11. november 2016
MAARJA KANGRO
Olime Voosemetsa turismitalus, raamatukogutuuril, kui Trumpi võit kuju võttis. See oli pre- ja postapokalüptiline tunne. Mihuke maitselage apokalüpsis. Oleksin hea meelega autonina ringi keeranud ja tuuri katki jätnud. Aga kuhu siin põgeneda.
Küll oli tore 2012. aasta protestide laine, mõtlesin ma. Küll oli hea protestida establishment’i vastu, lugeda Rancière’i ja mõelda, kui ahistavad on pädevusele rõhuvad eksperdid, kuidas kellelgi pole tegelikult mandaati valitsemiseks, poliitika on “osata jäetute” nõustumatus, dissensus.
Nüüd võib tunduda vaat et õndsa olukorrana see, kus Kärbeste Jumala asemel valitseb täiskasvanud tehnokraatia, mille vastu rahulolematu inimene saab protesteerida, mõned asjad ehk endale kasulikus suunas liikuma lükata ja siis jälle kriitikavalmilt edasi elada.
Mis asi see praegu oli? Mäss eliidi ja establishment’i vastu, nagu meedia kordab? Nüüd oli viimaks selge, et poliitkorrektsuse ja õigusluse keerukaid näojooni läänemaailmal pole, mida tahes akadeemia ja “progressiivsed eliidid” ei üritaks? Clinton kaotas, sest establishment oli ära tüüdanud, ta kampaania oli väheütlev, jättis tähelepanuta osariigid, mida peeti kindlaks saagiks, kurss oli liiga tsentristlik, celebrity feminism ei kõnetanud valget töölisnaist! Aga valgete naiste seas pole demokraadid varemgi eriti edukad olnud; ka McCain ja Romney said neilt rohkem hääli kui Obama. Clintonil läks isegi hästi, et ta võitis enda poole valged ülikooliharidusega naised. Jube on pigem see, et Trumpi misogüünia valget töölisnaist ei koti. Kas Sandersil oleks oma sotsialistliku populismiga paremini läinud, oleks ta võitnud enda poole rohkem noori ja kolmandate kandidaatide valijaid? Kes teab. Kokkuvõttes valisid nooremad inimesed ikkagi Clintonit. Jutt, et vaesed jäid viimses hädas lootma Trumpi ja tema ebarealistlike söekaevanduste peale, ei pea päris paika: vaesemad (pere sissetulek alla 50 000$ aastas) eelistasid Clintonit ja jõukamad Trumpi. Ka ülikooliharidusega inimesed valisid Clintonit, kraadiõppe läbinud valijad lausa ülekaalukalt (58% vs 37%). Clintonit eelistasid linnainimesed. Ja 53% tema valijaist valis ta tugeva eelistuse tõttu, sellal kui Trumpi valis tugevast poolehoiust 42%, vastuseisust demokraatide kandidaadile 51%.
Sellest hoolimata on küsimus ikkagi, miks Trump võitis, mitte miks Clinton kaotas. Trumpi võit kohutab maailma, mitte Clintoni kaotus. Võitnuks mõni teine republikaan, teinuks see tuska, aga oleks vaevalt põhjustanud pealkirju nagu “Ameerika tragöödia” või “Õudusunenägu algab”.
Kõigepealt, Clinton võitis rahvahääletuse, ja nagu paistab, suurema häältearvuga kui ükski kandidaat peale Obama. Ta kaotas valijakogudes, institutsioonis, mis loodi omal ajal demokraatia ohjamiseks ja orjapidajate huvide kaitsmiseks.
Aga tõsi, loodetud sai, üha uuesti, et Trumpi banaalsus ja ignorantsus naerdakse lihtsalt välja. Seda ei juhtunud. Paistab, et see on jahmatanud ka mõnesid meie konservatiive, peatanud hetkeks nende retoorilise liu.
Trump valetas kõvasti ja Clinton pigem väga vähe, ometi tajus “lihtne valija” seda teisiti. Kui PolitiFacti järgi selgub, et Clinton on kandidaatide seas üks suuremaid tõerääkijaid üldse (tema jutus on 2007. aastast saati valet või peamiselt valet u 28%), siis Trumpi valetamine küünib 80%-ni, tõtt on tema jutus vaid protsendike. Tajumoonutuse põhjustas meedia (sh mõttetu tants Clintoni eraserveri ümber), sotsvõrkude kõlakojastumine (nagu ütleb Margus Ott) ja nende propaganda paistmine pärisinfona. Bränding võitis faktipõhisuse – iseloomulik asjade seis, mida Clintoni kampaania vist liiga vähe arvestas.
Liberaalid ei peaks omale sedasama tuhka pähe raputama, millega paremmeedia neid juba üle kallab. Ah, millised mugavdunud snoobid, ülalt alla vaatavad, ennastõnnitlevad internatsionalistid me olime! Võib-olla. Võib-olla oli meetodis viga, dialoogi saavutamiseks oleks tulnud madalamale brändida. Aga me ei pea ütlema Trumpi valijale “ei ole kandiline, ei ole”. Isegi kui Trump oma tegutsemist presidendina mahendab ja teda puhverdatakse. Andy Borowitz kirjeldab The New Yorkeris, kuidas ta oma 6-aastasele tütrele valimisi selgitas: kujuta ette suurt pannkoogikuhja, ja siis seda, et keegi lihtsalt pissib selle peale.
