Toeta

Arhiiv

  • ,

    Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast

    KADI VIIK

    Kas ajad muutuvad? Anastasia Basil kirjeldab ühes oma essees 1980. aastaid.[1] Siis oli täiesti normaalne reklaamida naiste sukkpükse loosungiga „Gentlemen prefer Hanes“ ja see, mida naised eelistavad, ei huvitanud kedagi. Ahistamine tähendas seda, et olid kuum. Vägistamisstseenid filmides olid naljakad. Kõige naljakamad olid aga blondinaljad. (Mida blond kõrvade taha paneb, et atraktiivsem olla? Oma jalad!) Kuid Basil juhib tähelepanu ka millelegi väga olulisele: ajad ei muutu niisama. Neid muudetakse. Selles ei ole midagi passiivset.

    Ajaloolisi muutusi kirjeldatakse sageli passiivses keeles, eriti kui asi puudutab inimõigusi. Hanna Fahl osutab samale fenomenile.[2] Naised said hääleõiguse, justkui see olnuks mingi pehme ja loomulik areng. Lihtsalt teadmiseks: naised ei saanud niisama midagi. Naised nõudsid endale hääleõiguse välja, selle taga oli vägivaldne konflikt, oli tugev vastasseis ja kaasnes väga palju ebamugavust. Samamoodi on konfliktid ja vastasseisud käinud kaasas muude sotsiaalse õigluse teemadega. Rassiseadused ei kadunud iseenesest. Abieluvõrdsus ei tekkinud iseenesest. Nende muudatuste taga on olnud inimesed, kes teadsid, miks nad muudatusi soovivad. Basil kirjutab: „Need 23 protsenti ameeriklastest, kes toetasid 1963. aastal kodanikuõigusi, teadsid täpselt, mida nad teevad. Nad ei teinud juhuslikult õigeid asju. Nad ei olnud kogemata ajaloo õigel poolel.“

    2017 ja 2018 on aastad, kus on olnud palju juttu ahistamisest ja seksuaalvägivallast. On olnud palju ebamugavust ja vastasseisu. Ka nende lugude puhul tuleb küsida, kes olid teadlikud, kes valisid vaikimise, kes aitasid kinni mätsida, kes proovisid midagi muuta. Siin püüan anda ülevaate suurematest lugudest Eestis ja mujal ning nende mõjudest.

    Välk selgest taevast?

    Veidra kokkusattumusena algas #metoo ehk avalikult seksuaalsest ahistamisest rääkimine Eestis samal ajal kui ülejäänud maailmas. Möödunud aasta septembris pidas eestlaste äridelegatsioon pidu ühes hotellibaaris Malaisias. Paar nädalat hiljem, 5. oktoobril, ilmus The New York Timesis artikkel Harvey Weinsteinist,[3] kus kaksteist naist süüdistasid Weinsteini seksuaalses ahistamises, nende ründamises ja vägistamises. Pärast artikli ilmumist tunnistasid paljud teised filmitööstuses tegutsevad naised, et neil on Weinsteiniga olnud samu kogemusi. Uued paljastused hakkasid riburada pidi välja tulema: näitleja Kevin Spacey, iluvõimlemistreener Larry Nassar, senatikandidaat Roy Moore, koomik Louis C. K.… Skandaalid hõlmasid varsti Rootsi Akadeemiat, India Bollywoodi staare, poliitikuid ja meediamaju. Kanadas pidid neli inimest parlamendist lahkuma. USA-s mõjutas see ärimaailma, näiteks Nike vallandas ahistamissüüdistuse tõttu üksteist juhti ja Fordi autotehas Chicagos peab ohvritele maksma 10 miljonit dollarit rassilise ja seksuaalse ahistamise eest.

    9. oktoobril kirjutas Laura Mallene Eesti Päevalehes Tartu psühhiaatrist Lembit Mehilasest, kes katsus depressioonihaige patsiendi rinda, viis jutu korduvalt seksuaalteemadele, kommenteeris patsiendi keha ja soovitas tal armukese võtta.[4] Mehilane ise põhjendas oma käitumist nii: „Ta ise käitus veidike väljakutsuvalt, riietus oli, nagu oli. Ja ma puudutasin sõrmega ta rinda. See oli tähelepanu juhtimine, et kuidas ta välja näeb.“ Kui patsient kaebusega Ambromedi kliiniku juhi poole pöördus, oli too väga empaatiline ja kinnitas, et on teadlik, et arsti töömeetodid ei ole alati sobivad, mistõttu nad ei lase sekretäridel noori naisi tema vastuvõtule panna. Seda tuleks aeglaselt korrata: kliinik oli „töömeetoditest“ teadlik, aga ei teinud muud, kui delegeeris probleemilahendamise sekretärile. Ei pöördunud politseisse, ei lõpetanud töösuhet, ei kindlustanud, et arst enam patsientidega kokku ei puutuks. Artikli tuules võtsid Päevalehe reporteritega ühendust ka teised naissoost patsiendid, kes kinnitasid, et Lembit Mehilane küsitles neid üksikasjalikult just seksuaalelu kohta – näiteks kas patsiendile meeldib anaal- või oraalseks. Samuti andnud arst soovituse mõni mees „ära vägistada“ ja pakkunud iseennast peigmeheks.[5]

    10. oktoobril ilmus Eesti Päevalehes Liisa Tageli sulest artikkel, kus toodi avalikkuse ette Malaisia hotellibaaris toimunu.[6] Kirjeldati mitmeid seiku: üks naine lendas basseini ja teine kallati mehe poolt joogiga üle, saateks lause „ma tahtsin sind märjaks teha“. Kõige enam tähelepanu sai aga naine, kes rääkis, kuidas üks peoline lükkas ta kahe külmkapi vahele, üritas suudelda, kleiti kiskuda ja käperdada. Peatselt selgus ka peamise süüdistatu isik – Taavi Rõivas, endine peaminister ja riigikogu aseesimees. Rõivas astus samal päeval riigikogu aseesimehe kohalt tagasi ja on üldse üks kõige kõrgemal positsioonil olnud poliitikuid maailmas, kes ahistamissüüdistuste tagajärjel on pidanud tagasi astuma. Oma süüd ta otseselt ei tunnistanud, vaid sai naisega võrreldes „asjadest mõnedes detailides erinevalt aru“ ja vihjas ka sellele, et naisel võttis tervelt kolm nädalat aega, et talle oma ebamugavustundest rääkida. Ta oli ka hämmastavalt suuremeelne: „Ma võin isegi omaks võtta need asjad seal lehes kirjutatust, mida ma tegelikult pole teinud. Ma ei taha minna oma südametunnistusega vastuollu, aga kui on vaja võtta omaks veel midagi, siis ma võin ka veel midagi omaks võtta.“[7]

    Loo avalikustamine toimus keset kohalikke valimisi ja päeval, kui elektrooniline hääletamine oli just lõppenud. Samas oli valimispäeva endani veel mitu päeva aega. Andmeteadlase Taivo Pungase ja politoloog Kadri Pungase analüüs näitas, et Rõivas küll kaotas pärast skandaali puhkemist ca 600 paberhäält, kuid reformierakonna mandaatide arvu see ei mõjutanud.[8] Kokkuvõttes mingit dramaatilist mõju see poliitiku populaarsusele ei avaldanud.

    15. oktoobril, just samal päeval, kui Eesti rahvas läks valimiskastide juurde ja 1419 inimest otsustasid Taavi Rõivase poolt hääletada, tegi näitleja Alyssa Milano Twitteris seksuaalse ahistamise ohvritele üleskutse säutsuda #metoo (ehk „mina ka“), et näidata probleemi mastaapi. Facebookis kasutas seda esimese 24 tunni jooksul enam kui 4,7 miljonit kasutajat 12 miljonit korda.[9] Olin tol ajal veel Facebooki kasutaja ja ka minu silme ees rullus lahti pilt, kus märkimisväärne osa minu naissoost sõpradest ja tuttavatest tunnistas, et on ahistamist kogenud. Kinnistes naistegruppides hakati oma kogemustest rääkima ja ühe mälestused tõid teistele meelde enda omi, nii et läbi eri naiste elude põimus kokku otsekui tihe muster.

    Teema oli õhus juba enne Weinsteini-kaasuse avalikustamist. Rebecca Corbett, The New York Timesi toimetaja, kes juhtis Weinsteini juhtumi uurimist, ütles hiljutises intervjuus, et aeg oli õige.[10] Viimastel aastatel oli mitmeid mõjukaid meediafiguure süüdistatud seksuaalses ahistamises või vägivallas, nende seas olid Bill Cosby, Roger Ailes ja Bill O’Reilly. Weinsteini kohta oli mürgiseid nalju tehtud juba aastaid. 2017. aasta jaanuaris toimus naiste marss, kus protesteeriti vastvalitud president Donald Trumpi vastu, kes oli kiidelnud, kuidas ta abielunaistele läheneb („You can do anything. Grab them by the pussy. You can do anything.“). Toimetuses arutati, kas selliseid juhtumeid võib veel olla, ja üles kerkis Weinsteini nimi. Corbett tundis enda sõnul tugevalt, et ei peaks keskenduma ainult Hollywoodile ja eliidile, vaid uurima ka madalapalgalisi valdkondi. Nii tõmmati Weinsteni kõrval paralleelselt käima Fordi autotehase uurimine (Fordi lugu ilmus detsembris ja jäi siinmail suuresti tähelepanuta).[11] Weinsteini lugu ei olnud seega algus, vaid pikema protsessi tulemus. Corbett ütleb, et ajakirjanikud kasutasid Weinsteini puhul klassikalisi uuriva ajakirjanduse meetodeid – uuriti kirjalikke dokumente, e-kirju, lepinguid. Iga kajastatud juhtumi puhul otsiti üles inimesed, kellele ohvrid olid toimunust rääkinud enne ajakirjanikuga suhtlemist. Naiste taustu kontrolliti, lood, mille ümber oli küsitavusi, jäeti käsitlusest välja: „See oli raske otsus, aga tahtsime, et lugu oleks kuulikindel.“

    Ahistamise ja vägivalla teemad olid õhus ka siin, nii et võibolla ei olnudki tegemist veidra ajalise kokkusattumusega, nagu alguses kirjutasin. Eestis olid mõned lood 2016. aastal pälvinud suurt tähelepanu, kuigi nood kuulusid pigem perevägivalla kategooriasse. Juunis tuli avalikuks Tiit Ojasoo juhtum, detsembris Mihkel Kunnuse oma. Eriti esimene raputas avalikkust üpris tugevalt, sest Ojasoo näol oli tegemist väga progressiivse ühiskonnakriitikuga (Kunnust on veidi raskem kellekski selliseks mõelda). 2017. aasta alguses kirjutas Kadri Ibrus Eesti Päevalehes juhtumist Tartu ülikoolis, kus naissoost doktorant väitis, et juhendaja ahistas teda seksuaalselt ning et ta ei saanud oma doktorantuuri lõpetada.[12] Hiljem tuli avalikuks, et juhendaja oli Tehnoloogia instituudi professor Mart Loog, kes on siiamaani ametis.

    Küsisin Liisa Tageli ja Laura Mallene käest, mida nemad selle kohta arvavad, kas teema oli õhus? Mõlemad kinnitavad, et ahistamisest ja vägivallast on kirjutatud ka varem ja teemast huvituvaid ajakirjanikke on samuti kaua olnud. Hoopis teine küsimus aga on, kuidas auditoorium on paljastustele reageerinud, millisele pinnale teemakajastus on langenud.

    Tõsi on ka see, et akadeemilisel tasemel on seksuaalset ahistamist uuritud pikalt, 1980. aastatel ilmus sel teemal väga palju uurimistöid. Samuti on juba 50 aastat tegeldud poliitilise aktivismiga. Seksuaalse ahistamise tõid 1970ndatel poliitilisse päevakorda feministlikud grupid, seda laiema seksuaalse rõhumise kontekstis. On sõltumatu – radikaalfeministliku – liikumise teene, et naisepeks, vägistamine, prostitutsioon ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine ei kuulu enam apoliitilisse erasfääri, vaid on midagi, millega peab tegelema poliitika.[13] Ka #metoo nimi sündis juba kaksteist aastat tagasi, kui selle võttis kasutusele Tarana Burke, et toetada mustanahalisi naisi ja tüdrukuid, kes on kogenud seksuaalset kuritarvitamist.

    Kas #metoo oli nagu välk selgest taevast? Kindlasti ei. Selle juured ulatuvad kaugele ja sügavale, kuid mastaapi on ilmselt mõjutanud kogunenud vimm. Sest kui sa räägid aastakümneid viisakalt mingist probleemist, mida tõsiselt ei võeta, siis lõpuks sa tüdined viisakas olemast.

    Kuulsusefaktor

    2017. aasta sügis erineski varasemast ajast võibolla selle poolest, et avalikult hakkasid sõna võtma kuulsused, andes teemale võimsa kõlapinna. Teisest küljest võivad kuulsused tähelepanu rajalt kõrvale viia. Laura Mallene toob välja, et Taavi Rõivase juhtum varjutas täielikult Lembit Mehilase oma, mis näitab, et prominentsus on üks võimsamaid uudisväärtuse kriteeriume. Samas puudutas Mehilase juhtum rohkemaid naisi, kaebused ja kontekst olid tõsisemad. Selles valguses pole imelik, et Fordi autotehase uurimist pole siinmail eriti kajastatud, kuna selle keskmes olid täiesti tundmatud, madalapalgalised naised ja mehed.

