Arhiiv

  • Gaza ja tehisaru, ehk kuidas Iisrael tapatalgud täielikult automatiseeris

    Kuidas on võimalik, et kulus rohkem kui pool aastat, enne kui Euroopa riigid olid üldse nõus arutama,[1] kas Gazas toimuva pärast tuleks Iisraelile kehtestada sanktsioonid? Miks keskenduvad Iisraeli sõjakuritegude kaasused rahvusvahelistes kohtutes okupeeritud Gaza humanitaarkriisile ja näljahädale, vaadates mööda seal toimunud lauspommitamisest? Arvestades, et ka Eesti avalikkus ja meedia on osutunud selles sõjas pigem Iisraeli propaganda ohvriks ning samal ajal vaatab tehisaru teemadel vastu vaid vasikavaimustus, tasuks korra vaadata, mil viisil Gaza elanike vastu on sõda peetud ja kuidas selle käigus tehisaru sõjalist kasutamist õigustatud ning millistel eesmärkidel on see päriselt kasutusel olnud. Seda eriti tingimustes, kus Eestis loodetakse tehisarust võluvitsa vastamaks kõigile küsimustele majanduskasvust kuni sõjadrooniparvede juhtimiseni.

    Vastusena Hamasi juhitud terrorirünnakule alustas Iisraeli õhuvägi 7. oktoobri õhtul massiivset pommitamiskampaaniat, mis on maailma ajaloos üks suurimaid nii purustuste ulatuse kui inimohvrite hulga poolest. Juba esimese kuu ajaga pommitati okupeeritud Gaza sektoris 15 000 sihtmärki, ainuüksi esimese nädalaga visati Gazale 6000 pommi kogukaaluga 4000 tonni.

    Kuidas osutus see võimalikuks, kui Iisraelil puudus tegelikult teadmine sellest, kus Hamasi võitlejad asuvad, kus paiknevad nende sõjalised objektid või isegi kes Hamasi kuuluvad? Iisrael pani täie raevuga tööle masinõppe algoritmid ja tehisarul põhinevad süsteemid, mis väga napile inimkontrollile alludes muutsid maailma kõige tihedamalt asustatud maariba rusudeks ja massihauaks.

    Alustuseks tasub skaalale seada selline tohutu pommitamiskordade arv nagu 15 000. Eelmise Gaza konflikti ajal 2021. aastal ründas Iisrael 1500 sihtmärki, 2014. aastal 6000, 2012. aastal 1500 objekti ning 2008. aastal 3400 sihtmärki. Konfliktid ise kestsid paarist nädalast paari kuuni ning tempoga 100–200 väljalendu päevas said legitiimsed sihtmärgid lihtsalt otsa.[2]

    Iisraeli armee kiitleb,[3] et päevas 500–1000 sihtmärgi väljaraalimiseks on kasutusel tehisintellektil põhinev süsteem Evangeelium. Evangeelium töötab läbi tohutu hulga infot, mida ei suudaks need sajad sõdurid, kes töötavad armees sihtmärkide tuvastamise alal. Iisraeli endine kindralstaabi ülem Aviv Kochavi tõdes mullu suvel väljaandele Ynet antud intervjuus,[4] et kui varasematel aastatel suutis luure ette võtta 50 sihtmärgi analüüsi aastas, siis 2019. aastal said nad tänu tehisintellektile juba 100 sihtmärki päevas.

    Politicoga rääkinud endine Iisraeli luureohvitser Ron Reiter ütleb, et Evangeeliumi kasutab Iisraeli küberluureüksus 8200.[5] See töötab läbi kogu elektroonilise ja visuaalse teabe: satelliidifotod, droonivideod, pealtkuulatud mobiili- ja internetiside, et tuvastada, kus inimesed on, ja siis otsustada, kas on piisavalt kindlust, et sihtmärgi juures ei ole tsiviilelanikke.

    Aga kui Iisraeli armeele meeldib rääkida, kuidas selline luureinfo agregeerimine kaitseb nende sõdureid rünnakul varitsejate eest, siis tegelikkus on hoopis teine. Juba novembris avaldasid Iisraeli väljaanded +972 ja Local Call ajakirjanik Yuval Abrahami uurimuse, kus luureallikad selgitasid Evangeeliumi tegelikku rolli: leida sihtmärke, leida pommitamisele õigustus, edastada info armeele.[6]

    Õhurünnakute sihtmärgid jagunevad Gazas laias laastus neljaks. Taktikalised sihtmärgid, mis võivad olla relvastatud sisside grupid, relvalaod, raketiheitjate positsioonid või Hamasi staabid. Teiseks maa-alused sihtmärgid ehk tunnelite ja šahtide asukohad, mille pommitamisel võivad kahjustusi kanda ka tsiviilobjektid, sest tunneleid leidub kõikjal Gazas. Kolmas kategooria on sümboolse väärtusega sihtmärgid, nn power targets – võimu näitamise viis, kus Iisrael võtab sihikule kesklinnade suured elumajad või ülikoolid, pangad, tsiviilvalitsuse hooned. Ja neljandaks tavalised elumajad, mille mõnda elanikku on peetud Hamasiga seotuks.

    Sümboolse väärtusega sihtmärgid on juba iseenesest valel pool rahvusvahelise õiguse seatud piire. Nende valimise kohta ütlevad luureohvitserid, et pommitamine peaks avaldama survet tsiviilelanikkonnale, et need omakorda avaldaksid survet Hamasile. Selline pommitamine on mõeldud ka sissepoole, Iisraeli avalikkusele suunatud propagandaks, et näidata armee üleolekut vaenlasest, näidata kättemaksu, mida avalikkust arvatakse janunevat. Kõigile osapooltele on samal ajal selge, et tegelikult pole Hamasil kortermajade pommitamisest või tsiviilelanike kaotustest sooja ega külma. Selliste sihtmärkide pommitamiseks tuleb leida mingi õigustus. Ka varasemates konfliktides oli luureohvitseridele öeldud: leidke kõrghoone, kus Hamasi liikmed käivad kohtumas, otsige mõni kaheksakorruseline büroohoone, kus asub pressiesindaja kontor. Nende sihtmärkide valimisel saavad kõik asjaosalised aru, et eesmärk on hoone purustamine, mitte terroristide tolmunud koosolekuruum tühjade toolidega.

    Iisraeli sõjavägi teatas pärast esimest pommitamisnädalat, et 2700 sihtmärgist olid pooled sümboolse väärtusega. Terved linnajaod hävisid, pommitati ülikoole, ÜRO hooneid, Palestiina telekomiettevõtet ja Gaza ministeeriume. Iisraeli õhuvägi ütles, et kõik rünnakud kandsid sõjalist eesmärki, kuid linnajagude ja asumite ründamisel ei oldud väljas rünnaku täpsuse peal. Kui varem võttis õhuvägi korraga sihikule ühe Hamasi objekti või kõrge aukraadiga võitleja, siis nüüd pommitatakse „terve kvartali jagu terroristlikke sihtmärke korraga“, ütles lennuväe ülem Omer Tishler viis päeva pärast kampaania algust reporteritele.[7]

    Viimaks aitas Evangeelium automaatselt genereerida nimekirju tuhandetest ühepereelamutest, mille üht elanikku võis seostada Hamasi liikmeks olemisega. Luureallikad kirjeldavad seda kui „massitapmiste konveierit“. Iisraeli hinnangul on Hamasil Gazas kuni 30 000 liiget.

    Kõik Hamasi vähegi olulise aukraadiga võitlejad olid pommitamiskampaania puhkedes ammu tunnelites redus, nii võttis Evangeelium ette absoluutselt kõik inimesed, keda kuidagi võis rühmitusega siduda, kõige viimase reameheni välja. Tehisintellekt aitas sihtmärke välja valida kiiremini, kui neid rünnata suudeti.

    Luureohvitserid ise on meenutanud, et varasemates konfliktides ei lisatud sihtmärkide nimekirja Hamasi reavõitlejaid. Sellise rünnaku sõjaline kasu on vähene ja tsiviilohvrite arv tõenäoliselt väga suur. 2023. aastal kaotas Gazas vähemalt 300 suguvõsa kahe kuuga igaüks 10 liiget ja enam.

    Isegi kui tuhanded kaasuvad tsiviilohvrid oleksid kuidagi õigustatavad või kui nende tapmine „sõjalistel“ eesmärkidel jääks rahvusvahelise õiguse piiridesse, siis viis, kuidas Iisrael on tehisintellekti kasutusele võtnud, jätab palju ruumi valepositiivsete sihtmärkide tekkele ning tsiviilelanike valimatule tapmisele. Sest Iisraelil pole vähimatki aimu, kes on tegelikult Hamasi või Palestiina Jihadi liikmed.

    Kui Evangeelium valis sihtmärke reaalajas, lähtuvalt sellest, kus tema hinnangul võis mõni hoone või geograafiline punkt kattuda Hamasi kontori või võitleja asukohaga, siis kuidas see üldse teadis Hamasi võitlejate kohta? Aprillis avaldas Abraham uurimuse,[8] millest selgus, et selle jaoks oli omaette masinõppe algoritmi programm nimega Lavendel. Kuus luureohvitseri, kes on olnud käesoleva kampaaniaga seotud, tunnistasid, et Lavendlil oli fundamentaalne roll palestiinlaste pommitamisel, eriti sõja algusfaasis. Lavendli pakutud andmeid kasutati praktiliselt ilma inimkontrollita ning väljaõpetamise viis oli enam kui ohtlik.

    Selle süsteemi eesmärk oli koostada võimalikud nimekirjad kõikidest Hamasi ja Palestiina Jihadi liikmetest. Sõltuvalt sellest, kui lõdvaks selle inimsõela parameetrid keerati, võis Lavendel anda vastuseks kuni 37 000 isikukoodi, millest kellegi puhul ei olnud teada, kas tegemist oli ikka võitlejatega või kui oligi, siis kas nad olid üldse kunagi sõjategevuses osalenud.

    Lavendli tarkvara tegeleb lihtsalt andmebaaside päringute kõrvutamisega. Kogu Gaza 2,3 miljoni inimese kohta kogutud info lastakse nendest päringutest läbi ning hinnatakse, kui tõenäoliselt võiks tegemist olla Hamasi võitlejaga. Algoritmi treenitakse nimekirjaga teadaolevatest võitlejatest ja nende kohta käiva infoga ning lastakse tarkvaral otsida „sarnaseid juhtumeid“.

    Kui ühe inimese kohta leitakse rohkem kui üks võimalik inkrimineeriv vastus, siis võidakse ta lisada tapetavate sihtmärkide hulka. „Inkrimineerivate“ vastuste hulgas võib olla see, kas inimene kuulub Whatsappi vestlusprogrammis mõnda valesse vestlusgruppi või kas ta vahetab liiga tihti telefoninumbreid või koduaadressi. Kui väljavalitud sihtmärkide ring sai otsa, siis muudeti päringute eeldusi lihtsalt lõdvemaks. Ohvitserid on tõdenud, et lõpuks olid eeldused nii umbmäärased, et tõenäoliselt sisaldasid ka massiliselt tavalisi tsiviilametnikke. Seda enam, et üks andmetöötlusega seotud töötaja ütles ajakirjanikele, et algoritmi treeniti Gaza tavaliste päästetöötajate andmete peal.

    Iisraeli armee loomulikult vastas uurivate ajakirjanike küsimustele, et tehisintellekti kasutati „ainult abivahendina“ ning iga sihtmärgi legitiimsus kontrolliti eraldi üle. Üks ohvitseridest tunnistas aga ajakirjanikele, et nn inimkontroll seisnes heal juhul 20 sekundis, mida ohvitserid ühele sihtmärgile pühendasid. Veakontroll? Kas valitud sihtmärk on meessoost. Luure oli teatavaks võtnud, et naisi Hamasi võitlejate seas ei ole, seega praagiti välja need Lavendli sihtmärgid, kes ei olnud mehed. Seejärel söödeti sihtmärgid järgmisse Evangeeliumi-taolisse automatiseeritud süsteemi, mis andis armeele juba täpsed sihtmärgid. Sihikule võeti need arvatavad võitlejad öösiti, mitte päeval või lahingutegevuses, vaid kodudes, kus selle tagajärjel hukkus sageli terve perekond või mitu. See koodnimega „Kus issi on“ tehisaru süsteem andis käsu pommitamiseks siis, kui sihtmärgid koju jõudsid. Iisraeli armee ei olnud huvitatud võitlejate leidmisest militaarsetel objektidel või lahingus, palju lihtsam oli sihtmärkideks valida elumajad.

    Lavendli markeeritud üksikisikud olid n-ö reamehed ja nende tabamiseks eelistas armee kasutada odavat laskemoona, pomme, mis purustavad terve hoone ega ole kuigi sihitavad. Iga kahtlustatava Hamasi madalama aukraadiga võitleja kohta lubas armee tappa kuni 20 tsiviilisikut. Varasemates konfliktides ei olnud reameeste tapmisega kaasnevad tsiviilelanike surmad üldse lubatud.

    Kuivõrd pommitamisele määrati kümned tuhanded inimesed, siis kadusid ära ka varasemad taustakontrollid. Selleks poleks luurel olnud piisavalt inimesi. Üks ohvitseridest ütles ajakirjanikele, et neil polnud vähimatki aimu, kuidas madalama aukraadiga võitlejate kohta midagi täie kindlusega väita, sest neid ei olnud kunagi jälgitud.

    Lavendli n-ö töökindluse testimiseks tehti selle esmakordse kasutamise eel üks kontroll: söödeti ette nimekiri Hamasi võitlejatest, kelle kohta oli teada, et nad seda ka on. Selle parimate parameetrite järgi koostatud päringu tulemus vastas 90% ulatuses soovitule, st üheksa kümnest nimest olid tõesti võitlejad. Armee võttis lihtsalt teatavaks, et igal kümnendal sihtmärgil polnud tõenäoliselt üldse mingit seost Hamasiga. Või oli tegemist mõne sugulase või samanimelise inimesega. Ning sealt edasi käsitles luure ja sõjavägi Lavendli andmebaasipäringuid nii, nagu oleksid need päris luuretegevusega välja selgitatud faktid.

    Informaatikas öeldakse selle kohta garbage in, garbage out, ehk kehv sisend rikub tulemuse, ükskõik kui õige ja täpne arvutuskäik olekski, on tulemus ikkagi vale. Sel viisil rumala info põhjal treenitud ja „rumalate“ pommidega läbiviidud pommitamiskampaania tõi kaasa kümned tuhanded surnud ja vigased, kuid lahingus tulemusi ei andnud. „Arvestades Gazas hukkunud 30 000 inimest, on ükskõik, kas Iisraeli armee kasutab sihtmärkide valikul kõrgtehnoloogilist tehisaru või viskab lihtsalt nooli maakaardi pihta,“ ütles Shaan Shaikh strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskusest Politicole.[9] Kui selle metafooriga edasi minna, siis Lavendel tõmbas kõigi Gaza meessoost elanike vahel liisku ja Evangeelium pildus liisuheitmise tulemuste alusel nooli. Praeguseks on õhuvägi luureohvitseride sõnul selle juhusliku arvugeneraatori põhjal pommitamise lõpetanud. Esiteks muutus USA surve piisavalt tugevaks, et väikeste (kolmekordsete) eramute pommitamine tuli lõpetada, teiseks põgenes kogu Gaza elanikkond sõja tõttu kodudest. Aga kui luureinfo annab märku mõnest Hamasi kõrgemast sõjaväelasest, siis on tehisarule arvutamiseks antud lubatud tsiviilohvrite arv endiselt sadades.

    Millist abi pakkus Iisraelile Gaza maatasa pommitamine või luureinfo kõrgtehnoloogiline läbitöötamine? Praeguseks on Iisraeli armee käinud Gaza põhjaosas samu linnu vallutamas korda kolm. Pommitamises on hukkunud rohkem pantvange, kui neid on vabastatud. Ka Hamasi raketirünnakud Iisraeli pihta ei ole kuhugi kadunud, kuigi märgatavalt kahanenud.

    Endiselt ei tea okupeeriv armee seda, kus võiksid olla Hamasi ninamehed või kus hoitakse pantvange – Ühendriigid pakkusid Netanyahule teavet Hamasi ninameeste peitumise kohta Gaza keskosas[10] vastutasuks pagulaslinna Rafah’ puutumata jätmise eest, Netanyahu keeldus. USA andmetel ei ole Hamas kaotanud kolmandikkugi võitlejatest ja valdav enamus tunnelite süsteemist on puutumata. Võib-olla kõige parema näite massilise infohulga kasutuse kohta annab 7. oktoobri rünnak ise. Gaza on ümbritsetud seitsme meetri kõrguse müüriga, mis on varustatud kõikvõimalike andurite ja kaugjuhitavate kuulipildujapesadega. Gaza sektori taevas on rohkem kui kümme aastat püsivalt täis luuredroone, mis lendavad kõigi majade kohal. Kõiki Palestiina telekomivõrgus tehtud kõnesid kuulatakse pealt – kui Iisrael tahtis luurata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuse järele, siis ei pidanud nad kohtutöötajate telefonidesse sisse häkkima, sest kõik Palestiina suunas tehtud kõned olid neil juba serveris olemas.[11] Kuid ei müür ega jälitamine Iisraeli ei kaitsnud.

