Arhiiv

2014. aastal lasti vene ajaloolane Andrei Zubov tema Moskva õppetoolilt lahti selle eest, et ta oli võrrelnud Putini Krimmi-anneksiooni Hitleri Sudeedimaa-anneksiooniga.^[1] Kaks aastat hiljem esines Zubov postindustriaalses Tšehhi linnas Ostravas toimunud festivalil suurele auditooriumile ettekandega ajaloolaste ülesandest. „Мы должны говорить правду,“ ütles ta – Me peame rääkima tõtt. See deklaratsioon – eriti veel Zubovi baritoniga lausutuna – kõlas kentsakalt, isegi vanamoeliselt. Slaavi sõna правда (tõde) ilma igasuguse täpsustuse või täiendita meenutas mingit kadunud ajastut. Kes usuks enam tõtt?

„Ajaloo lõpu“ lõpp saabus koos reaalsusse uskumise lõpuga. Külma sõja maailm oli sõdivate ideoloogiate maailm; 21. sajandil värbavad nii Ameerika kapitalistid kui ka postsovetlikud oligarhid samu avalike suhete spetsialiste, kes osutavad teenuseid poliitiliste ambitsioonidega gängsteritele. Nagu Peter Pomerantsev on raamatus „Miski pole tõsi ja kõik on võimalik“ kirjeldanud, muutus nullindate Venemaal tõe ja valede eristamine millekski aegunuks. Selles valgustatud, postmodernsete inimeste maailmas „on kõik PR“.

Tõsielutelevisioon on muutnud fiktsionaalse ja reaalse piiri aegunuks. Tõde on kammits, mis on ületatud: post-truth on kuulutatud „aasta sõnaks“. Washingtonis kaitseb Valge Maja häbenematult oma „alternatiivseid fakte“. Ameerika ajakirjanikud polnud algul millekski selliseks valmis: neid oli õpetatud otsima üksikutele infokildudele kinnitust, mitte aga rinda pistma jultunud eemaldumisega empiirilisest reaalsusest. The New Yorker tabas seda meeleheidet satiiriga faktikontrollijast, kes pärast vabariiklaste valimisdebatti kaotas kurnatusest teadvuse ja tuli hospitaliseerida. Paistab, et asendajat pole leitud.^[2]

On olemas pikk vene traditsioon esitada mis tahes kriisihetkel kaks „igavest küsimust“: Esiteks: Кто виноват? – Kes on süüdi? Kas postmodernismi kriitika tõe ontoloogilise stabiilsuse pihta lõi tahtmatult võimalikkuse tingimused „tõejärgsusele“, mida nüüd ekspluateerivad oligarhilised režiimid mõlemal pool Atlandi ookeani. Kas süüdi on prantsuse kirjandusteooria ja selle „nartsissistlik obskurantism“?^[3] „Ma pole kahtlemata ainus inimene, kes kirjutab selleks, et kaotada oma nägu,“ kirjutas Michel Foucault: „Ärge küsige minult, kes ma olen, ja ärge tahtke, et ma jääksin samaks.“^[4] Kas polnud algusest peale kahtlane, et kirjandusteoreetikud nagu Paul de Man ja Hans Robert Jauss – kellel oli isiklik huvi siduda oma sõjaaegne noorusmina lahti sõjajärgsest õpetlaseminast – arendasid nii kirglikult välja filosoofia mina püsimatusest, stabiilse subjekti, stabiilse tähenduse ja stabiilse tõe olematusest? Kas Jacques Derrida ei kanna mõningat vastutust Vladimir Putini eest?

Teine igavene küsimus on: Что делать? – Mida teha? Kas postmodernsusele leidub vasturohtu? Kui jah, siis kust seda otsida?

*
“Postmodernsusel“ on oma ajalugu. Ta ei tulnud eikusagilt, vaid „modernsusest“, mille algust Euroopa ajaloolased dateerivad traditsiooniliselt 18. sajandi prantsuse valgustusega. Jumal jäeti alguses kõigest kõrvale, pisirolli, samal ajal kui inimmõistus võttis sisse keskse koha. „Sapere aude! Ole söakas kasutama omaenese aru! – selline on niisiis valgustuse juhtlause,“ kirjutas Immanuel Kant oma kuulsas arutluses.^[5] Hiljem (täpsemalt 1880. aastatel) tehti Jumalale päriselt ots peale (mõttemänguna Dostojevskil, lõplikult Nietzschel). Kohitsetust olematuks muudetud Jumala korvamine sai filosoofiale seda tähtsamaks ülesandeks. Jumal oli täitnud epistemoloogilist, ontoloogilist ja eetilist rolli; tema surm jättis tohutu tühja koha. Suurt osa moodsast filosoofiast saab kirjeldada Jumala asendamise katsena, et leida mõni muu tee absoluutse tõeni, kui Jumalat pole.

Tõetee otsimine tähendas silla otsimist: subjektilt objektile, sisemiselt välisele, teadvuselt maailma, mõtlemiselt olemisele. Epistemoloogiast (tunnetuse või selle võimalikkuse uurimisest) sai nüüd domineeriv filosoofiaharu. Ennekõike oli tarvis epistemoloogilist selgust, tõsikindlust, et me saame maailma tunnetada. Vastasel korral oleksime mõistetud võõrandumisse. Hannah Arendt on kirjeldanud „moodsa filosoofia melanhooliat“, kui puudub miski või keegi, mis või kes võiks tagada olemise ja mõtlemise ühildumise. Ta süüdistas Kanti (keda ta armastas) teadvuse ja maailma klassikalise samasuse lõhkumises, mis ei jätnud meile enam midagi, millest kinni hoida. Hegeli filosoofia oli omakorda vastus Kantile, püüe lõhutud ühtsust taastada. Nii poola filosoof Leszek Kołakowski kui ka ungari filosoof Agnes Heller iseloomustasid lugu, mida Hegeli „Vaimu fenomenoloogia“ jutustab, teadvuse kujunemisromaanina: me liigume dialektiliselt läbi ajaloo telos’e poole, mis lubab lõpuks lepitust – subjekti ja objekti, teadvuse ja maailma, mõtlemise ja olemise vahel.^[6] Kuid, nagu kirjutas Arendt, keegi ei saa olla kindel, kas Hegeli püüdlus „lõhutud maailm uuesti üles ehitada“ pakub meile reaalsuseks elumaja või vangimaja.^[7]

Probleemil oli veel üks aspekt: Euroopa modernsuses polnud tõde üksnes raskesti saavutatav, vaid ka poliitika ees järjest kaitsetum. Arendt selgitas, et poliitika ees kaitsetu pole mitte kogu tõde, vaid konkreetne „faktitõde“. Seda eristas ta „filosoofilisest tõest“, mida saab mõista kui aprioorselt, üksnes mõistuse kasutamisega tabatavat tõde, mis kogemusest ei sõltu: näiteks 2 + 2 = 4 või Kanti kategooriline imperatiiv, et isikut tuleb alati kohelda nagu eesmärki ja mitte kui vahendit. See, mis poliitika ees kaitsetu on, on faktitõde – aposterioorne, empiiriline tõde, tõde, mis sõltub kogemusest. Sest faktitõde kannab alati oma algupärase sattumuslikkuse nõrkust. Kaks pluss kaks peab alati paratamatult võrduma neljaga, aga see, et Saksamaa tungis 1914. aastal Belgiasse, ei olnud midagi paratamatut. Sündmused oleksid võinud toimuda ka teisiti. Saksamaa sissetung Belgiasse on aposterioorne fakt. (Kołakowski jaoks oli empiirilise reaalsuse algupärane lõputu sattumuslikkus see, mis on meile eksistentsiaalselt talumatu – kõrgema imperatiivi puudumine, et asjad toimuksid sellisena, nagu nad toimuvad.)^[8]

Kuigi poliitika oli alati kujutanud endast ohtu faktitõele, oli – nagu selgitas Arendt – eelmodernne, „traditsiooniline vale“ olnud midagi tagasihoidlikku võrreldes „moodsa poliitilise valega“. Traditsioonilisel valel oli kaks eritunnust: esiteks „ei olnud see kunagi mõeldud sõna otseses mõttes kõigi petmiseks; see oli suunatud vaenlase vastu ja pidi petma üksnes teda“. Ja seega leidis tõde endale alati viimse pelgupaiga, olgu või valetajas eneses, kes oli teadlik, et valetab. Teiseks, traditsiooniline vale oli „seotud mingite üksikasjadega“ ja „üks konkreetne vale – see tähendab valskus, mis ei ürita kogu konteksti muuta,“ rebib „just nagu augu faktilisuse kangasse. Nagu iga ajaloolane teab, on valet võimalik märgata kokkusobimatust, lünki või paigatud kohtade ühendusjooni tähele pannes“.^[9]

Moodne vale seevastu ei jäta tõele mingitki viimast pelgupaika, sest valetaja petab ka ennast. Pealegi pole moodne vale enam rebend reaalsuse kangas. „Nüüdisaegsed poliitilised valed on nõnda suured, et nõuavad kogu faktilise koe täielikku ümberkorraldamist,“ kirjutas Arendt, „nii-öelda teise reaalsuse loomist, millesse nad sobiksid ilma õmbluste, pragude või lõhedeta.“^[10] Selles uues reaalsuses ei oleks ükski rebend tajutav. See on üks viis mõista 20. sajandi totalitaarseid ideoloogiaid – kui reaalsuse õmblusteta rekonstruktsioone. Nad pakkusid suurt narratiivi, lugu, mis võis olla vale, aga millel oli ometigi oma narratiivne kaar. Nad pakkusid transtsendentaalset võtit meie ajalukku ja meie ellu, tehes need sidusaks õmblusteta tervikuks.

*
Ideoloogiad, mis tegid totalitarismi võimalikuks, ei jäänud püsima. („Bolševism,“ kirjutab Yuri Slezkine oma eeposepikkuses saagas bolševike eliidist, „oli ühe põlvkonna fenomen.“^[11]) Tehes lõpu eksperimendile „inimnäolise sotsialismiga“, tõi Varssavi pakti Praha-invasioon kaasa viimase suure narratiivi lõpu alguse. Nii umbes 1968. aasta paiku kaotas marksism oma pinna. Ja polnud midagi sama laia, mis oleks saanud selle asemele tulla. „Ma defineerin postmodernismi umbusuna metanarratiivide vastu,“ kirjutas prantsuse filosoof Jean-François Lyotard aastakümme hiljem.^[12] Postmodernset filosoofiat inspireeris suuresti soov enam mitte kunagi langeda nende suurte narratiivide, totalitarismi võimaldanud õmblusteta reaalsuserekonstruktsioonide lõksu. Kui modernsus oli katse asendada Jumalat, siis postmodernsus algas siis, kui loobuti Jumala asendamisest ja lepiti sellega, et pole olemas ei Jumalat ega tema kasutuskõlblikku surrogaati.

Karl Marx oli ajast ees, kui kirjutas: „kõik seisuslik ja kindel haihtub“. 19. sajandi keskel oli see tähelepanek veel enneaegne. Alles 20. sajandi lõpul haihtus kõik kindel. Modernsus, nagu seletas poola sotsioloog Zygmunt Bauman, üritas asendada eelmodernseid tahkeid kehi millegi veel tahkema ja kindlamaga. Postmodernsus (mida Bauman nimetab „vedelaks modernsuseks“) püüab tahkeid kehi sulatada. Teise laine modernsus ei otsi enam kindlat aluspinda, vaid võtab avasüli vastu efemeersuse, libeduse, ebakindluse, vedeluse. „Paindlikkus,“ kirjutas Bauman, „on asendanud tahkuse kui ideaaltingimuse, mida asjad ja afäärid peaksid taotlema. Samal ajal viibib Jumal ikka ära „oma pikaleveninud puhkusel“.“^[13]

Nagu märkis ajaloolane Tony Judt, on postmodernse teooria puhul nii võrgutav just nimelt „rõhuasetus mitte ainult vanade tõsikindluste, vaid tõsikindluse enese võimalikkuse õõnestamisele“.^[14] Nüüd loobume otsimastki seda silda subjektilt objektile, sisemiselt välisele, mõtlemiselt olemisele. Me ütleme lahti ideest, nagu leiduks mingi terviklik kord, mis seob üksiku üldisega, stabiilne struktuur, mis ühendab meie üksikminad maailmaga. Struktuurid, õpetas prantsuse filosoof Jacques Derrida, vajavad keskpaika, ankrupinnast, olgu selleks Jumal või mõni tema asendaja, viisi, millega piirata tähistajate ja nendega tähistatavate asjade muidu lõputut mängu. Derrida väitis: „Selleks peab leiduma transtsendentaalne tähistatav, et tähistaja ja tähistatava erinevus saaks olla kusagil absoluutne ja taandamatu.“^[15] Aga see kese, see „transtsendentaalne tähistatav“, on just see, mis jääb puudu, mida ei ole ega saagi olla. Järeldus sellest on ühtaegu destabiliseeriv kui ka vabastav. „Transtsendentaalse tähistatava puudumine,“ kirjutas Derrida ühes dekonstruktsiooni alustekstis, „avardab tähendussfääri ja -mängu lõpmatuseni.“^[16]

Derridale seostus „mäng“ avatusega, mitmuslikkuse omaksvõtuga. Kuna puudub kese, Jumal või ersats-Jumal, kes hoiaks maailmastruktuuri paigas, siis sõnad, tähendused, tõed, tekstid õõnestavad kõik iseennast, sisaldades endas alati üksteisega pinges ja üksteist eitavaid elemente. Tähendus pole kunagi enesega identne, vaid alati voolav ja muutlik, ebatäielik ja ennastõõnestav, niihästi erinev kui ka edasi lükatud, midagi muud kui see, mis ta oli hetk enne või pärast. Sõnade ja asjade suhe ei ole fikseeritud; sõnad on alati juba üksteisega mängimas, ning seega ei saa olla ühekorraga ja lõplikult kindlaksmääratud tõde. Elu ei ole suletud struktuur. Suletud struktuure polegi, elu on pidev liikumine.

Tähtis on see, et Derrida jaoks oli „transtsendentaalse tähistatava“ olemasolu alati juba totalitaarsuseähvardus. Selle puudumine on tervitatav, isegi rõõmustav.^[17] See on puudumine, mis ei jäta meile tähenduse ja tõe defitsiiti, vaid pigem ülejäägi. Derrida jaoks ei olnud sõna „mäng“ mõeldud trivialiseerima meie elu ning suhet maailmaga. Vastupidi, „mäng“ tähendas meie loovuse, vabaduse ja vastutuse jaatamist. Derrida dekonstruktsioon, see postmodernse filosoofia musternäide, ei olnud mõeldud fatalistliku nihilismina, vaid provokatiivse elevusena. Keeldumine kõikidest pretensioonidest absoluutsele tõele oli mõeldud kaitsma meid totalitaarse terrori eest. Dekonstruktsioon, rõhutas Derrida, on alati esindanud „vähimat tarvilikku tingimust totalitaarsuseriski identifitseerimiseks ja selle vastu võitlemiseks“.^[18]

Kuid selline voolavus, avatus lõpmatutele võimalustele, on ka häiriv, sest ei anna meile kindlat jalgealust, vaid tekitab pinnatuse seisundi, selle, mida Arendt nimetas Bodenlosigkeit. Sest kui pole kindlat tõde, kui reaalsus on konstrueeritud ainult diskursusest, koosnedes üksteisega üha mängivatest tähistajatest, siis kas üldse eksisteerib sellist reaalsust, millesse me võiksime kiinduda, millesse panust anda, millest sõltuda ja sügavalt hoolida? Bauman väidab, et „arvukad autoriteedid“ on oksüümoron, mis tegelikult tähendab „autoriteedi puudumist“.^[19] Kas lõpmatud tähendused ja lõpmatud tõed tähendavad praktiliselt sedasama, mis tähenduse ja tõe puudumine? Pärast marksismiusu surma hakkasid Euroopa mõtlejad, kes elasid kommunismi all, millesse keegi ei uskunud, tundma tugevat hirmu nihilismi ees. Nad kartsid seda, mida tšehhi dissident Václac Havel kirjeldas oma naisele Olgale kui „eimiskit, seda kuradi moodsat palet“.^[20]

Havel kirjutas selle kirja Olgale 1981. aasta märtsis vanglast. Ta sattus sinna mõni aeg pärast asumist inimõiguspetitsiooni Harta 77 kõneisiku rolli. Koos temaga kuulus kahe eestkõneleja hulka ka auväärt Jan Patočka, Havelist rohkem kui veerandsada aastat vanem filosoof. Patočka ja Derrida pärinesid täpselt samast saksa filosoofiatraditsioonist: Hegeli kujunemisromaan teadvusest, Husserli fenomenoloogia, Heideggeri eksistentsialism. 1930. aastatel oli Patočka õppinud Husserli ja Heideggeri juures, ta oli üks Husserli viimaseid õpilasi. 1949. aastal pidas ta Karli ülikoolis Prahas mõjuka kursuse Hegeli „Vaimu fenomenoloogiast“; ta oli ka terve Hegeli teksti tšehhi keelde tõlkinud. Nüüd juba eakas filosoof oli kogu aeg poliitikast hoidunud; ta polnud ei kommunist ega dissident, vaid õpetlane ja mõtleja, kes pärast 1968. aasta invasiooni ülikoolist väljaheidetuna oli pidanud põrandaaluseid seminare korterites ning lugenud ikka ja jälle koos oma õpilastega Heideggeri „Olemist ja aega“, maadeldes iga lause tähendusega, tõlkides lugemise käigus valjusti saksa keelest tšehhi keelde. Nüüd nõustus Patočka liituma Haveliga, et esindada Harta 77-t. Mõni päev hiljem tuli salapolitsei mõlemale järele. Patočka tervis oli nõrk; ülekuulamisi ta üle ei elanud.

Umbes poolteist aastat hiljem tõi põrandaalune kuller Adam Michnikule, poola samizdati ajakirja toimetajale Haveli essee, mis oli pühendatud Patočka mälestusele. Esseest nimega „Võimutute võim“ sai Ida-Euroopa dissidentluse ikooniline tekst. „Võimutute võimu“ antikangelaseks on vürtspoodnik, kes igal hommikul riputab kohusetundlikult vaateaknale loosungi „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“. Poodnikul puudub eriline entusiasm kommunismi ideaalide suhtes – 1970. aastate lõpul polnud seda enam kellelgi. Ja igaüks, kes silti näeb, mõistab, et mitte keegi enam ei oota kogu maailma proletaarlaste ühinemist. Kuid ometi jätkab poodnik nagu kõik teisedki loosungi ülesriputamist. Lõppude lõpuks, kas tal valikut ongi? Kui ta keelduks, võidakse teda üle kuulata, vahi alla võtta, taga kiusata. Tõenäoliselt kannataks ka ta perekond. Lastele võidakse keelata pääs ülikooli. Poodnik, ütleb meile Havel, elab mauvaise foi’s (kasutamata küll seda prantsuse terminit). Ta elab just täpselt Sartre’i tähenduses halvas usus, s.o enesepettuses. Poodnik valetab iseendale – mitte oma kommunismiusu kohta. Ta teab väga hästi, et ta kommunismi ei usu. Ei, vürtspoodnik valetab endale oma võimutuse kohta.

