Arhiiv

Ilmunud Vikerkaar 2008, nr 4-5

Sellised sündmused nagu aprillikriis ei teki tühjale kohale ega möödu ka sügavamaid sotsiaalseid tagajärgi jätmata. Aprillisündmustel on pikk eellugu, mis on seotud paljude struktuursete probleemidega Eesti poliitikas ning mitmete ühiskondlik-poliitiliste protsesside kulminatsiooniga, mida võib kokkuvõtlikult iseloomustada kui “sundeuroopastumise või sund­lää­nestumise läbikukkumist”. Toimunu tagajärjeks on palju suletuma ja vähem dünaamilise ühiskonna- ja demokraatiamudeli teke, mida võiks nimetada “rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks”.

Alustada tuleks pronksisõja juurtest. Põhiküsimuseks on, miks niisugune seni üsna kõrvaline teema nagu ühe monumendi asukoht üldse ühiskondliku debati keskmesse tõusis ja lõpuks nii konfliktse lahendusega päädis? Asi pole ju ainult selles, et ajalugu mõisteti kahes kogukonnas erinevalt või et Vene saatkond tegi tõhusalt orkestreerimistööd.

Põhjusi tuleb otsida struktuursetest probleemidest ja ühiskondlikest protsessidest, mis olid Eesti ühiskonnas küpsenud juba selle aastakümne algusest. Struktuursetest põhjustest nimetaksin tasakaalustamata parteimaastikku ja majoritaarset poliitikategemise stiili. Laiematest ühiskondlik-poliitilistest põhjustest – vastureaktsiooni sundeuroopastumisele. Struktuursed põhjused seletavad suuresti ära, miks oli peaaegu võimatu olukorda lahendada ilma kumminuiade ja veekahuriteta, protsessikesksed tegurid aitavad meil mõis­ta, miks üldse ühe monumendi teema nii jõuliselt poliitiliseks päevaküsimuseks tõusis.

Majoritaarse poliitikategemise stiili needus

Kõigepealt struktuursetest põhjustest. USA politoloog Arend Lijphart on eristanud kahte demokraatia mudelit: konsensuslikku ja majoritaarset demokraatiat.1 Ma­joritaarse demokraatia puhul on harilikult ühel parteil parlamendis enamus. Ta suudab täiesti üksi moodustada valitsuse ning saab valitsedes sisuliselt opositsiooni eirata (nt Suurbritannia). Konsensusliku mudeli puhul on tavalised koalitsioonivalitsused, kus ei saa probleemidele puhtalt jõupositsioonilt läheneda ning tuleb arvestada ka oma partneritega ja tihti ka opositsiooniga (nt Skandinaavia). Tänapäeval on neid kaht tüüpi hakatud järjest enam siduma ka poliitilise kultuuriga ja üldise poliitikategemise stiilidega.2 Majoritaarse mudeli puhul võib teerullipoliitikat tihti tasakaalustada arenenud ühiskondlik väitluskultuur (nagu Suurbritannias) ja ka konsensuslikus demokraatias võib esineda pigem ma­jo­ritaarsele poliitikastiilile iseloomulikke elemente. Kuigi formaalselt peaks Eesti oma koalitsioonivalitsuste ja küllalt iseseisva parlamendiga kuuluma konsensuslikku demokraatiat esindavate riikide perre, pole see poliitilist kultuuri vaadates sugugi nii. Poliitika tegemise stiil on Eestis selgelt majoritaarne, ehk rahvakeeli teerullipoliitika või “tankiga üle sõitmise” poliitika. See on stiil, kus “võitja võtab kõik” ning läbirääkimiste ja konsensuseotsingute asemele astub pigem jõupoliitika. Kõik see tuli eriti selgelt esile ka pronksikriisis. Jah, äärmuslastega ei saa läbi rääkida, aga kui tõesti oleks tõsiselt pingutatud, oleks kindlasti kas või mõõdukama osaga vene kogukonna esindajatest mingi kompromissini jõutud.

Majoritaarse poliitika juured viivad Eesti puhul 1990. aastatesse. Iseseisvusvõitluse ja sellele järgnenud põhimõtteliste ja eksistentsiaalsete valikute tingimustes polnudki eriti ruumi kompromissideks ja pikkadeks konsensuseotsinguteks. Teerullipoliitika osutuski enamasti täiesti õigustatuks ja efektiivseks. Ilmselt oli mõnedel õrn lootus, et 21. sajandil on poliitiline kultuur Eestis kuidagi iseenesest edasi arenenud ja teisenenud. Aprillisündmused tõestasid veenvalt poliitikateadustes juba ammu tuntud tõdemust: poliitiline kultuur on fenomen, mis muutub väga aeglaselt.

Kuid siiski oleks kõik toimunud vähem forsseeritud vormis, kui Eesti parteimaastikul oleksid kaaluvihid olnud enam-vähem tasakaalustatult paigutatud nii parempoolsele kui vasakpoolsele kaalukausile. Praegust Eesti poliitikat iseloomustab kahe üsna ühenäolise paremerakonna (IRL ja Reformierakond) halastamatu konkurents. Sellest, et pronkssõdur oli osa Reformierakonna geniaalsest strateegiast, kuidas IRLile n-ö ära vajutada, on üsna palju kirjutatud. Kui parteimaastik oleks Eestis tasakaalustatum, ei võistleks meie juhtparteid omavahel teemal “kes on kõige kõvem rahvuslane”. Arutelu käiks rohkem majandus- ja sotsiaalpoliitiliste valikute üle ning monumenditemaatika tõustes poleks sellest saanud nii ahvatlev instrument konkurentide tasalülitamiseks.

Kiirus, millega seda nii riskantset operatsiooni hakati ette valmistama, oli ennekõike tingitud kartusest, et venitamise korral korjavad hoopis konkurendid punktid endale. Kui Ansip oleks viivitanud, hakanuks IRL seda kohe oravatele nina alla hõõruma. Tegutseda tuli kiiresti, valikuid ei jäänud. Seega pani Reformierakond end sisuliselt sundseisu juba siis, kui teema oma põhiliseks valmisloosungiks tõstis.

