Olen korduvalt kritiseerinud seda, mis minu meelest on „maagiline“ või kvaasi-religioosne mõtteviis nende seas, kes pooldavad majanduskasvu ümberpööramist. Olen kritiseerinud Kate Raworthi huvitavat, aga läbinisti „maagilist“ raamatut ning pidanud debatti majanduskasvu peatamise eestkõneleja Jason Hickeliga. Seega võidakse õigusega küsida, milline näeks siis välja mitte-maagiline mõtlemine kliimamuutuse üle.
Ma ei ole siin originaalne. Seda valdkond on uurinud paljud (sajad), kes tunnevad asja palju paremini kui mina. Aga see on ka valdkond, kus minu arust saab kasutada teadmisi globaalsest ebavõrdsusest selleks, et esitada mõningad katselised vastused.
Suur globaalne ebavõrdsus, mis igas muus suhtes on nuhtlus, leiab siin kasulikku rakendust. On teada, et maakera rahvastiku ülemine detsiil (nimetagem neid „rikasteks“) teenib umbes 45–47% globaalsest sissetulekust. Samuti on teada, et süsinikuemissioonide elastsus sissetuleku suhtes on enam-vähem 1, mis lahti seletatult tähendab, et kui sissetulek kasvab 10%, siis me toodame ka 10% rohkem heitmeid. Siit järeldub, et globaalne ülemine detsiil tekitab 45–47% kõikidest emissioonidest. Seda protsenti saab veelgi täpsemalt välja arvutada, sest meil on üksikasjalikke tarbimisandmeid (mitmesuguste kategooriate lõikes, mis ulatuvad sadadesse) ja me saame seostada iga tarbimiskategooriaga selle täpse süsinikujalajälje. Tõenäoliselt me avastame, et ülemise detsiili süsinikuemissioonid moodustavad isegi üle poole koguemissioonidest. (Mõningat sellealast uurimistööd on juba ka tehtud.)
Seega küsimus lihtsustub. Oletagem, et me koostame nimekirja kaupadest ja teenustest, mis on (a) süsinikuintensiivsed ja mida (b) tarbivad valdavalt rikkad. Siis me saaksime kooskõlastatud rahvusvaheliste tegevussammudega üritada kärpida sääraste kaupade ja teenuste tarbimist, jättes muud otsused täielikult vabaks: kasvule piiranguid ei seataks, ei nõutaks kasvu ümberpööramist ei vaestes ega rikastes maades.
Kogu kohastumiskoorem langeks rikastele. Kes on need rikkad, st globaalne tippdetsiil? Umbes 450 miljonit inimest Läänemaadest ehk kogu Lääneriikide sissetulekujaotuse ülemine pool; umbes 30–35 miljonit inimest niihästi Ida-Euroopast kui ka Ladina Ameerikast, mis on vastavalt 10% ja 5% nende piirkondade kogurahvastikust; umbes 160 miljonit inimest Aasiast ehk 5% sealsest rahvastikust; ja väga väike arv inimesi Aafrikast.
Tarbimist saab kärpida kas ratsioneerimisega või drakoonilise maksustamisega. Mõlemad meetodid on tehniliselt teostatavad, kuigi nende poliitiline aktsepteeritavus ei tarvitse olla sama.
Ratsioneerimist kasutades võib püstitada füüsilised eemärgid: ühe auto kohta lubataks tarvitada aastas ainult x liitrit bensiini ja mitte lubada perekondadel omada rohkem kui kaht autot; või y kilogrammi liha inimese kohta kuus; või z kilovatti elektrit majapidamise kohta kuus (mille ületamisel vool katkestatakse). Selge see, et bensiinile ja lihale tekib must turg, kuid üldisi piiranguid järgitakse lihtsalt seetõttu, et need on kehtestatud ostukupongide koguhulgaga. Mõnede inimeste meelest on ratsioneerimine midagi erakorralist ja ma olen nendega nõus. Aga seda on rakendatud mitmel maal sõja ajal ja ajuti ka rahutingimustes ning see on toiminud. Kui meie ees on tõesti nii hukatuslike mõõtmetega hädaolukord, nagu kliimaaktivistid väidavad, siis ma ei näe vähimatki põhjust, miks ei peaks kasutama äärmuslikke abinõusid.
Aga võimalik on ka teine lähenemisviis, nimelt drakooniline maksustamine. Selle asemel et füüsiliselt piirata selliste kaupade ja teenuste kogust, mis vastavad kriteeriumidele a) ja b), me kehtestame neile äärmiselt karmid maksud. Alati on olemas selline maksumäär, mis langetaks kauba tarbimise sellisele tasemele, mida me soovime. Just siin saab minu arvates kasutada Covidi õppetunde – kui uskuda, et kliimaolukord on tõepoolest nii sünge.
Võtkem näiteks lennutransport, mis on üks oluline emissioonide allikas. Mitte keegi maailmas ei oleks ette kujutanud, et lennuliiklus kahaneb ühe aastaga 60%. Aga 2020. aastal just nõnda juhtus. Milline on meie kogemus? Et see on tõepoolest ebamugav, aga kas maailm jäi püsima? Jah. Kas me korraldasime oma elu ümber nii, et ei reisinud, iseäranis ei reisinud kaugele, sest paljude riikide piirid olid suletud? Jah. Seega kas lennuliikluse 60%-list alalist kahanemist saab ette kujutada? Jah.
Kui olla tõsised, siis antud juhul, nagu ka muudel juhtudel, me saaksime õigustada maksu, mis hoiaks lennuliikluse määramatult 2020. aasta tasemel. See maks võiks tähendada seda, et pilet New Yorgist Londonisse ei maksaks enam 400 dollarit, vaid hakkaks maksma 4000; ning Lääneriikide inimesed saaksid välismaale reisida pigem korra aastakümnes kui korra aastas; aga nagu me 2020. aasta kogemusest õppisime, siis me suudame nõnda elada küll.
Majanduslikud šokid oleksid tohutud. See ei tähendaks üksnes seda, et kogu arenenud ja ka muude maade kõrgem keskklass ja rikkad kaotaksid olulise osa oma reaalsissetulekust, kuna enamiku „põhikaupade“ hinnad tõuseksid nende jaoks kaks, kolm või kümme korda; katkestused mõjutaksid ka laiu majandussektoreid. Tulgem tagasi reisimise näite juurde. Alaline 60%-line langus vähendaks enam kui poole võrra lennufirmade töötajaid, jätaks Boeingu ja Airbusi praktiliselt aastateks ilma uutest tellimustest ning viiks tõenäoliselt neist ühe likvideerimiseni, laastaks hotellindust, sulgeks isegi rohkem restorane kui suleti pandeemia ajal, muudaks turismilinnad, mis praegu kurdavad turistide ülekülluse üle (Barcelona, Veneetsia, Firenze, võimalik et ka London ja New York), kummituslinnadeks. Mõjud nõrguksid ka allapoole: tööpuudus suureneks, sissetulekud langeksid, Lääneriigid oleksid tunnistajaks suurimale reaalsissetuleku langusele pärast suurt surutist.
Kui aga sääraseid poliitikaid jätkataks vankumatult aastakümme või paar, siis mitte üksnes emissioonid ei langeks (nagu need 2020. aastal langesidki), vaid meie käitumine ja viimaks ka majandus kohaneksid. Inimesed leiaksid tööd muudes valdkondades, mis jääksid maksustamata ja oleksid seega suhteliselt odavad ja nõudlus nendes suureneks. „Halbade“ tegevuste maksustamisest kogutud tulusid saab kasutada „heade“ tegevuste subsideerimiseks ning töö kaotanud inimeste ümberõppeks. Me ei saa küll enam sõita iga nädal oma sõpradele või perele külla, kuid saame oma Covidi-kogemust kasutades suhelda nendega arvutiekraanil. Inimeste suvekodusid hakataks maksustama konfiskeeriva määraga, nii et enamik inimesi on valmis need maha müüma. Siis saab valitsus need kokku osta ning luua midagi Paradorese taolist (see on Hispaania riiklik hotellikett, mis kasutab tühjaks jäänud kloostreid) ning näiteks selle asemel et lennata puhkusele Taisse, veedavad inglased oma aastapuhkuse kusagil lähemal mõnes kunagi eravaldusse kuulunud häärberis.
See ei ole maagiline mõtlemine. Need on poliitikad, mida valitsustevahelise koostööga, majandusalaste teadmistega, andmetega globaalsest ebavõrdsusest ja Covidi-kogemusega saaks päriselt rakendada. Kas selliste poliitikate järele tuntakse ka isu? Seda ma ei tea. Kaldun selles kahtlema. Arvan, et enamik rikaste riikide elanikke ei vaimustuks, kui neile öeldaks, et midagi riigi lukkupanemise taolist jääb jätkuma määramatusse tulevikku. Aga kui olukord on tõesti nii sünge, kui kliimamuutus on tõesti üks pikalt kestev Covid, kui me oleme õppinud elama koos Covidiga ja ellu ääma, siis kas me ei suudaks ka sellise „uue normaalsusega“ kohaneda? Ma ei tea – aga ma arvan, et radikaalse muutuse pooldajatest oleks aus ja siiras, kui nad need küsimused avalikkusele otsekoheselt esitaksid ega püüaks neile kotti pähe tõmmata maguse jutuga „õitsvast“ kloostrielust.
Mõni aeg pärast Donald Trumpi valimist presidendiks muutusid võrdlused maailmasõdadevahelise Euroopaga lausa klišeeks. Fašismi eelaimused täitsid õhku nagu paks suits, käivitades alarmi niihästi liberaalsete kui ka vasakpoolsete vaatlejate seas; väljavaade langeda tagasi sõdadevahelise aja tulekahjude kätte on kummitanud Läänt 1945. aastast saati, kuid harva säärase intensiivsusega nagu 21. sajandi teisel kümnendil. Paremäärmusluse juhid asusid lõket usinalt suuremaks puhuma. Näiteks 2018. aasta oktoobris kirjutas Alexander Gauland Frankfurter Allgemeine Zeitungis loo sellest, kuidas maailma valitseb „globalistlik eliit“. See ühendavat hargmaiseid firmasid, ÜRO-d, meediat, ülikoole, valitsusväliseid organisatsioone ja väljakujunenud parteisid; kontrollivat informatsiooni; varastavat maksumaksjatelt miljardeid dollareid, kinkivat neid ühtviisi pankadele ja immigrantidele ning püüdvat tagada „kultuurilist kirevust“. AfD juht kasutas ka järgmisi sõnu: „Selle eliidi liikmed elavad peaaegu eranditult suurlinnades, kõnelevad vabalt inglise keelt, ja kui nad oma töökohta vahetades kolivad Berliinist Londonisse või Singapuri, leiavad nad igalt poolt eest sarnased korterid, majad, restoranid, poed ja erakoolid … Nende side ükskõik millise kodumaaga on nõrk. Oma kauges paralleelühiskonnas tunnevad nad end maailmakodanikena. Vihm, mis sajab nende kodumaale, neid märjaks ei tee.“
Saksa ajaloolased panid kohe tähele üht sarnasust. 1933. aasta novembris pidas Adolf Hitler Berliini linnaosas Siemensstadtis kõne sellest, kuidas maailma valitseb „väike, juurteta, rahvusvaheline klikk“. Ta kasutas järgmisi sõnu: „Need inimesed on kodus ühtaegu eikusagil ja igal pool, neil pole kusagil pinda, kus nad oleksid üles kasvanud, kuid nad elavad täna Berliinis, homme Brüsselis, ülehomme Pariisis ja siis jälle Prahas või Viinis või Londonis ning tunnevad end kodus igal pool.“
Publik vastas, röökides: „Juudid!“ Ajaloolased süüdistasid Gaulandit, et ta kirjutas oma loo füüreri kõne pealt maha. Tema eitas seda ja üldse igasugust teadmist kõnealusest passusest. Oletagem, et ta rääkis tõtt. Sel juhul struktureerisid Hitleri sõnad Saksa kõige edukama sõjajärgse paremäärmusliku partei juhi teksti nähtamatu tindina – ning tema salgamised ei sisenda ka siis sugugi kindlustunnet. Tahtmatu sarnasus pole sugugi vähem jube. Sama käib võtmesõnade kohta, mis figureerivad teatavates AfD avaldustes, nagu Lügenpresse või Volkstod, rääkimata Volksgemeinschaft’ist, mis paistavad nopituna NSDAP leksikonist. Igatahes on ebatõenäoline, et Saksa paremäärmusluse juhid ei tea, mida nad teevad.
Kui Bolsonaro kultuurisekretär Roberto Alvim kuulutas välja uue kunstiauhinna, kirjeldas ta hea kunsti kriteeriume uue režiimi ajal: „Järgmise kümnendi Brasiilia kunst saab olema kangelaslik ja see hakkab olema rahvuslik, sellel on tohutu võime emotsionaalselt kaasa haarata ja see on sügavalt pühendunud rahva pakilistele püüdlustele – või seda ei tulegi.“ Kuus aastat varem oli Brasiilias ilmunud Joseph Goebbelsi elulugu, mis sisaldas järgmist lauset tema kõnedest: „Järgmise kümnendi Saksa kunst saab olema kangelaslik, see hakkab olema terasromantiline, see saab olema faktiline ja täiesti sentimentaalsusvaba, see saab olema rahvuslik, suure paatosega ja pühendunud – või seda ei tulegi.“ Sekretär ütles, et tegu oli „retoorilise kokkusattumusega“. Kui Marine Le Pen ristis oma partei ümber Rassemblement Nationaliks, siis valis ta nime, mida olid kasutanud natsikollaborandid 1940. aastate alguses. Siseministrina puistas Matteo Salvini fraase Benito Mussolinilt ning pöördus rahva poole rõdult, kus diktaator oli pealt vaadanud hukkamisi. Hispaania Voxi juht Santiago Abascal on frankistliku linnapea lapselaps ning jäänud lähedaseks Franco perekonna frankistlikele osadele. Partei teisedki esindajad võtsid osa vanale diktaatorile korraldatud missast, milles osalejad tegid fašistliku tervituse, või on avaldanud manifeste tema au kaitseks. Frankistlikke kolonele ja Falangi veterane ühendav Vox on kutsunud üles tema nime au sees hoidma.
Kõik see ja palju muudki paistab kordusetendusena. Seni võib see küll olla algsündmusest vähem tõsine, simulaakrum või teist-korda-farsina-naasmise tüüpi kordus, võib-olla obsessiiv-kompulsiivne natsistlik kõhurääkimine. See on paistnud banaalsema ja magedamana kui klassikaline fašism – aga kas pole see jõudnud sellele piisavalt lähedale, et juba välja teenida vastav epiteet? See, kuidas paremäärmusluse tõusust Euroopas ja kogu maailmas täpselt aru saada, pole olnud kaugeltki selge. Ka selle poolest peegeldab olukord sõdadevahelist aega. Kui fašism tormas ajaloolavale, ei teadnud selle vaenlased, mida arvata. „Fašismi osas on valitsenud suur segadus,“ alustas Clara Zetkin oma 1923. aasta esseed. Tema ja ta kaaslased otsisid vihjeid Marxi kirjutistest kontrrevolutsioonilise poliitika üle, peamiselt 1848. aasta Prantsusmaal, kus tõusis prototüübina esile „bonapartism“ kui despootlik riik, mis näis seisvat võitlevate klasside kaklusest kõrgemal, pekstes aga samas tagasi kõik töörahva demokraatlikud püüdlused; kuid niisugune paralleel ei tabanud toimuvat. Fašismil polnudki päris eelkäijat. Marksistide ja teiste antifašistide seas valitses sõdadevahelisel ajal kaua teoreetiline segadus ning nad tundsid, et neid on tabanud mingi kummaline sotsiaal-geoloogiline lihe või et nad nagu „libiseksid alla järsust nõlvast, tõmmatuna kaasa raskusjõust“. 21. sajandi alguses on asjad teistmoodi muidugi seetõttu, et fašismi just nimelt juba laialdaselt tuntakse. Seekord on praeguse kogemuse analoogia kohe igaühel võtta ning kõiki klassifitseerimis- ja mõistmiskatseid tõmbab selle poole nagu magnetiga. Kuid segadus valitseb endiselt. Mõne jaoks esindab nüüdisaegne paremäärmuslus „neofašismi“, teiste jaoks „postfašismi“, „kvaasifašismi“, „prefašismi“, „protofašismi“ või „hilisfašismi“, ning see pole kaugeltki ammendav loetelu.
Kõikide nende variantidega kaasnes üks tuttav risk: „fašismi“-sõna lohakas, rutakas ja poliitiliselt eksitav kasutamine, olgu prefiks milline tahes. See oli stalinistliku kominterni põhiviga, kui see kuulutas Saksa sotsiaaldemokraatia sotsiaalfašismi kandjaks, natsismi kaksikvennaks. Välistades sotsiaaldemokraatide ja kommunistide ühisrinde NSDAP vastu, säärane mõisteinflatsioon üksnes soodustas tõelise fašismi võimuletulekut. Samamoodi on 21. sajandi algul, mis on nii teistsugune ja ometi nii sarnane, saanud juured alla „islamofašismi“ idee, millest lõikab kasu üksnes islamofoobia. „Ma tahan, et fašistlik koraan ära keelataks,“ on öelnud Geert Wilders. „Sotsiaal-“ ja „islamofašismi“ vahele jääval ajal on esinenud musttuhat säärast väärkasutust ja hundi eest hoiatamist, mis annab praeguse olukorra jaoks veel ühe õppetunni. On selge, et tähtis oleks jõuda mingi analüütiliselt täpse ja poliitiliselt tabava töödefinitsioonini.
Mõne jaoks esindab nüüdisaegne paremäärmuslus „neofašismi“, teiste jaoks „postfašismi“, „kvaasifašismi“, „prefašismi“, „protofašismi“ või „hilisfašismi“, ning see pole kaugeltki ammendav loetelu.
Siin ei saa mööda Roger Griffini töödest, kes on „võrdleva fašismiuurimise“ juhtkujuna tegelenud kogu oma akadeemilise karjääri vältel fašismi olemuse destilleerimisega. Tema käsitleb seda ühemõtteliselt ideede kogumina, mille saab rekonstrueerida fašistide kirjutatud tekstidest. Nende südameid sütitav ühisusk oli kaunis lihtne: eelkõige peab rahvus sündima uuesti. Rahvuse all ei peetud siin silmas mingit põhiseaduslikku üksust, mida määratlevad selle kodanike õigused ja kohustused, seda mõisteti hoopis orgaanilise kogukonnana, pärandi ja verega ühendatud rassi või kultuuri või tsivilisatsiooni pärandusena. Sellisena läks see kaugemale liberaalsest rahvusekontseptsioonist ja nii nimetab Griffin sellist usku „ultranatsionalismiks“, mis laiades joontes vastab nähtusele, mida meie oleme nimetanud „etnonatsionalismiks“. Fašistide meelest tuleb üllas rahvus päästa surivoodilt. Selle üle hõljub eksistentsiaalne ähvardus geopoliitilise ja sõjalise alanduse, rassilise veresegamise, majandusliku kärbumise, identiteedi kadumise, kultuurilise mandumise, ideoloogilise hälbimise või mõne muu surmakuulutaja kujul: rahvus tuleb päästa ja uuesti sünnitada. Kõik fašistid esinesid hindamatu kingituse toojana. Itaalias tahtsid nad aidata roomlaste pärijail uuesti tiibu sirutada; Saksamaal põhja- ja germaani rassil lendu tõusta über alles; teistel maadel pidid mõne muu kuulsusrikka seisuse järeltulijad, mis ähvardas igavikku kaduda, tõusma meelekindla tegutsemisega majesteetlikesse kõrgustesse. Selle müüdi jaoks on Griffin kohaldanud termini „palingenees“, mis ühendab kreeka sõnad „sünni“ (genesis) ning „uuesti“ (palin) kohta. Seega saab fašismi defineerida kui palingeneetilist ultranatsionalismi. Võimalikud olid ja on mitmesugused permutatsioonid. Aga alati ja igal pool, kus fašism välja ilmub, sätestab ta ülistatud ja eksklusiivse rahvuse tee mineviku hiilgusest kuni praeguse kriisini ja eesootava taassünnini.[1]
Sellisel definitsioonil on omad salgamatud voorused. Nagu Zetkin juba aimas, ei saa fašismi mõista, pööramata kohast tähelepanu selle ärgitavale väele, veetlusele sui generis maailmavaatena ja võimena sütitada hingi: „Massid voogasid fašismi poole tuhandete kaupa. Sellest sai varjupaik poliitiliselt kodututele, sotsiaalselt väljajuuritutele, ilmajäänutele ja pettunutele. Ja selle saavutamist, mida nad revolutsiooniliselt proletariaadilt ja sotsialismilt enam ei lootnud, lootsid nad nüüd iga ühiskonnaklassi kõige võimekamatelt, tugevamatelt, otsusekindlamatelt ja julgematelt elementidelt. Kõik need jõud peavad tulema kokku üheks kogukonnaks. Ja see kogukond ongi fašistide jaoks rahvus.“[2]
Või ühe kõige terasema marksistliku fašismivaatleja Arthur Rosenbergi sõnul 1934. aastast: „Natsipropaganda juhtidee on rahvuslik taassünd.“ Kuigi Griffin ei taha seda tunnistada, sest peab ennast tolle fašismituuma esmaavastajaks, rõhutasid juba läbinägelikud võitlejad nagu Zetkin ja Rosenberg ikka ja jälle, et vaenlast ei saa võita, kui ei võeta tõsiselt ega neutraliseerita tema ideoloogilist tulejõudu.
Kuid oleks rumal väita, nagu oleksid tolle peemotiga reaalajas maadelnud marksistid jõudnud ka täiusliku teadusliku teadmiseni sellest. Tagantjärele saab selle kontuure täpsemalt välja joonistada. Laialt mõjukas vormel „palingeneetiline ultranatsionalism“ tabab fašismi olemuslikku aspekti hästi, nii nagu klassivõitlus ja võrdsus tabab sotsialismi või omandiõigused ja vabadus liberalismi olemust. See toob esile midagi, mis on õigupoolest jäänud tihti varju: kõige äärmuslikuma parempoolsuse ideed, mis paistavad pühendamatutele kummalised, kuid truudele järgijatele kõige loogilisemad. See ärgitab otseselt tegelema nende ideedega. See võimaldab Griffinil tuvastada terve hulga liikumisi ja grupuskuleid sõdadevahelises ja sõjajärgses Euroopas, moodsas Ladina-Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas ning mujal fašismi erikujudena, niivõrd kui neile on ühine Griffini määratletud „müütiline tuum“ ehk „fašistlik miinimum“. Selleks ei tarvitse neil aga kellegi jaoks tähtsust olla. Üksildane vinniline seitsmeteistkümneaastane skinhead võis istuda 1980ndate Lõuna-Rootsis, kleepida seinale haakriste, unistada aaria rassi uuest aastatuhandest ning olla selgelt fašist, võib-olla isegi mõne fašistliku sekti liige, ilma et tema ja ta sõbrad olnuksid võimelised mõjutama sündmuste kulgu laiemal kui puhtkohalikul skaalal.
Siin on tarvis sisse tuua eristus: fašismi kui ideedekogumi ja fašismi kui reaalse ajaloolise jõu vahel. Viimase definitsioon peaks minema doktriinidest ja stiilist kaugemale. Õigupoolest oli säärane programmiline sisu ja filosoofiline sidusus, mille Marx andis sotsialismile või Mill liberalismile, midagi kaunis kõrvalist fašismi jaoks neil kahel maal, mis andis selle võimu musternäited: Itaalias ja Saksamaal. Säärane lisavarustus oli fašismile ebaolulisem kui ühelegi ta võistlejale. Griffin ise tsiteerib Mussolinit, kuidas too heidab hoolikalt viimistletud ideedesüsteemid kõrvale „elava teo“ ja „võimutahte“ elementaarse jõu nimel. Seetõttu tundub mõneti kohatu taandada kõikidest ajaloolistest jõududest just fašism sellele, mida see mõtles ja ütles, selmet keskenduda sellele, mida see tegi ja kuidas seda teha sai. Nii väitis Robert Paxton, kelle tegelikku ajalugu sünteesiv käsitlus „Fašismi anatoomia“[3] võistleb oma mõjujõult Griffini omaga. Perfektne sõnastikudefinitsioon raamib „staatilist pilti millestki, mida oleks parem tajuda liikuvana“ – „parem mõista protsessina“. Eelkõige – fašism ei oleks kunagi omandanud ajaloolist jõudu, kui ta poleks tulnud võimule. Püüe mõista fašismi tema ideelise olemuse määratlemise kaudu on umbes nagu leiva maitse tabamine selle retsepti vaadates. Kaasatud peavad olema koostisosad, fermentatsioon, tainast sõtkuvad käed, just õigele temperatuurile seatud ahi: rida ajaloosündmusi ja tingimusi, ilma milleta müüt taassündivast rahvusest jääks üürikeseks fantaasiaks paberil. Või kui tsiteerida Lev Trotskit otse kuuma võitluse keskelt: „Meie tarkpeast kooliõpetajale on tähtis ainult fašismi „olemus“ … Kuid kogu asi seisneb selles, et fašismi „pogrommiolemus“ saab tuntavaks alles siis, kui see on võimule tulnud. Ja ülesandeks on just nimelt mitte lasta sel võimule tulla … Ei piisa üksnes fašismi „olemuse“ mõistmisest. Tuleb suuta hinnata seda ka kui elavat poliitilist nähtust, kui teadlikku ja kavalat jõudu.“[4]
Püüe mõista fašismi tema ideelise olemuse määratlemise kaudu on umbes nagu leiva maitse tabamine selle retsepti vaadates.
Ühelt poolt on tarvis alal hoida fašismi kui ideedekogumi definitsiooni, et tuvastada fašismi ka tingimustes, kus võimuhaaramisest on asi kaugel: see võib olla hingevaakuv nähtus, poisikese unistus või nostalgiline unelm, kuid ikkagi fašism oma ideelise sisu poolest. See suudab ka rännata ühest kontekstist teise, säilitades oma „pogrommiolemuse“ puutumatuna, isegi kui tal ei õnnestu seda välja elada. Sellises mõttes fašismi puhul me aktsepteerime, kuid ainult ajutiselt, Griffini definitsiooni.
Selleks aga, et fašism eksisteeriks kui reaalne ajalooline jõud, läks tarvis enamat ning esimeseks tingimuseks oli kriis. Viirusliku natsionalismi ideed – rahvus kui ülim väärtus, võõraste maade vallutamine kui patriootlik kohus, juutide demoniseerimine, mundrite kultus – olid tulnud käibele juba 19. sajandi Euroopas, kuid ei suutnud maksvusele pääseda, kuni kestis suhteline stabiilsus. Alles Esimene maailmasõda tegi neile ruumi. Massilised tapatalgud kaevikutes olid Euroopa ühiskondade jaoks traumad, need normaliseerisid vägivalla ja päästsid valla veteranide rändsalgad, kes arvasid endal olevat õiguse maadele, mille eest nad olid võidelnud, ja moodustasid nii squadrismo kui ka Freikorps’i tuumiku. Venemaalt puhus revolutsiooni tuul, mis peaaegu oleks lammutanud kapitalistlikud riigiaparaadid üle terve maailmajao. Itaalia ja Saksamaa seisid kokkuvarisemisele eriti lähedal. Ka nende kahe rahva territoriaalsed ambitsioonid lükati rahulepingutega tagasi, tukslevad ekspansiooniimpulsid summutati ning Saksamaa puhul pöördusid need hoopiski nii kodumaiste kui koloniaalalade otseseks kaotuseks. Kõige tipuks saabus 1929. aastal globaalne majanduskriis.
Piiratuna vaenlastest ning nii sisemistest kui ka välistest söövitavatest jõududest langesid Itaalia ja Saksamaa sõjajärgses kriisis nii sügavale, et riigi põhifunktsioone – säilitada oma ühiskondlike formatsioonide sidusus ja tagada kapitali jätkuv akumulatsioon – ei saanud enam teostada ühelgi harjunud viisil. See kriis oli fašismi kui reaalse ajaloolise jõu jaoks määrav ja mitte lihtsalt tilgake meres, nagu said kohe aru Zetkin, Rosenberg, Trotski ja enamik teisi marksiste ja nagu tunnistab ka Griffin, tegemata sellest küll olulisi järeldusi. Seevastu Paxtoni jaoks on see esimene punkt pikas kirgede reas, mis mobiliseerisid fašistlikke aktsioone: „tunne, et on saabunud määratu kriis, kus ei aita ükski traditsiooniline lahendus“. Nüüdisajaloolastest on seda elementi kõige enam rõhutanud siiski Geoff Eley, kes kõneleb „fašismile viivatest“ ja „fašismi tekitavatest“ kriisidest. Igaühe jaoks, kes muretseb fašismi võimaliku taasilmumise pärast, saab „võtmeküsimuseks: missugune kriis kutsub päevakorda säärase poliitika?“.[5]
Kuid ükski kriis pole veel viinud fašismini automaatse põhjuslikkuse teel, nii nagu koostisosad ei küpseta ennast ise leivaks. Keegi hoiab pagarikoda ikkagi käigus. Paxton tõstab esile tõsiasja, et nii Mussolini kui ka Hitler said võimule traditsiooniliste võimuhoidjate korraldusel. Mõlema mehe kutsusid ametisse vastava riigi legitiimsed esindajad – kuningas Vittorio Emanuele III 1922. aasta oktoobris, president Paul von Hindenburg 1933. aasta jaanuaris –, kes tegutsesid vastavalt oma domineerivas klassis üldiselt tehtud kindlale otsusele teha panus fašistlikele jõududele kui parimale teele ummikust välja. Niihästi Il Duce kui ka füürer olid varem teinud katse omal käel võimu haarata – esimene 1919. aasta valimiskampaanias ja teine 1923. aasta õllekeldriputšis –, ning haledalt läbi kukkunud. Nende tee valitsusse kulges läbi liidu olemasoleva ladvikuga. Kumbki ei soovinud murda paleedesse üldstreigi turjal või relvastatud ülestõusuga või mõne muu sellise sotsiaalse mullistusega, mis võinuks vallandada vasakjõud, mida nad just välja juurida soovisid. Mõlemad ihkasid sõjaväe ja politsei poolehoidu. Võimu korrakohane üleandmine oli ainus mõeldav stsenaarium ja nõnda ka läks: ükski fašist ei ole iial troonile tõusnud valitsevate võimukandjate tahte vastaselt. Seal, kus nad ära põlati – nagu Prantsusmaal, Belgias ja Ühendkuningriigis –, ei olnud neil ka šanssi, ükskõik kui palavikulist propagandat nad ka tootsid või kui palju musklijõudu tänavale mobiliseerisid.
