Arhiiv

H. Sovale

1. Ajalooliselt põlistab eesti luulelugu tugev kesktõukejõud (erinevalt näiteks meie lähinaabritest) – põlvkonnad vastanduvad eelmistele, luulevälja määravad nooremapoolsed loojad. Nõnda on toimunud raputavad uuendused, mis omakorda peegeldavad mõnd varasemat kirjutamislaadi. Viimane kümnend on ses mõttes erandlik. Kui nullindate heterogeenne luule kujutas endast kahetist reaktsiooni – ühelt poolt üheksakümnendate maskimängust, intertekstuaalsusest ja eksperimentaalsusest kantud kirjanduspildi vastu ja teisalt kaasaja ühiskondlik-poliitilise reaalsuse vastu –, siis teistkümnendatel märgatavat vastandumist justkui polnudki. Järk-järgult vähenes nii sotsiaalse luule osakaal ja selle ründavus kui ka selge eristumistaotlus varasemast. Lõppenud kümnendit võiks võtta kui eelmise edasiarendust, mis võrdlemisi evolutsioonilist rada pidi komplitseerib ja teisendab juba nullindatel esile kerkinud poeetilisi jõujooni.

See ei tähenda, et luule ei reageeriks enam kaasajal toimuvale või ei polemiseeriks igapäevapoliitikaga. Asi on pigem selles, et kui nullindate karm sotsiaalne luule oli suunatud tekstist väljapoole, siis teistkümnendatel muutusid luuletus ja luulekogu taas autonoomseks, suurenes üksiktekstide sündmuslikkus, eneseleosutavus – päevakajaline ühiskondlik mõõde ei lämmatanud enam teksti ennast, vaid oli loomuldasa üks seda konstrueerivaid mehhanisme teiste seas. Teisisõnu, nullindate lihtne ja otseütlev poeetika on taandunud või muutunud keerukamaks.

Mis puutub aga ühiskondlik-sotsiaalsesse tasandisse, siis, tõsi, pisut malbema tonaalsusega reaktiivsus avaldus kümnendi teisel poolel siiski päris tugevalt ja see on iseäranis seotud keskkonnateemalise luulega (Maarja Pärtna „Vivaariumis“ vahest kõige ilmekamalt, aga samuti näiteks Andrus Kasemaal, Hasso Krullil jt-l). Paljud kümnendi lõpu perioodikas ilmunud luuletused haakuvad keskkonna või keskkonnapoliitikaga.

2. Tagasi vaadates tundub, et nullindate kõige olulisem suund oli fs-i–Rooste liin (ja fs-i kõrvale saaks paigutada ka Elo Viidingu), mis on mõjutanud suurt osa teistkümnendate luulest. Näiteks Sveta Grigorjeva poleks saanud kirjutada nõnda, nagu ta kirjutab, ilma fs-ita, kelle „2004“ on märgiline nii teemadelt, subjektsuse konstrueerimise, väljendusregistri (nn nullstiil) kui ka rütmi (elliptilisus, fraasikordused jne) poolest.

Nullindate fs-i ja Grigorjeva poeetika võrdlus võiks aidata valgustada teistkümnendate luule mõnd olulisemat trendi. Neist kaks on fs-i luules latentselt juba kohal, aga Grigorjeva tekstides muutunud silmatorkavamaks. Need on tunnused, mis tõukuvad lisaks fs-ile ja Roostele ka nn enter-luulest ja mõnest kitsamast suunast (nt Triin Tasuja ja Andra Teede poeetika). Neist vahest kõige olulisem on luuletuse rajamine eri tüüpi siirete vahelistele pingetele. Nüüdisluule kujutabki endast paljuski siiretevahelise pinge luulet! Just siire asendab nüüdisluules mitmeid seni lõppriimi kanda jäänud funktsioone (rütm, suspensioon, pro- ja retrospektiivsus, semantiline tagasijõustavus, rea- või värsilõpu rõhutamine jm). Rütmi loob fraasi-, sõna- ja lausepikkuste ridade (ning tühjade ridade) tundlik ja mitmekesine vaheldumine.

Teine keskne tunnus on seotud asjaoluga, et poeetiline dimensioon avaldub ennekõike ajanihetes. Ühelt poolt kehtestub küll lüürilisele luulele omane diskursuseaeg (kirjutamis- või lugemisaeg, lüüriline olevik), aga see seguneb teiste aegadega. Olevik, lihtminevik, täisminevik, enneminevik, atemporaalsus – kõik need vahelduvad väga kiiresti. Kuulakem näiteks Beebilõusta pala „Isale“, kus lüürilisuse ja narratiivsuse pingeväli tuuakse esile eri ajakategooriate täiskäigul vaheldumisega (ja traditsioonilise apostroofiga – meenub Elo Viidingu kuulus „Ühele häälele“).

Lisaks neile kahele tunnusele kerkivad fs-i ja Grigorjeva võrdluses esile veel mõned laiemalt rakendatavad võtted. Grigorjeval vahetuvad keeleregistrid võrreldes nullindate luulepildiga suisa peadpööritava kiirusega – kõrg- ja madalstiili vastandumine suurendab tekstide enesekohasust, loob paralleelse rütmimustri siirete rütmile ja aitab kehtestada traditsioonilisi retoorilisi võtteid (nt kliimaks ja antikliimaks). Stiiliregistrite vaheldumise tõttu subjekti piirjooned hägustuvad, mistõttu siiruse ja iroonia eristus on nüüdisluules sageli väga tinglik. Kümnendi alguses võis täheldada ka tendentsi, et eri kõnekujundid (iseäranis metafoor ja metonüümia) valguvad tekstipinnale laiali – luulelisus konstrueeritakse teisal ja tekst muutub justkui ligipääsetavamaks. Sellesama võib sõnastada ka nõnda: kõnekujundite asemel on esiplaanil lausekujundid.

Grigorjeva luuletusi võiks pidada teistkümnendatele olemuslikuks: kirjeldatud omadustekobar iseloomustab pea sama hästi näiteks Andrus Kasemaa kogu „Olla inimene“, kuigi kahe autori käekiri on ometi hoopis erisugune.

3. Kirjanduselu poole pealt tasub märkida Värske Rõhu järjest olulisemaks muutunud rolli. Juba nullindate kirjanduse iseloomustustes märgiti, et 2005. aastal ilmumist alustanud Värske Rõhk on asendamas rühmitusi ja kujutab endast kõige olulisemat hüppelauda noortele autoritele. Möödunud kümnendil debüteerisid mitmed aktiivsed ja huvitavad autorid just Värske Raamatu sarjas (Tõnis Vilu, Eda Ahi, Kristjan Haljak jne).

Neist Tõnis Vilu kontseptuaalsed ja terviklikud, alati üllatavad kogud iseloomustavad ühtlasi mitut laiemat suunda. On märgata tsüklite ja krulliliku seriaalsuse rohkust (pea kõik Vilu kogud), mis nullindatel kippus kuidagi taanduma – üksikluuletus on allutatud luulekogu tervikule (uuemaid näiteid: Carolina Pihelga „Valgus kivi sees“, Joosep Vesselovi „Linna laul“, samuti pea kogu Kaur Riismaa luule). See haakub narratiivsete luulekogude rohkusega. On ju Peeter Sauter kui luuletaja pigem teistkümnendate nähtus. Ja kui üheksakümnendad ja nullindad olid paljuski Hasso Krulli kümnendid, siis ka eepos „Kui kivid olid veel pehmed“ on üks teistkümnendate põnevamaid tekste. Poeemidest võiks märkida veel Õnnepalu „Klaasverandat“, Hanneleele Kaldmaa „Oliveri“, Mats Traadi luulest rääkimata.

Vilu tekstide sümptomaatilisus avaldub ka kehalisuse teisenemises – see pole enam midagi epateerivat, vaid on lausuja-tegelase siseilmaga tihedalt seotud poeetiline psühholoogilis-haiglaslik konstruktsioon, mida väljendab ka teksti pealispind („Libavere“). Teisisõnu, foneetilis-grammatiline tasand muutub ise nii tähendusrikkaks, et mõjub afektiivselt ja somaatiliselt.

Märkimist väärib ka narratiivsete tasandite vaheldumine – lüüriline subjekt luuakse luuletuse piires eri häälte ja perspektiivide vaheldamisega. Pidevalt antakse sõna teistele (näiteks fotosid või televiisorit vaadates), lausuja-tegelase positsioon kõigub traditsioonilise lüürilise lausuja ja umbisikulise jutustaja vahel. Lisaks polüfoonilistele üksikluuletustele leiab möödunud kümnendist autoreid, kes vahetavad luulekogu piires pidevalt kõnelejaid või võtavad mõne stereotüüpse perspektiivi (sellise lähenemisega tuli kümnendi alguses luulesse Kaur Riismaa, samuti Kelly Turk).

Laiem suundumus on ruumikeskne luule – süstemaatiliselt ehitatakse üles mingi kujutluslik koht (Libavere Vilul, Tarabella Riismaal). Mõnel juhul avaldub see sümbolistlikult – puudub konkreetne ja ainuline referent, nagu Gustav Suitsu „Tuulemaas“ –, teisal konkreetsemalt – Kasemaa Poeedirahu kuulub küll otsapidi nullindatesse, aga sarnaselt toimib ka näiteks Vahur Afanasjevi Tünsamäe (samuti Silvia Urgase „Siht/koht“).

„Libavere“ esindab juba nullindate lõpul jõuliselt esile kerkinud luuletamisviisi, mis pöörab paranoiliselt tähelepanu keelele endale ja mille sisuks on paljuski keel ise. Sellise luuletamisviisi alla mahuvad väga eriilmelised luuletajad: Mart Kangur („Liivini lahti“) ja Kalju Kruusa kogu oma loominguga – kõik tuleneb keelest enesest, keel oma väljenduses nõuab karjudes endale tähelepanu. Siin usutakse luulesse! Siin usutakse luulesse kui sündmusse! Pisut teisiti võiks keelekeskse luuletamisviisi alla liigitada – ja seda on oma nüüdiskirjanduse loengutes teinud näiteks Mart Velsker – veel Aare Pilve, Jüri Kolgi jpt. Üks teistkümnendate värskendavamaid tulijaid on Kristjan Haljak (iseäranis pärast debüüti ja eriti „Verlaine’i revolvriga“), kes hoiab koos Marko Kompusega alal sürrealistlikku suhtumist keelde.

Vilu puhul tahaks esile tuua ka sotsiaalset ja isiklikku mõõdet, mis erineb tuntavalt nullindatest (midagi sarnast on ka Õnnepalu päevikulisuses ja nn uuslihtsuses). Ühelt poolt on väljendatav isiklik tundeilm lüüriline, kuid selle lihtsust painutatakse ettearvamatul moel. Aga eks ole suur osa eesti luuleloost seotud lihtsuse lakkamatu taasavastamisega – suur osa ka praegusaja luulest on mõjutatud Jaan Kaplinski lihtsusetaotlusest.

Kümnendi vältel lüürilisus järk-järgult tugevnes. Mitmed tunnusjooned: aja- ja kohadeiktiline määratlematus (ja sedakaudu lugeja kui lüüriline subjekt, kes haarab nn tühja deiksise ja on ise luuletuses toimuva tunnistajaks), subjektiivsus ja singulaarsus, atemporaalsus, pärisnimede vähenemine jne. Sellele viitab muide ka päris kümnendi lõpus naasmine silbilis-rõhulise ja/või rõhulise lõppriimilise värsi juurde (Afanasjev, Kristiina Ehin, Õnnepalu jt). Kui Eda Ahi „Maskiball“ oli oma jambidega algul üllatav ja erandlik, siis tema esteetika on normaliseerunud, püsides ise suuremate muutusteta. Kümnendi keskel hakkas fiktsionaalse ruumi kehtestamine taanduma ja suurenes n-ö rituaalsus (uuematest autoritest näiteks Triin Paja). Samuti võib täheldada proosaluule esiletõusu (nt Pihelgas).

Loomingu veergudel peetud mõttevahetuses nullindate kirjanduse üle mainiti sageli vabavärsi domineerimist. Nüüdseks on vabavärsi vohamine ja mitmekesisus nii ilmselge (isegi Runnel ja Hirv on läinud seda teed), et luuletuse liigitamine vabavärsiliseks ei ütle teksti kohta suurt midagi. Küsimus seisneb pigem selles, kuidas vabavärssi eritleda, millised on vabavärsi olemisviisid ja avaldumistüübid.

Olen teistkümnendatele omaste tunnuste loetlemisel lähtunud peaasjalikult noorematest autoritest. See aga ei tähenda, nagu oleksid nullindatel ja varemgi luulevälja keskme moodustanud autorid pildilt kadunud. Lisaks Krullile olid endiselt aktiivsed Hando Runnel, Jürgen Rooste, Kivisildnik, muutunud Indrek Hirv, Maarja Kangro, Triin Soomets. Harvem avaldasid Elo Viiding, Lauri Sommer jt.

4. 2010. aastal avaldas viimase kogu Ene Mihkelson („Torn“), kelle koondkogu „Kõik redelid on tagurpidi“ (koostanud Krull, 2016) on koondkogude ja antoloogiate kümnendi kontekstis suursaavutus. 2011. aasta lõpus lahkus Andres Ehin, kelle postuumselt ilmunud „Pilvest ja varesest“ koos Jüri Arraku illustratsioonidega võtab kuidagi sümboolselt kokku Ehini monumentaalse rolli meie luules.

Jalutasin ühel sumedal juuniõhtul Tartus Rüütli tänaval ja nägin ühes lokaalis mõtlikult istuvat Indrek Hirve. Ta tõstis pilgu ja ütles, et Kaalep on surnud. Ma ei saanud tema lausest esiti aru, aga siis Hirv kordas: „Kaalep on surnud!“ Ja ega me osanudki rohkem midagi öelda. Hiljem hakkasin mõtlema, et just see päev tähistab sümboolselt ühe suurema perioodi, mitte üksnes kümnendi lõppu. Võib-olla lõppes sellega kogu vormimeisterlikkusel põhinev hoiak, mis kandis elitaarset ja samal ajal rahvuslikku nostalgilis-klassikalist arusaama luulest kui millestki pühast ja luuletusest kui meistriteosest (mitte kui õnnestunud leiust või vigurist) – luulest, mis võib öelda midagi väga olulist nii meie maailma kui ka inimese kui niisuguse kohta. Nagu Mihkelsoni ja Ehini luules.

See aga ei tähenda, nagu oleks luule nn pühadus kusagile kadunud. Luule ja luulelisus on praegugi väga tähtsad! Veendumus, et meie luuletraditsioon suudab ulatuda nähtuste ja inimolemuse tuumkihtideni, on jätkuvalt aktuaalne. Obama käis kümnendi keskel Eestis ja tsiteeris Underit, Ratas loeb vestlussaates peast Runnelit, Kaljulaid tsiteerib Mikitat ja Visnapuud. Viimases aastapäevakõnes üritas Kaljulaid isegi luule funktsiooni tabada: „Luule roll me elus ongi tänamatult täpselt sõnastada seda, mida üks kõnetekst iialgi ei suuda. (…) mu enda sulg on täpseks kirjeldamiseks liig nõrk ning hing väljanaermiseks liig hell.“ Komme kasvõi banaalsete tähelepanekute tõsiseltvõetavuse tõstmiseks laenata värsse klassikast ei ole kuhugi kadunud.

Paratamatult tekib küsimus, miks ei nähta samasugust potentsiaali nüüdisluulel? Võib oletada, et mingil määral siiski nähakse. Kõige populaarsemad autorid on need, kes nn professionaalsete luulelugejate huvikeskmesse ei tarvitse kuuluda (Kristiina Ehin, Doris Kareva). Nende tekstid on ligipääsetavad ja võivad tekitada lugejas tunde, et ta on mõelnud kõiki neidsamu mõtteid, aga pole ise suuteline neid nõnda kaunisti sõnastama.

Lüürikateoreetik Jonathan Culler on kirjutanud sellest, kuidas W. H. Audeni luuletust „1. september 1939“ kasutati rohkesti pärast 11. septembri terrorirünnakut. 12. septembril kirjutatud tekst oleks mõjunud lihtsa kommentaarina, aga Audeni teksti puhul on tegemist ennekõike luulega, mitte üksnes poliitilise või eetilise väljendusega. Niisiis usutakse lüürilise luule tähtsusse ja ajatusse – klassika on nii universaalne, et suudab oma fragmentidega öelda nüüdisaja kohta rohkem kui ükski meie kaasaegne tekst.