Niisiis olid majoritaarne poliitikategemise stiil ja parteikonkurentsi loogika põhilised struktuursed tegurid, mis muutsid šansid monumenditüli ilma avaliku konfrontatsioonita lahendada juba ette ülimalt komplitseerituks, kui mitte võimatuks.

Sundeuroopastamise grimassid

Õhku jääb veel küsimus, miks see üsna marginaalne probleem nii äkki kerkis avaliku debati keskmesse. Selle mõistmiseks tuleks analüüsida Eestis viimastel aastatel toimunud ühiskondlik-poliitiliste protsesside olemust.

Need protsessid võib koondada ühe märksõna alla: vastureaktsioon sundeuroopastamisele. Erialases kirjanduses seostub euroopastumise mõiste enamasti Euroopa Liiduga, Euroopa integratsiooniga ja teatud poliitikate ühtlustamisega liikmesriikide tasandil.3 Meie aga vaatleme siinkohal seda nähtust pigem poliitilise sotsioloogia perspektiivist, kui ühiskondlikku protsessi. Pigem isegi kui “sund­lää­nes­tamise” sünonüümi.

Alates 1990. aastate algusest oli “tagasipöördumine Läände” Eesti ühiskonna ja poliitilise eliidi põhiprioriteet. Euroopa Liit ja NATO olid teetähised, milleni jõudmise nimel oldi valmis nii mõnigi põletav ühiskondlik probleem kalevi alla lükkama või minema kompromissidele, mida laiem ava­likkus polnud tegelikult valmis aktsepteerima. Euroopa Liidu liikmeks saamisega kadus äkki vajadus “näidata”, kui tublid ja euroopastunud me oleme, ning paljud seni mahavaikitud pin­gekohad hakkasid taas aktualiseeruma.

Kui jälgida viimaste aastate Eesti poliitikute retoorikat, siis kas seal on märgata argumente stiilis: “Euroopas tehakse ju nii”, “Euroopas on nii kombeks”? Ilmselt väga harva, kui üldse. Aastatel 1997–2003 aga kuulusid need poliitilise argumentatsiooni raudvarasse. Nüüd räägivad meie tipp-poliitikud avalikult, et me ei pea enam iga hinna eest Euroopast lähtuma ja võime teha kõike omamoodi. Toimunud on oluline mentaliteedinihe. Anu Toots on selle väga tabavalt ristinud “vastutuulemaa” sündroomiks.4 See ongi reaktsioon sund­lää­nes­tamisele. Ühiskond polnud paljudeks pealesurutud reformideks ja kompromissideks küps ning nüüd toimub jõuline enesekehtestamine.

Vastureaktsioon sundläänestumisele on avaldunud päris mitmes valdkonnas.  Liiga palju reforme ja muutusi – nüüd on riik valmis ja naudime võidu vilju! Liiga palju tulevikku suunatust – nüüd tegeleme põhiliselt ainult selgeks vaidlemata minevikuga! Liiga palju järeleandmisi koduvenelastele – nüüd näitame, kes on majas peremees! Liiga palju pealesurutud poliitilist korrektsust ja tolerantsi – nüüd on aeg kõigile näidata “eestluse” tõelist olemust, jne.

Ideedepuudus ja “uue kolmainsuse” leidmine

Mõnda neist vastureaktsioonidest võiks veidi lähemalt vaadelda.

Alates käesoleva aastakümne keskpaigast on olnud järjest selgemalt tajutav, kuidas strateegilised reformiinitsiatiivid on Eestis sisuliselt sumbunud ja tulevikudebatt soikunud. Praegune koalitsioonileping on selles osas hea näide: nii strateegilise mõtlemise vaest koalitsioonilepingut pole taasiseseisvunud Eestis enne olnudki (kui mõned lühiajalised jõulurahuvalitsused välja arvata). Miks on selline kinnijooksmine aset leidnud? Põhjusi on mitmeid. Oma rolli on muidugi mänginud rahva “reformiväsimus”. Poliitikud saavad sellest suurepäraselt aru ja kuna parteikonkurents on tihe, siis ei julgegi keegi potentsiaalselt “kodurahu” rikkuvate algatustega välja tulla. Viimastel aastatel on ka järjest selgemini näha, kuidas poliitilises tippeliidis on toimunud selge arusaamade nihe. Laias laastus võib poliitikuid jaotada kaheks: reformidele / poliitikate elluviimisele suunatud poliitikud (policy-seeking) ja põhiliselt vaid ametiposti hoidmisele orien­­teeritud poliitikud (office-seeking).5 Praeguses Eestis on selgelt prevaleerivaks saanud teine tüüp (1990. aastatel olid ülekaalus esimesed). Pole ka ime, sest praeguse valitsuse juhtpartei on järjest võimul olnud juba üheksa aastat. Siit ei olegi oodata erilist riskide võtmist ja värskeid ideid, vaid ainult etableerumist. See pole niivõrd süüdistus Reformierakonna pihta, kuivõrd kehtivate loodusseaduste konstateerimine. Res Publica tulek 2003. aastal küll lükkas süvenevat etableerumisprotsessi mõ­neks ajaks edasi, kuid kokkuvõttes ainult tugevdas ühiskonnas ja poliitilises eliidis vastureaktsiooni tormakale muutmistuhinale. Stagnatsioon saabus veelgi kiiremini, kui see oleks tulnud muidu.

Lugeja muidugi küsib, kuidas on kogu see jutt seotud pronksiööga? Väga otseselt. Kui ühiskond ei tegele tulevikuga, siis pöördutakse minevikku. 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse Eestis valitsenud tulevikku suunatud dünaamilise mentaliteediga poleks praegune monumentide-poliitika põhimõtteliselt sobinud. Euroopa Liidu ukse taga seisev riik ei olekski saanud endale pronksiöö-suguseid avantüüre luba.