    Aga tagasi 2017.–2018. aasta sügistalve. Samal ajal kui naised omakeskis minevikutraumasid arutasid, hakkas Eesti meedias üksteise järel ilmuma arvamusi meestelt, kes ennast häirituna tundsid. Kui guugeldada „metoo“ ja „nõiajaht“, tuleb ühe esimese vastena välja Mihkel Kunnuse arvamuslugu, kus ta (lisaks sellele, et #metood nõiajahi ilminguks peab) analüüsib ahistamisteemat läbi kreenis soosuhete prisma ja üksinduse.[14] Seksuaalne ahistamine tuleneks justkui asjaolust, et inimestel on raske leida paarilist ja luua perekonda. Ühtlasi heidab autor ette, et ahistamisdebatt ei suuda kohe kuidagi püsida „ajendprobleemi“ ehk siis sellise ahistamissituatsiooni juures, kus keegi mõjukal positsioonil olija kuritarvitab oma mõjuvõimu seksuaalsetel eesmärkidel. Selle asemel tahavad naised rääkida igasugustest ebameeldivatest kogemustest, oh häda küll. Ühe näitena toob ta Feministeeriumi #minaka sildi all kogutud ja avaldatud anonüümsed kogemuslood.[15]

    Feministeerium hakkas lugusid koguma uskudes, et oma loo rääkimine võib aidata kaasa tervenemisele – nii ühiskondlikule kui isiklikule. Lood hakkasid riburada pidi ilmuma ja mida rohkem neid ilmus, seda rohkem meile kirjutati. Lugudest joonistusid varsti välja teatud mustrid.

    Esiteks oli selge, et ahistamisega seotut tõlgendati väga laialt ja kindlasti mitte seadusepügalaid jälgivalt. Lood ulatusid ebameeldivatest kommentaaridest ja ähvardustest vägistamise ja pedofiiliani välja. Teiseks olid sündmused kõhedusttekitavalt sageli aset leidnud väga varakult, lapsepõlves või eelpuberteedi-puberteedi aegu. Kolmandaks oli paljudel lugudel tunnistajaid ja teadjaid. Klassikaline näide oli ühistranspordis onaneerimine, hõõrumine, valjuhäälne tütarlapse rindade kommenteerimine, samal ajal kui teised reisijad pilgu ära pöörasid. Neljandaks kõikehõlmav süü- ja häbitunne. Miks just mina? Mida ma valesti tegin? Mitu lugejat kirjutasid, et nende seksuaalelu sai pikaks ajaks rikutud.

    Tõsi ta on, et #metoo ei ole kohe kuidagi tahtnud püsida „ajendprobleemi“ juures. Teemale on väga laialt lähenenud nii Feministeeriumile kirjutanud inimesed kui ka teised avalikustajad. Kogemused ulatuvadki tüütust catcalling’ust eluaegseid tagajärgi põhjustava vägistamiseni. Nende tegude toimepanijate seas on lasteaiakaaslasi, vanaonusid, kolleege, võhivõõraid, abikaasasid. Osa lugusid kuulub halli tsooni. Neis ei ole ilmselt midagi, mida karistusseadustik hõlmaks, aga lugedes tekib küsimus, et äkki peaks hõlmama. Eesti karistusseadustikus eeldab vägistamine vägivalda või ohvri seisundi ärakasutamist, näiteks kui ta ei suuda vastupanu osutada. Kui ohver tehniliselt suudaks vastupanu osutada, aga mingil põhjusel ei tee seda, ei ole justkui tegemist vägistamisega, isegi kui tegu on tahtevastane. Miks on vägivalla läveks see, et inimene peab väljendama oma soovimatust teo suhtes? Miks ei ole selleks, et puudub nõusolek? Ja mitte ainult nõusolek, vaid „entusiastlik nõusolek“?

    Lugudest tuleb küllaltki selgelt välja ka see, et ohvrite vaatenurgast ei ole ahistamisel ja vägivallal mitte midagi pistmist suhete ja perekonna loomisega. Mis suhteid või perekonda keegi võiks tahta luua seitsmeaastasega? Imetava emaga? Teismelisega trammis, trollis, bussis? Kreenis soosuhted ja üksindus on tõlgendused, mis sobivad maailmavaateliselt neile, kes näevad seksuaalses pinges igasuguse inimtegevuse alust. Enamik inimesi käib aga tööl, koolis ja sõidab trammi või trolliga mingil muul eesmärgil.

    Aasta jooksul jõudis Eesti avalikkuse ette veel ahistamisjuhtumeid. Kõige enam tähelepanu pälvis astroloog Igor Mangi juhtum, mille avalikustas 2018. aasta kevadel „Pealtnägija“.[16] Mangi juhtumit on huvitav analüüsida seetõttu, et väga kiiresti liikus süükoorem Mangilt tema ohvritele.[17] Meestearst Margus Punab leidis, et „suurim probleem ei ole ÜKS pervert, vaid … inimesed, kes on vaimselt sedavõrd ebastabiilsed ja lihtsalt manipuleeritavad“.[18] Naiste esoteerikahuvi ja abituse pärast oma probleemidega toime tulla tundsid muret ka ajakirjanikud Toomas Sildam ja Anvar Samost.[19] Punabile sekundeeris Peeter Helme, lisades, et probleem on seotud Eesti meditsiini rahastamisega, sest järjekorrad nii psühholoogi kui ka psühhiaatri juurde on lootusetult pikad.[20]

    Kuigi pealtnäha leiti konsensus, et põhiprobleem on ohvrites ja nende vaimses ebastabiilsuses, tasuks Mangi juhtumi puhul eraldi vaadata meedia rolli laiemalt ja Maalehe rolli spetsiifiliselt. Tänu meediale Mang oma kuulsust kasvatas. Mang ei oleks saanud olla Mang ilma meediata. Maaleht tiražeeris Mangi viimast aastahoroskoopi 102 000 eksemplaris (oma vaimselt ebastabiilsetele lugejatele?).

    Eestis on avalikuks tulnud ka üks juhtum, kus ahistamises süüdistatakse naist. 2018. aasta oktoobris kirjutas Mikk Salu Eesti Ekspressis, et endised töötajad süüdistavad keeltekooli direktorit Signe Laigut ahistamises.[21] Juhtumite ülevaate lõpetab aga Martin Hallik, kes vallandati ahistamissüüdistuste tagajärjel päevapealt Tartu Ülikooli raamatukogu direktori ametikohalt ja kes otsuse töövaidluskomisjoni edasi kaebas. Novembris leidis komisjon, et vallandamisotsus on tühine, ning mõistis ülikoolilt Halliku kasuks välja märkimisväärselt kõrge hüvitise.[22] 118 000-eurone hüvitis riivas tema endiste alluvate õiglustunnet, kes seepeale meedias süüdistuste sisu täpsemalt lahti rääkisid ja kirjeldasid asutuse peol toimunut järgnevalt: „ta lihtsalt hõõrus ennast meie vastu“, „ta lihtsalt käis ringi ja katsus valimatult naisi“, „Hallikust möödudes sain lataka vastu taguotsa“ või „ta käperdas, surus oma alakeha minu vastu“.[23] Süüdistusi oli veel. Hallik eitas kõiki.[24]

    Samal ajal ilmus kaks uudist, mis pärineksid justkui The Onionist – Martin Hallik viis läbi koolituse teemal, kuidas edukalt töösuhet lõpetada, osalemine maksis 300 eurot,[25] ja Eesti Naisteühenduste Ümarlaud teatas, et annab naistevastase vägivalla vastu võitlemise eest auhinna justiitsminister Urmas Reinsalule. Auhinda põhjendati muuhulgas sellega, et karistusseadustikus jõustus seksuaalset ahistamist käsitlev süüteokoosseis.[26] Tegemist on sellesama sättega, millele Reinsalu vastu oli.

    Üks asi, millele #metoo nii Eestis kui mujal terava valguse suunas, on nende inimeste vastutus, kes toimunust teadsid. Paljudel juhtumitel oli küllaga pealtvaatajaid, teadjaid, kahtlustajaid ja kinnimätsijaid. Oli hulk advokaate, kes ohvritega vaikimislepinguid sõlmisid ja neile raha välja maksid. Oli tööandjaid, kirikuid ja haridusasutusi, kes „jamadesse“ sattunud töötajaid lihtsalt järgmisse kohta liigutasid. Oli toosama psüühikahäiretele spetsialiseerunud kliinik Tartus, kes palus noored naispatsiendid lihtsalt teiste psühhiaatrite juurde suunata. Nendel inimestel – sest ka suurtes organisatsioonides langetavad otsuseid alati inimesed – lasub väga suur vastutus. Eraldi kategooria on siin süüdistatute lähedased, sageli naised, kes oma meeste kaitseks välja astusid. Olen veendunud, et ükski inimene ei vastuta teise tegude eest, küll aga enda tegude ja tegemata jätmiste eest. Kui sa oma mehele sellist katet pakud ja ta tänu sellele saab edasi tegutseda, siis vastutad sa ka selle eest.

    Milline on olnud konstruktiivne kriitika?

    #metoo liikumist on kritiseeritud mitmes plaanis ja osa kriitikast tasuks arvesse võtta. Näiteks on vähe olnud kuulda erinevate vähemusgruppide häält ja nende kogemusi. Mis juhtub, kui rassism ja seksism omavahel põimuvad? Vähemusrahvustesse kuuluvad naised on üleesindatud madalapalgalistel töökohtadel ja sektorites, kus ahistamine on laialt levinud, nagu hotellindus, toitlustus, teenindus (ja Fordi autotehas). Sama kehtib ka Eestis, kus venekeelsed naised on tööturul kõige kehvemal positsioonil üldse, teenides veel vähem kui eestikeelsed naised. Samal ajal ei pruugi nad viibida samas infoväljas, lugeda The New York Timesi või Eesti Päevalehte. Puudega inimesed, kes võibolla sõltuvad isiklikust hooldajast, on eraldi riskigrupp. Üldse on ebaõigluse vastu raskem astuda, kui sinu positsioon on madalam korraga mitmel põhjusel. Prostitutsiooni ja seksitööstusesse kaasatute häält pole samuti eriti kuulda olnud, kuigi seksuaalse ahistamise ja vägivalla risk on selles valdkonnas ülikõrge.

    Teine kriitikakoht puudutab seda, et väga palju on tähelepanu saanud silmapaistvad üksikjuhtumid ja – nagu Laura Mallene ja Liisa Tagel välja tõid – staarid. Üksikjuhtumitele keskendumine tähendab aga, et paljude naiste igapäevased kogemused jäävad tagaplaanile. Kui ma augustis Arvamusfestivalil justiitsministriga ahistamisteemalises vestluses osalesin, oskas ta hämmastavalt hästi meenutada veidraid üksikjuhtumeid välismaalt, samal ajal demonstreerides õndsat teadmatust Eestis toimuvast. Üks veider üksikjuhtum, mis talle rahu ei andnud, puudutas Waterhouse’i maali eemaldamist Manchesteri kunstigaleriist, sest pildil olid nümfe kujutavad topless-tütarlapsed – niisiis olla moraalipaanika juba sinnamaale jõudnud. Nüüd on küll asi liiga kaugele läinud, arvas justiitsminister. Selleks ajaks oli juba pool aastat teada olnud, et kunstiteose ajutine eemaldamine oli osa kunstiprojektist, mille eesmärgiks oli uurida kunstipubliku ja -töötajate rolli kureerimisel.[27] Aga miks lasta ennast kunstniku keerukast põhjendusest segada, kui lihtsam on „tsensuur!“ karjuda? Ja miks peaks üldse tähele panema, mis Eesti koolides, ülikoolides, avalikus ruumis ja töökohtades toimub, kui on võimalik „tsensuur!“ karjuda?

    Selge on, et ahistamisest avalikult rääkimine on langenud väga erinevale pinnale sõltuvalt sellest, kas auditooriumi väärtused on pigem liberaalsed või konservatiivsed. Liberaale šokeeris, kui süüdistused puudutasid inimesi, keda peeti progressiivseiks. Eestis oli selleks Ojasoo, Rootsis Virtanen ja USA-s teati Harvey Weinsteini kui „Pulp Fictioni“ suguste filmide tegijat, kes annetas raha pereplaneerimise liidule ja osales naiste marsil. Šokile vaatamata ei ole aga nende hoiakud ahistamissüüdistuste suhtes eriti muutunud. USA konservatiivsed valijad seevastu on mitmete uuringute andmeil pigem teema vastu vaenulikumaks muutunud, nii et demokraatide ja vabariiklaste vahel on märkimisväärsed erinevused. 18% meessoost demokraatidest leiab, et „#metoo liikumine on liiga kaugele läinud“. Vabariiklastest meestest leidis seda 76%.[28] President Trump tundub igasuguste süüdistuste osas immuunne olevat. Kui ülemkohtukandidaati Brett Kavanaugh’d süüdistati vägistamiskatses, teatas Trump, et „praegune aeg on noorte meeste jaoks väga hirmutav“.[29]

    Eesti konservatiivide positsioonivalikut on veidi keerulisem hinnata. Nii EKRE kui ka Isamaa esindajad on riigikogu stenogrammides esinenud sõnavõttudega, mis võivad jätta nendest mulje kui suurimatest naistevastase vägivalla vastu võitlejatest. Samas räägivad nende teod midagi muud. EKRE seisis aktiivselt vastu naistevastast vägivalda reguleeriva Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisele ja Reinsalu takistas sellega edasiminekut, nõudes selle raames ühtlasi ka burkade kandmise keelustamist. Samuti ei soovinud ta üldse karistusseadustikku seksuaalse ahistamise paragrahvi lisada, pidades seda ebaotstarbekaks „ülereguleerimiseks“.[30] Et kõigile oleks selge – ahistamise säte ei ole karistusseadustikus mitte tänu justiitsministrile, vaid tema vastuseisust hoolimata. Samuti on raske unustada Reinsalu eepilist vihapurset naisõiguslaste suunas, kes pöördusid presidendi poole seoses Ojasoo vabariigi aastapäeva lavastusega.[31]

    Vähemkonstruktiivne kriitika

    Kolmas kriitikasuund puudutab sama, millele osutas Mihkel Kunnus – ei taheta kuidagi „ajendprobleemi“ juures püsida ja debatt käsitleb seksuaalvägivalda liiga laialt. Selle kriitikaga ma ei nõustu. Rahvusvaheliselt pälvis tähelepanu 2018. jaanuaris ilmunud lugu, kus üks naine kirjeldas oma ebameeldivat kohtumist koomikust näitleja Aziz Ansariga.[32] Kriitikud leidsid, et selliste lugude esiletoomine teeb #metoole karuteene, sest ainus asi, mille vastu Ansari eksis, olevat see, et ta ei suutnud naise meelestatust välja lugeda, igasugust halba seksi ei saavat aga pidada vägivallaks. Ilmselt siis ei saa eeldada, et inimene mõistaks: kui sa oled viis korda järjest naise käe oma peenise peale asetanud ja ta on selle – viis korda järjest! – sealt ära võtnud, siis ta ei taha seda seal hoida. On tõesti halle alasid. Ja sellepärast on vaja entusiastlikku nõusolekut. Kui on nii palju inimesi, kes ei suuda teise inimese suhtumist välja lugeda, ja nii palju neid, kes arvavad, et kui üks osapool ei soovi, on lihtsalt tegemist halva seksiga, siis on vaja see hall ala mustvalgeks teha. Amnesty Internationali andmetel on Euroopas kaheksa riiki, kus vägistamine on defineeritud nõusoleku kaudu, ja veel kolmes riigis on see arutluse all. Eesti ei ole üks neist.[33] Aga võiks olla.

