Kas jääme surmale võlgu? Vähist ökoloogi pilgu läbi
TUUL SEPP
Tänapäeva maailmas oleme seljatanud enamiku meie esivanemaid kimbutanud ohtudest. Suur osa maailmast ei pea enam muretsema nälja, epideemiliste nakkushaiguste ega puuduliku hügieeni pärast. Kõige tõenäolisemalt kohtub selle artikli lugeja Liiva-Annusega kas südame-veresoonkonna haiguste või vähi tagajärjel.
Osaliselt tuleb vähisurmade osakaalu tõus kahtlemata sellest, et inimesed enam muudesse haigustesse ei sure. Meditsiini ja teaduse arengult laenatud lisaeluaastad on aga sellest hoolimata piiratud. Vähi tõenäosus suureneb vanuse kasvades, ja mida vanemaks inimesed saavad, seda suurem on nende vähki haigestumise risk. Lisaks suurendavad vähiriski meie moodsad elutingimused – kaloririkas ja kõrgtöödeldud, aga toitainetevaene toit, reostunud õhk, suitsetamine ja alkoholitarbimine.
Tõhusa vähiravi leidmine on üks kõige aktuaalsemaid ja kõrgemalt rahastatud uurimisteemasid, kuid senised tulemused ei ole vastanud ootustele. Edusamme tehakse, kuid need tunduvad valusalt aeglased, eriti kui puudutatud on mõni meie enda pereliige. Näiteks Ameerika Vähiliidu andmetel oli võrreldes 1975. aastaga 2012. aastaks tõenäosus järgmised viis aastat üle elada eesnäärmevähi puhul tõusnud 68 protsendilt 99 protsendini, rinnavähi puhul 75 protsendilt 91 protsendini, nahavähi puhul 25 protsendilt 50 protsendini ning lümfivähi puhul 72 protsendilt 89 protsendini. Numbrid pole pahad, samas mahub selle ligi 40 aasta sisse tohutult uurimistööd, kulutatud teadusraha ning miljoneid enneaegselt surnud inimesi. Võime järeldada, et vähiteadus vajab järgmise suure hüppe tegemiseks hädasti uusi ideid, innovatsiooni ning valdkonnaüleseid lahendusi.[1]
Ökoloogia ja evolutsioonibioloogia on kaks teadusharu, mis on arenenud vähibioloogiast suhteliselt isoleerituna. Kuigi esimesed tööd, mis vähikaitsemehhanisme evolutsioonilisest vaatenurgast käsitlesid, ilmusid juba 1970. aastatel,[2] on vähi evolutsiooni ja ökoloogia uurimine teadusharuna hoo sisse saanud alles viimasel kümnendil. On mõistetud, et ideede laenamine evolutsiooniteadusest ja ökoloogiast võiks suuresti parandada meie arusaamist vähi tekkepõhjustest ja arengust ning aidata leida uusi ennetus- ja ravimeetodeid. Annan siin lühiülevaate ideedest, mis vähi ökoloogia ja evolutsiooni uurimisel esile on kerkinud. Lugedes palun arvesse võtta, et minu taustaks on evolutsiooniline ökoloogia, sugugi mitte meditsiiniteadus, mistõttu meditsiinilise terminoloogia ja protsesside koha pealt ei saa ma välistada ka liigjulgeid üldistusi või ebatäpsusi. Alapeatükkide jaotuses lähtun evolutsioonilise meditsiini kui teadusharu ühe rajaja Randolph Nesse’i viiest evolutsioonilisest põhimõttest vähi mõistmisel.[3]
Miks vähk tekib?
Esimesed elusorganismid olid teatavasti ainuraksed ning iga raku prioriteet oli iseendast võimalikult paljude koopiate tegemine. Hulkraksuse teke andis aga olulise eelise – hulkrakne organism saab kasvada suuremaks kui ainurakne, tal on pikem eluiga ja ta saab endale lubada rakkude spetsialiseerumist. Et hulkraksus annab eelise, on evolutsioonis korduvalt kinnitust leidnud. Hulkraksus on päristuumsetel organismidel eri liinides sõltumatult välja arenenud vähemalt 46 korral[4] ning tekkis esimest korda juba 3,5 miljardit aastat tagasi tsüanobakterite ehk sinivetikate laadsetel organismidel.
Et rakud hulkrakses organismis ei oleks egoistlikud ja teeksid omavahel koostööd, pidid nad üksteisega suhtlema hakkama. Välja pidid kujunema geneetilised kontrollmehhanismid, mis suruvad alla rakkude isekust. Huvitaval kombel on paljud põhilised vähiga seotud geenimutatsioonid just sellistes iidsetes hulkraksust reguleerivates geenides. Vähirakud on sisuliselt teinud evolutsioonilise kannapöörde hulkraksest organismist tagasi ainurakseks, isekaks tegelaseks. Vähirakkude ja ainuraksete organismide vahel (nagu bakterid või pärmseened) esineb mitmeid sarnasusi. Näiteks on eri rakud üksteisele konkurendid, mitte koostöö tegijad, energia tootmiseks kasutavad nad mitte kuigi tõhusat käärimisprotsessi, nende genoom on hulkraksetega võrreldes ebastabiilsem ning nende DNA parandusmehhanismid sarnanevad iidsete ainuraksete omadega.[5]
Arusaama, et vähk on väga vana evolutsiooniline probleem, toetavad kasvajate leiud väga erinevatest hulkraksetest organismidest, nende hulgas käsnadelt, seentelt, taimedelt ja vetikatelt. Vähk on seega palju laiem fenomen kui tänapäeva inimeste haigus. Arusaam, et vähirakud on evolutsioonilises mõttes astunud sammu tagasi, annab ideid ka võimalikeks ravi- ja diagnostikameetoditeks. Näiteks on vähirakkude teistsugust energiatootmismehhanismi juba aastakümneid kasutatud vähikollete leidmiseks.[6] Teiseks võimaluseks on sihtida ravimitega just neid mehhanisme ja geene, mis muudavad vähirakud ainuraksetega sarnasemaks, sest need võimaldavad eristada terveid ja haigeid rakke.
Meie keha kui ökosüsteem
Nagu kõigi elusate rakkude puhul, kehtib ka vähirakkudele Darwini loodusliku valiku printsiip: ellu jääb see, kes keskkonda kõige paremini sobitub. Keskkond, milles vähk areneb, on meie keha. Vähi väljakujunemise juures saab seega tõmmata paralleele liikide tekkeprotsessidega.
Ühelt poolt on meie keha vähirakkude jaoks väga vaenulik keskkond. Isekaid rakke ehk potentsiaalseid vähitekitajaid püüab pidevalt märgata ja hävitada meie kehasisene politsei ehk immuunsüsteem, kes suhtub nendesse samasuguse halastamatusega nagu bakteritesse, parasiitidesse ja viirustesse. Et vähikaitse on üks immuunsüsteemi olulisi ülesandeid, tõestab suurem vähitekke tõenäosus omandatud immuunpuudulikkusega inimestel (HIV-sse nakatunud) ja allasurutud immuunsüsteemiga patsientidel (organisiirdamise läbielanud), immuunrakkude arvukas kohaolek varases arengujärgus kasvajates ning immuunteraapiate võidukäik vähiravis.[7] Meie keha on hulkraksuse tekkest saadik pidanud valmis olema isekate rakuliinide kontrollimiseks.
Teiselt poolt naudivad vähirakud kui meie enda keha osad tuttava keskkonnaga kaasnevat mugavust. Neil on bakterirakkudest oluliselt lihtsam immuunsüsteemi eest varju jääda, kuna nad on meie kehaomased rakud. Vähirakkudel on olemas ka võime keskkonda endale sobivaks kujundada (n-ö nišši ehitada),[8] ehk endale „pesa punuda“. Nagu meiegi muudame ümbritseva looduskeskkonna endale sobivamaks, ehitades maju ja ahje, pliite ja külmkappe, saavad vähirakud endale luua keskkonna, kus nendel on mõnus. Selline keskkond on hapnikuvaene (nagu eespool kirjutasin, on vähirakkude meelisviis energia tootmiseks kääritamine), kuid happeline (käärimisprotsessi tulemuseks on piimhape ehk laktaat). Tavalistel keharakkudel, sealhulgas immuunrakkudel, on sellises keskkonnas palju raskem toime tulla kui vähirakkudel. Sellises keskkonnas on ka kõrge reaktiivsete hapnikuosakeste tase, mis soodustab mutatsioonide tekke tõenäosust vähirakkude genoomis.
Meie kehas on piirkondi, mis on paremini kaitstud kui teised organid või kehaosad. Üldjuhul on tugevam immuunkaitse kehaosadel, mis on välistingimustele rohkem eksponeeritud. Näiteks on nahk, soolestik ja kopsud rakkudes mutatsioone tekitavate keskkonnategurite poolt rohkem ohustatud kui lümfisüsteem, kilpnääre, rinnakude või pankreas. Vastavalt on rohkem ohustatud piirkondades ka tugevam immuunkaitse. Huvitaval kombel on just rohkem kaitstud kehaosades tekkivad vähid kõige „kurjemad“, alludes kõige halvemini ravile ning tekitades kõige suurema tõenäosusega mutatsioone.[9]
Võimalikuks selgituseks on ökoloogiline arusaam, et rasketes keskkonnatingimustes jäävad ellu vaid kõige „paremad“ vähiliinid, kes kohalikust tugevast valikufiltrist läbi on pääsenud. Nii on nahavähi ja pärasoolevähi rakud nagu läbi asfaldi murdnud võililled, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi. Sama loogika kohaselt on võimalik seletada lapseeavähkide kehvemat allumist ravile ja kiiremat kulgu võrreldes vanadel inimestel tekkivate vähkidega. Lapsed on vähi eest seesmiste mehhanismidega paremini kaitstud kui vanad inimesed ning sellest kaitsest läbi murdnud vähk on juba eelduste kohaselt agressiivsem ja vastupidavam.
Vähirakkude käsitlemine ohustatud liikidena vaenulikus keskkonnas annab samuti ideid vähi vastu võitlemiseks.[10] Kui on midagi, milles inimkond tänapäeval „osav“ on, siis on see liikide väljasuremise põhjustamine. Näiteks me teame, et madala geneetilise mitmekesisusega populatsioonid on suuremas väljasuremisohus, kuna seal on tõenäosus muutuvate keskkonnatingimustega kohastumist võimaldavate mutatsioonide tekkeks väiksem. Suurtel populatsioonidel on tõenäosus keskkonnamuutustele vastu pidada suurem kui väikestel. Et vähki „välja suretada“, on kaks võimalust – vähirakke tappa või nende loomulik elukeskkond hävitada ja radikaalselt ümber kujundada (näiteks muutes temperatuuri, happesust või hapniku taset). Kui enamik vähiteraapiaid on praegu üles ehitatud esimesele viisile, siis tulevikus võiks üha enam tähelepanu pöörata ka teisele. Ohustatud liigid oleme enamasti väljasuremisohtu viinud just teist meetodit tõhusalt rakendades.
Konkurents vähi sees
Käsitus, et vähk pole mitte üks eraldiseisev organism, vaid pigem erinevate klonaalselt paljunevate rakuliinide kooslus, ei ole uus. Üsna hiljutine on aga arusaam, et me saame seda teadmist vähiravis ära kasutada. Erinevad rakuliinid vähi sees on kui konkurendid ühes elupaigalaigus. Kujutagem ette ühel laiul pesitsemas kahte liiki kajakaid – kalakajakas ja hõbekajakas. Kuni hõbekajakas osa pesapaiku ära hõivab, ei saa kalakajakas laiul laiutama hakata ja vastupidi. Samamoodi konkureerivad kasvajasiseselt erinevad rakuliinid ruumile ja ressurssidele ning suruvad niimoodi ka alla üksteise võimalusi laiutada.
Kujutame nüüd ette, et üks neist liinidest on vähiravimile vastuvõtlik, teine aga ravile allumatu. Mis juhtub, kui me sellist vähki hoogsalt ravima hakkame? Me tapame ära kõik ravile vastuvõtlikud rakud ning kasvaja suurus väheneb kiiresti. Alles jäävad aga vaid ravile allumatud rakuliinid, kelle laiutamist nüüd enam ükski konkurent ei takista. Tulemuseks on, et vähk tuleb peale esialgu edukana tundunud ravi tagasi ning on nüüd kiiremini kasvav ja ravile allumatu. Ilmselt on see nii mõnelegi vähiga kokkupuutunule kahetsusväärselt tuttav stsenaarium.
Üheks võimalikuks lahenduseks on välja pakutud nn „adaptiivset vähiravi“.[11] See seisneb vähi kasvu ja leviku piiramises ettevaatlikul ja kontrollitud moel, püüdes alles hoida konkurentsitingimusi kasvaja sees. See tähendab, et ravi vähendatakse, kui kasvaja väiksemaks minema hakkab, et mitte hävitada kõiki ravile alluvaid rakke. Seejärel suurendatakse ravi taas, kui vähk mingist piirist üle kasvab. Adaptiivse meetodi hinnaks on see, et tõenäoliselt vähist lõplikult lahti ei saa. Vähk muutub hoopis krooniliseks haiguseks, mida tuleb pidevalt rohtudega kontrollida. Samas langeb eelduste kohaselt oluliselt võimalus, et vähk organismis võimust võtab ja surma põhjustab. Adaptiivset ravi, mis võtab arvesse patsiendi vähis olevate rakuliinide omavahelist dünaamikat, on praeguseks edukalt kliiniliste katsetuste faasis rakendatud näiteks eesnäärmevähi ravis.[12]
Looduslik valik selgitab, miks vähk on haruldane
Evolutsioonilisest vaatepunktist on vähk hämmastavalt haruldane – organismid on suures osas väga hästi suutelised vähi teket kontrolli all hoidma. Kontrollimatu rakkude jagunemine oli tohutu probleem, millega esimesed hulkraksed organismid pidid õppima toime tulema, enne kui keerukamad organismid said tekkida. 75% elusorganismide ajaloost kuulub suuresti lihtsatele ühe- või mõnerakulistele organismidele ja ilmselt on põhjuseks just rakkudevahelise koostöö kontrollimise keerukus. Seega võime eeldada, et kõigil keerukama ehitusega hulkraksetel on olemas kaasasündinud tugevad kaitsemehhanismid vähi vastu ning loodusliku valiku surve neid mehhanisme säilitada ja arendada on erakordselt tugev.
Mida suuremaks hulkraksed organismid kasvasid, seda rohkem pidi neil olema rakke ja rakujagunemisi. Loogika ütleb, et mida rohkem on rakujagunemisi, seda suurem on võimalus, et midagi läheb valesti. Mida rohkem rakke, seda suurem on tõenäosus, et mõnes neist on koostööd alla suruv mutatsioon. Sellest võiks järelduda, et suurematel organismidel esineb vähki sagedamini. Nii see aga ei ole. Elevandil on oluliselt väiksem tõenäosus haigestuda vähki kui hiirel, kuigi tal on rakke suurusjärkudes rohkem kui hiirel ning ta pika elu jooksul jagunevad rakud palju kordi rohkem. Tõdemust, et suurematel ja kauem elavatel organismidel ei ole rohkem vähki kui pisikestel ja lühiealistel organismidel, pigem vähemgi, nimetatakse Peto paradoksiks.
Peto paradoksi seletuseks on suurematel ja kauem elanud organismidel välja kujunenud tugevad kaitsemehhanismid vähi vastu. Näiteks avastati, et elevandil on vähki allasuruvat geeni nimega tp53 20 koopiat (inimesel on ainult üks).[13] On võimalik, et tp53 ja teiste vähikaitsegeenide geenikoopiate arvu suurendamine võimaldaski elevandil nii suureks kasvada.
Arusaam, et vajaduse korral võib looduslik valik tugevdada vähikaitsemehhanisme, avab võimalusi uute ideede leidmiseks vähiraviks. Populatsioonides, mis elavad vähiteket soodustavas keskkonnas, võivad loodusliku valiku teel suhteliselt kiiresti välja kujuneda kaitsemehhanismid vähi vastu.[14] Nii on sarnaselt Peto paradoksiga vähkitekitavas ehk onkogeenses keskkonnas vähi esinemine madalam, kui arvata võiks. Näiteks on vähkitekitavate ainetega reostunud merevees elavatel kaladel välja arenenud kaitsemehhanismid, mis kaitsevad neid reostuse negatiivse mõju eest. Kuna reostunud keskkondi leidub tänapäeva maailmas rohkesti, võib nendesse suhtuda kui looduslikesse laboritesse, kus loodusliku valiku imeline protsess on tugevaimate vähivastaste kohastumustega organismid meie jaoks uurimiseks kenasti välja sortinud.
Evolutsiooniline meditsiin selgitab, miks vähk on tavaline
Hoolimata loodusliku valiku imelisest võimest vähki ennetada, peavad tegelikult siiski umbes pooled meist vähiga oma elus varem või hiljem jõudu katsuma. Meie kaitsetus vähi ees on evolutsioonilise meditsiini peamine uurimisvaldkond. Teaduskirjanduses käib endiselt tuline vaidlus, kas vähi saamine on suuresti keskkonnatingimustest sõltuv või pigem „viltuvedamine“. Tõsiasi aga on, et oma elustiiliga ei saa me küll sajaprotsendiliselt vähki ennetada, kuid siiski oluliselt vähendada haigestumise tõenäosust. Kõige olulisemad ennetatavad riskitegurid on suitsetamine, ülekaalulisus ning liigne päevitamine.
Üheks põhjuseks, miks vähk inimestel nii tavaline on, on meie pikk eluiga. Suur osa kasvajatest kujuneb välja pärast „parim enne“ möödumist, sigimisea lõpupoole, kui me oleme oma geenid juba edasi andnud. Loodusliku valiku eest on see osa meie elust peidetud. Kui oleme oma geenid juba edasi andnud, ei saa looduslik valik enam vähile vanas eas vastuvõtlikke genotüüpe välja sortida.
Teiseks põhjuseks, miks vähikaitse ei ole täiuslik, on sellega seotud hind ja lõivsuhted. Kui meie keha rakkude jagunemist väga rangelt kontrollib, ei suuda me piisava tõhususega parandada haavu. Piirates rakkude jagunemisvõimet, kiirendame me enda vananemist. Agressiivsem immuunsüsteem võiks vähirakke paremini märgata ja hävitada, kuid selle hinnaks võivad olla põletikulised protsessid, mis kahjustavad kudesid. Pikad inimesed on sugulise valiku poolt eelistatud, kuid suurem kasv muudab meid vähile vastuvõtlikumaks.[15] Hele nahk parandab D-vitamiini tootmist, kuid suurendab nahavähiriski. Organismi füsioloogias, nagu ka muudes eluvaldkondades, tasuta lõunaid paraku ei pakuta.
Vähk vabalt elavatel loomadel
Nagu eespool nägime, on vähk probleem, millega kõik hulkraksed loomad peavad tegelema. Ometi on vähi esinemissagedust vabalt elavatel loomadel peetud suhteliselt madalaks. Üheks põhjuseks on see, et metsikutel loomadel on vähki väga vähe uuritud, samas on vähki leitud pea kõigil liikidel, kellel seda otsitud on. Isegi paljastuhnuritel, keda pikalt peeti vähivabaks liigiks, on nüüdseks vähi esinemine tõestatud.
Vähi uurimist looduses raskendab see, et enamasti surevad loomad tõepoolest muudel põhjustel kui vähk. Juba vähi varajased staadiumid võivad suurendada looma võimalusi langeda kiskja saagiks või vähendada tema jõudu otsida toitu. Seega me enamasti ei kohta looduslikus keskkonnas vähihaigeid loomi. Erandiks on mõned liigid, kellel vähk väga suurt suremust põhjustab. Näiteks Tasmaania kukkurkuradid, kelle nakkav näovähk on viinud väljasuremise äärele. Teiseks näiteks on valgevaalad, kellest kolmandik on reostunud piirkondades vähki haigestunud.
Nii Tasmaania kukkurkuradite kui valgevaalade puhul on ühendavaks teguriks inimese poolt muudetud keskkond. Tasmaania kuradid on nakkavale vähile vastuvõtlikud, kuna inimtegevuse tagajärjel on nende geneetiline mitmekesisus väga madal. Valgevaalad elavad piirkonnas, kus alumiiniumitöötlemistehased vette rutiinselt reoaineid lasevad. Sarnaselt inimesega, kelle vähi tõenäosust on oluliselt suurendanud mitmed tänapäeva maailmale iseloomulikud keskkonnatingimused, nagu muutunud toitumisharjumused, reostunud õhk, öine valgusreostus ja vähki põhjustavate viiruste levik, on üha enamad metsikud loomad kokku puutumas inimese poolt muudetud ja kasvajate tekke tõenäosust suurendava keskkonnaga.[16] Nii võib inimest nimetada teiste liikide jaoks onkogeenseks liigiks – me muudame keskkonda nii, et see põhjustab teistel vähki.
Mida lähemalt loom inimese muudetud keskkonnaga kokku puutub, seda suurem on tema tõenäosus vähki surra. Näiteks kodu- ja lemmikloomadel pole vähk sugugi haruldane surmapõhjus, samuti loomaaialoomadel. Üheks selgituseks on kahtlemata nende loomade pikem eluiga võrreldes looduses elavate loomadega, teisalt aga on nad üha enam mõjutatud inimese onkogeenseks kujundatud elukeskkonna poolt.
Vähi uurimine vabalt elavatel loomadel aitab välja selgitada keskkonnatingimusi, mis vähi tõenäosust suurendavad. Samuti on looduses võimalik uurida kohastumusi, mis on välja kujunenud vähi allasurumiseks. Kuna meie oleme vastutavad keskkonna ümberkujundamise eest nii, et see metsikute loomade tervist negatiivselt mõjutab, on meie vastutuseks ka selle tegevuse põhjuste ja tagajärgede uurimine. „Ühe tervise“ (One Health) põhimõtte kohaselt on omavahel seotud nii keskkonna, inimese kui metsloomade tervis. Kui tunneme paremini seoseid keskkonnatingimuste ja vähi vahel, on meil võimalik keskkond kujundada taas selliseks, et seal pole ohustatud ei inimese ega metslooma tervis.
Kuigi vähiravis on aastakümnete jooksul astutud märkimisväärseid samme edasi, on vähidiagnoos endiselt väga suurele osale inimkonnast surmaotsuseks. Värskete ideede ja lahenduste leidmiseks tuleb vaadata oma kitsast erialast väljapoole. Paraku iseloomustab tänapäeva teadust üha suurem spetsialiseerumine. Evolutsiooniline arusaam vähist aga pakub arvukalt uusi ideid ja võimalusi selle raske haiguse alistamiseks.
Me oleme jagu saanud suurest hulgast nakkushaigustest ja näljast. Ehk võiks vähk olla järgmine? Samas on selge, et millessegi surevad inimesed ka siis, kui me vähki paremini ravima õpime. Surmale lõputult võlgu jääda ei saa. Lootus aga on, et kaugemas tulevikus on võimalik surma eest nähtamatuks tegevat mantlit kanda nii kaua, kuni täisväärtuslik elu on rahulikult lõpuni elatud, ning siis mantlit seljast võttes lahkuda elust surmaga võrdsete partneritena.
[1] B. Ujvari, B. Roche, F. Thomas, Ecology and Q5 Evolution of Cancer. London, 2017.
[2] J. Cairns, Mutation Selection and the Natural History of Cancer. Nature, 1975, nr 255, 197–200.
[3] R. Nesse, Introduction: Five Evolutionary Principles for Understanding Cancer. Rmt-s: Ecology and Evolution of Cancer. Toim. B. Ujvari jt. London, 2017.
[4] L. W. Parfrey, D. J. G. Lahr, Multicellularity Arose Several Times in the Evolution of Eukaryotes. BioEssays, 2013, kd 35, nr 4, lk 339–347.
[5] A. S. Trigos, R. B. Pearson, A. T. Papenfuss, D. L. Goode, How the Evolution of Multicellularity Set the Stage for Cancer. British Journal of Cancer, 2018, nr 118, lk 145–152.
[6] M. G. Vander Heiden, L. C. Cantley, C. B. Thompson, Understanding the Warburg Effect: The Metabolic Requirements of Cell Proliferation. Science, 2009, nr 324, lk 1029–1033.
[7] A. Corthay, Does the Immune System Naturally Protect Against Cancer? Frontiers in Immunology, 2014, nr 5, lk 197.
[8] A. Ibrahim-Hashim, R. J. Gillies, J. S. Brown, R. A. Gatenby, Coevolution of Tumor Cells and Their Microenvironment: „Niche Construction in Cancer“. Rmt-s: Ecology and Evolution of Cancer.
[9] M. Giraudeau, T. Sepp, B. Ujvari jt, Differences in Mutational Processes and Intratumoral Heterogeneity Between Organs: The Local Selective Filter Hypothesis. (Ilmumas.)
[10] V. Walther, C. T. Hiley, D. Shibata jt, Can Oncology Recapitulate Paleontology? Lessons From Species Extinctions. Nature Reviews Clinical Oncology, 2015, kd 12, nr 5, lk 273–285.
[11] R. A. Gatenby, A. S. Silva, R. J. Gillies, B. R. Frieden, Adaptive Therapy. Cancer Research, 2009, kd 69, nr 11, lk 4894–4903.
[12] J. Zhang, J. J. Cunningham, J. S. Brown, R. A. Gatenby, Integrating Evolutionary Dynamics into Treatment of Metastatic Castrate-resistant Prostate Cancer. Nature Communications, 2017, kd 8, nr 1, lk 1816.
[13] M. Sulak, L. Fong, K. Mika jt, TP53 Copy Number Expansion Is Associated with the Evolution of Increased Body Size and an Enhanced DNA Damage Response In Ele-phants. eLife, 2016, nr 5, e11994.
[14] M. Vittecoq, M. Giraudeau, T. Sepp jt, Turning Oncogenic Factors into an Ally in the War Against Cancer. Evolutionary Applications, 2018, nr 11, lk 836–844.
[15] J. Green, B. J. Cairns, D. Casabonne jt, Height and Cancer Incidence in the Million Women Study: Prospective Cohort, and Meta-analysis of Prospective Studies of Height and Total Cancer Risk. Lancet Oncology, 2011, kd 12, nr 8, lk 785–794.
[16] M. Giraudeau, T. Sepp, B. Ujvari jt, Human Activities Might Influence Oncogenic Processes in Wild Animal Populations. Nature Ecology and Evolution, 2018, nr 2, lk 1065–1070.
Saarel olid kõik omavahel sugulased. Kõik peale naabripere. Sealne peremees oli lihtsalt nii hea mees, et vanaisa oli talle krundi kinkinud. Tal oli kuuekümnendatel ehitatud natuke imelik elumaja ja selle kõrval, kai ääres, elumajast suuremgi – lausa kolmekorruseline – paadi- ja püügiriistakuur.
Autori erakogust
Ta tütar oli mu õe sõbranna. Mõnikord ekslesime ka kolmekesi, ning ükspäev astusime lahti jäetud uksest sisse püügiriistakuuri meeletult põnevat pööningut avastama: lõhnad, värvid, köied, püünised.