Mis mõttes on see võimutusetunne enesepettus? Havel vastas küsimusega: miks peaksid poodnikule, kui ta loosungi maha võtaks, kõik need ebameeldivad tagajärjed osaks langema? Lõppude lõpuks ei usu loosungi sõnumit keegi. Igaüks – keiser kaasa arvatud – teab, et keiser on alasti. Kuid need ebameeldivad tagajärjed viitavad sellele, et loosungi ülesriputamine on ometigi kommunistliku režiimi jaoks äärmiselt oluline. Kui ühel päeval kõik poodnikud võtaksid oma loosungid maha, oleks see revolutsiooni algus. Niisiis poodnik ei olegi lõppude lõpuks nii võimutu. Vastupidi, ta on üpris võimas: poodnikud ongi just need, kes võimaldavad mängul jätkuda.

Havel süüdistas vürtspoodnikku selles, et too „elab vales“. Poodniku suutmatus elada tões tähendab moraalset küündimatust – ta on süüdi teda rõhuva süsteemi alalhoidmises. See, et ta elab vales, et igaüks elab vales, ei kaota veel ära tõde, rõhutas Havel, vaid ainult demoraliseerib isiku, kes elab ebaautentset elu. Haveli seisukoht vastandub postmodernistlikule pöördele: suurimgi annus propagandat või pimedat rituaali või „halba usku“ ei suuda lahustada ontoloogiliselt reaalset eristust tõe ja valede vahel.

Pole juhus, et Ida-Euroopa dissidendid rääkisid nii sageli tõest, justkui see oleks midagi käegakatsutavat, kõva, nagu võtmed taskus. Havel ei olnud üksi oma veendumuses, et tõe ontoloogilise reaalsuse tõestuseks on valede ontoloogiline reaalsus. Koondades oma dissidentlusefilosoofia tõe ja valede eristuse ümber, ammutasid Euroopa dissidendid ainet mitte üksnes Kesk-Euroopa filosoofilistest allikatest, vaid ka vene kirjanduse rikkalikust traditsioonist. Pärast 1968. aastat meenutas kommunistlik režiim Dostojevski Suurt Inkvisiitorit, kellel oli ainult üks saladus: ta ei uskunud Jumalat. Dostojevski, Tšehhovi, Gogoli, Tolstoi ja teiste jaoks tähendas sule paberile panemine inimeksistentsi kohta tõe otsimist. Stalinliku terrori kiiluvees kirjutas vene filosoof Nikolai Berdjajev essee pealkirjaga „Valetamise paradoks“ – vale on tingimus, mis võimaldab totalitarismil sündida, väitis Berdjajev. Tema kogemuse põhjal on see vale inimteadvuse sügava moonutuse väljendus ja selle moonutuse tagajärjel läheb indiviidi südametunnistus maailmas veelgi sügavamale peitu.^[21]

^*
Üks Solidaarsuse-aja poola film, mis oli juba iseenesest panus dissidentluse filosoofiasse, valgustab olemuslikku erinevust moodsa kommunistliku totalitarismi ja Putini postmodernse Venemaa vahel. Filmis „Ülekuulamine“ („Przesłuchanie“, 1982), mille sündmustik leiab aset stalinlikus vanglas, mängib suur poola näitlejanna Krystyna Janda noort ööklubi-lauljat Toniat, kes äkitselt vangistatakse süüdistatuna Rahva-Poola vaenlaste abistamises. Ülekuulajad kinnitavad, et ta on ühe antikommunistliku spiooni armuke. Tonia ei saa aru; ülekuulajate lugu on fiktsioon, ta eitab kõike. Ülekuulamised jätkuvad; vangivalvurid piinavad teda. Ajapikku Tonia vastupanu murdub; ja järk-järgult võtab ta omaks üha suuremaid annuseid sellest fiktiivsest loost.

Filmi lõppedes me ei saagi teada, milles seisnes tõeline lugu, milline neist stalinlike ülekuulajate lugudes figureerinud meestest võiski Tonia armuke olla, kas keegi neist oli olnud ka spioon ja kui nii, kas Tonia oli olnud sellest teadlik. Aga ikkagi, antakse meile mõista, tõeline lugu on olemas. See, et meie sellest teada ei saa, ei tähenda, nagu seda polekski. Teisisõnu, filmi lõpus valitseb epistemoloogiline segadus. Tõde säilitab endiselt oma stabiilse eksistentsi, ükskõik kas indiviidil on selle tunnetamisele ligipääs või mitte.

„Ülekuulamine“ esindab modernistlikku positsiooni: Jumal on surnud, aga see ei tähenda, et tõde oleks – isegi totalitaarse režiimi all – pelk subjektiivne illusioon. Postmodernne maailm algab siis, kui me läheme epistemoloogiliselt määramatuselt üle ontoloogilisele määramatusele. See juhtub siis, kui me loobume uskumast, nagu oleks loodud narratiivide all või seas midagi niisugust nagu stabiilne reaalsus. „Tõejärgsus“ esindab postmodernistlikku positsiooni: „teil on teie faktid – meil on alternatiivsed faktid“. – „Kõik on PR.“ Nüüd me asustame näiliselt lõputut hulka õmblusteta alternatiivreaalsusi, millest igaühel on omad „alternatiivsed faktid“. Pomerantsev kirjeldab Putini Venemaad maailmana, milles miski pole tõsi – ja igaüks suhtub sellesse kergelt. Arvustades Pomerantsevi raamatut „Miski pole tõsi ja kõik on võimalik“, kirjeldab ukraina esseist Jurko Prohhasko tõde piiri ja rajana. Tõe tunnustamata jätmine tähendab võimetust tunnistada piire. Selline mittetunnistamine, ütleb Prohhasko, ei lõpe kunagi hästi.^[22]

Derrida ise uskus külalislahkusesse, sõprusesse, andestamisse. Ta ei olnud moraalne nihilist. Kuid tänapäeval on ideed, mis tärkasid vasakpoolsuse kriitilises elutundes, kujunenud ümber parempoolsuse relvadeks. Derrida filosoofia, mis oli mõeldud vastutuse võtmisena, on võetud üle kui vastutusest lahtiütlemine. Intellektuaalse ajaloo vaatepunktist on teatav iroonia selles, kuidas faktijärgsus on kolimas idast läände, Moskvast Washingtoni. Siin annab selgitava viite Derrida ise: üks tema lemmikmõisteid on pharmakos, vanakreeka sõna, mis võib tähendada nii mürki kui ka ravimit. Tänapäeval võib Ida-Euroopa osutuda pharmakos’eks: mürgi allikas võib olla ka vastumürgi allikaks.^[23]

Кто виноват? Kes on süüdi? Agnes Heller vastab: „Süüdistamine on vastutustundetu. Vastutus on see, mis tuleb võtta. Vastutus on see, mille peab võtma.“^[24] Ida-Euroopas oli teisitimõtlemise filosoofiaks vastutuse filosoofia. Havel kirjutas „Võimutute võimus“: „Patočka armastas ütelda, et vastutuse puhul on kõige huvitavam see, et me kanname seda igal pool endaga kaasas. See tähendab, et vastutus on meie, et me peame seda aktsepteerima ning võtma omaks siin ja praegu.“^[25] – „Elu ja ajalugu,“ kirjutas poola filosoof Krzysztof Michalski, üks Patočka viimaseid õpilasi, „ei kulge edasi sõltumata meie osavõtust, nagu karussell, millega sa saad tahtmist mööda sõita ja millelt maha hüpata“.^[26] Inimest, väitis ta, „saab identifitseerida ainult ajaloo subjektina“.^[27]

Что делать? Mida teha? Patočka rõhutas, et isegi kui välismaailmas ei leidu mingit asjastunud stabiilset tähendust, seisneb meie vastutus tähenduse otsimises. Ta kirjutas, et „inimesed ei saa elada ilma tähenduseta“. Võib-olla tõde ei saagi tabada, aga seda saab ja tuleb otsida.^[28] Sellist seisukohta jagas sügavalt ka Kołakowski. „Husserl uskus, et tõsikindluse otsing moodustabki Euroopa kultuuri ja selle otsimisest loobumine tähendaks ka selle kultuuri hävitamist. Husserlil oli tõenäoliselt õigus.“^[29] Kołakowski uskus, et kirglik absoluutse tõe otsing pidi Husserlil vältimatult nurjuma. „Silla probleem on lahendamatu; loogilist üleminekut pole.“^[30] Kuid sellegipoolest on meil vastutus otsingu jätkamise ees. Tõest loobumine tähendaks loobumist eetikast.

2008. aastal, ühel Adam Michniku viimastest vestlustest Haveliga, küsis Michnik: „Mis nõu sa annaksid noorele inimesele tänapäeval, kui ta küsiks: kuidas ma peaksin elama?“ Havel vastas: „Fundamentaalne imperatiiv on – elada tões.“^[31]

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Marci Shore, A Pre-History of Post-Truth, East and West. https://www.eurozine.com/a-pre-history-of-post-truth-east-and-west/ © Marci Shore / Public Seminar / Eurozine.

^[1] Vt J. Yaffa, Putin’s New War on „Traitors“. The New Yorker, 28.03.2014; А. Зубов, Это уже было. Ведомости, 01.03.2014.

^[2] A. Borowitz, Fact-checker at Republican Debate Hospitalized for Exhaustion. The New Yorker, 16.01.2016.

^[3] T. Judt, Postwar: A History of Europe since 1945. New York, 2005, lk 481. (Raamatu eestikeelset tõlget vt: T. Judt, Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast. Tlk T. Värnik. Tallinn, 2007.)

^[4] M. Foucault, Teadmise arheoloogia. Tlk K. Sisask. Tartu, 2005, lk 24.

^[5] I. Kant, Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? Tlk E. Parhomenko. Akadeemia 1990, nr 4, lk 801.

^[6] A. Heller, A Philosophy of History in Fragments. Oxford, 1993, lk 11; L. Kołakowski, Main Currents of Marxism: Its Rise, Growth, and Dissolution, vol. 1: The Founders. Tlk P. S. Falla. Oxford, 1978, lk 60.

^[7] H. Arendt, What Is Existential Philosophy?. Rmt-s: H. Arendt, Essays in Understanding 1930–1954. Toim. J. Kohn. New York, 1994, lk 164.

^[8] L. Kołakowski, The Presence of Myth. Tlk A. Czerniawski. Chicago, 1989.

^[9] H. Arendt, Tõde ja poliitika. Tlk E.-R. Soovik. Rmt-s: H. Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Tartu, 2012, lk 301–302.

^[10] Sealsamas, lk 302.

^[11] Y. Slezkine, The House of Government: A Saga of the Russian Revolution. Princeton; Oxford, 2017, lk 1176.

^[12] J.-F. Lyotard, The Postmodern Condition: A Report on Knowledge. Tlk G. Bennington, B. Massumi. Minneapolis, 1984, lk xxiv.

^[13] Z. Bauman, Liquid Modernity. Malden (MA), 2012, lk 55.

^[14] T. Judt, Postwar: A History of Europe since 1945, lk 479.

^[15] J. Derrida, Of Grammatology. Rmt-s: A Derrida Reader. Toim. P. Kamuf. New York, 1991, lk 36.

^[16] J. Derrida, Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Tlk J. Kägu. Akadeemia, 1991, nr 7, lk 1415.

^[17] Vt sealsamas, lk 1436: „See katkenud vahendamatuse strukturalistlik temaatika, pööratud puuduva lähtekoha kadunud või võimatu presentsi poole, on vabamängu üle mõtlemise nukker, negatiivne, nostalgiline, süüdlaslik rousseaulik tahk. Vabamängu teine tahk võiks olla nietzschelik jaatus – rõõmsameelne maailma vabamängu ja saamise süütuse jaatus, märkide maailma jaatamine, kus ei ole vigu, tõde ega lähtekohta ja mis on antud aktiivseks tõlgendamiseks. Nii piiritleb see jaatus mitte-keset teisiti kui keskme kaotust. Ja ta mängib julgestuseta.“

^[18] J. Derrida, Like the Sound of the Sea Deep Within a Shell: Paul de Man’s War. Critical Inquiry, 1988, kd 14, nr 3, lk 647.

^[19] Z. Bauman, Liquid Modernity, lk 64.

^[20] V. Havel, Letters to Olga. Tlk P. Wilson. London; Boston, 1990, lk 175 (kiri 14.03. 1981).

^[21] Н. Бердяев, Парадокс Лжи (1939). https://bit.ly/2G3aXiJ. Ingl k-s: N. A. Berdyaev, The Paradox of the Lie. Tlk. F. S. Janos. https://bit.ly/2zLUgCO.

^[22] Ю. Прохасько, Истинна Правда. Критика, veebruar 2012. https://krytyka.com/ua/articles/istynna-pravda; Ingl k-s sealsamas: https://bit.ly/2AUQBSJ.

^[23]Tänapäeva vene romaanikirjanik Sergei Lebedev annab mõista, et Putini nakkuslikule postfaktilisusele pole paremat vastumürki kui vene kirjanduse suur traditsioon.

^[24] A. Heller, Some Remarks about the Sense of Historical Existence. Rmt-s: A. Heller, A Theory of History. London, 1982, lk 332.

^[25] V. Havel, The Power of the Powerless. Tlk P. Wilson. Rmt-s: V. Havel jt, The Power of the Powerless: Citizens Against the State in Central-Eastern Europe. Toim. J. Keane. Armonk (NY), 1985, lk 80. Derrida analüüsi Patočka vastutuse-ideest vt: J. Derrida, Surma and. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2011.

^[26] K. Michalski, The Flame of Eternity: An Interpretation of Nietzsche’s Thought. Tlk B. Paloff. Princeton, 2012.

^[27] K. Michalski, Iron Laws and Personal Responsibility. Tlk E. Kohák. Cross Currents, 1988, nr 7, lk 132.

^[28] J. Patočka, Does History Have a Meaning? Rmt-s: J. Patočka, Heretical Essays in the Philosophy of History. Tlk E. Kohák. Chicago, 1996, lk 75.

^[29] L. Kołakowski, Husserl and the Search for Certitude. South Bend (IN), 2001, lk 7.

^[30] L. Kołakowski, Husserl and the Search for Certitude, lk 80.

^[31] V. Havel, A. Michnik, Rewolucjo ducha, przyjdź! Gazeta Wyborcza, 15.11.2008.

„Paljud inimesed arvavad, et jalgpall on elu ja surma küsimus. Mulle ei meeldi selline suhtumine. Ma võin neile kinnitada, et asi on palju tõsisem,“ ütles legendaarne šotlasest treener William Shankly ühed vutiajaloo tsiteerituimad sõnad. Arvestades, millise religioosse veendumusega miljonid iidolitele kaasa elavad, ei tundugi need üksnes kirjandusliku liialdusena.

Kui võidujoovastuses Prantsusmaa koondis 15. juunil Moskva Lužniki staadionil 78 000 sealse pealtvaataja ja hinnanguliselt umbes miljardi televiisorite ette naelutatud silmapaari ees maailmameistristaatust tähistavaid kuldmedaleid vastu võtma tõttas, kujunes toimuvast justkui stseen mõnest satiirilise briti komöödiasarja „The Thick of It“ osast.

Turniiri korraldajamaa kõige olulisem mees president Vladimir Putin seisis medaliste oodates kõrvuti kordades liberaalsema maailmavaatega kolleegidega Prantsusmaalt ja Horvaatiast, Emmanuel Macroni ja Kolinda Grabar-Kitarovićiga, kui ühtäkki avanesid taevaluugid ning riigipead jäid paduvihma kätte. Keset hetkelist kaost leiti lõpuks vihmavari üksnes Putinile, ehkki ta läbimärjad kolleegid embasid mõlema poole mängijaid hulga joviaalsemalt ja rõõmsamalt. Seda kõike vaatas mõne meetri kauguselt trobikond Aerofloti stjuardesside rõivastes piltilusaid neidiseid, kelle ametileping vaevalt midagi muud kui laia naeratust näol kanda lubas. Vihmavarje ei olnud keegi neile muidugi arvestanud.

Küllap valdasid Putinit tol õhtul vaatamata troopilist mõõtu vihmavalingu käest pääsemisele võrdlemisi vastakad tunded. Toimunu kuulutas lõppenuks kuu aega väldanud jalgpalli maailmameistrivõistlused, mida ühtede arvates poleks ülepea tohtinud Venemaal korraldada ning mida teised nimetasid üheks viimaste aastakümnete põnevaimaks suurturniiriks. Kremli avalike suhete suurim triumf oli aga saanud võidukasse lõpusirgesse oota-matu jõnksu.

Seisuga 4:2 lõppenud finaal sisaldas nimelt pea kõike, mida ühelt pingeliselt vutikohtumiselt oodata võiks – väravaid, kauneid sööte, kaartideni viinud võitlusolukordi, vaieldavat vilet, dramaatilisi vigu, suurepäraseid individuaalseid sooritusi ning pingelist heitlust algusest lõpuni. Polariseerivaimaks hetkeks kujunes aga 52. minut, mil platsile tormas neli kutsumata võõrast.

Kui esmapilgul näis tegemist olevat kõige tavalisema eneseekspositsiooniga – pea iga suurvõistluse, teleürituse ja Eurovisioni ajal sööstab lavalaudadele mõni kahe-sekundi-kuulsuse otsija –, siis Moskvas toimunu osutus millekski hoopis läbimõeldumaks, poliitilisemaks ja moraalselt komplekssemaks. Tegemist polnud kellegi muu kui skandaalse Pussy Rioti, sageli punkbändina tutvustatava, kuid end laiemalt kunstipõhise ühiskondliku aktivismi kaudu identifitseeriva protestigrupi liikmetega.

Paljud jalgpallifännid olid marus – kuidas nad julgesid väikese Horvaatia mängurütmi segada just hetkel, mil nood olid kaotusseisust mängu enda kontrolli alla saamas. Teiselt poolt kõlas vastu – oot-oot, kas sportlaste õigus segamatult võistelda on olulisem kui miljoneid inimesi puudutavad poliitilised ning inimõiguste-alased probleemid? Seda kõike pärast maailma vutikatuse FIFA mitmenädalast väheveenvat korrutamist, et poliitika ja sport tuleks lahus hoida.

Kuivõrd neid sõnu tegelikkuses ellu viia õnnestub, näitab muidugi FIFA enda vastuoluline renomee. Juba ainuüksi maailmameistrivõistluste korraldamisõiguse jagamine on pikk, kaelamurdev ja liikmete käsi väänav poliitiline protsess, mille nimel teevad lobi peaministrid ja säutsuvad presidendid. Mõjuvõimuga kauplemise, onupojapoliitika ja kõiksugu korruptsiooni anatoomia nõuaks eraldi mahukat käsitlust, lõplike valikute vastuolulisus on aga niigi jõudnud kaugele väljapoole spordimeedia piire.