    Seksuaalvägivalla käsitlus on olnud nii lai ka teisel põhjusel. Nii lihtsalt läheb, kui inimesed räägivad oma lugusid sellisena, nagu nad neid mäletavad, ilma raamideta. See protsess on olnud väga kirju, kohati räpane, ja seda on võimendanud arusaam, et individuaalsed kannatused on osa suuremast mustrist, mis ongi kirju.

    He said, she said

    Olen seni mööda hiilinud ühest põhilisest kriitikaliigist, mis on seotud faktikontrolliga ja murega, et paljude juhtumite puhul ei saagi keegi peale osaliste endi täpselt teada, mis juhtus, s.o tegemist on „he said, she said“ olukorraga, kus kohut mõista pole võimalik. Põhiline on hirm valesüüdistuste ees, sest üksainus lugu võib süüdistatu karjääri ära rikkuda, ülejäänud elust rääkimata. Kohtuekspert Berit Cavegn kirjutab, et seksuaalkuritegude puhul esineb valesüüdistusi sarnases mahus kõikide teiste kuriteoliikidega, pigem isegi vähem. Lisaks ei tähenda valesüüdistus siin seda, et rünnakut ei toimunud, vaid valesüüdistusena lähevad arvesse ka need juhtumid, kus kriteeriumid, millega süüdistus valena määratletakse, sõltuvad menetleja isiklikust otsusest ja muudest subjektiivsetest ilmingutest, mitte otseselt uurimise tulemusest. Paljudel juhtudel arvestatakse valesüüdistusteks ka need juhtumid, kus ohver vastu ei hakanud.[34] Seega on ohvritel väga palju põhjust karta hoopiski vastupidist – et tõesed juhtumid ei saa justiitssüsteemilt õiglast lahendust. Ohvrite karjääre ja elusid aga mõjutavad need juhtumid ju samuti, ükskõik kas nad tulevad avalikuks või mitte. Tulemuseks on teatamata seksuaalkuritegude väga suur osakaal.

    Ekslik on ka arvamus, et ahistamist ei ole võimalik tõendada, kui ei ole tunnistajaid. Inimesed jätavad maha jälgi ja räägivad toimunust teistele. Kui läbi viia korralik uurimine, ei pruugi tõendamine olla sugugi keeruline. Põhiküsimus on pigem selles, kui tõsiselt võtab tõendamist meedia, rääkimata sotsiaalmeediast. The New York Times käitus oma uurimistöös eeskujulikult, otsides vettpidavaid tõendeid ning jättes kõrvale kõik küsitavusi tekitavad asjaolud. #metoo tagajärjel tekkis aga nähtus, kus peavooluajakirjandus taasesitas nimelisi süüdistusi, mida omakorda ei olnud tõendatud. Rootsis tekkis selle ümber päris terav debatt, kui saatejuht Cissi Wallin süüdistas vägistamises Fredrik Virtaneni, ennast väga progressiivse vasakpoolse feministina profileerinud kolumnisti.

    Kuna Wallin nimetas Virtaneni nimepidi ja tegemist oli kahe tuntud inimesega, sai juhtum palju tähelepanu. Virtaneni süüdistasid ka teised, anonüümseks jäänud naised. Üks 14-aastane tüdruk, kes tema juures praktikat soovis teha, sai Virtanenilt sõnumi küsimusega „kas tahad seksida“. Virtanen tunnistas, et on minevikus „sitapeana“ käitunud, kuid see olla toimunud alkoholi ja narkootikumide mõjul; ta eitas vägistamissüüdistusi ja väitis, et ei teadnud, et praktikant on ainult 14 (oma sõnumit ta ei eitanud). Praegu elab ta eeskujulikku elu, on abielus ja feminist.[35] Hiljem on ta rääkinud, kuidas meediapeks mõjus väga rängalt, ta olevat tundnud end lintšituna ja tema väikesed lapsed olla kannatanud. Rootsi pressinõukogu taunis kahe suure meediaväljaande, Expresseni ja Svenska Dagbladeti Virtaneni-teemalisi artikleid ning teiste väljaannete otsust avaldada tema nimi seoses kuriteoga, mille eest teda ei ole süüdi mõistetud.[36] Virtanen kaebas kevadel Wallini laimu eest kohtusse. Wallin ei ole oma süüdistustest taganenud ja siinse loo kirjutamise hetkel ei ole prokuratuur talle veel süüdistust esitanud.

    Oskan sellest järeldada üht. Seksuaalvägivalla uurimine ja sellest teada andmine seab meediale ajakirjanduseetika osas väga kõrged nõudmised. #metoo valguses on oma töömeetodite üle olnud põhjust järele mõelda päris mitmel väljaandel. Muide, sama kehtib ka ohvrite kohtlemise kohta. Aga lahenduseks ei ole seksuaalvägivalla teemat mitte kajastada. Mis puudutab individuaalseid süüdistusi sotsiaalmeedias või mujal, siis nende eest vastutavad inimesed ise ja süüdistatul on alati võimalik laimamise vastu kohtusse pöörduda. Sõnaõigust kelleltki ennetavalt ära võtta aga ei saa.

    Lõpetuseks

    Kas #metoo käigus on olnud võitjaid, kaotajaid? See ei olnud kindlasti mugav ei neile, keda süüdistati, ega neile, kes võibolla esimest korda näevad enda ohvriksolekut. Õigemini näevad, et teised näevad neid ohvritena. Vastupidiselt levinud arusaamale ei taha kõik ohvrid olla, eriti kui neil on probleeme feministliku maailmavaatega. Nii et kindlasti on kaotajaid. Harvey Weinstein ei ole enam Harvey Weinstein ja Mang ei ole enam Mang. Nii mõnegi oma tunnistustega välja tulnud naise elu on väga kibedaks tehtud, Christine Blasey Ford ei saa enam kodus elada. Aga see on olnud vajalik ja on sügavalt muutnud seda, kuidas me seksuaalvägivallast räägime.

    Anastasia Basil kirjeldab, kuidas Harvardi ülikooli raamatukogu oli kuni 1967. aastani avatud ainult meestele, sest naised „häirisid“ tõsisele haridusele pühendumist. Kas Harvardi juhtkond ärkas lihtsalt ühel päeval üles ja otsustas, et täna avame raamatukogu naistele? Ei. Ärkas hoopis üks feminist, Naomi Weisstein. Koos mõne sõbraga tõmmati selga trikood, võeti kaasa klarnet, trompet ja kaks tamburiini ning mindi Harvardi raamatukogu ette pilli mängima ja karjuma „me alles näitame teile häirimist“. Naomi Weisstein ei olnud kuulus, ta oli lihtsalt üks aktivist, kes Basili sõnul „oma käe äravooluavasse pistis ja selle kõntsast puhtaks rookis“, et teised naised saaksid õpingute ajal raamatukogus käia. Et neil oleks lihtsam. Ka neil, kes esinevad #WomenAgainstFeminism sildi all ja ära unustavad, et kui poleks olnud kõntsa rookinud suguõdesid, siis poleks ka naiste varjupaiku, hädaabinumbreid ega alaealise vägistamise kriminaliseerimist.[37] Rääkimata sellest, et neil endalgi üldse mingit sõnaõigust oleks.

    Ajad ei muutu niisama ja iseenesest, ei muutu ka inimesed. Keegi kutsub muudatuse esile. Keegi näitab, mis valesti on. Räägib oma lugu. See on ebamugav, aga kuula teda.

     

    [1] A. Basil, Relax, Ladies. Don’t Be So Uptight. You Know You Want It. Medium, 19.09.2018. https://goo.gl/QhU6fj.

    [2] H. Fahl, Det har varit ett smärtsamt men nödvändigt år med metoo. Dagens Nyheter, 14.10.2018.

    [3] J. Kantor, M. Twohey, Harvey Weinstein Paid Off Sexual Harassment Accusers for Decades. The New York Times, 05.10.2017.

    [4] L. Mallene, „Ta katsus mind luba küsimata.“ Tuntud psühhiaater ahistas patsienti. Eesti Päevaleht, 09.10.2017.

    [5] T. Jõesaar, Patsiente ahistanud psühhiaater oli kuus aastat tagasi vägistamissüüdistusega uurimise all. Eesti Päevaleht, 18.10.2017.

    [6] L. Tagel, Ahistamised ja basseini lükatud naine. Taavi Rõivas ja Eesti äridelegatsioon korraldasid Malaisias peo, mille pärast ekspeaminister pidi avalikult vabandust paluma. Eesti Päevaleht, 12.10.2018.

    [7] Rõivas astub riigikogu aseesimehe kohalt tagasi. ERR.ee, 12.10.2017.

    [8] T. Pungas, Kas skandaal mõjutas Taavi Rõivase häälesaaki valimistel? 18.10.2017. https://pungas.ee/roivas/.

    [9] C. Santiago, D. Criss, An Activist, a Little Girl and the Heartbreaking Origin of „Me Too“. CNN, 17.10.2017.

    [10] Rebecca Corbett avslöjade Harvey Weinstein: Vi ville göra storyn skottsäker. Dagens Nyheter, 22.11.2017.

    [11] S. Chira, C. Einhorn, How Tough Is It to Change a Culture of Harassment? Ask Women at Ford. The New York Times, 19.12.2017.

    [12] K. Ibrus, Tartu ülikool keeldus uurimast doktorandi seksuaalse ahistamise kaebust. Eesti Päevaleht, 15.02.2017.

    [13] L. Gemzöe, Feminism. Stockholm, 2006.

    [14] M. Kunnus, #MeToo ja Neverland. Postimees, 09.02.2018.

    [15] https://bit.ly/2G0bOR0.

    [16] M. Kärmas, A. Gavronski, „Pealtnägija“: mitu naist süüdistavad Igor Mangi seksuaalses ahistamises. ERR.ee, 09.05.2018.

    [17] https://bit.ly/2SoHH76.

    [18] M. Punab, Probleem ei ole mitte ühes perverdis, vaid tuhandetes pidetutes isikutes, kes soolapuhujaid usuvad. Delfi, 11.05.2018. https://goo.gl/dcMEqx.

    [19] Toomas Sildam: kui inimene nutab, siis mina ei naera. ERR.ee, 13.05.2018.

    [20] „Rahva teenrid“: Mangi juhtum osutab meie ühiskonna hädadele. ERR.ee, 12.05.2018.

    [21] M. Salu, Koolidirektor tahtis õpetajalt seksi. Keeldumise peale lasi ta õpetaja lahti. Eesti Ekspress, 24.10.2018.

    [22] Töövaidluskomisjon tühistas TÜ raamatukogu direktori vallandamise. ERR.ee, 22.11.2018.

    [23] K. Kuulpak, „Ta käperdas, surus oma alakeha minu vastu.“ Martin Halliku alluvad räägivad oma lood. Postimees, 27.11.2018.

    [24] Tartu Ülikooli raamatukogu eksjuht Martin Hallik: ma ei hõõrunud ennast kellegi vastu, „paugu lahti saamise“ soovi pole avaldanud. Delfi, 27.11.2018. https://goo.gl/Ai7cwT.

    [25] G. Palgi, TÜ raamatukogu direktori kohalt vallandatud Martin Hallik viib läbi töösuhte eduka lõpetamise koolituse. Tartu Postimees, 23.11.2018.

    [26] ENÜ Valge Lindi auhinna pälvib 2018. aastal justiitsminister Urmas Reinsalu. Eesti Naiste Ümarlaud, 25.11.2018. https://goo.gl/GS95eE.

    [27] S. Boyce, Our Removal of Waterhouse’s Naked Nymphs Painting Was Art in Action. The Guardian, 06.02.2018.

    [28] New Bucknell Survey Finds Americans Deeply Divided by #MeToo. For the Media, 05.04.2018. https://goo.gl/5HF3rD.

    [29] J. Diamond, Trump Says It’s „a Very Scary Time for Young Men in America“. CNN, 02.10.2018.

    [30] Seksuaalset ahistamist eraldi kuriteona seadustesse ei panda. ERR.ee, 20.03.2017.

    [31] https://bit.ly/2Ph6lVz.

    [32] K. Way, I Went on a Date with Aziz Ansari. It Turned into the Worst Night of my Life. Babe, 03.01.2018. https://bit.ly/2AXTL6t.

    [33] Women Across Europe Failed by Outdated Rape Legislation. Amnesty International, 24.11.2018. https://goo.gl/mmc3mY.