    Tehisaru kasutamisest Gaza elanike vastu peetavas sõjas on kasu olnud ainult ühes: jätta mulje, et rünnakud toimuvad pealtnäha samasuguste protseduuride saatel, nagu neid nõutakse Iisraeli relva-sponsorite kodumaal. On luureinfo, seda kontrollitakse, mitmekordse kontrolli järel tõuseb F-16 lendu. Sellest simulaakrumist piisas, et kogu Euroopa ja Põhja-Ameerika võis kuude kaupa silmad kinni pigistada Gazas toimuvate õuduste ees. Eesti valitsusegi ministrid korrutasid pressikonverentsil, et Iisraelil on õigus, niikaua kuni ta järgib rahvusvahelist õigust. Järgib ju rahvusvahelist õigust. Strateegia pommitada kodusid eesmärgiga tabada üks võitleja, kes tõenäoliselt ei ole isegi võitleja, omandab selgemad ja tulemuslikumad piirjooned, kui eeldada, et eesmärk on tabada igaühe kohta 10–20 tavalist elanikku, aga nii, et sellest liiga suurt jama ei tekiks. Need, kelle toetus Iisraelile päriselt loeb – USA, Saksamaa –, ei ole eile sündinud ja teavad, mis toimub, aga ei saa selge sõnaga seda välja öelda, sest peaksid siis koheselt relvatarned Iisraelile lõpetama. Selleks aga on liiga selgelt pool valitud, selle nimel on Demokraatlik partei USA-s valmis kasvõi valimisi kaotama.

    Euroopa ja USA kaasosalus toimepandavates sõjakuritegudes ei piirdu üksnes pilgu kõrvale pööramise ja relvade tarnimisega. Rahvusvahelised tehnoloogiafirmad on osalised selles, kuidas n-ö tehisaru treenitakse, milliseid andmeid selleks kasutatakse ja kes sellest rahaliselt võidab. Kui Gaza kooliõpetaja ja luuletaja Mosab Abu Toha kodust põgenemisel oma perekonna juurest rööviti ja Iisraeli vangilaagrisse veeti, siis selgus, et tegemist oli kahtlasevõitu visuaalse tuvastamise tarkvaraga, mis oli Abu Tohat pidanud 7. oktoobri rünnakus osalejaks. Tänu rahvusvahelisele survele Abu Toha vabastati, aga seda erinevatelt tuhandetest inimestest, keda laagrites piinatakse ja kelle seas on kümneid hukkunuid. Nagu New York Times avastas, siis oli seda tarkvara treenitud populaarse fotorakenduse Google Photos peal.[12] Lavendli üks oluline marker, mille alusel inimesi ja nende perekondi surma mõisteti, oli kuulumine ühte sõnumirakenduse Whatsapp valesse gruppi. Whatsappi omanik Meta pidi kas jagama Iisraeliga andmeid rakendusest, mille turvalisust kõigile on reklaamitud, või siis eirama teadaolevat turvaauku selles.[13] Iisraeli sõjatööstus on lepinguliselt seotud Google’i pilveprojektiga Nimbus,[14] mida juba enne viimase täiemõõdulise konflikti puhkemist süüdistati osaluses okupeeritud palestiinlaste järele nuhkimises.[15]

    Hoolimata puudujääkidest Iisraeli sõjapidamissüsteemides on selge, et sarnaseid süsteeme kasutatakse ja hakatakse kasutama ka mujal.[16] USA arendab oma süsteemi, kindlasti ka Venemaa ja Hiina. On ka selge, et Iisrael ise üritab kõiki oma tehnoloogiaid välismaal turundada kui „lahingus tõestatud“ vahendeid. Ründedroonide arendaja Xtend toetus just oma „lahingukindlusele“, kui kaasas 40 miljonit dollarit edasiseks arendamiseks. Ghassan Abu Sitta,[17] kirurg, kes töötas Gaza haiglates konflikti esimesed ja kõige intensiivsemad kuus nädalat, meenutab, kuidas nemad puutusid Xtendi snaiperdroonidega kokku peamiselt haavatud laste ja naiste kaudu, keda oli droonidelt tulistatud. Iisrael kaubanduspartnereid ei vali, neid on tal autoritaarsel kursil kihutavast Indoneesiast Indiani.[18]

    Kurikuulsat nuhkimisvara Pegasus on Iisrael kasutanud isegi rahvusvahelises diplomaatias punktide võitmiseks: Mehhiko ja Panama on muutnud oma positsioone ÜRO hääletustel, et saada lepingud Pegasuse ostmiseks.[19] Tahaks loota, et vähemalt Euroopas on niipaljuke arusaamist, et tsiviilelanike peal katsetatud ja kergrelvastuses sisside vastu võitlemiseks treenitud relvasüsteemid ja tehisarud päriselus millekski ei kõlba. Prantsusmaal on ots lahti tehtud ning Iisraeli relvafirmasid suurele Pariisi sõjatööstusmessile ei lasta.[20] Arvestades Eesti arvatavat Pegasuse-lembust, sama suurt läbinägelikkust siinsetelt institutsioonidelt kahjuks oodata ei ole.[21]

    [1] N. Weatherald, EU Foreign Ministers Discuss Sanctions Against Israel. Politico, 27.05.2024.

    [2] Y. J. Bob, IDF Bombs Whole Gaza Neighborhoods to Hit Hamas Targets – Official. Jerusalem Post, 11.10.2023.

    [3] IDF Press Releses Regarding the Hamas-Israel War. Operational Update: 15,000+ Targets Struck, 6,000+ Weapons Seized; „Yahalom“ System Intercepts a UAV Near Eilat. 12.11.2023.

    [4] R. Leshem, IDF Possesses Matrix-like Capabilities, Ex-Israeli Army Chief Says. Ynet News, 30.06.2023.

    [5] J. Gedeon, M. Miller, Israel under Pressure to Justify Its Use of AI in Gaza. Politico, 03.03.2024.

    [6] Y. Abraham, A Mass Assassination Factory: Inside Israel’s Calculated Bombing of Gaza. +972 Magazine, 30.11.2023.

    [7] Y. J. Bob, IDF Bombs Whole Gaza Neighborhoods…

    [8] Y. Abraham, „Lavender“: The AI Machine Directing Israel’s Bombing Spree in Gaza. +972 Magazine, 03.04.2024.

    [9] J. Gedeon, M. Miller, Israel under Pressure to Justify Its Use of AI in Gaza.

    [10] L. Stack, A. Boxerman, E. Nagourney, Fighting Flares Anew in Gaza as Hamas Regroups. The New York Times, 12.02.2024.

    [11] H. Davies, Revealed: Israeli Spy Chief ‘Threatened’ ICC Prosecutor over War Crimes Inquiry. The Guardian, 28.05.2024.

    [12] S. Frenkel, Israel Deploys Extensive Facial Recognition Program in Gaza. The New York Times, 27.05.2024.

    [13] S. Biddle, This Undisclosed WhatsApp Vulnerability Lets Governments See Who You Message. The Intercept, 22.05.2024.

    [14] S. Biddle, Israeli Weapons Firms Required to Buy Cloud Services from Google and Amazon. The Intercept, 01.05.2024.

    [15] We Are Google and Amazon Workers. We Condemn Project Nimbus. The Guardian, 12.10.2021.

    [16] G. Brumfiel, Israel Is Using an AI System to Find Targets in Gaza. Experts Say It’s Just the Start. NPR, 14.12.2023.

    [17] https://x.com/GhassanAbuSitt1/status/1788570484981858793.

    [18] O. Benjakob, Investigation: Israeli Surveillance Technology and Spyware Sold to Indonesia. Haaretz, 02.05.2024.

    [19] R. Bergman, M. Mazzetti, The Battle for the World’s Most Powerful Cyber-Weapon. The New York Times Magazine, 28.01.2022, värskendatud 15.06.2023.

    [20] France Bans Israeli Firms from Exhibiting at Upcoming Defence Fair. France24.com, 31.05.2024.

    [21] J. Klementi, Uurimisrühm: Eesti eriteenistus nuhib Venemaalt pagenud ajakirjanike järel. ERR.ee, 01.06.2024.

  • Toimetajalt: Meie igapäevast kriisi …

    … püüab kirjeldada Vikerkaar.  COVID-i kõrgajal hakati rääkima komplekskriisist, milles rahvatervise, majanduse ja keskkonna hädad võivad võimenduda tapatalguteks. Kriise on nii palju, et kõik ühte väiksesse ajakirjanumbrisse ei mahugi. Isegi kui keskenduda sõjalistele konfliktidele, saab neist katta vaid murdosa. Ukrainal, kui meid kõige otsesemalt puudutaval, hoiab ajakirjandus veel silma peal. Gazast ja Lähis-Idast üldisemalt ilmub samuti korrapäraselt teateid, juba harvemini märgatakse etnilist puhastust Mägi-Karabahhias või Taiwani kohal tihenevaid pilvi. Veelgi haruldasem on see, kui teadvustatakse kodusõdu või massimõrvu Sahelis, Sudaanis, Etioopias, Myanmaris, Haiitis.

    Neist neljast on juuni Vikerkaares ka juttu. Sõjaga harjumisest räägivad Harkivi kirjaniku Andri Krasnjaštsõhhi märkmed (mahukam valik ilmus äsja Loomingu Raamatukogus, vt ka Vikerkaares ilmunut). Kristjan Pruul annab ülevaate, kuidas Iisraeli armee otsib Gaza sihtmärkide valimisel õigustust tehisarult – tulemus ei erine huupi tulistamisest. (Samal teemal oli juttu Taskuvikerkaares.) Richard Antaramian ja Rafael Khachaturian asetavad Mägi-Karabahhi etnilise puhastuse ajas ja ruumis laiemasse konteksti. Michelle Kuo ja Albert Wu kirjeldavad taivanlaste elu Hiina Rahvavabariigi vulkaani all – ühine oht pole leevendanud ühiskonna sisetülisid.

    Ajaloolise sotsioloogia grand old man Michael Mann küsib pikas ülevaateessees, millest üldse on sõjad inimkonna ajaloos tulnud. Kas nende taga on riikide ja nende juhtide ratsionaalsed kalkulatsioonid või lihtsalt animaalsed tungid? Lükanud suure tõendusmaterjali toel tagasi rahvusvaheliste suhete „realistliku“ koolkonna seisukohad, jõuab Mann lihtsa järelduseni: enamasti tuleb sõja alustamise otsus emotsionaalselt ülesköetud riigimehe tujudest. (Muide, sõdu on ajaloolise sotsioloogia perspektiivist varem Vikerkaares käsitlenud Tõnis Saarts: vt siin ja siin.)

    Tõnis Saarts kirjutas Vikerkaares 2008. aastal „rahvusliku kaitsedemokraatia“ väljavaatest. Midagi sellist aimasid eesti futuroloogid ette juba 1997. aasta tulevikustsenaariumides. Paistab, et nüüdseks on see pärale jõudmas. Peavooluajakirjanduse innukus kulutada kümnendik riigieelarvest laskemoonale polnud Saartsi uue essee kirjutamise ajaks veel lõkkele puhkenudki. “Sisevaenlase” demoniseerimine on juba midagi igapäevast. Iisraeliga paralleele tõmmates annab Saarts kaitsedemokraatia definitsiooni. Üks selle tunnuseid on enamiku ühiselu valkondade julgeolekustamine ning elanikkonna jagamine kolmeks: lojaalsed, kahtlased ja vaenlased. Tõenäoliselt tuleb Tõnis Saartsiga sellest juttu numbri esitlusel 8. juulil – jälgige teateid!

    Särava sulega poliitikafilosoofi Mark Lilla essee “Torn ja kloaak” kirjeldab üht tõusvat trendi Ameerika paremäärmusluses – katoliiklikku postliberalismi ehk „ühishüve konservatismi“. Lilla jagab osaliselt nende reaktsionääride ühiskonnadiagnoose. Erinevalt peavoolu parempoolsusest pooldavad katoliiklikud postliberaalid riigi rolli majanduses, rahvatervises, vaktsineerimist, ametiühinguid, kliimapoliitikat, kontrolli ettevõtete üle, sotsiaalabiprogramme jne, ning kinnitavad valmidust moodustada oma teokraatlike eesmärkide nimel liite vasakäärega. Kuid Lilla ei usu, et katoliikliku vaimueliidi „pikal marsil läbi institutsioonide“ võiks olla erilist edu, isegi kui Trump peaks uuesti võimule tulema. Paremleninlik ettekujutus intellektuaalse avangardi võimest tuua kaasa sügavam ühiskondlik meelemuutus peab varem või hiljem pettuma, kui puutub kokku reaalse parempoliitika kloaagiga. Lilla esseest võib leida analoogiaid ja paralleele meie kodumaise poliitmaastikuga.

    Juuninumbris leidub sotsiaalset ja muusugust luulet. Mari-Liis Müürsepa, Viktoria Grahvi ja P. I. Filimonovi laulud ning Ave Taaveti, Kristjan Haljaku ja Aliis Aalmanni proosa puudutavad ühel või teisel moel ajapaineid. Erich Fried esitab oma meetmed paremasse maailma jõudmiseks: „Kurjad tapetakse / maailm saab heaks“.

    Juhan Raud annab ülevaate kriiside-ainelisest EKKM-i näitusest „Päästik“, Johanna Ross kirjutab Mihkel Muti Undi-raamatust, Katrin Ruus Tarmo Tedre „Surmajuttudest“ ja Berk Vaher Rein Raua „Katkurongist“.

    Püsige julged ja vormistage 33 euro eest Vikerkaare tellimus: https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar !

  • Vikerkaar 6 2024

    KRIISIDEST jm. Michael Mann: Millest sõjad? Richard Antaramian ja Rafael Khachaturian Armeenia-Aserbaidžaani tülist, Michelle Kuo ja Albert Wu Hiina varjust Taiwani kohal, Kristjan Pruul tehisaru roll Gaza pommitamises, Tõnis Saarts veel kord kaitsedemokraatiast, Mark Lilla katoliiklikust postliberalismist USA-s. Andri Krasnjaštšõhhi sõjamärkmed. Ave Taaveti ja Aliis Aalmanni jutte, Kristjan Haljaku proosat, Mari-Liis Müürsepa, P. I. Filimonovi, Viktoria Grahvi jt luulet. Näitusest „Päästik“ (Juhan Raud). Johanna Ross Muti Matist, Katrin Ruus Tarmo Tedrest, Berk Vaher Rein Rauast

  • Vikerkaar 6 2024

    Luule
    ERICH FRIED  Abinõud Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga
    MARI-LIIS MÜÜRSEPP  *ma pole võitnud…; Telesaates; *ma olen halb autojuht…; Koduigatsus; *olen ikka tagasi…; Häbi
    P. I. FILIMONOV  Prioriteetide järjestamise peen kunst; Narva moodi; Ülestõusmine; Pentateuh; Buenos Aires Vene keelest tõlkinud Katrin Väli
    VIKTORIA GRAHV  Kiasma nägemus; Õed; Ilunautleja; Eliitsantehnik

    Proosa
    ANDRI KRASNJAŠTŠÕHH  Sõda  Vene ja ukraina keelest tõlkinud Veronika Einberg
    AVE TAAVET  Emajõe imperatiiv
    KRISTJAN HALJAK  Nende loomulik räpasus; Anu silmavaade; Eedeni korter
    ALIIS AALMANN  Portselan

    Artiklid
    MICHAEL MANN  Sõja irratsionaalsuse seletus Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
    RICHARD EDWARD ANTARAMIAN, RAFAEL KHACHATURIAN  Taga-Kaukaasia stabiilne ebastabiilsus Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
    MICHELLE KUO, ALBERT WU  Vikerkaarehobused, rahumeelsed meelavaldused ja sõjalised õppused Inglise keelest tõlkinud M. V.
    KRISTJAN PRUUL  Gaza ja tehisaru, ehk kuidas Iisrarel tapatalgud täielikult automatiseeris
    TÕNIS SAARTS  Kaitsedemokraatia militaarses infooaasis – Eesti lähitulevik?
    MARK LILLA  Torn ja kloaak Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Kunstilugu
    JUHAN RAUD  Mis tunne on olla padrun?

