Toeta

Arhiiv

  • Tänapäeva venekeelsest luulest Eestis

    Darja Suhhovei

    Darja Suhhovei
    Tänapäeva venekeelsest luulest Eestis

    Eestis luuletatakse praegu enamasti kas eesti või vene keeles. Eestikeelne luule järgib Euroopa poeetikatraditsioone –  üldlevinud on vabavärss, mida juba nõukogude ajal kasutati nii omaluules kui ka tõlgetes. Eesti venekeelne luule on enamasti konservatiivsem kui tänapäeva vene luule üldiselt. Valdavalt kirjutatakse riimilis-meetriliselt korrastatud värssi.

    Boriss Baljasnõi on väga tabavalt määratlenud vene kirjanduse eripära Eestis: “Eestivene kirjandus saab pakkuda oma erilisust, oma üheaegset kuuluvust kahte kultuuri ja täielikku mitte-kuuluvust ühtegi. Lõpuks on see meie ainulaadne kogemus. Me pole “Pariisi noot”.[1] Ja ma ei pea silmas isegi mitte niivõrd Eesti vene autorite kirjanduslikke omadusi. Pariisi (Prahasse, Berliini, Londonisse, New Yorki) tulid väljakujunenud isiksused, kes hiljem üksnes “küpsesid”. Palun nimetage mulle teise põlvkonna emigrantidest vene kirjanikke ehk neid, kes oleksid sündinud emigratsioonis. Kas teate nimetada? Eesti noor vene kirjandus on Eesti, kuid ka vene kirjandus. Sel fenomenil puuduvad pretsedendid. Kas või juba seepärast tuleks talle eluõigus anda.”[2]

    Püüame vaadelda seda luulet enam-vähem põlvkondade kaupa. Enamalt jaolt esindab tänapäeva Eesti venekeelne luule 20–40aastaste sugupõlve (selle kirjanduse propageerija ja ühtekoondaja Igor Kotjuh saab peatselt kolmekümneseks), kes poleks päris selliseks sirgunud ilma luuletaja, tõlkija ja tõlketeoreetiku Boriss Baljasnõi  panuseta.

    Kolme luulekogu autor Boriss Baljasnõi (1957) on otseselt osalenud nüüdse kirjandussituatsiooni kujundamisel. Ta oli noorte tõlkijate seminari algatajaid ja organiseerijaid, millest kasvas välja ka kirjandusühendus Vozdušnõi Zmei, mis omakorda mõjutas Tallinna kooslust Uglõ.[3]

    Baljasnõi enda värsid seostuvad mõneti luulelaadiga, mida harrastavad Peterburi luuletaja Vjatšeslav Leikin ja moskvalane Vladimir Strotškov. Selle nurgakiviks on väljenduse polüsemantilisus, rafineeritult keerukad sõnastuskäigud, inversioonid. Sealjuures pole polüsemantilisus mängulist laadi, vaid seisab tõsise, veidi süngevõitu maailmanägemise väljendamise teenistuses, isegi siis, kui tekst ise peaks parajasti mängulisevõitu olema.[4]

    Kõige lähemal Baljasnõi poeetilistele otsingutele liigub “omapead kõndiv” Tartu luuletaja Tatjana Sigalova (1969), kes on avaldanud kaks luulekogu pseudonüümi Doxie all: “Синяки под луны” (Sinised plekid kuu all; 2005) ja “НАСТОЯЩИЕ? СТИХИ?” (TÕELINE? LUULE?; 2006). Mõlemad raamatud on illustreeritud autori enda poolprimitivistlikus laadis joonistustega. Baljasnõi puhul juba jutuks olnud kontekstile (Leikin ja Strotškov) võib siin lisada Moskva luuletaja Tatjana Štšerbina – eriti tolle raamatu “Ноль ноль” (Null null; 1991) –, aga samuti moskvalase Aleksandr Levini ja peterburilase Aleksandr Gornoni, kes transformeerivad sõnu, saavutamaks väljenduse plastilist mitmekihilisust. Levini loomemeetodit nimetatakse “lingvoplastikaks”, Gornoni oma – “polüfonosemantikaks”.[5] Muide pole päris õige seda žanri juba ette tõlkimatuks pidada, Gornoni värsse näiteks on tõlgitud soome keelde.

    Nagu Štšerbina, on Sigalovagi eelkõige filoloog, tema poeetika ei peida oma võtteid. Ta mängib sõnade kontamineerimisel sündiva mitmetähenduslikkusega ja paljastab oma meetodi, tõstes need sõnad esile graafilise markeeringu – suurtähtede abil (nt ПЧЕЛЕНИН ja КОМАРКСИК luuletuses “ЭНТОМОЛОЖЬ”).[6]

    Sigalova-Doxie värsid toetuvad ka vene kontseptualismi traditsioonile (Prigovi  teadlikud sõnastuskohmakused, Rubinsteini kollaažid keele erinevatest funktsionaalsetest kihistustest) ja “Lianozovo koolkonna”[7] pärandile. Nii on Sigalova kasutanud näiteks üht Genrihh Sapgiri lemmikvõtet, jättes värsside viimased  sõnad lõpuni kirjutamata; sealjuures ühtpidi jäetakse poolikuks just kõige äraaimatavamad sõnad, kuid lugemise ambivalentsuse aktualiseerib konflikt võimaliku semantika ja värsistruktuuri (riimi) vahel.[8]

    Ma ei salga, et mulle kui luuleuurijale kangesti meeldivad just seda sorti tekstid, sest neis ilmneb väga aredalt luulekõne tähtsamaid omadusi – näiline mitmetähenduslikkus ja arusaamatus, millest lugeja teadvuses sünnib mitu võimalikku tõlgendusvarianti, aga järelikult ka mitu võimalikku teksti/maailma struktuuri.

    Larissa Joonas (Kohtla-Järve) ja Priit Parmakson (Tallinn) on mõlemad sündinud 1960. aastal. Joonas on vene kirjandusringkondades juba üsna teada-tuntud autor. Ta on Moskvas avaldanud raamatu “Самый белый свет” (Kõige valgem valgus; 2007) ning ta tekste leidub tänapäeva vene luule huviliste poolt hinnatud veebiküljel Setevaja Slovesnost (Võrgusõnakunst).

    Tema luule on oma loomult lihtsam kui kõik eespool käsitletu, kuid seal on olemas see individuaalne elamuslikkus, olemise vähemärgatavate joonte aktualiseerimine, mis on omane postakmeistlikule maailmanägemisele. Postakmeistlik luule erineb akmeistlikust eelkõige selle poolest, et pilgul lastakse suurema vabadusega libiseda üle maailmakorra erinevate kultuuriliste ja argieluliste detailide:

    …Kaugelt näeb maa välja helesinise kalasilmana,

    poolläbipaistvana, külma unne looritatuna,

    kõik on ümberringi pime, 

     

    ja ainult üks hääletu kala

    koos miljonite väikeste marjadega enda sees

    ujub edasi mööda üht vaid talle teada olevat hoovust,

    mida pole ette kirjutanud ükski seadus,

    ainsana võimalikku,

    eikuhugi.[9]

    Joonase värssidel on veidi ühist postakmeist Aleksei Tsvetkovi luulepraktikaga (eriti seal, kus süntaktiliselt ühetähenduslikult loetavates tekstides on loobutud kirjavahemärkidest). Aleksei Tsvetkov on USAs elav vene luuletaja, kes alustas oma  kirjanduslikku tegevust rühmituses Moskva Aeg (koos Sergei Gandlevski, Bahhõt Kenžejevi, Aleksandr Soprovskiga).[10]Tänapäeva kirjandussituatsioonis tundub Tsvetkovi poeetika olevat üks vene luulekeele produktiivsetest arenguteedest.

