Taskuvikerkaar vaeb Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi ajaloolase Kristo Nurmisega Eesti Rahvuskomitee valikuid 1944. aastal. Kas kiita heaks Saksa mobilisatsiooniga ühinemine? Kas mõista hukka natsivõim? Ja kui palju mõjutas Saksa okupatsioon Eesti rahvusluse kujunemist?
Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
[powerpress]
Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Koost. Uku Lember, Rebeka Põldsam. Tallinn : Eesti LGBT Ühing, 2022. 176 lk. 18 €.
Kväärajaloo uurimine, talletamine ja avaldamine on olulised, sest LGBT+ subjektide, nende enesemääramispüüdluste ja neid ümbritsenud poliitikate varasem olemasolu on kollektiivsest mälust suuresti kustutatud. Seetõttu võivad kaasaegsed kväärpõlvkonnad tunda, nagu oleksid nad esimesed või ainsad. Või nagu ulatuks nende genealoogia heal juhul murrangulistesse 1990. aastatesse. Ida-Euroopa, aga ka globaalse Lõuna piirkondade puhul kujutletakse sageli, nagu oleks sealsed soo- ja seksuaalvähemused tekkinud alles kokkupuute tulemusel „arenenud Läänega“. Selleks et praegused ja tulevased põlvkonnad ei peaks oma iseolemise ruumi kehtestamise ja identiteetide mõtestamise juures päris jalgratast leiutama, pakuvad kvääride ajalood olulisi sissevaateid, mille alusel efektiivsemalt edasi liikuda nii poliitilises kui isiklikus mõõtmes.
Seetõttu on Uku Lemberi ja Rebeka Põldsami koostatud ja Eesti LGBT Ühingu poolt välja antud kogumik „Kalevi alt välja“ tänuväärne talletus. Teos sisaldab üheksat eri autorite poolt kirjutatud käsitlust kväärlugudest 19. sajandi keskpaigast 1990. aastate lõpuni, mida täiendavad kuus lühikest vinjetti värvikatest isikutest või huvitavatest kaasustest. Olgugi et populaarteaduslik raamat on võrdlemisi napp nii teemade valiku kui käsitluste põhjalikkuse poolest ning et esitletus kohati napib nii vajalikku kontekstualiseerimist kui laiemat analüüsi, sisaldab see põnevat materjali ja on oluline Eesti kväärarhiivide moodustamise verstapost.
Ühelt poolt võimaldab kväärajalugu esitada väljakutse domineerivale ajalookirjutusele, milles LGBT+ inimeste lugusid üldjuhul ei eksisteeri. Teisalt loob see ka LGBT+ kogukonnale endale olulise pildi pikast kõrvaleheitmiste ajaloost, kus parajasti toimiv võim kasutas erinevaid tõrjumise, karistamise või stigmatiseerimise meetodeid, mille eest kväärsubjektid püüdsid omakorda hoiduda või millele vastu astuda. Niisiis on põhjendused kväärajalugude uurimise ja avaldamise vajalikkusest ka poliitiliselt olulised – seda eriti viimase aastakümne jooksul mitmel pool maailmas jõuliselt pead tõstnud populistliku trendi taustal, mis püüab kasutada seksuaalsust poliitilise tööriistana.[1] Domineeriva ajalookirjutuse pigem meestekeskse, normatiivse ja suuri narratiive taastootva tooni taustal võib jääda mulje, et millest pole midagi teada, seda pole olnud. Lihtne on sellest järeldada, et heteronormatiivsusest kõrvale kalduvad subjektipositsioonid tänapäeva maailmas kehastavad tühist noorte provokatsiooni, kaasaja segase maailma perverssust, mis annab märku Lääne kultuuri allakäigust. Viiteid laostavale mõjule, mida lääneriigid Eesti väärtusruumile avaldavad ning seda just LGBT+ inimeste enesemääramise õigustega seonduvalt, on oma poliitilises agendas võrdlemisi edukalt rakendanud näiteks EKRE, mis on kõigest kümne tegutsemisaasta jooksul tõusnud üheks Eesti populaarsemaks parteiks.
Vastukaaluks võimaldab aga pelk teadmine sellest, et ilmselt juba 19. sajandi keskpaigas eksisteeris Eesti aladel homoseksuaalseid suhteid, näidata, et alternatiivsetel seksuaalsustel – olgugi et vastavad identiteedipositsioonid on paratamatult teatud ajas ja ruumis konstrueeritud – on pikk ja mitmekesine kohalik ajalugu. Ehkki kogumikus Ken Irdi poolt käsitletud Eesti esimeses homoseksuaalset suhet puudutavas kohtuasjas ei leitud piisavalt tõendeid süüaluste süüdimõistmiseks ehk me ei tea lõpuni, kas süüdistustel „sugulises sodoomias“ oli tegelikult alust, loob kaasus siiski märkimisväärse pretsedendi.
Paraku saamegi teadmisi soo- ja seksuaalvähemuste varasemate aegade elu kohta peamiselt poleemilistest meedia-kajastustest, kohtuasjadest, politseiraportitest või meditsiinilistest kaasustest, mispuhul näiteks püüti kedagi transsoolisusest „ravida“. Sellised kallutatud ja ühepoolsed vaatepunktid esitavad materjali uurimisele tõsise metodoloogilise väljakutse, mille taustal võib küsida, nagu teeb seda üks raamatu koostajatest ja toimetajatest, Rebeka Põldsam, oma peatükis esimese Eesti Vabariigi aegsetest Tallinna lantimispaikadest: „Kas need lood on ikka veel peidus kuskil arhiivis või kellegi pööningul mõnes karbis või tuleks need hoopis välja mõelda?“ (lk 105).[2]
Mis puutub aga homoseksuaalsuse seostamisse välismõjudega, siis ilmneb kogumikust üks huvitav tõik. Nimelt ülemöödunud sajandivahetusel seostati homoseksuaalset käitumist valdavalt aadlike ja teiste kõrgemast seisusest meestega – vähemalt vastavates meediakajastustes. Hannes Vinnali põnev peatükk räägib mitmekesisest loovisikust Elisar von Kupfferist, kes sündis Eestis ja elas hiljem Saksamaal ja Šveitsis. Andreas Kalkuni lühilugu portreteerib Kuressaare linnanõunik Georg von Rehekampffi, keda süüdistati „loomuvastases läbikäimises“ eesti noorukitega, kellele Rehekampff ilmselt ka vaikimistasu maksis.
Eesti laiem üldsus sai homoseksuaalsust esmakordselt mõtestada Saksamaal toimunud nn Eulenburgi skandaali kajastuste kaudu. Kalkun käsitlebki oma loos homoseksuaalsuse eestikeelset sõnastamist selle 20. sajandi algul Saksamaa keisri Wilhelm II õukonnas toimunud skandaalse homoseksuaalse suhte paljastamise ja sellega seotud kohtuprotsesside kaudu, aga ka Eestis toimunud saksa arsti ja seksuoloogi Magnus Hirschfeldi külalisloengute meediakajastuste põhjal.[3] Eulenburgi skandaal oli maailma homoseksuaalsuse ajaloos oluline verstapost, luues ühelt poolt homoseksuaalsust käsitleva diskursuse, teisalt aga ka moodsa homofoobia (lk 59). Samas on hämmastav, et oma aja kohta progressiivsete vaadetega ja seksuaalsuse uuringutes teedrajavat rolli mänginud Magnus Hirschfeld pidas 1928. ja 1929. aastal Eestis avalikke ja ohtralt reklaamitud loenguid nii prestiižikates kohtades nagu Estonia kontserdisaal ja Vanemuise teater.
Martin Rünk panustab raamatusse paeluva käsitlusega hilisnõukogudeaegse Tartu geikogukondades tuntud Esimehest, kelle lool põhines ka Jaanus Samma väljapanek 2015. aastal Veneetsia kunstibiennaalil. Lühikest aega üht Lõuna-Eesti kolhoosi juhtinud sõjaveteranist Esimehe kohta räägiti Tartu geimeeste seas erakordseid lugusid, mida omakorda võimendas tema traagiline surm läbi seni lahendamata mõrva. „Esimees oli küll antikangelane, kuid oma käitumise ja olemusega jättis ta endast noorematele kustumatu mulje ning näitas, et ka rõhuvas keskkonnas on võimalik enda kehtestatud reeglite järgi elada,“ võtab Rünk Esimehe loo kokku.
Üleminekuperioodist on raamatus kaks artiklit: Taavi Koppeli ülevaade Eesti LGBT+ liikumise algusest ning Sara Arumetsa käsitlus transsooliste isikute soo tunnustamisest 1990. aastate Eestis. Arumetsa tekst pakub muuhulgas sissevaadet soolise ülemineku võimaluste kohta hilisel nõukogude ajal. Nimelt olid Nõukogude Liidus soolise ülemineku võimaldamiseks olemas protseduurid, mis sageli sisaldasid näiteks kuudepikkust jälgimist Doni-äärse Rostovi psühhiaatriahaiglas ja mille tagajärjel sai vähemalt osa transinimesi oma taotlusele ka positiivse vastuse. Küll aga oodati hormoonravile ja protseduuridele lubatud isikutelt vaikimislepet – transinimesed pidid jääma ühiskonnas nähtamatuks. Kuna hilisel nõukogude ajal oli sooline üleminek praktikas võimalik, ei takerdunud ka 1990. alguse Eesti transinimesed liigsesse bürokraatiasse. Küll aga muutus soo tunnustamine keeruliseks seoses sotsiaal- ja justiitsministeeriumi vahelise vaidlusega 1994. aastal, mil transsoolisuse diskursuses kerkis tänaseni aktuaalne küsimus: „mille põhjal tuleks sugu määrata, kes võib sugu määrata ja kes selle eest vastutab?“ (lk 169). Nagu osutab Arumetsa, on sarnaselt nõukogude ajale ka tänapäeval soo tunnustamise protsess Eestis jätkuvalt hägune ja raskesti ligipääsetav.
Teistest peatükkidest eristub Bart Pushaw’ kunstiajalooline käsitlus Kalevipoja homoerootilisest kujutamisest Eesti kunstnike töödes. Kui ülejäänud autorid lähtuvad etnograafilis-ajaloolistest allikatest, tuginedes olenevalt uuritava perioodi „kättesaadavusest“ kas ainult arhiivimaterjalidele või ka suulisele ajaloole, siis Pushaw analüüsib väga isiklikust, s.o ameeriklasest homoseksuaalse mehe vaatevinklist Eesti kunstnike püüdlusi visualiseerida rahvuseepose kangelast. Kuigi metodoloogiliselt eristuv, seostub peatükk raamatu üldisema kontseptsiooniga, mida väljendab nii pealkiri „Kalevi alt välja“ kui ka Jaanus Samma kujundus. Kui autorite tekstid mõjuvad valdavalt neutraalselt, ilma liigsete hinnangute, ilustuste ja deklaratiivsuseta, siis teose provokatiivsus väljendub just selle „pakendamises“. Samma on kujunduses jätkanud oma varasemas loometöös[4] rakendatud lähenemist, mida olen kirjeldanud kui „mõnusalt õrritavat Eesti homonatsionalismi visiooni“.[5] Peatükke eristavates illustratsioonides on homoseksuaalsusele ja kväärlähedusele viitavad sümbolid toodud justkui rahvuslikesse mustritesse.
Pealkiri „Kalevi alt välja“ on aga justkui Eesti oma vaste Ameerika seksuaalkultuuri metafoorile „kapist välja“, milles „kapp“ (või siis „kalevialune“) tähistab heteroseksistliku ühiskonna survet soo- ja seksuaalvähemustele oma identiteedist või seksuaalsetest eelistustest vaikida.
Raili Uibo on oma doktoritöös näidanud, et Eesti kaasaegsed kväärid taotlevad sageli oma suhetes ja identiteedis hägusust, selle asemel et „avalikult“ elada või kapist välja tulla.[6] See praktika teenib Uibo sõnul oluliste sidemete säilitamise eesmärki. Seejuures pole õige eeldada, et Eesti (või mõne teise piirkonna) kväärid peaksid läbi tegema täpselt samasuguse emantsipeerumistee nagu seksuaalvähemused mõned aastakümned varem lääneriikides. Sellised eeldused paigutaksid Eesti kväärkogukonnad justkui „arenenud“ Läänest mahajäänud positsioonile.[7] Taoline hierarhiline mõtteviis on Ida-Euroopas laiemalt levinud seoses taasiseseisvumisjärgsete reformidega, mida ühiskondlikult mõtestati sageli müütilise teekonnana Läände.[8]
Raamatu väljaandmisega tähistati homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise 30. aastapäeva Eestis. Kuigi oleks igati tervitatav, kui 21. sajandi teisel kümnendil saaksid kõik Eesti soo- ja seksuaalvähemused tõepoolest kalevi alt välja tulla, ei peaks eeldama, et see toimub täpselt samamoodi, samadel trajektooridel ja eesmärkidel nagu kapist välja tulemine lääneriikides. Ent igal juhul võimaldab Eesti oma kväärarhiivide loomine, millesse antud kogumik on andnud märkimisväärse panuse, astuda vastu süsteemsele nähtamatusele ja homofoobiale, luues ligipääsu olulistele ja võimestavatele kväärnarratiividele.
[1] Vt ka T. Toomistu, Perversne poliitika. Sugu ja seksuaalsus poliitiliste tööriistadena. Feministeerium, 09.04.2020.
[2] Vt ka R. Põldsam, Otsides kvääre lugusid sõdadevahelise Eesti ajakirjandusest. Mäetagused, 2020, nr 76, lk 95−124.
[3] Vt ka A. Kalkun, Homoseksuaalsuse sõnastamise katsed. Eulenburgi skandaal ja Magnus Hirschfeld XX sajandi alguse Eesti ajakirjanduses. Keel ja Kirjandus, 2020, nr 1/2, lk 112−132.
[4] Jaanus Samma isikunäitus „Muster“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis, 2021.
[5] T. Toomistu, Homonatsionalismi kriipiv visioon. Sirp, 14.05.2021.
[6] R. Uibo, „And I Don’t Know Who We Really Are to Each Other“: Queers Doing Close Relationships in Estonia. Doktoritöö. Södertörns högskola. Stockholm, 2021.
[7] Vt ka R. Koobak, Whirling Stories: Postsocialist Feminist Imaginaries and the Visual Arts. Doktoritöö. Linköping University. Linköping, 2013.
[8] M. Lauristin, P. Vihalemm, Postkommunistlik siirdeaeg Eestis: Tõlgendusvõimalusi. Akadeemia, 1998, nr 4–5.
– Kes meil järgmine on?
– Nahhui, Otil murdus jälle stabika varras ära. Uued masinad on ikka täitsa persses. Nad võiksid vittu käia oma hübriididega. Korea vennad ei oska WRC-masinaid ehitada. Neetud hübriidajamiga käru.
– Räägi normaalselt. Ajamiga…
– Mootoriga. Türa, kus tal lõi summutist leeke välja. Enne katkestamist.
– Nii. See peaks olema mingi loomeinimene. Anton. Või ei. Hansen.
– Anton-mai-arsch. Kes paneb lapsele sellise nime? Venelane või? Tibla?
– Vaatame seda jura. Amet kohustab. Kui meid juba komisjoni loositi. Perekonnanimi on eesti oma. Mingi paks jaur. Ilge latakas lehekülgi.
– Kuule.
– Jah.
– Mul oleks üht pillimeest vaja. Või tähendab, lauljat.
– Mistarvis?
– Laulmiseks. Arvad, et tahan teda nikkuda?
– Räägi.
– Vabakal tuleb üritus. Meil võiks olla mingi sell, kes enamvähem viisi peab. Näeks norm välja. Lükkaks asja käima. Tõmbaks rahva taha.
– Tõmbaks rahvale taha?
– Mine persse.
– Oot… nii. Loeme. „See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas…“
– Mis pask see on?
– Raamat. Romaan. Seda on siin tihude viisi. Anname sellele raha või ei anna?
– Tunned siis mõnd lauljat.
– On üks Tõnis. Ei, Meelis.
– Kumb?
– Tõnis.
– Ta „Sinist vilkurit“ teeks?
– Ma ei tea. Kui me siin lõpetame, kutsume Tauno žüriisse. Teeme Tõnisele „Seitset vaprat“. Hindame. Tauno on Raud ja sina oled see kiilakas.
– Sina oled Saagim?
– Vedä käteen!
– Laulab ette?
– Ma lampi ei taha kedagi kutsuda.
– Lase ma teen natuke rasket kultuuritööd. Kuhu ma jäin? „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“
– Eesperet ma tean. Arendaja. Oru ja Mäe arendused on mõlemad tema omad vä?
– Kust kurat nad kõik seda pappi nii palju saavad talukomplekse arendada. Kui seal käib mingi päiksegeneraatoriga mahetootmine, mingid roosad mullijoogid mingitest jõhvikatest või pohlakatest või rabarberist, siis ma saan aru. Igale süles nunnutatud kapsale antakse praegu mill per nuppi. Brüsselist.
– Kuradi Brüsseli kapsad.
– Rohekapsad.
– Türa, mul tuli meelde! Need Eespere ja Mäe olid need kaks vana pässi, kes armastavad balletti! Saad aru, mis ma mõtlen?
– Kutsun siis selle Tõnise või?
– Baleriinid tegid kaebuse, ühe „balletti“ oli liiga palju armastatud. Saad aru või? Liiga palju „toetatud“.
– Ole vait. Tahad seda Tõnist või?
– Tahan. Kutsu. Kas ta publiku ees on varem esinenud? Meil tuleb Vabakale sada tuhat matsi. Politsei. Suht karm andmine. Politseivägivalla vastu. Eesti vabaks! Elagu rahvas! Elagu tõrvikud! Elagu valgus!
– Ära mölise kogu aeg. Las ma loen. „Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.“
– Kepp. Kolmandal leheküljel juba nussivad.
– Tundub pigem ihuhäda. Mutt on noorena oma tervise persse keeranud.
– Ihuhäda. Mida sõnasid…
– Munni ei taha minna?
– Ei.
– Puhas eesti keel.
– Süstis äkki?
– Ma pole edasi lugenud.
– Kristallid või holistika lükkame laualt maha. Koroonaajal ei tahaks seda närvipõimikut näppida.
– Mida sa näppida tahaksid?
– Igatahes mitte närvipõimikut. Midagi muud.
– Kui see on rohkem nagu romaan, siis oleks okei. Kui on eneseabi, siis on ka lihtne. Ei kvalifitseeru tunnuste alusel.
– Palju ta küsib?
– Vaatame. Neli tonni.
– On ta midagi varem üldse kirjutanud.
– Ajalehes mingeid artikleid.
– Delfis või? Delfi debiilik?
– Postimehes. Türa! Ta on kirjutanud „Kiired I“!
– Türa!
– Päriselt. Sellest oleks võinud alustada.
– On ta eestlane või? Eestlase skripti järgi on „Kiired I“ tehtud? See mees on lege, nah!
– Miks ta meilt üldse raha küsib? Mis selle uue asja nimi on?
– „Tõde ja õigus I“.
– Sarja avalaks. Türa, kui Eesti teeks õrritaja, me oleks paugust kosmoses! On seal karmi killimist? Peaks kinoprojektsiooni poistele tulesid vilgutama. Neil on nutsu nagu muda. Eesti oma „Gomorra“. Ristiisa.
– Kui mõni eestlane kirjutaks stseeni nagu see Kahuuna burgeri oma. Mäletad. Maderfakker, its a veri teisti Kahuuna burger. Ise luristab Spraiti, va krussis neeger. Laseb kõik maha. Sellest saavad kõik aru. Terve film mingid värdjad ainult süstisid, nussisid ja killisid.
– Anton Tarantino.
– Jaan Türavoltija.
– Mul ajavad need loomeinimesed sita keema. Vana emanikk, mine tee tööd! Kurat, nagu selles rohutirtsu ja sipelga muinasjutus.
– Valmis.
– Mis valmis? Mis on valmis?
– Krõlovi valmis. Krõlov kirjutas rohutirtsust.
– Aa.
– Võtku labidas ja kaevaku kraavi nagu kõik teised.
– Nagu Musk või.
– Mis selle Muskiga on?
– Teenis eile 29 jardi.
– Päevaga või?
– Sul HOOD ei jookse kogu aeg või?
– Mul jookseb Revolut.
– Aa. Seal on ka Tesla stikker.
– Oleks kunagi neljakümnega Teslat ostnud, ei istuks me praegu selles kirjanduse komisjonis ja ei loeks „Kiired ja õiglased“ laminat, seda ilukirjanduslikku sitta.
– Istuksid Bahamal või Neitsisaartel?
– Tais. Kas sa Phuketi litse oled pannud?
– Ei.
– Novot.
– Mul on Eesti meritäht.
– Palju õnne.
– Mis me selle patakaga teeme siis.