    Vaatenurk
    JOHANNA ROSS  Muti Mati, poolkväärinud geenius Mihkel Mutt. Liblikas, kes len­das liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg. Tallinn: Fabian, 2023. 472 lk. 27.90 .
    KATRIN RUUS  Inimsaatuste tragikoomiline paratamatus Tarmo Teder. Surmajutud. Tal­linn: EKSA, 2023. 196 lk. 23.50 .
    BERK VAHER  Nihestatud suhtegeomeetria Rein Raud. Katkurong. Tallinn: Salv, 2023. 254 lk. 22.99 .

    Õiendus
    RAUL SULBI

    AVE TAAVET  Joonistused

  • Viimane laev

    Mihály Vörösmarty mälestuseks

    Oli veel pime, kui me teele asusime, ja me teadsime küll, et pole mõtet hellitada rumalat lootust, sest on täiesti ükskõik, kas on päev või öö, aga mõtlesime ikka, et tänagi lööb hahetama ja tõuseb päike, valgus laotub laiali ehk siis läheb valgeks ja me näeme üksteist, teise inimese kortsulist näolappi, kottis ja veretavaid silmi või kuklal krimpsu tõmmanud nahka, näeme selja taga virvendavat vett, mis peagi meie järel taas siledaks vaob, ja näeme ka hüljatud kaldaäärseid hooneid, nende vahele pugenud puutumata, tühje tänavaid ja siis, linnast väljas, vaikselt tõusvat kallast, pikalt, valmis varisema. Asusime juba pimedas teele, ja kuigi neid juhuseid tekkis harva, kui keegi kedagi kõnetas (kui keegi saigi teel Doonau sadamasse veel kedagi kohata, kui keegi saigi kellestki mööduda või jääda kellegi teele!), oli meil ikkagi vaja üksteise varjulisi kontuure, mis vaevu hahetasid, sest ainult see aitas meil kindlaks teha oma hetkeolukorda ja õiget suunda, kuna EVA üksuste siin-seal peadpööritava kiirusega liikuvate maasturite tuled pigem segasid kui aitasid meil orienteeruda – harjumuspärasele ei saanud me aga nüüd, kus kõik oli ohtlik, enam tõeliselt loota. Nädalaid kestnud piinarikka ootamise järel täna koidu ajal megafonide ja käsikirjaliste plakatitega teatatud väljumisaja tekitatud erutusest, viimasel ajal ahastamapanevalt takerduva ja kohatu aoaegse tseremoonia algust äragi ootamata asusime pealinna erinevatest – lähematest ja kaugematest – punktidest, aga kõik ikkagi sealtsamast, maa alt, liikuma nagu rotid, kes olid meile viimastel kuudel oma erakordsete ellujäämisvõimete pärast saanud peaaegu pühaks loomaks ja seetõttu meie tähelepanu ainsaks objektiks: keldritest ja koobastest, kunagi põllusaaduste hoidmiseks rajatud aukudest, selitusšahtidest ja ajutistest varjekohtadest, või kellele polnud needki tundunud piisavalt head, metroo või lähirongide tunnelitest, aurusaunade ja maa-aluste mehaanikatöökodade sügavusest või kõige turvalisemaks peetud kanalisatsioonilabürintidest tuldi välja ja asuti pikemale-lühemale teele juba ammuilma valmis pandud pakkidega või ilma nendeta. Aga oleks liig öelda, et „tänavad said rahvast täis“, sest – nagu hiljem selgus – oligi meid linna jäänud kõigest kuuskümmend inimest, nii et EVA-l oli vägagi õigus, kui hindas, et keskmise suurusega Doonau laev ajab asja ära, ning mõnda meist ajaski ärevaks vaid see hinnang – muidugi ainult seni, kuni köied lahti päästeti –, sest kõigile oli selge, et maismaa- ja lennuteede kasutuskõlbmatuse tõttu on ainus lahendus vesi. Teel sadamasse valmistas kõige enam muret põhiliselt suurematest-väiksematest kohvritest, reisikottidest, kilekottidest ja pappkarpidest koosnev pagas, pagasi mõte või õigemini mõttetus, sest olukorra vaim oli tinginud selle, et algul tahtmatust kainusest kottidesse kogutud kasulikud asjad olid hakanud meie paunades vahetuma üha isiklikumate asjade vastu, kuni lõpuks polnud neis enam midagi praktilist, sooja pesu asemele oli tulnud katkine käokell, jahu ja šokolaadi asemele tikutoosietikettide kollektsioon, ja mõni päev enne teeleminekut oli juba tunne, et odav puust sigaretipits on tähtsam kui piirituselamp ning mõni merikarp tähtsam kui hamba- ja peavalutabletid. Teadmist, et mõlemad lahendused on täiesti mõttetud, talusime erinevalt: mõned meist vedasid end läbi linna kogu pagasiga ja jõudsid laeva juurde surmväsinult, ähkides ja tuimade jäsemetega, teised saabusid tühjade kätega ja mõne puhul näitasid vaid kokkusurutud rusikad, et nad polnud suutnud tee peal päris kõike minema visata. Jõudsime „Ajutise dokini“ ükshaaval, ja kui olime kindlad, et meie, vaevalt kuuskümmend inimest, oleme vaid eelvägi, tekitas kõige enam nördimust ikkagi laev ise, vaikselt pimeduses passiv laev, ja seda ei suutnud maha suruda isegi kiirelt hajuv kergendustunne, kui saime kai juurde viivatelt tänavatelt välja astudes tõdeda, et ennäe, miski ongi vee peal. „Keskmise suurusega Doonau laev“ meenutas meile siiski ilmselgelt mingit sünget, sihitult heljuvat vrakki, millest ehk mõni turismibüroo oli kunagi lootnud, et suudab selle kiikumisega klassiekskursioonirühmadele tõelisi laevareise asendada, aga sellest pidi olema möödunud palju aega, sest meile määratud veesõiduk oli vajunud juba niivõrd sügavale, et vaid kolmest-neljast inimesest näis piisavat tema lõplikuks uputamiseks, aeg-ajalt käiski mõni laine üle parda. Halbu eelaimusi suurendas veelgi see, et me ei märganud laeva peal mitte mingit liikumist, kuskil polnud näha ühtki madrust ega EVA ohvitseri, roolikamber oli pime ja kaipealnegi välja surnud, vaatasime asjatult mõlemas suunas. Ja sellal kui me üha kärsitumalt ootasime, et kaptenisillale ilmuks mõni mees või saabuks lõpuks EVA maastur ning hakataks pabereid kontrollima, ei tahtnud meie mure sugugi väheneda, vaid pigem kasvas, sest lähemalt silmitsedes avastasime laeva küljelt ja pardalt üha uusi puudusi: mõne kämbla jagu laevaninast allpool haigutas üks ümara kujuga auk, justkui oleks sinna lennanud kahurikuul, ahtrist oli puudu üsna mitu lauda, roolikambri külgedel polnud klaase ja nii edasi kuni selleni välja, et laevaköied tundusid päris rabedad ja üks pollar oli kai betoonist pooleldi väljas, nagu oleks seda maa alt rünnanud mõni kurikaval loom. Konutasime nurisedes lõikavalt teravas tuules, ning mõistes, et edasine vaatlemine võiks algse nördimuse pöörata etteteadmata kuluga vägagi ohtlikuks raevuks, hakkasime oma õnnetut laeva – tegude asemel – pilduma üha pilkavamate sõnadega, mis tagas sellele mõninga puutumatuse, meid aga üllatas teatava rõõmsa, ent ohutu vabanemistundega. Olime sellest nii pikka aega puudust tundnud, et aeg-ajalt tegid suu lahti ja lisasid seni kuuldule miskit isegi need, kes algul paistsid kõige vaiksemad, nii et saime pärast „pehkinud parvele“ järgnenud „loppis lootsiku“ ning neist veel kangema „haleda, kokkuklopsitud närudiku“ kõlamist tekkinud mõningase rõõmsameelsuse mõjul silmitseda seda allpool krigisevat-kõikuvat vesinikerdist juba väikese kergustundega, sedalaadi kokkukuuluvustundega, mis tavaliselt seob inimest oma taskus kantava träniga. Ning selleks ajaks, kui „meie doki“ juurde viivast kahest paralleelsest tänavast peaaegu samal hetkel välja raksatavad EVA maasturid meie ikka veel veidi laiali hajunud rühma kõrval kriginal pidurdada jõudsid, olime juba kõik kindlad, et „meie laev ei jäta meid hätta“… Evakate ootamatu, löökrühmlik saabumine ei tekitanudki suuremat ärevust, pigem vaid omamoodi pahast rahulolematust, ja ka kohustusliku kaherealise kolonni moodustasime alles pärast üksust juhtiva nooremleitnandi vihast vahutavat karjumist. Mõne aasta eest – muidugi – oleks mõne valge univormi või maasturi ilmuminegi pannud meid südame kloppides ja hirmust higistades seina ligi tõmbuma, aga kui koos suure osa üksustega lahkus ka kindralstaap ning kohale jäi vaid see oma nime vastaselt kaugeltki mitte spetsiaalne üksus, et lõpetada veel alles jäänud inimeste äravedu, läks kord käest, sigines kaos, kunagi kardetud univormi tõmbasid selga poisinolgid, kes ei vedanud endaga isegi tõlke kaasas, sest rüüstamiseks polnud sõnu tarvis, ja nii pole ime, et ammusest halastamatusest oli järele jäänud vaid see karjumine, kunagiste iseloomulike manöövrite otstarbekaist välistest tunnustest see tühi, sihi kaotanud, meeleheitlik ja naeruväärne „löökrühmlikkus“. Ja kuigi me varasemate kogemuste põhjal teadsime, et kunagi õlitatult töötanud masinavärgist on järele jäänud vaid hale vari, arvasime ikkagi, et nad võtavad end hetkeks kokku ja ajavad viimased formaalsused kiiresti joonde, ehkki neil polnud enam mingit mõtet. Seevastu ei toimunud pikka aega mitte midagi. Ühest maasturist saadeti laevale neli või viis tsiviili, kes läksid ebakindlal sammul ja langetatud päi meist mööda, ilma et oleksid meile hetkekski otsa vaadanud; seejärel inspekteeriti pikalt meie pakke, ja kuna ühestki neist ei leitud midagi enesele h
    uvitavat, virutati paar kohvrit ja kotti vihaselt vette. Hiljem seisatasid nad mitu korda meist ühe või teise taga, aga ei tihanud lüüa isegi sisistajaid, rääkimata et oleksid meid tabanud mõnelt tõsisemalt rikkumiselt. Nende abitus kurvastas meid juba sellegi pärast, et pidime nägema: nad pole suutnud aru saada, et meie kunagine kangekaelne vastupanu oli aja jooksul muutunud saatuslikuks koostöövalmiduseks, mis mõjub halvavalt rühmitustele, mille tegevusele aitab kaasa pigem pidev vastuhakk kui enese üleolek. Kui olukord hakkas nende jaoks piinlikuks muutuma, ei osanud nad muud kui hakata viivitamatult dokumente kontrollima; pidime uuesti rivvi võtma, seekord ühte joonde laevatrepi vastas, ja siis ei seganud neid enam seegi, et meie kolonn mõne minutiga lagunes ja meenutas pigem mingit väsinud, oimetut karja kui distsiplineeritud rühma. Isikusamasuse tuvastaminegi valmistas mõningat raskust vaid neile, meil oli juba täiesti ükskõik, milline meie dokumentidest neile sobib, sest ei meie samasusel ega isikul polnud teab mis tähtsust. Meie dokumendid ei varjanud midagi, sest ega meiegi suutnud päriselt otsustada, milline on tõeline ja milline vale; mõtlesime, et ükskõik milline nimi või sissekanne võib olla seotud ka meiega, ja kuna peaaegu võimatu oli ennustada, „kes oleks parem olla“, siis otsustasime, et kui juba nii palju on kokku kogunenud, hoiame kõik alles. Laev, millele meid ühekaupa lasti, ei näidanud ikka veel mingit märki peatsest liikumahakkamisest: roolikambris põles küll juba tuli, aga kaht ebakindlate liigutustega tsiviili vaadates läks meie tuju üha kehvemaks, sest nende tegevus nägi välja nii, nagu tammuksid nad seal täiesti nõutult ning sikutaksid-vajutaksid kange ja nuppe katse ja eksituse meetodil otsekui lootes, et leiavad kogemata väikese vedamise peale ikkagi õige lüliti; teised kaks või kolm tsiviili olid aga juba nii ammu kadunud laeva kõhtu, kuhu nad olid saadetud kindlasti kõige ilmsemaid mootorihädasid parandama, et oleks võinud „peaaegu“ mürki võtta, et laisad poisid püüdsid esimese asjana leida mõnusa koha, kus kogu sõit rahulikult pikutades mööda saata (nii ka läks). Selles lootusetus olukorras mõjus tõelise üllatusena, kui me poole tunni pärast äkki taldade all kerget värinat tundsime ja siis mootorite üha valjenevaid, kõiki kahtlusi kummutavaid korsatusi kuulsime; kaks tsiviili roolikambris noogutasid teineteisele rõõmsalt ja neid vaadates tabas meidki justkui mingi kergendustunne, sest meis tekitas õudu pelk mõtegi, et nüüd, kui meil pole enam muud võimalustki kui minna, peame äkki ikkagi veel kohale jääma. Ja imelikul kombel nüüd, kus meie sõidul ei olnud enam tõsist takistust, sest oli juba kindel, et meie laev vähemalt töötab, kaotasime äkitselt kannatuse, korraga pidasime kohutavalt tähtsaks, et hakkaksime minutitki kaotamata sõitma, ja need minutid tundusid seda talumatumad, et olime veendunud, et enamik inimesi saabub alles nüüd ja meil tuleb veel tunde oodata. Ja vaatepilt kinnitas veelgi meie eksimust: evakad nimelt konutasid ükskõikselt, laisalt ja vaikselt kaldal maasturite ümber, süütasid aeg-ajalt sigarette, nii et meil oli küllaga põhjust uskuda, et nad valmistuvad pikki tunde kestvaks ootamiseks, ehkki need olid vaid turvameetmed. Meie aga ei osanud seda oletadagi, põrnitsesime pingsalt ja närviliselt „doki“ juurde viiva kahe tänava otsa ning mõtlesime vihaselt neile, kes vahest alles praegu end oma rämpsu seest püsti ajavad, et teab millal lõpuks kaile ilmuda. Seisime, justkui seiraksime pimedaid tunneliavasid, kust peab lõpuks ikka keegi tulema. Mõne aja pärast oleksime leppinud kas või üheainsa inimesega, meie viha muutus peagi mureks, mõte võib-olla isegi täielikult tühjast ja mahajäetud pealinnast aga talumatuks; mõned pressisid end reelingu äärde, pingutus oli võtnud silme eest virvendama, aga sellest polnud kasu, kedagi ei tulnud. Kui EVA nooremleitnant siis kahele tsiviilile pilkavalt viipas (teised oleks laeva kõht justkui neelanud) ja need omakorda laeva lahti päästsid ja ankru hiivasid, seisime kõik laevalael, pilgud naelutatud tänavaotstele, ega märganudki, et olime asunud teele, sest meil oli tarvis aega, et kujuteldamatu pilt inimestest, kes peavadki igaveseks siia jääma, asendada millegi muuga, õõnsa hullumeelse mõttega tühjast linnast. Mõned hingasid veidi kergemalt juba siis, kui maasturid ja ükskõikne üksus meil lõpuks silmist kadusid, ja püüdsid seda ka teistele näidata, enamus aga võttis end kokku alles siis, kui äkitselt – „peaaegu korraga“ – märkasime, et on valgeks läinud. Seadsime end vaikselt ahtris ja roolikambri ümber sisse, katsusime leida kõige mugavama asendi ning proovisime siis mõnekesi teab mis eduta sobitada juttu kahe tsiviiliga, et saada udunegi pilt, mis meid ees ootab ning kas me peatume veel enne piiri või alles pärast seda, ja hinnata, kas meil on lootustki pigistada välja mingeid eeliseid meie ilmselgelt praegugi EVA kontrolli all oleval, aga nende tegeliku kohalolekuta edasi liikuval laeval. Polnud just üllatus, et meie katse jooksis liiva, ja me ei osanud arvatagi, kas parem on see, kui me mitte midagi ei tea, või vastupidi. Need, kel oli midagi kaasas, sõid mõne pala, mõni isegi magas veidi, hiljem vaatasime kõik seljataha jäävat maastikku, mahajäetud vaatluspostide ebakorrapäraseid spiraale, kaugemal tõusvate laskepesade liblikakujusid, põuast pragunenud kunagiste maandumisplatside kerget lainetust, söeks põlenud männimetsade mälujälgi üha uutel ja uutel küngastel, kuulasime tuulevilinat ja mootorite monotoonset mürinat, Doonau sulinat ümber mõlkis laevakere, ning meisse laskuvat rahulikku sõnatust häirisid aeg-ajalt vaid mõne kurnatud kaaslase halvad eelaimused, mis olid asunud kiiresti lahtuma. Meie laev liikus samasuguse rahuga ülesvoolu ning meie õrn tähelepanu voolas ka asjadele, mida tee peal nägime, sest neil oli samasugune saatus ja vaid suund oli vastupidine: kaldasse kinni jäänud vanadele roostes kaussidele, jõekividel seisvatele tühjaks tehtud külmikutele ja õliahjudele, nende kõrval ujuvatele murtud puude jäänustele, autokummidele ja toolidele, plekktünnidele ja plastleludele, kitse-, koera- ja hobusekorjustele, nii et kõik, mis meie läheduses välja ilmus, pälvis meie üha sügavama tähelepanu, muidugi vaid seni, kuni ehmatusega märkasime, et meie huvi, poolehoidu ja vahel isegi kaastunnet äratas ainult nende suund. Peagi lõi meid kõiki jalust uni, kes sai, tõmbas endale midagi peale, kes mitte, püüdis tekil leida mõne tuule eest varjatud nurga ja käsi taskusse surudes end nii kerra tõmmata, kui annab, ainult kaks tsiviili valgustatud roolikambris jäid üles ja vaatasid rahulolevalt ja sõnatult, kuidas laevanina meie ees laiuvat siledat veepeeglit murrab. Järgmise öö saabudes lesisime ikka veel väsimusest uimastena, kui saabus järgmine öö, ja kuuldus vaid nüri nurinat, kui üks meist äkki pea püsti ajas, end üles kangutas ja laevaahtrisse läks ning siis pilkasesse pimedusse mattunud, nüüd juba igaveseks kaduva maastiku poole näidates kibeda kergendustunde saatel hüüdis: „Inimesed! See seal oli Ungari.“

    Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa

    LÁSZLÓ KRASZNAHORKAI (snd 1954) novelli „Viimane laev“ täpset kirjutamisaega on raske öelda, ilmumisaeg on aga selge: 1986. aastal avaldati see kirjandusajakirja Újhold ja kirjastuse Magvető ühise aastaraamatu avaköites ning samal aastal pani Krasznahorkai selle ka oma esimesse novellikogusse „Halastussuhted“ („Kegyelmi viszonyok“), mis sisaldas kaheksat nn surmanovelli. Aasta varem oli ilmunud tema debüütromaan „Saatana tango“,[1] mille kohta autor on öelnud, et kirjutas seda kui elu esimest ja viimast romaani, milles annab endast kõik, mis vähegi välja panna saab. Võrreldes „Saatana tangoga“ on „Viimase laeva“ lausete rütm hoopis rahutum, lühikesed fraasid vahelduvad ülipikkade täiendijadadega, kiilud ja kõrvallaused tulevad ootamatult ning lõhuvad teksti voolu, mis oma põhijoonelt on aga ikkagi sujuv ja suurejoonelinegi.

    „Halastussuhetes“ oli „Viimane laev“ paigutatud novellikogu algusse, mis tekitab pärast kuulsaks saanud lõpplauset mulje, justkui oleksid ülejäänud seitse surmanovelli selle kommentaarid või selgitused. Raamatu teises trükis, mis ilmus 1997. aastal, on aga novellid muutunud järjekorras, neist paljud on ümber kirjutatud ning „Viimane laev“ on tõstetud novellikogu lõppu, mis annab lõpusõnadele veelgi tugevama lõplikkuse-tähenduse. Esmatrükis oli novellil ka viis joonealust märkust, kus olid tegelaste rappa jooksvad dialoogid, aga teisest trükist on need välja heidetud. Kolmandas, 2007. aasta trükis on „Viimane laev“ taas novellikogu alguses, siingi ilma joonealuste märkusteta, ning teiste novellide kohadki on võrreldes esimese ja teise trükiga ümber mängitud. Siinne tõlge on tehtud teose kolmandast trükist.

    Ilmselt vajaksid novelli lugejale tutvustamist kaks kultuurilist märki, mis on ungarlastele kindlasti tuttavad, kuid meile ei pruugi olla. „Viimane laev“ on pühendatud ungari romantilise kirjanduse suurkujule ja ühiskonnategelasele Mihály Vörösmartyle (1800–1855), kes on oma luules, pikemas eepikas ja näidendites käsitlenud ka paljusid Ungari ajaloolisi sündmusi ja tegelasi ning ungari rahvapärimust. Vörösmarty kõige aktiivsem loomeperiood langes Ungaris kokku nn reformiajastuga, 1848. aasta revolutsioonile eelnenud paarikümne aastaga, kui rida uuendusmeelseid aristokraate püüdis suuresti veel hilisfeodaalse ühiskonnakorraldusega Ungarit parlamentaarsel teel moodsate tööstusmaade eeskujul moderniseerida. Kirjanikud püüdsid algatuse edendamiseks anda oma panuse, ja üks kõige tuntumaid õhutustekste on Vörösmarty 14-salmiline luuletus „Üleskutse“ („Szózat“, 1836),[2] mille kahe esimese salmi viisistusest on Ungaris saanud omamoodi teine rahvushümn. Luuletuses viidatakse kangelaslikule minevikule, esivanemate eneseohverdusele kodumaa vabaduse nimel ja kannatusteajale, tuletatakse ungarlastele meelde, et „siin pead sa elama, surema“, ning visandatakse kaks tulevikustsenaariumi: kas parem tulevik, mille nimel tuleb tegutseda, või rahva täielik väljasuremine. Seda dramaatilist pilti on kujutatud kahes salmis, mis Karl Eduard Söödi tõlkes kõlavad järgmiselt: „Ehk tulgu, kui peab tulema, / Suur, võimas sulle surm, / Kus hiiglakalmuks kujuneb / Verd janunenud nurm. // Siis, rahvas, sinu hauakalm / Kord rahvaid ühendab / Ja miljonite harras lein / Neid vendeks ühendab.“ Nurm on tõlkesse tulnud küll riimisunnist ning originaalist seda ei leia, kuid Vörösmarty loodud pilt on selgelt vägivaldne, meenutab genotsiidigi, ning maa on kui ühishaud, mille ümber kogunevad teised rahvad pärast veretööd leinapisaraid valama. Krasznahorkai apokalüptilise pildi peale meenub ungari lugejale aga kindlasti ka Vörösmarty luigelauluks jäänud luuletus „Vana mustlane“ („A vén cigány“),[3] kust käib läbi ka Noa laeva motiiv.

    Reformiajastu üks algatajaid ja juhtfiguure oli krahv István Széchenyi (1791–1860), kes tegi näiteks esimese annetuse Ungari teaduste akadeemia loomiseks ja kelle üks põhihuvisid 1820.–1830. aastatel oli Doonau muutmine laevatatavaks kuni Musta mereni, jõesängi uurimine ja reguleerimine ning looduslike takistuste eemaldamine laevaliikluse eest, milleks ta korraldas ulatusliku ekspeditsiooni Pestist allavoolu. Ta asutas 1831 ka esimese regulaarse aurulaevaliini Doonaul ning algatas esimese püsisilla ehituse Pesti ja Buda vahele, et pikemas perspektiivis kujundada kahest linnast Ungari pealinn. Oma nägemuse Ungari ühiskonnakorralduse ja majanduselu puudujääkidest ja vajalikest uuendustest sõnastas ta 1830. aastal ilmunud raamatus „Krediit“ („Hitel“), millest sai äärmiselt mõjukas lugemisvara ja tuliste arutelude algataja ning millele ta kirjutas ka oma mõtteid selgitavad järjed „Maailm“ („Világ“, 1831) ja „Staadium“ („Stádium“, 1833). „Krediidi“ viimases lõigus kutsub ta üles mitte vaevama pead asjatute mõtetega sellest, milline Ungari kunagi oli, vaid tegutsema pühendunud patriotismist kodumaa õitsengu nimel, lõpetades raamatu kuulsa lausega: „Paljud arvavad: Ungari – oli; mina soovin uskuda: saab olema!“

    Krasznahorkai paneb viimase laeva liikuma ülesvoolu, ühes ärajäetud joonealuses dialoogis mainitud merest eemale lääne poole, kus Krasznahorkai aimas toona olevat säilinud veel mingigi õhkõrna lootuse. Ühes kümme aastat hiljem ilmunud intervjuus tõmbas ta aga sellelegi kriipsu peale. Novell ise on Ungaris aktiivses kultuurimälus, näiteks kandis jaanuaris Krasznahorkai 70. sünnipäevaks ilmunud kirjandusteadlase Gábor Szabó monograafia pealkirja „Vaade viimaselt laevalt. Krasznahorkai proosamaailm“, gümnaasiumiõpetajad valivad tihti just selle teksti Krasznahorkai loomingu tutvustamiseks, sest siin on palju motiive, mis ulatuvad otsapidi teistessegi Krasznahorkai teostesse, ning ka sotsiaalmeedias kerkib novell ikka ja jälle esile, kui lootus kipub kaduma ja Ungari valitsus taas mõne erilise rõlgusega esineb.
    L. E.

    [1] Eesti k-s: L. Krasznahorkai, Saatana tango. Tlk S. Kolka. Lelle, 2019.
    [2] Karl Eduard Söödi tõlge „Üleshüüd“ ilmus 1938. aastal Fenno-Ugria Asutise aastaraamatu „Eesti hõim“ lisas, ent on leitav ka Vikipeediast: https://et.wikipedia.org/wiki/Ungari_rahvuslaul_”Üleshüüd”_(Szózat). Aga ka Matthias Johann Eisen on Vörösmarty luuletusest teinud oma ümberpaneku „Äratus“ ning avaldanud luulekogus „Helinad Emajõelt“ (1884).
    [3] Albert Kruusi ja Ene Asu-Õunase tõlkeid võib lugeda siit: https://luuleleid.wordpress.com/2016/12/29/mihaly-vorosmarty-vana-mustlane/.

     

  • Armastuse teine pool

    Urmas Vadi. Kuu teine pool. Tartu: Kolm Tarka, 2023. 382 lk. 28.50 €.

    „Kuu teine pool“ on Urmas Vadi viies romaan, mis juhib lugejat läbi autori põlvkonna kasvamise kümnendite, eelmise sajandi 80ndatest 21. sajandi algusaastatesse, teejuhiks poiss, kelle perekonda võiks pidada tavaliseks ajale iseloomulikuks tuumikperekonnaks… või siis ka mitte nii tavaliseks, see oleneb juba lugejast. 2023. aasta hilissügisel ilmunud teos on juba saanud rikkalikult tagasisidet, mis viitab ka, et romaani huviga oodati. Retseptsiooni üldiselt kiitva tooni järgi võib arvata, et lugejate ja kriitikute ootused said laiemas plaanis täidetud. Selle poolt kõneleb lisaks hulgale arvustustele nii professionaalsete kriitikute kui raamatublogijate klaviatuuridelt ka ridamisi nominatsioone ja auhindu, teos oli Tammsaare kirjandusauhinna ja Kulka proosaauhinna nominentide seas. „Kuu teine pool“ on (vähemalt Vilde kirjandusauhinna žürii arvates) vildelikem teos 2023. aastal, „soe ja tundlik romaan, mis imelise kerguse ja sügavusega avab nii ajastut, eestlase olemust kui ka Eesti vabanemisaega“.[1] Etteruttavalt võin öelda, et imelist kergust mina ei tajunud, kuid teose lugemine läks tõepoolest ludinal, Vadi lihtsalt on sündinud jutuvestja. Aga lugu ise ei ole kergete killast, see ongi „inimhinge sügavusse tungiv teos“,[2] nagu auhindajad on sedastanud.

    Enne kui romaani sisu juurde minna, oleks vist õiglane tunnistada, et Vadi loomingu suhtes on mul olnud kergeid eelarvamusi, varasemalt Vadi loomingut lugedes on ka minul ette tulnud tõrget „muheduse“[3] ehk selle suhtes, mille kohta vist käib see juba eesti kirjanduskriitikas kanda kinnitanud termin „vadilik“. Tõsi, selleski romaanis ei puudu huumor, muhedus, olgu siis või „vadilik“ huumor, naljakat on küll, küllaga, kuid see, mis nalja taga on, mille üle nalja tehakse, on tõsine ja tõsiseltvõetav ja naer võib olla ka üsna kibe muie või isegi naer läbi pisarate. Vadi ongi kirjutanud realistliku romaani! Mis omakorda ei tähenda, et asjad vahel üle võlli ei lähe, see ei tee aga teost kuidagi vähem realistlikuks, olgem ausad, päriselus on asjad vahel veel palju rohkem üle võlli, kui kirjanik kirjutab ja lugeja usub, ning kõige uskumatum osa mõnes loos võib olla hoopiski just see, mille autor otse elust muutmata kujul on maha kirjutanud.

    Arvustajad on seda romaani iseloomustanud kui ajasturomaani, seega piisava haarde ja sügavusega teost, et vastata isegi müütilise Suure Eesti Romaani kriteeriumidele.[4] Kuigi ajastu edasiandmine on detailides, tegelaste meeleseisundites, nende valikutes ja ka teost läbivas ajastut illustreerivas heliribas tõesti õnnestunud (eriti täpselt ja kihiliselt veel teose esimeses pooles), siis vähemalt samavõrra kui ajasturomaan või isegi rohkem on see ikkagi suheteromaan, lugu inimestest ja nendevahelistest suhetest, mis enamasti ei ole lihtsad. Vahel on need lausa toksilised, nagu perekonnasisesed võimusuhted ja sõltuvussuhted, ning piinarikkad, nagu armastus. „Oma kõige vastikumat mina näitame me vaid kõige lähedasematele inimestele,“ tõdeb jutustaja (lk 101) ja näitab omakorda meile, kuidas need kõige lähedasemad võivad olla ka kõige kaugemad ja arusaamatumad inimesed meie ümber. Ometi on just nemad omad, ja kui me ka ennast neist valu pärast lahti rebida püüame, ei saa me neid sidemeid kunagi täielikult läbi lõigata, meie vanemate pärand on alati meie küljes, seda on sama võimatu ära saada nagu kuivanud ehitusvahtu korterit remontinud isa ja ema paljaste käte küljest (lk 151).

    Perekonna (ja romaani) süda on ema, kuid see süda on haige, loperdav süda, nagu autor ema vaevusi kirjeldades väljendab. Ja südame ajab tihti loperdama just see, kui teised inimesed, eelkõige lähedased nagu abikaasa, lapsed, aga ka sugulased, naabrid või kolleegid ei vasta ootustele. Lugejal oleks lihtne ema kohe üsna alguses enda jaoks paika panna, see on ju tänastes terminites ehtne toksiline, nartsissistlik, domineeriv lapsevanem, keda juhib soov valitseda oma laste elu ning kes teeb seda (edukalt) läbi ohvrirolli, kasutades oma haigust perekonnaliikmetega manipuleerimise tööriistana. Emaga lohiseb esmapilgul kaasa nõukaajale peaaegu stereotüüpne initsiatiivitu, passiivne isa, kes äärmise häda korral on siiski suuteline oma kilbi alt väljuma ja mingid asjad korda ajama. Lisaks ka ajastule iseloomulik väljapääsmatuse tunne, olukordade staatilisus, pole kombeks ega tule kellelgi pähe lahkuda, lahutada, ära kolida, paremat elu otsida. Ja kas järgmine oleks siis parem?

    Ühel hetkel küsib peategelase õde Kerli endalt, kas see inimene ikka on tema ema, ja ema ei suuda samal ajal uskuda, et tema järeltulija, tema enda liha ja veri võib olla selline (lk 112), nii kauged ja arusaamatud on kõige lähemad sugulased ühel hetkel üksteise jaoks. Kerli ongi romaanis see tegelane, kes asub kangelase teekonnale, ennast vabastama, see on võimalik tänu sellele, et Kerlil pole emaga olnud kunagi nii tugevat sidet kui Tomil. Tom, kes on algusest peale emaga lähedane, on seeläbi ka temast rohkem sõltuv ja ema mõju all. Toksiline vanem peab oma tundeid alati tähtsamaks kui lapse omi, nartsissistliku vanema üks tunnus on ka oma laste mängimine üksteise vastu, ühte teisele eelistades ja lastes rivaliteeti tekitades. Kerli on tüdruk, sellised emad vaatavad tütreid tihti veel ka kui rivaale ning kohtlevad juba seetõttu poegi paremini. Tom tabab ära, et ema eelistab teda, ta tunneb sellest rõõmu ja kasutab võimalusel ka oma privileegi ära. Kuid ta armastab ka oma õde ning tunneb tema pärast muret.

