Arhiiv

Mul õnnestus leida naine,
kes alati magas.
Kui meie pilgud esmakordselt kohtusid,
uinus ta jalamaid.
Kuuldes minu samme trepil, vajus ta
sügavasse talveunne.
Kui armastasime: üksainus pikk uni.
Ta uinus alati enne mind. Kui mina ärkasin,
magas tema edasi.
Ainus, mida ta alati igatses,
oli magada.
Uni on surma sõber, torkasin, kuid tema
oli juba tukastanud.
Kogu aeg kurtis ta unetuse üle, ta
ei maganud kunagi “õigesti”.
Olin öösiti tihti üleval ja vaatasin
ta magavat nägu.
Kuni ta ärkas ja kurtis,
et polnud hetkekski suigatanud.
Kui istusime kaugetele maadele viivasse lennukisse,
uinus ta enne, kui lennuk end maast lahti rebis.
Hellitasin teda, me riidlesime, ma lõin teda, suudlesin,
tema aga magas veel sügavamalt.
Ta uinub mu matustel ja omaenda matustel,
kui ta ärkvel olles sureb.
Oleme natuke ärkvel, ütlen mina;
hauas saab magada küll.
Rumalus, haigutab tema. Head ööd, kallis. Head und.
Peaksime lahku minema või magama eraldi magamistubades,
aga kui teen sellest juttu, uinub ta kohe.
Mina armastan teda, kui ta magab, ja armastan, kui
ta on ärkvel.
Kõik inimesed magavad, kuid keegi ei tea, miks. Keegi ei
tea isegi seda, miks me oleme ärkvel.

Ilmunud 2002, nr 11–12

ÜKSILDANE MEES BAARIS
	keerutamas viskiklaasis
sajanditagust alleed
kahe jalutajaga taamal,
vasemas silmas
	rünkpilvedes kelder
mõne käärinud veini
	ja roostetand saega.

Üksildane mees baaris –
	jalad põlvini augustiudus,
kaabu all õhtune Doonau
tasa triivimas lõunasse, lõunasse –
kaugel steppide hõlmas
	kus mustlaste killavoor
pidamas metsikuid pulmi.

Üksildane mees baaris –
	vindises hinges
külm agulituba,
mille aknal poolpõlenud küünal –
parv sügisöölasi üha
	seal lendamas,
lendamas tulle.

Üksildane mees baaris,
	ainsamaks sõbraks
maa-alune kurbus.

Ilmunud 2008, nr 12

Inglise keelest tõlkinud Krista Mits

See naine on täius ise.
Naeratus

tema surnukehal on saavutatu märk.
Illusioon paratamatusest nagu antiiktragöödias

voogamas tooga voltides
ja jalad paljad,

mis näivad ütlevat:
«Oleme jõudnud siia, see on lõpp.»

Surnud laps kummalgi pool, kahvatu, ussina keerdus
väikese piima-

astja ümber, aga see on tühi.
Naine on võtnud

nad tagasi oma ihhu, nagu roos
suleb kroonlehed ööjahedas aias,

siis kui öölille sügav-magus kurk
pakatab verehurmas.

Kiigates luise tanu varjust,
ei oska Kuu tunda kurbust,

asjade selline kulg on liiga tavaline.
Ööpimedus naksub ja venib.

Ilmunud 1991, nr 7

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

kunagi vastas ilja lagutenko küsimusele
miks ta nii palju aega londonis veedab –
sest talle meeldivad sellised
väikesed ja õdusad linnad nagu london
seepeale jäin ma mõtlema oma maast
ja eesti pealinnast tallinnast mida
paljud teiste linnade inimesed peavad
kitsaks kiireks ja ülemäära suureks
ma olin siis noor ja see võrdlus
veetles ja lõbustas mind väga
nüüd tuli see mulle miskipärast meelde
ma sain aru et see sobib näitena
suhtelisuse kui sellise kirjeldamiseks
objektiivsus võtab arvesse teatavat registrit
need kes on väljaspool seda voolusängi neil on
oma objektiivsus tõde õigus
näiteks mina ei tunne oma õdusat linna
senini on ta olemas vaid mu kujutlustes
muidugi meeldiks mulle et ta oleks eestis
et mõne kilomeetri kaugusel temast
saaks istuda rongile laevale lennukile
et temas oleksid rohelised pargid
järved puhtad tänavad ja internet s
ee tähendab sisuliselt elaksin ma oma kodu-võrus
mis asuks tallinna külje all
nähtavasti sellepärast tunnengi ennast ebamugavalt
siia jääda on võimatu lahkuda pole kuhugi
kus on minu väike ja õdus london?

