Arhiiv

Arhiiv, Vaatenurk

Päevavarga palverännak

21. juuli 2019

marika

„Pariis“ juhatab tagasi „Piiririigi“ juurde, mis tegi Õnnepalust Õnnepalu, kuigi ilmus 1993. aastal Emil Tode nime all. Sellega teosega oli Õnnepalu saanud selleks, kelleks tal oli saada, „Piiririigiga“ võitis ta enesele kõik need lugejad, kes jäävad ta järel käima kõiki neid radu, mida autoril on käia. 25 aastat tagasi Pariisis juhtunu polnud midagi, mida oleks saanud ise otsustada või valida, see sündis tahtmata, antusena, ehk küll taotlusega. 25 aastat tagasi Pariisis pühitseti Õnnepalu päevavargaks ja petiseks, valeprohvetiks, st kirjanikuks – sest päris prohvetite, tõekuulutajate aeg on möödas: tõde on liiga kange, et seda veel kuulutada, inimesed ei kannata seda välja, tõde kuulub veel ainult minevikku; ka kirjanike aeg on möödas, neid pole enam vaja, sest „inimesed kirjutavad oma raamatud nüüd ka ise“.

25 aastat tagasi Pariisis mõisteti Õnnepalu palveränduriks, rändpreestriks, kelle kodu on seal, kus ta parasjagu on, ja kuigi mõned kohad on kallimad kui teised (Pariis, Vilsandi), on ta edaspidi pidanud oma templi püsti panema seal, kus ta parasjagu juhtub olema, ja neid paiku on sageli teised valinud tema eest (jumala otsuseid viivad ikka ellu teised inimesed, aga miks mitte ka nende kassid, keda on tarvis toita ja kellele seltsiks olla): nõnda nagu pühamehele tehakse ase sinna, kuhu ta päeva õhtusse kaldudes on jõudnud, leidub Õnnepalu jaoks ikka kuskil mõni katusealune, kus hakata kirja panema neid ilusaid valesid, mida ta on armastanud kogu elu. See valede kirjapanemine ongi jumala teenimine, pidev piht ja palve, inimese ja maailma olemise sõnasse püüdmine jumala pilgu all, kuigi jumal muidugi ei vaata (inimene ei kannataks seda väljagi, kui vaataks), ta mõtleb hoopis „millelelegi muule, universumitele, mida ta veel teha võiks, oma suurele laulule, mis ikka on veel laulmata“. Kui õhtu on käes ja hajameelne jumal oma heegeldustöö käest pannud, tuleb tema kass ja ajab lõngad sassi, jätab inimesele, kirjanikule harutada. See on töö, millesse saab end ainult kaotada, sest ainult nii saab olla päriselt olemas, „kui me enda täiesti ja täiesti kaotame“; ise olles salgame end maha (aga enne enda kaotamist tuleb mina üles leida, sest muidu pole, mida kaotada; loomiseks, jah, tuleb ikka midagi loovutada).

Niisiis, Linn, Pariis, on kirik, mida iseendaks saanuna ja siis selle ise loovutanuna on võimalik päriselt armastada ja teenida. „Tõesti, kui on Jumal, ja miks ta ei peaks olema, siis linnad on Jumala linnad. … Missad. Jah, linn on lakkamatu jumalateenistus.“ Neil teenistusil osalevad ka need, kes jumalat ei tunne ja kunagi ei palveta, ikkagi on nad „osa palvest, enda teadmata ja tahtmata“. Muidugi, Linn on ammugi kirja pandud, pärast Baudelaire’i võib Linna kohta lisada veel ainult ääremärkusi või isegi ääremärkuste ääremärkusi, aga sellest ei ole midagi, sest teha tuleb seda, mida teha saab, enamat jumal ei ootagi – kui ta sedagi ootab: ootamine ja lootmine on rohkem inimeste asi, nagu paast ja palvedki.

25 aastat tagasi, kui Õnnepalu palveränduriks ja petispreestriks pühitseti, polnud see kõik muidugi veel viimseni ilmne, sest kõike ei või korraga näha; kui kõik on nähtud, siis ei saa enam midagi teha. Kui kõik antaks korraga, siis ei kirjutaks autor enam ridagi. 25 aastat tagasi Pariisis, kui sündis „Piiririik“, oli autoriks mõistetu lootnud, et midagi juhtub, juhtub armastus, aga juhtus hoopis see raamat, mis pole oma tollasest hõõguvsõnalisusest vähimatki kaotanud, saja ja enamagi aasta pärast on see ikka veel täiuslik teos. Kuriteopaigale tagasi – sest „Piiririigis“ pannakse toime kuritegu – ei vea aga mitte kuritegu, vaid mälestus totaalse keskendumise seisundist, millesse tollasena enam tagasi ei pääse, „Piiririiki“ on võimalik kirjutada ainult üks kord. Kuid totaalse kohaloleku, keskendumise imet pole võimalik unustada, sest see on midagi, mida inimene päris ise ei tee – ta teeb peamiselt nõnda, et ei tee, laseb sündida. Loomiseks peab olema alandlikkust, millel ei ole vähimatki pistmist alandusega, see on äraandmine, millel pole vähimatki pistmist reetmisega, nägemine, millesse ei kuulu vaatamine (sest vaatamine tihtilugu ei lase näha) – aga päris viimseni ei või sellesse minna, sest „kes on täiesti siin, see on läinud“, see ei kirjuta enam midagi. Nõnda kuulub petispreestri olemusse hoiduda viimseni minemast, sest lõplikult kohale jõudnuna on elu sellisena, nagu me teda tunneme, läbi.

Ometi, keskendumisse jõudmiseks tuleb ise ka midagi teha, sest jumal ei tee inimese eest kunagi kõike ära, ta aitab ainult neid, kes ise ennast aitavad. „Autoriks tuleb iga kord uuesti hakata. Ennast teha. Kuni oled enda lõimeni ära kulutanud.“ Palverändurist autori puhul, nagu Õnnepalu on, aitab kuhugi minemine (enesepettus küll seegi, aga vähemasti viljakas): „Igaüks on igal pool keegi teine.“ Päevi varastada nõnda, nagu tema seda teeb, võiks õigupoolest igal pool, mis tahes paigas, aga mida rohkem on ta kohanud ilma peal ringi hulkuvaid hingi, seda teadlikumaks muutub teenistus, seda pingsamaks palve, mida ta peab nende kõigi eest. „Pariis“ on esimene osa triloogiast, mille järgmine osa on sündinud Kanadas ja kolmas ühel meresaarel, täpselt ju ette ei tea, aga küllap püstitab Õnnepalu neissegi paikadesse oma templi, tekitab palverännu peatuspaiga, kust lahkub niipea, kui teenistus peetud.

Õigupoolest on kogu Õnnepalu piht ja palve kirjas juba „Valede kataloogis“ (2017), seal kõige kontsentreeritumal kujul. Ent see on vististi liiga kange, et otse pudelist juua: paarist lonksust oled kohemaid pikali maas. Ka piiblit või mõnd teist pühakirja ei saa liiga palju korraga lugeda: nõnda nagu tõed võivad olla liiga kanged, võivad seda olla ka valed, olgu nad kui tahes ilusad. Ja ega ei ole ju ka nii, et kui vale paljastada, nähtavaks teha, siis hakkab kohe tõde selle alt paistma. Oh, kui see vaid nii lihtne oleks! Ausam, jah, ausam on vanade valede asemele pakkuda uusi ja tunnistada, et tõeks peetud tõed pole kunagi tõed olnudki, või kui ongi, siis pole nendega midagi peale hakata, sest elada nad inimesel ei aita. „Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed.“ Sest tõepoolest, miks peaks üldse uskuma, et Jeesus sündis neitsist ja ärkas laibast ellu, läks taevasse ihulikul kujul? „Ja just selle pärast, et kõik tegelikult teavad, et see vale on, ei tohi seda kahtluse alla seada.“ Valed on need, millesse saab uskuda, ja inimene on kord juba nii tehtud, et ta ilma uskumata ei saa – isegi siis, kui jumal pole temani jõudnud ja ta ei taha, et see juhtukski. Sellel püsib nii taevane kui ka maine riik, tavaline elu ja poliitika niikuinii.

Aga kõigepealt oli sõna, ja sõna on valetamiseks. „Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem omadus.“ Isegi jumal oli kõikvõimas ainult enne maailma loomist, ent nüüd, kus see on olemas, peab temagi sellega arvestama: ta võib palveid kuulda ja täita ka, miks mitte, kui ta aega saab ja kogu heegeldustöö sellest päris sassi ei lähe (sest inimesed paluvad ju ikka seda, mida nad tahavad, mitte seda, mida neil tarvis on), aga „meie saame ikka uskuda, loota ja valetada“. Mõistmine, et sõnad on alati valed, moodustab kogu Õnnepalu loomingu aluspõhja: esiti väljendatud kartuses, et kord tabatakse ta teolt, tuntakse petisena ära – ja mida kauem on vitsad soolas olnud, seda valusamad nad on –, viimaks lõpliku tunnistuseni, et nii see juba kord sõnadega on, sinna pole midagi parata, see ongi sõnade olemus, ja igaüks, kes sõnastab, on juba petis – aga isegi see ülestunnistus ei toonud ikka vitsu kätte: ükski ei piitsutanud Õnnepalu avalikult pärast „Valede kataloogi“ ilmumist ei Tallinna ega Pariisi väljakutel. Siin on õieti kaks võimalust: võtta seda tõendusena, et keegi pole mõistnud, mida Õnnepalu kõneleb, või siis on teda mõistetud ja „õigeks“ tunnistanud: Õnnepalu on petispreester, keda me vajame just sellisena, nagu ta on – sest tõtt me ei tarvitse, valesid vajame, vahetame lihtsalt ühed valed teiste vastu välja, sest need aitavad elada, tõest pole tolku (tegelikult pole kunagi olnud, aga kes on siis seda teada tahtnud: ei keegi).

Ent siis peaksime tunnistama muudki nii Õnnepalu kui ka enese kohta: elamine on elamine tühja. Elamisel pole mitte ühtegi mõtet peale valede sõnastamise ja sõna kuulmise (millel pole vähimatki pistmist sõnakuulmisega), elamise ainus mõte saab olla kas või kord elus sattuda keskendumise seisundisse, milles meie valed on meile antud sellistena, et me neid käsitada suudame. See tähendab ühtlasi äratundmist, et kõik hädad on mina hädad, ja et me lihtsalt läheme sinna, kuhu meid on pandud minema: „Me usume valesti, me teeme valesti, me armastame valesti. Aga imelikul kombel on see kõik õige.“ Oma valedesse kohalejõudmine ongi see ainus, mida inimene võib suuta, enamat ta ei saa, ja sedagi on rohkem, kui enamik jaksab. „Õndsad on pettasaanud ja pühad, kes meid petavad!“ Nõnda on petispühak Õnnepalu igaveseks õigeks mõistetud ja tema jüngrid koos temaga, olgu jumal tänatud.
Arhiiv, Luule

Lycidas

18. juuli 2019

uusveeb

Selles monoodias leinab autor õpetatud sõpra, kes uppus õnnetult Chesterist Iiri merele minnes 1637. Ja ühtlasi kuulutab ta ette meie tollal veel tipul seisnud korrumpeerunud vaimulikkonna hävingut.

Pruun mirt ja loorber, igihaljas eefeu,
te poole jälle kord ma olen teel,
et rebida te tooreid marju nüüd
ning räsida te rüüd
ja vilju nende küpsemise eel.
Mu kibe tusk ja rängalt leinav meel
teid häirib enne, kui te saate valmis:
noor Lycidas on surnud – hukkus õis,
mis puhkemata, viljumata veel.
Kes keelduks talle laulmast? Tema võis
ka ise laulda ja häid riime salmis.
Ta lautsi ei pea sõitma ulguveel,
nii et ta hukkumist ei mahendaks
meloodiline pisar, luulekeel.

Eks alake siis, püha lätte õed,
mis voogab välja Zeusi trooni alt,
ja sõrmitsege keeli kõlavalt.
Las taandub edev pelg ja valehäbi,
et muusa laulu läbi
saaks surmaurni teekond kergemaks
ja hiljem õnnistaks
ka minu musta surilina see.

Sest sirgusime samal künkaharjal,
koos hoides silma peal selsamal karjal.
Koos välja läksime, kui oli pime,
ao uinuv laug veel peitis aasad uttu,
koos päeva valgenedes kuulasime,
kuis kostis kiini lämbe sarve luttu,
öö värsket kastet kari jõi, kui hele
täht tõusis üles taevanõlvadele
ja seadis läänekaarde oma ratta.
Maa laulukesed polnud tummad siis
ja kaeraflöödi viis
tõi faunid tantsima ja tantsimata
ei jätnud saatürite räme sugu,
ning Damaetas me laulust pidas lugu.

Kuid oh, mis muutus ränk, kui oled lahkund
ja tagasi ei tule, paimendaja!
Sind leinavad nüüd laaned, kõrvekoopad,
mis liivateesse, viinapuisse mähkund,
ja nutab iga kaja.
Ei ühtki haljast pähklipuud või paju
silm enam siin ei taju
su laulu saatel lehetantsu löömas.
Nii nagu hallas kuhtub rõõmus nurm
või kidub kari, mida ussid söömas,
ja kärbub roos, kui röövik õit on salvand –
nii, Lycidas, su surm
on kõigi lamburite kuulmed halvand.

Kus, nümfid, olite, kui taarnasuu
te armsa lauliku pea kohal sulgus?
Teid polnud mängimas mäetipul ju,
kus te druiididel on puhkepaik,
ei kostnud Mona mäel te laulukaik,
ei Deva võlukaldail kaunikeelselt.
Ah, kurdan lihtsameelselt!
Mis saanuksitegi te ära teha?
Mis suutis võlur Orpheuse ema,
kui lõhki kiskus jõuk ta poja keha
ja vermeis pale lasti allavett
Hebruse võikas mühas, kuni tema
pea jõudis Lesbosele, nõnda et
jäi kogu loodus leinas kiratsema?

Miks, mõeldes tänamatu muusa tujust,
nüüd lambukeste eest veel hoolitseda
ja teha tööd kui lihtne madal karjus?
Miks mitte nagu teised metsavarjus
koos Amaryllisega vallatleda
või joobuda Neaera kaunist kujust?
Eks kuulsus (õilsa viimne nõrkus) aja
suursugust vaimu rõõme salgama
ja tööle pühendama kogu aja,
ent kui me loodame, et algama
peaks tasu aeg, mil kaasas au ja sära,
siis tuleb pime fuuria kääre kandes
ja katkeb elulõng. „Sa kiitust ära
eal taotle,” kostis Phoebus, nõu mul andes:
„Ei kuulsus kasva surelikust mullast,
ei sätendavast kullast –
maailma kõmus pole kodu tal,
ta kõrgub Zeusi puhta pilgu all,
kes iga tegu viimaks vaeb ja hindab,
ja nii, kuis tema otsustab su kasuks,
nii palju taevas saad sa kuulsust tasuks.”

Oo, voog, mis Arethusalt toitu saad,
ja Mincius meloodilise rooga,
sain kuulda viisi, millel kõrgem laad,
kuid jätkan oma looga
ja kuulan heeroldit, kes siia jõudis
nii nagu Neptun nõudis.
Ta lainetelt ja tuultelt päris aru,
mis raske õnnetus küll tabas karjust,
ja karmitiivulisi iile peatas,
mis vihisevad mööda kivist randa –
ei teatud vastust anda.
Tark Hippotades viimaks neile teatas:
„Ei lahkund ükski tuul mu koopa varjust,
õhk oli vaik, Panopel õeste sõõris
käis ringmäng kõrgemale laineharjust.
See reetlik laev, mis kohe ära neeti,
kui varjutuse all ta ristsed peeti,
su põhja viis ja mitte tormipööris.”

Siis aulik Camus, kõrkjakübar peas,
roo-mantel seljas, aeglast sammu käis,
müts tuhme tikitud figuure täis,
mis seisid nagu verelilled reas,
„Kes röövis poja mult?” ta hüüdvat näis.
Siis järvelt Galileas
loots viimasena tuli, kindel kalju,
kaks võtit vööl, üks kuldne, teine must
(kuldvõti avab, raudne suleb ust),
ja miitra rappudes ta lausus valju:
„Kui hästi saanuks ma sind, karjus, hoida,
kui omaenda kõhu täitjaid palju
on lambatarandikku ronind ise!
See seltskond hädalisi eal ei toida,
kuid seades lõikuspeol end ümber laua,
sealt tõrjub iga auväärt külalise.
Suud pimedad! Nad ei tea karjasaua
käeshoidmiskunsti, sest nad lasknud kaua
käest minna oskustel ja kutseaul.
Mis loeb see neile rahulolu süles?
Ja nende vilets pill ja edev laul
teeb kriginat, kuid kari sellest inast
jääb näljaseks, kui tõstab silmad üles:
seest kari määndub, ilget nakkust laotab,
ja läheb paiste nende haisvast vinast;
päev-päevalt hiiliv hunt sealt mõne kaotab,
ent harva keegi suud ta vastu paotab.
Kuid uksel ootab kahe käega mõõk,
et virutada üks ja viimne löök.”

Alpheus, naase, pole tarvis peita
end enam hirmsa hääle eest; ja taas,
Sitsiilia muusa, lase õisi heita,
et kellukaist lööks kirendama aas.
Te, mahedate sosinate laas
ja värsked orud, kuhu tõmmut karva
täht põuakiirgust näitab haruharva,
nüüd kandke kokku silme värvisära,
mis haljal mättal vihmamett saand juua,
et kevadõitest maa purpurseks luua:
küps priimula, mis üksi õitseb ära,
tuttsiniliilia, kahvatu jasmiin,
käoorvik mustakirju, valge nelk,
seal kannikese helk
ning muskusroos, heas riides kuslap siin
koos kahkja longuspäise orhideega
ja iga lill, mis kannab nukrat rüüd;
las amarantus loobub ilust nüüd,
nartsiss las täidab peekrid silmaveega
noormehe loorbersarka ehtimaks,
meid hetkeks päästes mure meelevallast,
et lootus võlts me mõtteid kergendaks.
Ah mind! Kuid sina mööda merd või kallast
veel hulbid, kuni voog viib ajapikku
su luud teispoole tormiseid Hebriide,
kus väisad vahest mõne laine järgi
maailma õudset põhjakuristikku
või uinud, kuulmata me palveid märgi,
seal vana Belleruse jutu saatel,
kus Namancost ja ka Bayona kindlust
peab silmas vägev mäetipp valvsal vaatel.
Kaastundes, ingel, vaata koduranda,
vaest noorukit, delfiinid, võtke kanda.

Hea lambur, pisaraid nüüd ära kalla,
ei surnud Lycidas, su lein ja äng,
kuigi ta vajus vetepinna alla:
ka päikse neelab ookeanisäng,
kuid peagi jälle virgub kiirtemäng,
ta jälle kuldsed juuksed puistab valla.
Nii Lycidaski uppus vete süles,
kuid kallis vägi noppis ta sealt üles –
veelkõndija ta võttis sinna tõsta,
kus keset teisi jõgesid ja hiisi
ta nektaris võib muda juustest mõsta,
kirjeldamatut kuuldes pulmaviisi;
seal pole piire hiilgusel ja aul,
ta võtab vastu pühakute laul,
kes seltsis kulgevad, ja nende hool
on kuivatada pisarad ta laul,
arm, tasadus ja rõõm on igal pool.
Nutt jätke, lamburid, lein peata, paim,
on sinust, Lycidas, saand kaitsevaim,
siin rannas valvad tasuks kõiki neid,
kel sõita salalikke mereteid.

Nii laulis kohmetu poiss Dooria viit,
kui halle kingi hommik kandis jahe,
meel mõtteis, leelutas ta keset hiit
ja muusika roopillilt voolas mahe;
nüüd päike kiirgab, särab nõlv ja niit,
nüüd juba loojub läände üle lahe.
Ta tõuseb, pühib rüüd, et minna taas –
ees ootab homme värske laas ja aas.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

10. augustil 1637 läks vaikse ilmaga Iiri merel põhja laev, mille pardal noor Cambridge’i vilistlane Edward King, kes oli astumas vaimulikuametisse. Kurva sündmuse puhuks andsid sõbrad välja mälestusluuletuste raamatu Justa Edouardo King naufrago (1638), mis sisaldas 36 pala, 23 kreeka ja ladina ning 13 inglise keeles. Kogumiku viimane luuletus on John Miltonilt. Luuleteos on pastoraaleleegia žanris, mida iseloomustab hulk stilistilisi ja kompositsioonilisi konventsioone, mille juured ulatuvad varasema inglise luule kaudu tagasi itaalia renessanssi ning Vergiliuse ekloogideni ja Theokritose jt idüllideni. Selles traditsioonis esineb luuletaja lamburina, kes leinab armastatud kaaslast, kelle surm on nakatanud kogu looduse kurbusega. Jättes lambad teise karjuse hoolde ja kutsudes appi pastoraalmuusa, laulab ta kadunud sõbrast ja meenutab kauneid koosveedetud aegu. Antiikjumaluste sekka astub Peetrus, kes mõistab hukka mandunud anglikaani kiriku. Nagu Miltoni muugi looming ühendab eleegia originaalselt klassikalisi ja kristlikke motiive. „Lucidas” on inglise kirjanduses üks kõige kõrgemini hinnatud luuletusi. See algab sissejuhatava märkusega (algversioonis see veel puudub), II lõik pöördub muusade poole, III lõigus meenutatakse kadunud karjasega koos veedetud aegu, IV lõik kirjeldab leinavat loodust, V lõigus heidetakse nümfidele ette, et nood karjust päästma ei tõtanud, ning meenutatakse Orpheuse saatust, VI lõik mõtiskleb karjasekohusest, poeedikuulsusest ja sisaldab Apollo kõnet, VII lõigus kõneleb Triiton karjuse otsingutest ja annab edasi Aiolose seletuse tema surma kohta, VIII lõigus astuvad ette Cambridge’i esindaja Camus ning apostel Peetrus, kes esitab diatriibi anglikaani kiriku vastu, IX lõik sisaldab lillede kataloogi ja kirjeldab surnukeha teekonda, X lõik jutustab lamburi taevatõusmisest ja XI lõik asetab eelnenu karjaselaulu raami.