– Seda on mingi tuhat lehekülge. Sellest saaks Titanicu või Schindleri listi.
– Kui mina saaks pikkuse ette kirjutada, siis kõik üle 100-leheküljelised romaanid saadaks ma joonelt persse. Viskaks minema lihtsalt.
– Mõistlik.
– Räägi konkreetselt! Keda huvitavad kirjeldused. Kõigil on insta. Kõik skrollivad ise värvilisi pilte. Kirjutama peab lühilausetega.
– Kas meie peame andma mingile vene nimega jorsile neli tonni, samal ajal kui sada tuhat last nälgib.
– Nahhui. Meil literally maja põleb ja sina, türa, keerutad mingit lohet kokku, samal ajal kui tuletõrjujad streigivad.
– Ära mine närvi.
– Kuidas ma siis ei lähe.
– Teeme sellise kokkuleppe. Mina annan sellele ahvile neli tonni.
– Nii.
– Ja sina aitad mul selle suure tühja kollase maja Tammsaare pargis loftideks teha.
– See, kus on kõrged eestiaegsed laed?
– Sama.
– Võib seda ümber ehitada? Igasugused nikonovid, starovoitovid ja beloussovid planeerimisametis ajavad ju sõrgu vastu.
– Kas sa, emanikk, tead, palju ruudu eest saab praegu?
– Pakun mingi kuuekas.
– Kes seda ümber ehitab. Keegi ei ehita seda ümber. Väliskuju jääb samaks. Ainult seest lõhume kõik tühjaks. Seal on keset maja suured tühjad augud. Persetki seal ei toimu. Moosekandid peksame välja. Nende paksud põsed topime raha täis. Teeme sinna samasugused vahelaed nagu Sossis. Tere tulemast, Bahama.
– Phuket.
– Nojah, litsid, vivat!
– Norm.
– Nukid?
– Nukid!
***
kirjanike liidu sünnipäevalogole
noh et Tuklast tänaseni
on kirjutet:
EKL 1922–2022
see pole mu süü et ma näen tolles
hauwakirja – kurjakuulutust
ega see ei tähenda muidugi
kirjanike liidu lõppu lihtsalt et
enne aastalõppu tuleb tuumasõda
kui need read ilmuvad
oleme me ikka veel elus
***
Tallinna tänavatel
ukraina naised ja vene mehed
vahepääl tunned nad ära – kuidagi
vaistlikult tunned – see eksind pilk silmas
see kaotsisolu ilmas
mõlemad oma pelguranda otsimas
koduteed:
ma mõtlen mis tunne on neil naistel – mis tunne
on neil märgata neid mehi – nemad
ju põgenesid vene meeste eest
ja vene mehed põgenesid omade eest
ja surma eest – sest vene masinavärk
ei hooli oma kahurilihast – massiga ja
elude raiskamisega on nad harjunud
oma võite võtma ja halastamatut
vennataputralli pidama
a mis tunne on noil naistel vaadata noid mehi
kelle rajad on siia toond ja kelle teine tee
oleks tappa vägistada ja surra Ukrainas
ma ei saa seda jubedat hirmsat kolekurba tunnet
õhust kätte ja sõnadesse aga ma adun
kuidas ta heljub (õigemini lasub) sääl inimeste –
ukraina naiste ja vene meeste kohal –
ka siin tillukeses – veel – turvalises Tallinnas
nagu üüratu kõikeneelav valutav tühjus
Sõjaaasta grafomaan
avastan et olen kõik vähegi ambivalentsed luuletused
oma viimastest failidest ära kustutanud
nood mis on perest või poliitikast või pervertidest
õnneks jõudsin mõne enne oma lemmiktoimetajale saata
kui jummel või saadan annab siis ilmub vähemasti midagi
ma pole hää luuletaja pole saatigi mingi noor geenius
ammu enam ega võib-olla poldki päriselt kunagi
lihtsalt tunnen sõnadel ja mõtetel tähenduste koormat
lasuvat – mingit põrgulikku vastutust mille vastu mul
lihtsal inimloomal pole suurt midagi teha kui vaid kõik
üles kirjutada – teha nägu et tõde on luule kuigi luule
on vahel ainult hunnik ilusaid riita laotud sõnu tulevasiks
päeviks kui asjad on halvad ja maailmas on kuradijahe
tead küll – kui asjad on halvad ja maailmas on kuradijahe
Alkoholijumalad
alkoholijumalad on meid julmalt kohtlema hakanud
ju on see elu jooksul kogunend võlg
või siis teadmine et me pole enam nii tänulikud
nii inspireeritud ja hardad ja veendunud teenrid:
alkoholistid – koolkonna esindajad – mitte alkohoolikud
sel suvel olen näind kaht täiskasvand meest
öös alasti mööda toapõrandaid roomavat-hulluvat-halavat
saamata aru kuis-kuhu nad teel
olen neid tõstma-tassima pidand ja kaema et nad
vaibale ei kuseks või kuratteabkuhu
iseenda ja maailma pääle
olen ise vähemalt korra laua all paberinoaga
deemoneid taga ajand
ja olen näind kuidas joomakiimas mees – venelasest DJ
püüab une päält võtta veinijumala uinutet võõrast naist
ja tahtnud teda säälsamas tollesama Dionysose väel
maha lüüa
alkoholijumalad on läind halastamatumaks ja julmemaks
harva helisevad nende kellad meile ilusat hommikupalvust
lõbusat ja naerusuist ja töist pohmelli
jäävad kaadrid õudusfilmidest: paljalt oma
pissi sees põlvili roomavad vanad mehed öös
kes ei saa enam aru – kes kus ja kas nad üldse on
Õppused (Morpheuse vald, sügis 2022)
võib juhtuda
et ühel hääl hetkel
me istume vastakuti
lauas ja rüüpame õlut
ja mulle ei tule enam
Su nimi meelde – muidugi
ma võib-olla olengi loll
aga see on hakanud juhtuma
viimastel aegadel:
mul kaovad korraga ära nimed
mida ma koguaeg tean või olen
teadnud: ja see on nagu niiiii-natuke
käeulatusest väljas
ja ma võin rääkida lõpmatult lugusid
ja siis leida end äkki tühjast
ilusast valgest kohast
kust midagi edasi ei läe
kuigi ma teadsin alati kõigi
nende lugude lõppe
ma pole kindel kasse on see
kuulus kuulsusetu läbipõlemine
või ongi mul mäendnegi ajuhalvatus
aga ühel või teisel juhul ma unustan
selle põneva seikluse mis meil
kunagi juhtus… või luhtus
ja mõnipäev tuleb see tagasi
ja ma tean kes ja miks sa oled
ja kuidas me tülli sattusime
või sõbraks saime
ja teisel päeval pole ärgates esimesena
meeles ka mu enese lapse
sündimise ime
ma arvasin ükshommik nohusena ärgates
et pean minema sõjaväeõppusele
venelasi tapma… mõtlesin kas relvad
tuli ise kaasa võtta mõtlesin et ma võin
surma saada (siis hakkas meelde tulema
et mul on ka lapsed kes võivad sest hoolida)
ma värisesin teki all tasakesi ja kujutasin ette
kuidas ma õppustel mingil kummalisel
helikopteri maandumisplatsiga katusel
vene noori tapan ja tundsin et ma võin ise
surma saada ja alles siis tasapisi
jõudis kohale et see oli uni see oli neetud uni
Morpheuse vald et ma tegelikult ei pea
kedagi tapma: aga kui juhtub nii
ega siis muud ka üle ei jää
ega siis muud ju ka üle ei jää
ma loodan: ma ärkan üles
aga kõigepäält loodan ma et
nemad ärkavad üles
ses muidu juhtub kõik muidugi
täpselt nagu mu verises unenäos
ja mul on kurb ja mul on kahju
aga ma ei tea enam mis hetkest
ma ei tohi end süüdi tunda
ma ei tea enam mis hetkest
ma ei tohi end süüdi tund
P. I. Filimonov. Pealtpanekud ja altminekud. Katkueelse aja kroonikad. Tallinn: EKSA, 2022. 288 lk. 27.99 €.
P. I. Filimonovil on ikka jube hea kirjanikunimi. Mõjub kuidagi kaalukalt. Mõjub nagu kirjanik. Keegi, kelle ees tunned aukartust. Umbes nagu Turgenev või Tolstoi või Dostojevski. Kui seltskonnas öelda, lugesin Filimonovit, võib see olla ju päris efektne. Ahah, Filimonovit, öeldakse selle peale, teame Filimonovit küll, kuigi tegelikult võib-olla ei tea. Ütlesin enne kirjutama asumist sõbrale, kes vist kirjandusmaailmaga on pigem pealiskaudselt kursis, et hakkan Filimonovi viimasest raamatust arvustust kirjutama. Filimonovi…, vastas sõber, ta on ju päris tuntud.
Ja kirjanik Filimonov ongi. Kirjanik on keegi, kes kirjutab. Võtab toolil istet ja hakkab kirjutama. Veel pimedaimalgi tunnil need, kes juhtuvad tema kojast mööda jalutama – aga jalutajaid on –, võivad ju mõelda: näete, meie jalutame tema kojast mööda, aga tema kirjutab.
Kui läksin Filimonovi viimasele raamatule vastavasse kohta järele, olin ausalt öeldes ka natuke kohkunud, sest raamat tundus nii paks. Kes ikka tänapäeval nii pakse raamatuid loevad – võib-olla spetsialistid. Kuigi mina kui praegusel hetkel kriitik – ma olen ka ju spetsialist… noh, jah. Aga ka spetsialisti-kriitiku aeg on kallis (tegelikult küll ei ole) ja temagi lauanurgale koguneb lugemata raamatute virn. Ja need raamatud karjuvad ja tekitavad süütunnet ja soovi kriitika- ja kirjanduselust üldse taanduda. Kuigi samas, ega Filimonovi raamat nüüd teab mis hüperpaks ka pole, ligi 300 lehekülge, paks paber lihtsalt, see petab ära. Eks kirjastaja on valinud paksema paberi, sest paks raamat mõjub kaalukamalt, iseenesestki mõista.
„Pealtpanekud ja altminekud“ on igati moodne… mis see õige žanrimääratlus olekski… vist ikka romaan. Meil on võtta kaheksa eraldiseisvat juttu, mille tegelased, hakkab ilmnema, on mingitpidi omavahel seoses. Mida rohkem ilmnema hakkab, seda huvitavamaks muutub ka raamat (kuigi ega alati ju ei tahagi, et raamat huvitavaks muutuks, huvitavus võtab tihtipeale vähemalt minu jaoks mõnu ära). Siis oskad juba kaasa elada ja tunda. Kuigi Filimonovi tegelastest ja nende motiividest ei saa muidugi väga kiiresti sotti. Peab ikka laskma settida, peab sumpama läbi tähemürade ja kirjandusilude tihnikute. Võib-olla end vahel ka ära petta lastes. Aga niimoodi Filimonov kirjutab ja hästi teeb, et kirjutab.
Tegelased elavad tal linnas ja ajavad omi asju. Toimub Filimonovi raamatutes palju ja „Pealtpanekud ja altminekud“ pole erand. Minu jaoks isegi liiga palju. Ei jõua kõiges järge pidada. Hiljuti hakkas Facebookis silma Urmas Vadi lause, et ta tahab lugeda selliseid tekste, kus ikka midagi toimub, mitte ei ronita silmadega mööda tapeeti üles. Ma ei ole sellega 100 protsenti nõus, aga saan aru, mida Vadi mõtleb, ja tundub, et Filimonov on just sellele Vadi nõudele vastav kirjanik.
Tegelasteks taksojuht, torulukksepp, toidukuller, kooliõpetaja, helilooja jne – selles mõttes linnasotsioloogiliselt päris esinduslik valim. Kõiki selliseid inimesi – või oleks õigem öelda funktsioone? – leidub linnas, nad kõik on ka sedasorti tegelased, kellel ja kellega on palju anonüümsemat sorti kontakte. Õpetajal ja heliloojal on need anonüümsed kokkupuuted ilmselt kõige vähem instrumentaalset laadi, kuigi eks ka neid võib mõneti anonüümseteks pidada.
Torumees oma spetsiifilise ja hermeetilise lingoga on moodsas urbanistlikus komöödiakirjanduses („Pealtpanekuid ja altminekuid“ võib sellisesse žanri ääri-veeri liigitada küll) vaat et kindla peale minek. Kes poleks kuulnud lõbusaid jutte suhtlemisraskustest torumeestega. Toidukuller on natuke uuem nähtus ja temaga kokkupuuted sageli põgusamad kui torumehega, aga naeru ja nuttu võib pälvida sealtki. Ja kooliõpetaja. Filimonov on ise ka kooliõpetaja. Pole küll ilus ega ka sophisticated autori ja teksti vahele biograafilisi paralleele tõmmata, aga vahel nad siiski tulevad ja ega Filimonovile autorina pole sellised mängud ka võõrad.
Helilooja on muidugi hea leid. Heliloojaid võiks kirjanduses rohkem olla. Mulle on Filimonovi puhul ikka meeldinud, et ta kirjutab ka muusikast, rohkem kui paljud teised, kellest enamik ei kirjuta muusikast ju üldse.
Rohkem küll on ta loomingus esinenud rockitausta, aga seekord pälvib tähelepanu ka n-ö süvamuusika. Mul lihtsalt on nõrkus ka muusikakirjanduse vastu. Ma tahaks, et Thomas Manni „Doktor Faustuseid“ oleks ühe asemel 72.
Filimonovi heliloojakäsitluse suureks puuduseks on kahjuks helilooja nimi – Bart Narvo. Päris halb nimi ausalt öeldes. Saan aru, et „Pealtpanekud ja altminekud“ on mingis mõttes ka peeglitagune maailm, aga ikkagi – Bart Narvo?! Iga kord, kui lugesin „Bart Narvo“, käis seljast üle ebameeldiv judin.
Nimede üle reflekteerimisele pöörab ka Filimonov ehk natuke liiga palju tähelepanu. 6. osa „Linnupetted“ algab nii: „Nõnda on kord juba kujunenud, et Jean Radugin vihkas oma elus kahte asja. Esiteks vihkas ta oma nime“ (lk 181). Ja siis arutatakse paar lehekülge nimede metafüüsikast. Olen elu jooksul samuti vahel püüdnud jutu kirjutamist alustada ja paar korda on läinud ka nii, et olen alustanud samuti nime üle süvajuurdlemisest. Siis olen aru saanud, et see ei vii kuhugi, selline jutt on kahjuks surnult sündinud. Kui asi algab nimest, siis on lugu n-ö pastakast imetud, on jäänud mulje.
Arvustust alustasin kirjanikuks olemise ja tuntud olemise üle mõlgutamisest. Ikka ju mõtled, et miks keegi tänapäeval üldse kirjanik on. Keegi eriti raamatuid ei loe ja kuulsaks sellega ei saa. Samas nagu teatav sundus kirjutada esineb, sest kirjutatakse ju palju. Kirjutatakse rohkem kui loetakse. Filimonov ütles 2019. aasta lõpus Loomingus ilmunud intervjuus Piret Põldverile, et ta loeb küll 50 lehekülge päevas. Olevat selline distsipliini hoidmine. Kas tal on kirjutamisega ka sarnane rutiin, sealt teada ei saa, aga „Pealtpanekute ja altminekute“ põhjal võiks öelda, et on. Selles raamatus on mingisugust rutiinset professionaalsust.
Filimonov tundub kirjutamist ja ka oma kultuuriteadmisi nautivat ja päris tihti kaob, nagu eespool mainisin, kompulsiivsete üksikasjade rägastikku. Selles mõttes võib ta meenutada ka Jacques Derridad, David Foster Wallace’it või Jüri Kolki. Kõik suurepärased autorid, aga võivad aeg-ajalt osutuda üsna väsitavateks. Nii ka Filimonov. Tema seni kõige paksem raamat on olnud „Thalassa, Thalassa“ (2013), mis küündis pea 500 leheküljeni. Selline globaalse, võiks öelda, et robertobolanoliku haardega romaan. Selle retseptsioonis kohtasin ka mitut puhku väljendeid – oleks vajanud toimetajat, või siis et muidu huvitav, aga ka väsitav.
Selline väsitavus on postmodernsele kirjandusele kuidagi iseloomulik olnud. Proovitakse kogemust ammendada, aga seda, mida ammendada, on lihtsalt nii palju. On küllalt pikalt räägitud, et postmodernism on surnud, isegi nii pikalt, et sellise jutu uuesti ülesvõtmine tundub asjatundmatu, aga Filimonov vastab paljuski postmodernse kirjaniku üldtunnustatud kriteeriumidele ja ajale kuidagi jalgu jäänud ta ei tundu.
Esiteks – me ei tea tast eriti midagi (nagu me ei tea eriti midagi näiteks ka Thomas Pynchonist). Piret Põldveri üks küsimus on ka sellele tõdemusele ehitatud, et me ei tea Filimonovist suurt midagi. Aga ei küsita, vastab Filimonov. Erinevalt Pynchonist ta küll tahtlikult ei põikle ega müstifitseeri ja kui küsitakse, siis vastab.
See on muide üldse väga hea intervjuu. Filimonov vastab täpselt, huvitavalt, karismaatiliselt.
Teiseks – ta romaan võib, nagu juba mainisime, olla ennastreflekteeriv ja seda isegi väsitavuseni ja sellest väsitavusest isegi omakorda aru andes, mis tegelikult võib olla veel hoopiski see kõige hullem asi („Siinkohal tuleb jälle üle rääkida. See peatükk on üldse üleni selline, kus tuleb lakkamatult üle rääkida“, lk 227).
Kolmandaks – äkki ka paranoia. „Elu ilma paranoiata on raske ja prognoosimatu,“ kirjutab ta muu hulgas ilusa numbriga leheküljel 100.
Neljandaks – popkultuuri kohalolu.
Viiendaks – mängud biograafiate ja autobiograafiatega ja pseudobiograafiatega. Ta eelmine romaan „Hariton Naganovi surm ja ajatus“ (2017) liigitub sinna lahtrisse.
Kuuendaks – matemaatilisus. „Pealtpanekute ja altminekute“ Bolti kuller Erik U. mõtleb elust kui teatavast arvutimängust ning taksojuht ja isehakanud vabakutseline tuvikütt Jean Radugin on vandenõuteoreetik, samuti väga postmodernne ja ka matemaatiline nähtus.
Äkki ka filmilikkus (erinevused ja sarnasused Jean Radugini ja „Taxi Driveri“ Travis Bickle’i vahel). Avastasin teksti üle lugedes, et olin mitu korda kirjutanud Filimonovi asemel kogemata Filmimonov. Nimenaljad lipsasid läbi.
Filimonovi raamatud kubisevad efektsetest ja nutikatest lausetest. Neid ei pruugigi kohe märgata, nad võivad olla peitunud vähem efektsete taha. Laenasin raamatukogust ta esimese eesti keeles ilmunud romaani „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ (2010), kus keegi hea inimene on hariliku pliiatsiga lauseid alla jooninud. Neid oli päris palju ja seda oli huvitav vaadata. Raamatu retseptsioon on mingis mõttes ära tehtud. Aga muidu üldiselt nii sõnaohtra teksti puhul ei pruugigi seda laadi väikesed nüansid ja kõrghetked nii hästi silma jääda. Võib-olla teeb Filimonov sellega ka oma talendile karuteene, mine sa tea. Äkki ta võiks väikeseid aforismiraamatuid välja anda. Neid ostetakse, need saaksid kuulsaks ja muudaksid elusid, sest aforismidele on ju omane elusid muuta. Samas, tekstitihnikus on ka hea tuhnida.
Asfalt ja kõrvenõges
See võib kõlada naljakalt ja kummaliseltki, aga viimasel ajal igatsen ma lapsepõlve aegadest enim taga just haavu. Naha pinnal. Igatsen vere hüübimist ja selle ajapikku koorikuks kokku kuivamist, mida siis mõnuga väikeste sõrmedega jälle lahti nokkida. Sellele järgnevat teistkordset, kuid poole väiksemat veritsemist. Paranemise perioodiga viivitamist. Igatsen noore palja naha vastu asfalti kukkumist. Igatsen naha vastu asfalti kukkumise normaalsust. Kukkumise normaalsust. Teelehtede otsimist haava peale panemiseks. Ja siis sellesama kuuma – veel natuke aega tagasi valu põhjustanud – asfaldi peal istumist ja enda rohitsemist kõrvetava keskpäevase päikese käes lihtsa rohelise maagiaga. Igatsen kõrvenõgeste valutegevat enesekaitset minusuguste uudishimulike laste eest, kes peavad igal pool endale muudkui uusi radu tegema, sest miks peaks ainult asfaldi peal kõndima? Igatsen ennast osutamas esmalt asfaldile, kui vanemad küsivad, kust täpselt valus on, sest valu ei ole kunagi minu nahal, see on me vahel. Minu ja asfaldi. Minu ja kõrvenõgeste. Igatsen kuulumist kogu ümbritsevale maailmale, lapselike piiride poorsust, enese lekkimist lehtedele ja betoonile, rohelusele ja hallusele. Teadmist, et valu ei ole kunagi vaid minus ega selles, mis valu tekitab. See on me vahel. Mingis mõttes on see vaid meie asi, see ei puutugi vanematesse. Nad puhuvad alati mööda. Nad on unustanud, kus valu asub.