Sõnades on FIFA missioon muidugi õilis – massidesse viidud mängu kaudu inimesi, kogukondi ja rahvusi ühendada, aidata kaasa ühiskondade arengule, pakkuda läbi jalgpalli miljonitele väljundit ning luua seeläbi kogu maailmale paremat tulevikku.

Ehkki ennatlik oleks seda kõike hämaks nimetama tõtata, on FIFA-l tulnud sammuda ühest skandaalist teise. Turniiri korraldamise usaldamine Putini kleptokraatliku režiimi kätte pole tingimata isegi suurim neist, ulatuslik korruptsioon viis alles üsna hiljaaegu, 2015. aastal, ametist pikaaegse ja vähemalt Euroopas laialt vihatud presidendi Sepp Blatteri ning rea organisatsiooni juhtimisega tegelenud tippametnikke. Puhtalt ei pääsenud ka väidetavalt altkäemakse jaganud Saksamaa, kelle 2006. aasta turniiri oli seni sageli toodud korralduslikuks eeskujuks.

2022. aasta maailmameistrivõistlused toimuvad aga vähem kui kolmemiljonilise elanikkonnaga naftamonarhias Qataris. Seda talvisel ajal, et vältida sealseid üle 40-kraadiseid kuumusi, ning olukorras, kus inimõiguste organisatsioonid on viidanud näiteks hiidstaadione ehitavate tööliste olematutele õigustele ning ebainimlikule kohtlemisele, kuni rohkete surmajuhtumiteni välja. Ahjaa, Qatari põhiseadus põhineb šariaadil, näiteks kividega surnuks loopimine on seal mõningatel juhtudel täiesti õiguspärane nähtus.

Üks riik, üks rahvas, üks suurturniir

 Suurturniiride korraldamine on muidugi läbi lähiajaloo olnud autokraatlike režiimide kinnisideeks ja eneselegitimeerimise vahendiks, ning jalgpall pole siin sugugi ainus pantvang. Legendaarne mustanahaline supertalent Jesse Owens võitis 1936. aasta olümpiamängudel neli kuldmedalit ei kusagil mujal kui Berliinis, aaria rassi üleolekust unistava Adolf Hitleri ees. Hiljutisematest näidetest toimus 2008. aasta olümpia samuti spordi kaudu oma teed maailma suurte sekka otsivas ja kõike muud kui demokraatlikus või inimõigusi pjedestaalile tõstvas Hiina Rahvavabariigis.

Ka tänavuse jalgpalli MM-i Venemaal korraldamine oli pelgalt kurioosne fakti tõttu, et vaid kolm päeva pärast 2014. aasta Sotši taliolümpiat oli alanud Krimmi annekteerimine ning selle tuules sissetung Ida-Ukraina aladele. Samuti järgnesid hämmastavad paljastused riiklikust dopingusüsteemist – mullu Oscari võitnud dokumentaalfilm „Ikaros“ räägib põhjalikult lahti, kuidas teste küünilisel kombel ja sisuliselt igapäevaselt võltsiti. Juba 2008. aastal oli Putin kasutanud olümpiamängudele koondunud tähelepanu Gruusiasse tungimiseks.

Lisaks poliitilisele intriigile avab suurturniiride korraldamine võimaluse tohutuks riigisiseseks korruptsiooniks. Enamasti tuleb üpris lühikese ajaga ehitada valmis suur hulk staadione ning muud toetavat taristut. Kõiksugu ehituslepingute abil saab seega jaotada laiali sadade miljonite väärtuses maksumaksja raha. Pikemas perspektiivis läbimõtlemata ehituste muutumine kummituslikeks tondilossideks on tabanud nii Pekingit kui ka eelmiste MM-ide korraldajaid Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Brasiiliat. Mitmetel juhtudel on need ehitused aga tinginud suurte rahvahulkade jõulist ümberasustamist.

Jalgpalli juurde naastes, 1934. aasta maailmameistrivõistlused peeti Benito Mussolini valvsa pilgu all Itaalias – koduvõistkond muuseas ka võidutses –, 1978. aasta turniir aga pisut varem sõjaväelise riigipöörde läbi teinud Argentinas, lõppedes taas väljakuperemeeste kuldmedalitega. Venemaal tänavu samavõrd kõrget lendu korrata ei õnnestunud, ent tulemuse üle nurisema ka keegi ei tõtanud – turniiri üheks nõrgimaks peetud koondis jäi üsna napilt pidama veerandfinaalis.

Nii FIFA kui ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee kiirustaks ilmselt oma otsuste kaitsele juba üksnes mõttekäiguga, et niivõrd rahvusvahelise suurürituse mõju on iseenesest piire avav, demokratiseeriv ja rajab teed uutele arenguvõimalustele. Säärast mõju mõõta on muidugi ülimalt keeruline, nagu laiemate ühiskondlike protsesside puhul ikka, erilist rikkust ega vabadust pole aga veel ühegi muidu puudust kannatava riigi õuele suurturniiri tuules jõudnud – näiteks 2014. aasta mängud korraldanud Brasiilias oli pigem paljude jaoks tegemist viimase tilgaga kannatustekarikas.

Vutihullus Lõuna-Ameerikas on nimelt üsna tavaline, et kandideerivad poliitikud peavad muuhulgas valima võistkonna, keda toetada, või olema muudmoodi jalgpalliga sina peal. Brasiilia endine president Dilma Rousseff lootis sarnaselt Putiniga turniirist suurt PR-triumfi, jalgpalli naasmist enim tiitleid võitnud koondise koju, jogo bonito ehk ilusa mängu sünnimaale. Kõik läks teisiti. Turniiri eel tabasid maad rohked protestid, vutihullud brasiillased pöördusid välismaailma jahmatuseks MM-i vastu, esindusstaadioni lapiti kokku veel sõna otseses mõttes avamängu eelõhtul. Turniir rebis nähtavale riigis laiutava vaesuse, varalise lõhestumise ning paiguti arutu vahendite paigutamise. Kõige krooniks pudenes kodukoondis, mis nende hädade looritamiseks vajas tiitlit kui õhku, konkurentsist poolfinaalis hävitava 1:7 kaotusega Saksamaale. Tänaseks on Rousseff ametist tagandatud ning võimul Brasiilia oma Donald Trump, vulgaarne ja paremäärmuslike vaadetega Jair Bolsonaro, keda muide toetasid ka mitmed Brasiilia endised ja praegused vutistaarid nagu Ronaldinho, Kaká, Cafu, Rivaldo ja Lucas Moura.

Venemaa puhul pole küsimus muidugi võimu vahetumises, vaid põlistamises ning mainekujundamises muu maailma silmis. Põnev oli seejuures vaadata riigi esindajate suhet väljakutel toimuvaga. Avamängu Venemaa ja Saudi-Araabia vahel tituleeriti korduvalt MM-i kõige inimõigustevaesemaks ja naftadollarite-
rohkemaks kohtumiseks – Putin ja saudide kroonprints Mohammad bin Salman ei lasknud end sellest muidugi suurt häirida ning elasid mängule VIP-loožis rõõmsalt kaasa. Järgmistel mängudel istus aga Kremli esindajana tribüünil peaminister Dmitri Medvedev. Vaatamata avamängu ootamatule 5:0 võidule polnud arvatavasti tegemist üksnes töökalendri tihedusest tuleneva pragmaatilise, vaid ka riske maandava sümboolse otsusega. Putiniga seostatakse ennekõike jõudu, kontrolli ja kõikealistavust, seost vutikoondise potentsiaalse lagunemisega platsil võimulolijad ei soovinuks.

Piisas siiski ka avamängu ja finaali ajal kohal olemisest, sest MM-i suurimaks võitjaks ei kuulutatud lõpuks üsna üksmeelselt mitte kuldmedalisti Prantsusmaad ega isegi mitte suurüllatajana hõbedale tulnud Horvaatiat, vaid just Venemaa, kes – kui Pussy Riot välja arvata – suutis poliitilise agenda suuremas osas vutipeo fookusest eemal hoida.

Kus kotkad julgevad…

See ei tähenda omakorda kaugeltki, et turniir kulgenuks ilma platsi kõrval lahvatanud leekideta.

Näiteks 2014. aastal meistriks tulnud, sel aastal juba alagrupis konkurentsist pudenenud Saksamaa koondise languse põhjusi tõtati otsima rahvuste pinnalt. Parempopulistliku partei Alternative für Deutschland esindajad süüdistasid pea kohe pärast kollapsit mängus Lõuna-Korea vastu koondise puudujääkides välisjuurtega mängijaid. Seejuures unustati paraku, et suuresti needsamad välisjuurtega mängijad seisid neli aastat varasema triumfi taga.

Hilisemad arveteõiendamised reetsid, et suur osa võistkonna sisepingeid jooksid tõepoolest mööda päritolujoont. Meeskonna mängujuht Mesut Özil ja Ilkay Gündogan kohtusid nimelt vaid kuu enne turniiri Türgi despoodist riigipea Recep Tayyip Erdoğaniga, kellega poseeriti ka naerusuistel fotodel, mis tekitasid omakorda Saksamaal rohkelt pahameelt. Turniirijärgselt koondisega lõpparve teinud Özil süüdistas oma lahkumiskirjas seda põhjendades kodumaad rassismis ja austuse puudumises.

Kui Özili ja Gündogani motiveeris Erdoğaniga kohtuma väidetavalt soov austada oma juuri, siis teinekord võivad ebaõnnestunud fotod olla ka lihtsalt pooljuhuslikuks fopaaks. Näiteks Egiptuse säravaim staar Mohamed Salah sattus veel MM-i eelõhtul koondise ajutiseks koduks valitud Groznõis pildile Tšetšee-nia homovaenulikust jõumehest liidri Roman Kadõroviga, kes nagu muuseas kuulutas vastleitud sõbra ka aukodanikuks. Kuuldavasti tiriti Salah koondise pressiesindajate poolt sisuliselt otse voodist üritusele, mille poliitiliste implikatsioonidega mängija kursiski polnud. Vastuseks ähvardas Inglismaal palliv ja kodumaal palavalt armastatud Salah – viimastel Egiptuse presidendivalimistel kirjutas protestiks sedelile tema nime kuuldavasti enam kui miljon egiptlast, mis andnuks talle võitja Abdel el-Sisi järel teise koha – koondisest lahkuda.

Mänguväljakul tõid FIFA rahatrahvi kaasa Šveitsi tähtede Granit Xhaka ja Xherdan Shaqiri poolt Serbia vastu 2:1 võidumängus löödud väravatele järgnenud käte ristamise žestiga imiteeritud kotkad, mis viitasid mängijate Kosovo-Albaania juurtele. Kosovo eraldumise järel tollele endiselt hammast ihuva Serbia fännid olid aga platsile tulnud T-särkides, millel oli pilt Ratko Mladićist, „Bosnia lihunikuks“ tituleeritud sõjakurjategijast, kellel oli võtmeroll bosnialaste massimõrvas 1995. aastal Srebrenicas.

Balkani maades nagu paraku ka paljudes teistes maailma piirkondades elavad identiteet ja rahvuslus endiselt oma kõige erksamat elu vutitribüünidel, mistõttu matše on tulnud korduvalt katkestada või politseijõudude poolt maha rahustada.

Kuivõrd igikohalolev poliitika jalgpalli juures on, võib hästi näha ka iganädalastel klubimängudel. Globaalse ja sadade miljonite fännide kaudu pea igasse eluvaldkonda tungiva mänguna väljendab jalgpall omal moel ka pea kõiki mujal ühiskonnas olulisi sümboleid, jõujooni ning vastasseise.

Küllap maailma tuntuimaks näiteks sellest on ühe kuulsaima vutiklubi FC Barcelona ja nende kodustaadioni Camp Nou staatus Kataloonia identiteedi ja iseseisvuse kandjana. Paljud klubi mängijad ning teised sellega seotud inimesed pole püüdnudki end poliitikast distantseerida, vaid on, vastupidi, häälekalt sõna võtnud ning Kataloonia ülejäänud Hispaaniast eraldumise nimel ka tänavatele tulnud. 1. oktoobril 2017. aastal panigi klubi ise oma ligi 100 000 inimest mahutava staadioni kodumänguks pealtvaatajate eest lukku, et protestida hiljutisel vaidlusalusel referendumil aset leidnud politseivägivalla vastu.

Barcelona päralt on ka roll maailma ilmselt suurimas ja vaadatuimas vutivastasseisus pealinna klubi Real Madridiga. „Real“ klubi nimes tähendab „kuninglikku“ ning loa selliseks nimetuseks ühes õigusega oma embleemil krooni kasutada andis klubile 1920. aastal kuningas Alfonso XIII. Hiljem on Real Madrid olnud tihedalt seotud ka kindral Francisco Francoga, kes väidetavalt aitas rivaale saboteerida ning tagas Realile eristaatuse.

Monarhiate roll maailmas on tänapäevaks marginaliseerunud ning Hispaania diktatuuri alt pääsenud, ent kohaliku identiteedi terav teadvustamine ei ilmesta mitte ainult Reali-Barcelona vastasseisu. Näiteks Athletic Bilbao lähtub tänaseni põhimõttest, et võistkonda võetakse vaid Baskimaa piirkonnas sündinud või vähemalt oma noortetiimist välja kasvanud mängijaid. Pärast 2017. aastal relvad maha pannud ja tänavu lõplikult laiali läinud separatistlikku liikumist ETA – kes rahastas oma tegevust muuseas jalgpallurite ähvardamise kaudu – on Bilbao jäänud tugevaimaks baski identiteedi kandjaks. Visalt pannakse vastu jalgpalli globaliseerumisele, kodumängudel võib näha ETA sümboolikat ning äärmusfännidest ultrate laulusõnades on muuhulgas juttu ka hispaanlaste tapmisest.

Poliitika ja identiteet ei jookse jalgpallis muidugi üksnes mööda rahvuspiire. Paljud suured vastasseisud on kujunenud usuliste – näiteks Glasgow Celtic Rangersi vastu – või ennekõike klassilõhede kaudu – Internazionale AC Milani vastu Itaalias, Fenerbache Galatasaray vastu Türgis või Boca Juniors River Plate’i vastu Argentinas. Neid printsipiaalseid vastasseise ei leevenda kuidagi ka fakt, et nüüdseks on kõigil rohkesti toetajaid igas ühiskonnakihis. Äsja toimuma pidanud Boca ja Riveri vaheline kohtumine lükati edasi pärast viimase fännide jõhkrat rünnakut vastasvõistkonna bussi pihta. Mäng tõsteti pärast tulist arutelu ümber koguni ookeani taha – iroonilisel moel Santiago Bernabeule, Real Madridi kodustaadionile.

Meie igapäevast poliitikat anna meile, jalgpall

Argentinas, kus jalgpallil on peaaegu religioosne staatus, pole mäng poliitilistest intriigidest kunagi kaugel olnud. 20. sajandi keskpaigas võimul olnud president Juan Perón ehitas oma populaarsust suuresti jalgpalli infrastruktuuri arendamise kaudu ning jalgpallist sai oluline vahend ka väliskuvandi loomisel. Seejuures ei osalenud vutikoondis näiteks 1950. aasta maailmameistrivõistlustel Brasiilias, kuna Perón kartis võimalikust kaotusest tulenevat hoopi rahvuslikule uhkusele.

Ehk oli tal õiguski, sest tollel aastal kaotas kodumeeskond sisulises finaalis 1:2 Uruguayle. 200 000 inimese silme all haudvaikusesse mattunud staadionil peetud kohtumine jäi Maracanazo nime all sedavõrd tugevalt rahva kollektiivsesse psühholoogiasse, et kogu 2014. aasta turniir hüüti välja toonaste vaimude väljasuitsetamisena. Kuniks juba mainitud poolfinaalini. Ups.

Argentinas aastatel 1976–1983 valitsenud sõjaväeline diktatuur, mis mõrvas umbkaudu 30 000 inimest, tõmbas omakorda oskuslikult avaliku tähelepanu jalgpallile, millega teadliku ja meedia abil ellu viidava taktikaga seoti taas argentiinlaste rahvuslikku uhkustunnet. Falklandi sõja ajal lehvisid Boca Juniorsi staadionil muuhulgas postrid, millel kujutati inglasi andmas alla ikoonilisele Diego Maradonale. Ajalugu läks teisiti, ent elu taaskordse dramaturgilise pöördena võitis Argentina oma teise maailmameistritiitli 1986. aastal turniiril, mis läks ennekõike ajalukku koondise 2:1 võiduga poolfinaalis Inglismaa üle. Maradona lõi seal nii vutiajaloo ilusaimaks peetava värava kui ka kurioosseima, tema enda sõnul „Jumala käega“ võrku suunatud tabamuse.

Riigijuhid pole ainsad, kes Lõuna-Ameerikas oma võimu jalgpalli abil on  legitimeerinud. Colombia koondise kõrgaeg 1990. aastate alguses langes kokku perioodiga, mil sealsesse sporti pumpasid raha mõjuvõimu ja avaliku toetuse nimel pingutavad narkoärimehed eesotsas kurikuulsa Pablo Escobariga. Tema nimekaimu, Colombia vutikoondise kapteni Andrés Escobari mõrva pärast ebaõnnestumist 1994. aastal peavad paljud aga Colombia ühiskonna üheks kainestavamaks hetkeks, mil avalik arvamus lõplikult sealsete võimukate narkokurjategijate vastu pöördus.

Mida enam voolab jalgpalli raha, seda enam on jalgpallil võimu rahvamasse ja ühiskonna arengut mõjutada ning seega pole ka 21. sajandil jalgpalli poliitilise vahendina kasutamine vähenenud, pigem vastupidi. Kuigi maailma tugevaimad liigad asuvad Euroopas ning klubide juurde talentide värbamine kõikjalt mujalt on muutunud 21. sajandi kolonialismi erivormiks, kasutatakse jalgpalli ära ka mujal.

Üheks näiteks on naftarikkurite investeeringud Euroopa tippklubidesse nii Ameerika Ühendriikidest, Venemaalt kui ka araabia maadest. Tuntuimaks nimeks on siin ilmselt Londoni Chelsea omanik Roman Abramovitš, viimastel aastatel on aga enim tähelepanu tõmmanud Pariisi Saint-Germaini hullumeelsete summadega maailmakaardile viinud Qatari investorid. Tunamullu Brasiilia superstaari Neymari eest FC Barcelonale makstud 222 miljonit eurot ületas senise maailmarekordi enam kui kahekordselt. Nagu sellest olnuks vähe, kulutati veel enne, kui poleemika selle summa eetilisuse üle jõudis raugeda, 180 miljonit eurot toona kõigest 18-aastase prantsuse fenomeni Kylian Mbappé peale. Vaid aasta hiljem mängis Mbappé ka peaosa Prantsusmaa koondise maailmameistriks viimisel.

