Aro Velmet, Ringa Raudla, Allan-Hermann Pool, Piret Loone
9. november 2020
Aro Velmet
Laupäeval toimus USA poliitikas kaks sündmust. Donald Trump kaotas presidendivalimised ja Joe Biden võitis need. On oluline vaadelda neid eraldi sündmustena.
Täpselt me muidugi ei tea, aga võib arvata, et need tuhanded inimesed, kes laupäeval New Yorgis, Los Angeleses ja teistes suurlinnades juubeldasid ja tantsisid tähistasid rohkem Trumpi kaotust kui Bideni võitu. Selle kaotuse tähtsust ei maksa alahinnata. Paremäärmuslased ei kipu võimu juurest ise lahkuma. Viktor Orbán on Ungaris võimul olnud kümme aastat. Õigus ja Õiglus on valitsenud Poolat 2015. aastast saadik.
Paljud neist praktikatest ei alanud Trumpiga – vabariiklased on juba aastaid teadnud, et rahvuslikult mitmekesisemaks ja sotsiaalselt liberaalsemaks muutuvas riigis on neil keeruline valimisi ausalt võita –, aga Trump keeras nende strateegiatele uue vindi peale. Ja ebaõnnestus. Ainuüksi see on kõva sõna.
Joe Bideni ja Kamala Harrise võitu on keerulisem tõlgendada. Biden on poliitikuna midagi Arnold Rüütli ja Taavi Aasa vahepealset: mittemidagiütlev professionaalne poliitik, kes mõjub sümpaatselt põhiliselt seetõttu, et tema külge on väga keeruline mingit konkreetset põhimõtet naelutada ning kelle edu saladuseks on ideoloogiline paindlikkus. See paindlikkus (mida võiks nimetada ka selgrootuseks) on jätnud Bideni karjääri vägagi tumedaid laike: ta on sõbrustanud vana kooli demokraatidest rassistidega, toetanud massivangistamise üheks alustalaks peetud 1994. aasta kuritegevuse vastase võitluse eelnõud, Iraagi sõjast rääkimata. Senaatorina esindab ta tillukest Delaware’i osariiki, kus on registreeritud rohkem ettevõtteid, kui seal elab inimesi – nimelt on tegemist sisuliselt Luksemburgi-sarnase maksuparadiisiga. Kui Bideni vanaisalik olek välja arvata, pole ta just ülemäära inspireeriv tegelane.
Optimistlikum vaade Bideni presidentuurile ütleks, et just Bideni ideoloogiline paindlikkus võib teha temast transformatiivse presidendi. Demokraatlik partei ei ole täna see, mis ta oli Bill Clintoni kolmanda tee ajal 1990ndatel või vabariiklaste militarismi kõrgpunktis 2004. aastal. Kohapealsed organisatsioonid, kes teevad tööd vähemustega ning kellele demokraadid võlgnevad suure osa oma võidust, on oma vaadetel lähemal noorele vasakpoolsele Alexandria Ocasio-Cortezile kui matriarh Nancy Pelosile. Nemad nõuavad tegusid kliimamuutuste, rassisuhete ja tehnoloogiafirmade ülemvõimu küsimustes. Ka tsentristlikumad demokraadid tunnistavad, et Trump võib olla küll kaotanud, aga Trumpism on alles. Ameerikas möllav ajalooline pandeemia ja paisuv majanduskriis nõuavad demokraatidelt suuri, FDRi-mõõtu tegusid, et vältida uut valimiskaotust nelja aasta pärast. Kui tuul puhub muutuste suunal, võib ka tuulelipust saada ainukordne juht.
See kõik aga eeldab, et demokraadid suudavad võita üksinda valitsemiseks vajalikud kaks senatikohta Georgia valimiste teises voorus ning viia järgmistel aastatel ellu demokraatiat laiendavaid valimisreforme. See pole kaugeltki garanteeritud. Huvitavad ajad jätkuvad.
Ringa Raudla
Pole vist kunagi olnud valimisi, mille puhul väljend „Shakespeare-ilik draama“ oleks olnud täpsem viis neid kirjeldada. Kui Shakespeare-i enda draamad kestavad paar tundi, siis 2020 valimised USAs on pakkunud etendust päevadeks. Me ei tea, kui palju neid vaatuseid veel tuleb, aga esialgsed muljed võiks kokku võtta lausega: palju üllatusi, mis tegelikult ei olnud üllatused.
Esimene üllatus, mis tegelikult ei oleks pidanud üllatus olema, oli, kui palju valimiseelsed küsitlused taas mööda panid. Bideni toetajatel oli valimiseelsetel nädalatel küll näol naeratus – küsitlused lubasid ju talle selget võitu – aga hinges ikkagi kripeldas: mis siis, kui küsitlused jälle mööda panevad, nagu aastal 2016 läks? Tundub, et vähemalt USA kontekstis tuleb küsitlusfirmadel oma metodoloogiad fundamentaalselt üle vaadata, sest muutunud reaalsuses ei suuda need enam peegeldada, mis tegelikult ühiskonnas arvatakse.
Teiseks, kuigi oli ju ette teada, et häälte lugemine võib kesta päevi pärast 3. Novembrit ja mentaalselt olime selleks valmis, siis oli ikkagi üllatav, kui emotsionaalselt kurnav see oli. Tegelikult ju oleks võinud ennast paariks päevaks meediast välja lülitada ja naasta, kui tulemused selged, aga psühholoogiliselt osutus see võimatuks. Ikka ja jälle oli silme ees USA osariikide kaart ning sai klikitud kaalukeeleosariikide häältelugemisinfol. Ikka ja jälle tuli ahastus: kuidas nad saavad Nevadas nii aeglaselt neid hääli lugeda? Miks nad küll Pennsylvanias kiiremini ei loe? Kindlasti oleks sellist emotsioonide maratoni saanud vältida, kui kõigi osariikide seadused oleks võimaldanud posti teel laekunud hääli hakata lugema varem kui valimispäeval.
Kolmandaks, üllatusena ei tulnud see, et president Trump ebariigimehelikult reageerib ja demokraatlikku protsessi õõnestada püüab, kui arengud talle soodsad ei tulnud. Küll aga oli mõneti üllatav, kui kiiresti ta seda tegi ja kui räigelt. Juba 3. novembri hilisõhtul nõudis ta “hääletamise lõppu”, kui kaalukeeleosariigid valimistepäeva õhtul talle meeldivaid tulemusi näitasid. 5. novembril läksid tema väited juba nii räigeks, et need ületasid mitme telekanali valuläve ja nad katkestasid tema kõne ülekande.
Mis edasi saab? Võib ennustada, et poliitikasse tuleb tagasi mõnetine “normaalsus” ja Ameerika koomikutele jääb igapäevaselt otse televisioonist või Twitterist tulevat materjali vähemaks. Siiski, valimiste tulemused ja ühiskondlikud reaktsioonid näitavad, et Ameerika on sügavalt lõhestunud ja lõhestunud nii palju, et teist poolt lausa demoniseeritakse ja omavahelist ratsionaalset vestlust poliitika üle peetakse peaaegu võimatuks. Ühiskondlikud pinged kindlasti jätkuvad ja näeme, kas Joe Bidenil jätkub suutlikkust neid vähemalt mingilgi määral pehmendada. Võiks ju arvata, et 50 aastat poliitikas on selleks piisav kogemustepagas. Loodame, et ta suudab meid positiivselt üllatada.
Allan-Hermann Pool
Välisteadlased Ühendriikides on käesolevaid valimisi jälginud ilmselt pinevamalt kui viimaste aastakümnete jooksul. Riiklikud investeeringud teadusesse ja tehnoloogiasse on USA-s ajalooliselt olnud kõrged ning erakondadeüleselt prioriteetsed mis ka viimase nelja aastaga jätkus. Küll aga on hakanud muutuma traditsiooniliselt avatud ning välisteadlasi kergelt kaasav atmosfäär. Tänu pingetele välispoliitikas on meist mitmed grupid ühel või teisel hetkel sattunud löögi alla. Näiteks Iraanist pärit kolleegidel kadus mõne aasta eest sisuliselt mõne päeva jooksul õigus tagasi Ühendriikidesse pöörduda. Teine arvukas grupp, kelle elukorraldus on oluliselt muutunud, on Hiinast pärit doktorandid, kes peavad nüüdsest iga-aastaselt oma viisat pikendama, mis tõttu kardetakse koju naasta. Siinkohal tuleb toonitada, et ameeriklastest kolleegide selge toetus kuid ka ülikoolide jõuline tegevus Kongressi tasemel meie huvide esindamisel on olnud südantsoojendav. Ühendriikide teaduse- ja tehnoloogiamaailma avatus maailmale on üks aspekt mis käesolevatel valimistel oli selgelt otsustamisel.
Teiseks kaalukeeleks sellel valimistel oli teaduse roll üldisemalt ühiskonnas ning riigijuhtimises. Kuigi teatud prestiižiprojektid, nagu Kuule naasmine aastaks 2024, said lõpetavalt administratsioonilt tähelepanu, siis konflikt teaduse ja poliitiliste seisukohtade vahel tõusis väga teravalt esile. Sealjuures jäi enamalt jaolt kaotajaks esimene. Nii näiteks kuulsin paari aasta eest kohtumisel National Science Foundationi (üks baasteaduse olulisemaid rahastajaid ühendriikides) juhtivtöötajaga juhtumitest, kus agentuurile avaldati korduvalt survet kaotada rahastus kliimamuutuste inimtekkelisust uurivatelt teadusprojektidelt. Ehk veelgi muret tekitavam oli poliitiline surve pandeemia ajal rahvatervise eest vastutavale CDC-le (Centers for Disease Control, mis täidab Eesti Terviseametile analoogset rolli Ühendriikides). Selle tagajärjel muutusid Ühendriikides nii koolide avatust kui haigete testimist puudutavad ettekirjutused. Kõikide eelduste kohaselt peaks see praktika Bideni administratsiooni ajal muutuma.
Piret Loone
Joe Biden võitis valimised napilt. Niisugune oli mu tunne sel nädalal ja nii tundsid ennast ka paljud mu kolleegid ja tuttavad. See oli muidugi vale. Biden võitis võtmeosariikides Pennsylvanias, Wisconsinis ja Michiganis mõnevõrra napi eduga aga kogu riigis võitis ta praegustel andmetel rohkem kui 5 miljoni häälega. Tal on hetkel umbes kolmeprotsendiline edumaa. See pole väike võit, aga USA valimissüsteem võimendab teatud osariikide olulisust – osariikide, kus elab rohkem valgeid ja konservatiivseid inimesi, Trumpi ja vabariiklaste valijaid. Juba enne valimisi oli selge, et Biden peab juhtima rohkem kui kolme protsendiga üle maa, et valimised enam-vähem kindlalt ära võita. Kuigi valimistulemus loomulikult rõõmustas mind väga, on see strukturaalne ebavõrdsus murettekitav ja hoolimata Trumpi lahkumisest pinged jäävad. 40 miljoni inimesega Californial on sama palju senaatoreid – kaks – kui Montanal, kus elab napilt üle miljoni. Senaatorid kinnitavad nii kohtunikke kui ka presidendi administratsiooni ja praegu pole selge, kellele senat läheb. Vabariiklikud senaatorid, kes on seal seni enamuses olnud, esindavad 15 miljonit inimest vähem, kui vähemuses olevad demokraadid.
Suures pildis tuleb muidugi Ameerika Ühendriikide üle uhke olla. Pole palju demokraatlikke riike, kes on astunud pehme autoritaarsuse teele, fašismi päris lähedalt vaadanud ja siis läbi vabade valimiste öelnud, ei. Ei, see pole meie tee. Me tegime selle seekord ära ja võibolla osalt seetõttu, et Trump oli piisavalt ebakompetente, aga ma loodan, et järgmised neli aastat ei ole lihtsalt Ameerika fašismi peiteaeg.
Maarja Kangro, Kaur Kender, Henri Kõiv, Rein Müllerson, Triinu Pakk, Aro Velmet, Märt Väljataga
11. november 2016
MAARJA KANGRO
Olime Voosemetsa turismitalus, raamatukogutuuril, kui Trumpi võit kuju võttis. See oli pre- ja postapokalüptiline tunne. Mihuke maitselage apokalüpsis. Oleksin hea meelega autonina ringi keeranud ja tuuri katki jätnud. Aga kuhu siin põgeneda.
Küll oli tore 2012. aasta protestide laine, mõtlesin ma. Küll oli hea protestida establishment’i vastu, lugeda Rancière’i ja mõelda, kui ahistavad on pädevusele rõhuvad eksperdid, kuidas kellelgi pole tegelikult mandaati valitsemiseks, poliitika on “osata jäetute” nõustumatus, dissensus.
Nüüd võib tunduda vaat et õndsa olukorrana see, kus Kärbeste Jumala asemel valitseb täiskasvanud tehnokraatia, mille vastu rahulolematu inimene saab protesteerida, mõned asjad ehk endale kasulikus suunas liikuma lükata ja siis jälle kriitikavalmilt edasi elada.
Mis asi see praegu oli? Mäss eliidi ja establishment’i vastu, nagu meedia kordab? Nüüd oli viimaks selge, et poliitkorrektsuse ja õigusluse keerukaid näojooni läänemaailmal pole, mida tahes akadeemia ja “progressiivsed eliidid” ei üritaks? Clinton kaotas, sest establishment oli ära tüüdanud, ta kampaania oli väheütlev, jättis tähelepanuta osariigid, mida peeti kindlaks saagiks, kurss oli liiga tsentristlik, celebrity feminism ei kõnetanud valget töölisnaist! Aga valgete naiste seas pole demokraadid varemgi eriti edukad olnud; ka McCain ja Romney said neilt rohkem hääli kui Obama. Clintonil läks isegi hästi, et ta võitis enda poole valged ülikooliharidusega naised. Jube on pigem see, et Trumpi misogüünia valget töölisnaist ei koti. Kas Sandersil oleks oma sotsialistliku populismiga paremini läinud, oleks ta võitnud enda poole rohkem noori ja kolmandate kandidaatide valijaid? Kes teab. Kokkuvõttes valisid nooremad inimesed ikkagi Clintonit. Jutt, et vaesed jäid viimses hädas lootma Trumpi ja tema ebarealistlike söekaevanduste peale, ei pea päris paika: vaesemad (pere sissetulek alla 50 000$ aastas) eelistasid Clintonit ja jõukamad Trumpi. Ka ülikooliharidusega inimesed valisid Clintonit, kraadiõppe läbinud valijad lausa ülekaalukalt (58% vs 37%). Clintonit eelistasid linnainimesed. Ja 53% tema valijaist valis ta tugeva eelistuse tõttu, sellal kui Trumpi valis tugevast poolehoiust 42%, vastuseisust demokraatide kandidaadile 51%.
Sellest hoolimata on küsimus ikkagi, miks Trump võitis, mitte miks Clinton kaotas. Trumpi võit kohutab maailma, mitte Clintoni kaotus. Võitnuks mõni teine republikaan, teinuks see tuska, aga oleks vaevalt põhjustanud pealkirju nagu “Ameerika tragöödia” või “Õudusunenägu algab”.
Kõigepealt, Clinton võitis rahvahääletuse, ja nagu paistab, suurema häältearvuga kui ükski kandidaat peale Obama. Ta kaotas valijakogudes, institutsioonis, mis loodi omal ajal demokraatia ohjamiseks ja orjapidajate huvide kaitsmiseks.
Aga tõsi, loodetud sai, üha uuesti, et Trumpi banaalsus ja ignorantsus naerdakse lihtsalt välja. Seda ei juhtunud. Paistab, et see on jahmatanud ka mõnesid meie konservatiive, peatanud hetkeks nende retoorilise liu.
Trump valetas kõvasti ja Clinton pigem väga vähe, ometi tajus “lihtne valija” seda teisiti. Kui PolitiFacti järgi selgub, et Clinton on kandidaatide seas üks suuremaid tõerääkijaid üldse (tema jutus on 2007. aastast saati valet või peamiselt valet u 28%), siis Trumpi valetamine küünib 80%-ni, tõtt on tema jutus vaid protsendike. Tajumoonutuse põhjustas meedia (sh mõttetu tants Clintoni eraserveri ümber), sotsvõrkude kõlakojastumine (nagu ütleb Margus Ott) ja nende propaganda paistmine pärisinfona. Bränding võitis faktipõhisuse – iseloomulik asjade seis, mida Clintoni kampaania vist liiga vähe arvestas.
Liberaalid ei peaks omale sedasama tuhka pähe raputama, millega paremmeedia neid juba üle kallab. Ah, millised mugavdunud snoobid, ülalt alla vaatavad, ennastõnnitlevad internatsionalistid me olime! Võib-olla. Võib-olla oli meetodis viga, dialoogi saavutamiseks oleks tulnud madalamale brändida. Aga me ei pea ütlema Trumpi valijale “ei ole kandiline, ei ole”. Isegi kui Trump oma tegutsemist presidendina mahendab ja teda puhverdatakse. Andy Borowitz kirjeldab The New Yorkeris, kuidas ta oma 6-aastasele tütrele valimisi selgitas: kujuta ette suurt pannkoogikuhja, ja siis seda, et keegi lihtsalt pissib selle peale.
Kogu see anti-establishment’i jutt – kõigepealt tuleb Trumpi meeskond usutavasti äri-establishment’i keskne. Teiseks ei saa öelda, et anti-establishment, anti-eliit tähendaks a priori midagi head. Dissensus kui poliitika alus, jah; aga kuidas maandada dissensust, mille on läitnud suletusele orienteeritud mõtlemine? 42% Trumpi valinuist väitis oma suhtumiseks strongly favor. Ja siin pole tegu presidendi-institutsiooni vahva õhkulaskmisega. Kardetavasti asi ongi see, millena ta paistab: protofašismi vormumine. Tubli osa valijate jaoks olid Trumpi vulgaarsus ja võõraviha, jõhker agenda ja uhkeldav ignorantsus meeltmööda. Misogüünia ja keskkonna-alane juhmus polnud argumendid, miks eestkõneleja hüljata. Ka kristlased eelistasid v…ukrabajat. Valge mees oli ära unustatud, kurdetakse, poliitkorrektsus oli ta summutanud. Kui Trumpi kerkimine oli valge mehe allasurutuse tulemus, siis mis see oli, mis oli alla surutud? Vana domineerimisfantaasia, võimalus välja elada usku, et vähemalt keegi (mustanahaline, naine) on sinust ikka alam? Oleme jälle sealmaal, et keegi tõlgendab hüvede laiendamist teistele ja diskrimineerimisvõimaluse äravõtmist oma õiguste piiramisena. Jah, niisuguse inimesega oleks pidanud tegelema. Võib-olla saab teda võtta siiski mitte puhtalt loodusnähtusena, metsiku liigina, kes jäi taltsutamata, vaid ka oma tegude eest vastutava olendina?
Euroopas on tulemas võimalikud Trumpi-hetked: mõne nädala pärast toimuvad Austrias presidendi kordusvalimised ja FPÖ-lase Hoferi võit pole välistatud; aprillis valitakse Prantsusmaal president, ja Marine Le Pen on tõusuteel; augustis valitakse Bundestagi ja parempopulistlik AfD võib ületada valimiskünnise. Kuidas veenda inimesi, et ärge pannkoogikuhjale pissige, see ei ole cool, ei päästa teid te endi ega maailma probleemidest? Kuidas dialoogini jõuda? Ei tea. Lootus seegi, et ehk paneb äsjatoimunu avatusele orienteeritud inimesi intensiivsemalt strateegiaid otsima.
KAUR KENDER Kuni piirid on veel lahti
Siiani. Syriza murdmine oli edukas. Oma panuse andsid andetu ja nätske tainas Sven Sester, juhm ja südametu pankade paleekoer Maris Lauri ja muidugi (muidugi!) selgrootu ja kusine puupea Taavi Rõivas. Päästeti euro, eurotsoon. Aga hinnaks oli see, et hävitati lootus solidaarsusele.
On mõeldamatu, et NSV Liidus või USAs oleks niimoodi eliidi poolt avalikult mõnitatud ja alandatud ja põlvkondade kaupa viletusse mõistetud ühte vaba- või osariiki – nagu Euroopa Liit käitus Kreeka riigi ja rahvaga. Ja kõike ainult mingi raha pärast. Mage.
Syriza oli süsteemne oht EL eliidile. Aga ta oli ka suht ainus lootus Euroopa inimestele. Syriza murdmisega murti solidaarsus. Usk. Lootus. Brexit oli peale seda pea vältimatu. Euroopa Liidus ei olnud suurt midagi, mis oleks tõusnud kõrgemale olmest. Nätsked, südametud kusikud olid võimul pea igal pool. Meil ei olnud brittidele mitte midagi näidata, miks nad oleks pidanud jääma meiega.
Eliitide reaktsioon oli oma idiootsuses ikkagi hämmastav. Ikka veel tehti nägu, nagu oleks kõik hästi. Brittide lahkumine on nagu pea amputeerimine. Edasi räägib ainult kõhukorin. Ja prognoos eriti paljulubav pole.
Onju. Brexit oli majakas, demokraatliku populismi majakas. Trumpil oleks ilma selleta olnud raskem. Aga tal ei olnud kunagi võimatult raske. Sest USA Ühtne Venemaa, Ameerika Reformierakond – Demokraatlik Partei – tegi tagatubadega kandidaadiks inimajaloo kõige valelikuma, korrumpeerunuma, alatuma inimese: Keit P… vabandust, Hillary Clintoni.
Eliit, Eestis ja laiemalt Euroopas oli täiesti üksmeelne: maailmas taastatakse kord. Clinton tuleb võimule. Putin on hujla, Clinton paneb Putini paika, Putin saab tuumanuiaga vastu pead, Putin, teate, Putini lips on läbi, sest Clinton on Glorias viina joonud.
Ma vaatasin ja ulusin. Poola päritolu Brooklyni juut Sanders – ta oleks Trumpi hommikuks söönud. Üldse, Ida-Euroopa ei ole mitte kunagi tunnistanud auku oma hinges. Me tapsime ise suure osa siinseid juute, paljud ajasime põgenema. Einstein, Bohm, Sanders, Soros, Jakobson jne jne. Meile jäid etnilised eestlased nagu Vahtre, Rõivas, Ansip, Laar, Helme. Tänu Stalinile on meil Lotman. Auk on aga hinges.Ja kogu Ida-Euroopal. See on surmatõbi.
Aga tagatuba valis Kaljurann…. vabandust, Clintoni.
Clinton. Clintoni kampaania oli nagu Reformierakonna tehtud. Vene oht. Kremlimeelne. Vene kübersõda. Vene see ja vene teine. Absoluutselt kõige taga on Putin, Putin saab kõigest kasu. Ameerika valijad seda ei ostnud. Saatsid tagasi. Saatsid puci. Nagu ka kliimahüsteeria.
Kliimavärk oleks olnud Sandersi ainus suur nõrkus Trumpi vastu. See on ainus suur asi, kus Sanders on töörahva vastu, globaalsete eliitide poolt.See on ka ainus üheselt postiivne asi Trumpi võidu juures.
Saatuse arusaamatu iroonia, et Reformierakond kaotas Eestis võimu samal päeval, kui Trump valimised võitis. Mulle meeldib mõelda, et see on eesti enesealalhoiuinstinkt. Taavi Rõivas on kusik, aga Jürgen Ligi nukrast vanamehepersest puhub sisse tuul, mis ulub tema kolbas ja toob siis kuuldavale sõnu, mis muudavad naabrid vägivaldseks. Need inimesed on julgeolekuoht, kui USA ei ole neid kaitsmas, nad lüüakse maha, ja nendega koos suur osa Eestist.