Lycidas – tavapärane karjasenimi pastoraalides, nt Vergiliuse IX ekloogis
monoodia – soololaul
mirt, loorber, eefeu – vastavalt Veenuse, Apollo ja Bakchose embleemid
Kes keelduks talle laulmast – vrd Vergiliuse X ekloog, v 3: neget quis carmina Gallo (Kes ei laulaks Gallust)
meloodiline pisar – eleegia
püha lätte õed – Helikoni muusad
hele täht – Veenus kui õhtutäht
kaeraflööt – paanivile, traditsiooniline pastoraalne vilepill
Damaetas – pastoraalne nimi, võib-olla mõeldud mõnd Cambridge’i professorit
Mona – Anglesey saar, druiidide matmispaik
Deva – Dee jõgi
Orpheus – naised rebisid muusapoeg Orpheuse tükkideks ja tema Hebrose jõkke heidetud pea uhuti lõpuks Lesbose saarele
Amaryllis, Neaera – tavapärased pastoraalsed naisenimed, mh Vergiliusel
kuulsus – vrd Tacitus: „Isegi tark loobub kuulsusejanust viimasena”
Phoebus – Apollon
Arethusa – jõgi Sitsiilias, seostub Theokritose idüllidega
Mincius – jõgi Mantuas, seostub Vergiliusega
heerold –Triiton, merejumalus
Hippotades – tuulejumal Aiolos (Hippotase poeg)
Panope – nereiid ehk merenümf
Camus – Cami jõgi
verelilled – hüatsindid, milleks moondus Apolloni armsam Hyakinthos
loots – Peetrus, kellele Jeesus teeb ülesandeks oma tallede toitmise (Jh 21:15)
omaenda kõhu täitjad – vt Hs 34, kus mõistetakse hukka karjused, kes toidavad karja asemel ennast („Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?”)
Suud pimedad! – Milton keerab peapeale vaimulikuameti tavatähendused: „pastor” ehk karjane tähendab toitjat, „piiskop” (üle)vaatajat
hunt – Rooma kirik
Alpheus – Arkaadia jõejumal
Sitsiilia muusa – pastoraaližanr seostub Theokritose kaudu Sitsiiliaga. Järgneb „lillede kataloog”, pastoraaleleegia kinniselement
tõmmut karva täht – Siirius, Penitäht, mis seostub suvepõuaga
amarantus – legendaarne närbumatu lill
Hebriidid – saarestik Šoti läänerannikul
Bellerus – Miltoni leiutatud kohanimi Lõuna-Inglismaa tipu jaoks
Namancos ja Bayona – kohad Loode-Hispaanias
ei surnud Lycidas – vrd 8. v: „noor Lycidas on surnud”
veelkõndija – Jeesus, vt Mt 14:25
kirjeldamatut kuuldes pulmaviisi – vt Ilm 14:1–4, 19:7
Dooria viis – pastoralistide Theokritose, Bioni ja Moschose dialekt
Artikkel, Arhiiv

Talunaine/ Chłopka

18. juuli 2019

uusveeb

Kannab õlgadel
kodu, aialappi, põldu,
lehmi, sigu, vasikaid, lapsi.

Selg imestab
et ei murdu.
Käed imestavad
et ei kuku otsast.
Tema ei imesta.

Nagu verine kepp toetab teda
kadunud ema
kadunud rügamine.

Vaarema
peksti piitsaga.
See piits
hiilgab pilvest tema peale
päikese asemel.

Poola keelest tõlkinud M. V.

Chłopka

Dźwiga na plecach
dom, ogród, pole,
krowy, świnie, cielęta, dzieci.

Jej grzbiet dziwi się,
że nie pęknie.
Jej ręce dziwią się,
że nie odpadną.
Ona się nie dziwi.

Podpiera ją jak krwawy kij
umarła harowaczka
jej umarłej matki.

Prababkę
bili batem.
Ten bat
błyszczy nad nią w chmurze
zamiast słońca.
Artikkel, Arhiiv

Millest räägib 100-aastase Eesti film?

15. juuli 2019

marika

Autorikino ja menufilm, kunst ja meelelahutus, kriitikute pailaps ja publiku lemmik. Need on vaid mõned vastandused, mida filmimaailma kirjeldamiseks sageli kasutatakse. Elava ja rikkaliku kultuuriruumi tuumaks võiks aga olla mitmekesisus ja eripalgelisus, mida 100-aastaseks saanud Eesti filmis on õnneks üha rohkem ja rohkem.

Parafraseerides kirjandusklassikat: kui Eesti Pätsi, Vilmsi ja Konikuga iseseisvuseni jõudis, oli siinne filmiajalugu juba alanud. Kohaliku filmikunsti algeid aetakse tagasi filmipapa Johannes Pääsukeseni. 1914. aastal, pea kolm kümnendit pärast esimesi katsetusi filmilindiga ning kaks kümnendit pärast vendade Lumière’ide kuulsa rongi saabumist, valmis Pääsukese käe all enamasti esimeseks Eesti mängufilmiks peetav „Karujaht Pärnumaal“. Veelgi varem rändas mees, kaamera kukil, mööda Setomaad, millest jutustab tänavu jaanuaris esilinastunud Hardi Volmeri komöödia „Johannes Pääsukese tõeline elu“. 2013. aastal oli just Volmer see, kes väntas valmis „Elavad pildid“, sajandi sisse jäänud ajastute kinovõimalusi matkiva ajaloofilmi, mis tegi kummarduse justnimelt Eesti kino esimestele ebalevatele sammudele.

Olgu ümarate numbrite kilbile tõstmisega nagu on, aga sarnaselt Eesti riigi katkestusterohke ajalooga on ka kodumaine kino läbi pisut enam kui sajandi pidanud siplema ärevates tingimustes, suuresti muust maailmast eraldatuna, rohketele kohalikele klassikutele vaatamata maailmakaardil siiski väga marginaalse nähtusena. Taasiseseisvumisegi järel on itku filmikunsti taseme üle olnud rohkelt. Ain Hanschmidtilt pärineb sajandi algusest kurikuulus tsitaat: „Eesti film on nagu oma sitt – ikka vaatad.“ Veel 2011. aastal ilmunud intervjuus toonase kultuuriministeeriumi filminõuniku Edith Sepaga tõdeti, et Eesti filmis pole ei visiooni ega raha.^[1]

Pole siis ime, millist elevust tekitas, kui suure tähtpäeva eel hüüti välja EV100 filmiprogramm, mille raames jagati filmitegijatele siinsete mastaapide kohta üsna heldelt lisaraha. Mingit priiskamist see maailma mõõtkavas muidugi ei tähendanud, küll aga tavatult rohkem aega nokitseda kohaliku kino Achilleuse kannaks peetavate stsenaariumidega, planeerida ja teostada võtteid pisut vähem sisyphoslikus rütmis ning mitte iga detailiga koonerdada. Ehk siis viis programmi valitud mängufilmi, animatsioon, kaks dokumentaali ja sari olid ennekõike filmivaldkonna võimaluseks muskleid näidata – demonstreerida, milleks ollakse võimelised, kui vahendite nappus päris igal sammul ei takista.

Kes lohistab surnud koera?

Aeg oli selleks musklinäitamiseks muidugi enam kui küps, sest ehkki Eesti filmi tase on järjepidevalt tõusnud, on tema kuvand ja tegelikkus viimase kümnendiga teineteisest üsna jõudsalt lahku liikunud. Viimane aeg oli esimest jõuliselt muutma asuda.

Veebiavarustest võib leida näiteks meeleoluka „21. sajandi Eesti filmi bingo“, mille alusel saab siis vaatamise kõrval järjepanu läbi kriipsutada sündmusi ja hetki nagu: matus, staatiline loodusvaade, kaader kellegi mõtlemisest, halb ilm, vana maamaja ja suvalisena mõjuv lõpp. Ehk siis Eesti film on tökatmust, ränkraske ja ürgmasendav peegelpilt 600-aastase orjaajastu paines rööprähkleva eestlase niidiga kaelas hingest. Meeldejäävalt lõõpis selle üle 2009. aasta „Tujurikkuja“ sketš „Ott Sepa „Püha Märdi kiusamine““. „See, et… kas vaataja aru ei saa, et see ei ole nagu päris koer,“ hüüab seal mererannas uitav Avandi kaadritagusele lavastajale. „See on must-valge film, vaataja ei saa midagi aru,“ kostab vastuseks. „Mängi ängi!“

Iroonilisel moel on toona pilatud „Püha Tõnu kiusamise“ autor Veiko Õunpuu üks neist, kelle nimi on kõige otsesemalt seostatav Eesti filmi uue tõusuga. Seda nii filmide üldise kvaliteedi kui ka näiteks rahvusvahelise kõnekuse mõttes. Võib väita, et just Õunpuu Mati Undi raamatul põhinev „Sügisball“, mida ilmselt paljud asjatundjad peavad tänini Eesti kui mitte parimaks, siis üheks parimaks filmiks, ning Ilmar Raagi „Klass“ olid 2007. aastal need kaks linateost, mis andsid uue hoo, hingamise ning ambitsiooni siinsele paljukannatanud kinole. Mõlema puhul loksusid korraga paika mitmed elemendid, millest enamik filme seni vaid üksikuid oli tabanud – kindlakäeline režii, tugev stsenaarium, laitmatu tehniline teostus ja ennekõike oskus võtta kokku ning anda edasi ühiskonnas olulisi paineid, olgu klassiruumis või paneel-majade vahel toimuva kujul.

2005. aastal avatud Balti Filmi- ja Meediakool hakkas vaikselt näitama esimesi tulemusi ning tehniliste käsitööoskuste arenedes hakkas paranema hulk varem narmendanud aspekte filmitegemises, kaameratööst helirežiini. Sest ajast peale on Eesti filmi materdamise asemel või vähemalt lisaks sellele olnud põhjust rõõmustada pea igal aastal – Tanel Toomi National Film and Television Schooli lõputöö „Pihtimus“ jõudis 2011. aastal viie lühifilmi Oscari kandidaadi sekka, uskumatul moel kordas kolm aastat hiljem võõrfilmi kategoorias saavutust Gruusiaga kahasse toodetud „Mandariinid“, mis leidis tee ka Kuldgloobuste viimasesse lühinimistusse. Veel kaks aastat hiljem õnnestus sama Soomega kaastoodetud draamal „Vehkleja“, sobival moel peaosas Märt Avandiga.

Äng pole muidugi ka kuhugi kadunud. Alles tunamullu detsembris kirjutas filmikriitik Joonas Kiik oma blogis Sulev Keeduse triptühhoni „Mehetapja“ / „Süütu“ / „Vari“ ainetel nii: „Eesti kultuur on ju nagu Üdi lokomotiiv – nii üksi seal võsas, ja teda meil tuleb hoida. Niigi on maailm persekursil; meie paljukannatanud natsioon sureb vuhinal välja; sirguv põlvkond, niipaljukest kui neid veel on, ei oska enam selle maa keeles lugeda ega kirjutada; mõned mõnitavad juba tüviväärtusi nagu laulupidu; teiselt poolt aga tõuseb mordor, juurapähklid ähvardavad kohtukulliga ning tervetalupoegmõistlased ning muud kvaasi- ja täisnatsid uluvad aida taga ja isuvad põlevi silmi, hambad irvi, ila tilkvel kruvisid kinni keerata, et kulturnikel, va soroslastel, seegi napp kopikas käest väänata, mida ülehelikiirusel tõusvast aktsiisist niigi üha vähem laekuda ähvardab. Selles kohutavas apokalüpsise-eelses olukorras peame oma kultuuri kaitsel ühte hoidma kui heitunud mesilaspere, ja kui kuningas ongi juhtumisi alasti, pole koššer seda avalikult välja öelda – seda mitte ainult filmi, vaid ka kirjanduse ja teatri ja üldse igas mõeldavas kontekstis.“^[2]

Valik on siiski üha mitmekesisem ning ka kordades kergem ja pretensioonitum žanrifilm on tõusuteel – käepäraseim näide on janu komöödiate järele, mida peegeldab „Klassikokkutuleku“ triloogia pöörane menu. Mündi pahupooleks on ilmselt kümnendi lõpu teine märksõna Eesti kino ilmestamiseks EV100 filmiprogrammi kõrval – erarahadega tehtud väikese-eelarvelised telefilmilikud teosed, mis on üldjuhul halvasti kirjutatud, nõrgalt lavastatud, üle jala näideldud ja seda kõike suuresti põhjusel, et nad on lihtsalt üliodavalt valmistatud. Tõtt-öelda on Keedus või „Püha Tõnu“ oluliselt elujaatavamad kaaslased kui korraliku ISIS-e värbamiskollaaži moodustavad käkid „Pilvede all: Neljas õde“, „Õigus õnnele“, „Lõbus perekond“, „Mehed“ või „Tõe ja õigusega“ Eesti pikima filmi nimetusele konkureerinud „Elu hammasratastel“.

Vahest on kodumaise kino (ja laiemalt seda ümbritseva kultuuri) traditsioonid alternatiivide puudumise tõttu nooremalt põlvkonnalt kohati ka ülemäära palju vatti saanud – seesama teatav tõsidus ja tumedus, mis on osa kodusest publikust ammu ära tüüdanud, annab ometi siinsele loomingule ka tubli jupi tema omapärast, jõust ja kütkestavusest, nagu tõestab kunstiliselt ambitsioonikas, mujalgi hästi vastu võetud Rainer Sarneti „Rehepapi“-tõlgendus „November“. Kratiusust ja saatanaga flirtimisest jutustav muinasjutt anti muide hiljuti rahvusvaheliselt blu-ray’l välja maineka maailmakino tippe tiražeeriva Eureka Entertainmenti poolt.

EV100 filmiprogramm on nende traditsioonide uude perspektiivi sättimisel kaheti vaadeldav. Ühest otsast kinnitas ta kergelt „Eesti filmi bingole“ inspiratsiooni pakkunud stereotüüpe ja teisest otsast lõhkus neid. Õigupoolest võiks tänulik olla juba üksnes selle võrdlemisi laia diapasooni eest, mis väikesemahulises programmis nähtaval oli.

Ühte äärmusse võiks siinkohal asetada ilmselt Anu Auna lastefilmi „Eia jõulud Tondikakul“, mis on parimas mõttes postkaardilik, soe ja sõbralik. Lisaks suurele publikumenule andsid filmile heakskiidu ka sageli nõnda suhkruvatise meelelahutuse peale hambaid kiristavad kriitikud. „See on talvise metsa ja maarahva muinasjutt. Armas, soe, siiras ja südamlik,“ resümeeris Margit Adorf.^[3] „Kes läheb kinno otsima head emotsiooni ja jõulutunnet, selle ka saab. Juba pärast 20 minutit tekib kibekiire soov istuda autosse ja sõita linnast ära maale. Lõõskava kamina ees teed juua ja vaadata, kuidas akna taga laia lund langema hakkab,“ kirjeldas Andra Nõlvak.^[4] „Vaat see on alles kõva jõulufilm!“ hõiskas isegi Priit Pullerits.^[5]

Teise äärde paigutub seevastu debütant Kaur Koka linateos „Põrgu Jaan“, mis sai kordades leigema vastuvõtu nii publiku poolt, jäädes EV100 mängufilmidest pika puuga kõige väiksema vaatajatearvuga, kui ka kriitikutelt. Vormilistes ja sisulistes aspektides vastab ta vaatamata eeskujulikule tehnilisele teostusele, tugevatele rollisooritustele ning siinse staaroperaatori Mart Tanieli hiilgavale kaameratööle kõige täiuslikumalt Eesti filmile ette heidetavatele stereotüüpidele: vaikused sõnade vahel on pikad, kaugusse vaatamist rohkelt, tegevus algab mererannalt, jagub vanu talumaju, ilm on halb ja lõpp võib mõjuda üsna suvaliselt.

„Põrgu Jaanile“ jaguski Eesti suuremate lehtede veergudel üsna madalaid hindeid ja kriitilisi kommentaare. Aasta üks muhedamaid arvustusi ilmus iroonitseva alter ego Andres Rohtlaane nime all, kes kirjutas muuhulgas: „Noor režissöör Kaur Kokk on teinud Eesti vabariigi saja aasta juubeli tähistamisele eraldatud rahaga kõigi aegade kõige täiuslikuma eesti filmi. Kõigist varasematest filmidest on välja visatud kogu ballast, kommertslik püüd vaatajale meeldida, madalalaubaline soov jätta talle võimalus pärast kinosaalist lahkumist õhata – ahaa, nüüd ma mõistan…“^[6]

Tõde ja täna

On märgiline, et „kõige täiuslikuma Eesti filmi“ tiitli võttis „Põrgu Jaan“ enda nimele olukorras, kus samasse programmi kuulus Eesti kultuuri alustala ja eestluse mõtestamise absoluutse tüviteksti ekraniseering, Anton Hansen Tammsaare romaanil põhinev „Tõde ja õigus“. Rahvuseepose mõõtu teose üks sagedamini kasutatud pressifotosid võiks ju jätta üsna sarnase mulje: üksik mees vaatab muda sees seistes tõsisel ilmel ja tühjal pilgul mingit kraavi, ilm on halb.

Võta näpust, „Tõde ja õigus“ tuli, nägi ning võitis. Vaatamata oma esmapilgul hirmutavale ligi kolmetunnisele kestusele praeguseks hämmastava 260 000 vaatajani jõudnud film pälvis laias laastus pea üksmeelse heakskiidu. Korraks tundus, et kriitikudki võistlevad üha võimsamate hüperboolide ja ovatsioonide sõnastamises. Lavastaja Tanel Toom tõdes ühes intervjuus ainsa laiemat kaja pälvinud kriitika kohta, et muidu tekkinukski juba paranoia, et midagi on valesti, kui kõik ainult kiidavad. Nimelt heitis Pimedate Ööde Filmifestivali eestvedaja Tiina Lokk kiidusõnade kõrval filmile ette ajapikku kaotsi läinud tehnilisi oskusi.^[7]

Muus osas hõiskas näiteks Delfi kinoveebi toimetaja Ra Ragnar Novod, et „Oscari-vääriline „Tõde ja õigus“ on rohkem Hollywoodi kui Eesti film.“^[8] „Enam pole irvhammastel põhjust teha neid mõni aeg tagasi piinlikult populaarseid etteheiteid Eesti filmi kohta, ehkki mõned põhielemendid, näiteks raagus puu ja surnud koer, on täiesti olemas,“ rõõmustas Hendrik Alla.^[9] „Tõenäoliselt parim Eesti film!“ näis Dannar Leitmaa kokku võtvat lõhestunud Eestit paariks nädalaks ühendanud meeleolu.^[10]

„Tõde ja õigus“ laenaski filmina kõige enam välismaiste publikumenukite visuaalsest ja loojutustuslikust arsenalist, suutes lisada üdini kodumaisele ja raskele, filosoofilisele loole vesternitest tuttavat pinget ning Hollywoodi suurfilmidele omast laia ruumilist ning ajalist mõõdet.

Ajalugu ilmselgelt kõnetab ning olgu ta kui tahes keeruline ja raske ning aluseks kõigile loetletud stereotüüpidele, toob materjalina ikkagi publiku kinotoolidele. Kõigi aegade vaadatuimate Eesti filmide pingereas sõitis „Tõde ja õigus“ vankriga üle Elmo Nüganeni sõjafilmidest „Nimed marmortahvlil“ ja „1944“ (ja muidugi menukatest „Klassikokkutulekutest“). Hordide viisi vaatajaid tõmbas samamoodi EV100 programmi avafilmina linastunud „Seltsimees laps“, end mitme meeleoluka lühifilmiga tõestanud Moonika Siimetsa täispikk debüüt. Kui „Tõde ja õigus“ jutustas 19. sajandi lõpu talupoegade raskest elust ja konteväänavast töökoormast, siis „Seltsimees laps“ heitis pilgu veelgi tumedamasse ajaloopeatükki – küüditamiste ja stalinistliku terrori ajajärku Teise maailmasõja järel. Raskete lugude üllatavalt helge esitamine läbi laste silmade pole muidugi mingi uus võte – olgu hiljutiseks ilmekaks näiteks kasvõi Sean Bakeri meistriteos „Florida projekt“ –, ent Leelo Tungla mälestusraamatute tõlgendus pakkus ennekõike võimaluse vaadata rõhuvale ajaloole tagasi võrdlemisi värskendaval ja rõhuvatest stampidest vabamal viisil kui varem. Tulemuseks muuhulgas parima mängufilmi preemia Eesti Filmi- ja Teleauhindadel, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aastapreemia Neitsi Maali ning mitmeid tunnustusi eriilmelistelt filmifestivalidelt Lübeckist Busanini. Olgu siiski öeldud, et A-järgu festivalihiidude programmidesse mittepääsemine jääb ilmselt kogu paraadprogrammi kahjuväärseimaks ületamata tõkkeks.

Igal juhul näitasid „Tõde ja õigus“ ning „Seltsimees laps“ kenasti kätte, kuidas võrdlemisi publikusõbralikku – või vähemalt laiale publikumenule pretendeerivat – filmi on vaatamata rasketele teemadele võimalik teha ka kägarasse masetsemata ning igal sammul ohvri- ja kaotuseitku lihast-luudest läbi sõtkumata. Või nagu kirjutas Kalev Rajangu: „Selgub, et on küll päratult raske, aga ometi võimalik jutustada labast, miljon korda kuuldud lugu, teha seda punastades, aga ikkagi otse ja ausalt, keerutamata, ilma seksi, vägivalla ja Pärdi muusikata. Seda tingimusel, et seda teeb Tammsaare, Nietzsche või Dostojevski. Või Haneke või von Trier, Spielbergist rääkimata. Ja Tanel Toomil on see ka hiilgavalt õnnestunud.“^[11] Moonika Siimetsal samuti.

Märksa rohkem võiks EV100 filmiprogrammile ette heita sisulise puutepunkti vähesust eluga siin ja praegu. Mitte et ajaloost pärit teemad poleks mitmeti ajatud ega kaiguks kõnekalt kaasa tänapäevalgi – kas või „Tõde ja õigus“ ajendas korraks diskussiooni naistevastase vägivalla üle –, aga ajaline barjäär tagab ka mingi ohutu distantsi, selmet nüüd ja praegu karjuvate küsimustega päris pea püsti laupkokkupõrkesse kihutada. Polariseerumise foon ja ärev ajastu on ju teemadest tiined, Eesti lähiminevik aga pakub dramaturgilisest pingest pungil materjali kahe kämblaga. Filmis on seda paraku võetud kajastada üsna vähe.