Küllap on oma osa ka selles, et nüüdisluulet ei osata lihtsalt lugeda (ja nii joonistub välja paralleel nüüdiskunsti avaliku kuvandiga). Arvestades, et viimase kahe kümnendi vältel on teisenenud nn arhetüüpne luuletus, nõuavad praegusel ajal kirjutatud tekstid varasemast erinevat lugemisstrateegiat, mis ei sobitu aga senise lugemiskogemusega. Küsimus pole selles, et laiem lugejaskond sooviks lihtsamat või vastuoksa keerukamat luulet. Kaldun arvama, et laiemal lugejaskonnal puudub üldse igasugune kogemus nüüdisluulest, oskus näha selle keerukust, sest selle luulelisus avaldub harjumatutel tasanditel. Kusjuures käsitööoskuse puudus torkab silma ka luulekriitikas – uut luulekriitikute põlvkonda pole peale tulnud.

Traditsioonilise luule positsiooni kultuuris kõigutab ka asjaolu, et mitmed luulele olemuslikuks peetud tunnused avalduvad üha enam väljaspool traditsioonilist luulet. Virtuaalkeskkondades mängitakse eri keeleregistritega, vohab mitmesugune kalambuuritsemine. Iga sekund luuakse mõni uus metafoorne meem. Twitteris ja Facebookis leiame lõpmata palju luulega sarnanevaid tekste. Seal on enese luuleliselt väljendamine kohene ja toob kiiret positiivset tagasisidet. Kui nullindate järel tõdeti, et internet pole märgatavalt teisendanud luulet ennast, siis nüüd on olukord kindlasti muutunud: seda nii otseselt (Facebooki luule, Janar Ala ja Veronika Kivisilla tekstid), aga ka kaudsemalt – kiire avaldamise ja tagasiside saamise keskkond muudab hiljem raamatukaante vahel ilmuvaid tekste.

Tuntav on jätkuv vajadus rütmilise keele järele; just sellise keelelise väljenduse järele, mis (erinevalt proosast) mõjuks kehaliselt. Valdavalt otsitakse seda muidugi levimuusikast. Vladislav Koržetsi, Aapo Ilvese ja Jaan Pehki tekstide populaarsus pole üllatav. Teistkümnendatel sai räppmuusikast mainstream, samamoodi nagu rock-muusika võitluslikkusest kasvas kunagi välja tähelepanuväärne osa praegusest popmuusikast. Eesti hiphopi areng on olnud lõppeval kümnendil märgatav ka tekstilisel tasandil. Mitmed autorid kirjutavad isikupäraseid ja komplitseeritud luuletusi (nt Beebilõust). Ometi ei saa seda veel võrrelda maailmatasemel hiphopiga, kus algriimi, rütmi ja meetrumi pingevälja kaudu luuakse harukordseid tekste. Erinevalt aga näiteks ingliskeelsest luulest ei ole hiphopilikkus tunginud sedavõrd sügavale n-ö traditsioonilisse luulesse. Teistkümnendatel võimendus ka muud laadi luule performatiivsus – 2013. aastal käivitunud TarSlämm on muutunud paljudele noortele autoritele (kasvu)lavaks.

5. Tundub, et nüüdisluule protsessid on paljuski sünkroonis kunstiväljaga. Indrek Grigori arvustus raamatule „Normaalsed nullindad“ tekitas äratundmisrõõmu. Grigor kirjutab, et „nullindate kaasaegne kunst oli ainult sotsiaalselt angažeeritud kunst, ning kõik, mis ei olnud sotsiaalselt angažeeritud, ei olnud seega ka kaasaegne“. Mis aga vahest veel huvitavam, arvustuses kirjeldatakse, kuidas läänestumise protsess on jõudnud lõpule ning „21. sajandi teise kümnendi kõnepruuki valitseb „Lääne“ asemel „professionaliseerumise“ mõiste, mis näiliselt tähendab sedasama mis normaliseerumine“. Teistkümnendate luulet jälgides paistab küll esmapilgul, et Lääne kaasaegse luule teadvustamine on nõrk. Samal ajal aga on selgesti tuntav professionaliseerumine/normaliseerumine: kirjandusfestivalid, noorte kirjanike institutsionaalne koolitamine (Värske Rõhk), kirjanikupalk jne. Ses mõttes, jah, oli kontrollitult turbulentne kümnend.

Viimasel ajal on novell püünele tõusnud. Just eelmise kümnendivahetuse paiku, 2009. aastal hakati lisaks Friedebert Tuglase nimelisele novelliauhinnale välja andma ka August Gailiti nimelist auhinda, millega tunnustatakse kahe aasta kõige nipernaadilikumat novelli. Alates 2018. aastast kirjastatakse eraalgatusel iga-aastast kogumikku „Eesti novell“, mis näib tahtvat tabada koguni kahte kärbest ühe hoobiga. Üks eesmärk on laialdase meediakajastuse abiga püüda avaramat lugejaskonda, aga ühtlasi on välja töötatud silmatorkavalt ajalootundlik ja metatekstuaalne formaat: lisaks ca viieteistkümnele läinudaastasele palale sisaldab kogumiku iga anne ühte saja aasta tagust novelli ning mõne literaadi põhjalikku saatesõna novelli kui sellise kohta. Lisaks on ajakiri Looming värskelt kaheks löönud oma traditsioonilise proosaülevaate: nüüd kirjutatakse romaanidest ja lühiproosast eraldi, mis võimaldab viimasel varasemaga võrreldes märksa paremini esile tulla.

Vandenõuteoreetikutele pakub kindlasti rõõmu mõte, et viimase kümnendi novelli on eri viisidel tugevasti mõjutanud üksainus isik. Armin Kõomägi on „Eesti novelli“ sarja nii ideeline kui ka praktiline eestvedaja, kuid tema panus ei piirdu novelli institutsionaalse staatuse tõstmisega. Lisaks sellele on Kõomägi ise arvestatav novellist, kellelt on ilmunud kokku kolm novellikogu, neist viimane alles äsja (määratluse järgi „mininovelle“ sisaldav „Perifeeria kangelased“). Tuglase auhinna on Kõomägi pälvinud kaks korda: aastal 2006 loo eest „Anonüümsed logistikud“ ja aastal 2018 loo eest „Goglomov“, kusjuures viimane pälvis ka Gailiti auhinna.

Kõomäe hoogsad, anekdootlikud, kireva tegelaspaletiga lood, olgu lühemad või pikemad, sobivad iseenesest 2010.–2019. aasta eesti novellimaastikule küll, võõrkehana nad ei mõju. Väikestest inimestest, naljakatest seikadest ja kummalistest kokkusattumustest on kirjutanud teisedki, niihästi maestro Kivirähk, kes teeb seda nüüdseks juba mitu aastakümmet, kui ka (seni) juhuslikumad katsetajad, näiteks Urmo Jaanimägi või Rait Milistver. Õieti on see novelli pärisosa, millest ei pääse nagunii: „Novelli taandamisel kujuteldavaks algkujuks võiksime saada anekdoodi,“ nagu kirjutab Mart Velsker.^[1] Läinud kümnendi novelli suuremate eripäradena tooksin aga välja mõned muud jooned.

Perioodi lipulaevadena käiksin välja Maarja Kangro ja Urmas Vadi, parimas loomeeas kirjanikud, kes mõlemad on tegevad ka paljudes teistes žanrides. Mõningase üllatusega avastasingi, et Vadil on sel kümnendil ilmunud õieti ainult üks „korralik“ jutukogu, „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ (2014). Hiljutine „Elu mõttetusest“ (2019) on veidi keerulisem juhtum, kuna esiteks on lühivorme püütud köita sidusamateks „märkmeteks pettunud inimeste külast“, teiseks sisaldab see erinevalt eelmisest kogust ka palju neid eespool kirjeldatud anekdootlikke pisilugusid. Sellest hoolimata tunduvad Vadi novellid olevat kirjandusmaastikul mõjukad ja silmapaistvad, näiteks on need inspireerinud Jan Kausi pastiši „Fänn“.^[2] Kangrol on olemas kolm novellikogumikku: „Ahvid ja solidaarsus“ (2010), „Dantelik auk“ (2012) ja „Hüppa tulle“ (2014). Ning just sellise paraadpaarina pälvisid kirjanikud Tuglase novelliauhinna kohe kümnendi alguses, 2011. aastal: Kangro novelli eest „48 tundi“, Vadi novelli eest „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“. Mõlemad on saavutust hiljem korranud, kuigi eraldi: Kangro 2014. aastal novelliga „Atropose Opel Meriva“, Vadi 2017. aastal novelliga „Auhind“.

Mingite tunnuste poolest saab Kangrot ja Vadi hõlpsasti vastandada. Ennekõike erineb nende kirjutuslaad paigutumise poolest kõrge ja madala, kirjaliku ja suulise, intellektuaalse ja antiintellektuaalse teljele. Kangro laused on rafineeritud, nii nagu ka tema mõttekäigud. Ta pillub kirjanike ja mõtlejate nimesid ning lõimib mõttekäikudesse sundimatult tuntud filosoofilisi vaidlusküsimusi (kuigi tembib stilistilistel kaalutlustel sekka ka hästi valitud vulgaarsusi). Tema peategelane, enamasti minajutustaja, esindab vasakpoolseid intellektuaale ja tegeleb neile huvi pakkuvate teemadega – näiteks 2010. aasta novellikogus „Ahvid ja solidaarsus“ kerkib peaaegu igas loos üles küsimus, kas keegi on või ei ole fašist. Sellise peategelase kaudu saavad nähtavaks kõik need arvukad läätsed ja filtrid, millest niisuguse ülemõtleva intellektuaali kogemus läbi peab käima. Seevastu Vadi annab edasi ülevõimendatud, muigamapanevalt naiivset siirust. Tema peategelane, samuti enamasti minajutustaja, kipub võtma rõhutatult lihtsa inimese positsiooni: „Ütlen kohe alguses ära, et…“ Tekst visandab pigem toore ja töötlemata mõtteprotsessi, selle, kuidas inimene ketrab ja jaurab kas valjusti kellegagi vesteldes või omas peas. Suulist kõnet markeerivad hüüumärkidega lõppevad laused, lausepuändid võrsuvad sageli oma kohmakuses ootamatutest kõrvutustest. Lisaks kasutab Vadi vabama käega liialdusi ja paksu värvi, ei kõhkle sisse toomast ka lausa üleloomulikke või sellisena tajutavaid sündmusi. Groteskina võib iseloomustada ka mõndagi Kangro novelli, kuid tema grotesk on hillitsetum, realistlikum.

Samas on Kangro ja Vadi tekstides palju ühist, millele tuginedes võikski hakata üles ehitama konstruktsiooni 2010. aastate novellistikale iseloomulikust. Mõlema kirjaniku lood seisavad tugevasti omaeluloolisel pinnasel; nagu öeldud, jutustab neid sageli minategelane, kel ühtlasi on olulisi ühistunnuseid füüsilisest isikust autoriga. (Vadil on juba ammu kombeks teksti pikkida ka teiste reaalsete isikute pärisnimesid, Kangro tekstidesse on see võte siginenud hiljem ja novellidesse nüüdki mitte eriti.) Selle poolest ei erine novellid üleüldisest kirjanduse peavoolust, kus on parasjagu fiktsiooni ja mittefiktsiooni piiride kadumise periood. Kui aga omaeluloolisele ainesele tuginemine võiks vormildasa soosida lõtvust – heietamist ja mõttelt mõttele hüppamist –, siis nii Kangro kui ka Vadi kasutavad seda ikkagi ainult lävepakuna ja töötlevad oma tekstid tänapäeva mõistes vägagi „puhtaks“ ilukirjanduseks. Novellid on vormiliselt täpsed ja kipuvad lõppema millegi puändilaadsega.

Nii Kangro kui ka Vadi kirjutavad päris palju sellest, kuidas on olla kirjanik. On tähelepanuväärne, et Vadi mõlemad auhinnalised novellid puudutavad sedasama teemat: „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ visandab olukorra, kus värskelt kirjanike liitu astunu hakkab haiglase huviga jälgima kolleegide suremist; „Auhind“ kirjeldab, kuidas kirjandusauhinna laureaadile antakse preemiaks isiklik ori. Tuleb küll tunnistada, et Vadi on kirjutanud ka paljudest muudest asjadest, kuid see torkab silma. Samuti tematiseerib Vadi oma novellides kirjutamisprotsessi, suutmatust kirjutada, rahulolematust kirjapanduga, muret enese kui kirjaniku sotsiaalse staatuse pärast jne. Kangro tegelikult nii otse kirjaniku töö kallale ei lähe, küll aga leiab tema eriti hilisemate novellide tegevus sageli aset loomemajas, luuleõhtul, kohtumisel lugejatega.

Siinkohal väärib märkimist, et ka Kõomäe äsjase „Perifeeria kangelaste“ avanovell „ABC“ jutustab kirjaniku tööst ja elust. Eks kirjanikud on vähemasti laineti ikka kirjutanud sellest lähedasest ja tuttavast materjalist. Siiski tundub see teema viimase kümnendi eesti novellis olevat eriti olulisel kohal. Lisaks autobiografismi üldisele kasvule võiks seda selgitada veel kirjanikupositsiooni enese muutumisega kohalikes oludes. Nõukogude Liidu lagunemisega kukkus kolinal kokku ka ennast väga tõsiselt võttev kirjandusinstitutsioon. Tihti tuuakse esile riigipoolse materiaalse toe järsku vähenemist, aga just tõsiseltvõetavuse lahjenemist markeerib hästi Kivisildniku kirjanike nimekiri, kirjutatud 1990. aastal. Kohanemine eluga kapitalismis ei tähendanud ainult kehvemat leivakannikat, võib-olla veel hirmsam oli radikaalne mõte, et lugejate hulgas peab olema populaarne ja vastupidist võib mõista ka tõepoolest kehvema kvaliteedi märgina. Tuli kohaneda vastiku ideega turuedust ja enesereklaamist, proovida selga uuesugust prominendikuube seltskonnaajakirjanduses. Nüüdseks on eesti kirjaniku staatus ja kuvand vist uuesti natukene paika loksunud. Selle üheks märgiks on muidugi ikka suurema materiaalse kindluse pakkumise meetmed, näiteks nn kirjanikupalk ja „vabakutselistele loovisikutele sotsiaalsete garantiide“ ehk ravikindlustuse tagamine. Omamoodi teetähiseks võib aga pidada Kaur Kenderi kohtuprotsessi 2016.–2017. aastal ja selle kajastust meedias ning kuluaarides: konkreetselt Kenderisse ja tema teosesse võidi küll suhtuda väga põlastavalt, aga enam-vähem ühise rindena asuti kirjanduse kui institutsiooni, selle vabaduse ja sõltumatuse kaitsele. See on üsna jõuline kirjaniku positsiooni kinnistamine. Nüüdseks ongi eesti kirjanik nähtavasti jälle nii etableerunud kuju, et tema elustiilist on võimalik luua kirjanduslikke karikatuure. Novelliformaadis tundub olevat käepärane seda teha, päris romaani välja ei pinguta.

Kuidas siis on olla kirjanik? Tundub, et naljakas – nii Vadi kui ka Kangro novellid on kohutavalt koomilised. Mart Velsker on ka kogumikus „Eesti novell 2020“ sisalduvate juttude üheks keskseks tunnuseks nimetanud just nalja, kuigi tõttab kohe täpsustama, et ühiskondlik vaim tervikuna tema meelest väga naljalembene ei ole, pigem lehvib praegu õhus katastroofiaimus, mis millegipärast kirjandusse jõudnud ei ole. Samas on see katastroofimeeleolu peavoolustumine pigem viimase paari aasta küsimus, läinud kümnendi algupoole kohta seda sama kergesti väita ei saa. Lisaks on nali teadagi visa, isegi kui ühiskond üürikeseks tõsisemad toonid peale tõmbab, pistab tema kusagilt ikka oma irvitava pea välja. Küsimus on võib-olla rohkem selles, mis formaadis ja toonis parasjagu nalja tehakse.