Novot. Järgmisena tuleb Prantsusmaa ja Le Pen. Saksamaal on ka alternatiiv. Ja Ida-Euroopa on full nazi kursil. Euroopa Liit vajub laiali. Junckeri-sugused idioodid on häbiks kõigile. Donald Tusk on sama intelligentne poliitik kui Donald Trumpi väike sõrm. Varoufakis oli ainus, kes oleks saanud jutlustada solidaarsust, internatsionalismi, demokraatiat. Aga see värk trambiti mutta, tainaste, südametute, kusikute abiga ja idiootide poolt. ‘fakis teeb oma DiEM25, aga. Aga.
Edasi. USAst tuleb kindlast halbu uudiseid. Muslimitel saab ikka päris paha olema. Rassivägivald saab päris olema. Geide pärast ma ei karda. Geid, nagu ütleb Milo Yiannopoulos, on alati olnud mässajad ja abielu on nõme ja kodanlik enivei.
Trump on faša, muidugi on. Ja see tähendab seda, et majandusel hakkab USAs super hästi minema. Alati läheb fašadega algul superhästi. See teeb inimesed megalt leplikumaks ka muidugi. Konflikti on vähem, raha on rohkem. Fašatrumm paneb majanduse käima.
Suht kindel võib olla, et Trumpi Euroopa ei koti. Üldiselt. Võib muidugi olla, et kuningriigid ELi sees saavad oma troonile valida Trumpi perekonnaliikmeid ja sedasi ennast, ma ei tea, Vene või misiganes ohu eest kaitsta. Aga muu Trumpi ei koti. America First, motherfuckers.
Ida-Euroopa on sündmuste horisondi taga. Rahvusriikide narratiivid, mida oli hea pumbata, kuni oli vaja varjata, milleks neid riike tegelkult vaja on, kollapsivad iseendasse ilma USA toetuseta. Ja ongi kõik. Tuleb uus ümberjagamine. Ja nagu igal eelmisel: osal neist, kellel praegu on, neil saab olema tohutult rohkem. Osa kaotab kõik. Enamusel läheb palju halvemaks.See on alati nii.
Mida teha? Alati tuleb midagi. Vahel ka uut. Vabalt võib siin edasi tiksuda. Aga kui on lapsed, või kui on tahtmine osa saada inimkonna plaan A-st, siis tuleb kolida. Kuni piirid on lahti. Rootsi, Iirimaa, Hispaania, Itaalia, ehk ka Soome. Lihtne.
USA, Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, UK – The Five Eyes – ainus toimiv sõjaline liit maailmas. Keerulisem. Aga kindlam. Või Moskva. Vaba valik.
Jõudu. Piirid pole enam kaua lahti. Everybody builds walls. Except Trump.
HENRI KÕIV
9/11 hommik. Minu Facebooki seinale ilmuvad riburada postitused ootamatust maailmalõpust, pikaks ajaks teki alla peitu pugeda soovivatest inimestest, keegi kaalub lobotoomiat, paljudest on saanud numeroloogid, ühtäkki kiruvad eestlased kooris päikest, mis just sellel, paljude jaoks süngeid uudiseid toonud hommikul on otsustanud enesekindlalt särada. Sellise emotsiooniga võttis minu personaliseeritud kajakamber vastu uudise, et Ameerika 45. presidendiks valiti Donald Trump. See kajakamber oli viimase hetkeni veendunud, et Ameerika valija võtab aru pähe, ei lange odava populismi ohvriks ning suudab kahe halva vahel valides hea valiku teha. Tegu pole ju ometi mingisuguse hapra postkommunistliku siirderiigiga Venemaa tagahoovis. Kus siis mitte veel, kui vaba maailma kantsiks peetavas Ameerikas, peaksid valijad olema piisavalt kogenud ja valgustunud, et tunda ära rassism, seksism, hirmutamine, vandenõuteooriad, poliitiline naiivsus, valetamine ja iseendale vastu rääkimine. Tunda ära ja mõista hukka. 9/11 tõestas, et pikaaegsed demokraatlikud traditsioonid ei takista radikaalsete ideedega poliitilistel liidritel esile tõusmast. Käes on radikalismi lõikuspidu. Trump oli selle protsessi teiseks suureks doominokiviks Brexiti järel. Nüüd, kus hoog on sees ja paremradikaalidel hammas verel, on väga raske näha, miks peaks Prantsusmaa presidendivalimistel eelistama rahvas business as usual kandidaati. Pealegi, business can not be usual. Enam mitte, mida näitab kasvõi Sarkozy muutunud retoorika, kes on sunnitud valijatele apelleerimiseks jutupunkte Le Peni programmist laenama. Ehk poliitiline tsenter on ülemaailmselt sunnitud ise järjest rohkem äärmustesse kalduma.
Maailmasõdadest alates on Ameerika olnud läänemaailma jaoks moraalne majakas, mille järgi joonduda. Mis aga saab, kui Trumpi juhitud USA hakkab näiteks immigrantide või samasooliste paaride õigusi massiliselt piirama? Kas me saame siin Eestiski tunda enam kollektiivset häbi, kui mõni EKRE poliitik soovib mustadele ust näidata või soovitab Ameerika sõduritel (kui nad siia üleüldse pidama jäävad) eraldusmärke kanda? Seni võis ju öelda, et läänelikes demokraatiates on EKRE käitumine kohatu ja taunimisväärne, kuid tänaseks on Trump Helmed, Madisoni ja Kaalepi juba ammu üle trumbanud. Trump annab paremradikaalidele üle maailma mikrotasandil (ehk unusta EKRE, mõtle Odini sõdalased) moraalse õigustuse oma väljaütlemistes ja tegudes piiri mitte tunda. Seetõttu on põhjust hirmuga tulevikku vaadata kõikidel vähemusgruppidel.
Peeglisse peaks hirmuga vaatama aga tänane eliit, kellele näidatakse järjepanu keskmist sõrme. Rahva silmis pankroti jõudnud establishment pole suutnud uutele väljakutsetele adekvaatselt reageerida. Inkrementaalsed muutused on aegamööda kasvanud tektoonilisteks: kliimasoojenemisest tingitud põud on Lähis-Idas liikuma pannud pagulasmassid, globaliseerumise tõttu on lääneriikide sinikraed kaotanud oma töö ja sissetuleku väiksema palgaga leppivatele välismaalastele, uueks ähvardavaks ohuks töölisklassile on automatiseerimine, rääkimata siis neoliberalismi kirvetööst universaalse sotsiaalsüsteemi kallal. Kui seni juhtis neid protsesse nähtamatu käsi, siis nüüd on alanud rõhutute vastulöök, mida juhib toores jõud. Valged mehed on vihased, moslemid koduta ja hiinlased köhivad verd, sest keegi kuskil arvas, et küllap kõikvõimas turg suudab ka nendele ebakohtadele lahenduse leida. Või leiavad globaalsete arengute tõttu hammasrataste vahele jäänud inimesed lahenduse ise. Kolivad linna, õpivad uue ameti, surevad ära. Eliit ei arvestanud sellega, et „rumalad üleliigsed inimesed“ võivad poliitika kaudu oma häält kuuldavaks tehes neile ninanipsu mängida. Vähemalt alahindasid ajalooliselt ametiühingute parteina tuntud demokraadid seda võimalust. Alles päris valimiste lõpusirgel, kui jõudis kohale, et Trump võib tõepoolest presidendiks saada, hakkasid meediasse jõudma pikemad analüüsid ja reportaažid piirkondadest, kuhu olid koondunud Trumpi baasvalijad. Ajakirjanike jaoks oli see eksootiline reis Kesk-Ameerika unustatud unistesse tööstuslinnadesse, kohtumine võõraga. Need olid kroonikad ühest hääbuvast eluviisist, mille viljelejatele oli öeldud, et nad on oma elu elanud vales, nende väärtushinnangud ei vasta kaasaja normidele ja kui nüüd päris aus olla, siis nende pärast on üleüldse veidi piinlik.
Häbi- ja piinlikkustunde varju pugemisest tulevikus enam ei piisa – see on ummiktee, mis ei aita polariseerunud ühiskondi taas keskpõrandale kokku tuua. Ignoreerimise ning moraalse üleoleku asemel on meil vaja empaatiat ja mitte ainult pagulaste, naiste, seksuaalvähemuste, mustanahaliste ja teiste ajalooliselt tõrjutud gruppide vastu. Vaja on empaatiat ka Trumpi keskmise valija suhtes, sest neid ksenofoobseteks šovinistideks sildistada on küll mugav, kuid nii lastakse märgist mööda. Möödunud valimistega võrreldes kasvas vabariiklaste kandidaadi toetus nii mustanahaliste, latiinode kui ka näiteks noorte hulgas, püsides naiste seas enam-vähem muutumatuna. Ainuüksi see kinnitab, et Trump ei võitnud valimisi rassistlike seisukohtade pärast, vaid nende kiuste. Tema kampaaniasõnum „Make America Great Again!“ puudutas valijates sarnaseid tundekeeli nagu Obama „Hope“ kaheksa aastat tagasi.
REIN MÜLLERSON
Donald Trumpi võit – vaatamata ja osalt võib-olla ka tänu meedia kallutatusele autsaideri vastu – oli šokk, mis koos juunikuise Brexitiga ja sarnaste arengutega paljudes, kui mitte enamikus Euroopa maades peegeldab revolutsioonilist situatsiooni liberaalsetes demokraatiates. Samamoodi valitseb revolutsiooniline situatsioon ka rahvusvahelises olukorras, mis algas bipolaarse maailma kollapsiga, tegi läbi 1990-ndate unipolaarse “momendi” ja on nüüdseks jõudnud multipolaarse jõudude tasakaalu maailma moodustumise märksa pikemasse staadiumi.
Liberaalse demokraatia tuum seisneb liberalismi ja demokraatia loomuomastes dialektilistes vastuoludes, vahekorras, mida võiks nimetada sõbervaenlase suheteks. Juba aastakümneid on enamiku lääneriikide liberaalsed eliidid sildistanud demokraate, kelle poliitprogrammid (või isiksused) neile ei meeldi, populistideks. (Meenutagem Ralf Dahrendorfi märkust, et “ühe mehe populism on teise demokraatia ja vastupidi”, kuigi ta väitis ka, et “kui populism on lihtne, siis demokraatia on keeruline”.) Samal ajal nimetavad demokraadid (populistid) liberaale arrogantseteks elitistideks, kes on võõrdunud rahvast, nende vajadustest ja mõtteviisist, peavad neid luuseriteks ja halvasti informeerituks (meenutatagu Hillary Clintoni iseloomustust Trumpi toetajate kohta, mille ta küll tagasi võttis). Mõlemas süüdistuses on päris palju tõtt. Mõnes mõttes ja kõvasti lihtsustades on niihästi Brexit ja Trumpi võit demokraatia triumf liberalismi üle ehk populismi triumf elitismi üle.
See võib kõlada tavamõistuse vastaselt, aga näib, et välispoliitikas – kui just mitte doktriinide, siis vähemalt instinktide tasandil – ei seisa president Obama järglane Donald Trump oma eelkäijast sugugi nii kaugel. Samal ajal erinevad nad märksa enam sellest, milline olnuks Hillary Clintoni välispoliitiline orientatsioon. Sarnasused Obama ja Trumpi vahel on sisulised, mitte toonis ega stiilis. Viimased kuuluvad hoopis eri maailmadesse.
Kuigi demokraadid üritasid osavalt, ehkki asjatult mängida Trumpi vastu “Vene kaarti” (kas keegi saab tõsiselt uskuda, et Trump on Putini marionett või vastupidi?) ja Trump ise ründas valimiskampaania käigus Obama välispoliitikat, ei ole Trumpi lubadused sugugi nii kaugel sellest, mida tegi või püüdis teha Obama (selgeteks eranditeks on Iraani tuumalepe ja suhtumine Pariisi kliimakokkuleppesse – COP-21-sse). Nagu Leon Hadar kirjutas The National Interestis: “Tähtis on mõista, et kui asi puutub välispoliitika küsimustesse, siis on niihästi liberaalne internatsionalist Obama kui ka konservatiivne natsionalist Trump loomult pragmaatikud, mitte ideoloogid … Nad on heitnud kõrvale suured Wilsoni-stiilis demokraatia edendamise ja riigiehituse kavad, mida oma neokonservatiivsete nõunike mõjul taotles George W. Bush , ning usuvad, et Washingtonil on tarvis kohandada oma globaalset strateegiat rahvusvahelise jõudude muutuva tasakaalu järgi kahanevate majanduslike ja militaarsete ressursside survel.”
See oleks tõepoolest parem nii Ameerikale kui ka maailmale. Lõpuks on ju ilmselge, et Donald Trumpil on, võrreldes eriti Hillary Clintoniga, rahvusvaheliste suhete alal märksa vähem kogemust. Kuid teadmised ei ole veel sama mis arusaamine. Ekspertteadmistel on sageli hind, mille nimeks on ideoloogiline indoktrinatsioon või enese-indoktrineerimine. Sageli teavad eksperdid palju, kuid mõistavad väga vähe. Kas see oli rahvusvaheliste suhete tundmine või nendest arusaamise puudumine, mis sundis Hillary Clintonit 2003. aastal hääletama Iraaki tungimise poolt, mis on olnud suurim mõjutegur ISIL-i tekkes, või välisministrina “juhtima tagantpoolt” sissetungi Liibüasse, mille katastroofilisi tagajärgi me tunneme praegu ja veel arvatavasti aastaid? Keerulise reaalsuse mõistmiseks peab teadmine pärinema eri allikatest. Avatud vaim ning valmisolek meelt muuta on tähtsamad omadused kui teadmine, mis võib mõnikord toimida hoopis silmaklappidena.
Inglise keelest M. V.
TRIINU PAKK
Trumpi valimine, nagu juba tihti öeldud, oli šokk. Aga see oli ka etteaimatav. Või vähemalt mitte mõeldamatu. Hoolimata arvamusküsitlustest. Sest pärast Brexitit oli ju kiri seinal.
Nagu ikka, põgenesin pärast šokki juturaamatusse, teise reaalsusse, vahetu iivelduse eest ära. Põgenemiseks valin alati mõne vana hea tuttava, et uusi šokke vältida. Seekord juhtus kätte Feuchtwangeri „Toledo juuditar“. Ja mida sügavamale ma sellesse süüvisin, seda õudsem ja samas rahulikum hakkas.
Muidugi kirjutab Feuchtwanger alati üht ja sama lugu. On juut, terane ja hakkaja, kes targalt ja auahnelt pingutab ühendamaks enda, valitseja ja rahva kasu. Püüab valitsejale aru ja päitseid pähe panna. Saab truuduse ja teenete eest esmalt ülendatud, siis alandatud ning leiab lõpuks traagilise otsa. On armastus ja surm, ja nende vahel justkui tühised sammukesed parema tuleviku poole. On vaimuvalgus ja mõned, kes seda tähtsaks peavad. On lootus.
„Toledo juuditaris“ rullub lugu lahti 12. sajandi Kastiilias. Juut on toonud maale rahu ja viinud majanduse õitsele. Tõrjudes kuningal kavalasti peast rüütelliku sõja ideed. Kuningas tahab lüüa uskmatuid – „muhamedlikke koeri“. Tahab tormata lahingusse, anda mõõgaga pihta, joobuda verest ja surijate röginast. Selles tahtmises toetavad teda kristlikud rüütlid ja Toledo peapiiskop, ülivaga ja Jumalale meelepärane prelaat, kes käib ringi, soomusrüü vaimulikukuue all. Mõnda aega saab juut neile tarkuse ja kavalusega vastu. Aga muidugi mitte lõputult. Kuningas tormab uljalt ja rüütellikult arutusse lahingusse ülekaaluka väe vastu ja saab hävitavalt lüüa; maa laastatakse, juut ja tema tütar (jah, muidugi peab Feuchtwangeri romaanis olema ka juudi tütar, keda kuningas himustab) mõrvatakse. Ja kuningas jääb leinama, aga saab targemaks. Valib uueks rahandusministriks uue juudi. Paneb lahingus hukkunud peapiiskopi asemele sõja ees õõva tundva toomhärra. Tahab edaspidi valitseda arukalt ja kannatlikult.
Küllap teen Trumpi valijaile liiga suure komplimendi, kui näen neis üht-teist Kastiilia Alfonso ja tema rüütelkonna arutusest. Alfonso nagu ta rüütlidki oli vapper. Trumpi pooldajatest pole põhjust uskuda, et nad oleksid valmis oma elu kaalule panema. Kuulukse, et juba nad kiusavad nõrgemaid salamahti, öö varjul, seal, kus pole pealtnägijaid. Solvavad kirjad kooli-WC seinal. Üleöö New Yorgi ülikooli moslemite palvetoa uksele ilmunud parastus: Trump! Naine, kellelt hidžaab seljast kistakse ja soovitatakse tal end sellega üles puua. Need ei ole Alfonso VIII rüütlid – need on Alfonso ja ta juuditari aednikud Belardod, näo ees koogutajad, tagaselja siunajad, kes juhivad mõrtsukapundi alandlikult oma emanda juurde, annavad siis salakesi ise esimese hoobi, pärast aga laiutavad kuninga ees käsi: „Mina üksi oma hellebardiga ei saanud ju hulga vastu…“ Aga mingi sarnasus ka Alfonsoga on olemas. Kuningas ei taha kuulda oma juudi juttu majandusest, rahu hüvedest ja rahva õitsengust. See on igav, see ei sütita. Närune rahu on tal jalus, ei lase kohe, nüüd ja praegu saada seda, mida ta tahab. Ta tahab lahingusse ja talle ei mahu pähe, et oma lahingust tagasi võib ta tulla, saba jalge vahel ja süda meeleheitekibedust täis.
Siiski valdas Alfonso ladina, kastiilia ja araabia keelt. Ja ajalugu teatab meile, et muuhulgas asutas ta ka Hispaania esimese ülikooli, Palencia studium generale (mis läks küll hingusele koos ta endaga). Feuchtwanger vihjab, et tarkusearmastus sündis temas pärast suurt lüüasaamist, juudi ja juuditari kaotust. Mu kompliment oli tõesti liiga suur. Tõepärasem on sarnastada Trumpi valijaid aednik Belardoga, kes oma umbkeelsusse vangistatuna võis istuda pingil koos juuditari amme, umbaraabiakeelse moslemiga, kuulata teda araabia keeles kirumas kuningat ja kiruda ise kastiilia keeles juuditari, kumbki teisele agaralt kaasa noogutades. Mõlemal hingepõhjas käärimas vimm, mida hoidis vaos vaid hirm kuninga ees. Rüütli ees, kelle edu ja võim sõltusid ta ihulikust vaprusest, ta jõust ja füüsisest.
Mulle näib, et viimase poolsajandi jooksul on aina räägitudki inimeste kehalikkusest. Muidugi näljast tuleb toita. Aga ihutoidust ei piisa. Ei piisa ka seksuaalrevolutsioonidest, vaeste elujärje parandamisest, neile tervislike harjumuste õpetamisest. Ei piisa hääleõigusest. Ei piisa hädapärase kirjaoskuse kätteõpetamisest. Päriselt. Terve keha, milles elab üksnes asistele hüvedele suunatud vaim, ei tunne valimiskasti juures oma tõelist hüvet ära. Inimesed ei vaja ainult ihulikke hüvesid ja tagatisi. Nad vajavad ka vaimseid garantiisid ja eriti eesmärke. 18. sajandi lõpul mõlgutas John Adams (USA president 1797–1801) demokraatia üle ja leidis: „Pidage meeles, et demokraatia ei kesta kunagi kaua. Üsna peatselt see laastab end, kurnab end välja, sooritab enesetapu. Ei ole olnud ühtegi demokraatiat, mis poleks ennast ise tapnud.“ Mõni kümnend hiljem võrdles de Tocqueville aristokraatliku Prantsusmaa kõrgkultuuri kõrges, kuid kitsas kristallvaasis oleva sügava veega ja, rõõmustades küll hariduse laia leviku üle Ühendriikides, tundis siiski mõningast kurvastust, et sama veehulk on pärast kristallvaasi purustamist levinud üle laiema pinna üsna madala kihina. Võrgukommentaaride õigekeele põhjal otsustades on nüüdseks veehulk veel madalamalt üle määratult laiema pinna valgunud. Miljonid Alfonsod-rüütlikesed kappavad valima, ilma et neil kunagi oleks olnud ühtegi mõistusele kutsuvat juuti. Veel enamad miljonid Belardod ootavad ainult juhust, et karistava käe eemal viibides „vaenlasele“ nuga selga lüüa.
Mulle tundub, et kogu vähemustediskurss, nahavärvi ja seksuaalharjumuste diskurss, söögisedelite ja toidulisandite diskurss jne jne on pannud inimesed unustama, et nad pole ainult kehalised, vaid ka vaimsed olendid. Mulle tundub, et tänapäeval ei jagune inimkond enam kuigivõrd rahvaste ega riikide järgi, vaid aina juutide ja Belardode järgi. Mulle tundub, et tänapäeval peaksime me kõik, kes me oskame karta hävingut ja laastamist, olema Feuchtwangeri juudid. Ehkki nad muidugi tapetakse maha. Ja peaksime ütlema koos Feuchtwangeri don Benjamíniga: „Eks muidugi ole pimedus üldjuhtum ja valgus erand. Kuid just ses tohutus pilkasuse massis on pisut valgust seda suurem rõõm. Minust pole palju, aga must poleks ülepea midagi, kui ma seda rõõmu tunda ei suudaks. Mul on kindel usk, et valgus jääb ja et teda saab enam. Ja minu kohus on selleks oma pisku jaksuga kaasa aidata.“ Mida, olgugi teiste sõnadega, ütles oma loobumiskõnes ka Hillary Clinton.
ARO VELMET
Donald Trumpi võit esitab uuesti juba hirmutavalt igapäevaseks saanud küsimuse: mis rolli mängivad ühiskonnaasjades teadlased ja eksperdid? Trumpi jaoks ilmselt mitte mingisugust. Ta on tviitinud, et inimtekkelised kliimamuutused on hiinlaste väljamõeldis (teaduslik konsensus on, et kliimamuutused on tõelised ja meil on loetud aastad, et vältida nende katastroofilisi tagajärgesid. 2016. on juba praeguse seisuga kõige soojem aasta mõõtmiste algusest saadik). Trump on väitnud, et kuritegevus on USAs hüppeliselt kasvamas (tegelikult on see aastakümneid langenud ja vaid mullu tõusis suurtes linnades vägivaldse kuritegevuse tase). Trumpi sõnul on USA ametlik 4,9 protsendine töötuseaste “naljanumber” (see ei ole, kuigi varjab olulisi ebavõrdsusi). Trumpi suhtumist teadusesse ja ekspertidesse kirjeldavad kõige paremini väljendid “bullshit” ja “tõelaadsus” (truthiness). Teda ei huvita, kas tema väited on tõesed või väärad, ta lihtsalt ütleb asju, mis kõlavad hästi.
Teadlaste autoriteeti seab kahtluse alla ka asjaolu, et Trumpi võitu ei suudetud ette ennustada. Küsitlused näitasid valimiste eel Hillary Clintoni kuni neljapunktist edumaad. New York Times ennustas Clintonile rohkem kui 90% tõenäosusega valimisvõitu. Nii et paljudel inimestel võib tekkida põhjendatud küsimus: äkki on Trumpil õigus teadlasi mitte usaldada? Ehk ongi eksperdid, nagu väitis äsja üks eesti poliitik, lihtsalt maskeeritud lobistid?
