Arhiiv

2020. aastal panid firmad nagu Uber, Lyft, Doordash, Postmates, Instacart jt umbes 205 miljonit dollarit referendumikampaaniasse „Yes on Prop 22“ („Jah ettepanekule 22“), et kehtestada seadusemuudatus, mis teeks neile erandi tööseaduse täitmisel ja vabastaks nad kohustusest pakkuda platvormil tegutsevatele teenusepakkujatele ravikindlustust, töötuskindlustust, tagada tööohutus jne. Proposition 22 vastased, peamiselt ametiühingud, suutsid oma kampaaniasse panustada umbes 20 miljonit dollarit. Kümnekordne vahe kampaaniarahas teemal, mis paljusid inimesi paratamatult ei puuduta, tõi platvormiettevõtetele kindla võidu, California valijad kiitsid Proposition 22 heaks.^[1]

See oli üks heldemalt rahastatud kampaaniaid ka California referendumialtil poliitilisel maastikul. Asjaolu, et teatud ettevõtted on valmis nii muretult panema raha töötaja mõiste defineerimisega tegeleva seaduse muutmisse, näitab, et just see mõiste ongi üks nende äri põhikomponente. Isegi oludes, kus platvormidel tegutsevad inimesed on defineeritud „iseseisvateks lepingupartneriteks“, on mainitud ettevõtete kasuminäitajad viletsad: kui nad peaksid tööseadusandlust ausalt järgima, siis on väga tõenäoline, et see mudel kukuks kokku.

Mainitud ettevõtted on osa „haltuuramajandusest“.^[2] See on majandusmudel, mis põhineb töö jagamisel lühikesteks etappideks ning igale etapile ajutise tööjõu leidmisel. Seda tööjõudu kirjeldatakse juriidiliselt „lepingupartnerina“, „autonoomse professionaalina“, Eestis on tihti nende vormiks FIE või OÜ, lisaks kasutatakse käsunduslepinguid või töövõtulepinguid. Ettevõte ei osta nii sisse mitte ainult tööd, vaid ka töötajate heaolu tagamist: haltuuramajanduses võtab töötaja endale kohustuse tagada töövahendite korrashoid, tööohutus, tervisekindlustus, pensionid jms. Vastutasuks pakutakse töötajale suuremat otsustusõigust teatud valdkondades (tavaliselt töö tegemise kellaajas, mõnikord ka töö asukohas), nimetades seda „paindlikkuseks“, kuid mitte osasaamist kapitalipoole kasumist, töötaja sissetulekuks jääb jätkuvalt tööjõu müügist tulenev osa. Loomulikult ei ole niisugune korraldus töötaja huvides ning seetõttu ongi viimasel kümnendil kogu maailmas näha haltuuramajanduse töötajate suuremat organiseerumist, mõningaid streike ja kohtuasju töötajate defineerimise üle. Siinkohal tasub ka meenutada, et kapitalism on andnud töötajale kogu „paindlikkuse“, mida tema töösuhetes vajab – õiguse oma tööjõudu mitte pakkuda. Igasugune muu paindlikkus on alati kapitali huvides.

Sisuliselt on haltuuramajanduse näol tegemist püüdega naasta 19. sajandi anarhokapitalismi ning hiilida mööda 20. sajandil saavutatud põhimõttest, et töötajal on õigused. Kapitalism tõepoolest ühelt poolt vabastas sunnismaised, andes alluvale klassile võimaluse oma tööjõudu igale individuaalsele ettevõtjale mitte pakkuda, kuid teiselt poolt peab töötaja äraelamiseks oma tööjõudu müüma ning seega on tal paratamatult vaja astuda ettevõtjaga läbirääkimistesse. Ettevõtja läbirääkimispositsioon on aga kapitali kontsentreerituse tõttu niisugune, mis võimaldab alluvussuhte peale suruda. Tagamaks osapoolte võrdsust, kaitsevad riikide seadusandlused nii töötajate ühinemisõigust ja kollektiivseid läbirääkimisi kui ka seda, et töötaja ei peaks kandma varjatud kulusid (oma tööjõu taastamine puhkamise näol, tervise kaitse, pension vanas eas jne).

Haltuuramajanduse suurust tänapäeval on raske hinnata. Põhja-Ameerikas ja Euroopas hinnatakse üldiselt, et umbes 20–30% täiskasvanutest on oma tööelu jooksul teinud ebaregulaarset tööd, mitmete Lõuna-Ameerika riikide tulemused on analoogilised. Oma peamise sissetulekuallikana aga deklareerib kombinatsiooni ebaregulaarsetest tööotstest umbes poole vähem inimesi, keerulistes majandusoludes ja kriisiajal kipuvad inimesed rohkem niisuguste võimaluste järele haarama. Selliseid suundumusi mõjutavad tugevalt riikide töö- ja ettevõtluspoliitikad: kuigi ettevõtted on tihti motiveeritud jagama tööd ajutise tööjõu vahel väikesteks tööotsteks, ei tähenda see, et ametiühingud ja seadusandjad seesuguseid valikuid tingimata toetaksid. Vastupidi, pigem on viimasel ajal näha trendi, et parlamendid või kohtud määratlevad töötajat ja sellega seoses tema õigusi just reaalse töösuhte iseloomu järgi, mitte ettevõtja pakutud juriidilise lepingumudeli alusel.

Haltuuramajandus on muidugi alati eksisteerinud, 20. sajandi suured töövõitlused panid sellele lihtsalt teatud ulatuses päitsed pähe. Arvuti-, tehisintellekti- ja internetitehnoloogiate arenedes ning koos 1970. aastatel alguse saanud suunaga jagada tootmine võimalikult väikesteks üksteisest kaugel asuvateks osadeks (nii tootmisprotsessi efektiivistamise kui ka töötajate omavahelise koostöö keerukustamise eesmärgil) on 21. sajandi alguseks loodud „hall ala“, kus industriaalsuhetes valitsev hierarhia ei ole selgesti nähtav või pole olemasolevate normidega kaetud. Tehnoloogia, mis võimaldab paljusid teenuseid pakkuda efektiivsemalt või suuremas ulatuses, vähendada rutiini, automatiseerida juhtimisprotsesse, on võimaldanud ka mööda hiilida kontrolli-mehhanismidest, mis kaasaegsetes ühiskondades on loodud ekspluateerimise vältimiseks. Mõnikord püütakse seda viimast näidata „tehnoloogia arengu“ paratamatu osana, kuid see on muidugi „veenva definitsiooni“ kasutamine C. L. Stevensoni mõistes.^[3] See, mida me peame õigusteks ja kuidas me neid õigusi tagame, on alati inimeste ja ühiskonna valik. Arengust ei ole mõtet rääkida, kui see ei paranda kõigi elukvaliteeti. Seetõttu on eriti oluline küsida, kust jookseb just interneti olemasolule ülesehitatud majandusvaldkondades – platvormitööl – piir töölise ja ettevõtja, alluvussuhtes töötaja ja iseseisva professionaali vahel ning kuidas tagada läbirääkimistel osapoolte võrdsus ja oma tööjõu müügist äraelavate inimeste õigused.

Kes on töötaja?

Marxi ja Engelsi klassikaline jaotus ettevõtjateks ja töötajateks määratles teatavasti ühelt poolt „moodsate kapitalistide klassi, need, kes omavad ühiskondliku tootmise vahendeid ning kes ostavad palgatööd“, ning teisalt „moodsate palgatööliste klassi, kes, omamata ise mingeid tootmisvahendeid, on äraelamise tarbeks taandatud vaid müüma oma tööjõudu“. See kapitalistliku ühiskonna industriaalsuhete kirjeldus on mõistlik tänapäevani, ehkki millegi „omamine“ on muutunud vormiliselt keerukamaks.^[4] Lähtudes põhimõttest, et „tootmisvahendite omamine“ on teatud laadi otsustusõigus, on töötajat mõistlik määratleda ka selle alusel, milline on tema võimalus teha otsuseid tootmisprotsessi üle, st lisades definitsioonile „keegi, kes peab müüma oma tööjõudu, et omandada äraelamiseks vajalikke vahendeid“ ka alluvussuhte kinnituse.^[5] Töötajal on ülemus, kellel on otsustusõigus tööprotsessi üle. Otsustusõiguse alusel saab „oma tööd müüvad inimesed“ jagada järgmistesse kategooriatesse (vt tabel 1).^[6]

Seesugusest mõttestikust lähtuvad üldiselt ka tänapäevased seadusandlused, kus „otsustusõigus tööprotsessi üle“ on saanud keskseks mõisteks. Üks kõige selgemaid määratlusi on selles valdkonnas California ABC-test, seadus, mille vastu platvormifirmad kurikuulsa Proposition 22 referendumile panidki. ABC-test määratleb ettevõtte töötajana kõik need, kelle puhul kasvõi üks järgnevatest tingimustest ei ole täidetud:

(a) Töötaja on oma tööprotsessis vaba igasugusest telliva ettevõtte poolsest suunamisest ja kontrollist, nii lepingu põhjal kui reaalses tegevuses. Näiteks kui inimene koob etteantud mustri ja lõike järgi tellivale ettevõttele kampsuneid, siis ei rahulda tema töö punkti a, ehkki ta võib seda tööd teha oma kodus suvalisel ajal. Sellisel puhul on ettevõtja allhankinud mitte ainult töö, vaid ka tootmisruumid, kuid samal ajal ei ole töötaja vaba valima, milliseid kampsuneid ta koob. Kui seesama töötaja aga pakub reaalselt ise välja lõiked ja kampsunimustrid ning siis koob need kokkuleppe alusel, võib teda pidada piisavalt vabaks. Ühesõnaga: töötajal on ülemus, professionaalil ja väikeettevõtjal ei ole.

(b) Tehtav töö ei kuulu telliva ettevõtte põhitegevuse hulka. Kui pagarikoda tellib väljastpoolt torumehe, elektriku või raamatupidaja, ei kuulu see tegevus nende põhitegevuse hulka, samas kui ta tellib kunstniku torte kaunistama, siis kuulub. Ettevõtte osakondade juriidiliselt erinevateks asutuseks muutmine ei muuda reaalseid suhteid, niisugusel puhul on tegemist lihtsalt „illusoorse omandiga“.

(c) Töötaja tegutseb igapäevaselt ja iseseisvalt samas tegevusvaldkonnas. See iseseisev tegevus peab eksisteerima enne töö tellimist. Kui taksojuhil on litsents ainult ühe konkreetse taksofirma all töö teostamiseks, siis see ei ole iseseisev tegutsemine tegevusvaldkonnas. Restauraator, kes taastab oma vahenditega ning oma parimate professionaalsete oskuste kohaselt hoone ning omab selliseks tegevuseks eraldi litsentsi, osutades sama teenust ka teistele, on iseseisev.