Filme tehakse ju pigem vähe, nende rahastamis-, ettevalmistamis- ja filmimisprotsess on pikk, seega jõutakse millestki päris päevakajalisest kinni haarata harva, sageli juhtub seegi poolkogemata. Ikka ja jälle on räägitud, et kuna lavastajad saavad lavastada üsna harva, kiputakse iga teost täis laadima kõike, mis vahepeal hingele kogunenud – üldsõnalisuse ja kõiketähendavuse teel kipub aga ohvriks jääma igasugune spetsiifika. Pisut rohkem on ühiskonnas toimuval jõudnud näppu pulsil hoida lühifilmid, mis jõudnud kinodesse paraku suurema publikumenuta jäänud kogumikena nagu ahistamisest rääkiv „Paha lugu“ või meie-nende vastandusega toimetav „Värske veri – oma ja võõras“.

EV100 programmi filmidest kulges „Eia“ kõrval tänapäevas üksnes Liina Trishkina-Vanhatalo debüütteose „Võta või jäta“ tegevus, mis puudutas päris mitmeid ühiskonnas valusaid teemasid: Kalevipoegadena tuntud ehitajad Soomes, Eesti meeste sissepoole pööratus, soorollid, lõhkised pered, eeskujude puudumine, õigussüsteemi ees laiuvad keerulised küsimused hooldusõiguse üle otsuste langetamisel.

Vaatamata korralikule publikumenule ja võõrfilmi Oscari kandidaadiks esitamisele võeti „Võta või jäta“ vastu siiski eelmainitud linateostest märksa leigemalt. „Film on tehniliselt täpne ja hästi teostatud, kuid sisulise poole pealt on kogu lugu kahetsusväärselt vanu stampe kinnistav sotsiaalporno,“ kirjeldas Margit Adorf.^[12] „Filmis esitatakse küll ideoloogilises plaanis teravaid küsimusi, kuid lugu, mille kaudu seda tehakse, ei paku üllatusi ega mugavustsoonist välja juhatavaid provokatsioone,“ lisas Madis Kolk Sirbis.^[13]

Kui juba „Võta või jäta“ tagasisidet nimetada vastuoluliseks, siis hoopis raske on leida sobivalt jõulist terminit EV100 filmiprogrammis toodetud sarjale „Pank“ osaks saanud vastuvõtu iseloomustamiseks. 1990. aastatel Hansapanga ülesehitamisest ainestikku saanud teleseriaal oli võibolla esimeseks püüdluseks toota Eestis väikestele ekraanidele sedavõrd ambitsioonikat materjali, mis püüaks tähelepanu ka piiri taga. „Pank“ domineeris sobival, aga ka väsitaval moel pea iga osa ilmumise eel ja järel avaliku arutelu üle – mõned kiitsid ja hüüdsid parimaks Eesti sarjaks, teisalt kõlas kriitikat nii liigse detailsuse kui ka liigse ebamäärasuse ning suunatuse aadressil.

Olgu esimeste katsetustega nagu „Pank“, 90ndate allilmast jutustav 2010. aastal linastunud Andres Puustusmaa põnevik „Punane elavhõbe“ või isegi hiljutine Mart Laari valitsust portreteeriv dokfilm „Rodeo“, nagu on, suund on igatahes õige. Eesti üheksakümnendad on loomingulise inspiratsiooni mõttes kullaauk. Võrdluseks, kurikuulsa Pablo Escobari maania ja näiteks sarja „Narcos“ ning selle kõiksugu kloonide edu on ju ikkagi kinni faktis, et vähestel riikidel on rääkida samavõrd haaravaid lugusid kui Colombia kaheksa- ja üheksakümnendate narkoäri ekstsessid. Samamoodi on vähestel rääkida terve riigi ja kõige kaasneva sisuliselt põlve otsas ülesehitamisest ning kummide vilinal ühest poliitilisest korrast, maailmavaatest ning geograafilisest enesemääratlusest teise kihutamisest nagu Eesti taasiseseisvumise järel. Ei tahaks selle kõigega EV200 filmiprogrammini oodata.

Las kaamera käib – eestlased!

2018. aastal tõid kodumaised filmid Eestis kinodesse rekordarvu vaatajaid – enam kui 600 000. Üle poole neist moodustasid EV100 filmiprogrammi linalood. Niigi röögatule statistikale tuleb lisada uuest aastast veel lastele suunatud joonisfilmi „Lotte ja kadunud lohed“ menu kui ka „Tõe ja õiguse“ seninägematud vaatajanumbrid. Tasub meeles pidada, et taasiseseisvunud Eestis on 100 000 vaataja piirini jõudnud napid veerandsada linateost. Kolm neist rekordeist kuuluvad siis nüüdseks EV100 programmis linastunud mängufilmidele.

Kui lisada siia kriitikute kiidusõnad ja välismaal pälvitud auhinnad, pole liig väita, et vaatamata lõputule arenguruumile on Eesti film ühes tähtpäevaprogrammiga läbi tegemas varasemaga võrreldes kuldseid aegu.

Kohatu oleks seejuures jätta mainimata ka dokumentaalfilmide edu. Veel üsna hiljuti oli mõni tuhat vaatajat kodumaisele dokfilmile imeline tulemus. Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa“ purustas kõik ootused ning ületas 40 000 piiri. Nüüdseks on selle numbri värskelt ületanud rallisensatsiooni portree „Ott Tänak – The Movie“. Eesti Filmi- ja Teleauhindadel pärjati parima lühifilmi kategoorias Heilika Pikkovi „Mu liha ja vere“ näol üht kuuendikku EV100 programmi viimasest mainimata linaloost „Juured“, mis tõi vaatajate ette väga isiklikud peatükid kuue naislavastaja eludest. Eesti dokumentaalfilmi edulugude sekka tuleb lisada veel Jaanis Valgu võrratu „Ahto. Unistuste jaht“, mis ei pea kaasahaaravuse mõttes piinlikkust tundma ühegi viimaste aastate kodumaise mängufilmi kõrval.

„Filmis on täna avanenud erakordne võimalus, sest Eesti filmitegijad on näidanud, et nad suudavad. Nad suudavad olla suuremad kui neilt eeldatakse,“ kirjutas Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp aprilli lõpupäevil Cannes’i filmifestivali eel.^[14] Tundub, et visiooni sellest, kui kõrgele Eesti film võiks lennata, on üha enam, loodetavasti soodustab tähtpäevaprogrammi menu tulevikus märksa lahkemalt avama ka rahakotiraudu. Seda, millest rääkida, on ju rohkelt. Maailmakaardilgi on Eesti film nüüd igati olemas, on juba mõnda aega olnud.

Ennekõike tahaks aga loota, et EV100 filmiprogrammi peamiseks mõjuks jääb kodumaise publiku usalduse kergitamine – Eesti film ei ole ei koera lohistamine metafoorses mõttes ega ka kidur asendus muu maailma kinole tehnilises plaanis. Üks linalugu võib meeldida ja teine mitte, kuid üha suurem on tõenäosus, et midagi leidub igaühele. Tahaks loota, et mitmekesistumine jätkub ja lastefilmide, meelelahutuslikumate dokumentaalide, komöödiate ja muu kõrvale leiab tee üha rohkem žanrikatsetusi. Näiteks esimene täispikk Eesti õudusfilm on tulemas sellel sügisel.

Rahanappuse üle asjaosaliste kulmukortsutused ilmselt niipea ei lõpe, kui üldse kunagi, aga ka eelarved ei tohiks filmi odavnemise päevil enam nõnda suur takistus olla. Hiljutisel Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil linastus näiteks rootslaste „Uskumatu“, mille suurejooneline katastroofistsenaarium rulliti lahti vaid umbes 1,7 miljoni euro eest (võrdluseks, „Tõde ja õigus“ läks maksma kolmandiku võrra rohkem). Sealsamas publiku lemmikuks valitud jaapanlaste „Las kaamera käib – zombid!“, üks möödunud aasta nutikamaid, lõbusamaid ja ägedamaid vaatamiskogemusi, läks maksma kõigest müstilisena kõlava 25 000 euro ringis (ja ei, Toomas Kirss, see ei ole väljakutse!).

Teiseks, EV100 filmiprogrammi rahastusotsuste taga seisjaid tuleb tunnustada selle eest, et end pikalt tõestanud nimede asemel julgeti panustada noorele talendile, kes seda usku kuhjaga õigustas. Neli viiest mängufilmilavastajast – Moonika Siimets, Liina Trishkina-Vanhatalo, Tanel Toom ja Kaur Kokk – olid ju debütandid ning Anu Aunale oli tegemist alles teise filmiga. Eesti filmimaastik mitmekesistub üldse kiiresti, suurem osa võimekaid siinseid lavastajaid on napilt kolmekümnendates eluaastates ja #metoo ajastul väärib erilist äramärkimist, et kui lisada nimetatutele kogumik „Juured“ ja näiteks „Ema“ autor Kadri Kõusaar või „Päevad, mis ajasid segadusse“ (lavastaja Triin Ruumet), rajavad Eesti kino tulevikusuundi hetkel suuresti naised.

Kolmandaks ja viimaseks, väga sageli kohtab avalikus ruumis mõnevõrra masinlikku vastandust publiku eelistuste ja kriitilise asjatundjaarvamuse vahel. Mõnikord on see õigustatum ja arusaadavam, mõnikord mitte nii väga. EV100 filmiprogrammi menukamate tööde puhul – eesotsas „Seltsimees lapse“, „Tõe ja õiguse“ ning „Eia jõuludega Tondikakul“ – jagus aga tunnustust mõlemalt ning rõõm oli jälgida, kuidas muidu kõige pärast pusklevad eestlased suutsid mõnest asjast üsna ühiselt rõõmu tunda.

^[1] T. Tuumalu, Filminõunik Edith Sepp: eesti filmi kuvand on nõrk, sest pole visiooni. Postimees, 08.06.2011.

^[2] https://bit.ly/2MGBpSG.

^[3] M. Adorf, Magus mustvalge muinasjutt „Eia jõulud Tondikakul“. Kultuur.err, 07.12.2018.

^[4] A. Nõlvak, „Eia jõulud Tondikakul“ on Eesti oma jõulufilm, mis paneb hetki väärtustama. Õhtuleht, 04.12.2018.

^[5] P. Pullerits, „Eia jõulud Tondikakul“: Vaat see on alles kõva jõulufilm! Postimees, 07.12.2018.

^[6] A. Rohtlaan, „Põrgu Jaan“ – kõigi aegade kõige täiuslikum Eesti film. Eesti Ekspress, 20.10.2018.

^[7] T. Libe, Tiina Lokk: „Tões ja õiguses“ jääb puudu professionaalsetest teadmistest. Kultuur.err, 21.02.2019.

^[8] R. R. Novod, Oscari-vääriline „Tõde ja õigus“ on rohkem Hollywoodi kui Eesti film. Kinoveeb.delfi, 23.02.2019.

^[9] H. Alla, Kas me SEDA filmi tahtsimegi? Postimees, 30.05.2019.

^[10] D. Leitmaa, „Tõde ja õigus“ – tõenäoliselt parim Eesti film! Õhtuleht, 20.02.2019.

^[11] K. Rajangu, Tõde on õiguse jätkamine teiste vahenditega. Sirp, 08.03.2019.

^[12] M. Adorf, Naisi madaldav sotsiaalporno. Kultuur.err, 14.09.2018.

^[13] M. Kolk, Sildistades sildistamist. Sirp, 14.09.2018.

^[14] E. Sepp, Filmiloomingu kaadritagune maailm. Kultuur.err, 23.04.2019.
Arhiiv, Intervjuu

Alternatiivide puudumise poliitika ehk kuidas võim Venemaal toimib

12. juuli 2019

uusveeb

Ilmunud Vikerkaares 2011, nr 6

27. aprillil 2011 teatas Vene presidendi administratsioon, et on lõpetanud töölepingu tuntud “poliittehnoloogi” Gleb Pavlovskiga. Tema ebasoosingusse langemine olnud seotud “ebadiskreetsete märkustega” 2012. aasta presidendivalimiste kohta. Vahetult enne seda viibis Pavlovski külalisena Inimteaduste Instituudis (IWM) Viinis, kus me võtsime temalt intervjuu, teadmata, et see jääb tal Kremli nõunikuna viimaseks.

1951. aastal Odessas sündinud Pavlovski elu varased aastad olid tüüpilised nonkonformistlikule noorele intelligendile, keda võlusid 1968. aasta ideed ja kes uskus kommunismi, kuid mitte selle Nõukogude versiooni. Omaenda sõnul oli Pavlovski tollal “zen-marksist”. Ta lõpetas ülikooli ajaloo alal ja kuulus 1974. aastast alates (mil puutus esmakordselt kokku KGB-ga) vene dissidentlikku liikumisse. 1982 ta arreteeriti ja saadeti asumisele. Enne kohtuprotsessi asus ta võimudega koostööle, kuid taganes kohtus oma tunnistustest. 1985. aastal oli ta tagasi Moskvas ja lõi kaasa mitmesugustes kodanikualgatustes. Ta toimetas mõjukat intellektuaalset ajakirja Vek XX i Mir ning on pärast seda pidevalt andnud välja väikesi ajakirju, mida kõik armastavad, aga keegi ei osta. Teda huvitasid raamatud ja ideed jätkuvalt ka siis, kui poliitikud ja valijad neist enam ei hoolinud.

Kremliga hakkas Pavlovski tegema koostööd Jeltsini 1996. aasta tagasivalimise kampaania aegu ja sellest ajast on tal olnud oluline osa Kremli poliitilises masinavärgis. Teda on peetud Putini 2000. aasta valimiskampaania üheks kavandajaks ning ta lõi kaasa ka 2004. aastal Putini tagasivalimise kampaanias. Pärast 2008. aastat jätkas ta tööd Kremlis, sedakorda Dmitri Medvedevi nõunikuna. Välisajakirjanikud pidasid teda üheks vähestest Kremli insaideritest, kellel oli “luba üllatada”. Vene liberaalne avalikkus kaldub temas nägema üht Putini kümnendi sümbolit. Kuid meie vestlus ei keskendunud Putinile, see puudutas alternatiivide puudumise poliitika ohtusid.

1982 arreteeriti teid süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Kuidas te tagasivaates hindate dissidentluse intellektuaalset pärandit?

Käsitan seda unustatud kogemusena. Periood 1970. aastate lõpust 80ndate alguseni tähistas ühe ajajärgu, ühe perioodi lõppu, mida ei ole kunagi poliitiliselt kirjeldatud, sest tollal puudus meil sobiv poliitiline keel. Vastupidiselt sõnale “eetiline” peeti sõna “poliitiline” dissidentlikus liikumises kahtlaseks. Me ei näinud selget sidet siseriiklike nähtuste ja maailmasündmuste vahel, isegi kui need olid nii olulised nagu Solidaarsus Poolas, Harta 77 ja Afganistani sõda. Dissidentide seltskonda iseloomustas erilist laadi autism: me tundsime, et kõik vähegi oluline toimub nüüd ja edaspidi Moskvas, et maailma tulevik otsustatakse siin.

Minu põlvkond sai küpseks 1956. ja 1976. aasta vahel, kahe unikaalse nõukogude aastakümne vältel, mis algasid Hruštšovi destaliniseerimisega ja lõppesid Nõukogude-USA pingelõdvendusega. Vabaduse tunne tugevnes iga aastaga ja igal aastal kohtasime uusi inimesi, kes tegutsesid iseseisvalt ja vabalt. See pani meid uskuma progressiivsesse üldsuundumusse. Mõnikord oli see algatatud ülaltpoolt, mõne poliitbüroo otsusega, enamasti aga võrsus altpoolt: avalikust õhkkonnast, samizdat’ist, mis elas sel ajal läbi õitsenguperioodi, ning dissidentide ja võimu vahelisest produktiivsest pingest. Pärast 1968. aasta sissetungi Tšehhoslovakkiasse toimus tipus tagasilöök ja vallandus reaktsioon, kuid ühiskonnas see vaid võimendas väljakutset; meile oli hakanud tunduma, et avatud tsiviilühiskond on hävitamatu ning selle moraalselt ja biograafiliselt järjepidev areng peatamatu. Tänapäeval me ütleksime, et toimus “liberaliseerumisprotsess”

Kuid 1979. või 1980. aasta paiku tekkis järsku kõiges seisak. Surve ülalt suurenes, ja sedamööda, kuidas võimud hakkasid kodanikuaktiviste sihikule võtma, lakkas uute inimeste vool dissidentlikku liikumisse. Uus põlvkond ei täitnud enam arreteeritutest jäänud tühje kohti. Kui minult oleks 1970. aastate keskel küsitud, mis tulevikul NSV Liidu jaoks varuks on, siis olnuks ennustus optimistlik. 1980. aastate alguseks aga oli selge, et maailm on jõudnud uue konfrontatsiooni perioodi, sellal kui riigi sees olid dissidendid sunnitud lepitamatusse vastasseisu režiimiga.

Sellepärast on 1980. aasta dissidentliku liikumise jaoks pöördepunkt. Selle aja peale ootasin ma juba kriisi teket nii riigi sees kui ka globaalselt. Koos üksikute sõpradega püüdsin ma pakkuda välja võimudega kompromissile mineku ideed, aga oli juba hilja. 1982. aastal mind vahistati, ja kui ma 1984. aastal siseriiklikust pagendusest tagasi Moskvasse puhkusele sain, ei leidnud ma enam eest sama vaba keskkonda. Mõned olid lahkunud Läände, teised olid arreteeritud, ja ehkki suurem osa viibis vabaduses, ei moodustanud nad enam sõltumatut kogukonda. Dissidentlik liikumine kui “võrgustik” oli hääbunud. Need, kes tahtsid võitlust jätkata, pidid leidma võimalusi teha seda omal käel, nad ei võinud enam loota teiste abile. Vabaduse enklaav oli kokku kuivanud, ja niivõrd, kui asi meid puudutas, olime tagasi seal, kus olime olnud 1950. aastate lõpul. Välja arvatud asjaolu, et nüüd puudus meil kirjanikest, õpetlastest ja silmapaistvatest liberaalidest koosnev sidus kultuurikeskkond, mis oli dissidentlikule liikumisele pikka aega kilbiks olnud.

Mis siis 1970. aastate lõpul nii dramaatiliselt muutus, võrreldes 1960. aastatega?

Alates 1969./1970. aastast ilmus uus tegur: võimalus legaalselt Läände emigreeruda. Rahutud inimesed hakkasid “Iisraeli viisaga” riigist lahkuma. Sõpru hakkas kaduma, lavale jäi vähem inimesi, ja allesjäänud muutusid liiga silmatorkavaks. Peagi oli selge, et iga kord kui keegi lahkus, kasvas kohalejäänute oht vahi alla sattuda, sest sõltumatu kogukond oli nüüd märksa lõdvemalt seotud. Senikaua kui suurimat moraalset autoriteeti omavad isikud, nagu Tšukovski, Tvardovski ja Solženitsõn, viibisid Nõukogude Liidus või olid veel elus, oli raskem inimesi arreteerida. Provintsides oli see pisut kergem kui suuremates linnades, ja need ei pidanud tingimata olema liiduvabariikide pealinnad. Olid olemas Harkov, Odessa, Lvov, Leningrad, Tbilisi, Bakuu, Jerevan – kosmopoliitilised keskused, traditsioonilise intelligentsiga pealinnad, kus ilma Keskkomitee otsuseta poleks söandatud kedagi arreteerida. Aga kui silmapaistvad intellektuaalid, kes võisid inimeste eest välja astuda, hakkasid juba lahkuma, siis paistsid need meist, kes kohale jäid, prügikalana ja arreteeriti.

Gorbatšov tõusis esile 1984. Mis mulje ta teile siis jättis?

Pean tulema tagasi teie esimese küsimuse juurde, mis puudutas dissidentliku liikumise pärandit. 1980. aastateks oli dissidentlik maailmavaade jõudnud kriisi. Õitsenguperioodil – 1960. aastate lõpul ja 70ndate alguses – oli see oma põhiülesande, nimelt Nõukogude režiimi “taasmoraliseerimise” osas läbi kukkunud. Katsed seda taas ellu äratada ja sellele sidusamat raamistikku anda – mille hulka kuulus meie ajakiri Poiski, mis ilmus samizdat’is 1978–1982 – ei õnnestunud. 60ndate ja 70ndate poliitiline kogemus ei kandunud edasi 80ndatesse. Sõltumatu eksistentsi ja tegevuse järjepidevus katkes, sest puudus poliitiline keel. Tõlkimine nõuab kogemuse läbitöötamist ning sõnavaras ja põhiprintsiipides kokkuleppele jõudmist. Et meil aga ei olnud õnnestunud 25 aasta jooksul jõuda kokkuleppele sõjajärgse nõukogude poliitilise kogemuse tähenduse üle, siis meil niisugust sõnavara ei olnud.

Dissidentidel oli oma meelisvaenlane ja moraalne sihtmärk: 1960. aastate põlvkonna liberaalsed aparatšikud, keda me pidasime lootusetuteks kollaboratsionistideks. Keegi ei mäleta seda; tänapäeval samastatakse Venemaal 60ndate põlvkonda dissidentidega. Tegelikult määratlesid dissidendid end 60ndate põlvkonna vastandina – meie pole nende palgasõdurite sarnased! Meie ei kuulu parteisse ega Nõukogude organisatsioonidesse ega reisi KGB loal Pariisi! Me pidasime 60ndate põlvkonda inimesteks, kes olid kõik omaenda süü läbi käest lasknud, kusjuures tingimustes, mis olid meie omadest märksa soodsamad. Arvestades Hruštšovi ja destaliniseerimisega, 1960. aastate lõpuga, ajakirjaga Novõi Mir, olid neil infrastruktuur ja võimalused ju olemas, aga ometi olid nad alla andnud. Nii see meile tundus. Meile käis närvidele, et meie pidime nüüd nende luuserite eest löögi alla jääma.

