1948. aasta 12. septembri pärastlõunal kerkis Asta Liivak Ruila mõisa parginurgas umbes meetri jagu maast õhku. Tema üks jalg kõverdus õhku tõustes, kuid käed jäid rahulikult rippuma. Hele õhukesest riidest kleit, mis oli vöö kohalt kokku tõmmatud, säilitas range joone ning hoolimata oma nooruslikust (ja võib-olla isegi „kevadisest“, kui seda sõna mõista eksistentsiaalse metafoorina) muljest ei lennelnud see kergelt läbi õhu, vaid hoidis jätkuvalt keha ligi. Tema pilk oli suunatud endast eemale üle võrgu, kuid kas ja kes seal viibisid, mida nad tegid või ei teinud, kuhu nende pilgud olid või ei olnud suunatud, me ei tea ega saagi teada. Mõne meetri kaugusel Asta Liivakust tõstis samal hetkel käe noormees – heleda soni, ülesrullitud käistega särgi, natuke üle põlve keeratud tumedate pükstega – ja proovis tabada tema ette jõudnud palli. Tema kehahoiak reedab kontrolli, ta ei ole pidanud pallini jõudmiseks tegema pingutust, mõlemad jalad toetuvad täistallaga vastu madala rohuga kaetud mänguväljakut ning tema teine käsi, mis on kehast eemale läinud, et paremini hoogu anda, moodustab kohe-kohe õhku endast jälgi mittejätva kaare. Samal hetkel vajutab kellegi sõrm fotoaparaadi päästikule.
Me ei tea, mis on selle serviva mehe nimi, kuidas pärastlõunane võrkpallimäng lõppes, mille peale mängiti või mille üle naerdi, kas Asta Liivaku seelik oli lihtsalt hele või oli selle sisse õmmeldud ka mõni toon – õigupoolest ei tea me 1948. aasta 12. septembri kohta peaaegu üldse mitte midagi. See oli lihtsalt üks päev, väike jäljetult kadunud välgatus ajaloo radariekraanil, piisake aegade meres, nagu öeldakse. Temas ei ole mitte midagi, mis sunniks teda mäletama, mitte midagi performatiivset, glamuurset ega lihtsalt tähelepanuväärset – just another Sunday, mis möödus ka tol ajal elanud inimeste jaoks ilmselt nõnda märkamatult, et juba järgmisel päeval pidid nad võtma väikese mõtlemisaja, kui nende käest küsiti, mida nad eelmise päeva hommikul sõid. Ainuke põhjus tollest päevast kirjutada on sentimentaalne – Asta Liivak oli minu vanaema, kelle asjade seast pudenes välja too võrkpallimängust tehtud pilt – ja koos pildiga pudenes ajaloost minu ette ka 12. september 1948, hämmastav oma tähelepandamatuses, ligitõmbav oma tundmatuses, paeluv oma tühisuses.
Milline ta ikkagi oli, too unustatud pühapäev 1948. aastal? Milline on selle ajalehekuulutustest, ilmateadetest, päevikukatketest ja teistest kildudest 70 aastat hiljem moodustuva mosaiigi muster – kindlasti kaootiline, suvaline ja täienisti mitterepresentatiivne, kuid mingis osas, mingis imeväikeses kohekaduvas punktis peaks meil ju ikkagi olema võimalik korraks elu sisse puhuda tollele mittepäevale, leida üles see pehme punktike, millele vajutades me tajume hetkekski toda unustatud päeva? Sest kui see oli „päev nagu iga teinegi“, siis kas me ei peaks selleks, et teada saada, millised on need teised päevad, tegema vähemalt katset ja korrakski ajaloo prügikastist välja kiskuma ka tolle päeva, tal kortsud välja siluma ja proovima vaadata, milline pilt meile avaneb, kui me ühele täiesti suvalisele hetkele korraks näpu peale paneme?
1948. aasta 12. september algas valgelt ja vaikselt. Juba poole seitsme paiku hommikul, mil Elvas suri üks leskmees halvatusse, hakkas hahetama ning vaevalt pool tundi hiljem oli päike takistusi kohtamata tõusnud taevasse, kust ta kohe maapinda soojendama hakkas. Kuigi viimased nädalad olid olnud väga kuivad, vaid üle-eelmisel päeval oli natuke tibanud, oli rohi kaetud ajastutest sõltumatu õrna kastega, millele astudes jäi jalatalla alla õhuke niiske kiht. Väikeste läbipaistvate juttidena hakkas see nüüd rohult ja mullalt lahkuma ning venis õhukeste ribapilvedena taeva poole tagasi, suutmata sel teel siiski varjutada Veenust, mis justkui sädeledes läbi Pärnu sanatooriumi akna ühe Viljandist pärit grafomaani voodisse paistis.
Õhk oli vaikne. Tol päeval tehtud vähestel fotodel seisavad puud sirgelt ja rahulikult, nende lehed on õhuvoogudes peatunud, ei krabise, sahise ega kahise, ja linnuhäälte kohta saame teha vaid oletusi. Selle päeva kohta pole säilinud ühtegi linnuvaatlust, isegi lindude rändamised on vaid oletuslikud, sest poolsaartele ja saartele – sinna, kus rändevaatlusi tehakse – binoklitega ei lubatud. Seetõttu võime vaid oletada, et suur osa lindudest on juba mõned nädalad tagasi lahkunud ning laulavad oma laule kusagil mujal. Ent metsade lehestikes võis tol hommikul siiski kuulda (võib-olla) veel lühikest lõginat, mille lõpetas naksuv tšek (väike-põõsalind), viiulimängu meenutavat laulu, mida kanti ette aga nii kõrgelt, et seda kuulsid vaid nooremad inimesed (pöialpoiss), veidrat popurriid kassi näugumisest, veskitiibade laperdamisest ja pääsukese sidinast (kuldnokk) või lühikest nõudlikku kutsungit (kukk), ent varastel hommikutundidel ületab üks ornitoloog Tartus raudteed ning kuuleb ülelennul künnivareste kraaksumist (corvus frugilegus, dokumenteerib ta märkmikku), tema aias laulab aga oma kõrget ja tihedat, õmblusmasina korrapärase rütmiga laulu selle püsiasukas rasvatihane (parus major) – need on faktid.
Ent lõokesed olid testosteroonitaseme langemise järel vaikinud juba mitu kuud tagasi ning peoleod lõplikult lahkunud. Terve maa oli seega suuresti hääletu, kuulda polnud vihmakrabinat ega äikesemürinat ning kui keegi juhtus raadio sisse keerama, kostis sealt vaid sahinat, sest saatepäeva alguseni oli jäänud veel mitu tundi. Aeg-ajalt tungis vaikusesse vaid mõni loomahääl, kusagil ammus lehm või määgis varahommikune lammas, ja maanteede lähedal ärganu võis kuulda, kuidas väheste autode vahel mürisesid rappuvad bussimootorid – liinide arv hakkas riigis lähenema juba sajale ning busside arv ulatus 139-ni –, tehes kõige erinevamaid hääli, kuna busside seas oli nii neid, mille mootoreid köeti bussi taga tünnikujulises ahjus küdevate puuklotsidega, kui ka Tallinna tänavatele ilmunud hiiglaslikke, kuid moodsalt elegantsete vormidega ZIS-154-sid, mida rahva seas tunti Välgu nime all ja mis suutsid – nagu nimigi ütles – sisse võtta kiiruse kuni 65 kilomeetrit tunnis, vajades oma röögatu mootori toitmiseks ametlikult 40, tegelikult aga 60 liitrit kütust saja kilomeetri kohta. See bussimootorite helimüriaad ulatus mürinast põrinani, segunedes hommikul tänavatele ja teedele ilmunud, inimesi ning asju vedavate veoautode raske parinaga, mis kõik moodustas metalse, sõjaka ja läbitungimatu müra, mis kord ilmununa oli visa kaduma. Ent kui see lõpuks siiski kaugusesse kadus, valitses tänavatel või metsa vahel taas varasügisene vaikus, hääletu ja leebe, soojenedes segamatult tõusva päikese kuumenevates õhutaskutes, ja alles esimeste inimeste tõtlikud sammud tõid siia vaheldust. Võimalik, et just sel hetkel äratas kusagil Tartu kandis keegi ämm oma lakas magava väimehe, kes juba varahommikul silmi paotades oli näinud, kuidas armsam tema kõrvalt lakaluugist alla ronis ja meie jaoks igavesti teadmatuks jäävas suunas kadus, ent oli seejärel silmad kinni pannud ja edasi maganud.
Hommikuste sammude tõtlikkuses ei maksa kahelda – kuigi oli pühapäev, mindi kiiresti, sest lähenes järjekordne normitäitmise päev ning enamikus kohtadest oli normide täitmisega tõsiseid probleeme, mistõttu ajalehed iga päev üha suuremas kirjas (ja alati esikülgedel) hilinejaid järjest karmimas toonis noomisid („12. septembril – vabariiklikul punavooride päeval – õiendagu iga talupoeg võlgnevus riigi ees“, „Tänaseid lahingülesandeid“ või „Lohusuu – maakonna häbiplekk“). Ähvardus oli avalik ja kõigile teada, tänaseks oli määratud punavooride päev ehk lakkamatu viljatransport kogumispunktidesse, ja nii omandas see pühapäev iseendale võõra ilme – ta ei olnud enam puhkepäev ja inimeste jutuvada ei saanud olla elav ja kiire, nende laulud (kui üldse lauldi) võisid kõlada sunnitult (või ka vastupidi, eriliselt kergelt, nagu püütaks midagi unustada), ning rahuliku jutuajamise või rutaka vaidlemise asemel vahetati omavahel madalal ning poolvarjatud toonil öeldud ärevaid teateid (metsavennad olid tol sügisel aktiivsemaks muutunud), anti edasi vaid kõige olulisemat informatsiooni (küüditamisjutud ei olnud vaibunud, vaid kogusid pidevalt hoogu juurde) ning natuke valjemal toonil hüüti vaid lakoonilisi käsklusi või suuniseid. Inimesed tol pühapäeva hommikul olid vaiksed, nagu oli vaikne ka loodus ning maailm nende ümber.