    Ema eesmärk näib olevat siduda lapsed (ja mees) enda külge nii, et nood oleksid temast sõltuvad, ning taolises süsteemis on igaüks, kes julgeb pürgida iseseisvusele, määratud mustaks lambaks. Selle perekonna must lammas on seega Kerli, kes on algusest peale vaimselt tugevam ja iseseisvam kui teised pereliikmed, seda hoolimata isegi teismelisena diagnoositud haigusest, mis lööb omakorda mõra ema loodud ideaalsesse pilti perest, kus „pole kunagi olnud hulle, petiseid ja suitsetajaid“ (lk 7). Kerli paranemise teekond on keeruline ja täis tagasilööke, kuid ta rühib edasi muljetavaldava jõuga, samal ajal kui ema püüab jätkuvalt sekkuda. Kerli lootus paraneda lapsepõlve hingehaavadest on suurem ka seetõttu, et temal on õnnestunud varakult oma väärtusest teadlikuks saada ja seda säilitada, kuid tagasilöökidest ei pääse temagi. Selgub, et trauma on ikka alles, ja rahuldamata tunnustusvajadus, lapse loomuomane soov saada lõpuks ema heakskiitu (ja armastust) kulmineerub vanemate kutsumisega aiapeole, kus ta saab küll loodetud kiituse, kuid selle nullib ema oma tegelike ootuste väljendamisega Kerlile, milleks on laste saamine, just see, mille Kerli on ise enda jaoks välistanud. Kerli käitub tänapäeva psühholoogide soovituste järgi (kuigi ta ise ei nõustu Tomi palve peale koos teraapiasse minema) peale aiapidu täiesti õigesti: katkestab suhte toksilise vanemaga.

    Tom on emast emotsionaalselt tugevamalt sõltuv ja kaude hakkab see mõjutama tema teisi suhteid, suhe, mille ta lõpuks täiskasvanuna leiab, on naisega, kes tundub tema emale nende kohtumisel äravahetamiseni sarnane ta endaga – on nagu õde (lk 307).

    Kuid siinkohal võiks nüüd küll harrastuspsühholoogi prillid eest visata, Alice Cooperi „Poisoni“ (üks romaanis kõlavatest taustalugudest) kinni panna ja tõdeda, et Vadi ongi kirjanikuna suurepärane inimhinge insener ning suudab meie kõrvalekalded, pained, hirmud ja soovid meisterlikult meie ette laotada, nii et neist kantud suhete nähtamatu pingul võrgustik saab nähtavaks. Vadi on empaatiline ja mõistev kõigi oma tegelaste suhtes, lõpuks näeme ka ema seismas silmitsi oma lapsepõlvega ja haavatud väikest tüdrukut temas. Naabrinaine Reeda tegelaskuju annab näiteks aga võimaluse ajusid ragistada: kas tõesti Nosferatu-taoline vaimne vägivallatseja väärib ka armastust ja miks, isegi veel sellist, mis kestab peale surma?

    Võibolla on kõik hoopis lihtsam. Me soovime lähedust ja vajame armastust, ei oska, kukume läbi, õpime, õpime veel, saame haiget ja teeme haiget. Ja armastuse teekond võibki olla väga pikk ja piinarikas, ohvreidki nõuda, kuid siiski hästi (?) lõppeda, nagu romaanis onu Andresel ja Avel, kes „püüdsid elada nii, et enam üksteist ei lämmataks ja ei jääks ka igatsuse kätte lämbuma“ (lk 188). Kas see ei olegi mitte ideaalse suhte valem? Ka passiivne, kohati isegi abituna näiv isa suudab ennast kriitilistel hetkedel üllatuslikult mobiliseerida ja õpib lõpuks isegi teisi toite valmistama kui kama.

    Kellele ma tahaksin Vadi uut romaani soovitada? Kindlasti ei tohiks „tõsine“ Vadi pettumust valmistada ka lugejale, kes Vadit seni tema kirjutamislaadi pärast on armastanud, „vadilikkus“ on ka selles romaanis ikka alles, naerda saab, kohati võtab tegevus üles sürrealistlikud või lihtsalt veidrad pöörded… kuid elu ongi veider, vahel veidram veel kui kirjandus. See raamat on ka sulle, kes sa oled mõnikord mõelnud, et su perekond ei mõista sind. Või sulle, kes sa oled ahastusega taibanud, et ei saa oma lähedastest üldse aru. Või sulle, kellel on küll justkui armastav ja hooliv perekond, aga ikka oleks elust nagu midagi puudu, nagu suhkur oleks sefiiritordist ära varastatud (lk 57). Lõppude lõpuks oleme me kõik ainult inimesed, kes tahavad, et meid armastataks, ja on nõus selle nimel kannatama. Ja üldse, kuidas me ilma Vadi lugemata saaksime teada pagarite kannatustest?

    Armastust avaldatakse Vadi romaanis harvem sõnades, rohkem väikestes ja suuremates tegudes, hoolimises. Nagu eluski. Julgeksime me vaid oma armastust näidata, enne kui tuleb see viimane, öine kõne. Sest „kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt selle päris sinu oma inimese, siis on see õnnistus, see ongi kõige suurem õnn!“ (lk 276).

    [1] I. Grünfeldt, Urmas Vadi romaan „Kuu teine pool“ kannab vildelikkuse oreooli. Virumaa Teataja, 05.03.2024.

    [2] Sealsamas.

    [3] S. Grigorjeva, Mis viga sul muhe olla, mees? Sirp, 22.01.2022.

    [4] M.-L. Müürsepp, Varjus tunnete väega suure eesti romaanini. Sirp, 26.01.2024.

  • Pilk igavikku

    Meelis Friedenthal. Punkti ümber. Tallinn: Varrak, 2023. 310 lk. 28.99 €.

    Mustri keskel on sügavik, tühik, lõhe, eimiski – punkt, kust kõik tuleb ning kuhu kõik lõpuks läheb. Siinilma inimesed, olgu nad fiktsionaalsed või ehtsad, tajuvad ühel hetkel (vahel alles siis, kui see hetk osutub neil viimaseks) selle punkti alatist kohalolu. Mõni täheldab varakult toda punkti ümber keerlevat tegelikkusegobelääni kõigi selle seoseniitide ja -lõimedega ning veedab suure osa elust, üritades nähtut mõista, mõtestada, kujutada. Teised tajuvad punkti alles siis, kui too kasvab niivõrd suureks (jäädes siiski sama väikeseks, nagu ta alati olnud), et seda pole enam lihtsalt võimalik mitte märgata. Millal iganes see ka juhtub, punkti tajumishetkel tabab inimest lajatades ühekorraga hirm, austus, ahastus, ülevus. Kuuldakse seda karjet, õigemini karjete paljusust, mis maailma läbistab. Ja mitte vaid üht karjet, vaid miljonite hääli, kõiki korraga. Edvard Munchi kuulsast maalist „Karje“ on muide mitu versiooni (neli, kui õigesti mäletan) – selle tõsiasja tituleerin kriitiku võimupositsiooni kasutades siinpuhul meelevaldselt eriti tähenduslikuks.

    Niisiis: punkt. Must ring, hele tulepunkt, keeris, jumal(ik) Apollon, päike ise, paradiisiaed, tegelikkuse õõnsus – tõelisus, mis ehk mateeriatki ületab ja mis mõjub ärkavale hingele hirmutavalt, kuna on rohkem kui „see asi“ niisama. Ülevus tekitabki hirmu, ülevus kohutab, need kaks elementi on lahutamatud. Sel pikal (või lühikesel) teel punkti poole võime aga kohata sündmusi, mis paratamatult punkti kohalolule viitavad, selle olemasolu meile meenutavad. Vahel juhtub see isiklikus sfääris (ootamatu sisemine nihe), vahel aga mõistusega raskesti haaratava, tummaks lööva katastroofi vormis. Ühe tavalise elukäigu raames aga juhtub see tõenäoliselt vaheldumisi – kord üllatab teadvus, kord väline maailm. Iga selline murranguline hetk jätab jälje inimese silmale, hingele, mälestusele. Nõnda juhtub laulja, kunstniku, pagulase, ellujääja, filmitegija, surnutega vestleja Verdi Jürgensoniga, kes on Meelis Friedenthali uusima romaani „Punkti ümber“ peategelaseks.

    Ent romaani lõppu jõudnuna tekkis küsimus: kas „Punkti ümber“ ongi niivõrd Verdi Jürgensoni eluteest või hoopis peamiselt tollest punkti-laadsest tühimikust, mille ümber kogu maailmaterviku kõiksus pöörleb? Sellest tumedast, valgust neelavast tähest (nn astronoomiline dark star ehk hilisema nimega must auk), mille külgetõmbejõust ei ole kellelgi võimalik pääseda. Kas on see romaan eimiskist ja olematusest; mateeria, reaalsuse, olemise lõpust; surmavallast ja paradiisiaiast, mille eksistentsiaalselt hirmuäratavat kohalolekut on tajunud – ning tajub edaspidigi – lugematu arv inimesi? Olgu neiks teoses mainitud František Kupka, Kazimir Malevitš, Edvard Munch, Vassili Kandinsky jpt, või romaanimaailma klaverivalmistaja, vaibakuduja, Verdi Jürgenson ise.

    Traumade ja tragöödiate – eksistentsiaalselt kohutava (punkti)taju – puhul tekib tihti küsimus nende kujutamise võimalikkusest. Kuidas ikkagi selliseid sündmusi üldse oma mõistusega hõlmata ning seejärel kirjeldada või joonistada? Ja mitte tühiselt, jättes ilustamata. Kas üldse tohiks? Paljud on selle küsimuse kallal vaevelnud, lisaks eelmainitud kunstnikele. Hemingway nägi ja kirjeldas. Conrad nägi ja kirjeldas. Voltaire, ausalt öelda ei mäleta, kas ise nägi, kuid ühe maavärina najal sai ta terved filosoofilised arusaamad põrmustatud. Primo Levi koges ise ja kirjeldas, niisamuti Peter Weiss. W. G. Sebald, kellest kirjutasin aastaid tagasi pool magistritööd, ei näinud – hilines, aga mõtestas ja kirjeldas siiski. Ja Art Spiegelman, erakordse sügavusega. Mõistusega hõlmamatutest õnnetustest ei pääse keegi, piisab, kui praeguselgi hetkel veidi ringi vaadata. Mõistagi õõvastavalt ebameeldiv väljakutse. See või teine sõda, üks genotsiidiüritus teise kõrval, horisondil lõõmav globaalne ökoloogiline katastroof toovad tühimiku-lõhe-punkti olemasolu ebameeldivalt lähedale. Tahaks ju silma kinni pigistada, kes seda igapäevast banaalset kurjust suudaks nõnda palju taluda, aga ennäe, silmanurgas, just seal – perifeerses nägemises – vaikselt ja uduselt ta paistab, end alalõpmata meelde tuletab.

    Kas oleme võimelised neid lõputuid katastroofe kujutama või vakatub keel nende raskuse ees? Kas loomingul on ette jõudnud piir, enam rohkem midagi öelda ei saa, võibolla hoopis ei tohi? Saab, ja küllap ka peab. Looming ei lõpe, sest püüd tegelikkuse järele haarata ei lõpe. Katastroofide puhul on aga küsimus pigem selles, kuidas täpsemalt ja milliste vahenditega on seda representatsioonitööd sobilik teha. Jacques Rancière’i lohakalt parafraseerides: kujutamise keeld muudab mõne sündmuse hoopis fetišismiobjektiks, haiglaselt pühaks, eraldades selle inimesest.[1] Muudab asjaks, mida peab otsekui kummardama. Aga see ei vii kuhugi, see võõritab inimest iseendast, sest inimeste teod on lõppeks inimlikud, inimsuutlikkuse tasemel. Olgugi et tajume paradoksi – loominguga üritatakse haarata selle järele, mis võib olla tabamatu, mistap see tegu on neetud nurjuma. Kunst ei suuda tegelikkust hõlmata, kaart ja territoorium ei kattu, nii kujutlusvõime kui ka teose piiratuse tõttu on representatsiooni haare poolik. Mõni dimensioon jääb peitu, mõni tahk varju, mõni asi lihtsustatuks (nagu tõdetakse ka romaanis korduvalt). Sõnu, lauseid, pintslitõmbeid, filmilinti (digikaamerate bitte ja baite) ei ole piisavalt kujutamaks meid ümbritsevat mustrit. Katse aga püsib, sest võibolla kunagi suudame pooliku perspektiiviga vaated teiste samavõrra poolikute arusaamade kõrvale paigutada, nõnda neid kilde kõrvutades ja klapitades mudeldada reaalsust selle lõputus mitmekesisuses. Kirjandus kui inimeseks olemise teadus,[2] omaenda „meetodiga“, kombates tegelikkuse kõrval ka võimalikkusi, alternatiive, potentsiaalsusi, seda kõike, mis või(nu)ks olla.

    Sammhaaval liigume terviklikuma mudeli poole, mis kunagi valmis ei saa, kuid on sellegipoolest kasulik. Ka nn tavateadus tegeleb mudeli koostamisega, et seda siis järjepidevalt testida – ja kui mudel osutub mõnes punktis ekslikuks, saab seda parandada, täpsemaks lihvida. Tegemist on kestva protsessiga, millel lõppu ei paista (ei teaduses, ei kirjanduses) ja milles ilmneb selle usaldusväärsuse aluspõhi. Esoteerika, astroloogia (nt horoskoobid), spiritism (Gurdjieff, Crowley jt, kui vahelduseks taas romaanile viidata) jm pseudoteadused kipuvad väitma, tõsikindlalt ja vankumatult, et nad Teavad Tõde, suure tähega, üht ja ainust. Selles peitubki nende suurim vale. Tõsiteaduslikul meetodil ja kirjandusel-kunstil on siin teatud ühisosa, sest nad ei väida niivõrd Tõde, vaid (mis tundub veidi postmodernistliku fraasina) demonstreerivad, et tõde pole üks, maailm pole üks, teadmine pole üks. Teadupärast kipub rasketel aegadel kergeusklikkus pead tõstma; mida segasem igapäev, seda rohkem otsitakse lihtsamaid ja selgemaid vastuseid, kindlustunnet. Et ei peaks kahtlema ja muretsema. Vandenõuteooriatesse on sedalaadi loogika sisse põimitud.[3] „Keegi peab ju niite tõmbama, kõike kontrollima“, sest muidu kohutab, et maailm on vahel puhta juhuslikkuse meelevallas ning hirmsad sündmused võivad juhtuda üsna suvaliselt. Või et need, kelle oleme valinud juhtima, on tihti rumalad ja ebakompetentsed – nad ei teagi, mida teevad, keerukas ühiskondlik süsteem on nende kontrolli alt väljas.

    Romaani „Punkti ümber“ aluseks on Friedenthal, nagu ta järelsõnas tõdeb, võtnud ühe tegelikult elanud inimese (Friedrich Jürgensoni) eluloo, ent seda siis fundamentaalselt fiktsionaliseerinud. Friedrichi elukaarega võrreldes on sündmuste aegu ümber tõstetud, sündmusi välja mõeldud – ta on pigem skelett, millele toetudes jõuda kuhugi mujale (eikuhugi, eimiskisse). Fiktsionaalne Verdi Jürgenson, nagu ta reaalne eeskujugi, elab siiski suurte sündmuste, ideoloogiliste vaidluste, sõdade ja tragöödiate keerises. Tormiline-murranguline ajaperiood on ilukirjanduse jaoks mõistagi hea valik. Kui mõni alustav kirjanik käesolevat arvustust lugema satub – võta seda arvesse! Murrangulised ajad võimaldavad häid lugusid. Narratiivne „hõõrdumine“, pidevad muutused, lugematud pinge- ja konfliktsituatsioonid annavad aluse millestki (st paljust) kirjutada. Verdi elu täitub niisiis aegamisi kannatuste ja surmaga; see vahetu surmakogemus algab juba varakult. Üsna noorest peast põimub tema elu otseselt kellegi teise surmaga. Sellest saati asub ta pidevas vahealas, liminaalses seisundis – nii sisemiselt (elu ja surma vahel, surnu verd kandes) kui süžee käigus ka ajas ja ruumis. Aastakümnete pikkuses (suhteliselt passiivses) kulgemises kannab Verdi nn ellujääja süütunnet (survivor’s guilt). Sõjaolukorra tõttu satub ta eri kultuuriruumidesse, kus põrkuvad keeled, rahvad, religioonid, ajalood. Samas kõigub Verdi ise sünnist saati erinevate rahvusidentiteetide vahel, mida ta hilisem pagulasestaatus vaid süvendab. Ja pagulane, nagu romaan kirjeldab, on nagu omamoodi lahkunu, elust välja rebitud kummitus, kes peab ehk oma surmaga leppima selleks, et hakata uuesti elama. Me kõik oleme sunnitud leppima tühimiku, eimiski, punkti kohaloluga, selleks et elada.

