 (tegelikult osa 1954).

    [18] Vt E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 144–146.

    [19] Eesti kirjanduse ajalugu 1.–3. Tallinn, 1956–1957.

    [20] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 194.

    [21] E. Sõgel, Rahvalikust ja rahvavastasest kirjandusest. Nõukogude Kool, 1951, nr 5, lk 281–298, nr 6, lk 366–382, nr 7, lk 409–425, nr 8, lk 465–482.

    [22] Nt Andresenile pakub Palgi alguses teemaks “Eesti kirjandus, bolševism ja Nõukogude Liit” ja kui too sellest loobub, siis “Natsionalistlik isolatsiooon ja internatsionalism eesti kirjanduses”. E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 32.

    [23] Mh koostati mahukad Marxi ja Engelsi ning Lenini kultuurialaste vaadete krestomaatiad, mis põhiosas koosnevad killukestest, kuna mingit kultuurifilosoofiat autorid eraldi ju ei arendanud.

    [24] Eesti k-s: K. Marx, F. Engels, Kunstist 1. Tallinn, 1983 (eriti lk 2–6, 14–22, 59–60, 72–74, 79–82,84–93); K. Marx, Saksa ideoloogia. Tallinn, 1985; K. Marx, Poliitilise ökonoomia kriitikast, Tallinn 1965; K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1946 (kuni 1981. aastani 9 trükki).

    [25] Need tööd on eesti keeles ilmunud mitmeid kordi. Vt V. I. Lenin, Kirjandusest ja kunstist. Tallinn, 1964, lk 91–95, 131–141, 250–254.

    [26] Akadeemik, pikaaegne Moskva Ülikooli professor ja Maailmakirjanduse Instituudi nõukogude kirjanduse osakonna juhataja Leonid Timofejev (1904–1984) oli ülimõjukas kirjandusteadlane ja kirjanduspedagoog. Tema kirjandusteooria õpikuid avaldati palju, tähtsaim neist oligi nõukogude aja mahukaim selleteemaline õpperaamat “Основы теории литературы” (1940, viies trükk 1976). Koos lastekirjaniku ja kirjandusuurija Natan Vengroviga avaldas ta 1952. aastal terminisõnastiku “Краткий словарь литературоведческих терминов”, millest ilmus samuti mitu trükki – eesti k-s: L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik. Tlk D. Palgi. Tallinn, 1957. Tema õpikud olid tollal kasutusel ka eesti koolis (nt “Vene nõukogude kirjandus keskkooli 11. klassile”, millest 1950–1955 ilmus viis trükki).

    [27] Ajakirjadest “Zvezda” ja “Leningrad”. ÜK(b)P KK otsusest 14. augustil 1946. a. Looming, 1946, nr 9, lk 963–966; Seltsimees Ždanovi kõne ajakirjade “Zvezda” ja “Leningrad” kohta. Looming, 1946, nr 10/11, lk 1103–1124.

    [28] K. Marx ja Fr. Engels kunstist. Viisnurk, 1940, nr 2, lk 193–198, nr 3, lk 303–309.

    [29] Friedrich Engels. Sirp ja Vasar, 01.12.1945.

    [30] Lenin Tolstoist. Sirp ja Vasar, 11.09.1948.

    [31] V. I. Lenin, Kirjandusest. Tallinn, 1957.

    [32] G. Lukacs, Engelsi kirjanduskriitilised vaated. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 4, lk 247–251; V. Štšerbina, Lenin ja kirjandus. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 307–325.

    [33] K. Taev, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81–87.

    [34] E. Päll, Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi. Nõukogude Kool, 1941, nr 5, lk 334–342.

    [35] J. Semper, Marksistlik-leninlik kunstiõpetus. Eesti Kommunist, 1948, nr 24, 21–39; Looming, 1948, nr 12, lk 1497–1517.

    [36] O. Urgart, Lenin ja kirjandus. Looming, 1949, nr 1, lk 9–16; D. Blagoi, Lenin Tolstoist. Looming, 1950, nr 11, lk 1363–1367; M. Dobrõnin, Lenini artiklid L. Tolstoi üle on kirjandusteoste analüüsi metodoloogiliseks ja metoodiliseks aluseks. Nõukogude Kool, 1952, nr 1, lk 1–8.

    [37] Lääne-Euroopas kujunes 1920.–1930. aastatel hoopis teistsugune marksistlik kirjandusteooria, mille arendajaks said György Lukács, Walter Benjamin jt. Rahvusvahelised ingliskeelsed kirjandusteooria õpikud kõnelevad ainult Lääne suunast, nõukogulikku teooriat valdav osa neist ei mainigi.

    [38] Võrdluseks tasuks siia kõrvale vaadata idealismi-realismi vaidlusi, positivismi põhialuseid ning elu- ja rahvusläheduslikke kirjanduskäsitusi: T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 3. loeng: Romantiline positivism. Vikerkaar, 2006, nr 3, lk 71–83; 4. loeng: Eesti kirjandus ja selle uurimine 19. sajandil: romantilise idealismi aeg. Vikerkaar, 2006, nr 6, lk 93–108; Elulähedus ja vaimulähedus: eesti kirjanduse noore põlvkonna manifestid 1920. aastatel. 2. osa: Mäss. Looming, 2007, nr 8, lk 1228–1248; Eluläheduselt rahvuslähedusele. Kirjandusideoloogiast tähistevahetuse aegu. 2. osa: rahvusliku kirjanduse märksõnad. Rmt-s: Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest. Koost. E. Lindsalu. Tallinn, 2009, lk 59–96.

    [39] Lenini keskne paatos on siin tegelikult võitluses eri rahvustest tööliste eraldamise vastu rahvuskultuuri pinnal, internatsionalistliku ülemaailmse kultuuri kuulutamine vastukaaluks kodanluse natsionalistlikule kultuurile.

    [40] 1920. aasta paiku tegeles Lenin hoolega just proletaarse kultuuri küsimustega ning võitlusega ettekujutuse vastu, nagu tuleks see kultuur ei tea kust, sünniks tühjale kohale. Vt nt: V. I. Lenin, Noorsooühingute ülesanded (1920). Rmt-s: V. I. Lenin, Kirjandusest ja kunstist, lk 408–421.

    [41] Mihhail Lifšitš ütleb, et realism kui teoreetiline mõiste (mitte lihtsalt kui kirjanduslooline periood või vool) läks marksismis kindlalt käibele pärast seda, kui 1932. aastal avaldati Engelsi kiri Margaret Harknessile. Tema arvates aitas just see kaasa peegeldus-esteetika võidule dekadentliku sümbolite esteetika üle. M. Lifšits, Marx ja Engels kunstist. Rmt-s: K. Marx, F. Engels, Kunstist 1. Tallinn, 1983, lk XXX.

    [42] L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik, lk 132–133.

    [43] 1941. aastal tõlgiti seda veel kui “kajastamisteooriat”.

    [44] Artikkel oli kirjutatud Tolstoi 80. sünnipäeva puhul reaktsioonina Tolstoi-ülistajate silmakirjalikkuse vastu.

    [45] Lenini vastav artikkel kõneleb tegelikult sellest, et Venemaal pärast 1905. aasta revolutsiooni tekkinud olukorras peab kogu sotsiaaldemokraatlik kirjandus muutuma parteiliseks ning ühtlasi tuleb parteiline kirjandus ja parteilised literaadid allutada partei kontrollile.

    [46] Lenin kasutab peaaegu kogu aeg sõnu “kirjandus” (литература) ja “literaat” (литератор), kuid jääb veidi ebaselgeks, kui palju ta sealjuures peab silmas ilukirjandust, kuigi viiteid selles suunas on.

  • Dollariseerumine

    Alex De Waal

    Alex De Waal
    Dollariseerumine
    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

    Riikide ülesehitamiskavad pole andnud tulemusi, ja mitte sellepärast, et oleks vähe üritatud. Need Euroopa ja Ameerika maad, mida nimetatakse “rahvusvaheliseks kogukonnaks”, on suunanud hulgaliselt oskusteadmisi, raha ja vägesid Afganistani, Kongo Demokraatlikku Vabariiki ja Sudaani, kui nimetada vaid suurimaid ja kõige problemaatilisemaid maid. Aga mida rohkem jõupingutusi tehakse, seda suuremat muret paistavad need maad valmistavat. Pole selge, kuidas peaks Ameerika väeüksuste suurendamine veel 30 000 mehe võrra või eriliste korruptsioonikohtute loomine tooma Afganistanis edu, kui seda ei ole suutnud tuua viimase seitsme aasta pingutused. Rahuvalvemissioonid ja valimised, mida on reklaamitud kui teed Kongo ja Sudaani päästmiseks pikaajalisest kriisist, süvendavad tegelikult praegust ummikut.