Ei saa siiski välistada, et just sel varasel hetkel kostis Tartus üks karjatus ja rikkus üleriikliku vaikuse. Kalmistu tänaval majas number 11 korteris number kolm ärkas üles keegi Elmar Tikk, kobas taskuid, võib-olla puudutas isegi justkui möödaminnes oma püksiauku (kuigi milleks selline varahommikune frivoolsus?), igal juhul avastas ta, et on ära kaotanud nii oma rahakoti kui ka kõik dokumendid. Ta tõttas kiiresti akna juurde ja vaatas tänavale: see jooksis oma igaveses rahus surnuaia poole, ning kuigi Elmar Tiku korter oli madala puumaja teisel korrusel ja kõik, mis allpool toimus, asus justkui peopesa peal, ei suutnud ta sellelt peopesalt leida oma rahakotti. Tähendab – kadunud. Võimalik, et olukord polnud tema jaoks uudne, sest tegemist oli (vist) professionaalse pigilinnuga: kaheksa aastat varem oli keegi kingsepp, samuti Elmar Tikk, jäänud lootusetult võlgu oma üüri maksmisega. Pool aastat pärast korterist väljatõstmist asus samuti keegi Elmar Tikk Valgutas komnoorte rakukese sekretäriks, võttes enda peale poliitharidusliku ringi juhendamise, kus õpetati marksismi, partei ajalugu ja konstitutsiooni. Kui tegemist oli tõesti sellesama Tikuga, siis teadis ta 12. septembril ka ilma kadunud dokumentidesse vaatamata, et ta on 44-aastane, tal on kolm venda, kolm õde ja üks poolõde, ühesõnaga terve Tikkude geenivaramu, kuid ometi ei päästnud see toda (või üht teist) Elmar Tikku üksindusest, sest kõik olid temast vanemad – kui kohutav, alandav jne. Võimalik, et noorima lapsena pidi ta juba väiksena kannatama puudust, mis polnudki niivõrd füüsiline, kuivõrd vaimne, noh, ütleme näiteks, et teiste kantud rõivad, pärandatud üle seitsme põlve, nõnda et pükste ookerkollane, mis esimese kandja jalas säras nagu päike, kolmandal nagu eilne kakuke, kuid juba viienda puhul oli raske kindlaks teha, kas tegemist on helekollase või tumevalgega, ent tema, väikese Elmari selga pannes oli isegi lähedalt uurides võimatu öelda, olid need püksid üleüldse kunagi mingit värvi olnud või olid nad algusest peale olnud pleekinud, ja mitte mõne pleekinud värvi tooni, vaid lihtsalt pleekinud, pleekinud üleüldse, nagu öeldakse (seda enam et hõredaks kulunud lõimed paistsid läbi ning lubasid vaadata otse Elmar Tiku püksi, mistõttu oli raske öelda, kas pleekinud olid püksid või Elmar Tiku peenikesed sääred). Väikest leevendust tõid Elmarile võib-olla isa jutud esimesest laulupeost (lootkem nii), mis muide ei ole üldse võimatu, kuna tema isa oleks võinud 13-aastaselt seal juba käia, laulda ehk kaasagi, kuigi milleks, kust säärane pilt, et kõik on alati laulnud ühte laulu, Elmar Tiku isa võis hoopis kusagil kuuritaguses oma ninast tatti koukida ja seda väikeste magusate tükkidena suhu torgata, samal ajal kui paarkümmend meetrit eemal lauldi „Siionis kõik vahid hüüdvad“, „Issandat kiitke, kõik paganad“ või hoopis „Tere, tere, Jeesus Kristus“ (Mozart), aga mida sellest tatisöömisest kuuskümmend aastat hiljem pojakesele ikka rääkida, iga mees peab elu saladused ise avastama, ei, (võimalik, et) Elmar Tiku isa ei rääkinud talle laulupeost kunagi. Kas ongi siis nii väga imestada, miks kogu elu lasterivis viimasena seisnud ja kõigest ilma jäänud Elmar 36-aastasena komnoortega liitus, ehkki ka see ei toonud olulist leevendust, sest kuigi tema vendadel ja õdedel oli kokku 13 last, Tikkude geenivaramu uued pärijad, polnud temal ühtegi – ja kuidas saakski, kui tal polnud isegi naist. Nii seisis Elmar Tikk, endine konstitutsiooni õppejõud, vanapoiss, laulupeost ilmajäänu ja kunagine üürivõlgnik, 12. septembri hommikul Kalmistu tänava aknal ja silmitses tühjaksjäänud tänavat, proovides meeleheitlikult meenutada, kuhu ta oma dokumendid kaotada võis. Sest dokumente Kalmistu tänaval hinnati – kaksteist aastat varem oli mõni maja eemal hakatud kaevu puhastama ning leitud paksust paest valmistatud tahvel, millele olid raiutud mehe nägu ja rind, mille vastas asus väljasirutatud keelega madu, kujutise alla olid aga raiutud tähed, mis meenutasid inimestele kangesti kiilkirja, mistõttu oli hakatud sosistama ja isegi ajalehes kirjutama Babüloonia mõjudest Kalmistu tänavale. Ent see vana kiilkiri ei aidanud Elmar Tikku. Tema oli dokumentideta tuttavas linnas ning ta tundis, kuidas peenike külm higinire mööda tema selga alla voolas.
Umbes kella üheksa paiku hommikul oli õhutemperatuur tõusnud juba määrani, mille järgi oleks võinud toda pühapäeva nimetada „soojaks“. Viimased uduvineriismed, mis siin-seal hommikul veel maa kohal liikusid, olid hajunud, ning võis aimata, et soe võib täna ronida isegi üle kahekümne kraadi (aimajad ei eksinud). Inimesed olid hoolimata puhkepäevast tulnud põldudele ning tundsid sedasama higi, mida Elmar Tikk, ka oma selgadel: päikese, hirmu ja töö segu voolas mööda nende kehasid, kui nad viljarõukusid kokku panid, lugedes neid silmadega üle ja arvutades peast kiiresti, kui palju veel on teha, et jõuda täis kolmapäevaks seatud norm. Võimalik, et vedelik liikus nende kehadest välja ka mõnel teisel moel – keegi seisis põlluveerel ja sülitas rõukusid vaadates maha (mitte põllule, vaid näiteks teeveerele), vandudes tasasel häälel omaette, kohendades siis soni ja vaadates päikese poole, võib-olla isegi korraks silmi sulgedes.
Täpselt kell veerand kümme lakkas mõnes kogemata lahti unustatud raadios sahin ning kõlas teadustaja – noore naisterahva – hääl. See on esimene dokumenteeritud inimhääl tol päeval, kahtlemata reibas ja nooruslik, päev algab seega õrna tämbriga ning tütarlapseliku tonaalsusega, kuid see ei kestnud kaua, päevakava ettelugemine võttis mõned minutid ning kohe järgnes vene rahvamuusika kontsert – ning vaikus kogu riigis taandus. Kogu ülejäänud päeva kuni õhtuni täidavad 1948. aasta 12. septembrit kõige erinevamad hääled: peetakse kõnesid millegi auks ja kellegi mälestuseks, mitu korda on kuulda südantlõhestavat nuttu, paljudes kohtades ergutavad noored ja vanad sportlasi, nende kõridest kostab üha valjemini hüüdeid ja juubeldusi, mis paisuvad eriti valjuks mootorrattavõistlustel, justkui saabuks nõnda ka lootus kõlada üle mootorite müra (seda karjumist tasandab omakorda hauavaikus malevõistlustel). Muusikat mängitakse tol päeval ohtralt: mitte üksnes raadios, mis peamiselt ainult klassikalist muusikat edastabki, vaid ka leinatalitustel ja pidulikel kontsertidel, laulavad laulukoorid ja ühe kultuurimaja avamisel mängib tantsurühmade saateks muusika (seda pole küll eraldi välja toodud, kuid kas oleks see olnud teistmoodi võimalik?). Soe õhk täitub vähemalt Ruilas ka noorte inimeste hüüetega, mille seast – ma loodan – kõlab eriti rõõmsalt Asta Liivaku hele tämber. 12. september, mis oli alanud nõnda tasaselt, et võis kuulda isegi viljapeade liikumist tuules, muutus suureks muusika ja häälte pilveks, ning ainsad, kes tol päeval veel vaikust võisid pidada, olid laantes luuravad metsavennad ning Anna Haava.
Võimalik, et just kella poole kümne paiku hommikul, mil raadios kõlasid slaavilikult hoogsad rahvaviisid, seisis Anna Haava keset oma kodu ja oli kas ehmatusest tumm või juba nuttis. Võimalik, et sel hetkel vaatasid tema silmad põrandal või voodis lebavat inimkogu, kes veel eelmisel päeval oli olnud inimene, kuid nüüd vaid peatselt kiiresti lagunema hakkavate lihaste ja visalt mädanemast keelduvate luude kimp. Võimalik, et tol hetkel raadio mängis, sest seesama unetu inimkogu oli seda kesköö saabudes veel kuulanud, kontserdiülekannet Moskvast, nagu need ikka tol ajal tulid, kuid veel enne saatepäeva lõppu midagi juhtus (variandid on näiteks süda, kopsud, neerud või ka maks). Võimalik, et nagu enamikku vanainimesi, tabas surm ka toda inimeseks olnud kogu just nimelt öösel, ta varises kokku ja kukkus maha, või jäi lihtsalt põrnitsema lage, sulgemata enam silmi (või vastupidi, ta sulges silmad, kuid ei avanud neid enam), ent raadio mängis edasi. Me ei tea. Ei teadnud ka Anna Haava, kui ta – võimalik, et – avas tol hommikul ukse ja väikevenda vaatama tuli, ent avastas, et Rudolfi asemel on keegi teine, keegi (või miski) abstraktne, kusagil eemal, puutumatu ja kättesaamatu, võimalik ka, et vaba ja kerge. Me ei tea, kas Anna Haava mõtles üle põrandale langenud valguslaigu aeglaselt vennale lähenedes (väljas Tähtvere vaikus ja sügise alguse kahkjas õhk) iseenda ridade peale: „Mu süda usub surma – / suurt, sügavat, õnnist ööd, / Kuhu mahuvad ära kõik õndsus / Ja valgus ja elutõed.“ Vend oli alles 72-aastane, tosin aastat noorem kui tema ise, sellised ei ole elu reeglid, mis siis, et vend oli väiksena põdenud ränka kõhutõbe, mis siis, et vend oli hiljuti leseks jäänud ja pärast seda Anna Haava juurde kolinud, mis siis neist saatuselöökidest ikka, kas polnud see viimanegi – naisest ilmajäämine – olnud ühtlasi ühe uue võimaluse avanemine, õigemini ühe vana unistuse teostumine, sest olid nad ju tahtnud ammu vennaga kokku kolida, juba aastakümneid varem, kui vend ehitas päranduseks saadud maatükile keset põlismetsa, kodutalu lähedale majakese ja siis nad koos ootama jäid, ehk annab riik maad juurde, ehk saab ka Anna sinna kolida, vennaga kokku, kuid riik vedas alt ja alles nüüd, alles päris elu lõpul said nad teineteist nii hommikuti kui õhtuti tervitada, lohistades vanadusest raskeid jalgu köögi või voodi poole, või istusid nad eikunagi lõppevatel kevadõhtutel suures aias, jalutuskepid käes ja pikad elud selja taga, vaatasid hämarikku ja rääkisid – või ei rääkinud.