Säärane analüüs ei tohiks viia pinnapealse vaatekohani, nagu olnuks fašism suurkapitali kavandatud ja manipuleeritud hüpiknukk. Tähelepanelikud vaatlejad juba Zetkinist alates tundsid fašismis ära omaette massiliikumise, millel oli oma ehe järgijaskond – isegi mõningates proletariaadi kihtides – ning paeluv natsionalistlik ind, mida ei saanud taandada ühegi domineeriva klassi fraktsiooni vajadustele. Fašism polnud kunagi kuninga või presidendi esimene valik. Pigem oli see viimane abinõu, mille poole ametlikud võimumaaklerid ja kodanlikud kihid pöördusid oma meeleheitliku vajaduse tunnil. Pikka aega pidasid nad fašiste vastikuteks, vulgaarseteks, veidrikeks ja potentsiaalselt destabiliseerivateks ning oleksid tugevasti eelistanud Londoni või Stockholmi rahulikumaid vesi. Trumpi-aja varjus kirjutatud uurimuses „Demokraatia surm: Hitleri tõus võimule“[6] esitab Benjamin Carter Hett hoolika rekonstruktsiooni sellest, kuidas Weimari vabariigi ülemised ešelonid – ärimehed, ohvitserid, maaomanikud, konservatiivsed poliitikud – liikusid samm-sammult leppe poole Hitleriga. Pärast Hitleri kantsleriks nimetamist ütles tema eelkäija Franz von Papen väljavalitud tegelase kohta: „Me oleme ta tööle võtnud.“ Fašismi olemasolu teine tingimus ongi siis domineeriva klassi teatud sektorite valmisolek kutsuda appi fašistid, et leevendada kriisi.
Seega polnud fašism midagi harilike aegade jaoks. Massid ei oleks pidanud seda veetlevaks, kui poleks tundnud maapinda kadumas jalge alt. Ükski domineeriv klass ei oleks selle teenuseid palunud, kui tema domineerimine oleks püsinud kindlana. Nii kaua kui elu arenenud kapitalismimaades jätkus sissetallatud rööbastes, nihestuste ja korralageduse tavataseme juures, nagu oli pikka aega enne Esimest maailmasõda ja uuesti pärast Teist, sai poliitikat hallata kodanliku demokraatia normaalprotseduuridega: parteide rahumeelse konkurentsiga, korrapäraste valimistega, valitsuste vaheldumisega, tsiviliseeritud vestlusega, õigusriigiga, vähemalt mingi elementaarse väljendusvabadusega ja muude demokraatlike õigustega. Riikides, mida sõdadevahelised kriisid ainult kergelt puudutasid, ei arenenud fašism kunagi välja reaalseks ajalooliseks jõuks. Näiteks Rootsis oli tubli hulk fašistlikke unistajaid ja demagooge, aga Esimene maailmasõda ei olnud riigi territooriumi puudutanud, kapitalistide klass laskis suuremate imperiaalvõimude turjal liugu, revolutsioonilise töölisklassi oli reformism hambutuks muutnud, võistlevate klasside juhid sõlmisid suure majanduskriisi ajal partneritena kestva rahu.
Aga riikides, kus kriis jõudis suurima sügavuseni, andis normaalne riik teed pruunis või mustas vormis erakorralisele režiimile. Selle käitumine astus kaugele üle normaalsuse piiride. Poulantzas on oma raamatus „Fašism ja diktatuur: Kolmas Internatsionaal ja fašismi probleem“ kapitalistliku riigi selle modaalsuse tõstnud teoorias kesksele kohale;[7] Mussolini ja Hitleri ajal iseloomustas võimu kasutamist üldine vägivald. Õigus peatati, et anda teed juhi meelevaldsele tahtele. Valimised jäeti ära ja parlamente säilitati vaid üheparteivõimu fassaadidena, konkureerivate parteide juhid pandi trellide taha või läks neil veelgi halvemini; ideoloogilised riigiaparaadid sulandati täielikult kokku teiste võimuharudega, nii et kohtunikud ja politseiülemad pidid tegutsema ühtlasi propagandistidena. Rohkem kui normaalsed riigid marssisid fašistlikud erandid sisse ka majandusse, et kindlustada individuaalseid kapitale. Seda erandlikkuse aspekti on hiljem rõhutanud Jane Caplan: fašistliku riigi tegi tõeliselt omalaadseks selle palju otsesem roll kapitali igapäevase akumulatsiooni juhtimisel – tooraine hankimisel, turgude avamisel, tööjõu pakkumisel ja kontrollimisel – otsekui eestkostjana, kes hooldab pahandustesse sattunud alaealist.[8]
Kuid fašismi kui jõu eritunnus paistab siiski olevat just füüsilise vägivalla tase ja ulatus riigi siseasjades (erinevalt kolooniatest, kus see ei olnud midagi uut). „Mis on fašism?“ küsis 1921. aastal Antonio Gramsci: „See on katse lahendada tootmis- ja kaubavahetusprobleeme kuulipildujate ja püstolilaskudega.“ Eley märgib, et sotsialiste võidi taga kiusata ja diskrimineerida ka Saksa keisririigis, kuid nende tapmine oleks tähendanud lahtiütlemist konstitutsiooniliselt piiratud poliitika suhteliselt auväärsetest maneeridest. Kuid sotsialistid ei olnud säärase vägivalla kaugeltki ainus märklaud. „Demagoogiline natsionalism otsib spontaanselt objekti, mille abil igapäevaselt demonstreerida omaenda ülimust ja mille pihta lasta valla oma deliirset rassiraevu,“ kirjutab Arthur Rosenberg. Fašism vallandas meeletu massiterrori mustatud Volksfeinde vastu, taotledes nende likvideerimist. Nagu Griffin õigesti märgib, oli ja on fašism alati „olemuselt rassistlik“, kuigi selle kontseptsioonid rassist ja ohvrite valik võivad varieeruda; olgu siis unelmais või praktikana, ikka taotleb ta ülirahvuse insaiderite domineerimist autsaiderite üle.
Selle nüüdseks üsna tuntud ajaloo põhjal saame pakkuda lihtsa provisoorse definitsiooni fašismile kui ajaloolisele jõule. Fašism on palingeneetilise ultranatsionalismi poliitika, mis tõuseb esile sügava kriisi olukorras, ning kui domineeriva klassi juhtivad sektorid asuvad ta selja taha ja annavad võimu talle üle, viib see erakorralise režiimini, mida iseloomustab süstemaatiline vägivald nende vastu, keda määratletakse rahvuse vaenlastena. Säärane definitsioon võtab Griffinilt üle ideede ühisnimetaja, kuid seob selle ajalise protsessiga ja ühiskonnasuhetega, mida rõhutavad Paxton jt. Selle asemel et peatada objekt stoppkaadrisse, saab liikumist jälgida alates platvormide sõnastamisest ja massikoosolekutest kuni raudse riigikorralduse sisseseadmiseni.
Kuigi sõdadevaheline Euroopa jääb näidisvormiks, tuleks tagasi lükata fašismi kui jõu mõistmine viisil, nagu oleks see lahutamatult „seotud sõdadevahelise aja ainulaadsete tingimustega“, sest nii välistataks aprioorselt selle tagasitulek. On ju selge, et päris need tingimused ei kordu kunagi. Ei tule Põhja-Prantsusmaa kaevikusõja teist raundi ega Vene tsaari kukutamist ega pogromme Ukraina juudikülade vastu ega mustsärklaste kolonne, kes hüppavad Rooma suunduvatele rongidele – aga nagu tihti on märgitud: kes otsib taga täpset reinkarnatsiooni, on määratud kardetu tegeliku tagasituleku maha magama. „Ajaloonähtused ei korda ennast kunagi täielikul kujul,“ manitses Trotski neid, kes otsisid paralleele bonapartismiga. Kuid see ka ei takista meid jagamast inimsuhteid taksonitesse, mis võivad tulla ja minna (kapitalism, nälg, demokraatia, kollaps), selle asemel et lahustada ajalugu lõputusse hulka äratuntamatutesse juhtumustesse. See, mida meie puhul välistada ei saa, on niisuguse poliitilise pooluse moodustumine, kus saavad kokku sarnased ideed, sarnase ulatusega kriis ning valitsejad ja grupihuvid, mis korralduvad samasuguseks koalitsiooniks. Kui midagi sellesuunalist peaks juhtuma, „siis me saame kindlasti kasutada sama terminit“ (nagu on öelnud Geoff Eley).
Ja midagi sellesuunalist võib olla aimatav ka olevikus. Eley rõhutab: „Me peaksime muret tundma fašismi potentsiaalide loomise pärast“, olema „valvsad niisuguse kriisi suhtes, kus fašismiga sarnanev poliitika saaks koonduda“. Kindlasse aega raamistatud pilt soodustab silmade kinnipigistamist, „kuid portatiivne fašismimõiste aitab neid ohumärke loetavaks muuta“. Ja kuna tegu on salakavala vaenlasega, tuleks mõistet põhjalikumalt kohandada; õigupoolest ei pea me oma definitsiooni revideerimagi. Heuristilistel eesmärkidel ja valvsuse säilitamiseks sellest esialgu piisab. See kinnitab ka, et fašismi mis tahes esiletõusule on võimalik selle mis tahes staadiumis vastupanu osutada: palingeneetilise ultranatsionalismi poliitikat saab desarmeerida ideoloogiliste ja muude vasturünnakutega. Sügavale kriisile annab lahendust leida teisest suunast. Kui domineeriv klass kaldub fašistliku lahenduse poole, saab seda nurjata, ja kui sel ikkagi peaks edu olema ja seataksegi sisse erandrežiim, jääb siiski veel ruumi – nagu näitab ajalugu – mingitele järgmistele vastupanuvormidele.
Kuni päris viimase ajani paistsid fašismi kui jõu väljavaated olematud. Asjakohase konsensuse järgi olid selle kaks peamist tingimust puudu. Esiteks ei olnud silmapiiril sügavat kriisi. Progressi osas võis küll esineda pinnapealseid konarusi, kuid vähemalt Euroopas olid „rahu, jõukus, funktsioneeriv demokraatia ja siseriiklik kord“ 1945. aastast peale kindlalt paigas ega näidanud märke sügavaks vastassuunaliseks pöördeks, nagu ka Paxton „Fašismi anatoomias“ 2004. aastal kinnitas. Oma suurteoses „Fašismi loomus“ (1991) oli Griffin küll tunnistanud, et palingeneetiline ultranatsionalism jääb alati paeluma mõningaid marginaalseid tegelasi, „kuid aktiivse tegurina ajaloo ümberkujundamisel on fašism ammendunud jõud“.[9] Ees seisab rahulik ilm ja „on igati põhjust eeldada, et fašismile keeldutakse andmast seda poliitilist ruumi“, mida see vajab. Kui Griffin oma hinnangut 2018. aastal värskendas, siis pidas ta Anders Breiviki tegu tõestuseks sellest, et palingeneetilise ultranatsionalismi – mille olemust massimõrvari ideed täiuslikult peegeldavad – staatus on „kummaliselt privaatne ja sotsiaalselt isoleeritud“, „olemata enam sünkroonis maailma objektiivse seisundiga“. Breivik oli lask pimeduses. Fašismi möödalasud pärast 1945. aastat olid seletatavad sellega, et „puudus üldistunud subjektiivne tunne rahvuse ja moodsa liberaalse tsivilisatsiooni eksistentsiaalsest kriisist“.[10] Hullumeelsete jaoks ei olnud võimalust. Silmapiiril ei olnud sääraseid kodanlikku ühiskonda raputavaid krampe, nagu oli olnud Esimene maailmasõda; ei olnud lämmatava kriisi tunnet, mille ees oleksid traditsioonilised lahendused jõuetud; polnud säärast ärevust tuleviku pärast, mis pannuks inimestel pea pööritama.
See kinnitab ka, et fašismi mis tahes esiletõusule on võimalik selle mis tahes staadiumis vastupanu osutada: palingeneetilise ultranatsionalismi poliitikat saab desarmeerida ideoloogiliste ja muude vasturünnakutega.
Teiseks, sellest tulenevalt näis kapitalistlikel klassidel olevat väga vähe isu tegelikult eksisteerivate paremäärmuslike parteide järele. Kõige põhjapanevama hinnanguni jõudis selles küsimuses Richard Saull, kes väitis, et kapital on pärast sõdadevahelist aega teinud läbi metamorfoosi ning selle formaat ei mahu enam riiklikesse lahtritesse, vaid ta on üleni globaliseerunud. 20. sajandi alguses klammerdusid kapitalistid oma riikide külge ja ootasid, et nood vallutaksid territooriume, kehtestaksid tariife ja võitleksid nende konkurentidega; 21. sajandi alguses ühinevad nad üle piiride ühisettevõtetesse ning kauplevad aktsiate ja tehastega, pööramata tähelepanu riikidele ja rahvustele. Neil puudub soov imperiaalsete avantüüride või müüride järele. Selle asemel kalduvad nad vaatama rahvuslastele ülalt alla kui sallimatutele matsidele, kes ohustavad kaupade, sealhulgas tööjõu vaba liikumist. Väikefirmad, mis on rahvuslikel turgudel nurka surutud, ja teised pisiettevõtted võivad küll olla natsionalismi agendale vastuvõtlikud, kuid kapitali kõrgkiht on pühendunud niisugusele poliitökonoomiale, mis on sellega otseses vastuolus; pealegi on paremäärmuslus „üha enam lahutatud“ kapitali juhtivatest fraktsioonidest – täiesti vastupidiselt sõdadevahelise olukorraga Itaalias või Saksamaal.[11] Selle vaate järgi on globaliseerunud hiliskapitalismi ajastul paremäärmuslus olemuselt plebeilik jõud, mis on määratud pelgalt kisendama oma jõuetus immigratsioonivastases raevus. Temast ei saa fašismi, sest üks põhieeldus selleks – domineeriva klassi toetus – jääbki saavutamata. Seetõttu olid eri koolkondade uurijad aastatuhande alguses „täiesti ühel meelel, et midagi ajaloolise fašismi taolist on tänase arenenud kapitalismi maailmas selle piirkonna liberaalse demokraatia fundamentaalse tugevuse tõttu võimatu“.[12] Need optimistlikud hinnangud olid meie definitsiooniga loogilises kooskõlas. Kas need olid ka empiiriliselt tabavad?
Selle konsensuse juures ei puudunud omad teisitimõtlejad. Eley oli 2013. aastal lõpetanud oma raamatu „Natsism kui fašism: Vägivald, ideoloogia ja nõusoleku alus Saksamaal 1930–1945“[13] süngemal noodil, sest oli tabanud küpseva sügava kriisi märke. „Globaalne keskkonnakatastroof ja eriti kliimamuutus esitavad nüüd väljakutse tõhusale ja vastutustundlikule valitsemisele“ ja „võivad väga hästi võimaldada fašismi meenutava poliitika kujunemist“. Kaks aastat hiljem pühendas üks teine tähtis ajaloolane ja algse kataklüsmi uurija, liberaalse usutunnistusega Timothy Snyder oma raamatu „Must muld: Holokaust kui ajalugu ja hoiatus“ viimase peatüki globaalsele soojenemisele kui seesugusele kriisile, mille ootel varitseb fašism. „Kui silmapiiril seisab apokalüpsis,“ oletas ta, „kerkivad esile vere ja pinnase demagoogid.“[14] Kohe me jõuamegi nende stsenaariumide sisuni. Mis puutub domineeriva klassi toetuse komponenti, siis oleme nüüdseks tuttavad juba mõnede üsna kaalukate fraktsioonidega, mis näivad olevat paremäärmuslike parteide ja presidentide suhtes pehmelt öeldes sallivad. See, mis neid peibutab, ei tarvitse tingimata olla natsionalism kui niisugune. Suurem tähtsus võib olla muudel tunnustel ja eelistustel. Tuleme tagasi ka selle küsimuse juurde, kuid esmalt peame küsima, mida võiks tähendada termin fossiilfašism. Sellele nähtusele – olgugi vaid alles in potentia – võib läheneda kahe nurga alt. Me võime selles näha kahe idee – energia ja rahvuse – ühendust või siis sügava kriisi ühendust domineeriva klassi huvidega, mille juured on fossiilkütustes; kas kui ideede kogumit või kui reaalset ajaloolist jõudu. Alustagem viimasest.
Mõned fossiilfašismi stsenaariumid
Võib ette kujutada mitmesuguseid kriise, mis viivad fossiilfašismini. Kujutlege, et millalgi tulevikus – ning asjade seisu arvestades ei tarvitse see olla väga kauge tulevik – saab hoo sisse kampaania emissioonide radikaalseks kärpimiseks. See seab eesmärgiks heitmete kahandamise mõnes arenenud kapitalistlikus riigis 5 või 10% aastas. Naftapuuraugud ja kivi-söekaevandused määratakse kohesele sulgemisele. Seaduseelnõu, mis keelab ehitada mis tahes uut infrastruktuuri – ei ühtki uut torujuhet ega ühtki uut puur-auku –, pälvib toetuse rahvasaadikute grupilt, mis saavutab kiiresti enamuse. Käivad jutud vedelgaasi ikka veel tulusa ekspordi keelamisest juba järgmisest aastast. Mingi komitee on juba koostanud plaani fossiilkütuste põletamise täielikuks peatamiseks elektritootmises nagu ka transpordis; kõik majandussektorid allutatakse aastakvootidele, direktoritele pannakse seadusega vastutus nendest kinnipidamise eest, ületarbijaid karistatakse trahvidega ja lekked suletakse, et jõuda – seekord tähtaegu pikendamata – vähem kui kahe aastakümnega null-emissioonini. Koos sellega valmistatakse ette taastuvenergia tootmise suurendamist ning nullsüsiniku-lahendusi kui kõikehõlmavaid ja mõnedes ringkondades ka pööraselt populaarseid asendajaid. Globaalse soojenemise realiteedid on jõudnud poliitilisse korda kohale, selle materiaalsed alused on määratud põhjalikule ümbertegemisele: niisugusel juhul on meil tegu leevenduskriisiga.
Mõne kapitalistliku klassifraktsiooni jaoks on selline olukord eluohtlik. Primitiivne fossiilkapital vaagub likvideerimise äärel, suutmata end ümber kohandada eluks uues fossiilivabas majanduses: kivisöekaevandused ei suuda toota tuult. Leiukohtadesse maetud investeeringuid ei ole võimalik mujal rakendada. Isuäratavad ärivõimalused, hiiglaslikus koguses põhikapitali, terve akumulatsioonivaldkond kaob jäädavalt. Koidab eksistentsiaalne kriis, mida see klassifraktsioon on kartnud vähemalt 1980. aastatest peale, koos muu kapitali struktuurse kriisiga, mis on seda konvulsiivsem, et on olnud pikka aega edasi lükatud: on jäänud pisut rohkem kui tosin aastat, et riigi rangel juhtimisel üleminek teoks teha. Kapitalismi esmast prerogatiivi – eraomandis tootmisvahendite käsutamist – ei saa enam pidada puutumatuks. Struktuurne kriis võib kasvada ohuks ka laiematele kapitalisegmentidele.
Kuid kujutlegem, et sellel tõehetkel leidub ka paremäärmuslik jõud, mis on juba iseseisvalt hoogu kogumas. See näeb maailma teistes värvides. See ei poolda mingit tegutsemist; see keeldub haipi uskumast; see soovib pigem hoolitseda oma ülirahvuse tervise eest. See on täielikult avatud tehingule establishment’iga ning näitab näpuga mõnele teisele grupile, mis tuleks poliitilisest kehast eemaldada. Selles stsenaariumis võime ette kujutada, kuidas fossiilkapital hakkab toimima domineeriva klassi eliitjõuna, astudes esile, et sõlmida tehing paremäärmuslusega – rahastamise abil, koalitsiooniläbirääkimistel, asudes samale poolele sümpatiseerivate elementidega repressiivses riigiaparaadis, või mõne teistsuguse töövõtuvormi kaudu –, et kaitsta ennast ja fossiilkapitali üldiselt eksistentsiaalse struktuurse kriisi eest. Ülejäänu võib jätta kujutluse hooleks.
Säärane stsenaarium paistab kõige tõenäolisem riigis, milles käib fossiilkütuste ekstensiivne ammutamine ja kus on olemas mõningane etnonatsionalismi traditsioon. Meelde tuleb USA, aga ka Saksamaa, Poola ja Norra, ning neile võime lisada Austraalia, Kanada, Venemaa ja võib-olla teisedki naftariigid. Aga võime ette kujutada ka sotsiaalseid formatsioone, kus primitiivne fossiilkapital on vähem kaalukas kui fraktsioon, mis valitseb agrotööstust või lihatootmist, mille eksistents satuks samuti hädaohtu päeval, kui algab reaalne leevendustegevus. Siin on kaalul tervete äriliinide lõpetamine, mis kliima stabiliseerimise imperatiividega vastuollu lähevad: nii nagu gaasivarud tuleb jätta puutumata, tuleb jätta ka puud saagimata ja deforestatsioon tuleb pöörata pikas perspektiivis oma vastandiks. Fossiilkapitali üldisemalt ei saa samuti arvestusest välja jätta. Autotööstuse omanikke Ungaris, Austrias või Saksamaal võivad tabada hiigelkahjud, isegi kui neil on parem šanss leevenduskriis üle elada. Seni on vähe märke, mis näitaksid, et need domineerivad klassid oleksid valmis oma eksistentsist loobuma ning pikema jututa läbi tegema nõutava transformatsiooni; pigem näib, et nad kalduvad kõikvõimalike vahenditega oma tooreid huve kaitsma.
Isegi kui leevenduskriisid, milles kõiki eelnimetatud abinõusid rakendatakse, peaksid kulgema ilma fašismini jõudmata, hakkame me teisalt kindlasti kogema esile kerkivaid kohastumiskriise. Oletagem, et korduvad kliimašokid hakkavad murendama ühiskondade materiaalseid alusmüüre märksa sügavamalt kui käesoleva sajandi esimesel kahel kümnendil: kuumalained on viis kuni kümme kraadi kuumemad; metsatulekahjud möllavad kuid; toiduvarustussüsteemid on murdumise äärel; tormid tõukavad mere kümnete kilomeetrite ulatuses maismaale – siin pole vaja kujutlusvõimet palju pingutada. Seda kõike on teadus juba ette kuulutanud. Kohastumiskriisid löövad rivist välja olemasolevad varud ja biofüüsiliste ressursside ringed. Hädaolukorrad, mis panevad proovile „rahu, jõukuse, funktsioneeriva demokraatia ja siseriikliku korra“, ei ole lõppude lõpuks nii väga ebatõenäolised – sõna otseses mõttes nad juba ootavad konveieril oma järge ja nende pärast ongi tundnud muret sellised fašismiuurijad nagu Eley ja Snyder. Esimene muretseb, mis juhtub siis, kui kätte jõuab tõsine nappus. Kui elamiskõlblikku maad ja söödavat toitu hakkab nappima, siis need, kes on veel küllusega õnnistatud, asuvad tõenäoliselt kiivamalt kui kunagi varem seda valvama ja autsaidereid eemale tõrjuma: võime oodata „tsitadellimentaliteeti, ärevusest ja sissepiiratuse tundest lähtuvaid poliitikaid kui tõusvaid sotsiaalseid paradigmasid“. Väravad pannakse lukku, et üha hinnalisemaid ressursse kaitstuna hoida – prognoos, mis on kliimaprojektsioone juba pikka aega saatnud.
Selle loogika järgi ei tarvitse kahaneva asustuskõlbliku pindalaga planeedil õnnelikumad elanikkonnakihid enam ka piirduda kinnihoidmisega sellest, mis neil on, vaid nad hakkavad ühtlasi rajama puhvreid. Cara Daggett hoiatab võimaluse eest, et „kliimamuutus mõjub katalüsaatorina fašistlikele soovidele kindlustada endale Lebensraum, eluruum, majapidamine, mis on barrikadeeritud meid ähvardavate teiste vastu“.[15] Snyder viib selle mõttelõnga tagasi koonduslaagriteni: „Holokausti meenutava massitapmise stsenaariumis võivad mõne arenenud riigi juhid järgida või üles puhuda paanikat tulevase nappuse pärast ning tegutseda ennetavalt, määratledes ökoloogilise probleemi allikana mõne inimgrupi ning hävitades teisi riike kas meelega või kogemata. Nagu natside näide osutab, ei tarvitse leidudagi mingit vastupandamatut põhjust muretseda elu ja surma pärast, piisab hetkelisest veendumusest, et eluviisi säilitamiseks on tarvis dramaatilist tegutsemist.“[16]
Hädaolukorrad, mis panevad proovile „rahu, jõukuse, funktsioneeriva demokraatia ja siseriikliku korra“, ei ole lõppude lõpuks nii väga ebatõenäolised
Kõrvaldatavateks inimesteks võivad osutuda moslemid, juudid, gay’d või mis tahes muu grupp, kellega oma ärevustundeid seostada. Isegi kui neil pole tõusvate õhutemperatuuridega vähimatki pistmist, võib äärmine kriis – või ka lihtsalt subjektiivne kriisitunne – panna mõnel vere keema: „Ükski roheline poliitika ei ole kunagi nii põnev kui punane veri mustal mullal.“ Snyder arvab ka, et Lähis-Ida moslemid võivad hakata enda praadimises süüdistama juute ning maksta kätte Iisraeli riigile. Või et Hiina võib 2030. aastatel hakata tegema seda, mida Saksamaa 1930. aastatel, ning taotleda endale Lebensraum’i, koloniseerida Aafrika või Venemaa ning hävitada iga Untermensch’i oma teelt.
Siin on oht üle piiri minna. Snyder laseb kujutlusel vabalt lennata, kuni hakkab oma tulevase kliimaholokausti stsenaariumi projitseerima tagasi natsismile enesele: nüüd kujutab ta Hitlerit ökoloogilise võitlejana. Füürer järgis „pakilist kutset tulevikust (ökoloogilist paanikat)“. „Hitleri ökoloogia kohaselt olid planeedi laastanud juudid“, kelle kadumine kuulus „ökoloogilisse restauratsiooni“; vastupidiselt käibetarkusele olnud „võitlus juutide vastu ökoloogiline, sest see ei puudutanud mõnd spetsiifilist rassivaenlast ega territooriumi, vaid elu tingimusi maa peal“.[17] Need on mõned üsna kummalised anakronismid, mida kuidagi ei põhjendata. Juudid olid natside jaoks just nimelt spetsiifiline rassivaenlane ning natsid ei kõnelenud üldse mingist „ökoloogilisest restauratsioonist“ ega muretsenud elu pärast maa peal. Kui Snyder võtab oma „Musta mulla“ kokku väitega, et „me jagame Hitleri planeeti ja paljusid tema ettevõtmisi“, siis rikub ta seda, mis peaks olema igasuguse säärase võrdluse esimene reegel: seekord on asi teisiti, muuhulgas ka seetõttu, et selles katastroofide ahelas, mis seob kahte maailmasõda, kliimakriisi ei figureerinud. Spekulatsioonid pead tõstva fašismi üle peaksid samuti alluma analüütilistele kitsendustele.
Kui jääda meie ideaaltüüpide juurde, võib öelda, et leevenduskriisis satuks ohtu fossiilkapitali akumulatsiooni jätk. Kohanemiskriis võib aga kõik omandikategooriad üldse segi paisata. Mõlema stsenaariumi korral oleks domineerivatel klassidel huvisid, mida kaitsta, ning ultranatsionalismi poliitika – palingeneetiliste või, nagu me peatselt näeme, muudegi lippude all – võib siis käepäraseks osutuda. Seda võidakse kasutada, et lüüa tagasi mõne massiliikumise väljakutse vms jõud, mis taotleb üleüldist üleminekut või ressursside ümberjaotamist nendelt, kellel on rohkem kui küllalt, nendele, kes vaaguvad piiri peal; küllap iga kohastumiskriis hakkab sünnitama sääraseid üleskutseid. Luksusoaasidel ei maksa eeldada, nagu nende rahu jääks ka kuumuses kestma. Mõlemal kriisitüübil näib seega olevat potentsiaali mitme algse komponendi taasilmumiseks: riigid, mis pingutavad oma formatsioonide sidususe säilitamise ja jätkuva akumulatsiooni kindlustamise nimel; traditsioonilised võimuhoidjad lahenduste otsingul; valmisolek eksperimenteerida majanduse otsese juhtimisega, et tavapärast äriajamist käigus hoida; käsi haaramas püstoli ja kuulipilduja järele. Rassist võib saada diversiooni ja tähelepanu kõrvalejuhtimise vektor; see võib energiaid ümber suunata märklaudadele, mida saaks julgelt hävitada, ilma et status quo või selle fassaad saaksid kannatada: paremäärmuslusel tekib võimalus teostada oma elimineerimisprogramm erandriigi abil. Kõneleme siin rangelt hüpoteetilistest stsenaariumidest.
Pärast fašistlike tagajärgedeni jõudvat leevenduskriisi tuleb võimule fossiilfašism kui ajalooline fakt ja jõud. Kuidas aga läheb kohastumiskriisi korral? Siin oleks fossiilenergia ühtlasi ka kriisikolle – mitte kui objekt, mille pärast konkureeritakse, vaid kui materjal, mis on saabuva kliimakriisi tekitanud. Pealegi on kaitstavate ressursside kontsentratsioonid tõenäoliselt korrelatsioonis fossiilkütuse põletamise ajalooga. Me teame, et kõige haavatavamad populatsioonid on need, kes on globaalset soojenemist kõige vähem tagant tõuganud; ja vastupidi, need, kes suudavad oma rikkusesaartele garnisoni varjuda, saavad rajada oma asundused fossiilkütuste paar sajandit kestnud põletamisele. Fossiilfašism paistab nimetusena sobivat mõlemale stsenaariumile.
Rassiliste teiste kohalolu võidakse hakata tajuma kui midagi kohastumisega seostuvat: kujutlege, kui Niiluse delta põhjaosa jääks vee alla. Kujutlege, et mõned egiptlased ei mahu enam Kairosse ega taha rännata ka ülekuumenenud Ülem-Egiptusse, vaid püüavad ületada Vahemerd. Kujutlege, et see langeb ajaliselt kokku toiduhindade tõusuga Euroopas, sest varustusahelad on ülekoormatud: siis võidakse tahta kasutada ründelennukeid, panna paadid põlema ning miks mitte ka jätkata moslemite ahistamisega Euroopa pinnal – on aeg ajada nad tagasi nende kodurandadele! Niisuguse stsenaariumi kujutlemine ei tähenda allakirjutamist arusaamale maailmast kui kõikide sõjast kõikide vastu. See lihtsalt eeldab, et leidub neid, kes maailma niimoodi vaatavad. Raamatus „Malthuse moment“ näitab Thomas Robertson, kuidas Ameerika neuroos maailma rahvastikukasvu pärast 1968. aasta paiku oli ühtlasi ka mehhanism Kolmanda Maailma mullistuste tõlgendamiseks: Vietnam; rahvuslikud vabastusliikumised; närvutav vaesus, mis kandis „kommunismi tõusuhoovust“ – kõik see projitseeriti mugavalt mingisuguseks mässuliseks sigimistungiks.[18] See ei tähenda, nagu oleks neid arenguid päriselt põhjustanud ülerahvastus, vaid ainult seda, et mõned tõlgendasid neid läbi malthusiaanliku prisma, ja on kaunis tõenäone, et paremäärmuslus hakkab tegema sedasama alati, kui ressursside tarbimise normaalseid kanaleid tabab ülekoormus. Toitu ja maad võib leiduda ellujäämiseks piisavalt kõigile, kes asuvad juba Euroopas, pluss veel ka näljastele Niiluse deltast – tingimusel, et neid jagataks õiglaselt. Kuid ultranatsionalistid seda ei tunnista.