Kompost
Kunagi ei ole ma tahtnud saada maetud. Surnud peast siis. Elusast ammugi mitte. Kremeerimine ja tuha laiali paiskamine tundub kuidagi mõnusam. Mitte siis füüsilises mõttes, sellest on siis nagunii juba ükskõik. Aga isegi mõte sellest, et keegi käiks mu haual ja et mul oleks kuskil „oma plats“, ei meeldi mulle. Võibolla on magalates elamine mulle sedasi mõjunud? Siin oled ka ju nagu mingis kastis kinni, sestap ei mõjugi mõte nii-öelda järgmisse kasti minekust teab mis veetlevana? Pealegi, mulle lihtsalt ei meeldi surnuaiad ning ma kardan surnuid, ja kuigi oleksin siis ise ka üks neist, ei taha ometigi, et mind kunagi mõnda taolisse kohta kinni pandaks.
Viimasel ajal olen aga hakanud mõtlema, et äkki oleks OK, kui mind lõpuks ikkagi (endiselt, surnud peast siis) mulda pistetaks – aga eeldusel, et minust saab kompost! Et sedasi olen ma kuidagi kasulik meie planeedile? Loomulikult ei ole ma teab mis suur ja suures plaanis ei muudaks see maailmas midagi, aga it’s the thought that counts! Hiljuti lugesin näiteks, et USA-s, Californias, on see isegi seaduslik ja inimkompostiks saamine ei ole tegelikult üldse sama, mis tavaline kirstumatus. Kompostiks saamine eeldab mitu kuud mullaks lagunemist selleks spetsiaalselt ettenähtud suures puidust kastis ja see on lähedastele sedasi isegi nagu pikem hüvastijätuprotsess… Mõnele võib see kõlada päris kõhedalt, aga mulle päriselt meeldiks saada juba parem kompostiks mõnele lillele või põõsale või puule kui niisama laguneda kuskil teiste samasugustega mõnes maa-aluses magalas. Olen hakanud nüüd isegi natuke nagu rohkem hoolitsema enda eest, et mida ma tarvitan, mida söön, mida oma nahale panen, mis kreeme kasutan, mis toidulisandeid, vitamiine joon. Seda tegin ma muidugi ennegi, aga nüüd on lisandunud sellele ka teine mõõde – ökoloogiline! Et ma ei tee seda kõike selle siinpoolsuse jaoks! Pealegi, mulle tõesti meeldib mõelda endast kui tulevasest kompostist. Kujutan juba vaimusilmas ette oma külma-külma ihu lagunemas tuhande mikroorganismi koostoimel huumusesoojaks. Nii et tõesti loodan, et kompostiks ma ükskord ka saan! Kui peaks juhtuma, et mind ikkagi siin heast peast tahetakse maha matta, siis, tõelised fännid – te teate, mida tuleb teha! Kaevake mind välja ja smugeldage laip Californiasse! Siis tupsutage kevadel näiteks oma kasvava lemmiklille alla. Ma ei saa küll midagi lubada, sest olen siis surnud, aga praegu olen elus ja luban, et teen kompostina kõik endast oleneva, et see lill õitseks kaua-kaua! et see põõsas lõhnaks magusuimastavalt! et see puu õitseks nii kuratlikult ilusasti! et ta lööks kõik pahviks! pahviks, raisk!
Vana valu
Mulle meedib verd valada. Eriti kui ta nagu paiskub suuremate klompidena must välja. Selles on lausa midagi erootilist. Tupe pehmed seinad ja selle seest väikese survega väljuv tihkjas-kudejas klomp. Jah, mulle meeldib verd valada. Üks hetk keset järjekordset veritsemist tuli mul keele peale selline sõnapaar: vana valu. Nii ma seda endale hääletult, huuli muudkui nendesse sõnadesse murdes, endamisi torutasin: v a n a v a l u v a n a v a l u v a n a v a l u. Mulle meeldis see koht, kuhu keelega sedasi libisesin. Kõlas nagu mingi loits, needus või lihtsalt põlvkonnast põlvkonda kanduv mõtlemine naiste igakuisest veresõbrast, aga ei. Tundsin, et see pole see. Sõnapaar viitas millelegi muule. Siis aga hakkasin korraga nutma. Lahinal. Ja purskasin samal ajal aluspükstesse meeletus koguses verd. Olin nagu kummastki otsast soola ja rauda purskav fontään. Vulinal vedelduv mateeria, rajult pehmenev mineraal. Limane, soine ja sootu. Ma ei olnud enam inimene. Pisarad ja veri aina purskasid ja purskusid. Kleepusid mu külge nagu armastajate vedelikud. Soojad, salajased, räpased. Ma tahtsin, et see kunagi ei lõpeks. Soovisin lõplikult ära vedelduda.
Nii paljudele naistele on see nii suureks koormaks, aga mitte mulle, ei. Mina ootan verd. Tõmban end siis kerra, justkui kiviks, ja lasen endal endast välja voolata. Otse vanasse valusse, mille tähendust siiani ei tea, pelgalt aiman. Panen seda kokku nagu pärast ärkamist halvasti meeles unenägu. Võibolla siis, kui veri mulle enam külla ei tule, muundun taas inimeseks. Ehk isegi naiseks?
Koaala
Universum on mu Tinder. Mis üldiselt tähendab seda, et kui mul tekib tunne, et tahaks kedagi – armuda ja nii –, siis saadan mõttes universumile soovi à la: „Pilved, puud, vesi, tuli, õhk, mäed, taimed jms, kosmos ühesõnaga, noh, pliis, kuuled või? Saada mulle kõige ilusam, lahedam, seksikam, naljakam, julgem, targem ja lugemist armastav inimene, eelistatult mees, aga no ma olen avatud mõttele olla avatud, et võib armuda ja armastada ka soost sõltumata. Aga no igaks juhuks saada ikkagi meesterahvas, eks!“ Kahjuks pean möönma, et universum on väga aeglane Tinder. Sest suhteliselt ammu juba sain ühe taolise soovi teele pandud, aga seda kõige ilusamat, lahedamat ja targemat pole nagu veel kohanud. Eks ma olen ka vaikselt leppinud võimalusega, et kuna see „platvorm“ evib ikkagi teatud temporaalsust, mis ei lähe sugugi tänase vasakule-paremale-maha-ja-taha tempo ja temperamendiga kokku, saadab universum mulle selle inimese hoopis järgmises või isegi ülejärgmises elus. Kusjuures täiesti võimalik – vähemalt ei saa seda täiesti välistada –, et ülejärgmises elus inkarneerun ma hoopiski näiteks koaalaks! Sestap pole asi selles, et minu jaoks polegi olemas seda õiget inimest. Asi on selles, et mina olen veel inimene. Asi on selles, et ma pole veel koaala.
Selline keha
Ilmselt ei ole ma üksi selline, kes olukordades, kus toimub mingit liiki takerdumine, pool- või lauskukkumine, eriti tänaval, tunneb alatasa piinlikkust ja häbi. Ja kes siis tahab võimalikult kiiresti olukorrast väljuda, tõusta tagasi kahele kindlale jalale ja minna edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Lootes salamisi, et väga paljud ei juhtunud seda käpuli, perseli või põlvili prantsatamist tunnistama. Aga miks peaks kukkumine üldse olema piinlik? Mille pärast me tegelikult teiste ees kukkudes häbi tunneme? Kas ei ole see mingit pidi seotud keha teatud kindla maailmas olemise viisi ja selle eelistamisega? Sellise keha, mis käib kahel jalal. Sellise keha, mis ei lonka, ei liigu ratastoolis. Sellise keha, mis ei tõmble, ei pulseeri, ei vahuta, ei vibreeri. Sellise keha, mis ei nõua eriti palju tähelepanu mingisuguste esteetiliste ekstravagantsuste ega üleliigse energia, bravuuri või purjakil ülemeelikusega. Sellise keha, mis on kenasti piiritletud, pilk endassesuletud, nahk kenasti riiete all peidus. Eriti naistel. Sellise keha, mida katvad riided on puhtad. Sellise keha, mis on tugev ja ei näita kunagi oma nõrkust, ei tunnista vajadust vähemagi abi järele. Sellise keha, mis allub inimese enda kontrollile ja tahtejõule, sest midagi siin elus peab ometigi ju alluma meie tahtejõule, eks. Sellise keha, mis saab hakkama. Äkitselt aga, selleks paariks sekundiks, oleme maas ja haprad. Perseli ja abitud. Nagu me seda päriselt oleme. Nagu me tegelikult end maailmas alatasa tunneme. Ja kui vahel ei tule keegi appi ka, oleme selleks paariks sekundiks vastamisi seda maailma katva nii tavalise julmusega, millele üritame päevast päeva mitte mõelda. Muidu ei suudaks lihtsalt edasi elada. Ja kui keegi siiski tuleb appi, oleme vastamisi hoopis selle kehaga, selle endaga, mis on tegelikult nii abitu. Ja endiselt perseli. Ja mitte ainult selles kukkumises. Kas sellepärast ongi veidi või veidi rohkem häbi ja piinlik libiseda, takerduda, kukkuda? Tullakse siis appi või mitte.
Hirm
Läksin Lasnamäel ühel viimastest soojadest sügispäevadest metsa jalutama, mõtlesin veidi õunu korjata, kõdu nuusutada ja vaadata puude värviplahvatusi. Plahvatada pehmelt nendega mõttes kaasa, vaadata, mis värve ma ise sel hooajal purskan, eemal kõigist noist maailma nõmedustest, mida läbikukkunud liik nimega inimene on igavusest välja mõelnud – nagu näiteks sotsiaalmeedia ja sõjad. Olin parasjagu kuskil Iru hooldekodu kõrval, siiski üsna kaugel kõikidest lähedal asuvatest majadest, kui äkki üht taime pikemalt nuuskides kuulsin kaugel enda taga kedagi minu suunas liikumas, mulle lähenemas. Ümber pöörates nägin kogu, milles aimdus pikk mehekuju. Hakkasin veidi kartma, kuid jäin lähimal metsaristmikul ometigi seisma, oodates oma jälgedes kõndijat. Otsustasin oma hirmule otsa vaadata. Pealegi ei ole ma kõige nõrgem inimene maailmas, mõtlesin, et ehk saan ikkagi jagu sellest varjuvõõrast, kes kohe-kohe peaks nähtavale ilmuma? Umbes kümne sekundi möödudes ta tuligi. Tuli välja, et minu hirmu kehastus ei olnud keegi muu kui maailma kõige ilusam mees. Kõige ilusam, keda ma kunagi näinud olin. Siinsamas keset Lasnamäe metsa, kuhu olin tulnud, et end inimeste eest veidikeseks ära peita. Kohe tuli meelde film „Seenelkäik“. Kohe tuli meelde kurat. Kui kõige ilusam mees mulle lõpuks väga lähedale jõudis, vaatasime üksteisele pikemalt silma, ta ütles mulle soojalt „tere“, ma ütlesin vastu, ja siis me läksime kumbki oma teed edasi. Pärast läksin korjasin veel natuke õunu, tänasin puid ja läksin tagasi koju.
Inimlikkuse tähendus
See, et buss peatus ja bussijuht ratastoolis noormehe peale aitas, mõjus enam kui masendavalt. Ma ei tahtnud elada maailmas, kus abivajaja aitamine mõjub nii erakordsena, et hakkan keset sõitu lahinal nutma. Nutan bussides ja ka väljaspool busse muidugi tihti. Aga ikkagi. Kui üldse, tahaksin elada vastupidises. Ja vastupidiselt. Sellises, kus hakkaksin nutma, sest SEE ÜKS KORD abivajajat ei aidatud. Aga siin ma ometigi olin, tunnistamas midagi nii elementaarset nagu ratastoolis inimese bussi peale aitamine, nagu oleks see mingi kaheksas maailmaime. Enamgi, jah, olen suurejooneline unistaja, tahaksin elada maailmas, kus kõik bussijuhid lasevad alati kõik viimasel hetkel bussile jooksjad peale, mitte ei pauguta nende nina ees uksi alatasa kinni!
Mis samuti kummaline, see tunne, eks. Kui sa oled ise see viimasel hetkel bussist mahajääja, kelle ees uksed sulguvad. Kes edasi ei sõida, kes jääb ainsana maha. Millele järgneb tihti see tillukeõrn, justkui vanade patareide peal vaevu helkiv lootusetuluke, et ehk ta teeb ikkagi kord juba sulgunud uksed veel lahti? Ja siis ta ei tee. Ja siis nad on lõplikult sulgunud. Ja siis vajub see piinlik lõplikult-sulgunud-ukse-taha-jäämise-tunne peale. Jällegi – kust see tuleb?
Miks peaks inimesel, kes üritas just bussi peale saada, aga ei saanud, piinlik olema? Kas piinlik ei peaks olema hoopis bussijuhil? Ometigi on see tunne. Nagu kohtingukaaslane oleks kohtingule tulemata jätnud. Tunne, nagu sa ei oleks piisav. Piisavalt eriline, kiire, võibolla isegi ilus – et ta ära sõitis? Oleksin ma natuke kenam, oleks ta ehk ikkagi uksed uuesti lahti teinud? Mulle on hiljuti hakanud meeldima need viimasel hetkel ühistranspordi peale jooksjad. Nad on natuke nagu segased, natuke nagu superkangelased, natuke nagu õndsad idioodid. Korraga. Näib, nagu nad veel usuksid inimestesse ja paremasse homsesse, sellesse, et nad väärivad seda, et neile uksed uuesti lahti tehtaks.
Mõnikord tundub, et olen nüüdseks küll näinud juba rohkem selliseid, kes jooksmise asemel on kohe ette ära otsustanud, et nemad sinna bussi, trammi või trolli peale ei jõua. Ja kord juba suletud uksi neile keegi enam lahti ei tee. Ja nii nad teevadki näo, et nad tegelikult ei tahagi selle peale, ja nii on nad end ise juba ette ära peatanud. Enne kui bussijuht oma sulguvate uste ülbusega seda teeb. Ma näen sellest näost läbi. Olen isegi see nägu olnud. Eks selle näoga ongi lihtsam elada, saan neist inimestest aru. Nüüd aga ise nimme jooksen. Nagu segane, nagu superkangelane, nagu õnnis idioot. Üks hetk ma lihtsalt otsustasin, et jooksen alati bussi peale, ka siis, kui tundub, et see on liiga kaugel ja on kindel, et nagunii peale ei jõua. Otsustasin, et see maailm oma busside ja nende ülbete juhtidega ei tapa mu ühistranspordi- ja muud idealismi. Mis ei tee muidugi olematuks tõsiasja, et headus ei olegi elementaarne asi me maailmas ja et inimlikkus on jätkuvalt erand. Inimlikkus on ime. Ometigi me ju oleme need – inimesed. Liik, kellel peaks see nii lihtsasti välja tulema? Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Mittebinaarne Marilyn
Kõik algas pealkirjast. Ega ma otseselt ei teadnud, millest mittebinaarne Marilyn Monroe võiks rääkida. Tundus nagu midagi manifestilaadset. Pealegi veetles mind mõte miniatuurist, mis räägib voolava identiteediga sekspommist. Ega ma ei teadnud, et see ei lõpe nii, et see algab paljutõotavalt ja lõpeb nagu alati, nagu suitsiid. Mu fesari konto viskas mulle tol nädalal muudkui tast pilte ette, originaalist siis, mitte mittebinaarsest. Vaatasin seda iludust. Selliste kohta öeldakse klassikaline. Klassikaliselt ilus naine. Juurdlesin, oleks ta sündinud tänasesse päeva, kus soolised kategooriad pole nii jäigad, kas oleks ta ehk elanud kauem? Neid pilte vaadates kuskilt nagu sähvatas, et äkki oli ta kapi-mittebinaarne? Sündis lihtsalt valesse ajajärku. Kusjuures, olen täiesti kindel, et sekspommiks oleks ta saanud igal juhul. Ega seks sugu küsi. Kuigi paljud ehk arvavad nii. Ka pole sugu tingimata see, mis seksi küsib. Seks on see, mis seksi küsib. Ja Marilynist oleks saanud taoline pomm ka sel juhul, kui ta olnuks Marty või Marylono.
Kui vaatan teda, näen esmalt melanhooliat. Alles siis juukseid. Jäigast soolisusest tingitud kurbust. Alles siis ripsmeid. Jah, sellised laused. Vahel võib. Ma näen seda kurbust tegelikult kõigis inimestes, kes mahuvad või pigem pressivad end vägisi „NAISE“ ja „MEHE“ raamesse ära. Eks see on ka päritolu küsimus. Tihti on just vaesest perest pärit „mehed“ ja „naised“ need, kes enim „MEESTE“ ja „NAISTE“ moodi välja näevad – olete ehk tähele pannud? Sest kui neil palju muud siin maailmas, näiteks raha, eriti polegi, siis sooline raam ikkagi kannab. Ma isegi näiteks enam ei pahanda nende tüüpide peale, kes kõnnivad nagu „MEHED“, laiaõlgselt ja sellises stiilis, et tead – istudes võtavad nad raudselt oma reitega vähemalt kolme tooli jagu ruumi ära. Saan aru, või vähemalt püüan, et see on see vähene, mis neil on. Reied. Õlad. Kõhulihased. Munn. Nad peavad end kehaliselt tähtsaks tegema, täis puhuma-pumpama, sest teistsugust ulatuvust neil ühiskonnas pole. Keegi ei vaata neid muidu, neid pole selle kehata olemas. Ilma selle lihaõhuta on nad vaid katki tehtud pallilärakad, veeremas mööda eelmise kümnendi äraparandamata asfalti. See kõlab ehk veidi epateerivalt, aga ma tunnen tänaval alati kõige vaesema beibe ära. See on muide täiesti kasutu oskus. Nagu luuletaminegi. Ja kõige vaesema macho ka. See kõlab nii naljakalt, kurvalt – nagu mõne reality show pealkiri: „Kõige vaesem macho“.
Ma tahaksin kinkida sellele macho’le musta mersu ja paksu hõbe-keti. Ja beibele veel kõrgemad kontsad ja maailma tugevaima orgasmi. Sellise keeleka läbi, milliseks ükski macho veel võimeline pole, sest nende mõlema sugu jääb talle ette. Sõltumata sellest, et ma olen feminist ja soovin elada maailmas, kus Marilyn oleks saanud olla blond ja pomm ja seks ja ehk – mittebinaarne. Aga ma ei ela. Elan kurbade inimeste maailmas. Caps lock’is meeste ja caps lock’is naiste omas.
Nii lugu lõppebki. Kust ma seda teadsin? Kus sa oled, mu mittebinaarne Marilyn, miks isegi siin tekstis ei ilmuta sa end? Millegipärast mõtlesin ju su välja, sellel imelikul ööl, skrollides fesaris ühe klassikalise naise, ilusse surnud naise pilte. Kas sa tead, et kunagi lugesin ma „Ulyssese“ läbi, mitte sellepärast, et Joyce ja kaanon ja ilmatuma raske tekst, vaid et sina. Marilyn.
On öö, kui ma seda kirjutan. Ma olen kaine. Ma ei ole surnud. Ma ei valeta. Kuskilt kaugelt kõlab jazz. Ei saagi aru, kas kõrvalkorterist või hoopiski mu peast. Vist natuke mõlemast. Nagu vastus mu küsimusele.
Vihkamine
Kaks korda elus olen tundnud sellist masendust, kus ainus mõeldav ja rahuldav edasieksisteerimise viis tundus olevat surmajärgne elu. Teist korda tahtsin end tappa pärast seda, kui mu tädi end ära tappis. Esimene kord siis, kui „Digimon“ lõppes. Mäletan nii selgesti, kuidas pisikese plikana istusin hommikul köögilaua taga, pidin just kooli minema. Just oli lõppenud multika viimane osa ning head – digimonid – võitsid. Maailm oli päästetud ja edasi elamine tundus nüüdsest mõttetu. Mu lemmikmultikas oli lõppenud, internet oli juba leiutatud, aga siiamaale alles jõudmas, mis tähendas seda, et kohe esimese osa juurde tagasi minna oli võimatu. Seega polnud mul enam põhjust järgmisel hommikul nagu väga ärgata. Sestap, kui olin laiba vaiba sisse kokku keeranud ja istusin siis akna äärde närviliselt suitsu tegema, rahustasin end mõttes ja mõttega, et praegu võib ju olukord tunduda tõepoolest üpris masendava ja totaalselt lõplikuna, aga äkki ma kunagi naeran sellegi üle? Mõnikord on mu optimism mulle endalegi üllatav. Eriti sellises kohas. Eriti selle mastaapsus, kõike arvesse võttes. Maailmas lokkasid sõjad, pandeemiad, kliima soojenes, alanud oli kuues liikide väljasuremislaine, minust oli saanud just mõrvar – aga mina, näed, istun ja mõtlen ikka võimalikule paremale homsele. Et äkki kõik ei ole ikkagi niiii halvasti?