    Riikide ülesehitustöö rahvusvahelised eestvedajad alustavad mudelist, missugune üks moodne riik peaks olema ja kuidas seda valitseda: Afganistan peab muutuma sarnasemaks Austriaga, Sudaan Rootsiga. Paljud nende riikide kodanikud arvavad samuti – ja põgenevad esimesel võimalusel oma kodumaalt arenenud riikidesse. Majandusteadlased ja politoloogid, kes nõustavad rahvusvahelisi institutsioone, ei taha tunnistada, et iga maa peaks järgima oma eriomaseid reegleid, ja inimõiguste eestkõnelejad kinnitavad, et ükski riik ei tohiks rahulduda teisejärguliste lahendustega ainuüksi sellepärast, et on vaene ja sõjast laastatud. Liigagi tihti lendab üks ja sama rahvusvaheliste ametnike klikk ühe töölepingu lõppedes Kosovost edasi Ida-Timorisse ja sealt Libeeriasse, tuues endaga kõikjale samasuguse töökultuuri ning samad riigirajamisvalemid.

    Riigiehitajad eiravad kohalikke poliitikategemise viise ja need, kes seetõttu kannatada saavad, on maad, mille nad oma töölepingu lõppedes maha jätavad. ÜRO kvartalist või oma saatkonna müüride tagant ollakse varmad halvustama niisuguseid tegureid nagu sugulussidemed ja patrooni-kliendi suhtevõrgustikud kui “traibalismi” või “korruptsiooni” ilminguid. Aga nagu Hamid Karzai vintsutused näitavad, ei saa ükski valitseja ilma nende ajaproovile vastupidanud mehhanismideta loota, et tal õnnestuks juhtida niivõrd turbulentset maad nagu Afganistan. Tegelik poliitika toimib maades nagu Afganistan, Kongo ja Sudaan suurel määral küla- või isegi perekonnapoliitika kombel sugulussidemete, lojaalsuse ja tasude alusel. Ühtesid ja samu põhimõtteid ja praktikaid võib leida kõigil tasanditel: nutikal külavanemal on olemas samad oskused, mis on vajalikud toimivale riigipeale, ning provintsilehe ajakirjanik võib oma läbinägelikkuselt võistelda mõne politoloogiaprofessoriga. Lääne poliitikakujundajad nimetavad selliseid maid “habrasteks maadeks”. Nende ametlikud riiklikud struktuurid ei ole küllalt tugevad poliitiliste vaidluste lahendamiseks või riigieelarve haldamiseks, ning see muudab nad läbirääkimispartnereina Lääne valitsuste ja rahvusvaheliste institutsioonide silmis probleemseks. Maailmapank määratleb habrast riiki riigina, mis ei suuda efektiivselt kasutada välisabi. Sageli on kodusõda laastanud sotsiaalse lõime, mistõttu võib rääkida ka “haprast ühiskonnast”. Tihti on just nimelt sotsiaalse lõime tugevus võimaldanud maal üle elada võõrinvasiooni ja koloniaalokupatsiooni, nii et ühiskonnakord on jäänud puutumata. Tänapäeval aga on sotsiaalse lõime tugevus ise see, mis ei võimalda riigiasutustel tõhusalt valitseda.

    Tegeliku poliitika vereringeks on patronaaž, ja moodsal ajal on süsteemi südamelöökideks olnud suveräänsuse sümbolite valdamine, mis võimaldab valitsejal jagada fonde või maavaradest saadavaid tulusid. Patronaaž võib olla ebaefektiivne või korrumpeerunud ning anda oma panuse poliitiliste ja majanduskriiside, isegi sõdade puhkemisse; samas võivad patrooni-kliendi süsteemid olla ka usalduse ja julgeoleku allikaks. Seal, kus ametlikud riigiasutused ei suuda tagada stabiilsust ega teenuseid, võivad ressursse jagada patronaažimehhanismid, mõnikord isegi viisil, mida tajutakse õiglasena. Ükski afgaan, kongolane ega sudaanlane ei oleks valmis kergel käel vahetama olemasolevaid patronaažisüsteeme selle vastu, mida ebakindlad ametlikud asutused praegu vaid lubavad.

    Kuidas on Omar al-Bashiril õnnestunud Sudaanis 20 aastat võimul püsida, hoolimata mitmest kodusõjast, majanduskriisist ning rahvusvahelisest isolatsioonist? Erinevalt tavalisest riigipöörde teel võimule tulnud ohvitserist ei valitse ta niivõrd autokraadina kui nõukogu esimehena – ja on see vast üks tõrges nõukogu, koosnedes islamistlikest ideoloogidest, parteibossidest ja julgeolekupealikest, kellel kõigil on omad läänid ja rahaallikad. Niisugune valitsemine põhineb salakavalusel, mitte karismal, ja tasub üritada aru saada, kuidas tal see korda on läinud. Bashirile lähedalseisvad isikud on mulle öelnud, et see paneb teda ennastki imestama.

    Human Rights Watchi ja Save Darfur Coalitioni taoliste kampaaniarühmade tegevus on Sudaanis osutunud kahtlase väärtusega õnnistuseks. Need organisatsioonid annavad hulgaliselt informatsiooni ja äratavad huvi; samas kiirustavad nad aga hukkamõistuga, mistõttu peaaegu keegi ei ole vaevunud süüvima Sudaani valitsejate poliitilistesse oskustesse. Darfuri rahukõnelustel avanes mul võimalus lähedalt jälgida Sudaani delegatsiooni juhti dr Majzoub al-Khalifat. Ta oli muljetavaldavalt paksu nahaga, tänu millele suutis ta välja kannatada kõik talle näkku paisatud solvangud. Ka oli ta vilunud “džellaba-poliitikas”, nagu rahvasuu seda nimetab kaupmeeste klassi järgi, kes ajalooliselt on domineerinud jõekaubavahetuses Sudaani äärealadel ja neist kaugemalgi. Meie võiksime seda nimetada “jaepoliitikaks” või ehk täpsemalt “jaepatronaažipoliitikaks”. See seisneb võimes määrata kindlaks teatud isiku lojaalsuse rahaline hind ja teha talle pakkumine; see tähendab ka head nina turu tendentside tabamiseks, et näha ette, kas see hind tulevikus tõuseb või langeb.

    Darfuri mässulised on küll kaevanud Majzoubi “džellaba-poliitika” üle, aga osalevad ka ise aktiivselt poliitilisel turul. Rahukõneluste viimastel päevadel 2006. aasta aprillis ja mais, ajal, kui ametlikult käisid läbirääkimised Darfuri rahulepingu teksti üle, käis mitteametlik, kuid tähtsam kauplemine ühe tehingu hinna üle. Lepingu 87 üksikasjalikke tingimusi üles lugevat lehekülge ei sisaldanud võtmeküsimust, millest sõltus, kas Sudaani Vabastusliikumise esimees Abdel Wahid al-Nur kirjutab dokumendile alla või mitte. Otsustavaks küsimuseks oli see, kui palju raha suunatakse kompensatsioonifondi, mis pidi minema tema isikliku kontrolli alla (ja seega kasutamiseks patronaaži otstarbel). Talle pakuti 30 miljonit dollarit, tema aga nõudis vähemalt 100 miljonit. Lisaks nõudis ta allkirjastamistasuks endale isiklikku, väidetavasti 5 miljoni dollari suurust preemiat. Ametlikel istungitel peeti teksti üle läbirääkimisi inglise keeles; kauplemine hinna üle käis suletud uste taga ja araabia keeles. Poolteist aastat hiljem toimusid läbirääkimised ühe Darfuri suurima araabia relvarühmituse ja Sudaani valitsuse vahel. Need kulgesid komplikatsioonideta, sest puudusid rahvusvahelised vahendajad ja seega vajadus teha nägu, nagu käiksid läbirääkimised millegi muu üle peale hinna. Pakkumisega nõustudes märkis Mohamed Hamdan Hamiti, et ootab Hartumilt tehingusummast 40 protsendi kohest üleandmist, lisades, et sellest jätkub 18 kuuks. Arusaam Darfurist kui poliitilisest turuplatsist, lojaalsuseoksjonist, ei äratanud kelleski nördimust: sudaanlaste silmis ei ole basaaripoliitikas midagi laiduväärset.

    Teine tavapoliitika mõiste on tadžiil, “viivitus”, millest on inglise keelde tuletatud erilist oskust tähistav sõna tajility– strateegiline viivitamine ehk kunst raisata aega seni, kuni vastaspool on välja kurnatud või kõrvaldatud. Valdavalt lähenetakse niiviisi ametlikele kokkulepetele, mille allkirjastamise vastu tuntakse suurt vastumeelsust, sest tingimused turuplatsil muutuvad lakkamatult. Raha ja ressursse puudutavaid kokkuleppeid saab sõlmida kiiresti, sest need on ajutised; peavalu valmistavad pigem püsivamat laadi kokkulepped. Tänapäeval, kui igal poliitikul on mobiiltelefon ja igal välikomandöril satelliiditelefon, võib hinna üle kauplemine, millele varem kulus pikki kuid, jõuda tulemuseni mõne tunniga.