    [34] https://bit.ly/2QvUpE3.

    [35] Virtanen: Jag har betett mig tölpigt och skitstövligt. Aftonbladet, 25.10.2018.

    [36] Expressen fälld i Pressens Opinionsnämnd för påståenden om Fredrik Virtanen. Allmänhetens Pressombudsman, 25.06.2018. https://goo.gl/Bmfbcm.

    [37] A. Basil, Relax, Ladies. Don’t Be So Uptight. You Know You Want It.

  • ,

    Aastaaruanne

    Lõppeval aastal ilmus, nagu ikka, neli topeltnumbrit ja neli üksiknumbrit.
    Jaanuari-veebruari number oli pühendatud – üllatus-üllatus! – Eesti Vabariigi 100. aastapäevale; täpsemalt Iseseisvusmanifesti multikultuurilistele lubadustele. Ilukirjanduski oli teemakohane.
    Märtsinumbri tulipunktis olid kiirendus, vana futurism ja uus aktseleratsionism. Kuid juttu oli ka demokraatiast, valitsemisest ja bluusist.
    Aprilli-mai kaksiknumber võttis vaatluse all digimaailma, sotsiaalmeediumid, veebimajanduse. Juttu oli Facebookis vaidlejatest, Instagrami staaridest, digikapitalismi tulevikust ja libauudiste minevikust.
    Juuninumbri keskmes olid töö ja mäss, fordism, teenistujate ja kaevurite eluviis, 1968. aasta mai ja Nelson Mandela pärand.
    Juuli-augusti kaksiknumber keskendus inimese ja looduse vahekorrale, aja- ja loodusloo suhetele, esiajaloole, metsade olukorrale ja finantskrahhi järelmitele.
    Septembrinumber käsitles mitmesuguseid kultuuriteemasid, süvenes Elmar Kitse maalitud perekonnaportree tagapõhja, sootundlikku kultuurikriitikasse, “Sajandi loo” lavastustesse ja Narva identiteeti.
    Oktoobri-novembri kaksiknumbri fookus langes igavusele, igavlemisele, otstarbetusele. Juttu oli ka hipidest ja hulkuritest, evolutsioonist, tsivilisatsioonist ning riigireformist.
    Detsembrinumber tegi kokkuvõtte #MeToo liikumisest, arutles esindusdemokraatia tuleviku üle, käsitles taas tõejärgsust ning ajaloolase ülesandeid, rääkimata jalgpallist.
    Mõistagi leidus igas numbris kunsti, joonistusi, luuletusi, arvustusi, jutte ja lihtsalt tekste.

     

     

     

     

     

    Ainult kodukal tähistasime lühikirjutistega Karl Marxi 200. sünnipäeva ning koondasime arhiivist teemablokkideks kirjutisi Marxist (John Lanchester, Adam Zagajewski, Slavoj Žižek), 1968. aasta sündmustest (Fanny de Sivers, Ainiki Väljataga, Cornelius Castoriadis, Thorwald-Eirik Kaljo ja W. H. Auden), poliitilisest mõttest (Isaiah Berlin, Pierre Manent, Mihhail Bakunin, Tony Judt, Roger Scruton, Yuri Slezkine, Emile Cioran, Mark Lilla) ja Lätist.

    Igakuised lugemissoovitused peatusid järgmistel nimedel, teemadel ja märksõnadel.
    Jaanuaris puudutati doktor Petersoni imeravi, Vatikani ja Pekingi konkordaati, kultuurimarksismi müüti, poliitkorrektsust, linnaplaneerimist, #MeToo’d ja No99.
    Veebruaris olid kõne all sinimustvalge genofond ja rassiteadus, tehisintellekt, digihumanitaaria, majandusteadus, Facebook, mälupoliitika ja #MeToo.
    Märtsis mainiti demokraatia genealoogiat, Facebooki, Google translate’i, Ungari arenguid, seksi ja surma antiigis, Steven Pinkeri optimismi, masinkunsti, robotite revolutsiooni, inimohverdust, doktor Petersoni, René Girard’i ja Ivan Iljini.
    Aprillis olid teemadeks Toomas Pauli tõumured, Aafrika olukord, linnaplaneerimine, Gödel, sugulasterentimise teenus Jaapanis, Hayden White’i lahkumine, Macroni probleemid ülikoolidega, 1968. a mai, islami ja valgustuse suhted, Leszek Kolakowski vaimne teekond, Marxi biograafiad ja tema tähtsus majandusteaduses.
    Mais oli külaliste voor. Juttu tehti Trumpist ja demokraatia surmast, Niall Fergusoni raamatust hierarhiate ja võrgustike kohta, Eesti luure ajaloost, Vene “seaduslikest varastest”, uudiste tulevikust, meelepaha ja empaatia psühholoogiast, jalutamisest, Bernard Lewisest ja orientalismist, Bari Weissist ja intellektuaalide tumevõrgust, CNN-i ühekülgsusest, sitcom’ist “Roseanne”, Ränioru kultuurist, internetist ja sotsiaalmeediast.
    Juunis-juulis oli peamiselt kõne all jalgpall, aga peatuti ka paavst Franciscusel, Bruno Latouril, kvantfüüsika Kopenhaageni tõlgendusel, realismi/konstruktivism vaidlusel, TLS-i uuel peatoimetajal, replitseeritavuse kriisil teaduses, eetika nüüdisseisul ja eurotsentrismil, evolutsiooni determineeritusel ja rahvusriikide võimutusel.
    Augusti lugemissoovituste märksõnadeks olid töö ja rämpstöökohad, LSD jm psühhedeelikumid, tõlkimine, filosoofia eurotsentrism, humanitaaria kriis, Fieldsi medalid, Fukuyama ja identiteedipoliitika, tuumasõja kujutamine meedias, seksuaalne ahistamine, kunstlik viljastamine, ülikoolide kriis, Marx, liberalism ja selle nurjumine.
    Septembris käsitleti humanitaaria kriisi ja möödapääsmatust, taimede elu, raamatute ajalugu ja paksenemist, memeetilisi suguharusid ja Youtube’i arvamusliidreid, algoritme, Ian Buruma töökaotust, Facebooki ja Zuckerbergi, monopole, isiksuseteste.
    Oktoober võttis vaatluse alla fašismi tõusu ja defineerimise, tagasivaated võlakriisile, I maailmasõja lõpu, “vimmateadused” ja teaduslikud müstifikatsioonid ning ekspertiisi kriisi.
    Novembri teemadeks olid apokalüpsis, California metsatulekahjud, putukate väljasuremine, kliimaraport, kultuurimarksismi müüt, Kesk-Euroopa Ülikool, paradigmanihked ajalooteaduses, Brexit, Nobeli auhind, kirjanikukuulsuse asjatus, rämpsteadused ja migratsioon.
    Detsembris mainiti Macroni probleeme kollaste vestidega, Houellebecqi uut romaani ja kiitust Trumpile, prantsuse paremmõtte arenguid, kliimamuutusi, astronoomia tulevikku, üleva ideed, Irad Kimhi uut raamatut, soofilosoofiat, Trumpi ja fašismi seoseid ning filmisaavutusi.
    Tundub, et kõige rohkem figureeris aasta vältel soovitustes Francis Fukuyama, Mark Zuckerbergi, Bruno Latouri, Cas Mudde, Jordan Petersoni, paavst Franciscuse ja Viktor Orbáni nimi.

    Läbi aastate Vikerkaare veergudel esindatud autorite seast lahkusid eelmisel aastal Bernard Lewis (vt ka seda), Mary Midgley, Walter Laqueur, V. S. Naipaul, Hayden White, Vladimir Šarov, Jüri Rätsep, Hellar Grabbi, Tõnu Kaalep, Priit Kruus, Ado Lill ja hea kolleeg Elviira Mihhailova.

  • Vähe loetud tekste lõppevast aastast

    Aasta lõpul ilmub nimekirju kõige enam loetud tekstidest. Vikerkaargi pole siin erand. Nüüd aga valik tekstidest, mis pole rekordeid (veel) purustanud ega servereid ummistanud, kuid on sellegipoolest või seda enamgi lugemisväärsed. Neist moodustub too tarbimisdistributsiooni kurikuulus pikk saba, the greatest un-hits, milles saab avalduda meie maitsete ja huvide mitmekesine individuaalsus. W. H. Auden on öelnud: “Vahetevahel satun ma teosele, mille puhul tunnen, et see on kirjutatud just nimelt mulle ja ainult mulle. Nagu armukade armastaja ei taha ma, et keegi teine sellest kuuleks.” Meie nii armukadedad ei ole ning jagame (suvalises järjekorras) taas lahkesti tekste, mida lugejapilk on seni hellitanud vähe. (Kui vähe on vähe? Noh, nii alla 500 korra.)

    Antropoloogi Klavs Sedlenieksi essee “Kes ihkab tagasirännet?” (1-2/2018) räägib Läti tühjenemisest, rahvastikukriisist, sellest, kuidas riiklikud kavad küll tõstavad ühes tekstilõigus inimese ülimaks eesmärgiks iseeneses ning kuulutavad ta seejärel kohe majanduse vahendiks ja ressursiks. Väljaränne on sageli üks vaikse vastupanu vorm.

    Esiajaloolase Emily Kerni “Alguses oli … “ (10-11/2018) vastab David Graeberi ja David Wengrow’  provokatiivsele esseele “Kuidas muuta inimajaloo kulgu” (7-8/2018). Kern räägib “raskustest kui pöördutakse esiajaloo ja paleoantropoloogia poole sooviga leida sügavaid sissevaateid moodsasse inimolusse”. Kõne all on maaviljeluse, riikluse ja hierarhilise ühiskonna seosed.

    Terje Toomistu faktitihe “Nõukogude hipide passiivne protest” (10-11/2018) räägib eskapismi võimatusest või vähemalt raskustest väljapääsuta ühiskonnas: “Aga soov kogeda midagi enamat, kõrgemat, sügavamat, pühamat, ekstaatilisemat, mõnusamat, ennenägematut ja pöörast lõi sensoorse erisuse ruumi, kus ehk virvendaski midagi vabaduse sarnast.”  

    Šveitsi ajaloolase Valentin Groebneri följeton “Usu mind, ma valetan: Libauudiste headest külgedest” (4-5/2018) visandab poliitilise valetamise lühiajaloo (mida jätkab detsembrinumbris Marci Shore): “Võib-olla on kogu praegune elevus „libauudiste“ ümber tegelikult hea uudis. Pärast 1990. aastate internetifantaasiaid, milles vastastikust ühendatust ja katkematut liinilolekut kiideti kui ainsat teed poliitilisele vabanemisele, iseorganiseerumisele ja sotsialiseerumisele, meenutab praegune paanika simulatsiooni ähvardava jõu ees meile seda, et kollektiivsel tajul on ka oma tume pool.”

    Jüri Kolgi mõtisklus “Virtuaalkohvikuist” (4-5/2018) kõneleb sellest, kuidas kirjanik paneb käituma sotsiaalmeedia ja sotsiaalmeedia kirjaniku: “Luuletuse jagamine on edukogemus. Tekst ei pruugi tingimata olla hirmus hea, aga juba selle valmiskirjutamine on mõningane saavutus, tundub olevat. …”

    Andrei Ivanov essee “Kolmest Kazuo Ishiguro raamatust” (12/2017) meenutab, kus, millal, kuidas, kellega ja millises hingeseisundis ta luges viimast (või viimset?) kirjandusnobelisti ning kuidas loetud raamatud “taassünnivad teiste autorite südametest, teiste pealkirjadega: nad kerkivad nagu tuletornid ja põlevad, andes kellelegi märku.”

    Taavi Eelmaa ulmenovell “Külm rubedo” (9/2018) on tulevasest e-Eestist: “Hakkasin aeglaselt sammuma piimjasse, kuldsesse auru, mille sügavuses liigutas majesteetlikult Toode, Sätestusena, mitte olendina. Tundsin end nii, nagu võib tunda raha, kui ta saaks tunda, kui ta oskaks tunda – põnevil, vajalikuna, tähendusrikkana, andununa, rõõmsana.” (Novelli teemaga haakub üks lühiülevaade aktseleratsionistlikust poliitulmest “Kiiremini! Kiiremini! Kiiremini!” – 3/2018.)

    Ulmežanri kuuluvad ka Nikolai Karajevi novell kolme saatusliku Rosenbergi kohtumisest Kopli kalmistul “Rosenbergi ksetra” (3/2018) ja eesti kirjanduselu aineline Tõnis Tootseni jutt “Roopas” (10-11/2018). Seda, et hinged on (vähemalt kirjanduses) rändama hakanud, ei ole enam võimalik varjata. Seda tõendavad ka Mart Kuldkepi ajaloolised luuletused (1-2/2018) ja isegi Mart Kanguri ennast sabast söövad palad (12/2017). Tõnis Vilu monoloogid (4-5/2018) viisid otse Libaverre. Loodetavasti toovad Karl Marxi maniakaalsed “Tundmused” (4-5/2018) meid sealt jälle tagasi.

  • ,

    Tähtede seis ja lugemissoovitusi aastavahetusel

    Marek:

    Detsembri üks põnevamaid teemasid oli nn helkurvestide (gilets jaunes) meeleavaldused Prantsusmaal, mis näitasid väga aredalt, kuidas tulevikus kujuneb üheks fundamentaalseks probleemiks mitte vastasseis liberaalide ja konservatiivide vahel, vaid nende vahel, kes muretsevad maailmalõpu pärast, ja nende vahel, kelle esmane mure on kuulõpuga toimetulek (selle tabava kujundi tõi käibele Macroni endine keskkonnaminister Nicolas Hulot). Praeguseks ilmunud rohkete analüüside seas soovitan lugeda Aurélien Delpirou käsitlust, mis näitab hästi meeleavalduste kompleksset iseloomu.