Olen seda und näinud juba mitu korda. See algab alati sellest, et mul tulevad meelde need kaks korda, mil ma end päriselt tappa tahtsin. Iga kord on vaibas olev inimene Arvo Pärt. Mul on tunne, et selle unega ma justkui nagu lohutaks end: Sveta, sa arvad, et sind siin Eestis vihatakse palju, aga tegelikult ruumi on veel…
Carolina Pihelgas. Vaadates ööd. Tartu: Kaksikhammas, 2022. 296 lk. 23.50 €.
„Vaadates ööd“ on tunnustatud luuletaja esimene romaan, millega autor kehtestab end nüüdsest ka prosaistina ja teeb seda veenvusega, mis edaspidi ei luba enam kunagi autorit vaid luuletajana ega tema loomingut üksnes luule kaudu defineerida. Kuid kas Carolina Pihelga luule ja proosa vahele ongi vaja žanripiiri tõmmata, on omaette küsimus. Teose tutvustuses on öeldud, et romaan räägib mäletamisest, kadunud ruumidest, tuhmunud ajast ja vaikivast vägivallast. Need sõnad pöörduvad lugemise käigus korduvalt ümber ja pahempidi, vahetavad tähendusvarjundeid mänglevalt nagu luuleski. Nii saab romaanis lugeda ka tahtlikust unustamisest, ruumidesse ära kadumisest, ajast, mida valgustab kirgas pärastlõunane päike, ja vägivallast vaikimisest, lõputust vaikimisest, mis on nii valdav, mõranematu, et oma kestlikkuses näib see lõpuks kõikidest kuritöödest ja vägivallategudest kõige hullemana. Vägivallatseja/kurjategija surm ei tekitagi minategelases enam emotsioone, kuid ema vaikimine, kuigi „ma isegi ei oota, et ta midagi kahetseks“ (lk 100), on see, mis võtab jalgealuse, jätab tühjuse. Seega on romaan ka düsfunktsionaalsetest perekondadest, olukordadest, kus need, kes peaksid võtma vastutuse, ei tee seda, sest nad kas ei taha, ei saa või ei suuda.
Romaani tegevus toimub mitmes ajas, nii tänases kui eelmises sajandis, kuid teost ei pea vaatama kui ajalooromaani, kuigi saaks. Ruumid, kus tegelased viibivad, on tihti kohad, kuhu nad veel vaid meeles tagasi lähevad: ruumid, toad, kambrid, palatid, mida füüsilises maailmas enam ei eksisteeri, millest on alles vaid varemed või kuhu vähemalt nende jaoks on ligipääs igaveseks suletud. Hoolimata sellest, kas need on ainult meenumused või viibib jutustaja seal olevikus, on need kõik väga tajutavad, lugeja tõmmatakse sisse, suletakse tegelasega samasse ruumi, kus ta haistab kohe neidsamu lõhnu, tajub rõskust läbi riiete tungimas, valgus kas pimestab või soojendab teda, keskkond ahistab või hoopis varjab ja kaitseb teda samamoodi, ninas, sõrmeotsa padjakese all võib ta aga tihti tunda pehmet tolmu, sest „tolm minu ümber on igavene“ (lk 15). Autor ei pühi laia lapiga tolmukihti ajalooliselt tõelt, ei valgusta võimsa prožektoriga läbi kogu mineviku pimedust, pigem laseb meil näha olnu põgusat vilksatust toas, kuhu läbi kardina moodustab mustreid pärastlõunane päike, hämaruses hirmutavaks venivas varjus, trellide mustris kambripõrandal, autolaternate valgusvihus lörtsisel teel.
Kuidagi kujunes nii, et alustasin selle teksti kirja panemist Ida-Virumaal. Sõitsin meelega läbi poolenisti mahajäetud kaevandusasula, kummituslinna tänavatel, sest see raamat oli juba minuga kaasas. Juba saingi silmade külge teise pilgu, ühtaegu lootva, samas otsitava leidmist kartva. Romaanis loodud ajaruumid ongi ehitatud sellised, kuhu lugejal on lihtne saabuda, kus ta saab lihtsate tunnuste järgi kergesti kindlaks teha aastaarvu ja lokatsiooni, autor on ette hoolitsenud, et siin liigset ekslemist ei tuleks, hoolimata sellest, et tegelased liiguvad oma mälestustes ajas tagasi ja edasi vabas rütmis. Romaani tegevus on konkreetsemalt ankurdatud kolme ajaperioodi, tänapäeva, eelmise sajandi seitsmekümnendatesse ja viiekümnendate algusesse, kuid mälestused on ajas hüplikud nagu unedki. Kuigi Pihelgas suudab meisterlikult taastada ajaloolist ruumi, luua usutava, üleni haarava atmosfääri, kuhu kostab ka ajaloosündmuste kaja nagu tehase vile läbi seinte või raadio teisest toast, kannab aeg selles teoses siiski teistsugust ülesannet.
Aega tegelaste eluringis markeerib Pihelgasel ööpäeva muutuv valgus. Lapsepõlves on aeg „nagu katkematu pärastlõuna … Aeg, kus kellasid pole veel olemas“ (lk 12). Pärastlõuna heledus tähistab muretut lapsepõlve, nagu see peaks olema, turvalist ajatsooni, õnnelikku aega enne seda, kelle ja mille hämarus kaasa toob, „üks teine, tundmatu hämarus“, kus on kellegi jäljed, „vihkasin hämarust, sest see tähendas, et pean koju minema“ (lk 28). Hiljem, juba täiskasvanuna pakub leevendust koidiku-eelne, une ja ärkamise vaheline seiskunud aeg: „ainult siin, selles öö ja päeva vahelises transiittsoonis ei kuulu ma mitte kellelegi, päriselt mitte iseendalegi“ (lk 38).
Romaani kolme osa kronoloogia teeb ajaga veel midagi, meil on olevik ja minevik, mis „tähendab, kõik oli juba ammu ära juhtunud“ (lk 32), kuid teise ja kolmanda osa noortelt naistelt on seeläbi lugeja jaoks juba ette võetud tulevik. Isegi kui Leidas on elevust ja lootust, siis Maša elus on juba olnud liiga palju sellist, et ta oma liiga vara saadud elutarkuses enam ettepoole ei vaata. On loobumine, ja leevendus peitub vaid minevikumälestustes: „Mašale tuleb meelde, kuidas kodus oli taevas teistsugune, pilved õhemad, talved pehmemad“ (lk 185).
Miks peaks keegi tahtma vaadata ööd, mis ometi „on tume nagu sisikond“[1]? Öö vaatamine on mälu kõnetamine, olnu jälgede ajamine, jaht pimeduses, kus tihti ongi orientiiriks vaid sõõrmetesse jäänud lõhn, üksik heli, õhu liikumine näo ees. „Ainult öö suudab nende väsinud kehade seest välja tirida tummi tuikavaid mälestusi, öö, mille sisse tuleb lihtsalt sukelduda, lahustada selles kõik, mis on tuttav ja tundmatu, üleni“ (lk 175). Mälujälg on tegelikult reaalselt olemas, see on füsioloogiline muutus närvisüsteemis, mille tekitab millegi kogemine, ning too jälg mälus võimaldabki kogemust hiljem meenutusena taasluua. Kas mälujälgede ajamine, öö kõnetamine saab olla tee valu vähendamisele? Tulemust ootamata väärtustaksin ma protsessi. Ja jälje võib jätta ka see, mida ei olnud, andku neuroteadlased mulle andeks.
Kas „Vaadates ööd“ on mälukirjandus? Kui eelnevast lähtuda, siis on vist pea kogu kirjandus, mida ma tean, mälukirjandus. Võrdlus Ene Mihkelsoniga on Pihelga puhul aga möödapääsmatu, katse vaadelda proosat autori luulest eraldi pole edaspidi enam veenev. Kuigi romaan toimib mõjusalt ka ilma, et lugeja autori luulet lugenud olekski, on read seotud, samale lõimele kootud. Selle romaani kude on lugejale haista, katsuda, see torgib, embab, soojendab, pimestab, hõõrub, jahutab. Sel, kes on autori luulega tuttav, on aga peos ehk rohkemate romaani ruumide võtmeid. Muidugi toimib see kohe ka teistpidi. Peale romaani lugemist oleks lausa kohustuslik luulekogude (esimesena ehk „Valgus kivi sees“ ja „Pimeduse pisiasjad“, aga ka teised) juurde tagasi pöörduda, sest nagu Mihkelsoni puhul, selitab proosateos autori luulet, avab peidetud setted ja kihid.
Mõlemas korduvate märksõnade, nagu „eksperimentaalbioloogia labor“, „öö“, „tolm“, tuttavlike ruumide, mälestusi elustavate lõhnade ja valguse abil ilmuvad luuletustele uued varjud ja teised kontuurid, nii nagu pimikus ilmuvad fotopaberile kujutised, jäljed sellest, mida on püütud jäädvustada, aga mida me kunagi päris identselt ei suuda taastada, need mälujäljed. Ühe foto kaudu (lk 51) saab taastada kellegi elu, hiljem vaikimise ja tolmu alla maetud unistused ja pettumused, või näha ennast oma emas, näha eelmisi põlvi iseendas. Ja see romaan ON tunnetuslik uurimus. Ikka tuleb ette võtta ka käik arhiivi, lehitseda läbi kõik need lõputud leheküljed õhukesel paberil, see on lõputu lehitsemine. „Leheküljed neelduvad silmadesse, silmad sulavad üles ja voolavad tooli pealt maha, ühes kaustades laiali valguva tindiga. Toolile istuma jääb ainult üks kivi“ (lk 101).
Millal inimene kaotab enda? Millal me kaotame inimese? „Olen surnud igal pool ja alati, harjutasin suremist juba lapsest peale … Et ma olevat elus, olevat ikkagi olemas? See pole muud kui vana kuulujutt“ (lk 198). Millisest hetkest või teost saab enese kadumine alguse? See, mida peategelane on läbi elanud, on piisavalt ränk, et põhjustada enesekaotust. Kuid tema ei kaota ennast, ei ole ennast kaotanud, sest julges pilgu pöörata öösse, nende asjade peale, mida inimese elus olla ei tohiks, aga ometi on. Minajutustaja on tunnistanud endale oma olemise haprust, kuid ometi on tema olemises rohkem jõudu ja otsusekindlust, kui lugejana talt söandaks nõuda. Kes asub otsima, see ongi juba leidnud.
Libisemine vaikusesse on enda kaotamine, seda kehastab romaanis ema, kes „vaikib nagu lõputu nõmm“ (lk 100). On tapvas vaikimises, selles põlvkondlikus ja ka põlvkondi ületavas epideemias süüdi totalitaarne režiim, kogetud (ja maha vaikitud) vägivald, ilmajäetus, juurte pealt maha lõikamine, kõik see, mida kogevad ka selle romaani tegelased? Minategelane keeldub ennast kaotamast hoolimata kogetud vägivallast, õieti loobub ka süüdistamast. Jäägu see viimane siis lugeja hooleks või mitte.
Ma arvan, et „Vaadates ööd“ on suurepärane, kaunis ja ehk just selle poeetilisuse läbi universaalses keeles karm romaan, kus ei läheks ka tõlkes midagi kaduma. Kuigi ajaloolised kihid on meile lähedal ja tuttavlikud, ei uuri see raamat suuri sündmusi, ei süüdista ajalugu, mis niikuinii kunagi ei lakka raputamast, kus alati toimub asju, mis liigutavad inimesi, elusid ühest kohast, ühest korrast teise ning millest hiljem saavad kronoloogiad, biograafiad, memuaarid. Pihelgas vaatab seda, mis on aja sees, mis on inimene. Autor kõnnib vaikselt mööda mälu jälgi, varitseb kannatlikult ja märkamatult nagu ilves ning sunnib lugejat omagi keha pingule tõmbama, meeli erksaks teritama, nii et kopsud on täis toomingate ja tolmu lõhna ja silmad omaenese ööd.
On veel midagi. Kas keegi, mõni (mees)kirjanik või keegi teine, võiks heita valgust SINNA pimedusse, vägivallatseja sisse? Või on mul veel liiga väike lugemus ja ma pole neid käsitlusi üles leidnud? Ma mõtlen, et me oleme seal ümber juba kõik läbi kobanud, OMA pimeduse läbi kirjutanud, aga igale poole ikka ei näe. Millest see küsimus tuli? Kergendustundest, mida tajusin, kui tuli teade Serjoža langemisest (lk 183)? Kas niimoodi tohib tunda? Kas ma tõesti juba kartsin, milleks see noor poiss oleks võinud saada, kui ta oleks sõja lõpuni kaasa teinud? Kes nad õieti on, kust nad ikkagi tulevad, need, kes algul imbuvad meie eludesse „nagu suits või jahe õhk soojustamata tubadesse“,[2] jätavad jälgi, mis muudavad igaveseks mälu struktuure või lõhuvad keha ja kaovad siis vaikusesse, öhe? Kas peame neile siis andestama, sest nad ei tea, mis nad teevad, või unustama, sest „öö on lühike ja pidetu ega taha meist midagi“[3]?
Öö ise ei ole ei halb ega hea.
[1] C. Pihelgas, Pimeduse pisiasjad. Tartu, 2017, lk 47.
[2] C. Pihelgas, Tuul polnud enam kellegi vastu. Tartu, 2020, lk 145.
[3] C. Pihelgas, Kiri kodust. Tallinn, 2014, lk 59.
1
Ta tuli tuppa ja heitis välivoodile, lõhkeainele lähemale. Kui Maria üritas teda ümber veenda või lihtsalt küsimusi esitada, vaatas ta naist pika, kuidagi vankumatu pilguga ja selgitas lühidalt midagi taolist, et keegi peab ju tema järele vaatama, pidades silmas mitte Mariat, kes vist luges tema selgitustest välja just seda, vaid lõhkeainet. Muidu, andis ta mõista, võib jumal teab mis juhtuda.
„Aga see pole ju aktiveeritud, isegi mitte kokku monteeritud,“ võttis Maria ühte lausesse kokku kõik oma teadmised sapööriasjandusest.
„Ja mis, kas sinu arust teeb see ta ohutuks?“
Aga magada talle meeldis, näiteks unetult istuda ja selle aine, mille nimigi talle meelde ei jäänud, hunnikut valvata oleks olnud keeruline, kui polnuks tema enda välja mõeldud lifehack’i. Ilma selleta oleks ta niikuinii kokku vajunud ja uinunud, uinunud nii, nagu uinub inimene, kes enne seda mitu ööd maganud pole, see tähendab raskelt ja sügavalt. Ja kõik, mis oleks võinud juhtuda selle lõhkeainega, oleks juhtunud just tema kõige magusama une hetkel. Mitte et ta oleks eriti lootnud oma jõududele, kõike seda demonteerida ja deaktiveerida ta tehnilise ettevalmistuse puudumise tõttu võib-olla ei suudaks. Aga üks väike plaan oli tal sellekski puhuks. Ta lootis, et jõuab ärgata ja lõhkeaine eri akendest välja visata.
Mõnikord puges talle pähe mõte, et võib-olla püüab Maria niimoodi peenelt märku anda soovist, et ta võiks naise juurde heita, aga sellest hägusest mõttest kaugemale minna polnud tal võimalik, ja kuidas seda kontrollida, polnud samuti selge. Selle jaoks oleks vaja olnud kuidagi lahti saada sellest suurte raskustega hangitud, ilmselt veel nõukaaegsest välivoodist (kas selliseid üldse tehti praegu? ilmselt tehti, peavad ju inimesed, kellel pole oma voodit, kusagil magama, ja kõiki inimesi, kellel pole oma voodit, ei saa automaatselt paadialusteks liigitada). Nii et ta käis jätkuvalt päeval väljas, tuli tagasi vahetult enne magamaminekut, pani välivoodi keset tuba, lõhkeainele lähemale. Maria läks ainukesse magamistuppa ja ohkas seal kuidagi pikalt, ilmselgelt küsimusi oodates. Tema tiris teki ninani ja hoidis isegi veidike hinge kinni, peaasi, et mitte rääkima hakata.
Parovozovil oli oma puhkusekontseptsioon, mille ta kunagi igavusest välja töötas, ja nagu kõikidest taolistest kontseptsioonidest, pidas ta sellest kõrvalekaldumatult kinni. Ta arvas, et puhkama peab igal aastal, esiteks, uues kohas, teiseks aga, koos uute inimestega. Esimene tingimus pidi raudselt kehtima, teise osas olid lubatud kombinatoorse iseloomuga mööndused, see tähendab, tinglik Žuravljov võis olla ühes seltskonnas tingliku Sitkini ja tingliku Alushaniga ainult üks kord, hiljem võisid nad korduda näiteks kahekaupa, lisanduva kolmanda isikuga, aga mitte kunagi täpselt sellises koosseisus. Nii et pole midagi imestada, et varem või hiljem jõudis kätte hetk, kus ta enam lihtsalt ei leidnud puhkusekaaslasi. Koos perega võis, nagu kontseptsioonist järeldus, puhkama sõita ainult üksainus kord, ja see oli juba ammu ära kasutatud. Õnneks oli Irka, Parovozovi naine, arusaaja naisterahvas ja reageeris kõikidele tema kontseptsioonidele ükskõikselt, teades, et varem või hiljem kas muutub kontseptsioon või siis mõtleb Parovozov välja mingi kõvertee.
Pealekauba liikus Parovozov oma eesmärgi poole pikkamööda ja valis puhkuseveetmiseks esialgu kõige lähemad riigid – Läti, Leedu ja Soome –, seejärel liikus metoodiliselt edasi lääne poole, kattes kogu Euroopa territooriumi geograafilise kaardi. Ta oli metoodiline inimene, Irka teadis seda, harjus sellega või siis leidis temas mingeid kompenseerivaid omadusi ja selle asja pärast ei näägutanud. Peaaegu mitte millegi pärast ei näägutanud, kui, siis küüslaugu pärast. Parovozovile oli hea naine sattunud, nii et südametunnistus isegi natuke näris teda pikal lennul Lissaboni. Portugal oli ainuke veel hõlvamata Euroopa riik, kõikvõimalikud kääbusriigid kaasa arvatud. Edasi seisis ees ookeani ületamine või siis Aasia, ta polnud veel otsustanud. Selle peale võis mõelda hiljem, pärast naasmist, aga praegu ootas teda ees, nagu ta lootis, meeldiv reis. Lissabon-Porto-Funchal, sest et riigi suurimat saart külastamata jätta ka ei saanud, ka võlusõna „madeira“ uimastas magusalt suud.
Reisides Parovozov, erinevalt oma rännakute planeerimisest, originaalsusega ei hiilanud, käitus nagu tavaline turist. Käis muuseumides, proovis kohalikku toitu, koostas endale enne iga sõitu must see ja must do nimekirju, veenis reisikaaslasi talle ühes või teises seltsi pakkuma. Ise nõustus kergelt oma reisikaaslaste plaanidega, tingimusel, et need ei saa takistuseks tema omadele. Praegu Portugalis oleks pidanud olema nii lihtsam kui keerulisem. Lihtsam – sest ühtki reisikaaslast tal polnud, ta ei pidanud kellegagi kokku leppima ega võimalikule kompromissile minema, kõik otsustas ise. Keerulisem – sest ka Parovozov oli ikkagi sotsiaalne loom ja mõningaid asju, mis mõningaid, isegi kõige lihtsamaid asju, nagu minna muuseumi või sõita metrooga, oli tal lihtsam teha teistega koos, üksinda peab ennast veel sundima.
Ja just nimelt Funchalis Parovozoviga midagi juhtuski. Võtnud pagasilindilt oma uue kohvri ja trüginud läbi väikse vastutulnute salgakese taksopeatusesse, köitis ta tähelepanu tagasihoidlik kiri ühel siltidest, mille eesmärgiks on juhtida saabunute tähelepanu nende endi nimedele: „Pawełski“.
Miskipärast otsustas Parovozov, et kiri oli poola keeles, seal oli täht „w“ ja veel mingid diakriitilised, nagu ta neid endamisi nimetas, märgid. Perekonnanimele lisaks polnud mingeid täiendusi, ei eesnime, ei tiitlit, ei organisatsiooni nime, ei midagi. Tavaline valge nelinurk mustade tähtedega. Fonti Parovozov ära ei tundnud, aga see oli ka tavaline font, ilma viguriteta, mitte Times New Roman, aga midagi väga sellesarnast. Parovozov tegutses üsna tihti segaste, ei tea kust tulnud impulsside ajel. Miski andis talle tõuke ja tema, justkui surfar (surfamisest polnud tal loomulikult mingit ettekujutust), andus lainete tahtele, mis viisid teda tavaliselt jumal teab kuhu.