Niisiis kohastumiskriisi puhkemiseks ja selle arenemiseks rünnakuteni rassilise teise vastu ei pruugi need nappused olla reaalsed, vaid pigem kujuteldavad. Aga nad võivad olla ka reaalsemad kui 20. sajandil: ei saa välistada, et kriis kokkuvõttes kahandabki ressursibaasi. Ka sellisel juhul hüppavad välja ultranatsionalistid nõudega, et raiutaks maha paadiparda külge klammerduvad käed, ning kasutavad rassilisi liigitusi, et eristada ellujäämisväärseid nendest, kellest tuleb vabaneda. Võib kindel olla, et mittevalgetel ei saa nende silmis olema õigust pretendeerida rahvuse hulka kuulujaiks. See olekski tipphetk paremäärmuslusele, mis on aastakümneid elanud demograafiliste viirastuste küüsis („Asi on iibes“); seesugune fossiilfašism sulandab kergesti endasse ka rohelise natsionalismi. Selles voolus muutub eriti oluliseks malthuslik element. Aga samasuguse mõttesoga võib esile kutsuda ka leevenduskriis, nagu näitab üks tekst, mis neid eristusi ähmastab.
Vastusena Extinction Rebellioni massiaktsioonidele, leevenduskriisi väga õrnale eelaimusele, avaldas Spectator 2019. aasta augustis artikli, kus pakuti vastust sellele, milles olevat reaalne probleem.[19] Autor Lionel Shriver väitis end kliimamuutuse reaalsuse osas olevat „agnostik“, kuid tunnistas, et seda põhjustab ülerahvastus. Vastupidiselt „märatsejate“ jutule ei ole kriis (kui seda üldse eksisteerib) sugugi „Lääne süü“: selle taga on Aafrika ja Lähis-Ida rahvad, kes tahavad saada liiga palju lapsi. Varsti hakkavad need lapsed liikuma Euroopa poole ja „kõiki neid hakatakse nimetama kliimapagulasteks. Kuid mandril [Aafrikas], mis pole kunagi olnud inimesele kuigi lahke elupaik, on nad tegelikult rahvastikupagulased“. Mingi Aafrika loomuomane puudujääk paneb selle mandri eritama inimeste üleküllust, kellel pole moraalset õigust siia tulla. Nõnda näis Spectator olevat sama meelt AfD äärmusfraktsiooniga Der Flügel. Shriver teeb näo, nagu peituks mis tahes kliimakriisi lahendus kontratseptiivide jaotamises Aafrikas ja Lähis-Idas, kuid tema seisukoht heidab tulevikule veel ühe varju: kui konfliktid selle kriisi üle lähevad tuliseks, siis hakkavad mõned – nagu juba praegu – näitama näpuga mittevalgetele inimestele lihtsalt selle pärast, et nad on olemas. Säärane mõtteliin on vägivallast tiine.
Võrsugu fossiilfašism kas leevendus- või kohastumiskriisist, on sellel ikkagi sarnased kalduvused. Lisaks on veel võimalik ette kujutada kliimakaose ja ükskõik kui paljude muude kriiside vastasmõju, mis puudutab rahandust, tööpuudust, ebavõrdsust, geopoliitikat, relvastust, mulla kvaliteeti, elurikkust, putukate väljasuremist, ookeanide seisundit; õigupoolest ongi raske ette kujutada puhast kliimakriisi. Kandidaate üledetermineeritud „rahvuse ja moodsa liberaalse tsivilisatsiooni eksistentsiaalseks kriisiks“ – mida Breivikil väidetavasti veel polnud – näib leiduvat hulgi. Igal ökoloogilisel komponendil on oma siseloogika, mis sarnaneb globaalse soojenemisega. Mädaniku levides võib see varem või hiljem sütitada leevenduskriisi, milles mõni punkt kapitalistliku tootmisviisi materiaalses baasis – võib-olla esmajärjekorras industriaalne põllumajandus – tuleb võtta avalikkuse kontrolli alla ning üleni restruktureerida, või muidu puhkeb samal ajal rida kohastumiskriise. Paremäärmuslus võib neile vastata ikka ühtemoodi. (Shriveri meelest ongi ju mitte ainult kliimakriis, vaid „ka iga muu globaalne peavalu, mida te vaid oskaksite nimetada“ – liikide väljasuremisest kuni kõrbestumiseni –, ajendatud Aafrika ja Lähis-Ida liigsigivusest.)
Kuid ette võib ka kujutada stsenaariumi, kus paremäärmuslus kaob kiiresti pildilt, kuna selle varjutab kliimaaktivism või saabub mingi megatuletorm või -põud, mis ei soosi enam üldse mingisugust poliitikat. Kliimakriis võib kulgeda oma lõpuni entroopilisel moel, nii et inimkonna üritus hargneb lahti ja selle sisetülid lõpevad mitte paugu, vaid visinaga. Samuti võib solaarne geoinseneeria töötada nii hästi, et praegused kliimaarengud kaotavad oma ähvardavuse. Või jäävad ootele. Või lülituvad mingile teisele rajale, näiteks biokeemilisele bonapartismile, kus aerosoole piserdav täidesaatev võim saavutab säärase autonoomia, mis läheneb diktatuurile, olgu sellel siis masside toetus või mitte – ühesõnaga, juhtuda võib kõike. Kõik sõltub poliitilistest lahingutest ja sellest, kuidas need murravad endale teed läbi looduse protsesside. Lihtsalt mõned stsenaariumid suudavad teistest paremini ekstrapoleerida praegusi, 21. sajandi alguse tendentse. Kliimafiktsiooni ehk cli-fi žanri viljelevad romaanikirjanikud on näidanud, kuidas seda teha.
Muutuse kujutlemine
Muidugi saab ette kujutada, kuidas leevendus- ja kohastumiskriis sulavad kokku üheks. Arvestades tavamajandamise vintskust viimastel aastakümnetel, võib leevenduskriis osutuda ebatõenäoliseks ilma kaasneva väga sügava kohastumiskriisita: näiteks tehakse radikaalseid emissioonikärpeid mingil suvel, kui viiendik Euroopa territooriumist on juba leekides. Aga kas saab loota, et mõistus pääseb maksvusele isegi siis? Romaanis „Ameerika sõda“[20] kujutab egiptuse-ameerika kirjanik Omar El Akkad USA käekäiku, kui seda 21. sajandi teisel poolel ründab kliima soojenemine. Suured lahmakad lõunaosariikidest on uputanud meri. Tammid on minema uhutud; tormidest tingitud tulvaveed liiguvad edasi-tagasi üle Mississippi ja Louisiana jäänuste; põgenikelained kulgevad põhja poole; pealinn on kolitud Washingtonist kaugemale sisemaale. 2070. aastate alguses esitab president viimaks „Jätkusuutliku tuleviku seaduse, mis keelab fossiilkütuste kasutamise kõikjal Ühendriikides“. Talle korraldatakse kiiresti atentaat. 2074. aastal otsustab rida lõunaosariike, mida on laastanud meretõus ja põuakuumus, protestiks selle seaduse vastu USA-st välja astuda ning see paiskab riigi kodusõtta.
Analoogia orjandusega pole muidugi juhuslik. Peamine erinevus on asjaolus, et lõunaosariigid paistavad fossiilkütuste keelust justkui kõige rohkem võitvat – aga ometi just „siin, Lõunas, otsustas terve piirkond ühendusest lahkulöömiseks uuesti sõtta minna, selle asemel et lõpetada keelatud kütuse tarvitamine, mis kandis nii ränka süüd riigi õnnetustes“. Romaanis kujutatud erakorraline režiim on sõjamasin, fossiilkütuste Sparta, mis on korraldatud kaitsma põletamisõigusi põhjaosariikide sekkumise eest. Hoolimata analoogiast orjandusega kuuleme rassivägivallast vähe; vägivalda, mis kätkeb massiterrorit tsiviilelanikkonna vastu, rakendatakse hoopis põhjapoolse vaenlase vastu. Ultranatsionalism ei tõmba siin tähelepanu leevendusähvarduselt kõrvale, vaid ründab seda otse. Lõunaosariikide ideoloogiaks saab üleüldine austus kõige fossiilse vastu. Igaüks, kes tabatakse põletamast kütust Põhja kontrollitud territooriumidel, vahistatakse, aga Lõunas saab kütusest kultusobjekt. Naftat neelava sõiduki omamine ei kõnele „üksnes kogunenud jõukusest, vaid sidemetest ja staatusest“. „Võitluseks üles köetuna“ kogunevad Lõuna massid lippude alla, mäletades naftaga toidetud hiilgust ja igatsedes uut rahvust; separatistide vägedel on ehedaid järgijaid kaugel väljaspool naftatööstuse magnaatide ringi. „Ameerika sõja“ protagonist noor Sarat läheb vaimustusega vabatahtlikuks. Teel rindele „kihutab bussist mööda vana fossiiljõul töötav muskliauto, mille kapotile on maalitud stiliseeritud lõgismadu“. Sõda nõuab miljoneid elusid. Veteranina meenutab Sarat „vana sõjafilmi karjuvatest lõunaosariiklastest suurte fossiilveokite kastis, mis müristasid trotslikult oma mootoreid“.
Kuid ette võib ka kujutada stsenaariumi, kus paremäärmuslus kaob kiiresti pildilt, kuna selle varjutab kliimaaktivism või saabub mingi megatuletorm või -põud, mis ei soosi enam üldse mingisugust poliitikat.
„Ameerika sõjas“ toob kohastumiskriis kaasa leevenduskriisi, aga sündmused võivad hargneda ka teisiti. Leevenduskriiside fašistlikud tulemused sulgevad akna süvenevate kohastumiskriiside vältimise ees ning suurendavad tõenäosust, et omakorda needki annavad fašistliku tulemuse. Parempoolne kriisijuhtimine ühel poolusel annab hoogu paremnihkele teisel poolusel. Midagi seesugust näib olevat juhtunud tolles Ühendkuningriigis, mille määratlemata tulevikku kirjeldatakse briti kirjaniku John Lanchesteri romaanis „Müür“.[21] Kahanenud saareriigi kogu rannikujoone ümber on ehitatud kümne tuhande kilomeetri pikkune müür, mis on keskmiselt viis meetrit kõrge, iga kolme kilomeetri järel vahitorn koos betoonist kindlustuste, kasarmute ja maandumisplatsidega. Müür on mõeldud kaitseks „Teiste“ vastu. Sobivalt hajus jäänukkategooria „Teised“ hõlmab inimesi, kelle elu mujal on laastanud „Muutus“, nagu globaalset soojenemist ametlikult nimetatakse. Mõned neist püüavad leida teed suhteliselt ohutusse Britanniasse, kus rahvas naudib veel viisakat elatustaset ning vahetevahel näeb „uudistes suurt pilti ikalduvatest saakidest või lagunevatest riikidest või rikaste riikide vahelisest koordinatsioonist või mõnest muust detailist selle uue maailma kohta, milles me elame pärast Muutust“.
Lanchester pillab piisavalt vihjeid Teiste etnilisuse kohta: üks indiviid on mustanahaline; teine kõneleb suahiili keelt; üks infiltreerujate grupp on pärit Sahara-alusest Aafrikast. „Nad saabuvad aerupaatidega ja kummiparvedel, täispuhutud rehvidel, rühmiti ja sülemitena, paarikaupa, kolmekaupa, üksinda; sageli on nii, et mida vähem neid on, seda raskem on neid tabada.“ Kui keegi neist peaks Kaitsjatest mööda pääsema ja ronima üle Müüri, püütakse ta kinni, sest kõigil rahvuse liikmetel on residentsuseks vajalik digitaalne kiip. Vangidele antakse siis kolm valikuvõimalust: eutanaasia, deporteerimine tagasi merele või teenistus orjana rikaste majapidamistes. Sarnaselt „Ameerika sõjaga“ on fossiilkütusel töötava sõiduki omamine siin võimu märk; insaideritele sisendab mootorpaadi hääl kindlust. Eliit lendab endiselt eralennukitega. Lähenevate Teiste tapmiseks kasutatakse lennukeid ja droone. Romaani keskosas oodatakse uusi gruppe, kes pagevad oma ajutistest varjupaikadest, mida pealetungiv Muutus järjest laastab. Üks tegelane eliidi seast valmistab Kaitsjaid ette saabuvateks tapatalguteks, kiites Müüri kui „parimat maailmas. Te olete parimad maailmas. See maa on parim maailmas“. Merest ümber rahva, mis arendas esimesena välja fossiilmajanduse, on saanud verine vallikraav.
Üks vähem tuntud cli-fi romaan, milles kliimakollapsit nimetatakse samuti „Muutuseks“, maalib veel süngema pildi:[22] kuumus ajab põgenikke Skandinaavia poole, kus valitsused seavad üles hävituslaagreid, „mis on ainus viis sissevoolu kontrollimiseks. Vähemalt nii nad lootsid. Likvideerimisvahetused töötasid ööd ja päevad ning taevas muutus tuhastunud lihast mustaks“. Kuid paremäärmusluse tõus 2010. aastatel pole olnud sääraste düstoopiate eeltingimus; juba 1993. aastal oli Octavia Butler kujutanud mustanahalise feministi vaatepunktist sarnaseid taandarenguid romaanis „Külvaja tähendamissõna“.[23] Siin kannatab Lõuna-California 2020ndate lõpul närvutava põua all. Orkaan tapab päevas 700 inimest, tornaadod lömastavad lõunaosariigi, „meretase tõuseb koos kliima soojenemisega“ ning ameeriklased vaidlevad ikka veel selle üle, kas see kõik on reaalne. Peategelane ütleb: „Inimesed on muutnud maailma kliimat“, kuid tema sõber vastab: „Su isa ütleb, et ei usu, nagu oleksid inimesed kliimat muutnud, ükskõik mida ka teadlased arvaks.“ Vastvalitud president lubab viia riigi tagasi vanadesse headesse aegadesse – aega, mil autokütuseks oli veel bensiin – ning asub lammutama keskkonnakaitseseadusi ja laiali saatma teadusasutusi. Põgenikud tormavad põhjalaiuskraadidele, üritades läbida valgete enklaave, kus töötingimused on lähedal orjandusele ja värvilisi uustulnukaid vaenatakse: „Ameerika sõja“ ja „Müüri“ elemendid põimuvad siin üheks looks.
Mõistagi on tulevastel õudustel keskne koht žanris, mis ei saagi pretendeerida integreeritud hinnangumudelite täpsusele – kuid samas ei tarvitse kuumeneva maailma poliitkriisid alluda ka arvutisimulatsioonidele. Cli-fi autorid suudavad lugeda oleviku pulssi. „Olukorra loogika“ on praegu selline, et „Ameerika sõja“ ja „Müüri“ süžeed ei mõju hullumeelselt uskumatuna. Marksistlikud antifašistid kasutasid sõdadevahelisel ajal rõhubaromeetrina „olukorra loogikat“ ning leidsid, et see ennustab katastroofi; mutatis mutandis saame ka meie teha sedasama ning kõneleda oleviku fašistlikest tendentsidest. Täielikult välja arenenud fašismi – fossiilset või muud – kui reaalset ajaloolist jõudu ei leidu veel üheski käsitletud riigis, kuid on võimalik tabada tendentse, mis selles suunas mõjutavad: tõusvat natsionalistlikku poliitikat; küpsevat sügavat kriisi; valitseva klassi huvide koondumist. Üks termin sääraste tendentside jaoks on fašiseerumine, mida kasutasid sõdadevahelise aja antifašistid, kes nägid oma ühiskondade libisemist hukatusse. Võib-olla me saame praegu rääkida fossiilfašiseerumisest.
Fašistliku tulemusega leevenduskriisi loogikat on lähiajalugu võib-olla juba leebelt ette aimanud: selles, kuidas primitiivne fossiilkapital asus toetama Trumpi pärast kliimaliikumise mõningaid Obama aja lõpul saavutatud võite; selles, kuidas piirangud deforestatsioonile panid Brasiilia põllumajandustööstuse üle minema Bolsonaro leeri; selles, kuidas AfD reageeris Saksa kliimamobilisatsioonile; selles, kuidas levib selektsioonisündroom. Mootorite trotslikku müristamist võib kahvatult aimata ka Rootsi Demokraatide 2018. aasta valimistulemuses. Üks võimalus mõista paremäärmusluse tõusu 21. sajandil ongi näha seda algul ennetava ja hiljem otsese reaktsioonina kliimakriisi kiirelt lähenevale läbimurdele. Mõned ühiskonna struktuursed süvajõud, mis seisavad vastu igasugusele üleminekule, paistavad olevat kaldunud selle poliitilise pooluse poole. Selle loogika järgi muudab kriisi süvenemine need külgetõmbejõud üksnes tugevamaks ning need tendentsid ei puuduta üksnes leevendusabinõusid.
Kui nõustuda märkidega sellest, et enneolematu inimtekkeline põud Viljaka Poolkuu aladel oli üks paljudest sädemetest, mis süütas Süüria, siis saame Euroopa reaktsiooni 2015. aasta nn pagulaskriisile võtta kui tulevaste kohastumiskriiside ettekuulutust. Teiseks endeks on migrantide kohtlemine USA lõunapiiril. Põhjusseos kliimašokkide ja Kesk-Ameerikast lähtuva migratsiooni vahel võib olla otsesemgi kui Süüria puhul, vaesust on süvendanud paigast nihkunud ilmastikumustrid, põudadega vahelduvad üleujutused, uputuste all kannatavad linnad, riknenud saagid. Kui orkaan Doraina 2019. aasta septembris laastas Bahama saari, siis saadeti Floridas randunud 199 ellujäänut tagasi. Trump selgitas, et ta ei lase sisse gruppi, kellel pole õigust USA-s viibida, kuna sellesse kuuluvad „mõned väga halvad inimesed ja mõned väga pahad gängiliikmed ja mõned väga-väga pahad uimastikaubitsejad“. Polnud tarvis kuigi suurt kujutlusvõimet uskumaks, et sel kirjeldusel oli mõningane seos merehädaliste mustanahalisusega.
Me ei paista kulgevat trajektooril, mis juhiks meid fossiilfašismi stsenaariumidest turvaliselt eemale. Vastupidi, mõned Lääne lähiajaloo jooned, alates reaktsioonidest Ja1mes Hanseni tunnistusele kongressis 1988. aasta erakordselt kuumal suvel kuni 2010. aastatel kerkinud müürideni, on tõlgendatavad niisuguse tuleviku eelaimustena. Tundub, et lähiminevikust on raske selgelt lahku lüüa. Primitiivne fossiilkapital on juba toiminud kui kogu fossiilkapitali de facto eliitvägi ning heitnud mesti paremäärmuslusega, lõigates kasu samastumisest valge rahvuse kui sellisega ning selle taha varjudes. Kliimaeituse ja obstruktsionistliku lobitöö finantseerimine on üldiselt kaitsnud fossiilkapitali struktuurse kriisi eest ja samamoodi on toiminud ka partnerlus paremäärmuslusega. Kõik see on toimunud seetõttu, et fossiilkapital – selle kogutervik – on tajunud leevenduskriisi küpsemist ning pole säästnud jõupingutusi selle välistamiseks. Ja paremäärmuslus on juba omandanud kliimasüsteemis oma kiirgusjõu. Tuleviku atmosfääril on ka poliitiline koosseis: osa CO2-st suunavad sellesse poliitilised jõud nagu AfD, FrP, PiS, Fidesz, Trumpi ja Bolsonaro valitsus. Nad on lõkkele puhunud tegelikke, reaalseid leeke, mis omakorda toovad kaasa kohastumiskriise; tagasisidesilmus võib juba käivitunud olla.
„Postfašism“ ei ole selles kontekstis õnnestunud termin. See annab mõista, justkui kaasaegne paremäärmuslus tuleks pärast seda, kui fašism on juba toimunud, umbes nii nagu postmodernism järgnes modernismile. Pigem tuleks küsida, kas ja kuidas see aimab ette fašismi kui jõudu: mil moel see kujutab endast prefašismi või protofašismi, mis võib areneda oma lõppkuju poole, kui sellele aktiivselt ja efektiivselt vastu ei seista. (Eelistatavam termin oleks „hilisfašism“, sest hiljaksjäämine iseloomustab kogu seda katsumust.) Kuid ei maksa sündmustest ette tormata. Selle asemel et jääda ülesande juurde ennustada kiiresti kuumeneva maailma poliitilist tulevikku, saame minna tagasi rahvuse ja energia kohta käivate ideede juurde tegelikult eksisteerivas paremäärmusluses. Jubedamad spekulatsioonid selle üle, kui halvaks saavad asjad minna, jäägu parem kirjanikele.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Andreas Malm and the Zetkin Collective, Towards Fossil Fascism? Rmt-s: White Skin, Black Fuel: On the Danger of Fossil Fascism. London; New York: Verso, 2021.
[1] Kõige viimati on see fašismiteooria esitatud rmt-s: R. Griffin, Fascism: An Introduction to Comparative Fascist Studies. Cambridge, 2018. Kuid selle väljatöötamist alustas Griffin juba 1990. aastatel.
[2] C. Zetkin, Fighting Fascism: How to Struggle and How to Win. Tlk J. Riddell. Chicago, 2017, lk 31.
[3] R. O. Paxton, The Anatomy of Fascism. London, 2004.
[4] L. Trotsky, The Struggle against Fascism in Germany. New York, 1971, lk 229–230.
[5] G. Eley, Fascism Then and Now. Socialist Register, 2016, kd 52, lk 93.
[6] B. C. Hett, The Death of Democracy: Hitler’s Rise to Power. London, 2018.
[7] N. Poulantzas, Fascism and Dictatorship: The Third International and the Problem of Fascism. London, 1979.
[8] J. Caplan, Theories of Fascism: Nicos Poulantzas as Historian. History Workshop, 1977, kd 3, nr 1, eriti lk 95–96.
[9] R. Griffin, The Nature of Fascism. London, 1993.
Süsinikukell tiksub. Valitsused ja ametkonnad kinnitavad, et kõik läheb hästi, et nad suudavad riske tasakaalustada. Mõned rõhutavad, et meid päästab tehnoloogia. Me oleme varemgi saavutanud võimatut, miks mitte siis nüüd? Miks neid aga uskuda? Edasiminekut dekarboniseerimise poole pole toimunud. Fossiilkütusetootjate huvid on endiselt põimunud globaalsetesse võimuvõrgustikesse, mis pärinevad otseselt imperialismi ajast. Nende poliitilised esindajad võivad olla küünilised manipulaatorid, aga avalikkuse toetus fossiilkütuste status quo’le on liigagi reaalne. Ekspertide nõuandeid trotsivat süsinikukoalitsiooni näib kannustavat surmatung. Tsentristlikud liberaalid väljendavad valjuhäälselt pahameelt, kuid tõmbuvad tagasi niipea, kui tarvis astuda otsustavaid samme. Protestilained on perioodilised. Lapsed boikoteerivad koole. Nõutakse uut ühiskondlikku lepingut ja õiglast üleminekut. Seni veel kõigest tilluke vähemus kutsub üles mässule.
Ainult pisiteisendustega võiks see pilt kujutada rahvast, kes on libisemas suure sõja kaotamise poole: halastamatu ajasurve; piiratud ressursid, mis saavad kiiresti otsa; liigenesekindlad tehnokraadid; imerelvade lubadused; sõja pooldajate ja vastaste kokkupõrked; meeleheitlikud noored, kes kutsuvad üles hullust peatama. Sõda on endiselt peamine viis, kuidas mõelda kollektiivsest ohust ja tegutsemisvõimest silmitsi sellise ohuga; kliimapoliitika retoorikas on sõda ja mobilisatsioon tavavõtted. Rohelise Uue Kursi eestkõnelejad Ameerikas kutsusid üles kordama Teise maailmasõja aegset hämmastavat saavutust tööstuse vallas. Ühendkuningriigis püsivad mälestused sõjajärgsest heaoluriigist. Räägitakse ka Marshalli plaanist.
Aga kas see kõik pole midagi liialt mugavat? Demokraatiate peetav „hea sõda“, mis lõpeb majanduskasvu ja heaoluriigi kuldajastut sisse juhatava hiilgava võiduga. Üks viis, kuidas lugeda ajaloolase ja kliimaaktivisti Andreas Malmi hiljutist publikatsioonivoogu – kolm raamatut ühe aastaga –, oleks võtta neid ühe jätkuva väljakutsena mugavale ajaloolisele pildile meie praegusest olukorrast. Ajalooline analoogia, mida tema eelistab tõmmata, on Esimene maailmasõda ja sellele järgnenu, maailm, mida määratles revolutsiooni murrang ja fašismi vägivald – ühe kriisiajastu algus, mitte lõpp.
Need, kellel mõlgub meeles Teine maailmasõda ja moodsa sekkuva heaoluriigi sünd, lähtuvad niisugustest mõtlejatest nagu John Maynard Keynes, kes lubas, et „kõike seda, mida me tegelikult teha suudame, me saame endale ka lubada“. Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud aastad manavad esile teistsuguse seltskonna. Malmi enda poliitiline taust on trotskismis ja nüüd nimetab ta ennast ökoloogiliseks leninistiks. Tema kaasautorid raamatus „Valge nahk, must kütus“[1] nimetavad ennast Zetkini Kollektiiviks – Saksa kommunisti ja feministi Clara Zetkini järgi, kelle fašismi-tõlgendusest nad lähtuvad ja kelle tuhk sängitati 1933. aastal Kremli müüri äärde.
Mõned süüdistavad Malmi revolutsiooni mängimises ajal, kui planeet põleb. Kuid tegelikult on tema positsiooniks traagiline realism. Nagu ta koos oma kolleegidega „Valges nahas, mustas kütuses“ selgitab, on kliimamuutuse määravaks tunnuseks see, et tegu on „revolutsioonilise probleemiga, millel puudub revolutsiooniline subjekt“. Keskkonnaliikumine võib küll olla sõlminud liidu sotsiaalse õigluse aktivismiga, aga see pole „suutnud esitada väljakutset kapitalismile mingi vähegi sarnase väega kui see, mida kunagi ilmutasid Kolmas Internatsionaal, rahvuslikud vabastusliikumised või isegi Teise Internatsionaali sotsiaaldemokraatlikud parteid; nende lombaka järglasena pole keskkonnaliikumine võitnud ühtegi Vietnami sõda ega ehitanud üles midagi heaoluriigiga võrdväärset“.
Meie reaalsust ning sajanditaguste revolutsionääride reaalsust ühendav sild on teadlikkus terendavast katastroofist. 20. sajandi alguse revolutsionäärid hakkasid 19. sajandi vältimatu progressi lubadust pidama millekski tühjaks või, nagu Walter Benjamin seda nägi, millekski katastroofiliseks. Totaalse sõjaga silmitsi seistes rõhutasid nad, et katastroofi tõrjumiseks on tarvis tegutseda. Nii nagu Marx ja Engels olid „Kommunistliku partei manifestis“ hoiatanud, lõpeb rõhuja ja rõhutu vaheline võitlus „kas kogu ühiskonna revolutsioonilise ümberkorraldamisega või võistlevate klasside ühise hävinguga“ – „sotsialismi või barbaarsusega“, nagu ütles Rosa Luxemburg. Milline on meie ummik sajand hiljem? Malm ütleb, et kuigi valitsevad klassid kõnelevad kliimakriisist, reedavad neid nende teod: „Neid ei häiri leegitsevate puude lõhn. Neid ei pane muretsema pilt merre vajuvatest saartest; nad ei põgene lähenevate keeristormide möirgamise eest; nende sõrmed ei tarvitse kunagi puutuda kärbunud saakide kõrsi; nende suud ei kuiva pärast joogita veedetud päeva … Viimase kolme kümnendi järel pole kahtlust, et valitsevad klassid on olemuselt võimetud katastroofile vastama mingil muul viisil kui seda kiirendades; iseenesest, oma sisesunni ajel ei suuda nad teha muud kui põletada endale teed kuni viimse lõpuni välja.“
Pamfletis „Koroona, kliima ja krooniline hädaolukord“[2] püstitab Malm küsimuse, kas pandeemia on midagi muutnud. Paljudele vasakpoolsetele oli eelmise aasta kriis jahmatav, kuid vähemalt alguses ka julgustav. Kliima vallas ei paistnud mingit edasiminekuvõimalust, kuid pandeemiaga silmitsi seistes näis riik end lahti haakivat huvidest, mida ta tavaliselt teenib. Malm kirjutab: „Covid-19 saabus nagu äkiline ja totaalne küllastumine. Sarnaselt tuulehooga, mis lööb puruks kõik pilvelõhkuja varjundatud aknad, riietas see riigi lahti kuni selle kõige paljama suhtelise autonoomiani.“ Ühtäkki oli riik vaba tegutsema suurärist sõltumatult.
„Põhjapoolsete riikide valitsused olid haruldases positsioonis, kus ohverdada kapitalistlike majanduste heakäekäik oma vanemate ja potentsiaalselt ka nooremate kohortide elu nimel. Seda hetke võiks vaadelda kui moodsate kodanlike demokraatiate parima külje esiletoojat, mille käigus austus elu vastu trumpas üle austuse omandi vastu ning peale jäi see egalitaarne eeldus, millega demokraatia on kokku vannutatud.“
Malm mängitab põgusalt ideed, et säärane dramaatiline sekkumine võiks lahendada ka kliimakriisi, kuid jätab selle kärmelt kõrvale: „Koroonavastase valvsuse kontrast kliima-alase minnalaskmisega on illusoorne. Zoonootilise ülehüppe kiri seinal on juba aastaid nähtav olnud ning riigid on teinud selle probleemi vastu sama palju kui inimtekkelise kliimamuutuse vastu: mitte midagi.“ Malm võinuks ka lisada, et kriisi saabudes suunasid valitsused oma meetmed suurel määral olemasolevate omandisuhete ning rikkuse ja sissetuleku olemasoleva jaotuse kindlustamisele. Sekkumised olid küll hiiglaslikud, kuid oma sihilt ja mõjudelt ülekaalukalt konservatiivsed.
Missugune valitsusaparaat võiks anda paremaid tulemusi? Vasakleer kutsub üles Rohelisele Uuele Kursile, mida Daniela Gabor on nimetanud „suureks roheriigiks“, kuid pole garantiid, et riigisekkumise ambitsioonikam versioon suudaks muutust eest vedada. See, et Rohelise Uue Kursi eestkõnelejad võtavad eeskujuks Teise maailmasõja, ei mõju just julgustavalt. Keynesiaanlik makroökonoomika võis küll sõja ajal pead tõsta, kuid valitsuse masinavärk ise oli tollal aina rohkem hõivatud ärihuvidest. Interventsionistliku tööstuspoliitika ja intensiivse reguleerimise plaanid pandi riiulile. Kust siis otsida alternatiivseid eeskujusid kriisivalitsusele? Malm küsib: mis siis, kui kliimaaktivistliku riigi õigeks eeskujuks polegi Uus Kurss, vaid üks meeleheitlikum ja veelgi kasinam sõjaaegne režiim? Mis siis, kui vajalikuks eeskujuks on hoopis sõjakommunism?