Ega keegi ei näinud, et me sinna kadusime. Siis käis pauk. Meie ronisime jahmunult trepist alla ja nentisime, et suur, raske puituks oli kinni. Ilmselt ei olnud ta lukus – saarel oli uste lukustamine suhteliselt tundmatu nähtus. Kolme lapse jaoks ei olnud siiski vahet. Meie seda ust ühegi nipiga lahti ei saanud.
Järk-järgult jõudis olukorra tõsidus meile kohale. Me olime lõksus ja meid võis väga hästi ähvardada talumatu pissihäda ja tõenäoliselt ka näljasurm. Prõmmisime ust. Nutsime. Hüüdsime, karjusime, kutsusime nimepidi tema vanemat, meie meelest juba täiskasvanud venda.
Aga ei. Vennal oli ka kuulmisega probleeme, teadis naabritüdruk rääkida. Küll aga oli tal ennekuulmatu asi, mida mina polnud tollal veel lähedalt näinudki: mobiiltelefon. Ja selle uskumatu asja oli ta jätnud just sellesse paadikuuri. Uurisime, tõstsime, vajutasime klahve.
Aga endiselt ei. Sellise asja kasutamine käis meil ka üle jõu. Riistapuu kas ei töötanud või ei osanud meie seda kasutada. Ei jäänud muud üle kui veel võimsamate suhtlusvahendite poole pöörduda. Päevakorra järgmine punkt: kas keegi teab, kuidas selles olukorras palvetada?
Naabritüdruk teadis meieisapalvet ning seda sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie praegusele seisundile kohandatud olevat. Jõudsime järeldusele, et ka vabas vormis avaldus taevaisa poole peab lubatud olema. Palvetasime, et meid leitaks.
Lõpuks ta vend tuli, tunkedes ja aiakäruga. Kui kaua me olime vangis olnud, ma enam ei tea, kuid näljasurmast pääsesime ikka hea varuga. Kas toimis meieisapalve, vabas vormis pöördumine, õnnelik juhus või asjade loomulik käik, ei julge ma enam öelda. Mobiiltelefon see igal juhul ei olnud.
Igavik ja kanala
Tädi Ellen oli kogu saare tädi. Iga lapse jaoks, kes siin elas või külas käis, oli ta lihtsalt tädi. Isegi täiskasvanute jaoks. Tegelikult oli ta mu isa lihase onu lesk. Aga meie jaoks oli ta lihtsalt tädi, isegi naabritüdruku jaoks, kes polnud üldse minu sugulane.
Tädi elas saare otsas väikeses kollases majas. Nagu majad, olid ka numbrid telefonikettal üks teise järel reas. Kui mu klassivend tahtis mind kätte saada ja kaheksanda asemel pistis näpuotsa seitsmendasse auku, võttis kõne vastu vanem naisterahvas, kes olukorras selguse loomiseks tutvustas end kui „tädi“. Seda sain ikka kuulda.
Tädi maja taga oli eterniidiga kaetud pisike kanala. Juba ammu polnud seal kanu, kuid onnikese moodi kanala oli lastele väga põnev koht. Põrandal oli mingi vana hallikas-täpiline linoleum ja seinal oli kanade jaoks mingi eriti intrigeeriv riiuli moodi puidust tarind.
Eterniit oli igaviku ehitusmaterjal. Igavik algas Norras 1950. aastatel ja kestis aastani 1979, kui asbesti sisaldavad ehitusplaadid ära keelati ja mina sündisin. Olemasolevad ehitised muutusid ajalikeks ja kaduvateks. Kuid meie olime lapsed, meie jaoks oli igavik veel olemas. Igavik ja kanala.
Tädi pakkus või, siirupi ja suhkruga saia ja pihustas meile peale parfüümi ehk „head lõhna“, nagu ta ise ütles. Ja mina üritasin talle õpetada, kuidas öelda „I don’t speak English“. Ning kui ma küsisin, kas ma tohin kanalas mängida, siis ikka tohtisin – jah, enamgi veel: ta kinkis mulle selle kanala. Päriseks.
Kõik oli justkui ilus, kuid tasapisi tuli välja, et kanala omandivormiga olid keerulisemad lood, kui esialgu arvatud. Nimelt kinkis ta selle ka ühiselt meile, õdedele-vendadele, ja kindlasti ka igaühele neist veel eraldi. Ja mitte ainult: tuli välja, et ta oli sama kanala kinkinud ka naabritüdrukule ja veel ühele sugulasele. Vähemalt. Kindlasti oli veel saajaid, kes seda enam teab – lastega kirjalikke lepinguid ei olnud.
Vanaema oli juba surnud. Tädi suri ka ja kollases majas elas mõni aeg üürnikena sellesama kanala pärinud naabritüdruku pere. Hiljem elasid majas ka saksa turistid ja poola töölised. Ja lõpuks mina ise. Lõpuks saingi endale igaviku päriseks. Aga kanala oli läinud.
Autori erakogust
Klooriga keetmine
Ma leidsin kunagi linnu luukere, tõenäoliselt haigru oma.
Ema aitas neid luid klooriga keeta, et lahti saada pahast lõhnast ja paljustki muust. Kloorilõhn on ikka veel ninas, nii kui kord nähtud terav valgus ajukäärude vahel. Ei tea, kuhu see luukere jäi, ta oli mul tükk aega alles.
Sest linnud surevad ka. Ühes penoplastkastis oli mul soolase veega akvaarium, krabide ja pisikeste kaladega, keda ma üritasin toita. Salaami ei olnud kõige õnnestunum valik, ta hakkas haisema.
Teises samasuguses kastis olid kullesed. Ning samast tiigist olin teisegi veidra eluka leidnud ja mõtlesin naiivselt, et võtan siis sellegi kaasa. Kuni õudusega nägin teda konnakullest sisust tühjaks imemas ja kui tühja ploominahka ära viskamas.
Õud ja süütunne pole kunagi päriselt lahkunud. Ja ega ma ei suuda selgitada, miks linnukerega segatud kloorilõhn natukenegi lohutab.
Kunst
Vana küün oli hästi kuiv. Puitsõrestiku ja hõreda laudvoodriga punaseks värvitud hoone kõik nurgad olid ikka aastaid kuivanud heina täis. Keldris oli laut, lehmi polnud enam ammu, viimane loom oli siin naabrimehe hobune Piril, ühe väikese tüdruku ja tema isa lõbu pärast peetud loom. Nüüd oli kogu maja meie päralt.
Meid oli kolm: naabritüdruk Pipi Pikksukk, kel polnud enam hobust, mu õde Annika ja mina, Tommi. Ma pole kindel, kas me vanemad neid nimesid teadsid, aga küünis mängida tohtisime ikka.
Ja Pipi juhatas meid kunstimaailma. Tal oli nimelt suur hulk vanu ja igat värvi küünlajuppe. „Kunsti,“ selgitas Pipi, „tehakse nõnda: alla paneme paberilehe. Siis tilgutame.“ Ja tegimegi, imelisi mustreid tegime ja aeg ja koht kadusid.
Siis lõhestas idülli kui kirves halgu üks õudne mõte. „Aga mis siis,“ küsisin Pipi käest, „kui küün põlema sütib? Mis me siis teeme?“ Pipil oli kindel plaan: „Jookseme ämbriga sinna ogalike tiigi juurde vett tooma!“
Ma ei leidnud ikka rahu. Sinna ogalike tiigi juurde oli oma viiskümmend meetrit joosta ja ämber on ikka tulekahju puhul üsna väike nõu. „Aga kutsume ikka abi ka?“ küsisin. „Ei,“ oli Pipi kindel, „mitte mingil juhul.“
Ja nõnda tegime kunsti edasi, kuni ükskord läks isa mööda. Ilmusime süütul ilmel küünist temaga juttu rääkima. Tema hakkas hoopis ninaga õhku vedama. Ning täiesti ilma meie abita jõudis ta kunsti juurde.
Pahandus oli suur. Tuli välja, et ka Pipil olid tegelikult vanemad. Ja meie kõigi vanemad istusid koos ja meie pidime kuulama. Ega suuremat karistust polnud vajagi kui nende tõsiste nägude hävitav hinnang meie kunstiprojektile.
Ent tulekahju ei tulnud. Nüüdseks on küla rahvamajaks muutunud vanas küünis isegi kunstinäitusi korraldatud. Kuid üks asi sai varakult selgeks: kunst on ikka tulega mängimine.
Uusaastaorkaan
Mind äratas raju. Elekter oli ära, laenasin õelt patareiraadio. Leidsin küünlad. Päris õdusaks läks olemine. Õue minna ei lubatud, kuigi väga tahtsime. Ära lendasid kõigepealt prügikastid, siis kasvuhoone. Meie kütsime aga ahju ja keetsime makaronidega tomatisuppi.
Õhtupoolikuks torm vaibus. Telefoniside oli kadunud, läksin õue uut maailma uurima. Puud olid pooleks murtud, läinud oli ka pool küüni katust. Päevikusse kirjutasin: „Head ööd – ma loodan. Sest ega elektrita kerge ei ole.“
Järgmisel päeval sõitsime poodi. Pood toimis ka ilma elektrita, kuid suured patareid olid otsas, pidime naabritega jagama. Vanatädile andsime patareisid, tema andis meile lambipetrooleumi.
Neljandal päeval tuli elekter kaheks tunniks tagasi. Pildistasin elektrifirma töötajaid. Kuuendal päeval ma ei kirjutanudki enam midagi, kuna elekter oli ikka ära ja kooli ka ei olnud ja külm oli ja ma unustasin.
Siis algas kool, õpetaja oli vale, keskenduda oli raske, ent kannatused said tasutud. Kuningas tuli. Terve kool läks välja, ootasime tükk aega tee ääres, enne kui mustade autode kolonn paistma hakkas ja meie saime uhkelt lehvitada ja vilksamisi aimata midagi, mis võis olla kuninga pea.
Kalurilood
Kalatehase seenior istus maha, jututuju tuli peale. Jutuks tuli endine töötaja, Andreas nimi. Üsna värvikas kuju.
Tähendab, juba Andrease isa Arne oli omaette peatükk. Kunagi kalalaeva pardal oli keegi esimest korda hankinud pruunist kondenspiimast võileivavõiet purgis. Sellist asja polnud varem nähtud. Uudishimulik Arne oli kajutis raksus käinud, leivale määrinud ja lasknud hea maitsta. Kaaslased panid muidugi tähele ega jätnud asja niisama. „Kuulge,“ ütles üks, „teate, mis uskumatu asi! Keegi on käinud kajutis minu sügeliste salvi söömas!“
„Tõesti?“ vastas tüürimees. „Ma ajalehest just lugesingi täpselt samasugusest juhtumist. Vaene mees oli kahe tunniga surnud.“
Arne läks näost kriitvalgeks ja sõna lausumata kajutisse, tõmbas teki üle pea ja ootas hiirvaikselt. Täpselt kahe tunni möödumisel tõusis ta üles, ilmus tekile, käed üleval, ja kuulutas võidukalt: „Ellu jäin!“
Kord olid isa Arne ja poeg Andreas käinud merel suurt saidat rookimas, tervelt kakskümmend tonni ühe päevaga. Nad olid mõlemad rampväsinud, kui maabusid, ent koju minna oli veel kaks kilomeetrit – läbi soo! Keset suurt sood ei jaksanud isa enam ja vajus lihtsalt kokku. Poeg nägi tekkinud olukorras potentsiaali ja kiirendas hoopis sammu.
Autori erakogust
Koju jõudnult leidis ta nimelt suure pajatäie pruuni soustiga lihapalle ja sõi kõik üksi ära. Alles siis jõudis ema küsida, kuhu isa oli jäänud. „Oh, tema jäi sohu.“ Mis teha, mis teha? Isegi lihapallid otsas. Polnud muud teha, arvas ema, kui pannkooke küpsetada. Kuue sooja pannkoogiga läksid nad lõpuks sohu isa otsima ja söötma. Plaan toimis: pannkoogid söödud, tõusiski mees püsti.
See pere elas vanas, üsna räämas majas, ning ega see aastatega iseenesest paremaks ei läinud. Kui Andreas juba kalatehases töötas, olid aknadki eest ära kukkunud.
„Kuule, Andreas,“ oli kolleeg küsinud, „kas su ema pole kodus?“ Ning tõepoolest, kinnitas Andreas, oli 95-aastane ema seal kodus, suure toa voodis.
„Aga aken on ju eest ära kadunud! Kas tal külm ei ole?“
„Oh, pole midagi,“ arvas Andreas. „Panin talle mütsi pähe ja kindad kätte.“
„Aga kuule, puhub ju otse tuppa! Täna tuiskab!“
„Pole viga,“ ütles Andreas. „Käin teda iga paari tunni tagant harjamas.“
Vargad
Olin tavaliselt üksi. Õed-vennad muidugi olid, aga need ei loe. Mängisin palju küünis, seal oli vana kaherattaline traktor. Mu suur unistus oli see korda teha. Traktoril oli ka haagis, sellega koos oleks ta isegi neljarattaline, aga üks ratas oli puudu. Nagu minulgi.
Kuid mitte alati: kuldsetel suvepäevadel tuli mõnikord saarele Kjetil. Minuvanune poiss, sugulane. Küll oli seiklust! Hommikuti ärkasin suvise jõulutundega: täna ma ei ole üksi!
Just ühel sellisel ilusal päeval läksime Kjetiliga kahekesi väikese mootorpaadiga lähedal asuvale naabersaarele, sest seal pidi suvel olema avatud väike pood. Paadiga poodi! Omal käel poodi! Paadiga on maastik teine. Naabersaar oli paadiga minnes ainult ühe kilomeetri kaugusel, teedpidi oleks olnud kuusteist kilomeetrit sõita.
Poodi me esialgu ei leidnud. Küll aga leidsime prahihunniku otsast vana ratta, roostes ja katkise kummiga ratta. Uurisime põhjalikult: kas see pole see? Kas see pole just selline nelja mutriauguga velg, mida punase kaherattalise traktori haagis vajab, et ta terveks saaks ja kadunud aeg tuleks tagasi ja kõik oleks ilus?
Jah, just selline pidi see olema. Aga me ei saa ju teda lihtsalt endale võtta? Arutasime. Selge on see, et peremees on ta lihtsalt ära visanud. Et rattal tema jaoks väärtust ei ole. Lõpuks võtsime ikkagi ratta kaasa ja liikusime kruusateed pidi paadi poole.
Vastu tuli vanemapoolne meesterahvas, teretas ja küsis pealtnäha sõbralikult ja lustakalt: „Ja kes teie siis olete?“
Ja meie ütlesime naiivselt ja viisakalt oma nimed ja kust me tulime ja ootasime uudishimuga jätku. Jätk tuli – ega läinud kunagi meelest. Mehe nägu läks punaseks, hääl värises:
„Ja mina olen Oskar, selle saare omanik. Ning teie olete vargad. Mis teie arvaksite, kui ma tuleksin Rangøya saarele ja varastaksin teid paljaks? Häh? Kas keegi pole teile õpetanud vahet tegema, mis on minu ja mis on sinu? Häh? Nüüd minge ära ja ärge kunagi siia saarele tagasi tulge.“
Paadis teel koju värisesime. Mina üritasin korraks süükoorma Kjetili kaela veeretada: „Aga mina ei olnud ju üldse kindel, sina arvasid et…“
Kjetil palus mul vait olla. Olin vait.
Jooksin koju ega julgenud alguses Kjetili juurde tagasi minna. Saime mõlemad aru, et täiskasvanud on asjast teadlikud. Et Oskar on helistanud. Tiirutasin rattaga, tiirutasin ja tiirutasin, kuni naabrimees, Kjetili onu, mind lõpuks hõikas. Tundsin taas, kuidas jalad värisesid.
Pärast loengut oli kergem. Pärast loengut sellest, kuidas see ratta näppamine polnud päris õige tegu. Ent kuidas oleksime meie saanud kultuurierinevustest teada? Kuidas oleksime meie, lapsed, saanud teada, et seal saarel on teised reeglid? Et igal pool mujal on lapsed ikka üldjuhul tohtinud korjata, mis randadele on uhutud, aga mitte Ljøsøya saarel. Ei, mitte seal. Ja nüüd me siis teame.
Kaherattaline traktor ei saanud kunagi korda. Kui mina olin teises riigis, kinkis isa ta hoopis naabrimehele, kes annetas ta edasi muuseumile. Vana aeg ei tulnud tagasi. Kõik ei saanud korda. Aga Oskar müüs lõpuks oma saare maha ja kolis linna.
Suuremast vargusest on meil siiski õnnestunud hoiduda. Kjetilist sai isegi politseinik. Mis minust sai, seda ma veel ei tea.
Juuksur
„Sina ei saa kunagi rikkaks. Lihtsalt ei saa. Sa ei ole seda tüüpi.“
Istusime pisikeses keldrikorteris, kust igapäevane jalutuskäik keskkoolini oli ainult 600 meetrit. Sõber vaatas mind veel korra ja kinnitas naerdes, et ta mõtles seda ikka tõsiselt.
Võib-olla ei saagi rikkaks, aga vähemalt üritasin mõnikord veidigi kokku hoida. Näiteks otsustasin, et kütta pole vaja. Talve poole langes toatemperatuur tasapisi nulli suunas. Lõpuks hoidsin sooje töötunkesid voodi kõrval, et jõuaksin teki alt võimalikult otse sooja voodri vahele.
Liiga suur oli kiusatus ka siis, kui üks klassivend pakkus, et ta lõikab mu juuksed:
„Teen seda ikka hästi. Tõesti. Olen täielik proff.“
Leppisime kokku, ta tuli minu juurde ja hakkas kääridega siit ja sealt lõikama. Ega esialgne tulemus – või täpsemalt, tagajärg – head ei tõotanud. Küsisin, kui palju ta varem oli hobijuuksurina tegutsenud. „Einoh, sa oled ikka esimene,“ ütles ta. „Aga ma lihtsalt tean, et olen hea.“
Ta lõikas ja lõikas ja sai lõpuks aru, et ega midagi mõistlikku pealaele järgi ei jää. Siis võttis ta lõpuks žileti ja tegi puhta töö. Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.
Koolis äratas uus soeng tähelepanu. Koridoris jäi üks vanema põlvkonna õpetaja mind niivõrd uskumatul ilmel vahtima, et ma läksin WC-sse peeglisse vaatama. Alles siis sain aru: olin kogemata tema paroodiaks saanud.
Jõudsin järeldusele, et kui juba, siis juba. Žileti all langesid ka viimased juuksed, olin täiesti kiilas. Oli suviselt soe ja läksin jooksma. Siidine õhk mängis mu palja pea ümber. Siiani on see ainuke kord elus, kui ma jooksmisest rõõmu olen tundnud.
Ma mõtlesin selle loo peale, kui mul tekkis hull mõte midagi eesti keelde tõlkida. Aga üks kord peab esimene olema.
Muna
See oli mu esimene kord Eestis. Reis toimus kõige odavamal moel, rongide, busside ja Estline’i laevaga. Teel ööbisin sõbra juures, kes heldelt andis söögimoona kaasa, muuhulgas ühe keedumuna. Selle panin oma suure seljakoti kõrvaltaskusse. Ja unustasin.
Eesti sõnu ma tundsin, aga Eesti oli võõras. Tundsin häbi, et ma kohe ei saanud aru isegi nii rahvusvahelisest sõnast nagu „konverents“. Sõime kohvikus Elsebet torti. Mu isiksus oli kujunemisel ja hirme oli tohutult. Hiljem sain kuulda, et mu silmad olid väga elavad. Edasi läks tee seljakotiga Tartusse.
Pärast pikka seiklust ja rahutut ööd istumissalongis maabusin Baltic Kristinaga Stockholmis. Passi sain oma elu teise Eesti Vabariigi templi. Siis tahtis tollitöötaja mu suure seljakoti sisuga lähemalt tutvuda. Räpased riided. Juba kulunud Eesti kaardid. Kassettidel audioraamat. Norra-eesti-norra sõnaraamat.
Siis pistis ta oma siniste ühekordsete kinnastega käe seljakoti kõrvaltaskusse ja tõstis välja asja, mis oli kunagi olnud muna. Muna koor meenutas valget värvi autoõnnetust. Sisu oli pigem umbmäärane hall mass, ilmselt ka veidi seljakoti sinist värvi. Rootsi tollimundris naise näoilme oli täiesti neutraalne, kui ta selle viisakalt tagasi pani ja sõbralikult soovis mulle ilusat päeva.
Kolmteist aastat hiljem olid passitemplid ajalugu, nagu ka Estline, ja Tallink oli ammu juba Silja Line’i ära ostnud. Peaaegu kogu mu täiskasvanud elu oli Eestis elatud ja nüüdseks sain endale ka oma kajutit lubada. Ilm oli ilus, Tallinki laeval oli hommikusöök ja Utøya saarel oli minuvanune mees just 69 süütut inimest ära tapnud.
Võtsin keedumuna. Istusin lauda, minu vastas istus taanlane. Üks meist, mõtlesin. Olin habras, tahtsin teda kallistada. Lõin munakoorest poolkera katki. Järsku täitis ta mind hirmuga, milles ta ise täiesti süütu oli.
1989. aastal ei olnud äsja keskkooli lõpetanud Erkki Raasukesel aimugi, et temast saab mõni aasta hiljem Eesti suurima panga tippjuht. Küll aga oli pealinna külje all Saha-Lool sündinud noormehel juba teadmisi majandusest ning ta oli hakanud õppima Tallinna Tehnikaülikoolis ökonoomikat. Suvel töötas ta kodualeviku hamburgeriputkas, millel oli Eesti depressiivsele väikekohale iseloomulikult ambitsioonikas nimi – kulunud sildil sirasid tähed L-inn.
Sel ajal kui Raasuke ülikooli viimasele kursusele jõudis, nägi ilmavalgust esimene episood tulevasest menusarjast „Õnne 13“. Eesti väikelinnaelu oli koomiline, aga seda pigem ekraanil, päriselt igatseti midagi uut ja paremat. 13 pole ju õnnenumber. Pärast kaht aastat kiirtoiduketis kolis Raasuke lõplikult Tallinna – Statoil värbas uusi töötajaid.
Erkki Raasuke ja Toomas Pisuke (Sergo Vares), peategelane telesarjas „Pank“, on välimuselt hämmastavalt sarnased. „Kust teab vorstimüüja liitintressi?“ küsib 80ndate laiade õlgadega kostüümis Ülle Tamm (Evelin Võigemast) üle tankla poeriiuli. Aknast paistab seitsmenda seeria BMW. Nooremmüüja Toomas selgitab parasjagu kamraadidele, et kui investeerida 30-protsendise kuutootlusega üks kroon, kasvab sellest nelja ja poole aastaga terve miljon.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud seriaali tegelaskujude loomisel on kasutatud prototüüpe päriselust, võetud eri värvikailt isikuilt markantsemaid omadusi ning lisatud fantaasiarikkaid detaile, mis teevad seriaali mõttemängudega kaasamineku köitvamaks. Inimesed on ju enesekesksed – kõige armastatumad filmitegelased pakuvad meile samastumisrõõmu. Samal ajal ootame ka üllatusi ja põnevust.
Nordpanga juhtidel Ülle ja Kalju Tammel on sarnasusi Tiina ja Jüri Mõisaga. Jüri Mõis oli üks Hansapanga asutajaid ning Kalju tegelaskuju kirjutamisel laenati ilmselt üht-teist ka ärimeestelt Rain Lõhmuselt ja Toomas Sildmäelt.
Tiina Mõis oli Hansapanga pikaaegne pearaamatupidaja. Samuti kuulus ta Reformierakonda, hiljem läksid teed lahku. Seriaali Üllest sai aga tollase Eesti Panga direktori juhitud erakonnas Eesti esimene naisrahandusminister. Tegelikus elus ootame sellist ministrit tänini.
Andres Dvinjaninov Eesti Panga direktorina võiks vabalt olla Siim Kallas. Just see pahem Kallas, kes püüab esialgu olla hea ja õiglane, kuid leiab, et ega temagi rumal mees ole, ning pistab midagi ka enda kaukasse. Kuhu Siim Kallase miljonid päriselt jäid, seriaal ei avalda ning selles seisnebki tõejärgse ajastu romantika. Põhjapanevatest spekulatsioonidest ja liigsest tõenduspõhisusest hoidumine vabastab filmitegijad ka survest olla kõiges ajastutruud.
Hansapangast oli Erkki Raasukese karjääri alguseks saanud juba Eesti suurim pank. Osteti tutikas, tolle aja kohta võimsa protsessoriga Pentium-arvuti. Kui nõukogude ajal tehti reklaami ka kaupadele, mida poes saadagi polnud, siis 90ndate keskel tekkis vajadus juba päriselt turundada. Pentium-arvuti anti panga disaineri kätte, et ta looks voldikuid, kuulutusi ja teisi reklaammaterjale. Kuigi internet oli juba olemas, ajasid kauplemisruumi maaklerid endiselt asju telefoni teel.
Nordpanga vastset maaklerit Toomas Pisukest kehastav Sergo Vares on paeluv tüüp. Täpselt selline näitleja, kes suudab oma kompromissitu tagasihoidlikkusega rohkem edasi anda kui nii mõnigi silmatorkavam kuju. Ta näib vaoshoitud, isegi hillitsetud – ja seda rohkem me tahame tema tegelikest mõtetest teada. Eestlane tunneb teda peamiselt NO99 lavalt, aga ka ühest teisest telesarjast – „Kodu keset linna“ Henry rollist. Toomas Pisukest kehastades tundub ta kõige rohkem omas elemendis. Varese kohaolu mõjub uimastavalt nagu „Twin Peaksi“ imelik helitöötlus. Kuigi ta paistab ilmselgelt üdini heatahtlik inimene, saadab teda mingi ähvardav vari, mis otsib võimalusi vallapääsemiseks.
1996. aastal avatakse Tallinna börs ning ka Nordpank leiab sealt oma kapitalinappusele leevendust. See on Toomas Pisukese tähetund. Kui aktsiate ostmine oli seni tavainimestele kättesaamatu, siis nüüd osutus lihtsaks soetada endale nii Eesti ettevõtete aktsiaid kui ka püüda Vene väärtpabereid. Seda võimalust kiiresti rikastuda soovivad inimesed ka kasutasid. Turule tuli repolaen – aktsiate soetamiseks võeti laenu, mille tagatiseks olid needsamad ostetavad väärtpaberid. Võisid minna panka, paljas kümme sõrme taskus, ning tulla sealt välja hoopis rikkama mehena. Siiski reposid õnneks kõigile ei pakutud. Kuid tagatiseta laen kui üks enim tagasilööke andev finantsteenus (ja seda just laenuvõtjale) on muutunud aja jooksul järjest rohkematele inimestele kättesaadavaks. 90ndatel olid omad hullused, kuid telefonisõnumi teel näiliselt tasuta raha tellimine on uuema aja leiutis.