    Priit Parmakson väärib omaette käsitlust. Tema looming sünnib vene, eesti ja inglise keele, aga ka visuaalpoeesia keele segunemise pinnal. Siin osutub see, kuidas on vormistatud tähe kirjapilt, tihtilugu niisama tähtsaks kui selle märkkujutise tähendus. Kirjutama on Parmakson hakanud võrdlemisi hiljuti, tema emakeel on eesti keel. Vene keele kasutamist peab ta ideoloogiliseks žestiks, mis sai talle tähtsaks pärast mulluseid sündmusi Tõnismäel. Loomingulise algtõuke andis Parmaksonile Mihhail Bezrodnõi filoloogiliste miniesseede lugemine, eeskätt raamat “Конец цитаты” (Tsitaadi lõpp; 1996). Mõned Bezrodnõi esseedest on värsilise ülesehitusega (ja essee on siin üldse töötermin selliste märkmete, väljakirjutuste, tähelepanekute minižanri tarvis, mis eksisteerivad kui niisugused, olemata kootud mingisse tervikkangasse). Seejärel tutvus Parmakson interneti kaudu Moskva luuletaja German Lukomnikoviga, kes viljeleb ülilakoonilisi luulevorme, ning see mõjutas oluliselt ta loomingulist enesemääratlust. Muidugi on talle olnud tähtis ka kontseptualistide ja “lianozovlaste” pärand. Parmaksoni tuntuim teos on graafiliste tööde sari, milles mitmel moel transformeeritakse sõna ОПЫТ, kusjuures kahest kirjamärgist koosnev täht Ы laguneb selle käigus osadeks.[11]

    P. I. Filimonovi (1975) nime all tuntud luuletaja on ka üks kirjandusühenduse Uglõ väljaannete toimetajaid. Tänavu sai ta Eesti Kultuurkapitali parimale venekeelsele autorile määratud preemia. Auhind anti raamatu “Мантры третьего порядка” (Kolmanda järgu mantrad; 2007) eest. Ametlik formuleering kõlas: “postmodernismi esteetika leidliku teostamise eest traditsioonilise vene värsi pinnal”. Märgatud on P. I. Filimonovit Venemaalgi – tema luuletusi on võetud luuleantoloogiasse “Vabastatud Ulysses” (nagu ka Igor Kotjuhi ja läinud aastal lahkunud Svetlan Semenenko omi).[12]

    Postmodernismi esteetika on erakordselt avar mõiste. Samahästi võiks Filimonovi tekstide iseloomustamiseks kasutada ka eespool Boriss Baljasnõi kohta öeldut. Filimonovi luule eripära on selles, kuidas kergelt küüniline pilk maailmale kui kultuurile ja traditsioonile (esmapilgul sarnaneb see vaateviis Brodski omaga) põimub leebelt siira väljendusviisiga, mida kohtab tänapäeva vene bardide rokklauludes. Mängu ja mängulisi võtteid esineb tal kahtlemata vähem.

    Kuid “Kolmanda järgu mantrad” sisaldavad ka poeemi “Hic sunt leones”, kus püsikindel rütmiinerts ja “brodskilik poos” kaovad. Üks selle peatükke näeb välja järgmiselt:

    Naabritüdruku jalgratta ratas muutub kaheksaks ja kukub külili.

    Meeletult saeb viiul.

    Kummaline asi see maailm.

    Veel kummalisem – su naeratus.

    Mitmed muudki selle poeemi peatükid on pelgalt värsinelikud, olgugi rohkem riimis ja rütmis. Lühidus aga on Eesti venekeelses luules harv nähtus.

    Erandiks viimasest üldistusest võib kujuneda Irina Meljakova (1980, Sillamäe). Tema esikkogu kannab pealkirja “Муравейник” (Sipelgapesa; 2006) ning sisaldab peamiselt vabavärsis lüürilisi lühivorme, kaheksandikvärsse, monovärsse. Kõige huvitavam viimastest on järgmine: “Kivistu. See hetk on minu välja mõeldud.” Ja kõige huvitavam luuletus niisugune:

    Ta suudles sünnimärki mu väiksel sõrmel, ma õmblesin talle nööbi ette tagasi. Koos rohisime porgandeid, püüdsime tiigist konnapoegi.

    Kõnelesime erinevates keeltes.

     

    Nii ehitasime oma Paabeli torni.[13]

    Üldiselt paistab Meljakova miniatuuripoeetika tähtsaks loomujooneks olevat kummastusefekt, mis mingi objekti tavatuks muudab. Seda kirjandustekstide omadust kirjeldas Viktor Šklovski, kuid ühel või teisel kujul on see eksisteerinud igiammu – võtkem või keskaegse jaapani haiku poeetika, kus on tähtsal kohal üks terviklik pilk objektile ja objekti ümberpööramine selles pilgus (haiku aga on nii või teisiti mõjutanud nüüdisaegse Euroopa luule lühivormi, ükskõik mis keeles seda ka kirjutataks):

    Telefonikõne ajal

    vean sulepeaga paberile kummalisi vigureid,

    need ei tähenda midagi,

    Joonistan neid mitu korda üle.

    Ebameeldiva vestluse ajal

    meenutan üht lauluviisi.

    Ta ei tähenda midagi,

    käian teda mõttes üha uuesti.

    Meie kohtumiste ajal

    löön silmad maha.

    See ei tähenda midagi.[14]

    Nagu Filimonovi ja Meljakova raamatud, on ka Dmitri Krasnovi (1984, Tallinn) luulekogu “Летнееперемирие” (Suvine vaherahu; 2006) ilmunud raamatusarjas “Первыйполёт” (Esimene lend), mis ilmub almanahhi Vozdušnõi zmei lisana. Raamatut lehitsedes hakkab kohe silma vene rokklauludest pärinevate motode üliküllus (Juri Ševtšukist ja Boriss Grebentšikovist Konstantin Arbenini ja Oleg Medvedevini). Krasnovi luuletustes enestes on tänapäeva vene romantilise rokklaulu substraati siiski vähem tunda kui motodes.

    Ümberpaiknemine, liikumine on Krasnovi luule keskseid motiive, võiks öelda, et tema luule maailm on transport – vedurist autobussini. Sageli pöördub ta ka selle slängisõnavara poole, mis on kasutusel blogikeskkonna livejournal.com vene segmendis.

