Srečko oli nagu ilmutus. Tuli Malist, ÜRO sinikiivrite juurest, või õigupoolest praegu mitte enam Malist, vaid hoopis Gazast, kus ta oli värvikalt kirjeldanud mitut Iisraeli õhurünnakut, ja eestikeelses tõlkes oli äsja ilmunud ta raamat Darfuri-reportaažidest, millest mõni värskem pärines lausa pandeemia ajast. Raamatu pdf oli nüüd ka K-le saadetud, kaanelt vaatas vastu peente näojoontega, peaaegu söödavalt hõrk tütarlaps, kollane suuremustriline hõlst ümber; tema nimi, nagu jutust selgus, oli Zahra.
Srečko ise nägi välja nagu fucking noor Delon, ilusam veel, sihuke kuradi tibu, suured mustikakarva silmad, tihedad mustad ripsmed. Kui tundlik, kui tõsine. Iga nurga alt oli saatananahk ilus, sihuke ei tohiks kirjanik olla. Saatuse tahtel oli ta korraks Tallinnas – oli käinud lõõgastuseks Lapimaal, polaarpäevas omaalgatuslikku maratoni jooksmas – ja tema vestlus K-ga pidi sisustama hooaja viimase kirjandusliku kolmapäeva.
Srečko kirjutas arstidest, kes said palka 30 dollarit kuus. K. elas maailmas, kus toitu ostes ei vaadatud mitte niivõrd hinda, vaid ennekõike seda, kas toiduainet märgistas ikka eurotähekestega roheline leheke. K. kolleegid arvasid, et puutuvad kokku elu enesega, kui elasid Lasnakal või Mustakal, kus muru oli niidetud. Kui nägid narkojoobes tüüpi tuterdamas Randla tänaval või päevitanud joodikukampa kaklemas Erika trammipeatuses, jõudsalt gentrifitseeruvas Koplis, kus kõrtsis pakuti bataadifriikaid.
Srečko, tema liikus kohtades, kus tänavaid ja väljakuid kattis liiv, helekollane, punane liiv, kohtades, kus palavaga lehkasid õhus inimsitt ja sõnnik (mõtles K.), õhk oli plahvatuste tolmust hall. Ja inimvere lõhn päikeses, sedagi oli Srečko pidanud tundma! Veri, kusi, tolm, surma lähedus – millise eriliselt elusa lõhnabuketi see moodustas! Kuigi, miks peaks nii arvama. Kes otsustab, et selline elu on elusam kui elu heaoluühiskonnas, kannatused autentsemad? Eritised ja surma lähedus – erutav parfüüm my ass, nii ütleb sulle kohe mõni tüüp, kes on pidanud aastaid ravimatu voodihaige eest hoolitsema. Vägivaldne surm suhtelises heaolus on vägivaldne surm, ebavõrdsuses välja joonistuv vaesus võib mõjuda närvisüsteemile karmimalt kui tegelik. Kas ei kannata autentselt ka depressioonis heitlev valge keskealine mees ja buliimikust tüdruk? Elu, elusus – see on hormoonid ja virgatsained! Suur küsimus on, kas mõni hormonaalne olukord saab olla ehedam kui teine.
K. rüüpas kibuvitsateed, mille pakendile oligi trükitud ökoleheke, koos kirjaga ein nordafrikanischer Durstlöscher, ja skrollis materjale, mis talle Srečko kohta olid saadetud.
Janjaweedi korrakaitsejõugud terroriseerisid darfurisid, kihutasid motikatel ringi, nõudsid mittearaabia farmeritelt kümnist, et need üldse tööd teha saaksid. El Geneina linnakeses, pärast rünnakuid 2019. aasta detsembris: seal oligi ta tutvunud kauni naissõdalase Zahraga.
Uduselt meenus K-le selline suhtlusvõrk nagu OK Cupid. Seal oli ta tutvunud Darfurist Iisraeli põgenenud „šokolaadipoisiga“: your chocolate boy, tüüp ise oli end niimoodi nimetanud, K-d ei saanud rassismis süüdistada. K. oleks võinud vabalt ka ennast kuidagi nimetada, kas või suitsuheeringaks, vahet ei olnud, aga ta polnud leidnud midagi, mis oleks sobinud ta nahavärviga ja hõlmanud kena konnotatsiooni. Pistaatsiajäätis. Viimaks oli K. flirtimisest tüdinud ja jätnud šokolaadipoisi sinnapaika, millest oli lõppkokkuvõttes muidugi kahju, sest loost oleks võinud arendada kirjandusliku teema missuguse, siin oleks olnud traumat, kultuurilist diversiteeti, heroilist lahendamatust, ja küll ta pärast oleks poisist lahti ka saanud. See oli aastal 2008, mõni aeg pärast seda, kui Sudaani president Omar al-Bashir oli genotsiidi eest rahvusvahelise kohtu alla antud. Aga näe, K. ei viitsinud, ei tahtnud tüli. Veel mitu korda oli noormees kurtnud: „Where are you, your chocolate boy is waiting?“
Aga Srečko, tema oli kirjutanud reportaaži ka Mogadishust, al-Shabaabi terroristidest, oktoobris 2017, pärast veoautode pommirünnakut, millest K. ei mäletanud midagi: ründerekasid oli mitu, aga põhiline neist tappis mitusada inimest, kui tähtsal ristmikul õhku lendas. Safari hotell varises kokku ja Srečko tegi inteka rusude alla jäänud hotellitöötaja vennaga.