Muidugi tegime me 60ndate põlvkonnaga päris tihedat koostööd, kasutades vajaduse korral ära ka nende sidemeid. Sellegipoolest suhtusime me 60ndate põlvkonna liberaalidesse kui eilsetesse inimestesse. Sellepärast olingi ma nii šokeeritud, kui nad 80ndate keskpaiku jälle hakkasid pinnale ujuma, loopides ikka neidsamu antistalinistlikke lamedusi mis kakskümmend aastat tagasi. See oli omamoodi zombide kokkutulek! Mis õigust oli neil meile ütelda, kuidas me peaksime oma elu elama, pärast seda kui nad olid kakskümmend aastat vaikinud, kõige oma parteilisuse ja eesõigustega eluviisi juures, lastes tohutul hulgal inimestel käia läbi Gulagi või lahkuda riigist?

Kummatigi olid just dissidendid need, kes vait jäid, kui see 60ndate põlvkond 80ndate lõpul taas lavale ilmus. Vana kooli inimõiguslastest dissidentidel ei olnud Gorbatšovi ega tema algatuste sisse vähimatki usku. Nad kahtlustasid, et see kõik on KGB provokatsioon. Muidugi jagas Gorbatšov nomenklatuuri “liberaalide” maailmavaadet. Tema keel – segu kuivast nõukogulikust kantseliidist ja 60ndate põlvkonna kõrgelennulisest moralismist – asendas Nõukogude reaalsuse probleemid selle otsimisega, kus oli “rikutud norme” – esmalt Lenini ja hiljem “tsiviliseeritud norme”.

Teie suhtumine liberaalsetesse-dissidentlikesse ringkondadesse paistab olevat päris ambivalentne.

Algselt eksisteeris dissidentlikus liikumises kõrvuti erinevaid tegevusmudeleid. Kuni 1970. aastate keskpaigani olid Sahharov ja ka Tvardovski need, kes oma ajakirjaga Novõi Mir esindasid nn Ida-Euroopa mudelit. See tähendas silmapaistvate intellektuaalide avalikke seisukohavõtte ning valmisolekut sekkuda poliitilistesse asjadesse, minemata sellepärast vastuollu riigiga. Ma nimetaksin seda Nõukogude vabariikluseks – selle ekvivalendiks oli Poola opositsioon 1970. aastatel ja Tšehhi opositsioon pärast Nõukogude vägede sissetungi 1968. See mudel varises 70ndate alguses kokku. Pärast Tvardovski surma, Solženitsõni väljasaatmist ja Sahharovi asumist radikaalse individuaalse protesti teele liikumise võrgustik lagunes ja järele jäid mõned moraalsed üksiklased. Dissidentlik liikumine muutus sektiks, rühmaks üksikisikuiks, kes Lääne poliitikute ebakindlal toel kuulutasid teatud moraalset positsiooni. Usun, et kui silmapaistvad “vabariiklased” oleksid 70ndatel ühinenud 60ndate põlvkonnaga ja avalikult dissidente toetanud, siis oleks kodanikuvõrgustik püsima jäänud. Mina lõin oma sõpradest-liberaalidest Filosoofia Instituudis lahku just siis, kui nad keeldusid kaitsmast dissidente, kes lõppude lõpuks olid neile omainimesed.

See on põhjus, miks me “dissidentlikust liikumisest” rääkides ei pea silmas üht, vaid vähemalt kaht projekti. Ja kuigi moralistlik inimõiguste projekt 70ndail peale jäi, osutus see poliitiliselt jõuetuks ja steriilseks. Me kaitsesime neid, kes olid arreteeritud, ja kui hiljem meid endid vahi alla võeti, kaitsesid teised meid, ja nii edasi, nagu konveieril. Mingil hetkel hakkasid inimesed endalt küsima: miks ma peaksin kaitsma neid meeletuid, kes isegi ei räägi minuga minu huvidest? 1970. aastatel oli suurem osa mu samizdat’is avaldatud kirjutistest sihitud just nimelt selle eetilise autismi, selle “moraalse puhtuse” ja patuta ohvri diskursuse vastu. Kummatigi avastasin ma, et ajakirjanduses ei ole võimalik moralistlikku diskursust võita. Minu püüd veenda ohvreid kompromissipoliitikale minema oli hukule määratud.

Dissidentliku liikumise pärandit ei saa käsitleda, mainimata inimõigusi.

Roll, mida klassikalises dissidentlikus liikumises mängis inimõiguste filosoofia, on unustatud. 1960. aastate alguses seostas see liikumine end Nõukogude konstitutsiooniga – dissidendid ei rääkinud inimõigustest kui niisugustest, vaid Nõukogude kodanike õigustest. Konstitutsioon on valitsemise ainus seadus ja seega on mul õigus eirata mis tahes piiranguid, mida Kreml võiks seada minu õigustele Nõukogude kodanikuna. Stalinliku konstitutsiooni pettepilt eksponeeris midagi muud: õigusel ja sõltumatusel rajaneva moraalse kogukonna väärtust. 1965. aasta konstitutsionalistid uskusid, et nende tegevus esindab tõelist Vabariiki selle sõna kantilikus tähenduses ja käisid jonnakalt välja Stalini 1936. aasta konstitutsiooni “kantilikku” tõlgendust. Ma usun, et sel nõukogulikul inimõiguste aktivismi mudelil oli omajagu poliitilist potentsiaali. Tegelikult hakkas 1960. aastatel kujunema avatud, ehkki mitte nõukogudevastane ühiskond, milles hakkasid osalema teadusinstituudid ja silmapaistvad isikud. Mõnedes instituutides ja akademgorodok’ides oli tõesti olemas “inimnäoline” nõukogude võim. Kui arendada “pehme nõukogude võimu” stsenaariumi selle loogilise lõpuni, võinuks Nõukogude ühiskonna sõltumatu osa oma “pehme võimuga” sundida Kremlit Hruštšovi kurssi jätkama. Seda võimalust aga ei püütud kasutada ega tõlgitud ka poliitilisse keelde.

Järk-järgult hakkas inimõiguste kaitse muutuma, dissidendid pöördusid maailma ajakirjanduse ja rahvusvahelise üldsuse poole – taotledes tegelikult Ühendriikide-poolset survet. Selle õigustuseks öeldi, et kuna me pole suutnud enda riigis tugevat avalikku arvamust välja kujundada, siis tuleb kasutada maailma oma. Läänest sai “tooraine tarnija” nõukogude dissidentlikule liikumisele, ja just sealt hakkas see 1970. aastate keskpaigast peale oma legitiimsust tuletama. “Kant on surnud” – või siis NSV Liidust Iisraeli viisaga lahkunud –, ja uuteks moraalseteks autoriteetideks saavad Kissinger, Carter ning Reagan. Rõhuasetus nihkus Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheliselt paktilt Inimõiguste ülddeklaratsioonile ja Helsingi lepetele, kus Kremli tegevuse järele valvas Washington. See esindas hoopis teistsugust arusaama inimõigustest, mis ei olnud enam autonoomne. Mõte, milleni me 1980. aastate hakul välja jõudsime, oli nõuda dialoogi võimudega. Ent kellega ja millest oleksid võimud pidanud Moskva inimõiguslaste kogukonnas rääkima? Meil ei olnud mingeid ettepanekuid ja me ei kujutanud endast reaalset ohtu. Nõukogude inimõiguste eest võitlejad – isegi kui nad rahvusvahelises meedias pealkirju tegid – paistsid Tšiili diktatuuri, Iraani revolutsiooni ja Solidaarsuse kontekstis väga nõrgad

Eks 1960. aastad olid massilise optimismi ja utoopiliste projektide ajastu. Perestroika ajal paistis see optimism kaduvat ja inimesed rääkisid ainult minevikust.

Oma “kahel suurel aastakümnel” oli nõukogude ulme sotsiaalteooria aseaineks; uutele aktivistidele oli ulme poliitilise tegevuse õpikuks. Ent 1960. aastate lõpul kaob utoopia ise kirjandusest. See kajastab usu kadumist Nõukogude projekti, sest utoopiat peeti ju riigi positiivse arengu lõpptulemuseks. Viimaseks nõukogude ulmeromaaniks jäi Ivan Jefremovi viimane romaan, kusjuures tsensuur kärpis ulatuslikult selle antiutopistlikke vihjeid maoistlikule riigimudelile. Sel hetkel ilmuvad lavale vennad Strugatskid oma ulmekirjanduse laadiga, kus kujutatakse ajaloo käiku sekkuvat aktivisti. 1970. aastatel kaob optimistlik ulmekirjandus täielikult. Vennad Strugatskid hakkavad kujutama ohtlikke kohtumisi tulnuktsivilisatsioonidega, mis on läbi imbunud tavainimeste ellu sekkuva salapolitsei mütoloogiast. Inimene on kaugesse minevikku või tulevikku paisatud luuraja, kellelt on võetud kindlad moraalsed tugipunktid. See nõukoguliku ulme traditsioon mängis dissidentliku mõtte kujunemise juures tohutut rolli ning avaldab meie intellektuaalide kujutlusele ikka veel mõju.

Kas 1960. aastate optimism tuli ülalt- või altpoolt?

Selgesti oli tunda optimismilainet altpoolt. Noored maainimesed tulid innukalt linna õppima ja tööle. Stalinistlik nomenklatuurimüüt varises kokku ja seda isegi pilgati filmides, ja tööstuslikest äärelinnadest pärit lapsed käisid läbi nomenklatuuri lastega. 50ndail oli kadunud vahe “nõukogude” inimeste ja revolutsioonieelsete, nn “endisaegsete” inimeste järeltulijate vahel. Lõppude lõpuks olid mõlemad käinud läbi laagrite ja sõja kõikivõrdsustavast katlast. Need minevikuõudused olid 60ndate uskumatult optimistlikule kultuurile inspiratsiooniallikaks. Valitses tunne, et kõik kohutav on seljataga: Hitler ja Stalin olid surnud, kodusõda lõppenud. Ja mis puudutas Kolmandat maailmasõda – no olge nüüd, see on ju sula lollus! Me ei kartnud absoluutselt mitte midagi. Lugedes ameeriklaste memuaare 50ndaist, rabab mind see hirm, mida tol ajal Nõukogude Liidu ees tunti. Meie ei kartnud Ameerikat põrmugi, keegi ei hirmutanud meid koolis sõjaga. Stalini-järgset õhustikku kujundas ametlik Nõukogude patsifism. Lastele korrati mantrana: “Teie ei pea võitlema – meie oleme teie võitlused teie eest ära võidelnud!” Sellele oli rajatud ka pärast Hruštšovi võimule tulnud sõjaaegse põlvkonna autoriteet.

Võiks öelda, et 1960. aastate vaba inimene oli Stalini võimu alt vabastatud stalinistlik nõukogude inimene. 60ndate ja 70ndate Nõukogude ühiskond oli ehitatud inimestele, kes olid saanud hariduse Stalini ajal: teisisõnu, patsifistlik, idealistlik ja liberaalne sotsialism tugines inimestele, kes olid Stalini ajal ellu jäänud. Inimestele, kes olid karastunud Stalini tootmiseetika ja töönormide all, mis neil tuli täita, kui nad ei tahtnud Gulagi sattuda. Ja senikaua, kuni need inimesed tööd tegid, tootis tööstus – mis kehastus poolenisti näljapalgal elavates tehnikutes ja insenerides – jätkuvalt sputnikuid. Need inimesed lihtsalt ei osanud oma tööd teha teisiti kui hästi, nad olid selleks lihtsalt liiga ära hirmutatud. See hirmu, lootuse ja progressivaimu süntees rajas 60ndate stiili kultuuris, majanduses ja poliitikas.

Kas olete nõus, et perestroika tõi sisse poliitilise tegevuse võimaluse?

Jah, aga see oli võimalus, mida me ära ei kasutanud. Arusaam poliitikast kui teatavast spetsiifilisest tegevusvaldkonnast, mis eristub riigivõimu toimingutest ja moraalsest eneseväljendusest, hakkas Venemaal kujunema alles 1990. aastate keskpaiku. 80ndate perestroika moraalidiskursuses mõisteti poliitikat – nii nõukogude ametlikku kui dissidentlikku – tavaliselt millegi räpasena. Stalin oli selle sõna hirmuäratavaks ja räpaseks muutnud. 1920. aastatel võis parteiliikmelt küsida, mis on tema tegude poliitiline tähendus. Terror aga moondas selle küsimuse provokatsiooniks, isegi pealekaebamise vormiks. Pärast Stalinit oli sõna “poliitika” üpris kõva tabu, isegi Keskkomitee liikmetel oli targem mitte nimetada oma tegevust poliitiliseks.

Mina pöördusin tagasi 1985. aasta jõulude ajal. 1986. aasta septembris asutasime esimese legaalse poliitilise klubi, Ühiskondliku Algatuse Klubi. Mina alustasin poliitilist tegevust 1986. aasta sügisel, mistõttu mind ei saa pidada erapooletuks vaatlejaks. Kummatigi takistas fakt, et “poliitika” oli tabu, meid arutlemast selle üle, mida me õieti teeme. Ja see ei lasknud meil mõista Gorbatšovi poliitikasse kodeeritud võimalusi ega ohte. Seda mõistsin ma väga selgesti, kui Adam Michnik Poola ümarlaua-arutluste ajal Moskvasse tuli, taotlema kokkulepet NSV Liidu mittesekkumiseks. Mäletan, et mõtlesin sel ajal: meil olnuks oma riigis võimatu oma eesmärke niisugusel viisil vormistada.

1988.–1989. aasta sündmusi meenutades: kas te uskusite, et Nõukogude Liit võiks kommunismi kokkuvarisemise üle elada?

Jah, aga me tegime vea, delegeerides selle lootuse võimudele. Riigi säilitamine lakkas olemast legitiimne poliitiline eesmärk. Jõhkralt väljendudes oli meil valida, kas olla Jeltsini või Gorbatšovi poolt. Tsensuuri ei olnud, kuid polnud ka ruumi tulevase poliitika kui niisuguse arutamiseks. Opositsioonipoliitik Grigori Javlinski üritas oma “500 päeva” programmiga, ent kukkus läbi. Selle projekti eesmärk oli reformida Nõukogude majanduse aluseid, kuid ainus, mille vastu huvi tunti, oli küsimus, kumma, kas Jeltsini või Gorbatšovi nimel ta seda teeb? Ja nii võeti tema projekti kui vandenõu. Mina siiski olen veendunud, et enamik aktiivseid, demokraatlikke poliitilisi rühmitusi (välja arvatud mõned, nagu näiteks Baltikumis ja Kaukaasias, ning mõned ka Ukrainas) mõtles Nõukogude Liidu raames. Samal ajal ei toimunud mingit diskussiooni selle üle, kuidas Nõukogude Liitu ümber teha: see küsimus jäeti kas Gorbatšovi või Jeltsini hooleks. Gorbatšov oli ainus, kes tõsiselt otsis NSVL-le uut mudelit. Aga õieti keegi ei tundnud selle vastu huvi, isegi mitte tema enda ringkonnas. Kõik uppus intriigidesse.

Aga tema idee uuest liiduleppest?

Ükski neist inimestest, kes uuenenud NSVL-ist tõesti huvitatud olid, polnud valmis võitlema Gorbatšovi ühegi mudeli eest. Ideid käidi välja, aga need ei vormunud positsioonideks. Vahepeal heitsid nutikad inimesed diskussioonid kõrvale ja hakkasid suurtele varandustele käppa peale panema, kavatsemata neist loobuda. Riigi vara laialitassimine oli alanud palju varem, aga pärast 1990. aastat sai see silmanähtavaks. Esimene omandiliik, mis ära anti, ilma et keegi oleks seda tähelegi pannud, oli tsentraliseeritud massimeedia, ehkki need olid ülitulusad ettevõtted, monopolid. Glasnosti-ajastu ajalehed, mida müüdi miljoneid eksemplare, said oma peatoimetajate ja direktorite omandiks. Hiljem hakkasid jaole saama ärimehed. Tööstuses algas varade jaotamine ja fondide erastamine samuti 1989. ja 1990. aastal, esmalt kooperatiivide kaudu. Näib, et Gorbatšovil lihtsalt polnud aimu, mis toimub. Tema tegeles tulevase NSVL-i jaoks elegantse, kuid läbini formalistliku mudeli väljatöötamisega, mis keskendus esmajoones välispoliitikale. Ta pakkus välja NSVL-ist ja Euroopa südames taasühendatud Saksamaast koosneva tandemi, millel oleksid erisuhted Ühendriikidega. Kuid noil päevil ei tundnud Moskvas keegi selle vastu huvi.

Aga mida siis inimesed sel ajal lootsid ja mis olid nende suurimad hirmud?

1989. aastal oli meedia juba hakanud toimima massihirmude looja ja õhutajana. Mõnel neist hirmudest oli ka reaalset alust: 1980. aastate lõpu pogrommid, Alma-Ata, Sumgait, Mägi-Karabahhia, Bakuu, Oš ja Benderõ – kõik need hakkasid kuhjuma ja meie vaimset seisundit mõjutama. Aga mis tegelikult toimis, see oli ähmaste, vanast Vene ajast pärit hirmude taassünd: hirm võimu kokkuvarisemise ja kodusõja ees. Mäletan liigagi hästi huvi, mida noil päevil tunti turvauste vastu. Ehkki Moskvas oli suhteliselt turvaline: kuritegevus ei olnud veel kasvama hakanud ja keegi ei murdnud korteritesse püssi ähvardusel sisse. Sellele vaatamata panid kümned tuhanded moskvalased oma kehvadele korteritele, kus neil polnud ei raha ega muid väärtasju, ette rauduksed. Need olid väga kallid, nende eest küsiti 500–1000 dollarit. Aga inimesed olid oma suures hirmus valmis maksma, nad ehitasid juba sama hästi kui kaitseliine. Neid hirme õhutasid veelgi Läände minejad – 80ndate lõppu langes kõigi aegade suurim väljarändelaine –, kes muudkui rääkisid üksteisele muinaslugusid juudipogrommist, mis muudkui pidi Moskvas kohe lahti minema. Populaarsest nädalakirjast Ogonjok võis lugeda hambuni relvastatud jõukudest, kes pidavat Malahhovkast südalinna poole teel olema.

Kui otsustavad olid 1993. aasta sündmused?

Tegelikult ma arvan, et Venemaa tulevikku määrav mäng mängiti maha 1991. ja 1993. aasta vahel. See otsustas kõik, mis järgmise kahe kümnendi jooksul, aga võib-olla isegi kuni käesoleva sajandi keskpaigani toimuma pidi hakkama. Keegi ei saa öelda, et ta selles suhtes puhas poiss oleks. Noil päevil olin ma ise vaenujalal Jeltsiniga, kes ei hävitanud mitte ainult Nõukogude Liitu, vaid üldse igasuguse mõistliku poliitika. Arvasin, et Gorbatšovile tulnuks anda võimalus tegutseda. Olin rahul sellega, et Gorbatšovile oli jäänud vähe kontrolli selle üle, mis riigis toimub, kuid see-eest säilitas ta protsessi kui terviku riiklikku raami. Et on keegi, kes hoiab alal tervet NSV Liitu hõlmavat “vabaduse perimeetrit”, aga samal ajal selle perimeetri sees katsetatakse erinevaid sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja rahvuslikke mudeleid. Leidsin, et selline olukord on liberaalidele ideaalne ning me peaksime seda säilitama ja Gorbatšoviga ühte hoidma.

Üldiselt aeti poliitilisi asju endiselt kolklikus, klubilaadses õhkkonnas. Konfliktid olid šõu pärast, mitte päris. Mina olin alatasa tülis Jeltsiniga, aga samal ajal säilitasin lähedasi sidemeid sõpradega, kes olid tema lähiliitlased, ka Gaidari rühma inimestega. Lõhe ei olnud veel põlistunud. Me ei saanud päris hästi aru, kui habras on tsiviilühiskond. Nõukogude süsteemi pakutud kultuuriline infrastruktuur tagas, et võimud pisutki tunnustavad ühiskonna moraalset autoriteeti ja indiviidi väärikust. Kui aga nõukogude süsteem 1993. aastal laiali lagunes, hävis ka austus avalikkuse ja isikupuutumatuse vastu. Venemaa vabariikliku arengu alternatiiv ruineeriti. Senikaua, kuni presidendi ja parlamendi vahekord oli konfliktne, säilis võimalus tagada mängureeglitele ja mängijatele konstitutsiooniline ja institutsionaalne kaitse. Pärast 1993. aastat aga kaotas konstitutsioon tähenduse ja taandati Jeltsini võidulipuks, mis parlamendi kohale masti tõmmati. Sajad sõltumatud pisilehed lõpetasid ilmumise. Ühiskondlikud aktivistid ja kooperatiivitegelased otsisid pelgupaika ärist või poliitikast.

Millal te taipasite, et NSVL on lagunenud?

Pärast 1991. aasta riigipöördefarssi ja seda, kuidas Jeltsin Gorbatšovi üle irvitas, kui too Moskvasse tagasi pöördus, ei saanud mul enam mingeid illusioone olla. Mõistsin otsekohe, et Nõukogude Liit on omadega otsas, selle paljurahvuselise impeeriumi aeg on läbi, koidab uus ajastu ja võim on nüüd presidentide käes, kes on oma maade ja sealsete elanike peremehed. Sellegipoolest ehmatas mind see, kui avalikult sellega Belovežje lepetes uhkeldati. See ei olnud mitte poliitiliselt läbikaalutud kokkulepe NSVL-i konverteerimiseks rahvuslikule alusele, vaid tehing, millega jagati laiali territooriumid ja nende elanikkonnad. Viis, kuidas seda Belovežje metsas tehti, lõi võimu üle peetavate läbirääkimiste uue mudeli, mis on saanud lahutamatuks osaks presidendi-kontseptsioonist: punt presidente tuleb kokku ja jagab dokumentide allkirjastamisega kodanikud omavahel ära, nagu oleksid nood nende omand. Ühes tollal ajalehele Moskovskije Novosti kirjutatud artiklis seadsin ma küsimuse alla Vene Föderatsiooni Nõukogude Liidu õigusjärglaseks tunnistamise õigusliku aluse. Lõppude lõpuks oli Ukraina täpselt sama suur õigusjärglane ja Kiievil samasugune õigus saada venekeelse maailma pealinnaks kui Moskvalgi. Leidsin, et me peaksime seadma sihiks samalaadse protsessi nagu see, mis toimus Põhja-Ameerikas 18. sajandil – vabad inimesed uudismaal, keda tunnustatakse kui riikluse ainsaid esindajaid. Võtke need inimesed, võtke see maa, laske neil võtta vastu konstitutsioon ja otsustada, kuidas nad soovivad koos elada. Selles suhtes olin ma “Belovežje-järgse” korra vastu, sest nomenklatuur oli ilmselgelt ühendanud jõud ühelt poolt vanade täitevvõimu esindajatega ning teisalt nende Nõukogude varade maakleritega, kes aitasid lammutada ja maha müüa Nõukogude majanduskompleksi. Selle kunsti meistriks osutus Berezovski. Põhiliselt olid Belovežje lepped selleks munaks, millest hauti välja Berezovski ja tema tegevusmeetodid. Huvitaval kombel andis see kergus, millega NSVL laiali lammutati, julgust sellistele meestele nagu bin Laden ja Šamil Bassajev Kaukaasias – nad said aru, et suurte impeeriumide hävitamine on tehniliselt võimalik.