Klubi ärilise otsuse kõrval nähti neis ostudes seejuures väga suurt PR-sammu Qatari enda jaoks, sest arvestades pingeid naabrite, eeskätt Saudi Araabiaga, kes oli muide kehtestanud Qatarile kaubandus-embargo, vajab see Pärsia lahe väikeriik hädasti positiivset ja nähtavat kuvandit mujal maailmas.

Jalgpalli kasutamine pole muidugi üksnes endale nähtavamat rolli otsivate väikeriikide pärusmaa. Hiina vääramatuna näiva tõusu taustal Ameerika Ühendriikide kõrvale maailma teise võimukeskusena on riigi presidenti Xi Jinpingi nimetatud maailma võimukaimaks jalgpallitreeneriks. Ehkki rahvuskoondis on aastaid olnud pigem peksupoisi rollis ega ole pääsenud maailmameistrivõistluste finaalturniirile 2002. aastast saati, on jalgpalli arendamine kuulunud Jinpingi prioriteetide sekka.

Mitmed viimaste aastate kalleimad jalgpallurite üleminekud on toimunud just Euroopast Hiina koduliigasse. Erinevalt näiteks USA vutiliigast, mida sageli peetakse viimast tasuvat lepingut otsivate tähtede vanadekoduks, on tegemist parimas vanuses mängijatega, kes teenivad oriendis kordi enam, kui isegi Euroopa hirmrikkad klubid endale lubada tihkavad. Seda suuresti põhjusel, et Jinpingi mahitusel ning tema soosingu võitmiseks on Hiina suurettevõtjad asunud investeerima kohalikesse vutiklubidesse hiigelsummasid. Jinping on aga avalikult väljendanud kolme unistust: taas MM-il osaleda, MM-i korraldada ja MM võita.

 Šõu peab jätkuma

2017. aasta septembris lõid Apoel Nicosia fännid Meistrite Liiga kohtumisel Londoni klubi Tottenhamiga lahti plakatid, millel oli kirjas „ajalugu ei saa varastada“ ning „tooge kivid tagasi“. See oli vihje Ateena Parthenonile, millest osa 1801. aastal Briti muuseumi tassiti. 2016. aasta augustis lehvitasid Varssavi Legia fännid aga hiigelsuurt lippu Saksa sõduriga, kes sihib püstoliga lapse pea suunas, koos kirjaga: „Varssavi ülestõusu ajal tapsid sakslased 160 000 inimest. Tuhanded neist olid lapsed.“ Samal ajal sai Šoti klubi Celtic Euroopa jalgpallikatuselt UEFA-lt ligi 10 000-naelase – tippjalgpallis siiski peenraha – trahvi, kuna fännid mängu ajal Iisraeli klubi vastu vehkisid Palestiina lippudega. Muuseas, ehkki FIFA tasemeni ei küündita, on ka UEFA ise pälvinud enam kui küllaga korruptsioonikahtlustusi.

Suurte katusorganisatsioonide positiivseid algatusi (nagu diskrimineerimisvastane võitlus) diskrediteerivad omakorda sellised praktikad nagu FIFA otsus trahvida Venemaad natsisümboolika või Mehhikot tribüünilt tulnud homofoobsete pilgete eest vaid 8500 euroga, Rootsit kooskõlastamata sokibrändi kasutamise ning Horvaatiat kaamera ees mitteametlike spordijookide manustamise eest aga 60 000 euroga.

Jalgpalliga seonduv maailm on ja jääb soodsaks pinnaseks poliitilistele sõnumitele, sealhulgas äärmuslikele. Muide, Pussy Rioti platsiletung Venemaal ei olnud mitte lihtsalt provokatsioon provokatsiooni pärast, vaid nende protest sisaldas ka järgmisi nõudmisi:

1. Vabastada kõik poliitvangid.
2. Lõpetada inimeste vangistamine sotsiaalmeedia „laikide“ eest.
3. Lõpetada ebaseaduslikud arreteerimised meeleavaldustel.
4. Lubada poliitilist konkurentsi.
5. Lõpetada kriminaalsüüdistuste võltsimine ja inimeste alusetu vangistamine.
6. Muuta maine politseinik taevalikuks politseinikuks.

„Taevalik politseinik“ on viide inimesi kaitsvale, väärikale ja ausale korrakaitsjale – aktiivseid kodanikke pigem pitsitavate ja ohustavate õiguskaitseorganite asemel. Ehkki nende soovide täitumine on enam kui utoopiline, peaks nende sisu tooma maa peale tagasi igaühe, kes tahab tippjalgpallis näha lihtsalt keerulisema tähendustekihita meelelahutust.

Teisalt, sedavõrd rahvusvahelise turniiri võimalikku progressiivset mõju ei tasu samuti maha kanda. Ka Venemaalt ja Venemaa vaatlejatelt laekus läbi jalgpallikuu üpris seinast seina hinnanguid. Ühelt poolt räägiti opositsiooni vaenava režiimi legitimeerimisest ja Kremli propagandale allumisest, teisalt tavalistele venelastele ühtäkki avanenud pildist, mis oli vastupidine neid pigem hirmukrampi suruvale peavoolualarmismile. Ei tahtnudki need välismaalased kellelegi midagi kurja, hoopis sõbralikult ja rõõmsalt tänavatel pidutseda, suhelda, Venemaad avastada, süüa-juua ja elu nautida.

Lõppude lõpuks võidutses väljakul paremäärmuslaste poolt palju kirutud globaliseerumine – pooltel pronksile tulnud Belgia ja neljandaks jäänud Inglismaa ning koguni kolmveerandil Prantsusmaa koondislastest on Aafrika või Kariibi juured. Ja Venemaa enda koondise üheks suuremaks edulooks kujunes alles hiljuti naturaliseeritud brasiillane Mario Fernandes.

Ehkki tore oleks mõelda jalgpallist ja spordist laiemalt kui millestki eraldiseisvast ja muu maailma pahedest puhtast, on see praktikas eksitav ja silmakirjalikki. Esiteks, meeldib see või ei, jalgpall on üleilmne mäng, mis tõmbab kaasa tohutute masside emotsioone ja meedia tähelepanu, seosed päevapoliitika ja võimustruktuuridega on seega kerged kujunema. Teiseks, kui jalgpalli kasutatakse varjamatult poliitilisteks eesmärkideks ning organisatsioonid nagu FIFA seda kõike ise rõõmuga kaasa teevad, pole veenev öelda fännidele või aktivistidele, et ärgu kippugu nood samu võimalusi kasutama

Võitlus jalgpalli hinge pärast jätkub.

Näib, et kodanikud on esindusdemokraatiast tüdinud. Samas aga soovivad nad järjest jõulisemalt sekkuda poliitikasse ja selles osaleda. Esindusdemokraatia järgsel ajastul muutub poliitika järjest värvikamaks, segasemaks ja pilkupüüdvamaks. Demokraatia pole kindlasti hääbumas, vaid vägagi elus. Pigem me näeme demokraatia ja poliitika taassündi, kuigi hoopis uuel ja harjumatul kujul. – Simon Tormey^[1]

Me näeme poliitilise protsessi (politics) ja poliitikate sisu (policy) jätkuvat eraldumist ja lahkukasvamist – sellel aga on tänapäeva demokraatia kvaliteedile fundamentaalsed tagajärjed. – Yannis Papadopoulos^[2]

Erakonnad pole tänapäeva demokraatiates enam võimul, nad on lihtsalt võimu juures. – Peter Mair, loeng Kesk-Euroopa Ülikoolis 2. mail 2011

Demokraatia kriis ja teisenemine on poliitikateadustes palju kõneainet pakkuv teema. Midagi on toimumas ja muutumas ning 21. sajandi demokraatia hakkab kindlasti teistmoodi välja nägema kui 20. sajandil. Prognoose on palju: alates demokraatia surmast, lõpetades postdemokraatliku ajastuga.^[3] Mõned kuulutavad esindusdemokraatia juba iganenuks ning näevad helgemat tulevikku kas arutlevates (deliberatiivsetes) või internetil põhinevates demokraatiamudelites.^[4] Ettevaatlikumad poliitikateadlased esindusdemokraatiat ja selle tavapäraseid institutsioone (erakonnad, parlamendid, valitsuskoalitsioonid jne) veel maha kandma ei rutta. Pigem mõtiskletakse praeguse kriisi ja muutuste sügavamate põhjuste ja allhoovuste üle ning uuritakse, kuidas saaks esindusdemokraatia kohaneda täiesti uute välis- ja sisepingetega. Küsimus esindusdemokraatia teisenemisest on paljuski küsimus erakondadest ning nende rollist 21. sajandil. Pole kahtlust, et käesoleva sajandi erakonnademokraatia hakkab välja nägema mitmes suhtes teistsugune kui 20. sajandi klassidel põhinev massiparteide mudel.

Käesolev artikkel lähtub eeldusest, et käimas on teisenemisprotsess, mis aga ei vii vanade institutsioonide ja toimimisviiside lõpliku hülgamiseni. Arutledes demokraatia kriisi ja teisenemise üle, toetun ma Yannis Papadopoulose ja Simon Tormey algul viidatud raamatutele, mis sünteesivad eri autorite argumente ning arendavad välja oma originaalse lähenemisnurga. Autorid täiendavad üksteist, sest kui Papadopoulost huvitab ennekõike valitsemine (governance) ja poliitikate sisu (policy), siis Tormey võtab vaatluse alla rohkem kodanike, osaluse ja võimuvõitluse poliitilise protsessi (politics). Kui Papadopoulos kahtleb, kas uued arutleva või osalusdemokraatia vormid võiksid tänase esindusdemokraatia mudelisse midagi väärtuslikku lisada, siis Tormey on optimistlikum.

Esindusdemokraatia kujunemine ja nüüdisseis

Esindusdemokraatias valivad kodanikud esinduskogudesse oma esindajad, kes vastavalt rahvalt saadud mandaadile nende eest otsuseid teevad. Otsustuskogud ja nende võimupiirid võivad olla väga erinevad. Esinduskogud toimivad mitmel tasandil – kohalikul, regiooni-, riigi-, vahel ka riigiülesel tasandil – ning nende võimupiirid sõltuvad sellest, kas tegu on presidentaalse või parlamentaarse süsteemiga, liberaalse demokraatiaga või mõne pooldemokraatliku hübriidrežiimiga.

Poliitilise esindamise kontseptsioonidest on kõige põhilisemad „saadiku“ (delegate) ja „usaldusisiku“ (trustee) mudel.^[5] Esimesel juhul saadab valijaskond oma esindaja parlamenti, sõlmides viimasega otsekui lepingu, mille kohaselt peaks saadik seisma antud valijarühma õiguste ja vajaduste eest ning maksimaalselt oma lubadustest kinni pidama. „Usaldusisiku“ mudeli järgi eeldab valija, et poliitik arvestab küll teatavate maailmavaateliste põhimõtetega ja valijaskonnalt saadud üldiste suunistega, kuid talle antakse siiski laiem otsustusvabadus, lubades tal teatud piirides valijate tahtega ka vastuollu minna, kui ühiskonna pikaajalisemad strateegilised eesmärgid ja üldine hüvang seda nõuavad. Tänapäeva poliitikateooria kaldub soosima usaldusisiku kontseptsiooni, leides, et esindamine ei saa toimida kui kitsas lepinguline suhe, kus valija annab oma hääle ja saab vastu mingi kindla teenuse või hüve. Esindaja peaks oma otsustes seisma laiema avaliku huvi eest, mitte esindama kitsalt üht valijarühma või valimisringkonda.^[6]

Et esindusdemokraatia saaks efektiivselt toimida, on vaja, et poliitsüsteemis kehtiksid nii vastamise (responsiveness) kui ka vastutuse (accountability) printsiip. Vastamine tähendab seda, et valitud võimuesindajad arvestavad ühiskonna huvide ja ootustega – nad ei saa neid täielikult eirata ja nendega püsivalt vastuollu minna. Vastutus tähendab, et võimuesindajatel on aruandekohustus kodanike ees ja nad peavad oma otsuseid selgitama ning õigustama. Kodanikud tasuvad neile hiljem neid kas tagasi valides või valimata jättes.^[7]

Esimesed esinduskogud tekkisid Euroopas kõrgkeskajal, esindades kas mingeid territooriume või seisusi. Parlamentide peamiseks ülesandeks oli tegeleda maksudega – kinnitada või tagasi lükata monarhi poolt alamatele peale pandud maksukohustusi – ning vajaduse korral ka kuningale nõu anda.^[8] Esialgne arusaam oli, et monarh koos parlamendiga esindabki rahvast, kusjuures jäme ots oli monarhi käes. Arusaam, et võimulolijad on kodanike ees vastutavad, peaksid arvestama üldise tahtega ega tohiks kodanike õigusi rikkuda ja võimu kuritarvitada, sünnib alles valgustusajal. Tööstuslik pööre ja ühiskondade moderniseerumine viib 19. sajandil nüüdisaja esindusdemokraatia ühe olulisema institutsiooni tekkimiseni, milleks on erakonnad. Moodsates tööstusühiskondades valitsevat huvide kirevust arvestades sai pikkamööda selgeks, et puhtalt isikul põhineva esindamise mudel ei tööta ning esindusdemokraatia peaks toimima järgmiselt: sarnase sotsiaalse tausta ja huvidega inimesed koonduvad, loovad oma erakonna (või poliitilise liikumise), töötavad välja selgepiirilise maailmavaatelise programmi, loodud erakond kandideerib valimistel ning valituks osutudes suundub valitsusse oma programmi ellu viima. Ei tasu siiski arvata, et see meile nii enesestmõistetav valem oleks väga kiiresti omaks võetud. Piero Ignazi^[9] näitab oma hiljutises raamatus, kui kahtlevad olid filosoofid ja poliitikateoreetikud erakondade vajalikkuse ja legitiimsuse suhtes. Arusaamisele, et erakonnad on pluralistliku liberaalse demokraatia lahutamatuks komponendiks ning peamiseks sillaks võimulolijate ja kodanike vahel, jõuti alles 20. sajandi alguseks. Lõplik konsensus saabus alles pärast Teist maailmasõda.^[10] John Keane aga kirjutab oma demokraatia ajaloost pajatavas magnum opus’es^[11] tulistest poliitlahingutest, mida peeti valimisõiguse laiendamise eest ja mis kestsid samuti 1940. aastateni välja.

Tormey võtab esindusdemokraatia eduka funktsioneerimise eeltingimused kenasti kokku: (1) esindusdemokraatia on mõeldud toimima rahvusriikide tasandil, millel on selgelt piiritletud territoorium, mida valitsetakse ühest tsentraalsest võimukeskusest; (2) ühiskonnas leidub selgepiiriliste identiteetide ja huvidega gruppe, kes koonduvad erakondadesse, defineerivad oma maailmavaate ja valivad oma esindajaid; (3) nimetatud ühiskonnagrupid ja kodanikud ise ei saaks oma huvide väljendamisega iseseisvalt hakkama – neil puuduvad piisavad teadmised, oskused ja kommunikatsioonikanalid, et oma häält vahetult valitsejateni viia, mistõttu peab neid esindama keegi teine. 21. sajandi arengud on kõik need aluseeldused kahtluse alla seadnud ning siit kasvabki välja esindusdemokraatia tänane kriis ja teisenemisvajadus.

Esindusdemokraatia olukorda iseloomustavad neli olulist näitajat, mis on praegu paraku kõik languses: valimisaktiivsus, usaldus poliitiliste institutsioonide vastu, erakondadesse kuulumine ja huvi poliitika vastu.^[12] Valimisaktiivsus on Euroopa demokraatiates viimase poole sajandi jooksul langenud keskeltläbi 10%.^[13] Erakondadesse kuulus 1960. aastatel Euroopas umbes 15% valijaskonnast, nüüd on see näitaja 5% ligi.^[14] Peaaegu kõikides demokraatiates me näeme ka, et usaldus parlamendi, täitevvõimu ja meedia vastu on langenud ning kodanikud pole rahul sellega, kuidas demokraatia riigis toimib.^[15] Hea uudis on siiski see, et toetus demokraatiale kui valitsemisviisile on kasvanud, mis lubab rääkida demokraatia allakäigu asemel pigem „demokraatia defitsiidist“ ja „kriitiliste kodanike“ esiletõusust.^[16] Samamoodi kurdetakse kõikjal, et kodanikud on kaotamas huvi poliitika vastu – see tundub igav, pahatihti ärritav ja ebameeldiv ning tavakodanik soovib end sellest distantseerida. „Poliitik“ on muutunud sõimusõnaks või heal juhul usaldatakse teda sama palju kui tüütut müügimeest, kes tarbijale kaupa pähe määrib.^[17]

Esindamatuks muutunud ühiskond

Klassikaline tööstusühiskond oma selgepiiriliste sotsiaalsete klasside ja rühmadega, kellest igaühel olid omad väljakujunenud ja selgepiirilised identiteedid, on asendunud killustunuma ja kirjuma kooslusega, kus erinevad identiteedid kiiresti paljunevad ning omavahel segunevad. Lisaks sellele võtab ühiskonnas maad individualiseerumisprotsess, mis tähendab, et igaüks võitleb iseenda või oma lähigrupi õiguste ja eluvõimaluste eest ning nõuab tunnustust oma erilisele identiteedile ja elustiilile.^[18] Sellises ühiskonnas on poliitikutel järjest keerulisem kedagi esindada: pole enam selgepiirilisi sotsiaalseid rühmi, kes sooviksid, et keegi neid esindaks. Eneseteadlikud kodanikud võtavad pigem ohjad enda kätte ning asuvad, olgu sotsiaalsete liikumiste, protestiaktsioonide või huvigruppide kaudu, poliitikat vahetult mõjutama. Nagu märgivad väärtuste uurijad Ronald Inglehart ja Christian Welzel, on arenenud demokraatiates ellujäämisväärtused asendumas eneseväljenduslike väärtustega.^[19] Viimaste puhul eeldavad kodanikud suuremat kaasatust ja laiemaid osalusvõimalusi poliitikas, suuremaid õigusi ja vabadusi vähemusgruppidele, ning kuna inimesed on järjest haritumad ja teadlikumad, on nad ka järjest skeptilisemad kõikvõimalike autoriteetide ja poliitilise eestkoste suhtes. Nagu Tormey neid suundumusi kokku võttes tabavalt märgib: „Me oleme muutunud esindamatuks.“

Varasemate identiteetide killustumine ja ühiskonna individualiseerumine puudutab eriti tugevalt erakondi ning nende võimalusi valijaid mobiliseerida. Varasem erakonnademokraatia oli rajatud põhimõttele, et ühiskond koosneb erinevatest klassidest ja erakonnad ehitavad oma toetusbaasi ning ideoloogiad üles nende huvide kaitsmisele ja edendamisele. Klassilõhe või klassikonflikt ning maailmavaateline vastandumine vasak-parem skaalal oli erakonnakonkurentsi tuumaks läbi terve 20. sajandi. Nüüdseks on olukord põhjalikult muutunud. Esiteks on kadumas traditsiooniline töölisklass ning valdava enamiku ühiskonnast võiks liigitada „uue keskklassi“ alla, mis on aga nii amorfne, et tal puudub niihästi oma kindel klassiidentiteet kui ka ühene poliitiline maailmavaade. Teiseks, klassil (või ka religioonil) põhinev hääletamine on üle Euroopa vähenemas ning sotsiaalse tausta asemel juhivad inimeste hääletuskäitumist järjest enam lühiajalised või konjunktuursed kaalutlused (valimiskampaaniad, üksikteemad, isiklikud sümpaatiat jne).^[20] Niisiis, kui erakonnad ei suuda enam korralikult täita oma olulisimat rolli – esindada ühiskonnagruppe ja siduda neid poliitilise süsteemiga –, siis milleks on meile parteisid ja esindusdemokraatiat 21. sajandil üldse tarvis?