2007. aasta Eesti aga sai endale sellist kallist afääri juba võimaldada ja see sobitus kujunema hakkavasse uude, sundlää­nes­tumisele vastanduvasse ühiskondlikku men­taalsusse. Viimased viisteist aastat ei lasknud Euroopa meil oma ajalugu “selgeks vaielda”. Nüüd sai see võimalikuks! Viisteist aastat oli Euroopa meile peale surunud “integratsiooni ja multikultuursust”. Meeldib see või ei, aga Eesti ühiskond pole integratsioonipoliitika multikultuursuse ideed iial omaks võtnud. Pronksiööle järgnenu näitas väga selgelt, mida tegelikult arvatakse.

Vastureaktsioon sundläänestamisele oli tugev ja ühemõtteline ning seda ennekõike pärast aprillisündmusi. Võimalikuks sai see muidugi seetõttu, et poliitiline eliit sellega ise kaasa läks. Ja kaasa läks ta muude põhjuste hulgas ka sellepärast, et uut eesmärki või ideid, mis oleksid ühiskonda ühendanud, pärast 2003. aastat enam pakkuda polnud. Valitses peataolek. Tekkinud oli otsekui vaakum, mida teatud, mitte just kõige Eesti-sõbralikumad jõud innukalt täitma asusid. Eesti poliitikud aga mängisid end pronksmehega seoses enesele märkamatult kahvlisse ning majoritaarse poliitika ja parteikonkurentsi loogika, mida eespool kirjeldasin, ei jätnudki lõpuks teisi valikuid. Mänguga tuli kaasa minna. Mängu “boonuseks” oli aga see, et need aprilliööd täitsid ilmselge tühiku Eesti ühiskondlikus sihiseades ja identiteediloomes. Euroopa, NATO ja läänestumise kolmainsuse asemel kinnistusid uued suured kinnisideed: rahvuslus, ajalugu ja ohtlik Venemaa. Uus ühiskondlik liim oli leitud!

Ehitades rahvuslikku kaitsedemokraatiat 

On räägitud, et aprillisündmused tõukasid Eesti rahvuslik-konservatiivsele arengurajale. Sellele on raske vastu vaielda. Mina nimetaksin seda uut arengumudelit siiski pigem “rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks”.

“Rahvuslik” tähistab siin muidugi tugevat rõhuasetust rahvuslikule ideoloogiale. Paistab, et rahvuslik konservatism on tõusnud selle aastakümne lõpu Eestis tõeliseks ideoloogiliseks hitiks. Siia alla ei kuulu mitte ainult rahvuslikel tunnetel mängimine, russofoobia, vaid ka jutud tõhusast perepoliitikast kui “imerelvast”, mis kindlasti päästab meid eesseisvast demograafilisest kriisist, katsed konstrueerida “õiget” rahvuslikku ajalugu, monumentidemaania, kse­nofoobsete ja äärmuslike arvamusavalduste (à la Urmas Sutrop ja Martin Helme) loomulikuks pidamine, jne.

“Rahvuslikkusest” ei saa me aga Eesti puhul muidu aru, kui me ei lisa siia sõna “kaitse”. Kaitsta tuleb meil ennast muidugi ähvardava vaenlase eest – see on Venemaa. Siinkohal oleks ehk õigem kasutada sõna “julgeolekustamine” (securitizing), mida tarvitatakse tänapäeval väga mitmes kontekstis: seoses välispoliitikaga, terrorismivastase võitlusega, immigratsiooniga, HIV-i ja teiste epideemiate vastu võitlemisega jne. Eesti puhul tähistab see pigem rahvusliku julgeoleku diskursuse muutmist keskseks ning kõige ühiskonnas ja poliitikas toimuva nägemist läbi selle prisma. See ongi Eesti rahvusliku kaitsedemokraatia tuum. Pronksiöö sündmuste puhul tuli see väga selgelt esile.6 Kõik ülejäänud tõlgendusviisid, mis julgeolekustamise paradigmasse ei mahtunud, kuulutati riigivaenulikuks.

“Kaitsedemokraatia” on diskursiivne režiim, mis tekib ühiskonnas, kes tunneb end pidevalt ohustatuna. Selle tulemuseks on, et ühiskonnas hakkavad tööle teatud tsensuurimehhanismid, mis summutavad tavapärase pluralistliku väljendusvabaduse ja selle asemele tekivad mustvalgetel skeemidel põhinevad diskursused. Midagi samalaadset võisime muide teatud mahus näha ka USAs pärast 11. septembrit ja Iraagi sõja algusaegadel. Nagu mainisin, on tegemist pigem diskursiivse ja mitte niivõrd poliitilise režiimiga.

Kui vaadata, kui aktiivselt käib Eestis viimasel ajal vaenlase kuju ja Peipsi-taguse uue “kurjuse telje” konstrueerimine, siis pole kahtlustki, et me elame rahvuslikus kaitsedemokraatias. Kümnenditagune Eesti ajakirjandus tegeles rohkem Eesti ja Euroopaga. Praegu aga, ükskõik millist meediaväljaannet ka ei avaks, ikka on seal: Venemaa, Venemaa, Venemaa… Keegi ei eita, et probleem on olemas ja tõsine, kuid küsimus on selles, kas lubada seda ilmselgelt üle forsseerida või mitte.

Rahvuslik kaitsedemokraatia Eesti variandis pole mingi ebademokraatlik ühiskond. See pole ka uus “vaikiv ajastu”, nagu mõned intellektuaalid ja sotsiaalteadlased on väitnud. Tegelikult on küsimus peamiselt ainult selles, kuidas saavutada diskursiivset monopoli kolmes valdkonnas: Ve­nemaa, vene vähemus ja ajalugu. Nende teemade tasalülitamisega summutatakse aga suur osa vabast avalikust diskussioonist. Rahvuslikus kaitsedemokraatias ei saa lihtsalt lubada, et neis küsimustes käiks vaba arutelu. Seda võib ära kasutada vaenlane ja seetõttu peab siin olema “üks ja õige” seisukoht. Küsimus on ohustatud riigi julgeolekus.

Kas meil on üleüldse paremaid valikuid?