    Kohtla-Järvelt pärit Tartu luuletaja Daniil Popovi (1982) looming on liikunud poolmängulistelt väljendusvormidelt aina mängulisemate suunas. Aastail 2004–2005 kirjutas ta veel võrdlemisi lihtsaid värsse, mis toetusid kas autori isiklikele kogemustele või modernistlikule luuletraditsioonile (Tartu ülikoolis tegeleb Popov Hodassevitši luule kirjandusliku konteksti uurimisega). 2007. aasta tsükkel “Сборник задач по естественным наукам” (Kogumik ülesandeid loodusteadustest) aga esindab luulet, mis paigutub juba globaalse kontseptualistliku eksperimendi raamesse. Neis hilisemates luuletustes on üha enam loobutud traditsioonilistest värsikorrastusvahenditest ning vaat et peamiseks poeetiliseks võtteks saab siin kordus. Läbinisti kontseptualistlik mäng klišeeliku tekstiga deklišeerib viimase, tükeldab keeleliselt mõtestatud sõnadeks, kusjuures tähtsal kohal on ka mäng laiema kultuurikontekstiga. Näiteks varustab ta luuletuse viie motoga ühelt ja samalt autorilt. Või siis teisal korrutab mantralikult rumalusi, mida on öelnud ühe vahest Venemaa kõige vähem progressiivse ajakirja Neva peatoimetaja (see ajakiri on oma luuleavaldamise poliitikas juba aastaid ilmutanud igasuguse kontekstitaju täielikku puudumist). Ajakiri ilmub Peterburis ja ma pole kindel, kas Popov ise teabki, keda ta nimelt tsiteerib. Kolmandas luuletuses on lähtepunktina kasutatud motot ajakirjast Ogonjok, mis perestroika ajal oli mõistlike mõtete avaldamise areen ja kunstilisest küljest väga huvitavavate teoste publitseerimise paik, mis nõukogude ajal olid olnud unustatud või kättesaamatud, kuid nüüd on astunud “klantsajakirjade” ritta, mille artiklid on orienteeritud keskmisele üldhuvilugejale (Ogonjok pole muidugi ainus, keda on tabanud säärane saatus):

    Kunstilised vahendid

    Ma kõigest nendin fakti – lastele ei paku see [vene kirjandus – D. P.] huvi. Nad ei taha süveneda poeemide ja romaanide probleemidesse, iseseisvalt sõnastada hinnanguid tegelaskujude kohta ega analüüsida kunstiliste vahendite paletti.

    Natalja Grantseva ajakirjas Ogonjok

    lapsed ei taha analüüsida paletti

    lapsed ei taha analüüsida paletti

    lapsed ei taha analüüsida paletti

    lapsed ei taha analüüsida paletti

    lapsed ei taha analüüsida paletti

    lapsed ei taha analüüsida paletti

    lapsed ei taha analüüsida paletti

    lapsed ei taha analüüsida paletti

     

    kes tahab analüüsida paletti?

    kes tahab analüüsida paletti?

    kes tahab analüüsida paletti?

    kes no kes tahab analüüsida paletti?

    kes tahab analüüsida paletti?

    no kes no kes ometi tahab analüüsida paletti?!

     

     

    meie tahame analüüsida paletti

    meie tahame analüüsida paletti

    meie tahame analüüsida paletti

    meie tahame analüüsida paletti

    meie tahame analüüsida paletti

    tahame analüüsida paletti

    analüüsida paletti

    analüüsida paletti

    tahame paletti

    tahame

    meie tahame

     

    meie tahame paletti

    palettipalettipalettipalettipaletti

    meie ju tahame analüüsida paletti

     

    millist paletti me tahame analüüsida

    millist paletti me tahame analüüsida

    millist paletti me tahame analüüsida

    millist paletti me tahame analüüsida

    millist paletti me tahame analüüsida

    no millist paletti me küll tahame analüüsida?!

     

     

    Meie tahame analüüsida kunstiliste vahendite paletti.[15]

    Tänapäeva tehnogeensesse väljenduskeskkonda on sukeldunud Llaita (1986, Sillamäe), kes on seni piirdunud paari luulepublikatsiooniga veebiajakirjade Novõje Oblaka ja РЕЦ veergudel. Kumbagi valikut sissejuhatavas tekstis “fööniksi tunded”[16] on ühendusse viidud arvutimängude virtuaalne maailm ja tegeliku maailma fantastiline reaalsus. Kuid huvitavam tundub olevat luuletuses “Haavel/You” ilmnev kerge viibe noore Moskva luuletaja Uljana Zavorotinskaja[17] poeetiliste otsingute suunas, kes läheb pisut majakovskilikku sõnade transformeerimise teed.

    Diana Efendijeva (1969, Narva) on Peterburis avaldanud raamatu “Джаз декабря” (Detsembri džäss; 2000) ja olnud tuntud autor vene internetikirjanduses. Aja jooksul on ta luulelaad jõudnud läbi teha märgatavaid muutusi. 2006. aasta Efendijevat esindab tsükkel “Automaatkiri”. 2007. aasta Efendijeva aga näeb välja niisugune nagu luuletuses “Kaks nukrust” – siin kohtame juba täiesti vaba värssi. Ja see pole mitte lihtsalt vabavärss, vaid veel ka Riia rühmituse Orbita (esmajoones Sergei Timofejevi) proosavabavärsi laadis.[18] Seda sorti luuletustest on raske tsitaate välja rebida, nad on niivõrd süžeelised. Orbita-rühma poeetika on mõjutanud ka Igor Kotjuhi luulet, aga temal pole see mõju nii ilmselge.

    Deniss Kuzmin (1981, Tallinn), värsiraamatu “Палимпсесты ” (Palimpsestid; 2005) autor, ei suhestu kuigivõrd tänapäevaste luulemenetlustega. Tema eksperimendi lähtepunktiks on jäänud ligikaudu 1915. aasta, mil egofuturistid (esialgu kuulus nende hulka ka Severjanin) virgutasid oma loiduvat võitlusindu Konstantin Olimpovi manifestatiivsete poeetiliste pamflettidega.

    Üldiselt on Deniss Kuzmin suuresti pigem sümbolistide kui mis iganes futuristide vaimupärija. Luuletuse vormi äärmist konservatiivsust rõhutatakse graatsilise sisuga, ta autorikujund aga on kaasaegsete taustal seda äratuntavam, mida kaugemale luule tervikuna sellest suunast evolutsioneerub.

    Igor Kotjuh (1978, Võru) on eestivene kirjanduse kui ühtse kirjandusliikumise algataja. Just tema seab trükivalmis almanahhi Vozdušnõi zmei ja selle raamatusarja, avaldab veebiajakirja Novõje Oblaka ja koostas koos P. I. Filimonoviga veebiajakirja РЕЦ “eesti”-numbri. Kotjuhi venekeelne luulekogu “Когда наступит завтра?” (Millal saabub homme?) ilmus 2005. aastal, veel enne kui ta Literaturträger’ina astus oma tegevuse aktiivsesse, ühiskonna tähelepanu köitnud faasi. Kotjuh on algusest peale olnud sotsiaalne lüürik ja värsilaadilt eurooplane.

    Poeetilise väljenduse problematiseerimine, s.o igavene küsimus “luule/mitteluule”, on Kotjuhi luules võrsunud vene luuletaja Jan Satunovski luulepraktika pinnalt, kelle jaoks lausungi luulelisus põhineb sellel, et sõna ei saa esteetilist tähendust mitte mis tahes konventsioonide-traditsioonide jõul, vaid seeläbi, et autori manifesteerib lausungit kui esteetilist värvingut omavat. Lianozovlaste ja kontseptualistide kaudu jõuab Kotjuh omaenese individuaalse stiilini, mille peamiseks tunnusjooneks võib pidada pidevat pärimist luuletaja ja luule koha üle tänapäeva maailmas:

    Klassikat üle lugedes

     

    Ma mõistsin!

