1
Ta tuli tuppa ja heitis välivoodile, lõhkeainele lähemale. Kui Maria üritas teda ümber veenda või lihtsalt küsimusi esitada, vaatas ta naist pika, kuidagi vankumatu pilguga ja selgitas lühidalt midagi taolist, et keegi peab ju tema järele vaatama, pidades silmas mitte Mariat, kes vist luges tema selgitustest välja just seda, vaid lõhkeainet. Muidu, andis ta mõista, võib jumal teab mis juhtuda.
„Aga see pole ju aktiveeritud, isegi mitte kokku monteeritud,“ võttis Maria ühte lausesse kokku kõik oma teadmised sapööriasjandusest.
„Ja mis, kas sinu arust teeb see ta ohutuks?“
Aga magada talle meeldis, näiteks unetult istuda ja selle aine, mille nimigi talle meelde ei jäänud, hunnikut valvata oleks olnud keeruline, kui polnuks tema enda välja mõeldud lifehack’i. Ilma selleta oleks ta niikuinii kokku vajunud ja uinunud, uinunud nii, nagu uinub inimene, kes enne seda mitu ööd maganud pole, see tähendab raskelt ja sügavalt. Ja kõik, mis oleks võinud juhtuda selle lõhkeainega, oleks juhtunud just tema kõige magusama une hetkel. Mitte et ta oleks eriti lootnud oma jõududele, kõike seda demonteerida ja deaktiveerida ta tehnilise ettevalmistuse puudumise tõttu võib-olla ei suudaks. Aga üks väike plaan oli tal sellekski puhuks. Ta lootis, et jõuab ärgata ja lõhkeaine eri akendest välja visata.
Mõnikord puges talle pähe mõte, et võib-olla püüab Maria niimoodi peenelt märku anda soovist, et ta võiks naise juurde heita, aga sellest hägusest mõttest kaugemale minna polnud tal võimalik, ja kuidas seda kontrollida, polnud samuti selge. Selle jaoks oleks vaja olnud kuidagi lahti saada sellest suurte raskustega hangitud, ilmselt veel nõukaaegsest välivoodist (kas selliseid üldse tehti praegu? ilmselt tehti, peavad ju inimesed, kellel pole oma voodit, kusagil magama, ja kõiki inimesi, kellel pole oma voodit, ei saa automaatselt paadialusteks liigitada). Nii et ta käis jätkuvalt päeval väljas, tuli tagasi vahetult enne magamaminekut, pani välivoodi keset tuba, lõhkeainele lähemale. Maria läks ainukesse magamistuppa ja ohkas seal kuidagi pikalt, ilmselgelt küsimusi oodates. Tema tiris teki ninani ja hoidis isegi veidike hinge kinni, peaasi, et mitte rääkima hakata.
Parovozovil oli oma puhkusekontseptsioon, mille ta kunagi igavusest välja töötas, ja nagu kõikidest taolistest kontseptsioonidest, pidas ta sellest kõrvalekaldumatult kinni. Ta arvas, et puhkama peab igal aastal, esiteks, uues kohas, teiseks aga, koos uute inimestega. Esimene tingimus pidi raudselt kehtima, teise osas olid lubatud kombinatoorse iseloomuga mööndused, see tähendab, tinglik Žuravljov võis olla ühes seltskonnas tingliku Sitkini ja tingliku Alushaniga ainult üks kord, hiljem võisid nad korduda näiteks kahekaupa, lisanduva kolmanda isikuga, aga mitte kunagi täpselt sellises koosseisus. Nii et pole midagi imestada, et varem või hiljem jõudis kätte hetk, kus ta enam lihtsalt ei leidnud puhkusekaaslasi. Koos perega võis, nagu kontseptsioonist järeldus, puhkama sõita ainult üksainus kord, ja see oli juba ammu ära kasutatud. Õnneks oli Irka, Parovozovi naine, arusaaja naisterahvas ja reageeris kõikidele tema kontseptsioonidele ükskõikselt, teades, et varem või hiljem kas muutub kontseptsioon või siis mõtleb Parovozov välja mingi kõvertee.