Afganistanis oli Srečko käinud, kirjutanud ISIS-e ja Talibani suhetest, aga ka Tabassumi-liikumisest, mis sai nime Shukria Tabassumi, üheksa-aastase tüdruku järgi, kelle ISIS koos seitsme teise hazaraga pantvangi võttis ja ära tappis. Mosambiiki oli ta jõudnud, kus ISIS raiuvat lastel päid maha, ja Süüriasse, Rojavasse, feministlikult edenenud Lääne-Kurdistani, kus ta intervjueeris säravaid sõduritüdrukuid. Vahi, vahi.
Ühe raamatu eest oli Srečko saanud suure rahvusvahelise auhinna, sakslastelt, aga preemiaraha polnud ta mitte enda peale kulutanud, vaid algatanud selle eest lastele mõeldud kliimateadlikkuse programmi. Loomakaitses oli ta samuti tegev ja kui võimalik, reisis Euroopas ainult jalgrattaga. Ülehomme pidi ta Tallinnast Ljubljanasse siiski lendama, Varssavi kaudu, aga muidu jah – jalgrattaga.
K. ei saanud aru, miks teda üldse oli kutsutud Srečkoga vestlema, võib-olla seepärast, et keset suurt suve polnud enam kedagi saadaval. Kunagi oli ta Sloveenia Kirjanike Liiduga mingeid asju ajanud, võib-olla ka seepärast kutsuti, kuigi Srečko liitu ei kuulunud. Sloveeni keelt K. ei rääkinud, vene keele põhjal sai midagi aru ja teadis, et tomat on paradižnik.
K. oli käinud eelmise valitsuse ajal demonstratsioonidel häält tegemas. Oli seisnud Stenbocki maja ees, NAZIS RAUS-tüüpi plakatitega, karjunud EKRE-ga koalitsiooni läinud ministritele näkku: „Häbi!“ See oli lihtne, ja ega nood end sellest häirida lasknud.
Srečko seevastu kirjutas, kuidas ta hoidis haiglas põletushaavadesse sureva sõbra kätt. Võimas, tekitab kimbatust, kuidagi ei oska me teiste valu vaadelda, kui see on päriselt, jee! Kes aga niisuguse asja kirjanduslikult välja haub, peab olema stilistiliselt ettevaatlik, sest vana tõde on, et kitš on paatose vennake. Pange verise kere kõrvale veel õunapuuõied ja laste süütud kilked, ongi korras. Ja eks tea juba teismelised, et kämp on traagika õeke: raske on teda eemale hoida, kui kirjutame inimjalast, mis paistab Ruanda kirikulistele prügihunnikust, või lugupeetud ülemuse peast, mille ISIS on teibasse ajanud. Tegelik verine kere ja kirjanduslik verine kere, kes neid saaks võrrelda!
Ah, kade oli ta Srečkole, tõmbus kadedusest sisimas kipra nagu kuivand ploom, häbenes oma kadedust (tühine adrekajaht võrreldes teise inimese missioonitundega!), ja tänulik oli ta, sest Srečko taustal valgustus kõik äkki selgelt välja. Inimene on elanud, eluga riskinud!
Siis mõtles ta: Mägi-Karabahhia. Donbass. Seal ei olnud Srečko käinud, vähemalt ei olnud ta neid kohti maininud.
Kas K-d võidaks veel kuhugi tahta, vaatlema, ülevaadet kirjutama? Mida on vaja, et ametisse kõlvata? Kõigepealt tuli talle miskipärast pähe teetanus. Teetanusevastane süst oli talle viimati tehtud rohkem kui viisteist aastat tagasi, selle peaks vist laskma uuesti teha.
Ah, ja vaat mis. Hiljuti oli ta kuskilt lehest lugenud, kuidas ajakirjanikud tegid taktikalise abipolitseiniku testi. Võib-olla peaks suutma selle ära teha. Ta kaapis netist andmed välja: tuli joosta, istesse tõusta, kätekõverdusi teha, ja igal alal oli võimalik saada üks kuni kolm punkti, või siis mitte ühtegi. K. otsustas alustada kätekõverdustest, need talle suhteliselt meeldisid, rühmatrennides kah, kus suurem osa tegi põlvedel, aga tema uhkelt varvastel, vähemalt esimesed neli-viis setti. Maksimum tuli siit kätte saada, see tähendab 36. Esimesed kakskümmend viis tulid mõnuga, jee, ta võib rinna vabalt vastu põrandat lasta, järgmised viis okeilt, aga viimased kuus muundasid käed puunottideks. Fuck, kirjanik ei anna alla, valmis. Et saada istessetõusu eest kolm punkti, pidi neid tegema 45, no problemo.
