Arhiiv

  • Klassid 21. sajandil

    Ilmunud Vikerkaares 4–5, 2013

    Ehkki 20. sajandi iseloomustamiseks võiks leida mitu usutavat silti, oli sotsiaalajaloo seisukohalt selgesti tegu töölisklassi sajandiga. Esimest korda sai töötavatest eraomandita inimestest suur ja püsiv poliitiline jõud. Oma 1891. aasta entsüklikas “Rerum novarum” kuulutas seda murrangut ette paavst Leo XIII – maailma vanima ja suurima ühiskondliku organisatsooni juht. Ta märkis, et tööstuse edusammud on viinud “jõukuse kuhjumiseni väheste kätte ja viletsuseni (inopia) rahvahulkade seas”, ent sama ajajärku on iseloomustanud ka tööliste “kasvanud eneseteadvus ja tihedam ühtehoidmine”.1 Globaalsel tasandil olid ametiühingud saavutanud kindla positsiooni enamikus suurtes tööstusettevõtetes ja ka paljudes muudes firmades. Töölisparteid muutusid valimistel märkimisväärseks – mõnikord ka valitsevaks – jõuks nii Euroopas kui ka tema lõuna- ja idapoolsetes asumaades. Venemaa oktoobrirevolutsioon andis Hiinale ja Vietnamile poliitilise organiseerumise ja sotsiaalsete muutuste eeskuju. Nehru India kuulutas oma eesmärgiks järgida “sotsialistlikku arengumudelit” ning sama teed läks veel hulk postkoloniaalseid riike. Paljud Aafrika riigid rääkisid “töölisklassi parteide” moodustamisest, kuigi neil poleks olnud ette näidata rohkem kui paar klassiruumitäit töölisi.

    Esimese mai tähistamine sai alguse Chicago tänavatel 1886. aastal ning juba 1890. aastal pühitseti seda Havannas ja teistes Ladina-Ameerika linnades. Organiseerunud töölised osutusid nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas tähtsaks jõuks, mida küll tavaliselt suudeti vaos hoida. Ühendriikide Uus kurss tähistas valgustatud liberalismi ühinemist tööstusliku töölisklassiga, kel oli Suure surutise aastatel kangelasliku võitluse tulemusena õnnestunud organiseeruda. Samuel Gompers võis ju olla Uue kursi eelsete oskustöölisühingute kildkondlikkuse kehastus, kuid samas oli ta oma liikumist esindades aukartustäratav läbirääkija ning talle püstitati Washingtonis ausammas, mille vägevuseni ei küüni ühegi Pariisi, Londoni või Berliini töölisjuhi mälestusmärk.2

    Mehhiko väike töölisklass ei olnud küll sealse revolutsiooni juhtiv jõud – kuigi teda ei saanud ka tühiseks pidada –, ent revolutsioonijärgne eliit kulutas palju jõudu, et kaasata võimuaparaati ka ametiühingud. Esimene revolutsiooniline president Venustiano Carranza sepistas oma sotsiaalse baasi, sõlmides pakti México anarhosündikalistlike töölistega (Casa del Obrero Mundialiga), ning 1930. aastatel andis Lázaro Cárdenas uue riigikorra struktuuridele selgesõnalise töölisklassi-orientatsiooni.3 Kuigi Getúlio Vargase ja tema “uue riigi” kohta Brasiilias võib vaevalt sama väita, sai selle üheks pärandiks progressiivsete tööseaduste vundament. Argentinas viis just – tuleb märkida, et sõjakate trotskistlike jõudude juhtimisel toimunud – töölisklassi mobiliseerumine võimule Juan Peróni, tagades Argentina ametiühinguliikumisele – või vähemasti selle liidritele – otsustava hääle peronistlikus liikumises kuni tänapäevani. Boliivias mängisid 1952. aasta revolutsioonis keskset rolli kaevurid, ja kui tinatootmist tabas 1980. aastatel krahh, sai mujale tööd otsima suundunutest tänu nende organiseerimisoskustele Evo Moralese ja tema kokakasvatajate ühendav ja korraldav tuumik.

    Võib-olla suurim tunnustus töölisklassi kesksele rollile möödunud sajandil pärineb sõltumatu töölisliikumise kõige fanaatilisematelt vaenlastelt, fašistidelt. “Korporatismi” idee oli Mussolini Itaaliale eluliselt vajalik: tööjõu ja kapitali ühendamise sildi all aeti tööjõud tegelikult talle kapitali ja riigi poolt eraldatud tarandikku. Hitleri liikumine nimetas end Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks ning Hitleri-Saksamaa oli – jäädes küll maha Nõukogude Liidust, kuid ennetades Rootsit – teine riik maailmas, kus 1. mai kuulutati riigipühaks, “Saksa töö pühaks”. 20. sajandi esimesel kaheksakümnel aastal ei olnud võimalik töölisi eirata ega neist mööda vaadata. Kes ei olnud tööliste poolel, pidi neid kindla kari all hoidma.

    Töölisest sai kangelaslik eeskuju või kujutusobjekt mitte üksnes vasaktiiva avangardile Brechtist Picassoni, vaid ka konservatiivsematele tegelastele, nagu Belgia skulptor Constantin Meunier – mitme ametiala töölisi kujutavate skulptuuride ning pretensioonika “Töö monumendi” looja; viimane avati juba postuumselt Brüsselis kuninga osavõtul. Saksamaal pani preisi ohvitserist kirjanik Ernst Jünger 1932. aastal paberile imetleva essee “Tööline”, ennustades kolmanda seisuse ülemvõimu lõppu ning asendumist “tööliste Herrschaft’iga, tööjõu liberaalse demokraatiaga või riikliku demokraatiaga”.4

    Kuigi töölisklassi sajand lõppes vaieldamatu lüüasaamise, illusioonide purunemise ja lumma lahtumisega, jättis see ka püsivaid saavutusi. Üks neist on demokraatia kui universaalne poliitiline mudel, millest üleastumist tuleb tänapäeval õigustada “erijuhtumitega”. Sotsiaaldemokraatide töölisliikumine oli – tšartistidest eelkäijate eeskujul – demokraatlike reformide peamine tugi. Enne 1918. aastat olid enamik liberaale ja kõik konservatiivid veendunud, et demokraatia on ühitamatu eraomandiga ning nõuab seetõttu valimisõiguse ja parlamendi õiguste karmi piiramist.5 Kommunistide, liberaalide, sotsiaaldemokraatide ning konservatiivide – nagu näiteks Churchill ja de Gaulle – interkontinentaalse rahvarinde võit fašismi üle, mitme kontrrevolutsioonilise sõjalise diktatuuri pisut enam aega nõudnud kukutamine ning institutsionaalse rassismi alistamine Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Ameerika Ühendriikides kinnitas inimõiguste kehtivust kogu maailmas. Palgatööliste õigus organiseeruda ja kollektiivselt läbi rääkida oli samuti üks sõjajärgse konjunktuuri suursaavutusi. Viimasel ajal on konservatiivsed jõud nii USA-s kui ka Suurbritannias neid saavutusi õõnestanud, kuid samas on need kindlustanud endale pinda kogu maailmas – ka Aafrika ja Aasia ametlikes majandussektorites; need püsivad tugevana Ladina-Ameerikas ja suuremas osas Euroopast.

    20. sajandit on võimatu mõista, mõistmata selle ajajärgu suuri revolutsioone – Vene ja Hiina revolutsiooni – ning nende võimsaid järelkajasid Ida-Euroopas, Kariibi mere piirkonnas ning suures osas Ida- ja Kesk-Aasiast – rääkimata nende mõjust Lääne-Euroopa töölisliikumistele ja sotsiaalpoliitikale. Hinnang nendele revolutsioonidele jääb praegu nii poliitilises plaanis vastuoluliseks kui ka – teaduse vaatepunktist – ennatlikuks. Vaieldamatult tõid need revolutsioonid kaasa jubedaid repressioone ning modernistliku ülbe julmuse episoode, mis põhjustasid ränki kannatusi, nagu näiteks näljahädad Stalini ja Mao ajal. Nende geopoliitilised saavutused on väljaspool kahtlust – kuigi see ei peaks olema mingisugune vasakpoolne edukriteerium. Lagunevast, mahajäänud ning 1905. aastal Jaapanilt ja 1917. aastal Saksamaalt lüüa saanud Venemaast sai NSVL – riik, mis alistas Hitleri, kehtestas end maailma teise suurriigina ning näis mõneks ajaks esitavat tõsise väljakutse USA liidripositsioonile. Hiina revolutsioon tegi lõpu “Keskriigi” 150 aastat kestnud allakäigule ja alandustele ning muutis Hiina globaalseks poliitiliseks jõuks veel enne seda, kui edusammud kapitalismi radadel tegid temast suuruselt teise majanduse maailmas.

    Need 20. sajandi revolutsioonid pärandasid maailmale vähemalt neli olulist progressiivset nähtust. Esiteks, nende esitatud väljakutse avaldas otsustavat mõju sõjajärgsetele reformidele kapitalistlikus maailmas: maareform Jaapanis, Taiwanil ja Lõuna-Koreas, sotsiaalsete õiguste areng Lääne-Euroopas ning programmi “Allianss progressi nimel” raames teostatud reformid6 Ladina-Ameerikas – need kõik olid inspireeritud kommunismiohust. Teiseks, võistleva võimubloki ja ideoloogia olemasolu andis suure panuse euroameerika rassismi ja kolonialismi õõnestamisse. Eisenhower ei oleks saatnud föderaalvägesid Arkansasesse väevõimuga desegregatsiooni teostama, kui ta poleks tahtnud võita propagandalahingut Moskva vastu. Kaks aastakümmet hiljem hoidsid Kuuba väed tagasi Lõuna-Aafrika Vabariigi armeed, kui see püüdis vallutada Angoolat, ning varjuta, mille Nõukogude Liit globaalpoliitikale heitis, poleks apartheidirežiimi nii tõhus isoleerimine võimalikuks saanud.

    Kolmandaks – kuigi tuleb möönda kommunistliku liikumise juhtide jõhkrat autoritaarsust, kasvatas see märkimisväärselt palju ennastohverdavaid, pühendunud võitlejaid üle kogu maailma. Nende koogutamine Stalini või Mao ees oli nõme, aga paljudel juhtudel olid nad vaeste ja rõhutute parimad – mõnikord ka ainsad – sõbrad. Niisugune igapäevapühendumus väärib kõigi edumeelsete inimeste austust. Ja lõpetuseks küsitavama tähtsusega organisatsiooniline pärand, mis jääb üheks teguriks ka tänapäeva maailmas. Riigid, kus kaks suurt revolutsiooni aset leidsid, ei pruugi tänapäeval enam olla lootuse majakad, kuid jäävad ometi olemuslikult tähtsaks, kui tahame mingilgi määral säilitada geopoliitilist pluralismi (see käib ka postkommunistliku Venemaa kohta). Kommunistliku valitsusega riikide säilimine pärast aastaid 1989–1991 tähendab ka seda, et sotsialismi väljavaated jäävad mingil määral avatuks. Kui Hiina Rahvavabariigi valitsejad peaksid otsustama, et riik vajab oma võimsuse tagamiseks sotsialistlikku majandusbaasi või et kapitalismi rajal edasiminek võib hakata ohustama sotsiaalset sidusust, jätkub neil ikka veel nii võimu kui ka ressursse selleks, et rada vahetada.

    Kommunistlikud parteid või nende järeltulijad on säilitanud kindla jalgealuse paljudes riikides. India poliitilisel areenil on kommunism tugevalt esindatud, kuigi killustunud rivaalitsevateks jõududeks: maoistid peavad hõimupiirkondades sissisõda, samal ajal kui India (marksistlik) Kommunistlik Partei pole toibunud Kerala ja Lääne-Bengali osariikide valitsemise kogemusele järgnenud ränkadest valimiskaotustest. Tugevad parteid on olemas Kreekas, Portugalis, Jaapanis, Tšiilis ja Tšehhi Vabariigis. Kreeka ja Portugali kommunistidel on olnud oluline roll töölisklassi mobiliseerimisel eurotsooni majanduslike pöidlakruvide vastu ning Kreekas jäi endiste eurokommunistide juhitud SYRIZA koalitsioon 2012. aasta juuni valimistel napilt teiseks. Euroopa kommunistliku traditsiooni kõige uuenduslikumate viljade hulka kuulub Saksa Die Linke, mis ühendab reformikommuniste ja vasaktiiva sotsiaaldemokraate, lisaks on olemas veel mitu märkimisväärset postkommunistlikku moodustist alates Rootsi Vasakparteist ja lõpetades Küprosel valitseva AKEL-iga.

    Lõuna-Aafrika Kommunistlik Partei kuulub tänu liidule Aafrika Rahvuskongressiga valitsevasse blokki; Brasiilia Kommunistlikul Parteil on – nagu oli ka India kommunistidel kuni viimase ajani – valitsuses oma tagasihoidlik roll. Kommunism on pärast Pinocheti putšile järgnenud peaaegu neljakümneaastast seisakut leidnud taas koha ka Tšiili valitsuses, ja 2011. aasta Araabia kevad andis kommunistlikust traditsioonist võrsunud vasakpoolsetele rühmitustele võimaluse uuesti pead tõsta, kuigi nad jäävad esialgu poliitilise elu ääremaile. Kuid Indoneesia demokraatia taassünd pole andnud uut elujõudu parteile, mille 1965. aastal hävitas üks sajandi suuremaid poliitilisi tapatalguid – suhtarvult tõenäoliselt rängem 1937.–1938. aasta stalinistlikust puhastusest. Teistes maades on tähelepanuväärne see, kui kiiresti kommunistlik traditsioon pärast 1989. aastat haihtus, vastavad parteid aga tervitasid avasüli konservatiivset rahvuslust – just nii on läinud Venemaal ja Kesk-Aasia vabariikides – või parempoolset sotsiaaldemokraatiat, nagu on juhtunud Poolas ja Ungaris. Itaalia kommunistide maitse jaoks osutus isegi sõnake “sotsiaal-” liiga vasakpoolseks ning nad eelistasid ameeriklasi matkides nimetada end Demokraatlikuks Parteiks ilma igasuguste täienditeta.

    Ka 20. sajandi töölisliikumise reformistlik tiib on jätnud meile kestva pärandi – peaaegu kõikides Euroopa riikides on üks juhtparteidest selle suuna esindaja. Praeguseks on olemas tõeliselt ülemaailmse haardega ametiühinguliikumine – mida sajandi eest veel ei olnud –, kuigi selle läbilöögijõud väljaspool Lääne-Euroopat on piiratud ning ametiühingute tugev positsioon Brasiilias, Argentinas ja Lõuna-Aafrikas on pigem erand. Sotsiaaldemokraatlikud ja tööparteid püsivad ning nende valijaskond on tihti arvukam sellest, mis neil oli ette näidata möödunud sajandi alguses. On vallutatud ka uusi territooriume Ladina-Ameerikas ja mõnes Aafrika osas. Ent Sotsialistlik Internatsionaal on uute liikmete värbamisel ilmutanud tihti täielikku põhimõttelagedust, lubades oma ridadesse niivõrd kaheldava edumeelsusega tegelasi nagu Laurent Gbago või Hosni Mubarak.

    Kaasaegne vasaktsentristlik sotsiaaldemokraatia võib mõnes valdkonnas tänini olla progressiivne jõud, mis toetab naiste, laste ja homode õigusi. Ent põhiliselt on selle suuna parteid majanduspoliitika vallas nii- või teistsugusele liberalismile alla vandunud. Ühiskondlikud muutused on selle suuna algset töölisklassi baasi poliitiliselt marginaliseerinud ja õõnestanud. Euroopa praeguse kriisi ajal on sotsiaaldemokraatlike parteide käitumises esinenud kõike alates väheütlevast väärikusest kuni armetu peakaotuseni. Heaoluriik – kodanike sotsiaalsete õiguste riik – on 20. sajandi reformismi kõige tähtsam saavutus. Nüüd on see sattunud löögi alla ja kaitse on nõrk. Romney heitliku valimiskampaania ainus läbiv motiiv oli rünnak euroopaliku “sotsiaalsete õiguste ühiskonna” vastu. Nii Suurbritannia konservatiivid kui ka Tööpartei on nüüdseks juba mitu aastakümmet õõnestanud Briti heaoluriigi aluseid, kuigi selle kantsi alistamiseks kulub veel mitu valimistsüklit. “Natolandias” on heaoluriik saanud nii mõnegi ränga hoobi, ennekõike maades, kus selle mõjujõud on algusest peale kesine olnud, ent seda täielikult lammutada ei ole õnnestunud. Pigem on heaoluriigi poliitilised põhimõtted saavutanud ülemaailmse ulatuse ning kajavad vastu Hiinas ja teistes Aasia riikides, tugevdades samas oma mõju Ladina-Ameerikas. Näib, et Hiina ja Indoneesia on nõuks võtnud üldkehtiva tervisekindlustuse süsteemi rajamises Ühendriikidest ette jõuda.

    Kaotuste selgituseks

    Niisiis jättis 20. sajand maha püsivaid progressiivseid saavutusi. Kuid mõista tuleb ka vasakpoolsusele sajandi lõpul osaks saanud kaotusi. Euroameerika maailmas domineeriv mõttekoolkond ei suuda selle kapitalistliku kontrrevolutsiooni edu põhjusi seletada. Marx ennustas tootlike jõudude ja tootmissuhete vastuolu jätkuvat teravnemist – esimesed muutuvad üha sotsiaalsemaks, teised järjest kapitalistlikumaks ja eraomanduslikumaks. Niisugune oli marksismi suur dialektika ning pärast viimsepäevakuulutaja rüüst vabanemist leidis see aja jooksul ka tõendamist. Kommunikatsioonid, transport, energia ja strateegilised loodusvarad viidi üldjuhul puhtkapitalistlikust sfäärist välja ning võeti riigi omandusse või valitsuse rangete piirangute alla. Valitsuste ideoloogiline varjund võis mõjutada küll selle protsessi vormi, kuid harva sisu. Majanduskonkurentsis muutusid otsustavaks riiklikud investeeringud haridusse ja teadusse – USA-s teostati neid sõjatööstuse kulutuste kaudu, ning tulemuseks olid muuhulgas GPS ja internet.

    1970. aastad olid 20. sajandi töölisliikumise kõrghetk, mis paistis silma nii aktiivse ja agressiivse ametiühingutegevusega – need olid ajad, mil Briti kaevurite ametiühing suutis sundida Edward Heathi valitsust tagasi astuma – kui ka radikaalsete ideede süstimisega poliitika peavoolu, alates Rootsi sotsiaaldemokraatide loodud palgatööliste fondist7 ning lõpetades Prantsusmaa vasakpoolsete ühisprogrammiga, mis nõudis täielikku natsionaliseerimist ning “kapitalismist väljamurdmist”. Toona mõistsid vähesed, et ollakse languse-eelsel laineharjal. Kadunud Eric Hobsbawm oli üks vähestest analüütikutest, kes mainis seda võimalust oma 1978. aasta loengus “Kas töölisliikumise pealetung on peatunud?”8 Uue ajastu poliitiline pitser oli veel vajutamata, kuid seda ei tulnud enam kaua oodata: Thatcheri-Reagani 1979. ja 1980. aasta valimisvõitudele järgnes Mitterrandi valitsuse kapituleerumine neoliberalismi ees 1983. aastal ning Rootsi sotsiaaldemokraatide loobumine Meidneri plaanist.

    Suur dialektika oli peatunud või isegi tagasi pööratud. Neoliberalismi võidukäik ei olnud üksnes ideoloogia küsimus – nagu marksistid peaksid aimama, oli sel oma kindel materiaalne baas. Finantsialiseerumine – arengute kompleks, mis hõlmab kapitalivoogude liberaliseerimist, krediidi ekspansiooni, digitaalset kauplemist ning kapitali koondumist pensioni- ja kindlustusfondidesse – tekitas tohutul hulgal kontsentreeritud erakapitali, mille mõju ulatus uutest finantskasiinodest kaugemale. 2011. aasta suveks oli Apple’il rohkem likviidseid sularaharessursse kui USA valitsusel. Elektrooniline revolutsioon võimaldas erasektori kaugjuhtimist, luues ülemaailmseid kaubakette ning õõnestades vana mastaabisäästu põhimõtet. Selles teisenenud kontekstis asendus riikliku poliitika üldlevinud raskuspunkt – riigistamine ja turu reguleerimine – erastamise ja turustumisega.

    Suure dialektika kõrval võime kõnelda väikesest dialektikast, mis nägi ette, et kapitalismi areng suurendab töölisklassi jõudu ja vastuseisu kapitalile. Kui algas rikaste riikide deindustrialiseerumine, tuli taanduda ka sellel dialektikal. Siinkohal tuleb tunnistada epohhiloova tähtsusega struktuurimuutust, mis algas veidi enne töölisklassi võimsuse tippu ning kahandas tööstuse osakaalu arenenud kapitalismis. Tööstuslik tootmine kolis Euro-Ameerikast välja. Uutes tööstuskeskustes – eelkõige Ida-Aasias – oli väikese dialektika mõju visa avalduma. Ent nüüd me näeme selle tagajärgi, mis ilmnesid kõigepealt Lõuna-Koreas 1980. aastatel ning levivad praegu kogu Hiinas – kuigi organiseerumine ja tööliste protestiavaldused jäävad enamasti kohalikesse piiridesse, on palgad ja töötingimused Hiinas märgatavalt paranemas. 2002. aastaks oli Hiinas kaks korda rohkem tööstustöölisi kui kõigis G7 riikides kokku.9

    Riigid ja klassid

    On mõningane saatuse iroonia, et me võime kõnelda 20. sajandist kui töölisklassi sajandist. See võis küll olla siseriiklike klassivahede vähenemise ajajärk, kuid globaalses mõõtkavas oli see suurima riikidevahelise ebavõrdsuse aeg. “Mahajäämuse areng” 19. sajandist 20. sajandini tähendas seda, et inimestevahelise ebavõrdsuse määras peamiselt nende elukoht. Aastaks 2000 tulenes hinnanguliselt 80 protsenti leibkondadevahelisest ebavõrdsusest nende elukohamaast.10 Ja ometi lähenevad rahvused 21. sajandil üksteisele, samas kui klassid kaugenevad.

    Kaks viimast aastakümmet on maailma vaeste riikide vastu helded olnud. Aasia majanduse jõujaam – Hiina, India ja ASEAN-i liikmesmaad – on kasvanud kaks korda kiiremini maailma keskmisest. Pärast möödunud sajandi viimase veerandi kisendavat mahajäämust on ka Sahara-tagune Aafrika alates 2001. aastast hakanud kasvama kiiremini kui ülejäänud maailm ja tema “arenenud majandused”. Ka Ladina-Ameerika on alates 2003. aastast üldjoontes edestanud arenenud riike. Kui välja arvata postkommunistlik Euroopa, siis elasid “tärkavad ja arenevad majandused” ka anglosaksi pankurite kriisi valutumalt üle kui rikas maailm. Usutavasti oleme siin ajaloolise pöörde tunnistajaks mitte üksnes geopoliitikas, vaid ka ebavõrdsuse vallas. Riikidevaheline ebavõrdsus on kõikjal kahanemas, kuigi vahe rikaste ja kõige vaesemate vahel ei lakka kasvamast. Riikidesisene ebavõrdsus üldiselt suureneb – kuigi ebaühtlaselt, sest me ei saa “globaliseerumise” või tehnoloogia arengu puhul fakte väänamata rääkida universaalsest loogikast.

    Kokkuvõttes tähendab see, et klassikuuluvus on ebavõrdsuse puhul muutumas taas üha kaalukamaks teguriks. See suundumus hakkas maad võtma 1990. aastatel, ajal, mil Hiina sissetulekulõhe laienes samas peadpööritavas tempos nagu postsovetlikul Venemaalgi, sellal kui agraarse India põgus võrdsustumistendents taas pea peale pöördus. Ladina-Ameerikas polnud Mehhiko ja Argentina veel neoliberalismi šokist toibunud. IMF-i uurimus on näidanud, et globaalses plaanis on ainsa rühmana kõikides maades oma sissetulekute osakaalu suurendanud kõige rikkam kvintiil, ja seda nii kõrge kui ka madala sissetulekuga riikides.11 Kõik madalamad kvintiilid on jäänud kaotajaks. Kõige olulisemad muutused on aset leidnud sissetulekuredeli tipus. Aastail 1981–2006 on jõukaima 0,1 protsendi osa USA sissetulekutest kerkinud kuue protsendipunkti võrra; ülejäänud kurikuulsal 1 protsendil aga nelja protsendipunkti võrra. Neist allapoole jäävad 9 protsenti kas suurendasid või säilitasid oma osakaalu, samal ajal kui nende vahemaa ülejäänud üheksa kümnendikuga rahvastikust suurenes.12 2008.–2009. aasta kriisile järgnenud tagasihoidliku taastumise aastal langes lausa 93 protsenti kõikide USA sissetulekute kasvust rikkaima sajandiku arvele.13

    Samasugused ebavõrdsustrendid on avaldunud Hiinas ja Indias, kuigi rikkaima 1 protsendi kätesse koonduva jõukuse osakaal on märksa väiksem kui USAs: umbes 10 protsenti Indias ja 6 protsenti Hiinas (enne maksude mahaarvamist).14 India “imest” pole kuigivõrd kasu lõiganud india laste vaeseim viiendik, kellest kaks kolmandikku olid 2009. aastal alakaalulised – see arv on jäänud samaks kui 1995. aastal. Peaaegu kogu Kolmanda Maailma kiire majanduskasv 21. sajandi esimesel kümnendil mõjutas globaalset nälga väga vähe: alatoitumuses inimeste arv tõusis 2000. ja 2007. aasta vahel 618 miljonilt 637 miljonile ning toiduainete hinnatõus jätkub.15 Skaala teises otsas aga ülistab ajakiri Forbes miljardärideklassi 2012. aasta märtsi rekordeid: arvukam kui iial enne – 1226 inimest, neist 425 ameeriklast, 95 hiinlast ja 96 venelast – ületab see klass oma kokkuvõttes 4,6 triljonini küündiva varandusega Saksamaa SKT.16 Me ei tohiks pidada niisuguseid arenguid möödapääsmatuks. Olnud pikka aega maailma kõige ebavõrdsem piirkond, on Ladina-Ameerika nüüd teinud kannapöörde ja osutunud ainsaks regiooniks, kus ebavõrdsus kahaneb.17 Siin peegeldub rahva vastuhakk sõjaväeliste režiimide neoliberalismile ja nende tsiviilvõimudest järeltulijaile; nii Brasiilias, Argentinas kui ka Venezuelas ja mujalgi on asutud rakendama ümberjagamise poliitikat.

    Teine viis klasside võrdlemiseks üle riigipiiride lähtub inimarengu indeksist, mis hõlmab sissetulekut, eeldatavat keskmist eluiga ja haridust. Selle väljaarvutamine on väga keeruline ja suure veapiiriga kangelaslik üritus, mis annab maailma ebavõrdsusest siiski kasuliku ülevaate. Ameerika Ühendriikide vaeseima kvintiili inimarengu tase on madalam kui Boliivia, Indoneesia ja Nicaragua rikkaimal kvintiilil; see jääb allapoole brasiillaste ja peruulaste õnnelikema 40 protsendi tasemest ning on enam-vähem võrdsel tasemel Colombia, Guatemala ja Paraguay neljanda kvintiili inimarenguga.18 Klasside tähtsus hakkab tõenäoliselt kasvama ka teistel põhjustel kui rahvamajanduste konvergents. Rassiline ja sooline ebavõrdsus pole küll kaugeltki kadunud, kuid on kaotanud osa oma tähtsusest – üheks oluliseks põhjuseks on siin Lõuna-Aafrika apartheidi langemine. Nüüd, pärast institutsionaliseeritud rassismi kokkuvarisemist, pakub nimetatud riik üht vapustavamat näidet klassipolaarsusest. Maailmapanga majandusteadlaste hinnangul oli maailma leibkondade sissetuleku ebavõrdsuse Gini koefitsient uue sajandi hakul umbes 0,65 ja 0,7 vahel. Ent 2005. aastal oli see Johannesburgi linnas 0,75.19 Isegi veapiiri arvesse võttes võime järeldada, et ainuüksi selles linnas on ebavõrdsus suurem kui ülejäänud planeedil kokku.

    Klassid ja klassikonfliktid arenevad 21. sajandil kahes uues konfiguratsioonis, mis on mõlemad valdavalt Euroopa-välised ning mille raskuskeskmed jäävad Natolandiast tublisti lõuna poole. Ühe neist panevad tõenäoliselt liikuma keskklassi lootused ja kibestumised. Teine leiab oma baasi tööliste ja ülimalt mitmekesiste lihtrahvaklasside – pigem pööbli kui proletariaadi seas. Mõlema konfiguratsiooni puhul võime näha kaht mõeldavat tulevikusuundumust.

    Kas tuleb keskklassi sajand?

    Juba on kuju võtmas idee 21. sajandist kui globaalse keskklassi ajajärgust. Möödunud sajandi töölised on mälust pühitud, proletariaadi juhitud üleüldise emantsipatsiooni projekti asendab üleüldine pürgimine keskklassi staatusse. Dilma Rousseff, endine guerrillera, kellest sai Lula järel Brasiilia president, on kuulutanud oma soovi “muuta Brasiilia keskklassi rahvaks”.20 2012. aastal läbi viidud globaalsete väljavaadete uurimuses kõneles OECD vajadusest “toetada tärkavat keskklassi”, samas kui Nancy Birdsall Globaalse Arengu Keskusest on viidanud “möödapääsmatule keskklassile” ja soovitanud poliitikakujundajatel võtta eesmärgiks nihe “vaeseid soosivalt kasvult” “keskklassi soosivale kasvule”.21

    Oma väidetavast tähtsusest hoolimata on selle sotsiaalse kihi määratlused väga erinevad. Heitkem pilk kolmele püüdlusele kaardistada selle kontuure: ükski neist pole lõplik, kuid kõik on õpetlikud. Martin Ravallion Maailmapangast paigutab arengumaade keskklassi päevateenistuse vahemikku 2–13 dollarit; esimene neist numbritest tähistab Maailmapanga, teine aga Ameerika Ühendriikide vaesuspiiri. Ta tõdeb, et sellise “keskklassi” osakaal on paisunud – kolmandikult areneva maailma rahvastikust 1990. aastal peaaegu pooleni aastaks 2005, absoluutarvudes tähendab see suurenemist 1,2 miljardi võrra. Sellesse kihti kuuluks peaaegu kaks kolmandikku hiinlastest, kuid ainult veerand Lõuna-Aasia ja Sahara-taguse Aafrika elanikkonnast.22 Nancy Birdsall, kes näeb keskklassis liberaalse poliitika kandjat, seab lati kõrgemale, 10-dollarilise päevateenistuse juurde. Ta püüab keskklassi selgelt eristada nendest, keda võib pidada rikkaks: viimaste sissetulek peab paigutama nad kaasmaalaste seas jõukaima 5 protsendi hulka. Selle mõõdupuu järgi pole Hiina maapiirkondades mõtet keskklassist rääkida ning sama võib öelda India, Pakistani, Bangladeshi ja Nigeeria kohta. Hiina linnaelanikest kuulub sellesse kategooriasse 3 protsenti, Lõuna-Aafrika Vabariigis 8; Brasiilias kerkib see suhtarv 19 ja Mehhikos 28 protsendini ning jõuab tippu 91 protsendiga USAs.23

    Kaks silmapaistvat vaesuse uurijat, Abhijit Banerjee ja Esther Duflo, pakuvad välja kolmeteistkümnes riigis – sh Tansaanias, Pakistanis ja Indoneesias – läbi viidud leibkonnauuringutel põhineva perspektiivi, keskendudes neile, kelle päevane sissetulek jääb 2 ja 10 dollari vahemikku, ning küsides, mis täpsemalt on nende juures keskklassile iseloomulikku. Enim väärib tähelepanu avastus, et see “keskklass” ei ole suhtumises säästudesse ja tarbimisse põrmugi ettevõtjalikum kui vaesed, kelle päevateenistus jääb allapoole 2 dollari läve. Nende määravaks tunnuseks on püsiva palgatöö olemasolu.24 Seega võiks neid kirjeldada pigem töölisklassi püsiliikmetena kui ebamäärasesse keskklassi kuulujatena. Brasiilia valitsus kipub rõhutama keskklassi haprust ja väidetavat alalist vaesusse tagasilangemise ohtu, mistõttu see klass vajavat erilist tähelepanu ja tuge.25 Aasias – eriti Ida-Aasias – ei ole niisugust muret märgata.

    Hiinas on keskklass või elanikkonna keskmine kiht 1990. aastate lõpust peale olnud laialdase arutelu aineks nii teaduses kui meedias. Enne seda murdepunkti oli keskklassi mainimine üldse keelatud ning mõned selle eestkõnelejad kurdavad tänini “ideoloogilise surve” üle, mis ei võimalda keskklassile täit sotsiaalset eluõigust.26 Tänapäeval kalduvad Hiina teadlased keskklassi USA stereotüüpidest lähtudes idealiseerima, hoidudes samal ajal selle termini kriitilisest käsitlusest. Keskklassi nähakse Hiina meedia esmase sihtpublikuna, mille hoiakuid kujundavad paljuski Hiinas laialt levivad Ameerika väljaanded Vogue’ist kuni Business Weekini.27 Samuti on keskklassi hakatud pidama tuleviku poliitilise stabiilsuse ja mõõdukuse kantsiks. Kummatigi on mõned terasemad kommentaatorid täheldanud, et selle uue keskklassi alusmüüri on rajanud suurenev sissetulekulõhe: Hiinast on nüüd saanud Aasia kõige ebavõrdsem riik, mille Gini koefitsient on hüpanud 1960. aastate 0,21-lt tänasele 0,46-le.28 Ka Indias on majanduse liberaliseerimise kiiluvees saanud alguse keskklassilik silmatorkav tarbimine ja enesekiitus, mille ilmekaks näiteks on hindu parempoolsete 2004. aasta valimisloosung “India särab”. Kummatigi on India ideoloogiline maastik märksa keerukam ja vastuolulisem kui Hiinas. Selle väidetavalt “kõlbelise selgroota, sõgedalt materialistliku ja sotsiaalselt tundetu” klassi vastu on tõusnud protestihääli.29 “India särab” kampaania lõppes läbikukkumisega ja Rahvuskongress oli valimistel taas võidukas.

    Tarbimine või demokraatia?

    Maailmas, kus töölisklassi ja sotsialismi modernsus on kuulutatud aegunuks, on keskklassi ühiskonnast saanud alternatiivse tuleviku sümbol. Põhja-Atlandi arenenud maid nimetatakse tagasivaates keskklassi riikideks – kuigi see Ameerika mõiste pole Euroopas kunagi päriselt juurdunud. Selle utoopia tuumaks on unistus piiritust tarbimisest, keskklassist, kes vallutab maailma, ostab autosid, maju ja lõputult mitmekesiseid elektroonilisi vidinaid ning hoiab käigus ülemaailmset turismitööstust. Niisugune ülemaailmne tarbijamentaliteet võib olla ökoloogiliselt teadliku inimese õudusunenägu, kuid ärimeestel ja nende väljaannetel paneb see suu vett jooksma. Keskklassi tarbimisel on veel see suur eelis, et see jätab rikastele nende privileegid, ent pakub madalamatele klassidele eestliikuva horisondi, mille poole püüelda. Unelma tumedam pool on selle olemuslik välistavus. Inimestele, kes keskklassi – või rikaste hulka – ei kuulu, ei jää mitte ühtki päästvat omadust või väärtust. Nemad on lihtsalt “luuserid”, nagu kuulutas 2009. aastal ühe USA telekommentaatori sõnavaling, millest sai alguse Teepartei. Nemad on “alamklass”, “jobud” (chavs). Arengumaailmas on selle sünge tendentsi üheks ilminguks avaliku ruumi “puhastamine”, mis piirab vaeste juurdepääsu randadele, parkidele, tänavatele ja väljakutele. Eriti väljakutsuv näide on Jakarta fallilise Rahvusmonumendiga uhkeldava Iseseisvusväljaku tarastamine, mis otsekui teeb sellest “eksklusiivselt keskklassi teemapargi” ning võtab vaestelt nende ainsa puhkeala.30

    Liberaalne meedia näeb tõusvas keskklassis demokraatlike reformide eelväge. Ent teadlaste käsitlused Aasia keskklassist vaatavad selle tõenäolist poliitilist rolli vähem sinisilmselt. Üks oluline uurimus on järeldanud, et “keskklasside suhtumine reformidesse ja demokraatiasse kipub olema oportunistlik”.31 Indialaste põlgus poliitikuteklassi vastu on esile kutsunud harvaesineva olukorra, kus valimisosalus on ühiskonnaredeli kõrgematel pulkadel madalam kui kunagiste “puutumatute” – dalit’ite – ja vaeste seas. 2004. aasta valimistel hääletas 63,3 protsenti dalit’itest, kuid ainult 57,7 protsenti kõrgematest kastidest.32 Ladinaameeriklased on 20. sajandi kibedatest kogemustest juba õppinud, et keskklassis ei ole midagi olemuslikult demokraatlikku, kuna selle liikmed avaldasid demokraatiale aktiivset vastuseisu Argentinas (1955–1982), Tšiilis (1973) ja Venezuelas (2002). Keskklass on oportunistlikult demokraatlik – või antidemokraatlik.

    Teistsugusele keskklassi-stsenaariumile viitab möödaminnes Birdsalli uurimus: vastasseisus rikaste ja ülejäänute vahel hakkab viimaste seas olulist rolli mängima just keskklass. Nagu on märkinud Hongkongi teadlane Alvin So, võib sellele väitele tuge leida Ida-Aasiast, sest selles piirkonnas on keskklassi professionaale tihti nähtud “riigivastaste meeleavalduste esirinnas” – rääkimata meeleavaldustest IMF-i või USA militarismi vastu.33 Keskklassi niisugune ühinemine massidega oligarhia vastu oli kesksel kohal juba Euroopa “rahvaste kevadel” 1848, mille kajasid kostis veel ka 2011. aasta ülestõusudes Vahemere mõlemal kaldal. Kairos ja Tunises, Barcelonas ja Madridis marssisid keskealised professionaalid külg külje kõrval üliõpilaste ja töötute noortega. Nii mõnelgi puhul olid esimeses grupis teise grupi liikmete vanemad – niisugust põlvkondade solidaarsust ei kogenud 1968. aasta radikaalid küll kunagi.

