Arhiiv

Kui kolisin kümmekond aastat tagasi ühes Ida-Saksa linnas kollektiivmajja elama, ei olnud mul kuigi head ettekujutust, mis mind ees ootab. Esimestel nädalatel pakkus põnevat mõtteainet pööningukorruse käimlast leitud kriminaalromaan, mille tegelaskujud meenutasid meie maja elanikke. Romaani tegevus toimub utoopilises tulevikuühiskonnas, mis on välja arenenud umbes 50 aasta jooksul: ühiskondliku pöördeni viinud võtmesündmustena leiavad mainimist eurotsooni võlakriis ja protestid kasinuspoliitika vastu, araabia kevad ja vastupanu Euroopa Liidu rassistlikule piirirežiimile. Nüüd on aasta 2063 ja meie – ehk siis mu kaaslased toonasest kollektiivmajast – oleme juba üle 80 aasta vanad. Me ei ole uue ühiskonnakorraldusega päriselt kohanenud ja elame selle aluspõhimõtteid ignoreerides endassetõmbunult gano’s, mis pole lõimitud ühtegi bolo’sse.

Tunneme võõristust nooremate inimeste hüpliku soo suhtes ja eelistame vanamoodsat soobinaarsust. Ümberkaudne maailm ei huvita meid kuigivõrd, pühendume omakeskis hedonistlikele eksperimentidele. Parasjagu on meil käsil katse proovida läbi kõik narkootilised ained, mis õnnestus enne üleminekuperioodi ära peita. Psühhedeelse vanaduspõlveidülli katkestab mõrv. Tapetud vanainimese surma asjaolusid hakatakse uurima, ja mis siin ikka keerutada – raamatu lõpus selgub, et kuriteoks on kapitalism.

Kollektiivmaja vastse elanikuna kulus mul natuke aega, kuni mõistsin, et see meeleolukas käsitsi köidetud krimka on ühtaegu nii meie kogukonnamudeli manifest kui argielu kroonika. Diskursiivsel tasandil oli meie kommuun inspireeritud kahe kapitalismikriitilise mõtleja radikaalsetest visioonidest – ühelt poolt P. M-i anarhistlik bolo mudel^[1] ja teisalt feministliku teoreetiku Frigga Haugi „neli-ühes perspektiiv“.^[2] Bolo on paarisajast inimesest koosnev autonoomne kogukond, millesarnased võiksid P. M-i ettekujutuses moodustada mittekapitalistliku ühiskonna baasi. Haug pakub välja ühiskonnakorralduse, mis põhineb ajaressursside ümberjaotamisel – kõik inimesed panustaksid võrdselt nii palgatöösse, hooletöösse kui ühiskondlikku töösse ning aega jääks ka puhkuseks ja enesearendamiseks.

Argitasandil kumavad romaanist läbi mitmed meie majakollektiivile omased vaidluskohad ja unistused, nende seas näiteks usk tehnoloogiasse. Meie majalgi oli katusel päikesepaneel ning elanikeks insenerid ja ökoloogid, kes arvasid, et kliimakriisi saab ohjeldada tehnoloogia abil. Sarnaselt romaanis kujutatud vanuritega suhtusime suure entusiasmiga eksperimentidesse: proovisime kväärida sugulussuhteid ja hoolepraktikaid, katsetasime (täitsa edukalt) kollektiivse omandivormi ja solidaarse majandusmudeliga, unistasime toidusuveräänsusest ja oma tuulegeneraatorist. Üks asi jäi meil siiski järele proovimata – me ei saanud üheskoos vanaks. Kümme aastat hiljem elavad meie majas teised inimesed, kes katsetavad seal juba uusi kogukonnamudeleid. Mina kolisin Eestisse ja tabasin ennast tänavu esimest korda elus mõttelt: „Mis saab, kui jään siin üksi elades vanaks?“ Hakkasin seepeale uurima, kuidas toimib vanaduspension.

Kuidas toimib riiklik pensionisüsteem?

Vabakutselise kultuuritöötaja vaatepunktist on oluline teada, et riikliku vanaduspensioni saamiseks peab olema vähemalt 15 aastat pensionistaaži. Pensionistaaži arvestamiseks on käibel kaks mudelit. Kuni 1998. aasta lõpuni kogunenud pensioniõiguslikku staaži arvestatakse tööraamatu kannete alusel, loovisikute puhul võetakse selle ajani arvesse ka loomeliitu kuulumist. Alates 1999. aastast arvestatakse pensionikindlustusstaaži töötasult laekunud sotsiaalmaksu alusel. Arvesse ei lähe seega mitmed kultuurivaldkonnale iseloomulikud sissetulekud, millele ei rakendu sotsiaalmaks, näiteks stipendiumid, litsentsi- ja autoritasud või teoste müügitehingud. Vabakutselisele kultuuritöötajale on see probleem juba tuttav, sest samal põhjusel tuleb pidevalt muretseda tervisekindlustuse pärast. Kel ei õnnestu vanaduspensioni ikka jõudes minimaalset pensionistaaži täis saada, neil on õigus nn rahvapensionile. 2021. aastal on rahvapensioni määr 225,18 eurot.

Mina olen 38-aastane vabakutseline kunstitöötaja. Olen tegutsenud loovisikuna 15 aastat ja selle aja jooksul on mul kogunenud 7,8 aastat pensionistaaži. Kui elan samamoodi edasi (ja piisavalt kaua), siis tõenäoliselt saan riiklikuks pensioniks vajalikud 15 aastat küll täis, aga see ei taga mulle veel sugugi kindlustatud vanaduspõlve. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, kuidas kujuneb pensioni suurus.

Igakuise pensionisumma arvestamisel võetakse arvesse nelja komponenti. Baas-osa on kõigil pensionidel samasugune, tänavu on see 235,3 eurot. Staažiosa sõltub enne 1999. aastat kogunenud pensioniõiguslikust staažist. Staažiosa suuruse arvutamiseks tuleb pensionistaaž korrutada aastahindega, mis on tänavu 7,2 eurot. Üks aasta lisab igakuisele pensionile 7,2 eurot, olenemata sellest, kas inimene töötas pangadirektori või koristajana. Minul staažiosa ei ole, sest ma ei töötanud enne 1999. aastat. Mu pensioni suurust mõjutab kindlustusosa, mis sõltub palganumbrist. Kui inimene teeb aasta aega palgatööd ja teenib seejuures keskmist palka, siis koguneb tal üks kindlustusosak, mis lisab pensionile samuti 7,2 eurot. Mul on kogunenud 3,3 kindlustusosakut. Kui jääksin homme pensionile, siis saaksin 235,3 + 3,3 × 7,2 = 259 eurot. Tänavu muutus pensioni suuruse arvutamise süsteem taas ja kindlustusosakute asemel arvestatakse edaspidi ühendosa. Ühendosa arvutamise skeem on varasematest keerulisem. Info kogumise käigus kuulsin Sotsiaalkindlustusameti infoliinilt mitu korda lauset „Seda ei saa telefoni teel seletada, lihtsam oleks teie andmed kalkulaatorist läbi lasta.“^[3] Lühidalt võib öelda, et ühendosa muudab pensioni arvutamise mudeli solidaarsemaks vaesema elanikkonna suhtes.

Pensionikindlustuse registri ekraanitõmmised

Tutvusin oma pensionikindlustuse andmetega esimest korda alles jaanuaris. Seda saab teha eesti.ee lehel, kui otsida üles pensionikindlustuse registri teatis. Esialgu ei saanud ma registriteatisel kuvatud numbrite tähendusest midagi aru. Mõistsin vaid, et arvud on haledalt väikesed. Tekkis soov ennast kellegagi võrrelda. Kas olen vabakutseliste loov-isikute seas erand või reegel? Otsustasin teha väikese eksperimendi ja palusin kunstivaldkonnas töötavaid kolleege, et nad jagaksid minuga oma pensioniregistri ekraanitõmmiseid. Sotsiaalmeedias postitatud üleskutsele vastas 15 kunstnikku, kuraatorit ja kunstiteadlast vanusegrupis 30–61 aastat, valimis olid ka mõned etenduskunstnikud. Enamik vastajaid kuulus siiski nooremasse eagruppi (30–40). Kutsele reageerisid peamiselt naised, kõik vastajad räägivad esimese keelena eesti keelt. Kaugeleulatuvaid järeldusi selle valimi põhjal loomulikult teha ei saa. Ometi avastasin, et pensioniregistri ekraanitõmmised on äärmiselt kõnekas materjal. Õppisin lühikese ajaga lugema neist esmapilgul krüptilistest tabelitest informatsiooni loovisikute toimetulekustrateegiate kohta. Eksperimendi teisel päeval tundsin ennast juba nagu ennustaja. Vaatasin täiesti võõra inimese „käejooni“ ja suutsin üsna täpselt ette kujutada tema elu. Proovisin kolleege üllatada tabavate märkustega: „Näen, et sa maksad endale iga kuu oma ettevõtte kontolt miinimumpalka.“ Vahel mängisin meditsiiniõde, kes dešifreerib patsiendile laborianalüüse: „Staažinäitajad on päris head, aga osakute arv jääb alla normi.“

Palusin kolleegidelt näha pensioniregistri tabelit, millel on aastate lõikes ära näidatud pensionistaaži ja kindlustusosakute kujunemine. Pärast tabeli vaatamist tegin telefoniintervjuu, mille käigus tõlgendasime andmeid. Lühiuurimusest selgus, et ka teiste vabakutseliste loovisikute pensioninäitajad on haledalt väikesed. Kolmekümnendates eluaastates vabakutselistel on tavaliselt 1–4 kindlustusosakut. Kui kunstniku biograafias leidub ka ajutisi palgatöö perioode, siis jääb kindlustusosakute arv 5–10 kanti. Valisin paar tähelepanuväärset näidet, mida lähemalt kirjeldan. Ma ei konstrueerinud mudelkaraktereid, vaid analüüsin päris inimeste profiile. Otsustasime koos eksperimendis osalenutega esitada andmed anonüümselt. Kasutan siinkohal võimalust tänada kõiki, kes minuga privaatseid isikuandmeid jagasid.

„Osalen stipendiumikonkurssidel ja rahvusvahelises kunstielus“

Pensionikindlustuse registri andmed peegeldavad sotsiaalmaksuga kaetud sissetulekuid ning väikesed arvud registriteatisel näitavad vabakutseliste kunstitöötajate madalat elatustaset. Ometi ei paku need andmed täielikku ülevaadet inimese sissetulekute kohta. Vabakutseliste loov-isikute kõige põletavam probleem ei ole alati netosissetulekute puudumine, vaid hoopis ligipääs sotsiaalkaitsesüsteemile. Rääkisin näiteks 30-aastase kunstnikuga, kellel on 3 aastat pensionistaaži ja 1 kindlustusosak. Ta on olnud kunstnikuna aktiivne 10 aastat, kuigi osa sellest ajast ka õppinud. Tema sissetulekud koosnevad peamiselt stipendiumidest ja välistuludest, kumbki ei kajastu registriväljavõttel. Ta ütleb, et saab majanduslikus mõttes päris hästi hakkama. Sellegipoolest on ta elanud 5–6 aastat ilma haigekassakaardita, sest ravikindlustuslepingu ostmine oleks tema sissetulekutaseme juures ikkagi liiga kallis. Ta on tüüpiline näide rahvusvaheliselt aktiivsest kunstnikust, kellel on hea ligipääs neile toredatele kultuuri toetamise meetmetele, mis sulgevad vabakutselise loovisiku sotsiaalkaitsesüsteemist täiesti välja. Kõige salakavalam ongi stipendium. Mäletan, kui sain ise oma esimese stipendiumi ja rõõmustasin, et saan kogu raha netotuluna kätte. Nüüdseks olen saanud kümneid stipendiume ja mõistan väga hästi, mis on nende tumepoolus. Vabakutselise loov-isiku jaoks on stipendiumi hind sotsiaalsetest garantiidest ilmajäämine. Lühikeses perspektiivis raskendavad stipendiumid ligipääsu ravikindlustuskaitsele, pikas plaanis ka riiklikule pensionile.

„Olen vähemalt miinimumpalga alati kokku saanud“

Mõnel vabakutselisel loovisikul on staažiaastate näitajad päris head. Toon näiteks 34-aastase etenduskunstniku, kellel on kogunenud 11 aastat. Eeskujulikku tulemust rikub pensioniosakute summa, mis on kõigest 3,8. Suhtarvust võib järeldada, et ta teenib iga kuu vähemalt miinimumpalga ulatuses sotsiaalmaksuga kaetud sissetulekuid, sest need tagavad ravikindlustuse. Projektipõhises kultuurivaldkonnas võib palgamaksete klapitamine olla paras peavalu – kord tulevad kõik maksed ühel ajal, kord ei tule mitme kuu jooksul midagi. Eri tööandjate vahel žongleerimise ebakindlust on natuke võimalik tasandada, kui luua juriidiline keha MTÜ või OÜ näol, mille kaudu saab teha ise endale palgamakseid. Paljud vabakutselised tegutsevad samaaegselt nii füüsilise kui juriidilise isikuna. Füüsiliste isikutena sõlmivad nad eri tööandjatega lühiajalisi töösuhteid või stipendiumilepinguid; MTÜ juhatuse liikmena haldavad nad kultuurkapitalilt või muudest allikatest saadud projektirahastust, millest õnnelikumal juhul jätkub ka iseenda töö tasustamiseks; ettevõtjatena esitavad nad OÜ või FIE-na arveid teenuste või teoste müügi eest.

Avalikus arutelus on viimasel ajal pälvinud tähelepanu nn OÜ-tamine. Selle mõistega tähistatakse tööjõumaksudest kõrvale hoidmist. OÜ-tamise tüüpnäide on ühe inimese ettevõte, mille omanik võtab raha välja dividendidena või katab ettevõtte kontolt isiklikke kulutusi. Ka miinimumpalga maksmist käsitletakse kohati OÜ-tamisena. Selline tõlgendus on õigustatud juhul, kui ettevõtte sissetulekud võimaldaksid suuremaid palgamakseid teha. Kunstivaldkonna vabakutseliste võimalused endale palka maksta on seevastu väga piiratud, raske on isegi igakuine miinimumpalk täis saada. Minu valimis oli kindlustusosakute kogusumma keskmiselt kolm korda väiksem kui pensionistaaž, olenemata sellest, kas vabakutseline loovisik tegutseb füüsilise või juriidilise isikuna. Tavaliselt koguneb vabakutselisel kunstnikul aastas 0,15–0,3 osakut. Need arvud tähistavad sissetulekuid, mis on Eesti keskmisest 3–6 korda väiksemad.

„Minu kunstipraktikat toetab palgatöö kunstiharidussüsteemis“

Kui küsisin vabakutselistelt loovisikutelt, milliste tegevuste eest nad üldse palka saavad, siis oli vastus peaaegu alati sama – sotsiaalmaksuga kaetud sissetulekute allikaks on peamiselt õpetamine. Kindlustusosakute väljavõttel kajastub koosseisuvälise õppejõuna tegutsemine heal juhul kümnendiknumbritena. Seevastu näitusetasud kajastuvad sajandikkude või isegi tuhandikkudena. Kui kunstiavalikkuses räägitakse vabakutseliste kunstnike töötingimuste parandamisest, siis tehakse sageli juttu just näitusetasudest. Pensioniregistri vaates on näitusetasud aga sümboolse tähendusega. Põhjus on selles, et näitusetasud on Eestis naeruväärselt väikesed, näitustega seotud palgad on lühiajalised ja ebaregulaarsed. Õpetamine on seotud pikemate perioodidega, see toimub enamasti vähemalt mõne semestri vältel. Vabakutseliste toimetulekumudelis on õpetamisel väga suur roll. Huvikaitsetöö vaatepunktist hakkasin kunstnike pensioniprofiile vaadates endalt küsima, kas näitusetasude eest võitlemisele on mõtet energiat kulutada. Palju suurema mõjuga samm oleks luua kunstiharidusasutustes toimekad ametiühingud. Eesti Kunstiakadeemias on madalaim tasu kahe ainepunkti mahus õppeaine eest 500 eurot. See ei ole kuupalk, vaid brutosumma, mis makstakse välja semestri lõpus. See summa ei taga isegi ühe kuu ravikindlustust, sest sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär on tänavu 584 eurot. See määr on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud, näiteks 2015. aastal oli lävi veel 355 eurot. Töötasud seevastu ei kasva üldse ja sotsiaalmaksu miinimumlävest ülehüppamine muutub iga aastaga raskemaks.

