Taskuvikerkaarel on külas Mart Kuldkepp, kes räägib Eesti uuesti suureks tegemisest 20. sajandi alguse mõttehiiglaste nägemuses. Kas eestlased peaksid jõudsalt paljunema, Peterburi ära vallutama või asunduskolooniaid looma? Jaan Tõnissonil, Aleksander Keskülal jt oli neil teemadel mõtteid. [powerpress] Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
2020. aasta sügisel hakkasid kaheksa inimest – Made Luiga, Martin Luiga, Kersten Kõrge, Kristjan Kaljusaar, Märt Belkin, Liisi Rünkla, Ako Allik, Heli Allik ja Olavi Ruitlane – videomängu „Disco Elysium“ inglise keelest eesti keelde tõlkima. Kui teised veel atra seadsid ja õiget häält otsisid – ma tunnistan, mina tegelikult ei uskunudki, et see võimalik on,…
Üks viimaste aastate zaumolooge Eva Kinkar, kes siinses numbris annab detailsema ülevaate rühmituse tegutsemisest, on varem Müürilehes ZA/UM-i kirjanduslik-kultuurilise toodangu kokku võtnud nii: „Põhitekstideks on … blogid ZA/UM (2009–2016) ja Nihilist FM (2014–2017), Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn” (2013), Mudlumi „Tõsine inimene” (2014), Kaur Kenderi „Untitled 12” (2014), Siim Sinamäe koostatud „Nihilist.fm. Final cut”…
Aasta oli siis 2013, kui salapärane kultuurirühmitus ZA/UM kirjastas Robert Kurvitza esimese – ja seni ainsa – romaani: „Püha ja õudne lõhn“. Raamat äratas ilmudes kohe tähelepanu, kuid vastuvõtt jäi suures pildis üsna polariseerituks. Mariann Tihase kirjelduse järgi võiks tekkinud vastaspooled nimetada Oudekki Loone ja Mihkel Kunnuse leerideks – esimesed siis romaani pooldajad (avangard), teised vastalised…
Bob Dylanile 2016. aastal antud Nobeli kirjandusauhind ning kaks aastat hiljem Kendrick Lamari võidetud Pulitzeri preemia täitsid traditsioonilise ja sotsiaalmeedia üsna tüütu debati ja aruteluga selle üle, mis ikkagi on kirjandus. Kas laulusõnu tuleks hinnata samade parameetrite alusel kui luuletusi või romaane? Kui mitte, siis kust läheb piir ühe ja teise vahel? Kas vajalikud on…
Novembris 2023 möödus kümme aastat kultuurirahva kunagi kihama pannud Sirbi-skandaalist. Peategelasteks olid rühmituse ZA/UM liikmed, Eesti nüüdiskultuuri toonased mässajad, nimetatud ka „veebis tegutsevaks marginaalide seltskonnaks“, „suhteliselt vähetuntud rühmituseks“.[1] Zaumnikute lugu ei alga aga 2013. aasta lõpus, vaid juba umbes neli aastat varem. Nende peatükk pole ka praegu veel kaugeltki läbi, omal killustunud moel käib tegevus…
Taskuvikerkaarel on külas Johanna Ross, kes räägib kirjandusrühmitusest ZA/UM: mis küsimusi lahati nende blogis, mis aated olid Sirbi ülevõtmise taga, kas kommunism oli esteetiliselt cool jpm. Arutletakse ka kuraasikate meeste feministlike taotluste, roogitavate räimede, köögifilosoofia siiruse ja muu üle. Y-põlvkonna liikmed tunnevad nostalgiat kuuldes Ultramelanhooli. [powerpress] Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
Vikerkaare lugejate süda tuksus sel aastal poliitika rütmis. Liberaalse bloki võit kevadistel valimistel pani nii mõnegi autori mõtisklema vaikivate eelduste üle Eesti poliitikas. Gustav Kalmu artikkel “Liberalismi vastu” leidis tee paljude huviliste telefonidesse ja tahvlitesse. Raul Eametsa sünnitusuuringu tuules leiti üles Elise Rohtmetsa arutlus “Feministlik perepoliitika kui heterofatalismi leevendus“. Ning kuivõrd jätkus arutelu Vene kodanikest…
Tunnistan, et sõna „dekoloniseerimine“ tekitab minus isekalt keerulisi tundeid. Ma olin teinud dekoloniseerimisest oma 2014. aastal ilmunud raamatu „Impeeriumi apokalüpsis“ („Imperial Apocalypse: The Great War and the Destruction of the Russian Empire“, 2014) keskse seletava ja struktuurse mõiste, ja ainus, mida raamatu juures kritiseeriti, oli mu otsus kasutada seda terminit ja mõistet Vene impeeriumi kokkuvarisemise…
60ndatel kirjutas Ameerika poliitikateoreetik Karl Deutch „valitsuse närvidest“ lootuses, et tulevased digivõrgustikud parandavad riigi kommunikatsiooni- ja kontrollimehhanisme. Toonane utoopiline küberriik on tegelikkuses aga hakanud sarnanema sellega, mida William Davies on kirjeldanud närvilise riigina, ning digitaalsus on hakanud koordinatsiooni ja integratsiooni pigem kahandama kui suurendama. Selle näiteks on hiljutine digikommunikatsioonist provotseeritud poleemika ühe nõukogudeaegse kuju üle…