Kogu see anti-establishment’i jutt – kõigepealt tuleb Trumpi meeskond usutavasti äri-establishment’i keskne. Teiseks ei saa öelda, et anti-establishment, anti-eliit tähendaks a priori midagi head. Dissensus kui poliitika alus, jah; aga kuidas maandada dissensust, mille on läitnud suletusele orienteeritud mõtlemine? 42% Trumpi valinuist väitis oma suhtumiseks strongly favor. Ja siin pole tegu presidendi-institutsiooni vahva õhkulaskmisega. Kardetavasti asi ongi see, millena ta paistab: protofašismi vormumine. Tubli osa valijate jaoks olid Trumpi vulgaarsus ja võõraviha, jõhker agenda ja uhkeldav ignorantsus meeltmööda. Misogüünia ja keskkonna-alane juhmus polnud argumendid, miks eestkõneleja hüljata. Ka kristlased eelistasid v…ukrabajat. Valge mees oli ära unustatud, kurdetakse, poliitkorrektsus oli ta summutanud. Kui Trumpi kerkimine oli valge mehe allasurutuse tulemus, siis mis see oli, mis oli alla surutud? Vana domineerimisfantaasia, võimalus välja elada usku, et vähemalt keegi (mustanahaline, naine) on sinust ikka alam? Oleme jälle sealmaal, et keegi tõlgendab hüvede laiendamist teistele ja diskrimineerimisvõimaluse äravõtmist oma õiguste piiramisena. Jah, niisuguse inimesega oleks pidanud tegelema. Võib-olla saab teda võtta siiski mitte puhtalt loodusnähtusena, metsiku liigina, kes jäi taltsutamata, vaid ka oma tegude eest vastutava olendina?
Euroopas on tulemas võimalikud Trumpi-hetked: mõne nädala pärast toimuvad Austrias presidendi kordusvalimised ja FPÖ-lase Hoferi võit pole välistatud; aprillis valitakse Prantsusmaal president, ja Marine Le Pen on tõusuteel; augustis valitakse Bundestagi ja parempopulistlik AfD võib ületada valimiskünnise. Kuidas veenda inimesi, et ärge pannkoogikuhjale pissige, see ei ole cool, ei päästa teid te endi ega maailma probleemidest? Kuidas dialoogini jõuda? Ei tea. Lootus seegi, et ehk paneb äsjatoimunu avatusele orienteeritud inimesi intensiivsemalt strateegiaid otsima.
KAUR KENDER
Kuni piirid on veel lahti
Siiani.
Syriza murdmine oli edukas. Oma panuse andsid andetu ja nätske tainas Sven Sester, juhm ja südametu pankade paleekoer Maris Lauri ja muidugi (muidugi!) selgrootu ja kusine puupea Taavi Rõivas. Päästeti euro, eurotsoon. Aga hinnaks oli see, et hävitati lootus solidaarsusele.
On mõeldamatu, et NSV Liidus või USAs oleks niimoodi eliidi poolt avalikult mõnitatud ja alandatud ja põlvkondade kaupa viletusse mõistetud ühte vaba- või osariiki – nagu Euroopa Liit käitus Kreeka riigi ja rahvaga. Ja kõike ainult mingi raha pärast. Mage.
Syriza oli süsteemne oht EL eliidile. Aga ta oli ka suht ainus lootus Euroopa inimestele. Syriza murdmisega murti solidaarsus. Usk. Lootus. Brexit oli peale seda pea vältimatu. Euroopa Liidus ei olnud suurt midagi, mis oleks tõusnud kõrgemale olmest. Nätsked, südametud kusikud olid võimul pea igal pool. Meil ei olnud brittidele mitte midagi näidata, miks nad oleks pidanud jääma meiega.
Eliitide reaktsioon oli oma idiootsuses ikkagi hämmastav. Ikka veel tehti nägu, nagu oleks kõik hästi. Brittide lahkumine on nagu pea amputeerimine. Edasi räägib ainult kõhukorin. Ja prognoos eriti paljulubav pole.
Onju.
Brexit oli majakas, demokraatliku populismi majakas. Trumpil oleks ilma selleta olnud raskem. Aga tal ei olnud kunagi võimatult raske. Sest USA Ühtne Venemaa, Ameerika Reformierakond – Demokraatlik Partei – tegi tagatubadega kandidaadiks inimajaloo kõige valelikuma, korrumpeerunuma, alatuma inimese: Keit P… vabandust, Hillary Clintoni.
Eliit, Eestis ja laiemalt Euroopas oli täiesti üksmeelne: maailmas taastatakse kord. Clinton tuleb võimule. Putin on hujla, Clinton paneb Putini paika, Putin saab tuumanuiaga vastu pead, Putin, teate, Putini lips on läbi, sest Clinton on Glorias viina joonud.
Ma vaatasin ja ulusin. Poola päritolu Brooklyni juut Sanders – ta oleks Trumpi hommikuks söönud. Üldse, Ida-Euroopa ei ole mitte kunagi tunnistanud auku oma hinges. Me tapsime ise suure osa siinseid juute, paljud ajasime põgenema. Einstein, Bohm, Sanders, Soros, Jakobson jne jne. Meile jäid etnilised eestlased nagu Vahtre, Rõivas, Ansip, Laar, Helme. Tänu Stalinile on meil Lotman. Auk on aga hinges. Ja kogu Ida-Euroopal. See on surmatõbi.
Aga tagatuba valis Kaljurann…. vabandust, Clintoni.
Clinton.
Clintoni kampaania oli nagu Reformierakonna tehtud. Vene oht. Kremlimeelne. Vene kübersõda. Vene see ja vene teine. Absoluutselt kõige taga on Putin, Putin saab kõigest kasu. Ameerika valijad seda ei ostnud. Saatsid tagasi. Saatsid puci. Nagu ka kliimahüsteeria.
Kliimavärk oleks olnud Sandersi ainus suur nõrkus Trumpi vastu. See on ainus suur asi, kus Sanders on töörahva vastu, globaalsete eliitide poolt. See on ka ainus üheselt postiivne asi Trumpi võidu juures.
Saatuse arusaamatu iroonia, et Reformierakond kaotas Eestis võimu samal päeval, kui Trump valimised võitis. Mulle meeldib mõelda, et see on eesti enesealalhoiuinstinkt. Taavi Rõivas on kusik, aga Jürgen Ligi nukrast vanamehepersest puhub sisse tuul, mis ulub tema kolbas ja toob siis kuuldavale sõnu, mis muudavad naabrid vägivaldseks. Need inimesed on julgeolekuoht, kui USA ei ole neid kaitsmas, nad lüüakse maha, ja nendega koos suur osa Eestist.
Novot.