Venemaa devalveeris rubla ning järgnes krahh. Nordpanga ees tungleb pikk järjekord inimesi, teiste seas ootab ka Nordpanga maakleri hipilik isa (Taavi Eelmaa). Pank ei saa aga enam inimestele sularaha välja anda, sest nagu pisarsilmi sõnab keskealine teller – „Meil ei ole raha!“
Eesti 90ndate kauboikapitalism on ühte nägu 14. sajandil hiliskeskaegses Itaalias alanud renessansiga. Peamiselt võib ühisosa kokku võtta sõnadega laen ja krediit. Pangandus tänapäevases mõistes kujunes välja just tol ammusel taassünniajastul, mil esimest korda sai pankades hoiustada raha ja muud väärtuslikku ning pankurid hakkasid pakkuma laene. Pärast Eesti taasiseseisvumist leidus hulganisti peremeheta vara, kuid selle omandamiseks vanad reeglid enam ei kehtinud ja uusi polnud veel kehtestatud. Rahavoogude juhtimiseks tuli olematust pangandusest hakata looma kaasaegset ja toimivat süsteemi.
Eesti panganduse Metsiku Lääne vastu tundsid huvi ka välismaised investorid. „Panga“ teises osas teeb multimiljonär Mister Hamilton (Volli Käro) terve seriaali ühe visuaalselt mõjusaima etteaste. Maani ulatuvas öömustas ja justkui keskaegsete õlakutega kostüümis, nagu renessansi pankur Medici ise, tantsib vanamees pimeduses lummavat balletti. Meenub itaalia lavastaja Paolo Sorrentino „Kohutav ilu“, mis suutis samuti vananemise ilu suurejooneliselt tabada. Mister Hamiltoni koreograafia lõi 78-aastane Käro ise ning valis ka muusika, prantsuse romantilise helilooja Camille Saint-Saënsi „Luige“. „Luige“ lühiballeti tuntuim esitaja ajaloos oli Anna Pavlova. Luik on surmavalt haavatud ning püüab pageda oma kurva saatuse eest. Juba tantsu esimese koreograafia loonud Mihhail Fokin ütles, et luigetants ei väljenda kauni baleriini tehnilist oskust kehastuda graatsiliseks linnufiguuriks, vaid see on surmatants ning luik on kõigest metafoor. Ilu kaduvuse metafooriga on seotud ka üks ilusamaid legende balletimaailmas. Kolm nädalat enne oma 50. sünnipäeva olevat kopsupõletikuga surivoodil lamav Anna Pavlova lausunud oma viimased sõnad: „Pange mulle valmis luige kostüüm!“
Armastus on kõige romantilisem siis, kui jääb kättesaamatuks, on väitnud nii mõnigi poeet, ja teatud inimestega on sama lugu. Müstiline Mister Hamilton on paradoksaalsel kombel kõige veenvam just seetõttu, et me temast ja ta surmatantsust suurt midagi ei tea. Teemal pikemalt peatumata olgu siiski öeldud, et tõenäoliselt kasutati tegelaskuju loomisel ühe eeskujuna Soome diplomaadi peres sündinud investorit Joakim Heleniust, kes on samasugune judinaid tekitavalt laitmatu härrasmees nagu Mister Hamilton. Helenius pidavat armastama ulmekirjandust ja kostümeeritud linnujahti ning tundub usutav, et need võiksid ka Mister Hamiltonile meelepärased olla.
Teine 90ndate pangandusele ja moes olnud laiadele värvilistele lipsudele müstikat lisav karakter on Mati Iisak (Gert Raudsep), Kodupanga kokutav juht. Iisaku ilmseks prototüübiks on Hoiupanga toonane juht Olari Taal oma magusa-armastuse ja kohmakavõitu muhedusega. Iisak on üks veider mees – siiruse ja tööarmastusega äratab ta algul heldimust. Soovime, et Matil läheks hästi ja muigame, kui näeme, et teda ootab kodus kaunis noor brünett, kes on sõna otseses mõttes diivanikaunistus. Pankur aga polegi nii lihtne poiss, kui pealispinnal paistab. Seda tõendab tema hämar jahikirg ning trofeesid täis avar funkstiilis elamu. Kõige selle valgel hakkab ka Mati mõjuma kõhedusttekitavalt…
Kõhedust tekitada on kunstnikud osanud. Kõikjal on frigiidne keskkond, kus ei kasva miski peale raha. Kõige muhedam pankur Mati Iisak on ühtlasi see, kes hoiab kodus vastikuid loomatrofeesid; Toomas peab sööma õhtust koos kibestunud Rootsi naispankuriga, kelle jäise atmosfääriga kodu ei suuda soojendada kõige soojemgi küünlahelk; Kalju ja Ülle järjest jahenevat suhet ei päästa enam miski. Kuhu ka tegelased ei satu – kontorisse, metsa alla, sugulaste juurde või koju –, igal pool on külm, sest muusika ja kõnetoon, aga ka valgus on nii kõledad. Caravaggiolik valgus mõnes kaadris laseb aimata, et pilt saab muutuda ainult veelgi tumedamaks.
Ajastutruid detaile on just parajalt ning fookus tehnikale tollase perioodi kujutamisel on hea viis näidata, kuidas aeg on edasi läinud: autod on muutunud vingemaks, telefonid nutikamaks ning kontorid paberivabaks, kuid ülejäänud sisustus on jäänud samaks. Me saame vihjest aru küll: me ei olegi 90ndatest peale nii palju muutunud, nagu meile tundub.
Mälestused muutuvad sageli unenäoliseks, näiteks mäletavad inimesed vahel enda lapsepõlvejuhtumisi justkui mitte iseendana, vaid kärbsena seinal. 90ndaid on samuti kujutatud unenäoliselt– mitte niivõrd sarja tempo kui selle tõttu, millele kaamerasilm parajasti keskendub. Kui Nordpanga juht Kalju Tamm otsib oma kontoris taga surnud rotti – kuskilt peab see vastik hais ju tulema –, suunatakse fookus mitmeks pikaks viivuks tühjale kontorile, kus pole enam koostööpartnereid. Ka abielu ja unistused on luhtunud ning põhjust ei paista kusagil.
Renessansiaegne humanist ja arhitekt Leon Battista Alberti ütles, et raamitud kunstiteos on nagu aken uude maailma. Sama võib öelda filmi kohta: kui selles loodud maailm on piisavalt veenev, siis oleme valmis unustama, et see polegi päris, et kaamera näitab meile vaid seda, mida on parajasti päriseks valinud. „Panga“ tugevuseks on visuaalse vaatemängulisuse ja teatraalsuse kõrval oskus sündmusi ja tegelasi hinnanguvabalt edasi anda. Nordpanga asutasid noored, hea ärivaistuga mehed ja naised. Elati ja töötati hingega, iseasi, millistel moraalsetel alustel. Olukorrad ei ole mustvalged, igaüks tegutseb oma parajasti parima arusaamise järgi. See on ilmselt ka üks peamisi põhjusi, miks vaatajad otsivad filmist päriselulisi paralleele – elu ise on ju samasugune. „Me oleme head, sest meie halvad valikud on kõige vähem halvad,“ ütleb Nordpanga kauplemisruumi raudleedi Marju (Tiina Tauraite) eetiliste dilemmadega maadlevale Toomasele. Hiljem jällegi leiab Eesti Panga direktor, et kui pahategu on juba tehtud ja jääb üle vaid fakti nentida, siis on paslik tsiteerida A. H. Tammsaaret: „Vale on tõde, mida veel ei mõisteta või mida enam ei usuta.“ Isegi „Tões ja õiguses“ on raha kuningas!
„Pank“ ei ole moraalikeskne „Kuritöö ja karistus“ Fjodor Dostojevski laadis ega kõlblust humoriseeriv Urmas Vadi „Neverland“, kuid siingi saab liigkasuvõtja oma palga. Nordpankurite palk on raha, mida nad teenivad teiste Eesti inimeste pealt. Seejuures on ääretult kihvt, kuidas teleseriaali autorid suudavad jätta mulje, et selles nagu polekski midagi halba. Pigem on tagatiseta laenu eest endale Meriväljale maja ehitanud inimesed olnud ise rumalad, uskudes, et raha tuleb nii kergelt kätte.
Laenu ja krediidi taassünni ning Medici pankuriperekonna kostüümide kõrval leidub veel kolmas kõnekas viide 14. sajandile, mis pärineb päris sarja algusest, kui tsiteeritakse keskaja jaapani eepost „Heike jutustus“. Õnn on üürike, ütlevad jaapani mungad, ning sellest tõdemusest ei pääse ka taasiseseisvunud inimesed.
Inimeseks olemisega kaasneb konflikt justkui kaasasündinud heatahtlikkuse, jumaliku sädeme ning kusagilt väljastpoolt sissetungiva kurjuse vahel. Nii nagu Aadam ja Eeva 90ndatele eelnenud paradiisiaias, võivad kõik inimesed elu jooksul korrumpeeruda. Selleks ahvatlevad neid mitmesugused kuratlikud katsumused nende elus. Kuratlikult äge teleseriaal „Fargo“, loodud samanimelise 1996. aasta filmi põhjal, kujutab asju mõnevõrra sarnaselt – mõlemas on kuri justkui väljast sissetungiv jõud. Billy Bob Thorntoni kehastatud saatan või mööda ilma jõlkuv vastik mõrvar imbub kurja väikelinna ellu järjest rohkem sisse, toitudes inimeste hirmudest ja pöörates tasahilju kogu elu pea peale. Lumises Minnesotas ei tea keegi enam täpselt, mis on õige, mis väär. „Pangas“ on jällegi raha võim inimeste üle kurjast, pannes häid mehi tegema halbu asju. Taasiseseisvunud Eestit püütakse müstifitseerida, Maa ei tiirle enam ümber Päikese, vaid raha ja edu tiirlevad ümber inimese ning otsivad võimalust teda halvale teele viia.
Filmitööstuses valitseb endiselt seriaalide kuldajastu. Autoritele on seriaali loomine ühtaegu nii õnn kui õnnetus. Ühelt poolt pakub seriaal laialt filmiaega, et oma mõtteid väljendada ja arendada välja tegelasi, kelle tausta ja olemust tuleb mängufilmis edasi anda võimalikult nappide žestidega. Kahetunnise linateose asemel oli „Panga“ tegijatel sisustada lausa kümme tundi. Teisalt annab seriaalide tootmine katkematult leili loomingulisusele, materjali tuleb toota suures koguses ning pidevalt kruvida pinget – iga osa peaks olema järjest põnevam, ägedam, üllatama uute tahkudega. „Panga“ tegijad on selles osas olnud nutikad ja kaasanud mitu lavastajat: Jan Erik Nõgisto, Rainer Sarnet, Juhan Ulfsak ja Marianne Kõrver. Paraku see päris lõpuni välja ei vea. Kui kinofilmi lõpult oodatakse kõiki otsi kokku siduvat lõpplahendust, siis seriaal peab suutma midagi enamat: iga episoodi lõpul nõuab vaataja, et käsitletud teemad jõuaksid järelduseni ja et visataks ka uus juhtlõng, mis hoiaks põnevust kuni järgmise osani. (Selles mõttes tuleks kiita samuti sel aastal ETV eetris olnud ja noorte seas hästi vastu võetud üleskasvamisseriaali „Miks mitte?!”. Iga episood lõppes tabava väljakutsega, mida järgmises osas lahendama hakati. „Miks mitte?!“ arendab noortes visuaalse info kriitilise analüüsi oskust ning on noori võimestava sõnumiga.)
Pingekruvimisoskus „Pangas“ puudub, episoodide omavahelises haakumises pole heas mõttes euroopalikku ülesehitust. Eurooplased on harjunud, et iga muusikapala või raamat, aga ka telesari algab sissejuhatusega teemasse, kangelane kogub mõtteid, liitlasi ja pinget ning asub rännakule, millel on kindel siht. Hommikumaa poeedid, heliloojad ja filmitegijad sageli nii ei mõtle. Muusika hakkab pihta kui võluväel, meid heidetakse kohe tegevusse – eelneva peame ise välja nuputama ning minema edasi tutvustatavate teemade, rännakute, rõõmude ja katsumustega, kuni lugu lõpeb samamoodi publikule märkamatuks jääva viipega, nagu algaski.
Eestlastena oleme vilunud kõiki kultuuritükke selliselt töötlema, ent „Pank“ niisugustesse raamidesse ei sobitu. Eeldatatakse, et vaatajaina me juba tunneme piisavalt 90ndate elu, olime siis ise olemas ning võib-olla oleme ka ise või on mõni meie lähituttav tollal jõukaks saanud. Eeldatakse, et sissejuhatus on päriselus juba ära tehtud ning nüüd võib hakata asja kunstiliselt vaatama. Sellisele lähenemisele ei saa midagi ette heita, sest mõlema ülesehituse puhul luuakse pinge peategelase ja tema ihade objekti vahele ning filmi jooksul tuleb see vahemaa läbida. „Pangale“ osutus aga liiga suureks katsumuseks kogu seriaali lõpplahenduseni jõudmine ja finaali enda teostus. Sisuliselt oli tegijatel kaks varianti: lõpetada müstiliselt päikeseloojanguga nagu viimne kauboi ja jäädagi 90ndatesse – edasine on ju juba ajalugu. Või leida tõesti tee tulevikuni, mille poole autorid osutaksid. Valitud lahendus ei ole iseenesest kehv, seriaal hüppab aastasse, kus „Dallase“ ülikondades Tammsaaret tsiteerivad pankurid on haihtunud. Klapiga Nokiad on vahetatud moodsate iPhone’ide vastu, amoraalsus asendunud põhjamaise heaoluühiskonnaga, ja kui tegevus oleks toimunud Loo alevikus, oleksite näinud, et seal on nüüd kebabi-putka, kust kroonide eest ei saa enam midagi.
Kahjuks on aga loojutustamise järg vahepeal käest ära kadunud ja päriselt seda enam kätte ei saadagi. On tehtud kõva tööd, aga tõele au andes ei saa tulemuse kohta öelda „suurepärane“ – nii suurepärane nagu hea ja kurja müsteeriumisarjad „Fargo“ või „Twin Peaks“, kontori- ja poliitikaseriaalid „Kontor“, aga ka „Kaardimaja“. „Pank“ jääb alla ka Põhjamaade menusarjale „Sild“. „Panga“ trumpideks on head näitlejatööd, oskus olla pinevalt sünge ning vaatemänguline. Näitlejad on hästi sisse elanud, nii Võigemastid kui Sergo Vares, aga ka Gert Raudsep ning mitmed teised tegutsevad oma rollis nii, et vahepeal läheb meelest ära, et oleme neid korduvalt näinud muudeski rollides. Sari väärib kiitust ka selle eest, et pole üritatud mingit vana head asja taasesitada, vaid on valitud uus vaatenurk. Ma ei tea, kui pikk on mälestuste säriaeg, kuid „Pank“ on sidunud 90ndate fantastilise tõsielu ning autorite inspiratsiooni just praegusel ajal äratundmist ning mõistatamist pakkuvaks linalooks.
Piinlik, tõesti piinlik. Kuidas üldse saab matustel selline olla? Noh, sellises seisundis. Ja mis peamine – see tuli ei tea kust ja tabas Sebastian Rüütlit ootamatult, just siis, kui see tobeda habemega purjus papp jauras midagi peaaegu arusaamatut paremast maailmast ja sellest, et meid kõiki ootab ees teemanttaevas ja mida iganes veel, millega seoses enam kirjanduslikke allusioone ei tekkinud. Needki tekkisid ainult Sebastian Rüütli peas arvatavasti, teised matuselised kuulasid püha südamevärinaga nagu taolistel puhkudel kombeks. Isake räägib, mis te nüüd. Küll alles oskab rääkida! Lõppude lõpuks oleme me kõik seal. Äärmisel juhul lihtsalt noogutasid kaasa.
Maeti mingisugust kauget naissugulast. Kuidas Sebastian sinna sattus, oli omaette lugu. Paar päeva tagasi helistas talle ema ja kohe, isegi tere ütlemata, teatas:
„Tädi Linda on lahkunud. Äkki lähed matustele?“
Mis tekitas vähemalt kaks küsimust. Üks oli teoreetilist laadi, teine puhtpraktiline. Sebastian ei hakanud emaga teravusi vahetama, kuid sattus talle tüüpilisesse sarkastilisesse meeleollu. Lahkunud. Mis lahkunud? Kuhu ta lahkus? Miks peab sõnu kartma? Kui tema ise sureb, siis ta küll ei soovi, et ta kohta öeldaks „lahkunud“. Mis jama see on, mis pagana postuumne viisakus?
Olgu, see mõte tegelikult ei tekkinudki tal siis, kui ema helistas, vaid pigem nüüd, kui ta seisis Liiva kalmistu kabelis ja kuulas seda ilmselgelt purjus pappi, kes kutsus kõiki üles paluma andeks tädi Linda ees, kui nad ta elu jooksul on teda solvanud, ja eriti, eriti siis, kui solvanud ei ole, sest ainult meie Kõrgeim Isa teab, mis on solvang ja mis solvang ei ole. Tuleb ju millestki mõelda, eriti kabelis. Andeks paluma ta ei karanud, kasvõi lihtsalt protestitundest. Sest noh, miks peaks, ta vaevu teadiski seda kadunukest, tema ees süüdlaseks osutuda ei jõudnudki. Ega ei pea ju tegema kõike nii, nagu räägivad joobnud papid. Kui kõik teeksid, nagu need joobnud papid neile ütlevad, kus, huvitav küll, me praegu oleksime? Jätkuvalt keskajas ilmselt.
Teine, praktiline küsimus, mis vaevas Sebastian Rüütli hinge tollest ajast, kui ema talle helistas, seisnes enam-vähem selles, kes see tädi Linda selline oli ja miks just tema pidi ta matustele minema.
„Kasvõi sel lihtsal põhjusel, et ta on sind alati meeles pidanud,“ vastas talle ema.
„Ma ei saa samaga hoobelda,“ tunnistas Sebastian Rüütel. „Kes ta mulle on?“
„Onu Grišat mäletad?“ küsis ema.
„Ei, kes see veel on?“
„Kui raske sinuga on. No vähemalt oma vanaisa sa mäletad?“
„Kumba?“
„Kas on võimalus, et ühte neist sa ei mäletagi?“ Ema tundus püha viha täis olevat.
„Ei, no kui sa juba küsid, siis see peab ikka olema konksuga küsimus.“
„Onu Griša,“ seletas ema, „oli su vanaisa, su vanaisa Olegi nõbu.“
Selgemaks ei saanud.
„Ja siiski ma ei pea mitte selle onu Griša, vaid hoopis mingisuguse tädi Linda matustele minna.“
„Sest onu Griša on veel täitsa elus,“ seletas ema.
„Ah sellepärast siis.“
Edaspidisest, samamoodi sumbuursest vestlusest selgus, et tädi Linda ei olnud ka onu Griša naine, nagu oleks võinud pakkuda, puhtalt loogiliselt eeldades. Ei, need sugulussidemed olid märksa keerulisemad, kuid mingi sugulane kadunuke Sebastianile kindlasti oli. Ainult et vestluse käigus kaotas ta mõttelõnga käest ega saanud seda enam tagasi, nii et mismoodi nad üldse sugulased olid, jäi lõpuni arusaamatuks.
„Ja miks just mina pean sinna minema?“ küsis ta emalt. „Vaat siin ei näe ma üleüldse mingisugust loogikat. Miks mitte sina, mitte paps? Miks peab minema ära saatma inimene, kellel on kõige vähem pistmist selle pagana kadunukese ja kogu ta suguvõsaga?“
„Ära teota jumalat,“ kostis ema. „Sest meil kõigil on ju töö!“
„Ja minul ei ole siis või?“
„Sul on ju vaba graafik!“
Sellele enam vastu ei vaidle. Sebastian Rüütel maksis oma väiksel moel saatusele kätte ainult niiviisi, et leppis sama päeva hommikuks kokku ühe enda jaoks väga olulise kohtumise, kus pidi otsustatama küsimus suurest rahasummast, mille ta, kui õnneks läheb, peaks teenima.
Ja oma kangekaelsusest ei jätnud ta kohtumist ära isegi siis, kui sai aru, et see algab hilinemisega, mis tähendaks, et ta lihtsalt ei jõua koju riideid vahetama ja seega peab matustele minema roosas triiksärgis. Ülikonnaga oli kõik okei, see oli tal täiesti moodne, tume ja selline stiilselt kitsas, nagu ühel vabal noorel mehel matustele sobikski, kuid see särk…
Ja lisaks nüüd siis see. Piinlik, jah. Ja jumal teda teab, kust see tuli. Mitte millestki sellisest pole Sebastian Rüütel viimaste tundide jooksul küll mõelnud, vist isegi mitu päeva polnud. Räägitakse küll, et normaalne mees mõtleb seksile umbes iga viieteistkümne minuti tagant, kuid kui pead askeldama nagu orav rattas, uskuge mind, ei jõua teie mõtted selle ligigi.
Ja siis see kuradi loodus tuleb ja võtab oma. Tere, tähendab, päevast. Erektsioon matustel. Kuhu see üldse kõlbab? Erilist põhjust ka ei oleks nagu. Mitte ühtegi ahvatlevat naisterahvast Sebastiani nägemisväljas ei paistnud. Mitte mingeid selliseid mõtteid ega mälestusi peas ei tantsinud. Mitte mingeid tablette ta ka ei võtnud – ja miks pidanukski, noor mees veel, kõik töötab, kui vaja. Ja nagu selgus, kui vaja ei ole, töötab ka, vaat et paremini.
Mis siis nüüd sellega pihta hakata? Papp iniseb midagi igavesest armastusest, mutikesed kuivatavad silmi, mõned mehed teevad tõsised lõustad pähe. Ja Sebastian Rüütel seisab seal oma erektsiooniga. Hea veel, et keegi siin teda eriti ei tunne. Või nii ta vähemalt mõtles, lähtudes asjaolust, et ta ise ei tundnud kedagi. Matuseteenistus oli venekeelne, mis ei pannud Sebastiani imestama, kuid pani mõtlema või, veel täpsemini, nüüd üritas ta edasist ette aimata. Vaatamata oma segatud verele, oma määramatult keerulisele päritolule, mille moodustas mingi kosmiline miks eesti, vene ja muudest elementidest, ei olnud Sebastian vene matustel veel kunagi käinud. Mis teda seal ootab, sai vaid ennustada. Aga üks oli kindel, mitte mingi rahvuse matustel ei kõlvanud olla nagu tema siin – erektsiooniga, mida Sebastiani arvates oli näha kilomeetri kauguselt. Kurat! Mida rohkem ta püüdis seda varjata, kuidagi kätega peita või siis pintsakuservaga katta, seda enam see silma torkas. Vähemalt nõnda talle tundus.
Nagu tulevik peagi näitas, vähemalt ühes oma arvamuses eksis Sebastian rängalt. Haua juurde sõideti bussiga, haud asus kabelist küllalt kaugel. Ja juba bussis istus Sebastiani juurde end ilmselt ahvatlevaks pidav naisterahvas, küllap üks tädi Linda sõbrantsidest, viiekümnendates daam vallatult ja nooruslikult heleroheliseks värvitud juuksetriibuga.
„Ma muidugi vabandan, noormees,“ alustas ta. „Võimalik, et te mind ei mäleta, mina aga seevastu mäletan teid väga hästi.“
„Ma vist tõepoolest teid ei mäleta.“ Sebastian üritas panna oma hääletooni võimalikult palju kahetsust, ja arvates, et sellest võibolla ei piisa, lisas otsesõnu: „Kahjuks. Paraku.“
„Ma olen tädi Linda üks parimatest sõbrannadest. Või õigemini olin,“ ütles rohelisetriibuline naisterahvas ja nuuksatas paar korda. Sebastian tegi viisakusest samuti tõsise näo. „Rimma. Ei tule meelde?“
„Ausalt öelda ei,“ ütles Sebastian ausalt.
„Mina aga mäletan teid sellisena,“ näitas Rimma kätega midagi väga väikest. „Te veel tulite emaga minu juurde suvilasse. Laitsesse. Ikka ei mäleta?“
Sebastiani mäletamist mööda polnud ta elu sees Laitses käinud, vähemalt emaga mitte.
„Olgu, see ei ole lõppude lõpuks niivõrd oluline. Ma tahtsin teiega rääkida teie, kuidas nüüd öeldagi, käitumisest. Just sellepärast, et olen teie ammune tuttav. Isegi kui teie seda ei mäleta.“ See oli ilmselt Rimma viimaseks katseks end meelde tuletada ja siis, juba lootuse kaotanuna, läks ta asja juurde. „Teile tundub, et te olete selline mässaja, eks ole?“
Türa! Mis mässu ta seal nägi? Kas ta mõtleb, et sellel on mingi sümboolne tähendus? Elu võidukäik surma vallas? See ju ei allu inimese tahtele. Sebastian proovis küll mõelda pesapallist, küll tegelda peastarvutamisega, aga neetud erektsioon ei lõppenud kuidagi. Nagu oleks ta kogemata mingit viagrat võtnud.
„Ei, üldiselt ei tundu,“ võttis ta oma mõtted kokku.
„See on kõik loomulikult väga hea, kõik me oleme nooruses mässajad. Ma ise olin ka,“ tunnistas Rimma. „Marihuaanat tõmbasin ja nii edasi, aga need siin on siiski matused. Ja siiski kalmistu. Igal mässul on omad piirid, teate. Pärast peiesid ma heameelega läheks ise teiega ja mässaks, kuid nüüd, noh, piinlik kuidagi, ausõna.“
Kõige vähem elus tahtis Sebastian, et Rimma temaga kuskile läheks või tuleks.
„Ma ei teinud seda meelega,“ püüdis ta end õigustada. „Te olete ju täiskasvanud naine. Te ju teate, kuidas sellega asjad on? Lihtsalt refleksid. Ma pole midagi sellist silmas pidanud.“
„Teil veel vedas, et mina olin see, kes seda märkas. Mina olen, ütleme, suhteliselt liberaalne. Kujutage aga ette, mis võinuks juhtuda, kui seda märganuks mõni vanema põlvkonna esindaja. Naisterahvas.“
„Ei kujutagi,“ tunnistas Sebastian.
„Just nimelt.“
Järgmisena ründas Sebastiani juba mingi tundmatu meesterahvas, muidu täiesti korralik. Heas ülikonnas, kolmepäevase habemetüükaga, mis oli moes viis aastat tagasi. Too lähenes siis, kui kirst oli juba hauda pandud ja sümboolselt võeti pits tädi Linda mälestuseks just seal, värskelt kinni aetud haua juures. See tegevus tappis kuidagi kogu hetke tõsiduse, naised hakkasid askeldama, pakkima lahti kuskilt Rimi köögist tellitud võileibu, võitlema neid katva kilega, kaitsma neid alanud saju eest vihmavarjudega. Asjassepuutuvad isikud tassisid asjalikul moel pudeleid mingi imeliku viinaga, mida harilikult ei näe kunagi mitte mingil muul üritusel, nagu oleks see mingisugune eriline spetsiaalselt matuste jaoks valmistatud matuseviin kõige tobedamate võimalike nimedega. Mõnel teisel matusel, kus Sebastian käinud pole, meie aga küll, võisid need olla Kured, või Sõbrad, või veel muu selline värk. Täna oli selleks viin Linda. Ju keegi tarkpea mõtles sümboolselt. Nii romantiline – Linda sureb ja haual juuakse Linda-nimelist viina. Küll see kadunuke rõõmustab seal, kus ta parasjagu on. Puha lillepidu! Pisarateni liigutatud, hakkab veel kirstus nutma.