Kangro ja Vadi puhul on see nali enamasti kuidagi kihiline ja metatasandile küündiv. Nende peategelastel, nii vastandlikud kui nad eelpool kirjeldatu põhjal ka pole, on üheks ühiseks jooneks eneses kahtlemine, iseenda ja kogu olukorra distantsilt vaatlemine. Koomika võrsub niihästi nende kommentaaridest olukorrale kui ka teatavast eneseirooniast. Mõlema autori tekstides jõutakse sageli välja mingi absurdse vastuoluni, kuigi Kangrol on see rafineeritud intellektuaalseks paradoksiks, Vadil esitatud rapsiva puntrassejooksuna. Nii võib öelda, et kõige olulisem osa tegevusest toimub minajutustaja peas. Ka olulisim puänt seisnebki tihti minajutustaja mingit laadi vaimses kollapsis või, vastupidi, eriti otsustavas resigneerumises, kuigi seda võib saata ka mingi füüsiline akt. Selles mõttes ei ole eesti kirjanik olla siiski heas mõttes naljakas, pigem kipub see traagiliseks (Vadi jaoks) või tekitab kibedat tülpimust (Kangro jaoks).

Kindla perioodi kirjandust eritleda ja sellele omaseid jooni välja tuua on mõtet ja isegi võimalik ainult mingil taustal. See taust kipub olema eelmine periood, praegusel juhul nullindad; nullindate novelli paraadnimi omakorda võiks olla Mehis Heinsaar. Kui jälle Tuglaste järgi vaadata, siis ajavahemikku veidi venitades (2000–2010) on ta auhinna saanud koguni kolm korda. Eraldi võttes leidub ka Heinsaare tekstides omajagu nalja ja mängu, aga kui teda siin visandatud foonil meenutama hakata, tundub ta esmajoones suure maagi ja romantikuna. Teistkümnendate novell on sellega võrreldes tõepoolest üks eneseirooniline meta – kuigi Gailiti auhind on loodud, ei tundu gailitlikkus olevat praeguse novellistika keskmes. Võib-olla on eneseiroonilise metana mõistetav seegi, et kui kutselised kirjanikud kirjutavad lehekülgede kaupa loomemajadest ja kirjanike liidust, siis kirjutav ettevõtja Kõomägi annab oma lugudes tihti pihta just ärieetikale, ettevõtlusele ja tarbimiskultuurile. Muidugi on läinud kümne aasta jooksul veel paljud autorid kirjutanud mitut tõugu novelle, mille sobitamine siia skeemi võib minna rohkem või vähem valutult. Mitmes žanris kirjutamise, sh novellistika, võttis väga tõsiselt ja viljakalt ette Jüri Kolk (lühijutukogud „Teisipäevamaa“ (2014), „Suur võidujooks“ (2015), „Naistepäev“ (2017), „Esimene malbe päev sel aastal“ (2018)) ja tema looming kinnitab hüpoteese küll. Kolgi novelle võib näha lausa Kangro ja Vadi ristsugutisena: seal tegutseb autorisarnane eneseirooniliselt jaurav, elulises plaanis kohmakavõitu tegelane, kellele ei ole võõrad ka intellektuaalsed-intertekstuaalsed trikid. Kolk aga võimendab pajatuslikku aspekti vahel nii kõvasti, et tihti sööb see ära kõik muu; ja vahel jällegi armastab temagi hoopis lühemat, absurdimaigulisemat anekdooti. Omapärase kirjanikuhäälega tulija on Mudlum (kogud „Tõsine inimene“ (2014) ja „Linnu silmad“ (2016)) , kes samuti lähtub tihti omaeluloolisest ainesest. Tema viljeleb aga esmajoones paksu ja tihedat kirjeldust, nii paksu ja tihedat, et sellest kasvab omaette struktuur. Nalja ta spetsiaalselt ei tee, ka ei saa tema puhul rääkida puhtast või täpsest žanrist: Mudlum võtab selle ruumi, mis parasjagu võtta on, olgu see siis blogipostitus, kriitikaveerg, novell või romaan, ja kasvatab sinna kihi kirjandust. Lisaks uutele poistele-tüdrukutele jätkavad paljud n-ö tuntud headuses. Andku taevas neile kõigile jaksu eesti kirjanikuks olemise nalja taluda.

^[1] M. Velsker, Eesti novell ja aja vaim. Rmt-s: Eesti novell 2020. Koost. M. Luiga jt. Tallinn, 2020, lk 179.

^[2] Ilmunud Kausi kogus „Enne kui unisusest saab reegel“ (Tallinn, 2018).

Eesti 21. sajandi teise kümnendi peamiseks arenguks on kapitalismi kui peamise poliitilise alustõe esmalt vaikne ning siis üha häälekam taandumine. Kui pärast 2008. aasta finantskriisi ei olnud sugugi kindel, mis asub vabaturuusu asemele, siis viimase paari aastaga on eelkõige läbi EKRE võimuletuleku jõuliselt esile kerkinud eestlase kui liigi säilitamise vajadus. EKRE on tänaseni ainus Eesti poliitiline jõud, kelle jaoks vabaturumajanduslik kapitalism ei ole ainus ja õige, ainuvõimalik viis ühiskonnas ressursse luua ja jagada. EKRE silmis võib 1990ndatest valitsenud kapitalismi, era- ja avaliku sektori suhteid muuta nii nagu vaja, nii nagu teised poliitilised eesmärgid seda dikteerivad. See on taasiseseisvunud Eesti ajaloos senini unikaalne poliitiline positsioon.

Globaalses mastaabis ei ole EKRE unikaalne, nad purjetavad samal laineharjal koos Trumpi, Brexiti jt sarnaste liikumistega. Eesti puhul on tähelepanuväärne aga see, kui tihedalt on EKRE esiletõus seotud muutustega ka selles, mida võime nimetada Eesti ideeks. Idee on ühtlasi nii vorm kui ka visioon, nägemus võimalusest. Eesti idee on nägemus sellest, mis asi Eesti on, milles ta seisneb ja milleks ta võiks muutuda. Väikeste kultuuride iseärasuseks on, et neis on sageli keeruline hoida elujõus mitut ideed korraga. Neis ähvardab ideest saada üks ja ainus õige idee ehk ideoloogia. Ideoloogia ei võimalda teistsugust nägemust või vormi enda kõrval. Ideoloogia domineerib selle üle, mis erineb. Ideoloogia ei kannata enda kriitikat.

Eesti kultuuriruumi iseloomustab ilmselt juba Jakobsonist saati idee Eestist kui erilisest rahvusest, mis esmalt leidis oma ideelise aluse selles, et eristuda võõrast (peamiselt saksakeelsest) võimust ja kultuurist. Jakobsoni isamaalisi kõnesid võiks tänapäeval nimetada ka „eesti elud loevad“ üleskutseteks, niivõrd domineeriv on neis püüe näidata, et eesti keel ja kultuur ning neid kandvad inimesed väärivad võimalust iseseisvalt eksisteerida saksa keele ja kultuuri kõrval. Tähelepanuväärne on Jakobsoni püüe Eesti kui idee juured viia ühest küljest muistse usundini ja eelkristliku iseseisvuseni ning teisalt taandada need teatavale ohvrimentaliteedile, mille tekitas pime keskaeg ja selle pikk järelkaja. Need kaks poolust moodustavad läbi viimase sajandi Eesti kui idee alusteljed: püüe taastada endine sära ja iseseisvus ning arusaam, et ajalooliste kannatuste taga on võõras võim ja kultuur. On lihtne näha, kuidas need teljed Eesti ideed kinnistavad ja ühtlasi ideologiseerivad, näiteks leiame seda paljudest Jaan Krossi teoste kangelastest, kelle kavalus ja nutikus võõra võimuga vaidleb, ent enamasti ikkagi võõraste poolt kirjutatud ajaloole alla vannub. Sama leiame arvukatest kohalikest muuseumidest, ERM-ist ja mujalt, kus kultuuri kandev mõte on tema museaalsus: võimekus säilitada, vaadata tagasi ja leida Eesti idee sädemeid aastasadade kui mitte -tuhandete tagant ning näidata, milline võõras võim ja miks neid sädemeid kustutada üritas. Peaaegu võimatu on leida kultuuriasutust või -nähtust, mis Eesti idee kõrval kriitiliselt vaatleks selle võimalikke pahupooli või libastumisi. Keegi ega miski pole täiuslik, välja arvatud ideoloogilises ruumis eksisteerivad tõed.

Niisugusele Eesti ideele ja ideoloogiale tuli esimene tõeline alternatiiv kapitalismiga. Eesti taasiseseisvumisel ja kapitalismil on üks ja seesama alustekst: IME, isemajandava Eesti ettepanek (1987). Olude sunnil ja kindlasti ka tingituna autorite taustast on see tekst tehnokraatlik ja kuiv, kuid ometigi tõi ta kuni viimaste aastateni kõige enam Eesti ideed iseloomustanud alusmõtte: rahvus on defineeritud läbi majandusliku iseotsustamise. Võib-olla on Eesti kui idee IME-s ja selle järelkajas esmakordselt tulevikku vaatav ja individualistlik. Me kõik tahame iseenda heaolu üle otsustada ja oleme seda ka kohustatud tegema. Sellel ideel on läbi 1990ndate aastate ja 21. sajandi esimese kahe kümnendi mitmeid vorme, kuid kõige selgemini võtab Eesti kui kapitalistliku idee kokku konkurentsivõime kontseptsioon. Selline, ka globaalselt üks enim levinud idee seostus algselt Eestis nõukogude majanduse alustalade lammutamisega: plaanide koostamise ja täitmise asemel pidime üksteisega konkureerima ideede, töökuse jms osas. Üsna ruttu saab sellest aga rahvusvaheline konkurentsivõime, väljapoole suunatud võimekus läbi lüüa ja olla tähele pandud. Tänaseks on selline konkurentsivõime-käsitlus jõudnud sisuliselt igasse eluvaldkonda: tähelepanuväärsed on ettevõtted, kes ekspordivad; kunstnikud, kes jõuavad rahvusvahelistele biennaalidele, või filmid, mis kandideerivad mõnele rahvusvahelisele auhinnale; teadlased, keda mujal enim tsiteeritakse, on kõige väärtuslikumad. Neoliberaalse ajastu individualistlik edukultus kannab Eestis konkurentsivõime nime. Aga ka see idee on ideologiseeritud: kes ei ole rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, ei saa ka tähelepanu ega toetust. Siinkohal on huvitav, et konkurentsivõime kriteeriumid ei ole sisuliselt mitte üheski valdkonnas Eesti osalusega loodud. Need kriteeriumid on võõra võimu sümbolid, mida me vabatahtlikult kopeerime ja millele me allume.

Konkurentsivõime kui ideoloogia sallib ja toodab kitsast, üheülbalist eliiti. Raske on leida juhtumeid, kus see küsimuse alla seataks. See on ideoloogia lubjastav tugevus. Eriti kurioosne on Eesti kui rahvusvaheliselt eduka e-riigi näide. Ilmselt ei möödu nädalatki, mil mõni poliitik või ettevõtja ei deklareeriks, et Eesti on maailma juhtiv e-riik. Ometigi ei anna sellest tunnistust mitte ükski rahvusvaheline indeks ega mõõdik, kuid siseriiklikult puudub selles osas igasugune debatt, seda väikest valet ei panda tähelegi.

Sama markantne on valdkondade eiramine, kus Eesti ei ole rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Nii on näiteks Eestis juba aastaid Euroopa suurim sooline palgalõhe, ometigi on sellealane debatt perifeerne ning võrdõiguslikkuse iga-aastane rahastamine riigieelarvest on väiksem kui riigipoolne tugi 2020. aasta septembris Eestis korraldatud autoralli maailmameistrivõistluste etapile. Sarnaseid näiteid on palju, vaatame näiteks narkosurmade arvu, HIV-i haigestumist või süvenevat segregatsiooni rahvuslikul pinnal.

Konkurentsivõimel põhinev ideoloogia on iroonilisel kombel hoopis kahandanud siseriiklikku konkurentsi paljudes eluvaldkondades. Võime näidetena vaadelda pangandust ja pensionifonde, kus tarbijatele pakutav on Euroopa kontekstis kallis ja ühetaoline. Kohalikke põllumajandussaadusi on ka kõrghooajal ostukeskustest ja ketipoodidest raske leida. Eesti linnamaastikus domineerivad ühelaadsed toidupoed ja kaubanduskeskused, bensiinijaamad ning meelelahutusvõimalused.

Konkurentsiideoloogia ohvriks langevad ka mitmed eredamad katsed tuua sisse uusi radikaalseid reformiideid selle kohta, kuidas Eesti funktsioneerib, näiteks nn Jääkeldri protsess muuta poliitika reegleid või riigireformi ideed muuta riigipidamise alustalasid. Kumbki neist reformidest ei võimendanud konkurentsivõime põhilisi tegevusmustreid ja seetõttu puudus neil ka laiem kandepind.

Kõige selgem ohver on aga eelmine museaalne Eesti idee ja selle ideoloogiline vorm. Kõige selgemalt avaldub see ERM-i uues hoones ja kontseptsioonis, mille kaudu kaotasid mõtte väiksemad kohalikud muuseumid ning mis esindab eredalt konkurentsivõimepõhist lähenemist läbi oma ärimudeli.

Globaalselt on COVID-19 pandeemia üks peamisi ideelisi ohvreid aga just seesama konkurentsivõime ja sellel põhinevad poliitikad. Pandeemiale eelnenud globaliseerumise kriisist, mis arenenud riikides väljendus keskklassi töökohtade kahanenemises ja tarbimiskasvu varjus kiirenevas kliimakatastroofis, sündisid nii Donald Trump kui Greta Thunberg. Teisisõnu, neoliberaalse kapitalismi hääbumise varjus ja sellele vastukaaluks on tekkinud ideede ja ideoloogiate polariseerumine, mida pandeemia on süvendanud nii vasakul kui paremal poliitikatiival. Konkurentsivõime ideoloogia varjus pole aga Eestis tekkinud märkimisväärset vasakpoolset mõtlemist ega ideoloogiat. Hoolimata arvukatest hoiatustest päevalehtede kolumnides feminismi, metoo ja igasuguse vasakpoolsuse kasvava ohu eest, ei ole Eestis näiteks ühtegi selgelt vasakpoolset ühiskonnateadlast, kultuurväljalgi on selliste inimeste arv ilmselt ühe käe sõrmedel loetav.

EKRE tugevus seisneb selles, et nad tajusid konkurentsivõime ideoloogia hääbumist ning pakuvad valijatele ainsat mittekapitalistlikku alternatiivi. Ükskõik kui kohmakas nende Trumpi jt jäljendamine ka ei ole, see töötab, sest pakub uut Eesti ideed, mis seisneb eestlases kui teistest väärtuslikumas inimeses. Eestlane on väärtuslikum kui võõrtööjõud või -tudeng. Eestlane on väärtuslikum kui pagulane. Eestlane on väärtuslikum kui LGBTQ. Eestlane on maskuliinne.

EKRE Eesti idee on aga juba sündides ideoloogia ja otsib vastast, et see kiirelt tasalülitada. Vaadakem näiteks juba paari aasta tagust Ossinovski juhitud SDE katset ennast EKRE-ga just Eesti kui idee pinnal vastanduda. See lõppes SDE selge kaotusega. EKRE Eesti ideoloogia jõulisus ning konkurentsivõime ideoloogia prügikasti viskamine tõmbab ka teised, nii parempoolsed kui tsentristlikud poliitilised ja ühiskondlikud jõud enda suunas paremäärmusesse. Kui palju me ka tunnustame Grigorjeva ja Pärnitsa tänavusuviseid etteasteid, iroonilisel kombel võitis sellest ikkagi EKRE, nende kriitika peamine märklaud. Seni kui EKRE-vastane või -kriitiline väitlus ei sea küsimärgi alla konkurentsivõime ideoloogial põhinevat Eesti kapitalismi, jääb EKRE-le eelis kui uue ideoloogia kandjale. Sisuliselt me kõik, kes me EKRE-t valitsuses näha ei taha, sillutame tänase kriitikaga, mis üritab vaidlustada EKRE stiili ja väärtusi, teed EKRE jätkuvale tõusule.

EKRE Eesti ideoloogial on juba ka võimsad liitlased näiteks Postimehe näol, mis üritab luua silda EKRE ning museaalse eestluse vahele. Viimane pakkus juba 2010ndatel toimunud valimistel inspiratsiooniallikat ka Reformierakonnale, eriti läbi selge vastandumise kohalikule vene kogukonnale. 2020ndate esimesed üldvalimised toovad suure tõenäosusega võimule EKRE ja Reformierakonna koalitsiooni, millel on potentsiaali pikalt võimul püsida. Ja see saab olema 2010ndate kõige tugevam pärand. Alanud kümnend toob meile seega mürgise segu 2010ndatest alles jäänud konkurentsiideoloogia jäänukitest nagu nt kasinuspoliitika, mis ainult võimendub COVID-19 taandudes, ning EKRE loodud eesti maskuliinsuse erilisusest.