Eestis on raske ennast vabakutselisena ära elatada ja paljud kunstnikud käivad oma loomingu toetamiseks palgatööl. Minu valimisse sattus kolm säärast kunstnikku vanuses 45–61 aastat. Nad kõik töötavad kunstikõrgkoolide õppejõuna. Nende tööelu algas enne 1999. aastat, ent tööraamatu info ei kajastu pensionikindlustuse registris. Seetõttu vaatasime nende puhul ainult eesti.ee keskkonnas kajastuvaid andmeid. Alates 1999. aastast on neil staažiaastaid kogunenud 17–19, mõned lühemad augud on kõigil töötamises sisse jäänud. Kindlustustosakuid on neil selle aja jooksul kogunenud umbes sama palju kui staažiaastaid: ühel inimesel 19 aasta kohta 16 osakut, teisel 17 aasta kohta 18 osakut, kolmandal 18 aasta jooksul 18 osakut. Võrreldes vabakutseliste kunstnikega ei ole näitajate vahe kolmekordne. Kui süveneda kindlustusosakute suurusesse aastate lõikes, siis torkab silma, et palgad on just viimastel aastatel kasvanud. See võib olla seotud asjaoluga, et tegemist on keskealiste inimestega, kes on aegamisi edenenud karjääriredelil. Üks on saanud dotsendist professoriks. Teine ütles telefoniintervjuus, et tal oli pikka aega osakoormusega leping, ehkki tööd tuli teha täiskoormusega. Sellest, kuidas ülikoolide toimimismudelis on olulisel kohal akadeemiliste töötajate tasustamata ja vabal ajal tehtud töö, on kirjutanud näiteks sotsioloog Kadri Aavik.^[4]

Lisaks biograafilistele mõjuteguritele on veel üks kultuuripoliitiline faktor, mis on kultuuritöötajate sissetulekuid olulisel määral mõjutanud. Kultuuriminister Indrek Saare ametisoleku ajal kasvas jõudsasti kultuuritöötaja miinimumpalk. Nelja aastaga saavutati peaaegu kahekordne palgakasv – 2015. aastal oli palgamäär 731 eurot ja 2019. aastal 1300 eurot. Minister Tõnis Lukase ajal alammäära kasv peatus ja teostamata jäi kultuuripoliitika alusdokumendis „Kultuur 2020“ seatud eesmärk võrdsustada kultuuritöötajate miinimumpalk 2020. aastaks riigi keskmise brutopalgaga.^[5] Kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) vahel sõlmitud palgakokkulepe puudutab üksnes kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavaid kultuuritöötajaid, keda on ligi 4000. Ometi lõi alammäärade tõus palgasurve ka teistes kultuuriasutustes, mis ei ole kohustatud palgakokkulepet järgima. Minister Saare reformide viljad on pensionikindlustuse registriteatiselt kenasti näha. Paraku eelistas Saar kultuurivaldkonna töötingimuste parandamisel palgatöötajaid. Tema töö mõjul on ebavõrdsus kultuurivaldkonna vabakutseliste ja palgatöötajate vahel kasvanud enneolematult suureks. Kui 2000ndatel jäi kunstiasutustes töötavate inimeste palk pigem alla keskmise, siis viimasel ajal on palgatöötajatel kogunenud umbes üks kindlustusosak aastas. See näitab, et palgad on võrreldavad riigi keskmisega, vahel ka sellest suuremad. Kunstivaldkonnal on nüüd hästi tasustatud väravavahid, kes ei väsi jagamast vabakutselistele selgitusi, miks neile pole võimalik maksta õiglast töötasu.

Kunstiteadlase pensioniprofiil

Kõige paremate pensioninäitajatega paistsid silma kunstiteaduse haridusega kolleegid, kes töötavad kuraatorite, õppejõudude või juhtidena. Minu uuringu valimis oli 45-aastane kunstiteadlane, kes on kogu elu töötanud riigimuuseumis, nüüdseks on ta direktor. Tal on 21 aastat pensionistaaži ja 25 kindlustusosakut. Teine kunstiteadlane on töötanud peamiselt õppejõuna ja tal on samal perioodil kogunenud 19 aastat ja 22 osakut. Mõlemad on lisaks põhitööle teinud veel kõrvalprojekte, ent kindlustusosakute registris kajastuvad need tööotsad pigem sajandik- kui kümnendiknumbrites – seda tõestavad vabakutseliste näidud.

15 pensionikindlustuse väljavõtet võrreldes sattus ette ainult üks inimene, kelle elus on periood, kui tal kogunes aastas rohkem kui 2 kindlustusosakut. See juhtus kümmekond aastat tagasi ja kolmel aastal järjest. Täna töötab see inimene osalise koormusega, sest ületöötamise tagajärjeks oli läbipõlemine, mis jättis tema töövõimele pöördumatu jälje. Amatööranalüütikuna õppisin pensioniregistri teatiselt ära tundma ka selliseid märke inimese elukaares.

Minu uurimus näitas, et kunstiteadlaste ja kuraatorite biograafias on rohkem palgatööd ja rohkem juhtivaid töökohti. Valimis oli ka kaks kunstiteadlast, kelle elus on vabakutselisena töötamise periood vaheldunud või asendunud palgatööga. Ühel neist on 40. eluaastaks kogunenud 16 aastat staaži ja 14 kindlustusosakut. Teisel on 36. eluaastaks 10 aastat ja 5 osakut. Mina olen tegutsenud kogu aeg vabakutselisena ja minu näitajad on 7,8 ja 3,3. Valimisse sattus üks minuga täpselt sama vana vabakutseline kunstnik, kelle näitajad on 4,5 ja 1,5. Meie vahe on kahekordne, ehkki mõlemad tulemused on haledalt väikesed.

Sugu ja lapsed

Minu üleskutsele reageeris ainult 2 meest, mis paraku ei aita leida vastuseid küsimusele, kuidas mõjutab pensioninäitajaid sugu. Küll aga tuli mitme vastajaga jutuks laste teema. Kunstnikud nimetasid lapsi sageli põhjusena, miks nad ei saanud valida vabakutselise elu ja otsustasid palgatöö kasuks. Riiklikus pensionisüsteemis makstakse laste kasvatamise eest pensionilisa, kuid see määratakse ainult ühele lapse kasvatajatest ja teine vanem peab andma kirjaliku nõusoleku. Rääkisin naiskunstnikuga, kes kasvatas oma lapse üksi üles, kuid pole kindel, kas ta lapse isalt nõusoleku saab. Kui kokkuleppele ei jõuta, jagab Sotsiaalkindustusamet õigused võrdselt mõlema vanema vahel.

Pensioniregistri väljavõttel kajastuvad lapsed ka vanemapalga saamise perioodina. Minuga jagas andmeid 32-aastane kunstnik, kellel on 3,7 aastat staaži ja 1,3 kindlustusosakut. Tervelt üks aasta tema staažist kogunes vanemapalga saamise ajal. Pensioniosakute tulpa märgiti samal aastal 0,477, nii et lapsega kodus olemine moodustab 36% selle noore kunstniku kindlustusosakutest. Need arvud näitavad, kuidas soo jätkamine on ühiskonnas väärtustatud võrdluses keskmise palga või loomingulise tegevusega.

Kodanik investor

Mida soovitada 38-aastasele kunstnikule, kellel on 4,5 aastat pensionistaaži ja 1,5 kindlustusosakut? Kui ta kohe palgatööle ei lähe, siis ta ei saa riikliku pensioni saamiseks vajalikku 15 aastat staaži täis. Ja mida see talle õigupoolest annakski? Tänaste määrade järgi kõigest paarkümmend eurot suurema pensionisumma kui rahvapension. Kui selline kunstnik otsustab vabakutselisena edasi tegutseda, siis ei tasu tal minu arvates riikliku pensioni pärast ülearu muretseda, sest tulevik on igal juhul mõru.

Eesti pensionisüsteem koosneb teadupärast kolmest sambast. Kas kogumispensioni teisest või kolmandast sambast oleks selle kunstniku tuleviku kindlustamiseks abi? Loovisikutel koguneb ka teise sambasse raha väga visalt, sest kogumispensioni makseid peetakse kinni palgamaksetelt. Stipendiumide ja litsentsi-tasude pealt raha ei kogune ning täiendavaid sissemakseid teise sambasse teha ei saa. Vabakutselisel loovisikul on teise sambasse isegi raskem raha koguda kui esimesse – näiteks loometoetuse pealt koguneb riikliku pensioni jaoks staaži ja kindlustusosakuid, ent teise sambasse ei kogune midagi. Minu eksperiment keskendus ainult riiklikule pensionile, kuid üksikutel juhtudel nägin ekraanitõmmistelt ka kogumispensioni infot. Näiteks ühel keskeale läheneval vabakutselisel kunstnikul oli teise sambasse kogunenud 800 eurot. Vestlesin 60-aastase kunstnikuga, kes ei ole endale kogumispensioni sambaid teinud. Üleminekuaja ühiskonna inimesena ei uskunud ta, et neil oleks tulevikku – ei ole ju võimalik, et sama pank on mitmekümne aasta pärast veel alles, et ei toimu järgmist rahareformi või finantskrahhi, et püsib sama poliitiline kord…

Kogumispensioni fondid on sisuliselt investeerimistooted, millega liitudes saab inimesest väikeinvestor. Hämmastaval kombel ei ole Eestis avalikku arutelu küsimuse üle, kuidas pensionifondide raha investeeritakse. Kas sõjatööstusesse ja naftasse? Miks pole Eestis ühtegi kliimaneutraalset pensionifondi? Kelle heaolu arvelt koguneb finantskapitalismi rahvusvahelistel turgudel kasum?

Pensionioraakel soovitab

Kogumispensioni kolmandasse sambasse saab iga inimene ise vastavalt oma võimalustele sissemakseid teha. Finantsharidusega inimesed nendivad, et investeerida on mõtet neil, kellel on raha. Miinimumpalga pealt investeerides vanaduspõlve ära ei kindlustada. Pigem tasub mõelda, kuidas oma kulutusi vanaduspõlves kahandada – soetada kinnisvara ja aialapp ning õppida endale ise toitu kasvatama. Tasub luua sotsiaalseid suhteid ja hoolevõrgustikke, et mitte jääda vanaduspõlves üksi. Riikliku pensionisüsteemi puudujääkide kompenseerimiseks sobivad hästi pere- ja kogukondlikud mudelid. Teine võimalus on unistada alternatiivsest ühiskonnakorraldusest, mille aluseks on solidaarsed inimsuhted. Selleks peaksime oma kujutlusvõime mobiliseerima nii jõuliselt, et meie unistused heast elust kutsuksid esile ka tegelikke ühiskondlikke muutusi. Kui see ülesanne tundub liiga suur, siis oleks vabakutselistel loovisikutel mõistlik minna esimesel võimalusel palgatööle.

Igal juhul ärge unustage elu nautida, sest pensionioraakel ennustab, et paremaid aegu ei tule.

^[1] P. M. [Hans Widmer], bolo’bolo. Zürich, 1983.

^[2] F. Haug, Die Vier-in-Einem Perspektive. Politik von Frauen für eine neue Linke. Hamburg, 2015.

^[3] Riikliku pensioni arvutamise põhimõtted on võrdlemisi selges keeles lahti kirjutatud Sotsiaalkindlustusameti kodulehel, https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/pension-toetused/pensioni-suuruse-arvutamine.

^[4] K. Aavik, Neoliberaalne vampiirülikool. Sirp, 27.04.2018.

^[5] Kultuuritöötaja miinimumpalga kiire kasvu kõrvalmõju oli, et direktorite palgad ühtlustusid alluvate palgamääraga. Minister Lukas peatas küll alammäära kasvu, kuid temagi suunas palgafondi raha juurde ja lubas seda kasutada juhtivtöötajate palgatõusuks. Samm lähtus kaalutlusest, et palgahierarhia on levinud organisatsiooni juhtimise instrument.

Koos Reformierakonna naasmisega valitsusesse on Eesti eelarvealastesse diskussioonidesse taas tagasi tulnud viited mitmetele eelarvemüütidele: „riik peab majandama nagu perekond“, „riik peab solidaarsusest erasektoriga eelarvet kärpima“ ja „kärbetele alternatiivi ei ole“. Eesti kontekstis võib nende müütide sünniajaks pidada majanduspoliitilisi valikuid 1990ndate aastate algusest. Need valikud olid osaliselt tingitud tollal valitsenud globaalsest neoliberaalsest majanduspoliitilisest „konsensusest“, mida soosisid nii Maailmapank kui Rahvusvaheline Valuutafond (sellest ka nimi „Washingtoni konsensus“) ja seda osaliselt ka materiaalsetest tingimustest.

Kui 1990ndate aastate alguses olid need Eesti valitsuste jaoks ehk kasulikud rusikareeglid, siis praeguseks on kontekst ja võimalused oluliselt muutunud. Seetõttu võib neid reegleid pidada pigem vananenud ja liigseid lihtsustusi tegevateks klišeedeks. Järgnevalt tulevad vaatluse alla kolm peamist müüti Eesti fiskaalpoliitikas ning arutleme, miks need enam ei kehti.

Riik on nagu perekond

Riigil on tõepoolest tulud ja kulud, nagu perekonnal, aga lisaks iseloomustavad riigi rahandust mitmeid täiendavad nüansid. Esiteks on riigil võimalik tõsta makse ja maksude maksmine on kodanikele kohustuslik. Teiseks on riigil  erinevalt perekonnast võimalik raha „luua“. Lihtsustatult võiks öelda, et riigil on võimalik raha juurde trükkida, kuigi praeguses Euroopas käib rahaloomine mõneti keerulisemat marsruuti pidi läbi Euroopa Keskpanga võlakirjaostuprogrammide. Teisisõnu tuleb võimalike valikute analüüsimisel ja hindamisel lisaks eelarvepoliitikale vaadata paralleelselt ka rahapoliitikat. Rahapoliitika võib olla fiskaalpoliitikat väga piirav, nagu see oli Eesti valuutakomitee süsteemi tingimustes aastatel 1992-2011. Valuutakomitee süsteem tähendas, et riigis ringlev rahahulk pidi olema garanteeritud välisvaluuta reservidega. Ringluses olev rahahulk sai suureneda üksnes siis, kui välisvaluutat riiki juurde voolas (nt investeeringute kujul).

Selline süsteem valiti Eestis 1990ndate algul, kuna loodeti, et see pakub pärast hüperinflatsioonilist perioodi range stabiliseeriva ankru ja suurendab välisinvestorite usaldust äsja iseseisvunud riigi vastu. Teiseks taheti rahapoliitika n-ö autopiloodi peale panna, kuna ei arvatud, et Eestis on piisavalt makromajanduslikku kompetentsi rahapoliitikat ise suunata.

Praeguseks pakub Eestile rahapoliitilise raami Euroopa Keskpank ja pärast eelmist kriisi on Euroopa Keskpanga suundumus olnud „teha kõik, et päästa euro“. See tähendab, et kasutusele on võetud rahapoliitilisi instrumente – nagu nt varaostuprogrammid – mida varem pigem tabuks peeti. Varaostuprogammi raames ostab Keskpank kas esmaostjana või järelturgudelt valitsuste võlakirju, tagades seeläbi piisava nõudluse võlakirjade järele ning hoides ka intressikulud madalad.

Raha juurde loomise oluliseks kaalutluseks on muidugi inflatsioon. Samas on viimase dekaadi inflatsioon Euroopas isegi liiga madal olnud ja kui see tulevikus mõnda aega kõrgem on, siis pikemajaline keskmine tase võib kokkuvõttes tulla soovitav. Lisaks tuleb Eesti kontekstis silmas pidada, et kui suurema rahakoguse tõttu eurotsoonis hinnad kasvavad, siis kuna meie majandus on Euroopa majandusega nii tihedalt seotud, mõjutab teistes riikide toimuv hinnatõus ka meid, sõltumata sellest, kui palju me siin kodumaiselt eelarvekulusid kärbime või laenuvõtmist väldime.

Riik peab solidaarsusest erasektoriga tulusid kärpima

See kõlab ehk emotsionaalselt veenvalt ja 20. sajandi esimesel poolel domineerinud klassikaline majandusteooria tegi ka sarnaseid soovitusi. Klassikalise majandusteooria järgi pidi eelarvepoliitika olema protsükliline ehk majandustsükliga kaasas käiv. Protsükliline eelarvepoliitika tähendas, et kui majandus ja sellega seoses maksutulud langevad, peab riik ka kulutuste poolel oma püksirihma pingutama. Kui majandus hoogustub, võib riik rohkem kulutada.