     

    Luuletaja on vaba.

     

    Ja seepärast on ta

    oma luuletustes

    ALATI VALLALINE

     

    (isegi kui ta on

    20 aastat abielus ja tal on

    seitse last)[19]

    See Kotjuhi luuletus on parafraas tuntud mütologeemile luuletaja staatusest, luuletaja maskist, ning suhestub Saša Tšornõi luuletusega “Kriitikule”. Mis on ka loomulik –

    kui poeetiline väljendus sellisele dekonstruktsioonile allutatakse ja luuletuse raames lahendatakse otse öeldes traktaatlikke küsimusi, siis saab luuletaja suunata oma eksperimenteerivuse ainult üha suuremale luule kui traditsioonil rajanevate tähenduste süsteemi lõhkumisele. Teisalt – luuletaja kirjutab alati sellest, mis teda erutab. Läbinisti postkontseptualistlikku näidet tavakõne kollaažist pakub luuletus “*valemite diktaat loomingus vaevab hinge…”.

    Lõpetades oma põgusa ülevaate, ütlen mõne sõna ka iseendast. Olen Peterburi venelanna, filoloog ja luuleuurija, kelle erialaks on tänapäeva luule. Viimase paari aasta jooksul olen kaks korda Eestis käinud ja ostnud peaaegu kõik venekeelsed luuleraamatud, mis on siin ilmunud. Selgelt piiriäärse territooriumi asukana arvan, et tuleb teada, mis teispool piiri sünnib, eriti kui sealjuures pole keelebarjääri.

    Eesti keelt ma ei oska, kuid jagan üht-teist soome-ugri mütoloogiast (ega ole leidnud midagi sellega kõrvutatavat). Annan endale aru, et kõigil siinses ülevaates nimetatud autoritel (aga ka neil, kes jäid nimetamata) on või neid ootab ees vene üldises kirjandussituatsioonis väga perifeerne nurgake. See nurgake võib olla internetis või mõne väljaande või seltskonna ümber koondunud sõprade ja aatekaaslaste seas. See võib olla nii üksildane nurgake, et seal venemaalasest lugeja sootuks puudub.

    Kuid ikkagi arvan ma, et oma väiksest mahust hoolimata on vene kirjandus Eestis just nimelt kirjandus ja mitte lihtsalt ringkond autoreid, keda ühendab vaid juhuslik-geograafiline kokkukuuluvus ja see, et nad omavahel suhtlevad. Enamasti räägitakse mingi piirkonna luulest kui maailmakirjanduses spetsiifilisest nähtusest sel juhul, kui see regioon erineb metropolist (või teistest regioonidest) oluliselt oma keelevariandi poolest (ühtesid ja samu asju nimetatakse eri sõnadega) või kui eksisteerib mingi väga tugev kultuurilis-etnograafiline substraat, mis regiooni kirjandusele toitu annab ja eristab teda mujal samas keeles viljeldavast kirjandusest. Vene kirjanduse puhul Eestis pole märgata kumbagi – vene keel on seal samasugune nagu kõikjal mujal, soome-ugri ja Euroopa luule substraat aga mõjutavad teda samavõrra kui vene luule mitmesuguseid nüüdisajal aktuaalseid arenguvariante.

    Kuid on veel midagi – tänapäeva Eesti venekeelsete autorite erinevad arenguvektorid. Ja see on väärt nii mõndagi. Niisuguse situatsiooni arenguväljavaated paistavad mulle ennustamatuna. Internet, mis loob konteksti, on niihästi kasulik kui ka kahjulik: ta võimaldab Eesti venekeelsetel luuletajatel, ilma et neil tuleks varjuda ühe rahvuskirjanduse raamidesse, kirjutada end sisse ühisesse venekeelsesse kirjandusruumi. Kuid samal ajal loob internet tuhat võimalust Eesti venekeelse luuletaja uusi värsse autori nime järgi otsimootoris mitte üles leida (veendusin selles, kui seda artiklit kirjutasin).

    Tahaks, et Eesti vene luuletajate vahendusel saaksid Venemaa luuletajad võimaluse dialoogiks luuletajatega, kes kirjutavad eesti keeles (üksikuid tõlkeid on Vozdušnõi zmei’s juba ilmunud, samuti ajakirjas Vozduh). Ja et Eesti luuletajad jõuaksid Venemaa luulelugejani. Ja et Eesti vene luuletajad oleksid selles dialoogis täieõiguslikud osalised. Siislähebkõikhästi.

    Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul

    [1] “Pariisi noot” – suundumus vene pagulasluules 1920.–1950. aastatel, mille alusepanijaks peetakse Georgi Adamovitšit ning eredamateks esindajateks Anatoli Šteigerit ja Igor Tšinnovit. “Pariisi noodile” iseloomuliku luulelaadiga on seostatud ka Jüri (Georg) Ivaski varasemat luulet. K. P.

    [2] Борис Балясный: Эстонская русская литература должна состояться! Редактор портала “Воздушный змей“ И. Котюх беседует с Б. Балясным об эстонской русской литературе. http://www.tvz.org.ee/index.php?page=86&lang=6. Vt ka eesti k-s: Mitmekülgne ja polüetniline intellektuaal. Igor Kotjuhi intervjuu Boriss Baljasnõiga. Looming 2008, nr 4, lk 596–603.

    [3] Vt sellest lähemalt: I. K o t j u h, Kuidas Tuulelohe lendu läks. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 50 jj. K. P.

    [4] Vt Boriss Baljasnõi luulevalikuid: Looming 1999, nr 6, lk 859–861 (tlk V. Villandi); Vikerkaar 2005, nr 6, lk 13–16 (tlk H. Krull). K. P.

    [5]Gornoni meetodit on põgusalt kirjeldatud: I. K o t j u h, Vene karu maadleb vabavärsiga. Sirp 18.05.2007. K. P.

    [6]пчеленин = пчела + Ленин (mesilane + Lenin); комарксик = комар + Марксик (sääsk + Marxike). (Sõna пчеленин puhul aktualiseerub ilmselt lisaks ka isikuliide –ин.) K. P.

    [7] Lianozovo koolkond – 1950. aastate lõpust 1970. aastate keskpaigani tegutsenud postavangardistlik luuletajate ja kunstnike ühendus, mis sai oma nime kooskäimiskoha järgi ühes Moskva-lähedase Lianozovo asula (tänapäeval jääb juba Moskva linna piiresse) üürikorteris. Rühmituse keskseks kujuks oli kunstnik ja luuletaja Jevgeni Kropivnitski. Kirjanikest kuulusid sinna veel Genrihh Sapgir, Igor Holin, Jan Satunovski, Vsevolod Nekrassov, 60ndate lõpus ka Eduard Limonov. “Lianozovlastel” on tähtis roll vene kontseptualistliku, konkreetse ja visuaalse luule ajaloos. Eesti keelde on on tõlgitud Genrihh Sapgiri lasteluulet (rmt-d: Kikukesed-pikukesed. Tlk K. Kangur. Tallinn, 1963; Isemoodi vedur. Tlk E. Niit. Tallinn, 1978), mis ajastuomaselt sageli oligi sedasorti loomelaadi peamiseks legaalseks väljundiks. K. P.