Kuidas te suhtusite erastamisse?

Erastamise arhitektid valitsesid hirmu abil. Jegor Gaidar ütles alalõpmata: minu programmile ei ole alternatiive, meil pole valikut, valik on selle plaani või nälja- ja kodusõjaõuduste vahel. Saksamaalt saadeti Moskvasse tuhandeid toidupakke “nälgivat vene last” kujutavate piltidega. Tegelikult aga tõelist nälga ei olnud ja nagu hiljem selgus, ei olnud kunagi selle ohtugi. See oli lihtsalt müüt. Ja kodusõda oli samuti müüt. Tegelikult ei olnud toimumas midagi säärast nagu Jugoslaavias, välja arvatud Kaukaasias, kus Karabahhia ja Gruusia sõjad aitasid Dudajevi Tšetšeenia džinni pudelist välja lasta. Mitte kuigi palju hiljem – 1993–1994, osalt reformide tulemusel – sattusid miljonid perekonnad tõepoolest viletsusse. Aga poliitiliste debattide ja pressi analüüs näitab, et tunti suurt hirmu: hirmu nälja, kodusõja ja selle ees, et “Jeltsini käed on seotud”. Demokraadid külvasid hirmu “punapruunide” jõudude ja “uue putši” ees. Kommunistid ootasid, et algab antikommunistlik nõiajaht ja nad puuakse laternapostide otsa. Mütoloogilistel hirmudel on kalduvus alustada iseseisvat elu, aidates kaasa “reformijate” ja nende radikaalse voluntarismi legitimeerimisele.

Niisiis te ütlete, et hirmu abil valitsemise ja näljatondi esilemanamise kaudu pöördus võimude poliitika paternalistlikuks: “rahva eest hoolitsemise” poliitikaks. Aga samal ajal uskusid Jeltsini liberaalid, et nad juhivad “lugejate ühiskonda”.

Jah, perestroika perioodi “lugejate ühiskonnast” sai telepublik alles pärast 1991. aastat. Jeltsini silmis koosnes Venemaa põhiliselt haldusruumidest – hiljem nimetati need ümber regioonideks – millest igaühel oli oma peremees: Rahhimov, Šaimijev, Lužkov. Peremees vastutas oma territooriumi eest ja pidi olema lojaalne presidendile, kes oli peaperemees. Huvitav on see, et Jeltsin pöördus kiiresti ära oma kohapealsetest demokraatlikest “abidest” või “komissaridest” – maaisandate poole. Abi ei ole maaisand, ta on soosik, tema võim on ajutine, ja Jeltsin ei vajanud abisid, ta tahtis, et igal piirkonnal oleks oma maaisand, ja kõik need maaisandad pidid aru andma temale – Vene Maade Maaisandale. Need maaisandad koos direktoritega olid Jeltsini tähtsaim baas. Jeltsin ise ei kasutanud sõna “eliit”, aga ta lõi selle ümber uues, mitte-sovetlikus tähenduses. Näitleja Nikulin, kirjanikud Pristavkin ja Belov, filmirežissöör Nikita Mihhalkov, “ärimees” Berezovski… need olid inimesed, kellega ta ennast ümbritses, ja nende heategijana peesitas ta nende vastupeegelduse paistel. Nende seltsis tundis ta end hästi.

Millalgi 1993. aastal kutsus Valentin Jumašev^[1] mind Ogonjoki aastapäevapeole – Ogonjok leidis pidevalt ettekäändeid oma sajanda sünnipäeva tähistamiseks. See oli veel enne parlamendi laialisaatmist, enne suurt verelaskmist. Kohal olid meie sõbrad demokraadid, aga ka akadeemikud, kirjanikud, pankurid, tsirkuseartistid ja bandiidid. Inimesed, kellest oli selgelt teada, et nad on bandiidid, kes tapavad inimesi, mõnikord ettevõtjate tellimusel. Mulle avaldas sügavat muljet, kui hästi nad kõik omavahel läbi said, kuidas nad ringi käisid ja üksteist embasid. Siis läkski moodi see bandiitide komme üksteist suudlusega tervitada.

Ja millal ilmus välja Pavlovski kui poliittehnoloog? Kust on pärit Efektiivse Poliitika Fond?

Mõiste “poliittehnoloog” läks tavakäibesse pärast 1996. aastat ja Jeltsini tagasivalimist. Mõte oli selles, et tuleb lõpuks “sekkuda” poliitikasse, aga tehnoloogiliselt. Valimisi oli korraldatud varemgi, aga seda ei peetud päris poliitikaks. 1993. aasta manipuleeritud parlamendivalimised ja Jeltsini konstitutsioonireferendum oma meediavõtetega ja skandeerimisega “Jah-Jah-Ei-Jah”^[2]avaldasid sügavat muljet. Jeltsinil õnnestus võita, ehkki vaid väikese enamusega. Ja juba tekkis kartus, et “järgmine Jeltsin” võib osutuda veelgi ohtlikumaks. See hirm – hirm, et talle polegi alternatiivi – hakkas esile tulema juba 1993. aastal.

Üldse on küsimuseasetus sellest, et “Jeltsinile pole alternatiivi”, väga huvitav. Hiljem meenutasime, et olime samamoodi harjumuspäraselt öelnud, et Gorbatšovile ei ole alternatiivi. Ilmnes aga, et Gorbatšovile ja ka perestroikale on alternatiiv täiesti olemas – niipea kui ilmus Jeltsin, kuulutati otsekohe, et hoopis temale pole alternatiivi. Sellepärast lõigi Javlinski 1993. aasta kevadel ilmunud artikkel pealkirjaga “Mina olen valmis saama Jeltsinile alternatiiviks” nii tohutult laineid. Sellega tegi ta endale nime poliitikuna. Siis ma täheldasingi, et kui sa veel ei kujuta endast mingit jõudu, siis on sul alati võimalus selleks saada, kas siis mõnele võõrale jõule väljakutset heites või teda kuidagi segades. 1999. aastaks olime neid asju juba hoolega uurinud. Kui Putin lavale astus, ei tulnud me välja loosungiga “Putinile pole alternatiivi” – see tuli altpoolt ilma meie ässitusetagi. Aga me haarasime sellest kiiresti kinni.

Sestsaadik, kui Medvedev presidendiks sai, ei ole enam võimalik öelda: Putinile ei ole alternatiivi. Või: Medvedevile ei ole alternatiivi.

Jah, see tandem hävitas “alternatiivituse karisma”. Kuna idee, et Jeltsini võimule pole alternatiivi, oli valimistel tõhusaks osutunud, hakkasin ma mõtlema selle üle, kuidas võim Venemaal tegelikult korraldatud on. Ma arutasin seda küsimust ajaloolase Mihhail Gefteriga. Kui ma hakkasin taipama, et meil on tegemist ikka sellesama, Vene võimuga, tekkis mul ettekujutus, kuidas “puuduvate alternatiivide” poliitilist potentsiaali ära kasutada.

Nii et poliittehnoloogid said ekspertideks puuduvate alternatiivide poliitika alal?

Täpselt nii. “Efektiivne poliitika” – see on mittepoliitilise võimu poliitika. Siin tasub meenutada Gorbatšovi-järgse Kremli mudelit – “Jeltsini-Gaidari” juhtimist. Just seal tuli esmakordselt esile idee võimust väljaspool poliitikat. Gaidar seletas, et tema ülesanne on tegelda “majandusega”, sellal kui president juhib endiselt “poliitikat”. Elanikkonna heaolu huvides tuli Jeltsinile isiklikult tagada võimalus teostada poliitikat, mis muidugi tähendas “võimu”. Gaidar ütles: “Inimestele tuleb selgeks teha, kui tohutu vastutuse me enda peale võtame. Me hakkame kulutama Jeltsini populaarsust, rahva usaldust tema vastu: president annab oma isikliku võimukapitali meie kätte ja meie lööme selle reformide peale läbi.” Ja Jeltsin lisas: “Jah, ühel päeval kulutavad reformaatorid usalduse, mida inimesed minu vastu tunnevad, viimseni ära, aga selle aja peale on kõik juba saavutatud.” See on suurepärane kirjeldus võimust ilma esindamiseta või valitsetavate huvide arvestamiseta. “Tehnoloogiline” võim teeb kõik, mis on tarvis teha, aga teil pole vaja teada, mida täpselt. Võimu sõnad kaotavad kommunikatiivse tähenduse ja lähevad poliittehnoloogide käsutusse.

Nii et ühelt poolt on võim ilma esindamiseta, teisalt aga on avalik arvamus ülitähtis. See pole sama, mis klassikaline autoritaarne võim, millele on ükskõik, mida inimesed mõtlevad, sest selle eest kannab hoolt FSB.

See on arhailisemat liiki võim – Vene “mõisnikuvõim”. See on mõisniku võim, kes tavatses anda oma mõisa majandamise üle mõnele sakslasele, sellal kui ta ise Moskvas või Pariisis viibis. Kui sakslane on liiga karm, võivad talupojad mässama hakata, nad võivad mõisa ära rüüstata ja sakslase maha lüüa. Aga ta majandab maaisanda, mitte enda nimel. Belovežje lepped on teine näide mõisamudelist – Jeltsini mõisadest ühes inimestega sai Venemaa ja Kravtšuki mõisadest sai Ukraina.

Pöördugem tagasi puuduvate alternatiivide poliitika juurde. Kas 1996. aastal tõesti tajuti tõsist ohtu kommunistide poolt?

Kui meenutada, et jaanuaris 1996 hinnati Kommunistliku partei juhi Gennadi Zjuganovi populaarsust 40%-le, sellal kui Jeltsini reiting oli kõigest 5%, siis on raske seda ohtu eitada. Muidugi oli “kommunistide tagasitulek” suuresti müüt, millele me rajasime 1996. aasta valimiskampaania – müüt bolševikust, kes tuleb, nuga hambus, ära võtma teie omandit, teie korterit jne. 1995. aastast peale oli minu jaoks väga tähtis arusaam, et Venemaal ei lõhesta poliitilist välja tegelikult suhtumine vabadusse. Tegelikkuses valitses demokraatide ja Zjuganovi kommunistide vahel üksmeel riigi sekkumise osas kodanikke ellu. Sellesse liberaalsesse põhipaketti kuulus välismaal reisimise vabadus, majandustegevuse vabadus, meeleavalduste ja valimisvabadus – ja miski sellest ei olnud ohus.

Millised siis olid need küsimused, mis ühiskonda lõhestasid?

Selleks oli suhtumine Nõukogude Liitu ja Jeltsinisse. Vasak- ja parempoolsete vastandus ei mänginud peaaegu mingit rolli. Luges see, kuidas suhtutakse Jeltsinisse – kas ollakse tema poolt või vastu. Algul ei olnud avalik arvamus Jeltsinile soodus, kuid oli valmisolek toetada võimulolijaid, ja sellele me 1996. aastal keskendusimegi. Jah, Jeltsini reiting oli kõigest 5%, ent isegi Jeltsini vihamehed nägid temas võimu viimset kantsi. Ühiskond oli meeleldi valmis uskuma mida iganes, ainult mitte seda, et Zjuganov on mingi võimumees.

Mis oli see, mida poliittehnoloogid 90ndatel teadsid ja poliitikud ei teadnud?

Meie jaoks olid otsustavaks prooviks 1995. aasta parlamendivalimised. Need peeti Jeltsini ja tema julgeolekuülema Koržakovi ühendatud järelevalve all. Oli olemas Vene Kogukondade Kongressi (VKK) projekt, mille töötasin välja mina ja mis oli mõeldud ühendama ühelt poolt liberalismi, teiselt poolt aga massidele suunatud sotsiaalse populismi platvormi. Iseäralik valik, midagi Ühendriikide Teepartei taolist – parempoolne programm, mis on valatud vasakpoolsesse sõnavarasse. Niisugune meie mõte just oligi: kui seada endale sihiks veenda valijaid milleski, mis näib käivat vastu nende loomulikele, kõige isiklikumat laadi huvidele, siis tuleb seda esitleda kui võimu väljendust, millele ei ole alternatiivi. VKK näoks valiti kindral Lebed. Tal oli hirmuäratav hääl: Transnistria sõjas kasutati tema häält vastupanu mahasurumiseks – seda transleeriti läbi valjuhääldite, et Kišinjovi tudengid oma kaevikutes seda kuuleksid ja värisema lööksid. Aga Lebed oli närviline ja habras sõjaväelasest intelligent, kes tegi küll näo, nagu oleks ta jube koletis, kellel aga tegelikult puudus eneseusaldus. See on päris tavaline, et vene poliitikutel puudub enesekindlus ja enesearmastus.

VKK programm seisis tavainimeste nimel liberalismi eest. Selle aja peale, kui valimised kätte jõudsid, oli meil õnnestunud tekitada virtuaalne mull: kõigis küsitlustes oli VKK kommunistide järel teisel kohal. Kommunistidel oli hirm nahas – aga lõpuks VKK isegi ei ületanud künnist. Ja ma arvan, et mitte ilma kõrvalise abita, muidu oleks ületanud küll. Ent tõeline probleem oli selles, et meil ei olnud regionaalset aparaati. Siis me mõistsimegi, et mulli tekitada on lihtne, aga selleks, et kõik hääled kokku koguda, on vaja kohapealset aparaati. Kommunistidel oli see olemas, aga meie polnud enda oma paika pannud. See oli meie 1996. aasta mudeli kavandamise alus. Sel korral oli kogu kampaania ehitatud üles kohalikele bossidele, kellest mõned ei olnud lojaalsed. Esimese vooru mõtteks oli neile näidata, et vastupanu on kasutu – nad peavad Jeltsini poole üle tulema. Tõsi, esimest vooru Jeltsin ei võitnud. Aga ta pidi näitama, et ei kavatsegi teises voorus kaotada. Meie poliitiline strateegia seisnes omamoodi Jeltsini hegemoonia kehtestamises juhina, kellele ei ole alternatiivi. Jeltsini poolt hääletades hääletasid inimesed esiteks võimu poolt ja teiseks – oma hirmu pärast jääda ilma võimuta.

Läänes arvatakse, et Jeltsini ajal oli olemas demokraatia, võib-olla küll oma vigadega, aga ikkagi demokraatia, ja et oli olemas poliitiline konkurents. Kui aga võimule tuli Putin, siis seadis ta sisse autoritaarse režiimi, täiesti teistsuguse mudeli. Milline on Jeltsini ja Putini režiimide vahe teie kui siseringi liikme silmis?

Mõiste “uus režiim” tuli käibele üheaegselt Putini lavaleastumisega. Ent esimestel aastatel oli Putini poliitika samasugune nagu tema valimiskampaaniagi. See tähendas surve avaldamist avalikule arvamusele ja eliitidele olemasoleva institutsionaalse raamistiku sees. Jeltsinlik valitsemissüsteem ei muutunud otsekohe. Presidendi uute (täievoliliste) eriesindajate ja föderaalringkondade süsteem toimis algul mittebürokraatlikul, puht virtuaalsel moel. See tähendas föderaalset võimupretensiooni, Kremli valmisolekut Venemaa radikaalseks “kokkukogumiseks”. Putini meeskond korjas võimu vähehaaval enda kätte igal pool, kus aga sai.

Kõik, mis valitsemisvõimekusest veel alles oli, kõik allumisharjumused aktiviseerusid äkitselt. See kõik juhtus Putini ülekaaluka võidu, selle peaaegu kogemata õnnestunud riigipöörde tagajärjel, mis seejärel muudeti kestvaks referendumikampaaniaks. Ühiskonnalt küsiti igal võimalikul juhul: kas olete Putini poolt või vastu? Jeltsini vana alternatiivideta presidendi infrastruktuur hoiti enam-vähem samu tegijaidki säilitades alles. Siiski hakati lahendama ka uusi ülesandeid. Näiteks Jeltsin ei teadnud, mida teha Nõukogude kaitsejõudude pärandiga, mistõttu ta hoidis sõjaväge riiklikust süsteemist enam-vähem väljas, seda õieti regulaarselt rahastamatagi. Selles osas kannatas Jeltsin nõukogudeaegse isiksuse lõhestumise all. Ühelt poolt uskus ta, et ülivõim vajab võimsat armeed, sellal kui teisalt oli talle loomuomane ka patsifism – nõukogulik, üpris radikaalset laadi patsifism. Nii ta siis kõheles, ja sõjavägi, mis ei saanud riigieelarvest kopikatki, rippus potentsiaalse ohuna põhiseadusliku süsteemi pea kohal. See oli omamoodi paroodia Ladina-Ameerika mudelist: vaesunud armee silmitsi patsifistlike eliitidega, kes rikkusi kokku kahmivad. Demokraatiat ehitati nii, et sõjavägi jäi kuhugi selle raamidest välja. Keegi ei teadnud, mis seal tegelikult toimub. Kindralid virutasid riigi vara ning ohvitserid ja reasõdurid sõna otseses mõttes nälgisid. Mida küll võiks sedasorti sõjavägi demokraatiaga ette võtta? Kardetavasti ei midagi head.

Kas see oli seotud Tšetšeenia sõjaga?

Tšetšeenia sõja puhul oli veel teinegi, praeguseks unustatud motiiv: leida sellele raevunud armeele mingit rakendust. 1990. aastatel nappis riigil legitiimsust, et teda kaitstaks, ja puudus ka võim sundida inimesi sõtta minema. Esimeses Tšetšeenia sõjas võitlesid inimesed, kes ühel või teisel põhjusel uskusid, et peavad sõdima, ja need, keda selleks õnnestus kinni nabida. Varsti sai selgeks, et selline armee ei suuda võidelda, ning Tšetšeeniasse hakati saatma OMON-i ja miilitsaüksusi, kordamööda kõigist regioonidest. Kogu meie sisevägi käis läbi päris sõjast, mis lisaks oli ka väga verine ja rahvuslik. Seda on nende hilisema “allakäigu” mõistmiseks hädavajalik teada. Nad muutusid uskumatult kalgiks. Samal ajal ilmutasid paljud neist suurt kangelaslikkust, näiteks need Rjazani OMON-lased, kes tšetšeenidega ühes kuristikus vastamisi sattunult keeldusid alla andmast ning tapeti viimse meheni nagu 300 spartalast. Aga kui needsamad inimesed, kes olid juba verd maitsta saanud, koju jõudsid, muutusid nad ohtlikuks ja paljud sulandusid kriminaalsesse allilma.

Gorbatšovi ajal ei suutnud miilits niikaugele minna, et inimeste pihta tulistada – seegi on idaeuroopalik nähtus. Kas praegune miilits on valmis seda tegema tänu Tšetšeeniale?

Jah, aga oli ka üks varasem juhtum. Esimest korda ilmusid inimesed, kes on valmis tulistama, kui neile selle eest vaid makstakse, välja 1993. aasta tormijooksu ajal Valgele Majale. Võimudele lähedased oligarhid – sealhulgas muide tulevased Jukose bossid – jagasid tankimeeskondadele raha kottide kaupa. See on üldtuntud fakt. Tapeti umbes 900 inimest, 700 neist salaja. Siiski jäid sõjavägi, miilits ja FSB kuni Putini võimuletulekuni riigist isoleerituks. Jeltsin ei maksnud neile, aga ta ka ei saatnud neid laiali ega reforminud neid. Ta lihtsalt lubas neil hankida endale sissetulekut nii, nagu nad vähegi oskasid, põhimõtteliselt ilma igasuguse kontrollita. Keegi ei teadnud, mis tegelikult nendes struktuurides toimus. Inimesed istusid oma valitsusametites ning ajasid avalikult äri või pakkusid katet gangsteritele. Mida Putin tegi? Ta tõi sõjaväe ja FSB riiklikku võimusüsteemi tagasi ja vabanes kõigist, kellele see ei meeldinud. FSB-d hakkas ta puhastama juba 1998. Kui aga silovik’id võimusüsteemi tagasi tulid, tõid nad kaasa oma ettevõtted, oma kriminaalsed sidemed ja ärialased isud. Putin ei takistanud seda, see olnuks liiga riskantne.

Millisena nägi Jeltsin postsovetliku ruumi tulevikku? Miks näiteks arenesid suhted Ukraina ja Valgevenega nii erinevalt? Miks ei teostunud idee liitumisest Valgevenega?

Kõik ühiskavad liiduks Valgevenega olid põhijoontes koostatud Lukašenka maitse järgi. Ta kavatses saada pärast Jeltsinit Venemaa ja Valgevene ühisriigi presidendiks. Seda tulemust olnuks võimatu vältida, kui valimised oleksid olnud ausad, sest kuni Putini ilmumiseni ei olnud silmapiiril ühtegi teist temaväärset populisti. Minskile vaatas hea pilguga ka osa Vene majandus-eliidist, eeskätt tööstuseliit. Valgevene oli Nõukogude sõjalis-tööstusliku kompleksi kõige kõrgemini arenenud osa, kõige värskemalt, veel 1980. aastatel moderniseeritud. Valgevene esindas nõukoguliku modernisatsiooni viimast sõna. Lukašenka tahtis vahetada Valgevene Kremli vastu. Kremlis hakati aga juba 1996. aastal järele mõtlema, kui kalliks võiks minna Valgevene ostmine Lukašenka käest. Nad olid valmis maksma mis tahes hinda peale Kremli! Nii kujunes Venemaa ja Valgevene suhetes välja kauplev stiil ja nii need ka ummikusse jõudsid. Suhetes Ukraina presidendi Leonid Kutšmaga valitses hoopis teistsugune dünaamika. Tema nägi vaeva tasakaalu hoidmisega Lääne ja Venemaa vahel, jätmata siiski kordagi muljet, nagu oleks ta valmis laskma Venemaal Ukrainat endaga liita. Mis aga kurikuulsat “Vene Krimmi” puudutab, siis see küsimus oli Jeltsini silmis alati teisejärguline ja mitte tema ei olnud see, kes seda tõstatas.