Pärast suure depressiooni kogemust majandusteoreetiline seisukoht aga muutus. 20. sajandi üks kuulsamaid majandusteadlasi J. M. Keynes väitis, et fiskaalpoliitika oluliseks eesmärgiks peaks olema majanduse stabiliseerimine ja eelarvepoliitika peaks seega olema vastutsükliline. Vastutsükliline eelarvepoliitika tähendab, et majandustsükli langusfaasis peaks riik majandust täiendavate kulutustega turgutama (selleks vajadusel ka laenu võttes), buumifaasis aga majanduse ülekuumenemist kulude ohjeldamise ja täiendavate maksudega piirama. Keynesi arvates on töötus oluliselt suurem probleem kui inflatsioon ning kui laenu võtmine toob kaasa inflatsiooni mõnetise tõusu, võib seda pidada vastuvõetavaks ohvriks töötuse määra vähendamise eest.

Lisaks on siin oluline silmas pidada modernse rahandusteooria (Modern Money Theory, MMT) ideid, mida on arendanud mõjukad majandusteadlased Bill Mitchell, Stephanie Keltman ja Randall Wray. Modernne rahandusteooria väidab, et valitsussektori ülejääk tähendab erasektori puudujääki ning seega, panevad pingutused eelarvetasakaalu suunas erasektori tegelikult raskemasse seisu. Teisisõnu võib valitsuse defitsiidi vähenemine  kaasa tuua majanduslanguse. See aga on täpselt vastupidine mõju võrreldes sellega, mida „kärbime, et olla erasektoriga solidaarsed“ müüt väidab. Seega, kui majandus epideemia tulemusel veel mõnda aega madalseisus on, siis riigipoolne tulude kärpimine pigem jahutab majandustegevust täiendavalt, samas kui majanduse stimuleerimine väldiks mõõna püsimist.

Kärbetele alternatiive ei ole

Väljend TINA (There is no alternatiive) pärineb Margaret Thatcherilt ja seda on kasinusmeetmete õigustamiseks minevikus kasutanud ka Angela Merkel ja David Cameron. See on kahtlemata osav retooriline võte, mis võimaldab blokeerida edasise diskussiooni muude valikute üle kui kärped. Samas ei tähenda see retoorika, et reaalselt muid valikuid ei ole. Siinkohal on ehk kasulik teha tagasivaade kriisidele 1990ndate aastate alguses ja 2009. aastal, kus ka Eestis sarnast väljendit kasutati ja võrrelda neid olukordi praegusega.

Kui me vaatame tagasi 1990ndate aastate alguse Eesti fiskaalpoliitikale, siis tõepoolest oli tollal vähem alternatiive kui praegu. Mart Laari esimene valitsus oli silmitsi eelarvega, kus kulud olid umbes 25% kõrgemad kui tulud. Krooni jaoks valitud valuutakomitee süsteem piiras raha juurde loomist ja äsja iseseivaks saanud riigil oli ka keeruline rahvusvahelistelt finantsturgudelt soodsalt laengu võtta. Kuna ideoloogiliselt eelistati ehitada väga lihtsakoelise maksusüsteemiga õhukest riiki, siis nende piirangute tingimustes tõesti ei olnudki eriti muid valikuid kui kulusid kärpida (sh ka sotsiaalkindlustuse valdkonnas, mis elanikkonna nõrgemaid gruppe tollal väga valusalt lõid).

Aastal 2009, kui maksutulud järsult langesid, olid Eesti riigil mõneti rohkem valikuid. Põhimõtteliselt oleks võinud laenu võtta (nagu seda tegid finantskriisi tingimustes enamik Euroopa riike) aga seda ei soovitud teha, kuna laenuintressid olid liiga kõrged. Riigi laenuintressid olid kõrged mitte seetõttu, et olemasolev riigi laen oleks Eestis kõrge olnud, vaid eelkõige seetõttu, et erasektori laenutase oli kõrge ning rahvusvahelised investorid kartsid, et ka Eesti valitsusel tuleb pangandus päästa.

Kuigi laenamine oli raskendatud, siis tegelikult oli valitsusel alternatiiv. Eelnevatel aastatel oli kogutud reserve, mille suuruseks oli umbes 10% sisemajanduse kogutoodangust. Neid reserve oleks võimalik olnud kasutada, aga seda tehti vaid piiratult, kuna valitsuse eesmärgiks oli „väljuda kriisist“ seeläbi, et täita Maastrichti defitsiidikriteerium (3% SKPst) ja ühineda eurotsooniga.

Praegune Eesti riigi olukord on hoopis teistsugune kui 1990ndate alguses või 2000ndate lõpus. Kui aastal 2009 oleks riik pidanud võlakirjade emiteerimisel maksma intressina üle 10%, siis nt 2020. aastal jäi võlakirja intressiks umbes 0.1%. See on sada korda väiksem. Arvestades inflatsiooni on sellise intressi reaalväärtus negatiivne. Lisaks tasub rõhutada, et Eesti riigi laenukoormus on endiselt Euroopa kõige madalam. Kui 2020ndal aastal moodustas Eesti laenukoormus umbes 20% sisemajanduse kogutoodangust, siis eurotsooni riikide keskmine oli ligi 100%.

Lisaks laenuvõtmisele võiks pikemas perspektiivis kaaluda ka maksude tõstmise alternatiivi. Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on Eesti maksukoormus pigem madal. 2019. aastal moodustas ELi riikides maksutulu keskmiselt 41% sisemajanduse kogutoodangust, samas kui Eestis oli see 33%. Madalam maksukoormus aga tähendab, et saame oma elanikele pakkuda  vähem avalikke teenuseid ja peame piirduma kesisema sotsiaalse kaitsega.

Lisaks riigile tulude genereerimisele on maksusüsteemil oluline roll ebavõrdsuse vähendamisel. Viimase dekaadi jooksul palju tähelepanu saanud Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty tõdes oma klassikaks saanud uurimuses, et kui ebavõrdsus kasvab liiga suureks, siis hakkab see omakorda majanduse arengut pidurdama ning õõnestama demokraatlikku riigikorda. Ebavõrdsuse vähendamiseks on võimalik kaaluda progresseeruvamat tulumaksu, laiapõhjalisemaid varamakse ja pärandimaksu. Paljudes majanduslikult arenenud riikides on kõik kolm kasutusel, samas kui Eestis on neid pigem tabudeks peetud.

Kuna Eesti on koos teiste Euroopa riikidega seadnud endale ka pikaajalised ambitsioonikad kliima ja keskkonna jätkusuutlikkusega seotud eesmärgid, siis tuleks maksustada kõrgemalt hüviseid ja teenuseid, mis jätavad suurema CO2 jalajälje. Üks võimalus on näiteks automaksu kehtestamine, nagu seda on tehtud enamikes arenenud riikides.

2019. aasta novembris astusime sõpradega Los Angeleses ühte baari. Ma ei ole vist kunagi ühegi baari pärast nii erutunud. Põhjus polnud aga kohas, mille nimegi ma praeguseks ei mäleta, vaid selles, mis seal toimus. Nimelt üritus pealkirjaga „Moth Slam“. Selle nime taga on lühilugude vestmise õhtu, mille parematest paladest saab osa ühes minu lemmikpodcastis, Moth Radio Houris. Sain sel õhtul aru, et ju on podcastid uuristanud tee minu igapäeva üsna tõhusalt, kui ühe saatejupikese sünni pealtvaatajaks olemine ülevoolavat entusiasmi äratas.

Viimastel aastatel on minu jaoks võrdset kasvukõverat näidanud kõnnitud kilomeetrid ja kuulatud podcastid. Kõndimine ja kuulamine tunduvad hästi sobivat. Aeg-ajalt küsin sõpradelt-tuttavatelt otse või sotsiaalmeedia vahendusel lemmikpodcastide kohta ja leian nii oma telefonis pesitsevasse äppi uusi palasid. Kuulan katsetuseks ka üksjagu eestikeelseid saateid, aga – vaatasin just – püsikuulajaks olen pigem ingliskeelsetele.

Minu valikud kuulajana ei ole sugugi takistanud mind vasikavaimustusega ka ise podcaste salvestamast. Aga kas need minu tavapäraseid valikuid arvestades kuulatavate saadete listi jõuakski? Aega on alati vähe ja valikut on alati palju.

Podcastide juuri võib otsida 1980. aastatest, kui „audioblogimise“ esimesed katsetused olid seotud interneti ja allalaadimise võimalusega. Üks esimesi katsetajaid oli MP3 mängijate tootja i2Go. Pikka pidu küll ei olnud, dot-com mulli lõhkemisel lõpetas tegevuse ka i2Go.

Nii et kui tundub, et tegemist on võrdlemisi uue nähtusega, siis tundub õigesti. Ehkki selle osas, mis täpselt podcasti nimetuse taga peitub, erimeelt jagub. Kas pidada podcastiks lihtsalt kõiki audiofaile, mida kasutaja alla laadida ja meelepärasest vahendist (arvutist, nutitelefonist, kasvõi nutikäekellast) kuulata saab?

Esimeste audioblogijate eesmärk ei olnud teha lihtsalt raadiosaadet väljaspool raadiot (ja sealseid nõudmisi), vaid kujundada podcastidest teistsugune meedium. Selle liini järgijad ja podcastinduse puristid ei näe kuigi hea meelega, kui podcastiks nimetatakse lihtsalt ümberpakendatud ja allalaetavaid raadiosaateid. Oluliselt keerulisem küsimus on, mis siis ikkagi peaksid olema ühele õigele podcastile iseomased tunnused. Ma ei ole kindel, kas suudan sellele vastata, aga mõned võimalused ehk selle loo jooksul välja joonistuvad.

Podcastimise mõiste on tekkinud ühes tehnoloogia arenguga. See tähendab muu hulgas seda, et salvestamiseks sobiv tehnika on piisavalt odav, et soovi korral võib selle ka koju osta, ning mõistagi on oluline ligipääs (kiirele) internetile. Erinevalt raadioeetrist võimaldavad podcastid nišiteemade käsitlemist, mis internetist siiski üsna laia publiku võivad leida.

Podcasti kui termini loojaks nimetatakse Ben Hammersleyd, kellel oli The Guardiani 2004. aasta kolumni jaoks vaja mõistet, mis viitaks revolutsioonilisele uuele audiotehnoloogiale. „Audio-blogging? Podcasting? GuerillaMedia?“^[1] arutles ta. Püsima jäi podcasting. 2005. aastal kuulutas New Oxford American Dictionary „podcast’i“ aasta sõnaks. Eesti keeles on aga üha enam omaks võetud sõna „taskuhääling“.

Muide, üheks esimeseks podcasti-kuulsuseks võib teatud mööndustega pidada USA president George W. Bushi. 2005. aasta juulist võis Valge Maja veebilehelt alla laadida presidendi iganädalasi raadiopöördumisi. Barack Obama aitas podcastide massidesse jõudmisele veelgi enam kaasa, kui osales esimese ametis oleva presidendina Marc Maroni WTF-podcastis. Ehk siis president, kes ei pidanud paljuks sõna otseses mõttes kellegi garaažis saate salvestamist. Kui podcaste võis näha väljakutsena tavapärasele raadioformaadile, siis presidendi valik saates osaleda esitas omakorda väljakutse sellele, kuidas inimesed olid harjunud nägema presidendi institutsiooni. Barack Obama ja tema meeskonna valikud olid sarnast suunda näidanud juba varemgi (ja WTF-podcasti poole pöördus just nimelt Valge Maja, mitte vastupidi). Kui on vaja näidata, et president käib ajaga kaasas, siis vabas vormis lõbusad esinemised kommunikeerisid seda selgelt. Zach Galifianakise lõbusad lavastatud intervjuud sarjas „Between Two Ferns“, ülesastumised Jimmy Falloni saadetes, kes närvi rahustamiseks küsis kõigepealt luba suitsu teha. Kommunikatsiooniajalugu – tehtud.

Suurem murrang saabus kümme aastat pärast nime saamist. 2014. aastal tuli „This American Life’i“ alt välja üks siiani kuulsaim ja kuulatuim podcast, „Serial“. True crime tüüpi uuriva ajakirjanduse sarja esimene hooaeg keskendus 1999. aastal toimunud keskkoolitüdruku Hae Min Lee mõrvale ja küsimusele, kas tapmise eest vangis istuv Adnan Syed sinna ebaõiglaselt pole sattunud.

Praeguseks on sari kestnud neli hooaega ja nagu hittidega juhtub, on see leidnud tee ka popkultuuri. Muu hulgas on saatejuht Sarah Koenigi eksimatult äratuntava jutustamisstiili põhjal paroodia teinud Saturday Night Live. Saate keskmes ei ole selle tulemusena mitte mõrva eest vangi mõistetud mees, vaid … Koenig ise. Tema kahtlused, kõhklused, vaatepunkti muutumine – kõik see on läbivalt sarja sisse kirjutatud.

Muide, Koenigi hääl „Seriali“ juhina on ka animasarja „BoJack Horseman“ tegelase Diane’i telefonihelinate seas. Õigupoolest ongi ühiskonnakriitilisest huumorist tembitud sari „BoJack Horseman“ hea näide podcastide imbumisest (pop)kultuuri. (Sari jutustab kunagisest populaarsest alkoholiprobleemiga komöödianäitlejast, kes, kui nimi juba piisavat vihjet ei andnud, on juhtumisi hobune. Soovitan!) Tuntud podcastide saatejuhid on laenanud oma hääle selle sarja üheks üsna kõrvaliseks detailiks, juba mainitud tegelase eri telefonihelinateks. Minu telefon heliseb sel põhjusel näiteks juba mõnd aega „The Daily“ saatejuhi Michael Barbaro häälega. „From The New York Times, I’m Michael Barbaro. Today, your phone is ringing. Here is what you need to know about people who still use phone to call people.“ Jah, see helin meeldib mulle väga ning jah, see on ühes paljude teiste sama sarja „telefonihelinatega“ internetis vabalt kättesaadav.

„Seriali“ edu oli aga algselt üllatus. Esimese hooaja lõpuks oli sel 68 miljonit allalaadimist. See, kuidas Sarah Koenig tõi sarja sisse iseend kui tegelast, mõjus värskendavalt. Sarnaselt toovad ennast, oma kõhklusi ja n-ö eetriväliseid arutelusid ja heliampse (põhimõttel „kõik on salvestamiseks“) saadetesse sisse paljud podcastide autorid.

Paljude podcastide taga on lisaks saatejuhile muljetavaldav hulk inimesi: reporterid, faktikontrollijad, helimonteerijad, heliloojad, muusikud ja nii edasi. Selline töömaht (või vähemasti selle välja paistmine) ei ole tingimata populaarsuse eeldus.

Samal ajal kui „Serial“ lõi laineid USA-s,oli Ühendkuningriigi sensatsiooniks sari „My Dad Wrote a Porno“. (Õigupoolest sai see alguse küll aasta hiljem, 2015. aastal, aga mõlemaid laetakse siiani hoogsalt alla.) Midagi sootuks teistsugust. Jabur briti podcast, mida juhtisid Jamie Morton, James Cooper ja Alice Levine. Igas episoodis luges Morton ette peatüki oma isa kirjutatud erootilisest romaanist „Belinda Blinked“ ja teised saatejuhid sisuliselt lihtsalt … lämisesid. Iga lause võetakse lõkerdamise ja teravalt vaimukate märkuste saatel ribadeks, hääled kostavad aeg-ajalt mikrofonile lähemalt, aeg-ajalt kaugemalt. Korrektse heli- või muu raadioga seotud esteetikaga pole sellel mingit pistmist. Aga tulemus? Tohutult kuulajaid ja NME Award for Best Podcast. James Cooperi sõnul on paljud kuulajad öelnud, et podcast meenutab neile vestlusi oma sõpradega. Lisaks on kõigil lugusid piinlikkust tekitavatest vanematest.

Üks ülemaailmselt tuntumaid saatejuhte on ilmselt Joe Rogan, kes 2019. aastal ütles, et tema podcaste laetakse alla 190 miljonit korda kuus. „Joe Rogan Experience“ pole minu isiklike lemmikute seas, ent soe emotsionaalne side on mul selle sarjaga siiski. Põhjuseks kuulus episood, kus intervjueeritav oli Elon Musk ja laual kuuldavasti viski ja kanep. Selleta poleks mul halli aimugi, kui veider naer on Muskil. On ta ikka inimene?