Seal Sebastian siis seisis ja vaatles kogu seda rituaali kergelt sarkastilise naeratusega – nii talle vähemalt endale tundus –, kui keegi patsutas ta õlale. Ta lausa ehmus.
„Kas te ei tunne piisavat austust aastatuhandeid püsinud rituaalide vastu?“ küsis talt mainitud meesterahvas, kelle kohta polnud Sebastianil õrna aimugi, kes too selline on ja kuidas on ta kadunukese või tema endaga seotud.
„Ei, miks te niimoodi arvate?“
„No teie huultel on lausa naeratus.“
„Ei-ei, teile vaid tundus.“ Sebastian võttis kohe klõmaka viina, et igasugune muie suult momentaanselt kaoks.
„Ja kas see peaks ka midagi tähendama?“ viitas mees peaga kuskile Sebastiani kere suunas.
„Ei tähenda see midagi,“ punastas Sebastian. „Lihtsalt refleks. Te peaksite ka ise teadma.“
„Ahsooo,“ venitas mees. „Selline tegevus on meil juba puhtreflektoorne, nagu ma teada sain. Huvitav, huvitav.“
„Kas siis ei ole või?“ üllatus Sebastian. „Kas teil ei toimu need asjad samamoodi?“
„Ei, minul,“ rõhutas mees, „kui te just minust rääkida tahate, minul oleks see täiesti kavatsuslik tegu. Mul ei ole veel need mässurefleksid nii tugevasti arenenud.“
„Mis mässust te räägite?“ ei saanud Sebastian aru. „Mida mässulist siin on? See on, noh, puhas füsioloogia ju, ma ei saa aru, miks ma peaksin seda seletama.“
„Aga siin on ikkagi matused.“ Mees naeratas suunurgast.
„Ma ei saa oma organismi vastu midagi ette võtta ja põhjust ka ei tea,“ jätkas juba anudes Sebastian. Kuid mees muudkui muigas ja siis nägi kaugelt kedagi, kes oli kadunukese lähiringkonnast ja tingimata vääris mehe kaastundlikku embust, ning tõttas sinnapoole. Jõudes enne küll veel tõsta oma pitsi Sebastiani suunas mingisuguse ebasobiva, nagu tundus Sebastianile, tervitusega.
Siis sõideti tõesti lauda. Peielaud oli kaetud kuskil Nõmmel, keldrikõrtsis, Sebastian polnud varem sellest kuulnudki. Kohe oli näha, et tegemist on kurbusele pühendatud kohaga – menüü on vastava-
sisuliselt läbi mõeldud ja teenindajatel on juba ette manatud leinanäod.
Peielauas toimus kuidagi loomulikult külaliste pooldumine. Eesti pool Sebastiani sugulastest ja nende tuttavatest istus paremale, venekeelne osa, mis oli vaevu märgatavas ülekaalus, läks vasakule. Sebastian sagis mõnda aega edasi ja tagasi, teadmata, kuhu ennast määratleda. Veel kalmistul lootis ta, et õnnestub minema lipsata, mistõttu kõhkles päris kaua bussiukse ees, kavatsusega sinna mitte siseneda. Erektsioon kestis, Sebastian ei teadnud endiselt, kuhu end pista, ja üha kahtlustas, kas keegi siiski juhtumisi seal eelnenud ärikohtingul talle salaja viagrat tee sisse polnud seganud. Ei saanud ju olla nii kaua. See roosa särk ka veel, äratas jätkuvalt tähelepanu. Pilgud langesid selle fuksiavärvilisele kraele, sealt lipsasid allapoole – ja oligi kõik. Inimestel tekkis Sebastian Rüütli kohta kohe arvamus. Võib uskuda, et mitte kõige positiivsem arvamus. Seega oli paras aeg jalga lasta. Kuid tuhkagi – samal hetkel kui Sebastiani ajus juba iseenesest tekkis põgenemisplaan, vibreeris tal taskus nutitelefon ja tervitas vihase sõnumiga kõiketeadvalt emalt.
„Ära sa mõtlegi peietelt plehku panna. Kontrollin.“
Tuli bussi ronida. Nüüdki sagis Sebastian sinna-tänna üheainsa mõttega – kummal poolel on rahulikum, kummal poolel on suuremad šansid, et teda ei märgata, et keegi veel ei hakka tema seisundile vihjama. Piisab juba neist, kes teavad.
„Mis seisad, ei ole venelane või?“ küsis vene poolelt ta käest mingi punase näoga ja kõige koledamas võimalikus ülikonnas mees, keda Sebastian mõistagi ei mäletanud. „Ma küll tean, kes sa selline oled ja miks sa niimoodi tulid.“ Sebastianile tundus isegi korraks, et mees pilgutas talle silma.
„Mismoodi – niimoodi?“ küsis Sebastian, üritades mõista anda, et tal pole arutatavast asjast mingit ettekujutust.
„Ise tead.“ Ei, kindel mis kindel, mehike pilgutas silma. „Tule istu mu kõrvale, hakkame mälestama.“
„Ma ei suuda. Ma ei mäleta teid, uskuge või mitte, ausõna ei mäleta.“
„Mis mina sinna puutun?“ Mehike tiris lausa jõuga Sebastiani enda kõrvale lauda. „Tädi Lindat hakkame mälestama.“ Ja ta valas Sebastianile klaasitäie viina.
„Liiga palju minu jaoks,“ proovis Sebastian viimast korda.
„Seda võid mõnele teisele rääkida. Praegu aga,“ mehike raputas ebamääraselt pead, „tähendab, ei ole liiga palju, rahvatraditsioon on selline. Libe tüüp oled. Joo kähku!“
Sebastian allus käsule.
Tasapisi läksid peied täishoogu. Sebastian tundis rõõmu, et nüüd istus ta laua taga ja ta keha alumine osa oli lausa laua all, nii et vähemalt mõnda aega keegi ei tülitanud teda oma vandeseltslaslike sosinatega.
Siis esitas üks naine luulet. Sebastian oli palju näinud, oli käinud mitmelgi sünnipäeval, kus loeti ette mingeid netist leitud luuletusi sünnipäevalaste kohta, et oleks rõõmus, pidulik ja nutikas. Sellist asja nägi ta aga elus esimest korda. Suhteliselt noor naine pajatas kõigepealt viis minutit sellest, et ta kadukest eriti ei tundnudki, ja kui, siis ainult tema tütre kaudu, kellega õppis ühes klassis ja hiljem liikus, nagu ta väljendus, ühistes ringkondades. Siis tegi ta ülimalt traagilise näo ja ütles, et sõbranna ema surm vapustas teda niivõrd, et tal tuli vastu ööd inspiratsioon ning ta pani paar-kolm mõtet riimi. Ja palus viisakalt kohalolijatelt luba selle poeemiga esineda. Luba talle ametlikult ka anti. Kuidas siis, teoreetiliselt võttes, teisiti olla saanukski? Enne luuletuse ettekandmist tegi ta veel mingi hägusa kommentaari nende inimeste kohta, „kes tulevad matustele oma teatavate eesmärkidega“. Sebastianil tekkis tunne, et räägitakse temast, ka ta vallatu lauanaaber lõi teda järsku küünarnukiga vastu külge ja pilgutas järjekordselt silma.
„Sinust räägib ju.“
„Miks te nii arvate?“
„Kellest siis veel? Kes on kogu selle matuseseltskonna kõneaineks?“
„Mida ma siis sellist tegin?“ muutus Sebastian jultunumaks, kasutades asjaolu, et tema erektsioon oli parasjagu peidus.
„Eks sa ise tead paremini,“ muigas naabrimees.
Siis luges naisterahvas oma (või võõra, kes seda nüüd uurima hakkab) luuletuse. Luuletus oli pehmelt öeldes kohatu.
Siis söödi veel natuke. Siis tõusis keegi tädi Linda neljakümneaastase staažiga sõbranna. Ta alustas oma kõnet sellega, et ei ole kunagi osanud taolistes olukordades rääkida, ja üritab seega kõnelda napilt ja asjakohaselt. Pärast seda rääkis ta umbes kakskümmend minutit. Ta meenutas fragmentaarselt oma koos Lindaga elatud elu ja selle jooksul toimunud umbes neljateist erinevat naljalugu. Ka tema mainis oma segase kõne jooksul neid, „kes kogu oma hoiakuga siin matustel tahavad kellelegi midagi näidata“.
Siis söödi natuke veel. Alkohol hakkas inimestest võitu saama. Juba avaldas keegi oma hukkamõistu peietoidu kohta, liiga rasvane olevat, või siis et üldse temaga ei oldud arvestatud.
„Te ju kõik teate, et ma mune ei söö.“
Vahepeal esines veel üks kadunukese sõbranna äärmiselt segase kõnega, mis katkes mitu korda pisaratesse. Iga kord toibus ta nutmisest ja alustas üha algusest peale, nii et lõppu polnud näha. Seejärel tõusis veel kadunukese lesk, või vend, või kes ta seal oligi, ei saanud Sebastian päris aru, ühesõnaga üks nupukas ja jutukas sugulane, selliseid leidub matustel alati. Ta hakkas rääkima tädi Lindast, sellest, kui hea naine too oli, kui raske on meil kõigil selle kaotusega leppida. Siis hakkas vihjama, et küll me näitame neile, kes meie traditsioone ei austa ja tulevad sellisel leinapäeval kohale sellisel siivutul kombel. Sebastian otsustas kõigest hoolimata kuulata alandlikult lõpuni, kuid see plaan ei saanud teoks. Või õigemini, plaaniga ei olnud midagi viltu, vaid nupukas sugulane vajus joodu raskuse all keset oma kõnet kokku, jõllitas lauda ja lõpetas leina-avalduse sedasi:
„Ja peamine, mis ma pean teile ütlema, on see, et see Linda siin on kuradi hea viin!“
Kui inimese elus kord juba on üks must päev, siis pole enam midagi parata. Kui meeleheites Sebastian ronis laua tagant välja, et minna välja suitsu tegema, jäi ta pintsak lauanurgas varitsevasse prakku kinni, ja ta keha alaosa, noh, kuidas seda öeldagi, tuli ilmselgelt nähtavale. Sebastian üritas pintsakut praost kiiruga välja tirida, kuid lisaks läks too veel katki, ja suur voodriräbal rippus pintsaku küljest alla.
„Jäta see siia,“ ütles Sebastiani lauanaaber. „Nagunii kõik juba teavad. Naasklit kotis ei peida.“
Ja Sebastian, mitte sellepärast, et võtnuks seda nõu kuulda, vaid niisama, vihast ja ärritusest, rebis pintsaku seljast ja lausa virutas selle oma istmele.
Kui ta suitsu tegi, tuli ta juurde väike kamp noori. Veel mingisugused tädi Linda sugulased, ilmselt sama kaugelt kui ta ise, sest lauas paiknesid nad otse Sebastiani vastas, laua diametraalselt teises otsas, eesti poolel. Kaks noormeest ja tüdruk. Umbes Sebastiani-ealised, võib olla et nooremadki. Küsisid viisakalt suitsu.
„Meile ühest piisab. Maria nagu peaaegu et ei suitseta ja meie saame hakkama.“
Sebastian andis ikka kaks.
„Teie olete ju Sebastian?“ küsis esimene noormees, see julgem, kes oli ennist suitsu küsinud.
„Olen jah,“ vastas Sebastian umbusklikult. Arvestades ta väljanägemist ei olnud ka mingit ime, et järsku lakkas ta inimesi üleüldse usaldamast. See erektsioon ei saanud, lööge või maha, olla loomulik. Nii kaua ja nii pagana tugev, niimoodi, ilma pintsakuta, paistis kindlasti lausa kosmosesse välja.
„Rainer,“ esitles end julgem noormees.
„Werner,“ ütles teine.
„Maria,“ lisas omalt poolt tütarlaps.
„Teate, me oleme igatpidi teie poolt,“ sosistas Rainer. „Ammu on aeg küps muutusteks. Tuleb juba ükskord vabaneda neist kahjulikest tinglikkustest! Werner on ka minuga päri. Ja Maria ka.“
Werner ja Maria noogutasid lummatult.
„Millest te täpsemalt räägite?“ küsis Sebastian, üritades vähemalt Maria pilgu eest kätega peita oma pükste rihmaalust osa. Need kaks – jumal nendega, las siis juba vahivad.
„No kuidas millest, no kuidas millest,“ vatras Rainer. „See ei ole niisama, küll me juba aru saame. See nõuab teatud laadi julgust, teatud laadi, kuidas öelda, nonkonformismi.“
„Ei ole,“ peaaegu nuttis Sebastian, „ei ole siin üldse midagi sellist. See on puhas refleks, tervisehäire, ma ei tea mis veel, võimalik, et vaenlaste intriigid.“
„No kuulge,“ solvus Rainer, „meid te võiks ikka usaldada. Noored on alati noorte poolt. Maria ja Werner arvavad niisamuti.“
Sebastian lõi käega. Mõelgu, mis tahavad.
„Sellises kodanlikus ühiskonnas nagu meil siin,“ alustas ootamatult juttu Maria, ja see kõlas, nagu loeks ta peast ette mingit poliitökonoomia õpikut, „on iga kõige väiksemgi protest potentsiaalselt võimeline asuma vanu alussambaid purustama. Isegi kui protestija ise sellele ei mõtle. Ma isegi ütleksin – eriti siis, kui protestija sellele ei mõtle. Just see naiivsus, teadmatus teeb protesti tõeliselt ehtsaks, võimsaks, selliseks, millega igati tasub liituda. Ja teeb protestijast kangelase ning passionaarsete tüdrukute seksuaalsete unistuste objekti. Saate minust aru?“
„Minge te oma seksiga teate kuhu!“ teatas Sebastian vihaselt, viskas koni ära ja läks tagasi tuppa. Rainer jõudis veel talle veel midagi järele karjuda:
„Me räägime tõsiselt! Sellest liikumisest, olge kindel!“
Sees oli juba märksa ohutum. Inimesed rääkisid peamiselt oma isiklikest probleemidest, mõni võitles unega, mõni teine sooviga tantsima tormata. Lauanaaber üritas meelitada Sebastiani ka toosti ütlema.
„Mis mõttes? Ma ei ole ju teab mis lähedane sugulane ega üldse paljudele tuttav.“
„Sellel ei ole enam mingit tähtsust, pidu on nagunii läinud oma teed.“
„Ja miks mina siis järsku kõnelema pean?“
„Sest sa oled mingis mõttes selle päeva kangelane. Kõik panid tähele, isegi need, kes ei ole sulle midagi öelnud. Usu mind, kõik.“
„Ja mis siis?“
„Ma ei tea, mis siis, järsku sul on mingi programm olemas, on mingisugune seletus rahvale pakkuda, miks sa nii käitud.“
Nüüd lõi Sebastian käega ja tormas minema.
Ainsaks lohutuseks oli fakt, et see tobe erektsioon lõppes kohe, kui ta koju jõudis. Sõna otseses mõttes, kohe kui ta lävest üle astus, hops-ti, nagu ei oleks kunagi midagi olnudki. Särgi rebis Sebastian samuti seljast ja hüples nüüd mööda korterit poolpaljalt, kisendades ema peale moblasse. Varsti hakkab valus, kuid halvim on juba selja taga.
Inimene teadagi mõtleb, keegi teine aga juhib. Umbes kolme kuu pärast juhtus üks jäle õnnetusjuhtum Sebastiani kolleegiga ja ta oli taas sunnitud matustele suunduma. Seekord oli ta juures kõik korralik, ei mingeid kõrvalmõjusid, ei mingeid siivutusi. Isegi leinatunne oli tal seekord vaat et tõeline. Hea kolleeg oli, temaga oli olnud hea ka pärast tööd kõrtsis istuda, asju arutada. Ühesõnaga, tõesti kahju oli. Seda enam et inimene suri noorelt, isegi ülinoorelt, kui Sebastian ei eksinud, oli lausa temastki noorem. Ja ilmselt just sel põhjusel oli matustel rohkem kui tavaliselt noori inimesi. Tähendab, vanu samahästi kui üldse ei olnud. Välja arvatud mõned kadunukese sugulased vanemast põlvkonnast. Noori aga jätkus – kolleege, sõpru, ülikoolikaaslasi, girlfriend (mitte ametlik naine veel, ei jõudnud) koos oma sõbrannadega, ja nii edasi.
Ja Sebastian märkas, et osaga külalistest on midagi viltu. Ta ei saanud kohe aru, mis see on. Viibis algul oma mõtetes, mõtles kadunud kolleegile ja üleüldse elu kaduvusest. Esimene, mis ta tähelepanu tõmbas, olid nende pilgud. Tõesti – üks kindel grupp külalisi seisis teistest täiesti eemal ja vahtis Sebastiani imelike pilkudega. Sebastian võttis end kokku ja vaatas omakorda hoolikamalt neid. Need – mitu? – kuus-seitse kuidagi ühesugust noorukit püüdsid ta pilgu kinni ja – siis, kui keegi teine sinnapoole ei vaadanud – kummalisel moel nagu saluteerisid talle. Sebastian ei saanud ikka veel aru, mis neil viga on. Midagi oli, kuid ta kuidagi ei suutnud keskenduda, ei osanud seda üldpildis paika panna. Mingi ebakõla, mingi väike, kuid häiriv asi, mis ei sobinud kohaga, või ajaga, või siis mõlemaga korraga. Ta tabas paraja hetke ning tuli kalmistul grupile salaja ligemale, soovides ikkagi lõpuks aru saada, mis see siis on, mis teda nende juures häirib. Ta pidi mitu korda pead raputama, et seda reaalsust kuidagi teatud šablooniga vastakuti seada. Nad olid kõik roosades triiksärkides. Kõik kuus tükki. Sebastian ohkas ja tahtis juba tagasi minna, seda enam et haua juures just tehti viin lahti, aga üks nendest, Sebastianile ähmaselt tuttav noormees nimega Rainer, saluteeris uuesti ja pöördus otse tema poole.
„Kalmistu roosade särkide liidul on au tervitada meie liikumise ideelist innustajat Sebastian Rüütlit!“
„Roosade särkide,“ küsis Sebastian täpsustavalt, „ja – kõik?“
„Mida siis veel võiks soovida? Suured revolutsioonid on läbi ajaloo alanud väikestest asjadest,“ kinnitas Rainer.
„Oh noored, noored,“ ohkas kahekümne üheksa aastane Sebastian. „Asi ei ole ju mitte üksnes roosades särkides. Asi on sisetundes.“ Ja tõttas salapärase näoga viina poole.
„Glenn, minu sõnum on, et meie olemegi PI[I]GS. Õige varsti oleme samas olukorras, mis Kreeka.“[1] Nõnda kõneles ajaloolane Niall Ferguson Glenn Becki Fox Newsi saates 2010. aasta veebruaris. Ta pidas „meie“ all silmas USA kodanikke ja maksumaksjaid. Lühend PIIGS märkis eurotsooni probleemseid riike: Portugali, Iirimaad, Itaaliat, Kreekat ja Hispaaniat. Beck ja tema saatekülalised kostitasid vaatajaid piltidega korralagedusest, streikidest, tänavarahutustest, autode põletamisest. Kui Kreeka avaldab meelt ja usaldus turgude vastu kaob, pole enam väljapääsu – Ferguson sõnastas selle mõtte dramaatiliselt: „Siis tuleb kas suur osa võlast korstnasse kirjutada või inflatsiooni abil lahustada. Meie maal on nii suured võlad, et palju muid võimalusi pole. Ja ükski neist pole kuigi lõbus.“ Kui intressimäärad peaksid hüppama lakke, tabaks kollaps USA-d vähem kui aastaga. Ferguson selgitas: „Tänapäeva Euroopa ja 20 aasta tagune Venemaa õpetavad, et kollaps võib väga ootamatult ligi hiilida ja lüüa järsult.“ Arvestades seda väljavaadet, tervitas Ferguson Ameerikas parasjagu toimunud populistlikku vastulööki „suurele valitsusele“. See olevat eluterve märk. Aga tarvis olevat veel midagi: „Kuni pole poliitilist liidrit, kes julgeks ameeriklastele välja öelda, et me peame reformima kogu oma süsteemi juurtest alates, veereme kardetavasti allamäge samas suunas mitte ainult Euroopa, vaid ka Ladina-Ameerika majandustega.“
Ferguson oli Harvardi professor, Beck – üks Ameerika konservatismi ägedamaid trummitagujaid. Aga hirm võla ja selle võimalike katastroofiliste tagajärgede ees valitses 2010. aastal kõikjal. See valitses juba enne kriisi [Clintoni rahandusministri] Robert Rubini jüngrite üleskutses riigivõlga konsolideerida ning Saksa kampaanias kirjutada „võlapidur“ sisse põhiseadusesse. 2008. ja 2009. aasta šokk võimendas seda hirmu kõvasti. See andis valitsusfinantsidele tõsisema löögi, kui oli pärast Teist maailmasõda osaks saanud ühelegi arenenud riigile. Kreeka saatus 2010. aastal paistis ette kuulutavat, mis ootab ees igat riiki, kui see kukub üle pankrotiserva. Hoiatajate read ulatusid Becki-taoliste pöörasest pröökamisest ja paanikakülvamisest kuni ülirespektaablite professoriteni, nagu kaks endist IMF-i majandusteadlast Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff.
Pärast üllatuslikku bestsellerit „Seekord on teisiti: Kaheksa sajandit finantsrumalusi“ avaldasid Reinhart ja Rogoff 2010. aasta jaanuaris teadusartikli „Majanduskasv võla ajal“.[2] See üritas näidata, et kui riigivõla protsent SKT-st ületab 90 läve, aeglustub majanduskasv järsult. Tegu olevat libeda nõlvaga, mis lõpeb järsakuga. Liigne võlg summutab majanduskasvu, mis teeb võla teenindamise raskemaks, mis omakorda pidurdab kasvu veelgi. Et seda saatust vältida, tuleb tegutseda, ja mida varem, seda parem. Lähemal vaatlusel osutus Reinharti ja Rogoffi analüüs vigaseks. Kui nende Exceli tabelit korralikult redigeeriti, ei ilmnenud mingit järsku muutust 90% joone kohal, ning argument erakordsete abinõude kasuks osutus väidetust palju nõrgemaks.[3] Aga 2010. aastal oli sel argumendil menu. Nad kuulutasid The Financial Timesi arvamusloos: „Mida varem poliitikud teadvustavad võlamuutuse vajadust, seda väiksemaks jäävad tõeliselt halvavate probleemide riskid. … Kuigi enamikul valitsustest on hea ligipääs finantsturgudele väga madalatel intressimääradel, võib turudistsipliin panna end maksma ette hoiatamata.“ Kui võlakirjaturud hakkavad mõistma panganduskriisiga vallandunud „eelarve-tsunaami“ täit ulatust, saab nende otsus olema halastamatu. „Riigid, mis pole valmistunud võlamuutuseks, hakkavad seda kahetsema“: keegi pole väljaspool ohtu.[4] Rogoff ütles Saksa parempoolsele Welt am Sonntagile, ajalehele, mis säärast manitsust eriti ei vajanudki: „Saksa avalikud finantsid ei kulge jätkusuutlikku rada … Saabub aeg, kui Saksamaal tekib omaenda Kreeka-probleem ….See ei saa küll olema sama hull kui Kreekas, kuid kujuneb valusaks.“[5]
Fergusoni, Reinharti ja Rogoffi teadmistega kommentaatorid pidanuksid ka teadma, et eurotsoonis avaldunud turu distsiplineeriv reaktsioon ei saabunud „ette hoiatamata“. Euroopa Keskpank (EKP) ja Saksa valitsus ümmardasid teadlikult Kreeka kohal parvlevaid „võlakirjavalvureid“ – inflatsioonihirmus võlakirju müüvaid investoreid. Kui EKP oleks tahtnud survet vähendada, pidanuks ta tegema sama, mida USA Föderaalreserv (Fed) või Inglise ja Jaapani keskpank enesestmõistetavalt tegid – ostma kokku Kreeka võlakirju. Aga EKP ei kavatsenudki seda teha, vähemalt mitte enne viimast minutit. EKP kavatses saata ähvardussõnumi: Kas kasinus või …! Globaalne reaktsioon oleks pidanud neile rõõmu valmistama ja 2010. aasta pidanuks kujunema taastumise pöördepunktiks. Kasutades Kreekat õpetliku näitena, nihutas parempoolsete paanikaõhutajate, konservatiivsete politikaanide ja tsentristlike finantspistrike mugavusliit poliitilise tasakaalu paigast. Kuigi tööpuudus jäi kõrgeks ja toodangumaht taastus härgamisi, jäeti majanduse stimuleerimine kõrvale. Kiiremini ja järsemalt kui üheski lähiajaloo majanduslanguses keerati eelarvekraanid kinni. Selle tagajärjel takerdus taastumine mõlemal pool Atlandi ookeani.
Skulptuur Los Angeleses ühe finantsteenuseid pakkuva firma büroohoone juures.