See on hulljulge ettepanek. Lühike sõjakommunismiperiood 1920. ja 1921. aasta vahel on üks kõige vaieldumaid Vene revolutsiooni ajaloos. Arvamused lahknevad selles, kas tegu oli meeleheitliku improviseerimisega või tõelise jõupingutusega radikaalse muutuse nimel. Revolutsioonile üldjoontes kaasa elavate ajaloolaste nagu Sheila Fitzpatricku ja Ronald Suny jaoks oli tegu faasiga, mil režiim kalgistus autoritaarsusse ja läks seal, kus vaja, üle terroristlikuks diktatuuriks. Sõjakommunism on see viimane asi, mida majandusliku ümberkorralduse eeskujuks pakkuda. Endise tsaaririigi majandus oli laostunud; ühiskond deindustrialiseerumas; maapiirkondade ja ruineeritud linnade vaheline kaubavahetus oli katastroofiliselt katkenud. Järgnenud nälg tõukas bolševikud alistumise äärele.
Malm teab seda kõike, kuid ei kohku tagasi: „Olgu niisiis öeldud, et sõjakommunismi esiletõstmine ei tähenda, nagu oleks tarvis massihukkamisi, toidurekvireerimissalkade küladesse saatmist või tööjõu militariseerimist, täpselt nii nagu see, kes otsib kliimamobilisatsiooniks eeskuju Teisest maailmasõjast, ei taha heita Hiroshimale veel üht aatomipommi. Paljusid tajutud hädavajadusi, mille bolševikud pöörasid voorusteks, saame meie ära tunda pahedena. Aga ka ümberpöördult, paljutki sellest, milles nemad nägid oma nõrkusi, võime meie võtta tugevustena.“
Malmi paelub sõjakommunismis just terav korrektiiv, mida see pakub ükskõik millisele külluslikule tulevikunägemusele. Trotski enda sõnul oli revolutsiooni seisukord 1920. aastal „ülimalt traagiline“. Karm paratamatus sundis peale radikaalse innovatsiooni. Bolševistlikus tsoonis, mis oli kahanenud kunagise Vene impeeriumi köndiks, valitses meeleheitlik puudus toidust, kivisöest ja naftast. Karm rekvireerimissüsteem võimaldas küll toita sõjaväge, kuid et toime tulla kivisöepuudusega, läks tarvis innovatiivsemaid lahendusi. Fossiilkütustest äralõigatuna pöördus Trotski puidu poole. Punaarmee soomusronge köeti halgudega. Malmi järgi oli improviseeritud orgaanilise energia režiim 1921. aastaks triumfeerinud reaktsiooni fossiilkütuste ühisjõudude üle. Malm kutsub meid kujutlema liikumist fossiilkapitalismi vastu, milles sissepiiratud energiarevolutsionääride grupp lööb lahku globaalsest nafta ja gaasi impeeriumist, nii nagu seda tegid bolševikud 1917. ja 1922. aasta vahel, et kujundada välja uus poliitika, uus majandus ja uus energiarežiim. Nüüdsete sõjakommunistide käsutuses, märgib Malm, on ju vähemasti päikese- ja tuuleenergia.
Oletagem, et Malm ei esita niivõrd tegutsemisettepanekut, vaid sooritab radikaalse mõtteeksperimendi. Kui tema ajalooline analoogia tõlkida tavalisse poliitikakeelde, siis on asja mõte oletatavasti selles, et iga tõsisem energeetilise ülemineku püüdlus peab hinnakujunduse ja läbirääkimiste kõrval sisaldama ka kombinatsiooni natsionaliseerimisest, reguleerimisest ja keeldudest, mida ei jõustata mitte üksnes seadusetähega, vaid ka sõjaka jõuga. Küsimus on selles, missugust poliitilist formatsiooni läheks selle teokstegemiseks tarvis. Sõjakommunismi administreeris revolutsiooniline partei, mis pidi püsimise nimel võitlema elu ja surma peale. Meie olukord ei ole niisugune, vähemalt mitte veel.
Märksa paljutõotavamat teed pakub „Valge nahk, must kütus“. Üks selle mahuka kollektiivteose organiseerivaid eristusi teeb vahet majandussektoritel, mis on pöördumatult sõltuvad fossiilkütuste ammutamisest, ja sektoritel, mis kasutavad küll fossiilenergiat, kuid ei ole sellega eksistentsiaalselt läbi põimunud. Esimestega ei saa olla mingit kompromissi: ellujäämine sõltub nende sulgemisest. Seevastu teised on jõud, mis tuleb ümber värvata, et mingisugunegi Roheline Uus Kurss õnnestuks. Mis tahes oletatava „suure roheriigi“ üks peamisi muresid seisneb selles, millist vastupanu hakkab osutama fossiilkütuseid ammutav sektor.
Paremäärmuslike parteide esiletõus igal pool Euroopas ning Donald Trumpi ja Jair Bolsonaro presidendiaeg on käivitanud debatilaine fašismi teise tuleku üle. Trump ja Bolsonaro on ühtlasi kliimaeitajad. Malm ja tema kaasautorid „Valges nahas, mustas kütuses“ väidavad, et see pole kokkusattumus. Esiteks nad märgivad, et viimase kahekümne aastaga on fossiilkütuste kaitsjad muutnud oma taktikat. 1990. aastatel oli kliimaeitus otsene ja selgelt omakasupüüdlik vale, konspiratsioon teaduse vastu; tänapäeval on rõhuasetus nihkunud laiapõhjalistele liikumistele, mis kaitsevad agressiivselt fossiilkütustel põhinevat eluviisi. Hoolimata naftatööstuse hiigeltoetusest muutus suure vale ülalhoidmine raskeks; Exxon ja BP on nüüd hakanud tunnistama kliimamuutuse olemasolu. Sellele vastuseks on kliimavastupanu võtnud üle hegemoonia kaudsemad mehhanismid. Trump ja Bolsonaro avaldavad oma toetust kivisöele, naftale ja gaasile, kuid selle asemel et üritada haakuda teadusliku argumentatsiooniga, pilluvad nad lihtsalt lööklauseid. Nad apelleerivad oma valijaskonnale, neil tarvitseb üksnes esile manada eliidivastaseid eelarvamusi, ning vanade kliimaskeptiliste meemide kõlakoda teeb ära ülejäänud töö.
See ei tähenda, nagu kuuluks kliima otseselt nende programmi tuumikusse; see lihtsalt tuleneb nende rõhuasetusest eliidivastasele töölisnatsionalismile. „Valge nahk, must kütus“ üritab näidata viise, kuidas bensiini kulistav tarbimine, sõltuvus fossiilkütustest, asunduskolonialism ja rassivõimu struktuurid on ajalooliselt läbi põimunud. Samasugune lüli ühendab fossiilkütuseid ja ajaloolist fašismi. Saksa fašistid olid paremas olukorras kui sõjakommunistid. Neil oli kivisütt. Aga nad pidid samuti leidma viise, kuidas pääseda nafta haardest, mis oli angloameerika võimu toorainebaas. Nii leiutaski keemiakonglomeraat IG Farben meetodi, kuidas Kesk-Euroopa kivisöest valmistada naftat ja kummi. Mitte juhuslikult ei asunud Auschwitzi laagrikompleksi keskmes suur sünteetilise keemia tehas.
Lisaks ajaloolistele ja ideoloogilistele mõõtmetele toimib autoritaarsuse ja fossiilkütuste vaheline seos Malmi ja Zetkini Kollektiivi meelest sügavamal psühholoogilisel tasandil. Korrates seda, mida Herbert Marcuse kirjeldas fašistlikku massipsühholoogiat tõlgendades rünnaku, lõhestamise ja pihustamise ihana, ülistas Trump töölisi, kes „murravad läbi kaljuseinte, kaevuvad maapõue sügavustesse ning tungivad läbi ookeanipõhja, et tuua iga unts energiat meie kodudesse, majandusse ja ellu“. Seda seost ei kinnista mitte ainult lööklause „Drill, baby, drill“. Liberaalse peavoolu kognitiivne dissonants on üks võtmeosis selles fossiilkütuste sureva tsivilisatsiooni psühhogrammis, mille visandavad Malm ja tema kollektiiv. Korrates Clara Zetkini argumenti, et fašism on ajaloo kättemaks suutmatuse eest teha sotsialistlikku revolutsiooni, näevad nad, et valijaid tõukab paremäärmusluse rüppe peavoolu kliimapoliitika silmakirjalikkus ja järjekindlusetus. Kliimakriisist kõnelemine ilma midagi selle vastu ette võtmata muutub pikapeale väljakannatamatuks. Liberaalide läbikukkumised panevad Trumpi paistma ausana. Ta võib eitada teadust, aga ta on vähemalt truu iseendale.
Niisuguse pildi taustal ummikus ühiskonnast tulekski lugeda Malmi viimast provokatsiooni „Kuidas lasta õhku torujuhe“.[3] Kuigi raamat püüab veenda sõjakate aktsioonide kasulikkuses üleüldse, oleks seda õigem lugeda sekkumisena ühel spetsiifilisel teelahkmel. Saksa liikumine Ende Gelände, mille protestides Malm osales, saavutas aastate 2015 ja 2018 vahel märkimisväärset edu rahvahulkade mobiliseerimises otseaktsioonideks Saksa pruunsöekaevanduste ja saastavate jõujaamade vastu. Kuid liikumist tabas tõsine tagasilöök, kui Merkeli valitsus klopsis kokku tehingu söetööstuse ja ametiühingutega, mis lükkas kivisöest lahtiütlemise 2038. aastasse – naeruväärne väljavaade, mis pole kooskõlas isegi Pariisi kokkuleppe tagasihoidlike kohustustega. See oli kliimaliikumise pöördepunkt Saksamaal.
Ende Gelände sõjakad aktivistid olid välja õppinud tuumavastase liikumise otseaktsioonide tehnikates, kuid nüüd hakkas teed näitama hoopis koolilaste mobilisatsioon, mida inspireerisid Greta Thunberg ja Fridays for Future. 15. märtsil 2019 leidis aset 1,4 miljoni osavõtjaga koolistreik, ajaloo suurim koordineeritud noortemeeleavaldus. Kohe järgnesid sellele Extinction Rebellioni meeleavaldused Ühendkuningriigis. 2019. aasta septembris kuulus reedeste streikide liikumisse neli miljonit protestijat üle maailma, kolmandik neist Saksamaal. Kuid Malmi ja paljude Ende Gelände liikmete pettumuseks ei ilmutanud Fridays for Future vähimatki huvi otseaktsioonide vastu. Protesteerivad koolilapsed püsisid häälekate tänavademonstratsioonide traditsioonis. Malm märgib, et ka XR Ühendkuningriigis järgis äsjaseid USA mobilisatsioone, positsioneerides ennast vägivaldsete aktsioonide vastu.
*
Raamatut „Kuidas lasta õhku torujuhe“ ajendab küsimus, miks 2019. aasta uued protestiliikumised on oma ulatusest ja dünaamilisusest hoolimata loobunud füüsilise obstruktsiooni ja sekkumise tehnikatest, mille Ende Gelände oli edukalt välja töötanud. Osa vastusest on moraalne. Eriti just USA liikumine on läbi imbunud pühendumusest vägivallatutele meetoditele. Mõned on selgitanud, et rünnakud omandile toovad kaasa ainult valulise ja repressiivse tagasilöögi, ja tõepoolest, Jessica Reznicek, kes koos Ruby Montoyaga oli algatanud sabotaažikampaania Dakota Accessi torujuhtme vastu, mõisteti sel suvel kaheksaks aastaks föderaalvanglasse. Kuid nagu väidab Malm, neid tuttavaid taktikalisi muresid on kliimaliikumise praeguses faasis võimendanud üks eriline ajalootõlgendus, milles fetišeeritakse enesekontrolli ja vägivallatuse väge. Ta kirjutab, et uued liikumised otsivad „ajaloolisi pretsedente – kuidas rahvas on lootusetus olukorras võitnud, kuidas suurele kurjale on järsku tehtud lõpp –, mis suudaksid purustada apaatia haarde“:
„Arutluskäik on selline, et kui nemad suutsid peale jääda, siis suudame seda ka meie. Kui nad muutsid maailma kõikide vahenditega peale vägivaldsete, siis nõnda päästame maailma ka meie. Analogism on olnud üks argumentatsiooni põhimudeleid ja üks strateegilise mõtlemise põhiallikaid. Pandagu tähele, et siin ei väideta, nagu oleks vägivald halb praegusel konkreetsel hetkel – näiteks seetõttu, et klassivõitluse tase on globaalses Põhjas nii madal, et avantüristlikud aktsioonid annaksid ainult tagasilöögi ja suruksid seda veelgi alla: sellised sõnad ei tule XP-lastel kunagi üle huulte – või et vägivald oleks tõhus ainult karmi repressiooni tingimustes. Selle asemel usub analogistlik patsifism, et vägivald on halb igas kontekstis, kuna seda näitavat ajalugu. Edu kuulub rahumeelsetele. Ajalooliste analoogiate nimekiri algab orjandusega.“
Kuid nagu Malm osutab, on kliimaliikumise tuginemine ajaloole ühekülgne. Kuidas saaks sufražettide liikumist tõsiselt käsitleda, rõhutamata otseaktsioonide ja sabotaaži tähtsust selles? Veelgi grotesksem on kujutada orjanduse kaotamist nii, nagu see oleks saavutatud kveekerite „vabakondlike organisatsioonide“ kõrgmoralismiga, mitte aga orjamässude või sõjakate abolitsionistide radikaalse eeskujuga.
Malm arvab, et otseaktsioone välistades võtab kliimaliikumine endalt ainsa tõsise survevahendi. Ta väidab, et tarvis ei ole mitte avaliku arvamuse ja valimistulemuste aeglast nihutamist, vaid hõlmavamat „muutuseteooriat“: „See miljonite liikumine peaks alustuseks tegema järgmist: kuulutama välja ja jõustama keelu. Rikkuge ja hävitage uued CO2-t emiteerivad seadmed. Viige need töökorrast välja, lammutage need, hävitage need, põletage need maha, laske need õhku. Teadku kapitalistid, kes jätkavad tulekahjusse investeerimist, et nende omand hävib. „Me oleme investeerimisrisk“ – nii kõlas Ende Gelände loosung, kuid risk peaks muidugi olema kõrgem kui üks või paar tõrgetega tootmispäeva aastas. Bill McKibben on öelnud: „Kui me ei saavuta korrumpeerunud Kongressilt tõsist süsinikumaksu, siis me saame oma kehadega kehtestada de facto maksu“, kuid süsinikumaksust enam ammu ei piisa. Kui me ei saavuta keeldu, siis me saame kehtestada de facto keelu oma kehadega või mis tahes muu vajaliku vahendiga.“
Malm mõistab, et säärase taktikaga kaasneb risk peletada toetajaid, kutsuda meedias esile hukkamõistu ning provotseerida massilisi repressioone. Ja ta möönab, et „kliimavõitlus tuleb seostada laiema kapitalismivastase maalihkega, nii nagu varasemates tootmisviiside vahetumistes, kui füüsilised rünnakud valitsevate klasside vastu moodustasid ainult väikese osa kogu ühiskonda hõlmanud ümberkorraldustest. Kuidas saab see juhtuda? Seda ei ole võimalik ette teada. Seda saab avastada ainult praktikasse sukeldumisega.“ Need on oma riske maandava revolutsioonikaadri sõnad.
Arvestades, kui kaugele jääb vähegi hõlmavama dekarboniseerimise eesmärk, on poliitika tegemise sihist tähtsam selle viis. Arvestades aluskonflikti reaalsust, tuleks lõhestumist ja võitlust mitte kahetseda, vaid tervitada – ja see on olemuselt leninistlik õppetund. Antagonistliku hoiaku võtmine tähendaks lihtsalt adekvaatset vastust olukorrale. Nagu Malm ja tema kollektiiv „Valges nahas, mustas kütuses“ järeldavad: „kui mitte miski muu, siis paremäärmusluse kliimavastane poliitika peaks purustama kõik järelejäänud illusioonid, nagu saaks fossiilkütustest loobuda mingisuguse sujuva mõistliku ülemineku teel … Üleminek saab toimuma ainult intensiivse polariseerumise ja konfrontatsiooni teel või seda ei toimu üldse.“ Niisugusest vaatepunktist ei seisne küsimus selles, kas liberaalsed aktivistid tahavad tegeleda sabotaažiga või ei taha. Kui me praegusel kursil jätkame, tuleb sabotaaž niikuinii. Kui seda ei juhita tipust, siis pulbitseb see üles põhjast. Küsimus on selles, kas peavoolu kliimaliikumine suudab end valmis seada tulevasteks valusateks dilemmadeks. Kas see suudab säilitada oma sidususe ja hoo kriisi, vägivalla, lõhestumise ja üsna tõenäolise lüüasaamise ees?
Just selles punktis pöörduvad 20. sajandi Euroopa ajaloo draamad Malmi tulevikunägemust kummitama – mitte inspiratsioonina revolutsiooniks, vaid viisina anda tähendus vastupanule, mis võib lõpuks osutuda asjatuks. Kujutlege, et me ei ela enam koolistreikide ega ÜRO konverentside maailmas. Kujutlege, et pärast mandrijää sulamist ja tsivilisatsiooni dramaatilist kokkukukkumist püüab käputäis inimesi põhjalaiuskraadidel veel elus püsida. Mida nad oma lastele katastroofi kohta räägiksid? Kas nad ütleksid, et „inimkond kutsus täielikus üksmeeles esile maailma lõpu? Et igaüks võttis ennast vabatahtlikult gaasiahju järjekorda? Või et mõned inimesed võitlesid nagu juudid, teades, et nad tapetakse?“
„Juudid“, keda Malm mainib, on siin Varssavi geto ja laagrite vastupanuvõitlejad, kes kangelaslikult, kuid lootusetult natside vastu üles tõusid. Ja Malm võtab seda erakordset analoogiat tõsiselt: „Kui vahetu kasuarvestuse järgi on juba liiga hilja vastupanule asuda, siis on tulnud aeg kinnitada elu fundamentaalseid väärtusi, isegi kui see tähendab üksnes taeva poole kisendamist.“ Malm tsiteerib Alain Brossat’ ja Sylvie Klingbergi raamatut „Revolutionary Yiddishland“: „Nad võitlesid ajaloo nimel, mälu nimel … Selline elujaatus ohverduse ja võitluse teel, milles puudub väljavaade võidule, on traagiline paradoks, mida saab mõista ainult kui ajaloosse uskumise akti.“ Malm järeldab: „Parem surra torujuhet õhku lastes kui põleda passiivselt.“ Nõnda tuleb siin tagasi torujuhtme õhkulaskmise kujund, kuid mitte enam sabotaaži-, vaid eneseohverdusaktina. Selles monumentaalse mineviku ja tumeda tuleviku lõikepunktis me jõuame ummikusse.
*
Raamatu „Kuidas lasta õhku torujuhe“ algusosas vihjab Malm ühele alternatiivile. Kujutlege, kirjutab ta, et viimase protestitsükli massimobilisatsioone pole enam võimalik ignoreerida:
„Valitsevad klassid tunnevad selle kuumuse kõrvetust – võib-olla nende südamed isegi mõnevõrra sulavad, nähes noid käsitsi kirjutatud plakatitega lapsi, ja nende kangekaelsus annab järele. Ametisse valitakse uued poliitikud, eriti Euroopa rohelistest parteidest, kes täidavadki oma valimislubadused. Surve altpoolt ei anna järele. Seatakse sisse moratooriumid värsketele fossiilkütustele. Saksamaa algatab kohese väljumise söetootmisest, Holland teeb samamoodi gaasiga, Norra naftaga ja USA kõigi eelnimetatutega: pannakse paika seadused ja kavad, kuidas kärpida heitmeid vähemalt 10% aastas, arendatakse taastuvenergia tootmist ja ühistransporti, edendatakse taimetoitu, valmistatakse ette fossiilkütuste täielik keeld.“
Juhul kui see nõnda läheks, möönab Malm, „tuleks liikumisele anda võimalus see stsenaarium teostada“.
Kliimaaktivistide enamus usub sellise reformistliku nägemuse sisse; me peaksimegi sellest kinni hoidma. Kuid tunnistagem ka seda, et kuigi need read trükiti kõigest mõni kuu tagasi, on need juba aegunud. Ja Malm esitab kohe ka visiooni, mis on palju lähemal sellele, kuidas tänapäeva maailm välja näeb. Kujutlege, et „mõne aasta pärast ärkavad Thunbergi põlvkonna lapsed ja teisedki meist ühel hommikul üles ja mõistavad, et vanad viisid jätkuvad endiselt, hoolimata streikidest, teadusest, palvetest, miljonitest kirevatest rõivastest ja lippudest … Mida me siis teeme?“
Tsentrist soovitaks kannatust. Keynes ütles, et kõike seda, mida me suudame tegelikult teha, saame me endale ka lubada. Samas laadis lisas ta 1942. aasta kevadel peetud raadiovestluses, et me saame endale lubada kõike seda, mida me tegelikult teeme, tingimusel, et jääme kannatlikuks ja võtame nii palju aega kui tarvis. See oli kõnekas täpsustus. Nagu Malm märgib, on sotsiaaldemokraatia aluseelduseks see, et ajalugu ja aeg on selle poolel. Kuid kujutlus, nagu see oleks endiselt nõnda, jutt, nagu me saaksime ohutult eristada lühikest, keskmist ja pikka perspektiivi, on tänapäeval üks salakavalamaid pehme salgamise vorme. Me ei peaks enam sellele järele andma.
Malm märgib, et neoliberalism on korduvalt leidnud viise, kuidas hüpata üle oma varju ning vastata kriisile niisuguses ulatuses ja niisuguses tempos, nagu olukord nõuab. Vastus pandeemiale on just nimelt säärast paindlikkust demonstreerinud. Kuid säärase poliitika usaldamine seal, kus asi puudutab kliimamuutust, viib planetaarse katastroofini. Malm sunnib meid näkku vaatama otsustavale küsimusele: milline on sotsiaaldemokraatlik kriisipoliitika? Kui tahta tema versioon ökoloogilisest leninismist tagasi lükata, siis milline on meie tegevusloogika katastroofi palge ees seistes? Millised on meie poliitilised valikud, kui on igati põhjust arvata, et jäänud on väga vähe aega? Nagu tuletab meelde Daniel Bensaïd ühes Malmi tsiteeritud essees, kirjutas Lenin 1914. aastal Hegeli „Loogikateaduse“ leheküljeservale: „Katkestused pidevuses … Pidevus ei seleta midagi ilma hüpeteta. Hüpped! Hüpped! Hüpped!“
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Adam Tooze, Ecological Leninism. London Review of Books, 18.11.2021.
[1] A. Malm, The Zetkin Collective, White Skin, Black Fuel: On the Danger of Fossil Fascism. London; New York, 2021.
[2] A. Malm, Corona, Climate, Chronic Emergency: War Communism in the Twenty-First Century. London; New York, 2021.
[3] A. Malm, How to Blow Up a Pipeline: Learning to Fight in a World on Fire. London; New York, 2021.
„Pole midagi parata.“ Arst laiutas abitul ja samas kuidagi eleval ilmel käsi. „Mitu korda kontrollisin. Teised variandid on paraku välistatud.“
Miks paraku? Kas see nüüd tähendab midagi halba, midagi paratamatut, midagi sellist, millest mõeldagi oli õudne? Et kõik teised variandid, mis iganes need ka oleks, on paremad? Nagu perearst kunagi oli Stassikule öelnud? Et ärge muretsege, need tõesti võivad olla leukeemia sümptomid. Hippokrates oleks tookord pidanud end kirstus ümber pöörama. Ja siis veel korra. Ja veel. Ja lõpuks ronima hauast välja ja tapma tolle punnissilmse perearsti ära.
„Ei tea, kas peab teid õnnitlema või kaasa tundma,“ jätkas arst. „Teil nimelt on viies veregrupp.“
„Kuidas palun?“
„Viies. Senitundmatu. Kõik tunnused näitavad, et olete mõnes mõttes unikaalne inimene. Mis mõttes täpsemalt – seda hakkamegi nüüd uurima.“
Ja umbes nendest sõnadest peale muutus Stassiku elu täielikult. Arusaadaval põhjusel ei tahtnud asja avastanud arst, et sellest saaksid teada tema kolleegid, ülemused, muudest kõrgemal seisvatest struktuuridest rääkimata. Ennekõike tahtis ta uurida, mille poolest Stassik siis eriline on, sest teisiti ei saanud ju olla. Ning uurima pidi seda salaja, et siis, kui materjal on koos, saaks juba pakkuda The Lancetile täispika artikli, äkki isegi tulla välja mingi monograafia moodi asjaga, mis hõlmaks kõiki erinevusi, tuvastatud patoloogiaid ja omadusi. Sel eesmärgil öeldi Stassiku perele (ta ise sai sellest teada alles hiljem, kui üldse saigi), et tegemist on haruldase verehaigusega, mis olevat ka nakkuslik, ja Stassik tuleb nüüd täielikult ühiskonnast isoleerida. Kuna Stassiku pere koosnes hetkel ainult õest ja vanadekodus resideerivast emast, kelle eest hoolitsemisega oli õel palju tegemist, siis keegi eriti vastu ei vaielnud. Ei tohi, siis ei tohi. Tugev mees, saab ise hakkama. Seda viimast õde arsti käest küll küsis, igaks juhuks. Ja kuulnud temalt ammu ette valmistatud vastust – „Ei-ei, surmaga lõppev see ei ole, ohtlik aga küll, eriti teistele!“ –, kehitas õlgu.
Stassik viidi üle arsti eramajja, kuskile Tiskresse. Kuidas arst kiirabitöötajatega kokku leppis, pole teada, kuid kõik nägi korralik, peaaegu et ametlik välja. Ta sõidutati kohale kiirabiautos, ta kõrval istus kogu aja üks punase habemega meessanitar ja hoidis ta kätt, vaadates talle ainiti otsa, endal pisar silmas. Stassik eriti aru ei saanud ja igaks juhuks üritas mitte liiga valjusti hingata ega kätt liigutada. Äkki inimesel on keegi lähedastest surnud. Või läks naine ära, nagu temalgi. Või nii.
„Kas te olete ikka täiesti kindel, et see viies grupp on reaalselt olemas?“ küsis Stassik doktor Mengele käest, kui too oli talle pikalt rääkinud, mis nüüd temaga täpsemalt toimuma hakkab. Jah, arsti nimeks oli tõesti Janar Mengele, ning ei paistnud, et see asjaolu teda häiriks. Arst oli umbes Stassiku eakaaslane, kuid ilmselt kasvatuse vahe, erinevad õppekeeled, erinev ajalootraditsioon – vahest ta ei teadnudki. Stassik ei hakanud rääkima ka, milleks inimest kurvastada. Nimi on nimi, ega nimi meest tee.
„Selles asi ongi,“ kordas doktor Mengele, püüdes Stassikule mitte silma vaadata. Kõik näitajad on liiga erinevad, liiga teistsugused, et oletada mingisuguse muu kõrvalekalde võimalust.
„Aga milles veregruppide erinevus üldse seisneb?“ uuris Stassik, kes kord nagu tahtnuks olla eriline, kord jälle justkui soovinuks selle elupöörde eest võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele põgeneda.
„See on keeruline, antigeenid, markerid, sa ei saa nagunii aru,“ üritas doktor Mengele Stassiku huvi tõrjuda, kuid too ei andnud alla.
„Kuidas te teate, et ei saa, äkki minuga on nüüd selline lugu, et ma saan kõigest aru? Kõigest. Hawking, Fermat… nimetage ise edasi,“ päris Stassik tähendusrikkal ilmel.
Polnud pääsu, doktor Mengele üritas Stassikule veregruppide vahe selgeks teha. Stassik noogutas ja tegi näo, et tohtri jutt on lasteaia tase.
„Ja millised antigeenid siis minul on?“ küsis ta improviseeritud loengu lõpuks.
„Selles asi ongi! Sul on – ütleme tinglikult – C-antigeen.“
„Ja mida nüüd selle C-ga saab pihta hakata?“
„See on kõige huvitavam. Uurime. Sisuliselt on kaks võimalust. Su veri on kas siis absoluutselt universaalne, mida saab kõikidele teistele üle kanda, või siis oled sa teises mõttes uunikum, nii et juhul kui sa ise vereülekannet vajad, ei aita sind sellel planeedil üldse mitte keegi!“ Doktor Mengele lausa säras rõõmust, kuid lisas siiski, veelgi säravamal ilmel: „Ega ka mingi tehisaine!“
Kumbki perspektiiv Stassikule eriti ei istunud, kuid nüüd ta juba arusaadaval kombel ei saanud enam midagi teha, teda valvati, temaga eksperimenteeriti, teda uuriti nagu rotti.
Järgmistel nädalatel süstiti talle sisse kõiki maailmas leiduvaid preparaate, anti süüa kõiki maailma toite – et vaadata, kuidas need mõjuvad ta vereloomele. Joodeti täis ja isegi toodi prostituute.
„Miks siis seda vaja on?“ küsis Stassik, rohkem põhimõttelisest protestist kui millestki muust. Prostituudid olid puhtad ja kontrollitud, seega vähemalt ses suhtes võis rahule jääda.
„Seksuaalne vahekord,“ seletas tohter, „on inimese puhul üks tugevamaid emotsionaalseid ilminguid. Ja kõik, mis meiega elus toimub, mõjub vereloomele ja selle iseloomule.“
Ja Stassik läks prostituutide juurde, saatjaks musklilise sanitari veidi kade pilk.
Möödus mõni nädal ja lagedale ilmusid doktor Mengele abikaasa ja ämm. Ilmselt ei saanud Mengele nende eest enam varjata, et toimub midagi erakorralist, ja vist hakkas ka raha katseteks otsa saama. Sest esialgu veel oli Mengele üritanud kuidagi oma palgatööd nende tulevase Nobeli katsetega (nagu ta neid nimetas) ühitada, kuid siis enam ei saanud, uued ideed tulid pähe kõige ootamatumal hetkel ja ta pidi keset tööpäeva opiruumist välja tormama, et tellida mingit järjekordset ainet, mida juba samal õhtul tuleks Stassikule sisse süstida.
„Mina saan asjast niimoodi aru, et sind vallandati,“ ütles Mengele naine, kõigi – sanitaride ja muude medvendade juuresolekul, ilma igasuguse lugupidamiseta.
„Ei-ei, see ei ole see, see ei ole see,“ vuristas Mengele, kes tõepoolest oli just lahkumisavalduse sisse andnud. „See on tee meie tulevasele rikkusele ja mõnes mõttes ka kuulsusele. Sa ju tahad, Astridike, et su mehikesel oleks Nobel?“
Astridike. Mehike. Täpselt nii tohter ütles. Polnud midagi teha, naise juuresolekul hakkas ta millegipärast alati kasutama sellist kõnepruuki.