Rahvusliku kaitsedemokraatia teiseks var­juküljeks on, et selle katte all võib riik hakata teatud olukorras piirama kodanikuvabadusi ning ei ole kedagi, kes seda efektiivselt vastustada julgeks. Pihli eelnõud olid siin esimeseks märgiks. Loodetavasti on siiski Eesti demokraatia piisavalt tugev, et seesugustel algatustel teoks saada ei lubata.

Rahvuslik kaitsedemokraatia pole ka kuigivõrd huvitatud kodanikuühiskonna ja -osaluse arendamisest. Osalus ja pluralism ei lähe eriti kokku rahvuslikus kaitsedemokraatias valitseva suletud ja sissepoole pööratud vaimsusega.

See on mentaalsus, mis kuidagi ei haaku ka globaliseeruva maailmaga, kus märk­­­sõnadeks on avatus, sallivus, piiride ületamine ja eneseväljendamine.

Minevikku pööratud ja kindlusementaliteediga ühiskond ei saa transformeeruda edukaks innovatsioonimaaks. Innovatsioon eeldab hoopis vastupidiseid rõhuasetusi: tulevikku orienteeritust, avatud mõt­lemist, võõra aktsepteerimist (kui seda saab edukalt kasutada millegi uue sünteesimiseks). Rahvuslikus kaitsedemokraatias on poliitikute põhiprioriteediks jul­ge­olekus­tamine. Riigi hoidmine globaalses konkurentsis ja selle üle muretsemine ei suuda tihtipeale viimasega konkureerida. Tundub tõeliselt hämmastav, kui vähe Eestis viimastel aastatel esitatakse küsimust: mis meist 10 või 20 aasta pärast saab? Kedagi nagu enam ei huvitagi see. Innovatsioonist ja teaduspõhisusest on saanud pigem sõnakõlks. Poliitiline eliit on haaratud rohkem minevikutontidega sõja pidamisest kui uute strateegiliste sihtide seadmisest. Rahvuslik kaitsedemokraatia võibki olla aeglane, kuid järjekindel perifeeriaks muu­­­tumise tee.

Muidugi võib katse üles ehitada rahvuslikku kaitsedemokraatiat olla ajutise iseloomuga ja selle ideoloogia ummikusse jõudmine peagi kõigile silmaga näha.

Juhul aga, kui tõesti osutub tõeks Edward Lucase “uue külma sõja” kontseptsioon ja Eesti selles sõjas eesliinil asub, võib ka küsida, kas meil on üldse jäänudki mingeid häid valikuid peale rahvusliku kaitsedemokraatia. Võib-olla ei olegi?

1 A. L i j p h a r t, Democracies: patterns of majoritarian and consensus government in twenty-one countries. New Haven; London, 1984.

2 R. E a t w e l l, European political cultures: conflict or convergence. London; New York, 1997.

3 Vt Politics of Europeanization. Ed. K. Featherstone, C. M. Radaelli. London, 2004.

4 A. T o o t s, Vastutuulemaa. Sirp, 21.12.2007.

5 Vt nt: M. G a l l a g e r, M. L a v e r, P. M a i r, Representative government in modern Europe. Boston etc, 2001.

6 See tõdemus ilmneb ka 2007. aasta “Eesti inimarengu aruandest”, kus on pikemalt juttu mitte-eestlastest Eesti ühiskonnas ning lühidalt ka aprillisündmustest.

Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 7–8

Alguses oli sõna… aga kas see oli ka naljakas? Uurimused lubavad oletada, et naermisvõime eelnes aju evolutsioonis kõnevõimele. Tõepoolest, naeru esilekutsuvad närviringed on olemas juba väga vanades ajupiirkondades[1] ning nalja ja naeru algvormid eksisteerisid teistel loomadel terveid ajastuid enne seda, kui ilmusime välja meie, inimesed, oma homeeriliste naerulaginate ja teravmeelse nöökamisega. Hiljutised rottide, koerte ja šimpansitega läbi viidud uurimused tõendavad, et naer ja lust ei pruugi olla ainuüksi inimsoole omased.[2]

Naermisvõime ilmub varakult lapse arengus – ja võib-olla ka aju ning vaimu evolutsioonis. Tõepoolest – väikesedki lapsed, kelle semantiline huumoritaju pole märkimisväärne, naeravad ja kilkavad niisama mürades ohtrasti. Hoolikalt jälgides võib näha, et eriti palju naerdakse tagaajamise käigus, kusjuures tagaaetav naerab üldjuhul rohkem kui tagaajaja. Iga algaja koomik teab, et edu võib saavutada ainult siis, kui vastuvõtjad naeravad rohkem kui sõnumi edastajad. Samasugused käitumismustrid tulevad esile noorte šimpansite “mänguähkimises”, kui nad üksteist vallatult taga ajavad, musitavad ja kõditavad.[3]

Naeru algupära näib ulatuvat meie loomaliku mineviku kõige sügavamate ürgläteteni.[4] Me teame, et paljud teisedki imetajad toovad kuuldavale rõõmu väljendavaid häälitsusi, sealhulgas kõditamisest tingitud ähkimist, mis sarnaneb inimeste naeruga,[5] ehkki need häälitsused pole ei nii valjud ega kestvad kui meie, inimeste keeruka sonograafiaga naeruturtsatused.[6] Kummatigi võib just “naervate rottide” avastamine osutuda töökõlblikuks mudeliks, mille abil süsteemselt analüüsida inimliku rõõmu väljenduste neurobioloogilisi eekäijaid.[7] Kui rotid mängivad, saadab nende kärarikkaid tempe pidev 50 kHz sagedusel kõlavate siutsatuste kakofoonia, mis kajastab positiivseid emotsioone.[8] Sonograafiline analüüs lubab arvata, et mõned siutsatused – nagu mõne inimese naergi – on teistest rõõmsamad.