Ei. Tuhat korda ei. Arvata, et Brexiti ja Trumpi põhiline õppetund on, et poliitikasse tuleks vähem teadlasi kaasata, oleks sõna otseses mõttes suitsiidne käitumine. Jah, teadus ei ole tõemasin. Iga protsess, mis hõlmab endas inimesi, on mõjutatud meie eelarvamustest, vaikivatest eeldustest, pimetähnidest, lootustest ja hirmudest. Me ei saa neid laboriukse taha jätta. Aga teadus on kõige parem meetod, mille abil oma eelarvamustest teadlikuks saada ning tõele võimalikult lähedale jõuda. Statistikud ja sotsioloogid ei suutnud Trumpi võitu ette ennustada. Kuid nende ennustused olid “arvamusliidrite” ja teiste rääkivate peade spekulatsioonidest mõõtmatult täpsemad. Nate Silveri projekt 538.com, mis ennustab valimistulemusi läbimõeldud mudelite alusel, andis Trumpi võiduvõimaluseks valimispäeval ligi 30% – peaaegu kaks korda suurem tõenäosus kui võimalus vene ruletti mängides kaotada. Enamik ajakirjanikke olid aga valmis piiblil vanduma, et Clinton võidab. Probleem ei ole mitte selles, et teadlastel pole õigus. Probleem on, et poliitikud ja ajakirjanikud ei tahtnud teadlasi uskuda.
Me peame mõistma, et teadlased ei saa loota, et neid kuulatakse lihtsalt sellepärast, et neil on õigus. Mitte sellepärast, et me elame “tõejärgsel ajastul”. Sellepärast, et see pole kunagi nii olnud. Teadusajaloolasedonaastakümneidkirjeldanud, kuidas teaduslikke teadmisi ei usuta mitte sellepärast, et nad on tõesed, vaid teaduslikud teadmised omandavad tõeväärtuse sellepärast, et neid usutakse. See ei ole hea ega halb, see on lihtsalt empiiriline tõdemus. Teadlased peavad arvestama, kuidas nende uurimistulemused mõjutavad üht või teist poliitilist positsiooni. Nad peavad mõtlema, kuidas leida endale tugevaid ühiskondlikke liitlasi, kes aitavad uusi teadmisi populariseerida ja selgitama nende mõju ühiskonnale ja tavainimestele. Nad peavad mõtlema retoorikale, koalitsioonide ehitamisele ja aktivismile.
See järelemõtlemine on kriitiliselt oluline, kuna Donald Trumpi ignorants kliimamuutuste küsimuses kujutab eksistentsiaalset ohtu kogu inimkonnale. Trumpi süüdistamine on aga mõttetu. Fossiilkütuste tootjate toetus vabariiklastele ja aastakümneid kestnud vandenõuteooriate levitamine garanteerib, et Trumpi meelemuutust tuleb oodata sama kaua kui tema tuludeklaratsioone. Tegelikult peavad liberaalid, progressiivid, aga eriti ajakirjanikud sügavalt peeglisse vaatama ja tunnistama, et nende tegevus selle ohu teadvustamisel on olnud eepiliselt ebaadekvaatne. Ei Clinton, ega Bernie Sanders ei teinud kliimast oma kampaania keskset teemat. Presidendidebattides esitati kliimamuutuste kohta täpselt üks küsimus ning meedias kajastati seda mitte sisu vaid küsija naljaka välimuse tõttu. Ometi sõltub kõikide progressiivide ja liberaalide olulisemate probleemide lahendamine otseselt kliimamuutuste ärahoidmisest. Kliimamuutused teevad rohkem kahju vaestele, suurendavad sõjaohtu, ohustavad Globaalse Lõuna riike ja vähendavad majanduslikku kindlustatust. Taastuvenergia on paljudes riikides tänaseks fossiilkütustest odavam ja tõhusam. Taastuvenergia taga on võimsad rohujuureliikumised, mis nõuavad fossilkütustest divesteerimist ja torujuhtmete sulgemist. See on probleem, millest kodanikuühiskond on ammu juba aru saanud. Nüüd on poliitikutel ja meedial aeg üles ärgata ning teadlastel aeg mõista, et töö laboris on vaid pool võitu.
MÄRT VÄLJATAGA
Trump on postmodernismi paroodia, tühi sätendav näivus, ebaautentsus, reality-show, kaubamärk, hüperreaalsus, virtuaalsus, 1980-ndate ja yuppie-ajastu tagasitulek. Temaga seoses meenuvad kõik need Ihab Hassanid, Baudrillard’id, Fredric Jamesonid, Jeff Koonsid, MTV-d ja muidugi Bret Easton Ellise “Ameerika psühhopaat”. Samuti klišeed, et subjekt on õõnes, tõde seisneb veenmisjõus, tähendus on edasi lükatud, reaalsus on simulaakrum. Pärast omanimelise pilvelõhkuja püstitamist on Trumpi äritegevus seisnenud üksnes oma image’i müümises ja nimesildi kleepimises kõikvõimalikele kaupadele. Ta kehastab postmodernistlikku kitši, camp’i, pastišši, elustiili, brändimist ja pealispindsust. Ja ometi on ebasiiruse, valelikkuse, korrumpeerumise ja alatuse vari loodud pikaaegse laimukampaaniaga hoopis Hillary Clintoni ümber.
See postmodernism, mis oma kultuurilisel kõrgajal seostus rafineeritud kerguse, vulgaarsuse õilistamise, tõsikindlusest vabanemise ja identiteetide hajususega, on poliitikasse laskudes sõlminud ebapüha liidu vere ja mulla, identiteedipoliitika ja fundamentalismiga. Seda sulamit on Venemaal juba nähtud, oleme lugenud Pomerantsevit ja Surkovist.
Trumpi võit lööb harjumuspärased vaateviisid sassi ja paneb otsima uut tasakaalu. Ameerika liberaalidel ja progressiividel oleks nüüd tarvis leida tasakaal alandliku enesesüüdistuse ja vihase vastuhaku vahel. Praegu on palju kuulda “kuuldavõtmise juttu” – et pole osatud märgata unarule jäetud valge töölisklassi ja maainimeste muresid. Aga need pole vist esmajoones majanduslikud mured, mida teistsugune, nt konservatiivsem majandus-, maksu- või regionaalpoliitika parandada suudaks või tahakski. Valge töölisklass pole ka vihane demokraatide majanduspoliitika peale. Asi on pigem respektis, rassi- ja kultuurilises identiteedis, linna ja maa vastuolus. Kuidas saaks liberalism neid identiteedimuresid arvesse võtta ja leevendada ning ikka liberaalseks jääda, st langemata rassismi?
Viimase aja poliitilised sündmused justkui näitaksid, et hulkade rahulolu ja rahulolematus ei sõltugi esmajoones majandusest – it is not the economy, stupid, kui keerata pahupidi Bill Clintoni kuulus fraas 1992. a-st. Aga just majanduse fundamentaalsus on olnud niihästi sõjajärgse sotsialismi kui ka liberalismi alusveendumus. Sotsialism ja liberalism on nüüdseks peaaegu kokku kasvanud (USA-s tähendavadki need enam-vähem üht ja sama). Nii et lääneriikide poliitika tavapärase kolmejalgse tabureti, “liberaal-konservatiivse sotsialismi” asemele on tulnud kahepooluseline poliitika: sotsiaalliberaal(konservatiiv)ne tsentrism vs putinistlik-trumpistlik-uusreaktsiooniline parempopulism. Viimase jaoks on aga majandusküsimusest tähtsamad nn kultuuriküsimused. Ja kultuuri, mille tähendus kunagi vastandus rassile, kasutatakse nüüd üha rohkem rassi eufemistliku sünonüümina. Niisiis, kulturnikud, olge ettevaatlikud, kui keegi jälle kultuuri tähtsust kuulutab – ta ei tarvitse selle all mõelda sama mis meie.
Trumpi-vastane pahameel vajaks hulki mobiliseerivat nägemust või ideoloogilist programmi, mida praegu võtta pole. Vähemusõigused, sotsiaalkindlustuse laiendamine ning pädev tehnokraatlik administreerimine ei osutunud valimiste võitmiseks piisavalt haaravaks ideeks. (Mida mitmekesisem on ühiskond, seda vähem sotsiaalprogrammide laiendamist ka sallitakse – seda näeme ka Eestis.) Trumpi teemad: immigratsioon, korruptsioon (mille kehastaja ta küll ise on) ja eriti kõikvõimalikud konspiratsioonid osutusid veetlevamaks.
Viimasel aastal ilmus mitu veenvatesseed Obamast kui pöördelisest presidendist, kelle saavutused on võrreldavad üksnes Reagani omadega. Hetkel paistavad asjad teistmoodi, otsekui Obama olnuks lihtsalt clintonismi ehk globaalset vaba turgu ja vabakaubandust pooldava tsentristliku neoliberalismi viimane lüli. Kuid kahtlane, kas radikaalsemal juudi sotsialistil Bernie Sandersil olnuks neil valimistel Clintonist rohkem šanssi. Pealekauba võitis Clinton ju ikkagi ülekaalukalt valijahäälte enamuse.
Trumpi-vastaste ees on dilemma: kas soovida uue presidendi võimalikult kiiret põhjaminekut või püüda kompromisside abil tema mõju pehmendada. Vabariiklased on oma edu saavutanud täieliku kompromissitusega Obama suhtes ja nüüd saavad nad kogu võimu riigis enda kätte. Paljud neist sooviksid USA riigikorra tagasiviimist 1920-ndatesse aastatesse. Nad ootavad presidendilt lihtsalt nende seadustele alla kirjutamist: maksude ja regulatsioonide kärpimist, sotsiaalkindlustuse privatiseerimist. Trump tahaks aga ette võtta ka keynsiaanlikke majanduse stimuleerimisprojekte, mida vabariiklastest seadusandjad Obamale keelasid. Naiste, homode, rassivähemuste olukord ei tarvitse nelja aastaga silmanähtavalt halvenedagi, kuid kibedaks läheb elu neil, kes tervisekindlustuse kaotavad või on elanud USA-s ilma loata. Millele õieti loota? Kas Trumpi kiirele läbipõlemisele tormaka radikaalsuse tõttu, mis võiks poliitikakursi taas vastassuunda pöörata? Või normaliseerumisele, tema radikaalsemate lubaduste ununemisele? Selle peale võib küll kindel olla, et tööstuslikke töökohti USA-sse ta tagasi ei too, oma valijate sissetulekuid ei kasvata, panganduseliite ei kammitse ja korruptsiooni ei vähenda. Aga veel kord: ega Trumpi valijad lootnudki rikkamaks saada. Pigem ajendas neid soov tähtsust täis moraliseerijatele, igasugu kaagutajatele koht kätte näidata.
Eestis aga tuleks leida tasakaal USA ja kohalike asjade üle muretsemise vahel. Kui palju tasub vaevata end sündmustega ühes ookeanitaguses suurriigis, mida me ise vähimalgi määral mõjutada ei saa? Duterte juunikuine võimuletulek Filipiinidel ei pannud meil vist kedagi und kaotama. Trumpi võitu paraku sama külmalt suhtuda ei saa – juba seetõttu, et tegu on globaalselt lahtirulluva revolutsiooniliikumise jätkuga, suundumusega üldiselt üksiku ja universaalsetelt pretensioonidelt rahvusliku relativismi poole (räägimata Trumpi isiku kahjulikust mõjust headele kommetele). USA ei ole enam muule maailmale mõõdupuu või on seda pigem näidates, et igaüks saab nüüd olla ja peabki olema iseendale mõõdupuu. Konkreetsemalt võiks Trump olla äratuskell Eesti julgeolekupoliitikale – seda ei saa enam jäägitult üles ehitada USA toetuse eeldusele. Tuleks leida mingisugune uus modus vivendi Venemaaga, kui ebameeldiv see ka poleks. Kardetavasti ei ole aga Eesti julgeolekuladvik niisuguseks kannapöördeks ehk – heas mõttes – finlandiseerumiseks võimeline.
Jah, kuuldused Vikergallupi surmast on osutunud mõneti enneaegseks. Jätnud küll vahepeal vaatluse alt välja 2018. ja 2019. aasta raamatud, püüame seda veidi tagantjärele heastada kümnendigallupiga.
Niisiis seekord tahtsime teada, mis oli kriitikute meelest parim eesti kirjanduse uudisteos ja mis parim debüüt aastail 2010–2019. Vastavalt oli üksjagu teistsugune ka küsitletutering: küsisime nüüdsest vanusest hoolimata kõigilt, kes varasematele selle kümnendi gallupitele olid vastanud, aga tasakaaluks võtsime kampa ka nooremad arvustajad, kes end alles kahel viimasel aastal kriitikaareenil näidanud. Neid sai kokku – uskuge või mitte – täpselt 100. Tähtajaks laekus 45 vastust.
Neist 12 pidas kümnendi olulisimaks uudisraamatuks MAARJA KANGRO romaani „KLAASLAPS“ (2016, kirjastus Nähtamatu Ahv). Meelis Friedenthali romaan „Mesilased“ ja Lauri Sommeri jutukogu „Kolm yksiklast“ kogusid kumbki 4, Paša Matšinovi (Paavo Matsini) romaan „Gogoli disko“ 3, Vahur Afanasjevi romaan „Serafima ja Bogdan“ ja Ene Mihkelsoni luulekogu „Torn“ 2 häält.Ühe toetaja leidsid veel järgmised teosed: Meelis Friedenthali „Inglite keel“, Mehis Heinsaare „Unistuste tappev kasvamine“, Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon“, Andrei Ivanovi „Harbini ööliblikad“ ja „Isevärki kalmistu asukad“ (mõlemad tlk Veronika Einberg), Jaak Jõerüüdi „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti“, Kätlin Kaldmaa „Islandil ei ole liblikaid“, Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus“, „Minu auhinnad“ ja „Tuul“, Andrus Kasemaa „Kui ma kord suren“ ja „Vanapoiss“, Eva Koffi „Sinine mägi“, Kalju Kruusa „Kümme kükki“, Valdur Mikita „Lingvistiline mets“, Tõnis Vilu „Ilma“, „Libavere“ ja „Tundekasvatus“.
Silmapaistvaimaks debüütraamatuks osutus SVETA GRIGORJEVA luulekogu „KES KARDAB SVETA GRIGORJEVAT“ (2013, Värske Rõhk), mis pälvis 10 kriitiku toetuse. Järgnesid Robert Kurvitza romaan „Püha ja õudne lõhn“ 5 ning Triin Paja luulekogu „Nõges“, HAPKOMAH-i jutustus „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist“ ja Kaur Riismaa luulekogu „Me hommikud,me päevad, õhtud, ööd“ 3 häälega. Kaks häält jagus nii Berit Kaschani luulekogule „Ma naeran magades“, Madli Lippuri romaanile „June ǀ Julien“, Mudlumi jutukogule „Tõsine inimene“ kui ka Siim Nurkliku näidendile „Kas ma olen nüüd elus“. Korra leidsid parimate debüütidena märkimist Kai Aareleiu „Vene veri“, Eda Ahi „Maskiball“, Janar Ala „Ekraanirituaalid“, Kristel Algvere „Merehurmarohi“, Kristjan Haljaku „Palavik“, Hanneleele Kaldmaa „Oliver“, Kaja Kannu „Eratee“, Margit Lõhmuse „Sterne“, Neoon Musta „Ma tahan olla tema“, Marko Mägi „Maitsestatud kanad“, Raul Oreškini „Kui ma vananen…“, Mait Vaigu „Kõigil on alati õigus“, Silvia Urgase „Siht/koht“.
Toimetajalt: Äratage mind kümne aasta pärast taas!
Kui uinusite 2010. aastal talveunne ja ärkasite kümme aastat hiljem, siis saate nüüd Vikerkaarest lugeda, mis on vahepeal Eestis toimunud. Ülevaadet andma on kogunenud veerandsada asjatundjat ja teemad ulatuvad ajakirjandusest uusvaimsuseni, luulest rahvaterviseni, keskkonnast vene vähemuseni.
Kõigi valdkondade ühisnimetajat leida pole lihtne, kuid paljud tähelepanekud kattuvad. Kunstide puhul mainitakse konsolideerumist (mis võib olla ka viisakam sõna stagnatsiooni jaoks). Samas jälle žanripiirid hajusid. Märksõnadena korduvad ühelt poolt sugu, keha, ruum, teisalt internet ja virtuaalsus. Need dominandid esinevad kas kõrvuti (luules, visuaalkunstis) või vaheldumisi – teatri raskuspunkt nihkus kehalisuselt virtuaalsusele – seda küll juba covidi tõttu. Virtuaalsus – veebis pulbitseva aktiivsuse mõttes – iseloomustab ka feminismi. Vikergallup tõstab kümnendi kirjandustoodangust selgelt esile ühe dokumentaalromaani ja ühe luuledebüüdi – autoriteks naised. Teistkümnendatel hakati vähem jooma – kuni juba covid pani rohkem jooma.
Kriisidesse takerdus ajakirjanduse ja kirjastamise kommertsedu. Samas käis paljudes eluvaldkondades tormiline kommertsialiseerumine – esoteerikast sai suuräri, sündis eesti kommertskino. Kommertsialiseerus avalik ruum, isegi rääm ja lagu läksid müügiks. Mis siis veel looduskeskkonnast rääkida – see jäi kommertsteerulli alla. Kodanikuühiskond hakkas küll kaela kandma, aga kommertshuvid osutusid kangemaks. Ruumiideoloogiast ja hipsterlandist sai üks pärispoliitika aseaineid. Niisiis tegid kapitalism ja konkurentsiideoloogia võidukäiku – kuni enam ei teinud. Viimastel aastatel on neoliberalism, see kunagine alternatiividevaba ideoloogia, saanud rängalt räsida. Fiskaalpoliitika, aga ka poliitika laiemalt vabanes neoliberalismi dogmadest.
Pead tõstis kodanikuühiskond, sooküsimus elavdas usuelu, siin-seal vilksatas inimnäolist kristlustki. Peavoolu ajakirjandus avas veerud konspirituaalsusele. Toimus „Ühtne Eesti suurkogu‟ (2010), tekkis ja vaibus antipoliitiline protest „Aitab valelikust poliitikast‟ (2012), koostati „Harta 12‟ (2012 – kes mäletab?), Jääkeldris peeti ümarlauda (2012), kogunes Rahvakogu (2013). Poliitikud nägid kõiges selles tonti. Kuni välja ilmusid päris tondid. Populism polariseeris poliitika. Peavool paindus paremäärmusluse järgi. Kenad kombed kannatasid.
Venelased loovutasid vaenlaserolli pagulasmassidele – keda polnud. Niisiis oli see ka asendusprobleemide kümnend, mitte ainult virtuaalne, vaid ka vikaarne kümnend. Justkui päris probleeme vähe olnuks, elati asenduse korras läbi USA muresid. Seal olevat saanud riigijuhiks omanimelise lauamängu staar. Riigikogu moodustas tema toetuseks saadikugrupi.
Luule BERTOLT BRECHT Ühel korral mitme seastSaksa keelest tõlkinud M. V.
HASSO KRULL Tänapäeva askees
MART KANGUR *vaipa tõmmatakse…; *kell kaks hakkavad…; *olen ma juba öelnud?…; *kõik tuleb tagasi…; *poeedid ja sõdurid…; *lõpuks saavad kõik…
MAARJA KANGRO Kodune tsüklike SVETA GRIGORJEVA *su ema ei osta…; *jälle üks poiss…; *oma täpset vanust…; *jalge vahelt voolab…; *sa küsid…; *hemingway kunagi…; Vihakõne; *ühest paneelmajast…; *sust möödub…; *maailmas on…; *iga kord…
JÜRI KOLK *mind piinavad…; *kõiksuse mürklid…; *tulin mulle peale…; *otsisime palermo…; *nüüd siis lõpuks…
Proosa MEHIS HEINSAAR Uuk
URMAS VADI Küla
ANDREI IVANOV Ööl vastu kuuendat oktoobrit 2018. aastalVenekeelsest käsikirjast tõlkinud Veronika Einberg MUDLUM Ära tee metssea moodi tööd, mängi parem arvutiga mängusid!
PAAVO MATSIN Teos „Teose sünd“
Teistkümnendad
MEELIS SÜLD Usuelu MARKO UIBU Uus vaimsus KEIU VIRRO Teater: Füüsilisest virtuaalseks ANDREI LIIMETS Filmikunst ja kommertskino sünd EHA KOMISSAROV Kunst: Keha, ruum, postinternet JOOSEP SUSI Luule: Kontrollitult turbulentne JOHANNA ROSS Novell: Kirjanik on naljakas olla TAUNO VAHTER Kirjastamine: Pikk toibumine pohmakast TIIT HENNOSTE Ajakirjandus: Kriis kahe kriisi vahel TERJE TOOMISTU Tartu maagia KAJA PAE Avalik ruum: Ajutisus kui vahend ANDERS HÄRM Hipsterland ja simulatsioon PIRET KARRO Virtuaalne feminism HENRI KÕIV Kodanikuühiskond RIINA RAUDNE Rahvatervise areng KEIU TELVE Soomega sarnaseks saamine? MARTIN LUIGA Keskkonnapoliitika suundumused LAURA VILBIKS Rohepesu ja kliimadiskursus RINGA RAUDLA Dogmast vabaks? Fiskaalpoliitika areng MIKKO LAGERSPETZ Vene kaart ja Must Notsu MARTIN EHALA Vene vähemusest slaavi substraadiks RAINER KATTEL Eesti kui idee ja ideoloogia AHTO LOBJAKAS Babülon põleb MIKAEL RAIHHELGAUZ Päriselu juurde tagasi tulles… TÕNIS SAARTS Populism, polariseerumine ja neoliberalismi mõranemine
Vikergallup
Vaatenurk
INDREK OJAM Eesti novell 2020 kui modernistlik fragmentaariumEesti novell 2020. Koost. Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi. Tallinn: Eesti Jutt, 2020. 192 lk. 19.95 €. PEETER LAURITS Oskar Kallise maailma loomineAndrus Kivirähk. Sinine sarvedega loom. Tallinn: EKSA, 2019. 294 lk. 24.95 €.
Veetsin tänavusel Baltoscandali teatrifestivalil Rakveres täpselt 24 tundi. Õhtusse mahtus kolm lavastust üksteise järel: Kristina Normani „Lighter than Woman“, Valters Sīlise lavastatud ja Rasa Bugavičute-Pēce kirjutatud „Mul oli nõbu“ ning Jarmo Reha „WhiteWash“. Läksin tõtlikul sammul läbi vihmase linna Rakvere teatrist nõukaaegsesse võimlasse ning siis vana kaubanduskeskuse tolmusesse saali, põigeldes mööda kohalikest jõmmidest, burks kotis. Kuigi Baltoscandali kureerimine oli tänavuse pandeemia kitsendavates tingimustes juhuslikum kui tavaliselt, hakkasid kolm lavastust toimima omavahelises tähendusvõrgustikus. Ühendavad niidid olid idaeurooplaste sundvalikud ellujäämiseks Euroopa-siseses majandusliku ärakasutamise võrgustikus ning iha küündida samale astmele kui need, kes neid ära kasutavad. Normani ja Sīlise lavastused põhinesid dokumentaalsel uurimistööl ning olid vaatajale esitletud kui dokumentide põhjal tuvastatud lugu, kummalgi muidugi oma poeetiline mõõde juurde loodud. Norman uuris Ukrainast Itaaliasse tööle läinud naisi, kes kolisid aastateks Euroopa teise serva, et kojujäänud perele raha teenida. Sundolukordades ellujäämine. Sīlis lavastas loo Leedu poisist, kellest kasvas mafiooso – lugu jutustab enda perspektiivist Bugavičute-Pēce, kelle nõbu see poiss olnud oli. Mehelik iha vaesusest välja murda ja kuldse käekella, musta smokingu ning sportautoga oma staatust kinnitada, maksku see või inimelusid. Reha lavastus tegi aga minu teatriõhtus afektiivse pöörde, sest autor võttis lähtepunktiks omaenda kogemused ja mõtisklused, tõi lavale palju lärmi ja tossu ning õhku visatud sümboleid. (Nii Normani kui Reha lavastuste dramaturg oli Laur Kaunissaare, kes, näib, katsetas kummagi puhul haakuva teema läbikirjutamist vastandlikul viisil.) Reha ei ajanud ühe konkreetse loo jälgi, vaid esitas ühe intrigeeriva küsimuse. Vastuse mõistmiseks tuligi aga enne ära vaadata Normani ja Sīlise lavastused, et Reha sümbolismi mingi tähendusega sisustada.