„Ja kust sa kuni selle Nobeli saamiseni kavatsed raha võtta?“ küsis naine. Naise ema seisis sõnatu etteheitena kõrval.
„Ära hakka, ära hakka!“ mõmises Mengele. „See on täiesti reaalne asi!“
Lõpuks ta rääkis naisele kõik ära. Naine omakorda rääkis oma emale ja see andis piduliku lubaduse, et jääb saladuse viimaseks teadjaks. Kuni The Lancetis avaldamiseni, raudselt. Tema auks peab ütlema, et oma lubaduse ta täitis. Mengele ise aga polnud kellelegi midagi lubanud, nii et tehniliselt võttes temalt aru nõuda ei saa.
Astridike oli muidu kuulus seltskonnadaam ja ilublogija. Iga nädal salvestas ta uue video, kus õpetas kõigile eakaaslastele ja üldse naistele (aga miks ka mitte meestele, tolerantne riik ju, eriti pärast Koloboki-vendade valitsusest lahkumist), milline meik on kõige parem õhtusel, milline päevasel, milline hommikusel ajal, millise huulepulgaga on sushi söömine kõige kohasem ja isegi – mõnikord ja enamasti platvormil OnlyFans – mis asi on see kurikuulus orgasm ja kuidas seda ometi imiteeridagi. Seega ei saa öelda, et leibkonna põhiliseks sissetulekuallikaks olnuks Mengele ise. Ei, nagu juba öeldud, kaasaegne pere, ilma igasuguste eelarvamusteta, uue ajastu musternäide.
Astrid reeglina uskus oma abikaasat, uskus ka seekord. „Sa tahad öelda, et sa vajad selleks raha, aga tööl käia ei saagi?“ täpsustas naine.
„Ressursse, ressursse,“ parandas vaikselt arst, kes tundis oma naist läbi ja lõhki. Selline olukord tähendas usaldust ja vastutust, ja seda Astrid ainult vajaski, lausa ihaldas.
„No siis sa saad aru, et ma pean umbes kolm korda rohkem pingutama, et meid – ja sinu tulevast Nobeli-patsienti – üleval pidada?“
Mengele noogutas. Ei saa öelda, et ta poleks oma naise videoblogi-pidamist pooldanud, kuid erilist entusiasmi seni ka avaldanud ei olnud. „Teeneka arsti naisele ei ole kohane tegeleda sellise nõiakunstiga,“ oli ta ikka pereringis poetanud. Selle peale tavaliselt viskas Astrid ta suunas taldriku või kruusi. Mõnikord tabas ka. Mõnikord kahtlustas Mengele, et ta naisel on kuidagi segatud veri, midagi lõunamaist pidi seal olema. Ämm ei tunnistanud. „Kõik on puhtad, kõik on puhtad. Kadunud Tõnu oli meil Võrumaalt pärit.“
„Näete siis!“ karjus Mengele võidurõõmsalt. Nüüd oli Astridi kord seda rõõmu tunda.
„Ja teeneka arsti naine saab oma nõiakunstiga“ – siinkohal joonistas ta õhus sõrmedega jutumärgid, et kõik saaksid viitest ikka õigesti aru – „edasi minna?“
„Ei nojah, no mis ma saan siin öelda, kui see sulle tõesti raha sisse toob.“
„Mitte ainult mulle, kallis Janar, mitte ainult mulle. Sellest rahast, kui ma juba kord oskan seda teenida, saab ka sinu uuringute maksumuse katta. Nii et ole palun tänulik ja saa lõpuks aru, kuidas nüüd lood on.“
Mengele oli tänulik ja sai jah aru, kuidas nüüd lood olid. Aga siis selgus, et mitte lõpuni. Sest paari nädala möödudes (katsed polnud ikka veel tulemust toonud) otsustas Astridike, et tahab ka teadustööst osa võtta. Ta oli rabelenud oma videoblogis nagu hobune kümme päeva järjest ja tuli nüüd välja ühe ideega.
„Mida??? Mida???“ karjus teaduse märter Mengele ja jooksis toas ringi.
Astrid nimelt tahtis Stassikuga magada. Seksida. Astuda vahekorda. Keppida. Enne kui naine oma sünonüümidereaga edasi sai minna, pidi Mengele ta peatama. Oma soovi seletas Astrid sellega, et, näete, eksperimendi raames Stassikule küll toodi prostituute, kuid need on ju professionaalid ega suuda asja teisest küljest näha. Aga tema, Astrid siis, on puhas ja kirglik amatöör, kuidas öeldagi, harrastaja, kes annab oma teadlasest mehele insaid-infot ka otse asja seest.
„Sa ise ütled, et tema erilisus pole seni kuidagi ilmnenud. Aga sellist varianti sina ju ise katsetada ei saa. Nagu ma aru saan.“
Kas ta oli oma soovi põhjendades just päris aus, on loomulikult iseasi, kuid edasi liikus jutt sinnakanti, et selle soovi täitmise seostas Astrid tugevasti ja tingimatult projekti finantseerimisega, ning mitu ringi Mengele ka toas ei jooksnud, mitu juust oma teaduslikust peast välja ei katkunud, lõppude lõpuks pidi ta nõustuma. Teadus, sarnaselt kunstiga, nõuab samuti ohvreid. Vaat et suuremaidki.
Hommikul, kui Astrid Stassiku magamistoast veidi pettunud näoga väljus, astus lavale, see tähendab, hommikusöögilaua äärde ta ema. Astridil oli kiire, tal seisis ees kohtumine uue põsepuna tootjaga, kes pidi talle kokkulepitud kohta tooma katsenäidised, et kogenud video-blogija ja – nagu Astridile ise meeldis enda kohta öelda – influentser, salvestaks nendega oma järjekordse Youtube’i superhiti. Kas sellel või mõnel muul põhjusel ei viitsinud ta oodata, kuni Stassik hommikust sööma tuleb, vaid sõitis kiiresti ära, jõudes tee peal emaga vaid paar sõna ja žesti vahetada.
Täiesti otseses mõttes paar. Teel oma toast kööki küsis ema Astridi käest: „Noh?“, ja Astrid vastas talle teel köögist esikusse: „Pff.“ Kui ema näitas küsivalt käega mingi asja suurust, vastas tütar umbes samaga, kuid tema näidatud suurus oli märksa väiksem.
Mengele ise aga oli tolleks ööks hoopis linnakorterisse kolinud, oma sõnul selleks, et end mitte traumeerida. Sanitarid ja muud valvurid olid küll valves, kuid ei sekkunud.
Astridi ema Reet oli ka praktiline naine – kellesse veel saanuks selline tütar minna? Kui õnnelik või vähemalt tavapärasest märksa parema näoilmega Stassik lõpuks omakorda söögilauda jõudis, ootas daam juba seal.
„Kas te eesti keelt ka räägite?“ alustas proua viisakalt, olles täiesti valmis üle minema ka vene keelele, kui katsealuse keeleoskus osutub suhtlemisel oluliseks takistuseks.
Stassik kinnitas, et midagi oskab küll. Siis tegi viisakas proua talle kohvi ja omletti ja istus ta vastu, vaadates, kuidas ta sööb, ning tähtsaks jutuks valmistudes.
„Teate, mis ma mõtlen?“ alustas proua. „Ma mõtlen, et need ei oska otsida.“ „Nende“ all mõtles ta nii oma tütart kui ka väimeest, kuid Stassik loomulikult sellest teadma ei pidanud. „Nad arvavad, et teie erilisus, lisaks juba ilmnenud asjaolule, paikneb füüsilises maailmas. Mina aga olen veendunud, et see asub hoopiski vaimses.“
Stassik näris võileiba ega öelnud midagi.
„Ma arvan,“ jätkas viisakas proua, „et see asjaolu, et teist teiesarnast isikut siin planeedil ei leidu, on suurema tähendusega kui lihtsalt üks meditsiiniline fenomen või isegi avastus. Ma saan aru, et teie peal siin katsetatakse ja eksperimenteeritakse teab kui palju, kuid lubage, et ka mina palun teil teha paari asja?“
Stassik lubas ja Reedal kulus natuke aega, et end kokku võtta. Siis palus ta Stassikul täita klaas veega ja anda talle. Stassik kehitas õlgu, see oli üks kergemaid asju, mis temalt selles majas oli palutud, ja ta tegi, nagu naine tahtis. Aga siis selgus, et see on vaid esimene osa palvest ja tuleb veel jätk.
„Palun, pange see klaas siia minu ette. Jah. Ja nüüd üritage sellest veini teha.“
„Misasja?“
Siinkohal tundus Reedale, et võib-olla Stassiku eesti keele oskus siiski jätab soovida.
„Veini. Punast. Või valget. Chardonnayd. Või Rieslingut. Või ma ei tea, mis te seal joote.“
Stassik vastas, et seal ta veinist eriti lugu ei pea, tal on rohkem kalduvus kangemate jookide poole.
„No tehke kangemat,“ hakkas naine ärrituma. „Midagi. Kasvõi õlut.“
Stassik juhtis ta tähelepanu asjaolule, et mitte mingisuguse klassifikatsiooni järgi ei kuulu õlu kangemate jookide alla, kuid Reet tõrjus kõik ta vastuõiendused ühe käeliigutusega:
„Keskenduge.“
Stassik üritas apelleerida loogikale ja ütles, et veest saab teha õlut ainult keeruliste tehnoloogiliste protsesside abil.
„Keskenduge,“ nõudis naine.
„Mis siis saab, kui ma keskendun? Ja kuidas ma keskendun?“ esitas Stassik kaks küsimust järjest, andmata prouale võimalust esimesele enne vastata.
„Te ise ei saa veel aru, milleks te võimeline olete!“ vastas Reet esimesele küsimusele ja kohe ka teisele: „Ma ei tea, mõelge alkoholile, sellisele, mis esimesena pähe tuleb.“
Nendest vastustest järeldas Stassik, et see proua, erinevalt temast, saab aru, milleks ta võimeline on, ja üritas keskenduda. Ta läks näost punaseks ja hoidis hinge kinni. Ta pingutas muskleid ja pigistas hambad kokku. Mõne aja pärast maitses proua jooki. Siis üritas Stassik veel kord, teistsuguste grimasside ja liigutustega, proua maitses jälle, tulemus oli sama. Ja veel kord. Ja veel.
Inimese üks põhiväärtusi on oskus mitte pead norgu lasta. Ja proua Reet oli, lisaks muudele väärtustele, ka visa ja sihikindel naine. Kui tema juba sai aru, et anne on olemas, siis ei saanud siin küsimust ollagi. Anne on tõesti olemas, lihtsalt peab selle kuidagi välja manama.
Vahepeal käis kohal ka Mengele ise, tegi järjekordseid katseid, süstis Stassikule midagi, vaatas pupille ja täitis arvutis hulganisti mingeid tabeleid. Raputas pead ja tegi keelega imelikke hääli hammaste vastu. Ja õhtul libistas end Stassiku tuppa sisse jälle Reet oma uue ideega.
Et tähendab, anne saab ennast avaldada erinevates olukordades. Ja erineva intensiivsusega. Ja kes teab, võib-olla, mida suurem on läbielatava situatsiooni dramaatilisus, seda suuremal määral avaldab end anne. Teadagi, stressiseisundis on inimene võimeline lennukitki tõstma. Nii et proua Reet rääkis pehmeks (või kasutas šantaaži, kes see täpselt teab) ühe sanitar-valvuri, et too osutaks talle teene, kui järgmine kord Stassikuga jalutama läheb.
Maja valvas malamuut, kelle kunagi pöörase raha eest kuskilt Lätist oli ostnud videoblogija Astridike. Siis oli ta arvamusel, et ühel endast lugupidaval videoblogijal peab kindlasti olema mingisugune nunnu kutsuke, kellega ta kaadris veelgi sümpaatsem välja näeb. Aastatega aga miski muutus, kas blogija ettekujutus ilust või mood või veel mingid muud asjad, igatahes nunnu malamuut veetis viimastel aastatel aega siinsamas õues kuudis ja erilist seltskonda tal ei olnud. Nunnu oli ta jätkuvalt ja oma regulaarsete jalutuskäikude vältel jõudis Stassik koeraga sõbraks saada.
Niisiis, Stassik ja sanitar olid just kuudist möödumas, kui malamuut nägi Stassikut ja hakkas rõõmsalt urisema. Sanitar aga võttis püstoli ja laskis nunnukese surnuks. Stassikul polnud sõnu. Stassik tardus paigale. Korraks tundis Stassik, nagu oleks ta taas viiene ja nagu oleks taas täiesti normaalne asi nutta.
„Mida sa tegid?“ küsis ta valvuri käest. Too vastas, et küll proua Reet hiljem tuleb ja seletab.
Sõna „seletab“ kõlas antud kontekstis millegipärast eriti ebameeldivalt.
„Teile ju meeldis see koer?“ küsis proua Reet, teinud enne Stassikule tassitäie kohvi, rahustuseks. Stassik kinnitas, et vägagi.
„Ja nüüd te kahetsete tema surma?“ Stassik noogutas.
„Siis on teie võimuses teha nii, et ta taas elaks. Ja me kõik oleme teile selle eest tänulikud, uskuge mind. See koer tõesti meeldis meile kõigile. Ma võin teile isegi lubada, et see konkreetne isik, kes sellise julmusega hakkama sai, kohe homme vallandatakse.“
Tegelikult see konkreetne isik oli samal hetkel juba kenakese rahasummaga koju sõitmas. Mengele oli küll karjunud, et tal ei ole neile iga päev uut inimest võtta, kuid proua Reet manipuleeris õhus pataka eurodega ja märkis, et eks nõua ju eksperimendid kogu aeg ohverdusi.
„Minu eksperimendid on puht meditsiinilised!“ karjus Mengele. „Need on vähemalt humaansed!“
Seepeale tegi proua Reet huultega „Pff“, nagu ta tütargi, ja esitas täpsustava küsimuse:
„Kas inimese vangis hoidmine vastu tema tahet on sinu arvates ka humaanne?“
„Mis vangis? Mis vangis?“ protesteeris väimees.
„Minu eksperimendid on mõnes mõttes sinu omadest humaansemadki,“ lõpetas proua Reet diskussiooni.
Janar Mengele ei saanud midagi teha. Kui ta tahtis hoida Stassiku olemasolu saladuses, pidi ta arvestama oma pere huvidega selle patsiendi suhtes. Ta võis olla suurepärane arst, kes igati väärib nii artiklit The Lancetis kui tulevikus isegi meditsiini-Nobelit, kuid finantsasjadega ei tegelenud nende leibkonnas mitte tema.
Stassik uuris, kuidas proua arvates saaks ta teha surnud koerast elava. Proua pani taas ette keskenduda.
„Mõelge elavale koerale, meie Valdemarile, kuidas ta jookseb siin pargis ringi ja mängib palliga, võimalik, et isegi teiega.“
Kindlasti ei olnud ta küsimusse lõpuni süvenenud ja lahenduse metoodilise poole oli ise välja mõelnud. Kuid rääkis sellest siiski sellise kindlusega, nagu taolistes olukordades ilmselt teha tulebki. Stassik läks näost veelgi punasemaks kui toona, krigistas hambaid, pigistas rusikad. Läks omal initsiatiivil õue, kus palus luba vaadata surnud koera, ja siis jalutas läbi looma lemmikjooksuteekonna. Plaksutas käsi, trampis jalgadega, tundus, et silmad on tal nii punnis, et võivad vabalt orbiidilt välja lennata.
Siis tuli tagasi majja ja palus veel kohvi.
Valdemar maeti järgmisel päeval. Proua Reet istus verandal ja mõtles. Tähendab, seegi olukord ei olnud katsealuse jaoks piisavalt emotsionaalne. Kuskil peab olema lävi, mille taga on blokk, mis ilmselt ei lase tal areneda, ja mille saab lammutada, et see jõud, see anne vabalt vallale pääseks.
„Kas sa ikka oled oma avastuses päris kindel?“ küsis ta igaks juhuks Janarilt veel üle, kui oli jõudnud paratamatu otsuseni.
„Mul on kõik andmed olemas. Ega ma mingi šarlatan ei ole. Soliidne meditsiiniteadlane ikkagi.“
„No kui soliidne, siis olgu.“
See nõudis teatud julgust, aga proua Reet oligi julge ja visa naine.
Janar Mengele ise tegeles ainult meditsiiniga, hobisid tal ei olnud – nendeks puudus tal aeg – ja kui miski majas vajas parandamist, oli ta sügavalt veendunud, et tuleb kutsuda spetsialist ja ainult spetsialist, isegi mingeid naelu ega laudu või prusse majas polnud. Proua Reet pidi üles näitama leidlikkust. Aga kuna ta lihane videoblogijast tütar oli abiellunud meditsiinitöötajaga, oli ta saanud võimaluse sellesama töötajaga mõnikord ka väimehe elukutset puudutavatel teemal suhelda ja üht-teist oli külge jäänud.
Kasuks tuli ka teadmine, et Mengele eksperimentide tõttu veetis nüüd Stassik peaaegu iga päev mõned minutid või tunnid tilguti all. Doktor muudkui katsetas igasuguste markeritega ja proovis kõikvõimalike ainete mõju, pidi ju midagi olema, mingi omapära veel, muidu poleks kogu asjal üldse mõtet, peab ju see imeilus tulevikuinimene veel kuidagi teistest erinema, olema ebatavaline, kuidagi paremini või vähemalt teistmoodi korraldatud.
Edasine oli juba koolikeemia tasemel küsimus: tuli meenutada neist vestlustest väimehega, millised kaks kahjutut ainet kokku segatuna võiksid omandada mürgi karakteristikud. Ja lisada puuduv sinna tilgutilahusesse.
Hommikune atmosfäär doktor Mengele majas meenutas mingit muinasjuttu. Vist vendadel Grimmidel oli midagi sarnast, et kui keegi printsess kuskil olematus kuningriigis nutma hakkas, siis mõne aja pärast nutsid temaga kaasa kõik õukonnadaamid, sillaehitajad, jäätise-müüjad ja lehmadki põldudel. Umbes sellise olukorra keskele proua Reet hommikul ärkaski. Janar Mengele nuttis, sest oli veendunud, et Stassik suri tema vea tagajärjel ning artikkel The Lancetile jääbki kirjutamata, Nobel ja maailmakuulsus saamata, elu on läbi, tuleb naasta doktor Popovi juhtimise alla, unistuste lõpp, kõige lõpp. Nutsid, igaüks omaette, valvurid ja sanitarid, ja eriti nutsid valvurid-sanitarid, sest nüüdsest peale võis nii kõrgest palgast, millega nad juba harjunud olid, vaid unistada. Nuttis ka seni mainimata jäänud köögiabiline Galina, kes oli hakanud võtma Stassikut peaaegu et oma pojana ja kellelt nüüd enam keegi ei hakka tellima ei borši ega koduseid pelmeene.
„Kuidas?“ küsiski just Galina käest proua Reet. „Ei rabelenud ega midagi, suri ja kõik?“
„Ja kuidas oleks saanudki teisiti olla,“ löristas Galina nina. „Nagu tibuke, vaeseke.“
„Ja pärast surma?“ uuris ettevaatlikult proua Reet. „Midagi ebatavalist ei toimunud?“
„Ega ka jumalal endal võttis kolm päeva, mis te siis Stassikust tahate!“ jätkas Galina juba valjuhäälselt ulgudes.
Tõsi küll, ei langenud proua Reet päriselt meeleheitesse, vara veel. Nüüd seisis tal ees järgmine ülesanne – tuli kuidagi hoida Stassiku keha kolm päeva majas. Õnneks sellega läks hõlpsasti, ka Janar ise tahtis mingeid viimaseid katseid sooritada, seega siin leidsid nad kiiresti ühise keele.
Kolmanda päeva õhtuks hakkas Stassiku laip juba tuntavalt haisema. Ja neljanda päeva hommikul viisid viimased valvur-sanitarid ta Viljandi maantee äärde ja jätsid sinna kraavi, enne veel Stassiku peast raske maasturiga üle sõites. Lootsid, et sugulased ja politsei eriti uurima ei hakka.
Ei hakanudki. Mengele siiski kirjutas vähemalt artikli The Lancetile ja saatis ära, kõik nagu peab, Stassiku piltidega, katsete graafikutega, isegi Valdemar oli ühele pildile pääsenud.
Neljandal nädalal pärast Stassiku surma nägi artikkel isegi trükivalgust. Selles The Lanceti rubriigis, kus aeg-ajalt tutvustati kõiksugu võltsteooriaid ja ühtlasi paljastati neid. Rubriik kandis pealkirja „Worth an Ig Nobel“, ja paljastuse kirjutas üks maailma autoriteetsemaid hematolooge, jaapani professor Yasuka Misogini, kelle sõnul mõnikord teatud asjaoludel, kui tegemist on erütrotsüütide väärarenguga, võib tekkida tajumisviga ja täiesti tüüpilised ja tavalised antigeenid võivad diletantidele tunduda võõraste ja vaat ehk isegi uutena. See ei olevat esimene taoline juhtum hematoloogia ajaloos.
Aga veel enne seda, kahekümne kuuendal päeval pärast Stassiku surma, kaanisid kõik perekond Mengele maja elanikud ja töötajad ennast sitaks täis, sest 18 tunni vältel jooksis köögikraanist mingil seletamatul põhjusel ainult puhast viina. Valvur Riho sõnul oli tegemist Laua Viinaga, valvur Rustam aga arvas, et on rohkem nagu Poolik. Kohale kutsuti isegi saade „Selgeltnägijate tuleproov“, kuid nemadki ei suutnud viinasorti lõpliku täpsusega tuvastada.
Proua Reet oleks võib-olla osanud neile midagi rääkida, kuid tema üliedukast videoblogijast tütar oli parasjagu ema Küprose-reisile kaasa võtnud ja neil seal oli muud tegemist.
„Soov ravimeid võtta on tõenäoliselt olulisim tunnus, mis eristab inimesi ja loomi.“ Nii on öelnud William Osler (1849–1919), Kanada arst, üks Johns Hopkinsi haigla asutajaid, keda on nimetatud kaasaegse meditsiini isaks. Ravimid saadavad meid sünnist surmani ning üha uute, efektiivsemate ja ohutumate ravimite väljatöötamisele kulub ressursse rohkem kui kunagi varem.
Ajal, mil Rudolf Buchheim (1820–1879), Tartu ülikooli ja hiljem Giesseni ülikooli professor, pani aluse eksperimentaalsele farmakoloogiale ja teaduslikule ravimikäsitlusele, oli ideaaliks ravimite toimeaine võimalikult puhas eraldamine ja keemiline iseloomustamine. Keemiliselt puhtaid ühendeid oli võimalik väga täpselt doseerida – see aga on ülioluline tegemaks vahet efektiivsete dooside, liigmadalate ja üledooside vahel. Selliseid, üldiselt madalmolekulaarseid traditsioonilisi ravimeid kasutatakse tänaseni palju ning igal aastal lisandub neile üha uusi.
Eelmise sajandi keskpaigas aga hakkasid lisanduma hoopis teistsugused, palju komplekssema ülesehitusega tooted – näiteks peptiidid, antikehad ja transgeensed valgud. Üks esimesi oli paljudele diabeetikutele hädavajalik insuliin. Kui Frederick Sanger (1918–2013) oli oma Nobeli preemiat (1958) väärinud töödes selgitanud välja selle valgu struktuuri, sai võimalikuks inimese insuliini tootmine bakterite abil ning tänu massilisele tootmisele muutus see kättesaadavaks paljudele abivajajatele. Edaspidi on lisandunud üha uusi ravitoimelisi valke ja geneetilisi molekule (DNA, RNA).
Ravimid, mida toodavad elusorganismid või mis sisaldavad nende koostisosi, said nimeks bioloogilised ravimid. Võrreldes traditsiooniliste väikesemolekuliliste ravimitega on nende koostises palju suuremad molekulid (valgud, nukleiinhapped) ning nende tootmine on oluliselt keerukam. Nende lõplik keemiline iseloomustamine on aga ülikeerukas, sest nad on oma koostiselt väga heterogeensed ja muutlikud – nii nagu elusorganismid seda ikka on. Lisaks sellele võivad nad tekitada ootamatuid reaktsioone (näiteks immuunreaktsioone) ning nende steriliseerimine ehk vabanemine soovimatutest bioloogilistest „lisandustest“ (näiteks bakterid või viirused) võib osutuda üsna kõvaks pähkliks.
Kõigest hoolimata on bioloogilised ravimid mõne aastakümnega teinud tohutu võidukäigu – me ei kujutaks täna elu ette paljude hormoonide, ensüümide, antiseerumite või vaktsiinideta.
Viimased paar aastakümmet on aga lisanud täiesti uue rühma bioloogilisi ravimeid, mida nimetatakse „uudseteks ravimiteks“ (Advanced Therapy Medicinal Products). Nende väljaarendamiseks ja tootmiseks rakendatakse kõiki viimase poole sajandi vältel molekulaarbioloogias, rakubioloogias ja geneetikas saadud teadmisi.
„Uudsete ravimite“ hulka kuuluvad inimestele mõeldud ravimid, mis baseeruvad geenidel, kudedel või rakkudel. Tänu neile on juba tekkinud täiesti uued võimalused mitmete haiguste raviks, ent paljud arengud on alles algusjärgus. Just see on koht, kus ma näen järgmise paarikümne aasta jooksul väga olulisi läbimurdeid.
„Uudsete ravimite“ kliinilised uuringud on viimastel aastatel plahvatuslikult suurenenud – praeguse seisuga on kliiniliste uuringute andmebaasis ClinicalTrials.gov registreeritud üle kaheksa tuhande rakkudel põhineva ravimi ja ligi viis tuhat geenidel põhinevat ravimit. Järgmise seitsme aasta jooksul arvatakse „uudsete ravimite“ turumahuks enam kui 21 miljardit dollarit. Ühtekokku on Euroopa Ravimiameti (EMA) müügiloa saanud juba 19 „uudset ravimit“, samuti on neid välja andnud teiste riikide vastavad organisatsioonid.
Siinkohal kaks näidet, mis on tänaseks EMA poolt heaks kiidetud ja müügiloa saanud.
Silmavigastused, näiteks põletused, põhjustavad tihti silma limbaalsete tüvirakkude kahjustumise ja hävingu. Need on rakud, mis asuvad silma sarv- ja sidekesta piiril, ning nende ülesanne on pidevalt uusi sarvkesta rakke juurde toota. Sarvkesta rakud vajavad pidevalt asendamist, kuna nad kuluvad silma sattunud tolmu ja teiste osakeste toimel. Kui sellist sarvkesta taastamist enam ei toimu, leiavad seal aset pöördumatud muutused, mille tulemuseks on sarvkesta hägustumine ja nägemise kadu. Ravimi Holoclar saamiseks eraldatakse patsiendi tervest silmast veidi tüvirakke ja paljundatakse laboritingimustes. Seejärel siiratakse tüvirakud vigastatud silma, kus need mõne aja pärast sarvkesta rakke tootma hakkavad ning nägemine taastub. Protseduuri edukus on seni olnud enam kui 70 protsenti.
Väga personaliseeritud geeni- ja rakuteraapia näide on CAR-T rakkude kasutamine mitmesuguste kasvajatüüpide raviks. Selleks „õpetatakse“ patsiendi enda T-lümfotsüüdid (immuunrakud) võitlema tema kasvajarakkudega. Patsiendi verest eraldatakse T-rakud ning viiakse neisse sisse geneetiline konstrukt, mille abil hakkavad rakud tootma kimäärset antigeeni retseptorit (Chimaeric Antigen Receptor, CAR). Nagu teada, olid kimäärid Kreeka mütoloogias olendid, kes koosnesid eri loomade osadest. Nii on ka siin: CAR valgu ühes otsas on T-rakust väljapoole jääv kasvajarakke ära tundev ja nendega seonduv ala, keskel on rakumembraani läbiv osa ning teises otsas on (T-raku sisse ulatuv) aktiveeriv valgujärjestus. Pärast kehavälist paljundamist (selle käigus luuakse miljoneid uusi CAR-T rakke) viiakse need patsiendi organismi. Kui nüüd CAR-T rakust väljaulatuv valguosa leiab üles kasvajaraku, seondub ta sellega ning see sündmus annab sõnumi edasi rakusisesele aktiveerimisalale. Aktiveerunud T-rakud aga hävitavad kõik kasvajarakud, millega nad organismis seonduvad. Praeguseks on Euroopa Ravimiamet heaks kiitnud viis sellist CAR-T ravimit ning tulemas on veel mitmeid. Personaalmeditsiin vähiravis on muutunud tegelikkuseks.
Nii nagu traditsioonilisemate ravimite puhul, tuleb ka geeni- ja rakuteraapia ravimite müügiloa andmise puhul olla kindel, et on tagatud nende efektiivsus, kvaliteet ja ohutus. Tihti ei ole selle hindamine lihtne. Kui näiteks tavalisi kemikaale saab uurida mudelorganismide (eri laboriloomad) abil, siis ravimitele, mille koostisosaks on inimese enda rakud, on raske sellist mudelit leida. „Uudsete ravimite“ tootmine on tihti väga keeruline ja hõlmab palju etappe, mida tuleb logistiliselt omavahel täpselt ajastada. Nende puhtuse ja steriilsuse tagamine on oluliselt raskem kui keemiliselt sünteesitud ainete puhul. Samuti on komplitseeritumad nende kliinilised uuringud, sest näiteks kontrollgruppide leidmine võib olla ületamatu probleem. Uudsete ja tavaravimite hindamise erinevus on tinginud Euroopa Ravimiametis eraldi komitee – uudsete ravimite komitee (Committee for Advanced Therapies) – loomise.
Iga olulise teadusliku läbimurdega kaasneb hulk uusi küsimusi, mis tunduvad jäävat väljapoole teadust, ent ometi mõjutavad nii ühiskonda kui lõppkokkuvõttes teaduse arengut ennastki. Diskussioonid, mis tekkisid seoses esimese in vitro viljastamise teel saadud lapsega 1978. aastal, väljusid kiiresti kitsalt teaduslikest raamidest ja mõjutasid ühiskonna eneserefleksiooni juurteni. Praegu elab esimene „katseklaasilaps“ Louise Brown Bristolis rahulikku pereema elu ning neljakümne aasta jooksul on sel moel maailma sündinud enam kui 8 miljonit inimest.
Tüvirakkude kasutamine uuringuteks ja raviks on aastaid esile kutsunud erakordselt aktiivseid eetilisi diskussioone ja tihti ka polariseerivaid sõnavõtte. Tüvirakud on olnud oluline teema mitmetel viimastel USA presidendivalimistel, eristades selgelt punaseid ja siniseid osariike (vastavalt vabariikliku või demokraatliku partei pooldajad). Vähemalt osa neist vaidlustest viitab vanale vastandumisele kantiaanliku „inimene olgu väärtus iseeneses“ ja utilitaristliku taotluse „maksimaalne kasu võimalikult paljudele“ vahel. Ei ole selle vastandumise lahenduseni jõudnud filosoofid ning ei ole ühtsete kokkulepeteni jõutud ka eetilistes vastandumistes, kui teise inimese rakke või kudesid kasutatakse meditsiinilistel eesmärkidel.