Kas häälitsused, mida loomad mängu ajal kuuldavale toovad, võivad olla inimnaeru eellasvormiks? Oleme tõestanud, et kui rotte mänglevalt kõditada, siis hakkavad nad varmalt kuuldavale tooma noid 50 kHz sagedusega siutsatusi.[9] Rottidel, keda me kõditasime, kujunes meiega kiiresti välja sotsiaalne side ja tekkis kõdi palumise refleks. Nad eelistasid veeta aega pigem selliste loomadega, kes siutsusid palju, kui nendega, kes seda ei teinud.[10] Rottide siutsumist võivadki esile kutsuda neurokeemiliselt “kõditavad” dopamiini tasuahelad ajus,[11] mis aktiveeruvad ka inimesel suure rõõmu puhul.[12] Võib-olla annab naer uue vahendi aju loomulike tasu-/iha-ahelate analüüsimiseks, mis aktiveeruvad ka narkootikumi ihaldamise käigus.[13]

Rottide mängusiutsumise närviringete dešifreerimine on üks edasise uurimistöö tähtsaid eesmärke. Nende tundmine aitab ehk välja selgitada, kuidas kujunesid meie kõrgemates ajupiirkondades välja naljatamine ja müramine. Ehkki keegi pole uurinud rotihuumori võimalikkust, on see – juhul kui midagi sellist ikka eksisteerib – tõenäoliselt tugevasti vürtsitatud jämekoomilise jantlikkusega. Isegi kui täiskasvanud närilistel puudub väljaarenenud kognitiivne huumorimeel, on noortel rottidel olemas võrratu lustimissoon. Me oleme juba aretanud rotte, kellel ilmneb ohjeldamatut mängusiutsumist,[14] ja loodame seeläbi saada mõningate rõõmugeenide jälile. Võib-olla komistame isegi uutele molekulidele, mis aitaksid leevendada depressiooni, aga ka mõningaid maniakaalseid rõõmsameelsushäireid.[15]

Mürgeldava mängu uurimine imetajatel – nii arukatel kui ka muudel – osutab selgesti, et mängu ja naeru lätted ajus on instinktiivsed ja subkortikaalsed.[16] Ehkki meie liigiomane verbaalse naljatlemise võime peegeldab kahtlemata kõrgelt arenenud kortiko-kognitiivseid oskusi,[17] peavad nood väljast tulevad sõnad mingil moel kõditama meie aju muistseid mänguringeid, et saaks tekkida rõõm. Võib olla, et õppides üksteist sõnadega tögama – vastandina lihtsalt mürgeldamisele ja müramisele –, arendame me välja uusi sünaptilisi ühendusi nende närvitsoonidega, mis asuvad sügaval meie ajukoore all. Juba ammu on vihjatud, et naer on ka tervisele mitmeti kasulik.[18]

Kummatigi on inimese naerul ka oma tume ja domineerimisele püüdlev külg. Filosoof Thomas Hobbesi tsiteerides: “Naer pole midagi muud kui äkiline võidurõõmutunne, mis sünnib oma üleoleku äkilisest tajumisest.” Ekspertidel, kes koostavad “Psüühikahäirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu” 5. väljaande (DSM-V) tarbeks psühhiaatrilisi juhiseid, tasuks ehk kaaluda, kuidas ülemäärane kahjurõõmus naer aitab kaasa “ülemvõimu-häirete” tekkimisele, mis vääriksid täpsemat psühhiaatrilist diagnoosi. Niisuguste häirete ühe raviviisina tasuks üritada tugevdada sisemise hääletu naeru võimet[19]– üht vähest vaimset võimet, mida võib-olla saab veel pidada inimesele ainuomaseks.

Paljud usuvad ikka veel, et emotsioonid, rõõmust kuni leinani, kuuluvad inimaju eriliste võimete hulka, ent nagu Darwin õpetas, see lihtsalt ei ole tõsi.[20] Emotsioonide äratundmist oma kaasloomade juures ei tohiks enam automaatselt pidada antropomorfismiga patustamiseks.[21] Võib-olla on närviteadusel aeg tunnistada, et loomad on võimelised tundma väga paljusid emotsioone[22] (hoolimata murest, mida see mõte võib teha nendele uurijatele, kes peavad hirmukäitumise uurimist kallimaks rõõmukäitumise omast).

Me elame ajal, kui see intellektuaalne luiskelugu, mis pidas loomade vaimu olematuks või vähemalt arusaamatuks, on pikkamööda hääbumas. Hea Darwin aimas prohvetlikult tulevikku, kui ta keelitas meid käsitama omaenda emotsionaalset loomust meie kaasloomade oma jätkuna.[23] Uurides teiste loomade arvukaid emotsionaalseid “instinktiivse” käitumise laade ja nendega seotud õppimisvõimet, saame töötada välja suurepäraseid viise inimteadvuse neuroemotsionaalsete aluste loodimiseks. Kaalukad andmed kallutavad tõendusmaterjali bilansi üha nüansseeritumate afektiivsete käsituste kasuks loomade, sealhulgas homo sapiens’i vaimust.[24] Ehkki meie emotsionaalsed süsteemid pole ei ainulaadselt ega intelligentselt “disainitud”, on tõeline õnn, et suudame lõpuks mõista nende afektiivset olemust.[25] Nagu on võrratult öelnud William Blake luuletuses “Süütuse ennustused” (1863):

Õige on, et inimesi
loodi saatma rõõm ja mure
ja kui seda meeles peame
ilmas julgelt läbi saame.
Rõõm ja mure kokku kooti
jumaliku hinge kuueks;
läbi  valude ja leina
kulgeb rõõmu siidiniit.

Kui teistegi loomade mentaalne elu on loodud rõõmu ja piina (ja paljude teiste tunnete) närvilõimedest, tuleb meil võib-olla eelarvamusvabalt järele mõtelda nende afektiivse aju olemuse üle, et mõista enda oma. See toob kaasa erilisi kohustusi meie seas leiduvatele teaduslikult teadlikele tarkpeadele.[26] Ehkki mõned peavad ikka veel naeru inimesele ainuomaseks jooneks, mis on saanud viimase lihvi pleistotseenis, käib see naer nüüd nende endi pihta.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Jaak Panksepp, Beyond a Joke: From Animal Laughter to Human Joy? Science, 01.04.2005, nr 308, lk 62–63.