    Põhimõtteliselt võivad tegurite hulka, mis määravad mingi lepingu sõlmimise hinna, kuuluda valijate hääled, parlamendiliikmete ustavus, ajalehejuhtkirjad, üldrahvalikud petitsioonid ja protestid, töökatkestused ja muu taoline; nende hulka võivad kuuluda ka üleloomulikud või spirituaalsed sanktsioonid. Paljudes nõrga riiklusega maades, sealhulgas Senegalis ja Tansaanias, võivad tugevad patronaažisüsteemid vägivalda vaos hoida. Mõnel pool mujal aga on vägivald omaette läbirääkimisvahendiks, mis kaldub kõrvale tõrjuma teisi meetodeid. See võib olla varade omandamise, (maskuliinse) identiteedi kinnitamise või rühmapiiride haldamise ja rühmasisese sidususe säilitamise teenistuses. Ka on see teise osapoolega suhtlemise vahend. Mässaja kasutab valitsuse vastu sihitud vägivalda, et endale tähelepanu tõmmata ja oma ustavuse eest kõrget hinda nõuda. Selle abil saab ka varasid krabada, et tõusta tähtsamaks mängijaks. Valitsus omakorda kasutab mässulise või tema kogukonna vastu vägivalda, et tema varalist baasi nõrgestada ja hinda alla lüüa. Eliidid üksteist otseselt ei ründa ja käituvad omavahel märkimisväärselt viisakalt. Sageli elavad nad samas linnaosas, sellal kui võitlus leiab aset kaugetes külades. Vastastikune vägivald üksteise inimressursside ja ainelise varandusliku baasi vastu on kõigest üks osa tingimisprotsessist, ehkki aeg-ajalt rikub üks või teine osapool reegleid ja vallandub – tavaliselt põgusalt – täiemahuline sõda, misjärel pöördutakse tagasi madalatasemelise kriminaalse ja poliitilise vägivalla juurde.

    Bashir on oma pikaealisuse eest tänu võlgu Sudaani turu – nii oma riiaka kildkonna siseringi kui ka mäslevate, jultunud provintsieliitide – terasele silmaspidamisele ning valmisolekule tagada, et makstav hind oleks täpselt piisav. Tema näib olevat kindel ellujääja; iseküsimus on aga see, kas Sudaanil läheb sama hästi: võib juhtuda, et Bashiri valitsemise all muutub see maa ühendatud suveräänsest territooriumist geograafiliselt killustunud poliitiliseks turuplatsiks, kus suveräänsusestki saab vahetuskaup.

    Politoloogidele ja poliitikakujundajatele meeldivad mudelid, ja poliitiline turuplats on hõlpsasti modelleeritav. “Turuplats” on siin midagi enamat kui metafoor, kui võtta arvesse, et nii hindu kui ka nõudmise ja pakkumise suhet on võimalik jälgida ja spekulatiivseid mulle kindlaks teha. Aga nagu maffiajõukude ja narkoparunite valitsetaval protektsiooniturul, nii on ka poliitilisel turul omi äraspidiseid jooni, sealhulgas võimalus, et konkurents kruvib hinnad üles, mitte ei löö neid alla. Kujutlege maad, mida hallatakse valitseja ja rea provintsieliitide vaheliste läbirääkimiste teel. Iga eliidiliikme võimu all on mingi üksus: hõim, maakaitsevägi, mässuliste rühmitus, äriettevõte või midagi taolist. Valitseja käes on tänu suveräänirendistele kontroll enamiku ressursside, sealhulgas välisabi üle. Provintsieliidid ei suuda kukutada valitsejat ja valitseja ei saa kõrvaldada provintsieliite.

    Provintsieliidid tahavad valitsejalt oma ustavuse eest kõrgeimat hinda saada. Nad ihkavad nii kohti valitsuses kui ka ressursse, sealhulgas kauplemislitsentse, kohalikku maksustamisõigust ja lihtsalt sularaha. Süsteemis, kus vägivald tavaliselt kauplemisvahendite hulka ei kuulu, võivad provintsieliidid kasutada valimisi, demonstratsioone, boikotte ja streike, et valitsejat läbirääkimistelaua taha tuua. Tema tahab nende ustavuse eest maksta kõige odavamat võimalikku hinda ning võib ähvardada ressursside äravõtmisega, jättes nad poliitilisse kõrbe kärbuma. Ühes selle mängu variandis võib ta spondeerida võistlevaid eliite ja isegi anda neile voli õõnestada neid, kes nõuavad liiga kõrget hinda. Riikides, kus vahendite arsenali kuulub ka vägivald, võivad seda kasutada nii valitseja kui ka eliidid. Keskse tähtsusega on vajadus nimetada lojaalsuse hind – ja teha seda õigesti – ning seejärel otsustada, kui kaua see kehtib, enne kui alustada selle üle uut kauplemist. On veel teisigi küsimusi, näiteks valitseja staatus (ta ei pruugi olla enamat kui parajasti võistlevate kildkondade vaheline kompromisskuju) ja võimu määr, mis on mingi provintsi eliidil selle elanikkonna üle. Kuid eeldagem, et nii valitseja kui ka provintsieliidid on suhteliselt selgelt määratletud ja stabiilsed.

    Sellele mudelile vastavatel maadel on kolm ühist omadust. Esiteks ei suuda nad kui riigid tulla toime poliitiliste konfliktidega oma territooriumidel. Aafrikas vastavad mudelile selles osas Kongo DV ja Sudaan, kuid mitte Etioopia; Aasias sobivad mudeliga küll Afganistan ja Pakistan, aga mitte Iraan. Teiseks on need riigid suured, mistõttu riigist väiksemad poliitilised üksused võivad nautida poolautonoomset eksistentsi. See võib osutuda võimalikuks ka väiksemates riikides, kuid lähestikkus ja tihedamad kultuurisarnasused soosivad teistsuguseid poliitilise kauplemise vorme. Ilma oluliste mugandusteta ei ole võimalik kohaldada seda mudelit Burundi taolisele väikesele riigile ja ammugi mitte Ruandale. Tähtis on ruumiline mõõde: mudel kehtiks Sudaani, Kongo DV, Afganistani, Tšaadi, Somaalia, Nigeeria puhul – mis on kõik hajutatud elanikkonnaga maad.

    Kolmandaks, kuigi valitseja vajab võimulpüsimiseks võtmetähtsusega provintsieliitide ustavust, ei saa ta loota nende ressurssidele – need peavad tal endal olemas olema. Kui valitseja igapäevane taktikaline ülesanne seisneb eliitide lojaalsuse hinna madalal hoidmises, siis tema strateegiliseks väljakutseks on niisuguse patronaažisüsteemi säilitamine, mis oleks talle veel taskukohane, aga samas ka stabiilne. Valitseja õnneks on tema käsutuses suveräänirendised, eriti välisabi ja maavaradest saadavad tulud. Riigiehitaja õnnetuseks on globaliseerumisjõud muutnud patronaaži kulukamaks ja poliitilised turud kõikuvamaks. Lojaalsuse hinda on tabanud inflatsioon, ja tänapäeva valitsejad näevad suurt vaeva, et seda maksta. Headel aastatel võib valitsejal õnnestuda eliitide nõudmisi rahuldada. Langusaastad aga ei kahanda eliitide nõudmisi, vaid ainult valitseja maksujõulisust. Ühe lahendusena püütakse krabada loodusvarasid (või anda selleks voli eliidi liikmetele), abirahasid kõrvale kantida, võlgu võtta ja võileivahinna eest riigivara eliitidele maha müüa. Teine lahendus on patronaažisfääri vähendamine mõningatest kasusaajatest vabanemise teel, isegi kui see tekitab paksu verd ja konflikte. Kolmas võimalus on anda mõnele provintsieliidile luba riisuda naabri varasid – see on kõige odavam viis piiriala kontrollimiseks, mis võib aga läita lahendamatuid etnilisi konflikte. Klassikaliseks näiteks on Darfuri mäss.

    Patronaažisüsteem võib sattuda kriisi ka kasvava nõudluse tagajärjel. Kui turule ilmuvad uued ostjad – naaberriigid, kuritegelikud kartellid, rahvusvahelised agentuurid –, kes kruvivad lojaalsuse hinna üles, siis võib valitseja seista silmitsi sama dilemmaga. Jätkusuutlikud patronaažisüsteemid on kaasahaaravad: nendesse on kaasatud kogu aeg kõik eliidid, või siis toimub mingi ettearvatav rotatsioon, mille puhul need, kes parajasti soosingus ei ole, keskenduvad sellele, kuidas olemasoleva süsteemi tingimustes uuesti soosingusse tõusta. Niisugused valitsejad nagu Mobutu Sese Seko Sairis, kes patronaažisüsteeme meisterlikult valdas, roteerisid võistlevaid eliite. Nii oli odavam süsteemi ülal pidada, kusjuures lisaeelisena takistas see parajasti soosingus olijaid üles ehitamast omaenda püsivaid patronaažisüsteeme. Aafrika poliitilises kõnepruugis tähendab demokraatia tavaliselt “õiglast osa” ehk “kõiki sama laua – st lõunalaua – ääres”. Eelistatud mudeliks on valimisringkondadel põhinevad parlamentaarsed süsteemid, sest esindaja valimise mõtteks on kindlustada tema kaudu riigi ressursside tagamine teatud piirkonnale. “Võitja võtab kõik” süsteem täidesaatva võimu moodustamiseks seda ei võimalda.