Suur osa rakuteraapia ravimitest ei kasuta ainult autoloogseid ehk patsiendi enda rakke. Tihti neid lihtsalt ei ole võtta ning abiks on allogeensed rakud ehk doonorite (teiste inimeste) omad. Mitmeid bioloogilisi ravimeid, näiteks vaktsiine, toodetakse rakuliinide abil, mis on aastakümneid tagasi eraldatud inimestelt, keda enam ammu olemas ei ole. Tuntuim näide on siin kunagine Johns Hopkinsi haigla patsient Henrietta Lacks, kes suri emakakaela kasvaja tõttu 1951. aastal. Tema kasvajast loodud rakuliin HeLa on praegu vähiuuringuteks kasutusel kõikjal üle maailma. Ent näiteks intellektuaalomandi õigusi ja vastavaid regulatsioone ei ole sellistele juhtudele enamasti kohandatud.
Või näide lähemast minevikust. Sars-2 vastane vaktsiin Vaxzevria (loodi Oxfordi ülikooli ja firma Astra Zeneca koostöös) koosneb rekombinantsest viirusest, mis suunab rakke tootma Sars-2 ogavalku ja seetõttu tekib organismis immuunkaitse taolise viiruse vastu. Rekombinantse viiruse tootmiseks kasutatakse rakuliini HEK 293, mida on üsna lihtne kasvatada ja paljundada. See loodi 1973. aastal inimloote embrüonaalsetest neerurakkudest ning sellest ajast on teda paljundatud tuhandeid kordi. Inimlootest tehtud rakkude kasutamise eetilisus on aga mõnikord kahtluse alla seatud ning see asjaolu ei ole muidugi kaasa aidanud efektiivse ja suhteliselt odava vaktsiini levikule maailmas.
Olulised on ka majanduslikud kaalutlused, sest geeni- ja eriti rakuteraapia on kallis. Eelmainitud CAR-T ravi hind on umbes 300 000–400 000 eurot ning ei ole eriti palju ravikindlustussüsteeme, mis sellise summa välja käiksid. Ühest küljest tasub muidugi läbi arvutada, kui palju maksaks selliste patsientide ravi ja hooldus traditsioonilisemate vähiravimitega. Teisalt aga võiks loota, et aja jooksul ja nõudluse suurenedes suudetakse ka ravi hinda allapoole tuua.
„Uudsed ravimid“ on loonud suure tööpõllu nende jaoks, kes kõigi huvipoolte harimisega tegelema peaksid. Alates klinitsistidest ja laboritöötajatest (paljud meetodid nõuavad sügavaid teadmisi ja põhjalikku väljaõpet) ning lõpetades ravimiregulaatorite, maksumaksjate ning patsientide endiga. Väga suur osa sellest tööst seisab veel ees.
„Ühe karvutu ahvikarja kohta on meil õnnestunud leiutada nii mõnigi kaunis uskumatu asi.“ Ernst Kline, „Ready Player One“
2021. aasta jääb igavesti kino ajalukku. Kuidas toda murrangulist aastat tulevikus käsitletakse – kas lõpu, alguse, radikaalse kannapöörde või hoopiski taas- või ümbersünnina –, jäägu tulevaste põlvede otsustada. Filmimaailm on olnud juba poolteist aastakümmet suurte muutuste keerises – nihe tootjalt vaatajale, levivõrgustiku digiteerumine ja killustumine koos vaatajate liikumisega kinost platvormidele ning interneti ja laiemalt tehnoloogia plahvatuslik mõju kogu väärtusahela ulatuses –, kuid COVID-19 pandeemia muutis selle arengu ülehelikiirusega orkaaniks, mille ees olid ühtmoodi jõuetud nii sõltumatud filmitegijad, üleilmsed stuudiogigandid kui ka filmipoliitika kujundajad ja teostajad. Seiskunud filmitootmine ja rahastamine, lagedad kinosaalid, pankrotistunud kinoketid, tühistatud auhinnagalad, tippfestivalid ja filmimessid, segipaisatud üleilmne filmilevikalender, suurstuudiote „sajandi suunamuutus“ esilinastada hititoodang ühtaegu kinos ja digiplatvormidel, Hollywoodi legendihõngulise „Bondi stuudio“, MGM-i müük tehnoloogiagigant Amazonile – niivõrd ulatuslikku krahhi ei suutnud isegi kõige hulljulgemad analüütikud ennustada.
Kuid mis vallandas selle üleilmse tornaado filmiilmas? Mis murendab audiovisuaalvaldkonda ligi sada aastat käigus hoidnud kahte tugisammast – (Euroopa ja) rahvusriikide subsideeritud autori- ja rahvuskino ning Hollywoodi staari- ja frantsiisipõhist tootmis- ja levimasinat? Millisel tulevikutrajektooril liigub filmimaailm, mis ühtaegu pühitseb rahvus- ja nn indie-süsteemist sündinud autorifilmi kui ka üleilmse stuudiosüsteemi loodavat tähesära ja majandusedu?
Teise tööstusrevolutsiooni koidikul
Mõistmaks digitsunami kaasatoodud murrangut filmimaailmas tuleb pilt pisut laiemaks ümber kadreerida ja vaadelda kultuurimajanduse mudelite arenguid viimase aastakümne jooksul. Digimajanduse ja tehnoloogia sõlmpunktide uurimisele keskendunud MIT-i teadlased Erik Brynjolfsson ning Andrew McAfee on püstitanud hüpoteesi, et viimase kümnendi dramaatiline muundumine suurtes, eelkõige sisuloome ja -edastusega seotud valdkondades on seletatav tööstusrevolutsiooni käigus sündinud masstootmise süsteemi allavandumisega digitehnoloogia tekitatud ja võimendatud majandus-, kultuuri- ja ühiskonnailmingutele. Täpsemalt, inimkond, eelkõige üleilmne majandus (sh kultuuritööstus), on maandunud teise tööstusrevolutsiooni lävepakule.[1]
Kui ajaloost teada-tuntud esimese tööstusrevolutsiooni, selle inimkonna ajaloo kontekstis senitundmatu teadusliku, majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise arenguhüppe katalüsaatoriks olid aurumasin ja elekter, siis teise tööstusrevolutsiooni mootoriteks on uued, radikaalsed ning pidurdamatud tulijad tehnoloogiasektorist: tehisintellekt, plat-vormimajandus ning nendele tuginevad ja nendega suhestudes väärtust loovad ja tarbivad globaalsete kasutajate kogukonnad. Veelgi enam, teist tööstusrevolutsiooni ilmestavad tehnoloogia võimsuse ja võimekuse eksponentsiaalne kasv, laiapõhjaline väärtusloome ning toodete ja teenuste digiteerimine ning valdkonnaülene ja lõpmatult kombineeritav innovatsioon.[2]
Viimased sada aastat on süsteemsete väärtus- ja majandusmudelite areng filmitööstuses olnud makrotasandil konservatiivne ja liikunud teosammul, keskendudes sisulise, vormilise ning tehnilise innovatsiooni asemel sellele, kuidas tootmis- ja levimudeli optimeerimise teel hoida elus autori- ja tootjakeskset, killustunud tootmis- ja leviahelaga ning esimese tööstusrevolutsiooni käigus sündinud protsessiloogikat. Pisut enam kui sajandi jooksul on kino küll teinud tohutu tehnoloogilise arenguhüppe tummfilmist kõigile ja kõikjal kättesaadavasse digitaalsesse voogedastusse. Kuid süvatasandil – miks ja kuidas film kui massimeedium loob ja uuendab iseennast – pole vendade Lumière’ide esimeste katsetustega võrreldes muutunud väga palju.
Piltlikult väljendades on filmi ümbritsev ökosüsteem teise tööstusrevolutsiooni tagajärjel valguskiirusel arenenud, muutes vähem kui paari aastaga kättesaadavaks võimalused, millest aastakümneid tagasi ei osatud unistadagi. Vaid hiirekliki kaugusel asuv digilevi ja globaalne miljoniauditoorium voogedastusplatvormidel,[3] tehnisintellektil põhinev järeltootmine,[4] sünteetilised näitlejad ja staarid,[5] reaalsusest eristamatu virtuaaltootmine[6] ning kasvõi hiljuti turule paisatud filmikvaliteedis heli ja pilti salvestavad nutitelefonid.[7] Eelkirjeldatud tehnoloogilise arenguga pole aga jõudnud sammu pidada tänase filmitööstuse sajandivanune väärtusahel. Sõltumatu autorifilmi tegijale on tehnoloogia olnud otsekui kunstile vastanduv müsteerium, suurstuudiole aga eelkõige tootmisvahend, millest on ajapikku saanud konkurent ja ideoloogiline vaenlane.
Sestap pole ime, et COVID-19 pandeemia tagajärjel enneolematu kiirusega vallandunud ning kirjeldatud protsesse eskaleerinud digipööre on endaga kaasa toonud ühelt poolt senise filmimaastiku ja -tööstuse murenemise ning teisalt ka aina süveneva konflikti uut tehnoloogiat ja andme- ning platvormimajanduse väärtusloomet rakendavate GAFAM[8] sisuplatvormidega. Millisena terendab sel teelahkmel filmi- ja audiovisuaalvaldkonna tulevik?
Metakino vs. autorifilm
Analüütikud nii audiovisuaal- kui tehnoloogiasektoris on ühel meelel, et narratiivseid sisutooteid tükikaupa produtseeriva ja levisse paiskava ning publikult peaasjalikult pileti ja popcorn’i abil raha sisse kasseeriva filmitööstuse pikaks venima jäänud kuldajastu on lõppemas.[9] Juba täna liigub tulu- ja väärtusloome kinosaalidest digitaalsetele (voogedastus)platvormidele seoses ühiskonna ning majandusstruktuuri üldise kohandumisega digi- ja jagamismajanduse põhiseks. Neid protsesse kiirendab interneti kui muutusi käivitava taristu järgmine tohutu arenguhüpe mobiilinternetist metaversumisse. Teisisõnu, tuleviku internet kui metaversum on justkui tehniline, majanduslik ja sotsiaalkultuuriline areng selles osas, kuidas kasutajad suhtlevad brändide, intellektuaalomandi ja üksteisega internetis, ning sellega kaasnevad detsentraliseeritud kultuuriäri mudelid, olgu nendeks NFT-d, virtuaalkarakterid, online-sisuloome, andme- ja kasutajapõhine tootmisprotsess jms.[10] Ettevõtte Epic Games tegevjuhi Tim Sweeney sõnutsi on juba täna terendav metaversum järgmine märkimisväärne arenguetapp inimsuhtluse tehnoloogias pärast lairiba- ja mobiilinternetti.[11] Otsekui „mänguväljak“, kus ühel hetkel võib sõpradega üheskoos vaadata filmi või mängida Fortnite’i ning teisel hetkel kihutada autoga, mis on reaalsusest eristamatu virtuaalkoopia.[12] Seda, et Sweeney nägemus metaversumist on osaliselt juba praegu käegakatsutav, tõestavad ilmekalt nii Hollywoodi hittfilmide linastused mängumaailmas,[13] virtuaalkarakterite ja staaride populaarsuse plahvatuslik kasv[14] ning uskumatu kiirusega arenev sisuloojate ja jagamismajandus.[15]
Sestap ongi filmi- ja audiovisuaalvaldkond teelahkmel, kus tegutsevad paralleelselt, teinekord omavahel ristudes, üleilmne, platvormistunud, tehnoloogiapõhine, interaktiivne, kollektiivne ja kasutajapõhine, metaversumis sündiv, leviv ja tarbitav metakino ning tahes-tahtmata elitaarne, marginaliseeruva publikuga autori- ja tootjakeskne, kogukondlik ja kogemuslik autorikino.
Nii nagu metaversumi peamine kasutajagrupp, Z põlvkond isegi,[16] koosneb ka metaversumi ja temas areneva metakino ökosüsteem näiliselt vastuolulistest, kuid üksteisega tihedalt võrgustunud osistest ja hoovustest. Ühelt poolt on see uus filmi- ja sisuruum globaalse suunitluse ja platvormidega, kuid teiselt poolt põhineb see kohalikel loojatel ja kohalikul intellektuaalomandil. Metaversumil on küll massimeediale omased parameetrid, kuid ta koosneb omavahel liidestatud tegijatest, miniplatvormidest ja tehnoloogiatest. Metaversum tugineb andmeanalüütikale ja algoritmipõhisele personaliseeritusele, kuid on siiski mänguline ja vaataja ning kasutaja koostööd soosiv. See on kapitalistlik ja kasumile orienteeritud, kuid seda iseloomustavad detsentraliseeritud ärimudel, tooted ja teenused. Hoolides ökoloogilisest jalajäljest, põhineb see sünteetilisel meedial, avataridel, virtuaalsetel staaridel ning muul tehisintellekti tekitatud sünteetilisel audiovisuaalsel sisul.
Metakino suhe tänapäevase filmiloome ökosüsteemiga, autori- ja rahvuskinoga on ja saab olema sümbiootiline, konfliktne, kuid aktiivselt suhestuv. Viimane on võrreldav ooperi kui elitaarse, piiritletud, ent siiski ajas ja ruumis jätkuvalt hinnatud ja väärtustatud kultuurivormiga. Nagu on kestma jäänud ooper, nii jääb kestma ka autorikino – tuginedes vastuvoolu ujuvatele loovisikutele, elitaarsetele festivalidele, kidurale, kuid jonnakale indie kinolevile. Autorikino jääb hapraks, kuid püsivaks sisuliseks, esteetiliseks ja vormiliseks teenäitajaks kõigele sellele, mida metakino tulevikus miljoniteni paiskab.
Tulevik siin ja praegu
Metakino võrseid näeme juba täna. Mängumootor Unreal Engine on juba saanud de facto alustehnoloogiaks digitaalsete kaksikute, reaalsusest eristamatu virtuaaltootmise, liitreaalsuse, mänguloome, eriefektide ja virtuaalse kaameratöö valdkondades. Virtuaalreaalsusel ja mängutehnoloogial põhinevaid stuudioid tekib kui seeni pärast vihma, isegi lähinaabrite juures Lätis ja Soomes.[17] Voogedastushiid Netflix on seadnud oma eesmärgiks filmi- ja mängumaailma liidestamise, pakkudes selles suunas juba esimesi pilootprojekte.[18] Virtuaalstaaridest on saanud meediakangelased ning esimesed neist on sõlminud lepinguid mõjuvõimsate Hollywoodi suuragentuuridega.[19] Globaalsetes frantsiisides põimuvad kino ja mäng ning sisuloojate tööstus kasvab miljardiäri tempos.[20]
Kas metakino teeb filmikunstile lõpu, küsis hiljuti üks vanema generatsiooni staarnäitlejanna murelikult Veneetsia filmifestivalil. Võib-olla ei tuleks teise tööstusrevolutsiooni ega metakino tulekut siiski karta, sest kohale on nad jõudnud niikuinii. Karta tuleks hoopiski võimetust ja oskamatust jutustada inimesi puudutavaid ja liigutavaid lugusid, seda nii meta- ja autorikinos kui ka igal pool mujalgi.
[1] A. McAfee, E. Brynjolfsson, Teine masinate ajastu: töö, progress ning õitseng hiilgava tehnika ajastul. Tlk A. Ardus. Tallinn, 2018.
[2] Samas. Vt ka A. McAfee, E. Brynjolfsson, Masin, platvorm, inimene: meie digitulevik.
[3] C. Keck, Netflix Reveals How Many Accounts Are Actually Watching Its Top Titles. A Rare Look at Netflix’s Viewing Data. The Verge, 27.09.2021.
[4] R. Benyossef, Introducing Our Synthetic Media Landscape. Samsung Next, 13. 09.2021.
[5] T. Hsu, These Influencers Aren’t Flesh and Blood, Yet Millions Follow Them. The New York Times, 17.06.2019.
[6] B. Heidsiek, The Social Experiment to Be One of the First Virtual Productions in Germany. Cineuropa, 11.05.2021.
[7] J. Schneider, iPhone 13 ProRes Video Format Will Gobble Up 6Gb per Minute: Report. PetaPixel, 23.09.2021.
[8] GAFAM ettevõteteks loetakse globaalseid tehnoloogiahiide, sh Google, Apple, Facebook, Amazon, Microsoft, aga ka Netflix ja Disney.
[9] E. Eeman, Content Crash – Part 3: To the Victor Go the Spoils. Medium, 18.06.2020.
[10] G. Park, Epic Games Believes the Internet Is Broken. This Is Their Blueprint to Fix It. The Washington Post, 28.09.2021.
Kadri Isakar, Kalev Kallemets, Kaspar Kööp jt. Tuuma energia. Nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid. Tallinn: Postimees, 2021. 216 lk. 22.95 € .
Elektrihind tõuseb rekordkõrgusse, et kukkuda järgmisel hetkel nii madalale, et tarbimise eest makstakse peale. Sellist turbulentsi põhjustab vajadus sõlmida rahu planeediga Maa ja liikuda kõigil elualadel keskkonnasäästlikumate lahenduste poole. Energeetikat – soojuse ja elektri tootmist – on tabanud muutused kiiremini ja valusamalt kui teisi valdkondi. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, energeetika tähendab siiani suuresti maa alt asjade väljatoomist ja nende põletamist. Teisisõnu on kuni tänaseni kehtinud tõdemus, et energeetika ja seeläbi maailmamajandus on jäigalt seotud fossiilsete kütuste kasutamisega.
Mainitud rahulepingu üheks tingimuseks on selle mustri murdmine. Arvamused lahknevad aga nii selles, kuhu me edasi liigume, kui ka liikumisviisis endas. Poliitteadlane Carl Schmitt esitas juba pea sajandi eest väite, et leppida kokku rahus tähendab leppida kokku uue konflikti toimumise tingimustes. Nii on keskkonnarahu taotlus sünnitanud kultuurisõja, mille lahinguväljadel Euroopa otsib oma järgmist suurt narratiivi. Valikus on nii süvakohanemine, kestlik kahanemine kui ökomodernism või -fašism. Jääb vaid märkida maha oma rajajoon, valida pool ja võimendada oma kõlakojas endale meelepäraseid sõnumeid saabuvast maailmalõpust või lunastusest.
Energeetika ei hooli aga kultuurisõdadest. „Ära usu, mis paistab. Usu ainult numbreid!“ ütleb Vladimir Beekmani juba 1968. aastal ilmunud lasteraamatu „Aatomik ja küberneetiline karu“ üks nimikangelane. See „pooljuhipirtsidest“ ja „juhtmejuppidest“ loodud omamoodi tehisintellekti eelkäija, elektrooniline karukujuline monstrum, kehastab teaduslik-tehnilist ratsionaalsust kogu oma keerukuses. Võimetus mõista kultuurilisi ja poliitilisi vastandusi ning osaleda neid kujundavates ühiskondlikes debattides on kahtlemata teaduse üks nõrkus – kogu oma intellekti juures on ja jääb küberneetilise karu väljenduslaad robustseks ja kohmakaks.
Selle metafooriga tahan illustreerida tõdemust – energeetika üle toimuvad Eestis ja Euroopas tulised debatid, mille fookuses on aga visioonid, mitte tehnoloogilised lahendused ja nende tegelik võimekus varustada inimkonda energiaga. Maailma küberneetilised karud mõmisevad nende diskussioonide äärealadel ja nende poole pöördutakse enamasti vaid siis, kui on vaja tsiteerida arvamusartiklis oma seisukohale sobivaid fakte.
Selleks et ühiskond saaks pidada diskussiooni, on aga vaja arvamustele ja suhtumise demonstreerimisele lisaks teadmisi. Ei tohiks tulla üllatusena, et teadmisi saab teadlastelt ning mitte kõik arvamused ei ole ega peagi olema võrdse kaaluga. Üheks teoseks, mille kaal puhta energia alase diskussiooni edendamisel võiks ületada tema väärtuse uksestopperina, on „Tuuma energia“. Raamatu autoriteks on üheksa teaduskraadiga eesti spetsialisti tuumafüüsika, energeetika või geoloogia valdkonnast.
Paarsada lehekülge tihedat teksti on jaotatud viieks peatükiks, mis algavad ülevaatega tuumaenergia kasutamisest maailmas. Seejärel tutvustatakse tuumaenergia saamislugu, valdkonna teerajajaid ja tähtsündmusi. Edasi siseneb raamat juba reaktorifüüsika maailma ja seletab lahti, kuidas tähetolmust sünnib energia. Peatükk „Tuumareaktorid“ aitab luua selgust kohati juhuslikuna näivas tähesupis reaktoripõlvkondade osas ja heidab pilgu ka tehnoloogiatele, mis praegu on alles projekteerimisel või litsentsimisel. Eraldi peatükis käsitletakse materjale, mida tuumaenergeetikas vajatakse, sealhulgas tuumkütust ja selle käitlemist, samuti nendega seotud ohte ja mõjusid inimestele. Teosest ei puudu viited kasutatud kirjandusele ja register. Kokkuvõtvalt taotleb raamat „Tuuma energia“ ülevaate andmist tuumaenergeetikast ja selle kõigist peamistest väljakutsetest läbi ajaloo kuni uuemate teadussaavutusteni välja ning räägib maailma suundumuste kõrval ka sellest, mida on tehtud või mis teoksil siinses maailmanurgas.
„See raamat aitab õppida kõige võimsama jõu – tugeva vastastikjõu kasutamise kohta,“ ütleb sissejuhatuses Eestisse tuumajaama kavandava Fermi Energia asutaja, geoloogiadoktor Kalev Kallemets. Seda mõtet kannab ka üleskutse „Mitte karta, vaid mõista“, mida omistatakse tänapäevase radioloogia teerajajale ja alusepanijale Marie Curiele, kes oma kodumaal Poolas on tuntud nime all Maria Salomea Skłodowska. Poola, muide, on energeetikas otsustanud mitte järgida Saksamaa narratiivi täielikust üleminekust taastuvenergiale ja veab Kesk-Euroopa riikide allianssi, kes näevad tulevikus olulist rolli tuumaenergial.
Populaarteaduslik kirjandus peab tegema mitmes mõttes tänamatut tööd, püüdes säilitada faktitäpsust ja terminoloogilist täpsust seal, kus temalt nõutakse ka meelelahutust. Paigutub ju iga teos konteksti koos varasematega ja peab tahes-tahtmata neid kõnetama. „Tuuma energiat“ ei võrrelda Eestis tõenäoliselt mitte teiste populaarteaduslike kogumikega, vaid HBO 2019. emotsionaalselt laetud menusarjaga „Tšornobõl“ või isegi varem viidatud Vladimir Beekmani lasteraamatuga. Ja see viimane kõrvutus oleks mingis mõttes isegi ausam, sest Nõukogude süsteem tootis väga palju noortele mõeldud populaarteaduslikku kirjandust ning erinevalt „Tšornobõli“ sarjast on Aatomiku-lugudes sees natuke sügavam filosoofiline alge. Viies ellu grandioosseid kliimaprojekte, ümiseb pisut ulakas aatomikupoiss tihti lauluviisi „Päeval paistab päike, öösel kumab kuu, olen ise väike, kuid mu jõud on suur.“ Selliselt on juba 1968. aastal võetud kokku ja seletatud ära kõik olulisemad energiaalased väljakutsed, tuumaenergeetika väike keskkonnajälg ning taastuvenergia juhitamatu iseloom. „Tšornobõl“ on samas detailideni ajastukorrektne aknaraamide ja elektrilülitite kujutamisel, ignoreerides ja moonutades samas vaataja emotsioonide suunamiseks fakte elektrijaamas tegelikult toimunud sündmuste kohta.
Kuigi kõrvutus Nõukogude Liidu aegse legendaarse lasteraamatu ja Hollywoodi meistriteosega võib tunduda kohatu, asetub „Tuuma energia“ Eestis just nendega samasse ritta. Meil ei ole ju vaja raamatut tuumaenergiast, mille lugejaks oleksid tuumaenergeetikud. Eestis on vaja raamatut tuumaenergiast justnimelt sellele lugejale, kelle teadmised ongi „Aatomiku“ ja „Tšornobõli“ tasemel. See mudellugeja ei ole kuidagi rumal või harimatu, lihtsalt tänini pole olnud seda vajalikku teost, mida ta saaks oma öökapile asetada. Kuid just sellise haritud ja avatud meelega lugeja positsioonilt ilmnevad kohe ka teose nõrgad kohad. Konarlik keelekasutus, suur hüplikkus materjali käsitlemise detailsuses ja ebaühtlane stiil teevad raamatu läbilugemise omaette väljakutseks. Võtame kasvõi lause „Reaktori töötamisel neutronivoo jaotus kõrguse suunas mõnevõrra ühtlustub ja tänu neutronivoo vähenemisele väheneb mürgituse mõju ja väheneb ka südamiku keskmine aurusisaldus“ (lk 83).
See on eesti keel, aga ei ole ka. Igatahes ei kannata see lause välja võrdlust Beekmani elegantsiga või menusarja massiivse silmailuga. Seda etteheidet ei saa aga otseselt teha ühe või teise peatüki autorile, kes on küberneetiliste karudena jäänud oma väljenduslaadi juurde. Raamat ei anna ühtegi põhjust kahelda selles, et iga teema on kirjutanud lahti just need spetsialistid, kes seda kõige paremini tunnevad. Tükkidest terviku kokkupanek on aga jäetud toimetaja ülesandeks, kes on teose autoriteringis ka ainus, kelle nime taga ei ole reaalteadlase kraadile viitavaid lakoonilisi lühendeid. Mihkel Loide, usun ma, on andnud endast parima, kuid teose ülesehitus ei ole võimaldanud siinkohas palju mänguruumi ja traagelniidid paistavad kahjuks kaugele välja.
Raamatu „Tuuma energia“ suurim probleem ei ole mitte selles, et seal poleks sisu, vaid et Eestis ei ole aastaid tuumaenergiast midagi sisulist kirjutatud ning tänane lugeja võtab teose kätte ootustega, mida raamat täita ei suuda. Kas aga selline mudellugeja projitseeritud ootustele vastav ideaalraamat oleks üldse võimalik? Ühest vastust ma sellele küsimusele ei annaks, sest tühik, mida täita vaja, on lihtsalt liiga suur ning selle kuristiku ületamiseks võib kuluda kaugelt enam kui ühe toimetaja töö. Ometi kujutan ma ette raamatut, mis püüaks kõnetada oma lugejaid läbi selliste võtete nagu materjali näitlikustamine, eeskujude toomine jm poeetika tööriistakasti kuuluvad instrumendid.
Minu kujutluses algaks raamat tuumaenergeetikast emotsionaalselt ülelaetud kaadritega väikese tuletikumüüja surnukskülmumisest Kopenhaageni tänaval ning looks lugejas meeletu loomaliku igatsuse soojuse ja valguse järele. Nii nagu Frank Herberti „Düün“ paneb lugeja igatsema puhta külma vee järele. Minu kujutluste raamat viiks meid Esimese maailmasõja keerisesse, kus Marie Curie tõelise Marveli superkangelasena ehitab maailma esimesed mobiilsed röntgeniaparaadid ja päästab nendega tuhandeid ja tuhandeid elusid. Minu kujutluste raamat püüaks mõista Robert Oppenheimeri südames sündinud heitlusi, kui ta peale esimese tuumapommi lõhkamist tsiteeris hindu pühakirja „Bhagavadgītāt“: „Nüüd on minust saanud Surm, maailmade hävitaja.“
Ainuüksi mõte sellisest raamatust täidab mind lugemisootusega. Olgu siis taas kord öeldud — „Tuuma energia“ ei ole see raamat. Kuna Eestis ei ole aga väga pikalt olnud uut praktilist ja faktidel põhinevat teost, mis kõneleks tuumaenergiast, selle ajaloost ja tänapäevast, siis on „Tuuma energia“ absoluutselt parim pakkumine turul. Kui leppida tõdemusega, et küberneetiline karu eelistab malet ja ei tulegi meiega kulli mängima, siis annab raamat tegelikult päris hea ülevaate ja aluse edasimõtlemiseks.
Kadri Isakar, Kalev Kallemets, Kaspar Kööp jt. Tuuma energia. Nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid. Tallinn: Postimees, 2021. 216 lk. 22.95 €.
„Tuuma energia“ on huvitav lektüür, millele ei oskagi Eestis võrreldavat vastet leida. Ühe firmaga (Fermi Energia) väga otseselt seotud inimesed on sõltumatute ekspertidena esinedes publitseerinud justkui neutraalse ülevaate, mille eesmärk on ühiskonnale maha müüa oma äriplaan (importida Eestisse tuumareaktor). Nagu oodata võis, ülistatakse oma äriplaani ja vaikitakse kaasnevatest riskidest ühiskonna jaoks.
Autoreid tuleb nende pingutuse eest tänada – tegu on kiiduväärt õppematerjaliga lobistide töö näitlikustamiseks näiteks ärijuhtimise, avalike suhete või ühiskonnaõpetuse tudengitele. Ajaloo huvides oleks arendajate mõttemaailma ja võtete kaardistamise tarvis hea, kui meie lugemislaual oleks ka tselluloositehase rajajate sõltumatu ülevaade puidukasutuse perspektiividest või Rail Balticu promootorite sõltumatu hinnang Baltikumi ja Poola vahelise transpordi arenguvariantidest. Nauditav oleks selline materjal muidugi vaid siis, kui sõnu seaksidki arendajad ise, mitte palgatud avalikkussuhtlejad.
Tean tudengite õpetamisest ise, kui suur puudus on väga paljudel erialadel eestikeelsetest kõrgkooliõpikutest. Pole niisiis ime, et Fermi Energia rahastatud raamat on ühe põhiõpikuna kasutusel Tallinna Tehnikaülikoolis Fermi Energia poolt toetatavas õppeaines „Kaasaegne tuumaenergia“. Kes maksab, tellib ka muusika.
Kui juba ausalt arendaja nime all oma seisukohti esitada ja põhjendada, siis on veider presenteerida toodet kui „üheksa teadlase“ kokku pandud sõltumatut infoallikat. Esiteks – kunagi kaitstud doktorikraad ei tee inimesest teadlast. Selles kategoorias eristub teistest autoritest siiski selgelt Andi Hektor, kes avaldab tänini regulaarselt teadusartikleid eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Teiseks – ei tohi unustada, et raamatu üheksast autorist viis kuuluvad tuumajaama Eestisse importimisest huvitatud Fermi Energia omanikeringi ja ainuüksi väga otsese ärihuvi tõttu ei saa nende kirjutisi kuidagi liigitada teadlaste sõltumatu kõrvapilguks.
Raamatu sisu juurde jõudes – väljaande tõsiseltvõetavuse huvides oleks olnud kasulik pädeva ja nõudliku toimetaja palkamine. Raamatu on toimetanud Fermi Energia PR juht Mihkel Loide ning peatükkide ebaühtlane kvaliteet ja faktide esitamine vaheldumisi soovide ja unistustega annabki raamatule PR-toote ilme.
Teadmistepõhist arutelu toetav infoallikas (nagu autorid ise raamatut iseloomustavad) ei peaks sisaldama hinnangulisi vihjeid „õigele“ ja „valele“, nagu: „Kahjuks otsustas Saksa valitsus tuumajaamad sulgeda“ (lk 8), või viide Rootsis vale tulemuse andnud referendumile (lk 21). Hüüatuse „Tuumaenergia liidab inimesi ja rahvaid“ võib kvalifitseerida huumori valdkonda.