    [8]Как птица Фе, / Восстать из Пе. / Из сонма зол / Отмерить Ме. / Пусть небосвод / Покрылся Ту. / Пусть ветерок / Под юбку Ду. / Пусть соловей / Замучил Ро, / Пусть баба вновь / Упала с Во. / Но как ты жить / И верить Бу, / Когда вокруг / Такая Пу?!

    [9] Aare Pilve tõlge: Vikerkaar 2007, nr 9, lk 46.

    [10] Kirjandusrühmitus Moskva Aeg kasvas välja 1970. aastatel Moskvas ilmunud samanimelisest omakirjastuslikust almanahhist. Mingit ühtset esteetilist programmi ei manifesteeritud, kuid üldsuunitluselt kalduti pigem rangema värsivormi, 19. sajandi vene luule eeskujude ja vormieksperimentidest hoidumise poole. Aleksei Tsvetkov arreteeriti 1975. aastal ja saadeti Moskvast välja, samal aastal emigreerus USAsse. Eesti keeles on tema luulet ilmunud Ivan Makarovi tõlkes: Looming 2008, nr 1. K. P.

    [11] Vt ka: http://parmakson.blogspot.com/ ja http://www.tlu.ee/~priitp/OPOT/OPOT.htm

    [12]ОсвобожденныйУлисс : Современнаярусскаяпоэзия за пределами России. Сост. Д. Кузьмин. Москва, 2004.

    [13] A. Pilve tõlge: Vikerkaar 2007, nr 9, lk 43.

    [14] A. Pilve tõlge.

    [15] Teksti eestindus saab siin paratamatult olla vaid väga ligikaudne, nt vene keeles assotsieerub sõna пaлитрa (palett) fooniliselt ka sõnaga пол-литра (pool liitrit), ühes kõigi viimase konnotatsioonidega. K. P.

    [16] Vt L l a i t a, *ma olen Summertime’i pidev repeat Winampis… Tlk A. Pilv. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 44.

    [17] Vt http://polutona.ru/?show=ulaz

    [18]Orbita on 1990. aastate lõpust tegutsev Läti venekeelsete luuletajate rühmitus, mille juhtkujuks on Sergei Timofejev; eesti keelde on orbitalaste loomingust tõlgitud Timofejevi (Eesti Päevaleht 31.08.2001; Looming 2008, nr 1; ) ja Semjon Hanini luulet (Vikerkaar 2005, nr 6). Rühmituse üheks peamiseks tegevussuunaks on olnud luule sünteesimine muusika ja videokunsti väljendusvahenditega. K. P.

    [19]I. K o t j u h, Teises keeles. Tallinn, 2007, lk 38.

  • Sestrižka

    Peeter Sauter

    Peeter Sauter
    Sestrižka

  • 3x hambaarsti juures

    Toomas Raudam

    (projekt)

    1. Hammas tahtis välja tõmbamist. Läksin hambaarsti juurde. Olin esimene. Teised polnud veel tulnud. Toolid olid tühjad. Ka all garderoobis riideid ära andes oli mulle tundunud, et olen üksi. Et ennast vähem ük­sikuna tunda, võtsin istet uksele kõige lähemal toolil. Uks läks kohe lahti. Mind oodati, arst palus mul istuda. Arst oli mees. Tal olid jämedad sõrmed. Punane kael lõkendas. Kui arst süstlasse valuvaigistit tõmbas, libises kitli üks varrukas alla ja ma nägin, millist särki ta kandis. Särk oli helepruun, ruuduline. Süsti tehes vajus kitli varrukas tagasi endisesse asendisse, kuid särgi värv ja tegumood jäid mulle meelde. Arst palus mul väljas oodata. Läksin koridori ja istusin. Istusin, kuid mitte samale toolile. Helepruun särk püsis terve selle aja silme ees. Arst oli palunud mul ise kella jälgida. Ma jälgisin. Täpselt kümne minuti pärast tõusin toolilt ja tegin ukse lahti. Ukse taga oli arst, kes oli tahtnud tulla mind kutsuma. Tal oli vist meelest ära läinud, et oli mul palunud kellal silma peal hoida. Ilmselt läksid meie ajad ühte. Arst palus mul istuda. Tangid olid valge laua peal tooli kõrval.

    “Pronksiöö oli hea.”

    Ta oli seda öeldes minu poole seljaga. Ma olin juba istunud.

    “Kas ekstraheerime?”

    Nüüd oli ta minu poole näoga. Tal olid vuntsid. Otsustasin riskida.

    2. Hammas tahtis välja tõmbamist. Läksin hambaarsti juurde. Olin esimene. Teised polnud veel tulnud. Toolid olid tühjad. Ka all garderoobis riideid ära andes oli mulle tundunud, et olen üksi. Et ennast vähem ük­sikuna tunda, võtsin istet uksele kõige lähemal toolil. Uks läks kohe lahti. Mind oodati, arst palus mul istuda. Arst oli mees. Tal olid jämedad sõrmed. Punane kael lõkendas. Kui arst süstlasse valuvaigistit tõmbas, libises kitli üks varrukas alla ja ma nägin, millist särki ta kandis. Särk oli helepruun, ruuduline. Süsti tehes vajus kitli varrukas tagasi endisesse asendisse, kuid särgi värv ja tegumood jäid mulle meelde. Arst palus mul väljas oodata. Läksin koridori ja istusin. Istusin, kuid mitte samale toolile. Helepruun särk püsis terve selle aja silme ees. Arst oli palunud mul ise kella jälgida. Ma jälgisin. Täpselt kümne minuti pärast tõusin toolilt ja tegin ukse lahti. Ukse taga oli arst, kes oli tahtnud tulla mind kutsuma. Tal oli vist meelest ära läinud, et oli mul palunud kellal silma peal hoida. Ilmselt läksid meie ajad ühte. Arst palus mul istuda. Tangid olid valge laua peal tooli kõrval.

    “Pronksiöö oli halb.”

    Ta oli seda öeldes minu poole seljaga. Ma olin juba istunud.

    “Kas ekstraheerime?”

    Nüüd oli ta minu poole näoga. Tal olid vuntsid. Otsustasin riskida.

    3. Hammas tahtis välja tõmbamist. Läksin hambaarsti juurde. Olin esimene. Teised polnud veel tulnud. Toolid olid tühjad. Ka all garderoobis riideid ära andes oli mulle tundunud, et olen üksi. Et ennast vähem üksikuna tunda, võtsin istet uksele kõige lähemal toolil. Uks läks kohe lahti. Mind oodati, arst palus mul istuda. Arst oli mees. Tal olid jämedad sõrmed. Punane kael lõkendas. Kui arst süstlasse valuvaigistit tõmbas, libises kitli üks varrukas alla ja ma nägin, millist särki ta kandis. Särk oli helepruun, ruuduline. Süsti tehes vajus kitli varrukas tagasi endisesse asendisse, kuid särgi värv ja tegumood jäid mulle meelde. Arst palus mul väljas oodata. Läksin koridori ja istusin. Istusin, kuid mitte samale toolile. Helepruun särk püsis terve selle aja silme ees. Arst oli palunud mul ise kella jälgida. Ma jälgisin. Täpselt kümne minuti pärast tõusin toolilt ja tegin ukse lahti. Ukse taga oli arst, kes oli tahtnud tulla mind kutsuma. Tal oli vist meelest ära läinud, et oli mul palunud kellal silma peal hoida. Ilmselt läksid meie ajad ühte. Arst palus mul istuda. Tangid olid valge laua peal tooli kõrval.