Anna Haava vaatas päikeselaigus lebava venna surnukeha. (Tõsi, surnukeha täpne topograafiline asupaik on teadmata, kuid valguse olemasolus ei maksa kahelda: „lahe ja päikesepaisteline korter,“ kirjeldab seda kümmekond aastat hiljem üks korterisse astunu.) (Võimalik, et) Anna Haava paitas venna pead ja mõtles eimillelegi, raadio mängimas taustal mõnd balalaikaga saadetud bõliinat. Võimalik, et ta juba teadis, et nüüdsest peale tõmbub ta oma korterisse üksindusse, hakkab tegema küll vahel jalutuskäike ümbrusesse, ent käib enamasti vaid Rudolfi haual ja kõik külalised tõrjub eemale – koos venna eluga hakkas 12. septembril 1948. aastal lõpule jõudma ka tema enda oma. Täpselt samal hetkel kõlas vali pauk.
Punkt kell kümme sirutas kohtunik käe sirgelt üles, sõnakuulelik nimetissõrm vajutas päästikut ning stardipüstol paugatas. Võimalik, et tol pühapäeval meenutas see nii mõnelegi Tamme staadionil sõda, keegi ehk haaras südamest, keegi tõmbas pea õlgade vahele, keegi vaatas tühjal pilgul tuuletus õhus seisvaid tammepuid, ning alles püstoli kohale kerkinud ja (suure tõenäosusega) hämmastavalt kaua ühe koha peal püsinud väike valge tossupilveke tuletas kõigile meelde, et siin käib hoopis sport. Algasid koolinoorte meistrivõistlused kergejõustikus (see on fakt) ning Eesti spordiajaloo üks müütilisemaid pohmelle (see on oletus). Vähem kui 24 tundi varem oli Heino Lipp – mees, kellele ema andis lapsepõlves ainult rammusama piimaga lehma nektarit – siit umbes tuhande kilomeetri kaugusel kogunud kümnevõistluses 600 punkti rohkem kui äsja Londonis toimunud olümpiamängude võitja, ning see uudis jõudis lühikese ajaga läbida tolle pika vahemaa (hämmastav!), hakata Harkivist liikuma eelmise päeva õhtupoolikul ning mingil moel pressida end läbi öise õhu, rühkides edasi oma nähtamatul moel, nagu teated nii sageli rühivad – teadmata kust, teadmata kuidas, teadmata kellele –, ning jõuda pärale, ja seega fikseerigem, et 12. septembri hommikul 1948. aastal, mil väike-põõsalind tegi oma esimese tšek’i ja kusagil kallati bussimootorisse puuklotse ning see paugatustega tööle läks, oli uudis jõudnud ka vähemalt ühe nooreni, kes praegu seal staadioni tagumises nurgas venitusharjutusi teeb ning tema ümber kogunenud teistele noortele räägib, 600 punkti, 600 punkti! Heino Lipp oli maailma parim kümnevõistleja, ta oleks pidanud olema olümpiavõitja, kui teda oleks Londonisse lubatud. „See kuld kuulus meile,“ pressis tol hommikul too venitusharjutusi tegev noor, ja väga võimalik, et kui ta seda tegi, siis vibutas ta rusikaga ka läbi õhu või lisas sinna juurde mingid väidet kinnitavad sõnad (näiteks „persse“ või „kuradi munnid“), ning oma väikese kättemaksuna, oma väikese mürgise astlana tegeliku ajaloo käsivarres kujutles ta end lõpusirgel Heino Lipuks (muide, selsamal sirgel olid vaid mõned aastad varem marssinud natsid, kellele jagati Raudriste), ja kas ei muutunudki tema samm korraks pikemaks, kas ei kahanenudki ootamatult piimhappe osakaal tema säärelihastes, kas ei lükanudki ta oma rinda õigel hetkel ette, jah, kas ei olnud kõigis 12. septembril inimeste peades liikunud fantaasiates esikohal kujutlus olümpiavõidust, keset täielikku kaotust korraks õide löönud illusioon täiuslikust triumfist? Kas niigi poolnähtamatu argiajaloo kõrval alati täienisti nähtamatuks jääv unistuste ajalugu ei võtnud 12. septembri hommikul endale suure rammusat piima täis Lüganuse mehe kuju, kes jookseb „seal“ ehk olümpiamängudel justkui meie kõigi eest, tõukab meie kõigi kuuli, painutab meie kõigi teivast, rühib kannatlikult ajalukku jäämise nimel ja põhjustab (endiselt fantaasiates) sellega ehk kaugel kodumaal 12. septembri hommikul midagi üldrahvaliku optimismipuhangu laadset – tõsi, ainult hetkelise, kuid kas ongi ajaloo muutmiseks vaja enamat ühest hetkest –, nii et kas ei võinud soojas päikesepaistes tagakurvi võttes ning lõpusirgele jõudes oma sammu pikemaks venitades nii mõnigi noor fantaseerida end koduselt Tamme staadionilt hoopis Londoni põrgukatlasse ja luua jooksu viimaseks viieteistkümneks sekundiks korraks illusioon, et just nimelt täna, 12. septembril 1948. aastal, tuleb Eestile olümpiakuld, just täna likvideeritakse ajalooline ebaõiglus, ja seda halvavam võis olla mõned sekundid pärast lõpujoone ületamist maas lebades ja kopsudest suuri sooje hingeõhupahvakuid välja paisates aru saada, et oli tegemist vaid kujutelmaga. Just täna, just nüüd, just neil minutitel, just sel päeval jõudis see teadmine kohale mingi erilise kibedusega – ajalooline murrang oli nii lähedal, kuid kärgatuse asemel kõlas vaid kääks, plahvatuse asemel eimiski, triumfi asemel tühjus. Mulle tundub, võis mõelda mõni lõõtsutades taevasse vahtiv noor, nagu oleks mägedest laskunud äikesepilv – eemalt vaadates nii võimas, nii lõplik, nii kõikehõlmav, kuid kohale jõudes kahanenud vaid tibuvihmaks, mis vaevu maad suudab niisutada. Milline võimalus see oli. Milline luhtumine see oli. Tema poolkarvututest teismelise-kaenlaalustest tõusis kiiresti läppuma hakanud higi lõhna.
Jah, lõhnad. Millised võisid olla 12. septembri lõhnad? Veidi kastene hommik oli ilmselt summutanud kõiki lõhnu, üle maa oli tõmmatud niiske loor ning ainult läbi hahetuse karjamaale viidavate lehmade soojad sitahunnikud lõid siia tugevaid aktsente, pätsikeste kuumad ja lopsakast elujõust kõnelevad haisupilved tungisid läbi selle tuima loori ning segunesid maanteedelt kanduvate bensiini ja õli vängete mürgiaurudega, vooditest tõusva öise higi ja pesemata hammaste leha ning söögilaualt leviva hommikulüpsist pärit sooja piima imala ja – midagi pole parata – veidi sitase lõhnaga. Ei, tolle päeva hommik ei saanud olla lõhnade suhtes valiv ega rafineeritud, need olid vänged pommid, mis inimesi tabasid ja neid korraga kiiremini ärkvele kiskusid ja vastikustunnet tekitasid (kuigi kahtlemata olid juba toona olemas need, kes alati ning igal ajal kasutavad mõnuga võimalust nuusutada sitta).
Ent udu hajumisel ning päikese intensiivistumisel tõusid maksvusele ka teised lõhnad: levima hakkas astrite pehme, tagasihoidlik ja veidi niiske aroom, kuhu järellõhnana seguneb alati mee tugev ja magusalt voogav hõng. Lisandus ka krüsanteemide palju jõulisem, kohati isegi agressiivselt peibutav lõhn ning kanarbike üksikult mittemidagiütlev, kuid kimbuna ruumi vallutav käbide, puukoore ja kõdu järele lõhnav mikstuur, ja arvestades, et tegemist oli pühapäevaga ning ees ootas palju kontserte, aktuseid, matuseid ja koosolekuid, siin-seal ka kirikuskäigud, võtsid ennelõunal lõhnaruumi üle erinevad odekolonnid, kölni veed, parfüümid, lõhnaõlid ja tualettveed. Pulverisaatoritest lasti endale kiiresti peale mõnda odavat nõukogude aseainet, mille terav ninnatungiv lõhn mõjus nagu liivapaberiga mööda roostest plekki lasta, kuid ei maksa kahelda, et nii mõneski kodus olid veel alles peenemad variandid, tasakesi tipsutati kaenlaalustesse ja kukla peale ennesõjaaegseid importtoorõlidest valmistatud seda ja toda, löödi jalanõud läikima näiteks kingakreemiga Dollar (viimane karp), sibistati siia-sinna kölni vett nimega Regina (natuke veel põhja pealt) või nühiti käsi seebivabriku Veronika seebiga (veel vaid killuke). Ent kõige tõenäolisemalt olid selleks hetkeks lõhnamaailma vallutanud juba uued odöörid, pühapäev lõhnas hambapulbrite, briljantiini, näokreemide, ookri, pesupulbri, tualettseebi ja tindi järele – kuigi milleks, ei, milleks pühapäeval tint, vaevalt küll, pigem ikka lõhnaõlid, kuigi vaevalt et neidki eriti pidulikult peale pandi, see oli ju lihtsalt üks päev, no big deal, ei, 12. september ei saanud olla eriti lõhnarikas, pigem napp ja närb, lisaks lilledele veel vaid siia-sinna viljarõukudest tõusvat tugevat heinast aroomi ning ehk ka õunte ümarat, alati meeldivat ja värsket lõhna, sest too sügis oli hea aasta, külm ei olnud kevadel viljapuid rikkunud ning isegi vähese hooldamisega puud olevat kandnud rohket vilja (just sel aastal ristas näiteks üks osakonnajuhataja 50 uut ploomisortide kombinatsiooni, Saaremaal aga istutas üks sealne pühamees, kes oma aeda oli külvanud miljon seemet ning ehitanud kerge, hõlpsasti liigutatava puust kantsli, kust ta pidas aiale loenguid jumalast, inimesest ja teistest elusolenditest, kolm uut pirniseemikut). Lisaks neile lõhnadele, elu ja surma lõhnadele, kui soovite (või kui tundlikumad natuurid ilma üldistusteta ei saa olla), niisiis lisaks päikeses esile tõusnud lillede ja kõdu lõhnadele, aga ka surma ja sünni lõhnadele, laibahaisule ning ligase imiku roosale ihule (sellest hiljem allpool), lisaks neile oli 12. september täidetud suures osas ilmselt just higi lõhnaga, selle järele lõhnasid põldudel päikese käes töötavad inimesed (Georg Ots laulis samal aastal: „Tule aga, sõber, tööle ligi, / murra viimsed rusud eest. / Ära sina, ära sina pelga higi, / ükski töö ei riku meest“), aga ka meeleheitlikult oma hingeõhuga puhkpille täitvad mehed ning kõik need, kes sportisid, sest sporditi sel päeval tohutult palju: noored pidasid kergejõustikuvõistlusi Tartus ja maasportlased Tallinnas, lisaks toimusid võistlused korvpallis, võrkpallis ja jalgpallis, jätkusid lahtised meistrivõistlused tennises (kuulakem korraks läbi ajaloo neid rahustavaid tennisepallide põntsatusi vastu väljakukatet, kui neid enne servimist korrapäraselt kolm korda põrgatatakse – milline struktuur, milline rütm, milline aegade side kõigi kunagi toimunud tennisemängudega), sõideti mootorrattastega, mängiti malet, kuigi jah, male ei tähenda higi, ilmselt mitte, kuid purjetamine küll, sest Tallinna lahel purjetati Nõukogude Liidu meistri tiitlile ja võistluspäev ei saanud olla liialt õnnestunud, tuulevaiksel päeval kirusid kõik startijad (ilmselt võis taas kuulda sõna „persse“, seda kuuldi tol päeval silmatorkavalt palju), ja seda enam tuli rabeleda, pingutada, vedada, tõmmata, et see kuradi purjekas (persse!) ükskord ometi liikuma saaks. Higi lõhn, higi hais, higi otsa ees, selja peal, kaenlaalustes, ja higi võib-olla ka selle mehe põlveõndlates, kes nii kella üheteistkümne paiku võtab kergejõustikuvõistlustel vastu diplomi, see on keegi 23-aastane Raul Uulman, kindel mees teatejooksudes, juba sel alal Eesti meister, kes nüüd võttis vastu järjekordse diplomi – üla- ja alaservas viisnurgad (kokku on neid diplomil kolm), lehvivad punalipud (neli), lipendavale lindile kirjutatud üleskutse kõigi maade proletaarlastele ühineda, kõik see raamitud kokkuseotud viljavihkudega. Ta võis (kuid ei pruukinud) sel hetkel, mil talle diplom ulatati, vajuda mõttesse, ainult viivuks, ainult korraks, ja mõelda (ainult viivuks!), kuidas ta kõigest neli aastat varem oli sõdinud Jätkusõjas ning – võimalik, et – hoidnud siit staadionist vaid paarsada kilomeetrit eemal käes püssi ja sihtinud ühe viisnurga poole, mis oli mõnesaja meetri kaugusel ettevaatamatult üle kaeviku serva kerkinud. Kõlas pauk. Uulman vaatas ringi. Järjekordne võistlus oli alanud.