Kuigi Tormey jutt „esindamatusest“ kõlab usutavalt, paistab pilt lähemal vaatlusel vähem dramaatiline. Tõsi, ühiskond on muutunud kirjumaks, kollektiivsed identiteedid hapramaks, kuid see ei tähenda, et tänapäeva ühiskondades valitseks identiteetide segapundar, mis oleks muutunud poliitikutele täiesti hallatamatuks. Esiteks, kuigi klassiidentiteet ja klassilõhe on nõrgenenud, on samal ajal tugevnenud teised, ürgsema taustaga identiteedid, nagu rahvuslik, rassiline ja religioosne. Just viimaste võimendamise ja nende ümber uute narratiivide loomisega tegelevadki populistlikud paremäärmuslikud erakonnad. Identiteedipoliitika ja soov selle kaudu oma häält ka esindusdemokraatias paremini kuuldavale tuua on aktuaalsem kui kunagi varem. Võtkem näiteks vasakliberaalselt tiivalt naiste esindatuse poliitika – selle üle me diskuteerime täna kindlasti elavamalt kui aastakümneid tagasi. Vaadakem, mis toimub rahvuslusega: viimasel kümnendil jõudu kogunud Šoti ja Kataloonia iseseisvusliikumised näitasid, et rahvast mobiliseerivad karismaatilised erakonnaliidrid ja identiteedil põhinev hääletamine on elujõulisemad ja tähtsamad kui veel alles hiljuti. Lõppude lõpuks on ka Donald Trumpi valimine USA presidendiks suuresti kolledžihariduseta valgete soov oma häält paremini kuuldavaks teha ja sedagi esindusdemokraatia kaudu. Norrise ja Ingleharti järgi on toetus paremradikaalsetele populistlikele erakondadele sel sajandil tõusnud ligi kaks korda, ulatudes juba 12%-ni.^[21]

Niisiis on klassipoliitika asendumas identiteedipoliitikaga ning klassilõhe konfliktiga avatud rahvusluse ja suletud rahvusluse vahel, kus ühel pool on liberaalsemaid väärtusi kandvad ja globaalset avatust tervitavad kodanikud ning teisel pool konservatiivseid väärtusi pooldavad ja globaalset avatust pelgavad.^[22] Erakondi, kes uusi identiteedigruppe ja lõhesid esindada soovivad, tekib pigem juurde ning soov esindatuse järele ei näita hääbumise märke ega suubu vaid spontaansetesse tänavameeleavaldustesse ja korratusse poliitilisse aktivismi internetis, millel pole esindusdemokraatiaga midagi tegemist.

Jah, paljud kodanikud on kaotamas usku erakondadesse ja sellesse, et keegi neid esindaks. Nad liituvad pigem sotsiaalsete liikumistega ja osalevad poliitikas otse, demonstratsioonide, petitsioonide jm vahenditega. Paradoksaalsel kombel on erakonnademokraatias pettunud pigem haritum, aktiivsem ja noorem osa ühiskonnast – ehk needsamad eneseväljenduslike väärtuste kandjad. Nemad otsivadki alternatiivseid osalusdemokraatia kanaleid, millega oma häält poliitikas kuuldavaks teha. Vähem haritud, vähem jõukas ja konservatiivseid väärtusi kandev valijaskond pole küll tänaste peavooluparteidega rahul, kuid on leidnud endale uue alternatiivi – paremäärmuslikud populistlikud erakonnad. Populistidele ja paremäärmuslastele antud häälte plahvatuslik kasv näitab, et suur osa ühiskonnast tahab endiselt enese esindamist ning esindamist väga traditsioonilisel viisil, läbi hierarhiliste, liidrikesksete parteide, mille kõiketeadvad juhid neile lihtsate sõnadega tõde kuulutaksid, olgu tviitides või teleekraanilt. Niisiis, esindatuse ja erakondlike autoriteetide eitamine käib käsikäes kasvava januga esindatuse ning lihtsaid lahendusi ja sõnumeid pakkuva poliitilise eestkoste järele. On vara öelda, kumb trend peale jääb.

Uue kommunikatsioonitehnoloogia kahe teraga mõõk

Teine oluline tegur, mis mõjutab esindusdemokraatia tervist, on muutuv kommunikatsioonitehnoloogia, eeskätt internet. Internet mõjutab seda, kui kiiresti ja efektiivselt saavad kodanikud organiseeruda ja avaldada oma poliitilist meelsust. Kaob vajadus üles ehitada hierarhilisi organisatsioone, kus inimesed peaksid füüsiliselt kohale tulema, valima oma esindajad ning saaksid alles seejärel reaalselt poliitikas osaleda. Tänapäeval aitab sellest, kui kodanik liitub mõne poliitilist meelsust väljendava Facebooki-grupiga ja suundub saadud ergutuse toel koos teistega spontaansele meeleavaldusele. Erakondi oma kohmakate ja vertikaalselt ülesehitatud organisatsioonidega pole kodanikke esindama enam tarvis – kodanikud organiseeruvad ise, spontaanselt. Sotsiaalmeedia jõudu poliitilisel mobiliseerimisel me nägime Araabia kevade (2011), Hispaania Indignadose-liikumise (2011), Occupy Wall Streeti (2011) jne puhul. Erakondadel ja esindusdemokraatial polnud nende ettevõtmistega mingit seost. Kuid need liikumised ja aktsioonid jäid olemuselt üsna erandlikuks. Nad sündisid sügavas kriisisituatsioonis, kus tavakodanikele tundus, et poliitiline eliit neid lihtsalt ignoreerib ning mingeid mõistlikke lahendusi välja pakkuda ei suuda. Occupy Wall Street ja Indignados pole igapäevased poliitikategemise viisid, vaid isegi 21. sajandi kontekstis midagi erakorralist ja meeleheitlikku.

Mõlemad liikumised lõppesid sellega, et väljakutele kogunenud hulgad saatsid avalikkusele ja poliitikutele tugeva rahulolematuse signaali, kuid ei suutnud formuleerida mingit jätkusuutlikku programmi, mida saanuks hiljem konstruktiivseks reformipoliitikaks ümber töötada. Occupy Wall Streeti protest lihtsalt hääbus ning Indignadose liikumine päädis uue vasakpopulistliku erakonna Podemos asutamisega, mis tähendab, et jõuti ringiga esindusdemokraatia ja parteide juurde tagasi.^[23] Tõsi, mitmed nn liikumisparteid, mis on Lõuna-Euroopa kasinuspoliitika-vastastest protestiliikumistest välja kasvanud (Podemos Hispaanias, Syriza Kreekas ja Viie Tähe Liikumine Itaalias), on silma paistnud organisatoorsete uuendustega, üritades üles ehitada tasapinnalisi, mittehierarhilisi ja kodanikke kaasavamaid organisatsioone, kus on ka suur osa internetidemokraatial.^[24] Kuid Syriza juhtum näitab ilmekalt, et kui saadakse võimule ja hakatakse reaalse poliitikakujundamisega tegelema, siis ollakse sunnitud laialdasemast sisedemokraatiast loobuma ning otsustusprotsessid muutuvad taas hierarhilisemaks ja ratsionaliseeritumaks.

Ükskõik kui ahvatlev ka ei tunduks väljavaade, et rahvas hakkab poliitikat tegema otse, kas spontaanselt linnaväljakutele kogunedes või poliitiliste liikumiste veebilehtedel eri platvormide poolt hääletades, on tegelikkus selline, et poliitikat kujundada ja tegelikke reforme kavandada ei saa rahvaveetšede vormis, toimugu need küberruumis või reaalajas. Hoolimata sellest, et erakondade liikmeskond on kõikjal vanades demokraatiates vähenenud, on paljudes uutes demokraatiates (eriti Ida-Euroopas) asunud erakonnad üles ehitama traditsioonilisi parteiorganisatsioone ega ole sugugi muutunud moekateks küberparteideks või ülikaasavateks liikumisparteideks.^[25] Erakonnaorganisatsiooni vanas ja äraproovitud mudelis näib olevat midagi asendamatut. Minu meelest on selleks ennustatavus ning võimalus teha otsuseid reeglipäraselt ja ratsionaalselt kaalutledes, mitte lähtudes nendest, kes juhtuvad internetis või linnaväljakul kõige häälekamad olema. Seni kui uued tehnoloogiad ja internetidemokraatia sellist ratsionaalset võtit poliitikakujunduse sisendile ei paku, ei tasu erakondi ja esindusdemokraatiat veel surnuks kuulutada.

Kõikvõimalikud eksperimendid ülidemokraatlike ja mittehierarhiliste virtuaal- ja liikumisparteidega ongi jäänud pigem erakonnapoliitika äärealadele ning enamik parteisid jätkab üsna vanades ja äraproovitud organisatsioonilistes rööbastes.^[26] Vana esindusdemokraatia mudel koos traditsiooniliste peavooluparteidega näib olevat ka üldisemas plaanis üllatavalt elujõuline, sest hoolimata uute populistlike erakondade esiletõusust hääletab 70–80% Euroopa valijatest ikka veel „vanade“ parteide poolt.^[27]

Muutused kommunikatsioonitehnoloogias ei tähenda demokraatiale ainult head, vaid on nagu kahe teraga mõõk, mis ühelt poolt laiendab osalusvõimalusi ja muudab mänguvälja kõigile võrdsemaks, kuid teisalt ähvardab maha niita demokraatia kui sellise. Sündinud on täiesti uus nn hübriidmeedia süsteem, mis ühendab vana meedia (press, raadio, televisioon) veebimeedia ja sotsiaalmeediaga.^[28] Hübriidmeedia teke on viinud avaliku sfääri ohtliku killustumiseni. Pealekauba kaob meediaettevõtetel igasugune vastutus ratsionaalse ühiskondliku debati edendamise eest ning minetatakse oma varasem „demokraatia valvekoera“ funktsioon.^[29] „Tõejärgsus“, „internetihõimud“ ja „sotsiaalmeedia kõlakambrid“ on täiesti uued nähtused, mis mõjutavad ka demokraatia toimimist – ja paraku väga destruktiivselt. Sellest, kas 21. sajandi hübriidmeedia omandab demokraatiat edendava, ühiskondlikku polariseerumist vähendava ja ratsionaalset arutelu soodustava funktsiooni või taotleb üksnes kasumit ja korporatiivse võimu suurendamist, ei sõltu mitte ainult esindusdemokraatia, vaid ükskõik millise demokraatia tulevik.^[30]

Mitmetasandilise valitsemise väljakutse

Kolmas oluline muutus on seotud rahvusvahelise süsteemi arengutega, nagu globaliseerumine, riikideülene poliitikategemine, euroopastumine ja mitmetasandiline valitsemine. Nagu eespool mainitud, siis esindusdemokraatia mudel sündis ja on seni funktsioneerinud ainult rahvusriikide tasandil, kuid tänases järjest üleilmastuvas maailmas on enamik probleeme ja valdkonnapoliitikaid (keskkond, kliima, migratsioon, rahvusvaheline kuritegevus ja narkokaubandus, toidujulgeolek jne) ületanud riigipiirid ning nendega saab tegeleda vaid riikidevahelises koostöös. Lisaks sellele dikteerib globaalne majandus seda, milliseid maksu-, majandus- ja sotsiaalpoliitikaid saavad riigid rakendada, ning erakondade ja poliitikute käed on neis sfäärides järjest enam seotud. Majandus- ja maksupoliitilisi otsuseid tehes peavad valitsused mõtlema sellele, kuidas need mõjutavad riigi konkurentsivõimet maailmamajanduses ning kas need meelitavad või peletavad investeeringuid. Euroopas on poliitikakujundamise kese nihkunud mitmes sfääris Euroopa Liidu institutsioonide kätte, mis ei tähenda, et rahvusriikidel üldse mõju poleks, kuid valijaskond saab neis asjades järjest vähem oma sõna vahetult kaasa öelda. Ühesõnaga otsustamine käib väga mitmel tasandil (nn mitmetasandilise valitsetuse fenomen) ja riigiülesel (EL-i või globaalsel) tasandil pole poliitikakujundajatel sageli rahva otsest mandaati.^[31]

Siit siis paljude esindusdemokraatia kriitikute veendumus, et kui rahvusriigi tasandil on poliitikute käed olulistes valdkondades seotud ning tegelik otsustamine käib riigiülestes institutsioonides, siis tuleks hakata edendama globaalset demokraatiat ja muutma seesmiselt demokraatlikumaks ka Euroopa Liitu.^[32] Paljud esindusdemokraatia klassikalistele mudelitele ülesehitatud lahendused (näiteks Maailmaparlament, otsevalitud Euroopa Nõukogu jne) tunduvad kahtlased, sest ähvardavad majanduslikult niigi jõukad ja rahvarikkad riigid muuta veelgi mõjukamaks. Seetõttu on propageeritud osalusdemokraatlikumaid lahendusi, mis peaksid andma rohkem osalusvõimalusi ja sõnaõigust kodanikuühiskonnale ja ülemaailmsetele sotsiaalsetele liikumistele.^[33] Teisisõnu, globaalsele kodanikuühiskonnale suurema võimu andmisega tuleks demokratiseerida riigiülene tasand ning luua sinna areenid, kus kodanikuühendused saaksid olulistes otsustes kaasa rääkida, nii et nende häält ka kuulda võetaks.

Pole kahtlust, et riigiülese ja globaalse otsustustasandi demokratiseerimisest saab 21. sajandi poliitika üks peamisi väljakutseid. Ometi ei tea praegu veel keegi, kuidas seda teha nii, et enamik maailma (või Euroopa) kodanikest tunneks end võitjate poolel ning arvaks, et nende kaasarääkimisvõimalused ka reaalselt suurenevad. Papadopoulos hoiatab, et me ei tohiks globaalse kodanikuühiskonna efektiivsemas kaasamises näha võlumõõka, mis globaalse demokraatia Gordioni sõlme hoobilt läbi raiuks. Probleem seisneb selles, et enamik globaalseid liikumisi ja ka mõjukaid kodanikuühendusi Euroopa tasandil esindavad tegelikult üsna väikest elanikkonna segmenti. Tegemist on võrdlemisi väheste aktivistide ümber koondunud ühendustega, kus otsuseid teeb tihtilugu kitsas ringkond, kellel pole sageli otsest mandaati oma organisatsiooni liikmeteltki, rääkimata veel laiemast üldsusest. Tavakodaniku võimu suurendamisele pretendeeriva globaalse kodanikuühiskonna ja osalusdemokraatia fassaadi tagant paistavad välja eliididemokraatia kõrvad, ja eriti just suurte ja jõukate tööstusriikide eliitide kõrvad, kes ainsana suudavad nüüdisajal võimekaid ja professionaalseid üleilmseid kodanikuühendusi tekitada.

Rahvusvahelise poliitika demokratiseerimiseks ei paku praegu head retsepti ei esindusdemokraatia- ega osalusdemokraatiakesksed mudelid, kuid lahendused tuleb leida, sest teisiti pole üleilmastuvas maailmas võimalik edasi toimetada.

Võimupoliitika (politics) ja sisupoliitika (policy) lahkukasvamine

Olemegi jõudnud poliitika ühiskondliku sisendi juurest poliitikategemise protsessi enese juurde.

Papadopoulose jaoks on tänase esindusdemokraatia põhiprobleemiks see, kuidas poliitiline võimuvõitlus ja sisuline poliitikakujundus on teineteisest lahku kasvanud (decoupling of politics and policy). See tähendab, et kodanikele nähtav poliitikaväli (politics), kus toimuvad erakondadevaheline mõõduvõtmine, valimiskampaaniad, ühiskondlikud debatid ja poliitilised aktsioonid, ei haaku enam nende areenidega, kus leiab aset inimeste elu reaalselt mõjutavate otsuste tegemine ja reformikavade väljatöötamine (policy).

Meedia jaoks on sisulised valdkonnapoliitikad ja strateegiad igavad, tehnilised ja raskesti arusaadavad. Nendesse süüvimine nõuab heal tasemel uurivat ajakirjandust ning valdkonnateadlikke ajakirjanikke. Tänane hübriidmeediasüsteem pole siin kindlasti ülesande kõrgusel ning praeguste tendentside jätkumise korral investeeritakse analüütilisse ja uurivasse ajakirjandusse tulevikus ilmselt veelgi vähem. Selle tagajärjel nihkub tegelike poliitikate kujundamine avalikkuse huviorbiidist välja ning muutub järjest enam mittevalitud institutsioonide ja toimijate pärusmaaks. Seal domineerivad eksperdid, ministeeriumiametnikud, kitsa fookusega huvirühmad (näiteks ärilised huvigrupid) ja kodanikuühendused, keskpangad (rahanduspoliitikas), konstitutsioonikohtud (nende võim on viimastel kümnenditel eriti kasvanud), Euroopa Liidu ametnikud ja institutsioonid. Mitte ühelgi nimetatutest pole otsest rahva mandaati, mitte ükski neist pole avalikkuse ees otseselt aruandekohuslane, nii et neid saaks järgmistel valimistel karistada ametist mahavalimisega. Brexiti ajal kõlanud hüüatus „Meil on kõrini kõikvõimalikest ekspertidest“ võib muigama panna, kuid sellega viidatigi kirjeldatud probleemile. Poliitikate kujundamine ja valdkonnapoliitikad ise on muutunud nii keeruliseks ja mitmetahuliseks, et meedia ja tavakodanikud ei hammusta neist enam läbi. Seetõttu on populistidel lihtne hullutada valijaid vandenõuteooriatega ja kuulutada, et meie muudame poliitika taas „lihtsaks ja arusaadavaks“ ning „toome otsustamise rahva kätte tagasi“.