Järgmisena tuleb Prantsusmaa ja Le Pen. Saksamaal on ka alternatiiv. Ja Ida-Euroopa on full nazi kursil. Euroopa Liit vajub laiali. Junckeri-sugused idioodid on häbiks kõigile. Donald Tusk on sama intelligentne poliitik kui Donald Trumpi väike sõrm. Varoufakis oli ainus, kes oleks saanud jutlustada solidaarsust, internatsionalismi, demokraatiat. Aga see värk trambiti mutta, tainaste, südametute, kusikute abiga ja idiootide poolt. ‘fakis teeb oma DiEM25, aga. Aga.
Edasi.
USAst tuleb kindlast halbu uudiseid. Muslimitel saab ikka päris paha olema. Rassivägivald saab päris olema. Geide pärast ma ei karda. Geid, nagu ütleb Milo Yiannopoulos, on alati olnud mässajad ja abielu on nõme ja kodanlik enivei.
Trump on faša, muidugi on. Ja see tähendab seda, et majandusel hakkab USAs super hästi minema. Alati läheb fašadega algul superhästi. See teeb inimesed megalt leplikumaks ka muidugi. Konflikti on vähem, raha on rohkem. Fašatrumm paneb majanduse käima.
Suht kindel võib olla, et Trumpi Euroopa ei koti. Üldiselt. Võib muidugi olla, et kuningriigid ELi sees saavad oma troonile valida Trumpi perekonnaliikmeid ja sedasi ennast, ma ei tea, Vene või misiganes ohu eest kaitsta. Aga muu Trumpi ei koti. America First, motherfuckers.
Ida-Euroopa on sündmuste horisondi taga. Rahvusriikide narratiivid, mida oli hea pumbata, kuni oli vaja varjata, milleks neid riike tegelkult vaja on, kollapsivad iseendasse ilma USA toetuseta. Ja ongi kõik. Tuleb uus ümberjagamine. Ja nagu igal eelmisel: osal neist, kellel praegu on, neil saab olema tohutult rohkem. Osa kaotab kõik. Enamusel läheb palju halvemaks. See on alati nii.
Mida teha?
Alati tuleb midagi. Vahel ka uut. Vabalt võib siin edasi tiksuda. Aga kui on lapsed, või kui on tahtmine osa saada inimkonna plaan A-st, siis tuleb kolida. Kuni piirid on lahti. Rootsi, Iirimaa, Hispaania, Itaalia, ehk ka Soome. Lihtne.
USA, Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, UK – The Five Eyes – ainus toimiv sõjaline liit maailmas. Keerulisem. Aga kindlam. Või Moskva. Vaba valik.
Jõudu.
Piirid pole enam kaua lahti. Everybody builds walls. Except Trump.
HENRI KÕIV
9/11 hommik. Minu Facebooki seinale ilmuvad riburada postitused ootamatust maailmalõpust, pikaks ajaks teki alla peitu pugeda soovivatest inimestest, keegi kaalub lobotoomiat, paljudest on saanud numeroloogid, ühtäkki kiruvad eestlased kooris päikest, mis just sellel, paljude jaoks süngeid uudiseid toonud hommikul on otsustanud enesekindlalt särada. Sellise emotsiooniga võttis minu personaliseeritud kajakamber vastu uudise, et Ameerika 45. presidendiks valiti Donald Trump. See kajakamber oli viimase hetkeni veendunud, et Ameerika valija võtab aru pähe, ei lange odava populismi ohvriks ning suudab kahe halva vahel valides hea valiku teha. Tegu pole ju ometi mingisuguse hapra postkommunistliku siirderiigiga Venemaa tagahoovis. Kus siis mitte veel, kui vaba maailma kantsiks peetavas Ameerikas, peaksid valijad olema piisavalt kogenud ja valgustunud, et tunda ära rassism, seksism, hirmutamine, vandenõuteooriad, poliitiline naiivsus, valetamine ja iseendale vastu rääkimine. Tunda ära ja mõista hukka. 9/11 tõestas, et pikaaegsed demokraatlikud traditsioonid ei takista radikaalsete ideedega poliitilistel liidritel esile tõusmast. Käes on radikalismi lõikuspidu. Trump oli selle protsessi teiseks suureks doominokiviks Brexiti järel. Nüüd, kus hoog on sees ja paremradikaalidel hammas verel, on väga raske näha, miks peaks Prantsusmaa presidendivalimistel eelistama rahvas business as usual kandidaati. Pealegi, business can not be usual. Enam mitte, mida näitab kasvõi Sarkozy muutunud retoorika, kes on sunnitud valijatele apelleerimiseks jutupunkte Le Peni programmist laenama. Ehk poliitiline tsenter on ülemaailmselt sunnitud ise järjest rohkem äärmustesse kalduma.
Maailmasõdadest alates on Ameerika olnud läänemaailma jaoks moraalne majakas, mille järgi joonduda. Mis aga saab, kui Trumpi juhitud USA hakkab näiteks immigrantide või samasooliste paaride õigusi massiliselt piirama? Kas me saame siin Eestiski tunda enam kollektiivset häbi, kui mõni EKRE poliitik soovib mustadele ust näidata või soovitab Ameerika sõduritel (kui nad siia üleüldse pidama jäävad) eraldusmärke kanda? Seni võis ju öelda, et läänelikes demokraatiates on EKRE käitumine kohatu ja taunimisväärne, kuid tänaseks on Trump Helmed, Madisoni ja Kaalepi juba ammu üle trumbanud. Trump annab paremradikaalidele üle maailma mikrotasandil (ehk unusta EKRE, mõtle Odini sõdalased) moraalse õigustuse oma väljaütlemistes ja tegudes piiri mitte tunda. Seetõttu on põhjust hirmuga tulevikku vaadata kõikidel vähemusgruppidel.