Nüüd oleks pidanud jooksma ka, ja jooksmas käis ta ju rõõmuga, ainult et kõik see oli muidugi jama. Sest lõpuks ei jookse sa kuhugi, drooni eest mitte, ja kätekõverdused ei päästa matšeetedega hutukamba eest, kuigi nood vist enam matšeetedega ringi ei lipanud. Siiski võidukana tõusis K. püsti, jõi paar lonksu vett ja jäi passima, justkui oleks keegi võinud talle nüüd öelda, et jee, tubli, paki asjad ja sõidame kriisikoldesse. Klassikaraadio mängis, päike paistis. Äkki teadustati, et algab saade, mille jaoks K. oli samuti intervjuu andnud. Ei. Spontaanselt astus ta raadio juurde ja vahetas kanalit. Selline inimene, oma häältki ei suutnud ta kuulata, ei.
Nimelt tundus talle sageli, pärast raadios või telekas mõne inteka andmist, et stuudios oli tema sisse läinud Arnold Rüütel. Mitte küll sisuliselt, slava boogu, aga maneerilt, stiililt. Reibas jahvatus, mis vältas ja vältas, kuni aeg sai otsa ja pointi ei tulnudki. Võib-olla ainult mitmekordse kiirendusega. Kas niisugusest saaks sõjareporterina asja? K. kartis, et hakkab heietama aegade algusest, kui oleks vaja ühtainsat teravat kujundit. Ja paiskab välja üksnes paar irdset kujundit, kui ometi oleks vaja laiemat konteksti selgitada. Vaja lühikest žesti: tema jahvatab; vaja pikka selgitust: tema teeb kiire žesti. Pidev off-beat, seda oli ta enda juures tajunud.
Pealegi oli ta harjunud närima ühe fraasi kallal, nagu kulus. Ootama paar nädalat õiget aega, et fraase üldse närima hakata. Diplomaat ta ei olnud, allus provokatsioonidele.
Aga kas pole nii, et sõjareporteri puhul loeb eelkõige valmidus, mitte niivõrd suutlikkus? Otsustatakse selle alusel, kes lihtsalt on nõus minema?
Ta sõi ära apelsini ja vaatas feissi. Seal oli üks tuttav postitanud lõigu loost, kus üks tüdruk rääkis cool’ilt oma isa eesnäärmevähist. Tekst oli kahtlemata vahva, küüniline. Aga sihukest, mõtles K., sihukest saab ju teha ikkagi ainult diivanil! Tänapäeva küünik ei ela mitte tünnis, vaid diivanil ja raamatukogus, seal istudes saab sust muidugi lõpuks vaimukas Larkin. See on ikkagi hellitatud, keskklassi inimeste teema. Raisk, ta mõtles juba nagu Sloterdijk, no ei, aga ikkagi tundus talle nüüd, Srečko ilmutusest ümber sündinuna, et küünilisse maailma saab sukelduda paari liigutusega, suhh, ja ongi põhi käes, lõbus, vaimukas, aga, aga.
Tunnike vestlust oli vaja ette valmistada, võib-olla tund kakskümmend, sest külaline oli haruldane.
„Archilochos,“ ütles K. „Tema oli omal ajal tudengite lemmik, sest ta viskas kilbi põõsasse. Või vähemalt luuletas sellest.“
„Aa, okei,“ ütles Srečko ja naeratas. „Archilochos?“
„Tead teda või?“
„Ma ei usu.“
„Aa, okei.“ Nonoh, mõtles K., jess. „Oli üks vana-kreeka luuletaja, arukas inimene, sõjasurma ei ülistanud, kangelasjoru eriti ei ajanud. Pidas targemaks jalga lasta ja ellu jääda – väga moodne, vaprus my ass. Kõik võiksid olla sellised, mis sa arvad, relvakonfliktid saaksid otsa?“
„Ma olen põhimõtteliselt patsifist küll. Muidu ma ilmselt ei teekski seda tööd. Kui sa oled agressori vägedes, palun väga, proovi, viska kohe relvad põõsasse. Aga kui pole – “
„Mhm.“
„Muidugi, need konfliktid on tihti lootusetult puntras. Sõdivaid pooli on mitu, huvisid ja arusaamu ei muuda. Nii et ainus võimalus talutavaks eluks ongi põgenemine, mis pole nii lihtne nagu sel su luuletajal. Ma olen püüdnud lääne inimesi kõigutada, näidates –“
K. (kärmelt, edevalt): … teiste valu, Sontag?
Srečko: Noh, jah, Sontag on hea. (Hetk vaikust, pilk üle publiku peade.) Ma olen muutunud üha skeptilisemaks. Ma ei näe, et minusuguse tegevusel oleks siin üldse mingit mõju. Iraak, Afganistan, Somaalia. Darfur, Kongo DV, Süüria, Liibüa, Gaza. Kõik läheb edasi. Kus on meie kirjatükid midagi muutnud?