Erinevalt Tormeyst puudub Papadopoulosel suurem usk osalusdemokraatia võimaluste laiendamisse ja arutleva demokraatia eksperimentidesse (näiteks kodanikefoorumid, arutelupäevad, e-demokraatia, kaasav eelarvestamine jne). Papadopoulose meelest annab poliitikasse kõige legitiimsema sisendi ikkagi esindusdemokraatia vana põhimõtte „üks kodanik – üks hääl“ järgimine. Sotsiaalsete liikumiste ja kodanikuühiskonna kaasamisele rajatud demokraatiavormid tõmbavad kaasa vaid piiratud arvu võimekaid, aktiivseid, haritud keskklassiaktiviste, kes ei esinda kaugeltki tervet ühiskonda. Vaesem elanikkond ja vähem organiseerunud vähemusgrupid jäävad arutleva demokraatia moekatest ettevõtmistest ja kodanikuühiskonna kaasamisaktsioonidest harilikult kõrvale. Teisisõnu, osalusdemokraatia lisab võimu neile, kes on niigi nähtaval ja toimekad, ning jätab ühiskonna äärealadele lükatud veel enam varju. Papadopoulos näib toetavat Ameerika sotsioloogi Elmer Schattschneideri juba 1960. aastatel tehtud geniaalset tähelepanekut: „Pluralistliku demokraatia taevas laulab inglikoor alati kõrgkeskklassi aktsendiga.“^[34]

Seetõttu polegi Papadopoulosel head retsepti tänase esindusdemokraatia kitsaskohtade edukaks ületamiseks. Küll aga on ta täiesti teadlik sellest, et kui probleeme hakatakse ravima sellega, et süvendatakse juba niigi tugeva vasakliberaalse keskklassi osalusvõimalusi (tehes seda arutleva või osalusdemokraatia trendikate loosungite all), järgneb sellele veelgi tugevam populistlik vastureaktsioon kõrvalejäänud enamuse poolt.

21. sajandi esindusdemokraatia ja tema neli sisepinget

Milline võiks siis 21. sajandi esindusdemokraatia välja näha? Piltlikult öeldes hakkab ta ilmselt meenutama imelikku olendit, kes hüppab edasi ühel suurel jalal, mille moodustavad valimised, enamusdemokraatlik otsustamine, põhimõte „üks kodanik = üks hääl“ ning erakonnad. Ometi peab ta legitiimsuse säilitamiseks kasutama veel teisi abijalgu, olgu siis osalusdemokraatiat (sotsiaalseid liikumisi ja kodanikuühiskonna kaasamist), arutleva demokraatia eksperimente (e-demokraatia, kaasav eelarvestamine jne), otsedemokraatiat (referendumid) jne. Olen nõus Donatella della Portaga, kelle meelest ainus viis, „kuidas demokraatiat päästa“, on täiendada klassikalise esindusdemokraatia valimistekeskset mudelit elementidega teistest demokraatiakontseptsioonidest.^[35] Teisalt jääksin ma sellise lahenduse osas ka ettevaatlikuks, sest halvemal juhul muudaks see mõjukad veelgi mõjukamaks ja tooks lõpuks kaasa veel hullema populistliku tagasilöögi.

Eelnevast analüüsist koorus välja neli põhilist pingetelge, mis kujundavad selle sajandi esindusdemokraatia näo. Need on: (1) identiteedikogukondade huvid vs üldine hüvang, (2) rahvusriigi-tasandi huvid vs riigiülesed huvid, (3) demokraatiat edendav vastutustundlik meedia vs vastutustundetu polariseeriv meedia, (4) võimupoliitika (politics) ja sisupoliitikate (policy) eraldumine vs nende uuesti kokkukasvamine. Need neli dilemmat ei ole niipea lahendatavad – nendega tuleb lihtsalt õppida koos elama ja neid meisterlikult haldama. Kui sellega hakkama ei saada, siis ei kujune 21. sajand enam demokraatia, vaid millegi muu sajandiks.

Kui täpsemaks minna, siis 21. sajandi esindusdemokraatiat hakkab tõenäoliselt iseloomustama kaheksa peamist tunnust.^[36]

(1) Madal usaldus poliitiliste institutsioonide vastu. Ühiskonnas, kus järk-järgult saavutavad ülekaalu eneseväljenduslikud väärtused ning paljud nakatuvad „kriitiliste kodanike“ sündroomi, pole lihtne säilitada austust ja pimedat usaldust autoriteetide ning poliitiliste institutsioonide vastu. Peaasi, et usalduse defitsiit ei läheks üle teatava piiri, kus ta hakkab demokraatia kui valitsemisvormi legitiimsust kahjustama.

(2) Mitmetasandiline valitsemine. Kodanike igapäevaelu mõjutavaid otsuseid ei tehta ainult rahvusriigi tasandil, vaid ka Euroopa ja maailma tasandil, mistõttu riikideülese demokraatia toimiva mudeli loomisest saab üks 21. sajandi keskseid väljakutseid. Iseenesest ei lahenda see aga igikestvat pinget rahvusriiklike ja riigi-üleste huvide vahel, mis säilib ja muutub 21. sajandi poliitikas eriti akuutseks.

(3) Erakonnad pole enam ainsad ja põhilised toimijad, vaid ühed paljude seast. Erakondade kõrval tegelevad poliitikaga ja otsustamisega ka EL-i institutsioonid, globaalsed toimijad, eksperdid, keskpangad, kohtud, mitmesugused huvigrupid, kodanikuühendused, sotsiaalsed liikumised, kohalikud kogukonnad jne. Siit ka jätkuv ja lahendamatu pinge võimupoliitika protsessi ja poliitikate sisu vahel, sest peale erakondade puudub teistel toimijatel otsuste tegemiseks vajalik valijamandaat.

(4) Järjest kirjumate ja vastandlikumate identiteetidega ühiskond. See on ühiskond, kus erakondadel on raske leida selgepiirilisi gruppe, keda esindada, ning meedia seisab pideva dilemma ees, kas lasta kasumi nimel killustatusel, konfliktidel ja polariseerumisel vohada või püüda neid suunata konstruktiivsemasse voolusängi.

(5) Populism muutub uueks normaalsuseks. Populismist saab 21. sajandi poliitika pärisosa ja eelkõige just seetõttu, et eespool kirjeldatud neli pinget on lahendamatud: killustunud identiteetiga ühiskonnas on alati kellelgi kiusatus öelda, et tema kõneleb „rahva“ nimel ning mõned „ebasoovitavad“ identiteedigrupid tuleb „õige rahva“ hulgast välja arvata; mitmetasandilise demokraatia tingimustes saab alati süüdistada eliiti „meie“ huvide mahamüümises Brüsselile või Washingtonile; kuna poliitikate sisu kujundamine pole alati nähtav, saab jätkuvalt välja tulla vandenõuteooriatega, hüüdes, et „meie anname rahvale võimu tagasi“ ning teeme „läbipaistvat“ poliitikat; ning kuna meedial on kiusatus avaldada pilkupüüdvaid materjale ja konverteerida ühiskondlik polarisatsioon kasuminumbriteks, siis on populistidel alati avar lava, millel esineda. Tulevikudemokraatia peamine väljakutse ei seisne mitte populismi kaotamises, vaid selle haldamises, nii et see ei hakkaks kahjustama demokraatia põhiinstitutsioone ja kodanikuõigusi.

(6) Ebastabiilne erakonnasüsteem pidevalt vanadele olijatele väljakutset esitavate uute parteidega. Erakonnasüsteemide stabiilsus jääb minevikku, sest 21. sajandi demokraatiat iseloomustab uute projektiparteide ja populistlike erakondade pidev esiletõus, kes vanadele olijatele igas valimistsüklis väljakutse esitavad. Sees- ja väljasseisjate konfliktist saab peamine erakonnapoliitikat kujundav vastuolu. Ometi ei tähenda see, et vanad erakonnad hääbuksid ja alla annaksid. Ei, nad on lihtsalt pideva surve all ning sunnitud kohanema ja õppima. Parteilise karjääripoliitiku mugavale elule tuleb lõpp: eliidid mitte ei vahetu, vaid osa paisatakse tsentrifugaaljõul süsteemist üldse välja, et järjest uutele sissetungijatele ruumi teha.

(7) Esindamise kõrval on sama suur tähtsus resonantsil. 21. sajandi poliitikas muutub väga oluliseks resonantsi tekitamine: pilkupüüdvate protestiaktsioonide korraldamine, krõbedate avalduste tegemine, häälekas seismine vähemusgruppide õiguste eest jne. Siiski ei eelda ma, et resonants hakkaks asendama esindamist, vaid nad eksisteerivad koos teineteist täiendades: uued tulijad peavad tekitama resonantsi, et pääseda kedagi esindama, ning juba esinduskogudes olevad jõud peavad ka ise hoidma ülal teatavat resonantsifooni, et kindlustada enda tagasivalimist.

(8) Pidevad demokraatiaeksperimendid osalusbaasi laiendamiseks. Kuna tulevikudemokraatias on usaldus poliitikute vastu loomuldasa madal, siis peavad nad oma legitiimsuse tõstmiseks pidevalt näitama rahvalähedust. Selleks tuleb leida erinevaid viise, kuidas kombineerida esindusdemokraatiat, osalusdemokraatiat, arutlevat ja otsedemokraatiat. Kodanikke kaasavate formaatide (sh referendumite) kasutamine poliitikakujundamises ja arutleva demokraatia eksperimendid (näiteks kaasav eelarvestamine) muutuvad igapäevasteks. Mõnikord pakuvad nad konstruktiivset poliitsisendit, mõnikord jäävad aga sisutühjadeks suhtekorralduslikeks ettevõtmisteks.

Esindusdemokraatia ei hääbu, vaid teiseneb. 21. sajandi demokraatia muutub dünaamilisemaks, kaasavamaks ja vähem eliidikeskseks kui 20. sajandil, kuid esindamine jääb alles ning muutub tänapäevases järjest killustunuma identiteetiga ühiskonnas isegi akuutsemaks kui varem.

Tulevikudemokraatia suurimaks väljakutseks on eelkirjeldatud nelja pingetelje meisterlik haldamine, sest päriselt lahendada neid pingeid ei saa. Kui aga haldamisega hakkama ei saada, leidub 21. sajandi poliitikale ka alternatiivne stsenaarium – populistlik autoritarism. Võimule tulevad parteid ja poliitikud, kes ütlevad, et nemad esindavad „rahvast“, teavad kõigile nimetatud pingetele „lihtsaid ja selgeid lahendusi“ ning hakkavad vastavalt kujutletavale „rahva tahtele“ demokraatlikke institutsioone tasapisi lammutama. Vastutus selle eest, et nii ei juhtuks, ei lasu mitte ainult poliitikutel, vaid ka kodanikel ja eriti meedial.

^[1] S. Tormey, The End of Representative Politics. Cambridge; Malden (MA), 2015.

^[2] Y. Papadopoulos, Democracy in Crisis? Politics, Governance and Policy. Basingstoke (Hampshire); New York, 2013.

^[3] Nt J. Keane, The Life and Death of Democracy. New York, 2009; C. Crouch. Post-Democracy, Themes for the 21st Century. Malden (MA), 2004.

^[4] Nt. J. S. Fishkin, When the People Speak: Deliberative Democracy and Public Consultation. Oxford; New York, 2009; S. Coleman, Can the Internet Strengthen Demo-cracy? Cambridge; Malden (MA), 2017.

^[5] H. F. Pitkin, The Concept of Representation. Berkeley, 1967; M. B. Vieira, D. Runciman, Representation. Cambridge; Malden (MA), 2008.

^[6] S. Alonso, J. Keane, W. Merkel, M. Fotou, The Future of Representative Democracy. Cambridge; New York, 2011.

^[7] Sealsamas.

^[8] M. Graves, The Parliaments of Early Modern Europe: 1400–1700. London; New York, 2014; J. Keane, The Life and Death of Democracy.

^[9] P. Ignazi, Party and Democracy: The Uneven Road to Party Legitimacy. New York; Oxford, 2017.

^[10] E. E. Schattschneider, Party Government. New York, 1942.

^[11] J. Keane, The Life and Death of Democracy.

^[12] Vt S. Tormey, The End of Representative Politics.

^[13] R. J. Dalton, Citizen Politics: Public Opinion and Political Parties in Advanced Industrial Democracies. 5. tr. Washington, 2008.

^[14] I. van Biezen, T. Poguntke, The Decline of Membership-Based Politics. Party Politics, 2014, kd 20, nr 2, lk 205–216.

^[15] P. Norris, Democratic Deficit: Critical Citizens Revisited. New York, 2011; P. Norris, Critical Citizens: Global Support for Democratic Government. New York, 1999.

^[16] Sealsamas.

^[17] S. Tormey, The End of Representative Politics.

^[18] U. Beck, A. Giddens, S. Lash, Reflexive Modernization: Politics, Tradition and Aesthetics in the Modern Social Order. Stanford (CA), 1994; Z. Bauman, Liquid Modernity. Cambridge; Malden (MA), 2000.

^[19] R. Inglehart, C. Welzel, Modernization, Cultural Change, and Democracy: The Human Development Sequence. Cambridge; New York, 2005.

^[20] G. Evans, N. D. de Graaf, Political Choice Matters: Explaining the Strength of Class and Religious Cleavages in Cross-National Perspective. Oxford, 2013.

^[21] P. Norris, R. Inglehart, Cultural Backlash: The Rise of Authoritarian Populism. New York, 2018.

^[22] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012.

^[23] D. Della Porta, J. Fernández, H. Kouki, L. Mosca, Movement Parties against Austerity. Cambridge; Malden (MA), 2017.

^[24] Sealsamas.

^[25] M. Tavits, Post-Communist Democracies and Party Organization. New York, 2013.

^[26] T. Poguntke, S. E. Scarrow, P. D. Webb jt, Party Rules, Party Resources and the Politics of Parliamentary Democracies: How Parties Organize in the 21st Century. Party Politics, 2016, kd 22, nr 6, lk 661–678.

^[27] M. Gallagher, M. Laver, P. Mair, Representative Government in Modern Europe. 4. tr. Boston, 2011.

^[28] A. Chadwick, The Hybrid Media System: Politics and Power. London; New York, 2017.

^[29] J. Curran, Media and Democracy, Communication and Society. Oxford; New York, 2011.

^[30] Demokraatia ja (interneti)meedia vastasmõjude teemal soovitan kahte hiljutist käsitlust: J. Keane, Democracy and Media Decadence. London; New York, 2013; J. Bartlett, The People Vs Tech: How the Internet Is Killing Democracy (and How We Save It). London, 2018.

^[31] I. Bache, M. V. Flinders, Multi-Level Governance. Oxford; New York, 2004; Y. Papadopoulos, Democracy in Crisis? Politics, Governance and Policy.

^[32] D. Archibugi, M. Koenig-Archibugi, R. Marchetti, Global Democracy: Normative and Empirical Perspectives. Cambridge; New York, 2012; B. Perez de las Heras, Democratic Legitimacy in the European Union and Global Governance. London, 2018.

^[33] Vt nt D. Bray, Daniel, S. Slaughter, Global Democratic Theory: A Critical Introduction. London; New York, 2015.

^[34] E. Schattschneider. The Semisovereign People: A Realist’s View of Democracy in America. New York, 1960, lk 35.

^[35] D. Della Porta. Can Democracy Be Saved?: Participation, Deliberation and Social Movements. Cambridge; Malden (MA), 2013.

^[36] Vt ka: S. Tormey, The End of Representative Politics.

Kas ajad muutuvad? Anastasia Basil kirjeldab ühes oma essees 1980. aastaid.^[1] Siis oli täiesti normaalne reklaamida naiste sukkpükse loosungiga „Gentlemen prefer Hanes“ ja see, mida naised eelistavad, ei huvitanud kedagi. Ahistamine tähendas seda, et olid kuum. Vägistamisstseenid filmides olid naljakad. Kõige naljakamad olid aga blondinaljad. (Mida blond kõrvade taha paneb, et atraktiivsem olla? Oma jalad!) Kuid Basil juhib tähelepanu ka millelegi väga olulisele: ajad ei muutu niisama. Neid muudetakse. Selles ei ole midagi passiivset.

Ajaloolisi muutusi kirjeldatakse sageli passiivses keeles, eriti kui asi puudutab inimõigusi. Hanna Fahl osutab samale fenomenile.^[2] Naised said hääleõiguse, justkui see olnuks mingi pehme ja loomulik areng. Lihtsalt teadmiseks: naised ei saanud niisama midagi. Naised nõudsid endale hääleõiguse välja, selle taga oli vägivaldne konflikt, oli tugev vastasseis ja kaasnes väga palju ebamugavust. Samamoodi on konfliktid ja vastasseisud käinud kaasas muude sotsiaalse õigluse teemadega. Rassiseadused ei kadunud iseenesest. Abieluvõrdsus ei tekkinud iseenesest. Nende muudatuste taga on olnud inimesed, kes teadsid, miks nad muudatusi soovivad. Basil kirjutab: „Need 23 protsenti ameeriklastest, kes toetasid 1963. aastal kodanikuõigusi, teadsid täpselt, mida nad teevad. Nad ei teinud juhuslikult õigeid asju. Nad ei olnud kogemata ajaloo õigel poolel.“

2017 ja 2018 on aastad, kus on olnud palju juttu ahistamisest ja seksuaalvägivallast. On olnud palju ebamugavust ja vastasseisu. Ka nende lugude puhul tuleb küsida, kes olid teadlikud, kes valisid vaikimise, kes aitasid kinni mätsida, kes proovisid midagi muuta. Siin püüan anda ülevaate suurematest lugudest Eestis ja mujal ning nende mõjudest.

Välk selgest taevast?

Veidra kokkusattumusena algas #metoo ehk avalikult seksuaalsest ahistamisest rääkimine Eestis samal ajal kui ülejäänud maailmas. Möödunud aasta septembris pidas eestlaste äridelegatsioon pidu ühes hotellibaaris Malaisias. Paar nädalat hiljem, 5. oktoobril, ilmus The New York Timesis artikkel Harvey Weinsteinist,^[3] kus kaksteist naist süüdistasid Weinsteini seksuaalses ahistamises, nende ründamises ja vägistamises. Pärast artikli ilmumist tunnistasid paljud teised filmitööstuses tegutsevad naised, et neil on Weinsteiniga olnud samu kogemusi. Uued paljastused hakkasid riburada pidi välja tulema: näitleja Kevin Spacey, iluvõimlemistreener Larry Nassar, senatikandidaat Roy Moore, koomik Louis C. K.… Skandaalid hõlmasid varsti Rootsi Akadeemiat, India Bollywoodi staare, poliitikuid ja meediamaju. Kanadas pidid neli inimest parlamendist lahkuma. USA-s mõjutas see ärimaailma, näiteks Nike vallandas ahistamissüüdistuse tõttu üksteist juhti ja Fordi autotehas Chicagos peab ohvritele maksma 10 miljonit dollarit rassilise ja seksuaalse ahistamise eest.