Pealekauba liikus Parovozov oma eesmärgi poole pikkamööda ja valis puhkuseveetmiseks esialgu kõige lähemad riigid – Läti, Leedu ja Soome –, seejärel liikus metoodiliselt edasi lääne poole, kattes kogu Euroopa territooriumi geograafilise kaardi. Ta oli metoodiline inimene, Irka teadis seda, harjus sellega või siis leidis temas mingeid kompenseerivaid omadusi ja selle asja pärast ei näägutanud. Peaaegu mitte millegi pärast ei näägutanud, kui, siis küüslaugu pärast. Parovozovile oli hea naine sattunud, nii et südametunnistus isegi natuke näris teda pikal lennul Lissaboni. Portugal oli ainuke veel hõlvamata Euroopa riik, kõikvõimalikud kääbusriigid kaasa arvatud. Edasi seisis ees ookeani ületamine või siis Aasia, ta polnud veel otsustanud. Selle peale võis mõelda hiljem, pärast naasmist, aga praegu ootas teda ees, nagu ta lootis, meeldiv reis. Lissabon-Porto-Funchal, sest et riigi suurimat saart külastamata jätta ka ei saanud, ka võlusõna „madeira“ uimastas magusalt suud.
Reisides Parovozov, erinevalt oma rännakute planeerimisest, originaalsusega ei hiilanud, käitus nagu tavaline turist. Käis muuseumides, proovis kohalikku toitu, koostas endale enne iga sõitu must see ja must do nimekirju, veenis reisikaaslasi talle ühes või teises seltsi pakkuma. Ise nõustus kergelt oma reisikaaslaste plaanidega, tingimusel, et need ei saa takistuseks tema omadele. Praegu Portugalis oleks pidanud olema nii lihtsam kui keerulisem. Lihtsam – sest ühtki reisikaaslast tal polnud, ta ei pidanud kellegagi kokku leppima ega võimalikule kompromissile minema, kõik otsustas ise. Keerulisem – sest ka Parovozov oli ikkagi sotsiaalne loom ja mõningaid asju, mis mõningaid, isegi kõige lihtsamaid asju, nagu minna muuseumi või sõita metrooga, oli tal lihtsam teha teistega koos, üksinda peab ennast veel sundima.
Ja just nimelt Funchalis Parovozoviga midagi juhtuski. Võtnud pagasilindilt oma uue kohvri ja trüginud läbi väikse vastutulnute salgakese taksopeatusesse, köitis ta tähelepanu tagasihoidlik kiri ühel siltidest, mille eesmärgiks on juhtida saabunute tähelepanu nende endi nimedele: „Pawełski“.
Miskipärast otsustas Parovozov, et kiri oli poola keeles, seal oli täht „w“ ja veel mingid diakriitilised, nagu ta neid endamisi nimetas, märgid. Perekonnanimele lisaks polnud mingeid täiendusi, ei eesnime, ei tiitlit, ei organisatsiooni nime, ei midagi. Tavaline valge nelinurk mustade tähtedega. Fonti Parovozov ära ei tundnud, aga see oli ka tavaline font, ilma viguriteta, mitte Times New Roman, aga midagi väga sellesarnast. Parovozov tegutses üsna tihti segaste, ei tea kust tulnud impulsside ajel. Miski andis talle tõuke ja tema, justkui surfar (surfamisest polnud tal loomulikult mingit ettekujutust), andus lainete tahtele, mis viisid teda tavaliselt jumal teab kuhu.
Ta astus mehele ligi ja ütles, et tema ongi Pawlowski. Mees ei küsinud talt mingeid dokumente, ei küsinud üldse midagi, võttis ta kohvri, pööras ringi ja läks auto juurde. Parovozov läks tema järel, muretsemata üleüldse tegeliku Pawlowski saatuse pärast.