Ta astus mehele ligi ja ütles, et tema ongi Pawlowski. Mees ei küsinud talt mingeid dokumente, ei küsinud üldse midagi, võttis ta kohvri, pööras ringi ja läks auto juurde. Parovozov läks tema järel, muretsemata üleüldse tegeliku Pawlowski saatuse pärast.
No mis siis on, mis on, varem või hiljem mind paljastatakse, loomulikult pigem varem, ja kõik naaseb omale kohale – umbes nii ta mõtles, kui telefoni välja võttis. Keerutas käes, juureldes, kas oleks mõtet oma apartement homseks ümber broneerida, aga otsustas siis, et pole mõtet, paljugi mis, kui ruttu ta paljastatakse, kuid elada kasvõi paar tundi teise inimese nahas on meeldiv ja ootamatu.
Meesterahvas ilmselt lihtsalt ei rääkinud ühtki Parovozovile tuttavat keelt, seetõttu ta lihtsalt läks Parovozovi kohvriga ees ega vaevunud kuidagi teed juhatama või midagi selgitama. Jõudes mingi maasturini (Parovozov ei mõiganud nendest kunagi midagi, autosid valis ja juhtis alati Irka), tonksas mees kutsuvalt sõrmega. Parovozov mõtles veel korra tõelise Pawełski saatusele ja istus tagaistmele.
Mees tõi ta kuhugi kummalisse võõrastemajja. See oli hoone Funchali kesklinnas, elanike vastuvõtuks justkui täiesti sobimatu. Kõige enam meenutas maja mingit endist ametiühingute paleed, kui Portugalis üldse kunagi ametiühinguid on olnud. Vaibaga kaetud trepp viis Parovozovi improviseeritud reception’ini, kus tütarlaps üritas temaga poola keeles juttu algatada.
Parovozov ütles talle, et poola keelt ei räägi, mille peale tütarlaps noogutas arusaaja ilmel ja küsis dokumente. Parovozov mõtles, et nüüd ongi kõik, kohe on ta paljastatud ja saadetakse häbiga koju. Aga ei. Tütarlaps keerutas käes tema Parovozovi nimele väljastatud Eesti passi ja registreeris ta mingis veeuputuseelses paberžurnaalis kui Pawlowski.
„Kas te arvate, et nii on parem?“ küsis Parovozov.
„Aga miks te meie autojuhti ära ei oodanud?“ vastas tütarlaps talle küsimusega.
Parovozov hakkas puterdades seletama, et kuidas siis, kuidas ei oodanud ära, ilma nende autojuhita poleks ta mingil juhul hotelli kohale jõudnud, ta ei teadnud üldse, kus see hotell asub, ja et ta selles elama hakkab, ei teadnud ta ka.
„Meie autojuht just helistas mulle ja ütles, et ootab teid siiani lennujaamas,“ ütles vastuvõtuneiu ja naeratas leebelt, kuid etteheitvalt. Parovozov otsustas mitte reageerida.
Parovozov tundis veelkord huvi, miks neiu registreeris ta mitte selle nimega, mis passis oli, vaid sellega, millega ta leti juurde astudes end esitles. Tütarlaps vastas, et kliendi soov on nende organisatsioonile seaduseks, ja kordas veel kord, et nii on ilmselt parem.
Talle anti numbritoa võti ja keelati ükskõik kuhu minna kahest viieni päeval.
„Miks küll?“ küsis Parovozov, kes oli juba peaaegu otsustanud enam mitte millegi üle imestada.
„Teie juurde tullakse just nimelt selles ajavahemikus,“ ütles vastuvõtuneiu. „Keegi ei tea, mis päeval, aga aeg on meile teada.“
Õnneks oli kell alles üksteist hommikul, nii et söögiks ja ringivaatamiseks oli Parovozovil veel tervelt kolm tundi.
Juhuks kui keegi ei tea, Funchali on kolme tunni jooksul täiesti võimalik läbi käia, eriti kui olla normaalses füüsilises vormis. Parovozov oli normaalses füüsilises vormis, nii et reisi esimese osa, tehnilise programmi täitis ta kiiresti ja ilma eriliste kõrvalekalleteta. Ja süüa ja juua jõudis ta ka, naasis võõrastemajja kindlaks määratud ajal ja hakkas ootama.
Ja ootama ei pidanud kaua. Eirates apokrüüfilist lõunamaist ebapunktuaalsust, koputati numbritoa uksele juba pool kolm. Koputas meesterahvas, kes meenutas Billy Wilderit mingi campuse-nohiku rollis, peapaelaga, mida kannavad eriti kummalised tervisejooksjad, ka McEnroel oli mängides selline peas. Ta sarnaneski veidike McEnroele, paljakud keset pead ja pisut kergemeelsed lokid külgedel.
Aga muide, on see üldse tähtis, mismoodi näeb välja inimene, kes toob teile radikaalseid uudiseid?
„Kas teie olete Pawlowski?“
„Mina,“ Parovozov ei vastanud kohe, paar sekundit läks mõtiskelule, aga McEnroed see ei häirinud. Tema inglise keel oli hea, mingeid suhtlemisraskusi ei tekkinud.
„Kas te teate juba, miks me teid tellisime?“
„Ei.“
„Väga hea, et te olete nii lakooniline, see soovitab teid kõige vajalikumast küljest.“
McEnroe sisenes kutsumata numbrituppa ja ronis jalatsites tugitooli. Hotellivärk, mitte oma, niisiis pole eriti kahju.
„Olgu, ma proovin algusest peale ja võimalikult arusaadavalt. Te mäletate, kuidas teiega ühendust võeti, veel kodus?“
„Jah,“ Parovozov mõtles veidi ja jõudis loogilisele järeldusele, et kui Pawełski, tähendab, tema on siia jõudnud, siis tähendab, keegi pidi ta siia kutsuma.
„See oleme meie. Funchali Vabastusrinne.“
Ahah. Nüüd, tundub, sai arusaadavamaks.
„Millest vabastate?“
„Kohustustest,“ selgitas McEnroe väga arusaadavalt. „Me vajame selliseid professionaale nagu teie. Meil endil on selliseid vähe. Väga hea, et te siiski soostusite kohale sõitma.“
„Aga miks te võtsite ühendust just minuga? Ma ei usu, et ma olin ainuke spetsialist Euroopas, kes polnud sel ajal hõivatud. Meid on muidugi vähe, aga ikkagi mitte niivõrd.“
„Te ei kujuta ette, kui vähe teid on. Aga selles loos aitas meid teie selgelt väljendatud positsioon.“
„Jah?“
„Te ju postitasite Picassot?“
„Postitasin,“ ei hakanud Parovozov eitama.
„Vot siis.“
McEnroe ütles Parovozovile, et tema missioon nende organisatsioonis on äärmiselt tähtis, et selliseid inimesi nagu Parovozov tuleb aretada kasvuhoonetingimustes, hoida nagu silmatera, sest pommi tegemine pole teab mis kunst, tõenäoliselt ka selle kahjutukstegemiseks leiab meistri, aga selle lõhkemist tagasi hoida on jõukohane ainult uunikumidele.
„Aga milleks siis neid üldse meisterdada, kui te neid lõhata ei kavatse?“ täpsustas Parovozov igaks juhuks.
„Meie omad kartsid, et see saab olema raske punkt,“ tunnistas McEnroe. „Saate aru, kõige tähtsam on, et oleks potentsiaalne võimalus. Me eriti ei taha verevalamist ja loodame oma eesmärke saavutada ähvarduste ja šantaažiga. Inimesi tappa on väiklane ja labane.“
McEnroe rääkis Parovozovile, et Rinde lõhkeaineladu asub korteris ühel mäenõlval. Korteris elas tütarlaps Maria, kes kohakaasluse alusel oli Rinde sidemeheks.
„Ta ei ole abielus ega käi kellegagi kohtamas,“ ütles McEnroe toonil, mis ei jätnud kahtlust, et see teadmine on Parovozovi jaoks äärmiselt tähtis. „Samal ajal kaitsete ka teda.“
„Kelle eest siis teda?“
„Meie Rindes on erinevaid inimesi, sealhulgas ohjeldamatuid,“ selgitas McEnroe.
Lõhkeainega aga oli selline asi. McEnroe sõnutsi oli neil mingi meistrimees, kes mätsis seda kilode kaupa, nii et praeguseks oli kogunenud nii palju, et oleks võinud kogu Madeira põmmutada kus too – Parovozovile tundmatu – Portugali kurat. Aga meistrimees ei peatunud, vaid jätkas meisterdamist.
„Aga miks te teda ei peata?“
„Kes meie sellised oleme, et takistada inimesel oma hobiga tegelemast?“ ütles McEnroe. „Ega me loomad ole, ma ju räägin teile.“
Ainus, mis neil õnnestus saavutada, oli see, et nende meistrimees ei pannud pomme lõpuni kokku. Ta tegi valmis kõik komponendid ja joonistas instruktsioonid seadmete kiireks monteerimiseks ja aktiveerimiseks, nii et sellega võis iga diletant kümne-viieteistkümne minutiga hakkama saada.
„Nagu Ikeas?“ leidis Parovozov analoogia.
„Nagu Ikeas, jah,“ kinnitas McEnroe analoogiat.
Ainult et selle lõhkeainega, nagu rääkis McEnroe edasi, juhtus sihuke asi. See reageeris helile. Kas jättis monteerimisgeenius midagi arvestamata või, vastupidi, arvestas kõik eriti hoolikalt välja, aga kui tolle ikea vahetus läheduses kõlas teatud sageduse ja tooniga heli, ilmutas see tendentsi isemonteerumiseks – osad libisesid üksteise poole, justkui metallviilmed magneti toimel, ja aktiveerusid. Sel juhul oli veel võimalik seda välja lülitada, aga tegutseda tuli kiiresti.
„Aga mis heli täpselt?“ küsis Parovozov.
„Aga just seda me ei tea. Ükskord see juba iseaktiveeruski ja tappis neli meie aktivisti, kes seda hoiukohta transportisid.“
Ja nüüd siis hoolikalt paljude kandidaatide seast välja valitud Parovozov, see tähendab Pawełski, kelle valimisel oli mänginud sugugi mitte viimast rolli see, et ta magab vaikselt nagu hiir, mis on Euroopa vasakliikumiste hulgas harv nähtus (nii McEnroe ütles), pidi valvama Funchali lõhkeainet isedetoneerumise eest. Parovozovist käis jõnks läbi, tahtis juba öelda, et just nimelt mitte tema, tema just nimelt öösiti norskab ja isegi nii kõvasti, et ta naine Irka, kui tahab välja puhata, läheb aeg-ajalt teise tuppa magama, aga loomulikult ei saanud seda öelda, siis oleks kõik välja tulnud, ta oleks tagasi lennujaama viidud ja seda veel parimal juhul, mis oleks halvemal juhul, selle peale ta ei tahtnud isegi mõelda.
Just seepärast tuligi Parovozov nüüd vastu ööd ja heitis pikali toa keskele, sellele Maria korterisse inetu mittegeomeetrilise hunnikuna paigutatud lõhkeainele lähemale, just seepärast ta lebas kogu öö ja ainult tegi nägu, et magab, teki ninani tirinud, aga ise lihtsalt lamas kannatlikult, silmad kinni, kuulatades Maria hingamist, mis, ehkki too magas kõrvaltoas, oli välivoodisse hästi kuulda. Lõhkeainele Maria ühtlane hingamine justkui kuidagi ei mõjunud, nii et polnud midagi karta. Teeseldes poolakast kurikaela – oma uues rahvuses ei olnud ta muidugi kindel, aga millestki tuli ju lähtuda – nõutas Parovozov McEnroelt välja mingi raha varustuse ja kulude tarbeks ning kulutas seda magamiseks mitmesugustes Funchali hotellides ja apartementides. Ta lahkus hommikul, teatades Mariale ikka ühtmoodi lakooniliselt: „On asjaajamist“, pööramata isegi eriti tähelepanu, millise pilguga too talle järele vaatas.
Päeval, heites magama üha uute ja uute tekkide alla, üritas ta aru saada, kellena see neiu töötab ja kas üldse töötab. Nii palju kui ta aru sai, lahkus Maria korterist äärmiselt harva, tema päeva täitis toidu valmistamine, millega ta toitis peamiselt Parovozovit, toiduainete valimine, mida ta tellis lähimast supermarketist kojutoomisega, ja – millegi – ootamine.
Mingeid kahtlasi inimesi, kellest McEnroe talle oli rääkinud ja kelle eest teoreetiliselt tulnuks Mariat kaitsta, polnud pildile tekkinud.
Maria kartis muud. Maria kartis, et ükskord tulevad korterisse Rinde esindajad ja võtavad ise lõhkeaine kaasa. Tüdruk rääkis, et Rindel on kaks tiiba, üks mõõdukas, mida juhtis McEnroe (talle muide väga meeldis see Parovozovi nimepanek, ta guugeldas, kes McEnroe on, ja ütles, et tõesti on sarnane ja päris nime ei olegi sul vaja teada), ja teine, märksa radikaalsem, valmis lõhkama, tapma ja gaasi laskma.
„Mis gaasi?“
„Noh, midagi sellist nagu need jaapanlased.“
Ja Maria kartis väga, et teise tiiva esindajad jõuavad ükskord tema korterisse, võtavad kaasa kogu lõhkeaine ja mineerivad sellega midagi.
„Tuumajaama, presidendilossi, okeanaariumi, ma ei tea.“
Parovozov üritas Mariat rahustada. Talle tundus ikkagi, et kõige rohkem oleks aidanud, kui ta astuks Maria juurde, embaks teda ja siis pääseks valla midagi, millele ta isegi mõelda ei tahtnud – Irka oli tal meeles ja ta oli kindel, et varem või hiljem läheb ta tema juurde tagasi, lõppude lõpuks oli see ju lihtsalt puhkus. Lihtsalt eksperiment, mis seal ikka, katse väljuda kahemõõtmelisusest – ja praegu õnnestus see veel hästi. Ja mis peaasi, valutult.
Õhtuti, kui Parovozov juba tagasi oli, aga polnud veel mittemagama heitnud, võttis Maria seinalt kitarri – kõik nii nagu peab, suur helesinine lehv pillikaela küljes – ja laulis talle fado’sid kaotatud Aafrika asumaadest, Salazari geniaalsusest, kaunite kreoolitaride tulistest silmadest, orjade tugevatest kätest, saudade’st. Parovozov tardus ja üritas jälle mitte hingata, kartes pelutada. Ta teadis, et kui radikaalse tiiva esindajad ikkagi tulevad, siis vaevalt neil kahekesi nendest jagu saada õnnestub, vahest ainult juhul, kui neidki tuleb kõige rohkem kaks. McEnroele helistada nad muidugi jõuaks, aga neil endil võis siiski sandisti minna. Muide, Parovozov oli kindlalt ära tabanud oma siinviibimise mõtte ja teadis, et isegi kui mitte kõike, siis osa sellest lõhkeainest jõuab ta ikkagi aknast välja visata. Maria vaatas teda austuse ja teatava kaastundega. Aga kui läks duši alla, ei pannud vannitoa ust riivi. Kui Parovozov sellest aru sai, tuli talle kuumahoog peale ja ta ei saanud sellest lahti nii kaua, kui veesabinat kuulda oli. Tuli isegi konditsioneeri temperatuuri alandada ja ise päris selle alla minna.
Nii nad elasid ja kartsid. Nädala, kaks, kuu aega.
Jumal teab, millega see oleks võinud lõppeda, kui ükskord oma strateegiliselt siestalt koju naastes poleks Parovozov näinud maja juures, kus nad elasid, kahtlaselt palju autosid. Ameerika krimifilmis oleks veel enne kogu seda segadust kõik olnud piiratud must-kollase lindiga, millel kiri „Ära roni, inimesed töötavad“, aga see, ei teagi, kas õnneks või kahjuks, ei olnud Ameerika krimifilm, vaid tema, Parovozovi praegune elu, isegi kui ta endale seda eriti ei tunnistanud. Ei, see polnud politsei, need olid tennisemängijad. Sest lisaks McEnroele, kes ootas esimeses autos ilmselt Parovozovi tulekut, ronis veel ühest välja mees, kes sarnanes ülimal määral Pete Samprasega, ja vaatas Parovozovi poole sügava kurbusega.
„See on Inácio,“ ütles McEnroe. „Maria vend.“
Parovozov oli üllatunud, Maria ei olnud kunagi rääkinud, et tal mingeid vendi oleks.
Aga selge see, et nüüd ei saanud kuidagi ilma vennata. Keegi pidi ju, olgugi mitteametlikult, surnukeha tuvastama ja tõotama radikaalse tiiva esindajatele veritasu. Maria lebas täpselt samas kohas, kuhu Parovozov iga öö oli pannud oma välivoodi, mis praegu kokkupandult naaldus Maria magamistoa seina vastu, nagu iga päev enne Parovozovi saabumist. Maria käed klammerdusid tugevalt aktiveerimata pommi mingi järjekordse detaili külge. Ta mäletas kõike, mida ma talle rääkinud olin. Võimalik, et see ikkagi oli armastus.
„Rohkem keegi teid siin kinni ei hoia,“ ütles Parovozovile McEnroe. „Homme viime teid lennujaama.“
Parovozov palus talt paar päeva lisaks, et leida odavamaid lennupileteid.
Peale lennupiletite otsingu oskas ta internetis leida veel Youtube’i õpetusi isegi sellistele inimestele, kes no kohe üldse mitte midagi oma kätega teha ei oska. Tuli ähkida ja puhkida, käed kattusid kriimude ja marrastustega, üks küüs murdus, see-eest teist oli mugav kruvikeerajana kasutada. Aga lõppude lõpuks oli kõik valmis. Nii mehhanism kui Parovozov ise.
2
Irka muidugi üllatus, kui harjumuspärase abikaasa asemel jõudis Portugalist koju mingi poolakas, kelle jutust ta esialgu isegi aru ei saanud. Aga tal oli pass Parovozovi nimele, juhiload Parovozovi nimele ja keppis ta sama halvasti kui Parovozov, nii et naine rakendas tuntud tarkussõna pardi kohta ega hakanud mehe isikut kahtluse alla seadma. Paljugi mis võib inimesega puhkusel juhtuda. Ta oli kuulnud, et nende ayahuasca’ga võib veel kehvemini minna. Paljugi mis, et ayahuasca on Ladina-Ameerikas. Aga Portugalis võib veelgi hullem olla. Ja keel, küll sellega jõuab, tuleb meelde või õpib uuesti. Nii et kui paari nädala pärast Parovozov talle ikka veel vigases vene keeles teatas, et kavatseb perekonnanime muuta, ei olnud Irka eriti nördinud. Seda enam, et mehe jutus oli oma loogika. Ilu oli ka ja Irka väärtustas ilu palju rohkem kui loogikat.
„Seal on ainult kaks tähte, aga tähendus muutub radikaalselt,“ selgitas mees. „Paradizovid – sa vaid kuulata.“
3
Mööda Lissaboni tänavaid voogas tükkideks rebitud ja terveid raisid ja mureene. Väikesed haid maigutasid suid, muutudes endale märkamatult Hirsti skulptuurideks. Kogu selle toreduse keskel ujus melanhoolselt välja maailma kõige peletislikum kuukala ja vaatas hukkamõistvalt lissabonlaste peale. Mõne möödakäija näole oli kleepunud meduuse ning nad peatusid ja vandusid kurja, üritades neid organismile ohutult lahti kiskuda. Puhkus oli korda läinud.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub
Antropoloog David Graeber rõhutab oma kultusartiklis „Bullshit jobs“,[1] et John Maynard Keynesi arvestuste järgi peaksime me praeguseks ajaks läänemaailmas tänu arenenud tehnoloogiale hakkama saama 15 töötunniga nädalas. Kuid selle asemel on meid oma haarmetesse tõmmanud kõikjal vohav üsna mõttetu ja mitte midagi tootev töö. Lisaks Graeberi tähelepanekule kaasneb tänapäeva töökorraldusega veel üks probleem: vaatamata töö ebaühtlasele jaotumisele ja mõttetusele domineerib suures osas maailmast endiselt protestantlik tööeetika ja töökesksuse ideoloogia. Liigne töö aga ei jäta aega üksteise eest hoolitsemiseks, kodanikuaktivismiks ega demokraatias osalemiseks, mõnusateks tarbimisvälisteks tegevusteks lihtsalt nende endi pärast, loovuse lokkamiseks; lisaks toodab töö palju rohkem süsinikku kui molutamine. Pikemateks töötundideks ei sunni meid aga mitte ainult materiaalsed vajadused, näiteks palkade langev ostujõud, vaid ka ühiskonna tõrksus tööeetikat kritiseerida ja kahtluse alla seada.