I
Silmapaistvaim näide kasinuse nakkusest oli Ühendkuningriik (UK). Tasavägised valimised, mis tegid lõpu uusleiboristide pikale valitsemisajale, toimusid 6. mail 2010, samal päeval, kui Ateenas põlesid pangad ning ootamatu kokkuvarisemine saatis USA finantsturud langusse. Fiskaalpoliitika oli võtmeteemaks nii valimistel kui ka järgnevatel koalitsiooniläbirääkimistel. Suurbritannia oli olnud üks neist, keda 2007.–2008. aasta kriis kõige rängemalt tabas. Kuigi Inglise Pank erinevalt EKP-st ei võimaldanud kordagi kahelda oma ametlikus toetuses UK riigikassa võlale ja kuigi UK säilitas oma krediidireitingu, kukkus naela väärtus dollari ja euro suhtes. Senikaua kui keskpank võlakirjaturgu stabiliseeris, ei valmistanud see otsest muret. Aga see tegi panga juhist Mervyn Kingist keskse kuju – ja juba 2009. aasta kevadel enne G20 kohtumist Londonis oli ta näidanud, et ei karda oma mõjujõudu ka kasutada.[6]
Opositsiooniliste tooride valimiskampaania avas 21. detsembril 2009 varirahandusminister George Osborne, väites, et kui Suurbritannia ei koosta usutavat eelarve konsolideerimise programmi, läheb ta peagi Kreeka teed. „Pannes proovile rahvusvaheliste investorite kannatuse,“ kuulutas Osborne, „mängivad leiboristid majandusliku tulega.“ Riigid, mis soovivad säilitada AAA reitingut, „ei saa endale lubada luksust oodata, kuni taastumine on tagatud, enne kui kuulutada välja usutavad plaanid eelarve konsolideerimiseks.“[7] Osborne tõi oma väite toetuseks tsitaate Paribase, Deutsche Banki ja Barclaysi analüütikutelt. Võlakirjaturu hiiglase PIMCO staar-fondimänedžer Bill Gross kõlas kaasa, öeldes Financial Timesile, et on nüüd tõstnud UK võlakirjad kategooriasse, mille ostmist vältida. Talle iseloomulikus suuresõnalises stiilis teatas Gross, et UK riigivõlg „toetub nitroglütseriinist põhjale“ ning see tuleb asetada „tuleringi“, kus pole mitte ainult UK, Kreeka ja Iirimaa, vaid ka Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja USA.[8] 14. veebruaril 2010 kirjutasid 20 staažikat majandusteadlast, sh Ken Rogoff, Sunday Timesile, korrates Osborne’i etteheidet, et leiboristide valitsus pole teinud küllalt saamaks eelarvet kontrolli alla.[9] Nendele vastas Financial Timesis palju pikem nimekiri sugugi mitte vähem tähtsaid majandusteadlasi, kes oponeerisid eelarve koomaletõmbamise üleskutsele, sest see olevat enneaegne, ja juhtisid tähelepanu iroonilisele tõigale, „et nõudes defitsiidi kiiremas tempos kärpimist finantsturgudele suurema kindluse andmiseks, aktsepteerivad Sunday Timesi kirjale allakirjutanud enesele siduvana nendesamade finantsturgude vaateid, mille vead on kriisi esmajoones üldse põhjustanud!“[10]
6. mai valimiste tulemuseks oli leiboristide lüüasaamine, kuid konservatiividel ei õnnestunud võita enamust ja nad vajasid liberaaldemokraatide toetust. Koalitsiooniläbirääkimised kujunesid kõrgete panustega võitluseks eelarvepoliitika tuleviku üle.[11] „Defitsiit,“ kirjutas liberaalide läbirääkija David Laws, „oli tont, mis läbirääkimiste kohal hõljus.“[12] Konservatiivid tegid kulukärbetest läbirääkimiste keskse teema. Ja tooride võlapistrikud teadsid, et saavad arvestada nii rahandusministeeriumi kui ka keskpanga toetusega. 12. mail 2010 õpetas Mervyn King uut valitsust, „et kõige tähtsam on nüüd tulla toime eelarvedefitsiidi väljakutsega. … Arvan, et oleme eriti viimasel kahel nädalal, aga Kreeka näitel ka viimasel kolmel kuul näinud, et ei ole mõtet riskida turu vastureaktsiooniga.“[13]
Nn eriolukorra eelarves 2010. aasta juunis kärpis kantsler Osborne kulusid ja tõstis käibemaksu. Eesmärgiks seati turgude rahustamine lubadusega kõrvaldada 2015. aastaks defitsiit.[14] 2010. aasta argumendiks sai „hädavajadus“. Aga nagu Neil Irwin hiljem kommenteeris: „Suurbritannia läks välja millelegi sellisele, mida polnud kunagi varem üritatud – kulude kärpimisele ja maksude tõstmisele, et anda ennetav löök tulevase võlakriisi vastu.“[15] Paul Krugman New Yorgist märkis: „Üks asi on lasta end hirmutada „võlakirjavalvuritel“. Teine asi on lasta end hirmutada kartusest, et „võlakirjavalvurid“ võivad ühel päeval välja ilmuda.“[16] Kui majanduse kokkutõmbamine jätkus, ilmnesid ka muud motiivid. Kaugemaks eesmärgiks, nagu David Cameron seda oma kõnes linnapea banketil kolm aastat hiljem ütles, oli „midagi sügavamat“: hööveldada riik „õhemaks … mitte ainult praeguseks, vaid alatiseks.“[17]
2015. aastal võis kantsler Osborne teatada, et on UK iga-aastastest eelarvekuludest kärpinud 98 miljardit naela. UK avaliku sektori töötajate arv kahanes oma tipptasemelt – 6,44 miljonit – 2009. aasta septembris 5,43 miljonini 2016. aasta juuliks.[18] Miljon töökohta koondati, privatiseeriti või hakati teenuseid sisse ostma. See oli suurem kahanemine kui Thatcheri ja Majori ajal 1980. ja 90ndatel aastatel. Kui need arvud üle kanda USA avalikule sektorile, tähendanuks sarnane kärbe seal 3,3 miljoni töökoha kaotust. Kuna pensioni- ja tervisekulud olid seadusega kaitstud, siis koondusid kaotused eelkõige kohalikesse omavalitsustesse. Nagu nende eest vastutav minister otsesõnu lausus: „Kohalikud omavalitsused saavad suure osa avalikest kuludest. Nad on aastaid elanud jätkusuutmatult kasvades, jätkusuutmatu avaliku rahastuse toel … Inimesed süüdistavad pankureid, aga mina arvan, et „suur valitsus“ on sama palju süüdi nagu suured pangad.“[19] 2010–2016 langesid rohkem kui kolmandiku võrra kohalike omavalitsuste kulutused kõigele, alates vanurite päevahoolduskeskustest kuni bussiteenusteni, avalikest parkidest raamatukogudeni. Suurbritannia muutus pimedamaks, mustemaks, ohtlikumaks, vähem tsiviliseeritud kohaks. Sajad tuhanded inimesed, kes olid töövõimetus- ja töötuabirahadega vaevu toime tulnud, tõugati tõelisse meeleheitesse.[20] OECD järgi pidid üksnes Kreeka, Iirimaa ja Hispaania oma eelarvet veel rängemini kokku tõmbama kui UK.[21]
Tavaline vaatepilt Suurbritannia pangakontori ees. Fishergate, Preston (Lancashire).
Põhjus, miks Ameerika liberaalid UK poliitikat nii pinevalt jälgisid, polnud lihtsalt solidaarsus lüüasaanud peaministri Gordon Browniga. Nad kartsid, et Suurbritannia sündmused võivad saada eelmänguks sarnasele pöördele nende enda kodumaal. Ka ei tulnud surve ainult alarmistlikelt ekspertidelt ja Fox Newsi alternatiivreaalsusest. See tuli ka Obama valitsuse enese seest. Juba 2009. aasta veebruaris oli president võõrustanud Valges Majas „vastutustundliku eelarve“ tippkohtumist. Aasta hiljem sattus valitsus surve alla demokraatliku partei tsentristide poolt, kes olid ärevil enda kui eelarveranguse pooldajate reputatsiooni pärast. Valitsus vajas nende toetust, et tõsta „võlalage“, mis piirab valitsuse laenamisvõimet.[22] Keynesiaanlike kommentaatorite õuduseks oli Obama 27. jaanuaril 2010 oma iga-aastases presidendikõnes valinud peateemaks defitsiidi kärpimise, mitte töökohtade loomise.[23] Obama lubas, et 2011. aastaks külmutatakse kõik mittesõjalised ja seadustega mittekohustuslikud kulutused nende olemasolevale tasemele. „Perekonnad üle terve riigi pingutavad püksirihma ja langetavad raskeid otsuseid,“ kuulutas Obama. „Föderaalvalitsus peaks tegema sedasama.“[24] Selline lihtsameelne majapidamisanaloogia ajas majandusteadlased meeleheitele.[25] Aga see oli täies kooskõlas kogu selle jutuga „fiskaalsest vastutustundest“, mis nüüdseks Washingtonis domineeris. Nagu märkis üks konservatiivne kommentaator: „Kui tulevikus hakkab vaidlus käima kulutuste külmutamise ja kulutuste kärpimise vahel, siis me oleme juba võitnud.“[26] 18. veebruaril 2010 pani president oma määrusega ametisse fiskaalse vastutuse ja reformi riikliku komitee, mis sai tuntuks Simpson-Bowlesi komisjonina. Selle ülesandeks oli teha ettepanekuid, kuidas saavutada 2015. aastaks primaarne eelarvetasakaal. Simpson-Bowles esitas oma raporti alles detsembris, pärast kongressi vahevalimisi. Vahepealsel ajal ilmnesid Obama valitsuses sügavad lõhed eelarveküsimuses.[27] Pistrikud, nagu eelarveminister Peter Orszag, tahtsid läbi suruda maksutõusu isegi neile, kes teenivad alla 250 000 dollari aastas. See oleks murdnud ühe Obama peamise valimislubaduse ning sellele seisid ägedalt vastu kantseleiülem Rahm Emanuel poliitilistel kaalutlustel ja majandusnõunik Larry Summers majanduslikel kaalutlustel. Vahepeal esitas võlaalarmismile üksikasjaliku alternatiivi Ben Bernanke, kes oli äsja taasnimetatud Fedi presidendiks. Bernanke ei salanud defitsiitide ulatust ega suure võlakoorma tõsiseid järelmeid pikas perspektiivis. Aga ta hoiatas drastiliste kasinuspüüdluste eest. Ameerikas pead tõstev majanduslik taastumine ei tarvitse välja kannatada teravat eelarvešokki. Peamine on eristada lühikest ja keskmist perspektiivi. Jätkuva lühiajalise stiimuliga peaks kaasnema realistlik plaan, kuidas lõpetada defitsiidid keskmises perspektiivis.[28] Selline kombinatsioon annaks ühtaegu kohese toe majandusele ning rahustaks investoreid ja tõstaks nende usaldust.
See polnud piisav eelarvepistrikele nagu Orszag, kes 2010. aasta suvel valitsusest lahkus.[29] Valijaskonna hinnang Obama esimesele kahele aastale osutus hävitavaks. Tööpuudus oli jäänud 10% kanti ning viiest ameeriklasest neli hindasid majandusolukorra halvaks või üsna halvaks. Tea Party ässitas konservatiivset natsionalistlikku arvamust Washingtoni eliidi vastu üles.[30] Isegi demokraatide enamus kirjutas 2008. aastal Bushi ajal toimunud pankade väljaaitamised enda arvele.[31] Nad küll eksisid presidendi osas, aga arvestades, kes seda abinõu olid kongressis toetanud, polnud selline seos päris laest võetud. 2. novembril andis vihane valijaskond ajaloolise võidu vabariiklastele. GOP (vabariiklik partei) võitis juurde 63 kohta esindajatekojas, mis oli suurim tasakaalunihe pärast 1948. aastat. See kujundas ümber Ameerika poliitika.
Pingutades meeleheitlikult selle nimel, et majanduse taastumine kinni ei kiiluks, tegi Obama valitsus palavikuliselt tööd, et vana kongress võtaks veel oma viimastel töökuudel vastu stiimuli teise raundi. Detsembris vastu võetud „Maksukergenduse, töötuskindlustuse jätkamise ja töökohtade loomise akt“ andis mõningate hinnangute järgi nõudlusele lausa 858 miljardi dollari suuruse tõuke.[32] Aga poliitilist ummikut tähistas see, et stiimul koosnes nüüd üleni maksukärbetest, muuhulgas pikendades Bushi ajast päranduseks saadud jämedalt ebaadekvaatset maksuloovutust tippsissetulekute teenijatele. See Obama ametiaja teise aasta lõpul vastu võetud seadus jäigi tema valitsuse viimaseks majanduspoliitiliseks seaduseks. Uuel aastal, kui ametisse astus vabariiklik kongress, jäi valitsus kaitsepositsiooni. Kuna Simpson-Bowlesi komitee tsentristlikud soovitused sisaldasid tulude tagasihoidlikku tõstmist, olid need surnud juba saabudes, olgugi et olid tugevasti kaldu sotsiaalkulutuste kärpimise poole. Esindajatekoja jõulise enamusliidri Eric Cantori juhtimisel ei tunnistanud vabariiklaste noor kahurvägi mingeid maksutõuse.[33] Nende eesmärgiks olid kohesed kulukärped 100 miljardi dollari ulatuses, mis, keskendudes seadusega mittekohustuslikele kuludele, oleksid löönud rivist välja terve rea föderaalprogramme, sh toiduohutuse, loodusõnnetuste abi ja lennuliikluskontrolli. „Elajat näljutades“ tahtsid vabariiklased murda „suure valitsuse“ needuse ja taaselustada Ameerika unelma.
II
Nii USA kui ka UK olid finantskriisi tagajärjel pidanud kannatama tõsist eelarvekahju. Seega pole üllatav, et nad seisid vastamisi kärpimisüleskutsetega. Kas leidus teisi majandusi, mis oleksid saanud eestvedaja rolli üle võtta? Jaapani ja tõusvate turumajanduste kõrval oli ilmne kandidaat globaalseks vastukaaluks Saksamaa. Nagu Angela Merkel 2010. aasta suvel tunnistas: „Teised Euroopa Liidu maad ja USA valitsus on õhutanud Saksamaad rohkem kulutama, et aidata kaasa majanduse praegusele taastumisele ning vähendada meie ekspordiülejääki.“[34] Aga Saksamaa ei näinud oma rolli nii. Seal valitseva tõlgenduse järgi oli kriis liigse laenamise tagajärg. Saksamaa ei peaks maailmamajanduse taastumist eest vedama mitte kui stimuleeriv vastukaal, vaid kui kasinuse eeskuju.
Valitsevat meeleolu arvestades oli sellist argumenti ka lihtne esitada. Saksamaa defitsiit oli 50 miljardi euro ringis aastas. Võlg oli kasvanud 80%-ni SKT-st. Reinharti ja Rogoffi hirmumeem oli jõudnud Euroopasse. Finantsminister Wolfgang Schäuble mainiski seda ähvardavat 90% läve, et õigustada koheste vastumeetmete vajadust.[35] Kuulutades välja Liitvabariigi ajaloo suurimad eelarvekärped, teatas Merkel 7. juunil, et Saksamaa eelarvetasakaalu taastamine tähendaks „erakordset tugevuse näitamist. Saksamaal kui suurimal majandusel on kohustus anda head eeskuju.“[36] 2011. aastal pidi kärbitama 11,2 miljardit eurot ning 2014. aastaks ühtekokku 80 miljardit. Ka Saksamaal tähendas see valikute langetamist riigi tuleviku osas. Kõnekal kombel langes kõige suurem osa Merkeli ettepandud kärbetest kaitseministeeriumile, millel kästi 2014. aastaks kokku hoida 25%. Bundeswehri võimsus pidi kahanema ja kohustuslik sõjaväeteenistus järk-järgult kaduma. Berliinile oli tähtsam saavutada 3% defitsiidi reegel, mille oli paika pannud „Eurotsooni stabiilsuse ja kasvu pakt“, kui pidada kinni NATO-le antud lubadusest kulutada vähemalt 2% SKT-st kaitsele.[37]
Toronto G20 kohtumisel 2010. aasta juunis oli lava valmis transatlantilise eelarvepoliitilise vaidluse uueks raundiks. Enne kohtumist avaldas Obama avaliku kirja, kutsudes üles eelarve konsolideerimisega pausi pidama, et vältida taastumise ohtuseadmist.[38] Schäuble astus Financial Timesi lehekülgedel üles, et kaitsta oma maa erilist pika perspektiiviga majanduspoliitilist lähenemist USA lühikese perspektiivi vastu. Ta kiitis „võlapidurit“ ehk põhiseaduslikku eelarvetasakaalu pügalat kui Euroopa stabiilsuse ankrut.[39] Teda toetasid nii peaminister David Cameron kui ka Kanada võõrustajad. Obama valitsuse pealekäimisel viitas G20 lõppkommünikee vajadusele ajastada eelarve konsolideerimine nii, et „erasektori taastumise hoog“ ei kannataks.[40] Aga selle trumpasid üle nõudmised eelarved konsolideerida.[41] Pärast kõige hullemat majanduskriisi 1930. aastatest alates, ajal, kui OECD andmetel oli jõukas maailmas 47 miljonit inimest tööta ning alahõivatud ja heitunud töötajate arv küündis 80 miljonini, lubasid G20 liikmed üheaegselt kärpida kolme aasta jooksul oma eelarvedefitsiite poole võrra.[42] Tegu oli „majapidajaeksimuse“ laiendamisega globaalsetesse mõõtmetesse. See oli piinarikkalt pikaleveniva ja ebatäieliku taastumise retsept.
Saksamaale ei piisanud sellestki. Õppetund, mille Berliin Kreeka kriisist omandas, oli see, et eurotsooni „Stabiilsuse ja kasvu pakt“ on läbi kukkunud. Saksamaa või täpsemalt too puna-roheline koalitsioon, mis oli Saksamaal valitsenud veel 2003. aastal, pidi tunnistama oma osa vastutusest. Nüüd, kui eesotsas olid Merkel ja Schäuble, võtab Berliin juhtimise üle ning sunnib eurotsooni taas pühenduma enesedistsipliinile. See olevat eurotsooni poliitikale hädavajalik. Kreeka kriis olevat näidanud, et Euroopa valitsused peavad töötama koos. Föderalistid nagu Schäuble rõhutasid ikka, et ülimaks vastuseks kriisile peab olema „veel rohkem Euroopat“. Aga et see oleks Põhja-Euroopa maksumaksjatele aktsepteeritav, tuleb neile anda kindlust, et igaüks mängib samade reeglite järgi.
Ajal, kui eurotsooni kriis intensiivistus ja Saksamaa keskne roll veelgi enam esile tuli, muutus retoorika tulisemaks. Protestijad lehvitasid plakateid, kus Merkelile olid ette soditud Hitleri vuntsid. See polnud üksnes solvav, vaid ka karjuvalt ebaõiglane. See näitas ka Saksa positsiooni täiesti valesti mõistmist. Kui Saksa poliitilist klassi süüdistati imperialismis, võis see ausalt vastata, et ei hellita mingeid kontinentaalse domineerimise ambitsioone. Kuid Berliinil olevat oma nägemus majanduslikust ja eelarvedistsipliinist, mis tulevat üldiselt omaks võtta, enne kui Saksamaa nõustub uute sammudega integratsiooni poole.[43] Globaalse konkurentsivõime seisukohalt on tähtis saada valitsuskulutused ja -võlg kontrolli alla. Demograafiline surve Euroopale teeb olukorra veel pakilisemaks. Mis puutub tööjõuturgudesse ja tööpuudusesse, siis pidavat ülejäänud Euroopa õppima nn Hartz IV tööturureformidest, mis võeti Saksamaal vastu aastail 2003–2004. Kui keynesiaanid muretsevad siseriikliku nõudluse pärast, siis Saksamaa vastuseks on eksport. Vananev kontinent peab eksportima üle terve maailma ning panema kiiresti arenevatele uutele turgudele kasvama oma finantsnõuete pesamuna. Merkeli uus koalitsioon koos ärihuve esindava FDP-ga rõhutas seda selgemini kui eales varem. Saksamaa on põhiseaduses sätestanud nn võlapiduri. Et Saksamaa nõustuks oma finantskohustusi liitma ülejäänud eurotsooniga, ei või ta oma partnereiltki vähemat nõuda. Vaatamata oma jõukusele ja Euroopa integratsioonist saadud kasule ei nõustunud CDU maksumaksjad ja valijad Euroopa Liidu muutumisega kontinentaalseks „rahaülekandeliiduks“. Ainult tingimusel, et ülejäänud Euroopa tagab ühiste reeglite järgimise, võib Berliin kaaluda oma suveräänsuse ühendamist teistega. Probleem on aga selles, et reeglid on tarvis ära otsustada, neist tuleb kinni pidada ja neid tuleb jõustada. Selles osas aga läksid asjad ebamugavaks.
2010. aasta suvel valmistati ette kaks konkureerivat plaani Euroopa majandusliku valitsemise uue režiimi tarvis: üks meeskond tegutses EL-i Komisjoni presidendi Barroso alluvuses, teine allus Euroopa Nõukogu esimesele alalisele juhile Herman Van Rompuyle, kelle ametikoht oli loodud Lissaboni leppega ja mõeldud tugevdama EL-i otsustusprotsessi valitsustevahelisust.[44] Berliin taotles lõppeesmärgina, et samasugused põhiseaduslikud piirangud riigivõlale, nagu Saksamaa oli kehtestanud 2009. aastal, kirjutataks kõikide eurotsooni riikide seadustesse. Need, kes reeglitest kõrvale kalduvad, langeksid automaatselt sanktsioonide süsteemi alla, sh nende hääletusõigus peatataks. Tõelistesse finantsraskustesse sattujaid pidanuksid sanktsioonid tabama veelgi karmimalt. Nagu ütles EKP president Jean-Claude Trichet: „Toetusmehhanismi käivitumisel kaotaks riik de jure või de facto oma fiskaalautonoomia.“[45] Prantsusmaa omalt poolt seisis automaatsetele sanktsioonidele vastu. Pole üllatav, et väiksemad maad, millel oli põhjust karta, et reegleid rakendataks nende suhtes rangemalt, seisid vastu igasugusele jutule hääletusõiguse peatamisest.
Need olid Euroopa tuleviku seisukohalt kaalukad küsimused. Aga kuidas need seostusid lähiperspektiivi küsimusega finantsstabiilsusest? Suveks oli juba selge, et 2010. aasta mais Kreeka kriisi ohjeldamiseks leitud lahendus pole jätkusuutlik. Kinnitust leidsid pessimistlikumate IMF-i analüütikute kõige hullemad kartused. Vähe sellest et PASOK-i (Kreeka sotsiaaldemokraatide) valitsus oli troika (IMF, EKP ja Euroopa Komisjon) nõutud muudatuste läbisurumisel aeglane – kui midagi ka ära tehti, olid tulemused oodatule vastupidised. Klassikaliselt keynesiaanlikus allakäiguspiraalis hakkas nõudlus langema, tööpuudus kasvas veelgi, kahandades sissetulekuid. 2010. aastal langes Kreeka SKT 4,5%. 2011. aasta tuli veel hullem.[46] Ateenasse voolavad maksutulud, mis parematelgi aegadel polnud just rikkalikud, kahanesid nireks, kasumid ja tarbijakulutused tõmbusid kokku. 2010. aasta mai programm tugines eeldusele, et Kreeka suudab kahe aastaga kapitaliturgudele tagasi pöörduda. Aga defitsiidi ja võlakoorma kasvades jäi selleks vähe šansse. 2010. aasta augusti lõpuks oli Kreeka kümneaastaste võlakirjade tootluse vahe Saksa omadega kasvanud 938 punkti – kõrgemale, kui see oli olnud kevadise kriisi tipus.[47] Ometigi jäi troika läbikukkumise silmitsi kindlaks nõudele, et Kreeka täidaks 2010. aasta mai programmi.
Kui Kreeka pikaldasele piinamisele õigustust leidus, siis oli selleks hirm, et võla kohene ümberstruktureerimine vallandaks nakkuse, mis kanduks üle eurotsooni teistele võlgnikriikidele ja destabiliseeriks Euroopa pangad, põhjustades veelgi laiema kriisi. Euroopa majanduspoliitika vahetuks prioriteediks sai venitamis- ja teesklustaktikaga laenuks saadud aja ärakasutamine eurotsooni finantssüsteemi vastupidavuse ja pankade tervise tugevdamiseks. Ameerika eeskuju järgimisel pidanuks ilmselge järgmine samm seisnema stressitestides, et hinnata võimalikke kaotusi ning viia seejärel läbi energiline rekapitaliseerimine kas avalikest või eraallikatest.
Vaade Kreekast
Eurooplased sooritasidki nii 2009. kui ka 2010. aastal midagi stressitestide laadset. 2010. aastal mindi kaugemale kui 2009 ja nimetati ka konkreetseid panku. Aga seegi oli farss. 23. juunil 2010 avaldatud tulemused teatasid, et riigivõlakirjade kriisi korral võiks 93-st juhtivast Euroopa pangast ainult seitset oodata nende esimese taseme omavahendite ohtlik kahanemine.[48] Ühtekokku hindas Euroopa Pangandusjärelevalve, et Euroopa pankadel on tarvis rohkem kui 3,5 miljardit eurot uut kapitali. Aga nagu skeptilised analüütikud osutasid, sõltus see optimistlik tulemus eeldusest, et pankade valduses oleva riigivõla maksevõimetuse risk on nullilähedane või et seda kaitseb täielikult Euroopa Finantsstabiilsuse Fond.[49] OECD hinnangu vähem roosilistel eeldustel pidanuks Euroopa pankade potentsiaalsed kaotused perifeeria võlakirjakriisis ulatuma mitte 26,4 miljardi euroni, nagu tunnistasid ametlikud tulemused, vaid 165 miljardi euro kanti. Need kaotused oleksid koondunud habraste riikide – Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Hispaania – pangandussüsteemidesse ja toonuks neile katastroofilist kahju. Kriisi levik Hispaaniasse või Itaaliasse seadnuks ohtu nii Saksa kui Prantsuse pangandussüsteemi. Nagu alati, olid tõsiseimad riskid koondunud mõne ohtliku panga bilanssi. Nimekirja tipus seisid Dexia ja Fortis nagu ka raskustes Saksa pank Hypo Real Estate. OECD järgi oli Hypo kapitaliseeritus nii nõrk, et riigivõlakriis ükskõik kas Itaalias, Hispaanias, Iiris või Kreekas oleks selle ellujäämist ohustanud.
Euroopa institutsioonidel puudus voli sekkuda riikide panganduspoliitikasse. 2008.–2009. aastal rekapitaliseerimiseks loodud fondid olid rakenduselt ebaühtlased ja pigem fakultatiivsed kui kohustuslikud.[50] Riikide valitsused olid liiga leebed ega soovinud häirida mugavat status quo’d. Troika tegi jätkuvalt nägu, nagu oleks Kreeka võlg jätkusuutlik, kui ainult Ateena rakendaks piisavalt kasinust. See polnud tõsi, nagu sai iga kuuga järjest selgemaks: Kreeka lihtsalt pigistati tühjaks. Samal ajal üritasid stressitestid näidata, nagu oleksid Euroopa pangad tugevad, mida nad selgelt ei olnud. Nende nõrkus võinukski olla tugevaim argument, miks mitte riskida Kreeka võla restruktureerimisega. Seda argumenti aga ei saanud EKP kõvasti välja öelda, sest see oleks vallandanud paanika. Pealegi oleks see nõudnud tõsisemaid tegusid rekapitaliseerimise rindel, millele seisid vastu nii pangad kui ka valitsused. Sellesse topeltlõksu langenuna pidi troika tegema näo, et kõik on igal rindel hästi. Samal ajal aga tõusis Kreeka tööpuudus 2008. aasta suve 8%-lt rohkem kui 12%-ni 2010. aastal. Noorte seas ületas see juba 30%.