Eesti kui idee ja ideoloogia ajalugu õpetab meile, et kord välja kujunenud vormid on kestvad ja domineerivad. Konkurentsivõime ideoloogia kestis pea kolm aastakümmet, enne kui selle jõud taanduma hakkas.

Religioonileiges Eestis on just uue vaimsusega seostatavad uskumused ja praktikad nautinud suhteliselt suurt populaarsust. Uue vaimsuse maastik on aga ka ise pidevas muutumises: viimast kümnendit iseloomustab peavoolustumine ja professionaliseerumine, uute levikanalite ja võrgustike kinnistumine ning kasvav globaalsus.

Uus vaimsus on lai katustermin eri vaimsetele, alternatiivsetele, esoteerilistele uskumustele ja praktikatele. Uue vaimsuse aluseks on New Age’i ideoloogiatest välja kasvanud väärtused nagu holistilise (ja eriti just vaimse) individuaalse arengu tähtsustamine, avatus eri religioonidele ja teadmistele. Uut vaimsust nimetatakse ka „mina-vaimsuseks“, mis rõhutab selle indiviidikesksust, ja see seletab ühtlasi head sobitumist tänapäevase kodaniku- ja tarbijaloogikaga.

Uue vaimsuse peavoolustumine tähendab, et selle keskkonna kaudu levima hakanud arusaamu ja praktikaid aktsepteeritakse laiemalt ning tihti ka ilma viideteta uuele vaimsusele või religioossusele.

Uuele vaimsusele on alati olnud iseloomulik religioosse ja mittereligioosse põimumine ning religioosse rakendamine siinpoolsuse (üldiselt just individuaalse arenemise ja paranemise) teenistusse. Praktikate ja uskumuste üks element on siiski mingi materialistlikus tähenduses seletamatu jõu, välja või olendi kohalolu tunnustamine, mis aga ei pruugi olla selle nähtuse kese. Näiteks reiki abil ravimisel elujõu „energiate“ kasutamine ei eelda nende energiate sügavamat mõtestamist, ent siiski mingit usku, et maailmas toimivad erilised ja üleloomulikud jõud.

Viimase kümnendi peavoolustumisega on mina-vaimsuse praktikad ja ideed saanud üha enam osaks kultuurinormidest: näiteks eri enesehoolduspraktikad, konkreetsed tehnikad nagu jooga, teatud meditatsioonid, vaikuseminutid koolides ei seostu uue vaimsuse keskkonnaga, vaid neid tajutakse kui tavapäraseid tööriistu tänapäeva inimese arsenalis.

Uue vaimsuse normaliseerumine toetub mitmetele ühiskonnas aktsepteeritud väärtustele, nagu pluralism, inimeste vaba valik ja areng. Niisuguse ideoloogilise platvormi ja ka kümnendi enda hea indikaator on „Hallo, Kosmose“ saade, mis startis 2010. aasta suvel Raadio 2-s. Algselt ebaatraktiivsel kellaajal suvise ruumitäitena eetrisse läinud intervjuud nõidade, teadjameeste-naiste, ravitsejate, aga ka teadlastega olid eetris seitse hooaega ja osutusid R2 üheks populaarseimaks saateks. Saatekülaliste valik võtab väga hästi kokku uue vaimsuse ühe ideelise põhituuma: inimene peaks olema avatud ning otsima arenguvõimalusi väga mitmesugustest allikatest. „Hallo, Kosmosele“ sarnast formaati kasutab hetkel näiteks Õhtulehe vestlussaade „Puuduta mind“, kus on samuti tehtud juba üle 150 intervjuu. Uue vaimsuse peavoolustumine ongi toimunud ka meedias: viimasesse kümnendisse jääb näiteks „tervikliku inimese enesearengu teabeportaali“ Alkeemia.ee loomine ja selle muutumine Delfi.ee üheks teemaveebiks lemmikloomade, tervise, kodu ja muude inimesi kõnetavate teemade kõrval.

Uue vaimsuse teaduspõhjata uskumuste ja praktikate populaarsus ja peavoolustumine on kohanud ka tõsist kriitikat. Eesti aktiivsete skeptikute liikumine oli aktiivsem kümnendi alguses, kui eriti teravalt reageeriti just nimelt eri mitteteaduslike õpetuste legitimeerimispüüdlustele: „uhhuu-põllu“ kündmise eest jagatud „Umbluu preemiad“ said aastatel 2011–2015 „Hallo, Kosmos“, Delfi Alkeemia ning Telegram.ee portaal. Huvitaval kombel on viimastel aastatel skeptikutega samalaadset kriitikat esitanud ka kiriku esindajad. Uue vaimsuse sfääri kuuluvaid uskumusi ja praktikaid nähakse probleemina: peapiiskopi sõnul on eestimaalaste nn „kaemususund“, „nimetu religioon“ ja „usuline ebamäärasus“ tõsine oht rahva tervisele ja julgeolekurisk, mille vastu aitaks suurem riiklik toetus kirikule ning religiooniõpetus.^[1] Selline kriitika on ilmselt üks näide kiriku püüdest end Eesti religioossel väljal (taas)kehtestada.

Uue vaimsuse keskkonda kirjeldatakse siiski jätkuvalt ka mõistetega „alternatiivne“ või „esoteeriline“, mis viitavad juba tähenduslikult paiknemisele domineeriva kultuuri piiride taga või piiridel. Eestis on alternatiivsete ja esoteeriliste teemade positsioneering olnud väga dünaamiline. Näiteks 1990ndate esimeses pooles said alternatiivsed, paranormaalsed, religioossed teemad ühiskonna avanemise ning vaimse eneseavastamise tõttu palju tähelepanu. Temaatilistel paranormaalsusele ja religioossusele pühendatud ajakirjadel olid Eesti mõistes hiiglaslikud tiraažid, UFO-saated platseerusid ETV prime-time’i. Toonases buumis levisid siiski teist tüüpi õpetused kui viimase kümnendi peavoolustumises, mis omakorda toimub eri viisidel: ühelt poolt vandenõuteoreetiliste ja „alternatiivsete teadmiste“ levikus ning teisalt vaimsete enesehooldus- ja heaolupraktikate professionaliseerumises.

Kümnendi ja eriti selle teise poole keskseks märksõnaks on vandenõuteooriate ning „alternatiivsete“ teadmiste mõjukuse plahvatuslik kasv. Uus vaimsus on avatud tavapärasest erinevatele maailmanägemustele ja infole ning niisugust vandenõuteooriatega põimumist kutsutakse koondnähtusena konspirituaalsuseks. Selles koosluses tähtsustub ühiskondlik ja informatsiooniline mõõde, mis uue vaimsuse pigem indiviidikesksetes enesearendamise praktikates on muidu tagaplaanil. Eestis on konspirituaalsuse näiteks portaal Telegram.ee – alternatiivsel äärealal sündinud väljaanne, mis ühendab globaalset (vandenõuteooriaid, nn alternatiivseid teadmisi), poliitilist (Eesti ja regiooni uudiseid) ning indiviidi arengukeskset dimensiooni (uue vaimsuse, keha, tervise teemasid). Telegram.ee on andnud välja ajakirja, taskuhäälingut ja korraldanud konverentse, kus esindatud toitumise, tervise ja elustiili teemad, aga ka keemiasabade ja lameda maa teooriad.

Kui 2010ndate esimeses pooles oli spirituaalsus konspirituaalsuses domineeriv pool, siis tänaseks on teadmiste tasand ehk vandenõuteooriad ja „alternatiivsed teadmised“ muutunud nii populaarseks, et seos uue vaimsuse keskkonna ja levikukanalitega ei ole enam oluline. 2010ndate alguses olid vandenõuteooriad suuresti marginaalia, mis levis peamiselt paraweb’i-taolistes toimetamata foorumites ja nišiväljaannetes. Praeguseks on „alternatiivne“ info sotsiaalmeedia ja internetiplatvormide toel jõudnud kõikjale ning hakanud mõjutama väga erinevaid välju (poliitika, tervishoid, teadus jne). See muutus on toimunud plahvatuslikult ning internetiplatvormid, tavameedia või ekspertteadmiste kandjad ei ole „alternatiivse“ info levikule tõhusat rohtu leidnud. 2010. aastal oleks olnud mõeldamatu, et paraweb’i foorumites levivaid veidraid väärinfokilde esitab Ameerika president. 2020. aastal võtame seda kui paratamatust.

Nihe on toimunud ka „alternatiivsete“ vaadetega inimeste enesepositsioneeringus. Augustis 2020 kaebas Telegram.ee Riigikantselei kohtusse, sest neid ei akrediteeritud valitsuse pressikonverentsile. Telegrami toimetuse hinnangul on neil kõrini „teistsugusest arvamusest ülesõitmisest ja koroonakriisiga seotud küsimuste vältimisest“.^[2]

Klassikalisemalt uue vaimsuse tuumteemadega seotud enese arendamise püüdlused ja tehnikad on peavoolustunud pehmemalt ja peidetumalt. Keha-meel-vaim (mind-body-spirit) teemad on kohal meedias (tervise- ja naisteajakirjades, aga üha enam ka laiemalt) ja populaarsetes eneseabiraamatutes. On toimunud spetsialistide ja teenusepakkujate professionaliseerumine, mis annab märku turu stabiliseerumisest ning inimeste valmisolekust ja võimalustest heaolupraktikatega tegeleda. Viimaseid aastaid iseloomustab keha ja vaimu ühendavate õpetuste populaarsus, näiteks on tantra väljunud oma esoteerilisest nišist.

Eesti uue vaimsuse maastik on muutunud ka rahvusvahelisemaks: valdav osa õpetusi ja autoreid on pärit globaalselt ingliskeelselt uue vaimsuse turult (ehkki on jätkuvalt ka venekeelse ruumi mõjusid just uue vaimsuse esoteerilisemas-müstilisemas otsas). Näiteks inglitega seonduvad uusvaimsed praktikad (kaitseinglite appi kutsumine, inglikaardid jm) toetuvad suuresti globaalse haardega menukatele autoritele. Läänes juba kauem ja suuremas mahus kohal olnud „keha-meel-vaim“ heaolupraktikad on muutunud tavapärasemaks ka Eestis. Eesti autorite originaalsete õpetuste maht tundubki viimastel aastatel olevat proportsionaalselt vähenenud, aga suuresti just seetõttu, et eri tooteid, teenuseid ja õpetusi pakkuvaid spetsialiste on rohkem. Need professionaalsed ja oma sissetulekut tervenisti või osaliselt uue vaimsuse ja alternatiivmeditsiini valdkonnast saavad inimesed on ka uute õpetuste/toodete maaletoojad ning valdkonna arendajad ja vedajad.

Globaalsete õpetuste kõrval eksisteerib ka püüd leida midagi „autentselt“ kohalikku. Seda on näha näiteks šamanistlike või loodusega seotud praktikate puhul või seoses tervisega. Eestluse lätete avastamine ja loomine on põnev nähtus, mis ilmneb hästi näiteks Krautmani terviseakadeemia Eesti pärimusmeditsiini õppekavas. Linnastumisega seoses on ka loodusest kujunenud oluline ressurss: näiteks pakutakse retriitides ja laagrites ületöötanud või lihtsalt tavaelust väsinud (linna)inimestele võimalust enda pingeid maandada.

Uue vaimsuse keskkond kui dünaamiline ja reguleerimata ala ongi olnud domineeriva süsteemi niššide/vajakajäämiste täitja, ja seda on näha populaarsete teemade dünaamikas. Retriidid vastavad aja kiirenemisele, tantra tegeleb kehalisuse ja seksuaalsuse alakäsitletud teemadega. Huvitav on ka see, et just viimastel aastatel on uue vaimsuse keskkonnas palju traditsiooniliste soorollidega seostuvaid õpetusi: tõelise „naiselikkuse“ ja „mehelikkuse“ avastamised, kus (taas)luuakse ja toetatakse soopõhist identiteeti. See võib samuti olla teatav reaktsioon soostereotüüpide ja -rollide teisenemisele domineerivas läänelik-liberaalses väärtusruumis. Samas on ka siin ajastumärke, kui näiteks mehelikkuse juurde kuulub haavatavuse tunnistamine ja emotsionaalsus või rõhutatakse ürgnaiselikku jõudu. Seega on uus vaimsus laiemate kultuuriliste protsesside ja dünaamika hea indikaator, olles ka ise oluline sotsiaalkultuuriline nähtus.

^[1] Urmas Viilmaa: usundiõpetuse puudumine ajab eestlased esoteerika rüppe. ERR.ee, 13.11.2018.

^[2] Telegram läks riigikantselei vastu kohtusse. Telegram.ee, 31.08.2020.

Kingi Vikerkaar endale!
Või kingi hoopis sõbrale!
Uuel aastal, nagu ikka, 1344 lehekülge mõtlemapanevat lugemist.

Ajakirjandus on korraga kultuur ja äri ning selle tõttu on seal viimase kümnendi piire kerge panna. See on ajakirjandus kahe suure kriisi vahel. 2008. aastal hoo sisse saanud majanduskriis alustas ja 2020. aasta koroonakriis lõpetab. Ja kui lähemalt vaadata, siis on ka kümnendi ajakirjanduse eripära üsna kergesti kaardistatav. Reklaamiraha kadumine, digimeedia ja klikkide valitsus, peavoolumeedia usaldusväärsuse langus ja alternatiivide tõus, konfliktikesksus ja polariseerumine, vihakõne ja trollimine, poliitkorrektsus, fake news ja valetavad pealkirjad, reklaami ja sisu piiri hajumine. Kokku ühendab neid üks märksõna: kvaliteetajakirjanduse kriis.^[1]

Sajandi alguses valitsesid Eesti erameediaturgu norralaste Schibsted (Postimees jm) ning Rootsi-Eesti Marienberg-Luik (Eesti Ekspress jm). Kui sajandi esimese kümnendi omanikumuutused toimusid H. H. Luige firmas, siis teise kümnendi liikumised toimusid Postimehes, kuni lehest sai aastal 2015 täielikult suurärimees Margus Linnamäe omand. Ka toimetuste juhtimises paistab sama muster. 2012. aastal loodud Delfi-Päevalehe ühendtoimetust on juhtinud samast aastast tänini Urmo Soonvald. Samal aastal asutatud LP-d ehk Päevalehe nädalalõpulehte toimetas algusest viimase ajani Ingrid Veidenberg. Postimehes käis samal ajal juhtimismudelite ja juhtide pidev ringtants, nii et kokku saab vähemalt kaheksa nime, Linnamäe-eelsest pikaajalisest juhist Merit Koplist kuni ühe päeva ametis püsinud Hardo Pajulani.

Kogu kümnendi näo määrasid raha ja digi. Olid ajad, kui ajakirjandus oli raha-sampo. Sel kümnendil saabus aeg, kui ajakirjandus pidi hakkama lisa teenima, et üldse elus püsida. Ühel päeval ilmus välja uus sõna – meediamaja. See on asutus, mis teeb lehte vaid muude asjade seas. Muul ajal korraldab kontserte, näitusi, spordivõistlusi, seminare, kirjastab raamatuid jms. Ise toodab, ise reklaamib, ise arvustab. Kokku võib seda nimetada sünergiaks, aga ka meediamaja oligarhiaks.

See oli trükiajakirjanduse jätkuva languse kümnend. Suured lehed, Postimees, Õhtuleht, Eesti Ekspress, Maaleht kaotasid ca neljandiku-kolmandiku tiraažist. Aga mõne lehe puhul on langust raske nimetada teisiti kui surmaheitluseks. Äripäev muudeti 2020. aastal nädalaleheks tiraažiga ca 6000. Eesti Päevaleht ilmub sisuliselt 4 päeva nädalas, kusjuures tiraaž on langenud ca 12 000 tuhandeni. See tekitab küsimuse, kas tegu on enam üleriigilise lehega, kui tema trükiarv on üsna samasugune kui Pärnu Postimehel ja väiksem kui Tartu Postimehel. Kohalikud lehed on pidanud vastu oluliselt paremini. Aga neid proovib omalt poolt suretada Eesti riik, kojukande lammutamise kaudu.

Sajandi esimene kümme oli tasuta veebiinfo kümnend. Raha pidi tulema reklaamist. Tegelikult ei hakanud see mudel üldse tööle ja majanduskriis hävitas ka viimased lootused. Ehk sobib algusmärgiks aasta 2011, kui suurleht NYT lõpetas veebis tasuta artiklite jagamise. Eestis oli selle olukorra tulemuseks mõõgaga vehkimine vähemalt kolmes suunas.