Peeglisse peaks hirmuga vaatama aga tänane eliit, kellele näidatakse järjepanu keskmist sõrme. Rahva silmis pankroti jõudnud establishment pole suutnud uutele väljakutsetele adekvaatselt reageerida. Inkrementaalsed muutused on aegamööda kasvanud tektoonilisteks: kliimasoojenemisest tingitud põud on Lähis-Idas liikuma pannud pagulasmassid, globaliseerumise tõttu on lääneriikide sinikraed kaotanud oma töö ja sissetuleku väiksema palgaga leppivatele välismaalastele, uueks ähvardavaks ohuks töölisklassile on automatiseerimine, rääkimata siis neoliberalismi kirvetööst universaalse sotsiaalsüsteemi kallal. Kui seni juhtis neid protsesse nähtamatu käsi, siis nüüd on alanud rõhutute vastulöök, mida juhib toores jõud. Valged mehed on vihased, moslemid koduta ja hiinlased köhivad verd, sest keegi kuskil arvas, et küllap kõikvõimas turg suudab ka nendele ebakohtadele lahenduse leida. Või leiavad globaalsete arengute tõttu hammasrataste vahele jäänud inimesed lahenduse ise. Kolivad linna, õpivad uue ameti, surevad ära. Eliit ei arvestanud sellega, et „rumalad üleliigsed inimesed“ võivad poliitika kaudu oma häält kuuldavaks tehes neile ninanipsu mängida. Vähemalt alahindasid ajalooliselt ametiühingute parteina tuntud demokraadid seda võimalust. Alles päris valimiste lõpusirgel, kui jõudis kohale, et Trump võib tõepoolest presidendiks saada, hakkasid meediasse jõudma pikemad analüüsid ja reportaažid piirkondadest, kuhu olid koondunud Trumpi baasvalijad. Ajakirjanike jaoks oli see eksootiline reis Kesk-Ameerika unustatud unistesse tööstuslinnadesse, kohtumine võõraga. Need olid kroonikad ühest hääbuvast eluviisist, mille viljelejatele oli öeldud, et nad on oma elu elanud vales, nende väärtushinnangud ei vasta kaasaja normidele ja kui nüüd päris aus olla, siis nende pärast on üleüldse veidi piinlik.
Häbi- ja piinlikkustunde varju pugemisest tulevikus enam ei piisa – see on ummiktee, mis ei aita polariseerunud ühiskondi taas keskpõrandale kokku tuua. Ignoreerimise ning moraalse üleoleku asemel on meil vaja empaatiat ja mitte ainult pagulaste, naiste, seksuaalvähemuste, mustanahaliste ja teiste ajalooliselt tõrjutud gruppide vastu. Vaja on empaatiat ka Trumpi keskmise valija suhtes, sest neid ksenofoobseteks šovinistideks sildistada on küll mugav, kuid nii lastakse märgist mööda. Möödunud valimistega võrreldes kasvas vabariiklaste kandidaadi toetus nii mustanahaliste, latiinode kui ka näiteks noorte hulgas, püsides naiste seas enam-vähem muutumatuna. Ainuüksi see kinnitab, et Trump ei võitnud valimisi rassistlike seisukohtade pärast, vaid nende kiuste. Tema kampaaniasõnum „Make America Great Again!“ puudutas valijates sarnaseid tundekeeli nagu Obama „Hope“ kaheksa aastat tagasi.
REIN MÜLLERSON
Donald Trumpi võit – vaatamata ja osalt võib-olla ka tänu meedia kallutatusele autsaideri vastu – oli šokk, mis koos juunikuise Brexitiga ja sarnaste arengutega paljudes, kui mitte enamikus Euroopa maades peegeldab revolutsioonilist situatsiooni liberaalsetes demokraatiates. Samamoodi valitseb revolutsiooniline situatsioon ka rahvusvahelises olukorras, mis algas bipolaarse maailma kollapsiga, tegi läbi 1990-ndate unipolaarse “momendi” ja on nüüdseks jõudnud multipolaarse jõudude tasakaalu maailma moodustumise märksa pikemasse staadiumi.
Liberaalse demokraatia tuum seisneb liberalismi ja demokraatia loomuomastes dialektilistes vastuoludes, vahekorras, mida võiks nimetada sõbervaenlase suheteks. Juba aastakümneid on enamiku lääneriikide liberaalsed eliidid sildistanud demokraate, kelle poliitprogrammid (või isiksused) neile ei meeldi, populistideks. (Meenutagem Ralf Dahrendorfi märkust, et “ühe mehe populism on teise demokraatia ja vastupidi”, kuigi ta väitis ka, et “kui populism on lihtne, siis demokraatia on keeruline”.) Samal ajal nimetavad demokraadid (populistid) liberaale arrogantseteks elitistideks, kes on võõrdunud rahvast, nende vajadustest ja mõtteviisist, peavad neid luuseriteks ja halvasti informeerituks (meenutatagu Hillary Clintoni iseloomustust Trumpi toetajate kohta, mille ta küll tagasi võttis). Mõlemas süüdistuses on päris palju tõtt. Mõnes mõttes ja kõvasti lihtsustades on niihästi Brexit ja Trumpi võit demokraatia triumf liberalismi üle ehk populismi triumf elitismi üle.
See võib kõlada tavamõistuse vastaselt, aga näib, et välispoliitikas – kui just mitte doktriinide, siis vähemalt instinktide tasandil – ei seisa president Obama järglane Donald Trump oma eelkäijast sugugi nii kaugel. Samal ajal erinevad nad märksa enam sellest, milline olnuks Hillary Clintoni välispoliitiline orientatsioon. Sarnasused Obama ja Trumpi vahel on sisulised, mitte toonis ega stiilis. Viimased kuuluvad hoopis eri maailmadesse.