Ka Euroopa riikide (eriti Itaalia, Hispaania, Ühendkuningriigi, teatud ulatuses Saksamaa) puhul on näha ühtlustumist analoogilise mõistestiku poole, suuresti tänu haltuuramajanduse töötajate organiseerumisele, streikidele, kohtuasjadele ning poliitikakujundamise mõjutamisele.^[7] 2016. aastal leidis Ühendkuningriigi kohus, et Uberi autojuhid tuleb lugeda töötajateks ning tagada neile õigus miinimumpalgale ja muudele hüvedele sel alusel, et teenust osutatakse Uberi poolt seatud tingimustel (puudub võimalus hinna üle kaubelda, eksisteerivad trahvimeetmed tööst loobumiste puhul või teatud tundidest vähem töötamise puhul jne). Hollandi kohus otsustas 2019. aastal ametiühingute poolt Deliveroo vastu algatatud kohtuasjas, et Deliveroo annab oma kulleritele piisavalt täpsed juhised, et nimetada neid töötajaks. Hispaania ja Itaalia seadusandlus osutab töötaja (mõistes T1 või ka T2, aga mitte V1) defineerimisel seesugustele tunnustele nagu kindlaksmääratud tasu või tasu ülempiiri seadmine, kohustus pidada kinni teatud reeglitest, sh välimuse osas või suhtluses tarbijatega, kontroll töö teostamise üle, sh elektrooniliste vahendite abiga, töökorraldusvabaduse piiramine (eriti vabadus valida tööaega, aktsepteerida või keelduda tööülesannetest, kasutada alltöövõtjaid või asendajaid), oma eraldiseisva kliendibaasi loomise või kolmandatele osapooltele teenusepakkumise piiramine. Mitmete riikide tööseadusandluses on T1 ja T2 määratletud eraldi, erinevate õiguste ja kohustustega subjektideks, T2 nimetatakse tavaliselt „autonoomseks töötajaks“ või „professionaaliks“.

Kõik need määratlused lähtuvad väga selgelt „otsustusõiguse“ põhimõttest: kui keegi väljastpoolt kirjutab töö tegijale ette tegutsemisviisid, kui piiratakse tema võimalust müüa oma tööd „vabalt turule“, siis on tegemist töötajaga. Platvormid püüavad üldiselt väita, et nende „teenuseosutajad“ kuuluvad kategooriasse V1, osutades, et neil on vabadus valida töö hulka ja tegutsemisaega. Ennast määratlevad platvormid „andmebaasina“, mis lihtsalt viib kokku nõudluse ja pakkumise „haltuurade“ järele, rõhutades, et platvormide kaudu uue väärtuse loojatel ning platvormil puudub omavaheline töösuhe, andmebaasi kasutamise pealt võetakse lõivu. Mõnikord väidetakse ka, et digitaalsed teenused on olemuslikult teistsugused kui reaalse maailma teenused, seega ei tohiks neile rakendada „vanu“ töötajate kategooriaid (just see oli Uberi, Lyfti jt argument Proposition 22 puhul, kui nad soovisid endale erandit ABC-testist, kuna selle alusel polnud neil võimalik oma töötajaid „iseseisvateks“ kategoriseerida).

Tõepoolest, platvormid ei määra kl 9–17 tööaega ega fikseeritud kaheksatunniseid vahetusi, kuid kasutavad algoritme, mis annavad eeliseid neile, kes töötavad pikemat aega või teatud kellaaegadel (mis võib viia kuni 70-tunniste töönädalateni, et „head reitingut“ hoida). Kui „graafik“ asendada „slottidega“ või „ajavahemikega“, kui „palk“ nimetada „sissetulekuks“, füüsiline ülemus asendada algoritmiga, siis oleme lihtsalt kutsunud roosi teise nimega, hägustanud juhtimismeetodeid ja võtnud kasutusele, nagu osutas ka Suurbritannia kohus, „keerutava kõnepruugi, uued väljamõeldud terminid“^[8] ja „veenvad definitsioonid“, et pääseda töötajate õiguste tagamisest.

Millist tööd tehakse platvormidel?

Otsustades platvormitöö iseloomu üle, selle üle, kui vabad on seal tööjõudu pakkuvad inimesed oma tegevust ise juhtima, ei tohi unustada, et „interneti abil raha teenimine“ on mitmekülgne nähtus. Bolt ja Wolt paistavad kõige rohkem silma, sest me näeme füüsiliselt nende kullereid ja sõiduvahendeid linna vahel ning enamik meist kujutab ette vajadust seesuguse teenuse järgi. Reaalsuses hõlmab platvormitöö märgatavalt laiemat hulka tegevusi. Laias laastus võib neid kategoriseerida järgmisel alusel:^[9]

(P1) Mikroülesannete platvormid (Amazon Mechanical Turk, Clickworker jt)

(P2) Vabakutseliste platvormid (Freelancer.com, Malt, Upwork jt)

(P3) Võistlusplatvormid (99designs, Design-Hill jt)

(P4) Kohapõhiste teenuste platvormid (Bolt, Uber, Wolt jt)

(P5) Sisuloojate turud (YouTube, Instagram jt)

Mikroülesanne tähendab lühiajalist tööd, mille tegemine ei vaja erilisi oskusi. Mikroülesannete platvormid võimaldavad ettevõtjal mahukad, kuid monotoonsed ja korduvad ülesanded jagada väikesteks osakesteks, tehes nende täitmise kättesaadavaks suurele hulgale internetiühendusega töötajatele, kes võivad teoreetiliselt paikneda suvalises kohas maailmas. Töötaja valib eelnevalt hinnastatud mikroülesande, täidab selle vastavalt instruktsioonile, laadib tulemuse platvormile üles ning pärast tellijapoolset heakskiitu makstakse tasu. Mikroülesandeid kasutatakse eriti online-andmetöötluses ning paljude muude ülesannete puhul, mida inimesel on lihtsam teha kui tehisintellektil või robotil, nagu piltide kirjeldamine, audio või skännitud dokumentide transkribeerimine, info märgistamine; lisaks ka sotsioloogiliste või tarbijaeelistusuuringute läbiviimine, tooteretsensioonide kirjutamine, automaattõlke toimetamine või isegi väikesteks osakesteks jagatud otsesed tõlketööd. Mikroülesannete platvormid teevad ettevõtjale sisuliselt 24/7 kättesaadavaks hiigelhulga töötajaid.

Üldiselt hinnastavad mikroülesande ettevõtjad, kes seda tööd vajavad, platvormid võtavad igalt tööülesandelt lõivu. Platvormid tegutsevad ka palgamaksmisvahendajana: mikroülesande tellija maksab platvormile deposiidi, mis makstakse edasi töötajatele, kelle töö vastu võetakse. Tagasilükatud tööde eest ei tasuta, kommunikatsioon töötaja ja tellija vahel on minimaalne, samuti puudub platvormisiseselt töötajatel võimalus omavahel suhelda. Platvormid üldiselt väldivad igasugust sisulist moderatsiooni tasu osas (Amazon Mechanical Turk lubab näiteks minimaalselt mikroülesande hinnaks pakkuda 0.01 USD) ning rõhutab, et kõik töötamisega seotud maksud on asjaosaliste vastutusel. AMT puhul väärib märkimist ka asjaolu, et rahalisi väljamakseid tehakse ainult teatavates riikides paiknevatele töötajatele, teistele võimaldatakse selle summa eest Amazoni krediiti, võimalust tellida USA Amazonist kaupa. See viimane on muidugi vastavate riikide kodanikele tihti ebamõistlik juba saatmiskulude tõttu, mis omakorda on tekitanud mitmesuguseid kauplemissüsteeme Amazoni kinkekaartide või krüptovaluutaga.

Kuigi tööd peavad olema seaduslikud ning ebaseaduslike ülesannete pakkumisest on tavaliselt võimalik raporteerida, ei ole praktikas järelevalve küllalt efektiivne, samuti pole töötajal tihti võimalik ette näha, kas talle pakutakse ülesannet „märgi pildil Brasiilia taimede õied ja viljad“, „korda, mida Alexa ütleb“, „filmi 40 oma käe liigutust“ või – „kirjelda surnud, veriseid inimesi fotol“, „modereeri täiskasvanute kohtingusaidi pilte“, „filmi ennast oma kodu uksest sisse ja välja käimas“. Kui ülesande kirjeldus ei ole piisavalt täpne, siis kaotatud aega töötajale ei korvata, tagasi saatmine ja täpsustuse küsimine tähendab tavaliselt uut tööd, mõnikord mõjub see ka negatiivselt töötaja reitingule. Sobivate tööotsade otsingule kuluv aeg ei ole tasustatud, lisaks on ligipääs „parematele mikroülesannetele“ (paremini tasustatud, vähem monotoonsed) modereeritud ka töötajate klassifikatsiooni alusel. Platvormid tihti väldivad selle klassifikatsiooni kujunemispõhimõtete teadvustamist, tavaliselt mõjutavad seda nii tehtud tööotste hulk, platvormil viibitud aeg kui ka mitmesugused muud tegurid. Pidevad platvormitöötajad on loonud keerulisi süsteeme ja skripte õigel hetkel kõige paremate tööotste haaramiseks (vaatamata sellele, et tavaliselt automatiseerimist ei lubata), samas olen kohanud foorumites kaebamist, et mida aeg edasi, seda keerukam on uutel sisenejatel saada vähem rutiinseid ja paremini makstud ülesandeid. Kuigi platvormid ei paku võimalust töötajate omavaheliseks suhtluseks, täidavad selle rolli muud suhtlusvõrgustikud, Reddit, WhatsAppi grupid, foorumid või leheküljed, kus jagatakse nippe parimate „haltuurade“ saamiseks, kuid mõnikord ka organiseerutakse.

Mikroülesannete tegijad ei otsusta ise, mida toota, vaid vastavad etteantud tellimustele, neile kirjutatakse ette väga selge töö tegemise viis (ning karistatakse ettekirjutustest kõrvalekaldumise eest), tihti eksplitsiitselt keelatakse alltöövõttu. Nad omavad küll teatud hulka töövahendeid (arvuti, telefon, internetiühendus), kuid samas mitte platvormi, kus ülesandeid vahendatakse. Seega on kaheldamatult tegemist (T1) tüüpi töötajaga, mitte professionaali ega väikeettevõtjaga. Üldiselt näitavad uuringud, et ainult umbes 10%-le ühistööd tegevatele inimestele on see peamiseks sissetuleku vormiks, tavalisel juhul on tegemist ajutise tegevuse või lisatööga.

Vabakutseliste platvormide ülesanded, mida pakutakse, on vähem standardiseeritud ja ka töömahukamad (loominguline töö, kujundusest programmeerimiseni). Mõnikord toimivad need peaaegu täielikult „töövahendusena“, viies lihtsalt lõivu eest kokku tellija ja loomingulise töötaja, võimaldades tellijal sirvida töötajate portfoolioid ja nendega ühendust võtta või ka postitada konkreetse projekti, millele töötajad saavad pakkumisi teha. Mõned platvormid pakuvad põhjalikku kliendihaldussüsteemi, suhtlusvõimalusi, ajapõhist tasu, koolitusi jne; maksmine toimub aga alati platvormi kaudu, kes teenib igalt töölt lõivu (keskmiselt 20%). Teised (nt Fiverr) seevastu on toimimisprintsiibilt väga sarnased mikroülesannete platvormidega, ainult pakutav miinimumtasu on mõnevõrra kõrgem (5 USD, alguses oli see fikseeritud hind, aja jooksul lubatakse ka kõrgemaid pakkumisi). Oluline on tähele panna, et kliendibaasi ei halda mitte töö tegija, vaid platvorm, mõned võimaldavad suhteid ka „välja viia“, aga lisaraha eest. Teiselt poolt rõhutavad platvormid tähelepanuväärselt, et nende roll ei ole kontrollida töö autoriõigusi, kuna tegemist on töötaja ning telliva ettevõtte omavahelise suhtega. Vabakutseliste platvormid võimaldavad tellija ja töötaja vahel selgemat suhtlust, kauplemist klassikalises mõttes tingimuste ja tasu üle, mõnikord toob see kaasa ka pikema töösuhte. Lisaks on tegu terviklike tööülesannetega, seega erinevalt (P1) tüüpi platvormidest kaubeldakse siin individuaalse töötaja oskuste ja teadmistega. Prantsuse vabakutseliste platvorm Malt nõuab, et sa oleksid oma residentsusriigis „professionaalina“ registreeritud vastavalt lähteriigi seadusandlusele. Seega vabakutseliste platvormi on võimalik üles ehitada nii, et see on tõepoolest virtuaalne ruum, mis viib kokku autonoomsed töötajad (T2) või väikeettevõtjad (V1), pakkudes neile samal ajal ka bürokraatiahaldamisteenust, kuid teiselt poolt on võimalik kujundada platvorm ka mikroülesannete platvormi taoliseks, kus töötaja võimalus töid valida, hinna ja meetodite üle kaubelda jääb piiratuks.