Ülipopulaarne podcast, mis hoolimata taustatööst mõjub eelkõige kahe maailma suhtes uudishimuliku semu vestlusena huvitavate nähtuste ajaloost, on „Stuff You Should Know“. Josh Clark ja Charles W. „Chuck“ Bryant alustasid podcastiga 2008. aastal. Praeguseks on sel enam kui 1400 osa. Selle sarja tõttu on hüppeliselt kasvanud minu teadmised näiteks hambahaldjate, psühhopaatide ning laavalampide ja LSD seose kohta.

2019. aastal avaldatud uuringu põhjal^[2] kuulatakse podcaste enim kodus (64%), ühistranspordis (24%) või autoga/rattaga sõites (20%). 18% kuulab õuel jalutamas või poodlemas käies ja õige pisut vähem trenni tegemise taustaks. Veel 16% leiab võimaluse podcastide kuulamiseks tööl. Seejuures kuulavad nooremad inimesed podcaste enam liikudes, ent üle 45-aastased pigem kodus. Podcastide keskmine pikkus on 20 ja 40 minuti vahel. Pikkus on sageli seotud ajaga, mis inimestel liikumiseks kulub. Podcastid, mis annavad näiteks ülevaateid lehtede peamistest uudistest, leiavad (USA-s, aga ka mujal) kuulajaid sageli hommikusel tipptunnil. Ka minu jaoks võrdub ideaalse podcasti pikkus teekonnaga ühest kohast teise. Pikalt oli selleks 35 minutit, jalutuskäik kodust tööle.

Podcasti tegija võiks ideaalses maailmas olla raadiotaustaga. Vähemasti on sellel seisukohal Roman Mars, podcasti „99% invisible“ autor ja saatejuht. Ta leiab, et see aitab tal vähemasti podcaste kompaktsemateks vormida. Pikale venimine on suur probleem. Eriti, kui pole korralikku produktsiooni. Aga see on vaid üks vaatenurk.

Võib-olla on see mõnevõrra ebaõiglane üldistus, ent välismaiseid populaarseid podcaste Eesti vastava maastikuga kõrvutades tundub eelkõige, et kui näiteks USA või Ühendkuningriigi puhul on vähemasti meediamajade alt välja lastavate podcastide puhul ressursside kasutamine mingil määral ka valiku küsimus, siis Eestis on minimalism allikate, eeltöö ja järeltöötluse puhul pigem paratamatus. Ehkki on ka neid tegijaid, kellel võiks olla sellekski võimalusi ja huvi. Näiteks Levilal oma erinevate katsetustega.

Podcastide suurim probleem tundub olevat takerdumine ressursside ja saate tegemiseks kuluva aja, mingil määral ka oskuste taha. Need kolm on enamasti rohkemal või vähemal määral ka üksteisega seotud. Podcastide tegemine ei ole minu teada Eestis kellelegi (veel) põhitööks. Sageli on see kas tasuta hobi või siis hobi, mille tasu eest saab ehk endale lubada ühe korralikuma lõunaeine, kui pärast salvestust meenub, et ka energiat on kuskilt tarvis. Nii et kui teed asja omast huvist, pühendad üksjagu aega selleks valmistumisele, siis ajakulu, mille arvelt on kõige lihtsam mööndusi teha, on paratamatult järeltöötlus. Sisuturunduspodcastid on teine teema. Reklaamitulust võib ehk tasu tulla, ent minu kogemust mööda ei leia see kuigivõrd teed tagasi sisu arendamisse.

Kuniks võimalused piiri seavad, tõlgendatakse vormilist vabadust sageli lihtsalt võimalusena venitada saade nii pikaks, kui tuju on. „Pealtnägija“ veebruarikuises episoodis Eesti podcastide buumist esindas seda nägemust Meelis Oidsalu. Oidsalu on osaline mitmes saates, ent „Silt viltu“ kahekõnesid ei piira vist pea miski peale saatekülalise. „Ma pean tunnistama, et päris täies mahus ma seda läbi ei kuulanud, sest mul polnud kolme tundi kuskilt võtta,“ tunnistab Vilja Kiisler ühes „Silt viltu“ saates. Oidsalu nentis „Pealtnägijas“, et podcast ongi hea võimalus kutsuda külla inimesi, kes ehk muidu ei viitsiks temaga kolmeks tunniks rääkima tulla.

Jäin sellele mõtlema, sest ehkki kuulajana eelistan kompaktseid saateid, ei lähe saate tegijana asjad sugugi alati nii. See toob isikliku sissevaateni. Minu kogemus piirneb kahe podcastiga. Esiteks joogisaade „Vala välja“, teiseks kirjandussaade „Lappaja“. Mõlemad tegutsevad siiani, ehkki mina olen nüüdseks osaline vaid esimese juures. „Vala välja“ liigitub seejuures niihästi hobi korras tegemiseks kui ka nišisaateks. Ühtlasi tõukub see millestki, mis on podcastidele vägagi omane – kinnisideest ja huvist mingi konkreetse teema vastu.

„Vala välja“ mõte sai alguse ühel 2018. aasta joogifestivalil, ajendiks isiklik teadmistejanu. Ja… janu. Eesti Sommeljeede Erakooli baaskursusest alates olin alati rõõmsalt kasutanud võimalust veini- ja joogifestivalidel vabatahtlikuna osaleda. Tol korral nägin kaugelt Martin Hansonit, keda teadsin peamiselt joogi- ja söögiajakirjanikuna, ja mõtlesin, et selline inimene kuluks ühe joogisaate tegemiseks igati ära. Isiklikult ma teda ei tundnud, ent tööl olin teda koridori peal kohanud, nii et polnud keeruline tal käisest haarata ja idee välja prahvatada. Martin arvas, et võiks ju küll. Kolmanda saatejuhina tõmbasime kaasa Liisa Tageli, minu endise kooliõe ja ühtlasi toonase (joogiuudishimuliku) kolleegi. Pakkusime mõtte välja mõni aeg varem käivitunud Delfi Tasku platvormile ja 26. detsembril 2018 ilmus esimene saade.

Algse idee kohaselt oli saatel nii ideaalne pikkus: alla tunni; erinevad selged osad saate struktuuris (nagu mälumänguküsimused, mida valmistas ette Liisa) ja eetrisse laskmise aeg: teisipäeviti üle nädala. Millegi hobi korras tegemisel muu tralli kõrvalt võib aga paraku olla kaasnähte. Liisa vahetas töökohta ja ei saanud enam nii paindlikult osaleda; Martin, olemuselt boheemlaslik unustaja ja unistaja, kippus unustama saate ajal kella vaadata; minulgi on eri põhjusi algselt kokkulepitud plaanidest kõrvale kaldumiseks (ilmselt ei kõla ükski oluliselt usutavamalt kui koer kodutöid söömas).

Nii et saadet, mille me algul paberile panime, sellisel kujul ei sündinudki. Küll aga jõudis kohale, et kui tahame säilitada rõõmu saate tegemisest, on ehk range korra tagaajamise asemel lihtsam seda lihtsalt rahulikult omas tempos teha. Kuulajates harjumuse tekitamisele see kaasa ei aita ja massideni niimoodi samuti ei jõua, aga siit tulebki minu jaoks taas selgelt välja see, mis podcastide tegemisega seostub: rõõm ja isiklik uudishimu ületab muu. Pandeemia ajal on paus veninud enam kui kolme kuu pikkuseks, aga antikehadest mõneks ajaks eri põhjustel küllastatuna julgeme tasapisi taas stuudiosse minna. Pole probleemi.

Läbiv probleem on aga pikkus. Eriti pärast seda, kui saime aru, et üks osa kukkus välja nii pikk, et selle kuulamiseks ei piisa ka Tallinn-Tartu autosõidust. Stuudios on mitu inimest, protsessi ei juhi seejuures vaid üks inimene ja nagu meie saate puhul sageli juhtub: saate ajal on degusteerimisel klaas kuni mitu veini. Mõnikord saket. Teinekord viina või džinni. Mõnikord küll hoopis kohvi, teed või vett. Igal juhul avastame sageli, et juba ongi tund aega läinud, endal tuju hea, aga kuulaja ajale pole kuigi palju mõeldud.

Teise podcasti väljatöötamise lugu oli aga sootuks teistsugune. Eesti Päevalehe raamatupodcasti „Lappaja“ idee tuli õigupoolest peatoimetajalt. Töötasin tookord kultuuritoimetuses ja kolleeg, kellega vaheldumisi saateid tegema hakkasime, oli formaadi välja töötamise ajal puhkusel. Nii sattus, et sain saate kujundamiseks üsna vabad käed. See tähendab, kui välja arvata asja juurde kuulunud ootamatu taidlemine, mis puudutas idee algse pakkuja arusaama, et saade ei saa tähendada erilisi töötunde. See, et salvestamine on tehnoloogia poolest lihtne, ei tähenda, et piisab lihtsalt kohale ilmumisest. Raamatusaate puhul võiks ju eeldada, et saatejuht on lisaks muule ettevalmistusele ikkagi vaevunud eelnevalt kõnealuseid raamatuid lugema.

Formaadi panin kokku erinevate lemmiksaadete põhjal mõttega, et mida ise kuulata tahaks. Põhiosas oli fookusteema, mida arutada saatekülalisega; seejärel valitud teemal nädala esitabel (mulle meeldisid nimelt hirmsasti „Kermode and Mayo’s Film Review“ pisut teistmoodi edetabelid, à la kümme filmi, mille uusversioon on parem kui originaal) ja viimaks „Loe end õnnelikuks“. Rubriik, kus mõni raamatugurmaanist kolleeg räägib mõneminutilise loo raamatuga seotud elamusest, mis tema tuju on heaks teinud. Lihtne struktuur, oluliselt selgem kui joogisaatel, mille pikkus ja osised on oluliselt suuremas sõltuvuses saatekülalis(t)est, teemast ja sellest, kui suurde klaasi (ja millise promilliga) joogid välja valatakse. Ja ometi sai pikemas plaanis armsamaks ikkagi saade, mis vaid isiklikust uudishimust sündinud oli.

Surve regulaarselt saateid eetrisse paisata või neid teatud formaadis teha sõltub konkreetsest podcastist, ent üldjoontes on vabadust rohkem kui paljude teiste meediumide puhul. „Pealtnägijas“ tuuakse ühena esimestest (või suisa kõige esimesena) podcasti tegijatest välja Peeter Marvet ja Henrik Roonemaa, kes 2005. aastal muutsid Kuku raadio eetris olnud „Tehnokrati“ ka internetis allalaetavaks. Olgu, allalaetav raadiosaade või ei, aga üsna iseloomulik on saates kõlanud lause: „Kuulake meid jälle siis, kui me parajasti viitsime eetris olla.“ Kehtib ka kuulaja vabaduse kohta kuulata, mida ja millal ta tahab.

Viimaks jääb veel mõistagi küsimus rahast. Mul ei ole suurt pädevust podcastide eri rahastusmudelites kaasa rääkida, sest minu meelest ei ole Eestis väljaspool üksikuid saateid selget süsteemi tekkinudki. Kuna meie saated on Delfi Tasku platvormil, on olemas reklaamiosakond, kes vastavalt ka reklaamimüügiga tegeleb. Ent hoolimata paarist katsest omavahel olukorda selgemaks saada, on need maailmad vähemasti minu jaoks eraldi jäänud.

Maailma mastaabis on podcastid reklaamijatele aga magus koht. Viimastel aastatel on reklaamidele hüppeliselt enam kulutama hakatud. Podcastidega seotud uuringuid lugedes leiab ennustusi, mille järgi reklaamimüük USA-s võiks käesoleval aastal ulatuda ühe miljardi dollarini.^[3] Lisaks podcastide suurele kuulatavusele räägib reklaamijate kasuks ka kuulajate oluliselt suurem kaasatus võrreldes raadioga.^[4] Enamik kuulajaid ei pane reklaame pahaks, sest saavad aru, et see toetab podcastide sisu loomist. Podcastide agaraimad tarbijad on aga tehnoloogiateadlikud milleniaalid, kes on omakorda vastuvõtlikumad digireklaamidele.

Podcastihullusest, mille algust on võrreldud lihtsa, odava ja amatööridele sobiliku versiooniga raadiosaadetest, on tegijatele saanud võimalus katsetada loojutustamise eri vormidega. Kuulajatele on see aga võimalus kuulata millal iganes ükskõik kui spetsiifilisi valdkondi puudutavaid saateid ning reklaamijatele tõhus ja üha arenev platvorm. Nii mõnedki välismaised saated saavad endale lubada suurt meeskonda, aastaid eeltööd ja palju muud, kodumaised saated kipuvad seni olema rohkem või vähem struktureeritud jutlemised. Kui juba entusiasmi on, ehk jõuavad peagi järele ka võimalused. Ja selles idealistlikus maailmas oleks juba igaühe enese otsus neid võimalusi kasutada või kasutamata jätta.

^[1] B. Hammersley, Audible revolution. The Guardian, 12.02.2004.

^[2] https://www.digitalnewsreport.org/survey/2019/podcasts-who-why-what-and-where/.

^[3] https://www.iab.com/wp-content/uploads/2019/06/Full-Year-2018-IAB-Podcast-Ad-Rev-Study_6.03.19_vFinal.pdf.

^[4] https://www.buzzsprout.com/blog/podcast-ads.

„Millest mõtled, Berit?“ nõuab Facebook minult natuke isiklikult.

Mõtlen parasjagu, et sellel pühapäevaööl, mil tõmban kokku viimaseid sõnu artiklis, annab üldine kurnatus tunda nii peas, seljas kui ka surnud jalgades. Mõistagi Facebooki ma nii ei kirjuta – see tundub liialt isiklik –, kuid jätan siia-sinna vihjeks kommentaare väsimusest ja ületöötamisest.

Keegi teine ehk jällegi kirjutaks ja valiks postitamiseks mõne Facebooki esoteerilisema nurga. Sellise, kus sarnaseid tundeid on varem juba väljendatud ja kus on lootust nii mõistmisele kui ka abile. Alternatiivravi- ja nõiagruppidest me oleme meedias kuulnud küll teise nurga alt, sest neile on süüks pandud (ka õigustatult) nii tervisealast enesediagnoosimist, kahtlasi ravivõtted kui ka valeinfo levitamist. Ometi on Facebooki teraapia- ja tugigrupid endiselt populaarsed. Minu vaatevälja on jäänud neist üks, kus nõiad lubavad lahendada tuhandete inimeste igapäevaprobleeme armastuse leidmisest tervisehädade ja rahamureni, aga kus tegelikult inimesed ise üksteisele rohkem ja vähem esoteerilist nõu jagavad.

Need foorumiseinad, millel nõiad ja huvilised on omavahel võrgustikeks seotud^[1] ja kus arutletakse avalikult eestlase argimurede üle, avavad uurijale uued põnevad uksed. Saame aimu, et nõidus ja esoteerika ilmub tihti välja just seal, kus puudub (vaimse) tervise abi või muud tuge pakkuv struktuur. Kuid mida aktiivsemalt hädaline sotsiaalmeediast abi otsib, seda sügavamasse võrku ta end mässib. Ei tasu unustada, et tugigruppide oluline osapool on globaalne digiplatvorm, mis igast meie murest ja rõõmust oma osa lõikab ja seda torditükki meile aina uuesti ja magusamalt serveerib.

Esoteeriline eneseabi- ja teraapiakultuur

Et üldse rääkida mind huvitavast Facebooki nõiagrupist, mille nime ma jätan mainimata, tuleb vaadata kolme omavahel tihedalt põimunud nähtust: eneseabi, teraapiakultuuri ja uusvaimsust, mis kõik on saanud alguse eri traditsioonidest, kuid on kohati äravahetamiseni sarnased.

Eneseabi-liikumise läteteks võib pidada ühelt poolt 20. sajandi teise poole majanduslikku ebastabiilsust USAs, kus õli kallas tulle naiste jõudmine tööjõuturule; teisalt aga neoliberalistlikku ideoloogiat, mis asetab vastutuse üksikisiku õlule.^[2] Nii suunas majanduslikus ebastabiilsuses inimene etteheitva pilgu mitte riigile, vaid iseendale. Süüks pandi iseenese halbu valikuid ja nii tõlgendatigi rahalist kitsikust perekonnahädana, madalat palka puudulike oskuste tagajärjena ja töötust isikliku läbikukkumisena. Aga kui vaid piisavalt vaeva näha, saaks igaüks tekkinud olukorda ise leevendada eneseabiraamatuid lugedes ja iseendast parimat versiooni arendades. Sellistes tingimustes kasvas arusaam, et indiviid on ühtaegu probleemi allikas ja lahendus. Niisugust mõttekäiku arvestades ei olegi imekspandav, et inimese ootus riigi toele on väike, samas kui enese vastutusele rõhudes alustab iga patsient individuaalset eneseparandusprojekti. Niisiis pole sotsiaalmeediast abi otsimine rumalus, vaid vabadus ja vastutus, mis muutub justkui iga kodaniku kohuseks.