    Jätkusuutliku patronaažisüsteemi hea haldamine tähendab vägivalla piiramist kauplemisvahendina – mis tähendab, et riigi julgeolekuorganid ei tohi muutuda liiga võimsaks, sest see ähvardaks kaasa tuua riigipöörde. Niisiis on strateegiaks “jaga ja korruta”: loo terve hulk julgeolekuteenistusi, millest igaühel on oma spetsialiseerunud patronaaživõrgustik, hajutades nõnda ohtu, mis ähvardab valitsejat tema enda julgeolekuülemate poolt. Samal ajal on tähtis püüda reeglitest rahumeelselt kinni pidada: üks Mobutu ja tema poliitiliste vastaste alahinnatud saavutusi oli see, et peaaegu 30 aasta jooksul hoidsid nad vägivalla rolli Sairi poliitilistes kauplemistes minimaalsena.

    Aafrika iseseisvumispõlvkond koges omajagu kodusõdu ja vägivaldseid riigipöördeid, kuid need kaldusid jääma üheainsa riigi piiresse ja olid lahendatavad kas jõu või läbirääkimiste teel. Tollaste vägivaldsete konfliktide mall oli teistsugune kui praegu. Üsna tõenäoliselt esines Biafra konfliktis, Angolas, Burundis, Tšaadis ja Etioopia revolutsioonis, Eritrea ning Tigray sissisõdades, Somaalia (1988–1991) ja Lõuna-Sudaani (1980. aastate lõpp ja 1990ndate algus) kodusõdades rohkem vägivalda ja hävitust kui praegusel ajal. Kuid tollal polnud veel seda seadusetuse lahtiharutamatut tüüpmustrit mis praegu. Niisugused regionaalsed, omavahel kattuvad konfliktid nagu Libeerias–Sierra Leones–Guineas või Suurte järvede piirkonnas või Sudaanis–Tšaadis–Kesk-Aafrika Vabariigis, tekkisid alles hiljem.

    Konfliktide loomuse niisugune muutus on seotud patronaaži monetiseerumisega: sellega, kuidas patronaažis on üha suuremat rolli hakanud mängima sularaha – ja iseäranis maksed konverteeritavates valuutades. See on laiaulatuslik, ehkki mitte üldkehtiv tendents (leidub mõningaid huvitavaid erandeid), ja põhjusi, miks see nii on läinud, pole raske mõista. Majanduse liberaliseerumise, mitteametlike ja rahvusvaheliste kriminaalmajanduste ja eeskätt majandusliku globaliseerumise tulemusel tõrjub konverteeritav valuuta välja kõik ülejäänud vääringud, olgu siis rahalised või mitterahalised, mille eest lojaalsust osta ja müüa. Materiaalne tasu on mis tahes patronaažisüsteemi keskmeks, kuid viimase põlvkonna patronaaž ei ole mitte üksnes monetiseerunud, vaid ka “dollariseerunud”. Poliitilised turud, mis ei piirdu enam üheainsa riigiga, sulanduvad nüüd piirialadel kokku ja muutuvad globaalseks. Sümboolseid tasusid, nagu tiitlid ja ordenilindid, hinnatakse madalamalt – ainus, mis loeb, on sularaha.

    Need valitsejad, kes kannatavad legitiimsuse defitsiidi all – olgu sellepärast, et nad on alles hiljuti võimu haaranud ja peavad oma toetuspinda laiendama, või siis sellepärast, et nende poliitiline kapital on otsakorral –, jagavad välja sularaha. Naaberriigi valitseja, kes tahab rentida lojaalsust ka oma piiri tagant, käib välja sularaha. Afganistanis ostab CIA sõjapealikke ära dollaritega. Narkokartellid liiguvad Lääne-Aafrikasse ja leiavad, et raskustes rabelevad valitsejad on valmis oma suveräänsust sularaha eest välja rentima. Kui mitu naaberriiki seisavad silmitsi ühe ja sama nähtusega, nagu see on suuremas osas Sahara-alusest Aafrikast, kujuneb välja lõimunud ja reguleerimata turg. See teeb nõrgematest riikidest oma raharikaste naabrite ees abipalujad, ja suveräänsus ise muutub ostetavaks. Näiteks asub Kesk-Aafrika Vabariik kolme poliitilise turuplatsi äärel – nendeks on Hartumi ümber koonduv Niiluse oru turg, Saharat läbiv turg (mille patrooniks on Liibüa ja vahevööndiks N’Djamena) ja Kongo basseini / Suurte järvede turg (millel konkureerivad ostjad asuvad Kinshasas, Kigalis ja vähemal määral ka Kampalas) – ning see seab ta alamasse positsiooni. Kesk-Aafrika Vabariigi endine president Ange-Félix Patassé oli nooremaks partneriks Kongo mässujuhi Jean-Pierre Bemba koalitsioonis lihtsalt sellepärast, et Bembal oli rohkem raha.

    Igal turul suunavad kauplemist infovood. Enne telekommunikatsioonivahendite revolutsiooni ja eriti Thuraya satelliiditelefoni tulekut tuli läbirääkimisi pidada silmast silma ja järgemööda. Siis oli valitsejal tänu meediavahendite, raadioside ning telefonivõrgu kontrollimisele kaks tohutut eelist. Ta teadis rohkem kui keegi teine, ja ta teadis, et kui tehing on kord juba sõlmitud, siis on provintsijuhil raske minna mujale ja kaubelda seal välja parem tehing. Tänapäeval saab tehinguid läbi ja üle rääkida ööpäevaringselt – isegi ühe ja sama lahingu kestel.

    Rahvusvahelist tegevust nõrkades ja habrastes riikides kavandatakse, pidades silmas arengu, humanitaarabi, rahutegemise, rahuvalve ja institutsioonide ülesehitamise vajadust. Harva peetakse sekkumiste kavandamisel ja teostamisel silmas poliitilist turuplatsi. Sageli eiravad rahvusvahelised poliitikakujundajad ja diplomaadid patronaažisüsteemide ulatust ja tähtsust: nad teevad näo, nagu ei oleks patronaaži olemaski, või kui nad selle olemasolu möönavadki, siis käsitavad seda kui hälvet, mida võib julgelt eirata, või kui kuritarvitust, mida ei tohiks tunnustada. Mõned tegevuskavad on selgesti mõeldud patronaažisüsteemide lammutamiseks või asendamiseks. Puhuti aga, kui kaalul on suuremate riikide huvid, kasutavad ka rahvusvahelised mängijad turuplatsi teadlikult ära. Külma sõja ajal maksid Lääne võimud niisuguste valitsejate nagu Siad Barre, Daniel arap Moi, Jaafar Nimeiri ja Mobutu Sese Seko – rääkimata Pakistani, Tai ja Lõuna-Korea valitsustest ning Afganistani ja Laose mässulistest – lojaalsuse lihtsalt kinni. 2001. aastal maksti Afganistani võimumaakleritele suuri summasid sularahas, et osta nende ustavust nii kauaks, kuni Taliban kukutatakse.

    Iga rahvusvahelise sekkumise vorm mõjutab turu toimimist. See kallutab lojaalsuse hinda, andes ostjale või müüjale rohkem ressursse või valikuvõimalusi või rentides otseselt teatud tegelaste ustavust, ning kiirendab turu dollariseerumist ja regionaliseerumist. Sanktsioonide taolised sekkumised võivad aidata süsteemi demonetiseerida või seda kuritegelikkuse poole kallutada. Praegusel ajal pole meil veel analüüsisüsteemi ega piisavalt vaatlusandmeid, et korralikult hinnata rahvusvaheliste tegevuste mõju turule, kuid mõningaid informeeritud oletusi on võimalik juba teha.

    Niisugustel maadel nagu Nigeeria algatab valitsus regulaarselt korruptsioonivastaseid kampaaniaid. Kui arvesse võtta, et kõik Nigeeria poliitikud kuuluvad patronaažimehhanismidesse ja on seega suuremal või vähemal määral “korrumpeerunud”, tuleb küsida, kes siis korruptsioonivastases sõjas sihikule võetakse. Vastuseks on, et need, kes on nõudnud liiga kõrget hinda ja valitseja soosingust ilma jäänud. Näiliselt “institutsioonide ülesehitamisele” suunatud korruptsioonivastane kampaania muutub omaette patronaažiga manipuleerimise ja järelikult ka korruptiivse tegevuse tööriistaks. Poliitilisel turuplatsil oleks eliidiliikme ainuvõimalik loogiline reageering korruptsioonivastasele kampaaniale see, et ta püüaks korruptsioonivastase võitluse juhi poliitilist peremeest ära osta. Patronaažisüsteemist väljaastumine tähendaks otseteed poliitilisse unustusse.

    Poliitilist kokkulepet tuleks sellel turuplatsil käsitada pigem renditehinguna kui juriidilise lepinguna. Kummalgi osapoolel ei ole erilist usku, et lepingu kehtivust saaks seaduse jõul tagada. Välistoetusel püsiva juhiga sõlmitud leping kestab ainult seni, kuni see toetus kestab olemasoleval tasemel. Niipea kui toetus kaob või kahaneb, hakkavad konkureerivad eliidid nõudma uusi läbirääkimisi. Seetõttu võib Kongos oodata, et ÜRO väekontingendi MONUC lahkumisele järgnevad uued ülestõusud, kus provintsieliitide juhid hakkavad nõudma soodsamaid diile. Kui ka Ühendriikide sõjajõude Afganistanis suurendatakse ja Karzai valitsus sõlmib kokkulepped hetkel, mil ta on kõige tugevam, siis vastu peavad need ikkagi täpselt senikaua, kuni turul püsivad just niisugused konkreetsed tingimused. Kui Ameerika väed hakkavad lahkuma, algab uus kauplemine, kusjuures mõlemapoolne vägivald on ülimalt tõenäoline. Mõlemal juhul kutsub rahvusvaheliste relvajõudude ja rahvusvahelise abi määramata tähtajaga kohalolek poliitilisel turuplatsil esile ebakindlust, mis ei kergenda lahenduse leidmist, vaid teeb selle keerulisemaks.