    Omal moel kajastub selles punktis eestluse küsimus. Eesti kui ääremaa ja vaheala, n-ö segavereline, ajalooliste traumadega, antiikajalooline-mütoloogiline Hüperborea, piiririik. (Ohhoo, kirjandusviide, kuid ühtaegu küsimus: mida piir lõpuks ikkagi tähendab? Atlas Antiquus, antiigi arusaam geograafiast, mida romaanis mainitakse, demonstreerib ise piiride arbitraarsust. Piir kui ajas muutuv kokkuleppeline joon, mille on tõmmanud üks või teine rohkem või vähem vägivaldne võimuahne maniakk ja mis paigutab inimkonna, kelle kõik liikmed on tegelikult ühesugused, eri piirialadele, piiride sisse, piiride vahele ära.) Eestil on romaanis aga ka huvitav roll kohana, kuhu Verdil on vaja jõuda. See tõik jäi silma, kuna erineb suurest osast kodumaisest (maailmasõdu puudutavast) kirjanduskaanonist, milles Eesti kipub pigem olema koht, kust kas põgenetakse või kuhu ohtudele vaatamata (patriootlikult) jäädakse. Harva on Eesti koht, kuhu üritatakse jõuda. Ent seegi on vaid mütoloogiast mõjutatud kujutelm, lohutav unistus, mis ühes multiversumi harus osutub õõnsaks nagu iga unenägu. Eesti tegelikkus on maine ja tavaline, valmistades võimalikkuste luhtumisel pettumust. Kodu ei olegi ehk siis üldse koht, vaid tegu – sestap on tarvis jääda omaenda hinge soovile truuks, nagu võib romaani lõpus oma elumaketti vaatleva Verdi kaudu näha.

    Romaani lõpusirgel aset leidev alternatiivsete valikute vaatlus küsib muuhulgas: kas üks hetk võib otsutada terve elu käigu? Milline on „õige“ otsus võimaluste virvarris, kvantfüüsikalises many worlds hüpoteesis? Mida pidanuks Verdi Jürgenson tegema? Vastus on võibolla ilmne. Oma unistuste loomingut, mida tehaksegi „elu tõttu“ (lk 349). Romaani lõpp kannab elujaatavat sõnumit, Friedenthal kirjutab elujaatavat kirjandust. Tegutsegem elu nimel – üritame jätta märki kõigist ja kõigest, kes on kunagi olnud siin ja olemas. Kohkumust tekitava punkti ümber keerleb terve maailmategelikkus, ja kujutamise kaudu säilitame ning anname kõigele eluõiguse.

    Oma mitmete teemade seas vaagib „Punkti ümber“ ka kuuluvuse küsimust – kes kuhu paigutub; mida tähendab olla ühe või teise kultuuri liige; mida tähendab asuda ümber ühte või teise „võõrasse“ kultuuri? Isegi kui siinpuhul nn Õhtumaade kultuuriruumist ülemäära ei väljutagi. Erinevus ei pruugi olla kuigi suur, ent selles peituv võõrus võib osutuda väljakutseks. „Ajalugu teeb inimesest inimese, rahvast rahvuse,” ütleb Verdi hilisem mentor Alcinus (lk 143) – mitte veri ega miski muu. Kuid ta pole ainus, kes seda teemat kommenteerib. Bogdanovi vereülekande-eksperimendid, mis Verdi noore elu päästavad, seonduvad omalaadi utoopilise bioloogilis-ideoloogilise programmiga – ühine veri muudaks ühtseks ka kõik rahvad. Paratamatult kangastub mulle sellise viite juures aga vaid tänapäeva analoog libertaar-ultrakapitalist Peter Thieli näol, kes aastaid juba arendab noorte (teismeliste) vere vahetuse (endasse süstimise) programmi, et sedakaudu kuidagi avastada elu pikendamise võimalusi. Et püsida „noore ja jõulisena“. Aeg-ajalt nimetatakse kapitaliste vereimejateks ja kaanideks, aga on’s ikka vaja seda nüüd nii otseselt kinnitada? Bogdanovi vahest küll naiivne ja groteskne utoopiline loogika on meie ajal asendunud omakasuga, rakendatud individuaalse kestvuse, edevuse teenistusse. Elu on rikastele, aastaid saadagu osta, utoopiat ei tule, sest nii ei teeni raha. Säh sulle erinevust revolutsioonilisest radikalismist.

    Verdi keeleanne omajagu hõlbustab tal kohanemist erinevates kultuurides, kuid sellele vaatamata ta tunneb, et ei kuulu lõplikult kuhugi. Võiks arvata (või aeg-ajalt väidetakse), et nimelt keel on olulisim vahend kultuurikogemuse ja integreerumise asjus. Keele rolli üle arutlevad Verdi kohatud kommunistid ka esperanto näitel, mis tol ajal omajagu populaarsust kogus. Esperantos lasub idee utoopiliselt ühtlustavast keelest. Utoopiliste (nagu ka revolutsiooniliste) projektidega on aga teadupärast parajalt keeruline olukord, kuna üritused neid ellu viia kipuvad traagiliselt luhtuma, andes paljudele põhjust nihilismiks. Protsess nähtusena jätab teatava petliku mulje, kuna ta sisaldab endas radikaalselt erinevaid võimalikkusi, mille kõrval lõplik ja kinnistunud tulemus on parimalgi juhul puudulik, kui mitte läbikukkumine. Ent siiski tuleb tõdeda, et see pole põhjus utoopiate poole pürgimist vältida. Vaja vaid jõuda mõistmisele, et utoopilisus on nimelt pürgimise protsess, mitte reaalselt saavutatav tulemus („valmis saamine“ on lõks), ning utoopiline mõtlemine on tarvilik, et pääseda välja lõputult lagunevast status quo’st. Kui sajandialguse masinistid-fordistid-teiloristid fetišeerisid süsteemi ja korda (selles on üks neid ohtlikke-petlikke lõpetatusi, valmis saamisi), efektiivsust, kulude likvideerimist, tulemuse maksimeerimist (lk 247), siis analoogsed arusaamad levivad ka aastal 2024 kõikjal asuvas neoliberaalses kapitalismis. Mida see küll meie aja kohta ütleb?[4] Utoopiate küsimusel ma pikemalt ei peatu, viipaksin huvilisi hoopis Jaak Tombergi auhinnatud monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime“ juurde, mis teemat võimekalt lahkab.

    „Punkti ümber“ on suurepärane romaan, mida kinnitab muuhulgas ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosaauhind. Vedas, et olin nõnda aeglane ning preemia anti välja, kui mul arvustuse kirjutamine oli alles pooleli. Kasutan nüüd auhinda oma väidete toetamiseks. Väga meeldis ka Friedenthali 2012. aastal ilmunud romaan „Mesilased“. Mõned aastad tagasi arvustasin aga jutukogu „Kõik äratatakse ellu“, mille puhul oli mul nii mõnigi etteheide.[5] Teose üldine tervik ei tundunud tollal ega tundu seni lõplikult veenev. Nende tunnetuste erinevus on jäänud kuklasse pakitsema, ja pean nüüd tõdema: ehkki Meelis Friedenthal on tegelikult võitnud ka novellipreemiaid, tundub mulle, et lühivormikirjanikuna on ta nõrgem ja ta meisterlikkus kajastub nimelt romaani-žanris. Võibolla mõjutab ka formaat – lühidus, mis surub lihtsamasse raami, muudab maailmaloome ühetahulisemaks, viited õõnsamaks ja läbinähtavamaks, kirjandusliku-mängulise intertekstuaalse efekti (veiderdamise) ilmsemaks ja seeläbi vähem tõhusaks. Friedenthali tekst vajab ruumi, et hargneda, kuhu vaja. Õppejõu ja ajaloolasena on autor erudeeritud, tema teadmistepagas allikaterohke, mida rakendades maalib ta romaanides veenvat ja tõepärast, n-ö „tõde meenutavat“ (verisimilitude, kui Gérard Genette’ile viidata)[6] ja ajastutruud fiktsionaalset ruumi. Novell on nagu üksik noot, romaan aga sümfoonia, polüfoonia.

    Võimalik, et romaani aluseks võetud (olgugi et tugevalt fiktsionaliseeritud) elulugu aitab kirjaniku õnnestumisele kaasa, pakkudes tugevama narratiivse suuna või kaare, mis hoiab loo koherentsemana ning lõpu konkreetsemana. Selle tasakaalustava kaare ümber käib tekstilaenude, tsitaatide, viidete, intertekstide kombinatoorika. Lõpptulemuse ühtlus on veenev, kuid eks fiktsionaalses maailmas ongi kõik alati rohkem seotud, olulisemad tahud välja nopitud ning kirja pandud just sellisel moel, et luua sügavaim „tähenduslikkuse“ mulje. Muud vähemkõnekad sündmused jäetakse väljapoole teksti ripakile. Ositi meenutab „Punkti ümber“ W. G. Sebaldi (kelle mainimine arvustuse alguses ei olnud juhuslik!) laiahaardelist esseistlikku proosat; ka Friedenthali tekstirisoom hargneb mitmes suunas – kuid pole vaid lapik-kahemõõtmelisel tasandil, vaid selles on korraga sügavust ja kõrgust. Kaasaja romaanikirjanikest on Meelis Friedenthal minu arvates üks tugevamaid.

    Üks huvitavamaid võtteid, mida Friedenthal romaanis kasutab, on Verdi visuaalne maailmataju (mis süveneb kahjustatud kõrvakuulmise tagajärjel), kunsti-, fotograafia- ja filmihuvi. Eriti neis kohtades, kus filmides leiduvaid motiive ja troope põimitakse stseenide kirjeldusse. Ühelt poolt lähendab visuaalse taju rõhutamine lugejat Verdile, tõepoolest näeme maailma tema silmade kaudu, tema kunstilähedast perspektiivi. Mitmes kohas rõhutatakse aga nimelt filmilikku käitumist, liikumist, tegevust (lk 64–65, 73, 84, 200 jm) – ehk siis Verdi filmihuvi muudab maailmas toimuvat filmilikumaks. Neil filmitroopidel on huvitav mõju sedakaudu, et nad viitavad situatsioonidele, mis võivad olla tänapäeva lugejatele tuttavad, ehkki romaani tegevusajal ei pruukinud selliseid troope veel nii üldlevinud moel eksisteerida. Ma pole filmiajaloo spetsialist, et seda väidet kinnitada või ümber lükata. Nendin vaid, et see potentsiaalselt tuttavatele filmi-troopidele viitav võte aitab tekstimaailma olukordi paremini (ehkki võibolla üldse mitte autentselt) lugejale lähemale tuua. Ja lisaks on sel metafiktsionaalne mõju.

    Verdi Jürgensoni (fiktsionaliseeritud) eluloo, sedalaadi kirjutuse olemuse kohta küsib teos ise (nt lk 47–48, kuid ka mujal). Mida õieti võib lugeja eluloost oodata, mis on autentsus, ausus, täpsus detailides, mõte, sõnum, õpetus, valest hoidumine („literatuuritsev luise“) – kas biograafial või sellest tõukuval ilukirjandusel on kohustus olla kuidagi täpne ja korrektne, ehkki me teame, et need žanrid seda niikuinii üldiselt ei ole? Biograafia ei taba lõplikku tõde (nagu ei taba ükski teos), alati valitakse, mida öelda, mida varjata. Samas, vahel on mõne n-ö tegelikkuse peale ehitatud väljamõeldisega võimalik just nimelt tabada midagi eluliselt täpset ja õiget. Viitan siinpuhul nt Miloš Formani 1984. aasta filmile „Amadeus“[7] – selle loole, mis on peaaegu täielik väljamõeldis, ent tabab „inimeseks olemist“ mingil täpsel ja autentsel moel, ütleb midagi kehtivalt tähenduslikku. Omamoodi tõde, lihtsalt teistsugune kui „see, mis päriselt aset leidis“. Kogu maailm on lava ja meie näitlejad, Shakespeare’i võtmes, kellele romaanis samuti viidatakse (mh lk 84) – eriti lõpusirgel, kui Verdi vaatleb toda oma elu maketti, kus näitleb ta ise. Niimoodi vaagib ta omaenda elu võimalusi, niimoodi (taas)avab ilukirjandus elu mitmekesisust. Ja lisaks jõuab see ringiga tagasi päris Friedrich Jürgensoni juurde, kes oma kunstiteoste kõrval pälvis elu teises pooles pigem tähelepanu nn Electronic Voice Phenomena lindistamisega. Eri salvestustes kuulis ta helide-mürade keskel väidetavalt surnute hääli, nii lähedasi inimesi kui ammusurnud „kuulsusi“.

    Et siis arvustuse algul esitatud küsimuste juurde ringiga (gravitatsiooniväljas) tagasi jõuda – kas romaan on Verdi Jürgensonist või tollest kohutav-ülevast eimiski-tühimiku-punktist (millesse me vaatame ja mis meisse vastu vaatab[8]), mille ümber kõik keerleb? Jah – mõlemast on, ning veel paljudest asjadest, näiteks abstraktse kunsti kogemusest ja selle kogemuse sõnades kujutamise püüdlusest. Korduvalt tuuakse eri mõtlejatele (nt Platon) viidates välja, et mimeetiline „realistlik“ kunst[9] ei ole võimeline tabama asjade olemust. Püüdlik väljendus tegelikkusest ei ole piisav – püüdlik ja autentne (eluloo)kirjanduski pole piisav. Alati jääb kusagile väljapoole rohkem tõde ja tegelikkust. Realism on pooliku maailma peegeldumine kunstis. Abstraktne kunst, kubism jt üritavad tabada kõike seda, mis pole jäljendavas visuaalis kättesaadav. Hääled, lõhnad, maitsed… Siiski jääb ka neil millestki puudu, sest tervik libiseb käest. Ligi pääseb jupiti, tahuti, tegelikkus aga püsib suure ja hirmsana. Inimestenagi, nagu muiste kirjeldatud, oleme poolikud – armastus olla viis seda kunagist poolitust tervikuks tagasi liita. Kildudel on soov ühineda, kuid lõplikult ei õnnestu see eal. Püsime eraldatuna, kõigest poolikult mõistvana.

    Kupka maal, mida teose lõpulehekülgedel eraldi kirjeldatakse, on määrava tähtsusega. Paistab, et romaani üheks eesmärgiks on kirjeldada tunnet, mida ühe abstraktse maali vaatlemine võib tekitada – võtta seal maalitud maailma kogemus, mille tiivad tiirlevad punkti ümber, ja tõsta see ümber romaanivormi, integreerida see kirjandusteosesse. Pilt olla rohkem kui tuhat sõna (millest tulenevat tema ülevõim teksti ees), kuid lõppeks on romaan samuti rohkem kui tuhat sõna. Nende kahe koostöös näeme aga juba mitmeid tuhandeid sõnu, igaüks neist moodustamas külge, tahku, kildu sellest kujuteldamatust tervikust.

    [1] Vrd J. Rancière, Are Some Things Unrepresentable? Tlk G. Elliott. Rmt-s: J. Rancière, The Future of the Image. London; New York, 2019, lk 109–138.

    [2] Siin peitub ühe Milan Kundera tsitaadi robustne lihtsustus.

    [3] Seejuures: lihtsamate petuskeemide ohvriks langemine ilmselt süvendab tõsisemate vandenõuteooriate esiletõusu. Kui nt keegi(d) nägi(d) vaeva, et mõnelt vaeselt inimeselt hulk raha välja petta (ja rumalust on ometigi piinlik tunnistada), võib ohvril süveneda vandenõutaju – teatud mõttes see juhtuski. Isikliku kogemuse põhjalt on nüüd kergem järeldada, et vahest on muudki sündmused kuidagi „kurjategijate“ kontrolli all. Raske on leida naiivsemat inimest kui see, kes ütleb: „lollidelt peabki raha ära võtma“, sest oma upsakuses ta ei mõista, kuidas ta sellega võimaldab aina ekstreemsemate vandenõuteooriate süvenemist, et siis pärast ise nende lõputu vohamise üle halada.