Raamatu struktuur on hüplik ja läbi mõtlemata ning on tunda, et eri inimesed on kirjutanud eri peatükke, mis on siis pealtnäha kaootiliselt üksteise järele asetatud. Kaks esimest peatükki (tuumaenergia maailmas, tuumaenergia saamislugu) on kohati bakalaureuseastme tudengi referaadi tasemel, samas näiteks reaktorifüüsika osa on igati professionaalne ja hästi kirjutatud.
Paljusid raamatus esitatud väiteid on keerukas kontrollida, sest tekstis on viiteid infoallikatele palju rohkem, kui on ära toodud kasutatud kirjanduse loetelus. Vaid konkreetse viite olemasolu aitab tuvastada ka info valikulise esitamise või otseste valeväidete juhtumeid. Viimase näiteks on viide T. B. Cochrani (USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu) 2011. aasta analüüsile, millest justkui järeldub, et „Ohutusega on olukord üsna hea“ (lk 57). Kui aga lugeda Cochrani poolt USA Senati kahe alamkomitee ühisistungile esitatud analüüsi, vaatab vastu risti vastupidine hinnang! Cochran järeldab muuhulgas, et „Töös olevad reaktorid pole maailmas piisavalt ohutud“ ja „Peaksime uuesti vaatama, kas praegu arendatavad või juba ehitatavad uued reaktoritüübid on piisavalt ohutud“.[1] Aasta varem oli seesama USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu teinud muuhulgas soovituse rahastada uuringuid selliste tehnoloogiate väljatöötamiseks, mis tõenäoliselt aitaksid lahendada kliimamuutusi varem ja madalama hinnaga kui tuumaenergia.[2]
Raamat loob pilti tuumaenergiast kui keskkonnaprojektist, millega lahendatakse kliimamuutuste probleemi. Jutt tuhandetest tuumaenergiat pooldavatest keskkonnakaitsjatest võib olla õige, aga kriitiline toimetaja ei „unustaks“ selle kõrval märkida, et maailma keskkonnaliikumise lõviosa ei näe tuumaenergial mingit rolli kliimakriisi lahendamisel, sest levinud arusaama kohaselt tekitab tuumaenergia lihtsalt teistlaadi keskkonnariske, ei ole kiiresti skaleeritav ja on kallis.
Näiteks maailma uraanivarudest rääkides (lk 146–147) oleks olnud huvitav sisse tuua varude suuruse ja uraanitipu teema, rääkimata uraani kaevandamise ja töötlemise keskkonnamõjudest. Uraani kaevandamist kirjeldatakse raamatule omaselt tehnoloogia kuivas võtmes koos tõdemusega „Tuleb tagada aktsepteeritavad keskkonnamõjud“. Koguni maailma tuumatööstuse katusorganisatsioon World Nuclear Association möönab, et uraanimaagi kaevandustega arengumaades kaasnevad ebapiisavad keskkonna-,/tervise- ja turvalisusenõuded, rääkimata järelevalve puudumisest. Ent uraanikaevandamisega seonduv on suureks keskkonnaprobleemiks ka näiteks rikkas Austraalias. Oma suhtumist turvalisusnõuetesse illustreerivad „Tuuma energia“ autorid näitega, mille järgi on Hiinas tuumajaamadega seotud loamenetlus efektiivsem kui Euroopas (lk 205). Kas loa kiirel väljastamisel ja ohutusel võib olla seos, ehk koguni pöördvõrdeline?
Uraani kaevandamise osa võetakse kokku lausega „Mida teha kaevandusega pärast kasuliku maagi eemaldamist, sõltub suuresti konkreetse riigi ning asukoha nõuetest“ ja jäetakse nii kogu probleemipundar mugavalt avamata. Kasulik oleks olnud näiteks viidata, et ühe reaktori tööshoidmiseks aasta jooksul kuluva uraani saamiseks tuleb kaevandustes läbi kaevata üle poole miljoni tonni mäemassi, mis jääb toksiliseks tuhandeteks aastateks. Lisaks tekitavad maaki ümbertöötlevad tehased tahkeid ja vedelaid toksilisi jääke veelgi juurde.
Raamatusse „Tuuma energia“ valitud infost olulisemgi on see, millest autorid on otsustanud vaid põgusalt üle libiseda. Selliseid suuri teemasid on kaks – ohutus ja ökonoomika. Tõsi – ohutuse teemale on pühendatud omaette alajaotus, aga see koosneb sisuliselt tuumaohutusega tegelevate asutuste ja nende tegevusjuhiste ülevaatest. Näited tegelikust elust nii suurte katastroofide kui ka regulaarsemate väiksemate probleemide kajastamisega oleksid olnud hädavajalikud. Seejuures oleks olnud mõistlik kajastada mitte otsest hukkunute arvu, vaid kogu tuumaõnnetuste mõjuspektrit, näiteks kaasnevat põllumaade saastumist (üks paljudest Fukushima probleemidest). Ei ole vist kuidagi üllatav lugeda, et Eestisse tuumajaama ehitamist reklaamivad arendajad ei näe võimalust, et moodulreaktoris juhtuva õnnetuse mõju võiks ulatuda kaugemale tuumajaama ümbritsevast aiast.
Väikese moodulreaktori tasuvus ja konkurentsivõime on teine keskne teema, millest üle on libisetud. Samas on see tuumajaama plaanimisel kõige tähtsam küsimus. Tehnoloogiliselt suudab inimkond ükskõik mille valmis treida, selles pole küsimust. Kuid see ei tähenda kaugeltki, et tehnoloogiline uuendus oleks majanduslikult mõistlik. On väga palju neid, kelle arvutused ei anna moodulreaktorile mingit lootust konkureerida taastuvenergia lahendustega. Moodulreaktorite ehitamise hinnavõit võiks tulla standardsest masstootmisest, aga miks peaks keegi finantseerima masstootmise eelduseks oleva ülikuluka tehase rajamist, kui silmapiiril ei paista piisavat nõudlust? Palju põnevaid ja põhimõttelisi teemasid jäi tuumaenergia ökonoomikaga tegelevas osas käsitlemata.
„Tuuma energias“ leiab tiražeerimist ka pilt tuumajaamast kui „pideva elektri“ allikast (võrreldes tuulepargiga, mis tuulevaikuse korral elektrit ei tooda). Raamatus viidatakse, et kütuse vahetamiseks ja hooldustöödeks seisab tuumajaam nüüdisajal vaid mõne nädala (lk 58). Energianäljas tarbija jaoks aga võib ka mõni nädal olla pikk periood. Raamatus korduvalt eeskujuks toodaval, suuresti tuumaenergiast sõltuval Prantsusmaal näitavad andmed paraku seda, et 2020. aastal ei tootnud reaktorid keskmiselt 115 päeva jooksul elektrit. Kõige lühemalt oli „audis“ üle 30 aasta vanune reaktor Nogent-1 (3,5 päeva). Ka nii mõnigi moodsama disainiga reaktor oli eri probleemide tõttu rivist väljas üle kuu, näiteks Civaux-2 ja Golfech-2.
Raamatut oleks hea lugeda koos mõne tõepoolest tuumaenergiast rääkiva teosega. „Tuuma energia“ esilemanatavat ilustatud pilti tuumaohutusest aitaks tasakaalustada kasvõi sellesama Postimehe kirjastuse poolt üllitatud Sergi Plohhi raamat „Tšornobõl. Tuumakatastroofi ajalugu“. Tuumaenergia ökonoomikast, sh selle otsesest ja varjatud doteerimisest riikide poolt, ega ka võrdlusest teiste energiaallikatega paraku eestikeelset raamatut pole.
Vana taskuvaras Konstantin Opiatovitš astus Tampere vanglapääslast hoolikalt puhastatud põhjamaisele trotuaarile ning päikse ere valgus lõi talle kasteedina näkku. Ta oli vaba, vaba nagu Batumis valmistatud ebamugav tumba, millel keegi istuda ei taha, või nagu äsja Argentiinast Euroopasse toodud tango, mida veel keegi tantsida ei oska. See seletamatult magus vabaduse tunne, vooljuška, tegi rinna rõõmsaks ja pani Venemaad kujutava väljaveninud emake-tätoveering-maakaardi tema biitsepsil jälle nooruslikult tukslema. Ehh voolja, vooljuška! Ehh tahad-magada-ise-riieta-end-lahti vaba mehe eluke!
Nii loobuski ta suitsetamisest väikesel valgel pingikesel värava kõrval, sest löögikindlast klaasist külm ja pime vanglaaken selle kohal mõjus nagu mõne vana lossi laskepilu ning andis märku, et keegi jälgib põhjamaalasliku täpsusega ka kõike vangla ees toimuvat. Ära peeglit kiru, kui endal lõust viltu, mõtles Opiatovitš ja suges vaid korra oma halle juukseid. Kui ta vanglatapiga Jämejala hullumajast algul Külmakoski vanglasse ning seejärel juba siia Tamperesse üle oli toodud, pimedas vagunis nagu surnuvankris, oli talle üks vennalikult parmatuhhat pakkunud kaasvang, suurt kasvu sportlane, nii-öelda tšuhhi-puhhi-barets rääkinud, et väljas olla võim vahetunud ja tsaaririigi alt olla nüüd üle mindud Soome hirmuvalitsuse-isevalitsuse alla. Opiatovitš polnud oma vaimu-duhotškut parmatuhhotškaga rahustanud, vaid kuulanud lõhnaõlipudelit käes hoides kaaslast tähelepanelikult – hullumajas puudus ju igasugune poliitiline info, peale päevakäskude, mida jagas Jämejalas üks kohalik habemega Jakobson. Barets oli õpetanud, et kui astud nüüd siin Tamperes vanglakambrisse, ütle soomepäraselt: morjens, veljet-rikolliset!
Polnud alust kahelda, et ajaloo kiik oli jälle suure kolksuga nagu jaaniõhtul üle võlli käinud ning vene võim hoopis uskumatul kombel soome omale alla jäänud, täpselt niisama kui pussnuga on alati soomepärast nime kandnud ja finkaks kutsutud. Nüüd oligi põhjarahvas oma kurikuulsa finka löönud otse tsaaririigi viienda ribi alla ning päris arusaamatult saanud kauba peale võimaluse valitseda veel ka Eesti provintsi, kuigi nagu kommenteeris lõhnaõlijooki pakkunud ja hiljem uinudes võikalt peeretama hakanud barets-jõumees rongis, et kaua see nii küll ei pidanud ehk kestma. Ta oli võrrelnud niisugust uskumatut asja nuga saanud fraieriga, kes näoli jõkke kukkudes ja uppuma hakates algul mõnuga ise nagu lollike-durak vett suhu ahmab…
Ning kuigi Opiatovitši poliitika ei huvitanud, sest õige vargana vältis ta igasuguseid kokkupuuteid võimuga ja eriti templeid, mida lööb riik oma kodanikule passi, hoidis ta silmad-kõrvad ka magades lahti. Vaid nooruses oli ta kunagi Riia linnas templivõltsijana kuuma keedetud munaga arvetempleid üle rullinud, et siis munajäljendiga valeblanketile veidi lopergune, aga päris usutav koopia vajutada, millega sai komisjonipoodi mindud ja suure tehase varustajat mängides nii mõnigi lühter-lühtrike välja petetud. Kuid silmad-kõrvad tuli jänesena lahti hoida, see oli selgemast selge, ning õhtuste telekavaatamiste ajal jälgis ta juba suure kaasaelamisega, kuidas Tampere linna taheti kasvõi nui neljaks trammi sõitma panna. Tramm aga tähendas Opiatovitšile ju kõige mugavamat töökeskkonda. Vana hea Viljandi tuli meelde, oh aegu ammuseid, mil sai turult Paala-gorodokki minevaid mamsleid tühjendatud! Kogu ta elu oligi olnud üks uljas trammisõit hullumaja ja teatri vahel, justkui oleks ta olnud mõni veider vaid mööblit omav mees, kes otsib miljonite hulgast seda üht, vaid elamispinda omavat naist.
Nüüd vaatas Opiatovitš huviga Soome tänavat, selle maju ja puid. Soome vangla oli olnud ilus ja puhas, ka siin seisid väikesed punased ja kollased puumajad üksteise kõrval, nii et meelde tuli ühe vana soome-parvepoiss-retsi lauluke, mida ta kambris kuulama oli sunnitud, ikka et „silmad on punased ja hambad kollased ja huuled on sinised, aga silma alt on must!“ Mustust siin küll ei olnud, aedadesse oli tõstetud suvemööbel, majauksed olid pärani lahti ja toimekad perenaised liikusid aiakääre või kulpe käes hoides vilkalt toa ja kasvuhoone vahel. Saabus moodne liinibuss, mida peatas keegi pensionär, kes tõstis sõidukaardiga käe ning tervitas sisenedes omapoisilikult juhti. Opiatovitš sülitas, oh kui võõras see kõik siin ikkagi oli, ta vaatas, kuidas kasetohumustriga spordikingades vanataat vinnas end mugavalt tühjas bussis istuma. Lootusetu juhtum taskuvargale! Siseneti ilmselt eest, väljuti tagantpoolt. Polnud siin mõnusat turupäevast viljandlikku trügimist! Ega midagi sellist, mis oleks lasknud ühele karmantšikule väikest teenistust aimata! Kuid tuuleke tõi talle jälle laulukese, mida polnud ammu tahtnud ümiseda, „Murka“ tuli hopsti huultele, justkui ta oleks lapsepõlves turult tuvipoegi ostnud või mõnda sinise jakikesega tüdrukut fontääni juures oodanud! Vabadus oli ju kõige olulisem! Mis siis, et juuksed juba peas viimseni halliks olid läinud ja tuul kõik kunagiste kallimate laulud laiali kandnud nagu bajaan-šarlataan! Selle kummalise võõramaa linnaga ja nagu öeldakse, ka linnakese prokuröriga, tuli ju lähemat tutvust teha!
Ta peatus ühe männi all ja hingas sügavalt sisse. Vanglas oli Opiatovitš lugenud igapäevaselt soomlaste rahvuseepost „Kalevala“, mänd pidi soomlaste rahvuspuu olema, nii-öelda nende Jeesuse veri ja Maarja piim. Ei, õige rahvuspuu on siiski ainult kask-kaseke, mõtles ta, isegi vangla saunas oli tal alati eriti kuum jõnks läbi käinud, kui toetas tagumiku kasest tehtud saunalavale ja võttis kaseviha kätte, siis kadusid aeg ja ruum ning oleks kui kõndinud armsa Viljandi-gorodoki lossimägedes või hüpanud klaveri puruks ehk joonud lillevaasist šampanjat! Kõik kaasvangid-orkestrandid-papagoiretsid kadusid siis kuhugi kaugele nagu kured tormis ja ta tundis kontides lendutõusmise jõudu, kuigi tema taevatee oleks viinud muidugi hoopis vastassuunas, koju. Muidu kurvameelne ja haviluust tehtud hingeviiul ta sees hakkas siis korraga mängima lõbusasti, nagu tundmatule kaunitarile-studentkale-kuldhambale!
Uue nimega vana sõber
„Eh-eh-hee!“ mõtles Opiatovitš, kui märkas tänavanurgal hiina restorani ja selle kõrval kummalist kirikukest väga madala väravaga. Kõigepealt on muidugi õige seada sammud ikka pühakotta! Uks oli lahti ja sees mängis orel ehk nagu öeldakse, teeniti siin masinaga Jumalat. Madal lagi oli kaetud inglitiivamustriga, kuid huvitavamad olid paar maali altari taga ja kõrval. Kõigepealt oli seal ikoonide asemel keegi maalinud seinale pildi surnuist ülestõusvatest inimestest. Ju olid siis viimase kohtupäeva pasunad nii kõvasti hüüdnud, et inimesed end haudadest üles ajasid ja kusagile kibekiiresti liikuma kippusid nagu mõnes uues kaubamajas. Huvitavamaid asju oli aga kujutatud madalas kõrvalkäigus, kus ühel maalil kastsid luukered taimi ja teisel tassisid mingid kummalised poisid haavatud ja pimedat inglit. Luukered olid lõbusad ja kastekannudega ning valasid kaktustele vett, poisid olid aga vägagi torssis nägudega, ilmselt oli ingel nende jaoks liiga raske. Üks oli Opiatovitšile selge, päris õigeuslik see jumalakoda siin ei olnud, aga maailmas on ju erinevaid uske vägagi palju! Ta tahtis juba väljuda, kui oli tahtmata tunnistajaks kummalisele kõnelusele kirikutrepil, kus suitsetav papp vestles mööduva õmblusmasinamüüjaga.
Tundus, et müügiesindajal oli raske pohmell, sest ta ei saanud jätta pappi torkimata.
„Taevas ju ei suitsetata!“
Papp tõmbas rahulikult pika mahvi.
„Ega seal ei müüda ka õmblusmasinaid, ma arvan…“
Opiatovitšile batja vastus meeldis, selle naljaka kiriku papp polnud ju üldse loll-durak-simsalasimberg! Ta puges muheledes vaidlejatest mööda ja astus nüüd restorani suunas. Söögikoha ees istus pilusilmne eit, kes teda nähes kohe oma odavalt toolilt püsti krapsas. Mutt tõstis tervituseks käe nagu mõni rooma tribuun, kuid suunas siis näpu ikkagi ükskõikselt nina urgitsema. Uks kiunus lahti ja moor karjus talle hane moodi otse kõrva: „Keda joome, Ivan?“
Opiatovitš tahtis midagi selle kentsaka ja arusaamatu küsimuse peale vastata, kuid jäi vahtima suurt ja kirevat lehvikut, mis seina ehtis. Maaliline maastik lehvikul, mis oli paari hooletu haamrilöögiga tagurpidi seina peale löödud, meenutas talle niivõrd tema enda kirevat elu, et ta ehmus. Siin oli vikerkaarevärvides kujutatud kõiki tema käest kadunud, ära läinud päevi: lapsepõlve Riiat ja tuvimaja, noorusebandesid nõukogude mikrorajoonis ja lõpuks koguni armsa väikelinna Viljandi trammi, kus ta juba vanemas eas palju häid töövõite oli saavutanud! Ning kus ta kunagi isegi suure klassiku Nikolai Gogoli enesega kohtunud oli!
„Kas tohin küsida ühe klaasikese vett?“ küsis ta mõnuga puhtas vene keeles, teades, et saadakse aru ja austatakse.
Mutike tõi külmkapist terve samagonipudelitäie külma allikavett ja Opiatovitš jõi järjest pead tõstmata pudeli pooltühjaks, nagu oleks ta just tuppa jooksnud jõmpsikas, kes on tolmusel ja palaval õuel kokkukukkumiseni koerakutsikatega mänginud. Kuid uks kiunus uuesti ja lendas lahti ning ilma igasuguse väärikustundeta sisenes keegi segane mees, kellel oli selline nägu peas, justkui oleks ta siga, mida püssist lastud. Päev, kuum ja virvendav, paiskus korraga ruumi, ja võõras seisis uksel nagu mõni keeduviljaaeda kogemata kasvama juhtunud rääbakas moon. Tema rõivaks oli viimseni tolmune frakk, ilmselt oli tema tööks müüa tsirkusepileteid, mingit eliksiiri satikate vastu või muud seesugust.
„Vabandan, et hilinesin!“ ütles ilmutis päris harilikus viljandipärases vene keeles ja tema silmad oli poolpilukil nagu mõnel talumajal-huutoril kuskil Võhma-gorodoki lähedal sügavas võsas. „Seesinane, aig om ürike, et sattusin Eesti laevale, ei pääsenud kohe tulema!“ Ta pudistas lauseid nagu pihust seemneid. Moor lõikas edasi melonit lahti ja vaatas teda arusaamatuses.
„Sa said juba ju kaks kuud tagasi potkut! Lasin su juba siis lahti, kui Rootsi laevalt niisamuti helistasid-plämisesid, ei mäleta või?“
Mees tegi ristimärgi, ohkas ja väljus hiljukesi. Opiatovitš maksis ümbrikust võetud vanglarahaga ja ruttas väljapääsu poole. Kuskilt sügavalt tema seest kerkis naer nagu hõbedane lennuk läbi paksude pilvede üles piibeleheõitega kaetud taevase aasa kohale. Suu kiskus vägisi naerugrimassile. Ta jooksis võõrale kiiresti järele, nagu tehakse mõnes kadunud liivlaste ringmängus!
„Pidage, isand Gukš!“ hüüdis ta urkaust lahti paisates.
Gukš istus jahmunult lasteatraktsioonile, karussellikesele, mis ime küll, ei olnudki viljandlikult koerajunnidega kaetud, vaid säras puhtusest.
„Kas see oled tõesti sina, Opiatovitš? No see on küll nüüd uskumatu lugu! See ei või olla ilmsi, Konstantin, oh sa Nepaali printsess ja kiirabiauto varietees, kullake. Sain kohe aru, et midagi juhtub, selg sügeles juba hommikul…“ imestas Gukš.
Gukš vahtis vana sõpra Opiatovitši nagu mõnda süvavee-rõõba-fishi Odessa kuulsal kalaturul!
„Mnjaa, sinust pole pääsu, lendad järsku läbi õhu nagu kahvel vihase patsiendi käest günekoloogi matusel kirstu suunas, no oled ikka nadikael, Opiatovitš, kallike!“
Gukš embas Opiatovitši ja see oli tõeline soomepoisi kallistus, kes tõmbab sind rinnale, et selja poolt finkaga lüüa, naeratus ta suul aga on mäesuurune nagu kivikuhi partisanide juhi haual.
Kuid Opiatovitš poleks olnud vana varas, kui ta poleks kogu selle jabura jutu peale murdnud endale igaks juhuks mõttes üht valget akaatsiat valvsusemärgiks rinda.
Gukš, nüüd lasi ta ennast kutsuda Kuksiminen, justkui murdus ja asus jutustama, mis kõik viimase kümne aasta jooksul juhtunud oli. Kuidas soomlased võimule said ja kogu Eesti ülikiiresti ühtlase pensionäridemassiga üle ujutasid. Ning polnud imestada, et nad just eriti päikselisse Viljandisse kippusid, sest Soome kliima oli suurema osa aastast Vorkuta tuul veebruaris, mis sõrmi murrab. Kusagil Kuusamos püsis ju lumi maikuuni! Kuid Soome kohta kasutas Kuksiminen nimetust Sutse ning Venemaa oli Kemenume! Rääkis, kuidas sutselaste president Koivu mängib võrkpalli, sigar suus, võrkpalliklubis Sigaripall ja kuidas maakohtades kardetakse eesti metsavendi, keda kutsutakse virolainen käpykaarti! Kuksiminen jahus kõõksudes oma reisidest lõunamaadesse, ta oli palju jõudnud, näiteks tutvunud Tai kuningriigis joomaahviga, kes talt pudeli ära võttis, tühjaks jõi ja lõpuks pähe puruks lõi. Juoppoapina, perkele! Päike, mis nende pea kohal aina kõvemini kõrvetama hakkas, kuulas tüdinult kõike seda rumalat juttu, mida Kuksiminen südamepekslemise saatel vanale tuttavale ette kandis nagu osav kelner kõikidest toidujääkidest päeva lõpuks kokku kogutud jäätmekandikut, niinimetatud kalossi, mis uuesti õhtul söögisaali maha müüakse. Paljut teadis Opiatovitš niigi, ta oli kambris alati rohkem vaikne kuulaja, kui teised oma värvilisi tätoveeritud papagoisid (need olid siin midagi analoogset vanasti Viljandi vanglas tehtud kirikutornidega) demonstreerisid. Ahv tekitas temas isegi korraks huvi, niisuguse ahviga võiks ju trammis imet teha, palju väikeseid rahakašelotte välja õngitseda! Aga kui ahvil on viinaviga küljes, siis oli asi enam kui kahtlane teenistuse mõttes muidugi.
Pikka teed oli käidud, nüüd istus Opiatovitš nagu mustlase ees, kes kaarte välja laob, ta oli surematu arestandina saabunud elu sõlmpunkti justkui kohtuistungile, kus öeldakse, mis edasi saab. Kuksiminen tulistas aga nagu kuulipildujaga konvoi oma lõputuid lugusid. Kriitiline moment, ja neid oli olnud kinniistumise ajal omajagu; tume element – selliseid tegelasi on vanglas juba alati piisavalt, ning armastuse palav pudru – romaanike ühe silmnähtavalt pakseneva köögitöölise-soomlanna-pensionäriga – kõik see pidi Opiatovitši jaoks nüüd jääma kroonulikult hoolitsetud tehisripsmetega kaamerasilma vaateulatusse. Aga midagi uut oli Opiatovitšil ilma trammita raske välja mõelda, seepärast tuli pigem kesklinna suunduda, et oma silmaga lõpuks veenduda, kui kaugele Tampere oma trammiliiniehitusega ka jõudnud oli. Juhul, kui neile oli tõesti Kuksimineniga elus üks langevari, nagu öeldakse, kahe peale määratud, siis küll… Eks elus on ikka neid, kes lähevad kaugele teele, ja samas ka neid, kes istuvad kodus, ning on sügavalt kahtlane, kas inimene saab niisugust valikut ise teha, aga igal juhul peab igaüks mingi otsuse juba siis tegema, kui tal veel aega on antud, hiljem on vägagi raske oma kurssi muuta, sest suurel laeval on väga sügav sõit. Ning kellega siis veel, muidugi nii mõistuse piires, kui mitte Kuksimineniga, ptüi, Gukšiga, võis taanduda elu voolude villu? Ainult frakk oli Kuksiminenil seljas justkui orikal pigimüts, äratas tähelepanu, välja nägi ta tõesti ärajoonud briti aadlikuna, mõne lõhelordina, kes kuuldavasti käisid kalastamas kuskil Ämmakoski all. Tükikese lõhet, seda paksu poega, oleks hea konjakiga söönud praegu aga meelsasti! Nii et las elu teeb siis fotot meist, mõtles Opiatovitš, olgu siis elu jälle kord suisa üks meisterlik loodusfotograaf, kes oma käe pealt hakkliha pakkudes neid kahte nagu segaseid öökulle oma võtteplatsile meelitab!
Ta ohkas ja tõstis käe, sest niisuguse alandliku žestiga peatati siin autobusse. Juht võttis raha ja vaatas neid pilguga, mis sarnanes presidendi vaatele, kes võtab lääneranniku sutselastelt-randlastelt vastu jõuluks saadetud haugi…
Soome, ptüi, Sutse!
Just nii nagu Väinamoinen tegi haugist kandle, jõudsid Kuksiminen ja Opiatovitš kesklinna. Ometi oleks paslikum võrrelda Opiatovitši silmi särjesilmadega, sest trammi kui sellist kesklinnas näha polnud. Linna peatänav, Hämeenkatu, mis viis kaubamajade juurest raudteejaama, oli üleni üles kaevatud, täis betoonääri ja raudvõresid ning kolla-puna-kirjuid hoiatuslinte. Rööpad tundusid küll olevat juba maha pandud, aga siis oli kõik millegipärast takerdunud, kollased torud kuhjunud, tekkinud igasugused probleemid läbilõigatud kommunikatsioonidega, nii et isegi kõige kurjem naisbrigadir jäi siin kohe hätta ja võis vaid unistada endale elu jooksul rajatavast liikuvast monumendist. Läinud õhtul töölt koju, mõtles selline töödejuhataja endamisi, et tal on vaenlasi nagu soos sammalt. Ning kui kõik tundus juba sujuvat ja oleks võinud mõne lõigu trammiteest ehk avadagi, ilmus ikka kuskilt välja mõni mehelik naisbussijuht, kes suitsu tehes ta läbi sõimas ja bussile läbipääsu nõudis, või siis mõni pensionär kuskilt seitsmendalt korruselt, kellel kaevetööde tõttu pommidega Becker seinal igavesti ajanäitamisest loobunud oli. See viimane oli eriti hirmus! Kogu linn ja riik näiski siin pensionäridele alluvat! Küll tahtsid nad sõita oma kepikestega matkarajale linnaserva või püksikestega ujulasse, ja januga isegi kaugesse õllekasse, kus kaks toopi ühe hinnaga anti, juhul kui enne keskpäeva kohale läksid. Nad tulid kodudest ja hooldekodudest, paljud ka sellistest majadest, kus muidu nagu korterid olid, aga sanitar esimesel korrusel valvet pidas. Oli võrdlemisi ilmne, et nad isekeskis kõik tuttavad ja mõnes tehases kunagi koos töötama olid juhtunud, sest Tampere oli tehaste ja tööliste linn. Ja iga bussijuht pidi siin olema nagu jahimees-kindelkäsi, et neid millegagi ei vihastaks ega pahandaks, et nii-öelda kuidagigi ei oleks ta kujundlikult öeldes tulistanud mõnele neist vanadest jänestest vasakule poole, mida iganes see ka tähendama pidi, nii et jänese sapp laiali lendas ja mõne sellise liha rikutud sai. Pensionär oli Sutses, ptüi, Soomes, püha loom!
Kuksiminen juhatas ta läbi jaamaalustest koridoridest, kuhu Riias normaalne inimene kunagi oma jalga ei tõstnud. Siin Tamperes oli aga kõik teisiti, haisvate muusikute asemel olid kenakesed kohvikud ja hipipoed, kus pensionärid väikest viskit võtsid ning enda käisteta teksatagile mõne uuema ansamblinimega embleemi lasid peale kõrvetada. Opiatovitš kõndis ja imestas, vaatas seninägemata maailma ettevaatlikult kui mõnda keskaegset miasmi, udus tekkivatest mädastest ainetest auru, mis normaalsele inimesele ohtlik on. Vaikselt hakkas talle kohale jõudma, miks Sutset ennevanasti Soomeks nimetati, see oli ju soomaa nii mitmeski mõttes ja kui mõni teadlane oleks talle seletanud, et udu tekib veepiiskadest ja virvatuled metaanist, siis oleks ta pikalt naernud. Teadlased-arhimeedesed polnud kunagi õiget vaibi tabanud, mida varas tundis kõhuga, pilguga, mis kellelegi otsa ei vaadanud! Kuuse juurtest punutud köied rippusid siin putkades kõrvuti kasevitsadega, mis pidid saunas kasutades mõjuma nagu habemeta musid. Keegi invaliid müüs männiokkaid, mida panna patjade sisse, teine üritas hõlma alt müüa tammepuutükikesi, mis pärinesid Ahvenamaalt. Ettevõtlikkust tundus siin rohkesti olevat, aga kõik see mõjus nagu kari kummitusi, mis kivipõllult tõusevad. Mnjah, mõtles Opiatovitš, parem on siin kulgeda vaikselt nagu siig, koerana haukuda midagi polnud küll mõtet. Ta vaatas võõramaa kaupu ja meelde tuli Riias lapsepõlves öeldu, et eks konngi on hea, kui sööd teda teadmata! Siis varastas ta nagu möödaminnes ära ühelt pimedalt kepi.