    “Ma ei tea, kas pronksiöö oli halb või hea.”

    Ta oli seda öeldes minu poole seljaga. Ma olin juba istunud.

    “Kas ekstraheerime?”

    Nüüd oli ta minu poole näoga. Tal olid vuntsid.

    “Kuhu nüüd?”

    Mind ei olnud.

     

    Küsimused:

    1. Kas lugesite lood läbi

    a) katkestamata

    b) lugude vahel vahet pidades

    c) üle rea

    d) muu

    2. Kui kaua võttis lugemine aega?

    a) üks kuni viis minutit

    b) kolmkümmend minutit

    c) üks tund

    d) rohkem

    3. Mis žanris on lugu/lood kirjutatud?

    a) komöödia

    Kui jah, siis palume anda hinnang viie palli süsteemis.

    b) tragöödia

    Kui jah, siis palume anda hinnang viie palli süsteemis.

    c) paroodia

    Kui jah, siis märkida, millele:

    a) elule universumis

    b) elule kosmoses

    c) elule Eesti Vabariigis

    d) mujal (nimetada suurust silmas pidades, enne suur, siis väike)

    4. Kas täheldasite kolme loo vahel mingeid olulisi erinevusi?

    Kui jah, siis milliseid:

    a) vormilisi

    b) sisulisi

    c) vormilis-sisulisi

    d) muu

    5. Kas loo mõte sõltus arsti hinnangust pronksiöö kohta?

    Kui jah, siis kuidas, kirjeldage.

    ………………………..

    6. Kas loo mõte sõltus arsti särgist?

    Kui jah, siis kirjeldage.

    …………………………

    7. Millele viitab loo viimane lause?

    a) peategelase surmale

    b) autori surmale

    c) peategelase/autori saamisele Jeesus Kristuseks

    d) muu

    8. Kas hambaarst on

    a) Adolf Hitler

    b) Jossif Stalin

    c) Andrus Ansip

    d) muu

    9. Kas peategelane ja hambaarst tundsid teie arvates üksteist?

    Kui jah, siis kas nad olid:

    a) hingesugulased

    b) veresugulased

    c) aatekaaslased

    d) ühe/erinevate partei(de) liikmed (õigele joon alla tõmmata, soovi korral täpsustada).

    …………………………

    10. Kas Toomas Raudam on

    a) Toomas Raudam

    b) Märt Väljataga

    c) Marek Tamm

    d) muu

    11. Milline on teie arvates kirjutaja rahvus?

    a) eestlane

    b) venelane

    c) juut

    d) muu

    Iseseisvad harjutused:

    1. Kirjutage lugu/lood ümber, arvestades samade stiilielementidega, kuid teisaldades nad uude keskkonda. Näiteks: “Juuksuris”, “Taara vastuvõtus”, “Pangas”, “Politseis”, “Kapos”, “Sidekontoris”, “Taksos”, “Migratsiooni- ja kodakondsusametis” jms.

    2. Lavastage lugu/lood klassis kõikide õpilaste osavõtul. Ülejäänud püüdku koos peategelasega (nn kollektiivne kangelane) aimata arsti sõnu, kes seisab seljaga klassi poole ja kordab teksti

    a) poolvaljult

    b) pobinal

    c) sosinal

    d) mõttes

    Viimase loo puhul võivad õpilased vabalt reageerida peategelase põgenemisele, vajaduse korral kaasata kehalise kasvatuse õpetaja.

    3. Käänake sõna “pronksiöö” kõigis käänetes (14), seejärel tehke sama “kristalliööga”. Milliseid muutusi märkasite?

    a) käänetes

    b) iseendas

    c) mujal (aknast välja vaadates, silmi maha lastes, seinal päikesekiirt kohates, pilkases pimeduses, jms)

    Käesolev projekt on saadetud tutvumiseks kirjastusele Avita eesmärgiga lülitada see kirjandusõpikutesse, mõistagi ka õppekavva, ja Rahvusvahelisse Kaitseuuringute Keskusesse Juhan Kivirähki nimele. Autor armastab Eestit ning loodab omalt poolt kaasa aidata monoliitse kodanikkonna loomisele. Tasu kokkuleppel.

  • Tulin ilmale ma …; Kriminalistika alused

    Deniss Kuzmin

    Deniss Kuzmin
    Tulin ilmale ma …; Kriminalistika alused

  • Daniil Popov

    * * *

    Kõik nad tuleb viivitamatult ära tappa.
    M. Verbitski
    Palun laske nad kõik maha.
    M. Verbitski
    Kui hävitada 95 protsenti maakera elanikkonnast, ei juhtu midagi hirmsat.
    M. Verbitski
    Piinata ja üles puua. Üles puua ja piinata.
    M. Verbitski
    Tappa, tappa ja tappa.
    M. Verbitski

    Siin siniplaneedi peal kodu
    on loomal ja inimsool.
    Näeb naist siin, näeb last, raugarodu –
    pea lõpp on küll viimaste lool.
    Siin linn on, põud, päikesemeri,
    ka linn inimesi on täis.
    Siin lõigati pargis üht kõri

    ja keegi ka kohtu all käis.
    Näe, keegi läks ajama äri,
    üks varjupaika viib teist;
    taas lõigati kellegi kõri,
    kiirabi viib kedagi neist.
    Üks korter on pime ja kõle,
    poeet on seal üksi ja põeb.
    Ta mõtiskleb maailma üle
    ja kõiges vaid sonimist näeb.
    Nii tumm, nelinurkne ja väike
    on korter, kus käib tema töö.
    Täis plekke on mälu ja päike,
    nii musti kui Aafrika öö.
    See kõik juba tüütab, mis teha:
    ei ole tal teemat, ideed.
    Mistarvis see kõdunev keha?
    Ja inimnäod: milleks veel need?
    Näe, akna all luusib nüüd keegi
    Ja keegi peab pulmi, karm tõik.
    Suur raev tõstab pead, aga seegi
    on sedamaid haihtunud.
    Kõik.

     

    * * *

    Kõige lahkem politseinik, kõige häbitum despoot,
    kõige riukalikum reamees, kõige kogenum piloot,
    kõige targem akadeemik, kõige juhmim idioot
    teab, et varsti hukkub kõik ja suletakse iga pood,
    upub elegantne aurik, hävib kogukas drednoot,
    võimas vedur, lennuk, tehas, mil on kõrge saastekvoot,
    lendur kukub udus alla, laeva viivad tormivood,
    selle jama peale nad vaid sülitavad, nii on lood.

  • P.I. Filimonov

    Kinoajastu

    Paar lüpsjat seab Perm-Simferoopoli bussis Fibonacci arvusid ritta.
    Subtiitreid trükib, küll vigasid tehes, keegi A. Kuzmina.
    Kui heli ei oleks, oh usu, mu ingel, võiks kõike siin teisiti võtta.
    Kui värvi ei oleks, siis tuleks sul lihtsalt minusse armuda.

    Euroopa on kaunis. Ich liebe Velázquez. Ja juute täis ahjud on kuumad.
    Su nahale, abaluu alla, on kinni löödud nii aeg kui ka koht.
    Ah, saaks vaid, mu ingel, monteerida ümber me jutud ja juttude tuumad,
    ah, kui vaid need näitlejad kiires ekstaasis ei meenutaks nõnda meid kaht.