No mis siis on, mis on, varem või hiljem mind paljastatakse, loomulikult pigem varem, ja kõik naaseb omale kohale – umbes nii ta mõtles, kui telefoni välja võttis. Keerutas käes, juureldes, kas oleks mõtet oma apartement homseks ümber broneerida, aga otsustas siis, et pole mõtet, paljugi mis, kui ruttu ta paljastatakse, kuid elada kasvõi paar tundi teise inimese nahas on meeldiv ja ootamatu.
Meesterahvas ilmselt lihtsalt ei rääkinud ühtki Parovozovile tuttavat keelt, seetõttu ta lihtsalt läks Parovozovi kohvriga ees ega vaevunud kuidagi teed juhatama või midagi selgitama. Jõudes mingi maasturini (Parovozov ei mõiganud nendest kunagi midagi, autosid valis ja juhtis alati Irka), tonksas mees kutsuvalt sõrmega. Parovozov mõtles veel korra tõelise Pawełski saatusele ja istus tagaistmele.
Mees tõi ta kuhugi kummalisse võõrastemajja. See oli hoone Funchali kesklinnas, elanike vastuvõtuks justkui täiesti sobimatu. Kõige enam meenutas maja mingit endist ametiühingute paleed, kui Portugalis üldse kunagi ametiühinguid on olnud. Vaibaga kaetud trepp viis Parovozovi improviseeritud reception’ini, kus tütarlaps üritas temaga poola keeles juttu algatada.
Parovozov ütles talle, et poola keelt ei räägi, mille peale tütarlaps noogutas arusaaja ilmel ja küsis dokumente. Parovozov mõtles, et nüüd ongi kõik, kohe on ta paljastatud ja saadetakse häbiga koju. Aga ei. Tütarlaps keerutas käes tema Parovozovi nimele väljastatud Eesti passi ja registreeris ta mingis veeuputuseelses paberžurnaalis kui Pawlowski.
„Kas te arvate, et nii on parem?“ küsis Parovozov.
„Aga miks te meie autojuhti ära ei oodanud?“ vastas tütarlaps talle küsimusega.
Parovozov hakkas puterdades seletama, et kuidas siis, kuidas ei oodanud ära, ilma nende autojuhita poleks ta mingil juhul hotelli kohale jõudnud, ta ei teadnud üldse, kus see hotell asub, ja et ta selles elama hakkab, ei teadnud ta ka.
„Meie autojuht just helistas mulle ja ütles, et ootab teid siiani lennujaamas,“ ütles vastuvõtuneiu ja naeratas leebelt, kuid etteheitvalt. Parovozov otsustas mitte reageerida.
Parovozov tundis veelkord huvi, miks neiu registreeris ta mitte selle nimega, mis passis oli, vaid sellega, millega ta leti juurde astudes end esitles. Tütarlaps vastas, et kliendi soov on nende organisatsioonile seaduseks, ja kordas veel kord, et nii on ilmselt parem.
Talle anti numbritoa võti ja keelati ükskõik kuhu minna kahest viieni päeval.
„Miks küll?“ küsis Parovozov, kes oli juba peaaegu otsustanud enam mitte millegi üle imestada.
„Teie juurde tullakse just nimelt selles ajavahemikus,“ ütles vastuvõtuneiu. „Keegi ei tea, mis päeval, aga aeg on meile teada.“
Õnneks oli kell alles üksteist hommikul, nii et söögiks ja ringivaatamiseks oli Parovozovil veel tervelt kolm tundi.
Juhuks kui keegi ei tea, Funchali on kolme tunni jooksul täiesti võimalik läbi käia, eriti kui olla normaalses füüsilises vormis. Parovozov oli normaalses füüsilises vormis, nii et reisi esimese osa, tehnilise programmi täitis ta kiiresti ja ilma eriliste kõrvalekalleteta. Ja süüa ja juua jõudis ta ka, naasis võõrastemajja kindlaks määratud ajal ja hakkas ootama.