    [4] Need analoogiad moodsa ajaga siin ja varem toon demonstreerimaks tõika, et asjaolud pole saja või rohkema aastaga ikka märkimisväärselt muutunud, ehkki vahel üritatakse sellist nägu teha. Ka tehnoloogia „ülikiirenenud“ areng paistab olevat paras illusioon, sest midagi fundamentaalselt uut pole enam ammu ilmunud – valdav osa meie igapäevatehnoloogiast on parajalt vanade asjade väiksemad, kiiremad, tõhusamad versioonid, sellal kui need hüpoteetilised tõeliselt uued asjad on alati „iga hetk tulemas, juba paari-kolmekümne aasta pärast kohal“.

    [5] M. Rattasepp, Lõpus kohtume kõik. Vikerkaar, 2021, nr 4/5, lk 158–163.

    [6] G. Genette, Tõenäolisus ja motivatsioon. Tlk A. Saar. Methis, 2011, nr 8.

    [7] Põhineb Peter Shafferi 1979. lavastusel, mis põhineb 1830. aasta Puškini näidendil. Kihte kui palju.

    [8] Heitsin Nietzsche viite ka teele, et oleks eriti sügavamõtteline.

    [9] Ehtne Friedrich Jürgenson maalis tegelikult üsna tavalist n-ö realistlikkusele pretendeerivat kunsti.

  • Kas linn on valmis?

    Sven Vabar. Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 183 lk. 19.50 €.

    Ma kardan linnu. Kuid neist ei tohi ära minna“ (Jean-Paul Sartre).[1]

    Minu esimene katse „Ribadeks tõmmatud linnast“ kirjutada päädis sellega, et valminud töö koos teiste kirjutistega kustus ja jäi kadunuks nagu Vabari tekstide kaks naistegelast. Mind tabas ahastus ja tüdimus, mõtlesin loobuda. Lehitsedes õnnetult jutukogu, märkasin lauset: „Linnaga suhtlemise keelt tuleb aina uuesti luua, sest tõusuvesi tuleb vääramatu järjekindlusega“ (lk 124). See lohutas ja andis jõudu.

    Kui levis kuuldus, et vähemalt Tartus teatavat kultusoreooli omava Vabari tekstid on koondumas ühtede kaante vahele, tabas kirjandusringkondi ärevussahin. Ja pettuda ei tulnud. Üks raamatublogija kirjutas eelmise aasta lõpul: „Ma vaatan kristallkuuli ja ennustan, et Vikerkaares, Loomingus, Sirbis ja Müürilehes hakkab sellele raamatule riburada ülistavaid arvustusi tulema.“[2] Tal oli peaaegu õigus, kuigi arvustajad on kippunud leidma ka kitsaskohti.

    Vabari tekstidest on paljud varem ilmunud eri kogumikes ja blogipostitustes. Üks neist, „Musta lennuki kirik“, pälvinud 2010. aastal ka Tuglase novelliauhinna. Kogu ise oli 2023. aasta Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Jutud jms on jaotatud nelja ossa, mis koonduvad intuitiivsete, lugedes meelekeele maitseelunditele surisema jäävate tundekeskmete ümber.

    Raamatu esimene osa koosneb ainsamast jutust pealkirjaga „Jääkarud“, mida üks arvustaja peab teistest veidi kehvemini vananenuks.[3] Esmapilgul on tegemist vonnegutilikus võtmes düstoopiaga, kus inimkond on ületanud oma kasvu ja süü piirid, mille tulemusena on tekkinud „Suur Mõte“ sooritada kollektiivne enesetapp. Vabar on oma tekstis piisavalt leebe ja irooniline, nõnda et teksti võib lugeda mitmeti – kliimakriisi paratamatu tulevikuvisioonina („Homo sapiens oli lämbumas iseendasse…“, lk 7), ent ka teise äärmuse vaatenurgast, mis taandab inimoleskelu maailmaruumi kõige tühisemale astmele.[4]

    „Jääkarud“ lohutab neid inimesi, kes hakkavad kollektiivse süükoorma all vaikselt murduma. Iga liigutuse taga on hoomamatu keskkonnakahju, iga rohesildi taga süvik, kus kapitalisti karvane käsi üritab bürokraatiapügalaid väänata. Loos jõuab see süütunne groteski: „Nõnda oli inimkonna viimases globaalses ettevõtmises tekkinud teoreetiline ummik – inimestel polnud enam võimalik end tappa, rikkumata kõige pühamat keeldu mitte kahjustada keskkonda“ (lk 13). Lahenduseks on maailma ääreala – Antarktika.

    „Jääkarud“ on selgepiiriline ja vahest isegi ebavabarlik lugu, mis eristub raamatu teistest osadest. Raamatu ülejäänud kolme osa üldnimetajaks on linn. Vabarit on kutsutud Tartu müstifitseerijaks ja psühhogeograafiks.[5] Aga vahest on linn lihtsalt üks paratamatus, nagu seda kirjatööd troonivas Sartre’i tsitaadis, mis jätkub tõdemusega, et linnapiiril ootab hirmutav Vegetatsiooniring. Linn kui selline. Koht, kust ei saa ära minna. Meie tsivilisatsiooni alus ja piir.[6] See, et Vabar on elanud Elvas ja Tartus, on pelk juhus – neis linnades mittekäinud lugeja jaoks ebaoluline fakt. Miski, mis meid, tartlasi, lihtsalt rõõmustab. Vabari tekste lugedes kerkivad silme ette Neil Gaimani, J. B. Ballardi ja vendade Strugatskite maailmad. Elavad linnad, mis moonduvad, segunevad unenäolisusega, sirutavad lugeja ümber oma kombitsaid. Näiteks segunevad loo „Päike“ algussõnad („Kunagi elasin linnas, kus sadas kogu aeg“, lk 52) minu peas automaatselt „Inetute luikede“ sombuste tänavatega, kus roomavad ringi pidalitõbised.[7] Vabari tolle loo peategelane põgeneb sarnaselt Mehis Heinsaare romaani „Kadunud hõim“ peategelasega linnast: „Tundsin äkki, et ei suuda linnas enam olla mitte ühtegi hetke“ (lk 57). Ent hetkelise mälukaotuse järel algab taas uus linnakeele loome: „Mul tuli selles kirkas päikesevalguses kõik meelde – see, kuidas ma varem linnas elasin ja kõik muu. Minus tärkas soov kellegagi kohtuda, juttu ajada“ (lk 59).

    Linnast ei ole pääsu, nii nagu loos „Nimede kõrb“, kus protagonistid teevad läbi pika rännaku, et jõuda otsaga tagasi alguspunkti, kuigi nüüd kerkib kodulinn nende ümber fatamorgaanana, tagurpidi linnana, millesse tagasijõudmine siiski rõõmustab.

    Vabari teostes segunevad eri maailmad nõnda nagu Christopher Nolani filmides. Nendes on miskit gnostilist.[8] „Must lennuk“ viib kusagile hulga prügikolle. Ribadeks rebitud linna tükid kerkivad igaveste juutidena ringirändajate ette. Kusagil silmanurgas, lähemal kui kägiveen, paikneb teine maailm, mis võib olla rohkem päris kui nood n-ö päris linnatänavad, millel me oleme uitama harjunud. Vabari teoste peategelased ongi pidevalt kusagil äärealadel paiknejad – eluheidikud, kummaline maarahvas, teise ilma vaakuminimesed jne.[9] Vaid kahes loos jõuab keegi sinna tundmatusse teise, jättes oma kaaskondlased ja lugeja igatsevalt õhkama ja vastuste leivakoorukesi korjama.

    Nood kaks lugu on raamatu kolme viimase osa lugudest kõige selgepiirilisemalt eristuvad, metamorfoossusest pajatavad tekstid, kus ühes kaob/sulandub linna sisse tänavakunstnik Sirle („Tänavakunstnikud“) ja teises sulandub võsas olevasse majja naisterahvas Andra („Tühi maja“). Maja tundub siin esmapilgul linnamüstikast eraldiseisvana, ent tolles loos võib seda näha ka linna tähistajana.

    Emanuele Coccia kirjutab: „Metamorfoos on tõend selle kohta, et on olemas ainult üks substants, ja metamorfoos on kui armkude, mis seob meid substantsi ja kõigi selle osadega … Samal ajal on metamorfoos aga ka selle ühise substantsi kudumine, ehitamise, eritamise protsess…“[10] Vabari tekstid ongi ühed suured metamorfoosi näitlikustavad tekstid, kus tavapäraselt „loomulikust“ keskkonnast eraldatud „tehisobjektid“ (linnad koos kõigi oma lõputute osade, esemete, kila-kolaga) saavad tagasi oma auväärse koha maailmakõiksuses. Ent toda metamorfoosset üleminekut ühelt vormilt teise ei ole lubatud näha kõigil. Nõnda võib loo „Tühi maja“ lõpplahendust näha lihtlabase surmana, lõplikkusena, kristlik-lineaarse väärarusaamana. Või siis võib tõdeda koos Cocciaga: „Meie elu lõpp ei ole kunagi elu lõpp – iga „laip“ on oma liiki, vormi ja olemisviisi muutva elu ümberkujundus, metamorfoos.“[11] Mõlema loo kaaslase kaotanud meesprotagonistid jõuavad salateadmisele, mis teistele jääb kättesaamatuks: „Mingil ainult Karlole teadaoleval viisil olid nad nüüd kahekesi koos – tõeliselt, õnnelikult ja rahulikult“ (lk 143). Vabari lugude temaatilised kordused mõjuvad hüpnotiseerivalt ja võimestavalt, samade teemade juurde naasmine kinnistab ja tugevdab elamust.[12]

    Mõni Vabari tekst on pelgalt lehekülje pikkune. Neist üks kannab pealkirja „Mis on avangard?“ ja selle keskmes on nässu läinud hauakividest meisterdatud saunakeris: „Mõtlen aga, et see saun ongi avangard“ (lk 146).[13] Võib ju naljatledes öelda, et noid ulmajutte võib lugeda ka sürrealistlikus võtmes – aastatega settinud ja selitunud avangardistlik traditsioon kohtub kodukootud Tartu semiootiku ja kirjandusteadlasega. Selle retsepti lõpp-produkt on vägagi hää. Muidugi on teadlikumale lugejale teada ka Vabari varasem seotus eripalgeliste Tartu eksperimentaalkunsti-kirjanduse ridadega.

    Kuigi „Ribadeks tõmmatud linna“ tekstid on loodud kümmekond aastat tagasi, on tegemist vägagi värskendava lugemisega,[14] mis mõjub sel nukral ajal tervendavana. Määrdunud linnatänavaid pidi kõmpides tekib hetkeks jälle lapsepõlvest pärit lootus, et kohe siinsamas mõne nurga või ukse taga asub teine maailm, et linnasopid peidavad endas avastamata aardeid: „linn, mis pole veel sündinud. ta on lootena mähkunud pimedasse, sooja, sumedasse öösse. ta majad, teed ja pargid on elastsed. nad on kergelt ümarad ja kummis, valmis kohe avanema, rebenema, plahvatama“ (lk 176).

    [1] J. P. Sartre, Iiveldus. Tlk T. Lepsoo. Tallinn, 2002, lk 197.

    [2] https://sulepuru.wordpress.com/2023/11/17/sven-vabar-ribadeks-tommatud-linn/.

    [3] „Omal ajal ehk düstoopilise fantaasialennu või satiirina kirjutatud pala mõjub tänapäeval liigagi realistlikult.“ A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. Looming, 2023, nr 1, lk 133.

    [4] Nõnda meenub üks hiljuti lugemislauale sattunud a-humanistlik manifest, mis hüüatab: „Kaheks soovituseks on aktivism mitteinimeste suunas ja uute inimeste ilmaletoomise lõpetamine; ent asjaolud loovad radikaalseid võimalusi, mis mõeldamatustavad inimese.“ Ja: „Surmaaktivism … kaasab praktikaid, mis tõstavad esile ise surma – nii indiviidi kui ka liigina.“ P. MacCormack, The Ahuman Manifesto. Activism for the End of the Anthropocene. London jt, 2020, lk 2 ja 98. Ent huvilised võivad liituda ka näiteks Eutanaasiakiriku (https://www.churchofeuthanasia.org) või Vabatahtliku Inimkonna Väljasuremise Ühinguga (https://www.vhemt.org).

    [5]  Muidugi on siinkohal oluline mainida Vabari koostatud kultuskogumikku „Mitte-Tartu“, mille eessõnas ta kirjutab: „Mu meelest ei ole teistes Eesti linnades sündinud kaugeltki nii palju olemise äärealade kirjandust – sürrealismi, avangardi, alternatiivset ulmet, eksperimentaalkirjandust, „mystilist“ tekstiloomet – kui Tartus.“ Mitte-Tartu. Koost. S. Vabar. Tartu, 2012, lk 11. Vabari ja mitte-kohtade kohta vt ka: M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. Sirp, 19.01.2024.

    [6] Ent vt ka teistsuguseid arvamusi, mis linna müüti kahtluse alla seavad: „Kui meie oleme harjunud pidama tsivilisatsiooni linnades tekkinuks, siis uute teadmiste valguses tundub realistlikum see definitsioon ringi pöörata ning kujutleda esimesi linnu suurte piirkondlike konföderatsioonidena, mis olid väikesele pinnale kokku surutud. … Domineerimisstruktuuride päritolu tuleb mujalt otsida.“ D. Graeber, D. Wengrow, Kõigi asjade koidik. Inimkonna uus ajalugu. Tlk A. Ardus. Tallinn, 2023, lk 585–586.

    [7] „Polnud tahtmist kuhugi minna, oli tahtmine jääda siia, sellesse tühja hämarasse saali, mis polnud veel päriselt pehkinud, aga kus seinu katsid juba veeplekid, põrandalauad logisesid ja ruum oli läbi imbunud köögilõhnadest; eriti kui meenutada, et väljas, terves maailmas sadas, sadas munakivisillutistele ja viilkatustele, sadas mägedele ja lagendikele, ükskord uhab vihm selle kõik minema“. A. Strugatski, B. Strugatski, Inetud luiged. Tlk K. Käsper. Tallinn, 1997, lk 21.

    [8] Unustagem padukristlik arusaam gnostilise duaalsuse negatiivsusest. Gnoosise põhimüüt on see, et on olemas eriilmad, mis üksteisega segunevad. Maailmapragude tagant peegeldub valgusilm, ent seesama valgusilm on ka meie sees. Ka demiurg on loodud täiuslikkuse peegeldusena, ta on lihtsalt selle unustanud ja segaduses.

    [9] „Paljudele Mitte-Tartu literaatidele on juba aegade hämarusest peale meeldinud äärealadel konnata. … Miks need inimesed hulguvad veidrates kohtades ringi? Kas neil targemat teha pole? Nõnda küsib tartlane, kuid mitte-tartlane ei oska neile küsimustele esimese hooga halligi vastata, võibolla ka selle pärast, et ringihulkumine on tema jaoks loomulik ja iseenesestmõistetav tegevus.“ Mitte-Tartu, lk 7–8.

    [10] E. Coccia, Metamorfoosid. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2023, lk 93–94.

    [11] Sealsamas, lk 113.

    [12] Tekstid on samas mõnele arvustajale mõjunud teisiti: „Esiteks on raamatus temaatiliselt liiga „riimuvaid” tekste ehk loopaare, millest kumbki kaotab samade kaante vahele panduna muu hulgas mingi osa oma iseomasusest ja muutub seeläbi veidi nõrgemaks.“ – T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. Müürileht, 25.01.2024.

    [13] Lustakal kombel jõudsin paralleelselt Eiseni sõnadeni: „Vanasti oli meil kaks pühadust – hiis ja saun, viimane näis olevat isegi tähtsam. Kristus tõi veel kolmanda pühaduse – kiriku, mis on aja jooksul vähendanud hiie pühadust. Saun on aga jäänud püsima.“ – M. J. Eisen, Vanade eestlaste saun. Sakala, 1933, nr 21(29), lk 2.

    [14] Tõnis Hallastele mõjus kogu samas taaskord vastupidiselt: „Seetõttu mõjub osa juttudest vaat et anakronistlikuna. Vähemalt mõned neist tundusid praegu lugedes justkui aegunud.“ Ja: „Ilmet andis teataval määral enese ja maailmaga rahulolematu ning otsapidi vaat et suitsiidne maailmapilt –
    ja kogumiku väljaandminegi mõjus millegi lõpetamisena.“ – T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine.

  • Nõukogude Eesti ulme endeemilistest haigustest

    Minu isa luulud. Ulmeantoloogia. Koost. Joel Jans ja Jüri Kallas. Lümanda: Gururaamat, 2023. (Ulmeguru ulmesari; 4). 357 lk. 23.99 €.