    Varemgi kirjanduse prognostilist väge demonstreerinud Michel Houellebecq paistab olevat uuesti ajastu närvi tabanud. 4. jaanuaril üllitab kirjastus Flammarion tema uue romaani, pealkirjaga “Serotoniin” (Sérotinine), mis kriitikute sõnul nägi juba mitu kuud ette helkurvestide rahutusi. 350-leheküljeline raamat, mille esimene tiraaž on 320 000 eksemplari, paistab olevat klassikaline Houellebecqi romaan, mille peategelane on depressiivne agronoomist ametnik ja teemaks Lääne ühiskonna allakäik. Senised sisukirjeldused (nt üks ingliskeelne ja üks prantsuskeelne) näivad viitavat, et tegemist on Houellebecqi debüütromaani “Võitlusvälja laienemine” (1994, ee 2005) uusversiooniga – kas parem või lahjam, see jääb juba iga lugeja enda otsustada.

    Prantsuse parempoliitiliste meeleolude hea analüüsi leiab Mark Lilla sulest ajalehes New York Review of Books. Ta juhib tähelepanu Prantsusmaal kuju võtnud noorte paremintellektuaalide võrgustikule, mis pakub alternatiivset maailmavaadet kosmopoliitsele liberalismile. Tegemist on huvitava seguga rahvuslusest, katoliiklusest ja reaktsionäärlusest, mis kõige enam meenutab Charles Maurrasi sajanditagust “terviklikku rahvuslust” (le nationalisme intégral). (Ja mis pole võõras ka Houellebecqile.) Pole võimatu, et võrgustiku uueks liidriks võib saada Jean-Marie Le Peni lapselaps Marion Maréchal-Le Pen, keda Lilla soovitab tähelepanelikult silmas pidada. (Teemaga seoses: The Washington Post avaldas äsja põhjaliku analüüsi sellest, kuidas Kreml aitab Marine Le Peni erakonda toetada.)

    Ja kui aastalõpu puhul veel veidi maailmalõpust mõelda, siis Books & Ideas avaldas hiljuti väikese, ent sisuka komplekti artikleid kliimamuutustest, kapitalismist ja planeedi tulevikust. Täienduseks võib lugeda Jacobinis ilmunud Alyssa Battistoni artiklit “Kuidas kliimamuutusest mitte kõnelda”. Stephen Greenblatt lahkab aga The New York Review of Booksi veergudel köitvalt Penguini kirjastuse vastset põrgukujutelmade antoloogiat.

    Märt:

    Aastavahetusel on meedial kombeks konsulteerida tähetarkadega. Seepärast soovitan Quanta intervjuud Inglise kuningliku astronoomi Martin Reesiga, kes avaldas äsja raamatu inimsoo tulevikust “On the Future. Prospects for Humanity”. Intervjuu keskendub peamiselt täheteaduse nüüdisseisule, näiteks eksoplaneetide peatselt loodetavale vaadeldavusele. Inimsoo tuleviku kohta saab teadus kindlalt ette öelda vaid seda, et rahvastik kasvab ja kliima süsihappegaasi mõjul soojeneb.

    (Selle kohta, miks ülerahvastusele keskendumine ei aita kliimapoliitika-alast diskussiooni edasi, kirjutas Voxis teadusajakirjanik David Roberts. Etteöeldult: säärased arutlused leiavad enamasti, et liiga palju on üksnes teatavat sorti inimesi. Siiski, naistele suurema võimu andmine mõjuks hästi muuhulgas ka kliimale.)

    Tähistaevasse kui millessegi absoluutselt suurde vaatamine sisendab ülevuse tunnet. 3:AM Magazine intervjueerib filosoofi ja Kanti-spetsialisti Melissa Merrittit üleva teemal. Pikas ja sisutihedas vestluses on kõne all arusaamad refleksioonist, kõiksuse mõistuspärasusest, stoitsismist, armastusest, “apertseptsiooni sünteetilisest ühtsusest” (st et iga ettekujutust peab saatma mõte “mina mõtlen”) jpm. Melissa Merritt on muuseas Irad Kimhi õpilane. Kimhi on filosoofiamaailmas legendaarne sokraatik selles mõttes, et ei armasta oma mõtteid kirja panna. Sel aastal ilmus aga temalt ambitsioonika pealkirjaga raamatuke “Mõtlemine ja olemine“. Iisraeli filosoofi portreteerib ja tema raamatut arvustab The New York Timesis James Ryerson. Ryersoni esituse järgi paistab Kimhi tees olevat see, et mõtlemise sisu ja mõtlemise psühholoogiline akt ei saa olla loogiliselt üksteisest lahutatavad, nagu vähemalt pärast Freget arvatud. Lause “Vihma sajab, kuid ma ei usu seda” pole Kimhi meelest mõteldav ja räägib enesele ka vastu. Asi pole nii, et loogika näitab, kuidas peab mõtlema, ja psühholoogia, kuidas tegelikult mõteldakse. Kimhi soovitab uuesti üles võtta Parmenidese seisukoha, et sellest, mida ei ole, ei saa ka mõtelda.

    Kui tulla rakenduslikuma filosoofia juurde, siis Brian Leiteri blogi kaudu leidsin võrgužurnaalist Arc kaks rangelt analüütilist käsitlust soo-küsimusest, mõlema autoriks MIT-i filosoof Alex Byrne. Esimene, peamiselt Judith Butleri vastu sihitud arutlus küsib, kas sugu (sex) on sotsiaalselt konstrueeritud, ja teine, mõnevõrra empiirilisem käsitlus uurib, kas sugu on binaarne.  Vastused on vastavalt ei ja jah (või siis “jah” mõningate mööndustega). Samas rõhutab Byrne, et kummastki vastusest ei järeldu vähimatki võrdõigusluse kahjuks.

    Teatav keelefilosoofiline või metafüüsiline kompetentsus ei teeks paha isegi nii ebafilosoofiliselt “rakendusliku” küsimusega tegelemisel nagu see, kas Donald Trump on fašist. Just sellise küsimuse tõstatas hiljuti Times Literary Supplement. Kõik sõltub ju fašismi definitsioonist ja sealt edasi juba üldisemalt ühiskondlik-ajaloolis-poliitilis-kollektiivsete jõudude või suundumuste defineeritavusest, nende olemisviisist, nende keskmelisest või hajusast olemusest jne jne. Mõni vastaja TLS-is meenutas näiteks Umberto Eco kuulsat “prototüübi-semantikal” põhinevat määratlust, mis ka Vikerkaare lugejale tuttav.  Aga “ismid” on teadagi kõik ühed äärmiselt tülikad asjad.

    Üks kirjamees, kes Trumpi soojalt tervitab, on kuulus apokalüptiline nihilist Michel Houellebecq. Mõistagi on tema kiitus natuke mürgitatud, sest talle teeb eelkõige rõõmu Ameerika messianistliku imperialismi langus, Ameerika uuesti väikseks saamine. Ja Houellebecqki ei saa ütlemata jätta, et “isikuna on Trump muidugi kaunis vastik”. Igatahes tuleb tunnustada, et võrreldes USA parteideülese välispoliitika eliidiga (mida Obama nimetas “blob” – mull) on Trumpi sõja-armastus üsna leige.

    Teine tähtis visionäär ja modernsusevastane nihilist Aleksandr Dugin on andnud põhjaliku intervjuu hispaaniakeelsele välispoliitika ajakirjale Estudios de Politica Exterior (google translate hispaania keelest inglisesse tundub töötavat palju paremini kui nt saksa keelest). Intervjuu pealkiri on “Trump on samm meie eesmärgi poole, kuigi ebapiisav”. “Meie eesmärk” paistab seisnevat “liberaalsete” väärtuste kukutamises ja “traditsiooniliste” sisseseadmises ehk “integraalses populismis” (veel üks ism!), mis võtaks vasemalt üle sotsiaalse õigluse ja paremalt “traditsioonilised” väärused. (Dugini mõttemaailma mõne aspekti kohta vt nt Vikerkaarest Alexander Duffi esseed “Heideggeri tondid”).

    Vikerkaare lugejaile tuttav paremäärmusluse spetsialist Cas Mudde (vt siin ja siin) annab Open Democracys hea ülevaate ekstremismi ja demokraatia arengutest Euroopas viimasel kolmel aastal. Tema põhijäreldus on see, et populistid esindavad lärmakat vähemust ja liberaalsed demokraadid vaikivat enamust. Eks valimised näita, kuidas sellega Eestis on.

    Alati tasub lugeda “neoliberaalset”, täiesti ebaduginlikku Bloombergi kolumnisti Leonid Bershidskyt. Tema meelest paljastas 2018. aasta riigijuhtide üldise saamatuse. Oma ülesannetega ei tulnud toime ei Trump, May, Macron, Merkel, ei Itaalia, Hispaania, Rootsi ega Läti poliitklikk ega autoritaarsed Putin, Orbán, Modi, Mohammed bin Salman või Erdogan. Loodetavasti läheb elu järgmisel aastal palju paremaks, palju lõbusamaks.

    Aro:

    2018 oli ilgelt pikk aasta, siia mahtus rohkem kraami kui mõnda igavamasse aastakümnesse.  Cambridge Analytica skandaal ja GDPR tunduvad juba iidvanad teemad, tselluloositehase ära saatmine ja paavsti vastu võtmine veidi värskemad. Brasiilias valiti presidendiks neofašist, Kalifornia põles, Süüria kodusõda jätkus, Krimmis on halvasti ja Myanmaris veel halvemini. Vahepeal aristokraadid abiellusid ja jalka oli põnev. Aga neil kõigil teemadel oleme juba lugemissoovitusi jaganud, aasta lõpul keskenduks igavikulisele ja esteetilisele.

    Oli väga hea filmiaasta ja nüüdseks on parimad palad ka juba voogedastuses saadaval. Kindlasti võiks vaadata väga erinevalt, aga ühtviisi meeldivalt montypythonliku sotsiaalkriitilise huumoriga klassi- ja rassisuhteid lahkavaid filme “BlackkKlansman” (Spike Lee) ja “Sorry to Bother You” (Boots Riley). #metoo-aasta tähistamiseks võib vaadata veel ühe mustanahalise lavastaja Steve McQueeni šedöövrit “Widows“, sellist asja pole pärast “Võrgustikku” näinudki. Või siis Yorgos Lanthimose psühhoseksuaalset ajastudraamat “Favourite” (mis vist on veel/juba kinodes?) Žanrikinost tõstaks esile Alex Garlandi hullumeelselt sürreaalse “Annihilationi” ja John Krasinski debüütfilmi “A Quiet Place” ja Armando Ianucci “Stalini surma” vaadates lagistasin naerda nii mina, kui ka mu isa, kes vähemalt kahte filmist läbi käinud tegelast isiklikult tundis. Väljaspool anglofoonset maailma tehti ka väga palju häid filme: Pawel Pavlikowski “Külm Sõda“, Andrei Zvjagintsevi “Armastuseta” ja Alfonso Cuaroni “Roma“. Vaatamist jätkub mitmeks nädalavahetuseks.

    Kultuuriajakirjanduses kirjutati palju ka teemadest, mille väärtus puudutab rohkem inimolemise universaale kui ajakajalisi teemasid. Meelde jäid näiteks TLS-is ilmunud artikkel sellest, kuidas suhtuda kirjanikku, kes oli oma loomingus geniaalne ja eraelus mölakas (Céline’i näitel). LRB-s ilmus Brexiti, Trumpi ja kliimateemade kõrval ka näiteks artikleid objektorienteeritud ontoloogia kriitikast ja Agatha Christie romaanide paeluvusest (seda, muide, pigem poliitilise kirjamehena tuntud John Lanchesteri sulest). Üks mu lemmikajaloolasi Jill Lepore mõtestas ümber tänavu 200. aastapäeva tähistanud Mary Shelley “Frankensteini”. LA Review of Booksis mõtles James Delbuorgo Bruno Latouri ainetel looduse ja inimeste vahelistest piiridest.

    Ja kui kirjasõnast ei piisa, siis sellelt twitteri-kontolt saab igapäevaseid kommentaare varauusaegsetel maalidel leiduvatest detailidest. Head vana aasta lõppu!

  • ,

    Hommage valitsusele

    Philip Larkin

    Me toome väed järgmisel aastal koju,
    Sest raha pole, ja heakene küll.
    Seal, kus nad valvasid või hoidsid korda,
    Nüüd valvaku siis sealsed, hoidku korda.
    Me tahame, et raha jääks me koju,
    Töö asemel. Ja nõnda on hea küll.

    On raske öelda, kes kord tahtis nõnda,
    Ent nüüd ei olda otsusele vastu.
    See kant ei ole siin, vaid kaugel eemal,
    Ja head ei kuule niikuinii sel teemal,
    Me väed on neile ainult tüliks nõnda.
    On järgmist aastat kergem võtta vastu.

    Järgmisel aastal elame me riigis,
    Mis tõi väed koju, kuna puudus raha.
    Skulptuurid näevad välja vaat et samad,
    Puu varjus, väljakuil, mis on needsamad.
    Ei tea me lapsed, et on uues riigis.
    Kõik, mis meilt neile jääda võib, on raha.

    1969

    Inglise keelest tõlkinud Maarja Kangro
    Ilmunud Vikerkaares 2007, nr 3

  • , ,

    Toimetajalt: Mälestused ja mäletsused

    Ajakiri pole lihtsalt kogumik artikleid ja kirjanduspalu, vaid tal on ka oma seosed ajaga. Aasta lõpul tehakse inventuure, et saada pilt, kuidas aeg muutunud on. Kai Kask esitab oma jõulujutus tähtsa küsimuse: “… miks inimene kunagi enese kohta bilanssi ei tee, ning kuidas siis võiks aktivat ja passivat tasakaalu viia, kas -6 kilo kehakaalust võrdub +6 sentimeetrit pikemaks kasvanud juuksed? Ja +3 grammi hambaplommi võrdub -3 grammi kergem rahakott?”. Vastus on filosoofiline: “Inimene on tõepoolest mõõdetamatu.”