Kas idaeurooplane on valge?
Reha lavastuse „WhiteWash“ kontseptuaalne kese seisneb küsimuses, kas idaeurooplased on valged. Sama on aastaid küsinud näiteks kunstnik Tanel Rander ning vastanud, et idaeurooplane peaks hülgama oma silmakirjaliku püüu olla „valge“ nagu lääneeurooplased või Põhja-Ameerika valged ning looma uue, dekoloniaalse subjektipositsiooni.[1] „WhiteWash“ kahjuks nii konkreetset ettepanekut ei tee, vaid pigem varieerib kehalis-visuaalsete sümbolitega valitud teemal. Lavastus rõhub afektiivsele tasandile madalatoonilise tümpsu, välkuva valguse ja õhus lenduva kipsitolmuga, mis paiskub ruumi, kui näitleja mehelikult kipsikotte vastu põrandat loobib. „WhiteWash“ on natuke liiga pikk monoloog, kus Jarmo Reha kõnnib ossi-drag’i tehes dressides mööda linti ja viskab ebamääraseid gängimärke, ehitab ühe „valge“ postamendi ja toob sellele andameid, ütleb, et Senegalis kähises keegi ta valge nahavärvi peale, aga ka tema on ju olnud vaene, ning kõige lõpuks määrib end tumeda ollusega kokku ja matkib justkui hõimutantsu. Viimane on kahtlaselt lähedal samale asjale, mille eest meelelahutussaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ teatud etteasteid kritiseeritakse.
Mida peame silmas „valge“ all? Valgesus on konstruktsioon, mis sisaldab nahavärvist enam jõukust, ühiskonna domineerivasse klassi kuulumist, „normaalne“ olemist ning samuti (kunagist) koloniseerija rolli. Kuna näiteks USA riigi asutamine tugineb kolonialismile ja rassilisele orjakaubandusele, on sealses kontekstis väga selge, kes on mustad ja kes on valged, ning selles erisuses langevad perekondade ajalood üsna täpselt kokku nahatoonide gradiendiga. Euroopas võime aga küsida, kas keskklassi hollandlane või belglane, kes omab kinnisvara oma – ühe Euroopa rikkaima riigi – pealinnas, võib endale vabalt lubada puhkusereise suusakuurortides ning ehk nautis lapsepõlves ka Zwarte Pieti külaskäike, on samal pulgal ukraina hooajatöölisega, kes peab perele leiva lauale toomiseks käima hooajati Saksamaal sparglit korjamas[2] – või on viidud autokastis Itaaliasse vanureid hooldama?
Rutgersi ülikooli professor, ungari sotsioloog József Böröcz on ühes intervjuus rääkinud, kuidas ungarlaste eneseteadvuses kujunes 20. sajandi jooksul välja arusaam endast kui valgest inimesest. Böröcz on selle arengu suhtes kriitiline ning ütleb, et see on, nagu ungarlased oleksid üritanud ronida globaalse valgesuse Titanicu laevale, kui neil pole isegi kohta reserveeritud. Veel 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses võisid idaeurooplased tunda suuremat kokkukuulumist mustanahaliste koloniseeritud subjektidega kui neid orjusesse müüvate valgete eurooplastega: Böröcz toob näite, kuidas sajandivahetusel saatis Napoleon ühe Poola pataljoni Haiti ülestõusu maha suruma, kuid sõdurid vahetasid saarele jõudes pooli. Vaatamata sellele püüavad idaeurooplased nüüdisajal üha tüütumalt taguda trummi, et ka meie kuulume sellesse eksklusiivsesse Lääne-Euroopa valgesuse klubisse. See positsioon on ebamoraalne, ütleb Böröcz, sest see tähendab, et me õigustame Aafrika maavarade riisumist ja orjakaubandust ning tagatipuks ka veel mingi kindla eluviisi „normaalsuse“ pealesurumist. Siinkohal tuleb rõhutada, et valgesusel ei ole midagi pistmist nahatooniga – valgesus on võimu, privileegi ja
(im)moraalsuse kategooria, kus nahatoon on ainult ettekääne. USA eugeenikud pidasid veel 1930. aastatel lõuna- ja idaeurooplasi geenivaramu reostajateks.[3]
Euroopa tuuma–perifeeria majandussuhted
Idaeurooplase valgesuse küsimusele vastamiseks tuleb alustada majandussuhetest. Euroopas liigub rikkus äärealadelt keskmesse. Rikkamad tuumriigid on oma bränditoodete tehased viinud perifeersetesse idariikidesse, kus töötajaid tasustatakse vastavalt kohalikule tulumäärale või alla selle, kuid brändiasju müüakse hiljem läänepoolsete riikide hinnastandardiga. Saksa BMW autod monteeritakse kokku Ungaris, kus töölised teevad peaaegu tasustamata ületunde ning nende palk on poole väiksem kui teispool piiri austerlastel.[4] Hugo Bossi teksaseid müüakse hinnaga, mis on pool püksipaari kokku õmmelnud rumeenia naise kuupalka.[5] Pärast EL-iga liitumist nullindate keskel vaevlevad regiooni riigid tööjõu väljarände all, sest tööealised inimesed lahkuvad jõukamatesse riikidesse – Läände. Seal aga töötavad nad hooajati ning tihtipeale ebasoodsates tingimustes nii olmelises kui ka juriidilises mõttes.
Üks viimaseid näiteid sellest, kuidas Lääne-Euroopa jõukus ja elustandard sõltub Ida-Euroopa tööliste ekspluateerimisest, pärineb möödunud kevadest. Paljud rahvusriigid sulgesid oma piirid Covid-19 pandeemia ohjamiseks ning äkitselt seisis Saksamaa küsimuse ees, kes kõik kevadel valmis küpsenud spargli põldudelt ära korjab. Varem olid seda teinud kolmsada tuhat rumeenlast ja bulgaarlast, kes tulid suviti Saksamaale, et korjata sparglit, kurke ja maasikaid. Kolm kuud töötamist on parajasti nii lühike aeg, et inimesed kannatavad veel ära magamise ühistes konteinerites ning et neile ei kehti töötajakaitseseadused, mis kehtiksid täiskohaga Saksa kodanikule. Saksa põllumajandussektori sõltuvus nendest töötajatest tuli aga päevavalgele – kohalikud, kes polnud kunagi sparglit korjanud, ei saanud hakkama selle „oskusteta“ tööga. Nii toodi kroonviiruse pandeemia haripunktis kevadel 2020, kui rahvusvahelised lennufirmad lende tühistasid, riigipiirid olid suletud ning isegi tänavatel liikumine reguleeritud, Saksamaale Rumeeniast 80 000 töölist, kes spargli ära korjaksid.[6] Töötajad riskisid oma tervisega, et eluks vajalik palk kätte saada, ning põllumajandusfirmad riskisid töötajate tervisega, et oma saagi eest tulu kätte saada. Liikumisvabadus Euroopas on välja kujundanud majandusliku sundmigratsiooni, kus vaesemate perifeeriariikide elanikud siirduvad tuumriikidesse, et leida mingigi võimalus maha jäänud koduste ülalpidamiseks.[7] Saksamaa, Itaalia jt riikide majandus sõltub Rumeenia, Bulgaaria, Ungari jt riikide vaesusekammitsatest.
Kristina Normani dokumentaalsel uurimistööl põhinev lavastus „Lighter than Woman“ joonistab vaatajale väga selgelt välja ühe eelkirjeldatud majandussuhete väljenduse. Norman intervjueeris ja filmis ukraina naisi, kes töötavad Itaalias omastehooldajatena. Lavastuse alguses kohtame naisi, kes on õnnelikud oma töö üle, kuna neid on oma hoolealuse perekonda omaks võetud. Siis aga saame teada, et see pole tavapärane, vaid suur vedamine – paljud naised peavad töötegemist jätkama ka siis, kui on hoolealuse tõstmisest oma selgroogu vigastanud, neid visatakse ette teatamata pere juurest välja, arstid püüavad neid vägistada jm. Õnnepisaraid hea pere juurde jõudmisest põhjendab ka see, et oma pere on teispool Euroopat maha jäänud – vahel ei kohtu nad oma lastega aastaid, sest puhkusereis Ukrainasse pole võimalik. Lõpuks saame teada, kuidas ukraina naised Itaaliasse jõudsid – autopagasnikus. Omastehooldajate toomine Ukrainast Itaaliasse tööle on sisuliselt inimkaubandus. Norman loob poeetilise paralleeli Itaalia ainsa naisastronaudi Samantha Cristoforettiga, kellel õnnestus ületada eluraskused ja kaalutult kosmoses hõljuda. Paralleel ilmneb ka itaalia privilegeeritud naiste – hakka või kosmonaudiks – ja ukraina vaesusekammitsates naiste vahel, kes on sunnitud minema ohtlikusse tundmatusse, et elus püsida. Norman toob detailitäpsete ja dokumentaalsete vahenditega oma lavastuses vaataja ette selge narratiiviga loo, kus vaataja saab teada midagi välise maailma pahupoolest, ent samas loob autor sinna ümber poeetilise mõõtme.
Niisiis, miks küsida, kas idaeurooplane on valge, kui selles vaidluses vastandab end üks kahvanägu teisele? Rassistav pilk – mis määrab ühe valgeks ja teise mitte – ei vaata ainult jumet, vaid ka seda, kellel on raha. Euroopa- ja USA-keskne rassistav pilk sündis koloniaalajastuga, milles keskne vara akumuleerimise strateegia pani ühtlasi aluse nüüdisaegsele kapitalismile. Näiteks Haiti revolutsiooni inspiratsiooniks sai Prantsusmaalt koloniseeritud saarele levinud inimõiguste kontseptsioon – ka meil on inimõigused, ütlesid haitilased. Prantslased ei tahtnud sellega nõus olla.[8] Erinevust nahavärvis on kasutatud ettekäändena, et teisi regioone ekspluateerida ning selle käigus üles ehitada kasumipõhine majandusmehhanism. Kuigi näiteks USA mustanahalised ja Euroopa romad on tihtipeale ka vaesemast klassist, ei seo „vaesust“ ja „tumedanahalisust“ mitte ainult see tendents, vaid asjaolu, et „mustanahalisus“ kui valgeks-olemise vastand loodi majanduslikel põhjustel.
Normaalne valge
Ning see ei sobi idaeurooplasele. Sest tema valge nahk peaks teda justkui lunastama sellest, et ta on vaene, on kõigest rikaste inimressurss. Valters Sīlise lavastatud ja Rasa Bugavičute-Pēce kirjutatud „Mul oli nõbu“ toob muuhulgas selle dünaamika esile. Läti dramaturg räägib mina-vormis oma leedu nõost ja temaga koos üleskasvamisest. Kui Rasa oli teismelisena märsilohistajast humanitaar, siis tema nõbu Deimantas oli klubioss. Sīlise lavastus on tehniliselt väga sarnane Normani omaga: esitatakse (seekord näitlejate kehastatud) narratiivi, projitseeritakse dokumentaalfotosid seina peale ning lava liigendavad töölauad, millel dokumendid ja illustratsioonid loo jutustamiseks. Dokumentaalne mõõde annab loole teravust. Deimantas utsitas teismelisena Rasat minema Riiga klubisse, oli juba oma 18. sünnipäevaks kuldkäekella ja smokingut kandev, limusiinis sõitev härrasmees, ta pandi viieks aastaks vangi, ehitas seal üles oma kinnise impeeriumi, võlus ära vanglas esinemas käinud lauljatari, abiellus, sai lapse ning selle kõige taustal ajas mingit äri, mille olemuse kohta hakkas Rasa kriminaaldokumentide arhiveerijana fantaseerima. Lõpuks lasid Eesti maffiabossi Imre Arakase käsilased Deimantase tema kodumaja ees maha, sest ilmselt oli temast saanud kellegi vaenlane Balti allilmas.
„Mul oli nõbu“ peategelane Deimantas tundub peaaegu sümpaatne: ta on nagu meie ise või meie sõber, naaber, sugulane, kes pole mitte tingimata mafiosnik, vaid armas oss, kes tahab lihtsalt, et tema unistused täide läheksid. Deimantas võiks olla ükskõik milline neist Rakvere kohalikest võllidest, kes muide tegid Jarmo Reha ossi-karakterile eheduses silmad ette. Võib-olla on ta sellepärast tuttavlik ja sümpaatne, et Läti teatritegijad räägivadki meile meist endist: tahaks raha, autot, peret, maja. „Normaalset“ elu. Normaalset nii, nagu baltlane või idaeurooplane arvab normaalsuseks Lääne-Euroopas.[9] Lavastuses näeme, kuidas Rea Lesta kehastatud Rasa on Henrik Kalmeti karakteri Deimantase juttu kuulates pidevalt hämmelduses. Idaeurooplase valgesuse-ihalus on kuidagi rohkem meestele omane, sest see idaeurooplase mittevalge positsioon solvab ja riivab just nimelt „normaalseks“ meheks olemise au. See on maskuliinne soov „tõestada“ oma mehelikkust, sobituda õige mehe tüpaažiga: rikas, võimukas, agressiivne.
Balti kolooniaalriigid
Kusjuures ka meie käed pole päris puhtad koloniaalajaloost. Kurioosse näitena võib tuua Kuramaa koloonia Tobagos 17. sajandil, kui Lääne-Aafrikasse asutati Uus-Kuramaa ning põhiliselt etnilised lätlased hakkasid baltisaksa hertsogi juhtimisel piirkonnast toorainet Euroopasse eksportima, Kuramaa tooteid kolooniasse tarnima ning tooma Gambiast orjastatud inimesi Uus-Kuramaale. Hertsogil oli ka plaan asutada Trinidadi Uus-Zemgale ning asustada osa Austraaliast, kuid sajandi lõpuks haaras Briti impeerium ta valdused endale.[10] Läti ajalookirjutuses on aga Tobago koloonial helge koht, sest Vene impeeriumi ja hiljem Nõukogude Liidu okupeeritud rahva jaoks oli Uus-Kuramaa mälestus miski, mis aitas end ohvristaatusest välja murda ja endale vastu rinda lüüa, et ka meie oleme olnud jõukad koloniseerijad. 17. sajandil oleks Uus-Kuramaa koloonia olnud siinsetele baltisaksa feodaalvõimu all elavatele rahvastele pilet pärisorjusest välja, sest seal oleksid nad saanud omada maad ja olla vabad inimesed. Nüüd aga jutustab vahepealsete sajanditega müüdi staatusesse jõudnud Uus-Kuramaa lugu Läti teistsugusest, jõukast, võimukast ja helgest tulevikust, sest tegelikkuses oli Läti 2000. aastate alguses ÜRO inimarengu indeksis Trinidadist ja Tobagost allpool.[11]
Reha esitatud küsimuse juures idaeurooplase valgesusest on üks oluline raskuskese, mis Reha lavastusest välja ei paista. Nimelt, mis on meie eesmärk oma asukoha määramisel valgesuse skaalal? Kas me tahame, et meid peetaks valgeks? Sel juhul oleks hea oma ihad dekoloniseerida ja riisumisajastu järgseid võimusuhteid kritiseerima hakata, selmet neile tallalakkujana alla kirjutada. Või me just ei taha, et meid peetaks valgeks, sest me pole kunagi näinud seda valgete raha? Üks võimalikke laukaid, kuhu see arutelu vajuda võib, on marginaliseeritud mugavuspositsiooni võtmine. Idaeurooplane, keda rassistati valgena, tunneb ennast ebamugavalt, sest nüüd peaks ta oma valgeksolemise privileegi teadvustama. Selle asemel teeb ta kaitsenükke: aga meie olime ka vaesed/okupeeritud! Eneseohvristamine on üks viise, kuidas mitte võtta vastutust. Ka Ida-Euroopa pole homogeenne ala: mina, eesti humanitaar, ei ole ilmselt samal positsioonil nagu Ukraina naised Normani lavastuses – ka Norman teadvustab lavastuses oma privileegi kunstnikuna. Eestlastena peaksime mõistma oma positsiooni kahetisust: ühest küljest on meil tõesti okupatsioonikogemus, teisest küljest on taasiseseisvunud Eestisse EL-i kaudu pumbatud vana Euroopa raha, meie riik on oma vägesid kaasanud USA uuskolonisatsiooniprojekti Iraagis ja Afganistanis, Eestis on loodud kohalikud rassikategooriad „eestlaste“ ja „eestivenelaste“ vahel ning riik kohtleb asüülitaotlejaid Harkus ja Vaos nagu mitteinimesi.
Seega võiks see küsimus meid juhtida hoopis rassistava süsteemi laialilammutamiseni – idaeurooplaste paiknemine valgesuse skaala hallalal võiks meid just innustada ümber kujundama seda maailma, mis jagab inimesi valgeteks ja teisteks. Oma identiteedi mõistmisel on oluline teha ruumi nüanssidele ning mitte karta vastutust.
Arutelude eest selle artikli teemal tänan Tanel Randerit, Airi Triisbergi, Arot ja Keiut, Emeka Ene, Adriana Quibaia-ovat, Margaret Tali ja Rebeka Põldsamit, Sandbergi Instituudi zombisotsialismi õpitoas osalenuid ning kaaslasi Kesk-Euroopa Ülikooli soouuringute osakonnas.
[1] T. Rander, Ida-Euroopa unelm ja hallutsinatsioon. Müürileht, 20.02.2017.
[2] V. Bogoeski, The German Asparagus Saga. International Politics and Society, mai 2020; https://www.ips-journal.eu/regions/europe/article/show/the-german-asparagus-saga-4321/.
[3] J. Böröcz, B. Paraszka, Whiteness: „Race“, Capitalism, US, Eastern Europe. LeftEast, juuli 2020; www.criticatac.ro/lefteast/whiteness-race-capitalism-us-eastern-europe.
[4] C. Schaeffer, Hungary’s Workers Are the Victims of a Policy That Limits Migration. The Atlantic, 15.01.2019.
[5] E. Oddone, Made in Eastern Europe: Garment Workers Denied Basic Rights. Aljazeera.com, 22.09.2019.
[6] A. Kühnel, Germany Drafts Romanian Farm Labor for Coronavirus Pandemic. DW.dw.com, 08.04.2020.
[8] J. Böröcz, B. Paraszka, Whiteness: „Race“, Capitalism, US, Eastern Europe.
[9] I. Krastev, S. Holmes, Matkimine ja selle hädad: Ida-Euroopa seletuseks. Vikerkaar, 2019, nr 12.
[10] H. C. Merritt, The Colony of the Colonized: The Duchy of Courland’s Tobago Colony and Contemporary Latvian National Identity. Nationalities Papers, 2010, kd 38, nr 4, lk 493–494.
Umbes 10 aasta eest ilmus ühes inglise lehes teade, et inglise huvireisijad on ühel üksikul Vaikse ookeani saarel kohanud eestlast, kes elanud robinsonina väljaspool tsiviliseeritud maailma. Sellest teatest oli eriti huvitatud Viljandi notar, hiljem rahukohtu esimees, vana viljandlane Seen. Härra Seene vend, kes töötas insenerina Venemaal, oli sealt revolutsiooni ajal lahkunud teadmata kuhu. Veel 1917. a. oli Seen oma vennaga ühenduses ja sai temalt järjekindlalt lugemiseks Times’i vanu numbreid. Oma viimases kirjas teatas vend, et ta kavatseb siirduda Lõuna-Ameerikasse, kuid pärast seda ei saanud Seen oma vennalt enam mingisuguseid teateid. Veel umbes 10 aasta eest härra Seen ei annud kunagi mõista, et ta oma vennaga oleks uuesti saavutanud kontakti.
Kuna insener Seen kuulus eesti vanemapõlve haritlaskonna hulka ja insenerina töötas peamiselt Venemaal ning Turkestanis, siis ta kadumine ei äratanud Eestis erilist tähelepanu, kuna ta nimi oli suurele avalikkusele tundmatu. Ka ta vend, notar Seen, ei armastanud avalikkust, vaid elas üksildast elu Viljandi lossimägede vastas oleva oru kaldal mugavas üksikelamus, kus ta aega viitis oma eeskujulikult korraldatud õunapuuaia eest hoolitsemisega ning vahel õhtu hilja ilmus Koidu seltsi tagatuppa, kus mängis kahtkümmendühte kuni varahommikuni. Insener Seene kadumisjuhtum on siiski tähelepanuvääriv, sest see sündis ajal, mil Venemaa oli üle elamas suuri muudatusi ja ka Eestile olid avanenud vabamad väljavaated.
Hiljuti sattus nende ridade kirjutaja kätte ühe rootsi teadlase-reisija Rolf Blombergi raamat „Underliga människor och underliga djur“, millest osa on pühendatud Galapagose saarestikule, mida ta külastas 1934. a. oma teekonnal piki Amazonase jõge läbi Lõuna-Ameerika. Rolf Blomberg elas ligi pool aastat Galapagose saarestikus, kogudes seal putukaid ja sisalikke Rootsi loodusteadusliku muuseumi ülesandel. Ta peatus peamiselt San Cristobali saarel sealse kaupmehe Coobose perekonnas, kelle naine oli norralanna. Külastades proua Coobose isa, kes elas üksildasena saare siseosas, oli ta kohanud selle kaaslasena ka üht vana venelast, Mr. Seeni.
Blomberg jutustab: „Järgmisel hommikul külastasin proua Coobose isa Fridtjof Gullbergi, kes elas umbes 10 km kaugusel koos ühe vana venelase, Mr. Seeniga. Galapagos oli sadamaks neile tuulest aetuile. Mis puutub neisse kahesse vanasse dzhentelmeni, siis olid nad leidnud õige koha. Nende maja oli peidetud tõelisse banaani- ja kookospalmide, igasuguste viljapuude, ananaside ja kohvipõõsaste dzhunglisse. Vana Gullberg käis ringi aluspükstes ilma särgita ja kõneles oma neljakümne kanaga, kelledest suurimal osal olid nimed. Tema ülesandeks oli karjatada kanu, kuna Seen hoolitses maisipõllu eest, sest ilma maisita ei saa mune, ütles ta. Munad turustasid nad külas. Loomulikult oli nende teenistus väike, kuid ka nende tarvidused olid väikesed, peaasi aga et elu oli muretu. Nende elu tähtsamaks probleemiks oli metsikute koerte eemalepeletamine kanadest. Gullberg oli väike, mongooli välimusega mees. Mr. Seen oli aga pikk ja kõhn ja kandis patriarhaalset habet. Saarel räägiti, et ta on vene suurvürst, kes sunnitud olnud Venemaalt lahkuma revolutsiooni ajal. Oma minevikust ei rääkinud ta kunagi midagi, kuid ta näis olevat väga intelligentne ja haritud mees, tõeline keeltegeenius. Ta kõneles soravalt vene, inglise, prantsuse, hispaania ja itaalia keeli ning ka norra ja rootsi keelt. Skandinaavia keeli kõneles ta vigadeta, ta oli need ära õppinud pr. Cooboselt saadud ajalehti lugedes. Gullberg ja Seen rääkisid omavahel saksa, hispaania või norra keelt. Gullberg elas alumisel korral ühes oma neljakümne kanaga. Katuse all olevas toas magas ja töötas Seen. See tuba oli täis paberilehti, mis olid kaetud müstiliste joonistuste ja matemaatiliste vormelitega. Seene üheks iseäralduseks oli matta oma raha maha ja teiseks enesetapmise maania. Ta oli lubanud küll Gullbergile enesetapmiskatset mitte enam teha, kuid see valvas siiski hoolega, et kaaslane oma veresooni läbi ei lõikaks. Gullberg oli väga jutukas, kuid Seen vaikis tavaliselt, ega võtnud osa meie diskussioonidest maailmapoliitika probleemide üle, mis huvitasid Gullbergi eriti.“
Galapagosel elava eraku nimi ja ta päritolu tõendavad, et siin on tegemist insener Seenega, kelle kadumine äratas omal ajal suurt tähelepanu Eesti vanemate inseneride hulgas, kuna Seent peeti väga andekaks meheks, kellelt oodati paljugi teadusliku töö alal. Kas ta veel elab, ei ole teada, kuna Rolf Blombergi külaskäigust Galapagose saarele on möödunud nüüd juba 12 aastat. Notar Seen suri Viljandis mõne aasta eest.