Aga siiski, missugust Ukrainat tahtis Jeltsin näha?

Arvan, et geopoliitilises mõttes oli Jeltsin autistlik. Ta oli armunud kaunisse, suurejoonelisse poliitikasse, tippkohtumistesse jne. Kuid kõik, millel tähtsust oli, toimus tema arusaamist mööda Moskvas. Ta ei olnud tegelikult häälestatud sellele, mis Ukrainas toimus. Kutšmad ta mõistis – kui nõukogudeaegset majandusmeest, nad leidsid hõlpsasti ühise keele. Aga nad ei arutanud kunagi Nõukogude Liidule elu sissepuhumise mõtet. Pealegi tundis Kutšma Jeltsini ees kerget kõhedust. Pärast Belovežje leppeid leidsid paljud, et Jeltsin on ettearvamatu. Sellepärast pidas Kutšma Kremlis oma inimesi, et need kõigel silma peal hoiaksid.

Ja kuidas oli lugu Kutšma oponentidega Ukrainas, kas nemad käisid Moskvas nõu küsimas?

Muidugi, aeg-ajalt käisid Moskvas kõik Kiievi poliitikud, aga tõelised läbirääkijad tulid lagedale suhteliselt hilja. 1990. aastateks oli Ukrainas juba olemas mõningaid autonoomseid, kvaasipoliitilisi jõude, parteisid, mida Venemaal veel ei olnud. Aga Jeltsin ei saanud aru, kuidas parteid toimivad; ta ei mõistnud, milleks need head on, ega osanud nendega kõnelda. Ukraina tüüpi parteid oma regionaalsete aparaatidega jäid talle arusaamatuks. Sama lugu oli siis, kui esile tõusid Kutšma äriparunid, inimesed, keda ta alguses oli poputanud, kes aga kogusid julgust ja läksid viimaks poliitikasse. Vene oligarhide vasted, sellised inimesed, kellega Jeltsin oskas rääkida, ilmusid Ukrainas alles hiljem, kui Jeltsin oli juba läinud.

Kuidas võis Moskva Ukraina 2004. aasta presidendivalimiste osas nii mööda panna? Te olite sel ajal seal, töötasite Janukovõtši heaks. Kuidas te seda läbikukkumist nüüd, pärast kõiki neid aastaid ja Ukraina võimuvahetust hindate?

Kutšma oli see, kes kogu asja kohe alguses tuksi keeras: ta sundis meile peale oma mängu, mis polnud tegelikult meie mäng.

Kas te tahate öelda, et operatsiooni “järeltulija” ei toimunudki?

Toimus küll, aga meie polnud need, kes järeltulija välja valisid. Kutšma mängis omaenda mängu. Samal ajal taotles ta oma plaanile igas etapis meie heakskiitu. Aga tema plaan muutus kogu aeg. Alguses kavatses ta veel üheks ametiajaks kandideerida. Seda veel päris valimiste eel, lausa 2004. aasta kevadel. See oli see kuulus kolmepäevane jooming Ukraina parlamendi spiikri Volodõmõr Lõtvõniga, kellel peaaegu õnnestus Kutšmad veenda edasi jääma. Siis aga otsustas Kutšma endale järeltulijat otsida ja tuli lagedale Viktor Janukovõtšiga. Selget plaani tal ei olnud. Niipalju kui mina tean, hoidis ta Janukovõtšit varuks juhuks, kui peaks toimuma midagi koledat, ja lõpuks see just tolle õnnetu kandidatuuri tõttu juhtuski. Janukovõtš ei sobinud sellesse rolli sugugi. Ta on nagu kindral Lebed: pealtnäha hirmuäratav kuju, aga tegelikult selgrootu inimene. Kriitilisel hetkel kaotab ta pea. Kui ta meeskond kõvasti tööd rabab, on ta hea juht. Nõukogude ajal oleks temast arvatavasti saanud tubli aparatšik. Aga poliitikuna konflikte lahendama ta ei kõlvanud.

Nii et Kutšma oli see, kes Janukovõtši välja käis, ja Moskva sellesse protsessi ei sekkunud. Pealegi oli selle aja peale, kui Kutšma 2004. aasta juunis lõpuks otsusele jõudis, juba hilja taganeda: valimiskampaania oli kohe-kohe algamas. Ka siis veel hoidis Kutšma Janukovõtši kampaaniat oma kontrolli all ega lubanud tal end esitleda tulevase presidendina. Kutšma tahtis jätta endale päris viimase hetkeni võimaluse kõiki üle kavaldada. Sellepärast hoidis ta oma kaarte salajas, ja see mõjutas tugevasti kõiki, kes kampaanias kaasa lõid. Nad pidid olema lojaalsed eeskätt Kutšmale, mitte Janukovõtšile. Tegelikult oli Janukovõtši meeskond Kiievis päris isoleeritud, see moodustas enklaavi süsteemis, mis oli täielikult Kutšma ja tema inimeste kontrolli all. Ma usun, et just Kutšma skisofreenia tõttu olidki tagajärjed niisugused, nagu nad olid. Tema inimesed hoidsid kõigil etappidel silma peal, nad kontrollisid kõike, esitasid igasugu küsimusi. Tal oli kombeks naeruväärseid tempe teha. Näiteks juhatatakse mind mingisse ruumi ja palutakse oodata; veidi aja pärast tuuakse samasse ruumi ka Ühendriikide suursaadik. Ja siis ütlevad nad – oih, vabandust, ja juhatavad ta välja tagasi. Täitsa naeruväärne. Kreml on ka veider paik, aga mitte nii veider, uskuge mind. Aga muidugi avaldasid Kiievi sündmused, eriti see, kui kiiresti lõhe Kutšma ringkonnas süvenes, Putinile sügavat muljet. Teoreetiliselt ta teadis, et niisuguseid asju juhtub, aga siin nägi ta oma silmaga üht võimuaparaati kokku kukkumas. Äkitselt oli Kutšma täiesti mängust väljas, kõik, isegi ta ihukaitsjad, olid teisele poolele üle läinud.

Miks tegi Moskva panuse ainult Janukovõtšile? Miks te kõik munad ühte korvi panite?

See käis kõik sellesama puuduvate alternatiivide poliitika juurde. Postsovetlikus ruumis on poliitika kogu aeg olnud ultrakonservatiivne. See on mingi metternichilik legitimism. Ainukeseks erandiks on olnud Gruusia, juba Zviad Gamsahhurdiast, esimesest iseseisvumisjärgsest presidendist alates – teda ainsana ei ole peetud presidendiks, kellele pole alternatiivi. Kõigil teistel juhtudel läks käiku ikka sama stsenaarium: me teeme oma panuse presidendile ja järeltulijale, kelle ta ette paneb. Mul ei ole tegelikult aimugi, miks see nii on olnud.

Räägime nüüd Putinist. 2000. aastate algul oli Putin veel ehtne populaarne poliitiline liider, kellele polnud tõesti alternatiivi. Oleks ta 2004. aastal kandideerinud vabadel valimistel, siis oleks ta võitnud. Miks neid valimistulemusi võltsiti?

2003 oli otsustava tähtsusega pöördepunkt, mis oli seotud Mihhail Hodorkovski vahistamisega. See oli hetk, mil poliitiline õhustik muutus, ja koos sellega kogu idee “teisest ametiajast”. Parlamendivalimised on Venemaal presidendivalimiste eelmäng, ühed lähevad üle teisteks. 2003. aasta parlamendivalimiste ajal ei olnud Jukos sugugi ainuke firma, kes “Putini-järgseks ajastuks” omi kandidaate kasvatas. Jukos otsustas algul ühendada Grigori Javlinski Jabloko-partei Parempoolsete Jõudude Liiduga, muutis aga siis äkitselt meelt ja viis liberaalid rünnakule kahes kolonnis. See ajas Putini ärevile. Aga sellest hoolimata otsustas ta neil valimistel Ühendatud Venemaad soosida. Kui see partei ei oleks 2003. aasta valimistel osalenud, siis oleks ta lõpetanud nagu üks võimupartei järjekordne valimisprojekt ikka. Vaja oli luua vähemalt üks püsiv partei. Ja seda kurssi hoitakse tänini – seda üleminekut poolteiseparteisüsteemile. Põhiliselt olid nende valimiste ajal meil sihikul kommunistid. Jabloko ja Parempoolsete Jõudude Liit pidid kõigi eelduste kohaselt parlamenti saama, tegelikult aga ei saanud. Sellepärast lähenemisviis muutuski, ja sestpeale ei ole liberaale poliitilistes projektides enam õieti arvesse võetud.

Putin ei näinud tõsist opositsiooni, aga prügikalaga võistelda ta ei tahtnud. 2004. aasta presidendivalimiste peamiseks mõtteks oli kujundada need referendumiks – “kinnitavaks referendumiks”. Sel hetkel ei olnud tõesti Putinile kui presidendile alternatiivi olemas, ja valimiskampaania stsenaarium tõstis selle poliitilise tõsiasja rambivalgusse. Probleem oli aga selles, et valimistel on vaja ka teisi kandidaate. Tähtis oli tagada, et Putin nendega ei kattuks ega konflikti ei satuks, isegi mitte virtuaalselt. See polnud niivõrd poliitiline kui, ma ütleksin, esteetiline küsimus, midagi Basileuse, konkurentsitu “Esimese Kodaniku” tseremoniaalse ilmumise taolist. Sel hetkel oli küsimus lihtsalt kampaania disainis, mitte poliitikas. Hiljem aga muutub see poliitikastiiliks.

Nii et Putinile “pole alternatiivi” oli ühekorraga nii probleem kui ka lahendus?

Selle valimiskampaania esimene ja tähtsaim postulaat oli, et “uut revolutsiooni ei tule”. 1999.–2000. aasta revolutsioon pidi jääma viimaseks. Kõik meie varasemad valimised olid seotud revolutsioonidega. Valijad teadsid, et pärast valimisi on oodata revolutsiooni. Seekord oli Putini ülesandeks tagada, et neile selline mõte pähegi ei tuleks. Siit ka rõhuasetus ülimale stabiilsusele ja triumfalismile. Kui ülesandeks olnuks “imiteerida pluralismi”, siis sellega olnuks väga lihtne hakkama saada.

Ehkki see stabiilsusedemonstratsioon õnnestus, toimusid 2003–2004 lisaks Hodorkovski vahistamisele veel Beslan ja Ukraina Oranž revolutsioon.

Need olid pöördelise tähtsusega sündmused. Need tegid Putinile selgeks, et ei ole olemas täiesti usaldusväärseid kaitsemehhanisme, ei välis- ega sisepoliitikas. Venemaa on nihilismile vastuvõtlik ja kõik võib iga hetk muutuda. Selleks ajaks oli postsovetlikku ruumi tunginud uutmoodi poliitika, mille juurde kuulus ka noorteorganisatsioonide kaasamine. Bushi-faktor mängis tähtsat rolli juba enne seda. Arvan, et Putin oli Bushi kuvandi suhtes tundlik, ta pidas teda musternäiteks, kuidas presidendil tuleb end ülal pidada. Samal ajal hakkas Putin taipama, et tol Bushi-poisil on päris palju võimalusi käes ja et tehniliselt on võimalik, et pärast Iraaki ja Afganistani võib ta oma tähelepanu pöörata Venemaale. Äkitselt ärkas ellu see vana vene hoiak: kurat ja põrgu, meie muudkui oleme Ameerikaga parimad sõbrad, aga nemad teevad meile 1941. aasta 22. juunit! Muidugi hakkas selline tunne Kremlis maad võtma pärast Ukraina sündmusi. Ja Bushi uus programm – levitada demokraatiat kõikjal maailmas – aitas seda üles kütta. See hirm oli Putini teise ametiaja keskne sisepoliitiline küsimus. Sisepoliitika tegemisel oli tähtsaimaks raamistikuks mõte, et tuleb end kaitsta välisvaenlase “pehme võimu” rünnaku vastu.

Kui stabiilne on Putini režiim? Kui tähtis on talle stabiilsus?

Stabiilsus on lõppude lõpuks propagandistlik sõnakõlks. On olemas reaalne stabiilsus, mis on võrdlemisi verifitseeritav, ja on olemas stabiilsus kui poliitiline prioriteet. Poliitiline prioriteet kuulutati välja ammu enne, kui üldse mingit stabiilsust tekkis, juba eelmise kümnendi hakul, see tähendab ajal, mil peaaegu kõik oli ebastabiilne. Polnud stabiilset meeskondagi; Putin ei kontrollinud isegi omaenda meeskonda. Tema meeskond sarnanes rohkem rosinatega küpsise sees – need olid inimesed, kes töötasid kellegi teise, nimelt Jeltsini meeskonnas, mis oli tihedalt seotud, mida hoidsid koos sidemed minevikuga ja suhtumine Jeltsinisse, omand ja vaated. Sellepärast ei olnudki stabiilsust. Ja stabiilsus oli see, mida ta tahtis.

Kuidas Putin stabiilsust mõistis? Ta ei tahtnud olla üleminekuaja president. Ta mõistis, et paljud võtavad teda just nimelt ajutise figuurina, kelle töö on anda neile aega valmistuda uuteks valimisteks. Ja niipalju kui mina tean, mõtlesid paljud inimesed Jeltsini meeskonnas tõesti nii ja nägid teda tõesti selles valguses. Aga ta ei tahtnud olla ajutine ja talle ei meeldinud olla kellegi poolt juhitud või lasta oma ideoloogiat kontrolli all hoida. Mõnikord õnnestus tal midagi omalt poolt peale suruda, näiteks Venemaa riigihümn: see oli tema idee, mis tal õnnestus ka ellu viia. Kuid ta ametiaja algupoole ei olnud enamik otsuseid tema teha. Põhiliselt see oligi probleem, mida Putin 2003. aastal lahendada püüdis. Sellepärast läks ta avalikult konflikti Vološiniga.^[1] Hodorkovski juhtumit kasutas ta ettekäändena. Aga tegelikult ma ei usu, et Jukos talle sel ajal väga tähtis oli. Tähtsaimaks küsimuseks olid suhted Kremli meeskonnaga. See oli võimalus vabaneda Perekonna eestkoste alt. See oli talle tähtis, aga nii, et ta ei läheks avalikku vastuollu Jeltsiniga. Jeltsiniga ei tahtnud ta kunagi otsesesse konflikti sattuda. Sellepärast ei puutunud ta Jeltsiniga lähedastes suhetes olnud inimesi, näiteks oligarh Oleg Deripaskat. Hodorkovski aga polnud kunagi Jeltsinile lähedal seisnud.

Vološin ja tema meeskond ei saanud järele anda, ja lahkheli hakkas süvenema. Putin kompromissile ei läinud, ehkki alguses paistis see võimalik. Ja siis hakkas tema ümber esile kerkima uus võim, ja tema asus seda koondama. See oli põhjus, miks 2004. aasta valimised olid ühtaegu nii lõpliku triumfi väljendus kui ka uut tüüpi võimu – stabiilse ja stabiilsust tagada suutva võimu nõudlemine. Asi ei olnud poliitilise režiimi stabiilsuses – ma ei usu, et Putin sellistes kategooriates mõtleb. Asi oli stabiilsuses kui sotsiaalses konstruktsioonis, kui ühiskonna organiseerimise viisis.

Kas Putin tahtis Hodorkovskiga kokkuleppele jõuda?

Ma arvan, et pärast Jukosega sõdimise algust 2003. aasta suvel ja enne Hodorkovski vahistamist oktoobris oli aeg, mil nad püüdsid kokkuleppele jõuda. Aga niipalju kui ma tean, ei olnud Mihhail sel hetkel enam kokkuleppest huvitatud. Ta tahtis midagi muud, ja kes teab, mis see täpselt olla võis? Sellepärast hakkasid ringlema igasugu hirmsad mõtted: mõnedele viirastus mingi deemonlik Rotschildi-figuur, käis igasugu kuulujutte seoses Vene Föderatsiooni tuumavarudega. Ei olnud selge, mida ta taotleb. Hodorkovski tuhises ringi ja rääkis pausi pidamata, ütles aeg-ajalt midagi teravat, aga ei teinud tegelikult midagi.

Ta tegi kõik valesti. Selle aja sees oleks ta pidanud kas jõudma kokkuleppele või lahkuma maalt või mingi selge seisukoha võtma, aga ta ei asunud õieti mingile positsioonile. Alles hiljem töötas ta välja mingi poliitilise positsiooni, aga selle aja peale tundus, et ta tahab saada võrdseks Putiniga ja on selleks alustanud nähtamatute armeede värbamist. Ta vedas tõesti alt neid, kes tema heaks töötasid. Need olid inimesed, kes olid varem töötanud Jukoses, ja nad jäid suurde hätta.

Faktiks jääb, et kokkuleppele Jukosega ei jõutud. Me ei saa iial teada, kas Putin seda tahtis või ei; niisugused asjad on poliitikas äraarvamatud. Ma ei usu, et ta mingit traagilist lõppu eeldas. Lõppude lõpuks on ta päris ettevaatlik isik ja ta poleks siis kuulutanud, et Jukosega ei juhtu midagi, et firma säilib, ei oleks öelnud ka kõiki neid muid asju, mis kuus kuud hiljem tühjadeks sõnadeks osutusid. Sellegipoolest jõudsid lõpuks kõik kokkuleppele, kõik peale ühe, kes kõigist kokkulepetest välja jäi. Ja Vološini kontor asub nüüd samas majas kus Putini oma.

Me oleme rääkinud alternatiivide puudumisest Gorbatšovile, Jeltsinile ja Putinile. Kas me 2012. aasta valimiste eelõhtul võime näha “puuduvate alternatiivide” poliitika lõppu? Või on võimalik aega peatada ja status quo’d säilitada?

Ma usun, et ei Medvedev ega Putin ei arva, et praegune olukord saaks kesta veel ühe ametiaja. Nende olukorrahinnang on erinev, aga kumbki ei usu, et see tandem saaks jätkata. Ehkki mõnedele inimestele nende lähikonnas see meeldiks. Neile meeldiks selle tandemi püsimine sellepärast, et mängureeglid on selged. Tõsi küll, see pole kuigi mugav, kaht telefoni on vaja, aga sellega võib harjuda. Ent Putin ei saa lihtsalt niisama oma vanasse ametisse tagasi pöörduda. Ta otsib oma comeback’iks mingit uut ideed.

Aga miks ta ei saa lihtsalt niisama tagasi tulla?

Et olla kelle järeltulija? Kandidaadi, kelle ta ise oli ette pannud? Siis tuleks ju välja nii, et too oli hädavares. Ja tema peaks veetma kogu oma järgmise ametiaja selgitades, kuidas ta küll sellise vea võis teha. See ei ole tema loomuses, selline mõtteviis ei sobi talle. Ta vajab mingit omaenese ootamatut tugevat käiku, mingit uut käiku läbi ootamatute uste. Ja samal ajal on Medvedev marus, et mitte miski sellest, mis Putin on loonud, ei toimi. Tema laual on nupud, ta võib üht või teist neist vajutada, aga juhtmekesi nende all ei ole. Teiselt poolt saab ta aru, et ei või oma presidentuuri nende valimistega lõpetada. Erinevalt Putinist on temal oma kontseptsioon riigist olemas. Ta peab selle ellu viima. Aga lahkhelisid Putiniga ta endale lubada ei saa. See on väga keeruline. Lõppude lõpuks on asi sõpruse eetikas. Sõbrad ei tohi üksteist reeta. Jeltsinile poleks see muidugi mingi takistus olnud. Tema tee oli vanade sõpradega sillutatud, tal õieti polnudki sõpra, keda ta poleks tõepoolest vastikult alt vedanud.

Nii et sellest tandemist asja ei saa. Medvedev ei taha veel neli aastat samas vaimus jätkata. Ka Putin ei taha seda. Aga asi oleks veelgi kummalisem, kui nüüd tema saaks presidendiks ja Medvedev peaministriks. See oleks juba sürrealistlik. Ja Putingi saab aru, et maailmas on olemas oma mainstream, mida tuleb järgida. Liiga ekstsentriline ei tohi ka olla.

Praegu on vaja midagi 1990. aastate lõpu “stabiilsuse-idee” taolist. Tol ajal ihkas suurem osa rahvast tugevat võimu ja stabiilsust. Nüüdseks on meeleolud muutunud. See osa ühiskonnast, mis on viimaste kümnendite jooksul esile kerkinud – need, keda meil keskklassiks nimetatakse – ei ole kuigi optimistlik. Nad on kogu aeg ärritunud, nad tunduvad ebakindlad. Mina arvan, et see rohkem näib nii kui tegelikult on, aga igatahes neile meeldib rääkida ja nad on lakkamatult ametis võimu kirumisega. Ka sotsiaalvõrgustikud on surunud peale uue võimust kõnelemise stiili. Vene internet on võtnud omaks äärmiselt negatiivset laadi diskursuse. Ega sind seal ei kuuldagi, kui oled positiivselt meelestatud.

Internet on radikaalide meedium: see kajastabki valdavalt polariseerunud positsioone.

Jah, virtuaalset polariseerumist tuleb eristada tõelisest. Aga tegelik probleem on selles, et võimud võivad rõõmu tunda väga tugeva passiivse toetuse üle, nagu kinnitavad valimised, ent seda toetust on võimatu aktiivseks muuta. See lihtsalt ei omanda poliitilise mobilisatsiooni vormi; see ei ole valmis mingi idee või programmi ümber koalitsiooni moodustama. Keegi ei tea, mida ses osas ette võtta. Ainus, mida teha saab, on palavikuliselt oma reitinguid kontrollida. Aga isegi kui reitingud on head, jääb hirm ikkagi alles, sest kelle poole sa ka ei pöörduks, vastust ei tule. Nii juhtus Medvedevi ja tema moderniseerumisideega. Arvatavasti oli talle uudne ja ebameeldiv kogemus see, et isegi need, kes peaksid olema moderniseerumisest huvitatud – äriringkonnad –, õieti ei reageerinudki. Need, kes kardavad Putinit, ei reageerinud samuti. Või äkki nad ei kardagi teda tegelikult? Sellepärast ei olegi selge, mida selles olukorras teha.