[1] K. Poeck, Pathophysiology of emotional disorders associated with brain damage. Rmt-s: Handbook of Clinical Neurology. Kd 3. Toim. P. J. Vinken, G. W. Bruyn. Amsterdam, 1969.

[2] T. Matsusaka, When does play-panting occur during social play in wild chimpanzees? Primates, 2004, kd 45, lk 221–229; J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats and the evolutionary antecedents of human joy? Physiology & Behavior, 2003, kd 79, nr 3, lk 533–547.

[3] T. Matsusaka, When does play-panting…

[4] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play. Cambridge (MA), 2005.

[5] T. Matsusaka, When does play-panting…; G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play; R. R. Provine, Laughter. New York, 2000.

[6] J. A. Bachorowski, M. J. Smoski, M. J. Owren, The acoustic features of human laughter. Journal of the Acoustical Society of America, 2001, kd 110, lk 1581–1597.

[7]7 J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…

[8] B. Knutson, J. Burgdorf, J. Panksepp, Ultrasonic vocalizations as indices of affective states in rats. Psychological Bulletin, 2002, kd 128, nr 6, lk 961–977.

[9] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; J. Panksepp, Affective Neuroscience. New York, 1998.

[10] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…

[11] J. Burgdorf jt, Nucleus accumbens amphetamine microinjections unconditionally elicit 50-kHz ultrasonic vocalizations in rats. Behavioral neuroscience, 2001, kd 115, nr 4, lk 940–944.

[12] D. Mobbs jt, Humor modulates the mesolimbic reward centers. Neuron, 2003, kd 40, nr 5, lk 1041–1048.

[13] B. Knutson, J. Burgdorf, J. Panksepp, Ultrasonic vocalizations…; J. Panksepp, B. Knutson, J. Burgdorf, The role of brain emotional systems in addictions: a neuro-evolutionary perspective and new ‘self-report’ animal model. Addiction, 2002, kd 97, nr 4, lk 459–469.

[14] J. Burgdorf jt, Breeding for 50-kHz positive affective vocalization in rats. Behavior Genetics, 2005, kd 35, nr 1, lk 67–72.

[15] Textbook of Biological Psychiatry. Toim. J. Panksepp. Hoboken (NJ), 2004; J. Panksepp jt, Comparative approaches in evolutionary psychology: Molecular neuroscience meets the mind. Neuroendocrinology Letters, 2002, kd 23, lk 105–115.

[16] K. Poeck, Pathophysiology of emotional disorders associated with brain damage; J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; J. Panksepp, Affective Neuroscience.

[17] B. Wild jt, Neural correlates of laughter and humour. Brain, 2003, kd 126, lk 2121–2138.

[18] L. Joubert, Treatise on Laughter. Tlk G. de Rocher. Birmingham (AL), 1980 (1579).

[19] J. Panksepp, N. Gordon, The instinctual basis of human affect: Affective imaging of laughter and crying. Consciousness & Emotion, 2003, kd 4, lk 197–205.

[20] C. Darwin, The Expression of Emotions in Man and Animals. New York, 1998 (1872).

[21] G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play; J. Panksepp, Affective Neuroscience.

[22] J. Panksepp, Affective Neuroscience; J. Panksepp, Toward a science of ultimate concern. Consciousness & Cognition, 2005, kd 14, lk 22–29.

[23] C. Darwin, The Expression of Emotions in Man and Animals.

[24] J. Panksepp, Affective Neuroscience.

[25] J. Panksepp, Toward a science of ultimate concern.

[26] T. Grandin, Animals in Translation. New York, 2005;  Mental Health and Well-Being in Animals. Toim. F. D. McMillan. Boston (MA), 2005.

Seksuaalsus tähendab meie vabastamist töötamise distsipliinist. See on rutiinse, üksluise töönädala hädavajalik täiendus. See on luba „hulluda“, „lasta minna“, et siis esmaspäeval värskena tööle naasta.

„Laupäev“ tähendab „spontaansuse“ vallapäästmist. See on meie elude kapitalistliku ratsionaliseerimise irratsionaalne osa. See peaks olema meie töötasu, seda müüakse ideoloogiliselt kui töö vastandit, vabadusvälja, kus me saame eeldatavasti olla meie ise, kus tekib võimalus intiimsuseks ühiskondlike suhete maailmas, milles peame pidevalt oma ihasid alla suruma, kõrvale asetama, edasi lükkama, peitma iseendigi eest.

Selline on siis lubadus, tegelikkus on aga ootustest kaugel. Nagu pole võimalik riideid seljast võttes loodusesse naasta, nii ei muutu me ka „iseendaks“ lihtsalt sellepärast, et kätte jõuab armatsemisaeg. Spontaansuse jaoks ei jää palju ruumi, kui armastuse jaoks antud aeg, tingimused ja energiahulk on meie kontrolli alt väljas. Asi pole lihtsalt selles, et pärast pikka töönädalat on meie kehad ja tunded tuimestunud ning neid niisama masinlikult juba sisse ei lülita. See, mis vabaneb siis, kui me „minna laseme“, on sageli meie enda allasurutud vägivald ja frustratsioon, mitte mingi salajane mina, mis on valmis voodis uuesti sündima.

Muuhulgas oleme me alati teadlikud selle näilise spontaansuse petlikkusest. Kui palju me ka ei karjuks ja oigaks, kui palju erootilisi harjutusi me ka voodis ei teeks, teame ometi, et tegemist on vaid erandjuhuga ning et homme oleme mõlemad taas oma tsiviliseeritud rõivastes – joome koos kohvi ja valmistume tööle minema. Mida rohkem me teadvustame, et tegu on erandiga, mida ülejäänud päev või nädal meile keelab, seda keerulisem on sotsiaalselt sanktsioneeritud seksiajal loomastuda ja kõike ülejäänut unustada. On võimatu mitte tunda ennast ebamugavalt. See on seesama piinlikkustunne, mida tunneme siis, kui riietame ennast lahti, teades, et läheb armatsemiseks, seesama piinlikkustunne, mis ilmneb järgmisel hommikul, kui taastame hoolega distantsi, ja (lõpuks) piinlikkustunne, kui teeskleme, et oleme täiesti teistsugused kui kogu ülejäänud päeva jooksul.