    Ehkki ükski demokraatia ei tohiks muutuda keskklassist sõltuvaks, on keskklassi mobiliseerumine autoritaarse võimu vastu osutunud mitmel puhul otsustavaks teguriks. 21. sajandi kõige olulisem keskklassi revolutsioon – seda nii ulatuse kui ka riigi piirkondliku tähtsuse tõttu – on kahtlemata toimunud Egiptuses. Muidugi oleks ennatlik ülearu kindlaid järeldusi teha, eriti veel väljastpoolt, ent riskiksin siiski mõne tähelepanekuga. Ehkki revolutsiooni käivitasid sündmused ja jõud väljastpoolt Egiptust, ei puutunud Globaalse Põhja majanduskriis kuidagi asjasse: Mubaraki langemise eelõhtul tõotas IMF-i majandusanalüüs Egiptusele pööret paremuse poole. Otsustavaks said Tuneesia rahutused. Nagu ka mujal Põhja-Aafrikas, oli kõrgharidus eelnenud aastatel kiiresti levinud – see käib ka naiste hariduse kohta, mis omakorda on pisitasa murendanud ametlikku patriarhaati. Ent uus, haritud keskklass koosnes enamjaolt töötutest või osalise tööhõivega ülikoolilõpetajatest.34 Siin polnud tegu mingisuguse Bildungsbürgertum’i Egiptuse versiooniga.

    Liiatigi polnud valitsev režiim mitte üksnes korruptiivne ja despootlik, vaid ei suutnud ka pakkuda vähimaidki väljavaateid ülikoolilõpetajate vastsele voole ega nende alamakstud vanematele. Hazim Kandil on juhtinud tähelepanu “troonipärijaks” peetud Gamal Mubaraki ümber koondunud neoliberaalse kliki laastavale mõjule. Kõik, mis nasserismi pärandist veel järel oli, anti nüüd eramagnaatide kätesse. Režiim ise lõikas läbi kütked, mis olid keskklassi sellega sidunud.35 Nagu Euroopas 1848. aastal, nii võttis ka Egiptuse revolutsioonilist osa töölisklass, kuigi polnud selle peamiseks jõuks: mälestused mineviku lahingutest – nagu Al-Maallah al-Kubrá 2008. aasta mahasurutud streigist – aitasid mobiliseerumisele tublisti kaasa.36 Ent peagi põrkus Egiptuse keskklassi revolutsioon nn 18. brümääri probleemile, lõhele linnadesse koondunud radikaalse elemendi ning enamjaolt konservatiivse, kuid märksa arvukama maaelanikkonna vahel. Egiptuse radikaalid said valimistel lüüa, täpselt nagu nende Prantsuse eelkäijad poolteist sajandit tagasi. See ei tähenda 2011. aasta revolutsioonile täielikku tagasikäiku – nii nagu Napoleon III võit ei muutnud olematuks 1848. aasta saavutusi. Ent see osutab keskklassi vastuhakkude nõrkusele ka siis, kui need esinevad kõige radikaalsemal ja tugevamal kujul.

    Ülemaailmne keskklassi tarbijamentaliteet on jõudnud kõikjale, nagu näitab ükskõik missuguse Lima, Nairobi või Jakarta ostukeskuse külastamine. Kummatigi on liberaalsete ühiskonnateadlaste ja turunduskonsultantide unelmad tarbijamentaliteedi levikust jäänud seni enamjaolt tulevikunägemusteks. Keskklassi mäss on hajutanud lootused poliitilisele stabiilsusele. Selle vastuhakuvaimu ilmingud on vormilt ja ideoloogialt väga mitmekesised: Põhja-Aafrika revolutsioonid, Anna Hazare poliitilise korruptsiooni vastane kampaania Indias, Ühendriikide Teepartei, Tšiili keskklasside aktiivne toetus radikaalsele üliõpilasliikumisele. Rivaalitsevad keskklassiliikumised võivad sündida ka ühes ja samas riigis – nii juhtus Tais, kus konservatiivsetele kollasärklastele esitasid väljakutse lihtrahvalikumad ja provintslikumad punasärklased. Meid ei tohiks üllatada, kui tulevastes murrangutes tuleb tänavatele raevunud keskklass – tagajärjed aga võivad olla ettearvamatud.

    Töölisklassi võimalused

    Aeg, mil töölisklassis nähti ühiskonna tulevikku, tundub veel värske minevikuna, kuid ei pöördu tõenäoliselt enam tagasi. Täpselt nagu Marx oli ennustanud, andis tööstuslik kapitalism oma kõrgajal Euroopas ja Põhja-Ameerikas jõudu iseenda peamisele vastasele, töölisliikumisele. Ent see aeg on möödas. Arenenud majandused deindustrialiseeruvad ning nende töölisklassid on killustunud, lüüa saanud ja sihi kaotanud. Tööstuse teatepulk on edasi antud Hiinale, maailma tööstusliku tootmise keskusele. Sealsed tööstustöölised on linna- ja maakodanikke sünnipära järgi eristava ning visalt kaduva hukou-süsteemi tõttu enamjaolt ikka veel immigrandid oma kodumaal. Sellegipoolest annab Hiina industriaalne kasv töölistele jõudu juurde, nagu Marx olekski oodanud: streigitakse sagedamini, palgad on tõusuteel. Ei saa välistada uut ühiskondlikku kokkupõrget rikkuse jaotumise üle, mille raskuspunkt oleks sedapuhku Euroopa asemel Ida-Aasias. Hiina võimud on sellest mõistagi teadlikud ning Hiina tööseadusandlus kavatseb ohjeldamatut kapitalismi kammitseda; siin on kõige märkimisväärsem 2008. aastal jõustunud töölepinguseadus. Samal ajal tuleb juurde uusi tööliste “teenindus-” ja “nõustamiskeskusi”, millest nii mõndagi rahastatakse välismaalt. Mõnel puhul võivad need teha koostööd ametlike ametiühingutega või kohaliku parteikomiteega. Ent tõenäoliselt tuleb palju sagedamini ette kohalike omavalitsuste ühisrindeid tööandjatega.37 Igal juhul jätavad uus seadusandlus, kommunistliku pärandi visa jälg ja elektroonilise meedia levik rohkem ruumi töölisklassi autonoomsele organiseerumisele, mis ei muuda küll lähiajal Hiina ühiskondlikku süsteemi, kuid võib luua töölistele paremad tingimused praeguse olukorra raames. Lihttöölised moodustavad Hiina linnades arvestatava jõu, kuigi nende hulka on raske kokku arvata. Kõige täpsemana näival hinnangul võib neid olla kuni kolmandik registreeritud elanikkonnast.38 Ent rohkem kui kolmandiku linnade tööjõust moodustavad ilma elamisloata migrandid, ning suur osa neist on lihttöölised tööstuses, ehitustel ja toitlustuses.39 Kui need kaks rühma kokku liita, peaksid need moodustama kindlasti poole kuni kaks kolmandikku Hiina linnade elanikkonnast. Niisuguse proletariaadi pinnalt tärkav tugev liikumine avaldaks tohutut mõju kogu arenengumaailmale, kuid vaevalt saab seda väljavaadet pidada tõenäoliseks.

    Mujal maailmas tunduvad töölisklassiparteide – olgu siis reformistlike või revolutsiooniliste – eestvõttel saavutatavad poliitilised muutused veelgi vähem tõenäolised. Indias on tööstustööliste klass väiksem kui Hiinas: see hõlmab tööjõulisest elanikkonnast veidi üle kuuendiku, võrreldes Hiina ühe neljandikuga. Pereärid ja üksikettevõtjad on Indias endiselt valdavad.40 Püsiva teenistusega töötajatest on ametiühingutesse astunud päris suur osa, hinnanguliselt 38 protsenti.41 Ent need töölised jagunevad kaheteistkümne üleriigilise ametiühingute föderatsiooni vahel, millest suurimad on seotud mõne parteiga. India ametiühingute mõjujõud jõudis oma tippu 1980. aastate alguseks, ent sai mõlemas peamises tööstuskeskuses – Mumbai tekstiilivabrikutes ja Kolkata džuuditööstuses – hävitavalt lüüa.42 India ametiühingud jätkavad vaevaliselt oma teed, kuid neil pole õnnestunud enda ümber koondada töötavate vaeste arvukaid hulki.

    Indoneesias on ametiühingud pärast Suharto langust taas pead tõstnud, kuid peamiselt ametlikku sektorisse koondunud tehaseühingute kujul, mis hõlmavad umbes kolmandiku tööjõust ning on suunatud pigem valgekraedele, näiteks pangateenistujatele. 2003. aasta tööjõuseadus on tugevdanud palgatöötajate seaduslikke õigusi. Ent töölisklass ei ole kindlasti oluline ühiskondlik tegur ning isegi ametlikus majanduses kuulub ametiühingutesse vaid kümnendik töötajatest. Tööpartei loomise jõupingutused ei ole tänini vilja kandnud.43 2012. aastal tähistas 1. maid 16 000 politseiniku valve all 9000 töölist. Lõuna-Koreas, mis on üks Aasia tööstusarengu teerajajaid, paistab 20. sajandi Euroopaga võrreldava töölisliikumise tekkimine vähe tõenäoline, kuigi sealsed ametiühingud on endiselt mõjukad. Tööjõu räige ekspluateerimine külma sõja militaristlike režiimide ajal andis 1980. aastate demokraatlikule opositsioonile telje, mille ümber oma võitlust koondada. See oli ka Korea ametiühingute kõrghetk, kus töölisliikumisse oli organiseerunud viiendik töölistest. Hiljem on ametiühingutesse koondumist vähendanud deindustrialiseerumine ning kasvav tööhõive teenindussektoris.44 Sellegipoolest on üks ametiühinguföderatsioon suutnud moodustada Demokraatliku Tööpartei, mis on esindatud ka Souli parlamendis. Kui ma detsembris 2011 viimati Koread külastasin, pandi suuri lootusi vasakpoolsete ja vasaktsentristlike parteide ühinemisele, kuid lõpuks jooksis see üritus liiva.

    Venemaa töölisklass, kes viis läbi 1917. aasta revolutsiooni, pühiti suuremalt jaolt minema järgnenud kodusõjas ning uue, nõukogude võimu ajal peale kasvanud töölisklassi lõi rivist välja 1990. aastate kapitalistlik restauratsioon. 1989. ja 1991. aasta streigilained aitasid kaasa Gorbatšovi langusele, ent postsovetlikul Venemaal on oma töölistele veel vähem pakkuda kui endisel süsteemil ning keskmine eeldatav eluiga langes järgnenud kümnendil järsult. Kommunistlik Partei on valimistel ikka veel arvestatav jõud, kuid toetub pigem nostalgilisele natsionalismile kui mingisugusele vasakideoloogiale. Ükski sotsiaaldemokraatlik organisatsioon ei ole kanda kinnitanud. Venemaa Ametiühingute Keskliit jääb liikmete arvult kaalukaks, kuid on tööliste huvide kaitsel vähe korda saatnud.45

    São Paolo tööstustööliste ametiühinguliikumise baasil on sündinud edukas poliitiline jõuvanker, Töölispartei (TP), mille kandidaat valiti 2002. aastal neljandal katsel Brasiilia ülipopulaarseks presidendiks. TP on muutnud riigi poliitilist maastikku, astunud võitlusse äärmise vaesusega, edendanud rahvaharidust ning toonud rohkem töölisi ametlikku tööhõivesse, kus nende õigusi kaitseb seadus.46 Ent TP on alati olnud mitme erineva ühiskondliku liikumise koalitsioon ning selle esimeestel ja kohalikel esindajatel on võimu rakendades tulnud toetuda kahtlastele klientilismi- ja patronaaživõrgustikele. Tänapäeval, nagu märgitud, on Dilma Rousseffi eesmärgiks “keskklassi” Brasiilia, mitte tööliste või palgasaajate riik. Kuid teiste maailma “hiigelriikidega” võrreldes on seal ometigi kõige tugevamad vasakjõud ning kõige helgemad väljavaated sotsiaalsetele muutustele.

    Lõuna-Aafrika on teine tõusuteel majandus, kus on olemas ka tugev, hästi organiseeritud töölisliikumine, osa koalitsioonist, mis juhtis võitlust apartheidi vastu. Ent ANC (Aafrika Rahvuskongress) on alates võimulepääsemisest 1994. aastal eelistanud poputada musta majanduseliiti: üks rabav näide on kaevandustööliste endine juht Cyril Ramaphosa, kellest on saanud jõukas ärimees. Vaatamata äärmise vaesuse olulisele vähenemisele oli ebavõrdsus 2009. aastal tõenäoliselt suurem kui apartheidi langemise ajal.47 2012. aasta augustis puhkenud võimsate kaevandusstreikide käivitajaks oli uus, konkureeriv ametiühing: algul kasutati nende vastu letaalseid repressioone ning kohaldati apartheidiaegseid meeleavalduste-vastaseid seadusi. Kuidas see streigilaine ka ei lõpeks, töölisklassi hegemoonia Lõuna-Aafrikas jääb ometi kauge tuleviku väljavaateks. Mujalt Aafrikast: Nigeeria ametiühingute liit otsustas 2002. aastal Euroopa Liidu ning Saksamaa Friedrich Eberti sihtasutuse toel moodustada Tööpartei. Ent see osutus surnult sündinuks – partei loomise kavatsus ei juurdunud ametiühingute liikmete seas ning liidrid pöördusid peagi traditsiooniliste patronaažil põhinevate poliitikavormide poole.48

    Tänapäeva maailmas ei ole märgata töölisliikumise pealetungi klassikalises mõistes, kuid sellegipoolest võib täheldada edasiminekut mitmel rindel. Kapitali ja tööjõu vastasseos laieneb ja jätkub. On ootuspärane, et uue industriaalse maailmaga vastamisi seisvad töölised esitavad oma nõudmisi, koguvad organiseerudes jõudu ning ajapikku ka ambitsioone. Ehkki on raske kujutleda, et ühiskonna ümberkujunemisele võiks anda tõuke Marxi klassivõitluse “väike dialektika”, ent kapitalismi laienemine ning ebavõrdsuse kasv hoiab töölisklassi 21. sajandi poliitikas endiselt päevakorral.

    Pööbli väljavaated

    Punalipp on rännanud Euroopast Ladina-Ameerikasse, maailma ainsasse piirkonda, kus sotsialism praegu päevakorral on – valitsused Venezuelas, Ecuadoris ja Boliivias räägivad “21. sajandi sotsialismist”. Samuti on see ainus piirkond, kus vasakpoolsetel valitsustel – tänu Brasiilia ja Argentina kaalukusele – on ülemvõim, ning kus ebavõrdsus väheneb – paraku küll lausa Andide kõrguselt. Moralese, Correa ja Chávezi “sotsialism” on uus poliitiline nähtus, mis rõhutab oma sõltumatust 20. sajandi Euraasia pahempoolse poliitika eeskujudest ning on oma olemuselt üpris heterogeenne. Seda toetavad paljud ühiskonnakihid: linnavaesed (slummielanikud, juhutöölised, tänavakaubitsejad), põliselanikud või Aafrika päritolu elanikud, keskkihtide progressiivsemad liikmed (kutsetöötajad ja valgekraedest teenistujad). Tööstustöölised on harva esirinnas: kui Boliivia kaevandusproletariaadi riismed tõepoolest ühinesid kokakasvatajatega, et toetada Moralest, siis Venezuela peamine ametiühingute keskliit toetas tegelikult hoopis 2002. aasta läbikukkunud putši.49 Lõuna-Ameerika lõunaosa vasaktsentristlike valitsuste sotsiaalne baas on samuti mitmepalgeline, ent traditsiooniline töölisklass ja ametiühingud mängivad seal märksa suuremat rolli, mis peegeldab ka industrialiseerimise suuremat ulatust Brasiilias ja Argentinas.

    Ladina-Ameerika progressiivsete jõudude ideoloogias on palju erinevaid allhoovusi. Chávezi innustab Peruu pahempoolne sõjaväeline natsionalism ning ta näeb olulise eeskujuna Fidel Castrot, kuigi on välja kujundanud omanäolise demokraatliku populismi, juhindudes suuresti (kuigi valikuliselt) Simón Bolívari pärandist. Morales on kirju etnilise päritoluga põliselanikust riigipea, kelle läbirääkimisoskused kujunesid välja kokakasvatajate ametiühingus, ning ta töötab koos indigenista veterani, asepresident Álvaro García Lineraga. Ecuadori Rafael Correa on vabastusteoloogiast mõjutatud majandusteadlane ning tema ümber on koondunud andekate noorte mõtlejate koolkond, kelle seisukohad ulatuvad natsionalismist vasaktsentristliku marksismini. Dilma Rousseffi, Cristina Fernández de Kirchnerit ja José Mujicat ümbritsevad ringkonnad on eelnimetatuist pisut parempoolsemad, kuid samuti eklektilise mõtlemisega. Mehhiko presidendivalimistel kahel korral napi kaotuse (või pettuse) osaliseks saanud Andrés Manuel Lópes Obradori juhitav liikumine ühendab range vabariikluse sotsiaalpoliitiliste reformide kavaga.

    Ladina-Ameerika ei pruugi pakkuda mudelit, mida saaks lähitulevikus eksportida ülejäänud maailma. Ent kui ees ootavad radikaalsed sotsiaalsed muutused, siis on neil kahtlemata rohkem ühist selle piirkonna viimaste arengutega kui 20. sajandi kogemusega reformidest või revolutsioonidest, mis põhinesid palgaproletariaadil – sotsiaalsel jõul, mis enamikus Aafrika ja Aasia maades moodustab töötava elanikkonna kasina vähemuse. Kuigi laienev kirjaoskus ja uued sidepidamisviisid lisavad neile jõudu, seisavad lihtrahva klasside liikumised silmitsi ränkade takistustega: etniliste ja usuliste barjääridega, aga ka eraldusjoontega eri tööhõiveliikide vahel. Kuid üksnes programmidel ja organisatsioonilistel vormidel, mis niisuguseid väljakutseid arvesse võtavad, on šanss ühendada neid pööbellikke kihte.

    Kohalikul tasandil on näha juba palju sellesuunalisi algatusi. Boliivia cocalero’dele tulid kasuks tööta jäänud kaevurite oskused ja kogemus töölisliikumise ülesehitamise alal. Üks ametiühingutest Maputos, mille liikmed olid ametlikust tööhõivest välja tõrjutud, organiseeris tänavakaubitsejate ühenduse.50 Seda on juhtunud rohkem kui kord: tegelikult on tänavakaubitsejatel nüüd olemas oma rahvusvaheline StreetNet, mille peakorter asub Lõuna-Aafrikas. Méxicos kujutavad nad endast poliitilist jõudu, millega linnapeal tuleb arvestada. Mitteametlikus majanduses töötavad India naised on moodustanud oma vastastikuse abistamise struktuurid näiteks Mumbais, Chennais ja Ahmedabadis, ning ka üleriigilise Naisettevõtjate Ühenduse.51 Ametiühingud on tihti andnud väljundi rahvahulkade laialdastele protestiavaldustele hinnatõusude või autoritaarsete režiimide vastu – viimati juhtus see Tuneesias Ben Ali vastase ülestõusu ajal. Juhtrollis on olnud ametliku sektori töölised, kuid ametiühingute nõudmisi on toetanud ka laiad sotsiaalsed koalitsioonid, mis ulatuvad neist ühiskonnakihtidest kaugemale. Üks näide oleks Aasia rõivatööstuse alampalga kampaania, rahvusülene algatus, mis tärkas Maailma Sotsiaalfoorumil Mumbais ning sai tuge nii ametiühingutelt, naisorganisatsioonidelt kui ka valitsusvälistelt arenguorganisatsioonidelt.52 Niisuguses kontekstis saab klassimõistest pigem suunda näitav kompass – see osutab lihtrahvaklasside, ekspluateeritavate, rõhutute ja hüljatute kogu mitmekesisusele – kui struktuurne kategooria, mis tuleb täita “teadvusega”. Need ühiskondlikud liidud, mis saavad tuleviku teisenemiste aluseks, on alles moodustamata, ning etteruttavalt ei saa ühelegi rühmale “juhtrolli” omistada. Ent ilma klassikompassita ei suudaks ka kõige tugevamad ühiskondlikud liikumised tõenäoliselt jagu saada kaasaegse kapitalismi ebavõrdsustest.

    Seega võime klassi küsimuses piiritleda eesseisva kümnendi jaoks neli väljavaadet, mis paistavad sotsioloogi silmale usutavad: globaliseerunud keskklassi tarbijalikkus, keskklassi poliitiline vastuhakk, Ida-Aasiast lähtuv tööstuslik klassivõitlus – mis võib anda alust uuteks ühiskondlikeks kompromissideks –, ning lihtrahva klasside heterogeenne mobiliseerumine. Uue sajandi ühiskondlik iseloom on veel ebamäärane, kuid klassil saab siin kindlasti olema otsustav tähtsus.

    Vasakpoolsuse uus geopoliitika

    Eurotsentrilise tööstussotsialismi hääbumisel on kaugeid mõjusid mitte üksnes ühiskondlike jõudude koosseisule, vaid ka nende organiseerumisviisile. Parteiline vorm – nii Saksa sotsiaaldemokraatide ja Itaalia kommunistide massiparteid kui ka väiksem leninistlik avangard – on kaotanud paljugi oma köitvusest. Ametiühingud väljaspool Euroopat on juba mõistnud niisuguste parteide puudujääke ning püüavad sõlmida liitusid sotsiaalsete liikumiste või mitmesuguste vabaühendustega. Organiseerumise vormil on poliitilise mõjukuse jaoks ikka veel otsustav tähtsus. 2001. aasta üleskutsed Argentinas leidsid laialdasemat kõlapinda kui Hispaania indignado’de omad aastakümme hiljem, ning peamiselt just sellepärast, et oli olemas progressiivne poliitiline mehhanism: vasakpoolne peronistlik liikumine. Tihe ja sidus Muslimi vennaskond on osutunud Egiptuse revolutsiooni etapivõitjaks. Me ei tohiks liialt vaimustuda internetivõrgustike väidetavasti tohututest võimalustest ega loobuda poliitikaelu tavapäraste kanalite kasutamisest toetajaskonna mobiliseerimiseks.53

    Sellegipoolest on paaril viimasel aastal olnud märgata uut tugevat dünaamikat. Oleme näinud lõtvade, detsentraliseeritud võrgustike tulekut al-Qaida “frantsiisidest” ja Teeparteist kuni 2011. aasta vasakpoolsete protestiliikumisteni. Kindla juhita “meritäht-organisatsioonid” on saanud moodsaima juhtimisteooria kuumaks sõnaks.54 Niisuguste rühmituste “hierarhiavaba” iseloom ei ole olemuselt demokraatlik ega progressiivne, nagu võib järeldada ka eelpool toodud näidetest. Ent kollektiivne arutelu ja indiviidi autonoomia on kahtlemata üks 1968. aasta oluline pärand, mis peab kuuluma iga tulevase vasakpoolse projekti juurde. Ideoloogiliselt on uusi liikumisi ajendanud eitamise (rejectionism) ja pragmatismi segu. Eitamine on olnud liikumapanevaks jõuks, kuigi selle sihid võivad olla väga erinevad: islami-vastasteks solvanguteks peetud ilmingud on innustanud protestimeeleavaldusi paljudes islamimaades; Teepartei toetajate raevu on õhutanud kodulaenukergendus ja tervisekindlustus madala sissetulekuga “luuseritele“, Occupy-liikumine kasutab ära üldsuse viha pankade päästmise ja semukapitalistide valitsuse all langeva elatustaseme üle. Kibestumine annab nendele liikumistele vaprust ja sõjakust, luues nõnda dünaamilise konflikti, samas kui pragmatism aitab hoiduda doktrinäärsetest tülidest ning ilmutada taktikalist paindlikkust. Vasakväljavaadete formuleerimisviisid tööstussotsialismi järgsel ajastul jäävad veel silmapiiri taha. Ent kindlasti kuuluvad nende hulka vastuseis ebavõrdsusele ja imperiaalsele kõrkusele, nagu ka inimese õigus vabale ja täisväärtuslikule elule.

    Töölisklassi 20. sajand oli suurelt jaolt Euroopa looming. See sündis Euroopa peresüsteemist, kus sidemed kaugemate sugulastega on nõrgad ja noorem põlvkond suhteliselt autonoomne, noortelt oodatakse täisikka jõudmisel oma leibkonna loomist ning neid ei kammitse pühad kohustused esivanemate ees. See soodustas uute ideede ja ühiskondlike praktikate kiiret ja massilist omaksvõttu. Euroopa tee modernsusse avas unikaalse ühiskondliku ruumi: sisemine klassivõitlus toimus suhteliselt homogeensetes rahvusriikides, samal ajal kui etableerunud religiooni nõrgestas selle side lüüasaanud ancien régime’idega. Kapitalismi areng sünnitas töölisklassi, kes võis jõudu ammutada laialdasest industrialiseerimis-eelsest kirjaoskusest ja gildide traditsioonidest. Tänu Euroopa hegemoonsele positsioonile levis siinne klassipoliitika mudel ka teistele mandritele – vaeste migrantide kaudu, kes rändasid Okeaaniasse või Ameerikasse, imperiaalsete info- ja hariduskanalite kaudu, ja kindlasti ka Nõukogude Liidu imperialismivastase kontramudeli kaudu. See klassipoliitika mudel juurdus igas planeedi nurgas, ent mitte-euroopalike ühiskondadega kohanedes muutus ka selle sisu. Töölisklassi liikumine oli Euroopa and maailmale. See inspireeris võimsaid ja uuenduslikke jõude kõigis maailmajagudes – Põhja-Ameerika talupoegade ja tööliste parteidest kuni Mariátegui uudse teooriani Peruu põliselanike küsimuse kohta, püüdlustest sepistada araabialikku või aafrikalikku sotsialismi kuni Hiina ja Vietnami talupoegadeni, keda kommunistlikud parteid rahvusliku sõltumatuse lipu alla koondasid. Nagu nägime, ei ole see pärand täielikult kaduma läinud. Ent Euroopa ei saa enam pakkuda kogu maailmale emantsipatsiooni, arengu ja õigluse väljavaateid. Praegu on niisuguseid nägemusi vajaka Euroopas endaski.

    20. sajandi vasakpoolsusel oli kaks peamist inspiratsioonilätet. Üks neist asus Lääne-Euroopas – ennekõike Prantsuse revolutsiooni kodumaal ja marksistliku töölisliikumise Saksamaal. See esindas maailma kõige arenenuma ja võimsama piirkonna tulevikku, pakkus ideid ja programme, organiseerumisprintsiipe ja muutuste mudeleid. Samuti pakkus see olulist materiaalset tuge: Prantsusmaa oli avatud kõigi maade radikaalsetele pagulastele, hästi organiseeritud ja liikmemakse tasuv Saksa töölisliikumine aitas rahastada oma vähemaid ja vaesemaid vendi (Friedrich Eberti sihtasutus teeb seda tänini). Teine läte asus globaalse võimu ja jõukuse perifeerias, kus revolutsioon toimus Euroopa marksismist inspireeritud poliitiliste hoovuste juhtimise all. Nõukogude Liit oli nendest keskustest esimene ja suurim, tema kiiluvees järgnesid Hiina ja Kuuba. Nemad pakkusid kõikjal tulevastele revolutsionääridele eeskuju võimu haaramiseks ning ühiskonna teisendamiseks, rääkimata otsesest rahalisest abist. Tänapäeval on Ladina-Ameerika oma keerukate sotsiaalsete korralduste ja eklektiliselt kokkuklopsitud ideoloogiatega lähim vaste ülemaailmsele keskusele, mis saadaval on. Ent seda pole just palju. Enam kui tõenäoliselt kujuneb 21. sajandi vasakpoolsus detsentraliseerituks, ja lisaks on Ladina-Ameerika tõenäoliselt liiga väike, et läita ülemaailmset majakat – isegi juhul, kui praegu käimasolevad sotsiaalsed muutused viiakse oma äärmise piirini. Et uus vasakpoolsus saavutaks tõeliselt ülemaailmse tähtsuse, tuleb sel ajada sügavamaid juuri Aasias.

    Me oleme tunnistajaks uue ajastu sünnile: kuju on võtmas uudsed klassi- ja rahvussuhted, uued seosed ideoloogia, identiteedi, mobiliseerumise ning ülemaailmse vasakpoliitika vallas. Külma sõja lõpp ei andnud “rahudividende”, vaid üksnes uue sõdade tsükli. Lääne kapitalismi võidukäigule ei järgnenud üleüldist jõukust, vaid tormiliselt kasvav ebavõrdsus ning üha korduvad majanduskriisid: Ida-Aasia, Venemaa, Argentina ning praegused raskused Euroopas ja Ameerikas. Vasakpoolsete klassikalised mureküsimused – kapitalistlik ekspluateerimine ja imperialism, rõhuvad soo- ja rahvushierarhiad – on end uuel sajandil taastootnud. Võitlus jätkub: selles võime olla kindlad. Ent kes vajutavad sellele oma pitseri – kas uus keskklass või pööblimassid?

    Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

    Göran Therborn. Class in the 21st Century. New Left Review, 2012, november-detsember

    GÖRAN THERBORN (1941) õpetab Cambridge’i ülikoolis sotsioloogiat ja on ajakirja New Left Review püsiautor. Ta õppis Lundi ülikoolis ning on õpetanud Uppsalas ja mitmel pool maailmas. Therborn on uurinud ideoloogia kujunemist, ebavõrdsust, klassisuhete ja riigiaparaadi vahekordi, suurlinnu ja globaliseerumist.

    1 Tsiteeritud kakskeelsest hispaania-ladina vlj-st: Doctrina Pontificia: Documentos sociales. Toim. F. Rodríguez. Madrid, 1964, lk 251.

    2 Gompersi trumpab – õigustatult – üle vaid Iiri ametiühingutegelane Jim Larkin, kelle kuju kõrgub Dublini suurimal läbisõiduteel O’Connell Streetil, kus ta juhtis kuulsat streikijate ja politsei vastasseisu 1913. aasta lokaudi ajal.

    3 D. Davis, Discipline and Development. Cambridge, 2004, lk 287–301.

    4 E. Jünger, Der Arbeiter, Herrschaft und Gestalt. Stuttgart, 1982 [1932], lk 312.

    5 Vt ka G. Therborn, The Rule of Capital and the Rise of Democracy. New Left Review, 1973, kd 103, nr 1 (mai-juuni).

    6 USA 1961. aasta majanduskoostöö programmiga seotud reformid. Tlk.

    7 Sihtasutuse eesmärgiks oli teha ametiühingutest tööstusettevõtete osalised omanikud. Ettevõtmise algatajaks oli ametiühinguliider Rudolf Meidner. Tlk.

    8 E. Hobsbawm, The Forced March of the Labour Halted? Marxism Today, 1978, september. Pean ausalt möönma, et suhtusin tema argumentidesse toona skeptiliselt, vt: G. Therborn, The Prospects of Labour and the Transformation of Advanced Capitalism. New Left Review, 1984, kd 145, nr 1 (mai-juuni).

    9 J. Banister, Manufacturing Employment in China. Monthly Labor Review, 2005, juuli, lk 11.

    10 B. Milanovic, The Haves and the Have-Nots. New York, 2011, lk 112.

    11 World Economic Outlook 2007. IMF. New York, 2007, lk 37.

    12 Top 1% Increase Share of US Income. International Herald Tribune, 27.10.2011; Oligarchy, American Style. International Herald Tribune, 05./6.11.2011.

    13 Wealth disparity a drag on economic growth. International Herald Tribune, 17.10.2012.

    14 Top Incomes: A Global Perspective. Toim. A. B. Atkinson, T. Piketty. Oxford, 2010, lk 46.

    15 The Millennium Development Goals Report 2011. UN. New York, 2011, lk 11-14.

    16 Forbes, 07.03.2012.

    17 La hora de la igualdad. CEPAL. Santiago, 2010; G. A. Cornia, B. Marturano, Policies for reducing income inequality: Latin America during the last decade. UNICEF Working Paper, New York, 2010; Regional Human Development Report for Latin America and the Caribbean. UNDP. New York, 2010.

    18 M. Grimm jt, Inequality in Human Development: an Empirical Assessment of 32 Countries. Social Indicators Research, 2010, kd 97, nr 2.

    19 B. Milanovic, Global Inequality Recalculated and Updated. Journal of Economic Inequality, 2012, kd 10, nr 1; The State of the World’s Cities. UN Habitat. London, 2008, lk 72.

    20 J. Leahy, Financial Times Interview: Dilma Rousseff. Financial Times, 02.10.2012. Rousseffi poliitiline mentor oli 2006. aastal taas presidendiks kandideerides juba kõnelnud kohustustest tärkava keskklassi ees: “Brasiilia näeb uue keskklassi tärkamist. Kui mind tagasi valitakse, pühendan ma sellele rühmale erilist tähelepanu.” R. Bourne, Lula of Brazil. London, 2010, lk 204.

    21 Perspectives of Global Development 2012. OECD. Paris, 2011, lk 103; N. Birdsall, The (Indispensable) Middle Class in Developing Countries. Center for Global Development Working Paper 207, Washington, 2010.

    22 M. Ravallion, The Developing World’s Bulging but Vulnerable Middle Class. World Development, 2010, kd 38, nr 4.

    23 N. Birdsall, The (Indispensable) Middle Class in Developing Countries. Lisa, tabelid 3, 4, 7.

    24 A. Banerjee, E. Duflo, What is Middle Class about the Middle Classes around the World? Massachusetts Institute of Technology, Department of Economics, Working Paper nr 7–29, 2007.

    25 R. P. de Barros jt, A nova classe média brasileira: desafíos que representa para a formulacão de políticas públicas. Brasília, 2011.

    26 Xiaohong Zhou, Chinese Middle Class: Reality or Illusion? Rmt-s: Patterns of Middle Class Consumption in China and India. Toim. C. Jaffrelot, P. van der Veer. New Delhi, 2008, lk 124.

    27 He Jin, The Transformation and Power of Middle Class Language in Chinese Media Publications. Rmt-s: The Rising Middle Classes in China. Toim. Li Chinling. Milton Keynes, 2012.

    28 Zhou Xiaohong, Qin Chen, Globalization, Social Transformation and Construction of the Chinese Middle Classes. Rmt-s: The Rising Middle Classes in China, lk 52.

    29 P. Varma, The Great Indian Middle Class. New Delhi, 1998, lk 174.

    30 L. van Leeuwen, Lost in Mall. Leiden, 2011, lk 64, 192.

    31 Hsin-Huang Hsiao, Prioritizing the Middle Classes: Research in Asia-Pacific. Rmt-s: The Changing Faces of the Middle Classes in Asia-Pacific. Toim. H.-H. Hsiao, Taipei, 2006, lk 7.

    32 C. Jaffrelot, The Indian middle class and the functioning of the world’s largest democracy. Rmt-s: Patterns of Middle Class Consumption in China and India, lk 47.

    33 A. So, Historical Formation, Transformation and the Future Trajectory of Middle Classes in Asia. Rmt-s: The Changing Faces of the Middle Classes in Asia-Pacific, lk 32.

    34 P. Mason, Why It’s Kicking Off Everywhere. London; New York, 2012; M. Castells, Networks of Outrage and Hope. Cambridge, 2012.

    35 H. Kandil, Why Did the Egyptian Middle Class March to Tahrir Square?. Mediterranean Politics, 2012, juuli.

    36 P. Mason, Why It’s Kicking Off Everywhere, lk 10.

    37 F. L. Cooke, The Enactment of Three New Labour Laws in China: Unintended Consequences and the Emergence of “New Actors” in Employment Relations. Rmt-s: Regulating for Decent Work. Toim. S. Lee, D. McCann. Basingstoke, 2011; J. Y. S. Cheng, K. Ngok, W. Zhuang, The Survival and Development Space for China’s NGOs: Informal Politics and Its Uncertainty. Asian Survey, 2010, kd 50, nr 6.

    38 Li Chunling, Profile of China’s Middle Class. Rmt-s: The Rising Middle Classes in China, lk 96; teist hinnangut vt: Liu Xin, Urban Chinese Class Structure and the Direction of the Middle Class. Sealsamas, lk 112. Strukturaalse analüüsi andmed pärinevad 2003. aasta Hiina ülduuringust.

    39 Li Shi, Rural Migrant Workers in China: Scenario, Challenges and Public Policy. ILO Policy Integration and Statistics Department Working Paper nr 89, Genf, 2008; OECD, Employment Outlook 2007, Pariis 2007.

    40 G. Therborn, The World. Cambridge 2011, lk 182.

    41 A. Ferrus-Comelo, Unions in India at Critical Crossroads. Rmt-s: Trade Union Revitalisation. Toim. C. Phelan. Oxford, 2007, lk 479.

    42 S. Sen, Working Class of India. Calcutta, 1997, lk 464.

    43 M. Ford, Indonesia’s New Unions. Rmt-s: Trade Union Revitalisation.

    44 Y. Lee, Militants or Partisans: Labour Unions and Democratic Politics in Korea and Taiwan. Stanford, 2011, lk 28, 55.

    45 S. Ashwin, Russian Trade Unions: Stuck in Soviet-Style Subordination?. Rmt-s: Trade Union Revitalisation.

    46 Ametlikus sektoris hõivatud tööliste arv kasvas 45%-lt aastal 2002 kuni 50%-ni 2008. Vt J. Berg, Laws or Luck? Understanding rising formality in Brazil in the 2000s. Rmt-s: Regulating for Decent Work, lk 128.

    47 The Economisti andmetel oli Gini koefitsient 2009. aastal 0,63, vrd 0,59 1993. aastal – kuigi mõõtmistes on palju erinevusi, mis teeb otsese kõrvutamise küsitavaks, vt The Economist, 20.10.2012.

    48 B. Beckman, S. Lukman, The Failure of Nigeria’s Labour Party. Rmt-s: Trade Unions and Party Politics. Toim. B. Beckman jt. Cape Town, 2010.

    49 H. Lucena, Trade Unionism in Venezuela: The Current Situation. Rmt-s: Trade Union Revitalisation.

    50 I. Lindell, Informal work and transnational organizing. Rmt-s: Global Restructuring, Labour and the Challenges for Transnational Solidarity. Toim. A. Bieler, I. Lindberg. London, 2010.

    51 Vt veel: E. Bhatt, We Are Poor But So Many. Oxford, 2006.

    52 J. Merk, Cross-border wage struggles in the global garment industry. Rmt-s: Global Restructuring…

    53 Manuel Castellsi oluline ja õigeaegne uurimus “Networks of Outrage and Hope” ei paista sellest kiusatusest täiesti vaba olevat.

    54 E. P. Foley, The Tea Party: Three Principles. Cambridge, 2012, lk 218.

  • Vikerkaar 4-5 2019

    Anti mulle KEHA, mida temaga teha? Kehadisain kunstis (Mariliis Mõttus, Kaarin Kivirähk) ja totalitaarses kujutluses (Andrei Hvostov). Teatripubliku ühiskeha (Meelis Oidsalu). Aet Kuusiku ja Jüri Kolgi kehasõnastik. Kehanormid ja neist hälbimine (Liina Pääbo, Katrin Alekand). Tervis, keskkond ja toitumine keskajal, Ida-Virumaal ja Indoneesias (Inna Jürjo, Hans Orru, Terje Toomistu). Kristjan Port dopingust. Joosep Susi ja Alvar Loog jalgpallist. Keiu Virro seksikoolitustest. Maarja Kangro ja Tauno Vahteri novellid. Rene Kari ja Netti Nüganeni kunst. Ossip Mandelštami, Piret Karro, Philip Grossi, Andrus Rõugu luuletused. Vilja Kiisler Sveta Grigorjevast, Marja Unt Mehis Heinsaarest, Ave Taavet Joonas Sildrest, Triinu Pakk Maylis de Kerangalist, Katre Talviste Kaia Sisaskist.