    Hulk vaguneid. Võte. Stažöör-operaator sind võtab vaid suures plaanis.
    On üheksas duubel, seal võtab stažöör-naistearst sind, silm pärani.
    Jah, kaskadöör. Kas mind veel kaamera talub, mu ingel, kui purju end kaanin?

    Jah, kaskadöör. Uuel, monteeritud lindil saab surma ta niikuinii.

    Kõik tuled

    See on seesama Maa, usu mind, mitte hiljem, vaid varem,
    see on sama professor, ent nüüd juba elutu.
    Sama aeg seisab siin, ainult ruum pole sama, on vanem.
    Tunnen nii esmakordselt. Konvoi on siin tulutu.

    See on seesama Maa, vaata, nüüd ainult lõunamaisem.
    See on sama prospekt –  näed sa, kohvik on ikka veel see.
    Suveõhtu ja lehestik, kaelal roosakad paised.
    Elu meieta on võimatu. See on autodafee –

    mitte kirjade tuleriit – Seebaoti kuum hingus.
    Meid ei põleta päike, vaid lõpmatu rütmi rutt.
    See on seesama Maa, nüüd vaid värskes kohvihõngus.
    See on sama metroo, sama purskkaev, ennäe kuivanut.

    Konverteeri mind uneks. Viimaks kuivata suvel ära.
    Ühes higiga anna välja antifriisne Venemaa.
    Vastu soomusvesti purunes kohtuotsuse sära.
    See on seesama Maa, ka see on Maa, kinnitan ma.

    Vene filoloogia

    Tere. Võta vastu kablogramm sealt, kuhu varises postmodernism.
    Pole mõttetelliseid, morfoloogiat, tsensust, tsesuuri – memuaarid vaid.
    Ma naeratan plakatitelt, kust laseb end aimata odav egokünism.
    Mõtteviikingid hingavad viina ja Thulele tüürivad drakkareid.

    Tere, minu – või mitte minu. Kartaago upub hiidlainete alla.
    Mis sul sellest on? Lase kuldsõrmedel mööda tsitrit sujuda.
    Mõtteviikingeil kulub sajandeid, et lõpuks sel masturbeeritud maismaal olla.
    Tead, mida kauem sa elad, seda vähem tahad salpeetris ujuda.

    Tere, mu Iphigeneia, karüatiid, najaad-drüaad,
    muudkui kiunun ja urisen, ehkki tööd oleks mul siin küllaga.
    Pool millimeetrit on poolabsurdist poolmäändumiseni maad.
    Jätan hüvasti. Ära kirjuta. Ära otsi. Igavesti su Õhurikkuja.

    Kilpkonn

    Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

    Kilpkonn pageb Achilleuse eest.
    Aga võiks ka paigale jääda, niikuinii see kätte ei saa.
    Ja kui saaks, mis temaga teeks siis?
    Vägistaks? Tapaks? Armas jumal!
    Ükskõik milline, kes tahes Olümposelt.)
    Rumal ja pretensioonikas nali.
    See üldse ei huvita vägimeest.
    Ja mis iseloomulik, kilpkonnagi mitte.
    Sellest hakkabki kole.

    Potsataja pageb krokodilli eest.
    Mitte et oleks pilves. Lihtsalt tal kõrini sai.
    Kaua võib olla ilgete pilgete objektiks.
    Reptiili huumor on roheline ja libe. Külm huumor.
    Nelikümmend kaks aastat turjal, ammu aeg võtta naine,
    soetada lapsed, siis panna need kooli,
    aga tema kui kits kargab ringi kurja debiiliku seltsis,
    endal võhm juba väljas – näiteks eile oleks äärepealt surnd –
    jupsima hakkas süda vihtudes rock’n’rolli.

    Che Guevara pageb mootorratta eest
    mööda Argentiinat, kätega vehkides.
    Taga sihib miinipildujast kobakäpp Borges.
    Niikuinii ju pihta ei saa – nagu teame, on pime.
    Ikkagi külmavärinad jooksevad ladina ihul.
    Revolutsiooni, venceremos, ei tulnud.
    Võiks uinuda, puhata, oodates tsüklit uut,
    kuid Jumal näeb, käed-jalad on kallimad.
    Hoia end, kallis Ernesto.

    Ja kilpkonna samuti.

  • kahjulikud nõuanded; Haavel-You

    Llaita

    Llaita
    kahjulikud nõuanded; Haavel-You

  • Võit

    Jaan Ajalik

    Missa brevis

    1.

    karunaiste kamp
    mesilasenahksed mütsid peas
    käib läbi roosipõõsaste

    2.

    “millega on õhtumaise teaduse seisukohalt tegu?”
    mõtleb antropoloog, kui läheneb kaameraga kesköösel
    trammirööbastel kõndivale taiaõpilasele,
    kelle pilk on kinnitatud tontide peale, kes tema
    poole rändavad – tema veres voolab kosmiline
    siug, endorfiinist tehtud võti on lahti keeranud
    vaimuilma väravad, ja Vee Emanda mees on saatnud
    ta teele Rõugerahva maale, ta on haiguste mees
    ja valudega tuttav, laupa on kasvanud ilmapuu
    oks, initsiatsioon on juba alanud. kaamera
    püüab kinni tema lause teispoolsuse keeles,
    krüpteeritult: “mind laamendati”, ja ta astub
    vastu kilpkäeliste ja ümarapealiste vaimude reale,
    imbub nende vahele nagu vette, nood vajutavad
    ta pikali keset avarat tänavalagendikku, eraldavad
    esmalt plekkpaelaga ta labakäed tema kehast; tuleb
    võtta lihased ja luud lahti, et need uuesti kokku
    panna – ilma selle protseduurita
    šamaaniks ei saa.

    3. Lapsed

    tuli film uiguuri lastekodust
    klassi seinal oli marxi pilt
    küsiti lastelt – mis te temast teate
    ta mõtles välja kuidas elu
    õnnelikumaks teha
    ta elas koos oma sõbra engelsiga
    ütles üks
    ei sõbra nimi oli hoopis edison
    vaidles teine vastu
    ühelt poisilt küsiti mis ta teeks
    kui tal vanemad alles oleks
    viiksin nad enda seljas mekasse

    teisal jälle on lastel vanemad olemas
    nad pühitsevad oma esiisa
    surmapäeva – püha nimi on ashoura
    isad võtavad noad lõikavad lagipähe
    endile ja oma väikestele poegadele
    veri voolab

    kummad lapsed on võitnud?

    uiguurimaal aga tuli lõpuks
    üks vanamees õpetas lapsed
    kõrgel köiel ilma julgestuseta
    kõndima ja ütles: “kes kukkudes
    surra kardab pole oma elu väärt”

    “kas sa oled valmis oma isamaa
    eest surema” küsitakse poisikestelt
    igal isamaal
    “jaa” ütleb üks
    “et eelmiste poisikeste veri
    raisatud poleks”
    “ei” ütleb teine
    ja tunneb häbitunnet et
    ta veri voolab ta oma soonis
    mitte maapinnal millele ta
    juhuslikult sündinud on

    nõnda see kaup käib
    võlg on võõra oma

    4. Programm

    nad ütlevad: meil on, mida anda – tööd;
    inimesed, ärge segage meil teile tööd anda
    – sest anda on õndsam kui saada –,
    meie anname teile töö ja võtame andmise
    eest tasuks raha, teie asi on töö võtta,
    ja jätta, kui vaja, kui see takistab andmist.
    leib teie laual on meie andmistegevuse
    lisaväärtus; aga nagu juba ammu öeldud:
    “mitte ainult leivast…” – asja tuum on
    meie andmisõndsus, selleks töö olemas ongi.

    nad ütlevad veel: teilgi on oma õndsuse läte –
    nüüd tuleb uus puuslik, suur pidulik
    hauatähis ilma maetuteta, mille sisse on
    kirjutatud “in hoc signo vinces”, ehk
    maakeeli “see viirastus õigustab vägivalla” –
    nii ütles kristus oma suuga ühele muistsele
    keisrile nagu üks tõsine isamaalane teisele,
    ja lisas “ma tulin teile mõõka tooma”,
    selle oli ta saanud soome sepalt. see mõõk
    tähendab põliseid üldinimlikke väärtusi.

    nad ütlevad ka: tulge turule,
    aga mitte lambiga.