H. V.
Eesti Teataja (Stockholm), 27. aprill 1946.
Albert Seen Galapagosel
Raudtee poeesia
Ma olen insener.
Praeguseks olen küll kultuuri õhukese kihi endalt peaaegu maha suutnud raputada. Kaelaside, tärgeldatud krae ja kätised, valge triiksärk, keisririigi raudteeametniku kuldsete nööpidega munder ja laeva vöörtäävi meenutavate viikidega püksid on minevik. Nüüd moodustavad minu garderoobi võidunud naistealuspüksid, mis mu leskmehest majanaaber mulle kinkis, ja narmendav õlgkübar. Mu vuntsid on unustanud pumati ja habe on selline, et seal vähemaid tööriistu kaasas saan kanda. Peseminegi on ajalooline igand.
„Maamehe käsi peab olema nii must, et seeme seal kasvama läheb,“ ütles mu isa ikka. Iga kord enne mulda viskamist pigistan maisiteri pisut kõvemini, et näha, kas olen juba kattunud viljaandva koorikuga. Ei veel, aga „see aeg on kiir küll tulema!“, nagu lubas üks õrnemast soost poetess, kes ühes mu kodulinnas oma lõugu laksutas. Aeg tõesti on tulnud. Isegi liig palju tuli teda korraga. Kuidas üks lihtsurelik oma lihast ja luust karkassiga tema survetugevusele vastu peaks pidama, ei tea mina mitte. Palju imelisi ehitisi ja keerulisi struktuure oleme oma peades loonud ja oma kätega ehitanud, aga inimene on ikka veel mõistatus.
Ainult üks teadmine häirib mu meelerahu… kui saaksin veel kuidagi unustada keeled. Hooletult laiali pilduda sõnad ja nad igaveseks mullaga katta. Aga ei, nad tulevad ikka ja annavad minu küsimata mu maailmale tähenduse. Tahan enda juurde kutsuda tibupoegi, aga põõsa alt ilmuvad tsiigupoig ja цыпленок, keelele veerevad čiks ja brud, tiibu rapsivad chick ja Küken, eemal patseerivad polluelo poussin’iga… Ei teagi enam, milline neist on mu emakeel. Või õigemini – see, mis on mu emakeel, ei ole keeleks, mida ma oma elus kõige rohkem kõnelenud olen.
Äraminekusoov on minus küpsenud nii kaua, kui ma end mäletan. Raudteed mööda on kõige ilusam lahkuda. Seal ei ole kõrvalekaldeid, eksimisvõimalusi, valikuid. On vaid üks etteantud rada, on usaldusväärne mateeria ja aja kontrollitud kulg. Kord rongile astunud, ei saa inimene enam ümber mõelda. Ta on enese tee meelevalda andnud. Raudhobuse determinism on ikka olnud mu kättesaamatu ideaal. Harva on juhtunud, et olen kord valitud teelt kõrvale kaldunud. Ja ka siis pole ma seda teinud tundelistel põhjustel, vaid ainult tehete ratsionaliseerimiseks, et kiiremini lahenduseni jõuda.
Võibolla just seepärast läksingi Peterburgi teedeehitust õppima. Mitte aadetest, mitte soovist „anda end kodumaa teenistusse“ või tõestada, et talupojagi peas võib idaneda tehniline mõte. Ei, vaid selleks, et ise sellele keiserlikule sumbunud õhuga jaamahoonele selg pöörata. Kaugemale, ikka kaugemale viisid rööpad, mida aitasin planeerida ja paigaldada. Eemale kodust läbi metsiku ja mägise maa, kus veri segunes kerglaselt veiniga. Ma alistasin neid kuivi ja mägiseid kante, mille ainsateks liikumisvahenditeks olid senini olnud muulad ja eeslid. Vaid vahest harva käisin Londonis, Pariisis ja Berliinis uurimas viimaseid arenguid Euroopa ehituskunstis, nõutamas parimaid tooraineid. Samas ei põlanud ma istuda ka hõimupealike vaibanurgale, et üheskoos rahumeelselt arutada, kuidas tõmmata kaarti läbistavad jooned. Millised orud, jõed ja metsatukad tõmmata pooleks terasliiprite kinžalliga. Laskmata aimata, et kõik need liipripaarid, kus peagi nii sõdurite, põgenike kui väljasaadetute hordid liikuma pannakse, on mu isiklik taevaredel.
Mateeria on usaldusväärsem kui inimese hing. See on inimese hinge vastand. Selge ja arusaadav, konkreetne ja mõõdetav. Sel on mass, ruumala ja tihedus. Mis asi on inimese hinges? Vaid okas, kui sedagi. Teras, puit ja betoon on olnud minu tööriistad. Neis on igavikulisust rohkem kui inimeses. Nad vananevad väärikalt. Nad ei vaeva oma pead olemasolu eesmärgiga. Nende olemasolu ongi nende eesmärk. Nad on end inimesele allutanud, oma olemuse mõistuse meelevalda andnud. Neile, kes oskavad seda kasutada. Ja mina olen üks sellistest.
Lapsepõlv
Vere poolest olen ma eestlane.
Ja mitte lihtsalt „kes teab kust“, vaid selle õnnetu maa kõige vaimupimedamast nurgast – Liivimaa kubermangust, Võromaalt. Oleks siis veel, et meie uhkete naabrite mulkide juurest, kes juba sel ajal kahe verandaga talumaju üles ehitasid, kui meie, teised, alles kartulikoopas elasime. Või Põhja-Eesti paemüüride vahelt, kust ikka üle mere väljapoole, küll hansalinnade, küll põhjamaade, küll Piiteri poole on kiigatud. Isegi saared oma isepäise ja iseseisva olekuga on mulle sümpaatsemad. Aga ei, Koigu-nimelisest kolkast olen mina pärit. Võibolla ainult setudel on veel viletsamini vedanud.
Mu vanemad Ann ja Kusta olid mõlemad sealkandis sündinud. Juurikas oli meil tugev, nagu pärisorjadele kohane. See, et mõlemad nende pojad sootuks teises kandis lõpetasid, andis ainest nii uhkuseks kui kurbuseks. Mingi ahel katkes sellega. Aga vähemalt mulle mõjus see vabastavalt.
Mu vend Gustav oli juba viis aastat siin ilmas elanud, kui mina temaga liitusin. Kasvasime küll kõrvu ja sama kördi peal, kuid iseloomud olid meil erinevad nagu öö ja päev. Tema oli rohkem meie ema, Anni moodi, mina ilmselgelt isasse. Ann oli arg nagu orjatar. Küll kartis ta keisrit, küll saksu, küll sõja tulekut, küll nälga, küll haigusi. Alati valmistus ta halvimaks, leinarätt tooliselja peal valmis. Ja kui talle pärisilma hirmudest veel vähe oli, siis mõtles ta enesele hirmutisi heldel käel juurde. Hallvanakesed ja koerakoonlased, kooljad ja pisuhännad, essütajad ja toonesepad täitsid teda ümbritsevat mateeriat. Kui ma üldse temalt midagi sain, siis vast ainult kõrgema taseme kombinatoorika. Iga tema tegu ja liigutus arvestas kõigi nende vaimolendite hääde ja pahatahtlike kavatsustega, arvestas riske ja võttis kasutusele vastumeetmeid. Isegi sellised lihtsad tegevused nagu metsas seenelkäik, kalmistu korrastamine või juuste lõikamine arvestasid kümnete eri muutujatega, alates kuu faasist, ilmastikuoludest ja akna taga laulvatest lindudest kuni juhuslike möödujateni maanteel. Jah, eks temagi oli omamoodi insener, ehkki need ainesed, millest tema maailm oli kokku valatud, on teadusele tundmatud.
Ja minu vend Gustav samamoodi, tema käharate juustega kaetud pea täitus neist muinasjutulistest olenditest ja uskumustest kiiresti nagu tünn, mis räästast vihmavett vastu võttis, ning juba üsna varakult hakkas ta isevärki ahnusega neile lisa otsima. Oli ju Hurt kõigest mõned aastanumbrid varem teinud oma kuritahtliku üleskutse vaimlise vanavara korjamiseks. Ja mitmed noored lasid end tema sõnadest sütitada. Gustav hakkas küla mööda ringi luusima ja vanainimestega, kel nagunii miskit targemat teha polnud kui tarenurgas surma oodata, juttu tegema. Usinalt kirjutas ta nende „teadmisi“ oma märkmikusse üles. Ja kui sellest veel väheks jäi, siis tegi ta läbi rändavate setu kaupmeestega juttu, kellest ju iga mats teab, et nemad luiskajate seas esirinnas on. Ja naaberküladessegi viis tema tee. Isegi paar õnnetut lätlast, kes tont teab mis asjus Urvastesse eksisid, sattusid mu venna Gustavi küüsi. Ei olnud teemat, mis teda poleks huvitanud – küll laskis ta enesele laulda ja muinasjutte vesta, keeruküsimusi esitada ja tondijutte rääkida. Kõik selle läkitas ta Tartusse tarkadele peadele uurida. Veider aeg oli see. Kui eestlased senini justkui üks rahvas olid olnud, siis nüüd järsku said mõned nende seast uurijateks ja teised uuritavateks, kelle elukombeid, mõtteviisi ja arvamusi maailma asjust hoolega üles tuli tähendada.
Meie isa Kusta oli aga hoopis teisest puust. Tema oli tulevikuinimene, ehkki tema seda veel mitte ei teadnud. Küll oli ta huvitatud uute põllumajandusvõtete katsetamisest, küll majapidamistarvikute soetamisest, küll ümberehituste plaanimisest. Kusta pea oli nagu põhjatu tööriistakast, kust iga eluline probleem omale asjakohase ja sirgjoonelise lahenduse leidis. Tema elukogemuse ja võimaluste piires muidugi. Näiteks oli meie talu esimene, kes külas omale eraldiseisva peldiku ehitas. Olgugi, et sel katust polnud, uks õieti kinni ei käinud ja lippide vahelt tuul risti-rästi läbi puhus. Koht, kus suuremat häda õiendada, oli ometigi olemas, sellal kui teised veel kartulimaa vahet käisid.
Isa oli meie perest see, kes tihti linna vahet sõitis. Sageli nägi ta seal imeasju, mis päevadeks või isegi nädalateks kurjade kutsaritena tema kujutlusvõimet takka kihutama jäid ja mida ta siis koduste vahenditega järele püüdis aimata. Lapsepõlvest mäletan, et ta minule ühe ilmatuma ilusa puust jalgratta võttis meisterdada. Olgugi et seal ketti ega kodaraid ei olnud, pakiraamist või sadulast rääkimata, kuid kaks ratast raami all pöörlesid ja esiotsa sai puust pulga abil pisut käänata ka. Nagu päris! Ehkki üleni meie kohalikust kuusepuidust voolitud. Aga eks unistajat ja romantikeri oli isaski, ega nad muidu emaga kokku poleks sündinud. Kui Ann oma fantastikast täidetud maailmapildile vaatamata üks läbinisti praktiline ja talitaja naine oli, siis isa justkui ratsionaalne ja tehnilisi lahendusi otsiv mõte rakendas end enamasti ülimalt ebapraktiliste probleemide kallal. Tema oli omale linnast koguni klade toonud, kuhu ta siis erinevaid maailma asju üles tähendas. Näiteks võis ta tundide kaupa lihtsa võilille struktuuri üle juurelda – kuidas ja mis seal ikka üksteise külge kinnitub, kuidas õie eri osad üksteisega suhestuvad ja millised eriomadused lille määratlevad. „Ämblikuvõrk ja õitsenud võilille õisik samast ainesest? Kontrollida!“, „Lille seemned lenduvad paremini edela- kui loodetuulega? Kontrollida!“ Nii käis ta, vihik käes, mööda maailma ja muudkui imestas. Sellal kui emal juba kõik selge oli.
Selline huvi põhjus-tagajärg seoste vastu, nende uurimine vahetu vaatluse ja korduvate eksperimentide kaudu oli meie kandis haruldane. Tuletan lugejale meelde, et see oli seesama rahvas, kes arvas, et nemad kiriku lihtsalt metsa vahelt leidnud olid! Selline oli nende arusaamine ehituskunstist. Kui midagi rehetarest keerukamat oli tarvis seletada, siis küllap oli see jumala ime! Ja kahekümnendal aastasajal hakkas jumal lihtsalt raudteid ja maanteid looma, betoonist sildu ja aeroplaane ehitama, mida siis see pimedusega löödud rahvas „lihtsalt“ põldude ja võsa vahelt, jõe pealt ja taeva alt leida võis. Ise selleks lillegi liigutamata. Ei, mina ei tahtnud elada imede maailmas. Mina tahtsin ise võluriks hakata!
Jah, palju olen ma oma isalt Seene-Kustalt õppinud ja temale selle eest ka lõpmata tänulik. Eriti aga võimaluse eest oma kooliteed Dorpatis jätkata. Gustav oli sinna juba ette rännanud. Vaimlise vanavara korjaja kohta valis ta enesele küll ühe üllatavalt praktilise suunitlusega elukutse – nimelt hakkas tema õigusteadust õppima. Kuidas sellisest inimeseloomast kunagi õigusemees peaks saama, ei tea mina mitte. Vaevalt on alma mater’i uksed tema järel sulgunud, kui ta kuhugi järjekordsesse külakesse kihutab, nii et tolmujutt taga! Selline seadusesilm jääb ju ikka metsa poole kõõritama. Kui tema poole varajagamise küsimustes pöörduda, siis võib ta need sootuks härjapõlvlastele mõista! Miks mitte talu majavaimuga pooleks lüüa? Ja kesse muu ikka meie maanteedel röövimas ja tapmas käib, kui mitte soerdid ja koerakoonlased. Murega südames ootasin tema juristipraksise algust.
Seen EÜS-i orkestris 1896. aastal
Võõra linna lõhn
Eks ole ju nii, et igal linnal on omamoodi lõhn? Selle linna algainete lõhn. Oma terava insenerininaga haistan seda koheselt! London lõhnas metalli, mere ja tellisepuru järele. Peterburi hinguses oli graniidist tänavatele kinni jäänud tolmu ja läbi nendesamade sillutisplaatide tõusvaid mädasoo gaase. Berliin – see oli bensiin ja värskelt valatud tsement. Batumi levitas aga higi ja kõrbe aroome. See oli alles linnaks saamas, otsimas oma lõhna siin ergava päikese all – veel pigem loom, kasvav organism, kui asum. Kuid esimeseks linnaks minu elus oli sügisene Dorpat, mis lõhnas kui käärima lastud õunavein – vanad puitmajad eritamas määndumise odööre, avarates tagaaedades lagund õuna- ja pirnikuhilad, jäet herilaste pureda, avatud keldrid õhkamas uimastavat kopituse lõhna.
See ei olnud veel modern maailm, mille teenistusse end hiljem ajutiselt andsin. Pigem oli see kasvulava pisikuile, kehalistele ja vaimlistele haigustele. Elasime seal, pead-jalad koos, ühes mitme teise studentiga „Kivikantsiks“ kutsutud hoones, mis oli just üks neid samu määnduvaid, lagund, haisva tagaaiaga puitmaju Dorpati Ülejõe linnaosas. Olgu kohe öeldud, et omasuguste seas ei olnud ta sugugi mitte üks viletsamaid – tubade seinu kattis tapeet (mis sest, et hallitusplekiline ja kooruv) ning mööblitki oli meie tagasihoidlikele vajadustele piisavalt (mis sest, et koidest puret ja kiivas). Süüa tegi meile üks hambutu moor, kes oli vanasti mõisas kokaks olnud. Tema podisev nõiakatel lisas Tartu lõhnabuketile oma annuse kartuli, pudru ja kalapeade nüansse.
Õhtust sööma kogunesime seal suure laua taha, mis teisigi majasõpru kohale meelitas. Enamasti veereski päev looja pikema keskustelu saatel, kus ikka targal häälel nii rahvuslikke kui kultuurilisi küsimusi lahati, mis aga minu hingele mõistetamatuks ja võõraks jäid. Mida tähendasid need mõisted selle seltskonna jaoks, kes ikka veel avalikkuse silma all sagedasti saksa keelt pruukis, sealjuures endid eestlasiks pidas ja Vene tsaaririigi koosseisu kuulus? Tähtsusetud näisid mulle riigid ja rahvused paberil laiuva numeerilise ruumi ees, mida sirkli ja joonlauaga nõnda hõlpsasti ringi võis jagada. Tundsin end oma alma mater’i jahedate seinte vahel rohkem demiurgi ja vanapaganana kui need seal Kivikantsi kipaka laua taga, rääsunud õllevaht vuntsides.
Meenutan neid päevi ja arutelusid siin vaid seepärast, et mul juhust oli endisest kodulinnast meeldetuletust saada – üks üliõpilasorganisatsioon, mille liikmeks toona olin, saatis järelepärimise, kus palus lahkesti oma käekäigu kohta teateid anda. Mida vastata?
Jõllitasin õhtul seda tühja valget paberit oma veidrate küsimustega. Punktiiride read ootel, valmis alla kriipsutama minu elulugu. See tühi paber, tabula rasa, tundus ise juba vastusena. Selle vaikusena, mis minu sees valitses ja maailmalt enam mitte midagi ei küsinud. Mul ei olnud kodumaad või siduvaid perekonnasuhteid. Ka ametilt olin vaid üks lülike pikemas käsuahelas. Ei olnud keskpunkti, mille ümber oleksin tiirelnud, ega sihti, mille suunas liikunud.
Lõpuks sirutasin käe sulepea järele ja kirjutasin väikesele paberitükile: „Minul ei ole elulugu, seepärast ei ole ka midagi teatada.“ Pistsin selle läkituse koos tühja ankeediga ümbrikku ja lasksin postkasti kukkuda.
(…)
Peetri linn
Lõpuks olin ma siis seal, Peetri linnas, Impeeriumi südames… olgugi et see otse saapasääres asus. See linn oli ise juba nagu geomeetria õpikust maha vehitud. Kõikjal valitses horisontaalsete ja vertikaalsete joonte täiuslik tasakaal. Hoonete fassaadid, kanalid, tänavad ja kaldapealsed ristusid kõrgustesse pürgivate kitsaste siseõuede, kirikutornide ja laevamastidega – kõike sidumas tervikuks Admiraliteedi terav nõel.
Aeg oli Piiteris läbipaistev. Linn otse sülitas lineaarsele järgnevusele! Sealt võis leida tunnismärke igast kultuurilisest epohhist – Vanast Egiptusest, Bütsantsist ja Vana-Kreekast Itaalia barokini välja. Aga kõikjaloleva ja katkematu, ajatu sfumatona hajutas kogu seda kultuurikihti ikkagi vene külaelu, mis linnakeskkonnaski omale pesapaiga oli leidnud. Viletsus, külalislahkus ja elujanu läbisegi nagu paljasjalgsed lapsed, kobrutas ta Peterburi äärelinnades, ähvardades linna üle võtta samal hetkel, kui mulksuv soopinnas graniitplaatide vahelt esile tungib. Rohkem hallutsinatsioon kui linn oli Peterburi ja hullud olid need, kes sinna tee leidsid. Kadunud need, kes pidama jäid.
Esimesed nädalad uues linnas kulusid mul suuresti selleks, et aklimatiseeruda, uue reaalsusega kohaneda. Üürikorteri leidmine käis üllatavalt kergesti, kuid paraku sai kohe selgeks, et minu materiaalsete ja hingeliste vajaduste vahel teatav kompromiss tuleb sõlmida. Leidsin küll ühe jagatud korteri instituudihoonest vaid paaritunnise jalutuskäigu kaugusel, kuid millise kaaskonnaga! Meie 5-toalise tööliskorteri leibkonna moodustasid ühe silmaga joodikust soldat, puudlidressöör, pesunaine ja üks morni olekuga hauakaevaja, kellega mul esimestel kuudel küll üsna vähe kokkupuudet oli.
Silmakaotusele vaatamata uljalt tsaari ülistav sõjaveteran laiutas enamasti köögilaua ääres, uputas oma kehalist viletsust viinapudelisse ja võitles elusate ning viirastuslike vaenlastega. Saabel oli tema käes kerge välkuma ning lahingulugudel ei paistnud otsa ega äärt. Soldat oli vana piiterlane. Kui tema pajatusi uskuda, kolisid ta esivanemad juba Peeter Esimesega Moskooviast siia Soome lahe kaldale ümber.
Puudlidressöör Ljudmilla seevastu oli esimese põlvkonna piiterlane. Rändtsirkuse võsuke, kes suure Armastuse pärast pealinna maha jäi, sellal kui karavan edasi liikus. Peagi liikus ka Armastus edasi ja Ljudmilla otsustas oma elu pühendada inimestest lojaalsematele elukatele – koertele. Paraku kippus ta tööd koju kaasa võtma ja suhtus meisse, oma korterinaabritessegi, nagu oleksime tema hoolealused. Enamasti pillas ta vaid nappe, ühe-kahesõnalisi repliike ja sellise tooniga, et oled nagu ära tehtud! Ei saa kohe muidu, kui pead istuma, ootama või vait jääma. Isegi soldat, kellele see – küllap meeldivalt – sõjalist dressuuri meelde tuletas, vakatas tema pilgu all. Plusspoole pealt – Ljudmilla tassis usinalt tsirkusest meile vorstikesi koju. Ei seda juhtunud, et meil leivakõrvasest puudust oleks tulnud! Isegi kui selle eest pisut sitsima ja lamama pidi.
Pesunaine Galina pärines kuskilt väikesest külast linnatagustes soodes. Tema oli üks neist, kes paljupealisest pesakonnast laia ilma õnne saadeti otsima. Ei tea, kas sakste pesu küürimine just õnne kullaproovile vastu peab, aga Peetri linna jäi pidama temagi. Esimese põlvkonna linlased tunned sa juba lõhnast ära – soode ja metsade hais on neist visa kaduma. Ei oska nad istuda ega astuda. Isegi sillutatud tänaval käivad kuidagi jalgu järele vedades, ettevaatlikult, nagu kardaksid mõne laokil reha või tibupoja otsa komistada. Küllap jätsin ma oma suurlinliku elu esimestel aastatel võõrale pilgule sama kohmaka ja oskamatu mulje.
Üsna ootuspäraselt lõhnas pesunaine seebi, vee ja viletsuse järele. Temas oli midagi ligedat ja kalalikku. Kõneles ta veel vähem kui Ljudmilla. Enamasti maigutas lihtsalt niisama suud või pillas mõne tähendusetu fraasi või häälitsuse. Tema silmad hoidsid pisut pea külgedele laiali, huuled olid paksud ja nina all kasvasid tillukesed vurrud. Tema nägu leemendas isegi südatalvel, pesuveest märg põll hooletult ümber tünderja piha keeratud, traatjad mustad vuntsid nina alla poisetena keerdus. Tegelikult meenutas ta mulle kõige rohkem üht säga, kelle Lui meile kord Kivikantsi päevil Emajõest leivakõrvaseks püüdis. Eriti siis, kui Galina oma laigulise pühapäevakleidi selga sättis. Ükskord nägin koguni unes, kuidas jalutan Peterburis mööda kaldapealset, sellal kui Galina kirjus kleidis leebelt piki jõge mööda ujub ja suud maigutab. Mina olin küll viimane, kes talle sööta tahtnuks visata!