Ja ootama ei pidanud kaua. Eirates apokrüüfilist lõunamaist ebapunktuaalsust, koputati numbritoa uksele juba pool kolm. Koputas meesterahvas, kes meenutas Billy Wilderit mingi campuse-nohiku rollis, peapaelaga, mida kannavad eriti kummalised tervisejooksjad, ka McEnroel oli mängides selline peas. Ta sarnaneski veidike McEnroele, paljakud keset pead ja pisut kergemeelsed lokid külgedel.
Aga muide, on see üldse tähtis, mismoodi näeb välja inimene, kes toob teile radikaalseid uudiseid?
„Kas teie olete Pawlowski?“
„Mina,“ Parovozov ei vastanud kohe, paar sekundit läks mõtiskelule, aga McEnroed see ei häirinud. Tema inglise keel oli hea, mingeid suhtlemisraskusi ei tekkinud.
„Kas te teate juba, miks me teid tellisime?“
„Ei.“
„Väga hea, et te olete nii lakooniline, see soovitab teid kõige vajalikumast küljest.“
McEnroe sisenes kutsumata numbrituppa ja ronis jalatsites tugitooli. Hotellivärk, mitte oma, niisiis pole eriti kahju.
„Olgu, ma proovin algusest peale ja võimalikult arusaadavalt. Te mäletate, kuidas teiega ühendust võeti, veel kodus?“
„Jah,“ Parovozov mõtles veidi ja jõudis loogilisele järeldusele, et kui Pawełski, tähendab, tema on siia jõudnud, siis tähendab, keegi pidi ta siia kutsuma.
„See oleme meie. Funchali Vabastusrinne.“
Ahah. Nüüd, tundub, sai arusaadavamaks.
„Millest vabastate?“
„Kohustustest,“ selgitas McEnroe väga arusaadavalt. „Me vajame selliseid professionaale nagu teie. Meil endil on selliseid vähe. Väga hea, et te siiski soostusite kohale sõitma.“
„Aga miks te võtsite ühendust just minuga? Ma ei usu, et ma olin ainuke spetsialist Euroopas, kes polnud sel ajal hõivatud. Meid on muidugi vähe, aga ikkagi mitte niivõrd.“
„Te ei kujuta ette, kui vähe teid on. Aga selles loos aitas meid teie selgelt väljendatud positsioon.“
„Jah?“
„Te ju postitasite Picassot?“
„Postitasin,“ ei hakanud Parovozov eitama.
„Vot siis.“
McEnroe ütles Parovozovile, et tema missioon nende organisatsioonis on äärmiselt tähtis, et selliseid inimesi nagu Parovozov tuleb aretada kasvuhoonetingimustes, hoida nagu silmatera, sest pommi tegemine pole teab mis kunst, tõenäoliselt ka selle kahjutukstegemiseks leiab meistri, aga selle lõhkemist tagasi hoida on jõukohane ainult uunikumidele.
„Aga milleks siis neid üldse meisterdada, kui te neid lõhata ei kavatse?“ täpsustas Parovozov igaks juhuks.
„Meie omad kartsid, et see saab olema raske punkt,“ tunnistas McEnroe. „Saate aru, kõige tähtsam on, et oleks potentsiaalne võimalus. Me eriti ei taha verevalamist ja loodame oma eesmärke saavutada ähvarduste ja šantaažiga. Inimesi tappa on väiklane ja labane.“
McEnroe rääkis Parovozovile, et Rinde lõhkeaineladu asub korteris ühel mäenõlval. Korteris elas tütarlaps Maria, kes kohakaasluse alusel oli Rinde sidemeheks.
„Ta ei ole abielus ega käi kellegagi kohtamas,“ ütles McEnroe toonil, mis ei jätnud kahtlust, et see teadmine on Parovozovi jaoks äärmiselt tähtis. „Samal ajal kaitsete ka teda.“
„Kelle eest siis teda?“
„Meie Rindes on erinevaid inimesi, sealhulgas ohjeldamatuid,“ selgitas McEnroe.