Kuid ehk leidub kusagil ühiskonna servades siiski inimesi, kelle jaoks töö pole nii keskne ja kõikehõlmav? Tõsielulisi näiteid otsides jõudsin diginomaadideni. Need on asukohast sõltumatud digitaalsed töötajad, kes samaaegselt töötavad ja reisivad. Ina Reichenberger kirjeldab ühes esimestest diginomaadidele pühendatud artiklitest, et nende keskseks väärtuseks olevat vabadus; tavaelu ja -töö on neile võõrandumist tekitav ja üheksast viieni elustiil liialt piirav.[2] Nomaadid rõhutavad oma tarbimisharjumustes minimalismi ning vaba aja ja töö segunemist rahuldust pakkuvaks ja autonoomseks elukorralduseks. Hilisemates uurimustes on välja toodud ka nomaadluse tumedam pool: praegused noored loovinimesed ei suuda enam varem rikkalikke võimalusi pakkunud suurlinnades vastu pidada, kuna kõrged eluasemehinnad ja nende katmiseks tehtavad töötunnid (ja sellega kaasnev tööeetika) on lihtsalt ebamõistlikud ja kurnavad. Ja romantilise vabadusiha kõrval sunnib seegi siis juba pigem kaugtöötajana odavamatesse ja soojematesse ajutistesse sihtkohtadesse siirduma, seda praktikat võib aga tõlgendada ka uuskolonialismina.
Tahtsin diginomaadide tööeetikat lähemalt uurida, kuna mind kui antropoloogi ei rahuldanud piisavalt intervjuude põhjal kirjutatud uurimused, kus inimesed said esitleda oma ideaalset „mina“, samal ajal kui selle taha võis end peita täiesti teistsugune argitegelikkus, mida võimaldab paremini hoomata osalusvaatluse meetod. Samuti olid varasemad uurimused valdavalt keskendunud mobiilsusele ja elustiilile, kus töö mängis vaid marginaalset rolli. Eeldasin õigesti, et vasakpoolset töökriitilist klassiteadvust ma oma uuritavate juurest ei leia, küll aga andis huvitava lähtepunkti diginomaadide endi kultuskirjandus: üheks enam mainitud raamatuks oli neil eneseabiguru Tim Ferrissi „The 4-Hour Workweek“ (2007),[3] mis õpetab, kuidas kõik ebavajalikud tööjupid outsource’ida, automatiseerida või likvideerida. Ferriss õpetab looma niiviisi elu, kus on rohkem aega enesearengu- ja vabaajategevusteks maailma eri nurkades. Raamat on kirjutatud äärmiselt individualistlikust vaatenurgast, ilma erilise sotsiaalse tundlikkuseta ning on suurepärane näide neokolonialismist – tüütu töö (olgu siis digitaalne või majapidamislik) tuleks anda odavale kolmanda maailma tööjõule, et ise sellelt kasu lõigata. Samas kuulutab teos aga ka täiesti mõistlikke vaateid: pole mõtet oodata pensioniiga, töötades aastaid töökohal, mis rahuldust ei paku. Pigem tuleb elu nautida nüüd ja kohe. Diginomaadide strateegiaid ongi kutsutud individualistlikeks ja oportunistlikeks. Minu välitöö kinnitas siiski, et muutuva tööeetika teemat valgustavad selle elustiili esindajad hästi. Ja jaanuaris 2020 välitööd alustades ei osanud ma aimatagi, kuidas asukohast sõltumatu töö, mida mu uurimispartnerid juba ammu harrastasid, muutub üleöö uueks reaalsuseks.
Mida teevad diginomaadid?
Mu etnograafiline välitöö leidis aset 2020. aasta jaanuarist juulini ühel Tai saarel. Olin plaaninud viibida saarel lühemalt, kuid siis puhkes koroonapandeemia. Märtsis 2020 kuulutati välja karantiin ja liikumispiirangud, mis ühest küljest küll mu välitöövõimalusi ahendasid, kuid teisalt usun, et teatud sotsiaalsed mustrid tulevad eriti hästi välja just erandlikes olukordades. Globaalne pandeemia tähendas, et turistid järk-järgult lahkusid ning alles jäid need, kellel oli võimalik kaugtööga raha edasi teenida ning kelle jaoks „paradiisi kinni jäämine“ oli vaatamata kohvikute ja koostöökontorite sulgemisele ja öisele liikumiskeelule meeldivam kui Euroopa linnade kevadised ranged piirangud. Minu uurimispartnerid olid Euroopast, USA-st, Iisraelist ja Venemaalt pärit kaugtöötajad. Kui turistid kadusid ja üürihinnad oluliselt langesid, kolisime perega mereäärsesse valgeks värvitud bangalote, basseini ja maitseka dekooriga Happy Resorti kuurorti, kus toimekad Myanmarist pärit aednikud selle eest hoolitsesid, et rohi palavas kliimas pehme ja roheline püsiks. Sinna asusid ka mitmed diginomaadid, kes piiratud liikumise tingimustes meie peamiseks suhtlusvõrgustikuks said. Samuti leidsin intervjueeritavaid oma tütre lasteaia, koostöökontorite ning eestlaste võrgustike kaudu. Rangemate piirangute ajal leidus minu lähedal rannas intervjueerimiseks just üks piisavalt pikk pink, mille kahes otsas sai intervjueeritavaga distantsi hoides istuda.
Uurisin valdavalt 25–40-aastaseid kaugtöötajaid, kes olid kas ise ettevõtjad või töötasid mõne Euroopa tööandja või platvormi heaks, nendest 17-ga vormistasin ka intervjuu. Oluline on mainida, et sel saarel olid võrdlemisi kõrged elamiskulud ning seetõttu oli minu uuritavate hulgas vähem oma karjääriga alles alustavaid nomaade ning rohkem neid, kes olid juba mitmeid aastaid valdkonnas töötanud ja vähemalt kaks aastat diginomaadidena ringi rännanud. Selle poolest erinesid nad näiteks Chiang Mais kohatavatest nomaadidest, kes on tihti noored, elatuvad ebapüsivatest tööjuppidest ning töötavad seetõttu periooditi ka oluliselt rohkem. Saarele „kinni jäämine“ andis mulle võimaluse kohtuda samade inimestega korduvalt – tavaolukorras on diginomaadid üsna püsimatu rahvas, kes juba mõne nädala pärast on teel uude sihtkohta. Kuid koroona muutis sedagi – neli minu intervjueeritut olid veel aasta pärast pandeemia algust endiselt saarel.
Mu vestluspartnereid iseloomustas projektide paljusus: vähestel oli vaid üks täisajaga töökoht, pigem kombineeriti mitmesugust palgatööd mittetasustatud, kuid südamelähedaste projektidega. Näiteks hiinlastele üle veebi inglise keelt õpetav noormees oli ühtlasi tarneahela konsultant oma endisele asukohapõhisele tööandjale, tarkvaraarendaja pidas lisaks diginomaadluse ja vaimse tervise teemalist blogi, digiturundaja kirjutas ka reisiblogi ning töötas coach’ina, üks Eestis IT-vallas magistri kaitsnud kunstnik haldas samal ajal ka India internetiteenuste firmat. Tegeleti coaching’uga eri valdkondades (karjäär, biohäkkimine, sünniks ettevalmistus, investeerimine), tihti olid klientideks teised diginomaadid.
Nomaadide lugudes oma eelnevast elust kajastub tihti läbipõlemine, mittesobitumine kontorikeskkonda, hirm, et kogu edasine elu ongi ainult üks üheksast viieni rutiin, või pettumine korporatiivmaailmas. Vahel oli toimunud ka mingi üks otsustav sündmus, mis nomaadi elu teisele kursile viis. Biohäkkerist ja uneoptimeerimis-coach’ist Oliveri tutvustas mulle sõbranna, kes Oliveri ja ta tüdruksõbra kõrval väikeses džunglibangalos elas. Šveitsis hotellibaari mänedžerina töötanud noormees sattus kord ühele üritusele, kus katsetas „igasugu hullumeelseid ravimtaimi“, mis kogu tema maailma pea peale pöörasid. Ta seletas: „see pani mind kõiges kahtlema, näiteks miks me niipalju tööd teeme.“ Sellised kriitilised küsimused iseloomustasid ka teisi alternatiivse elustiili otsijaid.
Kas tõesti 4-tunnine töönädal?
Antropoloogid on töötunde ja töö olemust vaadelnud mitme nurga alt. Mar-shall Sahlins on kujutanud kolonisatsioonieelseid kütte-korilasi kui „pärisrikkaid“, kelle vajadused on väikesed ning kes seetõttu ei tunne end ka millestki ilmajäetuna.[4] Samuti näitab Sahlins, et kütid-korilased töötasid nädalas keskmiselt 15 tundi ja kuigi nad väga hästi nägid, kuidas nende naabrid põllupidajad seljavalu käes ägades tööd teevad ja suuremaid toiduvarusid hangivad, ei pidanud nad nonde elustiili ihaldusväärseks. Peale töötegemise lauldi, lobiseti, külastati üksteist ning tehti tänapäevainimesest oluliselt rohkem uinakuid. Väidan, et tänapäeva nomaadid püüdlesidki ideaalis tagasi vähema töö ja rohkemate uinakutega elustiili poole, kuid domineeriva tööeetika tingimustes ei tulnud see neil alati välja.
Oli ka näha, et nomaadid ihkasid suurlinnade saginast rahulikumasse keskkonda tulla, kus kõigeks rohkem aega on. Teismelisena Pakistanist perega New Yorki immigreerunud Gulnaz oli kõvasti õppides ja töötades kahekümnendate eluaastate lõpuks teinud eduka karjääri start–up-maailmas. Tal oli kõrge palk ja peen üürikorter, millesarnasest ta eakaaslastest sõbrad vaid unistada võisid. Gulnaziga kohtusime esimest korda kohvikus, kus ta koos teiste joogaõpetajatega ootas kullerit kõrvaklappide ja mikrofonide laadungiga – koroona tõttu pidid kõikide ametite esindajad uusi online-töö võimalusi kasutama hakkama. Nüüd samuti joogaõpetajana töötav ja oma elumuutmis-coaching’u äri arendav enesekindel noor naine lubas mulle kõigest lähemalt rääkida. Järgmisel nädalal, kui ta minu juurde kohvile tuli, rääkiski ta kolme tunniga ära oma eluloo, nii et vaevalt küsimusi vahele pikkida suutsin. New Yorgis idufirmas töötades põles ta ühel hetkel läbi ning leidis, et lärmakas, kiire ja meeste domineeritud keskkond ei luba tal keskenduda tööle, mis on tema jaoks tähendusrikas. Ta jättis kõik sinnapaika ning alustas uut kaugtöötaja elu Tais. Seda uut elu kirjeldas ta kui aeglast kulgemist – kui täna ei olnud õiget vaimu peal, et oma äriideed edasi arendada, lahkus ta koostöökontorist ja läks hoopis jalutama – ehk tulevad homme tulusamad mõtted. Minu naaber, üks teine Lõuna-Aasiast pärit vanematega endine newyorklane Sameed, kes Facebooki reklaamidega elatist teenides juba seitse aastat ringi rännanud oli, kirus, kuidas tagasi kodukanti minnes pole ta suurlinnasõpradel isegi aega temaga kohtuda, sest neil puudub igasugune kontroll oma aja üle. Olime kokku leppinud, et minu etnograafiline intervjuu on ühtlasi talk-show Sameedi Youtube’i-kanalis, ning enne vestluse algust tõstis ta kaamera ning näitas vaatajatele Happy Resorti kaunist rohelist muru, sinist merd ja valgeid bangaloid, et demonstreerida oma elustiili võlusid. „Mu sõbrad töötavad metsikult, et maksta eluasemelaenu ja arveid, samal ajal kui mina otsustasin elada odavamates kohtades ning kasutada oma raha hoopis selleks, et osta vaba aega,“ selgitas Sameed kerge uhkusenoodiga hääles. Aeglus ja sõltumatus aja kasutamisel olid paljude jaoks kesksed väärtused.
Loomulikult olid nad oma äri alustades pidanud töötama pikemalt ja intensiivsemalt ning aeg-ajalt tuli kriisisituatsioone ka nüüd ette, vahel aga oli töö lihtsalt liiga põnev, et seda pooleli jätta. Max, kes tegeles ühes täielikult kaugtööl põhinevas Saksa fitness-firmas turundusega, seletas, et nomaaditeekonna alguses töötas ta 40 tundi nädalas oma tööandja heaks ja siis veel 20 tundi, et omaenda spordiinstruktoriäri püsti ajada. Kuid 26-aastane Austria noormees taipas õige pea, et niimoodi ei näe ta reisides suurt midagi, ning otsustas oma äriga hoogu pidada ja õppida tuleviku tarvis tööandjalt niipalju kui võimalik. Ühel kuumal juunipäeval, kui meie piirkonna kuberner Tais oli lubanud kohvikud ja koostöökontorid jälle avada, jutustas Max mulle, kuidas mõne aja pärast vähendas ta ka oma töötunde tööandja juures, et tegeleda rohkem enesearengu ja reisimise nautimisega ning vaikselt jälle oma ettevõttele mõtlema hakata. Pikemat aega kaugtöö ja rändamise elustiili viljelenud nomaadid olid valdavalt üsna refleksiivsed ning pidasid oma töötundidel varem saadud õppetundide tõttu silma peal.
„Aeg on raha,“ tsiteerib Max Weber[5] Benjamin Franklinit, kes kehastas USA-s uue, sekulaarse, iga minutit ratsionaalselt kasutava tööeetika esiletõusu. Kuid minu intervjuud näitasid, et diginomaadide seas valitseb sootuks uutmoodi käsitlus aja ja raha omavahelisest suhtest. Aja kasutu raiskamise pärast ei muretsetud ning selle asemel et maksimeerida oma teenistust, proovisid paljud hoopiski maksimeerida oma vaba aega. Näiteks Jon seletas, et ta ei võta endale enam sihiks teenida iga kuu teatud summa, vaid seab eesmärgid säästmise ja investeerimise alal: „Paljud inimesed püüavad oma sissetulekuid maksimeerida. Aga võiks ju hoopis mõelda, kui palju sul on vaja teenida oma elamiskulude katteks ja investeerimiseks. Ja inimesed võiksidki seda nii vaatama hakata. Siis ei maksimeeri nad järsku enam oma sissetulekut, vaid hoopis oma vaba aega. Kui ma teen teatud hulga tööd, siis ma katan kõik oma kulud ja mul on ka piisavalt, et investeerida. Siis olen õnnelik ning mul on ka piisavalt aega.“
Nagu näha, ei olnud tegemist hipidega, kellele raha midagi ei tähenda – enne vaba aja nautimist pidi olema piisavalt investeeritud. Kuid nad rõhutasid, et samal ajal, kui sõbrad kodukandis üle töötavad ja laenukoorma all ägavad, on nomaadide põhimõtteks, et parem vähem raha, aga rohkem aega. Klassikalised antropoloogilised kirjeldused küttidest-korilastest osutavad, et kui piisavalt toitu oli korjatud, lõpetasid nad oma töö. Lääne mõistes alakasutati olemasolevaid resursse, nii tööjõudu kui loodust, ja Benjamin Franklinile tundunuks taoline käitumine lausa ebamoraalne. Samamoodi käitusid diginomaadid, kes ei kavatsenudki töö-aega maksimeerida. Muudes töökohtades väga tuttava hõivatusega uhkustamise asemel rääkisid kaugtöö pioneerid uhkusega sellest, kuidas nad iseenda jaoks aega võtavad.
Koroonapandeemia ja tööeetika
Kuid rääkimisel ja reaalsetel praktikatel on vahe sees. Koroonapandeemia mõjus enamikule mu informantidest soodsalt – tekkisid uued ärivõimalused ja tööpakkumised, millest tihti ka kinni haarati. Kohe, kui hiina lapsed koroona levima hakkamisel koolist koju jäid, oli neil rohkem vaba aega, et Joniga inglise keelt õppida. Moskvast pärit kahe lapse ema Irina õpetas online-kursustel sünniks ettevalmistumist. Piirangute tõttu ei pääsenud paljud Venemaa naised oma haigla perekooli loengutele või kaalusid koroonapandeemia tõttu üldse kodus sünnitamist ja Irina teenused muutusid oluliselt nõutumaks. Koju luku taha jäänud inimesed hakkasid heameelega uusi asju õppima ning et neile diplomiga päädivat spordiinstruktori-kursust müüa, pidi Max osalema jõulise turunduskampaania väljaarendamises. Oli vaja rohkem kodulehti, uudiskirju, õppevideoid. Ja kuna kohvikud, joogastuudiod ja koostöökontorid olid suletud ning kella kümnest õhtul algas liikumiskeeld, oli nomaadidel ka järsku rohkem aega tööd teha.
Osa võttis sellest võimalusest kinni ning hoolega paika pandud vaba aja ja enesehoole rituaalid lendasid uues ja ootamatus olukorras aknast välja. Üks Iisraeli pere, kellega meie laps ühes lasteaias käis, oli oma nomaaditeekonda alustanud kuus kuud enne pandeemia algust. Nad olid maha jätnud pikkade töötundidega ja väga kalli elu Tel Avivis ning töötasid nüüd ainult neli päeva nädalas, nautides nii Iisraeli nädalavahetust reedel-laupäeval kui ka Euroopa oma laupäeval-pühapäeval.
Aga koroonapiirangute ajal hakkasid nad töötama hoopis kuus päeva nädalas, nii Euroopa kui Iisraeli tööpäevadel. Kasutajakogemuse disainiga tegelev Noa seletas: „Pärast seda, kui saarel oli koroonajuhtum, me enam koostöökontorisse ei läinud. Me töötasime kodust, sõime kodus. Kolisime suuremasse majja, et meie juures saaks käia lapsehoidja, last me enam lasteaeda ei viinud. No ja siis me hakkasime töötama kuus päeva nädalas, sest me olime ju nagunii kodus. Me ei tahtnud kedagi näha ja meil oli palju tööd, nii et miks mitte?“
Lapse viisid nad lõpuks siiski lasteaeda tagasi, piirangute leevenedes hakkasid ka uuesti koostöökontoris käima, aga pikad töötunnid jäid. Nad kehitasid vabandades õlgu ning seletasid: „Aga kõvasti töötamine on ju meie DNA-s.“
Kuid Iisraelist pärit Noa ja Erez olid ka pandeemia ajal pigem erandiks. Kui esimene elevus uutest klientidest ja rahavoost oli vaibunud, võtsid nomaadid ka jälle puhkeaega. Näiteks minuga koos Happy Resortis elanud saksa nomaadipaar võttis pärast suure sissetulekuga maikuud kahenädalase puhkuse, kus nad arvutit lahtigi ei teinud, vaid nautisid loodust, ujumist ning psühhedeeliliste ainetega katsetamist. Need, kel juba enne pandeemiat oli plaan natukeseks aeg maha võtta ja tegeleda iseenda ning uute projektidega, ei lasknud uutel võimalustel end kaasa tõmmata. Nende jaoks oli koroona-aja vaikus õnnistus, mis lasi neil süveneda.
Oma etnograafilise materjali kaudu tahan edasi anda pinget, mis tekib ühelt poolt vähema töö ihas ja praktikas, kuid teiselt poolt võimatuses domineeriva tööeetika surve suhtes täiesti ükskõikseks jääda. Nomaadid rääkisid, kui erinev on nende elu paiksete sõprade omast ning kuidas nad teevad vähem tööd, kuid kõvasti töötamise eetika sai nad koroonahetkel ikkagi osaliselt kätte. Nende diskursuses oli toimunud nihe kõva töö eetika hülgamise poole, kuid lõplikku katkestust polnud siiski toimunud. Illustreerin seda pinget kaugtöötajate produktiivsuse käsitluse kaudu.
Kaks erinevat produktiivsust
Ühel vihmasel aprillihommikul tuli prantsuse-ameerika ettevõtja Pascal minuga kohvi jooma. Kuna tema kaks koostöökontorit olid piirangute tõttu suletud, muutus ta väga rahutuks. Pikka kasvu ja sõbralike maneeridega mees oli just läbi lugenud minu uurimisprojekti ning tundus rahulolematu, et olin tulnud otsima nomaade, kes vähe tööd teevad. Arutasime pikemalt, miks me tööd nii erinevalt käsitleme. Pascal seletas, et kuna ta kasvas prantsuse juudi perekonnas ning tegi hiljem karjääri USA-s toitlustussektoris, oli raske töö olnud alati tema ja ta pere keskseks väärtuseks. Eks nägin ma seda isegi saarel elatud viie kuu jooksul: Pascal töötas iga päev pikki tunde ja ilmus kohale isegi siis, kui oli dengepalavikust täiesti murtud. Pascal oli minu tõlgendusest välja lugenud, et pean nomaade laiskadeks, ega nõustunud sellega. Ta kinnitas, et kui tema kell 7.30 tööle tuleb, on kaugtöötajad juba kohal ning osa neist jääb sinna veel pärast sedagi, kui ta kell pool üksteist õhtul lahkub. „Ma võin sulle nimetada vähemalt 15 inimest, kellega ma siin kohtunud olen ja kelle tööeetika on imetlusväärne, lihtsalt imetlusväärne!“ ütles Pascal käsi laiutades.