Paralleelselt eneseabiga arenes ka teraapiakultuur, millele osutati juba 1960. aastatel. Siis hakkasid esimesed sotsioloogid muret tundma ühiskonna mandumise pärast,^[3] mida põhjustavat privaatsfääri tungimine esiplaanile ja idealiseeritud avaliku sfääri taandumine eraelulise ees. Taas olid süüdi naised, kes majandusellu saabudes võtsid kaasa kodused probleemid ja tühised tunded. Selliste uute tundepuhangute rahuldamiseks tekkisid vanade religioossete autoriteetide kõrvale uued terapeudid-pseudoautoriteedid, kes ülla ühiskondliku arengu poole püüdlemise asemel hoopis nartsissistide siseilmaga tegelevat. Selle teraapiakultuuri tunneb ära teatud emotsionaalsest keelest, mis keskendub ihadele, mälestustele ja tunnetele. Õige pea tungis see keel välja psühholoogitoolist ja hargnes teistesse valdkondadesse: popkultuuri ja töökohtadesse.^[4] Ka täna vaatab filmimaailmast vastu Freudi diivan, millelt peetakse psühholoogile oma iganädalasi monolooge. Ameeriklaste teleekraanidelt vaatab vastu Oprah, kes meile järjekordse staari hingeelu avab. Sotsiaalmeedias ringleb #metoo, olles justkui võrgustunud pihitooliks, mille abil kõik vaevatud teineteiselt tuge otsivad ja leiavad. Ametialaselt on aga Eestissegi jõudnud coaching, kus vestlustehnikaid rakendades leiab inimene enese seest ise õiged vastused. Südamepuistamine on kui imeravim, mis pole arstim ainult isiklikuks hüveks, vaid muutub tervet ühiskonda harides justkui iga hea kodaniku kohuseks.

Aga mis Eestis on varju jäänud, on toosama psühholoogitool, millest algselt teraapiakultuur üldse alguse sai. Õigupoolest on vaimse tervisega tegelemine olnud Eestis lünklik ja hingehädadest kõnelemine tundub endiselt triviaalne nõrkuse näitaja. Nagu selgub ka „Vaimse tervise rohelisest raamatust“, on probleem Eestis aktuaalne.^[5] Noori vaevavad autism, käitumis- ja tähelepanuhäired, vanemas eas kerkivad esile depressioon ja alkoholiprobleemid. Ärevus on aga eestlase elukaart läbiv probleem. Samas ei jõua nende murede kandjad psühholoogi- ega nõustajatooli ligi lihtsal moel – killustunud süsteemi rahastusmudel on kaldu eriarstiabi poole. Tihti ei ole hädaline teadlik oma vähestestki võimalustest ja vaimse tervise tuge otsitakse alles viimases hädas – otse psühhiaatri jutule minnes. Õigupoolest on neid ridu kirjutades endalgi õhus küsimus: millised teraapiad mulle kättesaadavad oleksid? Hägusalt meenub kiri ülikoolilt, kes kriisiaja kontekstis psühholoogi olemasolu meenutas. Ehkki koroonatülpimus on juba varbaotsteni pugenud ja pihitooli minek oleks asjakohane, lükkasin tolle kirja kohe kõrvale. Ise oled süüdi, et muudkui tööd teha rabad, ära nüüd hädalda!

Viimaks ei saa mainimata jätta ka eneseabi- ja teraapiakultuuri kohatist esoteerilist mõõdet. Ka uusvaimsust, mis tähistab eklektilist kogumit vaimseid, alternatiivseid ja esoteerilisi uskumusi ja praktikaid, markeerib traditsioonilise autoriteedi tähtsuse langemine ja asendumine mina-vaimsuse ja enesearengumüüdiga.^[6] Kui 60ndate Ameerikas naeruvääristati terapeute kui pseudoautoriteete, kes tegelevad tühiste hingeeluasjadega, siis tänases Eestis on paralleeliks nõiad-posijad ja teised seesugused, keda küll ülalt alla põlgusega vaadatakse, kuid kes aktiivselt täidavad tervishoiusüsteemist jäänud tühimikke. Tihti näevad nad end nõustaja või ravitsejana, kasutades oma väljenduses tiitleid, keelt ja institutsioone, mille puhul kõrvaltvaataja ei pruugigi aru saada, kust antud traditsioon pärineb ja kas sellel on ka teaduslikku alust. Isegi siinkirjutaja pole lõplikult veendunud, kuidas teraapiameres ära tunda söödavat kala. Tuge pakuvad psühholoogid ja nõiad, meditsiin ja alternatiivmeditsiin, sõbrad ja eneseabiraamatud. Kui töösühholoogil ja ingliterapeudil oskan ehk vahet teha, siis nende vahele jääb lõputu nimekiri praktikaid, mis kõiguvad kahe maailma vahepeal. Olukorda ei paranda seegi, et veel hiljuti (kuni 2018) kuulusid Kutsekoja täiendmeditsiini- ja loodusraviterapeudi kutsestandardi alla tegevused, mida tavameditsiin ei toeta: shiatsu– ja aroomiterapeudid, homöopaadid ning holistilise regressiooni teraapia.^[7] Kui füüsilise tervise valeinfo on meedias palju tähelepanu leidnud, siis vaimse tervise teenuste teenäitajaks peab igaüks justkui ise olema.

Facebook kui avalik pihitool

Kui kehv vaimne tervis tunda annab, pöörduvad inimesed Facebooki nõiagrupi poole. 30 000-pealine grupp on koht, kus ühishangete kaudu ja suure hulga inimeste koostöös tekib võimalus leida lahendus mis tahes probleemile. Enamasti meelitab eestlase gruppi üldine usk üleloomulikku ja suur huvi müstika vastu.^[8] Aktiivse grupina muutub see osaleja jaoks kiiresti kohaks, kust leida tuge, ärakuulamist ja kogemuste jagamise võimalust. Postitama hakatakse tihti alles siis, kui mure on suureks kasvanud. Mõni teeb seda psühholoogi aega oodates, mõni teine on juba saadud teenuses pettunud. Kuna digitaalne keskkond on ruumi- ja ajaülene, saab abiotsija küsimusele vastuse ka siis, kui traditsioonilised teenusepakkujad on kaugel või suletud, pikkade ootejärjekordade või kõrge hinnaga. Sotsiaalmeedia sein on kiirem, odavam ja pakub mitmekesisemaid lahendusi. Kuid palju on neid, kelle kummalisel murel ei olekski riigistruktuurides kohta. Nõiagrupist on saanud avalik psühholoogitool, mis pole mitte vohava nartsissismi ja mandunud kultuuri kasvulava, vaid toe ja lootusekiire pakkuja kõikidele hädalistele.

Siin grupis postitavad oma küsimusi tuhanded naised. Just needsamad, keda pool sajandit tagasi süüdistati isikliku elu lettilöömises ja kes ärevusseisundis endale abi otsivad. Siin kõlavad muu hulgas ka nende naiste hääled, kes muidu tihti kuulmata jäävad: vanemad, Eestist eemal või maakohas elavad, piiratud rahaliste võimaluste ja tihti suure murekuhjaga. Noored naised, kes on suhtes kaotanud oma „tõelise mina“, keskealised naised, kes kardavad üksikuks jääda, ja perevägivalda kannatavad naised, kes lahutuseks viimast julgustavat tõuget vajavad. Abi otsitakse pahatahtlike naabrite ja kiusliku kolleegi vastu. Paistes jala, psoriaasi ja ekseemi raviks. Gruppi on kirjutatud sadu postitusi, millest peegeldub meeleheide. Inimesed kirjeldavad end eksinu, üksildase, kurva, rahutu, äreva, vihasena, segaduses ja hirmununa. Mõni näeb halba ennet hirmsa kujuga tuleleegis, teine tunneb surmaenergiat magamistoas.

Grupis saab igaüks end väljendada viisil, mida kõige paremini oskab: „Kas killud toovad õnne ka siis, kui mees taldrikuid vihahoos puruks peksab?“ postitab Facebooki gruppi Mare ja poetab sinna juurde digipisara. Postitused annavad aimu sellest, mida on tõdenud ka kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa – vaimse tervise probleemidest vähe rääkides ei oskagi inimesed oma muret ära tunda ega tea, mida peaks oma olukorras tegema.^[9] Vahel on mure otse välja öeldud, vahel vaimsuse keele ridade vahele peidetud. Teinekord ei paista vaikne appihüüd lugejale üldsegi välja, kuid ilmneb alles osalisi intervjueerides:

• Malle teeb postituse nõiagrupis, et leida lahendust psoriaasile. Kuid jätab mainimata, et haiguse tagamaana nägi arst lõputut stressi. Nimelt elab seitsme lapse ema, joodikust ja vägivaldse mehe abikaasa ning pere ainus leivateenija juba pikemat aega vett läbilaskva katusega majas.
• Kristelilt jõuab Facebooki postitus südamekujulisest kivist, mis satub oma lapsikuses kiiresti kurjade kommentaaride märklauaks. Ta jätab mainimata, et too kivi on väike helge lootusekiir ajal, mil abikaasa ja laps autoõnnetuse tagajärjel eri haiglatesse sattusid ja ta haiglast haiglasse joostes töö kaotas.
• Helle pärib postituses, miks ta igal pool numbreid 1212 näeb, aga jätab targu enda teada, et on värske lesk ja too oli armastatud mehe surmakuupäev, mis talle nüüd igal hetkel mälestustes kangastub.

Nagu näha, võivad abiotsija küsimused näida kõrvaltvaatajale kentsakad. Enamasti kahanevad suured probleemid Facebooki postituse formaadis marginaalseks mureks, millele antakse valehinnanguid ja valediagnoose ning määratakse valeravi. Lõpuks jõuabki humoorika näitena Ekspressi veerule: „Mida teha, kui keegi hüüab „kabuu-kabuu“?“,^[10] aga Helle jääb leinanõustajata, Kristel on endiselt töötu ja Malle võitleb siiani oma katkise katuse ja joodikust mehega.

Kui pihitool kogub andmeid

Kui inimene kasutab oma tarbeks sotsiaalmeediat, allub ta ühtlasi platvormi loogikale. Platvormi all mõistan digitaalset infrastruktuuri, mis vahendab ja kujundab suhtlust oma kasutajate vahel, pidades viimaste all silmas nii üksikisikuid kui ka ettevõtteid ja teisi osapooli, kes tihti lähtuvad oma erahuvidest. Nii on Facebookis ühtaegu abi otsivad ja pakkuvad inimesed, kuid ka reklaamiostjad, kes eelmainituid sihivad. Veelgi enam, ei tohiks unustada Facebooki ennast, kes iga meie liigutust analüüsib ja oma huvides kasutab.

2018. aastal Ameerika Ühendriikide Föderaalsele Kaubanduskomisjonile esitatud kaebuses^[11] juhiti tähelepanu tõigale, et Facebook jätab kinniste tugigruppide puhul väära mulje, justkui oleks tegemist ohutu privaatse paigaga, kus abivajajad võivad rahumeeli oma muret ja kogemusi jagada. Üldiselt sellistes gruppides seda ka tehakse. Visuaalse otsekontakti puudumine muudab isiklikumatest, piinlikumatest ja stigmatiseeritud teemadest rääkimise mugavaks ja tihti avabki inimene end veebivestlustes rohkem, kui ta seda otsesuhtluses teeks.^[12] Samuti ei pruugi osaleja aduda oma auditooriumi suurust ja ulatust ning nii jõuavadki Saaremaa-suuruse grupi seinale isikliku elu teemad, mida Kuressaare keskväljakule naljalt hõiskama ei läheks. Ka nõiagrupis osalejad mõistavad privaatsust erinevalt ning kui ühed leiavad, et toetav grupp on kaitstud ruum, siis teised sääraseid lootusi ei hellita. Ehkki nõiagrupp on sarnaselt teiste tugigruppidega vormiliselt suletud, et kaitsta oma osalejaid, pole kellelgi reaalset kontrolli 30 000 liikme ja nende tegevuse üle.

Korrahoidmiskohustus on administraatorite kaela lükatud, mis õnnestub mõnes grupis paremini kui teises. Kui laisa administraatoriga kollektiivis voolab tänasel päeval koroonavalesid, siis korda hoidvas grupis, mille eestvedaja modereerimist sisuliselt päevatööna teeb, on grupi sisu ja osalised rohkem administraatori soovide nägu. Sellest hoolimata vaevlevad grupid kiusajate ja teiste ärakasutajate käes. Piisab, kui öelda, et sul valutab pea, kui kukub postkasti soovitus ravida end kvantpuudutuse teraapia abiga. Pereprobleemide põhjusena tuvastab vanadaam eravestlusest nobedalt needuse, esitledes samas kärmelt ka lahendust selle mahavõtmiseks. Laenupakkumised ja äkkrikastunud nigeerlased ei ole vast enam kellelegi üllatuseks, kuid usutava põhjenduse saatel võib lubadus ravitseda alastifoto pealt hädasolijale samuti lahendusena tunduda. Mind püüdis Toivo-nimeline härrane kupeldada grupiseksiks Pärnusse, lubades mu vaeva eest tuttuut mobiiltelefoni. Nii võib mis tahes mure avaldamine nõiagrupis olla signaaliks, et postitaja on hädas ja valmis enda aitamiseks haarama igast õlekõrrest.

Ehkki osalised kardavad jagada oma lähikondsete tundlikke andmeid ja tunnevad muret kahtlaste pakkujate pärast, ei maini keegi kordagi neid jalajälgi, mida endast digitaalsel rajal maha jäetakse. Ometi anname iga tegevusega märku, kes me oleme, kuidas me reageerime ja kuidas end parasjagu tunneme. Kui varem teadis Facebook, mis meile meeldib, siis nüüd teab ta ka seda, mida me vihkame, mille peale me nutame ja mida armastame. Kuidas ka nõiagrupis osaleja ise oma postitusi näeb ja kirjeldab – emotsionaalse teraapiakultuurina, esoteerilise eneseabina või eksinu appihüüdena –, kaudselt on tegemist vaimse tervise andmetega, mida me kõik pahaaimamatult, pidevalt ja vabatahtlikult avalikkusele loovutame.

Seejuures on huvitav, et vaimset tervist puudutavad küsimused esoteerikagruppides lipsavad läbi mitme seaduselünga. Kui meditsiinitöötajatel on patsiendiandmete kasutamisel ranged reeglid, siis nõia kundet, kes ehk samuti enda vaimse või füüsilise tervise andmeid jagab, ei pea keegi päris patsiendiks. Nii võibki grupi administraator liikmete andmeid rahumeeli alla ja üles laadida ning reklaami otstarbel kasutada. Ehkki Facebook ei luba haigusepõhiselt reklaame suunata, lubab ta teistelt veebilehtedelt andmeid koguda. Nagu varemgi leitud, on sellised meeleolutestid suurepärane vahend, kus vastavalt saadud tulemusele hiljem Facebookis reklaame suunatakse.^[13] Lisaks muutuvad andmed seda väärtuslikumaks, mida mitmekülgsemalt neid kogutakse. Tänane halb tuju ei tähenda veel depressiooni, kuid aasta aega järjest halba tuju võiks viimasele juba viidata. Viimaks pole ehk needustelgi vaimse tervisega suuremat seost, ent valdkonnas end hästi tundev inimene teab, milliste teemade huvilistele oma enesearengutoodet suunata. Facebook on minu huvidena registreerinud teemad nagu „pseudoteadus“ ja „tervenemine“ ning piisab vaid nende kahe märksõna teadmisest, et tunda minus ära soodsat sihtgruppi mõnele kvantkoputusele, mis otseselt tervisereklaamina kirja ei lähe, ent mis sellegipoolest mulle paremat enesetunnet lubab. Pärast siinse artikli kirjutamist jõuavad iga päev minuni reklaamid, kus omavahel lõimuvad transpersonaalne psühholoogia, astrofüüsika ja iidsed esoteerilised traditsioonid. Enamasti kõnetavad need mind kui eksinud inimest, kes peab leidma elus sisemise rahu, mida nad on valmis mulle kiirkorras pakkuma.