Kui kreeklased olid venitamis- ja teesklustaktika ohvrid, siis kes sellest kasu said? 2010. aasta mai esimese raha-eraldise miljardid maksti välja Ateenale, kes omakorda maksis need edasi võlausaldajaile. Neile õnnelikele, kelle tagasimaksetähtaeg oli 2010 või 2011, maksti kõik täies ulatuses ja õigel ajal tagasi. Pangad, kes otsustasid osa oma kaotusi korstnasse kirjutada ja laenud maha müüa, leidsid ostjaid riskifondidest, kes maksid mõnikord kõigest 36 senti euro pealt, tehes panuse sellele, et asjad saavad minna ainult paremaks ja halvimalgi juhul saavad nad lõppkokkuleppelt mõningase lõivu.[51] Prantsuse ja Hollandi pangad olid kõige agaramad rikkuma mitteametlikku embargot Kreeka võlakirjade müümisele. Prantsuse pankade valduses olev Kreeka võlg langes 2010. aasta märtsi ja detsembri vahel 27 miljardilt 15 miljardile dollarile, Hollandi pankades 22,9 miljardilt 7,7 miljardile.[52] Aga Kreeka võlakirjade maharaputamine ei laienenud kogu perifeeriale. Müünud maha Kreeka ja Iiri võlakirjad, hakkasid Euroopa pangad jahtima tulu, keerutades oma raha Hispaania ja Itaalia võlakirjadesse.[53] Üldiselt võinuks oodata, et omaenese ellujäämisest ja rikkusest huvitatud Euroopa pangad oleksid energiliselt rekapitaliseerunud ning orienteerinud oma tegevuse kriisijärgsele tulevikule. Aga sellest oli vähe märke. Kui Ameerika suurpangad tegutsesid iga-aastaste „kapitaliplaanide“ distsipliini järgi ning neid kohustati säilitama kasumit (mida just preemiateks ei jagatud) oma reservide uuesti ülesehitamiseks, siis Euroopa pankadel oli vabadus teha, nagu nad heaks arvasid. Et oma aktsionäre iga hinna eest rõõmustada, maksid nad vähesegi teenitud kasumi dividendidena välja lootuses, et mõnes tulevikupunktis hakkavad ka nemad kasvatama uut kapitali.[54] Aga see hetk polnud veel käes.
IV
EKP legalistid väitsid eneseõigustuseks, et keskpanga mandaat näeb ette ainult ühe eesmärgi, hinnastabiilsuse. Nad võisid sellest küll tuletada kohustuse tagada Euroopa finantsturgude ja Euroopa pankade funktsioneerimine. Ja sellega sai Trichet õigustada oma sekkumist Kreeka ja Iiri asjadesse ning edaspidisessegi. EKP-l puudus aga mandaat tegelda eurotsooni või selle liikmesriikide majandusliku heaoluga mingiski laiemas mõttes. Selline oli tahtlikult lihtsakoeline ja konservatiivne tõlgendus.[55] Eurotsoonile oli see laastav. Kriisist hakati üle saama alles siis, kui EKP läks sellest tõlgendusest kaugemale.
Fed ei mõistnud oma ülesandeid kunagi nii kitsalt. Tal oli mandaat niihästi säilitada hinnastabiilsust kui ka maksimeerida tööhõivet. See oli 1970ndate laiahaardelise poliitikadebati pärand. See istus ka sügavalt Fedi organisatsioonilises DNA-s mälestusena Suurest depressioonist. 1930ndate deflatsiooni viletsus oli Fedi ajaloo otsustav moment. Bernanke oli tõotanud seda ajalugu mitte korrata. 2010. aastaks oli USA teinud läbi ühe oma kõige hullema kriisi. Aga riik polnud kaugeltki taastunud. Eluasemeturg oli ikka veel šokis. Pankrotimenetluses hüpoteekide osakaal oli 2010.–2011. aasta talvel tõusmas sünge rekordini – 4,64%, üle kahe miljoni kodu. Alates 2010. aasta algusest oli Bernanke andnud häiret fiskaalpoliitika liigse kokkutõmbamise pärast. 3. novembri pärastlõunal, päev pärast dramaatilisi vahevalimisi teatas Fed oma reaktsioonist. Pärast intensiivset sisedebatti otsustas Föderaalturu komisjon (FOMC) hakata järgmisel kaheksal kuul kokku ostma väärtpabereid 75 miljardi dollari eest kuus. Saabunud oli kvantitatiivse lõdvenduse uus etapp ehk QE2.
See, kuidas kvantitatiivne lõdvendamine täpselt töötab, on jäänud vaidluste teemaks.[56] Peamiselt lühiajaliste võlakirjade massiivsed ostud ajavad nende hinnad üles ja vähendavad seega nende tootlust. Langevad lühiajalised kursid võivad viia alla ka pikaajalisi kursse ning seega stimuleerida investeeringuid. Aga see sõltub sellest, kas leidub ärisid, mis tahaksid investeerida, mida ei saa kriisi ajal pidada enesestmõistetavaks. QE kõige otsesem mõju avaldub finantsturgude kaudu. Kui keskpank korjab turult võlakirjad kokku, lööb ta nende tulususe alla, sundides varahaldureid otsima tulu muudest varaklassidest. Üleminek võlakirjadelt aktsiatele paisutab aktsiaturgu, suurendades aktsiaportfelliga tegelaste rikkust ning nende valmidust investeerida ja tarbida. See on pehmelt öeldes ebakindel ja kaudne meetod majanduse stimuleerimiseks. Paisutades juba niigi rikaste majapidamiste rikkust, peab see kasvatama ebavõrdsust. Madala sissetulekuga majapidamistel puudub võimalus kapitalikasvikust osa saada.
QE polnud kunagi muud kui hädaabinõu, mille Fed võttis kasutusele, arvestades eelarvepoliitika ummikusse jooksmist kongressis. Kuid Fed ise ei jäänud Ameerika poliitika polariseerumisest kõrvale.[57] FOMC-i hääletuses QE2 üle jagunesid hääled kolmeks. Häälekas vähemus argumenteeris, et stiimul oleks pidanud olema palju suurem. Turud olevat QE2 väljakuulutamise juba 75 miljardi ulatuses oma hindadesse sisse arvestanud. Olulise mõju avaldamiseks pidanuks Fed valmistama üllatuse. Bernanke jäi eriarvamusele. Ta ei tahtnud kalduda liiga kaugele „normaalsustundest“, sest see võinuks külvata ärevust ning tuua kaasa soovitule vastupidiseid tagajärgi.[58] Nagu Bernanke oma kriitikutele komisjonis ütles: „Riskivaba sammu astuda ei saa. Ma tahaksin esitada meie tänast otsust millegi väga konservatiivsena, keskteena – tunnistusena, et eimidagitegemine kannab tõsist desinflatsiooni ohtu ning riski, et taastumine ei saa sisse vajalikku lendutõusuhoogu.“[59] FOMC-is oli ka kaks häält, kes heitsid QE2-le ette mitte liiga vähest, vaid liigset stimuleerimist.
Väljaspool Fedi olid reaktsioonid palju ägedamad. Vabariiklaste 2010. aasta novembri valimistriumfist ülesköetud poliitilises kliimas hõivas lehtede esiküljed uudis, et Fed on asunud „trükkima“ kümneid miljardeid dollareid kuus. Bernanke sekkumine oli kinnitanud konspiratiivse paremleeri veendumust, et tegutsemas on tumedad jõud. Glenn Beck hoiatas oma miljoneid vabariiklastest vaatajaid Foxis, et nad ei tohiks lasta end eksitada oma kongressivõidust, sest tegelikud võimuohjad on liberaalsete inflatsionistide käes. Tegelikult ähvardavat Ameerikat hüperinflatsiooni „Weimari moment“.[60] Prominentne nimekiri konservatiivseid intellektuaale, sealhulgas – taas kord – ajaloolane Niall Ferguson ning Amity Schlaes mõttekojast Council on Foreign Relations liitus samal ajal Sarah Paliniga, nõudes, et Fed võlakirjaostud „otsekohe lõpetaks“.[61] Tähenduslikul kombel osutasid nad, et „Fedi ostuprogramm on kohanud laia vastuseisu ka teistelt keskpankadelt“ üle maailma. See polnud liialdus. Pärast 18 kuud kauplemisi G20-s fiskaalpoliitika üle tõi QE2 ilmsiks rahapoliitilised erimeelsused.
See oli ennustatav, kuid mitte paratamatu. Kaks oktoobris-novembris 2010 vastuvõetud laia poliitilise mõjuga uuendust – ühelt poolt Merkeli ja Sarkozy Deauville’i tippkohtumisel otsustatud „Erasektori osaluse programm“ (PSI) ja teisalt Bernanke QE2 – oleksid võinud teineteist täiendada. Nagu selgitas Ajai Chopra IMF-ist, oleks Iirimaa võla agressiivse restruktureerimisega pidanud ideaalis kaasnema EKP võlakirjaostuprogramm, mis oleks isoleerinud eurotsooni ülejäänud haprad liikmesmaad radioaktiivsest saastest. Surve niihästi PSI-ks kui ka võlakirjaturule sekkumiseks lähtus Kreeka suhtes 2010. aasta mais võetud kursi küündimatusest. Aga eurotsoonis ei ühendanud need kaks lahendusviisi kunagi oma jõude. Selle asemel et näha kvantitatiivses lõdvendamises eurotsooni võlakriisi lahendamise vajalikku kaaslast, hakkasid Berliini konservatiivid juhtima rahvusvahelist rinnet monetaarsete eksperimentide vastu.
Fed kuulutas välja QE2 ainult mõni päev enne, kui Obama ja tema meeskond olid suundunud järjekordsele G20 tippkohtumisele, seekord Seouli. Seal sai neile osaks enneolematu kriitika. Üks läbi kadalipu käinud USA rahandusministeeriumi ametnik ütles, et Seoul oli suur „sitapildumine“. Brasiillased, kes tahtsid olla tõusvate turgude vasaktiiva liidrid, kurtsid kuuma raha riskide üle ja süüdistasid Bernanket dollari dumpinguväärses devalveerimises. Nad hoiatasid „valuutasõja“ puhkemise eest.[62] Hiinlaste jaoks oli Fedi tegevus märgiks, et „USA ei tunnista oma kohustust stabiliseerida turge“, nagu ütles Hiina rahandusministri asetäitja Zhu Guangyao: „Ka ei võta USA arvesse, milline mõju on sellisel massiivsel rahauputusel tõusvate maade finantsturgudele.“[63] Schäuble läks veel kaugemale. Taas kord oli Ameerika näidanud ennast globaalse majanduskaose tekitajana. Esiteks oli ta loonud Lehmani fiasko. Siis oli ta propageerinud stimuleerimist. Nüüd oli Fed hakanud riigivõlga rahaks konverteerima. G20 kogunemisel mõistis Saksa rahandusminister Ameerika majanduspoliitika hukka kui „mõtlematu“ ja tõenäoliselt „maailmamajanduse ebakindlust suurendava“.[64] Fedi poliitika „muudab tööstus- ja arengumaade vahelise mõistliku tasakaalu saavutamise raskemaks ning õõnestab USA finantspoliitika kujundamise usaldusväärsust“. Kui Saksamaa hoiab kinni oma ekspordiedu mudelist ega vaja „vahetuskursitrikke“, siis „Ameerika kasvumudel“ olevat Schäuble sõnul „sügavas kriisis. Ameeriklased on elanud liiga kaua krediidist, paisutanud oma finantssektori üles ning jätnud unarule oma tööstusbaasi“.[65]
Ameeriklased ei jäänud vastust võlgu. Rahandusminister Tim Geithner ütles, et maailmamajanduse tasakaalutuse tõeline allikas ei ole mitte USA rahapoliitika, vaid hoopis Hiina ja Saksamaa merkantilistlik kaubanduspoliitika. Fed ei püüa dollarit teadlikult devalveerida. Ta peab silmas sisemajanduslikku olukorda, mitte vahetuskursse.[66] Kui teised tahavad vältida oma valuuta liigset tugevnemist, siis tarvitseb neil vaid tulla kaasa Fedi madalate intressimäärade poliitikaga ning hakata ka ise majandust stimuleerima. Selle, mida kriitikud nimetavad „valuutasõjaks“, saaks niiviisi pöörata monetaarse stimuleerimise kõikehõlmavaks programmiks, mis hoiaks ära libisemise topeltpõhjaga langusesse mitte üksnes USA-s, vaid ka Euroopas. Kui nad ei soovi stiimuliga ühineda, siis lasku nad pealegi oma valuutadel tugevneda, mis taastaks tasakaalu loomulikul teel, nagu Washington on 2000ndate algusest peale jutlustanud. Just Saksamaa sõltuvus ekspordist ja Hiina otsus siduda oma valuuta dollariga on seadnud USA juhtrolli. Kui nad kavatsevad Ameerika kogunõudlusel liugu lasta, siis peaks neil olema vähemalt sündsust seda vagusi teha. Kui aga on nurinaid, pakkus välja Geithner, miks mitte lasta IMF-il uuesti käsile võtta kriisi eel alustatud kava monitoorida ja revideerida rahvusvahelise majanduse tasakaalutust – mitte üksnes Ameerika kaubandusdefitsiiti, vaid ka Hiina ja Saksamaa ülejääke.[67] Kuid see jutt ei viinud kusagile. Saksamaa poleks iialgi tunnistanud, et tema kaubandusülejääk on midagi muud kui tasu konkurentsivõime ja tootlikkuse vooruste eest. Sõnavahetuse ainsaks tulemuseks oli peadpööritav ebareaalsustunne. Ajal, kui kümned miljonid olid tööta ja troika korraldusel õõnestati Euroopa heaoluriiki, hirmutas Fox News oma vaatajaid piltidega Ben Bernankest kui nõiaõpilasest, kes vallandab Weimari stiilis hüperinflatsiooni, Saksa rahandusminister aga mõistis hukka USA rahandusministri ettepaneku, väites, et see sarnaneb nõukogude stiilis „majandusliku planeerimise“ vanade halbade aegadega.[68]
Kui Berliin kritiseeris kvantitatiivset lõdvendamist kui ebastabiilsuse allikat, siis hoopis teistsuguse seisukoha võtsid Euroopa pangad. Iga kord, kui Fed ostis miljardi dollari eest väärtpabereid, krediteeris ta kontot vastava summaga sularahas. Aga kes neid dollariarveid Fedis omasid ning seega QE-d „rahastasid“? Nagu Fedi statistika näitab, ei kasutanud Ameerika pangad QE eelist vabanemaks suurtest võlakirjaportfellidest ja hoiustamaks sularaha, kuigi nii mõnedki Ameerika pensioni- ja investeerimisfondid võlakirju Fedile müüsid. Kõige aktiivsemalt osalesid QE2-s mitte Ameerika, vaid Euroopa pangad. Nad tühjendasid oma USA väärtpaberite portfelle ja kasvatasid sularahabilanssi Fedis.[69] Alates 2010. aasta novembrist valitseb peaaegu üksühene vastavus Fedi bilansi paisumise ja USA-väliste pankade Fedis hoitavate sularahabilansside paisumise vahel. See näitab, et „maailmamajanduse ebakindluse“ suurendamise asemel toimis Fed sisuliselt hoopis maailma hoiukassana. Kui eurotsoon koperdas tagasi kriisi poole, hülgasid Euroopa pangad 2010. aasta mais tehtud kokkulepped maksete peatamiseks. Nad libistasid raha Euroopast välja, tõmbasid koomale tegevust USA-s, vähendasid võimendust oma bilanssides ning kogusid hiigelhunnikud sularaha. Tänu QE2-le ei hoidnud nad seda likviidsusreservi mitte EKP-s, vaid globaalse finantssüsteemi lõppgaranteerijas Fedis. See polnud küll mingi viis majandust stimuleerida. Aga kuna eurotsooni kriisile lahendus puudus, andis see vähemalt teatava stabiilsuspadja.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Adam Tooze. A Time of Debt. 15. ptk rmt-st: A. Tooze, Crashed: How a Decade of Financial Crises Changed the World. New York: Viking, 2018.
ADAM TOOZE on 1967. a Londonis sündinud, viimasel ajal USA-s töötav majandusajaloolane, kelle varasemad raamatud on käsitlenud 20. sajandi algust: Saksamaa riiklikku statistikakogumist („Statistics and the German State“, 2001), Natsi-Saksa (rööv)majandust („The Wages of Destruction“, 2006) ja Esimese maailmasõja järgset maailmamajandussüsteemi („The Deluge“, 2014). „Võla aeg” on peatükk mullu ilmunud 700 lk-lisest raamatust “Krahh: Kuidas finantskriisi aastakümme muutis maailma“ („Crashed“. Tõlkest on välja jäänud ptk-i III alaosa, mis käsitleb Iiri panganduskriisi, Merkeli ja Sarkozy kokkuleppeid 18.10.2010 Deauville’s ning Trichet’ juhitud EKP samme.)
„Krahh“ annab panoraamse ja detailirohke majandus- ja geopoliitilise ülevaate 2008. aastal puhkenud globaalse finantskriisi neoliberaalsest eelloost kuni parempopulistliku järellooni, peatudes ka Venemaal ja Ida-Euroopal, Hiinal ja tõusvatel turgudel. Raamatu erijooneks on majandusanalüüsi seostamine poliitilisega ehk poliit-ökonoomiline ajalugu. Neoliberalism unistas majanduse ja poliitika üksteisest lahtisidumisest, et panna majandus kulgema turujõudude automaatpiloodil ning jätta poliitika hooleks üksnes julgeoleku ja „komberuumi“ küsimused. Kuid järelevalveta turujõud tekitasid viimaks globaalse finantskriisi, mis tegi maailmamajandusele hiigelkahju. Tavaliselt nähakse kriisi põhjusi ühelt poolt USA rämpshüpoteekide turu krahhis ja teisalt eurotsooni ääreriikide probleemides. Tooze’i silmis olid need kaks kõigest kriisi päästikud. Sügavam põhjus oli globaalse panganduse läbipõimumises ning kriisi võinuks vallandada ka mis tahes muu õnnetus või eksisamm. (Tõsi, euro ise on eelkõige poliitilise eesmärgiga loodud konstrukt, mis pidi majandusloogikat eirates kiirendama Euroopa Liidu lõimumist. Ühisrahale jäeti loomata täisfunktsioonidega keskpank kui laenuandja viimases hädas. Kuna euro kaotas võimaluse vahetuskursside manipuleerimise abil rahvamajandusi tasakaalustada, suurenes eurotsooni riikide vaheline tasakaalutus. Ja poliitiline lõimumine pole jõudnud nii kaugele, et sallitaks ääreriikide eelarvemiinuste korvamist keskuste eelarvest.)
Panganduse vallandatud kriisi eest veeretati aga vastutus avaliku sektori laenudele, kuigi nt Hispaania ja Iirimaa olid olnud eeskujuliku eelarvedistsipliiniga riigid. Järgnes kasinuspoliitika, mis kriisist väljatulekut ainult pikendas. Kriisi ületamiseks vajalike sammude kavandamisel ilmnesid poliitilised ja rahvuslikud erimeelsused. Tagantjärele on leitud, et kui George W. Bushi valitsus poleks lasknud Lehman Brothers’i pangal 2008. a septembris pankrotti minna, oleks finantskriis seekord võinud vallandumata jääda. Seevastu ülejäänud Wall Streeti pankade päästmine Bushi valitsuse eestvedamisel ja demokraatide toel langes kriitika alla nii vasakult (pankurite ahnuse pärast) kui ka paremalt (usust reguleerimata turgude efektiivsusse). Hiljem tõid USA vabariiklased majanduse stimuleerimise vastustamise ettekäändeks eelarvedefitsiidi ja võimaliku hüperinflatsiooni ohu. Kuid, nagu ikka, on nad vabariiklasest presidendi ajal oma defitsiidihirmust loobunud. Seda kasutati eelkõige argumendina sotsiaalse turvavõrgu lammutamiseks, kuid rikaste maksukärbete läbisurumisel pigistati defitsiidiohtude ees silm kinni. Rahvusvahelises plaanis on ameeriklaste lennukamad makromajanduslikud plaanid põrkunud eelkõige sakslaste moralistlikule takerdumisele majapidamisanaloogiate taha.
Tooze peatub raamatu 9. ptk-s „Unustatud kriis“ Ida-Euroopal ja selle II alaosas on juttu ka Lätist, kus kardeti vallanduvat uut doominoefekti. (Õnneks ei mainita meie tollase presidendi piinlikke säutse lätlaste kannatustele kaasa tundva Paul Krugmani aadressil.) Meenutatagu, et Eestiski langes SKT 2009. a 14,1%, töötusemäär tõusis 2010. a 16,7%-le. Nende kannatuste reaalsuse kõrval tundub, et Tooze’i kirjeldatud majanduspoliitiliste dilemmade, valikute ja vaidluste asjakohasus on olnud Eesti jaoks pigem kaudne ja vahendatud – meie majanduspoliitika suveräänsus on nii väliste tingimuste kui ka sisemiste valikute tõttu olnud üsna minimaalne ja seisnenud peamiselt suurjõududega kaasajooksmises. Kuid vastuolud, mis saatsid Eesti liitumist Euroopa Stabiilsusmehhanismiga, aitasid tõenäoliselt kaasa pettumusele Euroopa Liidus.
Globaalsest finantskriisist on Vikerkaares ennegi lugeda olnud: vt nt Paul Krugman „Kas Euroopa on päästetav?“(1–2, 2011), „Kuidas kasinuse argument koost lagunes“ (7–8, 2013), John Lanchester „Cityfoobia“ (10-11, 2008), „Kui juba Kreeka läheb…“ (7–8, 2011), „Kümme aastat pärast krahhi“ (7–8, 2018), Wolfgang Streeck „Demokraatliku kapitalismi kriisid“ (12, 2011) ning neid jpt esseesid sisaldavat kogumikku „Võlg, kriis ja kuldajastu. Poliitökonoomia tagasitulek“ (Kultuurileht, 2014).
[1] Selle ja järgneva kohta vt: https://fxn.ws/2FpmfM0.
[2] C. M. Reinhart, K. Rogoff, This Time Is Different. Eight Centuries of Financial Folly. Princeton (NJ), 2009; C. M. Reinhart, K. S. Rogoff, Growth in a Time of Debt. NBER Working Paper 15639, 2010.
[3] J. Cassidy, The Reinhart and Rogoff Controversy: A Summing Up. The New Yorker, 26.04.2013.
[4] C. Reinhart, K. Rogoff, Why We Should Expect Low Growth Amid Debt. The Financial Times, 28.01.2010.
[5] Germans Say Euro Zone May Have to Expel Greece: Poll. Reuters, 14.02.2010.
[6] N. Irwin, The Alchemists: Three Central Bankers and a World on Fire. New York, 2013, lk 237–238.
[7] G. Osborne, The Threat of Rising Interest Rates Is a Greek Tragedy We Must Avoid. The Telegraph, 02.12.2009.
[8] P. Habbard, The Return of the Bond Vigilantes. 07.03.2012, https://bit.ly/2RIjvA3; S. Johnson, Bond Fund Managers Brave ‘The Ring of Fire’. The Financial Times, 07.02.2010.
[9] A. Stratton, Top Economists Attack Labour Plan to Tackle Britain’s Budget Deficit. The Guardian, 14.02.2010.
[10] R. J. Skidelsky jt, Letter: First Priority Must Be to Restore Robust Growth. The Financial Times, 18.02.2010.
[11] P. Wintour, Mervyn King Shaped Tough Deficit Policy – But Was It Political Bias?. The Guardian, 30.11.2010.
[12] D. Laws, 22 Days in May: The Birth of the Lib Dem-Conservative Coalition. London, 2010; N. Irwin, The Alchemists, lk 244.
[13] P. Wintour, Mervyn King: I Gave Nick Clegg No New Information on Debt Crisis. The Guardian, 28.07.2010.
[14] S. Wren-Lewis, The Austerity Con. London Review of Books, 2015, kd 37, nr 4, lk 9–11.
[16] P. Krugman, More on Invisible Bond Vigilantes. The New York Times (blog), 10.11.2012.
[17] N. Watt, David Cameron Makes Leaner State a Permanent Goal. The Guardian, 12.11.2013.
[18] Statistical Bulletin: Public Sector Employment, UK: September 2016. Office for National Statistics; https://bit.ly/2hsbSeW.
[19] T. Crewe, The Strange Death of Municipal England. London Review of Books, 2016, kd 38, nr 24, lk 6–10. Dramaatilist kokkuvõtet kasinuse mõjust Briti heaoluriigile vt rmt-s: The Violence of Austerity. Toim. V. Cooper, D. Whyte. London, 2017.
[20] T. Clark, Hard Times: Inequality, Recession, Aftermath. New Haven; London, 2014, lk 180–191.
[21] The Risks and Rewards of George Osborne’s Austerity. Juhtkiri, The Financial Times, 21.07.2015.
[22] S. Stein, Peter Orszag, Former Top Obama Adviser, Takes Issue with Portrayal in New Book. The Huffington Post, 24.02.2012.
[23] R. Kuttner, A Presidency in Peril: The Inside Story of Obama’s Promise, Wall Street’s Power, and the Struggle to Control Our Economic Future. White River Junction, 2010, lk 207.
[24] Obama’s State of the Union Transcript 2010: Full Text. Politico, 27.01.2010.
[25] P. Krugman, Obama Liquidates Himself. The New York Times, 26.01.2010.
[26] J. Geraghty National Review’ blogis, tsit: How the Austerity Class Rules Washington. The Nation, 19.10.2011.
[27] H. Yeager, Circling Back on the Orszag Story. Columbia Journalism Review, 06.07.2010.
[28] B. S. Bernanke, The Courage to Act: A Memoir of a Crisis and Its Aftermath. New York; London, 2015, lk 504; ja L. Elliott, It’s Too Soon for Austerity, Ben Bernanke Tells Congress. The Guardian, 22.07.2010.
[29] E. Luce, US Deficit Key to Orszag Departure. The Financial Times, 25.06.2010.
[30] T. Skocpol, V. Williamson, The Tea Party and the Remaking of Republican Conservatism. Oxford, 2012.
[31] G. C. Jacobson, The Republican Resurgence in 2010. Political Science Quarterly, 2011, kd 126, nr 1, lk 27–52.
[32] S.-A. Mildner, J. Howald, Jumping the Fiscal Cliff: The Political Economy of Fiscal Policy-Making under President Obama. CESifo Forum, juuni 2013.
[33] T. E. Mann, N. J. Ornstein, It’s Even Worse Than It Looks: How the American Constitutional System Collided with the New Politics of Extremism. New York, 2016, lk 9–10.
[34] Q. Peel, Merkel Spells Out €80bn Spending Cuts. The Financial Times, 08.06.2010.
[35] Budget Deficits: What Governments Are Doing. OECD, 2010, https://bit.ly/2TAU3tE.
[36] German Government Agrees on Historic Austerity Program. Spiegel Online, 07.06.2010; Q. Peel, Merkel Spells Out €80bn Spending Cuts.
[37] D. Mara, A. Bowen, German Government Unveils Unprecedented Austerity Plan. Deutsche Welle, 07.06.2010.
[38] A. Beattie, Q. Peel, Scene Set for G20 Battle over Fiscal Strategy. The Financial Times, 24.06.2010.
[39] W. Schäuble, Maligned Germany Is Right to Cut Spending. The Financial Times, 23.06.2010.
[40] L. Summers, T. Geithner, Our Agenda for the G-20. Wall Street Journal, 23.06.2010.
[41] J. Calmes, S. Chan, Leaders at Summit Turn Attention to Deficit Cuts. The New York Times, 26.06.2010.
[42] Employment: Job Creation Must Be a Top Priority in Months Ahead, Says OECD’s Gurria. OECD, 07.07.2010, https://bit.ly/2VGMgwe.