Hiljem, kui vihm järele jäi, läksin juttu puhuma Sameediga, kelle bangalo seisis üsna meie oma lähedal. Kui Sameed kuulis Pascali nomaadidest, kes vahetpidamata töötavad, oli ta väga üllatunud. Tema oli uhke, et ei töötanud kunagi rohkem kui 40 tundi, ning väitis, et ta ei tunne ühtegi diginomaadi, kes töötaks nii pikki tunde. Siis jäi ta korraks mõttesse ning lisas, et võib-olla oli sel juhul tegu nomaadidega, kes olid alles selle elustiiliga algust teinud ja polnud veel produktiivsusest aru saanud. „Minu põhimõte on alati olnud produktiivsus. Tim Ferrissi „Neljatunnine töönädal“ inspireeris mind nomaadi elustiiliga alustama. Selle põhimõte oli, kuidas olla efektiivsem ning töötada vähem kui 40 tundi nädalas,“ seletas Sameed.
Pascali jaoks olid pikad töötunnid ja raske töö väärtusliku inimese tunnuseks ning ta praktiseeris neid ka ise. Kuid asukohast sõltumatud töötajad, kes tema koostöökontoreid kasutasid, ei pidanud pikki töötunde vooruseks ega uhkustanud sellega. Jättes maha end piiravad sotsiaalsed struktuurid, õnnestus neil maha jätta ka domineeriv tööeetika. Tähtis polnud teha mitte palju, vaid efektiivselt. Meie ingliskeelsetes kõnelustes, kus inglise keel polnud tingimata nomaadi emakeel, kasutati vahet tegemata sõnu „efektiivsus“ ja „produktiivsus“. See ei tähendanud aga suurema kasumi tootmist, vaid pigem töö tegemise ja planeerimise tehnikaid ning autonoomiat oma töötundide üle otsustamisel. Kasutati mitmeid tehnoloogilisi ja sotsiaalseid strateegiaid, et oma tootlikkust tõsta. Töötamiseks valiti kas vaikne koostöökontor või kohvik, kus vaikne ja tööle fokuseeritud õhukonditsioneeriga atmosfäär keskenduma innustas, või siis hoopiski välditi neid kohti, kus oli liiga palju sõpru ja tuttavaid, ja püsiti oma bangalos. Telefonid viidi teise tuppa või kappi luku taha, pähe pandi helisummutavad kõrvaklapid või kuulati spetsiaalset muusikat, mis ajulained keskendumise sagedusele viisid. Produktiivsuse oluline komponent oli leida enda jaoks sobivad töötunnid. Tommaso seletas, et töötades tööandja jaoks, pidi ta kindlatel kellaaegadel interneti teel kättesaadav olema ega saanud olla nii produktiivne, kui soovinuks. Sellepärast hakkas ta nüüd arendama omaenda äri, et töötada just siis, kui on „tema aeg särada“, mis juhtub tavaliselt varasel pärastlõunal. Ta seletas, et programmeerimine on tegelikult probleemidele lahenduste otsimine ja et on tähtis, mis hetkel ta seda ülesannet lahendama hakkab. Kui tal on parajasti produktiivne hetk, võib lahenduse otsimine võtta pool tundi, kuid viletsamal hetkel võtab terve päeva. Niisiis oli efektiivsuse saavutamiseks oluline autonoomia oma aja üle. Kuid ei tööeetika ega produktiivsus ole neutraalsed terminid, produktiivsuse moraalne värving erineb oluliselt eri ajastutel, kohtades ja ühiskonnagruppide vahel. Samuti diginomaade uurinud antropoloog Dave Cook vaatleb nomaadi produktiivsust, lähtudes neoliberaalse ennastdistsiplineeriva indiviidi ideest, kes üritab maksimaalselt produktiivne olla isegi oma vabal ajal. Cooki informantide hulgas leidub neid, kes kõik oma tegevused nagu keeleõppe, sportimise ja isegi lugemise korralikult kalendrisse märgivad ning selle jaoks aja blokeerivad. Üks tema uuringukaaslastest ütleb: „Pärast seda kui me viimane kord kohtusime, õpetas mu tüdruksõber mind mediteerima ning ma sain aru, et viieminutiline hommikumeditatsioon teeb mu päeva neli korda produktiivsemaks. Oleks ma seda ainult neli aastat tagasi teadnud, kui nomaadina alustasin!“[6] Nomaadi vabadus on Cooki meelest tihedalt seotud aja efektiivse kasutamisega, aega ei tohi lasta struktureerimata mööda voolata. Väidetavalt on isegi vabaajategevuste roll aidata tõsta töö produktiivsust ja pidevalt areneda paremaks iseendaks. Osalt võib asi olla selles, et ilmselt tegeles Cook nooremate nomaadidega või pööras liiga palju tähelepanu eneserepresentatsioonile ja vähem reaalsetele tegevustele (on nomaadid iseendast ju tihti ka loonud brändi, mida turundavad). Mina pakuksin siiski välja teistsuguse tõlgenduse, ajutise libisemise domineeriva tööeetika produktiivsusdiskursusesse.
Kui valdavalt räägitakse produktiivsusest kui töö kiiresti ja efektiivselt ärategemisest, siis aeg-ajalt kasutavad diginomaadid produktiivsusest kõnelemist vahendina õigustamaks ennast kui moraalset indiviidi. Tihti tabasime end arutlemas ebamugavus- ja süütunde üle, mis kaasneb kahtlusega, et keegi peab meid laisaks. Isegi kui töötunde oli juba vähendatud ja tööviisi muudetud, juhtus aeg-ajalt siiski, et hakati end domineerivasse diskursusesse sobitama. Eriti kodustele ja n-ö meinstriim-ühiskonnale oma tööd ja elustiili seletades libistati end vahel raske töö narratiivi tagasi ning esitati end kui kõvasti tööd tegevat neoliberaali. Järgnevalt üks ilmekas näide, kuidas rohkema vaba aja ja moraalse produktiivsuse ideid koos esitatakse.
27-aastane ameeriklane Jon oli jätnud stabiilse töö USA-s sinnapaika ja müünud maha oma maja, et proovida diginomaadielu. Jon kirjeldas oma tavalist päeva, kus hommikupoolikud on rahulikud ja kuuluvad iseendale, pärast lõunat teeb ta väikese uinaku ja siis õhtupoolikul õpetab hiina lastele mõned tunnid inglise keelt. Ka minu enda arusaam ideaalsest töökohast on selline, kus uinakud on lubatud. Pean vabadust lõunauinakuid teha lausa poliitiliseks õiguseks ning rääkisin sellest elevusega ka Jonile. Ta nõustus minuga, kuid siiski tema vastus üllatas mind: „Teatud kultuurides peetakse lõunauinakut laiskuse märgiks. Ometi kui lugeda teaduskirjandust, on see laiskuse vastand. Pooletunnine lõunauinak tähendab, et inimesed on ülejäänud päeva produktiivsemad. Aga USA-s ütleksid paljud, et lõunauni on laiskadele.“
Sellest vestlusest ilmnes selgelt, et Jon hindas oma aega ja oma lõunauinakuid, aga ka, et tal oli raske täiesti lahti lasta laiema ühiskonna tööeetikast ja ta pidi oma uinakuid produktiivsusega õigustama. Sealt kumab läbi ebamugavustunne, hirm saada laisaks peetud. Mulle tundub, et mu kogutud materjal näitab kahte üksteisest erinevat registrit, mille kaudu produktiivsusest räägitakse. Üks on nomaadide siseringi keel, kus räägitakse produktiivsushäkkidest, autonoomiast oma tööaja korraldamisel ja piisavast vabast ajast. Teine sarnaneb rohkem Pascali raske töö ja protestantliku töö-eetikaga. Väidan, et iseendale ei pidanud Jon oma uinakute produktiivsust tõestama, pigem olid lõunauinakud hoopis see, mida Gorz kutsub autonoomseteks tegevusteks, millel pole muud eesmärki peale lihtsalt tegemise.[7] Need uinakud tähistavad nomaadide püüdu suurema autonoomia järele ning püüdu kaugeneda domineerivast tööeetikast. Kuid sellised muutused on rasked: samamoodi nagu nägin vahet selle vahel, kuidas nomaadid ideaalis oma töötundidest rääkisid ning mis pandeemia ajal päriselt juhtus, täheldasin ka eri produktiivsusregistrite vahel teatud kõikumist.
Kokkuvõtteks
2020. aastal Tais tehtud uurimistööst on veidi aega mööda läinud ja olen pärast seda oma teel kohanud igasuguseid nomaade: neid, kes on prekaarsed ja töötavad 60 tundi nädalas toksilise tööandja heaks; neid, kes tutvustavad end kui tavalisi ettevõtjaid ja kes töötavad üheksast viieni. Aga see väga erilisel ajal ja oma karjääris juba edasijõudnud nomaadidega läbi viidud uurimistöö tundub siiski ühe efektiivse viisina kritiseerida töö kõikehõlmavust kapitalistlikus ühiskonnas. Eesmärk pole ju tööst täielikult lahti öelda, vaid seada kahtluse alla ideoloogia, mille järgi töö on kõige kõrgem moraalne kohustus, ühiskondliku ja tähendusrikka elu kese.[8] Oma varasemates nõukogudejärgset töölisklassi puudutavates uurimustes olen leidnud, et töö on midagi, mis on elu keskpunkt, kuid ka see, mis põhjustab ebaõiglust, kannatusi, vigastusi ja surma. Kaevurid said oma töötingimuste üle kurta vaid isekeskis köögilaua taga. Nomaadidel on muidugi privilegeeritum taust ning võimalused ise oma sotsiaalset reaalsust muuta. Uute eluviiside loomine, ükskõik kui kodanlik, oportunistlik või individualistlik, on siiski ühiskondlike võimaluste piiride kompamise loov vorm ning eriti niivõrd keskse nähtuse nagu töö puhul. Inimeste lootusi ja püüdlusi parema tuleviku poole on oluline märgata ja see viib töökriitika köögilaua tagant kaugemale. Antropoloogil, kelle töö põhineb empiirilisel materjalil, on tihti raske tulla lagedale utoopiliste tulevikuvisioonidega ja meie kogutud materjal osutab sageli vaid sellele, mis on praeguses maailmas valesti. Kuid siinne uuring püüab töö- ja kapitalismikriitika võtmes osutada ka positiivsele – võimalusele unistada ja inspireeruda teiste eludest ja ettevõtmistest, mõelda alternatiivsele ühiskonnakorraldusele. Eriti nüüd, kus asukohast sõltumatu töö koroonapandeemia tagajärjel aina levinumaks on muutunud, tuleb paljudel meist iseenda ja töö suhtele kriitiliselt otsa vaadata ning küsida, kuidas tulevikutööd paremini saaks korraldada.
[1] D. Graeber, On the Phenomenon of Bullshit Jobs. Strike! Magazine, 17.08.2013, lk 10–11. Vt. D. Graeber, Mõttetute tööde müsteerium. Eesti Ekspress, 10.09.2013.
[2] I. Reichenberger, Digital Nomads – a Quest for Holistic Freedom in Work and Leisure. Annals of Leisure Research, 2017, kd 21, nr 3, lk 364–380.
[3] Eesti k-s: T. Ferriss, Neljatunnine töönädal: Kuidas lõpetada töötamine üheksast viieni, elada ükskõik kus ja saada rikkaks. Tlk T. Hõbemägi. Tallinn, 2008.
[4] M. D. Sahlins, Stone Age Economics. London, 1974. Eesti k-s: M. Sahlins, Kiviaja majandus. Tlk T. Ülemaantee. Tartu, 2023.
[5] M. Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim. Tlk J. Isotamm. Tallinn, 2007.
[6] D. Cook, The Freedom Trap: Digital Nomads and the Use of Disciplining Practices to Manage Work/Leisure Boundaries. Information Technology & Tourism, 2020, kd 22, nr 3, lk 380.
[7] A. Gorz, Reclaiming Work: Beyond the Wage‐Based Society. Cambridge, 1999.
[8] K. Weeks, The Problem with Work: Feminism, Marxism, Antiwork Politics, and Postwork Imaginaries. Durham; London, 2011.
Teater on siis, kui on ruum ning ruumis vähemalt kaks inimest, kellest üks midagi teeb ja teine seda vaatab. Teater võib olla ka meelelahutus. Pelgupaik või koguni pühapaik, ütleks mõni. Tasub tsiteerida ka kunagise kultuuriministri Tiit Teriku kõnet eelmistel Eesti teatri auhindade jagamistel: „Teater on meie võlumaailm. See võlumaailm on meie ees justkui haldjate maailm ja need inimesed, kes on meie ees laval, on justkui haldjad, kes lõikavad meid ära pärismaailmast.“[1]
Lisaks on teater paljude jaoks töö. Või tihtipeale maja, kuhu liikumisraskustega inimene sisse ei pääse, kunst, millest kurt või pime osa ei saa. Heteronormatiivne kunstivorm, kus naiste kanda on valdavalt kõrvalrollid. Mõnikord on teater või kunst laiemalt hoopiski ettekääne hägustel põhjustel teha asju, mis väljaspool „võlumaailma“ üsna selgelt ebaeetiliseks loetaks.
Lisaks kunstiliste uuenduste otsimisele tuleb kultuuriväljal tegeleda ka oma siseelu ümbermõtestamisega. Kasutan siin võimalust läbida olulisi punkte, mille laiapõhjalisema arutamiseni kultuurivaldkond lähiaastatel jõuda võiks, ning manifesteerida teatrit, milles ise tahaksin osaline olla. Millised on töömeetodid teatrites ning keerulised teemad, millega veel õieti tegeleda ei osata, kes on laval ja lava taga esindatud, kes välja jäetud?
ÄRA PUUTU SITTA, HAKKAB HAISEMA
Kui me ühiselt kanalisatsiooni ehitamisesse ei panusta, peab keegi ikka ja jälle seda sitta torkimas käima.
KÕIK ON JU NII SUBJEKTIIVNE
On võimatu koostada põhjalikku juhendit või loetelu eetilistest-ebaeetilistest tegutsemisviisidest, sest seda oleks vaja pidevalt uuendada. Metafoorselt võiks öelda, et udus kõndides ongi vaja veidi rohkem intuitsiooni usaldada ja pingutada, et esemete piirjooni näha, mitte vastu puud kõndida või kellelegi kogemata suguelundiga vastu nägu laksata. Näiteks pole seksuaalne ahistamine alati üheselt mõistetav – tegemist on tundega, et teine inimene käitub ahistavalt või vaenulikult.
Kui suurem osa inimestest võib nõustuda, et täiskasvanud õpetaja ei tohiks luua romantilisi suhteid alaealiste õpilastega, siis kas sama kehtib ka näiteks tudengite ja õppejõudude puhul? Millised kommentaarid või puudutused võivad kellelegi ebameeldivana tunduda? Hetkel on hädavajalik rikastada tööriistakasti keerukate teemadega tegelemiseks ning nendest rääkimiseks. Vaid avatud diskussioon antud teemadel aitab jõuda olukorrani, kus inimestel on võimalik arutada, enda eest seista, ise areneda ja õppida.
Kirjutades pea kolm aastat tagasi Paavo Piigiga artiklit „Kuidas tehakse näitlejat“[2] (ahistamisjuhtumitest teatrikoolides), jõudsime ühel hetkel järelduseni, et tihti pole sugugi selge, kelle poole väärkohtlemise ohvrina pöörduda. Alati on võimalus politseisse minna, kui tegemist on millegi kriminaalselt karistatavaga. Tolleaegne võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta soovitas (ahistamisjuhtumi korral) pöörduda ahistajast aste kõrgemale. Lisaks on muidugi võimalus koputada ebameeldivalt või mittesobivalt käituvale isikule õlale ning end selgelt väljendada. Kõik need variandid eeldavad usaldusliku süsteemi olemasolu, mille sees on turvaline enda ebamugavusest märku anda ning valitseb usk, et probleem saab suuremate kahjudeta lahendatud.
Hetkel selline süsteem puudub. Ühiskonnana puuduvad meil tööriistad, mida kasutada, kui sisetunne ütleb, et olukord on sobimatu, kuid seadusandlus ja eelnevad kokkupuuted sarnaste juhtumitega viitavad justkui, et sellest annab ka mööda vaadata. Tihti väljub ahistamise või väärkohtlemise ohver vaikides süsteemist, nii et sellega saab probleem tema jaoks lahenduse, kuniks sama muster kordub kellegi teisega. Viimase variandina jääb lauale ajakirjandusse pöördumine, mis – ma julgeksin öelda – oleks vaevalt kellegi esimene valik.
Kunst võib olla apoliitiline, kuid süsteem, milles seda rahastatakse, toetatakse ja luuakse, seda pole. Olla neutraalne olukorras, kus kellelegi tehakse ülekohut, tähendab asumist liigategija poolele. Kui liiga tehakse kellelegi, kes on liigategijast võimuhierarhias allpool, on hädavajalik süsteem, kus ohvrit toetatakse. Siin tuleb mängu vastutus. Vastutus tööandja, lavastaja, kuraatori, kunstilise juhi, (kaas)õppejõuna reageerida, mitte silma kinni pigistada; vajaduse korral kolleegiga maha istuda ning temaga rääkida. Kureerimine pärineb ladinakeelsest sõnast curare ehk „hoolitsema“, seega võiks eeldada, et on iga kunstilise juhi ning kuraatori vastutada, kelle töid produtseerides ja esitades toetatakse ka tema töömeetodeid või lastakse jätkuda kellegi väärkohtlemisel.
SEE ON JU TÜHISTAMISKULTUUR!
Tühistamiskultuuri võib vähemalt kohalikus kontekstis vaadelda moraalse paanikana. Seda on traditsiooniliselt iseloomustatud kui massilist liikumist, mis põhineb valel või liialdatud arusaamal, et mingi kultuuriline käitumine või inimrühm kujutab endast ohtu ühiskonna väärtustele ja huvidele. Kes on Eestis tühistatud? Kellega ei tehta enam koostööd? Kas näiteks Aivar Mäe – kes valiti hiljuti Põhja-Pärnumaa vallavanemaks,[3] oli Postimehe nädala persoon[4] ning kelle läbielamistest seoses Estonia teatrist lahkumisega on ilmunud mitmeid artikleid[5] – on tühistatud? Kes soovivad Eestis n-ö tühistatud persooniga koostööd teha, teeksid seda niikuinii, hoolimata teda ümbritsevatest süüdistustest.
Jah, tekib paradoks, et kuidas kõigist võrdselt hoolida ning kedagi korrale kutsudes talle mitte liiga teha. Vaja oleks luua süsteem, kus asjad ei saaks minna nii kaugele, et tuleks kellegagi koostöö lõpetada või ajakirjanduse poole pöörduda, sest see on pea ainuke viis probleemile tähelepanu tõmmata. Võiks olla välja kujunenud arusaam, et näiteks õppejõul pole normaalne tudengitega magada, lavastajal näitlejate peale proovisaalis karjuda, ülemusel alluvaid seksuaalselt puudutada… Kõik need näited on tüüpjuhtumid hetkel toimuvast, kuid praegu paistab olevat üleminekumoment, kus asjad, millele mõni aasta tagasi veel tähelepanu ei pööratud, on nüüd taunitavad ning tekitavad tugevama vastureaktsiooni.
Olles võimuhierarhias kellegagi vähemalt võrdsel positsioonil, on oluliselt kergem rakendada probleemi lahendamiseks vestlemise meetodit. Paiknedes võimuhierarhias kellestki kõrgemal, on ka „juhil“ vastutus luua turvaline ruum, mille sees võib murega tema poole pöörduda. Ideaalses maailmas saaks suurem osa ahistamistest ja väärkohtlemistest kiire lõpu, kui probleemse isikuga maha istutaks, asjadest räägitaks ning antaks endast parim, et kellelegi ebamugav käitumine ei korduks. Inimene, kes süsteemselt oma võimupositisooni ära kasutab, on võimeline muutuma. Variante on rohkem kui a) kunstnik on geniaalne, aga kasutab teisi ära b) kunstnik ei tohi enam teisi ära kasutada, seega ei saa ta enam ka kunsti teha.
Kõik teevad vigu, väljaütlemisi, mis ei sobi või satuvad valesse konteksti. Ilmselt on märkimisväärne osa meist öösiti üleval, mõeldes valesti välja kukkunud naljadele, mis tagantjärele mõeldes kellelegi haiget teha võiksid. Seetõttu on oluline olla vastuvõtlik tagasisidele, pidades meeles valmisolekut teine ära kuulata ning temaga arvestada.