Nõiagrupp võib küll otsese reklaami keelata, kuid minu huvi esoteerika vastu, postitused eneseabigruppides, klikid välistel linkidel ja minu andmed mõne nõia postkastis, mis ükshaaval pole ehk suuremat väärt, jutustavad koostoimes ometi minu kohta terve viimase aja eluloo. Ümber nurga hiilides jõuab platvormistunud teraapiakultuur ringiga minu juurde tagasi, ahvatledes mind aina rohkem ostma ja osalema.

Häbi või abi

Jätkuvalt imestatakse, miks eestlane enda ravimisel dr Google’it kasutab või nõia jutul käib. Esoteerikud müüvat omakasupüüdlikult imeravimeid, andvat katteta lubadusi ja röövivat ullikeselt raha ja eneseuhkuse. Vastusevariantide kõrval nagu „madal haridus“, „põline nõiarahvas“ ja „nõukogude pärand“ on minu meelest tähelepanuta jäänud see üks ja oluline. Vaimsest tervisest räägitakse nii vähe, et kui vajadus kätte jõuab, ei teagi hädaline, mis tal viga on või kust leevendust saab. Psühholoogide-nõustajate ja teiste tugiisikute tugeva traditsiooni puudumisel on Freudi diivan asendatud sotsiaalmeedia tugigruppide ja selgeltnägija digikonsultatsiooniga, kus pole suuri arveid, pikki ootejärjekordi ja lõpuks ei saa ka „hullutemplit otsaette“. Siin väljendatakse üksindust, ebaõiglust või vägivalda igaühele sobivas mõisteregistris ja ka probleemilahendus on distsipliiniülene.

Samal ajal lisab platvormistumine teraapiakultuurile uue haavatavuse mõõtme, sest iga avalikult öeldud sõna võib abiotsijani ringiga tagasi jõuda. Ametlikult suletud grupid säästavad inimest küll võõraste silmade eest, kuid andmekorje eest pole needki ruumid kaitstud. Me teame, et sotsiaalmeedia postituste tekstidest ja fotodest suudavad teadlased tuvastada, kas inimene vaevleb depressioonis või on muude vaimsete hädadega kimpus, ja seda ilma et kordagi peaks ise oma seisundit sõnades väljendama.^[14] Kahtlemata suudab emotsioone tuvastada ka Facebook ning võime vaid aimata, kus need andmed käiku lähevad. Minu tänane mure võib olla homme reklaamitav lahendus. Platvormi korrahoidmiskohustus, mis on paljuski grupi administraatorite hooleks lükatud, võib küll hoida eemal reklaampostitused, kuid ega sellest reklaamid tulemata jää, lihtsalt vaheltkasu võtab nende eest suurplatvorm. Aina rohkem reklaame, aina rohkem klikke, aina täpsem kliendiprofiil tagavad, et kasutaja saab tulevikuski esoteerilistes gruppides oma kohta otsida, mis ükshaaval inimese muresid lubavad lahendada. Ja see võib suunata hädalise omakorda lõputusse inforägastikku, mis temas suuremat segadust ja ärevust tekitab.

Facebooki tugigruppides osaleja teeb pidevalt kompromisse ja balansseerib kahe ebamugava äärmuse vahel. Ühelt poolt sügavalt isiklik mure, teisalt üdini avalik ruum. Ühelt poolt häbitunne ja piinlikkus, teisalt vajadus saada vastuseid. Ühelt poolt keerulised probleemid, teisalt lihtsust nõudvad postituseformaadid. Ühel pool teadmatus, teisel pool tuhat lahendust, mille toimeainetel vahet ei tee. Nii ongi enesepaljastamisest saanud parema abi saamise hind, mis on vaid vesi teraapiakultuuri veskile.

Niisiis, Facebook, ma mõtlen, et mul on tööstress. Aga ma ei ütle seda sulle, sest küllap sa saadaksid mind tuhandete ingliterapeutide jutule.

^[1] B. Renser, K. Tiidenberg, Witches on Facebook: Mediatization of Neo-Paganism. Social Media and Society, 2020, kd 6, nr 3.

^[2] M. McGee, Self-Help, Inc. New York, 2005.

^[3] P. Rieff, The Triumph of the Therapeutic: Uses of Faith after Freud. New York, 1966; C. Lasch, The Culture of Narcissism: American Life in an Age of Diminishing Expectations. New York, 1979.

^[4] E. Illouz, Saving the Modern Soul: Therapy, Emotions, and the Culture of Self-Help. Berkeley; Los Angeles; London, 2008.

^[5] Sotsiaalministeerium. Vaimse tervise roheline raamat. Tallinn, 2020. https://www.sm.ee/sites/default/files/news-related-files/vaimse_tervise_roheline_raamat.pdf.

^[6] M. Uibu, Uus vaimsus. Vikerkaar, 2020, nr 12; L. Altnurme, Uus vaimsus – mis see on? Rmt-s: Mitut usku Eesti III. Valik usundiloolisi uurimusi: uue vaimsuse eri. Tartu, 2013, lk 18–36.

^[7] Sihtasutus Kutsekoda. Kutsestandardid. Täiendmeditsiini- ja loodusraviterapeut, tase 6. https://www.kutseregister.ee/et/standardid/standardid_top2/?.

^[8] Emor Passwordil: üle poole eestlastest usub kõrgemaid jõude ning ülivõimetega inimesi. 16.03.2017. https://www.emor.ee/blogi/emor-passwordil-ule-poole-eestlastest-usub-korgemaid-joude-ning-ulivoimetega-inimesi/.

^[9] A. Tsapov, Vaimse tervise abi ja abitus. Müürileht, 2020, nr 102.

^[10] A. T. Orav, Mida teha, kui keegi hüüab „kabuu-kabuu?” Facebooki-nõiad annavad nõu. Eesti Ekspress, 22.08.2018.

^[11] K. Patrick, Consumers Complain Facebook Exposed Personal Health Information. InsideSources. 21.02.2019. https://insidesources.com/consumers-facebook-exposed-personal-health-information-phi-ftc/.

^[12]  J. Suler, The Online Disinhibition Effect. Cyberpsychology and Behavior, 2004, kd 7, nr 3, lk 321–326.

^[13] Your Mental Health for Sale. Privacy International, 03.09.2019. https://privacyinternational.org/node/3193.

^[14] A. Wongkoblap, M. A. Vadillo, V. Curcin, Researching Mental Health Disorders in the Era of Social Media: Systematic Review. Journal of Medical Internet Research, 2017, kd 19, nr 6.

Sale keha kui sotsiaalne valuuta

Inimese keha kui visiitkaart määrab, kuidas temasse suhtutakse. Sale välimus näitab distsipliini ja meeldivust, koguni moraalset üleolekut neist, kes esteetilist keha mingil põhjusel saavutada ei suuda või ei soovi. Sellest annab tunnistust kehade portreteerimine nii meelelahutuses kui filmitööstuses – sale inimene on populaarses või kangelase rollis, samas kui suuremas kehas tegelane on sagedamini eluga kimpus, ebapopulaarne või naerualune. Valitsevatele ilustandarditele vastav välimus on ühtlasi kaaperdatud dieedi- ja ilutööstuse poolt, mis võrdsustab saleduse tervisega ja müüb selle abil tooteid, mis paremal juhul tervisele mõju ei avalda ning halvemal juhul seda otseselt kahjustavad. Valgupulbrite ja paastujookide menu tühjast kohast ei tule.

Tervise-argument kõhnuse propageerimisel on puudulik ja ohtlik. Modellide ja sportlaste varal on kõlanud piisavalt näiteid, kuidas kehade manipuleerimiseks kasutatakse küsitavaid, aga ka enesehävituslikke võtteid, olgu selleks toidukordade vahelejätmine või laksatiivide kasutamine. Ometi seisab valitsev mentaliteet selle eest, et sale keha on väärtus iseeneses, ning kuidas saakski see teisiti olla, kui ühiskond saledust paremate positsioonidega premeerib? Sest hariduse ja oskuste kõrval määrab sotsiaalset edu justnimelt füüsiline atraktiivsus nende silmis, kes otsuseid teevad.

Dieedikultus on laialdaselt omaks võetud mõtteviis, mille järgi on inimene pideval teekonnal kehatäiuse poole. See on praktikate kogum, mis õpetab oma füüsilisi vajadusi mitte usaldama ja näljatunnet eirama. Keha on miski, mida peab kontrollima, ja kõikvõimalikud võtted sellega manipuleerimiseks on aktsepteeritud. Dieedimentaliteet väljendub reeglite kehtestamises söömisele ja treeningule, millest hälbimine põhjustab süütunnet, sest saleduse saavutamine on ühtlasi moraalne kohustus. Kusjuures patriarhaalne ühiskond jälgib naiste kohusetäitmist teravamalt.

Dieedikultuse kirjeldamiseks napib eesti keeles veel sõnavara, mis ei luba fenomeni selle täies ulatuses alati näha. Ühtlasi on dieedikäitumine sedavõrd levinud, et sellega kaasnevaid ebamugavusi peetakse normaalseks ja paratamatuks, mõneti nagu inimeseks olemise osaks. Oma keha nägemine probleemina algab õige vara, mistõttu elatakse selle teadmisega terve oma elu.

Oma kehakuju ja -kaaluga pole rahul tervelt 40% 12–13 aastastest Eesti tüdrukutest,^[1] täiskasvanud naistest 60%^[2] – seega usuvad pooled naised, et nende olemasolev keha ei sobi. Tüdrukutest vanuses 15–18 püüavad pooled (51,4%) alandada kaalu dieedipidamise, toidukoguste ja -kordade vähendamise või nälgimise abil. Viiendik 15–18 aastastest poistest Eestis peab vajalikuks oma kehakaalu reguleerida ja teeb seda peamiselt läbi treeningu^[3] – kusjuures on märkimisväärne, et näljatunne on aktsepteeritavam tüdrukute seas. Rahulolematus oma kehaga ja söömishäired tipnevad tavaliselt 20. eluaastaks.^[4]

Saleduse propageerimine võttis huvitava mõõtme, kui 2014. aastal hakkas nii avalikus kui ühismeedias hoogu koguma fitness-liikumine. See tõi fookusesse jõusaalikultuuri, asudes normaliseerima kulturismi kui tavaharrastajale sobivat treenimisviisi. Kusjuures tähelende on kulturismil olnud varemgi – Gold’s Gym ja „Pumping Iron“ tõid 1970. aastate lõpus spordiala maailmakaardile, kui kinodesse jõudis film Arnold Schwarzeneggerist California kuulsaimas jõusaalis rauda tõstmas. Filmi populaarsuse tuules kerkis 80ndatel sadu uusi kommertssaale, mille seinu kaunistasid fotod kulturismi maailmameistritest. Sotsiaalmeedia ajastul levivad sellised vaimustused internetis, tekitades subkultuuridele üha uusi mutatsioone.

Peavoolustunud fitnesstrendiga tuli kaasa oma sõnavara – clean, dirty, junk ja cheat on teatud toitude kirjeldamiseks kasutusel ka Eestis. Seejuures kasvatas clean eating– ja wellness-trendide populaarsus Instagramis läinud kümnendil hüppeliselt ortoreksia esinemist, mis tähendab kinnisideed süüa ainult „tervislikke“ toite. Ortoreksia sümptomeid tunnistas 49% Instagrami kasutajatest, samas kui üldpopulatsioonis esineb häiret ühel protsendil, kusjuures ühegi teise ühismeedia rakenduse puhul sellist seost ei täheldatud.^[5] Trendide eestkõnelejateks said fitnessivõistlejad ja tervisegurud, rõhudes toitumissoovituste andmisel omaenda füüsilistele saavutustele. Paraku vastab propageeritav madala rasvaprotsendiga kehaideaal üksnes võistlusfitnessi lavavormile, olles ohutu vaid ajutiselt, kui üldse. Looritatuna tugeva tervise sõnumitesse, hakkas liikumine tootma suurel hulgal blogijaid ja harrastajaid, nende mõtteid omakorda tiražeerima meedia. Tekkisid dieedi- ja tervisehuviliste kommuunid, kus üksteise pingutustele otsitakse ja pakutakse heakskiitu.

Saleduse ihalus, ületreening ja toitumishäired esinevad sageli komplektina,^[6] mistõttu peab arvestama nende omavahelist mõju. Et lõviosa toitumishäiretest maailmas jääb diagnoosimata või pole ametlikult toitumishäirena klassifitseeritavad,^[7] võib vaid oletada, millistes ringkondades need levivad. Piiride hägustumine terviseedenduse ja söömishäirete propageerimise vahel avaldub ka väljaspool gurude ringkondi, nii et näiteks argielus tehakse keha kohta komplimente inimestele, kelle välimus võib tuleneda toitumishäirest. Süveneb veendumus, et heakskiidu pälvimiseks tuleb enesepiiramist jätkata.

Suuremas kaalus inimeste diskrimineerimine just seda ilmestabki, avaldudes näiteks USA õigussüsteemis, kus sama kuriteo eest võib saada karmima karistuse suuremas kehas inimene, sest kohtunik tunneb tema suhtes füüsilist õõva.^[8] Akadeemilised võimalused kõrgema kehamassiindeksiga inimestele on samuti piiratud, sest sama võimekuse juures eelistatakse saledamaid tudengikandidaate.^[9] Kusjuures kaalustigma uurimist USA akadeemilistes ringkondades ajendasid sealsete õppejõudude avalikud seisukohad, mis suuremate kehade vaenamise poolest ei kõlaks võõralt ka Eestis. Näiteks pälvis meedia tähelepanu 2013. aastal ühe New Mexico ülikooli professori tviit, et „ülekaalulistel doktorantidel puudub tahtejõud väitekirjade kirjutamiseks“. Viraalsed mõõtmed saavutas ka tema kolleegi seisukoht „Heavy thinkers need not apply“ („Rasketel mõtlejatel mitte kandideerida“). Mõlemad mehed suunati küll nõustamisele, ent need juhtumid näitavad, miks kehaesteetika ja füüsilised eripärad pole pelgalt isikliku sfääri probleem, vaid võrdseid võimalusi piirav poliitiline küsimus.

Tervise ja esteetilise keha paradoks

Tõsi on, et kehakaal avaldab teatud juhtudel tervisele negatiivset mõju, ohustades südame ja veresoonkonna tööd ning põhjustades kõrget vererõhku.^[10] Ent piir, kust alates kaal muutub liigseks ja potentsiaalselt ohtlikuks, on tunduvalt kaugemal, kui kõhnust ülistav mentaliteet väidab. Kaalukaotus ei ole alati põhjuslikus seoses tervisenäitajate paranemisega, kusjuures aktiivse eluviisiga inimeste tervis on parem olenemata kehakaalust.^[11] Ometi seostame vaikimisi just kõhnust tervisega ja paksust passiivsusega.

Põhjuseid kõhnuse eelistamiseks leiab patriarhaadi arsenalist, kus mehe pilgu (male gaze) rahuldamine on esmatähtis. Standardeid seab samamoodi moe- ja ilutööstus. Nõnda on valdav osa vaateakende mannekeenidest pikkuse ja ümbermõõtude suhte järgi liiga kõhnad, et menstrueerida, ent rõivapoes tuletavad kehaideaalid end paljudele siiski meelde. Seejuures moodustavad mehe keha imiteerivatest mannekeenidest alakaalulised 8%, naise keha mannekeenidest on bioloogiliselt ebapädevad 100%.^[12] Kehade hierarhia on patriarhaadi pärisosa, avaldades inimeste elukvaliteedile reaalset mõju.

Toiduenergia piiramine 470–810 kilokalori võrra allapoole baasainevahetust vähemalt kolme menstruaaltsükli jooksul ei lülita mitte üksnes välja naise reproduktiivsüsteemi, vaid põhjustab ka uimasust ja keskendumishäireid.^[13] Samas on just antud defitsiidivahemik dieedisoovituste puhul levinuim. Sellega julgustavad tervise edendamise egiidi all tegutsejad – olgu selleks ajakirjad, blogid või dieedifirmad – naisi oma tegelikku tervist ohtu seadma. Feministliku teooria järgi võib nõrgestamiseks pidada ka keskendumisvõime ja füüsilise energia pärssimist, mis hoiab naisi ühiskonnaelus kaasarääkimisest eemal.