Iga jalatäis Piiterit suisa õhkas tsaari järele. Vähe oli pealinna elus sellist, mis otseselt või kaudselt Tema Majesteediga seotud ei olnud. Mõtleme kasvõi meie pisikesele, veidravõitu kooslusele. Soldat oli Tema Kõrgeausust teeninud, tema eest verd valanud ja ühe silmagi isamaa altarile ohvriks toonud. Ljudmilla oli oma eeskavaga korduvalt kõrgete peade, muuhulgas ka tsaariperekonna enese ees üles astunud. Mitte enesele või puudlitele ei olnud tema elu pühendatud, vaid riigiasjadega tegeleva meele lahutamisele! See, mis ühele on töö ja looming, on teistele vaid ajaviide ja lõbustus. Galinagi puhul oli asi selge. Nii kui tänavapildis mõnd laitmatult säravat maniskit, kätisepaari või aluskleidi äärt silmasin, meenus mulle too säga meenutav lige naine ja tema punetavad, lõhenenud otstega näpud, mis selle maailma mustust Tema Kõrgeausustelt maha pesevad. Lootusetu oli see võitlus küll, aga kas siis Galina sellest aru sai! Isegi parunesside pantaloonid, särgikesed ja intiimpesu jõudis lõpuks lihtsate, kalana tummade ja tundmatute pesunaiste käte vahele.
Ja ma ise? Või ma ise parem olin! Niipea kui Instituudi uksed minu selja taga sulgusid, hakkasin ju samamoodi mööda Impeeriumi ringi vurama ja tsaariperekonnale teed sillutama, et nende tõllad ikka sujuvamalt veereksid, et aururongid ikka kaugematesse maa otstesse valitsejaid ja sõjaväge saaksid tassida ja et troonipärijad Peeter Suure akna taha – Euroopasse – piiluma pääseksid.
Albert Seen Tartu päevil
Hauakaevaja Mihhail
Meie viies korterinaaber, hauakaevaja, mida võin ma teile temast pajatada?
Tema nimi oli Mihhail. Pikka aega teadsin ma tema kohalolust vaid kõrvaltoast minuni kostvate sammude, röhatuste ja voodivedrude krigina kaudu. Mihhailile meeldis nimelt oma tumedat tööd teha öösiti. Kuu, tähtede või laterna valgel kaevas ta musti ruute Serafimovski kalmistul. Hommikul kööki astudes andis Mihhaili öistest talitustest aimu vaid tema toaukseni ulatuv mullaste jälgede ja üksikute sügislehtede rida ning pooleldi järatud vorst köögikapil. Ma judistasin õudusest õlgu. Kuid kuna temaga mingit tülinat ei olnud ning oma osa üürist tasus hauakaevaja alati õigeaegselt, siis ei olnud meil talle ka mingeid etteheiteid. Meie korteri asukatest oli ta selles majas veel kõige kauem elanud.
Ühel ööl kohtusime siiski. Ärkasin keset ööd haiglase enesetundega. Kurgus hõõrus ja kraapis, justkui oleks keegi seda jämeda liivapaberiga viimistlenud. Ei saanud kohe muidu, kui ajasin end voodist püsti ja hiilisin kööki vett jooma. Olin just esimese toobitäie suu äärde tõstnud, kui köögipimedusest pöördus minu poole kume, pisut naljatlevalt kõlav vanamehehääl: „Tere õhtust, naabrimees!“
Võpatasin nii, et muist vett mu särgiesisele loksus ja pöördusin hääle suunas. Seal, kuupaistest valgustatud köögilaua ääres istuski Mihhail. Tema porised saapad ei ulatunud isegi põrandani mitte, vaid tolknesid abitult üle tooli ääre. Mehike ise oli väikest kasvu, otse päkapikulik, kuid ootamatult sitke ja jõuline. Tema riided olid mustad ja paigatud ning vanus arvamatu. Ehkki tema suu ja silmad siplesid tihedas kortsude võrgus, polnud aastad röövinud tema suust ainsatki hammast, vaid isegi köögiaknast sisse langevas täiskuu valguses särasid mõlemad read nagu Tšeljabinski marmor. Tema juuksed ja habe olid mustad ja siledad, pisut sinakat tooni nagu sügisene suits, ja ta silmad kiirgasid rõõmsalt oma bituumenmusta valgust. Tema ees laual oli pooleldi järatud vorstijupp.
„Tere! Teie olete vist Mihhail? Minu nimi on Arthur, Arthur Albert Seen, teie teenistuses,“ vastasin ma kohkumusele vaatamata viisakalt ja sirutasin tema poole terekäe. Ta võttis selle kõhklemata vastu ja pigistas tugevalt, hindavalt, kuid mitte väljakutsuvalt. Niimoodi võib kullassepp hinnata tema valdusesse sattunud metalli puhtuseproovi.
„See ma tõepoolest olen, naabrimees. Ei, ärge pange tuld põlema! Isegi on selles Valgete ööde linnas liigvähe aegu, mil varjud segamatult toanurkadest välja saavad hiilida ja hämarus end mõnusalt kuupaistele pleekima laotada, et pisutki varbaid sirutada. Võtke parem istet, ajame paar sõna juttu!“
Kobamisi leidsin tee laua äärde ja tõmbasin selle alt ühe tabureti välja. Ehkki silmad olid juba pimedusega harjunud, olin liigutustes endiselt kohmakas ja ebakindel. Tundsin enesel tema musta habemesse peitunud muiet.
„Mis kandi mees ka olete?“
„Mitte kaugelt, Liivimaalt.“
„Seda ma mõtlesin, et pisut liivakivi sinu vene keeles krigiseb,“ vastas Mihhail sõbralikult. „Eesti soost?“
„Eesti soost jah.“
„See on hea. Eesti sood on mahlased, rammusad. Seal on veel tervistavat pinnast. Mitte nagu meil siin, kus Piiteri alt ainult kõdu ja roisku immitseb. Haigeks võib jääda, paljud jäävadki. Teie soo aga annab jõudu, pakub vajadusel kaitset. No mida tahtagi, kui inimene loodust linnale vägisi ära püüab võita. Ega loodus ka niisama alla ei anna, peidab end, kus saab – keldritesse, kanalitesse, sadamatesse. Hauakaevaja on looduse poolel, annab inimesi metsikuse rüppe tagasi. Lunastab seda võlga, mis meil soode ees on. Ja aitab asjade loomuliku korra taastumisele jõudumööda kaasa.“
Vaikisin. Ühelt poolt tahtis tärkav insener minus Mihhailile vastu vaielda. Kinnitada, et kõdu ja hallitus on igandid, millest moodsate ehitusmaterjalidega üheskoos jagu saame. Et tuleviku kanalid saavad olema veelgi sügavamad, kaldarinnatised kõrgemad, sillad kindlamad, kuid… tärkav haigus minus ei andnud insenerile sõna. Tõbi tõusis mu rinnus ja hingeõhus levis sookailu lõhn.
„Aga mida siis noorsand siia sohu õppima on roninud? Ega ometi mitte kraavikaevamist?“
„Olen Teedeinstituudi nimekirjas, raudteeinseneeria erialal,“ vastasin väärikalt. „Tahan tulevikus inimeste elujärje parandamisele kaasa aidata. Usun, et uute materjalide ja konstruktsioonidega suudame rajada uue elukeskkonna, uue inimese.“
„Küürakat parandab ainult haud,“ vastas Mihhail järsult ja naeris kärinal.
Mida see hauakaevaja ka inseneeriast teab, mõtlesin ma mõrult.
Vanamees oleks aga nagu minu mõtteid aimanud ja vastas:
„Vabandust, Arthur, kuid sinu idealismus mõjub mulle otse väljakutsuvalt. Kui oled suurema osa elust poolenisti maa all veetnud nagu mina, siis hakkad mõistma, et suuremat osa maailmast teadmiste ja teadusega ei paranda. Mis kasu on meil uutmoodi kividest ja metallidest, kiirematest hobutõldadest ja suurematest taredest, kui päeva lõpuks on meie koduks ikkagi vaid paar jalatäit mulda. Mida on moodsal inseneerial pakkuda hauakaevamiskunstile? Ei miskit. Vaata või neid narre, muistseid egiptlasi oma modernse hauaarhitektuuri, uudsete ehitusmaterjalide ja keeruliste struktuuridega. Ega nad sellepärast vähem surnud ei ole. Vikatimehel on ükskõik, kas astuda sillutist või pori mööda.“
„Aga ehk sammub surm kiviteed pidi pisutki aeglasemalt? Ehk on põrguolendeil raskem läbi maakoore tungida, kui see siitpoolt betoonplaatide, raudteesildade ja terasrelssidega kaetud on?“
„Sa oled veel noor, sa võid niimoodi uskuda,“ sõnas Mihhail leplikult.
Pisut aega istusime vaikides. Kurk tulitas endiselt. Tundsin, et viimnegi uneliiv on silmist pühitud. Mihhaili saabastelt pudenenud sõmerad liivaterakesed krudisesid mu paljaste jalgade all. Hauakaevaja ise lutsutas südamerahuga vorstijuppi. Vaatasin uurivalt aknast välja, kas koidu palg end juba öötaevas ei ilmuta, kuid õu oli endiselt must nagu kotisuu. Seal silmasin ma huvitavat ilmastikulist nähtust – läänekaarest, lahesuu poolt tõusis taevasse väike vilkuv tuluke, mis üsna ühtlases rütmis üle horisondi liikus. Tuli ei plinkinud nagu tähed külmal talveööl, vaid võbeles nagu tattnina leek. Õues kohisevate puuokste rütmis näis kauge valgus kord ülespoole tõusvat, kord allapoole laskuvat. Vahel isegi pisut tagasi libisevat, et siis jälle edasi linna kohale kanduda.
Mihhail märkas mu huvitunud pilku ja kõõritas hooletult üle õla.
„Ah too… Too on ju Piiteri lendav öövaht. Paistab, et tuul on jälle lahe poolt – hommikupoole ööd on tormi oodata.“
„Lendav öövaht?! Kas see on mõni mehitatud aero-objekt, millel peenmehhaanika lubab linna kohal öiseid seirelende teha?“ uurisin ma, tehnilisest huvist õhevil.
Mihhail kõhistas naerda: „Ei, noorsand, tema on üks õnnetu hing, kelle ametinimetus oli „mittelikviidse omandi konserveerimisagent“, ehk – maakeeli öeldes – täiesti tavaline laovalvur. Aastaid passis ta seal sadamas oma putkas, kuni üks tavapärasest tugevam sügisene tuuleiil ta ühes uberiku ja koeraga tükkis kaasa haaras ja lahele kandis. Sellest peale on teda sageli linna kohal näha. Kui ta tookord juba kummitus valmis ei olnud, siis nüüd peaks tema hingeke küll loojakarja olema läinud.“
„Ah kummitus…“ nohisesin ma pettunult. Võluolendid tekitasid minus vaid tüdimust. Urvaste kandis oli igal pisutki hansasel vanamehel ja -mutil taolisi lugusid kamaluga segada. Uustulnukana ei olnud ma veel sugugi Peterburi deemonite ja tondikeste, kodukäijate ja luupainajatega tuttav, kuid lootsin ometi, et suures linnas kainel meelel rohkem sõnaõigust on kui Liivimaa metsade vahel. Nüüd olin siingi esimese poolearulise otsa komistanud. Ohkasin sügavalt.
„Lendavast öövahist on meie linnale palju kasu olnud,“ jätkas Mihhail uhkelt. „Kui öövahi putka lahelt sisemaale lendab, nagu praegu, on tormist ööd oodata. Tema märgutule peale teab rahvas, et aeg on aknad-uksed kindlamalt haaki panna, pesu nöörilt kokku korjata ja loomad hoovist tuppa ajada, kui nad ei taha, et neidki öövahi saatus tabaks. Kui taevane valvur aga rahulikult Soome lahel vahti peab, siis teavad laevad tema märgutule järgi sadamasse sisse pöörata ja eksinud kaluridki leiavad tema koera haukumise järgi oma tagasitee.“
„See pidi küll üks tugev tuul olema, mis inimese, putka ja koera ühestükkis niimoodi minema kandis,“ avaldasin ma kahtlust.
Mihhail silus vaid habet: „Jaa, härra Seen, nõnda see kahtlemata oli. Mina arvan, et eks see üks saami sorts tuulispasa kujul oli. Kuuldavasti oli too mürgel just põhja poolt linna peale vajunud, sellal kui lahel ja ida pool lausvaikus valitses. Ei tea siis, mis pattu see putkavaht oma hingele korjas, et ta nõnda kurja vaenlase oli soetanud. Ja et kedagi seal läheduses ei olnud, et pussnuga tuulispasa sisse virutada! See oleks roju kohe alla toonud!“ Mihhail vangutas pead, siis kaalus midagi, „Valvekoer oleks ju võinud, aga ega siis koera käpad nuga mõista hoida. Loll elukas oleks võind veel peremehe maha tappa.“
Silmitsesin hauakaevajat uskumata ilmel: „Ma ei näe siin probleemi mitte koera väheses noaloopimisoskuses, vaid valvehoonete olematus ehituskvaliteedis. Kui putkaehitusel moodsamaid ehitusmaterjale oleks kasutatud, seinad veel pingul trossiga kaldarinnatise külge kinnitatud, vundament betoonist valatud, katus valtsitud plekiga üle löödud, vaevalt siis oleks ükski tuul selle lahti kiskunud. Saami sorts oleks pika ninaga jäänud ning valvur oma koeraga võiks tänase päevani hubaselt teed juua. On lubamatu hooletus, suisa pahatahtlikkus, et keegi sadama piirkonnas mõne kergrajatise trossidega kinnitamata jättis.“
Mihhail silmitses mind skeptiliselt: „Teadus, ainult teadus! Teadus on moodsa aja võlukunst, härra Seen! Paljud otsivad omale tänapäeval sellest abi, tahavad maapõue sügavustesse tungida, surematuse saladuste jälile jõuda, ruumi enesele vallutada. Aga üks hookus-pookus on see kõik! Lõpuks on härrased teadlasedki meile tundmatute jõudude lükata-tõugata.“
Tees esitatud, liikus Mihhail edasi tõestuse juurde. Tundsin oma lõunaeestlase seljanärviga, et siit on järjekordne tondijutt tulemas, kuid mu valutav kurk oli kui kinni roostetanud. Suutsin vaid palavikust hõõgudes köögitaburetil istuda ja kaaslase pimeduses säravatesse silmadesse vahtida.
„Oli üks geoloog,“ alustas Mihhail, „teaduse mees, nagu sinagi. Mõne aasta eest suundus ta siit Karjalasse ühe Peterburi Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni koosseisus. Uurimisreisi eesmärgiks oli selgitada, milliseid maavarasid tundra kidurad puud ja põõsad oma juurte vahel varjavad. Kakskümmend meest sõitis Piiterist põhja poole. Ei tea ma täpselt, kui kaugele nad välja jõudsid, kuid kuuldavasti said nad reisida nii hobuste, aurulaevade kui põhjapõtradega. Mõõte- ja kaeveriistad olid neil ühes. Lisaks geoloogile kuulusid uurimisrühma veel botaanik, etnograaf ja kirjamees. See oli tõeline kunstide ja teadmiste süntees, mis seal seltskonnas võis võrsuda. Tagasi tulid nad kahekümnes kuuselaudadest kirstus. Mul oli au neid korda seada ja maha matta. Paistis, et olid mägedes varingu alla jäänud – kehad puha muljutud ja pead lõhki. Nad toimetati tagasi pealinna ühe soolase merekalade lastiga – see hoidis neid pisutki ühes tükis. Kalad müüdi pärast vaestemajadele maha. Inimeste ahnus ei tunne piire! Kui ma surnukehi matmiseks ette valmistasin, märkasin, et geoloogil on üks pihk ikka veel kindlalt rusikas. Hakkasin siis asja lähemalt uurima ja – etskae – üks väike, hõbejalt läikiv kivitükike oli tal ikka veel pihku surutud. See oli kõige ilusam pisike maapõue aare, mida minu silmad eal näinud on. Särav nagu kaarna silm ja isegi metsikul, lihvimata kujul nii mitmetahulise ja keeruka vormiga nagu mõni hiina mõistatus. Hauapanustesse ma ei usu – pistsin selle imeasja kõhklusteta omale taskusse.
Matused said suure auga peetud. Pool Teaduste Akadeemiat oli sinna kokku jooksnud. Naisterahvaid oli siiski vähe, sest neil ei ole teadusesse asja. Kadunukesed olid aga sellised raamatukoid ja ninaprillid, et maised rõõmud neile veel tundmata olid. Nii koosneski matuseseltskond suuremalt jaolt mustades saterkuubedes härrastest. Näpitsprillid ninal ja kindad käes, tärgeldatud taskurätid pisaratest puutumata.
Järgmisel ööl kalmistule tööle minnes puutus mulle vaikne kopsimine kõrva. Läksin hääle suunas – kopsimine valjenes. See tuli sellesama eelmisel päeval maetud geoloogi hauakünkast. Lõin risti ette ja jätsin asja sinnapaika. Olin siis veel oma ametis roheline – ebasurnud ja kõik üleloomulik tekitas mus vaid kõhedust. Nüüd olen mõistnud, et see maa-alune kambrike on vaid talutare negatiiv.
No hästi! Järgmisel ööl oskasin juba kõrvu kikitada – kas on jälle kopsimist kuulda. Ja tõesti, geoloogi küngas muudkui koputab. Nagu oleks rähni maha matnud! Aga seekord pisut tuhmimalt, pisut kaugemalt. Kolmandal ööl samamoodi ja neljandal kah. Nädal oli vast matusest möödunud, kui tundus, et kõik on vaikseks jäänud. Otsustasin pisut haltuurat teha ja haua lahti kaevata, et seda asja lähemalt uurida. Kirstu välja vinnates oli see ootamatult kerge. Nojah – keegi oli selle küljelauad lahti kangutanud ja kõrvale heitnud. Laskusin haua põhja. Idasuunas läks üsna korrapärane ja nendesamade kirstu küljelaudadega toestatud käik maa alla. Mis seda aga tavalisest mutikäigust eristas, oli see, et kõik suuremad kivid ja kivimid olid mullahunnikust välja sorteeritud ja eraldi kuhilatesse tõstetud.
Ma ei osanud sellest midagi arvata. Kutsusin järgmisel päeval lugupeetud Teaduste Akadeemia liikmed ise asjaoludega tutvuma. Õpetatud härrad aga ei pööranudki oma pagenud kolleegile suuremat tähelepanu, nende pilku püüdsid hoopis välja kaevatud kivimid. Härrased hakkasid neid isekeskis võrdlema ja veel omakorda väiksemateks hunnikuteks sorteerima. Lõpuks tänasid mind, toppisid taskud kive täis ja jätsid jumalaga. Mina ajasin augu jälle mulda täis, silusin künkakeseks ja pistsin risti kõige otsa.
Mis kadunud geoloogist sai, võib vaid oletada. Küllap ta kuskil Peterburi all tänaseni ringi laseb. Alguses kerkisid surnuaialgi siin-seal värsked mullakuhilad, kivide hunnikuke ilusti kõrvale sätitud, aga selle territooriumi sai ta vist üsna kiiresti läbi töötatud. Ei üllataks, kui ta omadega juba Moskva poole teel oleks. Või siis tagasi Karjalasse, oma poolelijäänud tööd lõpetama suundus.“
Mihhail vaikis. Huviga ootas ta minu reaktsioon. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Pilgutasin vaid silmi ja kähisesin. Õnneks avanes vaiksel kääksatusel Ljudmilla magamistoa uks ja vastuvaidlemist mittekannatav toon teatas meile: „Poisid, magama!“
(…)
Katkendeid valmivast ajaloolisest jutustusest. Aitäh Valdo Valperile, kes mind insener Seene jälgedele juhatas.
Liikumise Black Lives Matter (BLM; tõlkes umbes: mustad elud loevad) 10. juuni meeleavaldus Tallinnas äratas vastakaid reaktsioone. Mõned kriitikud juhtisid tähelepanu asjaolule, et ettevõtmise eestvedajad olid valdavalt valged aktivistid. Sellist kriitikat väljendati peamiselt sotsiaalmeedias, eriti migratsioonitaustaga inimesi ühendavates foorumites, samal ajal kui domineerivas avalikkuse sfääris tuli see märksa vähem esile. Ka meie vestlus lähtus BLM-i ümber käinud debatist ja viis mõtted rassismivastastele praktikatele Eestis üldisemalt.
Airi: Minu arvates tähistas BLM-i algatus Eestis olulist nihet, sest tegu oli ühe esimese laiema rohujuurealgatusega, mis määratleb end otsesõnu rassismivastasena. See ei tähenda, nagu rassismivastaseid algatusi poleks varem üldse olnud – neid on õigupoolest päris palju. Näiteks on suur osa Eesti Pagulasabi ja Eesti Inimõiguste Keskuse tööst olemuselt rassismivastane, isegi kui need organisatsioonid end selle mõiste kaudu ei määratle. Veelgi tuntumad näited on liberaalse vabakonna organiseeritud kampaaniad nagu Salliv Eesti, Sõbralik Eesti ja mõnel määral ka Kõigi Eesti. Samuti võiks rassismivastaste algatuste hulka arvata feministliku kunstiruumi Kraam, mis tegutses 2015–2019 ning korraldas arvukalt näitusi ja arutelusid rände ja paguluse teemal. Eestis leidub ka põgenikke toetavaid mitteformaalseid võrgustikke, mis pole avalikkusele nähtavad. Olen mõnes neist ise osalenud, kuid kindlasti leidub veel mitmeid, mida ma ei tunne.
Kõikidel neil avalikult tuntud näidetel on üks ühisaspekt – need on peaaegu üleni valged, musta- ja tumedanahaliste inimeste osalus on pigem erand kui reegel. Hiljutise BLM-i meeleavalduse puhul Tallinnas viis rassistlikku kohtlemist kogevate kogukondade kaasamatus paradoksaalse olukorrani. Korraldusgrupp otsustas paigutada tähelepanu keskmesse rassismivastase sõnumi ja jättis politseivägivalla teema hoopis kõrvale. Kuigi USA-s sündis BLM-i liikumine vastukaaluks politseivägivallale, leidis Eesti toimkond, et siinses kontekstis pole probleem kõneväärne. Ometi jäi korraldajatel kahe silma vahele üks piinlik asjaolu. Politsei poolt määrati meeleavaldust koordineerima Harku kinnipidamiskeskuse endine juht, kelle vastutusel on kõige skandaalsem rassilise politseivägivalla juhtum, mis on Eestis viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud. Pean silmas 2015. aastal kinnipidamiskeskuses toimunud sündmust, kui mustanahaliste kinnipeetavate ja politseiametnike vahel tekkinud rahumeelse vaidluse lahendamisse kaasati eriüksus. Hilisem politsei sisekontrolli raport kinnitas ülemäärase jõu kasutamist, mille varjamiseks oli kinnipidamiskeskuse juhtkond esitanud avalikkusele väärinfot. Üks kinnipeetav kaotas selle intsidendi tagajärjel oma silma, ehkki politsei eitab vastutust. BLM-i korraldajad ei osanud neid sündmusi omavahel seostada ja võimude jaoks oli see kindlasti väga mugav, sest BLM-i meeleavaldus ei puudutanud politsei kaasosalust rassistlikus vägivallas. Kui toimkonnas olnuks inimesi, kes on läbinud Eestis varjupaigamenetluse, kas siis oleks keegi neist niidiotsad kokku viinud? Kellel on usaldusväärseid teadmisi, kuidas politseivägivald Eestis väljendub ja keda see puudutab?