Võistluspõhistel platvormidel otsivad tellijad töötajaid, korraldades võistlusi näiteks mingi logo disainimiseks või teatud programmeerimisülesande lahendamiseks. Sisuliselt tähendab see, et tellija postitab platvormile oma soovi ning platvormi kasutavad töötajad esitavad nõuetekohase projekti. Makstakse tavaliselt ainult võitjale, mõnikord eksisteerib platvormisisene punktisüsteem, mis võimaldab tunnustust ka lihtsalt osalejatele. Paljudel platvormidel jäävad kõik osalenud tööd kliendi omandusse, mis ei välista mittevõitnud ja mittetasustatud töö kasutamist tellija poolt kasumi teenimiseks. Lisaks on võimalik hilisem manipuleerimine, nõudes rohkem tööd ning ähvardades selle tegemata jätmisel „halva hindega retsensioonis“. Osa niisugustest tegevustest on küll vastuolus platvormide regulatsioonidega, kuid kasutajad kaebavad halva kontrolli üle.

Kohapõhiste teenuste platvormid pakuvad teenuseid, mida inimesed peavad osutama mingis teatud paigas: transport (Bolt), kullerteenus (Glovo, Deliveroo, Wolt), arstivisiidid (Speedoc) jne. Need platvormid teevad töötajatele ulatuslikumaid ettekirjutusi (riietusest suhtlusviisini, hinnastamispoliitikat, tööhulka ja -tasu mõjutab teatud kellaaegadel tööle sisselogitud olemine jne). Platvormid võtavad ka siin teenustasult lõivu, kauplemine kliendi ja töötaja vahel ei ole võimalik. Töötajate juhtimine on üldiselt automatiseeritud (st on kaotatud töövorm T3), nagu kirjeldab Amazoni Itaalias asuv kullerteenuse töötaja: „Me oleme algoritmi meelevallas, mis arvutab meile päevased marsruudid ning nõuab, et me viiksime laiali keskmiselt 140 saadetist 8-tunnise tööpäeva jooksul.“^[10] Kohapõhiste teenuste algo-ritmid sisaldavad tavaliselt nii tehtud tööde miinimumi (varjatud) nõuet, kus liiga vähe teenust pakkuvatele inimestele antakse halvemaid töid või nad arvatakse platvormilt sootuks välja, ning tavaliselt alati ka „edutamist“ tööde arvu ja kiiruse alusel. Praktikas toob see kaasa juhtide ohtliku käitumise nii halva ilma puhul kui tihedas liikluses (sest muidu kahaneks sissetulek märkimisväärselt alla miinimumi). Loomulikult on ka niisugused algoritmid töötajate juhtimise meetodiks: ülemus võib vabalt olla robot, kuni ta on programmeeritud täitma kapitali huvisid. Kohapõhiste teenuste puhul kaupleb platvorm väga selgelt tööga: kullerite, taksojuhtide, meedikutega. Neile on antud võimalus otsustada teatud ulatuses oma tööaja üle ning vastutasuks peavad nad tavaliselt võtma üle ka töövahendite hoolduse, õnnetuskindlustuse ja muud kapitali, mitte tööga seonduvad kulud. Siin on tegemist kõige klassikalisemas mõttes töötajaga, kellele on ette antud viis, kuidas tööd teha, ning kes on ka selle tegemises allutatud kapitali kontrollile, vastates seega mudelile T1.

Sisuloome platvormid erinevalt vabakutseliste platvormidest on pakkujakesksed, võimaldades töötajal luua sisu lootuses, et keegi selle eest tasub, kuid erinevalt kõigist eelmistest kasutatakse neid platvorme samal ajal ka turuvälistel eesmärkidel (poliitiline mobilisatsioon, heategevus, muud kolmanda sektori ettevõtmised). Sisu rahastamine võib käia reklaamimüügi (YouTube) või toote/teenuse retsenseerimise kaudu (reisiblogijad, Instagram, TikTok jne). Üldiselt sõlmitakse kokkulepped otse tellija ja sisulooja vahel. Samas kontrollivad platvormid täielikult sisu näitamise algoritme (seda, milliste näitajate alusel mingi sisu paremini levib) ning viimased on tavaliselt täiesti läbipaistmatud. Lisaks kontrollivad nad ka profiilide eksistentsi, jättes endale õiguse profiile suvalisel ajal sulgeda. Teatud mõttes on see olukord ehk kõige paremini võrreldav turuplatsiga: turuplatsi omaniku käes on õigus otsustada, kes kuhugi oma müügilaua panna saab, millised on reklaamitegemise reeglid, turuplatsil saadakse ka niisama kokku ja aetakse avalikke asju. Tähelepanuväärne on siiski just see, et üldiselt hoiavad sisuloomeplatvormid oma postitusi tõstvaid algoritme salajas. Platvormid ei kirjuta ette sisuloome viisi suurendamaks omaenda kasumit, ei keela alltöövõttu: sisuloojad on üldiselt platvormist sõltumatud nii selles, mida toota, kui ka selles, kuidas toota, ehk neil on platvormiga pigem V1-tüüpi suhe (ehkki oma rahastajaga võivad nad mõnikord olla töösuhtes).

Mida teha?

Reguleerimata platvormid muudavad töö ühekordseks teenuseks, mida saab endale äppide kaudu tellida, kaotades nii „töötaja“ kui õiguste subjekti, jättes ta ilma ühinemisõigusest, sotsiaalsest kaitsest, tööohutusreeglitest jms. Diskreetne „haltuurade“ või „tööotste“ jada, mille täitmise täpsust valvab anonüümne algoritm, teeb töötajatest igavese prekariaadi ning võtab neilt võimaluse saada ühiskondlikust rikkusest tänu oma tööle osa, võtab vabaduse tõusta koos oma klassiga ja jätab vaid üksikutele šansi tõusta oma klassist välja.

Kui aga tahta ehitada ühiskonda, mis toetab igaühe täielikku arengut ja eneseteostust, vabadust, võrdsust ja õiglust, siis tuleb jälgida, et meie majanduslik ja sotsiaalne korraldus ei seaks tõkkeid sellele teele. Õigus tööle ja õigus töötajana „hästi elada“ kuulub selle arengu ja eneseteostuse juurde ning see nõuab tööseadusandluse pidevat kohandamist vastavaks reaalsuses tekkivatele suhetele. Vajadus võistluspõhiste platvormide järele on minu arvates väga küsitav, kuid näiteks mikrotöö võib töötaja ka positiivses mõttes vabastada liiga pikalt mingit monotoonset tööülesannet täitmast, samamoodi võib näiteks kunstitööde puhul eri klientide ja pakkumiste kogumine platvormidele olla mõistlik ja vastastikku kasulik. Seega lahenduseks ei ole platvormitöö kaotamine, vaid selle reguleerimine nii, et töötajate õigused on kaitstud ning neile on samal ajal antud võimalus oma õiguste üle valvata ning ühiselt läbirääkimisi pidada. Töö on emantsipeeriv just kollektiivse nähtusena.

Töötajate õigused on nii individuaalsed (saada oma töö eest tasu) kui ka kollektiivsed (sama töö eest sama tasu, õigus kollektiivleppele) ning platvormitööd reguleerides tuleb jälgida, et mõlemad oleksid tagatud. See, et töötajad ei kogune ühte suurde tööstushalli kokku, ei tähenda, et nad pole kollektiiv. Olulisemad töötajate õigused võib jagada neljaks: õigus töötasule, õigus headele töötingimustele, õigus tulevikule ja õigus kollektiivsele tegutsemisele. Need kõik sisaldavad endas loomulikult täpsemaid aspekte, näiteks lisatasu rasketes oludes, puhkepäevadel, öösel töötamise eest; õigus headele töötingimustele hõlmab ka õigust teada, mida platvormid teevad isikuandmetega, või õigust olla „välja lülitatud“; õigus tulevikule kätkeb endas nii pensioni kui ka väljaõpet või näiteks kindlustust õnnetusjuhtumite või tööga seotud terviserikete puhuks. Õigus kollektiivsele tegutsemisele tähendab nii õigust moodustada ametiühinguid, pidada kollektiivseid läbirääkimisi, streikida kui ka näiteks õigust virtuaalsele või reaalsele paigale, kus töötajad oma ühiseid seisukohti saavad kujundada ja tegutsemist planeerida. Lisaks: kõik need õigused kehtivad reaalselt vaid siis, kui nende üle toimub ka reaalne järelevalve.^[11]

Eelkirjeldatud platvormitööd (P1) – (P4) vajavad õiguste tagamiseks muidugi erinevat regulatsiooni, vastavalt toimemehhanismi erisustele (loomulikult vajab regulatsiooni ka P5, aga see on pigem äriõiguse kui tööõiguse valdkond). Platvormid on „andmebaasiks“ või „töövahendajaks“ siis, kui töötingimuste ja -tasude üle kauplevad omavahel lõpptarbija ja tootja ning tingimused määratakse individuaalselt. See on võimalik ning mõnikord ka praktiliselt realiseerunud (P2) ja (P5) tüüpi platvormidel, lisaks pakuvad need platvormid mõnikord nii tootjale kui tarbijale bürokraatiateenust, kaubeldes mugava struktuuri, mitte tööga. (P1) ja (P4) kauplevad aga oma töötajate tööviljaga. (P3) on püüd rakendada (P1) ärimudelit suuremate tööotste valdkonnas, kaubeldes otseselt „tööjõuga, kes on valmis töötama reitingu eest“. (P1) on platvorm, mis müüb 24/7 kättesaadavat töötajate hulka, mitte ühte töötajat ühte tööotsa tegema, platvorm teenib ühistöö (crowdworking) ettevõtetele kättesaadavaks tegemise eest. Platvorm on seda edukam, mida enam töötajaid aktiivselt platvormil eksisteerib, olenemata sellest, kas nad parasjagu täidavad aktiivselt mingit ülesannet või otsivad mingit uut. Seega on mikroülesandeid täitev töötaja just platvormi, mitte mikroülesandeid andva ettevõtte töötaja.

Seega võib ütelda, et platvorm pakub „ühistöötajat“ ning õigused tuleb tagada sellele ühistöötajale: alates miinimumpalgast kuni pensioni ja puhkuseni, sõltumata konkreetsete tehtud mikroülesannete arvust (küll aga võib platvorm nõuda sisselogimisaegu, ülesannetele kandideerimisi, ja miinimumi ületav tasu saab sõltuda tehtud tööotsade arvust; kindlasti tuleb platvormil selgelt määratleda tingimused, mille alusel loodud profiil jääb aktiivseks, kuidas töötaja saab garanteerida oma kuuluvuse ühistöötajate hulka). Multinatsionaalide puhul tekib muidugi küsimus, millise regulatsiooni alusel nende õigusi tagama peaks. Tegemist on pigem tehnilise probleemiga, aga laias laastus arvan, et kõige mõistlikum lahendus oleks siduda miinimumpalga suurus selle riigiga, kust tuleb platvormi peamine käive (otsene rahaline suhe), pension ja tervisekindlustus, mis on asupaigaga seotud õigused, tuleb aga tagada selle riigi seadusandluse järgi, kus asub töötaja. Lahendusi on kindlasti veel, soovitaksin siiski vältida õiguste sidumist platvormi asukohariigiga, kuivõrd multinatsionaalidel on väga lihtne valida oma fiktiivseks asukohaks riik, kus töötajate õigused on minimaalsed.