K: Mõtle sellele, kui neid reportaaže ei oleks.
Srečko: Tõepoolest, praegu saab keegi vähemalt panna loo juurde vihase või nutuse emotikoni. Suurepärane.
K.: Ma arvasin, et sina oma missiooni ei vaidlusta.
Srečko: (ingellik naeratus, isegi nagu muie)
K.: Peaaegu nagu arstid või.
Srečko: (ohkab, üsna seksikalt)
K.: Ma arvasin, et ainult meie siin, tsiviilmaailmas, suhtelises heaolus, põeme, kas sellest, mis me teeme, on ikka tolku. Et see äkki pole nagu päris. Nagu turvalisus polekski päris elu.
Srečko: See on ju nonsenss.
K.: Jah. Lõpuks peab keegi elama ka buržuaasses paradiisis, see on ka kohustus, mida peab täitma. See tähendab, keegi peab elama nii, nagu elataks paradiisis, kui see oleks olemas.
Srečko: Ilmselt, aga me ei ole ju kusagil nende tingimusteni jõudnud. Kui me üldse oskame öelda, mis tingimused need täpselt peaksid olema. Paradiisis.
K.: Aga mida sa teeksid, kui me elaksime globaalse rahu, külluse, jätkusuutlikkuse ajastul? See on tegelikult oluline küsimus. Mida teha olukorras happily ever after, kas või teoreetiliselt?
Srečko: Muidugi on see oluline. Sest seda tuleb ju teha juba praegu, eks ole. Elada utoopiat. (Naeratus.) Ilmselt teeksin ma muusikat. Ühemehebändi, näiteks.
K.: Jah. Ma olen ka mõelnud. Et muusika, matemaatika, keel. Võib-olla ka mingi visuaalimäng – kui see on su eriala. Midagi ikka jääb, millega tegelda, isegi kui vägivaldsed konfliktid peaksid taanduma, nii et usutavad narratiivid muutuksid, noh – kuidagi lahjemaks või. Kui püha trauma peaks ära kaduma!
Srečko (naer): Kõlab ilusti. Ma kahjuks ei karda, et mu praegune elukutse ära kaoks.
„Heh, jah, ma ka ei karda,“ ütles K. „Väga põnev vestlus on olnud, aitäh, ja laseme lõpuks publikul ka küsida. Pikalt ärme tee, aga mõnele kiirele küsimusele jõuab külaline vastata.“
Ja küsitigi kiiresti, ilusa inimese asi. Näiteks, kas Srečko oskab araabia keelt. Jah, ikka, mingil määral, muidu oleks tal märksa raskem oma tööd teha. Üks nooremapoolne mees küsis, mis saab Janez Janšaga: see istus korruptsiooni eest kinni (kusjuures paar miljonit pistist võttis ta soomlastelt, eks ole), ja nüüd on jälle peaminister, mis meeleolud valitsevad? Srečko ei soovinud Janšat kommenteerida, olukord ta kodumaal oli haige.
„Mis see siis tähendab,“ ütles üks paksu pintsakuga vanamees, keda oli varemgi kirjandusüritustel näha olnud, „kus me niimoodi jõuame? Te käite kuskil – Etioopias, Tigranis, aga koduseid afääre ei kommenteeri!“
„Tigrays?“ küsis Srečko. „Ma seal ei ole käinud. Mis puutub Janšasse, siis loomulikult, ta on korruptant, kui pehmelt öelda. See on haletsusväärne valitsus. Ainult et niimoodi korrutada on liiga mugav. See kajakoor – ma ei tunne, et minust oleks seal kõige rohkem kasu.“
„Tigrays,“ ütles vanahärra.
„Kas teid kannustab adrenaliinivajadus?“ See oli keegi prillidega tüdruk, tundus, et alles gümnasist.
Srečko naeratas, kenasti siiralt, lapselikult. „Ilmselt ei mõjuks usutavalt, kui ma seda täielikult eitaksin.“
Kliima soojenes, hooaja viimane kolmapäev oli palav, aga Euroopa Liidu Eesti esinduselt oli tähtsaks sündmuseks veinid kätte võideldud: kuna tegu oli tõlkeõhtuga, siis sai. Pasteedipallid rukkilillega, juust, karulaugu- ja peedipesto. Ah, see oli neetud, et Euroopa Liit neid musta laega saalis kostitas, sest muidu oleksid nad läinud sööma Pegassi, ja seal poleks olnud klaverit!