Lõhkeainega aga oli selline asi. McEnroe sõnutsi oli neil mingi meistrimees, kes mätsis seda kilode kaupa, nii et praeguseks oli kogunenud nii palju, et oleks võinud kogu Madeira põmmutada kus too – Parovozovile tundmatu – Portugali kurat. Aga meistrimees ei peatunud, vaid jätkas meisterdamist.
„Aga miks te teda ei peata?“
„Kes meie sellised oleme, et takistada inimesel oma hobiga tegelemast?“ ütles McEnroe. „Ega me loomad ole, ma ju räägin teile.“
Ainus, mis neil õnnestus saavutada, oli see, et nende meistrimees ei pannud pomme lõpuni kokku. Ta tegi valmis kõik komponendid ja joonistas instruktsioonid seadmete kiireks monteerimiseks ja aktiveerimiseks, nii et sellega võis iga diletant kümne-viieteistkümne minutiga hakkama saada.
„Nagu Ikeas?“ leidis Parovozov analoogia.
„Nagu Ikeas, jah,“ kinnitas McEnroe analoogiat.
Ainult et selle lõhkeainega, nagu rääkis McEnroe edasi, juhtus sihuke asi. See reageeris helile. Kas jättis monteerimisgeenius midagi arvestamata või, vastupidi, arvestas kõik eriti hoolikalt välja, aga kui tolle ikea vahetus läheduses kõlas teatud sageduse ja tooniga heli, ilmutas see tendentsi isemonteerumiseks – osad libisesid üksteise poole, justkui metallviilmed magneti toimel, ja aktiveerusid. Sel juhul oli veel võimalik seda välja lülitada, aga tegutseda tuli kiiresti.
„Aga mis heli täpselt?“ küsis Parovozov.
„Aga just seda me ei tea. Ükskord see juba iseaktiveeruski ja tappis neli meie aktivisti, kes seda hoiukohta transportisid.“
Ja nüüd siis hoolikalt paljude kandidaatide seast välja valitud Parovozov, see tähendab Pawełski, kelle valimisel oli mänginud sugugi mitte viimast rolli see, et ta magab vaikselt nagu hiir, mis on Euroopa vasakliikumiste hulgas harv nähtus (nii McEnroe ütles), pidi valvama Funchali lõhkeainet isedetoneerumise eest. Parovozovist käis jõnks läbi, tahtis juba öelda, et just nimelt mitte tema, tema just nimelt öösiti norskab ja isegi nii kõvasti, et ta naine Irka, kui tahab välja puhata, läheb aeg-ajalt teise tuppa magama, aga loomulikult ei saanud seda öelda, siis oleks kõik välja tulnud, ta oleks tagasi lennujaama viidud ja seda veel parimal juhul, mis oleks halvemal juhul, selle peale ta ei tahtnud isegi mõelda.
Just seepärast tuligi Parovozov nüüd vastu ööd ja heitis pikali toa keskele, sellele Maria korterisse inetu mittegeomeetrilise hunnikuna paigutatud lõhkeainele lähemale, just seepärast ta lebas kogu öö ja ainult tegi nägu, et magab, teki ninani tirinud, aga ise lihtsalt lamas kannatlikult, silmad kinni, kuulatades Maria hingamist, mis, ehkki too magas kõrvaltoas, oli välivoodisse hästi kuulda. Lõhkeainele Maria ühtlane hingamine justkui kuidagi ei mõjunud, nii et polnud midagi karta. Teeseldes poolakast kurikaela – oma uues rahvuses ei olnud ta muidugi kindel, aga millestki tuli ju lähtuda – nõutas Parovozov McEnroelt välja mingi raha varustuse ja kulude tarbeks ning kulutas seda magamiseks mitmesugustes Funchali hotellides ja apartementides. Ta lahkus hommikul, teatades Mariale ikka ühtmoodi lakooniliselt: „On asjaajamist“, pööramata isegi eriti tähelepanu, millise pilguga too talle järele vaatas.