Kuigi demokraadid üritasid osavalt, ehkki asjatult mängida Trumpi vastu “Vene kaarti” (kas keegi saab tõsiselt uskuda, et Trump on Putini marionett või vastupidi?) ja Trump ise ründas valimiskampaania käigus Obama välispoliitikat, ei ole Trumpi lubadused sugugi nii kaugel sellest, mida tegi või püüdis teha Obama (selgeteks eranditeks on Iraani tuumalepe ja suhtumine Pariisi kliimakokkuleppesse – COP-21-sse). Nagu Leon Hadar kirjutas The National Interestis: “Tähtis on mõista, et kui asi puutub välispoliitika küsimustesse, siis on niihästi liberaalne internatsionalist Obama kui ka konservatiivne natsionalist Trump loomult pragmaatikud, mitte ideoloogid … Nad on heitnud kõrvale suured Wilsoni-stiilis demokraatia edendamise ja riigiehituse kavad, mida oma neokonservatiivsete nõunike mõjul taotles George W. Bush , ning usuvad, et Washingtonil on tarvis kohandada oma globaalset strateegiat rahvusvahelise jõudude muutuva tasakaalu järgi kahanevate majanduslike ja militaarsete ressursside survel.”
See oleks tõepoolest parem nii Ameerikale kui ka maailmale. Lõpuks on ju ilmselge, et Donald Trumpil on, võrreldes eriti Hillary Clintoniga, rahvusvaheliste suhete alal märksa vähem kogemust. Kuid teadmised ei ole veel sama mis arusaamine. Ekspertteadmistel on sageli hind, mille nimeks on ideoloogiline indoktrinatsioon või enese-indoktrineerimine. Sageli teavad eksperdid palju, kuid mõistavad väga vähe. Kas see oli rahvusvaheliste suhete tundmine või nendest arusaamise puudumine, mis sundis Hillary Clintonit 2003. aastal hääletama Iraaki tungimise poolt, mis on olnud suurim mõjutegur ISIL-i tekkes, või välisministrina “juhtima tagantpoolt” sissetungi Liibüasse, mille katastroofilisi tagajärgi me tunneme praegu ja veel arvatavasti aastaid? Keerulise reaalsuse mõistmiseks peab teadmine pärinema eri allikatest. Avatud vaim ning valmisolek meelt muuta on tähtsamad omadused kui teadmine, mis võib mõnikord toimida hoopis silmaklappidena.
Inglise keelest M. V.
TRIINU PAKK
Trumpi valimine, nagu juba tihti öeldud, oli šokk. Aga see oli ka etteaimatav. Või vähemalt mitte mõeldamatu. Hoolimata arvamusküsitlustest. Sest pärast Brexitit oli ju kiri seinal.
Nagu ikka, põgenesin pärast šokki juturaamatusse, teise reaalsusse, vahetu iivelduse eest ära. Põgenemiseks valin alati mõne vana hea tuttava, et uusi šokke vältida. Seekord juhtus kätte Feuchtwangeri „Toledo juuditar“. Ja mida sügavamale ma sellesse süüvisin, seda õudsem ja samas rahulikum hakkas.
Muidugi kirjutab Feuchtwanger alati üht ja sama lugu. On juut, terane ja hakkaja, kes targalt ja auahnelt pingutab ühendamaks enda, valitseja ja rahva kasu. Püüab valitsejale aru ja päitseid pähe panna. Saab truuduse ja teenete eest esmalt ülendatud, siis alandatud ning leiab lõpuks traagilise otsa. On armastus ja surm, ja nende vahel justkui tühised sammukesed parema tuleviku poole. On vaimuvalgus ja mõned, kes seda tähtsaks peavad. On lootus.
„Toledo juuditaris“ rullub lugu lahti 12. sajandi Kastiilias. Juut on toonud maale rahu ja viinud majanduse õitsele. Tõrjudes kuningal kavalasti peast rüütelliku sõja ideed. Kuningas tahab lüüa uskmatuid – „muhamedlikke koeri“. Tahab tormata lahingusse, anda mõõgaga pihta, joobuda verest ja surijate röginast. Selles tahtmises toetavad teda kristlikud rüütlid ja Toledo peapiiskop, ülivaga ja Jumalale meelepärane prelaat, kes käib ringi, soomusrüü vaimulikukuue all. Mõnda aega saab juut neile tarkuse ja kavalusega vastu. Aga muidugi mitte lõputult. Kuningas tormab uljalt ja rüütellikult arutusse lahingusse ülekaaluka väe vastu ja saab hävitavalt lüüa; maa laastatakse, juut ja tema tütar (jah, muidugi peab Feuchtwangeri romaanis olema ka juudi tütar, keda kuningas himustab) mõrvatakse. Ja kuningas jääb leinama, aga saab targemaks. Valib uueks rahandusministriks uue juudi. Paneb lahingus hukkunud peapiiskopi asemele sõja ees õõva tundva toomhärra. Tahab edaspidi valitseda arukalt ja kannatlikult.
Küllap teen Trumpi valijaile liiga suure komplimendi, kui näen neis üht-teist Kastiilia Alfonso ja tema rüütelkonna arutusest. Alfonso nagu ta rüütlidki oli vapper. Trumpi pooldajatest pole põhjust uskuda, et nad oleksid valmis oma elu kaalule panema. Kuulukse, et juba nad kiusavad nõrgemaid salamahti, öö varjul, seal, kus pole pealtnägijaid. Solvavad kirjad kooli-WC seinal. Üleöö New Yorgi ülikooli moslemite palvetoa uksele ilmunud parastus: Trump! Naine, kellelt hidžaab seljast kistakse ja soovitatakse tal end sellega üles puua. Need ei ole Alfonso VIII rüütlid – need on Alfonso ja ta juuditari aednikud Belardod, näo ees koogutajad, tagaselja siunajad, kes juhivad mõrtsukapundi alandlikult oma emanda juurde, annavad siis salakesi ise esimese hoobi, pärast aga laiutavad kuninga ees käsi: „Mina üksi oma hellebardiga ei saanud ju hulga vastu…“ Aga mingi sarnasus ka Alfonsoga on olemas. Kuningas ei taha kuulda oma juudi juttu majandusest, rahu hüvedest ja rahva õitsengust. See on igav, see ei sütita. Närune rahu on tal jalus, ei lase kohe, nüüd ja praegu saada seda, mida ta tahab. Ta tahab lahingusse ja talle ei mahu pähe, et oma lahingust tagasi võib ta tulla, saba jalge vahel ja süda meeleheitekibedust täis.