    Mõnes muus kohas on rahvusvaheline tegevus suunatud valitsuse nõrgendamisele, või siis on selle tagajärjeks opositsiooni ustavuse hinna üleslöömine. Nii on läinud Darfuris, kus Hartumi rahvusvaheline häbimärgistamine ja rahvusvahelise kogukonna valmidus tuua kõnetribüünile ka vähese poliitilise või sõjalise võimekusega viletsalt organiseerunud mässuliste rühmitusi on kruvinud ülemäära kõrgeks hinna, mida mässuliste meelest oleks õige küsida. Rahukõneluste ajal oletasid mässulised, et Darfuri Päästmise (Save Darfur) kampaania võimaldab neil nõuda kõrgemat hinda, kui Hartum oli iganes valmis pakkuma, sellal kui Sudaani valitsuse läbirääkijad eeldasid, et Ühendriikide kindel toetus lepinguprojektile toob kaasa aktivistide tähtsuse languse, mistõttu valitsus saab mässu lõpetamise eest maksta odavamat hinda. Valitsus kartis lojaalsusehinna üleriigilist inflatsiooni, kui teised provintsieliidid hakkavad samasuguse leppe hankimiseks samu nõudmisi esitama – nii nagu darfurlaste nõudmised olid juba kasvanud Lõuna-Sudaani rahuleppe pretsedendi tagajärjel. Mässulised panevad üha vastu, lootes, et pineva rahvusvahelise huvi mõjul kerkib hind lakke, valitsus samal ajal käsitab seda endistviisi lihtsalt kui üht spekulatiivset mulli. Kui rahvusvaheline kogukond peaks Darfurist taanduma, jääb õigus valitsusele. Ja valitsus tunneb siis kiusatust uute läbirääkimiste teel tehing enda kasuks ümber teha, arvatavasti selleks ka jõudu appi võttes. Mis tahes praegu saavutatava lepingu kohusetruu täitmine sõltub sellest, kas rahvusvaheline huvi ja sekkumine kestab enam-vähem praegusel tasemel edasi.

    Institutsionaliseerunud riigis toimuva konflikti puhul, kus tüüpjuhul on ka vastane institutsionaliseerunud, võivad rahuläbirääkimised omandada klassikalise kuju. Põhimõtteliselt oleks olnud võimalik saavutada läbirääkimiste teel töökindel rahulepe Sri Lanka presidendi ja Tamili Tiigrite juhi vahel: kui osapooled oleksid heas usus kokkuleppele jõudnud, siis oleks see lepe tehtud poliitiliste otsuste põhjal ka pidanud. ÜRO Eritrea ja Etioopia missiooni väekontingendi ülemal oli võimalik ajada asju ainult kahe armee staabiülematega, teades, et nende antud käske täidetakse. Kuid Sudaanis, Kongos või Afganistanis on valitseja täpselt nii tugev, nagu seda on parajasti kehtivad tehingud poliitilise eliidi liikmetega, kes säilitavad ulatusliku autonoomia. Asjaolude muutudes tehing tühistatakse, ja rahvusvaheliste rahusobitajate ning rahuvalvajate suureks nördimuseks ei saa tipptasemel antud lubadused kogu süsteemi ulatuses teoks. See kehtib isegi nii elementaarse asja puhul nagu relvarahu. President võib küll relvarahu välja kuulutada, kuid seepeale peavad peastaabi kindralid kokku tulema, et kokku leppida, mida see praktikas tähendab, ning rääkima läbi provintside väeülemate, sõjapealike, politseiülemate ja maakaitseväe juhtidega selle üle, kuidas nemad peaksid seda tõlgendama.

    See tekitab kiusatuse kas süüdistada juhti sõnamurdmises või siis tunnistada endale, et süsteem on struktuurilt nõrk ning nõuab altpoolt üles lähenemist. Rahusobitaja võib jõuda järeldusele, et konflikt koosneb erinevatest kohalikest konfliktidest, millest igaüks koosneb omakorda mikrokonfliktidest, ja et rahu tegemiseks tuleb tegelda igaühega neist sellele vastaval tasemel. Nii tõmmatakse rahvusvahelised vahendajad, sealhulgas üha arvukamad konfliktilahendamisele pühendunud valitsusvälised organisatsioonid, kohalikku rahusobitamisse. Seal, kus asi valmistab rahvusvahelist muret, sekkuvad ka kõrgemad diplomaadid. Tänapäeval võib juhtuda, et ÜRO peasekretäri eriesindajad või isegi Julgeolekunõukogu saadikud püüavad lahendada piirkonnataseme lahkhelisid või koguni külakonflikte. Niisuguse lähenemise puuduseks on asjaolu, et iga sekkumine moonutab turgu. Mida kohalikumal tasemel sekkutakse, seda suurem on asjassepuutuva rahvusvahelise tegutseja suhteline kaal ja seega ka turumoonutus. Rahvusvaheline vahendaja ei saa oma teadmiste, oskuste ega ka kannatlikkuse poolest iialgi võistelda kohaliku tegijaga, ja vältimatult tõmmatakse ta kas ühele või teisele poolele. Võttes arvesse, et iga saavutatud kokkulepe kehtib ainult just nendes konkreetsetes tingimustes, ei saa niisugused sekkumised juba loomu poolest anda püsivamaid tagajärgi.

    Lõpptulemusena jooksevad rahuoperatsioonid ummikusse. Need ei suuda konflikte lahendada, ja mida rohkem nad seda püüavad, seda suuremaks kasvab nende roll turuplatsi enda dünaamikas, mis tähendab, et nüüd ei saa nad ka sealt enam tagasi tõmbuda. Paljud rahusobitajad kaotavad igasugused illusioonid: nad näevad enda ees lõputuks venivaid missioone. Künism levib operatsioonide ääremailt keskmesse ja üha rohkem inimesi hakkab küsima: “Mida me siin õieti teeme?” Väiksema osaluspanusega riigid, kes on piirkonda sõdureid saatnud kas solidaarsustundest või põhimõtte pärast, ei hoia neid seal enam niivõrd oma algsetel poliitilistel motiividel, vaid sellepärast, et lojaalsus ülivõimule on kasulik (ustavuse hinna väljaarvutamine käib ka sekkuvate riikide seas). Üsna varsti saab Afganistanis olemise põhieesmärgiks NATO päästmine, Sudaanis aga ÜRO väärikuse säästmine – kui see juba polegi nii läinud.

    “Hea valitsemise” normid, mis nõuavad rahvusvaheliste valitsemisstandardite järgimist ning mistõttu antakse abi valimisteks, valitsusvälistele organisatsioonidele, konverentside ning väljaõppekursuste korraldamiseks ja haridusvõimaluste laiendamiseks, on andnud oma panuse demokratiseerumise ja kodanikuühiskonna levikusse üle maailma. Kasvavad jõupingutused konfliktide lahendamiseks on aidanud kahandada konfliktide ja neis hukkuvate inimeste arvu. Aga see kahandab ka riikide poliitilise kultuuri eripärasid ja soodustab poliitiliste turgude monetiseerumist. Selleks et vastu panna selles mängus kaasalöömist nõudvale survele, peab riik olema märkimisväärselt enesekindel ja rahanduslikult autonoomne. Need, kes sekkumistele vastu panevad, on tihti ebameeldivad – nagu näiteks Põhja-Korea ja Birma –, kuid ka rahvusvaheline sekkumine ja rahuvalveoperatsioonid, nagu globaliseerumine isegi, on kahe palgega münt.

    Tõenäosus, et dollariseerunud turuplatsidest võiksid saada võimekad, legitiimsed, institutsionaliseerunud riigid, üha kahaneb. Kui heita pilk minevikku, siis võib öelda, et pärast Teist maailmasõda avanes napiks kolmekümneks aastaks ajaaken, mil valitsesid soodsad tingimused toimivate riikide ülesehitamiseks seal, kus neid varem ei olnud. Hilisemal ajal on globaliseerumise jõud teinud riikluse poole pürgijatele klubisse pääsemise märksa raskemaks, kui mitte võimatuks. Dollariseerunud poliitilise turuplatsi dünaamika, mis on võimsam kui rahvusvaheline riigiehitustegevus, kindlustab maailma äärealadel dereguleeritud valitsemise malli. Niisuguse surve all saab olema raske säilitada seda trendi esinduspoliitika poole, mis on viimasel ajal ilmnenud mõnel Aafrika maal, kus puuduvad tugevad riigiasutused. Tõenäoliselt saab see trend tagasilöögi. Hajumas on ka väljavaated demokraatlike riikide ülesehitamiseks Kesk-Aasias. Selle asemel viitab poliitilise turuplatsi loogika madalatasemeliste, osalt kriminaalset ja osalt poliitilist laadi konfliktide jätkumisele, mille puhul lojaalsuste oksjonisaalis saab peamiseks kauplemisvahendiks vägivald.