Meenub ka vähem reljeefseid näiteid. Mäletan Sõbraliku Eesti kampaania esimesi koosolekuid 2015. aastal. See oli suvi, mil Euroopa piirikriis jõudis tippu ja üle Eesti veeres rassismilaine. Rassism oli peamiselt suunatud pagulaste vastu, kuigi termin „pagulane“ varjutas tol suvel kõik teised migratsiooni vormid. Mustanahalisest vahetusüliõpilasest sai pagulane, jõukas firmas töötavast tumedanahalisest IT-spetsialistist sai pagulane, Armeenia juurtega eestimaalasest sai pagulane ning pagulane sai ka valgenahalisest eestikeelsest eestlasest, kes söandas kanda hidžaabi meenutavat pearätti. Mainin neid näiteid rõhutamaks, et sellisele atmosfäärile vastu seismiseks korraldatud kampaania oli olemuselt rassismivastane. Sellegipoolest otsustasid korraldajad vältida sõna „rassism“ ning eriti sõna „antirassism“, sest seda peeti liiga polariseerivaks. Siit siis nimi Sõbralik Eesti. Kahtlen, kas samasugusele otsusele oleks jõutud ka siis, kui kampaania korraldustoimkonda oleks kuulunud inimesi, kes rassismi isiklikult kogevad. Kas siis oleks olnud mõeldav tööjaotus, milles valged eestlased musitseerivad ja peavad poodiumilt kõnesid, samal ajal kui põgenikud ja rassistatud vähemused valmistavad kontserdipaiga servadel „maailmaköögi“ maitsvaid roogi?
Mainisin neid näiteid lähiminevikust, sest need olukorrad on aidanud mul aru saada, et mina kui valge antirassist pean suhtuma kriitiliselt ja lausa umbusklikult omaenda teadmistesse ja neist tuletatud arvamustesse. Minu jaoks ei ole BLM-i ümber kerkinud vaidluste keskpunktis identiteedipoliitika ja sellega seotud moraalne küsimus, kellel on õigus kõnelda kelle nimel. Esindatuse küsimused on mõistagi asjakohased, kuid minu jaoks on esiplaanil praktiline küsimus teadmisest ja selle piiridest. Mulle tundub, et enamik valgeid rassismivastaseid algatusi Eestis ei pea rassismist mõjutatud kogukondade osalust hädavajalikuks. Leian, et see hoiak nõuab kriitilist eneserefleksiooni. Missuguseid mõtteid äratasid BLM-i puudutanud debatid sinus?
Tarun: Mul oli BLM-i meeleavaldusele samasugune reaktsioon. See mõjus suuresti valgete aktivistide korraldatud sündmusena, mille servadele jäid tumeda- ja mustanahaliste hääled. Samas ma arvan, et mittevalgete häälte esindatus ei ole nii ühemõtteline küsimus. Näib, et kui esindatud oleks mõne rassistatud vähemuse näidishääl, siis see tõstatatud teemades midagi olulist ei muudaks – need jääksid samasugusteks kui ainult valgete häälte esindatuse korral. Kui rassismivastase liikumise korraldustoimkonnas oleks keegi minutaoline, valgekraeline tumedanahaline immigrant, siis see tooks esile mõned teemad, mis puudutavad sarnase sotsiaalse staatusega inimesi, kuid jätaks tõenäoliselt välja terve hulga pakilisi küsimusi – kaasa arvatud need, mida sa mainisid.
Paari näidishääle esindatus annaks nende tunnistusele ka ebaproportsionaalse tähtsuse. Kui kolisin Eestisse, käisin ma läbi peamiselt kahe sotsiaalse grupiga: Tartu Ülikooli humanitaartudengid või siis Eestis töötavad valgekraelised immigrandid. Neis gruppides ei ole rassismi küsimuste üle arutamine sugugi ebatüüpiline. Olukordades, kus ma olin sageli ainuke inimene Indiast, omandasin ma hääle, mis andis päris palju väge. Võisin hõlpsasti tõstatada omaenda kogemusse puutuvaid küsimusi. Kuid selline hääl tähendaks ühtlasi ka suurt epistemoloogilist privileegi: võiksin ajada India või Eestis indialaseks olemise kohta mis tahes jama ning seda võetaks puhta kullana. Olen näiteks istunud publiku seas foorumitel, kus Indiast pärit inimene väljendab mõtteid, mis peegeldavad ainult parempoolset majoritaarset vaatenurka mõnele hiljutisele sündmusele Indias. Ainukeseks hääleks olemine andis mulle ka sotsiaalse käibevahendi ning tekitas kiusatuse hõivata neis situatsioonides rohkem ruumi kui kohane. Näib, et selliste ebavõrdsuste vältimiseks on tarvis eri gruppide sisukamat esindatust. Vastasel korral saate mõne mittevalge vitriinihääle, mille peale peate kogu oma arusaamisürituses lootma jääma.
Airi: Olen nõus, et nn tokenism on tõsine probleem, eriti kui mõelda Eesti kodanikuühiskonnas valitsevatele hoiakutele mitmekesisuse ja kaasamise suhtes. Kuid siin pole vaja jalgratast leiutada, sest sotsiaalse õigluse liikumised on välja töötanud hästi toimivaid mudeleid kaasamise ja esindatuse probleemiga toimetulekuks. Toon mõne näite Ungarist, sest tegu on postsotsialistliku maaga, millel Eestiga ühisjooni. Olen palju õppinud poliitilisest rohujuureorganisatsioonist Migszol, mis võitles põgenike ja migrantide õiguste eest ajavahemikul 2012–2018. Migszoli liikmeskond koosnes määratult erineva elusituatsiooniga inimestest: mõned liikmed olid põgenikud või migrandid, kelle kindlustunnet mõjutasid viisarežiimist tulenevad erinevad ohud, teised olid privilegeeritumad, kuid seda mitte võrdsel määral: mõned olid valged Ungari kodanikud, kes kuulusid mõnda muusse vähemusgruppi nagu LGBT, teised ei olnud Ungari kodanikud, aga neil oli püsiv elamisluba jne. Selliste elufaktide põhjal koondus grupp kahe erineva subjektipositsiooni ümber: inimesed, keda otseselt mõjutas Ungari varjupaiga- ja rändepoliitika, ning nende inimeste toetajad ja liitlased. Epistemoloogiline privileeg omistati tõepoolest otseselt mõjutatuile, kuid tingimusel, et nad moodustaksid alati enamuse, et nende hääli oleks palju. Sellise enamuse moodustamine polnud kunagi lihtne, vaid nõudis pidevat jõupingutust ja vahel ka ebaõnnestus. Otseselt mõjutatud liikmete ja nende toetajate suhte määratlemise kaudu arendas Migszol välja strateegiaid, kuidas saavutada võrdsemat tasakaalu võimu ja privileegide osas. Töötati välja spetsiaalseid tehnikaid tagamaks, et privilegeeritud valgete ungarlaste hääled ei hakkaks aruteludes ja otsustes domineerima. See oli üsna oluline, sest Migszol kasutas konsensuslikke demokraatlikke otsustusprotseduure. Migszoli avalike seisukohtade esitamisel pidi alati kohal viibima ka mõni liige, keda poliitika otseselt mõjutas. Migszol õppis neid tehnikaid ühelt teiselt rohujuuregrupilt Ungaris, A Város Mindenkié – Linn On Kõigi Jaoks –, mis tegeleb kodutuse ja eluasemevaesuse probleemidega. Selle organisatsiooni oli omakorda välja õpetanud kodutute organisatsioon Picture the Homeless – seega pärinevad need tehnikad algselt USA-st.
Linn On Kõigi Jaoks on äärmiselt vapper organisatsioon, mis korraldab mitmesuguseid kodanikuallumatuse aktsioone, näiteks istumisstreigid ja tänavablokaadid väljatõstmiste ärahoidmiseks. Migszol seevastu leidis, et nende jaoks oleks kodanikuallumatus liiga riskantne. Kahe grupi erinevus on selles, et Linn On Kõigi Jaoks koosneb enamasti Ungari kodanikest. Migszoli pagulastest liikmed polnud varjupaigataotlejad, vaid inimesed, kes olid Ungaris juba rahvusvahelise kaitse saanud. See otsus tehti selleks, et maandada poliitikasse sekkumise riske. Väga tähtis on teadvustada riske, millega marginaliseeritud rühmad kokku puutuvad, kui nad kõnelevad avalikkuse ees või muutuvad poliitiliselt aktiivseks. Riskide ja hirmude maandamise küsimus on teema, millega puutuvad kokku ka rassismivastased algatused Eestis, kui nad püüavad keskenduda rassilise kiusamise all kannatavate vähemuste häältele. Tahaksin rõhutada, et musta- ja tumedanahaliste juhitud organisatsioone on ka Eestis tegelikult olemas, näiteks Eesti Aafrika Üliõpilaste Selts. See loodi 2015 otsese vastusena kasvavale rassismile, mis väljendus Euroopa piirikriisi harjal. Seltsi töö hulka kuulub Aafrika üliõpilaste kaitsmine riigi- ja politseirassismi eest, mis avaldub näiteks pidevas kahtlustuses, et nende üliõpilaste tõeliseks eesmärgiks pole õppimine.
Tarun: Sinu näidete puhul paistab silma, kui kohalikud on nende töö juured. Teisalt BLM-i meeleavaldus väljendas solidaarsust mustanahaliste ameeriklastega ja tõstis valju häält rassismi vastu Eestis – mis on hea. Aga ma arvan, et kui kaasatud oleks erisugusemaid hääli, oleks see loonud rohkem võimalusi haakuda spetsiifilisemate küsimustega, mis vajavad tähelepanu just siin, Eestis. Vastasel korral tekib oht, et rassismivastane organiseerumine piirdub üksnes laiade ja abstraktsete moraalsete punktidega: et tuleb olla salliv ja külalislahke.
Eesti musta- ja tumedanahaliste kogukondades on terve hulk muresid, millele tähelepanu ei pöörata. Üks minu kolleeg, kes on Nigeeriast ja mustanahaline ning töötab koos minuga tehnoloogiafirmas Tallinnas, pidas BLM-i meeleavaldust endale üsna „kasutuks“. Ta ütles, et see väljendas küll muret USA-s toimuva pärast, kuid ei pööranud reaalset tähelepanu millelegi, mis olnuks tähtis just temale. Tema sõnul moodustavad mustanahalised ameeriklased Tallinnas omaette grupi, kelle mured on hoopis teistsugused kui Tallinna nigeerlastel. See on üks põhjusi, miks Tallinna meeleavaldus, milles talle paistsid domineerivat mustanahalised ameeriklased, temale eriti korda ei läinud. Kui hakata tähelepanu pöörama häälte mitmekesisusele, tulevad pinnale säärased nüansid eri gruppide sees ja vahel.
Igas „kogukonnas“ eksisteerib mitmeid maailmu. Väga sageli tuuakse kodumaalt kaasa oma sotsiaalmajanduslik staatus, mis jätkab mõju avaldamist kogemustele ja võimalustele. Näiteks kui sa oled madalast kastist või vähese sissetulekuga grupist või moslemi perekonnast indialane, siis on väga tõenäoline, et sul on endiselt vähe ressursse tulemaks toime väljakutsetega, mida esitab elu Eestis. Samuti on tõenäoline, et sa puutud kokku eri liiki rassismiga. Üks juhtum näitas mulle seda väga värvikalt: keegi võõras kostitas mind Tartu tänaval rassistliku sõimuga. Kui ta aga taipas, et olen India hindu ja mitte India moslem, vabandas ta ja tervitas mind: „Namaste!“ Tahan aga öelda, et kui sa asud India ühiskonnaredeli madalal pulgal, siis tõenäoliselt puutud sa kokku diskrimineerimisega ka india kogukonna enda sees.
Sellised keerukused esitavad väljakutse: milliste küsimustega peaks rassismivastane organiseerimistöö tegelema? Mind võivad pahandada inimesed, kes ei tea, et india keelt pole olemas (kahetsen, et kunagi ma selle üle pahandasingi ja pidasin seda rassistlikuks). Teisel indialasel võib olla probleem, et talle keeldutakse korterit üürimast. Näiteks mu Indiast pärit sõbrale ütles korteriomanik otse välja, et tema meelest jätavad indialased maha paha lõhna, mis ei lähe ära, ega korista korralikult tube. Ja üks teine indialane, kellega juhtusin söögilauas juttu ajama, töötab ettekandjana india restoranis, kus tema indialasest ülemus sunnib teda ilma piisava lisatasuta ületunde tegema. Ülemus on muidugi kõrgemast kastist ja ettekandja madalamast. Või tegu võib olla indialannaga, kes on oma abikaasaga Eestisse kolinud ja kaunis kindel, et mehel on töökohal afäär, kuid tema ise ei oska ei inglise ega eesti keelt. Mis tähendab, et naine on siin praktiliselt lõksus ja sõltub oma abikaasa armust. Isegi kui naine siit pääseks, peaks ta minema tagasi kogukonda, mis hakkaks teda vältima mehest ärapöördumise eest. Milline neist probleemidest väärib kui palju tähelepanu ja missugust ruumi? Minu arvates on see väga tähtis küsimus, eriti kuna meie ruum ja ressursid on väga piiratud.
Näiteks tegutseb Tallinnas foorum nimega Estonishing Evenings, mis korraldab arutlusi mitmesugustel teemadel, eriti sellistel, mis puudutavad välismaalasi Eestis. Üsna sageli on neil üritustel niihästi laval kui ka publiku seas esindatud märkimisväärsel hulgal tumeda- ja mustanahalisi inimesi. Üks nende üritusi oli üleni pühendatud rassismile Eestis. Need on üsna väärtuslikud, tõstatades välismaalaste probleeme. Kuid need on väärtuslikud peamiselt kesk- ja kõrgkeskklassist migrantidele, kes on kolinud siia töötama tehnoloogiasektoris. Mainitud üritusel kritiseeritud ja oponeeritud rassism on üks paljudest rassismi liikidest. On palju muid liike ning huvitav on vaadata, kellel on voli otsustada, millised neist kui palju tähelepanu saavad. Mainin seda näidet, et rõhutada sama mõtet: rassismivastane organiseerimistöö peaks peegeldama meid ümbritseva rassismi mitmekesisust.
Tahaksin pisut puudutada veel ühte teemat, mille üle olen seoses BLM-i liikumisega mõtelnud. Indias väljendasid sellele toetust paljud silmapaistvad tegelased, alates Bollywoodi kuulsustest, rikastest ettevõtjatest jne. Esmapilgul tundub see ju hea. Aga selles oli ka midagi häirivat. Nimelt nende häälte antirassism piirdus solidaarsuse väljendamisega laias globaalses küsimuses, kuid ei julgetud tunnistada samasuguse vihkamise ja diskrimineerimise avaldusi Indias eneses. Moslemid puutuvad Indias praegu kokku kõige mürgisema ja vägivaldsema vihkamisega. Nendevastasele vihkamisele oleks hädasti tarvis vastu seista. Minu silmis jääb õõnsaks, kui väljendatakse solidaarsust näiteks BLM-iga, kuid ei suudeta mõtelda kohalikele gruppidele, kes olemata küll mustanahalised, puutuvad siiski kokku vihkamise ja diskrimineerimisega. Ja minu arvates ainus viis tähelepanu lokaliseerimiseks oleks see, kui iga hinna eest haakutaks vähemushäältega kohalikus kontekstis. Seega tahaksingi küsida, mida sa arvad niisugusest kontekstualiseerimisest Eestis. Kuidas võiks see sinu meelest välja näha? Milliste erinevate vähemusgruppidega ja milliste nende muredega peaksid rassismivastased rühmitused Eestis tegelema?
Airi: Minu jaoks on kohalikus kontekstis põhiküsimuseks see, kas saab olla rassismivastast organiseerimistööd, mis ei võta kõneaineks venekeelse elanikkonna diskrimineerimist Eestis. Näited, mida me oleme seni arutanud, puudutavad nn uus-sisserändajate kogemust, immigranttöölisi, põgenikke, musta- ja tumedanahalisi üliõpilasi, otsekui rassism Eestis oleks probleem, mis avaldub seoses ühiskonnagruppidega, mis on ühiskonnas olemas olnud kõigest lühikest aega. Kuid Eestis on rahvusvähemusi, mis on kogenud rassistavat suhtumist juba sajandeid, näiteks juudid, romad ja tatarlased. Lisaks on mõned vähemusgrupid, kelle sisserändamislugu jääb nõukogude aega ja kellesse suhtutakse samuti rassistavalt, näiteks aserid ja armeenlased. Rass on sotsiaalne konstrukt, igas ühiskonnas konstrueeritakse seda erinevalt ja mitte ainult nahavärvi põhjal. Eesti kontekstis tasuks arutada sellegi üle, kas diskrimineerimine, mida kogevad Eestis valgenahalised venelased, valgevenelased ja ukrainlased ning nende ujuvama identiteediga lapsed, tuleneb samuti rassistamisest. Paistab, et selline arutlus alles ootab Eesti ühiskonnas oma aega.
Meie vestluse fookuses on olnud kodanikuühiskond ja rohujuureliikumised, mis on mobiliseerunud vastuseks ühiskonna praegustele pakilistele muredele. Tavaliselt võib selliste algatuste juurest leida üht-kaht venekeelset osalejat, kellele tehakse kohe ülesandeks tekstide tõlkimine vene keelde, venekeelse meediaga suhtlemine ja venekeelsete toetajate värbamine. Samal ajal saavad eestikeelsed osalejad oma rolli grupis vabalt valida. See ei käi üksnes rassismivastaste algatuste kohta, vaid kodanikuühiskonna kohta üldisemalt, ja ma olen sinuga täiesti nõus, et valgenahalisus ei ole ainus dimensioon, mis vajab kriitilist tähelepanu, kui seda analüüsida läbi mitmekesisuse luubi. Kes on liberaalse kodanikuühiskonna aktiivne subjekt Eestis? Minu mulje järgi on see tüüpiliselt mõni kõrgharidusega eesti keelt esimese keelena kõnelev keskklassi kodanik, kes tegutseb ühes omasugustega Telliskivi loomelinnaku kontoritest. Hädasti oleks tarvis tunnistada, et säärased subjektipositsioonid kirjutavad ka ette, mida saab ja mida ei saa õiglase ühiskonnana ette kujutada.
TEISTKÜMNENDAD Eestis: ajakirjandus, asendus- & päriselu, avalik ruum, feminism, film, fiskaalpoliitika, hipsterland, idee & ideoloogia, keskkonnapoliitika, kodanikuühiskond, kirjastamine, kunst, luule, novell, populism, rahvatervis, rohepesu, Soome sild, Tartu vaim, teater, usuelu, uusvaimsus, Vene kaart & vähemus – Martin Ehala, Tiit Hennoste, Anders Härm, Rainer Kattel, Eha Komissarov, Henri Kõiv, Mikko Lagerspetz, Andrei Liimets, Martin Luiga, Mikael Raihhelgauz, Ringa Raudla, Riina Raudne, Johanna Ross, Tõnis Saarts, Joosep Susi, Meelis Süld, Keiu Telve, Terje Toomistu, Marko Uibu, Tauno Vahter, Laura Vilbiks, Keiu Virro. VIKERGALLUP. MartKanguri, MaarjaKangro, SvetaGrigorjeva, Jüri Kolgi luulet; Heinsaare, Krulli, Vadi, Ivanovi, Mudlumi, Matsiniproosat. “Eesti novelli 2020” ja “Sinise sarvedega looma” arvustused.
1851. aasta paiku omandas üks eesti mees looma kuju (joon. 1). Hoolimata esiletõusvast kulmuvallist ja kotkaninast olid tema pikad lokid ja elegantne lehviv habe juba selgesti lõvilikud. Ent selle asemel et kõnelda jõust ja võimsusest, moondasid need lõvilikud jooned inimese juuksed looma kasukaks, seades küsimuse alla liigi visuaalsed piirid. Selle eestlasekujutise all on kolmveerandprofiilis mees, pea kummargil. Allkirjaks „Lätlane“, kannab see teine kuju habet, mis on korralikult näokuju järgi pügatud, ning tema juuksed on sirged, kui välja arvata paar keerduvat kiharat kõrvade juures. Kõrvuti seatuna toovad need kaks tegelast esile kaks erinevat füsiog-noomiat: lätlase nägu on ümmargune, eestlase oma aga munajas. Eestlase otsevaates asetus võimendab visuaalselt tema laiust, andes talle rohkem ennastkehtestava välimuse, samas kui lätlane mõjub väiksema ja tagasitõmbununa. Rahvaste – ja liikide – omavaheline võrdlemine oli Julian Simaško entsüklopeedilise teose „Venemaa fauna, ehk Vene Impeeriumis esinevate loomade kirjeldus ja kujutus“, kus need illustratsioonid ilmusid, visuaalse kujunduse keskne element. Illustratsioonide teaduslik raamistus andis säärastele loomalikele eeldustele teatava autoriteetsuse aura.
E. Karabanov. Eestlane. Lätlane, AM _ 11478/ab G 2879, Eesti Ajaloomuuseum SA,
Kui kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli oma publikule teatasid, et see Simaško pilt moodustas osa loomade kataloogist, kostis rahva seast närvilist itsitamist. Tehes 2020. aasta jaanuari lõpul kuraatorituuri näitusel „Vallutaja pilk. Lisa Reihana „In Pursuit of Venus““, esitasid Kaljundi ja Polli selle illustratsiooni avastamist oma uurimistöös üllatusena, mille puänt oli see, et eestlane võis olla loomariigi koloniaalne kategooria. Eestlasega kui loomaga kohtumise piinlikuvõitu huumor lähtus valgesuse prekaarsusest – selle illustratsiooni avaldamise ajal 1851. aastal ei hõlmanud see kategooria eestlasi.
Andes mõningaile 21. sajandi vaatajaile alust kohmetuks itsitamiseks, äratas see teistes kriitilisi mõtisklusi ja kontemplatsiooni. Kui Urmas Hõbepappel ja Liisa Hõbepappel näitusel välja pandud illustratsiooni nägid, kutsus see esile nihke nende kujutelmas „eestlaste skisofreenilisest enesekuvandist“. Nende kohtumine selle eestlase-lätlase paariga seadis nad ootamatult silmitsi „valikuga, kas olla edaspidi vaatleja või vaadeldav. Siiamaani olime näitusel mõtestanud end lääne maailma kodanikena, kuid kolonialismi narratiivi kontekstis võime end sama hästi pidada pärismaalaseks.“[1] Rass kui kultuurilise analüüsi kategooria on Baltikumi teadlastel pikka aega kahe silma vahele jäänud. Liigagi tihti kirjeldavad allikad rahvaid ja kultuure pelgalt „eksootilistena“, ilma mingi edasise vaagimise või kriitilise mõtiskluseta. Ajavahemik 1850 kuni 1950 oli tunnistajaks rassilise mõtlemise apogeele, kus vohasid natsionalism, kolonialism ja, mis kõige kurikuulsam, eugeenika. See periood oli tunnistajaks ka eestlaste rassilise klassifikatsiooni muutusele – „mongoliidsetest“ said nad „põhjamaisteks“ ehk „aasialikest“ „eurooplasteks“. Ei ole kokkusattumus, et see muutus kattus vastse rahvusriigi poliitilise autonoomia saavutamisega Esimese maailmasõja kiiluvees. See, et üks 19. sajandi teaduslik illustratsioon võis kutsuda 21. sajandil esile nii mitmetähendusliku reaktsiooni, tõstatab tähtsa, kuid vastamata küsimuse: millal täpselt hakati eestlasi piltidel kujutama valgetena?