See on probleem, mida ei saa kirjeldada poliitika muutmise terminites: et vahetame üht liiki poliitika teise vastu. Võib-olla saaks seda kirjeldada režiimivahetusena. Vene diskursuses kirjeldatakse režiimivahetust kui perestroikat: lülitame kõik süsteemi mõjutamise vahendid välja ja vaatame, mis juhtub. See on hirmuäratav, tõesti hirmuäratav, kõigile. Ja pärast seda, mida me Maneeži väljakul näha saime,^[2] on ka liberaalid hirmul.

Sellepärast ütleksin ma, et me pole veel kunagi valimistele nii ligidale jõudnud, ilma et meil oleks lahendust. Parlamendivalimiste kampaania peab ametlikult algama juba kuue kuu pärast. 2012 kõlab nagu mingi maailmalõpp. Moskvas räägivad kõik maiade kalendrist – 2012 on maailma lõpp. 2012. aastal hakkab maa värisema, taevas kõuest kõmisema, ja taevast langeb alla hiiglasuur kivi uue kalendriga. Kostab hääl: aitäh, et kasutate meie kalendrit. Ma tahan öelda, et see tuleb peaaegu nagu maailma lõpp, aga stsenaarium kõlab nagu tautoloogia. Ent üldiselt on propagandast sõltumata süvenemas tunne, et kõige tõenäolisemalt kandideerib Medvedev veel üheks ametiajaks presidendina ja Putin püüab sel ajal välja mõtelda, millist rolli pärast valimisi mängida. Aga välja võib ta mõelda põhimõtteliselt mida iganes.

Ivan Krastev, Gleb Pavlovsky, Tatiana Zhurzhenko, The politics of no alternatives or How power works in Russia. An interview with Gleb Pavlovsky. Tlk Julia Sherwood. http://www.eurozine.com/articles/2011-06-09-pavlovsky-en.html. Intervjuu on tehtud ajakirjale Transit ja on saksa keeles ilmumas selle sügisnumbris (nr 41). Siinses tõlkes on kohati lähtutud ka vestluse algsest venekeelsest üleskirjutusest.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

IVAN KRASTEVILT on Vikerkaares varem ilmunud “Venemaa contra Euroopa: suveräänsussõjad” (2007, nr 12), “Venemaa ja Georgia sõda: suurvõimu lõks” (2008, nr 9); TATJANA ŽURŽENKOLT “Mälu geopoliitika” (2008, nr 4/5).

^[1] Aleksandr Vološin oli Jeltsini meeskonna liige, hiljem ka Putini administratsiooni juht; astus ametist tagasi pärast Hodorkovski arreteerimist 2003. aasta oktoobris.

^[2] Mõeldud on 2010. aasta detsembris Moskvas toimunud massirahutusi ja sellega seotud etnilise vägivalla lainet.

[1] Valentin Jumašev – presidendi personaliülem ja endine ajakirjanik.

[2] Loosung “Jah-Jah-Ei-Jah” kajastas “õiget” – see tähendab Jeltsinit tema konfliktis parlamendiga toetavat – vastust referendumi neljale küsimusele.
Artikkel, Arhiiv

Tartu luuleelust 17. sajandil

5. juuli 2019

uusveeb

Ilmunud Vikerkaares 2007, nr 6

Paul Gerhardti (1607–1676) juubeliaastapäeval on Tartu 17. sajandi luule meenutamine sügavaimal viisil põhjendatud. Ühelt poolt – Gerhardti luule on sündinud samast luuletraditsioonist, mis ilmnes ka Tartus 17. sajandi esimesel poolel väga efektse ja jõulise puhanguna. Teiselt poolt – Gerhardti vaimulikud laulud, resp. nende tõlked, on üks vahelülidest, mille kaudu 17. sajandi barokkluule esteetika imbus vaikselt, aga järjekindlalt maarahva esteetilistesse hoiakutesse. See on üks huvitavamaid spiraale Eesti intellektuaalses ajaloos, mis annab ennast selgelt tunda ka näiteks ärkamisaja eestikeelsetes hümnilistes luuletustes.

Ent sama huvitav on, et seni on Eestis uuritud põhiliselt seda, kuidas see intellektuaalne spiraal kõlab – uuritud on eeskätt seda, kuidas muutus eestlasele lähedaseks aktsentueeriv lõppriimiline värsimõõt (tuleb meenutada Erna Siiraku, Uku Masingu ja Albert Soosaare uurimusi).

Kuid seda, mis on selle spiraali poeetiline põhi – millest üldse luuletada, st klassikalise kirjanduskultuuri seisukohalt toobivalik, kuidas see toop loogiliselt üles ehitada ja millised sõnad valida, mis kannaksid sisu ning omaksid vajalikku meetrilis-foneetilist vormi – retoorika mõistetes: milline on inventio, dispositio ja elocutio – kuidas need arusaamad on edasi kandunud või muutunud, seda on uuritud ebaproportsionaalselt vähe. (Ain Kaalepi kõrval pole õieti kedagi nimetada. Eesti Hümnoloogia Selts on astunud küll viimastel aastatel pika sammu edasi, aga ikka on seda vähe, vähe, vähe!) Ilmselt on oma osa siin rahvuslikul eripäral: kui sakslasele on sajandite jooksul juurteni sisse koolitatud, et värsimõõt on ikkagi ainult teatava idee või meeleolu väljendus, siis eestlasele on kõla, muusika täiesti iseseisva väärtusega. Kui on hea viis, võib laulda millest tahes, sisu pole tähtis, peaasi et oleks ilus, ja see viimane on pigem tunde asi. Laulurahva-karakter paistab vahel mõjutavat sedagi, mida üldse meie kirjandusajaloos uuritakse.

Niisuguses olukorras ei tohiks olla liigne püüda iseloomustada selle spiraali esimest otsa, sest see ei ole sugugi tuntud. Eesti 17. sajandi luule uurimine on uuel iseseisvusperioodil teinud küll hiigelsammu edasi – võib rääkida isegi koolkonnast Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia õppetooli juures, mille uurimissuund on olnud üks viljakamaid Eesti humanitaarias –, aga see samm on olnud ilmselt liiga pikk ja vaatajad lihtsalt liiga lähedal, nii et uuemad standardteosed, entsüklopeediad, kirjanduslood ja leksikonid, mis laiemat arvamust kujundavad, ei ole suutnud seda mõõdet justkui hoomata. Et rabavat kontrasti näitlikustada, lähtutakse järgnevalt Tartu 17. sajandi luule käsitlemisel kahest ajendist, kahest raamatust, mis on vastandlikud.

1. ajend on väga esinduslik koguteos “Tartu: ajalugu ja kultuurilugu” (koostanud Heivi Pullerits; Tartu, 2005; 650 lk), mille autorid on Eesti oma ala parimad jõud. Teos on väga informatiivne, heas proportsioonis, hästi toimetatud ja erakordselt soliidselt kujundatud. Sealsest Tartu kirjanduselu ülevaatest võib aga lugeda järgmist (lk 507): “Tartus, nagu mujalgi Eesti alal, ei alga kirjanduselu mitte kohalikust folkloorist, vaid muukeelsete autorite valdavalt vaimuliku sisuga teostest ja tõlgetest maakeelde. Kirjanduseluga – rõhuga sõna esimesel poolel ja tänapäevases tähenduses – pole sellisel tegevusel suuremat ühist, küll aga keele küpsemise ja kultiveerimisega.” (Minu esiletõsted – M. L.)

Kui allikaid tunda, siis ei ole seda hinnangut – et Tartus mingit kõneväärset kirjanduselu selle perioodil ei olnud – võimalik võtta teisiti kui esteetilise eitusena. See on niivõrd suurejooneline ja karm eitus, et mõistagi haarab kohe kaasa. Sel moel midagi eitada on võimas – sama võimas ja kurb nagu tunne, mis võib tabada detsembripimeduses, et pärast Homerost ikka mingit tõsiseltvõetavat kirjandust pole olnud ja pärast Vergiliust kindlasti mitte. Tõesti, mis kirjandus see 17. sajandil oli ja mis kirjandus see praegugi on, mis nad kirjutavad! See ei ole ju mingi kirjandus!

Ent samas koguteoses kirjeldatakse ka Tartu sotsiaalpoliitilist ajalugu ja see annab karmile esteetilisele hinnangule objektiivsema plaani. Sellise ajaloo puhul nagu Tartul oli tõesti väga vähe tõenäoline, et mingit kirjandust, resp. luulet üldse sündis. Vastav ajalooülevaade on väga mahlakalt esitatud, nauditav lugemine. Olen sealt välja noppinud rea tsitaate, mis toovad silme ette umbes 70aastase perioodi enne ülikooli asutamist (lk 31–38):

− [1558] Põletati külad [s.o. venelaste poolt], hävitati loomad, otsiti varandust (…) ja tapeti ettejäänud inimesed neid metsikult piinates;

− [1565] Venemaale küüditati linna kogu saksa elanikkond (…) u. 1000 inimest;

− [1571] kolmepäevased tapatalgud: alustati Maarja kirikust, kus tapeti kõik jumalateenistusele tulnud tartlased koos õpetajaga (…). Kõik, kes lausa juhuslikult olid ellu jäänud, küüditati Moskvasse;

− [1578] Ivo Schenkenbergi väesalk vallutas Tartu eeslinnad Emajõe teisel kaldal ja põletas need maha. Tartu linn lakkas eksisteerimast;

− [1601] Poola väed põletasid külad Tartu ümbruses, tabas ikaldus ja näljahäda, ei puudunud inimsöömise juhtumid;

− [1625] poolakad põletasid Tartu eeslinnad ja alevid ning ümbruskonna külad maha. Oma eluaseme kaotasid eelkõige eestlased.

Mulje võib olla petlik, aga Tartus lihtsalt ei jääks justkui kedagi alles, kes luuletaks.

2. ajend, teine raamat, näitab aga vastupidist. Teos on ilmumas Tartu ülikooli 375. juubelipidustusteks käesoleval sügisel. See on Tartu 17. sajandi juhuluule antoloogia “O Dorpat, urbs addictissima musis…” (Oo Tartu, muusadele pühendatuim linn…; koostanud Kristi Viiding, Jana Orion, Janika Päll; 488 lk). Antoloogias avaldatakse valik tollastest ladina, kreeka ja teistes keeltes juhuluulest, ja seda originaalis, eesti proosatõlkega ning väga põhjalike kommentaaridega. Olles toimetajana käsikirjaga detailselt tutvunud, söandan väita, et väljaanne on täiesti unikaalne, midagi sellist ei ole varem tehtud ja ei ole kindel, et tulevikus tehakse, sest see eeldab (pehmelt öeldes) väga laiapõhjalist humanitaarset ettevalmistust ja üleinimlikku kannatlikkust.

Mida see teos näitab? Teos näitab, et eirates igasugust ajaloolist tõenäosust, hoolimata sellest, et peaaegu kedagi ei olnud, oli Tartus intensiivne, viljakas ja omal moel originaalsusi loonud luuleelu. Tõsi, see elu käis eeskätt ülikooli ja tema kirjastuse ümber, akadeemilistes ringkondades, st perioodidel, mil Tartus tegutses Academia Gustaviana ja Academia Gustavo-Carolina – 1632–1656 ja 1690–1699 (siis kolis ülikool Pärnusse). 17. sajandi saja aasta kohta teeb see umbes 30 aastat luuletamist. Muul ajal toimis heade mõtete linnas juba kirjeldatud rutiin: tapmine, vajaduse korral küüditamine, katk jne.

Kristi Viidingu põhjalike statistiliste andmete järgi jõudis 30 aasta jooksul trükki ligi 33 000 ladina- või kreekakeelset värsirida, ligi 2100 luuletust 550 autorilt, peamiselt õppejõududelt ja üliõpilastelt. (Antoloogia esitab umbes kolmandiku luuletustest.)

Kas need arvud – 33 000, 2100, 550 – on suured või väikesed? Kui arvestada, et Academia Gustaviana 25 tegevusaasta jooksul immatrikuleeriti 1016 üliõpilast, siis võiks neid arve suureks pidada: iga teine-kolmas inimene avaldas mõne luuletuse trükis, mõne eleegilise distihhoni ikka, ja ainult Zeus teab, kui palju jäi luulet käsikirja, sest filosoofiateaduskonnas tuli poeetikat ja retoorikat õppida kogu stuudiumi vältel, mis tähendas alati praktilisi luuleharjutusi, ning kõrgemates teaduskondades (teoloogia, juura, meditsiin) õppimine eeldas filosoofiateaduskonna läbimist. Nii et tegelikult luuletasid ilmselt kõik.

Kas selline luule on elus? Kas see on kõneväärne luuleelu, kui kõik luuletavad? Kas juhuluule on kirjandus? Mulje võib petta, aga vähemasti näib, et juhuluulet võrdsustatakse sageli mõnes mõttes justkui salmikuluulega, millel on kindlad vormelid ja lihtsakoeline struktuur, mida on suuteline valmis sepitsema ka inimene, kellel pole olnud õnne kuigipalju koolis käia, ja mis eelkõige pakub rõõmu ja enesekindlust inimesele endale – otse öeldes, tuim ja banaalne.

17. sajandi juhuluule puhul see nii lihtne ei ole, kuigi kahtlemata – see on teatud tüüpsündmusteks kirjutatud luule. Ka uus antoloogia on jaotatud kümneks alaosaks: 1) enkoomionid ehk ülistusluuletused; 2) õnnitlused rektoriametisse astumise puhul; 3) õnnitlused professoriks valimise puhul; 4) õnnitlused litsentsiaadi- ja magistrikraadi puhul; 5) õnnitlused väitluse ja kõnepidamise puhul; 6) dedikatsioonid ehk pühendusluuletused; 7) pulmaluuletused; 8) leinaluuletused; 9) õnnitlused reisilemineku ja naasmise puhul; 10) õnnitlused sünni ja sünnipäeva puhul. Sellised alajaotused võivad esmapilgul peletada nagu viletsad kalendrid. Ent tundma õppides Tartu juhuluule korpust, ilmneb selgesti, et juhuluule spetsiifiline tuum on hoopis mujal – see ei ole sotsiaalses tingituses. Sündmused on ainult ajendid, et teatav esteetika esile tuleks. Ja see esteetika on mõistuslik – ilus ja hea on sel perioodil eelkõige mõistuslik nähtus, mida on seepärast kohane esitada loogiliselt, resp. retooriliselt. Hägune, selitamata emotsioon või minutine kirg ei saa olla ilus, kui seda võrrelda mõistusliku valgusega, mis on igavene, hävimatu, muutumatu. Inimene, kes seda valgust on näinud, igatseb seda näha alati ja olla osa sellest kiirgusest, seevastu emotsioonide kuhjuv tundmine võib inimese hävitada. 17. sajandi humanistlik juhuluule on ilmsesti eelkõige ideeluule, kõik muu sõltub sellest (isegi Tartu pulmaluule on pigem ideeluule).

Esteetika ajaloos on ju alati oluline ja dünaamikat tekitav see, millele end vastandatakse. Taolise ideeluule tekkimisel on suur osa väsimusel, tüdimusel, mida põhjustas keskaja kurtuaasne lüürika ja renessansi armastusluule, petrarkism. Kui ikka sajandeid ja sajandeid laulda, et armastatu süda on kõva kui teemant, palged kui roosid, juuksed kui kuld, rind kui marmor ja selle kõige tulemus on kõrbev või kärssav lumi, kus üks pool on jää ja teine tuli, siis see lihtsalt väsitab. Tahaks midagi muud. Midagi mõistuslikku. Ja nimelt ülistada midagi muud, mis annaks elule mingi teise mõtte. Just nimelt ülistuslikkus, ühtlasi ülepakkumine, astmeliselt intensiivistuv, hüperboolne objekti kirjeldus, mis väljub igasugusest reaalsusest, on see, mis selgelt humanistlikku juhuluulet varasema luulega ühendab. Ent palju viljakam, inimest sügavamalt ülesehitav on ülistada näiteks haridust ja muusasid, nii nagu teeb seda 1633. aastal Rootsi päritolu üliõpilane Petrus Andreae, kes on loonud distihhonides (246 värssi) “Ülistuslaulu õilsa hariduse kuulsusrikkast ülimusest” (Encomiasticon de celebri ingenuarum artium praestantia), mille 10 esimest värssi avavad kogu antoloogia mõttelised hierarhiad:

Si prodest varias hominum perpendere curas,
Quas tellus spacio continet ampla suo,
In patulo rerum nihil est praestantius orbe
Artibus, insignis quas comitatur honos.
Curia, Templa, Scholae florent florentibus illis,
Si langvent, langvent Curia, Templa, Scholae.
Caetera quae cernis toto sub climate mundi,
Praecipiti intereunt singula quaeque modo.
MUSA DAT UNA DECVS, Ditis post ultima fata
Fama ruit, constans MVSA DAT VNA DECVS.

Kui tuleb kasuks vaagida inimese mitmesuguseid tegevusi,
mida kätkeb maa oma suures avaruses,
siis laia maailma asjade seas pole miski silmapaistvam haridusest,
mida saadab väljapaistev au.
Kui ta õitseb, on elujõus valitsus, pühakojad, koolid,
kui närtsib, närbuvad valitsus, pühakojad, koolid.
Teised asjad, mida näed igal pool maailmas,
saavad viimne kui üks hukka kiirel moel.
AINULT MUUSA ANNAB AUSÄRA: pärast surma variseb kokku
rikkuse kuulsus, kinnitades: AINULT MUUSA ANNAB AUSÄRA
(tlk Jane Roos).

Viljakam on ülistada üldse kõiki nelja põhivoorust (tarkust, mõõdukust, õiglust ja vaprust) ja sellest tulenevat ausära, mille juurde just haridus avab tee. Kristlase elus lisandub sellele viiendana ehk siis esimesena jumalakartlikkus, võimalik tasu ja lunastus.

Näiteks vaprust, mille haridus tagab, võib ülistada üsnagi tavatul moel, nagu illustreerib Rootsi aadlisoost üliõpilase Johannes Uggla tervitusluuletus sõber Petrus Barteliusele kummitusteteemalise väitekirja kaitsmise puhul aastast 1693:

Ad pereximium et Doctissimum Philo-
sophiae Candidatum,
Dn. PETRUM BARTELIUM,
Amicum sincere dilectum.

Sive intempesta volitare nocte,
Sive per lucis reputantur horam
Spectra, diversas imitata formas,
lumine cerni,

Corda multorum gelido pavore
Occupant, toto sedet ore pallor
Et tremunt artus, rigidique surgunt
vertice crines.

Tu tamen fixo haec oculo tueri
Sustines, tota vigil atque nocte
Inter horrendam residere turbam
absque timore.

Ergo dum diras calamo figuras
Exprimis docto, Tibi pro labore
Spectra, quod mirum! viridi corolla
tempora cingunt.

Erakordseimale ja ülimalt õpetatud
filosoofiakandidaadile
isand Petrus Barteliusele,
siiralt armastatud sõbrale

Kui arvatakse südaööl ringi lendamas
või päevavalgel silmaga nägevat
kummitusi, mis jäljendavad
erinevaid kujusid,

siis haaravad nad paljude südameid jäise
hirmuga, palgeid katab üleni kahvatus
ja liikmed värisevad ning peas
tõusevad juuksed püsti.

Ent sina julged neid siiski jälgida kindla
silmaga ja kogu öö üleval olles
istuda hirmu tundmata
kohutava salga keskel.

Kuna sa niisiis väljendad õpetatud sule abil
hirmsaid kujusid, siis oh imet!
ümbritsevad sul just need kummitused oimud vaeva eest
haljendava pärjaga!
(tlk Kristi Viiding).

Johannes Ugglast, kelle perekonnanimi tähendab sobival viisil rootsi keeles ‘öökulli’, sai hiljem Rootsi sõjaväelane.
On paratamatu, et hariduse ülistamisel tuleb näidata iseenda haritust. Humanistliku luule põhitunnuseid on tsitaadilisus, võiks isegi öelda – kohati totaalne tsitaadilisus, mis teeb taolise luule teataval viisil ajatuks, tõstab ajatusse ruumi, sest tsiteeritakse mõistagi parimat – antiikkirjanikke. Nemad annavad mõõdu. Kui võtta sama Johannes Uggla luuletus, siis on ka see lühike luuletus elegantne põiming kõikvõimalikest vormelitest, mis annavad luuletuse adressaadi elule igavikumõõtme, ent mõistagi selle silmis, kes antiikkirjandust tunneb ja neid assotsiatsioone mõistab. Järgnevalt on alla kriipsutatud sõnad, mille puhul võib näha otsest lähet antiikluules (luuletus on tervikuna üles ehitatud Catulluse 51. luuletuse järgi, aga seoseid on Horatiuse, Vergiliuse, Lucanuse, Ovidiuse, Lucretiuse ja Silius Italicuse sõnastustega):

Sive intempesta volitare nocte,
Sive per lucis reputantur horam
Spectra, diversas imitata formas,
lumine cerni,

Corda multorum gelido pavore
Occupant, toto sedet ore pallor
Et tremunt artus, rigidique surgunt
vertice crines.

Tu tamen fixo haec oculo tueri
Sustines, tota vigil atque nocte
Inter horrendam residere turbam
absque timore.

Ergo dum diras calamo figuras
Exprimis docto, Tibi pro labore
Spectra, quod mirum! viridi corolla
tempora cingunt.

Teine humanistliku juhuluule tunnus, mis Tartus efektselt ilmneb, on meetriline virtuoossus, vähemasti püüd selle poole. Tartus ei lepita tavalisemate epigrammide, eleegiate, Horatiuse oodide ja epoodide jäljendamisega, vaid sagedasi vorme on näiteks anagrammluuletus; esineb Catulluse stiilis 11-silbikut, anakreontilist oodi, Pindarose oodi, kujundluuletust, kronogrammluuletust, ekloogi, lapidaarstiili, proosagratulatsiooni, akrostihhonit, kajaluuletust, priameli, cento’t, logogriifi, kabalistlikku vormi jt. Ühe sellise luuletuse analüüski on tõsine pingutus, rääkimata komponeerimisest. Antoloogia pakub seesuguseid pärle nautimiseks terve rea.