    Nii erinevad paigad nagu Afganistan, Nigeeria, Ida-Timor ja Somaalia võivad küll näiliselt olla väga kaugel rahvusvahelise kapitali tuiksoontest, kuid ometi ei ole nad sugugi vähem globaliseerunud kui Singapur või Holland: asi on lihtsalt selles, et nende globaalsed sidemed on sellist laadi, mida me eelistame mitte tunnistada. Rikka maailma nõudlus lõõgastust pakkuvate uimastite järele koos selle maailma poliitikute kangekaelse seisukohaga, et niisuguse turu varustamine on kriminaalne tegevus, pumpab reguleerimata poliitilistele turuplatsidele miljardeid dollareid. Veel rohkem miljardeid paiskab kehvasti kontrollitud lojaalsustasude näol maailma kõige rahutumatesse osadesse globaalne terrorismivastane sõda. Lääne valitsused kulutavad märkimisväärseid summasid, püüdes luua toimivat suveräänset riigivõimu keset “habraste” riikide klikipoliitikat, ja tsiviilsed, kõikihõlmavad ning kõigile taskukohased patronaažisüsteemid pühitakse minema. Nende riikide õnnetu elanikkonna jaoks on see kaotus täpselt sama laastav – ehkki me seda eriti möönda ei soovi – kui riiklike institutsioonide nõrgenemine.

     

     

    Alex de Waal, Dollarised. London Review of Books, 24. 06. 2010. http://www.lrb.co.uk/v32/n12/alex-de-waal/dollarised

  • Meie väike Funes

    Jaanus Adamson

    Jaanus Adamson
    Meie väike Funes

  • Miks ei teki Euroopas ühist mälestamiskultuuri

    Jeroen Bult

    Jeroen Bult
    Miks ei teki Euroopas ühist mälestamiskultuuri
    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

  • Aeg vendluseks?

    Mikko Lagerspetz

    Mikko Lagerspetz
    Aeg vendluseks?
    Rootsi keelest tõlkinud I.A.

  • Lugusid sarjast Ebatavaline ja ähvardav loodus

    Mehis Heinsaar

    Endel Lippmaa lahkumine

    Akadeemik Endel Lippmaa polnud kunagi poeesiale ja fantaasiale suuremat tähelepanu pööranud. Oma isalt päranduseks saadud geniaalselt matemaatiliste geenide varal oli ta juba kümneaastaselt enesele teadvustanud, et luule, kunst ja niisama unistamine – kõik see on objektiivsest vaatepunktist lähtudes üks suur jamps. Ning jõudnud kord säärase järelduseni, jättis ta tervelt kuuekümne viieks aastaks oma parema ajupoolkera ilma hooleks, pühendades oma elu keerukate matemaatilis-küberneetiliste ülesannete lahendamisele. Ehk siis vasaku ajupoolkera truualamlikule teenimisele.

    Endel Lippmaast sai peagi erakordne talent tuuma magnetresonantsi ja relaksatsiooni, kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse ja biofüüsika alal. Ainsa inimesena maailmas suutis ta ioontsüklotronresonantsimeetodit kasutades täpselt ära mõõta triitiumi ja heeliumi kerge isotoobi ioonide massi erinevuse ning lisaks sellele tegutses veel ka aastakümneid Eesti NSV Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi füüsikasektori juhatajana. Kõige selle tulemusena omandas Endel Lippmaa vasak ajupoolkera elu teises pooles lausa kuldse läike, ilma hooleks jäetud parem ajupoolkera metsistus aga seevastu täiesti.

    Alles seitsmekümne viie aastasena hakkas Endel Lippmaa huvi tundma oma unarussejäänud parema ajupoolkera vastu. Võib-olla tuli see sellest, et ta ühel hetkel lihtsalt tüdines küberneetikajumala teenimisest, aga võib-olla johtus see ka – mis küllap tõenäolisem – teaduslikust uudishimust oma igavesse unne mõistetud poolmina vastu.

    Nõnda istuski akadeemik Lippmaa ühel ilusal oktoobrihommikul tugitooli, sõi ära kolm vorstivõileiba, jõi ära tassitäie kuuma sookailuteed ning võttis kätte Ernst Enno luulekogu “Rändaja õhtulaul”. Sest ega Endel Lippmaa polnud rumal. Ta teadis väga hästi eesti kirjanike elulugusid ja oli end kurssi viinud sellegagi, et unistajana on Ernst Enno luuletajate seas suurim. Järelikult oli suurim tõenäosus just selle poeedi ulmakiirendi abil startida oma unustusehõlma vajunud ajupoolkerra.

    Kui akadeemiku abikaasa Helle Lippmaa nägi, et ta mees on hakanud luuletusi lugema, oli ta väga imestunud, kuid ei ütelnud midagi.

    “Vanu inimesi külastavad ikka teinekord veidrad tujud,” mõtles naine, “küllap lähevad need ka jälle üle.”

    Oh, oleks ta vaid teadnud, kui pikale ja ohtlikule reisile ta mees end praegu asutas!

    Ernst Enno luuletused täitsid Endel Lippmaa vaimu peagi kummalise hõljumistundega. Akadeemik tundis, nagu istuks ta unelusraketis, mis kihutab ühes temaga otse sisekosmose seniavastamata planeetide suunas. Targa mehe meeli valdas õnnis roidumus ja mingil hetkel nägi ta silmanurgast, et paremasse toaseina, kus polnud kunagi midagi olnud, on ilmunud uks. Akadeemik taipas kohe, et see ongi avaus, mille kaudu pääseb unustusehõlma vajunud ajupoolde. Ukse ees seisis küll suur ja raske tabalukk, ent imeliste asjaolude kokkulangevusel oli “Rändaja õhtulaulu” lugemise ajal ilmunud Endli pihku võti, mis sobitus kenasti just raudse tabaluku südamesse…

    Uks avanes raske käginaga ja justkui vastumeelselt.

    “Head aega, kallis naine!” ütles Endel üle õla vaadates vaikselt. “Ja ära mind ootama jää…”

     

    Praokil ukse vahelt pahvas akadeemikule vastu troopiliselt soe ja niiske õhk. Ta pidi õlaga täiest jõust uksele pressima, et sisse pääseda, kuna kohe ukse tagant algas läbipääsmatu džungel – põõsarägastikud, liaanid, hiidsõnajalad ja mürgised putked.

    “Ilma kirveta ei tee siin midagi ära,” leidis Endel Lippmaa.

    Õnneks oli tal kirves juba varem ettenägelikult hõlma alla pandud ning seetõttu sai ta kohe asuda läbi okkalise võsa enesele teed raiuma.

    Puud olid selles džunglis kõrged, hiiglama kõrged, latvu polnud nähagi. Liaanidesse mähkunud mets oli nii tihe, et varjas täiesti päikese, mida seal kusagil ülal vaid aimata võis. Puutüvedel ja sammaldunud kändudel kasvasid sõnajalad, orhideed ja veel mingid vängelt lõhnavad lilled, kust ammutasid nektarit tillukesed pärlmuttermustad linnud. Nektarikogujad sarnanesid koolibritele, kuid neil oli pikem ja kaarjam nokk ning nefriitrohelised silmaterad. Akadeemik pani info lindude kohta märkmikusse kirja ning rühkis läbi võsa edasi.

    Niiske ja kuum õhk võttis higist leemendama. Juba tundis Endel, kuis sääremarjade külge imevad ennast vastikud puugid, kuis moskiitod valusalt käsivarsi ja kaela hammustavad, kuid parata polnud midagi. Tagasitee kasvas kohe uuesti võssa ning ainus lootus džunglis ellu jääda oli edasi rühkida.

    Kuna tihnik üha metsikumaks ja läbipääsmatumaks muutus ning akadeemiku käed võsa ja liaanide raiumisest peagi väsisid, leidis Endel, et lihtsam on ronida üles suurte puude otsa ning liikuda edasi mööda haralisi oksi. See oli hea mõte. Akadeemikut ennastki üllatas, millise kergusega tal puude otsa ronimine laabus – nagu oleks ta alles noor poisike! Nii mõnegi vallatu hüppe oksalt oksale sooritas Endel nüüd rõõmust, et ta oma keha jälle kord terve ja tugevana tunneb!

    Puid mööda edasi turnides kohtas akadeemik oma teel arvukalt huvitavaid loomi, linde ja taimi: hiiglaslikke laiskloomi, kes puutüvede ümber haakunult kinnisilmi lehti mälusid, puudeladvust allajõllitavaid sinisekarvalisi pärdikuid, kirevaid aarasid ja papagoisid, pea alaspidi tukkuvaid koertiiblasi ning lõpmatul hulgal orhideesid, hüatsinte ja kellukalisi, mis kõik olid sammaldunud okstel viljaka kasvukoha leidnud. Ühe puu otsast leidis akadeemik virsikulaadseid magusaid vilju, mille mahl tilkus puu all ammuli sui passivatele sisalikele otse suhu. Neidsamu vilju sõid himukalt ka kummalised pasknääri välimusega linnud, kelle iseärasuseks olid punased lilled, mis õitsesid nende pealael. Akadeemikugi keha kosutas see mahlakas toit üsna tublisti.