    5. Kaitsetahe

    riigi isad kõnelesid sakstele peksa andmise aastapäeval,
    et meil on vägev kaitsetahe, ja selle pühitsuseks jagasid
    nad emavormidesse ja tütrevormidesse rõivastatud
    riigi emadele ja riigi tütardele riigituld – telekast ise nägin –,
    naised treenitud sammul viisid selle maad mööda laiali,
    et selle ümber võiks tantsida ja viina juua ning lällutavast
    raadiost vahepalana kuulata, et just täna – tahte
    pühitsemise päeval – on riigi pojad hukkunud sõjas,
    mida ametlikult ei nimetata isegi sõjaks, vaid rahuks,
    mida tuleb valvata, sest lahinguid ei peeta võidu
    nimel, vaid hea tahte väljendusena, iga lahing algab
    eelteadmisega, et taandutakse logistilistel põhjustel,
    rohkemaks pole sõdureidki – telekast ise nägin.
    nõnda käib kaitsetahte logistika: maksta kõva raha
    poistele, kes on pärit väikestest ebarentaabliks
    osutunud vabrikutega vabrikulinnadest, nimetada
    kaitsetahteks nende soovimatus töötusest pätistuda,
    ja öelda neile, et see on statistiliselt ohutum kui
    tallinn–tartu maanteel liiklemine. neid palkan mina
    oma kirjatööde pealt võetava maksuga, palkad sina,
    ja kui nende veri voolab, voolab ta meie kätele, ja kui
    hästi läheb, saame selle eest ehk varsti ilma viisata
    üle suure vee. mõtle sellele võidutule ääres lauldes
    “jää vabaks, eesti meri, jää vabaks, eesti pind,
    ei liivatuisku ega kõrbetormi karda mu vaese
    sugulase rind”, ja mõtle sellele, et nii see laul kui
    minu siinne vasakpoolitsev õrnahingelisus on meile
    hambusse surutud nagu koerale sünteetiline stressi
    maandav kont, ehtsa maitsega, nii et tahame seda
    aina närida – meil on tahe –, silmad vidukil, hambad
    vaikselt krudisemas, köögi laua all, õhtuvidevikus

    6.

    ite missa est

     

  • *Lõin samba endale …

    Aleksandr Puškin

                                                       Exegi monumentum

    Lõin samba endale,  mis pole käega tehtud,
    ta juurde rahva tee  ei kasva kinni eal
    ja oma tõrksa pea  ta tõstab kõrgemale
    kui Aleksandri samba tipp.

    Ei sure minust kõik –  hing kestma pühas lüüras
    jääb kauem kui mu põrm  ja pääseb kõdu käest –
    ma kuulsaks kõikjal saan  kuualuses maailmas,
    kus elab ainuski poeet.

    Hiidsuurel Venemaal  võib kõikjal minust kuulda,
    mind teab ja nimetab  seal iga rahva keel:
    nii uhke slaavi poeg  kui soomlane, veel metsik
    tunguus ja steppide kalmõkk.

    Ma kauaks rahvale  jään armsaks selle pärast,
    et lahkeid tundeid neis  mu lüüra äratas,
    et kiitsin Vabadust  ma julmal ajal, nõudes
    ka kaotajaile halastust.

    Sa kuula Jumalat,  oo muusa, ärgu solvang
    sind eales häirigu  või ahvatlegu pärg,
    sind jätku laim ja kiit  ükskõikseks ühteviisi,
    ja ära vaidle lolliga.

  • Nr 3/2008 sisukord.

    LUULE
    Triin Soomets
    my estonian
    Janno Pikkat
    *Elu võikski see pidu vaid olla…
    Andrus Kasemaa
    Tekste tsüklist “Luuletaja sõjaväes”
    Õhtune riviloendus; Loeng õigusest; Sõdurikodu; Sõjatund
    Raido Mürk
    *Olla nähtav või mitte…
    Andrus Kasemaa
    Tekste tsüklist “Luuletaja sõjaväes”
    Õppepäev; Ööhäire no 5; Kingitus riigilt; Põhjarannik; Lasketiirus; Laul 150; Salapakti lisaprotokoll; Positiivne eeskuju; Jumalal on lai naeratus; Väljasõit; Hernepõllu ääres; Seletuskiri;
    Raido Mürk
    * jõuliselt arenev…; *kiire odavalt ära anda…; *aktsiaselts osutab luuleteenust…
    Andra Teede
    *Aga kui ma kirjutaksingi…; *jaanuar raisk…
    Andra Teede
    *iga pagana öö…; * kallis sõber kirjutas kord…; *öö oli…
    Giacomo Leopardi
    Sappho viimane laul; Rahu pärast tormi
    Giacomo Leopardi
    Sini-kivirästas; Rändkarjase öölaul Aasias
    PROOSA
    Anti Saar
    Metroskoop
    Toomas Raudam
    Bremeni linna moosekandid
    ARTIKLID
    Heie Treier
    Aastanäitus “Vabaduse väljak”. Institutsionaalse vahepalaga
    Tiit Aleksejev
    Kirjanik ja pasatornaado II
    HÜPPED MODERNISMI POOLE II
    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
    AKEN
    Azar Gat
    Autoritaarsete kapitalistide tagasitulek
    Slavoj Žižek
    Hiina pisarate org. Autoritaarne kapitalism tulekul?
    VAATENURK
    Alvar Loog
    Täiuslikult süüdimatu on ka täiuslikult süütu (Priidu Beier, “Saatmata kirjad”)
    Johanna Ross
    Lambist ja Petronest, keeruliselt (Dagmar Lamp, Epp Petrone, “Meestest, lihtsalt”)
    Urmas Vadi
    Deemonilaegas (Jim Ashilevi, “Nagu poisid vihma käes”)
    Andrus Kivirähk
    Klassiku peiariaastad (Voldemar Panso, “Päevaraamat”, I kd)
    Mariliin Vassenin
    Vana tuttav lumi tuleb jälle (Bei Dao, “Lumearmee”; Tadeusz Różewicz, “Alati fragment”)
    P.I. Filimonov
    Inkubaatorikultuur, ehk Ka-Kar-Kars (Orhan Pamuk, “Lumi”)
    VIKERGALLUP

    Eesti kirjandus 2007

     

Vikerkaar