Vabakutseliste platvormid vastavad kõige rohkem kirjeldusele „vahendusteenus“, kus töösuhe võib tekkida tellija ning teostaja vahel, aga mitte teostaja ja platvormi vahel. Regulatsioon peabki siin tagama teostajate otsustusõiguse säilimise oma töö üle, ehk platvormid ei tohi ette kirjutada töö tegemise viisi ega hinnastamispoliitikat, küll on võimalik neile ette kirjutada minimaalne järelevalveroll. Hübriidnähtus (P3) kaubitseb aga väga selgelt „tasuta tööjõuga“ või „reitingu eest töötava tööjõuga“. Keerukam reguleerimisvõimalus oleks keelustada näiteks „mitteväljavalitud tööde“ varaliste autoriõiguste üleminek tellijale, järelevalve tasumise eest, lihtsam on lugeda ka sel puhul inimesed „ühistöötajaks“, kes on valmis teatud aja jooksul teatud hulga „projekte“ täitma, kusjuures platvorm garanteeriks selle eest miinimumsissetuleku ja sotsiaalsed õigused.

Kohapõhiste platvormide (P4) puhul on kõige kergem lahendada probleem tavalise tööseadusandluse alusel: väga selgelt on tegemist töötajatega, kellel kas puudub või siis on ainult osaline otsustusõigus selle üle, kuidas oma tööd teha, kelle tegutsemist juhib ettevõte ja kes ise teisi töötajaid ei juhi. Siin on küsimus ainult väga selges töötaja määratluses, nagu eelmainitud ABC-test või muu kontroll reaalse töökorralduse alusel. Tuleb tähele panna, et „raskete tingimuste lisatasu“ peaks kullerite puhul hõlmama ka eriti halba ilma; ka on neil olemas digitaalsed õigused (olla väljalülitatud, saada arusaadavas keeles teavet selle kohta, kuidas neid juhtivad algoritmid tegutsevad ning kuidas kasutatakse isikuandmeid).

Kõigile platvormitüüpidele tuleb aga lisada võimalus organiseerumiseks, platvorm peab andma vähemalt digitaalses ruumis võimaluse töötajatel omavahel suhelda, ametiühinguid moodustada ning tagada analoogiliselt reaalmaailmaga teatud tundide arv tööajast töötajate kollektiivsete huvide edendamisele (töötajate omavahelised kokkulepped selle kohta, millist andmekaitset nad soovivad, kui palju vaba aega, nõudeid mikroülesannete kirjelduse kohta jne). Kindlasti tuleks kohalikel omavalitsustel (või riigil) pakkuda reaalelu ruume vähemalt kõigile neile ametiühingutele, kes esindavad töötajaid, kelle puhul „töökoht“ ei ole fikseeritud, kus kapital on töökoha sisuliselt töötajalt sisse ostnud.                   

Kindlasti on streigi- ja kollektiivne läbirääkimisõigus nii „ühistöötajal“ kui vabakutselistel, samas vabakutseliste puhul ei ole läbirääkimispartneriks tingimata platvorm. Sellegipoolest tuleb platvormil võimaldada vajadusel „virtuaalne ruum“ niisuguste läbirääkimiste toimimiseks.

Viimaks, aga mitte vähem tähtsana. Ei tule võtta paratamatuna, et platvormid on tingimata eraomanduses nähtus, kuulugu nad siis multinatsionaalidele või kohalikele ettevõtjatele. Näiteks Kanada Foodora ühinenud töölised (Foodster) otsustasid pärast platvormi sulgemist luua ise vastavat teenust pakkuva kooperatiivi, eesmärgiga teha oma tööd paremini, ekspluateerimisvabalt ning lõppkasutajale soodsamalt. USA-s Washingtoni osariigis sündis tänu kollektiivsetele läbirääkimistele CarinaCare, platvorm, mis viib kokku pered ja koduabilised, olles vormiliselt kolmanda sektori ühendus, rahastatud suures osas avalikust rahast ja allutatud kvaliteedikontrollile. Riik suudaks arvatavasti efektiivsemalt ja odavamalt pakkuda bürokraatiateenust ja turuplatsi (P2) vormis või ka sisuloomeplatvormi (P5) vormis (mis ühtlasi lihtsustaks paljuski laiemaid küsimusi sõnavabaduse tagamisest nendel platvormidel). Kõik tööga kaubitsevad platvormid (P1, P2, P4) võiksid töötajate õigusi (sh õigust oma tööviljast õiglast osa saada) paremini tagada, tegutsedes kooperatiivi vormis või ametiühingu omanduses. Igasugune haltuuramajanduse regulatsioon peab looma selged võimalused ka niisuguste omandivormide tekkeks.

^[1] Hiljem kuulutas California kohus selle referendumi põhiseadusevastaseks, kasutades muuhulgas ka argumenti, et kuigi Proposition 22 nimetab oma eesmärgiks ka töötaja kaitset, siis sisuliselt on see ettepanek ainult platvormiettevõtete huvides ega vasta seega demokraatia põhimõtetele. Californias saab referendumiküsimuse põhiseaduspärasust hinnata alles pärast referendumi toimumist, sest eelnevalt on tegemist „hüpoteetilise olukorraga“.

^[2] Vastav ingliskeelne termin on gig economy. Sõna gig pärineb jazz-muusikute sõnavarast, kes tähistasid nii oma kontserte, hiljem muutus see muusikute seas ka üksikuid esinemisi tähistavaks terminiks. Gig tähendab ühte tööotsa, erinevalt lepingulisest, kaitstud suhtest. Eestikeelses kultuuriruumis on vasteks haltuurade tegemine. Teine võimalik vaste oleks tööotsamajandus, kuid pean seda kohmakamaks kõnepruugiks.

^[3] C. L. Stevenson nimetab „veenvaks definitsiooniks“ võtet, kus muudetakse sõna kirjeldavat tähendust, aga mitte emotsionaalset tähendust, muutes vastuvaidlemise mõttetuks (nt „tõeline vabadus on alluda jumala tahtele“, iga katse vabadust teisiti selgitada saab vastuse „see ei ole tõeline“). Sellist meetodit kasutasid teiste seas nii Platon, Hitler kui ka Stalin.

^[4] „Omamine“ võib olla illusoorne, nt kui rekkajuht liisib auto küll endale, aga saab seda kasutada ainult ühele konkreetsele logistikafirmale teenuste osutamiseks, siis on tegelik otsustusõigus selle vahendi kasutamise üle logistikafirmal, ehkki rekkajuht kannab autoga seotud riskid.

^[5] Näiteks Itaalia tööseadusandluses on väga selgelt eristatud mõisted lavoro subordinato, parasubordinato ja autonomo, vastavalt sellele, milline iseseisvusaste on töötajal oma töö korraldamisel

^[6] Vt O. Loone, Mõtisklusi klassimõistest. Vikerkaar, 2013, nr 4/5, lk 100.

^[7] Näiteks võttis Bologna linnavolikogu aastal 2018. aastal vastu „Digitaalse töö õiguste harta linnakontekstis“ („Carta dei diritti fondamentali del lavoro digitale nel contesto urbano“) vastusena haltuuramajanduse kullerite ühinemisele, streigile ja poliitilistele läbirääkimistele, kuna platvormid ei olnud huvitatud kollektiivsetest tööläbirääkimistest. Kuigi tollane tööminister Luigi Di Maio lubas harta laiendamist riiklikule tasandile, ei ole seda siiski juhtunud, ehkki „digitaalsete töötajate“ õigusi on seadusandluses täpsustatud.

^[8] S. Hickey, Uber Tribunal Judges Criticise ‘Fictions’ and ‘Twisted Language’. The Guardian, 28.10.2016.

^[9] H. Johnston jt, Working on Digital Labour Platforms. A Trade Union Guide for Trainers on Crowd-, App- and Platform-Based Work. Brüssel, 2020. https://www.etui.org/publications/working-digital-labour-platforms.

^[10] S. S. Borelli, D. Ghiglione, Italy Emerges as Next Front in Gig Economy Labour. Financial Times, 05.04.2021.

^[11] Praktika näitab, et nõrga kontrolli oludes ei kipu platvormid suuri sisulisi muutusi tegema. Selle näiteks on 2022. aasta septembris Hispaania kohtu poolt Glovole määratud 79 miljoni eurone trahv, kuna multinatsionaal oli vaatamata seaduse eksplitsiitsele nõudele jätkanud platvormil tegutsevate töötajate kohtlemist „iseseisvate teenusepakkujatena“.

Jumal ütles Aadamale: „Palehigis pead sa endale leiba teenima.“
Aga mõne lauale paistab leib tulevat kuidagi iseenesest, ilma töötagi. Teistele tundub see mõistagi ülekohtune. Aasta alguse Vikerkaar vaatab tööd mitme kandi pealt, peamiselt läbi isiklike kogemuste, aga ka läbi folkloori, inimeseõpetuse, poliitökonoomia, ametiühingute, digimuutuste ja intiimsuse prisma.

Tooni annab kätte Philip Larkini 1954. aasta luuletus, milles võrreldakse tööd elurõõmu rikkuva kärnkonnaga. Mõned nutikamad saavad ju töötagi läbi, tähestiku järjekorras: lektorid, logelejad, lontrused, ludrid, luhvtivennad, luuserid, luuletajad … Paraku pole igaühel võimalik kärnkonnast nimega Töö vabaneda, sest nende sees istub üks teine samasugune kärnkonn, kohusetunne, mis ei lase elust mõnu tunda.

Armin Kõomäe, Mudlumi, Jüri Kolgi ja Toomas Jürgensi novellid on tööeestluse võtmes. Neis tegutsevad Vikerkaare toimetajatest, väike-ettevõtjatest ja riigiteenistujatest töökangelased. Mälestusi oma manuaalsest, illegaalsest, agraarsest, prekaarsest, marginaalsest, obsteetrilisest, tsemeteersest, administratiivsest, sanitaarsest ja erootilisest tööst jagavad Kristina Kallas, Krister Paris, Ingrid Ruudi, Anne Kull, Jüri Kolk, Marta Pulk ja Riina Ries.

Hasso Krull mõistab töö hukka. Pealegi töö, nii nagu meie seda tunneme, ei ole sugugi Jumala ja Aadama ühisleiutis, vaid selle leiutas hoopis uusaeg koos kapitalismiga. Essee „Töö tuleb ja tapab“ annab kätte ka viite, kuidas tööorjusest vabaneda. Selle vastu aitab vastastikune abi – vastumürk, millest unelenud kõigi aegade anarhistid.

Teised kirjutajad niisama optimistlikud ei ole. Kairit Kall vaeb ülevaatlikult Eesti iseseisvusaegse ametiühinguliikumise võite ja kaotusi. Birgit Poopuu kirjeldab nüüdisaegse „vampiirülikooli“ näitel, miks permanentse läbipõlemise äärel vaimne tööjõud ometigi ei kipu organiseeruma. Kurja juureks on mõistagi neoliberalism.

Oudekki Loone esseel „Kuidas kaitsta platvormitöötajat?“ on tugev teoreetiline laeng ja praktiline potentsiaal. Üha rohkem inimesi teenib endale elatist või lisaraha, tehes digiplatvormide („poltide-voltide“) pakutavaid tööotsi ehk – nagu Loone kenasti ütleb – „haltuurat“. Essee analüüsib seda, kuidas see on ajanud sassi tööandja ja töövõtja klassikalised suhted, ning näitab kätte seadusandlikud teed, mis võimaldaksid nüüdishalturtšikutel end naha üle kõrvade tõmbamise eest kaitsta. Sama teemat arendab Johanna Vallistu essee, mis puudutab ka küsimust sellest, mis saab teisenevate töösuhete korral sotsiaalkindlustusest – pensionist ja arstiabist. Kolmandas tehnokraatlik-rakenduslikus essees uurib Mari-Klara Stein seda, milliseid muutusi kontoritöös toovad kaasa digitööriistad ja kuidas nendega kohaneda – kasuks tuleb rutiin.