Üks võitlus on käinud reklaamirahade eest ja seda kahes suunas: ühelt poolt soov võtta reklaamitulud pisikestelt omavalitsuse meediaväljaannetelt ja teiselt poolt Google’ilt, Facebookilt ja teistelt rahvusvahelistelt netihiidudelt. Teine võitlus hakkas käima avalik-õigusliku meedia ehk ERR-i vastu, kes erameedia arvates ronib nende mängumaale oma meelelahutuse ja veebiportaali kaudu. Kolmas võitlus käis lugejate rahakoti pärast. Tõsi on, et peale pikki ponnistusi on inimesed nõus veebis ilmuva sisu eest maksma. Sealjuures kuulutavad lehed, et digitellijate hulk on kompenseerinud trükitiraažide languse. Veel enam, kokku olevat tellimuste arv kiires või tohutus kasvus. Aga kõrvaltvaatajale on üsna ebaselge, milles see kasv ikkagi seisneb ja kui palju on neis juttudes lihtsalt manipuleerimist arvudega või tellijatega. Näiteks nii. Mul oli tellitud Ekspress Meedia ajalehtede pakett. Ühel ilusal päeval teatas hääl telefonis, et seda ei ole enam. Selle asemel on kogupakett, kuhu kuuluvad lisaks lehtedele ka seitse ajakirja Kroonikast Pere ja Koduni. Kui palju paksenes ühe hoobiga omanike rahakott ja suurenes ajakirjade tellijate arv, saab ainult aimata.

Seda kümnendit ühendab peavooluajakirjanduse langus ja alternatiivide tõus. Huvitaval kombel langeb just aastasse 2010 märgiline hetk, kui president T. H. Ilves lasi peavooluajakirjanike kohta lendu sapise määratluse tintla, mis tekitab paksu verd senini.

Alternatiivide seas võib välja tuua kolm serva. Üks on parteiajakirjandus. Sellesse kümnendisse jääb juba varem asutatud Kesknädala tõus ja langus ning Tallinna TV tegutsemine aastatel 2011–2019. Perioodi lõpupoole ilmuvad platsile uued jõud, kogu peavoolumeediat raevuka järjekindlusega ründavad EKRE Uued Uudised ning veidi rahulikumalt ja ka kvaliteetsemalt oma nišis toimetav Objektiiv. Mõlema tegijad kuuluvad sel kümnendil tõusnud liikumiste, parteide jms hulka, mis on võtnud põhimõtteliselt ülesandeks peavooluajakirjanduse autoriteedi hävitamise. Ja ei saa salata, et nad on saavutanud edu.

Teises servas on sajad sotsiaalmeedia blogijad, vlogijad jm suunamudijad (jube sõna!) radikaalfeministidest kloorijoojateni. Selle suuna algusepauk oli Daniel Vaariku Memokraat, mis minuni jõudis 2009. aasta jaanuaris paroodiaga „Hitler vihastab lugejate peale“. Paroodia tuumaks on valu selle üle, et PR ja klikitamine tapab ajakirjanduse ära.

Mõlemaid suundumusi ühendab enese lahtihaakimine meediamajade ikkest ja arusaam, et igaüks on ise endale juht, autor ja toimetaja, omaenese mõistus, au ja südametunnistus. Lisaks ühendab väga paljusid ühine käivitusmootor: tõrjutus või vähemalt tõrjutuse tunne, mis toodab kõigele lisaks ka viha ja raevu. Aga teisalt ühendab suuremat osa neist amerikaniseerumine. Praktiliselt kõik vähegi olulised mõtted, mõisted ja nipid on laenatud USA-st. Erinevus on vaid selles, et vasakpoolsed ja liberaalid võtavad ida- ja lääneranniku ülikoolidest, parempoolsed ja rahvuslased Trumpilt.

Peavoolumeedia olulisim eesmärk on olla sõltumatu ja ka näida sõltumatu. Sõltumatu ajakirjandus ei tähenda ideoloogia-vaba ajakirjandust (seda tõde on tulnud viimasel kümnendil Eestis miskipärast pidevalt üle korrata). See tähendab sõltumatust poliitilistest parteidest, teistes valdkondades tegutsevate kapitalistide huvidest, kultuurirahastajate võimust. Selle kümnendi oluliseks muutuseks oli suuresti usu kadumine sõltumatu ja usaldusväärse ajakirjanduse olemasolusse. Sellele aitasid kaasa nii alternatiivid kui peavoolumeedia ise.

Alternatiivide jaoks sai juba sõna peavoolumeedia väga teravad negatiivsed konnotatsioonid: valetav, hämav, kallutatud, ebaobjektiivne, manipuleeriv, ajakirjanduse piiridel liikuv, parteidega diilitsev, võimule sobivat mõtteviisi kinnistav ja teistmoodi mõtlejaid vaenav, teatud inimrühmi demoniseeriv, hüsteeriat küttev jne. Aga kaasa aitas ka peavoolumeedia ise, kus kümnendi oluliseks märksõnaks sai sisuturundus, mimikrimeedia, kus reklaam ja sisu keedetakse kokku üheks pudruks, mis võtab kameeleonina uudiste värvi.

Kokkuvõttes hävitas see suure osa ajakirjanduse usaldusväärsusest. Isegi koroonakriisis usaldas ajalehtede infot ca 27% inimestest, teleuudiseid 38,5%, aga peaministrit näiteks 45% ja kriisi esindusnägu Arkadi Popovi veel enam. Samas, vaatamata kõigele on peavoolumeedia usaldusväärsus inimeste jaoks oluliselt kõrgem kui sotsiaalmeedial. Ja trükimeedia oma kõrgem kui netimeedial.

Aga selle kõrval on näha ka üsna kindel trend, mida väljendavad trükiajakirjanduse arvud: liberaalsem ajakirjandus on kaotanud enam kui konservatiivsem. Konservatiivne Maaleht müüb ammu enam kui liberaalne Ekspress, konservatiivsem Postimees kordi enam kui kohati ultraliberaalne Päevaleht. Usutavasti mängib rolli see, et konservatiivsemaid lehti loevad enam vanemad inimesed, kes on jäänud paberi juurde. Aga sama kerge on näha, et see suund on üsna hästi vastavuses konservatiivsuse tõusuga ühiskonnas.

Kolmandana toimetab vaikselt ja omaette kodanikuajakirjandus. Näiteks 2010 asutatud portaal Kylauudis.ee, mis vahendab kohalikke uudiseid ja elulist infot „inimeselt inimesele“.

Möödunud sajandi ajakirjandust valitsesid suhteliselt kindlad piirid. Lehed jagunesid kollasteks ja valgeteks, ajaleht sisuks ja reklaamiks, sisu omakorda ühtpidi temaatilisteks osakondadeks ning teisalt uudisteks ja arvamuslugudeks. Lugude valimist juhtisid uudisväärtused ning lugude ülesehitamist žanrireeglid ja eetikakoodeks. Need piirid hakkasid tuhmuma juba eelmisel kümnendil, aga tõelise hoo saavutas „ajakirjanduslik postmodernism“ lõppenud kümnendil.

Netiportaalides ei ole piirid kollase ja valge vahel üldse olulised, lugejale-vaatajale pakutakse läbisegi kõike, poliitikast kassipiltide ja poolpornoni. Paberlehes on osakonnad alles, aga žanrid on muutunud. Ühelt poolt on samas osakonnas segi uudised, intervjuud, kommentaarid jms. Teisalt valitses selgete žanride asemel suurt osa kümnendist ebamäärane nähtus, mida ma nimetan „looks“. Koodeks ja õpik nõuavad, et uudised, arvamused ja oletused oleksid lehes selgelt eristatavad. Ajakirjanik esitab faktid ja allikad annavad kommentaarid. Nende põhimõtete rikkumise korral kaevatakse lehti pressinõukogusse või kohtusse. „Lugudes“ on kõik segi. Mis juhtub ajakirjandusega, kui suurema osa uudiste ruumist täidavad „lood“? Kas teha eetikakoodeks ringi? See on jäänud läbi arutamata.

Aga „lugude“ valitsus ei kestnud kümnendi lõpuni. Nende asemele tõusis ajakirjadest ja nädalalõpulehtedest välja murdnud pikk, tihti kahte lehekülge täitev intervjuu. Tulemuseks on ühelt poolt kõige odavam ajakirjandus, aga teiselt poolt sai eriti tähtis üksikisik kui allikas tohutu mõjuvõimu. Temaga müüakse, teda müüakse ja tema ise müüb ennast.

Üldistavalt võib kõnelda ka laiemast ajakirjanduslikust monomaaniast. Selle aluseks on kogu viimase aja ühiskonnaelu ja kultuuri läbiv mõtteviis „võitja võtab kõik“, milles üksikud teod, sündmused, teosed, inimesed saavad ülisuure kajastuse ja kõik muu jääb kaugele varju.

Sellel kümnendil saavutas tõelise hoo uudisväärtuse rolli muutumine. Oli aeg, mil sündmused said mahtu ja tähelepanu vastavalt nende uudisväärtusele. Selle järel tuli kommi- või klikiväärtuste aeg, mil teemasid tõsteti esile vastavalt sellele, kui palju oli loota kommentaare ja/või klikke. Kommide saatus on olnud kurvavõitu. Eri piirangud on nende hulka suuresti vähendanud ja isegi pisteline lugemine näitab, et selles maailmas toimetab ennekõike kindel seltskond, kelle puhul intellektuaalsest tasemest rääkida ei saa ja kes meenutavad hääli mingist kaugest minevikust.

Aga klikkide valitsus püsib. Ühelt poolt käib pidev lugejate monitoorimine ja neile meeldivate asjade ettesöötmine, teiste sõnadega laikide valitsus. Selle oluliseks tulemuseks on permanentne tekstide ületootmise kriis. Ajakirjandus ei oska ega suuda olla vait. Sellest on räägitud aastaid, aga vastutust ei ole võtnud ei reporterid, toimetajad ega omanikud. Jääb mulje, et mingi nähtamatu käsi sunnib üha enam ja enam kirjutama, enam ja enam klikke lootes. Rong sõidab, aga kabiinis puudub juht. Kahjuks on uudise säilivusaeg enamasti väga lühike, vaid harva pikem kui päev.

Teiselt poolt on üle võetud majanduses ammu tuntud idee luua kõigepealt mingi toode (antud juhul tekst) ja siis tekitada vajadus selle järele. Siin on oluliseks võtteks tohutult levinud pealkirjade ambivalentsus (nt lünkpealkirjad, mis jätavad midagi olulist ütlemata) ning pealkirjade ja lugude permanentne skisofreeniline vastuolu. Pealkirjadeks kistakse suvalisi lauseid, mis tõstavad esile mõne klikiväärtusliku konfliktidetaili. Lisaks taandus varem tavaline jutustav lause küsimärgiga käsklause ees, mis mõjutab agressiivselt lugema või vaatama. See toob meid järgmise muutuse juurde.

Varasem keskne kvaliteetajakirjanduse uudisväärtus, sündmuse mõjukus, mõju lugejate elule, on mattunud varem vaid kollasele ajakirjandusele omase konflikti alla. Konflikt on A ja O. Konflikt valitseb ajakirjanike mõtteviisi. Seda nõuavad toimetajad ja väidetavasti isegi ajakirjanduse õppejõud.

Kui vaadata veidi üldisemalt, siis on ajakirjandus suuresti loobunud sündmuste tähtsushierarhiatest ja lugejad-vaatajad samuti. Ajakirjandus kargab sinna, kuhu poliitikute ja teiste oluliste manipulaatorite sõnad neid juhivad. Ei tehta vahet suurtel ja väikestel asjadel, vaid heal juhul ideoloogiliselt sobivatel ja sobimatutel asjadel. Pisikesed asjad puhutakse suureks.

Tegelikult vaatavad inimesed infot üha enam otsekui kõrvalt, läbi klaasi. See oleks nagu mingi teine maailm, kus toimetavad mingid olendid. Fakte kontrollitakse ja uuritakse siis, kui sellest midagi oma elus sõltub.

Kümnendi, eriti selle lõpuosa suur muutus on ajakirjanduse terav ideologiseerumine ja politiseerumine. Võitlus algas juba Tallinna TV-s, selle viis tippu EKRE Uued Uudised, milles peavoolumeedia autoriteedi õõnestamine on üks keskseid tegevusi. Peavoolumeedias endas paiskus see avalikkusesse Postimehes, ennekõike vaidluses “Meie Eesti” lehekülgede üle, kus väitlused ideoloogia üle ja ajakirjanike omavahelised suhted segunesid keerukaks sasipuntraks.

Sellega seostub täiesti uus asi: meediamajade kaklus. Varem panid eri kontsernid vajadusel ajakirjanduse eest võideldes seljad kokku. Nüüd püüavad nad õõnestada üksteise autoriteeti ja usaldusväärsust.

Kokkuvõttes on ajakirjandus ja selle tegijad polariseerunud nagu kogu ühiskond. Käib võitlus ideoloogiate, identiteetide, väärtuste vahel. Ideoloogia on murdnud ennast poliitikaosakonnast välja kõigisse ajalehe osadesse, spordist kirjanduskriitikani. Polariseerumine on toimunud ka sama väljaande sees. Samas portaalis ja isegi samas paberlehes on koos ajakirjanduse üla- ja alamkiht. All on valetamine ja väärastunud pealkirjad ning ülal uuriv ajakirjandus. All on kirjaoskamatus ja üleval elegantne tipptase.

Selle kõrval sai oluliseks märksõnaks hirm. Sotsiaalmeedia eestvedamisel hakati looma ja ka ajakirjandusse tooma üha uusi hirmusid. Hirm sõimu ees. Hirm ähvarduste ees. Hirm tühistamise ees. Vanemale inimesele meenutab see üsna tugevalt Stalini aega.

Lisaks on ajakirjandus võtnud sotsiaalmeedialt üle hüsteerilise, provotseeriva, agressiivse, vihkava fooni üleval hoidmise ühiskonnas. Seda valitsevad kaevikusõja keel ja demagoogia, ennekõike sildistamine ja emotsionaliseerimine. On kaklus, kus argumendiks on sõim ja alandamine, mida otseselt toetab poliitiline võim eesotsas valitsusparteidega. Ajakirjandusest saab enese väljaelamise koht. Miskil kummalisel põhjusel kõnelevad needsamad ajakirjanikud sellest, et konfliktidele ehitatud ühiskond on midagi halba.

Kas midagi positiivset ka on? On ikka. Eesti ajakirjandus on palju rahvusvahelisem kui varem. Seda peegeldavad välisuudiste suurem osakaal, välismaised kirjutajad, koostöö teiste maade ajakirjanikega. Kogu lameda maa mõtteviisi valitsemise kiuste võime kõnelda teadusajakirjanduse läbilöögist. Uuriv ajakirjandus elab edasi ja ajakirjanikku kardetakse endiselt. Mõnigi kord on ajakirjandus ainus lootus, kes aitab inimese bürokraatia haardest välja. Aga uuriva ajakirjanduse tulevik ei ole kardetavasti suurtes meediamajades. See nimelt ei too enam raha. Nii tuleb leida metseenid, laiemalt rahastajad, kes ei oota kasumit. Ja lõpuks: kogu selles valetamise ja sõimamise maailmas sai ootuspäraselt mõjukaks siirus. Siirad tekstid, mida uskuda.

^[1] Taustaks. Eelnevate kümnendite ajakirjandusest olen kirjutanud artiklivalimikus: T. Hennoste, Kommikoer ja pommikoer. Üksteist lugu eesti ajakirjandusest. Tallinn, 2010. Veel pikemast perioodist on juttu kahes raamatus: T. Hennoste, R. Kurvits, Eesti ajakirjanduse 100 aastat. Tallinn, 2019; R. Kurvits, T. Hennoste, 101 eesti ajakirjanduspala. Tallinn, 2019. Viimase kümnendi kohta sobivad lisaks kaks lugu: T. Hennoste, Institutsionaalne kultuurimeedia uusavangardses maailmas. Sirp, 16.10.2015; T. Hennoste, Peavoolumeedia ja prillikivi. Postimees, 28.01.2017. Aastal 2010 asutati Akadeemiline Ajakirjanduse Selts. Teadlaste ja ka tegevajakirjanike arusaamu tasub uurida selle aastaraamatust.