9. oktoobril kirjutas Laura Mallene Eesti Päevalehes Tartu psühhiaatrist Lembit Mehilasest, kes katsus depressioonihaige patsiendi rinda, viis jutu korduvalt seksuaalteemadele, kommenteeris patsiendi keha ja soovitas tal armukese võtta.^[4] Mehilane ise põhjendas oma käitumist nii: „Ta ise käitus veidike väljakutsuvalt, riietus oli, nagu oli. Ja ma puudutasin sõrmega ta rinda. See oli tähelepanu juhtimine, et kuidas ta välja näeb.“ Kui patsient kaebusega Ambromedi kliiniku juhi poole pöördus, oli too väga empaatiline ja kinnitas, et on teadlik, et arsti töömeetodid ei ole alati sobivad, mistõttu nad ei lase sekretäridel noori naisi tema vastuvõtule panna. Seda tuleks aeglaselt korrata: kliinik oli „töömeetoditest“ teadlik, aga ei teinud muud, kui delegeeris probleemilahendamise sekretärile. Ei pöördunud politseisse, ei lõpetanud töösuhet, ei kindlustanud, et arst enam patsientidega kokku ei puutuks. Artikli tuules võtsid Päevalehe reporteritega ühendust ka teised naissoost patsiendid, kes kinnitasid, et Lembit Mehilane küsitles neid üksikasjalikult just seksuaalelu kohta – näiteks kas patsiendile meeldib anaal- või oraalseks. Samuti andnud arst soovituse mõni mees „ära vägistada“ ja pakkunud iseennast peigmeheks.^[5]

10. oktoobril ilmus Eesti Päevalehes Liisa Tageli sulest artikkel, kus toodi avalikkuse ette Malaisia hotellibaaris toimunu.^[6] Kirjeldati mitmeid seiku: üks naine lendas basseini ja teine kallati mehe poolt joogiga üle, saateks lause „ma tahtsin sind märjaks teha“. Kõige enam tähelepanu sai aga naine, kes rääkis, kuidas üks peoline lükkas ta kahe külmkapi vahele, üritas suudelda, kleiti kiskuda ja käperdada. Peatselt selgus ka peamise süüdistatu isik – Taavi Rõivas, endine peaminister ja riigikogu aseesimees. Rõivas astus samal päeval riigikogu aseesimehe kohalt tagasi ja on üldse üks kõige kõrgemal positsioonil olnud poliitikuid maailmas, kes ahistamissüüdistuste tagajärjel on pidanud tagasi astuma. Oma süüd ta otseselt ei tunnistanud, vaid sai naisega võrreldes „asjadest mõnedes detailides erinevalt aru“ ja vihjas ka sellele, et naisel võttis tervelt kolm nädalat aega, et talle oma ebamugavustundest rääkida. Ta oli ka hämmastavalt suuremeelne: „Ma võin isegi omaks võtta need asjad seal lehes kirjutatust, mida ma tegelikult pole teinud. Ma ei taha minna oma südametunnistusega vastuollu, aga kui on vaja võtta omaks veel midagi, siis ma võin ka veel midagi omaks võtta.“^[7]

Loo avalikustamine toimus keset kohalikke valimisi ja päeval, kui elektrooniline hääletamine oli just lõppenud. Samas oli valimispäeva endani veel mitu päeva aega. Andmeteadlase Taivo Pungase ja politoloog Kadri Pungase analüüs näitas, et Rõivas küll kaotas pärast skandaali puhkemist ca 600 paberhäält, kuid reformierakonna mandaatide arvu see ei mõjutanud.^[8] Kokkuvõttes mingit dramaatilist mõju see poliitiku populaarsusele ei avaldanud.

15. oktoobril, just samal päeval, kui Eesti rahvas läks valimiskastide juurde ja 1419 inimest otsustasid Taavi Rõivase poolt hääletada, tegi näitleja Alyssa Milano Twitteris seksuaalse ahistamise ohvritele üleskutse säutsuda #metoo (ehk „mina ka“), et näidata probleemi mastaapi. Facebookis kasutas seda esimese 24 tunni jooksul enam kui 4,7 miljonit kasutajat 12 miljonit korda.^[9] Olin tol ajal veel Facebooki kasutaja ja ka minu silme ees rullus lahti pilt, kus märkimisväärne osa minu naissoost sõpradest ja tuttavatest tunnistas, et on ahistamist kogenud. Kinnistes naistegruppides hakati oma kogemustest rääkima ja ühe mälestused tõid teistele meelde enda omi, nii et läbi eri naiste elude põimus kokku otsekui tihe muster.

Teema oli õhus juba enne Weinsteini-kaasuse avalikustamist. Rebecca Corbett, The New York Timesi toimetaja, kes juhtis Weinsteini juhtumi uurimist, ütles hiljutises intervjuus, et aeg oli õige.^[10] Viimastel aastatel oli mitmeid mõjukaid meediafiguure süüdistatud seksuaalses ahistamises või vägivallas, nende seas olid Bill Cosby, Roger Ailes ja Bill O’Reilly. Weinsteini kohta oli mürgiseid nalju tehtud juba aastaid. 2017. aasta jaanuaris toimus naiste marss, kus protesteeriti vastvalitud president Donald Trumpi vastu, kes oli kiidelnud, kuidas ta abielunaistele läheneb („You can do anything. Grab them by the pussy. You can do anything.“). Toimetuses arutati, kas selliseid juhtumeid võib veel olla, ja üles kerkis Weinsteini nimi. Corbett tundis enda sõnul tugevalt, et ei peaks keskenduma ainult Hollywoodile ja eliidile, vaid uurima ka madalapalgalisi valdkondi. Nii tõmmati Weinsteni kõrval paralleelselt käima Fordi autotehase uurimine (Fordi lugu ilmus detsembris ja jäi siinmail suuresti tähelepanuta).^[11] Weinsteini lugu ei olnud seega algus, vaid pikema protsessi tulemus. Corbett ütleb, et ajakirjanikud kasutasid Weinsteini puhul klassikalisi uuriva ajakirjanduse meetodeid – uuriti kirjalikke dokumente, e-kirju, lepinguid. Iga kajastatud juhtumi puhul otsiti üles inimesed, kellele ohvrid olid toimunust rääkinud enne ajakirjanikuga suhtlemist. Naiste taustu kontrolliti, lood, mille ümber oli küsitavusi, jäeti käsitlusest välja: „See oli raske otsus, aga tahtsime, et lugu oleks kuulikindel.“

Ahistamise ja vägivalla teemad olid õhus ka siin, nii et võibolla ei olnudki tegemist veidra ajalise kokkusattumusega, nagu alguses kirjutasin. Eestis olid mõned lood 2016. aastal pälvinud suurt tähelepanu, kuigi nood kuulusid pigem perevägivalla kategooriasse. Juunis tuli avalikuks Tiit Ojasoo juhtum, detsembris Mihkel Kunnuse oma. Eriti esimene raputas avalikkust üpris tugevalt, sest Ojasoo näol oli tegemist väga progressiivse ühiskonnakriitikuga (Kunnust on veidi raskem kellekski selliseks mõelda). 2017. aasta alguses kirjutas Kadri Ibrus Eesti Päevalehes juhtumist Tartu ülikoolis, kus naissoost doktorant väitis, et juhendaja ahistas teda seksuaalselt ning et ta ei saanud oma doktorantuuri lõpetada.^[12] Hiljem tuli avalikuks, et juhendaja oli Tehnoloogia instituudi professor Mart Loog, kes on siiamaani ametis.

Küsisin Liisa Tageli ja Laura Mallene käest, mida nemad selle kohta arvavad, kas teema oli õhus? Mõlemad kinnitavad, et ahistamisest ja vägivallast on kirjutatud ka varem ja teemast huvituvaid ajakirjanikke on samuti kaua olnud. Hoopis teine küsimus aga on, kuidas auditoorium on paljastustele reageerinud, millisele pinnale teemakajastus on langenud.

Tõsi on ka see, et akadeemilisel tasemel on seksuaalset ahistamist uuritud pikalt, 1980. aastatel ilmus sel teemal väga palju uurimistöid. Samuti on juba 50 aastat tegeldud poliitilise aktivismiga. Seksuaalse ahistamise tõid 1970ndatel poliitilisse päevakorda feministlikud grupid, seda laiema seksuaalse rõhumise kontekstis. On sõltumatu – radikaalfeministliku – liikumise teene, et naisepeks, vägistamine, prostitutsioon ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine ei kuulu enam apoliitilisse erasfääri, vaid on midagi, millega peab tegelema poliitika.^[13] Ka #metoo nimi sündis juba kaksteist aastat tagasi, kui selle võttis kasutusele Tarana Burke, et toetada mustanahalisi naisi ja tüdrukuid, kes on kogenud seksuaalset kuritarvitamist.

Kas #metoo oli nagu välk selgest taevast? Kindlasti ei. Selle juured ulatuvad kaugele ja sügavale, kuid mastaapi on ilmselt mõjutanud kogunenud vimm. Sest kui sa räägid aastakümneid viisakalt mingist probleemist, mida tõsiselt ei võeta, siis lõpuks sa tüdined viisakas olemast.

Kuulsusefaktor

2017. aasta sügis erineski varasemast ajast võibolla selle poolest, et avalikult hakkasid sõna võtma kuulsused, andes teemale võimsa kõlapinna. Teisest küljest võivad kuulsused tähelepanu rajalt kõrvale viia. Laura Mallene toob välja, et Taavi Rõivase juhtum varjutas täielikult Lembit Mehilase oma, mis näitab, et prominentsus on üks võimsamaid uudisväärtuse kriteeriume. Samas puudutas Mehilase juhtum rohkemaid naisi, kaebused ja kontekst olid tõsisemad. Selles valguses pole imelik, et Fordi autotehase uurimist pole siinmail eriti kajastatud, kuna selle keskmes olid täiesti tundmatud, madalapalgalised naised ja mehed.

Aga tagasi 2017.–2018. aasta sügistalve. Samal ajal kui naised omakeskis minevikutraumasid arutasid, hakkas Eesti meedias üksteise järel ilmuma arvamusi meestelt, kes ennast häirituna tundsid. Kui guugeldada „metoo“ ja „nõiajaht“, tuleb ühe esimese vastena välja Mihkel Kunnuse arvamuslugu, kus ta (lisaks sellele, et #metood nõiajahi ilminguks peab) analüüsib ahistamisteemat läbi kreenis soosuhete prisma ja üksinduse.^[14] Seksuaalne ahistamine tuleneks justkui asjaolust, et inimestel on raske leida paarilist ja luua perekonda. Ühtlasi heidab autor ette, et ahistamisdebatt ei suuda kohe kuidagi püsida „ajendprobleemi“ ehk siis sellise ahistamissituatsiooni juures, kus keegi mõjukal positsioonil olija kuritarvitab oma mõjuvõimu seksuaalsetel eesmärkidel. Selle asemel tahavad naised rääkida igasugustest ebameeldivatest kogemustest, oh häda küll. Ühe näitena toob ta Feministeeriumi #minaka sildi all kogutud ja avaldatud anonüümsed kogemuslood.^[15]

Feministeerium hakkas lugusid koguma uskudes, et oma loo rääkimine võib aidata kaasa tervenemisele – nii ühiskondlikule kui isiklikule. Lood hakkasid riburada pidi ilmuma ja mida rohkem neid ilmus, seda rohkem meile kirjutati. Lugudest joonistusid varsti välja teatud mustrid.

Esiteks oli selge, et ahistamisega seotut tõlgendati väga laialt ja kindlasti mitte seadusepügalaid jälgivalt. Lood ulatusid ebameeldivatest kommentaaridest ja ähvardustest vägistamise ja pedofiiliani välja. Teiseks olid sündmused kõhedusttekitavalt sageli aset leidnud väga varakult, lapsepõlves või eelpuberteedi-puberteedi aegu. Kolmandaks oli paljudel lugudel tunnistajaid ja teadjaid. Klassikaline näide oli ühistranspordis onaneerimine, hõõrumine, valjuhäälne tütarlapse rindade kommenteerimine, samal ajal kui teised reisijad pilgu ära pöörasid. Neljandaks kõikehõlmav süü- ja häbitunne. Miks just mina? Mida ma valesti tegin? Mitu lugejat kirjutasid, et nende seksuaalelu sai pikaks ajaks rikutud.

Tõsi ta on, et #metoo ei ole kohe kuidagi tahtnud püsida „ajendprobleemi“ juures. Teemale on väga laialt lähenenud nii Feministeeriumile kirjutanud inimesed kui ka teised avalikustajad. Kogemused ulatuvadki tüütust catcalling’ust eluaegseid tagajärgi põhjustava vägistamiseni. Nende tegude toimepanijate seas on lasteaiakaaslasi, vanaonusid, kolleege, võhivõõraid, abikaasasid. Osa lugusid kuulub halli tsooni. Neis ei ole ilmselt midagi, mida karistusseadustik hõlmaks, aga lugedes tekib küsimus, et äkki peaks hõlmama. Eesti karistusseadustikus eeldab vägistamine vägivalda või ohvri seisundi ärakasutamist, näiteks kui ta ei suuda vastupanu osutada. Kui ohver tehniliselt suudaks vastupanu osutada, aga mingil põhjusel ei tee seda, ei ole justkui tegemist vägistamisega, isegi kui tegu on tahtevastane. Miks on vägivalla läveks see, et inimene peab väljendama oma soovimatust teo suhtes? Miks ei ole selleks, et puudub nõusolek? Ja mitte ainult nõusolek, vaid „entusiastlik nõusolek“?

Lugudest tuleb küllaltki selgelt välja ka see, et ohvrite vaatenurgast ei ole ahistamisel ja vägivallal mitte midagi pistmist suhete ja perekonna loomisega. Mis suhteid või perekonda keegi võiks tahta luua seitsmeaastasega? Imetava emaga? Teismelisega trammis, trollis, bussis? Kreenis soosuhted ja üksindus on tõlgendused, mis sobivad maailmavaateliselt neile, kes näevad seksuaalses pinges igasuguse inimtegevuse alust. Enamik inimesi käib aga tööl, koolis ja sõidab trammi või trolliga mingil muul eesmärgil.

Aasta jooksul jõudis Eesti avalikkuse ette veel ahistamisjuhtumeid. Kõige enam tähelepanu pälvis astroloog Igor Mangi juhtum, mille avalikustas 2018. aasta kevadel „Pealtnägija“.^[16] Mangi juhtumit on huvitav analüüsida seetõttu, et väga kiiresti liikus süükoorem Mangilt tema ohvritele.^[17] Meestearst Margus Punab leidis, et „suurim probleem ei ole ÜKS pervert, vaid … inimesed, kes on vaimselt sedavõrd ebastabiilsed ja lihtsalt manipuleeritavad“.^[18] Naiste esoteerikahuvi ja abituse pärast oma probleemidega toime tulla tundsid muret ka ajakirjanikud Toomas Sildam ja Anvar Samost.^[19] Punabile sekundeeris Peeter Helme, lisades, et probleem on seotud Eesti meditsiini rahastamisega, sest järjekorrad nii psühholoogi kui ka psühhiaatri juurde on lootusetult pikad.^[20]

Kuigi pealtnäha leiti konsensus, et põhiprobleem on ohvrites ja nende vaimses ebastabiilsuses, tasuks Mangi juhtumi puhul eraldi vaadata meedia rolli laiemalt ja Maalehe rolli spetsiifiliselt. Tänu meediale Mang oma kuulsust kasvatas. Mang ei oleks saanud olla Mang ilma meediata. Maaleht tiražeeris Mangi viimast aastahoroskoopi 102 000 eksemplaris (oma vaimselt ebastabiilsetele lugejatele?).

Eestis on avalikuks tulnud ka üks juhtum, kus ahistamises süüdistatakse naist. 2018. aasta oktoobris kirjutas Mikk Salu Eesti Ekspressis, et endised töötajad süüdistavad keeltekooli direktorit Signe Laigut ahistamises.^[21] Juhtumite ülevaate lõpetab aga Martin Hallik, kes vallandati ahistamissüüdistuste tagajärjel päevapealt Tartu Ülikooli raamatukogu direktori ametikohalt ja kes otsuse töövaidluskomisjoni edasi kaebas. Novembris leidis komisjon, et vallandamisotsus on tühine, ning mõistis ülikoolilt Halliku kasuks välja märkimisväärselt kõrge hüvitise.^[22] 118 000-eurone hüvitis riivas tema endiste alluvate õiglustunnet, kes seepeale meedias süüdistuste sisu täpsemalt lahti rääkisid ja kirjeldasid asutuse peol toimunut järgnevalt: „ta lihtsalt hõõrus ennast meie vastu“, „ta lihtsalt käis ringi ja katsus valimatult naisi“, „Hallikust möödudes sain lataka vastu taguotsa“ või „ta käperdas, surus oma alakeha minu vastu“.^[23] Süüdistusi oli veel. Hallik eitas kõiki.^[24]

Samal ajal ilmus kaks uudist, mis pärineksid justkui The Onionist – Martin Hallik viis läbi koolituse teemal, kuidas edukalt töösuhet lõpetada, osalemine maksis 300 eurot,^[25] ja Eesti Naisteühenduste Ümarlaud teatas, et annab naistevastase vägivalla vastu võitlemise eest auhinna justiitsminister Urmas Reinsalule. Auhinda põhjendati muuhulgas sellega, et karistusseadustikus jõustus seksuaalset ahistamist käsitlev süüteokoosseis.^[26] Tegemist on sellesama sättega, millele Reinsalu vastu oli.

Üks asi, millele #metoo nii Eestis kui mujal terava valguse suunas, on nende inimeste vastutus, kes toimunust teadsid. Paljudel juhtumitel oli küllaga pealtvaatajaid, teadjaid, kahtlustajaid ja kinnimätsijaid. Oli hulk advokaate, kes ohvritega vaikimislepinguid sõlmisid ja neile raha välja maksid. Oli tööandjaid, kirikuid ja haridusasutusi, kes „jamadesse“ sattunud töötajaid lihtsalt järgmisse kohta liigutasid. Oli toosama psüühikahäiretele spetsialiseerunud kliinik Tartus, kes palus noored naispatsiendid lihtsalt teiste psühhiaatrite juurde suunata. Nendel inimestel – sest ka suurtes organisatsioonides langetavad otsuseid alati inimesed – lasub väga suur vastutus. Eraldi kategooria on siin süüdistatute lähedased, sageli naised, kes oma meeste kaitseks välja astusid. Olen veendunud, et ükski inimene ei vastuta teise tegude eest, küll aga enda tegude ja tegemata jätmiste eest. Kui sa oma mehele sellist katet pakud ja ta tänu sellele saab edasi tegutseda, siis vastutad sa ka selle eest.

Milline on olnud konstruktiivne kriitika?