Naiste jaoks on see üleminek eriti valuline; mehed tunduvad olevat selles profid, võib-olla seepärast, et neid on oma töös õpetatud alluma rangemale distsipliinile. Naised on alati mõelnud, kuidas on võimalik, et pärast öist kirelõõma ärkab mees üles täiesti teises maailmas, ajuti nii distantseeritult, et keeruline on temaga isegi füüsilist kontakti saavutada. Igal juhul on naised need, kes kannatavad seksuaalsuhete skisofreenilise olemuse tõttu kõige rohkem, mitte ainult seetõttu, et lõpuks kanname me oma õlgadel rohkem tööd ja rohkem muresid, vaid ka seetõttu, et seksuaalakti mehe jaoks nauditavaks tegemine on samuti meie ülesanne. Sestap on naised reeglina ka seksuaalselt vähem vastuvõtlikud kui mehed. Seks on meie jaoks töö, see on kohustus. Kohustus meele järele olla on meie seksuaalsusesse nii sisse ehitatud, et me oleme õppinud nautima naudingu pakkumist, meile on hakanud meeldima meeste erutamine.

Kuna meilt oodatakse rahulduse pakkumist, siis muutume paratamatult objektiks, millel mehed elavad välja oma allasurutud vägivalda. Meid vägistatakse, nii voodites kui tänavatel, just sellepärast, et meid on asetatud seksuaalse rahulduse pakkujate rolli, me oleme kaitseventiil kõigi valesti läinud asjade vastu ja meestel on alati olnud lubatud oma viha meie vastu pöörata, kui me oma rolli korralikult täita ei suuda, eriti aga siis, kui me keeldume kaasa mängimast.

Lahtritesse surumine on vaid üks meie seksuaalsuse moonutamise viise. Seksuaalsuse allutamine tööjõu taastootmisele tähendab, et heteroseksuaalsusest on tehtud ainus aktsepteeritav seksuaalkäitumise vorm. Tegelikkuses on igal ehtsal suhtlusel seksuaalne aspekt, sest meie kehad ja emotsioonid on lahutamatud ja me väljendame ennast kõigil tasanditel kogu aeg. Seksuaalne kontakt naistega on keelatud, sest kodanlik moraal sildistab kõik mittetootlikud tegevused obstsöönseiks, ebaloomulikeks, perversseiks. See on surunud meile peale skisofreenilise olukorra, kus peame juba nooruses õppima eristama inimesi, keda me võime armastada, inimestest, kellega lihtsalt räägime; neid, kellele me võime avada oma kehad, nendest, kellele võime avada vaid oma „hinged“, oma sõpru oma armsamatest. Sestap oleme oma naissõprade jaoks kehatud hinged ja oma meesarmsamate jaoks hingetud kehad. See jaotus ei erista meid mitte ainult teistest naistest, vaid ka iseendist, arvestades, mida me oma kehades ja hingedes tunnistame või ei tunnista – „puhtaid“ kehaosi, mis on avalikkusele näidata, ja „räpaseid“, „salajasi“ kehaosi, mida võib avada vaid abieluvoodis, tootmishetkel.

Seesama mure tootmise pärast nõuab, et seksuaalsus, eriti naistes, oleks piiratud teatud eluetappidega. Lastes, teismelistes ja vanemates naistes surutakse seksuaalsus maha. Seetõttu langevad aastad, mil meil on lubatud seksuaalselt aktiivsed olla, kokku aastatega, mil me teeme kõige rohkem tööd, nii et seksuaalsuhete nautimine muutub pingutuseks.

Aga peamiselt ei naudi me seksi sellepärast, et naiste jaoks on seks töö; naudingu pakkumine on asi, mida igalt naiselt oodatakse. Seksuaalne vabadus ei aita. Muidugi on hea, et meid ei loobita kividega surnuks, kui me pole olnud „truud“ või kui avastatakse, et me ei olegi neitsid. Aga seksuaalvabadus tähendab rohkem tööd. Minevikus oodati meilt vaid laste kasvatamist. Nüüd oodatakse meilt, et teeme täiskohaga tööd ja koristame jätkuvalt tube, kasvatame lapsi ja selle kahekordse tööpäeva lõpuks oleme valmis voodisse kargama ning seksuaalselt ahvatlevad olema. Lisaks peame seda kõike veel nautima (asjaolu, mida üldiselt töölt ei oodata), sest meie igavlev sooritus oleks solvang meheaule. Seetõttu on viimastel aastatel tehtud ka niivõrd palju uuringuid saamaks teada, mis osa meie kehast – kas tupp või kliitor – on seksuaalselt tootlikum. Olgu liberaalsemas või represseeritumas vormis, meie seksuaalsus on ikka teiste kontrolli all. Seadusandlus, meditsiin ja meie majanduslik sõltuvus meestest garanteerivad, et isegi kui reegleid lõdvendatakse, jääb spontaansus seksuaalelus jätkuvalt võimatuks. Seksuaalne repressioon perekonna sees moodustab ühe osa sellest kontrollist. Selles mõttes on isad, vennad, abikaasad, sutenöörid kõik riigi agendid, meie seksitöö ülevaatajad, kes jälgivad, et me pakuks seksuaalteenuseid vastavalt ettenähtud, sotsiaalselt sanktsioneeritud tootmisnormidele.

Majanduslik sõltuvus on kõige tugevam viis meie seksuaalsuse kontrollimiseks. Seepärast on seksitöö jätkuvalt üks naiste põhilisi majandustegevusi ja iga seksuaalsuhte taga kumab prostitutsioon. Niisugustes tingimustes ei saa meie jaoks olla seksis mingit spontaansust ja seksuaalne rahuldus ei saa olla midagi rohkemat kui üürike tunne.