Vaata millise mätta otsast tahes, Eesti film tegi viimase kümnendiga läbi tohutu arengu. Veel nullindate lõpus kiruti aeglust ja ängi, nõrgavõitu stsenaariume ja raha nappust. Nüüd kirutakse ainult nõrgavõitu stsenaariume ja raha nappust. Nali naljaks, kurta on õige vähese üle, eriti sellise ajalise võrdluse korral. Edust kõnelevad nii subjektiivselt soojad hinnangud kriitikutelt ja publikult kui ka külmad numbrid. 2010. aastal, eelmise majanduskriisi põhjas, valmis kokku paar tosinat filmi, millest vaid nelja täispika seast osutus menukaimaks Andres Puustusmaa „Punane elavhõbe“ 27 000 vaatajaga. Aasta varem oli teisel põnevikul „Pangaröövil“ läinud selles arvestuses troonimiseks vaja vaid 6500 silmapaari.

2019. aasta numbreid võimendas sektorisse korraliku rahasüsti pumbanud EV100 programm, ent kasvukõverad kulgesid ülespoole juba enne seda. Kokku valmis mullu koos lühi- ja dokumentaalfilmidega üle 60 nimetuse ning kodumaal esilinastus koguni 15 täispikka mängufilmi. „Punase elavhõbeda“ vaatajanumbreid ületas neist seitse, „Pangaröövi“ omi kaksteist. Kõik rekordid purustas muidugi mammut nimega „Tõde ja õigus“ oma enam kui 267 000 vaatajaga.

Kui taseme tõusu taga on olnud filmitehniliste oskuste järjepidev areng ning kaastootmiste ja EV100 programmi tõttu paisunud eelarved, siis Eesti filmi publikumenusse on andnud tohutu osa peamiselt erarahadega tehtud linalood. Alles üsna hiljuti näis riigi rahastuseta filmi tootmine võrdlemisi lootusetu ettevõtmisena – eksperimendina, millesarnast üritas Veiko Õunpuu oma 2015. aastal Hooandja toel valminud „Roukliga“. Enamiku linastuvate teoste tiitritest paistab sarnaselt suurema osa Euroopaga mõni avaliku sektori rahastaja – Eestis siis enamasti Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Õunpuu otsingulistel autorifilmidel on muidugi keeruline laia publikut tabada, mis on aga möödapääsmatult vajalik filmi kui kalli meediumi alla minevate summade osalisekski tagasiteenimiseks. Kui riigi rahastada jäänud filmikunsti üheks eesmärgiks on (rahvus)kultuuri hoidmine, talletamine ja arendamine, siis pole hilisem piletitulu esmatähtis tegur. Tootja püüab oma kulud tasa või väikesesse kasumisse saada, ülejäänu doteerib riik. Erainvestorite raha lisandumisel selline dünaamika muutub ning neid on sisenenud Eesti filmitootmisesse üha rohkem. Seega rihitakse ka üha rohkem filme võimalikult laiale publikule.

Nii võib rääkida viimase kümnendi jooksul Eesti kommertskino sünnist. Kommertsfilmi vastandatakse enamasti väärtfilmile, ehkki pooluste vahele jääb palju pool- ja veerandtoone. Kommertsfilmi puhul pole kultuuriline ega kunstiline püsiväärtus oluline, ennekõike on vaja publik piletijärjekorda saada. Ameerika turu puhul tähendab see enamasti seost, et mida kommertslikum film, seda suuremad eelarved, seda vägevamad eriefektid, seda sätendavam vorm ja kergemini kurgust alla voolav sisu.

Euroopa filmituru ja Eesti väiksuse eripärad on tähendanud mõnevõrra vastupidist pilti – kommertsfilm on pigem just odavalt toodetud, madalama tehnilise kvaliteediga. Retseptsioonist on sageli läbi käinud kirjeldus „telefilmilik“. Publikut pole see siiski heidutanud. Õunpuude-Keeduste-Sarnetite ambitsioonikuse kõrvale mõjus Eesti filmis omamoodi murrangut sümboliseerinud „Klassikokkutulek“ 2016. aastal justkui vabastava ventiilina. Lõpuks ometi midagi lihtsat ja lõbusat! Purunesid vaatajarekordid ning kiirelt toodeti valmis kaks samuti menukat järge.

Filmikriitikuna on lihtne „Klassikokkutuleku“ triloogia suhtes mürgiseks muutuda – Taani juba iseenesest vaimuvaesest algvormist laenatud sisu, lihtne rahvalik huumor, Mait Malmsteni munandid saunalava vahel. Selge see, et tuhandeid filme näinud kriitikute ja reede õhtul lõdvestuma tulnud vaataja maitsed, eelistused ja ootused erinevad diametraalselt.

Seeria ja paljude järglaste valvsaks tegevaks allhoovuseks on ennekõike olnud neist läbi kumav misogüünia äärel tölp isasus. „Pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad, kui kere kannatab“, kõlas „Klassikokkutuleku“ reklaamtekst. Paraku pole palju vähem naljakat alkoholi üle pruukivast ja end mitte kontrollivast keskealisest mehest, kelle jaoks pole mõeldamatu ei siivutu lähenemine end pildituks pidutsenud vastassugupoolele (esimene osa) ega seinalt kahmatud jahipüssist naiste pihta tule avamine (teine). Piir kellegi üle ja kellegagi koos naermise vahel võib jääda õhkõrnaks, ent on ülioluline. Paraku eeldab populistlik huumor sageli moraalselt ebameeldivate ja labaselt stereotüüpsete karakterite puhul just viimast.

Olgu, huumor on muidugi subjektiivne ja sõna jäägu vabaks, aga maitsevääratusi võib „Klassikokkutulekute“ tuules ilmunud komöödiatest nagu „Svingerid“ („mille kõrval on mõlemad „Klassikokkutuleku“ filmid kui Euroopa nišifestivali tasemel šedöövrid“, kui tsiteerida Tauno Vahteri Sirbi-artiklit „Kuidas liigub kultuuriäri raha?“) või „Lõbus perekond“ (ilmselt kõige jälestusväärsem katse muuhulgas naiste- ja loomadevastast vägivalda vahvalt vaimukaks pöörata) leida küllaga. Esimesele jagus seejuures ka rohkelt vaatajaid, teisele mitte.

Eraldi fenomeniks on Eesti filmimaastikul muutunud legendaarne telemees Toomas Kirss, kes on muutnud oma vahenditega hakkamasaamise ja muust filmivoolust irdumise põhimõtteliseks modus operandi’ks. Tema ülimenukal sarjal „Pilvede all“ põhinev täispikk käkk alapealkirjaga „Neljas õde“ tõi 2018. aastal kinodesse 67 000 inimest. Veel sama aasta sees linastus Kirsi „Õigus õnnele“, millel oli „Neljanda õega“ võrreldes mitmeid võlusid, nagu päris inimese moodi peategelane ja pool tundi lühem kestus, ent millel eelkäija publikumenu siiski korrata ei õnnestunud. Kirss jätkas Eesti filmi traditsioonide murdmist ka tänavu, kui koroonapausi tõttu edasi lükatud, Arnold Rüütlist filmimaailma tõusva tähe teinud „Salmonid. 25 aastat hiljem“ esilinastus harukordsel moel suvisel ajal.

Kurioosumiks võib pidada Henrik Normanni debüüti „Elu hammasratastel“, mis linastus üksikuid kordi tavaliselt kinokalendris mitmenädalast tühjust tähendaval Pimedate Ööde Filmifestivali ajal, püüdes oma kahe ja poole tunnise kestusega lisaks ka Eesti pikima linaloo tiitlit. See kuulub tänaseks 165 minutiga küll hoopis „Tõele ja õigusele“. Vot ühes kaalukategoorias kokku sattunud parajat paari!

Kui „Klassikokkutulek“ ja Kirss esindavad kõige tugevamalt alternatiivi seni vähe vaataja ootustega arvestanud ja pisut elitaarse maiguga kinole, siis autsaiderite ja õhukese rahakotiga filmitegemise äärmuslikemaks näiteks on veelgi kultuslikuma maine omandanud „Õiglus“, mis, tõsi, ei mängi vaatamata lihtsusele ka korraliku kommertsteose kategoorias. Amatöörnäitleja Toomas Aria kirjutatud, produtseeritud, lavastatud ja näideldud märul kogus sarnaselt Õunpuu „Rouklile“ (veel üks vahva duo!) toetust Hooandjas ning omandas juba enne linastumist (kurja) kuulsuse kohaliku vastena Tommy Wiseau „The Roomile“.

On erarahastuse ja iseseisvalt toodetud filmide arvu kasv siis Eesti filmile lõpuks viljakas või mitte? Tasub taas korrata, et vastandus väärtkinoga on võrdlemisi tehislik. „Tõde ja õigus“ on nii rahva- kui ka kvaliteetfilm. Kõrget ja madalat on suurepäraselt ühendanud näiteks Rain Rannu „Ükssarvik“, mis on ühtaegu võrdlemisi odavalt toodetud ja otse näkku huumoriga komöödia, ent ka nutikas ja päevakohane vaatamine. Lisaks on tekkinud laienenud võimaluste tõttu julgus katsetada eri žanridega, olgu näideteks õudusfilmid „Kiirtee põrgusse“ ja „Kõhedad muinaslood“. Varasemast meenub Tarantinole kummardav „Vasaku jala reede“, mis pidi olema publikule suunatud B-film, ent pälvis rohkelt kiidusõnu ka kriitikuilt. Sama võib nentida sisult robustse, ent vormilt loova savianimatsiooni „Vanamehe film“ kohta.

Valikurohkus on publikule mõeldes seega pigem tervitatav, nii mürgiseks kui osa sellest ka kriitikuid ei muudaks. Vaevalt tahaks keegi ka üksnes riigisõltuvust ja ühte tüüpi kunstifilme. Eks ole kino ju õigupoolest demokraatliku ideede turuplatsi pikendus – jäägu igaühele vabadus „Klassikokkutulekut“ nautida nagu ka nõudlikuma meelega vaatajaile õigus kitsaskohtadele osutada. Natuke tumedamad pilved paistavad ikka koonduvat sinna, kus pendel ähvardab liikuda teise äärmusesse. Hetkel paistab selleks olema kogu ahela koondumine ühe ettevõtja kätte, kelle päralt tõotab varsti olla suur osa kinoturust, tootmine, tükk levist, lisaks veel suurematele lehtedele ja vaadatuimatele telekanalitele. Kas koondumine saab olema järgmise kümnendi märksõna, või saab selleks olema hoopis „Teneti“ tuules tehtav vähemustootmine suurtele rahvusvahelistele projektidele, on vara öelda. „Tõe ja õiguse“ järgedest igatahes veel kuulda ei ole, „Õiglus 2“ on see-eest ammu töös.

Võrgulehekülg Wikileaks vahendas omal ajal detaile erakonna Res Publica peasekretäri Ott Lumi vestlusest USA saatkonnas 2006. aasta sügisel.^[1] Lumi olla rääkinud, et tollal veel ühinemisprotsessis olevate Res Publica ja Isamaaliidu kampaania tulevastel, 2007. aasta kevade parlamendivalimistel keskendub väärtustele ehk Eesti „kommunistlikust ja Vene minevikust täieliku lahtimurdmise“ teemale. Mõni rahvuskonfliktipõhine „vahejuhtum oleks Res Publica kampaaniale väga hea ja nad kasutaksid seda reklaami hästi ära“.^[2] Rahvuskonfliktid ju kampaania jaoks sobival ajal ka tulid ja eskaleerusid, aprillis aga juba sellises ulatuses, mida ka Isamaa ja Res Publica Liit vaevalt soovis.

See polnud muidugi esimene ega viimane kord, kui valimiseelses kampaanias tõstetakse esile küsimusi, mis seostuvad Eesti venekeelse vähemusega; nõnda on ju olnud uue iseseisvuse algusest saadik. Vähemuse järjepidev seostamine Venemaast lähtuva julgeolekuohuga aitas valitsuserakondadel saada toetust ka siis, kui nende teostatud majanduspoliitika valijate soovidele tegelikult ei vastanud.^[3] Oletatud jätkuva ohu tingimustes paistis ka senises poliitilises suunas kahtlemine ohtlikuna. Vähemuspoliitika julgeolekustamine ja neoliberalism olid Eesti „rahvusliberaalse“ režiimi kaks peamist nurgakivi.

Kuni 2016. aastani oli selle mudeli osaks ka Keskerakonna isoleerimine riigi tasandi poliitikas, peamiseks põhjenduseks erakonna suhtumine venelastesse (ühtlasi toetus, mis sellel oli venekeelsete valijate hulgas). „Eestimeelsus“ oli märksõna kirjeldamaks suhtumist, mille näitamises teised erakonna omavahel konkureerisid ja millega nad ennast eelkõige Keskerakonnast eristasid. Vähemus- ja keelepoliitikast sai võistlusväli, kus meelsust näidati; mõned otsused olidki pigem kantud meelsuse näitamise vajadusest kui sisulisest analüüsist. Näiteks vene õppekeelega gümnaasiumide üleviimist eesti õppekeelele on jätkuvalt pidanud ebaotstarbekaks haridusteadlased ja seda seisukohta kinnitab ka Haridus- ja Teadusministeeriumi enda analüüs.^[4] Jätkuvalt sooritatakse „eestimeelsuse“ etendamise sümboolseid žeste, nagu Reformierakonna möödunud sügisel esitatud ühelauseline seaduseelnõu ettepanekuga „korraldada Eesti alus- ja koolihariduse muutmine ühtseks ja eestikeelseks“. Nagu Riigikogus tookord siiski tõdeti,^[5] ei arvesta taolised žestid kuigivõrd reaalsete võimalustega, veel vähem aga venekeelse vähemuse enda vajaduste ja soovidega.

Keskerakonna osalemine valitsuses on keele- ja vähemuspoliitika õhkkonda muutnud – teised valitsusparteid ei ole aktiivselt püüdnud Keskerakonnaga sellel teemal vastanduda. Samas ei paista, et erakondade suhtumine keele- ja vähemuspoliitikasse oleks muutunud. Näiteks 2019. aasta parlamendivalimiste eel avaldatud ERR-i Valijakompassi järgi näib parlamendierakondade suhtumine koolikeelde, kodakondsuspoliitikasse ja rahvusvähemuste esindatusse olevat samasugune kui varem – Reformierakond, Isamaa ja Konservatiivne Rahvaerakond on ühel, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond teisel pool.^[6] Kampaaniateemadeks sobivaid eksistentsiaalseid hirme on aga hakatud otsima mujalt.

Rahvuskonflikti eskaleerumine 2007. aastal päädis Eestis harva esinenud poliitilise vägivallaga. Hilisemad näited on seotud hoopis rändepoliitika valdkonnaga: Vao pagulaskeskuse (õnneks ohvriteta jäänud) süütamine 2015. aasta 3. septembril ja (õnneks ilma kehavigastuteta lõppenud) vägivald Euroopa Parlamendi saadiku Indrek Tarandi kallal ÜRO ränderaamistiku vastasel meeleavaldusel novembris 2018. Meeleavaldus oli Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) korraldatud, aga erakond osales aktiivselt ka pagulaskeskuse süütamisele eelnenud kampaanias selle elanike vastu. Seegi kord lasti kasvada pingel, mida vähemalt üks erakond endale poliitiliselt kasulikuks pidas. Juunikuus lõhuti keskuse aknaid kahel korral, juulis avaldas keskuse ees meelt ligi nelisada kohale sõitnud mootorratturit. Erakonna parlamendifraktsiooni esimees esitas vaid mõni päev enne süütamist siseministrile avaliku arupärimise, milles mainiti kuulujutte Vao külas justkui toimunud vägistamisest, milles võinuksid olla süüdi pagulased. Seda politsei ümber lükatud, alusetut juttu kordas erakonna aseesimees veel uuesti, kui ta süütamist kommenteeris.^[7]

Eelnimetatud valijakompass sisaldab küsimusi ka rände- ja pagulaspoliitika kohta. Väitega „immigrantide riiki saabumist peaks oluliselt rohkem kontrollima“ olid täielikult nõus EKRE, Isamaa ja Vabaerakond, pigem nõus ka Kesk- ja Reformierakond. Valijakompass kajastab erakondade programmilisi seisukohti. Vaadates valimisprogramme endid on näha, kuidas immigrantide suuremat kontrollimist nõudvad erakonnad seostavad pagulas- ja immigratsiooniteemad eelkõige vastuseisuga Euroopa Liidu komisjoni otsusele teatud hulga pagulaste jaotamisest liikmesriikide vahel kvootide alusel.^[8] Ei soovita ka teisi rahvusvahelisi kohustusi selles valdkonnas. Pärast valimisi ja uue valitsuse moodustamist teatas erakonda Isamaa esindav uus välisminister ÜRO-le, et Eesti on „järjepidev vastuseisja“ globaalsele ränderaamistikule, kuigi ta vähem kui aasta varem oli sellega ühinenud.^[9]

Võrreldes varasema „eestimeelsusega“ on pagulasvastasusel veelgi määravam just sümboolne komponent. Eestis esitas aastal 2019 esmakordse asüülitaotluse 35 isikut ja aastane arv on varem olnud umbes sama suur.^[10] Väike inimhulk saab sihtmärgiks poliitilistele kirgedele, mis ei ole tekkinud Eestis, vaid on toodud siia üle muude riikide poliitilisest elust – nagu muidugi paljud teisedki mõtteviisid. „Eestimeelsusega“ seob pagulasvastasust eelkõige retooriline seos iseseisvusega ja iseotsustamisega. Kui need on rahanduse, majanduse ja sõjalise kaitse valdkonnas juba faktiliselt olematud, võib sedavõrd tähtsamana tunduda neid rõhutada kasvõi otsustes, mis puudutavad mõnesaja või mõnekümne põgeniku elu.