Ilmunud 2009, 7–8

Kui väike olin
nägin ma sõjast unenägusi ja kartsin lennukeid
Kui väike olin
tolmuimetasime tolmuimetajaga ja
võtsime sügavkülmetatud ahvenaid früüsist
Kui väike olin vaatlesin ma eesti lapsi nagu lärmakaid ettetrügijaid
Kui väike olin nägin unes kuidas ema
tegi vene sõdurid kes meie majja tulid
enda sõbraks
isa paistis abituna, kartsin et ta tapetakse
Kui väike olin ütles ema et vanaisa ema
oli mustlasprintsess Siberist
Kui väike olin ei arvanud ma kunagi
et Eesti saab vabaks
Kui väike olin ütles ema et mu onu
on saksa ohvitseri laps ja mitte
ta päris vend
Sest vanaisa istus vahepeal vanglas
Sest vanaisa ütles
meestele kõrtsis et Stalin oli üks vastik loom
aga Hitler veel hullem
Teadmata et need olid saksa sõdurid
Sakslased andsid vanaisale surmanuhtluse
aga vanaema päästis ta
kui otsis üles Pärnu kõrgema natsi Pompe
ja küsis talt miks nad ta mehe olid vangistanud
“Sest ta teotas meie füürerit!”
“Seda ma ei usu, aga kui nii on, siis laske talle kuul pähe”
vastas vanaema, rase, kõht ees
Seepeale saatis Pompe vanaemale koju roosid
ja lasi vanaisa vangist välja
Kui olin väike olid mul kodus Vendade Grimmide muinasjutud
ja vanaema muinasjutud Eestist
Kui olin väike pakkusin ma rootsi lastele liivakastis
enda küpsetatud liivakooke eesti keeles
“Tulge sööma, lapsed”
Kui väike olin ei rääkinud
kunagi isa Eestist
Kui väike olin pistis isapoolne vanaema mulle
seebitüki pepusse
kui mul kõht kinni oli
emale see ei meeldinud
Kui väike olin ei olnud ema truu eestlastele
talle meeldisid rootslased ja ta laulis vene laulusi
kui ta purjus oli
ja lehvitas kätega
rohkem ta vene keelt ei osanud kui paar lauset
“Hotchin Thiornaja”
“Hotchin krasnaja”
Kui väike olin
ostis isa värsket eesti leiba eesti pagarilt
“Tooming” turuhallist iga nädal
ja ema küpsetas pirukaid
Soome naabrilapsed, õed,
noppisid sibulatükid välja ja panid lillepotti
Kui väike olin
sõin eesti toite
ja kuulasin täiskasvanute riidusi, kisa, karjumist
portselani viskamisi, maharahunemisi ja öiseid taksosõite
Aga lõunaajal pidid mu käed pestud olema
muidu sain peksa ja kui olin kassi silitanud pidin
veel kord pesema, soome naabrilapsed said ka rihmaga
Uksekell helises ja üks õdedest küsis
“Kas tohin teie juurde kakama tulla? Emme on koristanud”
Kui väike olin sain vaba kasvatuse ja pidin ise vahel
koristama kui puhtuse järele igatsesin
emal polnud aega sest ta rääkis telefonis
Meil oli tolmune
ja isa triikis ise oma pintsakke ja särke
aga mu käed pidid olema pestud ja ma pidin eesti keeles vastama
Isal olid printsiibid
Emal oli vaid üks printsiip
ta arvas et vabas riigis lapsi ei lööda
Läks isale kallale kui isa tõi rihma
ja lõime isa kahekesi maha
ja soome naabrilapsed said meie juures vabas riigis
alati vabalt kakada

Ilmunud 2009, nr 7–8

Mida tõelisem tahad olla,
seda paremini pead oskama unustada.
Tõelised meistrid unustavad
nii tähtsa kui vähetähtsa,
unustavad end lumeks.
Ja teised unustavad ka,
sa lähed lihtsalt meelest ära.
Õhtul jääd magama nagu dinosaurus
ja hommikul avastad bussipeatusest
uued kaljujoonised.

Ilmunud 2013, nr 1-2

Paneme säutsusauna kütte.

Eesti saun: vihakõne.

Eesti ilm: vihmakõne.

Loodus sureb viimasena.

Käisin metsas müstikal.

Ma olen arbunud.

Eesti mets: lageda maa teooria.

Kui on Proust, näita ust.

Trikoloorivoor.

Eestlane ja tagantlane.

24. veebruar – supp, paraad, magustoit.

Eesti kärgpere: Kalevi poeg, Olevi poeg ja Sulevi poeg.

Väike maja perifeerias.

Öösel on kõik passid hallid.

e-Eesti rahvuslind on säutsupääsuke.

Eesti köök: Kamasuutra.

Eesti epeenaiskonna silmatorkav saavutus.

Eesti president: Orissaare skeeneline.

Annika Laats – kirikulõhetätoveeringuga tüdruk.

Talupoeg on hanguni relvastatud.

Kartulipanijail paluti end vaos hoida.

Born to be Vilde.

Vokk juu!

Valgel laual rästiku all palav leib.

Ilmunud 2018, nr 1–2

päris alguses ei olnud ma puuris ja siis mõni aeg hiljem olin
mind kattis lina justkui oleksin midagi häbiväärset või üllatuslikku
midagi ennekuulmatut ennenägematut.

kuulsin rahustavaid hääli mis lubasid mind veeretada
auväärsete silmade ette lugupeetud inimesed oma ala professionaalid
ütlesid nad.