Nüüd seisid K. ja kolleegid pillist viie meetri kaugusel, esialgu, Srečko tuli K-d kenasti põneva vestluse eest tänama. Ta oli veidi lühem, kui K. oleks arvanud, aga ilusa kehaehitusega, võis eputada õhukese sinise särgiga, mille alt paistsid saledad, voolujoonelised lihased, nagu pliiatsiga joonistatud. Ütles, et loodab K-ga tulevikus veel kohtuda, ja K. väljendas sama lootust. Muide, K. tundis päris mitut sloveeni kirjanikku: peaks võib-olla tulema sinnakanti aega veetma? Aga Srečko ei viibinud kuigi tihti kodulinnas, tõesti mitte. Ega saanud paraku kauemaks ka Tallinna jääda, ja isegi sellelt ilusalt õhtult pidi ta varsti lahkuma, sest Varssavi lend läks jaburalt vara, kell kuus. Seepeale ütles Krista Kaer, et tahab Srečkole ühest mõttest rääkida ja räägib siis parem kohe, eks tahtis vist festivalile kutsuda. Kui nad viisakalt eemaldusid, haaras K-l käsivarrest vanamees, kes oli küsinud Etioopia kohta, ja ütles, et soovib autogrammi. Sirutas välja Srečko raamatu.
„Oot, aga mis mina sinna. Ma ei puutu ju asjasse.“
„Ikka, ikka. Ma tahan õhtust mälestust.“
„Kummaline kirjutada.“
„Ikka.“
K. viskas tiitellehele diagonaalis loetamatu väikese allkirja ja vanamees ütles: „Mul on üks teine jutt veel. Mul on valminud üks käsikiri, kahest vennast ja Nõukogude armeest.“
Ou gaad.
„Vanem vend saadetakse Afganistani, õhudessantväkke, ja noorem läheb hullukasse! Kuidas inimeste saatused lahku liiguvad, eks ole. See on meie rahva lugu. Suurest romaanist räägitakse, eks ole, aga need lood on ju siinsamas. Vendade lugu, vennad,“ – vanamees tegi koorijuhilikult laia žesti – „see on kultuuris arhetüüp, eks ole.“ Sõna „arhetüüp“ hääldas ta rõhuga viimasel silbil. K. naeratas kannatamatult.
„Romulus ja Remus, Karamazovid. Ja see, teate, on mu oma poegade lugu.“
K. turtsatas, mõttest, et Karamazovite loo võiks isa perspektiivist ümber kirjutada. Kui keegi seda juba teinud ei olnud.
„Vanem poeg, tema on nüüd ehitusel, pool nägu on tal põlenud. Aga Eestis, pange tähele, mitte Afganistanis, Eestis! Autoga läks põlema, kukkus mul kihutama, hea, et eluvaim sisse jäi. Teine poiss, tema on Marbellas. Vaat kuidas saatused lähevad.“
„Mis te pojad siis ise käsikirjast arvavad?“
„Aah!“ Vanamees rehmas suurelt käega. „Aah, nemad löövad käega. Et las vanamees kirjutab, hihihhii. Aga luuletusi poiss ei taha, käskis selle välja võtta, mis ma talle viimasel aastal kaardiga saatsin, algab nii: „Aimar on nüüd dembel, mõtted tal aina lembel“. Lembe oli tal pruudi nimi ka, noh. Aga ma vaatan veel. Mul oleks vaja –“
„Teate, saatke see romaanivõistlusele. Järgmine aasta tuleb jälle, kindlasti on teil lööki. Näete, küsige Tiit Aleksejevilt, tema teab täpsemalt. Ta on seal.“
(Hehee, jee. Sorry.)
„Ahah, ahah. Ma mõtlesin, et –“
„Ma ei räägi kellelegi, mis ma kuulsin. Eks ole? Edu!“
Srečko seisis nüüd juba kirjanike maja tüdrukute keskel, arusaadav.
See oli kolmas klaas Pinot Noiri, mis tühjaks sai. Joviaalne poeet pseudonüümiga Muri, kes pudeliga ringi tiirutas, kallas K-le uue klaasitäie rubiinpunast joogikest, kuulutades suure häälega, et sõjareporteri õhtuks oleks pidanud valima mõne tummisema veini, mis rohkem verd meenutaks.
„Mhmm,“ tegi K. hajameelselt, „jah, aitäh, aitab.“
Ta võttis paar lonksu, pani siis klaasi lauakesele, mille taga nad Srečkoga juttu olid ajanud, ja läks tõmbas klaveri alt tooli välja. Istus, tõstis kaane üles ja hakkas mängima Debussy „Clair de lune’i“. See oli kohutav. Päris alguses siiski mitte, lugu algab aeglaselt, helgelt, õhuliselt nagu Acqua di Parma parfüümid, akordidega õnnestus kah veel kuidagi ära petta (arvas K.), aga traktoristlikumaid arpeggio’sid kui tema omad andis otsida.
Ta oli adunud, et teda tõepoolest jälgitakse. See viskas verre üllatava, väga ebameeldiva, mõttetu adreka. Kaua polnud K. midagi nii imelikku tundnud, nimelt ei öelnud hormoonid „võitle või põgene!“, vaid „püdeldu!“, sõrmedest oli kadunud igasugune kargus ja täpsus, need lausa nagu surisesid lollakalt.