    Mida sügavamale džunglisse Endel Lippmaa tungis, seda värviküllasemaid ja kummalisemaid olendeid ta oma teekonnal kohtas. Sageli ei osanud ta nende liike ega nimesid enam määrata. Nõnda pidi ta leppima nähtud olendite detailse ülesjoonistamisega märkmikusse: sametise koorega rohelised pähklid, kuuejalgsed loomad, kelle pea meenutas hiiglaslikku oravat, silmitud linnud, kes oskasid viiehäälselt laulda – ja imeväikesed orhideed, mille lõhn uimastas meeli sedavõrd, et akadeemikul oli tegu, et mitte sealsamas puuoksal õndsasse unne vajuda…

    Hämaruse saabudes ilmusid aga maa alt ja puutüvede seesmusest välja juba palju ebameeldivamad olendid – tuhatjalad, linnutapiku suurused ämblikud, hiidtarakanid ja hüpiknälkjad, kes aeg-ajalt akadeemiku jalgade ja käsivarte külge klammerdusid, temast verd imesid ja siis kuhugi edasi tõttasid.

     

    Kui asjade üldist seisu vaadata, siis akadeemik Lippmaad küll mõnevõrra ärritas olukord, et ta polnud enam kõiketeadev spetsialist, samas aga pakkus talle suurt rõõmu teadmine, et ta on läbi viimas esimest tõsiteaduslikku ekspeditsiooni metsistunud ajupoolkera ohtlikes metsades. Ka tema isa Teodor oli olnud botaanik… Ent rõõmu uuest kutsumusest polnud antud kauaks: kui ta oli parasjagu ümbritseva looduse kohta märkmeid tegemas, ilmus puulehtede vahelt korraga ahvikäsi ja näppas akadeemikul märkmiku peost – milline jultumus nurjatu pärdiku poolt! Maruvihane akadeemik asus võidurõõmsalt huilgavat ahvi mööda puuoksi taga ajama, kuid nähes peagi ära, kui kasutu see ettevõtmine on, lõi akadeemik käega ning jäi pahasena ühele oksaharule istuma… hale hakkas tal nüüd endast. Mis teadlane ta enam ilma märkmikuta on – vaid tühipaljas eksinu ja hulgus! Palavus ja moskiitod, nälkjad ja puugid andsid samuti end üha valusamalt tunda.

    Kuid Endel Lippmaa polnud mees, kes esimeste raskuste puhul alla vannuks.

    Õhutuhämaruse saabudes jõudis ta väikese järve äärde. Läbipaistvas helesinises vees ujusid ringi suured punased kalad. Ohtlikud ei paistnud nad olevat. Akadeemik Lippmaa kukutas end kõrgelt oksalt jahedasse vette ning ta suule ilmus naeratus. Milline õnnis karastus peale piinarikast ekslemist metsas! Sukeldudes sügavale järve, puudutas ta näpuotsaga unipunaseid kalu ja need tõmbusid ehmunult eemale. Õhtune päike kumendas läbi vee unelevalt silma ning akadeemik Lippmaa huultele ilmus unelev naeratus.

    “Pole midagi õndsamat, kui viibida kesk puutumata ja metsikut loodust!” meeliskles ta järves ringi ujudes.

    Aga siis saabus öö. Metsast hakkas kostma kummalisi ja jubedust tekitavaid hääli ning Endel Lippmaa pidas targemaks tagasi puu otsa ronida.

    Pimedusest vaatasid talle vastu kollaselt hiilgavad silmad, fosforselt helendavad ööliblikad lendasid orhideelt orhideele, asudes oma pika imilondiga öönektarit koguma.

    Akadeemik leidis ühe puuõõne, mis oli seest enam-vähem kuiv, ning jäi seal kägarasse tõmbunult kohe magama. Kellegi hiiglaslik nina puudutas öösel ta juukseid, aga õnneks mees seda ei tundnud.

    Järgmisel päeval püüdis Endel teekonda jätkata, ent kuna džungel eespool veelgi tihedamaks muutus, siis loobus ta sellest ettevõtmisest, pöördudes tagasi väikese järve ja puuõõnsuse juurde.

     

    Akadeemik asus nüüd elama üksildase metslase karmi, kuid üllast elu. Päevasel ajal varus ta puuvilju, põimis okstest ümber puuõõne ruumika veranda, et kiskjad talle ligi ei pääseks, ja et mitte vaimul roiduda lasta, hakkas välja mõtlema nimesid lindudele ja loomadele, keda ta ümbritsevas looduses nägi. Sageli läksid need ta peas küll sassi, nõnda et tihti sai mõni tundmatu loom või lind sel moel enesele iga päev uue nime.

    Vahel, hommikupoole ööd, ründasid akadeemikut agressiivsed rändsipelgate hordid ja neil puhkudel polnud muud väljapääsu, kui turnida ohtlike putukate poolt kaetuna mööda oksi järve kohale ja kukutada end vette. Hädavaevu pääses ta kord helesinise pantri käest.

     

    Ühel palaval päeval, kui akadeemik Endel parasjagu järvevees suples, ilmus hämara džungli sügavusest välja tundmatu hõim. Need olid leebete ning uniste nägudega, paksude huulte ja kuldpruunide silmadega inimesed… Aga siiski ürginimesed. Seda võis aimata nende massiivsest lõualuust, kõrgetest põsesarnadest ja etteulatuvaist kulmumõhnadest. Paistis, et nad olid tulnud jahilt, kuna kahel mehel rippusid üle õla kaks hiiglaslikku metsrotti. Endlit nähes hakkasid hõimlased omavahel millegi üle väga elavalt vaidlema ning häälitsuste ja märkide abil tegid nad akadeemikule selgeks, et ta peab nendega kaasa tulema. Vastu vaielda polnud mõtet, kuna kõigil meestel olid käes teravaotsalised odad, ja tegelikult oli Endlil isegi hea meel, et ta sellest üha ohtlikumaks muutuvast erakuelust lõpuks pääseb.

    Mööda kitsaid ja käänulisi loomaradu jätkasid nad teekonda, kolm hõimlast Endlist ees- ja kolm tagapool. Aeg-ajalt pidid teelised tiheda võsastiku tõttu kummarduma maha ning roomates edasi liikuma. Siiski oli see sedavõrd sissekäidud rada, et kirvest ei pidanud kasutama.

    Õhtu eel jõudsid puruväsinud akadeemik ning jahimehed väikesele lagendikule, kus asus hõimlaste laager. See koosnes kümmekonnast palmipuulehtedest ehitatud onnist, mis paiknesid ringikujuliselt ümber suure ja kauni õistaime.

    Akadeemik Endel Lippmaa pandi elama eraldiasuvasse onni ning tema eest kanti igati hoolt. Toidu- ja joogipuudust ei pidanud ta kordagi tundma, samuti toodi talle mingeid lehti, mis peale närimist tekitasid mõnusalt uimase oleku, ning õhtuti kutsuti teda osalema rituaalsetes tantsudes. Igal ööl saadeti talle seltsiks noor, eukalüptuseõliga salvitud neiu.

    “Ei tea miks nad küll nõnda hästi mu eest hoolt kannavad?” mõtiskles Endel Lippmaa uimastavat lehte närides ja roosat täiskuud vaadates. “Aga ju on mu saavutused teaduse vallas siis seda väärt.”

    Ja õnnis naeratus kerkis ta suule.

     

    Hõimlaste juurde saabumisest võis ehk möödas olla kuu, kui ühel hommikul akadeemik Endel korraga tundis, et midagi on justkui teisiti kui tavaliselt. Mingi imelik, õrnmagus lõhn lehvis kõikjal ta ümber… Kui Endel lehtonnist pea välja pistis, siis nägi ta seda – toosama hiiglaslik orhidee levitaski seda lõhna, mis kaheteistkümne onni keskel seisis – hiidlill oli öösel õide puhkenud! Tumeroosa, inimkasvu lill sirutas oma lihavad kroonlehed otse akadeemiku poole… See õis meenutas talle midagi… Aga mida?

    Magus ja meeli hullutav lõhn levis üle küla, nõnda et hõimlased nüüd aina naersid ja kallistasid üksteist. Paistis, et on kätte jõudnud kogu küla kauaoodatud rõõmupäev. Ka akadeemik Endel tundis magusa lõhna poolt tekitatud sunduse tõttu vajadust hõimlasi kallistada, tundis, et kõik nad on vennad ja õed nüüd, tahtis neile rääkida midagi ilusat, ehk pidada loengu koguni kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse ja biofüüsika alal, kuid võimalust selleks talle ei antud. Nimelt kummardus äkki kogu hõimurahvas Endli ees häälekalt maani, noored ja nägusad neiud hakkasid roosiõliga pesema ta jalgu ning asetasid kandikul ta ette rikkaliku hommikueine. Teda ümmardati kui kuningat ja see tegi Endli ettevaatlikuks: Mida pidi see kõik tähendama? Miks käituti temaga nõnda? Miks ei toimitud samamoodi kellegi teisega? Kas ta pühitsetakse kuningaks?