    Joel Jansi ja Jüri Kallase kokku pandud ning Kulka toel välja antud antoloogia tutvustab Eestis perioodil 1953–1989 avaldatud algupärast ulmekirjandust. Ja kuigi koostajad raamatu ees- ja järelsõnas korduvalt rõhutavad, et tegu pole „aruandega Eesti NSV ulme kohta“, siis ometigi just sellega tegu on. Koostajad ilmselt soovivad rõhutada, et see pole akadeemiline ja kapitaalne kokkuvõte ENSV ulmest. Mitte et pärast käesolevat köidet sellise järele nüüd enam tingimata mingit vajadust oleks.

    Jans ja Kallas on kokku pannud igati representatiivse valiku Nõukogude Eesti ulmekirjandusest. Kui kunagi mõned aastad enne selle antoloogia idee sündi käisin ise Kultuurkapitalile välja mõnevõrra kapitaalsema ja laiemate ajapiiridega eesti ulme esinduskogu idee („Eesti ulme XX sajandil“), ei leidnud see plaan mitmel katsel toetust ning jäi sellisel kujul teostamata. Nüüd tolle sündimata jäänud raamatu ja valmis köite sisukordi võrreldes saab tõdeda, et ega sõjajärgse eesti fantastika tekstivalikut ilma mingite konkreetsete tekstide (Vladimir Beekmani „Kiired maailmaruumist“, Rein Sepa „Viimne üksiklane“, Juhan Saare „Strontsium 90“, Rein Saluri „Krahvi poeg“) või autorivalikuteta (Friedebert Tuglas, Henn-Kaarel Hellat, Andres Ehin, Helju Rebane, Ain Särg, Urmas Alas) ette kujutakski.

    Aga kui hulk valikuid on sellise tekstikogu puhul koostajale enam-vähem ette kirjutatud, siis teisalt suudavad Jans ja Kallas üllatada ka paladega, millest ise ei olnud teadlikki (Eve Petersoni „Ääremaadel“, Hille Karmi „Kunagi veebruaris“), ja autoritega, kelle kui ulmeprosaisti peale (Tarmo Kulmar, Ülo Mattheus) lihtsalt ei oleks osanud mõtelda. Nii et kui pooled raamatu tekstid panid noogutama, et täpselt neid tekste ma siit leida eeldasingi, siis teine pool tekitas ühe üllatuse teise järel. Ja arvestades mõne raamatusse pääsenud teksti kunstilist nõrkust („Ääremaadel“) või autori eksikülalise staatust kirjandusilmas (Ain Ainsaar), paneb veidi imestama paari oluliselt tugevama autori ja teksti puudumine (Paul Viidingu „Marsi ja Jupiteri vahel“, Rein Põdra „Retk“, Leen Tameli „Aja röövimine“).

    Ning kuigi koostajad rõhutavad, et nende ambitsioon oligi piirduda lühiproosaga, mida sai siin raudse eesriide taga 1950–1980ndatel ajalehtedest-ajakirjadest ja mujalt lugeda just Nõukogude Eesti inimene, siis see geograafilis-mentaalne piirang jääb kaunis arusaamatuks. Tunnistavad ju Jans ja Kallas isegi, et väliseesti kirjanduskorpusest teise analoogilise antoloogia jaoks materjali kokku ei tuleks, mistap olnuks ehk mõttekas mõned peamiselt Rootsis ilmunud silmatorkavamad ulmetekstid – näiteks Karin Saarseni jutukogust „Vallutajad“ ja August Mälgu kogumikust „Projekt „Victoria““ – just sellesse valikusse lülitada.

    Aga need on pisiasjad. Laiem probleem, mille üle raamat mõtisklema paneb, on mõistagi tekstide aegumine ja vanema kirjanduse võime meid täna üldse enam kõnetada. Rõhutavad ju raamatu koostajad, et nende eesmärgiks ei ole akadeemiline ülevaade, vaid tänastele lugejatele lugemismõnu pakkuvate tekstide ühtede kaante vahele koondamine. Paraku ütleb kõhutunne, et päris mitmed siinse raamatu tekstid, mis omas ajas, 1950. aastatel näiteks, üpris edukalt oma lugejatega kontakti said, enam lihtsalt ei kõnele keeles, millega on harjunud tänapäeva lugejad.

    Nii näiteks jääb Rein Sepa „Viimset üksiklast“ (kirjutatud 50ndate lõpus) ja selle ääretult laialivalguvat narratiivi ning lauset, mis meenutab juhusliku trajektooriga õhus susisevat õhupalli, praegu lugedes kummitama koomilis-poeetiline sentents sealtsamast tekstist: „nõutuse signaalid ristlesid tähtede vahel“. Nii igava ja kuidagi ebaolulisena mõjub see jutustamislaad ning kogu lühiromaani teema ja narratiivi ülesehitus kaks inimpõlve pärast teksti sündi.

    Niisamuti võib ette kujutada, kuidas 23-aastase Vladimir Beekmani kirjutatud ja ajakirjas Stalinlik Noorus ilmunud noorsoojutustus „Kiired maailmaruumist“ oleks sajandivahetuse paiku eesti ulmefännide kriitika-rehepeksumasinas, ajakirja Algernon „Jutulabori“ nime kandnud õpitoas täielikult algelementideks lammutatud. Aga ju polnud 1953. aasta Nooruse toimetuses tõesti inimest, kes oleks osanud või vaevunud noore sulesepa tööd parandustest punaseks sodima, et teksti sisemine struktuur, mõningate stseenide jaburus, puised dialoogid, narratiivi loogika jmt vead korda saada.

    Aeg ei ole armuline olnud ka Ain Ainsaare „Tõrkele“. Matemaatilist võrrandit meenutava saepurumaitsega dialoogidest koosnev tekst ning tänapäevalgi justkui aktuaalsete teemade – privaatsfääri kaitstus jälgimisühiskonnas, tehisintellekt inimesi jälgimas – täiesti ajast ja arust mõjuval viisil käsitlus näitavad, et pelgalt tulevikuprognoosile ja teaduslik-tehnilisele ekstrapolatsioonile ehitatud ulmejutt ilma kirjandusliku taseme ja karakterite konfliktita naljalt oma sünnikümnendit üle ei ela.

    Ka Eve Petersoni „Ääremaadel“ võis 1984. aastal Nooruse veergudel toonase üldise ulme- ja seikluskirjanduse põua tingimustes oma filmiliku hoogsuse ja põnevuste üksteise otsa kuhjamisega noorte lugejate südame põksuma panna, aga nelikümmend aastat hiljem seda teksti vaagides torkab silma väga puine dialoog, katkine lause ja segane jutustamismaneer, kus poolte stseenide puhul pole võimalik aru saada, kes kellele mida ütleb või kes tegelastest üldse konkreetses stseenis osalevad. Ja vaevalt, et see 18-aastase autori tekstis modernistliku stiilivõttena tahtlik ambitsioon oli.

    Sedasorti kriitikast ei tohi tingimata teha järeldust, et need tekstid ei vääri aastakümneid hiljem raamatukaante vahele koondamist. Ega lugemisrõõmu mõttes ja kõige laiemat publikut silmas pidades ei ole ammu enam mingit lootust ju ka Walter Scottil, Fenimore Cooperil, Alexandre Dumas’l, Charles Dickensil, Jules Verne’il ega Rider Haggardil. Osa neist juba on tänapäeva noorsoo – aga ka enamiku täiskasvanute – jaoks lugemiskõlbmatuks muutunud (Scott, Cooper, Dickens, Haggard), osa veidi lihtsama lause ja kiirema jutustamislaadiga autoreid lukustuvad meie silme all praeguseil kümnendeil (Dumas, Verne). Veidi pikemat tulevikku võib ehk ennustada Robert Louis Stevensonile ja Conan Doyle’ile nende suhteliselt lihtsa ja moodsamana mõjuva lause ning keskmiselt õhemate raamatute tõttu.

    Nii väärivad needki 1950–1960ndate ulmetekstid kindlasti kirjandusloo prügikasti sattumisest päästmist, aga seda mitte ennast lugemisnaudingu argumendiga pettes, vaid ikkagi just akadeemilisest huvist, soovist kultuuripärandit säilitada ja selle uurimiseks võimalusi pakkudes. Ja just seetõttu, mineviku võimalikult terviklikku ja mitmekesist akadeemilist peegeldust ning jäädvustust silmas pidades, julgen vaidlustada ka koostajate otsuse mitte võtta antoloogiasse romaanikatkendeid. Olen täiesti veendunud, et mõni iseseisva stseenina mõjuv katkend Boris Kaburi noorsooromaanist „Kosmose rannavetes“ (1966) oleks 60ndate sula ja ulmeelu edenemise perioodist oluliselt dünaamilisema ja terviklikuma pildi andnud. Aga kuna Kaburil lühivorme pole ette näidata, jäi üks olulisemaid tolle aja ulmeautoreid pildilt välja. Ja pagulaskirjandusest leiaks neid väärt fantastilisi romaanikatkeid samast kümnendist suuremalgi hulgal (Ristikivi, Kangro, Rumor).

    Tegelikult on see raamat üks kurb pilguheit minevikku, mille pealkiri võinuks vabalt olla ka „Käimata jäänud teed“ või „Valimata rajad“, sest näitab see meile ju inimesi, kellel ei olnud võimalik end soovitud alal (ulmekirjandus) süvendatult teostada, kes ei saanud endale valida karjääri, mida oleksid sisimas enim soovinud ja milleks paljudel juhtudel ka kõik eeldused olemas olid.

    Võimalusi regulaarselt ulmelist lühiproosat avaldada sisuliselt ei olnud, autorid pidid oma fantastilisi novelle ja jutustusi pressima populaarteaduslikesse või laste- ja noorteajakirjadesse ning rajoonilehtede jutusabadesse ja ülikoolide ajalehtedesse. Aeg-ajalt, aga seda pea eranditult vaid 1960ndail, õnnestus ulmel jõuda Loomingu Raamatukogu köidetesse.

    Ühtegi ulmeajakirja, mille ümber saanuks koonduda ja välja areneda oma autorkond ja spetsiifiline ulmekriitika koos auhindade, konkursside ja seltsieluga, meil ei tekkinud, aga neid ei tekkinud kusagil Nõukogude Liidus, see oli rohkem Varssavi pakti maade privileeg. Ja kui välja arvata see kodumaise ulmeelu lühike õidepuhkemise aeg 60ndail, siis tegelikult fantastikal Nõukogude Eesti kirjanduselus mingit olulist rolli kunagi polnud. Või ei lastud sellel tekkida.

    Sellesama kurva tõdemuseni jõuab arvustuses „Minu isa luuludele“ rahvusringhäälingu kultuuriportaalis ka kriitik Mart Pechter, öeldes: „päris ehtsat ulmekirjanduse traditsiooni nende aastate jooksul Eestis tegelikult ei eksisteerinud. Ulmet küll kirjutati ja kohati päris hästi, kuid siinne antoloogia jätab lõpuks mulje, et kõik lood olid üksikud tükid, mis omavahel väga ei haakunud.“[1]

    Ulme oli pigem kui mingi imeloom, mida oli parem vältida. Või siis vaadeldi fantastikat kui midagi sellist, mida iga päris kirjanik võis vahetevahel proovida, parem kui satiirilises või koomilises võtmes. Ulme oli kui mingi kergemeelne, mitte päris kirjanduse väärtusega kõrvalehüpe. Midagi, mida võis vahelduseks proovida, aga mis ei vajanud mingeid erioskusi ega vastava kirjandustraditsiooni tundmist. Oli normaalne, kui päriskirjaniku bibliograafias oli ette näidata ka ulmeromaan või -jutustus.

    Ka mitmed selle raamatu ulmelood näitavad, et koomilist ulmet (Urmas Alas, Henn-Kaarel Hellat, Ain Särg) eelistati alati ennast tõsiselt võtvale karmile ja emotsionaalsele žanriulmele, veel parem, kui see oleks esitatud absurdi või satiiri võtmes. Olid soositud ulmelood, mille tegevus toimus meie argises nõukogude maailmas, kuhu siis murdis sisse mingi ulmeline nähtus, motiiv või kirjanduslik võte (Rein Saluri, jällegi Hellat, Helju Rebane, Hille Karm). Aga päris ulmelises keskkonnas, väljamõeldud fantastilises sekundaarmaailmas toimuvaid narratiive peeti pigem lääneliku kapitaliühiskonna kommertskirjanduse pärusmaaks. Meie ulme oli enamasti olmeline, argine, kommunaalne.

    Kummalisel kombel on ka mitmed selle antoloogia tekstid sellised, milles toimuvat saab ära seletada fantastilist lahendust eirates, neid täielikult argimaailma toimimisreegleile kohandades (Saluri, Hellat, Ehin, Mattheus, Rebane). Või siis on tegu õpetliku mõistujutuga, kus ulmeline komponent ongi vaid moralitee lõpplahenduse jaoks tähtis (Karm). Pole ime, et selle antoloogia kirjanduslikult tugevaimad tekstid on just sellised, mida saab soovi korral võtta ka täiesti ulmevabadena (Saluri, Ehin, Mattheus). Õnneks mahub nende tugevaimate ritta siiski ka väga selge ulmežanri tunnetusega autoreid, kelle palad on lisaks üldkirjanduslikele väärtustele tugevad just teadusfantastikana (Reedik Palm, siin kindlasti jälle ka Saluri, aga samuti Juhan Saar, Tarmo Kulmar ja mõistagi eestikeelse fantastilise proosa üks rajajaid Friedebert Tuglas).

    Suurema osa Nõukogude okupatsiooni ajast suhtus ENSV kirjanduseliit ulmekirjandusse eitavalt. Selle parimaks indikaatoriks on ehk ulme esinemissagedus Loomingu Raamatukogus. Väljaande esimesel viieteistkümnel aastal peatoimetaja Otto Samma ajal seal teatava regulaarsusega ulmet leidus, pärast enam peaaegu üldse mitte. Huvitav on tähele panna, et tegelikult ei jõudnud tol ajal LR-i vahendusel eesti keelde üldsegi moodne tõlkeulme (kui välja arvata idabloki autorid Strugatskid ja Lem), vaid üpris vana ja pigem konservatiivset sorti ulmekirjandus. Sama kehtib ka 1976. aastal ilmunud antoloogia „Lilled Algernonile“ ning „Mirabilia“ ja „Põneviku“ sarjades 1970–1980ndail ilmunud tekstide kohta. Avaldati ilmumise ajaks 15–20 aastat või rohkem vana ja üsna traditsioonilist ulmekirjandust (Asimov, Bradbury, Clarke, Simak).

    See on tähelepanuväärne ja kummaline just kui mõelda, missugune modernistlik revolutsioon toimus angloameerika fantastikas just 60ndatel hipi- ja seksrevolutsiooni laineharjal. Kuid neid vormilt ja teemadelt uuenduslikke ning murrangulisi ulmetekste sellistelt kirjanikelt nagu Ballard, Delany, Dick, Ellison, Moorcock, Silverberg ja Zelazny Vene ajal eesti keelde ei jõudnud. Meil levis 20 aastat vana turvaline ja traditsiooniline fantastika. Väikeste eranditega levib tänaseni.

    Aga ei peaks. „Mirabilia“ sarja ilmuma hakkamist ettekäändeks tuues saadeti ulme viisakalt LR-i toimetusest välja, mille tulemusena saavad väärtkirjanduse sõbrad kirjandusilmas tänapäeval toimuvast oluliselt ebatäielikumat pilti, kui võiks. Olen aru saanud, et Loomingu Raamatukogu eesmärk täna on muu hulgas pakkuda tõlkekirjanduse sõpradele igal aastal turuhinnast odavamalt kindla arvu kindla kvaliteediga nimetusi. Märksa adekvaatsema pildi maailma kirjandusskeenel toimuvast saaks hinnatundlikum eesti raamatusõber aga siis, kui LR-i 40 numbrist oleks igal aastal paar tükki pühendatud angloameerika ja teiste kirjanduste väärtulmele, olgu siis kõige moodsamale või väärtulme klassikale sealtsamast angloameerika ulme uue laine ajast 1960ndatest. Kirjandusele, mida ulmele keskenduvad pisikirjastused siiamaani ei suuda ega riski välja anda. Mis aga oma üldkirjanduslikult tasemelt sobiks igati LR-i pakutavasse rikkalikku nüüdiskirjanduse menüüsse.

    [1] M. Pechter, Ulmeajaloo ilu. Kultuur.err, 18.01.2024.

     

  • Taskuvikerkaar 34: Mati Heidmets sotsioloogialaborist

    Taskuvikerkaar vestleb Mati Heidmetsaga ühiskonnauuendamisest 1960ndatel. Sotsioloogialabor, üliõpilaspäevad, ajaleht “Edasi” reformimine, inimlikest panelkadest mõtlemine ja muud teemad.

    [powerpress]

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

Vikerkaar