Peamine takistus keha vajadustega kooskõlas toitumisele täiskasvanueas ongi hirm kaalutõusu ees.^[14] Kehakaalu homöostaas ehk bioloogiliste parameetrite hoidmine teatud optimaalsetes piirides on võrdlemisi uus uurimisvaldkond, mis annab siiski tõendeid, et keha leiab ja säilitab teatud kaaluvahemikku (set point weight), mis konkreetse inimese elutegevuseks on jätkusuutlik.^[15] Paraku vastab bioloogiliselt tervislik kaaluvahemik väga harva ühiskonna ilunormidele. Kui asetada poodiumile ühegi tervisekaebuseta Euroopa naine rõivasuuruses 42–44, hindaks üldine konsensus teda sõnaga „paks“, märgates ka iluvigu, mille eksponeerimisega pole harjutud. Täpselt nii juhtus 2019. aasta suvel, kui Nike tuli välja kollektsiooniga pluss-suuruses treenijatele. Viha ja tülgastus ainuüksi mannekeeni aadressil haaras Twitteri nädalaks enda alla, andes aimu, kuidas võivad end teatud inimesed tunda trennisaalis.

Patriarhaadi topeltstandardeid hoiab üleval ka traditsiooniline peremudel, mis vaikimisi eeldab lasterohkust ja naiste võimet seda ootust teenida. Samas tuleb maskuliinsel ühiskonnal endalt küsida, kas soovitakse naisi, kes oleksid võimelised sünnitama võimalikult palju lapsi, või naisi, kellel oleks teismelise tüdruku keha ja pärsitud reproduktiivsüsteem. Mõlemat korraga ühes isikus enamasti ei saa. Sestap on naiste rahulolematus oma kehaga üks levinumaid sünnitusjärgse depressiooni riske,^[16] mis annab omakorda tunnistust väljapääsmatute olukordade rohkusest meestekeskses maailmas.

Toitumishäire on vaimse tervise haigus,^[17] mitte tahtejõu puudumine söömise kontrollimisel. Seda viimast võib juba tagajärjeks lugeda. Ent liiga sageli vaadatakse meditsiinis kehakuvandi mõjust mööda, ravides söömishäireid toitumisnõustamise, mitte psühhoteraapiaga. Samas just kaalustigma – oma keha tajumine häbiväärsena – on see, mis tihti hoiab inimesi arsti vastuvõtule üldse minemast.^[18] Kardetakse häbistavat hinnangut ja kohustust kaalule astuda, seda ka tavasuuruses inimeste seas.

Neid puudusi arvesse võttes toetuvad uue põlvkonna tervishoiueksperdid Suur-britannias, USA-s ja Austraalias Health at Every Size-kontseptsioonile (HAES), mis seob tervisekäitumise parandamise kaalunumbrist lahti. Kaalunormatiivse (weight normative) lähenemise asemel keskendub HAES kaasavale (weight inclusive) lähenemisele. Progressi mõõdetakse psühhosotsiaalsetes tegurites nagu minapildi paranemine, suurem enesekindlus, paranenud lähisuhted ja valmisolek füüsiliseks aktiivsuseks. HAES lähtub eeldusest, et „sõda ülekaalulisusega“ oma senisel kujul pole olnud efektiivne ning vajab uut ja empaatilisemat lähenemist.

HAES-nõustajad ei keskendu patsiendi toidu piiramisele, sest see võib krooniliste dieeditajate seas tuua kaasa vastulöögi. Selle asemel edendatakse liikumisharjumusi ja soovi oma keha eest hoolt kanda, mis eeldab vabanemist selle vihkamisest. Kliinilised uuringud näitavad, et HAES-patsientide kolesteroolitase ja puhkeoleku pulss paranevad ka siis, kui kaalulangust ei kaasne. Nende toitumine muutub regulaarsemaks ja mitmekesisemaks, samuti paranevad vaimse tervise näitajad nagu enesehinnang ja kehakuvand, mida säilitatakse kauem kui kaalu langetamisele keskenduvas ravis. Lisaks pikeneb füüsiliselt aktiivsete inimeste eluiga võrreldes nendega, kes on saledamad, aga passiivsed.^[19]

HAES rajaneb ühtlasi sotsiaalse õigluse vundamendile, mis on kaasav, toetav ja hinnanguvaba kõigi kehade, nahavärvide, erivajaduste ja sooidentiteetide osas. Osalt poliitilise aktivismi territooriumile minev meditsiiniline lähenemine on osutunud edukaks usaldussuhte tekitamisel eksperdi ja patsiendi vahel, arvestades diskrimineerimise mõju vaimsele tervisele. Ühiskonna ebasoosingut kogevad grupid on ühtlasi suurema riskiga kehakuvandi- ja toitumishäirete tekkeks kui diskrimineerimist mittekogevad inimesed,^[20] seega täidab HAES edukalt lünka traditsioonilises lähenemises.

Märkimisväärne on seegi, et kroonilisest dieedipidamisest tingitud kaalukõikumised põhjustavad südamehaigusi sagedamini kui mis tahes stabiilses kehakaalus elamine.^[21] Arvestades, et pidev energiadefitsiit pole füsioloogiliselt jätkusuutlik, sest keha reageerib varem või hiljem tagasilöögiga, tekib küsimus, miks propageerib ühiskondlik konsensus jätkuvalt dieedipidamist kui moraalselt ja tervise seisukohast õiget lahendust. Paraku on vastus sama primitiivne kui soovitus dieeti pidada – saledad inimesed on esteetiliselt ilusamad. Ärgem peitkem seda hinnangut tervisest hoolimise taha.

Dieedikultuse eksitav ja moraliseeriv sõnavara

Sõnavalik toidu iseloomustamiseks kujundab söömise ümber tekkivaid hoiakuid. Viise, kuidas keelekasutus mõjutab inimese suhet toiduga, on mitmeid – sildistamisest headeks ja halbadeks kuni paastumise (fasting) ja puhastumise (detox) propageerimiseni. Dieedimentaliteet on läbiv, tekitades põhjendamatuid hirme tervete toidugruppide osas, mille tulemusena hakatakse teatud toite vältima ja nende söömist pelgama. Sõnadega antav hinnang võetakse omaks kui tubliduse mõõdupuu.

Esiti märkamatuks jääv muutus šokolaaditootja Kalev turunduses kirjeldab positiivse näitena soovi seostada oma tooteid millegi meeldiva ja mitte keelatuga. Varasem „Kiusatus aastast 1806“ on asendunud uuega – „Kirg aastast 1806“, ning olgu teadlikult või kogemata, on see samm paremuse poole. Kiusatus on miski, millele peab vastu seisma, samas kui kirg seostub naudingu ja lubatuga. Mida neutraalsem on inimese suhe toiduga, seda väiksem on tõenäosus, et söömisega seonduv elukvaliteeti vähendaks, samas kui toiduärevus on otsene risk söömishäire tekkeks.^[22]

Dieeditööstuse sõnumid on loodud just sellist psühholoogiat arvesse võttes. Toodete müümine on efektiivseim, kui tarbijas õnnestub tekitada süü- või alaväärsustunne, millele kaup leevendust pakub. „Patuvaba“, „kerge“, „naudi süümepiinadeta“, isegi „tervislik“ on levinud näited pakenditele trükitud turundusest, mille viidatud seosed on siiski problemaatilised. Tarbija ei pruugi emotsiooni esilekutsumises ära tunda turundust, mis omistab tootele meelevaldseid omadusi. Omakorda on soodsa pinnase selliste võtete õnnestumiseks loonud meedia ja tervisegurude sensatsioonilised hirmutamistaktikad.

Patutoidu (cheat meal) kontseptsioon tuli argiringlusesse samuti koos fitness-liikumisega. Selle järgi on maitsvad ja naudingut pakkuvad toidud lubatud harva ja peavad olema planeeritud. Puhta toidu (clean eating) all peetakse silmas võimalikult väheste koostisosadega töötlemata toitu, ent hoolimata kavatsustest, annab säärane toidupuritaanlus söömisele väärtushinnangud, mida seal olema ei peaks. Patustamise ja puhastumise režiimis elamine toidab ärevust – nauding asendub kohustusega patt heastada ja järgmise korrani reeglitest kinni pidada (back on track). Tegemist on dogmadega, mis teevad dieedikultusest pseudoreligiooni – juba üksi askeetlus ja patukahetsus laenavad protestantlikest väärtustest, mille järgi elu seisneb kannatamises ja surelik on oma olemuselt alati ebapiisav.

Sageli ei pruugita häiritud toitumiskäitumist dieediks pidada, kuigi sellel on dieedile omased tunnused (non-diet diet paradox). Toidu kaalumine, söömine kindlatel aegadel, koguste piiramine ja paindumatu arv trennikordi on kõik dieetidest laenatud põhimõtted. Häiritud toitumiskäitumise kahekordistumine terves maailmas viimase 18 aasta jooksul just selliste praktikate kasvust kõnelebki.^[23] Et aga sõna „dieet“ on hakatud seostama negatiivsega, kohtab selle ilustamiseks nüüd väljendit „elustiili muutus“ või päevselget eitamist „see pole dieet, vaid elustiil“. Improviseeritud reegleid järgides tasub küsida, kas seda tehtaks ka siis, kui kaalulangust ei kaasneks. Kui vastus on ei, on tegemist dieediga.

Problemaatilise sõnakasutuse alla käib ka toitumisega seostatav emotsionaalsus. Emotsionaalne söömine on dieedikultuses taunitav, viidates ühtmoodi läbikukkumisele ja naistega seostatavale nõrkusele. Ometi tuleb põhjuseid otsida sügavamalt – toidust turvatunde otsimine on toimetulekumehhanism inimestele, kelle muud vajadused pole kaetud. Toit mõjub närvisüsteemile rahustavalt ja vähendab ajutiselt stressitaset^[24] – tõsiasi, millega puutume kokku juba imikueas. Seetõttu ei sobi lahenduseks emotsionaalse söömise demoniseerimine, vaid tegeleda tuleb näiteks lähisuhete ja intiimsuse puudumisega.^[25]

Sõnavalikuga antakse hinnanguid ka treenimisele – distsipliini järgimine on positiivne maskuliinne omadus ja paremuse näitaja. Ühtpidi on selline „tublidus“ kantud soovist ümbritsevatele muljet avaldada ja teisalt hirmust kaalutõusu ees, kui trenn peaks vahele jääma. Igasugune objektiivseid takistusi eirav treenimine pälvib ühiskonnas imetlust, iseloomustades macho-kultuuri püsimist ja aktsepteerimist nii naiste kui meeste seas. Distsipliini ületähtsustamine ja seadmine enesetundest kõrgemale on dieedikultuse sümptom.

Individuaalne vastutus kapitalistlikus tervisepoliitikas

Krooniliste elustiilihaiguste, sealhulgas rasvumise ja ülekaalu indeksi esikuuikus püsivad aastaid Suurbritannia, Austraalia ja USA.^[26] Tegemist on neoliberaalse majandusega riikidega, mida iseloomustab ebaühtlane jõukuse jaotumine. Liberaalse turu tingimustes on neis riikides korporatsioonidel, sealhulgas toiduainetööstusel, suur vabadus kujundada tarbimiskeskkonda endale sobivalt, seda nii lobitöö kui uuringute spondeerimise kaudu. Debatt üksikisiku vastutuse üle muutub küsitavaks, kui suur osa rasvumist soodustavaid otsuseid on tema eest ära tehtud.

Stanfordi ülikooli neuroteadlase Robert Sapolsky järgi on inimese vaba valiku kontseptsioon arenenud maailma turutingimustes kaheldav, et mitte öelda välistatud. Tarbija käitumist mõjutab nüansirohke kombinatsioon kultuurilistest ja majanduslikest teguritest, kusjuures opereeritakse üksnes kasumile suunatud tarbimiskeskkonnas. Mida suurem on selles keskkonnas ebavõrdsus – olenemata sissetulekute tasemest –, seda haigem, kriminaalsem ja stigmatiseerivam on ühiskond. Majandusliku ebavõrdsuse avaldumine reaalsetes tervisekahjudes ei tohiks 2021. aastal olla uudis.

Ometi on rahvatervise kampaaniad valdavalt suunatud inimese oma vastutusele teha paremaid valikuid. Sellist poliitikat eelistab ka tööstus, öeldes, et tarbijal on vaba valik nende tooteid mitte tarbida. Samas viitab käitumispsühholoogia, et stressi ja kurnatuse tingimustes tehakse suurema tõenäosusega otsuseid, mis nõuavad minimaalset pingutust^[27] – olgu selleks leti äärde või silmade kõrgusele paigutatud toote eelistamine või kiireima toidulahenduse valimine. Et niinimetatud vaba valik pole siiski lõpuni vaba, peaks tervisepoliitika tõsisemalt arvesse võtma ärihuvidest kantud keskkonna mõju. Personaalse vastutuse nõudmine puudust kannatavatelt peredelt, üksikvanematelt või mitut töökohta pidavalt ajapuuduses inimeselt ei ole realistlik ega õiglane.

Riiklikud tervisekampaaniadki paistavad silma kaalunormatiivsuse poolest. Tervise mõõtmine kehakaalus avaldub sageli stigmatiseerivas sõnumis ja sihtrühma võõritavalt. Meenutagem Tervise Arengu Instituudi juurviljakampaaniat, mis sedastas, et „Kaalikas kanni ei kasvata“ ja „Porgand pihta ei paisuta“. Läbiv sõnum „Köögiviljad aitavad kaalu kontrolli all hoida“ lükkab kõrvale inimesed, kelle kaal „kontrolli all ei ole“, ning annab signaali, et tervis väljendub saleduses. TAI-lt võiks ju eeldada teematundmist ja teadmist, et negatiivse kehapildiga inimeste soostumine enda eest hoolitsemisega on madal. Sellise kehapildi süvendamine suurendab riski dieeditamiseks, suitsetamiseks, alkoholi tarbimiseks ja depressiooniks.^[28] Eraldi küsimus on, kas juurviljanaiste kujutamine kampaanias oli seksistlik või mitte.

Üks edukamaid algatusi oli 2015. aastal Sport Englandi poolt ellu kutsutud „This Girl Can“, mis eelistas kaasavat (weight inclusive) lähenemist. Kampaania lähtekoht oli naiseks olemise ümbermõtestamine ja liikumise propageerimine võimestava tegevusena. „Ma ujun, sest armastan oma keha. Mitte sellepärast, et seda vihkan“, trükituna päris inimesega plakatile kõnetab läbi samastumise. Ilustamata foto rühmatreeningust sõnumiga „Muidugi näen kuum välja“ kõnetab sihtrühmaks valitud noori naisi samuti, samas kui juurviljadega samastumine võib olla raskem. „This Girl Can“ jõudis ²³ miljoni inimeseni, edust annab tunnistust tag’i #thisgirlcan kasutamine tänaseni.

Ebaefektiivset tervisekampaaniat iseloomustabki vähene tundlikkus auditooriumi suhtes. Haigekassa 2019. aasta algatus „10 korda aktiivsem kui sina“ portreteeris küll erivajadustega ja kõrges eas inimesi, minnes ometi vastandamise teed. Küsitav oli statistika esitamine kujul „Eesti inimestel on turjal vähemalt 6 miljonit ülearust kilogrammi“, mis indiviidi tasandil jääb abstraktseks ning taas kord seab edu kriteeriumiks kaalu korrigeerimise. Kui auditooriumiga mitte arvestada, on ka parimate kavatsuste juures oht stigmatiseeriva kampaania loomiseks.

Mis tarbimiskeskkonda puutub, on Eestis veel võimalik pidurdada korporatsioonide aplust, minnes vajalike regulatsioonide teed. Põhjus, miks suure majandusega neoliberaalsetes riikides asuvad Krispy Kreme’i ja KFC letid rõiva- ja loomapoodides, on toiduainetööstuse agressiivne turupoliitika ja istekoht rahvatervise laua taga. Toidu eksponeerimine selleks mitte ettenähtud kohtades suurendab valmisolekut selle tarbimiseks ka siis, kui reaalne vajadus puudub,^[29] jättes õhku küsimuse, miks need letid seal ikkagi on. Probleemi ennetamiseks sobivate meetmete kujundamine peab jääma ekspertidele, pakkumata seejuures tööstusele lobivõimalusi.

Aastal 2015 debateeritud suhkrumaksu kontekstis tekkis ka Eesti meediaruumi mõiste „vaesuse paksus“. Fenomen avaldub igal pool maailmas ühtmoodi, suunates vähekindlustatud inimese kõige odavama toiduvaliku juurde. Eesti paistab hetkel veel silma lõpuni rikkumata toidukeskkonna poolest, mille kadumine vaba turu tingimustes on siiski aja küsimus. Kui odavaimaks lahenduseks saab perepakk energiarikast toodet ning töötlemata toidu ostmine ei tasu leibkonna vajadusi arvesse võttes enam ära, leiame end lõpuks olukorrast, kus terveid linnajagusid saab siingi hakata nimetama toidukõrbeteks. Need on piirkonnad, mida iseloomustab madala toiteväärtusega valikute rohkus, sest muud pakkujad ei suuda korporatsioonidega hinnaklassis konkureerida.