Ja nüüd hakkame siis minema. Ära karda! See ei ole sinu süü, sest ka
sina ju tahad elada. On nii?

uks läks lahti.

Daamid ja Härrad. Meil on au teile esitleda Peletist!

siis tõmmati lina pealt, olin seljaga inimeste poole,
ma ei näinud ega teadnud kuidas end serveerida.

Daamid ja Härrad. Teda on moonutanud leepra!

rahvas kriiskas sosistas
värdjas ebard peletis elajas
sinu ema ei oleks pidanud sind siia ilma sünnitama.

mul puudub keel, sain ainult laliseda.

Daamid ja Härrad, vaikust palun! Tal oli leepra. See ei ole tema süü! Aga meie uurime välja, kuidas teda päästa, ja kui mitte teda, siis kedagi teist.

publik aplodeeris mina ühes nendega
olen alati olnud lummatud arusaamatutest tseremooniatest.

Ilmunud 2018, nr 6

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Worcesteris, Massachusettsi osariigis,
läksin tädi Consueloga
hambaarsti juurde kaasa
ja istusin ja ootasin
teda ooteruumis.
Oli talv. Läks vara
pimedaks. Ooteruum
oli täis suuri inimesi,
jopesid ja mantleid,
lampe ja ajakirju.
Näis, et tädi
on sees kaua aega,
ja oodates ma lugesin
National Geographic’ut
(oskasin juba lugeda)
ja uurisin hoolega fotosid:
vulkaani sisemus,
must, tuhka täis;
siis see juba pulbitses
tuleojadena üle.
Osa ja Martin Johnson,
ratsapüksid ja nöörsaapad jalas,
troopikakiivrid peas.
Teiba külge seotud surnu
– pildiallkiri: “Inimsööja eine”.
Lapsed, kelle terava kolba ümber
tihedad nöörikeermed;
mustad paljad naised, kaela ümber
tihedad traadikeermed
– nagu lambipirnidel.
Nende rinnad ajasid hirmu nahka.
Lugesin kõik läbi.
Pelgasin pooleli jätta.
Siis vaatasin kaant:
kollaseid ääri, kuupäeva.

Ühtäkki kostis
ukse tagant valuoie
– tädi Consuelo hääl –
mitte küll eriti pikk ega valju.
Ma polnud sugugi üllatunud;
teadsin juba siis,
et ta on üks tobe ja arg naine.
Mul oleks võinud hakata piinlik,
aga ei hakanud. Mis mind aga
tõesti üllatas, oli hoopis see,
et see olin mina:
minu hääl, minu suus.
Täiesti mõtlemata
olin ma ühtäkki oma tobe tädi,
mina – meie – muudkui langesime
saamata silmi lahti
National Geographic’u
1918. aasta
veebruarinumbri kaanelt.

Ütlesin endale: kolme päeva pärast
saad sa seitsmeseks.
Ütlesin nii selleks, et peatada
tunnet, nagu kukuksin
ümmarguse pöörleva
maailma pealt maha
külma mustsinisesse ilmaruumi.
Aga ma tundsin: sina oled üks mina,
sina oled Elizabeth,
oled üks nendest.
Mispärast sina ka?
Julgesin vaevalt vaadata,
et näha, kes ma niisugune olen.
Heitsin kõõrdpilgu
– kõrgemale ma vaadata ei suutnud –
hämarhallidele põlvedele,
pükstele, seelikutele, saabastele
ja erinevatele kätepaaridele,
mis puhkasid lampide all.
Teadsin, et midagi nii kummalist
ei ole varem juhtunud
ega juhtu ka kunagi hiljem.
Mispärast ma peaksin olema oma tädi
või mina ise või üldse keegi?
Mis sarnasused –
saapad, käed, meie pere hääl,
mida tundsin kurgus, või
isegi National Geographic
ja need hirmsad ripprinnad
– ühendasid meid kõiki
või tegid meist kõigist lihtsalt kellegi?
Kui – ma ei osanud leida
õiget sõna – kui “hämmastav”…
Kuidas ma olin küll sattunud siia
nii nagu nemad ja kuulnud pealt
valuoiet, mis oleks võinud minna
valjemaks ja hirmsamaks, aga ei läinud?

Ooteruum oli valge
ja liiga palav. Suur must laine
vajus sellest üle
ja veel üks ja veel.

Siis olin ma seal tagasi.
Käis sõda. Väljas,
Worcesteris, Massachusettsi osariigis
oli õhtu ja lobjakas ja külm,
ja oli ikka veel viies
veebruar 1918.

1976

Ilmunud 2005, nr 10/11

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

”Ei hooli endast armastus,
vaid teisele end ohvriks toob;
ja oma rõõmust loobudes
ta põrgu kiuste taeva loob.”

Nii laulis tee peal saviklomp,
kui sõtkusid tal lehmad-sead;
aga ojakivike
keeras ringi tema read:

”Vaid endast hoolib armastus
ja endale kõik ohvriks toob,
nii teise valust joobudes
ta taeva kiuste põrgu loob.”

Ilmunud 2004, nr 7/8