  • Aprilli lugemissoovitused

    Aprillis jagavad soovitusi suurte meediamajade toimetajad: Postimehe välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja, ERRi arvamustoimetaja Kaupo Meiel ja Delfi/EPLi peatoimetaja Urmo Soonvald.

    Evelyn Kaldoja:

    On üks põhjus, mille tõttu on huvitav sattuda rahvusvahelises õhtusöögilauas poolaka või türklase kõrvale – sõltumata isiklikust religioossuse tasemest on nad alati valmis rääkima usust informeeritud täiskasvanu tasemel.

    Samal põhjusel loen blogi nimega Patheos. Selle alla on koondatud terve plejaad autoreid, kelle konfessioonide reas seisab nii erinevaid kolme Aabrahami usundi esindajaid kui ka näiteks budiste, hindusid, uuspaganaid, ateiste ja mitteusklikke. Nad kirjutavad usust kui (valdavalt Ameerika) ühiskonnaelu osast. Nende maailmavaadetes on enamasti väga viisakalt paigas eluterve enesekriitika oma konfessiooni suhtes ja tolerants teiste vastu ning napib nõretavat pietismi.

    Üks mu lemmikkanaleid seal on “Ateistidega kaevikus”, mille katoliiklasest autor peitub pseudonüümi Vihane Staabiohvitser alla ning pühendab oma mõtisklused usu- ja militaarkultuurile ning mõlema üleromantiseerimisele. Kohe oma esimeses kirjutises andis ta tuld väite pihta, justkui poleks kaevikuis ateiste. Nagu Vihane Staabiohvitser väidab, usaldaks ta kaevikus pigem ateiste kui inimesi, kes kohe sissejuhatuseks deklareerivad, et on katoliiklased.

    Vihane Staabiohvitser on aga ainuüksi katoliiklike blogide all vaid üks kümnetest, mis näitavad, kui erinevalt võivad ühe usutunnistusega inimesed oma religiooni ja maailma näha. Teisteks näideteks on muuhulgas feministlikult kriitiline “suspended in her jar” või kristlaste ühtsust propageeriv “Coffee and crucifix”.

    Õpetlik on ka mitteusklike kanal, mis pakub sageli lugusid fanaatikuist, kes ravivad last ainult palvetega ja kutsuvad ebaõnnestunud ravi järel kiirabi mõni tund pärast maimukese surma, ning korjab internetist kokku kõige veidramad teated evangeelsetest kristlastest, kes ootavad näiteks, et president Donald Trump peagi massilise vahistamislaine korraldab, ja kurdavad, et elavad “homokraatia” all.

    Teine laia haardega nišiportaal, kuhu sattun seisundis, mis nõuab küll päevauudistest sügavamat, kuid on raamatusse süvenemiseks liiga väsinud, on War on the Rocks. Tavaliselt jõuab tööpäeva õhtul sealt haugata ühe tüki korraga ning harida end teemadel, mis varieeruvad sõja-ajaloost küberpoliitikate ja tehisintellektini militaarias. See on ka koht, kuhu lähen tihti pikematele julgeolekulugudele eksperttaustu otsima.

    Ja lõpuks on muidugi Belfast Telegraph, mis pakub värvikaid päevauudiseid Euroopa nurgast, millest me vaatamata nende keele valdamisele ikkagi liiga vähe teame. Mingil veidral kombel on seal suurepäraselt ühendatud asjalik ja üsna neutraalne poliitkajastus, ohtras koguses hämmastavaid krimilugusid, mida ei kujutakski juhtuvat mujal kui Põhja-Iirimaal (näiteks unise peaga liiklusõnnetuse põhjustanud pidžaamas stripparist ja pangaautomaadiröövlitest, kes tegutsevad nagu vennaksed Soome filmis “Pahat pojat”), ning muidugi igapäevased ööelugaleriid, kus võib teha antropoloogilisi vaatlusi küsimuses, mida kõike võib üks kauge rahvas ilusaks pidada. See on nagu Belfasti linn: pidevalt jalgupidi ajalukku takerdunud, sõge ja koomiline üheaegselt.

    Kaupo Meiel:

    Eesti Rahvusringhäälingu portaali algaja arvamustoimetajana mööduvad mu päevad kaastöid tellides, lugedes, toimetades ja avaldades. Selle kõige kõrvalt on üpris keeruline aega leida suure ja laia meediaruumi läbikammimiseks, kuid raamatute lugemiseks leian aega küll, peab leidma, muidu ei tule õhtul uni peale.

    Loen ja toimetan siis päeval arvamuslugusid ja õhtuti loen raamatuid. Ühel hetkel avastasin, et esimene kipub teisele sisse sõitma ja loetavad raamatud hakkavad lausa samuti päevakajalisi probleeme lahkama.

    14. aprillil suri hinnatud ulmekirjanik Gene Wolfe ja sel puhul võtsin lugeda tema jutukogumiku „Doktor Surma saar“ (Skarabeus 2012). Kummalisel kombel, olles Skarabeuse ja Arvi Nikkarevi iga-aastaste antoloogiate suur austaja, oli too Wolfe’i kogumik mul lugemata jäänud. Häbiasi kohe.

    Süvenesin siis Wolfe’i kummalistesse ja ääretult isikupärasesse loomingusse ning sain tõestuse Nikkarevi järelsõnas öeldule, et „kasutab sageli ebausaldusväärseid minategelasi. Ta on öelnud: „Seda, kuidas reaalsed inimesed sündmusi kirjeldavad, ei saa kunagi võtta täie tõena ja seda isegi siis, kui nad püüavad olla ausad.“

    Ja kuhu mu mõte siis eksis? Muidugi aktuaalse ajakirjandusvabaduse, meediatõe ja väljendusvabaduse valda, millest kenasti, rahulikult ja intelligentselt kirjutas hea kolleeg Valner Valme loos “Meedia teel diplomaatia poole”. Valme kirjutas: „Kui ajakirjanik ei tohi enam arvamuslugudes “öelda”, vaid peab selle asemel küsima poliitiku arvamust, oleme tagasi ajastus, kus arvamusvabadust tõesti ei olnud.“

    Valnerile lisaks võiks rahulikult ja mõttega läbi lugeda president Kersti Kaljulaidi kõne riigikogu 100. aastapäevale pühendatud pidulikul istungil. Kaljulaid ütles seal: „Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele, aga ka kohustus seda arvamust väärikalt väljendada. Õigusriigi kestmise eelduseks ongi mõistmine, et õigused on kõige otsesemalt seotud kohustustega ja vastutusega.“

    Sel aastal ilmus viimane raamat Peter V. Bretti „Deemonite“ sarjast, õigemini teine pool viimasest raamatust pealkirjaga „Maapõu“ (Varrak). Sari koosneb viiest raamatust, mis on eesti keeles ilmunud kuues köites, igas köites keskeltläbi 400 kuni 600 lehekülje jagu lugemist – mahult suur, sisult vist mitte igaühele passiv epopöa. “Deemonite” sarja põhitelg räägib inimkonna võitlusest deemonitega, kes õhtuti maapõuest välja imbuvad ja kurja korda saadavad. Lisaks võitlevad inimesed omavahel, aga peavad õppima jõude ja oskuseid koondama ühisest vaenlasest jagu saamiseks.

    Brett, kes 2016. aastal Tallinnas toimunud kirjandusfestivali HeadRead väisas, loomingul on häid ja halbu külgi, vahel on liiga palju rähklemist, siis jälle liiga palju intriige, siis kisub liiga uimaseks, aga kokkuvõttes kannatab lugemist küll. Ja nüüd siis „aga“. Aga on muidugi see, et kui lugesin fantaasiaromaani koledatest kollidest, kellega sümpaatsed inimesed muudkui võitlema pidid, tekkisid otsemaid paralleelid kodumaise poliitikaga, isegi mitte poliitika enda, vaid selle kuvandiga.

    Tahtmatult tekkinud paralleel viis mu tagasi Aro Velmeti põhjaliku ja väga aruka analüüsini Kolm õppetundi, mida EKRE “Trumpi-tegemine” anda võib. Velmet kirjutas: „Poliitikauurijad kirjeldavad Trumpi kui paremäärmuslikku populisti, kelle retoorika on autoritaarne, eliidivastane ja marurahvuslik, ent kes on oma tegevuses pigem oportunistlik. Samamoodi võiks kirjeldada ka EKREt, mille juhid on võtnud üle suure osa Trumpi retoorikast: rünnakud müstilise “süvariigi”, globaalse eliidi ja meedia vastu.“ Ühesõnaga käimas on umbes nagu Bretti raamatu pealkirigi ütleb: „Päise päeva sõda“. Mine võta aga kinni, kes see kuri meil seal maapõues passib. On need parempoolsed või vasakpoolsed või on seal hoopis süvariik. Brett lõpetas, meie jätkame.

    Ja kui juba jätkata, kui tundub, et kõik on nii hull, et enam hullemaks minna ei saa (kuigi näiteks Kaja Kallas on veendunud, et läheb hullemaks), siis kosutuse saamiseks ja reaalsusesse naasmiseks võiks jubedate päevateemade mahapesemiseks võtta kätte Raul Sulbi koostatud üleloomuliku kirjanduse antoloogia „Hirmu ja õuduse jutud“ (Fantaasia), mille teine köide hiljuti lugejateni jõudis. Kes siin ütles, et kapis pole kolle? Oi, kuidas valetatakse jälle rahvale! Kapis on kollid, voodi all on deemonid, meres ujuvad monsterid, põlluveerel passivad tondid, metsas tuigerdavad jubedikud, keldrites kükitavad kollionud, internetis möllavad kollitädid ja 101 zombit on teadagi kus.

    Urmo Soonvald:

    Tallinn – Stockholm – Pariis

    Pean alustama sellest, et paar aastat tagasi – pärast aastatepikkust kaalumist! – tegin otsuse, et ma ei torma kuumavereliselt kõiki uusi raamatuid täishinnaga ostma. Et ma ostan täishinnaga raamatu vaid siis, kui ma teisiti kuidagi ei saa ja hakkan seda enam-vähem ka kohe lugema, mitte ei aseta kõikuvasse virna või pungil riiulisse.

    Sestap algas aprill Eeva Pargi juba 2018. aastal ilmunud raamatuga “Minu kuninglikud kaelkirjakud” ja minu radarile jõudis ta uuesti tänu kultuurkapitali aastapreemiale.

    Pean tunnistama, et minu jaoks jäi preemia põhjendatus arusaamatuks, kuid sellest hoolimata viidi mind ajarännakule, mil ENSV kultuuriruumis õilmitsesid Hint, Vaarandi, Tuglas ja paljud teised vastuolulised ning andekad inimesed.

    Noore inimesena olla oma ajastu geeniustega (?) koos ning neid nii lähedalt jälgida jätab kindlasti jälje ja paneb ka nende loomingut teisiti vaatama. Eeva Pargi raamatu suurim pluss, nagu ikka taolistel meenutustel, on detailne, isiklik, subjektiivne ja aus kirjeldus. Seal on mitu telge ja kihti, kus sõnadega ei joonistata ainult inimesi, vaid ka linna- ja maaelu lähedust, naiste topeltrasket rolli enda elus läbilöömisel ja pidevat heitlust punase kotkapilguga, mis ei jätnud loomeinimesi kordagi kontrollita.

    Võib-olla ma eksin, kuid Eeva Pargile ja ta perele tähendas erakordselt palju linnast põgenemine, maale, sugulaste juurde, kus elati ja mõeldi Nõukogude ikkest sõltumata veel pikki aastaid, kui mitte aastakümneid. Ma mõistsin linnast pagemise vajadust ja tähtsust ning seda, kuidas päev või päevad maatalus aitas üle elada kuu või kuud linnas, kus paralleelselt käis loominguline, ühiskondlik ning inimestevaheline armutu sõda.

    Ma vist olen üks väheseid, kes avastas Stieg Larssoni filmide, mitte ta raamatute põhjal. Ja ma armusin ta stiili koheselt. Ometi läks mul aega, kui ostsin Jan Stocklassa teose „Stieg Larssoni jälgedes“. Ma olin sellest raamatust palju kuulnud ja sellest, kuidas Larsson omal käel püüdis avastada Olof Palme mõrva. Mis saab olla veel põnevam, kui poliitiline thriller, mis on suures osas päriselust maha kirjutatud, meile nii lähedal ja raamatus kirjeldatakse ka mitut eestlast, kel oli 1980ndate Rootsi rahvuslikus liikumises märkimisväärne roll.

    Palme mõrvauurimine ja selle anatoomiline avamine on meisterlik kirjeldus. Metsik töö ja süsteemsus, külma sõja aegse maailma meieni toomine ning radikaalsete mõtete lahkamine kõnetavad ka tänases Eestis.

    Ometi kõnetasid mind kaks Eesti nime – Andres Küng ja Joel Haukka. Neile ning mitmele Stockholmis tegutsenud Eesti ning Balti organisatsioonile kui väga rahvuslikele liikumistele on raamatus pühendatud piisavalt palju, et selle üle sügavamalt mõelda. Ajakirjanik, ettevõtja ja poliitik Küng jõudis 1990ndate alguses ka Eestisse, mil lõi esimene telejaama ja oli osanik uudisteagentuuris BNS. Lugedes Stocklassa raamatut, tekkis mul küsimus, kas Küng tuli siia vaid äri tegema või tal oli ka mingi muu agenda…

    Joel Haukka kohta on raamatus viide, et ta oli seotud kohalike luureorganisatsioonidega. Mul aga meenub, et 1990ndate alguses noore ajakirjanikuna elasin paar ööd Stockholmis Simo Haukka juures, kes on Palme-raamatu Haukka vend. Väike maailm. Kahju, et ma siis ei osanud Palme saaga kohta rohkem küsida.

    Tõnu ÕnnepaluPariis. 25 aastat hiljem“ on nagu pehme sall, mis kaelast nähtamatult põrandale jookseb. Ta on nii pehme, et ta olemasolu on esmapilgul raske märgata. Aga ta on olemas, nagu Õnnepalu ikka, kurblik, sentimentaalne ja murelik. Ometi lööb ta sõnadest välja lootus, et küll kõik – inimesed ja maailm – paranevad ning kõik muutub paremaks. Õnnepalu kurvameelsetest sõnadest lugesin mina välja pigem lootuse, mitte lootusetuse.

    Mulle kui postkaartide kogujale jäi meelde, kuidas Õnnepalu mitmel korral kirjeldas – loomulikult kurblikult! – kuidas lehekioskid välja surevad, sest keegi ei osta enam postkaarte, ei kleebi sinna marke ega saada neid mööda maailma. Siiski-siiski, kui see vaid minust sõltuks, siis kioskid ei kao kuhugi… Mingil põhjusel olen juba üle 20 aasta kogunud postkaarte kõikidest punktidest Eestis ja maailmas. Aga ma ei saada neid, vaid talletan ja arhiveerin, kuid mitte liiga süsteemselt.

  • Eestikeelse räppmuusika kujunemisest 1990. aastatel

    Hiphopi ja räppmuusika omaksvõtt Eestis algas 1980. aastate lõpus ja langes ühte Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. 90ndatel domineerisid Eestis sotsiaalsed diskursused, mis soosisid Euro-Ameerika väärtuste kiiret ülevõtmist. Nii oli ka esimeste kohalike räppartistide jaoks tähtis järgida USA ja Lääne-Euroopa eeskujusid. Näiteks räpiti algusaastatel enamasti inglise keeles. Räppmuusika tegemist ja levikut soodustasid pärast 1991. aastat mitmed tegurid: vaba ligipääs ülemaailmsetele meediakanalitele, üldine infotehnoloogia areng, raadio keskne koht muusikaproduktsioonis ning muusikategemise demokratiseerumine. Räpi algusaegade põhjal saab hea sissevaate mitmetesse protsessidesse 1990. aastate Eestis, kus olulisim on üleminek kodukootud tehnoloogilistelt praktikatelt ametlikele ja järjest vabamalt kättesaadavatele. Räpiskeene laienemise tagajärjel hakati üha enam tähelepanu pöörama kohalike olude ja eripärade kaasamisele: räpiti eesti keeles ja kohalikest sündmustest.

    Kuidas see kõik algas?

    2009. aastal avaldasid kolm tänavakunsti entusiasti – Tõnis Palkov, Uku Sepsivart ja Andres Siplane – raamatu „Haiguste ravi. Kontrollitud“, milles koostajad annavad põhjaliku ülevaate tänavakunsti ajaloost Eestis.[1] Nad rõhutavad raamatu sissejuhatuses, et kuigi tänavakunst Eestis sai alguse Ülo Kiple tegevusega 1980. aastate alguses, hakati sellega laialdasemalt tegelema siis, kui kohalike noorteni jõudsid hiphop-muusika ja -kultuur. Lisaks rohketele illustratsioonidele sisaldab raamatu teine pool intervjuud kunagise Tartu Hip-Hop Clubi asutajatega – Marek Murumetsa (alias Marx), Kristjan Bachmani (alias Bach) ja Martin Lazareviga (alias Lazer). Küsimusele „Kuidas see kõik algas?“ vastavad Bach ja Marx selles intervjuus järgmiselt:

    Bach: Rääkides grafiti esimestest sammudest Tartus, ei saa kindlasti alustada selle hetkega, kui võtsime kätte esimese aerosoolipurgi, sellest räägib Marx [kohe] täpsemalt. Algas kõik eelkõige [räpp]muusikast, mis siinse ühiskonna ja ka meie jaoks oli uus ja piisavalt radikaalne.

    Marx: Eks grafiti on kahe huvi – muusika ja kunsti sümbioos. Mingi hetk sai selgeks, et punk ja hevi metal ei ole ikka need. Hiilis sisse must tantsumuusika ja räpp. Aitas kaasa ka kaabeltelevisiooni kohalolek Lõuna-Eestis. Peale Filmneti ja saksa pornofilmide tuli telekast ka päris MTV, saksa Viva ja prantsuse MCM. Uuteks lemmikuteks said pehmematest tegijatest: Snap, MC Hammer, Techno-tronic, Vanilla Ice, C&C Music Factory, A Tribe Called Quest, kuni karmimateni välja: Ice-T, Public Enemy ja no sinna otsa siis kogu vanakooli laks. Aasta oli siis 1990-91. Public Enemy jättis koguni nii sügava mulje, et käisin ka ise Tartu vahel aastaid suur kollane kell kaelas.

    Punk ja hevi olid olnud paljude lemmikud kuni 1980. aastate lõpuni. Punk andis tolleaegsetele noortele võimaluse mitte ainult ärritada oma valikutega vanemaid põlvkondi, vaid üha julgemalt väljendada ka nõukogudevastaseid vaateid.[2] Kui 1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mis sillutas teed ametlikule taasiseseisvumisele 1991. aasta augustis, siis sellest hetkest hakkas mõnede noorte jaoks punkliikumise vahendite äärmuslikkus juba oma võlu kaotama. Nad asusid otsima midagi „uut“ ja „piisavalt radikaalset“ ning nende uueks lemmikuks sai räppmuusika. Marx räägib samas intervjuus, kuidas Ameerika ja Lääne-Euroopa räppartistide kõrvale tekkis ka ta esimene lemmik kodumaiste tegijate hulgast:

    Marx: Me tulime [Tartu] kunstikooli aastal 92. Selleks ajaks oli mul juba mitu kassetti lindistatud raadiost räppmuusikat, sest Tartu raadios tegi saadet juba ammu Cool D, tänu oma vendadele. Üks kassett oli puhtalt Cool D enda eestikeelsed lood. 91. aasta oli siis! Ja neid vitte ja putse lasti Tartu raadiost rahulikult, mida siis minusugused ahvid lindistasid 🙂 Ma mäletan, et käisin 8.-9. klassis ja mul oli seljakoti peale kirjutatud Cool D laulude pealkirjad.

    Nagu Marx mainis, mängis uue lemmikmuusika otsinguil olulist osa kaabeltelevisiooni kohalolek Lõuna-Eestis, aga veelgi tähtsam oli Tartu raadio. Kogu Eesti räppmuusika kujunemisloos ongi raadiol ja raadioga seotud inimestel üks kaalukamaid rolle. 1980. aastate lõpus ja 90ndate alguses, kui räpiskeened Eesti eri linnades tekkisid, ei olnud enamikul noortest piisavalt raha, et osta uut muusikat plaatide kujul – Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnesid mitte ainult tormilised poliitilis-sotsiaalsed muutused, vaid ka majanduskriis. Seetõttu said kaabeltelevisioonist ja eriti raadiost kohad, kust pärinesid uued muusikalised avastused, mõjutused ja eeskujud. Tänu raadiole oli võimalik ligi pääseda räppmuusika tegemiseks vajalikule tehnikale.[3] Kui 90ndate alguse Eestis olid tavalisele eraisikule muusika salvestamise vahendid peaaegu kättesaamatud, siis näiteks raadiostuudiotes oli õigeid inimesi tundes ikkagi võimalik oma lugusid lindistada – tihti suure saladuskatte all ja hilistel õhtutundidel. Lisaks sai raadiost koht, kus oma loomingut kuulajatega jagada ja levitada – tuttavatelt raadiodiskoritelt või neile lähedal seisvatelt inimestelt sai paluda, et salvestatud lugusid ka raadioeetris mängitaks.

    Kellega see kõik algas?

    Nii näiteks on raadioga tihedalt seotud Cool D räpiloomingu algusaastad. Cool D alustas räppmuusika tegemist 14-aastaselt aastal 1990. Esimesed lood tegi ta koduste vahenditega ja suurt tehnilist leidlikkust üles näidates – biidid sündisid tollaste rahvusvaheliste hiphop-hittide lindistatud lõike kokku monteerides. Ta kuulutab uhkelt ühes oma esimestest lugudest „O’Culo“: „Ma varastan rütmi ja teen sellest loo, / sina ennast kasvõi üles poo, / kui sulle ei meeldi, mida ma teen, / siis Cool D ütleb – käi perse.“ Mõni aeg hiljem tekkis Cool D-l ligipääs professionaalsele salvestustehnikale, kuna ta vanemad vennad töötasid Tartu raadios diskoritena. Oma esimeste räpilugude tagamaid on ta kirjeldanud järgmiselt:

    Cool D: Olin umbes 14-aastane, kui minu suurteks lemmikuteks said Tone LOC, Beastie Boys, NWA, Ice Cube, Public Enemy. Nende eeskujul hakkasin ka ise eesti keeles riime kirjutama. Nii riimid kui biidid tegin alguses kõik ise. Kuna sel ajal ei olnud mitte mingisugust biiditegemise tehnikat, siis tuli kõik käsitsi teha. Lindistasin palju välismaist hiphoppi MTV-st, alguses lintmakiga ja hiljem ka uuema duubelmakiga. Alguses ma sõna otseses mõttes liimisin välismaa hiphop-biitide juppe kokku lintmaki linte kasutades. Nüüd on tagantjärele mõeldes ikka täiesti uskumatu, millistes tingimustes sai lugusid tehtud – ei mingeid arvuteid, biiditegemise tarkvara, rääkimata sämpleritest. Mu vennad, kes töötasid sel ajal Tartu raadios, aitasid mul raadiostuudios esimesi lugusid lindistada. Vennad isegi mängisid mõnda mu lugu oma saates, mis tõi neile pahandusi kaela, sest mõnede raadiokuulajate jaoks oli see ennekuulmatu, et raadioeetrisse nii kohutavalt vulgaarse tekstiga lugusid lasti. Ükskord olevat raadiosse helistanud isegi Tartu linnapea ja raadio direktorile peapesu teinud, et miks minu roppu muusikat on eetrisse lastud.[4]

    Raadiost sai oma tegevuseks hoogu juurde ka Tallinnas kokku tulnud räppgrupp Toe Tag, kuhu algselt kuulusid räppar Genka ja biidimeister DJ Paul Oja. 1996. aastal, kui Toe Tag asutati, oli taasiseseisvumisest tingitud majanduse ümberstruktureerimine ja sellega kaasnenud majanduskriis hakanud veidi järele andma ning noortel muusikutel tekkis üha enam võimalusi muusikategemiseks vajalikku tehnikat ka koju osta. DJ Paul Ojal oli näiteks olemas oma arvuti, millega ta biite tegi. Genka pidas koduarvuti olemasolu äärmiselt oluliseks Toe Tagi algusaegadel:

    Genka: Toe Tag sai alguse, kui kohtusin Paul Ojaga, kellel oli sel ajal kodus Amiga 500 arvuti, millel jooksis tema enda programm Octamed. See oli juba kõva sõna ja sellega sai juba korralikku mussi teha.[5]

    Genka ja DJ Paul Ojaga liitus mõne kuu pärast Toe Tagi kolmas liige Revo, kes asus Genkaga koos riimima. Tänu Revole leidis aset esimene raadiointervjuu ja raadios salvestati ka grupi esimene lugu:

    Genka: Kui Revo Toe Tagiga liitus, tekkis meil võimalus anda intervjuu TOP-raadios Pirital – Revol olid seal raadios ammused tutvused. Pärast intervjuud esitasime ka laivis oma loo „Depend Upon“ – Paul oli selle loo põhja kassetiga kaasa võtnud ja me siis räppisime Revoga sinna peale. Meie esimene ametlikult salvestatud lugu oligi see laiv seal TOP-i stuudios.[6]

    Kui võrrelda Cool D esimeste lugude retseptsiooni Toe Tagi omaga, siis on tähelepanuväärne, et pärast Toe Tagi „Depend Uponi“ raadioeetris kõlamist ei helistanud ükski pahane kuulaja TOP-raadio toimetusse, kuigi selles loos on nii mõnigi krõbedalt ropp väljend. Oluline erinevus kuulajate reaktsioonis oli kindlasti tingitud sellest, et Cool D räppis eesti keeles, aga kõik Toe Tagi esimesed lood olid ingliskeelsed. Ühest küljest võib helistajate pahameelt põhjendada sellega, et avalikus ruumis levitatav emakeelne ropendamine riivab tunduvalt kiiremini kõrva kui võõrkeelne, isegi kui kuulaja valdab seda konkreetset võõrkeelt heal tasemel.[7] Teisest küljest oli 1990. aastate Eestis inglise keelel äärmiselt suur autoriteet – nagu oli ka kõigel muul, mis seotud „Läänega“.

    Ka Tallinna ja Pärnu räpiseltskondades peeti inglise keelest – ja mõnda aega ka vene keelest – palju rohkem lugu kui eestikeelsest räpist.[8] 1997. aastal, kui Toe Tag andis välja oma esimese ja läbinisti ingliskeelse albumi „The Real Kuhnja Homophobes“, oli Cool D-l väljas juba kaks plaati: „O’culo“ (1995) ja „Sõnumid pimedusest“ (1996). Sellest hoolimata suhtuti nii Pärnu kui Tallinna räpiringkondades Cool D-sse külmalt ja teda peeti autsaideriks. Näiteks MC Oll, Ove ja Droopy Pärnu räpp-projektist Daraba Bastadz olid kindlalt veendunud, et ainult võõrkeelne räpp kõlab lahedalt ja eesti keeles riimimine on äärmiselt nõme.[9] DJ Paul Oja rõhutas aga ühes hilisemas kirjutises: „Vene keelt peeti aga miskipärast Eesti ringkondades võrdväärseks inglise keelega. Seda võibolla sellepärast, et asi [räppmuusika] oli, nagu enne mainitud sai, „uus ja huvitav“.“[10]

    Mis keeles räppida?

    Keele valik muusikas peegeldab ühiskonnas valitsevaid keeleideoloogiaid, samal ajal on võimalik läbi keele valiku neid samu ideoloogiaid ka aktiivselt vaidlustada ja nendega polemiseerida ning neile koguni otseselt vastu tegutseda.[11] 1990. aastate alguse ja keskpaiga Eestis valitses üleminekuajale iseloomulik lingvistiline olukord, kus mineviku keelt – vene keelt – prooviti igati eirata, kuigi seda ei olnud võimalik igapäevaelust päris välja lülitada. Teisalt võeti kujuteldava globaalse tuleviku keelt – inglise keelt – avasüli vastu kõigis eluvaldkondades. See kõik asetas eesti keele segasesse positsiooni – ühiskond ei olnud päris kindel, kus ja kuidas seda kasutada. Nii oligi Cool D kohalikest räpitegijatest tollal ainuke, kes eesti keeles riimis:

    Cool D: Mul oli kohe alguses selge, et inglise keeles ma riimima ei hakka – sain aru, et ma ei suuda kunagi piisavalt hästi räppida inglise keeles, isegi kui harjutaksin ööd-päevad läbi. Ja mis oli ka kohe alguses selge: teen oma mussi Eestis ja eesti publiku jaoks, seega oli ainuke õige tee riimida eesti keeles. Mind ajas ikka parajalt närvi, et nii palju räppisid inglise keeles – minu jaoks oli see tühipaljas imiteerimine ja selles polnud mitte midagi originaalset. Muidugi mäletan, et üleüldiselt lauldi palju inglise keeles, eriti rokklauljad – ju see mõju välismaa artistidelt oli nii suur, et pidi ka ise oma muusikat tegema inglise keeles. Lisaks oli aga seda suhtumist ikka ka, et eesti keeles justkui ei sobi laulda.[12]

    1990. aastate keskpaigas leidis Cool D endale mõttekaaslase, kes igati toetas tema emakeeles räppimist. Selleks mõttekaaslaseks sai Kozy, kes tollal oli laiemale avalikkusele tuntud kui tantsumuusika bändi Must Q liige. Tänu sellele bändile oli Kozyl olemas eesti keeles räppimise kogemus, kuigi Kozy ise Musta Q-d räpp-bändiks ei liigita. Kozy on alati olnud arvamusel, et riimida tuleb oma emakeeles, kuigi mäletab selgelt seda aega, kui eesti keelt igati välditi:

    Kozy: Tollal [1996.–1997. aastal] räpiti inglise keeles, sest tundus, et eesti keeles ei kõla asjad lahedalt. Mu enda esimesed katsetused olid tegelikult aga eestikeelsed, täpselt nagu Cool D-lgi. Isegi, kui ma respekteerisin oma sõprade valikut räppida inglise keeles, oli mul alati sisimas veendumus, et oma ideid ja arvamusi tuleb väljendada ikka oma emakeeles.[13]

    Kui laiem kuulajaskond teadis Kozyt Mustast Q-st, siis räpiringkondades tunti teda kui 1995. aastal Raadio 2-s alguse saanud hiphop-muusika saate „Linnadžungel“ asutajat ja saatejuhti, kellel olid nii piiritaguse kui kodumaise hiphopi ajaloost lausa entsüklopeedilised teadmised. Kozyst sai tänu tema raadiosaatele üks kõige olulisem räppmuusika promootor Eestis. Ei ole liialdus väita, et just tänu Kozy tegevusele suurenes hiphop-muusika kuulajaskond vaid paari aastaga märgatavalt ja üha enam Eesti noori hakkas selle muusikažanri vastu huvi tundma. Ühte Kozy ettevõtmist võib aga pidada kõige murrangulisemaks kogu eestikeelse räpi ajaloos – 1998. aastal tuli Kozy eestvedamisel kokku räppgrupp A-Rühm.

    Nimelt võttis Kozyga 1998. aasta alguses ühendust Eesti Punase Risti esindaja, et tellida narkootikumidevastane räpplugu infomessi „Teeviit“ jaoks. See põhikooli- ja keskkoolilõpetajatele mõeldud infomess toimus sama aasta aprillis. Kozyle oli kohe selge, et see narkootikume tauniv lugu peab ilmtingimata olema eestikeelne. Samuti oli ta veendunud, et sõnumi noorteni viimiseks oleks suuremal esitajategrupil oluliselt võimsam jõud. Nii kutsus Kozy kokku uue räpi-projekti nimega A-Rühm, kuhu kuulusid Cool D, Genka, Revo ja Kozy ise, veidi hiljem liitus nendega DJ Critikal. Kozy esimene ülesanne oli paika panna, mis keeles Eesti esimene räppgrupp riimima hakkab:

    Kozy: Kui me A-Rühmaga alustasime, siis ma nõudsin, et Genka ja Revo ka räpiks eesti keeles ja siis Genka tuli kohe lagedale nii heade [eestikeelsete] ridadega, et ma ei saanud aru, miks ta üldse oli sinnamaani ainult inglise keeles asja teinud.[14]

    Genka ise on seda 1998. aasta alguses toimunud üleminekut ingliskeelselt riimimiselt eestikeelsele meenutanud nii:

    Genka: Kuna eestikeelne hiphop peaaegu puudus ja olemas oli vaid inglisekeelne hiphop, siis oli see pigem loogiline samm teha asja inglise keeles. Varsti mõistsime, et kui me tahame rääkida asjadest nii nagu on, peame seda tegema emakeeles. Ja hetkel leian, et see on ainuõige lahendus. Sa ei saa omi mõtteid kunagi väljendada nii nagu sa tahad mõnes teises keeles.[15]

    Keeleküsimus lahendatud, hakkasid neli räpparit ja biidimeister DJ Critikal tööle loo kallal, mille pealkirjaks sai „Viimane lumi“. Pärast esmaesitust „Teeviidal“ hakati seda A-Rühma lugu mängima raadiojaamades üle kogu Eesti. Tõelise hiti tegi loost osalemine ETV iganädalases muusikasaates „7 vaprat“, mille edetabelis püsis „Viimane lumi“ tänu kuulajate telefonikõnedele rekordilise aja. Loos on igal riimimehel oma soololõik – alustab Cool D, seejärel riimib Kozy, pärast esimest ühiselt esitatud refrääni jätkab Genka ja siis Revo. Pärast teist refrääni demonstreerib lühikeses instrumentaalosas DJ Critikal oma hiphop-DJ oskusi vinüülplaadimängijaid kasutades ning sellele järgneb kõigi nelja räppari ühine ja lugu kokkuvõttev sõnum: „See on kui massiivne suitsiid, / siin planeedil Maa, / pole mõtet ega võimalust peatada. / Sulle on antud üks elu, mõtle enne kui teed, / kas asjal on point ja on mõte sees.“ Loo lõpetab varem kaks korda kõlanud refrään: „Karga, karga see on viimane lumi, / karga, karga see on igavene uni, / karga, karga vabasurma ei tee, / karga, karga see on point ja idee.“

    Räppmuusika, loominguline autentsus ja muusikategemise demokratiseerumine

    Paar kuud hiljem jõudis kuulajateni A-Rühma teine lugu „Popmuusik“. 1998. aasta suvel välja tulnud lugu oli võrreldes „Viimase lumega“ märgatavalt eba-tsensuursema tekstiga ja samal ajal saatis seda lugu veelgi suurem menu: aasta lõpul hääletasid kuulajad „Popmuusiku“ Raadio 2 edetabelisaates „Aastahitt“ teisele kohale.[16] Ükski eestikeelne räpilugu ei olnud varem selles edetabelis nii kõrgele tõusnud. „Popmuusikus“ materdavad Kozy, Genka, Cool D ja Revo Eesti popmuusikute loomingu mõttelagedust ja triviaalsust ning ähvardavad ajuvaba muusika tegijaid koguni sümboolselt mõrvaga: „Fakti sa ei muuda, siinne vaimne ajutrust / korraliku teose asemel toodab kust. / Eesti muusika ja sõnastuse põhialus – / väldi isiklikku mõtet, mõttetegevus on valus. / Vorbid junni pealt junni, kokku tuleb päris pask, / eesti poppi võib päästa produtsendi mahalask.“

    Kozy on „Popmuusiku“ sõnumit ja A-Rühma loomingulisi põhimõtteid lahti seletanud järgmiselt: „Me ei väida, et popmuusika iseenesest on midagi paha ja meie sinna alla ei kuulu. Küsimus on lihtsalt selles, et see fucking Eesti popmuusika, mida tehakse, on paraku tehtud ajudeta meeste poolt, kellel ei paista isegi mingit lootust millegi originaalse, oma mõttega välja tulla. … Asja peab tegema hingega, mitte mingi fucking raha või ma ei tea mille pärast! Ise pead mõtlemisvõimeline olema, teadma, mida sa tahad, tegema asja, millesse usud. Ühesõnaga – muusikat, mis sind ennast puudutab.“[17]

    „Popmuusiku“ otsekohene ning rohkelt vulgaarseid väljendeid ja slängi sisaldav tekst tõstatas tulise avaliku debati teemal, milline peaks olema noortele suunatud muusika. Osa debatis osalenuid nõudis ropu tekstiga muusika keelustamist, teine pool leidis, et sõnavabadust ja loomingulist vabadust ei tohiks kuidagi piirata. A-Rühma liikmed ise pidasid oma väljendusviisi mitte ainult autentseks, vaid otseselt hiphopi esteetikast lähtuvaks: oma mõtteid antakse edasi kõnekeeles – ausalt, otsekoheselt ja ilustamata.[18] Nii näiteks kaitses DJ Critikal juba viidatud intervjuus A-Rühma keelekasutust järgmiselt: „Mina ei näe meie sõnades midagi karmi. See on võetud igapäevaelust, kui inimesed tulevad kokku, ropendavad, mis iganes, eks ole. See on tänapäevaelu ja mina ei leia, et see oleks räige, räme või rõve.“ Sealsamas soovitab Kozy: „Kui keegi midagi meie ropendamise kohta öelda tahab, siis no kuulake korra, kuidas ema ja isa omavahel kodus räägivad. Nii või naa kuuldakse neid sõnu, vahet ju pole. Meie teeme vähemalt kõike ausalt, nii nagu mõtleme.“[19]

    Autentsust on mõtestatud kui omadust, mis on otseses opositsioonis domineerivas positsioonis oleva alternatiivi tunnusmärkidega.[20] Nii vastandas A-Rühm end jõuliselt tolleaegsetele kohaliku popmuusika tegijatele ning pööras tähelepanu sellele, et iga loominguline tegevus peab sündima ausalt, edasi andma omaenda kogemusi ning kirjeldama kohalikke elutingimusi.