Ütle endale, et sa tahad mängida, mõtles K., et see on kõige kihvtim asi, mida sa üldse teha tahaksid, kas või aeglaselt. Imeilusad kuueteistkümnendike read, mihuke voog, eh, ja siis tuli kaks identset takti, mida K. mängis kolm korda järjest, taibates, et edasine on jaburalt meelest läinud. Kodus jukerdades oleks ta selle kätte saanud, jah, küllap ka ilma noodita, aga praegu – persse.
Ta katkestas mängu ja ütles: „Hehee, paistab, et vein on oma töö ikka korralikult ära teinud. Proovime ühte teist meeleolukat lugu.“
Arulageduse deemon, kes talle sisse oli läinud, käskis alustada Mozarti 11. sonaadi viimast osa, Rondo alla turca.
Algus tuli isegi sujuvalt, kordus ka, K. ei oodanud endalt midagi. Ja siis äkki voolas sellest mõttest (kas lähebki ilusti?) sõrmedesse jälle seesama plöga. K. püüdis olukorda päästa forsseerimisega, piduliku A-duuri kohta oleks mõni õpetaja öelnud puudelõhkumine, näiteks. Kes see käskis, aga nüüd oli juba hilja. Fis-mollis algav osa, mis talle tegelikult kõige rohkem meeldis, lapsena oli meeldinud, kui sõrmed veel püdelad polnud – see osutus nüüd ilgeks noodipudiks, pöidla ja neljanda sõrme sebimiseks. Tuligi kala ära, johhaidii. Kordus oleks võinud muljet parandada, aga seal tuli kala teises kohas. Elagu.
Enne coda’t, kus pidulikud käigud on hakitud kuueteistkümnendike oktaavihüpeteks, läks lahti katastroofiliselt ragisev traktorisõit, kas te Belarusi olete näinud. K-le kangastus, et ta võiks coda’s lõpuks hüpped mööda lüüa, aga jabura paisutamisega õnnestus tal seda siiski vältida. Kuigi võib-olla oleks olnud uhkem juba kala-akordiga lõpetadagi, läraki – oleks olnud täismahus stand-up! K-le plaksutati viisakalt, tolle sonaadilõpuga teisiti nagu ei saagi, aga tema mõtles: maa alla, raisk.
Ja siiski, blamaaž oleks olnud peaaegu üleelatav. Inimene peab taidlussoovi endale andestama, peab sellesse mõistvalt suhtuma, isegi kui ta kunagi on saanud vastaval alal konventsionaalset haridust. Mingist aspektist vaadatuna taidleme kõik. Jah, blamaaži oleks andnud summutada, isegi ta enese hinges: kui poleks järgnenud seda, mis nüüd järgnes. Ja see oli etteaimamatu. Tõsi, K. oli märganud küll – kui ta nüüd meenutas –, et saalis, seina ääres, seal, kus raamatuid müüdi, seisis tooli peal vutlaris kellegi kitarr. Ta oli vist mõelnud, kui ta üldse midagi mõtles, et kitarr kuulub ilusale tüdrukule, kes raamatuid müüb, või mõnele kuulajale. Paraku oli see Srečko jagu.
„Võib-olla algul siis kah midagi klassikast.“
Juba tema pillihäälestamist oli eesti kirjarahvas kuulanud nagu äraarmunult, ja nüüd hakkas sõjareporter mängima Piazzollat. K. ei osanud öelda, mis oli loo pealkiri, igatahes mitte „La Muerte del Angel“, aga mingi värk ta oli, piisavalt keeruline, et panna pahandatult mõtlema, millal on raipel veel aega pilli harjutada. Märkimisväärne ajajagamise geenius, see kaunis Srečko.
Järgmine oli Bachi prelüüd BWV 999. Tuli ära, üldrahvalik kuldhitt nagu Türgi marss, ainult selle vahega, et Srečko ei pannud kordagi kala. Vot ei pannud.
Sellal kui teised armunult kuulasid, tootis K. peas jaburat teksti, mingit luuserikirjandust, püüdlikuks eneserahustuseks.
Reegel nr 1: täis peaga ärge klaveri taha istuge, ennem minge promillikesega autorooli! Sõltub muidugi, mis on teile tähtsam: kas elu – mille kaotamise tõenäosus on, ütleme, 0,7 promilliga väike – või autunne, mille kaotamise tõenäosus on suur. Muistsetele heerostele näiteks oli tähtsam autunne. Persse, jah. Väikeaju, cerebellum, peenmotoorika ja liigutuste ajastuse keskjaam ei tööta ju! Mis plokina salvestatud ja meelest läinud, seda enam naljalt kätte ei saa, juhmistunud ajukoorel puudub ligipääs.
Reegel nr 2, esimesest reeglist tähtsam: ärge üldse istuge avalikus kohas klaveri taha, kui te mängite pilli võib-olla korra kuus.