Võimalik, et täpselt samal hetkel kirjutas Hiiumaa suguraamatu usaldusmees (nimi loetamatu) alla tõendile, mille kohaselt olid kolm aastat varem omavahel edukalt paaritatud mära Siki ja täkk Juki, mille tulemusel oli peatselt sündinud must varss Juta. Mära perenaine, 77-aastane kümne lapse ema Leena Kask, oli tasunud eeskujulikult ära ka paaritusmaksu (10 kilo kaeru ja 30 rubla). Võimalik, et usaldusmees (nimi loetamatu) kirjutas alla, rebis paberi, ulatas selle perenaisele, ja ühe lühikese hetke jooksul, mil kaks inimest hoidsid ühe dokumendi eri servadest, olid liidetud selle ainsa õhukese paberilehe kaudu, jõudis too usaldusmees (nimi loetamatu) mõelda nii selle peale, kui kaua too vanaproua, kümme last üleskasvatanu, hoiab veel kinni oma vanast 15-aastasest mustast märast, keeldub teda andmast kolhoosile, käib teda ise Jukidega paaritamas, milleks, sellel pole ju tulevikku, teadmata, et too mära oli Leena Kase viimane hobune, viimane kuuest, kõik teised olid läinud juba kolhoosile, teiste seas ka üks uhke täkk nimega Juki, Juki oli läinud, ära võetud, võetud kolhoosi, ning must mära on viimane ning ainuke Leenal, mära-märake, side-sideke veel möödunud aegadega, ja jõuab too usaldusmees (nimi loetamatu) mõelda ka ehmatusega sellele, kuidas miski on tõendil valesti, kohe väga valesti, ning ei, mitte nimed, Siki ja Juki on õigesti kirjutatud, lahtrid on täidetud korrektselt, aga mis on kirjas siin ülal, päris ülaservas, kus Raul Uulmani diplomil oli üks neljast punalipust, misasi see on, oh sa raisk, siia on kirjutatud „Eesti Omavalitsuse põllutöödirektoorium“, oh sa raisk, hobuste suguelu fikseerimine on õilis tegevus, kuid mitte sellisel blanketil, oo ei, mitte sellisel, ja usaldusmees (nimi loetamatu) laskis kiiresti dokumendist lahti, see kuulus nüüd vanaprouale, see dokument ja must mära olid nüüd Leena Kase omad, las hoiab need veel endale, ja kui keegi peaks küsima, miks väljastas ta dokumente fašistide blanketil, siis vastab ta, et mis teha, okupatsioonid olid vaheldunud kiiremini, kui Juki jõudis Sikile teha Juta.
Kell hakkas saama pool kaksteist. Päike oli tõusmas seniiti, temperatuur oli kerkinud üle 20 kraadi, sellest pühapäevast pidi saama septembri kõige soojem päev, õhk hakkas siin-seal soojuse käes isegi virvendama. Raadios oli äsja ette loetud lastejutuke „Ihaldatud tank“, tuletades kõigile meelde, et just täna on tankistide päev, ning sellele järgnes kohe katkend Tšaikovski ooperist „Orleani neitsi“, üks tema vähemtuntud teoseid, traagiline ja eepiline, kuhu oli sisse kirjutatud ka võimalus armeeansambli partii jaoks. Inimesed töötasid põldudel ja mujal, kus vaja, metsades õlitati püsse, siin-seal joosti tõkkeid, Leena Kask jalutas kokkuvolditud paberiga kodu poole, pühkides vahepeal räti alla kogunenud higi, kusagil Tartu kandis ilmus uksele tüdrukuke ja kutsus kooliõpetajat oma tallu rehele (talu peremees, ilmselt tüdrukukese isa, oli puskariajamise eest kinni pandud, abi oli vaja), aga kooliõpetaja keeldus, tal oli ikkagi pooleli „Vaikse Doni“ III osa lugemine, „Egas ma pole ometi mingi reheline!“ ütleb ta tüdrukukesele (või kirjutab vähemalt nii oma päevikusse) ja tüdrukuke lahkub kiiresti, Võhmas aga kogunesid samal hetkel peatänava ühte majja kohalikud mehed, kes hoolimata lõpptulemuse etteteadmisest – tahetakse taasasutada vabatahtlike tuletõrjujate selts – peavad üle kahe tunni „sütitavaid kõnesid“, kuni lõpuks protokollija oma väikese käekirjaga fikseerib asutamiskoosoleku ühehäälsuse, antakse allkirjad ja minnakse laiali (taas kogunetakse alles rohkem kui aasta pärast). Kell on koosoleku lõpuhetkeks saanud kolmveerand kaks.
Umbes samal hetkel astusid kusagil Pärnumaal vähemalt kaks naist kirikusse (meil on selle kohta dokumendid!) ning Eesti oli täitunud helidega. Raadiost oli viimase kahe tunni jooksul kõlanud tankistide soovikontserdi ülekanne Moskvast, ning pärast Rahva Hääle juhtkirja ettelugemist (see kõneleb muidugi tankistidest) mängis sümfooniaorkester eetris tundide kaupa Glinka, Borodini ja Mussorgski heliteoseid. Teadmata kellaajal, aga miks ei oleks see võinud juhtuda just nüüd, sillerdava päikese käes, mis pühib meelelt ka kõige tumedamad varjud, kogunesid Tallinna lauluväljakule ametiühingute kollektiivid, kus võimlejate ja tantsijate kõrval esinesid ka mees-, nais- ja segakoorid, meeleolukaid viise mängisid aga eesti ja vene rahvapilliorkestrid. Kümnetest kõridest tõusis voogav laul, mis oli kord mahedalt bassine, kord õrn ja habras, moodustas õhus erineva sagedusega võnkeid, mis tõmbasid kaasa kõiki kuulajaid, sest just see ongi muusika trump kõigi teiste kunstiliikide ees – muusika on kõige muu hulgas ka osake füüsikaseadustest, niivõrd erinev kirjandusest või teatrist, mille vastuvõtmine ei ole paratamatu ega vältimatu, ja pilvitu päikese käes helivõnkeid tekitades täitus õhk pealinna kohal ülevate ja pateetiliste viisidega, mis kindlasti kõnelesid ka vaprusest, mehisusest ja otsusekindlusest, muusikapalad võtsid aeg-ajalt raiuva tooni ning kuulajate rind võis (aga ei pruukinud) paisuda millestki, millele nad nime anda ei osanud või ei tahtnud, see ei olnud igatahes sentimentalism ega uhkusetunne, vaid pigem helivõnke paratamatus, jah, vaevalt sai see olla midagi muud, mõtleme me täna, sest oli ju kontsert nõukogude tankistide auks ja hüvanguks, kuid ei saanud ju 12. septembril 1948. aastal inimesed sellega tõemeeli kaasa minna – või said?