    Kadi Viik näitab, et ajad ja inimesed ei muutu niisama, vaid neid muudetakse. Tema teeb inventuuri #MeToo liikumise saavutustest ning annab ülevaate ka sellele osaks langenud kriitikast, nii rohkem kui vähem asjalikust.

    Tõnis Saarts vaatleb esindusdemokraatia nüüdisseisu ja väljavaateid – mis saab parteidest ja ajakirjandusest, kui neid enam keegi ei armasta; kas identideedipoliitika uuristab ühishüvangut; milline on rahvusriigi suutlikkus globaliseerunud maailmas midagi ära teha; kas poliitika kui võimuvõitlus eemaldab poliitikast kui halduskunstist? Oodata on närvilist, paranoilist, kuid aktiivset ja energilist demokraatiat. Või siis selle vastandit.

    Mõtteloolane Marci Shore uurib tõejärgsuse postmodernistlikke juuri ning ajaloo kavalaid teid, mida mööda 1970. ja 80-ndate mõttemeistrite allergilisus suurte terviksüsteemide vastu on toonud meid Putini ja Trumpini. “Kas Jacques Derrida ei kanna mõningat vastutust Vladimir Putini eest?” küsib ta. Shore soovitab tõejärgsuse vasturohtu Ida-Euroopa dissidentluse ja vene kirjanduse tõearmastuses.

    Äsja lahkunud vene kirjaniku ja ajaloolase Vladimir Šarovi mõtisklus käsitleb inimest mitme maoga mäletsejana: “Päevaajal, justkui suvel karjamaal, me ahmime uskumatu aplusega kõike, mida saame – silmadega, kõrvadega, suuga, ninaga, kätega –, ning pressime ja topime selle kõik oma vatsa (see on olevik); aga õhtul, kui päev on, jumal tänatud, lahkumas, röhitseme jälle maost suhu kõik, mille oleme aasadelt üles kiskunud – kogu selle välismaailma, mis on meeleliselt antud. Nüüd on see juba meie oma, kodune, seda niisutab meie isiklik sülg, soojendab meie sisemine soojus, ning lauda vaikses eraldatuses alustame teist ringi, kuid seekord mõtlikumalt ja kiirustamata, mäletsedes püüdlikult ja peenetundeliselt seda mälu (see on juba minevik), uskudes, et ühel päeval õnnestub meil see läbi seedida ja omastada.” Aasta lõpp on mõistagi mäletsemisaeg.

    Luuletaja Tõnis Vilu aeg on täis pikitud tema erinevaid minasid: “Ja kui neisse satud, on selline tunne, nagu oleks alati olnud nende poole teel. Poeg, vend, õpilane, sõber, armuke, luuletaja.” Kuidas kirjutada kõikidest nendest, st iseendast või iseenestest? Vat, see on küsimuste küsimus – vt ka Kai Kase tsitaati eespool ja Toomas Vindi juttu “Kolm punkti”: “Kunstnik Eve Kask tegi Tartu Kunstimuuseumis näitust – tõejärgse maailma näitust – mille tarvis ta palus kirjanikel talle öelda raamatu pealkiri, mida kirjanik kunagi kirjutada tahaks. Tänaseks ongi näitusesaali riiulis Toomas Vindi teos „…“.” .. … … … …

    Detsembrinumbrist saab lugeda veel mälestusi jalgpallist, arvustusi, luuletusi jpm. Aastat kokkuvõttev sisukord sisendab taas kord: “It was a very good year”.

    https://vimeo.com/81365935

     

  • , ,

    Vikerkaar 12 2018

    LUULE
    PÄR LAGERKVIST *Mida ma kogesin tol õhtul… Rootsi keelest tõlkinud Ilmar Vene
    MAARJA KANGRO *arvo pärdi keskus…;  Kadunud poeg; *sõda tuleb, sõda…; Midagi välja onada; Catacombe dei Cappuccini
    TRIIN PAJA Hüljatud aias; Kirikuaed; Soola uni; Palve; Kaardid
    RALF SAUTER *suitsetad viimast…; *märgates, et oled sulgenud silmad…

    PROOSA
    INDREK KOFF Vastuhakk
    KAI KASK Igapäevane elu
    TOOMAS VINT Salapatune;  Kolm punkti

    ARTIKLID
    TÕNIS VILU Endast rääkimise kunst
    KADI VIIK Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast
    ANDREI LIIMETS Kuidas palliga valitsusi kukutada ja tiitlitega uusi võimule upitada
    TÕNIS SAARTS Esindusdemokraatia 21. sajandil – hääbumine või teisenemine?
    VLADIMIR ŠAROV Oleviku ja tuleviku minevikust Vene keelest tõlkinud M. V.
    MARCI SHORE Tõejärgsuse eelajalugu idas ja läänes Inglise keelest tõlkinud M. V.

    KUNSTILUGU
    REET VARBLANE „Ikka suudab ta elust lollilt rõõmu tunda“

    VAATENURK
    JOHANNA ROSS Fabienne ja tema auhinnad  Maarja Kangro. Minu auhinnad. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2018. 334 lk. 21.35 €
    PILLE-RIIN LARM Beebi karvakupli all Peeter Sauter. Põrsa paremad päevad. Tallinn: Hea Lugu, 2018. (Kirjanikud omavahel). 127 lk. 18.19 €
    SVETA GRIGORJEVA Kui maailm ei kuulu sulle, mulle ega meile Kerttu Rakke. Häbi. Tallinn: Mitu juttu, 2018. 182 lk. 16.50 €
    AET SÜVARI Katki jäänud teekond Péter Esterházy. Teekond karistusala sügavusse. Ungari k-st tlk Lauri Eesmaa. Tallinn: Koobakene, 2018. 184 lk. 23.29 €

    Aastasisukord 2018

    AVE TAAVET  Joonistused

  • ,

    Mitmesuguseid lugusid. Tõnis Vilu “Endast rääkimise kunst”, Vladimir Šarov “Oleviku ja tuleviku minevikust”, Marci Shore “Tõejärgsuse eelajalugu idas ja läänes”. Tõnis Saarts “Esindusdemokraatia 21. sajandil”. Kadi Viik “Ajad ei muutu niisama. #MeToost ja selle kriitikast.” Andrei Liimets jalgpallist ja poliitikast. Aet Süvari jalgpallist ja Péter Esterházyst. Reet Varblane Lylian Meistri kõhedast hubasusest. Pär Lagerkvisti, Maarja Kangro, Triin Paja, Ralf Sauteri luuletused. Indrek Koffi “Vastuhakk”, Kai Kase ja Toomas Vindi jutud. Johanna Ross arvustab Maarja Kangro auhinnaraamatut, Pille-Riin Larm Peeter Sauteri “Põrsa paremaid päevi”, Sveta Grigorjeva Kerttu Rakke “Häbi”. Ave Taaveti joonistusi.

     

     

  • ,

    Aastasisukord 2018

    LUULE

    Castaño, Yolanda. Poeesia on vähemuskeel; *Ma olen siit nii palju kordi möödunud ja …; Transformatsiooni ajalugu; Less is more; Tolstoi aia õunad; Mis on valu / valu, mida tõesti tuntakse; Tähtpäevaleib (It’s an unfair world); Galicia sõna / Galeegi ja hispaania k. tlk. K. M. Ling // 7–8, 2.

    Filimonov, P. I. Тиблалууле; Clint Eastwood; Religiooni ajalugu; Orvuks jäänud raamatukaupmehe monoloog; esimene mai; Pühendus / Vene k. tlk. K. Hallas // 1–2, 66.

    Grigorjeva, Sveta. Ma sündisin aastal 1988 // 1–2, 1.

    Haljak, Kristjan. Tšekaa metamorfoosid // 1–2, 13; Warszawa centralna // 10–11, 44

    Hirv, Indrek. *Olen surmaga õigupoolest…; *Augustipäike saab lihaks…; *Punane roos…; *Uni on vari…; *Pilved on kerged ja vabad…; *Öö otsa on taevast… // 3, 25

    Hlebnikov, Velimir. Kõiksuse pea. Aeg ruumis / Vene k. tlk. M. Väljataga // 3, 1; Ainuke raamat /Vene k. tlk M. Väljataga // 6, 1.

    Kangro, Maarja. *arvo pärdi keskus…; Kadunud poeg; *sõda tuleb, sõda…; Midagi välja onada; Catacombe dei Capuccini // 12, 9.

    Kangur, Mart. *kas siis selle maa keel…; *me teeme haiget…; *nuga keerab…; *kati ilma aruta…; *kõik on lahti…; *ma vähemalt olin ilus…; *taevariik on lähedal…; *näe, karikas läheb mööda…; *ma ei tea kas ma tahan… // 4–5, 2; *inspiratsiooni ei tulnud…; *märk vähkreb asja asemel…; jalg ja jälg (derrideaanlik mõtisklus); *kui olla ainult inimene…; eestlaseks-saamine; *tulevad noored…; *anna peeterkoppelile õng…; *tasased pärivad maa…; *kui oli veel lootust…; *kivi keerab ette… // 7–8, 21.

    Kasemaa, Andrus. *Vanaemaga kuulasime õhtul raadiot…;  *Uue aasta hommikul mässud iraanis…; *Kõik tööd on head…; *Mulle ärge liivi auhinda andke… // 1–2, 5;

    (:)kivisildnik. *mul on nii paha…; *nüüd ma…; *väga hea…; *ma tean väga… // 1–2, 46.

    Kolk, Jüri. *mina, kuu, keeldun…; küllane; *kõhust käib läbi külm jutt…; *aga siis ei ole enam midagi…; *üks mees nägi unes… // 10–11, 51

    Kotjuh, Igor. *kuidas inimesed elavad…; *valisin taustapilte telefoni jaoks…; *teatris estonia…; *kõik kuskil töötavad…; *kas suhtlemine teistega…; *ma pole see kes ma olen…; *eestlane arvo mets… // 10–11, 20.

    Krull, Hasso. *Mets. Täna on siin väga vaikne…; *Rebane tõstab pea. Siin on keegi…; *Tõde olevat kuskil vahepeal…; *Mu keha on mu esivanemate…; *Sa pidid ta tapma, Euroopa: aga vaata…; *Luukere kiriku ukse ees…; *See kohutav hommik…; *Mina, pimedus, kaitsen teid…; *Hõbedases metsas elab kuldne loom…; *Ja mees istus õhtul oma akna all… // 9, 31.

    Kuldkepp, Mart. Nicolai iseloomust; Abschrift; Saksa keisri majestedile; Tarvilikud teated Inglise esitajale Grenfellile edasiandmiseks; Auustatud Herra K.; Kuusiku ja Kabala mõisad; Riisepere mõis; *Pärast 1921 a. läksin laeva kütiaks… // 1–2, 9.

    Lagerkvist, Pär. *Mida ma kogesin tol õhtul… / Rootsi k. tlk. I. Vene // 12, 1.

    Marx, Karl. Tundmused / Saksa k. tlk M. V. // 4–5, 1.

    Merca. Taarka perräitk üttele näiokõsõlõ; Üts`kõrd suvõl; Toonijõõst üle; // 1–2, 73.

    Mudlum. Theatrum mundi // 4–5, 19.

    Mändla, Talvike. Kas nii siis saadaksegi õnnelikuks?; *Kõigil on hääled peas…; *Minul ei ole argipäevi…; *Magus maamõte hõljub augustipäevas…; Millest tead, et oled inimene? // 3, 2.

    Paja, Triin. Roostetanud postkast; Anhelo; Kooldus oja juures; Katkev // 3, 35; Hüljatud aias; Kirikuaed; Soola uni; Palve; Kaardid // 12, 23.

    Pihelgas, Carolina. Apelsin; Algus; Õhtuvalguses; Aiast; Juurte all; Mõisatee; Mändide vahel // 10–11, 16.

    Plath, Sylvia. Sõnad / Inglise k. tlk. C. Pihelgas // 7–8, 1.

    Raudam, Toomas. President Kaljulaidi luukere; Peaminister Ratase luukere; Peaminister Rõivase luukere; Siim Kallase luukere // 1–2, 31.

    Rebane, Kristel. *ükskord küsis Uku…; *1964. aasta jaanuaris…; *1987. aasta suvel seisin trepil pärast suurt sadu…;  1992. aasta kevadel ei podisenud pliidil mulgikapsad…; *punased tekikotimoonid…// 7–8, 36.

    Sauter, Ralf. *suitsetad viimast sigaretti…; *märgates, et oled sulgenud silmad ja suikunud unne… // 12, 37.

    Sinijärv, Karl Martin. Mitu on? Mitu on; *Ja nendel õhtutel…; *Lugesin kõik läbi…; *Pärnu Vaprus… // 6, 29.

    Tasuja, Triin. Vatican vibes; Diiler; Abort; Närvivapustus // 4–5, 45.

    Tšoba, Aleksandra. *tüdrukud kõnnivad tänaval…; *natuke poolakas…; *pole olnud minule ruumi…; *mul ei ole enam… // 9, 18.

    Turk, Kelly. Peletis; hõljusin alla; krokodyl; tuba nr 87 // 6, 23.

    Ungaretti, Giuseppe. Igavus / Itaalia k. tlk M. V. // 10–11, 1.

    Verlaine, Paul. Noored lihtsameelsed / Prantsuse k. tlk. M. Väljataga // 9, 1.

    Vesselov, Joosep. hollandi kuninglik valukoda 2006; esimene arstilkäik; kolmas arstilkäik; riiulimees; *andsin oma kolm tilka verd…; *otsustasin hakata…; *poistega on tore // 10–11, 66.

    Vilu, Tõnis. Libavere // 4–5, 26.

    PROOSA

    Aesma, Madis. Pastor ja kurat // 4–5, 7.