    Selline selgesõnaline pühendumus loomingulisele originaalsusele ja põhimõttekindlusele kõnetas suurt hulka kuulajaskonda, kelle jaoks peavoolu popmuusika tegi kõike muud, kui peegeldas tollast igapäevaelu ja kohalikku elukeskkonda. Julge ja ilustamata eluolu kirjeldamine muusika kaudu mõjus värske ja ehtsana. Võiks väita, et tänu A-Rühmale hakkasid paljud noored 1990. aastate lõpupoole üha rohkem räppmuusikat kuulama – nii kodumaist kui piiritagust. Lisaks inspireeris A-Rühma looming muusikategemisest huvitatud uut põlvkonda noori ka oma esimesi katsetusi tegema. Viimasele aitas omalt poolt kaasa infotehnoloogia hüppeline areng: pea kõigis koolides oli tolleks ajaks sisse seatud arvutiklass 1996. aastal käima lükatud „Tiigrihüppe“ projekti raames, mille eesmärgiks seati haridussüsteemi moderniseerimine ja interneti laialdase kättesaadavuse tagamine.[21] Nii muutusid 90ndate lõpuaastatel räppmuusika tegemiseks vajalikud vahendid – kõige sagedamini kasutati mingit arvutisse laaditud muusikategemisprogrammi – järjest kättesaadavamaks. Need võimaldasid räppmuusika loomisest huvitatud noortel teha seda nii, et akustiliste muusikainstrumentide mänguoskus ei olnud sealjuures eeltingimuseks. Selline muusikategemise demokratiseerumise[22] protsess Eestis, mis algas õigupoolest juba 90ndate alguses Cool D tegevusega, jõudis just tol ajal oma esimese märkimisväärse verstapostini – koolide arvutiklassides (ja veidi vähemates koduarvutites) üle kogu Eesti loodi lugematu hulk uusi muusikapalasid, isegi kui need kunagi arvutiklassidest (ja koduarvutitest) kaugemale ei jõudnud. Seega andsid „tõeliselt muljetavaldavad tehnoloogilised arengud, mis muutsid digitaalse muusikategemise ja salvestamise oluliselt odavamaks“,[23] otsese tõuke järgmise muusikategijate põlvkonna tekkimiseks Eestis. Tehnoloogiliste arengute kõrval mängisid kahtlemata veelgi suuremat rolli jõulised ja innustavad muusikalised eeskujud: Cool D, Genka, DJ Paul Oja, Revo, Kozy ja DJ Critikal.

    [1] Haiguste ravi. Kontrollitud: raamat tänavakunstist. Koost. T. Palkov jt. Tallinn, 2009.

    [2] P. Turk, Eesti punk – miilitsast presidendini. Rmt-s: Subkultuurid: Elustiilide uurimused. Koost. ja toim. A.-A. Allaste. Tallinn, 2013, lk 99. Vt ka: T. Blackplait, C. Bloomfield [=T.Trubetsky, P. Perv], Eesti punk 1976–1990: anarhia ENSV-s. Tallinn, 2009.

    [3] Vrd J. Tucker, Music Radio and Global Mediation: Producing Social Distinction in the Andean Public Sphere. Cultural Studies, 2010, kd 24, nr 4, lk 553–579.

    [4] Cool D vestluses artikli autoriga, 13.07. 2013, raadio SkyPlus toimetuses Isku majas Tallinnas.

    [5] Genka meilis artikli autorile, 27.09.2011.

    [6] Sealsamas.

    [7] H. M. Berger, Introduction: The Politics and Aesthetics of Language Choice and Dialect in Popular Music. Rmt-s: Global Pop, Local Language. Toim. H. M. Berger, M. T. Carroll. Jackson (MS), 2003, lk xvi–xvii.

    [8] Nagu eespool mainitud, hakkas 1990. aastate keskel räpiskeene välja kujunema ka teistes Eesti linnades, näiteks Rakveres. Käesolevas kirjutises keskendun Tartu, Tallinna ja Pärnu skeenedele, kuna need piirkonnad olid ka minu etnograafilise välitöö fookuses (aastatel 2009–2013). Rakvere skeene kohta vt lähemalt: M. Kobin, A.-A. Allaste, Hip-Hop in Rakvere: The Importance of the Local in Global Subculture. Rmt-s: Subcultures and New Religious Movements in Russia and Central-East Europe. Toim. G. McKay jt. Bern; Oxford, 2009, lk 87–110; M. Kobin, Globaalse subkultuuri avaldumine Eestis: Hiphop-kultuur Rakveres. Rmt-s: Subkultuurid: Elustiilide uurimused, lk. 164–194.

    [9] V. Valme, Räpp Pärnu moodi: Daraba Bastadz. X‐Press, 1997, aprill.

    [10] P. Oja, Vene hip-hop Tallinnas. Sahtel, 2007, nr 6, lk 45.

    [11] H. M. Berger, Introduction: The Politics and Aesthetics of Language Choice and Dialect in Popular Music, lk xiv–xv.

    [12] Cool D vestluses artikli autoriga, 13.07. 2013.

    [13] Kozy vestluses artikli autoriga, 15.07. 2013, kohviku NOP aias Tallinnas.

    [14] Kozy meilis artikli autorile, 21.09.2011.

    [15] Genka meilis artikli autorile, 27.09.2011.

    [16] Kodumaise muusika kategoorias. Esimese koha sai seal Smilersi rokkballaad „Tantsin sinuga taevas“.

    [17] K. Jänese, A-Rühm: Ropendamine pole kuritegu. Õhtuleht, 27.01.1999.

    [18] Vt nt L. Speers, Hip-Hop Authenticity and the London Scene: Living Out Authenticity in Popular Music. London; New York, 2017.

    [19] K. Jänese, A-Rühm: Ropendamine pole kuritegu.

    [20] Vt nt J. Clifford, The Predicament of Culture: Twentieth-Century Ethnography, Literature, and Art. Cambridge (MA); London, 1988, lk 12.

    [21] T. Miljan, Historical Dictionary of Estonia. Lanham (MD); Oxford, 2004, lk 471. Vt ka M. Karm, M. Remmik, A. Haamer, Combining International Experience with the Local Context: Designing and Improving Instructional Development in a Post-Soviet Setting. Rmt-s: Teacher Development in Higher Education: Existing Programs, Program Impact, and Future Trends. Toim. E. Simon, G. Pleschová. New York, 2013.

    [22] Vt nt P. Théberge, Any Sound You Can Imagine: Making Music / Consuming Technology. Hannover; London, 1997; R. A. Peterson, A. Bennett, Introducing Music Scenes. Rmt-s: Music Scenes: Local, Translocal, and Virtual. Toim. A. Bennett, R. A. Peterson. Nashville, 2004; The Production and Consumption of Music in the Digital Age. Toim. B. J. Hracs jt. New York, 2016.

    [23] V. Moorefield, The Producer as Composer: Shaping the Sounds of Popular Music. Cambridge (MA); London, 2005, lk xvii.

  • Autor eksib

    Mait Vaigu esimene romaan on psühhologism kuubis. See tähendab, et kogu aeg ja ruum, kõik vektorid, on täidetud ainuüksi tegelaste peade sees toimuvate protsesside kirjeldamise ja eritlemisega. See on üleni mõtteaatomitega täidetud universum, millel ei näi olevat mingit struktuuri. Vormiliselt on mõtteaatomeid koos hoidma pandud küll inimesekujulised tegelased, aga lugedes ei ole nende mõttemaailmade vahel selget piiri, vaid nad on just nagu lihtsalt esile manatud mingit kimpu mõttepilvi koos hoidma. Alati see ei õnnestu ja lugejal ei ole kerge aru saada, kelle pea sees ta parasjagu kinni on, sest Vaigul on omadus alustada tekstilõike selgelt viitamata, kelle entsefalogrammi ta esitab. Pikapeale harjumus tegelasi eristada siiski edeneb ja põhi-kujud ei tekita probleeme, kuigi nende pojad jäid mulle kuni lõpuni ebamääraseks. Peategelasi on kokku neli: kaks keskealist meest, endist koolivenda, üks neist allakäinud külavaimulik, konstantses joobes väike nässakas mees, kellele meeldivad kõik naised ja kes usaldab jumalat, teine tuvastamata sorti äri ajav, verevähki põdev mees, kes ei usalda õieti kedagi, ning nende pojad – üks on narkomaan, teine plaanib kiremõrva. Taustal lehvib veel mõningaid figuure, näiteks müstiline laomees, kellega arutatakse igavikulis-filosoofilistel teemadel ja kes meenutab natuke Sokratest, armuvalu ja spliini põdev ärimees Tartust ning terve plejaad kahvatuid, nähtamatuid naistegelasi. Seevastu nende meeste mõtted naistest on reljeefselt esindatud.

    Sündmustikku kui niisugust ei ole, kogu tegevus on kõik minevikus ära olnud, seda saab ainult meenutada. Kõigil meestel, igal viimasel kui ühel, on selja taga luhtunud suhted. Nad on oma naistest lahku läinud ja triivivad pidepunktita vimma ja ahastuse ulgumerel. Nad viibivad seisundis, mida võiks nimetada totaalseks tähenduse puudumiseks, ja püüavad meeleheitlikult seda tähendusetust millegi alla matta või kuidagi vaigistada. Selleks kõlbavad eriti hästi nii legaalsed kui keelatud meelemürgid, aga ka muud sõltuvused, olgu siis suhte- või töönarkomaania või veel midagi – raamatu lõpulehekülgedel läheb üks mees kasiinosse maast leitud raha duubeldama.

    Romaan on kulgemine mööda sügisesi tänavaid, kus inimesed liiguvad ühest kohast teise aeglaselt ja vastutahtsi, sunniks mingi aine kättesaamine ja manustamine, põhitegevust saadavad juhuslikud ja põgusad inimkontaktid, mille käigus üldine üksindus ja minnalaskmine ainult süveneb.

    Mait Vaik on vastuoluline autor, ka selles raamatus on kohti, kus tahaks hüüatada: „Parim elus kirjanik peale Dantet!”, või kes need korüfeed olid, kellega arvustajad teda varasematel puhkudel avansina võrrelnud on,[1] siis aga haarad peast kinni ja mõtled, et tegu on siiski kellegi paranoiahaige inimese kirjatööga kuskilt professor Saarma õpikust. Sest kõige iseloomustavamaks jooneks on kõigi tegelaste (keda ses mõttes võib tegelikult käsitada ka ühe koondtegelasena) mõttetegevuse mitmekordselt kahtlustav loomus. See tähendab seda, et mitte miski ei ole neile selline, nagu paistab, vaid midagi teist või kolmandat. Kõigile elus ettetulevatele olukordadele annab tegelane kõrvaltvaataja hinnangu. Ta pole sündmuse osa, vaid sündmus juhtub temaga, samal ajal kui ta ise palavikuliselt püüab sündmust klassifitseerida, vaatab endaga toimuvat pealt justkui kehast lahkunud vaim ja teeb selle kohta mõttes pidevalt sapiseid märkusi. Sellise maniakaalse ülemõtlemise käigus sünnib säravaid lehekülgi, äärmiselt ootamatuid mõttekonstruktsioone, väga elegantseid ja erudeeritud seletusi, kuid probleem on selles, et mingit õhku nende vahele ei anta – just siis, kui oled lugenud midagi, mis on Dantest parem, tuleb plokk umbtihedat, lehekülgede kaupa rapikusse kihutavat arutlust, mis kordab iseennast ja keerleb ühe koha peal nagu tuulispask. Keegi püüab mõtteräbalatest nööri keerutada, aga tutkit, ongi lihtsalt räbalad.

    Sümpaatseim kuju raamatus on masajas ja karvakasvanud vaimulik (karvad kasvavad tal isegi silma all), tema maailmanägemises on säilinud mingi lustakus, mida teistes ei ole. Võibolla sellepärast, et ta ei kahtle oma jumalas, kellest ta mõtleb mõnusalt pohhuistlikult kui kasvõi valge habemega taadist pilve peal – sest eks ole see eetri-jutt ka selge jama, kas saab siis mingi õhulaine või osake olla jumal, sinu kohtumõistja, õiglane jumal, armulik jumal? Jumala üle mõtisklemisel on raamatus auväärne koht, valgustushetked vahelduvad tühikäigul vahutamisega, vahel jutustatakse isegi mingite filosoofide vaateid ümber ja väideldakse nendega tuliselt. Kuid jumal on siiski köki-möki selle kõrval, kust saada järgmine peatäis, õigemini küll mitte peatäis, vaid doos, sest vaimuliku alkoholism on staadiumis, kus promillide langus veres ähvardab kokkukukkumise ja krambihooga. Minu jaoks oli raamatu kõrghetk kohas, kus mees sõidab mitme ühistranspordivahendiga, ise äärmiselt armetus seisus, mingi Reinu juurde, kes teises linna otsas pidu peab, et rääkida temaga jumalast ja ühtlasi saada kätte oma vajalik doos. Kui ta kohale jõuab, võtab ta vastu naine, kes teatab lakooniliselt: „Rein magab.“ Ja maailm variseb kokku. Kogu selle värgi peale saab tsiteerida vaid autorit ennast: „Ei miskit intellektuaalsust peale selle, et mingu kõik vittu, mis ju ongi kogu filosoofia alus… Lühidalt. Või kui pikemalt, siis – loomulikult ei saa ma elust ega jumalast midagi aru, aga teie ka ei saa. Lühidalt siis ikkagi – käige vittu!” (lk 137).

    Kõigest hoolimata on vaimulikus (kas tema eesnime üldse mainitaksegi? aga perenimi Sebelets on sama tore kui ta ise) soojust ja helgust. Isegi oma vaevases seisundis näeb ta, et maailm on ilus, et selle ilu on jumal tema jaoks teinud, ja on tänulik nagu õigele kristlasele kohane. Kuid päris normaalne alkokristlane ta siiski pole – nimelt on tal sundkäitumisi, mida ta isegi häbeneb – minna ja istuda arvuti taha ja hakata valimatult sõimama kõiki ja kõike, vahel meeltesegaduses isegi oma nime alt. See on siis, kui „käige vittu” üle pea kokku lööb, ja oma osa saavad siis nii mustad kui valged, homod kui naised, vahet pole. Ühesõnaga Sebelets on mõnus. Kasvõi kuidas ta oma ema käest häbeneb raha nuiata, aga teab, et natuke ikka antakse, ja mida sitemas seisus ta on, seda vähem – aint mingi 20? Üldiselt ei ole uhkus enam kohane inimesele, kes on sõltuv jumala armust. Olgu siis kakskümmendki.

    Ebasümpaatseim on kahtlemata mõrva plaanitsev noormees, kumma mehe poeg ta nüüd oligi? Vist ikka selle rikka mehe oma. Siin avaldub paranoia juba mingil ülemaisel, ettekujuteldamatul tasemel: kõik, mis võib või võiks juhtuda, kõikvõimalikud stsenaariumid mängitakse pea sees läbi ja püütakse leida neile toimivaid lahendusi. Kogu selle tegelaskuju liin on pühendatud ainuüksi kavandatava kuritöö peendetailidele, ja ehkki asi on planeeritud kuulikindlalt, on võimatu avastada, tegeleb tüüp ainult sellega, et mängib pea sees läbi erinevaid vahelejäämisstsenaariume. Todella sairas.

    Mis siis ühendab kogu seda romaani? Mis see on, millega autor rinda pistab? Suhted, suhted inimese ja inimese vahel. Mehed saavad omavahel ehk räägitudki, kuigi ka otsene dialoog on teksti toodud selleks, et pea sees olevad mõtted nii-öelda nähtavalt raamistada. Aga naistega nii hästi ei lähe. Mis mind tõeliselt kohutas, oli naise kujutamise äärmuslik misogüünsus. Oma osa saavad targad, ilusad, inetud, rumalad, ja Sebeletsi jutust jäi kumama mõte, et ehk ainult Downi-tõbisega saaks koos elatud. Kusjuures ma pole isegi mingi feminist, võiksin olla ometi sallivam ja avatum… Aga mitmel puhul panin lihtsalt raamatu käest, sest õudne hakkas. Võib ju oletada, et ehk sai autor pihta millelegi nii salajasse sügavikku peidetule, et selle väljakraapimine ajab paratamatult oksele. Esineb päris puhtaid jungiaanlikke elemente, näiteks on kirjeldatud ilusat ja isikupäratut naist, kes just oma määramatusega mehi meeletult kütkestab… kellele saab proijtseerida milliseid kujutelmi iganes…

    Või missuguse halastamatusega laomees-Sokrates analüüsib kooselu targa naisega ja seda julmust, millega ta sellisest hukatuslikust valikust vabaneb… Esindatud on tõesti muljetavaldav galerii naisi – kurtisaane, naiivitare, moekaid öko-tädisid, lesbilisi, harilikke ja igavaid (neid kõige turvalisemaid, kui arengupeetusega naised kõrvale jätta), ja meeste mõtted nendest on läbini haiged, viltused, väärakad. Nad käsitlevad naist kui midagi, mis ei kuulu siia ilma, mis on täiesti teine – ja annavad sellele teisele oma paranoilisi hinnanguid, kvintessentsiks siis mees, kes ärapõlatud armastuse eest tahab naise maha koksata, sest teistmoodi ei suuda ta ennast enam kunagi täisväärtusliku mehena tunda.

    Vastukaaluks on esindatud ka aseksuaalne mees, keda naised ülepea ei huvita. Kogu spekter.

    Siin, kogu mu austuse juures Mait Vaigu suurepärase stiili vastu, mis eriti hiilgab loendamatute säravate punkri-kirjelduste ja narkootiliste seisundite meditsiiniliselt täpsete taasesitustega, tahaksin öelda: „Autor eksib. Sellist maailma ei ole olemas. Inimesed ei ole sellised, nad ei mõtle niimoodi, see on ju vaimuhaigla.“ Aga tõenäoliselt eksin hoopis mina. Selline maailm on olemas, mõned inimesed mõtlevad niimoodi ja kõigile ei olegi kohta. Ei jumala paremal ega vasemal käel.

    Massiivsest negatiivsusest hoolimata, mis siit arvustusest kumab, mõtlesin ma ikka jube paljude kohtade peal – no see mees on geenius. Geenius! Mixed feelings… Igatahes on romaani päris korralikult toimetatud, kiidan toimetajat!

    [1] A. Loog, Mait Vaik. Melanhoolia maailmameister. Postimees, 14.03.2017.

  • Veganlus ja LGBT+ õigused – ühe mündi kaks külge

    „No hombres!“ – nii mehi küll ei saa – arvas hommikusöögilauas Kadri veganluse kohta tema sõbra vanatädi Colombias, mõistmata, miks peaks keegi keelduma tavalisest toidust. Kuigi vanatädil oli olnud noor geist sugulane, kes vihakuriteo tulemusena tapeti, ei hõlmanud tema maailmapilt variandina samast soost inimeste vahelisi suhteid ega tekitanud huvi võimalik reaalsus, kus loomi toiduks ei tarbita. Meie kultuuriruumi selgrooks on aga võimusuhted, mis ühendavad sellesama vanatädi geist sugulase tapmise ja loomade kehad tema hommikusöögilaual. Ometi jääb talle nagu enamikule nähtamatuks seos nende kahe vahel.

    Veganite ja LGBT+ aktivistide peal mängitakse sageli läbi sarnaseid hirme: et miks surutakse teistele peale oma maailmavaadet või et lapsi tuleb selliste ohtude eest kaitsta. See ei tähenda, et LGBT+ inimesed ja veganid oleksid kuidagi ühesugused grupid või et veganite, vähemuste ja loomade rõhumist saaks pidada ühesuguseks. Küll aga ühendab meid asjaolu, et eksisteerime samas mõttesüsteemis, mis on hierarhiline ja sügavalt ebavõrdsust soosiv, mõjutades meie elu ka eri kogemuste korral sarnaste mehhanismide kaudu. Lahti tuleb harutada võimustruktuur ise, sest kuni me pole teadlikud võtetest, millega see end taastoodab, võime heauskselt süsteemi ennast säilitades kaasa aidata ebavõrdsuse püsimisele kellegi teise suhtes.

    Võimustruktuuri kvintessents

    Eri inimgruppide ja loomade kohtlemine on sügavalt seotud hierarhilise võimustruktuuriga, mille skaala ülemises otsas asub „ideaalinimene“ ja alumises selle lahutamatu vastandina „loom“.[1] „Ideaalinimese“ kategooria on defineerinud need, kes on ajalooliselt rohkem võimu omanud ja omavad ka täna – sel on valge lääneliku heteroseksuaalse cis-mehe[2] nägu. Kõik ülejäänud, sealhulgas nii-öelda vähemused, jaotuvad skaalal hierarhiliselt. Mida lähemal oled loomale, seda vähem võimalusi ja võimu sul on.

    Mida rohkem meie identiteet ja teiste tõlgendus meist kattuvad ning sarnanevad ideaalinimesega, seda lihtsam on mitte teadvustada skaala ülemisse otsa kuulumisega kaasnevaid privileege. Ometi on tegemist positsiooniga, mis võib muutuda, kui muutub meie sise- või välismaailm ning heidab nii valgust sellele, kuidas võim toimib. Kategooriate hierarhilisusest ja muutlikkusest saame aimu nende lugudest, kelle identiteet ja välimus ei kattu vastavalt eksisteeriva võimustruktuuri ettekirjutustele – näiteks võivad transsoolised inimesed kirjeldada, kuivõrd erinevalt koheldakse naisi ja mehi[3] –, või „naiselike“ meeste lugudest, kes ohustavad võimustruktuuri juba ainuüksi seeläbi, et ei taastooda selgepiirilist ideaalinimese kategooriat.[4] Naised ja naiselikkus on hierarhias madalamal astmel ja mehi, kes on naiselikumad – olgu nad geid või heterod –, kiusatakse, sest naiselikkus on vähem väärt. Teisalt seavad ka naised, kes ei ole meestest huvitatud, hierarhia küsimärgi alla. Seetõttu öeldakse, et nad „pole õiget meest saanud“ või et nad ise tahavad mehed olla. Transsoolised inimesed ohustavad ideaalinimest, sest nad justkui otsustavad ise oma sooidentiteedi ja soolise eneseväljenduse üle. Ideaalinimesest lähtuva hierarhia järgi ei saa naisest kunagi õiget meest ja mees, kes tahab naine olla, alavääristab iseennast. Mittebinaarne sooidentiteet ei sobitu üldse valitsevasse süsteemi ja on alaesindatud. Läbi aegade on paljudes kohtades valitsevast normist kõrvalekalduvaid inimesi sõna otseses mõttes vaimselt ja füüsiliselt karistatud ning „ravitud“, s.o valitsevat arusaama sisuliselt peale sunnitud.

    Kuskil pole võimustruktuuri meelevaldsus aga ilmsem kui selle alumises otsas, looma kategoorias, mille defineerime meie kui inimesed, koondades selle sildi alla lugematul hulgal äärmiselt erinäolisi olendeid, keda ei ühenda sageli midagi muud peale selle, et nad pole inimesed – ometi räägime neist kui ühest ja samast hääletute tegelaste grupist. Olgugi et need oleme meie, kes neid kuulata ei taha ega oska. Näitena sellest, kuidas looma kategooriaga opereeritakse, võib tuua 2018. aasta algusest presidendi vastuvõtul esitatud lavastuse juhtumi, kui justiitsminister Reinsalu kutsus meedias ilmunud naisõiguslaste seisukohti ja sõnavõtte „kanakarja kambakaks“ Ojasoo vastu.[5] Troop „kanakarja kambakas“ toimib ainult siis, kui arvame, et kanaks olemises on midagi madalamat inimeseks olemisest. Säärases hierarhias pole midagi loomulikku, see peegeldab lihtsalt võimupositsioonil olijate ebavõrdset nägemust maailmast. Kasutades seda väljendit, paigutas Reinsalu häält tõstnud naised skaala ideaalinimene-loom alumisele pulgale ja taaskehtestas sellega juurdunud ebavõrdset võimustruktuuri. Loomi kasutatakse kategoriseerimisel küll ka justkui positiivses kontekstis, näiteks tähistades mehelikkust „täku“ või „härja“ kujul, kuid ka siin on tegemist üldistamise ja stereotüpiseerimisega. Üks liik surutakse mingisuguse sildi alla: seesama „täkk“ saab stereotüüpse tähenduse, mis kantakse hiljem üle teatud viisil käituvale mehele, keda seeläbi stereotüpiseeritakse samamoodi kui indiviide, kelle põhjal on kategooria loodud. Stereotüpiseerivad nägemused loomadest ei pärine loodusest, vaid on inimeste looming, millega taastoodetakse eksisteerivat maailmakäsitust.

    Nähtamatud ideoloogiad

    Ideaalinimese-looma skaalat toetavad sügavat ebavõrdsust soodustavad ja laialt levinud ideoloogiad, millest meie puudutame kaht, kuigi neid on veel. Täpsemini räägime spetsiesismist ja heteronormatiivsusest, mis on domineerivad ideoloogiad – st inimestele üldiselt nähtamatud ja aktsepteeritud normina, nii et me ei tajugi neid enam ideoloogiatena. Mõlemad kasutavad enda alalhoidmiseks samu tööriistu, kuid enne veel, kui need juppideks võtame, seletame lahti, mis kumbki on.

    Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus tundevõimeliste olendite ärakasutamiseks, vangistamiseks, tapmiseks hoolimata sellest, et loomad tunnevad valu, hirmu, rõõmu ja naudinguid, nad on ümbritsevast teadlikud, neil on soov elada ning kannatusi vältida.[6] Spetsiesismile vastandub veganlus – sotsiaalse õigluse liikumine, mille eesmärgiks on lõpetada loomade ärakasutamine ja tapmine ning tagada neile põhiõigused, näiteks õigus kehalisele puutumatusele ja elule. Veganlusega taotleme, et lõpetaksime mõtlemise loomadest kui objektidest, kelle kehade, territooriumi, perede ja elude suhtes meil on õigus dikteerida meie enese soovidest ja tahtmistest lähtuvaid tingimusi.

    Heteronormatiivsus on uskumus, et inimesed jaotuvad selgelt kaheks sooks, meheks ja naiseks, et see on bioloogiliselt määratud, et kummalgi sool on selge roll ja et heteroseksuaalsed suhted kahe eri soost inimese vahel on ainus norm. Heteronormatiivsuse vastand võiks olla mitmekesisuse märkamine ja mõistmine (vrd sootundlikkus vs soopimedus), inimkonna nägemine mittehomogeensena. Ideaalinimeseks on antud kategooria mõistes cis-sooline heteroinimene, meie praeguses ühiskonnas mees.

    Psühholoogiadoktor Melanie Joy sõnul taastoodavad domineerivad ideoloogiad end kolme põhiõigustuse kaudu, mille ta võtab kokku fraasiga the 3N’s of justification: normal, natural, necessary[7] – kui usume domineerivat ideoloogiat, usume, et enamlevinud normid on normaalsed, loomulikud ja vajalikud. Spetsiesism ja heteronormatiivsus on ideoloogiad, millele mõlemale annavad vastupidavuse need samad kolm põhiõigustust. Vaatame, kuidas nimelt.

    Ärge suruge oma maailmavaadet peale

    Kui ideoloogia on muutunud „normaalseks“, tähendab see, et kehtivate sotsiaalsete normidega kaasaminek pole mitte ainult soovituslik, vaid on nii laialt aktsepteeritud, et igasugune kõrvalekalle tundub ebanormaalne. Neid norme on lihtne järgida seda ise teadvustamata, sest kõik teevad nii. Normaalseks muutunud ideoloogia järgimist tunnustatakse, kõrvalekaldumist aga ei soosita või isegi karistatakse.

    Loomade puhul öeldakse, et on normaalne neid süüa ja tarbida. Kuigi enamus seda ei taju, on tegemist siiski ideoloogiaga, mis on niivõrd normaliseeritud, et loomade tarbimisest loobumine nõuab teadlikkust ja tahet. Spetsiesismi sügavat juurdumist näeme järgmistest näidetest.

    Veganlust toetavate valikute tegemine on raskendatud. Toidukohtades puuduvad vegantoidud, eriti avalikus sektoris. Veganitel on raske saada kvaliteetset arstiabi, sest tihti nähakse terviseprobleemide põhjust veganluses ega tegeleta pärismuredega. Kooliõpikutes räägitakse loomadest kui tarbeobjektidest – kuidas lehmad „annavad“ piima ja sead „annavad“ liha. Lehmapiima tootmist ja tarbimist doteeritakse. Veganmenüüde pakkumist haridusasutustes ei soovitata (kuigi õnneks keelata pole võimalik). Loomade tarbimine on sisse kirjutatud seadustesse, mille järgi avalikus sektoris toitlustatakse.

    Normidel puudub järjepidevus. Kuigi Eestis tundub mõeldamatu süüa koeri, kes on lemmikloomadeks, on kultuure, kus süüakse koeraliha samamoodi nagu meil sigu, lehmi ja teisi. Vastuolu aitab lahendada ideaalinimese-looma skaala, mis võimaldab meil tõlgendada teisi kultuure veidratena, selle asemel et seada küsimärgi alla, miks teeme sea ja koera vahel sellist vahet. Kuna loomade tarbimine on normaalne, siis leiame põhjendused vastuoludele viisil, mis ei kompromiteeri kehtivat ideoloogiat ja norme.

    Veganlus paistab nišivalikuna, mida „surutakse peale“. Veganluse kohta käivate artiklite kommentaariumides on levinud seisukohad, et „veganid on lärmakad“ kuni selleni välja, et „ainult paraad on veel puudu“. Spetsiesism on niivõrd tavaline, et seda isegi ei tajuta ideoloogiana, nii et paradoksaalsel moel tundub hoopiski veganlus parimal juhul maailmavaatena, kuid enamasti lihtsalt toitumisviisina, mida surutakse peale. Veganlusest rääkimine ohustab domineeriva ideoloogia teadvustamata käsitamist normaalsusena.

    Heteronormatiivsus kui meie ühiskonna „vaikimisi“ ideoloogia esindab ja esitab piiratud võimalusi enesemääratlemiseks, eneseväljenduseks ja suhete defineerimiseks. Normist erinemine on tehtud mitmel viisil keeruliseks ja sageli isegi häbiväärseks nii ühiskondliku arvamuse kui ka sellest mõjutatud seadusandlusega. Neid viise järgmiseks vaatlemegi.

    Heterosuhete kui ainsa normaalsuse taastootmine. Kui ühiskondlik suhtumine ja mõistmine kõrvale jätta, siis ametlikult on samast soost inimeste vahelised suhted kooseluseaduse alusel aktsepteeritud. Kui see seadus ka täielikult toimiks, st hetkel puuduvad rakendusaktid oleksid vastu võetud, oleks samast soost inimestel siiski keerulisem oma suhet ametlikult registreerida kui neil, kes Eesti seaduste järgi abielluda soovivad. Kooselulepingu sõlmimine nõuab mahukamat paberimajandust ning maksab kuni mitusada eurot rohkem kui abiellumine. Praeguses juriidiliselt segases olukorras peavad inimesed aga lausa kohtusse pöörduma, et kasutada neile seadusega tagatud õigusi.

    Lisaks juriidilisele olukorrale normaliseerib sellist asjade seisu ka meedia, millega puutume igapäevaelus kokku oluliselt rohkem kui seadusandlusega. Läänemaailma massimeedias ja meelelahutuses näeme peamiselt vaid cis-hetero paare ning üldiselt sama valemi järgi toimivaid, samu samme järgivaid suhteid. Kui erandkorras lisatakse näiteks filmi või sarja LGBT+ tegelasi või LGBT+ suhteid, siis sageli on nende näitamise eesmärk kasutada neid kas huumori või traagika otstarbel. Väga levinud on ekstra-
    vagantse geimehe karakter või naiste-
    vaheline suhe, mis lõppeb ühe või mõlema naise surmaga[8] (internetikogukondades hõisatakse tragikoomiliselt, kui lesbi ei suregi lõpus ära).

    Normidel puudub järjepidevus. Kui eurokeskses läänemaailmas on normiks n-ö mehena sündinud mees, kes väljendab end maskuliinselt, ja n-ö naisena sündinud naine, kes väljendab end feminiinselt (ehk sugu ja soorollid on kaasasündinud, ettemääratud ja binaarsed), siis üle maailma on eri aegadel eri ühiskonnad sugu ja seksuaalsust tajunud hoopis mitmekesisemalt. Näiteks on Põhja-Ameerika põlisrahvaste seas two-spirit inimesed, kes on naise ja mehe kõrval kolmas sugu ning kehastavad mõlemat. Samuti on kolmanda soo või mittebinaarse soo esindajad hijra’d Indias, fa’afafine’d Polüneesias, waria’d Indoneesias, travesti’d Ladina-Ameerikas jm. Mitmes kultuuris on need identiteedid levinud ja aktsepteeritud ning võivad täita ka erilist ja hinnatud ühiskondlikku rolli. Meile võõrastest sookategooriatest tingituna vajaksime ka uusi viise, kuidas nende inimeste seksuaalsetest orientatsioonidest rääkida.

    LGBT+ identiteeti ja „eluviisi“ nimetatakse valikuks ja sellest rääkimist teistele pealesurumiseks. Kui LGBT+ kogukond ütleb, et nende põhiõigusi ei tunnustata cis-hetero inimeste õigustega samal tasemel, siis kuuleb sageli protestihääli, mis väidavad, et LGBT+ inimesed nõuavad endale eriõigusi, kuigi tegemist on hoopiski võrdsusesooviga sellistes valdkondades nagu pere loomine, töötamine, ligipääs tervishoiuteenustele jne. Pride-rongkäigud, mis on ülemaailmne nähtus taotlemaks nähtavust ning oma õiguste tunnustamist ühiskonna ja valitsuste poolt, on paljude silmis pelgalt ebanormaalsusega uhkustamine. Oma mittehetero identiteedist rääkimist nimetatakse pealesurumiseks, lisades, et on ükskõik, mida keegi kinniste uste taga teeb, aga et sellega ei ole vaja teiste ees „lehvitada“. Probleemile tähelepanu juhtimist nimetatakse tähelepanuvajaduseks või probleemide loomiseks.

    Loodus on nii määranud

    Ideoloogia muutub „loomulikuks“ bioloogiliste põhjenduste kaudu, mis viitavad kooskõlale loodusega. Põhjendusi loovad aga need, kes on ideaalinimese-looma hierarhia tipus ning omavad selleks vahendeid ja võimu. Melanie Joy selgituste järgi panevad loomulikkusele aluse kolm peamist institutsiooni: ajalugu, religioon ja teadus. Ajalugu võimaldab väita, et „nii on alati olnud“, religioon seob ideoloogia jumaliku tahtega ja teadus annab „bioloogilised“ põhjendused.

    Olgugi et Eesti kuulub kristlikku kultuuriruumi, ei ole siin väga olnud kuulda põhjendusi loomade tarbimisele jumaliku korra alusel, küll aga on laialt levinud kaks põhiargumenti, mis säilitavad spetsiesismi ning varjutavad veganluse kui vägivallatu alternatiivi võimalikkust. Tegemist on kahe järgmise ideoloogilise konstruktsiooni ja nende tuletistega.

    Inimesed on juba kiviajast saati loomi küttinud ja tarbinud. Inimajaloost aga on teada teisigi vägivaldseid praktikaid, mis on vähemalt sama vanad kui loomade tarbimine, näiteks kannibalism, imikute tapmine, vägistamine, mõrvad jne. Küsimus pole selles, mis on inimesele „loomulik“, sest oleme nii alati teinud, vaid selles, millised meie valikud on põhjendatud. Paljude vägivaldsete praktikate puhul oleme aktsepteerinud, et need ei ole kooskõlas meie väärtustega, aga spetsiesism suudab end ometi taastoota ega võimalda loobuda põhjendamatust vägivallast teiste liikide vastu. Nii kasutatakse ajalugu ja traditsioone spetsiesistliku rõhumissüsteemi õigustamiseks.

    Inimesed on loodud loomi sööma. Kuna spetsiesism on niivõrd normaliseeritud, tunduvad väga loomulikud ka spetsiesismi taastootvad ja seletavad „teaduslikud“ väited, justkui oleksime loodud segatoidulisteks. Ometi läheb võrdlemisega siin raskeks, sest inimese toidulaud erineb oluliselt loomade omast: oleme oma toitu juba väga kaua küpsetanud ja aretanud ning on küsitav, milline toidulaud on üldse „loomulik“. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et „loomulikust“ toidust ei räägita selle põhjenduse juures kui millestki, mis tagaks tervise või hea enesetunde. Ilmselt on olnud ka inimese toiduvalikute puhul aegu, kus on olnud parem taluda pidevalt kergemaid füüsilisi vaevusi näiteks laktoositalumatuse tõttu kui kannatada suur osa aastast alatoitumuse käes. See, et meil on võimalik seedida ja taluda loomset päritolu toitu, ei tähenda, et see oleks meile loomulik.

    LGBT+ kogukonna nähtavus on ajalooliselt olnud pea olematu (tänapäeval on hakatud seda küll sammhaaval tagantjärele parandama) ja seega võib olla keeruline tõestada, et need inimesed on alati meie seas elanud. Kogukonna „loomulikkusele“ vaidlevad vastu ka viimasel ajal esile kerkinud end kristlike väärtustega siduvad grupid, kes toetuvad Eestis üsna vähekasutatud religioossele argumendile, seostades seda ka loodusseaduste ja üleüldise normaalsusega.

    LGBT+ inimeste suhted ja identiteedid on loodusseaduste vastu. Meie ühiskonnas peetakse „loomulikuks“ cis-soolisi heteroseksuaalseid inimesi ja nendevahelisi paarisuhteid. Kui „loomulikku“ loodusega seostada, siis on seda arusaama tegelikult raske kinnitada, kuna igas loomade rühmas (imetajad, linnud, roomajad, putukad) esineb suhteid samast soost isendite vahel[9] (kuigi loomade puhul ei saa rääkida sättumusest nagu inimeste puhul, vaid pigem käitumisest). Samuti on loomariigis näiteid sellest, et sugu või isegi soorollid ei ole sünniga määratud. Mitmed sisaliku- ja kalaliigid suudavad vastavalt eri vajadustele ja tingimustele bioloogilist sugu muuta, samuti mõni koralliliik. Merihobude seas sünnitavad lapsi isased.

    LGBT+ inimeste suhted ja identiteedid on kaasaegne väljamõeldis ja trend. See argument ei kehti siin nagu normaalsuse mõiste juureski – eri aegadel on eri kultuurid sugu ja seksuaalsust erinevalt käsitlenud. Näiteid sellest leiab nii eri kultuuride mütoloogiatest kui ka eri ühiskondade ülesehitusest. Üleüldse on seksuaalsus (nii homo- kui heteroseksuaalsus jt) identiteedi osana tegelikult alles 19. sajandi leiutis.[10] Enne seda räägiti vaid tegudest ja käitumisest, mitte inimesest kui teatud gruppi kuulujast. Näiteks võidi taunida või karistada vahekorras olnud mehi, kuid eelkõige just konkreetse teo eest.

    Teistmoodi pole tervislik

    Kui ideoloogiat juba võetakse loomulikuna, muutub see ka ellujäämiseks „vajalikuks“. Tegemist on kõige tugevama ideoloogilise konstruktsiooniga, mis muudab kehtiva süsteemi paratamatuks, millele justkui polegi alternatiive.