Sääraseid pidulikke aktuseid toimus veel üle kogu riigi. Haapsalus mängiti näiteks tankistide meeleheaks võrk- ja korvpalli, siin ja seal kohtusid tankistidega noored, Narvast kimasid tankistide auks võidu Tallinna poole autod ja mootorrattad, kuid täpselt kell 12 kostis nende helide sekka ka nõudlik haamri kopsimine. Tallinnas Sakala tänav 3, kuhu kunagi hakati ehitama ohvitseridele nooblit kasiinot, kuid mis nüüd oli muudetud hoopis Töötava Rahva Kultuurihooneks, toimus haridus- ja kultuuritöötajate ametiühingu koosolek – pöörlevate ruletiketaste, kikilipsudega diilerite, sumeda valguse ja roheka (puutumisel veidi kareda pinnaga) sameti asemel liikusid siin nüüd marmortreppidel kullatud rantidega hiiglaslike lühtrite ja akende kohale seina sisse uuristatud rosettide all hallikates riietes inimesed. Võimalik muidugi, et nad olid riides kirevalt, et kogu too päev oli kirev ja ergas, varasügisesse rohelusse olid hakanud tulema juba esimesed kollased ja punakad toonid, inimesed rõivastusid aga pühapäevaselt kirjult, naised kandsid oranže, violetseid või kollaseid seelikuid, mehed tumesiniseid pükse või pruunika lugematutes alatoonides sonisid, põldudel liikusid helevalgetes ja ultramariini karva riietes inimesed, marmortreppidel tunglesid üksteise kõrval roosad, tumerohelised, lillakad, kõrbeliiva karva või murtud punast meenutavad toonid, see oli üks suur värvide bakhanaal – pole olemas värvilisemat päeva kui 12. september 1948. aastal –, ent kui see ka nii oli, on meil raske seda uskuda, sest meil on keeruline seda endale ette kujutada – kõik tollest päevast säilinud fotod on mustvalged, ja nii muutub ka too päikeseline pühapäev meie jaoks mustvalgeks, muutub kogu aasta ja ajastu, ainult must ja valge, traagilised kontrastid, eksistentsiaalsed värvid, on ainult must või valge, ei ole muid toone, nagu oleks kogu elu välja surutud ning jäetud meid silmitsi ainult tumedusega. Mitte kunagi, mitte eales ei hakka too päev meile seostuma millegi rõõmsaga, ja mitte ainult seetõttu, et kogu too ajastu oli ilmselt inimajaloo süngeim peatükk, vaid ka põhjusel, et isegi väikesed argised õnnehetked, mis pressisid end läbi üleüldise sünguse nagu rohulibled läbi kinni asfalteeritud tee, kaotavad oma argisuse võlu ning kerguse ja muutuvad mustvalgel fotol nähtamatuks, ajaloost kaob lõbustav pealiskaudsus ja detailide vabastav lihtsus ning jätab meid kahekesi sellega, millega foto meid alati kahekesi jätab: inimene ja tema aeg, ning ainuke värv, milles me saame kindlad olla, ainuke värv üleüldse, on mürgine segu punasest, sinisest, valgest ja kollasest, ENSV lipu värvidest, sest lipud lehvisid kõikjal, jah, tuuletuse käes norus lipud lipendasid igal pool, sest tankistide auks olid need heisatud juba eelmisel päeval ja tankistide auks pidid nad jääma norutama veel ka järgmisel päeval – punane, sinine, valge ja sutsu kollast, need on selle pühapäeva toonid.
Haamer kopsis üha valjemalt, sumin vaibus, kuid vaikusel tekkida ei lastud – järjest kiirustasid kõnepulti uued ja uued hallides riietes ettekandjad, kes ajastule iseloomulikult tõstsid oma tämbri tavapärasest kõnepidamise nivoost tunduvalt kõrgemale, justkui püüaksid nad hääle valjusega lämmatada mõttesse hiilivaid küsimusi, neid karjudes minema peletada, ning üksteise järel kõnelesid ametiühingute inimesed pleenumitest, komisjonidest, komiteedest – see kõik on fakt, nagu on fakt ka see, et umbes samal hetkel lõpetas Võrus kirikuõpetaja oma jutluse. Ta oli rääkinud Luuka evangeeliumi kirjakohast, kus Jeesuse sõna parandas surmahaigusest väeülema teenri („Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!“ ütleb Jeesus Võru õpetaja suu läbi), ja seejärel tõid vanemad esile oma poja-pojakese, kes on raskuses olnud, aga keda Jumal on parandanud („Minu hing, kiida Jehoovat,“ öeldakse tänupalves, „ja ära unusta tema häätegemisi mitte ära“). Kuulutatakse välja veel järgmise pühapäeva jumalateenistus mõrvatute haudadel ning seejärel kirjutab õpetaja oma kladesse: „Tankistide päeva puhul linnas võistlusi ja ettekandeid, mille tõttu inimesi kirikus mitte üle 200. Ilmad on veel ilusad ja soojad. Päikene paistab nagu suvel.“
Samal hetkel kostis Tartus Teaduste Akadeemia parkettsaalis nuukseid. Need on pigem summutatud, leina avalik näitamine häälitsuste kaudu ei ole siin riigis eriti levinud tava, ning kui neid ka oli, siis mattusid need pealevoogavate helide alla: valgepäise surnukeha kõrval seisid õpilas- ja segakoorid, akadeemiline meeskoor ja raadio meeskoor, solistid ja viiul ning isegi väike sümfooniaorkester, nad raamisid (koos kasepuudega) kadunukest kõigist külgedest, nagu prooviksid teda kaitsta saalis tunglevate inimeste eest, ja laulsid lahkunu, prominentse helilooja ja tunnustatud taimetoitlase Aleksander Läte laule, näiteks „Kuldrannake / mil jõuab laev su kaldale? / Küll õhtueha paiste sees / sind näen sinetamas ees, / oh, siiski raske elutee – / ta lõpeb üle merevee!“, või ka „Eesti vaim on vastu pannud / Eesti vaim on vastu pannud“ (lauljate selja taga paistab filmilindilt väike Stalini kujuke), ja võimalik, et nii mõnigi õpilane, kel oli kästud seista tõsise näoga, ei pidanud uudishimule vastu, vilksas silmadega paremale või vasakule – olenevalt sellest, kuspool laip paiknes – ning piidles surnud heliloojat, laskis kiiresti pilguga üle tema kortsulise rauganäo ja proovis aru saada, kuidas sellestsamast inimkogust olid saanud kunagi tulla niivõrd imelised helid. Ent juba võttis viis õpilase kaasa, ta keeras silmad taas õigesse kohta ja tema suu liikus õiges rütmis, kes oli see õpilane, me ei tea, ent kas võis ta olla – sest me teame, et ta tol hetkel selles ruumis viibis – näiteks too 14-aastane tüdruk, kelle isa ei saanud kaheksa aastat tagasi Pariisist enam tulema ja elas nüüd USA-s koos oma uue naisega, kauni (see on oletus) prantslanna Paulène’iga, kaugel Iowa osariigis oli isa koos oma pariisitariga, aga tema oli siin, Tartu parkettide peal ja laulis õhtuehast, mis eespool sinetab – kas võis see olla just tema?
Aeglaselt kulges rändav päikeselaik mööda põrandat ja sellel seisvaid inimesi edasi ees ootava loojangu poole. Üksteise järel kostsid ka köhatused, vaikselt rusikasse surutud väljaköhimised, mida teevad kõik, kes kohe kõnet hakkavad pidama, ning siis ütlesid a cappella (mikrofoni pole näha) oma mälestussõnu seltsimehed need ja need, vaiksel, kuid eksimatul toonil ettekantud sõnad täitsid ruumi, kuid neidki jätkub vaid põgusaks hetkeks (milline paralleel inimese eluga, võis mõni mõelda) – „räägiti üsna vähe ja lauldi seda rohkem,“ on meil olemas kohalviibija tunnistus. Mängiti Richard Ritsingu spetsiaalselt tänasele kurvale sündmusele pühendatud muusikapala (hilisemas ajaloos puuduvad selle kohta igasugused märkmed, justnagu oleks pala maetud 12. septembril koos Aleksander Lätega), keelpillikvartett mängis andante ning juba tõstetigi kirst, juba viidigi see õue, juba asetatigi see ootavale autole ning ühiselt kõndisid sajad inimesed auto järel linna piirini mõned kilomeetrid eemal, kell võis olla üks või pool kaks, kui sadadest inimestest koosnev tumm hiiglaslikku madu meenutav rongkäik mööda linna vonkles. Linna äärel jäid mahajääjad seisma ning saatsid pilguga taktitundetult müriseva mootoriga auto eemaldumist linnast edela poole. Veel laulsid koorid linna veerel seistes mõned laulud, need kõlasid vabas õhus avaramalt kui aulas, hajudes kiiresti soojades õhukeeristes seisvate puude vahele, siis keerati selg, kõnniti eemale ja jätkati oma päevaga vastavalt varem valmismõeldud plaanidele. Nende jaoks oli too pühapäev üks teiste seas, kuid helilooja jaoks oli see viimane päev maa peal – nii oleks ta võinud mõelda, kui tema kirstu Rõngu surnuaial köitega alla maa sisse lasti, taustaks kõlamas taas koorilaul. Nii oleks ta võinud mõelda juba teel Rõngusse, kui Nõo kandis kohalikud elanikud tee äärde tulid ja lilli teepervele asetasid (mis kena komme), aga ta ei mõelnud, sest ta oli surnud. „Helilooja, su helisev hing on täitnud väärikalt oma ülesande,“ öeldakse talle veel järele, ja siis on kõik, sel päeval matuste puhul käima pandud kaamera näitab veel tuules õõtsuvaid kuusepuid (ja nad tõepoolest õõtsuvad kaadri vasakus servas, tähendab, tuult ikka oli, tuul ikkagi puhus ka sel päeval?).