Päeval, heites magama üha uute ja uute tekkide alla, üritas ta aru saada, kellena see neiu töötab ja kas üldse töötab. Nii palju kui ta aru sai, lahkus Maria korterist äärmiselt harva, tema päeva täitis toidu valmistamine, millega ta toitis peamiselt Parovozovit, toiduainete valimine, mida ta tellis lähimast supermarketist kojutoomisega, ja – millegi – ootamine.
Mingeid kahtlasi inimesi, kellest McEnroe talle oli rääkinud ja kelle eest teoreetiliselt tulnuks Mariat kaitsta, polnud pildile tekkinud.
Maria kartis muud. Maria kartis, et ükskord tulevad korterisse Rinde esindajad ja võtavad ise lõhkeaine kaasa. Tüdruk rääkis, et Rindel on kaks tiiba, üks mõõdukas, mida juhtis McEnroe (talle muide väga meeldis see Parovozovi nimepanek, ta guugeldas, kes McEnroe on, ja ütles, et tõesti on sarnane ja päris nime ei olegi sul vaja teada), ja teine, märksa radikaalsem, valmis lõhkama, tapma ja gaasi laskma.
„Mis gaasi?“
„Noh, midagi sellist nagu need jaapanlased.“
Ja Maria kartis väga, et teise tiiva esindajad jõuavad ükskord tema korterisse, võtavad kaasa kogu lõhkeaine ja mineerivad sellega midagi.
„Tuumajaama, presidendilossi, okeanaariumi, ma ei tea.“
Parovozov üritas Mariat rahustada. Talle tundus ikkagi, et kõige rohkem oleks aidanud, kui ta astuks Maria juurde, embaks teda ja siis pääseks valla midagi, millele ta isegi mõelda ei tahtnud – Irka oli tal meeles ja ta oli kindel, et varem või hiljem läheb ta tema juurde tagasi, lõppude lõpuks oli see ju lihtsalt puhkus. Lihtsalt eksperiment, mis seal ikka, katse väljuda kahemõõtmelisusest – ja praegu õnnestus see veel hästi. Ja mis peaasi, valutult.
Õhtuti, kui Parovozov juba tagasi oli, aga polnud veel mittemagama heitnud, võttis Maria seinalt kitarri – kõik nii nagu peab, suur helesinine lehv pillikaela küljes – ja laulis talle fado’sid kaotatud Aafrika asumaadest, Salazari geniaalsusest, kaunite kreoolitaride tulistest silmadest, orjade tugevatest kätest, saudade’st. Parovozov tardus ja üritas jälle mitte hingata, kartes pelutada. Ta teadis, et kui radikaalse tiiva esindajad ikkagi tulevad, siis vaevalt neil kahekesi nendest jagu saada õnnestub, vahest ainult juhul, kui neidki tuleb kõige rohkem kaks. McEnroele helistada nad muidugi jõuaks, aga neil endil võis siiski sandisti minna. Muide, Parovozov oli kindlalt ära tabanud oma siinviibimise mõtte ja teadis, et isegi kui mitte kõike, siis osa sellest lõhkeainest jõuab ta ikkagi aknast välja visata. Maria vaatas teda austuse ja teatava kaastundega. Aga kui läks duši alla, ei pannud vannitoa ust riivi. Kui Parovozov sellest aru sai, tuli talle kuumahoog peale ja ta ei saanud sellest lahti nii kaua, kui veesabinat kuulda oli. Tuli isegi konditsioneeri temperatuuri alandada ja ise päris selle alla minna.
Nii nad elasid ja kartsid. Nädala, kaks, kuu aega.
