-
Tallinn 1978
Ma ei armasta arve. Numbreid küll, jah, kõigi nende kabalistlike, numeroloogiliste ja muude esoteeriliste tähendusväljadega. Numbrid ilmutavad end aeg-ajalt mõistatuslikul viisil, annavad märku millestki, mis võib olla kahe silma vahele jäänud. Lapsena uurisin alati põhjalikult trammipileteid – kui nende kuuest numbrist esimese kolme ristsumma võrdus viimase kolme ristsummaga, tähendas see soovi täitumist. Aga seda ei…
-
Sulgvel ja sumbes
Kaks varast „kohtumist“ Kadriorus Vaevalt keegi veel elavate kirjas olijaist on seisnud vastamisi Peeter Suure hiidkujuga pärastisel Vabaduse väljakul, kadus ta ju sealt varsti pärast esimest priiust. See pind pidi hiljem veel oma jao Suure lsamaa „Võidu“ ja „Adolf-Hitler-Platzi“ nime kandma. Minu enda eredaim mälestus sellest paigast pärineb Eesti Vabariigi 20. aastapäevast 1938, kui vaatasin…
-
Kolm kunstikildu
Aunslevi krutsifiks. Kristlik tulnukas Aunslevi küla paikneb Funeni saarel. Märtsis 2016 juhtus kohalik kodu-uurija sealkandis erilise entusiasmita katsetama jõuluks kingitud metalliotsijat. Ja sattus ühele Taani kultuuriloo tähtsaimatest mälestistest, 10. sajandi algusest pärinevale 4 × 4 cm suurusele kullast krutsifiksile, mis just nagu lubab selle maa ristiusku mineku arvata sadakond aastat varasemaks. Nüüd Ladby viikingimuuseumis säilitatavat…
-
Intervjuu Daniel C. Dennettiga
Raske oli sobitada seda pilti, mis mul oli Daniel Dennettist kui vankumatust vaimufilosoofist, visast ja õpetatud väitlejast ning meie hubaste illusioonide vaidlustajast, tolle põlvpükstes mehega, kes tuli mind tervitama oma eelmisel sajandil ehitatud taluhäärberi trepile. Ta kasvatab kaht siga, teeb kodus õunasiidrit ja loodab sügisel aiast hea marjasaagi koguda. Enne kui asume arutlema elu tekkimise…
-
Kõikide asjade lõpp
Eriti just hardas pruugis on tavaline väljend lasta sureval inimesel öelda, et ta lahkub ajast igavikku. See väljend ei ütleks tegelikult midagi, kui mõista siin igaviku all lõpmatusse edasikulgevat aega; sel juhul ei pääseks ju inimene kunagi ajast välja, vaid läheks ainult ühest ajast edasi teise. Niisiis tuleb selle all mõista kogu aja lõppu inimese…
-
Élisàr von Kupfferi kirjanduslikust loomingust
Seoses Élisàr von Kupfferiga (kirjanikunimega Elisarion) meenub selline isiklik lugu. Raamatut „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918“ kirjutades otsisin meie raamatukogudes puudu olevaid teoseid välismaa raamatukogudest ja antikvariaatidest. Kord Bernis (Šveitsis) viibides astusin sisse ühte täiesti suvalisse teele jäänud antikvariaati. Küsimusele, mida ma otsin, vastasin erilise lootuseta – baltisaksa kirjandust. „Keda täpsemini?“ üllatas mind antikvaari küsimus, nagu teadnuks…
-
Soodoma varemeil
W. B. Yeats kirjeldas krahv Eric Stenbocki (1860–1895) oma kuulsa antoloogia „Oxford Book of Modern Verse“ eessõnas kui õpetlast, naudisklejat, joodikut, luuletajat, perverti ja kõige võluvamat inimest.[1] Stenbock oli küll pandud iseloomustama traagilist 1890. aastate põlvkonda, kuid antoloogiasse polnud võetud ühtki ta luuletust. Kolga mõisa pärija[2] Eric Stenbocki ekstsentriline eluviis ja anekdootlikud lood tema elust…
-
Kohusest olla paiksooline
… piisab sellest, kui käia ringi avasilmi, tõdemaks, et inimkond jaguneb kahte kategooriasse, kelle riided, nägu, keha, naeratused, kõnnak, huvi- ja tegevusalad on silmnähtavalt erinevad: võibolla on need erinevused pinnapealsed, võibolla on need määratud kaduma. Praegu aga on selge, et nad eksisteerivad ilmse enesestmõistetavusega. Simone de Beauvoir[1] Sõna „paiksooline“ (ka cis-sooline, ingl cisgender) on omandanud…
-
Igavuse, moe ja tolmu melodraama, ehk Kuidas kaotada sõpru neid samal ajal mõnitades
See on ju kuulus mõttekäik: kriitik on p…ssekukkunud see ja see. Muusik, kirjanik, lavastaja jne. Võiks arvata, et hakata kriitikuks tähendab juba ette läbi kukkuda. Muidugi saab nii väita ükskõik millise elutegevuse kohta. Üldse midagi teha tähendab kellegi silmis ka läbi kukkuda – pole vist kuigi paradigmat nihutav tähelepanek. Masinad töötavad ainult läbi kukkudes, leidsid…
-
Transidentiteetide lugu Hispaanias
Moodne maailm on pannud paika piiri meie hulluse ja nende tervemõistuslikkuse vahel … 21. sajandi valgustatud despootidel on alati midagi öelda, isegi kui me pole seda nendelt palunud. Paul B. Preciado, Dysphoria Mundi On juunikuu palav esimene päev ning mina ja Roma istume ühel terrassil Barcelona kaunil Masadase väljakul. Romal on seljas valge T-särk, lühike…