Eelmisel päeval oli surnud üks Eesti prohveteid, kes aastakümneid oli püüdnud kirja teel juhendada riigijuhte, millised sammud oleksid jumala silmis õiged ja millised väärad („Eestis on mõndagi ilusat, head, Jumalale meelepärast. Kuid kahjuks on meie juures veel palju seda, mis takistab Jumala suuremate õnnistuste meie juure tulekut ja õilsama elu algust,“ kirjutab ta kord Pätsile ja Laidonerile – tõesti, raske on prohvetiga vaielda), kuid Aleksander Läte surmaga näis olevat surnud veel tükike midagi. „Varises viimaks see elujõuline helidekuningas!“ kirjutab Jaan Roos oma päevikusse, kui ta mööda Eestit ringi uitab. Kõigist teistest sel päeval maetutest Roos vaikib, vaikivad ka teised, vaikib ka ajalugu ise, see tumm tunnistaja, ning ilma auvalvete ja sümfooniaorkestriteta, ilma parketi ja rongkäiguta lastakse sel päeval Jüri kalmistul mulda kaks naist (neist ühe asju ei aja sugulased, vaid veel ainult kolleegid kolhoosist Eesti Fosforiit), Hanilas vanem mees (süda), Mihklis võetakse viis rubla tükist ning maetakse selle eest noorem naine (tuberkuloos) ja vanem naine (vanadus), Ristil kolib mulla alla vanem leskmees (vanadus), Häädemeestel noorem naine (tiisikus), Siimustis tehakse sel päeval mullast säng vanemale mehele ja 17-aastasele neiule – tapetule, ja teismelisi lastakse tol päeval köitpidi aeglaselt allapoole mujalgi: Vigalas maetakse 15-aastane tüdrukuke (tuberkuloos), Jõgeval 17-aastane neiu (kohal on tema ema ja ka keegi Uno) ja Põltsamaal 20-aastane naine (peapõletik), kuid ennekõike on see ikkagi vanade inimeste lahkumispäev, neid langetatakse mulda Kambjas (jalgade gangreen ja süda) ja Räpinas (selgrooüdi kuivamine), Simunas ja Rõuges (mõlemal vanadus), Kadrinas maetakse tol päeval ühekorraga kolm vana leske – ja sama juhtub ka Põlvas, Kanepis jäetakse hüvasti mõrvatuga (löök pähe) ja Helmes hukkunuga (mootorrattaga vastu autot), Rakveres aga enesetapu teinud 33-aastase mehega, Kristuse iga on tallegi viimane, tal, kelle väike pojake alles aasta tagasi oli surnud tuberkuloosi, ei ole enam elu mõtet, ei ole millegi küljes püsida, ei ole miskit, minema siit, jumalaga, jumalaga, jumalaga. Ja jumalaga öeldakse ka Tallinnas ühes pihtkonnas, kus tol päeval on kolm matust järjest: puupiirituse, palgikoorma ja halvatuse ohvrid, ning kõiki neid matab üks õpetaja, ühe inimese sõnad kõigile järele, sellesama mehe sõnad, kes veel kümme aastat varem oli koos kolleegiga teinud ilma kummideta BMW-ga ringsõidu Järvamaal, see oli olnud kena ringsõit (fotode peal on nad särgiväel – järelikult päike), ja kui ta järsku oli tundnud kanget piimajanu, siis auto peatati ja lahke vanaproua lüpsis neile piima, mida BMW porilaudade pealt joodi, mmmmm, lüpsisoe piim otse kurgust alla, ning veel kümme aastat tagasi oli ta olnud ka seebivabriku omanik, jah, pastor ja seebitegija, kas ongi seal suurt vahet, üks teeb puhtaks väljast, teine seest – ent möödas oli see kõik, BMW ja piim ja seep, see kõik oli minevik, järele oli jäänud vaid jumala sõna ja need kolm surnut siin, ja tänane päev, 12. september 1948. aastal, oli nende surnute esimene päev taevases riigis (või vähemalt selle ootejärjekorras), „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Aamen“ – ja nii kolm korda enne veel, kui päev loojub. Ja Tapal maetakse samal ajal kaks inimest, saatjaks neil kõigil mitte rahvakunstnike sõnad, vaid jumala sõna, jumala sõna ja igavene ajalugu on see, mis on nende päralt, ja ühe neist (24, naine, vallaline, kopsutiisikus) ema vaikselt sosistatud sõnad, tema ainuke tütar, oh Miralda, oh Miralda, pole mul kedagi teist peale sinu, ja pole ka sul enam kedagi teist peale minu, ainult mina käin su hauda hooldamas, kitkun sammalt, nopin ära käbid, tõmban liiva peale triibud meie vana lühikese varrega rehaga (mäletad?), ainult mina, sest kui ma suren ja mind sinu kõrvale maetakse, siis ei käi enam keegi, ei hoolda enam keegi, ja pannaksegi meie haud (oh Miralda) aastakümnete pärast hooldamata haudade nimistusse, „rohi läbikasvanud, servad sammaldunud“ kirjutatakse sinna, nii kaome hääletult ajaloo samblarohelise serva alla, tütar, tütreke, ei kirjuta sinust keegi, ei kirjuta isegi Jaan Roos, too argise maailma kroonik, sest Roosi elus möödub 12. september peaaegu märkamatult. Võimalik, et samal hetkel, mil Aleksander Läte allapoole murupinda langetatakse (ei saa välistada, et see on ka sama hetk, mil laskurkorpuse jaokomandör seltsimees Karl Rello fotograafi ette istub, miskipärast ilma pagunite ja lõkmeteta, kas ta oli NKVD-s? oletab üks ajaloolane, ning endast ajaloo tarbeks pildi laseb teha), umbes samal hetkel võtab Jaan Roos paberi ning kirjutab esmalt üht-teist oma vennale, kes kusagil Siberis vireleb elu ja surma piiril (piiriületus rangelt vabatahtlik), ning avab seejärel oma truu päeviku ja teeb sinna igapäevase sissekande: „Öö veetsin seal, kuhu eile tulin. Kirjutasin täna vend Eedile kirja, milles ütlen muuseas järgmist: „Peab elama!““
Kell on saanud kaks. Võimalik, et just nüüd tõstab Tartus Kalevi tänaval tähelepanelik kodanik üles koti ja avastab seda lahti tehes, et see on täis autotööriistu ja -võtmeid. Omaniku leidmine ei tohiks olla liiga raske, autosid on kogu riigi peale kõigest veidi üle 8000, palju neid siis Tartuski olla saab. Võib-olla nüüd saabub ka hetk, mil Rakveres peetakse surnuaiapüha, ühed vanemad mälestavad pisipoega ja ühed lapsed oma ema, ning õpetaja kirjutab oma vihikusse: „Isamaasõja kangelastegusid kroonib rinna surumine kuulipildujaavasse. Seda suudab vaid see, kel on Kristuse armastus.“
Taas kõlab ka üks pauk ja seal, kus alles äsja olid koolinoored higistanud oma kehast välja – võimalik, et – pettumuse äraröövitud olümpiavõidu puhul, hakkasid võidu peale kihutama mootorrattad. Õhk Tartu kohal täitus säärase mürakorinaga, nagu oleks keegi pahur hiiglane üles ärganud ja otsustanud linna täis oksendada, ning mida rohkem päev edasi läheb, seda enam on müra kogu riigi kohal. Viljavarumispunktidesse sõidavad autod (aga ka hobuveokid) ning viivad sinna normivilja. Millised olid nende inimeste näod? Millised olid üleüldse inimesed 12. septembril 1948. aastal?
Tehkem mõned loogilised tehted ja väitkem, et 12. september pidi olema suuresti rõõmutu: segu vihast, pettumusest, väsimusest, hirmust, lootusetusest andis selle päeva tooni, inimeste seljad olid tol pühapäeval pigem kühmus kui sirged, nende silmad pigem tühjad kui elavad, vaadati pigem lähemale kui kaugustesse, žestikuleeriti harva, räägiti vähe, juttude sisse tekkisid pikad pausid (või suutsid hõredad laused raamidagi vaid pause), oldi närvilised, vabiseti seesmiselt, laste peale kähvati, nii mõnigi loom sai ebaõiglaselt jalaga või nähvatati lihtsalt eemale, seedehäirete arv ulatus üle keskmise taseme, uksed sulgusid sel pühapäeval valjemini kui eelmisel või järgmisel päeval, teeäärsetest sirelipõõsastest rapsati endalegi märkamatult lehti, näod kaeti ajaloo eest sageli kätega ning nende käte varjus võis ainus natukenegi positiivne emotsioon olla õhuke kergendus normide täitmise pärast või saabunud ükskõiksus, sest „peaaegu ühtegi maja ei ole ilma valu ja kannatuseta“, nagu oli Jaan Roos sama nädala kolmapäeval kirjutanud, ning nüüd, pühapäeval, sai see kõik eriti reljeefselt selgeks. Ei, mitte ainult viljanormide pärast, vaid puhkepäeva tõttu löödi uus hoog sisse ka kolhooside asutamisele, inimeste vabadus töötegemisest tähendas kohustust koguneda suurel hulgal kuhugi majakestesse ning kirjutada alla sellele, millele alla kirjutada ei tahetud. Sundus, kuuletumine, pettumine ja vägivald, lõputu vägivald kumavad selle päeva ning nende lehtedes toodud juubeldavate kirjelduste tagant, kui teadmata päevasel kellaajal kogunevad näiteks Kaarepere valla Kassinurme külanõukogus 19 majapidamist, ruum on ajalehe sõnul ehitud sügislilledega (järelikult astrid, valgeõielised hortensiad, amuuri siidpööris, võib-olla ka krüsanteemid, kanarbik, eredad eerikad), kohal olevat nii vanad kui noored, ühiselt saadakse aru, et „kolhoosi tee, sotsialismi tee on töötavate talupoegade jaoks ainuõige tee“, antakse allkirjad, valitakse ametnikud (esimeheks valitakse mees, keda kolm aastat tagasi oli ajaleht süüdistanud kuritegelikus lohakuses, muude segaduste seas avastati tema hobuse rinnalt pikk verine haav), võetakse nimeks Kalevipoeg, hele sügispäike virvendab akna taga väljal, kusagil vilistab rehepeksumasin, soe ja mugav on toas ja soe on ka väljas, kui sinna lõpuks astutakse, ning õigus on lehereporteril, kes lõpetab oma artikli: „12. september jääb kaareperelastele ajalooliseks päevaks.“ Täpselt kell kaks asutatakse kolhoos ka Ropka vallas, selle nimeks saab Punane Täht, esimeheks valitakse noor neiu, Venemaalt tulnu, kes sõnab reporterile: „Meil on siin kõik omad ja tuttavad inimesed, küll ma toime tulen.“ Mõnekümne kilomeetri kaugusel Vanemuise teatris tõmmatakse aga täpselt samal hetkel eesriie eest, lavale astub endine metsatööline ja sepapoiss, nüüdne näitleja, ja ütleb: „Ei, sir Hugh, ärge mind keelake: lähen selle asjaga kasvõi Tähekojani.“ Alanud on komöödia „Windsori lõbusad naised“ päevane etendus, saal on täis kas pilgeni, pooleldi või peaaegu üldse mitte. Päike libiseb hääletult mööda oma selle päeva kõrgpunktist.
Järgnevatel tundidel koguneb üks kimbuke inimesi akvarellide ja joonistuste näitusele (väljas on mitmekümne autori tööd, inimesed kõnnivad akvarellide ees, mis kummaline õhuline tehnika, mis ei kata kunagi korralikult, vaid jääb alati ebalema, läbi paistma, kumenema, nagu polekski tal oma seisukohta) ning täpselt kell 16.30 teeb viimase ohke Paides Väike-Aia tänaval majas number 28 väike tüdruk, põsed aukus, näost veidi kollane, kael veidi turses, väike Veronika, alles mõni nädal tagasi viieaastaseks saanud Veronika kaob nüüd pimedusse, ja kes seal olid, mida nad ütlesid, ei tea me enam kunagi, nii et tehkem siis ajaloo eest ise üks oletus: „Vähemalt oli ta kodus,“ sosistab tagumises nurgas omaette tema vanaisa.