Muuseumis
Kuksiminen, ptüi, Gukš, oli end tööle munsterdanud suurde majja, kus näidati lastele mingeid karloss-loomi. Need olid hirmus populaarsed pika koonuga tegelased, kellest oli palju raamatuid ja filme tehtud ja kes nüüd rassisid ja toimetasid lugematutel stendidel ning makettidel. Nimetati kloune mumideks ja kui nad alguses olidki kaunis arusaamatult kurjad olnud, muutusid mumid müügi edenedes ja populaarsemaks saades üha ümaramateks ja lahkemateks. Kahe kõrva ja hiigelsuure nagu mumpsis oleva koonuga mumide perekond elas sarnaselt soomlastele ikka oma ilusas majakeses. Mumimuuseumis oli hubane ja põlesid lumepallidest tehtud laternad, kuid kui Opiatovitš ühte sellist kerakest kätte võtta tahtis, sai ta aru, et kogu värk on plastmassist, just nii nagu Viljandi trammijuhi juures rippuv suveniir-ahv või kasetohust lilletorbik. Kõik oli siin kunstlik, nöörredel seinal oli maalitud ja puutüvi, mida tassisid mingid tõsisemad kollid, paistis läbi. Mnjaa, kadunud Arkašale oleks siin hirmsasti meeldinud, ta oleks kohe mõnesse neist nukumajadest sisse pugenud nagu ka legendaarne Viljandi Lossi tänava viimane metsavend-estoonets härra Pugi!
Kuksiminen aga asus tööle: juhatas lapsi, tegi pilti, keeras vastavalt külalise rahvusele nupukest ja lasi valjuhääldist mumijutte. Polnud nagu päris tema, Arkaša-avastaja ampluaa, pealegi oli kõik siin kuidagi sama võlts kui jaamaaluses käigus. Jaamas peabki kuse järele lõhnama ja muusik-degenerant-iseprodjuuser jubedat laulukest venitama, mitte olema poekesed ja kohvikukesed! Nii ka siin, no öelge, kus on mumide surnuaed või mumide segasaun? Pole! Ainult miskid muinasjutud, nagu kõik mumidki oleksid olnud juba sünnist saati mumpsis pensionärid! Ja mis pidi see veel tähendama? Seinal oli plakat, kus naeratas mingi uimane šantrett-šatään-täitsa-ljapkin-tapkin eesti kirjanik, kelle luuleõhtu pidi peagi kavas olema. Lubati pakkuda ka kohvi ja küpsiseid! Opiatovitšil hakkas lääge, oleks tahtnud pigem korralikku kapsaleent, pudru ja pirukaid, mitte kuulata sellist ruutukuningat, vojažeerida sellist Deržimordat! Kuid ta sundis end eludoominot mängides rahulikuks. Ja muutus ringi lonkides lõpuks kurvaks, sest ta oleks väga tahtnud näha mõnda natukenegi elusat mumit, millega oli nii, nagu stendilt võis lugeda, et kui sellist Keuruus nägid, tähendas head, aga Hyvinkääl halba. Lõpuks ajasid kaks turvameest higise Kuksimineni millegipärast muuseumist välja.
„Ma ei saa aru, kas sa siis ei töötagi siin?“
Seda Opiatovitši küsimust kuuldes oli Kuksiminen peaaegu naerust suremas.
Pilet
Kuksimineni soov oli, et nad alustaksid pärast „tööd“ kultuursematest Tampere õllekatest, muidu pidi šokk Opiatovitši jaoks liiga äge olema, ütles ta. Vägeva keskplatsi servas, kus asus busside lõpp-peatus, kirik, turuväljak ja veel jumal-teab-mis, asus ka teater ning selle einelaua klaasuksed olid kutsuvalt pärani. Kultuurikohvik Kivi oli võrdlemisi tühi, nagu oleks ahm siit läbi jooksnud. Vaid paari laua taga tukkusid toopide juures suurte punaste viisnurkmärk-sonidega vanamehed justnagu karistust kandes, ja ometi vist kuidagi omamoodi õnnelikult, eemalt vaadates sellised arusaamatud staretsid-tšelovekid-metslased. Akna all laua taga aga magas mees, kes küll hingas, aga tema ümber ei saanud hingata… Ta kõrval maas oli pooleldi lahtirullunud punane plagu, kus oli õnneliku kassi nägu ning umbes selline kiri, et Tampere kommunistlik partei annab vaestele töölistele kassiliha, kuid vasak käsi oli krampunud mingi paberi ümber, mida ta hoidis tugevalt ja kuidagi hellalt… Keegi võrdlemisi kõikuv Che Guevara särki kandev naine tõusis kohe ja libises leti äärde ning asus pilkudega Kuksimineni kaelust närima, nagu argentiina hunt keset Patagoonia tühermaad luurab mõnd hilist raudteejaamas ootajat. Seda, et see oli peenikene koht, puha teatrikohvik ehk soomekeeli kiaateri-kohvinmaja, võis aimata vaid kaudselt, klaver ja grammafon, palm ja lühter olid küll olemas, aga kõik hirmsa tolmukorra all ja kuidagi kohatu nagu mõni armeenlane, kes sõidab rongiga.
Opiatovitš läks, tõstis kommunistist magaja klaasi teise kohta laua peal, nagu oleks malekäigu teinud. Kolhoosi saunas võõrast matšalkat võtva seebise haigutusega sai paberilipakas mehe käest tema põue.
„Jumalaga, kaunitar-sutslanna!“ hüüdis samal ajal Kuksiminen kärisedes ja riputas end Opiatovitšile kaela. Õhtu oli tõesti algamas! Kae taati, mõtles Opiatovitš, Kuksiminen käitub nagu mõni külavanem, aga ei öelnud midagi, sest mõtles juba varastatud paberikese peale. Mis küll seal olla võis? Ta tiris seletamatus joobumuses oleva Kuksimineni trepist alla ja lükkas uksest välja, et salamahti lipakat üle vaadata, ja sai kohe aru, et oli varastanud vaid muuseumipileti kuhugi Lenini-muuseumisse… Opiatovitš heitis traagilise pilgu trammitee pärast üles kaevatud keskplatsile. Kui tal ei oleks olnud pikka elukogemust, mis ütles vaikselt kõrva, et juhuseid elus ei ole, siis oleks ta vajunud pettumusest terve arssina jagu kühmu.
Lenin elab igavesti!
Nad jalutasid läbi võõralt sumiseva ja viimseni üles kaevatud kesklinna ning jõudsid puudega ääristatud bulvarile. Lenini muuseum asus suure puiestee ääres uhkes juugendmajas. Oli arusaamatu, kuidas töölistel raske ja põrguni kirutud elu kõrvalt oli olnud võimalik nii palju raha kõrvale panna, et isegi suitsevate tehasekorstnatega vitraažid peauksele telliti. Aga see oli kohatu küsimus, sest nii mõneski mõttes oli Tampere Lenini muuseum töölistele nagu kirik, ja nii nagu Jeesuse elus oli kõige olulisemaks sündmuseks tema kohtumine Juudaga, olid siingi 1905. aastal esimest korda kohtunud Lenin ja Stalin, kes kandis tollal küll veel oma neiupõlvenime Jossif Džugašvili. Kuna tsaari-Venemaal oli olnud ohtlik koosolekut pidada, andsid Tampere töölised heal meelel oma uhke tööliskiriku võõrastele prohvetitele kasutada. Kuigi ka Sutse oli olnud tsaaririigi osa, oli siin alati võimalik välja panna tugev töölisvalve. Hoovi valvas teise korruse rõdunurgal olev pronksöökull, sest vaevalt et tavaline öökull oleks end proletariaadi hulka kuuluvaks lugenud! Majas oli otsustatud tähtsaid asju: et Sutse verivorst on maailm parim vorst ja et tuleb luua uus riik nimega Nõukogude Liit!
Opiatovitš andis pileti Kuksiminenile ja sisenes ise muuseumi pimedana. Ta kopsis kepiga stende, nagu oleks olnud mõni alpinist mäestikus, ega olnud millegagi rahul.
„Kuksiminen, need inimesed siin on hulluks läinud!“ lausus ta mõtlikult, vaadates tendentslikke videolõike, kus teatava imeliku leebusega ülistati kuulsat terroristi Leninit. Eriti pikalt vaatas ta fotot, kus oli kujutatud naisi punalippude ja loosungiga „Me ei oota enam, me nõuame!“. Vihaselt sammus ta ekspositsioonisaalis edasi, kuni kostis summutatud karjatus, Opiatovitš oli avastanud mootorratta, mille külgkorvis istus Lenin ise!
„See paistab vahast tehtud olevat!“ lausus ta Kuksiminenile, kes võttis kohe Leninil ninast kinni.
„Kelm, oi kui kelm, aga, ma arvan, kõige sellega aetakse siin kenake rubla kokku!“
Viimaste sõnade juures oli Kuksiminen kummardanud ja katsus Leninit külgkorvist välja tõsta. Punase terrori isa, kelle tõttu otsesemalt või kaudselt oli hävitatud oma 100 miljonit inimest, nägi välja nagu mõni sutselasest pensionär! Tal oli seljas korralik vestiga ülikond, nagu oleks ta kuulunud mõne panga juhatusse, milletaolisi ta sõber Džugašvili ohtralt röövinud oli. Kuksiminen tiris veel korra, Lenin hakkas tõmmates kerkima ja nüüd võisid kõik näha, et ta tagumikust tuli välja suur polt, millega võis puuslikku ükskõik kuhu kinnitada, ja ta oleks ikka vaid totralt naeratanud. Kuid Lenin oli ka ilma mootorrattata üllatavalt raske, nagu oleks tal tõesti hing nagu bensiin sees olnud, sest ateistid teadupärast ei kaalu midagi. Opiatovitš sai joonelt Kuksimineni plaanist aru ja nad jooksid Leninit kahe vahel hoides väljapääsu poole.
„Hoia!“ karjatas Opiatovitš ja hoidis muuseumi ust niikaua kinni, kuni ta pimedalt varastatud kepi oli risti läbi käepidemete pannud. Pilotkaga paks naine, piletimüüja ja valvur, hakkas ust kangutades jõuetult nutma. Koristaja trepil aga kummardus maani, kui temast möödusid kaks meest, kandes Leninit nagu Simbergi kuulsat haavatud inglit.
„Kätte saime!“
Seda öeldes lasi Kuksiminen Lenini kõva kolksuga pargipingile, kuhu see jäi nagu mõni kodutu pärast õllesaalist tulekut näoli magama, suur metalljurakas püksipersest välja turritamas. Kuid mööda pargimuru oli võrdlemisi hääletult nendeni jõudnud ratsapolitseinik.
„Kelle te kätte saite? Mis toimub?“ Hobune peatus Opiatovitši kõrval, loom oleks ilmselgelt ja hea meelega hammustanud teda nagu mõnda küpsist-lollakat-anarhisti. Hobune oli võrdlemisi tüdinenud vasakpoolsetest mässajatest, vabariigi aastapäeval oli ta neid protestimarssi laiali ajades iga kord rutiinse mõnuga tallunud. Ratsapolitseinik irvitas.
„Keda kuradit? See on ju Lenin…“
Ta tõmbas välja mõõga, kummardus ja raius ropsuga pingil magaja ühe kõrva ära! Ilmselgelt ei sallinud siin Tamperes seda puuslikku ikkagi keegi veel, ei kannatanud, nagu öeldakse, isegi mitte silmaotsaski!
„Ja nüüd kaote siit… kuradi vanglafaustid… et ma teid… enam… siin ei näe…“
Opitovitš ja Kuksiminen rabasid haavatud Lenini ja ruttasid neile antud käsku täitma. Alles nüüd panid nad tähele, et kogu uhke park oli peenardeks ümber kaevatud ning siin ja seal kükitas või rohis penskareid-veganeid-mullamulle, kes kasvatasid linnale kõrget renti makstes oma nelja porgandit. Kuid nad ei märganud, ja nii oligi see mõeldud, et politseinik toppis oma mõõga puuõõnde, keeras kuue teistpidi, nii et sellest sai sinine tööliskittel, ja asus tõttamata ning rahulikult, kuid samas osavalt nagu öölind, kes oma laia nokka kordagi kogemata vastu kuuvalgel helkivat veepinda ei löö, neid jälitama, peitudes siin ja seal pensionär-aiandushuvilise-vaksalihullu selja taha või siis lihtsalt okkalisse kibuvitsatihnikusse.
„Isegi Moskvas on sarnane muuseum ju suletud, miks siis siin… niimoodi… Lenini ja tema sõjakommunismi tõttu hävitati ju kogu eliit, ja, tõesti, kümneid miljoneid tavainimesi, enamik tema tehtud üleskutseid sisaldasid tapmiskäsku,“ mõtles Opiatovitš endamisi. Ta tassis Leninit ja vaatas kaupluste vaateaknaid. Kuidas saab keegi olla nii pimedalt punane linnas, kus igal sammul on korralik kübarapood? Hiina restoran? Kus linnavalitsus koguni plaanib trammi sõitma panna? Kuid seda, et trammiga läheb veel palju aega, taipas Opiatovitš igal tänavanurgal, kus rasked betoonplokid kaitsesid tööd teha rahmeldavaid ehitustöölisi. Trammi ei pidanud Tampere saama veel niipea, ja seetõttu ei olnud ka ühel trammivargal siin erilist teenistust paista. Pealegi, kui tramm tuleb samasugune kui buss, et peale saab vaid esiuksest ja mida inimesed peatustes oodates moodustavad vabatahtlikult korralikke lammas-järjekordi, siis pole lootustki karmantšikul mõnda rahakotti-kašelotti-jättipotti kätte saada…
„Keerame kuhugi õllekasse,“ ütles Kuksiminen tassimisest nõrkedes. Opiatovitš vaatas tähelepanelikult oma kaaslase nägu – see oli ikka seesama prodjuuser-arkaadiavastaja-elukajakas! Oli küll veidi vanemaks jäänud ja veidi nagu vimma tõmmanud, aga vara oli teda veel maha kanda, eriti kui ta haistis head teenimisvõimalust! Välja nägi ta muidugi halb ja üldse-mitte-stiljaaga, aga Sutsemaal näisid kõik kandvat ruudulisi särke, plastmass-sandaale ja mingite kohalike indiaanisuguharude tähenduseta tätoveeringuid, nii et päevinäinud frakk mõjus isegi väga antikvaar-viljandi-žikaarselt. Pealegi oli mehel nüüd oma Lenin taskus-karmanis-pussissa, nagu öeldakse!
„Imelik, imelik!“ kordas Opiatovitš endale. Tal oli tunne, nagu haavatud Lenin oleks korraks ikka veel elus olnud! Kuid lolluste arutamiseks polnud aega, sest Kuksiminen kangutas juba lahti õllesaali ust ja kogu Lenini mitte-väga-ingellik raskus langes tema kätele. Õieti oli Leninit päris mugav hoida, kui võtsid korralikult kinni raudpoldist, mis ta tagumikust välja ulatus.
Õllekas
„Morjens, bratva!“ karjus Kuksiminen kohe ukse pealt.
Kas selle pärast või ebahariliku välimusega „paki“ tõttu, igaks juhuks ruttas baarmen neile vastu ja ütles midagi sellist, et „tekee sinne ensin asiaa nurkkaan ja sitten vasta inkomma“. Opiatovitš imestas, aga läks, nagu öeldud, nurka mänguautomaatide kõrvale ning hakkas püksinööpe lahti tegema. Kuksiminen, kes Sutse keelt paremini jagas, tõmbas ta tagasi ning lükanud baarmeni eemale, pani Lenini ikkagi keset ruumi baarileti äärde seisma. Ta rääkis midagi baarmeniga, ja kuigi see ei olnud kohe kõigega nõus nagu mõni tuletõrjujate pealik, kui temalt küsid töö ajal suitsule tuld, lubas ta Kuksiminenil korraks rahvaga rääkida. Umbes kümmekond meest mediteeris oma toopide taga, nad vaatasid keskendunud ilmel üha vähenevat õlut ega olnud vähimalgi määral huvitatud Kuksimineni jutust. Lõpuks ajas üks pikem kolge end püsti ja loivas leti juurde.
Ta jäi seisma Lenini kõrvale ja nüüd nägi Opiatovitš, et mehel olid sokid kahelt poolt jalga auklikuks kulutatud, ju ta siis oli sokke lihtsalt keeranud neli korda jalas, kui auk jälle sisse tuli, aga mitte vahetanud, nagu töötaks ta kuskil kingatehases kulumisosakonnas, aga poleks veel kingi jalga saanudki!
Mees võttis proteesid suust ja teatas, et tahab Leniniga pilti teha. Kuksiminen oli kohe asja juures.
„Aga kus on raha, mees?“
„Näed ishegi, võta proteeshid!“
Kuksiminen silmitses arusaamatuses valehambaid.
„Hm. Mida ma nendega peale hakkan?“
„Sha oled ikkha päris rumal meesh, teed shuppi loomulikult! Need on head, veel mu vanhaisha hambad, kes oli laevaomanik Mississipil.“
Nüüd ajas püsti end veel teine õllevahtija.
„Need on ohtlikud hambad! Kui hommikul ärkad tema hammastega, siis su pea valutab ja on pohmell. Mul on mitu korda nii olnud!“
Saal hakkas elavnema, nagu oleks siinses nukuteatris lõpuks mingit tükki mängima hakatud!
Ka kolmas tüüp, valge kitliga juuksur, kamm ja käärid taskust paistmas, tuli asja vaatama. Ta katsus Lenini tagumikku keeratud polti ja noogutas tunnustavalt. Tema silmad olid hallid nagu külmaga gaasistunud bensiin.
„Kuule, poika,“ kõnetas ta Kuksimineni. „Ei tost tule mitään, kui sa Leninille olut ei anna!“ Ning ta ostis toobi ja valas selle Kuksimineni vastuväidetest hoolimata Lenini suust sisse. Siis sülitas ta kammile ja kammis Leninil juuksed ära. Isegi Kuksiminenile oli see liig ja ta küsis:
„Kas sa alati sülitad kammile?“
„Ei, tavaliselt sülitan ikka otse pähe!“
Kuid ots oli lahti tehtud, basaar-vaksal-mausoleum avatud. Telliti toope ja tuldi juba hulgakesi Leninit patsutama. Üks laulu jorutav turumüüja tahtis näha Lenini mune. Kuksiminen tegi lahkesti Lenini püksiaugu lahti ja lasi mehel käe sisse panna.
„Ära ainult üleliia pigista, Paganini,“ ütles ta ettevaatlikult.
Siis ajas end püsti keegi paks ja rikas mees. Ta vaatas Leninit ja andis nõu: „Antakaa sille viinaa…“ Kuid ise ei ostnud ja taarus õue. Sisse tuli bussijuht ametimütsi ja väikese musta kotiga. Ta kuulas ja vaatas ning viimaks küsis, kas võib Leninit lüüa. Kuid Kuksiminen ei lubanud, sest nägi Leninil ees suurt tulevikku. Lõpuks tõusis baarinurgast keegi sinise töökitliga mees ning kutsus Kuksimineni ja Opiatovitši kõrvale.
„Mulle tundub, et te olete vähem haridust saanud kui see Lenin siin.“ Sel ajal katsus keegi leti juures Leniniga maadelda. See oli haruldane hetk ja asja oli vaatama kogunenud terve hulk vaikivaid mehi, õlletoobid käes.
„Ma ütlesin teile juba päeval pargis, et kui te kohe Tamperest ei kao, löön teil ise silmanäo üles!“
Kuksiminen tahtis midagi vaielda, aga Opiatovitš ei vaadanud enam tagasi, ta rebis Lenini maadleja haardest ning tormas kõrtsist välja. Oli selge, et selles planetaariumis ei olnud neile magamiskohta tähtede all antud. Tuli kurgedena tagasi kodumaale, Viljandi-gorodokki lennata! Just sel hetkel avas Lenin esimest korda silmad, kuid pani need kohe uuesti kinni ning vaid oigas vaikselt. Opiatovitš ja Kuksiminen kiirustasid rongijaama ning nad ei näinud oma teel enam mingeid ärisilte, vaateaknaid ega kõikjal suusakeppidega ringikoperdavaid rikkaid Sutse pensionäre.
Juhtum Helsingi raudteejaamas
Kuid pakike Šanghaist ehk prodjuuser-aferist-säpinämies Kuksiminen, vanglast välja saanud vana taskuvaras Opiatovitš ja nende eksponaat-perkele-tulevikulootus Lenin, keda oli, muide, päris mugav tagumikust väljaturritavast raudpoldist kinni haarates tassida – see kuldne kolmik rahunes alles rongis. Rong sõitis mitu tundi ja jõudis justkui linnutiivul Helsingi raudteevaksalisse.
Opiatovitš üritas Leninit panna näoga seina poole seisma väikeses putkas, kus pakuti head ja paremat ning mille nimi oli Rongijaama Worst. See oli pisike klaasseintega tuba keset vaksali ootesaali, kus töömehed ja rongileruttajad said viimses hädas friikartuleid ja tükkideks lõigatud kabanosse osta. Opiatovitš sättis Leninit päris tükk aega nurka seisma, kuni sai viimaks aru, et vorstiputkast läbi klaasseina väljajõllitav ajalooline kurjategija äratab palju rohkem tähelepanu kui pruunis ülikonnas tundmatu kiilakas onkel, kes istub kõrge puki peal raudpoldi otsas. Kuksiminen oli läinud ohates ja Opiatovitši nõudmise peale trammipileteid hankima. Opiatovitš tellis endale vorsti ja kaks õlut, kuid kui ta leti juurest kuumaks aetud vorsti tõi, pani ta imestusega tähele, et õlu ei olnud vähenenud mitte ainult sellest klaasist, kust ta kohe rüübanud oli, vaid mingi kummalise ühendatud õlleklaaside seaduse alusel ka teisest pooleliitrisest õlleklaasist, nagu oleks kannukesel kujutatud karu õlle ise ära limpsinud. Ta vaatas ehmunult vasakule ja paremale, silmad vilasid nagu trammis tööd tehes, kuid midagi ebatavalist ta ei märganud, ruumis polnud ühtegi soome õllekarmantšikut märgata, kes teda nii osavalt petta oleks suutnud. Vaid Leninil oli pea kuidagi lõbusalt küljele vajunud. Vaksal oli veel vanal heal ajal ehitatud ja oli kõrge nagu mõni katedraal või Punane väljak, nii et pisike klaasist vorstiputka sobis Leninile mausoleumiks vägagi. See rahustas Opiatovitši ja ta asus rahulikult vorsti sööma.
„Anna mulle ka,“ kostis korraga hääl Lenini sisemusest.
„Võtke aga ise, kahvlit ei ole,“ vastas Opiatovitš, kes jälgis mõtlikult mäludes ühte luigesarnast inglast, kellel piilus priske lipuvärvides rahakott nagu väike kašelott pükste tagataskust ehk varaste keeles „trepikojast“ välja. Korraga katkestas ta mälumise, sest hääles, mis teda kõnetanud oli, oli midagi nii vapustavat, et vana taskuvaras peletas kašelotikese mõtetest ja kõõksatas vorstitükkide lennates… Ta vaatas hirmuga Leninile otsa, nagu oleks see mõni Rjazani metsatihnikust ilmunud röövel!
„Just, anna mulle ka,“ kordas Lenin kätt sirutades.
„Vaata kui tõmban sulle,“ ärkas Opiatovitš keset arusaamatuse äikesepilve. Uh, kuidas tal ehmatusest sees keeras! See nukk, Lenin, ju rääkis!
„Kuule, maltšik-balvantšik,“ kiunus vahakuju nüüd erakordselt kõva ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega. Opiatovitš ärkas ikka veel nagu pikast unest ja rääkiv kummitus ei kadunud! „Anna kohe mulle ka seda vorsti, mida sa oma töörahvalt röövitud veriste rublade eest siin soome seltsimeeste juures sööd!“
Järgmisel hetkel kattis tagasi jõudnud Kuksiminen Lenini näo vorstist järele jäänud pappkarbiga kinni ja hoidis seda niikaua, kuni suure juhi ja õpetaja rabelev keha taltus. Sinep, küüslaugukaste ja ketšup voolasid kurvalt mööda tumepruuni ülikonnavesti alla. Lenin köhis ja vaatas neid kavala pilguga nagu kurat, kes sööb päise päeva ajal põllul herneid. Siis limpsis ta veidi lipsult kastet ja tõmbas lurinal uuriketi läbi suu puhtaks.
„No kui te juba niikaugele olete läinud, siis… teadke, et sellise vorstiga võib isegi riiki kukutada!“ Aeglaselt sõrmi lakkudes vaatas Lenin uurivalt ringi. „Kõik tsaari despotismi ohvrid peaksid niisugust vorsti sööma!“ Lenin lükkas Kuksimineni otsustavalt kõrvale ja ronis lauale ning tahtis hakata kõnet pidama.
„Härrased vorstiemigrandid! Maha doktorivorst!“ hüüdis Lenin, kuid lõi tagumikust ulatuva poldiga nagu sabaga kogemata vastu klaasseina, nii et see purunes väikesteks kildudeks! Möödaruttavad sutselased vaatasid, aga ei öelnud midagi.
Kuksiminen rebis Lenini laualt alla ja sakutas teda, nagu oleks vihaselt kaotades kaardipakki seganud. Juba oli eemalt näha vammusesse mähitud valvureid, kes jooksid vorstiputka poole. Oli viimane aeg kaduda selle „Šanghai pakikesega“ rahvamassi, et jõuda veel viimasele laevale.
Mu aadress on Viljandi, Finlandia
Oleks tahtnud keegi karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, siis oleks selline hüüdja hääl, pea otsast karjunud Ristija Johannese hüüatus tabanud väikese linna tänavatel vaid paar liikuvat olevust. Vaadake ise, kaks kassi, üks must-pruun-valge angoorasugemetega ja teine hõbehall, ärajooksnud kõrget briti tõugu volask, istusid turuhoone kalaosakonnapoolsel küljel ja vahetasid teineteisega laisalt kohti täpselt niisama ajuvabalt, nagu Viljandist kümnekonna kilomeetri kaugusel Paistu kaunis Põrguorus võtsid niheledes päikesevanne kaks Johannest, verinoor Johannes Semper ja noore verega Johannes Barbarus, esimene neist luges luulekogu rohukõrtest, teine raamatut vampiiridest. Just nõnda nagu kassid ootasid kalaauto saabumist turu Valuoja poolse värava juurde, passisid ka kaks Johannest leeritunni algamist kohalikus kirikus. Barbarus oli juba Paistu kirikumemmede hulgas tähelepanu pälvinud oma sandaalidega paljaste jalgade otsas, nii et naiste üksmeelse arvamuse alusel oli tegu tõelise Ristusega! Nüüd oli ta oma mõlemad jalad pannud ojja, mis jooksis väledalt läbi Põrguoru, ning ootas kannatamatult, millal saab jälle leeritunnis tüdrukute pluusidelt kirpe püüda. Kuid muidu tukkus haljendavate viljapõldude keskel asuv Viljandi linnake liikumatult nagu metsa pöörav külatee.
Kuid mõnes Viljandi linnakese jahedas keldris käis ikkagi kibekiire töö. Nii oli õllebaar Kulksis ametis baaridaam Jazumtšik juustu lõikamisega õhtuse soome luuletajate esinemise tarvis. Õllebaari pidi sisenema järsust trepist, sest tegu oli vana tapamaja keldriga, mille ukse kohale oli lihtsalt nüüd õllevaat riputatud. Maakividest tursked keldriseinad pidid kannatama kõike ning kuigi nii mõnedki kunded varastasid siit vihmavarju sisse peidetult singilõike ja isegi õlleklaase, võis Jazumtšik neid korrale kutsudes teha vaid veidi etteheitvalt keelega at-tsa-tsaa, ei muud, sest põhimõtteks oli „oleks vodka ja selles lodka“, see tähendab pidu pidi käima vahetpidamata ja kõigilt rikastelt Sutse pensionäridelt tuli nende raha kokku korjata. Nii polnudki suurt vahet, oli selleks mõni depressiivne maalikunstnik, alkohoolikust leheneeger või hiigelsuure bolonkaga hallipäine vanur – kõigi nende käest tuli nagu soome rahvuslooma, karu ehk Vana-Antti küüniste vahelt kupüürid enne ööd kätte saada. Ning hea oli, kui kunded hüppasid leti ääres justkui tihased külmaga ümber maja ning joogid said kanged nagu Sutse sügavaim järv, põhjatu Päijänne, 95 kraadi pidi alla minema sama kiiresti nagu uppunu tõstepommiga järve 95 meetri sügavusele põhja! Või kui mõni telliski lahjemaid jooke, siis pidi sellegi kitsipunga laud olema lai ja vahutama õllest nagu hiiglaslik Suur-Saimaa! Rääkida võisid sutselased muidugi mida tahes, Jazumtšik pidi kõigi nende lollustega nõus olema ja takka kiitma kõigi rumaluste puhul, justkui tegu oleks olnud pühadehommikuks värvitud munadega või õlis ostetud mõõgaga, millelt rooste alles kolmandal päeval pärast ostmist ehmatusega üles leiad.
Tere, Viljandi, ptüi, Tartu!
Kuid jah, polnud tõesti mingisugust mõtet karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, sest, armas lugeja, meie kaks ja pool kangelast läksid kogemata kombel Balti jaamast hoopis Tartu rongile…
Katkendeid valmivast romaanist, järjest „Gogoli diskole“ (2015).
Luule WALTHER VON DER VOGELWEIDE Palestiina laulKeskülemsaksa keelest tõlkinud Loone Ots KRISTEL REBANE *Koormavedajate veri on tummine…; *Ühel päeval…; *Sina, kes sa emaüska…; *Minevik on… JÜRI KOLK *kas lind kes…; *teeb issand minu pähe…; *su niudeid katavad…; *oma näolt pühin…; *kas olete kunagi…; *su aeda ehib…; *jällegi tuled sa…; *mispärast kuu…; *sel õhtul lõpuks…; *põrgusse kogu kirjalik…; *miks ometi püha taevas…; *mu isa ta on…; *mul on üha raskem…; *nuusin ennast… TEELE LEMBER *kaks rida…; *süda otsib südant…; *ma armastan…; *on teritatud hambad…
ALEKSANDRA A. T. *mu lapsed on…; *lõhun end…; *hommikul, õhtul…; *lõpuks leian…; *ma ei hakka end…; Gruusia tänavakoerad; *“ole Aleksandra vastu hea“…
Proosa ELO SELIRAND Lastotshka lend
PIRET PÕLDVER Ärevus vist
ANDREI IVANOV Katkine mängusõdur Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
Artiklid IRINA BELOBROVTSEVA Andrei Ivanovi ideaal- ja reaalmaailmadVenekeelsest käsikirjast tõlkinud Marika Mikli JAAN ROSS Tallinna reaalidest Andrei Ivanovi jutustuses “Tuhk” LAURA MALLENE Eesti meedialahinguväljal, ettevalmistuseta
ANDREAS MALM Fossiilfašismi poole?Inglise keelest tõlkinud M. V. ADAM TOOZE Ökoloogiline leninismInglise keelest tõlkinud M. V.