Siiski valdas Alfonso ladina, kastiilia ja araabia keelt. Ja ajalugu teatab meile, et muuhulgas asutas ta ka Hispaania esimese ülikooli, Palencia studium generale (mis läks küll hingusele koos ta endaga). Feuchtwanger vihjab, et tarkusearmastus sündis temas pärast suurt lüüasaamist, juudi ja juuditari kaotust. Mu kompliment oli tõesti liiga suur. Tõepärasem on sarnastada Trumpi valijaid aednik Belardoga, kes oma umbkeelsusse vangistatuna võis istuda pingil koos juuditari amme, umbaraabiakeelse moslemiga, kuulata teda araabia keeles kirumas kuningat ja kiruda ise kastiilia keeles juuditari, kumbki teisele agaralt kaasa noogutades. Mõlemal hingepõhjas käärimas vimm, mida hoidis vaos vaid hirm kuninga ees. Rüütli ees, kelle edu ja võim sõltusid ta ihulikust vaprusest, ta jõust ja füüsisest.
Mulle näib, et viimase poolsajandi jooksul on aina räägitudki inimeste kehalikkusest. Muidugi näljast tuleb toita. Aga ihutoidust ei piisa. Ei piisa ka seksuaalrevolutsioonidest, vaeste elujärje parandamisest, neile tervislike harjumuste õpetamisest. Ei piisa hääleõigusest. Ei piisa hädapärase kirjaoskuse kätteõpetamisest. Päriselt. Terve keha, milles elab üksnes asistele hüvedele suunatud vaim, ei tunne valimiskasti juures oma tõelist hüvet ära. Inimesed ei vaja ainult ihulikke hüvesid ja tagatisi. Nad vajavad ka vaimseid garantiisid ja eriti eesmärke. 18. sajandi lõpul mõlgutas John Adams (USA president 1797–1801) demokraatia üle ja leidis: „Pidage meeles, et demokraatia ei kesta kunagi kaua. Üsna peatselt see laastab end, kurnab end välja, sooritab enesetapu. Ei ole olnud ühtegi demokraatiat, mis poleks ennast ise tapnud.“ Mõni kümnend hiljem võrdles de Tocqueville aristokraatliku Prantsusmaa kõrgkultuuri kõrges, kuid kitsas kristallvaasis oleva sügava veega ja, rõõmustades küll hariduse laia leviku üle Ühendriikides, tundis siiski mõningast kurvastust, et sama veehulk on pärast kristallvaasi purustamist levinud üle laiema pinna üsna madala kihina. Võrgukommentaaride õigekeele põhjal otsustades on nüüdseks veehulk veel madalamalt üle määratult laiema pinna valgunud. Miljonid Alfonsod-rüütlikesed kappavad valima, ilma et neil kunagi oleks olnud ühtegi mõistusele kutsuvat juuti. Veel enamad miljonid Belardod ootavad ainult juhust, et karistava käe eemal viibides „vaenlasele“ nuga selga lüüa.
Mulle tundub, et kogu vähemustediskurss, nahavärvi ja seksuaalharjumuste diskurss, söögisedelite ja toidulisandite diskurss jne jne on pannud inimesed unustama, et nad pole ainult kehalised, vaid ka vaimsed olendid. Mulle tundub, et tänapäeval ei jagune inimkond enam kuigivõrd rahvaste ega riikide järgi, vaid aina juutide ja Belardode järgi. Mulle tundub, et tänapäeval peaksime me kõik, kes me oskame karta hävingut ja laastamist, olema Feuchtwangeri juudid. Ehkki nad muidugi tapetakse maha. Ja peaksime ütlema koos Feuchtwangeri don Benjamíniga: „Eks muidugi ole pimedus üldjuhtum ja valgus erand. Kuid just ses tohutus pilkasuse massis on pisut valgust seda suurem rõõm. Minust pole palju, aga must poleks ülepea midagi, kui ma seda rõõmu tunda ei suudaks. Mul on kindel usk, et valgus jääb ja et teda saab enam. Ja minu kohus on selleks oma pisku jaksuga kaasa aidata.“ Mida, olgugi teiste sõnadega, ütles oma loobumiskõnes ka Hillary Clinton.
ARO VELMET
Donald Trumpi võit esitab uuesti juba hirmutavalt igapäevaseks saanud küsimuse: mis rolli mängivad ühiskonnaasjades teadlased ja eksperdid? Trumpi jaoks ilmselt mitte mingisugust. Ta on tviitinud, et inimtekkelised kliimamuutused on hiinlaste väljamõeldis (teaduslik konsensus on, et kliimamuutused on tõelised ja meil on loetud aastad, et vältida nende katastroofilisi tagajärgesid. 2016. on juba praeguse seisuga kõige soojem aasta mõõtmiste algusest saadik). Trump on väitnud, et kuritegevus on USAs hüppeliselt kasvamas (tegelikult on see aastakümneid langenud ja vaid mullu tõusis suurtes linnades vägivaldse kuritegevuse tase). Trumpi sõnul on USA ametlik 4,9 protsendine töötuseaste “naljanumber” (see ei ole, kuigi varjab olulisi ebavõrdsusi). Trumpi suhtumist teadusesse ja ekspertidesse kirjeldavad kõige paremini väljendid “bullshit” ja “tõelaadsus” (truthiness). Teda ei huvita, kas tema väited on tõesed või väärad, ta lihtsalt ütleb asju, mis kõlavad hästi.
Teadlaste autoriteeti seab kahtluse alla ka asjaolu, et Trumpi võitu ei suudetud ette ennustada. Küsitlused näitasid valimiste eel Hillary Clintoni kuni neljapunktist edumaad. New York Times ennustas Clintonile rohkem kui 90% tõenäosusega valimisvõitu. Nii et paljudel inimestel võib tekkida põhjendatud küsimus: äkki on Trumpil õigus teadlasi mitte usaldada? Ehk ongi eksperdid, nagu väitis äsja üks eesti poliitik, lihtsalt maskeeritud lobistid?