[43] H. Zimmermann, A Grand Coalition for the Euro: The Second Merkel Cabinet, the Euro Crisis and the Elections of 2013. German Politics, 2014, kd 23, nr 4, lk 322–336.
[44] C. Bastasin, Saving Europe: Anatomy of a Dream. Washington D.C., 2012, lk 221–235.
[45] G. Papaconstantinou, Game Over. Kindle locations 2352–2365.
[47] The Chronicle of the Great Crisis: 2008–2013. Bank of Greece; https://bit.ly/294i0nb.
[48] EBA Aggregate Outcome of the 2010 EU Wide Stress Test. CEBS, 23.07.2010; https://bit.ly/2SIr1bo.
[49] A. Blundell-Wignall, P. Slovik, The EU Stress Test and Sovereign Debt Exposures. OECD Working Papers on Finance, Insurance and Private Pensions. OECD Financial Affairs Division, 2010, nr 4.
[50] Asjaolu, et Euroopa pankade stressiteste ei toetanud mingid selged rekapitaliseerimismehhanismid, rõhutab T. Santos, El Diluvio: The Spanish Banking Crisis, 2008–2012. Käsikiri; Columbia University, Columbia Business School, 2017.
[51] L. Thomas Jr., Greek Bonds Lure Some, Despite Risk. New York Times, 28.09.2011.
[53] V. Acharya, S. Steffen, The Banking Crisis as a Giant Carry Trade Gone Wrong. Vox, CEPR Policy Portal, 23.05.2013.
[54] B. H. Cohen, How Have Banks Adjusted to Higher Capital Requirements?. BIS Quarterly Review, 15.09.2013, lk 25.
[55] M. Matthijs, M. Blyth, When Is It Rational to Learn the Wrong Lessons? Technocratic Authority, Social Learning, and Euro Fragility. Perspectives on Politics, 2017, lk 1–17.
[56] B. Eichengreen, Hall of Mirrors: The Great Depression, the Great Recession, and the Uses – and Misuses – of History. Oxford, 2015, lk 302–311.
[58] Vt terast retrospektiivset analüüsi Fedi Minneapolise osakonna juhilt: N. Kocherlakota, The Fed’s Unspoken Mandate: It Wants to Be ‘Normal,’ and That’s Bad for Most Americans. 13.06.2017, https://bloom.bg/2rh9Yja.
[60] G. Beck, üleskirjutus, Fox News, 03.11. 2010; N. Irwin, The Alchemists, lk 409; A. S. Blinder, After the Music Stopped: The Financial Crisis, the Response, and the Work Ahead. New York, 2013, lk 248–256.
[61] D. Morgan, Palin Tells Bernanke to ‘Cease and Desist’. Reuters, 08.11.2010; C. Asness jt, Open Letter to Ben Bernanke. Wall Street Journal, 15.11.2010.
[62] J. Wheatley, P. Garnham, Brazil in ‘Currency War’ Alert. The Financial Times, 27.02.2010.
[64] Interview with German finance minister Schäuble, The US Has Lived on Borrowed Money for Too Long. Spiegel Online, 08.11.2010; Global Anger Swells at US Fed Actions. Reuters, 05.11.2010.
[65] R. Atkins, Germany Attacks US Economic Policy. The Financial Times, 07.11.2010.
[66] B. S. Bernanke, Federal Reserve Policy in an International Context. IMF Economic Review, 2017, kd 65, nr 1, lk 5–36.
[68] D. Morgan, Palin Tells Bernanke to ‘Cease and Desist’.
[69] R. Neil, Non-US Banks’ Claims on the Federal Reserve. BIS Quarterly Review, märts 2014; C. Choulet, QE and Bank Balance Sheets: The American Experience. BNP Paribas, Conjoncture, juuli/august 2015, lk 3–19.
Toimetajalt: Võlad kultuuris, majanduses, looduses
“Laena mulle kannelt, Vanemuine!” Õpetatud baltisaksa estofiilide seltskonnas kavandatud ja soomlaste “Kalevalast” inspireeritud rahvuseepos võiks olla heaks meenutuseks, et iga kultuuri aluseks on laenamine, “puhast” eestlust ei ole olemas. Laenates tarkvaraarendajate sõnavara: It’s not a bug, it’s a feature. 2019. aasta esimese Vikerkaare keskmes ongi suhted, mis seovad meid teistega: laen, võlg, krediit.
Ilukirjanduses astuvad üles inimesed kultuuride vahel: P. I. Filimonovi loos käiakse ebamugavatel matustel, Hardi Keerutaja loos seiklevad eestlased Skandinaavias, Øyvind Rangøy loos seikleb skandinaavlane Eestis. Aare Pilv tõlgib tatarivene laulja-räppari Aygeli tekste, Anti Saar peab päevikut. Arvustamisel on erutust tekitanud teosed: Urmas Oti elulooraamat jäi Vilja Kiisleri hambu ja hittseriaal “Pank” saab Emilie Toomelalt arvustada.
Esseistikas: Tiit Hennoste küsib, mida tähendab võlg eesti kultuuris ja eesti kultuurile. Võlg on ainult pealtnäha lihtne toiming: Minul on midagi vaja, sina oled nõus seda ajutiselt mulle andma. See väike vahetus peidab endas Pandora laegast. Milline on laenuandja ja laenuvõtja suhe sõltub tuhandest väikesest detailist (meenutame vana nalja: kui sa oled pangale võlgu sada eurot, siis oled sa panga oma; kui sa oled pangale võlgu sada miljonit, siis on pank sinu oma). Saksa kultuur võis laenata eestlastele “sõnad, süntaktilised mallid, laulupidu ja rahvalikud laulud, toidud ja rõivamoed, kangamustrid ja koolisüsteemi” ning lõpuks ka rahvusliku ärkamise idee. Vaid ühest allikast ammutatud võlg osutus aga lõpuks nii raskeks kanda, et esimeste eesti intellektuaalide obsessiooniks sai eesti kultuuri saksa omast eristamine – olgu siis essentsialismi jutlustades või Noor-Eesti moodi euroopa kultuuri kaudu “laenuportfelli mitmekesistades”.
Seda, kuidas 2019. aasta maailm on jätkuvalt aastakümne taguse võlakriisi kujundatud, kirjeldavad eri nurkade alt majandusajaloolane Adam Tooze ja jurist Piret Loone. Tooze meenutab, kuidas 2008. aastal alanud kriisi nähakse Euroopas jätkuvalt ebaõiglaselt kui kulutamishullude heaoluriikide põhjustatud võlakriisi. Tegelikult aga ei põhjustanud kriisi mitte keskvalitsused, vaid USA kinnisvaraturul liiga suuri riske võtnud pangad, sealhulgas ka Euroopa pangad. Neid pidid valitsused siis hädaolukorras päästma hakkama, sest vastasel korral oleks krahh võinud olla veel mõõtmatult suurem. Tooze’i hinnangul seisnes viga aga selles, et päästeti ainult pangad, pankade jätkusuutmatutest laenudest tehti riikide jätkusuutmatud laenud, päästeoperatsiooni hinnaks oli aga 25%-ne tööpuudus Kreekas ning populistide tõus üle kogu maailma.
Eesti poliitilises arutelus kehtib aga konsensus, et riigivõlg on alati halb. Majandusteadlane Ringa Raudla näitab oma artiklis kust see idee on pärinenud, millal on see mõistlik ja millal arengut piirav, juhib tähelepanu, et võlafoobia on viimastel aastatel hakanud murenema ning et see võib olla isegi hea.
Airi Triisberg kirjutab ühiskondlikust võlast tasustamata kunstnike ees, Kaisa Maria Ling avab bluusi näitel kultuurilaenude toimemehhanisme. Esseeosa lõpetab keskkonnaajaloolase Andreas Malmi ülevaade kliimakriisi ajaloost ja meie ökoloogilise võla järjepidevast kasvamisest. On aeg lõpetada rääkimine abstraktsest “inimkonnast”, kui fossiilkütustel põhineva majanduse tulekahju on läitnud väga väike hulk tegelasi. Malm lükkab ümber argumendid, justkui oleks fossiilkütuste põletamine vajalik arenevate riikide elatustaseme tõstmiseks, elatustase tõuseb põhiliselt nendel vähestel inimestel, kes omavad söekaevanduste aktsiaid. Mõistlik oleks jätkusuutlikule majandusmudelile üle minnes lasta võlad kinni maksta nendel härradel, kes laenu võtsid. Erinevalt kultuurist ja majandusest, on loodus valdkond, kus maksepikendusi ei anta.
LUULE
VALENTIN BERESTOV Kolm kopikatVene keelest tõlkinud Märt Väljataga
AYGEL 1190;Keha; Tule vaimudVene keelest tõlkinud Aare Pilv
PROOSA
P. I. FILIMONOV Sebastian Rüütli tõehetk
HARDI KEERUTAJA Mängumasina naeratus
ØYVIND RANGØY Et meid leitaks; Igavik ja kanala; Klooriga keetmine; Kunst; Uusaastaorkaan; Kalurilood; Vargad; Juuksur; Muna
ANTI SAAR Päevik 4
ARTIKLID
TUUL SEPP Kas jääme surmale võlgu? Vähist ökoloogi pilgu läbi
TIIT HENNOSTE Eeden ja võlad
ADAM TOOZE Võla aeg Inglise keelest tõlkinud M. V.
RINGA RAUDLA Võla valud ja võlud majanduspoliitikas
PIRET LOONE Võlast Trumpini: raisatud kriisIngliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
AIRI TRIISBERG Palk ei ole üksnes rahatšekk, vaid ühiskonna organiseerimise vahend
KAISA MARIA LING Bluus – must, valge või tuhat tooni hall
ANDREAS MALM Kes süütas tulekahju?Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
KUNSTILUGU
KAARIN KIVIRÄHK “Salatoimikud”: Mis juhtus tegelikult
VAATENURK
HASSO KRULL Musta-kuldsetriibuline küüs nagu väike herilane. Kiviräha huumor ja sündmusetahe Andrus Kivirähk. Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2018, 231 lk. 22.30€
MADE LUIGA Eksistentsiaalsed eksirännakudKalev Jaik. Üheksa jutustust. Tartu: Härmametsa Tālu Kirjastus, 2018. 167 lk. 14.35 €
VILJA KIISLER Tagasi Oti juurde. Vahur Kersna. Kes tappis Urmas Oti? Tallinn: Vahur Kersna, 2018. 344 lk. 25.00 €
PIIBE KOLKA Inimkogemust analüüsivad narratiivid. Sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia. Õpik kõrgkoolidele. Koost. Aet Annist ja Maarja Kaaristo. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017. (Gigantum humeris). 416 lk. 15.59 € EMILIE TOOMELA Mis kuradi pankPank. 10-osaline telesari, ETV 2018, autorid Eero Epner ja Tarmo Jüristo, produtsent Paul Aguraiuja, režissöörid Jan Erik Nõgisto, Rain Sarnet, Juhan Ulfsak ja Marianne Kõrver.
VÕLAD ja LAENUD, KREDIIT ja DEFITSIIT. Tuul Sepp vähist ökoloogi pilguga. Tiit Hennoste kultuurilaenudest. Adam Tooze võla- ja kasinuskriisist. Ringa Raudla riigilaenu mõttekusest. Piret Loone raisku lastud kriisist. Airi Triisberg kunstitöötaja palgast. Andreas Malm kliimakriisi süütajatest. 1990ndate kunstist ja “Pangast”, Urmas Oti surmast, Kalev Jaigi fantaasiast, Kivirähi huumorist. P. I. Filimonovi, Hardi Keerutaja ja Øyvind Rangøy jutte, Anti Saare päevik, Aygeli luulet. Ave Taaveti joonistusi.
Bloomberg teatab, et ühe bitcoini kaevandamiseks kulub praegu rohkem energiat kui bitcoin ise väärt on: vastavalt 4060 ja 3600 dollarit. Paistab, et selle digivääringuga ja ühtlasi ühe libertaaride unelmaga on peagi krõška. Asjade sellise käigu etteaimajaid pole vähe olnud. (Meenutatagu ka Andrew O’Hagani haaravat portreed “Satoshi afäär” LRB-s austraallasest Craig Steven Wrightist, kes pretendeeris krüptoraha looja aule.) Mullu kevadel kirjutas Laurie PennyBreakeris meeleoluka olukirjelduse kruiisist meeleheitlike bitcoini-fännidega. Libertaarsed visionäärid on üldse üks tänuväärne satiiriobjekt; loetagu näiteks Atossa Abrahamiani juba aastatetagust südamlikku lugu n+1-s sellisest kultusest nagu Seasteading, mille taotlus on rajada rahvusvahelistesse vetesse uus vabameelne tehnoriik, midagi e-Eesti taolist.
Aga utoopiaid, olgu need kui tahes narrid, on ikkagi vaja. Muidu me ei saakski ju teada, millist ühiskonda mingi poliitjõud tahab. Ajal, kui meie parempoolitsev peavoolumeedia üritab luua inimnägu Sinise Äratuse nime all tegutsevale natsiühendusele ja selle katusorganisatsioonile, arutab Austraalia majandusteadlane John QuigginGuardianis sotsialistliku utoopia üle aastal 2050. Quiggin on Vikerkaare lugejale tuttav esseega “Kuldajastu” (7-8, 2013). Temagi essee algab sõnadega: “Üle terve maailma võib näha rassistlike demagoogide peatõstmist, kelle on peavoolu poliitiline parempoolsus ja suur osa kommentariaadist nüüdseks respektaabliks muutnud.” Ei saa öelda, et Quiggini visioon väga fantaasiarohke oleks: 30-tunnine töönädal, 3-aastane lapsepuhkus, kodanikupalk, suur osa majandusest kuulub ühiskonnale, igavaks muudetud pangandus. Umbes nagu Totul Päikeselinnas. Üks tore asi tema utoopias on see, et kaob ära praegune “auditikultuur”, mis “omistab avaliku raha väärkasutusele suuremat kaalu kui võimalustele raha positiivseks kasutamiseks.” Nota bene, kulka!
Mediumi essees “Kliimamuutuse lahendus, mis võib vallandada globaalse sõja” arutleb Alexander Kaufman sellise üsna realistliku tehnoutoopia või pigem düstoopia üle nagu geoinsenerlus. Oletagem, et mõni suurriik saab kliima soojenemise vastases võitluses endale lubada muudatusi geosfääris, mis tulevad kasuks peamiselt talle, kuid ajavad muu maailma olukorra hullemaks. Kaufmani stsenaariumid hargnevad küll aastal 2069, kuid neil on eellasi juba möödunud sajandis. Mind on ikka fastsineerinud Siberi jõgede ümberpööramise projekt, mida pole tänasekski lõplikult maha maetud. Siiski tundub geosüsteemiga manipuleerimine just selle valdkonnana, kus konservatism oleks omal kohal.
Konservatiivne on ka nullkasvu või “tasaarengu” utoopia, mida sõsarlehes Müürileht jutlustabMadis Vasser. Sinna kõrvale tasub lugeda Branko Milanoviči kolme blogipostitust (siin ja siin ja siin) sellest, miks majanduskasvu peatamine on võimatu ja lisaks ka halb idee. Lühidalt on asi selles, et nüüdisühiskond on paraku ehitatud kahele alusele: 1) ahnus indiviidi tasandil ja 2) ja konkurents kollektiivi tasandil. Küllap annaks mõlemat alust muuta, aga imelik oleks praegu õpetada endast vaesemale maailmarahvastikule, et ärge oma majandust kasvatage. Ja kui Läti majandus peaks meist kiiresti mööda minema, siis tahaks näha, kui populaarseks nullkasvu mõte meilgi jääks. Kindlasti muutub ümberjaotamise ja ebavõrdsuse kahandamise vajadus nullkasvu puhul selgemaks – mis ei pruugi olla paha.
Corey Robin kirjutab New Yorkeris poliitilistest usutaganejatest või -vahetajatest, trotskismi mõjust neokonservatismile ning mõnest haruldasemast juhtumist, kus endised konservatiivid või rassistid on hakanud liberaalideks. Quanta Magazine’is on põhjalik intervjuu brasiillanna Carolina Araujoga naistest matemaatikas. Minu teise püsiobsessiooni, kirjandusliku kombinatoorika ja Oulipo kohta leiab Harper’sist Luc Sante’i (alati kütkestava Belgia kirjamehe) essee “Kirju kamp veidrikke”.
Aro:
Surnud on üks olulisemaid radikaalseid sotsiolooge, Erik Olin Wright. Tema tööd iseloomustas ühelt poolt kompromissitu ja süsteemselt läbilõikav kapitalismikriitika, teisalt pühendumine empiirikale, ühiskondlike nähtuste mitmetahulisuse ja vastuolulisuse rõhutamine ning realistlikkus lahenduste otsimisel. Blogis Crooked Timber võib lugeda kaunist järelhüüet, neid ilmub ilmselt veel palju. Twitteris on ka levimas väga sooje meenutusi pakkuv hashtag.
Oscarite kandidaadid on selgunud ja väidetavalt pole nii palju must-valgeid filme parima kaameratöö kuldmehikesele esitatud sellest ajast saadik, kui must-valge ja värvifilm eraldi kategooriates olid. Üks filmidest on Pavel Pawlikowski suurepärane „Külm sõda“ (head arvustust võib lugeda siit), teine Alfonso Cuaroni „Roma“, millest kirjutab viimane New York Review of Books. Spoilerihoiatus!
Jätkuvalt tuleb meelde tuletada, et „talv on tulemas“ ja kohaliku troonide mängu taustal ohustab kliimamuutus inimkonna jätkusuutlikkust kui sellist rohkem kui eales varem. Los Angeles Review of Booksis kirjutab tehnoloogia- ja keskkonnaajaloolane Gabrielle Hecht sellest, kuidas rikas maailm oma keskkonnakahjusid aastakümneid Aafrika kanda on veeretanud, seda ei saa aga igavesti jätkata, sest õhk, vesi ja muud elemendid ei tunne riigipiire. Sinna kõrvale võib lugeda ka Public Booksis ilmunud mõtisklust maailmalõpumütoloogiatest.
Siinse artikli eesmärgiks ei ole anda hinnanguid nende institutsioonide või isikute tegevusele, kes olid seotud Saksa okupatsiooni aegse genotsiidiga kohalike juutide vastu. Tahaksin pigem keskenduda teadaolevatele faktidele, mis teinegikord hinnanguandmise varju jäävad. Küsimusteringi uurimisel on paratamatult tulnud pöörduda ka nõukogude repressiivorganite sõjajärgsete juurdlusmaterjalide poole, millest osa on jäänud tänini ajaloolaste poolt kasutamata. Nendest ideoloogilise leksikaga küllastatud dokumentidest tõese informatsiooni kättesaamine nõuab parajal määral kriitikameelt ning vahel ka uurija “kõhutunde” usaldamist ning seetõttu võib siin harva midagi täiesti kindlalt väita.
Enne nõukogude okupatsiooni algust elas Eestis ligikaudu 4500 juuti, neist pooled (2200-2300) Tallinnas ja Nõmmel. Suuremate rühmadena elas veel Tartus ligi 1000 ja Valgas ning Pärnus umbes 250 juuti. Ülejäänud elasid väiksemate rühmadena üle kogu Eesti. 1940.-41. aastal läks osa juute aktiivselt kaasa Nõukogude okupatsioonivõimude poliitikaga, mis lihtsustas hilisemat vaenuõhutamist nende vastu. Mõningatel andmetel oli osa kohalikest juutidest olnud juba varasematel aastatel tihedates kontaktides illegaalse EKPga, kuid vaevalt et laiem ringkond sellest teadis. Ja niisiis pole usutav, et see võinuks otsest mõju avaldada inimeste suhtumisele järgnenud sündmustesse.
Samas tabas 1941. aasta 14. juuni küüditamine rängalt ka siinseid juute, repressioonide ohvriks langes ca 400 inimest, s.o 10% juudi kogukonnast.1 Saksa okupatsioon katkestas 1941. aastal kommunistliku terrori, kuid on tõenäoline, et selle jätkumise korral poleks juudi kogukond pääsenud kergemalt ka järgmistest küüditamistest-hukkamistest, nii nagu need eesti rahvast tabasid pärast Teise maailmasõja lõppu. Seega ei ole sugugi üllatav, et umbes tuhat juuti ei põgenenudki koos punavägedega Nõukogude Liitu, vaid otsustas jääda kohale ja minna vastu Saksa okupatsioonile.
Võib uskuda, et Saksamaa juudipoliitikat Eestis üldjoontes teati. Info eri maade juudikogukondade vahel liikus sõltumata sellest, mida ajakirjandus parajasti kirjutas, pealegi oli Eestisse juba pärast Teise maailmasõja algust saabunud mitmest Euroopa riigist juudi põgenikke. Ka tagantjärele tarkust kõrvale jättes ja meenutades, et Wannsee konverents2 oli alles toimumata, tähendas sõja lähenemine paljudele siinsetele juutidele, kes ei olnud teinud aktiivset koostööd Nõukogude korraga, valikut geto või Siberi asumise ja surmalaagrite vahel.
Saksa vägede saabudes elasid Eestisse jäänud juudid nagu varemgi põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Üksnes Valgast oli enamik juute ilmselt lahkunud, vähemalt ei ole Eugenia Gurin-Loovi ja Viktor Boikovi koostatud nimekirjas andmeid nende hukkumise kohta Saksa okupatsiooni ajal.3 Valdav enamik Eestisse jäänud juutidest hukati 1941. aasta teise poole jooksul, üksikud ka hiljem. Hukatute üldarvu ligikaudse suuruse üle valitseb uurijate seas üksmeel ning see jääb kindlasti 900 ja 1000 vahele. Eri allikates leiduvad kokkuvõtlikud arvandmed on üksteisega üsnagi ligilähedased ning seega igati usaldusväärsed. Einsatzgruppe A koondraportis on koguarvuks 963 ja Saksa Julgeolekupolitsei toodud arv on pisut väiksem – 921 (468 meest ja 453 naist).4 Gurin-Loovi ja Boikovi uurimistöö tulemusena koostatud nimekirja on kantud 929 nime.5
Tunduvalt keerukam on selgusele jõuda juutide hukkamise konkreetsetes asjaoludes: kus, millal, kelle käsul ja kelle käe läbi? Ühelt poolt tuleb see keerukus säilinud originaaldokumentide vähesusest ning teiselt poolt nõukogude perioodi juurdlusmaterjalide omapärast. Nimelt üldjuhul ei huvitanud Nõukogude juurdlusorganeid Saksa okupatsiooni ajal kinnipeetute või hukatute rahvus, vaid kõiki käsitati ühtviisi “nõukogude inimeste” või “nõukogude patriootidena”. Neilgi vähestel juhtudel, kui on nimetatud kinnipeetute või hukatute hulgas olnud juute, on see enamasti toimunud ülekuulatava enda algatusel, ilma et ülekuulaja seda otseselt küsinud oleks.
Juutide hävitamine Eestis erines eelnenud praktikast Leedus ja Lätis. Seal oli vahelduva eduga provotseeritud kohalikke elanikke korraldama juudivastaseid pogromme ja pandud toime juutide massihukkamisi. 1941. aasta oktoobris selgitas Einsatzgruppe A komandör Stahlecker “pogrommi”-idee tagamõtteid: “Arvestades, et Baltimaade rahvad olid rängalt kannatanud bolševike ja juutide valitsemise all, olles inkorporeeritud NSV Liitu, võis oodata, et pärast vabastamist selle võõrvõimu alt teeb rahvas ise kahjutuks suurema osa Punaarmee taganemisel maha jäänud vaenlastest. Julgeolekupolitsei kohustuseks oli sellised omaalgatuslikud puhastusliikumised käima lükata ja suunata need sobivatesse kanalitesse, et saavutada puhastusoperatsioonide eesmärk nii kiiresti kui võimalik. Samas polnud tulevikku silmas pidades vähem tähtis luua ümberlükkamatu ja tõendatav fakt, et vabastatud rahvas võttis omal algatusel kasutusele tõsiseimad meetmed bolševikest ja juutidest vaenlaste vastu, nii et Saksa võimude poolne suunamine ei tuleks ilmsiks.”6
Eestis kujunes olukord teistsuguseks. EinsatzgruppeA 1941. aasta 12. oktoobri Ereignismeldung nr 1117 kirjutas Eesti rahva suhtumise kohta juutidesse: “spontaanseid juudivastaseid demonstratsioone ei toimunud”, Tätigkeits- und Lagebericht nr 6 täpsustas paar nädalat hiljem: “Rahvamasside spontaanseid juudivastaseid demonstratsioone neile järgnevate pogrommidega ei ole täheldatud”8. Seda asjaolu seletati pogrommide soodustamise ebarahuldava propagandaga Eestis. Kuid võttes arvesse juudi kogukonna väiksust ja seniseid rahvussuhteid, puudusid Eestis ka reaalsed eeldused sääraste pogrommide provotseerimiseks.
Kui aga uskuda Einsatzkommando 1a komandöri dr Martin Sandbergeri sõjärgseid tunnistusi, siis oli pogrommidest hoidumine Eestis üks osa tema sihiteadlikust poliitikast, mille eesmärgiks oli tagada eesti rahva usalduslik suhtumine endasse ja Saksa okupatsioonivõimudesse üldse. Kogemused Lätis olid näidanud, et liigne avalik vägivald, sh ka juutide suhtes, häälestab elanikke uute võimude vastu, mistõttu Sandbergeri seisukohtadega leppis ka tema otsene ülem EinsatzgruppeA komandör Stahlecker.
Rahuloomine pidi kulgema järk-järgult, ilma tarbetu vägivallata. Kehtima jäi loomulikult põhimõte, et kogu puhastusprotseduur peab välja paistma kohaliku initsiatiivina ning toimuvale tuleb anda seadusliku tegevuse ilme, mis tähendas teatud bürokraatlike formaalsuste täitmist politsei poolt ja juurdlustoimikute vormistamist arreteeritavate juutide kohta. Hilisemad juutide arreteerimised rajanesidki juba Sandbergeri korraldusel 10. septembrist 1941. Juutide hukkamiste suhtes leppisid Stahlecker ja Sandberger kokku, et neid peab täide viima ainuüksi Eesti Omakaitse, mitte aga Sandbergerile alluv Sonderkommando 1a.9 Senistel andmetel on arhiivis juurdlustoimikud säilinud ca kolmandiku (324) kohta hukatud juutidest, kuid valdavalt sisaldavad need minimaalset informatsiooni. Tihtipeale lõpeb toimik vahistamisotsuse või ülekuulamisprotokolliga. Umbes sajal juhul leidub toimikus ka vastuvõetud otsus, mille enamasti on teinud Saksa Julgeolekupolitsei ja vaid üksikutel juhtudel muud instantsid.
Arreteerimised ja hukkamised
Üldistavalt võibki Eesti juutide arreteerimised ja hukkamised jagada kahte etappi: enne Saksa Julgeolekupolitsei komandöri Martin Sandbergeri 10. septembri korraldust ning pärast seda. Päris ranget eraldusjoont siin siiski tõmmata ei saa.