Kolmas humanistliku juhuluule tunnus on, et ühe ja sama tõelisusena kirjeldatakse nii seda, mis on, kui seda, mis võib olla. See, mis võib olla, on sama tegelik kui see, mis on. Põhimõtteliselt illustreerib seda nägemisviisi kogu antoloogia, aga on huvitav, et luule on mõjutanud sellise suhtumisega ka tollast ajalookirjandust, milles unistused ja tegelikkus on väga raskesti eraldatavad. Näiteks Johannes Claudii Risinghi “Oratio de civitate Dorpatensi” (Kõne Tartu linnast) aastast 1637, mida peetakse esimeseks Tartu-teemaliseks ajalooteoseks.¹ Meeleolu Risinghi kõnes erineb täielikult meeleolust, mida iseloomustasid eespool toodud tsitaadid koguteosest “Tartu”. Tartu on Risinghil reaalselt ideaalne linn, mille ideaalsuse üks aluseid on tingimused pingevabaks toitumiseks. Tartus on toit odav ja kergesti kättesaadav:

− Tartu maakond on väga rikas viljast ja meest ning kõike eluks vajalikku on tal teistega võrreldes ülikülluses (lk 25);

− Maapind on siin andide poolest nii viljakas, et iseenesest, ilma väetamise, pideva kündmise ja muude raskete töödeta (…) tõepoolest iseenesest kannab see pind vilja, ja veel nii heldelt, et siit veetakse välja mereäärsetesse linnadesse hulganisti mitte ainult teravilja, vaid ka mett, lina, kanepit, humalat (lk 29);

− Meie linnast voolab mööda väga kalarikas Emajõgi, milles on kõiki hinnalisemaid kalasorte. Et kalamehed siin väljaspool linna igal ajal kala püüavad, selle nägemine pakub imepärast rõõmu (lk 31);

− Naabervenelased ja -eestlased toovad laevadega siia nii värsket kui igat liiki kuivatatud kala ning pakuvad müüa odava hinnaga (lk 31);

− Ka Võrtsjärvest tuuakse palju värsket kala ja talvisel ajal ei möödu ühtki päeva, kus siinsel turuplatsil ei võiks näha kolme, nelja või enamat kaladega koormatud vankrit (lk 31; minu esiletõsted – M. L.).

Lisaks sellele on kliima Tartus eriti tervislik, sest talv pole kunagi liiga karm ja suvi ei kõrveta talumatu palavusega. Linn on iidne ja kohaseimal viisil ringikujuline, tornid tugevad, müürid paksud, hooned on suured ja arhitektuuriliselt uhked, varemed on ülevad, nii ülevad, et kogu maailmast tullakse neid vaatama; linna magistraat on tark ja õiglane, ülimalt erapooletu. Aiad on hunnitud, täis roose ja lopsakat rohelust, humal rippumas. Linnalähedases metsas on igat liiki puid, kogu maa on täis metselajaid, veisekarju ja linde. Kodanikud on ausad; rikkad, aga lahked, ja abivalmid. Tartu on tõesti hunnituim paik maa peal, mis külmaks jätta võib ainult kivi.

Muidugi võib öelda, et see on ainult retooriline kooliharjutus, mida ei saa tõsiselt võtta, ja et see on juba antiikajast välja kujunenud traditsioon, formaalne ja kunstlik. Aga see ei ole tõsine põhjendus, miks need tekstid sünnivad sellistena, nagu sünnivad. Milleks üldse on teadused ja kunstid?

Muusad

Põhjendus võiks olla neljandas juhuluule tunnuses, mis sisuliselt hõlmab endas eelmised kolm – selles, et kogu looming on suunatud muusadele. Iseloomulik on siin Petrus Goetscheniuse kreekakeelne luuletus aastast 1634. Goetschenius oli algul TÜ kreeka keele professor ja pärast erakorraline teoloogiaprofessor. Selles luuletuses nimetatakse muusat küll ainult kord, aga kus on tarkus, selle luuletuse võtmesõna, seal on ka muusad. Milline on tarkuse toime? Eriti iseloomulikud kohad on tõlkes allakriipsutatud.

῾Η ἐπιτήδευσις σοφίης εἴδησις ὑπάρχει
θείων ἀνδρομέων τε, ἐπιστημέων μεγαλαύχων
πηγή, ἀκεστορίη φρενὸς ἡμετέρης ἐρατεινή,
ἥ γε θεωρεῖ σπουδαίως τὸν ἀτέρμονα κόσμον,
τὴν χθόνα, οὐρανόν, ἠδὲ βαθύῤῥοον οἶδμα θαλάσσης,
ἠέλιόν τ᾿ ἀκάμαντα, σελήνην τε πλήθουσαν,
λαμπρὰ τὰ τείρεα πάντα, τά τ᾿ οὐρανὸς ἐστεφάνωται
Πληϊάδας θ᾿ ῾Υάδας τε, τό τε σθένος ᾿Ωρίωνος,
῎Αρκτον θ᾿, ἣν καὶ ῞Αμαξαν ἐπίκλησιν καλέουσιν,
ἥ τ᾿ αὐτοῦ στρέφεται, καί τ᾿ ᾿Ωρίωνα δοκεύει.
῾Η σοφίης ἐπιτήδευσις μέγεθος καὶ ἀριθμόν
σκέπτεται, εὐστεφάνου ἀρετῆς δίδοται κλυτὸν ἔρνος,
ἠδ᾿ αἴρει βαρὺ κέντρον ἀμερσινόοιο μερίμνης,
τάρβος ἐπιπλόμενον, τόδ᾿ ἀναλκίδας ἄνδρας ἀτύζει,
αἴρει καὶ καταπαύει ἵμερον ἠδὲ κλύδωνας
τῆς ὕλης ὀλοοὺς μέροπας μογεροὺς μακαρίζει.
ἡ ἐπιτήδευσις βασιληΐδος ὄργανα φωνῆς
λυσιπόνων ἀτίνακτα φυλάσσεται ἡνία θεσμῶν.
εὐδοκέει τῷ ἀληθινῷ, αἱρεῖται τὰ δίκαια,
τῆσδε ἐλευθερίης ὑπερασπίζει περιέργως.
καὶ χαρίεις ὁ Πλάτων θεοείκελος, ὁ πρὶν ᾿Αθήναις
δείξας κρυπτὰ κέλευθα θεοκράντων ἀρετάων,
καὶ χαρίεις ὁ ᾿Αριστοτέλης, καὶ πίστις ἁπάντων,
οἷς ἱερὰ προφέρουσα φύσις δείκνυσιν ἕκαστα.
αὐτὰρ ὁ οἶμος ἀληθείης θεοτερπέος ὀρθός
ἐστὶν ἐμοὶ χαριέστερος, ἀξιεπαίνετος αἰεί.
Ταῦτα ἔασι σαφῶς πολυΐδμονος ὄργια μούσης,
ψεῦδος ἔχονθ᾿ ἥκιστα, θεῷ οὔτ᾿ ἀντιφερίζει,
οὔτε θελήματι τοῦδ᾿, οὐ θεσπεσίῃσι γραφῇσιν.
Ταῦτα μαθήματα, τῆς σοφίης τε θεουδέα κέντρα,
ὦ περὶ τοῦ Χριστοῖο ἔχων σοῦ οὔνομα σεμνόν,
ἀμφαγαπᾷς θεσμῷ τῷ ἀλωφήτῳ, περιέργως
ἐργάζῃ, κιθάρῃ φορμίζω οὔνομα σοῖο
εὐκελάδῳ. Αἰεὶ ταύτας ἐργάζεο τέχνας.
Συγχαίρω σοι καινοπρεποῦς τιμῆς πολυφεγγοῦς.

Tarkusele pühendumine on jumalike ja inimlike
asjade teadmine, kõrgelennuliste teaduste
allikas, meie meele ihaldatud ravija.
Tema vaatleb ju usinalt piiritut maailma,
maad, taevast ja mere sügavalt voogavaid laineid
ja väsimatut päikest ja kasvavat kuud
ja kõiki hiilgavaid märke, millega on pärjatud taevas:
Plejaade, Hüaade ja Orioni vägevust
ja Karu, keda nimetatakse ka Vankri nimega,
kes enda ümber pöörleb ja Orionit silmas peab.
Tarkusele pühendumine peab jõudu ja arvu
silmas, saab kaunipärjalise vooruse kuulsaks võsuks
ja võtab ära meeliuputava mure raske saua,
pealetuleva hirmu, mis nõrku mehi rabab,
võtab ära ja vaigistab iha ja mateeria lainetamised,
teeb õndsaks haletsusväärsed vaevatud surelikud.
Hääle-kuninganna organitega tegelemine
hoiab vaevasid lõpetavate sidemete püsivaid ohje.
Ta hindab tõest, eelistab õiglust,
kaitseb üliväga innukalt vabadust.
Ja on meeldiv jumalasarnane Platon, kes näitas vanasti
Ateenas jumala loodud vooruste salajasi radu,
ja on meeldiv Aristoteles ja kõigi usaldusväärsus,
kellele loodus pühi asju ükshaaval ette toob ja näitab.
Aga jumalat rõõmustava tõe sirge rada
on minu jaoks meeldivam, alati kiitmist väärt!
Seda lubavad selgesti paljuteadva muusa riitused,
milles on kõige vähem valet, mis ei võitle jumala,
ei tema tahte ega pühade kirjade vastu.
Kuna sina, kelle püha nimi viitab Kristusele,
neid õppeaineid, tarkuse jumalakartlikke astlaid,
taandumatu seaduse kohaselt igati armastad, näed
üliväga vaeva, ülistan mina hästi kajava kitaaraga
su nime. Näe alati vaeva nende kunstide pärast!
Õnnitlen sind selle uudse ülisärava au puhul!
(tlk Janika Päll).

Muusade puhul pole kuigivõrd tähtis, kui palju neid on või millega keegi tegeleb. Oluline on, miks nad loodi. Ja loodi nad selleks, 1) et nad annaksid teadmise ja sõnad selle väljendamiseks – kui arvavad heaks; 2) et nad viiksid ära raskemeelsuse. Need kaks on seotud – filosoofia, kunstid, tarkus ravivad hinge. Hesiodos (u 700 eKr) ütleb, et mees, kellel on mure südames, unustab selle, kui kuuleb aoidi laulu. Muusade kunstil on anodüünne, valuvaigistav mõju (kr: ή ὀδύνη), meie terminikasutuses analgiin (kr: το ἄλγος). Alkman (7. sajandi eKr) lüürik, rõhutab, et muusad hoiavad inimesi täielikus unustuses kodudest ja lastest. Pindaroselt (6.–5. sajand eKr) võib lugeda, et muusade mõju all olles on ta endast mõelnud kui kotkast. Kristlikus sümbioosis lasevad just muusad osa saada igavesest mõistuslikust valgusest ja vabaneda vaevadest. Humanistid arendavad omakorda muusade-kontseptsiooni muusade rände motiiviga. Liikudes ühte või teise piirkonda, annavad nad kohalikele elanikele võime kirjutada samasugust luulet nagu antiikajal. Sõltub suurel määral inimestest, kui kauaks muusad paigale jäävad, kui kaua püsib õnnistus ja inimesele omasem olemine. 1632. aasta paiku jõudsid muusad Tartusse, kui avati ülikool, ent Põhjasõja ajal ilmsesti kadusid. Kui Tartus tunda, et see on muusadele pühendatuim linn, on see ülim, mida Tartule tahta.

Kokkuvõtteks: kui Tartus viljeldud juhuluulel oli sama anodüünne ja ülendav, inimest uueks loov mõju sõnakunsti kaudu, siis ta kindlasti kirjandusena toimis. Siin ei olnud tõesti Quevedot, Góngorat ega Calderóni, aga mingil raskesti seletataval põhjusel lahvatas juhuluule, selle lühikese 30 aasta vältel, mil rahuaega ja ülikooli anti. Olid rootslased ja sakslased, kes Tartu tänavakive kulutasid, võib-olla veetsid siin oma parimad aastad, võib-olla viletsamad päevad, ent nii mõnestki pole muud mälestust jäänud kui mõni Tartus trükitud luuletus, ja seda mälestust uus antoloogia võikski hoida ning säilitada teistsugust esteetikat, mis kaudselt on mõjutanud eestikeelset luulet ja kunagi võib jälle inspireerida, sest esteetika ajalugu on suurel määral vastandumiste ajalugu.

Ettekanne konverentsil “Paul Gerhardt 400” 20. aprillil 2007. aastal Tartus.

1 Uusväljaanne: J. C. R i s i n g h, Kõne Tartu linnast. Tlk M. Lepajõe. Tartu, 1996. Edaspidised tsitaadid on võetud sellest väljaandest.
Arhiiv, Blogi

Marju Lepajõe (28. oktoober 1962 – 4. juuli 2019)

5. juuli 2019

uusveeb

Mälestame suurepärast sõpra ja kaastöölist. Läbi aastate ilmus Marjult Vikerkaares paarkümmend esseed, arvustust, tõlget.
Arvustused:
Võlur Vergilius (Publius Vergilius Maro. Buccolica; Aeneis. Tln., 1993) // 1993, 11, 82;
Platooniline eesel (Apuleius. Metamorfoosid ehk kuldne eesel. Tln., 1994) // 1994, 9, 85;
David Šahari idamaised fantaasiad (D. Šahar. Suvi prohvetite tänaval. LR 1994, nr 46–48) // 1995, 3, 83;
Seneca sünnipäev (Lucius Annaeus Seneca. Moraalikirjad Luciliusele. Trt., 1996) // 1996, 8–9, 206;
Basic instinct (F. Kafka. Kirjad Milenale. LR 1996, nr 27–30; J. Liiv. Mu kallis Liisi. Trt., 1996) // 1996, 11–12, 160;
Uni Eestis (Uni Jeruusalemmas. Koost. ja tlk. K. Ross. Tln., 1996) // 1997, 6, 96;
Dumézili jumalik laip (G. Dumézil. Indoeurooplaste müüdid ja jumalad. Tln., 2001) // 2002, 2–3, 199;
Zeus – il castrato? (R. Calasso. Kadmose ja Harmonia pulmad. Tln., 2002) // 2003, 4–5, 199.
Võilille surm (M. Friedenthal. Mesilased. Tln, 2012) // 2012, 9, 88.
Mida teha? (M. Tamm. Monumentaalne ajalugu. Tln, 2012) // 2013, 6, 106.
Substantsiga kahekesi (J. Undusk. Eesti kirjanike ilmavaatest. Trt, 2016) // 2017, 3, 101.

Esseed:
Petrarca 700 : (Dixi) // 2005, 3, 97.
Tartu luuleelust 17. sajandil // 2007, 6, 75.
Hieronymuse mungaromaanidest // 2013, 1–2, 52.
Nartsissi traagiline langus. Plotinose kurjakäsitusest // 2015, 6, 74.
Kardinal Lotario täpsustamas tühjust // 2016, 1-2, 106.
Plotinos hajevil // 2017, 9, 105.

Tõlked:
Weil, Simone. “Ilias” ehk poeem võimust // 1997, 7–8, 82.
Hieronymus. Õndsa Pauluse, Teeba munga elu // 2013, 1–2, 42.
Innocentius III. Inimolu viletsusest. Teine osa // 2016, 1-2, 87.
Plotinos. Dialektikast // 2017, 9, 51.
Luule, Arhiiv

*Kui riik reedab mind… jt luuletusi

2. juuli 2019

marika

***
Kui riik reedab mind
kas mina siis endiselt ustav
– – –
riik sa kauaigatsetud
lauldud loodetud loodud
sõimatud saavutatud
riik mu pikendus tihendus
riik mu rahvuse tähendus
õhuke vaba ja oma
riik mu mõte ja sõna
tuleb tulebki tubaje
kas ta küsib kas lubame
tuleb mehega kahasse
naise pähe ja kehasse
– – –
naistella on ilu
mõõga asemella
aga küll tuleb ka mõõk
kenasse kitsasse kätte
– – –
kui riik reedab end

***
tõde tõde tõekene
vale väike vennakene
kus su õrjetu õeke

õde läks linna laiates
õde läks maale muiates
läbi laante lõhkudes

tõde tõde tõekene
vale väike vennakene
millal ta tagasi tulemas

siis kui linnad lõhutud
siis kui maad määritud
siis kui vered veeremas

tõde tõde tõekene
vale väike vennakene
jookse õele järele

õel on jalad lühikesed
õel on kurjad käekesed
ma nii maha ei ulatu

tõde tõde tõekene
kui su õde koju jõuab
millega teda teretad

õde tuleb tõldadega
pikkadega jalgadega
ütlen tere õde tõde

õde tõde tõekene
kus su vale vennakene

Koidikul selgitame

õige eestlane
suunda ei näita
ette ei lase
ei naerata
orjaöö pohmell
mõisapeks
25 aastaks nekrutiks
25+5
100
veel natuke orjust
leevendaks seda igikestvat
kõikeõigustavat kõikevarjutavat pohmelli
õige eestlane
abiellub vastassoolisega
sünnitab seitse last kõik ühe partneriga
kui vaja metsavenna naisena metsas
kui vaja teel suletud haiglast teise
õige eestlane
paremat ei kannata
õige eestlane
võtab viimaks võimu
sinus eneses
tükikaupa
õige eestlane
tuleb koidikul välja
hakkab selgitama
kahjuks on kõik juba õiged
selgitus hajub uduniiske rohu sisse kevadise maa sisse
kus võtab end kokku igasugu õigete eest mulda varisenute
kontide ühendkoor
ümin tõuseb saab kõminaks
sõnad
saavad elavaks
elavad saavad
sõnadeks
ohtlikud
omadeks
Luule, Arhiiv

peaministri ainetel jt luuletusi

2. juuli 2019

marika

peaministri ainetel

me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et ajakirjandusvabadus on ohus
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et meil on tsensuur
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et naiste õigused on ohus
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et vähemuse õigused on ohus
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et kultuuri hakatakse kõrgemalt poolt reguleerima
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et meil on parlamendis avalik nats
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et meie siseministril on vägivaldne retoorika
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et antisemiitlike väljaytlemistega minister on antisemiit
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et see mis kõlab nagu homofoobia ja rassism
ongi homofoobia ja rassism
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et meil on lood demokraatia ja inimõigustega sitemad
kui kunagi peale 1991. aastat
ilmateade lubas homseks kylmemat ilma kui täna
kuidas nad julgesid
me ei saa leppida ka selle muljega

***
see on nii tore
kui meil on töökohad
see on nii tore
kui me tohime rääkida
seda mida me tohime
see on nii tore
kui me tohime kirjutada
sellest mida me tohime
see on nii tore
kui meil on töökohad
Arhiiv, Blogi

Toimetajalt: Polüstilistika + polüfoonia + multitemaatika = juuni Vikerkaar

30. juuni 2019

uusveeb

Polüstilistika
on see kui šortsides
keskaegne rüütel
jookseb tormi toidupoe nr 13 alkoholiosakonnale
Dekabristide tänaval
ja kurtuaasselt vandudes
pillab marmorpõrandale
Landau ja Lifšitsi „Kvantmehaanika“

– nii kirjutas oma 1983. aasta luulemanifestis noorelt surnud Moskva poeet Nina Iskrenko (1951–1995). Vikerkaare juuninumber ongi polüstiilne ja multitemaatiline. Iskrenko kõrval esinevad angažeeritud luuletustega fs ja Triin Soomets. Johanna Ross näitab Silver Anniko “Rusikate” kahte väljaannet võrreldes, kuidas toimetajad ja tsensorid romaani algset “polüfooniat” tasalülitasid. Anniko omaaegse fantaasialennu kõrval on juttu 1930-ndate fantastilisest reaalsusest: Antonia Nael ja Anna Rubtsova toovad esile juhtumi, kus kaht Tartu juudi ärimeest süüdistati vapside toetamises ning taheti Kihnu saarele asumisele saata. Andrei Liimets annab ülevaate meie “kõige tähtsama, kõige peamisema” kunsti, nimelt filmi nüüdisseisust EV100 kontekstis – “Põrgu Jaanist” “Tõe ja õiguseni”. Aro Velmet kirjutab Maarja Kangro tõest ja õigusest ehk ahvidest ja solidaarsusest. Solidaarsus on võtmemõiste Boris Groysi ajastudiagnostilises essees, kuid solidaarsuse idee on paraku allutatud konkurentsi ideele. Aga milline konkurents oleks aus? Eks ikka selline, milles mina (meie) kaotajaks ei jää. Muuhulgas teeb Groys juttu ka paremparteide inimökoloogiast, turismitööstuse nivelleerivusest, ajaloo lõpust, Alexandre Kojéve’ist, T. S. Eliotist.

Isegi suveajal, kui karud linnatänavatel luusivad, ei lähe meelest idanaaber. Viljar Veebel küsib, miks pärast kõiki jõupingutusi Venemaa heidutamiseks ei näita see riik ikka veel heitumise märke. Nimelt ei näi Vene ladvik tundvat vähimatki “muret ei praeguse globaalse julgeolekukorralduse säilitamise ega riigi majandusliku heaolu ja demokraatlike väärtuste hoidmise pärast.” Asi on selles, et lääneriikide meetmetest heitumine tähendaks eliidi jaoks ka kohest populaarsuse kaotust. Samal teemal mõtiskleb Kremli “ideoloogiasekretäri” Vladislav Surkovi palju kõneainet pakkunud essees “Putini pikast riigist”. Venemaal polevat süvariiki, sest riigi rusikad on kõigile silmaga nähtavad. See eest on olemas “süvarahvas”: “Oma hiiglasliku supermassiga loob süvarahvas vääramatu kultuurilise gravitatsioonijõu, mis seob rahvast ja hoiab (surub) (isa)maa ligi eliiti, kes aeg-ajalt püüab kosmopoliitlikult taevasse tõusta.”

Mudlumi jutt räägib poola poistest ning Üllar Petersoni tõlgitud Sadeq Hedayati (1903–1951) novell pärsia koerast. Tõlkija saatesõna kõneleb islamimaade koerte raskest elust. Meie aga rõõmustagem koos fs-iga:

see on nii tore
kui meil on töökohad
see on nii tore
kui me tohime rääkida
seda mida me tohime
see on nii tore
kui me tohime kirjutada
sellest mida me tohime
see on nii tore
kui meil on töökohad