Et töö polnud siiski tundmatu vanadele eestlastelegi, näitab Andreas Kalkuni ja Jaanika Orase artikkel „Töö- ja orjuslaulude soost“. On ju tööl, aga ka laulmisel olnud ikka omad soolised eripärad, mis omakorda peegelduvad üksteises: tööd kajastuvad lauludes ja laulud saadavad töid ning mõlemaga põimuvad soorollid. Terje Toomistu uurimuslik käsitlus kandubki juba töö juurest soo juurde. Üldiselt on sotsiaalteadlased uurinud väljarännet majanduslikus, töö- ja palgaotsingu võtmes. Toomistu aga näitab, et mõnikord kolitakse Eestis ära ka lihtsalt seepärast, et sooliste, seksuaalsete ja rassiliste eelarvamuste kohalik kliima viskab üle.

Kaisa Ling sooritab isikliku filosoofilise eksperimendi, püüdes tööriistadesse sisse elada – eksperimendi nurjumisest hoolimata inimkogemus rikastub.

Karin Pauluse ülevaade Tiina Sarapu installatsioonidest keskendub samuti tööde ja töökohtade teemale.

Arvustuse all on uued säravamad kirjandustööd: Tõnu Õnnepalu kirjutab Jaan Kaplinski viimastest luuletustest, Sveta Grigorjeva Viktoria Grahvi luuleraamatust, Vilja Kiisler Andrus Kivirähki „Lennust Kuule“, Filimonov Tauno Vahteri „Heast venelasest“, Sandra Jõgeva Sass Henno „Mina olin siin“ järjest jne.

Tellige endale ja sõpradele Vikerkaar koju! Sellest sõltub toimetuse ja autorite töö ja palk!

Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ja võimendatuna nullindate lõpu majanduskriisist on noorte täiskasvanute väljaränne Eestist hüppeliselt kasvanud. Trend iseloomustas laiemalt kogu Ida-Euroopat, kus kohapealsed olud ja võimalus töö eest väärilist palka saada jäid suuresti alla sellele, mida tõotas noortele kujutluspilt majanduslikult paremal järjel „Läänest“. Ent surutiseaegsest toimetulekukitsikusest enamgi sütitas plaani pakkida kohver ja asuda teele lihtsalt soov näha maailma ja viibida mõnda aega teistsuguses keskkonnas – kasutada vabadust, mis eelnevatel põlvkondadel suuresti puudus. Nõukogude ajal võimaldati pääsu välismaale vaid vähestele väljavalitutele, 90ndatel jälle polnud paljudel selleks raha või hulljulget pealehakkamist.

Ühes Euroopa Liidu laienemise järgsete võimalustega kõrgharidusrändeks ja viisavabalt töötamiseks järk-järgult rohkemates Euroopa riikides, aga ka Tallinna Euroopa pealinnadega ühendavate odavlennuliinide avamisega kujunes Eesti millenniumilaste põlvkondlik hoiakumuster. Selle järgi mõisteti mõnda aega välismaal õppimist, töötamist või seiklemist võrdlemisi tavapärase kui mitte ootuspärase nähtusena.

Valdavalt ei mindud mitte seetõttu, et Eestis oleks tingimata midagi väga valesti. Pigem lahkuti sooviga näha maailma, ennast arendada, omandada rahvusvaheline kogemus, kogeda teistsugust kultuuri, elada vahelduseks mõnes ägedas Euroopa pealinnas. Seejuures püsis kuklas teadmine, et küll varsti tagasi tullakse. Aga sageli sekkus algsetesse plaanidesse elu ise: inimesed armusid, abiellusid, tehti atraktiivne tööpakkumine. Üks asi viis järgmiseni, pall hakkas veerema, kuni ühel hetkel ei tundunud tagasipöördumine kodumaale enam sugugi nii lihtne ja iseenesestmõistetav.

Põhjused, miks minnakse, on väga erinevad, nii nagu ka põhjused, miks tagasi ei pöörduta. Välismaale jäämine ei väljenda ka seda, et end enam ei identifitseeritaks eestlasena, ükskõik kui kirglikult või külmalt. Sageli saavad selle otsuse juures määravaks naasmist puudutavad hirmud seoses majandusliku hakkamasaamise, kohanemise ja nullist alustamisega. Vahel puudutab see aga sügavalt isiklikke teemasid, identiteedi ja väärtusmaailma olulisi tasandeid, mida uus elupaik näib paremini toetavat. Vahel lähtub otsus partnerist ja lastest ning nende heaolust. Keskendudes Eesti Y-põlvkonna rändedünaamikale, vaatlen siin just neid viimaseid aspekte ning küsin, kuidas selle põlvkonna rändeotsustes avaldub soo ja seksuaalsuse dimensioon.

Sugu ja ränne

Kui veel mõni kümnend tagasi oli ränne sageli otsus kogu eluks, siis nüüd on see üks võimalus paljudest, mida saab vajadusel pidevalt ümber mängida. Vähemalt privilegeeritud ühiskondades on ränne valdavalt valikuküsimus ja nii saab väita ka siinse artikli aluseks olevas uuringus osalejate kohta. Rändega kaasneb omakorda palju valikuid, sealhulgas kerkib küsimus oma identiteedi hoidmisest või kas selle hoidmiseks on vaja kusagil füüsiliselt kohal viibida, lahkuda või naasta.

Kuivõrd on ränne valikuna inimesele kättesaadav, millistes valdkondades ja seeläbi ka sihtkohtades on võimalik rände käigus elatist teenida, milliseks kujunevad uues ühiskonnas kohanemine ja sidemed mahajäänud kodumaaga, on vaid mõned näited aspektidest, mida muuhulgas mõjutab inimese sooline positsioon.

Levinud arvamuse järgi on migratsioon traditsiooniliselt olnud pigem meeste pärusmaa ning alles viimasel ajal saanud osaks ka naistele. See pole tingimata nii, arvestades kasvõi paljudes kultuurides kasutusel olnud patrilokaalsuse põhimõtet, mille järgi naine kolib abielludes mehe kogukonda. ÜRO statistika järgi oli juba 1960. aastal 47% migrantidest naised, tänaseks on see protsent pisut kasvanud.^[1] Muutus rändepopulatsiooni soolises vahekorras oli suuresti tingitud sellest, millistes valdkondades võõrtööjõudu kõige rohkem vajatakse. Kui ülemöödunud sajandi lõpu moderniseerumise ja industrialiseerumise tuultes oli kiiresti arenevates ühiskondades suur nõudlus just odavama meestööjõu järele, keda oodati tegema „meeste töid“ mitmesugustel infrastruktuuri arendavatel objektidel, aga ka tehastes, siis sajand hiljem suurenes vajadus kodutööde ja vanemaealiste hoolduse valdkonnas, mistõttu on teatud piirkondade väljaränne feminiseerunud.

Vähemalt Statistikaameti andmetel, mis paraku küll ei ole mitmesugustel rändespetsiifilistel põhjustel täielikud ega täpsed, pole Eesti nooremaealiste (s.o vanuses 20–34) väljarändes märkimisväärset soolist erinevust.^[2] Mõnevõrra keskmisest rohkem lahkuvad naised varastes kahekümnendades ning vastukaaluks mehed varastes kolmekümnendates eluaastates. Selle taustal oli üllatav, et siinse artikli aluseks oleva uurimistöö käigus tehtud küsitluse ca 2000 vastajast olid ligi 80% naised. Sotsioloogilistes küsitlustes on küll tavapärane, et naised vastavad küsitlustele meelsamini, aga sellised käärid tekitasid omajagu küsimusi. Kas naised mõtestavad oma identiteeti ja rändekogemust meelsamini kui mehed? Või kas naistele läheb märksa enam korda kuuluvus Eesti diasporaasse? Või selgitab naiste aktiivsemat osalust tõik, et suur osa väljarännanud meestest on manuaalset tööd tegevad kalevipojad, kelleni meie küsimustik lihtsalt ei jõudnud?

Küsitletute vastustest ilmnes suur tänutunne, et keegi nende kogemusele tähelepanu pöörab ja noorte rände küsimusega sisuliselt tegeleb. Uuringus osalejate tagasisidest jäi kõlama soov, et välismaal elavate noorte eestlastega oluliselt enam arvestataks ja suhtutaks neisse kui osasse Eesti ühiskonnast. Sest olgugi et noorte eestlaste minek välismaale on tõepoolest olnud pigem valik kui sund, ei saa kõrvale heita vägagi isiklikke, oma isiku- ja väljendusvabaduse ning partneri heaoluga seonduvaid põhjuseid, miks paljud emigreerunutest ei näe oma lähitulevikku Eestis, olgugi et nad jätkuvalt identifitseerivad end eestlastena ning tahavad tunda end osana Eesti ühiskonnast. Jättes kõrvale siiski samuti väga olulised majanduslikud põhjused või Venemaa agressiooni taustal üles kerkinud turvatunde küsimused, keskendun siin just soolise positsiooni, seksuaalsuse ja partneri heaoluga seonduvatele motiividele, mis mõjutavad rändeotsuseid.

Alustuseks mõned tähelepanekud meeste ja naiste rändeprofiilide erinevuste kohta. Küsitluse andmetel emigreerusid mehed pigem professionaalsetel kaalutlustel (erialased võimalused, vajaliku infrastruktuuri olemasolu, vastava maa spetsialistide tuntus oma valdkonnas). Ennekõike isiklikel põhjustel lahkub rohkem naisi. 38% naissoost vastajatest pidas seda peamiseks põhjuseks (võrdluseks meestest 25%), 35% kaasnevaks põhjuseks (meestest 37%). Need erinevused joonistuvad veelgi ilmekamalt välja inimeste puhul, kes küsitlusele vastamise hetkel elasid endiselt välismaal (u 2/3 vastajatest).^[3] Teisisõnu, sooline erinevus välismaale mineku ajendites, aga ka elukaaslase rahvuse, koduse keelekasutuse ja haridustaseme plaanis on just välismaale jäänute puhul suurem.

Välismaa-kogemusega naised on keskmiselt kõrgema haridustasemega, siin on rohkem neid, kes jagavad leibkonda elukaaslasega. Koguni 66% paarisuhtes olevate meeste abikaasa või elukaaslane on pärit Eestist (naistest 39%). Nii on ka suuremal hulgal meestest koduseks keeleks eesti keel. Märksa suuremal hulgal naistest on aga koduseks keeleks inglise keel. Välismaale jäänute hulgas on sugudevaheline erinevus koduse keele osas veelgi suurem – koguni 49% naistel ja 23% meestel on koduseks keeleks inglise keel; 45% naistel ja 65% meestel on selleks eesti keel. Samuti seostavad mehed oma tulevikuplaane Eestiga veidi suurema tõenäosusega kui naised.

Nendest andmetest joonistub muster: jätkuvalt välismaal elavad naised on suurema tõenäosusega peresuhtes mitte-eestlasega ning kuivõrd nende ränne on sagedamini motiveeritud isiklikest põhjustest, võib oletada seost sellesama suhtega (või oma eestlasest elukaaslase rändega). Mehed, kelle algne rändemotiiv on olnud pigem professionaalset laadi, on ilmselt saanud endaga kaasa tuua elukaaslase Eestist.^[4] Kaudselt võib siin näha seost Eestis, aga ka mujal maailmas valdavate soonormidega, kus pere sees väärtustatakse mehe karjääri naise omast enam ning eeldatakse pigem naise geograafilist järgnemist mehe karjäärile kui vastupidi. Nii jäävad ka mitte-eestlasega suhtes olevad naised pigem välisriiki kui toovad oma elukaaslase Eestisse (selliste otsuste tagamaadest pikemalt allpool).