    Loomade tarbimise puhul kasutatakse vajalikkuse-argumente väga palju ning ka siin aitab teaduskeel kaasa spetsiesismi alalhoidmisele. Seda näeme järgmistel puhkudel.

    Veganlus on keeruline ja ohtlik, eriti lastele. Vaatleme näiteks, kus on fookus debatis veganluse üle. Kuigi veganlus on vabadusliikumine ja oluliselt laiem toitumisküsimustest, käib arutelu hoogsalt just selle üle, kas veganlus on tervislik. Siiski on argumendid viimase kümnendi jooksul muutunud, sedamööda, kuidas üha rohkem täiskasvanuid ja nüüd ka juba lastega peresid on valinud veganluse ning löönud spetsiesistlikust ideoloogiast lahku. Kui varem rääkisid institutsioonide poolt tunnustatud eksperdid, et veganlus on ohtlik, keeruline, toitaineid ei saa kätte jne, siis nüüd on debatt liikunud peamiselt vaidlusele laste tervise üle, mistõttu kuuleme sageli tuttavlikke „jätke lapsed rahule“ seisukohti. Endiselt taastoodetakse müüti, et lapsed peavad loomi sööma, sest veganlus on keeruline või suisa ohtlik. Kuivõrd vanusest sõltumata ei ole inimestel füsioloogiliselt vajalik loomi tarbida, on siinpuhul reaalsuses tegemist ideoloogilise aruteluga, kus võimupositsioon on spetsiesistlikku maailmavaadet taastootvatel isikutel ja institutsioonidel, mida nad esindavad,

    „Liha on hea valguallikas.“ Vajalikkuse-müüti taastoodetakse teaduses, kasutades loomakehade ja kehavedelike kohta keelelisi konstruktsioone, nagu „kõrgema bioväärtusega valgud“, või väidetega nagu „heemne raud imendub paremini“ ja „piim on hea kaltsiumiallikas“. Säärased väited toimivad puhvrina (n-ö absent referent)[11] reaalse indiviidi ja tarbetoote nagu liha, piim, munad jne vahel, lahendades võimaliku kognitiivse dissonantsi, mis võiks tekkida, kui mõtleksime sellest, et me ilma vajaduseta tarbime tundevõimeliste olendite kehasid ja kehavedelikke, keda on nende tahte vastaselt ära kasutatud või lausa tapetud. Spetsiesistlike praktikate jätkumiseks on need väited hädavajalikud, et luua võimalus distantseeruda süsteemsest vägivallast, millel need praktikad rajanevad. Tegemist pole niivõrd füsioloogiaga, vaid ideoloogiaga, mis muudab loomade tarbimise nii loomulikuks kui ka vajalikuks. Näiteks on mõeldamatu – kuigi võimalik – rääkida inimlihast kui heast ja kvaliteetsest valguallikast, ilma milleta pole võimalik tervislikult elada. Ometi ei üritata isegi laborites toota inimlihaburgereid, sest see on vastuolus meie eetiliste põhimõtetega.

    Spetsiesismi säilimiseks on hädavajalik säilitada müüti veganluse ebatervislikkusest, sest taimetoitluse tervise-eeliste tunnistamine tähendaks koheselt skaala kõigutamist ning praeguse võimustruktuuri küsimärgi alla seadmist. Spetsiesistlik põhiõigustus, et me ei saa loomi tarbimata olla terved või elada hästi, võimaldab jätkata loomade tarbimist ilma põhjuseid ja tagajärgi nägemata.

    Vähemustele, kes ei ela oma elu vastavalt valitsevale normile, võib üsna kergekäeliselt ette heita erinevaid ühiskonna murekohti, muu hulgas seda, et nad ei täida inimestele ühiskonna poolt pandud näiliselt universaalseid kohustusi ning kahjustavad seeläbi sedasama justkui korrastatud ja muidu toimivat ühiskonda. Heteronormi vajalikkuse müüti luuakse mitmete uskumuste läbi.

    LGBT+ inimesed suretavad rahvastiku välja. Kui räägitakse samast soost inimeste suhete, LGBT+ inimeste õiguste ja muu sellisega seotud ohtudest, siis sageli on põhiargumendiks see, et inimkond saab jätkuda vaid mees-naine kooslustest ja seetõttu on üksnes sellised suhted vajalikud ja õigustatud. Tegelikult on inimesed alati lapsi sünnitanud ja kasvatanud väga erinevates peremudelites, alates üksikvanematest kuni hõimudeni, kes kõik koos oma lapsi kasvatavad ja kus lastel on mitu vanemat bioloogilisest seosest sõltumata. Külgetõmme ükskõik mis soost inimeste vastu ei määra isiku võimet või soovi saada lapsi. Igal juhul ei ole alust LGBT+ inimestele rahva väljasuretamist ette heita. Näiteks ainuüksi Lääne-Tallinna Keskhaiglas sünnib igal kuul üks-kaks last LGBT+ peresse.[12]

    LGBT+ inimesed ei suuda pakkuda lastele täisväärtuslikku elu. Teine tuline konfliktipunkt on küsimus, kas samast soost paarid on üldse kõlbulikud lapsi kasvatama. Kas LGBT+ peredes kasvavatest lastest saavad „normaalsed“, terved inimesed, kas need lapsed saavad perest kätte kõik need eeskujud ja mõjud, mida üks terve laps saama peaks? Öeldakse, et lapsele on vaja nii ema kui isa. Ometi kõlab see argument kõige tihedamini just LGBT+ teemadega seoses, mitte siis, kui räägime näiteks üksikvanematest, kes on üksi jäänud väga erinevatel põhjustel, vanavanematest, kes lapsi kasvatavad, vms. Ehk teisisõnu on tegu sageli üsna valikulise kriitikaga ning tegelikkuses mängib lapse heaolus rolli hoopis tema peresuhete kvaliteet, mitte pere koosseis.[13]

    Inimese kõrgeim eesmärk on saada lapsi. Heteroseksuaalse tuumikperekonna normaliseerimine ja prioriteedina käsitlemine taastoodab ka teist ideoloogilist arusaama, nimelt seda, et täisväärtuslik inimene peab kindlasti lapsi saama. Eriti kehtib see ühiskondlik nõue justkui naiste kohta. Ometi on palju inimesi, kes eri põhjustel lapsi ei soovi või ei ole võimelised neid saama ning teevad väga isikliku ja individuaalse otsuse, kas ja millisel kujul nad suhteid ja peret loovad. Inimesi on maailmas niigi juba väga palju – miks on tingimata vajalik neid juurde sünnitada? Mis vajadust see ülerahvastatud maailmas rahuldab ja mida lisab see inimese enda väärtusele?

    Unistus võrdsest tulevikust

    Veganlus, LGBT+ õigused ja muud vabadusliikumised on intersektsionaalselt põimitud ning kuni me eitame, et rõhumise lõppemiseks peame lõpetama kõigisse selle vormidesse panustamise, ei saavuta me võrdsusel põhinevat ühiskonda. Õnneks on loomaõiguslaste seas palju inimõiguslasi ning inimõiguste eest seisjad on omakorda hakanud mõistma loomaõiguste fundamentaalset rolli süsteemse muutuse saavutamisel.[14] Nagu on öeldud: keegi meist pole vaba, enne kui kõik on vabad. Peame astuma välja kehtivatest vägivaldsetest ideoloogiatest, valides veganluse ja toetades teisi vabadusliikumisi, nagu LGBT+ kogukonna oma. Võrdsusel põhinev ühiskond on pigem utoopia kui miski, mida oleks täna võimalik kirjeldada – seda lihtsalt ei eksisteeri veel. Meie võimalus on see koos ellu unistada.

     

    [1] A. Ko, S. Ko, Aphro-ism: Essays on Pop Culture, Feminism, and Black Veganism from Two Sisters. New York, 2017.

    [2] Cis-soolisus – kui inimese sooidentiteet kattub tema bioloogilise sooga.

    [3] D. I. Hjörleifsson, Mündi kahest küljest. Feministeerium, 30.01.2018. https://bit.ly/2EMF4cK.

    [4] K. E. Helgason, Õhuloss, mis kohe lõhkeb. Feministeerium, 12.03.2018. https://bit.ly/2CwYEHH.

    [5] Reinsalu kaitseb Ojasood: aitab! Lõpetage kanakarja kambakas! Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin. Delfi, 16.01.2018. https://bit.ly/2oP0Ou6.

    [6] The Cambridge Declaration on Consciousness. Francis Crick Memorial Conference, 07.07.2012. https://bit.ly/1wa0i7B.

    [7] M. Joy, Why We Love Dogs, Eat Pigs, and Wear Cows. San Francisco, 2009.

    [8] Bury Your Gays. TV Tropes, 31.01.2019. https://bit.ly/2MmByJf.

    [9] M. Hogenboom, Are There Any Homosexual Animals? BBC, Earth, 06.02.2015. https://bbc.in/2TnSQpX.

    [10] B. Ambrosino, The Invention of Heterosexuality. BBC, Future, 16.03.2017. https://bbc.in/2MIJ4Mu.

    [11] C. J. Adams, The Sexual Politics of Meat. London jm, 2016.

    [12] B. Davidjants, Vikerkaar arstikabinetis. Feministeerium, 17.05.2018. https://bit.ly/2UuGUmc.

    [13] S. Golombok, Modern Families: Parents and Children in New Family Forms. Cambridge, 2015. Refereeritud: Families With a Difference: The Reality Behind the Hype. University of Cambridge, Research, 12.03.2015. http://bit.ly/2Gbcf9K.

    [14] J. Shooster, Why Human Rights Groups Are Beginning To Support the Rights of Non-Human Animals. Open Democracy, 13.05.2018. https://bit.ly/2BzK1S7.

  • Sandra Jõgeva kollektsioon kunstnikest, orjadest ja tsüklialkohoolikutest

    Hiljuti eesti keeles avaldatud Alvis Hermanise päevikute puhul teadis autor täpselt, et kirjutab oma märkmeid avaldamiseks. Ka Sandra Jõgeva on „Avalikke ja salajasi märkmeid“ kirjutades ilmselt algusest peale vähemasti oletanud avaldamispotentsiaali. Peeter Sauter on seda kui netis ringlevat käsikirja käsitlenud juba mitme aasta taguses Sirbis. Jõgeva on päeviku kirja pannud ajal, mil tegi dokumentaalfilmi „Armastus…“, mille peaosalised, tsüklialkohoolikud Veronika ja Fred, said läbivateks tegelasteks ka Jõgeva enda elus. Võtteperiood ongi teksti raamistik. Segane aeg, mille juurde käisid pidevad kahtlused, et ega peaosalised, kelle arvamused nii teineteise kui kõige muu kohta muutusid kümneid kordi päevas, äkki enne ära ei kao, kui filmiks vajalik materjal koos on. Ja kas nad kirjutavad alla lepingule, mis materjali kasutada lubab.

    Ent need märkmed ei ole „Armastuse…“ laiendus ega taustalugu, vaid eraldiseisev teos, mille puhul ei ole vähem olulised kirjeldused Polymeri kunstikommuunist ajal enne sulgemist, erinevatest kunstiüritustest ja ka Sandra tegemistest dominana. Alates esimesest sissekandest ei ole mitte mingite teemade puhul kahtlustki autori avameelsuses. „Lohutasin, et erinevalt San Franciscost pärit geist ei ole E-l AIDSi“ (lk 5).

    Inimesed, keda autor enda ümber sügava uudishimuga kokku tõmbab/kollektsioneerib, on igavesti värvikad kujud, kellele ta mõistagi ise ses osas tugevat konkurentsi pakub. Ja kogu selle värvispektri väljatoomist kirjutaja valdab. Tähelepanekud on teravad ja detailsed, antud edasi isikupärase, ehk isegi kergelt autistliku filtri kaudu. Ikkagi nähtus nimega Sandra Jõgeva.

    Mõned tegelased on märgitud vaid ühe tähega, teised initsiaalidega, kolmandad hüüdnimega, mõned ka täisnimega. Mille järgi autor need valikud on teinud, täpselt aru ei saagi. Vahest kuidagi nii, et mida negatiivsem tegelane või mida paljastavamad kirjeldused, seda rohkem on talle vähemasti anonüümsust võimaldatud? Viimane on küll näiline, sest esiteks on meie kultuuriruum kitsas ja teiseks leiab see, kes otsib, internetituttavaid pidi ringi uurides ka šifri.

    Enam kui saja tegelase hulgas on jaburaid, põnevaid karaktereid, kes sageli vaid möödaminnes Sandra Jõgeva filmi tegelaste ja Sandra enda elust läbi hüppavad. On geikristlased, parmud ja parmudest narkodiilerid, tunnustatud ja tunnustamata kunstnikud, ärikad. On välismaalane, kelle CV-s on kirjas tema lasteaia joonistusvõistluse auhind. On kaaskuraator, kellel on kirjeldataval hetkel käsil „vaikne päev“: ta on võtnud vaid „spiidi, kanepit ja 200g viskit“ (lk 8). Ja nii edasi ja tõesti.

    Tegelaste arvu arvestades hakkab raamatut läbiv initsiaalide rägastik üsna kiiresti tekitama tunnet, nagu oleks pidevalt vaja lahendada võrrandeid. Seejuures ei pruugi algandmed olla kuigi selged, kohati vaheldub ühe ja sama inimese koodnimi initsiaalidega, nii on (vist) üht ja sama tegelast lihtne ka mitmeks erinevaks pidada. Lihtsam ja sugugi mitte teostamatu on ilmselt lasta neil tähistel olla, kuis nad on, suuremalt jaolt pole konkreetsete indiviidide tegemiste alal järjehoidmine ülearu oluline. Nad toimivad pigem konteksti loojate ja episoodiliste värviandjatena, mitte läbiva arengukaarega strateegiliste tegelastena. See on kahtlemata koht (lisaks kordustele, mis selgelt kärpimist oleks vajanud), kus oleks tahtnud näha toimetaja jõulisemat pardale astumist.

    Eesti Päevalehes ilmunud arvustuses ristiti peategelane V Eesti kunstieliidi osaks, ja ka raamat rääkivat kunstieliidist.[1] Sellega ei tahaks hästi nõustuda. Vähemasti V-d ei anna selleks profileerida küll ühegi valemiga. Ei saa muidugi eitada, et kõigi suleliste, karvaste, merimunnide (ma ei ropenda huupi, selliste tegelastega performance-episood on raamatus esindatud), narkoärikate ja vangide kõrval on siin tõepoolest ka toimivaid ja koguni hinnatud kunstnikke. Alkohoolik-kunstnike renomee kipub tasapisi minevikku jääma samamoodi nagu näitlejategi puhul. Ehkki eks jagub neidki, kelle organism kuidagi kõik tsüklid vastu on pidanud ja kes seda kaheldava väärtusega lippu sestap veel kõrgel hoiavad.

    Raamatu kõige huvitavam, ehkki üsna üheselt negatiivses valguses näidatud karakter on režissöör C, kes Sandrast domina-dokumentaali teha tahab. Ainult et režissööril ei ole erilist huvi reaalsust jälgida, pigem tahab ta seda ise nullist lavastada. Mitte et dokumentaalfilmide tegemisse lavastuslikke momente ei kuuluks. Märkmetest joonistub välja ju seegi, kui palju aega, vaeva ja kohati ebarealistlikku lähenemist on vaja, et reaalsus kuidagi ikkagi ekraanile jõuaks.

    Ent režissöör C kirjeldustest tundub, et midagi peale ebaloogiliste tegevuste ettekirjutamise ja iseenesest rääkimise ta justkui ei teekski. C-l puudub huvi oma filmi subjekti tundma õppida. Pakkumisest ilma kaamerata kuhugi lihtsalt Jõgevaga kaasa minna režissöör keeldub, küll aga haarab ta võimalusest osaleda oraalseksistseenis, kui käsil on kohtumine orjaga. Parmudele ja vangidele jagub Jõgeval oma märkmetes oluliselt rohkem sümpaatiat.

    Muidugi tekib C sedavõrd empaatia-võimetu tegelasena kujutamise juures küsimus, miks Sandra tema filmis osalema nõustub ja siis taas ära ütleb ja siis jälle nõustub… Eriti olukorras, kui tal endal filmitegijana on käimas protsess, mille puhul üks närvesöövamaid osasid paistab olevat just kindla teadmise puudumine, et ta osalised alt ära ei hüppa. Ja mis sellest domina-filmist lõpuks sai? Muus initsiaalirägastikus on C põhjus, miks ma üleüldse šifri järele küünitasin. Küllap saab Sherlocki võimeid omamata töö ära teha ka raamatust tulenevate kildude põhjal ja arvestades, et elame siiski üsna väikeses Eestis.

    Märkmetest käib läbi pidev rahaline arvestus nii üleüldse ots otsaga kokkutulemisel kui ka filmi tegelaste kulukaid ja tervist kahjustavaid harjumusi kinni makstes. Selge on, et oma alkoholi oleks nood muidugi ühel või teisel moel ikka kätte saanud, nii et alkoholismi süvendamist Jõgevale ette heita ei saa. Raha maksmine on samas üks teema, mis kuuldavasti suutis Eesti dokumentaalfilmimaastikku korralikult üles kütta. Dokumentaalfilmi tegelastele maksmist kiputakse vähemasti Eestis pidama pigem ebaeetiliseks. Arvestades Kulka audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemiat ja Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemiat tahaks küll öelda, et võitjate üle kohut ei mõisteta/mõistetud, aga samas, kuidas need kirjutatud või kirjutamata reeglid täpselt siin ikkagi toimivad, ma nii detailselt ka ei tea, et sel teemal eraldi sõna võtta.

    Pidevaks refrääniks ei ole siiski mitte raha jagamine, vaid selle puudus. Hakkama saamiseks käib minategelane mõnikord narkoennetuskeskuses pesu pesemas. Ta kirjeldab ka seal kohatud lätlannat, oma vahelduvate narkaritest kallimate kaassõltlast, kes Jõgeva arvates teenib pudeleid korjates rohkem kui tema tol hetkel Kunstnike Liidu miinimumpalga suuruses stipendiumi saades. „Mõtlen, et tema saab oma telefonilt välja helistada, aga mina mitte“ (lk 83). Vahepeal tuleb vanematelt raha laenata. Ühesõnaga, tundub erakordselt närvesööv eluviis.

    Seejuures näeme Jõgevat pidevalt millegagi rakkes olevat. Nii kureerimise, standup’ide, performance’ite, meikaritöö kui filmitegemisega. Küllap midagi unustasin. Seejuures pole see huupi rööprähklemine, vaid nagu juba öeldud, „Armastus…“ on võitnud preemiaid. Võimas oli ka Andy Warholi näitus, mille Sandra Jõgeva koos Marian Kivilaga Pärnu muuseumi tõi. Ja ometi tuleb iga eurot kuskilt norimas käia ja nii kiiresti, kui raha tuleb, ta kuhugi järgmisse projekti, peategelaste alkoholisõltuvusse, remonti või vintage-riiete alla ka kaob. Vabakutseliste sotsiaalsete garantiide teemal Jõgeva otseseid poliitilisi avaldusi ei tee, küll aga joonistub efektselt välja sellistele küsimustele mõtlemise vajalikkus. Olgu, parandan, tegude vajalikkus, mõeldud juba on ju kah.

    Läbiv liin on ilmselgetel põhjustel ka alkohol. „E on seda juba ammu rääkinud – Eestis joovad kõik nagu ülikooli esimesel kursusel,“ kirjutab Jõgeva (lk 37), kes selle hinnanguga nõustuvat näib ja alkoholismi vägagi valuliselt suhtub. Või teisal: „Jah, Eestis on narkosurmasid ja HIV-i Euroopas kõige rohkem, samas pole keegi vist kunagi kokku lugeda jõudnudki kõiki alkoholiga seotud inimkaotusi“ (lk 83). Ta kirjeldab kiirabibrigaadi, mille juht räägib, kuidas V-taolisi patsiente on tal olnud kaks nädalat jutti. Kirjeldatud tsüklialkohoolikud hävitavad enda elu, organismi ning teevad keeruliseks kõigi ümbritsevate elu. Selles ei ole muidugi midagi uut ja üllatavat, ent sellegipoolest paneb päevikus avanev maailm tulvil alkoholi nahka läinud elusid üsna veenvalt mõtlema alkoholipoliitika vajalikkusesst. V süüdistab oma tuksiläinud elus isa, aga keda peaks nüüd omakorda süüdistama V lapsed, keda ta ise ei kasvata ega saakski sellistes oludes kasvatada?

    Üks paljudest põhjustest, mis Sandra päevikud minu jaoks huvitavaks teeb, ühendab seda tema dokumentaalfilmiga. Nimelt hoolimata sellest, et tegevuse keskmes on alkohoolikud, ei ole see sotsiaalporno, ehkki viimase elementidest puudu ei jää. Jõgeva kirjeldab näiteks turulkäigu-järgset emotsiooni: „Peaks end ikka alamatest ühiskonnaklassidest eemale hoidma, mõtlen ka. Stockmannis nii ei käituta, mõtlen“ (lk 20). Aga Võsa-Petsi-võrdlusteks on peategelastel (vähemasti V-l) liialt sügavust ja vastuolulisust. Inimesed, kes pidevalt taustal keerlevad, on jällegi väga erinevatest sotsiaalsetest oludest ja liiguvad omakorda sujuvalt eri kihtide vahel. Järelikult klassiühiskonna all me ei kannata? Jõgeva võib end ühel hetkel leida parmukambaga kuskilt Lilleküla raudteejaama lähedalt, järgmisel ajab ta mingisuguseid asju juba ärimeestega või veedab dominana aega mõne orjaga, kelleks on sageli samuti edukad härrad, kelle hulka kuulub ka vallavanemate-laadset kontingenti. Lugedes kujutan neid ette ühel hetkel lipsustatult ja tähtsa ilmega omakandi elu üle otsustamas, järgmisel Sandra saapaninasid lakkumas.

    Sandra Jõgeval näib olevat tugev tõmme ühiskonna nende kihtide poole, kes eluga ülemäära hästi hakkama ei saa, vaid pigem kõigest läbi purjetavad. See huvi näib antropoloogi omana, kellel küll pole vähematki osalusvaatluste vastu. Jõgeval endal, hoolimata päevikus kirjeldatud madalseisudest, näib samas olevat vägagi tugev enesealalhoiuinstinkt, mis täielikult samastuda või vaadeldava elu osaks saada ei luba.

    Reaalse elu jaburused kipuvad, teadagi, ületama kirjanike suurimaid fantaasiaid. Seda ma usun ja sestap tundub päevikuformaat sellistel puhkudel igavesti tänuväärne. Eeldusel, et autoril jagub kirjutajana teravust ja isikupära, vaatlejana silma detailidele. Ja toimetajal oskust sekkuda. Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed“ esimeste osiste puudumise all ei kannata, küll aga hüüab raamat tugevama toimetajakäe järele. Eks ta ole kokkuvõttes omamoodi ajastu kroonika, vähemasti mis puudutab Eesti (performance)kunstiringkonna ja tsüklialkohoolikute elu.

    [1] E. Änilane, Kunstieliidi elu. Armetu, vaene, purjus ja emotsionaalselt lõhki. Eesti Päevaleht, 31.01.2019.

  • Naeratus

    Godzilla lamas köögipõrandal ja rääkis iseendaga. Tasane hääl kõmas koonulaes ja tuli looma pea seest välja, ilma et ta oleks lõugu liigutanud. Ta pea polnud suurem kui suur kilekott, mille saab poest kaasa, kui oled ostnud rohkem kui saja euro eest.

    Godzilla üks käpp lebas tööriistakastil. Kaane vahelt rippus välja saekett. Ta keris saeketti ümber oma katkiste hammaste ja puhises, kui metall vastu närvi puutus. Godzilla oli väiksem, kui ma seni arvanud olin. Väiksem ja vähem väljendusrikas.

    Vastasmaja katusel ronis ühe käega tasakaalu hoides kodutu mees. Jope jäänused plagisesid hootise tuule käes ja ta oli oma teist kätt vigastanud. See rippus lõdvalt kubemel, sõrmed harali, justkui kerjates. Mees proovis vigastatud, kerjava käega lipuvardast haarata. Ta libises, laperdas murtud ja lõdva käelabaga õhus ning oli igas mõttes teel alla. Pöörasin pilgu ära. Ma ei tahtnud näha seda ilmekat nägu, mida inimene teeb siis, kui on aru saanud, et nüüd on minek. Enne minekut on inimese nägu nii loll ja nii uhke selle üle, et on ära tabanud ühe murdelise hetke suuruse. Seda triumfi on emotsionaalselt kurnav vaadata.

    Selle asemel vaatasin oma Godzillat. Saekett libises käppade vahelt suhu ja kilas päikese käes nagu terasest pärlikee.

    „Anna palun mu kurbus ja viha mustale linnule nokatäiteks,“ kostis Godzilla kuklast. „Nii ütlesid vanasti lapsed enne magamajäämist tapeedimustrile.“

    „Millal oli vanasti?“

    Godzilla ütles ühe sõna, millest ma aru ei saanud. Vaatasin aknast välja. Kaltsakas oligi alla kukkunud ja rippus jopetpidi lipuvarda küljes. Mul hakkas kurb ja ma naeratasin otse päikesesse.

    „See on ilus, ilus, ilus päev!“ sosistasin ma, endale, et Godzillat mitte segada. Mul olid jalas uued valged tennised.

    „Mul on ilusad, ilusad, ilusad jalad!“

    Valge tennis tegi sääre pruunimaks ja nahk sätendas kesksuve köögivalguses. Puud õues liikusid nagu valged sambad. Päike oli igal pool. Panin oma käe vastu säärt ja silitasin. Nahk säras ja naeratas, oli heameelest sile. Naeratasin talle vastu, mul oli ilus suu.

    Godzilla pööras pead ja vaatas mu suud. Saekett liikus tuules ja ta hambad särasid.

    „Tõmba sülg suhu tagasi!“ ütlesin ma ja ei pööranud pilku meelega ära, et ta saaks aru, kui väga mulle vaatamine meeldib.

    „Ma olen kohe valmis, ainult meeter ongi veel neelata, ma ei saa praegu naerda.“

    Mul pole olnud kedagi, mitte kunagi, keda oleksin niipalju hoidnud kui Godzillat.

    Aknast ei paistnud merd.

    Ma ei näinud vaikset, vähese säbruga kaetud lahesoppi, kus pilliroo ja mulle tundmatute kõrreliste vahel kõikus valge paat. Paat loksus, kellegi käsi hoidis raamatut, mille lehti proovis keerata nõrk soe tuul. Mitte jõuga, aga rohkem nagu norides või flirtides. Enesekindel sõrm oli tugevalt surutud vastu järgmist lehekülge ning hoidis tuule mängimas lehe ülemise kassikõrvaga. Taevas oli helesinine, käsi helepruun ja tuules sibav kõrvake helevalge nagu paat. Ma ei näinud seda. See polnud kujutluspilt. See oli erootika. Soe, kaval laine, mis puhus läbi mu keha, kui vaatasin Godzillale otse silma. Godzilla jõllitas mu sääri ja tenniseid ja luristas terasketti suunurgas.

    „Lähme õue!“ ütlesin.

    Godzilla valmistas end ette naerma hakkamiseks, nagu valmistub mees, kes kolmandiku sekundi pärast saab hoobi kõhtu. Ta lasi pea longu ja õlad rippu, nagu meenutaks pingsalt mõnd meelest libisenud sündmust. Seejärel kergitas veidi turja, et rinnaalused lihased lõdveneksid, ja hingas siis ilma pressimata lõpuni välja.

    Ma panin silmad kinni, sest hakkasin erutuma. Ma häbenesin seda, aga mitte liiga. Mulle häbi meeldib. Häbi on punane. Mulle meeldib punane. Mu suu on väga punane. Mu silmad nägid ainult suurt punast päikest, mis hingas minu poole.

    Naeratasin ja sosistasin: „Ära mulle alla naera, ma häbenen. Mind on niiviisi kasvatatud.“

    Ma seisin lennuväljal. Maanduva lennuki tiivad kallistasid mind. Turbiinidest pihustus keeva joana vihm, liiv ja saepuru.

    Kui Godzilla käpad põrandale pani, oli naer lõppenud. Tal oli oma mõõdupuu järgi rõõmus nägu. Teadsin, et talle meeldib minuga naerda. Olin, olin, olin sel hetkel väga õnnelik selle üle, et ma ei armastanud Godzillat. Sellepärast sain hoida teda endale nii lähedal, et rohkem ei ole võimalik.

    „Kas lähme õue mõttes, või lähme nii, et on mindud?“ sosistas ta naljatleva häälega.

    „Lähme nii, et on mindud.“

    Godzilla noogutas ja lükkas keelega viimase jupi saeketti ülahuule alla, igemele teravuseks peale.

    „Tunde ja ilu pärast,“ ütles ta tõsiselt.

    „Kas sul muidu pole tundeid ja ilu?“

    „Ei,“ vastas Godzilla.

    Päike paistis nii tugevasti, et pimedas esikus kukkusid võtmed maha. Kelle käest, seda polnud märgata. Ilmselt minu käest. Valgus õues oli nii ere, et ma ei jaksanud hingata.

    „Godzilla…“

    „Jah?“

    „Tõsta võtmed maast.“

    Kostis kobamist ja kraapimist, kui sarvnahk üle plastikust põrandakatte libises.

    „Ära libista, palun, valus on…“

    Godzilla tõstis käpa sisekülje millimeetri jagu põrandast kõrgemale ja liigutas seda õhus. Kohe, kohe, kohe… mõtlesin ma.

    „Ära otsi!“ ütlesin järsku.

    Tundsin, kuidas Godzilla tardus.

    „Vaata, ma naeran!“

     

    Oli pime. Tõstsin formaalse liigutusega suunurgad ülespoole nagu ühes lühinovellis, mida ma pean parimaks, mis on eesti keeles kirjutatud. See liigutus kestis vaevalt sekundi. Mu naeratust ei olnud läbi pimeduse näha.

    Uks oli lahti, kuid mitte avatud.

    Trepikojas astuti rahulikus rütmis aste-astmelt kõrgemale. Me ei näinud, kes astus. Surusin ennast pimedas vastu ust, mis hoidis end vedrukeelega piidas kinni. Tundsin lehtraua pinget rindadega, nibud kraapisid vastu matti värvi. Hingasin sisse. Lukukeel püsis pesas ainult oma kõige tundlikuma otsatipu varal. Nii hea oli olla alasti pimedas, alasti ja õudne. Mu varbad olid vedrud.

    „Miks ta edasi ei lähe…“

    Sosin raksus igatsuse ja hirmu kruusas. Mulle meeldis mu hääl, eriti see tämber, kus virvendas häbi.

    Godzilla silmad tegid mu seljal igavest kaheksat. „Igaviku kurvid, vaata neid! … oma sabaga!“ naersin mõttes.

    Punapea. Tedretähn. Valged tennised nagu poolkuud. Alasti, vastu külma ust. Rinnad erutunud. Selja taga tuttav loom. Puust plaadi taga kellegi tundmatud sammud.

    Surusin põlved kokku, et saaks tugevamalt, jõuga, huulde hammustada. Godzilla pinguldus aeglaselt ja üleni, kui nägi, kuidas suured helevalged hambad huule pehmesse tursesse upuvad. Peaaegu vereni, peaaegu! Godzilla jaoks pisut sügavamale, kui ise oleks tahtnud. Ta saba puutus vastu mu sääri. Trepikojas krabises märg kile, hoidsin huult hammaste vahel, mõnuga valule alistudes. Godzilla liigutas end mulle lähemale, surusin põlvi veel tugevamalt kokku. „Ära vaata mind…“ tahtsin sosistada, aga ei jõudnud.

    Ukse taga pillas tundmatu lauanoa trepile. See jäi helisema. Märg niit libises mu jalgade vahel üle kuiva naha ja rusikasse surutud vulva. Olin läbimärg, läikiv ja libe nagu nuga trepil.

    „Vaata!“ ütlesin ja pöörasin oma puusad Godzilla poole. „Vaata, mis mul on!“ Godzilla tegi silmadega kaheksaid. Uksepragudest paistis piisavalt valgust, et Godzilla näeks, kuidas ma ennast sõrmedega laiali venitan. Rebenemiseni.

    „Vaata, mul on märg!“

    Piilusin juuste alt pimedusse ja naeratasin. Ma teadsin, et Godzilla seisab ja vaatab, aga ma ei teadnud, kuhu.

    Lükkasin näpud sügavamale, vasak jalg hakkas värisema. Kohe tuli kramp. Valu pani korraks oigama, aga leevendas. Oli millegi küljes mõttes püsida, et pimedus ei lämmataks. Toetasin selja vastu ust, üritades seda lahti prahvatamast hoida, ning lükkasin ettevaatlikult puusi ette. Hea, et mul tennised jalas olid, ei libise. Lukukeel tõmbles raudses pesas, valmis ainult väikese tõuke peale avanema pimestavalt valgesse koridori. Liigutasin jalgu. Kahe ettevaatliku kriuksatusega tegin oma häbile ruumi ja punastasin mõnust.

    „Godzilla, mis lõhn ma olen?“

    „Paul Smith London.“

    „Seda ei tehta enam.“

    „Seepärast oledki.“

    Mul hakkas tulema. Surusin käe jalgade vahel jõuga kangeks ja sõrmed sirgu.

    „Mitte veel,“ ütlesin läbi hammaste, hoides hingamist vihaga ühtlasena. Tagumik värises ja jalalaba oli nii krampis, et pisaraid tuli isegi ninast. Kõlkusin orgasmi piiril nagu lihatükk, mis vingerdab, kui seda sõrmedega täiest jõust pigistada.

    Trepikojas hakkasid sammud tõusma.

    „Vaata, ega ma ennast katki ei teinud?“

    Mu hääl oli rohkem hingamine kui palve. Godzilla vaatas…

    Sammud tõusid, kuid ei kaugenenud.

    „Ära nii kiiresti vaata, palun, ma ei jaksa.“

    Godzilla tegi kõike nii, nagu ma palusin, aga aeglasemalt, kui ma tahtsin.

    See meeldis mulle väga.

    „Vaata mu suud.“

    „Ülemist või alumist?“

    „Ära küsi, vaata!“

    Mu sõrmed ja varbad olid lihast unenäod.

    „Anna mulle särk.“

    Valge meestesärk oli nagis, peaaegu lae all. Ma poleks selleni ulatanud ilma täies pikkuses välja sirutamata. Praegu ma ei tahtnud pikk olla.

    Käsi libises jahedasse varrukasse. Godzillaga kasutasin ma ainult läbipaistvat küünelakki. Viis küünalt valge riide helenduses, siis kümme. Godzilla silmad. Minu hambad. Läikiv liha jalgade vahel. Kroomkeel uksepiida pilus murdumas. Ma ei olnud kunagi varem nii aeglaselt ust avanud.

    Godzilla seisis juba trepikojas, mahakukkunud nuga käes. Ta pigistas selle hääletult krussi ja neelas alla. Tõstsin viis küünalt endale näo ette ja ulatasin teised viis Godzillale.

    „Vii mind õue.“

    Valge särk hõljus trepist alla õue. Päike põletas läbi riiete mu mõlemat suud.

    „See on ilus, ilus, ilus päev ja see on juba alanud,“ ütlesime mõlemad vaikselt ja väga õnnelikult.

    Godzilla vaatas rõõmsalt ja naeris mind keelega. Päike oli keel. Mina olin silm.

    Maja ragises.

    Godzilla seisis prügikastide juures ja liigutas seljakilpe. Maja ette pargitud autod hakkasid huilgama. Tundsin nälga. Üks aken avanes ja kellegi käsi sirutus harali sõrmedega meie suunas.

    „Vii oma tütar turule ja sööda talle seda, mis inimestest üle jääb!“ sisises tige naisehääl.

    „Mul on isu küll, aga süüa ei taha,“ naersin vastu.

    „Turule! Turule!“ ütles naine.

    Godzilla seisis tema all, kõht vastu majaseina. Tema lõuad olid nii lahti, et nina puudutas turja. Hambad olid suured ja valged nagu kivid kuristiku põhjas. Naine ei näinud teda seal all, liikumatult vastu seina liibumas, ootamas.

    Naine niheles aknal, erutudes sellest, et ma ei vastanud ja ühe tennisega teist toksisin. Ta hakkas endale meeldima ja oma heledaid juukseid näppima. Ma lubasin.

    „Turul on täna kõik alla hinnatud…“

    Ta ei näinud, kui märg ma olin. Kissitasin mõnust ja päikesest silmi.

    „Kui sügavale alla?“

    Naine aknal võpatas liikumatuks, ta ei saanud aru, kust hääl tuli. Godzilla küsis veel kord. Lõuad üleni, üleni, üleni lahti.

    „Kui sügavale alla kõik hinnatud on?“

    Godzilla mängis. Ta saba oli sirge ja toetas teda tugevalt vastu maad. Tal oli rõõmus nägu.

    Naine aknal tõstis tähtsalt silmad korraks taeva poole ning nõjatus siis taha, et uurida radiaatorit toas. Siis nihutas pisut kardinat. Ta tegi seda mingi elajaliku, jäleda viisakusega, mille annab loomalik hirm. Hirm teadmise ees, et palju pole enam jäänud.

    Kuid milleni?

    Mu käsi libises pükste alla, mis olid kinni ainult luku varal, nööbita. Solvangusõrm puudutas märga, libedat, kuuma tigu.

    „Kas turul on inimesed ka alla hinnatud?“ kuulsin Godzilla küsivat, sõbralikku häält. Naine aknal vastas midagi ebamäärases suunas, midagi ja kellelegi. Pole ju oluline, mida täpselt. Piisab teadmisest, et ta väljutas endast midagi, mida kutsutakse „emotsionaalselt laetud seisukohaks“. Ta ei olnud taibanud siiani enda ette alla vaadata.

    „Hinda alla!“ haugatas Godzilla.

    „Hinda alla!“ palusin mina. „Ole pisutki alandlikum ja hinda enda ette alla! Vaata õue. Ma olen siin, all! Hinda ennast ka alla ja ma lähen ära!“

    Naine sagis kardinavoltides. Ta oli hääle otsimisest päris pöörane. Mu läbipaistva lakiga sõrmed pigistasid õrnalt sametist liha. Mu keel oli märg.

    „Turule! Turule!“ kostis röhkimist.

    Godzilla oli ronima hakanud. Libistasin pükstes liha sõrmede vahelt välja ja surusin käe rusikasse. Isu oli väga suur.

    „Kõik!“ hüüdsin ma selge kõlava häälega. „Ta jääb üles!“

    Godzilla tardus, ta oli otse naise all vastu majaseina liibunud. Hammaste kõrgusel, õhukese betoonseina taga tatsasid naise inetud jalad. Godzilla lõuad olid viimase võimaluseni lahti, üle pea. Nende vahel oli aken naisega. Godzilla hakkas sujuvalt lõugu sulgema ja ronis tagasi. Lõuad sulgusid, jalad põntsusid vastu maad, suu rääkis lollusi, päike pritsis hammastele punast. Ma ei saanud kunagi teada, milline ta välja nägi. Selle üle oli hea meel.