Esimesel etapil arreteeriti juute üldiste tagalapuhastusaktsioonide käigus kohe pärast vastava piirkonna langemist Saksa vägede kontrolli alla ning see toimus kohalike Saksa sõjaväevõimude (välikomandandid), mitte Einsatzkommando või julgeolekupolitsei korraldusel, kusjuures vahetuks arreteerijaks ja ka peatselt järgnenud hukkamise teostajaks olid sakslaste järelevalve all eestlastest metsavennad, hiljem Omakaitse liikmed ning politseinikud. Nende operatsioonide esmane ülesanne ei olnud üldjuhul juutide, vaid kommunistide ja nende käsilaste, hävituspataljonlaste jms kontingendi arreteerimine. Juudid selekteeriti arreteeritute hulgast siiski välja ning hoiti teistest eraldi. Sel perioodil arreteeritud ja hukatud juudid olid valdavalt mehed. Eri linnades toimus see protsess mõnevõrra erinevalt.
Näiteks Tartusse saabusid esimesed Saksa sõjaväelased 10.—11. juulil 1941 ning juba 13. juulil käskis Lõuna-Eesti metsavendade üldjuht major Kurg välikomandant Gosebruchi heakskiidul (või pigem käsul) arreteerida kõik kohalikud juudid ja suunata nad vastloodud koonduslaagrisse.10 Lahingute ajal oli linnas puhkenud tulekahjusid, mille süütajateks peeti juute, sh “lapsi Molotovi kokteiliga”, ning see näis andvat sobiva ettekäände Tartu juutide arreteerimiseks. Esialgu hoiti arreteeritud juute koos tavalises üldbarakis, kus harilikult olid kergemate karistustega kinnipeetavad, kellel oli teatud määral lubatud suhelda ka välismaailmaga (näiteks saada pakke). Peagi viidi nad aga üle nn “surmabarakki” ehk “Lepiku barakki” – erilisse juutidele mõeldud getosse Pargi tänaval.”11
Tartu koonduslaagri esimese ülema Juhan Jüriste tunnistuse kohaselt polnud 1941. aasta juulis-augustis laagris mingisugust kohut, Saksa välikomandantuurile alluva eriosakonna politseinikud mõistsid inimesi (sh Tartu juute) ka mahalaskmisele,12 kuid need otsused kuulusid siiski kinnitamisele välikomandantuuri või Saksa julgeolekupolitsei poolt.13
Pärnus algasid juutide mahalaskmised samuti Saksa sõjaväe kontrolli all juba 13. ja 26. juulil 1941. Selleks ajaks oli Riiast Pärnusse jõudnud ka Einsatzkommando1a Martin Sandbergeri juhtimisel, kuid puuduvad andmed selle osalemise kohta juutide hukkamisel. Ei ole selge, kelle konkreetsel käsul hukkamine toimus. Pärnu linna “saksa fašistlike röövvallutajäte ja nende käsilaste roimade kindlakstegemise komisjoni” 7. veebruaril 1947 koostatud materjalide alusel loeti linnas toimunud kuritegudes esialgselt süüdlasteks “Betti aida” komandanti sakslast Gebet ja Pärnu linna komandanti Dessenit.14 Pärnus olid Sandbergeri 10. septembri korralduse ilmumise ajaks juulis ja augustis hukatud juba samahästi kui kõik kohalikud meessoost juudid (44 meest 46st).
Nagu Tartus ja Pärnus, algas juutide arreteerimine ka Tallinnas kohe pärast seda, kui Saksa üksused linna olid vallutanud, ning arreteerimiskorralduse andsid Saksa sõjaväevõimud, mitte Saksa julgeolekupolitsei. Selle korraldusega oli meessoost juutide vahistamine tehtud Eesti politsei kohustuseks. Kuigi kõnealust dokumenti ennast pole uurijatel õnnestunud leida, on sellele mitmeid viiteid.15
Kolme päeva jooksul pärast linna vallutamist, 28. augustiks 1941, oli Omakaitse arreteerinud teiste hulgas 42 “juudist kommunisti”. Vahistatud saadeti kõigepealt poliitilisse politseisse või kohalikku politseijaoskonda. Kohati oli neid juba seal hoitud eraldi ülejäänud kinnipeetutest. Mõne päeva jooksul viidi vangid üle Tallinna Keskvanglasse (tuntud ka “Patareina”). Sealjuures eraldati juudid eestlastest ning pandi eraldi kongidesse. Juutide arreteerimised jätkusid Tallinnas ka augusti ja septembri vahetusel.
Saksa Julgeolekupolitsei komandöri Sandbergeri 10. septembri käsuga alanud teine etapp tähendas laiahaardelisema juudivastase poliitika elluviimist Eestis. Kuigi ka see käsk ei kehtestanud kõikjal ühtseid reegleid, lõpetas see siiski seni valitsenud kohalikul initsiatiivil tegutsemise. Üldine korraldus oli arreteerida kõik meessoost juudid alates 16. eluaastast, kuid konkreetsed aktsioonid olid eri paikades erinevad. Tartu juudi naised tuli sulgeda sünagoogi, Pärnus kästi arreteerida ainult mõlemast soost töökõlbulikud juudid. Tallinnas tuli kõik töökõlbulikud naissoost juudid vanuses 16 –60 aastat viia hiljuti ehitatud Harku koonduslaagrisse.16 Et kohene deporteerimine ei olnud võimalik, pidi politsei koostöös Saksa väli- ja linnakomandantuuridega vastutama teatud “traditsiooniliste” kitsenduste kohaldamise eest juutidele, näiteks keelati neil ühiskondliku transpordi ja rajatiste kasutamine. Nad ei võinud nüüd enam koolis käia ega kaubandusega tegeleda, eraldusmärgina tuli kanda kollast tähte, nende vara konfiskeeriti. Statistika ja nimekirjad juutide kohta tuli koostada 20. septembriks 1941.17
Tegelikult oli Tartus juba 19. septembriks 1941 maha lastud 50 juuti ning julgeolekupolitsei andmeil Tartus vahialuste hulgas juute enam ei olnud.18 Kogu järgnenud perioodi jooksul kuni 1942. aasta suveni allutati julgeolekupolitsei andmeil Tartus erimenetlusele (st hukati) veel vaid 3 juuti, st kokku 53 isikut.19 Gurin-Loovi raamatus toodud andmeil mõrvati aastail 1941-42 159 Tartus elanud juudi rahvusest Eesti kodanikku20, mis jätab lahtiseks ca 100 Tartu juudi hukkamise koha ja aja. Toetudes nõukogudeaegsetele kohtuasjadele21 võib öelda, et juudi mehed hukati Tartus üldiselt juba juulis-augustis, naised-lapsed augusti lõpus või septembris. Nii ei olnud 10. septembri korraldusel Tartu jaoks erilist tähendust.
Käsk Pärnu tööjõuliste juutide arreteerimiseks tähendas sisuliselt naiste ja ilmselt ka laste arreteerimist, sest kui reastada olemasolevad andmed mahalaskmiste kohta, siis ilmneb, et juudi mehed olid selleks kuupäevaks juba hukatud. Naiste ja laste hukkamised viidi läbi eraldi ning need toimusid alles oktoobri-novembrikuu vahetusel.22 Kokku hukati Pärnus 130–140 juuti (poliitilise politsei andmeil 137, Gurin-Loovi-Boikovi nimekirja järgi 128).
Nii oli 10. septembri korraldusel konkreetsem sisuline tähendus vaid Tallinnas toimuvale. Et valdav enamik meesjuute võis ka Tallinnas olla arreteeritud juba varem, tõendab julgeolekupolitsei säilinud nimekiri enne 6. oktoobrit 1941 hukkamisele saadetud juutidest. Vastavalt sellele hukati Tallinnas 202 Tallinnast ja Nõmmelt pärit juudi soost meest ja 2 naist.23 Senised uurijad (Weiss-Wendt ja Gurin-Loov) on ühisel arvamusel, et Tallinnast pärit juudi naised ja lapsed koondati Harku laagrisse, mehed aga Tallinna Keskvanglasse.
Kui Pärnus hukatud juutide puhul on enamasti teada nende mahalaskmise aeg, siis Tallinnas arreteeritud juutide edasine saatus on seni suhteliselt selgusetu. Eri uurijad on aktsepteerinud seisukohta, et kohalikud juudi mehed hukati Tallinnas või selle lähiümbruses. Saksa okupatsiooni aegsed trofeedokumendid ei ole nendele küsimustele täpsemat vastust andnud. Seni läbi töötatud nõukogudeaegsed uurimistoimikud ei luba samuti selget lahendust, võimaliku hukkamiskohana on ülekuulatavad nimetanud Männikut.
Tallinna vanglas olnud vangide massilisemad hukkamised algasid endise vangivalvuri Karl Tagasaare sõnul 1941. aasta septembri algul, kui hukkamisele viidi umbes 200 vangi.24 Vangide rahvuse kohta paraku midagi öeldud ei ole. Gurin-Loovi-Boikovi nimekirja järgi otsustades hukati 1941.–1942. aastal 293 Tallinnast pärit juudi meest, kuid julgeolekupolitsei andmete põhjal võis see arv olla ka mõnevõrra suurem. Säilinud andmete puudulikkuse tõttu ei saa ka öelda, mis ajal Tallinna juudi mehed hukati, kuid igatahes 6. oktoobriks oli kaks kolmandikku neist juba hukatud. Naised ja lapsed arreteeriti Tallinnas valdavalt alles oktoobris ning nende edasine saatus pärast Harku laagrisse kogumist on veelgi segasem kui meestel. Ühe väite kohaselt saadeti Eestisse jäänud juudid Pihkvasse, kus nad tapeti 1941. aasta lõpus või isegi alles 1942. aasta veebruaris. Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus nimetas Pihkva juhtumit kui kindlalt aset leidnud fakti. Teise väite järgi tapeti naised-lapsed detsembrikuu jooksul Eestis kohapeal. Ajaloolased ei ole selles küsimuses üksmeelele jõudnud. Allikate vähesus teeb probleemi uurimise väga raskeks, kummagi variandi kinnituseks kindlaid tõendeid seni leitud ei ole.
Hoopiski kolmanda versiooni esitas ülekuulamisel endine poliitilise politsei töötaja Jaak Lääts. Ta kinnitas, et Harku laagris hoitud juute lasti maha ka kohapeal (ilmselt on mõeldud laagri lähemat ümbrust), kuid “suur arv juute, arreteeritud Tallinnas, saadeti Riiga juutide getosse, milline oli spetsiaalselt loodud Balti liiduvabariikide juutide hävitamiseks”25. Ükski teine seni uurijate poolt kasutatud dokument sellele võimalusele siiski ei viita.
Segane on küsimus ka Harku laagris hoitud naiste-laste arvuga. Anton Weiss-Wendt on oma töödes usutavaks pidanud, et 500–600 inimest mahutavas laagris hoiti umbes 400 Tallinna juudi naist-last.26 Kontrollimaks neid väiteid jätame Gurin-Loovi ja Boikovi koostatud nimekirjast27 välja need Tallinna juudid, kes olid hukatud enne 6. oktoobrit 1941. Jääb järele 192 naist ja 36 last (alla 16-aastased), seega kokku vaid 228 Tallinna juuti, keda põhimõtteliselt oli võimalik paigutada Harku laagrisse ning võib-olla ka saata Pihkvasse.
Gurin-Loovi-Boikovi nimekirja järgi hukati perioodil 1941-42 kokku 518 Tallinnast ja Nõmmelt pärit juuti.28 Julgeolekupolitsei säilinud dokumentide järgi hukati Tallinnas märksa rohkem inimesi. Nende järgi oli 1941.–42. aasta vahetuseks Tallinnas hukatuid 610, otsuseid tehtud 640 kohta ja kokku vahistatud 645 juuti.29 1942. aasta suveks oli hukatute arv 643.30 Kes olid need 125 juuti, kes ei kajastu Gurin-Loovi-Boikovi nimekirjas, jääb praegu selgusetuks. Kui liita need tundmatud Harku laagris olnud Tallinna naiste ja laste arvule, saame tulemuseks ca 350 kinnipeetavat, mis on juba lähedane Weiss-Wendti mainitud 400 kinnipeetavale.
Omamata küll mingit tõestusmaterjali, kuid arvestades ühelt poolt Saksa Julgeolekupolitsei andmete ja teiselt poolt Gurin-Loovi ning Viktor Boikovi koostatud nimekirjas sisalduvate andmete valdavat kokkusobivust ja usaldatavust, võiks välja pakkuda järgmise lahenduse. Ligikaudu 100 Tartus elanud juuti lahkus 1941. aasta sõjasündmuste käigus eri põhjustel Tartust ning jäi peatuma Tallinna. Põhjuseks võis näiteks olla luhtunud katse Tallinna kaudu Eestist lahkuda või asuda elama uude keskkonda ja suuremasse linna, lootes seal varjata oma rahvuslikku päritolu vms. Nii saab tekkida olukord, et antud isikud kajastuvad Gurin-Loovi-Boikovi nimekirjas alaliselt Tartus elanutena ning sõja ajal hukatutena, kuid julgeolekupolitsei statistikas kajastuvad nad Tallinnas hukatutena. Esimese allika andmeil hukati aastail 1941-1942 159 Tartu juuti, julgeolekupolitsei andmeil hukati samal perioodil Tartus 53 juuti, seega ca 100 võrra vähem. Seevastu Tallinnas elanud juutide puhul on suhe vastupidine, vastavalt 518 ja 643. Sellele matemaatiliselt sobivale skeemile räägib aga vastu asjaolu, et nende meessoost juutide hulgas, kes julgeolekupolitsei nimekirjade järgi hukati Tallinnas enne 6. oktoobrit 1941, ei ole ühtegi isikut, kes Gurin-Loovi-Boikovi nimekirjas oleks esitatud Tartu juudina.
Leitud kirjelduste põhjal otsustades toimus hukkamiseks ettevalmistamine eri linnades enamasti ühesuguse kava järgi (kirjeldustes ei tehta vahet juutidel ning muudel hukatavatel). Olgu näitena toodud kirjeldus vahialuste hukkamisele saatmisest Tallinna Keskvanglast.31
Julgeolekupolitseist saadeti vanglasse dokumendid surmamõistetute kohta. Laagriülem või tema asetäitja andsid õhtul vastavad nimekirjad laagri valveülema asetäitjale, kes lasi nimekirja kantud vahialused koguda erilisse surmamõistetute kongi. Samal ajal informeeriti eelseisvast ülesandest vanemvangivalvureid, kes pidid aktsioonis osalema, eelseisvast ülesandest. Ülejäänud personal ei tohtinud mahalaskmiste kohta infot saada, neist teadsid vaid vahetud osalejad ning peaväravas postil seisnud valvurid. Hommikupoole ööd saabus veoautodel erikomando (nimetatud ka poliitilise politsei spetskomandoks) koos julgeolekupolitsei esindajatega, kellele surmamõistetud üle anti.
Pärast komando saabumist tõid vanemvangivalvurid surmamõistetud vangla korrapidaja ruumi, kus toimus isikute kontroll. Seejärel pidid surmamõistetud valvurite ja vangla korrapidaja nõudel kuni aluspesuni lahti riietuma. Ärasaadetavatel seoti käed selja taha ning 10–15 inimest seoti omavahel kokku. Pärast veelkordset isikute kontrolli anti nad üle komandovanemale poliitilisest politseist. Surmamõistetud viidi autodel linnast välja ning lasti maha.
Eestlaste roll hukkamistes
Selleski küsimuses ei taha autor asuda tõestama ühe või teise isiku personaalset süüd või süütust juutide hukkamistes – see jäägu vajaduse korral kohtuorganite teha. Küll aga proovitakse siin selgust saada, milline oli eestlaste seos sündmustega.
Nagu juba eelpool räägitud, oli Saksa okupatsiooni alguskuudel juulis-augustis juutide arreteerimisel ja hukkamisele saatmisel enamasti määrav Saksa sõjaväeinstitutsioonide otsus. Alates septembrist oli küsimuse põhimõtteliseks otsustajaks Einsatzkommando 1a ning hiljem selle baasil moodustatud Saksa Julgeolekupolitsei. Kes personaalselt andis järgneva 2–3 kuu jooksul korraldused arreteeritud juutide järkjärguliseks hukkamiseks, ei ole lõpuni selge. Weiss-Wendt on oma uurimistöös32 seda küsimust põhjalikult lahanud, kuid olemasolevad andmed ei luba teha üheseid järeldusi, millal võis otsustajaks olla Saksa Julgeolekupolitsei ja SD komandör Sandberger ise, millal mõni tema asetäitjaist.
Milline oli aga Eesti Poliitilise Politsei roll? Seniseid uurimistulemusi arvestades võiks öelda, et kui Saksa Julgeolekupolitseil (algul Einsatzkommando‘l) oli otsustav roll, siis Eesti Poliitilisel Politseil oli keskne roll, nii nagu Sandberger seda planeerinud oligi. Vastavalt tema doktriinile tuli kohesed mahalaskmised asendada kavatsuslikult bürokraatliku protseduuriga. Eesti Poliitilise Politsei kohustuseks oli menetleda arreteeritud juutide süüasjad ning võtta vastu otsus33, luues nii pildi täiesti seaduslikust tegevusest. Selle tulemusena olid politseijaoskonnad lõpuni käsitlemata toimikutest üle ujutatud. Vähesed säilinud andmed ei luba täpselt öelda, mil määral oli otsuse vastuvõtjaks vormiliselt Eesti Poliitiline Politsei ning Saksa Julgeolekupolitsei selle kinnitajaks või võeti otsus vastu õtse Saksa Julgeolekupolitseis. Isegi kui otsus langetati Eesti Poliitilises Politseis, oli sellel juutide puhul puhtformaalne tähendus, millest nende tegelik saatus ei sõltunud.
Eesti Poliitilist Politseid juhatas 1941. aasta septembrist detsembrini Roland Lepik, kes oli arreteeritute hukkamisega otseselt seotud juba alates juuli keskpaigast, mil ta tegutses eriosakonna ülemana ja hiljem laagriülemana vastloodud Tartu koonduslaagris.34 Tema verine karjäär lõppes niisama kiiresti, kui oli alanud – 1941. aasta detsembris, kui ta julgeolekupolitsei poolt arreteeriti ning mõni aeg hiljem hukati. Teda süüdistati liigses julmuses ja võimu kuritarvitustes, kuid Weiss-Wendti arvates võis selle taga olla ka hoopiski Saksa Julgeolekupolitsei soov vabaneda pärast esialgseid suuremaid hukkamisi liiga palju teadvast tunnistajast.
Seniste uurimistulemuste alusel võib öelda, et Eesti Poliitilise Politsei ülesandeks oli ka juutide hukkamiste otsene korraldamine. Tartu koonduslaagris olid esimestel nädalatel, kui juudid hukati, tegelikeks korraldajateks eriosakonna ülem Roland Lepik ja eriülesannetega ohvitser kapten Aleksander Koolmeister. Kellele viimane õigupoolest allus, ei teadnud isegi esialgne laagriülem Jüriste. Koolmeistri rolliks oli laagri valvuritest mahalaskmiskomandode komplekteerimine ja nende juhendamine hukkamistel. Kogu süsteemi tegelikuks niiditõmbajaks aga oli Saksa välikomandantuuri ülemveltveebel Fritz Giesen.35 Pärnus oli moodustatud 30-meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei poolt määratud surmanuhtluse täide viima. Seitset komando liiget karistati nõukogude perioodil surmanuhtlusega. Kuigi kasutada on enamasti vaid nõukogude aja juurdlusmaterjale, võib pärast nelja mehe – Kaldre, Kuusiku, Viksi ja Reinvaldi – ülekuulamisprotokollidega tutvumist uskuda, et Saksa okupatsiooni ajal teostasid arreteeritute, sh juutide mahalaskmisi Pärnus poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Tundub, et arvuliselt oli sellega seotud rohkem Omakaitse liikmeid, juhtivat osa etendasid kapten H. Kubu, A. Väldin, V. Teder ning politsei prefekt A. Orgussar, toimuval hoidsid silma peäl kaks saksa veltveeblit.36 Arvestades kahtlusi mainitud kohtuprotsessi objektiivsuse suhtes, ei ole otstarbekas hakata nende materjalide alusel tegema sügavaid järeldusi iga üksiku mehe isikliku rolli üle. Meil ei ole aga alust väita, nagu oleks nende kohtualuste puhul tegu olnud süütutega.
Tallinnas käis politsei esindajana 1941. aasta sügisel keskvanglast surmamõistetuid hukkamiseks vastu võtmas Ervin Viks, kes teenis alates 29. oktoobrist 1941 Tallinn-Harju prefektuuri poliitilise politsei ülemana. Esialgu väitis vangla valveülema asetäitja Isup ülekuulamisel, et mahalaskjad olid gestaapo mehed, hiljem ta aga muutis oma tunnistust: meeskond oli tema sõnul koostatud julgeolekupolitsei ja Omakaitse liikmetest. 1941. aasta lõpul juhatas mahalaskjate komandot kapten Koolmeister, kes oli varem sama rolli täitnud Tartus.37
Kokkuvõtteks
Nagu juba eespool osutatud, kerkib eri andmete võrdlemisel paratamatult küsimus Nõukogude repressiivorganite läbiviidud ülekuulamistel antud tunnistuste tõesusest. Pärast suure hulga Tallinna Keskvangla endiste töötajate ülekuulamisprotokollide läbitöötamist võib siiski uskuda, et põhifaktides ei tohiks olulisi moonutusi olla. Tihtipeale on küll märgata, kus ilmselt lõpevad ülekuulatava antud ütlused ning algavad ülekuulajate lisatud epiteedid. Seeläbi võib olla moonutatud ühe või teise üksikisiku konkreetne roll, kuid mitte põhimõttelised küsimused. Endistel vangivalvuritel, keda üle kuulati, puudus motiiv, varjamaks sakslaste suuremat otsest rolli vangide vahetu hukkamise juures. Samas ei ole selle teema puhul tunda ka ülekuulajate survet, kuna juurdluse põhiküsimus oli antud juhul hoopis muus.
Kuidas hinnata eestlaste osalust Saksamaa juudivastases poliitikas ning Eesti juutide hukkamises?
Eesti Poliitilist Politseid ei saa õigupoolest käsitada kui iseseisvat institutsiooni, kes oleks viinud läbi mingit “oma poliitikat”, vaid ta täitis Saksa võimuesindajate käske nende vahetu kontrolli all. Omakaitse liikmete ja vangi(laagri)valvurite (tavaliselt samuti vormiliselt Omakaitse liikmed) tegevust tuleb vaadata kahest aspektist. Esiteks oli tegu siiski sisuliselt sõduritega (selle sõna laiemas tähenduses), kes täitsid käske, mis tulid Saksa sõjaväe- ja politseivõimudelt. Teiselt poolt olid Omakaitse liikmed ja politseinikud tagalas ainsad, kes lisaks sakslastele endile tohtisid legaalselt relva kanda. Kriisiolukordades, mida sõda kahtlemata on, ujub alati ja kõikjal pinnale püstolikangelasi, kes, relv käes, on valmis tegema mida tahes ja tapma keda tahes. Hukkamiskomandod olidki vähemalt osalt komplekteeritud vabatahtlikkuse alusel. Kui mõelda siin hukatud juutide tagasihoidlikule arvule võrreldes Läti või veel enam Leeduga, siis nende hukkamiseks vajalike inimeste kontingent ei pidanudki olema teab kui suur. Piisas mõnekümnest mehest. Kõige selle taustana tuleb loomulikult omakorda arvestada eestlaste soovi nõukogude repressioonide eest kätte maksta, mida sakslased oskasid suunata ka näiliste vaenlaste vastu.
Lugedes arreteeritud juutide toimikuid, ei paista sealt eestlaste üldist viha juutide kui rahvuse vastu. Suhtumine juutidesse ei erinenud üldiselt suhtumisest teistesse inimestesse ning põhines nende endi tegudel ja käitumisel. Seetõttu tuli ette nii juutide ülesandmist eestlaste poolt kui ka seda, et oma saatusega riskides esitati Saksa okupatsioonivõimudele palveid ühe või teise juudi vabastamiseks. Arhiivis on säilinud näiteks töökaaslaste ja alluvate poolt Saksa okupatsioonivõimudele saadetud palvekirjad Salomon Epsteini ja Abram Abe Bassi vabastamiseks. Viimase mehe lojaalsuse eest lubati vastutus täielikult enda peale võtta.38 Ka seoses juutide süüasjadega ülekuulamisel tunnistusi andnud eestlased iseloomustasid uurimisalust juuti tihti positiivselt. Näiteks rääkisid arreteeritud Leib Lipelise alluvad ülekuulamisel, kuidas viimane oli 1941. aasta juunis NKVD eest varjanud oma alluvat eestlast.39
Eesti rahvas peaks olema piisavalt “täiskasvanud”, julgemaks endale tunnistada, et kõik eesti mehed, kes on minevikus relva kandnud, pole olnud sangarid. Aga meil ei ole ka mingit põhjust endale kui rahvusele tuhka pähe raputada.
1V. S а 1 о, Küüditatud 1941. Tallinn, 1993, lk 8.
21942. aasta jaanuaris võttis Saksamaa juhtkond Wannsee konverentsil vastu otsuse “juudiprobleemi lõplikuks lahendamiseks” (sks Endlösung), mis tähendas juutide plaanipärase hukkamise alustamist.
3E. Gurin-Loov, Suur Häving. Eesti juutide katastroof 1941. Tallinn, 1994, lk 214.
4Zahlen der von der Einsatzgruppe A bis 1.2. 1942 durchgefuehrten Exekutionen. Rmt-s: H. K r a u s n i с k, H. H. W i 1 h e 1 m, Die Truppe des Weltanschauungskrieges. Die Einsatzgruppen der Sicherheitspolizei und des SD 1938-1942. Stuttgart, 1981, lk 607; ERA (Rahvusarhiivi Riigiarhiiv) F.R819-1-12/1.98 Jahresstatistik 1941/42 über die Tätigkeit der Sicherheitspolizei (Geheime Staatspolitzei. Abt.IV) in Estland.
8Samas. A. Weiss-Wendt, Sonderkommando la ja juudiprobleemi lõplik lahendamine Eestis. (Käsikiri autori valduses, valminud 2000. a, ilmub S-Keskuse koostatavas kogumikus “Eesti sõjaline ja julgeolekupoliitiline ajalugu 1939-1956”.)
9A. Weiss-Wendt, Sonderkommando la ja juudiprobleemi lõplik lahendamine Eestis
10A. W e i s s – W e n d t, Sonderkommando 1a ja juudiprobleemi lõplik lahendamine Eestis.
11ERA PA (Rahvusarhiivi Riigiarhiivi Eraarhiivi osakond, end. Parteiarhiiv) F. 130/28195, kdl.
17KdS Eesti Sipo Rakvere väliosakonnale, 11. september 1942: E. Gurin-Loov, Suur häving, lk 24-25; BA, R-58/218 Ereignismeldung UdSSR nr 111, 12. oktoober 1941.
18BA R-58/217 Ereignismeldung UdSSR nr 88, 19. september 1941.
