Artikli tutvustus

  • Toimetajalt: Ajatu suvi

    Palava ja epideemiaga läheb aeg sassi. Kas suvi hakkab juba mööda saama või pole veel keskpaigaski? Mis päev täna on? Ja mis aasta?

    Varsti saab 35 aastat esimese „moodsa“ Vikerkaare ilmumisest. See oli 1986. aasta juuli lõpus – justkui eile. Ja ennäe, ilmub ikka veel edasi, vahest aegade lõpunigi. Juuninumber algab Margaret Atwoodi nostalgialuuletusega vanadest asjadest ja ütlemistest: Kuidas aga päevadel järge pidada?/ Igal neist oma sära, igaüks isemoodi,/ seejärel igaüks juba möödunud. Seda saadab essee „Toona me elasime nii“ luuletuse saamisloost, aja möödumisest, luule kohast ajas ja tulevikuväljavaadetest: „tänane igavikukuulutaja on tõenäoliselt ülehomme tulehakatis, ning seda ülehomset tulehakatist võib tabada saatus, et ta kistakse välja leekidest, teda hakatakse ülistama ja asetatakse pjedestaalile“ (nii luuletuse kui essee on tõlkinud Ann Alari).

    Vikerkaares luuletavad Kirsti Oidekivi tigudest, kassidest, lindudest, ämblikuvõrkude ja aja hargnemisest; Helle Ly Tomberg joodikust ja kosmosesse lendavatest (mitte miljardäridest, vaid) koertest; Kalju Kruusa ööklubist Õndsus ja luuletamisest ning Ernst Jandl Rilkest. Taavi Eelmaa leiab oma jutus metsast Georges Batailles’ mootorratta; Matt Barkeri novellides lähevad päevad ja nädalad sassi.

    Eero Epner avab ajakapsli 1980-ndate algusest, tuues essees „Nüüd elame nagu enne“ meie ette „lihtsate inimeste“ kirjavahetuse. „Nemad ei ole need, kes juhiksid maailma – nemad on surutud ühiskonnas kuuletuma kõigile teistele. … Nad ei kirjuta üksteisele majandusest ega poliitikast, rahast ega kunstist, spordist ega välissuhetest.“ Millest siis? Tervisest, matusest, lastest ja sugulastest, toatemperatuurist ja vajamineva kraami hankimisest ning sellestki, kuidas millestki kirjutada ei ole. Aimar Ventsel meenutab sedasama aega staaride vaatevinklist, andes ülevaate eesti pop-muusika püüdlustest vallutada NSV Liit. Ott Puumeister küsib ajastudiagnostilises mõlgutuses, mis kulgeb läbi „Twin Peaksi“, Deleuze’i, Latouri ja Nietzsche: „Mis aasta praegu on?“ Olevik pole meie poliitilise teadvuses endaga kohakuti. Ringa Raudla käsitleb konkreetsemalt, kuidas reformierakondlik riigieelarveretoorika pole paarikümne aastaga midagi õppinud (kuula ka podcasti). Brita Kikas ja Marju Himma-Kadaka arutlevad, kas minevikus lihvitud ajakirjandusoskustest piisab, et tunda ära tulevikus üha rafineeritumat valeinfot.

    Andrei Ivanov portreteerib esseisti-novellisti Aleksandr Tšantsevit; Ave Taavet arvustab Katrin Pautsi, fs Teele Lemberit ja Silvia Urgas Wimbergi. Aeg peatub ja ruumistub Krista Möldri fotodel näituselt „Sa olid lind“, mida käsitleb Jan Kaus.

    Nautigem ajatut suve. Peagi ilmub kolmekümne viie aastase Vikerkaare kaksiknumber, mille teemaks on sõda. Tellige ajakiri tulevasteks aegadeks: https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar .

Vikerkaar