Valgesuse piltidel kujutamine oli palju peenem tegevus kui lihtsalt „valgeteks“ liigitatud inimeste välimuse edasiandmine. Kui mõelda rassiliste kujutiste genealoogiast globaalsemal skaalal, siis on lihtsam mõista, kuidas valgesus pildilise vormi omandab. Kuulus on Aníbal Quijano ja Walter Mignolo väide, et rassi mõiste tõusis esile 16. sajandil tööriistana kodifitseerimaks Ameerika indiaanlaste, aafriklaste ja eurooplaste ebavõrdsust Hispaania Ameerikas.[2] Ei ole üllatav, et koloniaalne Ladina-Ameerika andis ka ühe kõige eksplitsiitsema rassiliste kujutiste tüübi: casta maalid. Casta maalid olid üheperekonnaüksusi kujutavate piltide tabelid, kus iga kujutis näitlikustas, millised järeltulijad võivad sündida rasside segunemise eri võimalustest.[3] Korrastatud hierarhiliselt vastavalt sellele, kui lähedal asus laps valgesusele, olid casta maalid paradoksaalsed. Ühelt poolt esitasid need visuaalselt Ladina-Ameerikas valitsenud keerukaid ja omavahel vastuolulisi ideid rassist ja võimust. Teiselt poolt vajas iga kujutis siiski lisatud teksti, et määrata kindlaks iga lapse täpne rassiline tüüp – mestizo, mulato, lobo, albarazado –, mis reetis, et visuaalsusest üksi selle päritud sotsiaalsete staatuste bütsantsliku süsteemi seletamiseks ei piisa. Nii jäi mitmetähenduslikkus peale isegi katsetes siduda nähtavaid erinevusi – „rassi“ – konkreetsete ideedega.
Nende vasturääkivuste visa püsimine julgustas sääraste alade arengut nagu frenoloogia – kolbakuju kui intelligentsuse näitaja mõõtmine –, mille ainus ülesanne oli olemasolevate võimuhierarhiate naturaliseerimine ja kindlustamine. Üks selle agenda kõige kuritahtlikumaid visualiseeringuid seadis kõrvuti kolm kolpa – „kreeklase“, „kreoolistunud neegri“ ning „noore šimpansi“ omad (joon. 2). Kõnelgu selle pseudoteadusliku rassismi visuaalsed seosed enda eest; märkimist väärib, et valgesuse näiteks on Belvedere Apollo, 1. sajandist pärit Rooma kuju marmorpea, mis kehtestab valgesuse – nii rassiliselt kui kromaatiliselt – esteetilise ilu kõrgeima tipuna. Veel enam, just sellele rassistlikule vihjele, nagu oleks mustanahalistel ahvilikke jooni, leiab paralleele eestlase kuju samaaegsest esitusest Julian Simaško koloniaalses loomade kataloogis.
Reproduktsioon 19. sajandi keskpaiga illustratsioonist.
Kui teaduslikud illustratsioonid väitsid end esindavat tõde, siis fotograafia leiutamisele 1840. aasta paiku oli määratud radikaalselt muuta seda, kellele on edaspidi antud võime tõde visualiseerida. Uuendused fotograafia keemilistes seadustes, aga ka valgustamise ja säriaja tehnikates tegid selle meediumi veelgi odavamaks ja kergemini kättesaadavaks. 1874. aastal märkis baltisaksa kunstnik ja ajakirjanik Leopold von Pezold kord: „Üle maailma kasutatakse miljoneid [fotoaparaate], ja vaevalt leidub kultuursete maade elanike seas enam kedagi, kelle peal see aparaat ei oleks oma tööd teinud.“[4] See viis, kuidas fotoaparaat „oma tööd tegi“, ei olnud aga alati tema demokratiseeriva potentsiaali kõrgustel, kaldudes tihti teadmiste loomise ekspluateerivama serva poole. Fotograafiaajaloolane Tõnis Liibek on väitnud, et baltisaksa fotograaf Charles Borchardt oli üks esimesi, kes suunas aparaadi eesti talupoegadele „otseselt etnograafilise dokumenteerimise eesmärgil“.[5]
Vaadelgem Mari Weinbergi fotot, mille Borchardt võttis oma Tallinna ateljees 1867. aastal (joon. 3). Mähkunud mitmevärvilise triibulise riide voltidesse, on Mari keha ta rõivaste alla kadunud, näha on ainult ta nägu ja parem käsi. Ta väldib meie pilku. Selle asemel vahib ta stoiliselt välja selle foto maailmast, mille ovaalne kuju peegeldab tema koonusjat kogu, nii nagu ta tanu rõhutab kolmnurkset kompositsiooni pildi sees. Need kompositsioonielemendid rõhutavad spetsiifiliselt ta rõivastuse iseloomulikke mustreid, tema füsiognoomiat ning emastaatust. Naise süles istub väike laps. Lapse läbitungiv pilk on suunatud otse meile, tema tillukesed nahast pastlad tolknevad välja triibulise üleriide alt. Pead katva liibuva karusnahkse mütsi alt on välja pugenud blonde juukselokke, mis tema ümaraid põski raamivad. Beebi fenotüüpi on raskem määrata, sest see on peaaegu üleni riietega kaetud, kuid näha olevad detailid – tema silmad, juuksed, nahatoon ja näokuju – äratavad meis vastukaja, sest me oleme nendega vahetult silmitsi. Pildil on saksakeelne allkiri: „Mari Weinberg, kolmekümne kaheksa aastane, Jüri kihelkond.”[6] See tekst selgitas naise päritolu ja vanust – tähtis informatsioon, sest tema pilt oli välja pandud 1867. aastal Moskva Etnograafianäitusel auhinnatud fotode grupis, mis sisaldas Vene Impeeriumi „paljude rasside kõige markantsemate eksemplaride fotoportreid“.[7]
Charles Borchart. Mari Weinberg, 38-aastane, pärit Jüri(?) kihelkonnast. Ch.Borchardti portreede sarjast “Eesti tüübid”. Sari (kokku 12 portreed) hinnati hõbemedali vääriliseks 1867.a Moskva Keiserliku Ülikooli Loodusuurijate Seltsi ülevenemaalisel etnograafianäitusel. (AM _ 13767 F 5768); Eesti Ajaloomuuseum SA;
1867. aasta Moskva Etnograafianäitus oli esimene omalaadne, mis Vene impeeriumis aset leidis. Niinimetatud „näituste ajastu“ laps – ajastu, mille oli avanud Londoni Kristallpalee näitus 1851. aastal –, kujutas Moskva Etnograafianäitus endast Nathaniel Knighti sõnul „impeeriumi kustumatu mitmekesisuse kirgast väljendust“.[8] Nagu on seletanud Galina Krivošeina, oli selle näituse peamiseks saavutuseks antropoloogia esiletõstmine tõsise teadusena, mis võib impeeriumi paremaks muuta.[9] Teadusliku eksemplarina esitatud, ei ole Mari enam indiviid, vaid pigem geneeriline rassitüüp, nii et tema kõrged põsesarnad ja tumepruunid silmad toimivad etnilise päritolu visuaalsete markeritena. Euroopa rassiteooria liigitas omal ajal eestlased mongoli gruppi, mida saksa teadlane Johann Friedrich Blumenbach oli 1795. aastal kirjeldanud järgmiselt: „nisukollase jumega, hõredate sirgete mustade juustega“ ning „lamedate nägudega, külgedele esileulatuvate põsesarnadega ja kitsaste pilujate silmadega“.[10] Ehkki 19. sajandi balti õpetlased hakkasid Aasia hüpoteesi tagasi lükkama, kandis Blumenbachi 1795. aasta uurimuse tõlkimine inglise keelde 1865. aastal mongoli teooria uue publiku ette, otsekui värskendamaks tema tähtsust. Rõhutades Mari Weinbergi näo, tema kõige „mongoliidsema“ aspekti, välimust, aktiveeris Borchardt visuaalselt selle pseudoteadusliku ebavõrdsusediskursuse.
Nendes rassivaidlustes oli kaalul eestlaste suhe „tsivilisatsiooniga“, ja „tsiviliseeritud“ eestlase kõige silmatorkavam marker oli riietus. Võtkem näiteks ühe baltisaksa külastaja märkused Moskva Etnograafianäituse kohta: „Esmalt kohtutakse [Louis] Höflingeri fotodega Tartust kolmes suures raamis, mis annavad meile palju mõtteainet. Mida see tähendab, et üks eesti mees Tartus kannab käes suurt raamatut ja tal on väga ulakas ilme näol? Et üks eestlasest kutsar Tartus on rõivastatud sametisse ja tema koer kannab riidetükki?“[11] Selles kiires vastanduses, kus raamatuid kandval õpetatud eestlasel on „ulakas“ ilme või kus alamas positsioonis teenindaja võib kanda „sametit“, hakkavad rätsepakunsti alased eristused ohustama baltisaksa ülemvõimu ja eestlaste allutatuse koloniaalset korda. Nii tihedalt olid keskklassi ülikond ja kaelaside seotud baltisaksa identiteediga, et Johann Voldemar Jannsen võttis endale koguni ülesandeks kuulutada: „Eestimees! Jää igas riides ja iga nime all Eestimeheks, siis oled aus mees oma rahva ees“ (joon. 4). Kirjutatud portree alla, mis kujutab Jannsenit korralikus ülikonnas, tegi see tekst Jannseni enesekujunduse inspireerivaks ja isegi mässumeelseks. Ülikond kustutas maha etnilise erinevuse, muutes nähtamatuks igasuguse ühenduse talupoegkonnaga. Tõestades, et eestlane võib sotsiaalselt ülespoole liikuda, määratles Jannsen end auväärsuse ja tsiviliseerituse poliitika kaudu. Niisugune 19. sajandi rahvusliku ärkamise kultuuripoliitika rajas teed eestlaste vastuvõtmiseks valgesusse.
Johann Voldemar Jannsen. Foto. Fr.R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum.
Valgesus laienes ka väljapoole inimeste valda. Võtkem üks akvarellmaal, mille lõi 1910. aasta paiku Emilie Rosalie Saal (joon. 5). Tihedad rohelised lehed purskuvad esile klaasvaasi saledast kaelast, mahtumata tervenisti pildiplaani sisse. Lamedad valged õielehed avanevad, tuues nähtavale õie varjulise tumeda sisemuse, kus valged tolmukad igatsevad tolmeldajate järele, kes iial ei saabu. Vaasi muguljas alaosas on näha, kust vars on murdunud, tuues nähtavale õrnad sisemised kiud – visuaalne jäänus sellest jõust, mida rakendati efemeersete õite asukoha üle valitsemiseks. Lillede lõikamine vaasipanekuks on pealtnäha nii banaalne tegevus, et selle pidamine vägivallaks võib näida äärmuslikuna; kummatigi valitseb selles akvarellmaalis selge pinge: õielehed ja lehed paistavad klaasvaasi jaoks kaugelt liiga suured, otsekui keelduks loodus ise laskmast end vangistada ahistavasse inimese loodud mahutisse.
Emilie Saal. Fagacea Imperialis, ca. 1910-1920. Erakogu.
Nagu Corina Apostolist, Kristina Normanist ja Bita Razavist koosnev loominguline meeskond kavatseb teha selgeks järgmises Eesti paviljonis 2022. aasta Veneetsia Biennaalil, lõi Emilie Saal suure, ümmarguselt kolmesajast troopilisest taimeillustratsioonist koosneva korpuse, elades 20. sajandi algusaastatel Indoneesias. Üks foto perekonnast Batavias võimaldab heita pilgu nende elamistingimustele. Perekond istub selles troopilises paigas ruumikal verandal, ümbritsetud rikkalikest viidetest kreekarooma pärandile – sellelesamale valgele Belvedere Apollo pärandile –, alustades vasakule jäävatest tugisammastest ja lõpetades neoklassikaliste skulptuuridega, mis raamivad ukseava paremal. 20. sajandi alguseks on 19. sajandi eesti intelligentsi pürg valgesuse poole täiel määral realiseerunud. Nii väidab Norman õigusega, et „[Saal] suutis naisena emantsipeeruda pärismaiste indoneesia naiste töö kulul, kes hoolitsesid tema laste ja majapidamise eest ning kindlustasid talle vaba aja, mida pühendada botaanikateadusele ja maalimisele“.[12] See indoneesia tööjõud ei puudu mitte ainult sellelt perekonnapildilt, vaid ka maalilt eneselt, kus illustratsiooni tühi valge ruum kustutab maha lille geograafilise päritolu. Ja ometi see väikesesse vaasi rammitud ülemäära paks vars pigem tõstab esile kui varjab – pange tähele, kuidas Saal on maalinud klaasile isegi peegelduvad pinnad – seda, mida kunstiajaloolane Daniela Bleichmar on nimetanud „globaalse loomuga ekstraheerivaks visiooniks“.[13] Petlikult lihtne, teeb Saali lillemaal ometi nähtavaks valge vägivalla.
Saali vastleitud valgesus koloniaalses Kagu-Aasias näis ennetavat seda uut kosmopoliitilisuse liiki, mida paljud eestlased nautisid sõjajärgse udusulis vabariigi algaastatel. Sedamööda kuidas eestlased saavutasid oma senise ajaloo suurima jõukuse, muutusid kogemused laiemast maailmast aina tavalisemaks ja eestlase valgesus aina tuttavamaks. Kui Jim Crow’ seadused ajendasid afroameeriklasi Ühendriikidest põgenema, siis sõdadevaheline Euroopa sai tähtsaks piirkonnaks uuele mustanahaliste kosmopoliitilisele kultuurile, kus alustpanevat rolli mängisid ka mustanahalised koloniaalalamad Aafrikast, Kariibi mere saartelt ja Ameerikatest. Sedamööda kuidas mustanahalisus rahvalikus kultuuris äärmiselt nähtavaks muutus, hakkasid Euroopa riigid selle väljendusi oma piiridel rangelt reguleerima. 1933. aastal sai Eestist üks esimesi maid, kes keelas maailmakuulsal tantsijannal Josephine Bakeril riiki sisenemise, tühistades tema kavandatud esinemised Tallinnas ja Tartus.[14]
Mustanahaliste esinejate eemalhoidmine ei takistanud eestlasi endid 1930. aastatel musti esitamast. Vahest kõige eksplitsiitsem meile tänapäeval teada olev näide eesti blackface’ist on Natalie Mei loodud kostüüm tantsijanna Edith Oltorpile (joon. 6). Maalides Oltorpi harkisjalu seismas, käsivarred teravalt 90-kraadise nurga all kõverdatud, tõstis Mei esile oma kostüümikavandi sobivust modernistlikule koreograafiale omaste ootamatute liigutuste jaoks. Lükates ühelt poolt tagasi Euroopa rafineeritud balletitraditsiooni, pilkas sõdadevahelise perioodi modernistlik tants – muude traditsioonide seas – ka Aafrika maskeraadi, moonutades pühad rituaaltantsud pilavateks atavistlikeks etendusteks. Muidugi sõltus see trendikas euroopalikkuse tagasilükkamine ennekõike kostüümidest, alates tantsija mustast krussis parukast, kehvasti istuvast pruuni värvi trikoost ning mitmevärvilistest võrudest ta randmete ja pahkluude ümber kuni vööga kokkutõmmatud piha ümber lainetava rohuseelikuni. See, et Oltorp paistab olevat paljajalu ja pealegi palja rinnaga, kinnitas tema eesti publikule veelkord mustade metslastega seostuvaid rassilisi stereotüüpe. Oltorpi etteaste ja Mei illustratsiooni vahendusel jääb mustanahalisus valge eestlase jaoks alati efemeerseks. Isegi kultuurilise kanalina on mustanahalisus eemaldatav, tehes ruumi valgesuse naasmisele.
Natalie Mei. Kostüümikavand Edit Oltorpli tantsukostüüm Ürgrütm, neegritar, 30-ndad aastad. (ETMM _ 9083 T 174:2/34:1); Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.
See teadlik katse mustanahalisust väljas hoida tulenes osalt ka hirmust veresegamise ees – rasside segunemise ees abielu, kooselu, seksuaalsuhte või soojätkamise kaudu. Rootsi oli juba 1922. aastal legitimeerinud eugeenika kui ametliku, riigi rahastatava teadusharu, asutades maailma esimese Rassibioloogia Instituudi. Niisuguste eelduste järgi muutus Eesti taoline väikeriik „etniliselt haavatavaks“. Siinkohal on tähtis meenutada, et isegi kui esimese vabariigi poliitika võis olla etniliselt inklusiivne, ei olnud see tingimata rassiliselt inklusiivne. Kuna pikaealised patriarhaalsed vaated seadsid naised rahva bioloogiliste hoidjate rolli, tõusis rassidevaheline veresegamine esile kui oht Eesti rassilisele puhtusele ja eesti rahva tulevikule. Seetõttu tõusis tähtsaimaks ülesandeks visualiseerida mehelikkust soovitavalt ja esiletõusvalt valgena.
Ehkki sõdadevahelise Eesti kunst kubiseb rassidevahelise iha näidetest, on sama oluline vaadelda rassi tähtsust ka pealtnäha igapäevaste olukordade kujutamisel. Üks säärane näide on August Roosilehe akvarell „Kaksikportree“ (joon. 7). Stiilne noor linnanaine on peatanud oma auto külavaheteel. Tal on käes korv aedviljadega, võib-olla kurkidega, ning ta on võtnud istet kivipurustaja kõrval. Mees on suvekuumuses särgi seljast heitnud, tuues nähtavale lihaselise keha, mida on voolinud pikad tunnid tänamatut kontimurdvat tööd. Tema naha roosakas toon on kirjutanud ta kehale tema staatuse ruraalse töölisklassi liikmena. Sarnasel kombel on noore naise nahk kahvatu, andes tunnistust tema kõrgemast sotsiaalsest staatusest ja väljas töötamise vajaduse puudumisest. Selles linna ja maa flirtivas kohtumises ei purusta iha rassitabusid, ületades siiski klassipiire.
August Roosileht. Graafik August Roosilehe (1887-1941) akvarell- ja pastellmaalid on muuseumikogu väärtuslikuks täienduseks, võimaldades anda terviklikuma ülevaate kunstniku mitmekülgsest loomingust dekoratiiv-, maastiku- ja portreemaali lõikes. (06.09.2017). EKM j 58806 M 7596, Eesti Kunstimuuseum SA
Hoolimata oma stiilsest lühikesest soengust, iseloomulikust peapaelast ja moekast trükimustrilisest suvekleidist paistab moodne Uus Naine tähelepanuväärsel kombel olevat seksualiseerimata. Patriarhaalne ühiskond oli pikka aega pidanud Uut Naist lodevaks, ennekõike tema skandaalselt lühikeste kleitide ja seelikute tõttu, mis tõid nähtavale katmata jalad. Seetõttu on tähtis taibata, et Roosileht on oma Uue Naise säärased jooned meie pilgu eest sihikindlalt ära peitnud, et suunata meie tähelepanu ümber mehe seksuaalsetele atribuutidele. Roosilehe kivipurustaja hoiab tugevas haardes oma vasara puitvart – selge falliline märk tema mehejõust. Tema lihaselised reied näivad nii jämedad, et lausa prahvatavad tema lühikestest pükstest esile. Õigupoolest lubab lähem uurimine oletada, et ta ei kannagi mingeid lühikesi pükse, vaid on lihtsalt mähkinud pruunika riidetüki oma suguelundite ümber. Ehkki kivipurustaja haare vasaravarre ümber on tugev, näib ta samas ka sensuaalsena, näidates oma näol ujedat pehmust, kui ta pead naise poole pöörab.
Paides sündinud Roosileht veetis suure osa oma karjäärist kutselise kunstnikuna Järvamaal, distantseerudes pealinna „degenerantsest“ linlikust kultuurist. Seetõttu tõstab tema maatöölise erotiseering teadlikult ideaalse ihaldusobjekti staatusesse selle noore blondi eesti mehe maa ruraalsest keskmest. Mehe pidev töö kivide kallal teeb temast terve ja atraktiivse partneri. Õigupoolest võib seksualiseeritud maatöölise visuaalne domineerimine peene linlase üle lausa ülistada maa – mida siin on edasi antud mittemidagiütleva tasase maastikuna, milles leidub üks veekogu – elujõulisust. Ehkki me ei tea selle akvarelli täpselt loomisaega – see on dateeritud kuhugi ajavahemikku 1920–1941 –, ei ole kokkusattumus, et Roosilehe pilt oli riigi agraar-rahvusliku ideoloogia kaasaegne, mis soosis nii rassilist kui etnilist homogeensust ning heteroseksuaalset paarisuhet, et hoida alal rahvuse rassihügieeni.
Roosilehe lihaseline valge eesti mees on ka nende särkideta meeste eelkäija, kes rahvastavad Jaanus Samma 2010. aasta homoerootilist fotoseeriat „Tarbekunst geiklubile“ („AAFAGC, Applied Arts for a Gay Club“). Vahepealsel ajal tegi Touko Laaksonen (Tom of Finland) selgeks visuaalsed vastavused maskuliinse homoerotismi ja sõdadevahelise kehakultuuri rassistatud autoritaarse esteetika vahel; pruugib vaid taibata, et Roosilehe rõõsa ihuga blond nooruk kannab saapaid! Kuid Nõukogude Liit rakendas eesti valgesuse uute eesmärkide teenistusse, võttes rassilise ülimuse asemel omaks globaalse solidaarsuse. Kui 1850. aastal võis eestlane olla teaduslik eksemplar, siis 1950. aastaks võis ta olla teadlane, ja just läbi selle tohutu suure sotsiaalse mobiilsuse muutusid eestlased lõpuks valgeteks.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud T. P.
[1] U. Hõbepappel, L. Hõbepappel, Eestlase skisofreeniline minapilt. Sirp, 08.11.2019.
[2] W. Mignolo, The Darker Side of the Renaissance: Literacy, Territoriality, and Colonization. Ann Arbor, 1995; A. Quijano, Coloniality of Power, Eurocentrism, and Latin America. Nepantla: Views from the South, 2003, kd 1, nr 3, lk 533–580.
[3] I. Katzew, Casta Paintings: Images of Race in Eighteenth-Century Mexico. New Haven, 2005; M. M. Carrera, Imagining Identity in New Spain: Race, Image and the Colonial Body in Portraiture and Casta Paintings. Austin, 2012.
[4] Die Entwicklung des Kunstgeschmackes in Riga. Rigasche Zeitung, 30.08.1874.
[5] T. Liibek, Eesti talurahvas fotoaparaadi ees XIX sajandil. Sirp, 16.05.2008.
[6] Algne saksak. tekst foto all: „Marri Weinberg, alt 38 Jahre, Kirchspiel St. Georgen.“
[7] Die ethnographische Austellung in Moskau. I. Rigasche Zeitung, 22.05.1867.
[8] N. Knight, The Empire on Display: Ethnographic Exhibition and the Conceptualization of Human Diversity in Post-Emancipation Russia. Washington, D.C., 2001, lk 3.
[9] G. Krivosheina, Long Way to the Anthropological Exhibition: The Institutionalization of Physical Anthropology in Russia. Centaurus, 2014, kd 56, nr 1, lk 275–304.
[10] J. F. Blumenbach, Contributions to Natural History. The Anthropological Treatises of Blumenbach and Hunter. London, 1865, lk 277–340, siin lk 303.
[11] Moskauer Briefe über die ethnographische Ausstellung. IV. Rigasche Zeitung, 10.06.1867.
[12] Orchidelirium: An Appetite for Abundance. Arterritory.com, 29.07.2020.
[13] D. Bleichmar, Visible Empire: Botanical Expeditions and Visual Culture in the Hispanic Enlightenment. Chicago, 2014, lk 155.
[14] Kuulus neegri tantsijanna tuleb Tartu. Josephine Bakerit ei taheta lasta Eestisse. Postimees, 30.11.1933.