Elmar Tikk otsib samal hetkel ikka veel dokumente (ei saa välistada taaskordset kiiret puudutust vastu püksiauku, see ei ole seotud ühegi tahtmisega, on pigem refleksioon, nagu on too päev üldse paljuski refleks), Anna Haava istub tummalt köögilaua taga ja vaatab eikuhugi, mootorrataste hääled on hakanud vaikima, ametiühingute koosolekud ja tankistide päeva kontserdid on lõppenud, isegi linnud peavad lõunapausi, ent raadiost on endiselt kuulda Glinkat ja Borodini. Inimeste voorid liiguvad viljakogumiskontorite vahet, nägudel peegeldub endiselt süngus, tüdimus ja mittemiski ning ainult Albus on üks mees veidi rõõmsamas tujus, sest taas on ta purjus ning kihutab traktoriga ebapraktilises suunas. Päevane sagimine, see iga päeva tegelik tuum, endast jälgi mittejättev ilma sündmusteta toimetamine, mis defineerib iga päeva, kui ei ole just tegemist sõja lõppemise või meteoriidi langemisega, on oma kõrgharjal, ning ei, sel päeval ei lõpe sõda ega lange meteoriit, selle päeva üdiks, essentsiks, olemuseks on inimeste saalimine ning sebimine. Soe õhk ainult soodustab seda, inimesed on tol päeval rohkem õues kui sees, pigem tänavatel, põldudel ja metsas kui tubades või auto-des, keegi pole varjunud, ja lapsed, ka lapsed pole autodes, sest lapsi oli toona niigi umbes 30 korda rohkem kui autosid, igasse autosse oleks pidanud seega mahtuma 28 ja pool last, aga mahtunud oleks neid ilmselt viis-kuus, ei, tegelikult võib-olla rohkemgi, sest ajad olid rasked ja lapsed olid söönud end vaid poolõhukeseks, paksukesi sel päeval ei nähta, see on peenikeste inimeste ja õblukeste laste päev ning sääraseid oleks autosse võinud toppida ehk isegi tosina, ent ka kõige püüdlikumad perekonnad poleks suutnud toppida 28 ja poolt last, nad jäid välja, jäid autode kõrvale, uste taha, puuriitade kõrvale, aga ainult hetkeks, kohe oli minemajooks, nautima sel soojal pühapäeval suve järelmaiku, üht esimest vaba päeva pärast kooli algust, joostakse, aetakse palli taga, veeretatakse rattaid, tegeldakse imeliku kujuga jubinatega, leitakse metsast kiivreid, granaate ja padrunikesti (nende vanemad korjavad mõned meetrid eemal kukeseeni ja riisikaid, metsad võivad olla täis neid, kes on tulnud puhkepäeval pohli, mustikaid või jõhvikaid otsima, ja tõepoolest, leiamegi tõendi, et vähemalt kella viie paiku jõuavad kusagil Tartu kandis koju „marjulised kaugelt“, kes – persse! – on ratta lenkstangi kõveraks keeranud). Kuhu ka pilk ei ulatuks, lapsed turnivad, ronivad ja ripuvad, vahel on terved puud neid täis, ronitakse üle aedade ja tarade, pätsatakse õunu, pirne ja õue kuivama jäetud huvitava kujuga pükse, nokitakse tatti (Elmar Tiku vennalapsed näiteks, see on neil vanaisast), sülitatakse maha, kinganinadega lüüakse kivisid, igavledes vaadatakse taevasse (sinna pole endiselt pilvi ilmunud) ja väga võimalik, et just sel päeval ja näiteks kella poole viie paiku ilmub Ruila koolimaja (korrektor: endine mõisamaja) teise korruse aknale väike tüdruk, kõõlub kõrgel akna peal, ning juba keegi jookseb, keegi karjub, ema vaatab kangestunult, isa jookseb trepist üles, jõuab pärale, haarab tüdrukust, päästetud, Leelo Tungal on päästetud. Jah, lapsi pidi olema sel päeval palju näha, ja natuke ka noori inimesi, kuigi vaid õige natuke, sest 19- kuni 39-aastaseid inimesi on sel aastal eriliselt vähe, statistikakõver langeb selle koha peal kuristikku ja ainult kuristiku põhjas liiguvad mõned visad noorukid, kes tegid sel päeval tööd, suudlesid, kiirustasid, laulsid, istusid, umbes 16 paari üle riigi abiellus ja kolm paari lahutas, rohkem seal kuristiku põhjas teha ei jõutudki, keskmine rahvastiku vanus oli selleks hetkeks langenud alla 30. eluaasta piiri, oodatav eluiga vireles napi 43 eluaasta juures, igal aastal suri keskmiselt kuus tuhat inimest rohkem kui tavaliselt, vanem põlvkond oli ära viidud või ära läinud, igal pool seega lapsed ja mõned noorukid ning muidugi naised, ennekõike naised, sest mehi ju ei ole (hauas, vangis, Siberis), see on feminiinne päev, kergelt infantiilne ja tugevalt feminiinne päev, seega lapsed ja naised seisid ning vaatasid ringi, see oli nende paik tol hetkel ja nende pühapäev, täidetud nende tegevustega, ja vanainimeste toimetamisi nagu koogutamine, kepi najal liipamine või niisama toas köögiaknast pikalt väljavaatamine näha ei olnud, see päev oli rõõmsate laste päev, pidi olema, kõik olud soosisid neid, nagu olud vaid imeharva lapsi soosivad, isegi kui oludeks olid pelgalt päike, vabastus koolist ning käske jagavate isade nappus.
Ja tõepoolest, üks väike tüdruk tõepoolest peabki just täna oma kuuendat sünnipäeva (naaskem faktide juurde): istutakse ümmarguse laua taga erinevatel kokkuklopsitud toolidel, sest õige mööbel on sõja ajal põgenedes väikelinna maha jäänud, laud on aga kaetud parimate lauanõudega ning laua keskel – oo jaa! mmm! nämma! – on biskviittort kreemiga, millele tüdrukukese ema on tõmmanud kahvliga mustri, kui ilus, kui ilus, võis mõelda too tüdruk, ja siis korraga mingi prahh!, keset tennisepalli rütmilist põntsumist, mootorite röökimist ja laulukooride müha, keset pidulike kõnede oktaave ja haamrilöökide mažoori, keset seda ajaloolist helide kaskaadi äkitselt miniatuurne prahh!, intiimne prahh!, niisiis Ajalugu katkestav prahh! – üks toolipõhi andis järele, ei pidanud vastu seda 12. septembri pinget, keegi kukkus läbi selle põhja, prahh!, ja siis nali ning naer, jah, lootkem, et nali ja naer sel pühapäeval, mil õhk oli palavusest mitte ehk paks, või kui paks, siis metafoorselt ja diskursiivselt, printsiibina paks, ning alles õhtupoolikul hakkas päike taevarannast alla langema, langes ja langes, ning raadio luges talle saateks katkendi Tolstoi jutustusest „Kasakad“, kusagil pandi võib-olla juba kütte igapühapäevane saun, kella kuue paiku jooksid eri staadionidele eri linnade jalgpallurid ja lõid vähemalt neli väravat (poolteist tundi on kosta pealtvaatajate lakkamatuid ergutusi, kohtunike lõikavaid vilesid, treenerite vänget sõimu ja kollektiivset arutut juubeldamist väravate puhul), linnud hakkasid üles võtma oma õhtuseid tuure (naksuv tšek pluss segu veskitiibade laperdamisest ja koera köhast), kusagil Pärnus istusid mererannas pajupõõsaste vahel pingil viis vanainimest ja nende aeg möödus lõbusas vestluses (kostab naeru, seegi on fakt) ja vanainimestest mitte väga kaugel, kvartal või kaks, kisendas või karjus või pröökas üks tunnivanune laps, laps-lapsuke, imik-imikuke, roosa ja elevil, või ka limane ja hirmul, või hoopis ebamääraste emotsioonidega, verbaliseerimatute tunnete küüsis pamp-pambuke, kes kisendas (või karjus) nõnda, et see võis (aga ei pruukinud) kosta haigla-aknast välja, lennata üle vangla ja juudi palvemaja ning kes teab, ehk jõuda ka lõbusat vestlust pidanud Viljandi grafomaani ning tema sõpradeni, kui tuule suund oli piisavalt soodne (stopp, stopp! kuid tuult ei pidanud ju tol päeval puhuma – nii ütleks toimetaja), karjub ja kisab (või pröökab) see imikuke, see tankistide päeval oma ema üsast, sellest turvalisest kabiinist 12. septembrisse sündinu, Aleksander Läte kaotuse tasakaalustaja, surma balanssiajaja ja lotopileti võitja, sest tol aastal jäi ellu vaid kuus last seitsmest, ning kuna hiljem öeldakse tupsule-tupsukesele, et tema on sündinud just nimelt tankistide päeval, siis „tahtsin lapsena tankistiks saada ja tankid meeldisid“ (meil on see tunnistus kirjalikus vormis olemas), vaat nii mõjutas too päev üht inimest, andis talle unistuse, andis talle pürgimuse, eesmärgi, vaat selline päev, ei olnudki suvaline, vaid oli ajalooline päev – isegi kui see ajalugu on vaid ühe inimese ajalugu.
Kella seitsme paiku, mil varjud olid veninud juba tänavanurkadeni, asutasid uue kolhoosi Küti ja Sipe küla 27 perekonda („Nad olid jõudnud veendumusele, et kollektiivne töö on ainus tee jõukusele ja kultuursele elule“), pool tundi hiljem avanevad teatrites taas eesriided ja lavale astuvad Põhja-Aafrikas lahtirulluva romantilise ooperi kangelased (Maroko kuberner, võõrleegioni ohvitserid, sultan, tema lemmiknaine, mõned pärismaalased ja mõned haaremivalvurid) või akadeemilisema loomuga opereti karakterid (krahv, parun, husaarid ja rikas seakasvataja), Hageris seevastu etendatakse aktuaalset näidendit neegrite diskrimineerimisest, Pärnus aga astub pamp-pambukese isa oma tööpostil telefoni juurde, tõstab toru, valib numbri (see võis, aga ei pruukinud tal olla peas), teises otsas kutsub kaks korda (aga võib-olla hoopis kolm korda), siis toru tõstetakse, jah, jah, halloo, jah, on küll, on sündinud, poeg-pojake, jah, jah, palju õnne, aitäh, teile ka. Toru hargile, pisar (?), rusikavibutus õhus (?), kaugusesse suunatud pilk (?), naer (?), vaikne õnn (?).