Et vaesus, ülekaal ja ebasoodne tarbimiskeskkond on omavahel seotud,^[30] püstitab see täna rahvatervisele enneolematuid väljakutseid. Valitsuste ja korporatsioonide erinevus keskkonna kujundamisel seisneb selles, et esimestel on demokraatlik mandaat seda teha ja teistel mitte. Korporatsioonid ei osale valimistel ega võta vastutust inimeste majandusliku või tervisliku heaolu eest. Ometi kohtlevad valitsused üha võimsamaks paisuvaid ärihuve aupaklikkusega, sest nende võimu majandusmängijatena on raske ignoreerida. Sellistes võimusuhetes jääb kannatajaks inimene, kelle võimalused terviseotsuseid teha ja ise vastutust võtta on järjest kasinamad. Olukorra muutmine eeldaks poliitilist sekkumist, milleks neoliberaalse majandusega riigid valmis ei ole.

Vastupanuliikumine 60ndatel ja täna

Kehapositiivsuse liikumine sai alguse 1960. aastatel New Yorgis poliitilise aktsioonina marginaliseeritud kehade diskrimineerimise vastu. Eestvedajateks mustanahalised ja kväärnaised, kogunes grupp aktiviste 1967. aastal Central Parkis – kanti protestiplakateid, söödi avalikult ja oldi häälekad. 500-liikmeline seltskond nõudis õigust eksisteerida paksuna, mittevalgena ja vabana tagajärgedest, mida patriarhaadile ebasobiv välimus nende elukvaliteedile avaldas. Põletati dieediraamatuid ja fotosid modell Twiggyst, kelle staatus iluikoonina oli muutnud ideaalid kättesaamatuks.

Samal aastal ilmus Saturday Evening Postis Llewelyn Louderbacki artikkel pealkirjaga „More People Should Be Fat“ („Rohkem inimesi peaksid olema paksud“). Kirjutis oli üks esimesi sõnavõtte paks olemise kaitseks laiatarbemeedias, milles Louderback kirjeldas nii endale kui oma naisele osaks saanud vaenu. Ta lahkas üksikasjalikult võimaluste vähesust, mida nende sama haridustaseme ja oskustega saledad kaaskodanikud ei kogenud. Artikkel viis aktivistide koondumiseni ja moodustati esimesed Fat Acceptance organisatsioonid.

Poliitilise liikumisena nõuab Fat Acceptance erinevate kehade võrdset kohtlemist ka tänapäeval, muutudes üha kriitilisemaks katsete suhtes oma sõnumit kaaperdada. Sotsiaalmeediatrendid nagu #bodypositivity ja valgetele keskklassi naistele suunatud ajakirjade katsed rongile hüpata on aktivistide algset sõnumit äratundmatuseni moonutanud. Arusaadavalt tekib marginaliseeritud gruppidel probleem, kui ilustandarditele vastavad inimesed postitavad fotosid oma kahest rasvavoldist, kogemata seejuures süsteemset diskrimineerimist.

Ent just sedasi poliitilised liikumised lahjendatakse – olgu teadlikult või teadmatusest, samas kui peavoolu arusaam kehapositiivsusest kutsub ikka esile pigem kulmukergitusi. Küsimuse „Miks nad siis trenni ei lähe?“ taga peituv ignorantsus mitte ainult ei pisenda probleemi, vaid süvendab veendumust saleda keha ainuõiguses privileegidele. Seejuures kannatavad saleduse surve all ka diskrimineerijad ise, teades hästi, et avalik vihkamine võib osaks saada neilegi, kui esteetiline välimus minetatakse. Nõnda on paksufoobia võrreldav homofoobiaga – põlgamise taga on hirm selle ees, mida tooks kaasa „nende“ asemele sattumine.

Radikaalse kehapositiivsuse vastuargumendina ei pea paika ka osutamine rasvumisega seotud ohtudele. Fat Acceptance liikumise järgi on inimesel õigus olla paks ka siis, kui ta sotsiaalmajanduslikku puudust ei kannata. Paks on selles käsitluses omadus-, mitte sõimusõna. Fookus on heteronormatiivsete ilustandardite lõhkumisel, eesmärgiga kaotada täielikult surve kehade manipuleerimiseks. Selles mõttes toetab liikumine igaühe vabadust eksisteerida sellisena, nagu ta on – mitte tingimata paksuna, aga vabana survest oma keha kontrollida.

Tänapäeva avalikest aktsioonidest on enim meedia tähelepanu pälvinud protestid The Real Catwalk ja Anti Diet Riot Club. 2017. aastal korraldati vene modelli ja aktivisti Khrystyana Kazakova eestvedamisel Times Square’il kehapositiivne runway show selle mõiste algses tähenduses, mis levis kiiresti ka teistesse suurlinnadesse, sealhulgas Londonisse ja Varssavisse. 2019. aasta Trafalgar Square’i üritusel kanti plakateid, mis kehavõrdsuse kõrval nõudsid õigusi ka puuetega ja transinimestele. Sündmuse poliitilisust ilmestasid ka osalejate protesteerimine Brexiti vastu ja üleskutsed taasühineda Euroopa Liiduga.

Anti Diet Riot Club on Suurbritannias tegutsev dieedivastane kogukond, mis korraldab avalikke ja suletud üritusi kogu riigis. Viimane pandeemia-eelne Anti Diet Riot Fest toimus 2020. aasta jaanuaris Londonis, kus huvilistele kõnelesid radikaalse kehapositiivsuse aktivistid USAst ja kodumaalt, korraldati protestitöötube, kaasavaid tantsu- ja joogatunde, intiimsuskoolitusi ja dieedikultuse kriitilisi arutelusid. Ekspertidena osalesid kehakuvandi uurijad ja toitumisteadlased, nende hulgas London Centre for Intuitive Eatingi asutaja Laura Thomas, kelle eestvedamisel on Suurbritannias viimastel aastatel kasvanud dieedikultuse kahjudega arvestav toitumisnõustamine.

Eestisse on kehapositiivsuse trend jõudnud märkimisväärse hilinemisega. Trend just seetõttu, et seda kasutavad ettevõtted ja indiviidid panustavad ootuspäraselt sõnumi lahjendamisesse, püüdes selle abil ebasiira positiivsusega tooteid müüa. Nõnda on silma paistnud Tradehouse ja Tommy Hilfiger, kelle reklaamid – püüdes võimestada kõiki naisi – on andnud platvormi vaid saledatele kuulsustele. Tradehouse’i reklaam „Ilu on igaühes“ tekitas Z-põlvkonnas ka omajagu pahameelt, pakkudes vabanduseks selgitust, et valitud naised olid isiksuselt erinevad. Hilfigeri  „Women Unite“ esitles end kui naiste õiguste ja üksteise ülendamise kampaaniat, valides sõnumit edastama äravahetamiseni sarnased suunamudijad. Poliitilise naisõiguslusega on sellisel turundusel vähe pistmist, ometi lõigatakse kasu just feminismi edusammudelt.

Eesti on häbiühiskond, milles inimliku haavatavuse väljanäitamist peetakse nõrkuseks. Radikaalne kehapositiivsus naisteajakirjas kutsuks esile pahameele, millega ei soovita riskida. Kui risk ka võetaks, on teadlikkus kehakuvandi suhetest kõige ümbritsevaga sedavõrd madal, et eri kehatüüpide õigust võrdsele kohtlemisele ei suudetaks lugejale põhjendada. Kui Lääne popkultuuris on muutused juba toimumas, peab Eesti ühiskond jõudma alles küpsusastmesse, kus kõike erinevat ei nähtaks ohuna.

2016. aastal küsitles Dove 10 500 eri vanuses naist 13 riigis, kellest 71% ootab meedialt adekvaatsemat naisekeha kajastamist kaalu, vanuse, rassi ja kehakuju mõttes. 85% naistest tunnistas, et kehahäbi hoiab neid endale olulistest tegevustest eemal ning nad tajuvad, et ei rakenda ühiskonnas oma täit potentsiaali. Seitse negatiivse kehakuvandiga tüdrukut kümnest ei seisa oma tõekspidamiste eest ega jää kindlaks oma otsustele. Üheksa naist kümnest piirab samal põhjusel toidukoguseid või riskib oma tervisega muudmoodi.^[31]

Otsus oma kehaga rahu teha on feministlik vastupanuakt. Et rahulolematus on levinud ka tavakaalus naiste seas, on kehapositiivsuse kõrval sobiv rääkida kehaneutraalsusest, mis tähendab otsust mitte defineerida ennast oma välimuse läbi. Fookus on keha võimekusel, mitte puudujääkidel. Põhjuseid, miks suhtuda oma kehasse empaatiaga, on mitmeid – see hoiab meid elus, taastab vigastustest, haigustest, sünnitustest, ületreeningust ja näljutamisest.

Lapsed on hea näide keha vajadustega kooskõlas toitumisest – nad alustavad ja lõpetavad siis, kui soovivad, ega mõtle veel sellele, millist mõju mingi toit nende välimusele avaldab. Stressi puudumine muudab söömise nauditavaks ja teadmine, et see pole keelatud, vabastab vaimset ressurssi põnevamate asjadega tegelemiseks. Mõelda vaid, mis juhtuks dieedi- ja ilutööstusega, kui naised seda ühel päeval enam ei finantseeriks? Vabanenud ressursi saaks suunata jõuvahekordadega tegelemisele ja patriarhaadilt reparatsioonide nõudmisele.

Dieedikultus – nagu igasugune ideoloogia – on täis paradokse. Tervise propageerimise alltekstiks on iluideaalide ja moraalisüsteemi säilitamine, mida ühiskond premeerib hüvedega. Normidest kõrvalekaldumist takistab hirm. Nagu püramiidskeem, vajab see kriitilist arvu osavõtjaid, et edukas olla. Selles mõttes sobitub dieedikultus igakülgselt patriarhaadi huvide teenistusse, luues toimiva kehade hierarhia, mis ühtlasi peab end ise üleval. Kui naised oma vajadusi ei usalda ja nende eest ei seisa, siis on nad vabatahtlikult vähem inimesed. Patriarhaadi püsimiseks peavad alamad tundma nälga.

^[1] H. Paal, Vanuselised erinevused söömishäirete riskitegurites 9–13-aastastel lastel. Seminaritöö. TÜ psühholoogia instituut. Tartu, 2009.

^[2] T. Piirsalu, Tajutud sotsiaalse surve, sotsiaalse toetuse ja kehaga rahuolematuse vahelist seost mõjutavad tegurid. Magistritöö. TÜ psühholoogia instituut. Tartu, 2006.

^[3] K. Akkermann, K. Hiio, I. Villa, J. Harro, Food Restriction Leads to Binge Eating Dependent upon the Effect of the Brain-Derived Neurotrophic Factor Val66Met Polymorphism. Psychiatry Research, 2011, kd 185, nr 1/2.

^[4] E. Stice, C. N. Marti, H. Shaw, M. Jaconis, An 8-Year Longitudinal Study of the Natural History of Threshold, SubThreshold, and Partial Eating Disorders from a Community Sample of Adolescents. Journal of Abnormal Psychology, 2009, kd 118, nr 3; K. Akkermann, Serotonin-Related Biomarkers and Symptoms of Eating Disorders. Doktoritöö. Tartu Ülikool. Tartu, 2010.

^[5] P. G. Turner, C. E. Levefre, Instagram Use Is Linked to Increased Symptoms of Orthorexia Nervosa. Eating and Weight Disorders – Studies on Anorexia, Bulimia, Obesity. 01.03.2017.

^[6] Eating Disorders: About More than Food. National Institute of Mental Health; https://www.nimh.nih.gov/health/publications/eating-disorders/index.shtml.

^[7] D. F. Santomauro jt, The Hidden Burden of Eating Disorders: An Extension of Estimates from the Global Burden of Disease Study 2019. The Lancet Psychiatry, 2021, kd 8, nr 4.

^[8] V. E. Beety, Criminality and Corpulence: Weight Bias in the Courtroom. Seattle Journal for Social Justice, 2013, kd 11, nr 2.

^[9] J. M. Burmeister jt, Weight Bias in Graduate School Admissions. Obesity, 30.11.2012.

^[10] S. Djalalinia jt, Health Impacts of Obesity. Pakistan Journal of Medical Sciences, 2015, kd 31, nr 1.

^[11] A. J. Tomiyama, B. Ahlstrom, T. Mann, Long-term Effects of Dieting: Is Weight Loss Related to Health? Social and Personality Psychology Compass, 2013, kd 7, nr 12.

^[12] E. Robinson, P. Aveyard, Emaciated Mannequins: A Study of Mannequin Body Size in High Street Fashion Stores. Journal of Eating Disorders, 02.05.2017.

^[13] N. I. Williams jt, Magnitude of Daily Energy Deficit Predicts Frequency but Not Severity of Menstrual Disturbances Associated with Exercise and Caloric Restriction. American Journal of Physiology: Endocrinology and Metabolism, 2015, kd 308, nr 1.

^[14] S. Calugi jt, Preoccupation with Shape or Weight, Fear of Weight Gain, Feeling Fat and Treatment Outcomes in Patients with Anorexia Nervosa, a Longitudinal Study. Behaviour Research and Therapy, juuni 2018.

^[15] M. J. Müller jt, Recent Advances in Understanding Body Weight Homeostasis in Humans. F1000Research, 09.07.2018.

^[16] M. L. Silveira jt, The Role of Body Image in Prenatal and Postpartum Depression: A Critical Review of the Literature. Archives of Women’s Mental Health, 2015, kd 18, nr 3.

^[17] Eating Disorders: About More Than Food. National Institute of Mental Health, Brochures and Factsheets.

^[18] M. A. Bolton, I. Lobben, T. A. Stern, The Impact of Body Image on Patient Care. The Primary Care Companion to the Journal of Clinical Psychiatry, 2010, kd 12, nr 2.

^[19] L. Bacon, L. Aphramor, Weight Science: Evaluating the Evidence for a Paradigm Shift. Nutrition Journal, 24.01.2011.

^[20] Z. McClain, R. Peebles, Body Image and Eating Disorders Among Lesbian, Gay, Bisexual, and Transgender Youth. Pediatric Clinics of North America, 2016, kd 63, nr 6.

^[21] J.–P. Montani, Y. Schutz, A. G. Dulloo, Dieting and Weight Cycling as Risk Factors for Cardiometabolic Diseases: Who Is Really at Risk? Obesity, 22.01.2015.

^[22] J. M. Swinbourne jt, The Comorbidity between Eating Disorders and Anxiety Disorders: Prevalence in an Eating Disorder Sample and Anxiety Disorder Sample. Australian and New Zealand Journal of Psychiatry, 2012, kd 46, nr 2.

^[23] M. Galmiche jt, Prevalence of Eating Disorders over the 2000–2018 Period: A Systematic Literature Review. American Journal of Clinical Nutrition, 2019, kd 109, nr 5.

^[24] M. Stachowicz, A. Lebiedzińska, The Effect of Diet Components on the Level of Cortizol. European Food Research and Technology, 03.09.2016.

^[25] T. van Strien, Causes of Emotional Eating and Matched Treatment of Obesity. Current Diabetes Reports, 2018, kd 18, nr 6.

^[26] Obesity Update 2017; https://www.oecd.org/els/health-systems/Obesity-Update-2017.pdf.

^[27] Y. M. Ulrich-Lai jt, Stress Exposure, Food Intake, and Emotional State. PMC, 13.08.2016.

^[28] C. Kerner, L. Haerens, D. Kirk, Understanding Body Image in Physical Education: Current Knowledge and Future Directions. European Physical Education Review, 13.02.2017.

^[29] T. Burgoine jt, Examining the Interaction of Fast-food Outlet Exposure and Income on Diet and Obesity: Evidence from 51, 361 UK Biobank Participants. International Journal of Behavioural Nutrition and Physical Activity, 24.07.2018.

^[30] G. Otero jt, The Neoliberal Diet and Inequality in the United States. Social Science and Medicine, oktoober 2015.

^[31] New Dove Research finds Beauty Pressures Up, and Women and Girls Calling for Change. PR Newswire, 21.06.2016.