Eri identiteedikategooriatesse kuulumise osas tähtsustavad naised meestest enam mitmikkuuluvusele viitavaid maailmakodaniku ja migrandi identiteete, ent samaaegselt ka eestlaseks ja Eesti kodanikuks olemist. Samuti pidasid nad ennast enam liberaalse maailmavaatega inimeseks (50% naistest ja 39% meestest pidas seda oluliseks), samas kui meeste hulgas oli veidi rohkem enda konservatiivse maailmavaate tähtsustajaid. Siiski tuleb neid suhtarve interpreteerida ettevaatlikult, sest mehi oli küsitlusele vastajate seas ebaproportsionaalselt vähe.

Armastuse pärast

Soo ja seksuaalsuse dimensioon kõlab tegelikult paljude inimeste rändelugudes, kus esmase mineku või pikemalt paikseks jäämise põhjuseks on armastus. Mõni tutvus oma elukaaslasega Tallinnas, teine kohtas teda reisil. Pärast mõnda aega kestnud kaugsuhet ja üksteise külastamist teeb üks osapool otsustava sammu.

Mitmed, kellega vestlesin, armusid välisriigis vahetusüliõpilasena ning ajutisest õpingutega seotud eemalolekust sai ootamatult midagi jäädavamat. Luise^[5] näiteks kohtas oma abikaasat ühes Kesk-Euroopa ülikoolis, kus nad mõlemad olid Erasmuse programmi vahetusüliõpilased. Ülikooli koridori peal küsinud noormees Luiselt algava loengu klassiruumi kohta. „See oli nagu filmis. Ja sellest hetkest peale oleme olnud koos,“ meenutas Luise. Kuna portugali päritolu mehele tundus võimatuna elada oma perest nii kaugel nagu Eestis, jäi Luisel üle Portugali kolida, ning seda just armastuse pärast. Sest ei erialaste ega finantsvõimalustega ei saa ta oma valikut õigustada. „Aga see-eest on mul maailma parim suhe!“ ütles ta.

„Kui sa räägid Ameerikas, et sa oled nagu immigrant, siis kõik arvavad, et sa oled see majandusimmigrant – Eestis oli elu halb, siis läksin Ameerikasse hea elu peale, nagu raha teenima või nagu need ehitajad Soome lähevad… Minu puhul ei ole mitte midagi sellist. Ma olen seal armastuse pärast. Kunagi polnud plaaniski Ameerikasse minna“ (Peeter, Ameerika Ühendriigid).

„Ning siis ma tutvusin juhuslikult oma praeguse elukaaslase ja lapse isaga Tallinnas. See oli armastus esimesest silmapilgust ning pool aastat hiljem peale meie tutvust kolisin Šveitsi, kuna mind ei hoidnud Eestis midagi kinni ja samas see tundus jällegi põneva väljakutsena“ (Siiri, Šveits).

Kõlasid ka lood, kus esialgu järgneti välisriiki eestlasest partnerile tema karjääri huvides. Seejärel suhe lagunes. Ent kui elu on vahepeal juba piisavalt hästi sisse seatud, ei tähenda konkreetse suhte lagunemine tingimata suhte katkestamist uue elukohaga. Siis tärkab kohapeal uus armastus, mis võib omakorda uutele radadele viia. Oma lugu jagab kahe väikse lapse ema, kes kolis mõne aasta eest Türki:

„Olin lasteaiaõpetaja ja… ja siis kolisin Brüsselisse jälle – uue suhte pärast tegelikult kolisin Brüsselisse. Et minu uuel elukaaslasel oli töövõimalus Euroopa Parlamendis ja kolisin koos temaga siis Brüsselisse. Aga meie teed läksid nii-öelda lahku. Ja ma läksin Brüsselis tööle ühte suurde spordipubisse, kus ma siis kohtusin oma praeguse abikaasaga, [nii] et nüüdseks oleme abielus juba paar nädalat. Aga tema on Türgist pärit, ta on tegelikult kurdi rahvusest. Ja koroonapandeemia ajal pandi see pubi, kus me mõlemad koos töötasime, kinni, ja mul tekkis hoopis uus töövõimalus sellel ajal. Et saan töötada kodust arvutiga ja ei ole nagu töö mõttes mingi kohaga kuhugi seotud. Ja siis me otsustasime tulla Türki elama Istanbuli, kus mu abikaasa vanemad siis ka elavad ja kogu suguvõsa“ (Tiiu, Türgi).

Hollandis õpingute käigus abikaasaga tutvunud ja nüüdseks pere loonud naine oli üks vähestest, kes intervjuus tunnistas, et oma migrandistaatuse ja kohapealsete olude tõttu ta sellist valikut teist korda enam ei teeks:

„Ma arvan, et kui ma valiks uuesti, ma ei koliks Eestist ära. … Sest ma teaks, et ma ei oleks siin nii kaua või siis oleks ikka koguaeg see tunne, et okei, et kas me saame ikka lõpuks Eestisse tagasi kolida või mitte. Aga noh samas, kui ma selle valiku uuesti teeks, siis ma ei oleks praegu selles suhtes, kus ma olen, ja meil ei oleks seda tütart, kes meil on, nii et noh, selles mõttes, et kui need asjad välja jätta, siis ma kindlasti uuesti seda valikut ei teeks“ (Maria, Holland).

Nagu armastusega ikka, ei saa seda elus hästi planeerida. Nii ei kehti ka armastusest tingitud rändeotsuste puhul migratsiooniteooriatest tuttav ja pikalt domineerinud ettekujutus ratsionaalselt kalkuleerivast subjektist, kes lähtub otsustes tulude ja hüvede maksimeerimisest. Kui aga peresuhte moodustumisel saab ajutisest seiklusest midagi jäävamat, muudab see ka migrandi staatuse oma paratamatute väljakutsete ja piirangutega kuidagi käegakatsutavaks. Seda eriti siis, kui partner on sihtriigist pärit ning tõenäosus kuhugi kolmandasse riiki minna või Eestisse tulla pole kuigi realistlik. „Mis oleks kui“-tagasipöördumise dilemmad jooksevad seetõttu läbi ka armastuse pärast välisriikidesse püsivamalt elama jäänud inimeste lugudest. Ent rändeotsus ei ole nende puhul enam ühe inimese teha, vaid seoses elukaaslase ja lastega hõlmab mitmeid teisi osapooli ja keerulisi kaalutlusi.

Kuidas peab Eesti naine käituma?

Artikli aluseks olnud uurimisprojekti raames valmis ka välismaal elavate noorte eestlaste lugusid jutustav dokumentaalfilm „Põlvkond piiri taga“. Mäletan hästi ühte seika filmi linastuselt Eesti saatkonnas Brüsselis. Filmijärgse arutelu käigus võttis sõna üks naine publikust. Ta väitis end samastuvat mitme filmis kõnelenud noore naisega, kes vahel ei tunne end ühiskonnas hästi, sest nende ideedele või suundumustele antakse pidevalt hinnanguid.

Sarnaseid mõtteavaldusi – küll mitte alati avaliku arutelu käigus – jõudis minuni mitmelt väliskogukondade juures toimunud filmilinastuselt.^[6] Need viitavad varjatud, ent siiski olulisele tegurile, mis tundub mõjutavat just noorte naiste valikuid välisriikidesse jääda. Selleks on Eesti ühiskonnas domineerivad ettekujutused soositud soolisest käitumisest, mis sisaldavad nii ootusi pereplaneerimise ajastamisele kui ka partneri ja elustiili valikule. Tabavalt võttis selle kokku viis aastat Berliinis elanud Lisette:

„Et asjad ikkagi käivad nagu … endiselt mingite vanakooli normide järgi. Ja sedasama elu ma nagu elasin ise ka – et sul on see keskkool, siis sa lähed ülikooli, siis sa lähed tööle, siis sa saad pere, et see kõik võiks tegelikult toimuda enne kolmekümnendat. … Kui ma ära tulin… Mul oligi vist sellepärast ka vaja mingit pausi [Eestist äraminekuks], et ma sain aru, et okei – ma ei vasta sellele mingile sotsiaalsele standardile väga, et mul ei ole isegi mingit püsivat töökohta… Ma ei ole abielus, ma ei plaani üldse mingeid lapsi saada. Et kuidagi see… Keegi nagu ei ütle, et sa pead seda tegema, aga ma arvan, et kõikidel meil – nagu ma näen ka oma sõprade pealt – on see kuidagi kuklas. … Et siuksed kirjutamata reeglid, et kuidas, noh eriti just tüdrukuna või naisena, et kuidas sa võiksid oma elu planeerida, et mis sul võiks nagu mingiks ajaks olla. … Mulle tundub, et siin mul on palju rohkem vabadust elada sellist elu, nagu ma tahan, kui mul oleks Tallinnas“ (Lisette, Saksamaa).

Lisette viitab teatavatele „vanakooli“ soolistele normidele kui sotsiaalsele standardile. Berliin aga võimaldab elada oma elu nii, nagu ta soovib, ilma vastava sotsiaalse surveta. Filmis „Põlvkond piiri taga“ kõneleb viimased kümme aastat samuti Berliinis elanud Lilli:

„Kui eestlaseks olemine tähendab seda, et… või seda piiritletakse sellega, millised partnerid mul on ja mis rahvusest nad on või mis nahavärviga nad on, siis see ei ole see Eesti, kus ma tegelikult tahan hetkel elada või millist tuleviku [mudelit] ma Eestile sooviksin. Ja see on suhteliselt solvav ja teeb haiget, kui mind kui indiviidi pannakse ühte kategooriasse ainult selle pärast, et mina olen kellegi territooriumi piiridest nagu ideelises mõttes või põhimõtete mõttes välja astunud. Et ma ei sobi sellesse tema sahtlisse, kuidas peab üks eesti naine käituma, ükskõik kas Eestis või välismaal“ (Lilli, Saksamaa).