Ei. Tuhat korda ei. Arvata, et Brexiti ja Trumpi põhiline õppetund on, et poliitikasse tuleks vähem teadlasi kaasata, oleks sõna otseses mõttes suitsiidne käitumine. Jah, teadus ei ole tõemasin. Iga protsess, mis hõlmab endas inimesi, on mõjutatud meie eelarvamustest, vaikivatest eeldustest, pimetähnidest, lootustest ja hirmudest. Me ei saa neid laboriukse taha jätta. Aga teadus on kõige parem meetod, mille abil oma eelarvamustest teadlikuks saada ning tõele võimalikult lähedale jõuda. Statistikud ja sotsioloogid ei suutnud Trumpi võitu ette ennustada. Kuid nende ennustused olid “arvamusliidrite” ja teiste rääkivate peade spekulatsioonidest mõõtmatult täpsemad. Nate Silveri projekt 538.com, mis ennustab valimistulemusi läbimõeldud mudelite alusel, andis Trumpi võiduvõimaluseks valimispäeval ligi 30% – peaaegu kaks korda suurem tõenäosus kui võimalus vene ruletti mängides kaotada. Enamik ajakirjanikke olid aga valmis piiblil vanduma, et Clinton võidab. Probleem ei ole mitte selles, et teadlastel pole õigus. Probleem on, et poliitikud ja ajakirjanikud ei tahtnud teadlasi uskuda.
Me peame mõistma, et teadlased ei saa loota, et neid kuulatakse lihtsalt sellepärast, et neil on õigus. Mitte sellepärast, et me elame “tõejärgsel ajastul”. Sellepärast, et see pole kunagi nii olnud. Teadusajaloolased on aastakümneid kirjeldanud, kuidas teaduslikke teadmisi ei usuta mitte sellepärast, et nad on tõesed, vaid teaduslikud teadmised omandavad tõeväärtuse sellepärast, et neid usutakse. See ei ole hea ega halb, see on lihtsalt empiiriline tõdemus. Teadlased peavad arvestama, kuidas nende uurimistulemused mõjutavad üht või teist poliitilist positsiooni. Nad peavad mõtlema, kuidas leida endale tugevaid ühiskondlikke liitlasi, kes aitavad uusi teadmisi populariseerida ja selgitama nende mõju ühiskonnale ja tavainimestele. Nad peavad mõtlema retoorikale, koalitsioonide ehitamisele ja aktivismile.
See järelemõtlemine on kriitiliselt oluline, kuna Donald Trumpi ignorants kliimamuutuste küsimuses kujutab eksistentsiaalset ohtu kogu inimkonnale. Trumpi süüdistamine on aga mõttetu. Fossiilkütuste tootjate toetus vabariiklastele ja aastakümneid kestnud vandenõuteooriate levitamine garanteerib, et Trumpi meelemuutust tuleb oodata sama kaua kui tema tuludeklaratsioone. Tegelikult peavad liberaalid, progressiivid, aga eriti ajakirjanikud sügavalt peeglisse vaatama ja tunnistama, et nende tegevus selle ohu teadvustamisel on olnud eepiliselt ebaadekvaatne. Ei Clinton, ega Bernie Sanders ei teinud kliimast oma kampaania keskset teemat. Presidendidebattides esitati kliimamuutuste kohta täpselt üks küsimus ning meedias kajastati seda mitte sisu vaid küsija naljaka välimuse tõttu. Ometi sõltub kõikide progressiivide ja liberaalide olulisemate probleemide lahendamine otseselt kliimamuutuste ärahoidmisest. Kliimamuutused teevad rohkem kahju vaestele, suurendavad sõjaohtu, ohustavad Globaalse Lõuna riike ja vähendavad majanduslikku kindlustatust. Taastuvenergia on paljudes riikides tänaseks fossiilkütustest odavam ja tõhusam. Taastuvenergia taga on võimsad rohujuureliikumised, mis nõuavad fossilkütustest divesteerimist ja torujuhtmete sulgemist. See on probleem, millest kodanikuühiskond on ammu juba aru saanud. Nüüd on poliitikutel ja meedial aeg üles ärgata ning teadlastel aeg mõista, et töö laboris on vaid pool võitu.
MÄRT VÄLJATAGA
Trump on postmodernismi paroodia, tühi sätendav näivus, ebaautentsus, reality-show, kaubamärk, hüperreaalsus, virtuaalsus, 1980-ndate ja yuppie-ajastu tagasitulek. Temaga seoses meenuvad kõik need Ihab Hassanid, Baudrillard’id, Fredric Jamesonid, Jeff Koonsid, MTV-d ja muidugi Bret Easton Ellise “Ameerika psühhopaat”. Samuti klišeed, et subjekt on õõnes, tõde seisneb veenmisjõus, tähendus on edasi lükatud, reaalsus on simulaakrum. Pärast omanimelise pilvelõhkuja püstitamist on Trumpi äritegevus seisnenud üksnes oma image’i müümises ja nimesildi kleepimises kõikvõimalikele kaupadele. Ta kehastab postmodernistlikku kitši, camp’i, pastišši, elustiili, brändimist ja pealispindsust. Ja ometi on ebasiiruse, valelikkuse, korrumpeerumise ja alatuse vari loodud pikaaegse laimukampaaniaga hoopis Hillary Clintoni ümber.
See postmodernism, mis oma kultuurilisel kõrgajal seostus rafineeritud kerguse, vulgaarsuse õilistamise, tõsikindlusest vabanemise ja identiteetide hajususega, on poliitikasse laskudes sõlminud ebapüha liidu vere ja mulla, identiteedipoliitika ja fundamentalismiga. Seda sulamit on Venemaal juba nähtud, oleme lugenud Pomerantsevit ja Surkovist.
Trumpi võit lööb harjumuspärased vaateviisid sassi ja paneb otsima uut tasakaalu. Ameerika liberaalidel ja progressiividel oleks nüüd tarvis leida tasakaal alandliku enesesüüdistuse ja vihase vastuhaku vahel. Praegu on palju kuulda “kuuldavõtmise juttu” – et pole osatud märgata unarule jäetud valge töölisklassi ja maainimeste muresid. Aga need pole vist esmajoones majanduslikud mured, mida teistsugune, nt konservatiivsem majandus-, maksu- või regionaalpoliitika parandada suudaks või tahakski. Valge töölisklass pole ka vihane demokraatide majanduspoliitika peale. Asi on pigem respektis, rassi- ja kultuurilises identiteedis, linna ja maa vastuolus. Kuidas saaks liberalism neid identiteedimuresid arvesse võtta ja leevendada ning ikka liberaalseks jääda, st langemata rassismi?
Viimase aja poliitilised sündmused justkui näitaksid, et hulkade rahulolu ja rahulolematus ei sõltugi esmajoones majandusest – it is not the economy, stupid, kui keerata pahupidi Bill Clintoni kuulus fraas 1992. a-st. Aga just majanduse fundamentaalsus on olnud niihästi sõjajärgse sotsialismi kui ka liberalismi alusveendumus. Sotsialism ja liberalism on nüüdseks peaaegu kokku kasvanud (USA-s tähendavadki need enam-vähem üht ja sama). Nii et lääneriikide poliitika tavapärase kolmejalgse tabureti, “liberaal-konservatiivse sotsialismi” asemele on tulnud kahepooluseline poliitika: sotsiaalliberaal(konservatiiv)ne tsentrism vs putinistlik-trumpistlik-uusreaktsiooniline parempopulism. Viimase jaoks on aga majandusküsimusest tähtsamad nn kultuuriküsimused. Ja kultuuri, mille tähendus kunagi vastandus rassile, kasutatakse nüüd üha rohkem rassi eufemistliku sünonüümina. Niisiis, kulturnikud, olge ettevaatlikud, kui keegi jälle kultuuri tähtsust kuulutab – ta ei tarvitse selle all mõelda sama mis meie.
Trumpi-vastane pahameel vajaks hulki mobiliseerivat nägemust või ideoloogilist programmi, mida praegu võtta pole. Vähemusõigused, sotsiaalkindlustuse laiendamine ning pädev tehnokraatlik administreerimine ei osutunud valimiste võitmiseks piisavalt haaravaks ideeks. (Mida mitmekesisem on ühiskond, seda vähem sotsiaalprogrammide laiendamist ka sallitakse – seda näeme ka Eestis.) Trumpi teemad: immigratsioon, korruptsioon (mille kehastaja ta küll ise on) ja eriti kõikvõimalikud konspiratsioonid osutusid veetlevamaks.
Viimasel aastal ilmus mitu veenvat esseed Obamast kui pöördelisest presidendist, kelle saavutused on võrreldavad üksnes Reagani omadega. Hetkel paistavad asjad teistmoodi, otsekui Obama olnuks lihtsalt clintonismi ehk globaalset vaba turgu ja vabakaubandust pooldava tsentristliku neoliberalismi viimane lüli. Kuid kahtlane, kas radikaalsemal juudi sotsialistil Bernie Sandersil olnuks neil valimistel Clintonist rohkem šanssi. Pealekauba võitis Clinton ju ikkagi ülekaalukalt valijahäälte enamuse.
Trumpi-vastaste ees on dilemma: kas soovida uue presidendi võimalikult kiiret põhjaminekut või püüda kompromisside abil tema mõju pehmendada. Vabariiklased on oma edu saavutanud täieliku kompromissitusega Obama suhtes ja nüüd saavad nad kogu võimu riigis enda kätte. Paljud neist sooviksid USA riigikorra tagasiviimist 1920-ndatesse aastatesse. Nad ootavad presidendilt lihtsalt nende seadustele alla kirjutamist: maksude ja regulatsioonide kärpimist, sotsiaalkindlustuse privatiseerimist. Trump tahaks aga ette võtta ka keynsiaanlikke majanduse stimuleerimisprojekte, mida vabariiklastest seadusandjad Obamale keelasid. Naiste, homode, rassivähemuste olukord ei tarvitse nelja aastaga silmanähtavalt halvenedagi, kuid kibedaks läheb elu neil, kes tervisekindlustuse kaotavad või on elanud USA-s ilma loata. Millele õieti loota? Kas Trumpi kiirele läbipõlemisele tormaka radikaalsuse tõttu, mis võiks poliitikakursi taas vastassuunda pöörata? Või normaliseerumisele, tema radikaalsemate lubaduste ununemisele? Selle peale võib küll kindel olla, et tööstuslikke töökohti USA-sse ta tagasi ei too, oma valijate sissetulekuid ei kasvata, panganduseliite ei kammitse ja korruptsiooni ei vähenda. Aga veel kord: ega Trumpi valijad lootnudki rikkamaks saada. Pigem ajendas neid soov tähtsust täis moraliseerijatele, igasugu kaagutajatele koht kätte näidata.
Eestis aga tuleks leida tasakaal USA ja kohalike asjade üle muretsemise vahel. Kui palju tasub vaevata end sündmustega ühes ookeanitaguses suurriigis, mida me ise vähimalgi määral mõjutada ei saa? Duterte juunikuine võimuletulek Filipiinidel ei pannud meil vist kedagi und kaotama. Trumpi võitu paraku sama külmalt suhtuda ei saa – juba seetõttu, et tegu on globaalselt lahtirulluva revolutsiooniliikumise jätkuga, suundumusega üldiselt üksiku ja universaalsetelt pretensioonidelt rahvusliku relativismi poole (räägimata Trumpi isiku kahjulikust mõjust headele kommetele). USA ei ole enam muule maailmale mõõdupuu või on seda pigem näidates, et igaüks saab nüüd olla ja peabki olema iseendale mõõdupuu. Konkreetsemalt võiks Trump olla äratuskell Eesti julgeolekupoliitikale – seda ei saa enam jäägitult üles ehitada USA toetuse eeldusele. Tuleks leida mingisugune uus modus vivendi Venemaaga, kui ebameeldiv see ka poleks. Kardetavasti ei ole aga Eesti julgeolekuladvik niisuguseks kannapöördeks ehk – heas mõttes – finlandiseerumiseks võimeline.