Vastuseis pagulastele ja laiemalt sisserändele üldse (või vähemalt muud kui Euroopa päritolu inimeste sisserändele) on praegu poliitikas ja meediadebatis justkui hakanud asendama varasemat venevastasust. Tegemist võib aga olla peamiselt praeguse valitsuskoalitsiooni koosseisust tingitud, mööduva olukorraga. Nagu Reformierakonna esitatud seaduseelnõu näitas, ei ole kuskile kadunud ka võimalus otsida konfrontatsiooni näiteks koolikeele teemal. EKRE valimisprogramm paneb aga ette „kehtestada omavalitsuste valimisõigus ainult kodanikele“.

„Musta notsu“ kõrval on endiselt mängus vene kaart. Ühiskondlikku sidusust ei saavuta sellega, et leitakse uus grupp „muulasi“, keda karta või vaenata. Sidususeni saab jõuda ainult kaasamisega.

^[1] Ott Lumi: USA saatkond oli toona huvitatud, milliseks IRL profiil ja programm kujunevad. Delfi, 05.09.2011.

^[2] Estonain [sic] – Russian Relations: No Longer Hot but still Potatoes. Public Library of US Diplomacy. https://wikileaks.org/plusd/cables/06TALLINN845_a.html.

^[3] M. Lagerspetz, H. Vogt, Estonia. Rmt-s: The Handbook of Political Change in Eastern Europe. Toim. S. Berglund, T. Ekman jt. Cheltenham (UK); Northampton (MA), 2013, lk 62–68.

^[4] Raport vene õppekeelt kasutavate gümnaasiumide õppe tulemuslikkusest eestikeelsele (vähemalt 60% kohustuslikest kursustest) gümnaasiumiõppele üleminekul. Tallinn, 2014.

^[5] XIV Riigikogu stenogramm, II istungjärk. Teisipäev, 10. september 2019, kell 10:00. http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201909101000.

^[6] Valijakompass 2019. https://valijakompass.err.ee/default/default/et.

^[7] T. Kaukvere, Politsei: kuulujutud vägistamisest Vao külas ei vasta tõele. Postimees, 09.09.2015.

^[8] Vt EKRE, Isamaa ja Vabaerakonna valimisprogramme 2019. aasta Riigikogu valimisteks: https://bit.ly/36xPB8y; https://bit.ly/3iyEsXJ; https://vabauudised.ee/uudised/vabaerakonna-valimisprogramm-2019-terve-eesti-heaks/.

^[9] Republic of Estonia, Ministry of Foreign Affairs, to His Excellency Mr. Tijjani Muhammed-Bande, President of the 74th session of the General Assembly, United Nations. Tallinn, 23.09.2019.

^[10] Asylum and first time asylum applicants by citizenship, age and sex. Monthly data (rounded). Eurostat, 2020. https://bit.ly/3ng1OF7.

Nii nagu uus mood või revolutsioon ei teki päris tühja koha pealt, on ka Eesti 2010. aastate kirjastamiselu enim defineerinud hetk pisut varasemast ajast. Kui pärast üsna korralikku jõulumüüki laekusid 2009. aasta jaanuari müügiandmed, oli selge, et majanduskriis oli jõudnud ka kirjastamisse. Terve eelmise sügise oli räägitud pangandusega seotud probleemidest, kuid pühadeostud olid languse kajastumist raamatumüügis mõned kuud edasi lükanud. Aasta varasemaga võrreldes langes raamatumüük kolinal umbes 40% ja kuna raamatute puhul on juurdehindlus siiski kümnetes, mitte sadades protsentides, siis tundus paljudele kirjastustele sel hetkel pankrot täiesti käegakatsutav võimalus. Mäletan, et vaatasime neid numbreid koos tollase kirjastuse juhatuse esimehe Toomas Leitoga, kes nentis: „Mina olen sellise jama jaoks juba liiga vana, sinul on sellest kogemusest äkki mingit kasu.“

Eelmise kümnendi lõpuks oli eestikeelne kirjastamine jõudnud oma naiivse üle võimete elamise tippu – see käis tollal muidugi paljude valdkondade kohta, sest pidev kasv tundus pea vääramatu. Kuigi tollaseid tiraaže ei saa võrrelda 1980. aastate lõpu ja 90ndate alguse suhkruvatiäri vaimus kirjastamisega, mil iga torumees võis välja anda suvalises tõlkes krimka või Tarzani seiklused ja neid müüa tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid eksemplare, siis nimetuste valiku mõttes jäi tõlke-ralli tipuks viimane kriisieelne aasta ehk 2008, mil ilmus 4685 nimetust raamatuid kogutiraažiga 7,2 miljonit. Mullu ilmus nimetusi 3597 kogutiraažiga 3,3 miljonit, seega vahepealse kümnendiga langes nimetuste arv umbes veerandi ja tiraaž koguni kahe kolmandiku võrra! See vahe on nii drastiline, et nõuab natuke süüvimist. Antud numbrite näol on tegu Rahvusraamatukogu trükitoodangu üldstatistikaga, mis arvestab ka igasuguseid pisitrükiseid, millest vähemalt osa on lihtsalt hakanud ilmuma elektroonilisel kujul. Kui vaadata suuremate raamatukirjastuste avaldatud raamatute arvu ja tiraaže, siis on pilt pisut teine. 2009. aastal oli viis kirjastust, kes avaldasid aastas üle 100 raamatu (Ersen, Varrak, Koolibri, Tänapäev ja Egmont), 2019. aastal oli neid kuus (lisandus Sinisukk). Seejuures nende kirjastuste avaldatud nimetuste koguarv oli suurem kui 2008. aastal. Kindlasti on aga vähenenud tiraažid – kui Tänapäeva näitel 2008. aasta septembris oli raamatute tavatiraaž 1000 eksemplari, siis 2019. aasta septembris ilmuvatest raamatutest jõuab selle numbrini vaid kolm-neli. Sõltuvalt teemast on tavatiraaž langenud umbes 700–800 eksemplarini, kuid kuuldavasti trükitakse kohati ka vaid 400–500 eksemplari.

2009. aasta teisel poolaastal kriis natuke leebus ja algne 40%-line langus tasandus eri kirjastustel enamasti 20–30% juures. Küll aga hakati igal pool usinalt tegelema tööplaani sisulise korrigeerimisega ehk üritati üle parda lükata või kärpida nende raamatute avaldamist, mis liiga suurt rahalist miinust tõotasid. Üks valusamaid valdkondi oli koostrükiraamatud ehk need läikivad värvilised üllitised, mis trükitakse enamasti kuskil Hiina trükikojas mitmes keeles, et saaks hinnas kokku hoida. Koostrükiraamatute puhul oli 2008. aastal sageli nõue trükkida vähemalt 2000 või isegi 2500 eksemplari, mis uutes oludes oli mõeldamatu. Kirjastused, mis avaldasid palju koostrükiraamatuid (eriti nt Sinisukk, Egmont, mõnevõrra vähem Koolibri, Varrak, Tänapäev jt) olid probleemi ees, mida selliste projektidega teha. Mõned jäeti pooleli, mõni õnnestus ära müüa, mõned lükati edasi. Viimase kümne aastaga on nende raamatute avaldamine selgelt vähenenud. Hiinas küll endiselt trükitakse, kuid tiraažid on omaaegselt kahelt-kolmelt tuhandelt langenud 1000–1500 eksemplarini. Viimaste aastate trend on see, et mitmed kirjastused on hakanud ka tavalises pehmes köites raamatuid 300–400 eksemplari kaupa Poolas trükkima.

Järgmine hoobi saanud valdkond oli tõlkeilukirjandus. Kindlasti ei olnud selle kokkukuivamise põhjuseks üksnes 2008. aasta kriis, kuid see hoogustas valdkonna langust. Juba aastaid enne seda oli toimunud ületootmine, millele andis hoogu ka Hispaaniast maale toodud kioskiraamatute projekt, mida Eestis esindas Eesti Päevalehe kirjastus. Vanade kordustrükkide nädal aega odavalt müümine leidis kliente ka inimeste seast, kes muidu raamatuid ei ostnud, kuid ühtlasi rõhutas kääre väga odavate ja tavahinnaga raamatute vahel – nii tekkis päris paljudel küsimus, miks osta kallist uut raamatut, kui Selveri kassast saab ka väga odava klassikateose. 2006. aastal ilmus Tänapäeva „Punase raamatu“ sarjas koguni 22 teost, mis oli ilmselgelt ülepingutatud kogus (praegu ilmub sarjas aastas 8–10 raamatut). Kriiside puhul on üsna tüüpiline, et lugeja jääb ustavamaks kodumaisele ja näiteks lastekirjandusele, ja nii läks ka seekord – teatud osa väliskirjanduse lugejatest kadus. Terve rida sarju suleti või hakkas ilmuma palju harvemini. Kuna viimase kümnendiga on Eestis üha suurenenud ka võõrkeelse kirjanduse müük, siis ilmselt on üks osa lugejatest hakanud tõlke ootamise asemel üha rohkem lugema originaali. Ja kui lisada, et tõlkekirjanduse langeva tiraaži ja tõusnud omahinna tõttu on võõrkeelne pehmekaaneline raamat tihti poole odavam eestikeelsest tõlkest, siis pole ka imestada.

Muidugi hakati kergemini üle parda pilduma ka teisi obskuursemaid teemasid, mille puhul kardeti, et peale aasta pärast mõnes kultuuriväljaandes ilmuva arvustuse need laiemat tähelepanu ei ärata – ükskõik kas juttu oli siis tõlkeluulest või esseistikast. Märgiliseks juhtumiks kujunes entsüklopeediaformaadi langus, sest TEA kirjastuse uus projekt langes saatuse tahtel äärmiselt ebaõnnestunud aega – ühest küljest majanduskriis, teisest küljest näitas teiste riikide kogemus, et ulatusliku paberentsüklopeedia kogumise aeg on lihtsalt saanud mööda. 24 köitest jõudis ilmuda 12 ja see ettevõtmine oli üks peamisi põhjusi, miks TEA kirjastus kadus. Kui 2009. aastal tundus, et suur pankrottide laine kirjastuste seas on täiesti võimalik, siis tegelikult seda ei juhtunud. Siiski kadus 2010. aastatel mitmeid kümnendi alguses tuntud tegijaid: TEA, Ilo, Eesti Päevaleht, Olion, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Elmatar, Kunst, Ajakirjade Kirjastus. Põhjused oli erinevad, kuid kõigi puhul oli siiski üks tegur muutunud turuolud ja teatav hulk halbu ärilisi otsuseid, mõnel puhul ka isiklikud valikud.

Kuid kadunud kirjastuste ja kaubamärkide asemele tekkisid uued. Kui varasemal kümnendil oli Eestis rohkem sõltumatuid kirjastusi (selliseid, mis ei ole mõne muu suurema kontserni osa), siis 10ndatel toimus kerge konsolideerumine ja grupistumine. Üks osa ajalehtede ja ajakirjadega seotud kaubamärke koondus uue kaubamärgi Hea Lugu alla, mis on Ekspress Grupi osa. Pikka aega raamatute valdkonnale ja mõne kirjastuse ostmisele mõelnud Postimees asutas lõpuks oma raamatukirjastuse ning kolmandaks olulise turujõuga tegelaseks sai seni jaemüüjana tegutsenud Rahva Raamat. Kui esimese kahe puhul tekitas muret selliste sammude mõju niigi väikeseks kuivanud ajalehtede kultuurikülgede sisule, siis turuolukorra mõttes oli pigem poekettide kirjastamine üks kümnendi märksõnu, sest tekitas üksjagu pahameelt – kui ühel kirjastajal on käes kõigi teiste kirjastuste poolt avaldatud raamatute müügiandmed, on see kahtlemata piinlik eelis teatud valdkondades, rääkimata täiendavatest võimalustest turundamisel.

2009–2010 hakkasid üle maailma liikuma jutud e-raamatute edust USA turul ja äkitselt hakkas pea iga nädal pöörduma kirjastuse poole mõni tegelane sooviga teha koostööd e-raamatute alal. Kuulujutud selles valdkonnas leiduvast rahahulgast olid tugevasti liialdatud, sest e-raamatute valdkond huvitas äkitselt isegi neid, kes varem olid tegelenud naistepesu müügiga või töötasid kuskil ettevõttes itimehena. Kui taksojuht hakkab börsil mängima, on aeg sealt lahkuda. Kuna Eesti oli omandanud maailmas e-riigi kuulsuse, oli mõnda aega üsna tavaline, et Eestis käisid kirjastustes oma äriplaani tutvustamas erinevate suurte välismaa IT- ja telekomiettevõtete esindajad. Kui nad numbrid kokku lõid, siis enamasti selgus, et see ei tasu kuidagi ära. 2010 siiski e-raamatud turule jõudsid, kuid optimistlikud prognoosid, et viie aastaga saaks vähemalt 5% või 10% turust, ei ole täitunud. Pigem on kümne aastaga suudetud saada umbes 3% ning domineerib endiselt paber. Uued lootused on seotud audioraamatute tulekuga 2020. aasta lõpus, aga midagi selles optimismis meenutab digiraamatute tulekuga kaasnenud jutte. Kindlasti mõlema turuosa siiski kasvab, aga vaevaliselt, ning natuke masinapurustajalikult tuleb nentida, et võib-olla see polegi üldse halb, et paberraamat püsib. Võrdlused teiste riikidega on näidanud, et e-raamatute kasutajad on väga entusiastlikud oma eelistuse osas, kuid väikese rahvaarvuga riikides on väga raske leida majanduslikult toimivat mudelit nende suurema edu jaoks. USA, Suurbritannia või isegi Soome asemel on meil selles osas märksa rohkem ühist näiteks Sloveeniaga, kus olukord on meiega väga sarnane.