Reegel nr 3: kui olete kahte eelmist reeglit siiski eiranud, püüdke mängida midagi moodsat, mida vähesed tunnevad; rangelt on keelatud kuldsed klassikahitid!
Reegel 4: kui olete kolme eelnevat reeglit eiranud, oletegi omadega perses. Palju õnne!
K. pilk püsis mehaaniliselt Srečkol, tolle kõhnadel sõrmedel. Nüüd ei tundnud ta enam ka tahtmist kuhugi Darfuri ega mujale minna. Somaaliasse, Afganistani – eh, jah. Mis võlu selles enam on, kui riskid eluga, aga ise oled kalapanija. Ilgelt egotsentriline kalapanija veel, kelle juures tekitab erilist piinlikkust, et ta end nii tõsiselt võtab. Ah! Oleks ainult saanud aega tagasi kerida! Sellesse hetke, kus ta hakkas idiootlikult klaverile lähenema. Enne üks jalg, siis teine. Tagasi hetke, kus ta esimest Pinot Noiri klaasi hakkas suu juurde tõstma. Oh jaa – hetke, kus ta märkas, et kellegi kidrakärakas varitseb seina ääres! Mega ohumärk. Kui K. oli mingitel üritustel peast venekeelseid luuletusi lugenud, oli ta alati igaks juhuks enne küsinud: ega siin venelasi ei ole? Miks ta nüüd valvsuse kaotas ega küsinud, kas siin muusikainimesi pole?
Ta mängis peas uuesti mõlemad nässuaetud lood läbi, paranoiliselt, peaasi, et näpud totralt kaasa ei liikunud. Või kui nad kohati liikusidki, polnud vahet, sest saalisolijad jälgisid üksisilmi Srečkot. Nagu ilmutust. Ingel oli nüüd hakanud tõsiselt, aga natuke häbelikult mingit sloveenikeelset laulu laulma. Muidugi oleks olnud tore teda puudutada, libistada käsi mööda hästi disainitud põski, kaela, saledat keha, ingellikku nahka. Tunda, kuidas inglikopsud inglirindkeret üles-alla liigutavad.
Kuhugi mülkasse, mõtles K. Lõplikult kuhugi tühisuse ja lodevuse pessa uppuda, kaifida oma sooja allakäiku. Jah, kõige targem oli jalga lasta. Mitte jääda viimaseks hängijaks, nagu tal muud elusisu ei oleks kui kirjanike majas eputamine. Srečkoga oli üks-null, või oli see kaks-null, see tähendab, null-kaks.
Ta jõi kiiresti järjest kaks klaasi vett, lehvitas Srečkole, kes justkui noogutas. Otsis telefoni välja ja suundus trepist alla. Jäi teisel korrusel seisma, hoidus Soome Instituudi ja peldikute poole, et kõla summutada.
„Halloo.“
„Halloo, magasid või?“
„Mitte päris.“
„Oioi.“
„No ei, ei maganud tegelikult.“
„Ma mõtlesin, et uurin, kuidas sul läheb.“
„Ohoo, vaata, kus.“
„Jah, näed, vahel juhtub.“
Korraks tekkis vaikus, millesse sekkusid ülakorruse õrnad kitarrihelid.
Sann oli K. vana sõber, kes kuidagi oli kultuurielust välja vajunud, põhiliselt sotsiaalse ärevuse pärast, vist. Mitte päris jooma kukkunud, aga irdunud, depressioonis, vaimukas. Mingi päev või õieti öö oli ta K-le äkki helistanud, täispäi, hakanud peale ajama, et nad võiksid kokku saada, Sann võiks talle külla tulla, äkki K. tahaks temaga magada ka. K. oli arvanud, et see pole hea mõte.
Tänasesse õhtusse õnnetu ja sarkastiline Sann sobis.
„Sa oled seal oma Sauel või?“
„Jah, praegu olen.“
„Äkki ma tulen sinna? Kui sobib?“
Tüüp vaikis sekundi, nohises, ütles: „Aga no tule siis. Ok.“
„Võtan mingit snäkki ka kaasa? Veini?“
„Kuidas tahad.“
„Ok.“
Oma nelikümmend minutit polnud K. enam joonud. Koju auto juurde oli ka väike jalutuskäik, poolteist kilti läbi sooja linna. Üks kõva kohv, veel paar klaasi vett, meili tšekata, siis võib sõita küll. Polnud ka nädalavahetus, et ment igal pool vahiks.
K. sõitis suveöös väga korralikult, kuuekümnega, ei kavatsenud millegagi tähelepanu äratada. Kaifis kõigele vaatamata malbet roosat öövalgust, nagu ka mõtet, et varsti saab ta Sanniga mandumisest rääkida. Elu jooksul tuleb koguda sõpru, kellega vajadusel koos manduda, elukvaliteedi tagamisel on sel olemuslik tähtsus.