Vahetussuhte ja meeste rahuldamise kohustuse tõttu käib seksuaalsusega naiste jaoks alati kaasas ängistus. Tegemist on kodutööde selle osaga, mis tekitab kõige rohkem eneseviha. Lisaks teeb naisekeha kaubastamine võimatuks end oma kehas mugavalt tunda selle kujust või vormist hoolimata. Vähesed naised saavad mehe ees lahti riietudes end hästi tunda, teades, et neid hinnatakse laialt reklaamitud ilustandardite järgi, mis on kõigile, nii meestele kui naistele, üksikasjaliselt tuttavad, kuna neid levitatakse meie ümber igal linnaseinal, igal ajakirjakaanel ja igal televisiooniekraanil.

Teadmine, et meie välimust kriitiliselt hinnatakse ja et mingil moel oleme alati müügis, on hävitanud meie enesekindluse ja meie oskuse oma keha nautida. Sellepärast, olgu me sihvakad või matsakad, väikese või suure ninaga, pikad või lühikesed, vihkame me kõik oma keha. Me vihkame seda, sest oleme harjunud vaatlema seda väljastpoolt, tuttavate meeste silmadega, mõeldes alati kehaturule. Me vihkame seda, sest oleme harjunud mõtlema sellest kui millestki, mis on müügiks, mis on meist peaaegu et sõltumatu ja mis on alati letil. Me vihkame seda, sest teame, kui palju sellest sõltub. Sõltuvalt oma kehast võime saada kas hea või halva töökoha (kas abieluturul või väljaspool kodu), mõnevõrra sotsiaalset võimu, seltskonda, mille abil põgeneda meid ühiskonnas ootavast üksildusest. Meie keha võib pöörduda meie vastu, minna paksuks, jääda vanaks, muuta inimesed meie vastu ükskõikseks, kaotada õiguse intiimsusele, õiguse saada puudutatud või kallistatud.

Kokkuvõttes oleme liiga hõivatud soorituse ja meeldimisega ning kardame liialt läbikukkumist, et armatsemist nautida. Igas seksuaalsuhtes on kaalul meie väärtus. See, kui mees ütleb, et oleme voodis head, pakub alati suurt rahuldust, sõltumata sellest, kas meil oli hea või mitte; see tõstab meie võimutunnet, isegi kui teame, et pärast peame ikka ise nõud ära pesema.

Meil ei lubata kunagi unustada suhte kaubanduslikku olemust, sest oma armastussuhtes mehega ei ületa me kunagi väärtussuhet. „Kui palju?“ on küsimus, mis valitseb meie seksikogemusi. Enamik seksuaalsuhteid mööduvad kalkuleerides. Me oigame, õhkame, hingeldame, vedrutame voodis üles ja alla, aga samal ajal arvutame sisimas, „kui palju“: kui palju võime endast anda, enne kui ennast kaotame või liiga odavalt müüme, kui palju saame vastutasuks. Kui tegemist on esimese kohtinguga, siis kui palju võib talle kätte anda? Kas võime lasta tal seeliku alt katsuda, särgi lahti nööpida, näpud rinnahoidja alla libistada? Mis hetkel peaksime paluma tal lõpetada, kui jõuliselt keelduma? Kui sageli võime talle öelda, et ta meeldib meile, ilma et ta hakkaks mõtlema, et oleme „odavad“? Hoia hind kõrgel, see on reegel, või vähemasti nii meile õpetati. Kui oleme jõudnud voodisse, muutuvad kalkulatsioonid veelgi keerulisemaks, sest peame pidama silmas ka rasestumise riski, nii et kogu oigamise ja hingeldamise ja muu kireväljendamise kõrvalt peame oma peas arvutama ka menstruatsioonitsüklit. Orgasmi puudumisel on seksi ajal naudingu teesklemine lisatöö, ja sealjuures raske töö. Teeseldes ei tea sa kunagi, kui kaugele tuleb minna, ja nii mängid alati üle, kartes teha liiga vähe. Kui palju võitlusi ja meie kollektiivse ühiskondliku jõu hüppelist kasvu oli vaja, enne kui viimaks oli võimalik tunnistada, et mitte midagi ei juhtunudki.

Inglise keelest tõlkinud A. V.

Silvia Federici, Why Sexuality is Work. Rmt-s: S. Federici, Revolution at Point Zero: Housework, Reproduction, and Feminist Struggle. Oakland (CA): PM Press, 2012, lk 23–27. Esmakordselt ette kantud liikumise Palka Kodutöö Eest teisel konverentsil 1975. aasta jaanuaris.

SILVIA FEDERICI (1942) on itaalia-ameerika päritolu feminist ja õpetlane, kelle radikaallsed ideed on mõjutanud terveid põlvkondi aktiviste. Tema karjääri teravik on keskendunud kodutöö kriitikale ning kaasaegsete soorollide majanduslike aluste analüüsile. Eeskätt on ta tuntud liikumise Palka Kodutöö Eest juhina, mis 1970. aastatel võitles nn naistetöö – lastekasvatamise, koristamise jmt – tasustamise eest, väites, et kapitalistliku korra stabiilsus põhineb naiste töö süstemaatilisel võõrandamisel. Lühidalt kokku võetuna: mees saab veeta terveid päevi vabrikus või kontoris vaid seetõttu, et naised hoolitsevad palka saamata, mehe armust, tulevaste põlvkondade eest. Seksuaalvägivalda, vägistamist, nõiaprotsesse jmt näeb Federici kui viise, mille abil hoitakse naisi alistatuna ja nende tööd jätkuvalt tasustamata. Prostitutsioon, pornograafia ja teised seksitöö vormid ei ole seega kodanliku pereelu vastandid, vaid selle lahutamatu osa. Federici tuntuim teos on ilmselt 2004. aastal avaldatud „Caliban ja nõid: naised, keha ja primitiivne akumulatsioon“ („Caliban and the Witch: Women, the Body, and Primitive Accumulation“).