    „Tule laku mu sõrmed ära.“

    Godzilla tõmbas keelega kiiresti üle sõrmede ja käe, mille olin just välja võtnud. Pikk lihas silitas otsaga sõrmevahesid ja tegi õhus ilusa kaheksa. See oli nagu lindikava, mida esitas suur, aga väga osav raskejõustiklane. Läikiv siid silitas heledaid udemeid naba ja lahtise püksinööbi vahel. Patsutasin ta suurt keelt.

    „Me ei pea minema turule. Me ei pea minema kirikusse. Meie olemegi kirik.“

    „Kirikul on torn.“

    „Väikesel kirikul on torn, meie oleme suur kirik.“

    „Milleks väikesel kirikul torn on?“

    „Et suurele kirikule lähemale saada.“

    „Milleks turg on?“

    „Et välja valida, kes väikese kiriku torni saavad ronida.“

    „Mis siis saab, kui nad tornis on?“

    „Siis ma kükitan ja võtan nad kaasa.“

    „Kuhu?“

    „Sinna,“ osutasin ma ühe silmaga päikese poole.

    Godzilla pani oma pea vastu mu laupa. Ta hakkas naeratama. Tasakesi tõusid suunurgad ja paljastasid tema turud. Turud olid suured, teravad ja rasked. Graniidist. Minu turud olid heledast, peaaegu valgest betoonist. Liha tema turgude ümber oli must. Minu turu ümber olev liha oli punane. Meie mõlema turud olid süljest libedad.

    Seisime pead koos. Godzilla igemetelt tilkus saehambaid mulle suhu. See oli soe, libe ja hea. Võtsin keelega keti otsast kinni ja liigutasin, sellel oli tubaka maitse. Nagu oleks värske, just hommikul lõigatud tubakaleht libistatud jahedasse vette läbipaistvas klaasis.

    Godzilla astus kiiresti kaks sammu tagasi ning andis keelega lapates järele. Võrk oli pingul. Süljed valgusid piki saeketti ja kiunusid valgust laiali pritsides. Sähvatustest, süljest ja kroomitud hambateradest võrk meie nägude vahel liigutas nagu suure liblika läbipaistvatest luudest karkass.

    Siis valgus sinna hooga veri. Luud liigutasid meie abil kõiki oma tiibu.

    Kogu allahinnatud liha oli väikese kiriku tornis.

    Liblikas hakkas tiibadega pumpama. Iga löögiga oli näha, kuidas veri klaassoontes liigub. Ta pumpas liha väikesest kirikust suurde ümber.

    Oja vulises linna lähedal läbi kõrkjate merre.

     

    *

    Vaatasin paadist, kuidas naine lamas seal, kus oja merele avanes. Ta oli alasti, inetu, kurb. Tõe lahkumine on tragöödia. Isegi sellisel hetkel püüdis ta veel väärikust säilitada, uhkelt pead liigutades mingit seisukohta alla kriipsutada. Veenda kedagi, kes isegi ei mõista seda, et teda üritatakse milleski veenda. Oli ilma kaastundetagi aru saada, et selle naise turg ja kirik olid ammu tühjad. Godzilla seisis põlvini vees, paadi ninas ja hoidis mu tennistest kinni ja nuttis. Tema selja taga, kaldaliival, kogunesid lamava alasti keha ümber hulkuvad koerad, peenised rippu nagu keedetud spargli kimbud. Naine proovis neid keelega suhu tõmmata. Sparglid tilkusid. Godzilla vaatas mulle otse silma. Ta käpad soojendasid mu tenniseid.

    „Kui ma ütlen, tõuka mind merele. Täie jõuga. Ja ära vaata tagasi enne, kui turg ja kirik on su selja taga oma töö teinud. Kes ei näe ega kuule halba, ei mõtle halba.“ Naine ta selja taga lasi sparglikimbu suust välja, et hingata. Sel hetkel matsid koerad ta täielikult enda alla.

    „Isa ja ema… ah, hea küll, nüüd!“

    Godzilla tõukas ja tõstis lehvituseks käe. Mina tõstsin raamatu näo ette, sest teadsin, mis nüüd juhtub.

    Kurb on tunda, kuidas saatja pilk lahkuja kehalt tasakesi kaob. Nõrgeneb, proovib pisutki kinni hoida, samas teades selle soovi täitumatust. Godzilla pööras ja venitas oma lõuad vastumeelselt naeratuseks.

    „Sa kutsusid, ma tulin.“

  • 12. september 1948

    1948. aasta 12. septembri pärastlõunal kerkis Asta Liivak Ruila mõisa parginurgas umbes meetri jagu maast õhku. Tema üks jalg kõverdus õhku tõustes, kuid käed jäid rahulikult rippuma. Hele õhukesest riidest kleit, mis oli vöö kohalt kokku tõmmatud, säilitas range joone ning hoolimata oma nooruslikust (ja võib-olla isegi „kevadisest“, kui seda sõna mõista eksistentsiaalse metafoorina) muljest ei lennelnud see kergelt läbi õhu, vaid hoidis jätkuvalt keha ligi. Tema pilk oli suunatud endast eemale üle võrgu, kuid kas ja kes seal viibisid, mida nad tegid või ei teinud, kuhu nende pilgud olid või ei olnud suunatud, me ei tea ega saagi teada. Mõne meetri kaugusel Asta Liivakust tõstis samal hetkel käe noormees – heleda soni, ülesrullitud käistega särgi, natuke üle põlve keeratud tumedate pükstega – ja proovis tabada tema ette jõudnud palli. Tema kehahoiak reedab kontrolli, ta ei ole pidanud pallini jõudmiseks tegema pingutust, mõlemad jalad toetuvad täistallaga vastu madala rohuga kaetud mänguväljakut ning tema teine käsi, mis on kehast eemale läinud, et paremini hoogu anda, moodustab kohe-kohe õhku endast jälgi mittejätva kaare. Samal hetkel vajutab kellegi sõrm fotoaparaadi päästikule.

    Me ei tea, mis on selle serviva mehe nimi, kuidas pärastlõunane võrkpallimäng lõppes, mille peale mängiti või mille üle naerdi, kas Asta Liivaku seelik oli lihtsalt hele või oli selle sisse õmmeldud ka mõni toon – õigupoolest ei tea me 1948. aasta 12. septembri kohta peaaegu üldse mitte midagi. See oli lihtsalt üks päev, väike jäljetult kadunud välgatus ajaloo radariekraanil, piisake aegade meres, nagu öeldakse. Temas ei ole mitte midagi, mis sunniks teda mäletama, mitte midagi performatiivset, glamuurset ega lihtsalt tähelepanuväärset – just another Sunday, mis möödus ka tol ajal elanud inimeste jaoks ilmselt nõnda märkamatult, et juba järgmisel päeval pidid nad võtma väikese mõtlemisaja, kui nende käest küsiti, mida nad eelmise päeva hommikul sõid. Ainuke põhjus tollest päevast kirjutada on sentimentaalne – Asta Liivak oli minu vanaema, kelle asjade seast pudenes välja too võrkpallimängust tehtud pilt – ja koos pildiga pudenes ajaloost minu ette ka 12. september 1948, hämmastav oma tähelepandamatuses, ligitõmbav oma tundmatuses, paeluv oma tühisuses.

    Milline ta ikkagi oli, too unustatud pühapäev 1948. aastal? Milline on selle ajalehekuulutustest, ilmateadetest, päevikukatketest ja teistest kildudest 70 aastat hiljem moodustuva mosaiigi muster – kindlasti kaootiline, suvaline ja täienisti mitterepresentatiivne, kuid mingis osas, mingis imeväikeses kohekaduvas punktis peaks meil ju ikkagi olema võimalik korraks elu sisse puhuda tollele mittepäevale, leida üles see pehme punktike, millele vajutades me tajume hetkekski toda unustatud päeva? Sest kui see oli „päev nagu iga teinegi“, siis kas me ei peaks selleks, et teada saada, millised on need teised päevad, tegema vähemalt katset ja korrakski ajaloo prügikastist välja kiskuma ka tolle päeva, tal kortsud välja siluma ja proovima vaadata, milline pilt meile avaneb, kui me ühele täiesti suvalisele hetkele korraks näpu peale paneme?

    1948. aasta 12. september algas valgelt ja vaikselt. Juba poole seitsme paiku hommikul, mil Elvas suri üks leskmees halvatusse, hakkas hahetama ning vaevalt pool tundi hiljem oli päike takistusi kohtamata tõusnud taevasse, kust ta kohe maapinda soojendama hakkas. Kuigi viimased nädalad olid olnud väga kuivad, vaid üle-eelmisel päeval oli natuke tibanud, oli rohi kaetud ajastutest sõltumatu õrna kastega, millele astudes jäi jalatalla alla õhuke niiske kiht. Väikeste läbipaistvate juttidena hakkas see nüüd rohult ja mullalt lahkuma ning venis õhukeste ribapilvedena taeva poole tagasi, suutmata sel teel siiski varjutada Veenust, mis justkui sädeledes läbi Pärnu sanatooriumi akna ühe Viljandist pärit grafomaani voodisse paistis.

    Õhk oli vaikne. Tol päeval tehtud vähestel fotodel seisavad puud sirgelt ja rahulikult, nende lehed on õhuvoogudes peatunud, ei krabise, sahise ega kahise, ja linnuhäälte kohta saame teha vaid oletusi. Selle päeva kohta pole säilinud ühtegi linnuvaatlust, isegi lindude rändamised on vaid oletuslikud, sest poolsaartele ja saartele – sinna, kus rändevaatlusi tehakse – binoklitega ei lubatud. Seetõttu võime vaid oletada, et suur osa lindudest on juba mõned nädalad tagasi lahkunud ning laulavad oma laule kusagil mujal. Ent metsade lehestikes võis tol hommikul siiski kuulda (võib-olla) veel lühikest lõginat, mille lõpetas naksuv tšek (väike-põõsalind), viiulimängu meenutavat laulu, mida kanti ette aga nii kõrgelt, et seda kuulsid vaid nooremad inimesed (pöialpoiss), veidrat popurriid kassi näugumisest, veskitiibade laperdamisest ja pääsukese sidinast (kuldnokk) või lühikest nõudlikku kutsungit (kukk), ent varastel hommikutundidel ületab üks ornitoloog Tartus raudteed ning kuuleb ülelennul künnivareste kraaksumist (corvus frugilegus, dokumenteerib ta märkmikku), tema aias laulab aga oma kõrget ja tihedat, õmblusmasina korrapärase rütmiga laulu selle püsiasukas rasvatihane (parus major) – need on faktid.

    Ent lõokesed olid testosteroonitaseme langemise järel vaikinud juba mitu kuud tagasi ning peoleod lõplikult lahkunud. Terve maa oli seega suuresti hääletu, kuulda polnud vihmakrabinat ega äikesemürinat ning kui keegi juhtus raadio sisse keerama, kostis sealt vaid sahinat, sest saatepäeva alguseni oli jäänud veel mitu tundi. Aeg-ajalt tungis vaikusesse vaid mõni loomahääl, kusagil ammus lehm või määgis varahommikune lammas, ja maanteede lähedal ärganu võis kuulda, kuidas väheste autode vahel mürisesid rappuvad bussimootorid – liinide arv hakkas riigis lähenema juba sajale ning busside arv ulatus 139-ni –, tehes kõige erinevamaid hääli, kuna busside seas oli nii neid, mille mootoreid köeti bussi taga tünnikujulises ahjus küdevate puuklotsidega, kui ka Tallinna tänavatele ilmunud hiiglaslikke, kuid moodsalt elegantsete vormidega ZIS-154-sid, mida rahva seas tunti Välgu nime all ja mis suutsid – nagu nimigi ütles – sisse võtta kiiruse kuni 65 kilomeetrit tunnis, vajades oma röögatu mootori toitmiseks ametlikult 40, tegelikult aga 60 liitrit kütust saja kilomeetri kohta. See bussimootorite helimüriaad ulatus mürinast põrinani, segunedes hommikul tänavatele ja teedele ilmunud, inimesi ning asju vedavate veoautode raske parinaga, mis kõik moodustas metalse, sõjaka ja läbitungimatu müra, mis kord ilmununa oli visa kaduma. Ent kui see lõpuks siiski kaugusesse kadus, valitses tänavatel või metsa vahel taas varasügisene vaikus, hääletu ja leebe, soojenedes segamatult tõusva päikese kuumenevates õhutaskutes, ja alles esimeste inimeste tõtlikud sammud tõid siia vaheldust. Võimalik, et just sel hetkel äratas kusagil Tartu kandis keegi ämm oma lakas magava väimehe, kes juba varahommikul silmi paotades oli näinud, kuidas armsam tema kõrvalt lakaluugist alla ronis ja meie jaoks igavesti teadmatuks jäävas suunas kadus, ent oli seejärel silmad kinni pannud ja edasi maganud.

    Hommikuste sammude tõtlikkuses ei maksa kahelda – kuigi oli pühapäev, mindi kiiresti, sest lähenes järjekordne normitäitmise päev ning enamikus kohtadest oli normide täitmisega tõsiseid probleeme, mistõttu ajalehed iga päev üha suuremas kirjas (ja alati esikülgedel) hilinejaid järjest karmimas toonis noomisid („12. septembril – vabariiklikul punavooride päeval – õiendagu iga talupoeg võlgnevus riigi ees“, „Tänaseid lahingülesandeid“ või „Lohusuu – maakonna häbiplekk“). Ähvardus oli avalik ja kõigile teada, tänaseks oli määratud punavooride päev ehk lakkamatu viljatransport kogumispunktidesse, ja nii omandas see pühapäev iseendale võõra ilme – ta ei olnud enam puhkepäev ja inimeste jutuvada ei saanud olla elav ja kiire, nende laulud (kui üldse lauldi) võisid kõlada sunnitult (või ka vastupidi, eriliselt kergelt, nagu püütaks midagi unustada), ning rahuliku jutuajamise või rutaka vaidlemise asemel vahetati omavahel madalal ning poolvarjatud toonil öeldud ärevaid teateid (metsavennad olid tol sügisel aktiivsemaks muutunud), anti edasi vaid kõige olulisemat informatsiooni (küüditamisjutud ei olnud vaibunud, vaid kogusid pidevalt hoogu juurde) ning natuke valjemal toonil hüüti vaid lakoonilisi käsklusi või suuniseid. Inimesed tol pühapäeva hommikul olid vaiksed, nagu oli vaikne ka loodus ning maailm nende ümber.

    Ei saa siiski välistada, et just sel varasel hetkel kostis Tartus üks karjatus ja rikkus üleriikliku vaikuse. Kalmistu tänaval majas number 11 korteris number kolm ärkas üles keegi Elmar Tikk, kobas taskuid, võib-olla puudutas isegi justkui möödaminnes oma püksiauku (kuigi milleks selline varahommikune frivoolsus?), igal juhul avastas ta, et on ära kaotanud nii oma rahakoti kui ka kõik dokumendid. Ta tõttas kiiresti akna juurde ja vaatas tänavale: see jooksis oma igaveses rahus surnuaia poole, ning kuigi Elmar Tiku korter oli madala puumaja teisel korrusel ja kõik, mis allpool toimus, asus justkui peopesa peal, ei suutnud ta sellelt peopesalt leida oma rahakotti. Tähendab – kadunud. Võimalik, et olukord polnud tema jaoks uudne, sest tegemist oli (vist) professionaalse pigilinnuga: kaheksa aastat varem oli keegi kingsepp, samuti Elmar Tikk, jäänud lootusetult võlgu oma üüri maksmisega. Pool aastat pärast korterist väljatõstmist asus samuti keegi Elmar Tikk Valgutas komnoorte rakukese sekretäriks, võttes enda peale poliitharidusliku ringi juhendamise, kus õpetati marksismi, partei ajalugu ja konstitutsiooni. Kui tegemist oli tõesti sellesama Tikuga, siis teadis ta 12. septembril ka ilma kadunud dokumentidesse vaatamata, et ta on 44-aastane, tal on kolm venda, kolm õde ja üks poolõde, ühesõnaga terve Tikkude geenivaramu, kuid ometi ei päästnud see toda (või üht teist) Elmar Tikku üksindusest, sest kõik olid temast vanemad – kui kohutav, alandav jne. Võimalik, et noorima lapsena pidi ta juba väiksena kannatama puudust, mis polnudki niivõrd füüsiline, kuivõrd vaimne, noh, ütleme näiteks, et teiste kantud rõivad, pärandatud üle seitsme põlve, nõnda et pükste ookerkollane, mis esimese kandja jalas säras nagu päike, kolmandal nagu eilne kakuke, kuid juba viienda puhul oli raske kindlaks teha, kas tegemist on helekollase või tumevalgega, ent tema, väikese Elmari selga pannes oli isegi lähedalt uurides võimatu öelda, olid need püksid üleüldse kunagi mingit värvi olnud või olid nad algusest peale olnud pleekinud, ja mitte mõne pleekinud värvi tooni, vaid lihtsalt pleekinud, pleekinud üleüldse, nagu öeldakse (seda enam et hõredaks kulunud lõimed paistsid läbi ning lubasid vaadata otse Elmar Tiku püksi, mistõttu oli raske öelda, kas pleekinud olid püksid või Elmar Tiku peenikesed sääred). Väikest leevendust tõid Elmarile võib-olla isa jutud esimesest laulupeost (lootkem nii), mis muide ei ole üldse võimatu, kuna tema isa oleks võinud 13-aastaselt seal juba käia, laulda ehk kaasagi, kuigi milleks, kust säärane pilt, et kõik on alati laulnud ühte laulu, Elmar Tiku isa võis hoopis kusagil kuuritaguses oma ninast tatti koukida ja seda väikeste magusate tükkidena suhu torgata, samal ajal kui paarkümmend meetrit eemal lauldi „Siionis kõik vahid hüüdvad“, „Issandat kiitke, kõik paganad“ või hoopis „Tere, tere, Jeesus Kristus“ (Mozart), aga mida sellest tatisöömisest kuuskümmend aastat hiljem pojakesele ikka rääkida, iga mees peab elu saladused ise avastama, ei, (võimalik, et) Elmar Tiku isa ei rääkinud talle laulupeost kunagi. Kas ongi siis nii väga imestada, miks kogu elu lasterivis viimasena seisnud ja kõigest ilma jäänud Elmar 36-aastasena komnoortega liitus, ehkki ka see ei toonud olulist leevendust, sest kuigi tema vendadel ja õdedel oli kokku 13 last, Tikkude geenivaramu uued pärijad, polnud temal ühtegi – ja kuidas saakski, kui tal polnud isegi naist. Nii seisis Elmar Tikk, endine konstitutsiooni õppejõud, vanapoiss, laulupeost ilmajäänu ja kunagine üürivõlgnik, 12. septembri hommikul Kalmistu tänava aknal ja silmitses tühjaksjäänud tänavat, proovides meeleheitlikult meenutada, kuhu ta oma dokumendid kaotada võis. Sest dokumente Kalmistu tänaval hinnati – kaksteist aastat varem oli mõni maja eemal hakatud kaevu puhastama ning leitud paksust paest valmistatud tahvel, millele olid raiutud mehe nägu ja rind, mille vastas asus väljasirutatud keelega madu, kujutise alla olid aga raiutud tähed, mis meenutasid inimestele kangesti kiilkirja, mistõttu oli hakatud sosistama ja isegi ajalehes kirjutama Babüloonia mõjudest Kalmistu tänavale. Ent see vana kiilkiri ei aidanud Elmar Tikku. Tema oli dokumentideta tuttavas linnas ning ta tundis, kuidas peenike külm higinire mööda tema selga alla voolas.

    Umbes kella üheksa paiku hommikul oli õhutemperatuur tõusnud juba määrani, mille järgi oleks võinud toda pühapäeva nimetada „soojaks“. Viimased uduvineriismed, mis siin-seal hommikul veel maa kohal liikusid, olid hajunud, ning võis aimata, et soe võib täna ronida isegi üle kahekümne kraadi (aimajad ei eksinud). Inimesed olid hoolimata puhkepäevast tulnud põldudele ning tundsid sedasama higi, mida Elmar Tikk, ka oma selgadel: päikese, hirmu ja töö segu voolas mööda nende kehasid, kui nad viljarõukusid kokku panid, lugedes neid silmadega üle ja arvutades peast kiiresti, kui palju veel on teha, et jõuda täis kolmapäevaks seatud norm. Võimalik, et vedelik liikus nende kehadest välja ka mõnel teisel moel – keegi seisis põlluveerel ja sülitas rõukusid vaadates maha (mitte põllule, vaid näiteks teeveerele), vandudes tasasel häälel omaette, kohendades siis soni ja vaadates päikese poole, võib-olla isegi korraks silmi sulgedes.

    Täpselt kell veerand kümme lakkas mõnes kogemata lahti unustatud raadios sahin ning kõlas teadustaja – noore naisterahva – hääl. See on esimene dokumenteeritud inimhääl tol päeval, kahtlemata reibas ja nooruslik, päev algab seega õrna tämbriga ning tütarlapseliku tonaalsusega, kuid see ei kestnud kaua, päevakava ettelugemine võttis mõned minutid ning kohe järgnes vene rahvamuusika kontsert – ning vaikus kogu riigis taandus. Kogu ülejäänud päeva kuni õhtuni täidavad 1948. aasta 12. septembrit kõige erinevamad hääled: peetakse kõnesid millegi auks ja kellegi mälestuseks, mitu korda on kuulda südantlõhestavat nuttu, paljudes kohtades ergutavad noored ja vanad sportlasi, nende kõridest kostab üha valjemini hüüdeid ja juubeldusi, mis paisuvad eriti valjuks mootorrattavõistlustel, justkui saabuks nõnda ka lootus kõlada üle mootorite müra (seda karjumist tasandab omakorda hauavaikus malevõistlustel). Muusikat mängitakse tol päeval ohtralt: mitte üksnes raadios, mis peamiselt ainult klassikalist muusikat edastabki, vaid ka leinatalitustel ja pidulikel kontsertidel, laulavad laulukoorid ja ühe kultuurimaja avamisel mängib tantsurühmade saateks muusika (seda pole küll eraldi välja toodud, kuid kas oleks see olnud teistmoodi võimalik?). Soe õhk täitub vähemalt Ruilas ka noorte inimeste hüüetega, mille seast – ma loodan – kõlab eriti rõõmsalt Asta Liivaku hele tämber. 12. september, mis oli alanud nõnda tasaselt, et võis kuulda isegi viljapeade liikumist tuules, muutus suureks muusika ja häälte pilveks, ning ainsad, kes tol päeval veel vaikust võisid pidada, olid laantes luuravad metsavennad ning Anna Haava.

    Võimalik, et just kella poole kümne paiku hommikul, mil raadios kõlasid slaavilikult hoogsad rahvaviisid, seisis Anna Haava keset oma kodu ja oli kas ehmatusest tumm või juba nuttis. Võimalik, et sel hetkel vaatasid tema silmad põrandal või voodis lebavat inimkogu, kes veel eelmisel päeval oli olnud inimene, kuid nüüd vaid peatselt kiiresti lagunema hakkavate lihaste ja visalt mädanemast keelduvate luude kimp. Võimalik, et tol hetkel raadio mängis, sest seesama unetu inimkogu oli seda kesköö saabudes veel kuulanud, kontserdiülekannet Moskvast, nagu need ikka tol ajal tulid, kuid veel enne saatepäeva lõppu midagi juhtus (variandid on näiteks süda, kopsud, neerud või ka maks). Võimalik, et nagu enamikku vanainimesi, tabas surm ka toda inimeseks olnud kogu just nimelt öösel, ta varises kokku ja kukkus maha, või jäi lihtsalt põrnitsema lage, sulgemata enam silmi (või vastupidi, ta sulges silmad, kuid ei avanud neid enam), ent raadio mängis edasi. Me ei tea. Ei teadnud ka Anna Haava, kui ta – võimalik, et – avas tol hommikul ukse ja väikevenda vaatama tuli, ent avastas, et Rudolfi asemel on keegi teine, keegi (või miski) abstraktne, kusagil eemal, puutumatu ja kättesaamatu, võimalik ka, et vaba ja kerge. Me ei tea, kas Anna Haava mõtles üle põrandale langenud valguslaigu aeglaselt vennale lähenedes (väljas Tähtvere vaikus ja sügise alguse kahkjas õhk) iseenda ridade peale: „Mu süda usub surma – / suurt, sügavat, õnnist ööd, / Kuhu mahuvad ära kõik õndsus / Ja valgus ja elutõed.“ Vend oli alles 72-aastane, tosin aastat noorem kui tema ise, sellised ei ole elu reeglid, mis siis, et vend oli väiksena põdenud ränka kõhutõbe, mis siis, et vend oli hiljuti leseks jäänud ja pärast seda Anna Haava juurde kolinud, mis siis neist saatuselöökidest ikka, kas polnud see viimanegi – naisest ilmajäämine – olnud ühtlasi ühe uue võimaluse avanemine, õigemini ühe vana unistuse teostumine, sest olid nad ju tahtnud ammu vennaga kokku kolida, juba aastakümneid varem, kui vend ehitas päranduseks saadud maatükile keset põlismetsa, kodutalu lähedale majakese ja siis nad koos ootama jäid, ehk annab riik maad juurde, ehk saab ka Anna sinna kolida, vennaga kokku, kuid riik vedas alt ja alles nüüd, alles päris elu lõpul said nad teineteist nii hommikuti kui õhtuti tervitada, lohistades vanadusest raskeid jalgu köögi või voodi poole, või istusid nad eikunagi lõppevatel kevadõhtutel suures aias, jalutuskepid käes ja pikad elud selja taga, vaatasid hämarikku ja rääkisid – või ei rääkinud.

    Anna Haava vaatas päikeselaigus lebava venna surnukeha. (Tõsi, surnukeha täpne topograafiline asupaik on teadmata, kuid valguse olemasolus ei maksa kahelda: „lahe ja päikesepaisteline korter,“ kirjeldab seda kümmekond aastat hiljem üks korterisse astunu.) (Võimalik, et) Anna Haava paitas venna pead ja mõtles eimillelegi, raadio mängimas taustal mõnd balalaikaga saadetud bõliinat. Võimalik, et ta juba teadis, et nüüdsest peale tõmbub ta oma korterisse üksindusse, hakkab tegema küll vahel jalutuskäike ümbrusesse, ent käib enamasti vaid Rudolfi haual ja kõik külalised tõrjub eemale – koos venna eluga hakkas 12. septembril 1948. aastal lõpule jõudma ka tema enda oma. Täpselt samal hetkel kõlas vali pauk.

    Punkt kell kümme sirutas kohtunik käe sirgelt üles, sõnakuulelik nimetissõrm vajutas päästikut ning stardipüstol paugatas. Võimalik, et tol pühapäeval meenutas see nii mõnelegi Tamme staadionil sõda, keegi ehk haaras südamest, keegi tõmbas pea õlgade vahele, keegi vaatas tühjal pilgul tuuletus õhus seisvaid tammepuid, ning alles püstoli kohale kerkinud ja (suure tõenäosusega) hämmastavalt kaua ühe koha peal püsinud väike valge tossupilveke tuletas kõigile meelde, et siin käib hoopis sport. Algasid koolinoorte meistrivõistlused kergejõustikus (see on fakt) ning Eesti spordiajaloo üks müütilisemaid pohmelle (see on oletus). Vähem kui 24 tundi varem oli Heino Lipp – mees, kellele ema andis lapsepõlves ainult rammusama piimaga lehma nektarit – siit umbes tuhande kilomeetri kaugusel kogunud kümnevõistluses 600 punkti rohkem kui äsja Londonis toimunud olümpiamängude võitja, ning see uudis jõudis lühikese ajaga läbida tolle pika vahemaa (hämmastav!), hakata Harkivist liikuma eelmise päeva õhtupoolikul ning mingil moel pressida end läbi öise õhu, rühkides edasi oma nähtamatul moel, nagu teated nii sageli rühivad – teadmata kust, teadmata kuidas, teadmata kellele –, ning jõuda pärale, ja seega fikseerigem, et 12. septembri hommikul 1948. aastal, mil väike-põõsalind tegi oma esimese tšek’i ja kusagil kallati bussimootorisse puuklotse ning see paugatustega tööle läks, oli uudis jõudnud ka vähemalt ühe nooreni, kes praegu seal staadioni tagumises nurgas venitusharjutusi teeb ning tema ümber kogunenud teistele noortele räägib, 600 punkti, 600 punkti! Heino Lipp oli maailma parim kümnevõistleja, ta oleks pidanud olema olümpiavõitja, kui teda oleks Londonisse lubatud. „See kuld kuulus meile,“ pressis tol hommikul too venitusharjutusi tegev noor, ja väga võimalik, et kui ta seda tegi, siis vibutas ta rusikaga ka läbi õhu või lisas sinna juurde mingid väidet kinnitavad sõnad (näiteks „persse“ või „kuradi munnid“), ning oma väikese kättemaksuna, oma väikese mürgise astlana tegeliku ajaloo käsivarres kujutles ta end lõpusirgel Heino Lipuks (muide, selsamal sirgel olid vaid mõned aastad varem marssinud natsid, kellele jagati Raudriste), ja kas ei muutunudki tema samm korraks pikemaks, kas ei kahanenudki ootamatult piimhappe osakaal tema säärelihastes, kas ei lükanudki ta oma rinda õigel hetkel ette, jah, kas ei olnud kõigis 12. septembril inimeste peades liikunud fantaasiates esikohal kujutlus olümpiavõidust, keset täielikku kaotust korraks õide löönud illusioon täiuslikust triumfist? Kas niigi poolnähtamatu argiajaloo kõrval alati täienisti nähtamatuks jääv unistuste ajalugu ei võtnud 12. septembri hommikul endale suure rammusat piima täis Lüganuse mehe kuju, kes jookseb „seal“ ehk olümpiamängudel justkui meie kõigi eest, tõukab meie kõigi kuuli, painutab meie kõigi teivast, rühib kannatlikult ajalukku jäämise nimel ja põhjustab (endiselt fantaasiates) sellega ehk kaugel kodumaal 12. septembri hommikul midagi üldrahvaliku optimismipuhangu laadset – tõsi, ainult hetkelise, kuid kas ongi ajaloo muutmiseks vaja enamat ühest hetkest –, nii et kas ei võinud soojas päikesepaistes tagakurvi võttes ning lõpusirgele jõudes oma sammu pikemaks venitades nii mõnigi noor fantaseerida end koduselt Tamme staadionilt hoopis Londoni põrgukatlasse ja luua jooksu viimaseks viieteistkümneks sekundiks korraks illusioon, et just nimelt täna, 12. septembril 1948. aastal, tuleb Eestile olümpiakuld, just täna likvideeritakse ajalooline ebaõiglus, ja seda halvavam võis olla mõned sekundid pärast lõpujoone ületamist maas lebades ja kopsudest suuri sooje hingeõhupahvakuid välja paisates aru saada, et oli tegemist vaid kujutelmaga. Just täna, just nüüd, just neil minutitel, just sel päeval jõudis see teadmine kohale mingi erilise kibedusega – ajalooline murrang oli nii lähedal, kuid kärgatuse asemel kõlas vaid kääks, plahvatuse asemel eimiski, triumfi asemel tühjus. Mulle tundub, võis mõelda mõni lõõtsutades taevasse vahtiv noor, nagu oleks mägedest laskunud äikesepilv – eemalt vaadates nii võimas, nii lõplik, nii kõikehõlmav, kuid kohale jõudes kahanenud vaid tibuvihmaks, mis vaevu maad suudab niisutada. Milline võimalus see oli. Milline luhtumine see oli. Tema poolkarvututest teismelise-kaenlaalustest tõusis kiiresti läppuma hakanud higi lõhna.

    Jah, lõhnad. Millised võisid olla 12. septembri lõhnad? Veidi kastene hommik oli ilmselt summutanud kõiki lõhnu, üle maa oli tõmmatud niiske loor ning ainult läbi hahetuse karjamaale viidavate lehmade soojad sitahunnikud lõid siia tugevaid aktsente, pätsikeste kuumad ja lopsakast elujõust kõnelevad haisupilved tungisid läbi selle tuima loori ning segunesid maanteedelt kanduvate bensiini ja õli vängete mürgiaurudega, vooditest tõusva öise higi ja pesemata hammaste leha ning söögilaualt leviva hommikulüpsist pärit sooja piima imala ja – midagi pole parata – veidi sitase lõhnaga. Ei, tolle päeva hommik ei saanud olla lõhnade suhtes valiv ega rafineeritud, need olid vänged pommid, mis inimesi tabasid ja neid korraga kiiremini ärkvele kiskusid ja vastikustunnet tekitasid (kuigi kahtlemata olid juba toona olemas need, kes alati ning igal ajal kasutavad mõnuga võimalust nuusutada sitta).

    Ent udu hajumisel ning päikese intensiivistumisel tõusid maksvusele ka teised lõhnad: levima hakkas astrite pehme, tagasihoidlik ja veidi niiske aroom, kuhu järellõhnana seguneb alati mee tugev ja magusalt voogav hõng. Lisandus ka krüsanteemide palju jõulisem, kohati isegi agressiivselt peibutav lõhn ning kanarbike üksikult mittemidagiütlev, kuid kimbuna ruumi vallutav käbide, puukoore ja kõdu järele lõhnav mikstuur, ja arvestades, et tegemist oli pühapäevaga ning ees ootas palju kontserte, aktuseid, matuseid ja koosolekuid, siin-seal ka kirikuskäigud, võtsid ennelõunal lõhnaruumi üle erinevad odekolonnid, kölni veed, parfüümid, lõhnaõlid ja tualettveed. Pulverisaatoritest lasti endale kiiresti peale mõnda odavat nõukogude aseainet, mille terav ninnatungiv lõhn mõjus nagu liivapaberiga mööda roostest plekki lasta, kuid ei maksa kahelda, et nii mõneski kodus olid veel alles peenemad variandid, tasakesi tipsutati kaenlaalustesse ja kukla peale ennesõjaaegseid importtoorõlidest valmistatud seda ja toda, löödi jalanõud läikima näiteks kingakreemiga Dollar (viimane karp), sibistati siia-sinna kölni vett nimega Regina (natuke veel põhja pealt) või nühiti käsi seebivabriku Veronika seebiga (veel vaid killuke). Ent kõige tõenäolisemalt olid selleks hetkeks lõhnamaailma vallutanud juba uued odöörid, pühapäev lõhnas hambapulbrite, briljantiini, näokreemide, ookri, pesupulbri, tualettseebi ja tindi järele – kuigi milleks, ei, milleks pühapäeval tint, vaevalt küll, pigem ikka lõhnaõlid, kuigi vaevalt et neidki eriti pidulikult peale pandi, see oli ju lihtsalt üks päev, no big deal, ei, 12. september ei saanud olla eriti lõhnarikas, pigem napp ja närb, lisaks lilledele veel vaid siia-sinna viljarõukudest tõusvat tugevat heinast aroomi ning ehk ka õunte ümarat, alati meeldivat ja värsket lõhna, sest too sügis oli hea aasta, külm ei olnud kevadel viljapuid rikkunud ning isegi vähese hooldamisega puud olevat kandnud rohket vilja (just sel aastal ristas näiteks üks osakonnajuhataja 50 uut ploomisortide kombinatsiooni, Saaremaal aga istutas üks sealne pühamees, kes oma aeda oli külvanud miljon seemet ning ehitanud kerge, hõlpsasti liigutatava puust kantsli, kust ta pidas aiale loenguid jumalast, inimesest ja teistest elusolenditest, kolm uut pirniseemikut). Lisaks neile lõhnadele, elu ja surma lõhnadele, kui soovite (või kui tundlikumad natuurid ilma üldistusteta ei saa olla), niisiis lisaks päikeses esile tõusnud lillede ja kõdu lõhnadele, aga ka surma ja sünni lõhnadele, laibahaisule ning ligase imiku roosale ihule (sellest hiljem allpool), lisaks neile oli 12. september täidetud suures osas ilmselt just higi lõhnaga, selle järele lõhnasid põldudel päikese käes töötavad inimesed (Georg Ots laulis samal aastal: „Tule aga, sõber, tööle ligi, / murra viimsed rusud eest. / Ära sina, ära sina pelga higi, / ükski töö ei riku meest“), aga ka meeleheitlikult oma hingeõhuga puhkpille täitvad mehed ning kõik need, kes sportisid, sest sporditi sel päeval tohutult palju: noored pidasid kergejõustikuvõistlusi Tartus ja maasportlased Tallinnas, lisaks toimusid võistlused korvpallis, võrkpallis ja jalgpallis, jätkusid lahtised meistrivõistlused tennises (kuulakem korraks läbi ajaloo neid rahustavaid tennisepallide põntsatusi vastu väljakukatet, kui neid enne servimist korrapäraselt kolm korda põrgatatakse – milline struktuur, milline rütm, milline aegade side kõigi kunagi toimunud tennisemängudega), sõideti mootorrattastega, mängiti malet, kuigi jah, male ei tähenda higi, ilmselt mitte, kuid purjetamine küll, sest Tallinna lahel purjetati Nõukogude Liidu meistri tiitlile ja võistluspäev ei saanud olla liialt õnnestunud, tuulevaiksel päeval kirusid kõik startijad (ilmselt võis taas kuulda sõna „persse“, seda kuuldi tol päeval silmatorkavalt palju), ja seda enam tuli rabeleda, pingutada, vedada, tõmmata, et see kuradi purjekas (persse!) ükskord ometi liikuma saaks. Higi lõhn, higi hais, higi otsa ees, selja peal, kaenlaalustes, ja higi võib-olla ka selle mehe põlveõndlates, kes nii kella üheteistkümne paiku võtab kergejõustikuvõistlustel vastu diplomi, see on keegi 23-aastane Raul Uulman, kindel mees teatejooksudes, juba sel alal Eesti meister, kes nüüd võttis vastu järjekordse diplomi – üla- ja alaservas viisnurgad (kokku on neid diplomil kolm), lehvivad punalipud (neli), lipendavale lindile kirjutatud üleskutse kõigi maade proletaarlastele ühineda, kõik see raamitud kokkuseotud viljavihkudega. Ta võis (kuid ei pruukinud) sel hetkel, mil talle diplom ulatati, vajuda mõttesse, ainult viivuks, ainult korraks, ja mõelda (ainult viivuks!), kuidas ta kõigest neli aastat varem oli sõdinud Jätkusõjas ning – võimalik, et – hoidnud siit staadionist vaid paarsada kilomeetrit eemal käes püssi ja sihtinud ühe viisnurga poole, mis oli mõnesaja meetri kaugusel ettevaatamatult üle kaeviku serva kerkinud. Kõlas pauk. Uulman vaatas ringi. Järjekordne võistlus oli alanud.