Brüsseli linastusel Lilli ja mõne teise filmis osalejaga suhestunud naine võttis oma sõnavõtu kokku küsimusega: „Kas on mõtteid, kuidas Eesti ühiskonda muuta avatumaks, et need inimesed, kes seetõttu on ikka välismaal, saaksid sinna naasta ja ennast eestlasena tunda?“

Tema küsimusepüstituse teeb huvitavaks viis, kuidas ta Eestis valdavad normid, mida ta naisena oli kogenud oma subjektsust piiravana, sidus eestlaseks olemisega. Tõuseb küsimus, kas on võimalik olla eestlane, kui ei järgita teatud malli, kuidas üks naine Eesti ühiskonnas peab käituma? Koroonaajal oli kõnelejal rohkem võimalik Eestis viibida ja selle käigus sai ta aru, et Eesti ühiskond mõjub talle piiravana: „See oli üllatusmoment ja šokk, mis pani mind aru saama, et ma ei saaks seal vähemalt praegu kindlasti elada. Katsetasin ära ja sain aru, et mul on siin lihtsam elada – Belgia on natuke vabam ühiskond.“

Need arvamusavaldused toonitavad, et mobiilsust mõjutavad ka väärtused. Eriti puudutab see marginaliseeritumatel positsioonidel inimesi, kes võivad rände ette võtta ka eneseväärikuse, autonoomia ja seksuaalse vabaduse nimel. Kui kodumaal domineerivad väärtused viivad inimese vastuollu kehtivate normidega, võib migratsioon osutuda hädavajalikuks päästerõngaks, eriti kui inimene ei soovi oma elu pühendada koduühiskonnas käibivate normide muutmisele või nendega võitlemisele. Migratsiooniteooria tõmbe- ja tõuketegurite klassikalises analüüsis nihutab see fookuse saatjariigi kontekstile ning just mitmesugustele sealsetele sotsiaalsetele suhetele, kehtivatele väärtustele ja normidele. Kuidas need võivad tõuketeguritena toimida, ilmestab hästi Kanadas elava Karini lugu, kes tundis, et lisaks häirivale seksismile ei kuulu ta päriselt Eestisse ka oma vanemate erirahvuselise tausta tõttu:

„Eestist, mis tõukas ära… Võib-olla olid väiksed asjad, mis kogunesid suureks tundeks kokku. Et väiksed kommentaarid välimuse kohta, see, et ma olen teistsugune. Seksistlikud kommentaarid meestelt, mida kunagi ei võetud tõsiselt. Mis panid mind tundma, et miks ma olen naine? Miks mind ei võeta tõsiselt? Miks mind ei austata? Ja Kanadas muidugi on ka kõike seda, aga suur osa ühiskonnast ikkagi on väga toetav ja aktsepteeriv. Ja kui keegi ütleks midagi sellist siin või ütleks rassistliku või seksistliku kommentaari, see oleks suur probleem, kõik oleksid sellest väga puudutatud, kõik võtaks seda väga tõsiselt. Ja siin ma tunnen, et vähemalt mind austatakse sügavalt mitte ainult sellepärast, et ma olen töökas ja hea inimene, aga lihtsalt sellepärast, et ma eksisteerin, ja et eksisteerida võin ma naisena, võin olla teise nahavärviga, teistsugune välja näha ja see ei mõjuta kellegi arvamust minu kohta. Ja tunnen, et tihti Eestis ma seda kogemust ei saanud“ (Karin, Kanada).

Soosüsteemiga seotud normid on välismaal elavatele naistele mõjunud ärritavalt väga konkreetsetes küsimustes seoses laste saamise, abordi kättesaadavuse, aga samuti seksuaalvähemuste abieluõigusega, millest viimane oli ka intervjuude läbiviimise perioodil päevapoliitilises arutelus esil seoses EKRE plaanitud abielureferendumiga:

„Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on, et keegi võiks otsustada, et kas ma saan lapse või ei saa lapse või et…  jah, et kas ma võin aborti teha või mitte. Et ma ei saa aru, kuidas keegi üldse saaks seda otsustada, et see, et… Või et kellega ma võin abielluda ja keda ma võin armastada. Ma ei saa sellest aru, kuidas [naerab] kuidas üldse keegi midagi nagu sellist on välja mõelnud siin elus. Et mingisugune nagu… Et on mingi norm ja kõik peavad seda normi ainult järgima, et… ja me teeme nagu seaduseid selle vastu ja selle poolt. Ma ei saa aru nagu sellest. … Pigem jah, ei ole nagu tagasi tulnud selle tunde pärast, et [Eestis] ei ole selle aja jooksul väga palju midagi muutunud. Et Eesti… kas see on mingi jõu või energia või inimeste puudus, et ajaga kaasas käia“ (Liina, Saksamaa).

Liina öeldu viitab tajutavale väärtusruumide konfliktile, mis mõjutab ka mõtet Eestisse naasmisest. Niisiis mängib tagasipöördumisega seonduvates hirmudes majanduslike ja karjäärialaste küsimuste kõrval rolli see, et Eesti ühiskonda kujutavad välismaal elavad noored sageli kibestunud, väiklase, tagurlikuna. Need jooned võivad avalduda väga erinevates sfäärides, alustades kurjadest anonüümsetest netikommentaatoritest ja ebasõbralikest kokkupuudetest poes või ühistranspordis, lõpetades kõneisikute maneeridega päevapoliitikas. Kui kellelgi läheb hästi, ollakse pigem kade kui julgustav ja imetlev. Kui keegi on teistsugune, võib teda tabada ksenofoobne või koguni rassistlik reaktsioon. Sageli viitasid intervjueeritud niisugustele tendentsidele kui „Ida-Euroopa mentaliteedile“, mida omakorda seostatakse nõukogude aja pärandiga.^[7]

Elades teistsuguse ajaloo ja sotsiaalsete garantiidega ühiskonnas, kus inimestel on olnud teistsugused turvatundekogemused, on välismaal elanud eestlased omandanud võrdlusmomendi, mille taustal võib tagurlik või kitsarinnaline tunduda mitte ainult Eesti väärtusruum, vaid ka teemad, millega on jätkuvalt vaja ühiskondlikult tegeleda:

„Nagu tunne, et Eestis, kus ma oleks pidanud mingite küsimuste või teemade eest nagu võitlema, siis siin on need võitlused võideldud Berliinis. Et saab minna nagu samm edasi ja võidelda järgmiste küsimuste või teemade eest“ (Ain, Saksamaa).

Kuivõrd selle põlvkonna algsetes rändemotiivides domineerib soov omandada rahvusvaheline kogemus ning eelkirjeldatud väärtusruumi piirangud esialgse tõuketegurina ilmnevad pigem harva – need avalduvad pigem retrospektiivselt migratsioonikogemuse tagajärjel –, võib tagasituleku-küsimuse seostes muutunud väärtustega tajuda teatud paradoksi. Nimelt on tagasipöördumise dilemmades tajutav väärtusruumide konflikt tekkinud just nimelt pikaaegse rändekogemuse tõttu:

„On veidi hirmutav kogeda seda just, et need muutused ja kogemused ja sinu kui inimese kasv välismaal on teinud sinust inimese, kes võibolla Eestis on nüüd vähem tahetud. Et on palju minusuguseid, kes tahaksid tagasi tulla või seda tõsiselt kaaluvad, aga neile antakse see tunne või neil endal on see tunne või kogemuspõhine tunne, et nad on soovitud ja tahetud tagasi ainult sellistena, nagu nad olid enne, kui nad Eestist lahkusid. Et kogu see inimese kasv, kogu see areng, mis on sellel inimesel toimunud ja väärtushinnangute muutused – et see ei ole enam tahetud. Et „tule tagasi, aga tule tagasi sellisena, nagu sa olid, kui sa lahkusid““ (Leelo, Saksamaa).

Niisiis mõjutavad rändeotsuseid rõhuvad soonormid ja laiem väärtusruum, millega omakorda seostub ka seksuaalvähemuste perspektiiv.

Sest tahtsin olla täiesti tavaline inimene

LGBTQI+ kogukonda kuuluvaid inimesi mitmel pool maailmas iseloomustab kõrge mobiilsus seoses vabamate eneseväljendusviiside ja anonüümsuse taotlustega. Rändemotiiviks võib aga olla ka eelarvamuslik või kiuslik käitumine, millest pole vaba Eestigi. Oktoobris 2020 tekitas poleemikat see, kui Eesti tollane siseminister soovitas intervjuus väljaandele Deutsche Welle Eesti geidel Rootsi minna, näidates nii oma visiooni rahvusliku kuuluvuse piiridest ehk sellest, kes on omad ja hoitud, kes aga võiksid siit kaduda. Selliste hoiakute taustal võib seksuaalvähemuste rahvusvahelist liikumist ajendada soov leida keskkond või kogukond, kus ollakse aktsepteeritud ja väärtustatud. Nii on maailmas välja kujunenud ka teatud paigad, mis on seksuaal- ja soovähemustele justkui tõotatud maad.

USA-s on selliseks paigaks näiteks San Francisco, mida kollektiivsetes kujutelmades nähakse gei-pealinnana. Nii kolivad sinna Ameerika seksuaalvähemused mõnestki homofoobsete kalduvustega väikelinnast. See aga on omakorda kaasa toonud olukorra, kus ligi kolmandik San Francisco kodututest kuuluvad mõnda seksuaalvähemusse.^[8] Indoneesias lahkuvad teismelised transsoolised naised waria’d oma kodukülast või vanematest, kes ei lepi lapse teistsuguse soolise eneseväljendusega. Suurlinnades otsitakse omasuguste toel lepitust ja tunnustust, kuid ainsaks elatusvahendiks jääb sageli seksitöö.^[9] Radikaalsete moslemite ja konservatiivsete kodanike poolt taga kiusatud waria’d vaatavad unistavalt Tai poole, mida peetakse transsooliste inimeste paradiisiks.

Uganda-briti sotsioloog Avtar Brah on kirjeldanud „kodutundeigatsust“ erinevana igatsusest kodumaa järele.^[10] Kui kodumaaigatsus viitab kindlale territoriaalsele ja sümboolsele maale, siis „kodutundeigatsus“ viitab lihtsale soovile omada kodu, kuuluda kuhugi. Normidest ja väärtustest tõukunud rändeotsused on sageli kantud just sellisest kodutundeigatsusest – soovist olla oma individuaalsuses aktsepteeritud ja hinnatud. Selline kodutunne ei saa tekkida olukorras, kus inimene tajub end mingil viisil teisestatuna ja kus tema kuuluvus rahvuslikku kehandisse või vabadus lihtsalt elada konkreetses ühiskonnas võib pidevalt küsimuse alla sattuda. Veel hullem on lugu, kui pelgalt seksuaalse orientatsiooni või soolise positsiooni avaldamine viib vägivaldse reaktsioonini.

Tänaseks Berliinis kanda kinnitanud Keiu kirjeldab ilmekalt seika oma varastes kahekümnendates toimunud reisilt Taani, mis tekitas temas tunde, et ta elab „täiesti vales kohas“:

„Aga mis Taanis juhtus, oli see, et me käisime kirikust mööda ja siis meile öeldi, et lähme, astume sinna sisse, ja mul oli kuidagi ebameeldiv, sest kirikud mulle eriti ei meeldi. Ja see kirik oli hoopis teistsugune, see oli kuidagi soe ja kutsuv ja seal oli kuidagi meeldiv valgus. Hästi mõnus atmosfäär oli ja siis meile räägiti, et see on see kirik, kus aastal kaheksakümmend üheksa sõlmiti Kopenhaagenis esimene gay marriage ja siis mul kuidagi nagu, nagu peas plahvatas midagi. Et ma sündisin sel aastal ja sellest ajast saati on Kopenhaagenis võimalik abielluda samast soost inimestel – kirikus. Ja see oli minu jaoks nagu niisugune moment, kus ma sain aru, et okei, et ma elan ikkagi täiesti vales kohas, sest et ma ei näinud seda [Eestis] juhtumas minu eluaja jooksul“ (Keiu, Saksamaa).

Kui ta kuus-seitse aastat tagasi kolis Berliini, sai ta mõne kuuga aru, et tagasi Eestisse ta ilmselt enam ei lähe. Ahhaa-moment saabus „oma inimesteni“ ehk LGBT-kogukonnani jõudes, mil ta mõistis, et Eesti seksuaalvähemustele mõeldud piiratud maailma Berliinis ei eksisteeri. Keiu jätkab:

„Sest et kõik, mis ma Eestis tegelikult tahtsin, oli olla osa mingisugusest kogukonnast, mingisugusest massist, kes kuuluvad kokku. Ja see ei ole mitte midagi erilist, see on täiesti, täiesti tavaline, mundane mass. … Ja see oli nagu huvitav kogemus minu jaoks, et ma ühtäkki olin osa massist, sest ma olin täiesti tavaline inimene, vaatamata sellele, et ma olen naine, et ma olen lesbi, et ma olen Eestist. Et ma olen tegelikult teistsugune. Aga läbi selle, et ma olen teistsugune, läbi selle, et ma olen mina, sulandusin ma ühtäkki massi. Ja see oli, ma arvan, see, mida ma tegelikult läbi oma elu Eestis alati otsisin – olla lihtsalt osa massist… See väga tugevalt mõjutab minu, ütleme, tahtmist või motivatsiooni tagasi minna Eestisse, sest et miks ma peaksin naasma kuskile, kus ma olen teistsugune. Ma ei ole teistsugune. Ma olen täiesti tavaline inimene. Ma panustan ühiskonda, ma käin tööl, ma üritan inimesi aidata, jne“ (Keiu, Saksamaa).