Mõtisklevalt kulges K., kuni Nõmme ujula juures sõitis tast mööda hõbedane Corolla, sedavõrd võimas tümakas sees tuksumas, et auto ümber moodustus bassidest peaaegu nagu pilv. Haledad prolevõsukesed, ebakindlad, neist polnud vaja välja teha. Aga K-le hakkas silma Läti numbrimärk ja ta pani Corollale järele. Jõudis selle kõrvale, vaatas sisse, autost vahtisid irvitades vastu musta verd poisid, õigupoolest vist küll juba kolmekümnesed tüübid, ilmselt türklased. Tümakast ei saanud aru, see oli internatsionaalne saast. Üks vennike ajas K. pilku tabades keele suust välja ja võdistas seda debiilselt. Kuradi ahvikari. Siis vajutas Toyota juht gaasi põhja ja pühkis minema, K. nägi veel numbrimärgil Sixti rendifirma must-oranži riba, mhm, ja tõmbas neile järele.
Vabakalt Pärnu maanteele välja sõites aeglustasid korraks mõlemad, türgi poisid võdistasid jälle keelt ja K. näitas fuck you, mispeale Toyota juht püüdis talle ette keerata, matšohakatis, aga K. sõitis, adrekas rinnus, ikkagi kõrvalt mööda, heh, ja Pässa Circle K juures oli mõlema kiirus jälle 100, 120, siis 140, 170.
Tahavaatepeeglist paistsid sinised vilkurid. Raisk küll, masendav klišee. Vajutame 250, vennikesed? Toyota juht tallaski gaasi edasi, K. mõtles, et politseil on Škoda, palju see välja võtab. Kui seda pole just kuidagi tuunitud. Aga neil on ka muid jõude, kopterid. Relvad – raiped tulistavad rehvidesse, Soomes oli mõne aasta eest üks kihutaja joonelt maha lastud. Toyota lendas edasi, turistikaabakad sees, pandeemiajärgsed pääsukesed, äkki Saksamaa türklased. K. aeglustas, laskis vilkuritega Škodal endale järele jõuda ja tõmbas tee äärde.
„Tervist, liikluspolitsei. Teie juhiluba.“
Krähmulise näoga noor mees esitas neid fraase nagu leierdatud luuletust, peaaegu irooniliselt.
K. mõmises, küünitas tagaistme poole, sikutas sealt koti, koukis rahakotist juhiloa.
„Teie kiiruseks saime praegu 168 kilomeetrit tunnis.“
„Ai. Pahasti.“
„Pahasti jah. Kiiruspiirang on 110. Selle kiirusega te sõitsite viiekümne alas.“
„Minu meelest üheksakümnega. Meil tekkis väike võidusõiduteema.“
„Puhume ka.“
K. puhus kiiresti, kähvatades, andes oma parima, et hõlmatud oleks vaid väike osa kopsudest, aga võib-olla olid need trikid ainult müüt. Ta mäletas lapsepõlvest, kuidas puhkpillimängijad, vanemate tuttavad, olid kekanud, et oskavad võmme ära petta. Võmme. Kiirusega oli see K-l tol aastal kolmas kord vahele jääda, aga müstilisel kombel ütles politseinik: „Hästi. Tulge meie autosse.“
„Lihtsalt huvi pärast, kus te olite, ma üldse ei märganud patrulli?“ küsis K. politseiautos. Tõsi, see oli salakaval tumesinine Škoda neil, seapeetidel.
„Teisel pool teed olime Laagris. Me’i saand kohe teile järele.“
Me’i saand kohe teile järele. Corolla lendab üle piiri, imbetsillide töllakad keeled lehvimas.
„Nendele te nüüd ei saagi järele,“ ütles K.
„Ärge nende pärast muretsege. Pardakaamera on olukorra fikseerinud. Tegeleme kõigepealt teie juhtumiga.“
Ebaõigluse soe raev tõusis K-le pähe. Ta keerutas tigedalt, kalkuleerivalt hõbeketti, märkas seda tehes, et oli oma mustale antifa-särgile mingi pleki peale ajanud: loodetavasti siis alles Euroopa Liidu snäkkidega ja mitte juba enne esinemist, muidu oleks null-kolm.
„Need olid türgi poisid, või seda tüüpi, musta verd,“ ütles ta. „Läti numbriga rendiauto, Sixt. Sellise tempoga on nad tunni aja pärast üle piiri.“
Teele Lemberi „Süstemaatiline unistaja“ algab luuletusega sellest, mida minavormis rääkija teeks, kui saaks olla üheks päevaks mees. Loetletakse asju, mida võiks teha, aga mis ei paku huvi – põrutada naisi, teha karjääri, nõuda naistest suuremat palka. Sugudevaheline ebavõrdsus ühiskonnas nagu muuseas mainitud. Ent mõte, mis lõpuks välja öeldakse, on nii totter, et paneb oma ootamatuses tahtmatult naerma. Õnnestunud valik, kuidas raamatut alustada.