Jumal teab, millega see oleks võinud lõppeda, kui ükskord oma strateegiliselt siestalt koju naastes poleks Parovozov näinud maja juures, kus nad elasid, kahtlaselt palju autosid. Ameerika krimifilmis oleks veel enne kogu seda segadust kõik olnud piiratud must-kollase lindiga, millel kiri „Ära roni, inimesed töötavad“, aga see, ei teagi, kas õnneks või kahjuks, ei olnud Ameerika krimifilm, vaid tema, Parovozovi praegune elu, isegi kui ta endale seda eriti ei tunnistanud. Ei, see polnud politsei, need olid tennisemängijad. Sest lisaks McEnroele, kes ootas esimeses autos ilmselt Parovozovi tulekut, ronis veel ühest välja mees, kes sarnanes ülimal määral Pete Samprasega, ja vaatas Parovozovi poole sügava kurbusega.
„See on Inácio,“ ütles McEnroe. „Maria vend.“
Parovozov oli üllatunud, Maria ei olnud kunagi rääkinud, et tal mingeid vendi oleks.
Aga selge see, et nüüd ei saanud kuidagi ilma vennata. Keegi pidi ju, olgugi mitteametlikult, surnukeha tuvastama ja tõotama radikaalse tiiva esindajatele veritasu. Maria lebas täpselt samas kohas, kuhu Parovozov iga öö oli pannud oma välivoodi, mis praegu kokkupandult naaldus Maria magamistoa seina vastu, nagu iga päev enne Parovozovi saabumist. Maria käed klammerdusid tugevalt aktiveerimata pommi mingi järjekordse detaili külge. Ta mäletas kõike, mida ma talle rääkinud olin. Võimalik, et see ikkagi oli armastus.
„Rohkem keegi teid siin kinni ei hoia,“ ütles Parovozovile McEnroe. „Homme viime teid lennujaama.“
Parovozov palus talt paar päeva lisaks, et leida odavamaid lennupileteid.
Peale lennupiletite otsingu oskas ta internetis leida veel Youtube’i õpetusi isegi sellistele inimestele, kes no kohe üldse mitte midagi oma kätega teha ei oska. Tuli ähkida ja puhkida, käed kattusid kriimude ja marrastustega, üks küüs murdus, see-eest teist oli mugav kruvikeerajana kasutada. Aga lõppude lõpuks oli kõik valmis. Nii mehhanism kui Parovozov ise.
2
Irka muidugi üllatus, kui harjumuspärase abikaasa asemel jõudis Portugalist koju mingi poolakas, kelle jutust ta esialgu isegi aru ei saanud. Aga tal oli pass Parovozovi nimele, juhiload Parovozovi nimele ja keppis ta sama halvasti kui Parovozov, nii et naine rakendas tuntud tarkussõna pardi kohta ega hakanud mehe isikut kahtluse alla seadma. Paljugi mis võib inimesega puhkusel juhtuda. Ta oli kuulnud, et nende ayahuasca’ga võib veel kehvemini minna. Paljugi mis, et ayahuasca on Ladina-Ameerikas. Aga Portugalis võib veelgi hullem olla. Ja keel, küll sellega jõuab, tuleb meelde või õpib uuesti. Nii et kui paari nädala pärast Parovozov talle ikka veel vigases vene keeles teatas, et kavatseb perekonnanime muuta, ei olnud Irka eriti nördinud. Seda enam, et mehe jutus oli oma loogika. Ilu oli ka ja Irka väärtustas ilu palju rohkem kui loogikat.
„Seal on ainult kaks tähte, aga tähendus muutub radikaalselt,“ selgitas mees. „Paradizovid – sa vaid kuulata.“
3
Mööda Lissaboni tänavaid voogas tükkideks rebitud ja terveid raisid ja mureene. Väikesed haid maigutasid suid, muutudes endale märkamatult Hirsti skulptuurideks. Kogu selle toreduse keskel ujus melanhoolselt välja maailma kõige peletislikum kuukala ja vaatas hukkamõistvalt lissabonlaste peale. Mõne möödakäija näole oli kleepunud meduuse ning nad peatusid ja vandusid kurja, üritades neid organismile ohutult lahti kiskuda. Puhkus oli korda läinud.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub