Arhiiv

Vaevalt on meil kunagi varem olnud põhjust ruumi niivõrd teravalt tajuda kui viimastel kuudel. Suur hulk ruume on järsku keelatuks muutunud. Avalikust linnaruumist on järel vaid kest – uitamine tühjaks jäänud tänavatel teeb hetkega ilmselgeks, kuidas ruum ei koosne ainult ainelisest, arhitektuursest substantsist, vaid samavõrd ka sotsiaalsest elust seal sees. Veelgi intensiivsema ja paradoksaalsema transformatsiooni on läbinud kodune eluruum. Kui ühelt poolt on tavapärase elutegevuse ulatus tohutult kokku tõmbunud, piiritledes paljude füüsilise liikumisruumi nende oma kodu nelja seinaga, siis teisalt on sellesama nelja seina vahele mahtuv funktsionaalses mõttes kordades paisunud ja modifitseerunud, mahutades endasse ka kontori, kooli, kohviku ja spordiklubi. Kui varem veetsid paljud kodus vaid murdosa päevast, sellele hommikuse kiirustava kohvi või uinumiseelse sotsiaalmeedia kerimise kõrval vaevu tähelepanu pöörates, siis nüüd on meie suhe oma koduruumiga omandanud järsku uue ja märksa kaalukama tähenduse.

Ühtlasi tähendab see kõikvõimalike koduste ebavõrdsuste teravat esiletulekut. On suur vahe, kas olla karantiinis ühetoalises pugerikus või aiaga äärelinnamajas; üksi, kaaslas(t)e, pere või laiendatud perega – sunnitud viibimine piiratud pinnal toob välja nii klassierinevused kui tasakaalustamata soosuhted. Igapäevane ruum on keskkond ja väli, kus luuakse, kinnistatakse ja kõigutatakse võimusuhteid – see kehtib nii avaliku linnaruumi makroskaalal kui ka koduruumi mikroskaalal. Viisid, kuidas eluruum sotsiaalseid suhteid konstitueerib, on väga mitmekesised. Millistest reeglitest lähtudes ruumi kasutatakse, seda jaotatakse? Kelle identiteeti ruum väljendab? Kes kuhu pääseb, kes kus olla tohib? Kellel on oma ruum ja milles see seisneb? Kellel on õigus suuremale, kellel vähemale privaatsusele? Kes näeb, kui palju näeb, ja kes on vaadeldav? Osa neist aspektidest võib ruumis väljenduda tugeval ja füüsilisel kujul, olles ilmselged ka võõrale pilgule; enamasti väljendub inimsuhete selline ruumistamine aga vaevu hoomataval moel. Püüan siin anda ülevaate, kuidas on modernne eluruum vorminud ettekujutust mehe- ja naiserollist ning kuidas arhitektuuri areng ja soosuhete dünaamika on teineteist mõjutanud.

Kodu on 19. sajandi leiutis

Kuigi „kodutunde“ kui kodukeskse pere-kondliku läheduse idee pärineb 17. sajandi Hollandi kodanlastelt, on kodu kui avalikust ja töisest elust täienisti eraldatud sfäär 19. sajandi leiutis. Seni oli elamu olnud üksiti töökoda või äriajamise koht. Seal elasid lisaks tuumperekonnale veel teenijad, töötajad, kaugemad sugulased, kostile võetud tuttavad – „elamine“ võttis elamust nii ajalises kui ruumilises mõttes vaid osa. Kuid 19. sajandil liikus töötegemine järjest selgemalt elamutest välja, töö tegija hakkas veetma suuremat osa oma päevast mujal – eristusid avalik ja erasfäär, (re)produktiivsetest tegevustest jäi elamisega seotuks vaid lastekasvatamine ning kodu hakati mõtestama kui puhkamise ja lõõgastumise kohta. Esimest korda tekkis ka arusaam privaatsusest – see meile nii enesestmõistetav väärtus on elamise kontekstis õigupoolest küllalt hiline nähtus, mida sai endale lubada vaid piisavate materiaalsete vahendite korral.

Mõistagi tähendas see ka avaliku sfääri omistamist valdavalt meestele ja kodu kui erasfääri seostamist naistega. Ent ka privaatse elamu piires oli sooline jaotus väga tugevalt väljendunud. Ruumikasutus ja liikumistrajektoorid eristasid kasutajaid väga selgepiiriliselt nii soo- kui klassipõhiselt; kõige reljeefsemalt väljendus see vahest viktoriaanlikul Inglismaal, mille elamismudeleid ja neisse kätketud soolisi konventsioone on ka kõige enam uuritud. Kõige selgema vastandpaari viktoriaanlikus kõrgklassi elamus moodustasid maskuliinne söögituba ja feminiinne elutuba. Lisaks olid mehe valdusteks veel trepihall, raamatukogu, kabinet, piljardiruum ja suitsetamisruum; naise omadeks aga buduaar, muusikatuba, hommikusöögituba ja magamistuba.

Iga ruumitüüp oli väga täpselt kodeeritud vastavalt funktsioonile, sisule ja dekoorile. Nagu kinnitab tollane nõuandekirjandus, oli selline ruumijaotus kindlalt paigas juba 19. sajandi algul, püsides muutumatuna praktiliselt kogu sajandi.^[1] Ilmselgelt pidid „mehe ruumid“ olema tõsised, väärikad ja tumedates toonides, „naise ruumid“ võisid aga olla kergemad, heledamad, värvikamad ja dekoratiivsemad. Neist olulisim oli elutuba (drawing room), kuhu külalised liikusid pärast õhtusööki – just see ruum pidi külalistele kõige eredamalt demonstreerima võõrustajate identiteeti ning seal toimusid ka olulisimad sotsiaalsed tehingud, näiteks abiellumisealiste tütarde tutvustamine potentsiaalsetele kosilastele. Elutuppa soovitati paigutada ohtralt peegleid, pronkskaunistusi ja külluslikult valgustust; sobivad olid prantsuse ja idamaade stiiliviited, keelatud aga kõik esemed, millel oleks kuidagi „teaduslik“ iseloom, nagu raamatud, gloobused või maakaardid. Sobivamaks peeti kunstiliste ja vähem intellektuaalsete tegevuste väljendusi, nagu tikandid, visandid ja muusikaga seotu.

Kontrastina pidi söögituba edasi andma väärikust ja perekonna positsiooni – kindlasti pidi ruum olema muljetavaldavalt suur, kaunistustena olid aga kohased perekonnareliikviad ja portreed. Ruumi proportsioone rõhutas mööbel, mis pidi olema suurejooneline ja võimalikult raske, vastupidava ja pikaealise väljanägemisega. Tammepuit oli ideaalne rohmaka maskuliinsuse väljendaja, seostudes sobivalt ka põlise inglaslikkusega. Söögitoa kujunduse ja õhtusöögirituaalide kaudu kinnitatigi nii materjalides kui ikonograafias hierarhiliste peresuhete, maa-aadli elustiili ja rahvusidentiteedi seost. Lisaks söögitoale kõnelesid perepea mehelikust identiteedist ka trepihall ja raamatukogu. Trepihalli karakter pidi samuti olema massiivne, lihtne ja tõsine, avaldamaks külalistele esimesest hetkest muljet perekonna väärikusest; intellektuaalseid püüdlusi pidi aga väljendama mehe raamatukogu, mille sisustusest leidis nii majaomaniku tegevusaladega haakuvate teadlaste ja õpetlaste portreid kui ka antiikkunsti koopiaid. Samas ei olnud naise buduaaris ette nähtud ühtegi sellist mööblieset, mis sobinuks pikemaajaliseks ühe koha peal viibimiseks ja millessegi süvenemiseks, kindlasti mitte kirjutuslauda ega raamaturiiuleid. Pigem võimaldas selle sisustus jutuajamisi, väikest käsitööd või lühikeste kirjade ja luuletuste kirjutamist.

Mõistagi eeldas ruumide peen sooline segregatsioon piisavat jõukust ja ruumid on alati seda eristatumad, mida kõrgema klassiga on tegemist. Samas hakati end järjest enam distantseerima teenijarahvast. Inglise maamõisates paigutati teenijad – samuti sooliselt jaotatuna – poolkeldrikorrusele, prantsuse suurte linnaelamute puhul aga kõigi majapidamiste teenijad koos pööningukorrusele. Nii majade kui korterite planeeringutes peeti rangelt kinni liikumistrajektooride eristamisest: teenijatel oli kindlasti oma sissekäik, kuid viktoriaanlik ideaal sisaldas suisa eraldi sissepääse ja trepikodasid härrasrahva mees- ja naisliikmetele, poissmeestele ja noortele daamidele, lisaks mitut sorti tagatreppe teenijaile.^[2] Keerukaid koridorisüsteeme ja seintesse peidetud käike kasutati teenijaskonna nähtamatuks muutmiseks mõistagi laialdaselt kogu Euroopa lossides, kuid kõige äärmuslikumaks näiteks selles vallas on ilmselt Portlandi hertsogi William Cavendish-Scott-Bentincki valdused Welbeck Abbeys, kus segregeeritud koridorid ja maa-alused käigud ei hõlmanud mitte pelgalt peahoonet, vaid kogu mõisasüdame, ning käikude kogupikkus ulatus kuni 60 kilomeetrini. Tuleb küll tunnistada, et ekstsentrilist hertsogit motiveeris oma unikaalset labürinti looma vastumeelsus igasuguse inimkontakti suhtes, kuid teenijaskonna liikumisteed ei tohtinud tema omadega ristuda mitte mingi hinna eest.^[3]

Täpselt samamoodi avaldasid sotsiaalsed normid mõju kõrgklassi elamute plaanilahendustele (ja vastupidi) ka Eestis. Kuigi ainelised olud olid sageli märksa kasinamad, valitsesid esinduslikkusetaotlus ja normikohased formaalsused mugavuse üle: 19. sajandi teisest poolest kuni kohati kahe maailmasõja vahelise ajani püüti isegi kolme- või neljatoalistes korterites – mis tollase kõrgklassi normide kohaselt liigitusid väikesteks – lahendada vähemalt kaks ruumi esindustubadena, sest söögi- ja elutoa eristamine oli seltskondliku etiketi kohaselt tingimata vajalik.^[4] Nii Tallinna kui Tartu historitsistlikes ja juugendlikes kortermajades ja linnavillades on ruumid tugevalt hierarhiseeritud: elamu esindusliku avaliku tsooni ruumid, nagu elutuba-saal, söögituba verandaga, kabinet-raamatukogu, mõnikord koos ootetoaga, on ruumikad, rikkaliku dekooriga ja avanevad tänava poole, magamisruumid aga ootamatult kokkusurutud ja väheldased ning paigutatud hoovi poole. Elamut teenindav tsoon – köök, serveerimistuba, teenijatuba, vannituba – paikneb hoovipoolses tiivas veelgi eristatumalt ja kindlasti omaette sissepääsuga.^[5]

Samamoodi oli selge arusaam, kes „valitseb“ millist ruumi ja kelle identiteeti see peab väljendama. 1915. aastal jagas ajaleht Tallinna Kaja soovitusi linnakorteri peremehe toa kujundamiseks, toetudes Soome kodukujundusideoloogile ja Turu tarbekunstikooli rektorile Edvard Eleniusele: „Peremehe tuba on peremehe, perekonna pea, töö- ja vastuvõttetoaks määratud. Seesuguseski perekonnas, kus peremehe tähtsam tegevus väljaspool kodu, kontoris, kantseleis, koolis sünnib, korraldatakse talle siiski oma eratuba. Kodu sisemine valitsus nõuab oma väikest „kantseleid“ ja peremehe tuba on just niisuguseks paigaks. (…) Tuleb silmas pidada, et tuba kabineti nõudeid silmas pidavalt oleks sisse seatud. Peremehe toas peavad sedamööda järgmised toakalud olema: kirjutuslaud, kirjutustool, raamatukapp või riiul, sohva ja sohvalaud, paar tugitooli, kas sohvalaua läheduses või mõne väiksema laua juures, ning, kui võimalik, üks või kaks kujusammast (postamenti). (…) Peremehe toas ei ole sünnis suuremal hulgal kõiksugu väikseid tarbe- ja iluasju pidada, mis teistele tubadele elava ja rõõmsa jume annavad.“^[6]

Sellegipoolest ei tasu arvata, nagu olnuks soopõhine segregeerimine omane ainult luksuslikele kõrgklassi eluruumidele. Antropoloogid on näidanud, et ruumide või ruumiosade sooline jaotamine iseloomustab enamiku põlisrahvaste elamustruktuuri^[7] ja erandiks polnud meie kohalik rehetaregi. Isegi kui tegemist oli ühe suure ruumiga, oli see mõtteliselt tsoneeritud: söögilauas oli kindel koht nii peremehel kui perenaisel ning peresisest hierarhiat märkis ka magamisasemete asukoht ja iseloom.^[8]

 Modernistlikud ruumiuuendused

20. sajandi alguskümnendite moderniseerumisprotsessid ja eriti Esimese maailmasõja järgsed ühiskondlikud muutused avaldasid tugevat mõju nii koduruumi mõtestamisele kui naise positsioonile ja ülesannetele selles, kuid paljud konventsioonid ja sõnastamata ootused elanike ruumikasutuse viisidele jäid ka samaks. Kõige enam mõjutasid naiste kodust elu neli modernsuse aspekti.^[9] Järjest suurenev linnastumine ning standardiseeruv ja odavnev arhitektuuritoodang võimaldas laialdaste äärelinnade teket, mida hakati pidama lastekasvatamisele ideaalseks keskkonnaks. Samal ajal võimaldas arenev meditsiin, sealhulgas edenevad arusaamad hügieenist ja parem sünnitusabi, naistele paremaid elutingimusi, ning teisalt suurendas tarbimiskultuuri teke nii argist mugavust kui ka mitmekesisemaid eneseväljendusvõimalusi kodukujunduse läbi. Neljandaks kaasnes moderniseerumisprotsessidega usk teaduslikku, ratsionaalsesse lähenemisse elu kõigil tasanditel, mis tähendas ühtlasi nn asjatundjakultuuri sekkumist privaatsfääri – ka kodu pidi hakkama korraldama teaduslikest põhimõtetest lähtuvalt. Seni puhtalt eraelulisi otsuseid hakkasid mõjutama kodumajandusspetsialistide, ametnike, tervishoiutöötajate ja teiste professionaalide arvamused ja soovitused. Kodumajapidamine sai täiesti uue tähenduse ning naise roll selle üksuse majandajana uue, professionaalse värvingu. Ratsionaalselt korraldatud ja puhas kodu oli tsiviliseerituse märk, töötamist parema kodu nimel esitati naise kodanikupanusena.

Värvikaks näiteks on köögi transformatsioon, mille arhitektuurne ümbermõtestamine erilist tähelepanu mittevajavast, pigem teenijate kasutuses teenindusruumist uue naise „professionaalseks kontoriks“ osutub ambivalentsemaks, kui võib-olla pealtnäha paistab. Sajandi alguskümnendite radikaalne naisliikumine ja ilmasõjajärgne meestepõud, mis tingis senisest märksa suurema naiste tööhõive, viis 1920. aastateks nn uue naise esiletõusule, kes ei olnud enam suletud koduseinte vahele, vaid osales ka avalikus elus, tegi sporti, nautis meelelahutust ja kultuuri. Kuigi eeldati, et abiellumise järel jääb ta peamiselt kodu ja majapidamise eest hoolitsejaks (nt Saksamaal keelati tööpuuduse tingimustes abielus naiste töötamine), pidi ta seda tegema moodsalt ja osavalt, kõige värskemaid tehnoloogilisi lahendusi kasutades. Eeskujuks teaduslikult juhitud modernne tööstus, pidi ka kodumajapidamine lähtuma mõõdetava ajakulu ja liikumise uuringutest ning kätkema disainilahendusi, mis teeksid köögis toimetamise ratsionaalseks, efektiivseks ja hõlpsaks. 1920.–1930. aastate poliitika eesmärgiks oli hoogsat naiste emantsipatsiooni ohjata, suunates naised tagasi kodusfääri, samas võrdsustades seda ideoloogiliselt meeste tööga väljaspool kodu: naise professionaalne töökoht kodus/köögis vajab sama teaduslik-ratsionaalset lähenemist kui tootmistöö.

Kaugeltki mitte ainus, kuid kahtlemata kõige laialdasemalt rakendatud sellealane disainiarendus oli Margarete Schütte-Lihotzky projekteeritud nn Frankfurdi köök (1926), mis oli osa Ernst May juhtimisel ellu viidud Frankfurdi sotsiaalehitusprogrammist, kuid kuna tegemist oli moodullahendusega, eksporditi seda massiliselt ka näiteks Prantsusmaale või Rootsi. Tillukese, vaid 1,9 x 3,44 m pindalaga köögi lahendus lähtus hoolikalt välja arvutatud optimaalsetest mõõtmetest ning mööbli ja esemete sellisest paigutusest, mille puhul oleks tarvis teha kõige vähem liigutusi. Liikumisvabadust ja transporti romantiseerivale ajastule vastavalt olid eeskujuks laevakambüüsid ning rongide restoranvagunite köögid. Kogu ruumi ulatuses jooksis ühtne töötasapind: otse lõikamis-hakkimispinna all oli prügikast, märgade nõude aluselt tilkuv vesi juhiti aga otse kanalisatsiooni. Et väike ruum ei mõjuks umbselt, puudusid seinakapid, selle asemel olid väljatõmmatavad metallsahtlid kuivainetele ja arvukalt nagisid ning uudisena elektrilised kodumasinad. Hügieeni kindlustasid kergesti puhastatavad materjalid nagu klaas, metall, kahhel ja alumiinium. Sellises köögis toimetava „koduinseneri“ pädevuse aluseks oli vastav haridus – Schütte-Lihotzky disainis ka spetsiaalse õppeköögi, mis seati sisse Frankfurdi koolides.

Kogu efektiivsuseretoorikast hoolimata on ebaselge, kas Frankfurdi köök naiste töökoormat tegelikult vähendas – selle arhitektuuri „sümboolseks kliendiks“ oli varasema laiendatud perekonna asemel tuumikpere, kus kodutöid polnud kellegagi jagada ka juhul, kui naine käis täisajaga tööl. Väidet, et selline „teaduslik disain“ lisab kodutöödele professionaalset väärikust, on aga peetud suisa naeruväärseks, kui eeskujuks on olnud pigem liinitööline, kes teeb täpselt väljamõõdetud, korduvaid, nüristavaid liigutusi.^[10] Naise vabastamise asemel võib Frankfurdi köögis samahästi näha ka naise taaskodustamis-
ideoloogia toetajat.

Teine oluline aspekt modernse eluruumi ümbermõtestamisel on olnud avatud plaanilahendus. Modernistlikud arhitektid on omistanud sellele sama võimast utoopilist potentsiaali kui linnaehituslikele ümberkorraldustele – seinte eemaldamine ja eluruumide formaalse hierarhia kaotamine peaks viima senisest märksa suuremale demokraatiale, avatusele ja paindlikkusele nii perekonnaüksuse sees kui ühiskondlikus plaanis. Juba avatud plaanilahenduse nimetus, nii nagu Le Corbusier seda propageeris – plan libre ehk vaba plaan –, viitab vabadusele, mida võib tõlgendada kõige erinevamatel tasanditel. Ometi on see olnud uuendus, millele kasutajad – vähemalt Briti näitel, kus seda on uuritud – on kõige järjekindlamalt vastu seisnud. Ruumiosi on kangekaelselt eraldatud iseehitatud vaheseinte, sirmide või mööbliesemetega, et säilitada mingid jäänukid söögi- ja elutoa eristamisest; samal põhjusel on mahutatud söömine kitsukesse kööki; elutubadesse on rajatud nurgakesi „sümboolsete“ esemetega, seatud kaminasimsile või kohvilauale mälestusesemete „altarikesi“, milles aimub kunagise salongi esindusfunktsiooni.^[11] Voolava ruumi efektse vabaduselubaduse asemel on kasutaja jaoks primaarsemad küsimused kontrollist ja privaatsusest.

Avatud plaanilahenduse paradoksaalsust iseloomustab hästi üks moodsa arhitektuuri ikoone, Gerrit Rietveldi kavandatud Schröderhuis (1924) Utrechtis. Maja tellijaks ja kaasautoriks oli noor kolme lapsega lesk Truus Schröder, kel oli laialdane intellektuaalidest sõpruskond ning tollase aja kohta ebakonventsionaalsed ja uuenduslikud vaated perekonnaelule ja lastekasvatamisele. Nii oligi projekteerimise olulisimaks lähtekohaks, et elamine peaks enesesse sujuvalt integreerima nii seltskonnaelu – filmiõhtud, filosoofiaklubid ja muud Truusi korraldatud üritused – kui ka laste harimise, kes pidid kõigest sellest osa saama. Viimane aspekt oli eriti ebatavaline, kuivõrd käibivate konventsioonide kohaselt hoiti täiskasvanute ja laste (ka teismeliste) elusfäärid pigem eraldi. Kuna aga raha nappis, tuli need ambitsioonid mahutada võrdlemisi väikesele pinnale. Lahenduseks oli väike (6 x 9 m) maja, mille elukorrus on üleni transformeeritav – päevases avatud olekus on see üks suur ruum, ööseks aga asetatakse paika vaheseinad, mis jaotavad ruumi neljaks magamistoaks ja trepihalliks. Kuna maja oli ühtlasi De Stijli põhivärvidel ja geomeetrial tugineva esteetika kehastuseks, leidsid sinised, punased või kollased seinatahvlid päevasel ajal rakendust monokroomsete „maalidena“ seintel. Selle eksperimentaalse ruumi eesmärgiks oli kasvatada aktivistlikku suhtumist: inimene peab tajuma oma aktiivset ja loovat suhet ümbritsevasse ning saama ise leiutada oma ruumis olemise viise. Arhitektuur ei tohiks olla mingilgi moel rõhuv ega määratlev, vaid võimaldama vabalt ümber mõtestatud inimsuhteid, perekonda ja ühiskonda.^[12]

Ometi on sedasama teisendatavat ruumilahendust võimalik tajuda ja mõtestada ka täpselt vastupidi: kuna vaheseinad toimivad vaid korraga paika pannes, saab magamistube moodustada vaid korraga – maja dikteerib väga konkreetselt kõigi elanike ühtse öö- ja päevarütmi. Isegi vanniminekuks tuli vannituba kõigepealt „ehitada“, mis on üsna vastuolus vanniskäigu kui lõõgastusega. Samamoodi ei jää ruumi päevases avatud olekus midagi järele privaatsusest (mida teismelised lapsed käisidki vajaduse korral otsimas alumise korruse töötoast või köögist). Pealtnäha maksimaalset vabadust manifesteeriv arhitektuur võis paradoksaalselt kehastada ka tavapärasest tugevamat kontrolli. ^[13]

Eesti elamute ruumilised ja soolised standardid

Maailmasõdadevahelistel kümnenditel tegeleti ka Eestis aktiivselt elukeskkonna ja ruumistandardite ümbermõtestamise ja edendamisega. 1930. aastatel järjest kosuva keskklassi edumeelsust pidi peegeldama ka arhitektuur, kuid funktsionalismi esteetiline uuenduslikkus ei pruukinud sugugi tähendada progressiivsust ka ruumi sotsiaalses mõõtmes. Pigem vastupidi, aineliste võimaluste paranedes peegeldavad 1930. aastate teise poole moodsad funkvillad ja kortermajad järjest enam traditsioonilise kodanliku elulaadi iha, kus ruumid on taas tugevalt hierarhiseeritud. Kuna iseendale projekteerides saab arhitekt eeldatavasti kõige vabamalt väljendada nii oma esteetilisi tõekspidamisi kui ka arusaama mõistlikest ruumisuhetest ja eluviisist, on huvitav võrrelda kolme tollase arhitekti, Herbert Johansoni, Olev Siinmaa ja Erika Nõva elamuid. Väljanägemiselt on nii Johansoni Tallinna elamu (Toompuiestee 6, 1929) kui Siinmaa Pärnu villa (Rüütli 1a, 1931–1933) efektselt valged ja nurgelised, geomeetrilise vormimängu ja lamekatustega – kahtlemata märksa moodsamad kui Nõva palju traditsioonilisema väljanägemisega Mustamäe maja (Tähetorni 6, 1937–1938), mis muutus praktilistel põhjustel (tekkis võimalus osta odavalt roogu) rookatuse tõttu projekteeritust veelgi arhailisemaks. Herbert Johansoni elamu mõjus väliselt omal ajal nii avangardsena, et ajakirjanduses ilmus selle toetuseks uut moodsat esteetikat rahvale selgitavaid artikleid. Kui vaadata ruumijaotust, osutub see aga täiesti konventsionaalseks ja kujutlusvõimetuks. Kahel pool keskset koridori paiknevad eluruumid, mille taha on paigutatud magamistoad, välisukse kõrvalt leiab kabineti ning teenijal on omaette sissepääs ja toauberik köögi soemüüri taga.

Olev Siinmaa demonstreerib juba märksa enamat kursisolekut moodsa elulaadiga, võttes teadaolevalt ainsa Eesti arhitektina otsest eeskuju ka Frankfurdi köögist: Pärnu villas on samamoodi jätkuv, aknast otsevalgust saav töötasapind, kokkuklapitav triikimislaud ja pöördpink ning nutikad sisseehitatud kapid-sahtlid. Köögi ja söögitoa vahel paikneb sisseehitatud puhvetkapp, mille kesksest avausest saab kumera klaasiga kaitstud pöördalusel toidu otse söögitoa poolele ulatada. Kuna otse puhvetkapi kõrval on tegelikult olemas ka uks, pole see lahendus mitte niivõrd teenija mugavuse ja ajasäästu huvides, kuivõrd ta vanal tuttaval kombel nähtamatuks muutmiseks: toit ilmub lauale, kuid teenija silmad-kõrvad seltskonda ei ulatu. Samas tuleb tunnustada, et majja siseneda on tal lubatud pererahvaga ühest uksest, aga selle võis tingida ka ebamugavalt kolmnurkne, ühest küljest tumma tulemüüriga krunt, mis seadis plaanilahendusele omad piirangud. Elukorruse üldine ruumijaotus on Siinmaal samuti juba edumeelsem: kuigi elutoa tõstetud põrand tähistab ruumilist hierarhiat ning elu-, söögi- ja vastuvõtutoa eristamine järgib seltskondlikke konventsioone, on nad siiski visuaalselt seotud ja ruumid ühenduvad voolavalt. Arhitekt kavandas endale kaks kabinetti: alumise korruse oma pigem kundede vastuvõtmiseks, ülemise korruse oma privaatsemaks mõttetööks ja soovi korral uinakukski – aga kus on naise segamatu olemise koht? Kuigi maja valmides ajakirjanduses kiidetakse, et magamistuba ei pea päeval olema vaid toredalt kaetud voodiga tühi tuba,^[14] on naise õigus sellele ruumile siiski tingimuslik ja mitte jagamatu. Jätkuvalt kehtib Leslie Kanes Weismani klassikaline kirjeldus: „Mehel kui leivateenijal on majas oma autoriteetsed ruumid ja kohad alates istekohast söögilaua otsas kuni magamistoani, oma privaatsus (kabinet) ja lõõgastus (hobiruumid). Naisel-koduloojal oma jagamatut ruumi ei ole. Tema kuulub teenindavate ruumide juurde. Ta on köögis kokk, elutoas võõrustaja, lastetoas ema, magamistoas armuke, garaažis autojuht.“^[15]

Erika Nõva elamu – projekteeritud ajal, mil tal oli nii päevatöö, erapraksis kui paariaastased kaksikud – püüdleb aga alalhoidlikust väljanägemisest hoolimata sisemiselt vähem formaalse ruumijaotuse suunas. Elukorrus on maksimaalselt avatud, üks multifunktsionaalne ruum, mis sisaldab nii elutoa kui tööruumi funktsioone ja liitub ühes otsas sujuvalt sööginišiga. Köögiosa on küll eluruumist seinaga eraldatud, kuid visuaalset sidet võimaldab ümmargune siseaken nende vahel, nii et köögis tegutseja saab ka toas mängivatel lastel silma peal hoida. Jäigalt määratlemata funktsioonidega eluruume propageeris Nõva ka oma arvukates ajakirja Taluperenaine artiklites ja avalikel loengutel, mille üheks oluliseks eesmärgiks oligi suunata naisi nõudma ja looma otstarbekamat ja võrdsemalt korraldatud kodu. Samas, hoolimata professionaalsest karjäärist arhitektina kavandas Erika Nõva oma kodumaja koos loomapidamisvõimalusega. See peegeldab üleminekumomenti nii ruumilises kui ka sotsiaalses mõttes: maja asukoht Mustamäel oli tollal alles äärelinnaline ja esimest põlve keskklassil olid vägagi maalähedased juured. Naise topeltkoorem palgatööl ja kodumajapidamises oli midagi enesestmõistetavat.

Pärast sõda, kui Nõukogude Liidu kollektivistlikust retoorikast hoolimata Hruštšovi sula ajal taas individuaalelamuehitust soosima hakati, mõjutasid ruumilahendusi ranged ruuminormid, kus kõik vajalik tuli mahutada piiratud ruutmeetritele (esialgu oli lubatud maksimaalselt 90 m² kogupinda, hiljem mõnevõrra enam), aga samavõrd ka jätkuvalt traditsioonilised rolliootused. Nõukogude soopoliitika tähendas küll naiste emantsipatsiooni avalikus sfääris, kuid konservatiivsete ja paternalistlike hoiakute püsimist privaatsfääris,^[16] mis praktilises elus tõlgendus lihtsalt „vabaduseks“ kanda kahekordset töökoormat.^[17]

Elamute plaane vaadates torkab lisaks silma üks aspekt, mis 1960.–1980. aastate elamute ruumilahendusi varasematest ja hilisematest eristab: kõikvõimalike abiruumide rohkus, mis ühelt poolt oli loomulikult võimalus kavaldada üle ametlikke kasuliku pinna norme, kuid teisalt peegeldab ajastu spetsiifilist isetegemiskultuuri. Kui Lääne-Euroopas väljendasid alates 1970. aastatest lisandunud hobiruumid uut DIY-kultuuri ja koduloome käsitamist ühe eneseväljendusviisina,^[18] siis nõukogude kontekstis tingis selle suuresti toiduainete, tarbekaupade ja teenuste defitsiit. Ka linnakeskkonda kavandatud majadel on sageli ruumikad kasvuhooned, keldris aga mahukad hoidlad vajalikele talvevarudele: juurviljadele, puuviljadele ja hoidistele. Mõistagi eeldas selline potipõllundus ja massiivne hoidistamine lisapanust eelkõige naiselt, kelle töötunde selles vallas võis suvisel-sügisesel hooajal koguneda teise töökoha jagu. Kuid sama traditsioonilised rolliootused kehtisid ka mehele: nii kõikvõimalike ehitus- ja parandustöödega kui isegi autoremondiga pidi enamasti ise hakkama saama. Seda peegeldavad individuaalelamute remondikanaliga garaažid ja avarad soklikorruse tööruumid. Garaaž, äärelinnaelu auru väljalaskmise ventiil, on elamise kontekstis ilmselt maskuliinseim ruumitüüp üldse, mis on ajapikku hakanud lisaks traditsioonilistele meherolliootustele seostuma (maskuliinselt) ebakonventsionaalse innovaatilisusega üleüldisemalt, toites kuvandit ühiskonna äärealadel sündivast geniaalsusest à la garaažis sündinud Apple, Amazon või Nirvana.^[19]

Postsotsialistliku ajastu üks märkimisväärsemaid tendentse elamise vallas on kahtlemata olnud äärelinnastumine: 1990. aastate lõpust algas uute eramajade ehitusbuum, mis sai tõelise hoo sisse 2000. aastatel. Kuigi esialgu kohandati elamiseks palju ka endisi suvilaid, siis valdava enamuse moodustasid sel perioodil uued eramud; alates 2005. aastast hakkas siiski lisanduma ka kortermaju.^[20] Eraomanduses üheperemaja kui poliitiliselt propageeritud ja majanduslikult soodustatud ideaal tekitas aga monofunktsionaalse valglinnastunud keskkonna, mis taastoodab traditsioonilisi soorolle. Lapsesõbraliku kasvukeskkonnana propageeritud äärelinnamaja vajas linnaelust märksa suuremat koduse töö panust ning viis palju tõenäolisemalt peremudelini, kus mees käib tööl ja naine on kodus. Äärelinnamaja haldamis- ja finantseerimismehhanismid (kodulaen!) ning auto omamist eeldav eluviis ühendatuna osalist töötamist välistava emapalgapoliitikaga seadsid väikeste lastega naised mitmes mõttes sõltuvuslikku positsiooni. Valglinnaline keskkond on ka väga homogeenne – kõigil naabruskonna liikmetel on tõenäoliselt sarnane varanduslik taust ja enam-vähem ühevanused lapsed. Segregeeritud on haiged, hooldust vajavad, vallalised ja teised normatiivsest kodanikust erinevate (ruumiliste) vajaduste ja eluviisiga elanikud. Nii esindab enamik äärelinnamaju ka tänapäeval konventsionaalse tuumpere ruumiprogrammi: avaliku tsoonina elutuba-köök-söögituba ja üks kabinet; privaatse tsoonina (abielu)paari magamistuba ja lastetoad. Köök on siiski enamasti liitunud eluruumiga, peegeldades foodie-kultuuri plahvatust, kust kõigest toiduga seonduvast on saanud oluline meelelahutuse osa nii kodus kui väljaspool seda; ning kuigi koristaja olemasolu on muutunud ka keskklassi normiks, leiab teenijatoa või -majakese üksnes kõige luksuslikumate villade puhul.

Kui otsida, kas tänapäeva eramumaastikul leidub ka mõni põhimõtteline uuendus, siis mulle näib, et selleks võiks olla vaid ühele inimesele mõeldud maja, olgu tegemist üksikute jõukate ärimeeste (harvemal juhul ka -naiste) villadega või järjest laiemalt leviva mikromajade trendiga. Omaette elamise faas lapsepõlvekodu ja abielludes loodud oma kodu vahel ei ole sotsiaalse normina kuigi ammune nähtus, kuid nüüdseks on üksi elav inimene esmakordselt muutunud ka nii eramute kui masstoodetud mikroelamute standardiks. Tänapäeva üksikute ajastus^[21] väljenduv individualism, nomaadlik ja paindlik eluviis võivad ruumilahenduste koha pealt tähendada nii töö- ja eraelu täielikku läbipõimumist, kus töine tegevus on koloniseerinud igasuguse privaatsuse, kui ka askeetlikku eksistentsimiinimumlikku lahendust, kus elamu täidab vaid baasfunktsioone ning töine ja sotsiaalne elu peavad lahti rulluma mujal.

Maskuliinsus ja feminiinsus ei ole inimese olemuslikud, bioloogilised omadused, vaid korduvate käitumismustrite abil sisendatud ja omaks võetud sotsiaalsed rollid, mida toodetakse läbi korduvate käitumismustrite. Need sisse harjunud ja harjutatud käitumismustrid on reaktsioon meid ümbritsevatele diskursiivsetele mõjuritele. Ruum ja selle elemendid on ühed sedalaadi mõjurid, mis tingivad ja soodustavad teatud käitumisviise ja teevad keerukaks või võimatuks teisi, ning eriti vahetult toimivad need ruumilised suunajad, vormijad ja läved kodus. Küsida, milliseid soorolle ja suhtemustreid me tahaksime järgida ja milliseid vältida, tähendab ka küsida, millised peaksid olema ruumid, mis neid suhteid vastastikmõjus vormivad. Kas elu, mida meie eluruumid võimaldavad, rahuldab meid või võiks see olla midagi teistsugust?

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant IUT 32-1 („Eksperimentaalsed praktikad ja teooriad 20. ja 21. sajandi Eesti visuaal- ja ruumikultuuris“).

^[1] J. Kinchin, Interiors: Nineteenth-Century Essays on the ‘Masculine’ and the ‘Feminine’ Rooms. Rmt-s: Intimus. Interior Design Theory Reader. Toim. M. Taylor, J. Preston. London, 2006, lk 168–172.

^[2] D. Kuhlmann, Gender Studies in Architecture. Space, Power and Difference. London, 2013, lk 141.

^[3] S. Trüby, The Corridor-Cell Complex. Rmt-s: S. Trüby jt, Corridor. Elements of Architecture. 14th International Architecture Exhibition, La Biennale di Venezia. Veneetsia, 2014, lk 39–63.

^[4] O. Orro, M. Siilivask, Ruumist tapeetide ümber. Rmt-s: Vabamüürlus, arhitektuur ja ajalooline interjöör. Uurimusi kunstist, tapeetidest ja Pistohlkorside perekonnast 18. sajandist 20. sajandi alguseni. Tartu linnamuuseumi aastaraamat 20. Tartu, 2015, lk 59.

^[5] Sealsamas.

^[6] Peremehe tuba. Edv. Eleniuse järgi. Tallinna Kaja, 12.09.1915, lk 572–574. Tänan Oliver Orrot osutuse eest.

^[7] I. Cieraad, Anthropology at Home. Rmt-s: At Home. An Anthropology of Domestic Space. Toim. I. Cieraad. Syracuse (NY), 1999, lk 2.

^[8] M. Maruste, Eesti talu kui kompass minevikku ja tulevikku. Maja, 2019, nr 4, lk 41.

^[9] J. Giles, The Parlour and the Suburb. Domestic Identities, Class, Femininity and Modernity. London, 2005, lk 22.

^[10] S. R. Henderson, A Revolution in the Woman’s Sphere. Grete Lihotzky and the Frankfurt Kitchen. Rmt-s: Housing and Dwelling. Perspectives on Modern Domestic Architecture. Toim. B. M. Lane. London; New York, 2007, lk 248–258.

^[11] Vt J. Attfield, Bringing Modernity Home. Open Plan in the British Domestic Interior. Rmt-s: At Home, lk 73–82.

^[12] Vt ka: A. Friedman, Women and the Making of the Modern House. New York, 1998, lk 64–91.

^[13] Schröderhuisi „vastukarva“-tõlgendust vt: C. Croft, Movement and Myth: The Schröder House and Transformable Living. Rmt-s: Intimus, lk 75–77.

^[14] K. M., Praktiline elamu Pärnus. Majaomanik, 1936, nr 1.

^[15] L. K. Weisman, Women’s Environmental Rights: A Manifesto. Heresies, 1981, nr 3, lk 6–8.

^[16] K. Kivimaa, K. Talvoja, Nõukogude naine Eesti kunstis. The Soviet Woman in Estonian Art. Tallinn, 2010.

^[17] S. Reid, Communist Comfort: Socialist Modernism and the Making of Cosy Homes in the Khrushchev Era. Rmt-s: Homes and Homecomings. Gendered Histories of Domesticity and Return. Toim. K. H. Adler, C. Hamilton. London, 2010, lk 11–44.

^[18] T. Putnam, „Postmodern“ Home Life. Rmt-s: At Home, lk 144–152.

^[19] Vt ka: A. Morey, V. Alkanoglu, Architectural Purgatory. The Car, the Garage, and the House. Rmt-s: The Interior Architecture Theory Reader. Toim. G. Marinic. Abing-don; New York, 2018, lk 327–333.

^[20] K. Leetmaa, A. Kährik, M. Nuga, T. Tammaru, Suburbanization in the Tallinn Metropolitan Area. Rmt-s: Confronting Suburbanization. Urban Decentralization in Postsocialist Central and Eastern Europe. Toim. K. Stanilov, L. Sýkora. London, 2014, lk 192–224.

^[21] The Single Age. Wunderman Thompson, juuni 2019. https://bit.ly/3eZQYhi.

Juba musta maagia professor Woland nentis, et kõige tavalisemad inimesed võib korteriküsimus kergesti ära rikkuda. Kui ruutmeetri hind Tallinnas rühib juba mõnda aega 2000 eurost kõrgemal, on seda hüpoteesi lihtne testida. Eluasemest on saamas meie aja olulisemaid poliitilisi valupunkte. New Yorgis, Londonis, Pariisis ei ole see kellelegi üllatus, Eestis on omandireformi tulemusel siiani kinnisvaraküsimused keerelnud veidi teistsugustel orbiitidel. Ent see aeg on lõppemas, nagu kinnitavad tõusvad üürihinnad ja meeleheitel noorpaaride postitused Perekooli foorumis. Jaanikuine Vikerkaar võtab koostöös Euroopa kultuuriajakirjade portaaliga Eurozine vaatluse alla kontinendi kinnisvarapoliitika ja leiab sealt teemasid, mis jõuavad otsapidi minevikku, Osmanite-ajastu Balkanile, ülekuumenenud tulevikku ning uuesti ja uuesti Nõukogude linnaplaneerimisse.

Filosoof Eik Hermann juhib tähelepanu, kuidas eramutest on saanud sotsiaalse staatuse väljendamise vahendid, hooned, mis oma omadustelt meenutavad pühamuid, harukordseid, tavapärasest eristuvaid, inimmõõtkavast ja pragmaatilisest kasutusest teadlikult eraldatud hooneid. Need omadused võivad küll anda omanikule ja arhitektile suveräänsuse ja modernistliku edasitungimise kogemuse, ent meie muutuva kliimaga ajastul jäävad need disainipõhimõtted üha enam jalgu planeedi füüsilistele piiridele. Kuidas kujundada linnaruumi, mis ressursse hoiaks ja loodusstiihiale vastu peaks, aitab mõista Benjamin Bradlow, kes tutvustab São Paulo jt Brasiilia linnade planeerimispoliitikat sotsialistist Lula valitsemisajal.

Ingrid Ruudi analüüsib elamuehituse soopoliitikat läbi 20. sajandi, näidates, kuidas nii Eesti- kui ka nõukogudeaegsed eramud eeldasid naistelt rohkem tööd ja vähem privaatsust kui meestelt. Artiklit illustreerivad kaunid reproduktsioonid sajandi keskpaiga projektigraafikast, mis avavad ilmekalt arhitektide arusaama meeste ja naiste kodustest meelistegevustest. Nõukogude elamuehitusega suhestuvad ka Andres Kure ja Andres Sevtšuki artiklid, mis käsitlevad küberneetika rolli massehituse kujunemisel ning nende samade suurelamurajoonide teisenemist kapitalistlikuks, kirevaks linnaruumiks üheksakümnendate alguses.

Linnaajaloolane Miloš Jovanović kirjutab keskklassistumisest Belgradis, kus uusi luksusarendusi kujutatakse Osmanite-aegse moderniseerumisprotsessi lõppfaasina. Jovanović näeb paralleele “deosmaniseerimisega” mujalgi – näiteks linnavõimude ja arendajate hoolimatuses, linnarahva vastuseisus ja hinnas, mida peavad arendajate kasumite eest maksma paljud ühiskonnagrupid, kohalikest romadest Süüria pagulasteni.

Arvustustes vaatleb Keiu Virro esimesi koroonatekste, Maia Tammjärv kritiseerib Tõnu Õnnepalu kriitikuid ja Vilja Kiisler leiab Elo Viidingu luuletustest inimese, kes “on nüüd ikka jälle seesama varasemast loomingust tuntud iseennast maha maganud, teadvusele tulemata amokijooksja, keda juhib piinav sugukirg.” Üht-teist leiab mõistagi veel.

Pandeemiast kõneleb ka Jüri Kolgi novell ning, mine tea, võib-olla Mari-Liis Müürsepa ulmejutt. Piret Karro ja Triin Soometsa luuletused on hoopis millestki muust. Ilukirjanduses figureerivad ka Katrin Pauts, Riste Lehari ja T. S. Eliot (uues tõlkes).

Festivalidele sel suvel niikuinii minna ei saa – miks mitte anda osa sellest rahast kultuuriajakirjandusele, uuendada Vikerkaare aastatellimust ja kinkida üks ka sõbrale.

Alustan enesepaljastusest. Siinse teksti kirjutamisele mõeldes märkasin raamatupoes Ivan Makarovi raamatut. Autori deemonliku portree kohal ilutses pealkiri: „Venelane Eestimaal“. Mõistusega sain aru, et neist sõnadest vaatab nagu peeglist vastu see, mis ma tahan rääkida vitriinivenelastest. Nii Makarovi kuju, tema eneseesitus kui ka erinev reaktsioon sellele raamatule eestlaste ja venelaste seas. Mõistusega, kordan, sain aru. Aga mälust ujus ikkagi pinnale tsitaat Šolohhovi raamatust „Nad võitlesid kodumaa eest“: „Arvasin, Nekrassov, et sa oled vene inimene, aga sina, tuleb välja, oled tundmatust rahvusest pask.“

Halb reaktsioon. Halb. Ainult et kollaboratsionism ärritab. Mind. Ja tundub, et mitte üksnes mind.

Tokenismi poolt ja vastu

Oma veendumustelt olen kosmopoliit, ei jaota inimesi rahvusteks ja ei poolda mitte rahvuslikku või rassilist, vaid eetilist koordinaadisüsteemi. Kuid kosmopoliit ei ole kohustatud olema rumal – ega sulgema silmi selle ees, et rahvusteks ja rassideks jaotavad meid teised inimesed. Kõik teavad, et rahvusteks jaotamine Eestis eksisteerib – ja et see on, ütleme, über alles. Eksisteerib juba põhiseaduse preambulis „eesti rahva, kultuuri ja keele“ säilitamise kujul. Mitte-eestlased selle lõigu subjektiks ei ole. Eesti on jagatud eestlasteks ja noiks teisteks, peamiselt venelasteks; see pole mingi saladus.

Jagatud on ta nii diskursuse tasandil kui ka poliitiliselt. 13% täiskasvanud püsielanikest (osalt kodakondsuseta isikud, osalt Venemaa kodanikud) ei saa parlamendivalimistel hääletada. Iga seitsmenda elaniku poliitilised huvid on poliitiliselt esindamata. See on tõsiasi. Kuna need 13% on põhiliselt venelased, on diskrimineerimine rahvustunnuse järgi ilmselge. Tulemus on nutune: natsionalistlik retoorika ja ideoloogia on meil võidule pääsenud, aga ilma nendeta poleks EKRE nii populaarne.

EKRE populaarsuse teine komponent on majanduslik: nagu kõik „natsionalistlikud populistid“ (Steve Bannoni mõistemahus), toetuvad nad vasakpoolsele agendale, apelleerivad alandatutele ja solvatutele. Vasakagenda tasandil EKRE-le alternatiivi pole, ja need 13% mängivad siin saatuslikku rolli. Vasakpoolne partei on meil olemas igiammu, oleks tal vaid valijaskonda. Kuid 13%-l – ja see on ka ühtlasi vaeseim rahvaosa – puudub hääleõigus. Sealjuures lubas ja lubab „rahvusriigi“ diskursus paremparteidel mobiliseerida valijaskonda mitte sotsiaalmajandusliku, vaid rahvusliku kriteeriumi järgi. Nii on seaduspärane, et sotsiaalmajanduslik protest tekkis meil natsionaalsotsialistlikus vormis. EKRE võimalust lendu tõusta võinuks pärssida internatsionaalsotsialistlik ideoloogia, kuid õiguste puudumine 13%-l ei lasknud sel välja areneda.

Lühidalt: Eesti ei ole demokraatlik (nii ei saa nimetada maad, kus igal seitsmendal hääleõigus puudub) ja tema seadustesse kinnistatud rahvuslik koordinaadisüsteem soodustab natside menu. Kusjuures tekib suletud ring: rahvuslik eliit keeldub andmast 13%-le (või olgu, kasvõi hallipassimeestele) hääleõigust, aga selle õiguse puudumine võimaldab rahvusliku eliidi olemasolu. Põgeneda pole kuhugi. Muutuste vastas seisab poliitiline koordinaadisüsteem ise.

Nii juba kord on. Ma saan täiesti aru inimestest, kes vaikivad. Mõni ei mõista, mõnd „see ei puuduta“. Mõni, vastupidi, otsustas, et muuta ei saa midagi, ja laskis käed rüppe. Inimesed tahavad lihtsalt elada. Nõuda, et igaüks neist oleks Martin Luther King, Eugene Debs või Mahatma Gandhi, on võimatu.

Saan aru ka rahvuslastest – etnilistest eestlastest. Nende hirmust, pühendumusest, uhkusest. Need on mistahes rahvuslaste ühisjooned. See, mida need inimesed teevad, näib mulle kuriteona Eesti vastu, kuid see on loomulik kuritegu. Valge ameeriklane, kes hääletab Trumpi poolt, on loomulik; sakslane, kes hääletas NSDAP poolt, oli loomulik. Kuulumine enamuse hulka ei õigusta taolisi otsuseid, kuid vähemalt võtab maha küsimused laadis: „Oled sa ikka mõistuse juures?“ Need inimesed on omamoodi ratsionaalsed – nad seisavad oma grupi huvide eest, oma n-ö laiendatud perekonna eest, nagu nemad seda mõistavad.

Aga kuidas nimetada Mehhiko päritolu ameeriklast, kes kaitseb mehhiklastest migrantide väljasaatmist ja müüri rajamist? Või Saksa juuti, kes pooldab NSDAP-d? Või eestivenelast, kes kaitseb eesti natsionalismi ja mustab Eesti venelasi?

Mina arvan, et kollaboratsionistiks. Analoogia põhjal okupeeritud Prantsusmaa les collabos’ga. Inimesed, kes võib-olla seisavad ka oma isiklike huvide eest, kuid lähevad „omade“ vastu, kelle õigusi piiratakse ja ahistatakse, pole paremat nime ära teeninud. („Tundmatust rahvusest pask“ – kõlab jõhkralt, kuigi Šolohhovil ütleb seda lihtsalt üks sõdur teisele, süüdistades teda „ainult oma naha hoidmises“, kuid rindel polnud viimane kaugel kollaboratsionismist.)

Mulle ei meeldi väljend „kasulik idioot“ ja ma ei pea vitriinivenelasi idiootideks, kuigi natsionalistidele on nad kasulikud. Nende kasulikkust kirjeldab termin „tokenism“. Sisuliselt on tokenism silmapete: kui võim tahab hiilata oma demokraatlikkusega, vajab ta rõhutud vähemuse esindajaid, kes tuleksid ja ütleksid, et kõik on korras, „õigel teel olete, seltsimehed“.

Tokenism (ingl token – sümboolne) tähistabki ju ahistatud vähemuse esindaja koostööd ahistava enamusega. 1936. aastal teatas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, et olümpiamängud toimuvad Berliinis vaid juhul, kui natsid lubavad osaleda ka juutidel – ja natsiriigi koondisse kutsuti vehkleja Helene Mayer, saksa juuditar, kes oli emigreerunud USA-sse. Ta võitis hõbemedali, sirutas käe natsitervituseks ja teenis ära paljude põlguse, et oli saanud Reich’i vitriinijuudiks. Muide on arvatud, et ta läks sellele tehingule oma sugulaste pärast, kes olid sunnitöölaagris. Kui nii, siis saab Helene Mayerit mõista ja peabki seda tegema.

Aga harilik tokenism on vähem traagiline ja labasem nähtus. Ameerikas oli see pärast sõda eriti levinud vitriiniafro-ameeriklaste kujul – ega ole tänini kuhugi kadunud: vitriinimustanahalised, vitriinijuudid, vitriinigeid mängivad usinasti oma rolle. Muide „South Parkis“ leidub mustanahaline tegelane Token Black.

Kolm funktsiooni ja kolm vahendit

Eestis on tokenism aja jooksul täitnud erilise niši.

Spordis valitseb meil erinevalt 1936. aasta Saksamaast internatsionaalne õhkkond: seal on tähtis tulemus, ja kui tšempioni nimi kellelegi ei meeldi, pole see probleem. Ka kunstide vallas pole lood pahad. Kultuurkapitali otsust anda välja venekeelse kirjanduse auhinda võib ju kritiseerida kui „kvooti“, kuid see lahendab tokenismi-probleemi. Ei olnud mingit tokenismi ka Eesti Teatriliidu otsuses nimetada 2016. aasta parimaks lavastajaks Artjom Garejev – tema lavastus „Vaenlane“ („Враг“) oli seda igati väärt.

Tõsi, filmides näen ma „sümboolseid venelasi“ sageli. Kui tegevus toimub Tallinnas, peaks teoreetiliselt ligi pooled inimesed kaadris olema venelased; sellist protsenti pole kusagil, kuid episoodiliselt venelased vilksatavad, ehkki enamasti on nad süžee seisukohalt tarbetud. Aga vene perekond Rjabovid „Õnne 13-s“ – on see tokenism või mitte? Ja üldse: kas leidub tokenismi elementi eestivene kirjanike, luuletajate, kunstnike, lauljate loomeelus? On nad apoliitilised sellepärast, et nii on neile kasulik, või juba loomulaadilt? Mine tea. Ja pole tähtiski: kunstiinimest hinnatakse lõpptulemusena tema kunsti järgi, isegi kui mitte-eesti perekonnanimi varustab ta kergelt eksootilise looriga. Apoliitilisus ei ole näitaja; „sümboolne venelane“ aga on alati „poliitiline“, ainult et ta väljendab „venevastast“ vaatepunkti. No ja kui isegi mingi venekeelne teadlane saab järsku eksperdiks rahvusküsimuses, ei pruugi ju seegi tingimata olla tokenism (kuigi mõnel juhul seisab sellele väga lähedal).

Poliitikas paistab vitriinivenelaste ajastu olevat läbi saanud. Täna tundub anekdootlikuna ühe mu 1990. aastate ülikoolikaaslase soov teha karjääri, asudes juhtima Isamaaliidu vene noorteorganisatsiooni. Jah, oli aeg, mil igas riigikogu fraktsioonis istus vene nimega rahvaesindaja, „meelitades ligi valijaid“. Kuid pärast Pronksiööd läks venelaste juurdemeelitamisega raskeks – kõik, nagu öeldakse, tõmbasid uttu. „Vene kaarti“ välja käimast see ei sega, kuid vitriinivenelastest poliitikud on nüüd kasutud.

Lõppkokkuvõttes säilisid vitriinivenelased ainult eesti massiteabevahendites kolumnistidena, kes toonitavad oma venelaseks olemist, kuid edastavad sihtauditooriumile sõnumit, mis töötab lõhestamise ja lahutamise kasuks. Vitriinivenelased ise muidugi kinnitavad, et nad on eraldatuse vastu. Kuid nende sõnum – see on nagu nõel, mida kotti ei peida: ta kõneleb enda eest.

Vitriinivenelasest kolumnist täidab meil peamiselt kolme funktsiooni:

1) edendab natsionalistlikku koordinaadisüsteemi, ühes sellega tõendades oma isiklikku lojaalsust;

2) konstrueerib sellist „kohalike venelaste“ kuvandit, nagu natsionalistist lugejale meeldiks: „venelased“ on „eestlastest“ mitmete parameetrite järgi halvemad, sealhulgas alluvad väga kergesti Kremli ja Venemaa meediakanalite manipulatsioonidele;

3) loob sihtauditooriumile hea enesetunde.

Viimane punkt on tähtis: kommertsväljaanded peavad klikke koguma ja kasumit tootma. Lugejale heameelt valmistada võib mitut moodi, kuid natsionaliste on meil palju ja ka sõnumi 2 järele valitseb nõudmine. Seda edastab venelaste kohta ka rida eestlasi, aga siin on oma nüanss: natsionalistist lugeja arvab juba oma koordinaadisüsteemist tingituna, et „venelastest“ oidu saada suudab ainult venelane. Seetõttu on vitriinivenelane ideaalne „omade“ kohta „tõe“ tooja. Sellist eksperti natsionalistist lugeja usaldab – s.o tänu eksperdilt ammutatud „teadmistele“ saab naudingu, mida ei varjuta miski.

Vitriinivenelane omakorda – ja siin peitubki tokenismist saadav tulu – omandab vaid tänu oma rahvusele ja hõivatud positsioonile eksperdi staatuse. Selle staatusega kaasnevad mitmesugused hüved, alates rahalistest ja lõpetades sotsiaalsetega. Vähemalt tribüün eesti meediaväljaannetes on tagatud, sest eksperdi avastuste järele on nõudmine.

Eksisteerib ka hall tsoon, mis on seotud Venemaaga. Osa eesti väljaannetes populaarseid vene kolumniste kirjutab sagedamini või peaaegu ainult Venemaast – nüüdsest Vene võimust kui Eesti vaenlasest ja meid ähvardavast ohust. Kas sellised inimesed edendavad natsionalismi, mõjutavad suhtumist siinsetesse venelastesse? Pigem jaa. Kas on nad vitriinivenelased? Ei, sest ei täida otseselt funktsiooni 2. Tean venelasi (emigrante Venemaalt), kes minu meelest adekvaatselt kritiseerivad Kremli tegevust, kuid oma ütlemistes meie vene kogukonna kohta on väga ettevaatlikud. Nende jaoks pole Venemaa ja siinsed venelased üks ja seesama. Nad ei pruugi kaitsta eestivenelasi, kuid ka ei ründa neid. Üksi seepärast juba olen neile tänulik.

Nii et ma pole kindel, kas näiteks Vladimir Juškinit saab nimetada vitriinivenelaseks, ehkki ei välista, et lugeja usub teda kui Venemaa-eksperti muuhulgas ka tema ees- ja perekonnanime pärast. Või võtame Oleg Samorodni: tema „Vene meedia päevik“ kõneleb peamiselt Venemaast, kuid mõnikord pruugib autor suud ka siinsete venelaste kohta; näiteks kolumnis Venemaa TV kahjulikkusest kirjutab Samorodni: „Ja siis me veel imestame, miks näevad eestlased ning Eesti venekeelsed elanikud inforuumi täiesti erinevas kontekstis“ – vrd funktsioon 2.

Nüüd keskendun kõige ilmsematele näidetele vitriinivenelastest nii kohapealsete (Ivan Makarov, Sergei Metlev, Jevgeni Krištafovitš) kui ka emigrantide (Andrei Kuzitškin, Artemi Troitski) seast. Neid väga erinevaid inimesi ei ühenda mitte üksnes kolm mainitud funktsiooni, vaid ka kolm vahendit: (1) üldistused rahvustunnuse põhjal; (2) armastus üksikjuhtumite vastu; (3) natsionalistlik asümmeetria.

Venelane, aga venelastele võõras

Kolumnist Ivan Makarov kujutab endast ühtaegu nii klassikalist kui ka radikaalset juhtumit. Makarov rõhutab sageli, et ta on venelane, kuid venelane, kes seisab teistest lahus. Intervjuust Taavi Minnikule: „Kas tunned end siinsete venekeelsete hulgas üksi?“ – „Venekeelses ajakirjanduses ma olengi üksi. Ka oma töökohal.“ – „Aga muidu?“ – „Tunnen end venekeelsete hulgas väga hästi. … Üks asi on inimesed, kes tarbivad meediat, sest nad käituvad internetis hoopis teistmoodi. Aga kui sa kohtad neid bussis, siis nad on meeldivad, tulevad bussis juttu rääkima.“ Justnimelt „neid“, mitte „meid“. Ja edasi: „Ma tunnen neid väikesest aktsendist ära, kuid ma ei lähe mitte kunagi vene keelele üle, ehkki olen rahvuselt venelane, sest annaksin sellega mõista, et ma pole rahul eesti keelega, mida nad räägivad.“ Tavaliselt on kommunikatsiooni eesmärgiks mõistmine, s.o parem oleks rääkida emakeeles. Ma ei tea, milline kommunikatiivne eesmärk on Makarovil, kuid siinkohal on talle tähtis anda teada oma positsioonist „võõrana omade seas“.

Sama lugu on kodanikuaktivist Metleviga, kes kirjutab: „Eesti keeles väljendab ennast eestlane (kelleks võib sündida või saada), aga ka kommetelt eurooplane.“ Sõnad „võib saada“ on tähtsad: Metlev õigupoolest teatab, et temast on saanud eestlane. Edasi: „Kuna minu emakeel on vene keel, siis on vast paslik selgitada, miks eesti keele saatus on mulle tähtis. Vene keeles räägib 200 miljonit inimest, seda ei ohusta miski. Antud taustal tajun eriti teravalt, kui teistsugune on olukord mulle ammu armsaks ja igapäevases elus valdavaks saanud eesti keelega.“ Raske öelda, kus siin on siirus, kus mäng publikule, kus katse tõestada, et „ma olen samasugune nagu teiegi“ (ülejooksikud on natsionalistile kahtlased). Kuid pilt on seesama: olen venelane, kuid mitte nagu venelased, vaid peaaegu eestlane.

Andrei Kuzitškinil, poliitilisel pagulasel Venemaalt, puudub võimalus tõestada oma erilisust eesti keele kaudu. Ta annab sellest teada teistmoodi – tuletab lugejale meelde, et siinsed venelased teda ei armasta. Loomulikult mitte sellepärast, et ta on vitriinivenelane: „„Vene Lasnamäele“ olen ma ideeline vaenlane … kultuursemas vene inforuumis olen ma võõras ja konkurent. … Ma muidugi mõistan, et minu ekspertarvamus haavab rängalt paljude vene ajakirjanike ja teatritegelaste enesearmastust.“

Mida see „ekspertarvamus“ siis endast kujutab? Üks Kuzitškinile iseloomulikke ekspertiise: „Paljud eestivenelased kannatavad alaväärsuskompleksi all, mille on põhjustanud suurriigi esindaja staatuse kaotamine.“ („Paljud“ – et kui paljud siis? Mis annab autorile õiguse panna „paljudele“ niisugune diagnoos?) Või siis: „Selline skeptiline suhtumine eestlaste seas pühaks peetavasse üritusse [laulupeosse] domineerib täielikult terves Eesti inforuumi venekeelses segmendis.“ Või: „Eesti ühismeedia venekeelse segmendi analüüsimisel võib järeldada, et Venemaa saatkond on koostanud ja jaganud oma mõjuagentidele laiali metoodilised materjalid teemadega, mida avaldatakse sünkroonis Venemaa-meelsetes meediakanalites ja inimeste veebilehtedel, kes ei varjagi poolehoidu Venemaa vastu.“

Vitriinivenelaste ekspertarvamus küünib harva seesugustest fraasidest kõrgemale. Mingit analüüsi pole – on üldistused ja valikulised, kasulikud tsitaadid. Eksperti usutakse sõnast, sest see annab mõnusa tunde.

Nagu on hõlbus märgata, konstrueeritakse „siinsete venelaste“ kuvand laiade pintslitõmmetega, üldistuste kaudu. Vitriinivenelase tüüpiline artiklipealkiri: „Andrei Kuzitškin Eesti venekeelsete elanike suhtumisest uude valitsusse: vaevalt hullemaks läheb, aga kui läheb, kutsume Putini appi“. Üldistus on selles asjas esmane tööriist.

Siin on paslik meenutada Artemi Troitskit, muusikakriitikut, kes positsioneerib end kui Venemaa-eksperti ning keda serveeritakse kui „Putini režiimi kriitikut“ ja „Kremli köögipoole tundjat“. Juba kolm kuud pärast Eestisse kolimist 2014. aastal avaldas Troitski arvamusloo „Eesti riigi ja võimude peale solvunud venelastest on raske aru saada“, mööndes, et „Mu muljed on muidugi küllalt pealiskaudsed ja mitte lõplikud“. Kohapealsed venelased jagas ta viide gruppi, kellest üks on Solvunud – „Elavad ja töötavad Eestis, aga … maad eriti ei armasta ja võime vihkavad. Arvavad, et neid kiusatakse taga. Kohalikust ühiskonna- ja kultuurielust huvituvad vähe. Venemaa poliitikat toetavad tuliselt, Putinit jumaldavad“. Niisiis meie riiki ja valitsust mitte armastada (isegi kui nood selleks põhjust annavad), kuid sealjuures olla kultuurne ja Putini suhtes ükskõikne inimene on kohalikul venelasel võimatu.

Kusjuures, nagu autor kirjutab: „Lähedasi tuttavaid mul seda tüüpi inimeste hulgas ei ole“ – peamiselt olid need kaasreisijad „Tallinna ja Helsingi vahet sõitvatel laevadel“ ning Troitski vestlus nendega kulges nii: „Kui Eesti on teile vastumeelne, siis miks te ära ei sõida?“ – „Miks ma peaksin ära sõitma? Ma olen siin sündinud!“ Toon analoogilise üldistuse ka enda kõnelusest Troitskiga 2016. aastal (töötasin Postimehes ajakirjanikuna). Mina: „Öelda, et venelased ootasid [Venemaa] tanke, ma ei saa. Selliseid andmeid mul pole.“ Troitski: „No tere hommikust! Rääkisin siin mõnede poistega, uljad pöetud peadega noormehed ütlesid mulle, et nemad ainult ootavad signaali: „Hakkame eestlasi peksma!““

Üldista koos meiega, üldista nii nagu meie, üldista meist paremini

Vitriinivenelased viitavad sageli kommentaaridele vene portaalides, mis on ka mõistetav: anonüümsed kommentaarid on agressiivsed, jämedad, üldistamiseks mugavad. Ja lisaks rakendatakse need natsionalistliku asümmeetria teenistusse: rahvusülest probleemi – agressiivne kommentaarium või massimeedia mõju meelsusele – esitatakse asümmeetriliselt. Vitriinivenelane kõneleb ainult venelastest, aga eestlastest (ja ükskõik kellest veel) vaikib.

Kuzitškin on oma tekstis „Vahetevahel on mul häbi olla venelane“ (!) kirjeldanud, kuidas ta astus bussis vastu matslikule käitumisele („juhtum elust“). Andes endale aru, et tegelikult leidub matse kõikjal, suutis autor ometi täita ka funktsiooni 2. Jälgige, kuidas see täpselt käib: „[Saab öelda, et] lojustel ei ole rahvust. See on selline vaieldav küsimus. Esiteks … moraalseid värdjaid tuleb ette iga rahvuse seas. Teiseks saab juba sellest järeldada, et igal niisugustel värdjal siiski on rahvus. Ja ka oma tunnusjooned. Vene moraalsete värdjate tunnusjoon on põhjendamata agressiivsus, räige keelekasutus, täielik hoolimatus ümbritsevate inimeste suhtes ja matslus.“ Sõnadel „saab juba sellest järeldada“ puudub mõte: sellest, et igal värdjal on rahvus, ei saa kuidagigi järeldada, et selle värdja tunnusjooned on rahvuslikud. Sessamas tekstis: „Venelastel on teatavasti üks omadus, mis eristab meid paljudest teistest rahvastest – me oleme kole haleda südamega.“ (Braavo!) Toetutud on ka kirjutaja Moskva-sõprade „autoriteetsele“ arvamusele: „Kuule, Andrei, aga kuidas eestlased suudavad üldse neid kohalikke venelasi välja kannatada?“

Kuzitškini leidlikkus on tõeliselt rabav. Miks näiteks „kohalikud venelased“ ei armasta laulupidu? Sellele on banaalne vastus: vene natsionalistid üldse ei armasta eesti kultuuri. Kuid Kuzitškin teab, et see vastus on vastuolus funktsiooniga 1: natsionalistile ei tohi öelda, et natsionalism on halb. Halvad on kosmopoliidid. Ja ennäe: „Jah, meie, venelased, oleme õigusega uhked suure vene kultuuri üle … Kurbloolisus peitub ent selles, et tänapäeva vene inimene on juba loomult kosmopoliit. Ta on kaotanud autentsuse, sideme maaga. Samuti on katkenud side suure vene kultuuriga … Eestis elab samal ajal selline kultuur edasi … Putin … pakkus välja üheainsa rahvusliku idee: jõuda SKT poolest Portugalile järele ja minna ette. Mistõttu eestlaste kadestamine, kes on suutnud säilitada rahvusliku identiteedi, on veel üks kohalike venelaste ärrituse ja meelepaha põhjus.“ Siin on täidetud kõik kolm funktsiooni: hea natsionalism, halvad venelased, hea eestlasest lugeja, kes on säilitanud oma kultuuri.

Üldistused taandatakse „mentaliteedile“. Metlev ütleb: „Ei ole väga vale jutt vene mentaliteedi mõõdukamast materialismist võrreldes tüüpilise lääneliku suhtumisega. Ei ole väga kaugel tõest see, et kohalikud venelased põevad oma rippumist kahe väärtussüsteemi vahel.“ Kuzitškin tsiteerib mingit Venemaa eksperti: „See on meie geneetiline eripära – viibida otse mõistliku ja ebamõistliku piiri peal.“

Rahvusliku üldistamise tipu saavutab Makarov oma programmilises tekstis „Keeldun nimetamast rahvust“: „Kes räägib kogu aeg meedias diskrimineerimisest, kes kogu aeg vingub ja mustab Eestit, kes ähvardab meid uute rahutuste ja Venemaa sõjaväega? Jätan ütlemata, sest see ei oleks poliitkorrektne. Rahvuslik kuuluvus pole ju üldse oluline. Kuigi venekeelses meedias heidetakse Eesti riigile kogu aeg ette seda, et kultuuris ja riigiametites on vähe vene nimesid. Näiteks kaitseministeeriumis. Tõesti, ühes kohas vähe, mõnes teises aga palju. Aleksei Dressen, Viktoria Dressen, Deniss Metsavas, Pjotr Volin, Aleksei Vassiljev, Ilja Tihhanovski, Jevgeni Slavin, Dmitri Kozlov, Vladimir Kulikov… Mis ühendab kõiki neid inimesi? Riigireetmine, spioneerimine, mis veel? Ma ei ütle, mis veel, sest me ei tohi selliseid asju esile tuua … Nii et mitte kõik teatud rahvuse esindajad ei ole Eesti riigireeturid, kuid kõik Eesti riigireeturid on teatud rahvuse esindajad.“

Natsionalistliku kallakuga statistika on vitriinivenelase üldistustes omaette alaliik: „Meie venekeelses ruumis suhtutakse seksuaalvähemustesse ja tumedanahalistesse migrantidesse … palju skeptilisemalt kui eestikeelses ruumis“ (Makarov); „kohalikest venelastest toetab kooseluseadust ainult vähemus“ (Krištafovitš). Ei saa öelda, et see on vale: küsitlused on toimunud, tulemused on avaldatud. Häda on selles, et statistika ei fikseeri põhjuslikke seoseid, vaid korrelatsiooni: inimesed tunnusega A arvavad sagedamini, et X, kui seda teevad inimesed tunnusega B. Tunnused A ja B on varem ette antud – ning määravad tulemuse koordinaadisüsteemi. Sotsioloogid ei piirdu üksnes valikuga A ja B: nad vaatlevad, kuidas X-i suhtuvad mehed ja naised, noored ja vanad, vaesed ja rikkad, linna- ja maaelanikud… See, et kooseluseadust toetavad venelased vähem kui eestlased, ei tähenda üldse midagi. Milline on valimi demograafiline taust? Selle sotsiaalmajanduslikud näitajad? Kuidas on küsitletutel lood haridusega? Alles nende ja teiste faktorite analüüs võimaldab püstitada mingi hüpoteesi.

Natsionalisti jaoks selliseid faktoreid ei eksisteeri. Temal on ainult A ja B – venelased ja eestlased –, hüpoteesi asemel aga on tal fakt. Anname sõna Makarovile: „Eestlased on selles vallas paremini töödeldud ajudega ning selles mõttes palju tolerantsemad. Venelased vaatavad Kremli telekanaleid ja kuidas papp, nõnda ka kogudus.“

Aktivist Jevgeni Krištafovitš selliseid järeldusi ei tee. Kunagi iseloomustas teda radikaalsem retoorika, kuid viimastel aastatel pöörab ta „vene küsimusele“ vähem tähelepanu – ja isegi kaitseb hallipassimehi. Kuid edendab ka natsionalistlikku koordinaadisüsteemi. Krištafovitši maine vitriinivenelasena on tuntud nii ta vastastele kui ka kaasvõitlejatele: Makarov näeb „estofiil Jevgeni Krištafovitšis“ vastukaalu „estofoobidele“; Kuzitškin leiab, et „samamoodi minuga on venelaste silmis „usutaganeja“ Krištafovitš“. Vitriinivenelased toetavad üksteist: Troitski on kuskil öelnud, et kohalikku venekeelset pressi esindavad väärikalt kaks ajakirjanikku – Slava Kopõlkov ja… Andrei Kuzitškin.

Eriti ulmelised bõliinad

Krištafovitš ja Metlev on tähtsad veel ka kui näited „edukast integratsioonist“ – keelelisest, sotsiaalsest, ideelisest. Vitriinivenelased demonstreerivad kõrgendatud integreeritust. Nii on Metlev paavstist enesest püham eesti keele kaitsmise küsimuses. Ta kirjutab, et eesti keelt on vaja osata (sellele vaidlevad vastu vähesed), kuid „Keeleoskusest üksi aga ei piisa – kasutamise tagamiseks peab keel domineerima“. Mistarvis? Ja mis see õieti tähendab? Autor maalib portree ideaalsest kohalikust venelasest, seal keele domineerimisest juttu pole, on ainult keele valdamisest: „vene keelt emakeelena kõnelev, eesti keelt väga hästi valdav Eesti kodanik, kes jagab Eesti põhiväärtusi (vabadus, iseseisvus, demokraatia), tajub ennast Eesti kultuuri osana, samas on ühendatud vene kultuuriga, eristades seda ametliku Moskva ideoloogiast“. Ilus kirjeldus, kuid sealsamas kõrval nõuab Metlev visalt enamat, sealhulgas koolide üleviimist eesti keelele, kuigi keele võib ära õppida ka ilma haridust totaalselt eestistamata.

Mentaliteet ja geneetiline eripära on üks selgitus sellele, miks „kohalikud venelased“ ei käitu „normaalselt“. Teine on infosõda. Metlev on veendunud, et just selle pärast venelased ei usalda Eesti riiki: „Sotsiaalvõrgustikus levivad lood ja videod, ellusuhtumised, mis on omased Vene karmile reaalsusele ja mida kiputakse peegeldama Eesti reaalsusena – see on üks põhjus, miks vastavalt uuringutele on Eesti riigiasutuste usaldusväärsus venekeelsete seas eestlastega võrreldes alati oluliselt väiksem. … Riigi tegevusi ei usaldata, kuigi on täiesti selge, et Eesti riik ei ole võtnud oma ülesandeks rahvusvähemuste hävitamist.“

Ei pea just raketiteadlane olema, et jõuda mõtteni: asi pole „hävitamises“, vaid kodakondsuses, hariduse eestistamises, natsionalistlikus diskursuses. Kuid reaalseid probleeme vitriinivenelased ei näe. Nende funktsioon on luua illusiooni, mitte vabaneda sellest. Kuzitškin arvab, et „topeltkodakondsus võib ohustada Eesti riigi suhteid vene vähemusega“, otsekui ei saaks aru, et neid suhteid komplitseerib juba ammu kodakondsusetus. Juhtub ka, et autor ei arvesta löögi tugevust ette ja välja kukub midagi päris muinasjutulist: „Nii on vene diasporaa Eestis lakkamatus erutusseisundis, valmis astuma võitlusse oma poliitiliste ja majanduslike õiguste eest süveneva konkurentsi tingimustes“ (Kuzitškin); „eestlane“ olevat „Eesti venekeelse ruumi tabusõna“ (Makarov). Need on juba müüdid sellest vallast, mida Makarov ise – oma vastaste puhul – määratleb kui „eriti ulmelist bõliinat“.

Leidub ka teine strateegia – panna kõik ühte patta kokku ja kuulutada Kremli salasepitsusteks. Kuzitškin: „Loomulikult on Moskva ägeda propagandapealetungi põhisuund venekeelse elanikkonna seisund. Justkui kulunud plaadil keerlevad Eesti ja Venemaa inforuumis ikka ja jälle niisugused teemad nagu russofoobia, vene koolide diskrimineerimine, mittekodanike õiguste kitsendamine, Nõukogude sõduritele püstitatud mälestusmärkide hävitamine, eesti keele õppimise ja omandamise pealesundimine, venelaste assimileerimise poliitika.“ Lubatagu, need on eri teemad, mis erutavad eri inimesi erineval moel. Mida Kremli meedia ka ei räägiks, pole midagi imelikku selles, et kodakondsusetuse teema kõlab ikka ja jälle, „justkui kulunud plaadil“. See on probleem, mitte propaganda.

Tulen tagasi algusse, oma emotsionaalse reaktsiooni juurde Makarovi raamatule. See reaktsioon ei tee mulle au, kuid seda – ja teiste kohalike venelaste reaktsiooni „vitriinivenelastele“ – mõista ma suudan. Kujutage ette, et 1960. aastate USA-s kirjutab keegi token Black, et „justkui kulunud plaadil keerlevad Ameerika ja NSVL-i inforuumis ikka ja jälle niisugused teemad nagu mustanahaliste diskrimineerimine, valge rassism, segregatsioon, Ku Klux Klani populaarsus“. Milline mustanahaliste ameeriklaste reaktsioon sellele tekstile tunduks teile ülepingutatud? Näiteid ju oli. Tuntud afroameeriklane George Schuyler sõbrunes kommunismivastastega ja astus välja 1964. aasta kodanikuõiguste seaduse vastu, mis keelas rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise. Paljud afroameeriklased ei andnud Schuylerile kuni surmani kätt.

Sest et aidata kaasa rassismile, natsionalismile, kõigele sellele, mis lahutab inimesi, jagab neid eri sortidesse, sunnib ühtesid tundma ebaõiglast uhkust, teisi aga olgu või õiglast viha – on halb. Kollaboratsionism nagu igasugune mõistuse uni sünnitab koletisi. Aga kui selle peale mitte mõelda, on elul vitriinis kahtlemata omad eelised.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul

Eestis valmib igal aastal kümneid integratsiooniteemalisi uuringuid, mis erinevad oma meetodi, valdkonna, fookuse, ulatuse, kvaliteedi ja veel mitme aspekti poolest. Pidevalt üritame neist midagi uut välja lugeda – kas eestivenelaste suurenenud lõimumist Eesti ühiskonda ning seeläbi nende väiksemat diskrimineeritust ja tõrjutust või siis näiteks julgeolekuriski leevenemist. Kumb eesmärkidest on üllam, jääb igaühe otsustada vastavalt tema empaatiale ja veendumustele.
Uuringuid ja nende põhjal välja joonistuvaid tendentse on üksjagu, kuid valdav enamik integratsioonialaseid uurimistöid ei pööra tähelepanu ühele olulisele valdkonnale – pühadele.

Tundub kuidagi iseenesestmõistetav, et pelgame 9. mai paiku Georgi lintidega ja Vene lippudega ehitud autosid kaubanduskeskuste parklates ja koduhoovides (autor nagu ka ilmselt arvestatav osa lugejaid elab Tallinnas), ometi enamik nende autode omanikke ja reisijaid ei pane ju linti enda mantli külge ega hakka keset tänavat purjuspäi mürisevalt „Rossija!“ karjuma. Mõnele eestlasele torkab ehk toidupoe järjekorras seistes silma eriti rikkalik ja uhke kaubavalik mõne vene rahvusest külastaja korvis: kas põhjuseks on pereringis tähistatav juubel või miski muu? Sellesama toiduga läheb inimene koju, ja kuidas täpselt ta üht või teist püha tähistab, jääb meile suuresti saladuseks. Kui uusaasta ja 9. mai koos paari teise väikese erandiga kõrvale jätta, on pühade tähistamine sügavalt privaatne ja diskreetne.

Muidugi oleks ka selle uurimine keeruline: ideaalis võiks eestivenelaste pühi uurida mõni kaugelt maalt ja teistsugusest kultuuriruumist pärit antropoloog, kes oleks meie keskkonna suhtes maksimaalselt võõras. Samas, ühe pere- või sõpruskonna näitel on keeruline üldpilti maalida. Nii nagu integratsiooni-uuringutest ei joonistu välja „keskmine“ venelane, nii ei ürita ka siinne kirjutis teda määratleda. See tekst ei pretendeeri absoluutse tõe leidmisele ega anna ammendavat pilti eestivenelaste pühadest ja traditsioonidest. Parafraseerides kirjandusklassikat: kõik pühi tähistavad perekonnad sarnanevad üksteisega, iga perekond tähistab neid aga omamoodi. Tegemist on rõhutatult subjektiivse ja ebateadusliku käsitlusega. Küll aga usun, et isiklikud kogemused ja aastatepikkune elu kahe siinse rahvusrühma vahel annavad õigustuse mingid tähelepanekud kirja panna.

Võime pakkuda, et pühade tähistamist mõjutavateks teguriteks on eelkõige isiku religioossus, perekondlikud traditsioonid ja vanus. On ju lihtne: kas ülestõusmispüha on oluline? Kas perekonnas on kombeks vana aasta lõpul kokku saada? Kas inimene on suure osa elust elanud nõukogude ühiskonnas ja seega on harjunud näiteks 1. mai demonstratsioonidel käima, olgugi et neid ei peeta vanal kujul ligi kolmkümmend aastat? Muidugi on teisigi eeldusi. Näiteks osa mu emapoolseid sugulasi elab Venemaal Tšerepovetsi linnas, kus tegutseb maailma suurimaid terasetehaseid Severstal, ning üldistades võib tõdeda, et kogu linna tööturg ongi sellega otseselt või kaudselt seotud. Pole siis ime, et sellises linnas tähistatakse metallurgide päeva peaaegu sama suurejooneliselt kui 9. maid, aga saja kilomeetri kaugusel oblastikeskuses Vologdas ei tee keegi sellest väljagi. Niisiis mõne puhul loeb ka eriala või amet. Kui aga telekast tuleb õhtul armastatud staaridega kontsert ja terve nädala vältel näidatakse temaatilist toodangut, kas see mõjutab vaatajat? Ikka, nii et meediatarbimise harjumused mängivad samuti rolli. Kuidas on lood teiste keskkondadega peale perekonna? Miks eesti soost koolijütsid viivad õpetajale harvemini gladioole või nelke? (Muideks, esimesed sobivad eelkõige 1. septembriks ja teised kõlbavad pigem 8. märtsiks.) Uuringutest teame, et rahvuspõhised pole meil mitte ainult elamurajoonid või koolid, vaid suuresti ka töökohad: kui firmas (venelane ei ütle ju „ettevõte“, ikka „firma“) on kombeks naistele 8. märtsiks lilli tuua ja 23. veebruariks meestele sokke kinkida, mis sa ikka teed? Muidugi mängid kaasa.

Kolm kalendrit

Sellest põgusast sissevaatest saab järeldada, et eestivenelased elavad tihtipeale mitmes meedia- ja kultuuriruumis korraga (pole minu avastus). Seega kui tahame nende kalendrit vaadata, on meil tarvis lausa kolme. Eestis on üks rahvuspüha – 24. veebruar – ja 11 riigipüha. Seega, 12 lisapuhkepäeva aasta peale (isegi vähem, sest mõni langeb nädalavahetusele), millest suurem osa on kristlikud (2020. aastal 01.01, 10.04, 12.04, 31.05, 24.–26.12) või ajaloosündmuste põhised (24.02, 23.06, 20.08). Kui kõrvutada Vene pühade kalendriga, on pilt järgmine: religioosseid on vähem (01.01, 07.01), ajalookeskseid rohkem (23.02, 08.03, 09.05, 12.06 ja 04.11). Mõlemas riigis tähistatakse ka 1. maid, mis on vastavalt kas kevadpüha või kevad- ja tööpüha ning oma olemuselt ka ajaloosündmusega seotud, kuid mille nimes rõhutatakse kevade-elementi (ilmselt, et sotsialistlikest konnotatsioonidest lahti saada; kevadpühana tunti teda ka sõdadevahelises Eestis).

Omaette lugu on Venemaal jõuluvaheajaga – jaanuari esimene nädal on alati puhkenädal, 1.–6. ja 8. jaanuar on nn uusaastavaheaeg. Selle täpsem pikkus sõltub aga konkreetsest aastast ja sellest, mis nädalapäevadele langevad uusaasta ja jõulud. Nimelt „tõstetakse“ nädalavahetusele langevad puhkepäevad teisele kuupäevale, ehk siis lisandub mõni vaba päev, üldjuhul esmaspäev või reede, mille tulemusel inimestel tekib mitu korda aastas 3–11 päeva kestvaid vabu perioode. Näiteks 2020. aastal laupäevale ja pühapäevale langenud 4. ja 5. jaanuari puhkepäevad „liiguvad“ mõni kuu edasi ning kasutatakse esmaspäeval ja teisipäeval 4. ja 5. mail. Seega 2020. aasta maikuus puhkab Vene rahvas 1.–5. mail ja 9.–11. mail. Mõni päev ametlikku puhkust sinna juurde ja saab pea kaheks nädalaks kuurorti sõita! Kuna töörahvapüha on paljudel meelest ära läinud, kuid harjumus hinge tõmmata on alles, on selle perioodi kohta välja kujunenud ebamäärane mõiste maiskije (maikuised pühad). Samuti on kombeks korraldada valimisi või rahvahääletusi nõnda, et neid ei peetaks nädalavahetusel, vaid tööpäeval, mis sel puhul vabaks kuulutatakse. Kokkuvõttes, puhkepäevade arv Venemaal aastati kõigub, kuid kindlasti ületab Eesti näitajaid.

Nõukogude Liidu pühadekalendriga on keerulisemad lood: riigi eksistentsi jooksul muudeti seda korduvalt, nii uusi tähtpäevi lisades kui ka vanu välja jättes. Proovime siis vaadata meile tuttavamat ja elavaid eakaid rohkem mõjutanud stagnatsiooni-perestroika perioodi, ehk 1980. aastaid: 01.01, 23.02, 08.03, 01. ja 02.05, 09.05, 07.10, 07. ja 08.11. Mis on muutunud? Topelttähistamised on läinud veelgi pikemaks tänu nädalavahetusele langevate puhkepäevade ümbertõstmisele, lisandunud on jõulud, Brežnevi põhiseaduse vastuvõtmise päev (07.10) asendati Jeltsini põhiseaduse päevaga (12.06) ning oktoobripühade (07. ja 08.11) asemel on peetakse nüüd 17. sajandi sündmustest tuletatud ja venelastele endile kaunis arusaamatut rahvusliku ühtsuse päeva (04.11).

Siit ülevaatest on välja jäetud riiklikud tähtpäevad. Täpselt üks ühele kattuva staatusega pühi Vene ega nõukogude kalendris polegi, seega mainime ainult Eesti loetelu. Arvestatav osa (13-st tervelt 5) keskendub ajaloole: Tartu rahulepingu aastapäev 02.02, Eesti lipu päev 04.06, leinapäev 14.06, kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev 23.08, vastupanuvõitluse päev 22.09. Ülejäänud on seotud eri perekondlike rollide esiletoomise ja kultuuripärandi talletamisega (erandiks kolmekuningapäev 06.01 ja omavalitsuspäev 01.10). Nüüd, kui üldine pilt selge, vaatame mõningaid tähtpäevi lähemalt.

Soorollid ja pere

Üks mu strateegilise kommunikatsiooni alal töötav sõber jagas hiljuti pilti Instagramist: Eesti särgitootja venekeelne reklaam kutsus üles oma meest rõõmustama talle 23. veebruariks särki kinkides. 23. veebruar on meile tuntud Nõukogude armee aastapäevana, praegu tähistatakse seda Venemaal isamaa kaitsja päeva nime all. Kas särgitootja (või selle palgatud reklaamibüroo) pani natuke riigi ja ajastusega mööda? Sugugi mitte, 23.02 on venekeelses ruumis ammu minetanud esialgse seose sõjaväega ning muutunud n-ö mehe päevaks. Kombeks on õnnitleda ka neid „kaitsjaid“, kes polegi mundrit kandnud. Samal ajal näen sotsiaalmeediast, et paari- või sõpruskonna-sisene õnnitlemine on siis aktsepteeritav ka nende eestivene noormeeste puhul, kellel on läbitud ajateenistus Kaitseväes. Muide, sotsiaalvõrgustik VK.com võimaldab sümboolse summa eest osta virtuaalseid kingitusi – väikeseid pildikesi etteantud valikust – ja neid teise kasutaja seinale postitada. Seega, 23.02 paiku täituvad paljude venekeelsete meeste profiilid naiste poolt postitatud õnnitlustega tanki T-34 meenutavate pildikeste kujul. Kas selle taga on soov toetada Vene militarismi või uhkustada nõukogude minevikuga? Pole välistatud, kuid valdavalt ei mõtle inimesed selliselt: tegemist on kõigest soolist identiteeti rõhutava päevaga.

See, et just 23.02 kinnistus meestepäevana, pole ime – nõukogude koolis pöörati sellele tähelepanu, ja mis seal salata, ka 2000. aastatel ehk minu kooliajal oli Tallinnas vene õppekeelega koolis tüdrukutel kombeks poistele midagi kinkida. Venelased isegi viskavad nalja, et 23. veebruari kingituse edukusest sõltub see, mida naine omakorda kahe nädala pärast saab. 8. märtsil lillede kinkimine on meile kõigile tuttav. Koolil on siin vaat et tugevam roll – valdav enamik õpetajaid on ju teadagi kesk- või vanemaealised naisterahvad ja lillede mittesaamisele (post)nõukogude koolis võisid järgneda heal juhul süümekaid tekitavad pilgud või hullemgi „kättemaks“ madala hinde näol. Nõukogude Liit esitas end tihtipeale eesrindliku emantsipatsiooniriigina: kehtestati seal ju ühetaoline hääleõigus nii mõnestki vanast demokraatiast varem ja naiste tööhõive oli maksimumilähedane. Tõsi, naistepäeva võib vaadelda ka teatud indulgentsina – lisaks täispikale töönädalale (tänapäeva Eestiski on naiste tööhõive meestega pea sama) langeb suurem osa kodu ja lastega seotud toimetustest naiste õlgadele. Ju keegi tõesti usub, et kommipakk või lillekimp korra aastas teeb tasa kõik ülejäänud ebavõrdsused ja sigadused. Paradoksaalselt tahaksid seda uskuda ka paljud naised ise.

Natuke paremad lood on Eesti kahe riikliku tähtpäevaga – emade- ja isadepäeva tähistamine on sisse põimitud nii lasteaia kui ka kooli ellu. Ehk siis Eestis haridust omandav laps puutub suhtluskeelest sõltumata kokku mõlema tähtpäeva juurde käivate tegevustega. Sõltuvalt vanusest võib see olla joonistamine-kirjutamine vms ühistegevus, aga kindlasti on siin aastate vältel olnud muutusi selles suunas, et nende tähtpäevade tagasihoidlik tähistamine toimub samadel alustel nii eestlaste kui nooremapoolsete kohalike venelaste seas.

Need õiged jõulud

Pikem jada puhkepäevi Eesti kalendris on jõulude ajal. Eesti suurim religioosne kogukond on viimase rahvaloenduse ajal vastavasse lahtrisse märgitu järgi vene õigeusku – enamik kohalikke venelasi (ühes valgevenelaste ja ukrainlaste ning mõnede eestlastega). Vene kirik ja selle kohalik haru ehk täisnimega Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik peab oma pühi Juliuse kalendri järgi ja nii langevad ka jõulud 7. jaanuarile. Eestis sel päeval mingit ametlikku staatust pole, kuigi teatud areng on siin aset leidnud: näiteks peaminister Jüri Ratas on teinud venekeelseid videopöördumisi ja inimesi jõulude puhul tervitanud. Mitmed kohalikud aktivistid ja poliitikud on aga (seni tulutult) püüdnud taotleda ka nn õigeusklikele jõuludele puhkepäeva staatust. Mõnel aastal jääb 7. jaanuar koolivaheaja sisse ja siis on nii mõnelgi perekonnal ehk mugavam pühi pidada.

Jätame igaühe enda otsustada, kust algab usk ja lõpeb karjainstinktist johtuv rituaalis kaasa löömine: suurim osa venelastest üle terve maailma on ikkagi isiksustena kujunenud ateistlikus Nõukogude Liidus. Kirikul oli hilisnõukogude perioodil oluline roll ühiskondlike muutuste eest seisjana, kuid 1990. aastatest alates on Moskva patriarhaadi seosed Vene võimueliidiga üldteada: endised KGB teenistujad on järsku kirglikult usku pöördunud ja kiriku riigiga ühte kasvamine ametlikult küll endiselt ilmaliku Venemaa mis iganes eluvaldkonnas on ilmselge. Suurejoonelised ülestõusmispüha ja jõulude kirikuteenistuste teleülekanded president Putinil osavõtul ei jää ka siinsetel vene inimestel märkamata.

Kas see tähendab, et 24. detsembril venelane kirtsutab nina? Kindlasti mitte – kultuuriline keskkond ju on, nagu ta on, mh suure ingliskeelse maailma mõjutustega. Telekast vaatame ikka sarja „Home Alone“ filme ja tööd ei tee. Nii mõneski peres viib jõuluvana (või Santa või Ded Moroz?) lastele kingitusi just 25. detsembri hommikul. Tõsi, paljud eestivenelased peavad neid jõule pigem ilmalikuks kui kiriklikuks pühaks. Ja pole ime: teatud ametlikku laadi tseremooniad enamjaolt ateistlikus Eestis ikkagi toimuvad. Omaette tegur on füüsiline keskkond: jõuluehted ilmuvad linnapilti oktoobris ja võivad jääda sinna vabalt veebruarini välja, nii et pühadeaegset meeleolu jätkub kõigile ette ja taha.

Võidupüha kui ühendav jõud

Täiesti omaette koht pühade hierarhias on 9. mail ehk võidupühal. Teise maailmasõja või vene kontekstis Suure Isamaasõja inimkaotuste mastaap ei vaja kirjeldamist ega tutvustamist. Ometigi, selle päeva tähistamisel on keeruline ajalugu. Suurejooneliselt hakati võidupüha tähistama võidu 20. juubeli puhul ehk 1965. aastal, enne seda oli tegemist hariliku tööpäevaga. Selleks ajaks oli arvestatav osa veterane manalateele läinud, 20 aastaga oli peale kasvanud uus, ilma sõjakogemuseta põlvkond ning hakkas eriti aktiivselt kuju võtma ametlik sõjakultus, kus andsid tooni paatos ja heroism, igasugune inimlikkus aga jäi tagaplaanile. Muidugi valmib ka sel ajal raamatuid ja filme, kus üritatakse „päris“ tunnet edasi anda, kuid domineerib siiruse väljajuurimine ja asendamine ametlike loosungitega. Üle kogu Nõukogude Liidu kerkivad uued mälestussambad ja 9. mai paraadist saab Nõukogude ja hiljem Vene moodsa sõjatööstuse toodangu demonstratsioon, koolidesse aga tulevad oma kangelastegudest jutte vestma lahingukogemuseta veteranid.

Nüüdne Vene režiim on viinud selle absoluutse absurdi ja labasuseni: pidevalt jäävad pidulikes teleülekannetes kaamera ette Punasele väljakule kutsutud ilmselgelt liiga noored vanahärrad ja -daamid, kes on ennast kõikvõimalike medalite ja ordenitega ehtinud. Igal aastal lubab võim lahendada veteranide toetamise või neile elamispinna eraldamisega seotud mured, ning selmet vaoshoitult mälestada hukkunuid, keskendutakse vanast rivilaulust pärit loosungitele „Võime korrata!“ jms.

Omaette mure on sümbolitega. Kogu ametliku agenda kõrval on aeg-ajalt ka Venemaal tekkimas häid ja vajalikke rahvaalgatusi. Üks neist oli Georgi lindi kasutuselevõtt Suure Isamaasõja universaalse sümbolina ja teine Surematu polgu korraldamine. Mõlemad on tuttavad Eestiski, kuid siia jõudsid nad juba „ametlikke“ kanaleid pidi, ehk lintide levitamise ja polgu korraldamise taga on kas Venemaa Föderatsiooni saatkond Tallinnas või selle kaastöötajatest aktivistid. Tegelikult sai Surematu polgu ehk sõdinud ja hukkunud lähedaste mälestamine vastavale kodulehele sissekande tegemise ja enda sugulase väljatrükitud pildiga rongkäigus marssimise kaudu alguse paari sõltumatu ajakirjaniku siirast ideest. Tegemist oli tõepoolest hea algatusega, sest personaalne seos võimaldab kordades paremini sõjatragöödiaga suhestuda. Võim on aga aktsiooni korraldamise suuresti endale kaaperdanud. Näiteks tavapäraseks on saanud olukord, kus koolilastelt nõutakse sõjas osalenud sugulase pildi klassi toomist ja vanemad on vahel sunnitud kangelaslikku „vaarisa“ leiutama. Juba enne Surematu polgu liikumist olen sarnaseid lugusid kuulnud ka Tallinna venekeelsetes koolides õppinud eakaaslastelt: „järgmisel nädalal on võidupüha, teed ettekande oma suguvõsa panusest suurde võitu“. Loodetavasti on nüüdseks selliste õpetamismeetoditega tegelased pensionile läinud.

Venemaa Keisririigi ajast tuntud (näiteks Püha Georgi risti on pälvinud Mannerheim ja mõõga Laidoner) ning hiljem mitme eri autasu juurde kuulunud oranžmust lint on aegade jooksul kõvasti oma tähendust muutnud. Meie jaoks olulisel ajal oli see nii Suure Isamaasõja võidu medali (selle pälvisid pea kõik sõja lõpetanud nõukogude võitlejad ja hiljem figureeris sama kujundus ka võidu juubelimedalite lintidel) kui ka väljapaistva ja vapra lahingutegevuse eest antud Kuulsuse ordeni küljes. Alates 1960. aastatest oli lindi kasutamine levinud ka postkaartidel või plakatitel. Tänapäeval on see juurdunud kõigis eluvaldkondades ning rõiva- või toidupoest võib 9. mai paiku mustrit avastada ka sündmusega mitte just sobiva kauba kujunduselt, näiteks aluspesu või pulgakommi pealt. Eraldi tähelepanuväärne on lindi kasutuselevõtt Venemaa toetatud separatistide poolt Ida-Ukrainas alates 2014. aastast. See on loogiline, sest Ukraina riik on nii ametlikus liinis kui ka rahvateadvuses sildistatud fašistlikuks ja kuidas võitlust fašismiga ikka muudmoodi tähistada kui mitte lindiga, mis sümboliseerib võitu selle üle?

Siinkohal tekib küsimus, mis mõttega paneb enda kevadmantli või autoantenni külge Georgi lindi meie venekeelne kaasmaalane? Sõnumeid on erinevaid: mälestan hukkunuid, olen uhke suure võidu üle, olen uhke Vene sõjaväe ja selle lahinguvõime üle (olgu see tsaariaegne, nõukogude või eraldusmärkideta), tahan taskus rusika kokku pigistada ja eestlastele nende kohta kätte näidata? Universaalset vastust anda ei saa ja erinevalt mõnest ametkonnast või poliitikust ei kipuks ma kohe kõiki ennast lindiga ehtinud venelasi sildistama. Kindlasti on nende seas inimesi, kes elavad välja oma frustratsiooni. Kauge minevikuga uhkustamine on asendustegevus ja suuresti ainus, mida tänapäeva Venemaa pakub nii oma rahvale kui ka mujal elavatele rahvuskaaslastele: korra aastas on kõik muu teisejärguline ja Suur Võit primaarne. Jah, n-ö hästi integreeritud venelased pigem viivad kalmistule lilli ja mälestavad oma sugulasi ilma sellele küsitavaks muutunud sümbolitega tähelepanu tõmbamata. Kuid soov näidata enda ühtekuuluvust nii Suure Võiduga kui suure vene rahvaga, kandes linti Pronkssõduri juures Kaitseväe kalmistul, on ju kordades parem, kui oli tänavatel märatsemine sama mälestussamba ümberpaigutamise vastases protestis tosin aastat tagasi.

Kõik paraadile!

Ka Eestis peetakse paraade – 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeval kaitseväe ja 23. juunil võidupühal kaitseliidu oma. Kindlasti on tublisid vormikandjaid, kes neist sündmustest osa võtavad ja kodus eesti keeles ei suhtle. Samas mäletame, kui soojalt võeti sotsiaalmeedias vastu mõned aastad tagasi laineid löönud videopostitus, kus paraadil töötanud venekeelne päästja kommenteeris mööduvat tehnikat ja inimesi enda arust iroonilises võtmes. Suur skandaal, vallandamine, kohtuvaidlus – ja kibestunud endine päästja lööb nüüd kaasa kahtlaste aktivistide üritustel, mis pidevalt satuvad kaitsepolitseiameti huviorbiiti.

Kaitseliidu paraad toimub suvel paljudele suhteliselt arusaamatu väärtusega päeval ning jääb lihagrillimise ja õllejoomise kõrval paratamatult tagaplaanile. (Eksperimendi korras võite oma tuttavatelt uurida, mis asi on Landeswehr, kus asub Võnnu ning kummal päeval on õieti jaanipäev ja võidupüha.) 24. veebruar see-eest on eriti EV100 pidustustega seonduvalt paarist kandvast ja kümnetest väikestest sündmustest koosnev päev, mis paratamatult jõuab igasse Eestimaa nurka. Kaitseväe paraad on toimunud ka Narvas (mida nii mõnigi analüütik võis pidada Venemaa provotseerimiseks). Paraadi korraldamine on keeruline ettevõtmine ning selle omamoodi armee ideaalseisundi kaasahaaravaks tegemine osalejatele, kohapealsetele pealtvaatajatele ja kodudiivanil kaasaelajatele on paras pähkel. Isegi kui kasutada viisakamaid sõnu, kui kasutas eespool mainitud endine päästeametnik, siis on paratamatu, et kohalik venelane võrdleb vabariigi aastapäeva paraadi ühe sootuks teise kategooria omaga, mis toimub 9. mail Moskvas. Aastapäevaparaadi koos mõne venekeelse ohvitseri kommentaaridega kannab üle ka telekanal ETV+ ja selle vaatajanumbrid on äärmiselt tagasihoidlikud.

Kas see tähendab, et peaks käega lööma? Või välja töötama sootuks eraldi arengukava, et just venekeelsete elanike seas paraadi vastu huvi äratada? Kindlasti mitte. Küll aga võiks kunagi mõelda toimumiskoha või selle ülesehituse muutmisele. Näiteks rohkem inimesi ja vähem ajale jalgu jäänud tehnikat mõjuks ka telepildis paremini. Sel aastal jagas kaitsevägi paraadil väikseid Eesti lippe – kindlasti haarati neid hea meelega kaasa. Kui me tahame, et see lipp jõuaks iga eestimaalase koju (ja kasvõi oleks seal kõrvuti mõne teise riigi sümboliga), siis peame neid ise riigiasutustena ja kodanikuühiskonnana inimestele andma.

Söök ja jook ühendavad

On siis üldse midagi, mis meid ühendab ja kus pole suurvene šovinismi või Kremli karvast kätt? Aga muidugi on! Selleks on kaks pika ajalooga päeva, mille tähistamise juurde käib korralik söögilaud koos ilmale vastava joogivalikuga. Mõtlen siinkohal jaanipäeva ja uut aastat. Jaanipäev (okei, šašlõkisöömisega alustame ikkagi võidupüha ehk 23. juuni õhtul) on täiesti universaalne ja rahvusteülene. Tõsi, seltskonnad püsivad ehk pigem omaette, kuid talud ja daatšad on rahvast täis ning igalt krundilt kerkiv grillitud liha lõhn on sama, vaid muusika natuke erineb. Kohalikus vene keeles on jaanipäeva tähistamiseks käibel lausa kaks mõistet: neutraalne Ivanovka (tuletatud jaanipäevast ehk Ivanov den’ist) ning veelgi kõnekeelsem, pigem meemides ja hashtag’idena kasutatav Jaani-pjani (mida võiks tõlkida kui „purju-jaani“ vms).

Uusaasta on muidugi aasta suurim pidu, lõpp ja algus, korraga arusaadav kõigile ideoloogiatest või põlvkondadest hoolimata. Kui okupatsiooniaegses Eestis oli jõulude tähistamine omamoodi väike protest režiimi vastu, siis venelastel omandas uusaasta põhipüha staatuse. See on ainult vähesel määral ametlik (presidendi tervitus), kuid enamjaolt ikkagi privaatne. Omapärasest filmivalikust (vene kanalid näitavad siis alati 1976. aasta draamat „Saatuse iroonia“, mille tegevus leiab aset 31. detsembril) või söögilauast ei hakka pikemalt jutustama. Tõsi, riigipea tervitusega on keerulisemad lood – president Kaljulaid esineb ju nüüd oma kõnega Vabaduse väljakul otse-eetris ning selle korrektne tõlkimine vene keelde on üksjagu keerulisem võrreldes ettesalvestatud pöördumisega. Ajavahe Moskvaga ja ligi kolmandikuga Venemaast sobib hästi, et klaase kahel korral kõlistada, alustades seega tund aega varem, kl 23:00. Väline vaatlus Tallinna kesklinnas ja luureandmed Lasnamäelt kinnitavad, et kella üheteistkümne paiku kõlavad ilutulestikud on viimastel aastatel ikka tagasihoidlikumaks läinud ning peamine paugutamine käib pigem keskööl.

Kokkuvõtteks

Pühadesse suhtumine sõltub eri teguritest ja ei pruugi näidata lojaalsust ühe või teise riigi suhtes. Kui Venemaa ja nõukogude pühadekalendrid suuresti kattuvad, siis Eesti riigipühade või riiklike tähtpäevade seast leiame suhteliselt vähe universaalselt aktsepteeritavaid pühi – need on peamiselt perekondlike ja soorollidega seotud päevad. Sealjuures on Eesti kalendris üllatavalt palju religioosse taustaga pühi, olgugi et peame end Euroopa suurima ateistide suhtarvuga ilmalikuks riigiks. Arvestades, et lisaks privaatsfääris toimuvale üritavad riigid oma agendat inimesteni viia meedia ja avalike ürituste korraldamise kaudu, muutub kohalik venelane väga tiheda konkurentsi objektiks. Temale arusaadavamad pühad on seotud eelkõige Venemaaga, kuigi häid tendentse on näha ka Eesti pühade aktsepteerimisel. Eelkõige just depolitiseeritud pühad võetakse oluliselt paremini vastu.

Riikidevahelised võrdlused ning pidev siinse ja sealse pildi kõrvutamine on paratamatu. Seda tingib nii meediamaastik (täpsustan, et tegemist pole üksnes vanemaealiste televaatamisega, vaid ka noorematele mõeldud YouTube’i või Instagrami venekeelse sisuga), suur ühine venekeelne kultuuriruum ja sidemed arvukate sugulastega teisel pool piiri. Oma panuse inimeste valikutesse annab haridussüsteem ning see, mida ja kuidas tähistama hakatakse, võib mõnel puhul sõltuda õpetaja meelsusest ja oskusest lapsi ja noori innustada. Vastuoluliste sümbolite kasutamine võib mõjuda ühtaegu nii Eesti-kriitilise trotsi kui ka vene ajaloomälu jagamise žestina ning sel võib olla tähendusi rohkem kui üks. Teisisõnu, Georgi lindi ja sinimustvalge rahulik eksistents teineteise kõrval polegi nii võimatu, kui esmapilgul tundub. Peamine, et inimesed saaksid neid lippe/linte ilma suure vaevata ja oskaksid neid näiteks autosse või kodus raamaturiiulile panna. Kui aga Eesti lippe piisavalt ei jagata ja Georgi lintide sissetoomist üle piiri pigem ei lubata, tekib tühjus ja inimese enesemääratlus tugineb suuresti meedia toodetud pildile, kus Eesti pool jääb võimete poolest alati Vene meediatööstusele alla. Ei pea iga hinna eest inimesi sundima omaks võetud traditsioonidest lahti ütlema, küll aga saavad eestivenelased oma niigi kirjut kalendrit täiendada arvukate Eesti pühade aktiivsema tähistamisega. Koos vanade põlvkondade lahkumisega hakkavad tooni andma nooremad, kelle maailmapildis eksisteerib paralleelselt vägagi erineva sisu ja sõnumiga pühi.

Käesolev artikkel arutleb eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevuste üle Tallinnas – mida need tähendavad ning mida oodata tulevikult. Keskseks mõisteks on sealjuures elukohaerinevuste ulatus (elukohasegregatsioon) ehk kuivõrd sarnastes või erinevates elukohapiirkondades Eesti kahe peamise keelerühma esindajad elavad. Otsin eluasemeerinevuste näitel vastust küsimusele, kuivõrd juhib Tallinna arenguid turg ning kuivõrd linnaelanike ja -juhtide nägemus sellest, milline võiks tuleviku Tallinn olla.

Elukohaerinevuste ulatus on oluline ühiskonna/linna lõimitust ja sidusust iseloomustav mõõdupuu, sest samas asumis elamisel on kaks olulist eeltingimust. Esiteks peavad eri emakeelega inimeste elukohaeelistused olema sarnased. Teiseks peavad olema võrdsed ka sissetulekud ehk ei tohi olla emakeelepõhiseid erisusi tööturul. Elukohaerinevuste ehk segregatsiooni mõiste on saanud ühiskonnas negatiivse varjundi ning seondub eraldatuse ja probleemidega. Akadeemilises kasutuses on segregatsioon aga neutraalne mõiste, mis viitab lihtsalt sellele, kui suur on uuritavate rühmade elukohaerinevuste ulatus, praegusel juhul siis eesti ja vene emakeelega inimeste elukohtade jaotuse erinevus Tallinnas.

Rühmade ruumilist paiknemist mõõdetakse kõige sagedamini eraldatuseindeksiga (dissimilarity index), mille väärtused ulatuvad nullist sajani. Kui indeksi väärtus oleks null, oleks rühmade jaotus elukohtade vahel sama, st igas Tallinna asumis oleks eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal täpselt sama suur nagu Tallinnas tervikuna. Kui indeksi väärtus oleks 100, siis elaksid igas asumis vaid ühe keelerühma esindajad, st osas Tallinna asumitest elaksid ainult eesti ja osas asumitest ainult vene emakeelega inimesed. Seega on tegemist pideva tunnusega, mille tegelikud väärtused ei paikne äärmuste lähedal, vaid jäävad vahemikku 20 kuni 70, ulatudes harva üle 50. Indeksi kõrged väärtused on iseloomulikud väga tugevate rühmadevaheliste eraldusjoontega linnadele, näiteks suurtele USA ja Lõuna-Ameerika linnadele. Indeksi väärtuse arvuline tõlgendus on lihtne: see näitab, mitu protsenti ühe või teise rühma esindajatest peaks elukohta muutma selleks, et mõlema rühma osakaal oleks igas asumis täpselt sama suur nagu linnas tervikuna. Näiteks kui eraldatuseindeksi väärtus on 50, peaksid kas pooled eesti või pooled vene emakeelega inimesed kolima mõnda teise Tallinna asumisse, et nende osakaal oleks igas asumis täpselt sama suur kui Tallinnas tervikuna.

Keskendun artiklis Tallinnale, mitte Eestile tervikuna, mitmel põhjusel. Esiteks on Eesti eri piirkondi omavahel keeruline võrrelda, sest neis on eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal väga erinev. Samuti erinevad piirkonniti eluasemeturg, koolid, majanduse struktuur jne. Teiseks on Tallinn huvitav seetõttu, et pealinna elanikud jagunevad emakeele alusel kaheks peaaegu võrdse suurusega rühmaks. Seega, kui elukohaerinevusi Tallinnas ei oleks, oleks igas Tallinna asumis – aga ka igas Tallinna ettevõttes, igas Tallinna koolis ja igas Tallinna vaba aja veetmise kohas – pooled inimesed eesti ja pooled inimesed vene emakeelega ning erinevuseindeksi väärtus oleks null. Tallinn on ühtne eluaseme- ja tööturg ning vähemalt teoreetiliselt oleks võimalik, et iga korter, iga töökoht ja iga kool on eesti ja vene emakeelega inimestele võrdselt kättesaadavad ehk sissetulekute ja eelistuste erinevuse puudumise korral eri emakeelega inimeste vahel olekski eraldatuseindeksi väärtus null.

Seega näitab elukohaerinevus rühmade jaotust. Kui indeksi arvuline tõlgendamine on lihtne, siis sisulise tõlgendamisega on asjad oluliselt keerulisemad. Nagu eespool tõdesin, pannakse sageli võrdusmärk „elukohaerinevuse“ ja „probleemi“ vahele ning mida suurem on elukohaerinevuste ulatus, seda suuremaks peetakse ka probleemi. Selline lähenemine on siiski lihtsustatud, sest üks elukohaerinevusi tekitav mehhanism on sarnaste inimeste tõmbumine. Sarnaste tõmbumine on inimestevahelises suhtluses väga tavapärane käitumismuster, sest omasugustega – olgu siis keele, kultuuri või mõne muu tunnuse alusel – on sageli kõige lihtsam suhelda. Võtame sellise näite. Kui tuppa siseneb kultuurihuviline inimene ning toas on üks kultuurihuviline inimene ja üks spordihuviline inimene, leiavad kultuurihuvilised inimesed suure tõenäosusega (kuigi mitte ilmtingimata) lihtsamalt ühise keele. Ameerika majandusteadlane Thomas Schelling näitas oma dünaamilise segregatsiooni mudelis, et isegi väga väike omasuguste eelistamine võib kiirelt kasvada väga ulatuslikuks elukohaerinevuseks, ehk siis meie näite puhul ajavad kultuurihuvilised omi asju ja spordihuvilised omi asju.^[1] Sarnaste inimeste tõmbumise varjukülg on seega tahtmatu erinevate inimeste tõukumine, mis on oma olemuselt diskrimineerimine.

Tallinna esimene võimalus on jätkata täpselt nii nagu seni – ehk teha mitte midagi. See tähendab, et eesti ja vene emakeelega inimeste paigutust mõjutaksid pelgalt turupõhised protsessid. Selle lähenemise taga on mõtlemisviis, et see, mis meid siia tõi, viib ka edasi. Nimetame seda kõikvõimsa turu valikuks.

Kaks järgmist arenguteed eeldavad suuremal või väiksemal määral sekkumist elukohaerinevuste tekkemehhanismidesse ehk nende taga on mõtlemisviis, et see, mis meid siia tõi, ei pruugi olla parim tee edasiminekuks.

Teine võimalus on sekkumine eraldatuse vähendamiseks. Seda arenguteed toetavaks argumendiks on, et Eesti riigi poliitika tähtsustab lõimumist ja sidusat ühiskonda ning see stsenaarium tähendaks sellise mõtlemise kandmist linnaruumi – eesmärgiga vähendada eesti ja vene emakeelega inimeste koondumist kindlatesse Tallinna asumitesse. Nimetame seda sidusa ühiskonna valikuks.

Kolmas võimalus on täpselt vastupidine eelmisele ning seab sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise. Linnad on läbi ajaloo olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja rahvuslikult kirjud. Ka Eestis panid linnade tekkele aluse teised rahvusrühmad, mitte eestlased, ning see stsenaarium käsitleb kultuuride kirjusust võimaluse, mitte probleemina. Nimetame seda erinevus-rikastab-valikuks.

Kõikvõimas turg

Eesti viimase kolme aastakümne arengut on iseloomustanud suur turuusk. Usk turgu on suur ka paljudes teistes Ida-Euroopa riikides. Nii on linnades toimuvate muutuste iseloomustamiseks võetud kasutusele kolm märksõna: korteriomanike ühiskond (super homeownership society), ma-ise-ilu-tegija põhimõtetest lähtuv tegutsemine (do-it-yourself urbanism) ning arendaja juhitud linnade areng (investor urbanism).^[2] Loomulikult on nende nähtuste ulatus ja iseloom eri linnades ja riikides erinev, kuid esindatud on nad kõik, ja Tallinn pole selles osas erand. Nõukogude plaanimajanduse tingimustes juhiti linnade arengut keskselt, kuigi ka siis oli tegelikult ettevõtete roll linnade ruumilise arengu kujundamisel märkimisväärne. Mida tähtsam tööstusettevõte, nende seas troonimas suured sõja- ja rasketööstuse ettevõtted, seda suurem oli ka selle sõnaõigus nõukogudeaegse linnaruumi kujundamisel. Kuid linnade planeerimine oli siiski keskselt korraldatud.

1990. aastatel liikus pendel teise äärmusesse nii ideoloogilistel kui ka pragmaatilistel kaalutlustel. Ideoloogilistest kaalutlustest lähtuvalt sooviti tõmmata selge piir plaanimajanduslikust minevikust pärit mõisa-köis-las-lohiseb mõtteviisiga ning tõsta esile omanikutunnet ja -vastutust. Pragmaatilised kaalutlused seondusid aga avaliku sektori vaesumisega. Olukorras, kus nappis rahalisi vahendeid isegi politseiautodele kütuse ostmiseks, oli lihtsam avaliku sektori suurim kuluallikas, elamud, inimestele üle anda. Ida-Euroopa riigid on korteriomanike osakaalu järgi maailma riikide esireas ning Eesti ja Tallinn alluvad samale mustrile. Ka sellistes liberaalse turumajandusega riikides nagu USA on korteriomanike osakaal oluliselt väiksem. Korteri haldamisel on Eestis samuti mindud teed, kus suur roll on korteriomanikel ja nende moodustatud ning üldjuhul ühte maja hõlmavatel korteriühistutel. Olemasoleva elamufondi korteripõhine uuendamine on senini väga levinud, mida nimetataksegi ma-ise-ilutegija põhimõtetest lähtuvaks tegutsemiseks. Visuaalselt väljendub see kõige selgemalt majade fassaadidel, kus silma jääb korteriomanike individuaalne käekiri akende ja rõdude korrastamisel. Uute elamute ehitamine käib aga arendajate soovide kohaselt ning seda on hakatud nimetama arendaja juhitud linnaarenguks. Ajaga on olukord siiski muutunud. Näiteks linnaplaneerimisamet on renoveerimisprojektide ehitamisel seadnud ranged nõuded rõdude ühetaoliseks ehitamiseks ja kommunaalamet toetab supergraafiliste lahenduste loomist kortermajade tummseintele.

Ebaühtlane olemasoleva elamufondi uuendamine ning arendajate juhitud uuselamuehitus on tekitanud suured erinevused pakutava elamispinna kvaliteedis. Kuigi nurinat jagub ka uute majade ehituskvaliteedi üle, on nii uute kui ka täielikult uuendatud väikekortermajade maine korteriostjate seas oluliselt kõrgem kui nõukogudeaegsetel korteritel. Kõige madalamalt hindavad ostjad seejuures 1970. ja 1980. aastatel ehitatud modernismi kõrgaja kortereid. Kuna 1990. aastatel kasvas Eestis ka sissetulekute erinevus ning eesti emakeelega inimeste edenemine Tallinna tööturul on olnud kiirem võrreldes vene emakeelega inimestega, on tulemuseks elukohaerinevuste märgatav kasv. Uute ja uuendatud majade elanike seas on üleesindatud eesti emakeelega inimesed, 1970. ja 1980. aastatel ehitatud majade elanike seas on üleesindatud vene emakeelega inimesed. Selle tulemusena on kasvanud ka eesti ja vene emakeelega inimeste vahelise elukohaeraldatuse indeksi väärtus: 1989. aastal olid indeksi väärtus 31 ja 2019. aastal 44.^[3] Teisisõnu, 1989. aastal oleks pidanud ligi kolmandik eesti või vene emakeelega inimestest elukohta vahetama selleks, et mõlema rühma jaotus Tallinna asumites oleks sarnane; 2019. aastal oleks samasuguse tulemuse saavutamiseks pidanud elukohta vahetama aga juba ligi pooled eesti või vene emakeelega inimesed. Suurimad muutused toimusid 1990. aastatel, ent need jätkuvad kahanevas tempos tänaseni.

Toimunud nihked saavad veelgi paremini selgeks, kui vaatame muutusi linnaosade kaupa. Ilmneb, et 1989. aastal oli enamikus linnaosadest eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal lähedane linna keskmisele, kõikudes 40% ja 60% vahel. Erandiks olid vaid kaks kõige väiksema elanike arvuga linnaosa, Pirita ja Nõmme, kus eesti emakeelega inimesed olid suures ülekaalus. 2019. aastaks on olukord aga põhimõtteliselt muutunud ning Tallinnas on tekkinud selge eesti emakeele ülekaaluga ja selge vene emakeele ülekaaluga linnaosad. Loomulikult on linnaosade sees suuri erinevusi, samas rühmituvad linnaosad toimunud muutuste alusel omakorda veelgi suuremateks piirkondadeks.

Vene emakeelega inimesed on 30 aasta jooksul koondunud Lasnamäele. Suht-arvudes väljendatuna elas 1989. aastal Lasnamäel iga kolmas vene emakeelega tallinlane, 2019. aastal aga juba ligi iga teine Tallinna vene emakeelega inimestest. Ühtlasi kasvas vene emakeelega inimeste osakaal kõigist Lasnamäe elanikest samal ajal 64%-lt 75%-ni. Muutused on toimunud ka Lasnamäe sees. Vene emakeelega inimeste osakaal on märgatavalt kasvanud just kesklinnast kaugemale jäävates asumites.

Teine linnaosa, kus vene emakeelega inimeste osakaal on kasvanud, ja seda veelgi kiiremini, on Pirita. Nõukogude ajal oli iga kümnes Pirita elanik vene emakeelega, täna aga iga neljas. Vene emakeelega inimeste endi seas toimub seega ka eraldumine jõukuse alusel: jõukamad pered kolivad Lasnamäelt ära, sageli eramajja, kuid jäävad samasse linna piirkonda ehk Piritale ning samuti Muuga piirkonda väljaspool Tallinna piire.

Seega on vene emakeelega inimeste osakaal laias plaanis kasvanud eriti kiiresti Tallinna idapoolsetes piirkondades.

Täpselt vastupidine suundumus on iseloomulik Kesk-Tallinnale ehk Kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosale. Neis kolmes linnaosas elas nõukogude aja lõpus enam vene emakeelega inimesi (38%) kui Lasnamäel (33%), tänaseks on aga Kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kristiine kolme linnaosa elanike seas vene emakeelega inimeste osakaal langenud neljandikuni. Vaid Kopli poolsaare ots on veel endiselt suure vene emakeelega inimeste osakaaluga, aga ka seal toimuvad elamute suurarendused hakkavad varem või hiljem muutma elanikkonna rahvuslik-keelelist koosseisu. Teisisõnu kasvab eestlaste osakaal Kesklinna linnaosas ja Kesklinna linnaosaga piirnevates asumites, seda nii Põhja-Tallinna, Kristiine kui vähesemal määral ka Lasnamäe suunal.

Kolmanda suurema tingliku linnapiirkonna moodustab Lääne-Tallinn, kus tervikuna ei ole eesti ja vene emakeelega inimeste osakaal viimase 30 aasta jooksul oluliselt muutunud. Samas on huvitavaid nihkeid ka selles piirkonnas. Astangul on vene emakeelega inimeste osakaal suurim, ulatudes üle 70%. Üle 50% on kasvanud vene emakeelega inimeste osakaal ka Haaberstis. Suurem on aga eristumine eramajade piirkonnas. Sarnaselt Piritale näeme vene emakeelega inimeste osakaalu kasvu Kakumäel, samas kui Nõmmel on kasvanud eesti emakeelega inimeste osakaal ning vene emakeelega inimesi elab seal vähe.

Seega on turg oma nähtamatu käega jaotanud eesti ja vene emakeelega inimesed Tallinna eri piirkondadesse. Erinevuseindeksi märkimisväärset kasvu aga tulevik tõenäoliselt kaasa ei too. Nagu öeldud, indeksi väärtuse kasv üle 50 on pigem erandlik. Samuti näeme, et vene emakeelega inimeste koondumine Lasnamäele on olnud väga ulatuslik ning elukohaerinevuste edasiseks kasvuks peaksid eesti emakeelega inimesed linnaosa täielikult hülgama. See pole aga kuigi tõenäoline, sest ka linnaosa ise pole ühetaoline ning Lasnamäe kesklinna, Kadrioru ja Ülemiste linnaku vaheline osa, sh uuele elule äratatud Pae pargi piirkond, on elamispiirkonnana väga atraktiivne. Jõukamad vene emakeelega inimesed omakorda valguvad teatud määral eramajade piirkondadesse, Piritale ja Kakumäele. Ainus suurem piirkond, kus vene emakeelega inimeste ülekaal võib veel potentsiaalselt kasvada, on Väike-Õismäe, kuid seal elab juba oluliselt vähem inimesi kui Lasnamäel ning seetõttu ei ole Väike-Õismäel toimuvate muutuste mõju elukohaerinevustele Tallinnas võrreldav Lasnamäe mõjuga.

Sidus ühiskond

Teine võimalus on sekkumine eraldatuse vähendamiseks ning kuigi käesoleva arutelu keskmes on Tallinn, on suur hulk sekkumise meetmeid pigem riigi kui linna võimuses. Eesti senised lõimumisalased tegevused on keskendunud eesti keele õppele. See on mõistetav, sest eestlaste kultuuriline identiteet on väga tugevalt seotud eesti keelega ning eesti keele oskust oodatakse kõigilt Eesti püsielanikelt. Eesti keele oskus on oluline ka funktsionaalses mõttes, sest riigi sees on asjaajamine lihtsam, kui kõik püsielanikud valdavad ühte keelt. Lõimunud ja sidus ühiskond on siiski midagi enamat kui riigikeele oskus ning hõlmab kultuuri tundmaõppimist, ühtse riigiidentiteedi kujunemist ja koos toimetamist, sh koos õppimist, töötamist ja vaba aja veetmist, samades piirkondades elamist, kooselusid, sõpruskondade ja suhtlusvõrgustike teket jne. Eraldatud kogukonnas eesti keelt õppides ei teki ikkagi ühiseid suhtlusvõrgustikke ega isegi ühist inforuumi ning ka keeleõpe ise pole isoleerituna sama tulemuslik kui õpitava keele kandjatega aktiivselt suheldes.

Nagu juba tõdesin, võib emakeele alusel tekkinud elukohaerinevusi käsitleda kui lõimumise mõõdupuud. Seda aitab paremini mõista nõiaringi metafoor, mis seob omavahel tervikuks elukoha, töökoha ja haridustee. Nõiaring saab alguse lapse sünniga. Laps sünnib ja kasvab üles seal, kus elavad tema vanemad. Vanemate elukoht määrab ära naabrilapsed ning kooli, sest koolid on piirkonnapõhised ja kiretu arvuti algoritm seob lapse kodule lähima kooliga. Seega mõjutab kodu paiknemine laste sõprade kujunemist ja „koolivalikut“. See on nii enamikus riikides, Eestis lisandub sellele omakorda eesti ja vene keelel põhinev paralleelne haridussüsteem, mis algab juba lasteaiast. Vene koolides on küll eesti keele õpe muutunud oluliselt paremaks, olemas on keelekümblusklassid ja gümnaasiumis on suur hulk aineid eesti keeles, aga lapsed õpivad ikkagi eraldi koolides ning omavahel kokku ei puutu.

Edukuse tööturul tagavad kool, haridus, aga ka tuttavad ja sõbrad, sest väga paljud töökohad saadakse endiselt tuttavate abil, seda ka sellistes väga võrdsetes ühiskondades nagu Rootsi.^[4] Eesti ja vene emakeelega inimeste tegevusalade erinevused on seetõttu tugevalt seotud ka rahvuslik-keelelise jaotumisega Eesti haridussüsteemis. Tööturuedukus omakorda mõjutab valikuid eluasemeturul. Veelgi enam, kodu ostmisel mõjutab maksevõimet mõlema paarisuhtes oleva inimese sissetulek. Nii on keskmise vene emakeelega pere võimalused eluasemeturul oluliselt kesisemad kui keskmisel eesti emakeelega perel. Kodu valik mõjutab taas laste haridusteed, toimub põlvkonnahüpe ning nõiaring sulgub.

Loomulikult on nõiaring suur üldistus ning selle sees toimub mitmeid erisuunalisi protsesse, paarid tekivad, lagunevad ja moodustuvad kärgpered, töökohad muutuvad, haridustee edenedes muutub lapse jaoks tema elukoht järjest vähem oluliseks jne. Kuid abi suure pildi mõistmiseks pakub nõiaring siiski. Veelgi enam, nõiaringi sees võivad toimida teisedki erinevusi võimendavad tegurid. Näiteks võivad vanemad hakata valima elukohta kooli alusel, kus nad soovivad, et nende laps õpiks. See võib tuua vene emakeelega peresid lähemale vene õppekeelega lasteaedadele ja koolidele ning eesti emakeelega peresid neist eemale tõrjuda. Just põhirahvuse kaks käitumisviisi – väljakolimine vähemuste suure osakaaluga elukohtadest ja suure vähemuste osakaaluga elukohapiirkondade vältimine – on sageli eluasemeerinevuste tekke põhjuseks kultuuriliselt mitmekesistes linnades.^[5] Ning sellised käitumisstrateegiad on kõige tavapärasemad lastega perede seas.

Sidusa ühiskonna arengutee eeldab esimese sammuna sissetulekute erinevuse vähenemist, mida mõõdab Gini indeks. Selles osas on riiklik sekkumine maksupoliitika vallas aidanud viimastel aastatel kaasa sissetulekuerinevuste vähenemisele. Seega on üks kahest elukohaerinevusi tekitavast tegurist – sissetulekute erinevused ja eelistused – muutunud vähem oluliseks. Kui eluase on lõimumise mõõdik ja tööturg lõimumise elluviija, siis kool on lõimumise käivitaja. Seni kui lapsed jagatakse emakeele alusel erinevatesse koolidesse, jäävad erinevused rahvusrühmade vahel püsima. Kuidas korraldada Eesti haridussüsteem nii, et see aitaks kaasa sidusa ja lõimunud ühiskonna tekkele ja selle kaudu tööturu- ja eluasemeerinevuste vähenemisele, on lahendust vajav võtmeülesanne. Tööturumeetmed hõlmavad valdkondi alates hõivatuse määrast ja lõpetades tegevusalade erinevuse vähendamisega emakeele alusel.

Lõimumise vaatenurgast on oluline ka see, mida tehakse vabal ajal, kas tegevused on pigem keele- või huvipõhised ja kus need tegevused toimuvad. Mõned vaba aja tegevused on väga eraldavad. Tuntud näide on see, et linnad on kultuuriliselt ja ruumiliselt kõige enam jagunenud pühapäeva hommikul, kui inimesed on kirikus. Paljud vaba aja tegevused, näiteks sportimine ja spordivõistlused, toovad aga inimesed kokku sõltumata nende emakeelest. Viimase 30 aastaga on eesti ja vene emakeelega inimeste vaba aja tegevused muutunud tervikuna sarnasemaks, vaba aja tegevuskohad on aga endiselt erinevad. Vaba aja tegevuskohtade ruumilist paiknemist on võimalik linna tasandil mõjutada ning võimalike sekkumiste arsenal on rikkalik. Ühes äärmuses on kogu linna mõjutavate kultuuriobjektide paigutus eesmärgiga tuua inimesi kokku soovitud kohtades. Kõik tähtsad objektid ei pea paiknema kesklinnas, näiteks võib ehitada uue ooperimaja Lasnamäele. See toob linnaossa uued tegevused, inimesed, tähelepanu ja maine. Teise äärmuse moodustavad väikesed igapäevased tegevused, olgu siinkohal näiteks treeningrühmade komplekteerimine ja juhendamine nii, et need tooksid kokku nii eesti kui ka vene emakeelega lapsi. Kui me viime kokku lapsed, viib see kokku ka vanemad ehk omavahelise suhtlemise lumepall läheb vaikselt veerema. Kaastulemusena paraneb ka eesti keele oskus.

Erinevus rikastab

Kolmas võimalus on täpselt vastupidine eelmisele ning seab sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise. Kasutatavad meetmed on siinkohal olemas pigem linna kui riigi tasandil. Linnad on läbi ajaloo olnud kultuuriliselt, keeleliselt ja rahvuslikult kirjud ning see stsenaarium käsitab kultuuride kirjusust võimaluse, mitte probleemina. Stsenaarium lähtub veel tõdemusest, et inimeste eelistustel on vähemalt sama oluline roll elukohaerinevuste tekkes kui sissetulekute erinevusel. USA-s on kasutusele võetud mõiste rahvuslik eeslinn (ethnoburb, kombinatsioon sõnadest ethnic suburb), millega tähistatakse keeleliselt ja kultuuriliselt mitmekesiseid eeslinnu, kus üks rahvusrühm tõuseb teistest esile.^[6] Los Angeleses, kus see termin esimest korda kasutusele võeti, tähistati sellega esmajoones Hiina päritolu sisserändajate koondumiskohtade nihkumist kesklinnast äärelinnadesse. Rahvuslik eeslinn tähendab, et keelelis-kultuurilisel tõmbel on suurem roll kui sissetulekul ehk sellistes vähemuste elurajoonides elavad sageli ka majanduslikus mõttes igati edukad pered. Tegemist ei ole sotsiaalses mõttes probleemsete elupiirkondadega.

Väga sarnased nihked on toimunud Tallinna magalapiirkondades. Lasnamäel ja selle kaugemas servas on viimase kolme aastakümne jooksul kujunenud märkimisväärse vene emakeele ülekaaluga inimeste elukohad. Tõsi, jõukamad vene emakeelega pered on kolinud Lasnamäelt ka ära, näiteks Piritale, ent üldisem suundumus on olnud siiski Lasnamäele koondumine. Ning vene emakeelega inimeste seas on rahvuslikult ja kultuuriliselt väga erinevaid väiksemaid rühmi, mis linnaruumis peegeldub eri rahvusköökide mitmekesisuses: Lasnamäe on väga rikas eri rahvusköökide poolest, kuid see on peidetud rikkus, mida teavad vähesed.

Lasnamäe tagumisse serva on koondunud teisigi olulisi vene keele ja kultuuriga seotud magneteid, neist olulisimad on äsja laiendatud ja täielikult renoveeritud Tallinna Linnamäe Vene Lütseum ja 2013. aastal sisse pühitsetud Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja Ikooni kirik koos selle ees paikneva patriarh Aleksius II nimelise väljakuga. Hooned paiknevad teineteisest paarikilomeetrise jalutuskäigu kaugusel piki loodusliku pankranniku serva. Lasnamäe ise on linnaehituslikult modernismiajastu arhitektuuri sümbol koos oma mikro- ja makrostruktuuridega, alates lähestikku paiknevatest hooneansamblitest kuni suurte ruumiliste struktuurideni nagu Laagna tee kanal. Vene gümnaasium on tänases Eestis haridussüsteemis eraldav ning eraldatusest üle saamiseks on mitu teed. Võib ka mõelda nii. Tallinnas on väga mainekad Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledž. Samas reas võiks paikneda ka Vene Gümnaasium, millest võiks kujuneda mainekas vene kultuuri keskus, kuhu tahavad oma lapsi õppima panna kõik Tallinna pered sõltumata emakeelest.

Maine parandamine on modernismiajastu linnaosade ehk Tallinna mägede jaoks väga oluline. Võrdluseks: kolmkümmend aastat tagasi kandis Põhja-Tallinn halvustavat nime kõdurajoon, kus elasid Tallinna kõige vaesemad elanikud. Täna on aga tegu linna ühe kõige mainekama elupiirkonnaga. Mitmed moodsa linnaga seotud mõtteviisid haakuvad hästi Tallinna mägedega, olgu selleks rohepööre, jätkusuutlik elamisviis, ökoloogilise jalajälje ja autostumise vähendamine, kompaktne linn, jagamismajandus jms. Täna on kõikide Tallinna linnaosade avalik ruum üldiselt kenasti korda tehtud, mägedel on majad aga valdavalt veel korrastamata. Ma-ise-ilutegija tüüpi lahenduste asemel saab linnauuendusega ka süsteemsemalt tegeleda. Eesti Kunstiülikooli projekt „Lõpetamata Linn“ pakub välja visiooni sellest, kuidas võiks välja näha kaasaegne linnaruum Lasnamäel.^[7] Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on näidanud, et tänu standardmajatüüpidele on võimalik maju uuendada nii, et suur osa eeltööst tehakse tehastes. Sellega väheneb märgatavalt tööaeg ehitusplatsil, mis muudab majade uuendamise nii odavamaks kui elanikele vähem närvesöövaks.^[8]

 Lõpetuseks

Tallinnas on vene ja eesti emakeelega inimesed koondunud viimase kolmekümne aasta jooksul eri linnapiirkondadesse. Kas seda käsitleda kui probleemi või võimalust, see tuleks avalikkuses läbi arutada ja selgeks mõelda. Ning suur küsimus on see, kuivõrd juhib Tallinna turg ja kuivõrd linnaelanike ja juhtide nägemus sellest, milline võiks olla tuleviku Tallinn. Artiklis tõin välja kolm arenguteed ja minult on tihti küsitud, millist neist ma ise eelistan. Olen vastanud alati ühtemoodi: valikute tegemise õigus on inimestel, kogukondadel ja nende valitud juhtidel. Teadlaste roll on aidata mõtestada erinevaid valikuid ning näidata iga valikuga seotud riske, võimalusi ja tagajärgi.

^[1] T. C. Schelling, Dynamic Models of Segregation. The Journal of Mathematical Sociology, 1971, kd 1, nr 2, lk 143–186.

^[2] M. Stephens, M. Lux, P. Sunega, Post-Socialist Housing Systems in Europe: Housing Welfare Regimes by Default? Housing Studies, 2015, kd 30, nr 8, lk 1210–1234; J. Salukvadze, O. Golubchikov, City as a Geopolitics: Tbilisi, Georgia – A Globalizing Metropolis in a Turbulent Region. Cities, 2016, kd 52, lk 39–54; D. Kiss, Modeling Post-Socialist Urbanization: The Case of Budapest. Basel, 2019.

^[3] Kõigi artiklis kastutatud andmete allikas on Infotehnoloogiline Mobiilsusobservatoorium (https://imo.ut.ee/). Arvutuste tegemisel oli abiks Tartu Ülikooli Rände- ja linnauuringute keskuse teadur Kadi Kalm. Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG306.

^[4] A. Forslund, Employment Outcomes and Policies in Sweden During Recent Decades (IFAU Working Paper 2019:15). Uppsala, 2019.

^[5]K. Leetmaa, T. Tammaru, D. B. Hess, Preferences Toward Neighbor Ethnicity and Affluence: Evidence from an Inherited Dual Ethnic Context in Post-Soviet Tartu, Estonia. Annals of the Association of American Geo-graphers, 2015, kd 105, nr 1, lk 162–182.

^[6] C. Peach, Social Geography: New Religions and Ethnoburbs – Contrasts with Cultural Geography. Progress in Human Geography, 2002, kd 26, nr 2, lk 252–260.

^[7] Vt https://www.artun.ee/erialad/arhitektuur-ja-linnaplaneerimine/lopetamata-linn/.

^[8] Vt nt https://www.ttu.ee/ttu-ehitab-vana-uhiselamu-liginullenergiahooneks; https://www.postimees.ee/4079085/mustamael-katsetatakse-paneelmajade-paasteplaani.