Kui eelmise kümnendi lõpp tõi Eestisse kiiresti kokku klopsitud elulugude buumi, siis 10ndatel see tasapisi hääbus. Põhjuseks oli peamiselt see, et esimese järgu staare polnud piisavalt palju ja erinevalt Kroonikast ei saanud raamatukaanele iga nädal Maire Aunastet ja Reet Linnat panna. Muidugi ei tähenda see, et elulugusid või mälestusi enam ei ilmuks, aga nüüd on persooni valik tähtsam kui kümne aasta eest. Kui 2000. aastatel oli võimalik kirjastada naiivse mudeliga, et „teeme kaks head romaani, mida keegi ei osta, ning kasumi jaoks mõne natsi eluloo ja horoskoobi“, siis 10ndatel see enam ei toiminud – ühest küljest oli vastavaid üllitisi saanud juba palju, teisest küljest kippusid mõne teema tarbijad looduslikel põhjustel meie seast lahkuma. Naljaga veerandiks võiks küsida, et mille peale siis üldse kindel saab olla, kui Eestis Hitler, Stalin ja horoskoop enam kindla peale ei müü? Uue kümnendiga tekkisid turule sotsiaalmeediategelaste raamatud, mis oma sisu poolest jäävad enamasti kuskile banaalsevõitu eneseabi ja noore tütarlapse päeviku vahepeale, kuid mõned neist suudavad oma laigid ja jälgijad kapitaliseerida edukalt. Kui 2000. aastatel hakkas Eestis ilmuma palju kohalikke naistekaid, siis 10ndatel hakkas rohkelt ilmuma kodumaist krimi, mille peamine müügiargument on nende kodumaisus, sest žanrilise kvaliteedi poolest nad tõlkimisväärseks enamasti ei osutuks. Terve viimase kümnendi ennustati just mõnede selliste raamatute näitel kirjastuste kui institutsioonide kadu, sest olgem ausad, tavalise raamatukese kirjastamine ei ole just kõrgem tvitteriteadus ja autor saab sellega soovi korral ise hakkama. Kui aga vaadata aastate lõikes saja müüduima raamatu nimekirju, siis sarnaste n-ö isekirjastatud raamatute osakaal jääb siiski alla 10% ja valdav osa edukamaid raamatuid ilmub endiselt kirjastuste kaudu. Jääb üle vaid nentida, et kehvemal päeval on kirjastuse pakutud lisaväärtus nõrguke, paremal juhul siiski lisab teatud läbimõeldust ja kvaliteeti. Reeglina müüakse kõiki raamatuid lõpuks ikkagi samades kanalites, kümnendiga tuli juurde kettidesse kuuluvaid raamatukauplusi (Rahva Raamat ja Apollo), kasvanud on supermarketites ja veebipoes müüdavate raamatute osakaal (mõlemad on kümnetes protsentides). Kirjastuste ja jaemüüjate jaoks on valukohaks vahendusprotsent, mis tiraažide languse kõrval on üks peamisi põhjusi raamatute pidevale väiksele hinnatõusule.

Suuremad kirjastused jõudsid nimetuste arvu osas uuesti 2008. aasta tasemeni alles 10ndate teises pooles. Nagu kombeks, hakkasid uued kirjastused tegema katsetusi uute tõlkekirjanduse sarjadega, millest nii mõnigi on juba hääbunud. Üha rohkem on eraldi nišižanriks muutunud kinnimakstud raamatud, millel on väike tiraaž ja väike lugejaskond, aga mingi toetusmehhanismi olemasolu tõttu on nende avaldamine (või tõlkimine, toimetamine) oluliselt tulusam kui n-ö tavaraamatute puhul. Mõned sellistest raamatutest on kultuuriline vigade parandus, sest need on rahvusvahelise kultuurivälja osa ja võiksid lõpuks olla olemas ka eesti keeles, teiste puhul tekib aga kahtlus, et tegu on lihtsalt kellegi uitmõttega või võimalusega tavapärasest kõrgemat tulu saada töö eest, mille järele nagu vajadust eriti ei olekski. Pole imestada, sest hinnasurve ja langevate tiraažide tõttu ju raamatuga seotud inimeste teenistus ei kasva ning praegu maksavad selgelt kõige kõrgemaid honorare riigieelarvelised asutused (nagu ka ajakirjanduses). Huvitav on vaadata ka meil ilmuvaid müügiedetabeleid, kus kirjastajatel on hobiks saanud kokku lugeda esikümnes jaemüüja enda avaldatud nimetuste arv ja siis juurelda, kas selle põhjuseks on head valikud või veel midagi. Või kui edukalt saab värske kahekümne viie eurone tõlkeromaan konkureerida riigieelarvelise viie-eurose ilukirjandusteosega? Ei saagi, aga väikest viisi konkureerib ikka. Need on kumuleeruvad pisikesed märgid, mis näitavad, et Eesti raamatuturg on tegelikult natuke haige ja taas on märke ülepakkumisest. Kui aga toimub mingi uus korrektsioon, siis ei maksa loota, et kõige vähem kannatab kõige asjalikum osa ilmuvast kirjandusest.

2010. aastad ei toonud eesti kirjanduse suurt läbimurret maailma kirjandusse. Jah, ilmus küll Andrus Kivirähki silmapaistvalt edukas „Mehe, kes teadis ussisõnu“ tõlge prantsuse keelde ning Londoni raamatumessil saadi koos Läti ja Leeduga peakülalise staatus, kuid endiselt sõltub enamik meie kirjanduse tõlkeid enim sõprusest. Küll aga on kirjanduse tutvustamise töö muutunud süsteemsemaks (Eesti Kirjanduse Teabekeskus) ja tõlgete arv on kasvanud, valdavalt väikeste välismaa kirjastuste poolt. Suuri edulugusid siiski eriti ei ole, varem mainitule võiks ehk lisada näiteks eesti lastekirjanduse üsna hea müügieduga tõlked läti keelde ja üksikautoritest Piret Raua edu. Huvitav nüanss on ka Eesti sattumine siin valdkonnas n-ö netomaksjate hulka, sest väga palju on suurenenud huvi eesti kirjanduse tõlkimise toetuste vastu. Kurioosumiks on sagenevad juhtumid, kus mõni Leedu, Bulgaaria või Makedoonia kirjastus soovib avaldada kümmet eesti raamatut, ilmselgelt toetuste taotlemise eesmärgil.

Mida võiks tuua järgmine aastakümme meie kirjastuspildile? Kuna erinevaid kuulujutte pankrottidest, ühinemistest ja äramüümistest on liikunud usinalt juba 90ndatest, siis kõike ei maksa võtta puhta kullana. Koroonakriisi esimene vaatus elati üle üllatavalt kergelt, edasine sõltub pandeemia kestvusest. Jah, tõenäoliselt järgmise kümne aastaga mitu kirjastust kaob või vahetab omanikke. Pigem on siis tegu Eesti-sisese kapitaliga, sest viimastel aastatel on rahvusvahelisi tehinguid olnud vähe, küll aga pidavat Eestisse investeerimise plaan olema Vene hiidkirjastusel EKSMO. Mõni uus kirjastus tuleb juurde. Raamatute tiraažid langevad vaikselt veelgi ja samamoodi tõuseb raamatu hind. Kui trükiarvud peaksid langema samas tempos viimase kümne aastaga, siis ma ei kujuta hästi ette, kuidas on võimalik praegust moodi jätkata. Küllap selgub see töö käigus. Üha rohkem hakatakse kaklema selle pärast, kes ja millistele projektidele saab toetust. Raamatukogude süsteemi hakatakse kärpima samamoodi nagu postkontoreid ja pangaautomaate, tasapisi suureneb digiväljaannete osa, aga raamatute puhul see kümne aastaga pooleni kindlasti ei jõua. Kuigi tiraažid langevad, siis endiselt läheb kõige paremini eestikeelsel originaalkirjandusel. Endiselt ilmub ühe väikese keele kohta üllatavalt palju raamatuid ja 2030. aastal ohatakse, et oleks elu sama lihtne ja naiivne, kui see oli 2020.

Mäletan, et 2000. aastate alguses toimus Viljandis Ugala teatris üks ümarlaud/konverents vms üritus kultuuri, keskkonnakaitse ja ühiskondlikel teemadel, kuhu oli kutsutud esinema ka Jüri Mõis. Ei mäleta, kas ta oli toona ikka veel Tallinna linnapea või enam mitte (pigem vist mitte), kuid igatahes teatas Mõis seal rõõmsalt, et kuna tema sõidab Toyota Priusega, siis on ta kõigist kohaletulnuist väikseima ökoloogilise jalajäljega – arvatavasti seda terminit toona veel ei kasutatud, minu teadvusesse jõudis see ühe kunstiprojektiga näitusel „Kapital (see veab meid alt)“ Tallinna Kunstihoones alles 2006. aasta algul –, kuid mõte jääb siiski samaks. Mnjah, see steitment tundus juba toona nii umbes miljonil eri moel rumal ja privileegipime. Esiteks tekkis küsimus, kes on need inimesed, kes suudavad ja kes ei suuda osta endale uut ja „keskkonnasäästlikku“ autot, ja teiseks, inimesed, kes tulid Viljandisse rongi või bussiga, olid kindlasti lõppkokkuvõttes keskkonnasäästlikumad kui Mõis, kes kihutas 150 km üksi oma hübriidiga, mis võis ju võtta 4 liitrit sajale, aga kulutas väikse hulga inimeste (loe: 1) kohale toomiseks suure hulga energiat. Ma arvan, et see oli esimene kord, kus ma teravalt teadvustasin rohelise mõtlemise ja rohepesu (kuigi ka seda terminit toona ei kasutatud) ning klassikuuluvuse vahelist seost. See oli periood, mil igasugune keskkonnateadlikkus ja rohelised teemad olid päris kaugel igapäevaelu otseselt ja vahetult puudutavatest probleemidest ja alles hakkasid Eestis mingiteks diskursiivseteks formatsioonideks saama.

Kui ma praegu mõtlen Telliskivi ja Kalamaja või ka teiste samalaadsete „kreatiivkapitalistlike linnaosade“ peale mujal maailmas, kus elutseb peaasjalikult Richard Florida ülistatud „kreatiivne klass“,^[1] kes on täielikult aproprieerinud loomingulisuse mõiste, muutes selle kultuuriväljal kasutuskõlbmatuks, siis ma mõtlen sellest eelkõige kui totaalsest simulaakrumist. Esiteks on see klass umbes sama loominguline, nagu see õnnetu Jüri Mõis oma Priusega on keskkonnasäästlik maailmapäästja. 1990. aastatel elasid Kalamajas enamasti vaesed ja tudengid, rent oli madal ja puuküttega korteris see klass toona elada ei tahtnud. Kalamaja ja Kopli seostusid kuritegevuse, narkoprobleemide ja muude sotsiaalsete hädadega. Umbes 2010. aastat paiku hakkas see radikaalselt muutuma paralleelselt Telliskivi kvartali gentrifitseerimise ja „loomelinnaku“ rajamisega „loomeettevõtlusele“ ning teisalt ka Kultuurikatla idee tekkimisega. See kõik toimus 2000. aastatel järjest enam võimendunud neoliberaalse ideoloogia valguses, mis turustas prekaarset ebakindlust uue vabaduse ja sõltumatusena reformierakondliku peaministrini välja: töötad siis, kui tahad, töötad kohvikus, palka ei saa, sotsiaalseid garantiisid ei ole, aga see-eest sa oled VABA.

Kui EKKM 2006. aasta lõpus skvotiti, ei olnud Hipsterlandist Põhja-Tallinnas veel haisugi. Viisakas inimene oma jalga üle Mere puiestee ei tõstnud. Mäletan, kuidas kurdeti, et EKKM asub kesklinnast ikka liiga kaugel. No ja teatud mõttes ju asuski, võib-olla kaugemalgi. Telliskivis olid mõned ateljeed ja bändide prooviruumid, Kalamajas polnud enam-vähem ühtegi restorani peale Kolme Lõvi.

Telliskivi gentrifitseerimise nullpunkti võiks paigutada 2009. aasta lõppu. Mäletan, et sattusin esimest korda F-hoonesse seoses Veiko Õunpuu filmi „Püha Tõnu kiusamine“ esilinastuse järgse peoga sama aasta oktoobris ja sain kuulda, et siia tehakse restoran. Tol õhtul oli Telliskivi hoovi ainsaks valgusallikaks F-hoone fassaadile tõmmatud, filmist tuntud valguskiri „Das Goldene Zeitalter“, mis nüüd tagasi mõeldes on igatpidi irooniline. F-hoone tekkimine markeeris ühe ajastu lõppu ja Kalamaja hipsteri sündi.^[2]

Erinevalt oma varasematest eelkäijatest tabasid Telliskivi arendajad ära ühe olulise asja. Gentrifitseerimisest hakati Euroopas rääkima üha rohkem 1980. ja 1990. aastatel, kui kunstnike, muusikute ja teiste loomeinimeste poolt hõivatud ja nende tegevuse kaudu väärindatud ja ihaldusväärseks muudetud postindustriaalsed piirkonnad või vaesed linnaosad üles osteti, moodsateks elu- ja ärirajoonideks muudeti ning arenduse poolt tegelikult minema pekstud kultuuri ja boheemlasi argumendina kasutades kõrgemale keskklassile kõrgete hindadega maha parseldati. Kuid paraku visati nii ka laps koos pesuveega välja. Telliskivi arendajad tegid osava lükke sellega, et nad said aru, et ilma päris kultuurita nende argument ei kehti ning ei kesta, kui nad vähemalt ei ürita seal pisutki päriselt sisulist kultuuritegevust alles hoida. Selle asemel et kogu piirkond üles vuntsida, säilitati osa selle „fassaade“ nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Vähem silmatorkavad, mittekapitalistlikud ja vaesemad kultuuriüksused olid muidugi sunnitud sealt kõrgete üürihindade tõttu jalga laskma ja andma maad jõukatele disaini-, arhitektuuri- jms loomemajanduse esindajate büroodele. Nii võib võrrelda pisut varasemat Rotermanni kvartalit ja Telliskivi ning nende vahe on kolossaalne: üks on puhtalt formaalne ja steriilne kapitaliseeritud keskkond, teises toimub ikkagi veel ka „päris elu“ ja „päris sündmusi“. Kuid esimene on ausalt see, mis ta on, teine üritab aga näida millegi muuna.

Kuid kas selles ei peegeldu tegelikult ka jõukama ja haritud keskklassi väärtushinnangute muutused, kes tahavadki tunda end osana loomingulisest, ökoloogilisest, multikultuursest, ent läbinisti kapitalistlikust tarbimismaailmast – meeleolukas etendus Vabal Laval, kergesti seeditav fotonäitus ja hea muusikaga pidu Fotografiskas, eksootiline Aafrika toidu pood ning käsitööõlu ja käsitööjäätis? Kreatiivse klassi väärtushinnangud on laienenud üle terve keskklassi ja muutunud kõikehõlmavaks? Sajandivahetuse uusarenduste ja eramute asemel eelistab see nüüd sedasorti elukeskkonda, nagu valitseb Kalamajas. Telliskivi pakub ja peegeldab neile nende ihamaailma ja loob uusi võimalusi, et end sellega identifitseerida, tunda end tolerantse, ökoteadliku, õiglast kaubandust toetava, väikestviisi radikaalsena, isegi kapitalismi vastasena ja kultuursenagi – mis on enam-vähem sama adekvaatne enesekuvand nagu Jüri Mõisal 2000. aastate alguses end maailmapäästjana ette kujutades. Pole vist vaja lisadagi, et see näib miljonil võimalikul moel rumala ja privileegipimedana. EKKM-is pikki töötunde tehes ja näitusi installeerides, asbestitolmus püherdades, õhtul samas illegaalsel peol illegaalset alkoholi ostes ja öösel Statoili burksi järades avaneb „kreatiivse“ kultuurimaailma tegelikkus küll sootuks teisest perspektiivist. Külmast, niiskusest, haprast eksistentsist ja prekaarsusest läbi imbununa teistmendatel seal asju tehes näis Telliskivi reaalsest kultuurielust valgusaastate kaugusel oleva simulacrum’ina, jõuka ja varakeskealise keskklassi iseendale etendatud kultuurse elu illusioonina. Psühhoanalüüsi-huviline võib nüüd selle koha peal konstrueerida eristuse radikaalse tungilise naudingu (jouissance) ja kodanliku mõnuprintsiibi (plaisir) vahel. On üsna selge, et immateriaalset tööd tegev „kreatiivne klass“ on siiski midagi muud kui reaalselt funktsioneeriv kunsti- ja kultuuriväli, mis toimib igal juhul teispool mõnuprintsiipi. On suur vahe sellel loomingulisusel, mida kapitalismi raamides praktiseeritakse Hipsterlandis ja mida on võimalik praktiseerida selle äärealadel, sellest välja suletud Reaalse kõrbes.

^[1] Kreatiivse klassi mõistega tähistas Florida mittemateriaalset tööd tegevat uut paindlikku linlikku „professionaali“, kes on vaba korrapärastest tööaegadest, mistõttu see tegevus justkui näib sarnane kunstniku töömeetodiga – kes selle loogika järgi töötab siis, kui teda tabab inspiratsioonipuhang, mida iganes see ka ei tähendaks (vt R. Florida, The Rise of the Creative Class. New York, 2012). Teame, et Maurizio Lazzarato (vt nt M. Lazzarato, Immaterial Labor. Rmt-s: Radical Thought in Italy. Toim. P. Virno, M. Hardt. Minneapolis, 1996) ja teised on selle mõiste juba ette sõelapõhjaks lasknud, kuid kasutagem seda siin siiski just näitlikustamaks, kuidas sellist klassi ei eksisteeri.

^[2] Muide 2012. aasta „Free Range’i“ esilinastuse pidu oli Noblessneris, samuti vahetult enne sealsete arengute algust. Nii et Homeless Bob Productionil on hea nina selliste muutuste peale.