Päike on nüüd juba päris lähedal lõplikule hüvastijätule ja justkui proovitaks kasutada veel viimast päevavalgust, mängitakse siin-seal tankistide auks puhkpille ning asutatakse kibekiirelt veel mõned kolhoosid (ühismajandi Võit asutamisel otsustatakse ühiselt, et iga pere jätab endale ainult ühe lehma, eiei, rohkem pole meil vaja, tõesti, ei taha me oma lehmi enam, kõik las võtab kolhoos; Rahu asutamisel rõhutab reporter fakti, et ruumi põrand, kuhu kogunetakse, on läikima löödud; kolhoosis Koit on esimesest päevast tõsine ning asjalik suhtumine oma ülesannetesse; Uue Elu puhul kaalutakse ka nimevarianti Tõusu Tee, koosolek lõpeb igatahes uue esimehe lausega „Seltsimehed, astume koos uude ellu“). Kell kaheksa algab päeva viimane kontsert (esineb meeskvartett), maletšempionaadil teeb järjekordse šahh-mati Iivo Nei, raadios lõpeb viisipõimik lindilt ning ühel parvel nähakse pilti joobnud autojuhist ja samasugustest kaassõitjatest. Kell üheksa lõpetavad artelli koosoleku seltsimehed need ja need Viljandimaal ja kutsuvad veel üles, et kolhoosile üleantavat inventari ei ole mõtet hävitada, sest see tuleb hiljem niikuinii endal kinni maksta. Päike on selleks hetkeks juba loojunud.
12. septembri viimased märgid tulevad pimedusest. Kuigi kuu oli kasvavas faasis, täiskuuni oli jäänud vähem kui nädal ja juba nüüd laiutas suur valge sõõr pilvitus öötaevas, valgustades kogumispunktides seisvaid tummade nägudega inimesi või külatänavatel kulli mängivaid lapsi, jäi ta ilma inimese abita: autotuled lõikasid pimedusest läbi vaid mõnel üksikul korral (ja sageli tähendas see valgus hirmu, inimesed tõmbasid kardinad ette ja jäid ootama, kas auto peatub nende maja ees), linnades puudus tänavavalgustus isegi kesklinnas (Tallinnas õigustati pimedusse mattunud Viru väljakut vaskjuhtmete ja lülitite nappusega). Ainsad valgusallikad peale väikeste tulekeste elutubades võisid olla leegid, mis saunaahjudes ahnelt haavapakke sõid, ent saunast välja astudes ja ümberringi vaadates oli selge – 12. september hakkab lõppema. Seda oletust ei lükanud ümber ka läbi sooja õhtuõhu paistev tähistaevas.
Raadiost kõlas veel loeng tankistidest, siis aga juba sumedasse sooja sügisõhtusse sobivad Schubert ja Mendelssohn. Teatrist valgus tänavatele operetipublik ning sumises erutatult, nii mõnigi üritas kohmaka vilega järele teha Maroko kuberneri aariaid. Noorelt surnud tütarlaste emad lebasid oma voodites, selg maailma poole. Leena Kask silitas Siki nina, Jaan Roos pani punkti vennale Siberisse kirjutatud kirjale, väike tüdruk limpsis kahvlit tordist puhtaks, Elmar Tikk leidis dokumendid (need olid ühes praos, andkem ajaloole siiski lootust), tasapisi muutusid inimesed tubaseks, õuedest koguti kokku lapsed, suleti uksed, söödi õhtust – ilmselt midagi värskete kartulitega seonduvat –, ning võimalik, et võrreldes sama nädala ülejäänud õhtutega astuti keskmisest rohkem vahekorda (muidugi kui oli, kellega vahekorda astuda), sest oli ju puhkepäev ja pealegi ootasid maandamist päevased pinged, võistlustel tekkinud testosteroon, esinemiste ärevus, lõppematuna tunduv lein. Ruumid ja aknatagused tsoonid täitusid ohete ja kirglike ilusate lausete, aga ka rühmamiste, äginate, karjete (nii summutatud kui summutamata), pikalt kõlavate „äääääää-de“ ja „mmmmmm-idega“, ning siis naasis tänavatele, põlluveerde ning teedele hommikune vaikus. Pimedus ja vaikus olid need, mis raamisid 12. septembrit 1948. aastal, nagu nad raamivad iga päeva.
Ja Asta Liivak? Asta Liivak võttis mõned päevad või mõned nädalad hiljem talle ulatatud foto, keeras selle teistpidi, proovis meenutada toda järjest kaugemaks jäävat päeva ning kirjutas siis. „Esimene puhkepäev Ruilas. Päevakord. 1. Pallimäng. 2. Tutvumine (nimi loetamatu) ja Eerikuga. 3. Vestlus kanamunade jahil. 4. Sovhoosi kanala külastamine. 5. Lumekana supp.“ Ja kõige alla: „12. sept. 1948.“
Siis keeras Asta Liivak foto uuesti teistpidi ja vaatas veel kord, kuidas ta mustvalgelt üles hüppab ning kuidas noormees käega kohe-kohe õhku ringi joonistab. See oli olnud tema, alles esimesi nädalaid õpetaja esimene vaba päev, ning ühiselt oli otsustatud koos teiste noortega mängida natuke võrkpalli (traditsioon, millest ta hiljem aastakümneid kinni hoidis). Tema vanemad kolleegid ei ole fotole jõudnud, nad on võrkpalli jätnud uustulnukatele ning on oma toimetamiste juures. Võimalik, et kooli direktor Helmes Tungal ja tema abikaasa Felix Tungal vaatasid samal ajal oma tütart, kes peaaegu oleks akna pealt alla kukkunud, ja andsid talle pigem enda kui tütre rahustamiseks sooja vett moosiga. Võimalik, et Asta Liivaku uued sõbrad raamisid väljakut, kõik ei trüginudki sinna, ja võimalik, et hiirvaikselt istus 12. septembril 1948. aastal kusagil platsist mõõdetud kaugusel ka üks vanem härra, ülikond seljas ja silmad peidetud ümmarguste prillide taha. Istus pingil või kännu peal ning vaatas noori õpetajaid, kui nad hõisates ja naerdes palli üle võrgu teisele poole sudida püüdsid, see ei olnud tolle päeva esimene, aga võib-olla üks kõige valjemini kõlanud naerusid riigis, mille ulatus oli küll napp, kaugemale Ruila väikesest palliplatsist see ei kõlanud, suured puud summutasid kõrgemad noodid kiirelt, kuid seda rõõmsam see oli ning tolle vanema härrani võis see naer vabalt jõuda, jah, miks mitte, sest (võimalik, et) sealsamas ta ju istus, silmad ümmarguste prillide taga ning mingi närvilisus sees, mingi poolnähtamatu käte mudimine võib-olla, või salamisi suitsetamine, või hoopis tõmblema hakanud silmanurk, mida ta varjata püüdis, sest välja ei tohtinud näidata, midagi ei tohtinud välja näidata, sest muidu hakatakse veel uurima ja tuleb välja, et kaks tema poega olid Saksa sõjaväes, kindlasti tuleb välja, võib-olla ongi juba välja tulema hakanud, ja silmanurk tõmbles, kurk neelatas, käed pigistasid midagi nähtamatut, ja ta vaatas abiotsivalt ringi, kuid kellelt sa abi saad, kas neilt palli taga ajavatelt ullikestelt, mida nad naeravad, mida nad naeravad 12. septembril 1948. aastal, kas nad ei näe, mis toimub, kas nad ei aima, kas nad on pimedad, ei, nendest abi ei ole, mõtles too mees ja teadis, et teda päästab ainult tema ise, tuleb ise päästa, tuleb ise kirjutada, kirjutada kaebus kellegi peale, päästa oma nahk, sest toru läheb kellegi teise poole, näiteks direktori, jah, direktori, Helmes Tungla poole tuleb toru suunata, ja silmanurk tõmbles taas, käed pigistasid ja kurk neelatas, ega aimanud see mees, et mõned aastad hiljem neelatab see kurk veel ja veel, neelatustest saab neelamine ning nõnda neelab see kurk, neelab ja neelab, et unustada, maha salata, ära peita oma häbi ja süü, neelab ja neelab kibedat, kuni enam ei neela, kuni ongi kõik, nii juhtub mõne aasta pärast, aga mitte veel, ei, mitte veel, sest praegu on alles pühapäev, imeline soe päev, kas pole hea olla inimene, kas pole tore olla elus, kas pole vapustav tunne lüüa palli oma esimesel vabal päeval teisele poole võrku, kui hea, kui hea on täna olla, ahh, kui ometi oleks sääraseid päevi veel.
Tänan Leelo Tungalt, Jaakko Hallast, Heidi-Ingrid Maaroosi, Maarja Kangrot, Janis Tobrelutsu, Janeli Puusaagi, Mart Oravat, Riho Saardi, Hanno Ojalot, Urmas Vadi ja Tarvo Valkerit.
Allikad:
Voldemar Erm, Päevikud. Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, f 361, m 27:2.
Google.
Jaakko Hallase kiri koos väljavõtetega tema isa kirjadest, 30.01.2019.
Keskkonnaagentuuri ilmavaatluste arhiiv. Valdo Jahilo kiri, 19.12.2018.
EELK kirikuraamatud Rahvusarhiivis.
EELK konsistooriumi arhiiv, fond nr 86.
Kolhoos „Sakala“ üldkoosoleku protokoll. Rahvusarhiiv, EAA.M-691.1.15.
Eerik Kumari, Ekskursioonipäevikud nr 35–38. Rahvusarhiiv, ERA.5107.1.346.
Rene Levoll, Tsaari motopärand Eestimaa teedel. Tuna, 2016, nr 1.
Heidi-Ingrid Maaroos, kiri 24.01.2019.
Minu lamp põleb. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947–1970. Koostanud Eve Annuk, Kristi Metste. Tallinn, 2015.
Nõukogude Eesti nr 26. Filmikroonika. 1948. Eesti Filmiarhiiv, fond nr 203, arhivaal nr 587.
Paaritustunnistus Leena Kask märale Siki 1948. a. Hiiumaa Muuseumid, HKM 4134:4 A 2675.
Leo Paim, Päevik. Käsikirjas. 1. mai 1947 – 24. sept. 1948. Tartu Ülikooli Raamatukogu, fond nr 174, säilik nr 5.
Janeli Puusaag, kirjad 26.12. ja 27.12. 2018.
Jaan Roos, Päevik 22.VI 1948 – 31.XII 1948. Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, F 236/M 28:1.
Anton Suurkask, Perekonnaraamat VII. Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA F 124/M 105:1.
Raul Uulman. Diplom. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, ESM Fp 2372:33 D 4177/F5-5/181.
Võhma alevi VTÜ nõukogu peakoosolekute protokolliraamat, 1948–1967. a.
Eesti Tuletõrjemuuseum, TTM 1341 DokF.
Ajalehtede Rahva Hääl, Edasi, Sirp ja Vasar ning Õpetajate Leht 1948. aasta septembris ilmunud numbrid.
Märtsikuu Vikerkaare avab Eero Epneri essee 12. septembrist aastal 1948. Mis oli selles päevas erilist, mis tegi ta kirjutamisvääriliseks? Pealtnäha mitte midagi. See oli pühapäev, nagu iga teinegi. Ainult juhuslikult näppu sattunud pilt võrkpalli mängivast naisest tõi selle päeva autori tähelepanu alla. Aga nagu Epner kirjutab, “