MIKS SIIS MITTE KIRJUTADA OTSE, ET KES MIDA TEINUD ON, JA ASI KLAAR?
Esiteks pole see antud artikli fookus. Teiseks, kuniks ahistamine, seksuaalne väärkohtlemine ning agressiivne juhtimisstiil on niivõrd tavaline, ei ole mõtet kirjutada nimedest, sest sellisel juhul läheb suurem osa aurust kellegi isikuanalüüsile. Taolist käitumist taunides mõistetakse siiski eelkõige hukka inimese teod, mitte inimene ise. Kuid jah, kui inimene on korduvalt keeldunud tegude eest vastutust võtmast või end parandamast, on valikuid juba hulgaliselt vähem.
Kirjutades Paavoga eelmainitud artiklit, võtsime samuti vastu otsuse kasutada varjunimesid. Pärast artikli avaldamist pöördus mu poole mitmeid inimesi (umbes) jutuga, et „ma tean, kellest te seal kirjutasite, ta õpetas kunagi ka mind“, ent suuremal osal juhtudest polnud ma antud isikutest kuulnudki. Sarnane tegevusmuster oli lihtsalt niivõrd levinud.
Küll aga väärivad mõtestamist teooriad, et keegi püüab end teise tühistamise kaudu kõrgemale upitada või millegi eest kätte maksta. On meil hulgaliselt näiteid mõnest väidetavast ohvrist, keda peale kellegi tühistamist on saatnud suur edu, ajakirjanduslikud lood nende läbielamistest pärast „skandaali“, paremad võimalused karjääri teha? Võib süüdistada inimesi ka kuulujuttude levitamises, mille levimine on paratamatus usaldusväärse süsteemi puudumise tõttu ja on vähim, mida saab teha olukorras, kus on keeruline kellegi kolmanda poole pöörduda (näiteks hirmust sattuda ohvrisüüdistamise ohvriks või kaotada õppe- või töökoht).
AGA MULLE MEELDIBKI KARM VÄRK
On ebaõiglane teha oma sadomasohhistlikest kinnisideedest reaalsus, millega teistel leppida tuleb. Mõnele meeldib „piitsa saada“, teisele mitte. Meie piirid võivad olla erinevad kellegi teise omadest. Millise reaalsusega lepime ning millest tegelikult üldse unistame? Mida teha, kui lavastaja soovib lavastusse lisada vägistamisstseeni, mis pole kunstiliselt otseselt põhjendatud ning tekitab selles osalevas näitlejas ebamugavust? Või kui lavastaja-õppejõud palub tudengitega töötades neil end alasti võtta? Kas nõusolek tähendab päriselt toimuvaga nõus olemist või pelgalt mittekeeldumist? Kui palju on nõusolijal ruumi „ei“ öelda? Kuidas reageerida, kui lavastaja on tuntud oma „range tööviisi“ poolest, mis hõlmab trupiliikmete alandamist, aga tulemus on kunstiliselt hea?
Teater võiks olla turvaline ruum nagu iga teinegi töö- või õpikeskkond. Mitmed teod, väljaütlemised ja žestid, mis meilt midagi ära ei võta, võivad kellelegi teisele olla tohutult olulised. Raamatus „The Care Manifesto“[6] tuuakse välja, et suurem osa „mittehoolimisest“ juhtub mõtlematusest. Mitte seetõttu, et suurem osa meist naudiks, kui näeb teisi kannatamas, või et meil oleks mingid ühised sadistlikud või destruktiivsed tungid. On vajalik näha hoolimist oskusena, mitte iseloomuomadusena. Juhtimisstiil ja töömeetodid ei ole maagiline kaasa sündinud eripära, vaid midagi õpitut. Kuna suur osa inimestest pole arenenud tähelepanelikus ja hoolivas keskkonnas, tuleb paljudel meist ümber õppida. Samamoodi nagu õpime Alexanderi tehnikat, hundiratta tegemist või loojutustamise põhitõdesid.
Kuna Eesti teatriprofessionaalid on valdavalt õppinud kas EMTA lavakunstikoolis või TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, on ka õpitud (või küsimuse alla seatud) töömeetodites vähe mitmekesisust. Seetõttu on hädavajalik heita pilk sellele, kes tulevasi teatriprofessionaale õpetavad. Pole mõtet jalgratast leiutades juba tegutsevatele professionaalidele selgitada, kuidas üksteisest hoolivalt koos töötada, kui neid õpetavates asutusteski ses osas kokkuleppele ei jõuta.
Mitmel pool maailmas on teatrid, festivalid ning õppeasutused avaldanud nimekirja põhimõtetest, mille abil keskkonda hoolivamaks muuta, või juhendi, mida teha ning kelle poole pöörduda, kui kellegi käitumine ebamugavust tekitab. Näiteks SNDO (School for New Dance Development) on kirjeldanud, et dokument nimega „care“[7] on vastu võetud, et võimaldada kõigil areneda ning olla parim versioon iseendast (seega luua ka paremat kunsti).
Samuti kirjutatakse: „Õppimine ei toimu mullis. Mis tähendab, et suurem osa meie tegudest mõjutab teisi, seega tuleb neist teadlik olemine kasuks austava ning turvalise õppekeskkonna loomisele.“ Samuti on Helsingis toimuva festivali Baltic Circle kodulehel välja toodud „Turvalisema ruumi juhised“ („Safer Space Guidelines“), milles käsitletakse teemasid nagu vastastikune austus, sobimatu käitumine, ligipääsetavus, nõusolek jpm.[8]
KUNST PEABKI OLEMA EBAMUGAV
Kuidas rääkida nõusolekust teatrilaval, kus tihtipeale tuleb näitlejal sooritada intiimseid stseene, esineda alasti? Näiteks filmimaailmas kasutatakse intiimsuskoordinaatoreid, kelle ülesannete hulka kuulub arutada läbi, mis roll intiimsel stseenil üldse loo kontekstis on, tagada, et näitlejad oleksid kogu võtteperioodi vältel intiimstseenidega nõus ning stseenid toimuksid vastavalt varem kokku lepitud koreograafiale.[9] Ilmselt on palju oodata, et mõni intiimsema sisuga lavastus endale intiimsuskoordinaatori palkaks, küll aga tasub loota, et trupp oskab asjale mõtestatult läheneda.
Kuidas publikut säästa? SISUHOIATUSED! Levinud komme on lisada hoiatus, kui lavastuses kasutatakse suitsu, lavatossu, valje helisid jms. Niisamuti oleks tervitatav lisada sisuhoiatus näiteks (seksuaal)vägivalla, enesevigastamise või suitsiidi osas. Muidugi võib tunduda, et absoluutselt ükskõik mis võib kellelegi ärritavalt mõjuda, kuid inimesi, kellel on isiklik kokkupuude eelmainitud teemadega, on paraku statistiliselt kohutavalt palju. Keegi ei nõua, et laval enam midagi häirivat näidata ei võiks, seega ei tasuks ülehinnata sisuhoiatuste seotust lavastuse kunstilise poolega. Samuti nagu ei otsustata hoone arhitektuuri üle, seades esiplaanile kusagil seisva hoiatussildi „märg põrand“. Lavastus peab olema eriliselt ühekülgne, kui hoiatus vägivalla eest suurema osa sisust reedab.
ET LIHTSALT ISTUME RINGIS, HOIAME KÄEST KINNI JA MITTE KEEGI ÜHTEGI KUNSTILIST OTSUST VASTU EI VÕTA?
Kollektiivse kunsti võlu (teatrimaagia) võiks seisneda eelkõige just koostöövormide pidevas uuenemises ning nende ühises avastamises. Oleme ühiskonnana jõudnud punkti, kus oleme suutelised leiutama muid koostöövorme peale selle, et on ainusõnaõigusega lavastaja, kes käseb-laseb-poob-lavastab-otsustab. Lavastaja ülesanne ei pea olema vaid otsuseid teha, eesmärgiks võib olla ka luua ruum, mille sees on teistelgi võimalus tema kunstilist visiooni täide viia. Kuuldavasti on koguni kollektiive, kes ühiselt lavastavad, ning kunstiinstitutsioone, kus valikuid ühiselt mõtestatakse. On lavastajaid, keda huvitab, et temaga koos töötavad inimesed end mugavalt tunneksid.
Oleks tobe eeldada, et hea kunsti taga peab peituma üksteisest mitte lugupidav suhtumine või agressiivsed töömeetodid. Või et andekas kunstnik ei suudaks luua head kunsti, püüdes oma töömeetodeid ümber leiutada. Pealegi, mis ühikutes me edukat kunsti või kunstnikku üldse mõõdame? Piletitulus, publikumenus, kiitvate arvustuse hulgas? Mida või mille oleme nõus selle nimel ohverdama?
„The Care Manifesto“ puudutab ka omavahelise konkureerimise teemat: „Neoliberaalse subjekti arhetüüp on ettevõtlik indiviid, kelle ainus suhe teiste inimestega on konkureeriv eneseteostus.“ Konkurents loob olukorra, kus kunstilise kollektiivi sees tegeletakse pigem individuaalse eneseteostuse kui koostööga. Siinkohal võiks tuua näitena esile idee feministlikust juhtimisstiilist (feminist leadership), mille põhimõte on luua alternatiive traditsioonilisele ja hierarhilisele juhtimisstiilile.[10] See põhineb koostööl, mitte niivõrd omavahelisel võistlemisel, ning toetub kogu grupi, mitte vaid paari võimukama indiviidi ideedele ja oskustele. Feministliku juhtimise kaudu püütakse nihestada süsteemi, mis on rajatud ajaloolisele privileegile, ning vaid seda privileegi tunnistades on võimalik muutustega algust teha.[11]
Hoolivust on pikka aega seotud naiselikkusega ning kollektiivides, mida juhivad mehed, on selles osas ka vähem nõudmisi. (Ning siinsel teatrimaastikul on juhtival positsioonil valdavalt mehed.) „The Care Manifestos“ mainitakse, et nii ajalooliselt kui ka tänapäeval avaldatakse meestele survet, et nad käituksid konkreetselt ja autoriteetselt. Viimasel ajal väljendub see hoogsalt ka vastureaktsioonina feministlikele vaadetele. Kuigi üha rohkem on juttu toksilisest maskuliinsusest ning selle võimalikest mõjudest (suurem enesetappude arv meeste seas, agressiivne ja vastutustundetu käitumine), on ootused „mehelikuks“ käitumiseks siiski vägagi nähtaval.
ET VALGETEL KESKEALISTEL HETEROMEESTEL EI TOHIKS ENAM ÜLDSE SÕNAÕIGUST OLLA?
Eesti traditsiooniline sõnateater on heteronormatiivne ja ühekülgne. Jah. Peaosas on suuremal osal juhtudest (umbes) keskealine heteromees. Kõrvalosades naistegelased, kelle kogu iseloom avaldub vaid selle kaudu, mis suhtes nad hetkel mõne meestegelasega on. Mehi on tunduvalt rohkem nii näitlejate, lavastajate, lavastatud tekstide autorite kui ka teatrite kunstiliste juhtide hulgas. Hedi-Liis Toome ja Liis Jõhvik mainivad 2021. aastal sotsiaalministeeriumi avaldatud kogumikus: „Üheksas suuremas teatris on lisaks üheksale meessoost kunstilisele juhile püsipalgal veel 14 lavastajat, koos kunstiliste juhtidega on kas osalise või täiskohaga 19 lavastajat. Neist neli on naised, kellest kaks töötavad Endla teatris (ainult lavastamisega tegelevaid naisi on kaks, teised kaks on lavastajad-näitlejad).“[12]
Kui võtta vaatluse alla näiteks Eesti Draamateatri ja Vanemuise repertuaarid,[13] võib märgata, et Draamateatri kümnest suurel laval mängitavast lavastusest on vaid kolmel lavastajate hulka märgitud naine, Vanemuise suure maja puhul on see arv kolm üheteistkümnest. Naisautorite tekste on Draamateatri suurel laval kaks (ning üks neist mehe-naise koostöös) ning Vanemuise suures majas kolm (samuti üks neist mehe-naise koostöös).[14] Kuigi näiteks on valitud vaid kaks suuremat teatrit, ei erine pilt teisteski teatrites.
Kui võrrelda inimesi saalis ja laval, tekib dissonants – teatrikülastajate seas võib märgata peamiselt umbes keskealisi naisi, laval aga mehi. Jah, kindlasti oleks meeldiv lõpetada inimeste liigitamine soo järgi ning üle saada ka NAISkunstnike eraldi esiletoomisest, kuid siinkohal tasub tsiteerida Hedi-Liis Toomet: „Muidugi võiks, kui diskussioon „naisesusest Eesti teatris“ oleks üldse kunagi avatud. Võib-olla räägitakse „nendel teemadel“ teatrite tagatubades, aga lavale või (kultuuri)-ajakirjandusse see ei jõua.“[15]
Näitena võib esile tuua eelosutatud Baltic Circle’i festivali, mille põhimõtete hulgas on mainitud, et festival pöörab tähelepanu sellele, et vähemalt 50% osalema kutsutud kunstnikest oleksid kas cis-või transnaised või mittebinaarsed inimesed. Samuti juhinduvad nad programmi kokku pannes kultuurilisest mitmekesisusest.[16] Teater ei eksisteeri eraldiseisvas mullis ning võiks peegeldada ühiskonnas toimuvaid protsesse. LGBT+ kogukonda kuuluvaid tegelasi ei kirjutata lugudesse sisse mitte sellepärast, et „see on hetkel populaarne“, vaid seetõttu, et LGBT+ kogukond moodustab samuti suure hulga teatrikülastajatest.
Eesti traditsioonilises teatris on traagiliselt puudu naisperspektiivist, millestki kväärist rääkimata. Kellelgi pole midagi keskealiste meeste perspektiivi vastu, küll aga tekib probleem, kui sellele leidub nii vähe alternatiive. Hea kirjanik suudab muidugi vajaduse korral tegelasi luues tuua sisse mõnest teisest soost või teise seksuaalse orientatsiooniga, muust rahvusest ja kultuurist pärit karaktereid, kuid ka parim autor ei suuda näha maailma läbi lõputu arvu vaatepunktide. Kõiki lugusid ei ole võimalik vaid ühest vaatepunktist jutustada. Millisena kujutatakse naisi kunstis, kelle lugusid me tarbime, kelle probleeme esikohale seame või näeme, kellega samastume ning keda eeskujuna näeme?
KÜLL KUNAGI TEGELEME LIGIPÄÄSETAVUSEGA KA, KUI SELLEKS VAHENDEID ON
Kui rääkida aga teatripublikust, ei saa sellegi hulka lugeda näiteks kõiki Eesti elanikke. Karin Alliku sõnul jääb teatrimaailmast kõrvale üle kümnendiku Eesti elanikest. „Puudega inimesi on elanikkonnast umbes kümme protsenti, ent neile lisanduvad need, kelle erivajadus pole puue: sellesse kategooriasse võib kuuluda igaüks, kas või siis, kui jalg on näiteks kukkumise tõttu kipslahasesse pandud.“[17]
Ligipääsetavus muutub prioriteediks, kui selleks tekib äkiline vajadus. Liikumispuudega inimesed võisid aastaid unistada, et keegi teatrietendustest otseülekandeid teeks, kuid võimekus, vahendid ning loovus selleks tekkisid pandeemia alguses imekombel justkui üleöö. Ütleme näiteks, et mõnel tipplavastajal tuleb kasutada ratastooli – kaob tal siis võimalus Linnateatri vanalinnas asuvas majas tööd teha? Või leitakse vastavad lahendused?
Maailmas on üha enam etenduskunstnikke ja lavastajaid, kes on kas ise erivajadusega liikujad või kaasavad neid oma töödesse. Näiteks Marlene Monteiro Freitas, kelle lavastuse „ÔSS“ trupp koosneb erivajadustega inimestest.[18] Chiara Bersiani on keha poliitilise tähendusega tegelev etenduskunstnik, kellel on diagnoositud Osteogenesis imperfecta („habraste luude haigus“).[19] Siinne etenduskunstnik Liis Vares on 2018. aastal Sõltumatu Tantsu Laval loonud lavastuse „Hingake! Ärge hingake!“, kus tema kõrval oli teiseks etendajaks Pavel Semjonov, kes on samuti liikumisalaste erivajadusega.[20] Kas Eestis näiteks võiks liikumis-, nägemis- või kuulmispuudega inimene näitlejaks või lavastajaks saamisest unistada? Milliseid kehi oleme harjunud laval nägema ning millised füüsilised omadused otseselt näitlemisoskust mõjutavad? On meil etendusasutusi, kus näiteks ratastooli vajav esineja saab tualetti ning duširuumi kasutada?
KOGU SEE ARTIKKEL ON NAIIVNE MÖLISEMINE JA MA EI SUUDA USKUDA, ET SELLE ASJA LÕPUNI LUGESIN
Muutused ei toimu üleöö. Ise etendusasutuses töötades tean täpselt, kui keeruline võib olla vahel kollektiivselt uutes teemades orienteeruda, kuldset keskteed leida, prioriteete paika seada. Maailm on segane ja elu keeruline, aga me pole siin üksinda. Tean, et maailm muutub ning ka mul tuleb ühel hetkel leppida teatava arusaamatusega sellest. Loodetavasti suudan vananedes siiski hoida mentaliteeti, et noorematel on mulle sama palju õpetada kui minul neile. Aktsepteerin, et ühel hetkel on nemad need, kes maailmas suuremaid otsuseid vastu võtavad, kunsti loovad. Selle asemel et kibestunult oma toolist kinni hoida ning kiruda nooremaid, kes millestki aru ei saa, püüan neid mõista ja muutusi austada. Selleks et austada, ei ole vaja täit mõistmist.
Järgmine kord oleks hädavajalik tegelda ka teatrite rahastamise teemaga ning vabakutseliste kunstnike olukorraga Eestis. Teater võib olla võlumaailm, aga haldjatolm ei ole aktsepteeritav valuuta. Ravikindlustus kõigile!
[1] T. Terik, Teater pole ainult mängupaik, vaid see on ka pelgupaik. Kultuur.err, 27.03.2022.
[2] H. Notton, P. Piik, Kuidas tehakse näitlejat. Levila, 01.2021. https://www.levila.ee/raadio/kuidas-tehakse-naitlejat.
[3] Põhja-Pärnumaa volikogu valis vallavanemaks Aivar Mäe. ERR.ee, 27.07.2022.
[4] R. Ranne, Aivar Mäe: nagu ikka, noa saad sa selga sõpradelt. Postimees, 10.09.2022.
[5] T. Kruus, Aivar Mäe: Estonia haavad ei ole veel paranenud. Need ei paranegi. Eesti Päevaleht, 30.09.2022.
[6] The Care Collective (A. Chatzidakis, J. Hakim, J. Littler, C. Rottenberg, L. Segal), The Care Manifesto. London, New York, 2020.
[7] SNDO Care Document: How to Live, Work, Think, Move, Study, Learn Together. Building and Maintaining a Caring and Safe(r) School Culture – a Practical Resource.
[8] Safer Space Guidelines at Baltic Circle Festival, 17.11.2022. https://www.balticcircle.fi/news/safer-22.
[9] Intimacy Directors International, Pillars of Safe Intimacy: Rehearsal and Performance Practice. http://docs.wixstatic.com/ugd/924101_924a4af5ad7d47aa9d357d70450de14f.pdf.
[10] https://fairsharewl.org/feministleadership/.
[11] P. Whaley, How ActionAid Implemented Feminist Leadership Principles. Association of Chairs, 19.11.2019. https://www.associationofchairs.org.uk/2019/11/19/how-actionaid-implemented-feminist-leadership-principles/.
[12] Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis, III. Toim. R. Marling jt. Tallinn, 2021. https://vordsuskeskus.ee/sites/default/files/2022-09/teel_tasakaalustatud_uhiskonda_iii_0.pdf.
[13] https://www.draamateater.ee/repertuaar/; https://www.vanemuine.ee/repertuaar/
?l%5B%5D=6&t=.
[14] 13.02.2023 seisuga.
[15] H.-L. Toome, Naise koht on … laval. Ja lava taga. Sirp, 18.03.2022.
[16] https://www.balticcircle.fi/sustainable-festival.
[17] K. Allik, Kuidas teatrile ligi pääseda? Sirp, 03.02.2023.
[18] C. Colozzi, Is Disability Becoming More Visible in Dance? Magazine CND, 09.2022. https://magazine.cnd.fr/en/posts/36-is-disability-becoming-more-visible-in-dance.
[19] https://aerowaves.org/artist/chiara-bersani/.
[20] L. Vares, Hingake! Ärge hingake! https://stl.ee/lavastus/hingake-arge-hingake/.