    Võimalik, et täpselt samal hetkel kirjutas Hiiumaa suguraamatu usaldusmees (nimi loetamatu) alla tõendile, mille kohaselt olid kolm aastat varem omavahel edukalt paaritatud mära Siki ja täkk Juki, mille tulemusel oli peatselt sündinud must varss Juta. Mära perenaine, 77-aastane kümne lapse ema Leena Kask, oli tasunud eeskujulikult ära ka paaritusmaksu (10 kilo kaeru ja 30 rubla). Võimalik, et usaldusmees (nimi loetamatu) kirjutas alla, rebis paberi, ulatas selle perenaisele, ja ühe lühikese hetke jooksul, mil kaks inimest hoidsid ühe dokumendi eri servadest, olid liidetud selle ainsa õhukese paberilehe kaudu, jõudis too usaldusmees (nimi loetamatu) mõelda nii selle peale, kui kaua too vanaproua, kümme last üleskasvatanu, hoiab veel kinni oma vanast 15-aastasest mustast märast, keeldub teda andmast kolhoosile, käib teda ise Jukidega paaritamas, milleks, sellel pole ju tulevikku, teadmata, et too mära oli Leena Kase viimane hobune, viimane kuuest, kõik teised olid läinud juba kolhoosile, teiste seas ka üks uhke täkk nimega Juki, Juki oli läinud, ära võetud, võetud kolhoosi, ning must mära on viimane ning ainuke Leenal, mära-märake, side-sideke veel möödunud aegadega, ja jõuab too usaldusmees (nimi loetamatu) mõelda ka ehmatusega sellele, kuidas miski on tõendil valesti, kohe väga valesti, ning ei, mitte nimed, Siki ja Juki on õigesti kirjutatud, lahtrid on täidetud korrektselt, aga mis on kirjas siin ülal, päris ülaservas, kus Raul Uulmani diplomil oli üks neljast punalipust, misasi see on, oh sa raisk, siia on kirjutatud „Eesti Omavalitsuse põllutöödirektoorium“, oh sa raisk, hobuste suguelu fikseerimine on õilis tegevus, kuid mitte sellisel blanketil, oo ei, mitte sellisel, ja usaldusmees (nimi loetamatu) laskis kiiresti dokumendist lahti, see kuulus nüüd vanaprouale, see dokument ja must mära olid nüüd Leena Kase omad, las hoiab need veel endale, ja kui keegi peaks küsima, miks väljastas ta dokumente fašistide blanketil, siis vastab ta, et mis teha, okupatsioonid olid vaheldunud kiiremini, kui Juki jõudis Sikile teha Juta.

    Kell hakkas saama pool kaksteist. Päike oli tõusmas seniiti, temperatuur oli kerkinud üle 20 kraadi, sellest pühapäevast pidi saama septembri kõige soojem päev, õhk hakkas siin-seal soojuse käes isegi virvendama. Raadios oli äsja ette loetud lastejutuke „Ihaldatud tank“, tuletades kõigile meelde, et just täna on tankistide päev, ning sellele järgnes kohe katkend Tšaikovski ooperist „Orleani neitsi“, üks tema vähemtuntud teoseid, traagiline ja eepiline, kuhu oli sisse kirjutatud ka võimalus armeeansambli partii jaoks. Inimesed töötasid põldudel ja mujal, kus vaja, metsades õlitati püsse, siin-seal joosti tõkkeid, Leena Kask jalutas kokkuvolditud paberiga kodu poole, pühkides vahepeal räti alla kogunenud higi, kusagil Tartu kandis ilmus uksele tüdrukuke ja kutsus kooliõpetajat oma tallu rehele (talu peremees, ilmselt tüdrukukese isa, oli puskariajamise eest kinni pandud, abi oli vaja), aga kooliõpetaja keeldus, tal oli ikkagi pooleli „Vaikse Doni“ III osa lugemine, „Egas ma pole ometi mingi reheline!“ ütleb ta tüdrukukesele (või kirjutab vähemalt nii oma päevikusse) ja tüdrukuke lahkub kiiresti, Võhmas aga kogunesid samal hetkel peatänava ühte majja kohalikud mehed, kes hoolimata lõpptulemuse etteteadmisest – tahetakse taasasutada vabatahtlike tuletõrjujate selts – peavad üle kahe tunni „sütitavaid kõnesid“, kuni lõpuks protokollija oma väikese käekirjaga fikseerib asutamiskoosoleku ühehäälsuse, antakse allkirjad ja minnakse laiali (taas kogunetakse alles rohkem kui aasta pärast). Kell on koosoleku lõpuhetkeks saanud kolmveerand kaks.

    Umbes samal hetkel astusid kusagil Pärnumaal vähemalt kaks naist kirikusse (meil on selle kohta dokumendid!) ning Eesti oli täitunud helidega. Raadiost oli viimase kahe tunni jooksul kõlanud tankistide soovikontserdi ülekanne Moskvast, ning pärast Rahva Hääle juhtkirja ettelugemist (see kõneleb muidugi tankistidest) mängis sümfooniaorkester eetris tundide kaupa Glinka, Borodini ja Mussorgski heliteoseid. Teadmata kellaajal, aga miks ei oleks see võinud juhtuda just nüüd, sillerdava päikese käes, mis pühib meelelt ka kõige tumedamad varjud, kogunesid Tallinna lauluväljakule ametiühingute kollektiivid, kus võimlejate ja  tantsijate kõrval esinesid ka mees-, nais- ja segakoorid, meeleolukaid viise mängisid aga eesti ja vene rahvapilliorkestrid. Kümnetest kõridest tõusis voogav laul, mis oli kord mahedalt bassine, kord õrn ja habras, moodustas õhus erineva sagedusega võnkeid, mis tõmbasid kaasa kõiki kuulajaid, sest just see ongi muusika trump kõigi teiste kunstiliikide ees – muusika on kõige muu hulgas ka osake füüsikaseadustest, niivõrd erinev kirjandusest või teatrist, mille vastuvõtmine ei ole paratamatu ega vältimatu, ja pilvitu päikese käes helivõnkeid tekitades täitus õhk pealinna kohal ülevate ja pateetiliste viisidega, mis kindlasti kõnelesid ka vaprusest, mehisusest ja otsusekindlusest, muusikapalad võtsid aeg-ajalt raiuva tooni ning kuulajate rind võis (aga ei pruukinud) paisuda millestki, millele nad nime anda ei osanud või ei tahtnud, see ei olnud igatahes sentimentalism ega uhkusetunne, vaid pigem helivõnke paratamatus, jah, vaevalt sai see olla midagi muud, mõtleme me täna, sest oli ju kontsert nõukogude tankistide auks ja hüvanguks, kuid ei saanud ju 12. septembril 1948. aastal inimesed sellega tõemeeli kaasa minna – või said?

    Sääraseid pidulikke aktuseid toimus veel üle kogu riigi. Haapsalus mängiti näiteks tankistide meeleheaks võrk- ja korvpalli, siin ja seal kohtusid tankistidega noored, Narvast kimasid tankistide auks võidu Tallinna poole autod ja mootorrattad, kuid täpselt kell 12 kostis nende helide sekka ka nõudlik haamri kopsimine. Tallinnas Sakala tänav 3, kuhu kunagi hakati ehitama ohvitseridele nooblit kasiinot, kuid mis nüüd oli muudetud hoopis Töötava Rahva Kultuurihooneks, toimus haridus- ja kultuuritöötajate ametiühingu koosolek – pöörlevate ruletiketaste, kikilipsudega diilerite, sumeda valguse ja roheka (puutumisel veidi kareda pinnaga) sameti asemel liikusid siin nüüd marmortreppidel kullatud rantidega hiiglaslike lühtrite ja akende kohale seina sisse uuristatud rosettide all hallikates riietes inimesed. Võimalik muidugi, et nad olid riides kirevalt, et kogu too päev oli kirev ja ergas, varasügisesse rohelusse olid hakanud tulema juba esimesed kollased ja punakad toonid, inimesed rõivastusid aga pühapäevaselt kirjult, naised kandsid oranže, violetseid või kollaseid seelikuid, mehed tumesiniseid pükse või pruunika lugematutes alatoonides sonisid, põldudel liikusid helevalgetes ja ultramariini karva riietes inimesed, marmortreppidel tunglesid üksteise kõrval roosad, tumerohelised, lillakad, kõrbeliiva karva või murtud punast meenutavad toonid, see oli üks suur värvide bakhanaal – pole olemas värvilisemat päeva kui 12. september 1948. aastal –, ent kui see ka nii oli, on meil raske seda uskuda, sest meil on keeruline seda endale ette kujutada – kõik tollest päevast säilinud fotod on mustvalged, ja nii muutub ka too päikeseline pühapäev meie jaoks mustvalgeks, muutub kogu aasta ja ajastu, ainult must ja valge, traagilised kontrastid, eksistentsiaalsed värvid, on ainult must või valge, ei ole muid toone, nagu oleks kogu elu välja surutud ning jäetud meid silmitsi ainult tumedusega. Mitte kunagi, mitte eales ei hakka too päev meile seostuma millegi rõõmsaga, ja mitte ainult seetõttu, et kogu too ajastu oli ilmselt inimajaloo süngeim peatükk, vaid ka põhjusel, et isegi väikesed argised õnnehetked, mis pressisid end läbi üleüldise sünguse nagu rohulibled läbi kinni asfalteeritud tee, kaotavad oma argisuse võlu ning kerguse ja muutuvad mustvalgel fotol nähtamatuks, ajaloost kaob lõbustav pealiskaudsus ja detailide vabastav lihtsus ning jätab meid kahekesi sellega, millega foto meid alati kahekesi jätab: inimene ja tema aeg, ning ainuke värv, milles me saame kindlad olla, ainuke värv üleüldse, on mürgine segu punasest, sinisest, valgest ja kollasest, ENSV lipu värvidest, sest lipud lehvisid kõikjal, jah, tuuletuse käes norus lipud lipendasid igal pool, sest tankistide auks olid need heisatud juba eelmisel päeval ja tankistide auks pidid nad jääma norutama veel ka järgmisel päeval – punane, sinine, valge ja sutsu kollast, need on selle pühapäeva toonid.

    Haamer kopsis üha valjemalt, sumin vaibus, kuid vaikusel tekkida ei lastud – järjest kiirustasid kõnepulti uued ja uued hallides riietes ettekandjad, kes ajastule iseloomulikult tõstsid oma tämbri tavapärasest kõnepidamise nivoost tunduvalt kõrgemale, justkui püüaksid nad hääle valjusega lämmatada mõttesse hiilivaid küsimusi, neid karjudes minema peletada, ning üksteise järel kõnelesid ametiühingute inimesed pleenumitest, komisjonidest, komiteedest – see kõik on fakt, nagu on fakt ka see, et umbes samal hetkel lõpetas Võrus kirikuõpetaja oma jutluse. Ta oli rääkinud Luuka evangeeliumi kirjakohast, kus Jeesuse sõna parandas surmahaigusest väeülema teenri („Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!“ ütleb Jeesus Võru õpetaja suu läbi), ja seejärel tõid vanemad esile oma poja-pojakese, kes on raskuses olnud, aga keda Jumal on parandanud („Minu hing, kiida Jehoovat,“ öeldakse tänupalves, „ja ära unusta tema häätegemisi mitte ära“). Kuulutatakse välja veel järgmise pühapäeva jumalateenistus mõrvatute haudadel ning seejärel kirjutab õpetaja oma kladesse: „Tankistide päeva puhul linnas võistlusi ja ettekandeid, mille tõttu inimesi kirikus mitte üle 200. Ilmad on veel ilusad ja soojad. Päikene paistab nagu suvel.“

    Samal hetkel kostis Tartus Teaduste Akadeemia parkettsaalis nuukseid. Need on pigem summutatud, leina avalik näitamine häälitsuste kaudu ei ole siin riigis eriti levinud tava, ning kui neid ka oli, siis mattusid need pealevoogavate helide alla: valgepäise surnukeha kõrval seisid õpilas- ja segakoorid, akadeemiline meeskoor ja raadio meeskoor, solistid ja viiul ning isegi väike sümfooniaorkester, nad raamisid (koos kasepuudega) kadunukest kõigist külgedest, nagu prooviksid teda kaitsta saalis tunglevate inimeste eest, ja laulsid lahkunu, prominentse helilooja ja tunnustatud taimetoitlase Aleksander Läte laule, näiteks „Kuldrannake / mil jõuab laev su kaldale? / Küll õhtueha paiste sees / sind näen sinetamas ees, / oh, siiski raske elutee – / ta lõpeb üle merevee!“, või ka „Eesti vaim on vastu pannud / Eesti vaim on vastu pannud“ (lauljate selja taga paistab filmilindilt väike Stalini kujuke), ja võimalik, et nii mõnigi õpilane, kel oli kästud seista tõsise näoga, ei pidanud uudishimule vastu, vilksas silmadega paremale või vasakule – olenevalt sellest, kuspool laip paiknes – ning piidles surnud heliloojat, laskis kiiresti pilguga üle tema kortsulise rauganäo ja proovis aru saada, kuidas sellestsamast inimkogust olid saanud kunagi tulla niivõrd imelised helid. Ent juba võttis viis õpilase kaasa, ta keeras silmad taas õigesse kohta ja tema suu liikus õiges rütmis, kes oli see õpilane, me ei tea, ent kas võis ta olla – sest me teame, et ta tol hetkel selles ruumis viibis – näiteks too 14-aastane tüdruk, kelle isa ei saanud kaheksa aastat tagasi Pariisist enam tulema ja elas nüüd USA-s koos oma uue naisega, kauni (see on oletus) prantslanna Paulène’iga, kaugel Iowa osariigis oli isa koos oma pariisitariga, aga tema oli siin, Tartu parkettide peal ja laulis õhtuehast, mis eespool sinetab – kas võis see olla just tema?

    Aeglaselt kulges rändav päikeselaik mööda põrandat ja sellel seisvaid inimesi edasi ees ootava loojangu poole. Üksteise järel kostsid ka köhatused, vaikselt rusikasse surutud väljaköhimised, mida teevad kõik, kes kohe kõnet hakkavad pidama, ning siis ütlesid a cappella (mikrofoni pole näha) oma mälestussõnu seltsimehed need ja need, vaiksel, kuid eksimatul toonil ettekantud sõnad täitsid ruumi, kuid neidki jätkub vaid põgusaks hetkeks (milline paralleel inimese eluga, võis mõni mõelda) – „räägiti üsna vähe ja lauldi seda rohkem,“ on meil olemas kohalviibija tunnistus. Mängiti Richard Ritsingu spetsiaalselt tänasele kurvale sündmusele pühendatud muusikapala (hilisemas ajaloos puuduvad selle kohta igasugused märkmed, justnagu oleks pala maetud 12. septembril koos Aleksander Lätega), keelpillikvartett mängis andante ning juba tõstetigi kirst, juba viidigi see õue, juba asetatigi see ootavale autole ning ühiselt kõndisid sajad inimesed auto järel linna piirini mõned kilomeetrid eemal, kell võis olla üks või pool kaks, kui sadadest inimestest koosnev tumm hiiglaslikku madu meenutav rongkäik mööda linna vonkles. Linna äärel jäid mahajääjad seisma ning saatsid pilguga taktitundetult müriseva mootoriga auto eemaldumist linnast edela poole. Veel laulsid koorid linna veerel seistes mõned laulud, need kõlasid vabas õhus avaramalt kui aulas, hajudes kiiresti soojades õhukeeristes seisvate puude vahele, siis keerati selg, kõnniti eemale ja jätkati oma päevaga vastavalt varem valmismõeldud plaanidele. Nende jaoks oli too pühapäev üks teiste seas, kuid helilooja jaoks oli see viimane päev maa peal – nii oleks ta võinud mõelda, kui tema kirstu Rõngu surnuaial köitega alla maa sisse lasti, taustaks kõlamas taas koorilaul. Nii oleks ta võinud mõelda juba teel Rõngusse, kui Nõo kandis kohalikud elanikud tee äärde tulid ja lilli teepervele asetasid (mis kena komme), aga ta ei mõelnud, sest ta oli surnud. „Helilooja, su helisev hing on täitnud väärikalt oma ülesande,“ öeldakse talle veel järele, ja siis on kõik, sel päeval matuste puhul käima pandud kaamera näitab veel tuules õõtsuvaid kuusepuid (ja nad tõepoolest õõtsuvad kaadri vasakus servas, tähendab, tuult ikka oli, tuul ikkagi puhus ka sel päeval?).

    Eelmisel päeval oli surnud üks Eesti prohveteid, kes aastakümneid oli püüdnud kirja teel juhendada riigijuhte, millised sammud oleksid jumala silmis õiged ja millised väärad („Eestis on mõndagi ilusat, head, Jumalale meelepärast. Kuid kahjuks on meie juures veel palju seda, mis takistab Jumala suuremate õnnistuste meie juure tulekut ja õilsama elu algust,“ kirjutab ta kord Pätsile ja Laidonerile – tõesti, raske on prohvetiga vaielda), kuid Aleksander Läte surmaga näis olevat surnud veel tükike midagi. „Varises viimaks see elujõuline helidekuningas!“ kirjutab Jaan Roos oma päevikusse, kui ta mööda Eestit ringi uitab. Kõigist teistest sel päeval maetutest Roos vaikib, vaikivad ka teised, vaikib ka ajalugu ise, see tumm tunnistaja, ning ilma auvalvete ja sümfooniaorkestriteta, ilma parketi ja rongkäiguta lastakse sel päeval Jüri kalmistul mulda kaks naist (neist ühe asju ei aja sugulased, vaid veel ainult kolleegid kolhoosist Eesti Fosforiit), Hanilas vanem mees (süda), Mihklis võetakse viis rubla tükist ning maetakse selle eest noorem naine (tuberkuloos) ja vanem naine (vanadus), Ristil kolib mulla alla vanem leskmees (vanadus), Häädemeestel noorem naine (tiisikus), Siimustis tehakse sel päeval mullast säng vanemale mehele ja 17-aastasele neiule – tapetule, ja teismelisi lastakse tol päeval köitpidi aeglaselt allapoole mujalgi: Vigalas maetakse 15-aastane tüdrukuke (tuberkuloos), Jõgeval 17-aastane neiu (kohal on tema ema ja ka keegi Uno) ja Põltsamaal 20-aastane naine (peapõletik), kuid ennekõike on see ikkagi vanade inimeste lahkumispäev, neid langetatakse mulda Kambjas (jalgade gangreen ja süda) ja Räpinas (selgrooüdi kuivamine), Simunas ja Rõuges (mõlemal vanadus), Kadrinas maetakse tol päeval ühekorraga kolm vana leske – ja sama juhtub ka Põlvas, Kanepis jäetakse hüvasti mõrvatuga (löök pähe) ja Helmes hukkunuga (mootorrattaga vastu autot), Rakveres aga enesetapu teinud 33-aastase mehega, Kristuse iga on tallegi viimane, tal, kelle väike pojake alles aasta tagasi oli surnud tuberkuloosi, ei ole enam elu mõtet, ei ole millegi küljes püsida, ei ole miskit, minema siit, jumalaga, jumalaga, jumalaga. Ja jumalaga öeldakse ka Tallinnas ühes pihtkonnas, kus tol päeval on kolm matust järjest: puupiirituse, palgikoorma ja halvatuse ohvrid, ning kõiki neid matab üks õpetaja, ühe inimese sõnad kõigile järele, sellesama mehe sõnad, kes veel kümme aastat varem oli koos kolleegiga teinud ilma kummideta BMW-ga ringsõidu Järvamaal, see oli olnud kena ringsõit (fotode peal on nad särgiväel – järelikult päike), ja kui ta järsku oli tundnud kanget piimajanu, siis auto peatati ja lahke vanaproua lüpsis neile piima, mida BMW porilaudade pealt joodi, mmmmm, lüpsisoe piim otse kurgust alla, ning veel kümme aastat tagasi oli ta olnud ka seebivabriku omanik, jah, pastor ja seebitegija, kas ongi seal suurt vahet, üks teeb puhtaks väljast, teine seest – ent möödas oli see kõik, BMW ja piim ja seep, see kõik oli minevik, järele oli jäänud vaid jumala sõna ja need kolm surnut siin, ja tänane päev, 12. september 1948. aastal, oli nende surnute esimene päev taevases riigis (või vähemalt selle ootejärjekorras), „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Aamen“ – ja nii kolm korda enne veel, kui päev loojub. Ja Tapal maetakse samal ajal kaks inimest, saatjaks neil kõigil mitte rahvakunstnike sõnad, vaid jumala sõna, jumala sõna ja igavene ajalugu on see, mis on nende päralt, ja ühe neist (24, naine, vallaline, kopsutiisikus) ema vaikselt sosistatud sõnad, tema ainuke tütar, oh Miralda, oh Miralda, pole mul kedagi teist peale sinu, ja pole ka sul enam kedagi teist peale minu, ainult mina käin su hauda hooldamas, kitkun sammalt, nopin ära käbid, tõmban liiva peale triibud meie vana lühikese varrega rehaga (mäletad?), ainult mina, sest kui ma suren ja mind sinu kõrvale maetakse, siis ei käi enam keegi, ei hoolda enam keegi, ja pannaksegi meie haud (oh Miralda) aastakümnete pärast hooldamata haudade nimistusse, „rohi läbikasvanud, servad sammaldunud“ kirjutatakse sinna, nii kaome hääletult ajaloo samblarohelise serva alla, tütar, tütreke, ei kirjuta sinust keegi, ei kirjuta isegi Jaan Roos, too argise maailma kroonik, sest Roosi elus möödub 12. september peaaegu märkamatult. Võimalik, et samal hetkel, mil Aleksander Läte allapoole murupinda langetatakse (ei saa välistada, et see on ka sama hetk, mil laskurkorpuse jaokomandör seltsimees Karl Rello fotograafi ette istub, miskipärast ilma pagunite ja lõkmeteta, kas ta oli NKVD-s? oletab üks ajaloolane, ning endast ajaloo tarbeks pildi laseb teha), umbes samal hetkel võtab Jaan Roos paberi ning kirjutab esmalt üht-teist oma vennale, kes kusagil Siberis vireleb elu ja surma piiril (piiriületus rangelt vabatahtlik), ning avab seejärel oma truu päeviku ja teeb sinna igapäevase sissekande: „Öö veetsin seal, kuhu eile tulin. Kirjutasin täna vend Eedile kirja, milles ütlen muuseas järgmist: „Peab elama!““

    Kell on saanud kaks. Võimalik, et just nüüd tõstab Tartus Kalevi tänaval tähelepanelik kodanik üles koti ja avastab seda lahti tehes, et see on täis autotööriistu ja -võtmeid. Omaniku leidmine ei tohiks olla liiga raske, autosid on kogu riigi peale kõigest veidi üle 8000, palju neid siis Tartuski olla saab. Võib-olla nüüd saabub ka hetk, mil Rakveres peetakse surnuaiapüha, ühed vanemad mälestavad pisipoega ja ühed lapsed oma ema, ning õpetaja kirjutab oma vihikusse: „Isamaasõja kangelastegusid kroonib rinna surumine kuulipildujaavasse. Seda suudab vaid see, kel on Kristuse armastus.“

    Taas kõlab ka üks pauk ja seal, kus alles äsja olid koolinoored higistanud oma kehast välja – võimalik, et – pettumuse äraröövitud olümpiavõidu puhul, hakkasid võidu peale kihutama mootorrattad. Õhk Tartu kohal täitus säärase mürakorinaga, nagu oleks keegi pahur hiiglane üles ärganud ja otsustanud linna täis oksendada, ning mida rohkem päev edasi läheb, seda enam on müra kogu riigi kohal. Viljavarumispunktidesse sõidavad autod (aga ka hobuveokid) ning viivad sinna normivilja. Millised olid nende inimeste näod? Millised olid üleüldse inimesed 12. septembril 1948. aastal?

    Tehkem mõned loogilised tehted ja väitkem, et 12. september pidi olema suuresti rõõmutu: segu vihast, pettumusest, väsimusest, hirmust, lootusetusest andis selle päeva tooni, inimeste seljad olid tol pühapäeval pigem kühmus kui sirged, nende silmad pigem tühjad kui elavad, vaadati pigem lähemale kui kaugustesse, žestikuleeriti harva, räägiti vähe, juttude sisse tekkisid pikad pausid (või suutsid hõredad laused raamidagi vaid pause), oldi närvilised, vabiseti seesmiselt, laste peale kähvati, nii mõnigi loom sai ebaõiglaselt jalaga või nähvatati lihtsalt eemale, seedehäirete arv ulatus üle keskmise taseme, uksed sulgusid sel pühapäeval valjemini kui eelmisel või järgmisel päeval, teeäärsetest sirelipõõsastest rapsati endalegi märkamatult lehti, näod kaeti ajaloo eest sageli kätega ning nende käte varjus võis ainus natukenegi positiivne emotsioon olla õhuke kergendus normide täitmise pärast või saabunud ükskõiksus, sest „peaaegu ühtegi maja ei ole ilma valu ja kannatuseta“, nagu oli Jaan Roos sama nädala kolmapäeval kirjutanud, ning nüüd, pühapäeval, sai see kõik eriti reljeefselt selgeks. Ei, mitte ainult viljanormide pärast, vaid puhkepäeva tõttu löödi uus hoog sisse ka kolhooside asutamisele, inimeste vabadus töötegemisest tähendas kohustust koguneda suurel hulgal kuhugi majakestesse ning kirjutada alla sellele, millele alla kirjutada ei tahetud. Sundus, kuuletumine, pettumine ja vägivald, lõputu vägivald kumavad selle päeva ning nende lehtedes toodud juubeldavate kirjelduste tagant, kui teadmata päevasel kellaajal kogunevad näiteks Kaarepere valla Kassinurme külanõukogus 19 majapidamist, ruum on ajalehe sõnul ehitud sügislilledega (järelikult astrid, valgeõielised hortensiad, amuuri siidpööris, võib-olla ka krüsanteemid, kanarbik, eredad eerikad), kohal olevat nii vanad kui noored, ühiselt saadakse aru, et „kolhoosi tee, sotsialismi tee on töötavate talupoegade jaoks ainuõige tee“, antakse allkirjad, valitakse ametnikud (esimeheks valitakse mees, keda kolm aastat tagasi oli ajaleht süüdistanud kuritegelikus lohakuses, muude segaduste seas avastati tema hobuse rinnalt pikk verine haav), võetakse nimeks Kalevipoeg, hele sügispäike virvendab akna taga väljal, kusagil vilistab rehepeksumasin, soe ja mugav on toas ja soe on ka väljas, kui sinna lõpuks astutakse, ning õigus on lehereporteril, kes lõpetab oma artikli: „12. september jääb kaareperelastele ajalooliseks päevaks.“ Täpselt kell kaks asutatakse kolhoos ka Ropka vallas, selle nimeks saab Punane Täht, esimeheks valitakse noor neiu, Venemaalt tulnu, kes sõnab reporterile: „Meil on siin kõik omad ja tuttavad inimesed, küll ma toime tulen.“ Mõnekümne kilomeetri kaugusel Vanemuise teatris tõmmatakse aga täpselt samal hetkel eesriie eest, lavale astub endine metsatööline ja sepapoiss, nüüdne näitleja, ja ütleb: „Ei, sir Hugh, ärge mind keelake: lähen selle asjaga kasvõi Tähekojani.“ Alanud on komöödia „Windsori lõbusad naised“ päevane etendus, saal on täis kas pilgeni, pooleldi või peaaegu üldse mitte. Päike libiseb hääletult mööda oma selle päeva kõrgpunktist.

    Järgnevatel tundidel koguneb üks kimbuke inimesi akvarellide ja joonistuste näitusele (väljas on mitmekümne autori tööd, inimesed kõnnivad akvarellide ees, mis kummaline õhuline tehnika, mis ei kata kunagi korralikult, vaid jääb alati ebalema, läbi paistma, kumenema, nagu polekski tal oma seisukohta) ning täpselt kell 16.30 teeb viimase ohke Paides Väike-Aia tänaval majas number 28 väike tüdruk, põsed aukus, näost veidi kollane, kael veidi turses, väike Veronika, alles mõni nädal tagasi viieaastaseks saanud Veronika kaob nüüd pimedusse, ja kes seal olid, mida nad ütlesid, ei tea me enam kunagi, nii et tehkem siis ajaloo eest ise üks oletus: „Vähemalt oli ta kodus,“ sosistab tagumises nurgas omaette tema vanaisa.

    Elmar Tikk otsib samal hetkel ikka veel dokumente (ei saa välistada taaskordset kiiret puudutust vastu püksiauku, see ei ole seotud ühegi tahtmisega, on pigem refleksioon, nagu on too päev üldse paljuski refleks), Anna Haava istub tummalt köögilaua taga ja vaatab eikuhugi, mootorrataste hääled on hakanud vaikima, ametiühingute koosolekud ja tankistide päeva kontserdid on lõppenud, isegi linnud peavad lõunapausi, ent raadiost on endiselt kuulda Glinkat ja Borodini. Inimeste voorid liiguvad viljakogumiskontorite vahet, nägudel peegeldub endiselt süngus, tüdimus ja mittemiski ning ainult Albus on üks mees veidi rõõmsamas tujus, sest taas on ta purjus ning kihutab traktoriga ebapraktilises suunas. Päevane sagimine, see iga päeva tegelik tuum, endast jälgi mittejättev ilma sündmusteta toimetamine, mis defineerib iga päeva, kui ei ole just tegemist sõja lõppemise või meteoriidi langemisega, on oma kõrgharjal, ning ei, sel päeval ei lõpe sõda ega lange meteoriit, selle päeva üdiks, essentsiks, olemuseks on inimeste saalimine ning sebimine. Soe õhk ainult soodustab seda, inimesed on tol päeval rohkem õues kui sees, pigem tänavatel, põldudel ja metsas kui tubades või auto-des, keegi pole varjunud, ja lapsed, ka lapsed pole autodes, sest lapsi oli toona niigi umbes 30 korda rohkem kui autosid, igasse autosse oleks pidanud seega mahtuma 28 ja pool last, aga mahtunud oleks neid ilmselt viis-kuus, ei, tegelikult võib-olla rohkemgi, sest ajad olid rasked ja lapsed olid söönud end vaid poolõhukeseks, paksukesi sel päeval ei nähta, see on peenikeste inimeste ja õblukeste laste päev ning sääraseid oleks autosse võinud toppida ehk isegi tosina, ent ka kõige püüdlikumad perekonnad poleks suutnud toppida 28 ja poolt last, nad jäid välja, jäid autode kõrvale, uste taha, puuriitade kõrvale, aga ainult hetkeks, kohe oli minemajooks, nautima sel soojal pühapäeval suve järelmaiku, üht esimest vaba päeva pärast kooli algust, joostakse, aetakse palli taga, veeretatakse rattaid, tegeldakse imeliku kujuga jubinatega, leitakse metsast kiivreid, granaate ja padrunikesti (nende vanemad korjavad mõned meetrid eemal kukeseeni ja riisikaid, metsad võivad olla täis neid, kes on tulnud puhkepäeval pohli, mustikaid või jõhvikaid otsima, ja tõepoolest, leiamegi tõendi, et vähemalt kella viie paiku jõuavad kusagil Tartu kandis koju „marjulised kaugelt“, kes – persse! – on ratta lenkstangi kõveraks keeranud). Kuhu ka pilk ei ulatuks, lapsed turnivad, ronivad ja ripuvad, vahel on terved puud neid täis, ronitakse üle aedade ja tarade, pätsatakse õunu, pirne ja õue kuivama jäetud huvitava kujuga pükse, nokitakse tatti (Elmar Tiku vennalapsed näiteks, see on neil vanaisast), sülitatakse maha, kinganinadega lüüakse kivisid, igavledes vaadatakse taevasse (sinna pole endiselt pilvi ilmunud) ja väga võimalik, et just sel päeval ja näiteks kella poole viie paiku ilmub Ruila koolimaja (korrektor: endine mõisamaja) teise korruse aknale väike tüdruk, kõõlub kõrgel akna peal, ning juba keegi jookseb, keegi karjub, ema vaatab kangestunult, isa jookseb trepist üles, jõuab pärale, haarab tüdrukust, päästetud, Leelo Tungal on päästetud. Jah, lapsi pidi olema sel päeval palju näha, ja natuke ka noori inimesi, kuigi vaid õige natuke, sest 19- kuni 39-aastaseid inimesi on sel aastal eriliselt vähe, statistikakõver langeb selle koha peal kuristikku ja ainult kuristiku põhjas liiguvad mõned visad noorukid, kes tegid sel päeval tööd, suudlesid, kiirustasid, laulsid, istusid, umbes 16 paari üle riigi abiellus ja kolm paari lahutas, rohkem seal kuristiku põhjas teha ei jõutudki, keskmine rahvastiku vanus oli selleks hetkeks langenud alla 30. eluaasta piiri, oodatav eluiga vireles napi 43 eluaasta juures, igal aastal suri keskmiselt kuus tuhat inimest rohkem kui tavaliselt, vanem põlvkond oli ära viidud või ära läinud, igal pool seega lapsed ja mõned noorukid ning muidugi naised, ennekõike naised, sest mehi ju ei ole (hauas, vangis, Siberis), see on feminiinne päev, kergelt infantiilne ja tugevalt feminiinne päev, seega lapsed ja naised seisid ning vaatasid ringi, see oli nende paik tol hetkel ja nende pühapäev, täidetud nende tegevustega, ja vanainimeste toimetamisi nagu koogutamine, kepi najal liipamine või niisama toas köögiaknast pikalt väljavaatamine näha ei olnud, see päev oli rõõmsate laste päev, pidi olema, kõik olud soosisid neid, nagu olud vaid imeharva lapsi soosivad, isegi kui oludeks olid pelgalt päike, vabastus koolist ning käske jagavate isade nappus.

    Ja tõepoolest, üks väike tüdruk tõepoolest peabki just täna oma kuuendat sünnipäeva (naaskem faktide juurde): istutakse ümmarguse laua taga erinevatel kokkuklopsitud toolidel, sest õige mööbel on sõja ajal põgenedes väikelinna maha jäänud, laud on aga kaetud parimate lauanõudega ning laua keskel – oo jaa! mmm! nämma! – on biskviittort kreemiga, millele tüdrukukese ema on tõmmanud kahvliga mustri, kui ilus, kui ilus, võis mõelda too tüdruk, ja siis korraga mingi prahh!, keset tennisepalli rütmilist põntsumist, mootorite röökimist ja laulukooride müha, keset pidulike kõnede oktaave ja haamrilöökide mažoori, keset seda ajaloolist helide kaskaadi äkitselt miniatuurne prahh!, intiimne prahh!, niisiis Ajalugu katkestav prahh! – üks toolipõhi andis järele, ei pidanud vastu seda 12. septembri pinget, keegi kukkus läbi selle põhja, prahh!, ja siis nali ning naer, jah, lootkem, et nali ja naer sel pühapäeval, mil õhk oli palavusest mitte ehk paks, või kui paks, siis metafoorselt ja diskursiivselt, printsiibina paks, ning alles õhtupoolikul hakkas päike taevarannast alla langema, langes ja langes, ning raadio luges talle saateks katkendi Tolstoi jutustusest „Kasakad“, kusagil pandi võib-olla juba kütte igapühapäevane saun, kella kuue paiku jooksid eri staadionidele eri linnade jalgpallurid ja lõid vähemalt neli väravat (poolteist tundi on kosta pealtvaatajate lakkamatuid ergutusi, kohtunike lõikavaid vilesid, treenerite vänget sõimu ja kollektiivset arutut juubeldamist väravate puhul), linnud hakkasid üles võtma oma õhtuseid tuure (naksuv tšek pluss segu veskitiibade laperdamisest ja koera köhast), kusagil Pärnus istusid mererannas pajupõõsaste vahel pingil viis vanainimest ja nende aeg möödus lõbusas vestluses (kostab naeru, seegi on fakt) ja vanainimestest mitte väga kaugel, kvartal või kaks, kisendas või karjus või pröökas üks tunnivanune laps, laps-lapsuke, imik-imikuke, roosa ja elevil, või ka limane ja hirmul, või hoopis ebamääraste emotsioonidega, verbaliseerimatute tunnete küüsis pamp-pambuke, kes kisendas (või karjus) nõnda, et see võis (aga ei pruukinud) kosta haigla-aknast välja, lennata üle vangla ja juudi palvemaja ning kes teab, ehk jõuda ka lõbusat vestlust pidanud Viljandi grafomaani ning tema sõpradeni, kui tuule suund oli piisavalt soodne (stopp, stopp! kuid tuult ei pidanud ju tol päeval puhuma – nii ütleks toimetaja), karjub ja kisab (või pröökab) see imikuke, see tankistide päeval oma ema üsast, sellest turvalisest kabiinist 12. septembrisse sündinu, Aleksander Läte kaotuse tasakaalustaja, surma balanssiajaja ja lotopileti võitja, sest tol aastal jäi ellu vaid kuus last seitsmest, ning kuna hiljem öeldakse tupsule-tupsukesele, et tema on sündinud just nimelt tankistide päeval, siis „tahtsin lapsena tankistiks saada ja tankid meeldisid“ (meil on see tunnistus kirjalikus vormis olemas), vaat nii mõjutas too päev üht inimest, andis talle unistuse, andis talle pürgimuse, eesmärgi, vaat selline päev, ei olnudki suvaline, vaid oli ajalooline päev – isegi kui see ajalugu on vaid ühe inimese ajalugu.

    Kella seitsme paiku, mil varjud olid veninud juba tänavanurkadeni, asutasid uue kolhoosi Küti ja Sipe küla 27 perekonda („Nad olid jõudnud veendumusele, et kollektiivne töö on ainus tee jõukusele ja kultuursele elule“), pool tundi hiljem avanevad teatrites taas eesriided ja lavale astuvad Põhja-Aafrikas lahtirulluva romantilise ooperi kangelased (Maroko kuberner, võõrleegioni ohvitserid, sultan, tema lemmiknaine, mõned pärismaalased ja mõned haaremivalvurid) või akadeemilisema loomuga opereti karakterid (krahv, parun, husaarid ja rikas seakasvataja), Hageris seevastu etendatakse aktuaalset näidendit neegrite diskrimineerimisest, Pärnus aga astub pamp-pambukese isa oma tööpostil telefoni juurde, tõstab toru, valib numbri (see võis, aga ei pruukinud tal olla peas), teises otsas kutsub kaks korda (aga võib-olla hoopis kolm korda), siis toru tõstetakse, jah, jah, halloo, jah, on küll, on sündinud, poeg-pojake, jah, jah, palju õnne, aitäh, teile ka. Toru hargile, pisar (?), rusikavibutus õhus (?), kaugusesse suunatud pilk (?), naer (?), vaikne õnn (?).