Keiu seisukoht võtab hästi kokku Oma ja Teise vahelise pinge, mis on kväärteooria kohaselt klassikaline viis, kuidas võim opereerib normi taastootva mehhanismina. Olukorras, kus seksuaalne sättumus tingib selle, kellele võimaldatakse vabadus olla osa massist, olla see „tavaline eesti inimene“, ning kes peab end tundma teistsuguse ja äratõugatuna, saab täiesti tavalistele seksuaalvähemuste hulka kuuluvatele eestlastele osaks teisestamine. Kui avalikke arutelusid sütitavad jätkuvalt küsimused kooseluseaduse paikapidavusest või võimalikust abielu-teemalisest referendumist, annab see signaali, et teatud gruppide kuuluvus ühiskonda on endiselt küsitav.

Need tendentsid aga mõjutavad välismaale siirdunud noorte tagasipöördumise kaalutlusi. Tekib küsimus, kas Eestisse ollakse oodatud ka koos oma samasoolise partneriga, nagu mõtiskleb näiteks õigusteaduste doktorant:

„Eestist lahkusin ikkagi väga nii-öelda enesekindla… ma arvan, et sel ajal siiski veel noore tüdrukuna, kes väga ei mõelnud oma õiguste peale, ja nii-öelda ma arvasin, et kõik on väga iseenesestmõistetav. Aga eks see, et praegune elu on viinud mind sinna, et ma olen koos partneriga, kes on samast soost nagu mina ja… Ja see on olnud veider tunne, kuidas ma ikkagi märkan enda ümber asju teistmoodi ja kuidas minus on ikkagi aeg-ajalt läbi käinud teatud hirm, et kas ma võin, kas see on okei, kui me hoiame tänava peal käest kinni või ei ole. Seoses praeguste poliitiliste küsimustega Eesti ühiskonnas, ma olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et kas ma olen [Eestisse] tagasi oodatud või mitte. Sest ma loodan oma partneriga koos elu veeta ja kui me siia tuleksime, siis me tuleksime siia koos“ (Maarika, Belgia).

Olgugi et täiesti erinevatel alustel, võivad sarnaselt kaalutlemas leida end ka need, kes on küll heteroseksuaalses suhtemudelis, kuid kelle partner ei ole eestlane – eriti kui see partner on juhtumisi tumedama nahavärviga.

Nad näevad nahavärvust ja see on kõik

Ksenofoobsed hoiakud Eesti ühiskonnas ei hoia paljusid oma välismaalasest partneri potentsiaalse turvatunde huvides mitte ainult siia tagasi tulemast. Olukorras, kus regulaarne külastamine on Y-põlvkonna diasporaaliikmete seas valdavalt tavapärane – Eestis käiakse vähemalt kord-kaks aastas –, tekitab see ärevust ka külastamisel. Mitmed naised tunnistasid visiidiga seonduvaid hirme ja ärevustunnet ning kirjeldasid negatiivseid kogemusi seoses avalikus ruumis kuuldud rassistlike või ksenofoobsete kommentaaridega.

„Eesti ühiskonnas on suureks probleemiks tänapäeval veel võõraviha. Mille tõttu ma tunnen natuke ärevust, kui meid on ees ootamas Eestisse minek, Eesti-reis perega, siis see teeb mind natuke ärevaks ja kurvaks sellepärast, et ma tean, et ma ei saaks oma abikaasal lasta õhtuti üksinda ringi liikuda, sest et see on ohtlik“ (Tiiu, Türgi).

„Kuna minu elukaaslane on mustanahaline, siis tema kahjuks ei näe elu Eestis ette. Ja seda peamiselt sellele, et… mulle tundub, et see tuleb šokina päris paljudele eestlastele, aga eestlased on väga rassistlikud. Ja, ja mulle tundub, et me natuke nagu käime klapid peas ringi ja peidame natukene oma pead liiva alla, et see ei ole ometi võimalik. Aga, aga reaalsus on teine – et eestlased on ksenofoobsed ja eestlased on rassistlikud. Ja ma nagu aimasin seda ette juba, et kui ma teadsin, et kui ta siis esimest korda tuli Eestisse mulle külla, siis minu jaoks oli see väga selline stressirohke ja ma tundsin, et iga kord, kus me kuskil koos ringi käisime, linna peal olime, mul oli kogu aeg selline ärevus sees ja ma olin nagu valvel, et millal ja kust see esimene rünnak siis tuleb. Ja kahjuks ma pean ütlema, et praktiliselt iga kord, kui me oleme Eestis käinud, ja olnud nüüdseks siis kusagil kuus-seitse korda, siis iga kord meil on vähemalt üks või paar negatiivset kogemust. … Mis on kurb, mis teeb väga haiget nii mulle kui talle. Mulle eelkõige selles osas, et ma olen pettunud inimestes. Et inimestel on nii palju eelarvamusi, ja eelkõige ma olen pettunud selles, et nad ei suuda näha teda kui inimest. Nad näevad nahavärvust, näevad rassi ja see on kõik“ (Anneli, Ühendkuningriik).

Anneli, kes elab oma Inglismaal üles kasvanud Kariibi piirkonna juurtega elukaaslasega Londonis, ei kujuta oma tulevikku Eestis ette just kogetud negatiivse sisuga repliikide tõttu. Intervjuus viitas ta muuhulgas Tallinna vanalinnas umbes 50. eluaastates meesterahvalt kuuldud vulgaarsele seksuaalse alatooniga kommentaarile, mis käis nii tema kui ta partneri kohta. Niisiis ei ole asi mitte ainult võõravihas, vaid ka teatud ringkondades käibivates arusaamades, mille järgi eesti naine – ning eriti just sünnitusealine noor naine – on justkui rahvuslik objekt, kelle partnerivalikut tohib avalikult kritiseerida, kui see ei ühti ootustega rahvuslikule reproduktsioonile (või siis vähemalt valgesuse reproduktsioonile). „Et mis sa tuled siia eesti naisi ära võtma,“ kuulnud üks portugallasest mees Tallinna bussipeatuses. Anneli kogemuse kohaselt pärineb enamik taolisi kommentaare just keskealistelt meestelt.

Aga rassistlike kommentaaride kuulmiseks ei pea inimene isegi mustanahaline olema. Anna tutvus oma hollandlasest partneriga Kreeka-reisil. Peagi kolis mees tema juurde Eestisse, asus rahvusvahelisse ettevõttesse tööle ning Anna jäi lapseootele. Olgugi et töökeskkond oli mehel väga rahvusvaheline, tajus ta bussiga tööle minnes endal pilke, mõnikord kuulis kommentaare:

„Kõige nõmedam on see, et tal on lihtsalt tumedad juuksed. Ta näeb välja välismaalane, selles suhtes, et ta ei näe välja nagu eestlane, aga ta ei ole tumeda nahaga ega midagi. Ja inimesed nimetasid teda neegriks või mis iganes – täiesti absurdsed sellised olukorrad. Ja neid oli päris mitu korda, mis seda ebameeldivust tal siis tekitasid, et nagu sind ei oodatud siin või ei taheta siia või mis iganes. Et noh, lihtsalt ebameeldiv, kui tänaval ringi käid ja tunned, et inimesed passivad“ (Anna, Holland).

Sellisel taustal hakkas Anna lapse sündides kaaluma ka oma majandusliku hakkamasaamise võimalusi Eestis ja Hollandis ning pärast aastast kooselu Eestis otsustati kolida perega Hollandisse. Anna tegi seal nii bakalaureuse- kui magistrikraadi, õppis selgeks hollandi keele ning vaatamata algsetele plaanidele lapsele kindlasti ka eesti keel selgeks õpetada, räägib ta nüüd temaga siiski hollandi keeles.

Olgugi et migratsiooniuuringutes on pikalt valitsenud mõtteviis, mis seab esiplaanile rände majanduslikud motiivid, nägime, kuidas mobiilsust puudutavad otsused võivad majanduslike kaalutluste kõrval olla tugevalt mõjutatud väärtustest, soolisest positsioonist, seksuaalsusest, aga ka partneri heaolust. Mõnel puhul on soo ja seksuaalsusega seonduvad aspektid need, mis Eestist ära tõukavad. Ent tihti ilmneb tagasipöördumismõtete seisukohalt otsustavaks saanud väärtusmaailmade lõhe alles migratsioonikogemuse tulemusel, kui inimene on hakanud tajuma vastuolu oma isikliku arengu ja Eestis valdavate hoiakute vahel.

Tagasipöördumine ei peakski olema Eesti diasporaapoliitika ainus või peamine fookus. Ent pean oluliseks, et välismaal väärtusliku rahvusvahelise kogemuse omandanud noored saaksid soovi korral tulla tagasi – ka koos oma välismaal leitud partneri ja muutunud väärtuspildiga. Välisriikides elavate noorte kriitilised vaated Eesti väärtusruumi teatud aspektidele on aga kokkuvõttes sama mündi teine külg, väljendades enda eestlasena tunnetamise olulisust ja tõika, et mõte tagasipöördumisest tiksub väga paljudel jätkuvalt kuklas. Seetõttu läheb Eestis toimuv nendele ka korda.

^[1] H. Zlotnik, The Global Dimensions of Female Migration. Migration Information Source, 2003. https://www.migrationpolicy.org/article/global-dimensions-female-migration.

^[2] RVR03: Ränne soo, vanuserühma ja rände liigi järgi. Eesti Statistikaamet. Statistika andmebaas, 2022. https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikusundmused__ranne/RVR03.

^[3] Vastajatest umbes kolmandik olid küsitlusele vastamise ajal tagasi Eestis. Küsitluses osalesid 20–35-aastased Eestist pärit (st Eestis keskhariduse omandanud) inimesed, kes on viimase 10 aasta jooksul seoses (kaug)töö või õppimisega elanud vähemalt 1 (õppe)aasta Eestist eemal. Küsitlus viidi läbi 2020. aasta oktoobrist kuni 2021. aasta märtsini. Osalejad leiti nii sotsiaalmeedia kaudu (peamiselt välismaal elavaid eestlasi koondavatest Facebooki-gruppidest) kui ka kõrgkoolide ja noortega seotud organisatsioonide abil.

^[4] Ei ole seejuures välistatud, et elukaaslane leiti välisriigi Eesti kogukonnast.

^[5] Kõikidele intervjueeritutele on viidatud pseudonüümidega.

^[6] Kokku linastus film 2022. aasta kevadel kaheksa Eesti väliskogukonna juures, järgnesid arutelud.

^[7] T. Toomistu, Ida-Euroopa mentaliteet välismaal elavate noorte kujutlustes. Postimees Nädal, 25.09.2021.

^[8] M. Elison, More Queer People than Ever Living on the Street in SF. Bay Area Reporter, 10.07.2019.

^[9] T. Toomistu, Sugu, rahvus ja urbanism Indoneesia waria’de kehadel. Vikerkaar, 2019, kd 4/5, lk 105−112; T. Toomistu, Playground Love: Sex Work, Pleasure, and Self-Affirmation in the Urban Nightlife of Indonesian Waria. Culture, Health & Sexuality, 2019, kd 21, nr 2, lk 205−218.

^[10] A. Brah, Cartographies of Diaspora: Contesting Identities. London, 1996.