#metoo liikumist on kritiseeritud mitmes plaanis ja osa kriitikast tasuks arvesse võtta. Näiteks on vähe olnud kuulda erinevate vähemusgruppide häält ja nende kogemusi. Mis juhtub, kui rassism ja seksism omavahel põimuvad? Vähemusrahvustesse kuuluvad naised on üleesindatud madalapalgalistel töökohtadel ja sektorites, kus ahistamine on laialt levinud, nagu hotellindus, toitlustus, teenindus (ja Fordi autotehas). Sama kehtib ka Eestis, kus venekeelsed naised on tööturul kõige kehvemal positsioonil üldse, teenides veel vähem kui eestikeelsed naised. Samal ajal ei pruugi nad viibida samas infoväljas, lugeda The New York Timesi või Eesti Päevalehte. Puudega inimesed, kes võibolla sõltuvad isiklikust hooldajast, on eraldi riskigrupp. Üldse on ebaõigluse vastu raskem astuda, kui sinu positsioon on madalam korraga mitmel põhjusel. Prostitutsiooni ja seksitööstusesse kaasatute häält pole samuti eriti kuulda olnud, kuigi seksuaalse ahistamise ja vägivalla risk on selles valdkonnas ülikõrge.

Teine kriitikakoht puudutab seda, et väga palju on tähelepanu saanud silmapaistvad üksikjuhtumid ja – nagu Laura Mallene ja Liisa Tagel välja tõid – staarid. Üksikjuhtumitele keskendumine tähendab aga, et paljude naiste igapäevased kogemused jäävad tagaplaanile. Kui ma augustis Arvamusfestivalil justiitsministriga ahistamisteemalises vestluses osalesin, oskas ta hämmastavalt hästi meenutada veidraid üksikjuhtumeid välismaalt, samal ajal demonstreerides õndsat teadmatust Eestis toimuvast. Üks veider üksikjuhtum, mis talle rahu ei andnud, puudutas Waterhouse’i maali eemaldamist Manchesteri kunstigaleriist, sest pildil olid nümfe kujutavad topless-tütarlapsed – niisiis olla moraalipaanika juba sinnamaale jõudnud. Nüüd on küll asi liiga kaugele läinud, arvas justiitsminister. Selleks ajaks oli juba pool aastat teada olnud, et kunstiteose ajutine eemaldamine oli osa kunstiprojektist, mille eesmärgiks oli uurida kunstipubliku ja -töötajate rolli kureerimisel.^[27] Aga miks lasta ennast kunstniku keerukast põhjendusest segada, kui lihtsam on „tsensuur!“ karjuda? Ja miks peaks üldse tähele panema, mis Eesti koolides, ülikoolides, avalikus ruumis ja töökohtades toimub, kui on võimalik „tsensuur!“ karjuda?

Selge on, et ahistamisest avalikult rääkimine on langenud väga erinevale pinnale sõltuvalt sellest, kas auditooriumi väärtused on pigem liberaalsed või konservatiivsed. Liberaale šokeeris, kui süüdistused puudutasid inimesi, keda peeti progressiivseiks. Eestis oli selleks Ojasoo, Rootsis Virtanen ja USA-s teati Harvey Weinsteini kui „Pulp Fictioni“ suguste filmide tegijat, kes annetas raha pereplaneerimise liidule ja osales naiste marsil. Šokile vaatamata ei ole aga nende hoiakud ahistamissüüdistuste suhtes eriti muutunud. USA konservatiivsed valijad seevastu on mitmete uuringute andmeil pigem teema vastu vaenulikumaks muutunud, nii et demokraatide ja vabariiklaste vahel on märkimisväärsed erinevused. 18% meessoost demokraatidest leiab, et „#metoo liikumine on liiga kaugele läinud“. Vabariiklastest meestest leidis seda 76%.^[28] President Trump tundub igasuguste süüdistuste osas immuunne olevat. Kui ülemkohtukandidaati Brett Kavanaugh’d süüdistati vägistamiskatses, teatas Trump, et „praegune aeg on noorte meeste jaoks väga hirmutav“.^[29]

Eesti konservatiivide positsioonivalikut on veidi keerulisem hinnata. Nii EKRE kui ka Isamaa esindajad on riigikogu stenogrammides esinenud sõnavõttudega, mis võivad jätta nendest mulje kui suurimatest naistevastase vägivalla vastu võitlejatest. Samas räägivad nende teod midagi muud. EKRE seisis aktiivselt vastu naistevastast vägivalda reguleeriva Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisele ja Reinsalu takistas sellega edasiminekut, nõudes selle raames ühtlasi ka burkade kandmise keelustamist. Samuti ei soovinud ta üldse karistusseadustikku seksuaalse ahistamise paragrahvi lisada, pidades seda ebaotstarbekaks „ülereguleerimiseks“.^[30] Et kõigile oleks selge – ahistamise säte ei ole karistusseadustikus mitte tänu justiitsministrile, vaid tema vastuseisust hoolimata. Samuti on raske unustada Reinsalu eepilist vihapurset naisõiguslaste suunas, kes pöördusid presidendi poole seoses Ojasoo vabariigi aastapäeva lavastusega.^[31]

Vähemkonstruktiivne kriitika

Kolmas kriitikasuund puudutab sama, millele osutas Mihkel Kunnus – ei taheta kuidagi „ajendprobleemi“ juures püsida ja debatt käsitleb seksuaalvägivalda liiga laialt. Selle kriitikaga ma ei nõustu. Rahvusvaheliselt pälvis tähelepanu 2018. jaanuaris ilmunud lugu, kus üks naine kirjeldas oma ebameeldivat kohtumist koomikust näitleja Aziz Ansariga.^[32] Kriitikud leidsid, et selliste lugude esiletoomine teeb #metoole karuteene, sest ainus asi, mille vastu Ansari eksis, olevat see, et ta ei suutnud naise meelestatust välja lugeda, igasugust halba seksi ei saavat aga pidada vägivallaks. Ilmselt siis ei saa eeldada, et inimene mõistaks: kui sa oled viis korda järjest naise käe oma peenise peale asetanud ja ta on selle – viis korda järjest! – sealt ära võtnud, siis ta ei taha seda seal hoida. On tõesti halle alasid. Ja sellepärast on vaja entusiastlikku nõusolekut. Kui on nii palju inimesi, kes ei suuda teise inimese suhtumist välja lugeda, ja nii palju neid, kes arvavad, et kui üks osapool ei soovi, on lihtsalt tegemist halva seksiga, siis on vaja see hall ala mustvalgeks teha. Amnesty Internationali andmetel on Euroopas kaheksa riiki, kus vägistamine on defineeritud nõusoleku kaudu, ja veel kolmes riigis on see arutluse all. Eesti ei ole üks neist.^[33] Aga võiks olla.

Seksuaalvägivalla käsitlus on olnud nii lai ka teisel põhjusel. Nii lihtsalt läheb, kui inimesed räägivad oma lugusid sellisena, nagu nad neid mäletavad, ilma raamideta. See protsess on olnud väga kirju, kohati räpane, ja seda on võimendanud arusaam, et individuaalsed kannatused on osa suuremast mustrist, mis ongi kirju.

He said, she said

Olen seni mööda hiilinud ühest põhilisest kriitikaliigist, mis on seotud faktikontrolliga ja murega, et paljude juhtumite puhul ei saagi keegi peale osaliste endi täpselt teada, mis juhtus, s.o tegemist on „he said, she said“ olukorraga, kus kohut mõista pole võimalik. Põhiline on hirm valesüüdistuste ees, sest üksainus lugu võib süüdistatu karjääri ära rikkuda, ülejäänud elust rääkimata. Kohtuekspert Berit Cavegn kirjutab, et seksuaalkuritegude puhul esineb valesüüdistusi sarnases mahus kõikide teiste kuriteoliikidega, pigem isegi vähem. Lisaks ei tähenda valesüüdistus siin seda, et rünnakut ei toimunud, vaid valesüüdistusena lähevad arvesse ka need juhtumid, kus kriteeriumid, millega süüdistus valena määratletakse, sõltuvad menetleja isiklikust otsusest ja muudest subjektiivsetest ilmingutest, mitte otseselt uurimise tulemusest. Paljudel juhtudel arvestatakse valesüüdistusteks ka need juhtumid, kus ohver vastu ei hakanud.^[34] Seega on ohvritel väga palju põhjust karta hoopiski vastupidist – et tõesed juhtumid ei saa justiitssüsteemilt õiglast lahendust. Ohvrite karjääre ja elusid aga mõjutavad need juhtumid ju samuti, ükskõik kas nad tulevad avalikuks või mitte. Tulemuseks on teatamata seksuaalkuritegude väga suur osakaal.

Ekslik on ka arvamus, et ahistamist ei ole võimalik tõendada, kui ei ole tunnistajaid. Inimesed jätavad maha jälgi ja räägivad toimunust teistele. Kui läbi viia korralik uurimine, ei pruugi tõendamine olla sugugi keeruline. Põhiküsimus on pigem selles, kui tõsiselt võtab tõendamist meedia, rääkimata sotsiaalmeediast. The New York Times käitus oma uurimistöös eeskujulikult, otsides vettpidavaid tõendeid ning jättes kõrvale kõik küsitavusi tekitavad asjaolud. #metoo tagajärjel tekkis aga nähtus, kus peavooluajakirjandus taasesitas nimelisi süüdistusi, mida omakorda ei olnud tõendatud. Rootsis tekkis selle ümber päris terav debatt, kui saatejuht Cissi Wallin süüdistas vägistamises Fredrik Virtaneni, ennast väga progressiivse vasakpoolse feministina profileerinud kolumnisti.

Kuna Wallin nimetas Virtaneni nimepidi ja tegemist oli kahe tuntud inimesega, sai juhtum palju tähelepanu. Virtaneni süüdistasid ka teised, anonüümseks jäänud naised. Üks 14-aastane tüdruk, kes tema juures praktikat soovis teha, sai Virtanenilt sõnumi küsimusega „kas tahad seksida“. Virtanen tunnistas, et on minevikus „sitapeana“ käitunud, kuid see olla toimunud alkoholi ja narkootikumide mõjul; ta eitas vägistamissüüdistusi ja väitis, et ei teadnud, et praktikant on ainult 14 (oma sõnumit ta ei eitanud). Praegu elab ta eeskujulikku elu, on abielus ja feminist.^[35] Hiljem on ta rääkinud, kuidas meediapeks mõjus väga rängalt, ta olevat tundnud end lintšituna ja tema väikesed lapsed olla kannatanud. Rootsi pressinõukogu taunis kahe suure meediaväljaande, Expresseni ja Svenska Dagbladeti Virtaneni-teemalisi artikleid ning teiste väljaannete otsust avaldada tema nimi seoses kuriteoga, mille eest teda ei ole süüdi mõistetud.^[36] Virtanen kaebas kevadel Wallini laimu eest kohtusse. Wallin ei ole oma süüdistustest taganenud ja siinse loo kirjutamise hetkel ei ole prokuratuur talle veel süüdistust esitanud.

Oskan sellest järeldada üht. Seksuaalvägivalla uurimine ja sellest teada andmine seab meediale ajakirjanduseetika osas väga kõrged nõudmised. #metoo valguses on oma töömeetodite üle olnud põhjust järele mõelda päris mitmel väljaandel. Muide, sama kehtib ka ohvrite kohtlemise kohta. Aga lahenduseks ei ole seksuaalvägivalla teemat mitte kajastada. Mis puudutab individuaalseid süüdistusi sotsiaalmeedias või mujal, siis nende eest vastutavad inimesed ise ja süüdistatul on alati võimalik laimamise vastu kohtusse pöörduda. Sõnaõigust kelleltki ennetavalt ära võtta aga ei saa.

Lõpetuseks

Kas #metoo käigus on olnud võitjaid, kaotajaid? See ei olnud kindlasti mugav ei neile, keda süüdistati, ega neile, kes võibolla esimest korda näevad enda ohvriksolekut. Õigemini näevad, et teised näevad neid ohvritena. Vastupidiselt levinud arusaamale ei taha kõik ohvrid olla, eriti kui neil on probleeme feministliku maailmavaatega. Nii et kindlasti on kaotajaid. Harvey Weinstein ei ole enam Harvey Weinstein ja Mang ei ole enam Mang. Nii mõnegi oma tunnistustega välja tulnud naise elu on väga kibedaks tehtud, Christine Blasey Ford ei saa enam kodus elada. Aga see on olnud vajalik ja on sügavalt muutnud seda, kuidas me seksuaalvägivallast räägime.

Anastasia Basil kirjeldab, kuidas Harvardi ülikooli raamatukogu oli kuni 1967. aastani avatud ainult meestele, sest naised „häirisid“ tõsisele haridusele pühendumist. Kas Harvardi juhtkond ärkas lihtsalt ühel päeval üles ja otsustas, et täna avame raamatukogu naistele? Ei. Ärkas hoopis üks feminist, Naomi Weisstein. Koos mõne sõbraga tõmmati selga trikood, võeti kaasa klarnet, trompet ja kaks tamburiini ning mindi Harvardi raamatukogu ette pilli mängima ja karjuma „me alles näitame teile häirimist“. Naomi Weisstein ei olnud kuulus, ta oli lihtsalt üks aktivist, kes Basili sõnul „oma käe äravooluavasse pistis ja selle kõntsast puhtaks rookis“, et teised naised saaksid õpingute ajal raamatukogus käia. Et neil oleks lihtsam. Ka neil, kes esinevad #WomenAgainstFeminism sildi all ja ära unustavad, et kui poleks olnud kõntsa rookinud suguõdesid, siis poleks ka naiste varjupaiku, hädaabinumbreid ega alaealise vägistamise kriminaliseerimist.^[37] Rääkimata sellest, et neil endalgi üldse mingit sõnaõigust oleks.

Ajad ei muutu niisama ja iseenesest, ei muutu ka inimesed. Keegi kutsub muudatuse esile. Keegi näitab, mis valesti on. Räägib oma lugu. See on ebamugav, aga kuula teda.

^[1] A. Basil, Relax, Ladies. Don’t Be So Uptight. You Know You Want It. Medium, 19.09.2018. https://goo.gl/QhU6fj.

^[2] H. Fahl, Det har varit ett smärtsamt men nödvändigt år med metoo. Dagens Nyheter, 14.10.2018.

^[3] J. Kantor, M. Twohey, Harvey Weinstein Paid Off Sexual Harassment Accusers for Decades. The New York Times, 05.10.2017.

^[4] L. Mallene, „Ta katsus mind luba küsimata.“ Tuntud psühhiaater ahistas patsienti. Eesti Päevaleht, 09.10.2017.

^[5] T. Jõesaar, Patsiente ahistanud psühhiaater oli kuus aastat tagasi vägistamissüüdistusega uurimise all. Eesti Päevaleht, 18.10.2017.

^[6] L. Tagel, Ahistamised ja basseini lükatud naine. Taavi Rõivas ja Eesti äridelegatsioon korraldasid Malaisias peo, mille pärast ekspeaminister pidi avalikult vabandust paluma. Eesti Päevaleht, 12.10.2018.

^[7] Rõivas astub riigikogu aseesimehe kohalt tagasi. ERR.ee, 12.10.2017.

^[8] T. Pungas, Kas skandaal mõjutas Taavi Rõivase häälesaaki valimistel? 18.10.2017. https://pungas.ee/roivas/.

^[9] C. Santiago, D. Criss, An Activist, a Little Girl and the Heartbreaking Origin of „Me Too“. CNN, 17.10.2017.

^[10] Rebecca Corbett avslöjade Harvey Weinstein: Vi ville göra storyn skottsäker. Dagens Nyheter, 22.11.2017.

^[11] S. Chira, C. Einhorn, How Tough Is It to Change a Culture of Harassment? Ask Women at Ford. The New York Times, 19.12.2017.

^[12] K. Ibrus, Tartu ülikool keeldus uurimast doktorandi seksuaalse ahistamise kaebust. Eesti Päevaleht, 15.02.2017.

^[13] L. Gemzöe, Feminism. Stockholm, 2006.

^[14] M. Kunnus, #MeToo ja Neverland. Postimees, 09.02.2018.

^[15] https://bit.ly/2G0bOR0.

^[16] M. Kärmas, A. Gavronski, „Pealtnägija“: mitu naist süüdistavad Igor Mangi seksuaalses ahistamises. ERR.ee, 09.05.2018.

^[17] https://bit.ly/2SoHH76.

^[18] M. Punab, Probleem ei ole mitte ühes perverdis, vaid tuhandetes pidetutes isikutes, kes soolapuhujaid usuvad. Delfi, 11.05.2018. https://goo.gl/dcMEqx.

^[19] Toomas Sildam: kui inimene nutab, siis mina ei naera. ERR.ee, 13.05.2018.

^[20] „Rahva teenrid“: Mangi juhtum osutab meie ühiskonna hädadele. ERR.ee, 12.05.2018.

^[21] M. Salu, Koolidirektor tahtis õpetajalt seksi. Keeldumise peale lasi ta õpetaja lahti. Eesti Ekspress, 24.10.2018.

^[22] Töövaidluskomisjon tühistas TÜ raamatukogu direktori vallandamise. ERR.ee, 22.11.2018.

^[23] K. Kuulpak, „Ta käperdas, surus oma alakeha minu vastu.“ Martin Halliku alluvad räägivad oma lood. Postimees, 27.11.2018.

^[24] Tartu Ülikooli raamatukogu eksjuht Martin Hallik: ma ei hõõrunud ennast kellegi vastu, „paugu lahti saamise“ soovi pole avaldanud. Delfi, 27.11.2018. https://goo.gl/Ai7cwT.

^[25] G. Palgi, TÜ raamatukogu direktori kohalt vallandatud Martin Hallik viib läbi töösuhte eduka lõpetamise koolituse. Tartu Postimees, 23.11.2018.

^[26] ENÜ Valge Lindi auhinna pälvib 2018. aastal justiitsminister Urmas Reinsalu. Eesti Naiste Ümarlaud, 25.11.2018. https://goo.gl/GS95eE.

^[27] S. Boyce, Our Removal of Waterhouse’s Naked Nymphs Painting Was Art in Action. The Guardian, 06.02.2018.

^[28] New Bucknell Survey Finds Americans Deeply Divided by #MeToo. For the Media, 05.04.2018. https://goo.gl/5HF3rD.

^[29] J. Diamond, Trump Says It’s „a Very Scary Time for Young Men in America“. CNN, 02.10.2018.

^[30] Seksuaalset ahistamist eraldi kuriteona seadustesse ei panda. ERR.ee, 20.03.2017.

^[31] https://bit.ly/2Ph6lVz.

^[32] K. Way, I Went on a Date with Aziz Ansari. It Turned into the Worst Night of my Life. Babe, 03.01.2018. https://bit.ly/2AXTL6t.

^[33] Women Across Europe Failed by Outdated Rape Legislation. Amnesty International, 24.11.2018. https://goo.gl/mmc3mY.

^[34] https://bit.ly/2QvUpE3.

^[35] Virtanen: Jag har betett mig tölpigt och skitstövligt. Aftonbladet, 25.10.2018.

^[36] Expressen fälld i Pressens Opinionsnämnd för påståenden om Fredrik Virtanen. Allmänhetens Pressombudsman, 25.06.2018. https://goo.gl/Bmfbcm.

^[37] A. Basil, Relax, Ladies. Don’t Be So Uptight. You Know You Want It.