    Päike on nüüd juba päris lähedal lõplikule hüvastijätule ja justkui proovitaks kasutada veel viimast päevavalgust, mängitakse siin-seal tankistide auks puhkpille ning asutatakse kibekiirelt veel mõned kolhoosid (ühismajandi Võit asutamisel otsustatakse ühiselt, et iga pere jätab endale ainult ühe lehma, eiei, rohkem pole meil vaja, tõesti, ei taha me oma lehmi enam, kõik las võtab kolhoos; Rahu asutamisel rõhutab reporter fakti, et ruumi põrand, kuhu kogunetakse, on läikima löödud; kolhoosis Koit on esimesest päevast tõsine ning asjalik suhtumine oma ülesannetesse; Uue Elu puhul kaalutakse ka nimevarianti Tõusu Tee, koosolek lõpeb igatahes uue esimehe lausega „Seltsimehed, astume koos uude ellu“). Kell kaheksa algab päeva viimane kontsert (esineb meeskvartett), maletšempionaadil teeb järjekordse šahh-mati Iivo Nei, raadios lõpeb viisipõimik lindilt ning ühel parvel nähakse pilti joobnud autojuhist ja samasugustest kaassõitjatest. Kell üheksa lõpetavad artelli koosoleku seltsimehed need ja need Viljandimaal ja kutsuvad veel üles, et kolhoosile üleantavat inventari ei ole mõtet hävitada, sest see tuleb hiljem niikuinii endal kinni maksta. Päike on selleks hetkeks juba loojunud.

    12. septembri viimased märgid tulevad pimedusest. Kuigi kuu oli kasvavas faasis, täiskuuni oli jäänud vähem kui nädal ja juba nüüd laiutas suur valge sõõr pilvitus öötaevas, valgustades kogumispunktides seisvaid tummade nägudega inimesi või külatänavatel kulli mängivaid lapsi, jäi ta ilma inimese abita: autotuled lõikasid pimedusest läbi vaid mõnel üksikul korral (ja sageli tähendas see valgus hirmu, inimesed tõmbasid kardinad ette ja jäid ootama, kas auto peatub nende maja ees), linnades puudus tänavavalgustus isegi kesklinnas (Tallinnas õigustati pimedusse mattunud Viru väljakut vaskjuhtmete ja lülitite nappusega). Ainsad valgusallikad peale väikeste tulekeste elutubades võisid olla leegid, mis saunaahjudes ahnelt haavapakke sõid, ent saunast välja astudes ja ümberringi vaadates oli selge – 12. september hakkab lõppema. Seda oletust ei lükanud ümber ka läbi sooja õhtuõhu paistev tähistaevas.

    Raadiost kõlas veel loeng tankistidest, siis aga juba sumedasse sooja sügisõhtusse sobivad Schubert ja Mendelssohn. Teatrist valgus tänavatele operetipublik ning sumises erutatult, nii mõnigi üritas kohmaka vilega järele teha Maroko kuberneri aariaid. Noorelt surnud tütarlaste emad lebasid oma voodites, selg maailma poole. Leena Kask silitas Siki nina, Jaan Roos pani punkti vennale Siberisse kirjutatud kirjale, väike tüdruk limpsis kahvlit tordist puhtaks, Elmar Tikk leidis dokumendid (need olid ühes praos, andkem ajaloole siiski lootust), tasapisi muutusid inimesed tubaseks, õuedest koguti kokku lapsed, suleti uksed, söödi õhtust – ilmselt midagi värskete kartulitega seonduvat –, ning võimalik, et võrreldes sama nädala ülejäänud õhtutega astuti keskmisest rohkem vahekorda (muidugi kui oli, kellega vahekorda astuda), sest oli ju puhkepäev ja pealegi ootasid maandamist päevased pinged, võistlustel tekkinud testosteroon, esinemiste ärevus, lõppematuna tunduv lein. Ruumid ja aknatagused tsoonid täitusid ohete ja kirglike ilusate lausete, aga ka rühmamiste, äginate, karjete (nii summutatud kui summutamata), pikalt kõlavate „äääääää-de“ ja „mmmmmm-idega“, ning siis naasis tänavatele, põlluveerde ning teedele hommikune vaikus. Pimedus ja vaikus olid need, mis raamisid 12. septembrit 1948. aastal, nagu nad raamivad iga päeva.

    Ja Asta Liivak? Asta Liivak võttis mõned päevad või mõned nädalad hiljem talle ulatatud foto, keeras selle teistpidi, proovis meenutada toda järjest kaugemaks jäävat päeva ning kirjutas siis. „Esimene puhkepäev Ruilas. Päevakord. 1. Pallimäng. 2. Tutvumine (nimi loetamatu) ja Eerikuga. 3. Vestlus kanamunade jahil. 4. Sovhoosi kanala külastamine. 5. Lumekana supp.“ Ja kõige alla: „12. sept. 1948.“

    Siis keeras Asta Liivak foto uuesti teistpidi ja vaatas veel kord, kuidas ta mustvalgelt üles hüppab ning kuidas noormees käega kohe-kohe õhku ringi joonistab. See oli olnud tema, alles esimesi nädalaid õpetaja esimene vaba päev, ning ühiselt oli otsustatud koos teiste noortega mängida natuke võrkpalli (traditsioon, millest ta hiljem aastakümneid kinni hoidis). Tema vanemad kolleegid ei ole fotole jõudnud, nad on võrkpalli jätnud uustulnukatele ning on oma toimetamiste juures. Võimalik, et kooli direktor Helmes Tungal ja tema abikaasa Felix Tungal vaatasid samal ajal oma tütart, kes peaaegu oleks akna pealt alla kukkunud, ja andsid talle pigem enda kui tütre rahustamiseks sooja vett moosiga. Võimalik, et Asta Liivaku uued sõbrad raamisid väljakut, kõik ei trüginudki sinna, ja võimalik, et hiirvaikselt istus 12. septembril 1948. aastal kusagil platsist mõõdetud kaugusel ka üks vanem härra, ülikond seljas ja silmad peidetud ümmarguste prillide taha. Istus pingil või kännu peal ning vaatas noori õpetajaid, kui nad hõisates ja naerdes palli üle võrgu teisele poole sudida püüdsid, see ei olnud tolle päeva esimene, aga võib-olla üks kõige valjemini kõlanud naerusid riigis, mille ulatus oli küll napp, kaugemale Ruila väikesest palliplatsist see ei kõlanud, suured puud summutasid kõrgemad noodid kiirelt, kuid seda rõõmsam see oli ning tolle vanema härrani võis see naer vabalt jõuda, jah, miks mitte, sest (võimalik, et) sealsamas ta ju istus, silmad ümmarguste prillide taga ning mingi närvilisus sees, mingi poolnähtamatu käte mudimine võib-olla, või salamisi suitsetamine, või hoopis tõmblema hakanud silmanurk, mida ta varjata püüdis, sest välja ei tohtinud näidata, midagi ei tohtinud välja näidata, sest muidu hakatakse veel uurima ja tuleb välja, et kaks tema poega olid Saksa sõjaväes, kindlasti tuleb välja, võib-olla ongi juba välja tulema hakanud, ja silmanurk tõmbles, kurk neelatas, käed pigistasid midagi nähtamatut, ja ta vaatas abiotsivalt ringi, kuid kellelt sa abi saad, kas neilt palli taga ajavatelt ullikestelt, mida nad naeravad, mida nad naeravad 12. septembril 1948. aastal, kas nad ei näe, mis toimub, kas nad ei aima, kas nad on pimedad, ei, nendest abi ei ole, mõtles too mees ja teadis, et teda päästab ainult tema ise, tuleb ise päästa, tuleb ise kirjutada, kirjutada kaebus kellegi peale, päästa oma nahk, sest toru läheb kellegi teise poole, näiteks direktori, jah, direktori, Helmes Tungla poole tuleb toru suunata, ja silmanurk tõmbles taas, käed pigistasid ja kurk neelatas, ega aimanud see mees, et mõned aastad hiljem neelatab see kurk veel ja veel, neelatustest saab neelamine ning nõnda neelab see kurk, neelab ja neelab, et unustada, maha salata, ära peita oma häbi ja süü, neelab ja neelab kibedat, kuni enam ei neela, kuni ongi kõik, nii juhtub mõne aasta pärast, aga mitte veel, ei, mitte veel, sest praegu on alles pühapäev, imeline soe päev, kas pole hea olla inimene, kas pole tore olla elus, kas pole vapustav tunne lüüa palli oma esimesel vabal päeval teisele poole võrku, kui hea, kui hea on täna olla, ahh, kui ometi oleks sääraseid päevi veel.

    Tänan Leelo Tungalt, Jaakko Hallast, Heidi-Ingrid Maaroosi, Maarja Kangrot, Janis Tobrelutsu, Janeli Puusaagi, Mart Oravat, Riho Saardi, Hanno Ojalot, Urmas Vadi ja Tarvo Valkerit.

    Allikad:

    Voldemar Erm, Päevikud. Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, f 361, m 27:2.
    Google.
    Jaakko Hallase kiri koos väljavõtetega tema isa kirjadest, 30.01.2019.
    Keskkonnaagentuuri ilmavaatluste arhiiv. Valdo Jahilo kiri, 19.12.2018.
    EELK kirikuraamatud Rahvusarhiivis.
    EELK konsistooriumi arhiiv, fond nr 86.
    Kolhoos „Sakala“ üldkoosoleku protokoll. Rahvusarhiiv, EAA.M-691.1.15.
    Eerik Kumari, Ekskursioonipäevikud nr 35–38. Rahvusarhiiv, ERA.5107.1.346.
    Rene Levoll, Tsaari motopärand Eestimaa teedel. Tuna, 2016, nr 1.
    Heidi-Ingrid Maaroos, kiri 24.01.2019.
    Minu lamp põleb. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947–1970. Koostanud Eve Annuk, Kristi Metste. Tallinn, 2015.
    Nõukogude Eesti nr 26. Filmikroonika. 1948. Eesti Filmiarhiiv, fond nr 203, arhivaal nr 587.
    Paaritustunnistus Leena Kask märale Siki 1948. a. Hiiumaa Muuseumid, HKM 4134:4 A 2675.
    Leo Paim, Päevik. Käsikirjas. 1. mai 1947 – 24. sept. 1948. Tartu Ülikooli Raamatukogu, fond nr 174, säilik nr 5.
    Janeli Puusaag, kirjad 26.12. ja 27.12. 2018.
    Jaan Roos, Päevik 22.VI 1948 – 31.XII 1948. Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, F 236/M 28:1.
    Anton Suurkask, Perekonnaraamat VII. Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA F 124/M 105:1.
    Raul Uulman. Diplom. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, ESM Fp 2372:33 D 4177/F5-5/181.
    Võhma alevi VTÜ nõukogu peakoosolekute protokolliraamat, 1948–1967. a.
    Eesti Tuletõrjemuuseum, TTM 1341 DokF.
    Ajalehtede Rahva Hääl, Edasi, Sirp ja Vasar ning Õpetajate Leht 1948. aasta septembris ilmunud numbrid.

  • Hitleri maailm

    Ilmunud Vikerkaares 2015, nr 10-11

    Hitleri maailmas oli ainsaks seaduseks džungliseadus. Inimesed peaksid suruma alla vähimagi halastuskalduvuse ning olema nii kiskjalikud, kui oskavad. Niisiis Hitler lõi lahku poliitilise mõtte traditsioonist, mis kujutab inimest loodusest eristuvana oma suutlikkuse poolest kujutleda ja luua uusi kooseluvorme. Sellest eeldusest lähtudes on poliitika üle mõtlejad püüdnud kirjeldada mitte ainult võimalikke, vaid ka kõige õiglasemaid ühiskonnavorme. Hitleri jaoks aga oli ainsaks, brutaalseks ja kõikehõlmavaks tõeks loodus, ning teistsuguste arusaamiste ajalugu kõigest illusioon. Tähtis saksa õigusteoreetik Carl Schmitt selgitas, et poliitika ei võrsu mitte ajaloost ega mõistetest, vaid meie vaenutundest. Meie rassivaenlased on looduslikult valitud ja meie ülesanne on võidelda, tappa ja surra.

    „Loodus,“ kirjutas Hitler, „ei tunne poliitilisi piire. Ta asetab eluvormid sellele maakerale ja laseb nad võimumängus vabaks.“ Kuna poliitika on loodus ja loodus on võitlus, pole mingisugune poliitiline mõte võimalik. See järeldus väljendab äärmuslikul kujul üht üheksateistkümnenda sajandi klišeed, mille järgi inimtegevusi saab mõista bioloogiana. 1880. ja 1890. aastatel väitsid Charles Darwinist mõjustatud tõsised mõtlejad ja populariseerijad, et läbimurre zooloogias on lahendanud poliitilise mõtte vanad küsimused. Hitleri nooruses mõjutas säärane Darwini-tõlgendus, milles konkurents samastati ühiskondliku hüvega, kõiki peamisi poliitikavorme.

    Herbert Spencerile, kapitalismi peamisele kaitsjale Suurbritannias, oli turg nagu ökosfäär, kus jäävad ellu kõige tugevamad ja paremad. Kammitsemata konkurentsi tulemuste kasulikkusega saab õigustada selle vahetult tekitatavat kurja. Kapitalismi vastased, Teise Internatsionaali sotsialistid, võtsid samuti üle bioloogilised analoogiad. Nemad hakkasid mõtestama klassivõitlust millegi „teaduslikuna“ ja inimest ühe loomana paljude hulgast ning mitte eriliselt loova olendina, kellel on eriomaselt inimlik olemus. Oma aja marksismi juhtteoreetik Karl Kautsky korrutas pedantselt, et inimesed on loomad.

    Kuid ükskõik kas nad seda teadvustasid või mitte, kammitsesid neid liberaale ja sotsialiste sidemed tavade ja institutsioonidega; ühiskondlikust kogemusest võrsunud vaimuharjumused ei lasknud neil jõuda kõige radikaalsemate järeldusteni. Nad sidusid end eetiliselt hüvedega nagu majanduskasv või sotsiaalne õiglus, ning neile meeldis kujutleda, et looduslik konkurents neid hüvesid ka pakub. Hitler aga pani oma raamatule pealkirjaks „Mein Kampf“ – minu võitlus. Alates neist kahest sõnast ning läbi kahe paksu köite ja poliitilise elu kahe aastakümne ilmutas ta lõputut nartsissismi, halastamatut järjekindlust ja ülevoolavat nihilismi seal, kus teised seda ei teinud. Rasside lakkamatu võitlus polnud tema silmis üks elu elemente, vaid elu olemus.

    See tõdemus ei tähendanud teoretiseerimist, vaid maailma vaatlemist sellisena, nagu see on. Võitlus on elu ise ja mitte vahend mingi muu eesmärgi tarvis. Seda ei õigusta jõukus (kapitalism) ega õiglus (sotsialism), mille see väidetavasti peaks kaasa tooma. Hitler ei arvanud sugugi, nagu veriseid vahendeid õigustaks mingi ihaldusväärne eesmärk. Eesmärki polegi, on ainult vahendite alatus [meanness]. Rass on tõeline, samal ajal kui indiviidid ja klassid on muutlikud ja ekslikud konstruktsioonid. Võitlus ei ole mingi metafoor ega analoogia, vaid käegakatsutav ja täielik tõde. Tugevad peavad valitsema nõrku, sest „maailm ei kuulu argadele rahvastele“. Ja see on kõik, mida tarvis teada ja uskuda.

    *

    Hitleri maailmavaade lükkas tagasi nii religioossed kui ka ilmalikud traditsioonid, kuid tugines mõlemale. Kuigi ta ei olnud originaalne mõtleja, andis ta teatava lahenduse niihästi mõtte- kui ka usukriisile. Nagu paljud enne teda, püüdis ta need kaks kokku viia. See aga, mida ta kavandas, polnud mingi ülendav süntees, mis päästaks nii hinge kui mõistuse, vaid peibutav kokkupõrge, mis hävitaks mõlemad. Hitleri rassivõitlus pidi olema teaduslikult põhjendatud, aga ta nimetas selle sihti „igapäevaseks leivaks“. Nende sõnadega manas ta esile ühe kõige tuntuma kristliku teksti, samal ajal muutes sügavalt selle tähendust. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ ütlevad need, kes loevad meieisapalvet. Selles kirjeldatud universumil on oma metafüüsika, siinset planeeti ületav kord ja arusaamad hüvest, mis ulatuvad ühest sfäärist teise. Need, kes lausuvad meieisapalvet, paluvad Jumalalt, et ta „annaks meile andeks meie võlad, nii nagu meie anname andeks oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast“. Hitleri „võitluses looduse rikkuste pärast“ oleks patt mitte kahmata kõike, mis võimalik, ning kuritöö oleks lasta teistel ellu jääda. Halastus rikub asjade korda, sest laseb nõrkadel paljuneda. Inimesed peavad piibli käsud Hitleri sõnul tagasi lükkama. „Kui ma saan mõnele jumala käsule kuuletuda,“ kuulutas ta, „siis sellisele: „Sina pead säilitama liiki.““

    Hitler ekspluateeris kristlastele tuttavaid pilte ja kujundeid: jumal, palved, pärispatt, käsud, prohvetid, valitud rahvas, messias – isegi kolmeosalist kristlikku ajastruktuuri: esmalt paradiis, siis pagendus ja viimaks lunastus. Me elame kõntsas ja peame püüdma ennast ja maailma puhastada, et paradiisi tagasi jõuda. Paradiisi mõtestamine liikide sõjana ja mitte loodu harmooniana liitis kristliku igatsuse ja bioloogia näiv-realismi. Kõikide sõda kõikide vastu ei ole midagi kohutavalt eesmärgitut, vaid ainus eesmärk, mis kõiksusel olla saab. Looduse rikkused kuuluvad inimesele, nagu loomisloos, aga ainult nendele inimestele, kes järgivad looduse seadust ja võitlevad looduse eest. Nii nagu loomisloos, on „Minu võitluses“ loodus inimesele ressurss: aga mitte kõikidele inimestele, vaid võidukatele rassidele. Eeden ei ole aed, vaid sõjakaevik.

    Keha tundasaamine ei ole probleem nagu loomisloos, vaid lahendus. Võitjad peavad paarituma. Inimese järgmine kohus kohe pärast mõrva on Hitleri meelest sugu teha ja paljuneda. Pärispatt, mis viis inimese langemiseni, on Hitleri skeemis seotud mõistuse ja hingega, mitte kehaga. Hitleri meelest seisneb meie hukutav nõrkus võimes mõtelda ja mõista, et teistesse rassidesse kuulujad suudavad teha sedasama, ning seega tunnustada neid kaasinimestena. Inimest ei aetud Hitleri verisest paradiisist välja mitte lihaliku teadmise tõttu. Inimesed aeti paradiisist välja hea ja kurja tundmise tõttu.

    Kui paradiis langeb ja inimene eraldub loodusest, jääb süü tegelasele, kes, nii nagu madu loomisloos, ei ole inimlik ega loomulik. Kui inimesed pole tegelikult enamat kui üks looduselemente ja loodus, nagu teadus olevat kindlaks teinud, on verine võitlus, siis peab liigi rikkujaks olema midagi loodusetagust. Hitleri jaoks oli hea ja kurja tundmise maa peale toojaks ja Eedeni hävitajaks juut. Juut on see, kes ütles inimestele, et nad on teistest loomadest kõrgemad ja neil on võime ise oma tulevikku otsustada. Juut on see, kes viis sisse vääreristuse poliitika ja looduse, inimsuse ja võitluse vahel. Hitleri missioon, nagu ta seda mõistis, oli lunastada juudi spirituaalsuse pärispatt ja taastada vere paradiis. Kuna homo sapiens jääb ellu üksnes kammitsemata rassilises tapatalgus, siis mõistuse juutlik võit aje üle tähendaks ka liigi lõppu. Hitler arvas, et rassil läheb tarvis „maailmavaadet“, mis laseks tal võidutseda, ja lõppkokkuvõttes tähendab see „usku“ omaenda arutusse missiooni.

    Selles, kuidas Hitler juudi ohtu kujutab, ilmneb talle iseloomulik usuliste ja zooloogiliste ideede sulam. Kui juut võidab, kirjutas Hitler, „on tema võidukroon matusepärg inimliigile“. Hitleri kujutlus ilma inimesteta maailmast võttis ühelt poolt üle teaduse arusaama iidsest planeedist, millel inimkond on arenenud. Pärast juutide võitu, kirjutas ta, „hakkab maakera taas kulgema oma teel läbi maailmaruumi täiesti ilma inimesteta nii nagu miljoneid aastaid tagasi“. Samal ajal, nagu ta samas „Minu võitluse“ lõigus selgitab, on rasside ja hävituse iidne Maa jumala loodud. „Seetõttu usun ma end tegutsevat kooskõlas looja soovidega. Ohjeldades juuti, kaitsen ma looja tööd.“

    *

    Hitler mõistis inimliiki jagunevana rassideks, kuid eitas, nagu oleksid juudid üheks neist. Juudid pole ei madalam ega kõrgem rass, vaid mitterass või antirass. Rassid järgivad loodust ning võitlevad maa ja toidu eest, samal ajal kui juudid järgivad „ebalooduse“ võõrast loogikat. Nad seisavad vastu looduse põhiimperatiivile, rahuldumata konkreetse elupaiga vallutamisega, ning nad on veennud teisi samamoodi käituma. Nad tahavad valitseda kogu planeeti ja selle rahvaid ning on sel eesmärgil leiutanud üldisi ideid, mis kisuvad rasse loomulikust võitlusest eemale. Planeedil pole pakkuda midagi muud peale vere ja pinnase, kuid juudid on salakavalalt leiutanud mõisteid, mis lubavad maailma näha mitte kui ökoloogilist lõksu, vaid pigem inimese korda. Arusaamad poliitilisest vastastikkusest, tavad, millega inimesed tunnustavad teisi inimesi kui niisuguseid, pärinevad juutidelt.

    Hitleri põhiline kriitika ei olnud tavalist laadi – et inimesed on head, aga neid on rikkunud ülemäära juutlik tsivilisatsioon. Pigem seisnes kriitika sõnum selles, et inimesed on loomad ja igasugune eetiline kaalutlus on iseenesest juutliku määndumise märk. Vihkamisväärne on just nimelt üleüldise ideaali püstitamise ja järgimise püüdlus kui selline. Heinrich Himmler, Hitleri kõige tähtsam asemik, ei järginud iga Hitleri mõttekäändu, aga taipas selle järeldust: eetika kui niisugune on viga; ainus moraal seisneb truuduses rassile. Himmler arvas, et osalemine massimõrvas on hea tegu, sest kindlustab rassi siseharmooniat, nagu ka ühtsust loodusega. Näiteks kimbatus, kuhu satutakse nähes tuhandete juutide laipu, tähistab ühtlasi konventsionaalse moraali ületamist. Mõrvamisega kaasnevad ajutised pained on ohver, mis väärib rassi tuleviku nimel toomist.

    Igasugune mitterassistlik hoiak oli Hitleri meelest juutlik ja iga universaalne idee oli juutliku domineerimise mehhanism. Niihästi kapitalism kui ka kommunism on juutlikud. Nende näilik konflikt on lihtsalt kattevari juutlikule maailmavalitsemissoovile. Ka igasugune abstraktne idee riigist on juutlik. Hitler kirjutas: „Ei ole olemas niisugust asja nagu riik eesmärgina iseeneses.“ Ja ta selgitas: „Inimeste kõrgeim siht ei ole ükskõik millise antud riigi või valitsuse säilitamine, vaid oma liigi säilitamine.“ Loodusjõud pühivad rassivõitluse käigus olemasolevate riikide piirid minema: „Poliitiliste piiride olemasolu ei peaks juhtima meie tähelepanu kõrvale igavese õiguse piiridelt.“

    Kui riigid ei ole inimese suursaavutused, vaid haprad tõkked, mille loodus ületab, siis sellest järeldub, et õigus on pigem midagi konkreetset kui üldist, see on rassilise ülimuse artefakt, mitte võrdsuse puiestee. Hans Frank, Hitleri isiklik jurist ja Teise maailmasõja ajal okupeeritud Poola kindralkuberner, väitis, et õigus rajaneb „meie saksa rahva ellujäämiselementidel“. Õigustraditsioonid, mis väidavad end põhinevat millelgi sügavamal kui rass, on „veretud abstraktsioonid“. Õigusel pole muud otstarvet kui kodifitseerida füüreri hetkeaimusi tema rassi hüvangust. Saksa õigusriigi mõiste on sisutu. Nagu selgitas Carl Schmitt, õigus teenib rassi ja riik teenib rassi ning seega on ainus oluline mõiste rass. Idee, et riiki tuleks hinnata mingite väliste mõõdupuudega, on tugevate rõhumiseks mõeldud pettus.

    Kui universaalsed ideed tungivad mittejuutide teadvusse, siis nõrgestavad need Hitleri sõnul  rassikogukondi juutide huvides. Mitmesuguste poliitiliste ideede sisu ei puutu asjasse, sest kõik need on kõigest lõksud lollidele. Ei ole olemas juudi liberaale ega juudi rahvuslasi ega juudi messiaid ega juudi bolševikke: „Bolševism on kristluse sohilaps. Mõlemad on juudi leiutised.“ Hitler nägi Jeesuses juutide vaenlast, kelle õpetusi moondas Paulus, nii et nendest tekkis järjekordne juudi vääruniversalism, mille sõnumiks on halastus nõrkade vastu. Hitler väitis, et Paulusest Trotskini on selliseid õpetusi levitanud ainult juudid, kes on lihtsameelsete võrgutamiseks võtnud erinevad maske. Ideedel pole ajaloolist algupära, seost sündmuste järgnevusega ega indiviidide loomingulisusega. Need on lihtsalt juutide taktikaline looming ja selles mõttes on nad kõik ühesugused.

    Õigupoolest polnud Hitlerile olemas ka inimese ajalugu kui niisugust. Ta ütles: „Maailmaajaloolised sündmused ei ole midagi enamat kui rasside enesesäilitustungi õnnestunud või ebaõnnestunud väljendused.“ See, mida minevikust kõrva taha panna, on juutide lakkamatu püüdlus looduse struktuuri väänata. See jätkub nii kaua, kuni juudid jäävad asustama maad. „Alati on juutlus see,“ ütles Hitler, „mis seda korda hävitab.“ Tugevad peavad näljutama nõrku, aga juudid suudavad korraldada asjad nii, et hoopis nõrgad näljutavad tugevaid. See pole ebaõiglus tavatähenduses, vaid olemise loogika rikkumine. Juudi ideedega väänatud maailmas võivad võitlusel olla mõeldamatud tagajärjed: mitte tugevamate ellujäämine, vaid tugevamate nälgajäämine.

    Siit järeldub, et sakslased jääksid alati ohvriteks senikaua, kuni leidub juute. Kõrgeima rassina väärivad sakslased kõige enam ja neil on ka kõige enam kaotada. Juutide ebaloomulik võim „mõrvab tuleviku“.

    *

    Kuigi Hitler püüdis määratleda ilma ajaloota maailma, teisenesid ta ideed tema enda kogemuste mõjul. Esimene maailmasõda, mis oli ajaloo veriseim ja toimus maailmajaos, mis pidas ennast tsiviliseerituks, hävitas paljude eurooplaste veendumuse, nagu teeks võitlus alati asjad paremaks. Kuid mõned äärmusparempoolsed ja äärmusvasakpoolsed eurooplased võtsid sellest hoopis vastupidise õppetunni. Nende meelest ei olnud verevalamine piisavalt suur ja ohverdus jäi poolikuks. Vene impeeriumi bolševike kui distsiplineeritud ja voluntaristlike marksistide jaoks pakkusid sõda ja selle vallandatud revolutsioonilised energiad võimaluse alustada maailma sotsialistlikku ümberehitamist. Hitleri nagu paljude teistegi sakslaste meelest sai sõda enne otsa, kui selle tulemus oleks tõeliselt otsustatud – kõrgem rass kutsuti lahinguväljalt ära enne, kui oli oma kohuse täitnud.

    Tunne, et Saksamaa peab võitma, oli mõistagi laiemalt levinud, ja mitte ainult militaristide või ekstremistide seas. Thomas Mann, suurim saksa kirjanik ja Hitleri hilisem oponent, kõneles Saksamaa „õigusest valitseda, osaleda planeedi haldamises“. Edith Stein, särav saksa filosoof, kes arendas välja empaatiateooria, arvas, „et meie lüüasaamine ei tule kõne allagi“. Pärast Hitleri võimuletulekut võeti Stein tema kloostris kinni ja mõrvati kui juut.

    Hitleri jaoks näitas Esimese maailmasõja lõpplahendus planeedi hukatuslikku allakäiku. Hitleri  arusaamine sõja lõpptulemusest läks kaugemale kui tema kaassakslaste natsionalism; tema reaktsioon lüüasaamisele meenutas ainult pealiskaudselt üleüldist vimma kaotatud territooriumide pärast. Saksamaa lüüasaamine näitas Hitlerile, et kogu maailma struktuuris on midagi viltu; see tõendas, et juudid on looduse meetodid üle võtnud. Ta väitis, et kui mõni tuhat saksa juuti oleks sõja algul ära gaasitatud, oleks Saksamaa võitnud. Ta uskus, et juutidel on kombeks oma ohvrid näljasurma mõista, ja ta võttis Esimese maailmasõja ajal ja hiljem Suurbritannia poolt Saksamaale kehtestatud mereblokaadi selle meetodi rakendusena. Nii kaua kuni juudid näljutavad sakslasi, selle asemel et sakslased näljutaksid, keda tahavad, on maailm tasakaalust väljas.

    1918. aasta kaotusest tegi Hitler omad järeldused iga tulevase konflikti jaoks. Sakslased suudaksid alati võita, kui juudid ei sekkuks. Aga kuna juudid domineerivad kogu planeedil ja on oma ideedega tunginud ka sakslaste teadvusse, peab võitlus Saksa võimu eest võtma kaks vormi. Lihtsast vallutussõjast üksi, olgu see kui tahes laastavalt võidukas, ei piisa kunagi. Lisaks alamate rasside näljutamisele ja nende maa hõivamisele peavad sakslased ühtlasi alistama ka juudid, kelle globaalne võim ja salakaval universalism õõnestaks mis tahes elutervet rassivõitlust. Seega kuuluvad sakslastele tugevate õigused nõrkade vastu ja nõrkade õigused tugevate vastu. Tugevatena on neil tarvis domineerida kõikide nõrgemate rasside üle, kellega nad kokku puutuvad; nõrkadena peavad nad vabastama kõik rassid juutide domineerimisest. Seega ühendas Hitler oma sajandi maailmapoliitika kaks suurt ajendit: kolonialismi ja antikolonialismi.

    Hitler mõistis nii võitlust maa pärast kui ka võitlust juutide vastu drastiliselt hävituslikes terminites, aga ta mõistis neid erinevalt. Võitlus alamate rassidega territooriumi pärast seisneb maakera pindala kontrollimises. Võitlus juutide vastu on ökoloogiline, sest see ei puuduta mõnd spetsiifilist rassivaenlast või territooriumi, vaid elutingimusi maa peal. Juudid on „katk, vaimne katk, hullem kui must surm“. Kuna nad võitlevad ideede abil, siis ulatub nende võim kõikjale ning igaüks võib olla nende teadlik või ebateadlik agent. Ainus viis säärase katku kõrvaldamiseks on juurida see välja selle koldes. „Kuigi loodus on kavandanud rahvaste allakäigu ja languse materiaalseks põhjuseks juudi, on ta andnud rahvastele ka eluterve reageerimise võimaluse,“ kirjutas Hitler. Juutide likvideerimine peab olema täielik: kui Euroopasse jääks kas või üksainus juudi perekond, võiks see nakatada terve maailmajao.

    Inimese langust on võimalik heastada, planeedi saab terveks ravida. „Rahvas, mis vabaneb oma juutidest,“ ütles Hitler, „pöördub spontaanselt tagasi loomuliku korra juurde.“

    *

    Hitleri vaated inimelule ja loomulikule korrale olid totaalsed ja tsirkulaarsed. Kõikidele poliitilistele küsimustele tuleb vastata, just nagu need oleksid küsimused looduse kohta; kõik vastused küsimustele looduse kohta tuleb viia tagasi poliitikale. Selle ringi joonistas Hitler ise. Kui poliitika ja loodus pole kogemuse ja perspektiivi lähtekohad, vaid tühjad stereotüübid, mis eksisteerivad üksnes vastastikuses suhtes, kuulub kogu võim neile, kes sääraseid stereotüüpe ringluses hoiavad. Mõistus asendub tagasiviidetega poliitikale või loodusele, argumentatsioon managa. „Võitlus“, nagu raamatu pealkiri reedab, on „minu“ – Hitleri võitlus. Totalistlik idee elust kui võitlusest paigutab iga sündmuse tõlgendamise võimu selle autori teadvusse.

    Looduse ja poliitika võrdsustamine kaotab ära mitte üksnes poliitilise, vaid ka teadusliku mõtte. Hitleri jaoks on teadus rassivõitluse seaduse lõpuleviidud ilmutus, verevalamise lõplik rõõmusõnum, mitte aga hüpoteeside ja eksperimentide protsess. See pakub zooloogilise konflikti kohta käivat sõnavara, mitte aga mõistete ja meetodite allikat, mis tooksid kaasa laiema arusaamise. Teadusel on küll vastus, aga puuduvad küsimused. Inimese ülesanne on alistuda niisugusele usutunnistusele, mitte aga suruda loodusele tahtlikult peale mingit petlikku juutlikku mõtteviisi. Kuna Hitleri maailmavaade nõudis üht tsirkulaarset tõde, mis hõlmaks kõike, oli see haavatav ka kõige lihtsamate pluralismi-ideedega: näiteks et inimesed võivad muuta oma keskkonda viisil, mis võib omakorda muuta ühiskonda. Kui teadus suudaks muuta ökosüsteemi nii, et inimkäitumine teiseneks, osutuksid kõik Hitleri väited alusetuks. Hitleri loogiline ring, milles ühiskond on loodus, sest loodus on ühiskond; milles inimesed on elajad, sest elajad on inimesed, katkeks.

    Hitler möönis teadlaste ja spetsialistide rolli rassikogukonnas – relvade tootmisel, side parandamisel, hügieeni edendamisel. Tugevamatel rassidel peavad olema paremad püssid, paremad raadiod ja parem tervis, et nõrgemaid paremini valitseda. Selles nägi ta looduse võitluskäsu täitmist ja mitte tõendust üldise teadusliku arusaamise edenemisest. „Kõik, mida me praegu siin maa peal imetleme,“ kirjutas Hitler, „teadus ja kunst, tehnika ja leiutised, ei ole midagi muud kui üksikute rahvaste ja arvatavasti algselt üheainsa rassi loomingu saadus.“ Ükski rass, olgu kui tahes eesrindlik, ei suuda mitte ühegi leiutisega muuta looduse põhistruktuuri. Loodusel on ainult kaks varianti: paradiis, kus kõrgemad rassid tapavad madalamaid, ja langenud maailm, kus üleloomulikud juudid keelavad kõrgematele rassidele küllust, mis neile kuulub, ja võimaluse korral näljutavad neid.

    Hitler mõistis, et põllumajandusteadus kujutab endast spetsiifilist ohtu tema süsteemi loogikale. Kui inimesed suudaksid loodusesse sekkuda nii, et toota rohkem toitu, hõlmamata rohkem maad, variseks kogu tema süsteem kokku. Seetõttu ta
    eitas omaenda silma all sündinud ja hiljem „roheliseks revolutsiooniks“ nimetatud teaduslikku läbimurret: viljasortide ristamist, keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamist, niisutussüsteemide laiendamist. Ta rõhutas, et ka „parimal juhul“ jõuab nälg põllukultuuride täiustamisest ette. Kõikidel teaduslikel täiustustel on „piir“. Kõik „maahalduse teaduslikud meetodid“ on õigupoolest juba ära proovitud ja nurjunud. Pole mingit kujuteldavat paranemist, ei praegu ega tulevikus, mis võimaldaks toita sakslasi „nende enda põllumaast ja territooriumist“. Toidulaua suudaks kindlustada ainult viljaka territooriumi vallutamine, mitte aga Saksa territooriumi viljakandvamaks muutev teadus. Juudid soosivad meelega vastupidist arvamust, et summutada sakslaste vallutusisu ja valmistada neid ette hävinguks. „Alati on see juut,“ kirjutas Hitler sellega seoses, „kes püüab niisuguseid surmavaid mõtteviise juurutada, ning sageli ka edukalt.“

    Hitler pidi kaitsma oma süsteemi inimese tehniliste avastuste võimaluse eest, mis kujutas selle jaoks sama suurt probleemi nagu inimeste solidaarsus. Teadus ei suutvat liiki päästa, sest lõppude lõpuks on kõik ideed rassilised, ei midagi enamat kui võitluse esteetilised tuletised. Vastupidine arusaam, nagu saaksid ideed tegelikult loodust peegeldada või muuta, on „juudi vale“ ja „juutlik pettus“. Hitler väitis, et „inimene ei ole mitte kunagi mitte milleski loodust vallutanud“. Universaalne teadus nagu universaalne poliitikagi ei ole inimkonnale mitte lubadus, vaid juutlik ähvardus.

    Maailma probleem, nagu Hitler seda nägi, seisnes selles, et juudid on teaduse ja poliitika valelikult lahutanud ning pakkunud progressi ja inimsuse petlikke lubadusi. Tema lahenduseks oli näidata juutidele jõhkrat reaalsust, seda, et loodus ja ühiskond on üks ja seesama. Juudid tuleb muudest rahvastest lahutada ja asustada sunniviisiliselt mõnele kõledale ja vaenulikule territooriumile. Juudid on võimsad seetõttu, et nende „ebaloomus“ tõmbab teisi ligi. Nad on nõrgad seetõttu, et ei suuda jõhkrale reaalsusele vastu seista. Ümberasustatuna kusagile eksootilisse paika ei saaks nad oma eluvõõraste mõistete abil teistega manipuleerida ja alistuksid džungli seadusele. Hitleri esimene kinnismõte oli saata juudid mõnda äärmusliku loodusega paika, „anarhilisse riiki kusagil saarel“. Hiljem pöördus ta mõte Siberi kõnnumaade poole. Ta ütles, et on ükskõik, kuhu juudid saadetakse

    1941. aasta augustis, kuu aega peale selle märkuse tegemist hakkasid ta sõdurid juute kümnete tuhandete kaupa maha laskma tapatalgutes Euroopa keskel, ümbruses, mille nad olid ise anarhiliseks muutnud, Ukraina musta mulda kaevatud aukude kohal.

    Inglise keelest tõlkinud M. V.

    Timothy Snyder. Hitler’s World. New York Review of Books, 24. 09. 2015. Katkend raamatust: Black Earth: The Holocaust as History and Warning, Penguin Random House. Copyright © 2015 by Timothy Snyder.

     

Vikerkaar