    Ala, Janar. Ajakirjaniku kokkusulamine vabariigi juubeli vaimust // 1–2, 54.

    Eelmaa, Taavi. Külm rubedo // 9, 20.

    Jõgeva, Sandra. Naabrid joovad // 10–11, 24.

    Kangro, Maarja. Tseremoonia // 1–2, 20.

    Karajev, Nikolai. Rosenbergi ksetra / Vene k. tlk. V. Einberg // 3, 5.

    Kasemaa, Andrus. Lumehelbeke // 9, 2.

    Kask, Kai. Igapäevane elu // 12, 16.

    Koff, Indrek. Eesti on väike; Alandlikkuses. Stroomi rand; Avalikus kohas // 1–2, 49; Vastuhakk // 12, 2.

    Kõomägi, Armin. Reetur // 3, 28.

    Lõhmus, Margit. Waiting for Godot 2018 // 4–5, 32.

    Pärnits, Mikk. Hümne // 6, 3.

    Rooste, Jürgen. Koplivanake // 4–5, 11.

    Saar, Anti. Päevik 3 // 1–2, 60.

    Shōnagon, Sei. Padjamärkmed / Jaapani k. tlk A. Allik // 10–11, 2.

    Sommer, Lauri. Mu armas M.; Liivakaldad; Vanama õtak // 7–8, 12.

    Sorokin, Vladimir. Snaiperi hommik; Roostes neiu / Vene k. tlk K. Pruul // 6, 8.

    Tootsen, Tõnis. Roopas // 10–11, 31.

    Vadi, Urmas. Testament // 1–2, 36; Elu mõttetusest 2: Kurvameelsuse lõpp; Lähedus; Õitseng; 30 aastat hiljem; Andrese elu; Professori üksindus; Parim sõber; Koju!; Ma tahaksin olla malmist radikas; Partei // 7–8, 28.

    Vilms, Keiti. Säutse // 1–2, 58.

    Vint, Toomas. Salapatune; Kolm punkti // 12, 27.

    Õunapuu, Ervin. Vile // 10–11, 56.

    ARTIKLID, ESSEED

    Alla, Raivo. Istuda, kõndida, joosta // 7–8, 99.

    Annist, Aet, Kristin Kuutma. Rahvusluse moraalne aegruum // 1–2, 183.

    Brodski, Jossif. Igavuse kiituseks / Inglise k. tlk M. V. // 10–11, 70.

    Brüggemann, Karsten. Baltisakslased ja Eesti iseseisvus 20. sajandil (Saksa k. tlk. A. Mattheus // 1–2, 157.

    Davidjants, Jaana. Hüvastijätutviidid Aleppost // 4–5, 60.

    Epner, Eero. Tuhmumine // 9, 48.

    Gastev, Aleksei. Marx ja Ford; Töö Keskinstituudi kirjavahetusest Fordiga / Vene k. tlk A. Pilv // 6, 32.

    Graeber, David, David Wengrow. Kuidas muuta inimajaloo kulgu (Vähemalt selles osas, mis on juba toimunud) / Inglise k. tlk. T. Pakk // 7–8, 52.

    Groebner, Valentin. Usu mind, ma valetan. Valeuudiste headest külgedest / Tlk. M. V. // 4–5, 124.

    Hermann, Eik. Igavus kui vastupanu, vastupanu kui igavus // 10–11, 87.

    Jaén, Amaranta Heredia. Seksitöö on töö! Selles on probleem… ja ka lahenduse võti / Inglise k. tlk T. Pakk // 10–11, 128.

    Janson, Eero. Kogukondade kaitseks // 1–2, 198.

    Kaaristo, Maarja. Tulemisest, olemisest ja minemisest. Identiteediteekonnad // 1–2, 75.

    Kahu, Tõnis. Kiirenduse mõnu ja valu // 3, 57.

    Kalev, Leif, Gerly Tammiste. Kuidas ületada uusliberalism valitsemises? // 3, 84.

    Kaljo, Thorwald-Eirik. 1968. aasta maisündmuste hääbuv pärand // 6, 77.

    Kaljundi, Linda. Eestlased kui soomeugrilased // 1–2, 95; Uusmetsik Eesti // 7–8, 68.

    Karajev, Nikolai. The division bell land. Väga eestilik lugu / Vene k. tlk. K. Pruul // 1–2, 120.

    Karro, Piret. Alasti mees üksi metsas // 7–8, 81; Hüsteeriline tsensuur ja teisi feministide töövõtteid // 9, 77.

    Kern, Emily. Alguses oli… Maaviljelusest ja revolutsioonidest / Inglise k. tlk T. Pakk // 10–11, 183.

    Kesküla, Eeva. Killustamis- ja kurnamiskapitalism Eesti ja Kasahstani kaevandustes // 6, 46.

    Kiik, Joonas. Ratsionaalsusest, äripimedusest ja looduskaitsest // 7–8, 125.

    Kolk, Jüri. Virtuaalkohvikuist // 4–5, 67.

    Krull, Hasso. Kosmiline mälu. Posthumanistliku eetika imperatiiv // 1–2, 84.

    Kracauer, Siegfried. Tundmatu territoorium / Saksa k. tlk. N. Näripä // 6, 41.

    Kuresoo, Siim. Olukorrast metsas – pahaendeline epohh sunnib eeskujulikult talitama // 7–8, 116.

    Laane, Karl Lembit. Demokraatia ja parempoolsus – harmoonia või konflikt? Aristotelese jälgedes // 3, 74; Kaasaegse politeia visand // 10–11, 138.

    Lanchester, John. Kümme aastat pärast krahhi / Inglise k. tlk. M. V. // 7–8, 146.

    Lagerspetz, Mikko. Mis sai kultuuriautonoomiast? Ühe lunastamata lubaduse lugu // 1–2, 168.

    Lavrentjev, Ivan. Lahing Narva pärast // 9, 38.

    Liimets, Andrei. Kapitalismi lõputu laupäev kinoekraanidel // 7–8, 90; Kuidas palliga valitsusi kukutada ja tiitlitega uusi võimule upitada // 12, 62.

    Ling, Kaisa Maria. Sex, Drugs and Blues // 3, 63.

    Loone, Oudekki. Kapitalism, segmenteeritud tööturg ja immigrandid // 1–2, 190.

    Morozov, Evgeny. Digikapitalismi tulevik / Inglise k. tlk. M. V. // 4–5, 50.

    Ott, Margus. Kasu(tus) // 10–11, 160.

    Port, Kristjan. Kas ratsionaalselt on võimalik jätkata? // 4–5, 115.

    Pärn, Katre. Igavuse tragöödia // 10–11, 76.

    Renser, Berit. (Digi)nomaadi kättemaks // 10–11, 100.

    Saarts, Tõnis. Esindusdemokraatia 21. sajandil – hääbumine või teisenemine? // 12, 71.

    Sedlenieks, Klāvs. Kes ihkab tagasirännet? / Läti k. tlk. H. Korjus // 1–2, 137.

    Shore, Marci. Tõejärgsuse eelajalugu idas ja läänes / Ingl. k. tlk. M. V. // 12, 96.

    Sild, Elin, Tuul Sepp. Raiskamise bioloogia // 10–11, 120.

    Sorokin, Siim. Teleseriaalide tegelaskujud otsekui pärisinimesed: argitarkuslikult väljenduv teisetaju sotsiaalmeediavestlustes // 4–5, 104.

    Sova, Henrik. Religioosne agnostitsism ja Trumpi maailm // 4–5, 132.

    Šarov, Vladimir. Oleviku ja tuleviku minevikust / Vene k. tlk M. V. // 12, 92.

    Tamm, Marek. Kas loodusel on ajalugu? Ajalookirjutuse arengutest antropotseeni ajastul // 7–8, 41.

    Tiidenberg, Katrin. Instagrammitav elu – vaatamisest ja näitamisest võrgustatud maailm // 4–5, 93.

    Toomistu, Terje. Nõukogude hipide passiivne protest // 10–11, 108.

    Uibu, Marko. Loodus kui ressurss tervisepüüdlustes // 7–8, 106.

    Vaarik, Daniel. Säramine // 9, 59.

    Velmet, Aro. Eesti intellektuaalide elujõust // 1–2, 107; Nelson Mandela ja ajaloolise õigluse uus tulemine // 6, 63.

    Viik, Kadi. Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast // 12, 51.

    Vilu, Tõnis. Endast rääkimise kunst // 12, 41.

    Virro, Keiu. Facebooki-maailma trollid, maailmaparandajad ja teised // 4–5, 74.

    Väljataga, Märt. Kiiremini, kiiremini, kiiremini! // 3, 46.

    Weiss-Wendt, Anton. Eestijuudi ajalugu ja juutide ajalugu Eestis / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 1–2, 146.

    Williams, Alex, Nick Srnicek. Kiirenda! Aktseleratsionistliku poliitika manifest / Inglise k. tlk. M. V. // 3, 38.

    INTERVJUU

    Sorokin, Vladimir. Vene kaose ja saksa ornungi vahel: Intervjuu Nikolai Karajevile / Vene k. tlk. K. Pruul // 6, 86.

    ARVUSTUSED

    Allik, Alari. Kuidas olla eestlane. Töövihik algajatele (V. Mikita. Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas. Vara: Välgi metsad, 2017) // 7–8, 188.

    1. Sedasorti tavaline suvine päev (V. Valme. Öömüük aknast. Tallinn: Kirimiri, 2018) // 7–8, 177.

    Grigorjeva, Sveta. Too too cool for school emoluule 2017 (fs. Tätoveerimata inimene. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2017) // 4–5, 157; Kui maailm ei kuulu sulle, mulle ega meile (K. Rakke, Häbi. Tallinn: Mitu Juttu, 2018) // 12, 113.

    Karro, Piret. Laku v…u, Nihilist (NIHILIST.FM. Final Cut. Koost. S. Sinamäe. Tallinn: Za/Um; Nihilist.Fm, 2017) // 1–2, 207.

    Kasemaa, Andrus. Riismaa mükoriisa (K. Riismaa. Kogemata. Tallinn; Lissabon; Madrid: Vihmakass ja Kakerdaja, 2018) // 10–11, 172.

    Larm, Pille-Riin. Jan Kausi uroboros (J. Kaus. Enne kui unisusest saab reegel. Koost. K. Meiel. Tallinn: Post Factum, 2018) // 7–8, 173; Beebi karvakupli all (P. Sauter. Põrsa paremad päevad. Tallinn: Hea Lugu, 2018. [Kirjanikud omavahel]) // 12, 111.

    Ling, Kaisa Maria. Kui maailma lõpus oleks kohvik… (R. Oreškin. Kui ma vananen. Blogi 2014–2016. Tartu: ;paranoia, 2018) // 9, 102.

    Lobjakas, Ahto. Aeg ja tema lehed (T. Õnnepalu. Valede kataloog. Inglise aed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2017) // 4–5, 146.

    Loog, Alvar. Mis on teispool ootust? (A. Teede. Pikad mehed, pikad elud. Koost. (:)kivisildnik. Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2018) // 9, 98.

    Luiga, Made. XX sajandi külaromaan (V. Afanasjev. Serafima ja Bogdan. Tartu: Femsa, 2017) // 1–2, 212; Kes sa oled enda meelest selline, ah? (K. Kask. Kogetud teosed. Tallinn: Feikkirjastus, 2018) // 7–8, 165.

    Meriste, Maarja Helena. Naasta! Aga kuhu? (J. Ellmann. Olemise maa. Tartu: Omailm, 2017 ) // 3, 100.

    Mertelsmann, Olaf. Midagi uut? Timothy Snyder ja holokaust (T. Snyder. Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus. Inglise k. tlk. O. Teppan. Tallinn: Varrak, 2017) // 3, 105.

    Monticelli, Daniele. Teejuht märkide maailma (Koost. S. Salupere, K. Kull). Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018) // 7–8, 180.

    Nurmis, Kristo. Eestikeelne „Mein Kampf“ (A. Hitler. Minu võitlus. Tallinn: Andres, 2015/2016) // 9, 105.

    Palginõmm, Kerttu. Esteetilise ja ajaloolise (allika)väärtuse vahel balansseerides (L. Kaljundi, T.-M. Kreem. Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis = History in images – image in history: national and transnational past in Estonian art. Tallinn : Eesti Kunstimuuseum, 2018) // 6, 108.

    Pushaw, Bart. Müstiline mehine Mägi (E. Epner. Konrad Mägi. Tallinn: Sperare, 2017) // 1–2, 218.

    Rein, Kaarina. Kaitse lahingus (Bingeni Hildegard. Valik kirju. Koost., ladina k. tlk. ja sissejuh. R. Ruut. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017) // 4–5, 160.

    Ross, Johanna. Igal feministil oma naistepäev (J. Kolk. Naistepäev. Tallinn: Kingitud Hobune, 2017) // 4–5, 153; Fabienne ja tema auhinnad (M. Kangro. Minu auhinnad. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2018) // 12, 107.

    Sommer, Lauri. Uus lyli unistuste selgroos (A. Ottenson. Vanaisa. Jutte 1970ndatest aastatest. V. Sirvi: Tallinn, 2017) // 3, 103.

    Susi, Joosep. Võrdlemisi hullumeelne luule (A. Kasemaa. Olla luuletaja. Tallinn: Tuum, 2017) // 6, 105.

    Süvari, Aet. Katki jäänud teekond (P. Esterházy. Teekond karistusala sügavusse. Ungari k. tlk L. Eesmaa. Tallinn: Koobakene, 2018) // 12, 116.

    Taavet, Ave. Kilekotitäis kannatust (K. Turk. Rakenduslik teoloog. Tallinn: Vihmakass ja Kakerdaja, 2017) // 3, 98; Ala välimääraja (J. Ala. Oma rahva lood. Tallinn: J. Ala, 2018) // 6, 96; Sent surmale võlgu (T. Kase. Surmamaks. Tartu: ;paranoia, 2018) // 10–11, 169.