    Endel ei tahtnud olla kuningas. Ta tahtis olla inimene inimeste, hõimlane hõimlaste seas, kuid seda ei lastud tal enam olla. Ja kui neli tugevat meest mingit õrna viisi ümisedes teda orhidee poole hakkasid nügima, taipas akadeemik Lippmaa korraga kõike: ohvriks! – selle jumalikult kauni lille ohvriks valmistuti teda hoopis tooma! Selleks kogu see hoolitsus, need naised, need parimad palad talle!

    Nüüd taipas akadeemik Lippmaa täie selgusega sedagi, mida see rammusa aroomiga meeli hullutav õis talle meenutas. Miks on ta nii kutsuvalt ja ligitõmbavalt oma õiekrooni ta poole välja sirutanud – hiiglasliku naise üska meenutas see õis! Oma meelihullutava lõhnaga nõudis see taim enesele toitu – nagu meelitavad vähemad orhideed ligi putukaid ja liblikaid, et nende kehamahladest endi juurtele elurammu ammutada…

    Ehmunult rabelema ja vastu tõrkuma hakkas Endel nüüd, kuid oli juba hilja –kaheksa tugevat mehekätt haarasid ta ümbert, lükates teda naerdes ja õrnalt otsekui sõnakuulmatut last aina hullutavale õiele lähemale. Viimaks, olles ehk jõudnud viie sammu kaugusele orhideest, vallutas imelise õie ahvatlev lõhn aga Endli meeled juba sedavõrd, et mees äkki valjusti ja õnnelikult naerma puhkedes nüüd juba ise lille südamiku poole astus, nähes tumeroosas õievagiinas jumalannat, kes on valmis armastuseks lihtsureliku vastu… Ent hetkel, mil Endel puudutas õie lihavaid kroonlehti, keerdusid nood püünisena ümber akadeemiku, neelates ta endasse, ning õudsa õndsusega tundis akadeemik, kuis kuum ja ablas lill ta ihu üha tugevamini enda südamikku pressis, nõnda et rinnakorv ragises ning hingamine lakkas. Siis kaotas ta teadvuse…


    Endel Lippmaa tagasitulek

    Kui akadeemik Endel Lippmaa taas silmad avas, leidis ta end vaiba sisse mässituna elutoa põrandalt. Sügisest oli saanud kevad, lilled pottides närtsinud, üks akendest lahti murtud. Oli käidud toas ja televiisor ning lauahõbe kaasa viidud… Abikaasa oli nähtavasti juba ammu ta juurest ära kolinud. Polnud ühtegi hingelist seal peale tema enda. Vaid kollane kuu vaatas kelmikal ilmel aknast tuppa ning mahe öötuul hõljutas kardinaid.

    Astudes mõrase peegli ette, nägi akadeemik, et ta välimus on metsistunud, habe kasvanud rinnuni, juuksed sorakil õlgade peal, ta ise aga lehkas kopituse ja kuivanud uriini järele. Vasakust taskust lipsas välja hiir.

    Üllataval kombel see kõik ei häirinud akadeemikut, vaid tõi Endli suule hoopis salapärase naeratuse. Ta tardus korraga kummalisse poosi, nipsutas sõrmi ning pilgutas tuppa lennanud ööliblikale silma. Siis sirutas ta end haigutades, läks kergel sammul akna juurde, libistas end piki vihmaveetoru alla ning ronis üle naabrite aia. Tund aega seisis Endel liikumatult ühe õunapuu all. Seejärel hiilis ta naabermaja aknast sisse, tippis kuulmatul sammul külmkapi juurde ja sõi ära kogu toidukraami, mis seal leidus. Siis tahtis ta juua. Kraanivesi aga akadeemiku janu ei kustutanud. Ometi haistis ta, et kusagil majas on olemas väärt joogikraam.

    Akadeemik hiilis läbi kõik toad, jõudes nõndaviisi lõpuks magamistuppa, kus uinus nooremapoolne abielupaar: kõhn, mureliku ilmega mees, ja tüse, heasüdamliku näoga naine. Laps väikeses titevoodis tegi häält. Küllap oli tema ainsana kuulnud võõra sisenemist. Endel kussutas ta õrna viisiga taas unele ja tippis siis abieluvoodi juurde. Ta kummardus läbi une naeratava naise kohale, lükkas teki ta ülakehalt ning tõmbas kombinee alt tasakesti välja suure ja valge rinna. See lausa pakatas rammusast piimast! Akadeemik surus oma lõhkikuivanud huuled ümber roosa nibu ja hakkas jooma. Piim oli soe ja rasvane ning Endel tundis, kuis ta kuudepikkusest liikumatusest kokkukuivanud nahakoed, lihaskiud ja närvilõpmed taas ergastuvad ja rõõmsalt surisema hakkavad. Janu kustutatud, suudles ta naist tänutäheks otsaesisele, avas siis akna ning tõmbas ninaga lõhna… Miski erutas ja kutsus teda kusagil läheduses, nõnda et Endli silmad hakkasid äkki väga elavalt hiilgama. Ta hüppas teise korruse aknast alla murule ning liikus kuulmatul linnusammul edasi järgmiste aedade poole… Jumal üksi teab, mis akadeemikul tol ööl veel plaanis oli!

  • Vabadus

    Armin Kõomägi

    Armin Kõomägi
    Vabadus

  • Ahvid

    Adam Zagajewski

    Ühel päeval haarasid ahvid võimu.
    Pistsid sõrme pitsatsõrmused,
    panid selga valged tärgeldatud särgid,
    tõmbasid aromaatseid havanna sigareid,
    jalga torkasid mustad lakk-kingad.
    Me ei märganud seda, sest olime hõivatud
    teiste tegevustega: keegi luges Aristotelest,
    kellelegi oli parajasti suur armastus peale tulnud.
    Valitsejate kõned muutusid veidi kaootiliseks
    ja lalisevaks, aga me ei kuulanud
    neid ju kunagi, eelistasime muusikat.
    Sõjad muutusid veel metsikumaks, vanglad
    haisesid hullemini kui vanasti.
    Tundub, et võimu on haaranud ahvid.

  • Nr 7-8/2010 sisukord.

    LUULE
    Johannes Barbarus
    Multiplitseerit poeet 2
    Klaus-Jürgen Liedtke
    Saksa keelest tõlkinud Aare Pilv
    *JA KUI ME JÄÄKSIME…, *KES KORD…, Uppsala, Eriksgatan 12, Marionettide hommik, *ÜKSILDUS…, *RAIU ENDAL…, *ÜKS KÄSI…, *MELANHOOLIA…, Bosnia, *MISKI POLE…, Pühapäev Küstrinis, Sven Hedin raporteerib: Surmavarju Org, *KIPS…, Tühi linn, *SURNULT LEBAS…, *LIHA…, Inglitiib, Kaliningradi öö
    JUTUD
    Zinovi Zinik
    Vene keelest tõlkinud Ilona Martson
    Ettevaatust, uksed sulguvad
    Daniel Kehlmann
    Saksa keelest tõlkinud Kristel Kaljund
    Päikese all
    Andrzej Tichy
    Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
    Geomeetria karje
    Athena Farrokhzad, Tova Gerge
    Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
    Postmodernistlik lastekasvatuse õpetus
    Ida Börjel
    Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
    Euroopa pihamõõdud
    ARTIKLID
    Kristel Kaljund
    Daniel Kehlmann, fenomen saksa kirjanduses
    Carl Henrik Fredriksson
    Inglise keelest tõlkinud A. V.
    Rahvusülese kirjanduskriitika taastamise poole
    Katharina Raabe
    Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver
    Kui udu hajus
    Kirjandus idapoolses Kesk-Euroopas pärast 1989. aastat
    Ieva Kolmane
    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
    Kirjandus kriisiaja Lätis
    Almantas Samalavičius
    Inglise keelest tõlkinud A. V.
    Peaaegu normaalne
    Jonas Thente
    Rootsi keelest tõlkinud Aet Varik
    Krimikirjanduse, käekottide ja firmaülikondade kõrval
    Andreas Harbsmeier
    Taani keelest tõlkinud Mart Kuldkepp
    Nüüdiskirjandus reservaadis
    Margot Dijkgraaf
    Hollandi keelest tõlkinud Ilvi Liive
    Süva-Holland ja uued hollandlased
    Triinu Tamm
    Prantsuse kirjanduse nullindad
    Daniela Strigl
    Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel
    Kõike muud kui Saksa ussjätke
    Timofi Gavrõliv
    Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
    Igatsus romaani järele
    Marek Tamm, Märt Väljataga
    Rahvusülene kirjandus, kriitika ja raamatuturg
    KUNSTILUGU
    Reet Varblane
    Pärast orgiat on võimatu võimalik, kui vaid on, millele toetuda
    VAATENURK
    Ruth Ilus
    Veel: sõnu, sõnu ikka, veel, uuesti
    Anti Saar, “Tekste siledast ruumist”
    Rebekka Lotman, Maria-Kristiina Lotman
    Vigade ilu
    Mats Traat, “Tule rüütamine”
    Mariliin Vassenin
    Kohver on pakitud ja rong kohal
    Fernando Pessoa, “Tubakapood”, “Sõnum”
    Andres Kurg
    Viimane nõukogude põlvkond eksiilis
    Andrei Ivanov, “Minu Taani onuke. Tuhk”

     

Vikerkaar