    Tammjärv, Maia. Sinepivõileib tomatiga (U. Jaanimägi. Televisiooni mõju. Pärnu: Jumalikud ilmutused, 2017) // 10–11, 167.

    Teede, Andra. Palun paremaid noorteromaane! (B. Davidjants. (Mitte just) armastuslugu. Tallinn: Varrak, 2017) // 6, 99.

    Trossek, Andreas. Kunstimaailm kodustab filosoofi (J. Rancière. Esteetika kui poliitika. Valitud esseed. Koost. N. Lopp, prantsuse k. tlk. A. Saar. Tallinn: Kunstiakadeemia kirjastus, 2017) // 4–5, 163.

    Unt, Marja. Luuleraamat kompositsioonigurmaanile (H. Kaldmaa. Oliver. Tartu: Elusamus, 2017) // 6, 102.

    Vaher, Berk. Mina, Lauluisa ( F. R. Kreutzmatsin. Must päike. Viljandi: Lepp ja Nagel, 2017) // 4–5, 149; Naeruväärikus ja verbarbarid (Verbaarium. Pikri kalambuure aastaist 1985–2001. Tallinn: Tänapäev, 2018) // 10–11, 178.

    Vassenin, Mariliin. Piiri peal (T. Paja. Nõges. Tallinn: Kultuurileht, 2018) // 10–11, 175.

    Veizenen, Boris. Meile on vaja legende. Libaarvustus (P. I. Filimonov. Hariton Nagajevi surm ja ajatus. Libabiograafia. Vene k. tlk. V. Einberg. Tallinn: Gallus, 2017) // 1–2, 215.

    Velsker, Mart. Raamat, mis muutus huvitavaks (H. Krull. Kandsime redelit kaasas. 40 luuletust. Tartu: Kaksikhammas, 2017) // 9, 95.

    Virro, Keiu. Surmasoovist emotsionaalsel nullnivool (Neoon Must. Ma tahan olla tema. Tallinn: Hea Lugu, 2017) // 7–8, 168.

    VIKERGALLUP

    Eesti kirjandus 2017 / Vastavad R. Alliksaar, A. Kasemaa, H. L. Korp, A. Teede, M. Kruusmaa, M. Tammjärv, M. H. Meriste, S. Urgas, H.-M. Viiksaar, M. Kunnus, S. Heinloo, A. Taavet // 4–5, 168.

    SAJANDI LUGU LÄBILÕIKES: KAKSTEIST TEATRIKÜLASTUST

    NO 99: „Revolutsioon“; STÜ ja Vanemuine: „Rännakud“, „Tõotatud maa“; VAT Teater ja G9 Labürintteater: „Sirgu, Eesti“; Von Krahli Teater ja Tartu Uus Teater: „BB ilmub öösel“; Endla Teater ja Kuressaare Linnateater: „Kaarnakivi perenaine“; Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi Saal: „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“; Ugala Teater ja R.A.A.A.M.: „Hipide revolutsioon“; NUKU Teater ja Vaba Lava: „Enne meid oli veeuputus“; Rakvere Teater ja Fine5: „{Sajandi lugu}: Puudutada kuud“; Tallinna Linnateater ja Vana Baskini Teater: „Miljonivaade“; Nargen Festival ja Eesti Draamateater: „Isamaa pääsukesed“; Vene Teater ja kooliõpilased: „Tuleb / Ei tule: Eesti 100 aasta pärast“. Vestlusringis A. Velmet, U. Lember, L. Kaljundi, R. Nugin, K. Jõesalu, K. Virro // 9, 66.

    KUNSTIKOMMENTAARID

    Agu, Marika. Anna Škodenko kunsti-taktika // 6, 94.

    Hermann, Eik. Hoidumine ja hoidmine (Hedi Jaansoost ja Hanna Piksarvest) // 10–11, 163.

    Kasemets, Kadri. Paco Ulmani nihestatud loomulikkus // 3, 96.

    Laul, Mario. Mõned lihtsad niidiotsad keerulistes asjades (Norman Orrost) // 4–5, 144.

    Lopp, Neeme. Kui palju õhku on nulli ja ühe vahel? Mõned märkused Katja Novitskova utoopia eripärast // 7–8, 161.

    Soans, Hanno. Kõnelda meist ja neist, kellegi eest ja nimel… (Näitusest „Riik ei ole kunstiteos?“) // 1–2, 205.

    Vanem, Mari Liis. Lilli-Krõõt Repnau – laulev kunstnik // 9, 93.

    Varblane, Reet. „Ikka suudab ta elust lollilt rõõmu tunda“ (Lylian Meistrist) // 12, 105.

    ILLUSTRATSIOONID

    Harlev, Lise. Minu enda maa. Ofsettrükk. 2005 // 1–2, 135.

    Jaansoo, Hedi. Argus olla nõrk. Trükis. 2018 // 10–11, 145; Flowerworks. Videoprojektsioon, postkaardid. 2015 // 146, 147; Argused, nõrkused, ilud, sõlmed ja peaaegu mittemidagi. Installatsioon. 2018 // 148, 149.

    Kasearu, Flo. Baasuhkus. 30 joonistust. 2017 // 1–2, 133.

    Kilpper, Thomas. Läbipõlemine. Söejoonistus (detail). 2017 // 1–2, tagakaas.

    Kisspál, Szabolcs. Võltsmägedest usuni (Ungari triloogia). 2016 // 1–2, 136.

    Kits, Elmar. Perekond Rebase portree. 1955 // 9, 61.

    Kuus, Juhan. Kõik: foto. Nelson Mandela oma valimiskampaania ajal Lõuna-Aafrikas. 1994 // 6, 65; Apartheidivastaste meeleavalduste mahasurumine. 1976 // 6, 65; Mrs. Margie du Preez  poeg Pauliga. 1985 // 6, 67; Afrikaani Vastupanuliikumise paraad. 1993 // 6, 67; Aafrika Rahvuskongressi meeleavaldajad Orlando staadionil. 1993 // 6, 69; Mustanahalised sildiga „Mittevalgete tualettruumid“. 1989 // 6, 69.

    Locher, Thomas. Inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 15. 2005/2006 // 1–2, 134.

    Lucas, Cristina. Botswanans. Italians. Veksilloloogia (detail). 2017 // 1–2, 129.

    Meister, Lylian. Teeõhtu Boriss Mihhailovitsiga. Installatsioon. 2018 // 12, esikaas, 81, 82, 83, 84, 85, 86, 87, 88, tagakaas.

    Muravskaja, Tatjana. Omad. 20-osaline fotoseeria. 2018 // 1–2, 130, 131.

    Naprushkina, Marina. Te olete kohustatud rääkima tõtt (detail). 2017 // 1–2, 136.

    Norman, Kristina. Jumalad, andke tuli tagasi. 2013 // 1–2, esikaas.

    Novitskova, Katja. Ligikaudsus (valgu molekulaarstruktuur 5dl5.0, äädikakärbes). Digitrükk alumiiniumil, 2017 // 7–8, esikaas; mamaRoo (fossiil). Detail installatsioonist. 2017/2018 // 129; mamaRoo (munad). Installatsiooni Kumu kunstimuuseumis. 2018 // 130, 131; Ligikaudsus (varbuss seisab püsti). Digitrükk alumiiniumil. 2017 // 132; Ligikaudsus (varbussid, punane trio). Digitrükk alumiiniumil, pleksiklaas. 2017/ 2018 // 133; Ligikaudsus (šimpansid vaatavad rajakaamerasse). Digitrükk alumiiniumil, pleksiklaas. 2017/2018 // 134, 135; Ligikaudsus (rajakaamera öine võte, gnuud). Digitrükk alumiiniumil. 2018 // 136; Ligikaudsus (rajakaamera öine võte, leopard). Digitrükk alumiiniumil. 2018 // 136; Ligikaudsus (rajakaamera öine võte, emalõvi söömas elevandikorjust). Digitrükk alumiiniumil. 2017/1028 // tagakaas.

    Orro, Norman. Down to Earth. Ruumiinstallatsioon. 2017 // 4–5, esikaas; Quantum-Modernity. A Soft Meta-
    fiction. Digitaalne kollaaž. 2016 // 81; Down to Earth. 2017 // 81; Quantum-Modernity. A Soft Meta-Fiction // 82; Down to Earth // 83; Down to Earth // 84, 85; Down to Earth. Detail // 86; Quantum-Modernity. A Soft Meta-
    Fiction // 86; Hopelessly Failing to Quantify the World. Detail // 87; Xenotica. Ruumiinstallatsioon. Konstanet. 2013 (koos Rene Mäega) // 88; Hopelessly Failing to Quantify the World // tagakaas.

    Piksarv, Hanna. Isa nägu haamer ja vanaisa nägu kirves. Puu, pronks, raud. 2015 // 10–11, esikaas; 111 km. Grafiit seinal, tegevus. 2012 // 150; November–mai. Tegevus, hagu. 2015 // 150, 151; Minu õnn. 61 kg tina. 2014 // 152; Paitatud halud. 4m3 lepapuid, 182 töötundi. 2014 // tagakaas.

    Repnau, Lilli-Krõõt. Kas olla inimene või seen? Ofsetlitograafia. 2011 // 9, esikaas; Tüdruk nutitelefoni valguses. Ofort. 2017 //81; Poiss nutitelefoni ja padjaga. Ofort. 2017 // 81; Tuleb varsti. Fotopolümeer. 2016 // 82; Ka sina, Narkissos. Fotopolümeer. 2016 // 82; Lähiajalugu. Fotopolümeer. 2016 // 83; Lamp ja puu. Fotopolümeer. 2016 // 83; Kaadrid animatsioonist At the End of the Day. 2015 // 84, 85; Making a Picture. Liivaanimatsioon. 2015 // 86, 87; Minu nimi on Peaches. Linoollõige. 2017 // 88; Hääle õigus. Isiknäitus. Projektiruum Kraam. 2017 // 88; Autoportree. Must marker.2017 // tagakaas.

    Samma, Jaanus. Tori Muuseumi Ühingu postkaart, 1935. (Osa Samma teosest „Nääripoiss“). 2018 // 1–2, 132.

    Škodenko, Anna. Nimeta [tänu H. C. Andersenile]. Installatsioon. 2017 // 6, esikaas; Kogu olend näib küll mõttetuna, aga omal viisil siiski tervikuna. Installatsioon. 2018 // 49, 50, 51; Nimeta [tänu H. C. Andersenile] // 52, 53; Vanglakino. Õlivärv alumiiniumil (seerias 12 tööd). Installatsioon. 2014 // 54; [väli], mis on peaaegu puhas. Kriit tahvlil. (Seerias 6 tööd). Labürint. 2016 // 55; Idealistlik. Õlivärv pleksiklaasil. (Seerias 6 tööd.) 2008–2016 // 56; Nimeta [tänu H. C. Andersenile] // tagakaas.

    Taavet, Ave. Joonistused // 1–2, 224; 3, 111, 112; 4–5, 55, 73, 114, 176; 6, 112; 7–8, 71, 83, 115; 9, 112; 10–11, 192; 12, 128.

    Ulman, Paco. Näitus: „Heitmaa. Paco Ulman“. Fotod, ruumiinstallatsioon // 3, esikaas, 49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 56, tagakaas.

    Weijters, Willem. Kui HEA, et nad KOJU lähevad. Joonistus. 2010 // 10–11, 137.

  • ,

    Vikerkaare loetuimad tekstid, 2018

    On olnud debattiderohke aasta ja Vikerkaare populaarsemate artiklite rida peegeldab seda. Nagu ikka, loeti erinevaid žanre: luuletusi, arvustusi, online-mõtisklusi ja pikki tekste paberväljaandest. Korduvatest teemadest tõusid esile soo- ja rahvusküsimused, sotsiaalmeedia, demokraatia väljavaated ja keskkonnakriis. Huvi tunti ka igakuiste lugemissoovituste, Karl Marxi sünnipäeva ja särtsakate autorite ilukirjanduse vastu.

    Uuele aastale astume vastu värskendatud ja aktiivsema blogiga, mitmekesisema ja ehk veidi eksperimenteerivama paberväljaandega, põhiliselt aga lubame jätkuvalt avaldada esseistikat, mis ei karda süvenemist, ilukirjandust, mis ei mahu raamidesse ja arvustusi, mis ei kooguta kellegi ees.

    Jõulud saabuvad ja paras aeg on uuendada Vikerkaare tellimust ja tellida teine ka sõbrale kingituseks. Ajakirja võib lugeda nii paberil kui oma lemmik e-lugeril.

    2018. aasta populaarseimad tekstid Vikerkaare kodulehel olid (suvalises järjekorras):

    Aastalõpusoovid Sveta Grigorjevalt:

    “[…]
    eestimaa talved on karmid –
    inimesed tõukavad bussis keegi ei naerata ja
    ma kordan mu vanemad
    surevad vaestena
    kuigi on rabanud terve elu ja ma tahan et mu lapsed
    saaksid pensionipõlves käia pilateses ja
    püüda kala oma mägikodukeses kenakse saarekese peal
    nagu mu soome sõbranna pensionäridest vanemad
    jajah täpselt nii:
    TAHAN OMA TULEVASELE
    LAPSELE PENSIONIPÕLVES MÄGIONNI
    JA RAHA ET KÄIA PILATESES
    see on kõik mida ma soovin ja milleni
    olen jõudnud nähes sel jaanuaril juba 30ndat
    eestimaa talve:
    pilates! ja mägionn!
    ja haigekassa! ja kodakondsus mu
    eesti vabariigile superlojaalsele
    halli passiga isale!
    ja talved lumega! ja
    lumetormid nimedega nadežda! vera! ja
    ljubov! aga võibolla siis
    70 aasta pärast
    ehk? aitäh
    lumehelbeke tasa
    tasa on rääkinud”

Vikerkaar